Arvamuse edastamine

Lisa 1

1/4

Riigikohtu arvamus vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) kohta

Sissejuhatus

Eelnõuga pakutakse välja minimalistlik raamistik välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristuste

ajutiseks täideviimiseks Eestis tasu eest (nn vanglarent). Niisuguse minimalistliku lähenemise

eelis on, et detailset välislepingut sõlmides ei tule riigisisese õiguse sätteid põhiseaduse (PS)

§ 123 lg 2 alusel kohaldamata jätta. Ühest küljest aitab see õigusselgusele kaasa. Teisest küljest

võib selline lähenemine kaasa tuua probleeme, millest mõnda on alljärgnevalt kirjeldatud.

Samuti on eelnõu seletuskiri ja selles sisalduv mõjude analüüs napp. Kuigi seegi on osaliselt

seletatav tõsiasjaga, et suure hulga nn vanglarendi tegelikkusest määrab ära välisleping, mida

pole veel sõlmitud, on tegemist Eesti õiguskorras uudse nähtusega, mis väärib põhjalikku

analüüsi. Ka neile kitsaskohtadele on alljärgnevalt tähelepanu juhitud.

Eesti kohtute pädevus ja mõju õigusemõistmisele

Tasu eest välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristuste täideviimine toimub eelnõu kohaselt Eesti

territooriumil ja Eesti ametnike poolt. Niisiis on väljaspool kahtlust, et lõppastmes vastutab

niisuguste kinnipeetavate põhiõiguste tagamise eest Eesti riik.1 Neile kinnipeetavatele peavad

olema tagatud kõik Eesti põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist (EIÕK)

tulenevad põhiõigused. Pole välistatud, et nende kinnipeetavate eriline staatus võimaldab neid

mõnes küsimuses n-ö tavapärases korras karistust kandvatest Eesti kinnipeetavatest erinevalt

kohelda2, kuid see saab parimal juhul muuta üksnes mõne konkreetse põhiõiguse lubatava riive

ulatust, mitte kinnipidamise üldisi põhimõtteid.

Eeltoodust johtub esmalt, et sõltumata sellest, milline vaidluste lahendamise kord välislepingus

kokku leppida, peavad Eesti kohtud lahendama vanglarendi raames Eestisse toodud

kinnipeetavate kaebusi. Kuigi on võimalik, et teatud olmeküsimuste üle vaidlemiseks nähakse

ette vaidluste lahendamise kord teise lepingupoole kohtus, peavad Eesti kohtud igal juhul läbi

vaatama kaebusi, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist (nt inimväärikust alandav kohtlemine

või kinnipidamistingimused). Seejuures tuleb tähele panna, et mida enam püüda välislepinguga

vaidluste lahendamist suunata välisriigi kohtusse, seda enam tekib vaidlusi selle üle, kas asja

tuleb lahendada Eesti kohtus või mitte. Sellised metavaidlused võivad olla keskmiselt

õiguslikult keerukamad kui vaidlused kinnipidamistingimuste eneste üle. Teisisõnu, sõltumata

välislepingus kokku lepitust on vanglarendi korral Eesti kohtute koormuse kasv ilmselt

vältimatu. Sellega kaasneb paratamatult ka tõlkekulude kasv, millele eelnõu seletuskirja lk-l 8

on ka viidatud.

Eesti kohtud peavad täitma oma põhiseaduslikku ülesannet ja lahendama kõik PS § 15 lg 1

alusel lubatavad pöördumised ja PS § 24 lg 5 alusel lubatavad edasikaebused (ja lubamatuse

korral seda põhjendama).3 Seda sõltumata sellest, kui palju kohtusse pöördutakse. Niisiis

tähendab iga lisanduv asi sama ressursi juures paratamatult, et keskmiselt lahendatakse

1 Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika järgi vastutab riik ka välisriikide ametnike õigusvastase

tegevuse eest oma territooriumil, mida riik kas või vaikivalt heaks kiidab (vt otsus asjas Abu Zubaydah vs. Leedu,

46454/11, p 581). 2 Nagu on avaldatud lootust eelnõu seletuskirja lk-l 3 seoses ennetähtaegse vabanemise võimatusega. 3 Seejuures ei pruugi olla seaduse ega välislepinguga võimalik lõplikult paika panna lubatavate ja lubamatute

pöördumiste piiri, vaid see võib selguda alles kohtupraktika käigus põhiseadust ja teisi välislepinguid (nt EIÕK)

tõlgendades.

Lisa 1

2/4

kohtuasju natuke kauem kui enne. Kui lisanduvate asjade hulk ja keerukus on märkimisväärne,

on märkimisväärne ka keskmise menetlusaja pikenemine. Pikem menetlusaeg omakorda on

kulu tervele ühiskonnale (näiteks saabumata õigusselguse tõttu ootel oleva investeeringu

kaudu). Seepärast oleks vajalik, et seaduseelnõu mõjude analüüs ja sellest lähtuv vanglarendi

hinnastamine kajastaks mitte üksnes kitsalt vanglateenistuse tulusid ja kulusid (nagu on see

seletuskirja lk 7 viimases lõigus), vaid võtaks arvesse kulusid laiemalt nii kogu avalikule

sektorile kui ka ühiskonnale tervikuna. Potentsiaalse kohtuvaidluste hulga prognoosimisel tuleb

arvestada ka eeldatavate kinnipeetavate demograafiliste tunnustega, mis võib keelebarjäärist ja

kultuurikonfliktide tõttu põhjustada rahulolematust. Samuti tuleb arvestada sellega, kuidas need

kinnipeetavad ise suhtuvad Eestisse saatmisesse ning kas välislepingus on võimalik sellest

tulenevast rahulolematusest tekkivaid riske maandada.

Kohaldatav materiaalõigus

Eelnõu seletuskirja lk-l 3 on väljendatud veendumust, et kavandatav vangistusseaduse (VangS)

§ 1561 välistab VangS-i üldiste sätete kohaldamise vangistuse täideviimisel vanglarendi raames.

Seletuskirja kohaselt määratakse kohaldatav materiaalõigus kindlaks välislepinguga. Kuigi

tõenäoliselt saab välislepinguga kindlaks määrata kinnipidamistingimused, mis erinevad

VangS-i sätetest, ei tulene kavandatava VangS § 1561 tekstist iseenesest, et VangS-i üldised

sätted ei kohalduks. Eelnõu tekst viitab pigem vastupidisele, sest ette on nähtud VangS § 20 lg 4

ja § 32 lg 6 p 2, mis välistavad vanglarendi raames Eestis karistust kandvale kinnipeetavale

avavanglasse paigutamise ja lühiajalise väljasõidu. Need sätted oleksid täiesti ülemäärased, kui

VangS-i üldised sätted mingil juhul ei kohalduks. Ka sisuliselt on vajadus VangS-i üldisi sätteid

kohaldada pigem tõenäoline. See oleks välditav vaid juhul, kui välislepingus reguleeritakse

kogu vangistuse täideviimine üksikasjalikult. Vastasel juhul tuleb tekkivate lünkade täitmiseks

kohaldada ikkagi VangS-i.

Võimalikult suures ulatuses VangS-i kohaldamine oleks mõistlik. Tegemist on nii

vanglateenistusele kui ka kohtutele tuttava õigusega. Kui vanglarendi kinnipeetavate suhtes

tuleb kohaldada täiesti teistsugust õigust, võib see esmalt tekitada n-ö ühilduvusprobleeme

vanglaametnike jaoks. Näiteks oleks sellisel juhul asjakohane kontrollküsimus, milline õigus

kohaldub, kui vanglarendi kinnipeetav on vangla territooriumil väljaspool oma eluosakonda (nt

saatmisel meediku juurde) ja puutub kas või möödaminnes kokku tavarežiimil olevate

kinnipeetavatega. Samuti tekitab kinnipidamist reguleerivate normistike paljusus raskusi

kohtutele. Probleem ainult võimendub, kui vanglarendi kokkulepped sõlmitakse rohkem kui

ühe riigiga.

Eeltoodud põhjustel oleks asjakohane, et Eesti riik valmistaks ette reeglid, mille järgi

kinnipidamine toimuma hakkaks, kusjuures tugineda saaks olemasolevale VangS-is sätestatud

kinnipidamisrežiimile. See saaks toimuda kas eelnõu normistiku tihedamaks muutmise kaudu

või nn tüüptingimuste ettevalmistamisega, mis kujutaks endast Eesti lähtekohta välislepingu

sõlmimisel. Esmalt annaks see võimaluse üldse vanglarendi üle paremini sisuliselt arutleda,

kuid seejärel vähendaks see oluliselt õiguslikku segadust vangistuse täideviimisel ja selle üle

kohtuliku kontrolli teostamisel.

Tähelepanu väärib, et eelnõu seletuskirjas on küll põgusalt viidatud varasematele Norra ja

Hollandi ning Hollandi ja Belgia vahel sõlmitud vanglarendi lepingutele, kuid nende kogemus

on täielikult analüüsimata jäetud. Pole selgitatud, kuidas kujunes vangistuse täideviimisel

Lisa 1

3/4

kohaldatav õigus ja vaidluste lahendamine ning milliseid probleeme selle käigus ette tuli. See

võiks olla väärtuslik õppematerjal eelviidatud probleemide teadvustamisel ja vältimisel.

Eelnõu pinnalt ei ole lõpuni selge Eesti karistusseaduse (karistusseadustiku) kohaldatavus

kinnipeetavale, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust.

Eelnõu näeb uue sättena ette KarS § 762, mille kohaselt erirežiimil olevat kinnipeetut

ennetähtaegselt vangistusest tingimisi ei vabastata. Sellist otsustuspädevust seletuskirja

kohaselt välislepinguga üle ei võeta, kuna Eesti vaatest on tegu nn punase joonega. Tulenevalt

karistuse täitmise ajutise ülevõtmise olemusest on nimetatud välistus põhimõtteliselt lubatav,

kuid arusaamatuks jääb vajadus lisada keeld karistusseadustikku. Olles karistuse täitmise

ajutise ülevõtmise kohustuslik tingimus, piisaks selle sätestamisest konstitutsioonilises

menetlusseaduses (nt KrMS § 50885 lg-s 3) ja vangistuse täideviimist reguleerivas VangS § 76

lg-s 8 (suunatuna vanglateenistusele). Lisaks tekib küsimus, et kas sarnase erisätte puudumise

tõttu kohalduks sellistele kinnipeetutele KarS § 79 (karistuse kandmisest vabastamine isiku

parandamatu haiguse tõttu).

Teiseks saab KarS §-ga 762 kehtestatavat keeldu tõlgendada viisil, et see rakendub vaid

olukorras, kus Eesti karistusseadust kohaldatakse kinnipeetu Eestis viibimise ajal toimepandud

kuriteole (kui kriminaalmenetlust ei lõpetata (KrMS § 204 lg 1 p 6) või ei anta üle välisriigile

(KrMS § 50886)). Kui kriminaalmenetlus viiakse läbi Eestis ja karistusseadustiku alusel

mõistetakse ka karistus, tuleks täiendavalt läbi mõelda, milliste reeglite järgi toimub karistuse

mõistmine (nt KarS § 65 (liitkaristuse hilisem mõistmine)) ja hiljem selle täideviimine. Praegu

on seletuskirjas piirdutud üldsõnalise tõdemusega, et täpsem regulatsioon uute kuritegude

menetlemise kohta peab sisalduma välislepingus.

Täiendavad õiguslikud riskid

Eelnõu seletuskirjas on väidetud, et kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda.

Kuigi see on mõistlik eesmärk, tuleb arvestada, et selle eranditeta saavutamine ei pruugi olla

õiguslikult võimalik. Eelnõu seletuskirjas on need riskid analüüsimata.

Esmalt on need riskid puhtõiguslikud. Erandlikul juhul võib olla vaja põhiõiguste (eeskätt

inimväärikuse) tagamiseks kinnipeetav vabastada isegi siis, kui teine lepingupool sellega nõus

ei ole. Näiteks võib selline vajadus tekkida siis, kui Eesti ametivõimud on tuvastanud, et

kinnipeetav on parandamatult haigestunud ning tema terviseseisundi ja kannatuste tõttu ei teeni

kinnipidamine enam ühtegi ratsionaalset eesmärki. Teisalt võib olla võimalik seda riski

ennetada või maandada välislepingu (tüüp)tingimustega. Seetõttu oleks soovitav miinimumina

vähemalt seletuskirja sellest aspektist täpsustada. Vt ka eespool märkus KarS § 79 kohta.

Esineb ka poliitilisema iseloomuga riske. Praegune aeg on väga sobiv meenutamaks, et

riikidevahelised suhted ei püsi alati muutumatuna. Välisleping loob selle pooltele õiguslikke

kohustusi, kuid niisamuti loovad õiguslikke kohustusi tavalised riigisisesed lepingud ja

õigusnormid. Ometi on sageli probleeme nende kohustuste rikkumisega. Rikkumiste

vältimiseks või nende tagajärgede leevendamiseks on õiguskorras olemas abinõud kohustuste

täitmise tagamiseks, rikkumise kõrvaldamiseks või rikkuja karistamiseks. Välislepingute puhul

on niisugused abinõud haprad. Samuti on võimalik, et vanglarendi kinnipeetavate

tagasisaatmine ei osutu võimalikuks objektiivsetel põhjustel, mh Eestis või teises

lepingupooleks olevas riigis puhkenud kriisi tõttu. Sellest hoolimata ei ole PS § 20 p-st 1

tulenevalt võimalik inimesi kinni pidada üle kohtuotsusega mõistetud karistusaja. Seejärel tuleb

Lisa 1

4/4

isik vabastada. Kuigi teatud aja võib niisuguseid viibimisaluseta Eestis viibivaid vabastatud

isikuid kinni pidada VSS-is sätestatud alustel ja korras, toimuks see juba Eesti riigi kulul.

Samuti on selline kinnipidamine selgelt piiritletud kestuse ja ajas üha rangemaks muutuvate

alustega (VSS § 25 lg-d 1 ja 2). Äärmuslikul juhul, kui isiku väljasaatmine pole võimalik

sõltumata sellest, et ta teeb Eesti ametivõimudega koostööd, võib olla vaja inimväärikuse

põhimõtte järgimiseks tema viibimine Eestis seadustada.4

Eelnõu seletuskirjas on vanglarendi puhul viidatud ka eesmärgile tagada Eestis piisava

vanglainfrastruktuuri ja kvalifitseeritud ametnikkonna säilimine. See on mõistlik, kuna ilmselt

on veel vara tõdeda, et vajadus vanglakohtade järele on Eestis pöördumatult vähenenud alla

piiri, kus saaks sulgeda ühe vangla, mis pealegi on isegi Euroopa kontekstis kaasaegne.

Ebaselge on aga, kuidas saab Eesti riik käituda olukorras, kus vajadus nimetatud infrastruktuuri

ja ametnikkonna järele tekib. Küsimus on seda teravam, mida kiiremini niisugune vajadus

tekkida võib.

Kokkuvõte

Tasu eest välisriigi kurjategijate kinnipidamine Eesti vanglates on poliitiline otsus, mille

otstarbekust saab kokkuvõttes hinnata seadusandja käesolevat eelnõu ja/või asjakohase

välislepingu ratifitseerimist arutades. Asjakohane on aga silmas pidada, et niisugune tegevus on

seotud mitmete õiguslike riskidega, mis ei pruugi olla hõlpsasti maandatavad. Eeltoodud

põhjustel on alust väita, et kõiki riske ja mõjusid pole praegu veel piisavalt teadvustatud ega

analüüsitud. On oluline, et niisugust otsust ei tehtaks vääratest eeldustest lähtudes ja üksnes

kitsalt vanglateenistuse tulusid ja kulusid arvestades. Kujundlikult väljendudes: oluline on

meeles pidada, et tasu eest välisriigi kurjategijaid kinni pidades ei muutu need inimesed kaubaks

ega Eesti riik laopidajaks. Vajadus tagada põhiseadusest ja EIÕK-st tulenevad põhiõigused ning

tagada ettevõtmise tulusus kogu Eesti ühiskonda silmas pidades mõjutab paratamatult teenuse

hinnastamist ja muid lepingutingimusi viisil, mis võib vähendada selle atraktiivsust

potentsiaalse lepingupoole jaoks. Nendest põhimõtetest taganemine võib aga kaasa tuua

probleeme, mis oleks välditavad.

4 Vt RKHKm 3-20-1607/34, p 14.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust vangistusseaduse, karistusseadustiku ja

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) kohta. Käesolevaga

edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) kohta

Teie 21.03.2025 nr 8-1/2775-1

Meie 07.04.2025 nr 6-6/25-9

Lisa 1

1/4

Riigikohtu arvamus vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) kohta

Sissejuhatus

Eelnõuga pakutakse välja minimalistlik raamistik välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristuste

ajutiseks täideviimiseks Eestis tasu eest (nn vanglarent). Niisuguse minimalistliku lähenemise

eelis on, et detailset välislepingut sõlmides ei tule riigisisese õiguse sätteid põhiseaduse (PS)

§ 123 lg 2 alusel kohaldamata jätta. Ühest küljest aitab see õigusselgusele kaasa. Teisest küljest

võib selline lähenemine kaasa tuua probleeme, millest mõnda on alljärgnevalt kirjeldatud.

Samuti on eelnõu seletuskiri ja selles sisalduv mõjude analüüs napp. Kuigi seegi on osaliselt

seletatav tõsiasjaga, et suure hulga nn vanglarendi tegelikkusest määrab ära välisleping, mida

pole veel sõlmitud, on tegemist Eesti õiguskorras uudse nähtusega, mis väärib põhjalikku

analüüsi. Ka neile kitsaskohtadele on alljärgnevalt tähelepanu juhitud.

Eesti kohtute pädevus ja mõju õigusemõistmisele

Tasu eest välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristuste täideviimine toimub eelnõu kohaselt Eesti

territooriumil ja Eesti ametnike poolt. Niisiis on väljaspool kahtlust, et lõppastmes vastutab

niisuguste kinnipeetavate põhiõiguste tagamise eest Eesti riik.1 Neile kinnipeetavatele peavad

olema tagatud kõik Eesti põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist (EIÕK)

tulenevad põhiõigused. Pole välistatud, et nende kinnipeetavate eriline staatus võimaldab neid

mõnes küsimuses n-ö tavapärases korras karistust kandvatest Eesti kinnipeetavatest erinevalt

kohelda2, kuid see saab parimal juhul muuta üksnes mõne konkreetse põhiõiguse lubatava riive

ulatust, mitte kinnipidamise üldisi põhimõtteid.

Eeltoodust johtub esmalt, et sõltumata sellest, milline vaidluste lahendamise kord välislepingus

kokku leppida, peavad Eesti kohtud lahendama vanglarendi raames Eestisse toodud

kinnipeetavate kaebusi. Kuigi on võimalik, et teatud olmeküsimuste üle vaidlemiseks nähakse

ette vaidluste lahendamise kord teise lepingupoole kohtus, peavad Eesti kohtud igal juhul läbi

vaatama kaebusi, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist (nt inimväärikust alandav kohtlemine

või kinnipidamistingimused). Seejuures tuleb tähele panna, et mida enam püüda välislepinguga

vaidluste lahendamist suunata välisriigi kohtusse, seda enam tekib vaidlusi selle üle, kas asja

tuleb lahendada Eesti kohtus või mitte. Sellised metavaidlused võivad olla keskmiselt

õiguslikult keerukamad kui vaidlused kinnipidamistingimuste eneste üle. Teisisõnu, sõltumata

välislepingus kokku lepitust on vanglarendi korral Eesti kohtute koormuse kasv ilmselt

vältimatu. Sellega kaasneb paratamatult ka tõlkekulude kasv, millele eelnõu seletuskirja lk-l 8

on ka viidatud.

Eesti kohtud peavad täitma oma põhiseaduslikku ülesannet ja lahendama kõik PS § 15 lg 1

alusel lubatavad pöördumised ja PS § 24 lg 5 alusel lubatavad edasikaebused (ja lubamatuse

korral seda põhjendama).3 Seda sõltumata sellest, kui palju kohtusse pöördutakse. Niisiis

tähendab iga lisanduv asi sama ressursi juures paratamatult, et keskmiselt lahendatakse

1 Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika järgi vastutab riik ka välisriikide ametnike õigusvastase

tegevuse eest oma territooriumil, mida riik kas või vaikivalt heaks kiidab (vt otsus asjas Abu Zubaydah vs. Leedu,

46454/11, p 581). 2 Nagu on avaldatud lootust eelnõu seletuskirja lk-l 3 seoses ennetähtaegse vabanemise võimatusega. 3 Seejuures ei pruugi olla seaduse ega välislepinguga võimalik lõplikult paika panna lubatavate ja lubamatute

pöördumiste piiri, vaid see võib selguda alles kohtupraktika käigus põhiseadust ja teisi välislepinguid (nt EIÕK)

tõlgendades.

Lisa 1

2/4

kohtuasju natuke kauem kui enne. Kui lisanduvate asjade hulk ja keerukus on märkimisväärne,

on märkimisväärne ka keskmise menetlusaja pikenemine. Pikem menetlusaeg omakorda on

kulu tervele ühiskonnale (näiteks saabumata õigusselguse tõttu ootel oleva investeeringu

kaudu). Seepärast oleks vajalik, et seaduseelnõu mõjude analüüs ja sellest lähtuv vanglarendi

hinnastamine kajastaks mitte üksnes kitsalt vanglateenistuse tulusid ja kulusid (nagu on see

seletuskirja lk 7 viimases lõigus), vaid võtaks arvesse kulusid laiemalt nii kogu avalikule

sektorile kui ka ühiskonnale tervikuna. Potentsiaalse kohtuvaidluste hulga prognoosimisel tuleb

arvestada ka eeldatavate kinnipeetavate demograafiliste tunnustega, mis võib keelebarjäärist ja

kultuurikonfliktide tõttu põhjustada rahulolematust. Samuti tuleb arvestada sellega, kuidas need

kinnipeetavad ise suhtuvad Eestisse saatmisesse ning kas välislepingus on võimalik sellest

tulenevast rahulolematusest tekkivaid riske maandada.

Kohaldatav materiaalõigus

Eelnõu seletuskirja lk-l 3 on väljendatud veendumust, et kavandatav vangistusseaduse (VangS)

§ 1561 välistab VangS-i üldiste sätete kohaldamise vangistuse täideviimisel vanglarendi raames.

Seletuskirja kohaselt määratakse kohaldatav materiaalõigus kindlaks välislepinguga. Kuigi

tõenäoliselt saab välislepinguga kindlaks määrata kinnipidamistingimused, mis erinevad

VangS-i sätetest, ei tulene kavandatava VangS § 1561 tekstist iseenesest, et VangS-i üldised

sätted ei kohalduks. Eelnõu tekst viitab pigem vastupidisele, sest ette on nähtud VangS § 20 lg 4

ja § 32 lg 6 p 2, mis välistavad vanglarendi raames Eestis karistust kandvale kinnipeetavale

avavanglasse paigutamise ja lühiajalise väljasõidu. Need sätted oleksid täiesti ülemäärased, kui

VangS-i üldised sätted mingil juhul ei kohalduks. Ka sisuliselt on vajadus VangS-i üldisi sätteid

kohaldada pigem tõenäoline. See oleks välditav vaid juhul, kui välislepingus reguleeritakse

kogu vangistuse täideviimine üksikasjalikult. Vastasel juhul tuleb tekkivate lünkade täitmiseks

kohaldada ikkagi VangS-i.

Võimalikult suures ulatuses VangS-i kohaldamine oleks mõistlik. Tegemist on nii

vanglateenistusele kui ka kohtutele tuttava õigusega. Kui vanglarendi kinnipeetavate suhtes

tuleb kohaldada täiesti teistsugust õigust, võib see esmalt tekitada n-ö ühilduvusprobleeme

vanglaametnike jaoks. Näiteks oleks sellisel juhul asjakohane kontrollküsimus, milline õigus

kohaldub, kui vanglarendi kinnipeetav on vangla territooriumil väljaspool oma eluosakonda (nt

saatmisel meediku juurde) ja puutub kas või möödaminnes kokku tavarežiimil olevate

kinnipeetavatega. Samuti tekitab kinnipidamist reguleerivate normistike paljusus raskusi

kohtutele. Probleem ainult võimendub, kui vanglarendi kokkulepped sõlmitakse rohkem kui

ühe riigiga.

Eeltoodud põhjustel oleks asjakohane, et Eesti riik valmistaks ette reeglid, mille järgi

kinnipidamine toimuma hakkaks, kusjuures tugineda saaks olemasolevale VangS-is sätestatud

kinnipidamisrežiimile. See saaks toimuda kas eelnõu normistiku tihedamaks muutmise kaudu

või nn tüüptingimuste ettevalmistamisega, mis kujutaks endast Eesti lähtekohta välislepingu

sõlmimisel. Esmalt annaks see võimaluse üldse vanglarendi üle paremini sisuliselt arutleda,

kuid seejärel vähendaks see oluliselt õiguslikku segadust vangistuse täideviimisel ja selle üle

kohtuliku kontrolli teostamisel.

Tähelepanu väärib, et eelnõu seletuskirjas on küll põgusalt viidatud varasematele Norra ja

Hollandi ning Hollandi ja Belgia vahel sõlmitud vanglarendi lepingutele, kuid nende kogemus

on täielikult analüüsimata jäetud. Pole selgitatud, kuidas kujunes vangistuse täideviimisel

Lisa 1

3/4

kohaldatav õigus ja vaidluste lahendamine ning milliseid probleeme selle käigus ette tuli. See

võiks olla väärtuslik õppematerjal eelviidatud probleemide teadvustamisel ja vältimisel.

Eelnõu pinnalt ei ole lõpuni selge Eesti karistusseaduse (karistusseadustiku) kohaldatavus

kinnipeetavale, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust.

Eelnõu näeb uue sättena ette KarS § 762, mille kohaselt erirežiimil olevat kinnipeetut

ennetähtaegselt vangistusest tingimisi ei vabastata. Sellist otsustuspädevust seletuskirja

kohaselt välislepinguga üle ei võeta, kuna Eesti vaatest on tegu nn punase joonega. Tulenevalt

karistuse täitmise ajutise ülevõtmise olemusest on nimetatud välistus põhimõtteliselt lubatav,

kuid arusaamatuks jääb vajadus lisada keeld karistusseadustikku. Olles karistuse täitmise

ajutise ülevõtmise kohustuslik tingimus, piisaks selle sätestamisest konstitutsioonilises

menetlusseaduses (nt KrMS § 50885 lg-s 3) ja vangistuse täideviimist reguleerivas VangS § 76

lg-s 8 (suunatuna vanglateenistusele). Lisaks tekib küsimus, et kas sarnase erisätte puudumise

tõttu kohalduks sellistele kinnipeetutele KarS § 79 (karistuse kandmisest vabastamine isiku

parandamatu haiguse tõttu).

Teiseks saab KarS §-ga 762 kehtestatavat keeldu tõlgendada viisil, et see rakendub vaid

olukorras, kus Eesti karistusseadust kohaldatakse kinnipeetu Eestis viibimise ajal toimepandud

kuriteole (kui kriminaalmenetlust ei lõpetata (KrMS § 204 lg 1 p 6) või ei anta üle välisriigile

(KrMS § 50886)). Kui kriminaalmenetlus viiakse läbi Eestis ja karistusseadustiku alusel

mõistetakse ka karistus, tuleks täiendavalt läbi mõelda, milliste reeglite järgi toimub karistuse

mõistmine (nt KarS § 65 (liitkaristuse hilisem mõistmine)) ja hiljem selle täideviimine. Praegu

on seletuskirjas piirdutud üldsõnalise tõdemusega, et täpsem regulatsioon uute kuritegude

menetlemise kohta peab sisalduma välislepingus.

Täiendavad õiguslikud riskid

Eelnõu seletuskirjas on väidetud, et kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda.

Kuigi see on mõistlik eesmärk, tuleb arvestada, et selle eranditeta saavutamine ei pruugi olla

õiguslikult võimalik. Eelnõu seletuskirjas on need riskid analüüsimata.

Esmalt on need riskid puhtõiguslikud. Erandlikul juhul võib olla vaja põhiõiguste (eeskätt

inimväärikuse) tagamiseks kinnipeetav vabastada isegi siis, kui teine lepingupool sellega nõus

ei ole. Näiteks võib selline vajadus tekkida siis, kui Eesti ametivõimud on tuvastanud, et

kinnipeetav on parandamatult haigestunud ning tema terviseseisundi ja kannatuste tõttu ei teeni

kinnipidamine enam ühtegi ratsionaalset eesmärki. Teisalt võib olla võimalik seda riski

ennetada või maandada välislepingu (tüüp)tingimustega. Seetõttu oleks soovitav miinimumina

vähemalt seletuskirja sellest aspektist täpsustada. Vt ka eespool märkus KarS § 79 kohta.

Esineb ka poliitilisema iseloomuga riske. Praegune aeg on väga sobiv meenutamaks, et

riikidevahelised suhted ei püsi alati muutumatuna. Välisleping loob selle pooltele õiguslikke

kohustusi, kuid niisamuti loovad õiguslikke kohustusi tavalised riigisisesed lepingud ja

õigusnormid. Ometi on sageli probleeme nende kohustuste rikkumisega. Rikkumiste

vältimiseks või nende tagajärgede leevendamiseks on õiguskorras olemas abinõud kohustuste

täitmise tagamiseks, rikkumise kõrvaldamiseks või rikkuja karistamiseks. Välislepingute puhul

on niisugused abinõud haprad. Samuti on võimalik, et vanglarendi kinnipeetavate

tagasisaatmine ei osutu võimalikuks objektiivsetel põhjustel, mh Eestis või teises

lepingupooleks olevas riigis puhkenud kriisi tõttu. Sellest hoolimata ei ole PS § 20 p-st 1

tulenevalt võimalik inimesi kinni pidada üle kohtuotsusega mõistetud karistusaja. Seejärel tuleb

Lisa 1

4/4

isik vabastada. Kuigi teatud aja võib niisuguseid viibimisaluseta Eestis viibivaid vabastatud

isikuid kinni pidada VSS-is sätestatud alustel ja korras, toimuks see juba Eesti riigi kulul.

Samuti on selline kinnipidamine selgelt piiritletud kestuse ja ajas üha rangemaks muutuvate

alustega (VSS § 25 lg-d 1 ja 2). Äärmuslikul juhul, kui isiku väljasaatmine pole võimalik

sõltumata sellest, et ta teeb Eesti ametivõimudega koostööd, võib olla vaja inimväärikuse

põhimõtte järgimiseks tema viibimine Eestis seadustada.4

Eelnõu seletuskirjas on vanglarendi puhul viidatud ka eesmärgile tagada Eestis piisava

vanglainfrastruktuuri ja kvalifitseeritud ametnikkonna säilimine. See on mõistlik, kuna ilmselt

on veel vara tõdeda, et vajadus vanglakohtade järele on Eestis pöördumatult vähenenud alla

piiri, kus saaks sulgeda ühe vangla, mis pealegi on isegi Euroopa kontekstis kaasaegne.

Ebaselge on aga, kuidas saab Eesti riik käituda olukorras, kus vajadus nimetatud infrastruktuuri

ja ametnikkonna järele tekib. Küsimus on seda teravam, mida kiiremini niisugune vajadus

tekkida võib.

Kokkuvõte

Tasu eest välisriigi kurjategijate kinnipidamine Eesti vanglates on poliitiline otsus, mille

otstarbekust saab kokkuvõttes hinnata seadusandja käesolevat eelnõu ja/või asjakohase

välislepingu ratifitseerimist arutades. Asjakohane on aga silmas pidada, et niisugune tegevus on

seotud mitmete õiguslike riskidega, mis ei pruugi olla hõlpsasti maandatavad. Eeltoodud

põhjustel on alust väita, et kõiki riske ja mõjusid pole praegu veel piisavalt teadvustatud ega

analüüsitud. On oluline, et niisugust otsust ei tehtaks vääratest eeldustest lähtudes ja üksnes

kitsalt vanglateenistuse tulusid ja kulusid arvestades. Kujundlikult väljendudes: oluline on

meeles pidada, et tasu eest välisriigi kurjategijaid kinni pidades ei muutu need inimesed kaubaks

ega Eesti riik laopidajaks. Vajadus tagada põhiseadusest ja EIÕK-st tulenevad põhiõigused ning

tagada ettevõtmise tulusus kogu Eesti ühiskonda silmas pidades mõjutab paratamatult teenuse

hinnastamist ja muid lepingutingimusi viisil, mis võib vähendada selle atraktiivsust

potentsiaalse lepingupoole jaoks. Nendest põhimõtetest taganemine võib aga kaasa tuua

probleeme, mis oleks välditavad.

4 Vt RKHKm 3-20-1607/34, p 14.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust vangistusseaduse, karistusseadustiku ja

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) kohta. Käesolevaga

edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) kohta

Teie 21.03.2025 nr 8-1/2775-1

Meie 07.04.2025 nr 6-6/25-9