Seisukohad planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise eelnõule

1

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

10. aprillil 2025

Seisukohad planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse muutmise eelnõule

Esitame Keskkonnaõiguse Keskuse, Eesti Ornitoloogiaühingu ja Eestimaa Looduse Fondi

seisukohad planeerimisseaduse muutmise eelnõule, mis on avalikustatud Eelnõude

Infosüsteemis 10.03.25.

Leiame, et eelnõuga kavandatavad muudatused on suure mõjuga ning vajaksid põhjalikumat

analüüsi ja arutelu kui praegune kooskõlastamisring võimaldab. Muuhulgas ei ole eelnõud

selle üheski etapis, sh väljatöötamiskavatsuse koostamise etapis, saadetud arvamuse

avaldamiseks Eesti Keskkonnaühenduste Kojale ega keskkonnaühendustele.

Eeltoodu tõttu esitame seisukohad üksnes mõne teema kohta, mis meie hinnangul on

keskkonnakaitselisest seisukohalt kõige olulisemad.

1. Planeeringute KSH ja Natura hindamise nõuded Eelnõu § 1 p 1 täpsustab keskkonnamõju hindamise nõuete kohaldamist. Seletuskirja kohaselt

tuleb Natura hindamise reeglite puhul lähtuda KeHJS erisätetest.

Juhime tähelepanu, et hetkeseisuga on Riigikogu algatanud eelnõu Looduskaitseseaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (Natura hindamine) 610 SE,

millega plaanitakse Natura hindamise nõudeid oluliselt muuta.

Oleme juba varem Eesti Keskkonnaühenduste Koja seisukohtades Kliimaministeeriumile1

juhtinud tähelepanu, et plaanitavad Natura hindamise muudatused on äärmiselt ebaselged.

Muuhulgas on ebaselge, kuidas Natura hindamise menetlus suhestub KSH menetlusega.

PlanS muutmise eelnõust ja seletuskirjast tervikuna jääb arusaamatuks, millise seaduse

nõuetest tuleb tulevikus planeerimismenetluses Natura hindamisel lähtuda ning kuidas

erinevate seaduste nõuded omavahel seostuvad.

2. Avalikkuse teavitamise nõuded Eelnõuga täiendatakse PlanS § 9 lõikega 3.2 ja nähakse ette teabe avaldamine

sotsiaalmeedia kontol, kui see on olemas. Näeme, et kavatsus on hea, ent sellises sõnastuses

ei pruugi säte mingit olulist mõju avaldada, lisades riigiasutusele aga kohustusi juurde.

1 EKO 10.09.24 seisukohad ja seal viidatud varasemad seisukohad:

https://media.voog.com/0000/0042/0647/files/6337%20EKO%20seisukoht%20LKSi%20muutmise%20 eelnõu%20(Natura%20hindamine)%20kohta.pdf

2

Õiguslikult ei ole selge, mida tähendab „sotsiaalmeedia konto“, samuti on tänasel päeval ilmne,

et sotsiaalmeedias info avaldamine ei võrdu selle nähtavusega, kuna nähtavust mõjutavad

algoritmid, mida konto omanik ei saa määrata.

Leiame, et planeerimismenetluses teadete avalikustamise tõhustamine vajaks

põhjalikumat läbimõtlemist. Kaaluda võiks üleriigilise elektroonilise süsteemi loomist, mille

kaudu saab iga isik teda huvitavas piirkonnas endale teateid tellida.

Lisaks teeme ettepaneku muuta PlanS § 9 lõiget 2.1 ning sätestada, et avalikel aruteludel

elektroonilist osalemist tuleb alati võimaldada (st asendada sõnad „võib võimaldada“

asendada sõnadega „tuleb võimaldada“). Koroonaepideemia perioodil rakendatud

elektroonilise osalemise võimalus parandas näiteks keskkonnaühenduste, aga tõenäoliselt ka

üksikisikute osalemisvõimalusi ning selle praktikaga võiks jätkata. See on ka üks EL riikides

2023. a läbi viidud uuringu soovitusi.2

Eelnõuga (eelnõu § 1 p 11) plaanitakse lühendada avalikust väljapanekust ja arutelust

teavitamise nõuet 14 päevalt viiele päevale. Muudatus puudutab kõiki planeeringuliike. Teeme

ettepaneku sellest muudatusest loobuda, kuna muudatus halvendab üldsuse

osalemisvõimalusi. Eesti Keskkonnaühenduste Kojale laekub väga suurel hulgal

planeeringuteateid ning praegune 14-päevane etteteatamistähtaeg võimaldab

keskkonnaühendustel oma tööd ette plaanida, mida 5-päevane etteteatamistähtaeg enam

sisuliselt ei võimaldaks. Seetõttu ei saa nõustuda seletuskirjas esitatud väidetega, nagu oleks

etteteatamistähtaeg kaotanud oma mõtte. Juhime tähelepanu, et isegi kui

etteteatamistähtaega muuta, siis planeerimismenetluse kestust see ei mõjuta, sest tegemist

on üksnes etteteatamistähtajaga.

3. Kliimamuutustega arvestamise kohustus Tunnustame eelnõu väjatöötajaid, et plaanitavate muudatustega (uus PlanS § 12 lg 4)

seatakse selgesõnaline kohustus arvestada planeerimisel kliimamuutustega.

Teeme ettepaneku jätta plaanitava § 12 lg 4 sõnastusest välja sõnad „võimaluse korral“,

nii et kohustus kliimamuutuseid ennetada ja leevendada ning elukeskkonda kliimamuutustele

kohandada kehtiks igas olukorras.

Eelnõu ja selle seletuskiri tuleks ka ajakohastada, kuna seletuskirjas viidatakse

järjepidevalt kliimakindla majanduse seaduse eelnõule, ja leitakse, et kliimamuutustele

reageerimine jmt saab selle seadusega lahendatud. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu

edasi menetlemine ning sellega kehtestatav normide ring on hetkel aga küsimärgi all.

4. Maakonnaplaneeringu õiguslik tähendus

PlanS § 55 lg 2 jm sätete muudatusega (eelnõu § 1 p 12 jj) plaanitakse anda

maakonnaplaneeringule senisest erinev õiguslik tähendus – tulevikus oleks teatud juhtudel

(üldplaneeringu puudumisel või maakonnnaplaneeringus sätestatu mittekajastamisel

2 Strengthening electronic participation rights in environmental protection in the European Union | Case Studies from Estonia, Germany, Slovenia, Spain and Hungary. UfU, 2024. Kättesaadav veebis: https://www.ufu.de/downloads/aarhus-strong-strengthening-electronic-participation-rights-in- environmental-protection-in-the-european-union-case-studies-from-estonia-germany-slovenia-spain- and-hungary/

3

üldplaneeringus) võimalik maakonnaplaneeringu alusel kehtestada detailplaneeringut, anda

projekteerimistingimusi, seada omandikitsendusi.

Samas on jäetud tähelepanuta, et selline muudatus eeldab maakonnaplaneeringu

menetluse ja vaidlustamisvõimaluste põhjalikumat ülevaatamist. Kehtiv PlanS ei

võimalda maakonnaplaneeringut vaidlustada analoogsel alusel üldplaneeringuga (vrdl

üldplaneeringu vaidlustamise õiguse sõnastust PlanS §-s 94). Maakonnaplaneeringu sarnane

vaidlustamisõigus jäeti planeerimisseadusest teadlikult välja 2015. a uue PlanS kehtestamisel

argumendiga, et maakonnaplaneering ei saa isikute õigusi otseselt puudutada. Kui seda

lähenemist muudetakse, siis see kaebeõiguse piiramise põhjendus enam ei kehti.

Eelnõuga plaanitakse PlanS § 57 lg 2 muudatust, mis tähendaks, et teatud juhtudel kaasataks

tulevikus planeeringumenetlusse puudutatud isikud ja valitsusvälised organisatsioonid. Kui

osalemisõigusele ei vasta aga planeeringu vaidlustamise õigus, puudub osalemisvõimalusel

õiguslik tagatis.

Muudatusest ei ole muuhulgas selgelt aru saada, kas valitsusväline organisatsioon ehk mõni

keskkonnaühendus saaks PlanS alusel pöörduda kohtusse maakonnaplaneeringu

vaidlustamiseks, kui ta leiab, et tema menetluslikke õigusi on rikutud, või maakonnaplaneering

on vastuolus keskkonnaõiguse nõuetega. PlanS sellist võimalust ei anna. Isegi kui selline

kaebeõigus oleks konkreetses kohtuasjas kohtus kaitstav – st kohus tunnistaks konkreetses

kohtuasjas kaebeõigust –, oleks selle küsimuse lahendamise kohtute hooleks jätmine

ebamõistlik ja vastuolus õigusselguse põhimõtte ning hea õigusloome nõuetega.

Seetõttu leiame, et valitud lahendus on õiguslikult ülimalt küsitav. Miinimumina tuleks

planeerimisseadust täiendada maakonnaplaneeringu vaidlustamise õigusega

analoogselt PlanS §-le 94.

Üldisemalt tekib eelnõus kavandatud lahenduse puhul küsimus, kuidas on planeeringute

hierarhilisest süsteemist ja igale tasandile vastavatest ülesannetest lähtuvalt võimalik

üldplaneeringu tasandist (kui ÜP puudub või on vana) sisuliselt loobuda? Arvestades

maakonnaplaneeringu tasandi üldistusastet, ei ole välistatud, et ÜP vahelejätmine võib mingite

arenduste puhul oluliselt kahjustada nt konkreetse KOV elanike õigust kvaliteetsele

elukeskkonnale, kuna võimaldab arendusi segastes, õigel tasandil kokkuleppimata

tingimustes. Süsteemimuutus, mis võimaldab MP tasandilt kohe DP tasandile liikuda, vajab

väga põhjalikku sisulist ja õiguslikku analüüsi kogu planeerimissüsteemi lõikes.

5. Maakonnaplaneeringu vastuvõtmise etapist loobumine Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks PlanS § 66 (eelnõus on selle muudatusega seotud § 1 p 19-

21), st kaotatakse ära maakonnaplaneeringu menetlusest vastuvõtmise etapp.

Võimalik, et see muudatus võimaldab planeerimismenetlust lihtsamalt läbi viia. Samas ei ole

eelnõu seletuskirjast selge, et oleks täielikult analüüsitud ja hinnatud selle muudatuse mõju

haldusmenetluse seisukohalt. Kuna menetluslikult on muudatus suur, vajaks see seletuskirjas

põhjalikumat käsitlust.

Muuhulgas ei ole selge, kas maakonnaplaneeringu vastuvõtmise etapi ärakaotamine ei

vähenda teiste ministeeriumide võimalusi planeerimismenetluses osalemiseks, arvestades, et

planeeringu koostamise korraldajaks on MKM.

4

6. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu instrumendi ärakaotamine

Nõustuda ei saa kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ärakaotamisega eelnõus

kavandatud viisil.

Seletuskirjas selgitatakse, et KOV eriplaneeringu instrument kehtestati 2015. aastal ning et

„möödunud ajavahemikul toimunud arengut arvestades ei ole KOV EP instrument praktikas

osutunud asjakohaseks ega täitnud täiel määral eesmärki.

Meile teadaolevalt on Rahandusministeerium 2022. a tellinud PlanS rakendamise ehk mõju

järelhindamise analüüsi.3 Selles analüüsis on eraldi peatükid KOV eriplaneeringute

rakendamise praktika ja probleemide kohta. Analüüsis puudub järeldus, nagu poleks KOV

eriplaneeringut üldse vaja. Pigem nähtub analüüsist, et eriplaneering on KOV-de hinnangul

olnud vajalik, et võimaldada näiteks planeeringu rahastamise üleandmist huvitatud isikule (sest

ÜP puhul see lubatud ei ole).

KOV eriplaneeringu menetluse erisus, võrreldes nt teemaplaneeringu või

osaüldplaneeringuga, seisneb planeerimismenetluses eraldi etapina läbi viidava

asukohavaliku nõudes. Nagu seletuskirjas õigesti selgitatakse, oli KOV EP instrumendi

loomise üks peamisi eesmärke asukoha eelvaliku tegemine ja ehitisele sobivaima asukoha

leidmine.

Seletuskirjas märgitakse, et asukoha eelvalik on praktikas sageli osutunud formaalseks, kuna

seda on tehtud vaid arendajale kuuluval maa-alal.

Nõustuda ei saa seletuskirjas toodud järeldusega, nagu oleks ORME kavandamine

detailplaneeringuga eesmärgipärasem ja menetluslikult sobivam. Jääb koguni arusaamatuks,

kuidas sellise järelduseni on jõutud. Leiame, et DP menetlusnõuded, teavitusnõuded jmt

ei ole kohased ega piisavad, et tagada avalikkuse osalusvõimalused vastavalt Aarhusi

konventsiooni nõuetele. Aarhusi konventsiooni art 6 lg 4 kohaselt tuleb avalikkus kaasata

olulise keskkonnamõjuga otsuse menetlusse juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on

lahtised. Kui asukohavalik tehakse ära enne detailplaneeringu algatamist, ei ole DP algatamise

hetkeks ilmselgelt kõik variandid enam lahtised. Isegi kui DP aluseks olev asukohaanalüüs ei

ole lõplik ning lõplikuks otsustuseks asukohavaliku osas loetakse DP kehtestamise otsus, on

ilmselge, et avalikkus ei saa sellise lahenduse korra asukohavalikus kaasa rääkida ega

asukohavalikut vaidlustada. Minevikus on Riigikohus tunnistanud sellise olukorra

õigusvastaseks ja tühistanud sel põhjusel näiteks Kagu-Eesti regionaalprügila

detailplaneeringu (vt RKHKo 9.03.2005 asjas nr 3-3-1-88-04, p 27-28).

Selliste suure mõjuga objektide nagu näiteks poolelioleva Viru Keemia Grupi biotoodete

tehase planeerimine üksnes detailplaneeringuga tooks ilmselgelt kaasa olukorra, kus objekti

rajamisega kaasnevaid võimalikke mõjusid ei kaalutaks ning avalikkust ei kaasataks senise

põhjalikkusega. Ebaselgeks jääb otsustusprotsess ka näiteks juhtudel, kui plaanitava objekti

asukohad võivad olla erinevate KOV-de territooriumil.

Leiame, et kui KOV EP-de menetlemise või eesmärgipärasusega on olnud probleeme, tuleks

asukohavaliku nõuded selgemalt läbi mõelda ja teostada nende täitmise üle paremat

järelevalvet. Lahendus, et õigusnõude kehva rakendamise tõttu tühistatakse nõue sootuks, ei

aita planeerimisseaduse eesmärkide saavutamisele kuidagi kaasa.

3 https://www.fin.ee/media/7821/download

5

7. Detailplaneeringu menetlemise ja elluviimise tähtajad

Eelnõuga tehakse muudatus (eelnõu § 1 p 41) PlanS § 139 lõikes 2 ning sätestatakse, et

detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsus tehakse hiljemalt kahe ja poole

aasta möödumisel detailplaneeringu algatamisest arvates. Ei ole päris selge, kuidas sellise

ajalise piirini on jõutud. Arvestades, et soov on näiteks olulise ruumilise mõjuga objekte hakata

planeerima detailplaneeringutega, ei pruugi see menetlusaeg olla piisav, et vajadusel läbi viia

täiemahulist keskkonnamõju hindamist. Seetõttu tuleks vähemalt nendel juhtudel, mil DP-

ga muudetakse kehtivat üldplaneeringut või maakonnaplaneeringut või kavandatakse

olulise ruumilise mõjuga objekti, sellest ajapiirist loobuda.

Eelnõus (§ 1 p 42) kavandatud PlanS § 139 lg 7 näeb ette, et detailplaneering kaotab

kehtivuse, kui planeeringut ei ole asutud ellu viima 7 aasta möödumisel detailplaneeringu

kehtestamisest arvates. Muudatus on igati mõistlik.

Võimalus, et „põhjendatud juhul võib detailplaneeringu kehtestamise otsuses sätestada

pikema kehtivusaja“ jääb siiski ebamääraseks. Ei ole selge, mis peaks olema see põhjendatud

olukord, et DP elluviimisega võib viivitada 14 aastat (kuna eelnõu lubab ka tähtaja

pikendamist). Seetõttu võidakse seda tingimust hakata kohaldama üldreeglina ning säte

muutuks sisutuks. Soovitame loobuda pikema kehtivusaja seadmise võimalusest ning

DP kehtivuse pikendamise võimalusest.

8. Andmete esitamise tähtaeg planeeringute andmekogusse Eelnõus kavandatud Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 30.9

näeb ette, et kui planeering on kehtestatud enne 2022. aasta 1. novembrit, tuleb selle andmed

planeeringute andmekogusse (PLANK) kanda hiljemalt 31.12.2030. Arvestades asjaolu, et

planeeringu kehtestamisel peab kõigi planeeringuliikide puhul andmed kandma PLANK´u 14

päeva jooksul, jääb arusaamatuks, miks on vanemate planeeringute puhul antud selleks

5-aastane tähtaeg.

Näiteks rohevõrgustike osas on Keskkonnaamet juhtinud tähelepanu, et neil puuduvad paljude

KOV-de osas digitaalsed rohevõrgustike kaardikihid, mistõttu ei teata, kus ÜP tasandi

rohevõrgustikud paiknevad. See on KeA väitel üks põhjus, miks ei saavat metsateatiste

menetlemisel Riigikohtu antud suuniseid täita ja hinnata raiete mõjusid rohevõrgustiku

sidususele. Seega võib andmete puudumisel olla mh selge mõju riigi enda õiguskuulekusele,

mistõttu oleks nende esitamine PLANK´u märksa kiiremat lahendust vajav probleem.

Lugupidamisega, allakirjutanute nimel

/allkirjastatud digitaalselt/

Tarmo Treimann

SA Keskkonnaõiguse Keskus

SA Eestimaa Looduse Fond

Eesti Ornitoloogiaühing

1

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

10. aprillil 2025

Seisukohad planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse muutmise eelnõule

Esitame Keskkonnaõiguse Keskuse, Eesti Ornitoloogiaühingu ja Eestimaa Looduse Fondi

seisukohad planeerimisseaduse muutmise eelnõule, mis on avalikustatud Eelnõude

Infosüsteemis 10.03.25.

Leiame, et eelnõuga kavandatavad muudatused on suure mõjuga ning vajaksid põhjalikumat

analüüsi ja arutelu kui praegune kooskõlastamisring võimaldab. Muuhulgas ei ole eelnõud

selle üheski etapis, sh väljatöötamiskavatsuse koostamise etapis, saadetud arvamuse

avaldamiseks Eesti Keskkonnaühenduste Kojale ega keskkonnaühendustele.

Eeltoodu tõttu esitame seisukohad üksnes mõne teema kohta, mis meie hinnangul on

keskkonnakaitselisest seisukohalt kõige olulisemad.

1. Planeeringute KSH ja Natura hindamise nõuded Eelnõu § 1 p 1 täpsustab keskkonnamõju hindamise nõuete kohaldamist. Seletuskirja kohaselt

tuleb Natura hindamise reeglite puhul lähtuda KeHJS erisätetest.

Juhime tähelepanu, et hetkeseisuga on Riigikogu algatanud eelnõu Looduskaitseseaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (Natura hindamine) 610 SE,

millega plaanitakse Natura hindamise nõudeid oluliselt muuta.

Oleme juba varem Eesti Keskkonnaühenduste Koja seisukohtades Kliimaministeeriumile1

juhtinud tähelepanu, et plaanitavad Natura hindamise muudatused on äärmiselt ebaselged.

Muuhulgas on ebaselge, kuidas Natura hindamise menetlus suhestub KSH menetlusega.

PlanS muutmise eelnõust ja seletuskirjast tervikuna jääb arusaamatuks, millise seaduse

nõuetest tuleb tulevikus planeerimismenetluses Natura hindamisel lähtuda ning kuidas

erinevate seaduste nõuded omavahel seostuvad.

2. Avalikkuse teavitamise nõuded Eelnõuga täiendatakse PlanS § 9 lõikega 3.2 ja nähakse ette teabe avaldamine

sotsiaalmeedia kontol, kui see on olemas. Näeme, et kavatsus on hea, ent sellises sõnastuses

ei pruugi säte mingit olulist mõju avaldada, lisades riigiasutusele aga kohustusi juurde.

1 EKO 10.09.24 seisukohad ja seal viidatud varasemad seisukohad:

https://media.voog.com/0000/0042/0647/files/6337%20EKO%20seisukoht%20LKSi%20muutmise%20 eelnõu%20(Natura%20hindamine)%20kohta.pdf

2

Õiguslikult ei ole selge, mida tähendab „sotsiaalmeedia konto“, samuti on tänasel päeval ilmne,

et sotsiaalmeedias info avaldamine ei võrdu selle nähtavusega, kuna nähtavust mõjutavad

algoritmid, mida konto omanik ei saa määrata.

Leiame, et planeerimismenetluses teadete avalikustamise tõhustamine vajaks

põhjalikumat läbimõtlemist. Kaaluda võiks üleriigilise elektroonilise süsteemi loomist, mille

kaudu saab iga isik teda huvitavas piirkonnas endale teateid tellida.

Lisaks teeme ettepaneku muuta PlanS § 9 lõiget 2.1 ning sätestada, et avalikel aruteludel

elektroonilist osalemist tuleb alati võimaldada (st asendada sõnad „võib võimaldada“

asendada sõnadega „tuleb võimaldada“). Koroonaepideemia perioodil rakendatud

elektroonilise osalemise võimalus parandas näiteks keskkonnaühenduste, aga tõenäoliselt ka

üksikisikute osalemisvõimalusi ning selle praktikaga võiks jätkata. See on ka üks EL riikides

2023. a läbi viidud uuringu soovitusi.2

Eelnõuga (eelnõu § 1 p 11) plaanitakse lühendada avalikust väljapanekust ja arutelust

teavitamise nõuet 14 päevalt viiele päevale. Muudatus puudutab kõiki planeeringuliike. Teeme

ettepaneku sellest muudatusest loobuda, kuna muudatus halvendab üldsuse

osalemisvõimalusi. Eesti Keskkonnaühenduste Kojale laekub väga suurel hulgal

planeeringuteateid ning praegune 14-päevane etteteatamistähtaeg võimaldab

keskkonnaühendustel oma tööd ette plaanida, mida 5-päevane etteteatamistähtaeg enam

sisuliselt ei võimaldaks. Seetõttu ei saa nõustuda seletuskirjas esitatud väidetega, nagu oleks

etteteatamistähtaeg kaotanud oma mõtte. Juhime tähelepanu, et isegi kui

etteteatamistähtaega muuta, siis planeerimismenetluse kestust see ei mõjuta, sest tegemist

on üksnes etteteatamistähtajaga.

3. Kliimamuutustega arvestamise kohustus Tunnustame eelnõu väjatöötajaid, et plaanitavate muudatustega (uus PlanS § 12 lg 4)

seatakse selgesõnaline kohustus arvestada planeerimisel kliimamuutustega.

Teeme ettepaneku jätta plaanitava § 12 lg 4 sõnastusest välja sõnad „võimaluse korral“,

nii et kohustus kliimamuutuseid ennetada ja leevendada ning elukeskkonda kliimamuutustele

kohandada kehtiks igas olukorras.

Eelnõu ja selle seletuskiri tuleks ka ajakohastada, kuna seletuskirjas viidatakse

järjepidevalt kliimakindla majanduse seaduse eelnõule, ja leitakse, et kliimamuutustele

reageerimine jmt saab selle seadusega lahendatud. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu

edasi menetlemine ning sellega kehtestatav normide ring on hetkel aga küsimärgi all.

4. Maakonnaplaneeringu õiguslik tähendus

PlanS § 55 lg 2 jm sätete muudatusega (eelnõu § 1 p 12 jj) plaanitakse anda

maakonnaplaneeringule senisest erinev õiguslik tähendus – tulevikus oleks teatud juhtudel

(üldplaneeringu puudumisel või maakonnnaplaneeringus sätestatu mittekajastamisel

2 Strengthening electronic participation rights in environmental protection in the European Union | Case Studies from Estonia, Germany, Slovenia, Spain and Hungary. UfU, 2024. Kättesaadav veebis: https://www.ufu.de/downloads/aarhus-strong-strengthening-electronic-participation-rights-in- environmental-protection-in-the-european-union-case-studies-from-estonia-germany-slovenia-spain- and-hungary/

3

üldplaneeringus) võimalik maakonnaplaneeringu alusel kehtestada detailplaneeringut, anda

projekteerimistingimusi, seada omandikitsendusi.

Samas on jäetud tähelepanuta, et selline muudatus eeldab maakonnaplaneeringu

menetluse ja vaidlustamisvõimaluste põhjalikumat ülevaatamist. Kehtiv PlanS ei

võimalda maakonnaplaneeringut vaidlustada analoogsel alusel üldplaneeringuga (vrdl

üldplaneeringu vaidlustamise õiguse sõnastust PlanS §-s 94). Maakonnaplaneeringu sarnane

vaidlustamisõigus jäeti planeerimisseadusest teadlikult välja 2015. a uue PlanS kehtestamisel

argumendiga, et maakonnaplaneering ei saa isikute õigusi otseselt puudutada. Kui seda

lähenemist muudetakse, siis see kaebeõiguse piiramise põhjendus enam ei kehti.

Eelnõuga plaanitakse PlanS § 57 lg 2 muudatust, mis tähendaks, et teatud juhtudel kaasataks

tulevikus planeeringumenetlusse puudutatud isikud ja valitsusvälised organisatsioonid. Kui

osalemisõigusele ei vasta aga planeeringu vaidlustamise õigus, puudub osalemisvõimalusel

õiguslik tagatis.

Muudatusest ei ole muuhulgas selgelt aru saada, kas valitsusväline organisatsioon ehk mõni

keskkonnaühendus saaks PlanS alusel pöörduda kohtusse maakonnaplaneeringu

vaidlustamiseks, kui ta leiab, et tema menetluslikke õigusi on rikutud, või maakonnaplaneering

on vastuolus keskkonnaõiguse nõuetega. PlanS sellist võimalust ei anna. Isegi kui selline

kaebeõigus oleks konkreetses kohtuasjas kohtus kaitstav – st kohus tunnistaks konkreetses

kohtuasjas kaebeõigust –, oleks selle küsimuse lahendamise kohtute hooleks jätmine

ebamõistlik ja vastuolus õigusselguse põhimõtte ning hea õigusloome nõuetega.

Seetõttu leiame, et valitud lahendus on õiguslikult ülimalt küsitav. Miinimumina tuleks

planeerimisseadust täiendada maakonnaplaneeringu vaidlustamise õigusega

analoogselt PlanS §-le 94.

Üldisemalt tekib eelnõus kavandatud lahenduse puhul küsimus, kuidas on planeeringute

hierarhilisest süsteemist ja igale tasandile vastavatest ülesannetest lähtuvalt võimalik

üldplaneeringu tasandist (kui ÜP puudub või on vana) sisuliselt loobuda? Arvestades

maakonnaplaneeringu tasandi üldistusastet, ei ole välistatud, et ÜP vahelejätmine võib mingite

arenduste puhul oluliselt kahjustada nt konkreetse KOV elanike õigust kvaliteetsele

elukeskkonnale, kuna võimaldab arendusi segastes, õigel tasandil kokkuleppimata

tingimustes. Süsteemimuutus, mis võimaldab MP tasandilt kohe DP tasandile liikuda, vajab

väga põhjalikku sisulist ja õiguslikku analüüsi kogu planeerimissüsteemi lõikes.

5. Maakonnaplaneeringu vastuvõtmise etapist loobumine Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks PlanS § 66 (eelnõus on selle muudatusega seotud § 1 p 19-

21), st kaotatakse ära maakonnaplaneeringu menetlusest vastuvõtmise etapp.

Võimalik, et see muudatus võimaldab planeerimismenetlust lihtsamalt läbi viia. Samas ei ole

eelnõu seletuskirjast selge, et oleks täielikult analüüsitud ja hinnatud selle muudatuse mõju

haldusmenetluse seisukohalt. Kuna menetluslikult on muudatus suur, vajaks see seletuskirjas

põhjalikumat käsitlust.

Muuhulgas ei ole selge, kas maakonnaplaneeringu vastuvõtmise etapi ärakaotamine ei

vähenda teiste ministeeriumide võimalusi planeerimismenetluses osalemiseks, arvestades, et

planeeringu koostamise korraldajaks on MKM.

4

6. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu instrumendi ärakaotamine

Nõustuda ei saa kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ärakaotamisega eelnõus

kavandatud viisil.

Seletuskirjas selgitatakse, et KOV eriplaneeringu instrument kehtestati 2015. aastal ning et

„möödunud ajavahemikul toimunud arengut arvestades ei ole KOV EP instrument praktikas

osutunud asjakohaseks ega täitnud täiel määral eesmärki.

Meile teadaolevalt on Rahandusministeerium 2022. a tellinud PlanS rakendamise ehk mõju

järelhindamise analüüsi.3 Selles analüüsis on eraldi peatükid KOV eriplaneeringute

rakendamise praktika ja probleemide kohta. Analüüsis puudub järeldus, nagu poleks KOV

eriplaneeringut üldse vaja. Pigem nähtub analüüsist, et eriplaneering on KOV-de hinnangul

olnud vajalik, et võimaldada näiteks planeeringu rahastamise üleandmist huvitatud isikule (sest

ÜP puhul see lubatud ei ole).

KOV eriplaneeringu menetluse erisus, võrreldes nt teemaplaneeringu või

osaüldplaneeringuga, seisneb planeerimismenetluses eraldi etapina läbi viidava

asukohavaliku nõudes. Nagu seletuskirjas õigesti selgitatakse, oli KOV EP instrumendi

loomise üks peamisi eesmärke asukoha eelvaliku tegemine ja ehitisele sobivaima asukoha

leidmine.

Seletuskirjas märgitakse, et asukoha eelvalik on praktikas sageli osutunud formaalseks, kuna

seda on tehtud vaid arendajale kuuluval maa-alal.

Nõustuda ei saa seletuskirjas toodud järeldusega, nagu oleks ORME kavandamine

detailplaneeringuga eesmärgipärasem ja menetluslikult sobivam. Jääb koguni arusaamatuks,

kuidas sellise järelduseni on jõutud. Leiame, et DP menetlusnõuded, teavitusnõuded jmt

ei ole kohased ega piisavad, et tagada avalikkuse osalusvõimalused vastavalt Aarhusi

konventsiooni nõuetele. Aarhusi konventsiooni art 6 lg 4 kohaselt tuleb avalikkus kaasata

olulise keskkonnamõjuga otsuse menetlusse juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on

lahtised. Kui asukohavalik tehakse ära enne detailplaneeringu algatamist, ei ole DP algatamise

hetkeks ilmselgelt kõik variandid enam lahtised. Isegi kui DP aluseks olev asukohaanalüüs ei

ole lõplik ning lõplikuks otsustuseks asukohavaliku osas loetakse DP kehtestamise otsus, on

ilmselge, et avalikkus ei saa sellise lahenduse korra asukohavalikus kaasa rääkida ega

asukohavalikut vaidlustada. Minevikus on Riigikohus tunnistanud sellise olukorra

õigusvastaseks ja tühistanud sel põhjusel näiteks Kagu-Eesti regionaalprügila

detailplaneeringu (vt RKHKo 9.03.2005 asjas nr 3-3-1-88-04, p 27-28).

Selliste suure mõjuga objektide nagu näiteks poolelioleva Viru Keemia Grupi biotoodete

tehase planeerimine üksnes detailplaneeringuga tooks ilmselgelt kaasa olukorra, kus objekti

rajamisega kaasnevaid võimalikke mõjusid ei kaalutaks ning avalikkust ei kaasataks senise

põhjalikkusega. Ebaselgeks jääb otsustusprotsess ka näiteks juhtudel, kui plaanitava objekti

asukohad võivad olla erinevate KOV-de territooriumil.

Leiame, et kui KOV EP-de menetlemise või eesmärgipärasusega on olnud probleeme, tuleks

asukohavaliku nõuded selgemalt läbi mõelda ja teostada nende täitmise üle paremat

järelevalvet. Lahendus, et õigusnõude kehva rakendamise tõttu tühistatakse nõue sootuks, ei

aita planeerimisseaduse eesmärkide saavutamisele kuidagi kaasa.

3 https://www.fin.ee/media/7821/download

5

7. Detailplaneeringu menetlemise ja elluviimise tähtajad

Eelnõuga tehakse muudatus (eelnõu § 1 p 41) PlanS § 139 lõikes 2 ning sätestatakse, et

detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsus tehakse hiljemalt kahe ja poole

aasta möödumisel detailplaneeringu algatamisest arvates. Ei ole päris selge, kuidas sellise

ajalise piirini on jõutud. Arvestades, et soov on näiteks olulise ruumilise mõjuga objekte hakata

planeerima detailplaneeringutega, ei pruugi see menetlusaeg olla piisav, et vajadusel läbi viia

täiemahulist keskkonnamõju hindamist. Seetõttu tuleks vähemalt nendel juhtudel, mil DP-

ga muudetakse kehtivat üldplaneeringut või maakonnaplaneeringut või kavandatakse

olulise ruumilise mõjuga objekti, sellest ajapiirist loobuda.

Eelnõus (§ 1 p 42) kavandatud PlanS § 139 lg 7 näeb ette, et detailplaneering kaotab

kehtivuse, kui planeeringut ei ole asutud ellu viima 7 aasta möödumisel detailplaneeringu

kehtestamisest arvates. Muudatus on igati mõistlik.

Võimalus, et „põhjendatud juhul võib detailplaneeringu kehtestamise otsuses sätestada

pikema kehtivusaja“ jääb siiski ebamääraseks. Ei ole selge, mis peaks olema see põhjendatud

olukord, et DP elluviimisega võib viivitada 14 aastat (kuna eelnõu lubab ka tähtaja

pikendamist). Seetõttu võidakse seda tingimust hakata kohaldama üldreeglina ning säte

muutuks sisutuks. Soovitame loobuda pikema kehtivusaja seadmise võimalusest ning

DP kehtivuse pikendamise võimalusest.

8. Andmete esitamise tähtaeg planeeringute andmekogusse Eelnõus kavandatud Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 30.9

näeb ette, et kui planeering on kehtestatud enne 2022. aasta 1. novembrit, tuleb selle andmed

planeeringute andmekogusse (PLANK) kanda hiljemalt 31.12.2030. Arvestades asjaolu, et

planeeringu kehtestamisel peab kõigi planeeringuliikide puhul andmed kandma PLANK´u 14

päeva jooksul, jääb arusaamatuks, miks on vanemate planeeringute puhul antud selleks

5-aastane tähtaeg.

Näiteks rohevõrgustike osas on Keskkonnaamet juhtinud tähelepanu, et neil puuduvad paljude

KOV-de osas digitaalsed rohevõrgustike kaardikihid, mistõttu ei teata, kus ÜP tasandi

rohevõrgustikud paiknevad. See on KeA väitel üks põhjus, miks ei saavat metsateatiste

menetlemisel Riigikohtu antud suuniseid täita ja hinnata raiete mõjusid rohevõrgustiku

sidususele. Seega võib andmete puudumisel olla mh selge mõju riigi enda õiguskuulekusele,

mistõttu oleks nende esitamine PLANK´u märksa kiiremat lahendust vajav probleem.

Lugupidamisega, allakirjutanute nimel

/allkirjastatud digitaalselt/

Tarmo Treimann

SA Keskkonnaõiguse Keskus

SA Eestimaa Looduse Fond

Eesti Ornitoloogiaühing