Rahandusministeerium
[email protected] 10.04.2025, nr VEV.01-03/213
Monika Maamägi-Türk
[email protected]
Viru Elektrivõrgud OÜ tagasiside meetme
määrusele “Ida-Viru elektrivõrgu uuendamiseks
toetuse andmise tingimused ja kord“
Meetme ellu kutsumine väärib tunnustust ja selle eesmärk on igati põhjendatud. Meetme kaudu on võimalik ümber paigutada olulisi kasutusest väljalangenud liitumisvõimsusi suletud tööstus- ja kaevandusaladelt uutesse tööstustarbimise keskustesse – nagu näiteks suletud Kreenholmi liitumisvõimsuste viimine Kulgu Tööstusparki ja Sirgala kaevandusalalt Sillamäe Sadama piirkonda ning vajadusel rajada uusi liitumisvõimsusi Õiglase Ülemineku Fondist rahastuse saanud tööstusobjektidele. Meede toetab olulisel määral Õiglase Ülemineku eesmärkide saavutamist.
Oleme tutvunud põhjalikult nii meetme määruse kui seletuskirjaga ja esitame manuses meie ettepanekutega sõnastuse muutmiseks.
Siinkohal täiendavad kommentaarid muudetud sõnastusele:
• § 1. väärib meie hinnangul rõhutamist meetme seotus Õiglase Ülemineku Fondist toetust saanud tööstusprojektidega.
• § 4. on oluline, et toetatavad projektid oleks seotud jaotusvõrgu üldise arenguga ja seega kajastatud ka Konkurentsiameti poolt kinnitatud võrguettevõtte arengukavas.
• § 5. Oluline on kajastada kõiki olemasoleva võrgu ümberpaigutamise ja uue rajamisega seotud kulusid. Jaotusvõrgu võrguhalduse põhimõtteks on sõlmalajaamade, kui jaotusvõrgu strateegiliste objektide, asumine võrguettevõttele kuuluvatel kinnistutel, seega on oluline, et ka kinnistute soetamine alajaamade rajamiseks oleks abikõlbulik kulu. Lisaks, võimsuste ümberpaigutamisel peaks olema abikõlbulik ka vana, kasutusest väljaviidava taristu demontaaži kulu.
• § 6. meetme eesmärk peaks olema kõige suurema sotsiaalmajandusliku mõjuga projektide teostamine, seega teeme ettepaneku määrata projekti minimaalseks maksumuseks 5 miljonit €. Teeme ettepaneku fikseerida toetuse määr 100%, et mitte koormata tavatarbijat läbi tõusva võrgutariifi, kuna projektide omaosalus kanduks üle tariifi.
• § 13. (3) nii hindamiskomisjoni kui võimalike kaasatavate ekspertide sõltumatus peab olema tagatud.
• § 13. (4) teeme ettepaneku hinnata ka taotletavate projektide mõju võrguettevõtja tariifile, juhul kui antud projektid teostataks tavainvesteeringuna ja kulud kannaks läbi tariifi tavatarbija.
• § 19. Viru Elektrivõrgud eraettevõttena ei ole hankija riigihangete seaduse mõttes, kuid meile kehtib Elektrituruseaduses sätestatud hangete läbiviimise põhimõte jaotusvõrgu ettevõtjale. Teeme ettepaneku kasutada Elektrituruseaduse sõnastust.
Üldisema tagasisidena teeme alljärgnevad ettepanekud:
- Muuta määruses toetuse tagasinõude regulatsiooni. Määruse eelnõu § 21 ei sätesta toetuse tagasimaksmise ajatamise regulatsiooni. Meie hinnangul oleks võimalus toetuse tagasimaksmist ajatada ja selle tarbeks seatud reeglid igati mõistlikud. Ajatamise võimaluse puudumine on kõigi osaliste jaoks ebamõistlikult koormav. Nõnda kohustub toetuse saaja toetuse tagasi maksma 60 päeva jooksul tagasinõude otsusest, kuid arvestades toetuse maksimaalset määra – 10 000 000 eurot, ei ole kuigi usutav, et toetuse saajal oleks selline summa kiiresti ja korraga ülemäära lihtsasti leitav. Seega, kui toetuse tagasimaksmise ajatamise võimalust ei ole plaanitud mõnes muus õigusaktis sätestada, siis teeme ettepaneku täiendada määruse eelnõu toetuse tagasimaksmise ajatamise reeglitega.
- Toetuse tagasinõudmise reeglistik on liiga üldine ja ebaselge. Toetuse tagasinõudmis reeglistik on esitatud peaasjalikult määruse eelnõu § 16 lg-s 10 ja 11. Lõige 10 kohustab toetuse saajat toetuse tagastamisele, kuid ei määratle ühemõtteliselt, kas see tuleks tagastada täies mahus või osaliselt.
Lõige 11 sätestab, et kui rikkumisega on kaasnenud rahaline mõju, mida EIS ei saa üheselt hinnata, vähendatakse toetust protsentuaalselt olenevalt EIS-i hinnangust rikkumise raskuse ja mõju kohta kulu abikõlblikkusele.
Eeltoodud sätted jätavad esmalt ebaselgeks küsimuse, kas määruse eelnõu § 16 lg 10 kohaselt ongi toetuse tagasinõudmise ulatus üksnes tervikuna tagasinõudmine (lg 10) ja osaline tagasinõudmine üksnes siis, kui rikkumise rahalist mõju ei ole võimalik välja arvutada (lg 11) või on ministeerium soovinud toetuse tagasinõudmist osaliselt ka siis, kui rikkumise rahaline mõju on välja arvutatav. Viimase osas aga määruse eelnõu praegu vaikib.
Meie hinnangul oleks selgem ja osapooltele mõistlikum, kui määruse eelnõu sätestaks, et kui rikkumise rahalise mõju suurus on üheselt hinnatav, siis kohaldataks tagasinõuet lähtudes rikkumise rahalisest mõjust. Nõnda võiks määruse eelnõu sätestada, et kui rikkumise rahalise mõju suurus on üheselt hinnatav, rakendatakse tagasinõuet protsentuaalse määrana rikkumisega seotud rahalisele ulatusele. Seotus konkreetse rikkumise ning selle rahalise mõjuga on ka Riigikohtu hinnangul eelduseks kohase tagasinõude määra valmimisel.
Kuna Riigikohus on korduvalt leidnud, et tagasinõue on sanktsioon, siis peaks seadus sätestama ka konkreetsed alam- ja ülemmäärad, mille vahel saab EIS tagasinõude tegemisel ja määrusest lähtudes oma kaalutlusõigust teostades valida. Nende määrade kehtestamine on möödapääsmatu nii rikkumiste suhtes, mille puhul on rikkumise rahalise mõju suurus hinnatav kui ka rikkumiste suhtes, mille puhul see hinnatav ei ole.
Kuna tagasinõue on sanktsioon, ehk avalik-õiguslik rahaline kohustus, siis on see omakorda põhiseaduse § 113 kohaldamisalas. Lihtsakoelisemalt väljendatuna tähendab see, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Rahalise kohustuse kehtestamist võib delegeerida vaid juhul, kui see tuleneb kohustuse iseloomust ja seaduses määratakse kindlaks diskretsiooni ulatus. See võib seisneda seadusega tasu alam- ja ülemmäära sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms.
Praegu ei nähtu määruse aluseks olevast seadusest ega määruse eelnõust endast, et tagasinõude kohustusele oleks kehtestatud alam- ega ülemmäär, kohustuse suuruse arvestamise aluseid ega muid eeldusi, mis tagaks selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel. See tähendab, et halvimal juhul ei ole määruse eelnõu § 16 lg 10 ega 11 üldse põhiseaduse §-ga 113 kooskõlas, kuna seadus ei määratle ettenähtavalt tagasinõude võimalikku ulatust.
Selle kitsaskoha leevendamiseks peab EIS-i diskretsioon olema seaduse või sellega kooskõlas oleva määruse alusel selgemalt piiritletud. Põhiseaduse §-ga 113 ei saa kooskõlas olla tagasinõude regulatsioon, mis sisuliselt ütleb, et EIS-i kaalutlusõigus tagasinõude määra valimisel on raamistatud ainult EIS-i enda hinnanguga.
Seetõttu peab määruses olema selgemalt lahti kirjutatud, millised alusel saab EIS toetust tagasi nõuda ja millises protsentuaalses ulatuses.
Protsentuaalsete määrade valimisel peaks lähtuma tõsiasjast, et rakendusüksustel on siiani olnud suuri raskusi proportsionaalsete finantskorrektsioonide määramisel isegi siis, kui õigusakt on protsentuaalsed vahemikud ette näinud. See tähendab, et tagasinõude võimalikud määrad peaksid olema sätestatud nii, et vastavad vahemikud võimaldaks EIS-ile diskretsiooni, mille kohaselt võib teatud rikkumiste puhul tagasinõude määr olla ka suhteliselt väike, nt 1-2% rikkumisega seotud rahalise mõju suurusest või toetuse määrast.
- Toetuse saaja, kes ei ole riigihangete seaduse mõttes hankija, kohustused on ebaselged. Määruse eelnõu § 19 lg 2 p 12 sätestab, et toetuse saaja, kes ei ole riigihangete seaduse (RHS) mõttes hankija, peab järgima tegevuste elluviimisel RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid. Paberil võib see regulatsioon tunduda piisav, kuid tegelikkuses ei anna see toetuse saajale suurt aimu sellest, kuidas neid üldpõhimõtteid täitma peaks. Ka eelnõu seletuskiri ei anna siinjuures mistahes juhendust.
Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted on, nagu nende nimestki saab tuletada, üldised ning neid konkretiseerivad oluliselt RHS-i eriosade normid. See tähendab, et isegi kui hankija peab RHS §-i 3 järgima, siis ei kohaldata nendes sätestatud reegleid abstraktselt, vaid läbi üsna konkreetsete õiguste ja kohustuste. Olgu siinkohal näitena välja toodud kasvõi minimaalsed pakkumuste esitamise tähtajad või kohustus tehnilises kirjelduses märkida kõikvõimalikesse kohtadesse täiend „või sellega samaväärne“. Lisaks on Riigikohus leidnud sedagi, et RHS § 3 kohaldamine pole ka riigihangetes sama intensiivsusega, vaid madalama maksumusega hangete puhul väiksem, kui kõrgema eeldatava maksumusega hangete korral.
Iseenesest on mõistetav, et ministeerium ei soovi määruse eelnõus täpsustada, et milles konkreetses RHS § 3 järgimine siis peaks seisnema, kuid paratamatult tekitab selline lahendus määratlematust nii toetuse saaja kui ka EIS-i jaoks. Toetuse saajale ei ole ettenähtav, mida ta peab RHS § 3 kohaldamiseks täpselt tegema ning sellega annab ta ennast EIS-i meelevalda, kes võib toetuse kasutamisel asuda seisukohale, et mistahes meetmed või nende kasutamata jätmine ei olnud RHS §-s 3 sätestatud põhimõtetega kooskõlas.
Kuigi EIS peab määruse eelnõu kohaselt toetuse saajat mõneti abistama, oleks kõigi osapoolte jaoks tõenäoliselt kasulik, kui määruse eelnõu seletuskiri või mõni muu asjas tähtsust omav dokument, selgitaks lähemalt, milles praktilises peaks RHS § 3 kohaldamine toetuse saaja jaoks siis väljenduma. Küsimused, mis võivad selle osas tõusetuda, on mh näiteks:
1) kas toetuse saaja peab oma soetused korraldama riigihangete registri kaudu nn toetuse saaja ostuna?
2) kui jah, siis kas toetuse saajal peavad olema mingid kohustuslikud ostumenetluse alusdokumendid, mida peab koostama?
3) või piisab RHS §-s 3 sätestatud eelduste täitmiseks nt kahe/kolme/viie pakkumuse võtmisest sõltumatutelt isikutelt?
4) kas toetuse saaja peab mistahes menetluses võimaldama esitada „samaväärseid lahendusi“ või lisama oma ostu alusdokumentides (kui need on nõutavad) viidatud standardile, tootele, kaubamärgile jne ka märke „või sellega samaväärne?“
Selliseid küsimusi tõusetub toetuse saajal ilmselt kümneid, kuid ühelegi neist määruse eelnõu seletuskirjast vastust ei leia. Kui ministeeriumi eesmärk ongi jätta RHS §-s 3 sätestatud reeglite täpsem sisu täiesti lahtiseks, siis peab ministeerium sellega ka aduma, et EIS ei peaks hilisemas toetuse kasutamise kontrollimise menetluses toetuse saaja valikuid ka sedavõrd suure rangusastme ja kriitilisusega hindama.
Loodame, et meie muudatusettepanekud leiavad kajastamist määruse lõplikus verisoonis ja vajadusel oleme valmis neid täiendavalt selgitama.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andres Meesak Annika Haaviste
juhatuse liige juhatuse liige