Vastus pöördumisele

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Kaie Pukk

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Võlanõustamisteenuse hetkeseis,

tegevused ja väljatöötamiskavatsuse

edastamine

Austatud sotsiaalkaitseminister

Rahandusministeeriumile esitati informatsiooniks ja ettepanekute esitamiseks ülevaade

võlanõustamisteenuse hetkeseisust ja väljatöötamiskavatsus võlanõustamisteenuse

arendamiseks (edaspidi VTK). Esitame VTK kohta järgmised märkused.

1) VTK-d lugedes on keeruline aru saada, milles tänased võlanõustamisega seotud probleemid

seisnevad. Kas peamised kolm probleemi on:

1) võlanõustamine on nö termina ise negatiivse alatooniga ja stigmatiseeriv;

2) vähene teadlikkus võlanõustamisteenusest (lk 5 alguses mainitakse, et 26% ei

teadnud selle teenuse olemasolust või 24%-le ei pakutud, kuid samas ei selgu samas, et mis

oli põhjus?;

3) teenuse kõrge hind (lk 6)?

Eelnevast tulenevalt, kas ei peaks lahenduste väljapakkumisel keskenduma eeltoodud

probleemidele: 1) miks ei muudeta teenuse nime; 2) miks teenust rohkem ei

teadvustata/reklaamita (lk 10 mainitakse küll kampaaniaid – kuid mida on seni tehtud ja mida

ja kes võiks konkreetselt veel teha); 3) miks ei taheta teha võlanõustamisteenuse hinda

kättesaadavamaks?

2) VTK-s plaanitav võlanõustajate kvalifikatsiooni ühtlustamine on väga oluline, selgelt peaks

olema välja toodud, et võlanõustajal on kohustus kvalifikatsioon esitada ka oma veebilehel.

3) Kuigi kehtiv tarbijakrediidi direktiiv ei käsitle võlanõustamist, sätestatakse uue

tarbijakrediidi direktiivi 2023/2225 artiklis 36(1), et „Liikmesriigid tagavad, et tarbijatele,

kellel on või võib tekkida raskusi oma finantskohustuste täitmisel, tehakse kättesaadavaks

sõltumatud võlanõustamisteenused, mille eest tuleb maksta üksnes piiratud tasusid.“ Direktiiv

tuleb Eesti õigusesse üle võtta 20. novembriks 2025 ja ülevõetud norme tuleb kohaldada alates

20. novembrist 2026. Seega tuleb Eestis võlanõustamisteenuse osutamist reguleerivad sätted

direktiiviga kooskõlla viia hiljemalt käesoleva aasta lõpuks. Sellest tulenevalt peab

analüüsima, kas sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) § 44 lg 2 ja § 134 lg 31 p 1 on

kooskõlas artikkel 36(1) sõnastuse ja mõttega. Pigem võib asuda seisukohale, et SHS § 44 lg

2 praegust sõnastust tuleb muuta, kuna selles ei ole kaetud direktiivi nõue, et

võlanõustamisteenus tuleb tagada ka „tarbijatele, kellel võib tekkida raskusi“, kuna

Teie 27.12.2024

Meie 15.04.2025 nr 1.1-11/5813-2

2

sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus liigitub „juba tekkinud raskuste“ alla. Seega

peaks SHS § 44 lg 2 sõnastust direktiiviga kooskõlla viimiseks muutma ja

võlanõustamisteenuse osutamise hetke võlgniku jaoks ajaliselt varasemaks tooma. VTK-s

viidatakse, et „Kuigi seadus seda otseselt ei nõua, võivad SHS-i seletuskirja järgi

võlanõustamisteenuse vajajateks olla ka need inimesed, kellel on võlgnevuse tekkimise oht ja

kes pole võimelised iseseisvalt tekkinud (tekkivaid) rahalisi kohustusi täitma.“ (lk 3). See

põhimõte tuleb tuua seaduse tasemele ja pelgalt seletuskirjast direktiivi ülevõtmise kontekstis

ei piisa. Seega on mõneti arusaamatu, miks vaatamata uue tarbijakrediidi direktiivi artiklile

36(1) ja tõdemusele, et võlgnikud jõuavad võlanõustaja juurde liiga hilja, ei kaaluta SHS-i

vastavate paragrahvide muutmist, et tagada võlgnikele kiirem abi.

4) Samuti tuleks analüüsida ja potentsiaalselt muuta SHS § 134 lg 31 p 1 sõnastust, kuna ka

siin tuleks sekkumise hetke täitemenetlusest oluliselt varasemaks tuua. Sekkumise sidumine

täitemenetluse algusega on nii võlglase kui ka KOV-i jaoks poolik lahendus. Kuna

sundtäidetakse üldiselt kohtuotsuse alusel, siis oleks vaja tagada, et võlglane saaks abi

hiljemalt menetluse alguses, kus on võimalik veel nõude suurust mõjutada, sh ära hoida

sisutud nõuded, sh tagaseljaotsused, kus võlgnik ennast ei esinda ja kohus ei saa nõuet

sisuliselt kontrollida, st potentsiaalselt mõjutada ka seda, kui palju ja kui kaua inimene

toimetulekutoetust tulevikus vajab. Seda tähelepanekut toetab ka VTK-s toodud nending, et

„Varajane sekkumine ennetaks võlgadesse sattumist, misläbi väheneksid riigi ja KOV-i

kulutused tagajärgedega tegelemisel.“ (lk 4).

5) Ühe võimaliku lahendusena on välja pakutud majandusnõustamine, mis oleks

võlanõustamisele eelnev (ja/või järgnev) etapp, sh eesmärgiga ennetada suuremate

võlgnevuste ja vaidluste teket. Iseenesest on ettepanek huvitav, kuid kahjuks on jäänud

põhjalikumalt läbi analüüsimata, kuidas tegelikult oleks võimalik majandusnõustajaid

rakendada, kes peaks majandusnõustamise kasutuselevõtuga edasi tegelema (KOV-id

vabatahtlikult või Sotsiaalministeerium?), kuidas võiks majandusnõustamist propageerida,

aga ka küsimus, kuidas majandusnõustajaid leida ja rakendada, mis on nende koolitusnõuded

jne. Igal juhul jääb potentsiaalselt hea lahendus võlanõustajate koormuse kergendamiseks

kahetsusväärselt poolikuks.

6) Tähelepaneku puhul, et võlanõustajad puuduvad seitsmes maakonnas (lk 9) võiks lisaks

võlanõustajate koolitamisele kaaluda ka digitaalsete teenuste (st läbi Zoomi/Teamsi vms)

pakkumist piirkondades, kus võlanõustajaid ei ole.

7) VTK probleemkoht on see, et võlanõustamisteenust vaadatakse vaid KOV-i võtmes, kuigi

Eestis pakutakse võlanõustamisteenust riiklikul rahastusel ka Töötukassas, mille kliendid

enamasti jõuavad kiiremini teenusele võrreldes KOV-ide klientidega, st Töötukassa saab

võrreldes KOV-iga märgata rahaliste raskuste tekkimist oluliselt varem ja vastavalt pakkuda

abi. Lisaks pakub Töötukassa maapiirkondade inimestele suuremat anonüümsust ja väldib

sellega olukorda, et inimene ei soovi väikese koha eripära tõttu (kõik tunnevad kõiki isiklikult)

pöörduda KOV-i.

Seega võiks VTK-s rohkem tähelepanu pöörata ka läbi Töötukassa korraldatava

võlanõustamisteenuse lahendusele ja võimalusel tuua VTK-s välja Töötukassa parimad

praktikad. Töötukassa on läbi süsteemse töö tänaseks suutnud tagada varajase sekkumise

hoidmaks ära võlgnevuse tekkimise riskiga inimeste olukorra halvenemise, võlanõustamise

ühtlaselt kõrge taseme ning kahtlemata oleks kasulik nende kogemusest õppida.

3

8) VTK lk 11 on märgitud: „Direktiivist tulenevalt on oluline tagada võlanõustamine kõigile,

kes abi vajavad. See suund vajaks lahendust eri valdkondade (Justiitsministeeriumi,

Rahandusministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi) koostöös ning

peaks hõlmama nõustamist siis, kui võlgnevus tekib või hakkab tekkima, mitte võlgnevuse

viimases etapis.“ Kahjuks ei selgitata, mida lahenduse all täpsemalt silmas peetakse? Milline

ministeerium millise ülesande eest vastutab?

9) Käsitlemata on jäänud teiste riikide praktika – kas seda on uuritud ja kas sealt ei saaks

praktilisi kasulikke ideid üle võtta?

10) Kui võrrelda, et 2018. a pakuti võlanõustamisteenust vaid 30 KOV-is ja teenust sai 1873

inimest, siis 2023. a pakuti teenust 74s KOV-is ja teenust sai 2407 inimest, st kui KOV-ide

arv kasvas 5-aastaga ligi 60%, aga teenuse saajate arv kasvas vaid 22%. Tõenäoliselt mõjutab

seda ka teenusehinna kasv, sest kuigi teenusesaajate arv on kasvanud vaid 22%, siis kulud

teenusele on kasvanud 42%. Mis omakorda mõjutab seda, et kergekäeliselt teenusele ei

suunata ja teenusele jõuavad ka edaspidi KOV-i kaudu vaid väga keerulistes

võlasituatsioonides olevad inimesed.

11) VTK käsitleb KOV-i kaudu võlanõustamisteenuse saajate arvu prognoosimisel

toimetulekutoetuse saajate alusel, võlgnike arvu silmas pidades on see siiski väga väike

osakaal võlgnikest ehk tegelikest abivajajatest. Kui 2024. a seisuga on täiteasjad 80 628

füüsilisel isikul, toimetulekutoetuse saajatest vajaksid võlanõustamisteenust aga

orienteeruvalt 4700–6750 inimest, mis on keskmiselt 5,8% – 8,3% täitemenetluses olevate

võlgnike arvust.

12) VTK ei anna vastuseid küsimustele: Kuidas tõhustatakse järelvalvet

võlanõustamisteenuse pakkumise osas? Kuidas luuakse olukord, et võlanõustajaid

koolitatakse juurde piirkondades, kus praegu võlanõustamisteenust pole?

Kokkuvõttes jääb kogu VTK-s pakutud lahenduste puhul küsimuseks, et kes nende

ettepanekute edasiarendamise ja rakendamise eest peaks vastutama ning mis on järgmised

konkreetsed sammud eesmärkide saavutamiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Marit Maidla

[email protected]

Agnes Peterson 5885 1301

[email protected]