Riigikogu riigieearve kontrolli erikomisjonile andmete edastamine

Lai tn 39 // Lai tn 41 / 15056 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Kristi Klaas

Keskkonnaministeerium

Teie 23.07.2021 nr 2-5/21-01617 Meie 15.09.2021 nr 1.9-11/1489-1

Maaeluministeeriumi ettepanekud Eesti seisukohtadeks Euroopa Komisjoni LULUCFi

määruse kohta1

Austatud proua Klaas

Vastavalt Riigikantselei resolutsioonile nr 2-5/21-01617 esitab Maaeluministeerium

ettepanekud Eesti seisukohtadeks Euroopa Komisjoni LULUCFi määruse kohta. Palume

Keskkonnaministeeriumil arvestada ELi koordinatsioonikogu ja Vabariigi Valitsuse istungile

esitatavas seletuskirjas järgmiste vastuskirjas toodud seisukohtadega.

1. Peame oluliseks täiendavaid pingutusi, et saavutada Euroopa Liidus 2050. aastaks

süsinikuneutraalsus, kuid liikmesriikidele seatud eesmärgid peavad olema

realistlikud, arvestades maakasutusest ja metsade vanuselisest jaotusest tulenevaid

riiklikke eripärasid ning võimaldama piisavalt paindlikkust. Liikmesriigile seatud

kohustused ei tohi kaasa tuua suuri maakasutuse muutusi, millega võivad kaasneda

negatiivsed mõjud, näiteks ääremaastumine, põllumajandusmaa kontsentreerumine,

toidutootmiseks kasutatava maa vähenemine ja teatud ökosüsteemide kadumine.

Samuti peab arvestama, et lisameetmete maksimaalne potentsiaal ja positiivne mõju

süsiniku sidumise suurendamiseks võib avalduda pikema aja jooksul. Vahe-

eesmärkide saavutamise hindamisel tuleb hinnata meetmete mõju 2050. aastaks

süsinikneutraalsuse saavutamisel. Siseriiklike eelarveliste vahendite jagamisel on

samuti oluline roll LULUCFi eesmärkide saavutamisel.

Selgitus: Euroopa Komisjoni muudatusettepanekuga on Eestile seatud ambitsioonikas

eesmärk, mille täitmiseks on vaja rakendada lisameetmeid, mis võivad tingida ka suurema

maakasutuse muutuse. Peame oluliseks, et eesmärgi seadmisel oleks arvestatud reaalseid

võimalusi seda täita. Põllumajanduse ja kalanduse arengukava aastani 2030 näeb ette

kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala säilimise või minimaalse suurenemise.

Täiendavate meetmete rakendamisel, mis toovad kaasa maakasutuse muutuse, tuleb

arvestada arengukavades juba kokku lepitud suundadega.

1 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega muudetakse määrusi

(EL) 2018/841 seoses reguleerimisalaga, lihtsustatakse vastavuseeskirju, määratakse kindlaks

liikmesriikide eesmärgid aastaks 2030 ja kohustutakse aastaks 2035 kollektiivselt saavutama

kliimaneutraalsus maakasutus-, metsandus- ja põllumajandussektoris; ning millega muudetakse

määrust (EL) 2018/1999 seire, aruandluse, edusammude jälgimise ja ülevaatamise parandamise osas,

COM(2021) 554.

2 (4)

Süsiniku sidumise suurendamisel ei tohi meetmed avaldada negatiivset mõju keskkonnale,

eelkõige elurikkusele, sotsiaalsetele või majanduslikele eesmärkidele. Põllumajanduses on

oluline roll rohumaadel, mis on süsinikku siduvad. Nii püsirohumaad kui ka looduslikud

rohumaad on ühtlasi olulised loomade ekstensiivseks karjatamiseks ja rohusööda

tootmiseks. Loomakasvatussektori jaoks on oluline säilitada selliste maade, sh riigilt

renditavate maade põllumajanduslik kasutusvõimalus. Turvasmuldade viimine rohumaa

alla on kliimaeesmärke silmas pidades suure potentsiaaliga. Samas ei saa alahinnata

sotsiaalmajanduslikku mõju põllumajandustootjale. Oleme soodustanud turvasmuldade

rohumaa alla viimist maaelu arengukava (MAK-i) vahenditest ja soovime seda jätkata ka

uue ÜPP vahenditest. Samas tegevpõllumajandustootja, kelle maaressurss on piiratud,

suhtub tegevusse suure tõenäosusega umbusuga, sest sellega võib kaasneda tema

sissetulekute vähenemine.

Enne süsiniku sidumise suurendamise meetmete rakendamist tuleb

Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel läbi viia täiendavad uuringud sobivate alade

leidmiseks. Uuringute läbiviimisel on oluline kaardistada, milline on lisameetmete mõju

selliste alade maakasutuse muutusele ning sellega kaasnev keskkonna- ja

sotsiaalmajanduslik mõju. Sealjuures tuleb vältida liigirikaste rohumaade, viljakate

põllumuldade või karjatamiseks kasutatavate püsirohumaade metsastamist või

toidutootmiseks kasutamisest väljalangemist. Põllumajandussektoris on vähe täiendavaid

leevendusmeetmeid, mis aitavad süsiniku sidumist suurendada ja võimalike meetmete mõju

on suure määramatusega. Meetmed, millel on positiivne mõju, eeldavad järjepidevate heade

praktikate rakendamist, teadlikkuse kasvu ja riigipoolset ergutamist. Samuti peab

arvestama, et meetmete positiivne mõju võib avalduda hiljem kui 2030. aastaks. Nende

meetmete mõju, mis aitavad püsida 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamise

trajektooril, tuleb vahe-eesmärkide hindamisel arvesse võtta.

Leiame, et lisaks ÜPP-le peab säilima võimalus toetada LULUCFi põllumaa ja rohumaa

kategooriates kliimamuutuste leevendamise eesmärkide täitmist muude ELi fondide ja

riigisisese eelarve kaudu.

2. Peame oluliseks, et põllumajanduse, metsanduse ja muu maakasutuse (AFOLU2)

sektori moodustamisel ja 2035. aasta riikliku eesmärgi seadmisel arvestataks riikide

lähtekohtade, riiklike eripärade ja riikide võimalustega sidumist suurendada või

heidet vähendada. Samuti tuleb arvestada sotsiaalmajanduslike mõjudega, tehtud

edusammude, investeeringute ja keskkonnapraktikate valikuga ning asjakohaste

tehnoloogiate kättesaadavusega. Sihttasemed ei tohi negatiivselt mõjutada

toidujulgeolekut ja muude keskkonnaeesmärkide täitmist, sh elurikkuse säilitamist.

Selgitus: Euroopa Komisjoni ettepanek on laiendada alates 2031. aastast määruse

reguleerimisala põllumajandussektori muude kui CO2 heitkogustega, hõlmates seeläbi kogu

maakasutussektori ühe kliimapoliitika raamistiku instrumendiga ning määrata kindlaks

liidu 2035. aasta maakasutussektori kliimaneutraalsuse eesmärk. Uue ühise sektori

kliimaneutraalsuse saavutamiseks tuleks komisjonil teha 2025. aastaks ettepanekud riiklike

panuste määramiseks. Peame oluliseks, et riiklike panuste määramisel arvestataks riiklike

eripärade ja võimalustega sidumist suurendada või heidet vähendada. Üksnes 25% Eesti

pindalal tegeletakse põllumajandusega ning Eestis on põllumajandusmaa majandamine

oluliselt ekstensiivsem võrreldes teiste EL-i riikidega. Eesti põllumajanduse

kasvuhoonegaaside heited moodustavad EL põllumajanduse KHG heitest marginaalse osa

– 0,35 %.

2 Agriculture, Forestry and Other Land Use

3 (4)

Euroopa tasandil on metsastamine ühe võimalusena oluline, kuid arvesse tuleb võtta, et

metsarikastes riikides on elurikkuse seisukohast oluline ka muu maakasutus. Mitmekesine

maastik pakub rohkem ökosüsteemiteenuseid ning just avamaastik, sh põllumajandusmaa

seda mitmekesisust metsarikastes riikides metsade vahele loob. Ka põllumajandusmaa ise

paljude liikide elupaigana peab võimaldama ekstensiivistamist ja mitmekesisust ning

pikaajalistel rohumaadel ja poollooduslikel kooslustel on oluline roll mulla

süsinikusisalduse säilitamisel. Arvestades siinjuures veel põllumajandusmaa toidutootmise

põhieesmärki, on Eestis keeruline leida metsastamiseks sobivat maad. Leiame, et

metsarikastes riikides on oluline säilitada olemasolevaid metsavarusid, tagades sellega

süsiniku sidumise metsades, metsamullas ja puittoodetes.

Looduslike rohumaade hulgas võivad olla kõrge bioloogilise väärtusega rohumaad, mille

säilitamine on tähtis avamaastike liigirikkuse säilitamiseks, mis on olulised rohekoridoride

tugialadena ja aitavad vältida maastike ja elupaikade killustumist ning seeläbi liikide

väljasuremist. Looduslikel rohumaadel on puhveraladena oluline roll ka kliimamuutustega

kohanemises. Kliimaeesmärkide saavutamisel peame silmas pidama ka teisi

keskkonnakaitse eesmärke, sh bioloogilise mitmekesisuse säilitamist. Enne looduslike

rohumaade metsastamist on vaja läbi viia nende inventuur, et selgitada välja alad, mida on

vajalik hoida looduslike ilmega rohumaadena elurikkuse säilitamise eesmärkide täitmiseks.

Samuti tuleb enne avatud alade lõpplikku metsastamist kaaluda Eestis veel vähe kasutatud

põllumajandustootmise vormi agrometsandust. ÜPP strateegiakava 2021-2027 kaudu

soovime edaspidi toetada väärtuslike püsirohumaade hoidmist ja majandamist. Ka nende

puhul on selliste alade eelnev väljaselgitamine järgmine samm, sest tegemist võib olla ka

rohumaadega, mis ei ole veel põllumajandusmaana PRIA registris ja/või mis ei paikne

Natura 2000 või muudel kaitsealadel.

Eestis on ELi riikidega võrreldes madal loomkoormus ning madal taimekaitsevahendite ja

väetiste kasutamine. See võimaldab leevendada kliimamuutusi ning ei kahjusta oluliselt

sektori konkurentsivõimet. Eesti on ELi riikide lõikes põllumajandussektoris 1990. aastaga

võrreldes suurimate KHG heite vähendajate hulgas, kuid 2005. aastaga võrreldes on heide

mõnevõrra suurenenud. Heite suurenemine on tingitud tootmise taastumisest pärast ELiga

liitumist. Leiame, et sihttasemed ei tohi negatiivselt mõjutada toidujulgeolekut ning

ajaloolisi heitkoguste kõikumisi on vaja kohustuste ja eesmärkide seadmisel arvestada.

Samuti ei saa unustada, et põllumajandusel on peale kliimaeesmärkide ka

majanduspoliitilised (toiduga kindlustamine, tootlikkuse kasvatamine), sotsiaalpoliitilised

(tootjatele sissetuleku tagamine, maapiirkondades elanikkonna majandustegevuse

säilimine, ääremaastumise vältimine ning tasakaalustatud regionaalne areng) ja

keskkonnakaitselised eesmärgid (vee- ja mullakaitse, elurikkuse säilitamine) ning

julgeolekupoliitiline dimensioon, mis avaldub näiteks nii piirialadel asustuse säilitamises,

toiduga varustatuse tagamises kui ka sotsiaalpoliitilise stabiilsuse säilimises. Tuleb leida

toimiv tasakaal tootmise vajaduste ja võimaluste vahel, rakendades meetmeid, mis

soodustavad kliimamuutuste leevendamist ja nende mõjuga kohanemist, kuid samal ajal ei

pärsi põllumajandus- ja toidutööstuste konkurentsivõimet ega kahjusta toidujulgeolekut,

sealjuures tuleb vältida viljakate põllumuldade või karjatamiseks kasutatavate

püsirohumaade metsastamist või toidutootmiseks kasutamisest väljalangemist.

3. Peame oluliseks kasvuhoonegaaside inventuuri andmete järjepidevat parandamist, et

maakasutust ja selle muutust, sh põllumulla süsiniku sidumise potentsiaali võimalikult

täpselt arvesse võtta.

4 (4)

Selgitus: LULUCF uuringus3 tuuakse välja, et haritavatel turvasmuldadel põllumaa viimisel

püsirohumaaks vähenevad KHG heitkogused. Lisaks on toodud välja mitmed

põllumajanduspraktikad, millel on positiivne mõju mulla süsinikuvaru suurenemisele, kuid

mida ei ole täna võimalik kasvuhoonegaaside heite inventuuris arvestada.

Samuti on pikaajalistel rohumaadel ja poollooduslikel kooslustel oluline roll mulla

süsinikusisalduse säilitamisel.

Kliimaeesmärkide täitmiseks tuleb toetada säästlikku maakasutust, turvasmuldadega

põllumajandusmaade jätkuvat viimist püsirohumaa alla ning seal asjakohastel juhtudel

veerežiimi looduslikkuse taastamist või veetaseme kontrollitud tõstmist.

Peame oluliseks leppida Euroopa Liidu tasemel kokku süsinikdioksiidi ja teiste

kasvuhoonegaaside täiendavates arvestuspõhimõtetes nii, et see toetaks jätkusuutlikku

tootlikkuse suurendamist maakasutuses. Oluline on jätkata selliste tootmisviisidega,

millega on võimalik tagada toidujulgeolekut, jätkata ökosüsteemiteenuste pakkumist, ära

hoida muldade degradeerumist ja suurendada süsiniku sidumist.

Aastaks 2030 ambitsiooni suurendamine eeldab paindlikkust süsiniku sidumise

arvestuspõhimõtetes. Siiski tuleb arvestada, et riigispetsiifiliste heitekoefitsientide

väljatöötamine eeldab põhjalikke uuringuid, mis on ajamahukad ja kulukad võrreldes

muudatusettepanekus toodud eesmärkide saavutamise ajaga. Sellest hoolimata tuleb

Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel senisest aktiivsemalt jätkata riigispetsiifiliste

heitekoefitsentide väljatöötamist.

Märkimisväärne osa ELi ja riigisisestest vahenditest kasutatakse kliima- ja

keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Erinevate poliitikate ühtsuse ja läbipaistvuse huvides

on oluline, et arvestuspõhimõtete täpsustamine liikmesriigi tasemel võimaldab nende

poliitikate mõju võimalikult täpselt KHG inventuuris kajastada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler

Sandra Salom

625 6145 [email protected]

Reena Osolin

625 6287 [email protected]

Teve Kink

625 6219 [email protected]

3

https://dspace.emu.ee/xmlui/bitstream/handle/10492/6981/LULUCF_uuring_veebi_02_09.pdf?seq

uence=1&isAllowed=y.

1

Helen Pahapill

Rahandusministeerium

Teie 23.07.2021 nr 2-5/21-01624

Meie 17.09.2021 nr 1.9-11/1497 -1

Maaeluministeeriumi seisukohad sisendiks Rahandusministeeriumile Euroopa Liidu

Energiamaksustamise direktiivi eelnõu kohta

Austatud proua Pahapill

Vastavalt Riigikantselei resolutsioonile nr 2-5/21-01624 edastame teile Maaeluministeeriumi

seisukohad Euroopa Liidu Energiamaksustamise direktiivi eelnõu1 kohta:

1. Kliimaneutraalsuse saavutamine kalapüügisektoris eeldab suuri strukturaalseid

muudatusi, mille elluviimine on aeganõudev protsess. Sellest lähtuvalt soovime

säilitada erandi, mille kohaselt ühenduse vetel kalapüügiks kasutavale kütusele kehtib

aktsiisivabastus, kehtestades minimaalse maksumäära saavutamiseks kuni

kümneaastase üleminekuperioodi. Samal ajal saab hinnata sektori edasist panust

kliimaneutraalsuse saavutamisesse ja üleminekuperioodi andmete põhjal otsustada,

millist aktsiisimäära tuleks Euroopa Liidus edaspidi kalapüügisektorile rakendada.

Arvesse tuleb võtta ka tehnoloogilist arengut ning uute kütuseliikide kasutuselevõtmise

võimalusi kalalaevadel. Üleminekuperiood on vajalik selleks, et tagada Euroopa Liidu

toiduga kindlustatus, kui ka selleks, et säiliks Euroopa Liidu kalapüügisektori

konkurentsivõime võrreldes kolmandate riikidega.

Selgitus: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/1139 Euroopa Merendus-

, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta võimaldab saavutada Ühise kalanduspoliitika

eesmärke, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu

määrusega (EL) nr 1380/2013. Nimelt peab Ühine kalanduspoliitika tagama, et

püügitegevus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlik ning seda

majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase

kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega.

Kuigi kalapüük on üks meetmetest, mis toetab toiduga kindlustatust ja elanike

varustamist toiduainetega, impordib Euroopa Liit ometi juba täna rohkem, kui 60%

oma kalatoodete tarnest. Seetõttu ollakse suures sõltuvuses kolmandatest riikidest pärit

toodetest. Euroopa Liidu üks oluline ülesanne on ergutada terves liidus rangete

kvaliteedistandardite kohaselt toodetud ja tarbijatele taskukohaste hindadega

kättesaadava kalavalgu tarbimist. Siiani on seda soodustatud läbi ühenduse vetel

kalapüügiks kasutava kütuse aktsiisivabastuse. Selline meede on võimaldanud Euroopa

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A52021PC0563

2

Liidu kalapüügisektoris tegutsevatel ettevõtjatel püsida paremini konkurentsis niigi

suureneva kalapüügitoodete impordiga, mis pärineb kolmandatest riikidest ning mis ei

pruugi järgida säästva kalanduse printsiipe.

Üleminekuperiood annaks sektorile võimaluse kohaneda „eesmärk 55“ paketi

ettepanekute rakendamise mõjuga. Sobivate meetmete olemasolu korral kaotatakse

stiimul fossiilkütuste kasutamiseks ning minnakse üle keskkonnasõbralikemale

tehnoloogiale ning puhtamale energiale. Selliselt on võimalik saavutada Euroopa

rohelise kokkuleppe eesmärgid ja lõppkokkuvõttes 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

2. Kasvuhoonegaaside emissioone vähendavate ja keskkonda hoidvate tehnoloogiliste

lahenduste kasutamine on „eesmärk 55“ saavutamisel kesksel kohal. Sellest lähtuvalt

peame vajalikuks Euroopa Liidu kalapüügilaevastiku uuendamise toetamist. Tõhusamal

tehnoloogial põhineva tehnika kasutamine ja tehnika asendamine puhtamatel

energiaallikatel põhinevaga toob kaasa struktuursed muudatused kalapüügisektoris,

stimuleerides läbi nõudluse keskkonnasõbralikemate tehnoloogiate välja töötamist,

säästvate alternatiivkütuste kasutamist ning seeläbi kalapüügisektori CO2 emissiooni

vähenemist Euroopa Liidus.

Selgitus: Väikesemahulise rannapüügiga tegelevad mere- ja sisevete kalalaevad

moodustavad peaaegu 75 % kõigist Euroopa Liidus registreeritud kalalaevadest ja see

annab peaaegu poole kalapüügisektori tööhõivest. Uute energiasäästlike ja

keskkonnasõbralikemate energiaallikatega kalapüügilaevade soetamine on sektorile

üle jõu käiv ning Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (EMKVF) selliseid

lahendusi ei toeta. EMKVF võimaldab soodustada CO2 heite vähendamist läbi

kalalaevade mootorite asendamise või moderniseerimise. See võiks anda küll tõuke

keskkonnasäästlike energialahenduste kasutuselevõtuks, kuid samas on see äärmiselt

keeruline kalapüügisektoris, kuna vananenuid väiketraalereid ei ole tihtipeale võimaik

ümber ehitada selliselt, et nendele saaks paigaldada säästlikke kütuselahendusi ja

tihtipeale osutuvad sellised lahendused liiga kalliks. Seepärast ei vähene huvi

fossiilkütuste kasutamise vastu. Laevastiku uuendamise kaudu nendes segmentides, kus

kalapüük on reguleeritud lubatud väljapüügi kogustega, on võimalik tagada struktuurne

muutus kliimaneutraalsuse poole liikudes, saavutades liidu territooriumil

kasvuhoonegaaside heite ja õhusaaste vähendamise eesmärke. Sektoris toimunud

struktuursete muudatuste elluviimise järgselt on võimalik üle vaadata ühenduse vetel

kalapüügiks kasutava kütuse aktsiisivabastus.

3. Peame oluliseks, et jäätmetest ja kõrvalsaadustest toodetud biokütused oleksid

maksustatud madalama määraga kui fossiilsed kütused. Aktsiisimäär ei tohi pärssida

biometaani tootmist ja selle konkurentsivõimet.

Selgitus: Leiame, et biometaani kasutamise soodustamine on oluline, kuna aitab

vähendada fossiilsete kütuste tarbimist ning põllumajanduses tekkivatest jäätmetest ja

kõrvalsaadustest biogaasi ja biometaani tootmine aitab vähendada ka

kasvuhoonegaaside heidet põllumajandussektoris. Biometaani kasutamise

soodustamiseks ja kasutusala laiendamiseks on vajalik toetada ettevõtteid, et neil oleks

võimalik vajalikke investeeringuid teha.

3

4. Peame oluliseks säilitada põllumajandussektoris mootorikütusena kasutatavale kütusele

aktsiisisoodustus, kuivõrd alternatiivsed energiatooted põllumajanduses kasutatavatele

masinatele puuduvad.

Selgitus: Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika üks eesmärke on toetada

põllumajandustootjaid ja parandada põllumajanduse tootlikkust, et tagada taskukohase

hinnaga toiduainete stabiilne kättesaadavus. Euroopa Komisjon on esitatud

ettepanekus näinud põllumajandussektorit privilegeeritud sektorina (kus säilib

aktsiisisoodustuse võimalus) ning Eesti toetab komisjoni lähenemist. Seni kuni

puuduvad põllumajanduses kasutatavatele masinatele alternatiivsed energiatooted, on

põhjendatud diislikütuse aktsiisisoodustuse säilitamine.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler

Ardi Priks

6256128, [email protected]

1

Timo Tatar

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Teie 23.07.2021 nr 2-5/21-01627

Meie 16.09.2021 nr 1.9-11/1502-1

Maaeluministeeriumi seisukohad sisendiks Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivi ülevaatuse

eelnõu kohta

Austatud hr. Tatar

Vastavalt Riigikantselei resolutsioonile nr 2-5/21-01627 edastame teile Maaeluministeeriumi

seisukohad Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivi ülevaatuse eelnõu1 kohta:

1. Toetame biogaasi ja biometaani tootmise laiendamist jäätmetest ja kõrvalsaadustest, sh

lägast ja sõnnikust. Lisaks toetame biometaani kasutamise soodustamist

transpordisektoris.

Selgitus: Taastuvenergia direktiivis on välja toodud, et teise põlvkonna kütuste osakaal

transpordisektoris peab jõudma aastaks 2030 2,2%-ni. Leiame, et biometaani

kasutamise soodustamine on oluline, kuna aitab vähendada fossiilsete kütuste tarbimist

ning põllumajanduses tekkivatest jäätmetest ja kõrvalsaadustest biogaasi ja biometaani

tootmine aitab vähendada ka kasvuhoonegaaside heidet põllumajandussektoris.

Biometaani kasutamise soodustamiseks ja kasutusala laiendamiseks on vajalik toetada

ettevõtteid, et neil oleks võimalik vajalikke investeeringuid teha.

Biogaasi ja biometaani tootmise juures peame seejuures oluliseks, et tootmisest järele

jääva materjali kasutamisel peab rakendama innovaatilisi ning keskkonda (vesi, muld,

õhk, elurikkus) hoidvaid tehnoloogiaid ja praktikaid. Oluline on toetada lokaalseid

ringmajandust toetavaid lahendusi, mis vähendaksid tooraine transpordikulusid.

Lahendused peavad adresseerima terviklikku väärtusahelat. Näiteks biogaasi tootmisel

üle jääv digestaat kui väärtuslik väetusaine tuleks muuta tahkemaks.

2. Toetame taastuvenergialahendusi, kuid direktiivis peab olema selgelt väljendatud

põhimõte, et põllumajandusmaa, eriti kõrge viljakusega põllumajandusmaa, peab olema

reserveeritud eelkõige toidutootmiseks.

Selgitus: Taastuvenergialahenduste kasutamine rohepöörde elluviimisel on väga

oluline, kuid näiteks päikesepaneelide paigaldamisel ning päikeseparkide rajamisel

tuleb eelistada alternatiive põllumajandusmaa väliselt. Põllumajandusmaale

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A52021PC0557

2

energiatootmislahendusi planeerides peab valima alasid, kus kahjustatakse toidu

tootmiseks vajalikku ja asendamatut ressurssi kõige vähem. Eelistada tuleb

energiatootmise valikuid, mis ei konkureeri toidutootmiseks vajalikule ressursile

(jäägid ja jäätmed) ning minimeerida toidu- ja söödakultuuride kasutamist. Avamere

tuuleparkide rajamisel tuleb võtta arvesse mõjusid kalavarudele ja kalade rändeteedele

ning vältida negatiivseid majanduslikke tagajärgi kalapüügil, näiteks traditsiooniliste

püügialade vähenemine.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler

Ardi Priks

6256128, [email protected]

1

Kristi Klaas

Keskkonnaministeerium

Teie 23.07.2021 nr 2-5/21-01618

Meie 16.09.2021 nr 1.9-11/1490-1

Maaeluministeeriumi seisukohad sisendiks Keskkonnaministeeriumile liikmesriikide

kohustuslike iga-aastaste kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise määruse (ESR)

muudatuse kohta

Austatud proua Klaas

Vastavalt Riigikantselei resolutsioonile nr 2-5/21-01618 edastame teile Maaeluministeeriumi

seisukohad liikmesriikide kohustuslike iga-aastaste kasvuhoonegaaside heitkoguste

vähendamise määruse (ESR) muudatuse1 kohta:

1. Peame oluliseks säilitada liikmesriigi jaoks paindlikkus otsustada, millistes jagatud

kohustuse määruse (ESR) sektorites on võimalik kasvuhoonegaaside heidet seatud

eesmärkide saavutamiseks vähendada. Oluline on arvestada erinevate sektorite

suutlikkust heidet vähendada ning arvesse tuleb võtta ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid.

Tuleb arvestada, et toidutootmise mahtu vähendamata on põllumajandussektoris

tõendatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise võimalused piiratud.

Selgitus: Komisjon on oma ettepanekus seadnud Eestile jagatud kohustuse määruse

sektorites suurema kasvuhoonegaaside (KHG) heite vähendamise eesmärgi (-13%

asemel -24% võrreldes 2005. aastaga). Põllumajanduses on peamiseks KHG heite

allikaks otsesed heitkogused põllumajandusmaalt, mis on muude tegurite hulgas seotud

ka põldude väetamisega. Teiseks peamiseks allikaks on heitkogused kariloomade

soolesisesest fermentatsioonist ja sõnniku käitlusest. Oleme koostöös

Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnauuringute Keskusega analüüsinud erinevaid

heitkoguste vähendamise meetmeid, mille mõjusid oleks võimalik KHG inventuuris

arvesse võtta ning jõudnud järeldusele, et potentsiaalseteks meetmeteks (mida saaks

põllumajanduses suuremas mahus rakendada) on biogaasi ja biometaani tootmine ning

täppisväetamine. Siiski on nende meetmete KHG heite vähendamise mõju väiksem, kui

praegune (2030. aastaks prognoositud) heite kasv põllumajanduses. Täiendavate

investeeringute elluviimisel on võimalik heite kasvu pidurdada, kuid piiratud on

võimalused heidet vähendada proportsionaalselt samas mahus teiste jagatud kohustuse

määruse sektoritega.

Jagatud kohustuse määruse eesmärgi täitmise võimaluste analüüsimisel

põllumajandussektoris tuleb arvestada varustuskindluse tagamisega, see tähendab

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=COM:2021:555:FIN

2

toiduga kindlustatusega ning selleks on vaja tagada toimiv põllumajandustootmine.

Samuti on Eesti jaoks oluline säilitada põllumajandussaaduste ja toidukaupade

ekspordipotentsiaal. Kõige enam puudutaks võimalik vähendamise kohustus

piimatootmise ja tera-kaunvilja ning õlikultuuride kasvatajaid. Eesti päritolu

põllumajandussaaduste ja toidukaupade osakaal Eesti päritolu kogu kaupade ekspordis

on 8% (sh näiteks 2021. aasta I poolaastal piimatooted 7%, teravili 32%).

Piimatoodangu koguväärtus moodustab põllumajandussaaduste kogutoodangu

väärtusest 28%, samal ajal kui EL27 keskmiselt on see näitaja 13%, Taanis 19% ,

Iirimaal 28%, Lätis 21%, Soomes 26%. Eesti aastane piimatoodang lehma kohta ületab

EL27 keskmist ligi 2,1 tonni.

Eesti põllumajandustootjate jaoks on vaja tagada jätkusuutlik toidutootmine ja stabiilne

majanduskeskkond. Kui kohustuse täitmise eelduseks on tootmise kokkutõmbumine,

kaotatakse ka senised juba tehtud pikaajalised investeeringud. Eesti ettevõtted on alates

ELiga liitumisest tootmisesse investeerinud, mis on suurendanud võlakordaja taset ligi

33-36%-ni (erinevates tootmistüüpides enamgi, näiteks piimatootmises 42-44%-ni).

EL27 keskmisena on vastav näitaja 17%, Lätis 33%, Taanis 60%, Iirimaal 2,5%,

Soomes 29%. Loomakasvatustootmisesse tehtavad investeeringud (sh

noorkarjakasvatus ja aretustöö) on pikaajalise tasuvusega ning ettevõtjad on eeldanud

äriplaane koostades pigem toodangu mahtude suurendamisega, kui loomade arvu

drastilise vähendamisega. Piimalehmade arvu vähenemisel kahaneks iga 1000

piimalehma kohta Eestis piimatoodang 1,2%, samal ajal kui võrdlusriikides (DK, IE,

LV, LT, NL, PL, FI, SE) jääks muutus 0,07% (IE) kuni 0,78% (LV) vahemikku.

2. Peame oluliseks, et heite vähendamise kohustuste seadmisel arvestataks erinevate

sektorite eripäradega, samuti lähtetasemete ja tehtud investeeringutega. Vaja on

arendada KHG inventuuri selliselt, et põllumajanduses rakendatavate meetmete mõju

oleks võimalikult täpselt arvesse võetud.

Selgitus: Komisjon on oma ettepanekus liikmesriikidele suurema kasvuhoonegaaside

heite vähendamise eesmärgi baasaastaks seadnud 2005. aasta, kuigi pikaajalised

kliimaeesmärgid on seotud 1990. aasta baasiga. Eesti on ELi riikide lõikes

põllumajandussektoris 1990. aastaga võrreldes suurimate KHG heite vähendajate

hulgas (-44%), kuid 2005. aastaga võrreldes on heide mõnevõrra suurenenud (20%).

Seetõttu tähendaks 2005. aasta madalale tootlikkuse ja tootmise tasemele tagasiminek

põllumajanduses tootmise vähendamist. Erinevad uuringud näitavad pigem KHG kasvu

tulenevalt tootmise arengutest. Ajaloolisi heitkoguste kõikumisi on vaja kohustuste ja

eesmärkide seadmisel arvestada.

Hoolimata põllumajanduse kogutoodangu väärtuse mitmekordsest kasvust alates ELiga

liitumisest, on Eestis kasutatava põllumajandusmaa kohta võrdluses teiste

liikmesriikidega madal tootlikkus. Kulutame 1 euro toodangu väärtuse loomiseks 1,10

kuni 1,30 eurot. Üheks põhjuseks on ekstensiivne põllumajandustootmine, mis kliima-

ja keskkonnaeesmärkide saavutamise suhtes on positiivne (ca 90% kasutatavast

põllumajandusmaast on keskkonnasõbraliku majandamise, mahetootmise või

püsirohumaaga hõlmatud).

Eestis on põllumajandussektori heite kasvu allikaks alates 2005. aastast eelkõige KHG

heitkogused põllumajandusmaalt. Siiski peab arvestama, et võrdluses teiste

liikmesriikidega on lämmastiku kasutus põllumajandusmaa hektari kohta Eestis EL27

3

keskmisest väiksem (Eestis 51 kg, EL27 keskmine 63 kg, samas IE 86 kg, DK 86 kg, LV

58 kg, LT 81 kg, PL 101 kg, NL 109 kg, FI 58 kg, SE 64 kg). Väetiste kasutus avaldub

põllukultuuride saagikuses, näiteks on nisu keskmine saagikus Eestis üle 3 tonni ha

kohta väiksem kui Iirimaal või Taanis. Samas moodustab teraviljatoodangu osatähtsus

põllumajandussaaduste kogutoodangu väärtuses Eestis märkimisväärse osa (19%),

Taanis 12% ja Iirimaal 4%. Seetõttu on mineraalväetiste vähendamine võimalik

eelkõige täppisväetamise arvelt.

Eelnevast lähtudes peame oluliseks täiendavate uuringute läbiviimist ja

riigispetsiifiliste heitekoefitsentide välja töötamist, et võtta inventuuris veelgi täpsemalt

arvesse põllumajanduses rakendatavaid praktikaid. Samuti tuleb Euroopa Liidu

tasemel kokku leppida süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside täiendavates

arvestuspõhimõtetes nii, et see toetaks jätkusuutlikku tootlikkuse suurendamist

põllumajanduses.

3. Peame oluliseks, et erinevad Euroopa Liidu strateegiad ja eesmärgid oleks omavahel

kooskõlas. Leiame, et eesmärkide saavutamise üheks eelduseks on tasakaal erinevate

rahastusallikate vahel ning tagatud on riigipoolne rahaline tugi põllumajandustootjatele

investeeringute elluviimiseks, et meetmete mõju avalduks 2030. aastaks.

Selgitus: Täiendavate KHG heite vähendamise meetmete rakendamisel tuleb vaadata

nende mõju laiemalt. Põllumajandus panustab läbi tõhusamate energialahenduste

teiste sektorite heite vähendamisesse. Biometaani tootmine, kasutades sisendina

põllumajanduses tekkinud kõrvalsaadusi ja jääke, aitab vähendada heidet nii

põllumajandussektoris kui ka energeetikasektoris, kus biometaan asendaks fossiilseid

kütuseid. Seetõttu on oluline toetada nii biogaasi ja biometaani tootmist kui ka

soodustada nende tarbimist, samuti arendada vajalikku taristut.

Põllumajanduse KHG heite vähendamisel nähakse suurt rolli ÜPP strateegiakaval.

Kliimamuutuste leevendamisesse panustamine on üks ÜPP erieesmärkidest ning Eesti

on ÜPP strateegiakava väljatöötamisel lähtunud sellest, et sekkumised aitaks kaasa

põllumajandussektoris KHG heite vähendamisele. Lisaks paunustavad need meetmed

mitmete teiste Euroopa Liidu strateegiliste eesmärkide täitmisesse. Näiteks „Talust

taldrikule“ strateegia eesmärki liikuda kestliku ja vastupidava toidusüsteemi poole ja

elurikkuse strateegia eesmärki muuta elurikkusega seotud kaalutlused ELi üldise

majanduskasvu strateegia oluliseks osaks.

Oluline on hinnata meetmete koosmõju, et ei tekiks vastuolusid eesmärkide

saavutamisel. Suurendades liikmesriigi eesmärke KHG heite vähendamisel, tuleb

tagada ka piisavad vahendid, et lisameetmeid rakendada. Samuti peab tootjal säilima

poliitiline kindlus, et toetatava tehnoloogia suund ei muutu.

4. Kliimaneutraalsuse saavutamine on globaalne väljakutse, millesse peavad andma oma

panuse kõik maailma riigid. Sellest lähtuvalt toetame Pariisi kokkuleppes sätestatud

kasvuhoonegaaside (KHG) emissioonide vähendamise eesmärkide elluviimist

muuhulgas ka kaubanduslepingute kaudu. Kaubanduslepingutes kolmandatele riikidele

KHG emissioonide vähendamise eesmärke seades tuleb tugineda teaduslikele

mõjuhinnangutele ja valida nende alusel õige ambitsioonikuse tase.

4

Selgitus: Euroopa Liidu sõnumid suhtluses kolmandate riikidega peavad kinnistama

põhimõtet, et maailmal ees seisvatele kliima- ja keskkonnalastele väljakutsetele

vastamiseks on vaja rakendada tänasest märksa rangemaid standardeid.

Kasvuhoonegaaside (KHG) vähendamise kohta siduvate eesmärkide seadmine peab

saama globaalsel areenil verstapostiks, mitte kriitika objektiks. Tagatud peab olema

KHG vähendamise eesmärkide täitmine ka meie kaubanduspartnerite poolt. Siiski ei

tohi kaubandusmeetmeid kliimaeesmärkidega üle koormata ning seeläbi takistada või

muuta keerulisemaks kaubanduspoliitika peamiste eesmärkide (milleks on

rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, üldine majanduskasv, ettevõtete

konkurentsivõime kasv, uute töökohtade loomine ja seeläbi inimeste heaolu

parandamine) saavutamist. Selleks, et kliimaeesmärkide saavutamisele kaasa aidata,

on EL viimase kümnendi jooksul üha enam arendanud ja kasutanud erinevaid

kaubanduspoliitika tööriistu, sh nii multi- ja bilateraalseid, kui ka ühepoolseid

meetmeid. EL vabakaubanduslepingud on alates 2011. aastast sisaldanud kaubanduse

ja kestliku arengu peatükke (nn TSD peatükid). Peale Pariisi kokkuleppe jõustumist

lisandusid TSD peatükkidesse ka spetsiifilised kaubanduse ja kliima seoseid puudutavad

sätted, mis kohustavad lepinguosalisi saavutama ÜRO kliimamuutuste

raamkonventsiooni ja Pariisi kokkuleppe eesmärke ning loovad institutsionaalse

raamistiku TSD peatükkide rakendamise monitoorimiseks. Kõigi ELi kasutuses olevate

instrumentide puhul tuleb valida õige ambitsioonikuse tase. Samuti tuleb, eriti

kahepoolsete kaubanduslepingute puhul, silmas pidada partnerriigi legitiimseid huve

ning võimet võetud kohustusi täita.

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku muuta Pariisi kokkuleppe järgimine kõigi

tulevaste laiaulatuslike kaubanduslepingute oluliseks osaks. Oluline erinevus, mis

kaasneks kliimaeesmärke puudutavate sätete muutmisega laiaulatuslike

kaubanduslepingu oluliseks osaks (inglise keeles ’essential clause’) seisneb selles, et

kui ELi lepingupartner lahkub Pariisi kokkuleppest või oma kohustusi selle leppe

eesmärkide saavutamiseks oluliselt rikub, peab EL peatama kaubanduslepinguga

antavad soodustused või võtma tarvidusele muid asjakohaseid meetmeid. Praegusel

juhul käivituks sarnase stsenaariumi puhul vaid lepinguga loodud institutsionaalses

raamistikus pooltevaheline dialoog, mille eesmärk on jõuda ühisele arusaamisele

lepingu võimaliku rikkumise suhtes ning kui rikkumine tõesti esineb, siis see ka

kõrvaldada. Esmasel hinnangul võib öelda, et kaubandussoodustuste ühepoolse

peatamisega või muude meetmete ja sanktsioonide aktiveerimisega võib EL kasu asemel

kahju tekitada. Sellised sammud võivad kohalikke elanikke ning ELi eksportivaid

ettevõtteid hoopis valusamalt tabada, kui kliimaeesmärkidest taganeda sooviva

partnerriigi valitsust. Võimaliku uue piirangu – soodustuste ühepoolse peatamise –

juurutamise eel on vaja analüüsida, kas ja miks koostöö ning dialoog

vabakaubanduslepingutega loodud institutsionaalses raamistikus ei ole aidanud

võimalikke probleeme ennetada või neid ühiselt lahendada. Neil põhjustel vajab

kliimaeesmärkide kaubanduslepingute oluliseks osaks muutmine põhjalikumat

õiguslike, majanduslike ja sotsiaalsete mõjude hindamist. Igal juhul peaksid kõik ELi

meetmed olema proportsionaalsed ja kooskõlas kaubanduslepingu eesmärgiga ning

võimaliku rikkumise raskusega. Lisaks ei tohi meetmed põhjustada põhjendamatuid

majanduslikke ega humanitaarkulusid.

5

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler

Ardi Priks

6256128, [email protected]

Lisa 5. METK-i 2024.a uuringu ja SEI Tallinna 2019.a uuringu

kokkuvõtted

A. METK-i uuringu „Kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike olulisimate lisameetmete sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine“ Lõpparuanne (2024)1

Maaelu Teadmuskeskuse (METK) uuringute portaalis on mitmed Euroopa Liidu kliima- ja

põllumajanduspoliitikate seosalaga seotud uuringud. Antud 2024.a valminud uuring annab

ülevaate Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas kaardistatud 2030. või 2050.

aasta kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike olulisimate kliimavaldkonna lisameetmete ja

nende meetmete kombinatsioonide makro- ja sotsiaalmajanduslikust mõjust aastaiks 2030 ja

2040. Uuringu viis METK läbi Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tellimusel.

Katre Kirt ja Ants-Hannes Viira (2024). Ülevaade kliimaeesmärkide

saavutamiseks vajalike olulisemate lisameetmete mõjudest

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu pakub välja Eestile jõukohased

kasvuhoonegaaside (KHG) heite vähendamise eesmärgid eri sektorites, pidades silmas ka

seda, et Eesti majanduse konkurentsivõime paraneks.

Kuigi kliimaneutraalsuse saavutamiseks on esikohal fossiilsetest kütustest loobumine ja

CO2 heite vaba energeetika arendamine, tuleb KHG heidet vähendada kõikides sektorites, sh

põllumajanduses. Põllumajandussektori osas on kliimakindla majanduse seaduse eelnõus

seatud eesmärk vähendada KHG heidet 2030. aastaks võrreldes 2022. aastaga 14%. Sealt edasi

on eesmärk vähendada KHG heidet 2035. aastaks 17% ja 2040. aastaks 18% võrreldes 2022.

aastaga. Võrdluseks, Eesti kogu KHG heite vähendamise eesmärk on 2035. aastaks 29% ja

2040. aastaks 56% võrreldes 2022. aastaga. Selle taustal on põllumajandussektorile seatav

eesmärk suhteliselt realistlik ning arvestab vajadusega tagada piisav toit ja hoida

põllumajandussektori ekspordivõimet.

Sellegipoolest on 14% eesmärgi saavutamiseks vaja rakendada täiendavaid meetmeid, sest koos

tootmismahu kasvuga on suurenenud ka Eesti põllumajandussektori KHG heide. Võrreldes

2005. aastaga oli heide põllumajandusest 2022. aastal 31% suurem ja oleme selles osas olnud

selges kasvutrendis. Kuna täiendavate meetmete rakendamisega kaasnevad eeldatavasti ka

kulud, siis hindas METK Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tellimusel

kliimaeesmärkide saavutamiseks võimaliku kaheksa olulisima lisameetme

sotsiaalmajanduslikke mõjusid.

Järgnevalt kirjeldame analüüsitud meetmete potentsiaalset mõju KHG heite vähendamisele ja

nende rakendamisega kaasnevat marginaalkulu ühe tonni CO2 ekvivalendi kohta.

Marginaalkulu on meetme rakendamisega kaasneva täiendava kulu (ka saamata jääva tulu) ja

täiendava kokkuhoiu (nt sisendite kasutamise vähendamisel) vahe.

Turvasmuldade viimine püsirohumaa alla

1 Ants-Hannes Viira*, Katre Kirt*, Agnes Naarits*, Eduard Matveev*, Kristine Tiirats* ja Jelena Ariva** (2024)

Kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike olulisimate lisameetmete sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine.

Lõpparuanne1 - Maaelu Teabekeskus (Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tellimusel), 49 lk: * METK, **

Eesti Maaülikool

Suhteliselt kõige suurem potentsiaalne mõju KHG heite vähendamiseks kaasneks

turvasmuldadel asuva ja praegu põllukultuuride kasvatamiseks kasutatava põllumaa viimisega

püsirohumaa alla. 2023. aasta andmetel oli põllukultuuride kasvatamiseks kasutusel kokku 30

419 hektarit turvasmuldadega põlde, mida kasutas kokku 2806 põllumajandustootjat. Neist

omakorda peaaegu 90% puhul moodustasid turvasmuldadega alad vähem kui 20% nende

kasutatavast põllumajandusmaast.

Mineraalmuldadega põlde oli 674 638 hektarit, seega moodustasid turvasmuldadega põllud

4,3% põllukultuuride kasvatamiseks kasutatavast põllumaast.

METK-i analüüs käsitles varianti, kus aastatel 2025–2030 viiakse igal aastal 3000 hektarit

turvasmuldadel asuvat põllumaad püsirohumaa alla ja 2030. aastaks on selline maakasutuse

muutus tehtud kokku 18 000 hektaril põllumaal. Võrreldes 2022. aastaga oleks 2030. aastal

selle meetme rakendamisel sektori KHG heide 116,3 kt CO2 ekv ehk 5,1% võrra väiksem. Selle

meetme marginaalkulu oleks keskmiselt 21,2 eurot/t CO2 ekv.

Kas marginaalkulu 21,2 eurot/t CO2 ekv on palju või vähe? Kui oletada, et KHG

emiteerimiseks tuleks osta CO2 kvooti, siis 24.06.2024 oli Euroopa Liidus ühe tonni CO2

kvoodi hind emissioonikaubanduse süsteemis (ETS) 67,4 eurot. Seega, kui

põllumajandussektoris toimuks sarnane emissioonikaubandus, siis oleks võrreldes heitekvoodi

ostuga majanduslikult mõistlikum viia turvasmuldadel asuv põllumaa püsirohumaa alla.

Kuid ka seejuures on erisusi olenevalt sellest, milliseid põllukultuure turvasmuldadel

kasvatatakse. Näiteks kaunviljade puhul oleks marginaalkulu 7 eurot/t CO2 ekv, lühiajalise

rohumaa puhul 9 eurot/t CO2 ekv ja teravilja puhul 24 eurot/t CO2 ekv. Köögivilja ja

rühvelkultuuride puhul oleks marginaalkulu aga kordades kõrgem, vastavalt 65 ja 128 eurot/t

CO2 ekv.

Erinevused tulenevadki eri kultuuride kasvatamisest loobumisel saamata jäänud tulu

hinnangust. Seega oleks turvasmuldadel asuva põllumaa viimine püsirohumaa alla kõige

kulutõhusam nende põllumajandustootjate jaoks, kellel on kariloomad ja kes saaksid

püsirohumaad kasutada ka söödatootmiseks. Teraviljakasvatajate puhul on küsitav, milline

oleks püsirohumaalt teenitav tulu. Kui rohtse biomassi järele on nõudlust, siis on tulu olemas.

Köögivilja ja rühvelkultuuride puhul oleks KHG heite vähendamise marginaalkulu aga CO2

kvoodi hinnast kõrgem, mistõttu ei saa nende kultuuride turvasmuldadel kasvatamise

lõpetamist praeguse heitekvoodi hinna juures majanduslikult otstarbekaks pidada. Samuti

tuleks köögivilja ja rühvelkultuuride puhul võtta arvesse meie niigi vähest isevarustatust nende

kultuuride toodanguga, mistõttu tuleks hoolikalt kaaluda, milline on mõistlik tasakaal KHG

heite, sektori ettevõtete majandusliku käekäigu ja peamiste toiduainetega isevarustatuse vahel.

Märgalaviljelus

Turvasmuldade märjutamine (turvasmuldadega aladel veetaseme tõstmine) aitaks samuti KHG

heidet vähendada. Kui eelkirjeldatud 18 000 hektarit turvasmuldadega põlde märjutada, siis see

aitaks 2030. aastaks võrreldes nende püsirohumaa alla viimisega vähendada KHG heidet

täiendavalt 19,7 kt CO2 ekv ehk 0,9% võrra. Sellega kaasneks marginaalkulu kasv keskmiselt

24,5 euroni tonni CO2 ekv kohta. Kuivendatud turvasmuldadel paikneva 9962 hektari

loodusliku rohumaa märjutamise abil oleks võimalik 2030. aastaks KHG heidet vähendada 44,1

kt CO2 ekv (1,9%) võrra. Kuna selliselt looduslikult rohumaalt reeglina

põllumajandustoodangut ei saada, siis mõju toidutootmisele sisuliselt puuduks. Polderaladel

asuva 4418 hektari põllumaa märjutamine võiks KHG heidet vähendada 22,9 kt CO2 ekv (1%)

ja selle meetme marginaalkulu on keskmiselt 42,4 eurot/t CO2 ekv.

Põllumajandusloomad

Sigade arvu vähendamine sektori KHG heitele olulist mõju ei avaldaks. Kui sigade arv oleks

10 000 võrra väiksem, siis oleks sektori KHG koguheide umbes 0,1% madalam. Sigade arvu

vähendamisel oleks marginaalkulu 84 eurot/t CO2 ekv ehk võrreldes CO2 hinnaga

heitekaubanduse turul oleks see meede kulukam. Kui piimalehmade arv oleks 10 000 võrra

väiksem, siis see vähendaks sektori KHG koguheidet 2,7%, kuid selle meetme marginaalkulu

on 337,1 eurot/t CO2 ekv ehk teisisõnu, see ei ole KHG heite vähendamiseks kulutõhus.

Metsastamine

METK-i analüüsis arvutati 6000 hektari põllumajandusmaa metsastamise mõju. 2030.

aasta perspektiivis annaks see KHG heite vähendamiseks väikese panuse (0,5%) ja selle

marginaalkulu oleks 132 eurot/t CO2 ekv. Samas, 2040. aasta perspektiivis oleks selle meetme

marginaalkulu 25 eurot CO2 ekv, mistõttu tuleks metsastamist käsitleda ühe võimalusena just

pikemas perspektiivis.

Kütused

Põllumajandusmasinates 25% ulatuses alternatiivkütuse (taimse päritoluga õlist toodetud ehk

HVO kütus) kasutamine vähendaks sektori KHG heidet 2,2%, kuid oleks praeguste

kütusehindade juures kulukas meede. Biometaani osakaalu suurendamine 25%-ni

põllumajandussektori gaasitarbimisest vähendaks sektori heidet 0,1% ja see oleks samuti üsna

kulukas. Kui Eestisse lisanduks seitse biogaasijaama, siis nende jaamade toodanguga fossiilse

diislikütuse asendamine tooks kaasa arvestusliku KHG heite vähenemise 1,7% võrra, kuid

puhtalt kliimaeesmärkide saavutamise seisukohast ei oleks see meede kulutõhus. Samas on see

meede oluline energiasõltumatuse ja ringbiomajanduse arengu seisukohast.

Maaharimistehnoloogia

Täppisväetamine kogu väetatava pinna ulatuses vähendaks põllumajandussektori KHG heidet

0,6%, kuid ei oleks kliimaeesmärkide seisukohast kulutõhus. Ka künnipõhise maaharimise

asendamine otsekülviga ei mõjutaks sektori KHG heidet oluliselt. Samas tuleks nende

tehnoloogiate puhul arvesse võtta ka võimalikku positiivset mõju veekeskkonna reostuse

vähenemisele ning põllumuldade seisundile. See, et meede ei ole kliimaeesmärkide seisukohast

kulutõhus, ei tähenda, et see ei ole põllumajandustootmise ja põllumajanduse keskkonnahoiu

seisukohast asjakohane.

Mineraalväetiste kasutamise vähendamine

METK-i analüüsis arvutati ka mineraalse lämmastikväetise vähendamise võimalikku mõju

sektori KHG heitele. Kui mineraalse lämmastikväetiste kasutamist vähendada 20%, siis

väheneks põllumajandussektori KHG heide 1,4%. Kuid kuna tehtud arvutused eeldasid, et

proportsionaalselt väheneb ka põllukultuuride saagikus, siis sel eeldusel oleks see meede kõige

kõrgema marginaalkuluga. Samas, kuna lämmastiku kasutamise tõhusus on umbes 60%

lähedal, siis teoreetiliselt võiks olla võimalik vähendada mineraalse lämmastikväetise

kasutamist ka nii, et saagikus ei vähene. Sel juhul oleks see väga kulutõhus KHG heite

vähendamise meede.

Järeldus: maakasutuse muutmisest tõuseb suurim kasu

Kokkuvõtvalt võib öelda, et väiksema kuluga ja ühiku kohta suurema heite vähendamise

potentsiaaliga on meetmed, mis on seotud maakasutuse muutusega – turvasmuldadel põllumaa

viimine püsirohumaaks või märjutamine, pikemas perspektiivis ka metsastamine. Seetõttu

võiks maakasutuse muutmisega seotud meetmete puhul mõelda nende rakendamisele suuremas

ulatuses, kui METK-i analüüsis käsitletud.

Alternatiivkütuste kasutamine põllumajanduses suurendab tootmiskulusid, selle asemel võib

leida heite vähendamise võimalusi ka kokkuhoius, valides läbimõeldud tootmistehnoloogia.

Kütuste puhul sõltub palju alternatiivkütuste kasutamisele suunava aktsiisipoliitika hoobadest.

Tehnoloogilised lahendused ei tundu ainult KHG seisukohast kulutõhusad, aga nendega võib

kaasneda muid positiivseid aspekte, sest ühtegi analüüsitud meetmetest ei saa toidutootmise

tervikust eraldi vaadata.

Kui reastada KHG heite vähendamise potentsiaal ainult nende meetmete puhul, mille

marginaalkulu jääb praegusest CO2 heitekaubanduse hinnast madalamaks (sisuliselt ainult

turvasmuldade kasutamise muutmisega seotud meetmed), siis selgub, et need meetmed

üheskoos võiksid analüüsis läbi arvutatud mahus põllumajandussektori KHG heidet vähendada

umbes 8%.

Seega tuleb tõsiselt kaaluda maakasutust muutvate meetmete ulatuse laiendamist või siis

marginaalkulu poolest järgmiste soodsamate meetmete rakendamist. Tervikvaatest lisab heite

vähendamisele keerukust põllumaa kõlvikute, põllumajandustootjate ja maaomanike suur hulk,

mistõttu puuduvad võluvitsad, mis aitaks mõne üksiku meetme ja ettevõtte abil sektorile seatud

eesmärki saavutada.

Tabel 1. Kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalikud olulisimad lisameetmed, nende KHG

heite vähendamise potentsiaal ja marginaalkulu

Artikli autorid:

Katre Kirt

maamajanduse valdkonna juhataja

[email protected]

Ants-Hannes Viira põllumajandusuuringute osakonna juhataja

[email protected]

A. SEI Tallinn (2019) Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs

SEI Tallinn koostas Riigikantselei strateegiabüroo tellimusel uuringu Eesti kliimaambitsiooni

tõstmise võimalustest, kus analüüsiti aastaks 2050 kliimaneutraalsuse saavutamise võimalusi,

selleks vajalikke meetmeid ja investeeringuid. Siim Meeliste

Lauri Tammiste

Kerli Kirsimaa

Karina Suik

Madis Org

Uuringust lähtub, et kliimaneutraalsuseni jõudmine, kus inimtekkeliste kasvuhoonegaaside

heide on tasakaalus sidumisega, on kõigi valdkondade (nii era-, avaliku kui

mittetulundussektori) panustamisel analüüsitud meetmete rakendamise korral võimalik. Samuti

on see strateegiliselt tarkade investeeringute korral potentsiaalselt tulutoov.

Põhirisk eesmärgi saavutamisel on see, et mida kaugemale lükata strateegiliselt olulised

otsuseid ning meetmete rakendamisega alustamist, seda keerukamaks ja kallimaks

kliimaneutraalsuse suunas pürgimine tõotab tulla.

Raportis on välja toodud kliimaneutraalsuseni jõudmiseks vajalike tegevuste

kogumaksumusena ca 17,3 miljardit eurot. Siinjuures on oluline meeles pidada et, tegemist on

30 aasta peale jaguneva summa ja ülesandega.

See maksumus ei ole täiendav investeeringumaht võrreldes seni eesmärgiks olnud 80%

heitmete vähendamisega, vaid moodustavad lõviosa 17,3 miljardist, kuna ka selle eesmärgi

täitmine eeldab nagunii väga ulatuslikke investeeringuid energiasektoris, energiatõhususes ning

transpordisektoris aastatel 2021-2030 ja 2050-nda aastani viival perioodil. Samuti tuleb

arvestada, et 30-aastase vahemiku kestel muutub nii tehnoloogiate maksumus, kui ka muud

olulised näitajad. Seega on tegu indikatiivse hinnanguga, mida tuleb edaspidi uuendada selleks

uuringus raames välja arendatud exceli tööriista kasutades.

Eesmärgi saavutamiseks on vajalik panustada nii era- kui ka avalikul sektoril, sh kõikidel

ministeeriumidel, KOV-idel, valdkondadel ja kõigil füüsilistel ning juriidilistel isikutel ning

eeldatud on muutused nii tootmise kui ka tarbimise poolel. Prognoositud tegevuste

kogusummast (17,3 miljardit eurot) lõviosa moodustavad erasektori investeeringud

mahus ca 12,7 miljardit eurot. Avaliku sektori organisatsioonide finantseeritud tegevuste

mahuks on ligikaudu 4,6 miljardit eurot. Need iga-aastased investeeringud moodustaksid

suhtena SKP-sse järgmisel kümnendil ca 4%, 2031-2040 ca 2% ja 2041-2050 vähem kui 1%.

Eesmärgi saavutamine loob meetmete elluviimise ajal töökohtade loomise kõrval pikemas

perspektiivis võimaluse restruktureerida ja parandada majanduse konkurentsivõimet ning olla

paremini valmis tulevikuarenguteks. Strateegilised investeeringud järgmisel kümnendil

toetavad innovatsiooni ja uute, kõrge lisandväärtusega töökohtade loomist madala

süsinikumahukusega sektorites. Samuti on võimalik inimkapitali arendamisse panustades

võimalik ennetada tehnilise pädevuse pudelikaelade (vajalike spetsialistide puudus) tekkimist.

Muutused majanduse struktuuris on loomulik protsess, mida väljapakutud (ja muude toetavate)

meetmetega on võimalik kujundada selliselt, et protsess omab pikaajalises vaates positiivset

mõju nii otseses tulu-kulu arvestuses, mõjus SKP-le kui ka mõjus tööhõivele.

Tutvu raporti täispika versiooniga siin:

 Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs / 2 MB

 Kokkuvõte/MEMO - Kliimaambitsiooni uuring - 01.10.2019 / 317 KB

Vaata raporti esitlust

 ERR ülekanne uuringu esitluselt

1

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus ..................................................................................................................................... 2

1.1. Sisukokkuvõte ........................................................................................................................ 2 1.2. Eelnõu ettevalmistaja ................................................................................................................... 3 1.3. Märkused ...................................................................................................................................... 3

2. Eelnõu eesmärk ................................................................................................................................... 4

2.1. Seaduse eelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk ....................................................................... 4 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs ......................................................................................................... 9

1. peatükk: Üldsätted .......................................................................................................................... 9 2. peatükk. Põhimõtted ..................................................................................................................... 12 3. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid................ 23 4. peatükk. Avaliku sektori eesmärgid ja kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja

kliimamuutustega kohanemisel ......................................................................................................... 96 5. peatükk. Kliimaeesmärkide elluviimise rahastamine .................................................................. 103 6. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise aruandlus, seire ja prognooside

koostamine ...................................................................................................................................... 105 7. peatükk. Kliimanõukogu .............................................................................................................. 111 8. peatükk. Rakendussätted ............................................................................................................ 112

4. Eelnõu terminoloogia ...................................................................................................................... 123

5. Eelnõu vastavus rahvusvahelisele ja Euroopa Liidu õigusele ........................................................... 124

6. Seaduse mõju .................................................................................................................................. 125

7. Rakendusaktid ................................................................................................................................. 136

8. Seaduse jõustumine ........................................................................................................................ 136

9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon .................................. 136

Rakendusaktide kavandid .................................................................................................................... 138

Euroopa Liidu direktiivi (EL) 2024/1275 ja Eesti õigusaktide vastavustabel ........................................ 142

2

1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte

Kliimakindla majanduse seadus (edaspidi KKMS) loob aluse kliimakindlaks majanduseks,

seades kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärgid, soodustades puhaste tehnoloogiate

kasutuselevõttu ning ressursside suuremat väärindamist. Väheneb negatiivne mõju

keskkonnale ja kliimale ning paraneb inimeste elukeskkond. Puhtaid tehnoloogiad soodustades,

neid toetavat infrastruktuuri arendades ning sihtturgude standardeid ja suundumusi jälgides

püsib ja suureneb Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Energiatõhususe suurendamise ja

taastuvate energiaallikate turule tulemise kaudu vähenevad nii kodumajapidamiste kui ka

ettevõtete pikaajalised jooksvad kulud. Lisaks luuakse eeldused uute tööstuste ja

rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste majandusharude arenemiseks.

Valdkonnad, kus Eestil on võimalus saavutada kliimakindlamas majanduses konkurentsieelis,

on järgmised:

• suures mahus taastuvenergia tootmise võime, mis võimaldab vähendada kulusid

energiale, vähendada ettevõtete ja tööstuse jalajälge ning võimaldab uute tööstuste

arenguga samal ajal täita Eesti kliimaeesmärgid;

• ressursside (puit jm biomass, jäätmed jm) efektiivsem väärindamine ja seeläbi

fossiilsete materjalide vähem kasutamine (asendusefekti suurendamine);

• Eestis toodetavad vähese heitega või heitevabad kütused (nt biometaan, roheline

vesinik);

• kliima- ja keskkonnavaldkonna digilahendused;

• teadusmahukad rakendused ning arendused;

• sinimajandus;

• uute maavarade kasutuselevõtt ja väärindamine ning materjalide ringlussevõtt.

Panustades üleilmsetesse pingutustesse kliimamuutuste pidurdamiseks kooskõlas Pariisi

kokkuleppega, aitab KKMS vähendada, ära hoida ja leevendada kliimamuutuste põhjustatavaid

sotsiaalseid ja majanduslikke kahjusid. Samuti loob KKMS eelduse kliimamuutustega

kohanemisvõimelise riigi ja ühiskonna kujundamiseks. Selleks pööratakse tähelepanu eriti

haavatavatele sektoritele ja ühiskonnagruppidele, toetatakse Eesti looduse säilimist, looduslike

ökosüsteemide hea seisundi ja toimimise taastamist ning aidatakse kaitsta praeguseid ja tulevasi

põlvkondi kliimamuutuste kahjuliku mõju eest.

Seaduses seatavad kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid sektorite ja

perioodide kaupa annavad selguse kliimaneutraalsuseni jõudmise liikumissuunas aastaks 2050.

Kliimakindla majanduse seadus loob siseriikliku õigusliku raami Euroopa Liidu (edaspidi ka

EL) kliimapoliitikat käsitlevates õigusaktides sätestatud kohustuste täitmiseks, et otsustada

sobivaim viis üldeesmärkideni jõudmiseks. Seaduse väljatöötamisel on otsitud tasakaalu

erinevate põhiseaduslike väärtuste vahel, kuivõrd ühelgi põhiõigusel, huvil ega eesmärgil

ei ole automaatset esikohta teiste ees. See tähendab, et kliimakindla majanduse seaduse

põhimõtete rakendamisel tuleb kaaluda ka teisi huvisid ja eesmärke, sh riigikaitselisi.

Eelnõukohase seadusega defineeritakse kliimaalased mõisted ja sätestatakse nii üldised kui ka

sektorite kliimaeesmärgid ning põhimõtted, mis toetavad kasvuhoonegaaside heite vähendamist

ja kliimamuutuste mõjuga kohanemist. Lisaks sätestatakse aruandluse ja seire kohustused.

Eesmärkide täitmiseks peavad riik ja kohaliku omavalitsuse üksused poliitikameetmete

3

kujundamisel, eelarveliste vahendite kasutamisel, lubade väljastamisel ning planeeringute

kehtestamisel lähtuma eelnõukohases seaduses sätestatud põhimõtetest ja kohustustest.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu valmistasid ette ja seletuskirja koostasid Kliimaministeeriumi kliimaosakonna

nõunikud Maris Arro (626 2986, [email protected]), Silver Sillak, Karin

Radiko (626 4285, [email protected]), Kerli Kirsimaa (626 9124,

[email protected]),Mariann Leps ([email protected]),

Merilyn Möls (605 0096, [email protected]) ja juhataja Laura Remmelgas

(626 2895, [email protected]), peaspetsialist Hedy Eeriksoo (605 3693,

[email protected]), rohereformi osakonna rohereformi teekaartide

valdkonnajuht Maria Värton (627 2311, [email protected]), kohalike

omavalitsuste nõunik Rene Reisner (626 2855, [email protected]),

strateegia, analüüsi ja digiarengu osakonna analüütik Mati Mõtte (623 1269,

[email protected]), teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter (625 6385,

[email protected]), ehituse ja elukeskkonna osakonna keskkonnasäästlikkuse

valdkonnajuht Hannamary Seli (639 7650, [email protected]),

kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm ([email protected]),

õigusosakonna juhataja Eda Pärtel (626 2825, [email protected]) ning

õigusosakonna nõunikud Triin Nymann (626 2927, [email protected]),

Annemari Vene (626 2824, [email protected]) ja Elina Lehestik

(626 2904, [email protected]).

Keeletoimetaja oli Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talitluse keeletoimetaja Aili

Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Seaduseelnõu menetlus on seotud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse (edaspidi AÕKS) eelnõuga, milles sätestatakse esimese kauplemissüsteemi laienemine

meretranspordile. Lisaks muudetakse esimest kauplemissüsteemi paiksetele ja õhusõiduki

käitajatele, et viia ELi kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem

(edaspidi ELi HKS) kooskõlla ELi kliimamääruses seatud eesmärgiga saavutada 2030. aastaks

vähemalt 55% kasvuhoonegaaside heite vähendamine võrreldes 1990. aastaga. Esimesse

kauplemissüsteemi kuuluvate käitiste heide moodustas 2021. aastal Eesti kasvuhoonegaaside

koguheitest ligikaudu 54%. Valdkondade lisandumisega muutub süsteemi mõju veelgi

ulatuslikumaks ning ELi HKSi rakendamisega tagatakse, et ELi HKSi kuulujad võtavad ka

edaspidi meetmeid, et kulutõhusalt oma kasvuhoonegaaside koguheidet vähendada. Samuti

sätestab AÕKS ELi HKSi enampakkumistulu kasutamise täpsemad tingimused, mis on

vahendite kasutamise aluseks.

Eelnõu on seotud ka Riigikogus vastu võetud maapõueseaduse täiendamise seadusega1, milles

sätestatakse põlevkivi kaevandamiseks antavate keskkonnalubade menetluste peatumise

tähtaeg ja alused. Muudatuse kohaselt peatuvad kuni 2026. aasta 1. jaanuarini üksikute

eranditega põlevkivi kaevandamisloa andmise või muutmise, sh mäeeraldise laiendamise

taotluse menetlused ning tagastatakse seaduse jõustumisest kuni 2026. aasta 1. jaanuarini

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/12daee14-5c1b-4ed7-b068- aae738acf1b1/maapoueseaduse-taiendamise-seadus/

4

esitatud taotlused kaevandamisloa saamiseks või loa muutmiseks, sh mäeeraldise

laiendamiseks. Alates 2026. aasta 1. jaanuarist on KKMSi rakendussättena kavandatud

jõustuma maapõueseaduse muudatus, mille kohaselt uusi maavara kaevandamise lube antakse

ja kehtivaid lube laiendatakse põlevkivi kaevandamiseks ainult selliste toodete tootmise

eesmärgil, mida ei kasutata lõpp-produktina energiakandjana.

Eelnõu on seotud järgmiste ettevalmistamisel olevate eelnõudega:

1) metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega ajakohastatakse metsaseaduse raieid ja

metsakorraldust reguleerivad sätted ning korrastatakse metsaseadust, et reguleerida

puu- ja põõsaistandike rajamise korda, püsimetsandust ja elurikkuse kaitset;

2) looduskaitseseaduse ja jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega ajakohastatakse

looduse kaitseks kehtestatud korda.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammidega 2023-2026 ja 2024-2027.

Eelnõu rakendussätetega muudetakse järgmisi seadusi:

1) atmosfääriõhu kaitse seadus (RT I, 11.06.2024, 2);

2) ehitusseadustik1 (RT I, 08.10.2024, 4);

3) ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus (RT I, 11.06.2024, 3);

4) energiamajanduse korralduse seadus (RT I 10.10.2024, 5);

5) maapõueseadus (RT I, 21.12.2023, 2);

5) planeerimisseadus (RT I, 11.06.2024, 12);

6) riigihangete seadus (RT I, 07.06.2024, 11).

Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Eelnõu eesmärk

2.1. Seaduse eelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on tagada eri valdkondadele vajalik ettenähtavus ja selgus

kliimaneutraalsuse saavutamisel aastaks 2050. Sellega panustab Eesti riik ülemaailmse

keskmise temperatuuri tõusu pidurdamisse, et tagada tervise- ja heaoluvajadustele vastav

keskkond praegustele ja tulevastele põlvedele.

Samuti suunab see Eestile oluliste majandusvaldkondade arengut ning sätestab muus osas

naaberriikidega sarnased eesmärgid. Eesmärk on soodustada ettevõtjate suutlikkust

konkureerida ettevõtetega naaberturgudel, kus väiksem keskkonnajälg on oluliseks eeliseks,

ning toetada Eesti võimalusi mh valdkondades, kus meil on kliimakindlamas majanduses

konkurentsieelis: kliima- ja keskkonnavaldkonna digilahendused, sinimajandus, Eestis

toodetavad vähese heitega kütused (nt biometaan), materjalide ringlussevõtt, ressursside

efektiivsem väärindamine (puit, jäätmed jm), hea loodus- ja keskkonnaseisundiga seotud

investeeringud ja ettevõtlus ning taastuvenergia tootmine.

Eesti ettevõtete konkurentsivõime sõltub just eriti Euroopa ja Skandinaavia turul suuresti

vähese heitega ja ringmajandust edendavate tehnoloogiate kasutuselevõtust, kuna need

tehnoloogiad on üha enam muutumas Euroopa majanduse ja regulatiivsete suundade

keskpunktiks. Euroopa Liit on kehtestanud keskkonna- ja kliimapoliitika osana reeglid, mis

suunavad ettevõtteid mh vähendama heitkoguseid, suurendama ringlussevõttu ja minimeerima

jäätmeteket. Samas õigusruumis tegutsedes peavad Eesti ettevõtted vastama nendele nõuetele,

et säilitada juurdepääs Euroopa turule.

5

Skandinaavia ja paljud teised Euroopa riigid on tuntud oma keskkonnateadlikkuse ja

kliimasõbralike hoiakute poolest. Tarbijad ja koostööpartnerid eelistavad järjest enam

ettevõtteid, kes järgivad keskkonnasõbralikke põhimõtteid. Eesti ettevõtted, kes investeerivad

vähese heitega tehnoloogiatesse ja ringmajandusse, on atraktiivsemad nende riikide tarbijatele

ja partneritele, tagades seeläbi tugevama turupositsiooni ja suurendades oma

konkurentsivõimet.

Ringmajanduse põhimõtete rakendamine ja vähese heitega tehnoloogiad aitavad ettevõtetel

tõsta ressursitõhusust ja vähendada tootmiskulusid. Materjalide taaskasutus, jäätmete

vähendamine ja energiatõhususe suurendamine võimaldavad pikaajalisi kulusääste, mis

omakorda parandavad ettevõtete majanduslikku elujõulisust ja konkurentsivõimet võrreldes

traditsiooniliste mudelitega toimivate ettevõtetega.

Euroopa investeerimisfondid ning pangad seavad oma investeeringute ja laenude tingimuseks

kestlikkuse põhimõtetest kinnipidamise. Ettevõtted, kes keskenduvad vähese heitega

tehnoloogiatele ja ringmajandusele, on seega atraktiivsemad kapitali kaasamiseks, mis annab

neile konkurentsieelise innovatsiooni ja tootmise arendamisel.

Vähese heitega ja ringmajandust toetavad tehnoloogiad on Euroopa innovatsiooni keskmes.

Ettevõtted, kes nendes valdkondades arenevad, saavad osa Euroopa Liidu toetusmeetmetest,

teaduskoostöövõimalustest ning rahvusvahelistest projektidest. See võimaldab neil püsida

konkurentsis, arendada uusi tooteid ja tehnoloogiaid ning pakkuda jätkusuutlikke lahendusi.

Lisaks konkurentsivõime tagamisele on samavõrd oluline ka elukeskkonna ja elurikkuse

säilimine, eriti olukorras kus Euroopa mandriala temperatuur on kümne aasta jooksul olnud

keskmiselt 1,3°C üle tööstusrevolutsiooni eelse taseme, st tähendab, et soojenemine on

Euroopas olnud ligi kaks korda kiirem kui maailmas keskmiselt.

2024. aasta kevadel avalikustatud Euroopa kliimariskide aruande2 (EUCRA) kohaselt oli 2023.

aasta üleilmselt kõige soojem aasta ja keskmine ülemaailmne temperatuur ületas 12-kuulisel

perioodil veebruarist 2023 kuni jaanuarini 2024 tööstusrevolutsioonieelse taseme 1,5 °C võrra.

Temperatuuri tõusu põhjuseks on järjest kasvav inimtekkeliselt atmosfääri paisatud

kasvuhoonegaaside (edaspidi KHG) hulk, mis pärineb fossiilset kütust kasutavatest

energiasüsteemidest, maakasutusest ja selle muutusest, suurenevast tarbimisest jpt teguritest.

EUCRA tuvastas 36 peamist kliimariski, mis võivad nõuda Euroopa või riikidevahelise tasandi

meetmeid, et vähendada negatiivset mõju Euroopa energia- ja toidujulgeolekule,

ökosüsteemidele, infrastruktuurile, veevarudele, finantsstabiilsusele ja inimeste tervisele.

Paljud neist riskidest on juba saavutanud kriitilise taseme ja võivad ilma kiirete ja otsustavate

meetmeteta muutuda laiaulatuslikeks ning pidurdamatuteks.

Euroopa Keskkonnaameti andmetel3 ohustavad kliima muutumisega seotud ohud, nagu

äärmuslikud temperatuurid ja temperatuurikõikumised, tugevad sademed ja põuad, inimeste

tervist ja keskkonda ning võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju. Aastatel 1980–2022

ulatusid kliimakahjud Euroopa Liidus hinnanguliselt 650 mld euroni (2022. aasta hindades).

Hüdroloogilised ohud (üleujutused) moodustavad sellest peaaegu 43% ja meteoroloogilised

2 https://www.eea.europa.eu/publications/european-climate-risk-assessment. 3 https://www.eea.europa.eu/en/analysis/indicators/economic-losses-from-climate- related?activeAccordion=ecdb3bcf-bbe9-4978-b5cf-0b136399d9f8.

6

ohud (tormid, sh välk) ligikaudu 29%. Klimatoloogilistest ohtudest põhjustavad kuumalained

ligikaudu 20% kogukahjust, ülejäänud ±8% aga põud, metsatulekahjud ja külmalained.

Äärmuslike ilmaoludega seotud suremus oli ELi riikides aastatel 1980–2022 Euroopa

Keskkonnaameti andmete4 kohaselt üle 220 000. Ainuüksi kuumalainetel on oluline mõju

suremusele. Eestis on hinnatud suuremates linnades kuumalainetega seonduvate enneaegsete

surmade arvuks keskmiselt 36 surma aastas.5

Eestis on keskmine õhutemperatuur viimasel sajandil tõusnud maailma keskmisest kiiremini.

Aasta keskmise temperatuuri tõus on Eesti mõõtmisandmetele tuginedes olnud vahemikus 2,2–

2,8 kraadi viimase 70 aasta kohta (perioodil 1950/51–2020/21). Temperatuuritõus on

hoogustunud 1980ndatest aastatest. Kõige tugevam on temperatuuritõusu trend veebruaris ja

märtsis, kui kuu keskmine õhutemperatuur on 70 aasta jooksul tõusnud 4–5 kraadi võrra6.

Keskmise temperatuuri edasise tõusu prognoosid sõltuvad globaalsetest pingutustest

kliimamuutuste pidurdamisel (KHG heitest ja maakasutusest), varieerudes sõltuvalt

stsenaariumist 3 ja 6 kraadi vahel aastaks 2100 võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga.

Lisaks tõusvale aasta keskmisele temperatuurile ja muutustele ilmastiku sesoonsuses (nt

varakevade algus on viimase 70 aasta jooksul nihkunud 19–27 päeva mandri-Eestis ja 37 päeva

saartel) väljenduvad juba realiseerunud ja eesseisvad muutused paljudes valdkondades ja

nähtustes: lume- ja jääkatte kestvuse ja ulatuse vähenemine, keskmise sademete hulga

suurenemine, muutused sademete sesoonsuses, tormide sagenemine ja tugevnemine,

valingvihmade sagenemine, põudade ja kuumalainete esinemise sageduse, kestvuse ja ulatuse

suurenemine.

Liikide levilate muutus, invasiivsete võõrliikide ulatuslikum levik ning muutunud

keskkonnatingimused soodustavad uute kahjurite ja haiguste levikut ning teevad ökosüsteemid,

sh metsad ja põllukultuurid, veelgi vastuvõtlikumaks lisaks juba olemasolevatele ohuteguritele.

Meretaseme tõus, tugevamad tormid ja muutunud sadememustrid põhjustavad üleujutusi ja

erosiooni, mis teevad rannikualad haavatavamaks. Kliimamuutustest on haavatavad ka linnade

elanikud, keda ohustavad kuumalained, üleujutused või meretaseme tõusuga seotud ohud.

Nimetatud nähtuste sagenemine suurendab tõenäoliselt katastroofide ulatust, mis põhjustavad

märkimisväärseid majanduslikke kahjusid, terviseprobleeme ja surmajuhtumeid. Eestis on

kliimamuutustest enim haavatavad piirkonnad tiheasustatud rannikualad, siseveekogude-äärsed

piirkonnad ja linnad. Kuumalainetest ja teistest ekstreemsetest ilmaoludest on enim ohustatud

linnaelanikud, vanemad ja krooniliste haigustega inimesed, renoveerimata korterelamute

elanikud ning sotsiaalselt haavatavamad piirkonnad, kus ka info tervise hoidmiseks vajalike

tegevuste kohta liigub kehvemini ja võimalused neid rakendada on napimad. Kuumalainete

esinemine on viimase 30 aasta jooksul Balti riikides, eelkõige Eestis, järsult kasvanud.

Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (ingl k Intergovernmental Panel on Climate Change

ehk IPCC) rõhutab oma viimases, 2023. aasta kevadel avaldatud kliimamuutusi käsitlevas

sünteesiraportis7 KHG heite vähendamise kiireloomulisust ja vähendamise mõju

kliimamuutustega kohanemise vajadusele. Raporti kohaselt on vaja KHG atmosfääri

paiskamise vähendamisega tegeleda kohe, vastasel korral on võimatu piirata maa keskmist

õhtutemperatuuri tõusu 1,5°C või isegi 2°C võrra.

4 https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/impacts-of-extreme-weather-and-5#tab-chart_1. 5 https://keskkonnaportaal.ee/et/kuum-ilm-kuidas-see-mojutab-suremust-ja-kuidas-varajaste-surmade-arvu- vahendada 6 https://ut.ee/et/sisu/klimatoloog-kuumalainete-esinemissagedus-eestis-kahekordistunud 7 https://www.ipcc.ch/report/ar6/syr/.

7

IPCC eriraport8 „Globaalne soojenemine 1,5 °C“ rõhutas kriitilist vahet globaalse soojenemise

piiramisel 1,5 °C või 2 °C võrra võrreldes tööstuseelse ajastuga. Raport järeldas, et soojenemise

piiramine 1,5 °C aitaks olulisel määral leevendada nii ökoloogilisi, majanduslikke kui ka

sotsiaalseid riske ja kahjusid võrreldes 2 °C soojenemisega.

Kliimamuutuste pidurdamiseks ehk inimtekkeliste KHG heite vähendamiseks tehakse

jõupingutusi nii rahvusvahelisel, ELi kui ka riikide tasandil, seades kliimaeesmärke,

kehtestades kliimamuutuste teemalisi arengukavasid ja õigusakte.

Kuigi Eesti kliimaeesmärgid on kokku lepitud riiklikes strateegiates ja arengukavades (nt

strateegia „Eesti 2035“9, „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“10, „Kliimamuutustega

kohanemise arengukava aastani 2030“11 (edaspidi KOHAK) ning „Riiklik energia- ja

kliimakava“12 (edaspidi REKK)) ning Euroopa Liidu määrustes (nt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2021/111913 (edaspidi Euroopa kliimamäärus), Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2023/85714 (edaspidi jõupingutuste jagamise määrus) ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/84115 ja sellele järgnenud kliimapaketi „Eesmärk

55“ tulemusena muudetud määrus (EL) 2023/83916 (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja

metsanduse määrus), on nende eesmärkide täitmiseks ning Eestile sobivaimate lahenduste

elluviimise soodustamiseks vaja ka riigisiseselt reguleerida.

Õigusaktidest käsitletakse kliimat atmosfääriõhu kaitse seaduses, keskkonnamõju hindamise ja

keskkonna strateegilise mõju hindamise kontekstis keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (edaspidi KeHJS) ning sellele viidatakse kaudselt

jäätmeseaduses ning veeseaduses.

Õiguskorra stabiilsuse, süsteemsuse ja õigusselguse tagamise seisukohast on kaalutud, kas

kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise valdkonda on vaja rohkem õiguslikult reguleerida

või on võimalik lahendusi leida mitteregulatiivsel viisil. Lisaks on kaalutud, kas valdkonda on

kõige mõistlikum reguleerida uue tervikliku seadusega või täiendada olemasolevaid õigusakte.

Arutelude põhjal jõuti seisukohani, et täiendavate kliimaalaste strateegiliste dokumentide

loomine ega olemasolevate dokumentide uuendamine ei taga kliimamuutuste käsitlemist kõigi

valdkondade prioriteetse teemana, ei taga valdkondade vahel sidusust ega oma õiguslikku

jõudu. Seejuures sedastas Riigikohus 2023. aasta oktoobris Auvere õlitehase kaasuses (3-20-

8 IPCC, 2018: Global Warming of 1.5°C. An IPCC Special Report on the impacts of global warming of 1.5°C above pre-industrial levels and related global greenhouse gas emission pathways, in the context of strengthening the global response to the threat of climate change, sustainable development, and efforts to eradicate poverty [Masson-Delmotte, V., P. Zhai, H.-O. Pörtner, D. Roberts, J. Skea, P.R. Shukla, A. Pirani, W. Moufouma-Okia, C. Péan, R. Pidcock, S. Connors, J.B.R. Matthews, Y. Chen, X. Zhou, M.I. Gomis, E. Lonnoy, T. Maycock, M. Tignor, and T. Waterfield (toim). 9 https://valitsus.ee/sites/default/files/documents/2021- 06/Eesti%202035_PUHTAND%20%C3%9CLDOSA_210512_1.pdf. 10 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-03/310022023003%20%281%29.pdf. 11 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021- 06/Kliimamuutustega%20kohanemise%20arengukava%20aastani%202030.pdf. 12 https://www.mkm.ee/sites/default/files/documents/2022-03/Eesti%20riiklik%20energia- %20ja%20kliimakava%20aastani%202030.pdf. 13 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32021R1119. 14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32023R0857&qid=1718788039729 15 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2018/841/oj?locale=et. 16 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32023R0839

8

711) muuhulgas, et „seadusandja peab parima kättesaadava teadusinfo ja Eesti rahvusvaheliste

kohustuste põhjal kehtestama realistliku ja õiguslikult siduva etapiviisilise ja sektoripõhise

heitkoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks“.

Selgitamaks kliimakindla majanduse seaduse kohta Eesti õigussüsteemis, eelkõige selle seost

keskkonnaseadustiku üldosa seadusega, tellis Kliimaministeerium 2024. aasta kevadel

Keskkonnaõiguse Keskuselt (KÕK) analüüsi „KeÜS ja kliimaseaduse seosed: õiguslik analüüs“

17. Analüüsi tulemused kinnitavad, et Euroopa Liidu aluslepingutes sätestatud

lõimimispõhimõte kohustab kõigil elualadel arvestama mistahes tegevuse võimaliku

keskkonnamõjuga, sh mõjuga kliimale. Seetõttu kohalduvad kliimakindla majanduse seadusele

KeÜS põhimõtted ja põhikohustused, kuna need on olemuselt valdkondade ülesed ning

puudutavad kõiki elualasid. Samuti ei sõltu KeÜS-s sätestatud keskkonnaalaste õiguste

kohaldumine kliimavaldkonnale sellest, kas KKMS on või ei ole määratletud

keskkonnaseadustiku eriosa seadusena. Eeltoodu tõttu ei ole KÕKi hinnangul vaja määratleda,

kas KKMS on keskkonnaseadustiku eriosa või mitte. Samuti puudub õiguslikult vajadus

kehtestada eelnõus viide KeÜS sätetele, mida KKMS-le kohaldatakse, v.a juhul, kui

kliimaseadusega reguleeritakse mõne loa andmist, millele soovitakse kohaldada KeÜS

loamenetluse sätteid (lk 18).

25. septembrist kuni 25. oktoobrini 2023. aastal toimus kliimaseaduse väljatöötamiskavatsuse

(edaspidi VTK) avalik konsultatsioon. Kokku laekus VTK kohta 312 ettepanekut rohkem kui

40 esitajalt, kelle seas oli nii valitsusasutusi, huvikaitseorganisatsioone, ettevõtteid kui ka

eraisikuid. Ettepanekud puudutasid erinevaid valdkondi. Üldiste ettepanekutena toodi

muuhulgas välja ootus, et eesmärkide saavutamiseks tuleks seada piisavad tähtajad, põlevkivi

ja turba kaevandamisel tuleks seada lõpptähtajad, kliimaeesmärkide saavutamisega koos tuleb

säilitada ettevõtete konkurentsivõime ja HKSi kuuluvatele sektoritele ei tuleks seada riiklikke

lisaeesmärke. Samuti puudutasid üldisemad ettepanekud kliimaneutraalsuse eesmärgi

varasemaks toomist ning seda, et kliimaseaduses ambitsiooni vähendamiseks peaks olema

sätestatud keeld. Kõik laekunud ettepanekud VTK kohta on koondatud tabelisse ja need leiab

Kliimaministeeriumi kodulehelt.

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu avalik konsultatsioon toimus 5.augustist kuni 5.

septembrini 2024. Tagasisidena laekus enam kui 900 ettepanekut rohkem kui 60lt

organisatsioonilt.

Peamine tagasiside ja sellega arvestamine:

Eelnõu üldine selgus ja konkreetsus

Eri osapooled juhtisid tähelepanu eelnõu üldsõnalisusele. Peamine etteheide oli, et seaduses

puuduvad konkreetsed meetmed ja vastutajad eesmärkide saavutamiseks. Kliimakindla

majanduse seadus on raamseadus, mistõttu ka eelnõu täiendamisel meetmeid seaduseelnõusse

sisse ei kirjutatud. Sektorite eesmärkide arvutuste aluseks olevad meetmed kajastuvad eelnõu

seletuskirjas.

Heite vähendamise tempo ehk ambitsioonikus

Keskkonnaühendused on kritiseerinud eelnõu eesmärkide vähest ambitsioonikust, väites, et

need ei vasta Pariisi kliimakokkuleppe sihtidele. Samas on osa ettevõtjaid leidnud, et seatud

eesmärgid on liiga ambitsioonikad ja raskesti saavutatavad, arvestades praegust tehnoloogilist

17 https://media.voog.com/0000/0036/5677/files/Ke%C3%9CS%20ja%20kliimaseaduse%20seosed%20- %20%C3%B5iguslik%20anal%C3%BC%C3%BCs_K6K%202024.pdf

9

taset ja majanduslikke võimalusi. Kuna ettepanekud on olnud erisuunalised, ei ole

Kliimaministeerium eesmärke võrreldes esimese eelnõu versiooniga muutnud. Kooskõla Pariisi

leppe ja Euroopa Liidu eesmärkide täitmisega on seletuskirjas põhjalikumalt käsitletud.

Majanduslikud mõjud ja konkurentsivõime

Tagasisides rõhutati vajadust tasakaalustada keskkonnaeesmärke majanduslike ja sotsiaalsete

aspektidega, et vältida ettevõtluse konkurentsivõime kahjustamist. Eelnõu täiendamisel on

pööratud suuremat tähelepanu uute tehnoloogiate kasutuselevõtu lihtsustamisele ja

kiirendamisele ning selgemalt lahti kirjutatud ka seaduse seiremehhanismid, sh

konkurentsivõime ja tehnoloogia valmisoleku hinnangute roll eesmärkide ülevaatamisel.

Täpsema ülevaate laekunud ettepanekutega arvestamisest leiab eelnõule ja seletuskirjale lisatud

kooskõlastustabelist.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 64 paragrahvist, mis on jagatud kaheksasse peatükki.

1. peatükk: Üldsätted 1. jagu. Seaduse eesmärk ja reguleerimisala

§ 1. Seaduse eesmärk

Paragrahvis 1 sõnastatakse seaduse eesmärk. Seaduse peamine eesmärk on panustada

kliimamuutuste leevendamisse ja kliimamuutustega kohanemisse, aidates kaasa

kliimamuutustele vastupanuvõimelisema ühiskonna kujunemisele, suurendades majandus- ja

ettevõtluskeskkonna kliimakindlust ning luues eeldused puhta majanduse kasvuks. Selleks

sõnastatakse põhimõtted ja kohustused kliimaneutraalsele majandusele üleminekuks ja

kliimamuutustele vastupanuvõimelise ühiskonna tagamiseks. Eesti lähtub eesmärkide

seadmisel Pariisi kokkuleppe raames kokkulepitust kooskõlas Euroopa kliimapoliitika

raamistikuga.

§ 2. Reguleerimisala

Paragrahvis 2 avatakse seaduse sisu, st kirjeldatakse, mida seadusega reguleerida soovitakse.

Seaduses sätestatakse põhimõtted ja eesmärgid kliimamuutuste leevendamiseks ja

kliimamuutustega kohanemiseks, kliimapoliitika elluviimisega seotud kohustused

riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele, kliimamuutuste negatiivset mõju

vähendavad ja majanduse konkurentsivõimet soodustavad meetmed, eesmärkide täitmise seire

ja aruandluse nõuded ning juhtimisstruktuur eesmärkide ja kohustuste täitmise tagamiseks.

2. jagu. Mõisted

Selles jaos esitatakse kliimavaldkonna olulisemad mõisted, mida kasutatakse eelnõukohases

seaduses. Mõisted, mida ei kasutata seaduses läbivalt, esitatakse esimese kasutuskoha juures.

§ 3. Kasvuhoonegaasid

Paragrahvis 3 defineeritakse kasvuhoonegaaside mõiste Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2018/199918 V lisa 2. osa järgi, mille kohaselt arvestatakse kasvuhoonegaaside

18 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018R1999.

10

hulka süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O), väävelheksafluoriid

(SF6), lämmastiktrifluoriid (NF3), fluorosüsivesinikud (HFCd) ja perfluorosüsivesinikud

(PFCd). Kehtivas õigusruumis on kasvuhoonegaaside mõiste sätestatud atmosfääriõhu kaitse

seaduse (AÕKS) §-s 130, kuid arvestades kliimakindla majanduse seadusega sätestatavaid

eesmärke ning sisu, on otstarbekas kasvuhoonegaaside mõiste üle tuua eelnõukohasesse

seadusesse ning AÕKSi lisada viide sellele.

§ 4. Süsinikdioksiidi ekvivalent

Kasvuhoonegaaside inventuuriandmete koostamiseks ja esitamiseks teisendatakse

kasvuhoonegaasid ümber süsinikdioksiidi ekvivalendiks. Paragrahvi 4 kohaselt on

süsinikdioksiidi ekvivalent ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on

ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks, kasutades globaalse soojendamise potentsiaali, mis

on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/104419, millega täiendatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2018/1999 seoses globaalse soojendamise potentsiaali

väärtuste ja inventuurisuuniste ning liidu inventuurisüsteemiga ja tunnistatakse kehtetuks

komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 666/201420, lisas. Kehtivas õigusruumis on

süsinikdioksiidi ekvivalendi mõiste sätestatud AÕKSi §-s 133. See tuuakse üle eelnõukohase

seaduse koosseisu sarnaselt kasvuhoonegaaside mõistega, mis on regulatsiooni terviklikkuse

seisukohalt otstarbekam, kuna kliimamuutuste leevendamise eesmärkide seadmine on

kliimakindla majanduse seaduse keskmes.

§ 5. Globaalse soojendamise potentsiaal

Globaalse soojendamise potentsiaal näitab, mitu korda on kasvuhoonegaasi üks molekul

soojuse tagasipeegeldamise võimelt efektiivsem kui süsinikdioksiidi molekul. Näiteks metaani

(CH4) globaalse soojendamise potentsiaal on 28, dilämmastikoksiidil (N2O) 265,

väävelheksafluoriidil (SF6) 23 500 ning lämmastiktrifluoriidil (NF3) 16 100. Globaalse

soojendamise potentsiaali mõiste on seotud kasvuhoonegaaside ja süsinikdioksiidi ekvivalendi

mõistetega ning tuuakse seetõttu täpsustatud sõnastuses AÕKSi §-st 134 üle eelnõukohasesse

seadusesse.

§ 6. Kasvuhoonegaaside heitkogus

Kasvuhoonegaaside heitkogus on eelnõukohase seaduse mõttes energeetika, transpordi,

hoonete, tööstuse, jäätmemajanduse, põllumajanduse ning maakasutuse sektoris tekkiv heide.

Selleks, et hinnata rahvusvaheliste lepetega võetud ja ELis kokkulepitud kliimaeesmärkide

poole püüdlemist, tuleb võtta arvesse kõikide KHG inventuuri sektorite KHG heide ning

sidumine. Seetõttu on eelnõukohase seaduse §-s 6, erinevalt atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s

131 sätestatust, KHG heitkogus kõikides majandussektorites tekkiv KHG heitkogus kokku.

Eesti arvestab iga aasta inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja sidumist riiklikus

kasvuhoonegaaside inventuuris. Esitatud andmed sisaldavad heitkoguste hinnanguid alates

1990. aastast kuni üle-eelmise aastani (x-2 aastat). 1990. aasta on rahvusvaheliselt kokku

lepitud võrdlusaasta. Viimane, aastal 2024 valminud aruanne koondab info perioodi 1990–2022

kohta.

19 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg_del/2020/1044/oj. 20 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32014R0666.

11

Eesti KHG heitkogus 2022. aastal oli 14,3 miljonit tonni CO2 ekvivalenti (edaspidi t CO2 ekv).

2022. aastal pärines suurem osa KHG heitkogusest energeetikasektorist, kusjuures

energiatööstus ja -tootmine moodustasid 64% koguheitest, ning transpordist 18%.

Põllumajanduse heide moodustas 2022. aastal koguheitest 11%.

§ 7. Kliimamuutuste leevendamine

Kliimamuutuse leevendamisena käsitatakse meetmete võtmist kasvuhoonegaaside heite

vähendamiseks või vältimiseks ning süsiniku sidumise suurendamiseks, et vähendada

kliimamuutuse kiirust ja mõju. Tegemist on uue terminiga, mida pole varem seadustes

defineeritud.

§ 8. Kliimamuutustega kohanemine

Paragrahvis 8 on sätestatud kliimamuutusega kohanemise mõiste eelnõukohase seaduse

kontekstis. Kliimamuutustega kohanemisena mõeldakse meetmete võtmist kliima

muutumisega kaasnevate riskide (nt sagenevate tormide, üleujutuste, põudade ja ekstreemsete

ilmastikunähtuste) maandamiseks, et tagada ühiskonna ning ökosüsteemide vastupanuvõime ja

heaolu. Kohanemismeetmed on suunatud teadlikkuse ja vastupanuvõime suurendamisele ning

ettevaatuspõhimõtte rakendamisele. Kliimamuutustega kohanemine on samuti uus termin, mida

pole varem seadustes defineeritud.

§ 9. Kliimaneutraalsus

Kliimaneutraalsus on kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal. Kliimaneutraalsuse

eesmärk tuleb ELi kliimamäärusest (EL) 2021/1119, mille kohaselt tasakaalustatakse

kasvuhoonegaaside heide ja sidumine kogu ELis hiljemalt 2050. aastaks ning selleks ajaks

vähendatakse netoheide nullini. Kliimaneutraalsust peaksid aitama saavutada kõik

majandussektorid, mille puhul reguleeritakse kasvuhoonegaaside heidet või sidumist.

12. mail 2021 kiitis Riigikogu heaks Eesti pikaajalise strateegia „Eesti 2035“, milles lepiti

kokku Eesti kliimaneutraalsuse eesmärgis aastaks 2050. 2023. aasta 8. veebruaril lisas

Riigikogu selle muudatuse ka „Kliimapoliitika põhialustesse aastani 2050“.

§ 10. CO2 neutraalsus

CO2 neutraalsus on süsinikdioksiidi heite ja sidumise vaheline arvestuslik tasakaal, mille

tulemusena süsinikdioksiidi heide ei ületa selle sidumist. CO2 neutraalsus ei hõlma teisi

kasvuhoonegaase. Näiteks biomassi põletamine on arvestuslikult CO2 neutraalne, kuid

inventuuris võetakse arvesse teisi põlemisel tekkinud kasvuhoonegaase. LULUCF sektoris

arvestatakse raietest saadav puit biomassi kaona ehk heitena. Topeltarvestuse vältimiseks

energeetikasektoris biomassi põletusest tekkivat heidet ei arvestata.

§ 11. Kliimakindlus

Kliimakindluse all mõistetakse olemasolevas õigusruumis, nt Euroopa Komisjoni teatises

„Taristu kliimakindluse tagamise tehnilised suunised aastateks 2021–2027“21, nii

kliimamuutustega kohanemist kui ka kliimamuutuste leevendamist. Eesti õigusruumis on

21 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021XC0916(03).

12

kliimakindluse tagamist käsitletud peamiselt taristu rajamiseks toetuste andmise tingimustes,

kus on viidatud ülalmainitud teatisele ning selle suunistele kliimakindluse hindamiseks ja

tagamiseks, kuid mõistet eraldi defineeritud ei ole. Nõue tagada Euroopa ühendamise rahastu

(CEF) rahastatud projektide puhul kliimakindlus tuleb ELi määrusest 2021/115322. KKMS-s

kliimakindluse mõiste sisustamise eesmärk on võimaldada laiendada kliimakindluse hindamise

ja tagamise nõuet selliselt, et kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise aspektid

oleksid hinnatud laiemalt kui CEFi rahastatud projektide puhul. Kliimakindluse tagamine on

protsess, mille eesmärk on suurendada vastupanu- ning reageerimisvõimet võimalikele

pikaajalistele kliimamõjudele, tagades samas, et järgitakse energiatõhususe esikohale seadmise

põhimõtet ja et kasvuhoonegaaside heitkoguste tase on kooskõlas 2050. aastaks saavutatava

kliimaneutraalsuse eesmärgiga. Seega järgitakse kliimakindluse tagamiseks olulise kahju

ärahoidmise põhimõtet kooskõlas kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning energiatõhususe

esikohale seadmise põhimõttega.

§ 12. Kasvuhoonegaaside sidumine

Kasvuhoonegaaside sidumine tähendab süsinikdioksiidi (CO₂) või teiste kasvuhoonegaaside

aktiivset eemaldamist atmosfäärist. Kuna kogu kasvuhoonegaaside heite kõrvaldamine selle

tekkekohas ei ole võimalik, on sidumine hädavajalik vältimatu heite tasakaalustamiseks ja

globaalse soojenemise piiramiseks. Süsiniku sidumine tähendab CO₂ ohutut eemaldamist ja

säilitamist, et see ei saaks aidata kaasa ülemaailmse temperatuuri tõusule. Süsiniku atmosfäärist

eemaldamiseks on tehnoloogilisi ja looduspõhiseid lahendusi.

Süsiniku sidumise eesmärk maakasutuse ja metsanduse puhul võeti vastu paketi „Eesmärk 55“

raames, millega seati ELi eesmärgiks siduda 2030. aastaks maakasutuse, maakasutuse muutuse

ja metsanduse ehk LULUCF sektoris 310 mln t CO₂ ekv. Sektor hõlmab tegevusi, mis on seotud

süsinikku looduslikult neelavate ja siduvate maade ja metsade kasutamise ja majandamisega.

2. peatükk. Põhimõtted

Kliimakindla majanduse seaduses sätestatud põhimõtete adressaadid on:

- seadusandja – põhimõtted on eelkõige suunatud õigusruumi kujundajatele kliimakindla

majanduse seaduses välja toodud sektorites, millele on seatud kasvuhoonegaaside

heitkoguse vähendamise eesmärgid, ning kliimamuutustega kohanemise suunamiseks

õigusruumis;

- riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse üksused – õigusaktide ja strateegiliste

planeerimisdokumentide väljatöötamisel ja investeerimisotsuste tegemisel kliimakindla

majanduse seaduse põhimõtetega arvestamiseks;

- õigust rakendavad haldusorganid ja kohus – neile on need põhimõtted

tõlgendamissuunisteks.

Kliimakindla majanduse seaduse põhimõtete otseseks adressaadiks ei ole füüsilised isikud ega

ettevõtjad. Kuigi seaduseelnõus sätestatud põhimõtted on osaliselt kehtestatud ka valdkondlikes

eriseadustes, on oluline sätestatud põhimõtted kokku koondada ka seaduseelnõus kehtestatud

kliimaeesmärkide täitmiseks ja selgete suuniste andmiseks meetmete rakendamiseks.

22 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021R1153.

13

Kehtestatavad põhimõtted on erineva ulatuse ja iseloomuga, sisaldades nii üldiseid

valdkonnaüleseid põhimõtteid kui ka konkreetsemaid või valdkonnapõhiseid juhtpõhimõtteid.

Ülalviidatud KÕKi töö „KeÜS ja kliimaseaduse seosed: õiguslik analüüs“ ütleb

õiguspõhimõtete kohta järgmist (lk 30): „Õiguspõhimõtted on õiguslikult siduvad

ettekirjutused, mis ei kirjuta ette ühte ja konkreetset käitumisjuhist. Põhimõtted satuvad tihti

kollisiooni teiste, vastassuunaliste põhimõtetega ja nende rakendamisel tuleb seega alati

erinevaid huve kaaluda. Õigusnorme tuleb järgida, õiguspõhimõtteid tuleb aga arvesse võtta23.

Eeltoodud lähenemine kehtib ka kliimakindla majanduse seaduse põhimõtete kehtestamisel.

Kliimakindla majanduse seaduse põhimõtete kohaldamisalaks saab olla mistahes olukord, mil

tuleb teha kliimamuutuse leevendamisele või kliimamuutusega kohanemisega seotud otsustusi.

Põhimõtetena saab käsitleda eelkõige neid kliimaseaduse sätteid, mis on sõnastatud suunistena

või üldiste kohustuslike normidena.

Põhimõtete roll kliimaseaduse kohaldamisel võib olla olulisem kui teistes valdkondades, kuna

kliimamuutuse reguleerimisel võib tulla ette rohkem ettenägematuid olukordi, milles ei ole

võimalik sätestada ette kindlat normi.

Võrreldes KeÜS-is sätestatud keskkonnaõiguse üldpõhimõtetega, mille eesmärgiks on

üleüldine keskkonnahäiringute vähendamine, säästva arengu edendamine ning keskkonna hea

seisundi säilitamine (vt KeÜS eesmärke), on kliimakindla majanduse seaduse eelnõus

sätestatavad põhimõtted suunatud ühe eripärase keskkonnahäiringu – kliimamuutuse – mõju

vähendamisele. Sellega on põhjendatud kliimakindla majanduse seaduse eraldiseisvate

põhimõtete kehtestamine.“.

§ 13. Põlvkondadevahelise õigluse põhimõte

Kliimamuutuseid tuleb leevendada ja nendega kohaneda viisil, mis tagab, et ühel ajahetkel

elavad inimesed ei jäta tulevikus elavatele inimestele põhjendamatult suurt kasvuhoonegaaside

heite vähendamise ja kliimamuutuste tagajärgedega kohanemise koormat. Samal ajal tuleb

kliimaneutraalsuse poole liikumisel ja heitkoguste vähendamisel tagada ka praeguste

põlvkondade toimetulek ning õiglane üleminek.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid ja vahe-eesmärgid peavad olema selge

suunaga ning ei tohi piirata järgmiste põlvkondade inimõigusi. Pariisi kokkuleppe

alustingimustes on öeldud, et kliimamuutuste ohjamise meetmete rakendamisel peab järgima,

edendama ja arvestama oma kohustusi inimõiguste ja eri põlvkondade võrdsel kohtlemisel.

Selleks, et vältida kliimamuutuste leevendamise edasilükkamist, on vaja kliimaeesmärkide

seadmisel ja meetmete kavandamisel arvestada põlvkondadevahelise õigluse põhimõttega.

Rahvusvahelises praktikas on nt Saksamaa Konstitutsioonikohus 2021. aastal Saksamaa

kliimaseaduse puhul otsustanud, et kliimaseadus oli puudulik, kuna ei sätestanud heite

vähendamise üksikasju piisavalt täpselt. Konstitutsioonikohtu hinnangul ei olnud seaduses

reguleeritud riiklike KHG vähendamise eesmärkide ajakohastamine pärast aastat 2031.

Konstitutsioonikohus leidis, et ei tohi juhtuda, et ühele põlvkonnale antakse õigus kasutada

suhteliselt kerge koormusega suurt osa CO2 eelarvest, jättes radikaalsema heite vähendamise

koorma järgmistele põlvkondadele, kelle vabadused oleksid seetõttu oluliselt piiratud.

Seadusandja oleks pidanud võtma ettevaatusabinõusid, et seda suurt koormust leevendada.

23 KeÜS kommentaarid. KeÜS 2. ptk 1. jao sissejuhatus: https://www.k6k.ee/keskkonnaseadustik/2-ptk/1- jagu/sissejuhatus

14

Kohus kohustas seadusandjat 2022. aasta lõpuks täpsemalt reguleerima 2030. aasta järgse

perioodi KHG heitkoguste vähendamise eesmärke. Nimetatud otsuse järel täiendati Saksamaa

kliimaseadust oluliselt täpsemate kliimaeesmärkidega aastani 2050.

Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on 09.04.2024 otsuses Verein Klimaseniorinnen Schweiz v

Šveits rõhutanud vajadust vältida tulevastele põlvkondadele langevat ebaproportsionaalselt

suurt koormust kliimamuutuse leevendamisel. Kohus sedastas, et riikidel on oma

rahvusvaheliselt võetud kohustuste täitmisel piiratud kaalutlusruum eesmärkide valikul, kuid

lai valikuvabadus selleks vajalike meetmete võtmisel, võttes arvesse kasvuhoonegaaside

allikaid ja heitkogust ning kõiki muid asjakohaseid tegureid (vt nt otsuse punkte 543, 549 ja

550).

KKMS eelnõus sätestatakse sektorite konkreetsed eesmärgid viieaastase vahega, et tagada, et

olulisi otsuseid ei lükataks hilisemateks aastateks, üleminek kliimaneutraalsusele oleks sujuv

ning suurem osa heitkoguste vähendamisest toimuks võimalikult kiiresti ehk hiljemalt 2040.

aastaks. Aastaks 2040 tuleb Eestil heitkoguseid vähendada vähemalt 57% võrreldes 2022. aasta

tasemega (–82% võrreldes 1990. aastaga). Eelnõukohase seadusega nähakse ette ka regulaarse

kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise alase aruandluse, seire ja prognooside koostamise

kohustus, mille eesmärk on jälgida vastavate eesmärkide täitmist ning prognoositud heite

vähendamise trajektoori, metoodikate ja andmete täienemist, uusi tehnoloogilisi ja

looduspõhiseid võimalusi, rahvusvahelisi arenguid ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi

kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Peatükis 6 sätestatud kliimaaruande alusel

tehakse vajaduse korral ettepanekud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega

kohanemise eesmärkide või meetmete kohandamiseks või uute eesmärkide seadmiseks.

Juunis 2024. aastal avaldatud Yale’i ja Columbia ülikoolide koostatava keskkonnategevuse

tulemuslikkuse indeksi (Environmental Performance Index24) alusel on Eesti teinud maailma

riikidest kõige enam edusamme keskkonnaseisundi parandamisel. Andmed näitavad seejuures,

et viimasel kümnel aastal on maailmas ainult viies riigis – Eestis, Soomes, Kreekas, Ida-Timoris

ja Ühendkuningriigis – heide vähenenud määral, mis on vajalik 2050. aastal

kliimaneutraalsuseni jõudmiseks.

§ 14. Õiglase ülemineku põhimõte

Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks vajalikud otsused puudutavad otseselt või kaudselt

kõiki Eesti elanikke, kuna kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks tuleb teha muudatusi

tootmistehnoloogiates, ressursside kasutamises, soodustada tarbimisharjumuste muutumist jne.

Õiglase ülemineku põhimõte on eelkõige suunatud haavatavatele ühiskonnagruppidele,

sektoritele ja ettevõtetele, keda need otsused ja muudatused puudutavad. Oluline on seejuures

silmas pidada, et lähtepunkt on erinevatel ühiskonnarühmadel erinev ja muudatuste

esilekutsumiseks võivad olla vajalikud investeeringud. Seetõttu peab üleminek toimuma järk-

järgult, mõistlikult ja sotsiaalselt tasakaalustatult, et ka haavatavad grupid jõuaksid oma

tegevuste kavandamisel kliimaeesmärke arvesse võtta. Sellisele seisukohale on asunud ka

Euroopa Ülemkogu 12. detsembri 2019. aasta järeldustes, mis puudutasid kokkulepet saavutada

2050. aastaks kliimaneutraalne liit kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega: vaja on

kehtestada tugiraamistik, mis toob kasu kõigile liikmesriikidele ning sisaldab piisavaid

instrumente, stiimuleid, toetusi ja investeeringuid, et tagada kulutõhus, aus ning sotsiaalselt

tasakaalustatud ja õiglane üleminek, võttes arvesse riikide erinevat lähteolukorda.

24 https://epi.yale.edu/measure/2024/EPI

15

Sotsiaalse Kliimafondi (edaspidi SKF) määrus (EL) 2023/95525 defineerib vähekaitstud

leibkonda kui energiaostuvõimetu leibkond või selline leibkond, sh madala sissetulekuga ja

väiksema keskmise sissetulekuga leibkond, keda oluliselt mõjutavad fossiilkütuste hinnatõusud

ning kellel puudub võimalus kasutatava hoone renoveerimiseks, heiteta või vähese heitega

sõidukite ostmiseks või alternatiivsetele säästvatele transpordiliikidele, sh ühistranspordile,

üleminekuks. Eelnõukohases seaduses mõistetakse haavatavate ühiskonnagruppide all laiemalt

nii KHG vähendamise eesmärkide täitmisest kui ka kliimamuutustest põhjustatud

ekstreemsetest ilmastikuoludest, nt kuumalainetest, üleujutustest, tormidest, enim mõjutatuid

inimgruppe – lapsi, eakaid, kroonilisi haigusi põdevaid, vaesemaid inimgruppe, kuid ka

süsinikumahukate sektorite töötajaid ja maapiirkondades elavaid inimesi. Haavatavad sektorid

on sektorid, kelle tegevus sõltub oluliselt ilmastikuoludest ning keda kliimamuutuste tagajärjed,

nagu aina ekstreemsemaks ja etteaimamatuks muutuvad ilmastikuolud oluliselt kahjustavad.

Sellised sektorid on näiteks põllumajandus ja kalandus, tervishoid ja kommunaalteenused.

Kliimamuutuste leevendamise eesmärkide täitmisest tulenevalt oluliselt mõjutatud

majandussektorid on nt fossiilkütustest sõltuvad või muud kasvuhoonegaaside heitkoguste

mahukad sektorid, kes on eesmärkide täitmiseks kohustatud oma tegevust olulisel määral

ümber korraldama ja selleks investeeringuid tegema.

§ 15. Teaduspõhisus

Selleks, et kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks vajalikke

meetmeid parimal viisil kavandada ning rakendada, on oluline, et otsused põhineksid

teaduspõhistel andmetel kliimamuutuste ning nende leevendamise ja kohanemise meetmete

kohta. Ka ELi kliimamääruses on sätestatud, et liidu kliimameetmed ja jõupingutused saavutada

kliimaneutraalsus 2050. aastaks tuleb rajada teaduslikele eksperditeadmistele ja parimale

kättesaadavale ajakohastatud tõendusmaterjalile koos faktilise ja läbipaistva teabega

kliimamuutuste kohta. Seejuures on vajalikud teadmised kliimamuutuste projektsioonide ning

kasvuhoonegaaside prognooside kohta pikaajalises vaates ning erinevate meetmete mõjust

kasvuhoonegaaside heite vähendamisele.

§ 16. Teiste keskkonnaeesmärkidega kooskõla hoidmise põhimõte

Paragrahvis 16 on kirjeldatud teiste keskkonnaeesmärkidega kooskõla hoidmise põhimõte, mille

kohaselt peab kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks

võetavate meetmete kavandamine ja rakendamine olema kooskõlas teiste

keskkonnaeesmärkidega, nt elurikkuse eesmärkidega. Selle põhimõtte sõnastamise eesmärk

kliimakindla majanduse seaduse kontekstis on rõhutada, et kliimamuutuste leevendamise ja

nendega kohanemise eesmärkide poole püüeldes ei tohi kahjustada teisi keskkonnaeesmärke,

k.a keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 8 sätestatud keskkonna kõrgetasemelise ja

tervikliku kaitse põhimõtet, §-s sätestatud 10 vältimispõhimõtet ja §-s 11 sätestatud

ettevaatuspõhimõtet ning alternatiivsetest meetmetest tuleb eelistada erinevate

keskkonnaeesmärkide suurimat kooskõla pakkuvaid lahendusi. Looduskaitse ja elurikkuse

vaatest on kõige olulisem põhimõte, et kliimameetmed ei tohi kahjustada elurikkust, vaid tuleb

leida võimalusi koos kliimamuutuste leevendamisega tagada ka looduse hea seisund. Heas

seisundis ökosüsteemid on kasvuhoonegaaside sidumisel ning kliimamuutuste mõjudega

kohanemisel äärmiselt olulised. Väga tähtis on hoida olemasolevaid väärtusi, juba kahjustunud

25 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32023R0955.

16

ökosüsteemide ning nendega seotud looduse hüvede taastamine on kulukas ja alati keerulisem,

kui on olemasolevate heas seisundis ökosüsteemide säilitamine.

§ 17. Konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna soodustamine

Kliimakindla majanduse all käsitatakse kliimakindla majanduse seaduse kontekstis

kasvuhoonegaaside heidet vähendavat ja kliimamuutuste mõjudele vastupanuvõimelist

majanduskeskkonda, mis soodustab loodusvarade jätkusuutlikku kasutamist ja tõstab ettevõtete

konkurentsivõimet läbi innovaatiliste lahenduste ning investeeringute vähese heitega

tehnoloogiatesse.

Ka strateegia „Eesti 2035“ seab eesmärgi, et aastaks 2050 on Eesti konkurentsivõimeline,

teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja

liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutustest põhjustatud ebasoodsaid

mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada. Euroopa Komisjon esitas

11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ uue majanduskasvu strateegia,

mille eesmärk on muuta EL õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja

konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus hiljemalt 2050. aastaks ei ole enam

kasvuhoonegaaside netoheidet ja majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud.

Kliimakindla majanduse seadus annab liikumissuuna heite vähendamiseks peamistes

kasvuhoonegaaside heidet mõjutavates valdkondades. Seejuures seatakse heite vähendamise

eesmärgid tööstussektorile, sh eraldi põlevkiviõlitootmisele kui kõige heitemahukamale

tööstusele. Maakasutussektoris seatakse eraldi heite vähendamise siht ka turbatootmisele kui

heitemahukale valdkonnale. See annab ettevõtlussektorile pikaajalise sihi ja kindluse riigi

eesmärkidest, mis soodustab pikaajaliste investeerimisotsuste tegemist vähesema heitega

tehnoloogiate kasutuselevõtuks.

Kõiki valdkondi mõjutab seejuures enim üleminek taastuvenergiale. Eesmärk on toota 100%

elektri tarbimise mahust taastuvatest allikatest aastaks 2030. See on vajalik kõigis teistes

sektorites toodete ja teenuste dekarboniseerimiseks ja äriühingute kestlikkusega seotud

eesmärkide täitmiseks. Taastuvenergia ning selle kaudu väiksem toote ja ettevõtte

keskkonnajalajälg on aina enam konkurentsieeliseks, andes ligipääsu rahvusvahelistele

tarneahelatele. Riigi taastuvenergia arendamise eesmärgid peaksid selle kümnendi lõpuks

tagama suures mahus puhta energia pakkumise, mis omakorda soodustab uue tööstuse

lisandumist.

Kliimakindla majanduse seadusega on vaja anda pikaajaline kindlus nii maavarade kui ka puidu

kasutamise mahtude kohta. Eesti loodus- ja maavarade kasutamisel tuleb rohkem tähelepanu

pöörata kasutatavate loodusvarade (sh turba ja puidu) kohapealsele väärindamisele. Puidu

väärindamise valdkond hõlmab kogu puitmaterjali väärtusahelat puu kasvamisest metsas

lõpptoote valmimise ja turustamiseni.

Maavarade valdkonnas võib Eesti konkurentsieelis tulevikus olla selliste ressursside

kasutuselevõtt ja kohapealne väärindamine, mille järele on rahvusvahelisel turul suur nõudlus,

nagu kliimaneutraalse majanduse tarvis kriitilise tähtsusega toormed ja nendest valmistatud

seadmete komponendid.

Ressursside suurem kohapealne väärindamine annab majandusele suuremat lisandväärtust ja

parandab konkurentsivõimet mitmel olulisel viisil. Kohapealsete tootmisprotsesside

17

arendamine ja laiendamine loob uusi töökohti ning suurendab kohaliku tööjõu oskusteavet ja

spetsialiseerumist, mis loob eeldused kõrgemaks palgatasemeks. Lisaks võimaldab

innovatsioon ja tehnoloogia arendamine Eestis kohapeal ettevõtetel kiiremini reageerida turu

muutustele ja pakkuda kvaliteetsemaid tooteid, mis suurendavad eksporti ja parandavad nende

rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Ringmajandus ja ressursside ringlussevõtt on mitmel põhjusel tähtsad konkurentsivõimelise

majanduskeskkonna jaoks: ressursside tõhusam kasutamine ja tootmiskulude vähendamine;

innovatsioon ja uued ärimudelid toodete disainimiseks, tootmiseks ja kasutamiseks;

loodusvarade kasutamise pikaajaline jätkusuutlikkus, mis on kriitiline ettevõtete pikaajalise

konkurentsivõime tagamiseks; tööhõive ja uued majandusvõimalused, eriti valdkondades, nagu

jäätmekäitlus, taaskasutus ja kliimasäästliku tehnoloogia arendamine. Uued töökohad ja

tööstusharud aitavad mitmekesistada majandust ja tugevdavad majanduse vastupanuvõimet

erinevatele šokkidele ja kriisidele.

Tööstussektoris on oluline parandada ka võimalusi tööstuslikeks katseteks loamenetluste

lihtsustamiseks ning sihitud grantide pakkumist uutele ja olemasolevatele tööstusharudele.

Transpordisektori konkurentsivõime suurendamise võimalus on senisest suurem kohalikel

ressurssidel põhinevate kütuste, sh taastuvelektri, biometaani ja rohelise vesiniku tootmisel ja

tarbimisel. Samuti on olulisel kohal Eesti ettevõtete arendatavad liikuvuse digitaliseerimine

tehnoloogiad, nt viimase miili lahendused, mis aitavad kaasa nüüdisaegse liikuvuse

planeerimisele ja korraldamisele. Ka Eesti merendussektor on Eesti majanduse

konkurentsivõime tagamisel oluline. Kuna 60% Eesti ekspordist liigub merevedude kaudu,

sõltuvad meretranspordi hindadest Eesti ettevõttete toodete hinnad eksporditurgudel.

Merendussektoris on Eesti võimalus luua kliimasäästlike meretehnoloogiate ja laevade

ümberehituse keskus ja toetada merenduse kliimatehnoloogiate teadus- ja arendustegevust.

§ 18. Kliimaeesmärke toetavate tehnoloogiate valiku põhimõte

Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks peab tehnoloogiate

valikul arvesse võtma efektiivsust, ressursside säästlikku kasutust ning võimalikult vähest

kasvuhoonegaaside heidet. Kohapealse mittefossiilsete materjalide kasutamine aitab vähendada

fossiilsete materjalide importi kolmandatest riikidest, mis on osa asendusefektist, vähendades

seeläbi üldist kasvuhoonegaaside heidet. Kliimaeesmärke toetavate tehnoloogiate valiku

põhimõtte sätestamise eesmärk on rõhutada tehnoloogilise innovatsiooni ning teadus- ja

arendustegevuse olulisust kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel. Tähtis on võimaldada ka

üleminekutehnoloogiate kasutamist. Ka ELi kliimamääruses on juba 2040. aasta eesmärkide

puhul välja toodud, et arvesse tuleb võtta parimat kättesaadavat, kulutasuvat, ohutut ja

skaleeritavat tehnoloogiat.

§ 19. Kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamise ja

kasutuselevõtu soosimine

Paragrahvis 19 sätestatud kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate

väljatöötamise, katsetamise ja kasutuselevõtu põhimõtte sätestamise eesmärk on anda

kliimakindla majanduse seaduse kaudu eelised KHG heite vähendamist toetavate tehnoloogiate

ja meetodite väljatöötamiseks ning võimaldada kiirendatud menetluses KHG heite vähendamist

või sidumist soodustavate tehnoloogiate katsetamist ja uurimist, tagades sealjuures avalikkuse

18

osalemise ja keskkonnakaitse nõuete täitmise vastavalt kehtivale õigusele ja rahvusvahelistele

kohustustele (Arhusi konventsioon, looduskaitsekonventsioonid, EL keskkonnaõiguse normid).

Sätte rakendamiseks on plaanis kohalike omavalitsuste üldplaneeringutes kajastatud andmete

alusel välja selgitada kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate

arendamiseks sobilikud maa-alad (nt tootmis- ja ärimaad) ning nende alade kasutusvõimalused

(omandiõigus, valdus jmt) KHG heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamiseks.

Tuvastatud sobivate maa-alade puhul võtab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

juhtrolli vajalike menetlustoimingute ettevalmistamisel (nt uuringute teostamine), et lihtsustada

kliimasõbralikke tehnoloogiaid arendavate ettevõtete jaoks menetlusaega.

§ 20. Kasvuhoonegaaside ülekandumise vältimise põhimõte

Kasvuhoonegaaside ülekandumise vältimise põhimõtte sätestamise eesmärk on aidata edendada

KHG heite vähendamist Euroopa Liidu välistes ehk kolmandates riikides. KHG ülekandumise

vältimise põhimõtte sätestamise aluspõhimõtted on sätestatud ELi määruses 2023/95626,

millega kehtestatakse süsiniku piirimeede. Niikaua kui märkimisväärse osa ELi rahvusvaheliste

partnerite poliitikaga ei saavutata samaväärseid kliimaeesmärke, esineb KHG heite

ülekandumise risk. KHG heite ülekandumine tekib siis, kui teatavate tööstussektorite või

allsektorite ettevõtjad viivad kliimapoliitikaga seotud kulude või piirangute tõttu tootmise üle

teistesse riikidesse või kui nendest riikidest imporditavad tooted ja/või teenused asendavad

samaväärseid, kuid vähem kasvuhoonegaaside heidet tekitavaid tooteid ja/või teenuseid. See

võib põhjustada ülemaailmse koguheite suurenemise. Kuna EL suurendab oma

kliimaeesmärke, võib süsinikuheite ülekandumise risk kahjustada liidu heite vähendamise

poliitika tulemuslikkust ja väga oluliselt ka majanduse konkurentsivõimet ning seega ka heaolu.

ELi määruses 2023/956 käsitletakse piirimeedet valitud kaupade suhtes (tsement, elekter,

väetised, raud ja teras, alumiinium, kemikaalid), kuid seaduseelnõu kontekstis on

kasvuhoonegaaside ülekandumise vältimise põhimõtte eesmärk hoiduda strateegiliselt oluliste

toodete tootmise või teenuste, nagu toidutootmine ja kliimaneutraalsele majandusele

üleminekuks vajalike sisendite tootmine, kolmandatesse riikidesse viimisest, kuna seal

puuduvad keskkonna- ja kliimaeesmärgid või on need leebemad, mistõttu on toote või teenuse

keskkonnajalajälg suurem, aga toode või teenus võib olla odavam, nt saastava tehnoloogia

kasutamise ja keskkonnatasude puudumise tõttu. Selle vältimiseks on eelnõus

kliimaeesmärkide seadmisel tööstussektorile (v.a põlevkivitööstusele) § 31 lõikes 4 lisatud

heitepuhver, mis ei ületa kahekordset 2022.aasta KHG heitkogusest. Samuti on

põllumajandussektori heitkoguste vähendamise eesmärkide kehtestamisel silmas peetud

vajadust tagada toiduga isevarustatus ning säilitada tootmise jätkusuutlikkus.

Põllumajandussektor on Eesti jaoks strateegiliselt oluline majandusharu, kuna see tagab

igapäevase toidujulgeoleku. Maailma rahvaarvu kasv ja sellest tulenev toiduvajaduse

märkimisväärne suurenemine seab rõhuasetuse kohalikule toidutootmisele, mis on hädavajalik

stabiilse varustatuse tagamiseks ja sõltuvuse vähendamiseks välisturgudest. Seetõttu on oluline,

et põllumajandussektori KHG heite vähendamise eesmärkide kehtestamisel säilitataks

toidutootmise võimekus vähemalt endises mahus. Samuti tuleb kliimamuutuste leevendamise

ja nendega kohanemise eesmärkide ja meetmete rakendamisel pöörata erilist tähelepanu

põllumajandusmaa ja selle mullastiku säilimisele. Põllumajandusmaa on piiratud ressurss, mida

ei saa laiendada, ning kasvav nõudlus toidukaupade järele seab kõrged nõudmised selle

kasutamisele. Lisaks konkureerib põllumajandusmaa teiste kasutusviisidega, näiteks

26 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2023/956/oj.

19

elamuehitus, energiatootmine ja infrastruktuuriobjektide rajamine, mis seab ohtu

toidujulgeoleku ja pikaajalise põllumajandusliku tootmisvõimekuse. Seetõttu on vajalik, et

kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise meetmete kavandamisel ja

rakendamisel tagatakse väärtusliku põllumajandusmaa, sellega seotud elurikkuse ning

mullastiku säilimine ning hea keskkonnaseisund. Põllumajandusmaa on piiratud ressurss ning

kasvav nõudlus toidu järele seab kõrged nõudmised selle kasutamisele.

§ 21. Ringmajanduse põhimõte

Ringmajanduse valdkonna peamine panus KHG heite vähendamisse seisneb pikaajalises

materjaliressursi väärtuse hoidmises ja seega teiste valdkondade KHG heite vähendamises ning

ressursside efektiivsemas kasutamises. Seega on tegemist horisontaalse valdkonnaga, mis

avaldab mõju kõikidele sektoritele.

Ringmajanduse vaates on asjakohased järgmised põhieeldused:

• teisese toorme uurimine ja kasutuselevõtt,

• eelduste loomine toodete pikaealisuseks ja parandatavuseks,

• ressursi raiskamise ja jäätmetekke piiramine.

Oluline on tagada ringmajanduse põhimõtete läbiv kasutus ja arusaam. Toote arendamisel,

tootmisel ja tarbimisel tuleb järgida ringmajanduse põhimõtteid ning lähtuda jäätmehierarhiast

ja tarbijate vajadusest. Toodete kavandamise etapis määratakse kindlaks kuni 80% nende

keskkonnamõjust. Oluline on keskenduda tootmisprotsesside ringsusele, et edendada

väärtusahelates ja tootmisprotsessides tervikuna materjalisäästu ning suurendada ringlussevõttu

tööstussektoris.

Kui tooted on toodetud osaliselt teisesest toormest, vastupidavad, korduskasutatavad,

ajakohastatavad ja kergemini parandatavad ning ringlusse võetavad, sh tootes on vähendatud

ohtlike kemikaalide sisaldust, siis on võimalik vähendada toote CO2- ja keskkonnajalajälge.

Inimeste/tarbijate jaoks pakub ringmajandus kvaliteetseid, funktsionaalseid ja ohutuid tooteid,

mis on tõhusad ja taskukohased, kestavad kauem ning on mõeldud korduskasutamiseks,

parandamiseks ja kvaliteetseks ringlussevõtuks. Mitmesuguste uute kestlike teenuste, toote-

teenuse-mudelite ja digilahendustega kaasnevad parem elukvaliteet, innovaatilised töökohad

ning paremad teadmised ja oskused.

§ 22. Energiatõhususe suurendamine

Energiatõhususe suurendamise põhimõtte lisamine kliimakindla majanduse seadusesse on

relevantne, lähtudes asjaolust, et energeetikasektor on peamine kasvuhoonegaaside heitkoguste

allikas. Energiatõhususe eesmärgi seadmise kohustus tuleb ka energiatõhususe direktiivist

EL/2023/179127 (edaspidi EED), mille kohaselt on ELi 2030. aasta energiatõhususe eesmärk

vähemalt 32,5% võrreldes 2030. aastaks prognoositud energiatarbimisega. Eesti on võtnud väga

ambitsioonikad energiatõhususe parandamise kohustused (kumulatiivselt ~ 22 TWh aastaks

2030). Kliimakindla majanduse seadus peaks aitama asetada energiatõhususe direktiivi (EED),

aga ka kehtestamisel oleva hoonete energiatõhususe (EL) 2024/127528 (EPBD) ja

27 https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2023/1791/oj. 28 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32024L1275&qid=1715256617895.

20

taastuvenergia direktiivi (EL) 2023/241329 (REDIII) nõuded sobivasse konteksti, et need

suunaksid riigi elukeskkonda tervikuna.

EED astub sammu 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamise suunas, mille raames

käsitletakse energiatõhusust omaette energiaallikana. Kõigis sektoreis, ka väljaspool

energiasüsteemi, sealhulgas finantssektoris, tuleks kõikehõlmava põhimõttena arvesse võtta

energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Uute tarne- ja muudes poliitikavaldkondades

kehtestatavate normide kindlaksmääramisel tuleb poliitilistes, kavandamis- ja

investeerimisotsustes esimese valikuna kaaluda energiatõhususe lahendusi. Ehkki

energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaldamine ei tohiks piirata muid juriidilisi

kohustusi, eesmärke ega põhimõtteid, ei tohiks sellised kohustused, eesmärgid ja põhimõtted

nimetatud põhimõtte kohaldamist takistada ega tuua kaasa selle kohaldamisest vabastamist.

Energiatõhusust on vaja alati parandada, kui see on samaväärsetest turul pakutavatest

tootmissuunalistest lahendustest kulutasuvam. See peaks andma riigile, eelkõige kodanikele ja

ettevõtjatele, võimaluse kasutada ära energiatõhususe arvukaid eeliseid. Energiatõhususe

parandamise meetmete kohaldamine peaks olema prioriteet ka energiaostuvõimetuse

leevendamisel30.

Mõju võib olla energiatõhususele ka negatiivne, kuid siis peavad teised sektorid panustama

rohkem, oluline on jälgida sektorite ülest mõju. Energiatõhususe suurendamise peamised

meetmed on hoonete rekonstrueerimine, kuna hooned tarbivad keskmiselt ca 50% energia

lõpptarbimisest, ning teisel kohal on transport, kus tarbitakse ~ 30% energia lõpptarbimisest.

§ 23. Ressursside väärindamine

Kliimaneutraalsele majandusele üleminekul mitmekesistatakse ja tõhustatakse ressursside

väärindamist ja ringset kasutust, sh Eesti loodusvarade ja maavarade ning teisese toorme

kasutamist. Ressursside väärindamine aitab kaasa asendusefektile, vähendades vajadust

importida fossiilseid materjale kolmandatest riikidest ning seeläbi vähendada

kasvuhoonegaaside heidet. Väärindamine on maa- ja loodusvarade ning teisese toorme väärtuse

suurendamine, suurendades sektoris loodavat lisandväärtust. Eesmärk on, et teadus- ja

arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse toel väärindatakse kohalikke ressursse

kestlikult, elurikkusega arvestavalt ja suure ressursitootlikkusega, keskendudes nii esmasele kui

ka teisesele toormele ning võimendades bio- ja ringmajandust.

Näiteks puidu mehaanilises väärindamises on Eesti jõudnud kõrgele tasemele, kuid

arenguruumi veel on. Suurim potentsiaal peitub puidu keemilise ja/või mikrobioloogilise

väärindamise võimekuse tõstmises. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) on välja

selgitamas, kuidas ja mis tingimustel saaks RMK tagada puiduressurssi selleks soovi avaldanud

projektidele. Riigil on plaanis koostada ka teekaart, et detailselt analüüsida puidu keemilise

ja/või mikrobioloogilise väärindamise tehnoloogiate kasutuselevõtu eeldusi Eestis, sh ootusi

Kliimaministeeriumile ja avaliku sektori teistele osapooltele. Samuti on riik investeerinud

teadus- ja arendustegevusse, innovatsiooni ning ettevõtlusse (TAIE, ResTA) ja koostanud ka

vastava arengukava.31

29 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32023L2413. 30 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32023L1791 31 https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2023- 02/Lisa%205.%20Kohalike%20ressursside%20v%C3%A4%C3%A4rindamine%20(puit).pdf

21

§ 24. Süsinikuvaru hoidmist ja loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate

tegevuste ja praktikate eelistamine

Paragrahvis 24 sätestatakse, et erinevates sektorites eelistatakse ja soositakse tegevusi,

meetodeid ja looduspõhiseid lahendusi, mis aitavad talletada süsinikuvaru mullas,

ökosüsteemides, linnade ja maastike rohevõrgustikus ja mujal (sh taastuvatest materjalidest

toodetud kestvustoodetes, ehitusmaterjalides, setetes), vähendavad kasvuhoonegaaside heidet

või suurendavad kasvuhoonegaaside sidumist erinevates sektorites looduspõhiste lahendustega.

Looduspõhiste lahenduste toel seotakse ja talletatakse atmosfäärist CO2 ökosüsteemides,

rohealadel, veekogudes, linnades ning maastikes. Teadmised sellistest lahendustest on alles

kujunemas. Looduspõhised lahendused hõlmavad ökosüsteemide kaitset ja taastamist, metsade

süsinikusidumist ja süsinikuvaru hoidmist soodustavat majandamist, agrometsandust, muldade

viljakuse soodustamist, turbaalade kaitset ja taastamist, tegevusi rannikualadel ja meres, mis

aitavad siduda süsinikku nii biomassi kui ka setetesse, linnade rohealade ja rohevõrgustiku

oskuslik kujundamine jms. Need lähenemisviisid soodustavad ka bioloogilist mitmekesisust,

parandavad ökosüsteemide seisundit ja inimeste elukeskkonda. Kasutades ja kombineerides

erinevaid metsa- ja põllumajanduspraktikaid, on võimalik oluliselt suurendada süsiniku

sidumist looduses ja vähendada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni atmosfääris.

§ 25. Kestliku ruumilise arengu põhimõte

Paragrahvi 25 lõikes 1 sätestatakse kestliku ruumilise arengu põhimõte, mille kohaselt

tagatakse ruumilise arengu suunamisel kliimaeesmärke, inimese heaolu ning ökosüsteemide

säilimist ja toimimist toetav areng asulate kompaktsete alade tihendamise, valglinnastumise

vältimise, asulasüdamete mitmekesistamise, linnaregioonide tervikliku käsitlemise,

ligipääsetavuse tagamise ja ühistranspordikeskse planeerimise kaudu, arvestades, et kestlik

ruumiline areng põhineb kvaliteetse ruumi põhimõtetel.

Asulate kompaktsete alade tihendamise eesmärk on luua tiheasustusalad, kus inimesed saavad

elada, töötada ja puhata samas piirkonnas. See vähendab vajadust liigse pendelrände järele,

aitab optimeerida infrastruktuuri ja teenindusvõrku ning hoiab asustuse piiratuna, vähendades

survet loodusaladele ja põllumaadele. Asulasüdamete mitmekesistamine tähendab asulate

keskuste arendamist nii, et neis oleks esindatud erinevad teenused, eluasemed ja töövõimalused.

See loob elanikele lühikesed igapäevased liikumisteekonnad ja suurendab kohalike teenuste,

poodide, haridusasutuste ja meelelahutuskohtade kättesaadavust. Arenduste juures tuleb

säilitada ja kaitsta kohalikke ökosüsteeme ja elurikkust, luues rohevõrgustikke moodustavaid

rohealasid.

Linnasid ja neid ümbritsevaid valdasid peab käsitlema terviklikult, vaadeldes asustusstruktuuri

arengut, teenuste paiknemist ja ühistranspordi võrgustikku haldusüksuste üleselt. See väldib

funktsioonide dubleerimist, linnasüdamete väljasuremist linnapiiri taha rajatud kaubanduste

tõttu ja tagab, et kõik elanikud saavad vajalikud teenused ning ühistranspordiühendused

optimaalselt kätte.

Ühistranspordikeskse planeerimise kaudu kavandatakse arendusprojekte selliselt, et need

oleksid seotud ühistranspordivõrguga ja toetaksid avaliku transpordi kasutamist. Uusi

elamupiirkondi ja arengualasid planeeritakse ühistranspordi peatuste lähedusse. Selline

planeerimine vähendab sõltuvust isiklikest sõidukitest, toetades samas kliimaeesmärke ja

22

vähendades liiklusummikuid ning õhusaastet. Ligipääsetavuse tagamine tähendab seda, et

avalikud ja eraehitised, teenused ja transpordilahendused on kättesaadavad kõigile inimestele,

sh liikumis- ja nägemispuudega inimestele, vanuritele ja lapsevanematele. Ühtlasi hõlmab see

kergliiklusteede ja jalgrattateede arendamist, mis soodustavad kõigile ligipääsetavat ja mugavat

liikumist. Kvaliteetse ruumi põhimõtted näevad ette, et loodav keskkond on otstarbekohane,

esteetiliselt nauditav, kohalikku konteksti (sh loodus- ja kultuuriväärtusi) arvestav,

mitmekesisust soodustav ja inimesi ühendav, kliima-ja keskkonnasäästlik, majanduslikku

väärtust lisav, hea kohatunnetusega ja loodud kaasavalt.

Lõikes 2 kirjeldatud kvaliteetse ruumi põhimõtte sisustamisel on aluseks võetud Davosi

kvaliteetse ruumi kriteeriumid. Valdavas enamuses on Davosi kvaliteetse ruumi kriteeriumid

nii planeerimisseaduses kui ka ehitusseadustikus esindatud. Vajalik on aga olemasolevate

kriteeriumite ajakohastamine ning puuduolevate põhimõtete seadusesse lisamine.32 Kvaliteetse

ruumi kriteeriumite puhul on oluline nende terviklik ja ühetaoline kohaldamine valdkondade

üleselt, mistõttu on otstarbekas nende nimetamine kliimakindla majanduse seaduses kui

üldseaduses.

Lõikes 3 selgitatakse valglinnastumise mõistet. Valglinnastumist iseloomustab madala

hoonestustihedusega väikeelamualade, aga ka kaubanduskeskuste, kõvakattega ja

infrastruktuuri ulatuslik, kuid hajus paiknemine koos vajadusega hõivata looduslikke alasid või

põllu- ja metsamaid, samuti töökohtade, avalike ja äriteenuste puudus, vähesus või kaugus, mis

piirab nende kättesaadavust aktiivse liikuvuse vahendite või ühistranspordiga.

Valglinnastumine nõuab suuremat maakasutust ja muudab ühistranspordi kättesaadavuse

keerulisemaks, suurendades sõltuvust autotranspordist.

§ 26. Kestliku ehitatud keskkonna põhimõte

Paragrahvis 26 sätestatakse kestliku ehitatud keskkonna põhimõte, mille kohaselt kasutatakse

ehitamisel ehituslahendusi ja -materjale, mis on keskkonnasäästlikud ja järgivad ringmajanduse

põhimõtteid, tagavad energiatõhususe ning aitavad säilitada kohalikke ehitustraditsioone ja

ajaloolist pärandit, elukeskkonna arendamisel eelistatakse olemasolevate hoonete

renoveerimist ja ajakohastamist ning kultuuripärandi kasutuses hoidmist.

Keskkonnasäästlikud lahendused hõlmavad materjalide valikut ja ehitustehnikaid, mis

vähendavad loodusvarade kasutust, energia- ja veetarbimist ning jäätmete hulka. Näiteks võib

see tähendada taaskasutatavate või ümbertöödeldavate materjalide eelistamist, taastuvate ja

kohalike materjalide eelistamist ning ehituskonstruktsioonide loomist, mida saab hiljem ümber

kujundada või kasutada muul viisil.

Kohalikud ehitustavad ja traditsioonilised materjalid aitavad hoida piirkonna kultuurilist

identiteeti ja visuaalset terviklikkust. See tähendab, et uued või rekonstrueeritavad hooned

peaksid sobima piirkonna konteksti ning olema kooskõlas kohaliku arhitektuuriga. See ei

tähenda uute hoonete puhul traditsioonilise välimuse kopeerimist, vaid nüüdisaegset

suhestumist olemasoleva kultuurikontekstiga.

Olemasolevate hoonete taastamine on keskkonnasäästlikum kui uusehituse rajamine, kuna

vähendab loodusvarade kasutamist ja väldib looduslike või põllumaade hõlvamist. Siiski on

32 Sorainen 2024. Õigusanalüüs: ruumiloome kvaliteedikriteeriumite sisseviimine ehitusseadustikku teiste riikide näitel.

23

uusehitus põhjendatud, kui see tagab teenusvõrgustiku ja asularuumi kompaktsuse.

Ajakohastamine võib tähendada nii funktsionaalsuse parandamist, energiatõhustamist kui ka

teiste kvaliteetse ruumi põhimõtete alusel hoone ümber ehitamist ja kaasajastamist lähtuvalt

nüüdisaegsest arhitektuurikeelest.

Kultuuripärandi väärtusega hooned on näiteks ehitismälestised, riiklikel muinsuskaitsealadel

asuvad ehitised ja miljööaladel asuvad ehitised. Kultuuripärandi väärtusega hoonete kasutuses

hoidmine aitab kaasa piirkondliku identiteedi tugevdamisele. See tähendab kogukonnale

oluliste ajalooliste objektide eelisjärjekorras kasutuses hoidmist, sinna vajadusel täiendavate

funktsioonide lisamist, pärandist tõukuva positiivse kohakuvandi kui konkurentsieelise

kasutamist ja ajalooliste asulasüdamete jätkusuutlikku arendamist, et tugevdada asulakeskusi.

3. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus sätestatud üldiste ja sektorite kasvuhoonegaaside

heitkoguste vähendamise eesmärkide seadmisel on toetutud järgmisele:

• Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustused, mida täidetakse ELi õigusaktide kohaselt

(eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/1119, millega

kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid

(EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus), Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2023/857 (jõupingutuste jagamise määrus) ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/841 ning selle täiendus (EL) 2023/839

(maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määrus));

• ELi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi määruse (EL) 2003/8733 kohane

kohustus vähendada kauplemissüsteemi hõlmatud sektorites kogu ELis

kasvuhoonegaaside heitkogust 62% võrra aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005;

• ELi jõupingutuste jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane Eesti kohustus vähendada

transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest

protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna

24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005;

• ELi maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määruse (EL) 2023/839 järgi

Eesti kohustus suurendada kasvuhoonegaaside sidumist või vähendada heidet

0,43 mln t CO2 ekv aastaks 2030 võrreldes aastate 2016–2018 keskmisega;

• ELi kliimamääruse kohane kohustus saavutada ELis tervikuna kliimaneutraalsus

aastaks 2050;

• „Eesti 2035“ strateegiast ja kliimapoliitika põhialuste eesmärk saavutada Eestis

kliimaneutraalsus aastaks 2050;

• Eesti kasvuhoonegaaside heitkoguse prognoosid34, mis kajastavad juba olemasolevate

ja kavandatavate meetmete rakendamise eeldatavat mõju Eesti kasvuhoonegaaside

heitkoguse vähendamisele kuni aastani 2050;

• kliimakindla majanduse seaduse eelnõu koostamise töörühmade ettepanekud

lisameetmete kohta ning nende mõju vastava sektori kasvuhoonegaaside heitkoguse

vähendamisele;

• kliimanõukogu ja kliimakindla majanduse seaduse eelnõu koostamise juhtrühma ning

kliimakindla majanduse seaduse arvamusrännakul laekunud ettepanekud;

33 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex:32003L0087. 34 https://kliimaministeerium.ee/rohereform-kliima/kasvuhoonegaasid/prognoosid.

24

• olemasolevad kliimaneutraalsuse või kliimameetmete analüüsid.

§ 27. Riigi kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

Selleks, et tagada kasvuhoonegaaside heitkoguste andmete riikidevaheline võrreldavus,

koostatakse riiklikku kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuri vastavalt ÜRO

kliimamuutuste raamkonventsiooni suunisdokumentidele ja Euroopa Liidu eeskirjadele, mida

kohaldatakse kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni või Pariisi kokkuleppe

organite vastu võetud asjakohaste otsustega. Inventuurijuhised põhinevad valitsustevahelise

kliimamuutuste paneeli (IPCC – Intergovernmental Panel on Climate Change) metoodikal.

2024. aastal valmis TalTechi uuring „Eesti kasvuhoonegaaside eelarve koostamine“35. Töö

eesmärk oli koostada Eestile kolm versiooni kasvuhoonegaaside eelarveks aastani 2050, sh

tuues välja ka KHG eelarved eri sektorite ja ajaperioodide kohta. Uuring näitas, et antud

näidismetoodika arvutuste kohaselt tuleks KHG eelarve piiresse, mis täidaks kas 1,5 °C või 2,0

°C temperatuurieesmärki, jäämiseks Eestil märkimisväärselt ja kiiremas tempos, kui näevad

ette prognoosid, vähendada KHG heidet energeetikas, transpordis ja tööstuses. Energeetikas ja

tööstuses oleks aga antud metoodika kohaselt arvutatud süsinikueelarvesse jäämiseks lisaks

taastuvenergiaallikatele üleminekule ja ulatuslikule KHG heite vähendamisele vaja arendada ja

kasutusele võtta süsiniku sidumise tehnoloogiaid. Seades eesmärgi hoida üleilmne soojenemine

alla 2 °C tõenäosusega 67–83%, peaks Eesti KHG eelarve perioodil 2020–2050 jääma

vahemikku 210–268 mln t CO2 ekv. Uuringu tulemused on kooskõlas Euroopa Komisjoni 2040.

aasta ELi-ülese 2040. aasta KHG vähendamisettepanekuga. Komisjoni ettepanek, mis tugineb

Euroopa Teadusnõukoja soovitustele, on vähendada 2040. aastaks KHG heidet 1990. aasta

tasemega võrreldes 90%. Seetõttu peaks ELi KHG heide olema 2040. aastaks alla 850 mln t

CO2 ekv ning CO2 sidumine (maakasutuspõhine ja tööstuslik sidumine atmosfäärist) peaks

ulatuma kuni 400 mln t CO2. Seega näeb komisjon 2040. aasta eesmärgi saavutamiseks KHG

vähendamise kõrval märkimisväärset rolli ka CO2 heite tööstuslikul ja looduslikul

eemaldamisel. Kliimakindla majanduse seadusega seatakse sektoriteülesed ja iga sektori

eesmärgid, et tagada sujuv trajektoor kliimaneutraalsuseni jõudmiseks aastaks 2050, kusjuures

2050 aasta eesmärk saavutatakse eeskätt läbi KHG heitkoguste pideva vähendamise, mitte

ainuüksi CO2 sidumise suurendamise toel. Eesmärgid seatakse eraldi energeetika, tööstuse,

hoonete, transpordi, põllumajanduse, jäätmete ja maakasutuse sektoritele, et tagada suurem

õigusselgus ning seega ka investeerimiskindlus.

Eesti eesmärkide seadmisel on võetud aluseks ELi kliimaeesmärgid, mis on seatud aastateks

2030 ja 2050 kooskõlas Pariisi kokkuleppega, ning heitkoguste vähendamise tempo, mis on

saavutatav olemasolevate tehnoloogiatega. ELi nõuded seavad riiklikud heitkoguste

vähendamise kohustused JJM ja LULUCFi sektoritele. ELi HKSi eesmärk on ELi-ülene.

Kuna energeetika ja tööstuse heitkogused kuuluvad suures osas just ELi HKSi, siis on nendele

sektoritele eesmärki seades võetud arvesse seda, et riik ei piiraks sektorite konkurentsivõimet

ebaproportsionaalselt. Sektorite heitkoguse kooskõla Pariisi kokkuleppega on tagatud ELi-

üleselt. Küll aga panustavad need sektorid riikliku kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisse,

mistõttu on oluline seada ka neile riiklikud heitkoguste piiramise eesmärgid.

Seaduseelnõus seatakse sektorite ülesed heitkoguste vähendamise eesmärgid võrreldes viimase

2024. aasta märtsis valminud riikliku inventuuri andmetega ehk 2022. aasta kasvuhoonegaaside

heitkogusega järgmiselt:

35 https://www.etis.ee/Portal/Projects/Display/f09cf0f6-5b96-473c-80e2-80db52c6aa20.

25

1) 2030. aastaks ei ületa kasvuhoonegaaside heitkogused 2022. aasta taset ehk Eesti on

vähendanud heitkoguseid vähemalt 59% võrreldes 1990. aastaga (prognoos koos taastuvenergia

arendamisega –66% võrreldes 1990. aastaga).

2) 2035. aastaks –29% (–71% võrreldes 1990. aastaga);

3) 2040. aastaks –57% (–82% võrreldes 1990. aastaga);

4) 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamine, eelkõige kasvuhoonegaaside heitkoguste

vähendamise teel.

KHG arvestamise ja inventuuri pideva arendamise tõttu võivad võrdluseks olevate baasaastate

heitkogused muutuda. Arenduste käigus võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või

muutuda eriheitetegurid. Baastasemeid ei fikseerita, kuna sel juhul ei oleks KKMS eesmärkide

täitmise seire võrreldav rahvusvaheliste ja ELi eesmärkide poole liikumisega.

KKMS toodud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid on seatud riigile ja ei ole

otsekohalduvad üksikisikutele ega ettevõtetele. Eesmärkide täitmise tagab riik läbi

valdkondlike poliitikate, meetmete ja investeeringute.

Ühtlasi koostatakse Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste mõtestamiseks ning

eesmärkide suunas liikumiseks ettevõtete, erialaliitude ja Kliimaministeeriumi (ja teiste

asjakohaste asutustega) koostöös tehnoloogia arengu teekaardid. Teekaardid koostatakse

valdkondades, kus on vajadus suuremateks tehnoloogilisteks muudatusteks. Teekaardid

annavad ülevaate kitsaskohtadest, võimalikest lahendustest ning hindavad uue tehnoloogia

kasutuselevõtuks vajalikke tingimisi ja perspektiivi Eestis. Näidetena võib tuua süsiniku

püüdmise tehnoloogia kasutuselevõtuks vajalike tingimuste hindamise, elektritranspordi

laadimistaristu kulude ja tasuvuse analüüsi või puidu keemilise väärindamise investeeringuteks

vajalike tingimuste analüüsi. Need valmivad koostöös ekspertide ja turuosalistega ning

järeldustes tuuakse välja ettepanekud. Samuti tehakse koostööd erialaliitudega valdkondlike

teekaartide koostamisel. Valdkondlikud teekaardid keskenduvad majandusharule, nt

keemiatööstus või IKT. Oluline on hoida teekaartide fookust selgena ning saada sisend

tuurosalistelt, samuti konkreetsed ettepanekud avalikule sektorile.

Praeguseks on käivitatud kolme teekaardi koostamine: CO2 püüdmise, elektromobiilsuse

laadismitaristu, CO2 vabade või vähese heitega kütuste teemal.

Käesolevas eelnõus esitatud transpordisektori KHG heite vähendamise eesmärgid eeldavad

kiiret elektrisõidukite kasutuselevõttu (2030.a. 30 750; 2035. a. 115 000 ja 2040. a. 240 000

autot), sh CO2 heite vaba Tallinna, Tartu ja Narva ühistransporti aastaks 2040. Täiendavalt

hõlmatakse teekaarti ka Pärnu. See eeldab mugavat ja taskukohast, samas ka äriliselt toimivat

laadimistaristut ning seda toetavat elektrivõrku. Kitsaskohtade tuvastamiseks soovime

kaardistada laadimise ja laadimistaristu kulud ja tasuvuse arvestades EL nõudeid.

Lisaks elektritranspordile on alternatiivsete kütuste ring laiem ning oluline on hinnata

transpordi, aga ka tööstuse ja energeetika vaates CO2 vabade või vähese CO2 heitega kütuste

tootmise ja tarbimise potentsiaali Eestis.

EL 2040 kliimaeesmärgi ettepanekus on nähtud olulist rolli ka CO2 püüdmisel. Praegu ei ole

see tehnoloogia veel kasutuselevõtuks piisavalt küps ega ka majanduslikult tasuv (isegi

tehnoloogilisi riske aktsepteerides). Ettevaatavalt on oluline välja selgitada vajalikud eeldused

süsiniku püüdmise ja jäädava ladustamise (CCS – Carbon Capture and Storage) ja kasutamise

(CCU – Carbon Capture and Utilization) tehnoloogiate kasutuselevõtuks Eestis. Teekaart lähtub

26

olemasolevate ja arendatavate tehnoloogiate seisust ning keskendub selle kasutuselevõtuks

vajalike eelduste kaardistamisele ning seda toetava õigusraamistiku analüüsile.

Ettevalmistamisel on lähteülesanded ka teiste tehnoloogiliste väljakutsete lahendamiseks, sh nt

ringmajanduse ja ressursside väärindamise (puit) suunal.

§ 28. Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

Lõikes 1 kirjeldatakse, mida mõeldakse eelnõu tähenduses energeetikasektori KHG

heitkogustena. Energeetikasektori heide hõlmab elektri ja soojuse tootmises ning võrguhalduses

tekkivaid kasvuhoonegaase. See tähendab, et energeetikasektori heide arvutatakse

Statistikaameti koostatud elektri- ja soojusmajanduses tarbitud kütuste energiabilanssi põhjal

ning maagaasivõrguga seotud hajusheide arvutatakse maagaasivõrgus transporditud koguse ja

IPCC 200636 metoodika vaikeväärtuste alusel, tööstusprotsesside ja toodete kasutamise sektori

toodete kasutuse alasektoris arvutatakse pingejaotlates sisalduva SF6 heitkoguseid.

Pingejaotlate heitkoguste arvutusteks küsitakse andmeid pingejaotlate operaatoritelt

(põhivõrguhaldur ja jaotusvõrguettevõtjad).

Energeetikasektor on peamine kasvuhoonegaaside heitkoguste allikas Eestis. 2022. aastal

moodustas sektori heitkogus 48% kogu Eesti heitkogusest, kokku 6 882 660 t CO₂ ekv. 1990.

aastal toodeti Eestis 16 267 GWh elektrienergiat, kuid pärast Eesti taasiseseisvumist hakkasid

tootmismahud langema ning saavutasid miinimumtaseme 8278 GWh aastal 1999. Sealt alates

on tootmine olnud tõusutrendis (välja arvatud 2009. aastal, mil tootmine oli oluliselt väiksem

majanduskriisi tõttu) ning maksimaalne tootmine saavutati 2017. aastal – 13 161 GWh. Aastatel

2019–2021 oli tootmine kõigil aastatel alla 7700 GWh, mille põhjusteks võib pidada ELi HKSi

CO2 ühikute hinna olulist kallinemist, mis takistas põlevkivielektri pääsemist turule ning samuti

COVID-19st tingitud majandusaktiivsuse langust. Viimasel kümnendil on heite

absoluutkoguseid mõjutanud ka järjest suurenev taastuvenergiaallikatest (tuule-, päikese-,

biomassienergia) toodetud elektrienergia osakaal. Prognooside peamiseks eelduseks on see, et

põlevkivi otsepõletuse kasutamine elektritootmises väheneb järk-järgult kuni selle lõppemiseni

aastaks 2035 ja põlevkiviõli tootmine suureneb. Põlevkiviõli tootmisel kõrvalsaadusena

tekkivaid põlevkivigaase kasutatakse elektri tootmiseks senikaua, kui põlevkivigaasi

kasutuseks leitakse alternatiiv või kuni õli tootmine jätkub. KHG heitkoguste vähenemise

põhjus on põlevkivi tolmpõletuskatelde kasutamise järkjärguline lõpetamine, jättes töösse

efektiivsema elektrijaama (Auvere) ja keevkihtkatlad, ning põlevkivi asendamine teiste

kütustega, sh tahke biomass.

Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud.

ELi HKS ning taastuvenergiale üleminekuks tehtavad tegevused (allpool) on kaks peamist

meedet, mis aitavad energeetikasektoris Pariisi kokkuleppega kooskõlas kasvuhoonegaaside

heidet vähendada. ELi HKS on loodud direktiiviga 2003/87/EÜ37 ning Eestis üle võetud

atmosfääriõhu kaitse seadusega. Taastuvenergiale ülemineku eesmärgid ja tegevussuunad on

sätestatud energiamajanduse korralduse seaduses ja energiamajanduse arengukavas.

Energiamajanduse korralduse seaduse § 321 lõige 1 sätestab, et aastaks 2030 moodustab

taastuvenergia vähemalt 65% riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest, sellest

taastuvelekter vähemalt 100% ja soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63%.

36 https://www.ipcc-nggip.iges.or.jp/public/2006gl/ 37 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32003L0087.

27

Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite

vähenemisele, on järgmised:

• ELi HKS;

• ELi taastuvenergia direktiivi (2023/2413) tulenevad taastuvenergia osakaalu

suurendamise nõuded;

• taastuvelektri tootmisseadmete rajamise hoogustamine;

• SFi vahenditest kaugküttesüsteemi (katelseadmed ja kaugküttevõrk)

renoveerimistoetused Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaudu;

• Ida-Virumaal kaugkütte taastuvkütustele ülemineku toetamine (Õiglase Ülemineku

Fondi (ÕÜF) meede);

• Maismaatuule vähempakkumine mahus 4 TWh/a eesmärgiga toota aastaks 2030 100%

aastasest elektritarbimisest mahuliselt taastuvatest allikatest;

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku energeetika töörühma, kuhu olid kaasatud selle valdkonna

eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude protokollid

ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Lõikes 2 sätestatakse energeetikasektori KHG heitkoguse eesmärgid elektri ja soojuse

tootmises ning võrguhalduses aastateks 2030, 2035 ja 2040 järgmiselt:

1) 2030. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –85% võrreldes 1990. aastaga;

2) 2035. aastaks –45% võrreldes 2022. aastaga ehk –87% võrreldes 1990. aastaga;

3) 2040. aastaks –84% võrreldes 2022. aastaga ehk –96% võrreldes 1990. aastaga.

Eesmärkide seadmisel on arvestatud, et taastuvelektri tootmine suureneb kiiresti ja oluliselt.

Lisaks peab 2030. aastaks olema Eesti elektrisüsteemis vähemalt 1000 MW ulatuses juhitavaid

elektrijaamu (nt põlevkivielektrijaam või gaasielektrijaam) elektrivarustuskindluse tagamiseks.

Aastaks 2040 on vajadus juhitavate elektrijaamade järele vähemalt 1200 MW.

Aastast 2036 ei plaanita kasutada Eestis enam põlevkivi elektrienergia tootmiseks. Säilivad

uttegaasi kütteallikana kasutavad elektrijaamad (nt Auvere ja Eesti Elektrijaama 5.

energiaplokk). 2024. aasta juulis kuulutas Elering AS välja sagedusreservide hanke, millega on

võimalik hankida sõltuvalt laekunud pakkumistest kuni 500 MW ulatuses uut juhitavat

võimsust (nt salvestus ning gaasielektrijaamad). Hanke tulemused selguvad 2025. a juulis.

Uued gaasijaamad töötavad algul maagaasil ja alates 2040. aastast alternatiivkütustel (nt

biometaanil või taastuvvesinikul) ehk CO2 heite vabalt. Lisaks on arvestatud, et kogu

elektrienergia tootmine, sh ka tugiteenused elektrituru seaduse mõistes, muutuvad CO2

neutraalseks hiljemalt aastaks 2040.

Lisaks elektrienergia tootmise CO2 heite neutraalseks muutmisele on lõikes 2 nimetatud

eesmärkide arvestamisel lähtutud eeldusest, et ka soojuse tootmine on aastaks 2040 CO2 heite

neutraalne. Suurim ülesanne on leida soojusmajanduses lahendus põlevkiviõlikateldele ning

veel uttegaasi kasutavatele piirkondadele (ennekõike Ida-Virumaa). Taastuvelektri üha

suurenev tootmismaht annab hea võimaluse soojuspumpade senisest suuremahulisemale

kasutamisele soojuse tootmiseks nii lokaal- kui ka kaugküttes. Lisaks on võimalik kasutada

soojuse tootmises tööstusprotsessides tekkinud jääksoojust (ennekõike kaugküttes). KIKi

vahendusel toetatakse finantseerimisperioodil 2021–2027 uute taastuvenergia katelseadmete

ehitust.

28

Eesmärkide täitmiseks on vaja rakendada lisaks olemasolevatele meetmetele ja eeltoodule

järgmisi tegevusi:

• Taastuvelektri tootmise hoogustamine, vähempakkumised maismaatuule energia

võimsuste suurendamine, meretuuleparkide rajamine, päikeseelektrijaamade rajamise

hoogustamine;

• Taastuvenergia salvestusturu käivitamine;

• Täiendav ELi HKSi mittekuuluvate ehk alla 20 MW nimisoojusvõimsusega kaug-,

lokaal- ja kohtkütteseadmete renoveerimine või asendamine.

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

29

Tabel 1. Olemasolevad ja lisameetmed energeetikasektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

meede olemasolev

või

lisameede

Perioodi

2025-2030

keskmine (t

CO2 ekv)

Perioodi

2031-2040

keskmine (t

CO2 ekv)

Vastutaja (riik,

erasektor) kogusumma

olemasolev

summa (HKS

+ riik_kaasfin

+ EL fondid)

riik KOV ERA olemas_allikas*

Energeetikasektor Kokku 9 253 600 000 70 600 000 0 0 9 183 000 000

Taastuvelektri

tootmise

hoogustamine,

vähempakkumised

Olemasolev 267 211 318 603

Maismaatuule

võimsus seisuga

2023 - 337 MW.

KHG hinnangutes

taastuvelektri

summaarne mõju

R, E 0 0 0

Taastuvelektri

tootmise

hoogustamine,

vähempakkumised

Lisanduv

Maismaale

lisanduv

tuulevõimsus

perioodil 2024-

2040 - 2600 MW

R, E 4 000 000 000 0 4 000 000 000

Meretuulepargid (ja

tulu-kulu tarbijale) Lisanduv Meretuuleparkide

rajamine aastani

2040 - 1500 MW R, E 5 000 000 000 0 5 000 000 000

Taastuvelektri

tootmise

hoogustamine

(päikeseenergia)

Olemasolev

Päikeseelektrijaam

ade võimsus

seisuga 2023 - 800

MW

R, E 0 0 0

Taastuvelektri

täiendav tootmise

hoogustamine

(päikeseenergia)

Lisanduv

Päikeseelektrijaam

ade lisandumine

2024-2040 - 1700

MW

E 1 000 000 000 0 1 000 000 000

30

Taastuvenergia

salvestusturu

käivitamine Olemasolev kaudne mõju kaudne mõju

Elektrisalvestust

seisuga 2023 - 0,2

MW R, E 0 0 0

Taastuvenergia

salvestusturu

käivitamine Lisanduv

Elektrisalvestuse

lisandumine 2024-

2040 - 2000 MW R, E 2 609 600 000 9 600 000 2 600 000 000 RRF 9,6 MEUR

Kaug-, lokaal- ja

kohtkütteseadmete

renoveerimine või

asendamine

Lisanduv 57 300

Maagaasi ja puidu

asendamine

soojuspumpadega

700-1000 MW

(1000-2000

eurot/kW).

Investeerivad

valdavalt

kaugkütte

ettevõtted, vähem

ka korteriühistud

ja eraisikud.

Eeldab

renoveerimisel

madaltemp. -kütte

lahendustega

arvestamist.

R, E 1361 000 000 61 000 000 0 1 300 000 000

ERF 45 MEUR (millest

22,5 MEUR riik ja 22,5

MEUR KOV/erasektor),

ERF 26,42 MEUR

(millest 18,5 MEUR riigi

panus ja 7,98 MEUR

KOV/erasektor), ÕÜF

40 MEUR (millest 20

MEUR riik ja 20 MEUR

KOV/erasektor)

Soojus Lisanduv

Suured sooja

arendused, Ida-

Virumaa piirkonna

põlevkivist

väljumine

E 283 000 000 0 283 000 000

*RRF- Taaste- ja vastupidavusrahastu, ÕÜF- Õiglase ülemineku fond, ERF Euroopa Regionaalarengu Fond

31

Lõikes 3 sätestatakse eesmärk suurendada järk-järgult vähese KHG heitega ja heiteta

energiakandjate osakaalu energiatootmises. ELi kliimamääruse kohaselt on energia tootmise ja

tarbimise suurt mõju KHG heite tasemele arvestades väga oluline tagada üleminek ohutule,

kestlikule, taskukohasele ja kindlale energiasüsteemile, mis tugineb taastuvate energiaallikate

kasutuselevõtmisele, hästitoimivale energia siseturule ja energiatõhususe parandamisele. CO2

neutraalsele energiatootmisele ülemineku põhimõte seaduseelnõus annab suuna taastuvatest

energiaallikatest ja heitevabalt toodetud energia (nt tuule-, päikese-, hüdro, geotermilise energia

ning biomassist või biogaasist toodetud energia aga ka tulevikus vajadusel tuumaenergia)

tootmise ja kasutamise edendamiseks ning tehnoloogiliste lahenduste arendamisele, mis

võimaldavad KHG heitkoguseid vähendada. Arvestuslikult CO2 neutraalsed energiaallikad on

biomass ja biogaas ning heitevabad tuule-, päikese-, hüdro-, geotermiline, tuumaenergia ja

roheline vesinik.

Energeetikasektori KHG heitkoguste vähendamise mõju

Mõju ettevõtlusele

Ministeeriumi tellitud kliimaneutraalse elektritootmise analüüsi kohaselt aitavad

kliimaneutraalsele elektritootmisele üle minna eelkõige tuule- ja päikeseelektrijaamade,

biogaasielektrijaamade ja elektrisalvestustehnoloogiate kasutuselevõtt. Rohetiiger hindas kogu

energiaportfelli muudatuste tulemusena saavutatavaks lisandväärtuseks 2021. aastal 1,5 mld,

2031. aastal 2,9 mld ja 2040. aastal 3,7 mld eurot (Rohetiiger 202338). Osa lisandväärtuse

kasvust tuleb energia tarbimise ja müügi suurenemisest ja osa suurema lisandväärusega

energiatootmisele üleminekust. Lisaks otsestele taastuvenergia võimsuste investeeringutele on

vaja tagada juhitav võimsus ja salvestus ning arendada võrke, mh ka kliimamuutustele

vastupidavaks. Kõik vajalikud investeeringud energiasüsteemis ei tulene ainult seadusega

energeetikasektorile seatud eesmärkidest, aga peavad moodustama toimiva terviku, mis tagab

varustuskindluse. Varustuskindluse kõrval on energiahind majanduse konkurentsivõime vaatest

kõige suurem risk, eriti lähiriikidega võrreldes. Viimased aastad on näidanud, et hinda

mõjutavad mitmed tegurid, sh välisühenduste toimimine ja olukord naaberturgudel ning ka

gaasihind.

Põlevkivist elektri ja kütuste tootmise lõpetamise korral on otsene negatiivne mõju põlevkivi

kasutavatele ettevõtetele, kes peavad ümber profileeruma. Perspektiivikamad uued valdkonnad

tänastele põlevkiviettevõtetele on plastjäätmetest õli ja peenkeemia tootmine, puidu keemiline

väärindamine, taastuvenergia ja sellel põhinevate kütuste (vesinik, e-kütused) tootmine ning

uute kriitilise tähtsusega maavarade kaevandamine ja väärindamine. Riigi aegsasti tehtud

otsused põlevkivi kaevandamise perspektiivide kohta 10–15 aastat ette võimaldavad anda

ettevõtetele piisava aja oma äristrateegiate (ümber)kujundamiseks. Samuti võimaldab

pikaajalise plaani seadmine tasandada võimalikke sotsiaalmajanduslikke mõjusid, mis võivad

tekkida kiirete majandusstruktuuri mõjutavate otsuste tagajärjel. Samuti lisandub Ida-

Virumaale uusi ettevõtteid õiglase ülemineku fondi jt fondide (ELi struktuurifondid,

innovatsioonifond ja moderniseerimisfond) toel. Õiglase ülemineku kava elluviimiseks

investeeritakse Eestis kokku 564 mln eurot, sh ELi toetus 340 mln eurot, Eesti riigi

kaasfinantseering 25,9 mln eurot ja erasektori omafinantseering 198 mln eurot. Esialgse

hinnangu järgi võib ettevõtete suurema investeeringupanuse tulemusena kõigi meetmete

investeeringute maht ulatada üle 800 mln euro. 12. aprill 2024. aasta seisuga on tehtud Ida-Viru

38 https://rohetiiger.ee/wp-content/uploads/2022/10/Teekaardilugu2023-1.pdf

32

ettevõtluse investeeringute meetme rahastusotsus 11 projektile, kokku investeeritakse 195 mln

eurot (sh toetus 48 mln eurot).

Mõju tööhõivele

Põlevkivi tööstuse aastaraamatu (2022) järgi kaevandatakse Eestis põlevkivi viimastel aastatel

9–11 mln t aastas (seadusega lubatud maksimaalne aastamäär on 20 mln t), millest toodetakse

viimastel aastatel ligikaudu 1,1 mln t vedelkütuseid ja põlevkivil baseeruvat elektrit. Põlevkivist

elektri tootmise maht on 2022. aasta (u 4,3 GWh) ja 2023. aasta (u 1,5 GWh) võrdluses

vähenenud ligikaudu kolm korda. Eesti Energia majandusaasta aruande (2023) andmetel on

põlevkivielektri tootmise mahu vähenemise põhjus selle omahinna kõrge tase, mistõttu ei ole

see elektriturul konkurentsivõimeline. Põlevkivist elektri tootmise lõpetamisega (valdavalt

turutingimuste tõttu) võib sektori hõive väheneda 400–600 töökoha võrra, mis moodustab 7–

11% sektoris 2022. aastal hõivatute tasemest ning ligikaudu 1-1,5% kogu Ida-Virumaa 40 000

hõivatust. Registreeritud töötute arv 10. aprill 2024 seisuga on Ida-Virumaal 7869

(registreeritud töötuse määr 13,7%), aastatel 2021–2024 on registreeritud töötute arv jäänud

6000-8000 vahele. Seega on mõju töötuse määra kasvule vahemikus 5–10%.

Samal ajal kavandatakse õiglase ülemineku territoriaalse kavaga luua minimaalselt 1100

töökohta, st ligikaudu kaks kuni kolm korda enam, kui on sektori hõive vähenemine. 2024.

aasta aprilli seisuga on märgitud, et ÕÜFist potentsiaalselt rahastatavate projektide toel loodud

töökohtade arv on u 1300–1400 (s.o kuni neli korda enam kui töökohtade vähenemine). Õiglase

ülemineku territoriaalse kava raames elluviidavad meetmed on mh suunatud tööturu olukorra

parandamisele. Meetmete elluviimise tulemusena asub Ida-Viru uutel ja arendatavatel kutse- ja

kõrghariduse õppekavadel õppima 1300 inimest, koolitustel osaleb 13 500 inimest, kellest 11

475 lõpetavad tunnistusega ja kelle kvalifikatsioonitase on seega tõusnud ning töölt-tööle

liikumise programmides 1266 inimest, kellest vähemalt 845 osalevad teenuse saamise järel

tööhõives. Seega põlevkivist elektri toomise lõppemise või jätkumise sotsiaalmajanduslikud

mõjud on küll suured, kuid negatiivne koondmõju tööhõivele uute töökohtade loomise kaudu

ei ole suur. Seetõttu ei saa kuni 2035. aastani eeldada kriitilisi mõjusid regiooni

sotsiaalmajanduslikule olukorrale.

Kirjeldatud võimalikku mõju ulatust tuleks hinnata kui maksimaalset riski ning mõju ei sõltu

üksnes konkreetsest meetmest. Esiteks, pikaajalises vaates toimub ka loomulik tööturult

väljumine. 2019. aastal oli põlevkivisektori töötajate keskmine vanus 47 aastat (Praxis, 2020)

ja OSKA tööjõu üldprognoosi39 (2023) kohaselt siirdub mäetööstuses 2031. aastaks pensionile

24% töötajatest, arvestades sektori töötajate suhteliselt kõrget vanust, siis see osakaal pikemas

vaates pigem suureneb. Võib eeldada, et kolmandik kuni pool sektoris 2024. aastal hõivatutest

ei ole 2040. aasta vaates tööturult (pensionile) väljumise tõttu valmis uutele töökohtadele

liikuma. Vaesusriske, mis on seotud pensioni- või muu poliitikaga, ei saa vahetult seostada

sektori muutustega.

Teiseks, Ida-Virumaal on sarnaselt teistele Tallinnast ja Tartust kaugemal asuvatele regioonidele

toimumas tööealise elanikkonna nn kokkutõmbumine – lähima 10–15 aasta jooksul väljub

vanuse tõttu tööjõuturult oluliselt rohkem inimesi, kui sinna siseneb. Maakonna demograafiline

tööturusurveindeks on vähem kui 0,6, mis tähendab, et kahe tööjõuturult väljuva inimese kohta

tuleb asemele vaid pisut enam kui üks noor. Kui ühe aastakäigu suurus vanusegrupis 50–59 on

keskmiselt u 1850 inimest (vanusegrupp 60–69 on veel oluliselt suurem, keskmiselt u 2200

39 https://uuringud.oska.kutsekoda.ee/uuringud/oska-uldprognoos

33

inimest aastakäigus), siis vanusegrupis 10–19 on keskmiselt u 1350 last ja noort (vanusegrupis

0–4 on vähem kui 1000 last aastakäigus). Tööjõu puudust aitab mõnevõrra leevendada tööea

pikenemine, kuid see ei tasanda kaugeltki kiiresti süvenevat töökäte puudust.

Kolmandaks, ÕÜFi meetmete eesmärgid katavad juba 2030. aastaks u 15 000 inimese õppe- ja

koolitustegevust ning toovad kaasa u 1300–1400 otsest töökohta. Seega peaksid ÕÜFi meetmed

olema piisavad ja lühiajalises vaates isegi ülepakkuvad tööturu võimekuste arendamisel.

Neljandaks, majanduse ja tööturu ümberkorraldamisel kujunevad ka uued väärtusahelad, seega

nagu on põlevkivisektoris, on ka teistes sektorites väärtusahelaga seotud suurem hulk töökohti

kui vaid vahetult loodud töökohad. Näiteks toovad suuremad töötleva tööstuse investeeringud

otseste töökohtade kõrval sarnaselt põlevkivitööstusele võrdväärselt kaudseid töökohti

(teenindus, logistika jne), mistõttu kaudsete töökohtade vaates mõjud tasanduvad.

Uute tuule- ja päikeseelektrijaamade, elektri salvestamistehnoloogiate ja gaasielektrijaamade

rajamise korral luuakse ministeeriumi tellitud kliimaneutraalse elektritootmise analüüsi40

kohaselt aastatel 2020–2050 keskmiselt 1125 uut töökohta, millest enamik on elektritootmis- ja

tööstussektoris. Piirkondlikul tasandil on suurim tööhõive juurdekasv Lõuna-Eestis ja Põhja-

Eestis, samas süsiniku püüdmise tehnoloogiate rakendamise korral ka Kirde-Eestis, sh Ida-

Virumaal. 1000 MW meretuuleparkide rajamise ja opereerimise käigus luuakse Taastuvenergia

Koja hinnangul41 juurde 5683 otsest ja kaudset töökohta, kusjuures tööhõive kasvab

ehitusperioodil 2,8% ja selle järel 1,5%.

Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale

Põlevkivisektoris toimub üleminek etapiviisiliselt, mistõttu mõju inimestele ja tööhõivele

avaldub järk-järgult. See aitab hajutada üleminekuga seotud majanduslikke ja sotsiaalseid

mõjusid, mis kaasneksid sektori toimimise kiire lõppemisega.

Põlevkivisektori toimimise lõppemisel tööandjana võib Ida-Virumaal seada otsesesse

vaesusriski vähemalt 8000 inimest, sealhulgas leibkonnaliikmed. Eriti haavatavad on üle 50-

aastased madala või keskmise oskustasemega töötajad (üle 900 inimese), kellel on keeruline

leida uut töökohta samaväärse palgatasemega. See risk realiseerub tõenäoliselt juhul, kui

põlevkivisektori asemel ei teki uusi ettevõtteid ja töökohti või kui inimesed kaotavad

põlevkivisektoris töö juba enne ülemineku täielikku rakendamist.

Õiglase ülemineku fondi (ÕÜF) meetmed on suunatud selle riski vähendamisele. 2024. aasta

aprilli seisuga on hinnatud, et ÕÜFist potentsiaalselt rahastatavate projektide toel loodud

töökohtade arv ulatub umbes 1300–1400-ni. Õiglase ülemineku meetmete kõrval mängib olulist

rolli ka põlevkivitööstus ise, sealhulgas sektori tegevuste mitmekesistamine.

Mõju kohalike omavalitsuste tulule

Kohalike omavalitsuste tulubaasi seoses seaduse rakendamisega mõjutaks enim

kasvuhoonegaaside heite vähenemisest tulenev mõju põlevkivi ja turba kaevandamisega seoses.

Põlevkivi kaevandatakse peamiselt kahel eesmärgil, elektritootmiseks ja õlitootmiseks.

Mõlema valdkonna jaoks näeb seadus ette eesmärgid kasvuhoonegaaside vähendamiseks.

40 https://www.sei.org/wp-content/uploads/2023/02/uleminek-kliimaneutraalsele-elektritootmisele- lopparuanne.pdf 41 https://www.taastuvenergeetika.ee/raportid-ja-analuusid/

34

Põlevkivi kaevandamisega seotud keskkonnatasusid on mitmeid, näiteks maavara

kaevandamisõiguse tasu, vee erikasutusõiguse tasu, jäätmete kõrvaldamise tasu. Osa tasudest

laekub keskkonnatasude seaduse kohaselt omavalitsuste eelarvesse. Näiteks maavara

kaevandamisõiguse tasust makstakse 0,275 eurot ühe kaevandatud põlevkivi tonni eest

kaevandamisala asukoha kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Kui aruandekvartalis kehtiv

põlevkivi kaevandamisõiguse tasu on võrdne 0,37 euroga tonni kohta või sellest suurem, siis

tasude jaotamine muutub: põlevkivi kaevandamisõiguse tasust kantakse 0,24 eurot ühe

kaevandatud tonni eest põlevkivi kaevandamisala asukoha kohaliku omavalitsuse üksuse

eelarvesse, 0,08 eurot ühe kaevandatud tonni eest põlevkivi termilise töötlemise, sealhulgas

vedelkütuse või elektrienergia tootmine, käitise asukoha kohaliku omavalitsuse üksuse

eelarvesse ja 0,05 eurot ühe kaevandatud tonni eest põlevkivi mäeeraldiste asukoha kohaliku

omavalitsuse üksuste eelarvetesse, jaotades selle kohaliku omavalitsuse üksuste vahel kohaliku

omavalitsuse üksuse mäeeraldistega kattuva pindalaühiku arvestusliku väärtuse järgi. Sarnaselt

on keskkonnatasude seaduses määratud omavalitsuse eelarvesse kantavad tasud vee erikasutuse

ja põlevkivi lend- ja koldetuha kõrvaldamise korral. Kokkuvõtvalt, põlevkivi kaevandamisega

kaasnevatest keskkonnatasudest laekub kohalikule omavalitsusele osa kaevandamisõiguste

tasust, osa vee erikasutustasudest ning jäätmete kõrvaldamistasudest.

Põlevkivi kaevandamisega seotud tasud mõjutavad Toila, Rakvere, Lüganuse, Alutaguse, Jõhvi

ja Viru-Nigula valda ning Narva, Narva-Jõesuu ning Kohtla-Järve linna.

Aastatel 2020-2023 keskkonnatasude jaotumine KOVide lõikes:

Võttes arvesse seaduse eelnõus kavandatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke

energeetika ja õlitootmise valdkonnas, mis on seotud põlevkiviga ning et põlevkivist

elektritootmisega seoses kasvuhoonegaaside heide väheneb, kuid õlitootmisega seotud

kasvuhoonegaaside heide suureneb ja seejärel väheneb, siis laekumised põlevkivi

kaevandamisega seotud tasudest omavalitsuste eelarvesse aastaks 2030 suurenevad ning pärast

seda hakkavad vähenema.

35

Energeetikasektori KHG heite vähendamise ning õiglase ülemineku planeerimise ja

elluviimisega seotud põhjalikumad mõjuhinnangud on avaldatud Kliimaministeeriumi

kodulehel42 ja Õiglase Ülemineku Fondi kodulehel43.

§ 29. Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

Lõikes 1 määratakse heitkogused, mis on transpordisektori KHG heitkoguste hulka arvestatud.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguste hulka arvestatakse riigisisesest lennundusest

ja laevandusest, maantee- ja raudteetranspordist, mobiilsetest kliimaseadmetest ning muudest

transpordisektori allikatest pärinevad kasvuhoonegaasid. Lennunduse ja laevanduse

heitkogused arvutatakse tarbitud kütuse baasil. Maanteetranspordi kategoorias arvestatakse

kõiki peamisi sisepõlemismootoriga sõidukeid. Sõidukite arvu ja läbisõidu andmed saadakse

Transpordiametilt, kes kombineerib selleks tehnoülevaatuste ja loenduspunktide andmeid.

Raudteetranspordi heitkogused arvutatakse Statistikaametilt saadud kütuse (diislikütus)

koguste baasil. Lisaks arvutatakse muu transpordisektori allikana transpordi KHG heite hulka

asfalteerimisest ning nn Adblue kasutusest maanteetranspordis (karbamiidipõhised

katalüsaatorid mootorsõidukites). Asfalteerimisest tekkivad mittemetaansete lenduvate

orgaaniliste ühendite kogused ja nendest tekkiv kaudne CO2 heide sõltuvad kasutatud asfaldi

kogustest (andmed Taristuehituse Liidult). Karbamiidipõhise katalüsaatori Adblue kasutamine

sõltub diiselmootoriga autode (Euro klassid alates 4.) arvust, mis kasutavad seda katalüsaatorit.

Mobiilsetest kliimaseadmetest pärinevad KHG heitkogused arvutatakse F-gaaside kasutusest

külmutusseadmed sõidukites (sh külmikautod ja külmutusega merekonteinerid) ja sõidukite

kliimaseadmed (sh sõiduautod, bussid, rongid, põllu- ja ehitusmasinad).

Transpordisektor on suuruselt teine kasvuhoonegaaside heitja. 2022. aastal paisati õhku

2 498 460 t CO2 ekv ehk 17,5% Eesti kasvuhoonegaaside kogusest. Transpordisektori KHG

heitkogus pärineb ca 95% maanteetranspordi heitest, millest omakorda ca 65% tuleb

sõiduautodest, 15% veoautodest, 14% väikekaubikutest ning 6% bussidest.

42 https://kliimaministeerium.ee/energeetika-maavarad/analuusid-ja-uuringud 43 https://idavirufond.ee/oiglase-ulemineku-taustainfo/uuringud-ja-analuusid

0

2 000 000

4 000 000

6 000 000

8 000 000

10 000 000

12 000 000

14 000 000

16 000 000

18 000 000

20 000 000

2022 2030 2035 2040

Tasud omavalitsuste eelarvesse, eurodes

36

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste jagamise

määrus (EL) 2018/842 ja selle muutmise määruse (EL) 2023/857 kohane kohustus vähendada

transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja

toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030

võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses

nimetatud sektorite vahel jaotada, on liikmesriikide otsustada.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud,

kuid kehtivas transpordi ja liikuvuse arengukavas on seatud eesmärk vähendada

transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogust 1 700 000 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035.

Transpordi ja liikuvuse valdkonna 2023. aasta tulemusaruande järgi ei vähene

kasvuhoonegaaside heide eesmärgi saavutamiseks ettenähtud tempos ning olemasolevate

meetmetega püstitatud eesmärki ei saavutata.

Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite

vähenemisele, on järgmised:

• ratta- ja jalgteede arendamine;

• Tallinna trammiliinide arendamine;

• Rail Baltic;

• raudtee elektrifitseerimine ja uute reisirongide soetamine;

• raudtee ühenduskiiruse ja liiklustiheduse parandamine;

• elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes;

• biometaani kasutamise soodustamine linnaliinibussides;

• vesiniku terviktehnoloogiate kasutuselevõtu edendamine;

• ELi uute sõiduautode, tarbesõidukite ja raskeveokite CO2 heite normid;

• ELi alternatiivkütuste taristu arendamise nõuded;

• ELi HKS hoonetele ja maanteetranspordile (alates 2027. aastast);

• ühe riigi parvlaeva ümberehitamine kliimaneutraalseks.

Fluoritud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine toimub otsekohalduva Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/573 nõuete rakendamisega ettevõtete poolt ning

kliimakindla majanduse seadusest ei tulene uusi vähendamiskohustusi. EL määrusega seatakse

mitmeid piiranguid F-gaaside kasutamisele ning vähendatakse järk-järguliselt turule lubatud F-

gaaside kogust, saavutades aastaks 2050 null koguse. Määruses on kõrge GWP-ga külmaaineid

sisaldavatele külmutusseadmete (nii paiksed kui liikuvad) uue ainega hooldamise keelud,

lubatud on ainet süsteemi lisada, kui tegemist on uuesti ringlusse võetud külmaainega

(olemasolevast seadmest välja võetud ja puhastusprotsessid läbinud). Need nõuded suunavad

ettevõtteid uut alternatiivsetel külmaainetel põhinevat tehnoloogiat soetama. Peamised

looduslikud külmaained on süsihappegaas, ammoniaak ja süsivesinikud.

Praeguste trendide jätkumise korral kasvab sõidukite summaarne aastane läbisõit ning inimeste

liikumisharjumuste muutumine ja ühistranspordi osakaalu suurenemine on vähetõenäoline.

Olemasolevad meetmed ei ole seega piisavad, et oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside heidet

aastaks 2030, kuid lisameetmete rakendamise potentsiaal on märkimisväärne. Samas on

transpordisektori eesmärgi seadmisel oluline võtta arvesse, et seatavad eesmärgid oleksid

realistlikud, võtaksid arvesse nii Eesti hajaasustust ning ei piiraks inimeste liikumisvõimalusi.

Oluline on seetõttu pöörata tähelepanu eelkõige säästvate liikumisviiside osakaalu

kasvatamisele linnadest, sest sealt tuleneb suurem osa heitkogustest. Eesmärk on, et 2030.

aastal tehtaks linnades kooli-tööle liikumisi senise ca 40% asemel ca 60% jala, rattaga või

37

ühistranspordiga. Kehtivas Transpordi ja liikuvuse arengukavas 2021-2035 on vastav siht

seatud aastaks 2035, kuid kliimakindla majanduse seaduse eesmärkide täitmiseks on vajalik

arengukava muutmine.

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku transpordi ja liikuvuse töörühma, kuhu olid kaasatud selle

valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude

protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heide tuleb ligikaudu 95% maanteetranspordist, millest

omakorda ligikaudu 65% tuleb sõiduautodest, 15% veoautodest, 14% väikekaubikutest ja 6%

bussidest. Suurim ülesanne on praegu maanteetranspordi kui suurima KHG heitega alasektori

heite vähendamine, mida saab mõjutada nii efektiivsema ühistransporditeenuse pakkumise kui

ka tõhusama ruumiloome kaudu. Samal ajal tuleb arendada alternatiivsete säästvate

liikumisviiside kättesaadavust ja kvaliteeti ning oluline osa on ka inimeste liikumisharjumuste

muutumisel. Kiireid muutusi on võimalik saavutada eelkõige säästlikumate kütuste ja sõidukite

kasutuselevõtuga.

Heite vähendamisele aitaks kaasa kütuste heitepõhine maksustamine, mis motiveeriks

ettevõtteid ja tarbijaid kasutama puhtamaid energiaallikaid. Liikmesriikide vahelise ühtse

lähenemise tagamiseks toimuvad hetkel läbirääkimised EL energiamaksustamise direktiivi

osas, mis on püsinud muutumata aastast 2003. Vähese heitega kütuste kasutuselevõttu (nt

biometaan, biodiisel) soodustaks nende väiksema määraga maksustamine võrreldes fossiilsete

kütustega.

Euroopa Komisjoni eesmärk 2021. aastal energiamaksustamise direktiivi muutmise eelnõuga

välja tulles oli aktsiisi alammäärades tekitada sisemine loogika, milleks soovitakse

aktsiisimäärade struktuur muuta täielikult energiasisaldusel põhinevaks. Aktsiisimäär

sätestatakse eurodes energiatoote alumise kütteväärtuse kohta, mida väljendatakse

gigadžaulides. Direktiivi eelnõuga maksustataks kõrgeima aktsiisi alammääraga tavalised

fossiilsed mootorikütused (näiteks bensiin, diislikütus, kütteõlid). Eesmärgiga anda jääkidest

toodetud biokütustele automaatne maksueelis, mis võimaldab soodustada nende kasutamist

ilma administratiivselt keerukate riigiabi reegliteta, säilib püsivalt 50% maksueelis võrreldes

kõrgeimalt maksustatud kütustega. Madalaim aktsiisitase kehtiks alates direktiivi jõustumisest

ilma üleminekuperioodita taastuvatest energiaallikatest toodetud vesinikule ning täiustatud

põlvkonna biokütustele, mis valmistatakse jääkidest ja jäätmetest. Komisjoni ettepanekuga

maksustataks kütteaineid 12 korda madalamalt võrreldes mootorikütustega. Analoogselt

mootorikütustega on ka biopäritolu kütteainete aktsiisimäär kordades madalam.

Maksuvaldkonna direktiivide vastuvõtmine eeldab ühehäälsust. Seega tuleb arutelude ja

läbirääkimiste abil jõuda olukorrani, kus ükski liikmesriik ei ole ühise positsiooni vastu.

Energiamaksustamise valdkonnas on see osutunud oodatult keerukaks, seega direktiivi

vastuvõtmise aeg pole prognoositav.

Transpordisektori heite piiramisel saab arvestada hinnangulise modaalnihke muutusega, kus

Tallinna ja Tartu linna sõiduautode läbisõidu osakaal kogu Eesti sõiduautode läbisõitu on 30%.

Modaalnihke muutus on eelduslikult 20% praegustest sõiduautode kasutajatest asendavad oma

liikumisviisi ühistranspordi, ratta või muu sarnase liikumisviisi vastu. Päevade arv nädalast, mil

modaalnihe toimub 71% (arvestatud tööpäevadega ehk 5 päevaga nädalast).

38

Lõikes 2 sätestatakse transpordisektori KHG vähendamise eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja

2040 võrreldes 2022. aastaga järgmiselt:

1) 2030. aastaks –24% võrreldes 2022. aastaga ehk –23% võrreldes 1990. aastaga;

2) 2035. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –37% võrreldes 1990. aastaga;

3) 2040. aastaks –55% võrreldes 2022. aastaga ehk –55% võrreldes 1990. aastaga.

Eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi hinnangul vaja rakendada lisaks

olemasolevatele meetmetele järgmisi tegevusi:

• uute ratta- ja jalgteede arendamine;

• uute Tallinna trammiliinide rajamine;

• suuremate linnade liinibusside üleminek heiteta kütustele (eelkõige elektrile) ning

väiksemate linnade ja maakondade liinibusside üleminek heiteta või vähese heitega

kütustele;

• elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes ja väikekaubikutes;

• suuremate linnade taksode (sh taksod, mille tellimine ja hinna arvestamine toimub

infoühiskonna teenuse vahendusel) asendamine heiteta sõidukitega;

• avaliku sektori sõidukite asendamine heiteta sõidukitega (v.a. eriotstarbelised sõidukid);

• pikemate ja raskemate autorongide lubamine valikmarsruutidel;

• biometaani, elektri või vesiniku kasutamise soodustamine raskeveokites;

• riigile kuuluvate laevade (v.a sõjalaevad) muutmine CO2-neutraalseks;

• riigisiseste parvlaevaühenduste ning parvlaevade muutmine CO2-neutraalseks;

• kliimasäästlike meretehnoloogiate ja laevade ümberehituse keskuse loomine ning

meetmed selle toetamiseks;

• sadamataristu arendamine.

Transpordisektori heitkoguste vähendamise eesmärk on seatud väiksemana võrreldes töörühma

ettepanekuga, kuna kõiki töörühmas välja pakutud meetmeid ei ole ministeeriumi hinnangul

realistlik rakendada täies mahus ja piisavalt kiiresti selleks, et need avaldaksid olulist mõju

heitkoguste vähendamisele juba 2030. aastal.

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

39

Tabel 2. Olemasolevad ja lisameetmed transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

meede

olemasolev

või

lisameede

Perioodi

2025-2030

keskmine (t

CO2 ekv)

Perioodi

2031-2040

keskmine

(t CO2 ekv)

Vastutaja

(riik,

erasektor,

kohalik

omavalitsu

s) kogusumma

olemasolev

summa (HKS +

riik_kaasfin + EL

fondid) riik KOV ERA

Olemas

allikas **

Transpordisektor Kokku

5 315 060

000 2 364 882 148

2 746 767

852 35 910 000 167 500 000

Olemasolev

3 287 000

000 1 631 932 148

1 655 067

852 0 0

Lisanduv 381 000 000 25 000 000 188 500 000 0 167 500 000

Olemasolev ja lisanduv

1 647 060

000 707 950 000 903 200 000 35 910 000 0

Tallinna uute

trammiliinide

arendamine

Olemasolev

ja lisanduv 111 000 77 574

16 km (8 km edasi-tagasi teed) uusi

trammiliine Sisaldab järgmisi olemasolevaid

meetmeid: 1) Tallinna uued trammiliinid (Vana

Sadam) 2) Tallinna uued trammiliinid (ERF -

Liivalaia, Pelguranna) ning lisaks sisaldab lisanduvat meedet

Täiendavad Tallinna uued trammiliinid R, KOV 154 810 000 86 000 000 61 200 000 7610000

ERF 52

MEUR

(millest riigi

panus 40

MEUR +

KOV 12

MEUR),

RRF 46

MEUR

Ühistransportist

lähtuv

planeerimine

Olemasolev

ja lisanduv 36 190 30 544

Maakasutuse suunamine

valglinnastumise vähendamiseks,

tänavate ümberkorraldamine

ühistransporti ja kergliiklust soosivaks,

liikuvuskorralduse arendamine.

Meetme maksumus (investeeringud,

administreerimine) avalikule sektorile on 29 milj €/a, kokku

174 milj €. Kulud riigile on peamiselt

tingitud ühistranspordi ülalpidamisega

seotud kulude kasvust ning

aktsiisitulude vähenemisest. Sisaldab järgmist olemasolevat

grupimeedet: 1) Ruumilised ja maakasutuslikud

meetmed linnades transpordi

energiasäästu suurendamiseks ja

transpordisüsteemi tõhustamiseks R, KOV 174 000 000 0 174 000 000

40

ning lisaks lisameedet:

Ühistranspordist lähtuv planeerimine

Uute ratta- ja

jalgteede

arendamine

Olemasolev

ja lisanduv 7 031 7 031

230 km uusi KOVi teid, vajavad riigi

toetust investeeringuteks R, KOV 104 300 000 5 000 000 71 000 000 28300000

RRF 5

MEUR

Uued rongid Olemasolev

kaudne

mõju

kaudne

mõju

16 uut elektrirongi. KHG mõju pole

arvutatud kuna saadud info kohaselt on

uued rongid lisanduvad mitte

asendavad. R 147 000 000 147 000 000

EL HKS 57

MEUR, MF

90 MEUR

Raudtee

elektrifitseerimine

Olemasolev

ja lisanduv 29 307 48 846

450 km elektrifitseeritud raudteed

liinidel Tapa–Narva, Tallinn–Koidula,

Tartu–Valga, Tallinn-Tartu Sisaldab järgmisi olemasolevaid

meetmeid: 1) Raudtee elektrifitseerimine ning lisaks sisaldab lisanduvat meedet

Tallinn-Viljandi raudtee suuna

elektrifitseerimine R 284 200 000 284 200 000 0

EL HKS 48

MEUR, ÜF

236,2

MEUR

Parem raudtee

ühenduskiirus ja

liiklustihedus

Olemasolev

ja lisanduv

kaudne

mõju

kaudne

mõju

Tallinn-Tartu ja Tallinn-Narva kiiruste

tõstmine kuni 160 km/h R 113 750 000 113 750 000

EL HKS

24,75

MEUR, ÜF

83 MEUR,

MilMob 6

MEUR

Rail Baltic Olemasolev 0 46 000

213 km elektriraudteed Mõju hinnangu tegemisel on

arvestatud modaalnihkega. Rail Balticu

kogu investeeringumaht on 3,07

miljardit eurot, millest puuduolev

summa on 1,9 miljardit . R

3 700 000

000 1 414 932 148

1 655 067

852

EL HKS 424

MEUR

(koos

depooga),

CEF 874

MEUR, RRF

31MEUR,

ÜF

65MEUR

Elektri kasutamise

soodustamine

sõiduautodes ja

väikekaubikutes

Olemasolev

ja lisanduv 54 405 150 900

Olemasolev meede: Nullheitega sõidukite ostutoetus kuni

2030a ning taristu välja

ehitamismeetmeid sõiduautodele ning

bussidele R, E 11 000 000 11 000 000

EL HKS 10

MEUR

Suuremate linnade

taksode

asendamine

heiteta sõidukitega Lisanduv 27 369 47 351

Elektriauto ülalpidamiskulu on ca 20%

soodsam, kui sisepõlemismootoriga

auto puhul. Ülevaatuse kulu ära ei jää, aga see võib KOV, E 17 500 000 0 17 500 000

41

olla mõnevõrra soodsam, kui

sisepõlemismootoriga sõiduki puhul.

2035. a Tallinnas, Tartus, Pärnus, kokku

üle 4000 auto, ca 4000 eurot lisakulu

auto kohta Sisaldab lisanduvaid meetmeid: 1) Tallinna taksod elektrile 2) Tartu taksod elektrile 3) Pärnu taksod elektrile

Pikemad ja

raskemad

autorongid

valikmarsruutidel Lisanduv 6 502 11 703

Väheneb kogu veokipargi läbisõit 10%

võrra ja heide 20% võrra, 29 000 000

mln km /a kokkuhoidu. 5 mln l kütust.

Riik peab kohandama taristut

autorongidele vastavaks, hinnanguliselt

ca 6 mln/aastas, 20 aasta vältel.

Teoorias raskeveokite arv võiks

väheneda ca 5% teedel. R, E 122 000 000 0 122 000 000

Avaliku sektori

sõidukite

asendamine

heiteta sõidukitega Lisanduv 7 031 7 031

Kuni 3000 avaliku sektori elektrisõidukit

aastaks 2040, lisakulud ca 5500

eurot/auto. Kuni 3000 avaliku sektori

elektrisõidukit aastaks 2040, lisakulud

ca 5500 eurot/auto. Elektriauto

ülalpidamiskulu on ca 20% soodsam,

kui sisepõlemismootoriga auto puhul. Ülevaatuse kulu ära ei jää, aga see võib

olla mõnevõrra soodsam, kui

sisepõlemismootoriga sõiduki puhul. R, KOV 16 500 000 0 16 500 000

Biometaani,

elektri, vesiniku või

säästlikkuse

kriteeriumidele

vastava HVO

kasutamise

soodustamine

raskeveokites

Olemasolev

ja lisanduv 0 25 000

Laadimistaristu loomine. Eeldab

täiendavat tuuleenergia võimsust 470

MW ja 37 500 tonni vesiniku tootmist

aastas Arvutustes arvestatud lisanduvad

meetmed: 1) Vesiniku kasutamise soodustamine

raskeveokites alates 2040.aastast 2) Biometaani kasutamise

soodustamine raskeveokites alates

2035.aastast R, KOV 5 000 000 5 000 000

EL HKS 5

MEUR

Liinibusside

üleminek heiteta

sõidukitele,

väiksemates

Olemasolev

ja lisanduv 108 110 176 525

650 linna-liinibussi ja 690 maakonna-

liinibussi, arvestatud on täiendav kulu,

hinnavahe on praegu ligi kahekordne.

Andmed basseeruvad Elektrilevi R, KOV 300 000 000 140 000 000 160 000 000

EL HKS 40

MEUR, MF

100 MEUR

42

linnades ja

maakondades

heiteta või vähese

heitega kütustele

andmetel Tallinna kohta. Sisaldab järgmisi olemasolevaid

meetmeid: 1) Elektri kasutamise soodustamine

bussides 2) Biometaani kasutamise

soodustamine bussides ning lisaks sisaldab lisanduvaid

meetmeid: 3) Linnaliinibussi elektrile 4) Maakonnaliinibussid

alternatiivkütustele

Vesiniku

terviktehnoloogia

kasutuselevõtt Olemasolev 912 912

Vesiniku tootmisüksuse rajamine, 2

vesinikutankla ehitus, 30 vesinikku

kasutavat taksot Tallinnas, vesiniku

tervikahelate investeering R, E 55 000 000 55 000 000

RRF 50

MEUR

HKS

5MEUR

Alternatiivkütuste

taristu arendamine Olemasolev

kaudne

mõju

kaudne

mõju

Vastavalt EL alternatiivkütuste taristu

määruse nõuetele R 15 000 000 15 000 000

EL HKS 15

MEUR

Riigi laevad, v.a

sõjalaevad,

süsiniku-

neutraalseks

Olemasolev

ja lisanduv 0 11 100

Meede toetab ligikaudu 200

veesõidukit (üle 24 m laevu ligikaudu 5) R 200 000 000 18 000 000 182 000 000

RRF 18

MEUR

Riigisisesed

parvlaevad ja -

ühendused

süsinikuneutraalse

ks

Olemasolev

ja lisanduv 8 126 16 252

13 parvlaeva KHG hinnang sisaldab olemasolevat

meedet: 1) Siseriikliku parvlaeva muutmine

kliimaneutraalseks: Üks Saaremaa

mandri vaheline parvlaev töötab

elektril. ning lisaks sisaldab lisanduvat meedet

Täiendava siseriikliku parvlaeva

muutmine kliimaneutraalseks (alates

2035) R 300 000 000 45 000 000 255 000 000

MF osa 43

MEUR +

riigi

omapanus

2 MEUR

Kliimasäästlike

meretehnoloogiate

ja laevade

ümberehituse

keskuse loomine

ning meetmed

selle toetamiseks Lisanduv

kaudne

mõju

kaudne

mõju

Toetada nii Eesti, Euroopa kui ka muude

laevade ümberehitust

keskkonnasõbralikemaks, vähendades

laevadelt lähtuvat süsinikuheidet. R, E 75 000 000 25 000 000 50 000 000

EL HKS 25

MEUR

43

Sadamate

infrastruktuuri

meede Lisanduv

kaudne

mõju

kaudne

mõju

Alternatiivkütustele üleminekuks

vajaliku laadimistaristu rajamine

sadamatesse R 150 000 000 0 50 000 000 100 000 000

* Meede „avaliku sektori sõidukite asendamine elektrisõidukitega“ ei rakendu valdkondadele, kus on kasutusel erisõidukid (nt riigikaitse- ja päästevaldkond)

** ERF- Euroopa Regionaalarengu Fond, RRF Taaste- ja vastupidavusrahastu, HKS heitkogustega kauplemise süsteemi enampakkumistulud, MF Moderniseerimisfond , ÜF Ühtekuuluvusfond, MilMob Sõjaline

Liikuvus, CEF- Euroopa Ühendamise Rahastu.

44

Lõikes 3 sätestatakse üks transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise

alaeesmärk, mis aitab panustada lõikes 2 sätestatud transpordisektori üldeesmärki: üle 50 000

elanikuga asulas on eesmärgiks ühistransporditeenuse korraldamisel kasutada taksoveo (nii

infoühiskonna teenuse vahendusel kui ka vahenduseta) teenuse osutamisel nullheitega

sõidukeid alates 2035. aastast ning linnaliini bussiveol alates 2040. aastast. Seisuga 04.10.2024

on Eestis 3 üle 50 000 elanikuga asulat (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 6 lõike 2 ja

3 tähenduses): Tallinn, Tartu ja Narva.

Kohaliku omavalitsuse üksuse sisese ühistranspordi korraldamine on PS § 154 lg 1 mõttes

olemuslikult kohaliku elu ülesanne (vt ka KOKS § 6 lg 1, ÜTS § 13). Lisaks kohaliku

ühistranspordi korraldamisele on kohaliku omavalitsuse üksusel veel mitmete kohalike teenuste

korraldamise ja osutamise kohustus, nt korraldab kohaliku omavalitsuse üksus

sotsiaalteenuseid ja kommunaalteenuseid. Kuna paljud kohaliku omavalitsuse korraldatavad

teenused on inimeste baasvajaduste rahuldamiseks olulised ja aitavad ühtlasi tagada

põhiõiguste ja vabaduste realiseerumist, siis on riik seadnud mitmetele kohaliku omavalitsuse

üksuse korraldatavate teenustele sisulised kvaliteedinõuded, vt nt sotsiaalhoolekande seaduse §

20 ja 22 ning viidatud sätete alusel kehtestatud sotsiaalkaitseministri määrused. Kuigi riik seab

kvaliteedinõuded teenusele, ei muuda see teenust olemuslikult riigi teenuseks (vt vrdl RKPJKo

05.07.2024, nr 5-23-38). Isegi kui pidada kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomia riiveks

seda, et riik kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatavate teenuste osas nõudeid, on

see riive põhjendatud vajadusega tagada isikutele kvaliteetsed teenused, mille kaudu nad saavad

realiseerida oma põhiõigusi. Seejuures ongi oluline rõhutada, et põhiõiguste tagamine ei ole

mitte üksnes riigi, vaid ka kohalike omavalitsuste kohustus (vt PS § 14).

Riigikohtu halduskolleegium on 11.10.2023 lahendis öelnud, et „Põhiseaduse (PS) §des 5 ja 53

avalduvast keskkonna ja loodusvarade säästmise kohustusest tuleneb globaalse soojenemise

tingimustes Eesti Vabariigile kohustus piirata kasvuhoonegaaside heiteid.“ Põhiseaduse §-st 5

tuleneb see kohustus riigile ja kohaliku omavalitsuse üksusele ning §-st 53 igaühele, sh igale

füüsilisele isikule, aga ka ettevõtjale.

Eelnõu § 27 lõikega 3 nügitakse suuremaid asulaid (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse

§ 6 lõike 2 ja 3 tähenduses) aastateks 2035 ja 2040 korraldama oma territooriumil taksovedu ja

bussivedu nullheitmega sõidukitega. Kuna kohalikul omavalitsusel on PS §-st 5 tulenev

kohustus aidata kaasa kasvuhoonegaaside heitmete vähendamisele, siis on säärase eesmärgi

seadmine kohalikele omavalitsustele nende põhiseadusest tuleneva kohustuse rakendamine. Nö

kiirem ajakava suurematele asulatele kehtestatakse seepärast, et just tiheasustuses ja linnalises

keskkonnas on kasvuhoonegaaside heiteid rohkem ning heidete kiirem vähendamine seal aitab

kaasa transpordisektori lõikes 2 sätestatud üldeesmärgi täitmisele.

Samuti toetab suuremates asulates kiiremat üleminekut heitevabale ühistranspordile linnalisse

keskkonda sobiliku tehnoloogia areng ja kättesaadavus, kusjuures Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu määruste 2024/1610 ja 2019/1242 kohaselt peavad vastavalt kõik uued linnaliinitüüpi

bussid ja M 1 kategooria sõiduautod olema CO2 heitevabad juba alates 2035 aastast.

Tegemist on meetmetega, mis on kriitilise tähtsuse ja olulise mõjuga heitkoguste vähendamise

eesmärgi saavutamiseks transpordis. Tegemist on ka erinormiga seaduse § 36 (4) suhtes, mille

kohaselt avaliku sektori ühe eesmärgina on seatud kohustus lõpetada fossiilkütuste kasutamine

alates 2040. aastast ning mida vastavalt kohaldatakse teistele avaliku teenindamise lepingute

alusel osutatavatele ühistransporditeenustele (nt maakonna- ja vallaliinidele).

45

Lisaks pole keskkonnanõuetega arvestamine ühistranspordi korraldamisel kohalikele

omavalitsustele ka täna võõras ülesanne, kuivõrd avaliku sektori ühistransporditeenuste ja

sõidukite (sh bussid, sõiduautod) riigihangetele on kehtestatud keskkonnasäästunormid

keskkonnaministri 16.02.2023 määrusega nr 6 „Hankelepingu esemeks oleva maanteesõiduki

kohta riigihanke alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja

tingimused“, mis sätestab miinimumnõudena hankijatele, sh kohalikele omavalitsustele

alternatiivkütustel, sh nullheitega sõidukite soetamise kohustuse.

Lõikes 3 sätestatud eesmärk seatakse suuremate asulate kohalikele omavalitsustele nii, et neil

on piisav aeg nii sõidukipargi kui ka vajaliku toetava taristu ning nende uuendamisega seotud

hankeplaani kavandamiseks. Riigil on plaanis omavalitsusüksusi eesmärgi elluviimisel ka

toetada, nt on oluline seletuskirja Tabel 2 toodud meetmete elluviimine ning ka Elektrilevi

võrgu vajadustele vastav tugevdamine. Kõnealuste meetmete elluviimisega koostoimes luuakse

ühtlasi eeldused transpordisektori ulatuslikumaks dekarboniseerimiseks.

Eelnõu § 27 lg 3 kehtestatud eesmärk omab mõju ka taksoteenuse osutajatele ning võib kaasa

tuua võimaliku PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabadusõiguse riive, st isikule võib tekkida

kohustus osutada teenust teatud kindlatele keskkonnanõuetele vastava sõidukiga. Nagu ees

selgitatud on eesmärgiks piirata transpordisektori kasvuhoonegaaside heiteid ning eesmärk

osutada suuremates linnades teenust nullheitmega sõidukiga aitab efektiivselt sellele eesmärgile

kaasa. PS § 53 järgi on igaühel kohustus aidata kaasa muu hulgas kliimaeesmärkide

saavutamisele. Arvestades et lõige 3 seab taksode osas eesmärgi alles aastaks 2035, on

ettevõtjatele antud ka piisav üleminekuaeg, et viia oma sõiduk vastavusse.

Taksoveol (v.a taksoveol, mille tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse

vahendusel (eelnõu koostamise ajahetkel)) saab kohalik omavalitsus keskkonnasäästunõuded

kehtestada omavalitsusüksuse põhjal määrusega ühistranspordiseaduse § 64 lõike 10 alusel:

„(10) Valla- või linnavolikogu võib kehtestada määrusega käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3

sätestatud nõuetele vastaval taksoveol kasutatavatele sõidukitele teenuse kvaliteeti, sh sõitjate

mugavust ja keskkonnasäästlikkust tagavad nõuded.“ Lõikes 3 seatud kohustuste elluviimiseks

kavandatakse eelviidatud ühistranspordiseaduse volitusnormi laiendada nii, et valla- või

linnavolikogu määrusega kehtestatud keskkonnasäästlikkuse nõuded kohalduksid ka

taksoveole, mille tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahendusel ja

et nendele nõuetele mittevastavad teenuseosutajad ei saaks teenust osutada.

Lõike 3 jõustumisel kavandab Kliimaministeerium nii eelviidatud õigusaktide muutmist kui ka

muud õigusloomelist tegevust, mis on vajalik seaduse rakendamiseks. Seaduse vastuvõtmisel

täpsustatakse ühistransporti korraldavaid pädevaid asutusi ja turuosalisi puudutavaid

rakendusliku eriõiguse muudatusi, sh toetusmeetmeid, mis aitavad kõnealuseid eesmärke ellu

viia. Piisava pikkusega rakendustähtajad annavad vajaliku õigusselguse omavalitsustele

ühistranspordi korraldamise planeerimisel ühistransporditeenuse osutajatele majandustegevuse

kavandamisel ja äriplaanide koostamisel ning õigusloome tegevusteks. Lisaks on oluline

rõhutada, et eelnõu § 27 lõikes 3 sätestatud eesmärgi täitmise saavutamise võimalikkust

hinnatakse eelnõu § 44 alusel regulaarselt ja vajadusel kohandatakse seatud tähtaegasid.

Transpordisektori KHG heitkoguste vähendamise mõju

46

Mõju ühiskonnale

Säästvate liikumisviiside kättesaadavuse arendamine on kombinatsioon meetmetest, nagu ratta-

ja jalgteede rajamine, trammiliinide arendamine, parem raudtee ühenduskiirus ja liiklustihedus,

ühistranspordist lähtuv planeerimine ja mootorsõidukimaks. Meetmed on omavahel võrdlemisi

tugevalt seotud, nt mootorsõidukimaksu kehtestamisel on vaja pakkuda elanikele alternatiivseid

liikumisviise uutel kergliiklusteedel ja trammi või rongiga ning taktipõhisele sõiduplaanile

üleminek raudteedel eeldab lisaks raudteetaristu investeeringutele maksimaalse mõju

saavutamiseks ka teistmoodi linnaplaneerimist. Meetmete mõju on valdavalt positiivne

iseäranis elanike tervisele, üldisele heaolule ning võrdsetele võimalustele, sest meetmete

eesmärk on muuta linnakeskkond tervislikumaks, atraktiivsemaks ja ligipääsetavamaks.

Maapiirkondades võib isikliku sõiduauto kasutamise kulude tõus või autost loobumine oluliselt

raskendada igapäevast liikumist, eriti kui ühistranspordivõrgustik on ebapiisav. Seetõttu on

oluline parandada ühistranspordiühendusi ka hõredalt asustatud piirkondades, et tagada parem

kättesaadavus ja liikuvus maapiirkondade elanikele, sh haavatavatele sihtrühmadele.

Samuti on vajalik pöörata tähelepanu regionaalse ebavõrdsuse vähendamisele, kuna erinevused

liikumisvõimalustes võivad piirata ligipääsu töökohtadele ja teenustele. Selle leevendamiseks

on vaja investeerida kiiretesse ja tihedatesse ühistranspordiühendustesse ning jalg- ja rattateede

arendamisse, pakkudes inimestele alternatiive isikliku sõiduauto kasutamisele. Need meetmed

toetavad säästlikke liikumisviise ja aitavad luua ühtlasema ligipääsu võimalused kogu riigis.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Mõju tööhõivele

Investeeringud kergliiklus- ja raudteetaristu rajamisse loovad uusi töökohti ehitussektoris.

Kodumaiste transpordikütuste (taastuvelekter, vesinik, biometaan) tootmine suurendab oluliselt

tööhõivet energeetika-, transpordi- ja põllumajandussektoris. Biometaani tootmise suurenemise

korral paraneb tööhõive iseäranis maapiirkondades, kus asuvad biometaani tootmisüksused.

Valdkond on ka suure lisandväärtusega, toetades keskmisest kõrgema tasuga töökohtade

loomist.

Mõju ettevõtlusele

Kuigi transpordisektori lisandväärtus väheneb autode müügi ja remonditeenuste languse tõttu,

saavutavad ettevõtted kokkuhoiu kütuse- ja muudelt transpordiga seotud kuludelt. Jalgsi,

jalgrattaga ja ühistranspordiga liikumist soosiv planeerimine võib parandada ka väikeettevõtete

(nt kohalike kaupluste) konkurentsivõimet. Lisaks meelitab tervislik ja inimmõõtmeline

linnaruum Eestisse rohkem välismaist oskustööjõudu. Raudteetaristu arendamine soodustab

ettevõtluse aktiivsuse kasvu Tallinnas, sest paranevad võimalused pendelrändeks pealinna ja

teiste omavalitsuste vahel. Paraneb ka lõunasuunaline raudteeühendus Euroopaga ning

taktipõhisuse tõttu võivad väheneda ettevõtete logistilised probleemid. Kuna elanikud

kulutavad vähem transpordi peale, võib tulu üle kanduda teistes sektorites tegutsevatele

kohalikele ettevõtetele. Taristuinvesteeringutest saavad otsest tulu ehitusettevõtted.

Pikemate ja raskemate autorongide Eesti teedele lubamine võimaldab kulude vähenemist

ettevõtetele ligikaudu 50 mln €/a, millest 27 mln €/a on kütusekulu sääst ja samas suurusjärgus

47

autojuhtide töötasu ja investeeringute/ hoolduskulude vähenemist (ca 25 mln €/a). Säästavad

eelkõige transpordiettevõtted ja see võib mõjutada positiivselt ka Eesti ettevõtete toodete

konkurentsivõimet eksportturgudel kaupade soodsama veohinna tõttu, eelkõige nende kaupade

puhul, mille transpordikulud on märkimisväärsed. Olenevalt tootest võib transpordikulu toote

lõpphinnast ulatuda 5 kuni 20%.

Prognoosida võib, et 2030. aastaks on märgatavalt suurenenud elektriautode osakaal Eestis ning

Eestisse sisse toodavad sõidukid on keskmiselt väiksema süsinikuheitega. 2040. aastaks on

suurem osa sõidukeid null-heitega. Elektriautode ja -kaubikute laialdasem kasutuselevõtt

hoogustab kodumaise taastuvelektri tootmist ning biometaani, elektri või vesiniku kasutamine

bussides ja veokites suurendab uute kodumaiste kütuste tootmist ja kasutamist ning avab

võimaluse Eestile muutuda fossiilsete transpordikütuste impordist sõltuvast riigist

transpordikütuseid tootvaks ja eksportivaks riigiks. Biometaani tootmine on

innovatsioonimahukas ja suure lisandväärtusega. Eestis toodetud biometaani mahule on

riigisisene tarbimisvajadus, kuid ülejäägi korral või parema hinnataseme juures on seda

võimalik eksportida.

Elektritaksodele üleminek on taksoteenust osutavatele ettevõtjatele rahaliselt tulus. Kuivõrd

Tallinnas, Tartus ja Pärnus läbib takso keskmiselt 39 684 km/a (tehnoülevaatuste andmed) ning

sõiduk jõuab kasutusea lõppu 300 000 km läbisõidu saavutamisel, on ühe sõiduki eluiga

ligikaudu 7,5 aastat. Kuna praeguste taksode asendamine elektrisõidukitega toimub

kümmekonna aasta jooksul, ei nõua see seega enamikelt ettevõtetelt sõidukipargi enneaegset

väljavahetamist. Kuna elektriautode sõidu- ja hoolduskulud on sisepõlemismootoriga autode

omadest oluliselt väiksemad, ületab kogu omamiskulu kokkuhoid taksoettevõtetele sõidukite

suurema maksumusega lisanduvaid kulusid. Seega, taksoettevõtted saavad meetme

rakendamisest tõenäoliselt rahalist netotulu ning kuigi kütusemüüjate tulu väheneb 5,2 mln €/a

siis erasektor tervikuna siiski võidab aastatel 2025 kuni 2030 meetmest hinnangulist netotulu

ligikaudu 0,7 mln €/a. Avaliku sektori sõidukite asendamine elektrisõidukitega aitab veelgi

suurendada elektrisõidukite populaarsust ja kättesaadavust ka erasektoris, sest meetme

rakendamine eeldab investeeringuid laadimistaristu täiendamisse. Elektrisõidukite osakaalu

kasvuga väheneval mootorikütuste impordil on positiivne mõju ka väliskaubanduse bilansile.

Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale

Elanike ja leibkondade üldine majanduslik olukord eeldatavasti paraneb, sest tänu

säästlikumatele ja efektiivsematele transpordilahendustele kasvab kokkuhoid auto- ja

kütusekuludelt. Kergliiklusteede arendamine suurendab liikumisvabadust erinevate

liiklejarühmade, eriti madalama sissetulekuga inimeste hulgas, sest võrreldes auto omamise ja

ülalpidamisega on jalgratta omamine ja ülalpidamine taskukohasem ja seega kättesaadavam

rohkematele inimestele. Eesti elanike liikuvusuuring44 (AS Emor, 2021) näitab, et kõige

rohkem on igapäevaseid rattaga liikujaid just madalama sissetulekuga elanike hulgas.

Rongiliikluse arendamine vähendab Tallinnas ja sellest läänes elavate inimeste liikumisvaesust

(s.o olukord, kus ebaproportsionaalselt suur osakaal sissetulekust kulub liikumise peale).

Töökohtade ja teenuste kättesaadavuse suurenemise tõttu paraneb väiksema sissetulekuga

elanike majanduslik olukord.

44 https://www.transpordiamet.ee/sites/default/files/documents/2023- 06/EELU_Tehniline%20aruanne_KantarEmor_2021.pdf

48

Eluaseme hindade tõus linnakeskustes tõstab seal elavate või kinnisvara omavate inimeste

varade väärtust, mille mõju võib olla üheaegselt positiivne ja negatiivne. Nimelt võib

kinnisvarahindade tõus kergitada eelkõige Tallinnas ja Tartus märkimisväärselt üürihindu,

mistõttu kasvavad nendes piirkondades elavate inimeste kulud. Samas, paljudes väiksemates

linnades aitab kinnisvara väärtuse tõus saada laenu (nt kodu renoveerimiseks).

Transpordi- ja energeetikasektorite täiendavate KHG heite vähendamise meetmete

sotsiaalmajanduslike mõjude aruandes45 on täpsemalt analüüsitud kliimameetmete mõjusid,

mis on suunatud heitkoguste vähendamisele nii linnatranspordis kui ka raskeveokite sektoris.

§ 30. Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid

Lõikes 1 sõnastatakse heited, mis arvatakse hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkoguse

hulka. Need on kodumajapidamistes, äri- ja avalikes hoonetes, paiksetes kliimaseadmetes ning

gaasikustutussüsteemidest tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused. Hoonete sektoris

arvutatakse heitkoguseid ärihoonetes ja avaliku sektori hoonetes ning kodumajapidamistes

asuvates kütteallikates kasutatud kütuste tarbimise järgi. See tähendab, et kõigi nende hoonete

kütteseadmetes, näiteks ahjudes, kateldes või muudes lokaalküttesüsteemides kasutatavad

kütused kaasatakse täielikult sektoris tekkivate heitkoguste arvutusse. Eestis on 2/3

tavaeluruumidest liitunud keskküttevõrguga. Keskküttevõrguga liitunud hoonetega seotud

heide on seejuures arvesse võetud energeetikasektoris ega kajastu hoonete sektori

kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärkide all. Heitkoguste arvutustes tuginetakse andmetele,

mis pärinevad Statistikaameti energiabilansist.

Hoonete sektorist (arvestamata sektori mõju kogu energeetikasektorile) pärit heitkogus oli

2022. aastal 366 930 t CO2 ekv ehk 3% riikliku KHG inventuuri kogu heitkogusest.

Statistikaameti ja rekonstrueerimise pikaajalise strateegia (REKS) andmetel moodustab

energiatarbimine hoonetes ligikaudu 50% lõppenergia tarbimisest, millest elamufondil osakaal

on umbes 35 % ja ärikinnisvaral osakaal 17%46. Prognoosi (2022-2050) aluseks on KHG

inventuuri andmed ja sisend ministeeriumitelt trendi mõjutatavate meetmete (nt korterelamute

rekonstrueerimine, eramute rekonstrueerimine jm) kohta. Esialgsete prognooside andmetel

moodustaks 2050. aastal hoonete heitkogus 94,75% ruumiloome ja hoonete sektori alla

kuuluvate kategooriate heitkogusest ja 4,46% ko Prognoosi (2022-2050) aluseks on KHG

inventuuri andmed ja sisend ministeeriumitelt trendi mõjutatavate meetmete (nt korterelamute

rekonstrueerimine, eramute rekonstrueerimine jm) kohta. Esialgsete prognooside andmetel

moodustaks 2050. aastal hoonete heitkogus 94,75% ruumiloome ja hoonete sektori alla

kuuluvate kategooriate heitkogusest ja 4,46% kogu Eesti KHG heitkogusest (koos

LULUCFiga).

Sektori fluoritud kasvuhoonegaaside ehk nn F-gaaside heitkoguseid arvutatakse paiksete

kliimaseadmete ning gaastuletõrjeseadmete põhjustatava heitkoguse põhjal. Heitkoguste

arvutusteks küsitakse kliimaseadmete kohta andmeid Eesti Soojuspumba Liidult ning

tuletõrjeseadmete hooldusfirmadelt. Paiksete jahutussüsteemide ja tuletõrjeseadmete F-gaaside

heitkogus moodustas 2021. aastal 0,27% riikliku KHG inventuuri kogu heitkogusest (koos

LULUCFiga) ning 8,71% ruumiloome ja hoonete sektorisse kuuluvate kategooriate

heitkogusest. Prognoosi (2022–2050) aluseks on enamasti määruses (EL) 573/202447

45 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2024- 08/Transpordi%20ja%20energeetika%20meetmete%20anal%C3%BC%C3%BCs.pdf 46 Estonia RenoWave - D2 report - FINAL.pdf 47 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202400573.

49

kehtestatud piirangud ja keelud teatud tüüpi külmaainete kasutamiseks eri valdkondades.

Prognooside kohaselt moodustab 2050. aastal paiksete jahutussüsteemide ja

tuletõrjesüsteemide heitkogus 0,27% kogu Eesti KHG heitkogusest (koos LULUCFiga) ja

5,25% ruumiloome ja hoonete sektorisse kuuluvate kategooriate heitkogusest.

Fluoritud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine toimub otsekohalduva Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/573 nõuete rakendamisega ettevõtete poolt ning

käesolevast seadusest ei tulene uusi vähendamiskohustusi. EL määrusega seatakse mitmeid

piiranguid F-gaaside kasutamisele ning vähendatakse järk-järguliselt turule lubatud F-gaaside

kogust, saavutades aastaks 2050 null koguse. Lisaks on mitmed turustamiskeelud kõrge GWP-

ga gaase sisaldavatele seadmetele. Turustamiskeelud suunavad ettevõtteid uut alternatiivsetel

külmaainetel põhinevat tehnoloogiat soetama. Peamised looduslikud külmaained on

süsihappegaas, ammoniaak ja süsivesinikud. Määruses on ka kõrge GWP-ga külmaaineid

sisaldavatele külmutusseadmete uue ainega hooldamise keelud, lubatud on ainet süsteemi

lisada, kui tegemist on uuesti ringlusse võetud külmaainega (olemasolevast seadmest välja

võetud ja puhastusprotsessid läbinud).

Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud,

kuid hoonete rekonstrueerimise pikaajalises strateegias seatud rekonstrueerimise eesmärgi –

enne 2000. aastat ehitatud hoonefondi terviklik rekonstrueerimine aastaks 2050 – täitmise

kaudse tulemusena väheneb strateegias käsitletud hoonetest pärit KHG heitkogus 89% võrra

aastaks 2050. Samas tuleb tähele panna, et strateegia ei kajasta pärast 2000. aastat ehitatud

olemasolevaid hooneid ega uusehitust perioodil 2020–2050. Hoonete rekonstrueerimise

pikaajaline strateegia asendub ELi 2024/1275 hoonete energiatõhususe direktiivi uustöötluse

järgi riikliku renoveerimiskavaga. Renoveerimiskava mustand valmib 2025. aasta lõpuks ja

lõplik versioon 2026. aasta lõpuks, mh selgitatakse vajalike analüüside käigus ja kantakse

renoveerimiskavasse KHG heite vähenemise info.

Hoonete sektori KHG heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste jagamise määruse (EL)

2018/842 kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest,

tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust

tervikuna 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus heite vähendamisse

jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada, on liikmesriikide otsustada.

Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori KHG heite vähenemisele, on

järgmised:

• korterelamute rekonstrueerimine;

• eramute rekonstrueerimine;

• avaliku sektori hoonete rekonstrueerimine;

• energiatõhus tänavavalgustus;

• ELi HKS hoonetele ja maanteetranspordile (alates 2027. aastast).

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku ruumiloome ja hoonete töörühma, kuhu olid kaasatud oma ala

eksperdid, k.a planeerimise, ehituse ja projekteerimise alal. Töörühma kohtumistel esitletud

dokumendid, arutelude protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi

kodulehel.

Sektori panust on vaja nii KHG heite vähendamiseks kui ka selleks, et optimeerida

ehitusmaterjalidega seotud ressursikasutust (ELis ca 50% loodusvaradest jõuab ehitistesse,

50

samuti domineerivad ehitus- ja lammutusjäätmed kogu jäätmetekkes), energiatootmise ja

energiavõrkude arendamise vajadust (Eestis tarbitakse üle 50% lõppenergiast hoonetes) ning

maakasutuse ja transpordi vajadust, kuna pidurdamatu valglinnastumine (vead ruumilisel

planeerimisel) on viinud nii autokasutuse kui ka maahõive mõistlikest proportsioonidest välja.

Sektori potentsiaal kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada väljendub juba võetud

kohustustes, mis tulevad Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajalisest strateegiast, ELi

energiatõhususe direktiivist48 (EED), ELi hoonete energiatõhususe direktiivist49 (EPBD) ja ELi

taastuvenergia direktiivist50 (RED). Riik on võtnud väga ambitsioonikad energiatõhususe

parandamise kohustused, mille elluviimiseks on kehtestataval seadusel oluline roll. Seadus

peaks aitama asetada direktiivide muudatuste kohased nõuded sobivasse konteksti, et need

suunaksid riigi elukeskkonda tervikuna ning tooksid kaasa võimalikult palju sotsiaalseid ja

majanduslikke hüvesid lisaks heite vähenemisele ning energia- ja ressursisäästlikkuse

suurenemisele.

Meetmete poolest on kõige olulisem ühtlase ja püsiva toetusraha tagamine hoonete

renoveerimiseks hoonete rekonstrueerimise pikaajalisele strateegiale vastavas mahus. LIFE IP

BuildEst teadus- ja arendusprogrammis ning ELi tehnilise toe instrumendist rahastatavas

RenoWave projektis uuritakse, katsetatakse ja töötatakse välja muid vajalikke meetmeid, mis

toetavad hoonete renoveerimise kiirendamist. Uusehitusteks vajab sektor jätkuvat teadus- ja

arendustegevust ehitustehniliseks ja planeerimisalaseks innovatsiooniks, mis toetaks väikese

süsinikujalajäljega ehitustehnoloogiate arendamist ja ehitamist. Töörühma arutelude käigus

pakuti välja kokku ligikaudu 50 lisameedet, millest enamike mõju prognoosimiseks on vaja

koguda lisaandmeid ja mille mõjuhinnangud valmivad 2024. aasta jooksul.

Lõikes 2 sätestatakse hoonete sektori eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040 võrreldes 2022.

aastaga järgmiselt:

1. 2030. aastal jääb samaks võrreldes 2022. aastaga ehk –71% võrreldes 1990. aastaga;

2. 2035. aastaks –16% võrreldes 2022. aastaga ehk –76% võrreldes 1990. aastaga;

3. 2040. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –82% võrreldes 1990. aastaga.

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

48 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32023L1791 49 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32024L1275 50 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32023L2413

51

Tabel 3. Olemasolevad ja lisameetmed hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

meede

olemasolev

või

lisameede

Perioodi

2025-2030

keskmine

(t CO2 ekv)

Perioodi

2031-

2040

keskmin

e (t CO2

ekv)

vastutaja

(riik,

erasektor,

kohalki

omavalitus) kogusumma

olemasolev

summa (HKS

+ riik_kaasfin

+ EL fondid) riik KOV ERA

olemas_allika

s *

Hoonete sektor Kokku 4 672 000 000

1 176 570

000

1 215 430

000 0

2 280 000

000

Olemasolev 751 000 000 751 000 000 0 0 0

Lisanduv 106 000 000 0 1 000 000 0 105 000 000

Olemasolev ja lisanduv 3 815 000 000 425 570 000

1 214 430

000 0

2 175 000

000

Korterelamute

rekonstrueerimine

Olemasolev

ja lisanduv 16 244 22 274

Renoveerimisvajadus on kokku ca 18

mln m². Arvestatud on ca 10 mln m²,

maksumusega ca 400

eurot/m²,toetusmäär 40%. KHG mõju

arvestus lokaalküttega hoonetel, kuid

täiendav mõju ka energeetikas KHG arvestuses olemasolevad

meetmed: 1) Korterelamute rekonstrueerimine 2) Elamuinvesteeringute fond Uus mõju väiksem vastavalt

ehitushindade uuendamisele mõjudes R, E 3 815 000 000 425 570 000

1 214 430

000

2 175 000

000

ERF 862

MEUR

(millest 330,9

MEUR EL

toetus, 496

MEUR

erasektori

panus), RRF

44,67 MEUR,

EL HKS 50

MEUR

Eramute rekonstrueerimine Olemasolev 891 1 050 100 000 m² R 31 000 000 31 000 000 RRF 31 MEUR

Avaliku sektori hoonete

rekonstrueerimine Olemasolev 8 309 15 851

Sisaldab olemasolevaid meetmeid: 1) KOV hoonete alameede (2013-2020

EL sisese KHG lubatud heitkoguse

ühikutega kauplemine) 2) KOV hoonete alameede (2021-2030

EL sisese KHG lubatud heitkoguse

ühikutega kauplemine) 3) KOV hoonete alameede

(Moderniseerimisfond) 4) Kohaliku omavalitsuse

haridushoonete energiatõhusaks

muutmine 5) Keskvalitsuse hoonete

rekonstrueerimine R, KOV 680 000 000 680 000 000

MF 420

MEUR, EL HKS

260 MEUR

52

6) Keskvalitsuse hoonete alameede

(2013-2020 EL sisese KHG lubatud

heitkoguse ühikutega kauplemine) 7) Keskvalitsuse hoonete alameede

(2021-2030 EL sisese KHG lubatud

heitkoguse ühikutega kauplemine) 8) Keskvalitsuse hoonete alameede

(Moderniseerimisfond) 9) Tervishoiuasutuste energiatõhususe

toetamine

Vähese süsinikuheitega

ehituse toetamine ja

ehitustehnoloogiate

arendamine Lisanduv

kaudne

mõju

kaudne

mõju

Vastavate normide välja töötamine ja

koostamine, ca 4 aasta vältel. Ehituse

kulusäästlikku materjali- ja

energiakasutust edendavate normide

ja lahenduste väljatöötamine hõlmab

Eurokoodeksite rahvuslike lisade,

ehitusmaterjalide normdokumentide

ning uute ja olemasolevate ehitiste

energiatõhususe ja kasvuhoonegaaside

jalajälje vähendamise juhiste

koostamist Tegevus 1: Eurokoodeksite rahvuslike

lisade koostamiseks vajalike analüüside

tegemine Tegevus 2: Eurokoodeksite tõlkimine ja

eestikeelse erialaterminoloogia välja

arendamine Tegevus 3: Ehitustoodete määruse

(CPR) alusel kehtestatavate ühtlustatud

tehniliste spetsifikatsioonide ja

standardite kohaldamine Eesti

oludesse, sealhulgas digitaalse

tootepassi arendamine ja

kohandamine Tegevus 4: Hoonete energiatõhususe

ning hoonete ja rajatiste KHG

emissioonide alaste standardite

väljaarendamine ning uuendamine Tegevus 5: Kliimasäästlike

tüüplahenduste analüüs ja parima

praktika arendamine/säilitamine R, E 106 000 000 0 1 000 000 105 000 000

53

Energiatõhus

tänavavalgustus Olemasolev 72 933 72 933

Meetme tegevuse tulemusena

renoveeritud aastaks 2018 vähemalt 7

000 tänavavalgustuspunkti, aastaks

2020 vähemalt 14 000

tänavavalgustuspunkti ja aastaks 2023

vähemalt 22 000

tänavavalgustuspunkti. Kolme

taotlusvooruga toetati

tänavavalgustuse rekonstrueerimist 54

omavalitsuses. R, KOV 40 000 000 40 000 000 ÜF 40 MEUR

* ERF- Euroopa Regionaalarengu Fond, RRF- Taaste- ja vastupidavusrahastu, HKS- heitkogustega kauplemissüsteemi enampakkumistulud, MF-Moderniseerimisfond, ÜF- Ühtekuuluvusfond

54

Hoonete sektori KHG heitkoguste vähendamise mõju

Mõju ühiskonnale/sotsiaalne mõju

Hoonete rekonstrueerimine on regionaalne ja sotsiaalne ning elukeskkonda pikaajaliselt

kujundav meede. Hoonete rekonstrueerimisel tuleb lisaks otsesele hoonete energiakasutuse

vähenemisele arvestada ka muid olulisi tegureid, nagu energiaostuvõimetus, ligipääsetavuse

tagamine, hoonete ohutus, regionaalne tasakaal, asustuse ja taristu arenguga arvestamine jne.

Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia51 suurendab energiasäästu, soodustab

hoonetes tervislikku sisekliimat ja parandab hinnanguliselt 80% Eesti elanike elamis- ja

töötingimusi. Kodude ja töökohtade rekonstrueerimine ning kasutusest väljalangenud hoonete

lammutamine muudab hoonefondi ohutumaks, esteetiliselt kvaliteetsemaks, tervist

säästvamaks, paremini ligipääsetavaks kõikidele elanikkonna gruppidele.

Mõju tööhõivele

Hoonete rekonstrueerimise mahtude kasvu tagamiseks on vaja tööjõudu. Perioodidel, kus

uusehituse mahud ajutiselt vähenevad, tekib rekonstrueerimiseks rohkem võimalusi, kuid

uusehituse mahtude taastumisel kerkib taas esile ka tööjõu probleem. Samuti võib tekkida

tööjõupuudus rekonstrueerimise ettevalmistamise faasis – puudus tekib nt energiaaudiitoritest,

inseneridest, projekteerijatest ja tehnilistest konsultantidest. Kliimakindla majanduse seaduse

koostamiseks ellu kutsutud ruumiloome ja hoonete töörühma arutelude käigus tuvastati vajadus

renoveerimise ja hoonete süsinikujalajälje hindamise ekspertide koolitamise ning õppekavade

täienduste järele.

Uued tehnoloogilised lahendused võimaldavad protsesse kiirendada ja nõudluse suurenemisest

tingitud ehitusmaksumuse tõusu vähendada. Näiteks võimaldab tehaseline eeltootmine

tüüphoonete rekonstrueerimisel saavutada mastaabisäästu ja kiiremat rekonstrueerimistööde

protsessi. Tänu lühemale ajakulule ja kiiremale protsessile on võimalik sama tööjõu hulgaga

rohkem hooneid rekonstrueerida.

Süsinikuneutraalsele soojus- ja jahutusmajandusele ülemineku uuringu52 järgi soojus- ja

jahutussektori tööhõive mõnevõrra väheneb, mis on tingitud eelkõige küttevajaduse

vähenemisest. Tööhõive vähenemine vabastab tööjõudu muudeks ja tootlikumateks

tegevusteks ja soodustab ka seda, et hoonete renoveerimise nõudluse kiire kasvuga ei kaasneks

ületamatu tööjõupuudus.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Mõju ettevõtlusele

Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia kohaselt vajab rekonstrueerimist ~ 100 000

üksikelamut kogupindalaga 14 mln m2, ~ 14 000 korterelamut kogupindalaga 18 mln m2 ja ~

27 000 mitteeluhoonet kogupindalaga 22 mln m2. Nende mahtude puhul on arvestatud

olemasolevate hoonete arvu, juba rekonstrueeritud hoonete osakaalu ja prognoositavat

kasutusest väljalangevust. Tervikliku rekonstrueerimise juurutamine ja suuremahulise

renoveerimislaine käivitamine vajab aega, sest tegevustele on iseloomulik õppimisprotsess,

51 https://www.mkm.ee/media/155/download 52 https://www.sei.org/projects/susinikuneutraalsele-soojus-jahutusmajandusele-2050/

55

kvalifitseeritud tööjõu vajadus ning rekonstrueerimisele suunatud ettevõtete ja tootmise

tekkimine.

Hoonete rekonstrueerimisel on oluline mõju energeetikasektorile hoonete energiatõhususe

suurendamise ja lokaalse taastuvenergia laialdasema kasutuselevõtu kaudu. Täpsemalt,

vähenevad fossiilkütuste kasutus ja import ning kaugkütteettevõtete müügimahud, samuti

väheneb vajadus investeerida uutesse energiatootmisvõimsustesse. Hoonete väiksem

energiavajadus võimaldab rakendada taastuvenergialahenduste ja hajaenergeetika potentsiaali,

suurendada energiasõltumatust ja suurendada energiavarustuskindlust. Tiheasustuses on

lokaalsetest taastuvenergia lahendustest sobivaim tehniline lahendus päikesepaneelide

paigaldus elektri tootmiseks.

Ventilatsioonisüsteemideta hoonetes, kuhu rekonstrueerimise käigus paigaldatakse

mehaanilised soojustagastusega ventilatsioonisüsteemid, suureneb rekonstrueerimise

tulemusena elektritarve. Lisanduv ventilatsioonisüsteemide elektritarve on võimalik

kompenseerida päikesepaneelidega kohapealse elektritootmisega. Samuti üksikelamutes, kus

rekonstrueerimise tulemusena asendatakse senine ahiküte soojuspumbaga, hoone CO2

heitkogused rekonstrueerimise tulemusena suurenevad, kuna senine heitevaba puitkütus

asendatakse suure eriheitega elektriga. Lisanduvat elektrikasutust on osadel hoonetel võimalik

kompenseerida päikesepaneelide paigaldusega.

Rekonstrueerimise mahu suurendamiseks on vaja arendada tehnoloogilisi lahendusi. Seda nii

ehitustöödel kui ka ettevalmistöödel. Eeldusel, et uusehitiste maht püsib samal tasemel, on

kasutatavate tehnoloogiatega väga keeruline suurendada rekonstrueerimiste mahtu viis korda.

Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale

Küttehinnad langevad, mis on seletatav nii üleminekuga odavamatele tehnoloogiatele kui ka

mõne tehnoloogia kulude vähenemisega. Majapidamiste renoveerimiskulude kasv tervikuna on

suurem kui küttekulude vähenemine ning majapidamiste ostujõud langeb. Siiski tuleb meeles

pidada, et renoveerimine on vältimatu, kuna vanem hoonefond on amortiseerunud.

Praeguse hoonefondi täielikku rekonstrueerimist planeerides tuleb silmas pidada, et mingi osa

leibkondi ei ole suutelised rekonstrueerimist rahastama. Hoonete rekonstrueerimine nõuab ka

toetusmeetmete olemasolul omaniku rahalist panust ja madalama sissetulekuga leibkonnad ei

ole selleks võimelised. Majanduslikult ebakindlas olukorras olevad leibkonnad vajavad

energiasäästumeetmetes osalemiseks lisatoetusi.

Hoonete ohutuse tagamiseks võimaldab rekonstrueerimine viia hooned vastavusse tänapäevaste

ohutusnõuetega. Suure osa hoonefondi projekteerimisjärgne eluaeg on kas lõppenud või peagi

lõppemas, mistõttu vajavad kandekonstruktsioonid (nt rõdud, varikatused) remonti. Lisaks

konstruktsioonidele vajavad ohutuse tagamiseks uuendamist ka hoonete elektrisüsteemid ning

vee- ja kanalisatsioonitorustikud. Hoonete rekonstrueerimisel tuleb pöörata tähelepanu ka

hoone tuleohutusele (tuletõkkeuksed, tehnosüsteemide läbiviigud, gaasiseadmete ohutus,

paigaldatavate ventilatsioonisüsteemide seiskumine tulekahju olukorras jne). Hoonete

renoveerimise toetusmeetmetes peaksid kindlasti abikõlblikud olema hoone ohutuse

tagamiseks vajalikud tööd. Näiteks tuletõkkeuste paigaldus, korterites asuvate ruumiõhust

sõltuvate gaasiveesoojendite asendamine tsentraalse sooja vee süsteemiga, tuletohutuse

tagamiseks vajalik automaatika.

56

Regionaalse tasakaalu tagamiseks tuleb riiklike rekonstrueerimist toetavate meetmete puhul

anda eelis väljaspool Tallinna regiooni asuvatele piirkondadele. Toetusmeetmete ühetaolisel

turutingimuste jaotusel koonduvad toetused võimekamatesse piirkondadesse, mis võimendab

veelgi piirkondade erinevat arengut. Arenguseire Keskuse koostatud Eesti regionaalse

majanduse stsenaariumid53 toovad välja, et regionaalse majanduse toimimiseks peavad

piirkondades toimuma muutused ka elukeskkonnas – elamufondi rekonstrueerimine ja

uuendamine ning kvaliteetsete kontoripindade kättesaadavus. Lisaks tuleks rakendada muid

meetmeid, nagu eluaseme soetamise ja rekonstrueerimislaenude riigipoolne garanteerimine

väljaspool suuremaid linnu ning KOVi tasandi suurem kaasamine hoonete rekonstrueerimist

toetavates meetmetes.

§ 31. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid

Lõikes 1 sätestatakse tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkoguse mõiste. Tööstussektori

KHG heite hulka arvestatakse kasvuhoonegaaside heitkogused, mis pärinevad

põlevkiviõlitööstusest, tööstusprotsessidest, külmutusseadmetest ja ressursikasutusest ning

muus töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest.

2022. aastal oli kogu tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus 2 147 000 t CO2 ekv ehk

15% kogu Eesti heitkogusest, kusjuures põlevkiviõlitööstus moodustas sellest 1 563 970 t CO2

ekv ehk 73% ning muu töötlev tööstus kokku 583 030 t CO2 ekv ehk 27% kogu tööstussektori

heitkogusest.

Põlevkiviõlitööstuse KHG heitkoguste arvutamisel kasutatakse ettevõtete (Enefit Power AS,

VKG Oil AS, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ) edastatud andmeid, mida kvaliteedikontrolli käigus

võrreldakse ELi HKSi aruannetes esitatud andmetega. Töötleva tööstuse ja ehituse sektor

jaguneb raua- ja terasetööstuseks, mitteraudmetallide tööstuseks, keemiatööstuseks,

tselluloosi- , paberi- ja trükitööstuseks, toiduainetööstuseks, jookide ja tubakatööstuseks,

mittemetalliliseks mineraalitööstuseks ja muudeks tööstusharudeks. Andmed töötleva tööstuse

ja ehituse sektori kütuste tarbimise kohta saadakse Statistikaameti koostatud energiabilansist ja

lisaks jäätmestatistika andmed (jäätmete kogused, mida kasutatakse energeetilisel eesmärgil, nt

soojuse tootmiseks). Tööstusprotsesside arvutuste sisendiks on andmed kasutatud mineraalide,

kemikaalide ja teiste tootmise abiainete koguste kohta, mis saadakse ELi HKSi aruannetest ja

päringutega otse ettevõtetelt. Külmutusseadmetes kasutatavate fluoritud kasvuhoonegaaside

(F-gaaside) heitkogused pärinevad nii kaubanduslikest, kodumajapidamiste kui ka tööstuslikest

külmutusseadmetest. Arvutuste sisendiks kasutatakse andmeid fluoritud kasvuhoonegaase ja

osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate toodete, seadmete, süsteemide ja mahutite ning käitlemistoimingute registrist (nn FOKA register), erialaliitudelt, lisapäringud hooldefirmadelt,

joogitööstusettevõtetelt, tootjavastutusorganisatsioonidelt. Sisendandmed on kasutusel olevate,

kasutuselt kõrvaldatud, uute seadmete ning lisatud F-gaaside kogused hooldustel.

Tööstussektori kasvuhoonegaaside heite piiramist ei ole Eestis seadusega reguleeritud.

Tööstusettevõtete heitepiirväärtuste ja keskkonnakompleksloa muude nõuete määramiseks

kasutatakse parima võimaliku tehnika (PVT) nõudeid, mida uuendatakse tavapäraselt iga

kaheksa aasta järel. Praeguse seisuga PVT nõuded ja seega ka kompleksload CO2 heite

piirväärtuseid ei reguleeri, kuna enamik käitisi kuulub ELi HKSi.

53 https://arenguseire.ee/wp-content/uploads/2021/03/eesti-regionaalse-majanduse-stsenaariumid-2035.pdf

57

F-gaaside heitkoguste vähenemine toimub otsekohalduva Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2024/573 nõuete rakendamisega ettevõtete poolt. EL määrusega seatakse

mitmeid piiranguid F-gaaside kasutamisele ning vähendatakse järk-järguliselt turule lubatud F-

gaaside kogust, saavutades aastaks 2050 null koguse. Lisaks on mitmed turustamiskeelud kõrge

GWP-ga gaase sisaldavatele seadmetele. Turustamiskeelud suunavad ettevõtteid uut

alternatiivsetel külmaainetel põhinevat tehnoloogiat soetama. Peamised looduslikud

külmaained on süsihappegaas, ammoniaak ja süsivesinikud. Määruses on ka kõrge GWP-ga

külmaaineid sisaldavatele külmutusseadmete uue ainega hooldamise keelud, lubatud on ainet

süsteemi lisada, kui tegemist on uuesti ringlusse võetud külmaainega (olemasolevast seadmest

välja võetud ja puhastusprotsessid läbinud).

Tööstussektori heitkoguste vähendamise lisameetmetena pakub riik praegu mitmesuguseid

toetusi, mis kiirendavad kasvuhoonegaaside heite vähenemist:

• tööstusaladel taastuvelektri tootmise hoogustamine;

• energia- ja ressursiauditite tegemine;

• ressursitõhusate tehnoloogiate kasutuselevõtt;

• tootmisettevõtete ärimudeli muutus.

Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus kasvab prognooside kohaselt 3 457 000 t CO2

ekvivalendini aastaks 2030 ehk 61% võrreldes 2022. aastaga, kuid väheneb JJM

kohaldumisalas 2005. aastaga ehk baasaastaga võrreldes 13%. Tuleb tähele panna, et

tööstussektori KHG heitkogus on jagatud EL HKSi ja JJMi sektorite vahel ning jõupingutuste

jagamise määrus hõlmab ELi HKSi kuuluvate käitiste muid kasvuhoonegaase (CO2 läheb ELi

HKS arvestusse) ning tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest tekkinud heitkogust,

mistõttu JJM määruse alla kuuluv heitkogus on oluliselt väiksem kui kogu tööstussektori

heitkogus ning ka heitkoguse vähenemine on suurem. Sektori heitkoguse suurenemise peamine

põhjus on uue Enefit 280-2 põlevkiviõlitehase valmimine ning muu prognoositav töötleva

tööstuse kasv. Töötleva tööstuse eesmärk sisaldab puhvrit, et siia saaks tulla uut ja kaasaegset

tööstust. Selleks tuleb arvestada sisse ka teatud mahus heide, sest kogu tööstust kohe nullheitele

viia pole võimalik. Samal ajal on tööstuse eesmärki sisse arvutatud samavõrd olulisena ka see,

et seal tuleb heite vähendamiseks järk-järgult fossiilseid sisendkütuseid asendama hakata, nt

biometaani või vesinikuga.

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku tööstuse ja maavarade töörühma, kuhu olid kaasatud selle

valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude

protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 eeldab kõikide sektorite panust. Seetõttu

võetakse seaduses sarnane lähenemine nagu ELi kliimaeesmärkide puhul, kus ka ELi HKSi

kuuluvate ettevõtete heitkoguste vähendamise eesmärgid arvestatakse kliimaneutraalsuse

saavutamise eesmärgi sisse.

Eesti majanduses on oluline säilitada ja suurendada tehnoloogiamahuka ning töötleva tööstuse

rolli, olles seejuures atraktiivne sihtkoht uutele tööstusinvesteeringutele. Seejuures on tööstuse

kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks vaja investeeringuid seadmete energiatõhususse,

kütuste vahetusse ja tulevikus võib-olla ka süsiniku püüdmisse. Võttes arvesse ettevõtete

tootmisprotsesside ümberkujundamise (sh kütusevahetuse, energiatõhususe suurendamise ja

süsinikupüüdmise seadmete rakendamise) kapitalimahukat iseloomu, võivad osutuda

vajalikuks mitmesugused investeeringutoetused või muud toetavad meetmed. ELi tasandil on

58

seni olnud innovatsioonifond peamine rahastamisvahend tööstusprotsesside CO₂ heite

vähendamiseks ja uute tehnoloogiate arendamiseks. Kui energiatõhususe suurendamine ja

alternatiivkütuste kasutuselevõtt on juba praegu või muutub lähitulevikus ELi HKSi mõjul

kulutõhusaks, siis süsiniku püüdmise puhul ei osata veel hinnata, millal muutub tõhus ja

konkurentsivõimeline süsinikupüüdmise tehnoloogia ettevõtetele kättesaadavaks. Praeguseks

on ELi innovatsioonifondist toetatud 26 suure- ja väikesemahulist süsinikdioksiidi kogumise ja

säilitamise või kasutamise projekti ELis kokku enam kui 3,3 mld euroga, kuid Eestis veel ühtki

taolist projekti toetatud või ellu viidud ei ole.

Lisaks otsesele heite vähendamise kohustusele toob kliimapoliitika kaasa laiemaid muutusi, nt

rangemad keskkonnanõuded, tarneahela kontrolli vajadus, konkurents kolmandate riikidega,

jmt. Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste mõtestamiseks ning valdkondade

liikumiseks kliimaneutraalsuse suunas on kavas koostada ettevõtete, erialaliitude ja

Kliimaministeeriumi koostöös (ja teiste asjakohaste asutustega) tehnoloogia arengu ning

kliimaneutraalsuse saavutamise teekaardid. Teekaartide koostamisel hinnatakse, kuidas saab

fossiilkütustest loobumisel ja/või kliimaneutraalsuse saavutamisel tõsta tööstusharude

konkurentsivõimet ning arendada tehnoloogiaid, mis annavad riigile ja valdkondadele

konkurentsieelise. Teekaartides tuuakse välja sektori/tehnoloogia kasutuselevõtu spetsiifilised

probleemid ja trendid ning pakutakse välja tegevused nende lahendamiseks, sh regulatiivsed ja

võimalikud toetusmeetmed. Samuti tuuakse välja võimalused rahvusvahelise konkurentsivõime

suurendamiseks. Oluline on tagada, et teekaardid sisaldaks just ettevõtete vaadet ja ka nende

ettepanekuid avalikule sektorile, teisalt ka avaliku sektori tahet vastavaid muutusi ellu viia.

Tööstussektoris tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse eesmärk jagatakse:

- põlevkivitööstuse ja

- muu töötlevast tööstusest ning ehituses tarbitud kütustest pärineva heite vahel.

Eesmärgid seatakse põlevkivitööstusele ja muule tööstusele eraldi, et anda põlevkiviõli

tootmisele kui väga süsinikumahukale tootmisele selge trajektoor heitkoguste vähendamiseks.

Põlevkiviõlitööstus moodustas 2022. aastal ligi kolmveerandi kogu tööstuse heitkogustest.

Muus töötlevas tööstuses on heitkoguste piiramine samuti vajalik, selleks et negatiivset

keskkonnamõju vähendada ning energiatõhusust suurendada. Heitkoguseid mõjutavad

seejuures parima võimaliku tehnoloogia nõuded, keskkonnakomplekslubadega seatavad

tingimused ja kliimakindla majanduse seaduses sätestatud põhimõtted, mida tuleb lubade

väljastamisel arvesse võtta. Ühtlasi suunavad erasektori otsuseid investeeringute tegemisel ka

pankade laenutingimused, mis samuti võtavad arvesse kliima- ja keskkonnamõju.

Lõikes 2 jagatakse tööstussektoris tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärk

põlevkivitööstusest ja muus töötlevas tööstuses ning ehituses tarbitud kütustest pärineva heite

vahel ning lõike 3 punktides 1–3 sätestatakse põlevkivitööstusest tulenevate

kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040, võrreldes

2022. aasta heitkogustega järgmiselt:

1) heitkoguse kasv 2030. aastaks ei ületa 40%;

2) heitkoguse kasv 2035. aastaks ei ületa 12%;

3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 16%.

Töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest tekkivate KHG heitkoguste piiramisel on

2030. aasta heitkogusele lisatud puhver. Puhver on lisatud eesmärgil, et Eestisse saaks tulla uusi

tööstusettevõtteid. Seejuures on arvestatud, et nii olemasolev kui ka uus tööstus vähendavad

59

kasvuhoonegaaside heidet ning muud negatiivset keskkonnamõju keskkonnakomplekslubades

seatud tingimuste kohaselt. Seetõttu on lõike 4 punktides 1–3 töötlevast tööstusest ja ehituses

tarbitud kütustest pärinevate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärgid järgmised:

1) heitkoguse kasv 2030. aastaks ei ületa kahekordset 2022. aasta taset;

2) heitkoguse kasv 2035. aastaks ei ületa 62%;

3) heitkoguse kasv 2040. aastaks ei ületa 2022. aasta taset.

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

60

Tabel 4. Olemasolevad ja lisameetmed tööstussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

meede

olemasolev

või lisameede

Perioodi

2025-2030

keskmine

(t CO2

ekv)

Perioodi

2031-2040

keskmine (t

CO2 ekv)

Vastut

aja

(riik,

erasekt

or)

kogusumm

a

olemasolev

summa

(HKS +

riik_kaasfin

+ EL

fondid) riik KOV ERA olemas_allikas*

Tööstussektor Kokku 59 512 000 50 806 000 8 706 000 0 0

Olemasolev 59 512 000 50 806 000 8 706 000 0 0

Lisanduv 0 0 0 0 0

Olemasolev ja lisanduv 0 0 0 0 0

Ressursitõhusate

kliimasäästlike

tehnoloogiate

kasutuselevõtt Olemasolev

kaudne

mõju

kaudne

mõju

Investeeringu abil toetatakse ettevõtete

ressursitõhususe, sh energiatõhususe,

suurendamist keskendudes eelkõige

alakasutatud bioressursi väärindamisele.

Nõuded taotlusele: ressursitootlikus

suureneb, innovaatilisus, KHG heite

vähenemine, kuluefektiivsus. R, E 24 000 000 24 000 000 RRF 24 MEUR

Tootmisettevõtete

ärimudeli muutus Olemasolev

Kaudne

mõju

Kaudne

mõju

Tööstus- ja mäetööstusettevõtja saab

toetuse abil välja selgitada ettevõtte

rohevõimekuse hetkeolukorra ning avastada

ja juurutada kestlikke viise tootmise

toimepidavuse tagamiseks. R, E 17 412 000 8 706 000 8 706 000 RRF 8,706 MEUR

Tööstusaladel

taastuvelektri

tootmise

hoogustamine Olemasolev

Kaudne

mõju

Kaudne

mõju

Eeldab seda , et tööstusel on

taastuvenergiaseade, mida ta tahab võrku

ühendada. Pole ka mõtet võrguga ühendada,

kuna võrku müümine on võrgutasude tõttu

kallis. Sihtrühm on töötlev

tööstus/mäetööstus. E 9 100 000 9 100 000

RRF 9,1 MEUR

(jääk 0,6 MEUR)

Investeeringute

toetamine uute

tehnoloogiate

kasutuselevõtuks Olemasolev

Kaudne

mõju

Kaudne

mõju

Toetatakse KHGd vähendavaid

investeeringuid tööstuses, valdkond võib

olla ka: mäetööstus, energeetika,

veevarustus, jäätmed. Põhitegevus peaks

olema tööstus. R, E 9 000 000 9 000 000 EL HKS 9 mln

Maagaasi

asendamine

taastuvkütustega

töötlevas tööstuses Lisanduv 29 600 29 600

20% ulatuses (tööstus tarbib 536 TJ

taastuvkütuseid aastas maagaasi asemel) E 0 0

Põlevkivist kütuste

tootmise lõpetamine Lisanduv 0 140 757

Põlevkivist kütuste tootmise lõpetamise osas

eraldi investeeringuid ei ole. KHG R, E 0 0

61

hinnangutes arvestatud 2040.a 10% heidega

2022. aastast õlitootmissektorile

süsinikusidumistehnoloogia rakendamisel

teiste KHG katmiseks. 2022.a heide oli

1,56Mt

* RRF- Taaste- ja vastupidavusrahastu, HKS- heitkogustega kauplemissüsteemi enampakkumistulud

62

Tööstussektori KHG heitkoguse piiramise mõju

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Mõju ettevõtlusele

Kuigi Eesti töötleva tööstuse tootmismaht ja ka kasvuhoonegaaside mahukus on aastatel 2020

kuni 2022 kukkunud võrreldes eelnevate aastatega, siis uute tööstusettevõtete huvi Eestisse

tulla on suur. EASi ja KredExi ühendasutuse välisinvesteeringute keskuse hinnangul kuuluvad

uute võimalike ettevõtete ja projektide hulka süsinikuneutraalne vesiniku ja selle derivaatide,

sh metanooli tootmine, tuugenite ja nende tarvikute tootmine, biokütuste, biosöe ja paberi

tootmine, haruldaste muldmetallide põhine püsimagnetite tootmine, hüdrometallurgia tehas,

elektroonikatoodete ja kaablite tootmine, plastijäätmetest kütuse tootmine, süsinikuneutraalne

tsemenditootmine, vertikaalne põllumajandus, sporditehnoloogia ja kaitsetööstus. Lisanduvad

tööstusettevõtted on küll eeldatavasti väiksema kasvuhoonegaaside heitega, kuid ei pruugi

lähiaastatel siiski päris heiteta olla. Seetõttu on seadusega seatud eesmärk, et tööstussektori

KHG heitkogus võib kasvada aastani 2030 kahekordseks, et teha ruumi uuele tööstusele, kuid

seejärel peab tööstuse KHG heitkogus hakkama järk-järguliselt vähenema. Tööstussektori

heitkoguse kasvu lubamine aastaks 2030 võimaldab soodsamat ärikeskkonda eelkõige neile

ettevõtetele, mis tegutsevad keemia-, metalli- ja puidutoodete ning elektriseadmete tootmisega,

mis on praegu Eesti kõige suuremad CO2 heite tekitajad töötleva tööstuse sektoris.

Välisinvesteeringute keskuse prognoosi järgi on lisanduvate ettevõtete koguinvesteering 5,8

mld eurot, millest ehituse ja käitamisega seonduv maksutulu on umbes 30% ehk 1,74 mld eurot.

On ebatõenäoline, et kõik nendest projektidest realiseeruvad, aga prognoos annab hinnangu,

mis oleks selliste projektide võimalik kogumõju.

Tööstusettevõtetes tekkiv CO2 heide on tulevikus ka täiendav ärivõimalus CO2 püüdmise ja

kasutamisena. Euroopa Komisjoni teatis 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta ja sellega koos

esitatud süsinikuhaldamise teatis prognoosivad, et 2040. aastaks on võimalik Euroopa Liidus

vähemalt 250 mln t CO2 aastas kinni püüda. Tööstussektorites, kus heitkoguste tekkimise

vältimine on keeruline (hard-to-abate sectors), nähakse lahendusena just tehnoloogilist CO2

püüdmist. Praegu on nende lahenduste tehnoloogiline valmisolek siiski veel väike ehk teisisõnu

neid pole skaleeritud ja võetud kommertslikult kasutusele. Samuti puudub teadmine nende

tehnoloogiate töökindlusest ning kõigist kaasnevatest kuludest. CO2 püüdmise tehnoloogiad

vajavad suures koguses energiat, mistõttu enne taastuvenergia laialdast ja konkurentsivõimelise

hinnaga kättesaadavust ei ole selliste tehnoloogiate kasutusele võtmine mõistlik.

Mõju ühiskonnale

Mõju tööhõivele

Välisinvesteeringute keskuse hinnangul võiks projektide mõjul Eestisse tulla kuni 4000 uut

töökohta. Nutikate välisinvesteeringute uuring54 näitab, et välisomanduses olevate ettevõtete

palgatasemed on keskmiselt kõrgemad kui Eesti kapitalil põhinevatel ettevõtetel, samuti on

välisomanduses olevad ettevõtted rohkem ekspordile orienteeritud ning nende tootlikkus on

suurem. 4000 uue töökoha hinnanguline panus riigieelarvesse igal aastal oleks seega ligikaudu

60 mln eurot.

54 https://skytte.ut.ee/sites/default/files/2022-05/Nutikad-v%C3%A4lisinvesteeringud.pdf

63

Mõju põlevkivitööstusele

Maapõueseaduse täiendamise seadusega sätestati põlevkivi kaevandamiseks antavate

keskkonnalubade menetluste tähtajaline peatumine, kuni 2026. aasta 1. jaanuarini peatuvad

põlevkivi kaevandamisloa andmise või muutmise, sh mäeeraldise laiendamise taotluse

menetlused. Kliimakindla majanduse seaduse § 61 kohasel muudetakse maapõueseadust ja

sätestatakse selles regulatsioon, mille kohaselt alates 2026. aasta 1. jaanuarist uusi maavara

kaevandamise lube antakse ja kehtivaid lube laiendatakse (üksiku juba ka 435SE kavandatud

erandiga) põlevkivi kaevandamiseks ainult selliste põlevkivikeemia või muude toodete

tootmise eesmärgil, mida ei kasutata lõpp-produktina kütuse ega energiakandjana. Lõige

jõustub 1. jaanuaril 2026 ja neid kaevandamisloa taotlusi, mis on taotlejale tagastatud, ei võeta

2026. aasta 1. jaanuarist enam elektritootmise või põlevkiviõli tootmise eesmärgil uuesti

menetlusse.

Loa andjale (Keskkonnaametile) on kolm ettevõtet esitanud taotlused põlevkivi

kaevandamiseks nii uutele mäeeraldistele kui ka lubade muutmiseks, sh mäeeraldiste

laiendamiseks. 2024.aasta veebruarikuu seisuga on menetluses 12 kaevandamise loa taotlust

või muutmise taotlust. Igas taotluses on taotletava põlevkivivaru kogus 70–160 mln t, mille

kaevandamisõigus pikendaks ettevõtte õigust maavara kaevandada kuni 30 aastaks.

Uutele aladele taotletakse kokku 683 mln t põlevkivi varu kaevandamise õigust, lisaks kehtivate

lubadega alade laiendamiseks 98 mln t.

Uute mäeeraldiste loataotluse on esitanud kaks ettevõtet nelja mäeeraldise saamiseks.

Taotlustes on kokku 682,548 mln t põlevkivivaru:

1) VKG Kaevandused OÜ taotlused Seli (150,286 mln t, millest aktiivse tarbevaru kogus on

32 275 mln t ning passiivse tarbevaru kogus 118,011 mln t), Oandu (160,710 mln t passiivne

tarbevaru) ja Sonda (80,533 mln t aktiivne tarbevaru) mäeeraldisele, kokku 391,529 mln t;

2) Enefit Power ASi taotlus Estonia II mäeeraldisele, kokku 291,019 mln t, millest 144,071 mln

t on aktiivne tarbevaru ja 133,463 mln t kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistatud

põlevkivivaru (20.04.2020.a käskkiri nr 1-2/20/205) ning passiivset varu 13,484 mln t.

Mäeeraldise laiendamiseks on loa muutmise taotlused esitanud kolm ettevõtet, taotlustes on

kokku ca 98, 448 mln t põlevkivi aktiivset varu:

1) VKG Kaevandused OÜ, Ojamaa mäeeraldise laiendamine 10,091 mln t, millest 693 000 t on

aktiivne reservvaru;

2) Enefit Power AS, Sirgala karjääri laiendamine 16,357 mln t aktiivset tarbevaru;

3) Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, Sonda II põlevkivikaevanduse mäeeraldisele, 72 mln t aktiivset

tarbevaru (lisaks 4000 t aktiivset reservvaru).

Lisaks on menetluses loa muutmised, mida eelnõu ei piira: Uus-Kiviõli (Enefit) ja Uus-Kiviõli

II, Ojamaa kaevanduse laiendamist (kuni 10 mln t, VKG), Põhja-Kiviõli II (KKT), Narva

karjäär (Enefit).

Kõikidel ettevõtetel on sõltumata uute kaevandamislubade andmata jätmisest olemas piisav

põlevkivivaru kehtivate kaevandamislubade alusel kokku kuni 247 mln tonni (2023 septembri

seisuga) (Enefit 173 mln t, VKG 62 mln t, KKT 9 mln t, Heidelberg 2 mln t). Keerulisem on

olukord nendel ettevõtetel, kellel on kehtiva loaga varu kogus väiksem ja eelnõu piirab varu

juurde saamist. Kuid ka nt Kiviõli Keemiatööstusel on olemas 9 mln t põlevkivi varuks ja sellest

jätkub kuni viieks aastaks.

64

Seaduse rakendamine toob kaasa nii ajalise kui ka rahalise kulu, nt KMH koostamisega seotud

lepinguliste kohustuste kujul. KMH teostamise kulud on väga erinevad sõltuvalt tööde mahust

ja keerukusest, lisaks on kulud keskkonnauuringute või -seire teostamiseks. KMH hankimise

kulud võivad jääda suurusjärku 50 000 – 300 000 €.

Mõju riigi ja kohalike omavalitsuste tulule

Maapõueseaduse täiendamise seaduse jõustumisel ei ole eelduslikult mõju kaevandamise ja

mäeeraldise paiknemise asukoha kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasile ega ka

riigituludele, kuna menetluste peatumine on ajutine (2025.a lõpuni) ja mõju ettevõtete

majandustegevusele sellel ajaperioodil ei ole eeldatavalt suur. Kuivõrd aladel, kus on täna

kehtivad põlevkivi kaevandamise load, jätkub eelnõukohasel üleminekuperioodil põlevkivivaru

(analüüsitud seaduse täiendamise seletuskirjas lk 12–16).

Pikemas perspektiivis avaldub põlevkivisektori kahanemise tõttu mõju nii riigieelarvele kui ka

KOV eelarvetele. Põlevkivitööstus maksab kõiki keskkonnatasu liike ja 2023.a laekus

põlevkivitööstusest kokku 70 mln eurot: vee erikasutustasu 8 mln eurot, maavarade

kaevandamisõiguse tasu 42,2 mln eurot, jäätmete kõrvaldamise tasu 17,3 mln eurot,

õhusaastetasu 2,1 mln eurot ja veetaastetasu 1,0 mln eurot. Põlevkivitööstuse keskkonnatasud

moodustavad 70% kõikidest keskkonnatasudest.

Mõju KOVidele on peamiselt kaevandamisõiguse- ja vee erikasutusõiguse tasude laekumise

vähenemisega seoses. Keskkonnatasude seaduse kohaselt laekuks KOVidele iga kaevandatud

põlevkivitonni kohta vähemalt 0,275 eurot ning karjääridest väljapumbatava vee eest 3,82 ja

kaevandustest väljapumbatava vee eest 10,65 eurot 1000 m3 kohta. Lisaks makstakse ka tasu

põlevkivi termilise töötlemise asukoha KOVile.

Kui ei saa väljastada uutele mäeeraldistele (Estonia II, Oandu, Sonda, Seli) põlevkivi

kaevandamise luba, tuleb arvestada mõjuga nii riigi kui ka KOVide tulubaasile. Nimetatud

aladel on kokku 683 miljonit tonni põlevkivi, mille eest laekuks riigile kokku ligikaudu 2,02

miljardit eurot maavara kaevandamisõiguse tasu (ca 30 mln kuni 130 mln eurot aastas). Lisaks

on mäeeraldise laiendamiseks esitatud loa muutmise taotlused, kus on kokku ca 98 mln t

põlevkivi varu, mille eest laekuks ligikaudu 291 miljonit eurot. Arvestatud tasumääraga 2,96

€/t, mis on 2020-2024.a I ja II kvartali keskmine. Kaevandamisõiguse tasu laekumine jaotub

aastate peale ja selle suurus aastas sõltub kaevandamise kogusest ja tasumäära suurusest (seotud

1% väävli sisaldusega raske kütteõli Rotterdamis koteeritud hinnaga). Kaevandusest

väljapumbatava vee erikasutustasu tasu laekumine on hinnatud ligikaudu 12 mln €/a (2023.a

oli 8 mln €) nimetatud uutel mäeeraldistel.

Nimetatud loataotlused uutele mäeeraldistele paiknevad Lüganuse valla (Oandu, Sonda, Sonda

II), Alutaguse valla (Estonia II, Seli), osaliselt ka Vinni valla (Oandu, Sonda) aladel. Analüüsi

„Ida-Virumaa majanduse ja tööturu kohandamine põlevkivitööstuse vähenemisega“ (2020. a,

SA Poliitikauuringute Keskus Praxis) järgi moodustab kaevandamisõiguse ja vee erikasutustasu

tuludest Alutaguse vallal 42%, Narva-Jõesuu linnal 11% ja Lüganuse vallal 4%, mis võib

kahanemise korral ohtu seada omavalitsuste teenuste pakkumise võimekuse. Seejuures

Keskkonnaameti andmetel laekus 2022. aastal Alutaguse vallale 4,75 miljonit eurot, Narva-

65

Jõesuu linnale 1,78 miljonit eurot kaevandamisõiguse ja vee erikasutustasu aga ka jäätmete

ladestamistasu. Samuti laekub osa füüsilise isiku tulumaksust kohaliku omavalitsuse üksustele

– 2019. aastal maksid Ida-Virumaa põlevkivisektori töötajad tervikuna 18,3 miljonit eurot

tulumaksu, mis moodustab viiendiku maakonna tulumaksust.

Seetõttu tuleb pikas perspektiivis, põlevkivisektori kahanemisel, nende tulude mittelaekumiste

mõjudega arvestada. Samas on ka keskkonnatasude süsteem pidevas arendamises, kus on

eesmärgiks nii loodusvarade kasutamisega seotud kahjulike mõjude vähendamine kui ka

toetava majanduskeskkonna loomine kohalikele kogukondadele. Üheks KOVide tulubaasi

positiivselt mõjutavaks näiteks on 1. juulil 2023. jõustunud tuulikutasu, mida makstakse uute

tuulikute naabruses elavatele inimestele ja kogukondadele. Maismaatuulikud toovad mõjualas

elavatele inimestele maksimaalselt aastas kuni kuue alampalga suuruse sissetuleku. Maismaa

tuuleparkidelt kogutud tasud jaotatakse hüvitisteks kohalikele omavalitsustele ning tuulikute

lähistel asuvatele majapidamistele. Kui tuulik alustab tööd, sõltub tasu suurus eelmise kvartali

elektri börsihinnast ja tuulikuga toodetud elektrienergia mahust. Ehitusjärgus makstakse

tuulikute eest kümnendik kehtivast tuulikutasust.

§ 32. Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise

eesmärgid

Lõikes 1 esitatud kirjelduse kohaselt arvestatakse jäätmemajanduse sektoris tekkiva heitkoguse

hulka jäätmete ladestamisel, jäätmete põletamisel ilma energia taaskasutuseta ja lahtisel

põletamisel tekkiv KHG heide. Heitkoguste arvutuste peamine sisend KHG inventuuris on

jäätmestatistika: ladestatud jäätmete kogus (v.a inertsed jäätmed, sh ladestatud põlevkivituhk)

ja põletamine ilma energia taaskasutuseta, lisaks prügilagaasi kogus, mis prügilatest kogutakse

ja taaskasutatakse või põletatakse leegis ning kompostitud jäätmete kogus jäätmestatistikast.

Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste

jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest,

jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat

kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas

panus heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada,

on liikmesriikide otsustada.

Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega

reguleeritud. Valdkonna arengut suunab riigi jäätmekava aastateks 2022–2028, mis kaudselt

mõjutab sektori kasvuhoonegaaside heidet. Jäätmekava koos kavandatava olmejäätmete

reformiga sisaldavad palju olulisi meetmeid, mis panustavad jäätmetekke vältimisse ja jäätmete

ringlussevõtu edendamisse ning mille rakendamisel on sektori kasvuhoonegaaside heite

vähendamisele positiivne mõju. Suur mõju on nt äsja jõustunud biojäätmete tekkekohal

kogumise kohustusel.

Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite

vähenemisele, on järgmised:

• ladestatavate biolagunevate jäätmete koguse vähenemine;

• jäätmematerjalide korduskasutusse ja ringlusse võtmise mahu suurendamine;

• jäätmetekke ennetamise ja vähendamise propageerimine.

Olemasolevate meetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

66

Tabel 5. Olemasolevad meetmed jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

meede

olemasolev

või

lisameede

Perioodi

2025-

2030

keskmine

(t CO2

ekv)

Perioodi

2031-

2040

keskmin

e (t CO2

ekv) vastutaja kogusumma

olemasolev

summa (HKS

+ riik_kaasfin

+ EL fondid) riik KOV ERA

olemas_allikas

(ÜF-

Ühtekuuluvusfo

nd)

Jäätmed Kokku 231 000 000 113 000 000 0 118 000 000 0

Olemasolev 231 000 000 113 000 000 0 118 000 000 0

Jäätmetekke vähendamine ja

ringmajanduslike

majandusmudelite

soodustamine Olemasolev 6 000 6 000

Jäätmeteke inimese

kohta 4000 kg aastal

2028 ja ringleva

materjali määr 25%

aastal 2028 R, KOV, E 231 000 000 113 000 000 118000000

ÜF 231 MEUR

(millest 113

MEUR riigi

panus ja 118

MEUR

KOV/erasektori

panus)

67

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku ringmajanduse töörühma, kuhu olid kaasatud selle valdkonna

eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude protokollid

ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Jäätmemajanduse valdkonna otsese kasvuhoonegaaside heite, mis hõlmab peamiselt

biojäätmete ladestamisest tekkivat heidet, vähendamise potentsiaal on võrreldes baastasemega

suur ning prognoos juba olemasolevate või kavandatavate meetmete rakendamise korral on

positiivne. Jäätmetest biogaasi tootmine on küll kitsas vaates kordades positiivsema mõjuga kui

kompostimine, kuid viimast tuleb võrrelda ka mineraalse väetise valmistamise ja kasutamise

mõjuga, mis kajastub kasvuhoonegaaside inventuuris põllumajandussektori heitena.

Tõenäoliselt on jäätmemajanduses tulevikus kasvav võime otsest heidet veelgi vähendada nt

süsinikdioksiidi püüdmise tehnoloogia ja prügilametaani lagundavate biofiltrite

kasutuselevõtuga.

Veel puudub teadmine kogu valdkonna mõjust kasvuhoonegaaside heitele ja heite vähendamise

potentsiaalist ringmajandusele ülemineku korral. Seda potentsiaali on praeguse info pinnalt

keeruline mõõta, sest see sõltub iga teise valdkonna valmidusest ringmajandusse panustada

ning selle mõju kajastub kasvuhoonegaaside inventuuris teiste sektorite all. Näidetena võib tuua

transpordis sõidujagamisteenuste laialdasema kasutamise; ehituses olemasolevate ehitiste

eelistamise uusehitusele ja targema materjalikasutuse; tööstuses toodete eluea pikendamise,

parandamiskultuuri edendamise ning pakendite ja üleüldise jäätmetekke vähendamise.

Tööstusjäätmete puhul on väga oluline tagada õiguslik paindlikkus selliselt, et ühe ettevõtte

jääkmaterjali, kõrvalsaadust või jäädet oleks lihtne teisel ettevõttel toormena kasutusele võtta,

samuti peab lihtsustama ja kiirendama uute tehnoloogiate katsetamiseks loamenetlusi.

Vähesema kasvuhoonegaaside heitega toodetele tuleb luua turg, mis eeskätt tähendab riigi

eeskuju ja nõudluse suurendamist riigihangete kaudu. Oluline on ka riigi rajatav usaldusväärne

inforuum jääkmaterjalide kohta ning riigi toetused uute käitlusvõimekuste rajamisel.

Lõikes 2 sätestatakse jäätmemajandussektori eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040

järgmiselt:

1. 2030. aastaks –29% võrreldes 2022. aastaga ehk –36% võrreldes 1990. aastaga:

2. 2035. aastaks –40% võrreldes 2022. aastaga ehk –46% võrreldes 1990. aastaga;

3. 2040. aastaks –47% võrreldes 2022. aastaga ehk –52% võrreldes 1990. aastaga.

Eesmärke on Kliimaministeeriumi hinnangul võimalik täita olemasoleva jäätmekava ja

kavandatava olmejäätmete reformi elluviimisega. Töörühma arutelude käigus pakuti välja

ligikaudu 30 lisameedet, mille mõju hindamiseks on vaja koguda lisaandmeid ja mille

mõjuhinnangud valmivad 2024. aasta jooksul. Kuna jäätmemajandussektoris on juba

olemasolevate meetmetega prognoosi järgi võimalik täita sektori 2030. aasta KHG heite

vähendamise eesmärki, ei ole lisameetmete rakendamine lähitulevikus kriitilise tähtsusega.

Jäätmesektori KHG heitkoguse vähendamise mõju

Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Jäätmemajandussektori KHG heite vähendamise eesmärkide saavutamisel sh jäätmete järk-

järgulisel ladestamise vähendamisel prügilatesse on vajalik, et vältida kahjulikku mõju inimese

tervisele ja keskkonnale ning tagada majanduslikult väärtuslike jäätmematerjalide järkjärguline

68

ja tõhus taaskasutusse võtmine jäätmete nõuetekohase käitlemise kaudu ja kooskõlas

jäätmehierarhiaga. Kuna jäätmesektoris on ladestamine üheks oluliseks KHG-de heite allikaks

ja selle mahu järjepidev suurendamine põhjustab elukeskkonnale häiringuid, siis on oluline

ladestamist vähendada. Tagatud peab olema, et jäätmeid võetakse ringlusse või taaskasutatakse

muul viisil ning vähenema peab ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks sobivate jäätmete

ladestamine prügilasse.

Jäätmetekke vähendamine inimese kohta 4151 kg-ilt 4000 kg-le toob kaasa muudatused

tarbimisharjumustes. Tänu elanikele koostatud suunistele ja kampaaniatele, mis innustavad

inimesi vähendama tarbimist, eriti ühekordseid ja kergesti riknevaid/katkiminevaid tooteid,

võib keskmine elanik olla motiveeritud ostma läbimõeldumalt ja eelistab kestlikumaid tooteid.

Samuti võib erinevate toodete omamise vajadus väheneda ning tooteid hakatakse üha rohkem

jagama (nt raamatud, tööriistad, tõukerattad, autod jm). Tõenäoliselt muutuvad populaarsemaks

korduvkasutatavad, ökoloogilised ja pikema kasutusajaga tooted, mis võivad alguses olla

kallimad, kuid pikemas perspektiivis säästavad raha ja vähendavad jäätmeid ning on

keskkonnasõbralikumad.

Ringleva materjali määra suurendamine 17%lt 25%le tähendab suuremat keskendumist

jäätmematerjalide ringlusse suunamisele. Tõenäoliselt muutuvad jäätmete liigiti kogumise

nõuded rangemaks, mis võib tähendada, et elanikud peavad sellele igapäevaselt rohkem

tähelepanu pöörama. See võib olla ajamahukam ja vajada uusi oskusi, kuid lõpuks vähendab

see jäätmeid, mida suunatakse lõppladestusse. Jäätmete liigiti kogumise ja vähendamise

süsteemid võivad tuua muutusi igapäevasele rutiinile, näiteks kohustus viia teatud jäätmed

kogumispunktidesse, mida võib algselt tajuda ebamugavana, kuid pikemas perspektiivis aitab

see kaasa jäätmete ringlussevõtule ja puhtama keskkonna loomisele. Jäätmevood muudetakse

ühetaoliseks ning neid materjalivooge on kergem ringlusse võtta.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Vähenenud jäätmete teke võib kaasa tuua väiksemaid jäätmekäitluskulusid, mida kohalikud

omavalitsused ja jäätmekäitlusettevõtted võivad tarbijale üle kanda, väiksema mahu

liigutamine võib olla odavam. Samas lähi perspektiivis on jäätmekäitluskulud tõenäoliselt

kasvutrendis, sest jäätme kogumise taristu vajab ulatusliku täiendamist ja seni ei ole teenus

sisse arvestanud keskkonnale tehtud kahju ulatust ning ressursse on ulatuslikult raisatud. Kuid

jäätmete vähendamine ja korduvkasutamine võib pikas perspektiivis tarbijale siiski raha säästa.

Ressursside säästmine hoiab tõenäoliselt ka elukeskkonda ning suurendab ressursi sõltumatust

ja konkurentsivõimet.

Lisaks võib ringlussevõtuga seotud tööstuste kasv ja jätkusuutlikud ettevõtted luua uusi

töökohti, pakkudes majanduslikke võimalusi. Ringsete ärimudelite kasvu panustab ka elanike

soov pikendada toodete eluiga ja tootelt teenusele üleminek. Elanikud võivad leida üha rohkem

uusi võimalusi töötada keskkonnasõbralikes valdkondades.

Mõju riigi ja kohalike omavalitsuste tuludele

Vastavalt jäätmeseaduse ja pakendiseaduse ning teiste seaduste eelnõu mõjuanalüüsile55

suurenevad tavajäätmete kõrvaldamise saastetasumäära tõstmise ja jäätmete energiakasutuse

55 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2024- 11/Lisa%201.%20M%C3%B5juanal%C3%BC%C3%BCs.pdf

69

otstarbel põletamise maksustamisega 2026. a riigieelarvesse laekuvad riigi tulud kokku ca 25

miljonit eurot, sh 15 miljonit eurot jäätmete energiakasutuse tasu ja 10 miljonit eurot jäätmete

kõrvaldamise saastetasu ehk ladestustasu. Järgnevatel aastatel see tulu järjest väheneb, sest üha

rohkem tavajäätmeid suunatakse ringlusse ja vähem põletusse ning ladestamisele. Eeldusel, et

olmejäätmete ladestusmaht väheneb Soome ja Rootsi analoogia põhjal 1 protsendini

jäätmetekkest, jääb olmejäätmete ladestustasu tulu alla poole miljoni euro. Põletustasu tulu

2026. aastal võib prognoosida 11 mln ja alates 2030. aastast 9 mln eurole juhul, et põletustasu

selle aja jooksul ei tõuse.

Jäätmevoogude väärindamisele spetsialiseerunud tööstussektorite laienemine toob riigile

täiendavaid tulusid, aidates tugevdada Eesti majanduse maksutulu baasi. Kuna eri

jäätmeliikidel on erinev majanduslik potentsiaal ja väärindamistasemed, esitatakse siin

üldistatud hinnang maksutulude ning majanduskäibe kohta.

§ 33. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise

eesmärgid

Lõikes 1 määratletakse põllumajandussektori heitkogus. Põllumajandussektori heitkoguse

hulka arvestatakse põllumajandusmaal tekkiv, maaharimisest ja loomakasvatusest ning

põllumajanduses kasutatavatest kütustest tekkiv KHG heide. Loomadelt tulevad heitkogused

arvutatakse soolesisesest fermentatsioonist (CH4) ning sõnnikukäitlusest (CH4, N2O).

Põllumajandusmaade kategooria heitkoguste arvutuste sisendiks on loomade arv,

põllukultuuride kogused, piimatoodangu kogused ning sünteetiliste lämmastikväetiste kogused

(Statistikaamet), piima tootlikkus, piima rasva- ja valgusisaldus, eri tõugu piimalehmade

populatsioon ja vasikate saamine (Jõudluskontrolli Keskus), sõnnikukäitlussüsteemide jaotused

(KOTKAS), haritavate turvasmuldade pindala, komposti ja olmereovee puhastussette kogused,

põllule laotatud komposti kogused, mulla orgaanilise aine mineraliseerumine, sõnnikukäitluse

käigus vabaneva NH3, NOx ja N2 heitkogused ja keskmised talvekuude õhutemperatuurid

(KAUR), samuti kasutatud lubiväetiste kogused (Statistikaamet) ning kasutatud karbamiidi

kogused (väetiste tootjate-edasimüüjate andmed).

Kliimakindla majanduse seaduses arvestatakse põllumajandussektori heitkogustena ka

põllumajandusmaal (rohumaadel, põllumaadel) tekkiv heide või sidumine, mis on ELi

kasvuhoonegaaside arvestuses vaid LULUCFi sektoris. See suunab põllumajandussektorit

põllumajanduslikest tegevustest pärinevat heidet vähendama, meetmeid planeerima ning

rakendama. Seega on põllumaa ja rohumaa Kliimakindla majanduse seaduse kategooriate

jaotuse mõistes mõlemas sektoris, kuid EL õigusaktide (JJM ja LULUCF määrus) ja

rahvusvahelise inventuuri aruandluse järgi on need vaid LULUCF kategoorias. Kliimakindla

majanduse seaduse põllumajanduse eesmärgi täitmist arvestatakse edaspidi koos põllu- ja

rohumaaga, ehk kategoorias "põllumajandus sh lulucf". Põllumaa kategooria hõlmab

põllumaid, püsikultuure, pikaajalisi kultuurrohumaid ning põllumajanduslikust kasutusest

kõrvale jäänud maid, millel on veel säilinud haritava maa tunnused. Rohumaa alla kuuluvad

peamiselt looduslikud ja pool-looduslikud rohumaad ning põõsastikud. Seejuures kogu

väetamisest tulenev N2O heidet võetakse nii Kliimakindla majanduse seaduses kui KHG

inventuuris arvesse põllumajandussektoris kuni ei ole andmeid väetamiste kohta teistes

maakategooriates. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste

jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest,

jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat

kasvuhoonegaaside heitkogust 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus

heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada, jääb

70

liikmesriikide otsustada. Riigile on eesmärk seatud ka LULUCF määrusega LULUCFi

sektoris, kuhu kuulub kasvuhoonegaaside heide ja sidumine põllumaalt ja rohumaalt.

Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis õiguslikult

reguleeritud. Valdkonna arengut suunab „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava

aastani 2030“ (PõKa), mille eesmärk on, et Eesti toit on eelistatud, keskkond ja elurikkus on

hoitud, toidusektori ettevõtted on edukad ning maa- ja rannakogukonnad on elujõulised. PõKa

tulemuslikkuse hindamise mõõdikud on mh kasvuhoonegaaside heide põllumajandustoodangu

väärtuse kohta ning põllumajandusmaa orgaanilise süsiniku varu säilitamine.

Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena põllumajandussektori kasvuhoonegaaside

heitkogus ei vähene. Prognoosi kohaselt suureneb põllumajandussektori kasvuhoonegaaside

heitkogus ca 2,5 mln t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ja püsib stabiilsena aastani 2040.

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus Regionaal-

ja Põllumajandusministeerium kokku kestliku toidusüsteemi töörühma, kuhu olid kaasatud

selle valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid,

arutelude protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Jõupingutuse jagamise määruse üldeesmärgi ehk 24% võrra heite vähendamise ülekandmine

põllumajandussektorile pole realistlik loomade arvu ja kasutuses oleva põllumaa olulise

vähendamiseta. Mõlemal juhul tooks see kaasa negatiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke

mõjusid, nagu sektori koguväärtuse ja ekspordiväärtuse oluline vähenemine, sissetulekute

langus, töökohtade kadu ja toiduga isevarustatuse vähenemise.

Eesmärkide seadmise ja lisameetmete väljatöötamise juures tuleb hinnata meetmete koosmõju.

Kuna Eesti loomkoormus on üks ELi väiksemaid, siis nt loomade arvu vähendamine võib

piirata ühtlasi mineraalväetiste kasutamise vähendamist, kuna selleks on vaja muu hulgas

suurendada orgaaniliste väetiste, sh loomasõnniku kasutamist. Orgaaniliste väetiste kasutamine

on oluline ka muldade süsiniku sidumise võime suurendamiseks.

Kõigi potentsiaalsete lisameetmete mõju ei ole alusandmete või metoodika puudumise tõttu

võimalik veel kvantifitseerida ja kasvuhoonegaaside inventuuris arvestada. Need meetmed on

nt taastava põllumajanduse kontseptsiooni rakendamine, täppistaimekaitseseadmete

kasutamine, toiduraiskamise vähendamine, taimse toidu tootmise ja tarbimise soodustamine,

tarbija teadlikkuse suurendamine ja valikute suunamine, söödalisandite kasutamine,

sordiaretus, talvine taimkate, viljavaheldus, maaparandussüsteemide korrashoid, veerežiimi

kahepoolne reguleerimine. On ka tegevusi, mis alles ootavad tööstusskaalal kättesaadavaks

muutumist, nt biosöe tootmine ja kasutamine süsiniku sidumise ja mullaviljakuse

suurendamiseks, hajusmetaani heite püüdmine loomakasvatushoonetes, väiksema heitega

(taastuvenergiast) toodetud väetised, loomapidamishoonetes jääktoitainete püüdmine ja

väetisainetena taaskasutamine. Paljud neist meetmetest kas juba annavad või annavad tulevikus

lisanduva panuse sektori kasvuhoonegaaside heite vähenemisse ja teiste põllumajandussektorist

lähtuvate heidete tasakaalustamisse, mis metoodikate arenemisel hakkavad kajastuma ka

kasvuhoonegaaside arvestuses.

Võttes arvesse töörühmas ja mujal esitatud ettepanekuid, sätestatakse lõikes 2

põllumajandussektori eesmärgid (koos põllumajanduse LULUCFi osaga) aastateks 2030,

2035 ja 2040 järgmiselt:

1. 2030. aastaks –14% võrreldes 2022. aastaga ehk –45% võrreldes 1990. aastaga;

71

2. 2035. aastaks –17% võrreldes 2022. aastaga ehk –46% võrreldes 1990. aastaga;

3. 2040. aastaks –18% võrreldes 2022. aastaga ehk –48% võrreldes 1990. aastaga.

Eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

hinnangul vaja rakendada lisaks olemasolevatele meetmetele järgmisi tegevusi:

• karjatamise osakaalu suurendamine;

• mineraalväetiste kasutuse vähendamine;

• biogaasi tootmine;

• säästlikkuse kriteeriumitele vastavate biokütuse kasutamine põllumajandusmasinates

ja fossiilkütuste tarbimise vähendamine;

• kasvuhoonegaaside sidumist soodustavad maakasutuse muutused (kuivendatud

turvasmullal põllumaa jätmine püsirohumaaks, turvasmuldade kuivendusmõjude

leevendamine, märjutamine, märgalaviljelus, maastikuelementide rajamine sh

metsatukkade rajamine);

• süsinikuvaru hoidvate alade ja ökosüsteemide kaitse ja sobiv majandamine (jätkuv

pärandniitude taastamine ja hooldamine, väärtuslike püsirohumaade säilitamine jm).

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

72

Tabel 6. Olemasolevad ja lisameetmed põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

meede

olemasolev

või

lisameede

Perioodi

2025-

2030

keskmin

e (t CO2

ekv)

Perioodi

2031-

2040

keskmine

(t CO2

ekv)

vastutaja

(R-riik, E-

erasektor) kogusumma

olemasolev

summa

(HKS +

riik_kaasfin

+ EL

fondid) riik

KO

V ERA

olemas_alli

kas *

Põllumajandussektor Kokku 359 367 833 91 032 000 143 715 000 0 124 620 833

Olemasolev 0 0 0 0 0

Lisanduv 179 635 833 0 95 865 000 0 83 770 833

Olemasolev ja lisanduv 179 732 000 91 032 000

47 850 000

0 40 850 000

Karjatamise osakaalu

suurendamine

Olemasolev

ja lisanduv 2 844 3 722

Karjatamise osakaal 5%

piimalehmadel ja 25% eri

vanuses noorloomadel aastaks

2030 R, E 13 625 000 13 625 000 0

ÜPP 13 625

000

Mineraalväetiste kasutuse

vähendamine Lisanduv 4 751 5 798

Vähendamine 20% võrreldes

2021. aasta tasemega aastaks

2030, vajalik investeering

sensorsüsteemidesse R, E 28 300 000 0 14 150 000

14 150 000

Märgalaviljelus (mõju LULUCFis

ja põllumajanduses) Lisanduv 38 110 65 320

1000 ha/a, arvestatakse saamata

jäänud tuluga. R, E 4 000 000 0 4 000 000

Turvasmuldadel põllumaa

viimine püsirohumaaks (mõju

LULUCFis ja põllumajanduses)

Olemasolev

ja lisanduv 67 856 116 325

18 000 hektarit (3000 ha/a),

kuluga ca 477 eurot/ha, kokku

aastani 2030. KHG mõju

arvestatakse maakasutussektoris. R, E 16 307 000 7 707 000 8 600 000

ÜPP 7 07

000

Elurikkust toetav metsastamine

ja põllumajandusmaade

mitmekesistamine

puudetukkadega Lisanduv 5 364 32 320

Metsastamine

põllumajandusmaastike

mitmekesistamiseks või muu

kasutuseta põllumaadel 750

ha/a. Rakendada vastavalt

meetmes ettenähtud

tingimustele, et vältida

negatiivset mõju

toidutootmisele, elurikkusele ja

maastike mitmekesisusele. R, E 14 119 333 0 11 565 000

2 554 333

Pärandniitude hooldus ja

taastamine, väärtuslike

püsirohumaade säilitamine

Olemasolev

ja lisanduv Toetav Toetav

Vastavalt pärandniitude

tegevuskavale peab aastaks 2027

olema hoolduses 50 000 ha

pärandniite, 2023. a lõpu seisuga R, E 68 100 000 58 100 000 10 000 000

ÜPP 42+7,1

MEUR, ÜF 5

MEUR, EL

73

on taastamises ja hooldamises

kokku 41 351 ha.

HKS 4

MEUR

Biogaasijaamade rajamine

Olemasolev

ja lisanduv 4 348 4 716

Avatakse 4 uut jaama aastaks

2027 riigi toetusega, lisaks

biogaasijaamale on vaja

investeerida ka

digestaadihoidlasse R, E 81 700 000 11 600 000 29 250 000

40 850 000

RRF 11,6

MEUR

Puiduistandike rajamise

võimaldamine - 250 ha/a Lisanduv 2 171 12 367

Puiduistandike rajamise

võimaldamine (250 ha/a ) muu

otstarbeta põllumaadel. E 916 500 0

916 500

Säästlikkuse kriteeriumile

vastava biokütuse

soodustamine põllumajanduses

ja fossiilkütuse kasutuse

vähendamine Lisanduv 50 160 66 880

Kuni 5% diislikütusel traktoritest

asendatakse biometaanil sõitvate

veoautodega ja vähendatakse

künnipõhise tehnoloogia

kasutamist võrreldes otsekülviga.

KHG hinnang on

alternatiivkütustel metsa- ja

põllumajandusmasinad 37,5% R, E 132 300 000 0 66 150 000

66 150 000

* ÜPP- Ühtne Põllumajandus Poliitika, ÜF- Ühtekuuluvusfond, HKS- heitkogustega kauplemissüsteemi enampakkumistulud, RRF- Taaste- ja vastupidavusrahastu

74

Põllumajandussektori KHG heitkoguse vähendamise mõju

Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Karjatamisega on võimalik vähendada mäletsejatelt pärit ammoniaagiheidet, sest suur osa uriini

karbamiidist imendub pinnasesse, enne kui see lagundatakse ja ammoniaagina lendub.

Karjatamise mõju veele sõltub karjatamise intensiivsusest. Ekstensiivne karjatamine

negatiivset mõju veekogumitele ei avalda. Ülekarjatamine võib suurendada taimetoitainete

leostumise riski.

Loomi ekstensiivselt karjatades seotakse mulda enam orgaanilist süsinikku (Corg), samuti

paraneb nii maapealne kui ka mullasisene elurikkus. Lihaveiste portsjonkarjatamisel on välja

arvutatud, et iga kilogrammi eluskaalu juurdekasvu kohta seotakse 2,4 kg süsinikku rohkem,

kui seda atmosfääri paisatakse, ja mulda seotakse 14,7 kg ning õhku lendub umbes 6,3 kg

lämmastikku hektari kohta56. Piimaveiste kohta täpsemad arvutused puuduvad.

Karjatamine aitab säilitada rohumaid ning rohumaadega seotud ökosüsteemiteenuseid.

Rohumaad panustavad nii elurikkuse kui ka kliimaeesmärkide täitmisesse, vee- ja

mullakaitsesse, lisaks pakuvad rohumaad maastikulist mitmekesisust ja elupaika

avamaaliikidele. Karjatamise teel säilivad meie pärandniidud ja teised väärtuslikud kooslused.

Liigirikkad niidud seovad ka rohkem süsinikku. 2022. aastal sidus rohumaa maakategooria

KHG bilansis 172 000 t CO₂ ekv. Uuringu „Eesti niiduökosüsteemide roll kliimamuutuste

leevendamisel“57 andmetel leiti, et hooldatud pärandniitudel seotakse mulda suurem kogus

süsinikku kui hooldamata niitudel. Teatud mullatüübiga aladel seoti kõige rohkem süsinikku

mulda just karjatamisel. Lisaks saame loomade kaudu väärindada kehvema kvaliteediga

põllumajanduskultuure, mis inimtoiduks pigem ei sobi. Samuti vähendab karjatamisest

mahajääv sõnnik vajadust mineraalväetiste kasutamise järele. Jääb ära ka niitmise ja niite kokku

kogumiseks tehtav kütusekulu.

ELi strateegias „Talust taldrikule“58 seati üheks eesmärgiks vähendada toitainete kadu 2030.

aastaks vähemalt 50%, seeläbi väheneks ka vajadus väetiste järele vähemalt 20%.

Agrotehnoloogiad, mis aitavad väetisi sihistatumalt kasutada, nagu täppisväetamine, aitavad ka

vähendada taimetoitainete vette leostumist, väetisetarvet ning kokkuvõttes väheneb

põllumajanduse koormus veekogumitele.

Biometaani kasutuse hoogustamine võimaldab asendada fossiilkütuste kasutamist ning selle

laialdasema kasutusele võtmisega panustame kliimaeesmärkidesse ja puhtamasse keskkonda.

Biogaasi ja -metaani tootmine on põllumajandusettevõtetele kui peamise biogaasi tootmise

sisendressursi pakkujale oluline tegevus, mis aitab vähendada KHG heitkogust nii

põllumajandussektoris kui ka nendes sektorites, kus biogaasi kasutatakse, aga liikuda ka

suurema ringlussevõtu, tõhususe ja jätkusuutlikumate ärimudelite suunas. Samuti võimaldab

see vähendada sõnniku käitlemisel tekkivat lõhnareostust. Biogaasi tootmisel tekkiv

kääritusjääk (digestaat) sisaldab taimetoitaineid ja tuleb ringmajanduse põhimõtetel väärtusliku

orgaanilise väetisena tagasi mulda viia ning on seega kasutatav mineraalväetiste alternatiivina,

aidates vähendada nende kasutuskoguseid.

Kääritusjääki saab kasutada sarnaselt töötlemata vedelsõnnikuga põldude väetamiseks.

Sealjuures on digestaadil veidi teised omadused kui sõnnikul, nt digestaat on väiksema kuivaine

sisaldusega, digestaadis on kõrgem taimedele kergesti omastatav ammooniumlämmastiku

56 www.bovine-eu.net 57 Helm_2024_KIK_aruanne_niidud_kliima.pdf 58 https://www.consilium.europa.eu/et/policies/from-farm-to-fork/

75

sisaldus jmt. Seega võib digestaat põhjustada suuremat ammoniaagiheidet ja toitainete kiiremat

leostumist, selle vältimiseks tuleb järgida head põllumajandustava.

Turvasmullad on oma omaduste poolest vähem viljakad ning vastuvõtlikumad ebasoodsatele

ilmastikutingimustele, mistõttu ei saa pidada neid muldi teraviljakasvatuseks soodsateks.

Samuti pärsib turvasmuldade kasutamist põllumajanduses nende aeglane soojenemine kevadel

ja väike fosfori (P) sisaldus, mis raskendab ka teiste toiteelementide omastamist. Seetõttu võiks

olla turvasmuldadele püsirohumaa rajamise võimalus heaks lahenduseks nii tootja kui ka

mullakaitse seisukohast. Maaharimisel turvasmulla süsinikusisaldus väheneb, sest süsinik

lendub mullast CO2-na ning ajapikku haritud turvasmuld mineraliseerub. Selline maa kaotab

mullaviljakuses ja suureneb kasvuhoonegaaside, eelkõige CO2 heide. Kuivendatud

turvasmuldadel põllumaa viimist püsirohumaaks saab lugeda otseselt mullakaitsesse

panustajaks. METK uuring näitas, et turvasmullaga püsirohumaade Corg väheneb

põllukultuuride viljelemisega võrreldes oluliselt vähem, aastas 0,9 t/ha (põllukultuuride puhul

-6,6 t/ha/a). Püsirohumaid majandatakse üldiselt ekstensiivsemalt kui põllumaad, maid

haritakse harvem ja väetiste ning taimekaitsevahendite kasutus on väiksem. Seega

püsirohumaade osakaalu kasvamisel väheneb surve ka veekeskkonnale.

Vähesel määral põllumajandusmaa arvelt metsamaa suurendamine (metsastamine) on vee- ja

mullakeskkonnaseisundile soodne, kuna metsamaal ei tohi kasutada väetisi ning maad ei harita.

Lisaks toovad sügavajuurelised puud mulla sügavamatest horisontidest üles toitaineid. Kuna

põllumajandusmaa pindala on pea kaks korda väiksem kui metsamaa pindala, tuleksid

metsastamiseks kõne alla üksnes väikses mahus alad, mis on põllumajanduslikuks tootmiseks

ebasoodsad (sh mullastikuliselt) ning kus selline maakasutuse muutus avaldab elurikkusele ja

maastikule positiivset mõju. Istandikke ei ole kavas rajada intensiivses kasutuses olevatele

põllumajanduslikele maadele, sh väärtuslikule põllumaale ega rohumaale. Kavas on arvestada

kõiki õigusaktidest tulenevaid kitsendusi ja piiranguid, millega ala eelvalikul on võimalik

teostada kontrollid, kaitsta nende elurikkust ning loodusväärtusi. Eesti Maaülikooli uuringud

on näidanud, et mõju elurikkusele sõltub istandike planeerimisest, puuliikide valikust ja

majandamisvõtetest.

Märgalaviljeluse mõju veele sõltub, milline on viljelusviis ning kas kasutatakse väetisi.

Eeldatavalt on väetisekogused siiski oluliselt väiksemad kui tavapõllumajanduses ja seega

toitainete koormus veekogumitele väheneb. Kuna turbamaa veetaseme tõstmisel süsinikku

seotakse ja ladustatakse, võib meedet lugeda ka otseselt mullakaitsesse panustajaks.

Märgalaviljeluses pole häid praktilisi näiteid. Eelduste kohaselt võiks pilliroo, hundinuiade,

tarnade ja musta lepa kasvatus saada turu leidmisel mõnele tootjale pigem nišitegevuseks kui

suurtootmiseks. Kui märgaladeks muuta looduslikud rohumaad, mis ei ole olnud enne

põllumajanduslikus kasutuses, on vähe tõenäoline, et neid hakatakse kasutama karjatamiseks

või heina tegemiseks. Enne alade märjutamist on aga väga oluline uurida, kuidas taastatud

märgala mõjutab ümbruskaudset veerežiimi, lisaks ei ole täpselt teada, kui suured kulutused

tuleb alade taastamiseks teha.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Mõju hindamisel ettevõtjate tegevusele ja majandusele tuleb lähtuda asjaolust, et

põllumajandussektori meetmed on seotud looduslike protsessidega, mille mõju potentsiaal

sõltub paljudest faktoritest. KHG heite vähenemise potentsiaal võib osutuda oodatust

suuremaks või väiksemaks ja ajas muutuda. Lisaks sellele arvestati sellega, et põllumajanduse

76

areng sõltub tehnoloogia arengust, sh energeetika- ja transpordisektoris. Põllumajandussektori

tootmisprotsessid on multidistsiplinaarsed ja sektor on oluline toidujulgeoleku tagamisel.

Kestliku toidusüsteemi KHG heidet vähendavate meetmete rakendamisel on oluline vaadata ka

koosmõjusid. Kui eesmärgiks on lämmastikväetiste kasutamise vähendamine, on vaja säilitada

loomade arv, et oleks piisavalt orgaanilist väetist. Loomade arvu säilimine on oluline ka

biogaasi tootmisel, kus sisendina kasutatakse sõnnikut.

Lämmastikväetiste kasutamise vähendamise KHG heite vähendamise potentsiaal ja

marginaalkulu sõltub suuresti väetise kasutamise määrast ja selle mõjust saagikusele.

Anorgaaniliste lämmastikväetiste kasutamise vähendamine 20% võrra tähendaks

põllumajandustootjate jaoks saamata jäänud (müügi)tulu saagi vähenemise tõttu. Sellisel juhul

mõjutaks saagi vähenemine lisaks põllumajandustootjate sissetulekule ka teravilja ja rapsi-

rüpsiga isevarustatuse taset ja ekspordi potentsiaali (negatiivne mõju on olemas juba 10%-lisel

mineraalsete N-väetiste kasutamise vähenemisel)59. Mineraalväetiste asendamisel orgaanilise

väetistega oleks võimalik säilitada saagikust, kuid 2023. aasta seisuga olemasolevate loomade

toodetud sõnnikut ei ole mineraalväetiste asendamiseks vajalikus mahus üle. Lämmastiku

kogust väetamisel oleks võimalik vähendada (kuni 20%), kui võtta kasutusele täppisväetamise

tehnoloogiad. Teravilja ja rapsi-rüpsi saagikuse säilitamiseks ja 20%-liseks N-väetise

kasutamise vähendamiseks oleks vaja soetada 858 sensorit, mis teeb investeeringusummaks

28,3 mln eurot.

Eestis tekkis 2022. aastal sõnnikut 2,4 mln t, millest biogaasi tootmiseks kulus 360 165 t

(~ 15%). 2023. aasta seisuga on Eestis kaheksa töötavat biometaani jaama, 2023. aastal toodeti

210 617 MWh biometaani, sh 33 583 MWh reoveesetetest, 61 729 MWh loomasõnnikust,

42 025 MWh toiduainetööstuse jääkidest, 69 965 MWh biojäätmetest ja 3315 MWh muust

biomassist.

Eeldusel, et 2030. aastaks rajatakse 7 uut biogaasijaama, on investeeringuvajadus kokku

hinnanguliselt 81,7 mln eurot, eelduslikult luuakse kokku kuni 151 töökohta. Sellise toodetud

biometaani kogusega on võimalik asendada 12 458 t fossiilsest diislikütusest saadav energia.

Samuti suurendatakse biogaasijaamade rajamisega energiavarustuskindlust ning luuakse

põllumajandussektoris lisandväärtust.

Kliimaeesmärkide täitmisel on võimalik KHG heidet sektoris vähendada, kui kasutada fossiilse

kütuse asemel alternatiivseid kütuseid (biokütused, taastuvallikatest toodetud elektrit) või

vähendada kütusetarbimist. Heide fossiilsete kütuste kasutamisest väheneb, kui kasutatava

kütuse kogus väheneb. Kütuse kasutamine võib väheneda töökordade optimeerimisel (otsekülv,

täppisviljelus, integreeritud taimekaitse) või ka optimaalse võimsusega masinate valimisel.

Alternatiivkütuste kasutamine põllumajandusmasinates mõjutaks ca 7000 ettevõtjat ning

kaudselt ka pakutava teenuse hinda. Alternatiivkütustele üleminekul on üheks võimaluseks

üleminek HVOle (hüdrogeenitud taimeõli, hydrotreated vegetable oil), mille puhul ei ole otsest

vajadust masinapargi väljavahetamiseks, kuid suurenevad põllumajandustootja tootmiskulud.

HVO on imporditav kaup, mistõttu väliskaubanduse saldo halveneb, SKP väheneb perioodi

jooksul 112–172 mln euro võrra. Meetme marginaalkulu on 2616,3 €/t CO2 ekv ehk sääst on

suurem kui kulud. Probleemkoht heitearvutusmetoodikas on HVO tootmine 32% palmiõli

rasvhapete destillaadist, mis on palmiõli töötlemise jääk ja jääde ehk tootmise kaasprodukt,

mille puhul tuleb arvesse võtta palmiõli tootmisest ja vihmametsade hävimisest põhjustatud

59 Viira, A-H., Kirt, K., Naarits, A., Matveev, E., Tiirats, K., Ariva, J. 2024. Kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike olulisimate lisameetmete sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine. Link

77

süsinikuheide. HVO kasutamisel tuleb tagada, et see vastaks säästlikkuse kriteeriumitele ning

selle kasutamisega ei kaasneks negatiivset mõju keskkonnale ja elurikkusele.

Kui diislikütusest asendatakse põllumajanduses HVO-ga 2025. aastal 10% ning suurendades

HVO osakaalu kuni 2030. aastani 25%-ni, on lisakulu tootjatele 140 mln eurot, seejuures

asendatakse nende aastate jooksul kokku 68 914 t diislikütust ja heide väheneb kokku kuue

aasta jooksul 53 558 t CO2 ekv võrra.

Põllumajandusmasinates on lubatud kasutada erimärgistatud diislikütust, mille ostud

märgitakse erimärgistatud diislikütuse õigustatud isikute registrisse. Võrreldes erimärgistatud

diislikütuse hinnaga on HVO hind kuni 2/3 kõrgem, aktsiisivabastuse korral kaasneks riigile

laekumata aktsiisitulu. Lisaks oleks põllumajanduses võimalik fossiilne maagaas asendada

biometaaniga, kuid see võiks toimuda pigem põllumajandustootjate kasutuses olevates

veoautodes ja olla vaadeldav koos traktorite asendamisega veoautodega põllumajandussaaduste

transporditöödel põllult hoidlasse. Sellega kaasneb investeeringuvajadus gaasimootoritega

veoautodesse. Asendades diislikütusel töötava traktori põllumajandussaaduste veol põllult

hoidlasse biometaanil töötava veoautoga, mille biometaani kulu tunnis on 2,66 kg,

maksumusega 2,83 eurot, väheneks KHG heide töötunni kohta ~ 60 kg CO2 ekv. Marginaaltulu

0,388 €/kg CO2.

Turvasmuldade märjutamisel ja märgalaviljeluse rakendamisel tuleb arvestada, et mõne ala

puhul võib piisata ainult kuivenduskraavide kinni ajamisest, teise puhul aga tuleb teha nt

märgatavalt laiemad reljeefianalüüsid, et võimalikud tööd välja selgitada. Märgalasid oleks

võimalik kasutada nt hariliku pilliroo, hundinuia, tarnade, päideroo või musta lepa

kasvatamiseks ning sooniitude või -metsana. Siiski ei ole Eestis veel märgalaviljeluses häid

praktilisi näiteid, eelduste kohaselt võiks pilliroo, hundinuiade, tarnade ja musta lepa kasvatus

saada turu leidmisel mõnele tootjale pigem nišitegevuseks. Lisaks vajab märjutatud ala

spetsiaalset tehnikat ala hooldamiseks. Turvasmuldadel massiivide hooldamiseks ja harimiseks

on ilmastikutingimuste ja liigniiskuse tõttu vaja topeltrehvidega või roomiktraktoreid, mis on

kallimad, samuti on neil võrreldes tavaliste rehvidega traktoritega suuremad masintööde kulud.

Kui metsastatakse kasutusest väljas olevat põllumajandusmaad, on mõjud tootjatele väiksemad.

Samas tuleb arvestada maakasutuse muutusega pikemaks ajaks, et kasvav mets saaks siduda

võimalikult palju süsinikku. See aga tähendab, et põllumajandusmaa ressurss väheneb

määramata ajaks ning mõjutab toiduga varustatust. Maakasutuse muutuste planeerimisel tuleb

arvestada ka maaomanike huvidega ja sellega seotud juriidiliste küsimustega ning vajaduse

korral välja töötada kompensatsioonimehhanism.

§ 34. Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise ning

kasvuhoonegaaside sidumise eesmärgid

Maakasutussektor on ainus sektor, kus on võimalik juba atmosfääri paisatud kasvuhoonegaase

siduda ning seeläbi leevendada kliimamuutuste mõju. Kasvuhoonegaase siduv

maakasutussektor on võtmetähtsusega kliimaneutraalsuse saavutamisel.

Lõike 1 järgi koosneb maakasutussektori netoheide metsanduse (metsamaa ja puittooted)

maaharimise (põllumaa ja rohumaa), turbatootmise (turbatootmisalad ja aiandusturba

kasutamine), maahõive (asulad) ja muu maakasutuse (maakasutuse muutus muudeks

märgaladeks ja muu maa) kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vahest. Maakasutussektoris

hinnatakse süsinikuvaru muutust elus biomassis, surnud orgaanilises aines, mineraal-ja

turvasmuldades ning puittoodetes, aiandusturba kasutamisega seotud CO2 heidet, CH4 ja N2O

78

heitkoguseid kuivendatud turvasmuldadest ja põlengutest ning N2O heidet N

mineraliseerumisest.60 LULUCFi sektori arvutuste põhisisend on statistilise metsainventuuri

(SMI) andmed. SMI-l põhinevad kõikide maakategooriate üldpindalade hinnangud (eraldi

mineraal- ja turvasmuldadel alad), aga ka maakategooria muutuste pindalad ning elusa biomassi

ja surnud puidu tagavara muutused. Statistikaametist saadakse andmed põllukultuuride

kasvupindade kohta ning Maaelu Teadmuskeskusest eksperdihinnangud põllukultuuride mõju

kohta mulla C varule ja harimisviiside osakaalude kohta põllumaal. Edasisel metoodikate

arendamisel ja andmete lisandumisel täienevad ka sisendid LULUCFi sektori arvutustesse.

Maakasutuse, selle muutuse ja metsanduse sektorit reguleerib ELi maakasutuse, maakasutuse

muutuse ja metsanduse määrus (EL) 2018/841 ning selle täiendus (EL) 2023/839), kust tuleb

Eesti kohustus LULUCFi 2016–2018 keskmise tasemega 2030. aastaks võrreldes veel

suurendada sidumist või vähendada heidet 434 000 t CO2 ekv võrra. 2024.aasta inventuuri

kohaselt on 2016–2018 keskmine ca 2 400 000 t ning 2030 siht oleks seega 1 947 820 t (st

määrusega seotud kohustuste täitmiseks võib sektor jääda heite poolele). Prognoosijärgne

puudujääk 2030. aasta eesmärgist on ligi 282 810 t CO2 ekv. Perioodi 2026–2029

kasvuhoonegaaside eelarve ehk kasvuhoonegaaside netoheite ja sidumise summa fikseerib

komisjon 2025. aastal esitatud kasvuhoonegaaside inventuuriandmete põhjal (2021., 2022. ja

2023. aasta kasvuhoonegaaside inventuuriandmete keskmise väärtuse järgi) ja eelarve järgimist

hinnatakse 2032. aastal esitatud kasvuhoonegaaside inventuuriandmete põhjal.

Puudujäägi katmiseks on võimalik osta teistelt liikmesriikidelt üle jäävaid ühikuid, samas on

ühikute kättesaadavus tänase seisuga veel ebamäärane ning kuna tehinguid ei ole tehtud, siis

hinda on keeruline ennustada.

2022. aastal oli LULUCFi netoheide Eestis 339 290 t CO2 ekv. Kategooriad, mis 2022. aastal

LULUCF arvestuses süsinikku sidusid, olid metsandus (metsamaa; –1 359 930 t CO2 ekv);

puittooted (–641 580 t CO2) ja rohumaad (–171 970 t CO2 ekv). Heite poolel olid kõik ülejäänud

kategooriad – põllumaa (852 280 t CO2 ekv), märgalad (1 307 300 t CO2 ekv, sealhulgas

turbatootmine 1 300 310 t CO2), asulad (nn maahõive, 322 180 t CO2 ekv) ja maakasutus

(maakasutuse muutus muudeks märgaladeks + muu maa (37 780 t CO2 ekv). Vt ka allpool tabel

7, kus on esitatud prognoosid aastani 2050 (miinusmärgiga on sidumine, plussiga heide).

Olemasolevate meetmetega (With Existing Measures, WEM) jätkates jäävad LULUCF sektori

ainsana sidujaks rohumaad, puittoodetesse seotud süsinikukogused ei suuda ületada metsamaalt

lähtuvat heidet ja metsandus on prognoosi järgi viimastel kümnenditel heitja poolel.

Tabel 7. LULUCFi heitkogused kategooriate lõikes ja prognoosid aastani 2050.

Kasvuhoonegaaside (KHG) heitkogused LULUCFi määruse eesmärkide täitmisel

Eesmärk

KHG

heitkoguste

jaotus

KHG heitkogused (tuhat t CO2 ekv)

Inventuur (2024) Prognoos (WEM)

1990 2005 2022 2030 2040 2050

KOKKU -5235,27 -2927,27 339,29 2230,63 2304,61 2392,96

Metsandus

Metsamaa

(forest land)

-5834,70 -3401,71 -1359,71 531,46 529,46 609,11

Puittooted

(harvested

wood products)

-156,27 -608,41 -641,58 -566,48 -464,06 -379,99

60 Kasvuhoonegaaside värskeimaid valdkondlikud kokkuvõtted leiab Kliimaministeeriumi kodulehelt: https://kliimaministeerium.ee/rohereform-kliima/kliimapoliitika/kasvuhoonegaaside-heitkogused

79

KOKKU -5990,97 -4010,12 -2001,29 -35,01 65,40 229,12

Maaharimine

Põllumaa

(cropland)

603,38 155,57 852,28 732,73 668,92 633,08

Rohumaa

(grassland

-122,23 -226,60 -171,97 -111,86 -95,34 -90,30

KOKKU 481,16 -71,04 680,31 620,88 573,58 542,78

Turbatootmine Turbatootmine 268,79 911,80 1300,31 1109,01 1128,86 1128,86

Maahõive 0,00 207,43 322,18 432,61 434,44 432,20

Muu maakasutus 5,74 34,65 37,78 103,16 102,33 60,01

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku elurikkuse ja maakasutuse töörühma, kuhu olid kaasatud selle

valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude

protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on üleval Kliimaministeeriumi kodulehel.

Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamise ja sidumise suurendamise puhul on

olulised nii need meetmed, mis aitavad sektori tegevustest lähtuvat heidet vähendada või

vältida (ehk juba seotud süsinikuvaru hoida) kui ka need meetmed, mis aitavad kaasa sidumise

suurendamisele. Valdkonna arvestuslikku kliimamõju mõjutab enim raiemaht, raadamine,

süsiniku talletamine puittoodetes, metsa- ja põllumaade üldine kasutus, rohumaade pindala,

kuivendatud turvasmuldadega alade pindala ja nende majandamispraktikad, aiandusturba

kaevandamisest ning maahõivest tulenev heide. Maakasutus hõlmab ka looduse hoiu ja

kaitsega seonduvat, mis aitab hoida olemasolevatesse ökosüsteemidesse seotud süsinikuvaru

samas kui kahjustatud ökosüsteemide taastamine võimaldab kasvuhoonegaaside sidumist ja

ökosüsteemidesse seotud süsinikuvaru suurendada ning tuua kaasnevalt kasu läbi

ökosüsteemiteenuste paranemise ning elurikkuse toetamise.

Metsamaa puhul on raiemahul ja raadamisel otsene mõju metsamaa heitele ja süsiniku

sidumisele. 1 mln m3 raiet on ca 1,1–1,2 mln t CO2 ekv heidet LULUCF sektoris. Arvestada

tuleb ka sotsiaalmajandusliku mõju ja loodava lisandväärtusega, hinnanguliselt toob 1 tm

lisandväärtust 160-210 eurot.61 Samuti mõjutab heidet ja sidumist metsade vanuseline struktuur,

kõige rohkem seovad süsinikku noored ja keskealised puistud, suurimat varu hoiavad vanad

metsad. Koos raiemahu suunamisega on oluline ka puidu kõrgema väärindamise edendamine

hoidmaks ja suurendamaks nii süsiniku sidumist puittoodetesse kui ka tööhõive ja

lisandväärtuse suurendamiseks.

Oluline on kliimakindlate metsade kujundamine, majandusmetsade hea seisundi tagamine, sh

läbi metsade uuenemise, süsiniku sidumise võime paranemise, haigustele ja kahjuritele

vastupidavama mitmeliigilise puistu kujunemise ja metsamaastiku mitmekesisuse. See hõlmab

ka erinevaid metsakasvatustöid, nt hooldusraiet ja oskuslikku metsauuendamist. Kogu

metsamaad arvestades (majandusmetsad ja kaitstavad metsad) tuleb kindlustada süsinikuvaru

säilimine, kaitstavate metsade hea looduslik seisund. Teaduslikud uuringud püsimetsanduse ja

looduslähedasemate metsamajandusvõtete osas aitavad välja töötada Eesti oludesse ja

erinevatesse metsatüüpidesse sobivaid praktikaid metsade kliimakindluse suurendamiseks ning

majandamisest lähtuva süsinikuheite vähendamiseks.

61 Arvutus tugineb Statistikaameti andmetele (EM001: Ettevõtete majandusnäitajad, näitaja, tegevusala, tööga hõivatud isikute arv ning vaatlusperiood), kus metsamajandamise ja puidutööstuse agregeeritud lisandväärtus 110 eur/tm (2022. aasta seis, metsamajandamise haru puhul arvestatud Eestist raiutud puidu hulka ja puidutööstuse puhul Eesti puidu+ imporditud puidu hulka).

80

Mittemetsamaade metsastamisel tuleb metsastavad alad hoolikalt valida ja teha eelnevaid

kohapealseid inventuure, et vältida negatiivset mõju elurikkusele ja säilitada piirkonna

looduslikud hüved ning turvasmuldadesse seotud süsinik. Metsastamisel tuleb vältida nii

põllumajandusmaade pindala kahanemist kui ka mitmekesiseks põllumajandustootmiseks

(eelkõige karjatamiseks) sobivate alade vähenemist. Maakasutuse mitmekesistamise ja kiire

süsinikusidumise üheks võimaluseks on ka mitmekesiste kohalike liikidega istandike rajamine

sh kiiresti kasvavate puuliikidega (nagu haab, kask, lepp).

Suur potentsiaal on puidukasutusel pikaealiste toodete osakaalu suurendamisel ja tervikuna

kasutatavate loodusressursside (puit jm biomass, turvas jm) maksimaalsel väärindamisel.

Märgalade heide tuleb peamiselt turbatootmisaladelt ning aiandusturba kasutamisest.

Märgalade puhul on võimalikud erinevad alternatiivid endiste kaevandusalade korrastamisel (nt

soo taastamine, metsastamine, märgalaviljelus) ja kaevandatavate alade konserveerimine.

Eelistama peaks elurikkust toetavat korrastamist, kuid konkreetsele alale ei pruugi kõik viisid

sobida – kohapeal kaevandatud ala seisukorda selgitava teadusuuringu või turbarevisjoniga

tuleb leida igale alale sobivaim lahendus. Turba kaevandamisel on suur kliimamõju.

Turbakaevandamise keskkonnamõju vähendamise võimalikud meetmed on uutele aladele

laienemise välistamine, uute lubade sidumine endiste kaevandusalade korrastamisega (lisaks

juba kasutuses olevate alade korrastamiskohustusele), olemasolevate lubadega alade lõpuni

kaevandamine, süsinikumaksu ja keskkonnatasu tõstmine ning selle arvelt kliimapositiivsete

meetmete rahastamine. Tööstuse teravik tuleks suunata suuremale kohapealsele turba

väärindamisele.

Maakasutussektori kliimaeesmärkide seadmisel ja täitmisel peavad ka muud

keskkonnaaspektid olema arvesse võetud ning meetodite valikul tuleb eelistada neid lahendusi,

mis üheaegselt aitavad tagada kliima- ja loodushoiu eesmärke. Heas seisundis ökosüsteemid on

kasvuhoonegaaside sidumiseks ning kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks äärmiselt

olulised. Väga tähtis on hoida olemasolevaid väärtusi, kuna juba kahjustunud ökosüsteemide

ning nendega seotud looduse hüvede taastamine on kallis ja alati keerulisem kui olemasoleva

säilitamine. Kaitstavad alad ja rohevõrgustik tasakaalustavad intensiivsemalt kasutatavate

piirkondade mõju, soodustavad maakasutamise ja maaettevõtluse mitmekesisust ning tagavad

Eesti looduse ja elukeskkonna pikaajalise vastupidavuse kliimamuutuste mõjudele.

Maakasutussektor mängib olulist rolli ka kliimamuutuste mõjudega kohanemisel ja

kliimakindlate tootmissüsteemide kujundamisel. Kliimamuutustega kohanemise vaatest on

oluline panustada kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamisse ning arvesse võtta

kliimariske, mis sektorit mõjutavad – sagenevad tormid, põuaperioodid, temperatuuri tõus ja

sademete hulga suurenemine. Muutuvas kliimas muutuvad nii põllukultuuride kui ka

majandusmetsade kasvutingimused, suureneb kahjurite ja haiguste leviku võimalus.

Maakasutussektori vastupanuvõimet suurendavad nii maastikuline kui elustikuline ja

geneetiline mitmekesisus, aga ka maakasutuse ja maapiirkondade ettevõtluse mitmekesisus.

Põllumajandusmaastikes ja metsades suurendavad vastupidavust sobivad majandamisvõtted,

tulevikukliimasse sobivate kultuuride, sortide ja puuliikide valik, haiguste ja kahjurite

ennetamine ning neile kiire reageerimine. Muutuvad keskkonnatingimused loovad vajaduse

paindlikumateks ja vajaduspõhisteks veerežiimi reguleerimislahendusteks - seda nii

põllumajanduses, metsanduses või muul tegevusalal, näiteks maa-ala üleujutustega seotud

riskide maandamine, kahepoolsete süsteemide rajamine (kuivendussüsteem, mis suudab

veetaset reguleerida kahes suunas: nii vett ära juhtida kui ka vajadusel vett juurde suunata või

81

säilitada), kuivendamise leevendusvõtete rakendamine vähendamaks keskkonna- ja kliimamõju

ja tagamaks maastikes vee püsimine põudadele ja tuleohtudele vastupidavuseks.

Kuivendussüsteeme ajakohastatakse (sh kraavide hoid) süsteemide töökorras hoidmiseks ning

asjakohane kliima-, keskkonna- ja elustikumõjude hindamine viiakse läbi õigusaktides

sätestatult, näiteks suuremahuliste maaparandussüsteemide ehitamisel. Ka ammendatud

turbaalade kiirem taastamine ja kahjustatud märgalade veerežiimi taastamine aitab hoida vett

maastikes ja vältida kuiva turbapinnase põlenguohtu.

Võttes arvesse töörühmas ja mujal esitatud ettepanekuid, sätestatakse maakasutussektori

eesmärgid võrreldes 2022. aastaga järgmiselt:

1. Maakasutussektori heitkoguste vähendamise eesmärk aastaks 2030 on saavutada

kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal.

2. Maakasutussektori eesmärk on olla kasvuhoonegaaside netosiduja62 alates 2035.

aastast.

3. Turbasektori heitkoguste vähendamise eesmärgid võrreldes 2022. aasta heitkogusega on

järgmised:

1. heitkogust vähendatakse 2030. aastaks 12%;

2. heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 50%;

3. 2050. aastaks saavutatakse kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal.

Eesmärkide täitmiseks on vajalik Kliimaministeeriumi hinnangul lisaks olemasolevatele

meetmetele rakendada alltoodud tegevusi. Tegu on KHG heidet vähendavate või vältivate või

sidumist suurendavate lahendustega, millest osale on metoodikate edasise arendamisvajaduse

ja veel vähese kogunenud taustainfo tõttu seaduse koostamise hetkel raske täpset heite

vähendamise potentsiaali hinnata. Paljud neist on teiste keskkonnaeesmärkidega seotud

meetmed, millel on teadaolev kasvuhoonegaaside heidet vähendav või sidumist suurendav

mõju ning mida saab arvestusmetoodikate edenemisel eesmärgi täitmisesse hõlmata. Selleks, et

kõike maakasutuses toimuvat arvesse võtta, peavad ka arvestusmeetodid täienema, andmed

olema võimalikult täpsed ja ajakohased ning kõikide tegevuste mõju oleks võimalik kajastada

– see peab olema ka järgnevate aastate metoodiliste arenduste fookuses.

Eelnõujärgse eesmärgi arvutustesse hõlmatud maakasutussektori meetmed on toodud tabelis 8.

Seejuures on oluline märkida, et meetmed: elurikkust toetav metsastamine ja

põllumajandusmaade mitmekesistamine puudetukkadega; puiduistandike rajamise

võimaldamine; turvasmuldadel põllumaa viimine püsirohumaaks ja märgalaviljelus

vähendavad kasvuhoonegaase nii põllumajandus- kui maakasutussektoris. Kuna tegu on aga

Regionaal-ja Põllumajandusministeeriumi meetmetega, on neid meetmeid dubleerimise

vältimiseks kajastatud põllumajandussektori peatükis tabelis 6.

Metsad, metsamajandamine ja puidukasutus

• Raiemaht, mille puhul raied ei ületa pikemas vaates majandusmetsade netojuurdekasvu,

metsade tagavara raiete tagajärjel ei kahane ning kohalikule metsa- ja puidutööstusele

on tagatud tooraine stabiilne pakkumine.

• Raadamise kompenseerimiseks elurikkust ning süsiniku sidumise suurendamist soosiv

metsastamine valitud (eelnevalt sobivaks hinnatud) aladel.

• Kliimamuutuste mõjudele vastupidavamate segapuistute rajamine/kujundamine

metsauuendamisel ja hooldusel.

62 Netosiduja – maakasutussektori sidumine on suurem kui selles tekkiv KHG heitkogus.

82

• Looduslähedasemate (closer to nature) metsamajandamisvõtete edendamine

majandusmetsades.

• Metsakultiveerimise (raiejärgne metsade uuendamine) tõhusam edendamine

erametsamaal.

• Valikuline ja väikestel pindaladel metsastamine viisil, mis ei mõjuta negatiivselt

elurikkust, toidutootmiseks (sh karjatamiseks) vajalikke tingimusi ega kahanda

maastikulist mitmekesisust.

• Ühetaoliste põllumajandusmaastike mitmekesistamine puudetukkadega.

• Puiduistandike rajamise võimaldamine.

• Puidu keemilise ja mikrobioloogilise väärindamise soodustamine.

• Puidust kestvustoodete tootmise ja kasutamise soodustamine.

Looduskaitse ja kahjustatud elupaikade taastamine

• 30% maismaa ja mere tõhus kaitse loodusliku mitmekesisuse kaitse vastupidavuseks

kliimamuutustele ja turvaliste süsinikuladude hoidmiseks ja suurendamiseks;

elupaikade seisundi paranemine; kaitstavatesse elupaikadesse, sh metsadesse ja

soodesse seotud süsinikuvaru suurenemine.

• Kahjustunud ökosüsteemide (eriti süsinikurikaste ökosüsteemide) taastamine,

pärandniitude hooldus ja taastamine.

• Looduse seisundit parandavate võtete rakendamine 20% maismaast ja merest (kattuvus

teiste loetelus olevate meetmetega).

• Karjääride korrastamine koos fookusega süsinikusidumise parandamisele.

Turbaalad, turbatööstus, kuivendamine

• Ammendatud turbatootmisalade korrastamine märgaladeks, kahjustatud märgalade

veerežiimi taastamine.

• Ammendatud turbatootmisalade metsastamine ala sobivuse korral või muu positiivset

kliimamõju omav tegevus keskkonnatingimuste sobivuse korral (nt jõhvikakasvatus

jm).

• Aiandusturba kaevandamisest tuleva heite vähendamine.

• Ammendamata turbatootmisalade konserveerimine.

• Kohapeal väärindatud turbatoodete osakaalu suurenemine.

• Turvasmuldadel põllumaa viimine püsirohumaaks või veerežiimi taastamine.

• Turvasmuldadega aladel heidet minimeerivad majandamisvõtted ja –praktikad.

• Märgalaviljelus.

• Maaparanduse (sh kuivendamise) keskkonnamõju leevendamine, turvasmuldade

tõhusam kaitse ja heidet vähendav kasutus.

Maakasutus ja planeerimine

• Rohealad ja looduspõhised lahendused linnades ja ümbruses.

• Raadamise kahandamine ja mõjusid vähendav planeerimine, raadamismõjude

leevendamine.

• Integreeritud arendused: süsinikuvaru ja –sidumise jt keskkonnaeesmärkide

paralleelne soosimine maakasutusel (nt taastuvenergialahenduste või taristuobjektide

rajamise ja hoolduse integreerimine ökosüsteemide taastamise ja säilimisega).

• Maahõive prioriseerimine oskusliku planeerimisega (eelistades süsinikurikaste

ökosüsteemide, rohevõrgustiku ja rohealade säilimist).

• Rohevõrgustiku säilimine ja toimimine.

83

Allpool toodud tabelis on esitatud need olemasolevad ja võimalikud lisameetmed, mis hõlmati

eelnõukohase eesmärgi arvutustesse. Toodud on maht, vastava meetme kasvuhoonegaaside

heite vähendamise potentsiaal ja rakendamise eest vastutav sektor.

84

Tabel 8. Eesmärgi arvutustes kasutatud olemasolevad meetmed ja valik võimalikke lisameetmeid maakasutussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamisel.

meede

olemasolev

või

lisameede

Perioodi

2025-

2030

keskmine

(t CO2

ekv)

Perioodi

2031-

2040

keskmine

(t CO2

ekv) Vastutaja kogusumma

olemasolev

summa

(HKS +

riik_kaasfin

+ EL

fondid) riik

K

O

V ERA

olemas_al

likas*

Maakasutussektor Kokku 1 122 250 000 35 750 000 70 100 000 0 1 016 400 000

Lisanduv 1 101 250 000 35 750 000 59 500 000 0 1 006 000 000

Olemasolev ja lisanduv 21 000 000 0 10 600 000 0 10 400 000

Raiemaht (mõju koos

puittoodetega) Lisanduv 966 535 997 824

Lisanduva sidumise tagamine

vastavalt esitatud heite

vähendamise potentsiaalile.63 R, E 0 0

Erametsade süsiniku sidumise

võime suurendamine Lisanduv 50 000 85 000

Erametsade kliimakindla

majandamise soodustamine. R, E 9 000 000 0 9 000 000

Metsakultiveerimise mahtude

suurendamine erametsamaal Lisanduv 60 000 60 000 Lisanduv pindala 1500 ha/a R, E 31 200 000 8 700 000 22 500 000

EL HKS 8,7

MEUR

Looduskaitse ja kahjustatud

ökosüsteemide (sh

süsinikurikaste) taastamine Lisanduv kaudne kaudne

Looduskaitse ja erinevad looduse

seisundit parandavad meetmed. R, E 53 050 000 27 050 000 26 000 000

ÜF 13

MEUR, EL

HKS 16

MEUR

Suurem puidu kohapealne

väärindamine (sh keemiline ja

mikrobioloogiline) Lisanduv

1 513

68364 598 597

Lisanduv kõrgem väärindamine

mahus 2,2 mln m3 aastas,

investeeringu maht võib ulatuda

ca 1 mld-ni, sõltub võimaliku

tehase mahust. E 1 000 000 000 0

1 000 000 000

Ammendatud

turbatootmisalade

korrastamine märgaladeks,

metsastamine või muu

kasutus (mahud ja sobivaimad

tegevused selguvad

turbarevisjoni käigus)

Olemasolev

ja lisanduv 17 608 44 702

Arvutuste aluseks olevad mahud:

Korrastamine märgalaks: 500 ha/a Metsastamine 2025-2030

333ha/a; 2031-2050 250 ha/a Konserveerimine 2025-2030 450

ha/a. Tegelikud tegevuste

jaotused selguvad turbarevisjoni

käigus. R, E 21 000 000 0 10 600 000

10 400 000

Aiandusturba kaevandamisest

pärineva heite vähendamine Lisanduv 76 578 382 901

12% aastaks 2030, 50% aastaks

2040 ja 2050. aastaks ei ületa R, E 2 000 000 0 2 000 000

63 Viimastele (september 2024) andmetele ja kehtivatele reeglitele tuginevate Keskkonnaagentuuri koostatud prognooside põhjal vastab esitatud tingimustele raiemaht 9,5- 10,3 mln m3 aastas. Viimase 5 aasta keskmine (perioodi 2018-2022) raiemaht on olnud 11,4 mln m3, viimase 10 aasta keskmine (2013-2022) 11,1 mln m3. 64 Perioodi 2025-2030 keskmine on ühe aasta pealt arvestatud, kuna kavandatud meede rakendub alates 2030.

85

kasvuhoonegaaside koguheide 50

000 t CO2ekv

Turba kohapealne kõrgem

väärindamine Lisanduv

Kaudne

mõju

Kaudne

mõju

Praeguse seisuga väärindatakse

turvast kohapeal 50% ulatuses. (2024 – 50%; 2030 – 70%; 2040 –

80%; 2050 – 95%) E 6 000 000 0 6 000 000

* HKS- heitkogustega kauplemissüsteemi enampakkumistulud, ÜF- Ühtekuuluvusfond

86

Olemasolevate meetmetega võrreldes on eesmärgi täitmiseks tänastele andmetele tuginedes

(Keskkonnaagentuur, 2024) vajalik rakendada lisameetmeid, mis tagaksid ca 1 mln m3/a

madalama raiemahu võrreldes viimaste aastate keskmise raiemahuga. Raiemahtu

reguleerivateks meetmeteks võivad sõltuvalt eesmärgist olla näiteks majandusmetsade raielangi

maksimaalse pindala kahandamine, raievanuste tõstmine, küpsusdiameetri rakendamisest

loobumine, metsa struktuursete elementide säilitamine ning säilikpuude-põlispuude ja

kõdupuidu hulga suurendamine, metsa uuenenuks lugemise kriteeriumite muutmine,

looduslähedasemate metsamajandamisvõtete soosimine, metsade mittepuiduliste saaduste ja

kasutusviiside edendamine ning turuväliste hüviste ja teenuste (sh looduskaitse, rekreatsioon)

soosimine eriti just ajalooliselt järjepidevatel metsamaadel, metsade hõlmamine heite

kompenseerimise või looduskahju kompenseerimise lahendustesse, raadamise vältimine,

püsimetsanduse edendamine majandusvõttena, piiranguvööndites ja kaldakaitsevööndis

paiknevate metsade leebemate majandamisvõtete rakendamine (lage- ja veerraie asendamine

teiste raieviisidega sh püsimetsandusvõtetega jm), metsakaitsealad jm.

Pikas vaates on metsamajandamisel otstarbekas liikuda majandatava metsa ühtlase vanuselise

jaotuse suunas koos ühtlase kasutuse stsenaariumile vastava raiega. See tagab kasvava metsa

tagavara stabiilsuse ning raie ja netojuurdekasvu tasakaalu majandatavates metsades.

Okaspuupuistute osakaalu säilitamiseks toetatakse metsakultiveerimise osakaalu tõstmist 10%

võrra (1500 ha/a) võrreldes baastasemega. Metsa raieringi keskmisena on kultiveeritud

okaspuupuistute hektaritagavara ca 27 m3 /ha kõrgem looduslikult uuenenud puistute

keskmisest hektaritagavarast. Sellest tulenevalt on CO2 varu hektari kohta suurem 32 t raieringi

keskmisena. Meetme rakendamisel oleks keskmine täiendav tagavara aasta kohta raieringi

keskmisena ca 41 000 m3 ning keskmine täiendav CO2 varu 48 000 t CO2. CO2 sidumine

puittoodetesse suureneks kokku ca 12 kt/a ehk kokku koos metsamaa sidumisega 60 000 t CO2

aastas. Metsakultiveerimise põhieesmärk on seega jätkuvalt okaspuu- ja okaspuu-lehtpuu

segapuistute kasvatamine, okaspuidu saamine ja selle väärindamise kaudu täiendava

lisandväärtuse loomine. Biomassi kiirema formeerumise ja selle suurema mahu kaudu

suurendab see tegevus metsamaa süsiniku sidumisvõimekust.

Toetust eramaa omanikele on kavas anda kliimaministri määruse alusel ja taotlusvooruna.

Toetuse andmisel lähtutakse metsaseadusest ja riigiabi korral komisjoni määrust (EL)

2023/2831, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108

kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes. Vähese tähtsusega abi ülemmäära ettevõtte kohta

300 000 eurot kolme aasta jooksul. Toetuse rakendusasutuseks on KIK, kes annab analoogselt

teisi erametsandusele suunatud toetusi. Vähesetähtsusega abi ülempiiri jälgib KIK toetuse

otsust tehes. Toetuse andmise menetlus toimub metsaseaduse ja kliimaministri määruse alusel.

Puiduallikaks on seni eksporditud paberipuidu ja puiduhakke (puitlaastud ja pilpad) koguse

vähenemine. Täiendavat raiemahtu ei eeldata, toote järgmisele väärtusastmele väärindamine

toimuks teiste riikide asemel Eestis. Kuigi ka mõju meie CO2 sidumisele LULUCFi arvestuses

on tehase rajamisele järgneva kümne aasta jooksul oluline, on puidu kohapealse (keemilise)

väärindamise olulisem mõju siiski panuses majandusse. Sotsiaalmajanduslik mõju avaldub

puidu väärindamisest tuleneva lisandväärtuse kaudu. Eesti Rakendusuuringute Keskuse Centar

2017. aastal koostatud puidurafineerimistehase investeeringu sotsiaalmajandusliku mõju

analüüsist on tuletatud 2,0 mln m3 paberipuidu töötlemisega kaasnev täiendav lisandväärtus ca

160–170 mln eurot aastas.

87

Turbatootmise keskkonnamõju vähendamiseks on lisaks eelnõukohase seaduse rakendussättena

planeeritud maapõueseaduse ja alamaktide muutmise ajakava järgmine:

Maapõueseaduse muutmise eelnõu väljatöötamine:

2025. aasta september – analüüs;

2025. aasta oktoober-detsember – eelnõu koostamine ja kooskõlastamine;

2026. aasta veebruar – eelnõu esitamine Vabariigi Valitsuse istungile;

2026. aasta märts-aprill – eelnõu menetlemine Riigikogus;

2026. aasta juuni – eelnõu jõustumine.

Regulatiivsetest meetmetest saab turbatootmisest tekkivat heidet vähendada:

- keskkonnaministri 27.12.2016 määruse nr 87 „Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud

turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri“ muutmisega (jõustunud

22.07.2024);

- Vabariigi Valitsuse 22.12.2016 määruse nr 150 „Turba kaevandamise aastamäär ning

kriitilise ja kasutatava varu suurus“ muutmisega (tähtaeg 31.01.2025).

Vähendades nimetatud määruste muutmisega võimalusi turba kaevandamisloa taotlemiseks,

saab ühtlasi vähendada turbakaevandamiseks loaga antud mäeeraldiste pindala ning turba

kaevandamisloaga mäeeraldiste korrastatuks tunnistamise kaudu tagastada kaevandatud maa

riigile, mis omakorda toob kaasa heite vähendamise kaevandatud maade korrastamise kaudu.

Turba kaevandamisloa muutmiseks, pikendamiseks, laiendamiseks ja uue loa saamiseks tuleb

taastada kaevandamisest ammendatud mäeeraldised ja vähendada loale kantud kaevandamise

lubatud aastamäära. Selleks kavandatakse maapõueseadust täiendada rakendussätetega, mis

toetavad mh ka osalist kaevandatud ala korrastamist ja kaevandatud maa tagasi andmist ning

nende toimingute kaudu võimalusi uute lubade menetlemiseks.

Seega aitavad eeltoodud muudatused kaasa turba kaevandamise kliimamõjude vähendamisele.

Turbaalade taastamise kiirendamiseks on kavas täiendada maapõueseadust ka olemasolevate

maavaravarude konserveerimise kui alternatiivsete kaevandatud maa korrastamise

lahendustega, milleks mh kavandatakse hankida teadusuuring teemal „Mahajäetud ja rikutud ja

lubadega kaetud turbatootmisalade süsinikuemissioonide vähenemise ja korrastamise

potentsiaalsete maakasutussuundade analüüs“ (eelarve vajadus 200 000 eurot). Planeeritud

teadusuuringuga saaks selgitada välja mahajäetud turbaalade ja kaevandamisloaga mäeeraldiste

korrastamise (sh osalise) potentsiaal ja koostada plaan nende alade riigile tagastamiseks. Samuti

töötada välja kõrgema taseme metoodikad kasvuhoonegaaside heite arvestamiseks KHG

inventuuris ja selgitada nende alusel välja taastatud või taastumisel alade kasvuhoonegaaside

vähendamise ja sidumise potentsiaal, arvestades nende alade taimestikuga kaetust ja veetaset

ning muid turbaalale iseloomulikke olusid. Ammendatud turbatootmisalade kiiremaks

korrastamiseks plaanitakse meedet summas 21 mln eurot, mis võimendaks mahajäetud

turbaalade ning kaevandatud alade taastamist, kui seal leidub hästilagunenud turvast, kuid

millel ei ole turunõudlust, ning selgitaks, millised alad on heite vähendamiseks mõistlik

konserveerida. Konserveerimise mõiste ja lahendustega saab eeltoodu põhjal tulevikus

täiendada ka maapõueseadust. Aiandusturba maakasutusmõjude hindamiseks ja pikaajaliseks

järk-järguliseks heite vähendamiseks täpsustatakse neli aastat kestva turbarevisjoniga nii

riikliku turba maavaruvarud kõikides Eesti maakondades kui ka turbaalade seisundid ja

taastamisvajadused. Meetme maksumuseks on 2 mln eurot. Seejuures täpsustakse maavarade

registris turbamaardlate ruumikujud ja tehakse registrikannetes muudatusi. Turbarevisjon on

oluline nii valdkonna poliitika kujundamiseks kui ka ressursikasutuse suunamiseks ja sellest

objektiivse ülevaate saamiseks.

88

Lisameetmetega prognoosi järgi on maakasutussektori heide ja sidumine 2030. aastaks

tasakaalus. Peamine mõju on tingitud raiemahust, puidu keemilise väärindamise mahtude

suurenemisest ning aiandusturba kaevandamisest pärineva heite vähendamisest. Seaduseelnõus

on sektorile seatud kõrgem ambitsioon kui ELi metsanduse, maakasutuse ja maakasutuse

muutuse määrusest tulenev kohustus 2030. aastaks Eestile ette näeb. Kuna prognooside

kohaselt ei täida Eesti LULUCF määrusega seatud esimese perioodi (2021–2025) ja teise

perioodi (2026-2030) eesmärke ja ka jõupingutuste jagamise määruses käsitletud sektorites

tekib teisel perioodil puudujääk, aitab kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga seatud kõrgem

siht LULUCF määruse teise perioodi eesmärke täita. Lisaks saab Eesti kasutada jõupingutuste

jagamise määruse kohaste sektorite puudujäägi kompenseerimiseks 450 00065 t CO2 ekv, mis

viib Eesti koos eri määruste sektorite omavahelise paindlikkusega 2030. aastaks kokkuvõttes

kohustuste täitmiseni.

Maakasutussektori KHG heitkoguse vähendamise mõju

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Turbatööstus

Turba kaevandamisega tegeleb 29 äriühingut. Detailselt hinnates, siis viimase kolme aasta

lõikes ei ole turvast kaevandanud 4 ettevõtjat ja kokku on kaevandatav jääkvaru 1346 tuhat

tonni. (Maavarade register, Maa-amet 18.06.2024; Statistikaamet; Äriregister). Turbasektor

ekspordib üle 95% toodangust ning annab ligi 10% maailma turbasubstraatidest, kuid Eestis

kohapeal väärindatakse kõigest 50% siin kaevandatud turbast. Sektoris on ka mõningaid

erandlikke ettevõtteid, nagu Enefit Power ja Gren Tartu AS, mis tegelevad elektrienergia, gaasi,

auru ja konditsioneeritud õhuga varustamisega. Sektori ettevõtete hindamisel on oluline

arvestada majandustegevuse mitmekesisusega. Turbakaevandajate 2022. majandusaasta

aruannetes esitatud müügitulu jaotus näitab, et turbatootmise müügitulu oli 105,8 mln eurot ja

kõrvategevuste müügitulu 17,6 mln eurot. Kokku kaevandasid ettevõtted 2022. aastal 1,107

mln t turvast. Turba kogumise ja edasimüügiga tegelevate ettevõtete kogu müügitulu oli 67,3

mln eurot millest turba tootmisega seotud müügitulu oli 43,8 mln eurot (65% kogu

müügitulust). Turba kaevandamisega tegelevad ettevõtted sõltuvad rohkem turba tootmisest

(Äriregistri andmetel).

Turbast moodustab ligikaudu poole süsinik, mistõttu kaasneb selle lagunemisega

kasvuhoonegaaside heide. 2021. aastal tekkis majandatud märgaladel netoheide 1 121 980 t

CO2 ekv ja 2022. aastal 1 307 300 t CO2 ekv heidet ning see on valdavalt seotud turba

kaevandamisega ja aiandusturba kasutamisega. Aiandusturba kaevandamisest tuleneva heite

vähendamine on seotud kaevandamismahtudega ning mõjutab seeläbi otsemalt ka sektori

sotsiaalmajanduslikke näitajaid. 2021. aastal koostati sotsiaalmajandusliku mõju hinnang

kahele kaevandamismahu vähendamise stsenaariumile, kus leiti, et kaevandusmahu

vähenemisel 89 700 tonni võrra66 väheneb riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse laekuv

kaevandamisõiguse tasu 0,152–0,193 mln euro võrra (Eesti Maaülikool, Keskkonnaagentuur,

2021). Aastatel 2015–2020 maksti turba kaevandamisõiguse tasu Eestis keskmiselt 981 600

65 Määruse (EL) 2018/842, Artikkel 7 (1) aa-s ja määruse lisas III toodud paindlikkust (perioodis 450 tuhat tonni CO2 ekv) tuleb kasutada 2030.aastal, kuna JJM 2030 eesmärki hinnanguliselt ei täideta 66 Maaülikool, Eesti Keskkonnaagentuur (2021): Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori sidumisvõimekuse analüüs aastani 2050: Algväärtusena võeti aluseks viimase viie raporteeritud aasta (2015– 2019) keskmine aiandusturba kaevandamise maht, mis on KHG inventuuris kasutatava metoodika põhjal 655,2 kt. Stsenaarium 2 (S2): Mahu vähendamine tasemeni, mille juures majandatavate märgalade heitkogus ei ületaks perioodi 2005–2009 keskmist ehk võrdlustaset

89

eurot aastas. Turba kaevandamise mahtudes on aastased kõikumised suured – nt Maavarade

registri (Maa-amet 18.06.2024) andmete põhjal oli 2022. aastal kaevandamismaht 21% suurem

kui 2021. aastal. Aastate 2018–2022 keskmine kaevandamise maht oli 897 360 t ja 2020–2023

keskmine maht 902 200 t turvast, 2022. aastal kaevandati 1 110 700 t turvast, mis ilmestab

aastatevahelisi kõikumisi. Võib järeldada, et 12% turba kaevandamise vähendamine 2030.

aastaks võrreldes 2022. aastaga ei mõjuta ettevõtjate majandustegevust, küll aga avaldub mõju

2040. aastaks planeeritud turba kaevandamise vähendamise korral. Arvestades senist turba

kaevandmisega tegelevate ettevõtete kõrvaltegevuste osatähtsuse jätkumist, siis ettevõtete

majandusnäitajate ning kaevandamismahtude lineaarse seose abil prognoosides väheneb

ettevõtete müügitulu ja töötajate arv 40–45%. Ettevõtete tegevuse jätkamine on võimalik, kuid

tuleb arvestada, et ettevõtjate tegevust mõjutavad ärilisi suhted, lepingute muutused, aga ka

motivatsioon väiksemas mahus jätkata. Kui leitakse võimalusi uute suurema lisandväärtusega

toodete tootmiseks (sh vähese KHG heitega), siis ettevõtete loodav lisandväärtus ja müügitulu

langus on prognoositust väiksem.

Kehtivate lubade alusel on kaevandamiseks kasutatav pind (mäeeraldiste pindala) 21 820 ha

(218 km2), millele lisandub teenindusmaa ca 5000 ha, kokku ca 27 000 ha (270 km2). Lisaks

on aktiivsete lubadega 14 757 ha turba ja põlevkivi üheaegse kasutuse tarbeks antud mäeeraldist

Ida-Virumaal, kus kaevandamist praegu ei toimu. Valdavalt on tegu riigimaadega. Turba

kaevandamise aastamäär on sätestatud määrusega67, praegu 2,85 mln t. Aastamäär kehtestatakse

maakonniti, mille kvoodi olemasolust lähtutakse lubade andmisel.

Suurem osa kaevandatavast turbast eksporditakse aiandusturbana. 2022. aastal eksporditi

turvast 1,37 mln tonni (Statistikaamet, väliskaubanduse andmebaas, VKK30).

Kaevandamislubadega aladele kehtib kaevandamise lõpetamisel korrastamiskohustus. Kuna

aga lubade kehtivusaeg on pikk (30 aastat) ja neid saab ka pikendada, pole seni tootjad

korrastatud alasid riigile tagastanud. Turba kaevandamise mahud ületavad turba taastumise

kiirust – looduslikus seisundis soodes tekib aastas kokku vaid ca 400 000–550 000 t turvast

(hinnang vajab täpsustamist uuematele andmetele tuginedes) (Riigikontrolli 2005. aasta audit68).

Riigile laekuvad tasud nii ressursi kaevandamisest kui ka maa kasutamisest on madalad ning

kuigi kaevandusjärgne taastamine on kohustuslik, ei ole madalad tasud motiveerinud juba

kaevandatud alasid korrastama, riigile tagastama ega ka kaevandusi ruumiliselt nõnda

planeerima, et pindalaliselt ja ajaliselt oleks kaevandamine kõige efektiivsem. (Riigikontroll,

2022. aasta kontrolliaruanne „Ehitusmaavaradega varustamise kindlus“.69)

Ammendatud turbatootmisväljade korrastamisel (nende alade metsastamine või muutmine

märgaladeks) kaalub ökosüsteemide taastamisest tekkiv kasu üles tehtud kulud, nt väga üldise

ökosüsteemide taastamise mõjuhinnangu alusel on iga taastamisele kulutatud euro

investeeringutasuvuseks läbi paranenud ökosüsteemiteenuste ja vähenenud kahjude 8–38 eurot

(Eesti Maaülikool, Keskkonnaagentuur, 2021). Heas seisundis ökosüsteem aitab kaasa ka

kliimamuutuste leevendamisele ja loodusõnnetuste ennetamisele. Muuhulgas on ka turbaaladel

märkimisväärne soodumus talletada süsinikku biomassis ja mullas. Viimane teadaolev turba

juurdekasvu rakendusuuringu tegi 2005. aastal Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut, kuid

selliseid uuringuid oleks vajalik teha korrapäraselt vähemalt igal 20. aastal pärast

maakasutuskategooria muudu ülevaatamist, et hinnata süsinikureservuaari süsinikuvarude,

67 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122016003?leiaKehtiv. 68https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/557GetPage/1/557Year/2005/ItemId /91/amid/557/language/et-EE/Default.aspx. 69 https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/557GetPage/1/557Year/- 1/ItemId/2382/amid/557/language/et-EE/Default.aspx.

90

turba akumulatsiooni ja juurdekasvu põhjal turba lubatud kaevandamise aastamäära.

Ammendatud turbatootmisväljade korrastamine on tootjale kohustuslik. 2021. aastal hinnatud,

et meetme rakendamise kulu pindalaühiku kohta on keskmiselt 1000 €/ha, nii et 6000 ha

taastamise kogukulu oleks 6 mln eurot.

Täpsemat mõju sektorile ei ole seaduse kontekstis võimalik hinnata, kuna see sõltub

maapõueseaduses sätestatavatest konkreetsematest meetmetest, mis esitatakse Vabariigi

Valitsusele maapõueseaduse ja selle alamaktide muudatustena kliimakindla majanduse seaduse

§ 53 kohaselt 2026. aasta 1. jaanuariks.

Metsandus

Sektori tarneahelast suur osa on Eestis, seega selle kaudne mõju avaldub ka teistes harudes.

Statistikaameti andmetel oli 2022. aastal metsamajanduse ja metsavarumise ning

puidutöötlemise ja puit- ja korktoodete tootmise lisandväärtus kokku ca 1,7 miljardit eurot.70

Sektori müügimahud on välisturgude ja tarneprobleemide tõttu olnud keerulises olukorras,

sektori käive langes 6,3 mld eurole 2023. aastal (2022. a 7,4 mld eurot, EMTA). 2022. aastal

oli raiemaht 12,1 mln tihumeetrit (SMI 2024), kogu Eestis kasutatav puit 17,7 mln tihumeetrit.

Sektori praeguse struktuuri juures annab lisandväärtusest kõige suurema osa puidu mehaaniline

töötlemine. Metsa- ja puidutöötlemise sektoril on oluline roll just väljaspool pealinna.

Raiemahtude sotsiaalmajanduslikke aspekte on hinnatud ka koostatava metsanduse arengukava

KSH raames. Senistelt viimaste aastate mahtudelt (u 11 mln tm/a) üleminek väiksemale

raiemahule võib kaasa tuua sektori loodud lisandväärtuse ning maksutulu vähenemise, juhul

kui Eestist raiutud puidu kasutuse struktuur jääb samaks. Kõrgema väärindamise

soodustamisega on võimalik mõjusid tasakaalustada ning liikuda vähema toormekasutuse

juures suurema lisandväärtuse suunas. Puidu väärindamise poolelt on 2021. aasta andmete

põhjal suurema koguse saematerjali tootmise jaoks vajalik alginvesteering 60 mln eurot,

edaspidi kaasnevad seadmete hooldamise kulud. Potentsiaalselt on võimalik luua lisaks

ligikaudu 38 eurot lisandväärtust 1 m3 saematerjali kohta. Kui aastas toodetakse

peenemõõdulisest puidust lisaks ca 200 000 m3 saematerjali, kaasneb sellega ühtlasi 7,6 mln

eurot lisandväärtust aastas. Puitplaatide tootmise puhul loodi 2017. aastal tootmises kasutatava

1 m3 puittooraine kohta 18 eurot lisandväärtust. Poole miljoni m3 puidukasutuse juures teeks

see 9 mln eurot lisandväärtust aastas. Arvestades viimaste aastate muutusi majanduses ning

eriti viimasel ajal ka puidutööstuses, vajavad ka puittoodetesse talletamise meetmed põhjalikku

sotsiaalmajanduslikku hinnangut.

Põllumajandus

Põllumajandussektoris on turvasmuldade meetmed (turvasmuldadel põllumaa viimine

püsirohumaaks) kliimaeesmärke silmas pidades suure potentsiaaliga, kuid oluline on silmas

pidada nende sotsiaalmajanduslikku mõju põllumajandustootjatele. „Põllumajanduse ja

kalanduse arengukava aastani 2030“71 näeb ette kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala

säilimise või minimaalse suurenemise. Nii püsirohumaad kui ka looduslikud rohumaad on

olulised loomade ekstensiivseks karjatamiseks ja rohusööda tootmiseks. On hinnatud, et 20 000

ha turvasmuldadel põllumaa viimine püsirohumaaks tekitab lisakulu, kuna kattetulu

püsirohumaadelt on eelduse kohaselt madalam kui haritavalt põllumaalt. Samas on meede ühe

olulisema mõjuga KHG heitkoguste vähendamisel. Kahanev kasumlikkus põllumajanduses

70 Statistikaamet: EM001: Ettevõtete majandusnäitajad, näitaja, tegevusala, tööga hõivatud isikute arv ning vaatlusperiood/ Metsamajandus ja metsavarumine; Puidutöötlemine ning puit- ja korktoodete tootmine, v.a mööbel; õlest ja punumismaterjalist toodete tootmine. 71 https://www.agri.ee/sites/default/files/documents/2021-09/poka-2030-taistekst.pdf,

91

nõrgendab konkurentsivõimet. Ostujõu languse tulemusena SKP väheneb.

Põllumajandustootjate kattetulu vähenemine sõltub olulisel määral sellest, milline on tootmise

struktuur ja põhitoodang. Põllukultuuride kasvatajate jaoks on mõju tõenäoliselt suurem ja

võrdeline tootmismahu vähenemisega.

Metsastamise puhul (aktiivsest majandustegevusest väljas olevad põllumaad) on oluliseks

mõjuteguriks ka see, millistel aladel ja kui suures mahus rakendatakse metsastamise meedet,

kuigi on eeldatud, et need alad on aktiivsest majandustegevusest väljas. Lisaks potentsiaalsele

mõjule põllumajandussektoris kaasnevad metsastamismeetmega kulud metsauuendusele ning

rajatud puistute hooldamisele. 2021. aastal valminud LULUCFi uuringu72 järgi oleks

metsastamiskulud 1780 €/ha, lisaks metsakultuuri ja noore metsa hooldamise kulud 790

eurot/ha. 75 000 ha metsastamisel hinnati kumulatiivseteks kuludeks 2030. aastaks 53 mln

eurot, 2050. aastaks 181 mln eurot. Meede tasub end majanduslikult ära sajandi viimastel

kümnenditel, kui uuendusraietest saadav tulu katab kaasnevad kulud.

Mõju ühiskonnale

Mõju tööhõivele

Maakasutussektori kõige suuremad sektori mõjutajad on metsamaal toimuv (sidumine-heide

sõltub peamiselt metsa vanuselisest struktuurist ja raiemahust, mis mõjutab enim koguheite

üles-alla liikumist), turvasmuldade harimine ja turbakaevandamine (majandatud märgalad).

Turbatööstus

Perioodil 2018-2023 oli kokku kaevandamise sektoris aastas keskmiselt töötajaid 681, kellega

kaasnes ettevõtjatel tööjõukulu 17 mln € aastas, millelt tasuti 4,2 mln € sotsiaalmaksu ja 2,3

mln € tulumaksu. (Äriregister). Rakendades KKMS kokku lepitud kasvuhoonegaaside heite

vähendamise mahtusid turba tootmisel, siis võib eeldada mitte olulist mõju 2030. aastani, kuid

järgneva 10 aastase perioodi jooksul rakenduv vähenemine muudab kindlasti oluliselt ettevõtete

tegevust. Tegevuse jätkamine on siiski valdavalt võimalik. Siiski peaks arvestama ka

eeldatavate muutustega ettevõtjate struktuuris. Kuna otseselt turvast mitte kaevandavate

äriühingute müügitulust 65% on seotud turba tootmisega, siis kuni 10%-lise turba

kaevandamise vähendamise puhul ei ole ettevõtted oluliselt mõjutatud. Sõltuvalt tootest

mõjutab kindlasti ettevõtete tegevust 2040. aastaks saavutatav 50%-line turba kaevandamise

vähenemine. Kuna sektoris tegutsevad ettevõtted on mitmekülgse tegevusega, siis äärmiselt

keeruline on prognoosida nende ettevõtete edasist tootmise restruktureerimist ning tegevust.

Võib eeldada, et ettevõtted laiendavad muid tegevusi. Kuna täpsed andmed äriühingute

tooteportfelli ja uute toodete välja töötamise kohta puuduvad, siis ei ole võimalik prognoosida

uute turbatoodete müügitulu ja lisandväärtust.

Ammendatud turbatootmisalade korrastamisel tööhõives suuri muutusi ei prognoosita. Kuna

ammendamata turbatootmisalade konserveerimine on sisult sarnane tegevus tootmisväljade

korrastamisele (toimub veetaseme tõstmine), siis eeldatavad kulud on ilmselt sarnased, kuid

konserveerimise meede vajab lisaks sisu täpsustamisele ka detailsemat mõjuhinnangut.

Mõju kohalike omavalitsuste tulule

72 Eesti Maaülikool, Kekkonnaagentuur (2021), Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori sidumisvõimekuse analüüs kuni aastani 2050. Saadaval: https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021-09/LULUCF_uuring_veebi_02_09.pdf

92

Seaduseelnõu rakendumine seoses turbasektori heitkoguste vähendamisega võib mõjutada

kohalike omavalitsuste tulubaasi. Perioodil 2020-2023 oli turba kaevandusõiguse tasu

laekumine KOVide lõikes järgmine:

Eelnõus kavandatud turba kaevandamismahu fikseerimine ning vähenemine ca 50% võrra

vähendab omavalitsuste eelarvesse turba kaevandamisest laekuvaid tasusid hinnanguliselt

samas mahus.

93

Metsandus

Statistikaameti andmetel andis 2022.aastal sektor tööd 22 918 inimesele ning sektori

tööjõukulud olid ca 592,5 miljonit eurot. Sektori müügitulu nimetatud aastal oli 5,6 miljardit.73

Maakondade lõikes moodustas 2021.aastal metsamajandus ja metsavarumine ja

puidutöötlemine ning puit-ja korktoodete tootmine suurima osakaalu Jõgeva - ja Viljandi

maakonnas (11% kogu maakonna tööhõivest) ning Põlva – ja Võru maakonnas (10% kogu

maakonna tööhõivest).74

Metsamajanduse kogumõju hindamiseks tuleb lisaks metsamaa ja puittoodete sidumisele

arvestada ka puidu kui taastuva materjali kasutamist kõrge süsinikujalajäljega mineraalsete

materjalide ja fossiilsete kütuste asemel (asendusefekt). Eesti Maaülikooli ja

Keskkonnaagentuuri 2021. aasta analüüsist johtuvalt tuleks sotsiaalmajanduslikku mõju silmas

pidades eelistada ühtlase kasutuse lanki, mille rakendumisel on prognoositav sektori

lisandväärtus 392 mln euro võrra ja tööhõive 5500 hõivatu ehk 12% võrra suurem kui antud

uuringus käsitletud 5 mln m3 uuendusraie mahu korral.

Eesti Maaülikooli ja Keskkonnaagentuuri 2021. aastal valminud uuring on hinnanud, et

ekspordimahu vähenemisel 2,7 mln tihumeetri keemilise töötlemise tooraine võrra ja vastava

tooraine väärindamisel Eestis looks sektor 2,930 mln eurot kogulisandväärtust (lisaväärtuse

suurenemine 124 mln euro ehk 4,4% võrra) ning 60 382 puidu- ja metsasektoriga seotud

töökohta (töökohtade arvu suurenemine 2173 töökoha ehk 3,7% võrra).

2019. aasta kliimaambitsiooni tõstmise uuringu järgi75 on aktiivsest majandustegevusest väljas

olevate põllumaade metsastamise puhul tööhõivele oodata positiivset trendi: perioodil 2021

kuni 2050 võiks tekkida 371 töökohta aastas.

73 Statistikaamet: EM001: Ettevõtete majandusnäitajad, näitaja, tegevusala, tööga hõivatud isikute arv ning vaatlusperiood/ Metsamajandus ja metsavarumine; Puidutöötlemine ning puit- ja korktoodete tootmine, v.a mööbel; õlest ja punumismaterjalist toodete tootmine. 74 Statistikaamet: RL21152: Hõivatud, 31. detsember 2021 | Aasta, Elukoht, Tegevusala, Sugu ning Amet 75 https://www.sei.org/publications/eesti-kliimaambitsiooni-tostmise-voimaluste-analuus/.

94

§ 35. Kliimamuutustega kohanemise eesmärgid

Kliimamuutustega kohanemist käsitletakse nii Pariisi kokkuleppes76 (artikkel 7), kus

püstitatakse kohanemise eesmärk, mille saavutamiseks suurendatakse kohanemissuutlikkust,

tugevdatakse vastupidavust ja vähendatakse haavatavust kliimamuutuste ebasoodsate mõjude

suhtes, kui ka ELi kliimamääruses77, mille kohaselt võtavad liikmesriigid oma riiklikes

kohanemisstrateegiates arvesse asjaomaste sektorite, mh põllumajanduse, vee- ja

toidusüsteemide erilist vastuvõtlikkust, nagu ka toiduga kindlustatust, ning edendavad

looduspõhiseid lahendusi ja ökosüsteemipõhist kohanemist. Kuigi 2050. aastaks on eesmärgiks

seatud kliimaneutraalsuse saavutamine, on vaja tegeleda ka juba tekkinud negatiivse mõju

tagajärgedega ning tagada meetmete rakendamine kliimamuutuste mõjuga kohanemiseks ja

looduslike ökosüsteemide kaitsmiseks, toetades kliimamuutustele vastupanuvõimelise Euroopa

kujundamise eesmärki78. Praegu on kliimamuutustega kohanemise eesmärgid sätestatud Eesti

kliimamuutustega kohanemise arengukavas79, kuid strateegiline eesmärk suurendada Eesti

riigi, regionaalse ja kohaliku tasandi valmidust ja võimet kliimamuutuste mõjuga kohanemiseks

on vaja sätestada ka kliimakindla majanduse seaduses.

Lõikes 2 antakse suunised, millest tuleks valdkondlikes arengukavades ja

tegevusprogrammides lähtuda, sh majanduse ja taristute toimimine mis tahes kliimasündmuse

(nt üleujutused, tormid, kuuma- ja külmalained, tuulekiiruse kasv jt) avaldumisel nii, et taristust

sõltuvad elutähtsad teenused oleks inimestele kättesaadavad. Näiteks elektriliinide

vastupidavuse tagamine tormide ja hoogsadude ajal, parvlaevaühenduste toimine mandri ja

saarte vahel, hoonete ja teede kasutatavus. Oluline on läbi mõelda ja planeerida meetmed ka

inimeste õiguste ja tervise kaitseks kogu elanikkonna seas, aga ka fookusega enim

haavatavatele inimgruppidele. Näiteks soojussaare efekti vähendamine linnades, teadlikkuse

tõstmine ja praktiliste lahenduste loomine kuumalainete, tormide, üleujutuste jm ajal

toimetulekuks ning elu ja tervise säästmiseks jms. Elurikkuse hea seisundi tagamine, sh

looduslike elupaigatüüpidele ja liikide elupaikadele kohase ja piisava kaitse tagamine ning

vajaduse korral taastamine ja seisundi parandamine, on oluline eeldus ka kliimamuutustele

vastupanuvõimelise looduskeskkonna ja ökosüsteemide hoidmisel. Biomajanduse sektorite

(põllumajandus, metsandus, kalamajandus jne) haavatavust suurendavad nii (uute) haiguste,

kahjurite ja invasiivsete võõrliikide laiem levik kui ka ootamatud ilmaolud, sh temperatuuri

tõus ja varieerumine, sademete hulga suurenemine või vähenemine, põuad või äkilised külma-

ja kuumalained. Näiteks 2018. aasta põud kahandas teravilja saagikust 40% võrra võrreldes

sellele eelnenud aastaga. Korduvad või pikaajalised põuad, üleujutused avaldavad suurt mõju

põllumajandussektorile ja ohustavad ka toidujulgeolekut. Seetõttu on oluline mh

põllumajandussektori vastupidavuse ja paindlikkuse suurendamine muldade hea seisundi kaitse

ja taastamise, kuivendusvajaduste ümbermõtestamise, kuivendussüsteemide mõju hindamise

ning maaparandussüsteemide muutmise kaudu keskkonnasõbralikumaks ja elurikkust

toetavamaks. Planeeringutes ja maakasutuses kliimamuutuste pikaajaliste mõjudega

arvestamine on kasvava tähtsusega kõikidel planeerimistasanditel, nt üleujutusohuga aladele

hoonete või taristute planeerimise vältimine, elurikaste ja erinevaid looduse hüvesid

(ökosüsteemiteenuseid) tagavate puhkemaastike ja rohealade säilitamine, loomine ja taastamine

tiheasustusaladel ning loodusväärtuste kaitset ja inimeste tervist toetava rekreatiivse taristu

rajamine nii kaitsealadel kui ka väljaspool.

76 https://kliimaministeerium.ee/media/1396/download. 77 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021R1119. 78 https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-6521-2021-INIT/et/pdf. 79 https://kliimaministeerium.ee/media/928/download.

95

Looduspõhiste kohanemislahenduste edendamist ja eelistamist käsitleb muuhulgas ELi

kliimamuutustega kohanemise strateegia, mille kohaselt tuleks tugineda keskkonnahoidlikele

ja looduspõhistele lahendustele, mis suurendavad iseseisvat toimetulekut, vastupanuvõimet ja

ökosüsteemide kaitset, et kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega tagada paremad

elamistingimused, sh säästvad ja kohalikud põllumajandus- ja kalandustavad, vee säästev

majandamine, taastuvenergia ulatuslikum kasutamine. Looduspõhiseid lahendusi

kliimamuutustega kohanemiseks ja katastroofiohu vähendamiseks kasutatakse tavaliselt

rannikuvööndi kaitsel, märgalade taastamisel piirkondliku veevaru kvaliteedi tagamiseks ja

veevaru stabiliseerimiseks ning maastikutulekahjude ohu vähendamiseks, jõgede/lammialade

taastamisel üleujutuste vältimiseks, looduslähedasemas metsanduses, linnade haljastamise

planeerimises, mh ekstreemsete temperatuuride ja kuumasaarte tekkimise vähendamiseks ning

mullakaitses ja taastootmises. Looduspõhised lahendused suurendavad bioloogilist

mitmekesisust ja maastiku väärtust, parandades samal ajal ökosüsteemi teenuseid, nagu

erosioonivastane kaitse, põua ja üleujutuste ennetamine, süsiniku sidumine, jahutamine ja

metsatulekahjude ennetamine.

Näiteks rohekatused võivad parandada linnade ökosüsteeme ja seega teatud määral leevendada

bioloogilise mitmekesisuse vähenemist. Rohekatused on sageli kliimamuutustega kohanemise

kavade osaks, kuna rohekatuste kasutamisel on potentsiaal vähendada sademevee äravoolu ja

leevendada soojussaarte mõju. Ökosüsteemi taastamisele omistatav suurem tähtsus on seotud

bioloogilise mitmekesisuse rolliga kliimamuutustele vastupanuvõimes ning vajadusega

saavutada mitu eesmärki, mh kohanemise, elurikkuse ja süsiniku sidumise vallas: elurikkuse ja

ökosüsteemi taastamine, kaitse kahjurite ja võõrliikide vastu, mulla ja vee kvaliteedi

taastamine, põua- ja üleujutuskaitse.

Lõikes 3 sätestatakse riigile kohustus seada kliimamuutustega kohanemise eesmärgid

valdkondlikes arengukavades ja -programmides. Kohustus tuleneb ELi kliimamääruse artikli 5

punktist 4, mille kohaselt võtavad liikmesriigid vastu ja viivad ellu riiklikud

kohanemisstrateegiad ja -kavad, võttes arvesse ELi kliimamuutustega kohanemise strateegiat

ning tuginedes kindlatele kliimamuutusi ja kliimamuutustele vastuvõtlikkust käsitlevatele

analüüsidele, edusammude hindamistele ja näitajatele, milles juhindutakse parimast

kättesaadavast teaduslikust tõendusmaterjalist. Samuti tuleneb ELi kliimamäärusest kohustus

strateegiaid korrapäraselt ajakohastada.

2017. aastal võttis Vabariigi Valitsus vastu „Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani

2030“ koos rakendusplaaniga. Arengukava üldeesmärk on tegevusraamistiku abil vähendada

Eesti haavatavust kliimamuutuste suhtes ning saavutada valmidus ja võime tulla toime

kliimamuutuste mõjuga kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil. Lisaks on arengukaval

kaheksa prioriteetset valdkondade haavatavusest otseselt lähtuvat alaeesmärki. Nende täitmist

toetavad arengukava rakendusplaanis esitatud kliimamuutuste mõjuga kohanemise meetmed.

Kuna riigi suunised näevad ette, et teemavaldkondade kaupa arengukavade koostamist

vähendatakse ja strateegilised arengudokumendid koostatakse valdkonna põhiselt, on

kliimamuutustega kohanemise arengukava uuendamine plaanis selliselt, et kohanemise

eesmärgid seatakse koostatavas keskkonnavaldkonna arengukavas ehk valdkondlikus

arengukavas, nagu seaduseelnõu § 32 lõige 1 ette näeb. Samas sätestab sama säte kohustuse ka

teistele ministeeriumitele seada oma valdkondlikes arengukavades kliimamuutustega

kohanemise eesmärgid. Kuna kliimamuutuste mõjude suhtes vastupanuvõime suurendamise

vajadus puudutab ka teisi sektoreid, k.a ELi kliimamääruses mainitud sektoreid, on oluline, et

kõik ministeeriumid oma tegevuste planeerimisel kaaluksid, kuidas kliimamuutused

96

pikaajalises vaates sektorit mõjutavad ja milliseid kohanemismeetmeid tuleks planeerida, et

negatiivseid mõjusid vältida või vähendada.

4. peatükk. Avaliku sektori eesmärgid ja kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja

kliimamuutustega kohanemisel

§ 36. Avaliku sektori eesmärgid

Lõike 1 kohaselt lõpetab avalik sektor kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks

fossiilkütuste kasutamise, välja arvatud siseturvalisuse, riigikaitse- ja tervishoiuteenuseid

pakkuvad avaliku sektori asutused ning välisriikides asuvad Välisministeeriumi

struktuuriüksused, alates 2040. aastast.

Kliimaministeeriumi vastavate valdkondade ekspertide hinnangul on suuresti võimalik avalikul

sektoril mõistlike kuludega loobuda suurest osast fossiilkütuste kasutamisest. Ühistranspordis

ja energeetikas on suuri samme juba tehtud, samuti on plaanis avaliku sektori administratiivsete

ülesannete täitmiseks vajalik sõidukipark heitevabaks muuta. Kuna fossiilkütuseid kasutatakse

ka riigi tuumülesannete täitmisel, nt riigikaitses, päästes ja meditsiinis, kus praegu ja

lähituleviku perspektiivis puuduvad fossiilkütustele kuluefektiivsed alternatiivid, on jäetud

sellesse lõikesse erisus. Lisaks on käesolevas sättes tehtud erisus ka välisriikides asuvate

struktuuriüksuste puhul, sest teiste välisriikide puhul ei saa Eesti riik tagada näiteks elektri

laadimisjaamade taristuvõrgu olemasolu.

Lõikes 2 sätestatakse, mida tähendab avalik sektori antud seaduseelnõu tähenduses. Avaliku

sektori all mõeldakse käesoleva seaduse tähenduses riiki või riigiasutust, kohaliku omavalitsuse

üksust, kohaliku omavalitsuse asutus või kohaliku omavalitsuse üksuste ühendus ning muu

avalik-õiguslik juriidiline isik või avalik-õiguslik juriidilise isiku asutus. Käesolevas

seaduseelnõus väljatoodud loetelu on sama riigihangete seaduse § 5 lg 2 punktides 1 kuni 3

toodud loeteluga.

Lõike 3 sätestatakse, et avalik sektor eelistab võimalusel olemasoleva hoone renoveerimist või

uusehitise planeerimisel arvestab teenusvõrgustiku ja asularuumi kompaktsust aidates kaasa

kliimaeesmärkide saavutamisele, kuna seeläbi väheneb nii ehitamise kui ka igapäevase

kasutuse käigus tekkiv süsinikuheide. Avaliku sektori kohustus eelistada renoveerimist annab

eeskuju erasektorile ja motiveerib ka eraomanduses hoonete omanikke sarnaseid samme

astuma. Lisaks väheneb surve uue maa kasutusele võtmiseks, kaitstes seeläbi looduskeskkonda

ja elurikkust. Linnade ja asulate laienemise piiramisega välditakse oluliste ökosüsteemide ja

põllumajandusmaa hävimist. Kui uusehitised planeeritakse kompaktselt ja teenusvõrgustikku

arvestades, jääb loodusele rohkem ruumi ja säilivad väärtuslikud rohe- ja puhkealad, mis on

inimeste tervisele ja elukvaliteedile olulised.

Olemasolevate hoonete renoveerimine on sageli energiatõhusam ja soodsam võrreldes

uusehitiste püstitamisega. Samuti säilib piirkonna kultuuriline ja ajalooline identiteet. See

tugevdab kogukonna ühtsust ja säilitab kultuuripärandit, mis aitab kaasa piirkonna

omanäolisuse ja väärtuste hoidmisele.

Kompaktne asulate planeerimine, kus arvestatakse olemasoleva teenusvõrgustikuga (nt koolid,

tervishoiuasutused, kauplused), vähendab inimeste vajadust pikkade sõitude järele. Kui

elamispinnad, töökohad ja teenused asuvad üksteisele lähemal, on inimestel rohkem võimalusi

kasutada jalgrattaid, ühistransporti või liikuda jalgsi. See omakorda vähendab liikluskoormust,

97

õhusaastet ja ummikuid, mis parandab linna õhukvaliteeti ja elanike elukeskkonda. Lisaks saab

olemasoleva teenusvõrgustiku kasutamisel avalik sektor säästa teenuste pakkumisel (nt

veevärk, kanalisatsioon ja ühistransport).

Lõikes 4 sätestatud eesmärgi kohaselt peavad valitsusasutuste M1- ja N1-kategooria sõidukid

olema 2035. aastaks kasvuhoonegaaside heite vabad, välja arvatud alarm- ja eriotstarbelised

sõidukid. Eriotstarbeliseks sõidukiks loetakse siseturvalisuse-, riigikaitse- ja meditsiiniteenuste

valduses või kasutuses olevat sõidukit, millele on määratud õigusaktides sätestatud korras

erakorraline, kriisi- ja/või sõjaaja ülesanne. Valitsusasutustena käsitletakse Vabariigi Valitsuse

seaduse 39 lg 3 tähenduses ministeeriume, kaitseväge ja Riigikantseleid, samuti ameteid ja

inspektsioone ning nende kohalike täidesaatva riigivõimu volitusi omavaid asutusi.

Avalikule sektorile on juba praegu maanteesõidukite soetamiseks kehtestatud minimaalsed

keskkonnanõuded keskkonnaministri 16.02.2023 määrusega nr 6 „Hankelepingu esemeks

oleva maanteesõiduki kohta riigihanke alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud

kriteeriumid ja tingimused“. Määruse kohaselt peavad avaliku sektori hankijad ja võrgustiku

sektori hankijad võtma maanteesõidukite (kergsõidukid, veokid, bussid) hangete puhul arvesse

maanteesõiduki kogu kasutusiga hõlmavat energia- ja keskkonnamõju, sh CO2 heidet ja

tegelikus liikluses tekkivate õhusaasteainete (CO, THC, NMHC, NOx, PM, P) heidet, et

edendada ja stimuleerida keskkonnahoidlike ja energiatõhusate maanteesõidukite turgu ning

suurendada transpordisektori panust liidu keskkonna-, kliima- ja energiapoliitikasse. Eesti

transpordisektori kasvuhoonegaaside heide on alates 1992. aastast olnud kasvava suunaga,

moodustades 2021. aastal 22,6% kogu kasvuhoonegaaside heitkogusest Eestis.

Transpordisektoris tekitas maanteetransport 2021. aastal 96% sektori heitkogustest, lisaks

paisati õhku tahkeid osakesi, lämmastiku- ja väävliheitmeid. Elektrisõidukite laiema

kasutuselevõtuga on võimalik neid heitkoguseid suurel määral vähendada, kuigi oluliselt

vähendab negatiivset keskkonnamõju igapäevane valik liikuda jalgsi, ühistranspordi või

jalgrattaga. Elektrisõidukite negatiivset keskkonnamõju vähendada aitab tõhusalt

energiatõhususe ja taastuvenergia rakendamine, sh auto kasutusest kõrvaldamise etapis

võimalikult paljude osade, materjalide korduskasutamine, taaskasutamine ja tagasi ringlusse

suunamine.

Elektrisõidukite kasutuselevõttu pärsib hajaasustuspiirkondades ennekõike puudulik taristu ehk

laadimisvõrgustik, mitte hankijate pädevus. Saavutamaks keskkonnahoidlikumate sõidukite

täieulatuslikku kasutuselevõttu avalikus sektoris aastaks 2035 tuleb rajada taastuvenergial

põhinevaid laadimisjaamu. Toetamaks avaliku sektori administratiivse sõidukipargi negatiivse

jalajälje vähendamist on Rahandusministeerium ette valmistamas sõidukipargi optimeerivaid

abinõusid.

Lõikes 5 sätestatakse, et avalik sektor ei toeta fossiilkütustel töötavate eraldiseisvate katelde

paigaldamist hoonetesse. Säte tuleneb hoonete energiatõhususe direktiivi 2024/127580

uustöötlusest (edaspidi EPBD), mille artikli 17 lõike 15 ülevõtmisega ei anna liikmesriigid

alates 1. jaanuarist 2025 enam rahalisi stiimuleid fossiilkütustel töötavate eraldiseisvate katelde

paigaldamiseks.

Säte kehtib iseseisvate fossiilkütustel töötavate katelde paigaldamise kohta. Katla paigaldamine

tähendab EPBD kontekstis katla ostmist, kokkupanemist ja kasutuselevõttu, mis 1) põletab

fossiilkütuseid, see tähendab mittetaastuvaid süsinikupõhiseid energiaallikaid, nagu tahked

80 https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2024/1275/oj#ntr11-L_202401275ET.000101-E0011

98

kütused, maagaas ja nafta, ning mis 2) on iseseisev katel, see tähendab ei ole kombineeritud

teise taastuvenergiat kasutava soojusallikaga. See, kas gaasikatel loetakse fossiilkütusel

töötavaks, sõltub katla paigaldamise hetkel (mitte tulevikus) gaasivõrgus olevast kütusesegust.

Kui kohalikus gaasivõrgus on valdavalt maagaas, siis ei anta reeglina gaasikatelde

paigaldamiseks rahalist toetust. Kui kohalikus gaasivõrgus on valdavalt taastuvad kütused, võib

gaasikatelde paigaldamine saada rahalist toetust EPBD artikli 17 lõike 15 alusel.

Termin "iseseisev katel" ei ole EPBD-s määratletud, küll aga selgitatakse EPBD preambuli

punktis 14, et iseseisvaid katlaid tuleb eristada "hübriidküttesüsteemidest, millel on

märkimisväärne taastuvenergia osakaal, nagu kombinatsioon katlast koos päikese

soojusenergia või soojuspumbaga". Iseseisev katel on seega katel, mis ei ole kombineeritud

teise taastuvenergiat kasutava soojusallikaga. Hübriidküttesüsteem tähendab hübriidtoodet, mis

ühendab vähemalt kahte erinevat tüüpi soojusallikat. Hübriidküttesüsteemid võivad olla mis

tahes kombinatsioonid soojuspumpadest ja kateldest, hübriidpäikesesüsteemid (katla ja

päikeseenergia kombinatsioon) ja nende süsteemide kombinatsioonid. Hübriidküttesüsteem

võib olla valmistatud sellisena või hübridiseerimine võib toimuda paigaldamise ajal või hiljem

kohapeal.

EPBD uuesti sõnastatud 2024/1275 versiooni artikli 2 punkti 14 kohaselt on "energia

taastuvatest energiaallikatest" energia, mis pärineb taastuvatest mittefossiilsetest allikatest,

nimelt tuuleenergia, päikeseenergia (päikese soojusenergia ja päikeseelekter), geotermiline

energia osmootiline energia, ümbritseva keskkonna energia, loodete, laine- ja muu

ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaas.

"Finantsilisi stiimuleid" ei ole EPBD-s määratletud. Finantsilisi stiimuleid mõistetakse

laialdaselt avaliku asutuse poolt ja/või läbi avalike vahendite pakutavate majanduslike toetuste,

aga ka maksusoodustustena (nt vähendatud maksusoodustused). Sellised toetused võivad olla

erineval kujul, sealhulgas, kuid mitte ainult, otsesed toetused ostjatele, paigaldajatele ja

kolmandatele isikutele. Rahalised stiimulid võivad olla suunatud muuhulgas lõppkasutajatele,

paigaldajatele, tootjatele ja kolmandatele isikutele või majandustegevuses osalejatele, kes on

otseselt või kaudselt seotud katelde paigaldamisega.

EPBD artikli 17 lõikele 15 on seatud erandid. Erandi eesmärk on võimaldada kõigi enne 1.

jaanuari 2025 programmides, plaanides ja nende muudatustes kokkulepitud investeeringute

lõpuleviimist, olenemata sellest, millal projektikutsed ja järgnevad sammud tehakse. Euroopa

Komisjoni poolt koostatud fossiilkütustel töötavate katelde toetamise lõpetamise juhendi

tööversiooni (puhtand valmib 2024. aasta lõpuks, hiljemalt 2025. aasta I kvartalis) kohaselt

peavad erandi rakendumiseks samaaegselt olema täidetud kaks järgmist tingimust:

1) Katelde paigaldamist rahastatakse

• Taaste- ja vastupidavusrahastust81 (RRF),

• Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) ja Ühtekuuluvusfondist82, tingimusel, et

kohaldatakse määruse (EL) 2021/1058 artikli 7 lõike 1 punkti h alapunkti i kolmandat

taanet. See säte lubab investeeringuid maagaasil töötavatesse kateldesse ja

81 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2021/241/oj 82 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2021/1058/oj

99

küttesüsteemides elamutes ja hoonetes, milles asendatakse kivisöel, turbal, pruunsöe-

või põlevkivil põhinevaid seadmeid,

• määruse (EL) 2021/211583 artikli 73 kohaselt, milles viidatakse investeeringutele

maaelu arenguks.

ning

2) need on valitud investeerimiseks enne 2025. aastat.

Selles kontekstis, kui katelde finantsstiimulid on osa eespool nimetatud EL-i fondide raames

ellu viidavatest riiklikest või piirkondlikest programmidest, mis on vastu võetud enne

1. jaanuari 2025, loetakse need investeeringuteks valituks enne seda kuupäeva. Näiteks ERFi

ja Ühtekuuluvusfondi puhul viitab see erand maagaasil töötavate katelde investeeringutele, mis

on osa riiklikust või piirkondlikust 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika programmist, mis on

vastu võetud enne 1. jaanuari 2025 ja mida rahastatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele (EL) 2021/1058. Taaste- ja vastupidavusrahastu puhul viitab see erand

investeeringutele, mis on osa riiklikust taaste- ja vastupidavusplaanist, mis on vastu võetud

nõukogu rakendusotsuse kaudu. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakavade raames

maaelu arengu investeeringute puhul viitab see erand investeeringutele, mis on osa riiklikest

ÜPP strateegiakavadest, mis on komisjoni poolt heaks kiidetud.

§ 37. Kasvuhoonegaaside jalajälje hindamine ja vähendamine

Paragrahvi 37 lõikes 1 sätestatakse, et täidesaatva riigivõimu asutuste ning riigile kuuluvate

äriühingute, kelle põhitegevuseks on ministeeriumite infotehnoloogia haldus ja arendus ning

riigi kinnisvara haldus ja arendus valitsusasutuste KHG jalajälje hindamist korraldab

Kliimaministeerium. Selleks, et vähendada täidesaatva riigivõimu asutuste halduskoormust, on

otstarbekas korraldada KHG andmete kogumist ja KHG jalajälje hindamist keskselt läbi

Kliimaministeeriumi. Juhul kui vastav valitsusasutus, hallatav riigiasutus või äriühing soovib

KHG jalajälje hindamist ise korraldada jäetakse lõikes 2 selleks võimalus.

KHG jalajälg on kvantitatiivselt väljendatud kasvuhoonegaaside heite koguhulk, mida tekitab

kas otseselt või kaudselt inimene või organisatsioon oma tegevuse käigus. KHG jalajälge saab

mõõta ka toodete ja teenuste puhul. KHG jalajälje alusel on võimalik hinnata inimtegevuse (nt

organisatsiooni või ettevõtte) panust kliimamuutustesse.

KHG jalajälje hindamise eesmärk on võimaldada asutustel alustada oma tegevuse kliimamõju

hindamisega, et tuvastada kõige heitemahukamad tegevusvaldkonnad. Kuna kliima- ja ka

laiemalt keskkonnamõjude juhtimisega peavad hakkama tegelema kõik organisatsioonid, on

ministeeriumitel, nende IT-majadel ja RKASel võimalus olla eeskujuks ja teerajajaks. Lisaks

ministeeriumitele tehakse KHG jalajälje hindamine kohustuslikuks ka riigile kuuluvate IT-

majadele ja RKASele, sest nende tegevusel on kõige suurem mõju KHG heitele.

Vastavalt lõikele 3 võib Kliimaministeerium sõlmida KHG ministeeriumite ja teiste lõikes 1

nimetatud asutuste KHG jalajälje hindamiseks halduslepingu riigi Kliimaministeeriumi

valitsemisalas oleva riigi äriühingu OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskusega.

Lõike 4 kohaselt peavad lõikes 1 nimetatud asutused planeerima ja viima ellu

kasvuhoonegaaside jalajälje vähendamise meetmeid ning koostama meetmete ülevaateid.

83 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021R2115

100

Lõikes 5 sätestatakse, et KHG jalajälje hindamise tulemused ja vähendamise meetmete

ülevaade avalikustatakse asutuse kodulehel, arvestades põhitegevusest tulenevate

avalikustamise piirangutega.

§ 38. Avaliku sektori kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja kliimamuutustega

kohanemisel

Paragrahvis 38 sätestatakse avalikule sektorile kohustus planeeringute, strateegiliste

planeerimisdokumentide ja tegevusplaanidega ning nii palju kui võimalik haldusotsustega viia

ellu riigi või kohaliku tasandi kliimapoliitikat ning tagada kliimamuutustega kohanemine.

Lõikes 1 täpsustatakse, et riigil ja kohaliku omavalitsuse üksustel on kohustus planeeringute,

strateegiliste arengudokumentide ja tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel ning

haldusotsuste tegemisel arvestada seaduseelnõu 3. peatükis sätestatud kasvuhoonegaaside

heitkoguse vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkidega. Lisaks tuleb avalikul

sektoril planeeringute, strateegiliste planeerimisdokumentide ja tegevusplaanide koostamisel ja

elluviimisel ning haldusotsuste tegemisel võtta arvesse kliimariskide hinnangutes sisalduvat

infot. Olemasolevad mehhanismid võimaldavad seaduses sätestatud eesmärkide täitmist tagada,

kuid võimalik on luua juurde täiendavaid juhiseid ning loastamise mehhanisme, mis

võimaldaksid süsteemi nii KOVide kui ka rakendusasutuste jaoks lihtsustada.

Kliimaministeerium alustab pärast kliimakindla majanduse seaduse vastuvõtmist ka vastavate

meetmete väljatöötamisega. Selle sätte eesmärk on suunata riigi ja KOVi üksusi nii ruumilises

kui ka strateegilises planeerimises järgima oma energia- ja kliimakavaga seatud kliimaeesmärke

ning tagada nendega kooskõla haldusotsuste tegemisel. Riik ja kohaliku omavalitsuse üksus

saab ruumilise planeerimise erinevatel tasanditel teha valikuid oma territooriumil toimuva

kohta, nt säästva liikuvuse (sundliikuvuse vähendamine), kestliku elamuarenduse ning

rohealade planeerimine toetab kliimaeesmärkide saavutamist.

Lõikes 2 sätestatakse, et riigiasutustel ja kohaliku omavalitsuse üksustel on kohustus

planeeringute ja strateegiliste arengudokumentide ja tegevusplaanide ettevalmistamisel,

koostamisel ja elluviimisel integreerida neisse kliimakindluse tagamise vajadus ning tagada

kohanemisega seotud oluliste valdkondade katmine. Kliimakindlus on valmisolek, vastupanu-

ja reageerimisvõime võimalikele lühi- ja pikaajalistele kliimamõjudele ning võime nende

mõjudega kohaneda. Kliimakindlus tugineb nii looduspõhistele ja tehnoloogilistele

lahendustele kui ka teadlikkusele, haridusele ning kliimariskideks valmisolekule.

Kliimakindluse tagamiseks on vajalik esmalt hinnata nii kliimamuutuste leevendamise kui ka

kliimamuutustega kohanemise mõju, k.a. kliimariskide võimaliku avaldumise mõju,

eesmärgiga vältida taristu vastuvõtlikkust võimalikele pikaajalistele kliimamõjudele, tagades

samas, et järgitakse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ja kooskõla KKMS-s

sätestatud kliimaeesmärkidega. Seejärel on vajalik planeerida meetmed kasvuhoonegaaside

heite vähendamiseks ning kohanemiseks. Planeeringute koostamisel ning hilisemal elluviimisel

tuleb arvesse võtta ja rakendada tormi- ja üleujutusriskide ning soojussaarte

leevendusmeetmeid, seejuures tuleb vältida ebatõhusate kohanemismeetmete, st selliste

kohanemismeetmete kasutamist, mis ei tööta või nende kasutamine põhjustab nt üleujutuste

tekkimist kusagil mujal.

Kliimakindlust toetab kohustus edendada ning eelistada looduspõhiseid kohanemislahendusi,

mis toetavad elurikkust, inimeste heaolu ja tervist, kasvuhoonegaaside sidumist, süsinikuvaru

hoidmist ning ökosüsteemide hea seisundi taastamist ja toimimist. Looduspõhised

kohanemislahendused leevendavad kliimamuutustest (nt sagenevatest üleujutustest,

suurenevast sademevee hulgast ja kuumalainetest) tingitud mõju. Näiteks märgalade

101

taastamine, sademevee immutamine pinnases või ärajuhtimine selleks kohandatud rohealale

aitab puhverdada üleujutusi ning liigset sademevett, kõrghaljastuse kasutamine on vajalik nii

süsiniku sidumise suurendamiseks kui ka kuumalainete ajal varju ja jahutuse pakkumiseks.

Looduspõhiste lahenduste kasutamisel on lisaks eelpool nimetatud elukeskkonnale hüvede

pakkumise ka suur potentsiaal siduda CO2 toetades seeläbi KHG heite vähendamist. Oluline

arendada kliimamuutuste mõjuga kohanemist toetavat rohevõrgustikku, edendada elanikkonna

teadlikkust, tagada kliimavaldkonna teadmiste lõimimine iga haridustaseme õppekavasse,

sealhulgas elukestvasse õppesse ning suurendada kohalike kogukondade ja ühiskonna

valmisolekut kliimariskidega toime tulekuks. Ruumilises planeerimises tuleb ette näha sobiv

infrastruktuur ja planeeringud, mis soodustaksid kestlikke liikumisvalikuid, nagu jalgrattasõit

ja jalgsi liikumine, mis on kasulikud nii inimeste vaimsele kui ka füüsilisele tervisele ning

ühtlasi toetavad kliimaeesmärke.

§ 39. Riiklik energia- ja kliimakava

Lõikes 1 selgitatakse, mis on riiklik energia- ja kliimakava. Tegemist on Euroopa Parlamendi

ja nõukogu (EL) määruse 2018/199984 artikli 3 lõike 1 kohase kliimameetmete ülevaatega, kuhu

koondatakse valdkondlike arengukavade, programmide ja riigieelarvestrateegia energia- ja

kliimameetmed. EL määruse 2018/1999 artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad kõik liikmesriigid

esitama komisjonile 31. detsembriks 2019, seejärel 1.jaanuariks 2029 ning seejärel iga kümne

aasta tagant lõimitud riikliku energia- ja kliimakava. Lõimitud riikliku energia- ja kliimakava

peab sisaldama sama artikli lõikes 2 ja I lisas esitatud elemente. Paragrahvi 36 lõikes 2

sätestatakse, et riikliku energia- ja kliimakava koostamise algatab ja selle koostamist korraldab

Kliimaministeerium ning lõike 3 kohaselt kehtestab riikliku energia- ja kliimakava Vabariigi

Valitsus. Kehtivas õigusruumis reguleerib riikliku energia- ja kliimakava koostamist ja

kehtestamist energiamajanduse korralduse seaduse (EnKS) § 3 lõige 9. Vastav regulatsioon

asendatakse EnKSis viitega kliimakindla majanduse seadusele.

§ 40. Kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava

Vastavalt lõikele 1 peab kohaliku omavalitsuse või tema volitusel kohaliku omavalitsuse

üksuste liit koostama energia- ja kliimakava (edaspidi KEKK). KEKKis peab olema seatud

kvantitatiivsed kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid, mis panustavad riiklike

kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide täitmisse, ning kliimamuutustega

kohanemise eesmärgid koos tegevuskavaga nende eesmärkide saavutamiseks, lähtudes

seaduseelnõu 3. peatükis sätestatud eesmärkidest. Omavalitsusliidud võivad soovi korral

koostada energia- ja kliimakava mitme KOVi kohta ühiselt, aga sel juhul peab iga liiduga

ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kinnitama energia- ja kliimakava eraldi.

2024. aasta oktoobri alguse seisuga on 79st omavalitsusest KEKK olemas 61-l omavalitsusel.

2021. aastal Euroopa Majanduspiirkonna Kliima- ja Keskkonnaprogrammist (2014-2020)

toetatud avatud taotlusvoorust rahastati 10 KEKKi koostamist ja rahastamisega jätkati

Ühtekuuluvusfondi (edaspidi ÜF) rahastuse toel alates 2024. aasta maikuust.

Kuivõrd väiksematel kohalikel omavalitsustel läheb kauem aega, et taotleda KEKKi

koostamiseks ja elluviimiseks rahastust, alustasid Eesti suuremad omavalitsused nagu Tartu ja

Tallinn oma energia- ja kliimakavade koostamist enne seda, kui riigi poolt seda tegevust

toetama hakati. Tartul ja Tallinnal valmisid KEKKid vastavalt aprillis ja juunis 2021.aastal.

Tartu ja Tallinn on seadnud 2050.aasta eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamise ning

2030.aastaks KHG heitkoguse 40% vähendamise (võrreldes 2010 ja 2007.aasta KHG

84 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018R1999.

102

heitkogustega, vastavalt). Lisaks on mõlemad Eesti suuremad omavalitsused seadnud endale

ambitsioonikad KHG heite vähendamise eesmärgid. Näitena võib tuua Tartu kliimakava aastani

2030, milles on seatud eesmärk fossiilkütustevaba kaugküte ja kaugjahutus ning taastuvenergia

osakaal moodustab vähemalt 50% energia lõpptarbimisest aastal 2030. Vastukaaluks on

Tallinna säästva energiamajanduse ja kliimamuutustega kohanemise kava 2030 kohaselt on

kasutuses ca 50 000 pistikhübriid-, elektri- ja vesinikusõidukit ja vähemalt 25% Tallinna

korterelamutest on rekonstrueeritud. Lõike 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse energia- ja

kliimakava olla eraldiseisev dokument või kohaliku omavalitsuse üksuse arengukava osa.

Seaduseelnõu koostaja eesmärgiks ei ole kohustada kohalikke omavalitsusi erinevaid

arengukavasid koostama sundida vaid mõtestada ja seada kliimamuutuste leevendamise sh

sektoraalsed energeetika, transpordi ja hoonete sektori eesmärgid ning kohanemise eesmärgid.

Lisaks kliimaeesmärkide seadmisele suurendatakse KEKKide koostamisega ka ametkonna

kliimateadlikkust.

Lõikes 3 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava kehtestatakse kohaliku

omavalitsuse korraldamise seaduse § 372 lõikes 1 kehtestatud korra alusel. Vastavalt kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 7 on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses

valla või linna arengukava ja eelarvestrateegia vastuvõtmine ja muutmine.

Lõike 4 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus või omavalitsusliit uuendama oma energia-

ja kliimakava ning tegevuskava vähemalt iga viie aasta tagant. Lõike 5 kohaselt kehtestab

kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava kohta nõuded kliimaminister määrusega. Kuna

kliimaministri vastutusalasse kuulub kliimapoliitika kujundamine, siis on oluline et sisunõuded

kehtestatakse kliimaministri määrusega, mitte kohalike omavalitsuse poliitika kujundamise

valdkonna eest vastutava ministri nõuetega.

§ 41. Linnaruumi ja looduse lõimimise kava

Paragrahvi 41 lõikes 1 sätestatakse kohustus vähemalt 10 000 elanikuga linnadel kui

asustusüksustel koostada linnakeskkonnas kliimamuutuste mõjude leevendamiseks meetmete

võtmiseks eraldi dokumendina või energia- ja kliimakava või muu arengudokumendi osana

linnaruumi ja looduse lõimimise kava ehk linnalooduse kava, milles seatakse eesmärk

rohealade osakaalule linnas. Keskkonnainvesteeringute Keskus avas 2024. aasta 10. mail

taotlusvoorud kohalike energia- ja kliimakavade koostamiseks ning linnade elurikkuse

suurendamiseks. Linnade elurikkuse suurendamise voorus toetatavate linnade

rohestamiskavade koostamine on sisult sama kui linnaruumi ja looduse lõimimise kava, kuid

eelnõukohases seaduses kasutatav termin linnaruumi ja looduse lõimimise kava kannab

paremini edasi mõtet selle taga, näidates, et looduse tagasitoomine linna elurikkust suurendades

ja looduspõhiseid lahendusi soodustades on midagi enamat kui linna rohelisemaks muutmine.

Linnaruumi ja looduse lõimimise kava eesmärk on lisaks kliimamuutuste leevendamisele ja

kliimamuutustega kohanemisele läbi looduspõhiste lahenduste ka linnakeskkonna elurikkuse

suurendamine. Linnade elurikkuse suurendamine aitab hoida kohalikku loodust, tagada oluliste

reguleerivate ja kultuuriliste looduse hüvede kättesaadavuse, panustada füüsilise ja vaimse

tervise säilimisse, jahutada linnapiirkondi ja leevendada loodusõnnetuste mõju. Liigirikkad ja

mitmekesised rohealad vähendavad õhu-, vee- ja mürasaastet, kaitsevad üleujutuste, põua ja

kuumalainete eest ning säilitavad seose inimeste ja looduse vahel. Linnaruumi ja looduse

lõimimise kavas tuleb muuhulgas seada eesmärgid linna rohealade osakaalule ja ökoloogilisele

kvaliteedile, rohealade sidususele, linnapuude võrastiku liitusele ja riiklikult ning kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitstavatele loodusobjektidele.

103

EL elurikkuse strateegia alusel peavad rohestamiskava koostama linnad, kus on üle 20 000

elaniku. Seadusega sätestatakse linnalooduse kava koostamise piiriks 10 000 elanikku

arvestades EL looduse taastamise määruse85 eesmärke linna ökosüsteemide taastamiseks.

Määruse alusel tuleb tagada, et linna rohealade ega puuvõrade katvus kogu riigi linnade

ökosüsteemi alal ei ole 31. detsembriks 2030 võrreldes 2024. aastaga summaarselt vähenenud.

Erandeid võib teha, kui linnakeskustes ja linnaklastrites ületab rohealade pindala 45% ja

puuvõrade katvus 10%. Samuti tuleb seada eesmärgid linna rohealade pindala ja linnapuude

võrastiku liitusele.

Lõike 2 kohaselt uuendab kohaliku omavalitsuse üksus linnaruumi ja looduse lõimimise kava

vähemalt iga kümne aasta tagant. Lõikes 3 sätestatakse, et nõuded linnaruumi ja looduse

lõimimise kava koostamiseks kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. .

§ 42. Kaasamine

Paragrahvis 42 on kirjeldatud, milliste kliimaotsuste tegemisse tuleb kaasata avalikkus, millised

kaasamisviisid ja -kanalid tuleb valida ning millised sihtrühmad tuleb kaasata. Lõige 1 sätestab,

et avalikkust tuleb kaasata riikliku kliima- ja energiakava, kohaliku omavalitsuse üksuse ja

üksuste liitude koostatud kohaliku kliima- ja energiakava, linnaruumi ja looduse lõimimise kava

kliimaeesmärkide täitmise ja põhimõtete ülevaatuse aruande koostamisse. Lõikes 2

kirjeldatakse kaasamisviiside ja kanalite valiku põhimõtteid, mille kohaselt peab kaasamine

olema tõhus ja võimalikult varajane.

5. peatükk. Kliimaeesmärkide elluviimise rahastamine

§ 43. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse investeeringute kooskõla põhimõtete ja

eesmärkidega

Paragrahvis 43 sätestatakse, et riigi ja kohaliku omavalituse üksuse investeeringute

planeerimisel tuleb hinnata ja arvestada eelnõukohase seaduse 3. peatükis seatud

kliimaeesmärkidega. Riigi eelarvestrateegias ja riigieelarves investeeringute planeerimisel

tuleb arvestada seaduseelnõu §-des 28–34 sätestatud eesmärkidega ja §-s 36 sätestatud avaliku

sektori eesmärkidega. Kohaliku omavalitsuse investeerimisotsused peavad olema kooskõlas

seaduseelnõu § 40 lõike 1 kohases kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakavas seatud KHG

heitkoguse vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkidega.

See säte aitab vältida investeeringuid, mis võiksid soodustada kasvuhoonegaaside heitkoguste

suurenemist või vähendada meie võimekust täita pikaajalisi kliimaeesmärke, mis on seatud nii

riiklikul tasandil kui ka Euroopa Liidu kliimapoliitika raames. Lisaks sellele on riigi ja

omavalitsuste investeeringutel suur mõju kogu majandusele ja elukeskkonnale, mistõttu on

oluline, et need investeeringud toetaksid vähese heitega ja ressursitõhusate lahenduste

arendamist.

Kliimamuutuste mõju on aina nähtavam ja sellel on oluline mõju ka riigi ja kohaliku tasandi

infrastruktuurile ning elukeskkonnale. Investeeringute kooskõla kliimamuutuste leevendamise

eesmärkidega aitab vähendada võimalikke tulevasi kulutusi, mis kaasneksid kliimamuutustega

seotud kahjustuste likvideerimise või infrastruktuuri kohandamisega.

§ 44. Heitkogustega kauplemise süsteemide lubatud heitkoguse ühikute

enampakkumistulude planeerimine ja kasutamine

85 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=OJ%3AL_202401991

104

Paragrahv 44 käsitleb heitkogustega kauplemise süsteemide enampakkumistulude planeerimist

ja kasutamist. Enampakkumistulu kasutamist reguleerib atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS)

§ 161. Direktiivi 2003/87 muudetud artikli 10 lõike 3 alusel on ette valmistamisel AÕKSi

muudatus, mille kohaselt tuleb edaspidi kogu enampakkumisel saadud tulu kasutada kliima- ja

energiaeesmärkidega seotud tegevusteks. Sellise tulu jaotamise üldpõhimõtted sätestatakse

eelnõukohases seaduses, et toetada AÕKSi § 161 rakendamist ja siduda see eelnõukohase

seadusega. Heitkogustega kauplemissüsteemide enampakkumistulude planeerimise ja

kasutamise tingimusi täpsustatakse, et oleks tagatud tulude kasutamine KHG heitkoguste

vähendamise tegevusteks kõige efektiivsemal viisil. Tulude kasutamise abikõlblikkuse

kriteeriumid ning otsustatud meetmete rakendamist reguleerivad sätted jäävad AÕKSi

reguleerimisalasse.

Paragrahvi lõikes 1 sätestatakse enampakkumistulu laekumise ning planeerimise eesmärk ja

põhimõte, mille järgi peab tulude kasutamine olema kooskõlas EL HKS direktiiviga (EL)

2023/95986 ja atmosfääriõhu kaitse seaduses sätestatud eesmärkidega ning käesolevas seaduses

sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega. Euroopa Liidu 2005. aastal toimima hakanud HKS on

ELi kliimapoliitika nurgakivi, mille eesmärk on võidelda kliimamuutustega. ELi HKSi

kuuluvad esimese kauplemissüsteemi ja teise kauplemissüsteemi käitised ja ettevõtjad peavad

oma KHG heite kompenseerima lubatud heitkoguse ühikutega. Komisjon kinnitab iga-aastased

lubatud heitkoguse ühikute määrad, mis jagunevad tasuta lubatud heitkoguse ühikuteks ning

enampakkumisele minevateks lubatud heitkoguse ühikuteks. Enampakkumisele minevate

lubatud heitkoguse ühikute jaotusvõti riikide vahel on direktiiv 2003/87/EÜ artikli 10 lõikes 2.

ELi HKSi enampakkumised toimuvad enampakkumisplatvormil igal nädalal ning

jaotusvõtmele vastavast ühikute arvust lähtuv tulu kantakse liikmesriikidele kord kuus. Eestis

kantakse see summa Kliimaministeeriumi kontole. Kliimaministeerium koostöös

Rahandusministeeriumiga planeerib riigi eelarvestrateegiasse nelja aasta Eesti eeldatava

lubatud heitkoguse ühikute arvu ning tulu. Tulude planeerimine toimub riigieelarve ja riigi

eelarvestrateegia protsessiga kooskõlas ning samas ajaraamis. Riigi eelarvestrateegiasse

märgitakse meetme pealkiri, planeeritud maksimaalne eelarve ning meetme eest vastutav

minister. Enampakkumisel saadud tulude kasutamise abikõlblikud valdkonnad ja tegevused on

nimetatud AÕKSi § 161 lõikes 4 ning planeeritud meetmed peavad nendele vastama.

Enampakkumistulust rahastatavate meetmete nimekiri on riigi eelarvestrateegia lisas 5, sh on

neist tuludest nähtud ette katta ka süsteemi halduskulud, nt rahastatakse sellest Keskkonnaameti

personalikulusid ning analüüse ja arendustööd.

Lõikes 2 sätestatakse tähtaeg, mis ajaks peab kliimaminister kehtestama enampakkumisel

saadud tulu jaotamise kriteeriumid, selleks, et tulu kasutamise üle otsustamine oleks läbipaistev

ning tulu oleks suunatud kuluefektiivselt kõige prioriteetsematele tegevustele. Kriteeriumitega

peab olema võimalik hinnata vähemalt meetme vajalikkust, selle panust kliimaeesmärkidesse,

kuluefektiivsust ja rakendusskeemi läbimõeldust. Kriteeriumite kehtestamine 1. novembriks on

kooskõlas riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessi ajaraamiga, andes osapooltele

võimaluse koondada meetmete ettepanekud mõistliku aja jooksul.

Lõike 3 kohaselt korraldab enampakkumistulude kasutamise koordineerimist ja seiramist

kliimaministri käskkirjaga loodud komisjoni, mis koosneb asjakohaste ministeeriumite

esindajatest ja mille ülesandeks on esiteks koondada kokku kõikide asjassepuutuvate

ministeeriumite sisendid enampakkumistulu kasutamiseks. Teiseks hindab komisjon vastavalt

86 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32023L0959

105

lõikes 2 kehtestatud kriteeriumitele ettepanekuid ning arvestades rahaliste vahendite mahtu

tekitatakse ettepanekutest pingerida, mille alusel tehakse kliimaministrile ettepanek

enampakkumistulude kasutamiseks. Lisaks hindab komisjon enampakkumistulude kasutamise

riske ja pakub välja lahendusi riskide maandamiseks ning kontrollib ja kiidab heaks

enampakkumisel saadud tulu kasutamise aruanded.

Lõikes 4 sätestatakse, et ülalnimetatud komisjoni ettepanekul teeb kliimaminister ettepaneku

rahandusministrile enampakkumistulude kasutamise jaotuseks riigieelarvestrateegias.

Lisaks sellele toetatakse lõike 5 kohaselt lubatud heitkoguste ühikute kauplemise süsteemi

tulusterasektori roheinnovatsiooni ja -tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu kooskõlas

riigi eelarvestrateegia ja selles kavandatud meetmetega, kuna ettevõtetel on oluline roll

kliimaneutraalsele majandusele üleminekul, kuid sellega lisandub investeeringuvajadus.

Erasektorile suunatatakse vahendeid nii olemasolevate rohetehnoloogiate toetamiseks kui ka

innovaatiliste tehnoloogiate arendamiseks ja kasutuselevõtmiseks.

6. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise aruandlus, seire ja

prognooside koostamine

§ 45. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise aruandluse, seire ja prognooside

koostamise korraldamine ja koostajad

Lõikes 1 sätestatakse, et kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise aruandluse, seire ja

prognooside ehk kliimaaruande koostamist koordineerib ja korraldab Kliimaministeerium. See

tähendab, et kliimaaruande koostamise üldkoordinatsioon on Kliimaministeeriumil, kuigi

aruande üksikute osade koostamist võivad korraldada või neid koostada ka muud isikud (nt

MKM konkurentsivõime hinnangu).

Lõike 2 kohaselt võib Kliimaministeerium kliimaaruande koostamiseks eelnõukohase seaduse

§ 46 lõike 1 punktis 1 ja lõikes 2 nimetatud osas sõlmida halduskoostöö seaduses sätestatud

korras halduslepingu riigi omandis oleva äriühinguga, kelle põhitegevus on

keskkonnauuringute läbiviimine.

AÕKSi § 143 alusel on riikliku KHG heite inventuuri ja prognooside koostamiseks

Kliimaministeerium sõlminud halduslepingu Kliimaministeeriumi valitsemisalas oleva riigi

äriühinguga OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus (edaspidi EKUK), mille põhiülesanne on

keskkonnauuringute tegemine. Muudatusega luuakse eelnõukohases seaduses nende uuringute

ja analüüside tegemisele eraldi halduslepingu sõlmimise alus, et kliimaaruande koostamises

osalevate asutuste üle tekiks tervikpilt.

Haldusülesanded antakse EKUKle üle selles mahus, milles EKUK on neid ülesandeid siiani

täitnud. Muudatusega ei kavandata sisulist muutust senises ülesannete täitmise korralduses.

EKUK on riigi äriühinguna määratletud riigi keskkonnauuringute kompetentsikeskusena.

EKUK on keemiliste ja füüsikaliste uuringutega tegelev riigi ainuomandis olev äriühing ning

on aastakümneid olnud riiklike ülesannete täitja laborianalüüside ja keskkonnauuringute

valdkonnas. EKUK on välisõhu ja kliima valdkondades olnud riigi rahvusvaheliste

aruandluskohustuste täitja. EKUKi tegevusest moodustab peamine osa (üle 80%) riigi seatud

ülesannete täitmine. Eelnõukohase seaduse § 37 lõikega 3 võimaldatakse haldusleping sõlmida

106

riigi äriühinguga, kelle põhiülesanne on keskkonnauuringute tegemine. Sellise kriteeriumi

sätestamine on vajalik, kuna valdkond eeldab kompetentsust, sh laiaulatuslikult akrediteeritud

laborit.

Eelnõu kohaselt ei kohaldata selle halduslepingu sõlmimisel halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14

(vastavalt muudetakse ka halduskoostöö seaduse § 13). See on analoogne atmosfääriõhu kaitse

seaduse §-le 143, mille alusel see haldusleping on seni sõlmitud. Seda ei ole siiski kavas muuta,

kuna kohaldamisala on laiem.

Keskkonnaseisundi hindamisega seotud ülesanded ei sisalda täidesaatva riigivõimu teostamise

ülesannet. Tegemist on tüüpilise avaliku halduse ülesandega, mis on vajalik keskkonnakaitse

eesmärkide saavutamiseks riigis. Keskkonnaseisundi jälgimise on tüüpiliseks avaliku halduse

ülesandeks lugenud ka Euroopa Kohus otsuses C-343/95 asjas Cali&Figli, tuvastades selles, et

saastevastase jälgimise ja järelevalve ülesanne on avalikes huvides ning üks osa riigi

põhiülesannetest. Euroopa Kohus on oma otsustes korduvalt selgitanud, et avaliku võimu

teostamise ülesandeid ei loeta majandustegevuseks (lisaks eelviidatule ka nt kohtuasi T-309/12,

kohtuasi T‑461/13). Avaliku võimu ülesanded on riigi põhitegevus, mille korraldamisel on riigil

isemääramisõigus. Saastevastane järelevalve ja sedalaadi keskkonnakaitselised ülesanded on

Euroopa Kohtu hinnangul sarnased nt riigikaitse, sisejulgeoleku või kinnipidamiskohtade

haldamisele. Seetõttu on riigil õigus määratleda, milline tema üksustest selle ülesande

täitmisega tegeleb, sõltumata sellest, millises juriidilises vormis see üksus tegutseb. Võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumise oht oleks juhul, kui riigiasutus eelarvest finantseeritult

tegeleks majandustegevusega (turul kaupade või teenuste pakkumisega).

Halduskoostöö seaduse § 6 sätestab üldnormi haldusülesande volitamise pädevuse kohta. Sätet

ei ole vaja rakendada, kuna eelnõus sätestatakse haldusülesande volitamise pädevus erinormina.

Halduskoostöö seaduse § 13 sätestab, et halduslepingu sõlmimisel järgitakse riigihangete

seaduses sätestatud korda selles paragrahvis sätestatud erisustega. Eelnõukohase seaduse § 59

kohaselt seda paragrahvi kõnealuste ülesannete täitmiseks volitamisel ei rakendata, kuna

ülesanne volitatakse riigi äriühingule, kelle põhitegevus on keskkonnauuringute tegemine.

Riigihangete seaduse mõistes on sellisel juhul tegemist riigihangete seaduse §-s 12 sätestatud

sisetehingu erandiga, mille kohaselt ei ole avaliku sektori hankija kohustatud riigihangete

seaduses sätestatud korda rakendama sisetehingule. Sisetehingu erandi kohaldumise eelduseks

on, et kõnealune riigi äriühing vastab riigihangete seaduse §-s 12 sätestatud kriteeriumitele.

Halduskoostöö seaduse § 14 rakendamise erisus tuleb sätestada, kuna muudetavates

eriseadustes sätestatakse sellest paragrahvist erinev kord.

Lõike 3 kohaselt korraldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium konkurentsivõime

hinnangu koostamise. Konkurentsivõime hinnang, mis koostatakse iga viie aasta tagant, on üks

osa kliimaaruandest. Konkurentsivõime hinnang on vajalik selleks, et juhul kui iga aasta

koostatavast kliimaaruandest nähtub, et mingis sektoris ei ole KHG heite eesmärgi saavutamine

olemasolevate või lisameetmetega võimalik, peab uute meetmete väljatöötamisel Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium hindama eri sektorite plaanitavate meetmete mõju

konkurentsivõimele.

Lõike 4 kohaselt koostab kliimariskide hinnangu Keskkonnaagentuur. Eesti ilmaandmete

aegrida ulatub 19. sajandi keskpaika, kui Eestis hakati meteoroloogilisi vaatlusi tegema

koordineeritult ja süsteemselt. Mida pikemad on aegread ja mida rohkem ilmaandmeid, seda

täpsemad on kliimamuutuste projektsioonid. Keskkonnaagentuuril on kliimaprojektsioonide

(sh kliimariskide hinnangu) koostamise kogemus aastast 2014, kui alustati Euroopa

107

Majanduspiirkonna keskkonnaprogrammi raames Eesti kliimamuutustega kohanemise

arengukava jaoks vajalike kliimastsenaariumite koostamisega. Alates 2023. aastast on

Keskkonnaagentuur juhtinud Eesti kliimaprojektsioonide ajakohastamist. Projekti on kaasatud

Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool. Projektsioonid valmivad 2027. aasta alguses, mis järel

uuendatakse projektsioonide alusel kliimariskide hinnangut.

§ 46. Kliimaaruande koostamise aeg ja aruande ülesehitus

Paragrahvis 45 sätestatakse kliimaaruande koostamise aeg ja aruande osad. Kliimaaruanne

koostatakse vastavalt lõikele 1 igal aastal, et seirata inventuuriandmete ja prognooside põhjal

kliimaeesmärkide saavutamist ning anda hinnang eelnõukohase seaduse peatükis 3

sätestatudkliimaeesmärkide täitmisele. Lisaks esitatakse kliimaaruandes täidesaatva riigivõimu

asutuste ning riigile kuuluvate äriühingute, kelle põhitegevuseks on ministeeriumite

infotehnoloogia haldus ja arendus (edaspidi IT-majade) ning riigi kinnisvara haldus ja arendus

(edaspidi Riigi Kinnisvara AS) kasvuhoonegaaside jalajälje hindamiste ja meetmete ülevaated

vastavalt § 37 lõigetes 1 ja 4 sätestatule. Erisus tehakse riigi äriühingutele nagu ministeeriumite

IT-majad ja Riigi Kinnisvara AS, kuna tegemist on asutustega, millede tegevus on väga suure

KHG heite mõjuga, mis on ka osa riigivõimu asutuste jalajäljest. Iga-aastaselt koostatavat

kliimaaruannet täiendatakse uute osadega.

Lõike 2 kohaselt peab kliimaaruanne sisaldama vähemalt iga kahe aasta tagant KHG

heitkoguste prognoosi. KHG prognoose koostatakse riikliku inventuuri meetodite järgi ning

neis eristatakse energeetika, transpordi, tööstuslike protsesside ja toodete (IPPU), ja

põllumajanduse, jäätmemajanduse ja maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse

(LULUCF) sektorit. Prognoose esitatakse Euroopa Komisjonile iga kahe aasta tagant, seetõttu

on lõikes sätestatud, et kliimaaruanne sisaldab KHG heitkoguste prognoose vähemalt iga kahe

aasta tagant. Vajaduse korral koostatakse vaheprognoosid lisainfo saamiseks valitud sektorites.

Nii riiklik kasvuhoonegaaside inventuur kui ka prognoosid koostatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2018/1999, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi

kokkuleppe aruandlusnõuete kohaselt. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi

kokkuleppe osaliste otsusega vastuvõetud inventuurisuunised lähtuvad IPCC

arvutusmetoodikast. IPCC 2006. aasta juhised on kohustuslikud riiklike kasvuhoonegaaside

inventuuride koostamiseks. Lisaks on soovitatud kasutada IPCC täiendatud juhiseid aastast

2013 ja 2019. Riiklikud kasvuhoonegaaside inventuurid peavad sisaldama andmeid heite ja

sidumise kohta, mis ei ole olemasolevate andmete ja teabe põhjal liigselt üle- ega alahinnatud.

Aruannete õigeaegsus, läbipaistvus, täpsus, kooskõla, võrreldavus ja terviklikkus on

põhimõtted, mida järgides saadakse usaldusväärne info inimtekkelistest kasvuhoonegaaside

heitkogustest ja sidumisest. Kasvuhoonegaaside heite kohta aruannete esitamisel on oluline

kasutada järjepidevaid andmeid kogu riigi piires ning ühtset metoodikat kogu aegrea ulatuses,

vähendada määramatust niipalju kui võimalik, kasutada asjakohaseid IPCC metoodikaid, et

tagada heiteid ja sidumist käsitlevate aruannete kvaliteet, sünergia ja sidusus poliitikakujunduse

sisendina ning tulemuste võrreldavus kõikides riikides.

Lõike 3 kohaselt peab kliimaaruanne kolm aastat enne eelnõukohase seaduse § 27 lõikes 2

sätestatud KHG heitkoguse eesmärkide saavutamise tähtaegu, s.o 2027., 2032., ja 2037. aastal

sisaldama lisaks kliimaeesmärkide täitmise hinnangule ja KHG jalajälje hindamistulemustele

ja meetmete ülevaatele ning KHG heitkoguse prognoosidele ka:

• konkurentsivõime hinnangut;

• kliimaeesmärkide asjakohasuse ja piisavuse ülevaadet;

• tehnoloogilise valmisoleku, sh süsiniku kinni püüdmise tehnoloogiate, hinnangut

108

• analüüsi toetuste, maksuerisuste ja keskkonnatasude osas, mis takistavad avalikul

sektoril fossiilkütuste kasutamisest väljumist aastaks 2040;

• kliimariskide hinnangut.

Punktis 1 nimetatud konkurentsivõime hinnang käsitleb kliimaeesmärkide täitmise mõju

konkurentsivõimele, see tähendab, et suure sotsiaalmajandusliku mõjuga meetmete puhul

hinnatakse nende meetmete mõju konkurentsivõimele. See on vajalik selleks, et kui ühes või

mitmes sektoris ei ole KHG heite eesmärki olemasolevate meetmetega võimalik saavutada

ilma, et sellega kaasneks negatiivne mõju riigi konkurentsivõimele, esitab Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium tegevusplaani mõju leevendamiseks. Tegevusplaan peab

sisaldama ettepanekut planeeritud meetmemahtude muutmiseks, ajatamiseks või

ümberkujundamiseks, lähtudes seaduseelnõus sätestatud sektorite KHG eesmärkidest. Kui

planeeritavad meetmed ei ole konkurentsivõime hinnangu kohaselt üldse mõistlikud, esitab

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ettepaneku nende meetmete asendamiseks

alternatiivsete meetmetega, mis panustavad sektori KHG eesmärgi saavutamisse.

Punktis 2 esitatud kliimaeesmärkide asjakohasuse ja piisavuse ülevaade on vaja koostada

selleks, et kolm aastat enne riiklikke (ja ka sektorite) KHG heitkoguse eesmärgi tähtaegu

hinnata eesmärgi saavutamise võimalikkust ja vajaduse korral planeerida tõhusamaid

meetmeid. Ülevaate koostamisel ja selle põhjal edasiste otsuste tegemisel võetakse arvesse

kliimaaruandes esitatud andmeid, metoodikate ja andmete täienemist, uusi tehnoloogilisi ja

looduspõhiseid võimalusi ning seda, kuidas kõik majandussektorid aitavad kaasa

kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. Samuti võetakse arvesse rahvusvahelisi ja ELi

tulemusi ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide

saavutamiseks.

Punktis 3 toodud tehnoloogilise valmisoleku hinnangu koostamine on vajalik, selleks et

regulaarselt hinnata nii heiteta ja vähese CO2 heitega tehnoloogia (sh tööstusprotsessides

tekkiva süsiniku kinni püüdmise, kui ka kinnipüütud süsiniku sidumise) arenguid ja nende

kasutamise potentsiaali Eestis. Kuivõrd seaduseelnõu koostamise ajal ei ole süsiniku

kinnipüüdmise ja talletamise tehnoloogiad end skaleeritud kujul tõestanud, ei ole

kliimaeesmärkide seadmisel nende tehnoloogiatega arvestatud, seetõttu on väga oluline

regulaarselt koostada tehnoloogilise valmisoleku hinnanguid ja nende tulemusi võtta arvesse

kliimaeesmärkide asjakohasuse ja piisavuse ülevaate koostamisel.

Punkti 4 kohane analüüsiga selgitatakse välja, millised toetused, maksuerisused ja

keskkonnatasud on vastuolus Eesti kliima- ja keskkonnaeesmärkidega, sealhulgas elurikkuse

kaitse eesmärkidega. Riigikontrolli 2022. aasta aprillis avaldatud keskkonnaeesmärkidega

vastuolus olevate majandusmeetmete ülevaates leiti, et riik peaks välja selgitama, millised

majandusmeetmed (nii toetusskeeid ja maksuerisused kui ka muud soodustused) on

keskkonnaeesmärkidega vastuolus, hindama nende mõju ning seadma eesmärgiks selliste

majandusmeetmete muutmise või järk-järgulise kaotamise. Kunming-Montreali ülemaailmse

elurikkuse raamistiku üheks eesmärgiks on aastaks 2025. tuvastada ja seejärel kaotada, järk-

järgult lõpetada või reformida elurikkusele kahjulikud toetused ja stiimulid proportsionaalsel,

õiglasel, tõhusal ja võrdset kohtlemist tagaval viisil ning samal ajal soodustada meetmeid, mis

toetavad elurikkuse säilimist ja taastumist. Eesti on selle leppe osaline. . Ka Euroopa rohelises

kokkuleppes rõhutakse vajadusest lõpetada fossiilkütuste subsideerimine, kuna tegu on olulise

takistusega kliimaeesmärkide saavutamisel. Hetkel puudub riigil terviklik ülevaade sellest,

millised toetused, maksuerisused ja keskkonnatasud kas otseselt või kaudselt soodustavad

fossiilkütuste kasutamist või muud keskkonnale kahjulikku tegevust. Seetõttu on vajalik läbi

viia põhjalik analüüs koostöös Rahandusministeeriumi, Regionaal- ja

109

Põllumajandusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Analüüsi

käigus tuleb hinnata selliste meetmete otseseid ja kaudseid mõjusid, sh nende mõju kliima- ja

keskkonnaeesmärkide saavutamisele, ning töötada välja ettepanekud nende meetmete

muutmiseks või kaotamiseks. Töö eesmärk on vähendada avaliku sektori kulutusi, mis

kahjustavad elurikkust ja soodustavad fossiilkütuste kasutamist, ning suunata ressursid

lahendustesse, mis toetavad Eesti üleminekut kestlikule ja kliimasõbralikule majandusele.

Lisaks sisaldab kliimaaruanne punkti 5 järgi ka kliimariskide hinnangut. 2015. aastal koostas

Keskkonnaagentuur „Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100“, mille alusel on

kliimamuutustega kohanemise arengukavas hinnatud ka kliimariskid. Praegu on koostamisel

uued kliimaprojektsioonid Eesti kohta, mis peaksid valmima 2027. aastal. Kuna kliima

muutumist ja prognoositava tulevikukliima muutusi ei ole võimalik hinnata lühikese

ajaperioodi alusel ning tegemist on äärmiselt mahuka tööga, ei oleks mõistlik kliimariskide

aruande koostamiseks kehtestada tihedamat intervalli kui viis aastat.

§ 47. Kliimaaruande sisu

Lõikes 1 sätestatakse, et eelnõukohase seaduse § 46 lõike 1 punktis 1 nimetatud inventuuri ja

§ 46 lõikes 2 nimetatud prognoosi koostamise aluseks on IPCC arvutusmetoodika. Säte tugineb

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1999 ja ÜRO kliimamuutuste

raamkonventsiooni ja Pariisi kokkuleppe osaliste sellekohastele otsustele (18/CMA.1), mis

kohustavad aruannete koostamisel lähtuma IPCC arvutusmetoodikatest. 2006. aasta juhis on

eespool mainitud otsusele kohustuslik, see tähendab, et heitkoguste ja sidumise arvutamisel

peavad andmed, parameetrid, eriheitetegurid ja metoodikad olema kooskõlas IPCC juhistega.

Lisaks võivad riigid kasutada vabatahtlikult 2013. ja 2019. aastal uuendatud juhiseid. Juhistele

vastavust ning andmete õigsust kontrollivad iga aasta Euroopa Komisjoni ja ÜRO auditi

eksperdirühmad, et tagada aruandluse läbipaistvus, võrreldavus, usaldusväärsus ja täielikkus.

Lõikes 2 kirjeldatakse, mida kliimaaruande osaks olev kliimaeesmärkide täitmise hinnang peab

minimaalselt sisaldama. Esiteks peab kliimaaruanne sisaldama ülevaadet kõige hilisemast

riiklikust KHG heitkoguse inventuurist, teiseks ülevaadet KHG heite kõige hilisemast

prognoosist või vaheprognoosist olemasolevate ja kavandatavate meetmetega. Kolmandaks

sisaldab kliimaaruanne infot seiratavaks ajavahemikuks seatud kliimamuutustega kohanemise

eesmärkide täitmisest. Eelnõukohase seaduse jõustumisel tuleb valdkonna arengukavades ja

tegevusprogrammides tagada § 35 lõike 3 kohaste kliimamuutustega kohanemise eesmärkide

seadmine. Kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise hinnang koondabki andmed nii

Kliimaministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Siseministeeriumi, Haridus- ja

Teadusministeeriumi kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmisest

tegevusprogrammides sätestatu kohaselt. Kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise

andmed koondab kokku Kliimaministeerium. Neljandaks peab kliimaaruanne sisaldama

seirataval perioodil ellu viidud meetmete mõju analüüsi ja hinnangut nende senisele

toimimisele. Viiendaks koondab Kliimaministeerium andmed nii praeguste kui ka

kavandatavate meetmete muutmiseks ka teistelt sektorite KHG heitkoguse vähendamise eest

vastutavatelt ministeeriumitelt s.o Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt ja Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumilt ning esitab kliimaaruandes ettepanekud olemasolevate ja

kavandatavate meetmete muutmiseks või uute ja lisameetmete rakendamiseks. Ettepanekud

peavad sisaldama hinnangut nende meetmete KHG heite vähendamise potentsiaalile ning

keskkonnale ja majandusele, sh konkurentsivõimele avaldatavale mõjule.

110

Lõikes 3 täpsustatakse, mida peab sisaldama kliimaaruande osaks olev kliimariskide hinnang.

Selleks, et pikaajalises vaates kliimariske hinnata, on kliimariskide hinnang oluline osa

kliimamuutuste projektsioonidel keskpikas ja pikas perspektiivis. Meetmete kavandamiseks on

oluline selgitada välja ka haavatavaimad tegevusvaldkonnad, kus kliimarisk on eriti suur, ning

seejärel pakkuda välja kohanemisvõimalused riskide maandamiseks.

Lõikes 4 sätestatakse kliima eesmärkide ülevaatamise ning kaasamise kord. Kliimaeesmärgid

on vaja regulaarselt üle vaadata, et püsida aastaks 2050 kliimaneutraalsuse saavutamise

trajektooril ning ajakohastada kliimaeesmärke, kui üldine heitkoguste vähendamise eesmärk ja

ka sektorite kliimaeesmärgid saavutatakse ajaliselt varem, kui EL tõstab KHG heite

vähendamise ambitsiooni või vastupidi, kui nt tehnoloogia areng (nt süsiniku õhust püüdmise

tehnoloogiad ei ole kulutõhusad) ei toeta Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse saavutamist aastaks

2050 ning kui kliimanõudeid muudetakse vähem ambitsioonikaks. Lisaks on ülevaatamine

oluline, et seada nii riiklik eesmärk aastaks 2045 kui ka sektorite eesmärgid aastateks 2045 ja

2050.

Ülevaate koostamisel võetakse arvesse kliimaaruandes esitatud andmeid, metoodikate ja

andmete täienemist, uusi tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi ning seda, kuidas kõik

majandussektorid aitavad kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, samuti ELi ja

rahvusvahelisi arenguid ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste

eesmärkide saavutamiseks. Kuna praegu ei ole süsiniku püüdmise tehnoloogiad laialdaselt

kättesaadavad, ei olnud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu väljatöötamisel võimalik

ennustada nende potentsiaali, investeeringumahukust ega kulutõhusust Eestis süsiniku

tehnoloogilisse sidumisse. Seega luuakse selle lõikega võimalus KHG heitkoguse vähendamise

ja sidumise suurendamise eesmärgid üle vaadata ning inventuurimetoodikate täiustamisel

täpsemate andmete alusel korrigeerida KHG heitkoguse vähendamise eesmärke.

Lõikes 6 täpsustatakse, et kliima eesmärkide täitmise ülevaatamisse kaasatakse asjakohased

riigiasutused, kohaliku omavalitsuse üksused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjad ja

mittetulundusühingute ning nende liitude esindajad ning teised huvitatud isikud.

§ 48. Kliimaaruande menetlus ja avalikustamine

Paragrahvis 48 käsitletakse kliimaaruande menetlust ja avalikustamist. Lõike 1 kohaselt

koostatakse aruanne igal aastal 30. aprilliks. Lõike 2 kohaselt saadetakse koostatud

kliimaaruanne hinnangu andmiseks kliimanõukogule. Kliimanõukogu annab hinnangu kahe

kuu jooksul alates aruande esitamisest. Seejärel lõike 3 kohaselt esitab kliimaminister koos

kliimanõukogu hinnanguga kliimaaruande Vabariigi Valitsusele ning lõike 4 kohaselt esitab

Vabariigi Valitsus kliimaaruande Riigikogule hiljemalt sama aasta 1.novembriks. Lõike 5

kohaselt arutab Riigikogu aruannet ja koostab sellele ametliku vastuse, mis kajastab Riigikogu

seisukohti kliimanõukogu tõstatatud punktide ja kliimaaruandes esitatud teemapüstituste osas.

Lõikes 6 sätestatakse, et Riigikogu ametlik vastus kliimaaruandele peab olema vastu võetud ja

avalikustatud hiljemalt aruande esitamise aastale järgneva aasta 15. märtsiks. Vajadusel võib

vastutav minister määrata vastuse esitamise tähtaegadele pikenduse, mis ei ületa kolme kuud.

Lõigetes 7 ja 8 sätestatakse kliimaaruande avalikustamisega seonduv ning nii kliimaaruanne

kui ka kliimanõukogu antud hinnang ja aruande lihtsustatud kokkuvõte avaldatakse

Kliimaministeeriumi kodulehel viie tööpäeva jooksul pärast Riigikogule esitamist. Lisaks

avaldatakse kliimariskide hinnangu aluseks olnud alusandmed ja kasutatud metoodika.

111

§ 49. Kliimaaruande põhjal arengukavade ja programmide uuendamine ning eesmärkide

ja meetmete kohandamine või uute eesmärkide seadmine

Paragrahvis 49 sätestatakse kliimaaruande järeldustest lähtuv vajaduspõhine arengukavade ja

programmide uuendamine ning eesmärkide ja meetmete kohandamine või uute eesmärkide

seadmine. Lõike 1 kohaselt uuendatakse kliimaaruande põhjal vajaduse korral kliimamuutuste

leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamise tagamiseks valdkonna arengukavasid

ning tegevusprogramme võttes seejuures arvesse riigieelarve seaduse § 20 lg 5 sätestatud korda.

Lõike 2 kohaselt, võttes arvesse eesmärkide ülevaatamise tulemusi, tehakse Vabariigi

Valitsusele vajaduse korral ettepanekud eelnõukohase seaduse 3. peatükis sätestatud

eesmärkide või nende saavutamiseks võetavate meetmete kohandamiseks või uute eesmärkide

seadmiseks. Lõikes 3 sätestatakse, et vastavalt käesoleva seaduse § 46 lg 3 p 4 nimetatud

analüüsi tulemustele tuginedes otsustatakse kliima- ja keskkonnaeesmärkidega vastuolus

olevate toetuste, maksuerisuste ja keskkonnatasude lõpetamine.

7. peatükk. Kliimanõukogu

§ 50. Kliimanõukogu

Paragrahvis 50 sätestatakse kliimanõukogu ülesanded ja liikmelisus ning liikmete pädevus,

lisaks volitusnormid Vabariigi Valitsusele koosseisu ja põhimääruse kinnitamiseks. Lõike 1

kohaselt on kliimanõukogu nõuandev kogu, mille ülesanne on nõustada Vabariigi Valitsust

kliimapoliitiliste otsuste kujundamisel, jälgida kliimaeesmärkide täitmist ja anda hinnanguid

eesmärkide täitmise aruannetele, teha ettepanekuid Vabariigi Valitsusele eesmärkide

saavutamise ning meetmete rakendamise kohta ning osaleda kliimaeesmärkide täitmise

ülevaatamises.

Lõike 2 kohaselt on kliimanõukogu oma ülesannete täitmisel sõltumatu, see tähendab, et

kliimanõukogu ei võta vastu juhiseid Kliimaministeeriumilt, Vabariigi Valitsuselt ega muudelt

avaliku või erasektori asutustelt, organisatsioonidelt ega isikutelt.

Lõikes 3 antakse Vabariigi Valitsusele volitus Teadus- ja Arendusnõukogu ettepanekul

kinnitada kliimanõukogu koosseis, võttes arvesse lõikes 5 sätestatud kliimanõukogu profiili.

Lõike 4 kohaselt tagab kliimanõukogu teenindamise ja sellega seotud kulude katmise

Kliimaministeerium. Kliimanõukogu tööga seotud kuludeks on planeeritud ca 30 000 eurot

aastas, millest on plaanitud katta enamjaolt töötasudega seonduvad kulud.

Lõike 5 kohaselt koosneb kliimanõukogu kuni 7 eksperdist, kellel on laialdased ja

kõrgetasemelised akadeemilised teadmised kliimanõukogu ülesannete täitmiseks.

Vastavalt lõikele 6 makstakse kliimanõukogu liikmetele kliimanõukogu töös osalemise eest

tasu. Tasustamise kord ja tasumäärad kehtestatakse kliimanõukogu põhimäärusega.

Lõike 7 kohaselt avalikustatakse kliimanõukogu hinnang kliimaaruande kohta

kliimaministeeriumi kodulehel. Kliimanõukogu esindaja teeb hinnangu põhjal ettekande

Riigikogule.

Lõikega 8 volitatakse Vabariigi Valitsust kinnitama kliimanõukogu põhimäärust.

Kliimanõukogu põhimäärus kinnitatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.

112

Lõikes 9 täpsustatakse, et kliimanõukogu põhimääruses määratakse kliimanõukogu õigused,

kohustused, töökord, sh liikmete arv, ametiaeg ja nõukogu esindamise kord, otsuste tegemise

kord, kliimanõukogu asjaajamise kord ning tasustamine ja tasumäärad.

8. peatükk. Rakendussätted 1.jagu Seaduse rakendamine

§ 51. Kasvuhoonegaaside jalajälje hindamine

Rakendussätte kohaselt rakendub kohustus vastavalt §-ile 37 kasvuhoonegaaside jalajälge

hinnata kuni 2027. aasta 1. jaanuarini täidesaatva riigivõimu asutuste ja riigile kuuluvate

äriühingute puhul, kelle põhitegevuseks on ministeeriumite infotehnoloogia haldus ja

arendamine ning riigi äriühingute, kelle põhitegevuseks on riigi kinnisvara haldus ja arendus.

Alates 2024.aastast on ministeeriumid Kliimaministeeriumi eestvedamisel alustanud KHG ja

keskkonnajalajälje mõõtmistega, võttes aluseks ühtse metoodika. See tähendab, et esimesed

sammud KHG jalajälje hindamises on tehtud. Kuni 1.jaanuarini 2027 on võimalik uuendada

andmeid ja täiustada metoodikat ning alustada järjepideva iga-aastase KHG jalajälje

hindamisega. Alates 2027. aasta 1.jaanuarist laieneb kohustus kõigile täidesaatva riigivõimu

asutustele.

§ 52. Kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakavade ajakohastamine ja kehtestamine

Rakendussätte kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kinnitama kohaliku

omavalitsuse energia- ja kliimakava ja linnaruumi ja looduse lõimimise kava kahe aasta jooksul

pärast määruse jõustumist, millega kehtestatakse KEKKidele ja linnaruumi ja looduse lõimise

kavale nõuded (vastavalt § 40 lg 5 ja § 41 lg 3), samuti tuleb olemasolevad kliimakavad,

vastavalt lõikele 2, selle aja jooksul kliimakindla majanduse seadusega kooskõlla viia. See

annab KOVidele piisava aja kliimakava koostamiseks ja kinnitamiseks.

§ 53. Valdkondlike tegevusplaanide kooskõlla viimine kliimaeesmärkide ja põhimõtetega

Rakendussätte kohaselt koostab Kliimaministeerium koostöös teadlaste ja huvirühmadega 12

kuu jooksul peale käesoleva seaduse jõustumist kliimamuutustega kohanemise teekaardi, mis

aitab § 35 lõikes 3 sätestatust tulenevalt erinevatel valdkondadel sisustada kohanemisega seotud

olulisi tegevusi ning seada sektoraalsed kohanemise eesmärgid.

Ministeeriumid viivad hiljemalt 12 kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates

valdkondlikud tegevusplaanid kooskõlla kliimamuutuste leevendamise ning kliimamuutustega

kohanemise põhimõtete ja eesmärkidega vastavalt § 35 lõikes 3 ja § 38 sätestatule.

§ 54. Turba kaevandamise põhimõtete muutmine maakasutussektori eesmärkide

saavutamiseks

Sättes nähakse ette Kliimaministeeriumile ülesanne töötada välja seaduseelnõu 3. peatükis

sätestatud maakasutussektori eesmärkide saavutamiseks vajalikud turba kaevandamise

põhimõtete muudatused ja esitada 2026. aasta 1. jaanuariks ettepanek maapõueseaduse

muutmiseks ja selle põhjal ka ettepanekud alamaktide muutmiseks.

Analüüsida tuleb maapõueseaduse ja/või selle alamaktide muutmise vajadust eelnõukohase

seaduse § 34 lõikes 4 sätestatud turbasektori KHG heitkoguse eesmärkide täitmiseks.

113

Maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu menetletakse eraldiseisva eelnõuna, et anda

piisavalt aega selle analüüsi tegemiseks.

§ 55. Kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate arendamiseks

sobilike maa-alade väljaselgitamine Rakendussätte lõike 1 punkt 1 kohaselt selgitab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

(arvestades planeeringute osakonna liikumist alates 01.01.2025 Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi alt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla) koostöös

Kliimaministeeriumiga hiljemalt 30. aprilliks 2026. aastal välja KHG heite vähendamist

toetavate tehnoloogiate arendamiseks sobilike maa-alade (nt tootmis- ja ärimaad)

kasutusvõimalused KHG heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamiseks. Punkti 2

kohaselt korraldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium vajaduse korral

tehnoloogiate arendamiseks sobilike maa-alade kasutusele võtmiseks vajalike toimingute

tegemise (nt uuringute teostamine, keskkonnamõju hindamine jmt), et lihtsustada

kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate arendamist ja katsetamist, kuid

järgides samal ajal keskkonnaseadustiku üldosa seadusest tulenevaid nõudeid. Seega teeks riik

(Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eestvedamisel) või kohalik omavalitsus

omaalgatuslikult detailplaneeringute koostamise toimingud ja muu ettevalmistustöö ära

selliselt, et kliimasäästlike tehnoloogiate arendamiseks ja katsetamiseks soovi avaldavad

ettevõtted seda tegema ei peaks ja samal ajal oleksid täidetud keskkonnaseadustiku üldosa

seadusest tulenevad nõuded ja tagatud, et keskkonnale kahju ei tekitata.

§ 56. Kasvuhoonegaaside heite vähendamise või sidumise ja kliimasäästlike tehnoloogiate

katsetamiseks vajaliku õigusruumi täiendamine keskkonnakaitselubade andmisel

Paragrahv 57 on vajalik §-i 19 rakendamiseks, mis sätestab põhimõtte kasvuhoonegaaside heite

vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamise ja kasutuselevõtu soosimiseks. Eesmärk on

luua paindlik ja toetav keskkond keskkonnakaitselubade andmisel kliimasäästlike

tehnoloogiate arendamiseks ja rakendamiseks. Kliimaministeeriumi rolliks on koostada ja

rakendada poliitilised ning regulatiivsed meetmed, mis loovad soodsa keskkonna

kliimasäästlike tehnoloogiate arendamiseks ja katsetamiseks. Prioriteetsed sektorid hõlmavad

valdkondi, kus kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal on kõige suurem. Säte on

oluline, sest olemasolevad õiguslikud raamistikud ei pruugi olla piisavalt paindlikud ega

toetavad uuenduslike tehnoloogiate katsetamiseks, mis vajavad kiiret ja tõhusat rakendamist.

Selleks peab välja töötama selged ja läbipaistvad kriteeriumid, mille alusel hinnata ja valida

tehnoloogiaid. Peab looma selge õigusliku raamistiku, et tagada kriteeriumitele vastavate

tehnoloogiate kiire ja tõhus katsetamine ning kasutuselevõtt. 2.jagu Seaduste muutmine

§ 57. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine

Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:

Punktiga 1 lisatakse AÕKS § 130 viide KKMS §-le 3, milles selgitatakse kasvuhoonegaaside

mõistet. Võttes arvesse kliimakindla majanduse seadusega sätestatavaid eesmärke ning sisu,

on otstarbekas KHG mõiste üle tuua eelnõukohasesse seadusesse ning AÕKSi lisada sellele

viide;

114

Punktiga 2 muudetakse AÕKSi paragrahvi 133, et lisada viide KKMS-s sätestatud

süsinikdioksiidi ekvivalendi mõistele.

Mõiste süsinikdioksiidi ekvivalent tuuakse AÕKSist üle eelnõukohase seaduse koosseisu

sarnaselt kasvuhoonegaaside mõistega, mis on regulatsiooni terviklikkuse seisukohalt

otstarbekam, kuna kliimamuutuste leevendamise eesmärkide seadmine on kliimakindla

majanduse seaduse keskmes.

Punktiga 3 tunnistatakse AÕKS paragrahv 134 kehtetuks, kuna globaalse soojendamise

potentsiaali mõiste on üle toodud KKMS paragrahvi 5.

Punktiga 4 muudetakse AÕKSi § 161 lõiget 1 selliselt, et heitkogustega kauplemise

enampakkumisel saadud tulu kasutatakse kooskõlas KKMS-s sätestatud kliimamuutuste

leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide ja riigi eelarvestrateegiaga.

Heitkogustega kauplemissüsteemide enampakkumistulude planeerimise ja kasutamise

tingimusi täpsustatakse, et oleks tagatud tulude kasutamine KHG heitkoguste vähendamise

tegevusteks kõige efektiivsemal viisil.

§ 58. Ehitusseadustiku täiendamine

Ehitusseadustiku (edaspidi EhS) täiendamise eesmärk on vähendada hoonetest pärinevat KHG

heidet ja eelistada kõige väiksema süsinikujalajäljega ehitustooteid ja -materjale. Suurim

keskkonnamõju vähendamise potentsiaal on võimalik saavutada hoone projekteerimise varases

faasis, kus süsinikujalajälje arvutusele tuginedes on võimalik kaaluda erinevate arhitektuursete

ja ehituslike lahenduste keskkonnamõju ning otsustada väiksema ja optimaalsema mõjuga

lahenduse kasuks.

Kavandatava korra kohaselt tuleb püstitatava hoone süsinikujalajälge hinnata kogu hoone

olelusringi ulatuses. Süsinikujalajälje hindamine soosib materjalide ja osade korduskasutamist

või ringlusesse võetavust pärast lammutamist, vastupidavamate ehitiste rajamist ja optimeeritud

keskkonnamõjuga tooraine ja teisese materjali kasutamist ehitistes, kuna olelusringi arvutuses

saab neid aspekte arvesse võtta. Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise soodustamiseks

ja kulude minimeerimiseks arvutuse tegijatele on Eestis välja töötatud asjakohane

arvutusmetoodika ja materjalide heitekoefitsientide andmebaas koos süsinikujalajälje arvutust

lihtsustava süsinikujalajälje kalkulaatoriga.

EhS täiendamisega kehtestatakse alus püstitatavate hoonete olelusringi süsinikujalajälje

arvutamiseks ja süsinikujalajälje piirväärtuste seadmiseks. Rakendusseadusega kehtestatakse

tähtajad, millal süsinikujalajälje arvutamise nõue ja piirväärtused hakkavad kehtima. 2025.

aastal 1. juulil rakenduv süsinikujalajälje arvutamise nõue püstitatavatele üle 1000 m2 suletud

netopinnaga hoonetele annab lähtepunkti hoonete süsinikujalajälje piirväärtuste kehtestamiseks

2030. aastal.

EhS-i § 695 lõikes 1 sõnastatakse hoone olelusringi süsinikujalajälje mõiste. Tegu on

kvantitatiivse näitajaga, mille abil saab väljendada hoone mõju keskkonnale ja kliimale hoone

arvestusliku olelusringi vältel. Hoone süsinikujalajälje ühikuks on kgCO2ekv suletud netopinna

ruutmeetri kohta.

Hoone süsinikujalajälje arvutamiseks on vaja teada selle ehitamiseks kasutatavaid materjale,

tooteid, nende koguseid ning hoone kasutusperioodi energia kogust. See info seotakse Eesti

meetodis kirjeldatud vaikeväärtustega ja keskkonnaandmetega, mis on esitatud materjalide CO2

115

heitekoefitsientide andmebaasis või nende puudumisel materjalide

keskkonnadeklaratsioonides. Riiklik heitekoefitsientide andmebaas ja arvutusmeetod on

avaldatud Kliimaministeeriumi kodulehel.

Lõike 2 kohaselt kantakse püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutustulemus

püstitatavale hoonele antavale energiamärgisele (ETA-märgisele). Selle elluviimiseks tehakse

Ehitisregistris (ehr.ee) asjakohased arendused ning vajadusel täiendatakse asjakohaseid

rakendusakte.

Püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamist rakendatakse alates 2025. aasta 1.

juulist kuni 2029. aasta 31. detsembrini (k.a) üksnes nende hoonete suhtes, mille suletud

netopind on suurem kui 1000 m2, mille kohaldamisala on esitatud EhS §-s 62 ja mille ehitusloa

taotlus esitatakse alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029. aasta 31. detsembrini (k.a.).

Ehitusseadustiku § 36 lõike 3 ja § 40 lõike 2 alusel esitatakse püstitatava hoone olelusringi

süsinikujalajälje arvutustulemus energiamärgisele kantuna ehitusteatises ja ehitusloa menetluse

alguses koos taotlusega.

Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm, mille alusel kehtestab hoone olelusringi süsinikujalajälje

arvutamise metoodika, nõuded süsinikujalajälje arvutamise lähteandmete ja tulemuse esitamise

kohta valdkonna eest vastutav minister määrusega. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise

küsimusega, mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda

volitus ministri määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga

aktiga, mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine.

EhSi §-s 696 sätestatakse nõuded püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtusele.

Ehitusseadustiku 7. peatükki kohaldatakse EhSi §-s 62 sätestatud erisustega ja need erisused

kohalduvad ka EhSi §-dele 695, 696 ja 697.

Lõike 1 kohaselt ei tohi püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälg ületada kehtestatud

süsinikujalajälje piirväärtust. Alates 2030. aasta 1. jaanuarist arvutatakse hoone süsinikujalajälg

selliste püstitatavate hoonete suhtes, millele kohalduvad energiatõhususe miinimumnõuded

EhSi § 62 järgi. See tähendab, et alates 2030. aastast ei kohaldu süsinikujalajälje

arvutuskohustus üksnes üle 1000 m2 suuruse suletud netopinnaga hoonetele, vaid kõikidele

püstitatavatele hoonetele, mis peavad vastama hoone energiatõhususe miinimumnõuetele.

Püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutustulemus ei tohi alates 2030. aasta 1.