Arvamuse edastamine

Laidi Surva

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Meie: 16.04.2025 nr RP-6-1/25/4752-1

Ettepanek KarS §203 muudatuseks

Sissejuhatus

Prokuratuur teeb ettepaneku töötada välja eelnõu võimaliku täiendava kuriteokoosseisu

lisamiseks Eesti karistusseadustikule sõnastuses, mis muudaks inkrimineeritavaks isikule

sellise teo, mis on toime pandud vara rikkumise ja hävitamisega, ent mis ei eelda KarS § 203

põhidelikti mõttes teo tagajärjena olulist kahju. Nii teeb prokuratuur ettepaneku täiendada KarS

§203 ka sõnastuses, mis võimaldaks sõltumata asja rikkumise või hävitamisega tekitatud kahju

suurusest kriminaalkorras karistada ka teo toimepanijaid, kes on sellise teo toime pannud

eesmärgiga saada omakasu või eesmärgiga teist isikut (isikuid) hirmutada. Selline olukord tuleb

kõne alla juhul, kui isikule või isikute grupile on tehtud kolmanda isiku poolt ettepanek täide

viia asja rikkumine või hävitamine sõltumata ründe sihtmärgile kuuluva vara väärtusest, selle

teo eesmärgiks on sihipärane rünnatava hirmutamine või/ning teo eest on pakutud ka

toimepanijale tasu ka rahas või muul viisil.

Ettepaneku üheks ajendiks on prokuratuuri menetluses olnud kriminaalasi, mille raames

menetleti 2023. aasta detsembris juhtunut - siseministri Lauri Läänemetsa ning venekeelse

Delfi peatoimetaja Andrei Šumakovi autoklaaside lõhkumise kaasust.1 Kriminaalmenetluses

kogutud tõendite kohaselt pandi tegu toime Vene eriteenistuse poolt koordineeritud Eesti

Vabariigi vastase hübriidoperatsiooni raames. Kaitsepolitsei andmetel oli aktsiooni eesmärk

külvata Eesti ühiskonnas hirmu ning pingeid ning kurjategijad täitsid Vene eriteenistuse poolt

antud juhiseid, kogudes teavet rünnakute ettevalmistamiseks ning osa planeeritud rünnakutest

pandi ka toime. Kuivõrd osad teo otsesed toimepanijad ei olnud teadlikud asjaolust, et kuriteo

nö „tellijaks“ oli VF eriteenistus, ühe auto omanikuks oli ka toonane siseminister, teise

omanikuks olulise meediaväljaande juht ning tekitatud kahju ei olnud suur, oli võimalik isikuid

vastutusele võtta vaid vara hävitamise katses2 ja mitte riigivastases kuriteos. Seejuures sai

kuriteo katsest rääkida ainult põhjusel, et teadaolevalt oli süüteo toimepanijate esialgu plaan

ühe õhtu jooksul kahjustada veel mitmeid teisi autosid. Selline teoplaan ebaõnnestus

toimepanijast mitteoleneval põhjusel lõpule viimata. Seetõttu sai prokuratuur süüdistuses

toimepanijatele ette heita vähemalt olulises ulatuses vara hävitamise katset. Kui kurjategijate

plaan olekski piirdunud vaid kahe sõiduauto klaaside purustamisega, ei oleks kehtiva seaduse

kohaselt olnud tegemist kriminaalkorras karistatava teoga. Oluline on viidatud kaasuse puhul

tuua välja ka asjaolu, et teo toimepanijad, kes ei olnud küll teadlikud VF eriteenistuse osalusest,

tegutsesid siiski eesmärgiga saata nö. „sõnum“ kannatanutele – seega neid oma tegevusega

1 „Siseminister Läänemetsa isiklikul autol löödi aknad sisse“ ERR (08.12.2023). Arvutivõrgus:

https://www.err.ee/1609189243/siseminister-laanemetsa-isiklikul-autol-loodi-aknad-sisse 2 Harju MKo nr 1-24-2429 ja Harju MKo nr 1-24-3217

2 (3)

hirmutada, samuti mõjutatuna soovist teo toimepanemise eest vahetut tulu saada (sh mitte

pelgalt otsese varalise kasuna, vaid ka võlgadest vabanemise näol).

Prokuratuuri hinnangul soodustab olukord, kus nt võimaliku hübriidründe või muu tasustatava

kättemaksuaktsiooni raames toimepandud vara rikkumist ja hävitamist on võimalik ette heita

vaid tingimusel, et sellega tekitatakse oluline kahju, karistamatuse tunde tekkimist. Lisaks ei

saa ka mööda vaadata olukorrast, kus sellise iseloomuga süüteo toimepanemine nt Eesti

ühiskonda mõjutava hübriidründe osana muutuvad sagedasemaks, selgema sõnumilistemaks

ning võivad olla suunatud aina enam kindlate sotsiaalsete gruppide vastu. Näiteks eelnevast

võib tuua Tallinnas rünnaku alla sattunud Slava Ukraini restorani juhtumi, mille puhul olnuks

kriminaalmenetluse läbiviimine vähetõenäoline näiteks olukorras, kus teoga tekitatud kahju ei

oleks piisavalt suur (näiteks kui edukalt oleks hakanud tööle restorani paigutatud

kustutussüsteem või hoone ehitusel oleks kasutatud erimaterjali ning hoone ei oleks süttinud

sõltumata teoplaanist teoplaani päraselt). Vaieldamatult oleks endiselt tajutav sellise ründe

selgelt poliitiline ja hirmutav sõnum.3

Prokuratuurile avalike allikate kaudu teadaolevalt toimub sage sarnaste kuritegude

toimepanemine Vene Föderatsiooni hübriidoperatsiooni osana Ukrainas. Prokuratuurile

teadaolevalt on levinud kuriteo toimepanemise moodus, mille raames tellitakse Ukrainas

sotsiaalmeedia või suhtlusrakenduste vahendusel tasu eest erinevaid

lõhkumisi/süütamisi/hävitamisi viisil, kus nende tegude tellimine pole otseselt seostatav Vene

Föderatsiooni eriteenistustega ning kus teo toimepanijal ei nt oma nooruse tõttu (levinud on

selliste kuritegude tellimine teismelistelt) tekkida isegi kahtlust selles, et teo toimepanemine

toimub just eriteenistustele alludes. Ka meie naaberriikides on sagenenud Vene Föderatsiooni

hübriidrünnetega kaasnevad kuriteod. Seetõttu ei saa välistada kirjeldatud kuritegude leviku

kasvu. Prokuratuur leiab, et riik peab olema sellisteks olukordadeks valmis reageerima

adekvaatselt ja tagama tõhusa karistusheidutuse. Hetkel näeme, et karistusseadustiku

koosseisud ei pruugi hübriidründega kaasnevale paraku alati tõhusalt reageerida.

Asja rikkumine ja hävitamine

Karistusseadustiku § 203 näeb ette vastutuse asja rikkumise ja hävitamise eest, kui sellega on

tekitatud oluline kahju. Oluline kahju ületab vastavalt KarS § 121 lg 1 sätestatule 4000 eurot.

Objektiivsest küljest eeldab tegu asja kahjustamist, mis võib seisneda selle rikkumises või

hävitamises ning sellega olulise kahju tekitamises. Kui oluline kahju puudub, vastutab kehtiva

seaduse kohaselt isik vaid KarS § 218 järgi. Nagu sissejuhatuses mainitud kaasustest nähtub, ei

sõltu ühiskonna hirmutunne või süüteo tegelik ulatus alati reaalse kahju suurusest vaid sellega

kaasnevast poliitilisest või sotsiaalsest sõnumist. Loomulikult ei ole õigusteoreetiliselt ega ka

eluliselt mõeldav inkrimineerida igat taolist tegu poliitilise sõnumi või hirmutamisena, ent siiski

võiks seadusandja kaaluda võimaliku omakasu motiivil ja või isiku (ja/või elanikkonna)

hirmutamise eesmärgi tuvastamise korral sellise teo etteheitmist juba kriminaalkorras

karistatavana.

Karistusseadustiku § 58 sätestab ühe karistust raskendava asjaoluna ka omakasu motiivi.

Omakasu eeldab majanduslikku tulu, ainelist kasu raha, asja, vara, varalisest kohustusest

vabanemise vms näol.4 Relevantne on nimetatud säte seetõttu, et kuivõrd KarS § 203 on

etteheidetav ainult juhul, kui teo toimepanemisega kaasneb oluline kahju, on sedavõrd oluline

ka arvesse võtta teo toime panemise raskust, mitte üksnes siis kui kahju on olnud üle 4000 euro.

Samas ei välista erinevad karistusnormid teo etteheidetavust ka olukorras, kus omakasu

motiiv/eesmärk on sätestatud kuriteokoosseisu elemendina, mitte üksnes kuriteo

toimepanemise vastutust raskendava asjaoluna.

3 „Tallinnas üritati põlema panna restoani Slava Ukraini“ ERR (31.01.2025) Arvutivõrgus:

https://www.err.ee/1609592402/tallinnas-uritati-polema-panna-restorani-slava-ukraini 4 Sootak, J. Pikamäe, P. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4 vlj. Tallinn: Juura 2015 KarS § 58 p 2.1.

3 (3)

Seega teeb prokuratuur ettepaneku täiendada KarS § 203 lg-t 1 järgmiselt:

Võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui see on toime pandud teise

isiku/isikute/elanikkonna hirmutamise eesmärgil, omakasu eesmärgil või kui sellega on

tekitatud oluline kahju, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

Prokuratuuri hinnangul mõjuks selline KarS § 203 lg 1 sätte täiendus positiivselt üldisele

ühiskondlikule turvatundele ja õiguskindlusele ning annaks laiema võimaluse reageerida

kaasaja ohtudele. Sel moel ei tekiks teo täideviijal karistamatuse tunnet, kui vara rahaline kahju

pole olnud suur, ent kuritegu on toime viidud selgel omakasu motiivil või hirmutamise

eesmärgil.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Taavi Pern

juhtiv riigiprokurör

Laidi Surva

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Meie: 16.04.2025 nr RP-6-1/25/4752-1

Ettepanek KarS §203 muudatuseks

Sissejuhatus

Prokuratuur teeb ettepaneku töötada välja eelnõu võimaliku täiendava kuriteokoosseisu

lisamiseks Eesti karistusseadustikule sõnastuses, mis muudaks inkrimineeritavaks isikule

sellise teo, mis on toime pandud vara rikkumise ja hävitamisega, ent mis ei eelda KarS § 203

põhidelikti mõttes teo tagajärjena olulist kahju. Nii teeb prokuratuur ettepaneku täiendada KarS

§203 ka sõnastuses, mis võimaldaks sõltumata asja rikkumise või hävitamisega tekitatud kahju

suurusest kriminaalkorras karistada ka teo toimepanijaid, kes on sellise teo toime pannud

eesmärgiga saada omakasu või eesmärgiga teist isikut (isikuid) hirmutada. Selline olukord tuleb

kõne alla juhul, kui isikule või isikute grupile on tehtud kolmanda isiku poolt ettepanek täide

viia asja rikkumine või hävitamine sõltumata ründe sihtmärgile kuuluva vara väärtusest, selle

teo eesmärgiks on sihipärane rünnatava hirmutamine või/ning teo eest on pakutud ka

toimepanijale tasu ka rahas või muul viisil.

Ettepaneku üheks ajendiks on prokuratuuri menetluses olnud kriminaalasi, mille raames

menetleti 2023. aasta detsembris juhtunut - siseministri Lauri Läänemetsa ning venekeelse

Delfi peatoimetaja Andrei Šumakovi autoklaaside lõhkumise kaasust.1 Kriminaalmenetluses

kogutud tõendite kohaselt pandi tegu toime Vene eriteenistuse poolt koordineeritud Eesti

Vabariigi vastase hübriidoperatsiooni raames. Kaitsepolitsei andmetel oli aktsiooni eesmärk

külvata Eesti ühiskonnas hirmu ning pingeid ning kurjategijad täitsid Vene eriteenistuse poolt

antud juhiseid, kogudes teavet rünnakute ettevalmistamiseks ning osa planeeritud rünnakutest

pandi ka toime. Kuivõrd osad teo otsesed toimepanijad ei olnud teadlikud asjaolust, et kuriteo

nö „tellijaks“ oli VF eriteenistus, ühe auto omanikuks oli ka toonane siseminister, teise

omanikuks olulise meediaväljaande juht ning tekitatud kahju ei olnud suur, oli võimalik isikuid

vastutusele võtta vaid vara hävitamise katses2 ja mitte riigivastases kuriteos. Seejuures sai

kuriteo katsest rääkida ainult põhjusel, et teadaolevalt oli süüteo toimepanijate esialgu plaan

ühe õhtu jooksul kahjustada veel mitmeid teisi autosid. Selline teoplaan ebaõnnestus

toimepanijast mitteoleneval põhjusel lõpule viimata. Seetõttu sai prokuratuur süüdistuses

toimepanijatele ette heita vähemalt olulises ulatuses vara hävitamise katset. Kui kurjategijate

plaan olekski piirdunud vaid kahe sõiduauto klaaside purustamisega, ei oleks kehtiva seaduse

kohaselt olnud tegemist kriminaalkorras karistatava teoga. Oluline on viidatud kaasuse puhul

tuua välja ka asjaolu, et teo toimepanijad, kes ei olnud küll teadlikud VF eriteenistuse osalusest,

tegutsesid siiski eesmärgiga saata nö. „sõnum“ kannatanutele – seega neid oma tegevusega

1 „Siseminister Läänemetsa isiklikul autol löödi aknad sisse“ ERR (08.12.2023). Arvutivõrgus:

https://www.err.ee/1609189243/siseminister-laanemetsa-isiklikul-autol-loodi-aknad-sisse 2 Harju MKo nr 1-24-2429 ja Harju MKo nr 1-24-3217

2 (3)

hirmutada, samuti mõjutatuna soovist teo toimepanemise eest vahetut tulu saada (sh mitte

pelgalt otsese varalise kasuna, vaid ka võlgadest vabanemise näol).

Prokuratuuri hinnangul soodustab olukord, kus nt võimaliku hübriidründe või muu tasustatava

kättemaksuaktsiooni raames toimepandud vara rikkumist ja hävitamist on võimalik ette heita

vaid tingimusel, et sellega tekitatakse oluline kahju, karistamatuse tunde tekkimist. Lisaks ei

saa ka mööda vaadata olukorrast, kus sellise iseloomuga süüteo toimepanemine nt Eesti

ühiskonda mõjutava hübriidründe osana muutuvad sagedasemaks, selgema sõnumilistemaks

ning võivad olla suunatud aina enam kindlate sotsiaalsete gruppide vastu. Näiteks eelnevast

võib tuua Tallinnas rünnaku alla sattunud Slava Ukraini restorani juhtumi, mille puhul olnuks

kriminaalmenetluse läbiviimine vähetõenäoline näiteks olukorras, kus teoga tekitatud kahju ei

oleks piisavalt suur (näiteks kui edukalt oleks hakanud tööle restorani paigutatud

kustutussüsteem või hoone ehitusel oleks kasutatud erimaterjali ning hoone ei oleks süttinud

sõltumata teoplaanist teoplaani päraselt). Vaieldamatult oleks endiselt tajutav sellise ründe

selgelt poliitiline ja hirmutav sõnum.3

Prokuratuurile avalike allikate kaudu teadaolevalt toimub sage sarnaste kuritegude

toimepanemine Vene Föderatsiooni hübriidoperatsiooni osana Ukrainas. Prokuratuurile

teadaolevalt on levinud kuriteo toimepanemise moodus, mille raames tellitakse Ukrainas

sotsiaalmeedia või suhtlusrakenduste vahendusel tasu eest erinevaid

lõhkumisi/süütamisi/hävitamisi viisil, kus nende tegude tellimine pole otseselt seostatav Vene

Föderatsiooni eriteenistustega ning kus teo toimepanijal ei nt oma nooruse tõttu (levinud on

selliste kuritegude tellimine teismelistelt) tekkida isegi kahtlust selles, et teo toimepanemine

toimub just eriteenistustele alludes. Ka meie naaberriikides on sagenenud Vene Föderatsiooni

hübriidrünnetega kaasnevad kuriteod. Seetõttu ei saa välistada kirjeldatud kuritegude leviku

kasvu. Prokuratuur leiab, et riik peab olema sellisteks olukordadeks valmis reageerima

adekvaatselt ja tagama tõhusa karistusheidutuse. Hetkel näeme, et karistusseadustiku

koosseisud ei pruugi hübriidründega kaasnevale paraku alati tõhusalt reageerida.

Asja rikkumine ja hävitamine

Karistusseadustiku § 203 näeb ette vastutuse asja rikkumise ja hävitamise eest, kui sellega on

tekitatud oluline kahju. Oluline kahju ületab vastavalt KarS § 121 lg 1 sätestatule 4000 eurot.

Objektiivsest küljest eeldab tegu asja kahjustamist, mis võib seisneda selle rikkumises või

hävitamises ning sellega olulise kahju tekitamises. Kui oluline kahju puudub, vastutab kehtiva

seaduse kohaselt isik vaid KarS § 218 järgi. Nagu sissejuhatuses mainitud kaasustest nähtub, ei

sõltu ühiskonna hirmutunne või süüteo tegelik ulatus alati reaalse kahju suurusest vaid sellega

kaasnevast poliitilisest või sotsiaalsest sõnumist. Loomulikult ei ole õigusteoreetiliselt ega ka

eluliselt mõeldav inkrimineerida igat taolist tegu poliitilise sõnumi või hirmutamisena, ent siiski

võiks seadusandja kaaluda võimaliku omakasu motiivil ja või isiku (ja/või elanikkonna)

hirmutamise eesmärgi tuvastamise korral sellise teo etteheitmist juba kriminaalkorras

karistatavana.

Karistusseadustiku § 58 sätestab ühe karistust raskendava asjaoluna ka omakasu motiivi.

Omakasu eeldab majanduslikku tulu, ainelist kasu raha, asja, vara, varalisest kohustusest

vabanemise vms näol.4 Relevantne on nimetatud säte seetõttu, et kuivõrd KarS § 203 on

etteheidetav ainult juhul, kui teo toimepanemisega kaasneb oluline kahju, on sedavõrd oluline

ka arvesse võtta teo toime panemise raskust, mitte üksnes siis kui kahju on olnud üle 4000 euro.

Samas ei välista erinevad karistusnormid teo etteheidetavust ka olukorras, kus omakasu

motiiv/eesmärk on sätestatud kuriteokoosseisu elemendina, mitte üksnes kuriteo

toimepanemise vastutust raskendava asjaoluna.

3 „Tallinnas üritati põlema panna restoani Slava Ukraini“ ERR (31.01.2025) Arvutivõrgus:

https://www.err.ee/1609592402/tallinnas-uritati-polema-panna-restorani-slava-ukraini 4 Sootak, J. Pikamäe, P. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4 vlj. Tallinn: Juura 2015 KarS § 58 p 2.1.

3 (3)

Seega teeb prokuratuur ettepaneku täiendada KarS § 203 lg-t 1 järgmiselt:

Võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui see on toime pandud teise

isiku/isikute/elanikkonna hirmutamise eesmärgil, omakasu eesmärgil või kui sellega on

tekitatud oluline kahju, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

Prokuratuuri hinnangul mõjuks selline KarS § 203 lg 1 sätte täiendus positiivselt üldisele

ühiskondlikule turvatundele ja õiguskindlusele ning annaks laiema võimaluse reageerida

kaasaja ohtudele. Sel moel ei tekiks teo täideviijal karistamatuse tunnet, kui vara rahaline kahju

pole olnud suur, ent kuritegu on toime viidud selgel omakasu motiivil või hirmutamise

eesmärgil.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Taavi Pern

juhtiv riigiprokurör