Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

Teie: 18.03.2025 nr JDM/25-0286/-1K

Meie: 21.04.2025 nr 1-7/76-3

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Olete esitanud kooskõlastamiseks karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seadus (edaspidi eelnõu), mille eesmärgiks on viia Eesti õigus kooskõlla nelja

Euroopa Liidu direktiivi nõuetega, mille puhul on Euroopa Komisjon algatanud Eesti suhtes

rikkumismenetlused. Siseministeerium toetab kirjeldatud eesmärki, ent esitab eelnõu kohta

järgnevad tähelepanekud:

1) Eelnõu §-ga 1 täpsustatakse karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 2161 teksti, et see

vastaks Euroopa Liidu küberturbe direktiivi 2013/40/EL artikli 7 nõuetele. Direktiivi

kohaselt tuleb kriminaliseerida mitte ainult infosüsteemide ebaseaduslik kasutamine,

vaid ka vahendite (nt pahavara, paroolimurdjad, häkkimist võimaldavad skriptid)

loomine, levitamine ja omamine, millega selliseid tegusid toime pannakse.

Esiteks, juhime tähelepanu, et muudatusega jäetakse normi koosseisust välja KarS-i §-

des 206, 207, 213, 217 või 137 sätestatud kuritegude toimepanemise vahendi

hankimine. Kehtiva KarS-i §-s 2161 on ka sellist tegevust peetud karistamisväärseks,

samuti sätestab sõnaselgelt hankimise eest karistamise nõude direktiivi 2013/40/EL

artikkel 7. Mööname, et osaliselt katab valdamine ära ka hankimise koosseisu, ent meie

hinnangul võidakse dekriminaliseerida näiteks olukorrad, kus isik on avaldanud soovi

hankida/osta kuriteo toimepanemise vahend ja on selle eest ka tasunud, kuid ei ole veel

seda veel kätte saanud. Teeme ettepaneku säilitada või täpsustada KarS-is ka hankimise

karistatavus, et katta kõik ohtlikud etapid alates huvist kuni omamiseni.

Teiseks, direktiivi 2013/40/EL artikkel 9 kohustab liikmesriike tagama, et karistused

oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning näeb ette võimalused karistuste

diferentseerimiseks. Arvestades potentsiaalset ohtu ja kahju, mida KarS-i §-des 206,

207, 213, 217 või 137 sätestatud kuritegude toimepanemise vahendite kasutamisega

võib saavutada, palume kaaluda ka sanktsiooni karmistamist. Seda heidutuse

tõhustamiseks põhjusel, et küberkuritegevus on suurel määral nö teenusepõhine, mis

tähendab, et ilma isikuteta, kes eelkirjeldatud toimepanemise vahendeid loovad ja

levitavad, ei oleks võimalik kõnealuseid kuritegusid toime panna.

Kolmandaks, soovitame kaaluda (eeskätt muudetava KrMS § 2161 lõike 1 punktis 2)

sõna „valmistamine“ asemel sõna „valmendamine“, mis eesti keele seletava

sõnaraamatu kohaselt tähendab „valmis seadma, ette valmistama, töökorda panema;

treenima, välja õpetama“ ehk hõlmab paremini karistamisväärseid olukordi.

2 (2)

2) Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse KrMS § 275 lõiget 2 selliselt, et selles sätestatakse

erisus nende isikute puhul, keda süüdistatakse kuriteos, mille toimepanemise ajal olid

nad alaealised. Seletuskirja kohaselt on erisuse aluseks KrMS-i § 131¹ lõikes 1

sätestatud piirang, mille järgi võib alaealist kohtueelses menetluses vahi all hoida

maksimaalselt kaks kuud. Selle sätte loogikat soovitakse üle kanda ka kohtumenetluse

etapile. Siseministeeriumi hinnangul on aga oluline tähele panna, et kavandatud

muudatus ei rakendu mitte alaealistele, vaid isikutele, kes panid kuriteo toime

alaealisena, olenemata nende vanusest kohtumenetluse ajal. See võib praktikas

põhjustada ebajärjekindlust ja segadust menetluses. Leiame, et vahistuse põhjendatuse

kontrollimise loogika peaks olema ühtne nii kohtueelses kui kohtumenetluses ning

lähtuma süüdistatava menetluseaegsest vanusest, mitte teo toimepanemise ajast. Selgus

ja õigusselgus oleksid tagatud, kui alaealise staatust käsitletakse võrdselt mõlemas

menetluse faasis. Teeme seetõttu ettepaneku sõnastada KrMS-i § 275 lõige 2 järgmiselt:

„(2) Kui süüdistatav on maakohtu menetluses vahi all, kontrollib kohus vahistuse

põhjendatust omal algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul. Kui süüdistatav on

alaealine, teeb kohus seda vähemalt ühe korra kahe kuu jooksul. Vahistatuse

kontrollimise kohta koostatakse kirjalik määrus.“

3) Eelnõu § 2 punktiga 6 muudetakse KrMS-i § 499 lõikeid 1 ja 2, lisades viited KrMS-i

§ 217 lõigetele 8 ja 10. Eesmärgiks on tagada, et rahvusvahelise vahistamismääruse või

-taotluse alusel isiku kinnipidamisel järgitakse ka § 217 lõikes 10 sätestatud

teavitamiskohustust ehk isikul oleks õigus teavitada oma kinnipidamisest lähedasi või

muid isikuid. Tuleb aga arvestada, et KrMS-i § 217 lõige 10 ei reguleeri kinnipidamist

ega vahi alla võtmist, vaid teavitamisõigust. Seetõttu võib viide sellele lõikele

kontekstis, mis käsitleb vahistamist või kinnipidamist, olla eksitav ning normitehniliselt

ebatäpne. Antud viite lisamine võib tekitada arusaama, justkui reguleeriks KrMS-i §

217 lõige 10 ka menetluslikku tegevust, mida see sisuliselt ei tee. Lisaks sellele on

teavitamisõiguse kohaldatavus juba kaetud eelnõu § 2 punktis 8, mille kohaselt

laienevad loovutamisvahistamisele kõik KrMS-is ja vangistusseaduses kahtlustatavale,

süüdistatavale ja vahistatule ette nähtud õigused ja kohustused. Seega on ka KrMS-i §

217 lõikes 10 sätestatud teavitamisõigus nende hulka loetav juba üldnormi kaudu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister