Sellest lähtuvalt võiks hinnastamist rakendada kategooriate raames, eraldi pulbrite,
suspensioonide jne valmistamise hind. Seda enam, et ravimvormide (ja nende ravimvormide
jaoks kasutatavate tehnoloogiate) võimalused ei piirdu ainult VTK-s mainitud
ravimvormidega.
VTK-s on toodud lause, et „Koostöös Tartu Ülikooli, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli,
haigla- ja üldapteekide ja erialaorganisatsioonidega on mõned aastad tagasi ära
kirjeldatud n-ö standardretseptuur ehk sellised ekstemporaalsed ravimid, mida
apteekides enim valmistatakse ning mis on patsientidele näidustatud.“
Võimaldamaks ekstemporaalsete ravimite hüvitamist digiretseptisüsteemis pakutakse välja, et
on vajalik selliste ravimite standardiseerimine ehk tehniline kirjeldamine Ravimiregistris ning
sellele RavSis õigusliku aluse loomine.
Oleme arvamusel, et ekstemporaalsete ravimite standardiseerimise mõte ei ole
ainulahendusena kohane.
Tõepoolest moodustati töörühmad, kus hakati retsepte kokku koguma, et oleks võimalik
pakkuda apteegis töötavatele farmatseutidele ja proviisoritele abivahendit, mis lihtsustaks
teatud seeriaviisiliste ravimite valmistamist. Pakutud lahendus (töörühma kirjeldatud
standardretseptuurist lähtuvalt) lahendaks aga ainult osa probleemist. Standardretseptuur
hõlmab endas suuresti seeriaviisiliselt valmistatavaid ravimeid, mis moodustavad aga ainult
osa ekstemporaalsetest ravimitest ja pakutud käsitlus jätaks välja konkreetse patsiendi
vajadustest lähtuva ravimivajaduse tagamise.
Selline standardiseeritus ekstemporaalsete ravimite puhul eeldaks ka, et valmistatavad ravimid
oleks samaväärsed sõltumata valmistamiskohast ja -ajast. Ekstemporaalse ravimi omadused ja
efektiivsus võivad aga sõltuda kasutatavatest suspensiooni- või salvialuste koostisest või
rakendatud valmistamise tehnoloogiast (nt toimeaine peenestamine uhmris või kuulveskis).
Standardiseeritud ekstemporaalse ravimi mõiste eeldaks ka põhjalike standardite kehtestamist
valmistatavale ravimile ja standardile vastavuse kvaliteedikontrolli, mis tooks kaasa
lisakulutusi ravimi valmistamisel.
Selle asemel võiks lisada ekstemporaalsete ravimite valmistamiseks kasutatavad abiained (nt
suspensiooni- ja salvialused jm) soodusravimite nimekirja. See teeks võimalikuks erisuguste
ekstemporaalsete ravimite kompenseerimise Tervisekassa poolt ja ekstemporaalsete ravimite
valmistamine ei oleks piiratud ainult väljapakutud standardretsepti nomenklatuuriga, mis on
vastuolus ekstemporaalse ravimi mõttega.
VTK-s öeldakse, et arst peab ravimi ekstemporaalseks valmistamiseks retsepti välja
kirjutamisel täitma standardiseerimata retsepti, mille koostamine on võrreldes tavaretseptiga
aeganõudvam ning mida apteekritel on sageli ka keeruline lugeda.
Ekstemporaalse ravimi retsepti välja kirjutamise lihtsustamiseks võiks seotud osapooltele
kättesaadavaks teha nt näidisretseptide loetelu, kuid nn standardretsepti eraldi seadusandluses
reguleerimine ei ole rakendatav eelpool nimetatud põhjustel.
Ekstemporaalsete retseptide väljakirjutamisel on aga oluliseks piiranguks ka kehtiv
seadusandlus, milles sätestatakse, et arst peab retseptile kirjutama täpse ravimi koostise. Samas
arst ei pea teadma eri ravimvormide valmistamise spetsiifikat ja tehnoloogiat, nt millised on
vajalikud abiained mingi ravimvormi valmistamiseks, stabiliseerimiseks või säilivuse