Põhiseaduse § 148 lõike 1 punktide 1 ja 2 tõlgendamisest
Koostaja: Janar Jäätma
Tartus 25. novembril 2024
Sisukord
I Probleemi püstitus 3
II Põhiseaduse normid 3
III PS § 148 kujunemislugu 3
Põhiseaduse Assamblee materjalid 3
Ülemnõukogu vastu võetud kohtute seadus 4
Riigihoidja 6. aprilli 1938. a dekreediga antud kohtute seadustik 5
Keiser Aleksander II 1889. a kohtuseadused 5
Järeldused PS § 148 kujunemisloo aluseks olnud materjalide alusel (nn geneetiline ja ajalooline argument) 6
IV Riigikohtu asjakohane praktika 8
V Metoodika 11
VI Normi otstarve ja mõte 11
VII Järeldus 14
Lisa: Näited teiste riikide kohtusüsteemidest 15
I Probleemi püstitus
1. Kas põhiseaduse kohaselt on lubatav luua organisatoorses mõttes seniste maakohtute, halduskohtute ja ringkonnakohtute asemel üks maakohus, halduskohus ja ringkonnakohus?
II Põhiseaduse normid
2. „§ 15. Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
3. § 24. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse.
Igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures.
4. § 148. Kohtusüsteem koosneb:
1) maa- ja linnakohtutest ning halduskohtutest;
2) ringkonnakohtutest;
3) Riigikohtust.
Erikohtute loomise mõnda liiki kohtuasjade jaoks sätestab seadus.
Erakorraliste kohtute moodustamine on keelatud.
5. § 149. Maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud.
Ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid.
Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus.
Kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab seadus.“
III PS § 148 kujunemislugu
Põhiseaduse Assamblee materjalid
6. Põhiseaduse Assamblee stenogrammid ei ole viidatud normide sisustamisel ja mõtte avamisel suureks abiks, kuna need ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks valiti just selline kohtusüsteemi mudel vastavate kohtuastmete pädevustega. Näiteks on J. Rätsepa sõnavõtu kohaselt kajastud järgnev: „Kohtustruktuuri, õieti kohtusüsteemi osas toetame ikkagi seda, et esimese astme kohtutena oleksid meil maa- ja linnakohtud ning halduskohtud, ringkonnakohtud, riigikohtud. See on selge lakooniline süsteem, kusjuures formuleeritud on ka nende pädevus, niivõrd-kuivõrd see üldse formuleeritav on. Kohtutegevust hakkab kahtlematult reguleerima kohtuniku staatuse seadus ja veel enam protsessinormistik, mis praegu on projektidena töös. Vaidlus käib vaid selle üle, kas see on kriminaal- ja tsiviilprotsessi puhul ühine või tuleb nad eraldi läbi kirjutada. Igal juhul tahetakse võimalikult ulatuslikult lahti saada nendest negatiivsetest kogemustest, mis on nõukogudeaegse kohtuaparaadi tööst saadud.“1
7. Eespool viidatud sõnavõtt võimaldab järeldada, et põhiseadusesse oli oluline sätestada lihtne kohtusüsteemi ehk -struktuuri ülesehitus. Samuti oli oluline paika panna kohtuastmete pädevus. Milliste argumentide ja kaalutluste põhjal otsustati just sellise kohtusüsteemi ja -struktuuri ning pädevuste kasuks, siis neid põhjendusi pole rohkemal määral avatud.
Ülemnõukogu vastu võetud kohtute seadus
8. PS § 148 kujunemislugu on tihedalt põimunud Ülemnõukogu 23. oktoobril 1991. a-l vastu võetud kohtute seadusega.2
9. Kohtute seaduse § 1 lg 2 sätestas järgmist: „Õigust mõistavad esimeses astmes maa-, linna- ning halduskohtud, teises astmes ringkonnakohtud ja kõrgeimas astmes Eesti Vabariigi Riigikohus.“ Sõnastuslikult on PS § 148 sarnane kohtute seadusega.
10. Kohtute seaduse eelnõu seletuskirjas märgiti järgmist: „Projektide väljatöötamisel lähtuti Eesti Vabariigi 1938. a. „Kohtute seadustiku“ ideedest ning arvestati Eesti praegusaegset ühiskondlik-poliitilist ning riigiõiguslikku olukorda. [---] Projektid on koostatud ajal, mil Eestis puudub reaalselt toimiv põhiseadus. [---] Kohtute seaduse projektis fikseeritud õigusemõistmise printsiipide, kolmeastmelise kohtusüsteemi ja kohtute moodustamise korraga nõustumisel on võimalik juba seadusena kehtestatud põhimõtted üle kanda loodavasse põhiseadusesse. Kuigi selline ebatraditsiooniline, üksikaktide kaudu, põhiseaduse koostamine on mõnevõrra problemaatiline, tuleb nõustuda sellega, et Eestis toimiv õigusemõistmise süsteem vajab fundamentaalseid ümberkorraldusi. Kuna 1992.a. juunis lõppevad enamusel maa- ja linnakohtunikel volitused, pole mõeldav uue kohtunike koosseisu ametisse nimetamine seni kehtiva seadusandluse alusel.3 [---] Samas (§ 2) fikseeritakse kohtute süsteem ja põhinõue, et üksnes seadusandja (lg 3) on pädev moodustama uusi kohtuorganeid, mida pole sätestatud kohtute seaduses. [---] [O]tsustati 1938.a. Eesti Vabariigi „Kohtute seadustikus“ fikseeritud kolmeastmelise kohtusüsteemi kasuks, mis oma kaasajastatud vormis on sätestatud käesolevas eelnõus. Eelnõus sätestatud kohtusüsteem tagab põhimõtteliselt iga õigusküsimuse kolmekordse läbivaatamise võimaluse. [---] Ringkonnakohtute moodustamine on reeglipärane tagasipöördumine Eesti Vabariigi 1938.a. kohtukorralduse juurde. Ringkonnakohus, vaadates läbi maa- ja linnakohtute seadusjõutumata kohtulahendeid teise astmena apellatsiooni korras peab muutuma põhiliseks esimese astme kohtute töö kvaliteedi kontrollorganiks ja kohtuvigade avastamise ning kõrvaldamise instantsiks. [---] Eestis oli 1938.a. kuus ringkonnakohut, mis tulenes ilmselt tollastest tingimustest. Kaasajal tuleb lugeda otstarbekaks alates 1. juulist 1992.a. luua ringkonnakohtud Tallinnas ja Tartus ning vastavalt võimalustele peatselt ka Rakveres ja Viljandis.“4
Riigihoidja 6. aprilli 1938. a dekreediga antud kohtute seadustik
11. Kohtuastmeid ja ringkonnakohtuid puudutavas osas juhinduti 1991. a kohtute seaduse koostamisel 1938. a kohtute seadustikust (KohtS).5
12. Kohtute seadustiku andis Riigihoidja dekreedina 6. aprillil 1938.
13. KohtS § 1 sätestas, et kohtuvõimu teostavad jaoskonnakohtud, kohtu-uurijad, ringkonnakohtud, Kohtukoda ja Riigikohus. KohtS § 2 kohaselt oli ringkonnakohus kollegiaalne organ. Ringkonnakohtute võimkond piirdus vastavate ringkondadega ning Kohtukoja ja Riigikohtu võimkond ulatus üle kogu Eesti Vabariigi (KohtS § 3). Ringkonnakohtud olid: Tallinna Ringkonnakohus (asukoht Tallinnas), Tartu Ringkonnakohus (asukoht Tartus), Rakvere Ringkonnakohus (asukoht Rakveres) ning Viljandi Ringkonnakohus (asukoht Viljandis) (KohtS § 13 lg 1). Ringkonnakohtute ringkonnad määras kohtuminister, ära kuulanud Riigikohtu üldkogu arvamuse (KohtS § 13 lg 2).
14. Kohtute seadustiku seletuskirja kohaselt jäeti kohtud püsima sellisel kujul, nagu nad olid selleks hetkeks välja kujunenud; kohtute konstruktsiooni muutmine polnud eelnõu eesmärgiks. Eelnõu eesmärgiks oli kohtute ehituse ja sisemise töökorralduse kohta kehtivate seaduste süstemaatiline ümbertöötamine ja ühiseks koodeksiks liitmine.6
15. Kohtute seadustiku seletuskirjas märgiti, et seaduseelnõu loomiseni kehtis Vene kohtuasutiste seadus (VSK XVI k.l.j., 1914. a vlj), mida oli hiljem kodifitseeritud ja üldnovellidega sedavõrd palju muudetud, et see oli osaliselt puudulikuks ja vastuoluliseks muutunud.7
Keiser Aleksander II 1889. a kohtuseadused8
16. Ringkonnakohtuid puudutavas osas ei saanud 1938. a kohtute seadustiku koostamisel jätta tähelepanuta tsaariagset 1889. a kohtuseaduseid. Kohtuid puudutavad mõned oskussõnad, mida Eesti Vabariigi esimesel perioodil kasutati, pärinesid juba tsaariajast.9 Näiteks 1889. a kohtuseaduste § 1 sätestas, et kohtulik võimus on: Rahukohtumõistjatel, Rahukohtumõistjate Kogudel; Ringkonna-Kohtutel, Kohtu-Palatitel ja Walitseval-Senatil, kui ülemal tühjaks-tegewal kohtul. 1889. a kohtuseaduste § 77 kohaselt asutati Ringkonna-Kohus mitme kreisi peale ja on eesistujast ja liikmetest kokku pandud. 1889. a kohtuseaduste § 80 kohaselt määrati Ringkonna-Kohtute arv ja ringkondade suurus „iseäraliste arukirjade läbi ära, aga Ringkonna-Kohtu liikmete [---] aru [arv] on ametikirjades ära nimetatud.“
17. Vene kohtuasutiste seadus nägi Eestimaa kubermangus ette Tallinna Ringkonnakohtu (Таллиннский окружной суд) ja Liivimaa kubermangus ette Riia Ringkonnakohtu (Рижский окружной суд).
18. Eesti Ajutise Valitsuse 18. novembri 1918. a otsusega „Ajutiste kohtute sisseseadmise üle“ kutsuti ellu järgmised kohtuasutused: rahukohtud, rahukogud, ringkonnakohus ning Riigikohus; kaotati ära vallakohtud ja ülemtalurahvakohtud.10 Kohtuministri 2. detsembri 1918. a määruse alusel (RT 1918, 4) alustasid ajutised kohtud tegevust nendes Eesti ja Põhja-Liivimaa piirides, mis olid seaduste alusel ühendatud.11 Asutavas Kogus algatati 11. märtsil 1920 eelnõu, muutmaks Ajutiste kohtute sisseseadmise seaduse § 1 punkti m selliselt, et Tallinna Ringkonnakohus nimetatakse ümber Kohtukojaks.12
Järeldused PS § 148 kujunemisloo aluseks olnud materjalide alusel (nn geneetiline ja ajalooline argument)13
19. Eelnevate dokumentide alusel võib teha järgmised järeldused:
a) Põhiseaduse Assamblee materjalid ei luba järeldada, et PS §-s 148 kajastatud kohtusüsteemi osas oleks põhjalikult kaalutud erinevate valikute vahel ja et peetud oleks põhjalikke vaidlusi erinevate kohtusüsteemi osiste osas. Sisuline analüüs ja valikud tehti paljuski kohtute seaduse eelnõu koostades.
b) PS § 148 saamislool omab märkimisväärset tähendust Ülemnõukogu vastu võetud kohtute seadus.
c) Kohtute seaduse § 1 lg 2 sätestas kohtusüsteemi ülesehituse. Kohtusüsteem oli kolmeastmeline, millest esimesse kohtuastmesse kuulusid maa- ja linnakohtud ning halduskohtud, teise ehk apellatsiooniastmesse ringkonnakohtud ning kõrgemaks astmeks oli Riigikohus.
d) Kohtute seaduses kohtusüsteemi puudutavas osa lähtuti kahest alusest: a) maa- ja linnakohtute sätestamisel mängis olulist rolli selleks ajaks välja kujunenud kohtusüsteem, mida kirjeldati normis, ning b) ringkonnakohtute kui apellatsioonikohtute eelnõusse märkimisel juhinduti 1938. a kohtute seadustikust. Kohtute seaduse eelnõu koostamisel lähtuti maa- ja linnakohtute seadusesse sätestamisel 1991. a-ks Eestis olemas olnud lahendusest, kus igas 15 maakonnas oli eraldi maakohus ning kuues linnas eraldi linnakohus. Tegemist oli endiste rajooni ja linna rahvakohtutega.14 Kohtute asukohad kattusid omaaegse Eesti NSV haldusterritoriaalse jaotusega, kus igas rajoonis ja vabariiklikus linnas oli kohus. Selle kaudu väljendus õigusemõistmise territoriaalse läheduse põhimõte. Ühtegi sisulist põhjendust selle kohta eraldi ei esitatud, miks tuli kohtute seaduses eristada maakohtuid linnakohtutest. Näiteks, et linnas oleks õigusemõistmise kättesaadavuse ja õigusvaidluste iseloom teistsuguse tähendusega kui väljaspool linnu. Pigem oli omaaegse kohtute asukoha kujunemisel territoriaalse läheduse põhimõte, s.t, et kohus teenindas mingi osa territooriumi elanikke. Viidatud kuues vabariiklikus linnas oli elanikke sedavõrd palju, et luua sinna kohus, mida võis siis nimetada linna rajoonikohtuks.
e) Kohtute seaduses ringkonnakohtute sätestamine oli tingitud sellest, et soov oli luua apellatsiooniaste lähtuvalt 1938. a kohtute seadustikus pakutud lahendusest lähtuvalt (tõenäoliselt omas tähendust õigusliku järjepidevuse kaalutlus).
f) 1938. a kohtute seadustikus olid konkreetsete organitena ette nähtud Kohtukoda ja Riigikohus. Samuti olid 1938. a kohtute seadustikus sätestatud konkreetsed ringkonnakohtud: Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Rakvere Ringkonnakohus ja Viljandi Ringkonnakohus. Ringkonnakohtute ringkonnad ehk nende võimkond tuli määrata kohtuministril.
g) Oskussõna ringkonnakohus pärineb juba tsaariajast ja on üle kandunud nii Eesti Vabariigi esimesse kui ka taasiseseisvumisjärgsesse perioodi.
h) Nii 1889. a kohtuseaduste, 1938. a kohtute seadustiku kui ka 1991. a kohtute seaduse sõnastuse ja mõtte kohaselt sai ringkonnakohtu võimkond piirduda üksnes riigi mingi konkreetse piirkonnaga (nt kreiskonna või ringkonnaga), millele viitab ka sõna „ringkond“ ise. Ringkonnakohtu võimkond ei ulatunud üle kogu riigi. Sellest tulenevalt tuli ringkonnakohtuid luua alati rohkem kui üks. Näiteks tsaariajal oli Eestimaa kubermangus Tallinna ringkonnakohus ja Liivimaa kubermangus Riia ringkonnakohus. Eesti Vabariigi ajal Tallinna, Tartu, Rakvere ja Viljandi Ringkonnakohtud. Selles, et ringkonnakohus teenindas ainult ühte osa riigi territooriumist, tagamaks juurdepääs edasikaebevõimalusele, võib näha territoriaalse läheduse põhimõttest lähtumist.
i) 1889. a kohtuseadused, 1938. a kohtute seadustik ja 1991. a kohtute seadus sätestasid kohtute astmelise pädevuse, s.t, millise kohtuastme organ oli õigustatud ja kohustatud asja lahendama ning milliseid õigusi ja volitusi ta tohtis selle raames kasutada. Kohtusüsteemi puudutavad normid reguleerisid ka kohtuastme territoriaalset pädevust, s.t, et milline kohtuaste omab millisel territooriumil või alal õigust kohtuvõimu teostada. Üleriigiline pädevus kuulus ainult viimasele kohtuastmele. Esimese kohtuastme ja apellatsioonikohtu astme territoriaalne pädevus ei hõlmanud riigi kogu territooriumi.
j) Nii 1889. a kohtuseadustes, 1938. a kohtute seadustikus ja 1991. a kohtute seaduses lähtuti üldreeglina nn püramiidskeemist, kus püramiidi madalamal astmel oli rohkem kohtuid ja mida kõrgemale tõusti, siis seda vähemaks kohtuorganeid jäi, tipnedes ühe konkreetse kohtuorganiga.15 Püramiidskeemi loogiliseks aluseks oli õigusemõistmise territoriaalse läheduse põhimõte, s.o konkreetselt piiritletav maa-ala koos teatud hulga isikutega, mida I astme kohus teenindas. Omaaegne filosoofiline põhjendus õigusemõistmise territoriaalse läheduse põhimõttele sai seisneda selles, et läbi õigusemõistmise läheduse loodi eeldus õigusnormide järgimiseks ning sellega oli võimalik vähendada omakohut ja kindlustati riigivõimu autoriteeti. Õigusemõistmise vähene kättesaadavus võis soodustada probleemide lahendamist füüsilise vägivalla teel.
k) Püramiidskeemist ja territoriaalse läheduse põhimõttest lähtumist tingisid praktilised asjaolud:
a. mida madalama astme kohtuga oli tegemist, siis seda kättesaadavam see pidi isikutele olema. Sellega tagati, et isik saaks pöörduda oma õiguste maksmapanemiseks kohtusse ja et ta ei jätaks seda kohtu liiga suure vahemaa tõttu tegemata. Selle abil oli võimalik vähendada omakohtu riski. Selleks, et isikud saaksid realiseerida vähemalt ühe korra edasikaebeõigust, pidid teise astme kohtud olema kättesaadavad (nendes astmetes toimus kogu ulatuses asja sisuline arutelu);
b. arvestada tuli seda, et kohtute tööpiirkonnad oleksid võrreldavas suuruses ja isikutele mõistliku teekonna kaugusel.16 Ühelt poolt puudutas see inimeste juurdepääsu kohtule. Teiselt poolt oli see seotud sellega, et kohtud oleksid juristidega mehitatud. Pikkade vahemaade taha sõitmine, kas siis kohtusse tööle või oma õiguste maksmapanemiseks, oleks pärssinud õigusemõistmist ja selle kättesaadavust17;
c. õigusemõistmine toimus kindlas asukohas/majas ja kogu kohtuastme organi(te) juhtimine oli allutatud ühele inimesele. Selle kaudu oli võimalik tagada tulemusliku ja kiire organisatsiooni puudutavate küsimuste lahendamine.18
l) Ükski eespool kirjeldatud dokument ei võimalda järeldada, et põhiseaduse koostamise ajal – 1991. ja 1992. a-l – ei peetud eespool nimetatud põhimõtteid oluliseks. Küsimus on, kas PS § 148 koostoimes PS §-ga 12, § 15 lg-ga 1 ning § 24 lg-tega 1 ja 2 on tänases ajas ja ruumis saanud uue mõtte võrreldes varasema ajaga.
IV Riigikohtu asjakohane praktika
20. Riigikohtu üldkogu asus 8. juuni 2009. a otsuse asja nr 3-4-1-7-08 p-des 29–33 (nn VAKO kaasus) seisukohale, et RHS § 129 lg 1, mille kohaselt Riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO) otsuse peale esitatakse kaebus ringkonnakohtule, on vastuolus mh PS § 149 lg-tega 1 ja 2. Riigikohus märkis esmalt, et PS § 149 lg 1 kohaselt algavad kohtuasjad esimese astme kohtust ning seda ei saa asendada haldusorganiga. Teiseks asus Riigikohus seisukohale, et ringkonnakohtu põhiseaduslik staatus on olla teise astme, mitte esimese astme kohus. Riigikohus ei käsitanud VAKO-t (esimese astme) kohtuna. Viidatud kaasuses nägi Riigikohus seaduse vastuolu PS § 149 lg-test 1 ja 2 tuleneva kohtute astmepädevusega. Seadusandja ei saa PS §-s 149 sätestatud erinevate kohtuastmete pädevusi seadusega muuta, s.o teha ringkonnakohut esimese astme kohtuks. Teine oluline väljendatud põhimõte oli kohtuasja algamine esimese astme kohtust.19 PS § 149 keelab esimese kohtuastme asendamise täidesaatva riigivõimu juures tegutseva haldusorganiga. Viidatud lahendis ei võetud seisukohta küsimuses, mitu kohtuorganit peab PS § 148 mõttes riigis olema.
21. Riigikohtu üldkogu märkis 4. veebruari 2014. a otsuse asjas nr 3-4-1-29-13 p-s 44.1 (nn kohtujuristi kaasus) järgmist: „Kohus põhiseadusliku institutsioonina on üks riigivõimu teostajatest seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu kõrval (PS § 4). Kohus institutsioonina on astendatud 1) maa- ja halduskohtuteks, 2) ringkonnakohtuteks ja 3) Riigikohtuks, kes vaatavad asju läbi vastavalt esimese astme kohtutena, apellatsioonikohtutena ja kassatsioonikohtuna (PS §-d 148 ja 149, KS § 9 lg-d 1 ja 2, § 18 lg-d 1 ja 2, § 22 lg-d 1 ja 2, § 25 lg 1).“ Viidatud asjas käsitas Riigikohus kohut põhiseaduse mõttes põhiseadusliku institutsioonina. Samas põhiseadusliku organina nimetab põhiseadus selge sõnaga Riigikohut. Kohus kui põhiseaduslik institutsioon koosneb maa- ja halduskohtutest, ringkonnakohtutest ja Riigikohtust. Viidatud lahend ei analüüsi seda, milliste põhiseaduse põhimõtete alusel tuleb kohtuid luua ja milliseid tingimusi põhiseadus seab kohtuorganisatsiooni kujundamisele, v.a pädevuse küsimused.
22. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 10. mai 2016. a otsuses asjas nr 3-4-1-31-15 (nn kohtualluvuse kaasus), et halduskohtumenetluse seadustiku norm, mille kohaselt tuleb Sotsiaalkindlustusameti peale esitatud kaebused läbi vaadata Tallinna Halduskohtus, mitte kaebajale kõige lähemal olevas halduskohtus (s.o Tartu Halduskohtus), oli põhiseaduspärane.20 Viidatud lahendis tõi kolleegium esile järgmised seisukohad:
a) PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigusest koostoimes PS § 104 lg 2 p-ga 14 ja §-ga 148 lasub seadusandjal kohustus luua kohtusüsteem, mis kindlustab igaühele õigusemõistmise kättesaadavuse ebamõistlike pingutusteta. Protsessiõiguse normid, mis määravad kohtualluvuse, piiravad kaebaja võimalust pöörduda endale sobivasse kohtusse, sh õigust esitada kaebus enda elukohale kõige lähemale (haldus)kohtule.
b) Normid, millega õiguslikult või faktiliselt raskendatakse isiku võimalust olla oma kohtuasja arutamise juures, riivavad PS § 24 lg-t 2.
c) Põhiseadusest tulenevalt on kohtualluvuse määramine seadusandja ülesanne. PS § 24 lg 1 näeb ette põhiõiguse seadusega määratud kohtualluvusele. Seadusandja peab kindlustama kohtuasjade jaotamise kohtute vahel ette kindlaks määratud objektiivsete kriteeriumite alusel, hoides seeläbi ära asjade kohtutevahelist meelevaldset jagamist. Kohtualluvuse määramine seaduslikul teel peab justiitshaldustasandil tagama kohtu suurust arvestava kohtunikevahelise tööjaotuse ja seeläbi kohtusüsteemi tõhusa toimimise ning teiselt poolt isikute optimaalse juurdepääsu õigusemõistmisele. Seadusandja õiguspoliitiline otsustus on, kus kohtud paiknevad ja milline on kohtute tööjaotus. Viimati märgitu on seotud kohtusüsteemi rahastamise ja riigieelarvega.
d) Kohtualluvuse puhul lähtumine mitte kaebaja, vaid vastustaja asukohast aitab paremini planeerida kohtute töökoormust ja lõppastmes tagada toimiv ja ökonoomne kohtusüsteem (nt ühte haldusakti vaidlustavad mitu isikut, haldusorganid peavad sageli kohtus enda seisukohti õigustama). Lisaks aitab vastustaja asukoha järgi kohtualluvuse määramine tagada parema sisulise pädevuse, sest kohtunikud spetsialiseeruvad sedalaadi haldusvaidlustele.
e) Kohtualluvuse määramisel ja kohtute paiknemisel on seadusandjal lai otsustusruum. Samas kohtualluvuse ja kohtute asukohtade määramisel tuleb järgida, et põhiõiguste (s.o PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 2) riive oleks proportsionaalne.
f) Proportsionaalne põhiõiguste riive on see, et Jõgevalt pärit isik pidi SKA vastu kaebuse esitama Tallinna Halduskohtule. Kaebuse võis esitada elektrooniliselt, posti teel või elukoha lähedale kohtule, kes edastab selle pädevale halduskohtule. Seetõttu riivati kohtusse pöördumise õigust väheintensiivselt. PS § 24 lg-st 2 tulenevat õigust riivati väheintensiivselt, kuna valdavalt lahendatakse SKA vastu esitatud kaebused kirjalikus menetluses, istungit saab pidada teises kohtumajas või menetluskonverentsina, isik saab vajadusel toimikuga tutvuda lähimas kohtumajas ning võimalikud istungile ilmumise kulud saab vajadusel hüvitada. Lisaks jõuab Eesti mandriosa kaugemast punktist Tallinnasse kolme-neljatunniga, sh on ühistranspordiühendus Tallinnaga hea. Võrdsuspõhiõiguste rikkumist ei esine.
23. Kuna viimati viidatud lahend on tehtud konkreetses normikontrollis, siis ei ole võimalik järeldada, et ka teistes kohtuasjades, sh teistes kohtuharudes (tsiviil- ja süüteoharus) oleksid põhiseaduspärasuse vaidluste korral eespool nimetatud põhiõiguste riived samuti proportsionaalsed. Arvestada tuleks erinevate juhtumite spetsiifikat. Viimati märgitut eeskätt ka seetõttu, et kolleegium ei teinud otsust ühehäälselt, vaid viiest koosseisu liikmest jäid 2 liiget eriarvamusele.
24. Lahendi kandev telg oli isiku põhiõiguse õigusemõistmise kättesaadavuse ebamõistlike pingutusteta ja viibida oma asja arutamise juures riive põhiseaduspärasuse kontrollimisel. Viidatud lahendis ei analüüsinud Riigikohus seda, milline peab põhiseaduse mõttes olema kohtusüsteem organisatoorses mõttes, sh mitmest esimese ja teise astme kohtust peab kohtusüsteem koosnema. Seega puudutab viidatud lahend eeskätt põhiseaduses sätestatud põhiõiguste, mitte riigi organisatoorset dimensiooni PS § 148 valguses.
25. Viidatud lahendis käsitas Riigikohus PS § 15 lg-t 1 kui põhiõigust õigusemõistmise kättesaadavusele ebamõistlike pingutusteta, kuid ta jättis tähelepanuta põhiõiguse õigusemõistmise võrdsele juurdepääsule (PS § 12 lg 1 ja § 15 lg 1).21 Kui õigusemõistmine riigis tsentraliseerida, siis toob see kaasa selle, et need, kes asuvad kohtuorganitele lähemal, on soodsamas positsioonis, kui need, kes asuvad ääremaal.22
V Metoodika
26. Esmalt tuleb selgust saada küsimuses, kas PS § 148 lg 1 p-d 1–2 on olemuselt reegel või printsiip. Reegli puhul on küsimus, kas normis sätestatud eeldused on täidetud, et kaasa tuua õiguslik tagajärg; printsiip seevastu ei anna konkreetset „ei“ või „jah“ vastust, vaid on õigusliku tagajärje osas avatud erinevate väärtuste vahel kaalumisele.23 Kui omistada PS § 148 lg 1 p-dele 1–2 reegli iseloom, siis tuleks kontrollida, kas reegel oleks täidetud, kui riigis oleks üks maakohus ja üks ringkonnakohus. Seevastu, kui omistada PS § 148 lg 1 p-dele 1–2 printsiibi iseloom, siis tuleks asuda erinevaid väärtusi kaaluma, leidmaks proportsionaalne õiguslik tagajärg.
27. Kas põhiseaduse norm on olemusel reegel või printsiip, siis sellest vaheteost on Riigikohtu üldkogu lähtunud näiteks 23. veebruari 2009. a otsuses asjas nr 3-4-1-18-08 (nn Riigikogu liikme tasu kaasus). Viimati viidatud vaidluses oli õiguskantsler seisukohal, et PS § 75 on printsiip, mitte reegel, samas Riigikohus omistas normile reegli tähenduse ja kontrollis, kas Riigikogu on põhiseadusest tulenevat keeldu rikkunud.24 Riigikohtu üldkogu kontrollis nt ka kohtujuristi kaasuses, kas PS § 146 keeldu on rikutud, mitte ei asunud erinevaid väärtusi kaaluma ja selle abil leidmaks proportsionaalne õiguslik tagajärg. Riigikohtu üldkogu kontrollis nt ka VAKO kaasuses, kas PS § 148 ja § 149 eeldused olid täidetud, mitte ei asunud erinevate väärtuste kaalumise teel proportsionaalset õiguslikku tagajärge otsima. Kaalumise meetodit kasutas Riigikohus nt kohtualluvuse kaasuses.
28. PS § 148 lg 1 p-de 1–2 reegliks klassifitseerimise kasuks räägib normi konkreetne sõnastus. Vaieldav on, kas ja kui palju saavad põhiseaduses reguleeritud riigikorralduslikud küsimused olla printsiibid. Need normid puudutavad riigi ülesehitust. Kui kõik need normid oleksid avatud kaalumisele, siis oleks võimalik riigiarhitektuuri pidevalt ümber kujundada. Kaalumine selles küsimuses jätaks otsustajatele suure valikuvabaduse. Samas on normide klassifitseerimine alati ka õiguspoliitilise valiku koht.
VI Normi otstarve ja mõte
29. PS § 148 otstarbeks on põhiseaduse tasemel sätestada lihtne kohtusüsteemi organisatsioon.
30. Esmalt koosneb normi sõnastuse kohaselt kohtusüsteem kahest harust, s.o eraõigusvaidlusi ja avalik-õiguslikke vaidlusi lahendavast harust (lingvistiline argument). Selline lähenemine tagab kohtute pädevuse läbipaistvuse, kuna isikute jaoks on õigusemõistmise ülesanded kontsentreeritud kahe algkohtu juurde.25 Norm selles osas puudutab seega kohtutevahelist pädevust, tagamaks Eesti õigusruumis aluseks võetud avaliku ja eraõiguse eristamise. Erinevad autorid on märkinud, et kuna nt võrreldes Saksamaa Liitvabariigiga on Eesti elanike arv ja kohtuasjade hulk väike, siis puudub vajadus enamate harude järele.26
31. Teiseks loob PS § 148 kohtusüsteemi astenduse, mille kohaselt on kohtusüsteem kolmeastmeline (lingivistiline argument). Kohtusüsteemi astendamist tuleb käsitada koostoimes astmete pädevust puudutava normiga ehk PS §-ga 149, mis sätestab iga kohtuastme pädevuse (nn astmepädevus). Astmepädevusnormidega on jagatud kohtu kui institutsiooni sisemised ülesanded, õigused ja kohustused: 1) maa- ja halduskohtud esimese kohtuastmena täidavad alg- ehk esmatasandi kohtu ülesandeid; 2) ringkonnakohtud teise kohtuastmena täidavad apellatsiooni ülesandeid ning 3) Riigikohus kõrgema kohtuna täidab kassatsiooni ja põhiseaduslikkuse järelevalve ülesandeid.27
32. Kohtuastmete pädevusi ei ole lubatud seadusega muuta. Samuti on keelatud esimese kohtuastme asendamine täidesaatva riigivõimu juures tegutseva haldusorganiga (vt RKÜKo 8. juuni 2009, 3-4-1-7-08) (prejuditsiaalne argument).
33. Kolmandaks käsitab põhiseadus kohut ühe võimuharuna ning põhiseadusliku institutsioonina teiste võimuharude ja institutsioonide kõrval (vt PS § 4, § 14, § 146, § 148 ja § 149; vt RKÜKo 4. veebruar 2014, 3-4-1-29-13) (prejuditsiaalne argument). Samas põhiseadusliku kohtuorganina nimetab põhiseadus üksnes Riigikohut.28 Põhiseadus I ja II astme kohtuorganeid eraldi ei nimeta. Viimati nimetatud juhul on tegemist kohtukorraldust puudutava küsimusega ja need kohtuorganid tuleb seadusandjal seadusega luua (PS § 104 lg 2 p 14 ja § 149 lg 4). Kohtuorganite loomisel on seadusandja seotud põhiseaduses sätestatud nii kohtuorganisatsioonile seatud piiridega (nt PS § 146 esimene lause, § 148 ja § 149) kui ka põhiõigustest tulenevate kohustustega (nt PS § 15 lg-st 1 tulenev kohustus kindlustada igaühele õigusemõistmise kättesaadavus ebamõistlike pingutusteta ja PS §-st 12 ja § 15 lg-st 1 tulenev põhiõigus võrdsele juurdepääsule õigusemõistmisele ning PS § 24 lg-st 2 tulenev kohustus tagada isikule õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures).29
34. Põhiseadus ei kasuta apellatsioonikohtu oskussõna. Põhiseaduse § 148 lg 1 p-s 2 ja § 149 lg-s 2 on ringkonnakohus märgitud mitmuses, mitte ainsuses (lingvistiline argument). Teiseks sisaldab oskussõna ringkonnakohus eraldi mõistet ringkond, mida saab mõista kui haldusüksust, maa-ala või teatud territoriaalset üksust (lingivistiline argument).30 Mitmuse ja ringkonna mõiste kasutamine viitavad sellele, et teise astme kohtu võimkond ehk territoriaalne pädevus ei saa hõlmata kogu Eesti territooriumi, vaid üksnes ühte osa sellest. Põhiseaduse sõnastusest võib järeldada, et üksnes Riigikohtul on võimkond üle kogu Eesti Vabariigi territooriumi. Nimetatud lähenemine vastab nn püramiidskeemi mudelile, kus madalama astme kohtuid on rohkem kui üks (mõistelis-süstemaatiline argument). Kui maakohtu ja ringkonnakohtu võimkond ei saa ulatuda üle kogu Eesti Vabariigi territooriumi, siis tähendab see, et PS § 148 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes ei tohi olla vähem kui kaks maakohut ja kaks ringkonnakohut.
35. Põhiseaduses Riigikohtule kassatsioonikohtu ülesannete andmine toetab tõlgendust, et ringkonnakohtuid kohtuorganitena oleks vähemalt kaks (mõistelis-süstemaatiline argument). Riigikohtu kui kassatsioonikohtu üheks ülesandeks on erinevate kohtute praktika ühtlustamine (vt HKMS § 219 lg 3 p 2; TsMS § 679 lg 3 p 3; KrMS § 349 lg 3 p 2).31 Üks I ja/või II astme kohtuorgan ei pruugi õigusemõistmise taset tervikuna tõsta, sest selle kaudu kõrvaldatakse sarnastes asjades lahendite võimalik erisus kui kohtupraktika oluline arenguallikas.32 Viimati märgituga on soovitud öelda seda, et kahe kohtu erinev praktika õigusküsimuses on viimases kohtuastmes asja menetlusse võtmise aluseks ja seeläbi on kõrgem kohus sunnitud probleemiga tegelema ning sellele lahendust otsima.
36. Kui loobuda kohtusüsteemi osas püramiidskeemist, siis oleks sellel kaugemale ulatuvad tagajärjed. Kui luua üks II astme kohtuorgan, siis puuduks sisuline õigustus selleks, miks on tarvis kassatsiooni kohtuastet. Ühe II astme kohtuorgani puhul on võimalik madalama astme kohtute praktika ühtlustamise funktsioon anda II astme ehk apellatsioonikohtule, kes siis vajadusel ühtlustaks I astme kohtpraktikat kas siis laiendatud koosseisu, kolleegiumi või kohtu üldkogu tasemel. Põhiseadus ega rahvusvaheline õigus ei nõua kahekordset edasikaebevõimalust. Sellega on võimalik avada diskussioon PS § 149 lg 3 muutmiseks.
37. Analüüsides PS § 148 lg-t 1 koos §-ga 12, § 15 lg-ga 1 ning § 24 lg-ga 2, siis on põhiõiguse võrdsele juurdepääsule õigusemõistmisele, õigusemõistmise kättesaadavusele ebamõistlike pingutusteta ja viibida oma asja arutamise juures riive väiksem, kui Eestis on rohkem kui ainult üks maa- ja halduskohus ning ringkonnakohus.
38. Küsida võib, kas eespool mainitud põhiõigusi on võimalik tagada ka seeläbi, kui luua üks I ja II astme kohtuorgan, millel oleks Eesti erinevates piirkondades kohtumajad? Esiteks mõeldakse PS § 148 lg 1 p-des 1 ja 2 I ja II astme kohtutest, mis viitab organisatsioonilises tähenduses kohtutele, mitte kohtumajadele kui kohtuorgani allstruktuuriüksustele. Normi on võimalik mõista selliselt, et sellega kaitstakse kohtusüsteemi struktuuri tuuma, mida seadusega ei saa asuda muutma (võimalike kaalutluste kohta vt p-i 34). Teiseks, kui riigis oleks organisatsiooni mõttes üks kohus mitme kohtumajaga (nn kohtumajade mudel), otsustaks seadusandja asemel kohtuesimees ja justiitsminister sisuliselt kohtukorralduse ning PS §-st 12, § 15 lg-st 1 ning PS § 24 lg-test 1 ja 2 tulenevate põhiõiguste üle. Ühe kohtuorgani puhul saaksid kohtute esimees ja justiitsminister koondada oma otsustega kogu kohtu võimkonna ühe kohtumaja kätte (viia läbi tsentraliseerimise) ja seeläbi omistada ühele kohtuorganile ühes kohtumajas kogu õigusemõistmise võimupädevuse (vt KS § 9 lg 3, § 12 lg 3 p-d 1, 3 ja 31, § 18 lg 3, § 22 lg 6, § 37 lg 1 ja § 57 lg 11 p 4; justiitsministri 27. oktoobri 2005. a määrus nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade ning ringkonnakohtute asukohad“; praktikas koostab kohtu tööjaotusplaani eelnõu kohtuesimees). Kavandatava eelnõu kohaselt otsustaks kohtute haldus- ja arendusnõukogu selle, kas kohtul on üks või mitu kohtumaja ja selle asukoha. Kohtu esimees kinnitaks kohtu koosseisu ja määraks kohtuniku alalise teenistuskoha. Kui riigis oleks ainult üks I ja II astme kohtuorgan mitme kohtumajaga, kohtu esimehe ja justiitsministri või kohtute haldus- ja arenduskõukogu hilisemate otsustega kogu kohtuorganisatsiooni tsentraliseerimine riigi ühte osasse ei vastaks PS § 148 mõttele ega põhimõttele, et Riigikogu otsustab olulised (s.o kohtukorraldust ja põhiõiguste riiveid puudutavad) küsimused seadusega (PS § 3 lg 1 ja § 104 lg 2 p 14; vrd RKÜKo 26. juuni 2014, 3-2-1-153-13, p-d 71–76) (mõistelis-süstemaatiline ja prejuditsiaalne argument).
39. Tõlgenduse kasuks, et PS § 148 lg 1 p-s 2 mõeldakse rohkem kui ühte ringkonnakohut, räägib ka PS § 148 kujunemislugu (geneetiline ja ajalooline argument). 1991. a-l võeti kohtute seaduse koostamisel ringkonnakohtute loomisel eeskujuks 1938. a kohtute seadustik, mis nägi Eesti Vabariigis ette neli eraldi ringkonnakohut oma võimkonna ehk territoriaalse pädevusega. Ka tsaariajal mõisteti ringkonnakohtu võimkonda selliselt, et see ulatus üksnes osale riigi territooriumist.
40. Kui PS § 148 lg 1 p-s 2 mõeldakse vähemalt kahte ringkonnakohut, siis ei ole loogiline, et I astme kohtuid oleks kohtuorganisatsiooni mõttes üks.
VII Järeldus
41. Kui lähtud sellest, et PS § 148 lg 1 p-d 1–2 on reegel, siis on tõlgendusargumente, mis räägivad selle kasuks, et PS § 148 lg 1 p-des 1 ja 2 on mõeldud rohkemat kui ühte maa- ja halduskohut ning ringkonnakohut. See tähendaks keeldu seadusega luua ühte maa-, ühte haldus- ning ühte ringkonnakohut. Sellest tõlgendusest lähtudes oleks tarvis muuta PS § 148 ja § 149, kui seadusandja sooviks seadusega luua ühte maa- ja ühte halduskohut ning ühte ringkonnakohut.
42. Kui lähtuda sellest, et PS § 148 lg 1 p-d 1–2 on printsiip, siis puudub otsene keelunorm seadusega luua ühte maa-, ühte haldus- ning ühte ringkonnakohut. Sellisel juhul tuleks erinevaid väärtusi kaaluda sarnaselt kohtualluvuse kaasusele. Kas 90-ndate alguses PS § 148 koostamisel lähtutud arusaamast kohtuorganisatsiooni puudutava kohta on põhjendatud lähtuda ka tänapäeval, kus tehnilised lahendused on märgatavalt erinevad kui omal ajal, siis see on eraldiseisva analüüsi küsimus, milles tuleks mh arvestada iga kohtuharu eraldi, sh seda kohtuharu puudutavaid erinevaid faktoreid.33
Lisa: Näited teiste riikide kohtusüsteemidest
(Koostanud Liisa-Maria Jürilo)
RIIK
I
II
III
IV
•
Läti
6 linna- ja rajoonikohut
• tsiviil- ja kriminaalasjad
majanduskohus
rajooni halduskohus
• rajooni halduskohtul on kohtumajad 5-s kohtupiirkonnas üle riigi
5 regionaalset kohut + regionaalne halduskohus
• apellatsioonikohtud
• teatud juhtudel võib olla I kohtuinstants
• igal regionaalsel kohtul on oma haldusterritoorium (koosneb ühest või mitmest rajooni kohtu kohtupiirkonnast) ja kohtumaja
kõrgeim kohus
• tsiviil-, haldus- ja kriminaalkolleegium
• kassatsioonkohus
•
Sloveenia
ca 44 piirkondlikku kohut
• tsiviil- ja (kergemad) kriminaalasjad
4 kõrgemat kohut
• apellatsioonikohtud
kõrgeim kohus
ca 11 regionaalset kohut
• olulisemad tsiviil- ja kriminaalasjad
•
Leedu
49 piirkonnakohut
• I astme kohus kergemate ja vähemoluliste kohtuasjade puhul
apellatsioonikohus
• apellatsioonid ringkonnakohtu otsuste peale
ülemkohus
• kassatsioonikohus
•
5 ringkonnakohut
• täieliku pädevusega I astme kohus
• apellatsioonikohus
•
•
Iirimaa
I astme kohus (District Court)
• Üks kohus, mis on organiseeritud regionaalsel tasandil
• Riigis 23 ringkonda (District Court Districts) + Dublin Metropolitan District. Iga ringkond jaguneb omakorda kohtupiirkondadeks (District Court areas)
• 4 valdkonda: kriminaal, tsiviil, perekonnaõigus, litsentsimine (licensing)
• Juhatus: President of the District Court
• kokku kuni 71 kohtunikku
• Igasse ringkonda määratud ametisse üks või mitu vastutavat kohtunikku.
• Igal ringkonnal on oma kohtumaja (v.a Dublin Metropolitan District Court), mis tegeleb kõigi ringkonna kohtu töö valdkondadega
• olemas kohalikud District Court office’d. Üks Court Office võib teenindada mitut kohtupiirkonda
Circuit Court
• üks kohus
• apellatsioonikohus
• riik jagatud 8-ks circuit’iks
• juhib president
• igasse piirkonda on määratud ametisse 1 kohtunik (v.a Dublin, kus neid on 10 ja Cork, kus neid on 3)
• istungid toimuvad järjepidevalt ainult 3-s piirkonnas. Teistes piirkondades toimuvad istungid vastavalt istungite kalendrile.
High Court
Court of Appeal
Luksemburg
3 piirkondlikku rahukohut, mis jagunevad:
• rahutribunal (vähemolulised tsiviil ja kaubandusasjad)
• töötribunal
• politseitribunal- väiksemad ja keskmise raskusega õigusrikkumised
• teatud juhtudel on võimalik otsust apelleerida ka III kohtuastmesse
• 3 kohtumaja
• koosseis: rahukohtu peakohtunik (juge de paix directeur), 1-2 rahukohtu peakohtuniku asetäitjat ja vastavalt piirkonnale 3-15 rahukohtunikku, kes täidavad erinevaid funktsioone
2 piirkondlikku tribunali (tribunaux d’Arrondissement)
• apellatsioonikohus
• 2 kohtupiirkonda (arrondissements judiciaires). mõlemas tegutseb piirkondlik kohus
• tegeleb I kohtuinstantsina tema ainupädevusse antud asjadega.
• jagunevad vastavalt vajadusele kodadeks. igas kojas 3 kohtunikku
kõrgeim kohus (Cour Supérieure de Justice)
• kassatsioonikohus+apellatsioonikohus
•
haldus tribunal (administrative tribunal)
halduskohus
konstitutsioonikohus
•
Taani
I astme kohtud
• 24 kohtupiirkonda, millest igaühel on oma eraldiseisev kohus
• igal kohtul oma kohtumaja
2 kõrgemat kohut
• riik jagatud kaheks kohtupiirkonnaks
• apellatsioonikohtud
kõrgeim kohus
•
Island
I astme kohtud
• 8 tükki
• 42 kohtunikku
apellatsioonikohus
• 15 kohtunikku
ülemkohus
• 7 kohtunikku
•
Uus Meremaa
I astme kohus (The District Court)
• Üks kohus, mis on organiseeritud regionaalsel tasandil
• 182 alalist kohtunikku
• 58 kohtumaja
• valdkonnad: tsiviil- ja kriminaalkohus, perekonnaõiguse kohus, noorte kohus
• kohtunikud asuvad alaliselt 25 peamises keskuses (ühes keskuses 1 või rohkem kohtunikku). igal kohtunikul on nn „kodu kohus“ (home court), kus nad tegelevad enamike kaasustega, kuid mitmed kohtunikud reisivad ka väiksematesse kohtutesse istungitele.
kõrgem kohus
• tegeleb kõige raskemate tsiviil-, ja kriminaalasjadega
• 19 court locations throughout New Zealand. Each High Court has an office (court registry) which is where applications for the court are received.
• kõrgeim aste kust kohtutee võib alata.
• madalamate kohtute suhtes apellatsioonikohus
• The High Court is a single national court which sits in several courthouses in different parts of the country.
• The work of the Court is organised nationally by the Chief High Court Judge to ensure a match between judicial resources and work.
• High Court judges are based in Auckland, Wellington & Christchurch. They travel to 16 other combined (I+II aste) courts as needed
•
III aste Court of Appeal
- apellatsioonikohus: tegeleb High Court’i tsiviiil- ja kriminaalasjadega ning District Court’i kriminaalasjadeega
- 1 office (court registry), kuhu taotlus esitada
- kohus asub ametlikult pealinnas,
- istungeid peetakse 3-s peamises keskuses
- the court consists of the President and nine other judges.
IV aste Supreme Court
• viimane apellatsioonikohus asjadele millel on eriti oluline kaal
• vaatab läbi apellatsioonikohtu otsuseid
•
IIRIMAA:
Iirimaa kohtujurisdiktsiooni piiride kaart: https://garda.maps.arcgis.com/apps/instant/sidebar/index.html?appid=119074e9ca7b4a06be2fb88c1ca61309
Üldist kohtusüsteemist: https://www.courts.ie/what-courts-do
The District Court: https://www.courts.ie/district-court ; https://www.citizensinformation.ie/en/justice/courts-system/district-court/
The Circuit Court: https://www.courts.ie/circuit-court ; https://www.citizensinformation.ie/en/justice/courts-system/circuit-court/
TAANI:
https://www.domstol.dk/alle-retsinstanser/
inglise keeles: https://www.domstol.dk/media/jqhg2psf/a-closer-look-at-the-courts-of-denmark.pdf
ISLAND:
https://www.domstolar.is/en/
UUS MEREMAA:
The District Court: https://www.districtcourts.govt.nz/about-the-courts/the-district-court-judiciary/
Kõik Uus Meremaa kohtud: https://www.courtsofnz.govt.nz/the-courts/
Kohtute kaart ja kohtujurisdiktsioonide piirid: https://www.justice.govt.nz/assets/Documents/Publications/Ministy-of-Justice-Courts-and-Tribunals-Justice-service-areas-MAP.pdf
LUKSEMBURG:
Rahukohtud (ingl. k Magistrate’s Court): https://www.ch.ch/en/political-system/operation-and-organisation-of-switzerland/courts/#the-judiciary-at-cantonal-level ; inglise keeles + kaart kohtumajade asukohtadega: https://guichet.public.lu/en/citoyens/organismes/organismes_citoyens/justice-paix.html
Kõik teised kohtud: https://justice.public.lu/fr/organisation-justice/juridictions-judiciaires.html
LÄTI:
Kohtute territooriumite ja asukohtade seadus: https://likumi.lv/ta/id/342202-par-tiesam-to-darbibas-teritorijam-un-atrasanas-vietam
Läti kohtumajade paiknemine : https://tiesas.lv/tiesas/saraksts
Üldist Läti kohtusüsteemist: https://tiesas.lv/tiesu_sad
LEEDU:
https://e-justice.europa.eu/18/ET/national_ordinary_courts?LITHUANIA&member=1
https://www.teismai.lt/en/courts/judicial-system/650
SLOVEENIA:
https://www.sodisce.si/sodisca/sodni_sistem/
https://e-justice.europa.eu/18/ET/national_ordinary_courts?SLOVENIA&member=1
Lisainfo
HORVAATIA:
https://sudovi.hr/en/node/4
ŠVEITS:
Üldist: https://www.ch.ch/en/political-system/operation-and-organisation-of-switzerland/courts/#the-judiciary-at-cantonal-level ; https://www.nyulawglobal.org/globalex/switzerland.html#the-municipal-level
Näide kantoni sisesest korraldusest: https://www.fr.ch/pj/organigramme-du-pouvoir-judiciaire#gallery