Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu edastamine Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks

Website: www.coe.int/cm

1522nd meeting, 11 and 12 March 2025 10 Legal questions

10.1 European Committee on Legal Co-operation (CDCJ) Council of Europe Convention for the Protection of the Profession of Lawyer Explanatory Report

Preamble 1. The preamble gives the background to the Convention, namely, on the one hand, the fundamental role that lawyers and professional associations of lawyers play in upholding the rule of law, securing access to justice and ensuring the protection of human rights and fundamental freedoms and, on the other, the fact that lawyers are increasingly being subjected to attacks, threats, harassment and intimidation, as well as to improper hindrance or interference with the performance of their legitimate professional activities, which should be condemned. 2. It underlines the instruments that are particularly relevant in the context of the Convention:

- the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms (ETS No. 5, 1950, hereinafter: European Convention on Human Rights) and its Protocols, as interpreted in the case law of the European Court of Human Rights;

- the Basic Principles on the Role of Lawyers, adopted by the Eighth United Nations Congress on the Prevention of Crime and the Treatment of Offenders (Havana, Cuba, 27 August-7 September 1990);

- Recommendation Rec(2000)21 of the Committee of Ministers to member States on the freedom of exercise of the profession of lawyer;

- Resolution 44/9 on the independence and impartiality of the judiciary, jurors and assessors, and the independence of lawyers, adopted by the United Nations Human Rights Council on 16 July 2020.

3. Lawyers are key players in the legal system and the proper administration of justice. They contribute to maintaining the rule of law by acting to ensure that laws are applied fairly and consistently. They represent natural or legal persons in legal matters, defending their rights and interests, within the framework of judicial systems, acting as intermediaries between courts and the public. The possibility of being represented by a lawyer is thus an integral part of the elements that constitute the right to a fair trial.

MINISTERS’ DEPUTIES CM Documents CM(2024)191-add2final 12 March 2025

CM(2024)191-add2final 2

4. Lawyers also facilitate access to justice by providing legal representation to those who may not otherwise be able to afford it. This includes pro bono work and representation through legal aid programmes. By doing so, they ensure that individuals, regardless of their economic status, can seek legal redress. They play a crucial role in protecting human rights and fundamental freedoms by defending individuals against violations of their rights and freedoms and challenging laws and practices that breach them. This includes working on cases involving civil liberties, discrimination and other human rights abuses. Lawyers should also be regarded as human rights defenders when acting on behalf of their clients in defending their human rights and fundamental freedoms.1 However, this does not mean that all lawyers should automatically be regarded as human rights defenders simply by virtue of their professional affiliation. 5. Professional associations of lawyers have a vital role to play in protecting members of the legal profession from persecution and improper restrictions and infringements, as well as in ensuring that there is equal access to the profession for all wishing to become lawyers. They often advocate for legal reforms as a way of improving the justice system. Professional associations also set out and enforce professional standards of conduct for lawyers. This ensures that lawyers practise law with integrity, competence and respect for their clients and more generally for the legal system. Professional associations also play a key role in educating the public about their rights and responsibilities according to the law and the important role of an independent legal profession in protecting their fundamental freedoms. Professional associations often engage in international advocacy, working to promote human rights at an international level. 6. The Convention responds to concerns regarding the increasing attacks, threats, harassment, and intimidation reported against lawyers as well as improper hindrance and interference in their professional activities. Their occurrence also has broader implications for the rule of law and access to justice. These issues have been raised by the Parliamentary Assembly in its report on “The case for drafting a European convention on the profession of lawyer” by the Committee on Legal Affairs and Human Rights, as well as in its Recommendation 2121 (2018), and further examined in the study on feasibility of a new, binding or non- binding, European legal instrument on the profession of lawyer prepared by the European Committee on Legal Co-operation (CDCJ) in 2020. 7. Problems faced by lawyers are diverse in nature. Lawyers who handle sensitive or high-profile cases, especially those involving human rights, criminal defence, or politically charged issues, can face harassment and intimidation tactics, designed to deter them from representing certain clients or pursuing particular types of cases in the form of smear campaigns, surveillance, and other forms of psychological pressure. In the worst cases, they can receive threats to their personal safety. Interference in the work of lawyers may come in different forms, such as public authorities or non-state actors attempting to influence legal proceedings, or pressure on lawyers to breach lawyer-client confidentiality. Confidentiality with regard to the lawyer-client-relationship is sensitive and crucial for the exercise of the profession of lawyer and therefore deserves special protection against undue interference by authorities. Such interference undermines the independence of the legal profession and the effective operation of the rule of law. The ability of lawyers to carry out their professional activities may also be undermined by harassment, prejudice and negative stereotyping stemming from their membership, or perceived membership, of a particular group of persons. 8. When lawyers are hindered or prevented from carrying out their professional activities, it directly and adversely impacts on their clients’ rights to a fair trial and access to justice. This is particularly true concerning cases involving vulnerable groups, who may already face barriers in accessing legal representation. Lawyers who are involved in defending unpopular causes or clients, may face stigmatisation, both professionally and personally, impacting their practice and well-being. In some cases, there may be insufficient support or an inadequate response from the authorities in protecting lawyers from such adverse situations; in severe cases public authorities may be the source of such criticisms. Failure to support or publicly discrediting (groups of) lawyers may contribute to an environment that is hostile to do so. This demonstrates the need for structured legal protection to ensure that lawyers can carry out their professional duties and activities without fear of interference, intimidation, or harm. This is the main aim of this Convention as it is crucial for the rule of law and the protection of fundamental rights and freedoms that lawyers can practise freely and safely in the interests of their clients.

1 See the Declaration on the Right and Responsibility of Individuals, Groups and Organs of Society to Promote and Protect Universally Recognized Human Rights and Fundamental Freedoms (UN General Assembly Resolution 53/144, Annex), Article 9(3)(c) on lawyers and the Declaration of the Committee of Ministers on Council of Europe action to improve the protection of human rights defenders and promote their activities, adopted on 6 February 2008.

3 CM(2024)191-add2final

9. The Convention has been prepared taking into account the great variety of legal systems and of ways the legal profession is organised in member States of the Council of Europe. In civil law countries, lawyers generally advise and represent clients in court. Conversely, in common law systems, lawyers have distinct functions, with some lawyers handing legal advice and transactional work, and other lawyers representing clients in court. There are of course rules governing the profession that are specific to each country and are often dependent on legal culture and history. This diversity reflects the rich legal heritage of member States and its ongoing evolution. 10. The Convention was elaborated with a view to providing ways of ensuring better protection of the profession of lawyer and hence responding to the rising trend of attacks, threats, harassment and intimidation on account of, as well as improper hindrance and interference in their professional activities, as mentioned above. Existing international standards specifically concerned with the profession are non- binding, with the result that it has been challenging to secure respect for these standards even in countries with strong legal protection for lawyers. Chapter I – Purpose, scope and use of terms Article 1 – Purpose of the Convention 11. Paragraph 1 sets out the purpose of the Convention which is to strengthen the protection of the profession of lawyer and the right to practise the profession without the fear of discrimination, improper hindrance or interference or being subjected to attacks, threats, harassment and intimidation. This protection is focused both on the activities of individual lawyers and on those of their professional associations. In requiring Parties to ensure rights for lawyers and their professional associations, there will be a need for them to implement different forms of measures according to the specific context, ranging from the adoption of specific legislation through the taking of specific actions to the abstention from interference. 12. Paragraph 2 states that, to ensure effective implementation of its provisions by the Parties, the Convention sets up a special monitoring mechanism (see Chapter III). Article 2 – Scope 13. Article 2 defines the Convention’s scope and the fact that it applies to the professional activities of lawyers and of their professional associations. The implementation of its provisions will also have implications for activities undertaken by bodies other than professional associations insofar as these have responsibilities for regulating the profession of lawyer. 14. Paragraph 2 provides that the provisions concerning entitlement to practise (Article 5), professional rights of lawyers (Article 6), freedom of expression (Article 7), discipline (Article 8) and protective measures (Article 9) are applicable to lawyers from another Party or a State other than a Party who provide, under their home title, legal advice, assistance or representation in that Party but only insofar as is relevant to their entitlement to do so, which will vary according to the basis on which they are authorised to practise law under the law of that Party (including European Union law where that applies) and international agreements concerning the provision of services to which they are also party. Thus, this paragraph covers arrangements whereby lawyers can practise in States other than where they were initially authorised to do so, such as under Directive 98/5/EC of the European Parliament and of the Council of 16 February 1998 to facilitate practice of the profession of lawyer on a permanent basis in a member State other than that in which the qualification was obtained or pursuant to the General Agreement on Trade and Services. The application of these provisions does not require the Party to make a declaration such as that under Article 20.1 in order to indicate which lawyers from another State can provide legal advice, assistance or representation in it. Furthermore, this paragraph does not affect the right of the Party to establish minimum requirements for authorising lawyers from another State to practise in it.

CM(2024)191-add2final 4

15. Paragraph 3, subparagraph a, specifies that professional rights (Article 6), freedom of expression (Article 7) and protective measures (Article 9, paragraph 4), as set out in the Convention, also apply to any person who has either been refused the qualification of lawyer or a licence to practise or has had these revoked or suspended where the refusal, revocation or suspension was in violation of Articles 5 (entitlement to practise) and 8 (discipline) of the Convention. This provision enables the persons concerned to benefit from the rights guaranteed by the Convention. Furthermore, in paragraph 3, subparagraph b, it is specified that these provisions apply to any person who is recognised by an international court or tribunal or a body established by an international organisation as competent to act in proceedings before it when advising on or acting in such proceedings. Such extension would apply exclusively with respect to the proceedings for which these persons have been specifically appointed to advise and act. These persons, who are not licenced lawyers, can be, for example, academics or representatives of a non-governmental organisation (NGO) and advise and/or act on behalf or represent a party before an international court or tribunal (such as in proceedings before the International Court of Justice, the International Criminal Court and the European Court of Human Rights) or a body established by an international organisation, as long as they are recognised by the said court, tribunal or body, and meet the relevant criteria established by this court or body. The notion of “a body established by an international organisation” in paragraph 3, subparagraph b, must be understood as referring to bodies established by an intergovernmental organisation before which the aforementioned persons may represent a party in proceedings relating to the breach of the rights contained in an international treaty, such as the collective complaints procedure2 before the European Committee of Social Rights established under the European Social Charter as adopted by the Committee of Ministers of the Council of Europe or the individual communications procedure3 before the Human Rights Committee established under the International Covenant on Civil and Political Rights as adopted by the United Nations General Assembly. Reservations to paragraph 3, subparagraph b, are possible in accordance with Article 21 of the Convention. 16. Paragraph 4 extends, under specific circumstances and subject to certain restrictions provided that these are both prescribed by law and are necessary in a democratic society, the protection afforded by Articles 6, paragraph 3, subparagraphs b and c, and 9, paragraph 4, to those who assist lawyers insofar as they contribute directly to the carrying out their professional activities but only when so doing as employees or under some contractual arrangement with those lawyers. These include, but are not limited to: paralegals (also known as legal assistants) who assist lawyers with the handling of their cases; legal secretaries doing clerical work for lawyers and their office; record clerks ensuring the filing and storage of case-related documents; specialised staff (for example, ones with the particular knowledge required for dealing with certain complex cases); accountants having access to clients’ sensitive information; and IT managers overseeing all aspects of communication, use of technology, data storage or use of any legal IT applications who thereby become aware of the content of data concerning clients. In some cases, lawyers may use the services of other persons than the staff of their legal office, for example when handling certain case documents, submitting case files, or other services performed by external contractors on behalf of the lawyers, including those providing remote storage for client files which may even be on the cloud and entail handling by information technology staff working for the contractor concerned. Hindering the work of the staff working for lawyers or a contractor used by them and exerting pressure on them may have a direct impact on the work performed by a lawyer for their client. The extension of the protection envisaged by paragraph 4 only applies to those aspects of the work undertaken by this staff insofar as this is or has been directly related to the carrying out of the professional activities of the lawyers by whom they are employed or engaged. This should not be understood as extending the professional status of lawyer to them, but only the protection granted by the aforementioned provisions where they are entrusted by a lawyer with specific activities which directly contribute to the carrying out of the lawyer’s professional duties and strictly in this context. Moreover, such extension of protection is subject to the restrictions set out in paragraph 4 of Article 6. Should the persons concerned break the trust of the lawyers who entrusted them with these specific activities, such that they are no longer deemed employed or engaged to provide assistance, they would not benefit from such extension of protection. In addition, it also does not apply to the rights under Article 7 insofar as Article 9, paragraph 4, requires protection for them. Paragraph 5 extends the protection of Article 9, paragraph 4, subject to the same limitations, to those who assist professional associations in carrying out their professional activities when so doing. Article 3 – Use of terms 17. For the purposes of the Convention, “lawyer” is defined as any natural person who is qualified and authorised according to national law to practise the profession of lawyer (subparagraph a). This definition aims to take into account the differences existing between legal systems regarding the rules for a person to be authorised to practise the profession of lawyer and the title used, which may not be that of lawyer. In some countries, other terms than “lawyer” are used to describe a person practising the profession of

2 Additional Protocol providing for a system of collective complaints, adopted the Committee of Ministers in 1995. 3 Optional Protocol to the International Covenant on Civil and Political Rights, adopted by the General Assembly of the United Nations in 1966.

5 CM(2024)191-add2final

“lawyer” within the meaning of this Convention. Parties will have to make a declaration containing the list of professional titles considered under national law as coming under the definition of “lawyer” for the purpose of the Convention upon signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, as set out in Article 20, paragraph 1. The definition/understanding of the term “lawyer” under the Convention shall obligatorily cover these titles. If lawyers practise their profession as a member of a partnership or entity (“law firm”), the protection of lawyers granted under the Convention shall also be infringed by any action taken against the law firm and/or its employees and staff supporting the lawyer if this action would not be permissible under the Convention if taken against the lawyer directly. 18. The term “client” refers to any natural or legal person who is advised, assisted or represented by a lawyer (subparagraph b). The term “prospective client” is intended to refer to persons having contacted a lawyer or having sought to do so, as well as where the contact is made on their behalf by a third person such as a relative as in Dvorski v. Croatia4, but before any possible contractual link has been established or the lawyer has formally accepted them as clients (subparagraph c). This term is not, however, intended to cover situations in which attempts are made to procure clients for lawyers in return for payment or some other benefit. Being a “client” or “prospective client” is not dependent upon any requirement or commitment for the advice, assistance or representation provided as lawyers are free to provide this on a pro bono basis. 19. The term “professional association” means a representative body to which some or all lawyers belong, whether directly or indirectly, or are enrolled with and which has some responsibility for organising or regulating their profession under national law (subparagraph d). Such regulation may, but need not, include aspects of decision making relating to authorisation to practise and disciplinary action. It may also include other supervisory activities, such as ensuring compliance with requirements relating to money laundering and the protection of funds belonging to clients. Given the diversity of existing frameworks, the Convention keeps the definition sufficiently broad and adds a reference to national law in order to cover different systems. In particular, the extent of the responsibility for organising or regulating the profession can vary significantly, especially where a discrete regulatory body also exists. Moreover, there may be a single professional association applicable to all lawyers in some Parties but in others there may be separate associations for different branches of the profession or ones that just cover a particular city or region in the Party concerned. Furthermore, in some Parties there may be an association at the national level to which those existing at the city or regional level are in some way connected. In such cases, both the national association and those existing at the city or regional level will be professional associations for the purpose of the Convention. 20. The term “professional activities of lawyers” is wide-ranging, but the specific ones undertaken in different Parties can vary on account of both arrangements in them for the profession and the particular role played by individuals in it (subparagraph e). Certainly, the term includes any action for the preparation or provision of legal advice, assistance or representation for a client or prospective client in connection with the interpretation or application of law, whether national, foreign or international, both in the Parties where they are established and wherever else this may be undertaken, including in connection with the proceedings and work of an international court or tribunal or a body established by an international organisation. The term could also cover such action under other arrangements for dispute settlement that might be the subject of agreements between two or more Parties, whether of an ad hoc or more permanent nature. In addition, the provision of legal advice and assistance need not be limited to existing law but would extend to taking account of reforms or changes in the process of being made. However, the term will not extend to activities that are private or of an exclusively commercial nature – such as fund and wealth management or other forms of economic management – and so do not involve the lawyer giving legal advice or assistance or providing legal representation.

4 European Court of Human Rights (hereinafter ECtHR), Dvorski v. Croatia [GC], No. 25703/11, 20 October 2015.

CM(2024)191-add2final 6

21. “Professional activities of professional associations” are defined as covering any of the actions specified in Article 4, paragraph 2, of the Convention (subparagraph f). 22. “Public authorities” means government and administration at the national, regional and local level; legislative bodies and judicial authorities insofar as they perform administrative functions according to national law; and natural or legal persons insofar as they exercise administrative authority (subparagraph g). The common denominator must therefore be the exercise of administrative authority. 23. The terms “prescribed by law” and “necessary in a democratic society” are to be understood within the meaning of the European Convention on Human Rights as interpreted in the extensive and well- established case law of the European Court of Human Rights5 (subparagraph h). Chapter II – Substantive provisions Article 4 – Professional associations 24. Article 4 deals with the responsibilities and role of the professional associations of lawyers in safeguarding the principles and standards of the profession and protecting the individual members of the legal profession, particularly in situations when they are not able to defend themselves. 25. When the expression “Parties shall ensure” is used in the Convention, it is to be understood as requiring Parties to take any necessary measures to guarantee that what follows is respected or to refrain from taking any action that would prevent what follows from being respected. 26. Paragraph 1 emphasises the importance of the independence and self-governance of professional associations, recognised in the UN’s Basic Principles on the Role of Lawyers. Principle 23 states that lawyers, like other citizens, have the right to freedom of association and assembly. This includes the right to form and join self-governing professional associations, and Principle 24 states that they will “represent their interests, promote their continuing education and training and protect their professional integrity”. Recommendation No. (2000)21 of the Committee of Ministers to member States of the Council of Europe on the freedom of exercise of the profession of lawyer also underlines the importance of these requirements in Principle V Associations, where it is stated that “Bar associations or other professional lawyers’ associations should be self-governing bodies, independent of the authorities and the public”. The independence of self-governing bodies is key to the independence of the profession. Independent self- governing lawyers’ associations also provide better support to their members when their right to practise the profession is threatened, for example by proactively preventing risks and threats they may face in the exercise of their profession. The fact that professional associations contribute to reinforcing the independence of the profession, constitutes in turn an essential guarantee for the promotion and protection of human rights of individuals. In many countries, professional associations of lawyers are set up on the initiative of lawyers and operate as independent bodies. However, in some countries, professional associations of lawyers are formally established under auspices of the ministry of justice or other bodies. In all cases the activities of professional associations may be subject to certain regulatory requirements and bodies. This is not contrary to the independence that professional associations should enjoy provided that their autonomy in carrying out their activities, including their role in legislative consultations, free from any influence from the executive or other public bodies, is effectively and unquestionably ensured in practice. This autonomy must be founded upon arrangements that ensure that the election of the bodies responsible for governing professional associations, i.e. their executive bodies howsoever described, takes place in accordance with the applicable rules of the association concerned and without external interference from any source.

5 For the notion “prescribed by law” see, for instance, for Article 8 ECHR: ECtHR, Vavřička and Others v. Czech Republic [GC], No. 47621/13, 8 April 2021, §§ 266 & 269; Paradiso and Campanelli v. Italy [GC], No. 25358/12, 24 January 2017, § 169; S. and Marper v. United Kingdom [GC], No. 30562/04, 4 December 2008, §§ 95-96; and Lebois v. Bulgaria, No. 67482/14, 19 October 2017, § 66; and for Article 10 ECHR: Vavřička and Others v. Czech Republic [GC], No. 47621/13, 8 April 2021, §§ 269; Satakkunan Markkinapörssi Oy and Satamedia Oy v. Finland [GC], No. 931/13, 27 June 2017, §§ 142-145; Medžlis Islamske Zajednice Brčko and Others v. Bosnia-Herzegovina [GC] No. 17224/11, 27 June 2017, §§ 68 & 70; Delfi AS v. Estonia [GC], No. 64569/09, 16 June 2015, §§ 120-122 & 127; Centro Europa 7 S.r.l. and Di Stefano v. Italy [GC], No. 38433/09, 7 June 2012, §§ 140-143. For the notion “necessary in a democratic society” see, for instance, for Article 8 ECHR: Vavřička and Others v. Czech Republic [GC], No. 47621/13, 8 April 2021, §§ 273-275 and for Article 10 ECHR: Morice v. France [GC], No. 29369/10, 23 April 2015, §§ 124-139, 144 & 148. See further the ECtHR’s Knowledge Sharing platform (ECHR-KS).

7 CM(2024)191-add2final

27. Paragraph 2 lists the roles and responsibilities of professional associations, that are built on the principles already established by aforementioned Recommendation No. R(2000)21 (Principle II Legal education, training and entry into the legal profession, Principle V Associations, Principle VI Disciplinary proceedings) and the UN Basic Principles of the Role of Lawyers (Principles 3, 4, 9, 10, 11, 24 and 25), namely, to promote and represent the interests of lawyers and their profession, to promote and defend the independence of lawyers and their role in society, to elaborate professional standards of conduct (whether these are to be adopted by them, regulatory bodies or the legislature, and whether they take the form of codes of conduct or not) and promote their observance, to promote access to the profession and the continuing education and training of lawyers, to cooperate with other associations and organisations and to promote the welfare of lawyers. The elaboration and promotion of professional standards of conduct may include activities designed to protect the interests of clients such as the maintenance and administration of a compensation fund and the regulation of professional indemnity insurance. The promotion of access to the profession should be in a manner that ensures equality of opportunity and prevents discrimination on protected grounds under Article 14 of the ECHR and Article 1 of Protocol No. 12 as interpreted by the European Court of Human Rights. Cooperative activities undertaken by professional associations will involve them not only working with ones established in other States but also with a wide range of international bodies, including ones to which professional associations may belong. The role of promoting the welfare of lawyers falls within the competence of the professional associations, with Parties not hindering their action. This concerns the promotion of a better work-family balance and acting against sexual harassment and other disrespectful conduct on the part of lawyers themselves rather than the provision of any form of financial support. The performance of all these roles and responsibilities may require professional associations to make proposals for legislative and administrative reform. 28. Paragraph 3 refers to the obligation of the Parties to the Convention to involve and consult the professional associations in the process of changes to legislation and procedural and administrative rules that directly affect the professional activities of lawyers, in particular those concerning the provision of legal services, procedures to be followed, remuneration and professional standards of conduct. The consultation requirement applies to proposals by government - whether prepared or adopted by it - for changes so that, for instance amendments to a draft law in the course of the procedure followed by a legislature, are not themselves to be subject to any consultation process. This provision is to be read in conjunction with Article 7, paragraph 2, on the freedom of expression of professional associations. 29. Paragraph 4 refers to the right of lawyers to form and take part in other associations to promote their professional interests and activities (e.g. associations for specific areas of law such as criminal law, family law and intellectual property) regardless of any requirement to belong to a professional association. This right also corresponds to the one recognised in the UN Basic Principles on the Role of Lawyers (Principle 23) and is founded upon the right to freedom of association under Article 11 of the European Convention on Human Rights. It is not intended to provide a basis for establishing bodies purporting to have the role and responsibilities under paragraph 2, which are only to be performed by those professional associations coming within the definition in Article 3, subparagraph d. Article 5 – Entitlement to practise 30. Article 5 concerns the standards for entry into the profession, continued authorisation or readmission of lawyers to practise. 31. Paragraph 1 requires the Parties to ensure that all stages of the processes that affect the ability of lawyers to start or continue their professional activities are based on criteria that are relevant, objective, and transparent. Any decision based on such grounds must be proportionate and justified by the ground of protection of clients and proper administration of justice. This provision also prohibits any discrimination on any of the grounds mentioned under Article 14 of the European Convention on Human Rights and its Protocol No. 12 as interpreted by the European Court of Human Rights in the light of present day conditions, in line with the principles established by the UN Basic Principles of the Role of Lawyers (Principles 10 and 11) and Recommendation No. R(2000)21 of the Committee of Ministers to member States on the freedom of exercise of the profession of lawyer (Principle II Legal education, training, and entry into the legal profession). Taken together, these provisions cover a broad range of protected grounds of non-discrimination, such as sex, “race”6, colour, language, religion, political or other opinion, ethnic/national or social origin, association with a national minority, property, birth, gender, sexual orientation, gender identity and expression, sex characteristics, age, state of health, disability, or other status, or any combination of these grounds. The reference to language as a ground of discrimination is not intended to preclude national requirements as to the use of particular languages for the conduct of legal proceedings or in legal documents.

6 Since all human beings belong to the same species, theories based on the existence of different “races” are rejected. However, the term “race” is used in order to ensure that those persons who are generally and erroneously perceived as “belonging to another race” are not excluded from the protection provided by this Convention.

CM(2024)191-add2final 8

32. Paragraph 2 is concerned with the procedure whereby a person becomes qualified and authorised to practise the profession of lawyer (i.e. to be a lawyer as that term is defined by Article 2), whether in the first instance or at any point thereafter. It requires that the decisions concerning the entry or admission into the profession, or continued authorisation and readmission to practise, are to be taken by professional associations or other independent bodies after due process, and that these decisions be subject to some form of legal challenge, such as by an appeal or through judicial review, brought by those concerned before independent and impartial courts or tribunals established by law. Within the meaning of the Convention, entry or admission to the profession, as well as continued authorisation and readmission to practise, concern the determination of compliance with the standards prescribed by law in order to be able to undertake the professional activities of lawyers. If the decision concerning the admission to practise the profession of lawyer is taken by a body whose independence is not guaranteed to the extent required by Article 6 of the European Convention on Human Rights, the requirement must be met at the stage of the subsequent challenge under paragraph 2, i.e. before a court or tribunal with full power of review, in accordance with the case law of the European Court of Human Rights relating to Article 6 of the European Convention on Human Rights. 33. In some member States, professional associations are entrusted with the responsibility of the entry or admission into the profession as well as other matters concerning the freedom to practise as a lawyer as they are considered to be best equipped to assess the qualifications to enter into the profession and ethical standards of lawyers. Member States, depending on a country's legal tradition and governance structures, have different types of body that handle these functions. In other member States these functions are entrusted to regulatory bodies. This is not contrary to the Convention provided decisions regarding admission to the profession as well as other matters concerning the freedom to practise as a lawyer are not subject to political influence of any kind. Article 6 – Professional rights of lawyers 34. Article 6 obliges the Parties to ensure that lawyers are able to exercise rights that are fundamental for the exercise of the profession of lawyer. Those rights listed in paragraphs 1, 2 and 3 may - as specified in paragraph 4 - be subjected to certain restrictions provided that these are both prescribed by law and are necessary in a democratic society. However, the right in paragraph 5 cannot be made subject to any restrictions. 35. Paragraph 1, subparagraph a, is concerned with the principal role of a lawyer, namely, the provision of legal advice, assistance and representation. The specific reference to such advice, assistance and representation being for the purpose of defending human rights and fundamental freedoms is intended both to underline the legitimacy of such work but also to draw attention to the fact that lawyers undertaking this work have, in particular, been the target of physical attacks, threats, harassment and intimidation. The possibility of a lawyer being precluded from providing legal advice, assistance and representation in a particular matter should only be considered if they are no longer authorised to practise on legitimate grounds, whether in general or in the specific proceedings concerned, or if this would be inconsistent with professional standards of conduct, such as where there is a conflict of interest. 36. Paragraph 1, subparagraph b, is concerned with the freedom of lawyers to choose their clients and to terminate an existing relationship with them. This freedom may, as paragraph 4 makes clear, be circumscribed by legal obligations and professional requirements such as those: (i) relating to the provision of legal services to those who are unable to pay for them; (ii) arising under the “Cab-Rank Rule”, or equivalent, that is applicable to barristers and advocates in Ireland and the United Kingdom, whereby they are required to advise, assist or represent persons in matters falling within their competence when they are free to do so, which is aimed at ensuring or maximising choice of representation in legal proceedings; and (iii) applying where this is necessary for the administration of justice in a particular case, or this is required for the fulfilment of existing responsibilities to clients. These obligations and requirements should not, however, lead to lawyers having to act in a manner inconsistent with their other professional commitments or responsibilities, including their contractual obligations vis-à-vis their clients and ones relating to a possible conflict of interest.

9 CM(2024)191-add2final

37. Paragraph 1, subparagraph c, is concerned with the ability of lawyers to meet with their clients and prospective clients. The specific reference to the ability to meet persons who are deprived of their liberty reflects the fact that there can be situations in which this is sometimes impeded or prevented. Such access should in all cases be not only prompt, as understood in the case law of the European Court of Human Rights, but also effective in the sense that it is actually feasible for lawyers to provide the advice, assistance or representation being sought. 38. Access to lawyers is crucial in situations where clients are deprived of their liberty. It is vital for preparing their defence, particularly during the early stages of deprivation of liberty when key decisions about the case are made. Certainly, such access should normally occur before clients are interrogated. Moreover, it can only be delayed for compelling and specific reasons based on the specific circumstances of the case and then any such delay should just be temporary.7 For example, this right might be subject to a limited delay where that is necessary for the investigation of offences. In addition, the manner of its exercise may have to be in conditions designed to ensure public safety. More generally, there should be no undue interference from authorities in lawyer-client relationships. This includes not imposing unreasonable restrictions on visits; lawyers should be made aware of the rules and regulations governing the frequency and duration of visits, and there should be adequate visitation rights in order to effectively represent their clients. 39. Furthermore, the notion of “effective access” under paragraph 1, subparagraph c, should be read as meaning that Parties ensure that lawyers can travel freely within their own country and abroad without undue restrictions to meet their clients. This principle is in line with principle 16(b) of the UN Basic Principles on the Role of lawyers. Freedom of movement plays a pivotal role in guaranteeing lawyer's access to their clients. Ensuring lawyers can travel to meet their clients in person is crucial for maintaining the confidentiality of communications, particularly in sensitive cases or where secure communication channels are not available. Finally, the ability to travel freely is a component of the broader principle that lawyers should be able to carry out their professional independence without undue interference, and travel restrictions can be such an interference. 40. In addition, lawyers should be allowed regular and adequate time to meet their clients deprived of liberty. Furthermore, communication between lawyers and clients should be safeguarded not only during but also before and after visits. 41. Paragraph 1, subparagraph d, is concerned with the recognition by courts or tribunals and other bodies of the competence of lawyers to advise, assist or represent their clients in the relevant proceedings before them. The need for such a right reflects occasions in which there have been improper attempts to dispute, ignore or otherwise prevent a lawyer chosen by a particular individual or entity from advising or representing them. The giving of recognition in a particular case may be conditioned under certain circumstances by the need to furnish appropriate evidence of a mandate or power of attorney given to the lawyers concerned by their clients. 42. Paragraph 1, subparagraph e, is concerned with the effective access of lawyers to certain material, i.e. the relevant administrative and/or court files concerning their clients, when acting on behalf of them. The material to which access should be granted will be that which is relevant for the purpose of lawyers advising, assisting or representing their clients and which is in the possession or under the control of the public authorities, the courts and tribunals. Such access is intended to be applicable only to material relevant to proceedings in or against the Party concerned. It would cover, for example, all or relevant parts of the case file in criminal proceedings and anything of potential evidential value in any form of proceedings. “Material” covers physical items, documents, and any other data, including witness statements, expert reports and the results of forensic examinations. “Access” covers not only the possibility of examining the material but also of being able to receive or make a copy of it. The right of access to this material may require certain procedures under national law to be followed but it should normally occur without restrictions or undue delay, i.e. in sufficient scope and time to be useful for the relevant stage of the proceedings. However, some delay or restrictions may be necessary for purposes such as protecting national security or informants in criminal investigations, preventing a particular investigation from being compromised, the need to keep secret certain police methods of investigation or the protection of the fundamental rights of another person. For example, the restrictions on file inspection permitted under Article 7 of EU Directive on the right to information in criminal proceedings (Directive 2012/13/EU) remain possible for EU member States. Nonetheless, such delay and restrictions should be no longer and no more extensive than is strictly necessary for those purposes and should not be such as fundamentally impeding or preventing the provision of advice and representation. However, where there are restrictions on access to some materials, it may be possible for the client’s interests to be secured, such as through the procedure seen in Sher and Others v. the United Kingdom8, where the applicants, in proceedings challenging their further detention, had

7 ECtHR, Beuze v. Belgium [GC], No. 71409/10, 9 November 2018, §§ 131-136. 8 ECtHR, Sher and Others v. the United Kingdom, No. 5201/11, 20 October 2015, § 151-157

CM(2024)191-add2final 10

been given reasons for the withholding of some information and, although they and their lawyers had been excluded from part of the hearing, the appointment of a special advocate with security clearance could have been requested to secure fairness. 43. Paragraph 1, subparagraph f, is concerned with the ability of lawyers to have access to and to communicate with any court, tribunal, or other similar body before which they are qualified to appear. It thus covers the ability of lawyers both to attend the premises of the body in which any proceedings on behalf of their clients are taking place and to communicate with that body in connection with those proceedings using any means that might be authorised for that purpose. This ability does not preclude the existence of reasonable security controls in respect of access to the premises concerned nor the possibility of the relevant body being able to determine the means of communication with it. However, there should not be any discrimination in this regard between any of the lawyers representing the parties in the relevant proceedings. 44. Paragraph 1, subparagraph g, is concerned with the ability of lawyers to submit applications or motions in the course of those proceedings in which they are acting on behalf of their clients. Such motions and applications will relate to all procedural actions, including ones for the obtaining, adducing and admissibility of evidence. Particular reference is made to applications or motions for the recusal of a judge, prosecutor, or member of a body ruling in a particular case in order to underline that this is something that is entirely legitimate for lawyers to submit. The ability to submit applications and motions will be subject to the ability to ensure that these do not improperly impede the conduct of the relevant proceedings or that they are not otherwise abusive. However, the imposition of restrictions on submitting applications or motions or the imposition of sanctions or penalties for having done so must have a proper legal basis, be strictly necessary for the expeditious conduct of the relevant proceedings and be reasoned. 45. Paragraph 1, subparagraph h, is concerned with the ability of lawyers to participate effectively in all proceedings in which they are representing their clients. In particular, they should not be prevented from examining or cross-examining witnesses and should not be excluded from particular stages of the proceedings. However, this right would not preclude restrictions on the manner in which witnesses are examined or cross-examined in order to ensure that their right to private life is respected or to ensure that the prevention and investigation of crime and the protection of national security is not impeded. Moreover, this ability does not preclude the imposition of restrictions on the number of lawyers that can take part in oral proceedings. 46. Paragraph 1, subparagraph i, is concerned with the ability of lawyers to inform the public about their services. Such information can be essential in ensuring or facilitating access to justice. The form in which this is done may, however, vary according to the way in which the profession is organised in a particular Party. It may also be subject to requirements to secure the proper administration of justice, to protect the public from misleading advertising and to maintain the dignity of the profession. Nonetheless, it has been recognised by the European Court of Human Rights that the freedom of lawyers to impart information about their services falls within the protection of the right to freedom of expression under Article 10 of the European Convention on Human Rights9 and this freedom is reinforced by this paragraph. 47. Paragraph 2 is concerned with the need to protect lawyers from incurring civil and criminal liability for their oral and written statements made in the conduct of all proceedings on behalf of their clients. Such protection is essential if lawyers are to be able to represent their clients effectively since the principle of fairness militates in favour of free and forceful exchanges of arguments and submissions. The requirement that such statements must be made in good faith and diligently, entailing a sufficient factual basis for any opinions that might be expressed, is intended to ensure that the justified interests of the administration of justice and of those to whom the statements relate are respected. This protection is consistent with the view of the European Court of Human Rights that it is only in exceptional cases that a restriction – even by way of a lenient criminal penalty – of defence counsel's freedom of expression can be accepted as necessary in a democratic society; see, e.g., Nikula v. Finland, No. 31611/96, 21 March 2002 and Steur v. Netherlands, No. 39657/98, 28 October 2003 as regards statements made by lawyers in the course of a trial. Such protection from liability, which applies exclusively to legal statements made in the conduct of proceedings, is not, however, intended to apply to conscious lies or falsehoods, the dissemination of evidently untrue facts, or abusive or threatening behaviour (including for instance insults and threats), or to the violation of applicable professional obligations. Moreover, the term “statements” does not cover any acts performed by lawyers. Nor is this provision – which is in any event subject to the restrictions set out in paragraph 4 of Article 6 – intended to extend to the imposition of sanctions for the improper, unreasonable or wasteful conduct of proceedings or for the disregard of court orders or rules of procedure. Nonetheless, it is not intended that lawyers should incur civil and criminal liability merely for having presented their clients’ version and view of the events that are the subject of the relevant proceedings. For the purposes of this provision,

9 ECtHR, Casado Coca v. Spain, No. 15450/89, 24 February 1994.

11 CM(2024)191-add2final

“criminal” shall be given the understanding given to that term by the European Court of Human Rights when applying Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights. 48. Paragraph 3, subparagraph a, is concerned with the circumstances in which lawyers are able to meet in person with their clients or prospective clients. The reference to such meetings being ‘in private’ relates to the need to ensure anyone else cannot hear or otherwise understand what is being said by either the lawyers or the clients or prospective clients. This may be especially important where the clients or prospective clients are deprived of their liberty but it will be applicable to all meetings in person wherever they may be held, including exchanges during the course of proceedings in a court or tribunal. This right does not preclude the supervision of meetings between lawyers and persons deprived of their liberty but those supervising such meetings should only be able to see them and not be able to listen to what is being said. This means that adequate spaces should be provided so that lawyers can speak with their clients without being overheard or recorded. Moreover, this right does not preclude the overhearing of a meeting between a lawyer and a suspected offender where there is a well-founded basis for suspecting that the lawyer is a participant in the crime or has assisted its commission or concealment. Furthermore, the lawyers and their clients can choose not to meet in private, such as where their meeting takes place in public and there is no attempt to prevent others from overhearing what is being said. 49. Paragraph 3, subparagraph b, is concerned with the confidentiality of lawyers’ communications with their clients and prospective clients, that is, where they are not meeting them in person. The right to confidentiality has preeminent importance for the lawyer-client-relationship. Any restrictions to this right should therefore have exceptional character. The right to confidentiality applies to any means or form of communication that may be used – including online meetings – and regardless of whether it is initiated by lawyers or their clients and prospective clients. It precludes the opening and reading, listening or any other form of interception of such communications. In the case of online hearings, lawyers should be able to communicate confidentially with their clients throughout them whether they are in the same room as them or they are taking part in the hearings remotely. However, this form of communication may be intercepted in accordance with Article 6, paragraph 4, for instance, where there is a well-founded basis for suspecting that the lawyers concerned are participants in crimes which the clients or prospective clients are suspected of having committed or they have assisted in their commission or concealment. However, there must then be sufficient and adequate guarantees against arbitrariness, including effective judicial control over the interference with communication. 50. Paragraph 3, subparagraph c, is concerned with preserving the confidentiality of information or material received from clients or prospective clients, exchanges with them after these have occurred and any material prepared in connection with those exchanges or the conduct of legal proceedings on their behalf. It thus requires that lawyers cannot generally be required to disclose, surrender in the course of a search or give evidence regarding the exchanges, information or material involved, including that information or material obtained in the course of the meetings or communication to which paragraphs 3, subparagraphs a and b, apply. An important contribution to the preservation of such confidentiality will be afforded by observance of the requirements set out in Article 9, paragraph 1, subparagraph c, relating to searches and seizures. Furthermore, lawyers cannot be required to disclose who are their clients or prospective clients. However, this provision is not intended to preclude any obligation for lawyers to surrender to the authorities anything whose use may have contributed to the commission of a crime. Any restrictions to this guarantee should have an exceptional character given the pre-eminent importance for confidentiality for the lawyer-client-relationship. Aspects of this right may be covered by concepts of professional secrecy and legal professional privilege seen in the law of some Parties but it is not intended to be limited to them. Nonetheless, some interference with this right may be possible in accordance with Article 6, paragraph 4, in particular, this may be so where there is a well-founded basis for suspecting that the lawyers concerned are participants in crimes which the clients or prospective clients are suspected of having committed or they have assisted in their commission or concealment10. Similarly, measures such as those taken against money laundering and terrorist financing may give rise to obligations for lawyers to report suspicions and provide information concerning a client to the relevant authorities11. Such obligations should not, however, be inconsistent with the performance of the lawyer’s task of defending or representing that client in, or concerning, judicial proceedings, including providing advice on instituting or avoiding such proceedings. Moreover, there must always be sufficient and adequate guarantees against arbitrariness, including the right under Article 9, paragraph 1, subparagraph d, and effective judicial control over the interference concerned. This paragraph is not intended to restrict the ability of clients or prospective clients consenting to the disclosure or giving of evidence by the lawyers concerned.

10 See, for example, ECtHR, Versini-Campinchi and Tania Crasniansk v. France, No. 49176/11, 16 June 2016. 11 See, for example, ECtHR, Michaud v. France, No. 12323/11, 6 December 2012.

CM(2024)191-add2final 12

51. Paragraph 4 is concerned with the basis on which restrictions can be placed on the exercise of the rights set out in paragraphs 1, 2 and 3, namely, that these must always be prescribed by law and be necessary in a democratic society, as those concepts have been interpreted in the case law of the European Court of Human Rights. In particular, this requires that the content of the law be accessible and that the consequences flowing from it be foreseeable. Furthermore, apart from the few rights that are absolute, the European Court of Human Rights sees the need for the striking of a fair balance between the guaranteed rights and freedoms and other competing rights and interests. In determining whether there is such a balance where there is a restriction on a right or freedom, the Court considers whether: a legitimate aim is being pursued; there are relevant and sufficient reasons for the restrictions and there is proportionality in the means being used to pursue. In assessing compliance with the latter two requirements, the margin of appreciation will be a relevant consideration. These two requirements may also be collectively referred to by the Court as a pressing social need. Wherever both those requirements are satisfied, it can be concluded that the restriction is necessary in a democratic society. However, given the importance of preserving the confidentiality of the lawyer-client relationship, any restrictions upon it would require clear evidence of the circumstances said to justify them and these should remain exceptional. 52. Paragraph 5 is concerned with lawyers not suffering adverse consequences as a result of being identified with either their clients or their clients’ causes. It should be read in conjunction with Article 9, paragraph 4, as the observance of the obligation arising under this provision will be particularly important as a means of ensuring that no adverse consequences flow from any identification of lawyers with their clients or their clients’ cause. The need to ensure that such adverse consequences do not occur is of vital importance as identification with their clients or their clients’ cause has resulted in lawyers being subjected to physical attacks, threats, harassment, and intimidation, and in serious hindrance and interference in the carrying out of their professional activities. The identification with which this paragraph is concerned can result from, inter alia, statements by politicians, articles and other material published by the media. The adverse consequences to which the paragraph is directed can take many forms that reach a degree of seriousness, notably threats, physical attacks or intimidation through legal action taken by private individuals and disciplinary, criminal, or administrative proceedings12, including those brought by professional associations (see paragraph 76). This paragraph is not intended to detract from the right to freedom of expression under Article 10 of the European Convention on Human Rights. In some countries, the protection of freedom of expression may also be enshrined in national constitutions, thus giving it a high level of protection in the domestic legal order. Therefore, this provision should be applied taking into account the balance to be reached with freedom of expression. Article 7 – Freedom of Expression 53. Article 7 obliges the Parties to the Convention to ensure that lawyers and their professional associations can express themselves not only on matters connected with the practice of the profession of lawyer but also on ones concerning the law and its application in general, including aspects related to the protection and promotion of human rights and the need for reform. As such, it reinforces the guarantee of the rights to freedom of expression and of peaceful assembly in provisions such as Articles 10 and 11 of the European Convention on Human Rights. 54. Paragraph 1 is concerned with the ability of lawyers to inform the public about matters relating to the cases of their clients, together with them being able to make critical comments based upon that information. The possibility of doing so is important because discussing such cases is not only important for protecting the rights of individual clients but also because their situation and treatment may raise matters of wider concern, such as the appropriateness or desirability of the scope, effect or manner of application of particular legal provisions, shortcomings or abuses in the way the justice system is functioning and problems in fulfilling constitutional and international obligations relating to human rights and fundamental freedoms. 55. At the same time, it is recognised that professional responsibilities, the requirements of the administration of justice and the right to respect for private life (whether of clients or others involved in the proceedings) may justify certain restrictions on the giving of information relating to a case. Thus, this might be so where the disclosure of some information at a particular time could have a prejudicial effect on the conduct of proceedings or jeopardise criminal investigations. Similarly, disclosure may be inappropriate where this would be inconsistent with the basis on which the particular information had been received, such as where there is a proposal by one party to settle proceedings or to enter into a plea agreement. Moreover, disclosure of certain details about the parties and others involved in, particular proceedings could be regarded as unjustifiably encroaching upon their private life, even long after those proceedings have been concluded. Furthermore, the manner in which lawyers disclose information about a case could in some

12 This may include strategic lawsuits as per Recommendation CM/Rec(2024)2 of the Committee of Ministers to member States on countering the use of strategic lawsuits against public participation (SLAPPs).

13 CM(2024)191-add2final

instances be seen as contrary to the standards expected of a professional working in the justice system. However, any such restrictions must always be prescribed by law and be necessary in a democratic society. 56. Paragraph 2 is concerned with the ability of lawyers and their professional associations to address matters of general concern for law and practice that are not necessarily founded on the circumstances of individual cases or that can be seen in cases in which they are not themselves involved. Certainly, their professional role means that they are well-placed to draw attention to problems posed by particular legal provisions or judicial decisions, as well as by various aspects of the operation of the justice system, that concern or impact on the profession of lawyer, and to suggest possible solutions for them. The ability to make proposals for reforms based, inter alia, on judicial decisions should not be understood as challenging the rights of the parties determined in these judicial decisions, but rather as using them to inform discussions on a possible need for reform in the particular administrative and legislative fields dealt with by them. It should be noted that transparency obligations placed upon lawyers who act as “lobbyists” as that term is defined in Recommendation CM/Rec(2017)2 of the Committee of Ministers on the legal regulation of lobbying activities in the context of public decision making are compatible with this provision. 57. The right of professional associations of lawyers to be consulted in the legislative process, as set out by Article 4, paragraph 3, is not only based on principle but also practical considerations. Professional associations, composed of practicing lawyers, have in-depth knowledge and understanding of the legal system insofar as it concerns the profession and the possible impact of new legislation. Legislation can directly be linked to the professional activities of lawyers but can also affect the exercise of their professional activities, such as legislation imposing obligations concerning money laundering. Such legislation typically requires lawyers to report suspicious financial activities, conduct client due diligence and maintain records of financial transactions that are contained in anti-money laundering laws. 58. Furthermore, professional associations play a key role in upholding the standards and ethics of the legal profession. Their involvement in drafting and revising professional standards of conduct and other regulatory frameworks helps to maintain high professional standards and public trust in the legal system. The legal environment in which lawyers practise is constantly evolving, and professional associations can provide a proactive approach to ensure that the profession adapts effectively to these changes, and they do this often through informing their members and the public about these changes and ensure a smooth transition when new laws and regulations are introduced. 59. The role of professional associations and their lawyers also entails a responsibility to ensure the protection of human rights and fundamental freedoms and to promote the rule of law on which such protection depends. This responsibility of lawyers and their professional associations is fulfilled in part through contributing to public awareness of problems concerning law and practice that they become aware of and then encouraging the adoption of solutions to them. It would be inappropriate, therefore, for the identification of such problems and the advancement of solution to be seen as usurping in some way the role of either the legislature or of executive bodies. Moreover, there is no basis for imposing any restrictions on the undertaking of this activity by lawyers or their professional associations. Article 8 – Discipline 60. Article 8 obliges the Parties to the Convention to ensure that certain requirements are observed in respect of the grounds for disciplinary proceedings against lawyers, the procedure to be followed in determining any such proceedings brought and the sanctions that can be imposed pursuant to an adverse finding in them. The observance of these requirements is essential to prevent, as sometimes has occurred, the misuse of the disciplinary process to threaten, harass or intimidate lawyers or to otherwise hinder or interfere with them in the carrying out of their professional activities. This provision is not intended to apply to procedures for handling complaints against lawyers except where these are automatically linked to disciplinary ones.

CM(2024)191-add2final 14

61. Paragraph 1 is concerned with setting certain limits on the grounds on which disciplinary proceedings against lawyers can be based, namely, that these are prescribed by law and are consistent with the rights and freedoms in the European Convention on Human Rights. Subject to compliance with the ‘prescribed by law’ requirement, the precise source of the relevant standards does not matter, so that they can, for example, be in legislation or regulations, as well as in professional standards of conduct adopted by professional associations. Moreover, paragraph 1 is not concerned with the content of any of the grounds that might be applicable to lawyers authorised to practise in a particular jurisdiction except insofar as these might run counter to particular rights and freedoms under the European Convention on Human Rights, thus precluding, for example, the adoption of grounds that could lead to a disciplinary sanction being imposed for the exercise of the rights to freedom of expression and of peaceful assembly where in particular instances this would be protected by Articles 10 and 11 of the European Convention on Human Rights, such as was found to have occurred in, for example, Ezelin v. France13 and Rogalski v. Poland14. However, it is recognised that, in addition to shortcomings in the conduct of professional activities, certain behaviour by lawyers in their private lives might be regarded as bringing the profession into disrepute and thus also provide grounds for disciplinary action against them. However, any such disciplinary proceedings should not be founded on general and vague terms allowing for a broad interpretation as was found to have occurred in, for instance, Guliyev v. Azerbaijan15, when they were brought against a prosecutor in connection with a personal relationship. 62. Paragraph 2, subparagraph a, is concerned with the body responsible for hearing and determining any disciplinary proceedings that are brought against a lawyer. For this purpose, it envisages the possibility of a Party choosing between three different types of body: a disciplinary committee established by the relevant professional association, an independent and impartial authority or an independent and impartial court or tribunal established by law. Although the choice of body is a matter for the Party, whichever one is chosen must fulfil the requirements of independence and impartiality, as those concepts have been interpreted in the case law of the European Court of Human Rights. If the disciplinary proceedings are brought before an authority whose independence is not guaranteed to the extent required by Article 6 of the European Convention on Human Rights, the requirement must be met at the stage of the subsequent challenge under paragraph 2, subparagraph d, i.e. before a court or tribunal with full power of review, in accordance with the case law of the European Court of Human Rights relating to Article 6 of the European Convention on Human Rights. This provision is not intended to preclude national rules on the composition of the disciplinary body. In some countries judges or members of the public are appointed to the disciplinary bodies of lawyers. 63. Paragraph 2, subparagraph b, is concerned with the time taken for the determination of any disciplinary proceedings brought against lawyers. If the process is unduly prolonged the lawyers involved will be left in a state of uncertainty, which risks hindering or interfering with their ability to carry out their professional activities. This does not mean that the proceedings should be rushed since that could result in a miscarriage of justice. Nonetheless, the proceedings should be conducted without any unnecessary delays which jeopardise their effectiveness and credibility. The assessment of the reasonableness of the length of particular proceedings should be based on the approach adopted in the case law of the European Court of Human Rights in its application of Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights. 64. Paragraph 2, subparagraph c, is concerned with the manner in which any disciplinary proceedings brought against lawyers are conducted. In particular, it requires that this be done in a manner that is consistent with the requirements of Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights, with the additional specification that the lawyers affected should have the right to be advised, assisted or represented by a lawyer of their choice. Any determination as to the particular role to be played by the latter will undoubtedly be based on the nature and complexity of the particular disciplinary proceedings involved. The proceedings will not necessarily require an oral hearing. However, one will certainly be needed where there are contested facts and issues of credibility or character, as well as where the possible sanction to be imposed would affect the professional reputation of the lawyers concerned. 65. Paragraph 2, subparagraph d, is concerned with the ability of lawyers to challenge, before a court or tribunal, the determination of any disciplinary proceedings by whichever body is chosen pursuant to paragraph 2, subparagraph a. This is important even where a light sanction, such as a warning, is imposed since it might affect the outcome of subsequent proceedings. However, in such cases, a simplified procedure would be appropriate. In contrast, where a fine or any restrictions affecting the right to practise was imposed, any challenge to a determination by a court should be before an appellate court but in other cases there should either be the possibility of appealing against the decision or of challenging it through

13 ECtHR, Ezelin v. France, No. 11800/85, 26 April 1991. 14 ECtHR, Rogalski v. Poland, No. 5420/16, 23 March 2023. 15 ECtHR, Guliyev v. Azerbaijan, No. 54588/13, 6 July 2023.

15 CM(2024)191-add2final

judicial review. The specification of the ability of lawyers to challenge the outcome of disciplinary proceedings need not prevent other parties to them from being given a similar opportunity. 66. Paragraph 3 is concerned with setting certain limits on the sanctions that may be imposed where one or more grounds for disciplinary proceedings have been upheld in a manner consistent with the requirements specified in paragraph 2. In general, it is not concerned with the type of sanction that can be imposed. Rather, the need is for the nature of any sanction imposed to be consistent with the principles of legality, non-discrimination, and proportionality. Thus, any sanction imposed should only be one applicable to the disciplinary infraction concerned at the time that this occurred. Furthermore, the choice or level of the sanction imposed should not be influenced by extraneous considerations relating to the characteristics, opinion or status of the lawyer concerned. In addition, the choice or level of sanction imposed in a particular case should never be more exacting than is warranted by the particular infraction concerned. In particular, restrictions on the right to practise should only be imposed for repeated, continuous or serious breaches of professional standards, and any prohibition on the right to practise should only be imposed for the most serious breaches of professional standards. Article 9 – Protective measures 67. Article 9 obliges the Parties to ensure that certain measures are adopted and that they refrain from certain actions so that lawyers are safeguarded in a number of specific situations where they are particularly vulnerable to abuse, as well to ensure that they and their professional associations are protected from being attacked, threatened, harassed or intimidated or otherwise being hindered or interfered in the carrying out of their professional activities. The measures required under paragraphs 1 and 2 may only be restricted to the extent that this is prescribed by law and is necessary in a democratic society for preventing, investigating, or prosecuting crime or for protecting the rights of others. 68. Paragraph 1, subparagraph a, is concerned with the ability of lawyers to have access to a lawyer of their choice in the event of them being deprived of their liberty for any reason. It reinforces the right of such access and the duty to inform the person deprived of liberty of it which the European Court of Human Rights has recognised to arise under Article 6, paragraphs 1 and 3, subparagraph c, of the European Convention on Human Rights. Such access should normally occur before the lawyers are interrogated insofar as the deprivation of liberty is in connection with possible criminal proceedings. Moreover, as with the right of access under paragraph 1, subparagraph c, of Article 6 of the Convention, the ability to have access to a lawyer can only be delayed for compelling and specific reasons based on the specific circumstances of the case and then any such delay should just be temporary. 69. Paragraph 1, subparagraph b, is concerned with the ability of lawyers to require that a professional association be informed whenever they have been deprived of their liberty for any reason, including the legal basis for this step and the place where they are being held. The requirement that the professional association be informed “without undue delay” means that this does not have to be as rapid as under the term ‘promptly’. Nonetheless, as with paragraph 1, subparagraph a, it should only be possible to delay informing the professional association for compelling and specific reasons based on the specific circumstances of the case and then any such delay should not be longer than a few days, except in an emergency situation. The need for the professional association to be informed about lawyers being deprived of their liberty is to enable them to fulfil their role in representing the interests of lawyers and of their profession, particularly through ensuring that the deprivation of liberty is not unjustified. 70. Paragraph 1, subparagraph c, is concerned with the ability of lawyers to have a representative of a professional association or an independent lawyer present whenever they, their premises, vehicles or devices are subject to a search and whenever documents, other forms of data and equipment of any kind – if used for their professional activities - are subject to search, seizure and copying. This also covers private premises or other places and devices where lawyers store professional documents and data pertaining to their clients. This ability reinforces the procedural guarantee required to be observed under Article 8 of the European Convention on Human Rights whenever the premises, vehicles, devices, documents and data of lawyers are subject to search and seizure. It is also an aspect of the protection required for the right in paragraph 3, subparagraph c, of Article 6 of the Convention. The presence of the representative of a professional association or an independent lawyer should not be a formality as they must actually be able to exercise their supervisory function and to object to the examination and seizure of particular items to which the right in paragraph 3, subparagraph c, of Article 6 of the Convention applies. Although it is possible that the urgency of the situation might mean that the seizure of material will take place without the presence of the representative of a professional association or an independent lawyer, there should not be any examination of that material to determine what might be retained for the purpose of preventing, investigating or prosecuting crime without such a person being present and able to object to the inspection and retention of particular items. However, in the context of this provision, copying will not cover the making of a mirror- image copy of the data in circumstances where it is not possible to examine it until later proceedings before

CM(2024)191-add2final 16

a court16. Moreover, this presence need not be required where there will be no examination or copying of any material at the time of the search or seizure but that will only be sifted in proceedings before a court, as, for example, in Mirmotahari v. Norway17. In such cases, as was made clear in Wolland v. Norway18, there should be no undue delay in returning the equipment or data to the lawyers concerned. The ability of lawyers to have the presence of a representative of a professional association or an independent lawyer is not designed as a right of choice for the lawyer, i.e. Parties are free to regulate whether a representative of a professional association or an independent lawyer should be present or whether the lawyer can choose between having an independent lawyer or a representative of a professional association. This provision shall not affect national provisions requiring the presence of both a representative of the professional association and an independent lawyer. The searches covered by this provision do not include security checks such as those at airports and prisons.

16 cf. ECtHR, Särgava v. Estonia, No. 698/19, 16 November 2021, at § 100 where such a procedure was seen as a possible guarantee against the data being manipulated. 17 ECtHR, Mirmotahari v. Norway (dec.), No. 30149/19, 8 October 2019, § 24. 18 ECtHR, Wolland v. Norway, No. 39731/12, 17 May 2018.

17 CM(2024)191-add2final

71. Paragraph 1, subparagraph d, is concerned with the need to inform the lawyers concerned of the rights in paragraphs 1, subparagraphs a, b and c when being deprived of their liberty or before being subject to search or seizure or copy of documents. As noted above in respect of paragraph 1, subparagraph a, this provision reinforces the right to be informed about the right of access to a lawyer under Article 6, paragraphs 1 and 3, subparagraph c, of the European Convention on Human Rights. 72. Paragraph 2 is concerned with the possibility of lawyers or law firms being subjected to inspections or to other measures pursuant to the supervision of the profession and, in particular, to protect the interests of clients (such as to ensure funds entrusted by them to lawyers are not being misused or that their cases are protected in the event of the lawyers becoming disqualified or otherwise ceasing to be able to function). Such supervision or measures are not regarded as constituting searches or seizures for the purpose of Article 9, paragraph 1 c, of the Convention. In some countries, these inspections and measures may be undertaken by professional associations, whereas in others this function may be performed by other bodies. Although concerned with the different context of an inspection by a competition authority, the European Court of Human Rights has made clear in UAB Kesko Senukai Lithuania v. Lithuania19, that being required to submit to an inspection amounts to an interference with the rights protected by Article 8 of the European Convention on Human Rights. This is also likely to be the case with some of the other measures envisaged by this paragraph (such as those stopping, temporarily or permanently, the continued operation of the lawyers’ practice or law firm concerned). It is anticipated that further clarity regarding the scope, operation, and application of Article 9 will emerge as jurisprudence in relation to this Article develops and evolves. Although the inspections and other measures may have the legitimate aim of protecting the rights of others, adequate safeguards against possible misuse need both to exist and to be observed in practice. Such safeguards should be consistent with the requirements of Articles 6 and 8 of the European Convention of Human Rights. They may, for example, concern the giving of authorisation for the inspection or other measures and the limitations on the extent to which information can be examined, copied or seized. These safeguards will be especially important where the inspection or other measure can relate to any information or material falling within the scope of the exemption from disclosure by Article 6, paragraph 3, subparagraph c, of the Convention. The use of measures affecting the continued ability of a legal practice to function could also affect the rights of the lawyers under Article 6 of the European Convention on Human Rights, giving rise to the right of a remedy before an independent court or tribunal. 73. Paragraph 3, subparagraph a, is concerned with the ability of professional associations - subject to restrictions that are prescribed by law and are necessary in a democratic society for preventing, investigating and prosecuting crime or for protecting the rights of others - to have access to lawyers who have been deprived of their liberty for any reason. This ability is made subject to the possibility of the lawyers to request the professional associations to have access to them through a representative. Any such access should normally be “effective”, as such term is understood in the case law of the European Court of Human Rights. It should only be possible to delay access for compelling and specific reasons based on the specific circumstances of the case and then any such delay should just be temporary. Although not all lawyers may belong to a professional association, such associations will understandably be concerned about the need for all lawyers to be protected from abuse.

19 ECtHR, UAB Kesko Senukai Lithuania v. Lithuania, No. 19162/19, 4 April 2023.

CM(2024)191-add2final 18

74. Paragraph 3, subparagraph b, is concerned with the need to inform professional associations about instances of lawyers being assaulted or killed in circumstances where they are not able to do so themselves. The need for them to be informed of such instances only applies where there are reasons to believe that this was on account of their professional activities and the law enforcement authorities are aware of such situations, primarily where criminal investigations have been initiated. These authorities are only required to provide information that they can reasonably be expected to have in their possession and provided that the gathering of such information would not create an unrealistic burden (e.g. information that is in their hands, but not requiring regular proactive and extensive research from different authorities across the country). Furthermore, the law enforcement authorities should not be expected to inform professional associations where these situations have already been widely reported in the media. Professional associations will require such information – which will need to be about specific instances of attacks and not just involve the provision of periodic statistical overviews - if they are to fulfil the role recognised for them in Article 4 of the Convention. This information should be provided “without undue delay”. However, the obligation to provide the relevant information would only arise when it is established that there are in fact reasons to believe that the attack was on account of the professional activities of the lawyers concerned, which may not always be immediately evident. 75. Paragraph 3, subparagraph c, is concerned with the ability of professional associations to attend hearings in connection with proceedings brought against lawyers. The ability for them to do so is important as a safeguard against the possibility of such proceedings being misused as a means of threatening or intimidating lawyers or otherwise improperly hindering or interfering with them in connection with the carrying out of their professional activities. This possibility would be subject to any exclusion of the public from the proceedings insofar as this would be consistent with the case law of the European Court of Human Rights relating to limitations on the right to a public hearing under Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights. Moreover, “proceedings” does not extend to the conduct of the investigation in respect of the lawyers concerned. 76. Paragraph 4, subparagraph a, is concerned with the necessary measures that should be taken to ensure that lawyers and their professional associations are able to carry out their professional activities and to exercise their rights under Article 7, without becoming the target of attacks, threats, harassment and intimidation or otherwise being subject to improper hindrance or interference. This follows on from Principle 17 of the UN Basic Principles on the Role of Lawyers, which calls on States to ensure the protection of lawyers where their security is at risk as a result of discharging their functions. Lawyers will be subject to harassment when someone repeatedly behaves in a way that makes them feel scared, distressed, or threatened and that behaviour is motivated by their professional activities. Improper hindrance or interference may be a result of the misuse of legal proceedings (such as those with which Recommendation CM/Rec(2024)2 of the Committee of Ministers to member States on countering the use of strategic lawsuits against public participation (SLAPPs) is concerned) or the abuse of official powers (such as the initiation of disciplinary, criminal, or administrative proceedings and the imposition of immigration controls or of restrictions on the use of property where this is not justified). Although all the types of conduct referred to will in many instances be ones directed specifically at lawyers and their professional associations, its use in respect of family members should also be regarded as covered where it is evident that the aim is to influence the behaviour of the lawyers and professional associations concerned. The obligation to ensure that lawyers and their professional associations are not targeted by such conduct applies equally whether it is attributable to public authorities and private individuals and bodies. While the conduct will perhaps be primarily attributable to public bodies and officials, the obligation to preclude lawyers and their professional associations from being targeted by such conduct is equally applicable to it being undertaken by private individuals and bodies. It is a matter for Parties to determine what measures may be required for the purpose of protecting lawyers and their professional associations. Although one possibility might be the creation of specific criminal prohibitions on certain of the forms of conduct involved, the use of existing, more general, offences and other measures may be sufficient for this purpose. For instance, in Parties where “harassment” or “intimidation” are not notions criminalised as such, Parties are not obliged to criminalise them by virtue of this provision. However, they will need to take action to prevent such types of abuse, such as by the provision of civil remedies including the possibility to obtain a restraining order against the person responsible for the harassment or intimidation. Moreover, where particular conduct is criminalised, it is essential that appropriate steps are taken both to deter such conduct and to punish its occurrence with commensurate penalties where this is warranted following the investigation required pursuant to paragraph 4, subparagraph c.

19 CM(2024)191-add2final

77. Paragraph 4, subparagraph b, is concerned with reaffirming that Parties and the bodies operating on their behalf are required to refrain from engaging in the conduct specified in paragraph 4, subparagraph a. 78. Paragraph 4, subparagraph c, is concerned with the response that is required where there is a reason to believe that the conduct specified in paragraph 4, subparagraph a, amounts to a criminal offence in the sense understood by the European Court of Human Rights when applying Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights. In such cases, it is expected that this should give rise to an effective investigation into the conduct concerned, with such an investigation being of the same nature as that pursuant to the procedural obligation arising from Articles 2 and 3 of the European Convention on Human Rights. This means that the investigation should be prompt and thorough, independent from the person or body being investigated, one in which the alleged victim is able to participate effectively and be capable of leading to a prosecution where this is warranted. 79. Paragraph 5 is concerned with the need for Parties to refrain from adopting measures or endorsing practices that would undermine the independence and self-governing nature of professional associations. As such it echoes the obligation in paragraph 1 of Article 4 of the Convention. Its reassertion in this provision is intended to underline that the adoption of the measures and practices referred to would necessarily contribute to undermining the protection of the independence and self-governance of professional associations of lawyers. Chapter III – Monitoring mechanism 80. Chapter III of the Convention contains provisions which aim at ensuring the effective implementation of the Convention by the Parties. The monitoring mechanism as set out in the Convention is designed to cover the scope of this Convention. The Convention sets up a Group of experts on the protection of the profession of lawyer, GRAVO, which is an expert body composed of independent and highly qualified experts in the fields of the profession of lawyer and the protection of lawyers, with the task of monitoring the implementation of this Convention by the Parties. The Convention also establishes a Committee of the Parties, composed of the representatives of the Parties to the Convention. Article 10 – Group of experts on the protection of the profession of lawyer 81. Paragraph 1 outlines the main function of GRAVO which is to monitor the implementation of the Convention by the Parties. 82. Paragraph 2 specifies that candidates to GRAVO are nominated by the Parties and elected by the Committee of the Parties, established by Article 11. Parties can decide how best organise the national procedure for selecting their candidate and, for the sake of transparency and participation, may wish to consult lawyers’ professional associations of this procedure. GRAVO shall have a minimum of 8 and a maximum of 12 members. 83. Paragraph 3 establishes criteria of election of GRAVO’s members in relation to the number of ratifications of the Convention. 84. Paragraph 4 underlines the main competences of the experts sitting in GRAVO, as well as the main criteria for their election, which can be summarised as follows: “independence and expertise”. In particular, members of GRAVO should represent relevant actors, and organisations working in the field of protection of the profession of lawyer. The composition should be balanced between different legal systems, genders and geographical areas. Having representatives of different legal systems is important considering that each legal system has its ways of organising the profession of lawyer. For similar reasons, it is relevant have a geographical balance. In addition to representing different legal systems, it is important that the individuals serving as members of GRAVO possess certain qualities and qualifications. One crucial aspect is their moral character. For that purpose, it must be established that candidates to membership of GRAVO have always upheld high ethical standards and demonstrated integrity in their professional and personal conduct. Moreover, candidates should have a proven track record of professional experience in matters relevant for the protection of lawyers. This includes experience in legal practice, advocacy, academia, or policymaking, with a clear focus on issues pertaining to the rights of lawyers. If a candidate proposed by a Party works for a public authority, she or he will sit independently and not represent the interests of the said Party. If nominated by the Parties, this may include for instance representatives of professional associations and NGOs. It is also crucial to have a gender balance among members of GRAVO.

CM(2024)191-add2final 20

85. Paragraph 5 indicates that the procedure for the election of the members of GRAVO (but not the election of the members itself, which shall be carried out by the Committee of the Parties) shall be determined by the Committee of Ministers of the Council of Europe. This is understandable as the election procedure is an important part of the application of the Convention. Being a Council of Europe Convention, the drafters came to the conclusion that such a function should still rest with the Committee of Ministers, and the Parties themselves will then be in charge of electing the members of GRAVO. Before deciding on the election procedure, the Committee of Ministers shall consult with and obtain the unanimous consent of all Parties. Such a requirement recognises that all Parties to the Convention should be able to determine such a procedure and are on an equal footing. 86. Paragraph 6 states that GRAVO establishes its own rules of procedure. Until their adoption, the rules contained in Resolution CM/Res (2021)3 of the Committee of Ministers on intergovernmental bodies and subordinate bodies, their terms of reference and working methods will apply, mutatis mutandis, in accordance with Article 2 of the resolution. 87. The purpose of paragraph 7 is to allow all members of country visit delegations provided for in Article 12, paragraph 3, to be on equal footing and benefit from the same privileges and immunities. The General Agreement on Privileges and Immunities of the Council of Europe is open to member States only. However, the Convention is also open to non-member States. With regard to other Council of Europe conventions providing for country visits, the usual procedure is for the Committee of Ministers to ask for a bilateral agreement to be signed by non-member States, resulting in a lengthy process that can delay their accession to a convention. For this reason, and as a precautionary step for the future, this provision is directly included in the body of the Convention to avoid lengthy procedures in order to negotiate bilateral agreements with non-member States. Article 11 – Committee of the Parties 88. Article 11 sets up the other pillar of this monitoring system, which is the political body (“Committee of the Parties”), composed of the representatives of the Parties to the Convention. Parties shall endeavour to reach gender balance in its composition (paragraph 1). 89. The Committee of the Parties shall be convened the first time by the Secretary General of the Council of Europe, within a year from the entry into force of the Convention, in order to elect the members of GRAVO. It will then meet at the request of a third of the Parties, of the Secretary General of the Council of Europe or of the President of the Committee of the Parties (paragraph 2). 90. The setting up of this body will ensure equal participation of all the Parties alike in the decision- making process and in the monitoring procedure of the Convention and will also strengthen co-operation within GRAVO and between them and GRAVO to ensure the proper and effective implementation of the Convention. 91. The Committee of Parties plays an important role in ensuring the effective implementation of the Convention, by fostering co-operation and dialogue among the Parties, promoting the Convention’s objectives and principles, and following up on the way Parties are implementing the conclusions of GRAVO addressed to each Party. 92. Paragraph 3 states that the Committee of the Parties establishes its own rules of procedure. Until their adoption, the rules contained in Resolution CM/Res (2021)3 of the Committee of Ministers on intergovernmental bodies and subordinate bodies, their terms of reference and working methods will apply, mutatis mutandis, in accordance with Article 2 of the resolution. Article 12 – Procedure 93. Article 12 details the functioning of the monitoring procedure and the interaction between GRAVO and the Committee of the Parties. 94. Paragraph 1 makes it clear that the evaluation procedure is divided in cycles and that GRAVO will select the provisions the monitoring will concentrate upon. The idea is that at the beginning of each cycle GRAVO will autonomously choose the provisions of the Convention which it will monitor during the period concerned. Cycles should be of a sufficient length so as not to represent an unrealistic burden on Parties, preferably no shorter than five years. GRAVO will determine the most appropriate means to carry out the evaluation. This may include a questionnaire or any other request for information.

21 CM(2024)191-add2final

95. Paragraph 2 makes it clear that the Party concerned must respond to GRAVO’s requests. GRAVO may also receive information from civil society, including professional associations of lawyers, and from international expert mechanisms, such as United Nations special rapporteurs. 96. Paragraph 3 underlines that, subsidiarily, GRAVO may organise country visits. The drafters wanted to make it clear that country visits should only be a subsidiary means of monitoring and that they should be carried out when strictly necessary, namely in two specific cases: 1) if the information gained is insufficient and there are no other feasible ways of reliably gaining the information or 2) in case GRAVO receives reliable information indicating a situation where problems require immediate attention to prevent or limit the scale or number of serious violations of the Convention in accordance with Article 13, paragraph 2. Country visits must be organised in co-operation with the competent authorities of the Party concerned, meaning that they are established in advance and that dates are fixed in co-operation with national authorities, which are notified in due time. In order to provide more flexibility and where considered feasible, online country visits can be a satisfactory way of obtaining the additional information needed from the relevant authorities and other relevant parties, such as professional associations, NGOs and other relevant bodies, to prepare a report on the implementation of the Convention by Parties. Whether online or on-site, a country visit should target the areas where clarification is required or which are connected to the urgency of the situation in accordance with Article 13, paragraph 2. For the purpose of country visits, the delegation may involve an independent national expert where the complexity of a national situation requires it. 97. According to paragraph 4, country visits will be led by a delegation of GRAVO. During on-site country visits, the delegation of GRAVO should enjoy freedom of movement in the relevant jurisdiction and therefore not be prevented from going where concerns regarding the protection of lawyers have been identified (paragraph 4 i). During on-site and online country visits, the delegation should also have the ability to have contacts with State authorities whose role and responsibilities are connected with the profession of lawyer. This includes authorities from the executive, legislative and judicial powers as well as competent independent public bodies (e.g. ombudspersons, independent national human rights institutions) (paragraph 4 ii). The delegation should have the freedom to choose the stakeholders they wish to interview and to hold interviews in private with civil society and professional association representatives as well as lawyers that may be placed in detention (paragraph 4 iii). The delegation should enjoy the freedom to request materials relevant to its mandate and be given access to them unless well-founded grounds are provided for not sharing certain documents (e.g. confidential documents part of ongoing investigations or prosecution). Where specified, the delegation should respect the confidentiality of information shared by the authorities, civil society or professional associations (paragraph 4 iv). 98. Paragraphs 5 and 6 describe the drafting process of the report and the conclusions of GRAVO. From these provisions, GRAVO must carry out a dialogue with the Party concerned when preparing the report and the conclusions. It is notably through such a dialogue that the provisions of the Convention will be properly implemented. GRAVO will publish its report and conclusions, together with any comments by the Party concerned. This completes the task of GRAVO with respect to that Party and the provisions concerned. The reports and conclusions of GRAVO, which will be made public as from their adoption, cannot be changed or modified by the Committee of the Parties. 99. Paragraph 7 deals with the role of the Committee of the Parties in the monitoring procedure. It indicates that the Committee of the Parties may adopt recommendations indicating the measures to be taken by the Party concerned to implement GRAVO’s conclusions. If necessary, the Committee of the Parties may set a date for submitting information on their implementation and suggest promoting co- operation to ensure the proper implementation of the Convention. This mechanism will ensure the respect of the independence of GRAVO in its monitoring function, while introducing a political dimension to the dialogue between the Parties. In case of vote on the recommendations of the Committee of the Parties, the applicable rules are those fixed by the Committee of Ministers.20 Article 13 – Urgent procedure 100. Article 13 provides for a special procedure according to which GRAVO is entitled to request the submission of a report by the Party concerned related to measures taken by that Party to prevent a serious violation of the Convention; this report will have to be submitted within a certain time limit to be fixed by GRAVO depending, inter alia, on the urgency of the situation. The condition for requesting a special report is that GRAVO receives reliable information indicating a situation where problems require immediate attention to prevent or limit the scale or number of serious violations of the Convention. On the basis of the information received (from the Party concerned and from any other appropriate source of information), GRAVO may designate one or more of its members to conduct an inquiry and to report urgently to GRAVO. In very exceptional cases, this inquiry could also include a visit to the country concerned. The main role of

20 Resolution CM/Res(2021)3 on intergovernmental committees and subordinate bodies, their terms of reference and working methods.

CM(2024)191-add2final 22

the appointed rapporteur(s) should be collecting all necessary information and ascertaining the facts in relation to the specific situation. The rules of procedure of GRAVO will establish the details of the functioning of this “inquiry procedure”. However, the main objective is to allow GRAVO to have a more precise explanation and understanding of situations where, according to reliable information, compliance with the Convention is compromised as a result of a systemic problem and lawyers have encountered serious problems in exercising the rights enshrined in this Convention. The findings of the inquiry shall be transmitted to the Party concerned and, where appropriate, to the Committee of the Parties, the Committee of Ministers and the Parliamentary Assembly of the Council of Europe and shall be made public. Article 14 – Opinions 101. This article provides for the possibility of GRAVO to adopt, where appropriate, opinions on the implementation of this Convention. Opinions have a common meaning for all Parties and concern articles or themes that are included in this Convention. They are not country specific. Although these opinions are not legally-binding, they serve as an important reference for Parties by developing a greater understanding of the different themes in the Convention and offering clear guidance that can contribute to an effective implementation of the provisions contained in the Convention. Article 15 – Relationship with other bodies 102. Article 15 outlines the responsibilities and functions of the Committee of Ministers regarding the Convention. The Committee of Ministers will follow the progress and activities related to the enforcement of the Convention and in particular general activity reports taking stock of the results of monitoring rounds and opinions, which might be indicative of a need for targeted activities, such as practical tools, or in the most serious cases further standard setting activities, including the need for additional protocols or revising the Convention. The Committee of Ministers also plays a role in the procedure of amendment of the Convention (see Article 22). The Committee of Ministers can decide to delegate this responsibility to a subordinate committee of experts within the Council of Europe. The European Committee on Legal Co-operation (CDCJ) which oversees various conventions related to the rule of law in the public and private law fields would currently be the competent committee. The Parliamentary Assembly should also be informed of the implementation of the Convention through the transmission of the general activity reports. Chapter IV – Relationship with other international instruments Article 16 – Relationship with other international instruments 103. Article 16 deals with the relationship between the Convention and other international instruments. In accordance with general principles of international law, including the 1969 Vienna Convention on the Law of Treaties, Article 16 seeks to ensure that the Convention harmoniously coexists with other treaties – whether multilateral or bilateral – or instruments dealing with matters which the Convention also covers. This includes in particular the European Convention on Human Rights and its Protocols. 104. The Convention is designed to strengthen the protection of the profession of lawyer and lawyers’ rights to practise their profession freely. For this reason, paragraph 1 aims at ensuring that the Convention does not prejudice the obligations derived from other international instruments to which the Parties to this Convention are also Parties or will become Parties, and which contain provisions on matters governed by the Convention. 105. Paragraph 2 states positively that Parties may conclude bilateral or multilateral agreements – or any other legal instrument – relating to the matters which the Convention governs. However, the wording makes clear that Parties are not allowed to conclude any agreement which derogates from this Convention. Chapter V – Final clauses 106. With some exceptions, the provisions in this chapter are essentially based on the Model Final Clauses for Conventions, Additional Protocols and Amending Protocols concluded within the Council of Europe, which the Committee of Ministers adopted at the Deputies’ 1291st meeting, in July 2017. Articles 17 to 23 either use the standard language of the model clauses or are based on longstanding treaty-making practice at the Council of Europe.

23 CM(2024)191-add2final

Article 17 – Signature and entry into force 107. Paragraph 1 states that the Convention is open for signature by the member States of the Council of Europe, the non-member States which have participated in its elaboration, and the European Union. 108. Paragraph 2 states that the Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe. 109. Paragraph 3 sets the number of ratifications, acceptances or approvals required for the Convention’s entry into force at eight. This figure reflects the belief that a significant group of States is needed to successfully set up the Convention mechanism to address the challenges faced by lawyers and for the protection of the profession. The number is not so high, however, as to unnecessarily delay the Convention’s entry into force. In accordance with the treaty-making practice of the Organisation, of the eight initial States, at least six must be Council of Europe members. 110. Paragraph 4 indicates that in respect of any State referred to in paragraph 1 or the European Union, which subsequently expresses its consent to be bound by it, the Convention becomes effective on the first day of the month that comes after a three-month period has passed since the date they officially ratified, accepted or approved it. Article 18 – Accession to the Convention 111. When a State, which is not a Council of Europe member and did not participate in drawing up the Convention, expresses interest in acceding to the Convention, the Committee of Ministers may, after consulting the Parties and obtaining their unanimous consent, invite the said State to accede to it. This decision requires the majority provided for in Article 20.d of the Statute of the Council of Europe and the unanimous vote of the Parties to this Convention entitled to sit on the Committee of Ministers. 112. Any Party which is not a member of the Council of Europe shall contribute to the funding of the activities of GRAVO and the Committee of the Parties according to the modalities established by the Committee of Ministers. The Committee of Ministers adopted, on 6 April 2022, Resolution CM/Res(2022)6 concerning financial arrangements for the participation of the European Union and non-member States in the follow-up mechanisms of Council of Europe conventions, which would apply to this Convention in order to cover the costs that the accession of the European Union or a non-member State would entail for the Organisation, in particular in relation to the follow-up mechanism. Article 19 – Territorial application 113. Paragraph 1 specifies the territories to which the Convention applies. Here it should be pointed out that it would be incompatible with the object and purpose of the Convention for Parties to exclude parts of their territory from application of the Convention without valid reason (such as the existence of different legal systems applying in matters dealt with in the Convention). 114. Paragraph 2 is concerned with extension of application of the Convention to territories for whose international relations the Parties are responsible or on whose behalf they are authorised to give undertakings. Article 20 – Declarations 115. Paragraph 1 allows the Parties to indicate the professional titles falling under the scope of the Convention for the purposes of Article 3, subparagraph a, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession. This allows to specify the lawyers’ titles, as defined in the national legislation, and falling under the scope of the Convention. This declaration cannot be used to undermine the purpose of the Convention and the protection provided by it, for instance by adopting a very restrictive scope. 116. Paragraph 2 provides for Parties to indicate the bodies, authorities or persons to which they wish to extend the definition of “public authorities”. Public authorities may include legislative bodies and judicial authorities regarding other activities than those covered by Article 3, subparagraph g, as well as natural or legal persons that perform public functions or operate with public funds (e.g. specialised statutory agencies and bodies, law enforcement agencies, regulatory commissions, state-owned enterprises).

CM(2024)191-add2final 24

Article 21 – Reservations

117. Paragraph 1 states that any State or the European Union may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that it reserves the right not to apply or to apply only in specific cases or conditions the provisions laid down in Article 6 in respect of persons covered by Article 2, paragraph 3, subparagraph b of this Convention. It sets out that no other reservation may be made in respect of the provisions of this Convention. 118. Paragraph 2 provides that any Party may wholly or partly withdraw a reservation by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe. This declaration shall become effective as from its date of receipt by the Secretary General. Article 22 – Amendments to the Convention 119. Amendments to the provisions of the Convention may be proposed by the Parties. They must be communicated to the Secretary General of the Council of Europe and to all Council of Europe member States, to non-member States which have participated in its elaboration, to any signatory, to any Party, to the European Union and to any State invited to accede to the Convention. The Committee of the Parties shall submit to the Committee of Ministers its opinion on the proposed amendment. 120. As a next step, the Committee of Ministers examines and adopts the amendment. It may decide to involve its expert committee to inform its decision, which currently would be the CDCJ. In addition, before deciding on the amendment, the Committee of Ministers shall consult and obtain the unanimous consent of all Parties to the Convention. Such a requirement recognises that all Parties to the Convention should be able to participate in the decision-making process concerning amendments and are on an equal footing. Article 23 – Denunciation 121. In accordance with general principles of international law, including the 1969 Vienna Convention on the Law of Treaties, Article 23 allows any Party to denounce the Convention. Article 24 – Notifications 122. Article 24 lists the notifications that, as the depositary of the Convention, the Secretary General of the Council of Europe is required to make, and it also designates the recipients of these notifications.

Veebisait: www.coe.int/cm

1522. istung, 11. ja 12. märts 2025

10 õiguslikku küsimust

10.1 Õigusalase Koostöö Euroopa Komitee (CDCJ)

Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse konventsioon

Seletuskiri

Preambul

1. Preambulis selgitatakse konventsiooni tausta, nimelt ühelt poolt advokaatide ja advokaatide

kutseühenduste olulist rolli õigusriigi põhimõtete järgimisel, õiguskaitse kättesaadavuse ning

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse tagamisel, ning teiselt poolt asjaolu, et advokaate rünnatakse,

ähvardatakse, ahistatakse ja hirmutatakse üha enam ning takistatakse või segatakse nende

seadusliku kutsetegevuse teostamist, mis tuleb hukka mõista.

2. Selles tuuakse välja dokumendid, mis on konventsiooni kontekstis eriti olulised:

- inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (ETS nr 5, 1950, edaspidi:

Euroopa inimõiguste konventsioon) ja selle protokollid, nagu on tõlgendatud

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas;

- kaheksandal ÜRO kuritegevuse ennetamise ja õigusrikkujate kohtlemise alasel

kongressil (Havanna, Kuuba, 27. august – 7. september 1990) vastu võetud

advokaatide rolli käsitlevad üldpõhimõtted;

- ministrite komitee soovitus Rec(2000)21 liikmesriikidele advokaadi kutsealal

tegutsemise vabaduse kohta;

- ÜRO inimõiguste nõukogu 16. juulil 2020. aastal vastu võetud resolutsioon 44/9 ,

mis käsitleb kohtunike, vandekohtunike ja kaasistujate sõltumatust ja erapooletust

ning advokaatide sõltumatust.

3. Advokaadid on õigussüsteemi ja õiglase õigusemõistmise võtmeisikud. Nad aitavad kaasa

õigusriigi põhimõtete säilitamisele, tagades seaduste õiglase ja järjekindla kohaldamise. Nad

esindavad füüsilisi või juriidilisi isikuid õigusküsimustes, kaitstes nende õigusi ja huve

kohtusüsteemi raames ning tegutsedes vahendajatena kohtute ja avalikkuse vahel. Võimalus olla

esindatud advokaadi poolt on seega lahutamatu osa õiglase kohtumõistmise õiguse elementidest.

4. Advokaadid hõlbustavad ka õiguskaitse kättesaadavust, pakkudes õigusabi neile, kes muidu

ei saaks seda endale lubada. See hõlmab tasuta tööd ja esindamist õigusabiprogrammide kaudu.

Sellega tagavad nad, et üksikisikutel, olenemata nende majanduslikust seisundist, on võimalik

taotleda õiguskaitset. Neil on oluline roll inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisel, kaitstes

üksikisikuid nende õiguste ja vabaduste rikkumise eest ning vaidlustades neid rikkuvaid seadusi ja

tavasid. See hõlmab tööd kodanikuvabaduste, diskrimineerimise ja muude inimõiguste

rikkumistega seotud juhtumite kallal. Advokaate tuleks pidada ka inimõiguste kaitsjateks, kui nad

MINISTRITE

ASETÄITJAD

Ministrite komitee

dokumendid

CM(2024)191-

add2final 12. märts 2025

CM(2024)191-add2final 2

tegutsevad oma klientide nimel nende inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisel.1 See ei tähenda

siiski, et kõiki advokaate tuleks automaatselt pidada inimõiguste kaitsjateks lihtsalt nende

ametialase kuuluvuse tõttu.

5. Advokaatide kutseühendustel on oluline roll advokaadikutse esindajate kaitsmisel

tagakiusamise ning ebakohaste piirangute ja rikkumiste eest, samuti tagamisel, et kõigil, kes

soovivad advokaadiks saada, oleks võrdne juurdepääs kutsealale. Sageli toetavad nad

õigusreformide läbiviimist õigussüsteemi parandamiseks. Kutseühendused kehtestavad ja

jõustavad ka advokaatide kutsestandardid. See tagab, et advokaadid tegutsevad ausalt, pädevalt ja

austusega oma klientide ja üldisemalt õigussüsteemi suhtes. Kutseühendustel on samuti oluline roll

avalikkuse teavitamisel nende seadusest tulenevatest õigustest ja kohustustest ning sõltumatu

juriidilise kutseala esindaja olulisest rollist nende põhivabaduste kaitsmisel. Kutseühendused

tegelevad sageli rahvusvahelise kaitsega, töötades inimõiguste edendamise nimel rahvusvahelisel

tasandil.

6. Konventsioon on vastuseks muredele seoses advokaatide vastu suunatud üha kasvavate

rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja hirmutamisega ning kutsetegevuse ebakohase takistamise ja

sellesse sekkumisega. Need mõjutavad ka laiemalt õigusriigi põhimõtteid ja õiguskaitse

kättesaadavust. Need küsimused on tõstatatud parlamentaarse assamblee õigus- ja inimõiguste

komitee aruandes „Euroopa advokaadi elukutse konventsiooni koostamise vajadus“ ja selle

soovituses 2121 (2018) ning neid on täiendavalt uuritud 2020. aastal Õigusalase Koostöö Euroopa

Komitee (CDCJ) koostatud uuringus advokaadi elukutset käsitleva uue siduva või mittesiduva

Euroopa õigusakti võimalikkuse kohta.

7. Probleemid, millega advokaadid silmitsi seisavad, on oma olemuselt mitmekesised.

Advokaadid, kes tegelevad tundlike või tähtsate kohtuasjadega, eriti kui need on seotud

inimõiguste, kriminaalõiguse alase kaitse või poliitikaga, võivad puutuda kokku ahistamise ja

hirmutamise taktikaga, mille eesmärk on takistada neil teatavaid kliente esindada või teatavat tüüpi

kohtuasjadega tegeleda laimukampaaniate ja jälgimise kaudu ning muul viisil psühholoogilist

survet avaldades. Halvemal juhul ähvardatakse nende isiklikku turvalisust. Advokaatide töösse

sekkumine võib toimuda eri vormides, näiteks kui ametiasutused või valitsusvälised osalejad

püüavad mõjutada kohtumenetlusi või avaldada survet advokaadi ja kliendi vahelise

konfidentsiaalsuse rikkumiseks. Advokaadi ja kliendi vaheliste suhetega seotud konfidentsiaalsus

on tundlik ja oluline advokaadi kutsealal tegutsemiseks ning väärib seetõttu erilist kaitset

ametiasutuste põhjendamatu sekkumise eest. Selline sekkumine õõnestab advokaatide sõltumatust

ja õigusriigi tõhusat toimimist. Advokaatide võimet oma kutsetegevust teostada võivad kahjustada

ka ahistamine, eelarvamused ja negatiivsed stereotüübid, mis tulenevad nende kuulumisest või

arvatavast kuulumisest teatud isikute gruppi.

8. Kui advokaatidel takistatakse oma kutsetegevust teostada, mõjutab see otseselt ja

negatiivselt nende klientide õigust õiglasele kohtumõistmisele ja õiguskaitse kättesaadavusele. See

kehtib eriti juhtumite puhul, mis puudutavad haavatavaid rühmi, kellele võib juba praegu olla

juurdepääs õigusabile raskendatud. Advokaadid, kes kaitsevad ebapopulaarseid eesmärke või

kliente, võivad sattuda nii professionaalselt kui ka isiklikult häbimärgistamise ohvriks, mis

mõjutab nende praktikat ja heaolu. Mõnel juhul võib ametivõimude toetus või reaktsioon olla

ebapiisav advokaatide kaitsmisel selliste ebasoodsate olukordade eest; raskemal juhul võivad

ametiasutused olla sellise kriitika allikaks. Advokaatide (rühmade) toetamata jätmine või avalik

diskrediteerimine võib kaasa aidata vaenulikule keskkonnale. See näitab vajadust struktureeritud

õiguskaitse järele, mis tagaks, et advokaadid saaksid oma ametikohustusi ja tegevust teostada ilma

hirmuta sekkumise, hirmutamise või kahjustamise ees. See on konventsiooni peamine eesmärk,

sest õigusriigi ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse seisukohalt on oluline, et advokaadid saaksid

oma klientide huvides vabalt ja turvaliselt tegutseda.

1 Vt deklaratsiooni üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike asutuste õiguse ja vastutuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja

põhivabadusi (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 53/144, lisa) artikli 9 lõike 3 punkt c advokaatide kohta ja ministrite komitee deklaratsioon Euroopa Nõukogu tegevuse kohta inimõiguste kaitsjate paremal kaitsmisel ja nende tegevuse edendamisel, vastu võetud 6. veebruaril 2008.

3 CM(2024)191-add2final

9. Konventsiooni koostamisel on arvesse võetud Euroopa Nõukogu liikmesriikide väga

erinevaid õigussüsteeme ja advokaatide elukutse korraldust. Tsiviilõiguslikes riikides nõustavad ja

esindavad advokaadid üldjuhul kliente kohtus. Seevastu tavaõiguse süsteemides on advokaatidel

erinevad funktsioonid, kus mõned advokaadid pakuvad õigusnõustamist ja teevad tehingutega

seotud tööd ning mõned esindavad kliente kohtus. Loomulikult on olemas kutseala reguleerivad

eeskirjad, mis on riigiti erinevad ning sõltuvad sageli õiguskultuurist ja ajaloost. See mitmekesisus

peegeldab liikmesriikide rikkalikku õiguslikku pärandit ja selle pidevat arengut.

10. Konventsioon töötati välja eesmärgiga pakkuda võimalusi advokaadi kutseala parema

kaitse tagamiseks ja seega reageerida kasvavale suundumusele, mis kujutab endast rünnakuid,

ähvardusi, ahistamist ja hirmutamist ning advokaatide kutsetegevuse ebakohast takistamist ja

sellesse sekkumist, nagu eespool mainitud. Olemasolevad rahvusvahelised standardid, mis

käsitlevad konkreetselt advokaadi kutseala, ei ole siduvad, mistõttu on olnud keeruline tagada

nende standardite järgimine isegi riikides, kus advokaatide õiguskaitse on tugev.

I peatükk – eesmärk, kohaldamisala ja mõistete kasutamine

Artikkel 1 – konventsiooni eesmärk

11. Lõikes 1 on sätestatud konventsiooni eesmärk, milleks on tugevdada advokaadikutse kaitset

ja õigust tegutseda advokaadi kutsealal, kartmata diskrimineerimist, ebakohast takistamist või

sekkumist või rünnakuid, ähvardusi, ahistamist ja hirmutamist. Kaitse on suunatud nii üksikute

advokaatide kui ka nende kutseühenduste tegevusele. Konventsiooniosalised, kellelt nõutakse

advokaatide ja nende kutseühenduste õiguste tagamist, peavad võtma eri liiki meetmeid vastavalt

konkreetsele kontekstile, alates konkreetsete õigusaktide vastuvõtmisest konkreetsete meetmete

võtmise kaudu kuni sekkumisest hoidumiseni.

12. Lõige 2 sätestab, et selleks, et tagada konventsiooni sätete tõhus rakendamine

konventsiooniosaliste poolt, luuakse spetsiaalne järelevalvemehhanism (vt III peatükk).

Artikkel 2 – kohaldamisala

13. Artikkel 2 määratleb konventsiooni kohaldamisala ja asjaolu, et seda kohaldatakse

advokaatide ja nende kutseühenduste kutsetegevuse suhtes. Selle sätete rakendamine mõjutab ka

muude organite kui kutseühenduste tegevust, kuivõrd neil on vastutus advokaadi kutseala

reguleerimise eest.

14. Lõige 2 sätestab, et sätteid, mis käsitlevad õigust tegutseda (artikkel 5), advokaatide

kutsealaseid õigusi (artikkel 6), sõnavabadust (artikkel 7), distsipliini (artikkel 8) ja

kaitsemeetmeid (artikkel 9), kohaldatakse muu konventsiooniosalise või muu riigi kui

konventsiooniosalise advokaatide suhtes, kes pakuvad oma päritolumaa kutsenimetuse alusel

õigusnõustamist, abi ja esindamist selles konventsiooniosalises, kuid ainult niivõrd, kuivõrd neil on

õigus seda teha, mis sõltub sellest, millisel alusel on neil õigus tegeleda kutsetegevusega selle

konventsiooniosalise õiguse (sealhulgas Euroopa Liidu õiguse, kui see on kohaldatav) ja teenuste

osutamist käsitlevate rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt, mille osalised nad samuti on. Seega

hõlmab see lõige kokkuleppeid, mille kohaselt advokaadid võivad tegutseda muus riigis kui seal,

kus nad algselt selleks loa said, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta

direktiivi 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis

kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon, või teenustekaubanduse üldlepingu alusel. Nende sätete

kohaldamine ei nõua, et konventsiooniosaline esitaks artikli 20 lõike 1 kohase deklaratsiooni, mis

näitaks, millised teise riigi advokaadid võivad selles riigis pakkuda õigusnõustamist, abi või

esindamist. Lisaks ei mõjuta käesolev lõige konventsiooniosalise õigust kehtestada

miinimumnõuded teise riigi advokaatide tegutsemise lubamiseks selles riigis.

CM(2024)191-add2final 4

15. Lõike 3 punkt a täpsustab, et konventsioonis sätestatud kutsealased õigused (artikkel 6),

sõnavabadus (artikkel 7) ja kaitsemeetmed (artikli 9 lõige 4) kehtivad ka iga isiku suhtes, kellele

on keeldutud andmast advokaadi kutsekvalifikatsiooni või kutsetegevuse luba või kelle puhul on

need tühistatud või peatatud, kui keeldumine, tühistamine või peatamine on vastuolus

konventsiooni artikliga 5 (õigus tegutseda) ja artikliga 8 (distsipliin). See säte võimaldab

puudutatud isikutel kasutada konventsiooniga tagatud õigusi. Lisaks on lõike 3 punktis b

täpsustatud, et neid sätteid kohaldatakse iga isiku suhtes, keda rahvusvaheline kohus ja vahekohus

või rahvusvahelise organisatsiooni loodud organ on tunnustanud pädevana tegutsema menetlustes,

kui ta nõustab või tegutseb sellistes menetlustes. Sellist laiendamist kohaldatakse üksnes nende

menetluste suhtes, mille puhul need isikud on spetsiaalselt määratud nõustama ja tegutsema. Need

isikud, kes ei ole litsentseeritud advokaadid, võivad olla näiteks teadlased või valitsusvälise

organisatsiooni esindajad ning nõustada ja/või tegutseda poole nimel või esindada teda

rahvusvahelise kohtu ja vahekohtu (näiteks Rahvusvahelise Kohtu, Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlustes) või rahvusvahelise organisatsiooni

loodud organi ees, kui nimetatud kohus või organ on neid tunnustanud ja nad vastavad nimetatud

kohtu või organi kehtestatud asjakohastele kriteeriumidele. Lõike 3 punktis b esitatud mõistet

rahvusvahelise organisatsiooni loodud organ tuleb tõlgendada nii, et see viitab valitsustevahelise

organisatsiooni loodud organitele, mille ees eespool nimetatud isikud võivad esindada poolt

rahvusvahelises lepingus sisalduvate õiguste rikkumisega seotud menetluses, näiteks kollektiivsete

kaebuste menetluses2 Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt vastu võetud Euroopa

sotsiaalharta alusel loodud Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee ees või individuaalsete kaebuste

menetluses3 ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise

pakti alusel loodud inimõiguste komitee ees. Lõike 3 punkti b reservatsioonid on võimalikud

konventsiooni artikli 21 kohaselt.

16. Lõikes 4 laiendatakse artikli 6 lõike 3 punktides b ja c ning artikli 9 lõikes 4 sätestatud

kaitset teatavatel tingimustel ja teatavate piirangutega, tingimusel et need on seadusega ette nähtud

ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ka neile, kes abistavad advokaate, kui nad aitavad otseselt

kaasa nende kutsetegevusele, kuid ainult siis, kui nad teevad seda töötajana või advokaatidega

sõlmitud lepingu alusel. Nende hulka kuuluvad: advokaatide abid (keda nimetatakse ka

õigusassistentideks), kes abistavad advokaate nende kohtuasjade käsitlemisel; advokaatide

sekretärid, kes teevad advokaatide ja nende büroo jaoks kontoritööd; registripidajad, kes tagavad

kohtuasjadega seotud dokumentide arhiveerimise ja säilitamise; spetsialiseerunud töötajad (näiteks

need, kellel on teatavate keeruliste kohtuasjade käsitlemiseks vajalikud eriteadmised);

raamatupidajad, kellel on juurdepääs klientide tundlikule teabele; ja IT-juhid, kes jälgivad kõiki

suhtlemise, tehnoloogia kasutamise, andmete säilitamise või juriidiliste IT-rakenduste kasutamise

aspekte ja saavad seeläbi teada kliente andmete sisu. Mõnel juhul võivad advokaadid kasutada

teiste isikute teenuseid kui nende advokaadibüroo töötajad, näiteks teatavate kohtuasjade

dokumentide käsitlemisel, kohtuasjade toimikute esitamisel või muude teenuste puhul, mida

advokaatide nimel osutavad välised töövõtjad, sealhulgas need, kes pakuvad klienditoimikute

kaugsäilitamist, mis võib toimuda isegi pilves ja mida käsitlevad asjaomase töövõtja

infotehnoloogiatöötajad. Advokaatide või nende kasutatava töövõtja töötajate töö takistamine ja

nendele surve avaldamine võib otseselt mõjutada advokaadi kliendi heaks tehtavat tööd. Lõikes 4

sätestatud kaitse laiendamine kehtib ainult nende töötajate tööga seotud aspektide suhtes, mis on

või on olnud otseselt seotud nende advokaatide kutsetegevusega, kelle juures nad töötavad või kes

on neid palganud. Seda ei tohiks mõista nii, et neile laieneb advokaadi kutsealane staatus, vaid

üksnes eespool nimetatud sätetega tagatud kaitse, kui advokaat on neile usaldanud konkreetsed

tegevused, mis aitavad otseselt kaasa advokaadi kutsealaste kohustuste täitmisele, ja seda rangelt

selles kontekstis. Lisaks kohaldatakse kaitse laiendamisele artikli 6 lõikes 4 sätestatud piirangud.

Kui asjaomased isikud rikuvad nende advokaatide usaldust, kes neile nimetatud konkreetseid

tegevusi usaldasid, selliselt, et neid ei loeta enam töötavaks või palgatuks, ei laiendata neile kaitset.

2 Lisaprotokoll, millega nähakse ette kollektiivsete kaebuste süsteem, mille ministrite komitee võttis vastu 1995. aastal. 3 Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokoll, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1966. aastal.

5 CM(2024)191-add2final

Lisaks ei kohaldata seda ka artiklis 7 sätestatud õiguste suhtes, kuivõrd artikli 9 lõige 4 nõuab

nende kaitset. Lõikes 5 laiendatakse artikli 9 lõikes 4 sätestatud kaitset samade piirangutega ka

neile, kes abistavad kutseühendusi nende kutsetegevuses.

Artikkel 3 – mõistete kasutamine

17. Konventsiooni kohaldamisel on advokaat määratletud kui füüsiline isik, kellel on riigisisese

õiguse alusel nõutav kvalifikatsioon ja volitus advokaadina tegutsemiseks (punkt a). Selle

määratluse eesmärk on võtta arvesse õigussüsteemide vahelisi erinevusi seoses advokaadi kutsealal

tegutsemiseks loa saamise eeskirjadega ja kasutatava nimetusega, mis ei pruugi olla advokaadi

nimetus. Mõnes riigis kasutatakse konventsiooni tähenduses advokaadi kutsealal tegutseva isiku

kirjeldamiseks muid mõisteid kui advokaat. Konventsiooniosalised peavad konventsiooni

allkirjastamisel või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel

esitama deklaratsiooni, mis sisaldab loetelu kutsenimetustest, mida riigisisese õiguse kohaselt

loetakse konventsiooni tähenduses advokaadi mõiste alla kuuluvaks, nagu on sätestatud artikli 20

lõikes 1. Konventsioonis sätestatud mõiste advokaat määratlus/tõlgendus hõlmab kohustuslikus

korras neid nimetusi. Kui advokaadid tegutsevad oma kutsealal täisühingu või üksuse

(advokaadibüroo) liikmena, rikub konventsiooni alusel antud advokaatide kaitset ka igasugune

tegevus advokaadibüroo ja/või advokaati toetavate töötajate vastu, kui see tegevus ei oleks

konventsiooni alusel lubatud juhul, kui see oleks suunatud otse advokaadi vastu.

18. Mõiste klient tähendab füüsilist või juriidilist isikut, keda advokaat nõustab, abistab või

esindab (punkt b). Mõiste potentsiaalne klient viitab isikutele, kes on advokaadiga ühendust

võtnud või püüdnud seda teha, samuti juhul, kui kontakti võtab nende nimel kolmas isik, näiteks

sugulane, nagu kohtuasjas Dvorski vs. Horvaatia4, kuid enne, kui on loodud võimalik lepinguline

suhe või kui advokaat on nad ametlikult kliendiks võtnud (punkt c). See mõiste ei hõlma siiski

olukordi, kus püütakse advokaatidele kliente hankida tasu või muu kasu eest. Kliendiks või

potentsiaalseks kliendiks olemine ei sõltu nõustamisest, abistamisest või esindamisest tulenevast

nõudest või kohustusest, kuna advokaadid võivad pakkuda neid tasuta.

19. Mõiste kutseühendus tähendab esindusorganit, millesse mõned või kõik advokaadid otseselt

või kaudselt kuuluvad või milles nad tegutsevad ja mis vastutab mingil määral nende kutseala

korraldamise või reguleerimise eest riigisisese õiguse alusel (punkt d). Selline reguleerimine võib,

kuid ei pea hõlmama kutsetegevuse loa andmise ja distsiplinaarmeetmete võtmisega seotud otsuste

tegemist. See võib hõlmata ka muid järelevalvetegevusi, näiteks rahapesu ja klientide rahaliste

vahendite kaitsmisega seotud nõuete täitmise tagamist. Arvestades olemasolevate raamistike

mitmekesisust, on konventsioonis mõiste piisavalt lai ja viidatud riigisisesele õigusele, et hõlmata

erinevaid süsteeme. Eelkõige võib kutseala korraldamise või reguleerimise eest võetavad vastutuse

ulatus olla väga erinev, eriti juhul, kui on olemas ka eraldi reguleeriv asutus. Lisaks sellele võib

mõnes konventsiooniosalises olla üks kutseühendus kõigi advokaatide kohta, kuid teistes võivad

olla eraldi ühendused kutseala erinevate valdkondade jaoks või ühendused, mis hõlmavad ainult

asjaomase konventsiooniosalise konkreetset linna või piirkonda. Lisaks sellele võib mõnes

konventsiooniosalises olla riiklikul tasandil tegutsev ühendus, millega linna või piirkonna tasandil

tegutsevad ühendused on mingil viisil seotud. Sellisel juhul on nii riiklik ühendus kui ka linna või

piirkonna tasandil tegutsevad ühendused kutseühendused konventsiooni tähenduses.

20. Mõiste advokaatide kutsetegevus on laiaulatuslik, kuid erinevates konventsiooniosalistes

toimuvad konkreetsed kutsetegevused võivad erineda nii nende kutsetegevuse korralduse kui ka

üksikisikute konkreetse rolli tõttu (punkt e). Kindlasti hõlmab see mõiste igasugust tegevust, mis

on seotud kliendi või potentsiaalse kliendi õigusnõustamise, abi või esindamise ettevalmistamise

või osutamisega seoses riigisisese, välisriigi või rahvusvahelise õiguse tõlgendamise või

kohaldamisega nii need kehtestanud konventsiooniosalistes kui ka mujal, ning seoses

rahvusvahelise kohtu ja vahekohtu või rahvusvahelise organisatsiooni loodud organi menetluste ja

4 Euroopa Inimõiguste Kohus, Dvorski vs. Horvaatia [GC], nr 25703/11, 20. oktoober 2015.

CM(2024)191-add2final 6

tööga. Mõiste võib hõlmata ka tegevusi, mida tehakse muu vaidluste lahendamise korra alusel, mis

võib olla kahe või enama konventsiooniosalise vaheliste ajutiste või püsivamate kokkulepete

objektiks. Lisaks sellele ei peaks õigusnõustamine ja -abi piirduma kehtiva õigusega, vaid võiks

võtta arvesse ka kavandatavaid reforme või muudatusi. See mõiste ei hõlma siiski tegevust, mis on

eraõiguslik või üksnes ärilist laadi – näiteks fondide ja vara haldamine või muud majandusliku

haldamise vormid – ja mis seega ei hõlma advokaadi osutatavat õigusnõustamist või -abi või

juriidilist esindamist.

21. Kutseühenduste kutsetegevus hõlmab kõiki konventsiooni artikli 4 lõikes 2 (alapunkt f)

nimetatud tegevusi.

22. Ametiasutused on riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud valitsus- ja haldusasutused,

seadusandlikud organid ja kohtuasutused, kuivõrd nad täidavad haldusfunktsioone riigisisese

õiguse kohaselt, ja füüsilised või juriidilised isikud, kuivõrd nad teostavad haldusvõimu (alapunkt

g). Ühine nimetaja peab seega olema haldusvõimu teostamine.

23. Mõisteid seadusega ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik tuleb mõista Euroopa

inimõiguste konventsiooni tähenduses, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu

ulatuslikus ja väljakujunenud kohtupraktikas5 (punkt h).

II peatükk – sisulised sätted

Artikkel 4 – kutseühendused

24. Artiklis 4 käsitletakse advokaatide kutseühenduste vastutust ja rolli kutseala põhimõtete ja

standardite kaitsmisel ning advokaadi kutseala üksikute esindajate kaitsmisel, eelkõige

olukordades, kus nad ei ole võimelised end ise kaitsma.

25. Kui konventsioonis kasutatakse väljendit konventsiooniosalised tagavad, tuleb seda mõista

nii, et see kohustab konventsiooniosalisi võtma kõiki vajalikke meetmeid, et tagada sellele

järgnevast kinnipidamist või hoiduda tegevusest, mis takistaks sellele järgnevast kinnipidamist.

26. Lõikes 1 rõhutatakse kutseühenduste sõltumatuse ja iseseisvuse tähtsust, mida on

tunnustatud ÜRO advokaatide rolli käsitlevates üldpõhimõtetes. Põhimõtte 23 kohaselt on

advokaatidel nagu teistelgi kodanikel kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus. See hõlmab

õigust moodustada iseseisvaid kutseühendusi ja nendega liituda ning põhimõte 24 sätestab, et need

„esindavad nende huve, edendavad jätkuharidust ja koolitust ning kaitsevad nende ametialast

ausameelsust“. Ministrite komitee soovitus nr (2000)21 Euroopa Nõukogu liikmesriikidele

advokaadi kutsealal tegutsemise vabaduse kohta rõhutab samuti nende nõuete tähtsust V

põhimõttes „Ühingud“, kus on sätestatud, et „advokatuurid või muud advokaatide kutseühendused

peaksid olema iseseisvad organid, mis on sõltumatud ametiasutustest ja avalikkusest“. Iseseisvate

organite sõltumatus on kutseala sõltumatuse võti. Sõltumatud iseseisvad advokaatide

kutseühendused pakuvad oma liikmetele paremat tuge ka siis, kui nende õigus kutsealal tegutseda

on ohus, näiteks vältides ennetavalt riske ja ohte, millega nad võivad oma kutsealal tegutsedes

kokku puutuda. Asjaolu, et kutseühendused aitavad kaasa kutseala sõltumatuse tugevdamisele, on

omakorda oluline garantii üksikisikute inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks. Paljudes riikides

on advokaatide kutseühendused loodud advokaatide algatusel ja tegutsevad sõltumatute organitena.

5 Mõiste seadusega ettenähtud kohta vt nt artikli 8 puhul Euroopa Inimõiguste Kohus: Euroopa Inimõiguste Kohus, Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik

[GC], nr 47621/13, 8. aprill 2021, §§ 266 ja 269, Paradiso ja Campanelli vs. Itaalia [GC], nr. 25358/12, 24. jaanuar 2017, § 169, S. ja Marper vs.

Ühendkuningriik [GC], nr 30562/04, 4. detsember 2008, §§ 95-96, ja Lebois vs. Bulgaaria, nr 67482/14, 19. oktoober 2017, § 66, ning artikli 10 puhul Euroopa Inimõiguste Kohus: Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik [GC], nr 47621/13, 8. aprill 2021, §§ 269, Satakkunan Markkinapörssi Oy ja

Satamedia Oy vs. Soome [GC], nr 931/13, 27. juuni 2017, §§ 142-145, Medžlis Islamske Zajednice Brčko jt vs. Bosnia-Hertsegoviina [GC] nr

17224/11, 27. juuni 2017, §§ 68 ja 70, Delfi AS vs. Eesti [GC], nr 64569/09, 16. juuni 2015, §§ 120-122 ja 127, Centro Europa 7 S.r.l. ja Di Stefano vs. Itaalia [GC], nr 38433/09, 7. juuni 2012, §§ 140-143. Mõiste demokraatlikus ühiskonnas vajalik kohta vt nt artikli 8 puhul Euroopa Inimõiguste

Kohus: Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik [GC], nr 47621/13, 8. aprill 2021, §§ 273-275 ja artikli 10 puhul Euroopa Inimõiguste Kohus: Morice vs.

Prantsusmaa [GC], nr 29369/10, 23. aprill 2015, §§ 124-139, 144 ja 148. Vt lisaks Euroopa Inimõiguste Kohtu teadmiste vahetamise platvormi (ECHR-KS).

7 CM(2024)191-add2final

Mõnes riigis on aga advokaatide kutseühendused ametlikult asutatud justiitsministeeriumi või

muude organite egiidi all. Igal juhul võivad kutseühenduste tegevusele olla kohustuslikuks

teatavad regulatiivsed nõuded ja organid. See ei ole vastuolus kutseühenduste sõltumatusega, mis

peaks olema tagatud, tingimusel et nende autonoomia oma tegevuse teostamisel, sealhulgas nende

roll seadusandlikus konsulteerimises, mis on vaba täitevvõimu või muude avalik-õiguslike organite

igasugusest mõjust, on praktikas tõhusalt ja vaieldamatult tagatud. Selline autonoomia peab

põhinema korraldusel, mis tagab, et kutseühenduste juhtimise eest vastutavate organite, st nende

täitevorganite valimine toimub kooskõlas asjaomase ühenduse kehtivate eeskirjadega ja ilma

igasuguse välise sekkumiseta.

27. Lõikes 2 on loetletud kutseühenduste rollid ja kohustused, mis põhinevad eespool

nimetatud soovituses nr R(2000)21 (II põhimõte „Õigusalane haridus, koolitus ja advokaadi

kutsealale sisenemine“, V põhimõte „Ühendused“, VI põhimõte „Distsiplinaarmenetlus“) ja ÜRO

advokaatide rolli käsitlevates üldpõhimõtetes (põhimõtted 3, 4, 9, 10, 11, 24 ja 25), nimelt

edendada ja esindada advokaatide ja nende kutseala huve, edendada ja kaitsta advokaatide

sõltumatust ja nende rolli ühiskonnas, töötada välja kutsestandardid (olenemata sellest, kas need

võtavad vastu advokaadid, reguleerivad asutused või seadusandja ning kas need on kutse-eetika

normide kujul või mitte) ja edendada nende järgimist, edendada kutsealale juurdepääsu ning

advokaatide jätkuharidust ja koolitust, teha koostööd teiste ühenduste ja organisatsioonidega ning

edendada advokaatide heaolu. Kutsestandardite väljatöötamine ja edendamine võib hõlmata

klientide huvide kaitseks mõeldud tegevusi, nagu näiteks hüvitusfondi säilitamine ja haldamine

ning kutsealase vastutuskindlustuse reguleerimine. Kutsealale juurdepääsu edendamine peaks

toimuma viisil, mis tagab võrdsed võimalused ja ennetab diskrimineerimist kaitstavate tunnuste

alusel Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 14 ja protokolli nr 12 artikli 1 kohaselt, nagu on

tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus. Kutseühenduste koostöö hõlmab mitte ainult koostööd

teistes riikides asutatud ühendustega, vaid ka paljude rahvusvaheliste organisatsioonidega,

sealhulgas nendega, kuhu kutseühendused võivad kuuluda. Juristide heaolu edendamine kuulub

kutseühenduste pädevusse, ilma et konventsiooniosalised nende tegevust takistaksid. See puudutab

pigem töö- ja pereelu parema tasakaalu edendamist ning seksuaalse ahistamise ja muu advokaatide

endi lugupidamatu käitumise vastu tegutsemist kui rahalise toetuse andmist. Kõigi nende rollide ja

kohustuste täitmine võib nõuda kutseühendustelt ettepanekute tegemist õiguslike ja

haldusreformide kohta.

28. Lõikes 3 viidatakse konventsiooniosaliste kohustusele kaasata kutseühendused ja

konsulteerida nendega õigusaktide ning menetlus- ja haldusnormide muutmisel, mis mõjutavad

otseselt advokaatide kutsetegevust, eelkõige õigusteenuste osutamist, järgitavaid menetlusi,

tasustamist ja kutsestandardeid. Konsultatsiooninõue kehtib valitsuse poolt ettevalmistatud või

vastuvõetud muudatusettepanekute suhtes, nii et näiteks seaduseelnõu muutmine seadusandja poolt

järgitava menetluse käigus ei ole iseenesest konsultatsiooniprotsessi objektiks. Sätet tuleb lugeda

koos artikli 7 lõikega 2, mis käsitleb kutseühenduste sõnavabadust.

29. Lõikes 4 viidatakse advokaatide õigusele moodustada muid ühendusi ja osaleda neis, et

edendada oma kutsealaseid huve ja tegevusi (nt ühendused konkreetsete õigusvaldkondade jaoks,

nagu kriminaalõigus, perekonnaõigus ja intellektuaalomandi õigused), sõltumata kutseühendusse

kuulumise nõudest. See õigus vastab ka ÜRO advokaatide rolli käsitlevates üldpõhimõtetes

(põhimõte 23) märgitud õigusele ja põhineb Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 11

sätestatud õigusel ühinemisvabadusele. Eesmärk ei ole anda alust moodustada organeid, millel on

lõike 2 kohased ülesanded ja kohustused, mida võivad täita ainult need kutseühendused, mis

kuuluvad artikli 3 punktis d esitatud määratluse alla.

Artikkel 5 – õigus tegutseda

30. Artikkel 5 käsitleb advokaadi kutsealale sisenemise, kutsealal tegutsemise jätkuva loa

saamise või kutsealale tagasivõtmise nõudeid.

CM(2024)191-add2final 8

31. Lõikes 1 nõutakse, et konventsiooniosalised tagaksid, et kõik protsesside etapid, mis

mõjutavad advokaatide võimalust alustada või jätkata oma kutsetegevust, põhineksid asjakohastel,

objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel. Kõik sellistel alustel tehtud otsused peavad olema

proportsionaalsed ja põhjendatud klientide kaitsmise ja nõuetekohase õigusemõistmisega. See säte

keelab ka igasuguse diskrimineerimise alustel, mis on nimetatud Euroopa inimõiguste

konventsiooni artiklis 14 ja selle protokollis nr 12, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on

tõlgendanud vastavalt tänapäevasele olukorrale, kooskõlas põhimõtetega, mis on kehtestatud ÜRO

advokaadi rolli käsitlevate üldpõhimõtetega (põhimõtted 10 ja 11) ja ministrite komitee

soovitusega nr R(2000)21 liikmesriikidele advokaadi kutsealal tegutsemise vabaduse kohta (II

põhimõte „Õigusalane haridus, koolitus ja advokaadi kutsealale sisenemine“). Kokku hõlmavad

need sätted paljusid diskrimineerimise eest kaitstavaid tunnuseid, nagu sugu, „rass“6, nahavärvus,

keel, usutunnistus, poliitilised või muud tõekspidamised, etniline/rahvuslik või sotsiaalne päritolu,

rahvusvähemusse kuulumine, varaline seis, sünnipära, sugu, seksuaalne sättumus, sooline

identiteet ja väljendus, sootunnused, vanus, tervislik seisund, puue või muu seisund või nende

tunnuste kombinatsioon. Viide keelele kui diskrimineerimise alusele ei ole mõeldud selleks, et

välistada riigisiseseid nõudeid seoses teatavate keelte kasutamisega kohtumenetluses või

juriidilistes dokumentides.

32. Lõige 2 käsitleb menetlust, mille käigus isik saab vajaliku kvalifikatsiooni ja loa advokaadi

kutsealal tegutsemiseks (st advokaadiks olemiseks, nagu see mõiste on määratletud artiklis 2), kas

esmakordselt või mis tahes hilisemal hetkel. Selles nõutakse, et kutsealale sisenemist või

vastuvõtmist või kutsealal tegutsemise jätkuvat lubamist ja kutsealale tagasivõtmist käsitlevad

otsused peavad tegema kutseühendused või muud sõltumatud organid pärast nõuetekohast

menetlust ning et need otsused peavad olema mingil viisil vaidlustatavad, näiteks kaebuse või

kohtuliku läbivaatamise kaudu, mille asjaomased isikud esitavad seadusel põhinevatele

sõltumatutele ja erapooletutele kohtutele. Konventsiooni tähenduses on kutsealale sisenemine või

vastuvõtmine, samuti kutsealal tegutsemise jätkuv lubamine ja kutsealale tagasivõtmine seotud

seadusega ettenähtud standarditele vastavuse määramisega, et olla võimeline tegutsema advokaadi

kutsealal. Kui otsuse advokaadi kutsealal tegutsemise loa andmise kohta teeb asutus, mille

sõltumatus ei ole tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 nõutud ulatuses, peab nõue

olema täidetud lõike 2 kohase hilisema vaidlustamise etapis, st täieliku kontrollipädevusega kohtus

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt seoses Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni

artikliga 6.

33. Mõnes liikmesriigis on kutseühendustele usaldatud vastutus kutsealale sisenemise või

vastuvõtmise ning muude advokaadina tegutsemise vabadusega seotud küsimuste eest, kuna neid

peetakse kõige paremini pädevaks hindama kutsealale sisenemise kvalifikatsiooni ja advokaatide

eetikastandardeid. Liikmesriikides on sõltuvalt riigi õigustraditsioonist ja valitsemisstruktuuridest

eri tüüpi organid, mis tegelevad nende ülesannetega. Teistes liikmesriikides on need ülesanded

usaldatud reguleerivatele asutustele. See ei ole vastuolus konventsiooniga tingimusel, et kutsealale

vastuvõtmist käsitlevad otsused ja muud advokaadina tegutsemise vabadust puudutavad küsimused

ei allu mingisugusele poliitilisele mõjule.

Artikkel 6 – advokaatide kutsealased õigused

34. Artikkel 6 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaadid saaksid kasutada

advokaadi kutsealal tegutsemiseks vajalikke põhiõigusi. Lõigetes 1, 2 ja 3 loetletud õiguste suhtes

võib – nagu on täpsustatud lõikes 4 – kohaldada teatavaid piiranguid, tingimusel et need on

seadusega ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Paragrahvis 5 sätestatud õigust ei

saa siiski piirata.

6 Kuna kõik inimesed kuuluvad ühte ja samasse liiki, lükatakse tagasi teooriad, mis põhinevad erinevate „rasside“ olemasolul. Mõistet „rass“

kasutatakse siiski selleks, et tagada, et need isikud, keda üldiselt ja ekslikult peetakse „teise rassi kuuluvaks“, ei jääks konventsiooniga tagatud kaitse alt välja.

9 CM(2024)191-add2final

35. Lõike 1 punkt a käsitleb advokaadi põhiülesannet, nimelt õigusnõustamist, abi andmist ja

esindamist. Konkreetne viide sellele, et selline nõustamine, abi andmine ja esindamine toimuvad

inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmise eesmärgil, on mõeldud nii selle töö õiguspärasuse

rõhutamiseks kui ka tähelepanu juhtimiseks asjaolule, et seda tööd tegevad advokaadid on olnud

füüsiliste rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja hirmutamise sihtmärgiks. Võimalust, et advokaadil

ei lubata konkreetses asjas õigusnõustamist, abi ja esindamist pakkuda, tuleks kaaluda ainult siis,

kui tal ei ole enam õigust tegutseda õigustatud põhjustel, kas üldiselt või konkreetses menetluses,

või kui see oleks vastuolus kutsestandarditega, näiteks huvide konflikti korral.

36. Lõike 1 punkt b käsitleb advokaatide vabadust valida oma kliente ja lõpetada olemasolev

suhe nendega. Nagu lõikes 4 selgub, võivad seda vabadust piirata õiguslikud kohustused ja

kutsealased nõuded, nagu näiteks need, i) mis on seotud õigusteenuste osutamisega neile, kes ei

suuda nende eest maksta; ii) mis tulenevad Iirimaal ja Ühendkuningriigis advokaatide ja

vandeadvokaatide suhtes kehtivast reeglist, mille kohaselt nad on kohustatud nõustama, abistama

või esindama isikuid nende pädevusse kuuluvates küsimustes, kui nad on selleks vabad, mille

eesmärk on tagada või maksimeerida esindamise valikuvõimalusi kohtumenetlustes; ja iii) mida

kohaldatakse, kui see on vajalik õigusemõistmiseks konkreetses kohtuasjas või kui see on vajalik

olemasolevate kohustuste täitmiseks klientide ees. Need kohustused ja nõuded ei tohiks siiski viia

selleni, et advokaadid peaksid tegutsema viisil, mis on vastuolus nende muude kustealaste

kohustustega, sealhulgas nende lepinguliste kohustustega klientide ees ja võimalike huvide

konfliktidega seotud kohustustega.

37. Lõike 1 punkt c käsitleb advokaatide võimalust kohtuda oma klientide ja potentsiaalsete

klientidega. Konkreetne viide võimalusele kohtuda vabaduse kaotanud isikutega peegeldab asjaolu,

et võib esineda olukordi, kus see on mõnikord takistatud või välistatud. Selline juurdepääs peaks

igal juhul olema mitte ainult kiire, nagu seda mõistetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas,

vaid ka tõhus selles mõttes, et advokaatidel oleks tegelikult võimalik pakkuda soovitud nõu, abi

või esindamist.

38. Juurdepääs advokaatidele on väga oluline olukorras, kus klientidelt on võetud vabadus. See

on oluline nende kaitse ettevalmistamisel, eriti vabaduse võtmise varajases etapis, kui tehakse

olulisi otsuseid juhtumi kohta. Kindlasti peaks selline juurdepääs tavaliselt toimuma enne klientide

ülekuulamist. Veelgi enam, seda saab edasi lükata üksnes mõjuvatel ja konkreetsetel põhjustel, mis

põhinevad juhtumi konkreetsetel asjaoludel, ja siis peaks selline edasilükkamine olema vaid

ajutine.7 Näiteks võib selle õiguse suhtes kohaldada lühikest viivitust, kui see on vajalik süütegude

uurimiseks. Lisaks võib selle teostamise viis olla selline, mis on kavandatud avaliku ohutuse

tagamiseks. Üldisemalt ei tohiks ametiasutused põhjendamatult sekkuda advokaadi ja kliendi

vahelistesse suhetesse. See hõlmab ka seda, et külastuste suhtes ei kehtestata põhjendamatuid

piiranguid; advokaadid peaksid olema teadlikud külastuste sagedust ja kestust reguleerivatest

eeskirjadest ja määrustest ning nende klientide tõhusaks esindamiseks peaksid olema piisavad

külastamisõigused.

39. Lisaks sellele tuleks lõike 1 punktis c esitatud mõistet tõhus juurdepääs tõlgendada nii, et

konventsiooniosalised peavad tagama, et advokaadid saavad oma riigis ja välismaal vabalt ja ilma

põhjendamatute piiranguteta oma klientidega kohtumiseks reisida. See põhimõte on kooskõlas

ÜRO advokaatide rolli käsitlevate aluspõhimõtete 16. põhimõtte punktiga b. Liikumisvabadusel on

keskne roll advokaadi juurdepääsu tagamisel oma klientidele. Advokaatide isikliku kohtumise

tagamine on teabevahetuse konfidentsiaalsuse säilitamiseks väga oluline, eriti tundlike juhtumite

puhul või juhul, kui turvalised sidekanalid ei ole kättesaadavad. Lõpuks, võimalus vabalt reisida on

osa laiemast põhimõttest, et advokaadid peaksid saama teostada oma kutsealast sõltumatust ilma

põhjendamatu sekkumiseta, ja reisipiirangud võivad olla selline sekkumine.

7 Euroopa Inimõiguste Kohus, Beuze vs. Belgia [GC], nr 71409/10, 9. november 2018, §-d 131–136.

CM(2024)191-add2final 10

40. Lisaks sellele tuleks advokaatidele võimaldada regulaarselt ja piisavalt aega, et kohtuda

oma klientidega, kellelt on võetud vabadus. Samuti tuleks kaitsta advokaatide ja klientide vahelist

suhtlust mitte ainult külastuse ajal, vaid ka enne ja pärast külastust.

41. Lõike 1 punkt d käsitleb seda, et kohtud ja muud asutused tunnustavad advokaatide

pädevust nõustada, aidata või esindada oma kliente asjaomastes menetlustes. Vajadus sellise

õiguse järele peegeldab juhtumeid, kus on püütud ebaõiglaselt vaidlustada, ignoreerida või muul

viisil takistada konkreetse üksikisiku või üksuse valitud advokaadi nõustamist või esindamist.

Konkreetsel juhul võib tunnustuse saamiseks olla teatud tingimustel vajalik esitada asjakohased

tõendid volituste kohta, mille kliendid on asjaomastele advokaatidele andnud.

42. Lõike 1 punkt e käsitleb advokaatide tõhusat juurdepääsu teatavatele materjalidele, s.t

asjakohastele haldus- ja/või kohtutoimikutele, mis puudutavad nende kliente, kui nad tegutsevad

nende nimel. Juurdepääs tuleks anda materjalidele, mis on asjakohased advokaatide pakutava

nõustamise, abistamise või klientide esindamise seisukohast ning mis on ametiasutuste ja kohtute

valduses või kontrolli all. Selline juurdepääs on ette nähtud ainult nendele materjalidele, mis on

seotud asjaomases konventsiooniosalises toimuva või selle vastu algatatud menetlusega. See

hõlmaks näiteks kriminaalmenetluses kõiki või asjakohaseid toimiku osi ja kõike, millel on

potentsiaalne tõenduslik väärtus mis tahes liiki menetlustes. Materjalid hõlmavad füüsilisi

esemeid, dokumente ja muid andmeid, sealhulgas tunnistajate ütlusi, eksperdiaruandeid ja

kohtuekspertiisi tulemusi. Juurdepääs ei hõlma mitte ainult võimalust materjaliga tutvuda, vaid ka

võimalust saada või teha sellest koopia. Juurdepääsuõigus sellele materjalile võib nõuda teatavate

riigisisesest õigusest tulenevate menetluste järgimist, kuid see peaks tavaliselt toimuma ilma

piirangute või põhjendamatu viivituseta, st piisavas ulatuses ja piisava ajaga, et see oleks

menetluse asjakohases etapis kasulik. Mõned viivitused või piirangud võivad siiski olla vajalikud

sellistel eesmärkidel nagu riigi julgeoleku või kriminaaluurimise informaatorite kaitsmine,

konkreetse uurimise ohustamise vältimine, vajadus hoida teatavad politsei uurimismeetodid salajas

või teise isiku põhiõiguste kaitsmine. Näiteks on ELi liikmesriikide jaoks jätkuvalt võimalik

kohaldada ELi direktiivi (direktiiv 2012/13/EL), milles käsitletakse õigust saada

kriminaalmenetluses teavet, artiklis 7 sätestatud piiranguid toimikutega tutvumiseks. Sellised

viivitused ja piirangud ei tohiks siiski olla pikemad ega ulatuslikumad, kui on rangelt vajalik

nimetatud eesmärkidel, ning need ei tohiks põhimõtteliselt takistada või välistada nõustamist ja

esindamist. Kui aga juurdepääs mõnedele materjalidele on piiratud, võib olla võimalik kaitsta

kliendi huve selliselt, nagu näiteks kohtuasjas Sher jt vs. Ühendkuningriik8, kus hagejatele, kes

vaidlustasid oma edasist kinnipidamist, oli esitatud põhjendused, miks nende juurdepääsu teatavale

teabele piirati, ja kuigi neid ja nende advokaate jäeti kohtuistungi teatavast osast välja, võis õigluse

tagamiseks taotleda juurdepääsuloaga erikaitsja määramist.

43. Lõike 1 punkt f käsitleb advokaatide võimalust pääseda kohtusse või muusse sarnasesse

asutusse, mille ette neil on õigus ilmuda, ja suhelda nendega. Seega hõlmab see advokaatide

võimalust viibida selle asutuse ruumides, kus toimub menetlus nende klientide nimel, ning suhelda

selle asutusega seoses kõnealuse menetlusega, kasutades selleks lubatud vahendeid. See võimalus

ei välista mõistlikku turvakontrolli juurdepääsuks asjaomastele ruumidele ega võimalust, et

asjaomane asutus saab kindlaks määrata sidevahendid. Siiski ei tohiks selles osas diskrimineerida

ühtegi advokaati, kes esindab asjaomases menetluses osalevaid pooli.

44. Lõike 1 punkt g käsitleb advokaatide võimalust esitada taotlusi nende menetluste käigus,

milles nad tegutsevad oma klientide nimel. Sellised taotlused on seotud kõigi

menetlustoimingutega, sealhulgas tõendite hankimise, esitamise ja vastuvõetavuse kohta. Eraldi

viidatakse kohtuniku, prokuröri või konkreetses kohtuasjas otsustava organi liikme tagandamise

taotlustele, et rõhutada, et see on midagi, mida advokaadid võivad täiesti seaduslikult esitada.

Võimalus esitada taotlusi sõltub suutlikkusest tagada, et need ei takistaks asjakohase menetluse

läbiviimist või ei oleks muul viisil kuritahtlikud. Taotluste esitamise piirangute kehtestamisel või

8 Euroopa Inimõiguste Kohus, Sher jt vs. Ühendkuningriik, nr 5201/11, 20. oktoober 2015, § 151–157

11 CM(2024)191-add2final

sanktsioonide või karistuste määramisel nende esitamise eest peab siiski olema nõuetekohane

õiguslik alus, see peab olema rangelt vajalik asjaomase menetluse kiireks läbiviimiseks ja

põhjendatud.

45. Lõike 1 punkt h käsitleb advokaatide võimet osaleda tõhusalt kõikides menetlustes, milles

nad esindavad oma kliente. Eelkõige ei tohiks neid takistada tunnistajate ülekuulamisel või

ristküsitlemisel ning neid ei tohiks menetluse teatavatest etappidest välja jätta. See õigus ei välista

siiski piiranguid tunnistajate ülekuulamise või ristküsitlemise viisidele, et tagada nende eraelu

puutumatuse õiguse austamine või tagada, et kuritegude ennetamist ja uurimist ning riigi

julgeoleku kaitset ei takistataks. Lisaks ei välista see võimalus piirangute kehtestamist advokaatide

arvule, kes võivad osaleda suulises menetluses.

46. Lõike 1 punkt i käsitleb advokaatide võimalust teavitada avalikkust oma teenustest. Selline

teave võib olla oluline õiguskaitse kättesaadavuse tagamisel või hõlbustamisel. Teavitamise vorm

võib erineda olenevalt sellest, kuidas kutseala on konkreetses konventsiooniosalises korraldatud.

Sellele võivad kehtida ka nõuded nõuetekohase õigusemõistmise tagamiseks, avalikkuse

kaitsmiseks eksitava reklaami eest ja kutseala väärikuse säilitamiseks. Sellest hoolimata on

Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistanud, et advokaatide vabadus jagada teavet oma teenuste kohta

kuulub Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse kaitse alla9 ja seda

vabadust kinnitab käesolev lõige.

47. Lõige 2 käsitleb vajadust kaitsta advokaate tsiviil- ja kriminaalvastutuse eest nende suuliste

ja kirjalike avalduste eest, mida nad teevad oma klientide nimel kõikide menetluste käigus. Selline

kaitse on hädavajalik, et advokaadid saaksid oma kliente tõhusalt esindada, sest õigluse põhimõte

toetab vaba ja jõulist argumentide ja seisukohtade vahetamist. Nõue, et sellised avaldused tuleb

teha heauskselt ja hoolikalt, mis tähendab, et väljendatud arvamustele peab olema piisav faktiline

alus, on mõeldud selleks, et tagada õigusemõistmise ja nende isikute, keda avaldused puudutavad,

õigustatud huvide austamine. Selline kaitse on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohaga,

et kaitsja sõnavabaduse piiramine – isegi leebe kriminaalkaristuse näol – on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik üksnes erandjuhtudel; vt nt Nikula vs. Soome, nr 31611/96, 21. märts 2002 ja

Steur vs. Madalmaad, nr 39657/98, 28. oktoober 2003 seoses advokaatide poolt kohtuistungil

tehtud avaldustega. Selline kaitse vastutuse eest, mis kehtib üksnes menetluse käigus tehtud

õiguslike avalduste suhtes, ei ole siiski mõeldud kohaldamiseks teadliku valetamise, ilmselgelt

ebatõeste faktide levitamise, väärkohtleva või ähvardava käitumise (sealhulgas näiteks solvangute

ja ähvarduste) või kohaldatavate ametialaste kohustuste rikkumise suhtes. Lisaks ei hõlma mõiste

avaldused mingeid advokaatide poolt sooritatud toiminguid. Samuti ei ole see säte, mille suhtes

kehtivad igal juhul artikli 6 lõikes 4 sätestatud piirangud, mõeldud laienema sanktsioonide

määramisele menetluse sobimatu, põhjendamatu või ebamõistliku läbiviimise või kohtumääruste

või menetlusnormide eiramise eest. Sellegipoolest ei ole ette nähtud, et advokaadid peaksid

kandma tsiviil- ja kriminaalvastutust üksnes selle eest, et nad on esitanud oma klientide versiooni

ja vaatenurga asjaomase menetluse objektiks olevate sündmuste kohta. Käesolevas sättes

kasutatakse mõistet kriminaal- Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Euroopa inimõiguste

konventsiooni artikli 6 lõike 1 kohaldamisel antud tähenduses.

48. Lõike 3 punkt a käsitleb asjaolusid, mille korral advokaadid saavad oma klientidega või

potentsiaalsete klientidega isiklikult kohtuda. Viide sellele, et sellised kohtumised on „privaatsed“,

on seotud vajadusega tagada, et keegi teine ei kuule ega saa muul viisil aru, mida advokaadid või

kliendid või potentsiaalsed kliendid räägivad. See võib olla eriti oluline, kui kliendid või

potentsiaalsed kliendid on vabaduse kaotanud, kuid seda kohaldatakse kõigi isiklike kohtumiste

suhtes, kus iganes need ka ei toimuks, sealhulgas kohtumenetluse ajal toimuvate kohtumiste

suhtes. See õigus ei välista advokaatide ja vabaduse kaotanud isikute vaheliste kohtumiste

järelevalvet, kuid neid kohtumisi jälgivad isikud peaksid saama neid ainult näha, mitte aga kuulata,

mida räägitakse. See tähendab, et tuleb tagada vastavad ruumid, et advokaadid saaksid oma

9 Euroopa Inimõiguste Kohus, Casado Coca vs. Hispaania, nr 15450/89, 24. veebruar 1994.

CM(2024)191-add2final 12

klientidega rääkida ilma, et neid pealt kuulataks või salvestataks. See õigus ei välista advokaadi ja

kuriteos kahtlustatava kohtumise pealtkuulamist, kui on põhjendatud alus kahtlustada, et advokaat

osaleb kuriteos või on aidanud selle toimepanemisele või varjamisele kaasa. Lisaks sellele võivad

advokaadid ja nende kliendid otsustada, et nad ei kohtu privaatselt, näiteks kui nende kohtumine

toimub avalikult ja ei püüta takistada teisi kuulmast, mida räägitakse.

49. Lõike 3 punkt b käsitleb advokaatide konfidentsiaalset suhtlust oma klientide ja

potentsiaalsete klientidega, st kui nad ei kohtu nendega isiklikult. Õigus konfidentsiaalsusele on

advokaadi ja kliendi vahelistes suhetes esmatähtis. Kõik selle õiguse piirangud peaksid seetõttu

olema erandlikud. Õigus konfidentsiaalsusele kehtib kõigi suhtlusvahendite või -vormide suhtes,

mida võib kasutada –, sealhulgas veebikohtumiste puhul – ja olenemata sellest, kas need on

algatatud advokaatide või nende klientide ja potentsiaalsete klientide poolt. See välistab selliste

teadete avamise ja lugemise, kuulamise või muul viisil pealtkuulamise ja -vaatamise.

Veebiistungite puhul peaks advokaatidel olema võimalik oma klientidega kogu aeg

konfidentsiaalselt suhelda, olenemata sellest, kas nad on nendega samas ruumis või osalevad

istungil eemalt. Siiski võib sellist liiki suhtlust pealt kuulata artikli 6 lõike 4 kohaselt, näiteks kui

on põhjendatud alus kahtlustada, et asjaomased advokaadid on osalenud kuritegudes, mille

toimepanemises kahtlustatakse kliente või potentsiaalseid kliente, või on aidanud kaasa nende

toimepanemisele või varjamisele. Siiski peavad olema piisavad ja asjakohased garantiid omavoli

vastu, sealhulgas tõhus kohtulik kontroll teabevahetusse sekkumise üle.

50. Lõike 3 punkt c käsitleb klientidelt või potentsiaalsetelt klientidelt saadud teabe või

materjalide, pärast seda nendega toimuva teabevahetuse ja sellise teabevahetusega või nende nimel

kohtumenetluses osalemisega seoses koostatud materjalide konfidentsiaalsuse säilitamist. Seega

sätestab see, et advokaatidelt ei saa üldjuhul nõuda, et nad avaldaksid, loovutaksid läbiotsimise

käigus või annaksid tõendeid teabevahetuse, sellega seotud teabe või materjalide, sealhulgas

kohtumiste või suhtluse käigus saadud teabe või materjalide kohta, mille suhtes kohaldatakse lõike

3 punkte a ja b. Sellise konfidentsiaalsuse säilitamisele aitab oluliselt kaasa artikli 9 lõike 1 punktis

c sätestatud nõuete järgimine, mis käsitlevad läbiotsimisi ja arestimisi. Lisaks ei saa advokaatidelt

nõuda, et nad avalikustaksid, kes on nende kliendid või potentsiaalsed kliendid. Selle sätte eesmärk

ei ole siiski välistada advokaatide kohustust anda ametiasutustele üle kõik, mille kasutamine võis

kaasa aidata kuriteo toimepanemisele. Piirangud sellele garantiile peaksid olema erandlikud,

arvestades advokaadi ja kliendi vahelise suhte konfidentsiaalsuse äärmist olulisust. Selle õiguse

aspektid võivad olla hõlmatud kutsesaladuse ning advokaadi ja kliendi vahelise konfidentsiaalsuse

mõistetega, nagu on sätestatud mõnede konventsiooniosaliste õiguses, kuid see ei ole mõeldud

ainult neile. Siiski võib sellist õigust piirata artikli 6 lõike 4 kohaselt, eelkõige kui on põhjendatud

alus kahtlustada, et asjaomased advokaadid on osalenud kuritegudes, mille toimepanemises

kahtlustatakse kliente või potentsiaalseid kliente, või on aidanud kaasa nende toimepanemisele või

varjamisele10. Samuti võivad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmed tekitada

advokaatidele kohustuse teatada kahtlustest ja esitada klienti puudutavat teavet asjaomastele

asutustele11. Sellised kohustused ei tohiks siiski olla vastuolus advokaadiülesande täitmisega

kaitsta või esindada kõnealust klienti kohtumenetluses või seoses kohtumenetlusega, sealhulgas

anda nõu selliste menetluste algatamise või vältimise kohta. Lisaks peavad alati olema piisavad ja

asjakohased garantiid omavoli vastu, sealhulgas artikli 9 lõike 1 punktis d sätestatud õigus ja tõhus

kohtulik kontroll sekkumise üle. Käesoleva lõike eesmärk ei ole piirata klientide või

potentsiaalsete klientide võimalust nõustuda asjaomaste advokaatide poolt tõendite avaldamise või

andmisega.

10 Vt nt Euroopa Inimõigust Kohus, Versini-Campinchi ja Tania Crasniansk vs. Prantsusmaa, nr 49176/11, 16. juuni 2016. 11 Vt nt Euroopa Inimõiguste Kohus, Michaud vs. Prantsusmaa, nr 12323/11, 6. detsember 2012.

13 CM(2024)191-add2final

51. Lõige 4 käsitleb alust, mille põhjal võib kehtestada piiranguid lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud

õiguste kasutamisele, nimelt et need peavad alati olema seadusega ettenähtud ja demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud, nagu neid mõisteid on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas tõlgendatud.

Eelkõige nõuab see, et seaduse sisu oleks kättesaadav ja et sellest tulenevad tagajärjed oleksid

etteaimatavad. Lisaks sellele näeb Euroopa Inimõiguste Kohus lisaks vähestele absoluutsetele

õigustele vajadust saavutada õiglane tasakaal tagatud õiguste ja vabaduste ning teiste

konkureerivate õiguste ja huvide vahel. Selleks et määrata kindlaks, kas selline tasakaal on olemas

õiguse või vabaduse piirangu korral, võtab kohus arvesse seda, kas taotletakse õiguspäraseid

eesmärke, kas piirangutele on asjakohased ja piisavad põhjused ning kas võetud abinõud on

proportsionaalsed. Viimase kahe tingimuse täitmise hindamisel on oluline kaalutlusruum. Neid

kahte tingimust võib kohus ühiselt nimetada ka tungivaks sotsiaalseks vajaduseks. Kui mõlemad

tingimused on täidetud, võib järeldada, et piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Arvestades aga advokaadi ja kliendi vahelise suhte konfidentsiaalsuse säilitamise tähtsust, peaks

sellele piirangute seadmiseks olema nõutav selgete tõendite olemasolu asjaolude kohta, mis

väidetavalt õigustavad neid, ning need peaksid jääma erandlikuks.

52. Lõige 5 käsitleb seda, et advokaadid ei kannataks kahjulike tagajärgede all ainuüksi

seetõttu, et neid seostatakse oma klientide või klientide seisukohtadega. Seda tuleks lugeda koos

artikli 9 lõikega 4, sest sellest sättest tuleneva kohustuse järgimine on eriti oluline, et tagada, et

advokaatide seostamine nende klientide või klientide seisukohtadega ei tooks kaasa kahjulikke

tagajärgi. Vajadus tagada, et selliseid kahjulikke tagajärgi ei esineks, on väga oluline, sest

seostamine nende klientide või klientide seisukohtadega on põhjustanud seda, et advokaate on

füüsiliselt rünnatud, ähvardatud, ahistatud ja hirmutatud ning nende kutsetegevust tõsiselt

takistatud ja sellesse sekkutud. Käesolevas lõikes käsitletav seostamine võib tuleneda muu hulgas

poliitikute avaldustest, artiklitest ja muudest meedias avaldatud materjalidest. Kahjulikud

tagajärjed, millele see lõige on suunatud, võivad olla mitmes erinevas tõsise raskusastmega vormis,

eelkõige on nendeks ähvardused, füüsilised rünnakud või hirmutamine eraisikute poolt algatatud

kohtumenetluste kaudu ning distsiplinaar-, kriminaal- või haldusmenetluste12, sealhulgas

kutseühenduste algatatud menetluste kaudu (vt punkt 76). Käesoleva lõike eesmärk ei ole piirata

Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 10 sätestatud õigust sõnavabadusele. Mõnes riigis võib

sõnavabaduse kaitse olla sätestatud ka riiklikus põhiseaduses, mis annab sellele kõrgetasemelise

kaitse riigisiseses õiguskorras. Seetõttu tuleks seda sätet kohaldada, võttes arvesse tasakaalu, mis

tuleb saavutada sõnavabadusega.

Artikkel 7 – sõnavabadus

53. Artikkel 7 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaadid ja nende kutseühendused

saaksid end väljendada mitte üksnes advokaadi kutsealal tegutsemisega seotud küsimustes, vaid ka

küsimustes, mis puudutavad õigust ja selle kohaldamist üldiselt, sealhulgas inimõiguste kaitse ja

edendamise ning reformivajadusega seotud aspekte. Sellisena tugevdab see sõnavabaduse ja

rahumeelse kogunemise õiguse tagamist sellistes sätetes nagu Euroopa inimõiguste konventsiooni

artiklid 10 ja 11.

54. Lõige 1 käsitleb advokaatide võimalust teavitada avalikkust oma klientide kohtuasjadega

seotud asjadest ning võimalust teha selle teabe põhjal kriitilisi märkusi. See võimalus on oluline,

sest selliste juhtumite arutamine ei ole oluline mitte üksnes üksikklientide õiguste kaitsmiseks, vaid

ka seetõttu, et nende olukord ja kohtlemine võivad tõstatada laiemaid muret tekitavaid küsimusi,

näiteks konkreetsete õigusnormide kohaldamisala, mõju või kohaldamise viisi asjakohasus või

soovitavus, puudused või kuritarvitused õigussüsteemi toimimises ning probleemid inimõiguste ja

põhivabadustega seotud põhiseaduslike ja rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.

12 See võib hõlmata strateegilisi kohtuasju vastavalt ministrite komitee soovitusele CM/Rec(2024)2 liikmesriikidele üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPP) kasutamise vastu võitlemise kohta.

CM(2024)191-add2final 14

55. Samas tunnistatakse, et kutsealased kohustused, õigusemõistmise nõuded ja õigus eraelu

puutumatusele (nii menetluses osalevate klientide kui ka teiste isikute puhul) võivad õigustada

teatavaid piiranguid kohtuasjaga seotud teabe andmisele. Seega võib see olla nii, kui teatava teabe

avalikustamine konkreetsel ajal võib kahjustada menetluse läbiviimist või ohustada

kriminaaluurimist. Samamoodi võib avalikustamine olla sobimatu, kui see ei ole kooskõlas

konkreetse teabe saamise aluseks olevate asjaoludega, näiteks kui üks pool teeb ettepaneku

menetluse lõpetamiseks või kokkuleppe sõlmimiseks. Lisaks võib teatavate üksikasjade

avalikustamist konkreetses menetluses osalevate isikute ja teiste poolte kohta pidada nende eraellu

põhjendamatuks sekkumiseks isegi kaua pärast menetluste lõppu. Lisaks võib viisi, kuidas

advokaadid avaldavad juhtumi kohta teavet, mõnel juhul pidada vastuolus olevaks õigussüsteemis

töötavalt professionaalilt oodatavate standarditega. Siiski peavad sellised piirangud olema alati

seadusega ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

56. Lõige 2 käsitleb advokaatide ja nende kutseühenduste võimalust käsitleda õiguse ja

praktikaga seotud üldist huvi pakkuvaid küsimusi, mis ei pruugi põhineda üksikjuhtumite

asjaoludel või mida võib näha juhtumites, millega nad ise ei ole seotud. Kindlasti tähendab nende

professionaalne roll head võimalust juhtida tähelepanu probleemidele, mis tulenevad

konkreetsetest õigusnormidest või kohtuotsustest, samuti õigussüsteemi toimimise erinevatest

aspektidest, mis puudutavad või mõjutavad advokaadi kutseala, ning pakkuda välja võimalikke

lahendusi. Võimalus teha reformiettepanekuid, mis põhinevad muu hulgas kohtuotsustel, ei tohiks

mõista kui neis kohtuotsustes määratletud poolte õiguste vaidlustamist, vaid pigem nii, et neid

kasutatakse arutelude pidamiseks võimalike reformivajaduste üle konkreetsetes haldus- ja

õigusloomevaldkondades, mida need otsused käsitlevad. Tuleb märkida, et läbipaistvuskohustused,

mis on kehtestatud „lobistidena“ tegutsevatele advokaatidele, nagu see mõiste on määratletud

ministrite komitee soovituses CM/Rec(2017)2 lobitöö ja mõjutamise läbipaistvuse ja ausameelsuse

kohta avaliku sektori otsuste tegemise kontekstis, on kooskõlas selle sättega.

57. Artikli 4 lõikes 3 sätestatud advokaatide kutseühenduste õigus konsulteerida

õigusloomeprotsessis ei põhine mitte üksnes põhimõttel, vaid ka praktilistel kaalutlustel.

Praktiseerivatest advokaatidest koosnevatel kutseühendustel on põhjalikud teadmised ja arusaam

õigussüsteemist, kuivõrd see puudutab kutseala ja uute õigusaktide võimalikku mõju. Õigusaktid

võivad olla otseselt seotud advokaatide kutsetegevusega, kuid võivad mõjutada ka nende

kutsetegevust, näiteks rahapesuga seotud kohustusi kehtestavad õigusaktid. Sellised õigusaktid

nõuavad tavaliselt, et advokaadid teataksid kahtlasest finantstegevusest, rakendaksid kliendi suhtes

hoolsusmeetmed ja säilitaksid rahapesuvastastes seadustes sisalduvate finantstehingute andmed.

58. Lisaks mängivad kutseühendused võtmerolli õiguselukutse standardite ja eetika järgimisel.

Nende kaasamine kutsestandardite ja muude reguleerivate raamistike koostamisse ja

läbivaatamisse aitab säilitada kõrgeid kutsestandardeid ja avalikkuse usaldust õigussüsteemi vastu.

Õiguskeskkond, milles advokaadid praktiseerivad, areneb pidevalt ja kutseühendused saavad

pakkuda ennetavat lähenemisviisi, et tagada kutseala tõhus kohanemine muudatustega, ning nad

teevad seda sageli oma liikmete ja avalikkuse teavitamise kaudu nendest muutustest ja tagavad

sujuva ülemineku uute õigusaktide kehtestamisel.

59. Kutseühenduste ja nende advokaatide rolliga kaasneb ka kohustus tagada inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse ning edendada õigusriigi põhimõtteid, millest selline kaitse sõltub.

Advokaatide ja nende kutseühenduste vastutust täidetakse osaliselt avalikkuse teadlikkuse tõstmise

kaudu neile teadaolevatest õiguse ja praktikaga seotud probleemidest ning seejärel julgustades

neile lahendusi vastu võtma. Seetõttu oleks sobimatu vaadelda probleemide tuvastamist ja

lahenduste leidmist seadusandja või rakendusorganite rolli mingil viisil usurpeerimisena. Lisaks ei

ole alust piirata seda tegevust advokaatide või nende kutseühenduste poolt.

15 CM(2024)191-add2final

Artikkel 8 – distsipliin

60. Artikkel 8 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et järgitakse teatavaid nõudeid seoses

advokaatide vastu algatatud distsiplinaarmenetluste alustega, sellise menetluse kindlaksmääramisel

järgitava korra ja sanktsioonidega, mida saab määrata ebasoodsa järelduse korral. Nende nõuete

järgimine on oluline, et vältida distsiplinaarmenetluse kuritarvitamist advokaatide ähvardamiseks,

ahistamiseks või hirmutamiseks või muul viisil nende kutsetegevuse takistamiseks või häirimiseks,

nagu mõnikord on juhtunud. Säte ei ole mõeldud kohaldamiseks advokaatide vastu esitatud

kaebuste käsitlemise korra suhtes, välja arvatud kui need on automaatselt seotud

distsiplinaarmenetlustega.

61. Lõige 1 käsitleb teatavate piirangute seadmist alustele, millel võib põhineda

distsiplinaarmenetlus advokaatide vastu, nimelt sellele, et need on seadusega ettenähtud ja

kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni õiguste ja vabadustega. Kui järgitakse nõuet

„seadusega ettenähtud“, ei ole asjaomaste standardite täpne allikas oluline, nii et need võivad olla

toodud näiteks õigusaktides või määrustes, aga ka kutseühenduste vastu võetud kutsealastes

käitumisnormides. Lisaks ei puuduta lõige 1 ühegi aluse sisu, mida võidakse kohaldada

advokaatide suhtes, kellel on õigus tegutseda konkreetses jurisdiktsioonis, välja arvatud kuivõrd

need võivad olla vastuolus Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevate konkreetsete õiguste ja

vabadustega, välistades seega näiteks selliste aluste vastuvõtmise, mis võivad viia

distsiplinaarkaristuse määramiseni sõnavabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse kasutamise

eest, kui see on teatavatel juhtudel kaitstud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 10 ja 11,

nagu leiti näiteks kohtuasjas Ezelin vs. Prantsusmaa13 ja Rogalski vs. Poola14. Siiski tunnistatakse,

et lisaks puudustele kutsetegevuses võib advokaatide teatavat käitumist nende eraelus pidada

kutseala mainet kahjustavaks ja seega ka andvaks alust nende suhtes distsiplinaarmeetmete

võtmiseks. Sellised distsiplinaarmenetlused ei tohiks siiski põhineda üldistel ja ebaselgetel

tingimustel, mis võimaldavad laia tõlgendamist, näiteks kohtuasjas Gulijev vs. Aserbaidžaan15, kui

need esitati prokuröri vastu seoses isikliku suhtega.

62. Lõike 2 punkt a käsitleb organit, mis vastutab advokaadi vastu algatatud

distsiplinaarmenetluste ärakuulamise ja kindlaksmääramise eest. Selleks nähakse ette võimalus, et

konventsiooniosaline valib kolme eri liiki organi vahel: asjaomase kutseühenduse moodustatud

distsiplinaarkomisjon, sõltumatu ja erapooletu asutus või seadusega moodustatud sõltumatu ja

erapooletu kohus. Kuigi organi valik on konventsiooniosalise otsustada, peab valitu vastama

sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele, nagu neid mõisteid on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktikas. Kui distsiplinaarmenetlus algatatakse asutuses, mille sõltumatus ei ole tagatud

Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 nõutud ulatuses, peab nõue olema täidetud lõike 2

punkti d kohase hilisema vaidlustamise etapis, st täieliku kontrollipädevusega kohtus Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt seoses Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni artikliga 6.

Sätte eesmärk ei ole välistada riigisiseseid eeskirju distsiplinaarorgani koosseisu kohta. Mõnes

riigis nimetatakse advokaatide distsiplinaarorganitesse kohtunikke või avalikkuse esindajaid.

63. Lõike 2 punkt b käsitleb aega, mis kulub advokaatide suhtes algatatud

distsiplinaarmenetluse kindlaksmääramiseks. Kui menetlus venib põhjendamatult pikaks, jäävad

asjaomased advokaadid ebakindlasse olukorda, mis võib takistada või häirida nende võimet oma

kutsetegevust teostada. See ei tähenda, et menetlusega peaks kiirustama, kuna see võib kaasa tuua

eksimused õigusemõistmisel. Sellegipoolest tuleks menetlused läbi viia ilma asjatute viivitusteta,

mis seavad ohtu nende tõhususe ja usaldusväärsuse. Konkreetse menetluse kestuse mõistlikkuse

hindamisel tuleks lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas Euroopa inimõiguste

konventsiooni artikli 6 lõike 1 kohaldamisel kasutatud lähenemisviisist.

13 Euroopa Inimõiguste Kohus, Ezelin vs. Prantsusmaa, nr 11800/85, 26. aprill 1991. 14 Euroopa Inimõiguste Kohus, Rogalski vs. Poola, nr 5420/16, 23. märts 2023. 15 Euroopa Inimõiguste Kohus, Guliyev vs. Aserbaidžaan, nr 54588/13, 6. juuli 2023.

CM(2024)191-add2final 16

64. Lõike 2 punkt c käsitleb advokaatide suhtes algatatud distsiplinaarmenetluste läbiviimise

viisi. Eelkõige nõutakse selle tegemist viisil, mis on kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni

artikli 6 lõike 1 nõuetega, ning lisaks täpsustatakse, et mõjutatud advokaatidel peaks olema õigus

saada nõustamist, abi või esindamist enda valitud advokaadilt. Viimase rolli kindlaksmääramine

põhineb kahtlemata konkreetse distsiplinaarmenetluse laadil ja keerukusel. Menetlus ei eelda

tingimata suulist ärakuulamist. Seda on aga kindlasti vaja, kui on vaidlustatud fakte ning

usaldusväärsuse või iseloomu küsimusi, samuti kui võimalik kehtestatav sanktsioon mõjutaks

asjaomaste advokaatide kutsealast mainet.

65. Lõike 2 punkt d käsitleb advokaatide võimalust vaidlustada kohtus distsiplinaarmenetluse

kindlaksmääramine, mille on teinud lõike 2 punkti a kohaselt valitud organ. See on oluline isegi

siis, kui määratakse kerge karistus, näiteks hoiatus, kuna see võib mõjutada hilisema menetluse

tulemust. Sellistel juhtudel oleks siiski asjakohane kasutada lihtsustatud menetlust. Seevastu juhul,

kui on määratud trahv või piirangud, mis mõjutavad õigust praktiseerida, peaks otsuse

vaidlustamine toimuma apellatsioonikohtus, kuid muudel juhtudel peaks olema võimalik kas otsus

edasi kaevata või see kohtuliku läbivaatamise teel vaidlustada. Advokaatide distsiplinaarmenetluse

tulemuse vaidlustamise võimaluse täpsustamine ei pea takistama teistele menetlusosalistele

samasuguse võimaluse andmist.

66. Lõige 3 käsitleb teatavate piirangute kehtestamist sanktsioonidele, mida võib määrata, kui

üks või mitu distsiplinaarmenetluse alust on põhjendatud viisil, mis on kooskõlas lõikes 2

nimetatud nõuetega. Üldiselt ei ole see seotud määratava sanktsiooni liigiga. Pigem on vaja, et

määratud sanktsiooni laad oleks kooskõlas seaduslikkuse, mittediskrimineerimise ja

proportsionaalsuse põhimõtetega. Seega peaks määratud sanktsioon olema üksnes see, mida

kohaldatakse asjaomase distsiplinaarrikkumise suhtes selle toimumise ajal. Lisaks ei tohiks

määratud sanktsiooni valikut või taset mõjutada kõrvalised kaalutlused, mis on seotud asjaomase

advokaadi omaduste, arvamuse või staatusega. Lisaks ei tohiks konkreetsel juhul määratud

sanktsiooni valik või tase olla kunagi rangem, kui on asjaomase rikkumise puhul õigustatud.

Eelkõige tuleks praktiseerimisõiguse piiranguid kehtestada üksnes kutsestandardite korduvate,

pidevate või tõsiste rikkumiste korral ning praktiseerimisõiguse keelamine tuleks kehtestada

üksnes kutsestandardite kõige tõsisemate rikkumiste korral.

Artikkel 9 – kaitsemeetmed

67. Artikkel 9 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et võetakse teatavad meetmed ja et nad

hoiduvad teatavatest tegevustest, et tagada advokaatide kaitse mitmes eriolukorras, kus nad on eriti

haavatavad kuritarvituste suhtes, samuti tagama, et neid ja nende kutseühendusi kaitstakse

rünnakute, ähvarduste, ahistamise või hirmutamise või muul viisil nende kutsetegevuse takistamise

või sellesse sekkumise eest. Lõigete 1 ja 2 alusel nõutavaid meetmeid võib piirata üksnes, kuivõrd

see on seadusega ette nähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik kuritegude ennetamiseks,

uurimiseks või nende eest vastutusele võtmiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks.

68. Lõike 1 punkt a käsitleb advokaatide võimalust kasutada enda valitud advokaati mis tahes

põhjusel vabaduse võtmise korral. See tugevdab sellise juurdepääsu õigust ja kohustust teavitada

sellest vabaduse kaotanud isikut, mida Euroopa Inimõiguste Kohus on tunnustanud Euroopa

inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti c alusel. Selline juurdepääs peaks

tavaliselt toimuma enne advokaatide ülekuulamist, kuivõrd vabaduse võtmine on seotud võimaliku

kriminaalmenetlusega. Lisaks sellele, nagu ka konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis c sätestatud

juurdepääsuõiguse puhul, saab kaitsja kasutamise võimalust edasi lükata üksnes kaalukatel ja

konkreetsetel põhjustel, mis põhinevad juhtumi konkreetsetel asjaoludel, ning siis peaks selline

viivitus olema vaid ajutine.

69. Lõike 1 punkt b käsitleb advokaatide võimalust nõuda, et kutseühendust teavitatakse alati,

kui neilt on mis tahes põhjusel võetud vabadus, sealhulgas selle sammu õiguslikust alusest ning

17 CM(2024)191-add2final

kohast, kus neid hoitakse. Nõue, et kutseühendust tuleb teavitada „põhjendamatu viivituseta“,

tähendab, et see ei pea toimuma nii kiiresti kui mõiste „viivitamata“ puhul. Nagu ka lõike 1 punkti

a puhul, peaks kutseühenduse teavitamist olema võimalik edasi lükata üksnes mõjuvatel ja

konkreetsetel põhjustel, mis põhinevad juhtumi konkreetsetel asjaoludel, ning siis ei tohiks selline

viivitus olla pikem kui paar päeva, välja arvatud eriolukorras. Kutseühendust on vaja teavitada

advokaatide vabaduse võtmisest, et võimaldada neil täita oma rolli advokaatide ja nende kutseala

huvide esindamisel, eelkõige tagades, et vabaduse võtmine ei ole põhjendamatu.

70. Lõike 1 punkt c käsitleb advokaatide võimalust kutsuda kohale kutseühenduse esindaja või

sõltumatu advokaat, kui neid, nende ruume, sõidukeid või seadmeid otsitakse läbi ning kui nende

kutsetegevuses kasutatavaid dokumente, muud liiki andmeid ja mis tahes liiki seadmeid otsitakse

läbi, konfiskeeritakse ja kopeeritakse. See hõlmab ka eraruume või muid kohti ja seadmeid, kus

advokaadid hoiavad oma klientide kutsealaseid dokumente ja andmeid. See võimalus tugevdab

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8 alusel nõutavat menetlustagatist, mida tuleb järgida,

kui advokaatide ruumid, sõidukid, seadmed, dokumendid ja andmed kuuluvad läbiotsimisele ja

äravõtmisele. See on samuti konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktis c nõutava kaitse aspekt.

Kutseühenduse esindaja või sõltumatu advokaadi kohalolek ei tohiks olla formaalsus, kuna neil

peab olema tegelikult võimalik oma järelevalvefunktsiooni täita ja vaidlustada konkreetsete

esemete uurimine ja äravõtmine, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktis c

sätestatud õigust. Kuigi on võimalik, et olukorra kiireloomulisuse tõttu toimub materjalide

äravõtmine ilma kutseühenduse esindaja või sõltumatu advokaadi juuresolekuta, ei tohiks neid

materjale uurida, et teha kindlaks, mida võidakse säilitada kuritegude ennetamiseks, uurimiseks või

nende eest vastutusele võtmiseks, ilma et selline isik oleks kohal ja saaks esitada vastuväiteid

konkreetsete esemete kontrollimise ja säilitamise kohta. Sätte kontekstis ei hõlma kopeerimine

siiski andmetest peegelpildina koopia tegemist olukorras, kus neid ei ole võimalik uurida enne

hilisemat kohtumenetlust16. Lisaks ei pea seda kohalolekut nõudma, kui uurimise või äravõtmise

ajal ei toimu materjalide läbivaatamist või kopeerimist, vaid neid vaadatakse läbi alles

kohtumenetluses, nagu näiteks kohtuasjas Mirmotahari vs. Norra17. Sellistel juhtudel, nagu

selgitati kohtuasjas Wolland vs. Norra18, ei tohiks põhjendamatult viivitada seadmete või andmete

tagastamisega asjaomastele advokaatidele. Advokaatide võimalus, et kutseühenduse esindaja või

sõltumatu advokaadi oleks kohal, ei ole mõeldud advokaadi valikuõigusena, st

konventsiooniosalised võivad vabalt reguleerida, kas kutseühenduse esindaja või sõltumatu

advokaat peaks kohal olema või kas advokaat saab valida sõltumatu advokaadi või kutseühenduse

esindaja vahel. Säte ei mõjuta riigisiseseid sätteid, mis nõuavad nii kutseühenduse esindaja kui ka

sõltumatu advokaadi kohalolekut. Sättega hõlmatud läbiotsimised ei hõlma julgestuskontrolle,

nagu näiteks lennujaamades ja vanglates.

71. Lõike 1 punkt d käsitleb vajadust teavitada asjaomaseid advokaate lõike 1 punktides a, b ja

c sätestatud õigustest vabaduse võtmisel või enne dokumentide läbiotsimist või äravõtmist või

kopeerimist. Nagu eespool lõike 1 punkti a puhul märgitud, tugevdab säte õigust saada teavet

advokaadi kasutamise õiguse kohta kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1

ja lõike 3 punktiga c.

72. Lõige 2 käsitleb võimalust, et advokaatide või advokaadibüroode suhtes võidakse

rakendada kontrolle või muid meetmeid seoses kutseala järelevalvega ja eelkõige klientide huvide

kaitseks (näiteks tagamaks, et nende poolt advokaatidele usaldatud vahendeid ei kuritarvitata või et

nende juhtumid on kaitstud juhul, kui advokaadid diskvalifitseeritakse või lõpetavad muul viisil

tegevuse). Sellist järelevalvet või meetmeid ei käsitata läbiotsimise või äravõtmistena

konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses. Mõnes riigis võivad neid kontrolle teha ja

meetmeid võtta kutseühendused, teistes riikides võivad seda funktsiooni täita muud asutused.

16 vrd Euroopa Inimõiguste Kohus, Särgava vs. Eesti, nr 698/19, 16. november 2021, § 100, kus sellist korda peeti võimalikuks tagatiseks andmete

manipuleerimise vastu.. 17 Euroopa Inimõiguste Kohus, Mirmotahari vs. Norra (dec.), nr 30149/19, 8. oktoober 2019, § 24. 18 Euroopa Inimõiguste Kohus, Wolland vs. Norra, nr 39731/12, 17. mai 2018.

CM(2024)191-add2final 18

Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on mures konkurentsiasutuse teostatava kontrolli erineva

konteksti pärast, on ta selgitanud kohtuasjas UAB Kesko Senukai Lithuania vs. Leedu19, et nõue

alluda kontrollile kujutab endast sekkumist Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 kaitstud

õigustesse. See kehtib tõenäoliselt ka mõne muu lõikes ettenähtud meetmete puhul (näiteks need,

mis peatavad ajutiselt või alaliselt asjaomase advokaatide praktika või advokaadibüroo tegevuse

jätkamise). Eeldatakse, et artikli 9 kohaldamisala, toimimine ja kohaldamine muutuvad selgemaks,

kui artikliga seotud kohtupraktika areneb. Kuigi kontrollide ja muude meetmete õiguspärane

eesmärk võib olla teiste isikute õiguste kaitsmine, peavad olema piisavad kaitsemeetmed

võimaliku väärkasutuse vastu ja neid tuleb praktikas järgida. Kaitsemeetmed peaksid olema

kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklite 6 ja 8 nõuetega. Need võivad puudutada

näiteks kontrollimiseks või muudeks meetmeteks loa andmist ja piiranguid teabe uurimise,

kopeerimise või äravõtmise ulatusele. Need kaitsemeetmed on eriti olulised, kui kontroll või muu

meede võib olla seotud teabe või materjaliga, mis kuulub kooskõlas konventsiooni artikli 6 lõike 3

punktiga c avalikustamisest vabastamise kohaldamisalasse. Õiguspraktika jätkuva toimimise

võimet mõjutavate meetmete kasutamine võib mõjutada ka advokaatide õigusi Euroopa

inimõiguste konventsiooni artikli 6 alusel, mis annab õiguse õiguskaitsevahendile sõltumatus

kohtus.

73. Lõike 3 punkt a käsitleb kutseühenduste võimalust – seadusega ettenähtud piirangutega,

mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud kuritegude ennetamiseks, uurimiseks ja nende eest

vastutusele võtmiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks – pääseda ligi advokaatidele, kellelt on

mis tahes põhjusel võetud vabadus. See võime sõltub advokaatide võimalusest taotleda

kutseühendustelt juurdepääsu neile esindaja kaudu. Selline juurdepääs peaks tavaliselt olema

„tõhus“, nagu seda mõistetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Juurdepääsu peaks olema

võimalik edasi lükata üksnes mõjuvatel ja konkreetsetel põhjustel, mis põhinevad juhtumi

konkreetsetel asjaoludel, ja siis peaks selline edasilükkamine olema vaid ajutine. Kuigi kõik

advokaadid ei pruugi kuuluda kutseühendusse, on sellised ühendused arusaadavalt mures vajaduse

pärast kaitsta advokaate kuritarvituste eest.

74. Lõike 3 punktis b käsitletakse vajadust teavitada kutseühendusi advokaatide ründamise või

tapmise juhtumitest olukorras, kus nad ise ei ole võimelised seda tegema. Vajadus neid sellistest

juhtumitest teavitada kehtib üksnes siis, kui on alust arvata, et see oli tingitud nende

kutsetegevusest ja õiguskaitseasutused on sellistest olukordadest teadlikud, eelkõige juhul, kui on

algatatud kriminaaluurimine. Nendelt asutustelt nõutakse üksnes sellise teabe esitamist, mille

nende valduses olemist võib mõistlikult eeldada, ja tingimusel, et sellise teabe kogumine ei tekita

ebarealistlikku koormust (nt teave, mis on nende käsutuses, kuid ei nõua regulaarseid ennetavaid ja

ulatuslikke uuringuid eri asutustelt kogu riigis). Lisaks ei tohiks oodata, et õiguskaitseasutused

teavitaksid kutseühendusi, kui nendest olukordadest on juba laialdaselt meedias teada antud.

Kutseühendused vajavad sellist teavet – mis peab olema seotud konkreetsete rünnakujuhtumitega

ja mitte üksnes perioodiliste statistiliste ülevaadete esitamisega – kui nad peavad täitma

konventsiooni artiklis 4 neile omistatud rolli. Teave tuleks esitada „põhjendamatu viivituseta“.

Kohustus esitada asjakohast teavet tekiks aga alles siis, kui on kindlaks tehtud, et tõepoolest on

alust arvata, et rünnak oli tingitud asjaomaste advokaatide kutsetegevusest, mis ei pruugi alati kohe

ilmne olla.

75. Lõike 3 punkt c käsitleb kutseühenduste võimalust osaleda kohtuistungitel seoses

advokaatide vastu algatatud menetlustega. Nende võimalus seda teha on oluline kaitseabinõuna

võimaluse vastu, et sellist menetlust võidakse kuritarvitada advokaatide ähvardamiseks või

hirmutamiseks või muul viisil nende kutsetegevuse takistamiseks või sellesse sekkumiseks. See

võimalus sõltuks avalikkuse menetlusest väljajätmisest, kuivõrd see oleks kooskõlas Euroopa

Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga, mis on seotud avaliku ärakuulamise õiguse piirangutega

19 Euroopa Inimõiguste Kohus, UAB Kesko Senukai Lithuania vs. Leedu, nr 19162/19, 4. aprill 2023.

19 CM(2024)191-add2final

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel. Lisaks ei laiene „menetlus“ uurimise

läbiviimisele asjaomaste advokaatide suhtes.

76. Lõike 4 punktis a käsitletakse vajalikke meetmeid, mida tuleks võtta tagamaks, et

advokaadid ja nende kutseühendused saaksid teostada oma kutsetegevust ja kasutada oma artiklis 7

tulenevaid õigusi, ilma et nad muutuksid rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja hirmutamise

sihtmärgiks või et neid muul viisil ebasobivalt takistataks või häiritaks. See tuleneb Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni advokaatide rolli aluspõhimõtete 17. põhimõttest, milles kutsutakse riike

üles tagama advokaatide kaitse, kui nende julgeolek on nende ülesannete täitmise tõttu ohus.

Advokaadid on ahistamise ohvriks, kui keegi käitub korduvalt viisil, mis tekitab neis hirmu, stressi

või ohtu, ning seda käitumist motiveerib nende kutsetegevus. Ebaõige takistamine või sekkumine

võib tuleneda kohtumenetluse kuritarvitamisest (nagu näiteks ministrite komitee soovitus

CM/Rec(2024)2 liikmesriikidele üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPP)

kasutamise vastu võitlemise kohta) või avaliku võimu kuritarvitamisest (näiteks distsiplinaar-,

kriminaal- või haldusmenetluse algatamine ning sisserändekontrolli või vara kasutamise piirangute

kehtestamine, kui see ei ole õigustatud). Kuigi osutatud käitumisviisid on paljudel juhtudel

suunatud konkreetselt advokaatide ja nende kutseühenduste vastu, tuleks nende kasutamist

pereliikmete suhtes pidada hõlmatuks ka siis, kui on ilmne, et eesmärk on mõjutada asjaomaste

advokaatide ja kutseühenduste käitumist. Kohustus tagada, et advokaadid ja nende kutseühendused

ei satuks sellise käitumise sihtmärgiks, kehtib võrdselt nii riigiasutuste kui ka eraisikute ja -

organite suhtes. Kuigi selline käitumine on võib-olla peamiselt omistatav avaliku sektori asutustele

ja ametnikele, on kohustus välistada advokaatide ja nende kutseühenduste sattumine sellise

käitumise sihtmärgiks samamoodi kohaldatav ka eraisikute ja -organite poolt toimepandud

käitumise suhtes. Konventsiooniosaliste ülesanne on kindlaks määrata, milliseid meetmeid võib

olla vaja advokaatide ja nende kutseühenduste kaitseks. Kuigi üheks võimaluseks võib olla

konkreetsete kriminaalkeeldude kehtestamine teatavate asjaomaste käitumisvormide suhtes, võib

selleks piisata olemasolevate üldisemate süütegude ja muude meetmete kasutamisest. Näiteks

konventsiooniosaliste puhul, kus „ahistamine“ või „hirmutamine“ ei ole sellistena

kriminaliseeritud, ei ole konventsiooniosalised kohustatud neid selle sätte alusel kriminaliseerima.

Siiski peavad nad võtma meetmeid, et vältida seda liiki kuritarvitusi, näiteks pakkudes

tsiviilõiguskaitsevahendeid, sealhulgas võimalust saada lähenemiskeeld ahistamise või

hirmutamise eest vastutava isiku suhtes. Lisaks on oluline, kui konkreetne käitumine on

kriminaliseeritud, et võetakse asjakohased meetmed nii sellise käitumise ärahoidmiseks kui ka

selle toimepanemise karistamiseks samaulatuslike karistustega, kui see on põhjendatud pärast lõike

4 punkti c kohaselt nõutavat uurimist.

77. Lõike 4 punktis b kinnitatakse veelkord, et konventsiooniosalised ja nende nimel

tegutsevad organid peavad hoiduma lõike 4 punktis a nimetatud käitumisest.

78. Lõike 4 punkt c käsitleb vastust, mis on nõutav, kui on alust arvata, et lõike 4 punktis a

nimetatud käitumine kujutab endast kuritegu Euroopa Inimõiguste Kohtu mõistes Euroopa

inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 kohaldamisel. Sellistel juhtudel eeldatakse, et see peaks

andma alust asjaomase käitumise tõhusaks uurimiseks, kusjuures uurimine peaks olema sama laadi

kui Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitest 2 ja 3 tulenev menetluskohustus. See tähendab,

et uurimine peaks olema kiire ja põhjalik, uuritavast isikust või organist sõltumatu, milles väidetav

ohver saab tõhusalt osaleda ja et see võiks viia süüdistuse esitamiseni, kui see on põhjendatud.

79. Punkt 5 käsitleb konventsiooniosaliste vajadust hoiduda selliste meetmete võtmisest või

tavade toetamisest, mis kahjustaksid kutseühenduste sõltumatust ja isevalitsevat olemust. Sellisel

kujul kordab see konventsiooni artikli 4 lõikes 1 toodud kohustust. Selle taaskehtestamine

käesolevas sättes on mõeldud rõhutama, et nimetatud meetmete ja tavade vastuvõtmine aitaks

tingimata kaasa advokaatide kutseühenduste sõltumatuse ja isevalitsemise õõnestamisele.

III peatükk – järelevalvemehhanism

CM(2024)191-add2final 20

80. Konventsiooni III peatükk sisaldab sätteid, mille eesmärk on tagada konventsiooni tõhus

rakendamine konventsiooniosaliste poolt. Konventsioonis sätestatud järelevalvemehhanism on

kavandatud hõlmama konventsiooni kohaldamisala. Konventsiooniga moodustatakse advokaadi

kutse kaitse eksperdirühm GRAVO, mis on sõltumatu ja kõrgelt kvalifitseeritud advokaadi

kutseala ja advokaatide kaitse valdkonna ekspertidest koosnev eksperdiorgan, mille ülesanne on

jälgida konventsiooni rakendamist konventsiooniosaliste poolt. Konventsiooniga moodustatakse ka

konventsiooniosaliste komitee, mis koosneb konventsiooniosaliste esindajatest.

Artikkel 10 – advokaadi kutseala kaitse eksperdirühm

81. Lõikes 1 kirjeldatakse GRAVO põhiülesannet, milleks on jälgida konventsiooni

rakendamist konventsiooniosaliste poolt.

82. Lõikes 2 märgitakse, et konventsiooniosalised nimetavad GRAVO kandidaadid ja need

valib artikliga 11 moodustatud konventsiooniosaliste komitee. Konventsiooniosalised võivad

otsustada, kuidas nad oma kandidaadi valimise riigisisest menetluskorda kõige paremini

korraldavad, ning läbipaistvuse ja osalemise huvides võivad nad soovida konsulteerida advokaatide

kutseühendustega selle menetluse suhtes. GRAVO-l on vähemalt 8 ja maksimaalselt 12 liiget.

83. Lõige 3 kehtestab GRAVO liikmete valimise kriteeriumid seoses konventsiooni

ratifitseerimiste arvuga.

84. Lõikes 4 rõhutatakse GRAVOs osalevate ekspertide peamisi pädevusi ja nende valimise

peamisi kriteeriume, mis võib kokku võtta järgmiselt: „sõltumatus ja asjatundlikkus“. Eelkõige

peaksid GRAVO liikmed esindama asjaomaseid konventsiooniosalisi ja advokaadi kutseala kaitse

valdkonnas tegutsevaid organisatsioone. Koosseis peaks olema erinevate õigussüsteemide, sugude

ja geograafiliste piirkondade vahel tasakaalus. Erinevate õigussüsteemide esindajate kaasamine on

oluline, arvestades et igal õigussüsteemil on oma viisid advokaadi kutseala korraldamiseks.

Sarnastel põhjustel on oluline geograafiline tasakaal. Lisaks erinevate õigussüsteemide

esindamisele on oluline, et GRAVO liikmetel oleksid teatavad omadused ja kvalifikatsioon. Üks

oluline aspekt on nende kõlbeline iseloom. Selleks tuleb kindlaks teha, et GRAVO

liikmekandidaadid on alati järginud kõrgeid eetilisi standardeid ja näidanud üles ausust oma

kutsealases ja isiklikus käitumises. Lisaks peaks kandidaatidel olema tõendatud töökogemus

advokaatide kaitsega seotud küsimustes. See hõlmab kogemust õiguspraktika, advokaaditöö,

akadeemilise tegevuse või poliitikakujundamise valdkonnas, keskendudes selgelt advokaatide

õigustega seotud küsimustele. Kui konventsiooniosalise esitatud kandidaat töötab riigiasutuses, on

ta sõltumatu ja ei esinda nimetatud konventsiooniosalise huve. Kui nimetamise teevad

konventsiooniosalised, võivad sinna kuuluda näiteks kutseühenduste ja valitsusväliste

organisatsioonide esindajaid. Samuti on oluline saavutada GRAVO liikmete hulgas sooline

tasakaal.

85. Lõikes 5 on märgitud, et GRAVO liikmete valimiste (kuid mitte liikmete valimiste enda,

mille viib läbi konventsiooniosaliste komitee) korra määrab Euroopa Nõukogu ministrite komitee.

See on arusaadav, sest valimiste kord on konventsiooni kohaldamise oluline osa. Kuna tegemist on

Euroopa Nõukogu konventsiooniga, jõudsid eelnõu koostajad järeldusele, et selline funktsioon

peaks endiselt jääma ministrite komiteele ning GRAVO liikmete valimiste eest vastutavad

konventsiooniosalised ise. Enne valimiste korra kohta otsuse tegemist konsulteerib ministrite

komitee konventsiooniosalistega ja saab nende ühehäälse nõusoleku. See nõue tunnistab, et

konventsiooniosalised peaksid saama sellise korra kindlaks määrata ja tegutsevad võrdsetel alustel.

86. Lõikes 6 märgitakse, et GRAVO kehtestab oma töökorra. Kuni selle vastuvõtmiseni

kohaldatakse vajalike muudatustega ministrite komitee resolutsioonis CM/Res (2021)3 esitatud

21 CM(2024)191-add2final

eeskirju valitsustevaheliste organite ja allorganite, nende pädevuse ja töömeetodite kohta

resolutsiooni artikli 2 kohaselt.

87. Lõike 7 eesmärk on võimaldada artikli 12 lõikes 3 sätestatud riigikülastuste delegatsioonide

liikmetel toimida võrdsetel alustel ning kasutada samu eesõiguseid ja puutumatust. Euroopa

Nõukogu eesõiguste ja puutumatuse üldkokkulepe on avatud üksnes liikmesriikidele.

Konventsioon on siiski avatud ka mitteliikmesriikidele. Muude Euroopa Nõukogu konventsioonide

puhul, mis näevad ette riigikülastusi, on tavapärane kord, et ministrite komitee taotleb

mitteliikmesriikide poolt kahepoolsele lepingule allakirjutamist, mille tulemuseks on pikaajaline

protsess, mis võib nende ühinemist konventsiooniga edasi lükata. Sel põhjusel ja

ettevaatusabinõuna tulevikuks on see säte otse lisatud konventsiooni põhiossa, et vältida pikki

menetlusi kahepoolsete lepingute üle peetavate läbirääkimiste pidamiseks mitteliikmesriikidega.

Artikkel 11 – konventsiooniosaliste komitee

88. Artiklis 11 sätestatakse selle järelevalvesüsteemi teine sammas, milleks on

konventsiooniosaliste esindajatest koosnev poliitiline organ (konventsiooniosaliste komitee).

Konventsiooniosalised püüavad saavutada oma koosseisus soolise tasakaalu (lõige 1).

89. Euroopa Nõukogu peasekretär kutsub konventsiooniosaliste komitee esimest korda kokku

ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist, et valida GRAVO liikmed. Seejärel tuleb see

kokku ühe kolmandiku konventsiooniosaliste, Euroopa Nõukogu peasekretäri või

konventsiooniosaliste komitee presidendi taotlusel (lõige 2).

90. Selle organi moodustamine tagab konventsiooniosaliste võrdse osalemise konventsiooni

otsustusprotsessis ja järelevalvemenetluses ning tugevdab koostööd nii GRAVOs kui ka nende ja

GRAVO vahel, et tagada konventsiooni nõuetekohane ja tõhus rakendamine.

91. Konventsiooniosaliste komiteel on oluline roll konventsiooni tõhusa rakendamise

tagamisel, edendades konventsiooniosaliste vahelist koostööd ja dialoogi, edendades konventsiooni

eesmärke ja põhimõtteid ning jälgides, kuidas konventsiooniosalised rakendavad

konventsiooniosalisele suunatud GRAVO järeldusi.

92. Lõikes 3 märgitakse, et konventsiooniosaliste komitee kehtestab oma töökorra. Kuni selle

vastuvõtmiseni kohaldatakse vajalike muudatustega ministrite komitee resolutsioonis CM/Res

(2021)3 esitatud eeskirju valitsustevaheliste organite ja allorganite, nende pädevuse ja

töömeetodite kohta resolutsiooni artikli 2 kohaselt.

Artikkel 12 – menetlus

93. Artiklis 12 kirjeldatakse üksikasjalikult järelevalvemenetluse toimimist ning GRAVO ja

konventsiooniosaliste komitee vahelist suhtlust.

94. Lõikes 1 selgitatakse, et hindamismenetlus on jagatud tsükliteks ja et GRAVO valib sätted,

millele järelevalve keskendub. Idee seisneb selles, et tsükli alguses valib GRAVO iseseisvalt välja

konventsiooni sätted, mida ta asjaomase ajavahemiku jooksul jälgib. Tsüklid peaksid olema

piisavalt pikad, et need ei põhjustaks ebarealistlikku koormust konventsiooniosalistele, eelistatavalt

mitte lühemad kui viis aastat. GRAVO määrab kõige sobivamad vahendid hindamise

läbiviimiseks. Need võivad hõlmata küsimustikku või muud teabenõuet.

95. Lõikes 2 selgitatakse, et asjaomane konventsiooniosaline peab GRAVO taotlustele

vastama. GRAVO võib saada teavet ka kodanikuühiskonnalt, sealhulgas advokaatide

kutseühendustelt ja rahvusvahelistelt eksperdimehhanismidelt, näiteks Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni eriraportööridelt.

CM(2024)191-add2final 22

96. Lõikes 3 rõhutatakse, et GRAVO võib lisaks korraldada riigikülastusi. Koostajad soovisid

selgitada, et riigikülastused peaksid olema üksnes täiendav järelevalvevahend ja et neid tuleks teha

siis, kui see on tingimata vajalik, nimelt kahel konkreetsel juhul: 1) kui saadud teave on ebapiisav

ja puuduvad muud teostatavad viisid teabe usaldusväärseks saavutamiseks või 2) kui GRAVO saab

usaldusväärset teavet, mis viitab olukorrale, kus probleemid nõuavad viivitamatut tähelepanu, et

vältida või piirata konventsiooni tõsiste rikkumiste ulatust või arvu artikli 13 lõike 2 kohaselt.

Riigikülastused tuleb korraldada koostöös asjaomase konventsiooniosalise pädevate asutustega,

mis tähendab, et need on eelnevalt kindlaks määratud ja kuupäevad on kinnitatud koostöös riiklike

asutustega, mida teavitatakse õigeaegselt. Suurema paindlikkuse tagamiseks ja kui seda peetakse

võimalikuks, võivad veebipõhised riigikülastused olla rahuldav viis saada asjaomastelt asutustelt ja

muudelt asjaomastelt pooltelt, näiteks kutseühendustelt, valitsusvälistelt organisatsioonidelt ja

muudelt asjaomastelt organitelt, vajalikku lisateavet, et koostada aruanne konventsiooni

rakendamise kohta konventsiooniosaliste poolt. Nii veebipõhiselt kui ka kohapeal peaks

riigikülastus olema suunatud valdkondadele, kus on vaja selgitusi või mis on seotud olukorra

kiireloomulisusega artikli 13 lõike 2 kohaselt. Kui riigi olukorra keerukus seda nõuab, võib

delegatsioon kaasata riigikülastusse sõltumatu riikliku eksperdi.

97. Lõike 4 kohaselt juhib külastusi GRAVO delegatsioon. GRAVO delegatsioonil peaks

kohapealsete riigikülastuste ajal olema asjaomases jurisdiktsioonis liikumisvabadus ja seetõttu ei

tohiks teda takistada minemast kohtadesse, kus on tuvastatud advokaatide kaitsega seotud

probleemid (lõike 4 punkt i). Kohapealsete ja veebipõhiste riigikülastuste ajal peaks delegatsioonil

olema võimalik suhelda ka riigiasutustega, kelle roll ja kohustused on seotud advokaadi

kutsealaga. See hõlmab täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu asutusi ning pädevaid

sõltumatuid avalikke organeid (nt ombudsmanid, sõltumatud riiklikud inimõiguste institutsioonid)

(lõike 4 punkt ii). Delegatsioon peaks olema vaba valima sidusrühmad, keda nad soovivad

intervjueerida, ning viima läbi vestlusi kodanikuühiskonna ja kutseühenduste esindajate ja

advokaatidega, kes võidakse kinni pidada (lõige 4 iii). Delegatsioon peaks olema vaba taotlema

oma volitustega seotud materjale ja talle tuleks anda juurdepääs neile, välja arvatud juhul, kui on

esitatud põhjendatud alused teatavate dokumentide jagamata jätmiseks (nt konfidentsiaalsed

dokumendid, mis on osa käimasolevast uurimisest või süüdistuse esitamisest). Kui see on kindlaks

määratud, peaks delegatsioon austama asutuste, kodanikuühiskonna või kutseühenduste jagatud

teabe konfidentsiaalsust (lõike 4 punkt iv).

98. Lõigetes 5 ja 6 kirjeldatakse aruande koostamise protsessi ja GRAVO järeldusi. Nendest

tulenevalt peab GRAVO aruande ja järelduste koostamisel pidama dialoogi asjaomase

konventsiooniosalisega. Konventsiooni nõuetekohane rakendamine toimub just sellise dialoogi

kaudu. GRAVO avaldab oma aruande ja järeldused koos asjaomase konventsiooniosalise

kommentaaridega. Sellega on GRAVO ülesanne seoses kõnealuse konventsiooniosalise ja

asjaomaste sätetega täidetud. GRAVO aruandeid ja järeldusi, mis avalikustatakse alates nende

vastuvõtmisest, ei saa konventsiooniosaliste komitee muuta ega täiendada.

99. Lõikes 7 käsitletakse konventsiooniosaliste komitee rolli järelevalvemenetluses. Selles

märgitakse, et konventsiooniosaliste komitee võib võtta vastu soovitusi meetmete kohta, mida

asjaomane konventsiooniosaline peab võtma GRAVO järelduste rakendamiseks. Vajaduse korral

võib konventsiooniosaliste komitee määrata tähtaja teabe esitamiseks nende rakendamise kohta ja

soovitada koostöö edendamist, et tagada konventsiooni nõuetekohane rakendamine. See

mehhanism tagab GRAVO sõltumatuse järelevalveülesannete täitmisel, lisades samal ajal

konventsiooniosaliste dialoogi poliitilise mõõtme. Konventsiooniosaliste komitee soovituste üle

hääletamise korral kohaldatakse ministrite komitee kehtestatud eeskirju.20

Artikkel 13 – kiirmenetlus

20 Resolutsioon CM/Res(2021)3 valitsustevaheliste komiteede ja allorganite, nende pädevuse ja töömeetodite kohta.

23 CM(2024)191-add2final

100. Artiklis 13 sätestatakse erimenetlus, mille kohaselt on GRAVO-l õigus nõuda, et asjaomane

konventsiooniosaline esitaks aruande meetmete kohta, mida see konventsiooniosaline on võtnud

konventsiooni tõsise rikkumise vältimiseks; aruanne tuleb esitada teatava tähtaja jooksul, mille

GRAVO määrab muu hulgas sõltuvalt olukorra kiireloomulisusest. Eriaruande taotlemise

tingimuseks on, et GRAVO saab usaldusväärset teavet, mis viitab olukorrale, kus probleemid

nõuavad viivitamatut tähelepanu, et vältida või piirata konventsiooni tõsiste rikkumiste ulatust või

arvu. GRAVO võib (asjaomaselt konventsiooniosaliselt ja muudest asjakohastest teabeallikatest)

saadud teabe põhjal määrata ühe või mitu oma liiget uurimist läbi viima ja GRAVO-le sellest

kiiresti aru andma. Väga erandlikel juhtudel võib see uurimine hõlmata ka asjaomase riigi

külastamist. Määratud raportööri(de) peamine roll peaks olema kogu vajaliku teabe kogumine ja

konkreetse olukorraga seotud faktide väljaselgitamine. GRAVO töökord kehtestab selle

„uurimismenetluse“ toimimise üksikasjad. Peamine eesmärk on siiski võimaldada GRAVO-l saada

täpsem selgitus ja arusaam olukordadest, kus usaldusväärse teabe kohaselt on konventsiooni

järgimine süsteemse probleemi tõttu ohustatud ja advokaatidel on tekkinud tõsiseid probleeme

konventsioonis toodud õiguste kasutamisel. Uurimistulemused edastatakse asjaomasele

konventsiooniosalisele ja vajaduse korral konventsiooniosaliste komiteele, ministrite komiteele ja

Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele ning avalikustatakse.

Artikkel 14 – arvamused

101. Artiklis sätestatakse GRAVO võimalus võtta vajaduse korral vastu arvamusi konventsiooni

rakendamise kohta. Arvamustel on konventsiooniosaliste jaoks ühine tähendus ja need puudutavad

konventsioonis sisalduvaid artikleid või teemasid. Need ei ole riigipõhised. Kuigi need arvamused

ei ole õiguslikult siduvad, on need konventsiooniosalistele oluliseks viiteks, aidates paremini

mõista konventsiooni erinevaid teemasid ja pakkudes selgeid suuniseid, mis võivad aidata kaasa

konventsiooni tõhusale rakendamisele.

Artikkel 15 – suhted muude asutustega

102. Artiklis 15 kirjeldatakse ministrite komitee kohustusi ja ülesandeid seoses konventsiooniga.

Ministrite komitee jälgib konventsiooni jõustamisega seotud edusamme ja tegevusi ning eelkõige

üldisi tegevusaruandeid, milles tehakse kokkuvõte järelevalvevoorude ja arvamuste tulemustest,

mis võivad viidata vajadusele sihipärase tegevuse, näiteks praktiliste vahendite järele, või kõige

tõsisematel juhtudel täiendavate standardite kehtestamise tegevuste järele, sealhulgas

lisaprotokollide või konventsiooni läbivaatamise vajadusele. Ministrite komiteel on roll ka

konventsiooni muutmise menetluses (vt artikkel 22). Ministrite komitee võib otsustada delegeerida

selle vastutuse Euroopa Nõukogu alluvuses olevale eksperdikomiteele. Praegu oleks pädevaks

komiteeks Euroopa õiguskoostöö komitee (CDCJ), mis teostab järelevalvet erinevate õigusriigi

põhimõtetega seotud konventsioonide üle avaliku ja eraõiguse valdkonnas. Parlamentaarset

assambleed tuleks samuti teavitada konventsiooni rakendamisest üldiste tegevusaruannete

edastamise kaudu.

IV peatükk – seos muude rahvusvaheliste õigusaktidega

Artikkel 16 – seos muude rahvusvaheliste õigusaktidega

103. Artiklis 16 käsitletakse konventsiooni ja muude rahvusvaheliste õigusaktide vahelist suhet.

Kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas 1969. aasta rahvusvaheliste

lepingute õiguse Viini konventsiooniga, püütakse artikliga 16 tagada, et konventsioon eksisteerib

harmooniliselt koos muude – nii mitme- kui kahepoolsete – lepingute või õigusaktidega, mis

käsitlevad küsimusi, mida konventsioon samuti hõlmab. See hõlmab eelkõige Euroopa inimõiguste

konventsiooni ja selle protokolle.

CM(2024)191-add2final 24

104. Konventsiooni eesmärk on tugevdada advokaadi kutseala kaitset ja advokaatide õigust oma

kutsealal vabalt tegutseda. Sel põhjusel on lõike 1 eesmärk tagada, et konventsioon ei piira

kohustusi, mis tulenevad muudest rahvusvahelistest õigusaktidest, mille osalisteks käesoleva

konventsiooni osalised on või mille osalisteks nad saavad ning mis sisaldavad sätteid

konventsiooniga reguleeritavate küsimuste kohta.

105. Lõikes 2 märgitakse positiivselt, et konventsiooniosalised võivad sõlmida kahe- või

mitmepoolseid lepinguid – või muid õiguslikke vahendeid, mis on seotud konventsiooniga

reguleeritavate küsimustega. Sõnastusest selgub siiski, et konventsiooniosalised ei tohi sõlmida

ühtegi kokkulepet, mis kaldub kõrvale käesolevast konventsioonist.

V peatükk – lõppsätted

106. Mõne erandiga põhineb käesolev peatükk sisuliselt Euroopa Nõukogus sõlmitud

konventsioonide, lisaprotokollide ja muutmisprotokollide näidislõppsätetel, mille ministrite

komitee võttis vastu 2017. aasta juulis toimunud saadikute 1291. kohtumisel. Artiklid 17–23

kasutavad kas tüüpklauslite standardkeelt või põhinevad Euroopa Nõukogu pikaajalisel lepingute

sõlmimise praktikal.

Artikkel 17 – allakirjutamine ja jõustumine

107. Lõikes 1 märgitakse, et konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu

liikmesriikidele, selle väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele ning Euroopa Liidule.

108. Lõikes 2 märgitakse, et konventsioon ratifitseeritakse või kiidetakse heaks. Ratifitseerimis-

või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.

109. Lõikes 3 sätestatakse konventsiooni jõustumiseks vajalike ratifitseerimiste või

heakskiitmiste arvuks kaheksa. See arv peegeldab veendumust, et konventsiooni mehhanismi

edukaks loomiseks on vaja märkimisväärset riikide rühma, et tegelda advokaatide ees seisvate

väljakutsetega ja kutseala kaitsta. See arv ei ole siiski nii suur, et see võiks konventsiooni

jõustumist tarbetult edasi lükata. Organisatsiooni lepingute sõlmimise tava kohaselt peavad

kaheksast esialgsest riigist vähemalt kuus olema Euroopa Nõukogu liikmed.

110. Lõikes 4 märgitakse, et lõikes 1 osutatud riigi või Euroopa Liidu suhtes, kes väljendab

hiljem oma nõusolekut konventsiooniga ühineda, jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval,

mis järgneb kolme kuu möödumisele kuupäevast, mil nad selle ametlikult ratifitseerisid või heaks

kiitsid.

Artikkel 18 – konventsiooniga ühinemine

111. Kui riik, mis ei ole Euroopa Nõukogu liige ega osalenud konventsiooni koostamises,

väljendab huvi konventsiooniga ühinemise vastu, võib ministrite komitee pärast

konventsiooniosalistega konsulteerimist ja nende ühehäälse nõusoleku saamist kutsuda kõnealust

riiki konventsiooniga ühinema. See otsus nõuab Euroopa Nõukogu põhikirja artiklis 20.d

sätestatud häälteenamust ja ühehäälset otsust konventsiooniosalistelt, kellel on õigus osaleda

ministrite komiteesse.

112. Konventsiooniosaline, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige, osaleb GRAVO ja

konventsiooniosaliste komitee tegevuse rahastamises ministrite komitee kehtestatud korra kohaselt.

Ministrite komitee võttis 6. aprillil 2022 vastu resolutsiooni CM/Res(2022)6, mis käsitleb Euroopa

Liidu ja mitteliikmesriikide Euroopa Nõukogu konventsioonide järelmeetmete mehhanismides

osalemise finantskorda, mida kohaldatakse konventsiooni suhtes, et katta kulud, mida Euroopa

25 CM(2024)191-add2final

Liidu või mitteliikmesriigi ühinemine toob organisatsioonile kaasa, eelkõige seoses

järelmehhanismiga.

Artikkel 19 – territoriaalne kohaldatavus

113. Lõikes 1 nimetatakse territooriumid, mille suhtes konventsiooni kohaldatakse. Siinkohal

tuleb rõhutada, et konventsiooni eesmärkidega oleks vastuolus, kui konventsiooniosalised jätaksid

osa oma territooriumist konventsiooni kohaldamisalast välja ilma mõjuva põhjuseta (näiteks

konventsioonis käsitletud küsimustes kohaldatavate erinevate õigussüsteemide olemasolu) .

114. Lõige 2 käsitleb konventsiooni kohaldamise laiendamist territooriumidele, mille

rahvusvaheliste suhete eest konventsiooniosalised vastutavad või mille nimel nad on volitatud

võtma kohustusi.

Artikkel 20 – deklaratsioonid

115. Lõige 1 võimaldab konventsiooniosalistel märkida artikli 3 punkti a reguleerimisalasse

kuuluvad kutsenimetused alla kirjutades või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule

andes. See võimaldab täpsustada advokaadi kutsenimetusi, mis on määratletud riigisisestes

õigusaktides ja kuuluvad konventsiooni reguleerimisalasse. Käesolevat deklaratsiooni ei saa

kasutada konventsiooni eesmärgi ja sellega pakutava kaitse õõnestamiseks, näiteks väga piirava

kohaldamisala vastuvõtmisega.

116. Lõikes 2 sätestatakse, et konventsiooniosalised peavad märkima ära organid, asutused või

isikud, kellele nad soovivad laiendada „riigiasutuse“ määratlust. Riigiasutused võivad hõlmata

õigusloomeorganeid ja kohtuasutusi seoses muude tegevustega kui need, mi on hõlmatud artikli 3

punktiga g, samuti füüsilisi või juriidilisi isikuid, kes täidavad avalikke ülesandeid või tegutsevad

avaliku sektori vahenditega (nt spetsialiseerunud seadusjärgsed asutused ja organid,

õiguskaitseasutused, regulatiivkomisjonid, riigiettevõtted).

Artikkel 21 – reservatsioonid

117. Lõikes 1 sätestatakse, et riik või Euroopa Liit võib alla kirjutades või ratifitseerimis-,

heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud

deklaratsiooniga teatada, et ta jätab endale õiguse mitte kohaldada artiklit 6 konventsiooni artikli 2

lõike 3 punktiga b hõlmatud isikute suhtes või kohaldada seda üksnes erijuhtudel või

eritingimustel. Selles sätestatakse, et konventsiooni suhtes ei või teha muid reservatsioone.

118. Lõikes 2 sätestatakse, et konventsiooniosaline võib reservatsioonist täielikult või osaliselt

taganeda Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga. Deklaratsioon jõustub

kuupäeval, mil peasekretär selle kätte saab.

Artikkel 22 – konventsiooni muudatused

119. Konventsiooniosalised võivad teha ettepanekuid konventsiooni muutmiseks. Need tuleb

edastada Euroopa Nõukogu peasekretärile ja Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, konventsiooni

väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele, allakirjutanutele, konventsiooniosalistele, Euroopa

Liidule ja konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele. Konventsiooniosaliste komitee esitab

ministrite komiteele oma arvamuse muudatusettepaneku kohta.

120. Järgmise sammuna vaatab ministrite komitee muudatuse läbi ja võtab selle vastu. Ta võib

otsustada kaasata oma otsuse teatavaks tegemiseks oma eksperdikomisjoni, milleks praegu on

CDCJ. Lisaks konsulteerib ministrite komitee enne muudatuse üle otsustamist

konventsiooniosalistega ja saab nende ühehäälse nõusoleku. Selline nõue tunnistab, et kõik

CM(2024)191-add2final 26

konventsiooniosalised peaksid saama osaleda muudatusi puudutavas otsustusprotsessis ja nad

tegutsevad võrdsetel alustel.

Artikkel 23 – denonsseerimine

121. Kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas 1969. aasta rahvusvaheliste

lepingute õiguse Viini konventsiooniga, võimaldab artikkel 23 konventsiooniosalisel

konventsiooni denonsseerida.

Artikkel 24 – teated

122. Artiklis 24 loetletakse teated, mida Euroopa Nõukogu peasekretär kui konventsiooni

hoiulevõtja peab esitama, ning määratakse ka nende teadete saajad.

Website: www.coe.int/cm

1522nd meeting, 11 and 12 March 2025 10 Legal questions

10.1 European Committee on Legal Co-operation (CDCJ) Council of Europe Convention for the Protection of the Profession of Lawyer

Preamble The member States of the Council of Europe and the other signatories to this Convention, Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve greater unity between its members; Recalling the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms (ETS No. 5, 1950) and its Protocols and the case law of the European Court of Human Rights; Taking into account the Basic Principles on the Role of Lawyers, adopted by the Eighth United Nations Congress on the Prevention of Crime and the Treatment of Offenders (Havana, Cuba, 27 August- 7 September 1990); Taking into account Recommendation Rec(2000)21 of the Committee of Ministers to member States on the freedom of exercise of the profession of lawyer; Taking into account Resolution 44/9 on the independence and impartiality of the judiciary, jurors and assessors, and the independence of lawyers, adopted by the United Nations Human Rights Council on 16 July 2020; Underlining the fundamental role that lawyers and their professional associations play in upholding the rule of law, securing access to justice and ensuring the protection of human rights and fundamental freedoms; Noting with grave concern that lawyers are increasingly being subjected to attacks, threats, harassment and intimidation on account of their professional activities as well as to improper hindrance or interference when performing their legitimate professional activities; Condemning all such attacks, threats, harassment, intimidation and improper hindrance or interference; Considering the different manner in which the profession of lawyer may be organised in member States of the Council of Europe and the other signatories to this Convention; Considering the need to strengthen the international legal framework to ensure the freedom to practise the profession of lawyer, Have agreed as follows:

MINISTERS’ DEPUTIES CM Documents CM(2024)191-add1final 12 March 2025

CM(2024)191-add1final 2

Chapter I – Purpose, scope and use of terms Article 1 – Purpose of the Convention 1. The purpose of this Convention is to strengthen the protection of the profession of lawyer and the right to practise this profession with independence and without discrimination, improper hindrance or interference, or being subjected to attacks, threats, harassment or intimidation. 2. This Convention establishes a specific mechanism in order to ensure an effective implementation of its provisions by the Parties. Article 2 – Scope 1. This Convention applies to the professional activities of lawyers and of their professional associations. 2. The provisions in Articles 5 to 9 of this Convention are, insofar as relevant to their specific situation, applicable to those lawyers providing, under their home title, legal advice, assistance or representation in a Party and who are:

a. included within the scope of a declaration made by another Party under Article 20, paragraph 1, of this Convention; or

b. doing so pursuant to the law of that Party, European Union law or international

agreements. 3. The provisions in Articles 6 (professional rights of lawyers), 7 (freedom of expression) and 9 (protective measures), paragraph 4, of this Convention are also applicable to:

a. any person who, in violation of Articles 5 and 8 of this Convention, has either been refused the qualification of lawyer or a licence to practise or has had these revoked or suspended;

b. any person who is recognised by an international court or tribunal, or a body established

by an international organisation, as competent to act in proceedings before it when advising on or acting in such proceedings.

4. The provisions in Articles 6, paragraph 3, sub-paragraphs b and c, and 9, paragraph 4, of this Convention are also applicable to persons employed or engaged by lawyers to assist them insofar as they contribute directly to the carrying out of the professional activities of those lawyers. 5. The provisions in Article 9, paragraph 4, of this Convention are also applicable to persons employed or engaged to assist professional associations insofar as the carrying out by them of the professional activities of those associations is concerned. Article 3 – Use of terms For the purposes of this Convention:

a. “lawyer” shall mean any natural person who is qualified and authorised, according to national law, to practise the profession of lawyer;

b. “client” shall mean any natural or legal person who is advised, assisted or represented by

a lawyer; c. “prospective client” shall mean any natural or legal person who seeks, whether directly or

indirectly, to be advised, assisted or represented by the lawyer concerned; d. “professional association” shall mean a representative body to which some or all lawyers

belong, whether directly or indirectly, or are enrolled and which has some responsibility for organising or regulating their profession under national law;

3 CM(2024)191-add1final

e. “professional activities of lawyers” shall mean any action for the preparation or provision of advice, assistance or representation for a client or prospective client in connection with the interpretation or application of law, whether national, foreign or international, both in the Parties where they are established and wherever else this may be undertaken, including in connection with the proceedings and work of an international court or tribunal or a body established by an international organisation;

f. “professional activities of professional associations” shall mean any action covered by

Article 4, paragraph 2, of this Convention; g. “public authorities” shall mean:

i. government and administration at the national, regional and local levels;

ii. legislative bodies and judicial authorities insofar as they perform administrative functions according to national law;

iii. natural or legal persons insofar as they exercise administrative authority;

h. “prescribed by law” and “necessary in a democratic society” shall be understood within the meaning of the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms as interpreted by the European Court of Human Rights.

Chapter II – Substantive provisions Article 4 – Professional associations 1. Parties shall ensure that the national legal and regulatory framework guarantees that professional associations are independent, self-governing bodies. Any election of their executive bodies shall take place in accordance with the applicable rules and without external interference. 2. Parties shall ensure that professional associations can:

a. promote and represent the interests of lawyers and of their profession;

b. promote and defend the independence of lawyers and their role in society;

c. elaborate professional standards of conduct and promote their observance, in accordance with this Convention;

d. promote access to the profession and the continuing education and training of lawyers;

e. co-operate with lawyers, other professional associations and international,

intergovernmental or non-governmental organisations on matters of law and the practice of law, including the promotion and protection of the role of lawyers; and

f. promote the welfare of lawyers and assist them and their families where necessary.

3. Parties shall ensure that professional associations are consulted in a timely and effective manner on proposals by government for any change in legislation, procedural and administrative rules directly affecting the professional activities of lawyers and the regulation of the profession. 4. Parties shall ensure that any requirement to belong to a professional association does not preclude lawyers from forming and taking part in other associations to promote their professional interests and activities. Article 5 – Entitlement to practise 1. Parties shall ensure that admission, continued authorisation and readmission to practise as a lawyer are prescribed by law and are:

CM(2024)191-add1final 4

a. based on objective, relevant and transparent criteria that are applied through a fair process; and

b. not subject to discrimination on any ground prohibited by the case law of the European

Court of Human Rights. 2. Parties shall ensure that decisions concerning admission, continued authorisation and readmission to practise as a lawyer are taken by a professional association or other independent body and are subject to challenge before an independent and impartial court or tribunal established by law. Article 6 – Professional rights of lawyers 1. Parties shall ensure that lawyers can:

a. offer and provide legal advice, assistance and representation, including for the purpose of defending human rights and fundamental freedoms;

b. agree or refuse to accept any natural or legal persons as their clients and terminate the

lawyer–client relationship; c. have prompt and effective access to their clients and prospective clients, even when

they are deprived of liberty; d. be recognised as persons who are authorised to advise, assist or represent their

clients; e. have effective access to any relevant materials in the possession or control of the

competent public authorities, courts and tribunals when acting on behalf of their clients without undue delay and restrictions;

f. have effective access to, and communication with, a court, tribunal or other similar body

before which they are qualified to appear; g. submit applications or motions on behalf of their clients, including with regard to the

recusal of a judge, prosecutor or member of a body called upon to rule in a particular case and to the conduct of proceedings;

h. effectively participate in all proceedings in which they are acting on behalf of their

clients; i. inform the public about their services.

2. Parties shall ensure that lawyers shall not incur civil or criminal liability for oral and written statements made in good faith and diligently in the conduct of all proceedings on behalf of their clients. 3. Parties shall ensure that lawyers:

a. can provide their clients or prospective clients with legal advice in private when meeting

them in person; b. can communicate confidentially with their clients or prospective clients, by whatever

means and in whatever form such communication may take place;

c. are not required to disclose, surrender or give evidence regarding any information or material received, whether directly or indirectly, from clients or prospective clients, as well as any exchanges with them, and any material prepared in connection with either those exchanges or the conduct of legal proceedings on their behalf.

5 CM(2024)191-add1final

4. No restrictions shall be placed on the exercise of the rights established under paragraphs 1, 2 and 3 of this article, other than those prescribed by law and which are necessary in a democratic society. Such restrictions can include, but are not limited to, requirements to ensure the availability of legal advice, assistance and representation to all. 5. Parties shall ensure that lawyers do not suffer adverse consequences as a result of being identified with their clients or their clients’ cause. This article shall be applied without prejudice to freedom of expression as protected by the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms and domestic law. Article 7 – Freedom of expression 1. Parties shall ensure the right of lawyers to inform the public about matters relating to the cases of their clients, subject only to restrictions prescribed by law and that arise from professional responsibilities, the requirements of the administration of justice and respect for private life, and that are necessary in a democratic society. 2. Parties shall ensure the right of lawyers, individually and collectively, and of professional associations to promote the rule of law and adherence to it, to take part in public discussion on the substance, interpretation and application of existing and proposed legal provisions, judicial decisions, the administration of and access to justice and the promotion and protection of human rights, as well as to make proposals for reforms concerning these matters. Article 8 – Discipline 1. Parties shall ensure that the grounds for disciplinary action against lawyers are based exclusively on professional standards of conduct which are prescribed by law and are themselves consistent with the rights and freedoms in the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms. 2. Parties shall ensure that disciplinary proceedings against lawyers are:

a. brought before:

i. an independent and impartial disciplinary committee established by a

professional association, ii. an independent and impartial authority, or iii. an independent and impartial court or tribunal established by law;

b. processed expeditiously; c. conducted consistently with the requirements for a fair trial under Article 6 of the

Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms and with the right to be advised, assisted or represented by a lawyer of their choice; and

d. subject to challenge by the lawyer concerned before an independent and impartial court or

tribunal established by law. 3. Parties shall ensure that any disciplinary sanctions imposed on lawyers respect the principles of legality, non-discrimination and proportionality. Any prohibition on the right to practise should only be imposed for the most serious breaches of professional standards. Article 9 – Protective measures 1. Parties shall ensure, subject to restrictions that are prescribed by law and are necessary in a democratic society for preventing, investigating or prosecuting crime or for protecting the rights of others, that lawyers:

a. have access to a lawyer of their choice in the event of being deprived of their liberty;

CM(2024)191-add1final 6

b. can inform a representative of their professional association, without undue delay, about their deprivation of liberty, the legal basis for it and the place where they are held;

c. have an independent lawyer or a representative of their professional association present

during: i. any search conducted as part of a civil, criminal or administrative investigation or

process of either themselves or any premises, vehicles or devices used by them for their professional activities; or

ii. the seizure or copying of documents, any other data and any kind of equipment used by them for their professional activities;

except where there will be no examination of the documents or data by those conducting the search or seizure;

d. are informed about their rights in sub-paragraphs a, b, and c of this paragraph when

being deprived of liberty, and before being subject to searches or the seizure or copying of documents.

2. Parties shall ensure that appropriate safeguards are in place and observed when inspections or other measures are taken pursuant to the supervision of the profession. 3. Parties shall ensure that professional associations are able, subject to restrictions that are prescribed by law and are necessary in a democratic society for preventing, investigating and prosecuting crime or for protecting the rights of others, to safeguard the rights set forth in this Convention, including by:

a. having, through their representatives, effective access to lawyers deprived of their liberty, if the lawyers concerned so request;

b. being informed without undue delay about instances, of which law-enforcement authorities are aware, of lawyers being assaulted or killed where there are reasons to believe that this is on account of their professional activities and these instances have not otherwise been made public and where lawyers are not in a position to inform them themselves;

c. having the possibility of attending hearings in any proceedings brought against lawyers

where there is reason to believe that this is on account of their professional activities.

4. Parties:

a. shall ensure that lawyers and their professional associations are able to carry out their professional activities and to exercise their rights under Article 7 of this Convention without being the target of: i. any form of physical attack, threat, harassment or intimidation; or ii. any improper hindrance or interference;

b. shall refrain from engaging in the conduct specified in sub-paragraph a of this paragraph; and

c. shall conduct an effective investigation into the occurrence of conduct specified by sub- paragraph a of this paragraph where there is reason to believe this may amount to a criminal offence.

5. Parties shall refrain from adopting any measures or endorsing any practices that would undermine the independence and self-governing nature of professional associations.

7 CM(2024)191-add1final

Chapter III – Monitoring mechanism Article 10 – Group of Experts on the Protection of the Profession of Lawyer 1. The Group of Experts on the Protection of the Profession of Lawyer (hereinafter referred to as GRAVO) shall monitor the implementation of this Convention by the Parties. 2. GRAVO shall be composed of a minimum of eight members and a maximum of 12 members. Its members shall be elected by the Committee of the Parties, established by Article 11 of this Convention, from among candidates nominated by the Parties for a term of office of four years, renewable once, and chosen from among nationals of the Parties. 3. The initial election of eight members shall be held within a period of one year following the entry into force of this Convention. The election of four additional members shall be held following the 25th ratification or accession. 4. The election of the members of GRAVO shall be based on the following principles:

a. the members shall be chosen according to a transparent procedure from among persons

of high moral character, having demonstrated professional experience in the areas covered by this Convention;

b. no two members of GRAVO may be nationals of the same State;

c. the members should represent different legal systems;

d. the composition of GRAVO shall ensure a gender and geographical balance; e. the members shall sit in their individual capacity and shall be independent and impartial

in the exercise of their functions, and shall be available to carry out their duties in an effective manner.

5. The election procedure of the members of GRAVO shall be determined by the Committee of Ministers of the Council of Europe, after consulting with and obtaining the unanimous consent of the Parties, within a period of six months following the entry into force of this Convention. 6. GRAVO shall adopt its own rules of procedure. 7. Members of GRAVO, and other members of delegations carrying out the country visits as set forth in Article 12 of this Convention, shall enjoy the privileges and immunities established in the appendix to this Convention. Article 11 – Committee of the Parties 1. The Committee of the Parties shall be composed of the representatives of the Parties to this Convention and the Parties shall endeavour to reach gender balance in its composition. 2. The Committee of the Parties shall be convened by the Secretary General of the Council of Europe. Its first meeting shall be held within a period of one year following the entry into force of this Convention. It shall subsequently meet whenever one third of the Parties, the President of the Committee of the Parties or the Secretary General so requests. 3. The Committee of the Parties shall adopt its own rules of procedure. Article 12 – Procedure 1. Evaluation procedures shall be divided into rounds. GRAVO shall define the scope and the appropriate means to carry out this procedure, such as questionnaires which may serve as a basis for the evaluation procedure of the implementation by the Parties.

CM(2024)191-add1final 8

2. GRAVO shall receive information on the implementation of the Convention from the Party concerned. In addition, it may receive information on the implementation of the Convention from non- governmental organisations and civil society, professional associations, as well as from national institutions for the protection of human rights. GRAVO shall also take due consideration of information available from other Council of Europe instruments and bodies, as well as from other regional and international organisations, in areas falling within the scope of this Convention. 3. GRAVO may organise country visits, in co-operation with the national authorities and, where necessary, with the assistance of independent national experts, if the information gained is insufficient and there are no other feasible ways of reliably gaining the information or in cases provided for in Article 13, paragraph 2, of this Convention. Visits shall be subsidiary and restricted to the areas where GRAVO decides the information is insufficient and to cases provided for in Article 13, paragraph 2, of this Convention. 4. Visits shall be conducted by a delegation of GRAVO. During visits, the delegation may be assisted by specialists in specific fields. During visits, the delegation should:

i. enjoy freedom of movement in the relevant jurisdiction; ii. be able to have contact with State authorities; iii. not be prevented from meeting the persons they want to interview in private; iv. have access to the material relevant to the country visit.

5. GRAVO shall prepare a draft report containing its analysis concerning the implementation of the provisions on which the evaluation is based, as well as its suggestions and proposals concerning the way in which the Party concerned may deal with the problems which have been identified. The draft report shall be transmitted for comments to the Party undergoing the evaluation. Its comments shall be taken into account by GRAVO when adopting its report. 6. On the basis of all the information received and the comments from the Party concerned, GRAVO shall adopt its report and conclusions regarding the measures taken by the Party to implement the provisions of this Convention. This report and the conclusions shall be sent to the Party concerned and to the Committee of the Parties. The report and conclusions of GRAVO shall be made public as from their adoption, together with any comments by the Party concerned. 7. Without prejudice to the procedure of paragraphs 1 to 6 of this article, the Committee of the Parties may adopt, on the basis of the report and conclusions of GRAVO, recommendations addressed to the Party concerned:

a. regarding the measures to be taken to implement the conclusions of GRAVO, if necessary setting a date for submitting information on their implementation; and

b. aiming at promoting co-operation with this Party for the proper implementation of this Convention.

Article 13 – Urgent procedure 1. If GRAVO receives reliable information indicating a situation where problems require immediate attention to prevent or limit the scale or number of serious violations of the Convention, it may request from the Party concerned the urgent submission of a special report concerning measures taken to prevent such violations. 2. Taking into account the information submitted by the Party concerned, as well as any other reliable information available to it, GRAVO may designate one or more of its members to conduct an inquiry and to report urgently to GRAVO. Where warranted and with the consent of the Party concerned, the inquiry may include a visit to its territory.

9 CM(2024)191-add1final

3. After examining the findings of the inquiry referred to in paragraph 2 of this article, GRAVO shall transmit these findings to the Party concerned and, where appropriate, to the Committee of the Parties, the Committee of Ministers and the Parliamentary Assembly of the Council of Europe, together with any comments and recommendations. The report and conclusions of GRAVO shall be made public as from their adoption, together with comments by the Party concerned. Article 14 – Opinions GRAVO may adopt, where appropriate, opinions on the implementation of this Convention. Article 15 – Relationship with other bodies The Committee of Ministers and the Parliamentary Assembly of the Council of Europe shall be kept periodically informed of the implementation of this Convention. Chapter IV – Relationship with other international instruments Article 16 – Relationship with other international instruments 1. This Convention shall not affect the rights and obligations arising from other international instruments to which Parties to this Convention are Parties or shall become Parties and which contain provisions on matters governed by this Convention and which ensure greater protection for the right of lawyers to practise their profession freely. 2. The Parties to this Convention may conclude bilateral or multilateral agreements with one another on the matters dealt with in this Convention, for the purpose of supplementing or strengthening its provisions or facilitating the application of the principles embodied in it. Chapter V – Final clauses Article 17 – Signature and entry into force 1. This Convention shall be open for signature by the member States of the Council of Europe, the non-member States that have participated in its elaboration and the European Union. 2. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe. 3. This Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date on which eight signatories, including at least six member States of the Council of Europe, have expressed their consent to be bound by the Convention in accordance with the provisions of the preceding paragraph. 4. In respect of any signatory which subsequently expresses its consent to be bound by it, this Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of the deposit of its instrument of ratification, acceptance or approval. Article 18 – Accession to the Convention 1. After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe may, after consultation of the Parties to this Convention and obtaining their unanimous consent, invite any non-member State of the Council of Europe, which has not participated in the elaboration of the Convention, to accede to this Convention by a decision taken by the majority provided for in Article 20.d of the Statute of the Council of Europe and by a unanimous vote of the representatives of the Contracting States entitled to sit on the Committee of Ministers. 2. In respect of any acceding State, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of accession with the Secretary General of the Council of Europe. 3. Any Party which is not a member of the Council of Europe shall contribute to the funding of the activities of GRAVO and the Committee of the Parties according to the modalities established by the Committee of Ministers.

CM(2024)191-add1final 10

Article 19 – Territorial application 1. Any State or the European Union may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or territories to which this Convention shall apply. 2. Any Party may, at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend the application of this Convention to any other territory specified in the declaration and for whose international relations it is responsible or on whose behalf it is authorised to give undertakings. In respect of such territory, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such declaration by the Secretary General. 3. Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any territory specified in this declaration, be withdrawn by a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. This withdrawal shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such notification by the Secretary General. Article 20 – Declarations 1. Each Contracting Party to this Convention shall, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, indicate the professional titles falling under the scope of this Convention for the purposes of Article 3, sub-paragraph a. This declaration may be modified at any later date and in the same manner. This declaration and any modification thereof shall not undermine the purpose of this Convention and the protection provided by it. 2. Each Contracting Party to this Convention may at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that the definition of “public authorities” includes one or more of the following bodies:

i. legislative bodies as regards their other activities; ii. judicial authorities as regards their other activities; iii. natural or legal persons insofar as they perform public functions or operate with public

funds, according to domestic law. This declaration may be modified at any later date and in the same manner. Article 21 – Reservations 1. Any State or the European Union may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that it reserves the right not to apply or to apply only in specific cases or conditions the provisions laid down in Article 6 in respect of Article 2, paragraph 3, subparagraph b of this Convention. No other reservation may be made in respect of the provisions of this Convention. 2. Any Party may wholly or partly withdraw a reservation by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe. This declaration shall become effective as from its date of receipt by the Secretary General. Article 22 – Amendments to the Convention 1. Any proposal for an amendment to this Convention presented by a Party shall be communicated to the Secretary General of the Council of Europe and forwarded by him or her to the member States of the Council of Europe, the non-member States which have participated in its elaboration, any signatory State, any State Party, the European Union and any State invited to accede to this Convention in accordance with the provisions of Article 18, paragraph 1.

11 CM(2024)191-add1final

2. Any amendment proposed by a Party shall be communicated to the Committee of the Parties, which shall submit to the Committee of Ministers its opinion on that proposed amendment. 3. The Committee of Ministers shall consider the proposed amendment and the opinion submitted by the Committee of the Parties and may, following consultation with the non-member States Parties to this Convention, adopt this amendment. 4. The text of any amendment adopted by the Committee of Ministers in accordance with paragraph 3 of this article shall be forwarded to the Parties for acceptance. 5. Any amendment adopted in accordance with paragraph 3 of this article shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of one month after the date on which all Parties have informed the Secretary General that they have accepted it. Article 23 – Denunciation 1. Any Party may, at any time, denounce this Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. 2. Such denunciation shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of the notification by the Secretary General. Article 24 – Notifications The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States of the Council of Europe, the non-member States which have participated in its elaboration, any signatory State, any State Party, the European Union and any State invited to accede to this Convention in accordance with the provisions of Article 18 of:

a. any signature; b. the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession; c. any date of entry into force of this Convention in accordance with Articles 17 and 18; d. any amendment adopted in accordance with Article 22 and the date on which such an

amendment enters into force; e. any declaration made in pursuance of Article 20;

f. any reservation and withdrawal of reservation made in pursuance of Article 21; g. any denunciation made in pursuance of the provisions of Article 23; h. any other act, notification or communication relating to this Convention.

Appendix – Privileges and immunities (Article 10) 1. This appendix shall apply to the members of GRAVO mentioned in Article 10 of this Convention, as well as to other members of the country visit delegations. For the purpose of this appendix, the expression “other members of the country visit delegations” shall include the independent national experts and the specialists mentioned in Article 12, paragraphs 3 and 4, of this Convention, staff members of the Council of Europe and interpreters employed by the Council of Europe accompanying GRAVO during its country visits. 2. The members of GRAVO and the other members of the country visit delegations shall, while exercising their functions relating to the preparation and the carrying out of country visits, as well as the follow-up thereto and travelling in connection with those functions, enjoy the following privileges and immunities:

a. immunity from personal arrest or detention and from seizure of their personal baggage, and immunity from legal process of every kind in respect of words spoken or written and all acts performed by them in their official capacity;

CM(2024)191-add1final 12

b. exemption from any restrictions on their freedom of movement on exit from and return to their country of residence, and entry into and exit from the country in which they exercise their functions, and from alien registration in the country which they are visiting or through which they are passing in the exercise of their functions. 3. In the course of journeys undertaken in the exercise of their functions, the members of GRAVO and the other members of the country visit delegations shall, in the matter of customs and exchange control, be accorded the same facilities as those accorded to representatives of foreign governments on temporary official duty. 4. The documents relating to the evaluation of the implementation of this Convention carried by members of GRAVO and other members of the country visit delegations shall be inviolable. No stoppage or censorship shall be applied to the official correspondence of GRAVO or to official communications of members of GRAVO and other members of the country visit delegations. 5. In order to secure for the members of GRAVO and the other members of the country visit delegations complete freedom of speech and complete independence in the discharge of their duties, the immunity from legal process in respect of words spoken or written and all acts done by them in discharging their duties shall continue to be accorded, notwithstanding that the persons concerned are no longer engaged in the discharge of such duties. 6. Privileges and immunities are granted to the persons mentioned in paragraph 1 of this appendix in order to safeguard the independent exercise of their functions in the interests of GRAVO and not for their personal benefit. The waiver of immunities of the persons mentioned in paragraph 1 of this appendix shall be made by the Secretary General of the Council of Europe in any case where, in his or her opinion, the immunity would impede the course of justice and where it can be waived without prejudice to the interests of GRAVO.

Veebisait: www.coe.int/cm

1522. istung, 11. ja 12. märts 2025

10 õiguslikku küsimust

10.1 Õigusalase Koostöö Euroopa Komitee (CDCJ)

Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse konventsioon

Preambul

Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja teised konventsioonile allakirjutanud osalisriigid,

arvestades, et Euroopa Nõukogu eesmärk on tugevdada oma liikmete vahelist ühtsust;

meenutades inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (ETS nr 5, 1950), selle

protokolle ning Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat;

arvestades kaheksandal ÜRO kuritegevuse ennetamise ja õigusrikkujate kohtlemise alasel

kongressil (Havanna, Kuuba, 27. august–7. september 1990) vastu võetud advokaatide rolli

käsitlevaid üldpõhimõtteid;

arvestades ministrite komitee soovitust Rec(2000)21 liikmesriikidele advokaadi kutsealal

tegutsemise vabaduse kohta;

arvestades ÜRO inimõiguste nõukogu 16. juulil 2020. aastal vastu võetud resolutsiooni 44/9, mis

käsitleb kohtunike, vandekohtunike ja kaasistujate sõltumatust ja erapooletust ning advokaatide

sõltumatust;

rõhutades, et advokaatidel ja nende kutseühendustel on oluline roll õigusriigi põhimõtete

kaitsmisel, õigusemõistmisele juurdepääsu tagamisel ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

edendamisel;

nentides sügavat muret selle pärast, et advokaadid satuvad üha sagedamini rünnakute,

ähvarduste, ahistamise ja hirmutamise sihtmärgiks oma kutsealase tegevuse tõttu ning et nende

õiguspärast tööd takistatakse või toimub see sobimatu sekkumise tingimustes;

mõistes hukka sellise rünnaku, ähvarduse, ahistamise, hirmutamise ja põhjendamatu sekkumise;

arvestades, et advokaadikutse korraldus võib Euroopa Nõukogu liikmesriikides ja teistes

konventsioonile allakirjutanud riikides olla erinev;

pidades vajalikuks tugevdada rahvusvahelist õigusraamistikku, et tagada advokaatide vaba ja

sõltumatu kutsetegevus;

on kokku leppinud järgmises.

MINISTRITE

ASETÄITJAD

Ministrite komitee

dokumendid

CM(2024)191-

add1final 12. märts 2025

CM(2024)191-add1final 2

I peatükk – eesmärk, kohaldamisala ja mõistete kasutamine

Artikkel 1 – konventsiooni eesmärk

1. Käesoleva konventsiooni eesmärk on tugevdada advokaadikutse kaitset ning õigust

tegutseda advokaadi kutsealal sõltumatult, kartmata diskrimineerimist, kutsealase tegevuse

põhjendamatut takistamist või sellesse sekkumist või rünnakuid, ähvardusi, ahistamist ja

hirmutamist.

2. Konventsiooniga luuakse erimehhanism, mis aitab konventsiooniosalistel tagada

konventsiooni sätete tõhusa rakendamise.

Artikkel 2 – kohaldamisala

1. Käesolevat konventsiooni kohaldatakse advokaatide ja nende kutseühenduste

kutsetegevuse suhtes.

2. Artikleid 5–9 kohaldatakse ka nende advokaatide suhtes, kes osutavad teises

konventsiooniosalises oma päritoluriigi kutse alusel õigusteenuseid (õigusnõustamine, õigusabi

või esindamine) juhul kui:

a) nad kuuluvad teise konventsiooniosalise poolt käesoleva konventsiooni artikli 20

lõike 1 alusel esitatud deklaratsiooni kohaldamisalasse; või

b) nad tegutsevad selle konventsiooniosalise õiguse, Euroopa Liidu õiguse või

rahvusvaheliste kokkulepete alusel.

3. Artikli 6 (advokaatide kutsealased õigused), artikli 7 (sõnavabadus) ja artikli 9

(kaitsemeetmed) lõike 4 sätteid kohaldatakse ka järgmiste isikute suhtes:

a) isik, kellele on artiklite 5 ja 8 rikkumise tõttu keeldutud andmast advokaadikutset

või luba tegutseda advokaadina või kellelt on kutse ära võetud või kelle

kutsetegevus on peatatud;

b) isik, keda rahvusvaheline kohus või rahvusvahelise organisatsiooni loodud organ

on tunnustanud pädevana tegutsema menetlustes, kui ta nõustab või tegutseb

sellistes menetlustes.

4. Artikli 6 lõike 3 punkte b ja c ning artikli 9 lõiget 4 kohaldatakse ka isikute suhtes, kes

abistavad advokaate ja kelle tegevus on otseselt seotud advokaatide kutsetegevusega.

5. Artikli 9 lõiget 4 kohaldatakse lisaks isikute suhtes, kes abistavad kutseühendusi, kui

nende tegevus on seotud kutseühenduse kutsetegevuse elluviimisega.

Artikkel 3 – mõistete kasutamine

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) advokaat – füüsiline isik, kellel on riigisisese õiguse alusel nõutav kvalifikatsioon

ja volitus advokaadina tegutsemiseks;

b) klient – füüsiline või juriidiline isik, keda advokaat nõustab, abistab või esindab;

3 CM(2024)191-add1final

c) potentsiaalne klient – füüsiline või juriidiline isik, kes otseselt või kaudselt otsib

advokaadilt nõustamist, abi või esindamist;

d) kutseühendus – esindusorgan, kuhu kõik või osa advokaate kuuluvad või kuhu

nad on kas otseselt või kaudselt registreeritud ja millel on riigisisese õiguse alusel

vastutus kutse korraldamise või reguleerimise eest;

e) advokaadi kutsetegevus – tegevus, mis on seotud kliendi või potentsiaalse kliendi

nõustamise, abistamise või esindamisega õiguse tõlgendamise või kohaldamise

küsimustes, olgu see tegevus seotud riigisisese, välisriigi või rahvusvahelise

õigusega. See hõlmab ka tegevust, mis on seotud rahvusvahelise kohtu ja

vahekohtu või rahvusvaheliste organisatsioonide organite menetluste ja tööga,

sõltumata sellest, kas need toimuvad konventsiooniosalistes, kus advokaat on

registreeritud, või mujal;

f) kutseühenduste kutsetegevus – tegevus, mis on hõlmatud konventsiooni artikli 4

lõikega 2;

g) riigiasutused on:

i) riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud valitsus- ja haldusasutused;

ii) seadusandlikud organid ja kohtuasutused, kuivõrd nad täidavad

haldusfunktsioone vastavalt riigisisesele õigusele;

iii) füüsilised või juriidilised isikud, kuivõrd nad teostavad haldusvõimu;

h) seadusega ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik – tuleb mõista

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tähenduses, nagu seda on

tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus.

II peatükk – sisulised sätted

Artikkel 4 – kutseühendused

1. Konventsiooniosalised tagavad, et riiklik õigus- ja reguleerimiskeskkond tagab

kutseühenduste sõltumatuse ja isevalitseva olemuse. Kõik nende täidesaatvate organite

valimised toimuvad vastavalt kehtivatele eeskirjadele ja ilma välise sekkumiseta.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et kutseühendused saavad:

a) edendada ja kaitsta advokaatide ja advokaadikutse huve;

b) edendada ja kaitsta advokaatide sõltumatust ning nende rolli ühiskonnas;

c) koostada kutse-eetika standardeid ja edendada nende järgimist vastavalt

käesolevale konventsioonile;

d) edendada juurdepääsu advokaadikutsele ning advokaatide täiendõpet ja -koolitust;

e) teha koostööd advokaatide, teiste kutseühenduste ning rahvusvaheliste,

valitsusväliste või mittetulundusühingutega õiguse ja õiguspraktika valdkonnas,

sealhulgas advokaatide rolli edendamisel ja kaitsmisel; ja

CM(2024)191-add1final 4

f) edendada advokaatide heaolu ning vajadusel aidata neid ja nende pereliikmeid.

3. Konventsiooniosalised tagavad, et kutseühendustega konsulteeritakse õigeaegselt ja

tõhusal viisil valitsuse ettepanekute üle, mis käsitlevad muudatusi õigusaktides,

menetlusnormides ja haldusreeglites, mis otseselt mõjutavad advokaatide kutsetegevust ja

kutseala reguleerimist.

4. Konventsiooniosalised tagavad, et kutseühendusse kuulumise nõue ei takista

advokaatidel tegutseda teistes organisatsioonides, mis edendavad nende kutsealaseid huve ja

tegevust.

Artikkel 5 – õigus tegutseda

1. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadina tegutsemise lubamine, kutse säilitamine

ja uuesti kutse andmine on seadusega ettenähtud ja:

a. need toimingud põhinevad objektiivsetel, asjakohastel ja läbipaistvatel

kriteeriumidel, mida rakendatakse õiglaselt ja läbipaistvalt; ja

b) need ei ole seotud diskrimineerimisega ühegi põhjuse alusel, mis on keelatud

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et otsused kutse andmise, kutse säilitamise ja uuesti

andmise kohta teeb kutseühendus või muu sõltumatu organ ning need otsused on vaidlustatavad

sõltumatus ja erapooletus kohtus, mis on loodud seaduse alusel.

Artikkel 6 – advokaatide kutsealased õigused

1. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadid saavad:

a) anda õigusnõu, osutada õigusalast abi ja esindada kliente, sealhulgas

inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmise eesmärgil;

b) otsustada, kas võtta füüsilisi või juriidilisi isikuid oma klientideks, ja lõpetada

advokaadi ja kliendi vahelisi suhteid;

c) pääseda kiiresti ja tõhusalt ligi klientidele ja potentsiaalsetele klientidele, isegi

kui nad on vabaduse kaotanud;

d) olla tunnustatud isikutena, kellel on õigus oma kliente nõustada, abistada või

esindada;

e) pääseda tõhusalt ligi kõigile asjakohastele materjalidele, mis on pädevate

avalike asutuste ja kohtute valduses või kontrolli all, olles tegutsenud oma

klientide nimel, ilma põhjendamatu viivituse ja piiranguteta;

f) pääseda tõhusalt ligi ja suhelda kohtu või muu sarnase organiga, kus neil on

õigus osaleda;

g) esitada taotlusi või ettepanekuid oma klientide nimel, sealhulgas seoses

kohtuniku, prokuröri või määratud organi liikme taandamisega, kes on kutsutud

otsustama konkreetses juhtumis, ning menetluse käigu suhtes;

h) osaleda tõhusalt kõigis menetlustes, kus nad tegutsevad oma klientide nimel;

5 CM(2024)191-add1final

i) teavitada avalikkust oma teenustest.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadid ei vastuta tsiviil- ega karistusõiguslikult

oma heausksete ja hoolikalt tehtud suuliste ja kirjalike avalduste eest, mis on esitatud kõigi

menetluste käigus oma klientide nimel.

3. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadid:

a) saavad anda klientidele või potentsiaalsetele klientidele õigusnõu isiklikult ja

konfidentsiaalselt;

b) saavad klientidega või potentsiaalsete klientidega suhelda konfidentsiaalselt,

sõltumata suhtlusviisist või vormist;

c) ei pea avaldama, loovutama ega esitama tõendeid teabe või materjalide kohta,

mille nad on saanud kas vahetult või kaudselt klientidelt või potentsiaalsetelt

klientidelt, samuti kõiki nendega toimunud kirjavahetusi ja menetluse käigus

koostatud materjale.

4. Käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud õigusi võib piirata üksnes juhul, kui

piirangud on seadusega ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Sellised piirangud

võivad muu hulgas olla seotud vajadusega tagada, et õigusalane nõustamine, abi ja esindamine

oleksid kõigile kättesaadavad.

5. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadid ei kannataks kahjulike tagajärgede all

ainuüksi seetõttu, et neid seostatakse oma klientide või klientide seisukohtadega. Käesolevat

artiklit kohaldatakse kooskõlas sõnavabaduse kaitsega, nagu see on ette nähtud inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsioonis ja riigisiseses õiguses.

Artikkel 7 – sõnavabadus

1. Konventsiooniosalised tagavad advokaatide õiguse teavitada avalikkust oma klientide

teemadega seotud küsimustest, arvestades üksnes seadusega ettenähtud piiranguid, mis

tulenevad kutsealastest kohustustest, õigusemõistmise nõuetest ja eraelu austamisest ning on

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

2. Konventsiooniosalised tagavad advokaatide õiguse, nii individuaalselt kui ka

kollektiivselt, ning kutseühenduste õiguse edendada õigusriigi põhimõtteid ja järgimist, osaleda

avalikes aruteludes olemasolevate ja kavandatavate õigusaktide, kohtuotsuste, õigusemõistmise

ja sellele ligipääsu, inimõiguste edendamise ja kaitse, samuti nende küsimuste

reformieesmärkide kohta tehtavates ettepanekutes.

Artikkel 8 – distsipliin

1. Konventsiooniosalised tagavad, et distsiplinaarkorras vastutusele võtmise alused

põhinevad üksnes kutse-eetika normidel, mis on seadusega ettenähtud ning on kooskõlas

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis tunnustatud õiguste ja vabadustega.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaatide suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus:

a) viiakse läbi:

CM(2024)191-add1final 6

i) kutseühenduse poolt moodustatud sõltumatus ja erapooletus

järelevalvekomisjonis;

ii) sõltumatu ja erapooletu asutuse juures; või

iii) seaduse alusel loodud sõltumatus ja erapooletus kohtus;

b) toimub viivitamata;

c) toimub kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6

sätestatud õiglase kohtupidamise nõuetega ja õigusega saada nõu, abi või

esindamist valitud advokaadilt; ja

d) on advokaadi poolt vaidlustatav sõltumatus ja erapooletus kohtus, mis on loodud

seaduse alusel.

3. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaatidele määratud distsiplinaarkaristused

järgivad seaduslikkuse, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Kutsetegevuse

õigusest võib ilma jätta üksnes kutsestandardite kõige raskemate rikkumiste korral.

Artikkel 9 – kaitsemeetmed

1. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadil on kooskõlas seadusega ettenähtud ja

demokraatlikus ühiskonnas kuritegude ennetamiseks, uurimiseks või menetlemiseks või teiste

isikute õiguste kaitsmiseks vajalikele piirangutele järgmised õigused:

a) olla vabaduse võtmise korral viivitamata kontaktis enda valitud advokaadiga;

b) teavitada põhjendamatu viivituseta oma kutseühenduse esindajat vabaduse

võtmisest, selle õiguslikust alusest ja kinnipidamiskohast;

c) nõuda sõltumatu advokaadi või kutseühenduse esindaja kohalolekut järgmistel

juhtudel:

i) enda või kutsetegevuses kasutatavate ruumide, sõidukite või seadmete

läbiotsimisel tsiviil-, kriminaal- või haldusmenetluse raames;

ii) dokumentide, muude andmete või kutsetegevuses kasutatavate seadmete

äravõtmise või kopeerimise korral;

välja arvatud juhul, kui läbiotsimist või äravõtmist teostavate isikute poolt

andmete või dokumentide läbivaatust ei toimu;

d) saada teavet punktides a, b ja c nimetatud õiguste kohta vabaduse võtmisel ning

enne läbiotsimist või dokumentide äravõtmist või kopeerimist.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et kutsetegevuse järelevalve raames teostatava kontrolli

ja muude meetmete puhul kehtivad ja järgitakse asjakohaseid kaitsemeetmeid.

3. Konventsiooniosalised tagavad, et kutseühendustel on seadusega ettenähtud ja

demokraatlikus ühiskonnas kuritegude ennetamiseks, uurimiseks või menetlemiseks või teiste

isikute õiguste kaitsmiseks vajalike piirangute piires võimalus kaitsta käesolevas konventsioonis

sätestatud õigusi, sealhulgas järgmise kaudu:

7 CM(2024)191-add1final

a) juurdepääs vabadusest ilma jäetud advokaatidele nende enda soovil

kutseühenduse esindajate kaudu;

b) teabe ilma põhjendamatu viivituseta saamine õiguskaitseasutustele teadaolevatest

juhtumitest, kus advokaate on rünnatud või tapetud, kui on alust arvata, et see on

seotud nende kutsetegevusega ning kui selliseid juhtumeid ei ole muul viisil

avalikustatud ning advokaadid ei ole ise suutnud oma kutseühendust teavitada;

c) võimalus viibida advokaatide vastu algatatud menetlustes peetavatel istungitel,

kui on alust arvata, et menetlus on seotud nende kutsetegevusega.

4. Konventsiooniosalised:

a) tagavad, et advokaadid ja nende kutseühendused saavad täita oma kutsealaseid

ülesandeid ja kasutada artiklis 7 sätestatud õigusi ilma:

i) füüsilise kallaletungi, ähvarduse, ahistamise või hirmutamise ohvriks

langemata; või

ii) ebasobiva takistamise või sekkumiseta;

b) hoiduvad punktis a nimetatud käitumisest; ja

c) viivad läbi tõhusa uurimise punktis a nimetatud käitumise korral, kui on alust

arvata, et see võib kujutada endast kuritegu.

5. Konventsiooniosalised hoiduvad selliste meetmete võtmisest või tavade heakskiitmisest,

mis õõnestaksid kutseühenduste sõltumatust ja isevalitsevat olemust.

III peatükk – järelevalvemehhanism

Artikkel 10 – advokaadi kutse kaitse eksperdirühm

1. Advokaadi kutse kaitse eksperdirühm (edaspidi GRAVO) jälgib konventsiooni

rakendamist konventsiooniosaliste poolt.

2. GRAVO koosneb vähemalt kaheksast ja kuni kaheteistkümnest liikmest. Liikmed valib

konventsiooniosaliste komitee (asutatud käesoleva konventsiooni artikli 11 alusel)

konventsiooniosaliste esitatud kandidaatide seast. Liikmed nimetatakse ametisse neljaks aastaks

ja ametiaega võib pikendada ühe korra. Kandidaadid peavad olema konventsiooniosaliste

kodanikud.

3. Esimene, kaheksa liikme valimine toimub ühe aasta jooksul pärast konventsiooni

jõustumist. Neli lisaliiget valitakse pärast 25. ratifitseerimis- või ühinemiskirja.

4. GRAVO liikmete valimisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest:

a) liikmed valitakse läbipaistva korra alusel, valides kõrge moraalitunde ja

professionaalse kogemusega isikuid, kes on näidanud oma pädevust käesoleva

konventsiooniga reguleeritud valdkondades;

b) GRAVO koosseisu ei tohi kuuluda sama konventsiooniosalise kaks kodanikku;

c) esindatud peavad olema erinevad õigussüsteemid;

CM(2024)191-add1final 8

d) koosseis peab olema tasakaalustatud nii soo kui ka geograafilise päritolu poolest;

e) liikmed tegutsevad enda nimel, olles oma ülesannete täitmisel sõltumatud ja

erapooletud, ning nad peavad olema valmis oma kohustusi tõhusalt täitma.

5. GRAVO liikmete valimiskorra kehtestab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee pärast

konventsiooniosalistega konsulteerimist ja nendelt ühehäälse nõusoleku saamist. Kord tuleb

kindlaks määrata kuue kuu jooksul pärast konventsiooni jõustumist.

6. GRAVO kehtestab oma töökorra ise.

7. GRAVO liikmetel ja teistel delegatsioonide liikmetel, kes teevad käesoleva

konventsiooni artiklis 12 sätestatud riigivisiite, on õigus konventsiooni lisas sätestatud

eesõigustele ja puutumatusele.

Artikkel 11 – konventsiooniosaliste komitee

1. Konventsiooniosaliste komitee koosneb konventsiooniosaliste esindajatest.

Konventsiooniosalised püüavad tagada komitee koosseisus soolise tasakaalu.

2. Konventsiooniosaliste komitee kutsub kokku Euroopa Nõukogu peasekretär. Komitee

esimene koosolek toimub ühe aasta jooksul pärast käesoleva konventsiooni jõustumist. Edaspidi

tuleb komitee kokku iga kord, kui seda taotleb üks kolmandik konventsiooniosalistest, komitee

eesistuja või peasekretär.

3. Konventsiooniosaliste komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 12 – menetlus

1. Hindamiskord toimub voorude kaupa. GRAVO määrab kindlaks iga vooru ulatuse ning

sobivad hindamisviisid, näiteks küsimustikud, mis võivad olla aluseks konventsiooniosaliste

poolt konventsiooni rakendamise hindamisele.

2. GRAVO saab teavet konventsiooni rakendamise kohta asjaomaselt

konventsiooniosaliselt. Samuti võib GRAVO vastu võtta teavet valitsusvälistelt

organisatsioonidelt, kodanikuühiskonna esindajatelt, kutseühendustelt ja riiklikelt inimõiguste

kaitse asutustelt. Lisaks võtab GRAVO arvesse asjakohast teavet, mis on kättesaadav muudest

Euroopa Nõukogu mehhanismidest ja struktuuridest ning teistest piirkondlikest ja

rahvusvahelistest organisatsioonidest, kui see kuulub konventsiooni kohaldamisalasse.

3. Kui saadud teabest ei piisa ja usaldusväärse teabe saamiseks ei ole muid mõistlikke

võimalusi või kui tegemist on käesoleva konventsiooni artikli 13 lõikes 2 sätestatud juhtumiga,

võib GRAVO koostöös riiklike ametiasutustega ja vajaduse korral sõltumatute riiklike

ekspertide kaasabil korraldada riigivisiite. Visiidid on abistava iseloomuga ning neid viiakse läbi

üksnes nendes valdkondades, kus GRAVO leiab, et olemasolev teave on ebapiisav, ning

käesoleva konventsiooni artikli 13 lõikes 2 sätestatud juhtudel.

4. Visiite korraldab GRAVO delegatsioon. Vajadusel võib delegatsiooni toetada valdkonna

asjatundja. Visiidi ajal peab delegatsioonil olema võimalus:

i) liikuda vabalt asjaomase riigi territooriumil;

ii) suhelda riigiasutustega;

9 CM(2024)191-add1final

iii) kohtuda konfidentsiaalselt isikutega, kellega nad soovivad vestelda;

iv) tutvuda teabe ja dokumentidega, mis on visiidi seisukohalt asjakohased.

5. GRAVO koostab esialgse aruande, milles analüüsitakse hinnatavate sätete rakendamist

ning esitatakse soovitused ja ettepanekud selle kohta, kuidas asjaomane konventsiooniosaline

võiks tuvastatud probleemidele lahendusi leida. Aruande eelnõu saadetakse kommenteerimiseks

asjaomasele konventsiooniosalistele ning GRAVO arvestab neid kommentaare lõpparuande

koostamisel.

6. Kõiki saadud andmeid ja konventsiooniosalise kommentaare arvesse võttes võtab

GRAVO vastu lõpparuande ja järeldused meetmete kohta, mida konventsiooniosaline on võtnud

konventsiooni rakendamiseks. Aruanne ja järeldused edastatakse asjaomasele

konventsiooniosalisele ja konventsiooniosaliste komiteele ning need tehakse avalikkusele

kättesaadavaks alates nende vastuvõtmisest koos konventsiooniosalise esitatud

kommentaaridega.

7. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigetes 1–6 sätestatud korda, võib

konventsiooniosaliste komitee GRAVO aruande ja järelduste alusel teha asjaomasele

konventsiooniosalisele järgmisi soovitusi:

a) meetmete kohta, mis tuleb võtta GRAVO järelduste rakendamiseks, vajaduse

korral määrates tähtaja teabe esitamiseks nende rakendamise kohta; ja

b) selle konventsiooniosalisega koostöö edendamiseks, et tagada konventsiooni

nõuetekohane rakendamine.

Artikkel 13 – kiirmenetlus

1. Kui GRAVO saab usaldusväärset teavet olukorra kohta, mis nõuab viivitamatut

tegutsemist, et ennetada või piirata käesoleva konventsiooni tõsiste rikkumiste ulatust või arvu,

võib ta taotleda asjaomaselt konventsiooniosaliselt viivitamatut eriaruande esitamist võetud

meetmete kohta, mille eesmärk on nimetatud rikkumiste vältimine.

2. Võttes arvesse asjaomase konventsiooniosalise esitatud teavet ja muid talle

kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid, võib GRAVO määrata ühe või mitu oma liiget läbi

viima uurimist ning esitama kiireloomulise aruande GRAVO-le. Põhjendatud juhtudel ja

konventsiooniosalise nõusolekul võib uurimine hõlmata visiiti selle territooriumile.

3. Pärast käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud uurimise tulemuste läbivaatamist edastab

GRAVO need tulemused asjaomasele konventsiooniosalisele ning vajaduse korral ka

konventsiooniosaliste komiteele, Euroopa Nõukogu ministrite komiteele ja parlamentaarsele

assambleele koos võimalike märkuste ja soovitustega. GRAVO aruanne ja järeldused tehakse

avalikuks alates nende vastuvõtmisest koos asjaomase konventsiooniosalise kommentaaridega.

Artikkel 14 – arvamused

GRAVO võib vajaduse korral võtta vastu arvamusi käesoleva konventsiooni rakendamise kohta.

Artikkel 15 – suhted muude asutustega

Euroopa Nõukogu ministrite komiteed ja parlamentaarset assambleed teavitatakse perioodiliselt

käesoleva konventsiooni rakendamisest.

CM(2024)191-add1final 10

IV peatükk – seos muude rahvusvaheliste õigusaktidega

Artikkel 16 – seos muude rahvusvaheliste õigusaktidega

1. Konventsioon ei piira õigusi ega kohustusi, mis tulenevad muudest rahvusvahelistest

õigusaktidest, mille pooled on konventsiooniosalised või saavad konventsiooniosalisteks ning

mis käsitlevad konventsiooniga reguleeritud valdkondi ja tagavad suurema kaitse advokaatide

õigusele oma kutsealal vabalt tegutseda.

2. Konventsiooniosalised võivad käesoleva konventsiooniga reguleeritavates valdkondades

sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, et konventsiooni sätteid täiendada või et

hõlbustada konventsiooni põhimõtete järgimist.

V peatükk – lõppsätted

Artikkel 17 – allakirjutamine ja jõustumine

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, selle

väljatöötamisel osalenud riikidele ning Euroopa Liidule.

2. Konventsioon tuleb ratifitseerida või heaks kiita. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad

antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.

3. Käesolev konventsioon jõustub kuu esimesel päeval pärast kolme kuu möödumist

päevast, mil kaheksa allakirjutanud riiki, sealhulgas vähemalt kuus Euroopa Nõukogu

liikmesriiki, on vastavalt eelnevas lõikes sätestatule väljendanud oma nõusolekut olla

konventsiooniga seotud.

4. Kui konventsioonile alla kirjutanud riik annab hiljem nõusoleku olla konventsiooniga

seotud, jõustub konventsioon tema suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu

möödumisele tema ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmisest.

Artikkel 18 – konventsiooniga ühinemine

1. Konventsiooni jõustumise järgselt võib Euroopa Nõukogu ministrite komitee, pärast

konventsiooniosalistega konsulteerimist ja nende ühehäälset nõusolekut, kutsuda Euroopa

Nõukogu mitteliikmesriigi, kes ei ole osalenud konventsiooni koostamises, liituma

konventsiooniga, tehes otsuse, mis põhineb Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punkti d

kohaselt vajaliku häälteenamuse ja ministrite komitees olevate lepinguosalisriikide esindajate

ühehäälse hääletuse toel.

2. Ühineva riigi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme

kuu möödumisele ühinemiskirja Euroopa Nõukogu peasekretärile hoiuleandmise päevast.

3. Konventsiooniosaline, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige, osaleb GRAVO ja

konventsiooniosaliste komitee tegevuse rahastamises ministrite komitee kehtestatud korra

kohaselt.

Artikkel 19 – territoriaalne kohaldatavus

1. Riik või Euroopa Liit võib allakirjutades või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või

ühinemiskirja hoiule andes täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes

konventsiooni kohaldatakse.

11 CM(2024)191-add1final

2. Konventsiooniosaline võib Euroopa Nõukogu peasekretärile hiljem teatada, et ta

kohaldab konventsiooni ka teates nimetatud muul territooriumil, kelle välissuhete eest ta

vastutab või kelle nimel on ta volitatud võtma kohustusi. Selle territooriumi suhtes jõustub

konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele deklaratsiooni

laekumisest peasekretärile.

3. Deklaratsiooni, mis on tehtud kahe eelmise lõike alusel territoriaalse kehtivuse suhtes,

võib tühistada peasekretärile adresseeritud kirjaga. Tühistamine jõustub kuu esimesel päeval

pärast kolme kuu möödumist päevast, mil Euroopa Nõukogu peasekretär on vastava teate kätte

saanud.

Artikkel 20 – deklaratsioonid

1. Kõik konventsiooni lepingupooled peavad allakirjutamisel või oma ratifitseerimis-,

vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel Euroopa Nõukogu peasekretärile

esitatava deklaratsiooniga märkima, millised kutsealased nimetused kuuluvad käesoleva

konventsiooni kohaldamisalasse artikli 3 punktis a sätestatud tähenduses. Seda deklaratsiooni

võib igal ajal samal viisil muuta. Deklaratsioon ega selle muudatused ei tohi kahjustada

käesoleva konventsiooni eesmärki ega selles sätestatud kaitset.

2. Kõik konventsiooni lepingupooled võivad alla kirjutades või ratifitseerimis-,

heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatava

deklaratsiooniga märkida, et mõiste „riigiasutused“ hõlmab üht või mitut järgmistest üksustest:

i) seadusandlikud organid seoses nende muu tegevusega;

ii) kohtuasutused seoses nende muu tegevusega;

iii) füüsilised või juriidilised isikud, kuivõrd nad täidavad avalikke ülesandeid või

tegutsevad avalike vahenditega vastavalt riigisisesele õigusele.

Seda deklaratsiooni võib igal ajal samal viisil muuta.

Artikkel 21 – reservatsioonid

1. Riik või Euroopa Liit võib alla kirjutades või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või

ühinemiskirja hoiule andes Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga

teatada, et ta jätab endale õiguse mitte kohaldada või kohaldada vaid teatud juhtudel või

tingimustel käesoleva konventsiooni artiklis 6 sätestatut seoses artikli 2 lõike 3 punktiga b. Muid

reservatsioone konventsiooni sätete suhtes ei või teha.

2. Konventsiooniosaline võib reservatsioonist täielikult või osaliselt taganeda Euroopa

Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga. Deklaratsioon jõustub kuupäeval, mil

peasekretär selle kätte saab.

Artikkel 22 – konventsiooni muudatused

1. Kõik konventsiooni muudatusettepanekud, mille on esitanud konventsiooniosaline,

edastatakse Euroopa Nõukogu peasekretärile, kes edastab need Euroopa Nõukogu

liikmesriikidele, konventsiooni väljatöötamises osalenud mitte-liikmesriikidele, kõigile

allakirjutanud riikidele, osalisriikidele, Euroopa Liidule ning kõigile riikidele, keda on kutsutud

konventsiooniga ühinema vastavalt artikli 18 lõikele 1.

CM(2024)191-add1final 12

2. Konventsiooniosalise muudatusettepanek edastatakse konventsiooniosaliste komiteele,

kes esitab ministrite komiteele oma arvamuse selle kohta.

3. Ministrite komitee kaalub muudatusettepanekut ja konventsiooniosaliste komitee esitatud

arvamust ning võib muudatuse vastu võtta pärast konsulteerimist kolmandate riikidega, kes ei

ole konventsiooniosalised.

4. Muudatuse tekst, mille on ministrite komitee vastu võtnud lõike 3 alusel, edastatakse

heakskiitmiseks konventsiooniosalistele.

5. Käesoleva artikli lõike 3 kohaselt vastu võetud muudatus jõustub kuu esimesel päeval

pärast ühe kuu möödumist kuupäevast, mil kõik konventsiooniosalised on teavitanud

peasekretäri selle muudatuse vastuvõtmisest.

Artikkel 23 – denonsseerimine

1. Konventsiooniosaline võib käesoleva konventsiooni igal ajal denonsseerida, saates

Euroopa Nõukogu peasekretärile asjakohase teate.

2. Tühistamine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele

sellest päevast, kui peasekretär on teate kätte saanud.

Artikkel 24 – teated

Euroopa Nõukogu peasekretär teavitab Euroopa Nõukogu liikmesriike, konventsiooni

väljatöötamises osalenud mitteliikmesriike, kõiki allakirjutanud riike, osalisriike, Euroopa Liitu

ning kõiki riike, keda on kutsutud konventsiooniga ühinema artikli 18 kohaselt:

a) allakirjutamisest;

b) ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjast;

c) igast konventsiooni jõustumise kuupäevast vastavalt artiklitele 17 ja 18;

d) igast muudatusest, mis on vastu võetud vastavalt artiklile 22, ning selle

jõustumise kuupäevast;

e) igast deklaratsioonist, mis on tehtud artikli 20 alusel;

f) igast reservatsioonist ja reservatsiooni tagasivõtmisest, mis on tehtud artikli 21

alusel;

g) igast denonsseerimisest, mis on tehtud artikli 23 alusel;

h) muust käesoleva konventsiooniga seotud aktidest või teatest.

Lisa – eesõigused ja puutumatus (artikkel 10)

1. Käesolevat lisa kohaldatakse käesoleva konventsiooni artiklis 10 nimetatud GRAVO

liikmete suhtes ning ka riigivisiitide delegatsioonide teiste liikmete suhtes. Käesoleva lisa

tähenduses hõlmab mõiste „riigivisiitide delegatsioonide teised liikmed“ käesoleva

konventsiooni artikli 12 lõigete 3 ja 4 nimetatud sõltumatuid riiklikke eksperte ja spetsialiste,

Euroopa Nõukogu töötajaid ning Euroopa Nõukogu poolt kaasatud tõlke, kes saadavad

GRAVO-t riigivisiitidel.

13 CM(2024)191-add1final

2. GRAVO liikmetel ja riigivisiitide delegatsioonide teistel liikmetel on seoses oma

ülesannete täitmisega, mis puudutavad riigivisiitide ettevalmistamist, läbiviimist ja järeltegevusi,

samuti nendega seotud reisimist, järgmised eesõigused ja puutumatus:

a) isikliku kinnipidamise või vahistamise ja isikliku pagasi konfiskeerimise

puutumatus ning igasugune kohtulik puutumatus seoses nende poolt

ametikohustuste täitmisel suuliselt või kirjalikult väljendatud seisukohtade ja

tehtud tegudega;

b) vabastus liikumisvabaduse piirangutest seoses elukohariigist lahkumise ja sinna

naasmisega ning riiki sisenemise ja sealt lahkumisega, kus nad oma ülesandeid

täidavad, samuti vabastus välismaalase registreerimise kohustusest riigis, mida

nad oma ülesannete täitmise käigus külastavad või mille territooriumilt nad läbi

sõidavad.

3. Ülesannete täitmisega seotud reiside ajal on GRAVO liikmetel ja riigivisiitide

delegatsioonide teistel liikmetel tolli- ja valuutakontrolli kontekstis samasugused soodustused

nagu ajutisel ametlikul missioonil viibivate välisriikide esindajatel.

4. GRAVO liikmete ja riigivisiitide delegatsioonide teiste liikmete valduses olevad

käesoleva konventsiooni rakendamise hindamisega seotud dokumendid on puutumatud.

GRAVO ametlikule kirjavahetusele ega GRAVO liikmete ja riigivisiitide delegatsioonide teiste

liikmete ametlikule kirjavahetusele ei kohaldata läbivaatust ega tsensuuri.

5. Selleks et tagada GRAVO liikmete ja riigivisiitide delegatsioonide teiste liikmete täielik

sõnavabadus ja sõltumatus oma ülesannete täitmisel, säilib nende kohtulik puutumatus seoses

ametikohustuste täitmisel väljendatud seisukohtade ja tehtud tegudega ka pärast seda, kui nad

neid ülesandeid enam ei täida.

6. Käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud isikutele antakse eesõigused ja puutumatus selleks, et

tagada nende ülesannete sõltumatu täitmine GRAVO huvides, mitte nende isikliku kasu

eesmärgil. Käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud isikute puutumatuse võib Euroopa Nõukogu

peasekretär tühistada juhul, kui tema hinnangul takistab puutumatus õigusemõistmist ja kui

sellest loobumine ei kahjusta GRAVO huve.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Välisministeerium [email protected] Islandi väljak 1 15049, Tallinn Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu edastamine Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks Edastame Vabariigi Valitsuse korralduse „Advokaadikutse kaitse konventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine“ eelnõu Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu; 2. Vabariigi Valitsuse korralduse seletuskiri; 3. Vabariigi Valitsuse korralduse seletuskirja lisa – kooskõlastustabel; 4. Konventsiooni tekst inglise keeles; 5. Konventsiooni seletuskiri inglise keeles; 6. Konventsiooni tõlge eesti keelde; 7. Konventsiooni seletuskirja tõlge eesti keelde. Julia Zaitseva 57704160 [email protected]

Meie 30.04.2025 nr 8-1/3918-1

Lisa Vabariigi Valitsuse korralduse “Advokaadikutse kaitse konventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine” eelnõu seletuskirja juurde

KOOSKÕLASTUSTABEL

Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud Vabariigi Valitsuse korralduse “Advokaadikutse kaitse konventsiooni

heakskiitmine ja volituse andmine” eelnõule

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Eesti Advokatuurile ja Riigiprokuratuurile.

Tagasiside esitasid Eesti Advokatuur, Riigiprokuratuur ja Välisministeerium. Sisulise tagasiside esitasid Eesti Advokatuur ja Välisministeerium.

Eesti Advokatuur ja Riigiprokuratuur toetavad advokaadikutse kaitse konventsiooni ja selle heakskiitmist. Välisministeerium kooskõlastas eelnõu

märkustega.

Esitatud sisulisi arvamusi ja ettepanekuid ning nende arvesse võtmist on kajastatud alltoodud kooskõlastustabelis.

Ettepaneku

esitaja:

Märkused/ettepanekud: Seisukoht/selgitus:

1. Eesti Advokatuur 1. Tähelepanek seletuskirja osas. Konventsiooni art 6 lg 3 nõuab,

et advokaadile tagatakse võimalus suhelda oma potentsiaalsete

klientidega konfidentsiaalselt, sõltumata suhtlusviisist ja -

vormist. Selle nõude täitmisega on Eestis meie hinnangul

probleeme, sest meie regulatsioon ei taga piisavalt advokaadi-

kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsust näiteks seoses

jälitustoimingutega, kuna meil puuduvad Euroopa Inimõiguste

Kohtu standardile vastavad meetmed jälitustegevuse käigus

kogutud kutsesaladusega kaetud teabe eraldamiseks, sellele

juurdepääsu piiramiseks, selle teabe kogumisest teavitamiseks ja

selle teabe kustutamiseks või hävitamiseks (seda seisukohta

toetab osaliselt ka kohtupraktika). Probleeme esineb näiteks ka

konventsiooni art 6 lg 1 p e valdkonnas, st mitte alati ei ole tagatud

Arvestatud

1. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu

seletuskirjas on artikli 6 lõike 1 punkti e ja artikli

6 lõike 3 käsitlevad seletused muudetud

vastavalt Eesti Advokatuurilt saadud sisendile.

advokaatide tõhus juurdepääs kõikidele asjakohastele

materjalidele.

2. Samuti vajab seletuskirjas juba otsesõnu mainitu kõrval

advokatuuri hinnangul õiguskord veel tõenäoliselt mõnes aspektis

edasi arendamist. Eelkõige puudutab see konventsiooni art 9 lg 1

p b (advokaadi õigus nõuda, et advokatuuri teavitatakse alati, kui

temalt on mistahes põhjusel võetud vabadus), art 9 lg 3 p a

(advokatuuri õigus pääseda ligi advokaadile, kellelt on võetud

vabadus), art 3 lg 3 p c (advokatuuri võimalus osaleda istungitel

advokaatide vastu algatatud menetlustes).

3. Soovime edaspidi esitada muudatusettepanekuid konventsiooni

eestikeelse tõlke korrigeerimiseks, kuna eelnõule lisatud tõlkes

esineb ebatäpsusi.

Teadmiseks võetud

2. Õiguskorra muutmise vajadusega

arvestatakse edasiste menetlusseadustike

muudatuste väljatöötamisel.

Teadmiseks võetud 3. Muudatusettepanekute saabumisel

edastatakse need ülevaatamiseks ning

konventsiooni teksti ja selle seletuskirja tõlgete

korrastamiseks vandetõlgile.

2. Välisministeerium 1. Välisministeeriumi (VäM) arvates on oluline, et advokatuur

avaldaks oma arvamuse enne eelnõu Vabariigi Valitsusele

esitamist, kuna ka konventsiooni artikli 4 lõige 3 peab oluliseks

kutseühendustega õigeaegset konsulteerimist neid puudutavates

küsimustes. Kui Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) arvates on

oluline kiirmenetluses konventsioonile alla kirjutada, et

demonstreerida Eesti ametivõimude pühendumist konventsiooni

eesmärkide täitmisele, tuleb enne selle ratifitseerimist viia läbi

kõiki asjakohaseid ministeeriume ja asjassepuutuvaid asutusi ja

huvigruppe kaasav kooskõlastusring. Samuti peaks eelnõuga

saama mõistliku aja jooksul tutvuda ka teised ministeeriumid,

kuna esialgu edastati see kooskõlastamiseks vaid VäMile.

Konventsioon võib omada puutumust Siseministeeriumi,

Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi

haldusalaga.

Teadmiseks võetud

1. Eelnõu edastati kooskõlastamiseks

Välisministeeriumile, Eesti Advokatuurile ja

Riigiprokuratuurile. Seega on Justiits- ja

Digiministeeriumi hinnangul peamised

asjassepuutuvad huvirühmad, sh Eesti

Advokatuur, olnud kaasatud ja saanud

võimaluse oma arvamust avaldada.

Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul on

advokaadikutse kaitse äärmiselt oluline ja

konventsiooni allkirjastamine tugev õigusriigi

põhimõtete järgimise väljendus. Kuna

konventsiooni vastuvõtmise ja selle

allakirjutamise vaheline aeg on jäetud väga

lühike, on eelnõu ettevalmistamine ning sellele

2. Konventsiooni osalisriigiks saamise mõjud on ilmselt

ajapuudusel jäänud põhjalikumalt analüüsimata. Kuna

konventsiooniga luuakse järelevalvemehhanism (III ptk), siis

tõstatab VäM küsimuse, kas seoses sellega võib konventsiooni

osalisriikidel tekkida täiendavaid rahalisi kohustusi või kas see

võib viia täiendavate rahaliste kohustuste tekkimiseni Euroopa

Nõukogu raames. Seletuskirjas ei ole kajastatud, kas ja kuidas

võiks Eesti esitada eksperdirühma (GRAVO) oma kandidaadi, kas

see jääks JDM koordineerida või kuuluksid kohaldamisele pigem

rahvusvaheliste kohtunike nimetamiseks kehtivad eeskirjad.

GRAVO hakkab kontrollima konventsiooni rakendamist ja selle

sätete järgmist konventsiooniosaliste poolt. Seletuskirjas artikli 12

ja teiste asjakohaste artiklite juures tuleks selgelt välja tuua, et

JDM saab olema konventsiooni rakendamise eest vastutav pädev

asutus, kes organiseerib riigisiseselt suhtlust GRAVOga, vastab

küsimustikele, tagab vajadusel aruandluse, võtab vastu visiite,

korraldab soovitustele vastamist jmt.

järgnenud kooskõlastusring osutunud

kiireloomuliseks.

Konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu

valmimisel edastatakse see aegsasti

ministeeriumidele ning asjassepuutuvatele

asutustele ja huvirühmadele kooskõlastamiseks,

et kõigil oleks piisavalt aega sisuliste arvamuste

esitamiseks.

Arvestatud osaliselt

2. Eelnõu seletuskirja punktis 7 on märgitud, et

konventsioonile allakirjutamine ei too

eelduslikult Eesti Vabariigile kaasa

riigieelarvelisi kulusid ega tulusid. Rahaliste

kohustuste kaasnemist ei nähtu konventsioonist

ja seda ei väljendatud ka konventsiooni

aruteludel, kus ministeeriumi esindaja osales.

GRAVO ekspertrühma kandidaadi esitamise

korral võivad kaasneda eksperdi tegevusega

kaasnevad kulud (nt sõidukulud, päevaraha jm),

mis senisele kogemusele tuginedes reeglina

kaetakse Euroopa Nõukogu poolt. Samuti ei

kaasne liikmesriikidele eelduslikult kulusid

seoses osalemisega konventsiooniosaliste

komitee töös.

Ekspertrühma GRAVO liikmete valimist ei ole

seletuskirjas käsitletud põhjusel, et

valimisprotsess ei tulene ei konventsioonist ega

selle seletuskirjast. Konventsiooni artikli 10

lõike 6 kohaselt võtab GRAVO vastu oma

3. VäM palub täpsustada seletuskirja artikli 2 kolmanda lõike

punktis b analüüsi selle sätte võimaliku mõju ja ulatust osas ning

selgitada, kas see võiks kaasa tuua vajaduse seadusandlust

täpsustada. Nimetatud säte kehtib ka isikutele, keda

rahvusvaheline kohus või rahvusvahelise organisatsiooni loodud

organ on tunnustanud pädevana tegutsema menetlustes, kus nad

nõustavad või esindavad osapooli. Seega tõusetub küsimus, kas ja

kuidas on tagatud isikute kaitse, keda on esindajana tunnustanud

rahvusvaheliselt, kuid kes ei pea ilmtingimata olema advokatuuri

liige.

4. Konventsiooni artikkel 9 lõige c võimaldab advokaadil kutsuda

läbiotsimise juurde kutseühenduse esindaja või sõltumatu

advokaat, selle sätte kommentaariks on JDM kirjutanud, et

väljatöötamisel on asjakohane kriminaalmenetluse seaduse

muutmise eelnõu, mis kõikide ametiprivileegide kaitsega

seonduva korrastab ning kommenteeritavas punktis nõutava

tagatise Eesti seadusandluses otsesõnu sätestab. VäM teeb

ettepaneku kaaluda vajadust täiendada eelnõu sättega, mis tagaks

advokaatidele võimaluse nõuda, et kutseühendust teavitatakse

alati, kui neilt on mis tahes põhjusel võetud vabadus, sealhulgas

selle sammu õiguslikust alusest ning kohast, kus neid hoitakse,

mis tagaks konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkt b kohustuse

täitmise. VäM teeb samuti ettepaneku kaaluda võimalust, et

töökorra, mis peab muu hulgas sätestama ka

liikmete valimise täpsema korra.

Seletuskirja artikleid 12 ja 13 on vastavalt

täiendatud.

Arvestatud

3. Konventsiooni artikli 2 lõike 3 punktis b

nimetatud isikute suhtes konventsiooni

kohaldamise mõju ja ulatus vajavad

põhjalikumat analüüsi, mille tegemine ei ole

käesoleva eelnõu ajaraamis võimalik.

Nimetatud artikli osas reservatsiooni tegemise

vajadus otsustatakse edasise analüüsi käigus ja

esitatakse ratifitseerimise seaduse eelnõu

raames. Analüüsi tulemusel selgub ka, kas tekib

vajadust siseriikliku õiguse muutmiseks.

Teadmiseks võetud

4. Välisministeeriumi esitatud ettepanek

esitatakse vastava eelnõu koostajatele seisukoha

kujundamiseks ja võimalusel arvestamiseks.

seadus annaks kutseühendustele võimaluse osaleda advokaatide

vastu algatatud menetlustes korraldatavatel istungitel, mis võivad

olla seotud nende kutsetegevusega ning seda ka kohtuistungitel,

mis on kuulutatud kinniseks.

Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu „Advokaadikutse kaitse konventsiooni

heakskiitmine ja volituse andmine“ seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisu kokkuvõte

Advokaadikutse kaitse konventsioon (edaspidi konventsioon) võeti vastu Euroopa Nõukogus

12. märtsil 2025 ning see avatakse allakirjutamiseks 13. mail 2025. a Luksemburgis Euroopa

Nõukogu välisministrite kohtumise raames. Konventsiooni vastuvõtmine on rahvusvaheline

reageering sagenevatele rünnakutele advokaatide ja nende kutsetegevuse vastu. Kuna tegemist

on üha suureneva probleemiga, mis nõrgestab õigusriigi põhimõtet, on konventsiooni eesmärk

tugevdada advokaadikutse kaitset ja advokaatide õigust tegutseda kutsealal, kartmata

diskrimineerimist, põhjendamatut välist sekkumist või rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja

hirmutamise ohvriks langemist.

Konventsiooni kohaldamisala hõlmab nii advokaate kui ka nende kutseühendusi, kellel on

oluline roll advokaadikutse kaitsmisel. Konventsioonis käsitletakse advokaatide kutsealaseid

õigusi ja vabadusi ning advokaatide ja kutseühenduste kaitsemeetmeid.

Konventsiooni rahvusvaheliseks jõustumiseks peab selle ratifitseerima vähemalt kaheksa riiki,

sealhulgas kuus Euroopa Nõukogu liikmesriiki.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi

justiitshalduspoliitika osakonna vabakutsete talituse nõunikud Julia Zaitseva (57704160,

[email protected]) ja Gerli Spelman (57870428, [email protected]).

Konventsiooni artikli 9 seletused on koostanud kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja

menetluse talituse juhataja Andreas Kangur (54800354, [email protected]).

Konventsiooni eestikeelse tõlke on teinud Dussan tõlkebüroo vandetõlgid Maris Järve ja

Mariliis Soomäe.

Välisministeeriumi poolt on eelnõu ja seletuskirja üle vaadanud juriidilise osakonna jurist Mai

Hion (57867752, [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

2. Korralduse eesmärk

Korralduse eesmärk on kiita heaks advokaadikutse kaitse konventsioon.

Konventsiooni eesmärk on tugevdada advokaadikutse kaitset ja advokaatide õigust tegutseda

sellel kutsealal iseseisvalt ja sõltumatult.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Korralduse eelnõu koosneb kahest punktist. Punktiga 1 kiidetakse konventsioon heaks.

Punktiga 2 volitatakse suursaadikut Euroopa Nõukogu juures konventsioonile alla kirjutama.

Konventsioon koosneb preambulist, 24 artiklist ning lisast konventsiooni artikli 10 juurde, mis

on konventsiooni lahutamatu osa.

I peatükk - eesmärk, kohaldamisala ja mõistete kasutamine

Konventsiooni I peatükis määratletakse konventsiooni eesmärk, kohaldamisala ja

defineeritakse olulisemad mõisted.

Artikkel 1 – konventsiooni eesmärk

Artikli 1 lõikes 1 sätestatakse konventsiooni eesmärk, milleks on tugevdada advokaadikutse

kaitset ning õigust tegutseda advokaadi kutsealal sõltumatult, kartmata diskrimineerimist,

rünnakuid, ähvardusi, ahistamist ja hirmutamist, kutsealase tegevuse põhjendamatut

takistamist või sellesse sekkumist. Kaitse laieneb nii üksikute advokaatide kui ka nende

kutseühenduste tegevusele. Advokaatidel on oluline roll õigusriigi põhimõtte toimimise ja

õigusemõistmisele juurdepääsu tagamisel, mistõttu on tähtis, et advokaadid saaksid täita

neile pandud ülesandeid, kartmata oma tegevuse tagajärge.

Artikli 1 lõike 2 kohaselt luuakse konventsiooni sätete tõhusa rakendamise tagamiseks

konventsiooniosaliste poolt spetsiaalne järelevalvemehhanism, millega kaasneb Eestile

aruandluskohustus (vt selle kohta III peatüki seletust).

Artikkel 2 - kohaldamisala

Artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse konventsiooni sätteid advokaatide ja nende

kutseühenduste kutsetegevuse suhtes. Eestis hõlmab konventsiooni kohaldamisala

vandeadvokaadi abisid ja vandeadvokaate ning Eesti Advokatuuri (edaspidi advokatuur) kui

kutseühendust.

Artikli 2 lõige 2 sätestab, et konventsiooni artiklid 5–9 on kohaldatavad ka nendele

advokaatidele, kes osutavad oma päritoluriigi kutsenimetuse alusel õigusnõustamist, -abi või -

esindust teises konventsiooniosalisriigis, ja kes kuuluvad teise osalisriigi poolt tehtud

deklaratsiooni kohaldamisalasse või tegutsevad selle osalisriigi õiguse, Euroopa Liidu õiguse

või rahvusvaheliste kokkulepete alusel. Selle eesmärk on, et advokaadid võiksid tõhusalt

tegutseda ja oleksid oma kutseülesandeid täites kaitstud ka muudes riikides kui riik, kus neile

oli antud algne luba advokaadina tegutsemiseks.

Artikli 2 lõike 3 punkt a sätestab, et konventsioonis määratletud advokaatide kutsealased

õigused (artikkel 6), sõnavabadus (artikkel 7) ja kaitsemeetmed (artikkel 9 lõige 4) kehtivad ka

isikute suhtes, kellele on keeldutud andmast advokaadi kutsekvalifikatsiooni või

tegutsemisõigust või kelle puhul on need tühistatud või peatatud, kui keeldumine, tühistamine

või peatamine on vastuolus konventsiooni artiklitega 5 ja 8. See säte võimaldab asjaomastel

isikutel kasutada konventsiooniga tagatud õigusi ja saada kaitset ka olukorras, kus nad on

ebaseaduslikult advokaadistaatusest ilma jäetud.

Lisaks on kolmanda lõike punktis b täpsustatud, et artiklid 6 ja 7 ning artikli 9 lõige 4 kehtivad

ka isikutele, keda rahvusvaheline kohus või rahvusvahelise organisatsiooni loodud organ on

tunnustanud pädevana tegutsema menetlustes, kus nad nõustavad või esindavad osapooli.

Selline laiendus kehtib üksnes nende menetluste puhul, milles need isikud on spetsiaalselt

määratud nõustama ja tegutsema. Nimetatud kaitse laiendamise eesmärk on kaitsta advokaate

ja nende kutsetegevust ning seeläbi tagada ka klientide õiguste kaitse, sõltumata sellest, millisel

alusel advokaat õigusteenuseid osutab.

Artikli 2 lõike 4 kohaselt kohaldatakse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktides b ja c ning

artikli 9 lõikes 4 sätestatut (õigus suhelda kliendiga konfidentsiaalselt ja õigus tegutseda,

langemata füüsilise rünnaku, ähvarduse, ahistamise või hirmutamise ohvriks) ka isikutele, kes

on advokaatide poolt tööle võetud või kaasatud nende abistamiseks, kui nad otseselt panustavad

advokaatide kutsetegevuse elluviimisesse. Konventsiooni seletuskiri täpsustab, et kaitse laieneb

advokaate abistavatele isikutele tingimusel, et nad aitavad otseselt kaasa advokaatide

kutsetegevusele, kuid ainult juhul, kui nad teevad seda advokaatide töötajatena või lepingulise

kokkuleppe alusel. Selliste isikute hulka kuuluvad muu hulgas: advokaatide abid (Eesti

kontekstis on need eelkõige advokaadibüroode juristid), kes aitavad advokaate nende

kutsetegevuses; õigussekretärid, kes teevad advokaatide ja nende büroode jaoks kontori-, sh

kantseleitööd; arhiivitöötajad, kes tagavad juhtumitega seotud dokumentide registreerimise ja

säilitamise; spetsialiseerunud töötajad (näiteks isikud, kellel on spetsiifilised eriteadmised

teatud keerukate kaasuste lahendamiseks); raamatupidajad, kellel on juurdepääs klientide

tundlikule teabele; IT-spetsialistid, kes jälgivad kõiki suhtluse, tehnoloogia, andmesalvestuse

või muude õigusvaldkonna IT-rakenduste kasutamise aspekte ning seeläbi saavad teadlikuks

klientide andmete sisust. Mõnel juhul võivad advokaadid kasutada ka teiste isikute teenuseid,

kes ei kuulu nende advokaadibüroo töötajate hulka – näiteks hõlmab see

andmesalvestusteenuseid, mida võivad hallata IT-spetsialistid, sealhulgas pilveteenuste

pakkujad. Konventsiooni seletuskirja järgi on kaitse laiendamise põhjuseks see, et

advokaadibüroo töötajate või nende poolt kasutatud alltöövõtjate töö takistamine ja neile surve

avaldamine võib otseselt mõjutada advokaadi tööd oma kliendi heaks.

Lõikes 4 ette nähtud kaitse laiendamist ei tohiks konventsiooni seletuskirja kohaselt tõlgendada

kui nende isikute ametiseisundi laiendamist advokaadiks, vaid üksnes neile eespool nimetatud

sätete alusel antud kaitse kohaldamist, kui advokaat on neile usaldanud konkreetsed ülesanded,

mis otseselt panustavad advokaadi kutsealaste kohustuste täitmisse – ja seda üksnes selles

kontekstis. Kui kõnealused isikud rikuvad advokaadi usaldust sellisel määral, et neid ei peeta

enam advokaadi poolt kaasatuteks või abistajateks, ei saa nad sellest kaitselaiendusest kasu.

Lisaks kohaldatakse kaitse laiendamisele artikli 6 lõikes 4 sätestatud piiranguid.

Kuivõrd artikli 2 lõikes 4 nimetatud isikute suhtes kohalduvad vaid üksikud konventsiooni

sätted, on nende kaitse oluliselt piiratum kui advokaatidel. Seda eelkõige põhjusel, et neil ei ole

sellist vastutust ega staatust, mis õigustaks neile täieulatusliku konventsiooni kaitse

kohaldamise.

Artikli 2 lõige 5 laiendab artikli 9 lõike 4 kaitse kohaldatavust isikutele, kes abistavad

kutseühendusi nende kutsetegevuse elluviimisel.

Artikkel 3 - mõistete kasutamine

Artiklis 3 defineeritakse konventsiooni kasutamiseks olulisemad mõisted: advokaat, klient,

potentsiaalne klient, kutseühendus, advokaadi kutsetegevus, kutseühenduste kutsetegevus,

riigiasutused. Samuti selgitatakse, mida tähendab „seadusega ette nähtud ja demokraatlikus

ühiskonnas vajalik“. Eesmärk on, et konventsiooniosalisteks olevates riikides mõistetakse

nende sisu ühtmoodi.

II peatükk - sisulised sätted

Konventsiooni II peatükis on toodud sisulised sätted.

Artikkel 4 - kutseühendused

Artikli 4 lõike 1 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et siseriiklik õigus võimaldaks

kutseühendustel tegutseda iseseisvalt ja ilma välise sekkumiseta. Eestis kehtiva

advokatuuriseaduse (edaspidi AdvS) § 2 lg 3 kohaselt juhindub advokatuur oma tegevuses

seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest. Eestis iseloomustab

advokatuuri eneseregulatsioon, mis võimaldab juhtida advokatuuri liikmeid viisil, mis kaitseb

neid riigi sekkumise või muude väliste lubamatute mõjude eest.

Artikli 4 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et kutseühendustel oleks

võimalus täita käesolevas lõikes sätestatud ülesandeid, sh edendada ja kaitsta advokaadikutset

ning advokaatide huve, kaitsta nende sõltumatust ja edendada nende rolli ühiskonnas, välja

töötada kutsealaseid käitumisnorme, edendada advokaatide täiendõpet ja koolitusi jm.

AdvS § 2 lg 1 alusel on advokatuur asutatud muuhulgas advokaatide kutsealaste õiguste

kaitsmiseks. AdvS § 3 p-de 2 ja 4 alusel on järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja

kutse-eetika nõuete täitmise üle ning advokaatide täiendusõppe korraldamine advokatuuri

pädevuses. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi ja muud kutsesobivuse nõuded on samuti

koostanud advokatuur. AdvS ega muud Eesti seadused ei sea takistusi konventsiooni artikli 4

lõikes 2 sätestatud advokatuuri õigustele. Advokatuuril on vabadus edendada advokaadikutset

ning selle raames on tal õigus muuhulgas teha koostööd advokaatide, teiste kutseühenduste ja

liitudega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Artikli 4 lõike 3 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et kutseühendustega

konsulteeritakse õigeaegselt ja tõhusalt valitsuse ettepanekute osas mistahes õigusaktide,

menetlusnormide või haldusreeglite muudatuste kohta, mis mõjutavad otseselt advokaatide

kutsetegevust ja kutseala reguleerimist. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 4 lg 2 kohaselt

kaasatakse eelnõu või muu küsimuse ettevalmistamisse asjassepuutuvad huvirühmad vastavalt

kaasamise heale tavale. Sellest tulenevalt on tagatud advokatuuri kaasamine advokaadikutset

puudutavate muudatuste väljatöötamise protsessi. Huvirühmade kaasamise nõudele viitab ka

hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lg 5.

Artikli 4 lõike 4 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et kutseühendusse kuulumine

ei takista advokaatidel tegutseda teistes organisatsioonides, mis edendavad nende kutsealaseid

huve ja tegevust. AdvS ega muud õigusaktid ei sätesta piirangut, mille kohaselt advokaat saaks

kuuluda ainult advokatuuri.

Artikkel 5 - õigus tegutseda

Artikli 5 lõike 1 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et advokaadina tegutsemise

lubamine, kutse säilitamine ja uuesti kutsenimetuse andmine reguleeritakse seadusega ning

otsustatakse asjakohaste, objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel. Samuti ei tohi need

kriteeriumid olla diskrimineerimise aluseks.

Isiku advokatuuri liikmeks saamise tingimused on sätestatud AdvS-is (eelkõige §-d 22 lg 2, 23–

27). Lisaks on liikmesuse tekkimise täpsem protsess reguleeritud advokatuuri kodukorras.

AdvS § 35 lg-s 1 on sätestatud advokatuuri liikmesuse peatamise alused. AdvS §-des 36 ja 37

sätestatakse konkreetsed alused, mille esinemisel isik arvatakse või heidetakse advokatuurist

välja. Sellest tulenevalt on Eestis kehtiv regulatsioon kooskõlas konventsioonis sätestatuga.

Artikli 5 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et otsused kutse andmise,

säilitamise ja uuesti andmise kohta teeb kutseühendus või muu sõltumatu organ. Eelnimetatud

otsused saab vaidlustada seaduse alusel moodustatud sõltumatus ja erapooletus kohtus.

AdvS-i kohaselt otsustab isikule advokatuuri liikmesuse andmise, selle peatamise või

lõpetamise, sh isiku advokatuurist väljaarvamise ja väljaheitmise advokatuuri juhatus kui

advokatuuri organ. AdvS § 4 lg 5 kohaselt võib huvitatud isik esitada advokatuuri organi

õigusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtule. Seega vastab Eesti regulatsioon

konventsioonis sätestatule.

Artikkel 6 – advokaatide kutsealased õigused

Artiklis 6 sätestatakse advokaatide kutsealased õigused.

Artikli 6 lõige 1 sätestab, et konventsiooniosalised peavad tagama järgmised advokaatide

õigused:

a. pakkuda ja osutada õigusnõu, -abi ja -esindust, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste

kaitseks;

Õigusteenuse osutamine on advokaadi peamine ülesanne. AdvS § 40 lg 1 kohaselt

hõlmab õigusteenus kutsetegevusena õigusnõustamist, isiku esindamist või kaitsmist

kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamist ja tema

huvides muu õigustoimingu tegemist.

b. otsustada, kas võtta oma klientideks füüsilisi või juriidilisi isikuid, või keelduda nende

esindamisest ning lõpetada advokaadi ja kliendi vaheline suhe;

Eestis on advokaadid vabad otsustama kliendi esindamise ja kliendilepingu sõlmimise

üle. Kliendilepingu lõpetamise kohta sätestab AdvS § 44 lg 5, et advokaat võib omal

algatusel ja advokaadibüroo pidaja nõusolekul loobuda kliendilepinguga võetud

kohustusest või lõpetada kliendilepingu, kui klient on esitanud nõude, mille täitmiseks

advokaat peab rikkuma seadust või kutse-eetika nõudeid, või kui klient on rikkunud

kliendilepingu olulist tingimust.

c. saada kiire ja tõhus juurdepääs oma klientidele ja potentsiaalsetele klientidele, isegi kui

nad on vabaduse kaotanud;

Olukorras, kus kliendilt võetakse vabadus, võib isik olla näiteks kriminaalmenetluses

kahtlustatav. Sellisel juhul näeb kriminaalmenetluse seadustik (edaspidi KrMS) ette, et

kahtlustatavale ja süüdistatavale tuleb viivitamata tutvustada tema õigusi suuliselt või

kirjalikult lihtsas ja arusaadavas keeles. Nende õiguste hulka kuuluvad muu hulgas

õigus kaitsja abile ning õigus kohtuda kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta (KrMS § 34

lg 1 p-d 3 ja 4). Ka muudes olukordades, st kui tegemist ei ole kriminaalmenetlusega,

ei ole Eestis advokaadi juurdepääs oma kliendile praktikas takistatud.

d. olla tunnustatud isikutena, kellel on õigus oma kliente nõustada, abistada või esindada;

Eestis on advokaadi õigus olla tunnustatud tagatud erinevate õigusaktidega, näiteks

tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsMS), KrMS ja halduskohtumenetluse

seadustik (edaspidi HKMS). TsMS § 226 lg 1 kolmanda lause ja HKMS § 35 lg 4

kohaselt eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu.

e. saada tõhus juurdepääs kõikidele asjakohastele materjalidele, mis on pädevate avalike

asutuste ja kohtute valduses või kontrolli all, olles tegutsenud oma klientide nimel, ilma

põhjendamatu viivituse ja piiranguteta;

Menetlusseadustikes (nt TsMS ja KrMS) on ette nähtud esindaja ja kaitsja õigus tutvuda

asja toimikuga. Samuti sätestab nt KrMS § 47 lg 1 p 1, et kaitsjal on õigus saada

juriidiliselt või füüsiliselt isikult kaitsealusele õigusabi andmiseks vajalikke dokumente.

Teabe küsimine ja väljastamine ei ole Eestis takistatud. Selle tõhusaks toimimiseks on

Eestis kehtestatud mitmeid õigusakte (nt avaliku teabe seadus ja märgukirjale ja

selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus), mis

sätestavad teabele juurdepääsu saamise tingimused ja korra, samuti teabenõuetele ja

muudele pöördumistele vastamise tähtajad. Advokaadi õigus saada teavet on sätestatud

ka AdvS § 41 lg 1 p-s 4, mille kohaselt on advokaatidel õigus saada riigi- ja kohaliku

omavalitsuse asutusest õigusteenuse osutamiseks vajalikke andmeid, tutvuda

dokumentidega ning saada neist ärakirju ja väljavõtteid, kui andmete ja dokumentide

saamine ei ole advokaadile seadusega keelatud. AdvS § 40 lg 2 sätestab ka advokaadi

kohustuse koguda vajaduse korral kliendi huvides tõendeid. Selle kohustuse täitmiseks

peab advokaadil olema tagatud võimalus saada asjakohaseid materjale. Vaatamata

õigusliku regulatsiooni olemasolule on praktikas esinenud probleeme käesoleva

konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis e sätestatud advokaadi õiguse teostamisel, st

advokaatide tõhus juurdepääs kõikidele asjakohastele materjalidele ei ole alati tagatud.

f. saada tõhus juurdepääs ja pidada ühendust kohtute või muude sarnaste organitega, kus

neil on õigus osaleda;

Eesti seadused ei näe ette mingeid piiranguid või takistusi.

g. esitada oma klientide nimel taotlusi või avaldusi, sealhulgas seoses kohtuniku, prokuröri

või menetlust juhtiva organi liikme taandamise ning menetluse läbiviimisega;

Kliendi nimel dokumentide esitamine on üks osa õigusteenuse osutamisest. Sõltuvalt

menetluse sisust on kliendi nimel dokumentide esitamise õigus sätestatud ka erinevates

menetlusseadustikes. Näiteks TsMS § 222 lg 1 p 1 sätestab, et õigus esindamiseks

kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid,

sealhulgas hagi või muu avalduse esitamist. KrMS § 47 lg 1 p 3 kohaselt on kaitsjal

õigus esitada kaebusi ja taotlusi.

h. osaleda tõhusalt kõigis menetlustes, milles nad tegutsevad oma klientide nimel;

Eesti seadustega on see õigus tagatud.

i. teavitada avalikkust oma teenustest.

Reklaamiseaduse § 291 kohaselt on advokaadil ja advokaadiühingul lubatud oma

tegevust reklaamida, kui reklaam ei ole vastuolus kutse-eetika nõuetega ja reklaam ei

kutsu üles lepingut sõlmima. Advokaati ja advokaadiühingut käsitatakse AdvS-i

tähenduses.

Artikli 6 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et advokaate ei võeta tsiviil-

ega kriminaalvastutusele suuliste ja kirjalike avalduste eest, mis on tehtud heas usus ja hoolsalt

kõigi menetluste läbiviimisel oma klientide nimel. AdvS § 43 lg 1 sätestab, et advokaat on

õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest

ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest.

Seega, kui advokaadi poolt tehtud toimingud on seaduslikud, ei saa sellele järgneda tsiviil- ega

kriminaalvastutust.

Artikli 6 lõike 3 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et advokaadile on tagatud

võimalus anda oma (potentsiaalsetele) klientidele õigusnõu privaatselt nendega isiklikult

kohtudes. Samuti tagatakse advokaadile võimalus suhelda oma (potentsiaalsete) klientidega

konfidentsiaalselt, sõltumata suhtlusviisist ja -vormist. AdvS § 43 lg 2 sätestab, et advokaadile

usaldatud andmed on konfidentsiaalsed. Siiski ei keela nimetatud säte otsesõnu kõrvaliste

isikute viibimist kliendi ja advokaadi vahelisel kohtumisel. Advokaadi võimalus suhelda oma

kliendiga privaatselt ja konfidentsiaalselt on üldjuhul tagatud prokuratuuris, kohtus,

kinnipidamisasutuses ning muudes asutustes, kus advokaadi ja kliendi kohtumine peaks

toimuma. Samas ei taga kehtiv õiguslik regulatsioon piisavalt advokaadi ja kliendi vahelise

suhtluse konfidentsiaalsust seoses jälitustoimingutega, kuna Eestis puuduvad Euroopa

Inimõiguste Kohtu standardile vastavad meetmed jälitustegevuse käigus kogutud

kutsesaladusega kaetud teabe eraldamiseks, sellele juurdepääsu piiramiseks, selle teabe

kogumisest teavitamiseks ja selle teabe kustutamiseks või hävitamiseks.

Lisaks sätestab konventsiooni artikli 6 lõige 3, et konventsiooniosalised peavad tagama, et

advokaat ei ole kohustatud avaldama või loovutama (potentsiaalselt) kliendilt vahetult või

kaudselt saadud tõendeid või materjale, samuti kõiki nendega toimunud kirjavahetusi ja

menetluse käigus koostatud materjale. Eelnimetatud advokaadi tagatised on ette nähtud AdvS

§-s 43, mille kohaselt on advokaadile usaldatud andmed konfidentsiaalsed. Tunnistajana

ülekuulatavale advokaadile, advokatuuri või advokaadibüroo töötajale ei või talle õigusteenuse

osutamisega teatavaks saanud asjaolude kohta küsimusi esitada ega temalt selgitust nõuda (lg

2). Advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad on puutumatud (lg 3).

Eeltoodust tulenevalt on konventsioonis sätestatud advokaadi kutsealased õigused Eestis

õigusaktidega tagatud.

Artikli 6 lõike 4 järgi ei tohi artikli 6 lõigetega 1–3 kehtestatud kutsealaste õiguste kasutamisele

seada muid piiranguid kui need, mis on ette nähtud seaduses ja mis on demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud.

Artikli 6 lõike 5 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et advokaadid ei kannataks

kahjulike tagajärgede all ainuüksi seetõttu, et neid seostatakse oma klientide või klientide

seisukohtadega.

Nimetatud kaitse on advokaatidele tagatud ka Eestis. Nimelt sätestab AdvS § 43 lg 4, et

advokaati ei või tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga.

Artikkel 7 - sõnavabadus

Artikkel 7 käsitleb advokaadi sõnavabadust. Artikli 7 lõike 1 kohaselt peavad

konventsiooniosalised tagama advokaatide õiguse teavitada avalikkust oma klientide

kaasustega seotud küsimustest, piiratuna üksnes seaduses sätestatud ja kutse-eetika,

õigusemõistmise korralduse ning eraelu puutumatuse kaitsega seotud nõuetega, mis on

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. AdvS § 45 lg 1 näeb ette advokaadi kutsesaladuse

hoidmise kohustuse, mille kohaselt on advokaat kohustatud hoidma saladuses talle

õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks

pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Arvestades kutsesaladuse hoidmise

kohustust ja kliendi isikuandmete kaitset, on avalikkusele avaldatava teabe maht praktikas

piiratud. Siiski näeb AdvS § 45 lg 2 ette, et klient või tema õigusjärglane võib vabastada

advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest oma kirjaliku nõusolekuga. Sellest tulenevalt ei

ole advokaadi väljendusvabadus ilmtingimata piiratud või välistatud.

Artikli 7 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama advokaatide ja kutseühenduste

õiguse edendada õigusriigi põhimõtteid ja nende järgimist, osaleda avalikes aruteludes

kehtivate ja kavandatavate õigusaktide kohta, samuti õigusemõistmise, inimõiguste kaitse ja

muude advokaatide kutsetegevusega seotud teemade kohta. Ühtlasi peavad advokaadid olema

õigustatud tegema ettepanekuid eelnimetatud teemadega seotud reformideks. Eesti seadused ei

takista advokaate õigusloome või õigusmaastiku arendamise prosessis osalemast. Eestis kehtib

sõnavabadus ja igaüks võib avaldada arvamust eelnimetatud teemadel.

Artikkel 8 - distsipliin

Artikli 8 lõige 1 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaatide suhtes algatatud

distsiplinaarkaristuse määramise alused põhinevad seadusega ette nähtud kutsealastel

käitumisnormidel. AdvS § 19 lg 1 sätestab, et advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate

õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele

distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks

aegunud. Kutsealased normid on sätestatud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksis, Euroopa

õiguskutse tuumpõhimõtete hartas ja Euroopa eetikakoodeksis advokaatidele.

Artikli 8 lõige 2 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaatide distsiplinaarmenetlused

toimuvad sõltumatu ja erapooletu organi ees. Menetlused peavad olema kiired ja vastama

õiglase kohtumenetluse põhimõtetele nagu on sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklis 6. Advokaadil peab olema õigus kasutada enda valitud õigusnõustajat või

esindajat. Menetluse tulemust peab saama vaidlustada sõltumatus ja erapooletus kohtus.

Eestis arutab advokaatide distsiplinaarsüüteoasju aukohus (AdvS § 15 lg 1), mis on üks

advokatuuri organitest (AdvS § 6 lg 2). AdvS § 17 lg 2 kohaselt on advokaadil, kelle suhtes

aukohtumenetlus on algatatud, õigus tutvuda asja materjalidega, anda aukohtule seletusi,

esitada vastuväiteid, põhjendusi ja kaalutlusi kõigi aukohtumenetluses tõusetunud küsimuste

kohta, esitada taandust aukohtu liikme või protokollija vastu, kui asjaolud tekitavad kahtlust

tema erapooletuses, esitada taotlusi ja tõendeid ning võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest,

esitada istungile kutsutud isikutele küsimusi ning saada aukohtu otsuse ärakiri. Advokatuuri

kodukorra § 55 lg-st 2 tuleneb advokaadi õigus kasutada asjas esindajat. Aukohtumenetlus

lõpeb aukohtu otsusega, mis on AdvS § 18 lg 1 kohaselt vaidlustatav halduskohtus. Eeltoodust

tulenevalt vastab Eestis kehtiv aukohtumenetluse läbiviimise regulatsioon konventsiooni

nõuetele.

Artikli 8 lõige 3 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaatidele distsiplinaarkaristuste

määramisel järgitakse seaduslikkuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse

põhimõtteid. Kutsetegevuse keelamist tuleks rakendada ainult kutsestandardite kõige raskemate

rikkumiste korral. AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates

muuhulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat

karistatust.

Artikkel 9 – kaitsemeetmed

Artikkel 9 kohustab konventsiooniosalisi tagama advokaatide õiguste kaitse mitmes

eriolukorras, kus nad on eriti haavatavad kuritarvituste suhtes ning samuti tagama, et neid ja

nende kutseühendusi kaitstakse rünnakute, ähvarduste, ahistamise või hirmutamise või muul

viisil nende kutsetegevuse takistamise või sellesse sekkumise eest. Lõigete 1 ja 2 alusel

nõutavaid meetmeid võib piirata üksnes, kuivõrd see on seadusega ette nähtud ja

demokraatlikus ühiskonnas vajalik kuritegude ennetamiseks, uurimiseks või nende eest

vastutusele võtmiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks.

Artikli 9 lõike 1 punkt a käsitleb advokaatide võimalust kasutada enda valitud advokaati mis

tahes põhjusel vabaduse võtmise korral. Eesti õiguskorras võib isikult vabaduse võtta eelkõige

korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 46, KrMS § 217 ja väärteomenetluse seadustiku § 44

alusel. Kõikides neis aktides on ilma ameti alusel diskrimineerimata ette nähtud kinnipeetud

isiku õigus teatada oma kinnipidamisest oma lähedasele ning nõu pidada esindaja või kaitsjaga.

Kuriteos kahtlustatavana kinni peetud isiku õigus kaitsjaga viivitamata kontakti astuda on

sätestatud ka põhiseaduse (edaspidi PS) §-s 21. Kuriteos kahtlustatava isiku õigused on

sätestatud KrMS §-s 34.

Artikli 9 lõike 1 punkt b käsitleb advokaatide võimalust nõuda, et kutseühendust teavitatakse

alati, kui neilt on mis tahes põhjusel võetud vabadus, sealhulgas selle sammu õiguslikust alusest

ning kohast, kus neid hoitakse. Kehtiv Eesti seadusandlus sellist advokaadi kinnipidamisest

kutseühenduse teavitamise nõuet ette ei näe, kuid see ei ole ka Eesti kriminaalmenetluse

põhimõtetega vastuolus.

Artikli 9 lõike 1 punkt c käsitleb advokaatide võimalust kutsuda kohale kutseühenduse

esindaja või sõltumatu advokaat, kui neid, nende ruume, sõidukeid või seadmeid otsitakse läbi

ning kui nende kutsetegevuses kasutatavaid dokumente, muud liiki andmeid ja mis tahes liiki

seadmeid otsitakse läbi, tõendina ära võetakse ja kopeeritakse. See hõlmab ka eraruume või

muid kohti ja seadmeid, kus advokaadid hoiavad oma klientide kutsealaseid dokumente ja

andmeid. Sättega hõlmatud läbiotsimised ei hõlma julgestuskontrolle, nagu näiteks

lennujaamades ja vanglates. Selles sättes ette nähtud tagatist Eesti seadusandluses ette nähtud

ei ole, kuid praktikas on Riigiprokuratuuri ja advokatuuri vahelisel kokkuleppel advokaadi

kutsesaladust sisaldavate materjalide läbiotsimise juures alati kohal ka advokatuuri esindaja.

Eesti läbiotsimise õigusliku regulatsiooni puudustele on tähelepanu juhtinud ka EIKohus asjas

Särgava v. Estonia ning Justiits- ja Digiministeeriumis on väljatöötamisel asjakohane KrMS

muutmise eelnõu, mis kõikide ametiprivileegide kaitsega seonduva korrastab ning

kommenteeritavas punktis nõutava tagatise Eesti seadusandluses otsesõnu sätestab.

Artikli 9 lõike 1 punkt d käsitleb vajadust teavitada asjaomaseid advokaate lõike 1 punktides

a, b ja c sätestatud õigustest vabaduse võtmisel või enne dokumentide läbiotsimist või

äravõtmist või kopeerimist. Kõikide menetlustoimingutele allutatud isikute teavitamine nende

õigustest on Eesti menetlusseadustikes, sh KorS §-s 46 sätestatud ja tavapraktika.

Artikli 9 lõige 2 käsitleb võimalust, et advokaatide või advokaadibüroode suhtes võidakse

rakendada kontrolle või muid meetmeid seoses kutseala järelevalvega ja eelkõige klientide

huvide kaitseks (näiteks tagamaks, et nende poolt advokaatidele usaldatud vahendeid ei

kuritarvitata või et nende juhtumid on kaitstud juhul, kui advokaadid diskvalifitseeritakse või

lõpetavad muul viisil tegevuse). Eestis teostab vastavalt AdvS § 46 advokaatide kutsetegevuse

üle järelevalvet advokatuuri juhatus. Vastavalt AdvS § 46-1 on järelevalvet teostavatel isikutel

kohustus hoida saladuses järelevalve käigus teatavaks saanud andmeid, mis on seadusega

kaitstud.

Artikli 9 lõike 3 punkt a käsitleb kutseühenduste võimalust – seadusega ettenähtud

piirangutega, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud kuritegude ennetamiseks,

uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks – pääseda

ligi advokaatidele, kellelt on mis tahes põhjusel võetud vabadus. Advokatuuri õigust kinni

peetud advokaatidega kontakti saada Eesti seadusandlus ei sätesta, kuid kuna igal kinnipeetud

isikul on õigus kohtuda ja nõu pidada advokaadist kaitsja või esindajaga, siis seeläbi on ka

konventsiooni nõue tagatud.

Artikli 9 lõike 3 punktis b käsitletakse vajadust teavitada kutseühendusi advokaatide

ründamise või tapmise juhtumitest olukorras, kus nad ise ei ole võimelised seda tegema.

Seesugust kohustust Eesti seadusandlus uurimisasutusele ega prokuratuurile ei pane.

Konventsiooni ratifitseerimise korral on vajalik KrMS-i vastavalt täiendada.

Artikli 9 lõike 3 punkt c käsitleb kutseühenduste võimalust osaleda istungitel advokaatide

vastu algatatud menetlustes, mis võivad olla seotud nende kutsetegevusega. Seda õigust

nähakse kaitseabinõuna võimaluse vastu, et erinevaid menetlusi võidakse kuritarvitada

advokaatide ähvardamiseks või hirmutamiseks või muul viisil nende kutsetegevuse

takistamiseks. Istungid (hearings) on reeglina avalikud, sh on kohtuistungid avalikud, kui

puuduvad alused nende kinniseks kuulutamiseks. Sellest lähtuvalt saab asuda seisukohale, et

advokatuuri esindajate sellistel istungitel viibimise võimalus on Eestis tagatud kõikides

kohtumenetlustes, kus menetluse kinniseks kuulutamiseks põhjust ei ole. Isegi asjades, kus

istung on kinniseks kuulutatud, saab juures viibida menetlusele allutatud isiku kaitsja või

esindaja, mis tagab üksiti ka advokatuuri informeerituse nendel istungitel toimuvast.

Artikli 9 lõike 4 punktis a käsitletakse vajalikke meetmeid, mida tuleb võtta tagamaks, et

advokaadid ja nende kutseühendused saaksid teostada oma kutsetegevust ja kasutada oma

artiklis 7 tulenevaid õigusi, ilma et nad muutuksid rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja

hirmutamise sihtmärgiks või et neid muul viisil ebasobivalt takistataks või häiritaks. Eesti

õiguses on kõik inimesed kaitstud ähvardamise, hirmutamise ja füüsilise vägivalla eest ning

sellise tegevuse eest on ette nähtud kriminaalkaristused olenemata sellest, kas ohvriks langeb

advokaat või mõni muu isik. Karistatav on ka ametkondlik omavoli, nt ebaseaduslik

jälitustegevus või võimuliialdus ning haldusorganite omavolilise tegevuse vastu on võimalik

pöörduda kohtusse. Lisaks on Eestis nii kriminaal- kui tsiviilkohtumenetluse korras võimalik

isikuõiguste kaitseks määrata lähenemiskeeldu, mille rikkujad saab võtta kriminaalvastutusele.

Artikli 9 lõike 4 punktis b kinnitatakse veelkord, et konventsiooniosalised ja nende nimel

tegutsevad organid peavad hoiduma lõike 4 punktis a nimetatud käitumisest. Punktis a

nimetatud käitumine ei oleks Eesti seadustega kooskõlas ning on ka kriminaalkorras karistatav

erinevate karistusseadustiku kuriteokoosseisude alusel.

Artikli 9 lõike 4 punkt c käsitleb vastust, mis on nõutav, kui on alust arvata, et lõike 4 punktis

a nimetatud käitumine kujutab endast kuritegu. KrMS §-d 6 ja 194 sätestavad Eestis

legaliteedipõhimõtte, st prokuratuuri ja uurimisasutuse kohustuse uurida tegusid, mis vastavad

kuriteokoosseisule. Samuti on Eesti õiguses ette nähtud nn süüdistuskohustusmenetluse

mehhanism selleks juhuks, kui prokuratuur või uurimisasutus mingil põhjusel uurimist ei alusta.

Kuriteo läbi kannatanud isik, sh advokaat saab menetluse alustamata jätmise või lõpetamise

vaidlustada Riigiprokuratuuris või ringkonnakohtus.

Artikli 9 lõige 5 käsitleb konventsiooniosaliste vajadust hoiduda selliste meetmete võtmisest

või tavade toetamisest, mis kahjustaksid kutseühenduste sõltumatust ja isevalitsevat olemust.

Eesti Advokatuur on loodud seaduse alusel avalik-õigusliku juriidilise isikuna ning advokaatide

kutsetagatised on sätestatud advokatuuriseaduses. Kohtumenetluse seadused on Eestis

konstitutsioonilsed seadused, mille muutmiseks on vajalik Riigikogu kogu koosseisu

häälteenamus. Eesti ratifitseeritud välislepingud loetakse PS § 123 kohaselt ülimuslikuks Eesti

siseriiklike seaduste ees, st ka allkirjastatava konventsiooni sätteid, kui konventsioon on

ratifitseeritud, saab selle vastuolu korral siseriikliku õigusega kohaldada siseriikliku õiguse

suhtes ülimuslikuna. Selliselt on tagatud mh ka konventsioonist tulenevate õiguste ja garantiide

kohaldamine isegi juhul, kui Riigikogu ei ole õigeaegselt teinud seadustes vajalikke muudatusi.

III peatükk - järelevalvemehhanism

Konventsiooni III peatükk kehtestab järelevalvemehhanismi.

Artikkel 10 – advokaadi kutse kaitse eksperdirühm

Artikkel 10 käsitleb järelevalve teostamiseks loodud ekspertrühma. Artikli 10 lõige 1 sätestab,

et advokaadikutse kaitse eksperdirühm (edaspidi GRAVO) jälgib käesoleva konventsiooni

rakendamist konventsiooniosaliste poolt.

Artikli 10 lõike 2 kohaselt koosneb GRAVO vähemalt kaheksast ja maksimaalselt

kaheteistkümnest liikmest. Selle liikmed valib konventsiooniosaliste komitee osalisriikide

poolt esitatud kandidaatide hulgast. Liikmed valitakse neljaks aastaks ning nende ametiaega

võib ühe korra pikendada. Liikmed peavad olema osalisriikide kodanikud.

Artikli 10 lõike 3 kohaselt valitakse esimesed kaheksa liiget ühe aasta jooksul pärast käesoleva

konventsiooni jõustumist. Veel nelja täiendava liikme valimine toimub pärast seda, kui

konventsiooni ratifitseerib või sellega ühineb 25. osalisriik.

Artikli 10 lõige 4 selgitab, mis kriteeriume järgides toimub GRAVO liikmete valimine.

Konventsioon seab tingimuseks, et GRAVO liikmete koosseis peaks olema tasakaalustatud,

esindades erinevaid õigussüsteeme, sugusid ja geograafilisi piirkondi.

Artikli 10 lõige 5 sätestab, et GRAVO liikmete valimise korra määrab kindlaks Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee pärast osalisriikidega konsulteerimist ning nende ühehäälse

nõusoleku saamist, hiljemalt kuue kuu jooksul pärast käesoleva konventsiooni jõustumist.

Artikli 10 lõike 6 kohaselt võtab GRAVO vastu oma töökorra.

Artikli 10 lõige 7 sätestab, et GRAVO liikmetel ja teistel delegatsiooni liikmetel, kes viivad

läbi riigivisiite vastavalt kõnesoleva konventsiooni artiklile 12, on konventsiooni lisas

sätestatud eesõigused ja puutumatus.

Artikkel 11 – konventsiooniosaliste komitee

Artikkel 11 käsitleb artiklis 10 lõikes 2 nimetatud konventsiooniosaliste komiteed.

Artikli 11 lõike 1 kohaselt koosneb konventsiooniosaliste komitee käesoleva konventsiooni

osalisriikide esindajatest ning osalisriigid püüavad tagada selle soolise tasakaalu.

Artikli 11 lõike 2 kohaselt kutsub konventsiooniosaliste komitee kokku Euroopa Nõukogu

peasekretär. Esimene koosolek toimub ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist.

Edaspidi tuleb komitee kokku iga kord, kui seda taotleb kas üks kolmandik

konventsiooniosalistest, komitee eesistuja või peasekretär.

Artikli 11 lõige 3 sätestab, et konventsiooniosaliste komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 12 - menetlus

Artiklis 12 kirjeldatakse üksikasjalikult järelevalvemenetluse toimimist, mille raames hakkab

GRAVO kontrollima konventsiooni rakendamist ja selle sätete järgmist konventsiooniosaliste

poolt.

Artikli 12 lõige 1 sätestab, et hindamismenetlus toimub voorude kaupa. GRAVO määrab

kindlaks vooru ulatuse ja sobivad meetodid selle läbiviimiseks, näiteks küsimustikud, mis

võivad olla aluseks osalisriikide poolt konventsiooni rakendamise hindamisele. Seejuures

täpsustatakse konventsiooni seletuskirjas, et iga vooru alguses valib GRAVO iseseisvalt

konventsiooni sätted, mida ta konkreetse perioodi jooksul jälgib. Voorude kestus peaks olema

piisavalt pikk, et mitte kujutada osalisriikidele ebamõistlikku koormust, eelistatavalt mitte

lühem kui viis aastat.

Järelevalvemenetlusega kaasneb Eestile aruandluskohustus, mis hõlmab GRAVO poolt nõutud

teabe esitamist, küsimustikele vastamist, aruannete koostamist või muul viisil aru andmist.

Eestis vastutab aruandluskohustuse täitmise eest Justiits- ja Digiministeerium.

Artikli 12 lõike 2 kohaselt hakkab GRAVO küsima teavet konventsiooni rakendamise kohta

asjaomaselt osalisriigilt. Lisaks võib GRAVO saada teavet ka valitsusvälistelt

organisatsioonidelt, kodaniku- ja kutseühendustelt ning riiklikelt inimõiguste kaitse asutustelt

(Eestis täidab riikliku inimõiguste kaitse ja edendamise asutuse ülesandeid õiguskantsler).

GRAVO võtab konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes arvesse ka muid

Euroopa Nõukogu instrumentidest ja organitest saadud asjakohaseid andmeid, samuti teiste

piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide teavet.

Artikli 12 lõige 3 sätestab, et kui saadud teave on ebapiisav ja puuduvad muud usaldusväärsed

viisid vajaliku teabe hankimiseks või kui see on ette nähtud käesoleva konventsiooni artikli 13

lõikes 2, võib GRAVO, koostöös riiklike ametiasutustega ja vajadusel sõltumatute riiklike

ekspertide kaasabil, korraldada riigivisiite. Riigivisiidid on täiendav meede ning neid viiakse

läbi üksnes valdkondades, kus GRAVO hinnangul on olemasolev teave ebapiisav, või

konventsiooni artikli 13 lõikes 2 sätestatud juhtudel. Seega siis, kui GRAVO saab

usaldusväärset teavet olukorra kohta, kus probleemid vajavad kiiret sekkumist. Ka

konventsiooni seletuskirjas rõhutatakse, et riigivisiite võib korraldada vaid täiendava

järelevalvemeetmena ning neid tuleks kasutada üksnes äärmise vajaduse korral. Sellest

tulenevalt võib Eestile kaasneda GRAVO visiidiga halduskoormus vaid erandjuhtudel.

Riigivisiidiga kaasneb Eesti esindajale kohtumine GRAVO delegatsiooniga, neile vahetu

aruandmine, küsimustele vastamine jms. Riigivisiidi ajal vastutab koostöö eest GRAVO

delegatsiooniga Justiits- ja Digiministeerium. Siiski saab Eesti vältida GRAVO visiite, esitades

neile tähtaegse, põhjaliku ja ammendava teabe.

Kui riigivisiit peaks siiski toimuma, tuleb see korraldada koostöös asjaomase osalisriigi

pädevate ametiasutustega, mis tähendab, et see kavandatakse eelnevalt ning kuupäevad

lepitakse kokku riiklike ametiasutustega, keda teavitatakse aegsasti. Samuti näeb konventsiooni

seletuskiri ette võimaluse veebipõhise “visiidi” korraldamiseks. Olenemata sellest, kas

riigivisiit toimub kohapeal või veebis, peaks see keskenduma valdkondadele, kus on vaja

täiendavat selgitust, või olukordadele, mis nõuavad kiiret sekkumist vastavalt artikli 13 lõikele

2. Vajaduse korral, kui olukorra keerukus seda nõuab, võib delegatsioon kaasata sõltumatu

riikliku eksperdi.

Artikli 12 lõike 4 kohaselt viib riigivisiite läbi GRAVO delegatsioon. Kohapealsete

riigivisiitide ajal peab GRAVO delegatsioonil olema vaba liikumisõigus asjaomase riigi

territooriumil. Nii kohapealsete kui ka veebipõhiste riigivisiitide ajal peab delegatsioonil olema

võimalus suhelda riigiasutustega, kelle ülesanded ja vastutus on seotud advokaadi

kutsetegevusega. See hõlmab täitevvõimu, seadusandliku võimu ja kohtuvõimu esindajaid ning

pädevaid sõltumatuid avalik-õiguslikke institutsioone (nt ombudsmanid, sõltumatud riiklikud

inimõiguste kaitse organisatsioonid). Delegatsioonil peab olema vabadus valida, milliste

sidusrühmadega nad soovivad kohtuda, ning viia läbi eraviisilisi vestlusi kodanikuühiskonna ja

kutseorganisatsioonide esindajatega, samuti advokaatidega, kes võivad viibida

kinnipidamisasutustes.

Samuti näeb lõige 4 ette, et delegatsioonil peab olema õigus taotleda oma mandaadiga seotud

materjale ning selle, et neile juurdepääs tagatakse, välja arvatud juhul, kui esitatakse

põhjendatud alus teatud dokumentide mitteavaldamiseks (nt konfidentsiaalsed dokumendid,

mis on osa käimasolevast uurimisest või kohtumenetlusest). Kui teabe andmisel on seatud

konfidentsiaalsusnõue, peab delegatsioon austama ametiasutuste, kodanikuühiskonna või

kutseorganisatsioonide poolt jagatud teabe konfidentsiaalsust. Seega juhul, kui GRAVO

korraldab Eesti visiidi, kaasneb sellega halduskoormus delegatsiooni suhtlemise ja vajaliku

teabe, sh kirjalike materjalide esitamise näol.

Artikli 12 lõike 5 kohaselt koostab GRAVO esialgse aruande, mis sisaldab analüüsi hindamise

aluseks olevate sätete rakendamise kohta, samuti soovitusi ja ettepanekuid, kuidas asjaomane

osalisriik võiks avastatud probleemidega tegeleda. Aruande eelnõu saadetakse hindamise all

olevale osalisriigile, kelle kommentaare arvestatakse lõpparuande koostamisel. Kõnesoleva

artikliga kaasneb Eestile kohustus reageerida GRAVO aruannetele ja anda neile omapoolsed

kommentaarid. Kohustuse täitmise eest vastutab Justiits- ja Digiministeerium.

Artikli 12 lõige 6 sätestab, et kõiki saadud andmeid ja asjaomase osalisriigi kommentaare

arvesse võttes võtab GRAVO vastu oma lõpparuande ja järeldused osalisriigi võetud meetmete

kohta konventsiooni sätete rakendamisel. Aruanne ja järeldused edastatakse asjaomasele

osalisriigile ning osalisriikide komiteele. GRAVO aruanne ja järeldused tehakse alates nende

vastuvõtmisest avalikuks koos osalisriigi kommentaaridega.

Artikli 12 lõige 7 käsitleb osalisriikide komitee rolli järelevalvemenetluses. Nimelt võib

osalisriikide komitee GRAVO aruande ja järelduste põhjal esitada asjaomasele osalisriigile

järgmisi soovitusi: a) meetmete kohta, mis tuleb võtta GRAVO järelduste rakendamiseks,

vajadusel koos tähtajaga nende meetmete rakendamise kohta teabe esitamiseks; ja b)

eesmärgiga edendada koostööd asjaomase osalisriigiga konventsiooni nõuetekohase

rakendamise tagamiseks. Seejuures ei tohi eelnimetatud osalisriikide komitee õigus piirata

artikli 12 lõigetes 1–6 sätestatud menetlust. Seletuskiri lisab, et vajaduse korral võib komitee

määrata tähtaja teabe esitamiseks meetmete elluviimise kohta ning teha ettepaneku edendada

koostööd, et tagada konventsiooni nõuetekohane rakendamine. Selline mehhanism tagab

GRAVO-le sõltumatuse säilimise järelevalvefunktsioonis, lisades samas osalisriikide vahelisse

dialoogi poliitilise mõõtme. Sellest tulenevalt võib Eestile kaasneda ka lisa aruandlus.

Artikkel 13 - kiirmenetlus

Artikkel 13 sätestab kiirmenetluse läbiviimise võimaluse. Artikli 13 lõike 1 kohaselt juhul, kui

GRAVO saab usaldusväärset teavet olukorra kohta, kus konventsiooni rakendamisega seotud

probleemid vajavad kiiret sekkumist, et ennetada või piirata tõsiste konventsioonirikkumiste

ulatust või arvu, võib ta nõuda asjaomaselt osalisriigilt erakorralise aruande esitamist kasutusele

võetavate ennetusmeetmete kohta. Aruande esitamise eest vastutab Justiits- ja

Digiministeerium. Sellise erakorralise aruande esitamisega kaasnev halduskoormus on siiski

ebatõenäoline, kuna see on vajalik vaid juhul, kui riik ei täida konventsioonist tulenevaid

kohustusi, mistõttu ei ole advokaadid piisavalt kaitstud.

Artikli 13 lõige 2 sätestab, et võttes arvesse osalisriigi esitatud teavet ja muid usaldusväärseid

allikaid, võib GRAVO määrata ühe või mitu oma liiget uurimist läbi viima ning kiiresti

GRAVO-le aru andma. Vajaduse korral ja asjaomase osalisriigi nõusolekul võib uurimise hulka

kuuluda ka visiit selle riigi territooriumile. Riigivisiidi korraldus ja sellega kaasnev

halduskoormus on käsitletud artiklis 12.

Artikli 13 lõige 3 sätestab, et pärast käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud uurimise tulemuste

läbivaatamist edastab GRAVO oma järeldused asjaomasele osalisriigile ning vajaduse korral

osalisriikide komiteele, Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele ja Parlamentaarsele

Assambleele koos asjakohaste kommentaaride ja soovitustega. GRAVO aruanne ja järeldused

tehakse alates nende vastuvõtmisest avalikuks koos osalisriigi kommentaaridega.

Artikkel 14 - arvamused

Artikli 14 kohaselt võib GRAVO vajaduse korral võtta vastu arvamusi käesoleva konventsiooni

rakendamise kohta.

Artikkel 15 – suhted muude asutustega

Artikkel 15 sätestab, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteed ja Parlamentaarset Assambleed

teavitatakse perioodiliselt konventsiooni rakendamisest.

IV peatükk - seos muude rahvusvaheliste dokumentidega

Konventsiooni IV peatükis käsitletakse konventsiooni seost teiste rahvusvaheliste

dokumentidega.

Artikkel 16 – seos muude rahvusvaheliste dokumentidega

Artikli 16 lõige 1 sätestab, et käesolev konventsioon ei mõjuta õigusi ja kohustusi, mis

tulenevad muudest rahvusvahelistest dokumentidest, mille osalised käesoleva konventsiooni

osalisriigid on või mille osalisteks nad saavad ning mis käsitlevad konventsiooniga reguleeritud

valdkondi ja tagavad suurema kaitse advokaatide õigusele oma kutsealal vabalt tegutseda.

Artikli 16 lõike 2 kohaselt võivad käesoleva konventsiooni osalisriigid omavahel sõlmida

kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid konventsioonis käsitletud küsimustes, et täiendada või

tugevdada selle sätteid või hõlbustada selles sätestatud põhimõtete rakendamist.

V peatükk - lõppsätted

Konventsiooni V peatükis on toodud lõppsätted.

Artikkel 17 – allakirjutamine ja jõustumine

Artikkel 17 sätestab konventsioonile allakirjutamise ja selle jõustumise korra.

Konventsioon on avatakse allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, selle

väljatöötamisel osalenud riikidele ning Euroopa Liidule. Konventsioon kuulub

ratifitseerimisele või heakskiitmisele.

Konventsiooni rahvusvaheliseks jõustumiseks peab selle ratifitseerima vähemalt kaheksa riiki,

sealhulgas kuus Euroopa Nõukogu liikmesriiki. Kui konventsioonile alla kirjutanud riik annab

hiljem nõusoleku olla konventsiooniga seotud, jõustub konventsioon tema suhtes selle kuu

esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele tema ratifitseerimis- või

heakskiitmiskirja hoiuleandmisest.

Artikkel 18 – konventsiooniga ühinemine

Artikkel 18 sätestab konventsiooniga ühinemise korra.

Artikkel 19 – territoriaalne kohaldatavus

Artikkel 19 sätestab konventsiooni territoriaalse kohaldatavuse.

Artikkel 20 – deklaratsioonid

Artikkel 20 sätestab deklaratsioonide esitamise korra.

Iga käesoleva konventsiooni osalisriik peab konventsioonile allakirjutamise hetkel või oma

ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja depositeerimisel esitama

Euroopa Nõukogu peasekretärile deklaratsiooni, milles määratletakse konventsiooni artikli 3

punkti a kohaldamisalasse kuuluvad kutsenimetused. Eesti esitab deklaratsiooni, mille kohaselt

hõlmab konventsiooni artikli 3 punkti a kohaldamisala vandeadvokaate ja vandeadvokaadi

abisid.

Samuti võib iga osalisriik konventsioonile allakirjutamise hetkel või oma ratifitseerimis-,

vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja depositeerimisel esitada Euroopa Nõukogu

peasekretärile deklaratsiooni, milles sisustatakse mõiste "riigiasutused".

Artikkel 21 – reservatsioonid

Artikkel 21 sätestab reservatsioonide tegemise korra.

Iga riik või Euroopa Liit võib konventsioonile allakirjutamise hetkel või oma ratifitseerimis-,

vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja deponeerimisel esitada Euroopa Nõukogu

peasekretärile deklaratsiooni, milles ta jätab endale õiguse mitte kohaldada või kohaldada ainult

teatud juhtudel või tingimustel artiklis 6 sätestatut artikli 2 lõike 3 punktis b nimetatud isikute

suhtes. Reservatsioonide tegemine muude konventsiooni sätete suhtes ei ole lubatud. Artikli 6

suhtes reservatsiooni tegemise vajadus vajab täiendavat analüüsi, mistõttu see otsustatakse ja

esitatakse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõus.

Artikkel 22 – konventsiooni muudatused

Artikkel 22 sätestab konventsiooni muudatusettepanekute esitamise ja läbivaatamise korra.

Artikkel 23 – denonsseerimine

Artikkel 23 sätestab denonsseerimise korra.

Artikkel 24 – teated

Artikkel 24 sätestab teated, mida Euroopa Nõukogu peasekretär on konventsiooni hoiulevõtjana

kohustatud esitama ning samuti määratakse nende teadete saajad.

Lisa – eesõigused ja puutumatus (artikkel 10)

Lisa lõige 1 näeb ette, et lisa kohaldatakse käesoleva konventsiooni artiklis 10 nimetatud

GRAVO liikmetele, aga ka teistele riigivisiidi delegatsioonide liikmetele. Käesolevas lisas

hõlmab mõiste "riigivisiitide delegatsioonide teised liikmed" sõltumatuid riiklikke eksperte ja

käesoleva konventsiooni artikli 12 lõigetes 3 ja 4 nimetatud spetsialiste, Euroopa Nõukogu

töötajaid ja Euroopa Nõukogu poolt kaasatud tõlke, kes saadavad GRAVO esindajaid tema

riigivisiitide ajal.

Lisa lõige 2 sätestab, et GRAVO-l ja teistel riigivisiitide delegatsioonide liikmetel on oma

ülesannete täitmisel, mis on seotud riigivisiitide ettevalmistamise ja läbiviimisega, samuti

järelmeetmetega ning nende ülesannetega seoses reisimisel, järgmised privileegid ja

immuniteedid:

a. immuniteet isikliku vahistamise või kinnipidamise ja isikliku pagasi arestimise suhtes

ning immuniteet igasuguste kohtumenetluste suhtes, mis on seotud nende poolt

ametikohustuste täitmisel suuliselt või kirjalikult väljendatud seisukohtade ja sooritatud

tegudega;

b. vabastus kõigist liikumisvabaduse piirangutest elukohariigist lahkumisel ja sinna

naasmisel ning riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel, kus nad oma ülesandeid täidavad,

ning välismaalase registreerimise kohustusest riigis, mida nad külastavad või oma

ülesandeid täites läbivad.

Lisa lõige 3 näeb ette, et oma ülesannete täitmisel tehtavate reiside käigus võimaldatakse

GRAVO liikmetele ja teistele riiki külastavate delegatsioonide liikmetele tolli- ja

valuutakontrolli osas samu soodustusi nagu ajutisel ametlikul missioonil viibivatele välisriikide

esindajatele.

Lisa lõige 4 sätestab, et GRAVO liikmete ja teiste riigivisiitide delegatsioonide liikmete käes

olevad konventsiooni rakendamise hindamisega seotud dokumendid on puutumatud. GRAVO

ametlikku kirjavahetust ega GRAVO liikmete ja teiste riigivisiitide delegatsioonide liikmete

ametlikku suhtlust ei tohi läbi vaadata ega tsenseerida.

Lisa lõige 5 sätestab, et selleks, et tagada GRAVO liikmetele ja teistele riiki külastavate

delegatsioonide liikmetele täielik sõnavabadus ja täielik sõltumatus oma ülesannete täitmisel,

säilib puutumatus kohtumenetluse suhtes nende suulise või kirjaliku sõna ning kõigi nende

kohustuste täitmise käigus sooritatud tegude suhtes, sõltumata sellest, et asjaomased isikud ei

ole enam seotud nende kohustuste täitmisega.

Lisa lõige 6 näeb ette, et privileegid ja immuniteedid antakse käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud

isikutele selleks, et tagada nende ülesannete sõltumatu täitmine GRAVO huvides, mitte nende

isiklikuks hüvanguks. Käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud isikute puutumatuse äravõtmise teeb

Euroopa Nõukogu peasekretär igal sellisel juhul, kui puutumatus takistaks tema arvates

õigusemõistmist ja kui selle saab ära võtta, ilma et see kahjustaks GRAVO huve.

Käesolevas lisas sätestatuga ei kaasne Eestile täiendavaid kohustusi ega halduskoormust.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi ega võõrkeelseid termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole otsest seost Euroopa Liidu õigusega.

6. Korralduse mõjud

Korraldus ja konventsioonile allakirjutamine konkreetseid muudatusi kaasa ei too. Mõjusid

analüüsitakse konventsiooni ratifitseerimiseks ettevalmistamisel koos huvirühmadega.

7. Korralduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Konventsioonile allakirjutamine ei too Eesti Vabariigile kaasa riigieelarvelisi kulusid ega

tulusid.

8. Rakendusaktid

Konventsioonile allakirjutamisel rakendusaktide kehtestamise vajadus puudub.

9. Jõustumine

Vabariigi Valitsuse korraldus jõustub üldkorras.

Konventsioon jõustub kuu esimesel päeval pärast kolme kuu möödumist kuupäevast, mil

kaheksa allakirjutanut, sealhulgas vähemalt kuus Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on vastavalt

konventsioonis sätestatud korrale avaldanud nõusolekut end konventsiooniga siduda. Kui

konventsioonile alla kirjutanud riik annab hiljem nõusoleku olla konventsiooniga seotud,

jõustub konventsioon tema suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu

möödumisele tema ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmisest.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Eesti Advokatuurile ja

Riigiprokuratuurile (EIS toimik nr 25-0438/01). Tagasiside esitas Eesti Advokatuur ja

Riigiprokuratuur. Välisministeerium kooskõlastas korralduse eelnõu märkustega.

Konventsiooni ratifitseerimise ettevalmistamisel on oluline jätkata konsultatsioone

huvirühmadega.

Eesti Advokatuur toetab konventsiooni ja selle heakskiitmist ning nõustub eelnõu seletuskirjas

antud hinnangutega. Samuti toetab Eesti Advokatuur käesolevas seletuskirjas nimetatud

deklaratsiooni esitamist. Eesti Advokatuur esitas sisulised tähelepanekud käesoleva eelnõu

seletuskirja kohta, mis on toodud seletuskirja lisaks olevas kooskõlastustabelis.

Riigiprokuratuur toetab advokaadikutse kaitse konventsiooni ja Vabariigi Valitsuse korralduse

"Advokaadikutse kaitse konventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine" eelnõud.

Välisministeeriumi esitatud märkused ja nendega arvestamine või mittearvestamine on esitatud

eelnõu seletuskirja lisaks olevas kooskõlastustabelis.

EELNÕU

25.04.2025

VABARIIGI VALITSUS

KORRALDUS

Tallinn mai 2025 nr

Advokaadikutse kaitse konventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine

Välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lõike 2 alusel:

1. Kiita heaks advokaadikutse kaitse konventsioon, mis avatakse allakirjutamiseks 13. mail

2025. aastal Luksemburgis.

2. Volitada Eesti Vabariigi erakorralist ja täievolilist suursaadikut, alalist esindajat Euroopa

Nõukogu juures kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla punktis 1 nimetatud konventsioonile.

Kristen Michal

Peaminister

Keit Kasemets

Riigisekretär