Teenistuse korraldamine

Arendaja

Enefit Green AS

Dokumendi tüüp

KMH aruanne

Kuupäev

Detsember 2023

Projekti nr

2013_0056

LOODE-EESTI

RANNIKUMERE

TUULEPARGI

KESKKONNAMÕJU

HINDAMISE ARUANNE

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

2 / 483

Versioon 12 - heakskiitmisele

Kuupäev 12/12/2023

Projekti nr 2013_0056

Skepast&Puhkim OÜ

Laki põik 2

12919 Tallinn

+372 664 5808

[email protected]

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

3 / 483

SISUKORD

SISUKORD .................................................................................................................. 3

KOKKUVÕTE ............................................................................................................... 9

1. TAUSTINFORMATSIOON ............................................................................... 23

1.1. Kavandatava tegevuse eesmärk ja vajadus ......................................................... 23

1.2. Kavandatava tegevuse elluviimiseks vajalikud load ............................................... 23

1.3. KMH läbiviimise eesmärk ja vajadus ................................................................... 24

1.4. KMH menetlusosalised ..................................................................................... 24

1.4.1. Arendaja ....................................................................................................... 24 1.4.2. Otsustaja ...................................................................................................... 24 1.4.3. KMH järelevalvaja ........................................................................................... 24 1.4.4. KMH eksperdirühm .......................................................................................... 25 1.4.5. Huvigrupid ..................................................................................................... 27

1.5. Ülevaade KMH aruande menetlusest .................................................................. 28

1.5.1. KMH menetlus aastatel 2006-2013 .................................................................... 28 1.5.2. KMH menetlus aastatel 2013-2017 .................................................................... 31 1.5.3. KMH menetlus aastatel 2018-2019 .................................................................... 33 1.5.4. KMH menetlus aastatel 2019-2023 .................................................................... 36 1.5.5. Piiriülene menetlus .......................................................................................... 37 1.5.6. KMH läbiviimise ajakava................................................................................... 38

2. KAVANDATAVA TEGEVUSE KIRJELDUS .......................................................... 39

2.1. Tuulepargi üldiseloomustus ja tuulikute parameetrid ............................................. 39

2.2. Merre paigaldavate elektrituulikute vundamendi tüübid ......................................... 42

2.3. Meretuulepargi arendamise etapid ..................................................................... 44

2.3.1. Tuulepargi ehitamine ....................................................................................... 44 2.3.2. Tuulepargi töötamine ...................................................................................... 58 2.3.3. Tuulepargi lammutamine.................................................................................. 58

2.4. Alternatiivid ................................................................................................... 59

2.4.1. Tuulikute alternatiivid ...................................................................................... 59 2.4.2. Merekaabli alternatiivid .................................................................................... 61 2.4.3. 0 alternatiiv ................................................................................................... 61

2.5. Kavandatava tegevuse seos strateegiliste arengu- ja planeerimisdokumentidega ....... 61

2.5.1. Eesti riigi arengut käsitlevad strateegilised dokumendid ........................................ 61 2.5.2. Energeetika-, keskkonna- ja kliimavaldkonna strateegilised dokumendid .................. 63 2.5.3. Merekasutust käsitlevad strateegilised dokumendid .............................................. 66 2.5.4. Hiiu maakonna strateegilised dokumendid ........................................................... 67

3. EELDATAVALT MÕJUTATAVA KESKKONNA KIRJELDUS JA HINNANG PIIRKONNA

KESKKONNASEISUNDILE .............................................................................. 71

3.1. Hüdrogeoloogilised tingimused .......................................................................... 71

3.1.1. Geoloogia ...................................................................................................... 71 3.1.2. Merepõhjasetted ............................................................................................. 73 3.1.3. Rannaprotsessid ............................................................................................. 78

3.2. Hüdrodünaamilised ja klimaatilised tingimused .................................................... 78

3.2.1. Klimaatilised tingimused sh tuuleolud, temperatuur, jääolud .................................. 78 3.2.2. Vee kvaliteet .................................................................................................. 83 3.2.3. Lainetuse dünaamika, sh veetase, lainetus ja hoovused ........................................ 87

3.3. Merepõhjaelustik ja -elupaigad ........................................................................ 103

3.3.1. Välitööd ning videosalvestiste ja proovide analüüs .............................................. 103 3.3.2. Uurimisalade merepõhja substraadi kirjeldus ..................................................... 107 3.3.3. Põhjaelustiku inventuuri tulemused .................................................................. 114 3.3.4. Põhjaelupaigad ............................................................................................. 130 3.3.5. EL Loodusdirektiivi Lisa 1 elupaigatüüpide levik uuringualade piirkonnas ................ 133 3.3.6. Kaablitrassidega seotud merepõhjaelupaigad ..................................................... 138

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

4 / 483

3.4. Kalastik ....................................................................................................... 140

3.4.1. Uuritud sügavusvahemikud ............................................................................ 140 3.4.2. Kalastiku inventuuri tulemused ....................................................................... 141

3.5. Mereimetajad ............................................................................................... 147

3.5.1. Hallhüljes .................................................................................................... 147 3.5.2. Viigerhüljes ................................................................................................. 154

3.6. Linnustik ..................................................................................................... 158

3.6.1. Ornitoloogilised uuringud 2014-2015 ................................................................ 158 3.6.2. Talvituvate lindude rahvusvaheline lennuloendus 2015-2016 ................................ 176 3.6.3. Veelindude sügisrändeaegne lennuloendus 2017 ................................................ 177 3.6.4. Põhja-Hiiumaa rannikumere linnukaitseline väärtus ............................................ 182

3.7. Käsitiivalised (nahkhiired) .............................................................................. 183

3.7.1. Nahkhiirte ränne Läänemere piirkonnas ............................................................ 183 3.7.2. Rändefenoloogia Läänemere piirkonnas ............................................................ 184 3.7.3. Ilmastiku mõju nahkhiirte rändele ................................................................... 186 3.7.4. Rändsed nahkhiirte liigid Soomes .................................................................... 187 3.7.5. Nahkhiirte rändeaegsed uuringud Eesti merealadel ............................................. 188

3.8. Kaitstavad loodusobjektid .............................................................................. 191

3.8.1. Hiiu madala hoiuala ....................................................................................... 192 3.8.2. Kõrgessaare-Mudaste hoiuala ......................................................................... 192 3.8.3. Paope looduskaitseala ................................................................................... 192 3.8.4. Tahkuna looduskaitseala ................................................................................ 193 3.8.5. Väinamere hoiuala ........................................................................................ 193 3.8.6. Apollo meremadaliku looduskaitseala ............................................................... 195 3.8.7. Tareste maastikukaitseala .............................................................................. 196 3.8.8. Nõva-Osmussaare hoiuala (Läänemaa) ............................................................. 196 3.8.9. Selgrahu hallhülge püsielupaik ........................................................................ 197 3.8.10. Kadakalaiu viigerhülge püsielupaik ................................................................... 197 3.8.11. Pujuderahu hallhülge püsielupaik ..................................................................... 197 3.8.12. Kavandatavad kaitsealad ............................................................................... 198

3.9. Kultuurimälestised ........................................................................................ 198

3.10. Maardlad ja mäeeraldised............................................................................... 201

3.11. Müra olemasolev olukord ............................................................................... 203

3.11.1. Välisõhus leviv müra ..................................................................................... 203 3.11.2. Veealune müra ............................................................................................. 205

3.12. Sotsiaal-majanduslik keskkond ....................................................................... 206

3.12.1. Hiiu maakond ............................................................................................... 206 3.12.2. Hiiu maakonna rahvastik ................................................................................ 206 3.12.3. Hiiumaa infrastruktuur ................................................................................... 207 3.12.4. Hiiumaa majandus ja turism ........................................................................... 208

4. EELDATAVALT KAASNEVA KESKKONNAMÕJU PROGNOOSIMEETODITE KIRJELDUS

................................................................................................................. 210

5. NATURA HINDAMINE ................................................................................. 216

5.1. Natura eelhindamine ..................................................................................... 217

5.1.1. Kavandatava tegevuse seos Natura alade kaitsekorraldusega ............................... 217 5.1.2. Informatsioon kavandatava tegevuse kohta....................................................... 217 5.1.3. Mõjuala ulatuse määramine ............................................................................ 217 5.1.4. Teave kavandatava tegevuse ja teiste Natura alasid oluliselt mõjutada võivate projektide või

kavade kohta ............................................................................................... 218 5.1.5. Kavandatava tegevuse alale või piirkonda jäävate Natura alade iseloomustus ......... 218 5.1.6. Kavandatava tegevusega Natura aladele avalduvate mõjude prognoos ................... 223

5.2. Natura asjakohane hindamine ......................................................................... 229

5.2.1. Mõju Hiiu madala loodusalale .......................................................................... 229 5.2.2. Mõju Väinamere loodusalale ........................................................................... 230 5.2.3. Mõju Nõva-Osmussaare loodusalale ................................................................. 234

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

5 / 483

5.2.4. Mõju Kõrgessaare-Mudaste linnualale ............................................................... 236 5.2.5. Mõju Väinamere linnualale.............................................................................. 237 5.2.6. Mõju Nõva-Osmussaare linnualale ................................................................... 240

5.3. Natura hindamise järeldused .......................................................................... 241

6. KAVANDATAVA TEGEVUSEGA EELDATAVALT KAASNEVA KESKKONNAMÕJU

HINNANG .................................................................................................. 243

6.1. Mõju hüdrodünaamikale ................................................................................. 243

6.1.1. Tuule kahanemine ........................................................................................ 243 6.1.2. Mõju lainetusele ........................................................................................... 245 6.1.3. Mõju vee kvaliteedile ..................................................................................... 254 6.1.4. Mõju heljumi tekkele ja levikule ...................................................................... 257

6.1.5. Mõju setete liikumisele ja rannaprotsessidele ..................................................... 272

6.2. Mõju merepõhjaelustikule ja -elupaikadele ........................................................ 274

6.2.1. Tuulikutega kaasnevad mõjud ......................................................................... 275 6.2.2. Merekaablitega seotud mõjud ......................................................................... 278 6.2.3. Kokkuvõttev hinnang ..................................................................................... 279

6.3. Mõju kalastikule ........................................................................................... 281

6.3.1. Kõvasubstraadi merre lisamise mõju ................................................................ 281 6.3.2. Müra mõju ................................................................................................... 283 6.3.3. Elektromagnetkiirguse mõju ........................................................................... 292 6.3.4. Mõju kudemisrändele ja kudemisele ................................................................. 294 6.3.5. Võõrkalaliikide aspekt .................................................................................... 299 6.3.6. Mõju rannapüügile ........................................................................................ 300 6.3.7. Mõju traalpüügile .......................................................................................... 302 6.3.8. Kokkuvõttev hinnang ..................................................................................... 305

6.4. Mõju linnustikule .......................................................................................... 311

6.4.1. Merelindude kaitse põhimõtted ........................................................................ 311 6.4.2. Lindude lennukõrgused .................................................................................. 312 6.4.3. Mõju toiduressurssile ja toitumistingimustele ..................................................... 313 6.4.4. Tuulikute takistav mõju rändavatele veelindudele (barjääriefekt) .......................... 318 6.4.5. Kokkupõrkeoht tuuliku labadega ja sellest tulenev hukkumine .............................. 322 6.4.6. Tuulikutega kokkupõrkeriski ja hukkumisriski hindamine ..................................... 324 6.4.7. Teised tuuleparkidest tulenevad ohutegurid ja nende mõju veelindudele ................ 330 6.4.8. Merekaablid ................................................................................................. 330 6.4.9. Kokkuvõttev hinnang ..................................................................................... 330

6.5. Mõju käsitiivalistele (nahkhiirtele) .................................................................... 334

6.5.1. Kokkuvõttev hinnang ..................................................................................... 339

6.6. Mõju mereimetajatele .................................................................................... 340

6.6.1. Hüljeste käitumuslikud iseärasused .................................................................. 340 6.6.2. Ehitusaegsed mõjud ...................................................................................... 343 6.6.3. Kasutusaegsed mõjud ................................................................................... 344 6.6.4. Mõjud toidubaasi kaudu ................................................................................. 346 6.6.5. Kokkuvõttev hinnang ..................................................................................... 346

6.7. Mõju kaitstavatele loodusobjektidele ................................................................ 349

6.7.1. Mõju Apollo meremadaliku looduskaitsealale ..................................................... 349 6.7.2. Mõju Hiiu madala hoiualale ............................................................................. 350 6.7.3. Mõju Kõrgessaare-Mudaste hoiualale ................................................................ 351 6.7.4. Mõju Paope looduskaitsealale .......................................................................... 352 6.7.5. Mõju Tahkuna looduskaitsealale ...................................................................... 353 6.7.6. Mõju Tareste maastikukaitsealale .................................................................... 353 6.7.7. Mõju Väinamere hoiualale .............................................................................. 354 6.7.8. Mõju Nõva-Osmussaare hoiualale .................................................................... 355 6.7.9. Mõju Selgrahu hallhülge püsielupaigale ............................................................. 356 6.7.10. Mõju Kadakalaiu viigerhülge püsielupaigale ....................................................... 357 6.7.11. Mõju Pujuderahu hallhülge püsielupaigale ......................................................... 358

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

6 / 483

6.8. Mõju kultuurimälestistele ............................................................................... 359

6.9. Mõju maardlatele ja mäeeraldistele .................................................................. 362

6.10. Müra mõju ................................................................................................... 363

6.10.1. Välisõhus leviv müra ..................................................................................... 364 6.10.2. Veealune müra ............................................................................................. 369 6.10.3. Madalsageduslik müra ja infraheli .................................................................... 372

6.11. Vibratsioon .................................................................................................. 382

6.12. Visuaalne mõju ............................................................................................ 388

6.12.1. Meretuulepargi nähtavus ................................................................................ 388 6.12.2. Olemasolev olukord ....................................................................................... 389 6.12.3. Visuaalse mõju hindamise alus ........................................................................ 393 6.12.4 Visualiseeringud ........................................................................................... 394 6.12.5 Tulemused................................................................................................... 397 6.12.6 Kokkuvõttev hinnang ..................................................................................... 420

6.13. Sotsiaalmajanduslik mõju............................................................................... 420

6.13.1. Mõju tööhõivele ............................................................................................ 420 6.13.2. Mõju majandusarengule ................................................................................. 422 6.13.3. Mõju kalandussektorile .................................................................................. 424 6.13.4. Mõju Hiiumaa turismile .................................................................................. 425 6.13.5. Mõju Hiiumaa kogukonnale ............................................................................. 429

6.14. Mõju inimese tervisele ja heaolule ................................................................... 431

6.15. Mõju varale ................................................................................................. 432

6.16. Võimalik piiriülene mõju ................................................................................. 433

6.17. Mõju radarisüsteemidele ................................................................................ 435

6.17.1. Mõju mereseire radarisüsteemidele .................................................................. 435 6.17.2. Mõju õhuseire radarisüsteemidele .................................................................... 435

6.18. Mõju kliimamuutusele .................................................................................... 438

6.19. Jäätmeteke ja jäätmekäitluse võimalused ......................................................... 440

7. POTENTSIAALSED KESKKONNARISKID TUULEPARGI EHITAMISEL JA KASUTAMISEL

................................................................................................................. 442

7.1. Jääga seotud riskid ....................................................................................... 442

7.2. Navigatsiooniriskid, sh mõju navigatsioonile ...................................................... 443

7.3. Võimalik õlilaigu leviku prognoos ..................................................................... 449

8. HINNANG LOODUSVARADE KASUTAMISE OTSTARBEKUSELE NING KAVANDATAVA

TEGEVUSE VASTAVUSELE SÄÄSTVA ARENGU PÕHIMÕTETELE ...................... 456

9. KAVANDATAVA TEGEVUSE VÕRDLUS REAALSETE ALTERNATIIVSETE

VÕIMALUSTEGA NING ALTERNATIIVIDE PAREMUSJÄRJESTUS ..................... 457

10. LEEVENDUSMEETMED ................................................................................. 461

10.1. Natura 2000 võrgustiku alad ........................................................................... 461

10.2. Heljumi teke ja levik ..................................................................................... 461

10.3. Merepõhjaelustik ja -elupaigad ........................................................................ 462

10.4. Kalastik ....................................................................................................... 462

10.5. Linnustik ..................................................................................................... 463

10.6. Käsitiivalised (nahkhiired) .............................................................................. 464

10.7. Mereimetajad ............................................................................................... 464

10.8. Kaitstavad loodusobjektid .............................................................................. 464

10.9. Kultuurimälestised ........................................................................................ 464

10.10. Maardlad ja mäeeraldised............................................................................... 465

10.11. Välisõhus leviv müra ..................................................................................... 465

10.12. Jäätmekäitluse korraldamine .......................................................................... 465

10.13. Radarisüsteemid ........................................................................................... 466

10.14. Jääga seotud riskid ....................................................................................... 466

10.15. Navigatsiooniga seotud riskid .......................................................................... 466

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

7 / 483

10.16. Õlireostuse tekkimise vältimine ja leviku ennetamine .......................................... 467

11. ETTEPANEKUD SEIREKS ............................................................................. 468

11.1. Ehituseelne seire .......................................................................................... 468

11.1.1. Merepõhjaelustik ja -elupaigad ........................................................................ 468 11.1.2. Kalastik ....................................................................................................... 468 11.1.3. Linnustik ..................................................................................................... 468 11.1.4. Käsitiivalised (nahkhiired) .............................................................................. 468 11.1.5. Mereimetajad ............................................................................................... 470 11.1.6. Kultuurimälestised ........................................................................................ 471

11.2. Ehitusaegne seire ......................................................................................... 472

11.2.1. Lainetus ...................................................................................................... 472 11.2.2. Merepõhjasetted, heljumi levik ........................................................................ 472 11.2.3. Merepõhjaelustik ja -elupaigad ........................................................................ 472 11.2.4. Kalastik ....................................................................................................... 472 11.2.5. Mereimetajad ............................................................................................... 473

11.3. Kasutusaegne seire ....................................................................................... 473

11.3.1. Lainetus ...................................................................................................... 473 11.3.2. Merepõhjaelustik ja -elupaigad ........................................................................ 473 11.3.3. Linnustik ..................................................................................................... 474 11.3.4. Kalastik ....................................................................................................... 474 11.3.5. Mereimetajad ............................................................................................... 474 11.3.6. Käsitiivalised (nahkhiired) .............................................................................. 474

12. ÜLEVAADE KMH ARUANDE MENETLUSE KÄIGUS ESITATUD ETTEPANEKUTEST NING

NENDEGA ARVESTAMISEST VÕI MITTEARVESTAMISEST .............................. 475

13. ÜLEVAADE KMH ARUANDE AVALIKE ARUTELUDE PROTOKOLLIDEST ............ 476

14. KESKKONNAMÕJU HINDAMISEL JA KMH ARUANDE KOOSTAMISEL ILMNENUD

RASKUSED ................................................................................................. 477

15. KASUTATUD MATERJALID ........................................................................... 478

LISAD

Lisa 1. KMH programm (heaks kiidetud Keskkonnaministeeriumi poolt 22.06.2010 otsusega nr 11-

2/3142-3)

Lisa 2. KMH programmis tehtud muudatuste kooskõlastused

Lisa 3. Hiiumaa madalike piirkonna kalastiku uuring. TÜ Eesti Mereinstituut, 2014 (täiendatud 2017)

Lisa 4. Merepõhjasetete uuringud Loode-Eesti rannikumerre kavandatud meretuulepargi keskkonna-

mõju hindamiseks. Eesti Geoloogiakeskus, 2014

Lisa 5. Hiiumaa avameretuulepargi rajamise KMH. Geoloogia ja rannaprotsessid. Kaarel Orviku, 2014

Lisa 6. Linnustiku uuringu aruanne. Eesti Maaülikool, 2015

Lisa 7. Loode-Eesti rannikumerre kavandatava meretuulepargi keskkonnamõju hindamise raames

keskkonnaalaste lisauuringute läbiviimine ning keskkonnamõju hindamise menetluses (edaspidi

„KMH“) osalemine. TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2014

Lisa 8. Hiiumaa looderanniku offshore tuulepargi muudetud asukohaplaani merepõhjaelustiku ja elu-

paikade inventuur. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, 2014

Lisa 9. Lainetuse modelleerimine Loode-Eesti meretuulepargi KMH aruande koostamiseks. TTÜ Mere-

süsteemide Instituut, 2022

Lisa 10. Heljumi leviku modelleerimine Loode-Eesti meretuulepargi KMH aruande koostamiseks. TTÜ

Meresüsteemide Instituut, 2022

Lisa 11. Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamüra hinnang. Kajaja Acoustics OÜ, 2022

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

8 / 483

Lisa 12. North West Estonia Offshore Wind Farm Low Frequency Noise and Infrasound Survey. Ramboll

Finlany OY, 2022

Lisa 13. Loode-Eesti meretuulepargi veealuse müra intensiivsuse ja ulatuse hindamine. Tallinna Teh-

nikaülikool, 2022

Lisa 14. Loode-Eesti meretuulepargi vibratsioonivälja intensiivsuse ja ulatuse hindamine. Tallinna Teh-

nikaülikool, 2022

Lisa 15. North West Estonia Offshore Wind Park Bird Impact Assessment. Ramboll Finland OY, 2022

Lisa 16. Loode-Eesti meretuulepargi visualiseeringud. EMD International 2016 ja 2018, Eesti Energia

AS, 2022 ja 2023

Lisa 17. Loode-Eesti rannikumere tuulepargi arendusega kaasnevate sotsiaalmajanduslike mõjude

hindamine. Civitta Eesti AS, 2022

Lisa 18. Piiriülese konsultatsiooni materjalid

Lisa 19. Keskkonnaministeeriumi otsus KMH aruande heaks kiitmata jätmise kohta (04.05.2018 kiri nr

712/17/902-62)

Lisa 20. 2011. aastal toimunud KMH aruande eelnõu avalikustamise käigus laekunud kirjad ja vastus-

kirjad

Lisa 21. 2017. aastal toimunud KMH aruande eelnõu avalikustamise käigus laekunud kirjad ja vastus-

kirjad

Lisa 22. 2019. aastal toimunud täiendatud KMH aruande eelnõu avalikustamise käigus laekunud kirjad

ja vastuskirjad

Lisa 23. 2017. aastal toimunud KMH aruande eelnõu avaliku arutelu protokoll

Lisa 24. 2019. aastal toimunud KMH aruande eelnõu avaliku arutelu protokoll

Lisa 25. Kavandatava tegevuse ala ja piirkonna keskkonnapiirangute kaart. Skepast&Puhkim OÜ, 2023

(allikas: EELIS, seisuga 29.05.2023)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

9 / 483

KOKKUVÕTE

Enefit Green AS (arendaja alates detsember 2018, sinnamaani oli arendajaks Nelja Energia AS) soovib

taastuvenergiast elektrienergia tootmise eesmärgil rajada Loode-Eesti rannikumerre tuule-

pargi, mille võimsus on kuni 1100 MW. Kavandavate tuulikute arv on 55-157 tk, sõltuvalt kasutatava

tuuliku võimsusest (7-20 MW). Tuulikute omavaheline kaugus on vähemalt 1 km. Kavandatava tuule-

pargi asukohaks kaalutakse Hiiumaa rannikust loode- ja põhjasuunas vähemalt 12 km kaugusel asuvaid

madalaid.

Kavandatava tegevuse vajadus tuleneb Euroopa ja Eesti tasandil seatud kliimaeesmärkidest, mil-

leks on suurendada taastuvate energiaallikate, energiatõhususe ja muude kestlike lahenduste kasutu-

sele võtmist, et seeläbi aidata kaasa süsinikuheite vähendamisele. Meretuulepargid on võrreldes teiste

taastuvenergeetika lahendustega kõige efektiivsem ja energiatulusam viis toota energiat taastuvatest

allikatest.

Nelja Energia AS esitas 23.03.2006 Keskkonnaministeeriumile1 taotluse vee erikasutusloa saamiseks,

mille põhjal algatas Keskkonnaministeerium 05.05.2006 otsusega nr 11-17/3873-2 keskkonnamõju

hindamise (KMH). KMH algatamise aluseks oli keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 punkt 5, mille kohaselt on tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse olulise

keskkonnamõjuga tegevus2. Lisaks esitas Nelja Energia AS 15.04.2010 Eesti Vabariigi Valitsusele taot-

luse hoonestusloa saamiseks (vajalik veekogusse ehitise püstitamiseks). Vee-erikasutusloa taotluse

menetlus ning otsuse tegemise hoonestusloa algatamise kohta on peatatud kuni vee-erikasutusloa

taotluse alusel algatatud KMH aruande heakskiitmiseni.

KMH eesmärk oli välja selgitada, kas ja millised olulised keskkonnamõjud võivad kaasneda kavanda-

tava tegevusega ning kas ja millistel tingimustel (sh milliseid leevendusmeetmeid rakendades) on või-

malik tegevust ellu viia. KMH aruande ülesanne on anda otsustajale olulist piisavat informatsiooni.

KMH käigus kirjeldati kavandatavat tegevust, mõjutatavat keskkonda ning hinnati tuulepargi ja sel-

lega seotud merekaablitega kaasnevat keskkonnamõju. Sealjuures anti hinnang ka piiriülese keskkon-

namõju võimalikkusele. Kuna KMH koostamine on algatatud vee erikasutusloa taotluse alusel, siis viidi

KMH läbi tegevustele, mida on taotletud vee erikasutusloa taotluses. KMH käigus käsitleti neid kesk-

konnaalaseid aspekte, mis on vajalikud vee erikasutusloa väljastamiseks. Kaablitest käsitleti mere-

kaableid kuni kaabli maastamiseni. Maismaakaablitega seotud võimalikke mõjusid ei hinnatud, kuna

need on seotud eraldiseisvate loamenetlustega. Vee erikasutusloa ja KMH programmi kohaselt hõlmas

kavandatav tegevus merekaabli paigaldamist ka Soome ja Rootsi suunal, kuid sellest on arendaja loo-

bunud ning seetõttu vastavat tegevust KMH aruandes ei käsitletud.

Mõjude hindamisel keskenduti tuulepargi ehitamise ja kasutamise etapile. Käsitleti ka tuulepargi lam-

mutamist, kuid sellele samaväärselt ei keskendutud. Oluline on mõista, et lammutamise vajadus tekib

hinnanguliselt 30 aasta pärast ning võib eeldada, et nii pika aja jooksul muutub ja areneb tuuleener-

geetika valdkond märkimisväärselt ning pole välistatud, et muutunud on kasutatavad tehnoloogiad.

Vastavalt ehitusseadustiku §-le 4 on lammutamine üks ehitamise etappidest. Lammutustööde läbivii-

miseks on vajalik koostada ehitusprojekt ning lammutamisega kaasnevaid mõjusid hinnatakse selle

raames.

Mõju hinnati kavandatava tegevuse reaalsetele alternatiividele. KMH aruandes käsitleti ka 0-alternatiivi

ehk olukorda, kui tegevust ellu ei viida. KMH aruande koostamise aluseks olid valdkondlikud uuringud

(sh arvutused ja modelleerimised), ekspertide teadmistel ja kogemustel põhinevad eksperthinnangud

ning erialakirjandusest tulenev teave meretuuleparkide kohta. Olemasolev ja kasutatav materjal on

olnud piisav hinnangu andmiseks mõju olulisusele.

1 Alates 01.07.2023 Kliimaministeerium 2 Tulenevalt käesoleva KMH aruande koostamise ajal kehtiva KeHJS-e redaktsioonist kohaldatakse seaduse § 56

lg 11 järgi tegevusloa taotlusele, milles nimetatud tegevusele on algatatud KMH enne antud sätte jõustumist, KMH

algatamise ajal kehtinud KeHJS-i redaktsiooni. Kuivõrd Loode-Eesti meretuulepargi KMH algatati 05.05.2006, siis

on käesoleva KMH aruande koostamisel juhindutud algatamise hetkel kehtinud KeHJS-e redaktsioonist2. KMH

aruandes mõeldakse nii antud peatükis kui ka edaspidi KeHJS-le viidates läbivalt 05.05.2006 kehtivat redaktsiooni.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

10 / 483

KMH käigus anti hinnang mõju olulisusele, kasutades järgmist hindamisskaalat:

• oluline positiivne (+2)

• väheoluline positiivne (+1)

• neutraalne/mõju puudub (0)

• väheoluline negatiivne (-1)

• oluline negatiivne (-2)

Hindamistulemuste põhjal anti nii tuulikute kui ka merekaablite alternatiivide paremusjärjestus.

Käesolev KMH aruanne on koostatud pärast 2019. a toimunud KMH aruande eelnõu avalikustamist.

KMH aruandes tehtud täiendused ja korrektuurid põhinevad 2019. a avalikustamise ja avalike arutelude

tulemustel. Kuna arengud tuuleparkides kasutatavate tuulikutes toimuvad pidevalt ja kiiresti (tuulikud

lähevad ajas suuremaks ja võimsamaks), siis lisandus pärast 2019. aastat kaks täiendavat tuulepargi

alternatiivi (alternatiivid 3 ja 4) ning üks täiendav merekaabli alternatiiv (alternatiiv 3), mis samuti

hõlmati mõjude hindamisse. Seega lisaks 2019. a avalikustamise ja avaliku arutelu tulemusena tehtud

täiendustele ja korrektuuridele täiendati aruannet läbivalt ka uutest alternatiividest lähtuvalt.

KeHJS § 22 lõike 2 kohaselt esitab arendaja pärast KMH aruande avalikku arutelu KMH aruande KMH

järelevalvajale heakskiitmiseks ja keskkonnanõuete määramiseks. Eelnevast lähtuvalt on käesolev KMH

aruanne koostatud heakskiitmiseks esitamiseks.

Alljärgnevalt on toodud kokkuvõtlik ülevaade KMH peamistest tulemustest ja olulisemad järeldused.

Tuulikute alternatiivide hindamise tulemused

Tuulikute osas hinnati keskkonnamõju neljale võimalikule alternatiivile (alternatiiv 1, alternatiiv 2,

alternatiiv 3 ja alternatiiv 4). Alternatiivide erinevus seisneb erinevates tuulepargi lahendustes

(kavandatavate tuulikute võimsuses, arvus, mõõtmetes ning arendusalade suuruses ja asendiplaanis).

Kõik alternatiivid asuvad samadel arendusaladel, arendusalade nimetused on TP 1, TP 2, TP 3 ja TP 4.

Muid asukohti tuulepargiks KMH raames ei kaalutud. Muu piirkond tähendab kaugemaid ja sügavamaid

merealasid, mis ei ole tänasel päeval olemasolevat tehnoloogiat, tegevuste elluviidavust ja maksumust

silmas pidades arendajale tuulepargiks reaalsed.

Erinevate alternatiivide korral kaalutavad tuulikud ja nende arv on järgmine:

• alternatiiv 1 - 7 MW tuulikud koguses 157 tk

• alternatiiv 2 - 7 MW tuulikud koguses 37 tk ja 12 MW koguses 70 tk

• alternatiiv 3 - 15 MW tuulikud koguses 73 tk

• alternatiiv 4 - 20 MW tuulikud koguses 55 tk

Tulenevalt merepõhja iseloomust ja muutuvatest jääolude tingimustest on tehnoloogiliselt kavandatava

tegevuse piirkonnas võimalik kasutada vaid ühte vundamendi tüüpi – gravitatsioonivundamenti. Teised

vundamenditüübid ei ole piirkonnas reaalsed, mistõttu KMH läbiviimisel arvestati vaid gravitatsiooni-

vundamendi variandiga.

Tuulikute rajamise tehnoloogia on kõikide alternatiivide puhul sama.

Tuulikute alternatiivide valdkondlikest hindamistulemustest annab ülevaate Tabel 1. Parema

ülevaate saamiseks on tabelis negatiivsed ja positiivsed mõjud tähistatud vastavalt punase ja rohelise

värviga. Tabelis toodud hinnangutes on arvestatud leevendusmeetmete rakendamisega. Kõik leeven-

dusmeetmed on toodud ptk-is 10.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

11 / 483

Tabel 1. Tuulikute alternatiivide hindamistulemused

Alternatiiv 1 Alternatiiv 2 Alternatiiv 3 Alternatiiv 4

Mõju liik 0

Alter-

natiiv

Ehitus- aegne

mõju

Kasu-

tus- aegne

mõju

Ehitus- aegne

mõju

Kasu-

tus- aegne

mõju

Ehitus- aegne

mõju

Kasu-

tus- aegne

mõju

Ehitus- aegne

mõju

Kasu-

tus- aegne

mõju

Mõju lainetusele, hoovustele, segune-

misele

0 0 -1 0 -1 0 -1 0 -1

Mõju vee kvalitee- dile

0 -1 0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju heljumi levi- kule

0 -1 0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju setete liikumi-

sele ja ranna-prot- sessidele

0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju kalastikule 0 -1 0/-1 -1 0/-1 -1 0/-1 -1 0/-1

Mõju linnustikule 0 -2 -1 -2 -1 -1 -1 -1 -1

Mõju käsitiivalistele 0 0 -1 0 -1 0 -1 0 -1

Mõju merepõhjae-

lustikule ja -elupai- kadele

0 -1 0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju mereimetaja-

tele 0 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1

Mõju Natura 2000

võrgustiku aladele 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju kaitstavatele aladele: Hiiu madala

hoiuala, Tahkuna looduskaitseala, Ta-

reste maastikukait- seala, Selgrahu hall-

hülge püsielupaik, Kadakalaiu viiger-

hülge püsielupaik, Pujuderahu hall- hülge püsielupaik

0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju kaitstavatele aladele: Kõrges-

saare-Mudaste hoiuala, Paope loo-

duskaitseala, Nõva- Osmussaare hoiuala

0 -1 0 -1 0 -1 0 -1

Mõju Väinamere

hoiualale 0 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1

Mõju Apollo mere- madaliku looduskait-

sealale

0 -2 -1 -2 -1 -1 -1 -1 -1

Mõju majandusaren- gule ja tööhõivele

0 +1 +1 +1 +1 +1 +1 +1 +1

Mõju rannapüügile 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju traalpüügile 0 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1

Mõju Hiiumaa turis-

mile 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju Hiiumaa kogu- konnale

0 +1 +1 +1 +1 +1 +1 +1 +1

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

12 / 483

Alternatiiv 1 Alternatiiv 2 Alternatiiv 3 Alternatiiv 4

Mõju liik 0

Alter- natiiv

Ehitus-

aegne mõju

Kasu- tus-

aegne mõju

Ehitus-

aegne mõju

Kasu- tus-

aegne mõju

Ehitus-

aegne mõju

Kasu- tus-

aegne mõju

Ehitus-

aegne mõju

Kasu- tus-

aegne mõju

Mõju kultuurimäles-

tistele (vrakid) 0 -1 0 0 0 0 0 0 0

Välisõhus leviva

müra mõju 0 -1 0 -1 0 -1 0 -1 0

Infraheli ja madalsa-

gedusliku heli mõju 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Vibratsiooni mõju 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Visuaalne mõju3 -* -* -* -* -* -* -* -* -*

Mõju varale 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju kliimamuutus-

tele -2 +1 +1 +1 +1 +1 +1 +1 +1

Mõju õlilaigu levikule 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju navigatsiooni

riskidele 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju jääga seotud

riskidele 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju maardlatele ja mäeeraldistele 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mõju mereseire ra- darisüsteemile 0 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1

Mõju õhuseire rada- risüsteemile 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Jäätmeteke 0 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1 -1

Piiriülene mõju 0 0 0 0 0 0 0 0 0

* Visuaalsete mõjude osas ei anta KMH hindamisskaala kohast hinnangut, kuna teemas on olulisel kohal subjektiivsus ja indivi-

dualistlik arvamus, mistõttu ei ole võimalik anda ühte selget objektiivset seisukohta. Visuaalse mõju hindamise eesmärk on kirjel-

dada muutust teatavatest kriteeriumitest lähtuvalt ja anda otsustajale teave, mida selline muutus maastiku ja vaatleja

seisukohalt tähendab.

Alljärgnevalt on toodud kokkuvõtvalt KMH olulisemad järeldused. Põhjalikult on kõiki mõjusid kirjelda-

tud ja hinnangud toodud KMH aruande valdkondlikes peatükkides.

Lainetuse mõju on seotud tuulikute kasutusetapiga. Tuulikute mõju hoovustele ja vertikaalsele segu-

nemisele on lokaalne ja loodusliku muutlikkuse taustal eristamatu. Tuulikute vundamentidest tingitud

olulise laine kõrguse vähenemine piirdub 1-2 cm, ranniku lähedal on mõju veelgi väiksem. Tuule kaha-

nemisest tingitud laine kõrguse vähenemine on teatud tuule kiiruste juures oluliselt suurem võrreldes

vundamentide mõjuga. Tuulikute tekitatud varjuefekt on väiksem tugevate tuule kiiruste juures, mis-

tõttu mõju 15 m/s tuultega, arvestades sellistes tingimustes tekkivat laine kõrgust, on ebaoluline. Ka

6 m/s ja 12 m/s tuule kiiruse juures on mõju suhteliselt tagasihoidlik. Valitud neljast modelleeritud

tuule kiirustest esineb suurim mõju lainetusele 9 m/s tuulega. Laine oluline kõrgus väheneb 9 m/s

tuulega enamike suundade puhul tuuleparkide läheduses vähemalt 3-5 cm, kuid mitte rohkem kui 10

cm. See tähendab, et enamus ajast mõju puudub või see on väga väike.

3 Võimsamate struktuuride (15 MW ja 20 MW) visuaalset mõju võib üldiselt lugeda vähem ulatuslikumaks võrreldes

tihedamalt paiknevate väiksema võimsusega (7 MW ja 12 MW) struktuuridega. Vt täpsemalt ptk 6.12.6

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

13 / 483

Veekvaliteet – mõju on seotud tuulikute rajamisel merepõhjas toimuvate töödega. Töödega kaasneb

täiendav fosfori koormus, kuid selle mõju eutrofeerumise kontekstis on loodusliku muutlikkuse taustal

väheoluline. Mõju on lühiajaline ja lokaalne. Ohtlike ainete sisaldused pinnases jäävad uuritud pinnases

allapoole õigusaktiga kehtestatud piirnorme. Kasutusfaasis mõju vee kvaliteedile puudub.

Heljumi teke ja levik – mõju on seotud tuulikute rajamiseks teostatavate töödega merepõhjas. Ena-

mus ehitustööde käigus tekitatud heljumist settib tuulikute vahetus läheduses, kuid aleuriidi/savi set-

timisala on mõnevõrra laiem. Maksimaalne levik võib viimasel juhul olla ligi 6-10 km. Samas on juba

paari km kaugusel algallikast settimise koormus väga väike, võrreldav loodusliku fooniga. Seda saab

selgitada peene materjali väikese osakaaluga setetes. Tegemist on ka hüdrodünaamiliselt aktiivse ava-

mere alaga, kus puuduvad püsivad hoovused. Varieeruvate hoovustega mõju hajub. Tuulikute paigal-

dusest tekkiv heljum levib ja settib ka piirkonnas asuvatele kaitstavatele aladele, kuid mõju on olematu

või ebaoluline, jäädes kõikidel puhkudel loodusliku fooni piiridesse.

Rannaprotsessid – tuuleparkide rajamine rannikumerre ei mõjuta (mõju puudub või neutraalne) ran-

naprotsesside iseloomu (kulutus-kuhjeprotsessid), nende ägenemist või nõrgenemist. Mõju randadele

ei sõltu sellest, milline alternatiiv rajamisel rakendub.

Merepõhjaelustik ja -elupaigad – kõik tuulikute alternatiivid avaldavad ehitusetapis merepõhja ole-

masolevate elupaikade säilimisele, struktuurile ja funktsioonile paratamatult mõju. Merepõhja etteval-

mistamisega ühelt poolt hävinevad või saavad kahjustada olemasolevad kooslused, teisalt lisandub

vundamentide näol uut substraati ja elupaiku (rifiefekt). Kahjustatud merepõhi ajas suuresti taastub.

Tuulikute rajamine toob kaasa ka mõningase EL loodusdirektiivi elupaigatüüpide karid (1170) ja üleuju-

tatavaid liivamadalad (1110) kao, kuid Eesti merealadele sätestatud hea keskkonnaseisundiga võrrel-

des jääb kadu ebaolulisele tasemele.

Kalastik – tänaste teadmiste kohaselt tuulepargi mõjudest kalastikule on kõige tõenäolisem negatiivse

mõju põhjustaja tuulikute rajamise ja kasutamisega seotud veealune müra. Ehitusega kaasneva müra

mõju kaladele võib teatud tingimuste korral pidada lokaalselt oluliselt negatiivseks, kuid niikaua, kui

välditakse ehitust kriitilise tähtsusega elupaikades ning -aegadel on see väheoluline, kuna tegemist on

küll intensiivse, kuid ajutise müraga. Tuulepargi kasutamisel võib lokaalselt esineda turbiinide töömü-

rast lähtuvalt oluline negatiivne mõju tuulepargi läheduses paiknevates süvikutes koonduvate räimede

käitumisele ja seeläbi asurkonnale. Olulist negatiivset mõju saab leevendada tuulikute sobiva paigutu-

sega (süvikute poolsed tuulikud tuleb nihutada süvikutest eemale või loobuda nende paigaldamisest).

Linnustik – kuna tuulikuid ei kavandata linnustikule piirkonnas olulisematele aladele (Apollo ja Hiiu

madalikud), siis aulid ja teised linnuliigid saavad neid ka edaspidi kasutada täies ulatuses ning otsest

mõju lindudele olulistele aladele tegevusega ei kaasne. Teisalt on tuulikud kohati kavandatud eeltoodud

madalikele liiga lähedale, mistõttu ei saa tuulepargi kasutusetapis välistada olulisi häiringuid seal pea-

tuvatele lindudele. Olulist mõju saab vältida, kui tuulikuid ei rajata nendele madalikele lähemale kui 5

km. Kuna tuulikud paiknevad osaliselt ka veelindude Põõsaspea-Tahkuna rändeteel, siis esineb oht

kokkupõrkeks tuulikutega ja hukkumiseks sellest tulenevalt. Samas selgus KMH raames tehtud kokku-

põrke- ja hukkumisriski modelleerimisest, et kokkupõrkest tulenev hukkumise määr ei ole suur, kuna

veelinnud väldivad tuuleparke ning olulist mõju populatsioonidele sellega ei kaasne. Mõju saab oluliselt

leevendada, kui tuulikuid rändeteedele ei kavandata. Kui tuulikuid ei paigutata Apollo meremadaliku

looduskaitsealale ja Hiiu madala hoiualale lähemale kui 5 km ning Tahkuna-Põõsaspea rändeteele, siis

olulist negatiivset mõju tuulepargi kasutusetapis ei kaasne. Olulist mõju ei saa välistada Apollo mada-

likul peatuvatele lindudele seoses tuulepargi ehitamisega kaasnevate häiringutega tuulikute alternatii-

vide 1 ja 2 korral (rohkema tuulikute arvu tõttu on ehitusperiood eeldatavasti oluliselt pikem, kui teiste

alternatiivide korral).

Käsitiivalised – tuulikute mõju käsitiivalistele seisneb nende võimalikus kokkupõrkes tuulikutega rän-

del (kuna tuulepargialasid võivad läbida Soome rändavad isendid) ning sellest tulenevas hukkumises.

Leevendusmeetmena saab rakendada tuulikute seiskamist rände korral, mille rakendades ei ole põhjust

arvata, et Loode-Eesti rannikutuulepargi rajamine kaalutavas asukohas ning plaanitud mahus mõjutaks

nahkhiirte arvukust negatiivselt ning ohustaks rändeteede toimimist.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

14 / 483

Mereimetajad – tuulik või selle vundament kui füüsiline objekt ei ole hüljeste liikumisel takistuseks,

olulisem on tuulikute ehituse, käitamise ja hooldamisega kaasneva müra ja keskkonnakvaliteedi mõju-

taja. Olemasolevatele andmetele ja teadmistele tuginedes saab öelda, et kõik mõjud jäävad siiski nii

ehitus- kui kasutusetapis väheolulisele negatiivsele tasemele.

Natura 2000 alad – tuulepark ei avalda mõjusid Natura alade terviklikkusele ning ebasoodsad mõjud

alade kaitse-eesmärgiks olevate elupaigatüüpide ja liikide seisundile puuduvad.

Kaitstavad loodusobjektid – oluline negatiivne mõju võib kaasneda Apollo meremadaliku looduskait-

sealale seoses tuulikute alternatiividega 1 ja 2 tulenevalt ehitustöödega kaasnevatest häiringutest seal

peatuvatele lindudele. Muudele piirkonna kaitstavatele loodusobjektidele olulised negatiivsed mõjud

puuduvad. Vähene negatiivne mõju võib kaasneda Väinamere hoiualale seoses ehitus- ja kasutusetapis

kaasneva mürahäiringuga linnustikule ning Kõrgessaare-Mudaste hoiuala, Paope looduskaitseala,

Nõva-Osmussaare hoiualale ja Väinamere hoiualale kasutusetapis seoses, kas tuulepargiga kaasneva

võimaliku häiringu või isendite hukkumisega tõttu tuulepargis.

Rannapüük – arvestades rannapüügi andmeid (püügikohad ja -mahud), siis saab öelda, et tuulepargil

ja kaablitel ei ole rannakalurite jaoks olulist mõju. Tuulepargialadel ja piirkonnas olulisi rannapüügiala-

sid ei asu.

Traalpüük – traalpüügi osas võib tuulepargil esineda negatiivne mõju kasutusetapis. Kasutusaegne

negatiivne mõju kalandusele võib avalduda nii mõjus kalade asurkondadele (täpsemalt müra mõju

nende paiknemisele), kui ka otseses mõjus kalapüügioperatsioonide läbiviimisele (sealhulgas laevade

liikumisele püügirajoonide vahel ja tagasi kodusadamasse). Eri tuulikute alternatiivide puhul paiknevad

tuulikud mõnevõrra erinevalt ja seega on ka kalade paiknemisele mõju avaldava müra levik erinev,

kuid kavandatava tegevuse alas on traalpüügisektori majandustegevusele negatiivseima mõjuga otse

süvikute servale planeeritud tuulikutega alternatiivid 2-4. KMH-s toodud meetme (süvikute poolsete

tuulikute eemale nihutamine süvikutest või sinna tuulikute paigaldamisest loobumine) rakendamisel

olulist negatiivset mõju traalpüügile eeldada ei ole.

Majandusareng ja tööhõive - kui eeldada, et tuulepargi rajamine täisvõimsuseni (1100 MW) võtab

aega ca 5 aastat (uuringud, eeltööd, projekteerimine, ehitamine) ja eeldada, et ühe megavati kohta

luuakse 6,6 kaudset töökohta, siis hinnanguliselt 1/5 saab neist olema Eestis ja sellest omakorda 1/5

on võimalik täita Hiiumaa elanikega. See tähendab ehitusperioodil Hiiumaale ca 300 täiendavat töö-

kohta. Tuulepargi kasutusfaasis eeldatakse 1 megavati kohta 0,29 töökohta. Sellest võiks kohalikud

elanikud täita vähemalt pool loodavatest töökohtades, mis oleks kokku ca 150 stabiilset, pikaajaist ja

kõrge lisandväärtusega töökohta. Sellele lisanduvad kaudselt mõjutatud valdkonnad (indutseeritud töö-

kohad) seoses saart külastama hakkavate spetsialistidega ning võimalike uute turismiatraktsioonide

tekkega (kalastus, sukeldumine, tuulepargi külastus, kalakasvatus jmt).

Vara – kavandatavate arenduste kontekstis vaadatakse mõju varale kahest aspektist: vara otsene

hävimine ning kinnisvara väärtuse langus. Vara otsest hävimist kavandatava tegevusega ei kaasne,

kuna tuulikud ja merekaabel rajatakse merekeskkonda, kus hooneid ja rajatisi ei leidu. Kinnisvara

väärtus kujuneb ostu-müügi olukorras eelkõige tema asukoha, seisukorra, vanuse, tehno- ja kommu-

naalsüsteemide olukorra jms järgi ning võimaliku kauplemise tulemusel. Lisaks sõltub kinnisvara väär-

tus üldisest turuolukorra aktiivsusest/passiivsusest nii Hiiumaal kui Eestis üldisemalt ning nõudluse-

pakkumise suhtest sellel ajahetkel, kui kaalutakse oma vara müüki. Lisaks sõltub kinnisvara väärtus ka

pangast laenusaamise võimalustest, lisatagatisest, sissemakse osakaalust, intressi määradest jpt as-

jaoludest. Vähemalt 12 km kaugusel merel asuva tuulepargi olemasolu ei mõjuta Hiiumaal tehingu

toimumist ega makstavat summat olulisel määral.

Kultuurimälestised – tuulepargialadel asuvad mõned kultuurimälestised (vrakid), kuid kaalutavate

tuulikute aladele neid otseselt ei jää. Tuulepargi alternatiiv 1 korral jääb üks tuulik vraki kaitsevöön-

disse. Mõju kultuurimälestistele võib kaasneda eeskätt heljumi leviku ja settimisega mälestisele kui ka

lõhketöödega, kui piirkonnas leidub lõhekehi, mis vajavad kahjutuks tegemist. Heljumi levik ja setti-

mine kultuurimälestistele jääb väheolulisele tasemele. Kui tuulepargi rajamisel arvestatakse põhimõt-

tega, et kultuurimälestist ei tohi ohustada, rikkuda või hävitada ning rakendatakse vajadusel vrakkide

kaitseks asjakohaseid leevendusmeetmeid, siis olulist negatiivset mõju kultuurimälestistele kavanda-

tava tegevusega eeldada ei ole.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

15 / 483

Kliima – Loode-Eesti avamere tuulepargi eeldatav võimsus on kuni 1100 MW. Aastakeskmine tootlikkus

on arendaja ärisaladus, kuid kui eeldada 40% aastakeskmist tootlikkust, mis on meretuulikute puhul

pigem tagasihoidlik eeldus, on ligikaudne maksimaalne elektrienergia toodang 3,8 TWh (3800 GWh) ja

CO2 arvutuslik kokkuhoid on 3,5 miljonit tonni. Elektrituulikute poolt Eestis toodetud elektrienergia hulk

on viimaste aastate jooksul vähenenud: kui 2020. aastal tootsid tuulikud 824 MWh elektrienergiat, siis

2021. a 734 MWh ja 2022. a 664 MWh elektrienergiat4. Seega aitaks kavandatava meretuulepargi val-

mimine Eestis tuuleenergia kogutoodangu säilitamisele ja kasvatamisele kaasa.

Maavarad ja maardlad – tuulepargi arendusalal TP 4 asub Hiiumadala liivamaardla ja Hiiumadala

liivakarjäär, kus on kehtiv kaevandamisluba. Alale on kavandatud tuulikud kui ka läbib merekaabli trass

(alternatiiv 1 korral). Alale on tuulikuid ja merekaablit võimalik rajada siis, kui kaevandamine on lõp-

penud. Üldjuhul peab ka maavara olema ammendunud. Kui maavara ei ole ammendunud, siis on tege-

vus võimalik juhul, kui selleks on saadud maapõueseaduse alusel vastava sisuga kooskõlastus või luba.

Samuti tuleb tegevuse kavandamisel tagada juurdepääs maavarale ja selle kaevandamisväärsena säi-

limine. Eelnevat silmas pidades mõju maavaradele ja maardlatele kavandatava tuulepargiga ei kaasne.

Välisõhus leviv müra – välisõhus leviv müra on seotud eeskätt tuulikute kasutusetapiga. Ehitusetapis

vähemalt 12 km kaugusel meres toimuvad ehitustegevused Hiiumaal olulist müra ei põhjusta. Müra

leviku modelleerimise tulemustest selgub, et seadusandluses lubatud arvutuslike öise aja müratase-

mete piir 40 dB (I kategooria ehk vaiksete alade tööstusmüra piirväärtus) jääb kõikide tuulikute alter-

natiivide puhul tuulepargi kasutusetapis mere peale (kõikide alternatiivide korral lähimas punktis ca ≥8

km kaugusele Hiiumaa rannikust). Olulist negatiivset mõju inimese tervisele ja heaolule kavandatava

tegevusega ei kaasne.

Madalsageduslik heli – mõju on seotud tuulikute kasutusetapiga. Modelleerimise tulemuste kohaselt

jäävad kõikide tuulikute alternatiivide korral madalasagedusliku müra tasemed hoonetes sees allapoole

soovituslikke häirivustasemeid ning olulist mõju inimese tervisele ja heaolule ei kaasne. Välitingimustes

võib madalsageduslikku müra teatud ilmastikutingimustes olla kuulda, kuid madalsageduslik müra vä-

litingimustes normeeritud ei ole.

Infraheli – kokkuvõttes jäävad kõikide tuulikute alternatiivide korral infrahelitasemed hoonetes sees

allapoole kehtestatud piirväärtusi ning olulist mõju inimese tervisele ja heaolule ei kaasne.

Visuaalne mõju – tuulikute ilmumine vaatevälja mõjutab paratamatult vaateid merele, sh vaateid

väärtuslike maastike kontekstis. KMH raames koostatud visualiseeringutest ja antud hinnangust näh-

tub, et osades vaatekohtades on mõju ulatuslikum kui mujal. Mõju ulatus sõltub ka tuulikute alterna-

tiividest – mõju on ulatuslikum rohkema arvu tuulikute puhul (alternatiivid 1 ja 2).

Radarisüsteemid – kavandatavad tuulikud jäävad nähtavaks piirivalve radarisüsteemidele, kuid tuu-

likute paigutusega on võimalik tagada seiresüsteemi häireteta töö.

Kaitseministeeriumi haldusalas olevate radarite tööd ei mõjuta tuulikute alternatiivid 2 ja 4, kuna nende

puhul jäävad kõik tuulikud alale, kus alates 2027. a on võimalik arendada tuulikuid kõrguspiiranguteta.

Tuulikute alternatiivide 1 ja 3 korral jäävad tuulikud osaliselt kõrgusepiirangutega alale (arendusala

TP1 kirdeservas). Arvestades nii seda, et kõrgusepiirangute info on KMH protsessis olnud muutuv ning

ka taastuvenergia arendamisele seatud riiklike eesmärke ja taastuvenergeetika arendamise olulisust,

siis ei ole välistatud, et ajas võivad toimuda täiendavad muutused radarite osas, mis omakorda võib

kaasa tuua ka TP1 arendusala täieliku vabanemise kõrguspiirangute alt. Seetõttu kõrgusepiiranguga

alale jäävaid tuulikuid käesolevalt ei eemaldata. Sätestatakse tingimus, et tuulepargi rajamisel tuleb

tagada lahendus, mis ei vähenda riigikaitselise ehitise töövõimet ning koostöövajadus ministeeriumiga

tuulepargi kavandamise järgmistes etappides vastaval ajahetkel kehtivate kõrgusepiiranguid ning tuu-

lepargi rajamisele kehtivate tingimuste täpsustamiseks. Juhul, kui tegevuse kavandamise järgmises

etapis kõrgusepiirangud TP1 alal kehtivad ega ole näha nende kadumist tulevikus, tuleb loobuda kõr-

gusepiiranguga alale tuulikute paigutamisest. Juhindudes edaspidi eeltoodud ja ministeeriumi seatud

tingimustest, siis olulist negatiivset mõju radarisüsteemidele eeldada ei ole.

Navigatsioon – mõju navigatsioonile on seotud eeskätt tuulepargi kasutusetapiga. Kui tuulikud paik-

nevad olulistel laevateedel, siis tähendab see, et laevad peavad leidma uue liikumismarsruudi, mis võib

tähendada teekonna ja sellega seotud kulutuste pikenemist. Mõju on seotud ka ohutusega laevaliikluse

4 https://elering.ee/toodang-ja-prognoos (vaadatud 30.05.2023)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

16 / 483

tagamisel (välistatud peab olema oht kokkupõrkeks tuulikuga) ning navigeerimisega (näha peavad

olema navigatsioonimärgid). Koostöös Transpordiametiga on paika pandud laevaliikluseks vajalikud ko-

ridorid, kuhu tuulikuid ei paigutata ning tingimused navigatsioonimärkide nähtavuse tagamiseks. Selle

tulemusena mõju navigatsioonile on ebaoluline.

Õlilaigu levik – tavaolukorras (tavapärastel ehitustöödel ning tuulikute tavapärasel kasutamisel) mõju

puudub. Mõju eksisteerib ainult avariiolukorras, kui toimub õnnetus/õli leke tuulikust. Avariiolukordi

saab vältida ennetusmeetmeid rakendades ning õlireostuse levikut kontrollida avarii juhtumisel selle

tagajärgede operatiivse ja asjatundliku likvideerimisega.

Tuulikute alternatiivide võrdlus

Enamus mõju liikide lõikes ei esine tuulikute alternatiivide omavahelises võrdluses mõju hindamise

skaalal mõju olulisusest lähtuvalt märkimisväärseid erinevusi. See on seletatav asjaoluga, et kõik neli

alternatiivi asuvad samas asukohas. Erinevused alternatiivide vahel on eelkõige tehnilised, seisnedes

tuulikute arvus, võimsuses ning mõõtmetes ja alternatiivide mõjude suhteline suurus loodus- ja inim-

keskkonnale on seotud eeskätt sellega. Tervikuna on väiksemad mõjud tuulikute alternatiivil 4, kus

tuulikuid on arvuliselt kõige vähem ja need paiknevad kõige hõredamalt, mistõttu nad vajavad vähem

merepõhjaala, takistus tuulikute näol linnustikule ja käsitiivalistele on väiksem ning visuaalne efekt

kõige väheulatuslikum. Kõige suurema mõjuga on kokkuvõtvalt alternatiiv 1, tulenevalt nii tuulikute

kõige suuremast arvust kui ka tihedamast paiknemisest. Alternatiiv 1 puhul ei saa välistada ka olulist

negatiivset mõju Apollo meremadalikku kasutavale linnustikule tuulepargi kasutusetapis – kuna tuuli-

kute arv on kõige suurem, siis on eeldatavasti ehitusperiood ka kõige pikem ja sellega kaasnevad

häiringud kõige ulatuslikumad.

Oluline on välja tuua, et linnustikule ja navigatsioonile antud mõjude hindamise tulemusel vähenes

tuulikute arv kõikide alternatiivide puhul võrreldes esialgu kavandatuga (käesoleva mõju hindamise

aluseks olevate tuulikute asendiplaanidega). Lisaks nihkusid laevateedest tulenevalt tuulepargialad

Hiiumaa rannikust kohati kaugemale, nt TP 2 asub varasema 12 km asemel 14-16 km kaugusel. Vt Joo-

nis 1 kuni Joonis 4.

Joonis 1. Alternatiiv 4 leevendusmeetmete rakendamisel

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

17 / 483

Joonis 2. Alternatiiv 3 leevendusmeetmete rakendamisel

Joonis 3. Alternatiiv 2 leevendusmeetmete rakendamisel

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

18 / 483

Joonis 4. Alternatiiv 1 leevendusmeetmete rakendamisel

Eeltoodud leevendusmeetmete rakendamine tähendab, et tuulikuid ei jää enam ka riigikaitselistel ees-

märkidel kehtestatud kõrgusepiirangutega alale (arendusala TP1 kirdeosal tuulikute alternatiivide 1 ja

3 korral).

Kokkuvõtvalt on alternatiivide võrdluses nende järjestus järgmine: eelistatud on alternatiiv 4, millele

järgnevad alternatiiv 3, alternatiiv 2 ja alternatiiv 1.

Merekaablite alternatiivide hindamise tulemused

Merekaablite paigaldamine on osa tuulepargi ehitamise tööprotsessist. Merekaablite kaudu ühenda-

takse tuulepark elektrisüsteemi ning toodetud elektrienergia jõuab tarbijateni. Merekaablite osas oli

KMH läbiviimisel kaalumisel kolm erinevat asukohaalternatiivi – kaablite paigaldamise alternatiiv 1,

alternatiiv 2 ja alternatiiv 3.

Paigaldamise tehnoloogia on üldplaanis kõikide alternatiivide puhul sarnane (nt hüdroader, kaeviku

rajamine, watucab, kaabli katmine kivimaterjaliga merepõhjas). Setete liikumise arvutamisel ja model-

leerimisel võeti konservatiivseks eelduseks, et 10% liigutatavast settest satub veesambasse. Oluline

leevendusmeede sõltumata paigaldamise tehnoloogiast on, et tuulepargi ehitustööd tuleb peatada, kui

heljumi seire tulemusel ületab heljumi sisaldus piirväärtust 6,7 mg/l. Tööd tuleb peatada olukorra muu-

tumiseni (vt ptk 10.4). Rakendades leevendusmeetmeid on kaabli süvistamisel erinevate tehnoloogiate

kasutamisel mõju merepõhjakooslustele ja vee kvaliteedile samaväärne/sama.

Erinevate alternatiivide kirjeldus on kokkuvõtvalt järgmine:

• alternatiiv 1 puhul maabub Hiiumaa rannikul Tahkunas ja Lehtmas kolm eksportkaablit. Üle-

kandekaabel maabub Suuresadama lähistel, Hiiumaal ning Riguldi lähistel Noarootsi poolsaarel;

• alternatiiv 2 korral ühendatakse tuulepark otse mandrile. Kaablid paigaldatakse tuuleparkidest

kõige otsemat võimaliku trajektoori mööda mandrile. Kaabli maabumiskoht mandril on sama,

mis alternatiiv 1 puhul: Riguldi lähedal Noarootsis. Hiiumaa ringtoite tagamiseks rajatakse kaa-

bel tuulepargi alajaamast Hiiumaale (võimsusele mitte rohkem kui 20 MW);

• alternatiiv 3 korral ühendatakse tuulepargialad alajaama maismaal Hiiumaal, kust edasi lähe-

vad 3 eksportkaablit Aulepa alajaama. 66 kV variandi puhul tuleb 13 ühenduskaablit alajaama

Hiiumaal, 132 kV tuleb 7 kaablit.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

19 / 483

Ülevaate merekaablite alternatiivide valdkondlikest hindamistulemustest annab Tabel 2. Parema

ülevaate saamiseks on tabelis negatiivsed mõjud tähistatud roosaka värviga. Hinnangutes on arvesta-

tud leevendusmeetmete rakendamisega. Kõik leevendusmeetmed on toodud ptk-is 10.

Tabel 2. Kaablipaigalduse alternatiivide hindamistulemused

Mõju liik 0

alternatiiv

Alternatiiv 1 Alternatiiv 2 Alternatiiv 3

Ehitus-

aegne mõju

Kasutus-

aegne mõju

Ehitus-

aegne mõju

Kasutus-

aegne mõju

Ehitus-

aegne mõju

Kasutus-

aegne mõju

Mõju lainetusele 0 0 0 0 0 0 0

Mõju vee kvali-

teedile 0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju heljumi levi-

kule 0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju setete liiku- misele ja rannap-

rotsessidele

0 0 0 0 0 0 0

Mõju kalastikule 0 -1 -1 -1 -1 -1 -1

Mõju merepõhja-

elustikule ja elu- paikadele

0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju linnustikule 0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju käsitiivalis-

tele 0 0 0 0 0 0 0

Mõju mereimeta-

jatele 0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju kaitstavatele aladele (Hiiu ma-

dala hoiuala, Väi- namere hoiuala,

Kadakalaiu viiger- hülge püsielupaik,

Pujuderahu hall- hülge püsielupaik)

0 -1 0 0 0 0 0

Mõju kaitstavatele aladele (Apollo

meremadaliku looduskaitseala,

Kõrgessaare-Mu- daste hoiuala,

Paope looduskait- seala, Tahkuna

looduskaitseala, Tareste maastiku-

kaitseala, Selg- rahu hallhülge pü-

sielupaik)

0 0 0 0 0 0 0

Mõju Nõva-Os- mussaare hoiua-

lale

0 -1 0 -1 0 -1 0

Mõju rannapüü-

gile 0 0 0 0 0 0 0

Mõju traalpüügile 0 -1 -1 -1 -1 -1 -1

Välisõhus leviva müra mõju 0 -1 0 -1 0 -1 0

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

20 / 483

Mõju liik 0

alternatiiv

Alternatiiv 1 Alternatiiv 2 Alternatiiv 3

Ehitus- aegne

mõju

Kasutus- aegne

mõju

Ehitus- aegne

mõju

Kasutus- aegne

mõju

Ehitus- aegne

mõju

Kasutus- aegne

mõju

Mõju navigat-

siooni-riskidele 0 0 0 0 0 0 0

Mõju kultuurimä-

lestitele (vrakid) 0 0 0 -1 0 0 0

Mõju maardlatele ja mäeeraldistele 0 0 0 0 0 0 0

Infraheli ja ma- dalsagedusliku

heli mõju

0 0 0 0 0 0 0

Mõju radarisüs- teemidele 0 0 0 0 0 0 0

Jäätmeteke 0 -1 0 -1 0 -1 0

Piiriülene mõju 0 0 0 0 0 0 0

Alljärgnevalt on toodud kokkuvõtvalt mõjude hinnangud ja olulisemad järeldused. Põhjalikumalt on kõik

mõjude liigid kirjeldatud ja hinnangud toodud KMH aruande vastavates peatükkides.

Heljumi teke ja levik – kaablite rajamisel merepõhjas tehtavate tööde käigus enamik tekitatud hel-

jumist settib kaablite vahetus läheduses, kuid aleuriidi/savi settimisala on mõnevõrra laiem. Heljumit

levib/settib kaitstavatele aladele. Kõikidel kaablipaigalduse alternatiividel on teatud mõju Nõva-Osmus-

saare hoiualale, mida kaabel läbib, kuid olulisi mõjusid sellega ei kaasne. Mõju teistele kaitstavatele

aladele jääb ebaolulisele tasemele. Heljumi levikut ja settimist saab vähendada ilmastikuoludega ar-

vestades ehitustööde läbiviimisel.

Merepõhjaelustik ja elupaigad – sarnaselt tuulikute rajamisega mõjutavad ka kaablid paratamatult

merepõhjaelupaiku ja -elustikku tulenevalt merepõhjas toimuvatest ehitustöödest. Kaablite rajamine

toob kaasa ka EL loodusdirektiivi elupaigatüüpide karid (1170) ja üleujutatavaid liivamadalad (1110)

kao. Kaablitrassi alternatiiv 3 puhul võib mõju ilma leevendusmeetmeteta olla oluline karide elupai-

gatüübi puhul (footilises tsoonis ehk kihis, kus toimub veel fotosüntees). Leevendusmeetmena tuleb

kaabel süvistada ranniku lähedal footilises tsoonis - sellisel juhul mõju muutub nendes lõikudes ebaolu-

liseks. Merepõhjaelustik ajas valdavalt taastub.

Kaitstavad alad – Väinamere loodusalal läbib kaablipaigalduse alternatiiv 1 korral merekaabel alal

asuvaid hallhülge (ala kaitse-eesmärgiks olev liik) püsielupaika Pujuderahu ning viigerhülge (samuti ala

kaitse-eesmärgiks olev liik) püsielupaika Kadakalaid, kus looduskaitseseaduse kohaselt ehitamine ei ole

lubatud. Kaablipaigalduse alternatiivist 1 tuleb loobuda, kuna see läbib püsielupaiku. Hiiu madala hoiua-

lale avaldub väheoluline negatiivne mõju seoses ala kaitse-eesmärgiks oleva elupaigatüübiga karid,

mida merekaabel ületab. Karide alal süvistatakse kaabel merepõhja ja kaetakse süvistamisel saadud

materjaliga või paigaldatakse kaabel merepõhjale ja kaetakse looduslikule materjalile sarnase mater-

jaliga (kividega), mis on ka merepõhjale elupaigatüübi jaoks iseloomulikuks substraadiks. Seega kaabli

alal ei kao elupaigatüüp ega ka teisene olulisel määral. Eelistatud lahenduseks on siiski kaabli mere-

põhja süvistamine, mille korral kaetakse see kohaliku materjaliga. Mujalt toodud materjaliga katmine

võib mõningal määral muuta merepõhja elupaigatingimusi, kuna mujalt pärineva materjali koostis võib

erineda kohapeal olevast. Põhjaelustik elupaigatüübil mõlema kaablipaigalduse lahenduse korral aja

jooksul taastub.

Kalastik – tänaste teadmiste kohaselt merekaablitega seoses kalastikule on kõige tõenäolisem nega-

tiivse mõju põhjustaja kaablite näol lisanduvad elektromagnetväljad. Kõik merekaablid (sh ka tuulikute

vahelised) tuleb seetõttu süvistada või katta. Teiseks aspektiks on ehitustöödega kaasnev müra, mida

saab leevendada ajalisi piiranguid rakendades. Eelnevat järgides olulist negatiivset mõju kalastikule

eeldada ei ole.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

21 / 483

Linnustik, mereimetajad – mõju on seotud ehitustöödega kaasneva müra ja muude häiringutega,

samuti ajutise veekvaliteedi halvenemisega ehitustegevuse läheduses. Häiringuid mereimetajatele saab

leevendada tööde ajastamisega vastavalt hüljeste merekasutusele.

Kultuurimälestised – merekaablite alternatiivi 2 korral jääb trassi alale ühe kultuurimälestise (vraki)

kaitsevöönd. Tööde teostamisel kaitsevööndis võib mõju avalduda läbi heljumi leviku ja settimisega

mälestisele. Heljumi levik ja settimine kultuurimälestistele jääb väheolulisele tasemele. Mõju võib aval-

duda ka lõhketöödega, kui piirkonnas leidub lõhekehi, mis vajavad kahjutuks tegemist. Kui tegevuste

kavandamisel rakendatakse meetmeid kultuurimälestiste kaitseks, siis olulist mõju kultuurimälestistele

ei kaasne ühegi merekaabli alternatiivi korral.

Kaablipaigalduse alternatiivide võrdluses on kõige suurem mõju merekaabli alternatiivil 1, mis

läbib hüljeste püsielupaiku. Alternatiiv kavandatud kujul ei ole realiseeritav, kuna püsielupaigal ehita-

mine ei ole lubatud, mistõttu sellest tuleb loobuda. Alternatiivi 1 mõju on kõige suurem ka teistele

kaitstavatele aladele, samuti on teiste alternatiividega võrreldes suurem sellega kaasnev mõju kalasti-

kule elektromagnetväljade näol, kuna trass on kõige pikem ja kulgeb pikemalt madalas rannikumeres,

kus kaablite mõju on suurim. Lisaks läbib alternatiiv 1 Hiiumadala liivamaardlat ja mäeeraldist. Teiste

alternatiivide osas (alternatiiv 2 ja 3) on mõlemal oma negatiivsemad ja positiivsemad aspektid. Sum-

maarselt vähem negatiivseid mõjusid on kaablialternatiivil 3, sh puuduvad negatiivsed mõjud kaitsta-

vatele aladele. Teisalt on sellel võrreldes alternatiiviga 2 suurem mõju merepõhja elupaigatüübile karid

ning alternatiivist 2 suurem mõju kalastikule elektromagnetväljade näol. Väheoluliste negatiivsete mõ-

jude osakaalu arvestades on eelistatum alternatiiv 3.

Kokkuvõtvalt on alternatiivide võrdluses nende järjestus järgmine: eelistatud on alternatiiv 3, millele

järgnevad alternatiiv 2 ja alternatiiv 1. Vt Joonis 5.

Joonis 5. Eelistatud kaablite alternatiiv5

Kokkuvõttes toob meretuulepargi rajamine nagu igasugune merealade hõivamine inimese poolt kaasa

negatiivseid mõjusid nii merekeskkonnale, mereelustikule kui ka inimese heaolule. Tuuleparki ei ole

võimalik kavandada selliselt, et sellega kaasnevad negatiivsed mõjud on olematud. Tähtis on, et tõsised

ja pöördumatud tagajärjed üle liikide populatsiooni taluvuspiiri on välistatud ning negatiivsed mõjud

vähendatud maksimaalses võimalikus ulatuses.

5 Maismaakaablite asukohad KMH aruande joonistel on illustratiivse tähendusega ja nende võimalikud asukohad

selgitatakse eraldi menetlusega, nt KOVi eriplaneeringuga.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

22 / 483

Positiivseks saab lugeda kavandatava tegevuse mõju Hiiumaa majanduskeskkonnale ja tööhõivele,

kuna tuulepargi näol on tegemist ülisuure investeeringuga, millel on märkimisväärne positiivne mõju

Hiiumaa inimeste võimalustele ja ettevõtlusega tegelemisele. Samuti on positiivne mõju kliimale, kuna

tuulepark aitab kaasa fossiilsete kütuste kasutamise vähenemisele ning aitab seeläbi vähendada sü-

sinikheidet atmosfääri. Mitmete keskkonnaaspektide lõikes on mõjud ebaolulised või puuduvad üldse.

Olulise piiriülese mõju esinemist KMH raames ei tuvastatud.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

23 / 483

1. TAUSTINFORMATSIOON

1.1. Kavandatava tegevuse eesmärk ja vajadus

Enefit Green AS (edaspidi arendaja) tegeleb taastuvenergia arendamise ning elektri ja soojuse tootmi-

sega tuulest, veest, biomassist, päikesest ja olmejäätmetest. Arendaja soovib taastuvatest ener-

giaallikatest elektrienergia tootmise ja elektrisüsteemi suunamise eesmärgil rajada Loode-

Eesti rannikumerre tuulepargi, mille võimsus on kuni 1100 MW. Kavandavate tuulikute arv on 55-157

tk, sõltuvalt tuuliku võimsusest (7-20 MW). Tuulikute omavaheline kaugus on vähemalt 1 km. Kavan-

datava tuulepargi asukohaks on arendaja valinud Hiiumaa rannikust loode- ja põhjasuunas vähemalt

12 km kaugusel asuvad madalikud.

Kavandatava tegevuse vajadus tuleneb eelkõige riiklikul tasandi seatud kliimaeesmärkidest,

milleks on suurendada taastuvate energiaallikate (sh avamere tuuleenergia), energiatõhususe ja

muude kestlike lahenduste kasutusele võtmist, et seeläbi aidata kaasa süsinikuheite vähendamisele. Vt

täpsemalt ptk 2.5.

1.2. Kavandatava tegevuse elluviimiseks vajalikud load

Loode-Eesti meretuulepargi rajamist hakati kavandama 2006. a, mil kehtinud veeseaduse6 § 8 lg 2

kohaselt oli tahkete ainete uputamiseks veekogusse, veekogu süvendamiseks ning veekogu põhja pin-

nase paigaldamiseks vajalik vee erikasutusloa olemasolu. Eelnevast tulenevalt esitas arendaja (Enefit

Green AS-ile eelnevalt oli arendaja rollis Nelja Energia AS, arendaja kuni detsember 2018) 23.03.2006

Keskkonnaministeeriumile7 vee erikasutusloa taotluse. Selle alusel algatas Keskkonnaministeerium

05.05.2006 otsusega nr 11-17/3873-2 keskkonnamõju hindamise läbiviimise. KMH algatati, kuna tule-

nevalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lõike 1 punktist

5 on tuulepargi püstitamine veekogusse olulise keskkonnamõjuga tegevus.

Vee erikasutusluba ei anna õigust vette ehitamiseks ning selle alusel tuulepargi ehitamist alustada ei

saa. KMH algatamise ajal puudus aga Eesti Vabariigis õiguslik alus merepõhja kasutamiseks, sh merre

ehitamiseks. 2010. a lisandus veeseadusesse kaldaga püsivalt ühendamata ehitise veekogusse püsti-

tamiseks hoonestusloa omamise kohustus. Hoonestusluba annab 50 aastaks õiguse koormata mere-

põhja avameretuulikutega. Vastava õigusliku baasi tekkimise järgselt esitas arendaja (Nelja Energia

AS) 15.04.2010 Eesti Vabariigi Valitsusele hoonestusloa taotluse.

Vee erikasutusloa taotluse menetlus on peatatud kuni KMH aruande heakskiitmiseni. Otsusust

hoonestusloa menetluse algatamise osas ei ole.

Arendaja esitas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile Loode-Eesti tuulepargi rajamiseks hoo-

nestusloa taotluse 28.08.2010, mil kohustus avalike veekogude planeerimiseks puudus ning taotluse

esitamise ajal kehtinud planeerimisseadus riigi eriplaneeringut käsitlevat regulatsiooni ei sisaldanud.

Kuigi otsust hoonestusloa taotluse menetlemise osas tehtud ei ole, siis ehitusseadustiku ja planeeri-

misseaduse rakendamise seaduse § 25 lg 1 näeb rakendusnormina ette, et enne vastava seaduse jõus-

tumist esitatud hoonestusloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud õigusaktide

kohaselt.

Planeerimisseaduse (jõustunud 01.07.2015) 2022. a redaktsiooni8 kohaselt on suure avalikkuse huviga

vähemalt 150 MW elektrilise nimivõimsusega tuulepargi kavandamisel vajalik koostada riigi eriplanee-

ring. Käesoleva KMH algatamise hetkel kehtinud seadus sellist nõuet ei sisaldanud ning KMH menetlus

viiakse läbi KMH algatamise hetkel kehtinud seaduse kohaselt. Kuna Hiiu maakonnaga piirneva mereala

maakonnaplaneeringus on tuuleenergia tootmise alad kehtetuks tunnistatud (vt ptk 2.4.1 ja 2.5.4.4),

siis hetkel puudub kavandatava tuulepargiga seotud merealal planeering, mis näeks ette tuuleenergia

6 Veeseadus RT I 1994, 40, 655, redaktsioon kehtivusega 01.01.2006-30.06.2006 https://www.riigitea-

taja.ee/akt/970659 7 Alates 01.07.2023 Kliimaministeerium 8 Planeerimisseaduse RT I 29.06.2022, 10 redaktsioon jõustumisega 01.11.2022. Seaduse § 27 lg 2 kohaselt tuleb

elektrijaama rajamiseks, mille elektriline nimivõimsus on alates 150 MW ning selle asukoha valiku või toimimise

vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi, koostada riigi eriplaneering https://www.riigitea-

taja.ee/akt/126022015003?leiaKehtiv

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

24 / 483

tootmise alasid. Planeerimisvaldkonnas pädev asutus (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium) on

siiski leidnud, et otsene seos konkreetse menetlustoimingu (KMH aruande heakskiitmise otsuse tege-

mine) ja nimetatud asjaolu (vastava planeeringu puudumine) vahel puudub ning vastava planeeringu

puudumine ei oma mõju käesoleva KMH menetluse lõpule viimisel.9

1.3. KMH läbiviimise eesmärk ja vajadus

Tulenevalt käesoleva KMH aruande koostamise ajal kehtiva KeHJS-e redaktsioonist kohaldatakse

seaduse § 56 lg 11 järgi tegevusloa taotlusele, milles nimetatud tegevusele on algatatud KMH enne

antud sätte jõustumist, KMH algatamise ajal kehtinud KeHJS-i redaktsiooni. Kuivõrd Loode-Eesti

meretuulepargi KMH algatati 05.05.2006, siis mõeldakse KMH aruandes nii antud peatükis kui ka

edaspidi KeHJS-le viidates läbivalt 05.05.2006 kehtivat redaktsiooni10.

KMH algatamise aluseks on keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus. KMH

läbiviimise vajadus tuleneb KeHJS § 6 lg 1 punktist 5, mille kohaselt on tuuleelektrijaama püstitamine

veekogusse olulise keskkonnamõjuga tegevus.

Kuna käesolev KMH on algatatud vee erikasutusloa taotluse alusel, siis viiakse KMH läbi tegevustele,

mida on taotletud vee erikasutusloa taotluses ning KMH käigus käsitletakse neid keskkonnaalaseid as-

pekte, mis on vajalikud vee erikasutusloa väljastamiseks. Hoonestusloa menetluse algatamisel on või-

malik uue KMH läbiviimise algatamine, mille vajaduse üle otsustab hoonestusloa andja (Tarbijakaitse

ja Tehnilise Järelevalve Amet) taotluse menetlemise algatamisel.

KMH eesmärk on välja selgitada, millised eeldatavalt olulised keskkonnamõjud võivad kaasneda ka-

vandatava tegevusega ning kas ja millistel tingimustel on võimalik kavandatavat tegevust ellu viia.

KMH tulemusena tehakse ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks,

millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat

arengut.

Keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestatakse vee-erikasutusloa andmise menetluses.

1.4. KMH menetlusosalised

1.4.1. Arendaja

Perioodil 2006-2018 oli Loode-Eesti meretuulepargi arendajaks Nelja Energia AS. Alates 2018. a det-

sembrist kuuluvad Nelja Energia AS aktsiad Eesti Energia taastuvenergia ettevõttele Enefit Green AS

ning sellest ajast alates on arendaja rollis Enefit Green.

Aadress: Lelle 22, Tallinn 11318

Kontaktisik: Karmo Kõrvek, tel 5342 3015, [email protected]

1.4.2. Otsustaja

Keskkonnaamet (veeloa andja)

Aadress: Roheline 64, 80010 Pärnu

E-post: [email protected]

1.4.3. KMH järelevalvaja

Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse osakond

Aadress: Suur-Ameerika 1, Tallinn 10122

Kontaktisik: Rainer Persidski, tel 626 2973, [email protected]

9 Vt ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi 16.08.2023 kirjas nr 14-7/1646-2 esitatud samasisuline seisu-

koht 10 Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus RT I 2005, 15, 87. Redaktsioon kehtivusega

03.04.2005-31.12.2006

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

25 / 483

1.4.4. KMH eksperdirühm

Perioodil 2006-2012 toimus KMH läbiviimine Tartu Ülikooli juhtimisel, alates 2013 Skepast&Puhkim OÜ

(endise ärinimega Ramboll Eesti AS) juhtimisel. Kontaktisik on Hendrik Puhkim (KMH juhtekspert), tel

6645 808, [email protected], aadress: Laki põik 2, 12919 Tallinn.

Tabel 3 annab ülevaate KMH eksperdirühma koosseisust ja ekspertide poolt KMH läbiviimisel käsitleta-

vatest valdkondadest.

Tabel 3. KMH eksperdirühma koosseis

Ekspert Hinnatav valdkond

Hendrik Puhkim

KMH juhtekspert

Skepast&Puhkim OÜ

KMH litsents KMH0135, kehtiv

kuni 20.10.2026

KMH eksperdirühma töö juhtimine; KMH aruande koostamise

koordineerimine (alates 2013); navigatsiooniriskid, mõju

inimese tervisele, heaolule ja varale (2023)

Kaarel Orviku

Tallinna Ülikooli

Ökoloogiainstituut

Maastikuökoloogia osakond

Mõju setete liikumisele ja rannaprotsessidele, geoloogia

Andres Kask

OÜ Eesti Geoloogiakeskus

Mõju merepõhjasetetele, setteproovide võtmine

Sten Suuroja

OÜ Eesti Geoloogiakeskus

Mõju merepõhjasetetele, setteproovide võtmine

Urmas Lips

Tallinna Tehnikaülikooli Meresüs-

teemide Instituut

Mõju hüdrodünaamikale, lainetusele, vee kvaliteedile,

heljumi levikule, jääga seotud riskid, navigatsiooniriskid,

võimalik õlilaigu leviku prognoos

Germo Väli

Tallinna Tehnikaülikooli

Meresüsteemide Instituut

Mõju hüdrodünaamikale, lainetusele, vee kvaliteedile,

heljumi levikule, jääga seotud riskid, navigatsiooniriskid,

võimalik õlilaigu leviku prognoos

Taavi Liblik

Tallinna Tehnikaülikooli

Meresüsteemide Instituut

Mõju hüdrodünaamikale, lainetusele, vee kvaliteedile,

heljumi levikule, jääga seotud riskid, navigatsiooniriskid,

võimalik õlilaigu leviku prognoos

Georg Martin

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut

Mõju merepõhjaelupaikadele, põhjataimestikule,

põhjaloomastikule

Markus Vetemaa

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut

Mõju kalastikule

Anu Albert

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut

Mõju kalastikule

Mehis Rohtla

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut

Mõju kalastikule

Leho Luigujõe

Eesti Maaülikooli põllumajandus-

ja keskkonnainstituut

Mõju linnustikule

Jussi Mäkinen

Ramboll Finland OY

Mõju linnustikule (alates 2020)

Jari Hosiokangas

Ramboll Finland OY

Madalsageduslik müra ja infraheli (alates 2020)

Mart Jüssi

MTÜ Pro Mare

Mõju mereimetajatele (alates 2020)

Rauno Kalda

Elustik OÜ

Mõju nahkhiirtele (alates 2020)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

26 / 483

Ekspert Hinnatav valdkond

Oliver Kalda

Elustik OÜ

Mõju nahkhiirtele (alates 2020)

Aleksander Klauson

Tallinna Tehnikaülikooli

Konstruktsiooni- ja

vedelikumehaanika UR

Veealuse müra ja vibratsiooni teke, levik ja mõju

(alates 2020)

Kristiina Oll

Civitta Eesti AS

Sotsiaalmajanduslikud mõjud (alates 2019)

Moonika Lipping

Skepast&Puhkim OÜ

KMH projektijuht, mõju kultuuriväärtustele (alates 2019),

mõju inimese tervisele ja heaolule, jäätmeteke ja

jäätmekäitlusvõimalused

Veronika Verš

Skepast&Puhkim OÜ

Mõju kultuuriväärtustele, sotsiaalmajanduslikud mõjud

(2014 kuni 2017)

Raimo Pajula

Skepast&Puhkim OÜ

Mõju Natura 2000 võrgustiku aladele, mõju kaitstavatele

loodusobjektidele

Marko Lauri

Skepast&Puhkim OÜ

GIS kaardid ja joonised (alates 2020)

Kaarel Sepp

Kajaja Acoustics OÜ

Välisõhus leviva müra mõju (alates 2020)

Piret Kirs

Skepast&Puhkim OÜ

Visuaalne mõju (alates 2023)

Aide Kaar

Skepast&Puhkim OÜ

Mõju kliimamuutustele ja vee kvaliteedile (alates 2023)

KMH läbiviimist, sh KMH aruande koostamist juhib KeHJS-e kohaselt litsentseeritud KMH juhtekspert,

kes on valinud ka KMH eksperdirühma liikmed ning vastutab nende pädevuse eest. KMH eksperdirühma

liikmed on valitud vastavalt nende pädevusele ja varasematele töökogemustele. Eksperdirühm on koos-

tatud põhimõttel, et kõik KMH käigus käsitletavad olulised valdkonnad oleksid kaetud.

KMH koostamise protsessis on toimunud KMH juhteksperdi vahetus. Heaks kiidetud (2010. aasta) KMH

programmi kohaselt oli ekspertrühma juhiks Tartu Ülikool ja juhteksperdiks Ahto Järvik. 2012. a lõpus

teatas Tartu Ülikool, et nende juhtekspert on haigestunud ja KMH protsessiga jätkata ei saa. Pärast

seda kuulutas Tartu Ülikool välja hanke uue juhteksperdi leidmiseks ning 2013. a alguses sõlmis ülikool

lepingu Ramboll Eesti AS-iga (kehtiva ärinimega Skepast&Puhkim OÜ). Alates 2013. aastast on KMH

juhteksperdiks Hendrik Puhkim Skepast&Puhkim OÜ-st. Juhteksperdi vahetus on kooskõlastatud KMH

järelevalvajaga (vt Lisa 2).

Kuna Loode-Eesti meretuulepargi vee erikasutusloa taotluse alusel algatatud KMH läbiviimine on olnud

pikaajaline protsess (toimub alates 2006. aastast), siis on selle koostamise käigus toimunud muudatusi

ka KMH eksperdirühma koosseisus. Muudatused on peamiselt olnud tingitud ekspertide töökoha vahe-

tusest. KMH aruande koostamisse on varasemalt panustanud järgmised eksperdid, kes käesoleva ver-

siooni koostamisel enam ei osalenud ning kelle tehtud töö on üle võetud ja uuendatud teiste ekspertide

poolt: Aune Aunapuu (KMH projektijuht kuni 2013), Liis Kikas (KMH projektijuht (2013 kuni 2014 ning

2017 kuni 2019), Esta Rahno (välisõhus leviv müra alates 2013 kuni 2016), Vivika Väizene (välisõhus

leviv müra, kaardid ja joonised alates 2016 kuni 2017), Maria Oravas (välisõhus leviv müra, kaardid ja

joonised alates 2017 kuni 2019), Kristiina Ehapalu (sotsiaalmajanduslikud mõjud, infraheli ja vibrat-

sioon, kliimamuutused alates 2015 kuni 2016) ja Merje Lesta (mõju piirivalve radarisüsteemile, vi-

suaalne mõju, GIS kaardid ja joonised alates 2015 kuni 2016). KMH programmi muudatustele on KMH

järelevalvaja oma nõusoleku andnud (vt Lisa 2, Keskkonnaministeeriumi 14.07.2017 kiri nr 7-

12/17/902-40).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

27 / 483

1.4.5. Huvigrupid

Alljärgnevalt on toodud huvirühmad (Tabel 4), keda teavitati 2019. a toimunud KMH aruande eelnõu

avalikustamisest.

Tabel 4. Mõjutatud ja huvitatud asutused, ettevõtted ja isikud

Huvitatud isik

Keskkonnaministeerium (alates 01.07.2023 Kliimaministeerium)

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (alates 01.07.2023

kuuluvad osa valdkondi (nt liikuvus, lennundus, meretransport)

Kliimaministeeriumi pädevusse)

Kaitseministeerium

Keskkonnainspektsioon (praegune Keskkonnaamet)

Terviseamet

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Päästeamet

Muinsuskaitseamet

Veeteede Amet (praegune Transpordiamet)

Keskkonnaamet

Hiiu Maavalitsus (alates 2018 kuulub planeerimine

Rahandusministeeriumi haldusalasse)

Hiiu Vallavalitsus

Telia Eesti AS

Kadaka Elekter OÜ

Tanel Kübarsepp

Eesti Keskkonnaühenduste Koda

SA Eestimaa Looduse Fond

MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing

MTÜ Balti Keskkonnafoorum

MTÜ Ühendus Kodukant Hiiumaa

MTÜ Agapäeotsa selts

MTÜ Suur-Nõmmküla külaselts

MTÜ Kalana Küla Selts

Hiiumaa Turismiliit ja Kõpu Piirkonna Arendusselts Valguskiir

Eesti Purjelaualiit

Eesti Lohesurfiliit

Eesti Tiibvarjuspordi Liit

Eesti Jahtklubide Liit

Emmaste Põhikool

Võitlus tuuleveskitega

SA Kalana Jahisadam

Hiiu Kalur AS

MTÜ Eesti Kalaliit

Eesti Kalurite Liit

Ristna elanikud

(Palle Kõlar, Kelli Kõlar, Paap Kõlar, Mirell Jakobson, Oksana Serjuk,

Alesandr Serdjuk, Anastassija Serdjuk ja Eduard Serdjuk)

Raivo Vähejaus, Rain Pavlov, Viktor Dikii, Ivo Mänd, Vambi Kruus

(Kõrgessaare)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

28 / 483

Huvitatud isik

Karin Lindroos

Taavi Tiirik

Tarmo Kriis

Erkki-Sven Tüür

Maie Jeeser

Uku Pihlak, PhD, TTÜ

Inge Talts

Mart Jüssi

Kaire Lang

Arvo Käärd

Rein Ets

Kristi Ugam

Anti Nööp

Maimu Juhe

Sander Kiviselg

Uku Pihlak

Lauri Jäälaid

Igor Prigoda

Hergo Tasuja

Lui Remmelg

Harda Roosna

Elen ja Andres Kurik

Mõjutatud ja huvitatud asutuste ja isikute loetelu on KMH menetluse käigus muutuv ja täienev, lähtuvalt

aktiivselt osalenud ja kirjalikke seisukohti edastanud huvigruppidest.

1.5. Ülevaade KMH aruande menetlusest

1.5.1. KMH menetlus aastatel 2006-2013

Pärast KMH algatamist 5.05.2006 koostati mõjude hindamise lähteülesanne ehk KMH programm, mille

avalikustamisest teavitati väljaandes Ametlikud Teadaanded ning kohalikes ja üleriigilistes väljaannetes

(30.01.2007 Hiiu Leht, 31.01.2007 Eesti Päevaleht).

KMH programm oli avalikul väljapanekul perioodil 08.02.2007-26.02.2007. KMH programmi avalik

arutelu toimus 26.02.2007 Hiiu Maavalitsuse saalis. Avalikust arutelust võttis osa 23 inimest. KMH

programmi täiendati vastavalt avalikustamise tulemustele, misjärel programm esitati Keskkonnaminis-

teeriumile11 heakskiitmiseks. Keskkonnaministeerium kiitis KMH programmi heaks 22.06.2010 (vt KMH

aruande lisadest).

KMH läbiviimise aluseks olid arendaja poolt esialgselt väljapakutud tuulepargi alad Apollo, Vinkovi, ma-

dal 1 ja madal 2 ja Neupokojevi madalatel, mille asukohad on näidatud alljärgneval joonisel (Joonis 6).

11 Alates 01.07.2023 Kliimaministeerium

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

29 / 483

Joonis 6. Arendaja poolt väljapakutud alad tuulepargi rajamiseks 2006. aastal12

Ajavahemikul 2007-2010 teostati KMH raames baasuuringud, et saada teavet kavandatava tegevuse

ala ja selle lähipiirkonna keskkonnaseisundi kohta. Uuringud telliti eriala ekspertidelt ning need sisal-

dasid ka eksperthinnangut tuulepargi rajamise võimalike mõjude kohta.

Uuringud/eksperthinnangud käsitlesid järgmisi teemasid:

1. põhjasetted (Andres Kask, 2007);

2. meteoroloogiline ja hüdroloogiline režiim; lokaalsele hüdrodünaamika ja vee kvaliteet; heljumi

teke ja levik; keskkonnariskid tuulepargi ehitamisel ja ehitusjärgsel perioodil, sh navigatsioo-

niriskid ning jää seonduvad riskid (Urmas Lips, Jüri Elken, Taavi Liblik, Victor Alari, Germo Väli,

2007);

3. merepõhjaelustik ja -elupaigad (Georg Martin, Liis Rostin, Teemar Püss, Tiia Möller, Kaire Kal-

jurand, Merli Pärnoja, Maria Põllupüü, Tiit Umbsaar, Arno Põllumäe, Ivan Kuprijanov, Kaire To-

ming, Jaak Timpson, Kristjan Herkül, 2008);

4. lainetuse režiimi muutused (Victor Alari, 2008);

5. linnud ja käsitiivalised (Aivar Leito, 2008);

6. kalastik (Markus Vetemaa, Anu Albert, Aare Verliin, Kristiina Jürgens, Mehis Rohtla, Redik

Eschbaum, Martin Kesler, Imre Taal, Lauri Saks, 2008);

7. tuulikute visualiseeringud (Hendrikson & Ko, 2008);

8. sotsiaal-majanduslikud mõjud (Kuido Kartau, Tiit Oidjärv, Veiko Kärbla, Kaile Peet, Märt Öövel,

Ülli Reimets, Epp Zirk, 2008);

9. tuulepargi mõju riigi sisejulgeoleku tagamisele ehk Piirivalve mereseiresüsteemi tööle (Tõnu

Sisask, 2008);

10. õhu turbulents (Thomas Sørensen, 2010).

12 Maismaakaablite asukohad KMH aruande joonistel on illustratiivse tähendusega ja nende võimalikud asukohad

selgitatakse eraldi menetlusega, nt KOVi eriplaneeringuga.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

30 / 483

Eelnimetatud uuringute ja eksperthinnangute alusel koostati KMH juhteksperdi Ahto Järviku juhtimisel

KMH aruanne, mille avalik väljapanek toimus perioodil 28.04.2011-25.05.2011 ja aruande avalik

arutelu 26.05.2011 Kärdla Kultuurikeskuses.

Avalikustamise käigus laekus kokku üle 30 kirja. Kirjades sisalduvad peamised teemad olid seotud

tuuleparkide asukohaga (eeskätt Neupokojevi madalaga), müra mõjudega, mõjudega kohalikule turis-

mile ja kalandusele ning visuaalsete mõjudega. Laekunud kirjad neis sisalduvate ettepanekute, vastu-

väidete ja küsimustega ning neile saadetud vastused koos põhjendustega ettepanekute, vastuväidete

ja küsimustega arvestamise või mittearvestamise kohta on toodud KMH aruande lisades.

KMH aruande avalikustamise järgsel perioodil (2011-2013) arutleti huvigruppidega lisaks tuuleparkide

asukohtade üle, toimus mitmeid kohtumisi (Tabel 5).

Tabel 5. Huvigruppidega kohtumised 2013. aastal

Nr Huvigrupp Kohtumise toimumise aeg ja koht

1. Kalana Küla Selts (esindaja Ain Veide) 11.09.2013 Tallinnas, Ramboll Eesti ASi13

kontoris

2. Karin Lindroos 11.07.2013 Käina vallamajas Hiiumaal

3. Eesti Purjelaua Liit (esindaja Taavi Tiirik) 11.09.2013 Ramboll Eesti ASi kontoris Tallin-

nas

4. MTÜ Ühendus Kodukant Hiiumaa (esindaja

Ester Tammis)

11.07.2013 Käina vallamajas Hiiumaal

5. Hiiumaa Turismiliit ja Kõpu Piirkonna Aren-

dusselts Valguskiir

11.07.2013 Käina vallamajas Hiiumaal

6. Eesti Lohesurfi Liit (esindaja Tarmo Richard

Klamp)

15.07.2013 Ramboll Eesti ASi kontoris Tallin-

nas

7. Ristna elanikud (esindaja Paap Kõlar) 29.08.2013 Ristnas, Hiiumaal

8. Võitlus tuuleveskitega (esindajad Kristi

Ugam, Inge Talts)

11.07.2013 Käina vallamajas Hiiumaal

9. Emmaste põhikooli õpetajad (esindaja Kristi

Ugam)

11.07.2013 Käina vallamajas Hiiumaal

13 Alates 17.07.2015 Skepast&Puhkim OÜ

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

31 / 483

Arutelude tulemusena korrigeeriti tuulepargi arendusalade paiknemist. Arendaja loobus välja-

pakutud tuulepargi alast Kuivalõuka (vana nimega Neupokojevi) madalal. Korrigeeritud alade

paiknemine võrreldes esialgsete asukohtadega (Joonis 6) on näidatud alljärgneval joonisel (Joonis 7).

Joonis 7. Tuulepargi korrigeeritud alade paiknemine võrreldes esialgsete (Joonis 6) asukoh-

tadega

1.5.2. KMH menetlus aastatel 2013-2017

Tulenevalt korrigeeritud tuulepargialade asukohtadest tellis arendaja täiendavad baasuuringud ja

ekspertarvamused aladele, mis ei olnud varasemate uuringutega kaetud. Täiendavad uuringud ja

eksperthinnangud telliti järgmiste teemade kohta:

1. merepõhjasetted (Eesti Geoloogiakeskus, 2014);

2. hüdrodünaamika, jääga seotud riskid, navigatsiooniriskid, võimalik õlilaigu leviku prognoos

(Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituut, 2014 ja 2016);

3. geoloogia ja rannaprotsessid (Kaarel Orviku, 2014);

4. kalastik (Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, 2014);

5. merepõhjaelustik ja elupaigad (Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, 2014 ja 2016);

6. linnustik (Eesti Maaülikool, 2015);

7. välisõhus leviv müra (Ramboll Eesti AS, 2013, Skepast&Puhkim OÜ, 2017);

8. madalsageduslik müra ja infraheli (Ramboll Soome OY, 2016);

9. tuulepargi visualiseeringud (EMD International A/S, 2016).

Korrigeeritud asukohtadest tulenevalt ning eelnevalt teostatud baasuuringute ja ekspertarvamuste alu-

sel täiendati KMH juhtekspert Hendrik Puhkimi juhtimisel KMH aruannet. Täiendatud aruande koosta-

mise aluseks olid pärast 2011. aasta avalikustamist korrigeeritud tuulepargi alad (TP 1, TP 2, TP 3 ja

TP 4, Joonis 8).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

32 / 483

Joonis 8. KMH aruande koostamise aluseks olevad tuulepargi alad 2015. aastal

Tulenevalt merepõhja tingimustest hindas arendaja tuulepargi realistlikuks võimsuseks 700-1100 MW

ehk kuni 166 tuuliku paigaldamist.

Tulenevalt linnustiku uuringu tulemustest tegi linnustiku ekspert ettepaneku rajada tuulepark arendus-

alale, mis koosneb neljast alast – TP 1 (Apollo madalikust lõunasse jääv ala), TP 2 (Vinkovi madal), TP

3 (Madal 2) ja TP 4 (Madal 1) (Joonis 9). Ettepaneku kohaselt paikneb tuulepark arendusala TP

1 juures Apollo madalikust eemal madalikku hõivamata. Apollo madalale tuulepargi arendamisest

loobumisel on tegemist leevendava meetmega linnustiku seisukohast. Tuulepargi arendusala TP 1 asu-

koha muutusega muutus vähesel määral ka arendusala suurus, kuna nihkumisega muutusid arendusala

piirid. Kui varem osaliselt Apollo madalikul paiknedes oli arendusala suurus 78 km2, siis madalikult

eemale lõunasse nihkumisega suurenes ala pindala ca 3 km2 võrra ehk 81,3 km2-ni.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

33 / 483

Joonis 9. Linnustiku eksperdi poolt väljapakutud kompromissettepanek (leevendusmeede)

2016. aastal

KMH läbiviimise käigus võeti ettepanek arvesse ja korrigeeriti tuulepargialasid sellest lähtuvalt. KMH

aruande täiendamise aluseks olid vastavalt korrigeeritud alad.

Täiendatud KMH aruande avalik väljapanek toimus perioodil 10.02.2017-17.03.2017 ja aruande ava-

lik arutelu 08.03.2017 Kärdla kultuurikeskuses ning 09.03.2017 Keskkonnaministeeriumis.

Avalikustamise käigus laekus 27 kirja erinevatelt asutustelt ning eraisikutelt, mis sisaldasid nii sisulisi

kui ka vormilisi ettepanekuid keskkonnamõju hindamise aruande kohta. Peamised kirjades tõstatatud

sisulised teemad olid seotud KMH ajakohasusega seoses pika protsessiga (KMH läbiviimine toimub aas-

tast 2006), maismaa- ja merekaablitega seotud mõjudega, infraheli mõjuga, linnustikule, käsitiivalis-

tele ja hüljestele avalduva mõjuga, allveearheoloogiliste objektide leidumisega tuulepargialadel, sot-

siaal-majanduslike mõjudega ning tuulikute lammutamisega. Avalduvate mõjude osas oli peamiseks

mureks käsitluse puudulikkus või käsitluse puudumine. Laekunud kirjad neis sisalduvate ettepanekute,

vastuväidete ja küsimustega ning neile saadetud vastused koos põhjendustega ettepanekute, vastu-

väidete ja küsimustega arvestamise või mittearvestamise kohta on toodud KMH aruande lisades.

Avalikul arutelul tõstatatud teemad olid valdavalt samad, mis kirjades. Avaliku arutelu protokoll on

samuti lisatud KMH aruandele.

Arendaja ja KMH ekspertrühm tutvus laekunud ettepanekute, vastuväidete ja küsimustega ning täien-

das KMH aruannet sisulisemate teemade osas. Vormilise poole pealt korrigeeriti ebakõlad aruandes.

16.08.2017 esitati täiendatud KMH aruanne Keskkonnaministeeriumile heakskiitmiseks.

1.5.3. KMH menetlus aastatel 2018-2019

13.07.2018 edastas Keskkonnaministeerium arendajale otsuse 16.08.2017 heakskiitmiseks esitatud

KMH aruande kohta. Kiri sisaldas KMH aruannet mitteheakskiitvat otsust, ettepanekut aruande nii si-

suliseks kui ka vormistuslikuks täiendamiseks ning uue avalikustamise läbiviimiseks. Seisukoht on too-

dud KMH aruande lisades.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

34 / 483

KMH ekspertrühm tutvus kommentaaridega ning analüüsis ja hindas neist lähtuvalt täiendavalt mere-

tuulepargi rajamisega eeldatavasti kaasnevaid keskkonnamõjusid. Paralleelselt tegeles arendaja alter-

natiivide leidmisega tuulepargi alade lahenduse osas, mis leevendaks võimalikku mõju keskkonnale,

kuid tagaks samaaegselt arenduse mõttekuse.

Varasemalt (10.02.2017-17.03.2017 avalikustatud KMH aruande versioonis) välja pakutud tuulikute

lahenduse (edaspidi alternatiiv 1) kõrvale töötas arendaja 2018. aastal välja täiendava tuulikute

alternatiivi (edaspidi alternatiiv 2). Alternatiiv 2 erinevus võrreldes alternatiiviga 1 seisneb aren-

dusaladel osaliselt võimsamate tuulikute (12 MW) kasutamises, väiksemas tuulikute arvus ning väik-

semas arendusala TP 1 pindalas. Välja töötatud alternatiiv 2 on toodud Joonis 10.

Joonis 10. 2018. a välja töötatud tuulepargi alternatiiv 2

Tulenevalt Keskkonnaministeeriumi kommentaaridest ja lisandunud tuulepargi alternatiivist 2 vaatas

KMH ekspertrühm võimaliku keskkonnamõju üle oluliste merekeskkonna aspektide osas. Kõik sisulise-

mad teemad vaadati üle nii lähtuvalt mõlemast tuulepargi alternatiivist kui ka merekaablite võimalikest

kulgemistrassidest. Täiendavalt tellis arendaja lainetuse ja heljumi leviku modelleerimised Tallinna Teh-

nikaülikooli Meresüsteemide Instituudilt, mille raames hinnati lainetust, heljumi levikut ja settimist mõ-

lema tuulepargi alternatiivi ja merekaabli alternatiivi osas.

Tulenevalt KMH ekspertrühma täiendavatest hinnangutest ning heljumi leviku ja settimise modelleeri-

mise tulemustest korrigeeris arendaja veel tuulepargi arendusalasid, samuti korrigeeriti tuu-

likute võimalikku paiknemist arendusaladel. Lähtudes eeskätt negatiivsete mõjude leevendami-

sest Apollo madalikku peatumiseks ja toitumiseks kasutatavatele lindudele ning traalpüügile, loobus

arendaja tuulikute kavandamisest arendusalal TP 1 ala põhjapoolsele osale (mõlema tuulikute

alternatiivi korral) ning arendusalal TP 2 eraldiseisvasse idapoolsesse ritta. Selle tulemusel on

2019. a seisuga kõik tuulikud arendusalal TP 1 2019. a moodustatud Apollo meremadaliku looduskait-

sealast vähemalt 2 km kaugusele ning Vinkovi madaliku juures kahe eraldiseisva arendusala asemel

ühele alale. Korrigeeritud tuulepargialade paiknemist iseloomustab Joonis 11 (tuulepargi alternatiiv 1)

ja Joonis 12 (tuulepargi alternatiiv 2).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

35 / 483

Joonis 11. Tuulepargi alade paiknemine alternatiiv 1 korral 2019. aastal

Joonis 12. Tuulepargi alade paiknemine alternatiiv 2 korral 2019. aastal

KMH aruande edasise täiendamise aluseks olid tuulepargialad 2019. a seisuga. KMH aruande täienda-

misel täpsustati tuulepargialade asukohaalternatiive, kirjeldati ära merekaabli kulgemistrassi võimali-

kud asukohad ning hinnati nendega kaasnevat keskkonnamõju merekeskkonna olulisemate aspektide

lõikes.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

36 / 483

Sisuliselt täiendati aruannet nii tuulikute kui ka merekaablite paigaldamisel alternatiivide puhul olulise-

mate merekeskkonna aspektide osas, sh mõju osas hüdrodünaamikale, setete liikumisele, merepõh-

jaelustikule, kalastikule, linnustikule ja mereimetajatele, Natura 2000 võrgustiku aladele ning loodus-

kaitsealadele. Lisaks tellis arendaja seoses tuulikute alternatiiv 2 lisandumisega tuulikutele uued visua-

liseeringud võimsamate tuulikute (12 MW) osas, uued müra modelleerimised ja müra leviku kaardid.

Baasuuringutena kasutati kõiki varasemalt teostatuid uuringuid, kuna tuulepargi arendusalad jäid ka

korrigeerimise järgselt samadele, varem uuritud merealadele.

01.08.2019 esitas arendaja Keskkonnaministeeriumile täiendatud KMH aruande eelnõu uue avaliku väl-

japaneku ja avaliku arutelu korraldamiseks. Avalik väljapanek toimus perioodil 16.08.2019-

16.09.2019 ja aruande avalik arutelu 18.09.2019 Kärdla kultuurikeskuses.

1.5.4. KMH menetlus aastatel 2019-2023

Täiendatud KMH aruande eelnõu avalikustamise käigus perioodil 16.08.2019-16.09.2019 laekus 21

kirja erinevatelt asutustelt, organisatsioonidelt ja eraisikutelt. Kirjad sisaldasid nii sisulisi kui ka vormi-

lisi küsimusi, ettepanekuid ja arvamusi aruande kohta. Peamised tõstatatud sisulised teemad olid seo-

tud linnustiku, kalastiku, mereimetajate ja nahkhiirtega, tuulikute poolt tekitatava veelause müra ja

merekaablitest tuleneva elektromagnetväljaga, tuulikute tööga kaasneva infraheli ja vibratsiooni ning

sotsiaalmajanduslike mõjudega (eeskätt mõju Hiiumaa turismile). Muret tunti ka laevateede, riigikait-

seliste küsimuste, maardlate ja muinsuskaitseliste objektidega arvestamise kohta. Avaldati arvamust

kavandatava tegevuse seose kohta Eesti mereala planeeringu ja Hiiu maakonnaga piirneva mereala

maakonnaplaneeringuga ning KMH aruande programmile vastavuse ja mõjude hindamises kasutatud

andmeallikate ajakohasuse kohta. Enam toodi kirjades välja, et KMH aruandes ei ole eeltoodud teema-

sid kas üldse või piisavalt käsitletud või jääb käsitlus arusaamatuks. Laekunud kirjad täismahus on

toodud KMH aruande lisades.

Avalikul arutelul 18.09.2019 tõstatatud teemad olid valdavalt samad, mis kirjades. Avaliku arutelu pro-

tokoll on samuti lisatud KMH aruandele.

Arendaja ja KMH ekspertrühm analüüsis kõiki laekunud küsimusi, arvamusi ja ettepanekuid. Selle tu-

lemusena otsustasid KMH juhtekspert ja arendaja kaasata KMH eksperdirühma täiendavaid eksperte

ning teostada täiendavad eksperthinnangud ja uuringud. Uute ekspertidena kaasati eksperdirühma me-

reimetajate ja nahkhiirte eksperdid, täiendav linnustiku ekspert, veealuse müra ja vibratsiooni ekspert

ning sotsiaalmajanduslike mõjude ekspert. Täiendavad eksperthinnangud ja uuringud teostati järgmis-

tes teemades:

1. nahkhiired (Oliver Kalda ja Rauno Kalda, Elustik OÜ);

2. mereimetajad (Mart Jüssi, MTÜ Pro Mare);

3. linnustik – hukkumisrisk kokkupõrkel tuulikutega, muutused elupaikade kvaliteedis ja elupai-

kade kadu häirimise tõttu (Jussi Mäkinen, Ramboll Finland Oy);

4. meretuulepargi vibratsioonivälja intensiivsus ja ulatus (Aleksander Klauson, Tallinna Tehni-

kaülikool);

5. meretuulepargi veealuse müra intensiivsus ja ulatus (Aleksander Klauson, Tallinna Tehnikaüli-

kool);

6. sotsiaalmajanduslikud mõjud (Kristiina Oll, Civitta Eesti AS).

Kindlustamaks, et esitatud küsimustele, ettepanekutele ja arvamustele antavad vastused oleksid või-

malikud sisulised ja ammendavad, oodati esmalt ära täiendavate tööde tulemused, misjärel koostati ja

saadeti välja vastused avalikustamise käigus esitatud kirjadele. Vastuskirjad sisalduvad KMH aruande

lisades.

Arvestades, et arengud tuuleparkides kasutatavate tuulikutes toimuvad pidevalt ja kiiresti (tuulikud

lähevad ajas suuremaks ja võimsamaks), siis tulenevalt nii teadaolevatest arengutest kui ka tulevi-

kutrendidest meres kasutatavate tuulikute osas asus arendaja samaaegselt uuringute ja eksperthin-

nangute koostamisega välja töötama uusi tuulepargi alternatiive. Selle tulemusena lisandus varasemate

alternatiivide (alternatiivid 1 ja 2) kõrvale kaks uut alternatiivi (alternatiiv 3 ja alternatiiv 4). Uusi al-

ternatiive on täpsemalt käsitletud pkt-is 2.4.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

37 / 483

KMH aruannet täiendati täiendavatest uuringutest ja eksperthinnangutest ning uutest alternatiividest

lähtuvalt kõikides asjakohastes teemades. KMH aruande täiendamisel jälgiti, et sisse saaksid viidud ka

kõik need muudatused, mis tulenesid ja millega lubati arvestada tulenevalt 2019. aasta avalikustamisel

saabunud kirjadest ja avalikust arutelust.

KeHJS § 22 lõike 2 kohaselt esitab arendaja pärast KMH aruande avalikku arutelu KMH aruande KMH

järelevalvajale heakskiitmiseks ja keskkonnanõuete määramiseks. Eelnevast lähtuvalt vormistati täien-

datud KMH aruanne heakskiitmiseks esitamiseks KMH järelevalvajale.

1.5.5. Piiriülene menetlus

KeHJS-e kohaselt korraldatakse piiriülene KMH menetlus rahvusvahelistes kokkulepetes, piiriülese

keskkonnamõju hindamise konventsioonis (Espoo konventsioonis)14 ning keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud korras.

Espoo konventsiooni kohaselt tagab päritolupool mõjutatud poolte informeerimise konventsiooni I lisas

nimetatud kavandatavast tegevusest, mis võib esile kutsuda olulist kahjulikku piiriülest keskkonna-

mõju. Juhul, kui tegevus ei ole nimetatud konventsiooni I lisas, siis alustavad asjaomased pooled mis

tahes poole algatusel läbirääkimisi selle üle, kas kavandatav tegevus võib põhjustada olulist kahjulikku

piiriülest keskkonnamõju. Kui asjaomased pooled jõuavad kokkuleppele, käsitletakse tegevust või te-

gevusi I lisas nimetatud tegevustena. Üldised juhtnöörid olulise kahjuliku keskkonnamõju kriteeriumide

määramiseks on toodud konventsiooni III lisas.

Olulise piiriülese mõju võimalikkuse korral annab päritolupool tõenäoliselt mõjutatavate piirkondade

üldsusele võimaluse osaleda kavandatavatest tegevustest lähtuva keskkonnamõju hindamise toimin-

gutes ning tagab mõjutatava poole üldsusele päritolupoole üldsusega samaväärse osalemisvõimaluse.

2007. a teavitas Eesti riigi Keskkonnaministeerium15 konventsiooni artiklile 3 tuginedes Soome ja Rootsi

riiki kavandatavast tegevusest ning edastas KMH programmi riikide välisministeeriumite kaudu sealse-

tele vastavatele asutustele tutvumiseks. Rootsi riik vastas, et üldiselt merelises keskkonnas on ränd-

lindude liikumisega arvestamine oluline, kuid nemad ei soovi edaspidises KMH protsessis osaleda.

Soome riik edastas enda kommentaarid ja arvamuse KMH programmile, rõhutades samuti enim ränd-

lindude ning nahkhiirte temaatikat ning avaldas soovi ka edaspidi olla kaasatud KMH protsessis.

Soome Keskkonnaministeerium esitati riigi huvitatud asutustele tutvumiseks ning kommenteerimiseks

2017. a valminud KMH aruande kokkuvõte koos linnustiku uuringu aruandega. Soome riigi vastus saa-

bus 2017. a maikuus. Peamised vastuses käsitletud teemad olid jätkuvalt huvi leevendusmeetmete

korrektse kasutamise osas, mis vähendaksid võimalikku negatiivset mõju rändlindudele ja rändavatele

nahkhiirtele. Veel toodi välja, et meretuulepargi rajamise juures jälgitaks mereohutuse reegleid ning

teavitataks võimalikest muudatustest GOFREP laevaliikluskeskust. Keskkonnaministeerium saatis

Soome Keskkonnaministeeriumile arendaja vastuse juulis 2017, kus selgitati, kuidas tehtud ettepane-

kutega on KMH aruandes arvestatud. Seejärel kinnitas Soome riik omakorda, et nad ei soovi täiendavat

informatsiooni.

2019. a augustis toimus Eestis täiendatud KMH aruande avalikustamine, mille raames saadeti aruande

täiendatud kokkuvõte ka Soome Keskkonnaministeeriumile arvamuse avaldamiseks. Soome Keskkon-

naministeerium küsis KMH aruande kokkuvõtte kohta arvamusi asjaomastelt asutustelt ning avalikustas

vastava teabe ka oma kodulehel. Soome avalikkuselt avalikustamise käigus märkusi ei laekunud. As-

jaomaste asutuste tagasiside põhjal esitas Soome Keskkonnaministeerium Eestile oma seisukoha ok-

toobris 2019. Esitatud seisukohas rõhutati taaskord, et oluliseim aspekt seoses kavandatava tuulepar-

giga on rändlindudele võimaliku negatiivse mõju ennetamine või leevendamine asjakohaste meetme-

tega arvestades nii läbiviidud kui täiendavalt kavandatavaid uuringuid. Oluliseks peeti ka nahkhiirte ja

mereimetajate seiret.

Piiriülese konsultatsiooni menetluse materjalid on toodud KMH aruande lisades. Hinnang piiriülese mõju

esinemise võimalikkusele on toodud ptk-is 6.16.

14 Sõlmitud Espoos Soomes 25.02.1991, eRT: https://www.riigiteataja.ee/akt/78291 15 Alates 01.07.2023 Kliimaministeerium

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

38 / 483

1.5.6. KMH läbiviimise ajakava

Ülevaate KMH senisest ajakavast ja peamistest menetlusetappidest annab Tabel 6.

Tabel 6. KMH läbiviimise ajakava

Nr Tegevus Aeg

1. KMH algatamine (vee erikasutusloa taotluse alusel) 05.05.2006

2. KMH programmi koostamine 2006-2007

3. KMH programmi avalikustamine ja avalik arutelu 8.02-26.02.2007

4. KMH programmi heakskiitmine 22.06.2010

5. Keskkonnaalaste baasuuringute läbiviimine 2007-2010

6. KMH aruande koostamine 2010-2011

7. KMH aruande avalikustamine ja avalik arutelu 28.04.2011 –

26.05.2011

8. Arutelud huvigruppidega tuulepargi alade korrigeerimise üle 2011-2013

9. Täiendavad keskkonnaalased baasuuringud tulenevalt tuulepargi korri-

geeritud asukohtadest

oktoober 2013 –

august 2015

10. KMH aruande täiendamine tulenevalt tuulepargi korrigeeritud asukohta-

dest

august 2015 –

november 2016

11. KMH aruande täiendavast avalikustamisest teavitamine veebruar 2017

12. KMH aruande avalik väljapanek ja avalikud arutelud veebruar – märts

2017

13. KMH aruande täiendamine tulenevalt avalikustamise tulemustest ning

avalikustamise käigus laekunud kirjadele vastamine. KMH aruande

üleandmine Tellijale

märts – juuli

2017

14. Täiendatud KMH aruande esitamine Keskkonnaministeeriumile16 heaks-

kiitmiseks

august 2017

15. Keskkonnaministeeriumi seisukoht KMH aruandele, mitteheakskiitev ot-

sus, ettepanek KMH aruande täiendamiseks ja uue avalikustamise teos-

tamiseks

juuli 2018

16. KMH aruande täiendamine lähtuvalt Keskkonnaministeeriumi kommen-

taaridest ja tuulikute alternatiividest ning merekaablite alternatiividest

2019. a seisuga, sh täiendavad analüüsid, hinnangud ja modelleerimi-

sed; ettevalmistus uueks avalikustamiseks.

august 2018 –

august 2019

17. Täiendatud KMH aruande esitamine Keskkonnaministeeriumile uueks

avalikustamiseks

august 2019

18. Täiendatud KMH aruande avalik väljapanek ja avalik arutelu august 2019 –

september 2019

19. KMH aruande täiendamine tulenevalt avalikustamise tulemustest, täien-

davate eksperthinnangute ja uuringute teostamine, avalikustamise käi-

gus laekunud kirjadele vastamine. KMH aruande üleandmine Tellijale

september 2019

– mai 2023

20. KMH aruande esitamine KMH järelevalvajale heakskiitmiseks juuli 2023

16 Alates 01.07.2023 Kliimaministeerium

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

39 / 483

2. KAVANDATAVA TEGEVUSE KIRJELDUS

Kavandatavaks tegevuseks on taastuvenergiast elektrienergia tootmise eesmärgil Loode-Eesti ranniku-

merre tuulepargi rajamine, mille võimsus on kuni 1100 MW.

Antud peatükis toodud tehnilise info allikaks on arendajalt saadud teave kavandatava tegevuse kohta

ning Hiiu meretuulepargi eel-tasuvusuuring Hiiu OWF Pre-Feed: Available Technology and Engineering

Practices (Ramboll Finland OY, 2022)17.

2.1. Tuulepargi üldiseloomustus ja tuulikute parameetrid

Meretuuleparki kavandatakse Hiiumaast loode- ja põhjasuunas asuvatele merealadele (arendusalad TP

1, TP 2, TP 3 ja TP 4, vt Joonis 13 kuni Joonis 16). Kavandatav tuulepark asub vähemalt 12 km kaugusel

rannikust. KMH aruande aluseks olevates materjalides ja uuringutes on varasemalt kasutatud ka aren-

dusalade nimetusi Apollo (TP 1), Vinkovi (TP 2), Madal 2 (TP 3) Madal 1 (TP 4) ning Neupokojevi/

Kuivalõuka. Neupokojevi/Kuivalõika arendusalast on KMH protsessi käigus loobutud (vt täpsemalt ptk

1.5.1).

Arendusaladele TP 1, TP 2, TP 3 ja TP 4 on kaalumisel neli erinevat tuulikute alternatiivi: alternatiiv 1

(Joonis 13), alternatiiv 2 (Joonis 14), alternatiiv 3 (Joonis 15) ja alternatiiv 4 (Joonis 16).

Joonis 13. Kavandatava tuulepargi alad alternatiiv 1 korral18

17 Hiiu off-shore windfarm pre-feed. Available technology and engineering practices. Ramboll Finland, 2022 18 Maismaakaablite asukohad KMH aruande joonistel on illustratiivse tähendusega ja nende võimalikud asukohad

selgitatakse eraldi menetlusega, nt KOVi eriplaneeringuga.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

40 / 483

Joonis 14. Kavandatavad tuulepargi alad alternatiiv 2 korral

Joonis 15. Kavandatavad tuulepargi alad alternatiiv 3 korral

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

41 / 483

Joonis 16. kavandatavad tuulepargi alad alternatiiv 4 korral

Kavandatava tuulepargi olulisemad parameetrid on toodud alljärgnevas tabelis (Tabel 7).

Tabel 7. Kavandatava tuulepargi parameetrid

Parameeter Näitaja

Tuulepargi koguvõimsus 700-1100 MW

Tuulikute nimivõimsus 7 kuni 20 MW

Tuulikute arv ca 55 kuni 157 tk (olenevalt tuuliku nimivõimsusest)

Vundamendiala läbimõõt merepõhjas

(koos puhvriga)

50-60 m (olenevalt tuuliku nimivõimsusest)

Keskmine tuulte kiirus 9,21-9,40 m/s 140 m kõrgusel üle merepinna

Põhilised tuulte suunad Edelast, lääne-edelast, lõunast

Asukohad TP 1, TP 2, TP 3 ja TP 4 (Joonis 13 kuni Joonis 16)

Kaugus Hiiumaa rannikust vähemalt 12 km

Mere sügavus kuni 30 m

Võrguühendus läbi alajaama (Aulepa)

Eeldatav ehitusaeg 3-4 aastat (koos tegevustega kaldal)

Väiksema võimsusega tuulikutüübi valimisel on arendusaladel kokku rohkem tuulikuid kui suurema

võimsusega tuulikutüübi valiku korral.

Tuulikute tehniline arendustöö toimub pidevalt ja kiires tempos. Kui KMH läbiviimise alustamisel (aastal

2006) kaaluti tuuleparki tuulikuid võimsusega 4 MW ja 6 MW, siis 2017. aastal olid kaalumisel 7 MW

ning 2019. aastal 12 MW tuulikud. 2023. aastal kaalutakse juba tuulikuid võimsusega 15 ja 20 MW.

KMH protsessi algusaegadel kaalutud 4 MW ja 6 MW võimsusega tuulikud ei ole tänapäevastes mere-

tuuleparkides enam reaalsed (antud võimsusega tuulikuid enam ka ei toodeta). KMH protsessis on

seetõttu tänaseks ka loobutud 4 MW ja 6 MW tuulikute alternatiivide käsitlemisest.

Seoses tuulikute võimsuse suurenemisega on suurenenud ka tuulikute parameetrid. Kui näiteks 7 MW

tuuliku tipukõrgus merepinnast on 187 m ja rootori diameeter 164 m, siis 20 MW tuuliku tipukõrguseks

on hinnanguliselt 300 m ja rootori diameetriks 270 m.

Erineva võimsusega tuulikute, mida käesolevalt Loode-Eesti meretuuleparki kaalutakse, üldandmed on

toodud alljärgnevas tabelis (Tabel 8).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

42 / 483

Tabel 8. Loode-Eesti meretuuleparki kaalutavate elektrituulikute üldandmed

Tuulikute

alternatiiv

Tuuliku

nimi-

võimsus

(MW)

Tuuliku tipu-

kõrgus

merepinnast

(m)

Tuulikumasti

kõrgus

veepinnast

(m)

Rootori

diameeter

(m)

Tiiviku

laba pikkus

(m)

Alternatiiv 1 7 187 105 164 80

Alternatiiv 2 12 248 138 220 107

7 187 105 164 80

Alternatiiv 3 15 261 146 236 115,5

Alternatiiv 4 20 300 162 270 130

Eelolevas tabelis toodud andmed põhinevad kas tootmises olevatel tuulikutel (7 MW andmed põhinevad

Vestas V164, 12 MW tuuliku andmed Haliade 2 ning 15 MW Vestas V236 tuulikutüübil) või on tuletatud.

20 MW tuuliku puhul on andmed eksperthinnanguna tuletatud prototüübi alusel, kuna käesoleva KMH

aruande koostamise ajal vastava võimsusega tuulikuid veel seeriatootmises ei ole.

Üldine merepõhja kadu ja häiring erinevate tuulikute alternatiivide puhul on järgmine (ptk 6.2 põhjal):

• alternatiiv 1 – 0,3 km2 (kadu), 2,46 km2 (häiring)

• alternatiiv 2 – 0,2 km2 (kadu), 1,67 km2 (häiring)

• alternatiiv 3 – 0,14 km2 (kadu), 1,14 km2 (häiring)

• alternatiiv 4 – 0,15 km2 (kadu), 0,95 km2 (häiring)

2.2. Merre paigaldavate elektrituulikute vundamendi tüübid

Tänapäeval on elektrituuliku paigaldamisel merre võimalik kasutada nelja erinevat vundamendi põhi-

tüüpi. Nendeks on:

1. vaivundament (Monopile)

2. kolmjalg-vundament (Tripod)

3. sõrestikvundament (Jacket)

4. gravitatsioonvundament (Gravity based structure), vt ka Joonis 17

Joonis 17. Elektrituuliku vundamentide tüübid (vasakult: vai-, kolmjalg-, sõrestik- ja garvi-

tatsioonivundament)19

19 https://www.theengineer.co.uk/

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

43 / 483

Sobivate vundamenditüüpide vahel valiku tegemisel Eesti vetesse hinnati 2011. a20, kas vundamendi-

tüübid, mis tavapäraselt sobiksid sarnase veesügavuse ja merepõhjatingimustega, peavad vastu ka

Eesti regulaarsetele jäätingimustele. Loode-Eesti rannikumere tuulikud on kavandatud kuni 30 m sü-

gavusele. Vundamentide täismassid ulatuvad 700 tonnilt (sõrestikvundament) kuni 12 000 tonnini (gra-

vitatsioonvundament).

Järgnevalt on toodud ülevaade eelnimetatud vundamenditüüpide konstruktsioonist ja sobivusest tuu-

lepargi väljapakutud asukohtades:

1. vaivundamendi näol on tegemist lihtsa konstruktsiooni ja kergesti paigaldatava vundamen-

diga, mis ei vaja eelnevat merepõhja ettevalmistamist. 5-6 MW võimsusega tuuliku vundamendi

„vaia“ diameeter on 5-6 m. Vaivundament ei sobi piirkonda, kus merepõhja katavad suured

kivirahnud. Vaivundament (nn terasest vai“) paigaldatakse merepõhja 10-20 m sügavusele.

Vaivundament ei ole tehniliselt sobiv kasutamiseks regulaarsete jääolude korral;

2. kolmjalgvundament on silindrilistest terastorudest koosnev struktuur, mis sobib kasutami-

seks sügavamas vees ning vajab minimaalselt merepõhja ettevalmistavaid töid. Kolmjalgvun-

damendid ei sobi piirkonda, kus merepõhjas on suured kivirahnud, ega madalasse (<6 m) vette.

Kolmjalgvundamente kasutatakse laialdaselt gaasi- ja nafta-puurtornide puhul. Iga „jalg“ suru-

takse mere põhja >10 m sügavusele;

3. sõrestikvundament on sarnane kolmjalgvundamendile, kuid teatud aspektides on tegemist

keerukama struktuuriga. Vundament kinnitatakse mere põhja terasvaiade abil (sarnaselt vai-

vundamendile). Sõrestikvundamente kasutatakse enam gaasi- ja nafta-puurtornide puhul, kuid

tehnilise lahenduse ja tootmise keerukuse tõttu ei peeta seda tüüpi vundamente praktilisteks,

samuti ei ole need vundamendid jääolude suhtes eelistatud;

4. gravitatsioonvundament koosneb mere põhja asetatud monoliitplaadist ning koonusjast pea-

lispinnast, mis täidetakse peale paigaldamist liivaga (Joonis 30). Selle vundamenditüübi korral

ei toimu merepõhja puurimist, mistõttu peetakse seda keskkonna suhtes kõige vähem sekku-

vaks lahenduseks. Peale eluea lõppu tuulepargi lammutamise vajaduse korral on võimalik gra-

vitatsioonvundamendi täielik eemaldamine mere põhjast. Gravitatsioonvundament on kogu ula-

tuses hoolduseks/kontrollimiseks nähtav (puudub nn mere põhja puuritav vundamendi osa).

Gravitatsioonvundamendid võivad suurema ruumilise mahu tõttu, sõltuvalt merepõhja iseloo-

must, vajada eelnevat merepõhja ettevalmistamist.

5. ujuvvundament on mõeldud sügavamasse vette (>50-60 m) ja rannikust kaugemale (>20-

30 km), kus fikseeritud vundamente tehnilistel ja majanduslikel põhjustel kasutada ei saa.

Ujuvvundament ankurdatakse merepõhja mitme trossi abil. Ankurdamise tehnoloogiad on nt

gravitatsioonankur või vaiankur, mille paigaldamiseks on vaja teha merepõhja ettevalmistus-

tööd analoogselt fikseeritud vundamentidega. Ujuvvundamendi tehnoloogia on praegusel ajal

(2023. a) suhteliselt uus, alles arendusjärgus, ning pole veel laialdaselt kasutusele võetud. Sa-

muti tuleb ujuvvundamentide puhul arvestada, et sügavamad merealad tähendavad ka kauge-

maid merealasid, kuhu tuulepargi arendamine on (nt logistiliselt) keerulisem ja ressursimahu-

kam (vt täpsemalt ptk 2.4.1).

Kuna tuulikute rajamisel tuleb arvestada jääoludega piirkonnas (mis on maksimaalselt 0,83 m paksune,

vt ka ptk 7.1), siis ei ole kavandatava tegevuse võimalik kasutada muid vundamenditüüpe (ujuv-, vai-

, kolmjalg- ja sõrestikvundament) peale gravitatsioonivundamendi. Kuna KMH läbiviimise raames uuri-

tud aladel on merepõhjas lubjakivikiht, mida katab 2-5 m (kohati 10 m) paksune suhteliselt pehme

pinnas, siis tähendab see, et „puuritavad“ vundamendid (tüübid 1-3) ei ole antud piirkonnas tehniliselt

sobilikud ka merepõhja tõttu. Ka antud aspektist lähtuvalt on sobilik vaid gravitatsioonvundament.

Järeldusele, et nii jääoludest kui ka kavandatava tegevuse piirkonna merepõhjast tulenevalt on kavan-

datavas meretuulepargis võimalik kasutada vaid gravitatsioonivundamente, jõuti ka arendaja tellimusel

2022. a teostatud tuulepargi eel-tasuvusuuringus Hiiu OWF Pre-Feed: Available Technology and Engi-

neering Practices (teostaja Ramboll Finland OY). Kuna kavandatava tegevuse alal on võimalik kasutada

vaid gravitatsioonivundamenti, siis KMH läbiviimisel teisi vundamenditüüpe ei käsitleta.

20 Potential of Offshore Wind Energy Industry for Estonian Companies, 2011. Garrad Hassan and Partners Ltd

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

44 / 483

Milline saab olema tuulepargis kasutatava gravitatsioonivundamendi täpne suurus ja kuju, selgub tuu-

lepargi projekteerimisel, käesolevale KMH-le järgnevates etappides. Vundamendi projekteerimisel ar-

vestatakse nii valitava tuulikutüübiga kui ka kohalike olude iseärasustega (mere sügavus ja merepõhja

reljeef, maksimaalselt esinev lainekõrgus, hoovused, jääolud vms), et tagada vastupidavus, sh laine-

ja jääkindlus. Võimalikest gravitatsioonivundamentidest annab ülevaate Joonis 18.

Joonis 18. Võimalikud gravitatsioonivundamendi lahendused. Allikas: Loode—Eesti meretuu-

lepargi eel-tasuvusuuring Hiiu OWF Pre-Feed: Available Technology and Engineering Practi-

ces

2.3. Meretuulepargi arendamise etapid

Meretuulepargi arendamine koosneb tuulepargi ehitamisest, kasutamisest ja lammutamisest pärast ka-

sutusea lõppu. Alljärgnevalt on täpsemalt kirjeldatud erinevaid etappe.

2.3.1. Tuulepargi ehitamine

Meretuulepargi ehitus jaguneb sisuliselt kaheks peamiseks etapiks:

- ettevalmistustööd kaldal – tuuliku detailide ja vundamentide valmistamine, kohalevedu (lo-

gistika), tuulepargi osade ajutine ladustamine ning merel aset leidvate ehitustööde ettevalmis-

tamine sadamas;

- ettevalmistus- ja ehitustööd merel – merepõhja ettevalmistamine, vundamentide, mere-

kaablite ning tuulikute transport merele ja paigaldustööd merel.

2.3.1.1. Ettevalmistustööd kaldal

2022. aastal teostatud tuulepargi eel-tasuvusuuringu Hiiu OWF Pre-Feed: Available Technology and

Engineering Practices koostamise raames hinnati erinevate Läänemere sadamate sobivust (võimekust

ja potentsiaali) tuulepargi rajamiseks, sh kaldal aset leidvate vajalike ettevalmistustööde läbiviimiseks.

Sadamate sobivuse hindamisel võeti arvesse arendajale olulisi kriteeriume (kaugus arendusalast, tuu-

likute ja vundamentide ladustamiseks vajaliku ala olemasolu, töödeks kasutatavate laevade sildumiseks

ja manööverdamiseks vajaliku ala olemasolu jne). Kokku hinnati 12 sadamat, sh 1 Eestis (Paldiski

sadam, eeldatavalt Lõunasadam), 2 Lätis, 4 Soomes, 3 Rootsis, 1 Poolas ja 1 Taanis. Hindamise tule-

musena selgus, et vundamentide ja tuulikute ajutiseks ladustamiseks ja merel aset leidvate ehituste-

gevuse ettevalmistamiseks on kõige tõenäolisemalt sobivamaks sadamaks Paldiski sadam Eestis. Töö

tulemused vastavad ka varasemalt antud hinnanguga, mis pidas samuti kõige tõenäolisemaks Paldiski

sadamat. See tähendab, et ehitusperioodil liigub paigaldusalus Paldiskist otse rajatava tuulepargi asu-

kohta ilma Hiiumaal randumata. Ehitusaegsete tugiteenuste ja logistikaga seotud tegevusteks on plaa-

nis kasutada Hiiumaa sadamaid (nt Lehtma, Heltermaa).

Käesoleva KMH raames sadamatega seonduvate tegevuste mõju ei hinnata. Tuulikute detailide hoius-

tamiseks ja logistika korraldamiseks vajab Paldiski sadam eeldatavalt laiendamist. Sadamate laienda-

mine ja rekonstrueerimine ei kuulu taotletava vee-erikasutusloaga hõlmatud tegevuste hulka (vt täp-

semalt KMH programmist aruande lisades). See toimub vastavate eraldiseisvate tegevuslubade

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

45 / 483

(veeluba, ehitusluba) või detailplaneeringu alusel ning KeHJS-e kohaselt hinnatakse tegevuse mõju

vastava tegevusloa menetluse käigus. Paldiski Lõunasadamal on tuulikute detailide (labad, gondel,

torn) ja vundamentide ladustamise ja logistikaga seotud sadamaala laienduse rajamiseks vajalikud load

olemas, sh on varasemalt hinnatud keskkonnamõjusid. Sadama laiendamiseks vajalikud ehitustööd

algavad 2023. a ning lõpevad 2025. a21 (Joonis 19).

Joonis 19. Paldiski sadama arendusala, kus hakatakse koostama ja ladustama tuulikute ele-

mente ning korraldama logistikat tuulepargialale merel

Olulised ehituse ettevalmistustegevused toimuvad kaldal, mis võtavad proportsionaalselt kogu ehitus-

perioodist suurema osa ajast. Ehitustööde aeg kaldal sõltub palju ehitusperioodi ilmaoludest.

Vundamendid ja tuuliku detailid toodetakse valmis maismaal ning seejärel transporditakse merel ette-

nähtud asukohta (vt ptk 2.3.1.2).

Allpool (Joonis 20 ja Joonis 21) on toodud väljavõtted Belgias rajatud Thorntonbank 325 MW avamere

tuuleparki paigaldatud vundamendist ja selle ehitusprotsessist kaldal22. Nimetatud meretuulepargis ka-

sutati samuti gravitatsioonvundamenti. Antud tuulepark, sarnaselt kavandatava Hiiumaa tuulepargiga,

on rajatud madalale (sügavus 10-26 m) ning kasutatud on tuulikuid võimsusega 5 MW, 6 MW ja 15

MW. Seoses sellega on vundamentide konstruktsiooni gabariidid sarnased Loode-Eesti rannikumerre

rajatavate vundamentidega. Erinevus tuleb välja seoses Hiiumaa tuulepargi vundamentide jääkindluse

vajadusega, mis eeldab tugevamat vundamendi sarruse (sõrestiku) konstruktsiooni, kuid ei muuda

vundamendi välisgabariite.

21 https://www.err.ee/1608635449/tallinna-sadam-rajab-paldiskisse-kai-tuuleparkide-teenindamiseks 22 Thortonbank, Belgium – 325 MW offshore windfarm, Geert Dewaele – Project Director, 20.11.2012 ettekanne

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

46 / 483

Joonis 20. Belgias asuvasse Thorntonbank 325 MW meretuuleparki paigaldatud gravitat-

sioonvundament

Joonis 21. Belgias asuva Thorntonbank 325 MW meretuulepargi gravitatsioonvundamendi

ehitus kaldal

Alljärgnevalt (Joonis 22 kuni Joonis 24) on illustreerimiseks näha tuulepargi kaldal toimuvate etteval-

mistustööde näited23.

23 Hiiu off-shore windfarm pre-feed. Available technology and engineering practices. Ramboll Finland, 2022

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

47 / 483

Joonis 22. Tuuliku torni elemendid ja nende paigalduse ettevalmistus sadamas

Joonis 23. Tuuliku gondel ja selle paigalduse ettevalmistus sadamas

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

48 / 483

Joonis 24. Tuuliku labad ja nende paigalduse ettevalmistus sadamas

2.3.1.2. Ehitustööd merel

Vundamentide ja tuuliku detailide transport merele toimub spetsiaalsete laevade/alustega (vt näiteid

Joonis 25 kuni Joonis 27).

Joonis 25. Tuulikute elementide transport merel tuulepargialale

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

49 / 483

Joonis 26. Tuulikute labade transport merel tuulepargialale

Joonis 27. Gravitatsioonvundamendi transport ja paigaldamine

Merel paigaldatakse nii vundamendid kui ka tuulikud spetsiaalse laeva abiga, millel on vastav tõste-

võime ning kraanasüsteem. Sõltuvalt tüübist laev kas toetub „jalgadega“ merepõhja või on „poolsukel-

datav“.

Gravitatsioonivundamendi paigaldamiseks on eelnevalt vajalikud merepõhja ettevalmistustööd (Joonis

28 kuni Joonis 29). Merepõhi peab olema vundamendi jaoks stabiilne ja tasane, kuna need asjaolud

mõjutavad vundamendi läbimõõtu ja massi. Enne tuuliku paigaldamist vundamendile tuleb vundament

täita täitematerjaliga (liivaga) stabiilsuse tagamiseks (Joonis 30).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

50 / 483

Joonis 28. Mere põhja ettevalmistamine vundamendi paigaldamiseks

Joonis 29. Vundamendi aluse ettevalmistamine, stabiliseerimine

Joonis 30. Vundamendi koonuse täitmine liivaga

Gravitatsioonivundamentide täiteks kasutatav liiv hangitakse maardlatest või kasutatakse merepõhjast

selle ettevalmistustööde käigus eemaldatud materjali. Merepõhjast eemaldatavat materjali on tagasi-

täiteks võimalik kasutada Hiiu meretuulepargi eel-tasuvusuuringu Hiiu OWF Pre-Feed: Available Tech-

nology and Engineering Practices kohaselt. Eesmärk on kasutada kogu merepõhjast eemaldatav ma-

terjal täiteks. Käesolevas KMH-s ei hinnata merest liiva kaevandamise mõju, kuna vastavaks tegevu-

seks luba ei taotleta. Liiva saadakse olemasolevatest ja loastatud maardlatest. Maardlate kasutamise

vajaduse korral (kui tekib vajadus täiendava materjali järele) on liiv võimalik hankida nt Hiiumadala

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

51 / 483

liivamaardlast (kaevandamisluba AS-il Tallinna Sadam, vt täpsemalt ptk 3.10) või vajadusel kaugema-

test liivamaardlatest. Maavarade kasutamisel juhindutakse maapõueseadusest tulenevatest nõuetest.

Kui vundament paigas, paigaldatakse vundamendile samast sadamast kohale transporditud sama kraa-

naga tuuliku torn, gondel ja labad ning tehakse muud vajalikud paigaldustehnilised tegevused (vt näi-

teid Joonis 31 ja Joonis 32).

Joonis 31. Tuulikute paigaldusalus „tööasendis“ tuulepargialal

Joonis 32. Tuulikute meeskonna transpordi ning teenindusalused

Ühe vundamendi paigaldamine merel sobilike ilmaoludega võtab aega hinnanguliselt 1-2 päeva. Järg-

miste elementide (tuuliku torni, gondli ja labade) paigaldamine võtab samuti aega hinnanguliselt 1-2

päeva. Paigaldamisega seotud tegevused võivad võtta märkimisväärselt kauem aega, kui ilmastikuolud

on ebasoodsad, eelkõige kui on tugev tuul ja kõrge lainetus.

Tuulepargi ehitamine on kavandatud etapiviisiliselt arendusalade kaupa. Täpsem ehitamise kava pan-

nakse paika koostöös valitud ehitajaga ehitusprojekti koostamise käigus. Eeldatav ehitusperioodi kest-

vus kokku on 3-4 aastat, mis sisaldab nii kaldapealseid kui ka merel toimuvaid tegevusi. Olenevalt

jääoludest on põhimõtteliselt ja tehniliselt võimalik ehitada aastaringselt, kuid arvestades looduskesk-

konnaga seotud piiranguid, on tegelikud ehituse „ajaaknad“ väiksemad. Eelistatud ja kiirem ehituspe-

riood on eeldatavalt soodsamate ilmastikuolude tõttu suvine aeg.

Kuna vundamentide paigaldamiseks merepõhjast eemaldatavat pinnast on võimalik kasutada tuuliku

vundamentide täitmiseks, siis selle arvestusega kaadamist ei toimu. Arendusaladel pinnast tagasi merre

ei lasta, samuti ei ole kavandatud põhjasette eemaldamist rannikule. Süvendatud pinnas ladustatakse

ja hoitakse spetsiaalselt materjali veoks ehitatud alustel. Kui konkreetse vundamenditaldmiku projekt

näeb ette erineva tugevusega materjale, paigaldatakse need vundamenti kihiti või retsepti alusel se-

gatuna.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

52 / 483

Juhul, kui tuulepargi kavandamise järgmistes etappides (tehnilise projekteerimise käigus), kui on teh-

tud geoloogilised uuringud, täpsustatud tuulikute ja merekaablite paigaldamiseks kasutatav tehnoloo-

gia ja hinnatud, kui palju väljakaevatavat materjali on võimalik kasutada gravitatsioonivundamentide

ballastina selgub, et kaadamine on siiski vajalik ja maht ületab 10 000 m3, tuleb kaadamise osas läbi

viia keskkonnamõju hindamine (käesoleva KMH aruande koostamisel ajal kehtiva KeHJS-e § 6 lg 124).

Väiksema kaadamismahu puhul toimub KMH vajalikkuse üle otsustamine läbi kaalutluse.

Ehitustegevuse käigus emiteerivad laevad õhku heited, kuid tegemist ei ole olulise aspektiga, kuna

need hajuvad mere peal kiiresti. Laevade emissioonid vastavad keskkonnanõuetele. Ehitustegevus toi-

mub Hiiumaa rannikust vähemalt 12 km kaugusel, mistõttu mõju sinna ei ulatu.

2.3.1.3. Merekaablite paigaldamine ja elektrivõrguga liitumine

Merekaablite paigaldamine

Merekaablite paigaldamine on osa tuulepargi ehitamise tööprotsessist. Merekaablite kaudu ühenda-

takse tuulepark elektrisüsteemi ning toodetud elektrienergia jõuab tarbijateni. Järgnevalt on toodud

lühiülevaade kaablite paigaldamise senisest praktikast. Kuna luba taotletakse vee keskkonnas toimu-

vatele tegevustele, siis käsitletakse KMH käigus vaid merekaableid. Maapealseid ühendusi ei käsitleta,

kuna neile on eraldiseisvad loamenetlused.

Tänapäeval kasutatakse merekaablite paigaldamiseks spetsiaalseid paigaldusaluseid. Sõltuvalt trassi

pikkusest on võimalik kaabel paigaldada kas ühes tükis või osadena. Kaabli paigaldamisel arvestatakse

sellega, et kaabel oleks võimalike vigastuste eest kaitstud (matmine setetesse, kivimaterjaliga kat-

mine). Praktikas eelistatakse kaabli paigaldamisel pigem matmistehnoloogiat, kuna see võimaldab lee-

vendada mõningaid keskkonnaaspekte, nt elektromagnetvälja teket25.

Näide tüüpilise merekaabli läbilõikest on toodud Joonis 33.

Joonis 33. Tüüpilise merekaabli läbilõige (suurus 3x240-1200 mm2 sõltuvalt tuulikute nimi-

võimsusest ja arvust)

Merekaablite osas on arvestatud kuni 1 km laiuse alaga meres kaablite koridori jaoks, kuna kõrvuti

paiknevaid kaableid võib olla 5-13, sõltuvalt turbiinide nimivõimsusest ning koguarvust ja pinge suuru-

sest. Kõik tuulikud on omavahel ühendatud kaablitega ning igast tuulepargialast (TP 1-TP 4) tulevad

ühenduskaablid Hiiumaale alajaama, kust omakorda lähevad 330 kV eksportkaablid (1-3 tk) läbi mere

Aulepa alajaama.

Merekaablitega seotud keskkonnaaspektid võib jagada ehitusaegseteks ja -järgseteks.

Peamised kaabli merepõhja paigaldamise tehnoloogiad on:

1. hüdroader – kaablipaigaldusseade mere põhjas samaaegselt tõmbab kaablit ning kõrgsurvega

veejuga lükkab eespool merepõhjas pinnast „kahte lehte“ ning tekitab seeläbi kaeviku, kuhu

kaabel koheselt paigutatakse. Hiljem täitub kaevik merepõhja loodusliku materjaliga;

2. kaeviku rajamine – merepõhja rajatakse kaabli jaoks kaevik kasutades kõrgsurvega veejoa

tehnoloogiat või mehaanilist kaevamist, sõltuvalt merepõhja pinnasest ja geoloogiast. Peale

kaabli paigaldamist kaetakse kaevik merepõhja vm materjaliga;

24 eRT: https://www.riigiteataja.ee/akt/107032023077?leiaKehtiv 25 http://www.hydro-international.com/issues/articles/id665-Offshore_Wind_Farm_Cable_Survey.html

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

53 / 483

3. watucab – merepõhja paigaldatakse kaevikusse toru ning hiljem kaabel kas tõmmatakse või

lükatakse sealt läbi. Eelised on väiksemad mõjuvad jõud kaablile, kaabli hõlpsam paigaldus,

lisakaitse kaablile, kaabli vigastamise väiksem risk;

4. kaabli katmine kivimaterjaliga merepõhjas – kaabel paigaldatakse merepõhja ja kaetakse kivi-

materjaliga stabiilsuse tagamise ja kaabli kaitsmise eesmärgil.

Madalatel (ranniku)aladel, kuhu kaabli paigalduslaev ei saa sõita, kasutatakse kaabli tõmbamise teh-

noloogiat laeva ja maismaapunkti vahel, kuid vajadusel (kui vahemaa on pikem) rajatakse vahejaam,

kus kaablit edasi tõmmatakse. Kaldaalal randumisel kasutatakse kinnisel meetodil horisontaalse

suundpuurimise tehnoloogiat ning maismaal jätkub kaablitrass kaevikus, mis tagasitäidetakse.

Tabel 9 on toodud kaabli kavandatav süvistamise sügavus, süvendi sügavus (eeldades, et kaabli dia-

meeter on kuni 1 m) ja eraldatava sette maht jooksevmeetri kohta kaabli merepõhja süvistamise korral

(eeldusel, et süvendi laiuse ulatus on kaks kaabli diameetrit).

Tabel 9. Kaabli süvistamisega seotud sügavused ja mahud

Kaabli paigaldustege-

vus

Kaabli sügavus

(m)

Süvendi sügavus (m) Pinnase eraldamine

(m3 m-1)

Meresügavuses ≥20 m 1 2 4

Meresügavuses <20 m 1,5 2,5 5

Olemasolevad merekaablid

Tuulepargi projekteerimisel olemasolevas kaablikoridoris, sh kavandatavate ühenduskaablite ristumi-

sed olemasolevate merekaablitega, tuleb tagada olemasoleva kaabli kahjustamisega seotud riskide väl-

timine. Merekaablid on erinevates kohtades erinevalt kaitstud ning risk on madalam süvistatud ja/või

betoonplaatidega kaetud kaabli korral. Projekteerimisel teha koostööd tehnorajatiste omanikega, et

välja selgitada konkreetsed tehnilised lahendused.

Eesti mereala planeeringus26 on määratud järgmised tehnilised suunised ja tingimused, mida tuleb

kaabliühenduste projekteerimisel arvestada:

Suunised:

- Samasuunaliste ühenduste puhul on merepõhja ratsionaalsemaks kasutamiseks otstarbekas kasu-

tada maksimaalselt võimalikus mahus sama kaabli koridori. Eesmärk on võimalikult suures osas

vältida täiendava tehisobjektiga kaasnevat sekkumist looduslikku keskkonda ja vähendada mere-

põhja koormamist erinevate kaablikoridoride/torujuhtmetega ning nende kaitsevöönditega.

- Kõrgema riskiga piirkondades (nt tihe laevaliiklus – ristumine laevateedega, kattumine traalimis-

aladega, jää liikumine madalaveelises piirkonnas vms) tuleb vajadusel kaabel kaitsta võimalike

ohuallikate eest, kas katta nt betoonplaatidega või süvistada merepõhja. Kaablitest tuleneva mõju

leevendamiseks on otstarbekas kaaluda võimalust näiteks liivamadala puhul nende matmiseks.

Kõva substraadi puhul (näiteks kui on tegemist „karide“ elupaigatüübiga) ei ole otstarbekas

kaabli/torujuhtme katmine. Võimalusel peaks kaabli /torujuhtme välispind olema neutraalse reakt-

siooniga ja võimaldama organismide kinnitumist.

Tingimused:

- Projekteerimise käigus tuleb teha koostööd kaabli omanikuga. Vajadusel tuleb kaablite asukoha ja

seisukorra hindamiseks läbi viia täpsustav uuring.

- Kaablite rajamisel rakendada parimat võimalikku tehnikat vältimaks elektromagnetvälja võima-

likke olulisi ebasoodsaid mõjusid elurikkusele, sh kalastikule.

- Kavandatavad merekaablid tuleb ranniku madalveelises piirkonnas selliselt kaitsta, et jää ei saaks

kaablit lõhkuda. Rajatised peavad arvestama jääoludest tuleneva riskiga ja olema vastupidavad.

26 Eesti mereala planeeringu seletuskiri (kehtestatud Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korraldusega nr 146)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

54 / 483

- Kaablite rajamise järgselt on kaablikoridorides keelatud maavarade kaevandamine, kaadamine ja

ankurdamine.

Olemasolevate merekaablite asukohti kavandatava tuulepargi piirkonnas illustreerib Joonis 34. KMH

aruande koostamisel ja mõjude analüüsimisel on arvestatud olemasolevate merekaablitega. Koosmõju

avaldub kalastikule seoses elektromagnetvälja tekkega. Mõju on hinnatud leevendusmeetmetega ar-

vestamisel väheoluliseks negatiivseks (vt täpsemalt ptk 6.3.3).

Joonis 34. Tuulepargi arendusalad, kaabliühenduse alternatiiv 3 ning olemasolevad mere-

kaablid27, 28

Elektrivõrguga liitumine

Kavandatava tuulepargi elektrivõrguga liitumise võimaluste väljaselgitamiseks on Tallinna Tehnikaüli-

kool koostanud töö „Hiiumaa avamere tuulepark ja selle liitumine elektrisüsteemiga“. Samuti on OÜ

Põhivõrk väljastanud liitumispakkumise ning Elering OÜ elektrivõrguga liitumise eeltingimused. Lisaks

on tellitud uuring AS Empowerilt, kes uuris mitmeid erinevaid võimalusi tuulepargi liitumiseks:

1) üle Hiiumaa;

2) Hiiumaast mööda otse mandrile jne.

Kõigi variantide puhul tagab arendaja täiendava võrguühenduse Hiiumaa tarbeks.29

Liitumispakkumises ja elektrivõrguga liitumise eeltingimustes välja toodud tööd teostab arendaja kulul

võrguettevõte. Arvestades ülekantavaid võimsusi, toimub liitumine pingel 330 kV. Üleminek pingele

330 kV toimub Hiiumaal alajaamas kahe 110/330 kV autotrafo abil (võimsus à 500 MVA). Alajaam

omakorda ühendatakse kahe 330 kV kaabeliiniga Aulepa alajaamaga. Aulepa alajaamast jätkub ühen-

dus 330 kV õhuliinidega Harku ja Sindi alajaama. Antud lahendus parandab tunduvalt Hiiumaal elektriga

varustatust, kuna tekib ringühendus mandriga (Joonis 35).

27 Sideehitise kaitsevööndi info pärineb Maa-ameti kitsenduste kaardirakendusest ning merekaablite piiranguala

Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringust 28 Maismaakaablite asukohad KMH aruande joonistel on illustratiivse tähendusega ja nende võimalikud asukohad

selgitatakse eraldi menetlusega, nt KOVi eriplaneeringuga 29 Loode-Eesti avamere tuulepargi liitumine põhivõrguga. Empower AS. Jaanuar 2015

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

55 / 483

Joonis 35. Tuulepargi liitumise variant üle Hiiumaa, vahelduvvoolu ühendus Harku alajaama

ja Sindi alajaamadega

Alternatiivselt kaalub arendaja võimalust teha liitumine elektrivõrguga otse Aulepa alajaamas. Siinkohal

kaalub arendaja kahte võimalikku alternatiivi: kaablite paigaldamise alternatiiv 1 ja alternatiiv 2.

Kaablite paigaldamise alternatiiv 1

Alternatiiv 1 puhul maabub Hiiumaa rannikul Tahkunas ja Lehtmas kolm eksportkaablit. Ülekandekaabel

maabub Suuresadama lähistel, Hiiumaal ning Riguldi lähistel Noarootsi poolsaarel. Algselt kaaluti alter-

natiivina ülekandekaabli viimist ka üle Hari Kurgu, Vormsi ja Voosi Kurgu (vt Joonis 36), kuid tänaseks

on arendaja sellest laialdaste keskkonnakaitseliste kitsenduste tõttu loobunud.

Ülevaate elektrivõrguga liitumise variandist kaablipaigalduse alternatiiv 1 korral annab Joonis 36.

Joonis 36. Tuulepargi merekaabli alternatiiv 1

Kaablite paigaldamise alternatiiv 2

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

56 / 483

Alternatiiv 2 korral ühendatakse tuulepark otse mandrile. Kaablid paigaldatakse tuuleparkidest kõige

otsemat võimaliku trajektoori mööda mandrile. Kaabli maabumiskoht mandril on sama, mis alternatiiv

1 puhul: Riguldi lähedal Noarootsis. Hiiumaa ringtoite tagamiseks rajatakse kaabel tuulepargi alajaa-

mast Hiiumaale (võimsusele mitte rohkem kui 20 MW).

Ülevaate elektrivõrguga liitumise variandist kaablipaigalduse alternatiiv 2 korral annab Joonis 37.

Joonis 37. Tuulepargi merekaabli alternatiiv 2

Otse Aulepa alajaamast liitumisel on mõlema kaablite paigaldamise alternatiivi korral kavandatavate

eksportkaablite läbimõõt kuni 1 m.

2022. a teostatud tuulepargi eel-tasuvusuuringu Hiiu OWF Pre-Feed: Available Technology and Engi-

neering Practices pakub (tuulikute alternatiivide 3 ja 4 näitel) välja veel ühe täiendava elektrivõrguga

ühendamise võimaluse (Joonis 38).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

57 / 483

Joonis 38. Ülevaade Rambolli töös analüüsitud elektrivõrguga ühendamise võimalustest kuni

Aulepa alajaamani

Eeltoodud täiendavat võimalust käsitletakse KMH aruandes kui kaablite paigaldamise alternatiivi 3.

Kaablite paigaldamise alternatiiv 3

Alternatiiv 3 korral ühendatakse tuulepargialad alajaama maismaal Hiiumaal, kust edasi lähevad 3 eks-

portkaablit Aulepa alajaama (Joonis 39). 66 kV variandi puhul tuleb 13 ühenduskaablit alajaama Hiiu-

maal, 132 kV tuleb 7 kaablit.

Joonis 39. Tuulepargi merekaabli alternatiiv 3 (tuulikute alternatiiv 3 näitel)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

58 / 483

2.3.2. Tuulepargi töötamine

Tuulepargi rajamise järgselt, tuulikute töötamise ajal, on ette nähtud tuulikute regulaarsed hooldustööd

(nt seadmete kontroll ja vajadusel tuulikut osade väljavahetamine). Selleks paigutatakse Hiiumaa põh-

japoolsetesse sadamatesse (Lehtma, Kärdla, Suuresadama jt) hoolduslaev(ad), mis on igal hetkel val-

mis kontroll- ja hooldustöid teostama ning rajatakse Hiiumaale hooldustööde baas.

Tuulepargi kasutamise aegselt tekib Hiiumaale kohapeale maksimaalselt umbes 150 uut töökohta (vt

ka ptk 6.13).

Tuuleparki teenindavate laevade õhuemissioonid ei ole olulise keskkonnamõjuga aspekt. Laevad vas-

tavad keskkonnanõuetele ning emissioonid hajuvad mere peal kiiresti.

2.3.3. Tuulepargi lammutamine

Kavandatava tegevuse täpset lõpuaega ei ole käesolevalt võimalik ette näha, kuna see toimub aasta-

kümnete pärast ning sõltub erinevatest asjaoludest. Tuulikute enda eluiga on vähemalt 20 aastat. Te-

gelik eluiga sõltub nii projekteerimise ja ehitustööde kvaliteedist, tehniliste konstruktsioonide ja sead-

mete tootmise kvaliteedist. Kui kasutatakse kõrgetasemeliste tootjate poolt valmistatud kvaliteetseid

materjale, konstruktsioone ja seadmeid, on tuulikute eluiga eeldatavasti pikem kui madalama kvalitee-

diga materjalide ja seadmete korral. Eluiga sõltub ka hooldustööde kvaliteedist, samuti võivad seda

mõjutada ilmastikutingimused. Hoonestusluba väljastatakse kehtivusega kuni 50 aastat, mistõttu on

pärast kavandatavate tuulikute eluea lõppu võimalik need ka asendada uutega. Tuulikute asendamine

uutega sõltub nii sel ajahetkel olemasolevatest võimalustest ja vajadustest kui ka majanduslikust ots-

tarbekusest. Seega võib tuulepargi eluiga olla ka pikem kui 20 aastat, kuid kui pikk, ei ole käesolevalt

teada.

Kui tuulikute eluea lõppedes olemasolevaid tuulikuid uutega ei asendata, siis on variandiks eemaldada

kas ainult tuulikud või tuulikud koos vundamentidega. Merekaablite puhul on variandiks jätta need

merepõhja või samuti eemaldada. Millist teed minna, ei ole võimalik ega otstarbekas käesolevalt paika

panna, kuna see sõltub nii merekeskkonnas ajas toimuvatest muutustest kui ka tuulepargi eluea lõpul

olemasolevatest tehnoloogiatest. Oluline on mõista, et tuulepargi lammutamise vajadus tekib varase-

malt 30 aasta pärast (arvestades, et ehitus valmib umbes aastal 2033, millele lisandub 20 aastat tuu-

lepargi ekspluatatsiooni). Merekeskkonnas nii pika aja jooksul toimuvaid muutusi ei ole tegevuse ka-

vandamise etapis võimalik täielikult ette näha, need selguvad kasutusaegse seire käigus. Samuti ei ole

tänasel päeval olemasolevad teadmised ja tehnoloogiad meretuuleparkide likvideerimise osas tõenäo-

liselt samaväärselt asjakohased kavandatava tegevuse eluea lõpul. Maailmas on alles tekkimas esime-

sed praktikad meretuuleparkide likvideerimises ning valdkond ja tehnoloogiad on kiires ja pidevas aren-

damises. Võimalik, et aastakümnete pärast on keskkonnatasude tõttu olemasolevate materjalide taas-

kasutus esmavalik mitte uute materjalide tootmine. Seega võib eeldada, et nii pika aja jooksul muutub

ja areneb tuuleenergeetika valdkond märkimisväärselt. Tänaste teadmiste juures võib öelda seda, et

lammutamise aegsed tegevused on üldjoontes sarnased ehitusaegsetega, sh kasutatakse samaväärseid

aluseid ja seadmeid, mida merepõhja ettevalmistamisel ehitustöödeks ning vundamentide ja tuulikute

paigaldamisel. Lammutusaegsed tegevused toimuvad aga vastupidises järjekorras võrreldes ehitusega.

Kui vundamente ei eemaldata, jäävad ära vastavad merepõhjaga seotud tööd.

Vastavalt ehitusseadustiku §-le 4 on lammutamine üks ehitamise etappidest. Lammutustööde läbivii-

miseks on vajalik koostada ehitusprojekt ning lammutamisega kaasnevaid mõjusid hinnatakse selle

raames (vt ka ptk 4).

Oluline on silmas pidada, et kavandatava tegevuse realiseerimiseks on vajalik ka hoonestusloa olema-

solu. Arendajale antava hoonestusloa puhul on tegu tähtajalise õigusega avaliku veekogu ehk riigi maa

koormamiseks ehitistega. Veeseaduse kohaselt on hoonestusloa omaja kohustatud hoonestusloa keh-

tivuse lõppemisel hoonestusloa oluliseks osaks oleva ehitise avalikust veekogust eemaldama, kui hoo-

nestusloa tingimustes ei ole määratud teisiti. Kui ehitist määratud tähtpäevaks ei eemaldata, korraldab

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ehitise avalikust veekogust eemaldamise asendustäitmise

ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Seega täpsustatakse tuulepargi lammutamisega seonduvad

ka hoonestusloa menetluse käigus ning vajalikud tingimused kirjutatakse sisse hoonestusloa andmise

otsusesse.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

59 / 483

Tuulepargi lammutamisega seotud kulud kannab arendaja ning siinkohal tingimuste seadmine ei kuulu

KMH aruande koosseisu ega KMH ekspertide pädevusse.

2.4. Alternatiivid

Alternatiivid mõju hindamise tähenduses on erinevad võimalused kavandatava tegevuse eesmärgi

saavutamiseks30. Alternatiivid võivad seisneda nii tegevuse asukohas, tehnilises lahenduses, lahenduse

kujunduses, suuruses kui ka tegevuse paigutuses valitud tegevuskohas.

Alternatiivid peavad olema reaalsed, st kõik järgmised tingimused peavad olema täidetud:

• arvestama kavandatava tegevuse asukohta ja eesmärki;

• vastama õigusaktide nõuetele;

• tehniliselt teostatavad;

• omavahel võrreldavad samade kriteeriumite alusel;

• arendajale vastuvõetavad, sh maksumuslikult.

Alternatiivide väljatöötamine võib toimuda nii tegevuse kavandamisega alustamise faasis (KMH

programmi koostamise staadiumis) kui ka mõjude hindamise käigus. Alternatiivide käsitluses jäetakse

kõrvale need alternatiivid, mis mingil põhjusel ei ole rakendatavad (ebareaalsed alternatiivid). Kõrvale-

jätmise põhjus võib olla nii mittevastavus kavandatud eesmärgile, puuduv tehniline lahendus kui ka

ebamõistlikult kõrge hind. Alternatiiv võib osutuda ebamõistlikuks nii tegevuse kavandamisega

alustamise faasis kui ka KMH läbiviimise käigus.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi puhul on kaalumisel olnud erinevad alternatiivid nii tuulikute kui

ka merekaabli osas. Tuulikute puhul on kaalutud alternatiividena nii erinevaid tuulepargi arendusalade

asukohti, tuulepargi kujundust (tuulikute paigutus arendusaladel) kui ka tehnilisi lahendusi (erineva

võimsuse ja suurusega tuulikud). Merekaablite puhul on kaalumisel olnud kaablitrassi erinevad

asukohad.

2.4.1. Tuulikute alternatiivid

KMH läbiviimise protsessis on tuulikute alternatiivid ajas muutunud. Mõned protsessis kaalutud

alternatiividest on tänaseks osutunud täielikult või osaliselt ebasobivateks, teisalt on ajas lisandunud

uusi alternatiive. Muutused on toimunud nii tuulepargi arendusalade asukohas, tuulepargi kujunduses

kui ka tehnilistes lahendustes (tuulikute võimsuses ja suuruses) ning need on olnud tingitud nii

tulenevalt ajas toimunud arengutest tuulikute arendustöös, muutustest strateegilistes planeerimis-

dokumentides kui ka KMH tulemustest lähtuvalt.

Kui asukoha osas kavandati algselt (vee erikasutusloa taotluse kohaselt) Apollo, Vinkovi ja

Neupokojevi/ Kuivalõuka madalikele, siis KMH käigus läbi viidud keskkonnauuringute tulemusel loobuti

Neupokojevi/Kuivalõuka madalast (aastal 2013). Pärast Hiiu maakonnaga piirneva mereala

maakonnaplaneeringu31 kehtestamist 2016. a, millega määrati kindlaks meretuuleparkideks sobivad

alad Hiiumaast loodes ja põhjas asuvatel madalikel, juhinduti tuulepargi asukohtade osas planeeringus

toodud aladest. Tuulepargi arendusalade asukohti korrigeeriti ka KMH tulemustest lähtuvalt (Apollo

madalalt nihutati tulepargi arendusala TP 1 eemale linnustikust tulenevalt – tegemist on lindudele ühe

olulisema peatumis- ja toitumisalaga piirkonnas). Pärast Riigikohtu 08.08.2018 otsusega kohtuasjas

nr 3-16-1472 Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneering tühistamist tuuleenergia

tootmise alade paiknemise osas (vt täpsemalt ptk 2.5.4.4) tekkis võimalus kaaluda tuulepargi rajamist

ka mujale kui planeeringus lubatud piirkondadesse. Muu piirkond tähendab kaugemaid ja sügavamaid

merealasid, mis ei ole tänasel päeval olemasolevat tehnoloogiat, tegevuste elluviidavust ja maksumust

silmas pidades tuuleparkideks reaalsed. Sinna sobivad teadaolevalt vaid ujuvvundamendid, kuid nende

tehnoloogia on käesolevalt alles arendusjärgus. Ka ujuvvundamendid kinnitatakse mere põhja, mistõttu

on vee sügavus oluline ka antud juhul. Samuti tuleb kaugemate merealade puhul arvestada eksport-

kaabli pikenemisest tingitud raskuste (keerulisem tehnoloogia) ja majandusliku tasuvusega. Lisaks on

30 Põder, T. Keskkonnamõju hindamine. Käsiraamat, 2017

31 https://maakonnaplaneering.ee/hiiu-maakonnaga-piirneva-mereala-maakonnaplaneering

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

60 / 483

kaugemal asuva tuulepargi kasutusaegne hooldus keerulisem ja kulukam tulenevalt keerulisematest

ilmaoludest kaugemal avamerel ja suuremast kütusekulust laevadel. Sügavamate merealade puhul on

seega tegemist ebareaalsete asukohtadega ning neid KMH läbiviimise käigus ei kaaluta. Lisaks on

arendaja juba 2006. aastast Hiiumaast loodes ja põhjas asuvaid madalikke uurinud, teostanud aladel

ulatuslikud uuringuid ning alad ei ole välistanud tuulikuparke. Asukohtade osas kaalutakse seega

Hiiumaast loode- ja põhjasuunas asuvaid merealasid Apollo madaliku piirkonnas (arendusala TP 1),

Vinkovi madalikul (arendusala TP 2) ning kahel nimetul madalal (madal 1, arendusala TP 3 ja madal 2,

arendusala TP 4).

Arvestades eeltoodut saavad tuulikute alternatiividena kõne alla tulla erinevad tuulepargi lahendused

(erinevad tuulikute tüübid ja võimsused, tuulikute erinev arv ja paigutus kavandatavatel arendus-

aladel).

Tuulepargi erinevatest lahendustest on ajas ebasobivaks osutunud tuulepark 4 MW ja 6 MW tuulikutega.

Antud võimsusega tuulikud on tänaseks meretuulepargi kontekstis vananenud ning kaasaegsetesse

tuuleparkidesse nii väikese võimsusega tuulikuid enam ei paigaldata. Kuna ajas on tuulikud läinud

võimsamaks, siis nende asemele on välja töötatud uued alternatiivsed lahendused.

Käesolevas KMH aruandes käsitletakse tuuleparkide alternatiividena järgmisi variante:

• tuulikute alternatiiv 1 – kasutatavateks tuulikuteks on 7 MW võimsusega tuulikud, koguarv

arendusalade peale kokku 157 tk, tuulepargi koguvõimsus on 1100 MW. Tuulikud paiknevad

arendusaladel TP 1, TP 2, TP 3 ja TP 4. Tuulikute omavaheline kaugus on vähemalt 1 km. Tuulikute

parameetrid on toodud ptk-is 2.1 ning asukohaskeem Joonis 11 ptk 1.5.4;

• tuulikute alternatiiv 2 – kasutatavateks tuulikuteks on kahe erineva võimsusega tuulikud, 7 MW

ja 12 MW. Tuulikud paiknevad arendusaladel TP 1, TP 2, TP 3 ja TP 4. Väiksema võimsusega tuulikud

(7 MW) on kavas paigaldada arendusalale TP 1 koguses 37 tk ning suurema võimsusega tuulikud

(12 MW) arendusaladele TP 2, TP 3 ja TP 4 kokku koguses 70 tk. Kokku on kavas paigaldada 107

tuulikut, tuulepargi koguvõimsus on 1100 MW. Tuulikute omavaheline kaugus on vähemalt 1 km.

Tuulikute parameetrid on toodud ptk 2.1 ning asukohaskeem Joonis 12 ptk 1.5.4;

• tuulikute alternatiiv 3 – kavandatavateks tuulikuteks on 15 MW võimsusega tuulikud. Tuulikud

paiknevad arendusaladel TP 1, TP 2, TP 3 ja TP 4. Tuulikute koguarv arendusalade peale kokku on

73 tk, tuulepargi koguvõimsus 1095 MW. Tuulikute omavaheline kaugus on vähemalt 1,2 km.

Tuulikute parameetrid on toodud ptk-is 2.1 ning asukohaskeem Joonis 15 ptk 1.5.4;

• tuulikute alternatiiv 4 – kavandatavateks tuulikuteks on 20 MW võimsusega tuulikud. Tuulikud

paiknevad arendusaladel TP 1, TP 2, TP 3 ja TP 4. Tuulikute koguarv arendusalade peale kokku on

55 tk, tuulepargi koguvõimsus 1100 MW. Tuulikute omavaheline kaugus on vähemalt 1,3 km.

Tuulikute parameetrid on toodud ptk-is 2.1 ning asukohaskeem Joonis 16 ptk 1.5.4.

Arendusalade pindalad ning arendusalal TP 1 paiknevate tuulikute kaugus Apollo meremadaliku

looduskaitsealast erinevate alternatiivide lõikes on toodud Tabel 10.

Tabel 10. Erinevate tuulikute alternatiivide arendusaladel pindalad ja kaugus Apollo mere-

madaliku looduskaitsealast

Tuulepargi

alternatiiv

Tuuliku

võimsus

(MW)

Tuulikute

arv, tk

Arendusalade

kogupindala,

km2

TP 1 pin-

dala, km2

TP 2 pin-

dala, km2

TP 3 pin-

dala, km2

TP4 pin-

dala, km2

Tuulikute kaugus

Apollo meremadaliku

looduskaitsealast, km

Alternatiiv 1 7 157 168,89 64,95 55,75 10,56 37,63 2,1 – 8,3 km

Alternatiiv 2 7/12 37/70 140,48 36,54 55,75 10,56 37,63 2,9 – 8,3 km

Alternatiiv 3 15 73 130,08 54,08 35,81 9,98 30,21 2,2 – 8,2 km

Alternatiiv 4 20 55 130,08 54,08 35,81 9,98 30,21 3,3 – 8,9 km

Tuulikute vundamentide osas on analüüsitud erinevaid võimalusi. Tulenevalt merepõhja iseloomust

ja muutuvatest jääolude tingimustest on tehnoloogiliselt kavandatava tegevuse piirkonnas võimalik

kasutada vaid ühte vundamendi tüüpi - gravitatsioonivundamenti (vt põhjalikumalt ptk 2.2). Teised

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

61 / 483

vundamenditüübid ei ole seega reaalsed alternatiivid ning KMH läbiviimisel arvestatakse vaid

gravitatsioonivundamendi variandiga.

2.4.2. Merekaabli alternatiivid

Merekaablite osas on KMH läbiviimisel kaalumisel kolm erinevat asukohaalternatiivi – kaablite

paigaldamise alternatiiv 1, alternatiiv 2 ja alternatiiv 3. Nende täpsem kirjeldus on toodud peatükis

2.3.1.3 ning asukohaskeemid Joonis 36 (alternatiiv 1), Joonis 37 (alternatiiv 2) ja Joonis 39 (alternatiiv

3). Alternatiiv 3 lisandus KMH protsessi 2022. aastal tuulepargi eel-tasuvusuuringuga Hiiu OWF Pre-

Feed: Available Technology and Engineering Practices (Ramboll Finland OY, 2022).

2.4.3. 0 alternatiiv

Mõjude hindamisel käsitletakse ka 0-alternatiivi ehk olukorda, kui kavandatavat tegevust ellu ei viida.

2.5. Kavandatava tegevuse seos strateegiliste arengu- ja planeerimisdokumenti-

dega

Kavandatava tegevusega seonduvad strateegilised arengu- ja planeerimisdokumendid jagunevad ting-

likult järgmiselt:

• Eesti riigi arengut käsitlevad strateegilised dokumendid;

• energeetika-, keskkonna- ja kliimavaldkonna strateegilised dokumendid;

• merekasutust käsitlevad strateegilised dokumendid;

• Hiiumaa arengut käsitlevad strateegilised dokumendid.

2.5.1. Eesti riigi arengut käsitlevad strateegilised dokumendid

2.5.1.1. Riiklik strateegia „Eesti 2035“

Tegu on riigi pikaajalise arengustrateegiaga, mille eesmärk on kasvatada ja toetada Eesti inimeste

heaolu nii, et Eesti oleks ka kahekümne aasta pärast parim paik elamiseks ja töötamiseks. Strateegia

"Eesti 2035" annab suuna ÜRO üleilmsete säästva arengu eesmärkide (säästva arengu tegevuskava

aastaks 2030) elluviimiseks Eestis. Säästva ehk jätkusuutliku arengu all mõistetakse sihipärast arengut,

mis parandab inimeste elukvaliteeti kooskõlas loodusvarade ja keskkonna talumisvõimega. Jätkusuut-

liku arengu eesmärk on saavutada tasakaal sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna vahel ning

tagada täisväärtuslik ühiskonnaelu praeguste ja järeltulevate põlvede jaoks.

Kavandatava tegevuse kontekstis omab suurimat tähtsust majandusele ja kliimale seatud siht - minna

üle kliimaneutraalsele energiatootmisele tagades energiajulgeolek. Kliimaneutraalsele ja head õhukva-

liteeti tagavale energiatootmisele üleminek eeldab alternatiivide kaalumist ning valikute tegemist. Taas-

tuvenergia osakaalu kasvu toetava tasakaalu saavutamine julgeoleku, keskkonnakaitse ja elanike hu-

vide vahel maismaal ja merel. Eesti riik on avatud ja toetab uusi lahendusi, nagu näiteks (avamere)

tuuleenergia. Eesmärk 2035. aastaks on tagada 55% energia lõpptarbimisest taastuvenergiaga, mille

hulgas on ka tuuleenergia. Kasvuhoonegaaside netoheitkoguse eesmärk 2035. aastaks on jõuda 8 mil-

joni tonni CO2 ekvivalendini.

Loode-Eesti meretuulepargi rajamine aitab minna üle kliimaneutraalsele energiatootmisele ning aitab

kaasa energiajulgeoleku saavutamisele. Tegevuse kavandamisel, sh KMH läbiviimisel on arvestatud

tasakaalu leidmisega taastuvenergia arendamise vajaduse, keskkonnakaitse ning inimeste huvidega

arvestamisega merel ja maismaal.

2.5.1.2. Riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“

Strateegias „Säästev Eesti 21” (SE21) on määratletud säästva arengu põhimõtted. Tegemist on

ühiskondliku kokkuleppega Eesti jätkusuutlikuks arenguks. Strateegia eesmärk on arengus ühendada

globaalsest konkurentsist tulenevad edukuse nõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti

traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. SE21 peamisteks eesmärkideks on Eesti kultuuriruumi

elujõulisus, inimese heaolu kasv, sotsiaalselt sidus ühiskond ja ökoloogiline tasakaal.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

62 / 483

Strateegiaga määratud Eesti pikaajalised arengueesmärgid on:

- Eesti kultuuriruumi elujõulisus;

- inimese heaolu kasv;

- sotsiaalselt sidus ühiskond;

- ökoloogiline tasakaal.

Strateegia pikaajalisi eesmärke peavad erinevad valdkonnad oma lühemaajaliste strateegiliste

dokumentide koostamisel arvesse võtma ning eesmärkide täitmist jälgima.

Ökoloogilise tasakaalu valdkonnas on üheks eesmärgiks 2030. aastaks Eesti energiamajanduse

ümberkorraldamine, toetades energiasäästlikku tegevust ja eelisarendades seda.

Strateegia toob välja, et kuna taastuvatest materjalidest energiatootmisega kaasnevad paratamatult

maastike kasutamise probleemid (nt elupaikade häving, rikutud maastik, müra), siis tuleb välja töötada

mehhanismid, mis võimaldavad kahjulikku keskkonnamõju adekvaatselt määrata ja kompenseerida.

Loode-Eesti meretuulepargi rajamine aitab saavutada SE21 eesmärki energiasäästlike tegevuste eeli-

sarendamise osas. Kahjuliku keskkonnamõju määramise ja arvestamisega on arvestatud KMH läbivii-

misel – analüüsitud ja hinnatud on mõju nii merekeskkonnale, inimese heaolule ja tervisele, kultuuri-

väärtustele kui ka sotsiaalmajanduslikule keskkonnale. Välja on pakutud meetmed nii oluliste negatiiv-

sete mõjude vältimiseks kui ka negatiivsete mõjude vähendamiseks.

2.5.1.3. Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“

Tegemist on kogu riigi territooriumi hõlmava planeeringuga, mille eesmärk on otstarbeka ruumi-

kasutuse saavutamine Eesti kui terviku mastaabis. Selles määratletakse riigi kestliku ja tasakaalustatud

ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused. Planeeringu mõte on seada keskkonna eripäradest

lähtuvad ruumilised alused asustuse, liikuvuse, üleriigilise tehnilise taristu ja regionaalarengu

kujundamiseks.

„Eesti 2030+“ visiooni ühe osana on eraldi välja toodud mere olulisus Eestile. Üleriigilisel tasemel on

oluline erinevate huvide kooskõlastatus – laevatatavus (transport), kalandus (ressursimajandus,

toidujulgeolek), energiaallikas (laineenergia, ruum tuuleenergia kasutamiseks), loodusväärtus

(kaitsealad), rekreatiivne kasutus, riigikaitsehuvid (militaaralad). Kooskõla puudumine ja sama

ruumilokalisatsiooniga huvid on potentsiaalse konflikti allikad. Konfliktid on suure tõenäosusega seotud

just praegu kiiresti muutuvate valdkondadega merealade kasutuses – energiatootmine, looduskaitse

vajadused, kalandus, rekreatsioon.

„Eesti 2030+“ peamised eesmärgid energeetikavaldkonnas on:

• elektritootmisvõimsuse arendamisel on vaja keskenduda Eesti varustamisele energiaga. Uued

energiatootmisüksused tuleb paigutada ruumis ratsionaalselt ja kestlikult. Seejuures

märgitakse, et elektritootmine Eestis on seni põhinenud peamiselt põlevkivienergeetikal, mis ei

ole pika aja jooksul konkurentsivõimeline (nt keskkonnatasude kasvu tõttu). Energiajulgeoleku

ja keskkonnaga seotud kaalutlustel ei ole otstarbekas ühe fossiilse energiaallika sedavõrd suur

osakaal riigi energiabilansis, sest see on seotud varustuskindluse, energiaturu ja keskkonna-

kaitseriskidega. Seepärast on vaja suurendada teiste energiaallikate osakaalu ja arendada

taristut, et kaubelda energiavaldkonnas ulatuslikumalt teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega;

• Eesti energiavarustuse võimalusi tuleb avardada, luues välisühendusi Läänemere piirkonna

energiavõrkudega;

• vältida tuleb soovimatut mõju kliimale, saavutada taastuvenergia suurem osakaal energia-

varustuses, tagada energiasäästlike meetmete rakendamine. Seejuures juhitakse tähelepanu,

et tuleb arvestada võimaluse ja vajadusega rajada uusi maismaa- või meretuulikuparke, sest

Eesti hea tuulepotentsiaal laseb toota märgatava osa elektrienergiast just tuulikute abil.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

63 / 483

Joonis 40. Üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ joonis „Eesti energiavarustuse ja

võrguühenduste arengusuunad“

Üleriigilise planeeringu kohaselt on üks olulisemaid valdkondi, kus uut kohalikul taastuval ressursil

põhinevat energiatootmisvõimsust saab suurendada, tuuleenergeetika ja bioenergia.

Meretuulikuparkide rajamiseks sobib planeeringu kohaselt Eesti läänepoolne rannikumeri. Eelkõige

looduslike tingimuste ja riigikaitseliste vajaduste tõttu ei sobi tuulikuparkide rajamiseks Eesti

põhjapoolne rannikumeri, Peipsi järv ning Võrtsjärv.

Meretuulikuparkide rajamise aluseks peab olema integreeritud lähenemine, et erinevate valdkondade

huvid oleksid mere- ja rannaalade kasutamisel tasakaalustatud.

Energiatootmine tuulikuparkides eeldab elektrienergia tasakaalustusvõimaluste olemasolu. Selleks

tuleb välja arendada tugev ühendus välisvõrkudega ja kiiresti reageerivate kompensatsioonijaamade

või salvestusjaamade võrk.

Loode-Eesti meretuulepargi rajamine aitab kaasa planeeringuga seatud energiavaldkonna eesmärkide

saavutamisele, sh suurendades taastuvenergiaallikate kasutuselevõttu fossiilsete kütuste kõrval ning

vähendades seeläbi negatiivset mõju kliimale.

Planeeringu elluviimise tegevuskava nägi ette mereala ruumiliste planeeringute koostamist maa-

valitsuste poolt aastatel 2012-2020. Hiiu maakonnas on vastav planeering koostatud, kuid tühistatud

tuuleenergia tootmise alade osas, muus osas on planeering kehtiv (vt täpsemalt ptk 2.5.4.4).

2.5.2. Energeetika-, keskkonna- ja kliimavaldkonna strateegilised dokumendid

2.5.2.1. Energiamajanduse arengukava aastani 2030

Arengukava kirjeldab Eesti energiapoliitika eesmärke aastani 2030, energiamajanduse visiooni aastani

2050, üld- ja alaeesmärke ning meetmeid nende saavutamiseks. Arengukava järgi on Eesti energiama-

janduse visioon aastaks 2050 järgmine: Eestist on kujunenud Põhja-Balti energiaturul moodsaid ja

keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid kasutav energiat eksportiv riik. Eesti energeetiline sõltumatus ja

selle pikaajaline kindlustamine on riigi elanike majandusliku heaolu, riigis tegutsevate ettevõtete kon-

kurentsivõime ja Eesti energiajulgeoleku peamine alustala.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

64 / 483

Arengukava üheks eesmärgiks on soodustada taastuvatest energiaallikatest toodetava energia tootmise

ja tarbimise osakaalu Eestis. Arengukava järgi on taastuvenergeetika tootmise osakaalu indikatiivne

sihttase aastal 2030 50% (võrreldes 25,8% algtasemega aastal 2012). Arengukava üks alaeesmärke

on varustuskindluse ehk pideva energiatarve tagamine Eestis. Arengukavas seatud eesmärkide täitmi-

sel on tuuleenergeetikal biomassi kasutusele võtmise kõrval üks olulisemaid rolle.

Loode-Eesti meretuulepargi rajamine aitab saavutada arengukavaga seatud eesmärke.

2.5.2.2. Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030

Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030 (REKK 2030) koondab Eesti kliima ja energiapoliitika

eesmärgid ning meetmed nende saavutamiseks. Dokument põhineb Eesti teistel arengudokumentidel,

uuringutel ja analüüsidel.

REKK-i laiem eesmärk on avalikkuse ning ettevõtjate informeerimine selleks, et Eesti kliima ja energia-

poliitika eesmärkide saavutamiseks vajalikke investeeringuid planeerida ja ette valmistada. Muuhulgas

on REKK-i eesmärgid:

• Eesti kasvuhoonegaaside heite vähendamine 80% aastaks 2050 (sh 70% aastaks 2030);

• transpordi, väikeenergeetika, põllumajanduse, jäätmemajanduse, metsamajanduse ja tööstuse

sektorites vähendada aastaks 2030 võrreldes 2005. aastaga kasvuhoonegaaside heidet 13%;

• taastuvenergia osakaal energia summaarsest lõpptarbimisest peab aastal 2030 olema vähemalt

42%.

Energeetikavaldkonna meetmete hulka kuulub ka tuuleparkide rajamine.

Loode-Eesti meretuulepargi kavandamine ühtib REKK-i suundadega ning aitab kaasa Eesti kliima- ja

energiapoliitika eesmärkide täitmisele.

2.5.2.3. Eesti keskkonnastrateegia 2030

Tegemist on keskkonnavaldkonna arengustrateegiaga, mis juhindub Eesti säästva arengu riikliku stra-

teegia “Säästev Eesti 21” põhimõtetest. Eesti keskkonnastrateegia 2030 on katusstrateegiaks kõikidele

keskkonna valdkonna ala-valdkondlikele arengukavadele, mis peavad koostamisel või täiendamisel ju-

hinduma keskkonnastrateegias toodud põhimõtetest.

Kliimamuutuste leevendamise ja õhu kvaliteedi tagamiseks on energia valdkonna eesmärgiks toota

elektrit mahus, mis rahuldab Eesti tarbimisvajadust ning arendada mitmekesiseid, erinevatel energiaal-

likatel põhinevaid väikese keskkonnakoormusega jätkusuutlikke tootmistehnoloogiaid, mis võimalda-

vad toota elektrit ka ekspordiks. Energia valdkonna arengu eesmärk on arendada Eesti tarvet rahulda-

vat energeetikat, mis kasutaks erinevaid energiaallikaid. Oluliseks tegevussuunaks on taastuvate ning

muude alternatiivsete energiaallikate kasutusele võtmine.

Strateegias määratletakse Eesti pikaajalised arengusuunad looduskeskkonna hea seisukorra säilitami-

seks, lähtudes samal ajal keskkonnavaldkonna seostest majandus- ja sotsiaalsfääriga ning nende mõ-

just ümbritsevale looduskeskkonnale ja inimestele. Keskkonnastrateegia põhisuunad on loodusvarade

säästev kasutamine ja jäätmetekke vähendamine, maastike ja looduse mitmekesisuse säilitamine, klii-

mamuutuste leevendamine, välisõhu kvaliteedi tagamine ning inimeste hea tervise ja elu kvaliteet.

Loode-Eesti meretuulepargi kavandamisel on arvesse võetud Eesti keskkonnastrateegia põhisuundi läbi

KMH protsessi. Tegevuse kavandamisel väärtustatakse loodus- ja kultuurikeskkonda, säilitades loodus-

kaitsealasid ja muid olulisi loodusväärtusi, kultuurikeskkonda ning inimese tervist ja heaolu.

2.5.2.4. Elurikkuse strateegia aastani 2030

Elurikkuse strateegia aastani 2030 on Euroopa Liidu ülene terviklik ja pikaajaline kava looduse kaits-

miseks ja ökosüsteemide seisundi halvenemise ümberpööramiseks. Strateegias käsitletakse elurikkuse

kao peamisi põhjuseid nagu maa ja mere jätkusuutmatu kasutamise, loodusvarade ülekasutamise,

saaste ja invasiivsete võõrliikidega seotud probleeme. Strateegia eesmärgina on püstitatud muuta elu-

rikkusega seotud kaalutlused EL-i üldise majanduskasvu strateegia oluliseks osaks.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

65 / 483

Strateegia sisaldab konkreetseid meetmeid ja kohustusi, millest kavandatava tegevuse kontekstis on

olulisemad:

• kõigile kasulikud energiatootmislahendused. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks ning ELi taas-

tumiseks pärast COVid-19 kriisi ja EL-is pikaajalise heaolu saavutamiseks on äärmiselt vajalik

vähendada energiasüsteemi süsinikdioksiidiheidet. Kestlikumalt hangitud taastuvenergia on

väga oluline, et võidelda kliimamuutuste ja elurikkuse vähenemise vastu. EL seab esikohale

lahendused, mis on seotud näiteks ookeanienergia, avamere tuuleparkide (mis võimaldavad

ka kalavarudel taastuda), päikeseparkide (mis toetavad elurikkust soodustava taimkatte teket)

ja kestliku bioenergia kasutusele võtmisega;

• mereökosüsteemide hea keskkonnaseisundi taastamine. Taastatud ja nõuetekohaselt kaitstud

mereökosüsteemid toovad olulisi tervise-, sotsiaal- ja majandushüvesid rannikukogukondadele

ja EL-ile tervikuna. Vajadus jõulisemate meetmete järele on seda teravam, et globaalne sooje-

nemine suurendab väga palju mere ja ranniku ökosüsteemide elurikkuse vähenemist. Mereöko-

süsteemide hea keskkonnaseisundi saavutamine, sealhulgas rangelt kaitstud alade loomise

kaudu, peab hõlmama süsinikurikaste kaste ökosüsteemide ning oluliste koelmute ja noorka-

lade kasvualade taastamist. Osade tänapäeva merekasutusviisidega seatakse ohtu toiduga

kindlustatus, kalurite elatusvahendid ning kalandus- ja mereannisektor. Mereressursse tuleb

kasutada kestlikult.

Loode-Eesti meretuuleparki kavandamisel on elurikkuse strateegiaga arvestatud läbi KMH läbiviimise.

KMH raames analüüsitakse ja hinnatakse kavandatava tegevusega seotud mõju merekeskkonnale ning

antakse meetmed olulise negatiivse mõju vältimiseks ja soovitusi negatiivsete mõjude vähendamiseks.

Eesmärgiks on kavandada tegevus selliselt, et mereala hea keskkonnaseisund on tagatud.

2.5.2.5. Kliimapoliitika põhialused aastani 2050

Kliimapoliitika põhialuste arengudokument annab edasi Eesti kliimapoliitika pikaajalise visiooni nii vald-

kondlikes kui ka kogu majandust hõlmavates poliitikasuundades. Eesti kliimapoliitika tugineb rahvus-

vahelistele arengudokumentidele ja kokkulepetele:

• konkurentsivõimeline vähese CO2 heitega majandus 2050. aastaks – edenemiskava;

• energia tegevuskava aastani 2050;

• Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – liikumine konkurentsivõimelise ja ressursi-

tõhusa transpordisüsteemi suunas;

• Pariisi kliimakokkulepe (COP21).

Eesti kliimapoliitika põhialustega on seatud eesmärgid, kuidas leevendada kliimamuutusi aastani 2050,

kuidas kohaneda kliimamuutustega ning kuidas vähendada kasvuhoonegaase. Eesti kliimapoliitika vi-

sioon aastaks 2050 näeb ette, et aastaks 2050 jõutakse Eestis konkurentsivõimelise vähese süsiniku-

heitega majanduseni. Eesti kliimapoliitika peamine pikaajaline eesmärk on vähendada kasvuhoonegaa-

side heidet ligi 80 protsenti aastaks 2050 võrreldes 1990. aasta heitetasemega. Arvestatakse, et taas-

tuvate energiaallikate osakaal energiatootmisel suureneb aastaks 2050 ¾-ni, sealjuures kõige suurem

osakaal on biomassi ja tuuleenergia kasutusele võtmisel.

Loode-Eesti meretuulepargi kavandamine on Eesti kliimapoliitika põhialustega otseselt kooskõlas ning

aitab ellu viia kliimapoliitika eesmärke.

2.5.2.6. Kliimamuutustega kohanemise arengukava 2030

Arengukava eesmärk on suurendada Eesti riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi valmisolekut ja või-

mekust kliimamuutuste mõjudega kohaneda. Arengukavas tuuakse välja, et oodatavad kliimamuutused

Eestis on temperatuuri tõus, sademete hulga suurenemine, merevee taseme tõus, tormide sagenemine

ja sellest tulenevad keskkonnamuutused.

Arengukava üheks alaeesmärgiks on energeetika ja varustuskindlus, sh energiasõltumatus, -turvalisus,

-ressursid, energiatõhusus, soojatootmine ja elektritootmine. Energiasõltumatuse juhtmõte on sõltu-

matus energiakandjate impordist, energiatootmisel tuginemine kodumaistele kütustele ja eelkõige

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

66 / 483

taastuvatele kütustele ning taastuvenergiaallikate kasutamine ja energiatootmise portfelli mitmekesis-

tamine. Tõhus ehk säästev energiakasutus aitab vähendada riski, et äärmuslikest ilmastikunäh-

tustest tulenev lisakoormus avaldab energiataristule ja -süsteemile kahjulikku mõju.

Energeetika ja varustuskindluse eesmärkide tagamiseks seab arengukava meetmeks kliimamuutustest

tingitud riskide ennetamise energiavõrkudes ja taastuvenergia kasutamisel. Energiasõltumatuse, va-

rustuskindluse ja energiajulgeoleku valdkonna meetme tegevused on tihedalt seotud Energiamajan-

duse arengukavaga aastani 2030, suurendavad energiasõltumatust, energiaga varustuse kindlust ja

energiaturvalisust nii praegu kui ka karmistuvate ilmastikuolude ja võimalike äärmuslike ilmastikunäh-

tuste sagenemise korral, seda nii riiklikul kui regionaalsel tasemel.

Energia varustuskindluse tagab parimal moel piisavate ja kiirelt reageerivate tootmisvõimsuste olema-

solu ja energiatootmise hajutamine. Kava kohaselt on suurima kasutuspotentsiaaliga taastuvad ener-

giaressursid: tuule- ja päikeseenergia.

Loode-Eesti meretuulepargi kavandamine on kooskõlas arengukava eesmärgiga tagada varustuskind-

lus, kuna tuuleparkidega suurendatakse taastuvenergia kasutamist ning tagatakse seeläbi kiirelt rea-

geerivate tootmisvõimsuste olemasolu ja energiatootmise hajutamine. Kui tuuleparkide arendajad on

hinnanud ja maandanud kliimariskid, mis rakenduvad kavandatud tegevusele selle eluea jooksul ning

hinnanud tuuleenergia potentsiaali kavandatava tegevuse piirkonnas, on tegevus kooskõlas ka klii-

mamuutuste mõjudega kohanemisega.

2.5.2.7. Keskkonnavaldkonna arengukava 2030

Keskkonnavaldkonna arengukava (KEVAD)32 lähtub Eesti riigi arengustrateegias „Eesti 2035“ seatud

pikaajalistest sihtidest ning panustab eelkõige sihtide „Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne ja

vastutustundlik“ ning „Eestis on kõigi vajadusi arvestav, turvaline ja kvaliteetne elukeskkond“ saavu-

tamisse. Arengukavaga toetatakse muutuste elluviimist peamiselt valdkondades „Majandus ja kliima“

ning „Ruum ja liikuvus“. Lisaks lähtub KEVAD Euroopa Liidu pikaajalistest eesmärkidest ning pakub

lahendusi muutunud oludega kohanemiseks. Eesti keskkonnavaldkonna pikaajaline visioon on kujun-

dada puhta ja elurikka keskkonnaga Eesti. See visioon saavutatakse läbi üldeesmärgi: teadvustame

keskkonna taluvuspiire – majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist heaolu luuakse neid järgides.

Loode-Eesti meretuulepargi rajamine aitab kaasa arengukava alameesmärgi kliimapoliitika eesmärgi

täitmisele suurendades taastuvenergia tootmist. Tuulepargi kavandamisel väärtustatakse loodus- ja

kultuurikeskkonda, säilitades looduskaitsealasid ja muid olulisi loodusväärtusi, kultuurikeskkonda ning

inimese tervist ja heaolu.

2.5.3. Merekasutust käsitlevad strateegilised dokumendid

2.5.3.1. Eesti merestrateegia

Eesti merestrateegia ja selle meetmekava eesmärk on Eesti mereala hea keskkonnaseisundi

saavutamine ja säilitamine. Eesti merestrateegia põhineb Euroopa Liidu merestrateegia raamdirektiivil

(2008/56/EÜ), mille kohaselt saab mereala head keskkonnaseisundit saavutada riikides erinevate

meetmete kasutuselevõtuga. Igal riigil tuleb välja töötada ja rakendada oma merealas merestrateegia,

et edendada merede säästvat kasutamist ja säilitada mereökosüsteeme.

Merestrateegia rakendamine toimub kuue aastaste tsüklitena, kus üks tsükkel koosneb mereala sei-

sundi hindamisest, seireprogrammi väljatöötamisest ja hiljem täiendamisest ning vastava meetmekava

loomisest ning selle rakendamisest, ajakohastamisest. Selle esimene etapp sisaldas Eesti mereala kesk-

konnaseisundi esialgset hindamist, sotsiaal-majanduslikku analüüsi, mereala hea keskkonnaseisundi

määratlust ning seatud sihte aastaks 2020 mereala hea keskkonnaseisundi saavutamiseks. Esimene

etapp valmis 2012 septembris. Aastal 2018 uuendati Eesti mereala keskkonnaseisundi hinnangut.

Merestrateegia teine etapp sisaldas seireprogrammi koostamist. Mereseire eesmärgiks on koguda and-

meid Eesti mereala keskkonnaseisundi perioodiliseks hindamiseks, sh merestrateegia raamdirektiivi

alusel kehtestatud keskkonnaalaste sihtide saavutamiseks või mittesaavutamiseks ja kehtestatava

32 Keskkonnavaldkonna arengukava KEVAD. Eelnõu 10.02.2023

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

67 / 483

meetmekava tõhususe hindamiseks. Eesmärgiks on koguda andmeid merekeskkonda otseselt või kaud-

selt mõjutavate inimtegevuste kohta, sh tuuleenergia kasutamine. Meretuulepargi ehitustegevus võib

põhjustada füüsikalisi häiringuid merepõhjas ning tekitada heljumi levikut. Kolmanda etapina koostati

Eesti merestrateegia meetmekava, mille valitsus kinnitas 23.03.2017 (meetmekava uuendati 2020-

2023). Eraldi koostati Eesti merestrateegia meetmekava meetmete sotsiaal-majanduslik analüüs.

Meetmekavas pakuti mh välja meede merealune müra osas, mille eesmärk oli sõnastatud järgmiselt:

energia keskkonda juhtimine, sealhulgas veealune müra, on tasemel, mis ei kahjusta merekeskkonda.

Loode-Eesti meretuulepargi kavandamisel on Eesti merestrateegiaga arvestatud läbi KMH läbiviimise.

Protsessis on analüüsitud ja hinnatud kavandatava tegevusega kaasnevat mõju merekeskkonnale, sh

on hinnatud tegevuse käigus tekkivat ja merekeskkonnas levivat müra ja selle olulisust merekeskkonna

kahjustamise kontekstis. Antud on meetmed olulise keskkonnamõju vältimiseks ning soovitused nega-

tiivse mõju vähendamiseks.

2.5.3.2. Eesti mereala planeering

Tegemist on üleriigilise planeeringu teemaplaneeringuga, mis hõlmab kogu Eesti mereala, välja arvatud

juba varem maakonnaplaneeringutena planeeritud merealad Pärnumaa ja Hiiumaa lähistel. Planeeringu

eesmärk on leppida kokku Eesti mereala kasutuse põhimõtetes pikas perspektiivis, et panustada me-

rekeskkonna hea seisundi saavutamisse ja säilitamisse ning edendada meremajandust. Planeeringuga

määrati kindlaks, millistes piirkondades ja millistel tingimustel saab merealal tegevusi ellu viia, sh ka-

vandada meretuuleparke. Mereala planeeringuga tuleb arvestada planeeringute, mereala kasutust mõ-

jutavate otsuste, merekasutuseks väljastatavate lubade ning riigi ja kohaliku omavalitsuse strateegi-

liste arengudokumentide koostamisel.

Mereala planeeringu algatas Vabariigi Valitsus 25.05.2017 korraldusega nr 157 ja kehtestas 12.05.2022

korraldusega nr 146. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus (EhSRS) näeb ette

eriregulatsiooni enne seaduse jõustumist (01.07.2015) esitatud hoonestusloa taotluste osas, sätesta-

des, et enne seaduse jõustumist esitatud hoonestusloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise

ajal kehtinud õigusaktide kohaselt. Eesti mereala planeeringus on toodud, et enne 01.07.2015 esi-

tatud hoonestusloa taotluste menetlemine, sh otsustamine, viiakse läbi vastavalt hoones-

tusloa taotluse esitamise ajal kehtinud õigusaktides, eelkõige VeeS, ette nähtud nõuetele.

Nendel puudub seos mereala planeeringuga ehk nende menetlemisel mereala planeeringus

ettenähtuga arvestama ei pea.

Kuivõrd Loode-Eesti meretuulepargi hoonestusloa taotlus esitati Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ametile 28.08.2010, siis eelnevast tulenevalt ei pea kavandatava tegevuse puhul Eesti mereala pla-

neeringuga arvestama.

2.5.4. Hiiu maakonna strateegilised dokumendid

2.5.4.1. Hiiumaa valla arengukava 2035+

Hiiumaa valla arengukava on Hiiumaa arengut suunav dokument, mis lähtub Hiiumaa eripärast ja saa-

reelanike heaolust. Kuna Hiiu maakond ja Hiiumaa vald kattuvad territoriaalselt haldus- ja asustusük-

susena, siis sellest tingitult hõlmab Hiiu maakonna arengustrateegia endas ka Hiiumaa valla arengukava

(varasem Hiiumaa arengustrateegia 2020+) ja eelarvestrateegiat (koostatud ühtse arengudokumen-

dina).

Arengukava peamine eesmärk on tugevdada vananeva rahvastikuga suursaarel majanduslikku konku-

rentsivõimet ning muuta teadlikult arendatavateks tegevusteks Hiiumaa elukeskkonna mitmekesisus,

elamiseks sobiva maa rohkus ja ühtlaselt madal inimasustus.

Hiiumaa peamised arengusuunad on seotud olulisel määral kohaliku toorme väärindamise ning regiooni

turundamise ja atraktiivsemaks muutmisega. Sellest lähtuvalt on saare potentsiaalselt keskseks ma-

janduse kasvuvaldkonnaks kõrgtehnoloogiline põllumajandus ja sellega seonduvad valdkonnad – toi-

duainete tootmine ning meremajandus, sh vesiviljelus. Potentsiaalselt keskset kasvuvaldkonda toeta-

vad ka muud piirkonna jaoks olulised valdkonnad, nt metsatööstus ning lisaks ka elamus- ja loodustu-

rism. Saare väiksusest lähtuvalt on oluline motiveerida ja toetada regioonis koostööalgatuste loomist

ja arendamist erinevates valdkondades, nii toidutootmise, põllumajanduse, turismi kui meremajanduse

valdkonnas.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

68 / 483

Arengukavas tuuakse välja, et Hiiumaa elu- ja ettevõtluskeskkonna arendamisele avaldavad olulist

mõju ja mõnevõrra pidurdavad üldised mõjutegurid nagu näiteks elektrivarustuse ebastabiilsus ning

seega on kriitiline tegeleda esmajärjekorras selliste kitsaskohtade lahendamisega ja seejärel kesken-

duda saare majandusvaldkondade arendamisele. Majandusvaldkonna üheks eesmärgiks on, et aastaks

2035 on käivitunud uued kasvualad, sh meremajandus ja taastuvenergeetika. Meremajanduse alla kuu-

lub arengukava kohaselt ka avamere energiaallikate kasutamine. Lisaks tuuakse arengukavas välja

eesmärk luua Hiiumaale sobiva profiiliga teadus- ja/või arenduskeskus, nt taastuvenergeetika valdkon-

nas.

Loode-Eesti meretuulepargi arendamine aitab suurendada kohalike elanike ja ettevõtete elektrienergia

varustuskindlust, kuna tuulepargi rajamise tulemusena tekib Hiiumaale elektrienergia ringtoide. Samuti

aitab meretuulepargi rajamine suurendada taastuvenergiaallikate ja avamere energiaallikate kasuta-

mist. Tuulepargi rajamine aitab kaasa Hiiumaa majandusarengule läbi kaasnevate uute töökohtade ja

uue kompetentsi tekitamise, majandust ja kohalikku eluolu laiemalt aitavad arendada ka tuulepargist

tulevad otsesed rahalised hüved kohalikule omavalitsusele ja kogukonnale.

2.5.4.2. Hiiumaa energia- ja kliimakava 2030

Hiiumaa energia- ja kliimakava 203033 on kokkulepe rohelisema Hiiumaa poole liikumisel. Rohelisem

Hiiumaa tähendab vähima ökoloogilise jalajäljega, nutikate ja roheliste lahendustega, säästliku ning

aruka ressursikasutuse ja majandusarenguga saart, mis on eeskujuks teistele. Hiiumaa eesmärk on

olla 2030 energiasõltumatu saar, kus tarbitakse taastuvatest allikatest toodetud energiat.

Kava keskendub kliimamõjude leevendamisele ning toob välja vajaduse ja tegevused kliimakohanemi-

seks. Kava võtab kokku erinevate valdkondade tegevused: energiajuhtimine, hoonete haldus, energia

tarbimine, elamumajandus, transport, soojuse tootmine ja jaotamine, taastuvenergia tootmine. Hiiu-

maa energia- ja kliimakava koostamisel juhinduti olemasolevatest ja varem koostatud dokumentidest,

sh Hiiumaa 2020 taastuvenergeetika tegevuskavast (koostatud 2012).

Energia- ja kliimakava peamisteks strateegilisteks eesmärkideks on:

• kliimamõjude leevendamine. See hõlmab endast aastaks 2030 süsihappegaasi heitkoguse vä-

hendamist võrreldes aastaga 2018 40%, munitsipaalsektoris üleminekut 100% taastuvener-

giale ja võimalikult madala süsinikuheitega kütusele ning elektrivarustuskindluse tagamist ning

vähendada kliimamuutustest tulenevaid mõjusid elanikkonnale ja majandusele;

• kliimamõjudega kohanemine. See hõlmab endast kliimamuutustest tulenevate mõjude vähen-

damist elanikkonnale ja majandusele ning arengukavade ja kohalikku elu reguleerivate regu-

latsioonide kooskõla kliimamuutustega kohanemisel.

Kavas tuuakse välja, et energia varustuskindluse tagamise üheks lahenduseks võiks olla meretuulepark

ja selle ühendus mandriga läbi Hiiumaa.

Loode-Eesti meretuulepargi rajamine Hiiumaa lähedale merre tagab taastuvenergia kasutamise suure-

nemise ja aitab tagada elektrienergia varustuskindluse Hiiumaal. Kavandatav tegevus aitab seega saa-

vutada Hiiumaa energia- ja kliimakava eesmärke.

2.5.4.3. Hiiu maakonnaplaneering 2030+

Hiiu maakonnaplaneeringu 2030+34 (kehtestatud riigihalduse ministri 20.03.2018 käskkirjaga nr 1.1-

4/65) eesmärgiks on Hiiu maakonna ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine,

kohaliku omavalitsuse üleste huvide väljendamine ning riiklike ja kohalike vajaduste ja huvide

tasakaalustamine ajaperspektiiviga 2030+.

Olulisemateks trendideks, millega maakonnaplaneeringute koostamisel on arvestatud ning mis mõjutab

ka Hiiumaa arengut, on IT arenduste levik ja kasvav mobiilsus, rahvastiku vähenemine ja vananemine,

ökoloogilise mõtteviisi väärtustamine ja taastuvenergeetika laiem levik ning kliimamuutused.

33 Vastu võetud Hiiumaa Vallavolikogu 18.03.2021 määrusega nr 114. Kättesaadav: https://www.riigitea-

taja.ee/aktilisa/4230/3202/1011/HiiumaaVVol_18032021_m114_Lisa.pdf 34 kättesaadav: https://maakonnaplaneering.ee/hiiu-maakonnaplaneering

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

69 / 483

Maakonnaplaneeringu koostamise käigus on formuleeritud Hiiumaa visioon aastani 2030+: Hiiumaa on

loodust hoidva ja väärtustava elujõulise uuendusmeelse kogukonnaga saar Läänemeres, kus on

atraktiivne elamis-, ettevõtlus- ja külastuskeskkond. Sellest tulenevalt on seatud ka maakonna

ruumilise arengu eesmärgid:

- Hiiumaa kultuuri- ja loodusväärtused hoitud ning teadvustatud ja loodusressursid

keskkonnasäästlikult majandatud;

- Hiiumaa on logistiliselt sidus ja maailmaga aktiivselt suhtlev maakond;

- Hiiumaa majandus on uuenduslik, jätkusuutlik ja mitmekesine.

Olulisemad teemad, mida maakonnaplaneering käsitleb, on asustus ja ühendused, väärtuslikud

maastikud, sinine ja roheline võrgustik, ettevõtlus ja tootmine, mille osas on suur tähtsus ka maakonna

sadamatel ning tehniline taristu, mille olulisem osa on seotud energeetikaga, sh taastuvenergiaga.

Planeeringu koostamisel on arvestatud üleriigilises planeeringus Eesti 2030+ sätestatud eesmärke,

olemasolevaid riigi tasandi riskianalüüse ning teisi riigi ja maakonna tasandi strateegilisi dokumente.

Maakonnaplaneeringu kehtestamisega kaotas kehtivuse Hiiu maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika

teemaplaneering, mille planeeringulahendus on kantud Hiiu maakonnaplaneeringusse.

Hiiu maakonnaplaneering ning maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika teemaplaneering ei käsitle

mereala.

Hiiu maakonnaplaneeringus on näidatud Tahkuna juures merelt tulev ning maismaal jätkuv

meretuuleparkide tarbeks kavandatavate elektriliinide orienteeruv paiknemine.

2.5.4.4. Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneering

Planeeringu eesmärk on tagada Hiiu maakonna mereala ruumilise arengu eesmärkide täitmine läbi

kaasava planeerimisprotsessi. Planeeringu ajaline perspektiiv on aasta 2030. Planeering on kehtestatud

Hiiu maavanema 20.06.2016 korraldusega nr 1-1/2016/114. Planeering hõlmab vaid mereala ja seda

planeeringuga esitatud piiri ulatuses.35

Planeeringu koostamisel sõnastati Hiiumaa mereala ruumilise arengu eesmärk, milleks on: Hiiumaa

mereala ressursside väärtustamine, säilitamine ja jätkusuutlik kasutamine Hiiumaa huvides, mis tagab

Hiiumaa tasakaalustatud arengu.

Planeeringuga on seatud mereala kasutusviisid ja -tingimused maakonnaplaneeringu üldistusastet

arvestades. Planeering hõlmab endas järgmisi valdkondi: transport, tootmisotstarbeliste alalde kasutus

(sh kaadamisalad), puhke- ja turismiotstarbelised tegevused, riigikaitselised huvid, muinsuskaitselased

huvid, looduskaitselised huvid.

Planeeringu kohaselt on üks ruumilise arengu alameesmärk taastuvate energiaressursside kasutamine

ja arendamine merealal. Eesmärgi saavutamiseks tuleb võimaldada meretuuleparkide rajamist

tulenevalt tuuleenergia potentsiaali jaotusest Eestis ja luua selleks ühendus põhivõrguga. Samuti tuleb

välja selgitada laineenergeetika arenguvõimalused ning tagada võimalused mere taastuvenergeetika

tehnoloogiate arenguga seonduva kompetentsi ja hariduse edendamiseks Hiiumaal, nii loodava

Läänemere kompetentsikeskuse kui ametikooli baasil. Planeeringus esitati esialgu ka võimalikud

tuuleenergia tootmise alad (Joonis 41) ja tuuleparkide rajamise tingimused.

35 Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneering

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

70 / 483

Joonis 41. Väljavõte mereala planeeringu joonisest Hiiumaa looderanniku meres (oranžiga

on tuuleenergeetika arendusalad)

Riigikohtu 08.08.2018 otsusega kohtuasjas nr 3-16-1472 on planeering tühistatud tuuleenergia

tootmise alade osas, muus osas on planeering kehtiv.

Loode-Eesti meretuulepargi kavandamisel on arvestatud planeeringust tulenevate tingimustega (osas,

milles planeering on pärast 2018. a Riigikohtu otsust kehtiv).

KMH aruande heakskiitmise esitamise seisuga ei ole Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil, kui

planeeringute valdkonnas pädeval asutusel, seoses Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnapla-

neeringuga ega ka Hiiu merealaga laiemalt järgnevaid tegevusi ette nähtud. Oma 26.07.2023 kirjas nr

7-12/23/3224-4 Kliimaministeeriumile märgib Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, et Hiiu me-

realal tuuleenergia arendamise huvi korral on arendajal võimalik esitada Regionaal- ja Põllumajandus-

ministeeriumile vastava riigi eriplaneeringu algatamise taotlus.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

71 / 483

3. EELDATAVALT MÕJUTATAVA KESKKONNA KIRJELDUS JA

HINNANG PIIRKONNA KESKKONNASEISUNDILE

3.1. Hüdrogeoloogilised tingimused

3.1.1. Geoloogia

Avamere tuuleparkide rajamise piirkonnad Loode-Eesti rannikumeres jäävad Lääne-Eesti šelfi piiresse,

mille näol on tegu Balti klindi lähiümbruse mandripoolse veealuse osaga ja Põhja-Eesti paekalda lääne-

poolse jätkuga. Uuesti ilmub Balti klint nähtavale Ölandi saare läänerannikul (Joonis 42). Kogu Balti

klindi veealune osa on geomorfoloogiliselt tugevasti liigestatud ning sealsed merepõhja sügavused kõi-

guvad suures ulatuses.

Joonis 42. Balti ja Siluri klindi levikuskeem Läänemere piirkonnas (Tuuling, 2008). Kollased

nooled tähistavad tuulepargi ligikaudseid asendeid veealuse klindi neemikute piirkonnas

Tuuleparkide rajamise arendusala TP 2 Vinkovi madalikul ning sellest läände jäävatel madalikel (TP 3

ja TP 4) paiknevad Ordoviitsiumi veealuse klindijoone piires, selle veealuse klindi loode-kagusuunaliste

poolsaarte loodetippudes või vahetus naabruses. Suhteliselt õhukese settelise pealispinna all esinevad

neis piirkondades Ordoviitsiumi aegsed valdavalt massiivse struktuuriga karbonaatsed kivimid, mis või-

vad paiguti (eriti klindi serva lähedastel aladel) paljanduda ka merepõhjal.

Kõige idapoolsem arendusala (TP 1 madaliku kaguosa), kuhu kavandatakse avamere tuuleparki, jääb

veealusest klindialast enam lõunapoole ning paikneb lääne šelfi piires õhukese pinnakattega vanalade-

konna settekivimite tasandiku piires. Selle perspektiivse tuulikute arendusala ja lähinaabruse avamere

alade pinnareljeefi kõrguste/sügavuste vahed on oluliselt väiksemad, kui näiteks eelpool vaadeldud TP

2 lähiümbruses.

TP 1 madaliku lõunaosas, madalmeres, esineb nii künkliku moreenreljeefi pinnavorme, samas on ka

võimalik üksikute, tõenäoliselt mandrijäätumise aegsete kuhjeliste servamoodustiste esinemine. Selles

piirkonnas on varasemate kobedate setendite pealispind pikaajalise tormilainetuse kulutus-kuhjelise

tegevuse tulemusel läbipestud, millest jäänuk-settena levivad merepõhjal valdavalt jämepurdsetted

(liiv, kruus, veerised ja rahnud). Karbonaatsete kivimite pealispind jääb tuulepargi arendusalaga TP 2

võrreldes sügavamale.

Kõik meretuulepargi rajamiseks välja valitud alad paiknevad piirkonnas, kus vee sügavus on kuni 30 m.

Kõigis neis piirkondades on tormilainetuse tegevuse tulemusel kobedate setendite pealispind allunud

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

72 / 483

lainetuse intensiivsele tegevusele, mille tulemusel nende madalike piires levivad merepõhja pealispinnal

valdavalt jämedateralised setendid: liivad-kruusad, munakad ja ka rahnud. Sellist pealispinna setendite

iseloomu kinnitavad ka vaadeldavate alade pinnakihist võetud proovide lõimise analüüsid, milledes

liiva-kruusa (paiguti ka munakalise) fraktsiooni sisaldus ulatub 98-99%-ni (Kask & Kask, 2007).

Tahkuna poolsaarest loodesse jääv tuulikupargi keskne piirkond – arendusala TP 2 koosneb ametlike

merekaartide alusel kahest madalikust. Põhjapoolset osa nimetatakse Glotovi, lõunapoolset Vinkovi

madalikuks. Need koos moodustavad ulatusliku loode-kagusuunalise vana reljeefi kõrgendiku, klindi-

neemiku, kus sügavused kõiguvad 8 meetrist 20 meetrini. Selle ulatusliku ca 5x5 km madala ala tuu-

lepargi arendusalast TP 2 kirdesse, ca 1,5-2 km kaugusele, jääb kitsas loode-kagu suunaline madalik

– samuti veealune klindineemik või vooretaoline kuhjeline moodustis (Joonis 43). Selle idapoolse suh-

teliselt kitsa loode-kagusuunalisele madaliku piiresse, ca 1x5 km suurusele alale on samuti kavandatud

tuulikupark (arendusala 3 – K. Orviku tähistus). Selle suhteliselt kitsa madaliku ja arendusala TP 2

vahelise veealuse loode-kagusuunalise orundi absoluutne sügavus on üle 110 meetri. Suhteline süga-

vuste vahe TP 2 ja idapoolse madaliku vahel paari km laiuse lõigu piires kõigub seega ca 100 meetri

vahemikus.

Arendusala TP 2 asukoha põhjanurgast (Glotovi madaliku tulepoist) ca 1,5 km kaugusel põhja pool on

mere sügavused juba üle 100 m.

TP 2 ja sellest ca 5 km kaugusele läände jääva loode-kagusuunalise ca 5x1,5 km suuruse madaliku

(arendusala TP 3) vahel on samuti klindineemikute vaheline loode-kagusuunaline orund sügavusega

enam kui 70 m.

Kõige läänepoolsem perspektiivne tuulikupargi arendusala TP 4 jääb TP 2 keskosast ca 17 km kaugusele

lääne-edela suunda. Ka seda madalikku piiravad kirdest, loodest ja edelast 2–5 km kaugusel paiknevad

madalikevahelised enam kui 70 m sügavused orud ja nõod.

Analoogilised sügavuste järsud muutused on fikseeritud varasemate meregeoloogiliste uuringute käigus

veealuse Balti klindi alal ka teistes piirkondades, näiteks Kõpu poolsaarest ca 15–20 km kaugusele

jääva uurimispolügooni piires (Joonis 44), kus Eesti Teaduste Akadeemia uurimislaevalt 1980. aastatel

tehtud seismo-akustilise pidevsondeerimise tulemused võimaldasid kirjeldada kogu selle ca 30x30 km

suuruse uurimisala geoloogilist ehitust.

Joonis 43. Koopia EVA 1:100 000 navigatsioonikaardist nr 511, teine trükk 1999. a. 100 m

samasügavusjoon on punane katkendjoon ja 50 m samasügavusjoon on kollane katkendjoon

Kui vaatluse all olevate tuuleparkide arendusalade piires klindineemikutel väiksemad sügavused kõigu-

vad ca 20 m piires, siis Kõpu poolsaarest lääne pool on klindineemikute väiksemad sügavused juba

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

73 / 483

suuremad ja kõiguvad 50–60 m piires ning nendevahelised orud on enam kui 150 m sügavusel (Joonis

44). TP 2 lähistel on need ca 100 m sügavusel (Joonis 43). Samal ajal on suhteline meresügavuste

kõikumine analoogne kõigi tuuleparkide arendusalade piires. Teades klindi vööndi üldist geoloogilist

ehitust, on põhjust arvata, et ka tuuleparkide arendusalade piires on klindi geoloogiline ehitus analoo-

giline.

Joonis 44. Ülemine profiil loode-kagu suunaline ja alumine profiil kirde-edela suunaline geo-

loogiline läbilõige Balti klindi veealuse osa servaalast rahvusvahelistes vetes Hiiumaast ca

15-20 km läänes (K. Orviku ja B. Winterhalter’i poolt interpreteeritud seismo-akustilise pi-

devsondeerimise läbilõiked, käsikiri). Oranž - pinnakate (moreen, liivad-kruusad); must -

peened nüüdismeresetted; sinine - ordoviitsiumi kompleksi karbonaatsed kivimid; roheline

- vendi-kambriumi settekivimite kompleks; punane - kristalse aluskorra kivimid

3.1.2. Merepõhjasetted

2007. aastal teostati põhjasetete uuringud planeeritavate tuuleparkide asukohas36. 2014. aastal võeti

täiendavad proovid põhjasetetest lõimise, raskemetallide ja üldnaftaproduktide määramiseks piirkon-

dadest, mis on alljärgneval joonisel (Joonis 45) tähistatud kollaste ringidega. Kokku võeti 2014. a täien-

davalt proove 12-st punktist. Töö käigus võrreldi analüüsitulemusi ohtlikele ainetele kehtestatud

piirväärtustega pinnases (keskkonnaministri 28.06.2019 määrus nr 26 „Ohtlike ainete sisalduse

piirväärtused pinnases“37).

36 Kask, A. & Kask, J. 2007. Hiiumaast läänes, loodes ja põhjas asuvate madalate põhjasetete uuringud

37 eRT: https://www.riigiteataja.ee/akt/104072019006

~100 m

~90m

~20m

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

74 / 483

Joonis 45. Merepõhjasetete proovivõtujaamad (2007. a proovid – rohelised punktid; 2014. a

proovid – kollased punktid)

Tabel 11. Proovide kirjeldused

Lõimise määramine toimus Eesti Geoloogiakeskuse laboris. Määramiseks kasutati sõelanalüüsi sõelte-

komplektiga (sõela ava läbimõõt) 40 mm; 20 mm; 6,3 mm; 2,0 mm; 0,63 mm; 0,20 mm; 0,063 mm.

Fraktsioonide piirid ja vastavad nimetused on toodud alljärgnevas tabelis (Tabel 12).

Tabel 12. Analüüsil kasutatud lõimise fraktsioonide piirid

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

75 / 483

Lõimise analüüsi tulemused näitavad, millised põhjasetted vaadeldavas piirkonnas esinevad ja kui tõe-

näoline on, et planeeritav tegevus tekitab suures koguses heljumit. Rohkem heljumit moodustavad

peenemate fraktsioonide osakesed (aleuriit ja savi).

Vaatluse all olevad piirkonnad asuvad avameres, kus esineb sageli tugevaid tuuli ja lainetust. Piirkonna

põhjasetted koosnevad valdavalt mitmesse lõimise fraktsiooni kuuluvatest osakestest. Lainetusest põh-

justatud vee liikumine on setteid sorteerinud ja jaotanud need reljeefist lähtudes selliselt, et peenemad

osakesed esinevad valdavalt sügavamates piirkondades ja jämedateralisemad setted madalamatel ala-

del.

Aleuriidi ja savi fraktsiooni kuuluvaid osakesi esineb rohkem jaamadest P02, P08, P10 ja P11 (Tabel

13, Joonis 46) võetud proovides.

Arendusalast TP 2 läänes ulatub aleuriidi ja savi fraktsiooni osakaal 38%-ni (P02).

Arendusalast TP 1 lõunas, jaama P08 piirkonnas, ulatub aleuriidi ja savi fraktsiooni osakaal 80%-ni ning

arendusalast TP 1 kagus (P10) ulatub see 45%-ni. Teistes jaamades oli põhjaseteteks liiv või kruus ja

ühes proovivõtujaamas (jaam P09) põhjasetted puudusid ning merepõhjas avanes lubjakivi.

Lähtudes analüüsi tulemustest on tõenäoline, et ehitustöödel arendusalast TP 2 läänes jaama P02 piir-

konnas ja arendusalast TP 1 lõunas ja kagus jaamade P08 ja P10 piirkonnas tekib rohkem heljumit, kui

teistes uuritud piirkondades.

Tabel 13. Lõimise analüüsi tulemused (fraktsiooni osakaal %-des proovist)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

76 / 483

Joonis 46. Fraktsioonide osakaal setetes (tulpdiagrammid tähistavad proovivõtukohti, mis

asuvad arendusaladel)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

77 / 483

Eesti Geoloogiakeskuse laboris määrati viis raskemetalli (Cd, Cu, Pb, Zn, Hg) ja üldnaftaproduktide

sisaldus. Tulemusi võrreldi keskkonnaministri 28.06.2019 määrusega nr 26 „Ohtlike ainete sisalduse

piirväärtused pinnases“ (Tabel 14). Ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi pinnases väljendatakse piirarvu

ja sihtarvu kaudu ning need esitatakse milligrammides ühe kilogrammi pinnase kuivmassi kohta. Piirarv

näitab ohtliku aine sellist sisaldust pinnases, millest suurema väärtuse korral loetakse pinnas reostu-

nuks. Sihtarv näitab ohtliku aine sellist sisaldust pinnases, millega võrdse või väiksema väärtuse korral

loetakse pinnase seisund heaks.

Tabel 14. Raskemetallide ja naftaproduktide piirväärtused

Tabel 15 näitab analüüside tulemusi. Määratud elementidest on kaadmiumi sisaldus kõikides proovides

alla määramise alampiiri (<0,4 mg/kg), mis on omakorda alla sihtarvu. Kaadmiumi poolest on setete

seisund hea.

Tabel 15. Raskemetallide ja naftaproduktide sisaldused (mg/kg)

Vase suurim sisaldus 25,2 mg/kg on arendusalast TP 1 lõunas, proovis P08, mis on neli korda madalam

sihtarvust. Vase sisalduse poolest on setete seisund hea.

Elavhõbeda suurimad sisaldused on 0,0086 mg/kg arendusalast TP 2 idas, proovis P04, ja 0,0060

mg/kg arendusalast TP 2 kirdes, proovis P03. Elavhõbeda sisaldused on ca 60 korda väiksemad sihtar-

vust ning seega on setted elavhõbeda sisalduse poolest heas seisundis.

Plii suurimad sisaldused on 12,9 mg/kg arendusalast TP 1 lõunas, proovis P08, ja Hiiumadala liiva-

maardla lääneosas, proovis P06, mis on ligikaudu kümme korda madalam sihtarvust. Plii sisalduse

poolest on setete seisund hea.

Tsingi suurimad sisaldused on 73,2 mg/kg Hiiumadala liivamaardla lääneosas ja 72,7 mg/kg arendusa-

last TP 1 lõunas, mis on üle kahe korra madalamad sihtarvust. Tsingi sisalduse poolest on setete seisund

hea.

Üldnaftaproduktide suurim sisaldus on 449 mg/kg arendusalast TP 2 idas proovis P02, mis on üle sih-

tarvu (100 mg/kg), kuid alla piirarvu elutsoonis (500 mg/kg). Proovi P02 piirkonnas on setete seisund

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

78 / 483

rahuldav. Üldnaftaproduktide sisaldused on veidi suuremad ka arendusalast TP 1 kagus proovides P08,

P10, P11, P12 (116 kuni 162 mg/kg).

Kokkuvõttes on setted viie raskemetalli (Cd, Cu, Pb, Zn, Hg) ja üldnaftaproduktide sisalduse poolest

valdavas osas proovivõtu punktide piirkonnas heas seisundis. Vaid arendusalast TP 2 idas proovivõtu-

punkti P02 piirkonnas on setted rahuldavas seisundis, kuid mitte reostunud.

3.1.3. Rannaprotsessid

Mereranniku ehituse ja arengu seisukohalt kuulub Hiiumaa põhjarannik kulutus-kuhjeliste õgurannikute

hulka. Siin on valdavateks kuhjelised liivarannad. Üksikutes piirkondades nagu Kõrgessaare ümbruse

väikesaartel (Külalaid jt) esineb ka väheulatuslikke paeklibust rannavalle, mis arenevad vaid erakord-

selt tugevate tormide korral, kui meretase on keskmisest kõrgem. Eriti selged muutused randade aren-

gus on toimunud ja toimuvad nn erakordsete tormide tingimustes Läänemere erinevates piirkondades,

millede eelduseks on jäävaba meri, suhteliselt kõrge merevee tase ja soodsast suunast puhuvad tuge-

vad tormituuled. Viimati leidis selline erakordne tingimus aset tormi Gudrun ajal 9. jaanuaril 2005.

aastal (Tõnisson et al. 2009). Selle erakordselt tugeva tormiaegse lainetuse jälgi näeme tänaseni mit-

mel pool rannikul.

Tugevate tormilainetega avaldub piirkonna liivarandadel nii Kõpu poolsaare mitmes piirkonnas (Ristna

neem, Luidja ümbrus jt) kui ka Tahkuna poolsaarel (Tuletorni ja Lehtma sadama ümbrus ja mujal)

intensiivne lainetuse tegevus. Tormitegevusest põhjustatud rannapurustused, liivade ärakanne, setete

ränne ning rannaliivade kuhje on valdavalt looduslik nähtus. Rannaprotsesside intensiivistumine vii-

mastel aastakümnetel on tõenäoliselt seotud globaalsete kliimamuutustega.

Kõik tuuleparkide rajamise piirkonnad jäävad rannajoonest vähemalt 12 km kaugusele.

3.2. Hüdrodünaamilised ja klimaatilised tingimused38

3.2.1. Klimaatilised tingimused sh tuuleolud, temperatuur, jääolud

3.2.1.1. Õhutemperatuur

Hiiumaa kliima on oma merelise asukoha tõttu suhteliselt pehme, mistõttu on siinne pikaajaline kesk-

mine õhutemperatuur 1-2°C võrra kõrgem Mandri-Eestist. Ristna 2004-2022 keskmine õhutemperatuur

on Keskkonnaagentuuri (KAUR) Ilmateenistuse andmetel (www.ilmateenistus.ee) olnud 7,5°C. Mere-

line kliima tingib ka väiksemad ekstreemumid nii suvel kui ka talvel ning soojema sügis-talvise perioodi

ja jahedama kevad-suvise perioodi võrreldes Mandri-Eestiga. Kõige jahedam kuu on veebruar ja soojem

juuli, pikaajaline keskmine õhutemperatuur nendel kuudel on olnud vastavalt -1,5 ja 18,0°C. Kuu kesk-

mised võivad erinevatel aastatel varieeruda suhteliselt palju. Näiteks on juuli keskmine õhutemperatuur

olnud alla 14°C, aga ka üle 18°C.

3.2.1.2. Sademed, magevee sissevool

Sademete keskmine aastahulk ajavahemikul 1991-2020 on Keskkonnaagentuuri (KAUR) Ilmateenis-

tuse andmetel (www.ilmateenistus.ee) Ristnas olnud 628 mm. Sademete hulk on suurem augustist

novembrini, keskmiselt sajab nendel kuudel 60-72 mm sademeid. Sademetevaesem periood on märt-

sist maini, kuude keskmised hulgad jäävad siis alla 40 mm. Ekstreemsemad sajud leiavad aset suve-

kuudel. Näiteks Ristnas on maksimaalne ööpäevane sademete hulk olnud ligi 70 mm. Eelmise sajandi

teises pooles kasvas piirkonna sademete hulk märgatavalt. Viiekümne aasta jooksul (1951-2000) on

aastane sademete hulk Ristnas kasvanud 81 mm, kõige suurem juurdekasv on olnud sügisel (kolme

kuu summaarne sademete hulk on kasvanud 46 mm; Jaagus, 2006).

Arvestatavaid magevee sissevoole kavandatavate tuuleparkide piirkonnas ei ole.

38 Aluseks on töö „Lainetuse modelleerimine Loode-Eesti meretuulepargi KMH aruande koostamiseks“, Tallinna

Tehnikaülikooli Meresüsteemide instituut, 2022 ning varasemad (aastatel 2008-2016) TalTech’i MSI teostatud

uuringud Loode-Eesti meretuulepargi KMH jaoks

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

79 / 483

3.2.1.3. Tuuleolud

Hiiumaal on kolm ilmateenistuse rannikujaama, millest meretuule pikaajaliste statistiliste parameetrite

hindamiseks ei sobi Kõrgessaare, Heltermaa (Liblik & Lips, 2006) ega Ristna jaama andmestik (Soo-

mere & Keevallik, 2001). Lähim rannikujaam, mis kirjeldab edukalt meretuult, asub Vilsandil (Žukova,

2009), kuigi sõltuvalt asendist võivad idakaarte tuuled olla seal mõningal määral alahinnatud.

Vilsandi rannikujaama andmetel oli aastatel 1991-2020 tuule keskmine kiirus 5,8 m/s. Tuule keskmine

kiirus aastate kaupa on olnud võrdlemisi varieeruv, muutudes vahemikus 4,8 kuni 7,2 m/s. Tuulevaik-

sem periood on aprillist augustini, kui keskmine tuule kiirus on 5,0 m/s. Tugevamate tuulte periood on

oktoobrist kuni jaanuarini, kui tuule keskmine kiirus on üle 6,5 m/s (maksimum detsembris 7,2 m/s)39.

Tugevad tuuled on sesoonsed: näiteks ≥10 m/s ja ≥15 m/s tuulte korduvus novembris on vastavalt 4

ja 15 korda suurem kui mais (Joonis 47).

Iseloomulikult meie piirkonna kliimale on siin ülekaalus edela- ja läänetuuled. Nende suundade sage-

dasem esinemine tõuseb rohkem esile, kui võtta arvesse üksnes tugevaid (10-15 m/s) või tormituuli

(>15 m/s) (Joonis 48). Sekundaarne tormituulte maksimum on põhjakaartest. Eriti domineerivad on

need kaks tugevate tuulte suunda sügisel ja talvel.

NE, E ja SE suundadest esineb tormituuli väga harva. Kuid nagu varem mainitud, võivad tuuled nendest

suundadest jaama asukoha eripära tõttu olla ka veidi alahinnatud. Näiteks Soome lahel esinevad ida-

kaare tuuled tunduvalt sagedamini (Soomere & Keevallik, 2003), kui see Vilsandi andmete põhjal välja

tuleb. Ilmselt mängivad erinevuses rolli ka erisused Soome lahe ja Läänemere avaosa morfoloogias:

esimene on välja venitatud ida-lääne sihis, teine põhja-lõuna sihis.

HIRLAM mudeli tulemuste alusel on iseloomustatud tuuletingimusi tööde piirkonnas alapeatükis 3.2.3.3.

Joonis 47. Keskmised ≥10 m/s ja ≥15 m/s tuule esinemissagedused (%) kuude kaupa Vil-

sandil aastatel 1981-2012

39 https://www.ilmateenistus.ee/kliima/kliimanormid/tuul/. Külastatud 21.03.2023

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

80 / 483

Joonis 48. Tuulte esinemissagedus (%) kevadel (märts-mai), suvel (juuni-august), sügisel

(september-november) ja talvel (detsember-veebruar) jaotatuna nelja kiiruse ja kaheksasse

suunavahemikku Vilsandil aastatel 1981-2012. Esinemissageduse telgede (vertikaaltelgede)

skaalad varieeruvad

3.2.1.4. Vee temperatuur ja soolsus

Vee temperatuur ja soolsus määravad paljuski ära piirkonna ökosüsteemi karakteristikud, sh nt liigilise

koosseisu. Läänemere temperatuuri ja soolsuse välju iseloomustab suur varieeruvus nii ajas kui ka

ruumis, mis tuleneb keerulisest topograafiast, tugevatest gradientidest nii horisontaalis kui ka verti-

kaalis ning suurest atmosfääri muutlikkusest erinevates ajamastaapides.

Vee temperatuur saavutab oma tipu Eesti rannikumeres tavaliselt juuli lõpus. Vaiksete ja päikesepais-

teliste ilmadega võivad madalad rannikulähedased piirkonnad kiiresti soojeneda, kuid tuule tugevnedes

seguneb rannikuvesi jaheda avamere veega või asendub täielikult avamerelt pärit veega. Sügisel, kui

meri kaotab atmosfäärile soojust, esineb vastupidine olukord: vaiksed ja jahedad ilmad jahutavad ran-

nikuvee kiiremini maha, kuid teatud aja jooksul kannavad hoovused rannikule taas soojemat vett. Ava-

mere vahetu läheduse tõttu esinevad Hiiumaa põhjarannikul apvellingud ja daunvellingud, ehk süva-

veekerked ja pinnavee sukeldumised. Kuna piirkonnas on ülekaalus edelatuuled, siis eeldatavalt on

Hiiumaa põhjarannikul ülekaalus daunvellingud. Seda on kinnitanud ka numbriliste mudelite eksperi-

mendid (nt Myrberg & Andrejev, 2003). Vahelduvad ap- ja daunvellingud, soojusvahetusest atmosfää-

riga tulenevad soojenemised-jahenemised ning eelkirjeldatud lateraalne veevahetus avamerega võivad

lühiajaliselt Hiiumaa ranniku lähedal vee omadusi oluliselt muuta. Alloleval joonisel (Joonis 49) on näi-

datud 2012. aasta veetemperatuuri ajaline käik Ilmateenistuse rannikujaamas Ristnas. Graafikul on

esinevad lühiajalised vee temperatuuri kõikumised sesoonse käigu taustal iseloomustavad hästi Hiiu

rannikumere vee omaduste muutumist. Kahjuks ei ole sarnaseid mõõtmisi saadaval soolsuse kohta,

kuid arvatavasti käitub soolsuse aegrida sarnaselt, st aegreas esineb selgelt väljendunud lühiajaline

muutlikkus.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

81 / 483

Joonis 49. Ilmateenistuse rannikujaamas Ristnas registreeritud veetemperatuuri (°C) aeg-

rida 2012. aastal

Avamere sügavamates (>80 m) osades esineb suvel reeglina kolmekihiline ning talvel kahekihiline

temperatuuri ja soolsuse vertikaalne struktuur. Sesoonne ülemine segunenud soe ja magedam kiht on

tavaliselt 10-30 m paksune ning selle temperatuur ja soolsus sõltuvad konkreetse perioodi hüdrome-

teoroloogilistest tingimustest. Soolsus jääb ülemises kihis reeglina 6-7,5 g/kg piiresse ning temperatuur

ei ületa tavaliselt 20°C (Joonis 50). Ülemise segunenud kihi all on sesoonne temperatuuri ja soolsuse

hüppekiht, mis eraldab ülemist kihti külmast vahekihist. Vahekihi temperatuur varieerub tavaliselt 1-

4°C piires ning soolsus 7 ja 8 g/kg vahel. Vahekihi all, sügavustel 60-100 m, asub soolsuse hüppekiht,

mille all omakorda on Põhjamerest pärit soojem (5-6°C) ja soolasem (10-12 g/kg) vesi. Põhjakihi vesi

on tihti hüpoksiline või isegi anoksiline. Talvisel ajal ulatub ülemine segunenud kiht tavaliselt haloklii-

nini, st 60-80 m sügavuseni (Joonis 50).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

82 / 483

Joonis 50. Läänemere avaosas, Hiiumaast läänes (punktis koordinaatidega 59°02’ N ja

21°05’ E) registreeritud soolsuse ja temperatuuri profiilid aastatel 2010-2012

3.2.1.5. Jääolud

Jääolud võivad Läänemerel aastati olla väga erinevad. Jäärohkuse paneb põhiliselt paika talve karmus,

mis omakorda sõltub atmosfääri tsirkulatsioonist. Kui õhuvool läänest, mis kannab Põhja-Atlandilt soo-

jemat ja niiskemat õhku Läänemere piirkonda, on tugevam, siis on ka talv pehmem. Kohalikud jääolud

sõltuvad peale talve karmuse ka teistest muutujatest, nagu näiteks tuulerežiim või sademete hulk. Nii

võib isegi suhteliselt karmil talvel Läänemere avaosasse jääv Hiiumaa rannik jäävaba olla, kui soodsad

tuuled triivjää eemale lükkavad.

Aastatel 1949-2004 Ristnas tehtud vaatluste põhjal on keskmine jääkattega periood ligikaudu kaks

kuud, seejuures esines seal ka jäävabasid aastaid (Jaagus, 2005). Kuigi Ristna jaam on planeeritud

tuulepargialadele suhteliselt lähedal, ei pruugi see siiski väga täpselt kirjeldada avamere jääolusid, mis

võivad rannikul toimuvast erineda. Joonis 51 on piirkonna jääolude iseloomustamisel kasutatud Taani

Meteoroloogia Instituudi poolt satelliitseire põhjal koostatud Läänemere andmebaasi aastatele 1982-

2009. Keskmine jääga kaetud periood kavandatava tegevuse piirkonnas on kuni paarkümmend päeva

(Joonis 51, a). Oluline on märkida, et antud ajavahemikul esines pikaajalisest keskmisest tunduvalt

rohkem pehmeid talvesid. Jää talvine maksimaalne kontsentratsioon (skaalal 0-1, st 0 – jääd ei ole, 1

– kinnisjää) on piirkonnas keskmiselt kuni 0,5 (Joonis 51, b). Väga karmidel talvedel (Joonis 51, c) võib

kogu tuulepargi piirkond olla kaetud kinnisjääga. Seevastu pehmetel talvedel jääkatet piirkonnas ei

esine (Joonis 51, d). Jää paksus saavutab maksimumi reeglina märtsis ning 1990-2009 mudelandmete

põhjal on maksimaalne kuu keskmine jää paksus tuuleparkide piirkonnas olnud ligikaudu 20 cm (Joonis

52). Taas on oluline rõhutada, et modelleeritud ajavahemikul ei esinenud ühtegi väga karmi talve. Väga

karmil 1986/1987 talvel ulatus kavandatava tegevuse lähipiirkonnas jää paksus kuni 30 cm (Haapala

& Leppäranta, 1996). Seega võib piirkonnas esineda veel mõnevõrra paksemat jääd, kui mudelandmed

seda näitavad.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

83 / 483

Joonis 51. Keskmine talve jääkatte periood päevades (a), keskmine talve maksimaalne jää

kontsentratsioon 1982-2009 (b) ning jää kontsentratsioon 16.03.1987 (c) ja jää kontsent-

ratsioon 22.01.2008 (d) Hiiumaa lähistel. Joonise tegemisel on kasutatud Taani Meteoroloo-

gia Instituudi poolt satelliitseire põhjal koostatud Läänemere jääolude andmebaasi

Joonis 52. Maksimaalne kuu keskmine jääkatte paksus (a), keskmine märtsikuu jääkatte

paksus (b) aastatel 1990-2009. Kasutatud on HIROMB mudelarvutuste kuu keskmiseid välju

3.2.2. Vee kvaliteet

Vee kvaliteeti Eesti rannikumeres hinnati Veepoliitika Raamdirektiivi (VPRD) rakendamiseks välja töö-

tatud indikaatorite ja kehtestatud hindamiskriteeriumite alusel (KeM 12.11.2010 määrus nr 59 ja selle

Lisa 6).

Kuna põhjaelustikuga seotud keskkonnaseisundit kajastatakse KMH aruande teistes peatükkides, siis

siin ptk-s on toodud fütoplanktoni, toitainete ja vee läbipaistvuse mõõtmiste alusel tehtud hinnangud.

Merestrateegia Raamdirektiivi (MSRD) rakendamise jaoks koostatud esialgse hindamise andmetel (TÜ

Eesti Mereinstituut, 2012) on Hiiumaast põhja poole jäävad rannikuveed kesise veekvaliteediga nii fü-

toplanktoni (klorofüll a ja biomass), üldlämmastiku, üldfosfori kui ka vee läbipaistvuse järgi (Joonis 53).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

84 / 483

Joonis 53. Vee kvaliteedi hinnangud Eesti rannikumeres kasutades erinevaid kvaliteediele-

mente; a – fütoplankton, b – vee läbipaistvus, c – üldfosfor; d – üldlämmastik)

Kuigi planeeritud avamere tuulepargi alad jäävad väljapoole rannikuvee piire, siis toodud hinnanguid

võib lugeda paikapidavaks ka planeeritava tuulepargi piirkondade jaoks. Samas rannikuvee piirest väl-

japoole jääva mereala vee kvaliteedi hindamiseks Eestis ametlikud kriteeriumid puuduvad. HELCOM

Läänemere eutrofeerumise viimases hinnangus on leitud, et Läänemere põhjaosa seisund (arvestades

talviseid toitainete sisaldusi, vee läbipaistvust, klorofülli sisaldust ja hapniku kontsentratsioone) ei ole

samuti hea (HELCOM, 2014). Peamiseks põhjuseks, miks ökoloogilise seisundi hinnang ja eutrofeeru-

mise taseme hinnangud ei vasta heale veekvaliteedile, on seotud Läänemere üldise toitainetega rikas-

tumisega. Sellega on seotud ka klorofülli kõrgenenud tase ja osaliselt vee läbipaistvuse halvenemine

ning hapnikupuudus sügavamates merepiirkondades. Valdavad toitainete allikad asuvad aga maismaal

ja kanduvad merre jõgede või otse väljalaskude kaudu. Avatud merealadel sõltub veekvaliteet suuresti

kogu Läänemere vee kvaliteedist ja seisundi parandamiseks on vaja rakendada meetmeid kogu mere

valgalal.

Oluliseks keskkonnaprobleemiks Läänemeres on (osaliselt toitainete üleküllusest tingitud) tsüanobak-

terite massvohamised. Viimase paari aastakümne jooksul on mitmel suvel massvohamised olnud in-

tensiivsed ka Hiiumaast põhja poole jääval avamere alal. Nii kaugseire (Joonis 54) kui ka otsesed mõõt-

mised (Joonis 55) näitasid tsüanobakterite massvohamiste suurt intensiivsust selles piirkonnas ka suvel

2014. Viimaselt jooniselt on näha, et 2014. aasta juuli lõpus oli avameres tsüanobakterite vohamine

tunduvalt intensiivsem kui Eesti rannikumeres.

Kuna üheks peamiseks vee kvaliteeti mõjutavaks teguriks põhjahäiringute puhul on heljumi sattumine

vette, siis on analüüsitud ka vee hägususe mõõtmiste andmeid piirkonnast. Uurimislaeva Salme pardale

paigutatud läbivoolusüsteemiga erinevates reisides (kogu laeva teekonnal) mõõdetud hägususe väär-

tused on enamuses jäänud allapoole väärtust 2 NTU (anduri kalibreerimise põhjal vastab ligikaudu hõl-

juvaine sisaldusele 2 mg/l; vt Liblik & Lips, 2011). Suurimad hägususe väärtused piirkonnas on mõõ-

detud fütoplanktoni kevadõitsengu ajal, kus väärtused ületasid 4 NTU. Joonis 56 toodud tulemused,

mis on mõõdetud aprilli lõpus 2014, näitasid, et madalate piirkonnas mõõdetud hägusus oli sel perioodil

veidi kõrgem (2-2,5 NTU, üksikud väärtused ületasid 3 NTU) kui arendusalast TP 1 kirdesse jääval

sügavamal merealal (väärtused olid valdavalt vahemikus 1-1,5 NTU). Kõik need väärtused jäävad tun-

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

85 / 483

duvalt allapoole, kui süvendus- ja kaadamistööde ajal tööde lähipiirkondades mõõdetud hägususe väär-

tused ja pehme põhjaga madalas meres tugevate tuultega saadud hägususe väärtused (vt näiteks Liblik

& Lips, 2011).

Joonis 54. Näide tsüanobakterite pinnakogumite levikust (oranž ala) Läänemeres

(04.08.2014) Rootsi Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmetel

(www.smhi.se/hfa_coord/BOOS/Oceanweb.html)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

86 / 483

Joonis 55. Tsüanobakterite pigmendi (fükotsüaniini) kontsentratsiooni (suhtelised ühikud)

jaotus Hiiumaast põhjapoole jääval merealal 28-29.07.2014 uurimislaeva SALME läbivoolu-

süsteemi andmetel

Joonis 56. Uurimislaeva SALME läbivoolusüsteemiga mõõdetud vee hägusus (NTU) Hiiumaa

madalate piirkonnas 29.04.2014

Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava 2022-2027 kohaselt on Hiiu madala rannikuvee ökoloogiline

seisund „kesine“, keemiline seisund „halb“ ja koondseisund „halb“.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

87 / 483

3.2.3. Lainetuse dünaamika, sh veetase, lainetus ja hoovused

3.2.3.1. Veetase

Veetaseme muutlikkuse hindamiseks on antud töös kasutatud Ilmateenistuse Ristna rannikujaamas

aastatel 1981-2012 tehtud mõõtmiste tulemusi.

Keskmine veetase on madalam kevadel ja suvel, kui kuu keskmised veetasemed on alla nulltaseme.

Kõrgeim on veetase novembrist jaanuarini (Joonis 57). Ajutised, lühiajalised veetaseme tõusud ja lan-

gused sõltuvad ranna topograafiast ning lokaalsetest tuuleoludest. Ristnas on veetaseme kõrg- ja ma-

dalseisud võrreldes mitmete teiste Eesti rannikumere piirkondadega suhteliselt harvad ja kaugeltki

mitte nii ekstreemsed, kui näiteks Pärnus või Haapsalus.

Aastate 1981-2012 andmete põhjal on madalaim veetase Ristnas olnud -69 cm ja kõrgeim 142 cm.

Kogu mõõtmistest jääb veetase 50% juhtudel -21 cm ja +11 cm vahele. Üheksal juhul kümnest jääb

veetase vahemikku -40 cm kuni +40 cm. Suuremad veetaseme muutused esinevad talvel ning väiksei-

mad suvel. Talvel ja sügisel kui tugevate tuulte perioode esineb sagedamini on aju- ja paguvee esine-

mine tõenäolisem. Seetõttu on maksimaalsed ja minimaalsed merevee taseme kõrgused registreeritud

just sügis-talvisel perioodil. Näiteks juulis mahuvad veetaseme näidud 90%-lise tõenäosusega vahe-

mikku -24 cm...+18 cm, jaanuaris aga vahemikku -37 kuni +68 cm (Joonis 57).

Joonis 57. Ristna veetase. Vasakul: Ristna veetaseme üksikmõõtmised (mustad punktid) ja

ühe aasta libisev keskmine (sinine joon). Paremal: Valitud protsentiilid ja mediaan kuude

kaupa. Joonis on tehtud Ilmateenistuse Vilsandi rannikujaama andmete põhjal aastatest

1981-2012

Ilmateenistuse andmetel on Ristna jaamas 2011-2020 aastatel pikaajaline keskmine veetase olnud

521 cm, sealjuures minimaalne 399 cm ja maksimaalne 655 cm.40

40 https://www.ilmateenistus.ee/meri/ajaloolised-vaatlusandmed/. Külastatud 21.03.2023

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

88 / 483

3.2.3.2. Lainetus

Lainetust modelleeriti iga tuule suuna ja kiiruse kombinatsioonis kuni lainete küllastuseni, st. momen-

dini, kui lained enam tuulelt energiat juurde ei saa. Arvestati statsionaarsete tuultega, st. eri tuule

suundade ja kiirustega. Lainetuse kirjeldamisel kasutati kõige enam levinud parameetrit „oluline laine

kõrgus“. Oluline laine kõrgus on teatud perioodil vaadeldud laienete aegrea 1/3 kõrgemate lainete

keskmine kõrgus. Esmalt modelleeriti kogu Läänemere lainetus 2,5 km ruumisammuga kasutades

(Seifert et al., 2001) batümeetria andmeid. Üle kogu Läänemere tehtud arvutustest võeti rajatingimu-

sed planeeritava tegevuse piirkonnas tehtud arvutuste tarvis. Tuule vähenemisest tingitud mõju laine-

tusele arvutati 150 m ruumisammuga ning tuulikute vundamentide mõju 100 m sammuga. Modellee-

rimispiirkond on toodud Joonis 58.

Joonis 58. Tuulikupargi piirkonna arvutusvõrgu batümeetria. Kasutatud on Hiiu mereala KSH

käigus Veeteede Ameti (täna Transpordiamet) käest saadud andmeid. Sügavused on toodud

meetrites

Tuule vähenemisest tingitud mõju arvutati kogu tuulepargi alal korraga. Tuulikute vundamentide mõju

jaoks tehti ida- ja läänepoolsel alal eraldi arvutused. Tuulikute piirkonnas kasutati kõrgema lahutusega

sügavusandmeid, mis on toonase Veeteede Ameti (täna Transpordiamet) poolt edastatud Hiiu mereala

ruumilise planeerimise käigus.

Mudeli verifitseerimiseks viidi 2007. a läbi lainetuse parameetrite mõõtmised võimalike tuulepargi alade

piirkonnas (sel ajal oli kaalumisel ka tuulepark Neupokojevi/Kuivalõuka madalale).

Mõõtmistulemuste näide Kuivalõuka/Neupokojevi ja arendusalal TP 2 on toodud alloleval joonisel (Joo-

nis 59), kus on näha, et oluline lainekõrgus madalikel on sarnase muutlikkusega (sõltub tuulest), kus-

juures arendusalal TP 2 on lainekõrgused veidi madalamad (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

89 / 483

Joonis 59. Oluline lainekõrgus arendusalal TP 2 (Vinkov) ja Kuivalõuka/Neupokojevi madalal

lainemõõtmiste põhjal ajavahemikul 25.07-03.08.2007

Mõõtmistulemusi kasutati lainemudeli kalibreerimiseks. SWAN mudelit on kalibreeritud Läänemeres ka

muudes piirkondades (sh Eesti rannikumeres), kuid mudelitulemuste usaldusväärsuse hindamiseks oli

vajalik teostada laineparameetrite mõõtmisi ka vahetult arendustööde piirkonnas. Mõõtmis- ja mude-

liandmete head kokkulangevust iseloomustab Joonis 60, kus on toodud mõõdetud ja modelleeritud

olulise lainekõrguse võrdlus ühes mõõtmispunktis 2007. a suvel. Kogu andmestiku analüüs näitas, et

olulised lainekõrgused lähevad mõõtmiste ja mudeli vahel hästi kokku, kuid esineb väike laineperioodi

alahindamine mudeli poolt võrreldes mõõtmistega (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

90 / 483

Joonis 60. Mõõdetud ja modelleeritud oluline lainekõrgus Neupokojevi madala lähistel. Mõõt-

miste põhjal leiti oluline lainekõrgus 20-minutiliste mõõtmisperioodide kohta. Joonisel on

esitatud mõõtmistulemused kasutades kolmepunktilist libisevat keskmist (TTÜ Meresüstee-

mide Instituut, 2007)

Pikaajalisest lainekliimast annab põhjaliku ülevaate aastate 1965-2005 kohta teostatud lainetuse pa-

rameetrite modelleerimine Läänemeres (Alari & Van Vledder, 2013). Laineparameetreid on arvutatud

SWAN mudeli abil 15-minutilise sammuga. Sisendina kasutati HIRLAM mudelist saadud meteoroloogilisi

andmeid nimetatud perioodi kohta.

Käesolevas töös on toodud väljavõtted olulise lainekõrguse ajalise muutlikkuse kohta neljas tuulepargi

piirkonnas – arendusala TP 4 (1) vastab madalale Ristnast põhjas, arendusala TP 3 (2) – väikesele

madalale Vinkovi madalast läänes, arendusala TP 2 (3) on Vinkovi madal ja arendusala TP 1(4) Apollo

madal (Joonis 61).

Järgnevatel joonistel (Joonis 62 kuni Joonis 65) on toodud kuu keskmised ja maksimaalsed olulised

lainekõrgused modelleerimisperioodi jooksul 1965-2005.

Kogu perioodi keskmised olulised lainekõrgused ja maksimaalsed olulised lainekõrgused (oluline laine-

kõrgus on leitud iga 15-minutilise perioodi kohta) olid piirkondade kaupa järgmised: piirkond 1 (TP4) –

keskmine 1,00 m, maksimaalne 6,64 m; piirkond 2 (TP3) – keskmine 0,99 m, maksimaalne 6,73 m;

piirkond 3 (TP2) – keskmine 0,91 m, maksimaalne 6,54 m; piirkond 4 (TP1) – keskmine 0,84 m, mak-

simaalne 6,20 m.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

91 / 483

Joonis 61. Piirkondade skeem, mille kohta on käesolevas alapeatükis toodud lainekliima and-

med

Joonis 62. Modelleeritud kuu keskmine (must) ja maksimaalne (sinine) oluline lainekõrgus

madaliku 1 piirkonnas

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

92 / 483

Joonis 63. Modelleeritud kuu keskmine (must) ja maksimaalne (sinine) oluline lainekõrgus

madaliku kahes piirkonnas

Joonis 64. Modelleeritud kuu keskmine (must) ja maksimaalne (sinine) oluline lainekõrgus

madaliku kolmes piirkonnas

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

93 / 483

Joonis 65. Modelleeritud kuu keskmine (must) ja maksimaalne (sinine) oluline lainekõrgus

madaliku neljas piirkonnas

Suurimad väärtused esinevad madaliku 1 piirkonnas, kus suurim kuu keskmine oluline lainekõrgus on

olnud 2,5 m (talv 1993) ning 15-minutiliste perioodide maksimaalne oluline lainekõrgus rohkem kui 6,6

m (sügis 1983). Väikseimad väärtused on madaliku 4 piirkonnas, kus suurim olulise lainekõrguse kuu

keskmine on olnud 2,2 m ning olulise lainekõrguse maksimaalne väärtus 6,2 m.

Järgnevatel joonistel (Joonis 66 kuni Joonis 69) on kujutatud kuu keskmise modelleeritud olulise laine-

kõrguse aastane käik modelleerimisperioodil 1965-2005 kõigis neljas piirkonnas. Piirkondade sarnased

aastased käigud tulenevad tuule sesoonsusest regioonis (Joonis 47). Kõrgeimad lained esinevad kesk-

miselt hilissügisel ja varatalvel (oktoober-jaanuar) ning madalaimad hiliskevadel-suvel (mai-juuli). Tal-

vel (jaanuar-märts) võib esineda aastaid, kus kuu keskmine oluline lainekõrgus ületab 1,5 m, aga ka

aastaid, mil lainekõrgus ei ületa 0,2 m (sõltub valitsevatest meteoroloogilistest tingimusest ja jääkatte

olemasolust).

Joonis 66. Modelleeritud kuu keskmise olulise lainekõrguse aastane käik (keskmine joon)

koos kuu keskmise olulise lainekõrguse minimaalse ja maksimaalse väärtusega aastatel

1965-2005 madaliku ühes piirkonnas

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

94 / 483

Joonis 67. Modelleeritud kuu keskmise olulise lainekõrguse aastane käik (keskmine joon)

koos kuu keskmise olulise lainekõrguse minimaalse ja maksimaalse väärtusega aastatel

1965-2005 madaliku kahes piirkonnas

Joonis 68. Modelleeritud kuu keskmise olulise lainekõrguse aastane käik (keskmine joon)

koos kuu keskmise olulise lainekõrguse minimaalse ja maksimaalse väärtusega aastatel

1965-2005 madaliku kolmes piirkonnas

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

95 / 483

Joonis 69. Modelleeritud kuu keskmise olulise lainekõrguse aastane käik (keskmine joon)

koos kuu keskmise olulise lainekõrguse minimaalse ja maksimaalse väärtusega aastatel

1965-2005 madaliku neljas piirkonnas

3.2.3.3. Hoovused

Käesolevas aruandes on kasutatud hoovuste režiimi kirjeldamiseks kavandatava tuulepargi asukohta-

des Läänemere operatiivse mudeli HIROMB (vt https://www.smhi.se/en/services/open-data/model-

data-hiromb-bs01-1.33361) arvutatud hoovuse suuna ja kiiruse väärtuseid ülemisest, 3-meetri süga-

vusest kihist. HIROMB mudeli tulemuste verifitseerimiseks viidi 2007. aasta suvel läbi hoovuste mõõt-

mised planeeritava tuulepargi alal (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007). Analüüs näitas head kvalita-

tiivset kokkulangevust mõõtmiste ja mudeli tulemuste vahel. Mudeli tulemuste suurimad erinevused

mõõdetud hoovuse kiirustest ilmnesid tuule tugevuse järsu muutuse perioodil. Samas läksid väga hästi

kokku mudeliga hinnatud ja mõõdetud hoovuste suunad (r=0,84), mis näitab, et modelleeritud hoovu-

sed on mõõtmistega kooskõlas.

Käesoleva aruande jaoks kasutatud arvutused katsid ajavahemiku 01.01.2009-13.03.2014. Analüüsis

kasutati ka HIRLAM mudeli (www.hirlam.org/) tuuleandmeid samast perioodist. Tuulikute võimalike

asukohtadena on vaadeldud Vinkovi madalat (TP 2) ja Apollo madalat (TP 1) ning lisaks kahte madalat

piirkonda Kõpu poolsaarest põhjas, rannikust ligikaudu 12 km (TP 4) ja 16 km (TP 3) kaugusel (Joonis

61 ja Joonis 70).

Hoovuste ja tuule režiimi kirjeldamisel nelja nimetatud piirkonna jaoks on kasutatud nende piirkondade

kiiruse komponentide ruumilisi keskmisi. Keskmistamiseks on kasutatud mudeli andmete väljavõtteid

Joonis 70 toodud punktides iga piirkonna jaoks eraldi ning keskmistamise operaatorina on kasutatud

aritmeetilist keskmist.

Piirkondade erisused tuulestatistikas on oodatult minimaalsed. Tüüpiliselt Läänemere tuulekliimale olid

vaadeldaval perioodil ülekaalus edelatuuled. Suurim kuu keskmine tuule kiirus (11 m/s) esines 2011.

a novembris. Nõrgemad tuuled esinesid kevad- ja suvekuudel.

Madalik 1 piirkonnas oli kuu keskmine hoovuse kiirus suurim veebruaris 2013 – 30 cm/s (Joonis 71).

Väiksemad kuu keskmised hoovuse kiirused esinesid kevad-suvistel perioodidel, mil keskmine pinna-

hoovuse kiirus oli väiksem kui 10 cm/s.

Hoovuse progressiivvektordiagrammilt (Joonis 71) ilmneb, et TP 4 alal on pikaajaline keskmine hoovus

pinnakihis suunatud edelasse. Hoovuse kiiruse muutlikkus on suur – maksimaalsed kiirused ületavad

70 cm/s.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

96 / 483

Joonis 70. Kavandatava tuulepargi skemaatilised asukohad Hiiumaast põhjas. Kastidega on

näidatud piirkonnad, millede kohta on tehtud hoovuse- ja tuuleandmete väljavõtted vasta-

valt HIROMB ja HIRLAM mudelitest. Punktidega on näidatud mudeli võrgupunktide asukohad

vaadeldavates piirkondades

Joonis 71. Kuu keskmised tuule ja hoovuse kiirused ning kiiruste progressiiv-vektordiagram-

mid aastatel 2009-2014 piirkonnas 1

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

97 / 483

Joonis 72. Kuu keskmised tuule ja hoovuse kiirused ning kiiruste progressiiv-vektordiagram-

mid aastatel 2009-2014 piirkonnas 2

Madaliku 2 piirkonna suurim kuu keskmine hoovuse kiirus 25 cm/s esines veebruaris 2013 (Joonis 72).

Väikseimad kuu keskmised hoovuse kiirused esinesid kevadkuudel, kui kuu keskmised hoovuse kiirused

jäid alla 9 cm/s.

Hoovuse progressiivvektordiagrammilt ilmneb, et piirkonnas 2 oli hoovuse domineeriv suund läände ja

edelasse.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

98 / 483

Joonis 73. Kuu keskmised tuule ja hoovuse kiirused ning kiiruste progressiiv-vektordiagram-

mid aastatel 2009-2014 arendusalal TP 2 (Vinkovi madal)

Arendusala TP 2 piirkonna (Joonis 73) suurim kuu keskmine hoovuse kiirus oli 25 cm/s (veebruar 2013)

ning väikseim 7 cm/s.

Hoovuse kiiruse komponentide progressiivvektordiagrammilt ilmneb, et arendusala TP 2 piirkonnas oli

hoovuse domineeriv suund läände.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

99 / 483

Joonis 74. Kuu keskmised tuule ja hoovuse kiirused ning kiiruste progressiiv-vektordiagram-

mid aastatel 2009-2014 arendusalal TP 1 (Apollo madal)

Arendusala TP 1 piirkonnas (Apollo madal) oli suurim kuu keskmine hoovuse kiirus üle 25 cm/s (Joonis

74; talv 2012). Väikseim hoovuse kiirus oli alla 8 cm/s. TP 1 piirkonna pikaajaline keskmine hoovus oli

suunatud loodesse.

Järgnevatel joonistel (Joonis 75 kuni Joonis 77) on kujutatud vaadeldud perioodi mudeli ruumis kesk-

mistatud hoovuse ja tuule suundade ja kiiruste jaotused kolmes piirkonnas – TP 4, TP 2 ja TP 1. TP 3

jaotused on praktiliselt identsed TP 2, Vinkovi madalal.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

100 / 483

Joonis 75. Hoovuse (cm/s) ja tuule kiiruse (m/s) ja suuna jaotus piirkonnas 1 aastatel 2009-

2014. Suundade korduvus hoovuste puhul näitab, kuhu hoovus on suunatud ja tuule puhul,

kust tuul puhub

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

101 / 483

Joonis 76. Hoovuse (cm/s) ja tuule kiiruse (m/s) ja suuna jaotus arendusalal TP 2 (Vin-

kovi) analüüsitud perioodil. Suundade korduvus hoovuste puhul näitab, kuhu hoovus on

suunatud ja tuule puhul, kust tuul puhub

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

102 / 483

Joonis 77. Hoovuse (cm/s) ja tuule kiiruse (m/s) ja suuna jaotus arendusalal TP 1 (Apollo)

analüüsitud perioodil. Suundade korduvus hoovuste puhul näitab, kuhu hoovus on suuna-

tud ja tuule puhul, kust tuul puhub

Osutus, et tuulerežiimid vaadeldud madalike piirkondades on sarnased ja anisotroopsed – enimlevinud

tuulesuund on vahemikus 205-255 kraadi (osakaal rohkem kui 20%), mis vastab edelatuultele. Nime-

tatud suunast on enim ka tormituuli kiirusega üle 14 m/s. Suhteliselt suure osa mudeliandmetes moo-

dustavad loodetuuled (330-335 kraadi – osakaal kuni 10%), mille korral esineb tuule kiirust üle 14 m/s

võrdväärselt edelatuule sündmustega. Kagutuulte (115-155 kraadi) osakaal on kuni 11% ning kirde-

tuulte (25-65 kraadi) osakaal on kuni 10%, kusjuures nimetatud suundade maksimaalsed tuulekiirused

jäid kagutuulte korral alla 14 m/s. Ida- ja läänetuulte (vastavalt 65-115 ja 245-295 kraadi) osakaalud

olid vastavalt kuni 11% ja 16% ning maksimaalsed tuulekiirused ületasid 14 m/s. Põhja- ja lõunatuulte

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

103 / 483

(vastavalt 335-25 ja 155-205 kraadi) osakaalud on vastavalt kuni 9% ja 11% ning maksimaalsed kii-

rused olid samuti suuremad kui 14 m/s. Samas, tuulekiirusi üle 17 m/s esines osakaaluga vähemalt

0,1% vaid edela-, lääne- ja loodetuulte korral.

Hoovuse kiiruse ja suuna jaotusdiagrammid erinevate madalike piirkondade korral erinevad märgata-

valt. Jaotuste anisotroopsus sõltub analüüsitavatest kiirustest – väiksemate hoovusekiiruste puhul (kuni

10 cm/s) on jaotus suundade vahel ühtlasem, suuremate hoovuskiiruste puhul (10-20 cm/s) tugevalt

ebaühtlasem.

Piirkonnas 1 on enim esinevaks hoovuse suunaks edelasuund. Hoovused, mille suunaks oli sektor 180-

270, moodustasid 43% vaadeldud perioodi kõigist hoovustest. Ülejäänud sektoritesse 0-90, 90-180

ning 270-360 jagunesid hoovused vastavalt 27%, 16% ja 14%. Tugevate hoovuste puhul (kiirused

suuremad kui 60 cm/s) oli enim esinevaks suunaks kirdesuund, mis moodustas tugevatest hoovustest

46%. Kõige vähem esines tugevaid hoovusi suunaga kagusse – kuni 4% tugevatest hoovustest. Enim

levinud hoovuse kiiruseks on 0-20 cm/s (78% hoovuste kiirustest analüüsitud perioodil).

Piirkonnas 3 on enim esinevaks hoovuse suunaks edel-lääs (sektor 180-270, kuid maksimum on roh-

kem läände kui edelasse) – kõigist vaadeldud hoovustest oli suunatud sellesse sektorisse 36% ning

vähim esinevaks suunaks kagu (sektor 90-180) – 15%. Loodesse (sektor 270-360) ja kirdesse (0-90)

suunatud hoovuseid esines kokku üle 24%. Tugevate hoovuste (kiirused suuremad kui 60 cm/s) korral

oli enim esinevaks suunaks kirdesuund – 56% kõigist vaadeldud tugevate hoovuste sündmustest.

Piirkonnas 4 on hoovuste jaotus anisotroopne rohkem ida-lääne sihil võrreldes ülejäänud piirkonda-

dega, kus anisotroopsus oli rohkem edela-kirde sihil. Sektorite järgi on hoovuse suunad jaotunud järg-

nevalt: suund 0-90 esines 17% juhtudel, suund 90-180 23% juhtudel, suund 180-270 24% juhtudel

ning suund 270-360 36% juhtudel. Tugevad hoovusesündmused oli sarnaselt eelmiste piirkondadega

suunatud rohkem kirdesse (43% tugevatest hoovusesündmustest).

Kokkuvõtteks võib ära märkida, et modelleerimise tulemuste põhjal on keskmine transport pinnakihis

kavandatava tuulepargi piirkondades suunatud läänekaarde (edelasse alal TP 4, läände arendusala TP

2 piirkonnas ja loodesse arendusala TP 1 piirkonnas), kuid tugevad hoovused on kõikides piirkondades

suunatud valdavalt kirdesse. Viimane vastab valdavate tugevate edelatuulte poolt tekitatud pinnahoo-

vusele.

3.3. Merepõhjaelustik ja -elupaigad

Kavandatava tegevuse piirkonna merepõhjaelustikust ja -elupaikadest ülevaate saamiseks teostati ka-

vandatava tegevuse alal ja piirkonnas välitööd. Töö eesmärgiks oli inventuuri teostamine põhjataimes-

tiku ja –loomastiku liigilise koosseisu ja leviku iseärasuste ning piirkonna põhjakoosluste kvantitatiivse

iseloomustuse kohta kavandatava tuulepargi arendusaladel.

3.3.1. Välitööd ning videosalvestiste ja proovide analüüs

Merepõhjaelustiku ja elupaikade vaatlused toimusid arendusaladel TP 1 (kasutusel ka nimetus Apollo),

TP 2 (Vinkovi), TP 3 (Madal 2) ja TP 4 (Madal 1) 361 jaamast (361 videovaatlust), millest põhjaelustiku

proovide kogumine toimus 57 jaamast, kokku võeti 137 põhjaelustiku kvantitatiivset ja kvalitatiivset

proovi. Uurimisjaamade asukohtadest annab ülevaate Joonis 78. Proovide kogumine toimus ajavahe-

mikul 11.06-20.07.2014.

Kõikides jaamades teostati videoülesvõtted kasutades allveevideosüsteemi (drop-kaameraid – mere-

põhja laevalt lastavaid videosüsteeme, mis koosneb veealusest videokaamerast ning paadis olevast

salvestusseadmest), hindamaks põhjataimestiku üldkatvust, liigilist koosseisu ning selle ja settetüüpide

katvust. Salvestatud videomaterjal analüüsiti, saamaks jaamade põhjakoosluste katvuskirjeldused ning

põhjatüübid. Tulenevalt erinevatest teguritest, mis mõjutasid kogutud videomaterjali kvaliteeti (puu-

dulikud valgustingimused suurtes sügavustes, kaamera triiv) ei olnud võimalik niitjaid punavetikaid

määrata liigini ja seega nende liikide jaoks kasutati ühtset kategooriat „niitjad punavetikad. Sellest

tulenevalt hinnati taimerühma katvust ühe kategooriana - „niitjad punavetikad“.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

104 / 483

Joonis 78. Uurimisjaamade paiknemine arendusaladel

Põhjaelustiku kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete proovide kogumine toimus kõvadel põhjadel (kõvaks

põhjaks loetakse põhjasid, kus domineerivad suured kivid >20 cm ja/või paeplaat) sukeldujate (oma-

vad vastavat kvalifikatsiooni – European Scientific Diver sertifikaati) ja pehmetel põhjadel (liiv, muda,

savi) Wildco tüüpi põhjaammutaja abil. Kõvadelt põhjadelt korjati proove raamidega (25x25 cm), mille

ühele küljele on kinnitatud võrgust kott (silma suurus 0,25 mm). Antud raami paigutas sukelduja me-

repõhjale ning kogus raami sisse jääva elustiku võrgust kotti. Ühtlasi hindas sukelduja ka visuaalselt

põhjataimestiku üldkatvust, põhjataimede ja –loomade ning settetüüpide katvusi. Kogutud proovid

pesti merel nailonsõeltel, mille siidi silma diameeter on 0,25 mm, pakendati kilekottidesse, varustati

etiketiga ning neid säilitati –20°C juures kuni nende laboratoorse analüüsini.

Proovide analüüs toimus TÜ Eesti Mereinstituudi merebioloogi osakonna laboris vastavalt kvaliteedisüs-

teemi juhendile (Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus L179). Laboratooriumis määrati proovis leidu-

vad taime- ja loomaliigid ning leiti iga liigi arvukus ja kuivkaal 1 m2 kohta (loomade kaal peale 48 tundi

ja taimede kaal peale 2 nädalat kuivamist 60°C juures). Liikide määramisel kasutati mikroskoope ning

erinevaid määrajaid.

Proovide kogumisel ning analüüsimisel kasutati HELCOM-i poolt väljatöötatud metoodilisi standardeid,

mis tagavad esitatud algandmete võrreldavuse teiste Läänemere riikide põhjaelustiku materjalidega

(HELCOM 2006).

3.3.1.1. Tuulepargi arendusala TP 1

Arendusalal TP 1 teostati vaatlusi ning dokumenteeriti põhjakooslusi allveevideosüsteemi abil 216 jaa-

mas sügavusvahemikus 13,2-36,5 m (Joonis 79). 30 jaamast koguti 74 proovi põhjaammutajatega

sügavusvahemikus 17,5-31,4 m. 12 kvalitatiivset raamiproovi võeti 4 jaamast sügavustel 13-16,7 m.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

105 / 483

Joonis 79. Arendusala TP 1 põhjaelustiku biomassiproovide ja videojaamade punktid

2016. aastal tuulepargi paigutuse muudatuse tagajärjel (arendusala nihkus eemale Apollo madalikust,

vt ptk 1.5.2) väliuuringutega katmata merealal arendusala TP 1 piirkonnas (Joonis 79) kasutati põhja-

substraadi, põhjaelustiku ja elupaikade leviku hindamiseks ennustavat matemaatilist modelleerimist.

Modelleerimiseks valiti andmed, mis pärinesid avameremadalikelt Hiiumaast põhjas. Kokku kasutati

898 proovipunktist pärinevaid katvuseproove ja 97 proovipunktist pärinevaid biomassi proove, mis olid

kogutud aastatel 2008-2015 läbiviidud tuulepargi planeerimisega seotud põhjaelustiku inventuuride ja

projekti NEMA käigus.41

41 Projekti NEMA koduleht http://nema.bef.ee/et/

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

106 / 483

Joonis 80. Kaardistusala paiknemine arendusala TP 1 piirkonnas

3.3.1.2. Tuulepargi arendusalad TP 2 ja TP 3

Arendusaladel TP 2 ja TP 3 teostati vaatlusi ja dokumenteeriti põhjakooslusi allveevideosüsteemi abil

92 jaamas (Joonis 81). Jaamade sügavusvahemik jääb 15-37,8 m vahele. Põhjaammutajatega koguti

piirkonnast 30 proovi 13 jaamast sügavusvahemikus 15-36,3 m.

Joonis 81. Arendusalade TP 2 ja TP 3 põhjaelustiku biomassiproovide ja videojaamade punk-

tid

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

107 / 483

3.3.1.3. Tuulepargi arendusala TP 4

Arendusalal TP 4 teostati vaatlusi, koguti põhjakoosluste proove ja dokumenteeriti põhjakooslusi all-

veevideosüsteemi abil 53 jaamas, mille sügavusvahemik jäi 13,4-37,2 m vahele (Joonis 82). Arendusa-

lal TP 4 koguti põhjaammutajaga 21 proovi 10 jaamast samas sügavusvahemikus, kus teostati video-

vaatlusi.

Joonis 82. Arendusala TP 4 põhjaelustiku biomassiproovide ja videojaamade punktid

3.3.2. Uurimisalade merepõhja substraadi kirjeldus

Kogu madalate ulatuses on tegemist suhteliselt homogeense keskkonnaga, kus põhjasubstraat variee-

rub suhteliselt vähesel määral. Suuremalt jaolt on uuringualadel põhjasubstraadiks liiv, kuid leidub ka

kõva substraati (domineerivad suured kivid >20 cm ja/või paeplaat). Inventuuri käigus kogutud jaa-

made algandmed ning põhja setteline kirjeldus videoandmete põhjal on ära toodud uuringu aruande

lisas 1, tabelites 1-3 (vt KMH aruande lisadest). Uuringualade sügavusjaotust illustreerib alljärgnev

joonis (Joonis 83).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

108 / 483

Joonis 83. Uuritud mereala sügavusjaotus

3.3.2.1. Tuulepargi arendusala TP 1

Arendusala TP 1 uuringuala sügavused jäävad sügavusvahemikku 13-37 m (Joonis 84). TP1 piirkond

jääb antud alal lõunasse ning sügavamad alad põhja poole. Tegemist on üsna homogeense põhjaga,

kus põhjasubstraat erineb väga vähe. Suuremalt jaolt on põhjasubstraadiks liiv (Joonis 85), kuid leidub

ka kõva põhjasubstraati (Joonis 86).

Joonis 84. Arendusala TP1 sügavusjaotus

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

109 / 483

Joonis 85. Arendusala TP1 liiva katvus (%). Lisaks modelleerimistulemustele on kaardil ära

toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus saadud liivase põhjasubstraadi

katvus (%)

Joonis 86. Arendusala TP1 madala kõva põhjasubstraadi katvus (%). Lisaks modelleerimis-

tulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus saa-

dud kõva põhjasubstraadi katvus (%)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

110 / 483

2016. aastal muutunud TP 1 arendusala asukoha osas on tegemist samuti suhteliselt homogeense

keskkonnaga, kus suuremalt jaolt leidub samuti aluspinnana liiv, kuid leidub ka kõva substraati.

3.3.2.2. Arendusalad TP 2 ja TP 3

Uuringus vaadeldi arendusala TP 3 koos arendusalaga TP 2. Uuringuala sügavused jäävad sügavusva-

hemikku 15-63 m (Joonis 87). Arendusala TP 2 puhul on tegemist suuremalt jaolt sügava alaga. Tege-

mist on üsna homogeense põhjaga, kus põhjasubstraat erineb väga vähe. Suuremalt jaolt on põhja-

substraadiks liiv (Joonis 88), kuid leidub ka kõva põhjasubstraati (Joonis 89).

Joonis 87. Uuringuala sügavusjaotus arendusaladel TP2 ja TP3

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

111 / 483

Joonis 88. Liiva katvus arendusaladel TP2 ja TP3 (%). Lisaks modelleerimistulemustele on

kaardil on ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus saadud liivase

põhjasubstraadi katvus (%)

Joonis 89. Kõva põhjasubstraadi katvus arendusaladel TP2 ja TP3 (%). Lisaks modelleeri-

mistulemustele on kaardil on ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus

saadud kõva põhjasubstraadi katvus (%)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

112 / 483

3.3.2.3. Arendusala TP 4

Uuringuala sügavused jäävad sügavusvahemikku 13-38 m (Joonis 90). Arendusala TP 4 puhul on tege-

mist on üsna homogeense põhjaga, kus põhjasubstraat erineb väga vähe. Suuremalt jaolt on põhja-

substraadiks liiv (Joonis 91), kuid leidub ka kõva põhjasubstraati (Joonis 92).

Joonis 90. Arendusala TP4 uuritud ala sügavusjaotus

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

113 / 483

Joonis 91. Arendusalal TP4 uuritud ala liiva katvus (%). Lisaks modelleerimistulemustele on

kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus saadud liivase põh-

jasubstraadi katvus (%)

Joonis 92. Arendusalal TP4 uuritud ala kõva põhjasubstraadi katvus (%). Lisaks modelleeri-

mistulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus

saadud kõva põhjasubstraadi katvus (%)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

114 / 483

3.3.3. Põhjaelustiku inventuuri tulemused

Käesolevas aruandes uuritud alad on suuresti mõjutatud Läänemere avaosa keskkonnatingimuste

poolt. Põhiliseks elustikku vormivaks teguriks on sügavus, lainetuse mehhaaniline mõju ning mõnevõrra

kõrgem soolsus (6-7 psu) võrreldes idapoole jäävate mereosadega. Kirjeldatud madalatel esineb ena-

masti sügavatele ning avamere aladele iseloomulikke põhjataimestiku ning põhjaloomastiku liike

(HELCOM 2012). Liigilise mitmekesisuse vähesust inventuuri aladel võib põhjustada ka erinevate elu-

paikade nappus, avatus lainetusele ning suured sügavused. Järgnevatel joonistel (Joonis 93 kuni Joonis

95) on ära toodud uuringualadel esinevate põhjaelustiku liikide arv piirkonniti. Arendusala TP 1 osutus

uuritud piirkondadest kõige liigirikkamaks (esineb 15 erinevat põhjaelustiku liiki).

Joonis 93. Põhjaelustiku liikide arv Apollo madalal. Lisaks modelleerimistulemustele on

kaardil ära toodud numbritena liikide arv, mis on saadud põhjaelustiku kvantitatiivsete proo-

vide analüüsil

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

115 / 483

Joonis 94. Põhjaelustiku liikide arvarendusaladel TP2 ja TP3. Lisaks modelleerimistulemus-

tele on kaardil ära toodud numbritena liikide arv, mis on saadud kvantitatiivsete põhjaelus-

tiku proovide analüüsil

Joonis 95. Põhjaelustiku liikide arvarendusalal TP4. Lisaks modelleerimistulemustele on

kaardil ära toodud numbritena liikide arv, mis on saadud kvantitatiivsete põhjaelustiku proo-

vide analüüsil

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

116 / 483

3.3.3.1. Põhjataimestik kokkuvõtlikult

Arendusalade TP 1 ja TP 2 ning TP 4 põhjataimestikust määrati inventuuri käigus enamasti puna- ja

pruunvetikate liigid (Tabel 16), mis on ka iseloomulikumad suurematele sügavustele ning Läänemere

avaosale. Leidus ka üks rohevetika liik – Cladophora glomerata, mida leiti arendusalal TP 1 17,5 m ning

arendusalal TP 2 35,8 m sügavusel. Mõlemal juhul jäi antud liigi biomass alla 1 g/m2 kohta. Sukelduja

hinnangul leidus arendusalal TP 1 13 m sügavusel kahte tugeva tallusega pruunvetikaliiki – Halosiphon

tomentosus ja Fucus vesiculosus. Mõlemat liiki esines hinnanguliselt osakaaluga 1%. Kõige suurema

keskmise kuivkaaluga on punavetikas Furcellaria lumbricalis (0,71 g/m2) sügavusvahemikus 13-29,6 m

(Tabel 16). Põhjataimestiku keskmine kuivkaal uuringualadel on 2,24 g/m2 ning antud biomass on

koondunud madalamatele aladele.

Tabel 16. Inventuuri aladel esinevad põhjataimestiku liigid ning nende keskmised biomassid

(g/m-2) biomassiproovides. Andmed on toodud ainult nendest proovipunktidest, kus esines

põhjataimestikku

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Aglaothamnion roseum punavetikas 0,02 13,0–16,7

Battersia arctica pruunvetikas 0,15 13,0–35,8

Ceramium tenuicorne punavetikas 0,07 13,0–25,2

Cladophora glomerata rohevetikas 0,01 17,5–35,8

Coccotylus truncatus punavetikas 0,05 13,0–24,5

Ectocarpus siliculosus pruunvetikas 0,01 13,8

Furcellaria lumbricalis punavetikas 0,71 13,0–29,6

Pilayella littoralis pruunvetikas 0,03 13,0–14,4

Polysiphonia fucoides punavetikas 0,58 13,0–30,8

Rhodochorton purpureum punavetikas 0,10 13,0

Rhodomela confervoides punavetikas 0,53 13,0–24,5

Joonis 96 on ära toodud põhjataimestiku keskmine biomass vastavalt sügavuslevikule. Kirjeldatud ala-

del esineb kõige suurem põhjataimestiku keskmine biomass (29,67 g/m2) 17 m sügavusel, mille moo-

dustab enamasti niitjas punavetikas Polysiphonia fucoides (18,23 g/m2) ning tugeva tallusega punave-

tikas Furcellaria lumbricalis (10,8 g/m2).

Joonis 97 on ära toodud inventuuri aladel esinevad põhjataimestiku üldkatvused (%) vastavalt süga-

vuslevikule (m), kus 13 m sügavusel esineb kõige suurem põhjataimestiku katvus (20%), mille moo-

dustab suuremalt jaolt taimerühm niitjad punavetikad (9,2%) (Foto 1). Põhjataimestiku katvuse levik

kahaneb sügavuse suurenedes, mis on tingitud valguse kättesaadavuse vähenemisest vetikatele.

Uuringu aruande Lisas 2, tabelis 1-3 on ära toodud põhjataimestiku katvushinnangud jaamades, kus

põhjataimestiku liike esines. Uurimispiirkonnas esinevate põhjataimestiku liikide lühiiseloomustus on

toodud uuringu aruande peatükis 2.2.1.1.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

117 / 483

Joonis 96. Inventuuri aladel esinenud põhjataimestiku keskmiste biomasside sügavuslevik

(g/m2). Sügavustel 35 m, 26 m, 25 m ja 18 m jääb keskmine biomass alla 0,1 g/m2 ning

sellest tulenevalt ei kajastu need joonisel. Andmed on toodud ainult nendest proovipunkti-

dest, kus esines põhjataimestikku

Joonis 97. Inventuuri aladel esinevad põhjataimestiku keskmiste katvuste (%) sügavuslevik

(m). Andmed on toodud ainult nendest proovipunktidest, kus esines põhjataimestikku

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

118 / 483

Foto 1. Niitjad punavetikad Apollo madala uuringualal 16,7 m sügavusel. Taimerühm kuulub

elupaigatüübi karid (1170) karakterliikide hulka. Foto: Georg Martin

3.3.3.1.1. Apollo madala uuringuala põhjataimestik

Apollo madala uuringuala põhjataimestikust määrati inventuuri käigus biomassi proovidest enamasti

puna- ja pruunvetikate liigid (Tabel 17), mille sügavuslevik jääb 13-29,6 m vahemikku. Leidub ka üks

rohevetika liik – Cladophora glomerata (liigi keskmine biomass jäi alla 1 g/m2). Uuritud madala liigiline

koosseis, nende keskmised biomassid ning esinemise sügavus on ära toodud Tabel 17. Apollo madalal

esinevad suuremate keskmiste biomassidega punavetikad Furcellaria lumbricalis, Polysiphonia fucoides

ja Rhodomela confervoides lisaks teistele pruun- ja puna-vetikatele. Uuritud madala taimestiku kesk-

mine kuivkaal osutus suhteliselt madalaks (3,2 g/m2).

Tabel 17. Apollo madalal esinevad põhjataimestiku liigid ning nende keskmised biomassid

(g/m2) biomassiproovides. Andmed on toodud ainult nendest proovipunktidest, kus esines

põhjataimestikku

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Aglaothamnion roseum punavetikas 0,001 13,0–16,7

Battersia arctica pruunvetikas 0,12 13,0–31,4

Ceramium tenuicorne punavetikas 0,07 13,0–25,2

Cladophora glomerata rohevetikas 0,001 17,5

Coccotylus truncatus punavetikas 0,06 13,0–24,5

Ectocarpus siliculosus pruunvetikas 0,003 13,8

Furcellaria lumbricalis punavetikas 1,25 13,0–29,6

Pilayella littoralis pruunvetikas 0,01 13,0–14,4

Polysiphonia fucoides punavetikas 0,80 13,0–29,6

Rhodochorton purpureum punavetikas 0,17 13,0

Rhodomela confervoides punavetikas 0,69 13,0–24,5

Apollo madala põhjataimestiku suurim üldkatvus modelleerimistulemuste põhjal on 25% (Joonis 98),

mille suuremalt jaolt moodustavad niitjad punavetikad (Joonis 99). Uuringu lisas 2, tabelis 1 on ära

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

119 / 483

toodud antud uuringupiirkonna põhjataimestiku videojaamade katvushinnangud, kus esines põhjatai-

mestiku liike. Apollo madala suurima katvuse moodustasid antud tulemuste põhjal niitjad punavetikad

Polysiphonia fucoides ja Rhodomela confervoides (30%) sügavusvahemikus 13-14,2 m.

Joonis 98. Apollo madala uuringuala põhjataimestiku üldkatvus (%). Lisaks modelleerimis-

tulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus saa-

dud põhjataimestiku üldkatvus (%)

Joonis 99. Apollo madala uuringuala niitjate punavetikate katvus (%). Lisaks modelleerimis-

tulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus saa-

dud niitjate punavetikate katvus (%)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

120 / 483

2016. a muutunud TP 1 arendusala osas on merepõhja taimestiku liigiline mitmekesisus madal võrrel-

des madala rannikumere mitmekesisusega. See võib tuleneda erinevatest keskkonnatingimustest (ava-

tus lainetusele, suured sügavused, homogeenne põhjasubstraat, soolsus). Suurimad taimestiku katvu-

sed, mille moodustasid niitjad punavetikad, esinesid uuringuala kõva aluspinnaga piirkonnas.

3.3.3.1.2. Arendusalade TP 2 ja TP 3 põhjataimestik

Arendusalal TP 2 esineb biomassiproovides nii pruun- kui ka punavetika liike (Tabel 18), mis on iseloo-

mulikud suurematele sügavustele, ning antud liikide sügavuslevik jääb 15-35,8 m vahemikku. Leidub

ka rohevetika liik Cladophora glomerata (liigi keskmine biomass jäi alla 1 g/m2). Antud madala liigiline

koosseis, nende keskmised biomassid ning esinemise sügavus on ära toodud Tabel 18. Kõige suuremate

keskmiste biomassidega arendusalal TP 2 on punavetikad Rhodomela confervoides (0,37 g/m2) ja Fur-

cellaria lumbricalis (0,35 g/m2). Antud ala põhjataimestiku keskmiseks kuivkaaluks saadi 0,8 g/m2.

Tabel 18. Arendusalal TP2 esinevad põhjataimestiku liigid ning nende keskmised biomassid

(g/m2) biomassiproovides. Andmed ainult nendest proovipunktidest, kus esines põhjatai-

mestikku

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Aglaothamnion roseum punavetikas 0,003 15,0

Battersia arctica pruunvetikas 0,003 15,0–35,8

Ceramium tenuicorne punavetikas 0,001 15,0

Cladophora glomerata rohevetikas 0,002 35,8

Furcellaria lumbricalis punavetikas 0,35 15,0

Polysiphonia fucoides punavetikas 0,07 15,0–29,2

Rhodomela confervoides punavetikas 0,37 15,0–22,8

Arendusala TP2 põhjataimestiku suurim üldkatvus modelleerimistulemuste põhjal on 20% (Joonis 100),

mille suuremalt jaolt moodustavad niitjad punavetikad (Joonis 101). Antud uuringualal leidus põhjatai-

mestikku uuringuala kirdepoolses osas, kus kasvupinnase moodustab kõva substraat. Uuringu aruande

lisas 2, tabelis 2 on ära toodud arendusala TP2 põhjataimestiku videojaamade katvushinnangud, kus

esines põhjataimestiku liike. Arendusala TP2 suurima katvuse moodustasid antud tulemuste põhjal niit-

jad punavetikad Polysiphonia fucoides ja Rhodomela confervoides (25%) sügavusel 20,5 m.

Joonis 100. Arendusalade TP2 ja TP3 põhjataimestiku üldkatvus (%). Lisaks modelleerimis-

tulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus saa-

dud põhjataimestiku üldkatvus (%)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

121 / 483

Joonis 101. Arendusala TP2 niitjate punavetikate katvus (%). Lisaks modelleerimistulemus-

tele on kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus saadud niit-

jate punavetikate katvus (%)

3.3.3.1.3. Arendusala TP 4 põhjataimestik

Arendusalal TP 4 on esindatud biomassiproovides üks pruunvetikas ning kaks punavetika liiki. Antud

liikide sügavuslevik jääb vahemikku 13,4-30,8 m. Antud madala liigiline koosseis, nende keskmised

biomassid ning esinemise sügavus on ära toodud Tabel 19. Kõige suurema keskmise biomassiga on

esindatud punavetikas Polysiphonia fucoides (0,15 g/m2).

Tabel 19. Arendusalal TP 4 esinevad põhjataimestiku liigid ning nende keskmised biomassid

(g/m2) biomassiproovides. Andmed ainult nendest proovipunktidest, kus esines põhjatai-

mestikku

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Pilayella littoralis pruunvetiktaim 0,06 13,4

Polysiphonia fucoides punavetiktaim 0,15 13,4–30,8

Rhodomela confervoides punavetiktaim 0,01 13,4

Arendusala TP 4 põhjataimestiku suurim üldkatvus modelleerimistulemuste põhjal on 30% (Joonis

102), mille suuremalt jaolt moodustavad niitjad punavetikad (Joonis 103). Antud uuringualal leidus

põhjataimestikku väga väikesel alal, kus kasvupinnase moodustab 100% kõva substraat. Uuringu

aruande lisas 2, tabelis 3 on ära toodud antud uuringupiirkonna põhjataimestiku videojaamade katvus-

hinnangud, kus esines põhjataimestiku liike. Arendusala TP4 suurima katvuse moodustasid antud tule-

muste põhjal niitjad punavetikad Polysiphonia fucoides ja Rhodomela confervoides – katvus 55% sü-

gavusel 14,6 m ning katvus 40% sügavusel 13,4 m.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

122 / 483

Joonis 102. Arendusala TP4 uuritud ala põhjataimestiku üldkatvus (%). Lisaks modelleeri-

mistulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali analüüsi käigus

saadud põhjataimestiku üldkatvus (%)

Joonis 103. Arendusala TP4 uuringuala niitjate punavetikate katvus (%) uuritud alal. Lisaks

modelleerimistulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade videomaterjali ana-

lüüsi käigus saadud niitjate punavetikate katvus (%)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

123 / 483

3.3.3.2. Põhjaloomastik kokkuvõtlikult

Arendusalade TP 1, TP 2 ja TP 4 põhjaloomastikus on domineerivaks liigiks sessiilse eluviisiga Mytilus

trossulus (söödav rannakarp) (Foto 2), kelle biomass uuritud merealadel on vahemikus 0,002-571,62

g/m2 (keskmine biomass on 88,85 g/m2) sügavusvahemikus 13–37,3 m. Antud madalate liigiline koos-

seis, nende keskmised biomassid ning esinemise sügavused on ära toodud Tabel 20. Suurema biomas-

siga liikide hulgas leidub veel Macoma baltica (balti lamekarp) – keskmine biomass 10,28 g/m2. Liikide

mitmekesisus on suurem madalamatel sügavustel, kus leidub elupaiku nii kõva substraadi külge kinni-

tuvatel liikidel, kui ka liikidel, mis on tavaliselt seotud põhjataimestikuga. Sügavamatel aladel esinevad

enamasti sessiilse eluviisiga põhjaloomastiku liigid. Põhjaloomastiku keskmine kuivkaal uuringualadel

on 78,84 g/m2. Arendusalade TP1, TP2 ja TP4 põhjaloomastikus esineb palju liike, kelle keskmine bio-

mass jääb alla 0,1 g/m2 (Tabel 20). Uuringualade maksimaalne keskmine biomass (552 g/m2) on saa-

vutatud 14 m sügavusel, mille suuremalt jaolt moodustab söödav rannakarp (549,6 g/m2) (Joonis 104).

Foto 2. Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüüpi karid (kood 1170) määrav liik söödav rannakarp

(Mytilus trossulus) arendusala TP1 uuringualal 13 m sügavusel. Liik ületas elupaigamääran-

gutes seatud 10% katvuse lävendi. Foto: Georg Martin

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

124 / 483

Tabel 20. Inventuuri aladel esinevad põhjaloomastiku liigid ning nende keskmised biomassid

(g/m-2) biomassiproovides. Andmed ainult nendest proovipunktidest, kus esines põhjatai-

mestikku

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Amphibalanus improvisus Vähid 0,43 13,0–26,2

Bathyporeia pilosa Vähid 0,001 13,2

Bylgides sarsi Rõngussid 0,002 16,7–28,5

Cerastoderma glaucum Limused 0,004 17,5

Chironomidae perekond Lülijalgsed 0,01 13,0–19,0

Cordylophora caspia Ainuõõssed 0,01 14,4–16,7

Corophium volutator Vähid 0,003 13,0–30,1

Einhornia crustulenta Sammalloomad 0,002 24,8

Gammarus juv Vähid 0,004 13,0–36,3

Gammarus oceanicus Vähid 0,01 17,5

Gammarus salinus Vähid 0,03 13,0–25,4

Gammarus zaddachi Vähid 0,002 28,2

Halicryptus spinulosus Keraskärssussid 0,002 37,3

Hediste diversicolor Rõngussid 0,01 13,0–35,8

Hydrozoa klass Ainuõõssed 0,001 29,2

Jaera albifrons Vähid 0,01 13,0–29,4

Laomedea flexuosa Ainuõõssed 0,01 13,0–28,5

Macoma balthica Limused 10,28 13,0–37,3

Marenzelleria neglecta Rõngussid 0,003 13,2–37,3

Monoporeia affinis Vähid 0,004 26,4–37,3

Mya arenaria Limused 0,134 13,2–24,7

Mytilus trossulus Limused 88,85 13,0–37,3

Oligochaeta alamklass Rõngussid 0,003 13,2–26,4

Peringia ulvae Limused 0,16 13,0–25,1

Praunus inermis Vähid 0,001 13.0–13,8

Praunus sp Vähid 0,001 15,0

Saduria entomon Vähid 0,38 16,7–37,3

Theodoxus fluviatilis Limused 0,11 13,0–29,2

Joonis 105 on ära toodud inventuuri aladel esinevad põhjaloomastiku katvused (%) vastavalt sügavus-

levikule (m), kus 15 m sügavusel esineb kõige suurem põhjaloomastiku katvus (69%), mille moodustab

suuremalt jaolt söödav rannakarp (55%). Põhjaloomastiku katvused vähenevad sügavuse suurenedes.

Uuringu aruande Lisas 3, tabelis 1 on ära toodud põhjaloomastiku katvushinnangud uuringualadel.

Uurimispiirkonnas esinevate põhjaloomastiku liikide lühiiseloomustus on toodud uuringu aruande pea-

tükis 2.2.2.1.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

125 / 483

Joonis 104. Inventuuri aladel esinevad põhjaloomastiku keskmised biomassid (g/m2) vas-

tavalt sügavuslevikule (m). Andmed on toodud ainult nendest proovipunktidest, kus esines

põhjataimestikku

Joonis 105. Inventuuri aladel esinevad põhjaloomastiku keskmised katvused (%) vastavalt

sügavuslevikule (m). Sügavustel 35 m on keskmine biomass 0.1 g/m2 ning sellest tulenevalt

ei kajastu see joonisel. Andmed on toodud ainult nendest proovipunktidest, kus esines põh-

jataimestikku

3.3.3.2.1. Apollo madala uuringuala põhjaloomastik

Apollo madalal esineb arvu poolest rohkem põhjaloomastiku liike (24 liiki), kui teistel inventuuri aladel.

Madala keskmine biomass on 96,92 g/m2 sügavusvahemikus 13–31,5 m, mille suuremalt jaolt moo-

dustab söödav rannakarp (Mytilus trossulus) – 83,48 g/m2 (Tabel 21). Lisaks sessiilsele põhjaloomale,

leidub suurema keskmise kuivkaaluga ka balti lamekarpi (Macoma baltica) – 12,09 g/m2. Antud madalal

leidub põhjaloomastiku liike, kelle keskmine biomass jääb alla 0,1 g/m2. Apollo madalal leiduvad põh-

jaloomastiku liigid ja nende keskmised biomassid koos sügavuslevikuga on ära toodud Tabel 21.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

126 / 483

Tabel 21. Apollo madalal esinevad põhjaloomastiku liigid ning nende keskmised biomassid

(g/m2) biomassiproovides. Andmed ainult nendest proovipunktidest, kus esines põhjatai-

mestikku

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Amphibalanus improvisus vähid 0,55 13,0–26,2

Bathyporeia pilosa vähid 0,001 13,2

Bylgides sarsi rõngussid 0,002 16,7–28,5

Cerastoderma glaucum limused 0,01 17,5

Chironomidae perekond lülijalgsed 0,01 13,0–19,0

Cordylophora caspia ainuõõssed 0,02 14,4–16,7

Corophium volutator vähid 0,01 13,0–24,8

Einhornia crustulenta sammalloomad 0,003 24,8

Gammarus juv vähid 0,003 13,0–17,5

Gammarus oceanicus vähid 0,02 17,5

Gammarus salinus vähid 0,02 13,0–25,4

Hediste diversicolor rõngussid 0,02 13,0–29,6

Jaera albifrons vähid 0,01 13,0–24,8

Laomedea flexuosa ainuõõssed 0,02 13,0–28,5

Macoma balthica limused 12,09 13,0–31,5

Marenzelleria neglecta rõngussid 0,003 13,0–31,5

Monoporeia affinis vähid 0,0004 28,5–31,5

Mya arenaria limused 0,23 13,2

Mytilus trossulus limused 83,48 13,0–29,6

Oligochaeta alamklass rõngussid 0,002 13,2–22,0

Peringia ulvae limused 0,27 13,0–24,7

Praunus inermis vähid 0,001 13,0–13,8

Saduria entomon vähid 0,01 16,7–29,6

Theodoxus fluviatilis limused 0,16 13,0–23,3

Söödava rannakarbi (Mytilus trossulus) suurim katvus modelleerimistulemuste põhjal on 80% (Joonis

106). Suurim katvus on saavutatud uuringuala keskosas, kus esineb kõva substraat. Antud liigi puhul

on tegemist kinnituva vormiga ning seega on eksisteerimiseks vajalik kõva aluspinnas. Uuringu aruande

Lisas 3, tabelis 1 on ära toodud Apollo madalal asuvates inventuuri jaamades esinevate põhjaloomas-

tiku liikide katvused (%) video– ning sukelduja andmete põhjal. Apollo madala suurima katvuse moo-

dustas antud tulemuste põhjal söödav rannakarp (85%) sügavusel 13,8 m.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

127 / 483

Joonis 106. Apollo madala uuringualal esineva söödava rannakarbi (Mytilus trossulus) kat-

vus (%). Lisaks modelleerimistulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade video-

materjali analüüsi käigus saadud söödava rannakarbi katvus (%)

2016. a muutunud TP 1 arendusala osas domineeris põhjaloomastikust söödav rannakarp (Mytilus tros-

sulus) kõvadel põhjadel ning settes elavad karbid liivastel merepõhjadel. Elustiku võtmeliigiks oli antud

uuringualal söödav rannakarp.

3.3.3.2.2. Arendusalade TP 2 ja TP 3 põhjaloomastik

Arendusala TP 2 uuringualal esineb 19 põhjaloomastiku liiki. Antud madal põhjaloomastiku keskmine

biomass 123,51 g/m2, on uuritud aladest suurim. Domineerivaks liigiks on söödav rannakarp (Mytilus

trossulus) keskmise biomassiga 116,05 g/m2 sügavusvahemikus 15-29,2 m (Tabel 22). Lisaks leidus

keskmise kuivkaalu poolest rohkemal määral teistest liikidest ka balti lamekarpi (Macoma baltica), kelle

keskmine kuivkaal on 6,86 g/m2. Arendusalal TP2 leiduvad põhjaloomastiku liigid ja nende keskmised

biomassid koos sügavuslevikuga vt Tabel 22.

Tabel 22. Arendusala TP 2 uuringualal esinevad põhjaloomastiku liigid ning nende keskmised

biomassid (g/m2) biomassiproovides. Andmed ainult nendest proovipunktidest, kus esines

põhjataimestikku

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Amphibalanus improvisus vähid 0,03 22,8

Bylgides sarsi rõngussid 0,002 22,8

Chironomidae perekond lülijalgsed 0,01 15,0

Gammarus juv vähid 0,002 35,8–36,3

Gammarus salinus vähid 0,03 22,8

Gammarus zaddachi vähid 0,012 28,2

Hediste diversicolor rõngussid 0,01 26,4–35,8

Hydrozoa klass ainuõõssed 0,003 29,2

Jaera albifrons vähid 0,02 15,0–29,2

Laomedea flexuosa ainuõõssed 0,001 24,2

Macoma balthica limused 6,87 15,0–35,8

Marenzelleria neglecta rõngussid 0,001 34,9

Monoporeia affinis vähid 0,02 26,4–35,8

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

128 / 483

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Mytilus trossulus limused 116,05 15,0–29,2

Oligochaeta alamklass rõngussid 0,01 25,1–26,4

Peringia ulvae limused 0,01 22,8

Praunus sp vähid 0,01 15,0

Saduria entomon vähid 0,41 29,2–36,3

Theodoxus fluviatilis limused 0,05 22,8–29,2

Arendusalal TP 2 uuringualal domineerib modelleerimistulemuste põhjal katvuse poolest söödav ranna-

karp (Mytilus trossulus; Joonis 107) uuringuala kirdepoolses osas, kus esineb kõva põhjasubstraat.

Antud liik eelistab elupaigana kõva pinnast, kuna on kinnituva eluviisiga. Uuringu aruande Lisas 3,

tabelis 2 on ära toodud arendusalal TP 2 asuvates inventuuri jaamades esinevate põhjaloomastiku

liikide katvused (%) video– ning sukelduja andmete põhjal. Arendusala TP 2 suurima katvuse moodus-

tas antud tulemuste põhjal söödav rannakarp (95%) sügavusvahemikus 15,2-20,5 m.

Joonis 107. Arendusala TP2 uuringualal esineva söödava rannakarbi (Mytilus trossulus) kat-

vus (%). Lisaks modelleerimistulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade video-

materjali analüüsi käigus saadud söödava rannakarbi katvus (%)

3.3.3.2.3. Arendusala TP 4 põhjaloomastik

Arendusalal TP 4 esineb 15 põhjaloomastiku liiki, kus domineerivaks liigiks on sessiilse eluviisiga söödav

rannakarp (Mytilus trossulus) – keskmise biomass on 77,29 g/m2 (Tabel 23). Ülejäänud liigid, kes

arendusalal TP4 esinevad, on keskmise biomassi poolest esindatud suhteliselt tagasihoidlikult. Aren-

dusalal TP 4 on keskmine põhjaloomastiku biomass 87,7 g/m2. Tabel 23 on ära toodud põhjaloomastiku

liikide keskmised biomassid ning sügavuslevikud uuritud merealal.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

129 / 483

Tabel 23. Arendusalal TP 4 esinevad põhjaloomastiku liigid ning nende keskmised biomassid

(g/m2) biomassiproovides. Andmed ainult nendest proovipunktidest, kus esines põhjatai-

mestikku

Liik Hõimkond Keskmine biomass, g/m² Esinemise sügavus, m

Amphibalanus improvisus vähid 0,48 13,4–25,1

Bylgides sarsi rõngussid 0,001 25,1

Corophium volutator vähid 0,002 30,1

Gammarus juv vähid 0,01 13,4–30,1

Gammarus salinus vähid 0,03 13,4

Halicryptus spinulosus keraskärssussid 0,01 37,3

Hediste diversicolor rõngussid 0,004 19,0–25,0

Jaera albifrons vähid 0,003 13,4–29,4

Macoma balthica limused 8,43 25,0–37,3

Marenzelleria neglecta rõngussid 0,002 25,0–37,3

Monoporeia affinis vähid 0,001 37,3

Mytilus trossulus limused 77,29 13,4–37,3

Oligochaeta alamklass rõngussid 0,002 22,1–25,4

Peringia ulvae limused 0,01 13,4–25,1

Saduria entomon vähid 1,42 19,4–37,3

Arendusalal TP 4 domineerib modelleerimistulemuste põhjal katvuse poolest söödav rannakarp (Mytilus

trossulus) (Joonis 108) eelkõige uuringuala lõunapoolses osas, kus esineb kõva põhjasubstraat. Antud

liik eelistab elupaigana kõva pinnast, sest on kinnituva eluviisiga. Uuringu aruande Lisas 3, tabelis 3 on

ära toodud arendusalal TP2 asuvates inventuuri jaamades esinevate põhjaloomastiku liikide katvused

(%) video– ning sukelduja andmete põhjal. Antud uuringuala suurima katvuse moodustas antud tule-

muste põhjal söödav rannakarp (90%) sügavusvahemikus 13,4-17,1 m.

Joonis 108. Arendusala TP4 uuringualal esineva söödava rannakarbi (Mytilus trossulus) kat-

vus (%). Lisaks modelleerimistulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaamade video-

materjali analüüsi käigus saadud söödava rannakarbi katvus (%)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

130 / 483

3.3.4. Põhjaelupaigad

EU Life projekti „Merekaitsealad Läänemere idaosas“ käigus välja töötatud elupaikade klassifikatsiooni

kohaste elupaikade levik arendusaladel TP1, TP2/TP3 ja TP4 piirkonnas osutus äärmiselt homogeen-

seks. Eesti rannikuvetes esinevatest 18-st EU LIFE projekti „Merekaitsealad Läänemere idaosa“ mere-

põhja elupaikadest esines kõikidel uuritud merealadel ainult kolm:

o 10 – mõõdukalt avatud kõvad põhjad karpide kooslustega:

Kirjeldus: Elupaigale on iseloomulikud kinnitunud karpide kolooniad ning niitjad vetikad. Elupaiga

liigiline mitmekesisus on keskmine: erinevaid taimeliike on elupaigast registreeritud 34 ning loo-

maliike 43, keskmine liikide arv ühes proovis on hinnanguliselt 7. Elupaik esineb rannikualadel, mis

on avatud lainetusele ning jää kulutavale tegevusele. Settena on levinud paeplaat, rahnud ning

kivid. Elupaika on leitud sügavustel 0,3-30 m (sobiva substraadi leidumisel võib elupaik olla süga-

vamal) soolsusel kuni 3,7 promilli.

Funktsioon: Elupaigal on oluline struktuurne roll kõrge hüdrodünaamilise aktiivsusega aladel. Kar-

bid ning tõruvähid on biofiltreerijad, nad vähendavad vees leiduva fütoplanktoni hulka ja paranda-

vad vee läbipaistvust. Karbid on oluline toit mitmetele kalaliikidele ning madalamatel aladel moo-

dustavad karbid suure osa ka veelindude toidust. Lisaks eelnevale on elupaigal kõrge rekreatsioo-

niline väärtus ning tegemist on atraktiivse sukeldumispaigaga.

Kaitse: Vastavalt EL loodusdirektiivi lisale 1 esindab elupaik karisid (1170). Elupaiga looduskaitse-

line väärtus on kõrge eelkõige just tavapärase suure biomassi (kõrge produktsiooni) ning olulisuse

tõttu toiduahelas.

o 17 – mõõdukalt avatud pehmed põhjad karpide kooslustega:

Kirjeldus: Biomassis domineerivad erinevad karbid, põhjataimestik on esindatud, kuid vähesel mää-

ral (kas kinnitunult üksikutele kividele või siis lahtise vetikamassina). Liigiline mitmekesisus on tänu

võimalikule vähesele taimestikule suhteliselt kõrge. Erinevaid taimeliike on elupaigast registreeritud

25 ning loomaliike 48, keskmine liikide arv proovis on hinnanguliselt 7. Elupaik esineb rannikuala-

del, mis on mõõdukalt avatud lainetusele ning jää kulutavale tegevusele. Settes domineerivad liiv

ning savi. Elupaika on leitud kuni 100 m sügavusel, minimaalse soolsusega 2 promilli.

Kaitse: Vastavalt EL loodusdirektiivi lisale 1 võib antud elupaik esindada liivamadalaid (1110),

estuaare (1130), laiu madalaid lahti ning abajaid (1160) või laugmadalikke (1140). Kaitse väärtus

sõltub konkreetse piirkonna liigilisest koosseisust, bioloogilisest produktsioonist ning selle põhjus-

test: kas seda mõjutavad looduslikud (nt apvellingu alad) või antropogeensed protsessid (nt

estuaarides suur toitainete sissevool jõgedega; heitvete suunamine mere). Kuid igal juhul on tege-

mist oluliste produktiivsete aladega. Elupaika ohustavad eelkõige ehitustegevus, süvendamine ning

kaadamine; eutrofeerumisega võivad kaasneda muutused hapnikurežiimis.

o 18 – mõõdukalt avatud pehmed põhjad kindla liigilise domineerimiseta:

Kirjeldus: Antud elupaigatüübile on iseloomulik selgete dominantliikide puudumine. Põhjataimestik

on esindatud, kuid vähesel määral. Peamiselt leidub niitjaid vetikaid, mis on kas kinnitunud üksi-

kutele kividele või siis liiguvad veemassidega lahtise vetikamassina. Loomastikust on iseloomuliku-

mad settesse kaevuvad väheharjasussid ning hulkharjasussid. Elupaiga liigiline mitmekesisus on

väike: erinevaid taimeliike on elupaigast registreeritud 10 ning loomaliike 15, keskmine liikide arv

ühes proovis on hinnanguliselt 2.

Kaitse: Vastavalt EL loodusdirektiivi lisale 1 ei esinda antud elupaik ühtki väärtuslikku elupaika.

Madala bioloogilise mitmekesisusetõttu on elupaiga looduskaitseline väärtus madal, kaitsevajadus

sõltub otseselt piirkonna enda eripärast ning võimalikust olulisusest peamiselt veelindudele, kala-

dele ja veeimetajatele. Elupaika ohustavad eelkõige ehitustegevus, süvendamine ning kaadamine,

eutrofeerumisega võivad kaasneda muutused hapnikurežiimis.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

131 / 483

Elupaikade määramisel lähtuti põhiliselt geograafilisest ja bioloogilisest informatsioonist. Järgnevas ta-

belis (Tabel 24) on ära toodud EU Life projekti „Merekaitsealad Läänemere loodeosas“ välja töötatud

elupaikade pindalad uuringualadel.

Tabel 24. EU Life projekti „Merekaitsealad Läänemere idaosas“ välja töötatud elupaikade

pindalad uuringualadel

Uuringuala Elupaiga nr Pindala, km² Osakaal, %

Apollo madal (TP 1) 10

17

9,0

13,4

15

22

18 38,1 63

Vinkovi madal (TP 2/

TP3) 10 11,1 47

17 5,6 24

18 6,9 29

Madal 1 (TP 4) 10 3,9 16

17 7,8 31

18 13,2 53

Apollo madalal domineerib EU LIFE projekti “Merekaitsealad Läänemere idaosas” välja töötatud elupai-

kadest mõõdukalt avatud pehmed põhjad kindla liigilise domineerimiseta (elupaik nr 18), mille osakaal

ala üldpindalast moodustab 63% (Tabel 24, Joonis 109). Antud elupaik esineb suuresti üle terve uurin-

guala.

Joonis 109. EU LIFE projekti “Merekaitsealad Läänemere idaosas” välja töötatud elupaikade

klassifikatsioon (EBHAB) Apollo madala uuringualal

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

132 / 483

Vinkovi madala uuringualal (arendusala TP2) domineerib EU LIFE projekti “Merekaitsealad Läänemere

idaosas” välja töötatud elupaikadest mõõdukalt avatud kõvad põhjad karpide kooslustega (elupaik nr

10), mille osakaal ala üldpindalast moodustab 47% (Tabel 24, Joonis 110). Antud elupaik esineb suu-

resti üle terve uuringuala.

Joonis 110. EU LIFE projekti “Merekaitsealad Läänemere idaosas” välja töötatud elupaikade

klassifikatsioon (EBHAB) Vinkovi madala uuringualal (arendusala TP2)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

133 / 483

Madala 1 uuringualal (arendusala TP4) domineerib EU LIFE projekti “Merekaitsealad Läänemere

idaosas” välja töötatud elupaikadest mõõdukalt avatud pehmed põhjad kindla liigilise domineerimiseta

(elupaik nr 18), mille osakaal ala üldpindalast moodustab 53% (Tabel 24, Joonis 111). Antud elupaik

esineb suuresti üle terve madala.

Joonis 111. EU LIFE projekti “Merekaitsealad Läänemere idaosas” välja töötatud elupaikade

klassifikatsioon (EBHAB) Madala 1 uuringualal (arendusala TP4)

3.3.5. EL Loodusdirektiivi Lisa 1 elupaigatüüpide levik uuringualade piirkonnas

Euroopa Liidus on looduskaitseliselt oluliseks peetavad elupaigatüübid loendatud 1992. aastal vastu

võetud looduslike elupaikade ja loodusliku fauna ning floora kaitse direktiivi (Council Directive

92/43/EEC of 21 May 1992 on the conservation of natural habitats and of wild fauna and flora, edaspidi

loodusdirektiiv) lisas 1. Loodusdirektiivi Lisa 1 koondab endas elupaigatüüpe nii maismaalt, merest kui

ka mageveekogudest. Loodusdirektiivi Lisas 1 on kokku kaheksa merega seotud elupaigatüüpi, mis

kuuluvad jaotusesse 11 „avamere ja loodete alad“. Vastavalt Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraa-

matule esineb nendest Eestis kuus elupaigatüüpi (sulgudes loodusdirektiivi lisa 1 kood):

• mereveega üleujutatud liivamadalad (1110, edaspidi liivamadalad);

• jõgede lehtersuudmed (1130);

• mõõnaga paljanduvad mudased ja liivased laugmadalikud (1140, edaspidi laugmadalikud);

• rannikulõukad (1150);

• laiad madalad abajad ja lahed (1160);

• karid (1170).

Loodusdirektiivi Lisa I elupaiga tüüpide kirjeldus on ära toodud uuringu aruandes lk 13-15 (vt KMH

aruande lisadest).

Uuritud madalate piirkonnas elupaigatüüpe karid (kood 1170) ning mereveega üleujutatud liivamadalad

(kood 1110).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

134 / 483

Järgnevas tabelis (Tabel 25) on ära toodud EL Loodusdirektiivi Lisa 1 elupaigatüüpide pindalad uurin-

gualadel.

Tabel 25. EL Loodusdirektiivi Lisa 1 elupaigatüüpide karide (kood 1170) ja mereveega

üleujutatud liivamadalate (kood 1110) pindalad antud uuringualadel

Arendusalal TP 1 esineb Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüüp karid (kood 1170) ning mereveega üleuju-

tatud liivamadalad (kood 1110). Uuritud ala hõlmab 66,6 km2, millest 9 km2 (15%) moodustab elupai-

gatüüp karid ning mereveega üleujutatud liivamadalad moodustab 8,9 km2 ehk 15% ala üldpindalast.

Loodusdirektiive Lisa I elupaigatüübid arendusalal TP 1 vt Joonis 112 ning karide elupaiga tunnusliikide

summaarne katvus (%) Joonis 113. Arendusalal TP 1 (Apollo) oli karide ainukeseks elupaika määravaks

liigiks, mis ületas elupaigamäärangutes seatud 10% katvuse lävendi, söödav rannakarp (Mytilus tros-

sulus), mida leidus karidel ohtralt. Karakterliikidest esines veel agarikku (Furcellaria lumbricalis), tava-

list tõruvähki (Amphibalanus improvisus) ning niitjaid punavetikaid, kuid nende katvus jäi alla 10%

piiri.

Joonis 112. Arendusala TP1 uuringualal esinevad Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüübid

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

135 / 483

Joonis 113. Arendusala TP1 uuringualal esinev karide elupaigatüübi tunnusliikide sum-

maarne katvus (%). Lisaks modelleerimistulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaa-

made videomaterjali analüüsi käigus saadud tunnusliikide summaarne katvus (%)

Arendusalal TP 2 domineerib Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüüp karid (kood 1170). Uuritud ala hõlmab

23,7 km2, millest 10,8 km2 (46%) moodustab elupaigatüüp karid. Mereveega üleujutatud liivamadalad

moodustavad vaid väikese osa kogu pindalast (1,4 km2 ehk 46%), mida esineb uuritud merealal ainult

kagupoolses osas. Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüübid arendusalal TP 2 vt Joonis 114 ning karide

elupaiga tunnusliikide summaarne katvus (%) Joonis 115. Samuti on arendusalal TP 2 karide ainuke-

seks elupaika määravaks liigiks, mis ületas elupaigamäärangutes seatud 10% katvuse lävendi, söödav

rannakarp (Mytilus trossulus), mida leidus karidel ohtralt. Karakterliikidest esines veel agarikku (Fur-

cellaria lumbricalis), tavalist tõruvähki (Amphibalanus improvisus) ning niitjaid punavetikaid, kuid

nende katvus jäi alla 10% piiri.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

136 / 483

Joonis 114. Arendusalade TP2 ja TP3 uuringualal esinevad Loodusdirektiivi Lisa I elupai-

gatüübid

Joonis 115. Arendusalade TP2 ja TP3 uuringualal esinev karide elupaigatüübi tunnusliikide

summaarne katvus (%). Lisaks modelleerimistulemustele on kaardil ära toodud numbritena

jaamade videomaterjali analüüsi käigus saadud tunnusliikide summaarne katvus (%)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

137 / 483

Arendusala TP4 uuringualal domineerib Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüüp mereveega üleujutatud lii-

vamadalad (kood 1110). Uuritud ala hõlmab 25 km2, millest 4,7 km2 (19%) moodustab domineeriv

elupaigatüüp. Elupaigatüüp karid moodustavad kogu pindalast (3,8 km2 ehk 15%), mis asuvad uuritud

madala läänepoolsel alal. Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüübid arendusalal TP 4, Joonis 116 ning karide

elupaiga tunnusliikide summaarne katvus (%), Joonis 117. Arendusalal TP4 on karide elupaika määra-

vaks liigiks, mis ületas elupaigamäärangutes seatud 10% katvuse lävendi, söödav rannakarp (Mytilus

trossulus) ning niitjate punavetikate rühm. Söödavat rannakarpi leidus antud uuringualal ohtralt, kuid

niitjaid punavetikaid ainult mõningatest üksikutest kohtadest. Teisi karide elupaigatüübile omaseid ka-

rakterliike arendusalalt TP4 ei leitud.

Joonis 116. Arendusala TP4 uuringualal esinevad Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüübid

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

138 / 483

Joonis 117. Arendusala TP4 uuringualal esinev karide elupaigatüübi tunnusliikide sum-

maarne katvus (%). Lisaks modelleerimistulemustele on kaardil ära toodud numbritena jaa-

made videomaterjali analüüsi käigus saadud tunnusliikide summaarne katvus (%)

3.3.6. Kaablitrassidega seotud merepõhjaelupaigad

KMH aruande koostamise raames teostatud uuringute käigus on kaardistatud merepõhja kavandatavate

tuuleparkide arendusalade alla jääval alal ning kirjeldatud sealsete elupaikade ja liikide levik. 2018.

aasta alguses teostas TÜ Eesti Mereinstituut Eesti merealade keskkonnaseisundi hindamise42, kus koon-

dati Eesti mereala kohta olemasolev informatsioon ning viidi läbi merepõhja elupaikade leviku model-

leerimine. Tulemuseks saadi kogu Eesti mereala hõlmavad mereelupaikade leviku kaardid (Joonis 118).

Modelleerimistulemuse usaldusväärsus on varasemate kaardistustöödega hõlmatud aladest väljaspool

madal, kuid sellele vaatamata annab see võimaluse teostada esialgseid hinnanguid võimalike elupai-

kade üldise leviku kohta.

Joonis 118 ja Joonis 119 nähtub, et kavandatavate kaablitrasside piirkonda jäävad valdavalt loodusdi-

rektiivi lisa I järgi kvalifitseeritavad elupaigatüübid:

• merekaablite alternatiiv 1 karid (1170), muude elupaikade, sh liivamadalate (1110) levik

piirkonnas on piiratud;

• merekaablite alternatiiv 2 – karid (1170), muude elupaikade, sh liivamadalate (1110) levik

piirkonnas on piiratud;

• merekaablite alternatiiv 3 – karid (1170) ja liivamadalad (1110).

42 TÜ Eesti Mereinstituut. „Eesti mereala keskkonnaseisund 2018“. Aruanne, 2018 https://www.envir.ee/sites/de-

fault/files/mere_seisund_2018.pdf

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

139 / 483

Joonis 118. Loodusdirektiivi lisa I elupaigatüüpide levik kaablitrassi alternatiivide 1 ja 2 piir-

konnas. Modelleerimise tulemus (TÜ Eesti mereinstituut, 2018)

Joonis 119. Loodusdirektiivi lisa I elupaigatüüpide levik kaablitrassi alternatiivi 3 piirkonnas

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

140 / 483

3.4. Kalastik

Piirkonna kalastikust ülevaate saamiseks viidi läbi kalastiku uuring (teostaja: Tartu Ülikooli Eesti Me-

reinstituut). Kalastiku uuringu eesmärk oli iseloomustada Hiiumaast läände, loodesse, põhja ja kirdesse

jäävate madalike kalastikku kvantitatiivsete võrgupüükide abil. Töö viidi läbi kahe uurimisaasta jooksul:

2008 ja 2014.

3.4.1. Uuritud sügavusvahemikud

Töö käigus läbi uuritud madalike puhul oli tegemist suhteliselt sügavate ja mõnel puhul samas üsnagi

väikeste aladega. Mujal Eesti rannikumeres läbi viidud analoogiliste uurimistööde käigus on uurimisala

tavaliselt jaotatud järgmisteks sügavusvahemikeks: 3 m (2-4 m), 5 m (4-6 m), 8 m (7-9 m), 13 m

(12-14 m) ja 20 m (18-22 m). Kuna käesoleva töö käigus olid enamasti esindatud vaid suuremad

sügavused, siis ei olnud sügavustel 3 m, 5 m ja 8 m võimalik püüke läbi viia. Seetõttu lisati täiendavad

sügavusvahemikud 10 m (see oli võimalik vaid arendusalal TP 1 (Apollo) ja Kuivalõuka/Neupokojevi

madalikul) ja 16 m. Ideaalvariandis tuleb kõikidelt sügavustelt püüda vähemalt kahe jaamaga võimal-

damaks statistilise usaldusväärsuse kontrolli andmetöötluses. Uuritud madalikel ei olnud see aga alati

kahjuks võimalik. Põhjus on lihtne – seirevõrkude jada on umbes 300 m pikk ja mõni sügavusvahemik

oli esindatud vaid nii väikese pindalaga akvatooriumil, et kahte jaama ei olnud sinna võimalik mahu-

tada. Sellisel puhul põhinevad andmed vaid ühes punktis asunud jaamal. Alljärgnevas tabelis (Tabel

26) on esitatud uuritud sügavusvahemikud madalike kaupa. Püügijaamade asetust vt Joonis 120.

Tabel 26. Välitööde käigus kasutatud jaamade sügavusvahemikud

Püügijaam

Jaama keskmine sügavus

10 m 13 m 16 m 20 m

Kuivalõuka/Neupokojevi madalik + + + +

TP 4 (Madalik 1) + + +

TP 3 (Madalik 2) +

TP 2 (Vinkovi madalik) + + +

TP 1 (Apollo madalik) + + + +

Madalik 3 (2014 uuring) + + +

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

141 / 483

Joonis 120. Püügijaamad uurimispiirkondades

3.4.2. Kalastiku inventuuri tulemused

Hiiumaa madalike kalastiku uuringu raames viidi välitööd läbi mais-juunis. Just see ajaperiood on kõige

olulisem, sest siis toimub enamike tuulepargi rajamise käigus potentsiaalselt häirimise objektiks olevate

tähtsamate töönduskalade kudemine: räim, lest, kammeljas.

Kokku tabati 2008. aastal viie uurimisala lõikes nakkevõrkudega 4568 kala, kes kuulusid 13 erinevasse

liiki, seltside arvuks oli 5 ja sugukondade arvuks 10. Kalade süstemaatiline nimestik on esitatud kalas-

tiku uuringu aruande Lisas 1 (vt KMH aruande lisadest). Aastal 2014 Madalikul 3 lisandus 400 kala,

üldine liikide arv jäi samaks.

Allpool esitatakse uuringu tulemused kahe alapeatüki kaupa: isendite arvukus (isendite arvukus stan-

dardse püügiühiku kohta, CPUE) ja erinevate liikide suhe biomassis (erinevate liikide üldkaalu suhe

standardse püügiühiku kohta).

Käesolev andmestik koguti põhjas asetsevate seirevõrkudega. Seetõttu on valdavalt pelaagilise eluvii-

siga räim ja kilu tugevasti alahinnatud. Räime ja kilu kõrge arvukus piirkonnas on selge nii Läänemere

avaosa akustiliste uuringute põhjal (ICES, 2023) kui ka kutselise kalapüügi statistikat vaadeldes.

Kalapüüke viidi läbi erinevatel sügavusvahemikel. Samas puudusid uuritud merealade piirkonnas väga

väikesed sügavused (alla 3 m), mis esinevad näiteks Neugrundil ja Gretagrundil. Kalade arvukuses

uuritud sügavustsoonide vahel esines küll kohati märgatavaid erinevusi, ent need ei viidanud mingitele

üldistele statistiliselt usaldusväärsetele erinevustele kogu piirkonna lõikes. Vaid nolgus oli arvukam sü-

gavas. Näiteks emakala aga oli Kuivalõuka/Neupokojevi madalikul 20 m sügavuses küll kaks korda

arvukam kui 13 m sügavuses, ent arendusalal TP 2 seevastu oli olukord vastupidine.

3.4.2.1. Erinevate liikide arvukus

Kokku püüti välitööde käigus 13 kalaliiki. Samas esinesid kaks liiki (merilest ja merihärg) vaid ühe

isendiga ning ahvenaid saadi kõigest 4 (Tabel 27). Arvukuse dominantliik oli väga selgelt lest, kes

moodustas üldse tervelt 76% tabatud isendite üldarvust. Arvukuselt teine liik (emakala) oli juba kümme

korda vähemarvukam.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

142 / 483

Tabel 27. Madalikelt tabatud kalaliigid ja isendite arv

Liik Isendite arv 2008 Isendite arv 2014

Lest Platichthys spp. 3521 251

Emakala Zoarces viviparus 339 12

Tursk Gadus morhua callarias 281 41

Räim Clupea harengus membras 152 54

Nolgus Myoxocephalus scorpius 150 30

Kammeljas Scophthalmus maximus 66 1

Meripühvel Taurulus bubalis 22 10

Must mudil Gobius niger 16

Merivarblane Cyclopterus lumpus 8

Suurtobias Hyperoplus lanceolatus 8

Ahven Perca fluviatilis 3 1

Merihärg Myoxocephalus quadricornis 1

Merilest Pleuronectes platessa 1

Kokku 4568 400

Lesta arvukus erinevatel sügavustel ja madalike lõikes varieerus väga suurel määral (Tabel 28). Selle

peamiseks põhjuseks ei ole siiski ilmselt mitte alade suurel määral erinev sobivus liigile. Viimasele ei

viita ka EMI poolt läbi viidud põhjaelupaikade kaardistamine (Martin jt., 2014). Näiteks Arendusalal TP

1 (Apollo) oli lesta arvukus suurusjärgus kümme korda väiksem kui madalikul 1 või Neupokojevi ma-

dalikul. Samas pakub arendusala TP 1 (Apollo) põhjaeluviisiga kaladele rikkalikumat toidubaasi kui

teised madalikud (Martin jt., 2014). Niisiis oli lesta erineva arukuse põhjuseks pigem asjaolu, et mõned

püügid langesid lesta kudeperioodile. Kudeaegne kalade arvukuse hüppeline suurenemine kudealadel

ja rändeteedel on tavaline fenomen.

Välitööde käigus tabatud kalade saagid standardse püügiühiku kohta (CPUE) madalike ning erinevate

sügavusvahemike kohta on esitatud Tabel 28 ning arvukamate liikide kohta võrdlevalt ka Joonis 121

kuni Joonis 125 ning Foto 3.

Foto 3. Tursk, lest ja emakala

3.4.2.2. Erinevate liikide biomass

Kuna erinevate liikide keskmised kaalud on üsna erinevad, siis ei pruugi arvukuselt domineerivad liigid

olla ka biomassis sama olulisel koha. Näiteks küllalt arvukad räim ja emakala on keskmiselt märgatavalt

väiksemad kui tursad, lestad või nolgused.

Erinevate liikide osakaal madalikelt püütud kalade üldmassis vt Joonis 126 kuni Joonis 129. Nagu sel-

gub, oli ka kaaluliselt kõige olulisemaks liigiks kindlalt lest (domineeris kindlalt viiel madalikul kuuest),

millele järgnesid tursk ja nolgus.

Lest, tursk ja nolgus moodustasid kõikide madalike puhul püütud kala üldkogusest vähemalt kolmvee-

randi. Nimetatud kolmele kõige olulisemale liigile järgnesid kammeljas ja emakala, kes olid siiski kaa-

luliselt juba märgatavalt vähemtähtsad. Erandina võib siin välja tuua arendusala TP 2, kus kammeljas

oli kaaluliselt kolmandal kohal peale lesta ja turska.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

143 / 483

Joonis 121. Lesta saak püügiühiku kohta

Joonis 122. Tursa saak püügiühiku kohta

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

144 / 483

Joonis 123. Räime saak püügiühiku kohta

Joonis 124. Nolguse saak püügiühiku kohta

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

145 / 483

Joonis 125. Emakala saak püügiühiku kohta

Tabel 28. Välitööde käigus tabatud kalade arvukus (CPUE, saak püügiühiku, st ühe stan-

dardse võrgujada kohta) sügavustsoonide ja madalike kaupa

M a d a lik

u n

im i

S ü g a v u s

A H

V E

N

E M

A K

A L A

K A

M M

E L J A

S

L E

S T

M E R IH Ä R G

M E

R IL

E S

T

M E R IP Ü H V E L

M E

R IV

A R

B L A

N E

M U

S T

M U

D IL

N O

L G

U S

R Ä IM

S U

U R

T O

B IA

S

T U

R S

K Apollo 10 0,5 2 0,5 14 0,5 1 1,5 2,5 3 12

13 0,5 3,5 4 24 1,5 3 2,5 3,5 23

16 3 2 27 2 3 3 22 1 13

20 1 1 33 1 6 1 1 14

Madalik 1 13 61 2 203,5 1 1 3 8 14,5

16 4 274 1 2 3 5

20 14 3 433 1 22 1 15

Madalik 2 20 1 1,5 8,5 0,5 5 0,5 16

13 1 30 2 2 3

16 1 32 5 6 8

20 1,8 0,2 32 1,3 3,8 8 5

Neupokojev 13 37,5 1,5 406 0,5 1 7,5 3,5

16 9,5 295,5 0,5 0,5 11,5 9,5 3,5

20 20 0,5 336,5 0,5 0,5 15 9,5 4

Vinkov 13 1 7,3 10 22,3 1,3 0,3 1,7 10,3 17,3

16 5 8 47 2 3 7 4 16

20 21 2 64 1 1 11 22 6 11

Madalik 3

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

146 / 483

Joonis 126. Erinevate kalaliikide kaaluline osakaal üldsaagis arendusalal TP 1 (Apollo) läbi

viidud püükides

Joonis 127. Erinevate kalaliikide kaaluline osakaal üldsaagis arendusalal TP 4 läbi viidud

püükides

Joonis 128. Erinevate kalaliikide kaaluline osakaal üldsaagis arendusalal TP 3 läbi viidud

püükides

Apollo

LEST

TURSK

NOLGUS

KAMMELJAS

RÄIM

EMAKALA

MERIHÄRG

AHVEN

SUUR TOBIAS

MUST MUDIL

MERIPÜHVEL

MERIVARBLANE

Madalik 1

LEST

TURSK

NOLGUS

EMAKALA

KAMMELJAS

RÄIM

MERIVARBLANE

MERIPÜHVEL

Madalik 2

TURSK

LEST

NOLGUS

KAMMELJAS

EMAKALA

RÄIM

MERIPÜHVEL

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

147 / 483

Joonis 129. Erinevate kalaliikide kaaluline osakaal üldsaagis arendusalal TP 2 läbi viidud

püükides

3.5. Mereimetajad

Läänemeres elutseb neli liiki imetajaid: hallhüljes (Halichoerus grypus), viigerhüljes (Phoca hispida),

pringel (Phocoena phocoena) ja randalhüljes (Phoca vitulina). Eestis on levinud hallhüljes ja viigerhül-

jes, teised elutsevad peamiselt teistes Läänemere osades, Eesti vetest kaugemal. Merealade kasutuse-

levõtus inimese poolt on eelkõige vaja hinnata kogu hõlmatava veeala olulisust hüljeste elupaigana.

3.5.1. Hallhüljes

Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Ta on tippkiskja, paiknedes Läänemere ökosüsteemi toidua-

hela tipus. Leviku ja arvukuse osas on teada, et karvavahetuse ajal (mai lõpp) on Väinamere põhjaosas,

Selgrahul ja Hari kurgu piirkonnas, umbes 1000 hallhüljest. See on ruumilise jaotuse osas umbes 23%

kogu Eestis loendatavast karjast. Kui järjestada Eesti ranniku "hülgealad" (merepiirkonnad, kus esine-

vad püsivalt asustatud hallhüljeste lesilad) seire käigus loendatud isendite järgi, saame tulemuse, mis

on toodud Tabel 29. Tabel toob välja vaadeldava mereala suhtelise positsiooni Eesti rannikumeres hall-

hülge elupaigana. Viie aasta (2015-2019) keskmine loendustulemus paigutab selle võrreldavase suu-

rusjärku Eesti saarte läänerannikuga, kuid kui võrrelda ka eri merealade pindalasid, on tulemus

peaaegu võrdne Liivi lahega, kus loetakse pooled Eesti hallhülged.

Tabel 29. Hallhüljeste suhteline arvukus Eesti rannikumere lõikes seireandmete põhjal

Mereala Loendus (2015- 2019 keskmine ja

SD)43

% loendusest Arvutatud pin- dala km2 44

Hülgeid/pindala (ohtrusindeks)

Liivi laht (Sõrvest idas)

2401±723 51,3 8040 0,30

Väinamere põhjaosa ja Hiiumaa põhjaosa (Os-

mussaar - Vormsi N - Ristna)

1087±368 23,2 3690 0,29

Saarte läänerannik

(Ristna - Sõrve)

948±270 20,2 6300 0,15

Soome laht (Osmussaa- rest idas)

285 ±122 5,3 8550 0,03

43 Keskmine on arvutatud iga aasta ühe seireperioodi maksimumloenduste alusel, andmed https://seire.keskkon-

nainfo.ee/ 44 Mereosa pindala on arvutatud väga ligikaudselt, korrutades elektrooniliselt kaardilt peamisi rannajoone ele-

mente järgiva murdjoonena mõõdetud rannajoone pikkuse 30 kilomeetriga (tinglikult "rannikumeri"). Saadud pin-

dalad on indikatiivsed ja kajastavad eelkõige eri rannikumere suuruste proportsioone

Vinkov

LEST

TURSK

KAMMELJAS

NOLGUS

EMAKALA

RÄIM

SUUR TOBIAS

MERIVARBLANE

MERIPÜHVEL

MUST MUDIL

AHVEN

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

148 / 483

Eelnevast tulenev rakenduslik järeldus on, et Väinamere põhjaosa ja Hiiumaa põhjaosa rannikumere

ala on väga oluline hallhüljeste eluala Eestis.

Hallhüljeste merekasutuse osas saab otsustada ainult märgistatud hüljeste põhjal. Loivamärgised, mida

on kasutatud poegadel, võimaldavad tuvastada vaid märgistamise ning taasleidmise koha. Valdavalt

leitakse loomi esimestel eluaastatel hukkununa kalapüünistest. Liikumisjoon nende vahel ei ole sirge,

kuid teatud järeldusi võib teha kauguste ja suundade osas. Täpsemate trajektooride teadasaamiseks

sobivad vaid telemeetriaandmed.

Hallhüljeste kohta on käibel väide, et "hallhüljes on kogu Läänemere alal vabalt liikuv hülgeliik". See

põhineb suurel üldistusel teadaolevate märgistatud loomade tasaleidude ning telemeetriliselt jälgitud

"rekordite" põhjal. "Meres vabalt liikuv" on loetud piisavaks aluseks näiteks HELCOM-i tasandil kaitse-

korralduslike üksuste piiritlemisel: kuna isendid on võimelised liikuma lühikese aja jooksul ühe riigi

vetest teise, peab kaitse ja kasutuse korraldamine olema põhistatud ühele üle-Läänemerelisele üksu-

sele (management unit, HELCOM 2006). Selle jaotuse eesmärk on sätestada eelkõige liikide kaitse

korraldamise eest konventsiooniga liitunud vastutus vastavalt tõenäosusele, et isendid liiguvad riikide

territoriaalvete vahel. See aga võib kergesti viia eksliku järelduseni, et lokaalsed mõjud on proportsio-

naalselt väiksemad, sest tegemist on ühe suure, vabalt meres liikuva populatsiooniga.

Hallhüljeste merekasutuse osas on tehtud telemeetrilisi uuringuid mitmetes Läänemere piirkondades,

sealhulgas Eestis. EU LIFE projekti Baltic MPAs - Marine protected areas in the Baltic raames märgistati

2007. aastal 6 hallhüljest. Eesmärgiks oli märgistada hülgeid võimalikul suurel alal Lääne Eesti saares-

tiku vetes, et tuvastada merekasutus loodavate merekaitsealade ettepanekute tarvis. Hüljeste püüd-

mine Selgrahult ebaõnnestus, Laevarahu piirkonnas (Vilsandi rahvuspark) märgistati 4 ja Allirahul (Liivi

lahe põhjaosa) 2 hüljest. Kuue Eestis märgistatud hallhülge liikumistrajektooridest annab ülevaate

Joonis 130 ning telemeetriaandmetega varustatud hüljeste liikumistrajektooridest Joonis 131 ja Joonis

132.

Joonis 130. Kuue 2007-2008 aastal Eestis märgistatud hallhülge liikumistrajektoorid mõõ-

detud GPS asukohtade põhjal

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

149 / 483

Joonis 131. Telemeetriseadmetega varustatud hüljeste liikumistrajektoorid, peamised lesi-

lad ja toitumisalad (roheline ovaal)

Joonis 132. Telemeetriseadmetega varustatud hüljeste liikumistrajektoorid, peamised lesi-

lad ja toitumisalad (roheline ovaal)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

150 / 483

HELCOM-i mereimetajate töörühma (MAMA) kokkuleppel on suur osa telemeetriaandmetest ühendatud

(HELCOM projekt BALSAM, 2015), et kujuneks üldine ülevaade hüljestele olulisematest mereosadest

(Joonis 133).

Joonis 133. Hallhüljeste telemeetriliste märgiste asukohtade jaotus 5x5 km ruudus (max 2

asukohta ööpäevas)

Üheks üldistuseks, mida selle alusel teha saab, on väide, et Läänemeres esineb alasid, mis on hallhül-

jeste poolt intensiivsemas kasutuses. Joonis 133 näitab, et Selgrahu piirkonnas on väga kõrge regist-

reeritud asukohtade tihedus, samas ei ole sealt püütud märgistamiseks ühtegi hallhüljest. Siia on tulnud

teistes mereosades märgistatud hallhülged. Seega on Selgrahu ka rahvusvaheliselt oluline hallhüljeste

lesila.

Hallhüljeste arvukus lesilatel muutub aasta jooksul vastavalt sellele, mis on hüljeste peamine ökoloo-

giline ja energeetiline segment aastases tsüklis. Loendused, mis on suunatud liigi arvukuse ja selle

muutuse trendide määramisele, on ajastatud kevadisele karvavahetusele, kui enim loomi on veest väl-

jas ja nähtaval. Karvavahetusele järgnevalt on lesilatest enam kasutuses mereala, kus hülged on jäl-

gitavad ainult tehniliste vahenditega. Seda võimaldab isendite telemeetriline märgistamine, teatud me-

reala akustiline seire hüljeste veealuse kommunikatsiooni jt helide tuvastamiseks. See, kas vaadelda-

vas piirkonnas on arvukuses suuri muutusi aasta jooksul, sõltub erinevate võtmeelupaikade olema-

solust ala piires või läheduses. Hülged on võimelised meres suhteliselt lühikese aja- ja energiakuluga

liikuma suhteliselt pikkade vahemaade taha. Nad kas kasutavad võtmeelupaiku aastaringselt või liigu-

vad sesoonselt teise mereossa, kus vajalik elupaik (näiteks poegimisjää või poegimiseks sobiv saar) on

olemas.

Vaatleme võimalikku elupaigakasutust telemeetria-andmete varal, mis on kogutud Eestis märgistatud

6-lt hallhülgelt. Loomad, mis õnnestus telemeetriaga märgistada, on valdavalt noored või varases su-

guküpsuse eas. Täiskasvanud isendite kevadsuvised kaalud Oksanen jt. (2014) järgi on 90 kilogrammi,

meie loomad olid 59-130 kilo. Seega on suurust arvestades tegemist vähemalt 3-4 aastase loomadega,

kellel võib eeldada kogemusepõhise merekasutuse tunnuseid vastavalt CPF- strateegiale. Liiga noorte

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

151 / 483

loomade (1-2 aastat) alusel ei saa otsustada liigiomase merekasutuse üle, sest neil ei ole mustrid veel

välja kujunenud. Seda on rõhutanud ka Dietz jt (2015) Taani tuulepargi KMH uuringus.

Eelistatud (enim mõjutatud) on hindamiseks konservatiivsed ja merekasutuse optimeerinud täiskasva-

nud. Siin kasutatav valim on vahepealne, kaldega siiski täiskasvanute suunas. Täiskasvanud hülgeid

märgistatud ei ole, küll on seda tehtud Soomes (Oksanen jt. 2014), samuti on täiskasvanud emaste

hüljestega läbi viidud rahvusvaheline foto-ID uuring (Karlsson jt. 2005).

Eesti telemeetriamaterjali kasutamine on teaduslikult väikese valimi tõttu pigem indikatiivne. Süva-

analüüsi nendele telemeetriaandmetele ei ole siin otstarbekas teha, kuna nad ei ole niikuinii kogutud

tuulepargi poolt mõjutatud alalt püütud loomadelt. Lihtsustatud avastuslik andmeanalüüs võimaldab

välja joonistada mõned olulised merekasutuse mustrid ning teha mõningaid teoreetilisi üldistusi tuule-

pargi ala kohta.

Iga isendi jaoks on tuvastatud olulisemad lesilad ehk paigad, kus nad on korduvalt puhanud ja mida

saab läbi korduva külastuse seostada mõne toitumisalaga. Laiadel liikumistel lesilate vahel võib olla

puhkehetki, kuid kui sellest ei sünni trajektooril märgatavat muutust, siis seda ei arvestata "püsiva"

lesilana.

Iga isendi jaoks tuvastatakse toitumisalad ehk paigad, kuhu loomad on lesilatelt korduvalt liikunud

(ilmse eesmärgiga toituda) või kus nad on merel pikemalt viibides ja korduvalt suunda muutes teinud

trajektoorile eristuva, toitumisele omase mustri. Toitumisala iseloomustati kaardi (Navionics Web App)

põhjal: madalaim ja sügavaim ala, merepõhja reljeef subjektiivsel skaalal 0- sile põhi, 1 vähesed eba-

tasasused, 2 tugevad ebatasasused, 3 selgelt jälgitav madalik või järsud nõlvad, kaugus seotud lesilast

mõõdetuna ala keskelt. Individuaalsetest liikumistrajektooridest ning tuvastatud (olulistest) lesilatest

ning toitumisaladest annavad ülevaate Joonis 130 kuni Joonis 132.

Tuulepargi kontekstis on oluline, kas hallhülged on seotud kindlate lesilate ja toitumisaladega või ka-

sutavad kogu mereala juhuslike liikumismustritega. Kui vaadata kõikide hüljeste liikumistrajektoore

(Joonis 130 kuni Joonis 133) ning tuvastada sealt lesilad, mis on seotud ka toitumiskäitumisega, siis

on näha, et uuritud loomad võivad liikuda laial merealal, kuid kasutasid keskmiselt jälgitaval perioodil

2,7 lesilat (1 kuni 4). Üldise liikumiste geograafilise leviku iseloomulikuks jooneks on, et valdavalt on

kasutuses mereosa, mis on "eksponeeritud" märgistamiskohale. Saaremaal märgistatud loomade pea-

mised toitumisalad on seotud Saaremaa läänerannikuga ja Liivi lahega ning nendega ruumiliselt seotud

merealadega, asudes Ahvenamere ning ka Gotlandi ranniku suunal. Erandlikuks võib pidada pikka,

korduvat toitumisrännet Kaliningradi (180 nm/333 km), kuid see tõstab üldist keskmist toitumisrännete

pikkust vaid 6 nm/11 km võrra.

Vaatamata Soome ja Rootsi ranniku liigendatusele ja mitmetele kümnetele teadaolevatele püsivalt

asustatud hallhülgelesilatele, kasutasid püsivamalt Eestis märgistatud erinevad loomad kokku vaid

kolme paika Rootsis ja nelja Soomes. Omapärane on isendite ülene "kohatruudus". Võibolla juhuslik,

kuid kui mitte, viitab see teatud alamstruktuuridele asurkonnas. Kolm isendit läbisid tuulepargi piir-

konda oma pikematel liikumistel, neist kaks külastasid vastavalt 3 ja 2 korda ka Selgrahu, kuid ei

kasutanud seda enamaks kui puhkepeatuseks rände käigus. Selgrahul on aga aastaringselt hallhülged,

kes kõik ei saa olla läbirändajad, sest neid on selleks liiga palju. Tõenäoline on kohalik alamstruktuur,

kes kasutab Selgrahu ja sellega piirnevaid merealasid pidevalt.

Merealade kasutusel on oluline loomade vanus. Täiskasvanutel on teoreetiliselt väga kõrge spetsiali-

seerumine ja konservatiivne merealakasutus, neid ei ole Eestis märgistatud. Kui võrrelda eri vanuse-

rühmade uuringute tulemusi ja asetada need tuulepargi ala konteksti, siis saab teha järgmised järel-

dused:

Noored (alla aastased) hallhülged

Noored hülged liiguvad suhteliselt juhuslikult kogu mere alal. Nende põhjal ei saa teha järeldusi hall-

hülge kui liigi merekasutuse mustrite osas. Noortel ei ole sigimistsükliga seotud energeetilisi kulusid,

samas peavad nad maksimeerima oma kasvutempo ning samal ajal konkureerima liigikaaslastega toidu

osas. See paneb nad ringi liikuma laial merealal. Esimeste aastate merekasutus on mitmekesine (opor-

tunistlik), toiduobjektide ja strateegiate spekter samuti lai. Neid loomi märgistades saadakse tulemu-

seks "hallhülged kasutavad vabalt kogu Läänemerd". Ka Dietz jt. 2005 on selle järelduse sõnastanud.

See vanuserühm ei ole reeglina püsivalt seotud kindla merealaga. Neid loomi on kindlasti ka Selgrahul,

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

152 / 483

kuid ilmselt mitte püsivalt. Häiringud merealal võivad piirata nende tegevust või sundida neid lahkuma,

mis lühemas ajaskaalas (1-3 aastat) teoreetiliselt mõjutab Selgrahu karja koosseisu selle läbi, et seal

võib olla vähem alla kahe aastaseid hallhülgeid. Sellel ei ole mõju kohaliku asurkonna koosseisule pi-

kemas ajas, sest ilmselt tulevad noored hülged tagasi kui keskkonnatingimused neile sobivad.

Suguküpsuse künnise lähedaste loomade (3-5 aastat)

Nende liikumismustrid on seotud kindlate lesilate või merealadega. Vanuse kasvades nihkub käitumine

spetsialiseerumise suunas ka toitumisstrateegiates ja ruumikasutuses. Kujunevad välja individuaalsed

eelistused. Seda vahepealset rühma esindavad Eestis märgistatud hülged. Esineb pikki rändeid ja lii-

kumisi, mille bioloogiline funktsioon ei ole ilmselt seotud ainult toitumisega. Uuritud loomad kasutasid

keskmiselt 2,7 lesilat ning 4 toitumisala. Keskmise toitumisretke pikkus on 52 km. Toitumiseks kasu-

tatakse valdavalt sügavusvahemikku 22-44 meetrit. Kuigi valdav on toitumine sügavamal kui 22 meet-

rit, on 24 tuvastatud individuaalsest toitumisalast 9 (37,5%) selgelt seotud veealuse madalikuga või

merealaga, mille miinimumsügavus on alla 10 meetri. Eelistatud on reljeefsemad põhjad.

Uuritud isenditest kolm kasutasid tuulepargi mereala, kuid valdavalt liikusid sellest läbi. Selgrahul on

kindlasti selle vanuserühma hülgeid (vanuseliselt struktureeritud loendusandmeid Selgrahult ei ole).

Tuuleparkide planeeringu ala on reljeefse põhjaga, mitmete madalikega ning sügavusvahemikega 22-

44 meetrit, mis paiknevad vahetult planeeritavate tuulikuparkide naabruses. Selgrahu hallhülgelesila

nn mõjuala, kui arvestada telemeetriliselt mõõdetud merekasutust, ulatub Neugrundi madalast kuni

Kõpu poolsaare tipuni, parimad potentsiaalsed toitumisalad paiknevad kõik rannikuvööndis (Joonis

134). Häiringud merealal kitsendavad selle vanuserühma loomade valikuid toitumisalade suhtes ja või-

vad tõsta liigisisest konkurentsi häirimata merealal. See võib viia nende loomade lahkumiseni ja Selg-

rahu hülgeasurkonna muutusteni keskpikas perspektiivis (3-6 aastat). Need hülged, juhul kui nad peak-

sid lahkuma ja jääma paikseks teistes mereosades, asendatakse ilmselt noortega, kes ei ole seotud

toitumisega tuuleparkide läheduses ega konkureeri täiskasvanutega.

Joonis 134. Selgrahu hallhülgelesila mõjuala arvestades noorte hallhüljeste keskmise toitu-

misretkede pikkuseks mõõdetud 52 km

Täiskasvanud loomad

Täiskasvanud loomade kohta puuduvad Eestist telemeetriaandmed, kuid kasutatavad on Soome lahes

Oksanen jt. (2015) poolt tehtud uuringute tulemused. Eestis on rahvusvahelises koostöös Soome ja

Rootsiga läbi viidud foto ID metoodikat kasutav töö emaste hüljeste paigatruuduse ja liikumiste kohta

(Karlsson 2005). Täiskasvanud isendid (Oksaneni jt töös on kõik isasloomad) on ilmselgelt kohatruud

piirkonnale, kus nad märgistati. Telemeetriliselt jälgitud loomadest 14 (88%) olid nn residentsed ehk

kogu vaatlusperioodil kasutasid ühte ala, 2 liikusid laiemalt Läänemerel ringi. Residentide toitumise

tuumala paiknes vaid 17± 9 kilomeetri (9±5 nm) kaugusel lesilast (Joonis 135).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

153 / 483

Foto ID uuringus kasutati ainult täiskasvanud emasloomi, sest nad on piltidelt karvamustri järgi ära-

tuntavad. Kasutades nn märgistamise ja taaspüügi meetodit, uuriti taaskohtamise tõenäosuse kaudu

karjade suurust, liikumist eri merealade vahel ning paigatruudust (Karlsson jt. 2005). Oluliseks leiuks

selles töös on, et 5 aasta jooksul tehtud piltidelt võrdluses leiti tõenäosuseks, et täiskasvanud loom

leitakse Läänemere ulatuses samalt merealalt, kus teda esmakordselt nähti, on 65-85%. Isegi kui ta

käib sigimas kusagil mujal, sest meri lesila ümber jäätub või vastupidi – ei jäätu, siis pöördub ta suveks

tagasi samale merealale.

Joonis 135. Telemeetriliselt jälgitud (isaste) täiskasvanud hallhüljeste merekasutus (Oksa-

nen jt 2015)

Uuringus kasutatud ruumilise jaotuse järgi on "sama mereala" meie puhul kogu Eesti rannikumeri. See

tähendab, et piirkonnatruudus on väga kõrge. Tõenäosus, et Eestis pildistatud loom on siin ka järgmisel

vaatlusel, on 77%. 12% tõenäosusega on see loom leitav Ahvenamaa loodeosast, 11% tõenäosusega

Saaristomerelt ja 1% tõenäosusega Rootsi Gävleborgi maakonna rannikult (Botnia lahe edelaosa). Tõe-

näosus, et emane hallhüljes liigub kogu Läänemerel suve jooksul oma "kodulesilast" kaugemale kui 80

kilomeetrit, on alla 10%.

Kuna Selgrahu on ainukene Väinamere ja Hiiumaa põhjaosa pidevalt asustatud hallhülgelesila, on tõe-

näoline, et ka sealsed täiskasvanud hülged püsivad "lesila mõjualal" kogu jäävaba perioodi ning lahku-

vad sealt ainult poegimiseks veebruaris - märtsis. Mingi osa poegib Selgrahul või Väinamere põhjaosas

ka jäävabadel talvedel.

Täiskasvanud hülged on väga kõrge kohatruudusega ja ilmselt tugevalt optimeeritud toitumiskäitumi-

sega. Juhul kui konservatiivne (sealhulgas tõenäoliselt üle mitme põlvkonna kujunenud) ruumikasutus

ei võimalda loomadel seda ala hüljata (nn. ökoloogiline lõks), langeb nende energeetiline efektiivsus

ning sigimise edukus juhul kui nende väljakujunenud ruumikasutus saab mõjutatud. Ei ole alust arvata,

et väljakujunenud ruumikasutusmustriga loom seda elu jooksul järsku muudab, need mustrid kujune-

vad välja kohalikes oludes. Ei ole väga tõenäoline, et väljakujunenud rutiinis on loomadel kiiresti ra-

kendatav "alternatiivne strateegia", mis sisaldab liikumist teisele merealale ja seal edukalt kiiresti ko-

halike olude omaks võtmist.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

154 / 483

3.5.2. Viigerhüljes

Viigerhüljes on arktiline liik, kes on Läänemeres esindatud alamliigiga P.h.botnica. Viigerhüljeste arv,

kes asustavad käsitletavat mereala, ei ole teada, kuna puuduvad süstemaatilised vaatlused, mis või-

maldaksid hinnata suhtelist arvukust ja selle muutumist aasta-ajati. Teada on, et viigrid on Kadakalaiu

ja Uuemererahu piirkonnas väikesearvuliselt pidevalt olemas. Nende kaitseks on moodustatud selle

teabe põhjal, arvestades Lääne Eesti viigrite madalat arvukust ning kõrget looduskaitselist väärtust,

kaitsealuse liigi püsielupaik (vt täpsemalt aruande ptk 3.8.10).

Viigerhüljeste merekasutus on Eestis suhteliselt hästi uuritud. Aastatel 1994-2007 on Väinameres eri-

nevate rakendusuuringute käigus märgistatud 30 isendit ning Soome lahes aastatel 1998-2019 27

isendit. See on väga mahukas materjal, mis lubab teha üpris suure lahutusvõimega järeldusi liigi me-

rekasutuse mustrite kohta. Sellest materjalist on võimalik eristada ka loomade reaktsioone inimtekke-

listele keskkonnahäiringutele nagu näiteks laevaliiklus jms. Näiteks on rakendusuuringus tuvastatud

viigerhüljeste käitumise muutused Virtsu-Kuivastu praamiteel, mida ilmselt põhjustab veealune müra

(Joonis 136).

Joonis 136. Viigerhülge sukeldumise dünaamika Virtsu Kuivastu praamiteel kahe praami

veealuse müra piirkonnas

Soome lahe Lääneosas saavad kokku kolme põhilise Läänemere viigriasurkonna levialade piirid: Väina-

meri, Soome laht ning Põhjalaht/Ahvenameri. Turu saarestikus on väike, ebamäärase staatusega vii-

gerhüljeste asurkond, millel näib olevat seos Põhjalahega. On võimalik, et Eesti ja Soome loomad või-

vad moodustada ruumiliselt eristuva rühma, kes ei ole hõlmatud seniste uuringutega ning kelle käitu-

mist ei saa kirjeldada olemasolevate andmetega. Läänemere viigerhüljeste eri asurkondade vahel on

teada märgistatud isendite liikumisi (ANON 2015, Oksanen jt. 2015, MTÜ Pro Mare, avaldamata and-

med). Samas on neid asukohti vahetanud loomi väga vähe, et nende põhjal otsustada regulaarsete

rännete või alamasurkondade isoleerituse astme üle.

Viigrite uuringud Soome lahes (Vene territoriaalvetes) ja Väinameres (Hiiumaa laidude lõunaosas) näi-

tavad selgelt, et viigritel võib esineda väga selgelt piiritletav merekasutus. On väga võimalik, et Soome

lahe lääneosas, sh tuulepargi arendusaladel, elavad püsivalt viigrid, kes ei ole teistes uuringutes esin-

datud, sest neid ei ole sealt püütud ega märgistatud.

Viigerhüljeste arvukuse hindamise aluseks on samuti karvavahetuse aegne loendus, kuid kuna loomad

vahetavad karva tunduvalt varem kui hallhülged (aprillist maini), on nad enam nähtavad ajal, mil ta-

vapäraselt katab merd jää. Metoodika aluseks on jääväljade vaatlus süstemaatiliselt paigutatud lennu-

marsruutidelt (Härkönen ja Lunneryd 1992). See meetod võimaldab äärmisel juhul hinnata, kus olid

loomad jäätunud meres, sest nende liikumisvõime jääs on piiratud. Jää sulades hajuvad nad merealale

laiali ja kasutavad teisi elupaiku. Seega ei ole olemasolevad jäält kogutud leviku või arvukuse andmed

kuidagi seostatavad kavandatava tuulepargi alaga, kui seal jääd ei ole. Üldjuhul ei ole.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

155 / 483

Senise metoodika järgi tehtud lennuloendused on valdavalt keskendunud Liivi lahele, erandlikel talvedel

Väinamere jääle (nt aastal 2013). Väinamere põhjaosa need ei kata. Juhuvaatlustest on teada, et viig-

reid võib olla Kadakalaiu ja Uuemererahu randade kividel palju (kümneid). Enam on neid nähtud keva-

del ja sügisel, mis on loogiline aastase aktiivsustsükli võtmes. Kuna tegemist ei ole metoodiliste vaat-

lustega, siis ei ole need arvukuse hindamiseks sobivad.

22-24.04.2020 tehti kogu Väinamerd kattev viigerhüljeste paadiloendus lesilatelt. Osana sellest oli ka

loendus Kadakalaiu ning Uuemererahu lähedastel kividel. See on seni ainukene metoodilise põhjalikku-

sega tehtud viigrivaatlus seal merepiirkonnas. Eesmärgiks oli koguda materjali mh käesoleva eks-

perthinnagi jaoks, kuid kuna teisi andmeid on napilt, ei ole võimalik teha ühe loenduse pealt järeldusi

tavapärase olukorra osas. Tulemuseks oli Väinamere põhjaosas (tinglik ala Vohilaid-Vormsi joonest N

suunas) 200 viigerhüljest, mis on kogu loenduse tulemusest (1124 looma) 18%. Arvukuse maksimumid

lesilatel annavad mingi indikatsiooni seda ala asustavate hüljeste osas, selle reservatsiooniga, et tege-

mist on varakevadise ajaga, mil loomad peaksid tavaliselt jää peal karva vahetama. 2019-2020 aastal

Eesti randades jääd üldse ei olnud. Kus need Kadakalaiu piirkonnas loendatud loomad oma suvise me-

rekasutuse võtmes on, ei ole teada.

Leviku käsitlust muudab keerulisemaks teadmine, et esineb mõningane ränne Botnia lahelt Väinamerre

(Oksanen jt 2015). Samuti on registreeritud üksikute isendite pikamaa liikumised erinevate alamasur-

kondade piirimaile või nende vahel (Pro Mare avaldamata andmed Soome lahelt). Kolme peamise ala-

masurkonna kokkupuuteala on Soome lahe lääneosa, tinglikult Väinamere-Saaristomere koridor, mille

lõunaosa hõlmab pea täielikult planeeritud tuulepargi ala. Saaristomere viigriasurkonna staatus Eesti

vete ja Botnia lahe vahel on ebaselge, kuna seal on õnnestunud märgistada vaid üks isend. Eesti pool

ei ole Väinamere põhjaosas ühtegi looma püütud.

Esimene telemeetriauuring viidi Väinameres läbi aastatel 1994-1998 (10 isendit), Soome lahes 1998-

1999 (4 isendit). Tegemist oli ARGOS süsteemi madala lahutusvõimega seadmetega, millest saadud

andmestikul on suhteliselt suur ruumiline viga (kuni 5 km), samuti annab satelliidipoolne märgise po-

sitsioneerimine väga vähe asukohti. Andmeanalüüsi areng võimaldab liikumisfiltritega (FPT- first pas-

sage time) andmestikku puhastada ning arvestada eri mereosades veedetud proportsionaalset aega.

Selline filtreerimine vähendab müra, kuid ei kõrvalda tõeseid liikumisi perifeersetel aladel. Kui lisame

need andmed kaasaegsetele mõõtmistele, siis näeme, et läbi aegade on Väinamere põhjaosa ja tuule-

pargi ala viigrite poolt külastatud (Joonis 137 ja Joonis 138) ning esineb liikumisi Soome rannikule.

Joonis 137. Telemeetriamärgistega viigerhüljeste liikumiste ala (Jüssi ja Silts 2018). 5x5 km

ruut, kogu andmestik (30 isendit) filtreerituna ARS (Area Restricted Search) ja FPT (First

Passage Time) filtritega viisil mis eristab liikumisi ruumis toitumiskäitumisest

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

156 / 483

Joonis 138. Viigrite liikumistrajektoorid Soome lahe lääneosas. Tumeroheline joon kuulub

Soome lahe idaosas 2019 aastal märgistatud loomale

Levikumustrite üldistamiseks määrati Väinamere 20 GPS märgisega (kõrge ajaline ja ruumiline lahu-

tusvõime) isendi üldised levikutüübid jälgimise perioodil. Metoodilise taustana on oluline esile tuua eel-

kõige asjaolu, et Väinameres on viigreid püütud uuringuteks ainult Hiiumaa laidudelt Hanikatsi laiusk-

raadist (58.8°N) lõuna poolt. Väinamere laiemas kontekstis on seal viigerhüljeste leviku tuumala.

Kogu levikuala võib tinglikult jagada kolmeks osaks: Rohuküla-Heltermaa laevateest põhja poole ja

Soome laht (piirkond N); Väinameri Rohuküla- Heltermaa kuni Virtsu-Kuivastu (piirkond C); Virtsu-

Kuivastu praamiteest lõunas (piirkond S). Kõik hülged kasutasid ala C. Domineeriva levikumustri ot-

sustab, kuhu pigem on orienteeritud liikumised alalt C. Kui järjestada levikumustrid dominantsest ka-

sutusest alanevas järjekorras, saame tähekombinatsioonid, mis kirjeldavad väga üldiselt merekasutuse

strateegiaid. Alanevas järjekorras on tulemus järgmine (n,%): selge lõunapoolne merekasutus S (16,

80%), lõuna eelistusega, kuid põhjapoolse mereala kasutusega SN (3, 15%), põhjapoolse eelistusega

N (1, 5%), vt Joonis 139.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

157 / 483

Joonis 139. Viigrite merekasutuse tüübid vasakult paremale S, SN, N

Enamus märgistatud loomadest on selgelt lõunasuunalise orientatsiooniga ning võtavad ette regulaar-

seid toitumisrändeid Liivi lahele. Tähelepanuväärne on, et Väinamere põhjaosa (ala N) kasutas 20st

märgistatud hülgest koguni 9 (45%). Vormsist põhjapoole ehk Soome lahe vetes käis 4 isendit (20%)

ja Kadakaliu kividel puhkas üks isend. See levikumuster ning isendite individuaalne käitumine teeb

Väinamere viigrite merekasutuse mustrite tõlgendamise pigem keeruliseks, kuna lõunapoolne orientat-

sioon on ülekaalus, aga samas on väikese põhjapoolse merekasutuse mustriga loomade fraktsiooni

tegevus Soome lahel laiaulatuslik (Joonis 137 ja Joonis 138).

Sukeldumise ja liikumise mustrite analüüs näitab, et Väinamere viigrite peamised toitumisalad asuvad

pigem lahe lõunaosa süvikutel (Joonis 140) ja Väinamere siseosas. Soome lahel käinud loomad toitusid

Vormsi põhjaosas ja Apollo madalal.

Joonis 140. Väinamere viigerhüljeste toitumisalad, 5x5 km ruut, kogu Väinamere andmestik

(30 isendit) filtreerituna ARS (Area Restricted Search) ja FPT (First Passage Time) filtritega.

(Jüssi ja Silts 2018)

Väinameri on väga madal ning selle piires toimub ilmselt oportunistlik toitumine kergemini kättesaada-

vast kalast. Liivi lahel eristuvad suurema kasutuse intensiivsega sügavamad alad - Ruhnu süvik ja Läti

rannavetes asuv sügavam (>45 m) mereala, kus ilmselt on toidueelistuseks räim. Liivi lahe topograa-

fiast tulenevalt (valdavalt on tegemist ühtlase reljeefiga põhjadega) ei ole võimalik eriti seostada muus

osas viigrite toitumist põhjareljeefiga. Ühel juhul (hg 31-4, Joonis 140) on aga selgelt jälgitav Ipsi

madala (Kihnust loodes) nõlvade kasutamine toitumiseks. Vormsi põhjaosa on väga reljeefne, toitu-

miskäitumine Apollo madala NE nõlval sügavusvahemikus 30-60 meetrit on selgelt nähtav hülge hg 31-

5 trajektooril (Joonis 141, parempoolne pilt).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

158 / 483

Tuulepargi ala on väga reljeefsete põhjade tõttu sarnasem pigem Soome lahe idaosaga, kus on viigritel

telemeetriamärgiseid kasutades tuvastatud selged toitumisalade eelistused. Need on seotud merepõhja

järskude muutustega - veealuste nõlvade, orgude ja madalikega sügavusvahemikus 12-60 meetrit

(Joonis 140). Samuti on sealsed toitumisretkede pikkused põhjareljeefist tulenevalt lühemad - alla 20

kilomeetri versus Väinameres mõõdetavale 160 kilomeetristele toitumisrännetele Läti randa (Joonis

141, vasak pilt).

Joonis 141. Toitumisalad Soome lahe viigritel (vasak) on seotud veealuste nõlvadega (Jüssi

ja Verevkin 2019), Liivi lahes (parem) on selline seos harva tuvastatav

Soome lahel liikunud hülged on toitunud Vormsi põhjaosas ja Laine madalal, pikkade rännete ajal nad

reeglina ei söö, kuid ühel loomal esineb toitumisele viitavat käitumist (Joonis 140).

Olemasolev telemeetriandmestik lubab, kuigi suhteliselt kaudselt, kirjeldada selle merepiirkonna po-

tentsiaali viigerhülge elupaigana. Kaudselt eelkõige selle tõttu, et täna olemasolevad andmed näitavad

ökoloogilisi erinevusi meie uuritava alaga piirnevate Hiiumaa laidude/Liivi lahe asurkonna ning Soome

lahe idaosa asurkonna viigrite vahel. Need erinevused tulenevad peamiselt piirkondade geograafilisest

eripärast: Liivi lahes on tegemist tasase reljeefi ja madala merega, Soome lahe idaosas väga mosaiikse

reljeefi ja sügava merega. Hallhüljestele sarnane ligikaudne võrdlus siin hästi ei tööta, sest kõik uuritud

viigriasurkonnad on erineva käitumisega, kuna nad on tugevalt kohastunud just merelaga, kus neid on

uuritud. Kui seda püüda teiste alade teadmistest kokku panna, on suurimaks raskuseks see, et tuule-

pargi alade reljeef sarnaneb Soome lahele, kuid seda külastanud viigriasurkonna enamus on kohastu-

nud Liivi lahe tasase topograafiaga. Need kaks asjaolu ei sobi kokku, sest kohalike asurkondade käitu-

mise eripärad on ilmselt kujunenud põhjareljeefist sõltuvalt.

Senine telemeetriline uuring ning suur hüljeste arv Väinamere põhjaosas 2020. aastal viitab selgele

lüngale teadmistes viigrite ruumilisest jaotumisest ja käitumisest. Võimalik on Soome lahe lääneosas

ühe täiesti uurimata üksuse olemasolu.

3.6. Linnustik

Piirkonna linnustikust ülevaate saamiseks teostati KMH raames ornitoloogilised uuringud (lennuloen-

dus). Käesolevas peatükis on toodud 2014. a sügisel ning 2015. a talvel, kevadel ja suvel Loode-Eesti

meretuulepargi kavandamise raames läbi viidud loenduste tulemused. Lisaks antakse ülevaade olulise-

mate muude projektide raames teostatud loenduste tulemustest: aastatel 2015-2016 teostatud talvi-

tuvate veelindude loenduse tulemused ning 2017. a sügisel teostatud Lääne-Hiiumaa rannikumerel

peatuvate veelindude lennuloenduse tulemused.

KMH raames 2014-2015 aastal teostatud linnustiku uuringu aruanne täismahus on kättesaadav KMH

aruande lisades.

3.6.1. Ornitoloogilised uuringud 2014-2015

Uuringu ülesandeks oli kavandatava tegevuse ala ja piirkonna linnustiku kohta andmete kogumine, et

täiendada varasemaid teostatud eksperthinnanguid linnustiku osas. Uuringu meetod oli lennuloendus

(vt ka KMH aruande Lisa 6. Linnustiku uuringu aruanne. Eesti Maaülikool, 2015).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

159 / 483

Uuringus pöörati põhitähelepanu rändel ja talvel koonduvatele veelindudele. Vastavalt töö eesmärgile

oli vaatluse alla võetud avamerelinnustik. Vaatluse alla võeti kõik veelinnud, keda võib kohata avame-

rel. Analüüsist jäeti välja rändavad linnud (lagled, sookured) ning rannikuga seotud liigid (luiged, ha-

ned, ujupardid ja kosklad).

Kokku kohati nelja loenduste käigus 21 linnuliiki, kellest peaaegu pooled ehk 9 liiki olid esindatud kõi-

kidel loendusperioodidel). Arvukaimaks liigiks oli ootuspäraselt aul, kellele järgnesid hahk, vaerad ning

kajakad. Sõltuvalt ilmast ning valgustingimustest on mõnede liikide täpne määramine lennukilt rasken-

datud. Seepärast analüüsiti vaeraid (must- ja tõmmuvaeras), kaure (punakurk- ja järvekaur) ning tiire

(rand- ja jõgitiir) koos. Ülevaate loenduste käigus loendatud lindudest ja nende arvust loendusaegade

lõikes annab Tabel 30.

Tabel 30. Põhja-Hiiumaa rannikumerel peatunud lindude loendatud arv (sügis 2014, talv

2015, kevad 2015, suvi 2015)

Jrk

nr

Liik Liik (ladina k) Kevad

2015

Suvi

2015

Sügis

2014

Talv 2015

1 alk Alca torda 3 22 0 9

2 tuttvart Aythya fuligula 8 0 80 0

3 merivart Aythya marila 282 0 0 0

4 sõtkas Bucephala clangula 44 31 35 601

5 aul Clangula hyemalis 6894 258 18354 13857

6 kaur Gavia species 15 17 4 59

7 merikajakas Larus marinus 2 9 2 7

8 hõbekajakas Larus argentatus 6 198 88 890

9 kalakajakas Larus canus 23 291 978 5540

10 naerukajakas Larus ridibundus 29 37 9 6

11 väikekajakas Hydrocoloeus minutus 0 23 7 0

12 änn Stercorarius species 0 6 0 0

13 vaerad Melanitta species 243 7071 100 300

14 kormoran Phlacrocorax carbo 30 12 1 0

15 hahk Somateria mollissima 2215 8286 0 0

16 kirjuhahk Polysticta stelleri 0 0 0 400

17 räusk Sterna caspia 4 0 0 0

18 tiir Sterna species 122 126 0 0

Kokku 9920 16387 19658 21669

Arvukamate liikide kohta tehti tihedusmudel, mille abil anti arvukushinnang kogu alale ning eraldi ma-

dalatele (Tabel 31). Vähemarvukate liikide kohta tihedusmudelit ei tehtud, kuna see ei pruugi olla tõe-

pärane.

Tabel 31. Põhja-Hiiumaa rannikumerel ning madalikel peatunud lindude arvukushinnangud

(sügis 2014, talv 2015, kevad 2015, suvi 2015)

Liik Kevad 2015 Suvi 2015

kogu

ala

Ma-

dal1/2

Vinkovi Tah-

kuna

Hiiu-

madal

Apollo kogu

ala

Ma-

dal1/2

Vinkovi Tahkuna Hiiu-

madal

Apollo

1 Aul 23000 100 170 3560 6550 5400 1030 0 0 0 0 0

2 Hõbe-

kajakas

1800 10

3 Kala-ka-

jakas

590 620 1800 10

4 Vardid 6200 250

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

160 / 483

Liik Kevad 2015 Suvi 2015

5 Vaerad 1400 50 40 220 12900 60 1590 3900

6 Hahk 5400 90 770 60 23000 190 90 2650 7840 130

7 Kirju-

hahk

8 Kaur

9 Tiir 540 70 150 30 600 80 50 30 80

Liik Sügis 2014 Talv 2015

kogu

ala

Ma-

dal1/2

Vinkovi Tah-

kuna

Hiiu-

madal

Apollo kogu

ala

Ma-

dal1/2

Vinkovi Tahkuna Hiiu-

madal

Apollo

1 Aul 82400 2230 1000 3290 680 46100 38300 4300 2200 1020 4740 14500

2 Hõbe-

kajakas

310 10 10 10 110 2300 110 230 10

3 Kala-ka-

jakas

4000 20 60 30 10 1800 15800 520 3560 260 270 50

4 Vardid

5 Vaerad 100

1600

6 Hahk

7 Kirju-

hahk

400

8 Kaur 360 10 60 40

9 Tiir

Tabel 32 annab ülevaate Apollo madalal peatunud lindude loendusandmetest ja arvukushinnangutest.

Tabel 32. Põhja-Hiiumaa rannikumerel ning arendusalal TP 1 (Apollo) peatunud lindude ar-

vukushinnangud (sügis 2014, talv 2015, kevad 2015, suvi 2015)

Jrk

nr

Liik Kevad 2015 Suvi 2015 Sügis 2014 Talv 2015

kogu ala TP 1 kogu ala TP 1 kogu ala TP 1 kogu ala TP 1

1 aul 23000 5400 1030 82400 46100 38300 14500

2 hõbekajakas

1800 10 310 110 2300 10

3 kalakajakas 1800 10 4000 1800 15800 50

4 vardid 6200

5 vaerad 1400 220 12900 3900 100 1600

6 hahk 5400 60 23000 130

7 kirjuhahk

400

8 kaur 360

9 tiir 540 600

3.6.1.1. Kevadränne

Veelindude kevadränne algab veebruari lõpus ja lõpeb tavaliselt mai teisel poolel, kuid üksikute liikide

puhul, nagu mustlagle ja tiirud, võib see kesta ka kuni juuni alguseni. Massränne, mis sõltub otseselt

ilmastikust, toimub tsükliliselt aprilli keskpaigast kuni mai teise pooleni. Valdavalt toimub ränne mere

kohal 1-100 m kõrgusel. Primaarne rändesuund on NE, varieerudes vahemikus N-NE-E suunas. Oluline

on ranniku kui ökoloogilise barjääri (rändetakistuse) ning juhtjoone toime. Avamerelt SW suunast Hiiu-

maa läänerannikule lähenevad linnud pöörduvad enne rannikut NW-N suunda ning mööduvad Kõpu

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

161 / 483

poolsaare tipust, jätkates rännet merel valdavalt NE-NEE suundades. Hiiumaa looderannik toimib val-

davalt juhtjoonena ning rändevoog suundub Tahkuna poolsaare tipu lähistele ning jätkub sealt avame-

rel NE-E suundades. Projektialal on valdav rändesuund NEE.

Ränne on kõige intensiivsem hommikul, järgneb õhtu ning kõige nõrgem on see keskpäeval. Väga suur

osa läbirändavatest lindudest teeb ka rändepeatuse, mis kestab tavaliselt 2-3 nädalat. Selle aja vältel

koguvad nad energiat järgmiseks nn „rändehüppeks“. Parim aeg kevadiste rändekogumite kaardista-

miseks on mai algus. Kahjuks polnud seda väga ebasoodsa ilmastiku tõttu 2015. a kevadel võimalik

teha, arvestades eelkõige lennuohutust ning kõrgest lainest tulenevat loendusviga. Lend teostati väi-

kese hilinemisega, kuid jäädes siiski rändeperioodi sisse. Sellest tulenevalt oli lindude arvukus oodatust

pisut madalam, kuid parvede paiknemise kohta saadi siiski ammendav ülevaade.

Kevadel kohati loendusalal 16 avamerega seotud linnuliiki. Mai keskel oli sukelpartide asustustihedus

suurim arendusalal TP1 (Apollo), Tahkuna poolsaare tipus, Hiiu madalal ning Kõpu poolsaare tipus (Joo-

nis 143). Üldhinnang kogu alale oli 36 540 isendit, kellest 5680 isendit kasutasid arendusala TP1

(Apollo) toitumisalana. Madalikest olid tähtsamad toitumisalad arendusala TP1 (Apollo) ja Hiiu madal.

Arvukaimateks liikideks olid kevadel aul ja hahk, kellele järgnesid merivart ja mustvaeras. Kuna erine-

vate vaeraste määramine lennukilt teatud tingimustel on raskendatud, siis käsitleti neid koos. Suurimad

auli kogumid paiknesid Hiiu madalal, Tahkuna poolsaare tipus ning Apollo madalikul. Kogu alal hinnati

aulide koguarvuks 23 000 isendit kellest 5400 toitus Apollo madalal (Joonis 144). Hahkade hinnangu-

liseks üldarvuks kogu alal kujunes 5400 (Tabel 32), kelle toitumiskogumid asusid rannikule lähemal.

Madalikest kasutasid hahad vaid osaliselt Hiiu madalat (Joonis 145). Vaeraste (must- ning tõmmuvae-

ras) toitumiskogumid paiknesid suhteliselt laiali kogu projektiala piires (Joonis 146). Madalatest kasu-

tati osaliselt arendusalasid TP1 ja TP2. Hinnanguliselt peatus kogu alal 1400 vaerast (Tabel 32), kellest

ca 90% olid mustvaerad. Arendusalal TP1 peatus hinnanguliselt 220 isendit. Vaeraste väike arvukus

võis olla tingitud hilisest loendusajast. Varte, kellest 80% olid merivardid, peatus Hiiumaa rannikumeres

hinnanguliselt 6200 isendit. Toitumisalad paiknesid üks Kärdlast põhjas ning teine Hiiu madala kagu-

servas (Joonis 147). Kuna lennukilt on jõgi- ja randtiire peaaega võimatu eristada, siis käsitleti neid

kahte liiki koos. Nagu pelaagilistele lindudele omane, kohati tiire peaaegu kõikjal projektiala piires.

Suurimat tiirude kontsentratsiooni täheldati arendusalast TP2 läänes (Joonis 148). Kevadloendusel ka-

jakad praktiliselt puudusid. Kohati üksikuid kala, hõbe- ja naerukajakaid. Teistest tiiruliikidest nähti

räusktiiru ning tutt-tiiru.

Joonis 142. Kevadel peatuvate veelindude paiknemine loendusalal (loendusandmed),

16.05.2015

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

162 / 483

Joonis 143. Sukelpartide (aul, hahk, vaerad, vardid) kevadine levik ning arvukustiheduse

hinnang (isendit/km2) loendusalal, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega

alad meres – tuulepargi arendusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala

(uuringu koostamise ajal planeeritav)

Joonis 144. Aulide kevadine levik ja arvukustiheduse hinnang (isendit/km2) Põhja-Hiiumaa

rannikumerel, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuule-

pargi arendusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise

ajal planeeritav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

163 / 483

Joonis 145. Hahkade kevadine levik ja arvukustiheduse hinnang (isendit/km2) Põhja-Hiiu-

maa rannikumerel, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres –

tuulepargi arendusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo kaitseala (uuringu koostamise ajal pla-

neeritav)

Joonis 146. Vaeraste kevadine levik ja arvukustiheduse hinnang (isendit/km2) Põhja-Hiiu-

maa rannikumerel, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres –

tuulepargi arendusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koos-

tamise ajal planeeritav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

164 / 483

Joonis 147. Vartide kevadine levik ja arvukustiheduse hinnang (isendit/km2) Põhja-Hiiumaa

rannikumerel, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuule-

pargi arendusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku looduskaitseala (uuringu

koostamise ajal planeeritav)

Joonis 148. Tiirude kevadine levik ja arvukustiheduse hinnang (isendit/km2) Põhja-Hiiumaa

rannikumerel, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuule-

pargi arendusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku looduskaitseala (uuringu

koostamise ajal planeeritav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

165 / 483

3.6.1.2. Sulgimine

Arktiliste veelindude sulgimisränne toimub juulis ja augustis. Dominantliikideks on vaerad (suure üle-

kaaluga mustvaerad) ja kurvitsalised. Päevane ränne toimub madalal vee kohal, kopeerides tavaliselt

rannajoont. Intensiivsem ränne toimub hommikul, millele järgneb õhtu ja päev, millal rändeintensiivsus

on kõige madalam. Osa vaeraid kasutavad rändpeatusel ka Hiiumaast põhja jäävaid madalikke. Antud

perioodil peatus uurimisalal hinnanguliselt ca 41 130 veelindu, kellest 16 710 kasutas toitumispaigana

madalikke (Joonis 149, Joonis 150).

Joonis 149. Suvel peatuvate veelindude paiknemine loendusalal (loendusandmed),

04.08.2015. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi aren-

dusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku looduskaitseala (uuringu koostamise

ajal planeeritav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

166 / 483

Joonis 150. Veelindude suvine levik ja arvukustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikume-

rel, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi aren-

dusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal pla-

neeritav)

Arvukamateks peatujateks olid vaerad ja hahad. Vaerad paiknesid neljas suuremas grupis – arendusalal

TP1 (Apollo), Hiiumaast kirdes, Tahkuna poolsaarest läänes ning Hiiumadalatel (Joonis 151). Kogu alal

peatus hinnanguliselt 12 900 vaerast, kellest arendusala TP1 (Apollo) kasutas 3900 isendit. Hari kurk

ja Põhja-Hiiumaa mereala on teadaolevalt meie regiooni suurim hahkade sulgimisala, mida tõestas ka

käesolev uuring. Kokku sulgis alal hinnanguliselt 23 000 hahka. Suurimad sulgimiskogumid paiknesid

Hiiumaast kirdes, Tahkuna rannikumeres ja arendusala TP2 (Vinkovi) lõunas (Joonis 152). Kajakad olid

uurimisalal jaotunud suhteliselt hajusalt, kuid moodustasid siiski 2 suuremat kogumit, mis järgisid

kahte kalalaeva. Meremadalikega need linnud väga seotud ei olnud (Joonis 153). Tiirud kui pelaagilised

linnud olid jaotunud samuti suhteliselt ühtlaselt moodustades suurima arvukustiheduse uurimisalal lää-

neservas (Joonis 154). Teised veelinnuliigid esinesid alal väikesearvuliselt ning nende kohta mudeleid

ei tehtud.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

167 / 483

Joonis 151. Vaeraste suvine levik ja arvukustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikumerel,

2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi arendusa-

lad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal planeeri-

tav)

Joonis 152. Haha levik ja arvukustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikumerel, 2015. a.

Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi arendusalad, lilla

piirjoonega ala – Apollo kaitseala(uuringu koostamise ajal planeeritav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

168 / 483

Joonis 153. Kajakate suvine levik ja arvukustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikumerel,

2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi arendusa-

lad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal planeeri-

tav)

Joonis 154. Tiirude suvine levik ja arvukustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikumerel,

2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi arendusa-

lad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal planeeri-

tav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

169 / 483

3.6.1.3. Sügisränne

Veelindude sügisränne algab augusti keskel ja vältab kuni detsembrini, mis osaliselt läheb üle talvitu-

miseks. Ujupartide ja vartide rändemaksimum on augusti keskpaigast, mis vältab oktoobri alguseni.

Auli ja kauride arvukuse maksimum on aga oktoobri lõpust novembri lõpuni. Kuna avamerega on roh-

kem seotud viimane grupp, st arktilised veelinnud, siis planeeriti lend novembrisse.

Päeval toimub ränne mere kohal valdavalt madalal, kuni 100 m kõrgusel. Valdav rändesuund on SW,

varieerudes sõltuvalt rannajoonest W-SW-SSW suundades. Oluline on ranniku kui ökoloogilise barjääri

(rändetakistuse) ning juhtjoone toime. Avamerelt NE ja E suunast Hiiumaa läänerannikule lähenevad

linnud pöörduvad enne rannikut NW suunda ning mööduvad Tahkuna neemest, jätkates rännet merel

valdavalt SW-SWW suundades. Projektialal on valdav rändesund SWW-SW. Ränne on kõige intensiiv-

sem hommikul, järgneb õhtu ning kõige nõrgem on see keskpäeval, nii nagu kevadelgi. Hiiumaa ma-

dalikud jäävad tõenäoliselt rändevoo servaaladele, kuna ränne koondub suuremas osas Tahkuna ja

Kõpu poolsaarte tippudes nn „pudelikaela aladel“. Küll aga kasutava läbirändavad veelinnud madalikke

toitumisaladena.

Novembri lõpus oli sukelpartide asustustihedus suurim arendusalal TP1 (Apollo) (Joonis 155). Hinnan-

guliselt peatus projektialal kokku 86 810 veelindu. Aule peatus alal 82 400 isendit, kellest rohkem kui

pooled (46 100 isendit) toitusid arendusalal TP1 (Apollo). Arvukuselt teine liik oli kalakajakas, kelle arv

oli hinnanguliselt 4000 isendit. Tunduvalt vähem oli hõbekajakat (310 isendit). Mõlemad kajakaliigid

kasutasid toitumisalana ka osaliselt arendusalal TP1 (Apollo), kuid mitte väga suurel arvul (Joonis 157,

Joonis 158).

Joonis 155. Peatuvate veelinnuparvede paiknemine loendusalal (loendusandmed),

30.11.2014

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

170 / 483

Joonis 156. Aulide sügisene levik ja asustustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikumerel,

2014. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi arendusa-

lad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku looduskaitseala (uuringu koostamise ajal

planeeritav)

Joonis 157. Kalakajaka sügisene levik ja asustustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa ranniku-

merel, 2014. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi

arendusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal

planeeritav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

171 / 483

Joonis 158. Hõbekajaka sügisene levik ja asustustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa ranniku-

merel, 2014. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi

arendusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo kaitseala (uuringu koostamise ajal planeeritav)

3.6.1.4. Talvitumine

Paljud arktilised veelinnud jäävad meie aladele ka talvituma. On jätkuv tendents, et see toimub üha

suuremal hulgal, sest viimasel ajal on enamik talvedest soojad, mille tõttu on ka meri jäävaba.

Põhja-Hiiumaa rannikumeri on tähtis talvitumisala paljudele arktilistele veelindudele. Talvel loendati

projektialal 11 avamerega seotud linnuliiki. Võrreldes kevade ja sügisega oli parvede jaotumus uuri-

misalal ühtlasem ning rohkem hajus (Joonis 159). Veelindude talviseks üldhinnanguks oli 58 760 isen-

dit. Talvine veelindude arvukus ja asustustihedus oli kõige suurem arendusalal TP1 (Apollo) ja sellest

lõunasse jääval alal, Loode Hiiumaa rannikul ja Hiiu madalal (Joonis 160).

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

172 / 483

Joonis 159. Talvituvate veelindude paiknemine loendusalal (loendusandmed), 02.02.2015

Joonis 160. Veelindude talvine levik ja asustustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikume-

rel, 2015. a-Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi aren-

dusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal pla-

neeritav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

173 / 483

Aule talvitus Põhja-Hiiumaa rannikumerel arvutuslikult 38 300 isendit, kellest umbes pooled (14 500

isendit) kasutas arendusala TP1 (Apollo). Suur aulide kontsentratsioon oli ka arendusalast TP1 lõunas

ning Loode-Hiiumaa rannikul (Joonis 161). Kajakatest oli arvukaim kalakajakas, kelle arvukust hinnati

15 800 linnuni. Hõbekajakas oli arvukuselt teine – 2 300 isendit. Kajakate „ränded“ Läänemerel eris-

tuvad teiste merelindude rändeliikumisest selle poolest, et need on korrapäratumad, mistõttu on pigem

tegemist hulguliikumisega. Mittepesitsusperioodil koondutakse paikadesse, kus on rohkesti toitu. Seega

meelitavad neid juurde kalalaevad, mille tulemusena on tihtipeale suurte kajakate (hõbekajakas ja

kalakajakas) levikumuster tingitud kalalaevade paiknemisest (Joonis 162, Joonis 163). Kuna järve- ja

punakurk-kauri eristamine lennukilt on väga raske, siis käsitletakse neid traditsiooniliselt koos. Kaure

peatus alal hinnanguliselt 360 isendit (Joonis 164). Kalatoiduliste lindudena pole nad seotud madali-

kega, kuna saavad toidu kätte ka sügavast veest.

Joonis 161. Auli talvine levik ja asustustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikumerel,

2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi arendusa-

lad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal planeeri-

tav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

174 / 483

Joonis 162. Hõbekajaka talvine levik ja asustustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikume-

rel, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi aren-

dusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal pla-

neeritav)

Joonis 163. Kalakajaka talvine levik ja asustustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikume-

rel, 2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi aren-

dusalad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamisel ajal pla-

neeritav)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

175 / 483

Joonis 164. Kauride talvine levik ja asustustiheduse hinnang Põhja-Hiiumaa rannikumerel,

2015. a. Viirutatud alad – kaitsealad, punase piirjoonega alad meres – tuulepargi arendusa-

lad, lilla piirjoonega ala – Apollo meremadaliku kaitseala (uuringu koostamise ajal planeeri-

tav)

Suurim avastus tehti kirjuhaha osas. Kuna kesktalvise veelinnuloenduse käigus oli kogunenud mitmeid

vaatlusi Hiiumaa looderannikult, siis oli kahtlus, et kusagil kaugemal avamerel võib asuda selle liigi seni

teadmata talvituskoht (Joonis 165). Talvise lennu käigus avastatigi uus talvitusala Hiiu madalal, kus

vaadeldi kolme parve, kokku 400 linnuga (Joonis 166).

Joonis 165. Kirjuhaha talvine levik kesktalvise veelinnuloenduse järgi, aastatel 1993-2010

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

176 / 483

Joonis 166. Kirjuhaha talvitusala Hiiumadalal, talv 2015

3.6.2. Talvituvate lindude rahvusvaheline lennuloendus 2015-201645

Perioodil detsember 2015 – oktoober 2016 viis Eesti Maaülikool Keskkonnaameti tellimusel läbi projekti

„Talvituvate veelindude rahuvusvaheline lennuloendus“. Rahvusvahelist linnuloendust koordineeris

HELCOM ehk Läänemere merekeskkonnakaitse komisjon, mis korraldab rahvusvahelist koostööd Lää-

nemere merekeskkonna kaitseks. Projekti rahastati SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkon-

naprogrammist ja Euroopa Ühtekuuluvusfondist.

Töö käigus teostati laiaulatuslik veelinnustiku inventuur Eesti rannikumerel, mis oli osa Läänemereüle-

sest loendusest. Loendusala suuruseks kujunes 22 000 km2, mis moodustab ca 60% Eesti merepinda-

last.

Aruande kohaselt on arvukaim Eestis talvituv veelinnuliik on aul, kelle ametlik hinnang on 100 000–

500 000 isendit (Elts et al., 2003). Ka käesoleva projekti raames loendati auli kõikidest liikidest kõige

enam – ca 90 000 isendit. Sellele tuginedes saadi hinnanguks 90 000–460 000 isendit. Aul on laialt

levinud kogu Eesti territoriaalmerel. Parimad talvitusalad asuvad liigil Irbe väinas, Gretagrundil, Väina-

merel ning Soome lahe lõunarannikul. Uus auli talvitusala avastati Ida-Virumaa rannikul (Joonis 167).

45 Luigujõe, L & Auniņš, A. 2016. Talvituvate lindude rahvusvaheline lennuloendus http://www.keskkon-

naamet.ee/public/LuigujoeAunins_2016_talvituvate_veelindude-rahvusvaheline_lennuloendus_lopparuanne.pdf

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

177 / 483

Joonis 167. Aulide tihedus isendites ühel km2-l 2016. a talvel (Luigujõe & Aunins 2016). Val-

ged alad loendusalal on jää (https://eoy.ee/aul/aasta-lind/)

3.6.3. Veelindude sügisrändeaegne lennuloendus 201746

Uuringus pöörati tähelepanu arktilistele veelindudele Lääne-Hiiumaa territoriaalvetes. Loenduse ees-

märgiks oli välja selgitada nende sügisrände (2017. a oktoober-november) aegsed koondumisalad ning

sealne arvukus ning saada täpsemaid andmeid sügisrändel peatuvate veelindude osas. Uuringus kes-

kenduti neljale loendusalale – Mardihansu, projekteeritav Kõpu merekaitseala, Vinkovi meremadalik

ning Hiiu madala hoiuala.

Loenduse käigus registreeriti kokku 17 veelinnuliiki, koguarvuga 25 645 isendit (Tabel 33). Nendest

otseselt olid avamere madalikega seotud aulid ja vaerad. Arvukaim linnuliik oligi aul (21 314 isendit).

Kalatoidulistest lindudest, kes saavad toituda ka sügavamates mereosades nagu kaurid, alklased ja

kajakad, olid arvukamad hõbe- ja kalakajakas. Kolmanda grupi moodustavad linnud, kes on seotud

rannikuga – luiged, kosklad, sõtkad. Arvukaim liik nendest oli sõtkas. Sõtkas on rannikulähedase levi-

kuga veelind ning seetõttu väldib avamerd. Kuna kõik vaatlusalused madalikud on sõtkale rannikust

piisavalt kaugel, siis seda liiki seal ka ei kohatud.

Sõltuvalt ilmast ning valgustingimustest on osade liikide täpne määramine lennukilt raskendatud. See-

pärast analüüsiti vaeraid (must- ja tõmmuvaeras), kaure (punakurk- ja järvekaur) ning kajakaid (kala-

ja hõbekajakas) koos.

46 Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Luigujõe, L., 2018. Peatuvate veelindude lennuloendus

Lääne-Hiiumaa rannikumerel. Aruanne. Tellija: Keskkonnaamet

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

178 / 483

Tabel 33. Lääne-Hiiumaa rannikumerel peatunud lindude loendatud arv ning arvukushinnan-

gud (sügis 2017)

Liik

Loendatud

arv

Liikide arvukuse hinnangud Lääne-Hiiumaa

merel

95% confidence interval

üldhinnang miinimum maksimum

Aul Clangula hyemalis 21314 40665 30482 54250

Tõmmuvaeras Melanitta fusca 11 108 28 412

Mustvaeras Melanitta nigra 462 2079 1092 3957

Mustvaeras + Tõmmuvaeras 473 2182 1208 3942

Sõtkas Bucephala clangula 1602 11887 6725 21015

Jääkoskel Mergus merganser 120 1066 431 2639

Sõtkas + Jääkoskel + Tuttvart 1882 18637 11467 30290

Kühmnokk-luik Cygnus olor 106 508 118 2189

määramata kaur Gavia sp. 60 390 251 609

Väikekajakas Hydrocoloeus

minutus

53 242 142 412

Kalakajajak Larus canus 318 1432 481 4263

Hõbekajakas Larus argentatus 202 675 363 1257

Kalakajakas + Hõbekajakas 1033 1794 891 3611

Alk Alca torda 16

Sinikael-part Anas platyrhynchos 150

Tuttvart Aythya fuligula 160

Väikekoskel Mergus albellus 25

Naerukajakas Larus ridibundus 30

Merikajakas Larus marinus 1

Auli peatus hinnanguliselt kõige enam Hiiu madalal (8600 is,), sellele järgnes Mardihansu (6500 is)

ning Vinkovi madalik (3500 is). Planeeritaval Kõpu hoiualal oli aule vaid ca 500. Kui vaadelda Madal 1

ja Vinkovi madalikku tervikuna, siis peatus sellel alal hinnanguliselt 5000 auli.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

179 / 483

Joonis 168. Aulide sügisrände aegne levik Lääne-Hiiumaa rannikumerel 2017. a

Vaeraste tähtsaimad koondumisalad asusid madalikel, sest nii nagu aul, saavad ka vaerad toidu vee-

kogu põhjast (Joonis 169).

Joonis 169. Vaeraste sügisene levik ja asustustihendus (isendit/km2) Lääne-Hiiumaa ranni-

kumerel 2017. a

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

180 / 483

Kajakad järgivad laevu ning seetõttu kohtab neid tihti laevade läheduses. Sellest tulenevalt olid kala-

kajakad koondunud Vinkovi madalast loodesse jäävale laevateele. Teine koondumine oli loendusala

lõunaosas (Joonis 170).

Joonis 170. Kajaka sügisene levik ja asustustihedus (isendit/km2) Lääne-Hiiumaa ranniku-

merel 2017. a

Kauride puhul on tegemist klassikalise kalatoidulise linnuga, mistõttu pole nad seotud madalikega, sest

saavad toidu kätte ka sügavamast veest, kalade näol. Kaurid olid rohkem koondunud Mardihansu lahte

ning loendusala loodeservas olevate madalike vahele (Joonis 171).

Joonis 171. Kauride sügisene levik ja asustustihendus (isendit/km2) Lääne-Hiiumaa ranni-

kumerel 2017. a

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

181 / 483

Veelindude arvukushinnangud uuringuga hõlmatud alade lõikes on toodud Tabel 34.

Tabel 34. Veelindude arvukushinnangud Hiiumaa rannikumere loendusaladel 2017. a. sügi-

sel

Liik

Projekteeritav Vinkov’i meremadala

looduskaitseala

keskmine miinimum maksimum

Aul Clangula hyemalis 3498 2622 4667

Määramata vaerad Melanitta species 152 84 275

Sõtkas Bucephala clangula 0 0 0

Sõtkas + jääkoskel + tuttvart 0 0 0

määramata kaurid Gavia species 7 5 11

Väikekajakas Larus minutus 5 3 9

Kalakajakas Larus canus 187 63 554

Hõbekajakas Larus argentatus 17 9 32

Kalakajakas + Hõbekajakas 186 92 374

Liik Projekteeritav Kõpu merekaitseala

keskmine miinimum maksimum

Aul Clangula hyemalis 473 355 631

Määramata vaerad Melanitta species 122 68 220

Sõtkas Bucephala clangula 3616 2046 6393

Sõtkas+jääkoskel+tuttvart 5291 3255 8599

määramata kaurid Gavia species 14 9 22

Väikekajakas Larus minutus 0 0 0

Kalakajakas Larus canus 5 2 15

Hõbekajakas Larus argentatus 6 3 11

Kalakajakas + Hõbekajakas 15 7 30

Liik Mardihansu PT7 arendusala

keskmine miinimum maksimum

Aul Clangula hyemalis 6493 4870 8636

Määramata vaerad Melanitta species 161 89 291

Sõtkas Bucephala clangula 2 1 4

Sõtkas + jääkoskel + tuttvart 0 0 1

määramata kaurid Gavia species 138 89 215

Väikekajakas Larus minutus 30 18 51

Kalakajakas Larus canus 23 8 68

Hõbekajakas Larus argentatus 37 20 69

Kalakajakas + Hõbekajakas 58 29 117

Liik Hiiu madala hoiuala

keskmine miinimum maksimum

Aul Clangula hyemalis 8622 6463 11502

Määramata vaerad Melanitta species 224 124 405

Sõtkas Bucephala clangula 37 21 65

Sõtkas + jääkoskel + tuttvart 8 5 13

määramata kaurid Gavia species 4 3 6

Väikekajakas Larus minutus 0 0 0

Kalakajakas Larus canus 1 0 3

Hõbekajakas Larus argentatus 6 3 11

Kalakajakas + Hõbekajakas 15 8 30

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

182 / 483

3.6.4. Põhja-Hiiumaa rannikumere linnukaitseline väärtus

Põhja-Hiiumaa rannikumerelt läbirändavate ja toituvate lindude levikumuster, samuti kogumite ajaline

jaotumus, on tähtsaks komponendiks, millega peab arvestama plaanides tegevusi nendel aladel.

Põhja-Hiiumaa mereakvatoorium on tervikuna oluliseks läbirände- ja rändepeatuspaigaks paljudele ark-

tilistele veelindudele. Kui võrrelda kevad- ja sügisrännet, siis on ränne intensiivsem sügisel, sest paljud

veelinnud ei sisene Väinamerre ning järgivad Põhja-Hiiumaa ja Lääne-Saaremaa rannajoont. Seevastu

suur osa kevadrändest kulgeb läbi Väinamere ning väiksem osa järgib Saaremaa ja Hiiumaa rannajoont

(Joonis 172). Seetõttu on rändel peatuvate lindude hulk oluliselt suurem just sügisel.

Joonis 172. Arktiliste veelindude transiitränne Lääne-Eesti rannikualal

Suurima looduskaitselise väärtusega linnuliikideks sellel alal on kirjuhahk, punakurk- ja järvekaur (Eu-

roopa Nõukogu linnudirektiivi I lisa liigid). I lisa liikidest esinevad alal veel väikekajakas, räusktiir, tutt-

tiir, randtiir, jõgitiir ja väiketiir. II lisa liikidest on tähtsaimad aul, merivart, hahk ning tõmmu- ja must-

vaeras.

Eriti suurt tähelepanu tuleb pöörata suuremat kaitset väärivale aulile, kelle arvukus on viimastel aas-

takümnetel väga oluliselt langenud. Valminud on rahvusvaheline auli kaitse korraldamise tegevus-

kava47, kus on välja toodud vajadus kaitsta auli rändepeatus- ja talvitusalasid. 2019. a jaanuaris moo-

dustati Apollo meremadaliku looduskaitseala, mille üheks kaitse-eesmärgiks on kaitsta kaitsealust liiki,

keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L

20, 26.01.2010, lk 7-25) nimetab I lisas, ning I lisas nimetamata rändlinnuliike ja nende elupaiku. Need

liigid on aul (Clangula hyemalis), väikekajakas (Larus minutus), mustvaeras (Melanitta nigra) ja hahk

(Somateria mollissima). Apollo meremadaliku kaitseala kaitse alla võtmise eelnõu seletuskirjas tuuakse

välja, et peale Apollo kaitseala ei ole olemasolevate andmete põhjal Hiiumaast põhja pool otstarbekas

rohkem merekaitsealasid moodustada48.

Merel peatuvate linnuliikide puhul on kaitse eesmärgiks tavaliselt arvukate liikide elupaikade kaitse,

kelle arvukus alal moodustab olulise osa populatsiooni arvukusest. Rahvusvaheliselt üheks aktseptee-

rituimaks mõõdupuuks oluliste alade valikul on nn Ramsari kriteeriumid (Heath and Evans, 2000).

Ramsari konventsiooni kriteerium nr 6 väidab, et rahvusvaheliselt tähtsaks märgalaks peetakse ala,

kus peatub regulaarselt 1% mingi liigi või alamliigi populatsioonist. Teine kriteerium, nr 5 väidab, et

kaitsta tuleb ka alasid, kus peatub regulaarselt 20 000 või rohkem veelindu. Läbiviidud uuringute tule-

musena kvalifitseeruvad nendeks aladeks Apollo ning Hiiu madal, mis on ühed tähtsamad veelindude

sügisrände- ja talvitusaegsed peatuskohad Põhja-Hiiumaa rannikumerel ning kus on ka täidetud regu-

laarsuse kriteerium. Varasemad uuringud näitavad ka Vinkovi madala suurt linnukaitselist väärtust ja

seda eriti sügisel (Leito 2008), kuid nii KMH raames teostatud linnustiku uuringu kui ka teiste uuringute

käigus ei ole seal olulist veelindude asustustihedust ei täheldatud.

47 International Single Species Action Plan for the Conservation of the Long-tailed Duck (TS No.57) | AEWA (unep-

aewa.org) 48 https://eelis.ee/default.aspx?state=5;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=dok&obj_id=810267144

Sügis Kevad

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

183 / 483

Vastavalt Euroopa Komisjoni juhendile peab Ramsari kriteeriumi kohaselt rahvusvahelise tähtsusega

linnuala loomiseks ala regulaarselt kasutama rohkem kui 20 000 auli igal aastaajal („any season“) vä-

hemalt kolme järjestikusel aastal.49

3.7. Käsitiivalised (nahkhiired)

3.7.1. Nahkhiirte ränne Läänemere piirkonnas

Osad nahkhiireliigid sooritavad perioodilisi rändeid suviste ja talviste elualade vahel, liikudes suveks

põhja poole sigima ja toituma ning talveks Lääne- ja Kesk-Euroopasse talvituma. Nahkhiired rändavad

vaid öösiti ning ei moodusta rännates parvesid. Läänemere piirkonda asustavatest nahkhiireliikidest

viite, pargi-nahkhiirt, pügmee-nahkhiirt, suurvidevlast, väikevidevlast ja hõbe-nahkhiirt, peetakse pi-

kamaarändajateks (Hutterer et al. 2005). Lisaks neile peetakse Eestis ja Soomes rändseks ka kääbus-

nahkhiirt (Masing et al. 2015; Tidenberg, Liukko, ja Stjernberg 2019), kuigi Kesk-Euroopas on suur osa

populatsioonist arvatavasti paikne. Kõik liigid peale väikevidevlase asustavad nii Eestit kui Soomet (Ti-

denberg, Liukko, ja Stjernberg 2019; Remm et al. 2015). Viimasel ajal on peetud võimalikuks ka väi-

kevidevlase leidumist Eestis, kuid Soomes teda kohatud ei ole.

Nahkhiirte rändamine on teada olnud pikka aega, kuid metoodiliste keerukuste tõttu on täpsete rände-

teede kohta andmeid vähe. Peamiseks nahkhiirte rände uurimise meetodiks on tänaseni nahkhiirte

rõngastamine, kuid see meetod ei anna rändeteedest detailset pilti ning aitab enamasti kindlaks teha

vaid liikumise suvise eluala ja talvitumisala vahel. Vahepealsed liikumised jäävad täpsemalt teadmata.

Kuna Euroopat asustavad käsitiivalised on väikese kaaluga, ei ole nende puhul võimalik kasutada ka

GPS-saatjaid, mis salvestaksid loomade täpset asukohta rände kestel.

Lisaks rände alg- ja lõpp-punktidele võib rändeteede kohta infot saada ka rändeperioodil toimuvate

nahkhiirte kogunemiste kaudu, mille tuvastamiseks kasutatakse bioakustilisi meetodeid. Rändliikide

kogunemisest on andmeid nii Soome rannikult (Jens Rydell et al. 2014; Ijäs et al. 2017), Eestist (Lutsar

2012; Leivits 2013) kui ka Lätist (Hutterer et al. 2005; Šuba, Petersons, ja Rydell 2012). Läänemere

põhjakaldal on seda uuritud ka Rootsis (Ahlén ja Sverige. Naturvårdsverket 2007; Ahlén, Baagøe, ja

Bach 2009). Nahkhiirtel on põhjapoolsest levilast ehk Soomest Kesk- ja Lääne-Euroopa talvituspaika-

desse rändamiseks tõenäoliselt kolm võimalust (Joonis 173):

• üle Põhjalahe, mööda Rootsi rannikut ja üle Taani väinade või Läänemere lõunaosa saarte (nt

Bornholm) kaudu;

• üle Soome lahe ja mööda Baltikumi rannikut;

• üle avatud merealade, kogunedes/puhates vahepeal Lääne-Eesti saartel.

Eeltoodud kolmest rändeteest peetakse energia säästmise jaoks kõige säästlikumaks avatud merealade

ületamist, kuna nii on vahemaad märksa lühemad kui rannikut järgides (Jens Rydell et al. 2014). Tea-

dusuuringutega on kinnitatud, et Läänemere ületamine on nahkhiirtele jõukohane. Seda kinnitab as-

jaolu, et telemeetria uuringud Saksamaal on näidanud, et pargi-nahkhiir võib veidi enam kui 24 tunni

jooksul läbida üle 395 km (Ohlendorf ja Kuhring 2016). Seega ei ole Soome lahe ületamine nahkhiirtele

võimatu katsumus, sest näiteks Edela-Soomest Hiiumaa rannikuni on vaid ca 80 kilomeetrit.

Üheks potentsiaalseks rändeteeks, mis on küllaltki sirgjooneline ja pakub puhkamisvõimalusi maismaal,

on Edela-Soome-Hiiumaa-Saaremaa-Kuramaa. Antud tee aitaks Läänemere ületada küllaltki sirgjoone-

liselt ning vältida sakilist Mandri-Eesti kaldajoont. Sellest potentsiaalsest rändeteest on teada nahkhiirte

rändeaegne kogunemine kolmest piirkonnas: Edela-Soomes (Jens Rydell et al. 2014), Hiiumaal (Lutsar

2012) ja Lätis Papes (Gunārs Pētersons 2004). Nahkhiirte rändeteed avamerel ei saa käsitleda kitsa

koridorina vaid ränne hajub tõenäoliselt suurema ala peale laiali. Tõenäoliselt on neil paigas üldine

suund, kuhu poole nad lendavad. Täpne marsruut ja Hiiumaa rannikule saabumise koht sõltub ilmselt

suuresti ilmastikuoludest ning paarikraadine suuna erinevus võib tähendada suurt erinevust lõpp-punk-

tis.

49 http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/marine/docs/marine_guidelines.pdf

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

184 / 483

Joonis 173. Potentsiaalsed nahkhiirte rändealad Läänemerel. Sinisega on märgitud pargi-

nahkhiire levila IUCN andmetel.

Nahkhiirte rändamist avamere kohal on Euroopas registreeritud Põhjamerel (Leopold et al. 2014; La-

gerveld et al. 2015) ja Läänemerel (Ahlén ja Sverige. Naturvårdsverket 2007; Ahlén, Baagøe, ja Bach

2009; Lutsar 2012; 2017; 2018). Lisaks on sama registreeritud ka Põhja-Ameerika idarannikul (Peter-

son, Pelletier, ja Giovanni 2016). Täpset hinnangut rändavate nahkhiirte populatsiooni suuruse kohta

on keeruline anda. Hinnanguliselt ületab igal sügisrändeperioodil umbes 19 kilomeetri pikkust Fehmarni

väina Taani ja Saksamaa vahel 35 000 nahkhiirt (Jens Rydell et al. 2014).

3.7.2. Rändefenoloogia Läänemere piirkonnas

Boreaalse vööndi nahkhiirte aasta võib jagada fenoloogiliselt neljaks: kevad- ja sügisränne, suvine elu-

periood, mil emasloomad on koondunud poegimiskolooniatesse ning talvitusperiood. Kuna rannikust 12

km kaugusel paikneva tuulepargi puhul ei ole alust arvata, et seal paikneksid nahkhiirte suvised toitu-

misalad või talvituspaigad, on Loode-Eesti rannikumere tuulepargi puhul oluline ennekõike nahkhiirte

arvukuse dünaamika kevad- ja sügisrände ajal.

2014. aastal ilmunud ülevaateartikli järgi sõltub nahkhiirte kevadrände algus Läänemere piirkonnas

laiuskraadist ehk rändliike registreeritakse varem lõunapoolsetel aladel ning hiljem põhjapoolsetel (Jens

Rydell et al. 2014). Lõunapoolsetel aladel registreeritakse esimesed, tõenäoliselt rändavad, nahkhiired

aprilli alguses, samas kui põhjas registreeritakse esimesed rändajad mai alguses või aprilli lõpus. Ke-

vadrände mediaan (kuupäev, millest pool rändevaatluseid jääb varasemasse ja pool hilisemasse aega)

jälgib sama lõuna-põhjasuunalist trendi. Läänemere lõunaosas on rändevaatluste mediaan mai alguses

ning põhjaosas mai lõpus. Erinevus kahe regioon vahel on ligikaudu 20 päeva. Samas tuuakse ülevaates

välja, et mediaan võib aastate lõikes erineda üle 10 päeva. Sügisrände alguseks loetakse artikli and-

metel augusti algust ning lõpuks oktoobri algust. Rände mediaankuupäev jääb augusti viimastesse

päevadesse. Märkimisväärseid erinevusi rände ajastuses Läänemere lõuna- ja põhjaosade vahel sügisel

täheldatud ei ole.

Eeltoodud artiklis leiduvad põhjapoolsete alade andmed olid kogutud Soomes, kuid sügisene rände-

fenoloogia kattub Eesti rannikul kogutud andmetega (

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

185 / 483

Joonis 174) ning ka merel tehtud uuringutega. Eestimaa Looduse Fondi poolt läbi viidud mereuuringu-

tes uuriti nahkhiirte rännet ainult sügisrände perioodil. Nende põhjal oli 2016. ja 2018. aastal nahkhiirte

sügisrände tippaeg augusti lõpus. Seda nii Saaremaast lääne kui ka ida poole jäävatel merealadel

(Lutsar 2017, 2018). Esimesed rändliikide registreeringud tehti neis uuringutes juuli lõpus ning viima-

sed septembri esimeses pooles (Joonis 175).

Joonis 174. Nahkhiirte vaatlused kolmes vaatluspaigas (Veiserahu, Mustpank ja Irbe telje-

poi). Punase kastiga on märgitud vaatlusperiood ning roheliste joontega päikeseloojang ja -

tõus. Joonis pärineb Eestimaa Looduse Fondi läbiviidud uuringust (Lutsar 2018)

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

186 / 483

Joonis 175. Nahkhiirte registreeringud Eesti läänerannikul Kablis aastatel 2011-2019

(Suigusaar 2022)

3.7.3. Ilmastiku mõju nahkhiirte rändele

Nahkhiirte ränne ja aktiivsus muul ajal on suuresti mõjutatud ilmastikutingimustest. See on tugevalt

seotud kolme ilmastiku parameetriga: tuule kiirus, temperatuur ja sademed. Nahkhiired kasutavad

rändamiseks ja ka toitumiseks tuulevaikseid või madala tuule kiirusega öid ning tuule kiiruse suurene-

des langeb nende lennuaktiivsus kiiresti. Mitmed uuringud on leidnud, et enamus nahkhiirte mööda-

lende jääb tuule kiirustele 0 kuni 6 m/s (nt Lagerveld et al., 2015.; Behr et al. 2017). Sarnaseid tulemusi

on saadud Eestis nii maismaalt (O. Kalda ja Kalda 2018; R. Kalda ja Kalda 2018) kui merelt (Lutsar

2018). Suurematel tuule kiirustel registreeritakse vaid üksikuid möödalende. Tüüpiline nahkhiirte len-

nuaktiivsuse ja tuule kiiruse sõltuvuskõver on esitatud Joonis 176.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

187 / 483

Joonis 176. Nahkhiirte möödalennu tõenäosus tunni keskmise tuule kiiruse näitajate juures,

hall ala näitab ±95% usalduspiire (Wellig et al. 2018b). Must pidevjoon näitab tuule kiirust,

mille puhul langeb nahkhiirte kohtamise tõenäosus alla 5%

Peale tuule kiiruse on nahkhiirte rände intensiivsus ja toitumine korrelatsioonis ka temperatuuriga:

mida madalam temperatuur, seda vähem lendab ka nahkhiiri. Behr ( 2017) toob välja, et nahkhiirte

möödalendude arv kasvas märkimisväärselt temperatuuridel 10-25 ℃. Sama peab paika ka Eesti kohta,

kus nahkhiirte lennuaktiivsus kasvab märkimisväärselt alates 10 ℃ ning jõuab maksimumini 20 ℃ juu-

res (O. Kalda ja Kalda 2018). Lisaks tuulele ja madalale temperatuurile langeb nahkhiirte lennuaktiivsus

saju korral, ning juba vähese sademete hulga korral ei lenda pea ühtegi isendit. Hõreda saju ajal võib

nahkhiiri vahel lendamas kohata kinnistes biotoopides nagu pargid või vanad metsad.

3.7.4. Rändsed nahkhiirte liigid Soomes

Soome lahte ületavad rände ajal tõenäoliselt vaid rändliikide Soome populatsiooni isendid. Võib pidada

vähetõenäoliseks, et Soome kaudu rändaksid isendid, kes asustavad suvel Venemaad või Rootsit. Soo-

mes läbi viidud rändeuuringute alusel võib väita, et valdav osa (kuni 98%) rändavatest isenditest kuu-

luvad liiki pargi-nahkhiir (Ijäs et al. 2017). Potentsiaalselt Soome ja Eesti vahel rändavate isendite

arvukuse hindamiseks oleks tarvis teada Soomet asustavate rändliikide populatsiooni suurust. Kõige

hiljutisem hinnang Soomet asustavate nahkhiireliikide levikule on 2019. aastal avaldatud Soome nahk-

hiirte atlas (Tidenberg, Liukko, ja Stjernberg 2019). Atlas ei anna populatsioonide suurusele arvulist

hinnangut, kuid hindab üldiselt leviku ulatust. Samuti ei leia arvukuse hinnangut ka mujalt kirjandusest

ega üleeuroopalistest andmebaasidest.

Atlase järgi on pargi-nahkhiir Soomes levinud peamiselt lõuna- ja edelarannikul. Samas nenditakse, et

liigi levik sisemaal on ilmselt alahinnatud ning liik on viimastel kümnenditel oma levilat sisemaa suunas

laiendanud. Pargi-nahkhiirel on Soomes teada ka poegimiskolooniaid. Soome nahkhiirte atlase andme-

tel kasutab pargi-nahkhiire Soome populatsioon rändamiseks nii Rootsi- kui ka Eesti-suunalist rände-

teed (Tidenberg, Liukko, ja Stjernberg 2019).

Kääbus-nahkhiirt on Soomes vaadeldud 37 korral ning tegemist on haruldase liigiga, kuigi andmed liigi

leviku kohta ei ole veel täielikud. Liigi vaatlused pärinevad Lõuna- ja Edela-Soome rannikult- ja ranniku

lähedastelt aladelt. Seniajani ei ole andmeid kääbus-nahkhiire sigimise kohta Soomes.

Pügmee-nahkhiirt on Soomes kohatud 14 korral ning tegemist on vähelevinud liigiga. Kõik vaatlused

pärinevad rannikualadelt ning enamus neist on tehtud Lõuna-Soomes. Atlase koostajate sõnul ei ole

praegu andmeid, et Soome kuuluks pügmee-nahkhiire sigimisalasse.

Suurvidevlane on Soomes suhteliselt haruldane nahkhiireliik, kelle peamised vaatlused pärinevad

Lõuna- ja Edela-Soomest. Samas on leide ka sisemaalt ning need ulatuvad Kesk-Soomeni. Tõenäoliselt

on tegemist Soomes sigiva liigiga, kuigi enamus vaatluseid on tehtud sügisperioodil.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

188 / 483

Hõbe-nahkhiirt peetakse Soomes väga haruldaseks ning teda on kokku registreeritud vaid 28 korral.

Ränd-liikidest peetakse teda seal kõige haruldasemaks. Senini ei ole andmeid hõbe-nahkhiire sigimisest

Soomes.

3.7.5. Nahkhiirte rändeaegsed uuringud Eesti merealadel

Teadaolevalt on nahkhiirte liikumist Eesti avamere aladel uurinud Lauri Lutsar. Mereuuringute alad on

paiknenud Saaremaa ümbruses (Lutsar 2017, 2018, 2021), Kihnu saarest lõunas (Lutsar 2021) ja

Põhja-Eesti rannikul Neugrundi madalal (Lutsar 2021) ja Sõrve poolsaarest läände jääva tuulepargi

planeeringu aladel. Muudel meetoditel on nahkhiiri merel uuritud Hiiumaal Kõpu poolsaare lääneosas

(Lutsar 2012) ja Põhja-Eestis Tallinna lahel (Lutsar 2013). Rannikule lähemal on nahkhiirte toitumist ja

rännet merel uurinud ka Oü Elustik 2021. aastal Nasva sadama piirkonnas. Lisaks on teada, et Põhja-

Eesti rannikust kaugel Soome lahes asuvast väikesest Keri saarest lendavad sügisrände perioodil üle

pargi-nahkhiired (L. Lutsari suulised andmed).

Merealasid käsitlevad tööd on läbi viidud peamiselt nahkhiirte sügisese rände perioodil ning ükski neist

ei ole hõlmanud kevadrännet. Nahkhiirte suvist poegimisperioodi on hõlmanud vaid 2021. aasta suvel

läbi viidud uuring Sõrve poolsaarest läänes. Uuringualade katvus rändeteede kaardistamiseks on olnud

väike ja seega põhjalikke järeldusi nende alusel teha ei saa. Lääne-Eesti saarte ja Soome vaheline ala

on senini uurimata.

Joonis 177. Varasemad merealade nahkhiirte uuringute piirkonnad Eestis

Uuringute käigus on avamerel registreeritud neli nahkhiireliiki ja perekonda lendlane kuuluvad isendid

(viimase puhul ei olnud liigi eristamine võimalik). Tuvastatud liikideks on olnud põhja-nahkhiir (Eptesi-

cus nilssonii), pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) ja suurvidevlane (Nyctalus noctula) ja hõbe-nahkhiir

(Vespertilio murinus), kellest kolme viimast peetakse pikamaaränduriteks (Hutterer et al. 2005). Pere-

konda lendlane kuuluvate liikide puhul oli tegemist tõenäoliselt veelendlase (Myotis daubentonii) või

tiigilendlasega (Myotis dasycneme).

Varasematest uuringutest nelja puhul on nahkhiiri vaadeldud maismaast rohkem kui 8 km kaugusel

(Lutsar 2013, 2017, 2018, 2021). 2018. aasta uuringus paiknes kaugeim uuringupunkt maismaast

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

189 / 483

22 km kaugusel. Maismaast nii kaugel registreeritud isendeid võib pidada rändel olevateks ning on

vähetõenäoline, et sinna on lennatud toitumiseks. 2012. aasta Kõpu poolsaare ning Nasva uuringute

merevaatluspunktid paiknesid rannikust kuni 1,5 km kaugusel (Lutsar 2012, Kalda and Kalda 2022).

Seda võib pidada vahemaaks, mille puhul ei saa väita, et registreeritud nahkhiired seal kindlasti rän-

daks, kuna selle vahemaa võivad loomad läbida ka toitumiseks. Nasva sadamas läbi viidud uuringus

selgus, et nahkhiired kasutasid rannikust kuni 1,5 km kaugusel paiknevaid alasid tuulevaiksetel öödel

toitumisalana kogu suveperioodi vältel. Kaugemal paiknevate alade kohta antud uuringu käigus and-

meid ei kogutud. Sügisrände perioodil oli nahkhiirte arvukus ja rändliikide esinemissagedus suvest suu-

rem, mis näitab, et toimus rändel olevate nahkhiirte liikumine Saaremaa rannikul.

Kogu sügisest rändeperioodi katnud uuringutest (Lutsar 2017, 2018, 2021) selgub, et nahkhiiri kohtab

merel kõige sagedamini augusti lõpus (

Joonis 174). Nahkhiirte rände tipp merel langeb kokku maismaal registreerituga, rändavate isendite

suhteline arvukus on suurim 35. nädala ümbruses (Joonis 178). Antud vaatlused on kooskõlas ka Soo-

mes tehtud uuringutega (Ijäs et al. 2017, Jens Rydell et al. 2014), kust selgub, et sel perioodil kogu-

nevad rändliigid Lääne- ja Edela-Soome rannikule. Kõigi eelduste kohaselt lendavad nad sealt edasi

Rootsi ja Eesti suunas.

Joonis 178. Nahkhiirte summaarne möödalendude jaotus avamere uuringutes (Lutsar 2017;

2018, 2020 põhjal)

Eestis avamerel läbi viidud uuringud on näidanud, et nahkhiirte suhteline arvukus, väljendatuna möö-

dalendude arvuna tunnis, varieerub suurel määral. Enamikul öödest nahkhiiri ei registreerita ning öödel,

kui loomi registreeriti, oli nahkhiirte suhteline arvukus maksimaalselt vahemikus 0,9-1,6 möödalendu

tunnis, keskmiselt 0,3-0,5 möödalendu tunnis (Lutsar 2017, 2018).

Lisaks mereuuringutele on nahkhiirte rännet uuritud ka Eesti rannikualadel. Aastatel 2005-2009 viis

Matti Masing läbi nahkhiirte sügisrände monitooringut, mis hõlmas nii lääne-, põhja- kui ka idarannikut.

Uuringu käigus loendati nahkhiiri viiel uuringualal vahemikus augusti lõpp kuni septembri algus (Masing

et al. 2015). Kord aastas seirati nahkhiiri igal alal ühe öö vältel. Nahkhiirte arvukust hinnati arvukusin-

deksina, mõõdetuna möödalendude arvuna tunni kohta. Uuringust selgub, et kõige arvukamaks ränd-

liigiks rannikul on pargi-nahkhiir, kellele kuulus 70% kõikidest registreeringutest, järgnes hõbe-nahkhiir

(17%). Kõigi rannikupunktide viie aasta keskmine arvukusindeks oli 17,2 ning parginahkhiirel 12,1

möödalendu tunnis. Lääne-Eestis paiknevatel uuringualadel Kablis (Pärnumaa) ja Salmes (Saaremaa)

registreeriti keskmiselt 32,8 ja 5,4 rändliigi möödalendu tunnis. Matti Masingu hinnangul läbib kogu

rändeperioodi jooksul kõiki monitooringu käigus külastatud punkte igal aastal kokku ca 15 000 rändlii-

kide isendit. Lääne-Eestis paiknenud Kabli ja Salme uuringualasid läbib Masingu hinnangul vastavalt

5724 ja 972 isendit. Arvukuse hinnang on antud nahkhiiredetektori kuulmisulatusse jääva ca 100 meetri

laiuse lõigu kohta.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

190 / 483

Järgnevas tabelis (Tabel 35) esitatud andmed pärinevat Eesti nahkhiirte rändemonitooringust (Masing

2011) ning Eestis läbi viidud merealade uuringutest, mis on katnud kogu sügisrände perioodi (Lutsar

2017, 2018). Tabeli viimases tulbas toodud nahkhiirte arvukus on arvutatud vastavalt Matti Masingu

uuringus kasutatud metoodikale. Arvutuse alusel läbib merealadel asuvaid uuringupunkte 54 kuni 162

nahkhiirt kogu sügisrände perioodi jooksul. Antud hinnangu puhul tuleb aga silmas pidada mitmeid

kitsendusi:

• Lauri Lutsari andmete puhul on kasutatud välitööde perioodil registreeritud maksimaalse möö-

dalennuindeksiga ööd;

• Masingu metoodika eeldab, et nahkhiirtele on sobilikud pooled rändeperioodi ööd ning nahk-

hiirte ränne on igal ööl konstantne.

Lutsari läbi viidud tööd näitavad, et nahkhiiri registreeritakse vaid vähesel hulgal öödest ning keskmine

registreeringute hulk tunni kohta on märksa madalam kui maksimum. Seega võib pidada Masingu va-

lemit kasutades saadud arvukust pigem ülehinnanguks.

Tabel 35. Rändliikide arvukus Eesti rannikul (Masing et al. 2015) hinnangul

Allikas Koht Biotoop Möödalende tun-

nis

Arvukus

Masing 2015 Kodavere Maismaa 32,8 5904

Masing 2015 Kabli Maismaa 31,8 5724

Masing 2015 Laulasmaa Maismaa 8,8 1584

Masing 2015 Karepa Maismaa 7 1260

Masing 2015 Salme Maismaa 5,4 972

Lutsar 2018* Veiserahu lõunapoi Avameri 0,3 54

Lutsar 2018* Mustpanga läänepoi Avameri 0,5 90

Lutsar 2018* Irbe teljepoi nr. 1 Avameri 0,3 54

Lutsar 2017* Veiserahu lõunapoi Avameri 0,3 54

Lutsar 2017* Kerjurahu Avameri 0,9 162

* märgitud ridade puhul on möödalendude arv võetud Lauri Lutsari töödest (Lutsar 2017; 2018) ning arvukus arvu-

tatud vastavalt Masing 2011 arvutuskäigule

Eeltoodud tabelis esitatud andmete põhjal on rannikul läbi viidud rändeuuringute keskmine nahkhiirte

möödalendude arv tunni kohta 17,2 ning avamere uuringute puhul 0,46. Võrreldes rannikul registree-

ritud arvukust avamerel tehtud uuringutega, on rannikul rändliikide keskmine möödalendude hulk tun-

nis ligikaudu 37 korda suurem. Kuna andmed ei ole kogutud sama metoodika alusel, tuleb nende võrd-

lemisel silmas pidada, et:

• merel hajuvad rändavad nahkhiired suure ala peale laiali ning ühe punkti põhjal ei saa hinnata

rändavate isendite arvukust suuremal alal. Samas rannikul lendavad nahkhiired enamasti u mööda

selgeid biotoope, avamerel aga võib väike kursierinevus hajutada loomad väga suurele alale laiali.

Nahkhiiredetektori kuulderaadius jääb 50-100 meetri raadiusesse. Seega satub kuulderaadiusesse

potentsiaalselt rohkem loomi neid koondava maastiku (näiteks ranna) puhul;

• nahkhiirte käitumine suurtel avaaladel on võrreldes maismaaga teistsugune. Nahkhiired kasutavad

kajalokatsiooni mere ületamisel tõenäoliselt harvemini ning osa loomi võib seetõttu jääda regist-

reerimata.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

191 / 483

3.8. Kaitstavad loodusobjektid

Natura võrgustiku alade kirjeldus on esitatud ptk-is 5.

Olemasolevad looduskaitsealad, hoiualad ja püsielupaigad on näidatud Joonis 179 ja Joonis 180. Kaits-

tavad loodusobjektid kavandatava tegevuse piirkonnas on näidatud ka keskkonnapiirangute kaardil

KMH aruande lisades.

Joonis 179. Kaitstavad loodusobjektid kavandatava tegevuse alal ja piirkonnas tuulikute al-

ternatiivide 1 ja 2 ning merekaabli alternatiivide 1 ja 2 korral. Allikas: EELIS, seisuga

24.05.2023

Joonis 180. Kaitstavad loodusobjektid kavandatava tegevuse alal ja piirkonnas tuulikute al-

ternatiivide 3 ja 4 ning merekaabli alternatiivi 3 korral. Allikas: EELIS, seisuga 24.05.2023

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

192 / 483

3.8.1. Hiiu madala hoiuala

Hiiu madala hoiualast (KLO2000066, pindala 4484,1 ha) jääb tuulikute alternatiivide alt 1 ja alt 2 korral

arendusala TP 4 3,8 km kaugusele läände, arendusala TP 2 4,8 km kaugusele loodesse ning arendusala

TP 3 6,6 km kaugusele põhja. Alternatiivide 3 ja 4 korral jäävad arendusalad TP 4 ja TP 2 hoiualast

vastavalt 6,6 km ja 5,6 km kaugusele ning arendusala TP 3 6,5 km kaugusele. Arendusala TP 1 jääb

alt 1 korral 28,4 km kaugusele ning alt 2, alt 3 ja alt 4 korral 29,6 km kaugusele.

Merekaablite rajamisel läbib kaablipaigalduse alternatiiv 1 korral kaabel hoiuala põhjatippu 1,1 km pik-

kusel lõigul. Kaablipaigalduse alternatiiv 2 korral jääb lähim merekaabel hoiualast 4,5 km kaugusele ja

alternatiiv 3 korral 4,7 km kaugusele.

Hoiuala kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loo-

mastiku ja taimestiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüübi – karide (1170) kaitse.

Ala kattub Natura 2000 võrgustikku kuuluva Hiiu madala loodusalaga.

3.8.2. Kõrgessaare-Mudaste hoiuala

Kõrgessaare-Mudaste hoiualast (KLO2000163, pindala 2870,7 ha) jääb tuulepargi arendusala TP 2 tuu-

likute alternatiivide 1 ja 2 korral 11,4 km kaugusele loodesse ning alternatiivide 3 ja 4 korral 15 km

kaugusele loodesse. Arendusala TP 4 jääb alternatiivide 1 ja 2 korral hoiualast 16,1 km kaugusele

läände ja alternatiivide 3 ja 4 korral 19,7 km kaugusele loodesse. Arendusala TP 3 jääb kõikide tuuli-

kute alternatiivide korral hoiualast 18,6 km kaugusele loodesse. Arendusala TP 1 jääb alternatiivi 1

korral hoiualast 19,1 km, alt 2 korral 19,4 km ning alt 3 ja alt 4 korral 20 km kaugusele kirdesse.

Lähim merekaabel, kaablipaigalduse alternatiiv 1, paikneb hoiualast 4,7 km kaugusel põhjas. Kaabli-

paigalduse alternatiivide 2 ja 3 korral jääb merekaabel lähemas kohas hoiualast 4,8 km kaugusele.

Hoiuala kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide – ran-

nikulõugaste (1150*), laiade madalate lahtede (1160), väikesaarte ning laidude (1620), rannaniitude

(1630*), kadastike (5130), alvarite (6280*), niiskuslembeste kõrgrohustute (6430), nõrglubja-allikate

(7220*) ja liigirikaste madalsoode (7230) kaitse ning EÜ nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku

linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud linnuliikide ja I lisas nimetamata, kaitset vajavate rändlinnu-

liikide elupaikade kaitse.

Liigid, kelle elupaiku kaitstakse, on: soopart ehk pahlsaba-part (Anas acuta), viupart (Anas penelope),

sinikael-part (Anas platyrhynchus), valgepõsk-lagle (Branta leucopsis), sõtkas (Bucephala clangula),

liivatüll (Charadrius hiaticula), lauk (Fulica atra), kalakajakas (Larus canus), sarvikpütt (Podiceps auri-

tus), hahk (Somateria molissima), jõgitiir (Sterna hirundo), punajalg-tilder (Tringa totanus), kiivitaja

(Vanellus vanellus), hüüp (Botaurus stellaris), rääkspart (Anas strepera) ja tõmmuvaeras (Melanitta

fusca). Hoiuala pindala on 1232,4 ha.

Hoiuala kattub valdavas osas ning paikneb merealadel ja rannikul samades piirides Natura 2000 võr-

gustikku kuuluva Kõrgessaare-Mudaste loodusala ja Kõrgessaare-Mudaste linnualaga.

3.8.3. Paope looduskaitseala

Paope looduskaitsealast (KLO1000281, pindala 2226,6 ha) jääb arendusala TP 2 tuulikute alternatiivide

1 ja 2 korral 12,4 km kaugusele põhja ning alt 3 ja alt 4 korral 15,9 km kaugusele põhja. Arendusala

TP 4 jääb alternatiivide 1 ja 2 korral kaitsealast 14,7 km kaugusele loodesse ning alt 3 ja alt 4 korral

18,5 km kaugusele loodesse. Arendusala TP 3 jääb kõikide tuulikute alternatiivide korral kaitsealast

18,6 km kaugusele loodesse. Arendusala TP 1 jääb kaitsealast 27,4-28,4 km kaugusele kirdesse.

Lähim merekaabel, kaablipaigalduse alternatiiv 1, jääb kaitsealast 7,9 km kaugusele. Alternatiivi 2 kor-

ral jääb merekaabel lähimas kohas 11 km kaugusele ja alternatiiv 3 korral 10,3 km kaugusele kaitsea-

last.

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

193 / 483

Looduskaitseala on moodustatud eesmärgiga kaitsta:

1) ranniku- ja mereökosüsteemide, niidu-, metsa- ja mageveekoosluste elustiku mitmekesisust;

2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loo-

mastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab I lisas. Need on

veealused liivamadalad (1110), liivased ja mudased pagurannad (1140), rannikulõukad

(1150*), laiad madalad lahed (1160), väikesaared ning laiud (1620), rannaniidud (1630*), jõed

ja ojad (3260), kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210), lood (alvarid)

(6280*), sinihelmikakooslused (6410), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba

ja ürt-punanupuga niidud (6510), nõrglubja-allikad (7220*), liigirikkad madalsood (7230), va-

nad loodusmetsad (9010*), puiskarjamaad (9070), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning

lammi-lodumetsad (91E0*);

3) kaitsealuseid linnuliike, keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku

linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25) nimetab I lisas, ja I lisas nimetamata

rändlinnuliike, ning nende elupaiku. Need liigid on valgepõsk-lagle (Branta leucopsis), niidurüdi

(Calidris alpina schinzii), liivatüll (Charadrius hiaticula), jõgitiir (Sterna hirundo) ja punajalg-

tilder (Tringa totanus);

4) kaitsealuseid liike, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab II lisas, ja nende elupaiku. Need

liigid on roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) ja euroopa naarits (Mustela lutreola).

Looduskaitseala kattub valdavas osas Natura 2000 võrgustiku Paope loodusala ning Kõrgessaare-Mu-

daste linnualaga.

3.8.4. Tahkuna looduskaitseala

Tahkuna looduskaitsealast (KLO1000290, pindala 1878,6 ha) jääb arendusala TP 1 tuulikute alterna-

tiivi 1 korral 12 km kaugusele, alt 2 korral 12,2 km kaugusele kirdesse ning alt 3 ja alt 4 korral 12,8

km kaugusele kirdesse. Arendusala TP 2 jääb alternatiivide 1 ja 2 korral kaitsealast 12,6 km kaugusele

loodesse ning alt 3 ja alt 4 korral 14,9 km kaugusele loodesse. Arendusala TP 3 jääb kõikide alternatii-

vide korral kaitsealast 21,8 km kaugusele loodesse. Arendusala TP 4 jääb alt 1 ja alt 2 korral kaitsealast

24,5 km kaugusele ning alt 3 ja alt 4 korral 27,3 km kaugusele itta.

Merekaabli maabumiskohad Hiiumaal jäävad kaablipaigalduse alternatiivi 1 korral Tahkuna poolsaare

idarannikul kaitsealast ca 0,5 km kaugusele ja poolsaare läänerannikul ca 0,7 km kaugusele. Alterna-

tiivide 2 ja 3 korral on kaablite maabumiskoht poolsaare läänerannikul, kaitsealast ca 0,7 km kaugusel.

Tahkuna looduskaitseala kaitse-eesmärk on:

1) inimmõjuta või vähese inimmõjuga põlismetsade, soode ja kinnikasvavate järvede kaitse, lui-

dete ja luitemetsade säilitamine ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse;

2) nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud liigi, mis on

ühtlasi I kategooria kaitsealune liik, kaitse;

3) nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku

kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide - hallide luidete (2130*), metsastunud luidete

(2180), siirde- ja õõtsiksoode (7140), vanade loodusmetsade (9010*), soostuvate ja soo-leht-

metsade (9080*) ning siirdesoo- ja rabametsade (91D0*) kaitse;

4) nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liigi, mis on ühtlasi I kategooria kaitsealune

liik, ning II lisas nimetatud liigi, mis on ühtlasi II kategooria kaitsealune liik, elupaikade kaitse.

Looduskaitseala kattub Natura 2000 võrgustikku kuuluva Tahkuna loodusalaga.

3.8.5. Väinamere hoiuala

Hoiuala pindala Hiiumaa osas (KLO2000340) on 60253,4 ha, Läänemaa osas (KLO2000241) 66199,9

ha ning Saaremaa osas (KLO2000339) 42605,3 ha.

Väinamere hoiuala (Hiiumaa osas) jääb arendusala TP 1 tuulikute alternatiivide 1 ja 2 korral 3,15 km

kaugusele põhja ning alt 3 ja alt 4 korral hoiualast (Hiiumaa ja Läänemaa osas) 4,4 km kaugusele

põhja. Arendusala TP 2 jääb alternatiivide 1 ja 2 korral hoiualast (Hiiumaa osas) 23,6 km kaugusele

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

194 / 483

läände ning alt 3 ja alt 4 korral 25,3 km kaugusele läände. Arendusala TP 3 jääb kõikide tuulikute

alternatiivide korral hoiualast (Hiiumaa osas) 33,6 km kaugusele läände. Arendusala TP 4 jääb alt 1 ja

alt 2 korral hoiualast 37,5 km kaugusele läände ning alt 3 ja alt 4 korral 40,2 km kaugusele läände.

Saaremaa osas jääb hoiuala lähimast arendusalast (TP 4) 47 km kaugusele.

Kaablipaigalduse alternatiivi 1 korral läbib hoiuala nii Hiiumaa kui Läänemaa osas kaks merekaablit.

Alternatiiv 1 põhjapoolne merekaabel läbib hoiuala 18,1 km pikkusel lõigul, lõunapoolne läbib hoiuala

Hiiumaa ja Vormsi vahel 14,3 km pikkusel lõigul ning Vormsi ja mandri vahel 2,8 km pikkusel lõigul.

Kokku läbib alternatiiv 1 korral merekaabel hoiuala 35,2 km pikkusel lõigul.

Hiiumaa osas on Väinamere hoiuala kaitse-eesmärk:

1) nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ I lisas nimetatud linnuliikide ja I lisast puuduvate rändlinnulii-

kide – soopardi (Anas acuta), luitsnokk-pardi (Anas clypeata), piilpardi (Anas crecca), viupardi

(Anas penelope), sinikael-pardi (Anas platyrhynchos), rägapardi (Anas querquedula), rääks-

pardi (Anas strepera), suur-laukhane (Anser albifrons), hallhane (Anser anser), väike-laukhane

(Anser erythropus), rabahane (Anser fabalis), hallhaigru (Ardea cinerea), kivirullija (Arenaria

interpres), soorätsa (Asio flammeus), punapea-vardi (Aythya ferina), tuttvardi (Aythya fuli-

gula), merivardi (Aythya marila), hüübi (Botaurus stellaris), mustlagle (Branta bernicla), val-

gepõsk-lagle (Branta leucopsis), sõtka (Bucephala clangula), niidurüdi (Calidris alpina schinzii),

suurrüdi (Calidris canutus), väiketülli (Charadrius dubius), liivatülli (Charadrius hiaticula),

mustviirese (Chlidonis niger), valge-toonekure (Ciconia ciconia), roo-loorkulli (Circus aerugino-

sus), välja-loorkulli (Circus cyaneus), auli (Clangula hyemalis), rukkiräägu (Crex crex), väike-

luige (Cygnus columbianus bewickii), laululuige (Cygnus cygnus), kühmnokk-luige (Cygnus

olor), põldtsiitsitaja (Emberiza hortulana), laugu (Fulica atra), rohunepi (Gallinago media), soo-

kure (Grus grus), merikotka (Haliaeetus albicilla), punaselg-õgija (Lanius collurio), kalakajaka

(Larus canus), tõmmukajaka (Larus fuscus), naerukajaka (Larus ridibundus), vöötsaba-vigle

(Limosa lapponica), mustsaba-vigle (Limosa limosa), tõmmuvaera (Melanitta fusca), mustvaera

(Melanitta nigra), väikekoskla (Mergus albellus), jääkoskla (Mergus merganser), rohukoskla

(Mergus serrator), suurkoovitaja (Numenius arquata), tutka (Philomachus pugnax), plüü (Plu-

vialis squatarola), tuttpüti (Podiceps cristatus), väikehuigu (Porzana parva), täpikhuigu

(Porzana porzana), naaskelnoka (Recurvirostra avosetta), haha (Somateria molissima), väike-

tiiru (Sterna albifrons), räusktiiru (Sterna caspia), jõgitiiru (Sterna hirundo), randtiiru (Sterna

paradisaea), tutt-tiiru (Sterna sandvicensis), vööt-põõsalinnu (Sylvia nisoria), tumetildri

(Tringa erythropus), mudatildri (Tringa glareola), heletildri (Tringa nebularia), punajalg-tildri

(Tringa totanus) ja kiivitaja (Vanellus vanellus) elupaikade kaitse;

2) nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide – veealuste liivamadalate

(1110), rannikulõugaste (1150*), laiade madalate lahtede (1160), karide (1170), esmaste ran-

navallide (1210), püsitaimestuga kivirandade (1220), soolakuliste muda- ja liivarandade

(1310), väikesaarte ning laidude (1620), rannaniitude (1630*), kuivade nõmmede (4030), ka-

dastike (5130), lubjavaesel mullal liigirikaste niitude (6270*), loodude (6280*), sinihelmika-

koosluste (6410), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitude (6510), puisniitude (6530*), lii-

girikaste madalsoode (7230), vanade loodusmetsade (9010*), vanade laialehiste metsade

(9020*), rohunditerikaste kuusikute (9050), puiskarjamaade (9070), soostuvate ja soo-leht-

metsade (9080*) ning II lisas nimetatud liikide - hallhülge (Halichoerus grypus), saarma (Lutra

lutra), viigerhülge (Phoca hispida botnica), võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lamptera fluvia-

tilis), kauni kuldkinga (Cypripedium calceolus), madala unilooga (Sisymbrium supinum) ja könt-

tanuka (Encalypta mutica) elupaikade kaitse.

Läänemaa osas on Väinamere hoiuala kaitse-eesmärk:

1) nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide – veealuste liivamadalate

(1110), liivaste ja mudaste pagurandade (1140), rannikulõugaste (1150*), laiade madalate

lahtede (1160), karide (1170), esmaste rannavallide (1210), püsitaimestuga kivirandade

(1220), soolakuliste muda- ja liivarandade (1310), väikesaarte ning laidude (1620), rannanii-

tude (1630*), püsitaimestuga liivarandade (1640), kuivade nõmmede (4030), kadastike

(5130), lubjarikkal mullal kuivade niitude (6210*), lubjavaesel mullal liigirikaste niitude

(6270*), loodude (6280*), sinihelmikakoosluste (6410), niiskuslembeste kõrgrohustute

(6430), puisniitude (6530*), allikate ja allikasoode (7160), liigirikaste madalsoode (7230),

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne

195 / 483

puiskarjamaade (9070), soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080*) kaitse ning II lisas nimetatud

liikide ja nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ I lisas nimetatud liikide, samuti I lisast puuduvate

rändlinnuliikide elupaikade kaitse.

2) Liigid, mille elupaiku kaitstakse, on: kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), madal unilook

(Sisymbrium supinum), hallhüljes (Halichoerus grypus), saarmas (Lutra lutra), viigerhüljes

(Phoca hispida bottnica), võldas (Cottus gobio), teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia),

suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna), raudkull (Accipiter nisus), rästas-roolind

(Acrocephalus arundinaceus), jäälind (Alcedo atthis), soopart (Anas acuta), luitsnokk-part

(Anas clypeata), piilpart (Anas crecca), viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas

platyrhynchos), rägapart (Anas querquedula), rääkspart (Anas strepera), suur-laukhani (Anser

albifrons), hallhani (Anser anser), väike-laukhani (Anser erythropus), rabahani (Anser fabalis),

hallhaigur (Ardea cinerea), kivirullija (Arenaria interpres), sooräts (Asio flammeus), punapea-

vart (Aythya ferina), tuttvart (Aythya fuligula), merivart (Aythya marila), hüüp (Botaurus stel-

laris), mustlagle (Branta bernicla), valgepõsk-lagle (Branta leucopsis), sõtkas (Bucephala clan-

gula), hiireviu (Buteo buteo), karvasjalg-viu (Buteo lagopus), niidurüdi (Calidris alpina schinzii),

suurrüdi (Calidris canutus), kõvernokk-rüdi (Calidris ferruginea), väikerüdi (Calidris minuta),

värbrüdi (Calidris temminckii), väiketüll (Charadrius dubius), liivatüll (Charadrius hiaticula),

mustviires (Chlidonias niger), valge-toonekurg (Ciconia ciconia), roo-loorkull (Circus aerugino-

sus), välja-loorkull (Circus cyaneus), soo-loorkull (Circus pygargus), aul (Clangula hyemalis),

rukkirääk (Crex crex), väikeluik (Cygnus columbianus bewickii), laululuik (Cygnus cygnus),

kühmnokk-luik (Cygnus olor), valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos), väike-kirjurähn

(Dendrocopos minor), põldtsiitsitaja (Emberiza hortulana), tuuletallaja (Falco tinnunculus), lauk

(Fulica atra), rohunepp (Gallinago media), järvekaur (Gavia arctica), punakurk-kaur (Gavia

stellata), sookurg (Grus grus), merikotkas (Haliaeetus albicilla), väänkael (Jynx torquilla), pu-

naselg-õgija (Lanius collurio), hallõgija (Lanius excubitor), kalakajakas (Larus canus), tõmmu-

kajakas (Larus fuscus), väikekajakas (Larus minutus), naerukajakas (Larus ridibundus), plütt

(Limicola falcinellus), vöötsaba-vigle (Limosa lapponica), mustsaba-vigle (Limosa limosa),

nõmmelõoke (Lullula arborea), mudanepp (Lymnocryptes minimus), tõmmuvaeras (Melanitta

fusca), mustvaeras (Melanitta nigra), väikekoskel (Mergus albellus), jääkoskel (Mergus mer-

ganser), rohukoskel (Mergus serrator), suurkoovitaja (Numenius arquata), kalakotkas (Pandion

haliaetus), nurmkana (Perdix perdix), kormoran (Phalacrocorax carbo), veetallaja (Phalaropus

lobatus), tutkas (Philomachus pugnax), hallrähn (Picus canus), rüüt (Pluvialis apricaria), plüü

(Pluvialis squatarola), sarvikpütt (Podiceps auritus), tuttpütt (Podiceps cristatus), hallpõsk-pütt

(Podiceps grisegena), väikehuik (Porzana parva), täpikhuik (Porzana porzana), rooruik (Rallus

aquaticus), naaskelnokk (Recurvirostra avosetta), kaldapääsuke (Riparia riparia), hahk (Soma-

teria mollissima), väiketiir (Sterna albifrons), räusktiir (Sterna caspia), jõgitiir (Sterna hirundo),