Eelnõu

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus Saadame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, maakohtutele, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Pensionäride Ühenduste Liidule, MTÜ- le Vägivallavaba Elu Kaitseks, Eesti Naiste Varjupaikade Liidule, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Seksuaaltervise Liidule, MTÜ Oma Tuba/Feministeeriumile, Naiste Tugi- ja Teabekeskusele, Inimõiguste Keskusele, Naistearstide Seltsile, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, MTÜ Lastekaitse Liidule, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, MTÜ Eesti Loomakaitse Seltsile, MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liidule, MTÜ Loomusele, Varjupaikade MTÜ-le, MTÜ Eesti Loomaarstide Kojale, Eesti Omanike Keskliidule, MTÜ Eesti Korteriühistute Liidule karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse. Väljatöötamiskavatsus esitatakse teadmiseks Riigikogule. Palume tagasisidet 15 tööpäeva jooksul alates väljatöötamiskavatsuse avaldamisest eelnõude infosüsteemis. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister /*Lisaadressaadid: Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Eesti Advokatuur Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Arstide Liit Eesti Õdede Liit

Meie 05.05.2025 nr 8-1/3991-1

Eesti Haiglate Liit Eesti Kiirabi Liit Eesti Pensionäride Ühenduste Liit MTÜ Vägivalla Elu Kaitseks Eesti Naiste Varjupaikade Liit Eesti Puuetega Inimeste Koda Eesti Seksuaaltervise Liit MTÜ Oma Tuba/Feministeerium Naiste Tugi- ja Teabekeskus Eesti Inimõiguste Keskus Naistearstide Selts Eesti Psühhiaatrite Selts MTÜ Lastekaitse Liit Eesti Linnade ja Valdade Liit MTÜ Eesti Loomakaitse Selts MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit MTÜ Loomus Varjupaikade MTÜ MTÜ Eesti Loomaarstide Koda Eesti Omanike Keskliit MTÜ Eesti Korteriühistute Liit Riigikogu Einar Hillep 51992448 [email protected]

1

Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus

Sissejuhatus

Karistusseadustik (KarS) jõustus 01.09.2002. 22 aasta jooksul on KarS-i korduvalt muudetud.

Viimane suurem ülevaatus tehti 2015. a. jõustunud nn KarS revisjoni eelnõuga ehk

karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega1.

Revisjoni käigus vaadati läbi karistusõiguse kaks valdkonda, nimelt kuriteo- ja väärteoõigus

ning väärteoõiguse piiritlemine haldusõigusest, täpsemalt haldussunnist.

Käesolevas väljatöötamiskavatsuses (edaspidi VTK) on tähelepanu alla võetud mõned

probleemid vägivallakuritegude valdkonnast. 2023. a moodustasid vägivallakuriteod ühe

neljandiku registreeritud kuritegude koguarvust (27465)2. Valdava osa vägivallakuritegudest

moodustasid kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) juhtumid, mida registreeriti 5453.

Ähvardamisi (KarS § 120) registreeriti 5723.

Vägivallakuritegude eest määratavate karistuste ja riigi sekkumisvajaduse ülevaatamine ning

võimalike muudatuste tegemine on seotud praktikas tõusetunud probleemidega, sh Riigikohtu

lahenditega ning Eesti suhtes rahvusvaheliste hindamiste käigus tehtud märkustega. VTK

eesmärk on koguda tagasisidet ettepanekutele, mis suurendavad ühiskonna kui terviku ja

iseäranis suuremat kaitset vajavate liikmete turvatunnet riigi paremini korraldatud tegevusega

vägivallakuritegude ärahoidmisel ning sellega seonduvalt ka õiglasemate karistusmäärade

kehtestamisel.

Vägivallaennetuse teema on tähtsal kohal ka mitmes strateegiadokumendis. Justiits-ja

Digiministeeriumi poolt koordineeritavas vägivallaennetuse kokkuleppes4 on olulisena välja

toodud muuhulgas eakate vastane vägivald, perevägivald, vaimne vägivald ja kübervägivald.

Vägivallaennetuse kokkulepe omakorda põhineb riigi pikaajalisel strateegial „Eesti 2035“5 ja

„Kriminaalpoliitika põhialustel aastani 2030“6. „Eesti 2035“ kohaselt on ühe strateegilise sihi

– rahva kestlikkuse, tervise ja sotsiaalkaitse – saavutamiseks vaja toetada vaimset tervist ning

vähendada vaimset ja füüsilist vägivalda. Selleks on vaja arendada varajase märkamise

süsteemi, suurendada pere ja kogukonna rolli vägivallale reageerimisel, laiendada ennetus-ja

sotsiaalprogramme ning arendada vägivallaohvrite võrgustikupõhist abistamist ja meetmeid,

mis aitavad tõkestada vägivalla korduvust.

Eraldi teemana on VTK-s tõstatatud loomaomanikele lisakaristusena rakendatava

loomapidamiskeelu aluste laiendamine. Kaaskodanike suhtes ükskõikne käitumine seoses

loomadega on kahjuks ühiskonnas süvenemas ning põhjustamas ilmselget rahulolematust. Nii

algatas nt Lagedi aleviku kogukond 22.10.2024. a veebikeskkonnas petitsiooni7, seoses Tiibeti

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad/ 2 https://www.just.ee/kuritegevus2023/ 3 https://www.just.ee/kuritegevus2023/vagivallakuriteod/ 4 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe 5 https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia 6 https://www.riigiteataja.ee/akt/313112020006 7 https://petitsioon.ee/lagedi-koerad-arik

2

mastifite korduvate rünnakutega, mis on põhjustanud tõsiseid vigastusi ja hirmu kogukonnas.

Koerte omanik ei võta petitsiooni koostajate sõnul vastutust koerte käitumise eest, ning tema

käitumine ohustab aleviku elanike elu ja heaolu. Kollektiivne palvekiri on kogunud 2729

allkirja. Petitsiooni adressaate kutsutakse üles kiiresti ja tõhusalt sekkuma, et tagada kogukonna

turvalisus. Soovitakse, et loomade omanikult võetaks ära koerapidamisõigus ning kehtestataks

rangemad regulatsioonid loomapidamise osas, et vältida sarnaste juhtumite kordumist.

VTK-le laekuv tagasiside8 peaks andma selguse, kas tegelikult on tegemist seadusemuudatust

nõudvate küsimustega ning kui seadust tuleb muuta, siis milline oleks parim lahendus.

Eelkõige on VTK-ga kavandatavate muudatuste eesmärk suurendada turvalisust ühiskonnas,

võimaldades kohalikul omavalitsusel, politseil, prokuratuuril ning kohtul eesmärgipärasemalt

tegutseda ja reageerida adekvaatselt ühiskonnas probleeme tekitavatele olukordadele.

Ülevaade VTK-s käsitletavatest probleemidest

Probleem 1

KarS § 120 (ähvardamine)9 näeb ette karistuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või

olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta

ähvarduse täideviimist.

Kehtiv seaduse sõnastus ei näe aga ette vastutust selle eest, kui teist isikut ähvardatakse kehalise

väärkohtlemisega (st mitte konkreetselt kehavigastuste tekitamisega) või ebaseadusliku

vabaduse võtmisega. Sellesisulised ähvardused ei pruugi oma intensiivsuselt jääda oluliselt alla

nt praegu karistatavale tegevusele, milleks on vara hävitamisega ähvardamine.

Probleem 2

KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine)10 lõike 1 kohaselt saab teise inimese tervise kahjustamise

eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest karistada süüdlast kas rahalise karistuse

või kuni üheaastase vangistusega.

Samas võib § 121 lõike 1 järgi kvalifitseeritav tegu olla sedavõrd julm, et vääriks karmimat

karistust. Sestap tuleb kaaluda võimalust KarS § 121 ümber struktureerida selliselt, et ka praegu

lõike 1 järgi kvalifitseeritava teo eest oleks võimalik mõista kuni kolm aastat vangistust.

Lisaks eeltoodule on KarS §-ga 121 tõusetunud veel kaks küsimust. Esimene neist seondub

lõikes 1 sisalduva väljendiga „inimese tervise kahjustamine“, mida Eesti õiguses on siiani

tõlgendatud, et tervis võib olla nii vaimne tervis kui füüsiline tervis ja neid mõlemaid saab

kahjustada. Teiseks on Riigikohtu mitme hiljutise lahendiga11 seatud kahtluse alla Kars § 121

lõike 2 punkti 2 senine praktika lähi- ja sõltuvussuhte käsitlemisel.

8 konkreetsemad küsimused leiab VTK lõpus olevast osast Edasine väljatöötamine. 9 https://www.riigiteataja.ee/akt/104072024025 10 https://www.riigiteataja.ee/akt/104072024025 11 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-4285/79 Vaata 6.12.2023.a kohtuasja nr1-21-4285 punkte

21 jj ning neis viidatud varasemaid Riigikohtu lahendeid.

3

Probleem 3

KarS § 124 (abita jätmine)12 ei näe ette vastutust abitus seisundis isiku (nt liikumisprobleemiga

vmt sõltuv isik) abita jätmise eest, kui see iseenesest ohvri elule ohtu ei kujuta. Tuleb kaaluda,

kas karistusõiguslik reaktsioon sellisele väärkohtlemisele oleks siiski vajalik ning juhul kui on,

siis milline on kohane karistus sedalaadi tegude eest.

Lisaks vajab kaalumist, et juhul kui selline karistusõiguslik reaktsioon on vajalik, kas uus

loodav säte peaks sisaldama ka alaealiste või laiemalt hooldusaluste või abitus seisundis isikute

korduvat või süstemaatilist väärkohtlemist. Või peaks selleks täiendama hoopiski KarS § 121

(kehaline väärkohtlemine) lõiget 2 selliselt, et eraldi punktina oleks välja toodud alaealiste, või

laiemalt hooldusaluste või abitus seisundis olevate isikute korduv või süstemaatiline

väärkohtlemine.

Probleem 4

KarS § 522 kohaselt võib kohus looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest kohaldada

lisakaristusena mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu sõltuvalt

süüteo liigist kuni viieks aastaks13.

Seaduses puudub lisakaristuse kohaldamise võimalus loomapidamisnõudeid rikkunud

loomaomanikele nendel juhtudel, kui õigusvastane käitumine seoses loomapidamisega on

kaasa toonud ohu teisele inimesele, põhjustanud tervisekahjustuse või surma.

Probleem 1. Ohvrite parema kaitse vajadus ähvardamise korral

1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja muudatuse oodatav tulemus

Ähvardamine on kriminaalkorras karistatav tegu KarS § 120 kohaselt. Säte näeb ette vastutuse

tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega

ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Seega juhul, kui üks inimene ähvardab teisele isikule tekitada kehavigastuse, ähvardatav

tunneb, et ta tõepoolest võib ka viga saada ning samamoodi mõistaks ähvardust ka mõistlik

objektiivne kõrvalseisja, on tegevus karistatav. Küsitavaks muutub aga olukord siis, kui

ähvardatakse mitte konkreetselt vigastamisega, vaid lubatakse lihtsalt „peksa anda“ või „haiget

teha“. Sellises olukorras võib kannatanul küll olla hirm oma elu, tervise ja heaolu pärast ning

see hirm võib ka olla mitte vähem intensiivne ja paralüseeriv kui konkreetse ähvarduse

tagajärjel oleks tekkinud, kuid kui ei kannatanu ega ka objektiivne kõrvalseisja ei mõistaks

ähvardust vigastuste tekitamisega ähvardamisena, võib vaimne vägivald kannatanu suhtes siiski

karistamata jääda.14 Puudub põhjus, miks sellised iseenesest tõsiseltvõetavad ähvardused

peaksid karistusõigusliku reaktsioonita jääma pelgalt seetõttu, et ähvardaja selgelt välja ei ütle,

mida ta konkreetselt teha kavatseb ja kuidas sellega kannatanu tervist kahjustab. Kannatanu

vaimsele tervisele mõjuvad sellised tõsiseltvõetavad ähvardused ühtviisi laastavalt. Muudatuse

tulemusel suureneks kodanike turvatunne ja kurjategijad ei pääseks karistusest pelgalt seetõttu,

12 https://www.riigiteataja.ee/akt/104072024025 13 https://www.riigiteataja.ee/akt/104072024025 14 https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=368391604

4

et nad konkreetseid kehavigastusi ähvardustes ei maini. Aastatel 2023 ja 2024 registreeriti

kokku 247 isikut, kes nii ähvardasid vägivallaga kui panid ka vägivallateo toime. Ähvardamise

koosseisu laiendamine võib aidata ennetada juhtumite eskaleerumist kehaliseks

väärkohtlemiseks.

KarS §-s 120 sätestatud teo eest on võimalik karistada maksimaalselt üheaastase vangistusega.

Kui ohvrit ähvardatakse korduvalt, võib olla tegemist väga tõsise vaimse vägivallaga. Sellisel

juhul võiks karistusmäära diferentseerimine olla suurem ehk tuleks kaaluda sanktsiooni

ülemmäära tõstmist kolmele aastale.

Eesmärk on tagada ühiskonnas suurem turvatunne ja kõigi kannatanute võrdne kohtlemine. See

tähendab, et sisult sama tegu- ähvardamine peab olema karistatav nii sel juhul, kui teo

toimepanija on ähvarduse selgelt sõnastanud, kui ka juhul kui tegemist on üldisema

ähvardusega.

Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused

Senise regulatsiooni parem rakendamine

Kuna otsesõnu ei ole kehalise väärkohtlemisega ähvardamine kriminaalkorras karistatav, siis

senise regulatsiooni paremast rakendamisest ei piisa.

Täiendkoolitused ja Sisekaitseakadeemia õppekavade täiendamine ähvardamise teemal

Menetlejate täiendav koolitamine ei lahenda kehtivast regulatsioonist tulenevaid takistusi

isikute vastutusele võtmisel. Karistusnormi puudumist ei saa koolitamisega asendada.

Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused

Kavas on muuta KarS § 120 lõiget 1 ning täiendada loetelu kehalise väärkohtlemisega.

Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega

määratud raamid

Kavandatavad muudatused puudutavad eelkõige PS-i § 18, mis sätestab, et kedagi ei tohi

piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

1.2. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta

1.2.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm I: isikud, keda ähvardatakse kehalise väärkohtlemisega

Kavandataval muudatusel on oluline positiivne mõju, kuna muudatuse tulemusel kaitstakse

kodanikke senisest paremini vaimse vägivalla eest.

Sihtrühm II isikud, kes panevad ähvardamise toime

Ebasoovitav mõju võib kaasneda nende võimalikust kergemast süüstamisest ja seetõttu senisest

suurema hulga inimeste süüdistamise ja ka võimaliku süüdimõistmise sellistes tegudes. Samas

saab muudatus positiivsena toimida võimalikele vägivallatsejatele, hoides neid karistuse

ähvardusel õiguspäraselt käitumas ja seeläbi võiks muudatus vähendada selliste kuritegude

arvu.

5

Mõju siseturvalisusele

Sihtrühm: kogu Eesti elanikkond

Sihtrühmale tervikuna on kavandataval muudatusel kaudne positiivne mõju. Samas positiivne

otsene mõju on kavandataval muudatusel inimestele, keda ähvardatakse, kuna võimaldab

ähvardajad vastutusele võtta ja seeläbi suurendab otseselt kannatanute turvalisust. Sihtrühmale

tervikuna ei saa mõju siiski suureks pidada.

1.2.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: korrakaitseorganid, kellel on kokkupuude ähvardamise koosseisuga

Peamine sihtrühm on PPA. Kuni 1. augustini 2024. a kehtinud15 Siseministri 27.06.2014. a

määruse nr 28 „Politsei- ja Piirivalveameti teenistuskohtade koosseis“ kohaselt oli PPA

teenistuskohtade piirarvuks 5570, mille hulgas 4283 politseiametniku ametikohta. Siiski on

reaalselt täidetud ametikohti sellest vähem. Riigikontrolli 2020. aasta andmete kohaselt töötas

PPA-s täistööajale taandatult 3875 politseiametnikku16. Muudatused mõjutavad

politseiametnike (täpsemalt patrullpolitseinike (637), uurijate (250) ning piirkonnapolitseinike

(250)) töökorraldust. Ähvardamise kriminaalasjade menetlemine muutub mõneti lihtsamaks,

kuivõrd senisega võrreldes on konkreetse ähvarduse sõnastuse väljaselgitamine vähem oluline.

Sõnastus on aga igal juhul tähtis, et kindlaks teha, kas üldse on tegemist karistatava teoga.

Probleem 2. Riigi tõhusam reageerimine kehalise, vaimse või

perevägivalla juhtumitele

2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk

KarS § 121 lõike 1 kohaselt on teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline

väärkohtlemine karistatav rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Lõige 2 näeb

kuni viieaastase vangistuse ette juhul, kui on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt

neli nädalat. Praktikas on aga juhitud tähelepanu sellele, et § 121 lõike 1 sanktsioonimäära piir

on liiga kitsas. Ka väga intensiivse kehalise väärkohtlemise korral saab mõnel juhul rakendada

üksnes lõike 1 karistusmäära, kuna pikemaajalist tervisekahjustust ei tekkinud. Põhjus, miks

sellist tervisekahjustust ei järgnenud, on mõnel puhul üksnes juhus (nt oli kurjategija füüsiliselt

liiga nõrk, liiga purjus või kannatanul lihtsalt oli õnne, et hoolimata tõsisest peksmisest olid

tagajärjeks vaid hematoomid).

KarS § 121 kehtiv sõnastus tekkis 2015. aasta KarS revisjoni käigus. Enne seda oli KarS § 121

ühelõikeline ja karistuse ülemmääraks oli kolm aastat, seejuures nii selliste kergete tegude eest,

mis külgnevad moraalinormidega (tutistamine, näpistamine, kõrvakiil), kui ka mitu kuud kestva

tervisekahjustuse toonud peksmise eest. Ehkki seletuskirjas on lõikes 2 toodud tunnust

„korduvalt“ sisustatud ka läbi korduva löömise, st igasugune peksmine pidanuks alati olema

lõike 2 järgi kvalifitseeritav, on kohtupraktikas tänaseks omaks võetud seisukoht, et „korduvus“

võib küll olla nii faktiline kui juriidiline retsidiiv, ent lähtub siiski teoühtsuse põhimõttest, st

15 https://www.riigiteataja.ee/akt/109072024001 16 https://www.riigikontroll.ee/Portals/0/Upload/RVKS2020/RVKS_06.11.2020_TRYKKI_LOPP.pdf (lk 27)

6

õiguslikult sama tegu, isegi kui see kujutab endast mitut samast tahtest kantud kehaliigutust,

korduvuse koosseisutunnust ei täida. Nii ongi ühe teo puhul teosüü loetud kvalifitseeriva

koosseisu vääriliseks üksnes siis, kui kannatanu oli toimepanijaga lähi- või sõltuvussuhtes,

muudel juhtudel aga sõltub karistus peaasjalikult üksnes tagajärjest, mitte teost.

KarS § 121 lõike 1 järgi kvalifitseeritud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel

märgatavalt tõusnud (2020. a registreeriti 20681 tegu; 2021. a 21148; 2022. a 21233; 2023. a

23195)17, mistõttu on vajalik sellele kuriteoliigile ja võimalikule karistuspraktika muutmise

vajadusele tähelepanu pöörata.

Kui § 121 lõike 1 sanktsioonimäära tõsta kuni kolmeaastase vangistuseni, on võimalik karistusi

rohkem diferentseerida, seda nii teosüüd arvestades kui ka eristada kehalist väärkohtlemist,

mille tagajärjed möödusid paari päevaga, sellisest löömisest, mille tulemusena kahjustused

kestsid nt kolm nädalat.

Eesmärk on kehalise väärkohtlemise eest mõistetavate karistuste suurema diferentseerimise

võimalus, lähtudes toime pandud teost ja arvestades saabunud tagajärge. Seeläbi soovitakse

tagada kannatanute ja kurjategijate senisest õiglasem kohtlemine. Karistuste suurem

diferentseerimine ja individualiseerimine loob omakorda paremad eeldused

korduvkuritegevuse ennetamiseks, vähendamiseks ja seeläbi turvalisema ühiskonna tekkeks.

Vaatamata sellele, et Eesti õigust on siiani tõlgendatud, et tervis võib olla nii vaimne tervis kui

füüsiline tervis, tuleb praktikas väga harva ette, et kedagi süüdistatakse teise inimese vaimse

tervise kahjustamises. Peamiselt tõusetub see lähisuhtevägivalla ehk perevägivalla18 korral ja

vaimse tervise kahjustamisest räägitakse sel juhul, kui rünnatud on ka füüsilist tervist. Seda, et

Eesti karistusõigus ei näe otsesõnu ette karistamist vaimse tervise kahjustamise eest, on Eestile

ette heitnud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ja hindajad19.

Eesmärk on selgemalt kaitsta kannatanute vaimset tervist ja seda mitte ainult koos füüsilise

tervise kahjustamise ärahoidmisega, vaid tuues vaimse tervise rohkem nähtavale, et oleks

võimalik vajaduse korral ka ainult vaimse tervise kahjustamist kurjategijale süüks panna.

Samuti on oluline tagada parem kooskõla rahvusvaheliste konventsioonidega, millega Eesti on

ühinenud ja mille rakendamise hindamise käigus on meile ette heidetud muuhulgas, et vaimse

tervise kahjustamine ei ole otsesõnu karistatav. Laiem eesmärk on parandada seeläbi ühiskonna

turvatunnet.

2011. aastal võttis Euroopa Nõukogu vastu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise

ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni (edaspidi Istanbuli konventsioon), mille

eesmärk on kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, ennetada naistevastast vägivalda ja

17 Andmed pärinevad Justiitssüsteemi andme ja analüüsikeskkonnast JAAK, mis on ametialaseks kasutamiseks. 18 Käesolevas väljatöötamiskavatsuses on mõisteid lähisuhtevägivald ja perevägivald kasutatud sünonüümidena

ning see tähistab igasuguseid füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla akte, mis leiavad aset

perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas

vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas (Naistevastase vägivalla ja perevägivalla

ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002 19 Vaata näiteks Euroopa Nõukogu raportit 2022.a, mille eestikeelne tõlge on leitav siit:

https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/perevagivald

7

perevägivalda. Eesti allkirjastas konventsiooni 2014. aastal ning 2015. a KarS revisjoni käigus

lisati KarS § 121 lõikesse 2 kvalifitseeriva koosseisutunnusena lähi- ja sõltuvussuhe.

2015. aastal moodustas perevägivald ligikaudu kolmandiku kõikidest vägivallakuritegudest

Eestis.1 KarS erisätte eesmärk oli seega karmistada reageerimist perevägivallajuhtumite korral

ning viia seadused kooskõlla konventsiooniga. Lähi- või sõltuvussuhte ettenägemine eraldi

tunnusena eraldi punktis lõi ka võimaluse perevägivallajuhtumite kohta eraldi statistikat pidada.

Istanbuli konventsiooni artikkel 3 punkt b ja artikkel 46 punkt a ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi (EL) 2024/1385, 14. mai 2024, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamist22 (edaspidi naistevastase vägivalla vastane direktiiv) artikkel 2 punkt

b ja artikkel 11 punktid k ja l ütlevad, et perevägivald on „igasugused füüsilise, seksuaalse,

psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel

või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallaakti

toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas”.

Kuigi 2015. a KarS muudatuse eesmärk oli karmistada reageerimist perevägivallajuhtumite

osas laiemalt, siis seletuskirjas on muudatuse sisu kirjeldatud poolikult ja jäetud perevägivald

defineerimata. Eelnõu seletuskirjas on toodud ainult definitsioon, mille kohaselt on lähisuhe

“kahe või rohkema inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhe,

sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus,

usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari-

ja armastussuhted. Lähisuhe võib, kuid ei pea sisaldama füüsilist lähedust. Sõltuvussuhet

iseloomustab vajadus teise inimese abi, toe ja hoolitsuse järele. Üldjuhul on teisest inimesest

sõltuvuses lapsed, eakad ja tõsise terviserikkega inimesed. Samuti võib sõltuvussuhe põhineda

majanduslikul sõltuvusel.”

Prokuratuur ja kohtud on sätte loomisest alates kuni viimase ajani tõlgendanud sätet nii, nagu

seda nõuavad Istanbuli konventsioon ja naistevastase vägivalla vastane direktiiv. Oma

09.03.2020 otsuses 1-19-3377/32 võttis Riigikohus aga aluseks kitsalt KarS eelnõu seletuskirjas

toodud lähisuhte definitsiooni ning kirjutas nii:

“Lähisuhte tuvastamisel ei saa piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk

siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui

fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid

alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik

sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele,

üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset

turvatunnet. Vaid seetõttu on õigustatud sellisele suhtele täiendava karistusõigusliku kaitse

andmine, kehtestades raskema sanktsiooni. Täiendavalt selgitas kolleegium, et varasema abielu

või kooselu fakt ei võimalda iseenesest järeldada lähisuhte olemasolu. Pigem vastupidi – kui

abielu või kooselu on tegelikkuses lõppenud, tuleks lähtuda eeldusest, et lõppenud on ka

lähisuhe.”

Sarnasest põhjendusest on Riigikohus lähtunud veel vähemalt kahes hilisemas otsuses. Näiteks

pidas Riigikohus oma 06.12.2023 otsuses nr 1-21-4285 ekslikuks maa- ja ringkonnakohtu

8

seisukohta, kus leiti, et tegemist oli lähisuhtes toime pandud kuriteoga, kuigi kuriteo

toimepanija ja kannatanu vahel oli hiljuti lõppenud pikalt kestnud vabaabielu, neil on ühine laps

ning nad olid seotud äriühingute kaudu.

See Riigikohtu viimase aja seisukoht ei ole aga kooskõlas eespool tsiteeritud Istanbuli

konventsiooni põhimõtete ja eesmärgiga ega arvesta perevägivalla olemust: sageli säilib

emotsionaalne side ja ühine elukorraldus suhte osapoolte vahel ka pärast lahkuminekut, eriti

kui osapooltel on ühised lapsed, vara vms. Uuringud näitavad, et kontrolliva loomuga partneri

puhul suurendab lahkumineku risk nii mittevägivaldset kui vägivaldset kontrollivat käitumist2

ning Rootsis läbi viidud uuring näitab, et ligikaudu 10% naistest langeb lahkumineku järgselt

rünnaku või ahistamise ohvriks, mis on toime pandud endise kaaslase poolt3. Ehkki kooselu on

lõppenud, teab just endine elukaaslane, kuidas oma endist partnerit kõige õelamalt ahistada ning

tänu varasemale kooselule omab ka reeglina lihtsamat juurdepääsu ohvrile.

Riigikohtu praktika muutumise tõttu on endiste elukaaslaste vahel aset leidvad üksnes kergeid

tervisekahjustusi kaasa toovad vägivallajuhtumid kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 alusel ning

seni kuni 5-aastasest vangistusest on sanktsioonina alles jäänud vaid maksimaalselt aastane

vangistus. Riigikohtu praktika muutus moonutab ka statistikat, kuivõrd seni KarS § 121 lg 2 p

2 järgi kvalifitseeritud juhtumitest kvalifitseeritakse mingi osa nüüd KarS § 121 lg 1 järgi ja see

loob petliku mulje, justkui oleks viimasel ajal perevägivallajuhtumite arv järsult vähenenud.

Kuna Riigikohtu lahendite tulemusel on tekkinud probleem KarS § 121 lõike 2 punkti 2

praktikas rakendamisega, on vajalik sellesse selgust luua. Eesmärk on tagada kannatanute

suurem turvatunne perevägivallast tingitud asjades ning saavutada regulatsiooni parem

kooskõla Eesti võetud rahvusvaheliste kohustustega.

2.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused

Senise regulatsiooni parem rakendamine

Kui sanktsioonimäär jääb muutumatuks sõltumata sellest, millised olid kehalise väärkohtlemise

tagajärjed, siis senise regulatsiooni paremast rakendamisest ei piisa.

Sanktsioonimäära samaks jäämisel on keeruline diferentseerida karistusi teo olemusest

lähtuvalt ning erineva raskusega teo eest sama suure karistuse mõistmine ei motiveeri väiksema

intensiivsusega teo toimepanijaid ennast muutma ning korduvkuritegevust ei ole võimalik

vähendada. Kehalise väärkohtlemise kuritegude arvu oleks mingil määral võimalik vähendada

laiaulatusliku meediakampaaniaga, kus kutsutakse inimesi üles paremini käituma, kuid

eelduslikult mõjutaks see väga väheseid kurjategijaid.20 Suuremat kasu oleks võimalik

saavutada erineval tasemel koolitustega, kus alates lasteaiast ja koolist kuni

täiskasvanuhariduseni välja õpetatakse teistega arvestamist ja rahumeelset probleemide

lahendamist. Teadlikkuse suurendamine on osaks ka lähisuhtevägivalla ennetamise

20 Vt lk 92: 160243899155_Ennetuse kasiraamat_veebis.pdf

9

kokkuleppes21 ja selle tegevuskavas. Selle kohaselt kohustub Justiits- ja Digiministeerium

muuhulgas suurendama teadlikkust vaimsest vägivallast.

Koolitamist kui alternatiivi tuleb kindlasti püüda samuti rakendada, kuid tulemused võivad

saabuda alles aastakümnete pärast. Seetõttu ei ole võimalik ainult haridusega probleemi

lahendada.

KarS § 121 lõike 2 punkti 2 parem rakendamine on praktikas võimalik saavutada samuti

koolituste, ümarlaudade ja infomaterjalidega. Kuna Riigikohtu lahendist 6.12.2023.a on juba

üks aasta möödunud, siis on praktika ka osalt muutunud. Pelgalt praktika muutmine ei lahenda

aga rahvusvaheliste nõuetega vastavuse probleemi.

Rahvusvahelistele organisatsioonide poolt läbiviidav hindamine toimub perioodiliselt teatud

aja tagant uuesti ning korduval hindamisel ei ole võimalik millegagi põhjendada, miks Eesti

olukord endiselt on mittevastav konventsioonidele. Senise regulatsiooniga jätkamine põhjustab

Eesti suhtes rahvusvahelise kogukonna halvakspanu ja halvemal juhul võib tulevikus kaasa tuua

sanktsioonid või kitsendused. Ka 14. mail. 2024. a vastu võetud naistevastase vägivalla vastane

direktiiv nõuab sarnaseid regulatsioone nagu on Istanbuli konventsioonis. Kui liikmesriik ei

võta direktiivi nõuetekohaselt üle, saab Euroopa komisjon pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse

ja riiki võib oodata trahv Euroopa Liidu toimimise lepingu22 artiklite 258-260 kohaselt.

Olemasoleva olukorra jätkumine ei paranda ka kannatanute olukorda, tegelike andmete

puudumise tõttu halveneb riigi teadmine perevägivalla juhtumitest ja ei saa pakkuda meetmeid

kannatanute abistamiseks. Samuti võivad pääseda lähedase vastu vägivallateo toime pannud

isikud karistusest, sest neid ei käsitleta enam prioriteetsete juhtudena tulenevalt Riigikohtu

lahendi järgsest praktikast.

Suurema rahastuse olemasolul oleks võimalik parandada nii üldisemalt perevägivalla ohvrite

olukorda kui ka psühholoogilise vägivalla all kannatajate olukorda. Mõlema võimaluse puhul

ei ole aga nn sotsiaalsed meetmed üksinda piisavad. Kui kurjategija jääb karistuseta, on

arvestatav oht korduvateks tegudeks. Rahastust perevägivallaga tegelemiseks on suurendatud

pidevalt ja selle järele on jätkuvalt vajadus, kuid eelarveliste vahendite nappuse tõttu on

rahastamise olulise suurendamine vähetõenäoline. Abi ja tugimeetmed kannatanutele peavad

olemas olema lisaks õiguskaitseasutuste poolt adekvaatsele sekkumisele. Samamoodi on ka

kuriteo toimepanijate osas vajalikud tugimeetmed, kuid ilma sanktsioonita ei saaks neid

rakendada. Sellised meetmed on täna näiteks kodanikuühiskonna või vanglateenistuse ja

kriminaalhoolduse poolt pakutavad programmid23 erinevatele vägivalla toimepanijaele24 ning

samuti ohvriabi pakutav vägivallast vabaks tugiliin25.

2.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused

21 https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-

12/LSV%20kokkulepe%20ja%20tegevuskava_l%C3%BChi%C3%BClevaade.pdf 22 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A12012E%2FTXT 23 https://vanglateenistus.ee/karistuse-kandmine-vanglas/karistuse-kandmine/taasuhiskonnastamine 24 https://vaiter.ee/naised-vagivallata/ 25 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/abi-vagivalla-ohvrile/tugi-vagivallast-

loobumiseks

10

Kavas on muuta KarS § 121 lõike 1 sanktsioonimäära ning tõsta selle maksimaalne määr

kolmeaastase vangistuseni.

Kavas on täpsustada KarS § 58 raskendavate asjaolude loetelu selliselt, et see kataks ära nii

rahvusvaheliste kohustustega nõutava kui ka siseriikliku vajaduse. Kehtiv KarS § 58 punkt 4 ei

kata kõiki Istanbuli konventsiooni artikkel 46 punktis a ja naistevastase vägivalla vastase

direktiivi artikkel 11 punktis k nõutut. Viidatud KarS regulatsioonis sisaldub küll süüdlase

endine või praegune pereliige, kuid näiteks Istanbuli konventsioon rõhutab, et perevägivallana

tuleks käsitada ka vägivalda endise või praeguse partneri, aga samuti eksabikaasa poolt. Nii

Istanbuli konventsioon kui naistevastase vägivalla vastane direktiiv rõhutavad, et perevägivalla

puhul ei ole oluline, kas endised või praegused parterid või pereliikmed elavad koos, on elanud

koos või mitte ja kuigi selle rõhutamist ei ole otsesõnu nõutud, tuleks selguse huvides ka see

KarS §-s 58 sätestada.

Samal ajal tuleks ära kaotada kvalifitseeriv koosseis KarS § 121 lõike 2 punktis 2. Sel juhul

oleks näiteks nii endise abikaasa puhul, kellega enam ei ole lähedasi suhteid, kui ka tegelikus

lähedases paarisuhtes toime pandud vägivallajuhtum kvalifitseeritav KarS § 121 lõike 1 alusel,

ning kohus saaks arvestada KarS § 58 raskendavate asjaoludega karistuse mõistmisel. Kuna

lõike 1 karistusmäära tõstetakse, siis on võimalik karistust diferentseerida muuhulgas olenevalt

lähisuhte seotuse määrast vm asjaoludest. Alternatiiv on siiski KarS § 121 lg 2 p 2

kvalifitseeritud koosseis alles jätta ning kirjutada loodava eelnõu seletuskirjas täpsemalt lahti

erisused KarS § 121 lõike 2 punktis 2 ja muudetavas KarS §-s 58 ning see, millal on tegemist

on perevägivallaga.

2.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega

määratud raamid

Kavandatavad muudatused puudutavad eelkõige PS-i § 18, mis sätestab, et kedagi ei tohi

piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

KarS § 121 muudatused seoses psüühilise vägivalla lisamisega ning lg 2 punktis 2 oleva lähi-

ja sõltuvussuhte muudatustega on seotud eelkõige Istanbuli konventsiooni ja naistevastase

vägivalla vastase direktiiviga.

2.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta

2.5.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm I: isikud, keda on kehaliselt väärkoheldud ning väärkohtlejad

Kavandataval muudatusel on oluline positiivne mõju, kuna muudatuse tulemusel tagatakse

võimaliku kehalise väärkohtlemise all kannatanutele parem kaitse seeläbi, et süüteole järgneb

kohane ja õiglane karistus.

Kannatanute rahulolu õiguskaitseasutustega tõuseb. Selle mõõtmise26 esialgsete tulemuste

kohaselt mõjutab rahulolu nii õiguskaitseasutuste töötajate suhtumine kannatanutesse, erinevate

abivõimaluste olemasolu kui ka kannatanu arvates kurjategijale mõistetav õiglane karistus.

26 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/ohvrite-toetamine/kannatanute-tagasiside

11

Kehalise väärkohtlemise kuriteo toimepanijate jaoks muutub neile mõistetav karistus paremini

arusaadavaks, kuna see on diferentseeritum- väiksema riivega tegude puhul on karistusmäär

madalam ja raskemate tegude puhul kõrgem. Paremini suunatud karistus vähendab

korduvkuritegevust.

Sihtrühm II: pere- ja lähisuhtevägivalla ohvrid ja toimepanijad

Registreeritud perevägivalla kuritegude arv27 on alates 2019 aastast langenud ja oli 2023 aastal

3186 ning sellest 66% moodustas paarisuhtevägivald. Seega puudutavad võimalikud

muudatused KarS §-s 121 igal aastal umbes 3200 ohvrit ja kuriteo toimepanijat28. Selle kohta

ei ole eraldi statistikat kogutud, kui paljudes registreeritud väärkohtlemise juhtudes on lisaks

füüsilisele väärkohtlemisele või iseseisvana esinenud psüühiline väärkohtlemine.

Kuigi otseselt ei paranda ohvri olukorda see, millises paragrahvis on kirjeldatud tema suhtes

toime pandud tegu, omab korrastatud õigusraamistik siiski olulist positiivset mõju. Vastupidisel

juhul, kui muudatust ei tehta, võib mõju kannatanutele olla negatiivne. Perevägivalla uurimine

on menetlusasutuste jaoks oluline prioriteet, aga selle liikumine tagaplaanile üldise

vägivallakuritegevuse foonil võib jätta perevägivalla juhtumid piisava tähelepanuta ja

kannatanud kaitseta. Perevägivallajuhtumid satuvad muude vägivallakuritegude hulka

põhjusel, et Riigikohtu lahendi tulemusena tõlgendatakse seadust senisest kitsamalt ja paljud

perevägivalla juhtumeid (näiteks endise lähisuhtepartneri vastu toime pandud vägivald) ei loeta

enam lähisuhtevägivallaks. Toimepanijad võivad aga pääseda muudatuse tegemata jätmisel

kergema karistusega, mis halvendab veelgi kannatanute olukorda ja turvatunnet ning

perevägivalla juhtumite arv ühiskonnas võib hoopis kasvada. Olukord on mõningal määral juba

muutunud just seoses eespool viidatud Riigikohtu lahendiga, millega kitsendati kehtivas

seaduses olevat lähisuhtevägivalla mõistet. Nüüd ei paigutu enam kõik perevägivalla juhtumid

eraldi lõikes oleva kõrgema sanktsioonimäära alla ja seega osade perevägivalla toimepanijate

karistusmäärad võivad olla väiksemad võrreldes varasema ajaga sarnastes asjades, ehkki

perevägivalda on jätkuvalt põhjust pidada tavalisest vägivallast taunitavamaks ja kõrgemat

karistusmäära väärivamaks.

Kuna perevägivallajuhtumite osakaal kõigist registreeritud kuritegudest on 12% ei saa

muudatuse mõju sihtrühma suurusest tulenevalt siiski oluliseks pidada.

Oluline positiivne mõju vaimse vägivalla lisamisel ja perevägivallaga seotud muudatustel on

Eestile rahvusvaheliselt ette heidetavate puuduste lahendamises.

Samuti on oluline vaimse tervise esile tõstmine kannatanute jaoks, kes siiani on pidanud selle

kahjustamise kõrvale leidma mõne episoodi füüsilise tervise kahjustamisest selleks, et

menetlejatel oleks võimalik uurida muuhulgas vaimse tervise kahjustamist. Seega vaimse

vägivalla all kannatanute olukord paraneb ja nad saavad menetluses tuge ja abi ning

27 https://www.just.ee/kuritegevus2023/perevagivald-ja-ahistamine/ 28 Antud arvu puhul on tegemist arvutuskäiguga, kus eeldatakse juhtumi kohta keskmiselt ühte ohvrit ja ühte teo

toimepanijat. Samas võib viidatud juhtumite arv mingil määral sisaldada ka korduvkuritegevust või teatud juhtudel

ka juhtumis osalenute suuremat arvu.

12

kurjategijate karistamise tulemusel suureneb kannatanute rahulolu õiguskaitseasutuste

tegevusega.

Mõju siseturvalisusele

Sihtrühm: kogu Eesti elanikkond

Sihtrühmale tervikuna on kavandataval muudatusel kaudne positiivne mõju. Muudatus aitab

luua parema turvatunde ja senisest rangem sanktsiooniraam kujutab endast ka senisest tõsisemat

heidutust võimalikele vägivallatsejatele.

Kuna kehalise väärkohtlemise juhtumite üldarv on viimastel aastatel kasvanud (2020.a

registreeriti 20681 tegu; 2021.a 21148; 2022.a 21233; 2023.a 23195)29, on võimalik, et

muudatuse heidutav mõju hakkab seda kuriteoliiki vähendama.

Nii psüühilise vägivalla eraldi välja toomine kaitstava õigushüvena kui ka pere- ja

lähisuhtevägivalla õigusraamistiku korrastamine annavad ühiskonnale signaali, et riik taunib

igasugust vägivalda, sh vaimset ja pereliikmete poolt toime pandut. Perevägivalla juhtumitega

tegelemine on olnud mitmed aastad menetlusasutustele prioriteet, mida näitab ka numbrite kasv

(võrreldes kümne aasta taguse 2752 registreeritud perevägivalla juhtumiga oli see arv 2023

aastal 3186 juhtumit30), kuid senini on selgelt reguleerimata kohad õigusaktides võimaldanud

pääseda osadel perevägivalla toimepanijatel, näiteks ainult vaimse vägivalla korral. Selliste

juhtumite arvu ei ole küll võimalik välja tuua, kui paljud perevägivalla juhtumid on jäänud

karistuseta, kuna on olnud seotud ainult vaimse vägivalla toime panemisega.

Sihtrühmale tervikuna ei saa mõju siiski suureks pidada.

2.5.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: kehalise väärkohtlemise juhtumeid menetlevad asutused

Peamine menetluste toimetaja on PPA. Sihtrühma suurust on kirjeldatud VTK punktis 1.2.2.

Muudatused ei tooks kaasa vajadust muuta menetlejate töö sisu või korraldust. Tegemist on

uute nüanssidega, mille puhul piisab nende teavitamisest või koolitamisest. Vaimse vägivalla

lisandumine võib siiski tuua kaasa mõningase menetluste arvu kasvu, mis ei ole eelduslikult

suur ja ei vaja lisaressurssi. Selle täpsemat arvu ei ole võimalik prognoosida, kuna siiani ei ole

kogutud eraldi andmeid vaimse ja füüsilise vägivalla toimepanemise kohta.

Küll aga tekitab vaimse vägivalla esile tõstmine tõendamisprobleeme, kuna perevägivald

toimub sageli kahe inimese vahel varjatult ja vaimset vägivalda on kindlasti keerulisem

tõendada kui füüsilist vägivalda. Välistada ei saa ka mõningast valesüüdistuste arvu kasvu, mis

kahtlematult koormab õigussüsteemi. Nimetatud takistused ei ole aga sellised, mille tõttu peaks

muudatusest loobuma. Kui kümmekond aastat tagasi ei olnud Eestis perevägivalla juhtumitega

tegelemine veel prioriteet, siis nüüdseks on see tõstetud olulisele kohale õiguskaitseasutustes,

spetsialiseerumises, menetluse kiiruses ja tõhususes. Üha enam koolitatakse menetlejaid nii

kannatanute märkamise ja abistamise parandamiseks, aga ka perevägivalla spetsiifikast

29 Andmed pärinevad Justiitssüsteemi andme ja analüüsikeskkonnast JAAK, mis on ametialaseks kasutamiseks. 30 https://www.just.ee/kuritegevus2023/perevagivald-ja-ahistamine/

13

lähtudes juhtumite menetlemiseks. Kuna see muudatus on juba mitmeid aastaid tagasi alanud

ja tegemist ei ole enam täiesti uue teemaga, ei ole võimalik öelda, millist ja kui suurt ressurssi

täpselt on täiendavalt vaja vaimse tervise kahjustamise juhtumite edukaks menetlemiseks. VTK

tulemusena valmiva eelnõu koostamise ajaks on võimalik täpsem koolitusvajadus välja

selgitada. Sellekohast infot oodatakse ka VTK-le tagasisidena.

Probleem 3. Abitus seisundis isikute abita jätmine või nende korduv või

süstemaatiline väärkohtlemine

3.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk

KarS § 124 (abita jätmine) näeb ette vastutuse „teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele

abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik

ilma abistajat ennast ohtu seadmata“, KarS § 123 kohaselt on karistatav „teise inimese

eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine ja jätmine“.

Kummatigi ei näe kehtiv karistusseadustik ette vastutust juba abitus seisundis isiku (nt

liikumisprobleemiga, hooldusalune vmt sõltuv isik) abita jätmise eest, kui sellega isikut otseselt

eluohtlikku olukorda ei jäeta ega asetata, ehkki kannatanu selgesti ei ole võimeline oma

baasvajaduste eest ise hoolitsema ja süüdlane oli kohustatud teda abistama.

KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise

eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Sama sätte lõike 2 alusel on ette nähtud

rangem karistus, kui kehalise väärkohtlemisega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab

vähemalt neli nädalat; see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes; või see on toime pandud

korduvalt.

Õiguskantsleri poole on pöördunud Eesti Puuetega Inimeste Koda. Vastus31 kojale saadeti

teadmiseks ka Riigikogule. Riigikogu Sotsiaalkomisjon edastas selle omakorda Justiits- ja

Digiministeeriumile.

Kirja punktis 8 palutakse kaaluda, kas oleks põhjust kehtestada lastekaitseseaduses eluaegse

lastega töötamise keeld alaealise suhtes korduvalt või süstemaatiliselt kehalist väärkohtlemist

toime pannud isikutele. Hetkel võib karistusseadustiku (KarS) § 121 alusel süüdi mõistetud

inimene minna uuesti lastega seotud tööle pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist.

Praegusel juhul kolm aastat pärast seda, kui lõpeb neile inimestele kohtuotsusega määratud

katseaeg. Haavatavas olukorras olevate inimestega (näiteks lapsed, puudega inimesed ja teised,

kes ei saa ise enda eest igas olukorras seista) töötamiseks kõlbmatute töötajate värbamist

lasteasutustesse või muudesse hoolekandeasutustesse peaks aitama ära hoida ka kutsealal

kehtestatud eetikareeglid ja kõrgendatud nõudmised neis asutustes töötavate inimeste suhtes.

Õiguskantsleri pöördumises märgitakse, et Porkuni Kooli näite põhjal saab järeldada, et

eetikareeglitest alati ei piisa, et hoida laste suhtes vägivalda kasutanud inimesi lasteasutustest

eemal.

Sama kirja punktis 9 palutakse hinnata, kas oleks põhjust mõelda uue karistusnormi loomisele.

Nimelt on KarS § 121 järgi karistatav teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav

31 https://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/vastus-lille-kodus-juhtunu-asjus

14

kehaline väärkohtlemine. Karistatav on ka raske tervisekahjustuse tekitamine (KarS § 118) ja

teadvalt eluohtlikus seisundis inimesele abi andmata jätmine õnnetuse või üldise ohu korral

(KarS § 124).

Riigikogul soovitatakse kaaluda, kas karistatav peaks olema ka kaitsetus või abitus olukorras

inimeste muul viisil väärkohtlemine või süstemaatiline alandamine (näiteks ohvrites hirmu,

ängi ja alaväärsustunde tekitamine). See ei puuduta üksnes puudega laste eest hoolitsevate

inimeste käitumist, vaid ka puudega täiskasvanute eest hoolitsemist, samuti vanuse või

haigusseisundi tõttu abi ja tuge vajavate inimeste eest hoolitsemist (nt kipsis kätega patsiendi

janusse jätmist, söömisel tuge vajava inimese abita jätmist ning muudes igapäevastes

toimetustest abi vajavate inimeste alandavat ja ebaväärikat kohtlemist). Seesuguseid juhtumeid

on nii Eesti hoolekandeasutustes kui kodustes tingimustes aset leidnud korduvalt ja mõned neist

on ka suurema meediakajastuse saanud. Samuti on tähelepanu juhitud eakate ja patsientide

mitmesuguse väärkohtlemise sagenemisele. Tihti need väärkohtlemised KarS §-de 123, 124 ega

121 järgi kvalifitseeritavad ei ole kas siis seetõttu, et ohver ei satu väärkohtlemise tõttu otseselt

surmaohtu, või seetõttu, et väärkohtlemine ei tekita füüsilist valu ega kehavigastusi, vaid

kujutab endast muul viisil inimväärikusest ilmajätmist. Olukorras, kus hooldusasutused on

äriettevõtted, võib hooldusalustele vajalike väärikate tingimuste tagamise arvelt

kokkuhoidmine olla ettevõtjale ahvatlev võimalus kasumit suurendada.

Õiguskantsleri pöördumises tuuakse välja, et nt ametiisikut saab KarS §-s 2901 alusel

raskendavatel asjaoludel piinamise (suure või järjepideva kehalise või hingelise valu

põhjustamine karistamise, hirmutamise, sunni või diskrimineerimise eesmärgil) eest karistada

kuni 10-aastase vangistusega. Piinamine kui eraldiseisev kuritegu kaotati karistusseadustikust

2015. aasta revisjoni käigus põhjendusel, et korduv kehaline väärkohtlemine on juba karistatav

KarS § 121 lg 2 p 3 alusel, ametiisiku poolt piinamise toimepanemise kohta aga kehtestatakse

eraldi säte.

Vägivallaennetuse kokkuleppes32 on olulisena välja toodud muuhulgas ka eakate vastane

vägivald. Punkti 5 kohaselt on seatud eesmärgiks eakatevastase vägivalla märkamine ja

ennetamine, eraldi on mainitud ka hoolekandeasutusi. Nii nagu kokkulepe välja toob, muutub

vanemaealiste väärkohtlemise teema üha aktuaalsemaks. Näiteks ligi kümnendik

kuriteoohvritest (8%) ja ohvriabisse pöördunutest (9%) on vanemad kui 63aastased. Eakad

võivad sattuda ohtu kodus, hoolekandeasutuses, haiglas, ametiasutuses, aga ka veebis ja

avalikus ruumis. Levinuimaks peetakse pereliikmete poolt kodus toime pandud ja nn

institutsioonilist vägivalda. Eakad ei kipu endaga toimunud vägivallast teatama, eriti kui

toimepanija on lähedane või hooldaja. Justiits- ja Digiministeeriumi läbiviidud analüüsidest

nähtub, et vanemaealiste vastu suunatud vägivallas on kehalise väärkohtlemise osakaal kõrge

(2023: 22%33, 2021-2022: 31%34)

3.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused

Senise regulatsiooni parem rakendamine

32 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe 33 2024 Ülevaade vanemaealistest ohvritest | Piktochart Visual Editor 34 Vanemaealiste kuriteoohvrite analüüs_lõplik.pdf

15

Ei saa välistada, et eespool viidatud KarS sätete praktikas parem rakendamine tooks paremaid

tulemusi. Riigi peaprokuröri juhis prioriteetsete valdkondade kohta kriminaalmenetluses

sätestab prioriteetsete valdkondadena nt organiseeritud narkokuriteod, inimkaubanduse,

riigivastased kuriteod, suure kahjuga majanduskuriteod. Prioriteetsete valdkondade järel

kuuluvad esmajärjekorras menetletavate kriminaalasjade hulka mh ka kriminaalasjad, mille

puhul eriti haavatavasse gruppi kuuluv kannatanu ei suuda ise oma õigusi piisaval määral

kaitsta – eeskätt lapsed, erivajadustega inimesed ja eakad. Samas ei ole kehtiva õiguse

ambivalentsuse olukorras sugugi selge, kui palju efektiivsemalt täiendava menetlusressursi

panustamine võimaldaks hooldusaluste isikute väärkohtlemisele karistusõiguslikult reageerida.

Nii nagu vägivallennetuse kokkuleppe punktis 5 tegevustena välja tuuakse, on oluline eakate ja

kogukonnaliikmete teadlikkuse tõstmine vägivallast ja abivõimalustest, koolitused eakatega

tegelevatele spetsialistidele tervishoiu- kui sotsiaalvaldkonnas, omavalitsuste abivõimekuse

suurendamine, taastava õiguse meetodite kasutamine hoolekandeasutustes. Nimetatud

meetmete rakendamine nõuab täiendavaid ressursse, mida kahjuks sotsiaalvaldkonnas napib.

Seetõttu tulebki tõsiselt kaaluda VTK-s praegu väljapakutud regulatiivset lahendust

probleemile. Regulatiivne lahendus üksinda jääks probleemide lahendamisel napiks, kuid

mitteregulatiivsed meetmed ilma tõsiseltvõetava regulatiivse toeta jääksid samuti nõrgaks.

3.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused

Kavas on sätestada KarS-is eraldi koosseis, mis käsitleks hooldusaluste isikute väärkohtlemist.

Muudatus peab avaldama positiivset mõju sotsiaalprobleemide leevendamisele ja ennetamisele.

Inimesed, kes saavad kvaliteetset teenust, tulevad paremini toime. See omakorda suurendab

ühiskonna sidusust ja jätkusuutlikkust ning toetab riigi strateegiliste eesmärkide saavutamist nii

inimvara kui majanduse arendamisel.

3.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise

õigusega määratud raamid

Kavandatavad muudatused puudutavad eelkõige PS-i § 18, mis sätestab, et kedagi ei tohi

piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Põhiseaduse § 13 kohaselt on

igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Paragrahv 28 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele.

3.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta

3.5.1. Sotsiaalne mõju

2023. aastal rahastas riik üle 7000 erihoolekande koha, mida osutas enam kui 6000 täisealisele

psüühilise erivajadusega inimesele ligi 140 teenuseosutajat. Eestis pakutakse ühtteist

erihoolekandeteenust, mida inimene saab kasutada kodus või teenuseosutaja juures elades35.

Sihtrühm I: abitus seisundis isikud, keda koheldakse ebaväärikalt

Kavandataval muudatusel on oluline positiivne mõju, kuna muudatuse tulemusel tagatakse

abitus seisundis hooldusalustele isikutele parem kaitse.

35 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/ska-aastaraamat2023#erihoolekanne

16

Sihtrühm II: Hooldajad, hooldusasutuste juhid ja hooldekodusid pidavad ettevõtted

Kavandataval muudatusel on oluline mõju, kuna hoolekandeasutuste pidajad on sunnitud

senisest tähelepanelikumalt jälgima, et nende hoole all olevatele inimestele oleks tagatud

elementaarsete põhivajaduste täitmine ja inimväärikas kohtlemine. Ka hooldajad peavad

edaspidi jälgima senisest tähelepanelikumalt oma töökohustuste täitmist.

Mõju siseturvalisusele

Sihtrühm: kogu Eesti elanikkond

Sihtrühmale tervikuna on kavandataval muudatusel kaudne positiivne mõju. Muudatus aitab

luua suurema turvatunde mh seeläbi, et riigi elanikkond näeb, et riik oma karistusvõimuga aitab

tagada nende inimeste julgeolekut ja inimväärikat elu, kellel enda eest seista on raske.

Sihtrühmale tervikuna ei saa mõju siiski suureks pidada.

3.5.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: korrakaitseorganid, kellele hakkab olema kokkupuude abitus seisundis olevate

isikutega seotud kriminaalmenetlusega.

Sihtrühma suurust on kirjeldatud VTK punktis 1.2.2.

Sihtrühm II: sotsiaaltöötajad, kellel on mh teada ka need hooldusalused, kellega käitutakse

inimväärikust alandavalt koduhooldusel.

Probleem 4. Loomarünnetega tekitatavad inim- ja varakahjud

4.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk

Üldiselt käituvad loomaomanikud oma lemmikutega hoolsalt, ei põhjusta kannatusi ei neile ega

ka kaaskodanikele. Siiski esineb viimasel ajal häirivalt sagedasti juhtumeid, kus eriti just

koeraomanikud on olnud hooletud ja koerad saavad seetõttu inimesi rünnata ja neile

kehavigastusi tekitada. Trend on kasvav ja Sotsiaalministeeriumi andmetel on viimase kolme

aasta jooksul registreeritud 477 (2022. aastal 120, 2023. aastal 163 ja 2024. aastal 194)

ambulatoorset epikriisi, kus pöördumise põhjuseks on koerarünnak. Viimatine taoline rünnak,

mida kajastati ka üleriigilises meedias, toimus 2024. a oktoobris.36

Nii nagu avalikult kõigile kättesaadaval veebilehel loomakaitse.eu37 selgitatakse, on ühe

õiguskaitsevahendina ohvril võimalus kahju tekkimise korral esitada võlaõiguslik nõue kahju

tekitanud isiku vastu (agressiivse koera omanik). Reeglina kuuluvad hüvitatava kahju alla

sellistes olukordades ravikulud, lõhkised riided, looma hukkumise korral looma varaline

väärtus, samuti mittevaraline kahju – nt tekitatud hingelised piinad. Võlaõigusseaduse § 1056

kohaselt vastutab suurema ohu allika valdaja või valitseja suurema ohu allikaga tekitatud kahju

eest sõltumata oma süüst. Loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest (ka nt juhul

kui loom ründab teist looma, tuleb rünnanud looma omanikul korvata ründega tekitatud kahju).

36 https://www.ohtuleht.ee/1116694/omblused-ja-naha-siirdamine-koerapidaja-oigustab-inimest-runnanud-

lemmikuid-monikord-on-ka-teised-suudi 37 https://loomakaitse.eu/koer-rundas-mida-teha/

17

KarS § 203 käsitleb võõra asja rikkumist ja hävitamist. Võõra asja rikkumise või hävitamise

eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, saab karistada vastutavat isikut kriminaalkorras –

rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Kui olulist kahju ei tekkinud, saab asja

rikkumise või hävitamise eest karistada KarS § 218 alusel rahatrahviga kuni 2400 eurot (300

trahviühikut) või kuni 30päevase arestiga. Loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid

sätteid. See põhimõte on kirjas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lõikes 3.

Lisaks saab vastavate aluste esinemise korral agressiivse looma omanikku vastutusele võtta

kriminaalkorras ka inimesele raske tervisekahjustuse (tahtliku) tekitamise eest (KarS § 118) või

raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest (KarS § 119).

Isegi juhul, kui loomaomanik hüvitab tekitatud kahju tsiviilkorras või saab karistada LoKS või

KarS sätete kohaselt, ei ole aga kehtiva õiguse kohaselt võimalik talle rakendada lisakaristusena

loomapidamise keeldu.

KarS § 522 kohaselt on võimalik loomaomanikule rakendada lisakaristusena loomapidamise

keeldu, kui ta mõistetakse süüdi looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest. Seega on

kehtiva seaduse kohaselt olulist tähelepanu pööratud loomade heaolule. Regulatsioon tagab

selle, et loomaomanik teatud aja jooksul ei saa loomi pidada, neile kahju tekitada. Neil

puhkudel, kui loomaomanik loomale probleeme ei tekita, kuid samas laseb loomal rünnata

inimesi, ei ole kehtiva seaduse kohaselt võimalik loomapidamist keelata.

LoKS reguleerib reguleerib loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis

ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. Seaduse § 6610 sätestab väärteovastutuse

mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise eest isiku poolt, kellele on

väärteo eest lisakaristusena mõistetud loomapidamise keeld. Füüsilist isikut saab karistada

maksimaalselt 200 trahviühiku (1600 eurot) suuruse rahatrahviga. Juriidilise isiku

karistusmääraks on kuni 3200 eurot.

Looma suhtes lubamatu tegu on defineeritud LoKS §-s 4. Ka loomakaitse seaduse §-s 662

sätestatud väärteokoosseisu pealkiri on seotud lubamatu teo toimepanemisega. KarS-i § 264

(looma julm kohtlemine) sisaldab samuti ühe koosseisutunnusena looma suhtes lubamatu teo

toimepanemist. Seega saab lisakaristust kohaldada üksnes ühe väärteo ja ühe kuriteo eest.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 663 näeb ette vastutuse koerte ja kasside

pidamise eeskirjade rikkumise eest, kui see on ettevaatamatusest põhjustanud varalise kahju või

inimesele tervisekahjustuse. Sätet on praktikas kasutatud võrdlemisi aktiivselt. Nii on 2020. a

registreeritud 172, 2021. a 169, 2022. a 139, 2023 a 162 väärtegu. 2024. a on vastav number

134. Kohtuväliseks menetlejaks nende tegude osas on valla- või linnavalitsus ning Politsei- ja

Piirivalveamet.

Vastavalt kehtivale veterinaarseaduse (VS) § 37 lõikele 1 peab loomapidaja ja

lemmikloomapidaja tagama oma looma veterinaarnõuete kohase pidamise ja rakendama

vajalikke meetmeid looma lahtipääsemise vältimiseks. Põllumajandus- ja Toiduamet teostab

VS § 73 lõike 1 kohaselt veterinaarjärelevalvet ja teeb veterinaarkontrolli. VS § 75 lõike 1

kohaselt võib Põllumajandus- ja Toiduamet VS-is sätestatud veterinaarjärelevalve teostamiseks

kohaldada korrakaitseseaduse (KorS) §-des 30‒32, 44 ja 49‒53 sätestatud riikliku järelevalve

18

erimeetmeid KorS-is sätestatud alusel ja korras. KorS § 23 lõike 4 alusel on rakendatav

sunniraha ülemmäär 9600 eurot, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. VS-is ei ole sätestatud

erinevat sunniraha määra. VS § 97 kohaselt on looma pidamise, sealhulgas bioturvalisuse

veterinaarnõuete rikkumine karistatav rahatrahviga. VS § 107 lõike 2 kohaselt on väärtegude

kohtuväline menetleja Põllumajandus- ja Toiduamet.

Eelnenud analüüs osutab, et isegi kui koerapidaja on korduvalt karistada saanud selle eest, et

tema koerad inimesi ründavad, puudub karistusõiguses alus temalt loomapidamise õiguse

äravõtmiseks, ehkki just selline lisakaristus oleks vahetult seotud toime pandud süüteoga ja

täidaks seega parimal viisil eripreventiivset karistuse eesmärki. Kehtivas õiguses on eriõiguse

äravõtmine üldiselt tunnustatud lisakaristuseks ja seda rakendatakse mitmes valdkonnas –

näiteks korduva liiklusreeglite rikkumise toimepanijal saab ära võtta sõiduki juhtimise õiguse,

majandusalaseid süütegusid toime pannud isikule kehtestada ärikeelu ja avalikus teenistuses

korruptiivseid tegusid toimepannul keelata avalikus teenistuses töötamine.

4.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused

Senise regulatsiooni parem rakendamine

Ei saa välistada, et eespool viidatud KarS sätete praktikas aktiivsem rakendamine tooks

paremaid tulemusi. Riigi peaprokuröri juhis38 prioriteetsete valdkondade kohta

kriminaalmenetluses sätestab prioriteetsete valdkondadena nt organiseeritud narkokuriteod,

inimkaubanduse, riigivastased kuriteod, suure kahjuga majanduskuriteod. Loomapidamisega

seotud teod sellesse loetelusse ei kuulu. Ei ole sugugi selge, kui palju efektiivsemalt täiendava

menetlusressursi panustamine võimaldaks hooletute loomapidajatega rohkem tegeleda.

Kindlasti aitaks olukorra paranemisele kaasa väärteosätete aktiivsem kohaldamine. Kui KOKS

§ 663 alusel on isikuid vastutusele võetud, siis VS § 97 osas ei saa seda täie kindlusega väita.

Samamoodi tuleks tõhustada VS §-s 75 ettenähtud järelevalve rakendamist.

4.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused

Kavas on täiendada KarS § 522, lisada loomapidamiskeelu võimalus ka sellisteks puhkudeks,

kui loomapidamisnõuete rikkumise tõttu on saanud võimalikuks looma poolt inimestele kahju

tekitamine, eelkõige tervisekahjustuste põhjustamine.

Kehtestades lisakaristusena loomapidamiskeelu nendele loomaomanikele, kes ei ole suutelised

loomapidamisnõudeid järgima ning kelle loom seetõttu ründab inimesi, tuleb kaaluda uue

vastutussätte loomise või olemasolevates sätetes karistusmäärade tõstmise vajadust. KarS § 329

näeb ette kriminaalvastutuse kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud § 522 sätestatud

lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidumise eest. Karistuseks selle eest on rahaline

karistus või kuni üheaastane vangistus. Kui KarS § 522 loetelusse lisada täiendav alus

lisakaristuse kohaldamiseks, siis juhul, kui seda keeldu rikutakse, saaks edaspidi kohaldada

tema suhtes KarS § 329 vastutusnormi, küll aga võib olla põhjendatud KarS § 329 sõnastusest

välja jätta lisatingimus „kuriteo eest mõistetud“ – ei saa välistada, et loomapidamise keeld on

38 https://www.prokuratuur.ee/prokuratuurist/prokuratuur/prioriteedid

19

kohane ka sellisel juhul, kui isik on loomapidamise nõudeid rikkudes korduvalt toime pannud

väärtegusid.

Regionaal-ja Põllumajandusministeeriumil on töös LoKS muutmise eelnõu, mille

väljatöötamiskavatsus on kooskõlastusringi läbinud39. Mh plaanitakse eelnõus ka

karistusmäärasid tõsta.

Eelnõu koostamisel peaks kaaluma, kas tõsta LoKS-is olevas sättes ka füüsilise isiku

karistusmäära ja lisada aresti mõistmise võimalus. Praegust karistusmäära ei saa pidada

piisavalt mõjusaks.

Riigikogu menetlusse on võetud KOKS muutmise seaduse eelnõu 537SE40. Sellega soovitakse

kohalikule omavalitsusele sätestada õigus teostada riiklikku järelevalvet koerte ja kasside

pidamise eeskirja täitmise üle. Muudatustega võimaldatakse KOVis järelevalvega tegelevatel

ametnikel korrakaitse erimeetmeid rakendades siseneda valdusesse, teha valduse läbivaatust,

võtta vallasasi hoiule, korraldada selle müümine või hävitamine (agressiivse koera

eutaneerimine), mis kitsendavad omandipõhiõiguse kasutamist. Tegemist on siiski erandlikult

kasutatavate meetmetega, mida rakendatakse vaid vahetu ohu tõrjumiseks, mis võib ohustada

isiku elu või tervist.

4.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise

õigusega määratud raamid

Kavandatavad muudatused puudutavad eelkõige PS-i § 13, mille kohaselt on igaühel õigus

riigi ja seaduse kaitsele. Paragrahv 28 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele.

4.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta

4.5.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm I: isikud, kes satuvad hooletute loomaomaniku tõttu loomade rünnaku ohvriks.

Kavandataval muudatusel on oluline positiivne mõju, kuna muudatuse tulemusel pakutakse

isikutele paremat kaitset lohakate loomapidajate ja nende lemmikute eest, kohustatakse

loomaomanikke olema loomade pidamisel hoolikamad.

Sihtrühm II: loomaomanikud

Kavandatav muudatus sunnib loomaomanikke senisest tähelepanelikumalt jälgima, et nende

hoole all olevad loomad ei pääseks inimesi ründama ja võõrast vara kahjustama. Juhul, kui

loomaomaniku tegevuse tõttu siiski pääsevad loomad inimesi või teisi lemmikloomi ründama,

kohaldatakse neile loomapidamise keeldu, millega välditakse kahjulike intsidentide toimumist

tulevikus.

Mõju siseturvalisusele

39 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/01569ba7-ee1c-43bd-940d-8ed8f6aa94d5 40 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b18e948a-50ac-48de-a585-bc99888a76f2/kohaliku-

omavalitsuse-korralduse-seaduse-muutmise-seadus/

20

Sihtrühm: kogu Eesti elanikkond

Sihtrühmale tervikuna on kavandataval muudatusel kaudne positiivne mõju. Muudatus aitab

luua suurema turvatunde mh seeläbi, et riigi elanikkond näeb, et riik oma karistusvõimuga aitab

tagada inimeste julgeolekut ja turvalisust. Sihtrühmale tervikuna ei saa mõju siiski suureks

pidada, kuna tegemist on enamasti lokaalset tähendust omava probleemiga.

4.5.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: korrakaitseorganid, kellele tuleb tegeleda hooletute loomaomanikega

Peamine sihtrühm on PPA. Sihtrühma suurust on kirjeldatud VTK punktis 1.2.2. Eelkõige on

puudutatud piirkonnapolitseinikud. Lisaks PPA-le mõjutab muudatus ka kohaliku omavalitsuse

korrakaitseametnike tööd, kelle pädevuses on samuti vastavate väärtegude menetlemine. Kuna

tegemist on lisakaristuse loomisega, siis töö maht jääb võrreldes varasemaga pigem samaks,

lisandub üksnes võimalus lisakaristuseks konkreetse teo puhul, mida tuli ka varem menetleda

ning karistus määrata.

Edasine väljatöötamine

VTK saadetakse teadmiseks Riigikogu Kantseleile, kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning

arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule,

maakohtutele, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Tartu

Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Haiglate Liidule,

Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Pensionäride Ühenduste Liidule, MTÜ-le Vägivallavaba Elu

Kaitseks, Eesti Naiste Varjupaikade Liidule, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti

Seksuaaltervise Liidule, MTÜ Oma Tuba/ Feministeeriumile, Naiste Tugi- ja Teabekeskusele,

Inimõiguste Keskusele, Naistearstide Seltsile, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, MTÜ Lastekaitse

Liidule, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, MTÜ Eesti Loomakaitse Seltsile, MTÜ Eestimaa

Loomakaitse Liidule, MTÜ Loomusele, Varjupaikade MTÜ-le, MTÜ Eesti Loomaarstide

Kojale, Eesti Omanike Keskliidule, MTÜ Eesti Korteriühistute Liidule.

Tõenäoliselt töötatakse käesoleva väljatöötamiskavatsuse põhjal välja eelnõu, millega

muudetakse KarS-i vastavalt käesolevas väljatöötamiskavatsuses väljapakutud regulatiivsetele

lahendustele, mis kooskõlastamise järel valituks osutuvad.

Konkreetsed küsimused, millele eelkõige tagasisidet ootame:

1) Kas sätestada KarS §-s 120 täiendavalt kehalise väärkohtlemisega ähvardamine?

2) Kas tõsta KarS § 121 lõike 1 sanktsioonimäära kuni kolme aastani?

3) Kas lisada KarS § 121 lõikesse 1 selgesõnaliselt psüühiline (või vaimne) vägivald?

4) Kas tunnistada kehtetuks KarS § 121 lõike 2 punkt 2 ja selle asemel täiendada KarS § 58

loetelu?

21

5) Kas abitus seisundis isikute abita jätmise kohta tuleb luua KarS-i eraldi koosseis? Kui jah,

siis millised teod peaksid sellega hõlmatud olema?

6) Kas on põhjendatud luua täiendav alus eluaegse lastega töötamise keelu rakendamiseks

isikute suhtes, kes on toime pannud alaealiste või abitus seisundis isikute korduva või

süstemaatilise väärkohtlemise?

7) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kuidas oleks kõige otstarbekam seaduses

sätestada alaealiste või laiemalt hooldusaluste või abitus seisundis olevate isikute korduva või

süstemaatilise väärkohtlemise koosseis, millele vastava teo toimepannud isikutele kohaldataks

eluaegne lastega töötamise keeld – kas pigem eraldi uue koosseisuna KarS-is või eraldi

punktina KarS § 121 lg-s 2?

8) Kas hooletute loomaomanike suhtes tuleb ette näha lisakaristusena loomapidamise keelu

kohaldamise võimalus juhtudeks, kui loomapidamisnõuete eiramisega tekitatakse oht isikutele,

kahjustatakse nende tervist, vara või põhjustatakse surm? Kui pikk peaks olema lisakaristuse

tähtaeg? Kas lisakaristuse kohaldamise õigus tuleb anda lisaks kohtule ka kohtuvälisele

menetlejale?

Vastutav ametnikud: Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Einar Hillep ([email protected]), sama

talituse nõunik Anne Kruusement ([email protected]), arenduse ja

kriminaalstatistika talituse juhataja Anna-Liisa Uisk ([email protected]) ning

karistusõiguse- ja menetluse talituse nõunik Tuuli Lepp ([email protected]).