Eesti seisukohad ebaseaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks EL-i ühtse süsteemi loomise määrus ettepaneku kohta

Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Keit Kasemets

Riigikantselei

[email protected]

07.05.2025 nr 5-1/11-3

Eesti seisukohad ebaseaduslikult liidus viibivate

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja

turvaliste kolmandate riikide EL-i nimekirja

loomist käsitlevate määruste eelnõude kohta

Austatud riigisekretär

Siseministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile heakskiitmiseks Eesti seisukohad

ebaseaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja turvaliste

kolmandate riikide EL-i nimekirja loomist käsitlevate määruste eelnõude kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Lisad:

1. Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse „Eesti seisukohad ebaseaduslikult liidus viibivate

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja turvaliste kolmandate riikide EL-i nimekirja

loomist käsitlevate määruste eelnõude kohta“ eelnõu;

2. Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse „Eesti seisukohad ebaseaduslikult liidus viibivate

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja turvaliste kolmandate riikide EL-i nimekirja

loomist käsitlevate määruste eelnõude kohta“ eelnõu seletuskiri;

3. Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse „Eesti seisukohad ebaseaduslikult liidus viibivate

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja turvaliste kolmandate riikide EL-i nimekirja

loomist käsitlevate määruste eelnõude kohta“ eelnõu seletuskirja Lisa 1 „Kaasamistabel“.

EELNÕU

VABARIIGI VALITSUS

ISTUNGI PROTOKOLL

Tallinn, Stenbocki maja

. mai 2025. a nr

Päevakorrapunkt nr …

Eesti seisukohad ebaseaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike

tagasisaatmist ja turvaliste kolmandate riikide EL-i nimekirja loomist käsitlevate

määruste eelnõude kohta

1. Kiita heaks siseministri esitatud seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

eelnõu, millega kehtestatakse ühtne süsteem Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibivate

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ, nõukogu direktiiv 2001/40/EÜ ja nõukogu

otsus 2004/191/EÜ suhtes:

1.1. Eesti toetab liikmesriikide tagasisaatmis- ja tagasivõtumenetluste tõhustamist Euroopa

Liidus ebaseaduslikult viibijate tagasisaatmise kiirendamiseks. Toetame tagasisaatmise mõiste

laiendamist, kinnipidamise ja sissesõidukeelu kohaldamise tähtaegade pikendamist ja

tagasisaadetavale koostöökohustuse kehtestamist.

1.2. Eesti eelistab, et määrus annaks liikmesriikidele õiguse täiendavaid põgenemisohu,

väljasaatmise või kinnipidamise aluseid riigisisesesse õigusesse lisada. Alternatiivina oleme

nõus, et määruses laiendatakse põgenemisohu, väljasaatmise või kinnipidamise aluseid, et

ebaseaduslikult EL-s viibivad kolmanda riigi kodanikud ei hoiaks tagasisaatmismenetluse

ettevalmistamisest või tagasisaatmisotsuse täitmisest kõrvale. Kohtutele seatavad tähtajad asja

läbivaatamiseks ei tohi piirata kohtu tegevuse sõltumatust ja kohtutel peab olema võimalik

rakendada pikemaid tähtaeg, kui see on vajalik asja erilise keerukuse tõttu või massilisest

sisserändest põhjustatud hädaolukorras. Eesti toetab tagasisaatmisotsuste vastastikust

tunnustamist. Eelistame, et tagasisaatmisotsuste tunnustamine toimuks Schengeni infosüsteemi

tagasisaatmise hoiatusteate alusel, sest see vähendaks liikmesriikide halduskoormust.

1.3. Eesti toetab tagasisaatmisotsuste vastastikust tunnustamist. Eelistame, et

tagasisaatmisotsuste tunnustamine toimuks Schengeni infosüsteemi tagasisaatmise hoiatusteate

alusel, sest see vähendaks liikmesriikide halduskoormust.

1.4. Eesti ei toeta, et välismaalase, sh julgeolekuohtu kujutava isiku väljasaatmine tuleb

automaatselt tagasisaatmisotsuse vaidlustamise ajaks peatada. Leiame, et see muudatus

pikendab tagasisaatmisotsuste täideviimist, soodustab kohtukaebeõiguse väärkasutamist ning

tõstab tagasisaatmisele kuuluvate isikute põgenemise riski.

1.5. Eesti toetab väljaspool Euroopa Liitu asuvate tagasisaatmise keskuste ühtse

õigusraamistiku loomist ja eelistab, et sellised koostöölepingud sõlmitakse asjaomase

kolmanda riigiga Euroopa Liidu tasandil.

1.6. Toetame, et määruse nõudeid ei pea kohaldama kolmanda riigi kodaniku suhtes, kellele

on väljastatud sisenemiskeelu otsus või kes on kinni peetud seoses EL välispiiri ebaseadusliku

ületamisega. Eesti leiab, et eelnõu reguleerimisalast peavad jääma välja ka need normid, mis

puudutavad kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist või väljaandmist karistusõiguse alusel.

1.7. Toetame liikmesriikidele võimaluse loomist rakendada varjupaiga kiirmenetlust või

piirimenetlust isikute suhtes, kes on pärit turvalistest päritoluriikidest ning määratleda

turvalisena ka päritoluriigi teatud osa. Peame oluliseks, et Euroopa Liidu üleste turvaliste

päritoluriikide ja turvaliste kolmandate riikide nimekirjade kõrval jääb liikmesriikidele

võimalus riiklike nimekirjade kehtestamiseks, et tagada vajalik paindlikkus eri rändevoogudega

toimetulekuks. Oluline on tagada Euroopa Liidu ülese turvaliste riikide nimekirja regulaarne

hindamine ja vajaduse korral muutmine.

2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud

seisukohti.

3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud eelnõu ja seisukohad Riigikogu juhatusele ning

teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ja Eestist

nimetatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee liikmetele.

Kristen Michal

Peaminister Keit Kasemets

Riigisekretär

1

SELETUSKIRI

Eesti seisukohad ebaseaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike

tagasisaatmist ja turvaliste päritoluriikide EL-i nimekirja loomist käsitlevate määruste

eelnõude kohta

Uue tagasisaatmise määruse üldine eesmärk on tõhustada ja ühtlustada Euroopa Liidu

(edaspidi EL) liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike

tagasisaatmist.

Selleks on Euroopa Komisjon esitanud määruse ettepaneku, millega muuhulgas: i)

tagatakse kõigi ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike ühetaoline kohtlemine;

ii) laiendatakse tagasisaatmise õiguslikku mõistet, võimaldades seeläbi saata isik turvalisse

kolmandasse riiki, k.a. tagasisaatmiskeskusesse; iii) sätestatakse „vabatahtliku

tagasipöördumise“ mõiste; iv) liikmesriike kohustatakse vastastikku tunnustama

tagasisaatmisotsuseid EL tagasisaatmisotsuse alusel; v) kolmanda riigi kodanikku

kohustatakse tegema koostööd liikmesriigi pädevate asutustega ning selle nõude eiramisel

saab riik rakendada talle sanktsioone (nt töötamiskeeld, isikut tõendavate dokumentide hoiule

võtmine jms); vi) sätestatakse ammendav loetelu põgenemisohu kriteeriumidest ja

kinnipidamise alustest; vii) julgeolekuohtu kujutavate kolmandate riikide kodanike puhul

võimaldatakse rakendada erimeetmeid (nt pidada kinni üle 24 kuu, k.a. paigutada vanglasse);

viii) kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise korral kohustatakse isikule kehtestama kuni 10-

aastase sissesõidukeelu; ix) pikendatakse kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise tähtaega

18 kuult 24 kuuni; x) liikmesriike kohustatakse tagama mittetagasisaatmise põhimõtte

järgimine, kaitsma haavatavate isikute õigusi ning rakendama nõustamismehhanisme

vabatahtliku tagasipöördumise soodustamiseks; xi) liikmesriigid peavad viima siseriikliku

õiguse vastavusse viisil, et tagasisaatmisotsuse kaebetähtaeg ei ole pikem kui 14 päeva ning kohus vaatab esialgse õiguskaitse taotluse läbi 48 tunni jooksul; xii) isiku kinnipidamise

kohtulik kontroll tuleb kohtul läbi viia 15 päeva jooksul; ning xiii) sätestatakse

miinimumnõuded tagasisaatmiskeskuste loomiseks ja rakendamiseks.

Lisaks on komisjon esitanud määruse eelnõu, millega kinnitatakse Euroopa Liidu tasandi

turvaliste päritoluriikide nimekiri.

Eesti seisukohad on järgmised:

1. Eesti toetab liikmesriikide tagasisaatmis- ja tagasivõtumenetluste tõhustamist

Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibijate tagasisaatmise kiirendamiseks. Toetame

tagasisaatmise mõiste laiendamist, kinnipidamise ja sissesõidukeelu kohaldamise

tähtaegade pikendamist ja tagasisaadetavale koostöökohustuse kehtestamist.

2. Eesti eelistab, et määrus annaks liikmesriikidele õiguse täiendavaid põgenemisohu,

väljasaatmise või kinnipidamise aluseid riigisisesesse õigusesse lisada. Alternatiivina

oleme nõus, et määruses laiendatakse põgenemisohu, väljasaatmise või

kinnipidamise aluseid, et ebaseaduslikult EL-s viibivad kolmanda riigi kodanikud ei

hoiaks tagasisaatmismenetluse ettevalmistamisest või tagasisaatmisotsuse täitmisest

kõrvale. Kohtutele seatavad tähtajad asja läbivaatamiseks ei tohi piirata kohtu

tegevuse sõltumatust ja kohtutel peab olema võimalik rakendada pikemaid tähtaeg,

kui see on vajalik asja erilise keerukuse tõttu või massilisest sisserändest põhjustatud

hädaolukorras. Eesti toetab tagasisaatmisotsuste vastastikust tunnustamist. Eelistame,

et tagasisaatmisotsuste tunnustamine toimuks Schengeni infosüsteemi tagasisaatmise

hoiatusteate alusel, sest see vähendaks liikmesriikide halduskoormust.

2

3. Eesti toetab tagasisaatmisotsuste vastastikust tunnustamist. Eelistame, et

tagasisaatmisotsuste tunnustamine toimuks Schengeni infosüsteemi tagasisaatmise

hoiatusteate alusel, sest see vähendaks liikmesriikide halduskoormust.

4. Eesti ei toeta, et välismaalase, sh julgeolekuohtu kujutava isiku väljasaatmine tuleb

automaatselt tagasisaatmisotsuse vaidlustamise ajaks peatada. Leiame, et see

muudatus pikendab tagasisaatmisotsuste täideviimist, soodustab kohtukaebeõiguse

väärkasutamist ning tõstab tagasisaatmisele kuuluvate isikute põgenemise riski.

5. Eesti toetab väljaspool Euroopa Liitu asuvate tagasisaatmise keskuste ühtse

õigusraamistiku loomist ja eelistab, et sellised koostöölepingud sõlmitakse asjaomase

kolmanda riigiga Euroopa Liidu tasandil.

6. Toetame, et määruse nõudeid ei pea kohaldama kolmanda riigi kodaniku suhtes,

kellele on väljastatud sisenemiskeelu otsus või kes on kinni peetud seoses EL

välispiiri ebaseadusliku ületamisega. Eesti leiab, et eelnõu reguleerimisalast peavad

jääma välja ka need normid, mis puudutavad kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist

või väljaandmist karistusõiguse alusel.

7. Toetame liikmesriikidele võimaluse loomist rakendada varjupaiga kiirmenetlust või

piirimenetlust isikute suhtes, kes on pärit turvalistest päritoluriikidest ning määratleda

turvalisena ka päritoluriigi teatud osa. Peame oluliseks, et Euroopa Liidu üleste

turvaliste päritoluriikide ja turvaliste kolmandate riikide nimekirjade kõrval jääb

liikmesriikidele võimalus riiklike nimekirjade kehtestamiseks, et tagada vajalik

paindlikkus eri rändevoogudega toimetulekuks. Oluline on tagada Euroopa Liidu

ülese turvaliste riikide nimekirja regulaarne hindamine ja vajaduse korral muutmine.

Eelnõu ei muuda olulisel määral Eesti tänast tagasisaatmissüsteemi ega laienda

ebaseaduslikult riigis viibivale kolmandale riigi kodanikule ettenähtud tagatisi. Mõned

eelnõuga kavandatavad muudatused võivad siiski tõsta Politsei- ja Piirivalveameti koormust

(näiteks Euroopa Liidu tagasisaatmisotsuse väljastamine lisaks siseriiklikule haldusaktile,

vajalike andmete ja dokumentide hankimine tagasisaatmisotsuse tunnustamise korral,

tagasivõtupalve esitamise kohustus kõigi isikute puhul, kellel puudub reisidokument). Samuti

võib suureneda halduskohtute töökoormus, kuivõrd eelnõu seab konkreetsed tähtajad

tagasisaatmisotsuse peale esitatud kaebuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse

läbivaatamiseks ning kinnipidamise kohtulikuks kontrolliks. Tegelik halduskoormuse

suurenemine sõltub otseselt ebaseadusliku sisserände survest, liikmesriikide vahel toimuvast

teisesest rändest ja sellest, kas läbirääkimiste käigus leitakse halduskoormust vähendavaid

lahendusi.

Eelnõu tegevuste rakendamiseks on liikmesriikidel võimalik kasutada Euroopa Varjupaiga-

ja Rändefondi vahendeid.

Võrdluses teiste EL-i liikmesriikidega on Eesti puhul lahkumisettekirjutuste täitmise määr

olnud kõrge. Näiteks 2024. aastal pöörati täitmisele 92% tehtud lahkumisettekirjutustest.

1. Sissejuhatus

Siseministeerium esitab Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks seisukohad Euroopa Komisjoni

(edaspidi ka komisjon) 11. märtsil 2025. a avaldatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

eelnõu kohta, millega kehtestatakse ühtne süsteem Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibivate

3

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ, nõukogu direktiiv 2001/40/EÜ ja nõukogu otsus

2004/191/EÜ (edaspidi eelnõu).

Eelnõu eesmärgiks on tõhustada ja ühtlustada Euroopa Liidu (edaspidi EL) liikmesriikides

ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist, toetades seeläbi

integreeritud, jätkusuutliku ja kõikehõlmava EL rändepoliitika kujundamist.

Täiendavalt kujundatakse seisukoht 16.04.2025 avaldatud määruse eelnõu KOM(2025)186

kohta, millega muudetakse varjupaigamenetluse määrust nr 2024/1348 ja kinnitatakse Euroopa

Liidu tasandi turvaliste päritoluriikide nimekiri.

1.1. Eelnõude aktuaalsus ja taust

EL tagasisaatmispoliitikat reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ

(edaspidi tagasisaatmisdirektiiv), mis kehtestab ühised nõuded ja korra liikmesriikides

ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Euroopa rände- ja

varjupaigasüsteemi reformimise raames esitas komisjon juba 2018. aastal

tagasisaatmisdirektiivi muutmise ettepanekud1, et kiirendada tagasisaatmismenetluste

läbiviimist ja luua senisest paremad õiguslikud seosed rahvusvahelise kaitse ja tagasisaatmise

valdkondade vahel. Tagasisaatmisdirektiivi muudatuste vastuvõtmiseks ei õnnestunud siiski

Euroopa Parlamendiga enne 2024. aastat kokkulepet saavutada. Selle tulemusena jõustusid

11.06.2024. a EL varjupaiga- ja rändehalduse reformi paketti kuuluvad õigusaktid ilma, et

tagasisaatmisdirektiivi oleks uuendatud.

Kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiste arv näitab, et praegune EL tagasisaatmispoliitika

usaldusväärsus vajab oluliselt parandamist. 2024. aastal väljastati EL-is kokku 441 772

tagasisaatmisotsust, millest täitmisele suudeti pöörata üksnes 126 787 otsust. Sarnane trend on

püsinud aastaid, mistõttu enam kui 70% ebaseaduslikult viibimiselt avastatud kolmanda riigi

kodanikest jäävad iga-aastaselt erinevatel põhjustel (nt pooleliolev kohtukaebemenetlus, isik

või tema kodakondsus vajab tuvastamist, isik on põgenenud) liikmesriikide territooriumidele.

Praegune tagasisaatmissüsteem koormab seega nii liikmesriikide haldus-, kohtu- kui ka

sotsiaalsüsteemi ega ole jätkusuutlik.

Eelnevates aruteludes on liikmesriigid pigem eelistanud direktiivi formaadi säilitamist ja

rõhutanud paindlikkuse vajalikkust isikute tagasisaatmiste korraldamisel. Sellele vaatamata

valis Euroopa Komisjon õigusinstrumendiks määruse. Komisjoni hinnangul aitab see

suurendada õiguslikku kindlust ja vähendada erinevusi liikmesriikide tagasisaatmissüsteemide

vahel. Samuti luuakse selge seos EL-i rände- ja varjupaigareformi paketiga.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult

viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, COM (2018) 634

4

Turvaliste päritoluriikide Euroopa Liidu tasandi nimekirja loomine on ette nähtud juba 2024.

aastal vastu võetud uue varjupaigamenetluse määrusega, aga komisjon on esitanud nüüd

vastava eelnõu kiirendatud korras (edaspidi turvaliste päritoluriikide nimekirja loomist käsitlev

eelnõu). Komisjon soovib turvaliste päritoluriikide nimekirja loomist käsitleva eelnõuga anda

liikmesriikidele, kes seda soovivad, võimaluse uue varjupaigaõigustiku teatud elementide,

eelkõige piirimenetluse varasemaks rakendamiseks.

1.2. Vabariigi Valitsuse seisukoha vajaduse põhjendus

Vabariigi Valitsuse seisukoha kujundamine on vajalik, kuna eelnõu rakendamisega kaasnevad

mõjud riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele ning avaliku sektori

kuludele. Samuti omab eelnõu potentsiaalset mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele.

Ettepanekutega kaasnevaid mõjusid on hinnatud „Mõjude hindamise kokkuvõte“ jaotises.

1.3. Kooskõla riigisiseste arengukavade ja strateegiatega

Eelnõu tugineb EL-i vabatahtliku tagasipöördumise ja taasintegreerimise strateegias2 (edaspidi

EL vabatahtliku tagasipöördumise strateegia) seatud eesmärkidele. EL vabatahtliku

tagasipöördumise strateegia kohaselt tuleb suurendada EL-i ühise tagasisaatmissüsteemi

tulemuslikkust ja kestlikkust, kasutades täiel määral ära vabatahtliku tagasipöördumise ja

taasintegreerimise potentsiaali. Selles esitatakse lähenemisviis, millega soodustatakse sidusat

tegevust, luuakse tihedamaid seoseid partnerriikide arengualgatuste ja riiklike strateegiatega,

suurendatakse riikide suutlikkust tagasisaatmise, tagasivõtmise ja taasintegreerimise

valdkonnas ja selle eest vastutuse võtmisel.

Peamine valdkondlik siseriiklik arengukava, mis hõlmab siseturvalisuse, sealhulgas

ebaseadusliku sisserände tõkestamise ja tagasisaatmispoliitikaga seotud eesmärke, on

Siseturvalisuse arengukava 2020–2030 (edaspidi STAK). STAK on töötatud välja tihedas

koostöös kõigi asjaomaste valdkondlike partnerite ja sidusrühmadega ning STAKi koostamisel

on võetud arvesse seotud Eesti EL poliitikavaldkondi ja eesmärke ning EL vabatahtliku

tagasipöördumise strateegia eesmärke. STAKi kohaselt on Eesti rändepoliitika peamine

eesmärk hõlbustada Eestisse sisenemist välismaalastel, kes pakuvad ühiskonnale suurt

lisaväärtust ning kelle riigis viibimine on kooskõlas avalike huvide, EL õiguse ja

põhivabadustega. Seisukohad on kooskõlas STAK eesmärkidega.

1.4. Eelnõude menetlemise kord ja ajakava EL-i institutsioonides

Mõlema õigusakti vastuvõtmiseks kasutatakse seadusandlikku tavamenetlust ja kaasotsustust

Euroopa Parlamendiga lähtuvalt EL toimimise lepingust (edaspidi ka ELTL) artiklist 294.

2 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja Nõukogule EL-i vabatahtliku tagasipöördumise ja taasintegreerimise

strateegia kohta.

5

Euroopa Komisjon esitas eelnõu 11. märtsil 2025. a. Komisjon ja eesistuja soovivad eelnõu

kiiret menetlust ja jõuda Euroopa Parlamendiga kokkuleppele enne, kui liikmesriikidel tuleb

hakata rakendama varjupaiga- ja rändehalduse reformi paketti kuuluvaid õigusakte (juuni

2026).

ELi tasandi turvaliste päritoluriikide nimekirja loomist käsitleva eelnõu esitas komisjon 16.

aprillil 2025. a. Selle eelnõu kiire menetlemine võimaldaks liikmesriikidel rakendada uue

varjupaigamenetluse määrusega ettenähtud piirimenetlust soovi korral juba varem (enne 2026.

a juunit).

1.5. Koostajad

Seletuskirja koostas Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakond, Euroopa Liidu

ja välissuhete osakond ([email protected]) ning Eesti alalise esinduse Euroopa Liidu

juures erialadiplomaat Birgit Paal ([email protected]).

2. Sisukokkuvõte

2.1 Tagasisaatmise määrus

Komisjon on tagasisaatmisi käsitleva eelnõu õigusinstrumendiks valinud määruse, et tagada

kõikides liikmesriikides ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike ühetaoline

kohtlemine nende tagasisaatmisel. Eelnõu kehtestab ühtsed tagasisaatmisotsuse väljastamise

ning sissesõidukeelu kohaldamise reeglid. Jätkuvalt on liikmesriikidel võimalik eelnõu

reguleerimisalast jätta välja kolmanda riigi kodanikud, kelle suhtes rakendatakse

sisenemiskeeldu vastavalt Schengeni piirieeskirja artiklile 14 või kes on kinni peetud või

tabatud liikmesriigi maismaa-, mere- või õhuvälispiiri ebaseaduslikul ületamisel ja kes pole

hiljem saanud luba või õigust liikmesriigis viibimiseks.

Eelnõus on kasutatud kehtivas tagasisaatmisdirektiivis sätestatud mõisteid. Samas on oluliselt

laiendatud kehtivat tagasisaatmise definitsiooni, võimaldades EL-is ebaseaduslikult viibivat

kolmanda riigi kodanikku lisaks tema kodakondsus-, elukoha- või transiidiriigile tagasi saata

ka turvalisse kolmandasse riiki määruse (EL) 2024/13483 artikli 59 mõistes; kolmandasse riiki,

mida võib pidada taotleja esimeseks varjupaigariigiks määruse (EL) 2024/1348 artikli 58

tähenduses; ning muusse kolmandasse riiki, millega on sõlmitud tagasivõtuleping või

kokkulepe isiku tagasivõtmiseks. Kavandatav muudatus võimaldab liikmesriikidel tulevikus

luua nn tagasisaatmise keskused väljapool EL-i territooriumit, arvestades eelnõus sätestatud

nõudeid.

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1348, 14. mai 2024, millega luuakse rahvusvahelise kaitse

ühine menetlus liidus ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL

6

Uue mõistena defineeritakse vabatahtlik tagasipöördumine. Tagasisaatmis- ja

tagasivõtumenetluste paremaks sidustamiseks võetakse kasutusele tagasivõtumenetluses

kasutatavad mõisted (nt tagasivõtupalve, tagasivõtumenetlus, tagasivõtukohustuse instrument).

Tagasisaatmisotsusega kohustatakse ebaseaduslikult riigis viibivat kolmanda riigi kodanikku

lahkuma kõikide EL liikmesriikide territooriumilt. Kui tagasisaatmisotsus tehakse isikule, kelle

viisa või elamisluba on tunnistatud kehtetuks, tuleb tagasisaatmisotsus väljastada koos riigis

viibimise lõpetamise otsusega või teha need otsused ühe haldusaktina.

Eelnõu näeb ette, et edaspidi tuleb koos tagasisaatmisotsusega väljastada Euroopa Liidu

tagasisaatmisotsus, mille vormi kehtestab komisjon rakendusaktiga. Komisjonile antakse ka

volitus võtta vastu rakendusotsus, et kohustada liikmesriike Euroopa Liidu tagasisaatmisotsuse

alusel teise liikmesriigi tehtud tagasisaatmisotsuseid vastastikku tunnustama. Eelnõu kohaselt

saab liikmesriik keelduda teise liikmesriigi tagasisaatmisotsuse täitmisest üksnes juhul, kui see

oleks vastuolus liikmesriigi avaliku korraga või isik soovitakse välja saata muusse kui

tagasisaatmisotsuses määratud kolmandasse riiki.

Eelnõus on mitmeid uusi meetmeid tagasisaatmisotsuse täitmise tagamiseks. Eeskätt

kohustatakse kolmanda riigi kodanikku tegema oma tagasisaatmise korraldamisel koostööd

pädevate asutustega. Koostöökohustuse eiramisel on võimalik vähendada kolmanda riigi

kodanikule/tagasisaadetavale antavaid toetusi, sh reintegratsiooniabi, või nende andmine

lõpetada, kohaldada tagasisaadetavale finantskaristusi, keelata tal töötamine, võtta tema isikut

tõendav dokument või reisidokument hoiule või pikendada sissesõidukeelu kehtivusaega.

Ebaseaduslikult liikmesriigis viibiva kolmanda riigi kodaniku põgenemise vältimiseks

sätestatakse eelnõus ammendav loetelu põgenemisohu kriteeriumidest ja kinnipidamise

alustest. Uue järelevalvemeetmena saavad liikmesriigid kohustada ebaseaduslikult riigis

viibivat kolmanda riigi kodanikku elama kindlaks määratud geograafilises piirkonnas.

Võrreldes kehtiva tagasisaatmisdirektiiviga, näeb eelnõu ette erinormid julgeolekuohtu

kujutavate kolmanda riigi kodanike väljasaatmiseks ja nende uuesti EL-i sisenemise

vältimiseks. Kui liikmesriigis ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi kodanik kujutab ohtu

avalikule korrale või riigi julgeolekule või esineb põhjendatud kahtlus, et ta võib toime panna

raske kuriteo, tuleb tema suhtes kohaldada väljasaatmist ja kehtestada kuni 10-aastane

sissesõidukeeld, mille kehtivust on võimalik hiljem viie aasta kaupa pikendada. Liikmesriikidel

lubatakse sellist isikut väljasaatmise eesmärgil erandlikult siseriikliku õiguse alusel kinni

pidada üle 24 kuu ja ta paigutada vajaduse korral vanglasse tingimusel, et ta eraldatakse seal

teistest vanglakaristust kandvatest kinnipeetavatest.

Eelnõu ei muuda kehtivat põhimõtet, mille kohaselt peab avalikku korda või riigi julgeolekut

mitteohustava ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine toimuma

vaid spetsiaalses kinnipidamiskeskuses. Küll on pikendatud väljasaadetavate kinnipidamise

tähtaega. Edaspidi saab kolmanda riigi kodanikku, kes ei täida oma kaasaaitamiskohustust või

kelle reisidokumentide hankimine kolmandast riigist viibib, kinni pidada üle 12 kuu (varem 6

kuud). Sel juhul on isiku maksimaalseks kinnipidamise tähtajaks 24 kuud (varem 18 kuud).

7

Eelnõu kohustab liikmesriike järgima EL ja rahvusvahelise õiguses sätestatud põhiõigusi, sh

austama mittetagasisaatmise põhimõtet (s.t. isikut ei saadeta riiki, kus on oht, et teda piinatakse

või kiusatakse taga), arvestama lapse parimate huvidega ning tagama tõhusad

õiguskaitsevahendid tagasisaatmisega seotud otsuste vaidlustamiseks. Selleks et kolmanda riigi

kodanik oleks paremini informeeritud tagasisaatmise ja reintegratsiooniabi saamise

võimalustest, peavad liikmesriigid looma nõustamismehhanismi.

Tagasisaadetaval peab jätkuvalt olema võimalik taotleda tasuta õigusabi ja esindamist, et

vaidlustada talle tehtud tagasisaatmisotsus, sissesõidukeelu otsus või oma väljasaatmine kohtus.

Saatjata alaealistele tuleb eelnõu kohaselt riigi õigusabi osutada automaatselt. Kolmanda riigi

kodanikule võib keelduda õigusabi andmisest, kui tal on endal piisavad rahalised vahendid

esindaja palkamiseks, talle on esindaja juba määratud, tema esitatud kaebus ei ole

perspektiivikas või selle läbivaatamine on jõudnud II või III kohtuastmesse.

Liikmesriigid peavad siseriiklikus õiguses sätestama tagasisaatmisega seotud otsuse

vaidlustamise tähtajad, tagades, et kaebetähtaeg ei ole pikem kui 14 päeva. Sarnaselt rände- ja

varjupaigareformi õigusaktides sätestatule, tuleb liikmesriikidel oma siseriiklikus õiguses näha

ette ka tähtaeg, mille jooksul I kohtuaste talle esitatud kaebuse peab läbi vaatama. Kui kolmanda

riigi kodanik taotleb kohtult väljasaatmise peatamist esialgse õiguskaitse korras, tuleb eelnõu

kohaselt kohtul taotluse suhtes teha otsus 48 tunni jooksul. Kinnipidamise kohtulik kontroll

tuleb kohtul läbi viia 15 päeva jooksul.

Eelnõu artikkel 17 reguleerib lepingute või korralduste sõlmimist kolmanda riigiga, et luua

tema territooriumil tagasisaatmise keskus EL-ist tagasi- või väljasaadetud kolmandate riikide

kodanike ajutiseks vastuvõtmiseks ja/ või transiidiks nende päritolu- või muusse vastuvõtvasse

riiki. Miinimumnõuetena peab leping sätestama nõuded asjaomaste isikute keskusesse

transportimise, seal viibimise ja sealt edasi toimetamise kohta. Ühtlasi nähakse ette, et lepingut

või korraldust on lubatud sõlmida üksnes sellise kolmanda riigiga, mis austab rahvusvahelise

õigusega kehtestatud inimõiguste norme ja printsiipe. Tagasisaatmise keskusesse ei tohi

paigutada saatjata alaealisi ega alaealistega perekondi. Leppe osapooltel tuleb luua

monitoorimismehhanism võetud kohustuste täitmise üle ning näha ette tagajärjed kohustuste

rikkumise korral.

Eelnõuga tõhustatakse muu hulgas liikmesriikide vahelist teabe-, tagasisaatmis- ja

tagasivõtualast koostööd. Liikmesriikidele seatakse kohustus algatada tagasivõtumenetlus

viivitamata, kui tagasisaatmisotsus on muutunud sundtäidetavaks. Selleks kehtestab Euroopa

Komisjon ühtse tagasivõtupalve vormi, mis tuleb täidetult edastada kolmanda riigi pädevale

asutusele, kui tagasisaadetaval puudub tagasipöördumiseks kehtiv reisidokument.

2.2. ELi turvaliste päritoluriikide nimekirja käsitlev määrus

ELi tasandi turvaliste päritoluriikide nimekirja käsitleva eelnõuga muudetakse

varjupaigamenetluse määrust nr 2024/1348 ja kinnitatakse Euroopa Liidu tasandi turvaliste

8

päritoluriikide nimekiri. Liikmesriikidele luuakse võimalus rakendada uue EL rände- ja

varjupaigapaketiga (jõustub 2026.a juunis) ettenähtud varjupaiga kiirmenetlust või

piirimenetlust isikute suhtes, kes on pärit turvalistest päritoluriikidest ning määratleda

turvalisena ka päritoluriigi teatud osa. Eelnõu lisaga kinnitatakse Euroopa Liidu ülene turvaliste

päritoluriikide nimekiri, kuid liikmesriikidele jääb võimalus ka riiklike nimekirjade

kehtestamiseks.

3. Euroopa Liidu algatuse vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele

3.1. Tagasisaatmise määrus

Eelnõu õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 79 lõike 2 punkt c,

mille kohaselt on Euroopa Parlamendil ja nõukogul õigus võtta vastu meetmeid ebaseadusliku

sisserände ja ebaseaduslikult riigis elavate isikute väljasaatmise ning repatrieerimise

valdkonnas. ELTL artikkel 4 lõike 2 punkti j kohaselt on tegu valdkonnaga, kus liidul ja

liikmesriikidel on jagatud pädevus.

Arvestades eelnõu eesmärke ja sisu, on õiguslik alus asjakohane. Määruse vastuvõtmiseks on

olemas ELTL-st tulenev pädevus ja ettepanek on kooskõlas ELTL-is sätestatud eesmärkidega.

Euroopa Liidule antud volitusi tuleb teostada kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikkel 5 lõikes

3 toodud subsidiaarsuse põhimõttega, mille kohaselt peaks EL-i tasandil võtma vastu meetmeid

üksnes juhul, kui ta suudab saavutada paremaid tulemusi, kui seda suudetaks teha sekkumisega

liikmesriigi tasandil.

Euroopa Komisjoni ettepanek on oma olemuselt piiriülene ja selle eesmärki ei ole võimalik

saavutada üksnes liikmesriikide tasandi tegevuste kaudu. Tagasisaatmissüsteemi tõhus

toimimine tervikuna on ühistes huvides ning liikmesriigid üksi ei suuda eelnõu eesmärke

piisaval määral saavutada. Samas õigusnormide kehtestamine määruse vormis ei pruugi tagada

veel tagasisaatmissüsteemi tõhusust. Liikmesriikidele peaks säilima piisav paindlikkus oma

tagasisaatmissüsteemide kujundamisel, arvestades nii riigi geograafilist olukorda kui ka

ebaseadusliku rände modus operandit. Eelkõige peame oluliseks laiendada põgenemisohu

kriteeriume, kinnipidamise või väljasaatmise aluseid, et need võimaldaksid paremini takistada

teisest rännet. Kohtule seatavad tähtajad peavad arvestama liikmesriigi kohtute sõltumatuse ja

võimekusega, mistõttu peab liikmesriigil olema võimalik vastavalt juhtumi asjaoludele ja

kriisiolukorras kehtestada pikemaid tähtaegu.

3.2. ELi turvaliste päritoluriikide nimekirja käsitlev määrus

Eelnõu õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 78 lõike 2 punkt d,

mille kohaselt on Euroopa Parlamendil ja nõukogul õigus võtta vastu meetmeid, mis hõlmavad

ühist menetlust ühetaolise varjupaiga või täiendava kaitse seisundi andmiseks ja äravõtmiseks.

9

Arvestades eelnõu eesmärke ja sisu, on õiguslik alus asjakohane. Määruse vastuvõtmiseks on

olemas ELTL-st tulenev pädevus ja ettepanek on kooskõlas ELTL-is sätestatud eesmärkidega.

Leiame, et komisjoni ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

Eelnõuga jääb liikmesriigile paindlikkus otsustada, kas ta soovib rakendada ELi rände- ja

varjupaigapaketiga ette nähtud piirimenetluse võimalust kokkulepitud tähtajast varem (paketi

tervikuna rakendamise tähtaeg on 2026. a juuni). Samuti jääb liikmesriikidele võimalus ELi

ülese turvaliste päritoluriikide nimekirja kõrval kehtestada riiklikke nimekirju.

4. Eesti seisukohad ja nende põhjendused

4.1. Eesti toetab liikmesriikide tagasisaatmis- ja tagasivõtumenetluste tõhustamist

Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibijate tagasisaatmise kiirendamiseks. Toetame

tagasisaatmise mõiste laiendamist, kinnipidamise ja sissesõidukeelu kohaldamise

tähtaegade pikendamist ja tagasisaadetavale koostöökohustuse kehtestamist.

Isiku tagasisaatmisotsuse täitmise puhul on määrav, kas kolmas riik, mille kodanik viibib EL-s

ebaseaduslikult, teeb isiku tagasivõtmisel koostööd. Samas sõltub isiku tagasisaatmise edukus

ka sellest, milliseid meetmeid saab liikmesriik isiku väljasaatmiseks, sh tema põgenemise

ärahoidmiseks kohaldada. 2008. a kehtestatud tagasisaatmisdirektiiv vajab kahtlemata

siseriiklike meetmete osas ajakohastamist, et vastata paremini tänastele tagasisaatmise

väljakutsetele. Eeskätt toetame tagasisaatmise mõiste laiendamist, kinnipidamise ja

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaegade pikendamist, tagasisaadetavale koostöökohustuse

kehtestamist.

Kehtiva tagasisaatmisdirektiivi kohaselt saab kolmanda riigi kodaniku välja saata üksnes tema

kodakondsusjärgsesse riiki. Kui kolmanda riigiga on sõlmitud tagasivõtuleping, võib lisaks

kodakondsusjärgsele riigile isiku tagasivõtmise eest olla vastutav riik, mis on andud isikule

kehtiva viisa või elamisloa. Samas on EL-l õnnestunud sõlmida tagasivõtulepingud üksnes 15

kolmanda riigiga4. Seetõttu toetavad kõik liikmesriigid, sh Eesti tagasisaatmise mõiste

laiendamist, et suurendada tagasisaatmisi EL-st. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga saab

ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase edaspidi välja saata ka tema elukohariiki, sõltumata

tagasivõtulepingu olemasolust või isiku tahtest. Lisaks on võimalik välismaalane tagasi saata

turvalisse kolmandasse riiki või kolmandasse riiki, kus tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti

rahuldamata või millega on sõlmitud kokkulepe tagasisaatmise keskuse rakendamiseks.

Kui kolmanda riigi kodanikul puudub reisidokument või muu isikut tõendav dokument, võib

tema isiku ja kodakondsuse väljaselgitamine võtta väga palju aega. Nii peavad liikmesriigid

tihti kinnipidamiskeskusesse paigutatud isiku tema kinnipidamise maksimaalse tähtaja (hetkel

18 kuud) saabumise tõttu vabastama enne, kui isiku tagasivõtmisega seotud üksikasjad on

õnnestunud asjaomase kolmanda riigiga kokku leppida. Eelnõu annab võimaluse isikut, kelle

4 Hong Kong, Makao, Sri Lanka, Albaania, Põhja-Makedoonia, Bosnia ja Hertsegovina, Montenegro, Serbia, Moldova, Gruusia, Pakistan, Armeenia, Aserbaidžaan, Türgi, Rohuneemesaared.

10

reisidokumentide saamine asjaomasest kolmandast riigist viibib või kes ei tee koostööd oma

tagasisaatmisel, kinni pidada kuni 24 kuud. Jätkuvalt on isiku kinnipidamine allutatud

kohtulikule kontrollile, s.t isiku kinnipidamine on lubatud üksnes juhul, kui esineb

kinnipidamise alus ja muude leebemate meetmetega ei saa tagada, et isik

tagasisaatmismenetlusest kõrvale ei hoia.

VSS § 264 sätestab juba praegu väljasaadetava kaasaaitamiskohustuse. Praktikas on see siiski

jäänud pigem deklaratiivseks nõudeks. Eelnõu järgi saavad liikmesriigid kohaldada

välismaalase suhtes, kes tagasisaatmisel koostööd ei tee, sanktsioneerivaid meetmeid, nt

pikendada tema sissesõidukeelu kehtivusaega. Seeläbi suurendatakse isiku enda vastutust

tagasisaatmise korraldamisel ja seotakse isiku koostöökohustus selgete tagajärgedega.

Sissesõidukeeld on tõkend, mis tagab, et välismaalane, kes on rikkunud EL-i sisenemise ja/või

siin viibimise nõudeid, ei saaks teatud aja jooksul EL-i naasta. Tagasisaatmisdirektiivi art 11 lg

2 kohaselt ei või tagasisaatmisotsusega kaasnev sissesõidukeelu kehtivusaeg ületada üldjuhul 5

aastat. Eelnõu lubab tagasisaadetavale kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu kuni 10 aastat.

Leiame, et see muudatus võimaldab liikmesriigil sissesõidukeelu kehtestamisel paremini võtta

arvesse isikuga seotud tähtsust omavaid asjaolusid. Pikema sissesõidukeelu kohaldamise

võimalikkus võib senisest paremini motiveerida isikuid ka koostööle.

4.2. Eesti eelistab, et määrus annaks liikmesriikidele õiguse täiendavaid põgenemisohu,

väljasaatmise või kinnipidamise aluseid riigisisesesse õigusesse lisada. Alternatiivina

oleme nõus, et määruses laiendatakse põgenemisohu, väljasaatmise või kinnipidamise

aluseid, et ebaseaduslikult EL-s viibivad kolmanda riigi kodanikud ei hoiaks

tagasisaatmismenetluse ettevalmistamisest või tagasisaatmisotsuse täitmisest kõrvale.

Kohtutele seatavad tähtajad asja läbivaatamiseks ei tohi piirata kohtu tegevuse

sõltumatust ja kohtutel peab olema võimalik rakendada pikemaid tähtaeg, kui see on

vajalik asja erilise keerukuse tõttu või massilisest sisserändest põhjustatud

hädaolukorras.

Rändeolukord liikmesriikides on väga erinev. Kui osades liikmesriikides (nt Vahemereäärsetes

riikides) tehakse tagasisaatmisotsus eeskätt välismaalasele, kes on ebaseaduslikult EL-i

sisenenud ja siin rahvusvahelist kaitset taotlenud, siis teistes, sh Eestis, kuuluvad

tagasisaatmisele peamiselt EL-i seaduslikult sisenenud välismaalased, kes pole viisa või

elamisloa kehtivusaja jooksul tagasi pöördunud. Meetmed, mida liikmesriik kohaldab

tagasisaatmisotsuse täitmiseks, sõltuvad ka sellest, kas asjaomane liikmesriik on ebaseadusliku

rände siht- või transiitriik. Seetõttu on oluline, et EL ühtne tagasisaatmissüsteem jätab

liikmesriigile piisava paindlikkuse tagasisaatmisotsuse täitmisel rakendada meetmeid, mis

vastavad rände olukorrale ja rände modus operandile.

Tagasisaatmisdirektiivi artikli 7 lõike 4 kohaselt saab liikmesriik jätta kolmanda riigi

kodanikule vabatahtliku lahkumise tähtaja andmata, kui ta kujutab põgenemise ohtu.

Põgenemise oht peab põhinema objektiivsetel kriteeriumidel, mille loetelu tuleb liikmesriigil

11

siseriiklikus õiguses sätestada. Vastavalt tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 1 punktile a on

põgenemise ohu olemasolu omakorda alus, et kolmanda riigi kodanik tagasisaatmise menetluse

ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise täideviimiseks kinni pidada, kui muid leebemaid

sunnimeetmeid ei ole võimalik kohaldada.

Eelnõuga muudetakse tagasisaatmisdirektiivi tänast loogikat, võimaldades vabatahtliku

lahkumise tähtaja jätta andmata üksnes juhul, kui kolmanda riigi kodanik ei tee

tagasisaatmismenetluses koostööd, kujutab julgeolekuohtu, on omavoliliselt lahkunud teise

liikmesriiki või pole oma lahkumiskohustust tähtaegselt täitnud. Seega on isiku sundkorras

väljasaatmise aluseks üksnes kaks põgenemisohu kriteeriumit: isik ei täida koostöökohustust

või on põgenenud teise liikmesriiki (nn teisene ränne). Kuivõrd VSS § 73 lg 2 kohaselt

sundtäidetakse välismaalase lahkumiskohustus tema kinnipidamise teel, kitsendatakse seeläbi

põgenemisohtu kujutavate isikute kinnipidamise võimalusi.

Kuigi pooldame, et kolmanda riigi kodanikud lahkuksid EL-ist vabatahtlikult, peab

liikmesriigil olema võimalik teisest rännet varakult ennetada ja keelduda välismaalasele, kes

kujutab põgenemise ohtu, vabatahtliku lahkumistähtaja andmisest. Seda eeskätt juhtudel, kus

kolmanda riigi kodaniku puhul on tuvastatud põgenemisele viitavad asjaolud mõnes muus

menetluses, näiteks isik on esitanud muus menetluses (nt piirikontrollis, elamisloa menetluses)

valeandmeid või võltsitud dokumente või ta on sisenenud EL-i kehtiva sissesõidukeelu alusel.

Leiame, et ka põgenemise ohu kriteeriumid on hetkel eelnõus liiga kitsalt sätestatud. Näiteks ei

saaks hetkel eelnõu kohaselt põgenemisohu hindamisel arvestada asjaolu, et isikul puudub

isikut tõendav dokument või ta on muust menetlusest kõrvale hoidnud (nt ta on rahvusvahelise

kaitse menetluse ajal Eestist omavoliliselt lahkunud ja siis on ta Eestisse tagasi saadetud).

Eelistame, et liikmesriigil säilib võimalus siseriiklikus õiguses luua täiendavaid põgenemisohu

kriteeriume. Alternatiivina soovime eelnõus põgenemisohu kriteeriume täiendada.

Tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõige 1 näeb sõnaselgelt ette kaks kinnipidamise alust, mis

põhinevad ühelt poolt direktiivi artikli 3 punktis 7 määratletud põgenemisohu olemasolul ja

teiselt poolt asjaolul, et asjaomane isik hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või

väljasaatmisest või takistab seda. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-241/21 asunud seisukohale,

et need kaks alust ei ole ammendavad ja liikmesriigid võivad siseriiklikus õiguses ette näha

muid konkreetseid kinnipidamise aluseid lisaks kahele selles sättes sõnaselgelt ette nähtud

alusele (punkt 36). Nii on liikmesriikidel praegu võimalik ebaseaduslikult riigis viibivat

välismaalast kinni pidada, kui see on vajalik tema isiku tuvastamiseks või avaliku korra või riigi

julgeoleku kaalutlustel, kuigi kehtiv tagasisaatmsisdirektiiv neid kinnipidamise aluseid ette ei

näe. Arvestades, et rände moodused on pidevalt muutumisel, võiks liikmesriikidele säilida

võimalus siseriiklikus õiguses täiendavaid kinnipidamise aluseid kehtestada. See võib näiteks

osutuda vajalikuks rände instrumentaliseerimise olukorras, kus tavapärased meetmed

ebaseadusliku rände tõkestamiseks ei piisa. Seetõttu eelistame, et määrus kehtestab isikute

kinnipidamise alused avatud loeteluna.

12

Kohtule seatavad tähtajad asja (esialgse õiguskaitse taotluse, tagasisaatmisotsuse,

sissesõidukeelu otsuse, isiku kinnipidamise) läbivaatamisel peavad arvestama liikmesriigi

kohtute võimekusega tulla toime olukorras, kus riiki saabub ootamatult suur arv sisserändajaid

või asja arutamisel tuleb hinnata väljasaatmise riivet isiku erinevatele põhiõigustele (nt

pikaajalise elaniku väljasaatmise korral on riive isiku põhiõigustele suurem kui välismaalase

puhul, kes pole eelnevalt Eestis elanud). Siseriiklik õigus näeb kaebetähtajana praegu ette 10

päeva (eelnõu järgi kuni 14 päeva), kinnipidamise esmane taotlus tuleb vaadata läbi 48 tunni

jooksul (eelnõu järgi 15 päeva jooksul), esialgse õiguskaitse taotlus tuleb vaadata läbi

viivitamata (eelnõu järgi 48 tunni jooksul). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel on

kohtul õigus kuulata eelnevalt ära menetlusosalisi. Tõendite esitamist ja teiste menetlusosaliste

arvamust võib nõuda üksnes juhul, kui see on võimalik esialgse õiguskaitse määruse tegemisel

arvestatavaid õigusi ja huve oluliselt kahjustamata. Seega on Eesti halduskohtumenetluses

jäetud kohtule ajaline paindlikkus ning konkreetset tähtaega esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisele ei ole ette nähtud. Sõna viivitamata tähendab küll seda, et kohus peab lahendama

taotluse võimalikult kiiresti viisil, et taotleja huvid ja õigused ei saaks oluliselt kahjustada. Kui

kohtule on esitatud kaebus lahkumisettekirjutuse, sissesõidukeelu otsuse või kinnipidamise

peale, peab kohus Eesti õiguse kohaselt asja läbi vaatama mõistliku tähtaja jooksul (HKMS §

2 lg 2). Leiame, et kohtul peab olema võimalik asja läbivaatamise tähtaegu pikendada, kui see

on vajalik asja erilise keerukuse tõttu või massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras.

4.3. Eesti toetab tagasisaatmisotsuste vastastikust tunnustamist. Eelistame, et

tagasisaatmisotsuste tunnustamine toimuks Schengeni infosüsteemi tagasisaatmise

hoiatusteate alusel, sest see vähendaks liikmesriikide halduskoormust.

Tagasisaatmisotsuste tunnustamine on lubatud juba praegu vastavalt nõukogu direktiivile

2001/40/EÜ5. Praktikas kasutavad seda võimalust siiski vähesed liikmesriigid (nt Tšehhi,

Austria, Läti, Eesti). Peamise probleemkohana on välja toodud kaebemenetluse kohaldamist.

Nimelt väljasaatmise vaidlustamise korral peab tagasisaatmisotsust täitev liikmesriik kohtu

nõudmisel esitama kõik väljasaatmise aluseks olevad dokumendid ja asjaolud, sh korraldama

kohtumaterjalide tõlkimise. See tõstab halduskoormust, mistõttu teatud juhtudel on mõistlikum

teise liikmesriigi tagasisaatmisotsuse tunnustamise asemel väljastada uus tagasisaatmisotsus.

Eesti tunnustab teise liikmesriigi tehtud tagasisaatmisotsust, võttes arvesse konkreetse juhtumi

asjaolusid. Leiame, et tagasisaatmisotsust võiks tunnustada ka juhul, kui tagasisaadetavale

antud tähtaeg vabatahtlikuks tagasipöördumiseks ei ole möödunud ega esine põhjendatud

kahtlust, et isik oma lahkumiskohustust ei täida. Kuivõrd teave tagasisaatmisotsuse peamiste

elementide kohta (isikuandmed, tagasisaatmisotsuse väljastanud asutus, tagasisaatmise põhjus,

lahkumiskohustuse tähtaeg, andmed isiku ohtlikkuse kohta jm) tuleb määruse (EL) 2018/18606

kohaselt sisestada Schengeni infosüsteemi tagasisaatmise hoiatusteatesse, on EL

tagasisaatmisotsuse lisandväärtus küsitav. Halduskoormuse vähendamiseks võiks

5 EL Nõukogu direktiiv 2001/40/EÜ, 28. mai 2001, kolmandate riikide kodanike väljasaatmise otsuste vastastikuse

tunnustamise kohta. 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1860, 28. november 2018, Schengeni infosüsteemi

kasutamise kohta ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks.

13

tagasisaatmisotsuste tunnustamine olla võimalik Schengeni infosüsteemi tagasisaatmist

käsitleva hoiatusteate alusel.

4.4. Eesti ei toeta, et välismaalase, sh julgeolekuohtu kujutava isiku väljasaatmine tuleb

automaatselt tagasisaatmisotsuse vaidlustamise ajaks peatada. Leiame, et see muudatus

pikendab tagasisaatmisotsuste täideviimist, soodustab kohtukaebeõiguse väärkasutamist

ning tõstab tagasisaatmisele kuuluvate isikute põgenemise riski.

Eelnõu artikkel 28 kohaselt tuleb tagasisaatmisotsuse täitmine peatada, kuni kaebuse esitamise

tähtaeg tagasisaatmisotsuse vaidlustamiseks on möödunud (Eesti siseriikliku õiguse kohaselt

on vaidlustamise tähtaeg praegu 10 päeva, eelnõu kohaselt 14 päeva) või isiku taotlus

väljasaatmise peatamiseks on kohtu poolt läbi vaadatud. Viimasel juhul seatakse kohtule

kohustus väljasaatmise peatamise põhjendatuse kohta teha otsus 48 tunni jooksul alates isiku

taotlusest (keeruliste asjaolude korral võib eelnõu kohaselt seda tähtaega ka ületada). See

muudab praegu kehtivat põhimõtet, mille kohaselt tagasisaatmisotsuse peale kaebuse esitamine

ei peata isiku väljasaatmist. Praegu on väljasaatmist teostaval asutusel endal kohustus tagada,

et isiku väljasaatmisega ei rikuta mittetagasisaatmise ehk non-refoulement põhimõtet, s.t isikut

ei saadeta riiki, kus on oht, et teda piinatakse või kiustakse taga. Leiame, et eelnõus sisalduv

muudatus pikendab tagasisaatmisotsuste täideviimist, soodustab kohtukaebeõiguse

väärkasutamist ning tõstab tagasisaatmisele kuuluvate isikute põgenemise riski.

Asjaolu, et välismaalase väljasaatmine ei ole automaatselt peatatud, ei välista isiku õigust

taotleda väljasaatmise peatamist esialgse õiguskaitse korras.

4.5. Eesti toetab väljaspool Euroopa Liitu asuvate tagasisaatmise keskuste ühtse

õigusraamistiku loomist ja eelistab, et sellised koostöölepingud sõlmitakse asjaomase

kolmanda riigiga Euroopa Liidu tasandil.

Eelnõu artikkel 17 reguleerib lepingute või korralduste sõlmimist kolmanda riigiga, et luua

tema territooriumil tagasisaatmise keskus EL-ist tagasi- või väljasaadetud kolmandate riikide

kodanike ajutiseks vastuvõtmiseks ja/ või transiidiks nende päritolu- või muusse vastuvõtvasse

riiki. Nähakse ette, et lepingut või korraldust on lubatud sõlmida üksnes sellise kolmanda

riigiga, mis austab rahvusvahelise õigusega kehtestatud inimõiguste norme ja printsiipe.

Tagasisaatmise keskusesse ei tohi paigutada saatjata alaealisi ega alaealistega perekondi. Leppe

osapooltel tuleb luua monitoorimismehhanism võetud kohustuste täitmise üle ning näha ette

tagajärjed kohustuste rikkumise korral.

Liikmesriigid on varasemates aruteludes pooldanud innovatiivseid lahendusi, sh

tagasisaatmiste keskuste loomist väljaspool Euroopa Liitu, et vähendada ebaseadusliku rände

survet EL-i ja tõhustada tagasisaatmisi. Mitmete liikmesriikide hinnangul võib hirm keskusse

saatmise ees motiveerida tagasisaadetavaid kohe alguses oma kodakondsusjärgsesse riiki tagasi

pöörduma. Ka komisjon näeb keskusi pigem viimase abinõuna, kuhu saadetakse vaid need

kolmanda riigi kodanikud, kelle suhtes on tehtud lõplik tagasisaatmisotsus (s.t

tagasisaatmisotsuse vaidlustamise võimalused on lõppenud) ja kes keelduvad koostööst oma

14

tagasisaatmise korraldamisel. Kuigi konkreetset kolmandat riiki, mis oleks tagasisaatmise

keskuse loomisest huvitatud, pole aruteldes välja toodud, on mitmed liikmesriigid siiski

leidnud, et sellised tagasisaatmiskeskused peaks jääma võimalikult kaugele EL välispiiridest.

See tagaks, et tagasisaadetavad ei siseneks uuesti ebaseaduslikult EL-i.

Sarnaselt teiste liikmesriikidega leiame, et tagasisaatmise keskused on vajalik meede EL

liikmesriikide sisejulgeoleku tagamiseks. Isikute kiirem tagasisaatmine aitab vähendada

juhtumeid, kus ebaseaduslikult EL-is viibivad kolmandate riikide kodanikud panevad siin toime

kuritegusid, radikaliseeruvad või satuvad ise ekspluateerimise või ärakasutamise ohvriks.

Samas võib eeldada, et sellise keskuse loomine ja ülalpidamine on väga kulukas ning selle

haldamine võib väikeriikide jaoks käia üle jõu. Lisaks ei pruugi väiksematel riikidel olla

piisavalt välispoliitilist mõju, et kolmanda riigiga kokkuleppeid keskuse rajamiseks sõlmida.

Seetõttu eelistame, et tagasisaatmise keskused luuakse EL tasandil.

4.6. Toetame, et määruse nõudeid ei pea kohaldama kolmanda riigi kodaniku suhtes,

kellele on väljastatud sisenemiskeelu otsus või kes on kinni peetud seoses EL välispiiri

ebaseadusliku ületamisega. Eesti leiab, et eelnõu reguleerimisalast peavad jääma välja ka

need normid, mis puudutavad kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist või väljaandmist

karistusõiguse alusel.

Kehtiva tagasisaatmisdirektiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt on liikmesriikidel õigus jätta direktiivi

nõuded kohaldamata kolmanda riigi kodaniku suhtes,

- kellele on väljastatud sisenemiskeelu otsus või kes on kinni peetud seoses EL välispiiri

ebaseadusliku ületamisega (punkt a);

- kellele on mõistetud tagasisaatmine või väljasaatmine kriminaalkaristusena või selle

tagajärjena või ta kuulub väljaandmisele (punkt b).

Vastavalt eelnõu artikli 3 lõikele 1 on tagasisaatmisdirektiivi artikli 2 lõike 2 punkti a erisus

jätkuvalt lubatud. Samas puudub eelnõus selge norm, et karistusõiguslikud väljasaatmised ja

väljaandmised võivad jääda liikmesriigi siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Kuigi

karistusõiguse ja kriminaalmenetluse normid kuuluvad põhimõtteliselt liikmesriikide

pädevusse, võib liidu õigus seda õigusvaldkonda siiski mõjutada. Nii on Euroopa Kohus asunud

seisukohale, et vaatamata asjaolule, et tagasisaatmisdirektiiv ei välista liikmesriikide

karistusõiguslikku pädevust ebaseadusliku sisserände ja ebaseadusliku riigis elamise

valdkonnas, peavad liikmesriigid kohandama oma selle valdkonna õigusakte, et tagada liidu

õiguse järgimine. Liikmesriigid ei tohi kohaldada karistusõigusnorme, mis võiksid ohustada

direktiivi eesmärke ja võtta seega direktiivilt selle kasuliku mõju7.

Eelnõu eesmärk on reguleerida kolmanda riigi kodaniku haldusõiguslikku tagasisaatmist.

Seetõttu leiame, et normid, mis puudutavad kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist või

väljaandmist karistusõiguse alusel, peavad jätkuvalt kuuluvama siseriikliku õiguse

reguleerimisalasse.

7 Vt täpsemalt Euroopa Kohtu 6. detsembri 2011 otsus kohtuasjas C-329/11, Alexandre Achughbabian vs Préfet

du Val-de-Marne, ECLI:EU:C:2011:807, punkt 33.

15

4.7. Toetame liikmesriikidele võimaluse loomist rakendada varjupaiga kiirmenetlust või

piirimenetlust isikute suhtes, kes on pärit turvalistest päritoluriikidest ning määratleda

turvalisena ka päritoluriigi teatud osa. Peame oluliseks, et Euroopa Liidu üleste turvaliste

päritoluriikide ja turvaliste kolmandate riikide nimekirjade kõrval jääb liikmesriikidele

võimalus riiklike nimekirjade kehtestamiseks, et tagada vajalik paindlikkus eri

rändevoogudega toimetulekuks. Oluline on tagada Euroopa Liidu ülese turvaliste riikide

nimekirja regulaarne hindamine ja vajaduse korral muutmine.

Euroopa Komisjoni esitatud turvaliste kolmandate riikide määruse eelnõuga8 muudetakse

varjupaigamenetluse määrust nr 2024/13489 ja antakse liikmesriikidele võimalus rakendada

varem määruse teatud sätteid: kohaldada varjupaiga kiirmenetlust või piirimenetlust isikute

suhtes, kes on pärit turvalistest päritoluriikidest (st nendest riikidest pärit varjupaigataotluste

rahuldamise määr EL-is on 20% või vähem) ning määratleda turvalisena päritoluriigi või

turvalise kolmanda riigi teatud osa või teha erandid kindlate isikute kategooriatele. Lisaks

soovitakse eelnõuga kinnitada EL-i tasandi turvaliste kolmandate riikide nimekiri. See

võimaldaks EL-i riikidel menetleda nende kodanike asüülitaotlusi kiiremini, kuna on olemas

eeldus, et neil taotlustel ei ole alust. Euroopa Komisjon on teinud eelnõu lisas ettepaneku

kuulutada turvalisteks päritoluriikideks Kosovo, Bangladesh, Kolumbia, Egiptus, India,

Maroko ja Tuneesia. Komisjon leiab, et turvalisteks päritoluriikideks saab üldisemalt pidada ka

EL-i kandidaatriike, kes peavad liitumisprotsessis täitma õigusriigi nõudeid. EL-i

kandidaatriike saaks nimekirjast välistada üksnes teatud tingimustel: jätkuva relvakonflikti

korral, juhul kui EL Nõukogu on selle riigi suhtes kehtestanud sanktsioonid või juhul kui EL-i

ülene varjupaigataotluste rahuldamise määr on kõrgem kui 20%. Komisjon on ettepaneku

riikide turvaliste päritoluriikide nimekirja arvamise kohta teinud tuginedes EL Varjupaigaameti,

liikmesriikide, UNCHR ja EL välisteenistuse infole ja analüüsile. EL-i turvaliste riikide

nimekirja saab edaspidi läbi vaadata ja seda täiendada. Riigi saab nimekirjast ka eemaldada,

kui ta ei vasta enam tingimustele. Kuivõrd riigi turvaliseks päritoluriigiks tunnistamine ei

tähenda, et riik on turvaline kõigi selle riigi kodanike jaoks, siis peavad liikmesriigid vastavalt

kehtivale varjupaigaõigusele jätkuvalt tagama iga varjupaigataotluse individuaalse hindamise

(st ka varjupaiga kiirmenetluse ja piirimenetluse rakendamise korral). Siiski annab määrusega

kavandatav muudatus võimaluse teatud riikidest pärit isikute puhul varjupaigataotluste

põhjendatuse hindamise kiirendamiseks, mis aitab kiirendada ka tagasisaatmisotsuste tegemist.

Eesti saab määruse eelnõu ettepanekuid toetada, kuna see annab lisapaindlikkust

liikmesriikidele, kus on palju varjupaigataotlejaid ja kes soovivad EL-i rände- ja

varjupaigapaketi piirimenetluse võimalust varem rakendada (paketi üldine rakendamise tähtaeg

on 2026. a juuni). Kuna Eestile ei ole praegu suurt rändesurvet, siis ei pea me varjupaigapaketi

piirimenetluse varasemat rakendamist vajalikuks. Positiivne on, et EL-i ülese nimekirja kõrval

jääb liikmesriikidele jätkuvalt võimalus kehtestada ka riiklikke turvaliste päritoluriikide

8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, millega muudetakse varjupaigamenetluse määrust nr 2024/1348

ja kinnitatakse Euroopa Liidu tasandi turvaliste päritoluriikide nimekiri. 9 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2024/1348, millega luuakse rahvusvahelise kaitse ühine menetlus

liidus ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL.

16

nimekirju. Eestis on praegu välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

kohaselt võimalik kehtestada nimekiri PPA peadirektori käskkirjaga, mille tulemusel kuuluvad

hetkel turvaliste riikide nimistusse Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina (v.a. Serblaste Vabariik),

Gruusia (v.a. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia), Kosovo, Montenegro, Põhja-Makedoonia ning

Serbia.

5. Mõjude hindamise kokkuvõte

5.1. Sotsiaalsed, sh demograafilised mõjud

Olulised sotsiaalsed ja demograafilised mõjud Eestile puuduvad kuna hetkel on otsene

rändesurve Eestile väike ja tagasisaatmise määr kõrge. Schengeni liikmesriigina võivad meile

tekkida kaudsed mõjud kui teised liikmesriigid ei suuda ebaseaduslikku rännet piisavalt tõhusalt

tõkestada ja tagasisaatmisi kiirendada.

Eesti lahkumisettekirjutuste statistika, sh toetatud tagasipöördumiste arv:

Sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse

alusel riigist lahkunud

Vabatahtliku

lahkumisettekirjutuse

tähtaja jooksul riigist

lahkunud

Toetatud vabatahtliku

lahkumise raames riigist

lahkunud isikud

2018 155 666 45

2019 208 1000 132

2020 108 989 129

2021 104 1089 40

2022 111 971 43

2023 170 863 93

2024 142 633 46

5.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele

2023. aastal tehti EL-is 488 000 tagasisaatmisotsust, 2024. aastal 441 772 otsust. Samas otsuste

täitmisele pööramise % on olnud väga madal: 2020 ja 2021 aastal 25%. Alates 2022. aastast on

see olnud isegi madalam kui 20%. Peamiseks põhjuseks on 3. riikide koostöö puudumine isiku

tuvastamisel ja neile reisdokumentide hankimisel. Samas väga tihti ei suudeta otsust täitmisele

pöörata ka põhjustel, mis tulenevad siseriiklikust õigusest. Näiteks mitmed liikmesriigid on

tagasisaatmisdirektiivist tulenevaid nõudeid oluliselt kitsendanud (nt isiku väljasaatmine

peatatakse kogu kohtumenetluse ajaks, isiku kinnipidamine on võimalik väga lühist aega). Eesti

tagasisaatmiste keskmine määr 2024. a oli 92%. Eeskätt tuleneb kõrge määr sellest, et enamik

ebaseaduslikult riigis viibivatest isikutest täidavad vabatahtlikult oma lahkumiskohustuse või

nad on pärit riikidest (Kasahstan, Usbekistan, Moldova), millega Eestil on hea tagasivõtualane

koostöö.

17

Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibivate välismaalaste kiire tagasisaatmine nende päritoluriiki,

on keskne osa Euroopa Liidu jõupingutustest vähendada ebaseaduslikku sisse- ja läbirännet

ning tõhustada inimkaubanduse ja inimsmugeldamise vastu võitlemist. Seetõttu avaldavad

eelnõuga tehtavad muudatused, mille eesmärgiks on tagasisaatmis- ja tagasivõtumenetluste

tõhustamine, positiivset mõju kogu EL siseturvalisuse tagamisele.

Eelnõuga nähakse ette erinormid nende kolmandate riikide kodanike, kes kujutavad ohtu

avalikule korrale või riigi julgeolekule, tagasisaatmisel. Meetmed nagu vabatahtliku

lahkumistähtaja andmata jätmine, kohustuslik kinnipidamine ja sissesõidukeelu kohaldamine

tagavad, et kriminaalse taustaga kolmanda riigi kodanikud väljasaatmismenetluse ajal ei põgene

ega saa väljasaatmise korral uuesti EL-i tagasi pöörduda.

Tihti ei ole isiku tagasisaatmine võimalik, sest tema kodakondsusjärgne riik ei tee isiku

tagasivõtmisel, sh talle reisidokumendi väljastamisel koostööd. Tagasisaatmiste definitsiooni

laiendamine ja näiteks tagasisaatmiste keskuste loomise võimaldamine annab senisest

paindlikuma võimaluse isikute tagasisaatmiseks. Tagasisaatmis- ja tagasivõtumenetluse

omavaheline parem sidustamine annab võimaluse saada parem ülevaade EL liikmesriikide

esitatud tagasivõtupalvetest ning ühendada liikmesriikidega jõud, et survestada kolmandaid

riike koostööle. Kui seni on liikmesriigid pidanud isikuandmete edastamisel kolmandale riigile

tuginema komisjoni tõlgendusele, et isikute tagasisaatmine on EL avalikes huvides, mis

õigustab erisuse tegemist isikuandmete kaitse üldmääruse (EL) 2016/679 nõuetest, siis

eelnõuga sätestatakse selged reeglid andmete edastamisel kolmandale riigile. Seeläbi tagatakse,

et kolmanda riigiga koostöö isiku tagasivõtmisel on kooskõlas andmekaitse reeglitega.

5.3. Mõju põhiõigustele

EL tagasisaatmispoliitika kujundamise lähtealuseks on rahvusvahelise õiguse põhimõte, et riigil

on õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja vajadusel tagada nende

riigist lahkumine sunni kohaldamisega10. Samas meetmed, mida välismaalase suhtes tema

väljasaatmiseks kohaldatakse, peavad arvestama isiku põhiõigusi. Riive mõõdukuse hindamisel

tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga

eesmärgi tähtsust. Riive õigustamiseks tuleb kaaluda, kas eesmärk vältida ebaseadusliku rände

ebasoovitavaid mõjusid Euroopa Liidu avalikule korrale või riigi julgeolekule kaalub üles isiku

muu põhiõiguse.

Kohustus austada isiku põhiõigusi on sätestatud eelnõu artiklis 5. Enne isiku tagasisaatmist

peavad liikmesriigid veenduma, et isiku tagasisaatmisel austatakse non-refoulement põhimõtet

ja isikul oli juurdepääs rahvusvahelisele kaitsele. Eelnõu ei välista haavatavate isikute

tagasisaatmist. Küll tuleb tagasisaatmismenetluse läbiviimisel arvestada haavatavate isikute

erivajaduste, sh lapse parimate huvidega.

10 Nt: Euroopa Inimõiguste Kohtu 28.05.1985 otsus Abdulaziz, Cabales and Balkandali vs Ühendkuningriik;

Euroopa Inimõiguste Kohtu 25.06.1996 otsus Amuur vs Prantsusmaa; Euroopa Inimõiguste Kohtu 26.07.2005

otsus N. vs Soome.

18

Euroopa Põhiõiguste Harta sätestab igaühele õiguse heale haldusele ning tõhusale

õiguskaitsevahendile. Eelnõuga on neid üldpõhimõtteid täpsustatud. Nii toob eelnõu artikkel

24 välja, millist teavet tuleb tagasisaadetavale tagasisaatmismenetluse läbiviimisel anda.

Samuti sätestab eelnõu artikkel 26 liikmesriikide kohtutele kohustuse tagasisaatmisega

seonduvad asjad ex nunc (otsuse õiguspärasust hindama kohtuotsuse tegemise aja seisuga)

läbi vaadata. Seeläbi tagatakse, et tagasisaadetavad on paremini informeeritud oma õigustest ja

kohustustest ning meetmed, mida isiku suhtes kohaldatakse, on allutatud kohtulikule

kontrollile.

5.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele ning avaliku

sektori kuludele ja tuludele

Eelnõu ei muuda olulisel määral Eesti tänast tagasisaatmissüsteemi ega laienda ebaseaduslikult

riigis viibivale kolmandale riigi kodanikule ettenähtud tagatisi.

Eelnõuga kavandatavad muudatused võivad siiski tõsta halduskoormust. Eeskätt kaasneb

täiendav koormus Politsei- ja Piirivalveametile, kes peab eelnõu vastuvõtmisel lisaks

tagasisaatmisotsusele hakkama ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele väljastama

Euroopa Liidu tagasisaatmisotsust ning hankima vajalikud andmed ja dokumendid

tagasisaatmisotsuse tunnustamise korral. Halduskoormust tõstab tagasivõtupalve esitamise

kohustus kõigi isikute puhul, kellel puudub reisidokument. Samuti võib suureneda

halduskohtute töökoormus, kuivõrd eelnõu seab konkreetsed tähtajad tagasisaatmisotsuse peale

esitatud kaebuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse läbivaatamiseks ning

kinnipidamise kohtulikuks kontrolliks. Tegelik halduskoormuse suurenemine sõltub otseselt

ebaseadusliku sisserände survest, liikmesriikide vahel toimuvast teisesest rändest ja sellest, kas

läbirääkimiste käigus leitakse halduskoormust vähendavaid lahendusi (näiteks EL-i

tagasisaatmisotsuse väljastamise asemel Schengeni infosüsteemi tagasisaatmise hoiatusteadete

kasutamine; kohtute võimekusega paremini arvestavad tähtajad kaebuse ja esialgse õiguskaitse

taotluse läbivaatamisel ning isiku kinnipidamise kohtuliku kontrolli puhul).

Tagasisaatmisele kuuluvate isikute andmeid töödeldakse Eestis seadusliku aluseta viibivate ja

viibinud välismaalaste andmekogus, sissesõidukeelu andmed sisestatakse riiklikusse

sissesõidukeelu registrisse. Arvestades, et eelnõu reformib seniseid tagasisaatmisdirektiiviga

kehtestatud õigusnorme ja sätestab statistika esitamise kohustuse, kaasnevad eelnõuga

tõenäoliselt IT-arenduste tegemisega seonduvad kulud.

Eelnõu tegevuste rakendamiseks on liikmesriikidel võimalik kasutada Euroopa Varjupaiga- ja

Rändefondi vahendeid.

Eelnõuga ei kaasne tulusid avalikule sektorile.

6. Arvamuse saamine ja kooskõlastamine

19

Eesti seisukohtade väljatöötamisse olid kaasatud Välisministeeriumilt, Justiits- ja

Digiministeeriumilt, Politsei- ja Piirivalveametilt, Riigikohtult, Eesti Punaselt Ristilt ning

Rahvusvaheliselt Migratsiooniorganisatsioonuilt (IOM). Arvamused laekusid kõigilt nimetatud

asutustelt ja organisatsioonidelt ning kajastuvad üksikasjalikult seletuskirja lisana 1 esitatud

Kaasamistabelis.