Otsus

OTSUS

Vaidlustusasja number

91-25/291815

Otsuse kuupäev 06.05.2025

Vaidlustuskomisjoni liige Angelika Timusk

Vaidlustus AS-i GoBus vaidlustus Mittetulundusühingu Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus riigihankes „Avaliku bussiliiniveo

korraldamine Läänemaa avalikel bussiliinidel“ (viitenum-

ber 291815) riigihanke alusdokumentidele

Menetlusosalised

Vaidlustuse läbivaatamine

Vaidlustaja, AS GoBus, esindajad vandeadvokaadid Erki

Fels ja Mari Kelve-Liivsoo

Hankija, Mittetulundusühing Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus, esindaja vandeadvokaat Kristina

Laarmaa

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

RHS § 197 lg 1 p 4 ja RHS § 198 lg 3 alusel

1. Jätta AS-i GoBus vaidlustus rahuldamata.

2. Mõista AS-ilt GoBus Mittetulundusühingu Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus

kasuks välja lepingulise esindaja kulud summas 3330 eurot käibemaksuta.

3. Jätta AS-i GoBus vaidlustusmenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 270 lg 1 alusel on vaidlustuskomisjoni otsuse peale

halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg kümme (10) päeva arvates vaidlustuskomisjoni otsuse

avalikult teatavaks tegemisest.

JÕUSTUMINE

Otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei

esitanud kaebust halduskohtusse. Otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole

seotud edasikaevatud osaga (riigihangete seaduse § 200 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 07.03.2025 avaldas Mittetulundusühing Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus (edaspidi ka

Hankija) riigihangete registris avatud hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Avaliku

2 (17)

bussiliiniveo korraldamine Läänemaa avalikel bussiliinidel“ (viitenumber 291815) (edaspidi

Riigihange) hanketeate ja tegi kättesaadavaks muud riigihanke alusdokumendid (edaspidi

RHAD).

2. 04.04.2025 laekus Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon) AS-i

GoBus (edaspidi ka Vaidlustaja) vaidlustus RHAD Lisa 2 „Hankeleping“ (edaspidi ATL) p-ile

4.3. Vaidlustaja täiendas vaidlustust vaidlustusega RHAD üldosa p-idele 8.6 ja 8.8. 3. Vaidlustuskomisjon teatas 10.04.2025 kirjaga nr 12.2-10/91 menetlusosalistele, et vaatab

vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses, tegi teatavaks otsuse

avalikult teatavaks tegemise aja ning andis täiendavate seisukohtade ja dokumentide

esitamiseks aega kuni 15.04.2025 ja neile vastamiseks 21.04.2025. Vaidlustuskomisjoni

määratud esimeseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad Vaidlustaja ja menetluskulude

taotluse Hankija ja Vaidlustaja. Teiseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad Hankija.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vaidlustaja AS GoBus põhjendab vaidlustust järgmiselt.

4.1. ATL p 4.3 sätestab: Vedaja poolt pakkumuses esitatud liinikilomeetri hind on Vedaja toetuse

arvestamise aluseks kogu ATL kehtivusaja vältel. Vedajal ei ole õigust nõuda liinikilomeetri

hinna suurendamist Vedaja kulude muutumise tõttu ega mistahes muul alusel, samuti pole

Vedajal õigust nõuda mistahes täiendavaid hüvitisi, tasusid ega mistahes muid rahalist väärtust

omavaid hüvesid ATL täitmisega seotud kulude katmiseks (sh tarkvaralitsentside,

turvasertifikaatide, riistvara rendi, andmeside jne kulude katmiseks). Vedaja kannab ATL

täitmisega seotud toetuse- ja kuluriski, samuti ATL täitmist mõjutavate asjaolude muutumise

riski (edaspidi Tingimus). Hankija on koostanud Tingimuse viisil, mis ei võimalda Vaidlustajal

pakkumust koostada, sest võimatu on liinikilomeetri hinda sisse arvutada erinevate

kulukomponentide – eeskätt kütusehind ja bussijuhtide palgad, aga ka varuosad, koristusteenus,

remonditeenus – muutumist ajavahemikul 01.01.2027 kuni 13.12.2031. Nii kaugele etteulatuv

hinnastamine on võimatu.

Sama probleem on ka RHAD Üldosa Läänemaa p-ides 8.6 ja 8.8 vastavas osas:

8.6. [---] Vedaja kannab ATL täitmisega seotud toetuse- ja kuluriski, samuti ATL täitmist

mõjutavate asjaolude muutumise riski.

8.8. Vedaja poolt pakkumises esitatud liinikilomeetri hind on Vedaja toetuse arvestamise

aluseks kogu ATL kehtivusaja vältel ning Vedajal ei ole õigust nõuda liinikilomeetri hinna

suurendamist Vedaja kulude muutumise tõttu ega mistahes muul alusel. ATL-st või ATL-ga

seotud kohustuste täitmisel on Vedajal õigus üksnes liinikilomeetri hinna alusel makstavale

toetusele ATL-s sätestatud korras, muid tasusid ning kulusid Vedajale ei hüvitata.

4.2. Ühistranspordiseadus (edaspidi ÜTS) ja EL-i otsekohalduv õigus ei võimalda avaliku

liiniveo kuludega seotud äririski jätta täielikult vedajale .

ÜTS § 23 lg 2 sätestab, et avaliku liiniveo kulud kaetakse lepingust saadava tuluga. Et avaliku

liiniveo lepingu täitmisega seotud kulud peavad olema kaetud lepingust saadava tuluga, on

avaliku liiniveo eripärane regulatsioon, mille allikaks on Euroopa Liidu määrus 1370/2007

(edaspidi PSO määrus). Hankija rikub PSO määruse art 3 lg-st 2 ning art 4 lg 1 p-st b) tulenevat

kohustust tagada vedajale ATL-i täitmisel tekkivate kulude hüvitamine ja mõistlik kasum. PSO

määrus on otsekohalduv.

4.3. Toetuse maksmise tingimused ei võimalda prognoosida, kui suur on õiglane hüvitis ATL-i

3 (17)

täitmise eest. Hankija on sätestanud, et vedaja kannab ATL täitmisega seotud toetuse- ja

kuluriski, samuti täitmist mõjutavate asjaolude muutumise riski. Pakkumuste esitamise

tähtpäeva seisuga ei ole võimalik prognoosida isegi seda, kuidas võivad täitmist mõjutavad

asjaolud muutuda 01.01.2027 seisuga, mil algab lepingu täitmine. Veelgi vähem on võimalik

ette näha seda, milline on kulurisk või kuidas muutuvad ATL-i täitmise tingimused järgmise

viie aasta jooksul.

4.4. Hankijal ei ole võimalik saada võrreldavaid pakkumusi, sest pakkujad lähtuksid ennustusi

tehes isiklikust subjektiivsest äranägemisest. Tavapärane on, et kütusehind indekseeritakse

pikalt kehtivas ATL-s, et pakkuja ei peaks võtma ebaproportsionaalset äririski.

4.5. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine toimub siis, kui hankija huvide eelistamine ületab

mõistliku piiri. Hankelepingu tingimuse ebaproportsionaalsus tuleb kõne alla juhul, kui

lepingupoolte õiguste-kohustuste tasakaal on äärmuslikult ja ilma mõistliku põhjenduseta

paigast ära. ATL-i p 4.3 ületab selle piiri, sest paneb pakkujale kohustuse prognoosida erinevate

kulukomponentide muutumist kuni 31.12.2031, ei sisalda mingit indekseerimismehhanismi

ning võtab pakkujalt samaaegselt õiguse läbirääkimisteks kulukomponentide olulise

muutumise korral. Tegemist ei ole tavapärase teenusega, mille puhul võiks olla õigustatud

ulatusliku äririski asetamine ettevõtjale.

4.6. ATL p 4.3 on ebaproportsionaalne ja vastuolus läbipaistvuse põhimõttega. Vedajale on

pandud kogu toetuse- ja kulurisk. See tähendab:

- ühistranspordis olulised kuluartiklid on täielikult indekseerimata, mida pikaajaliste ATL-de

puhul tavaliselt indekseeritakse;

- välistatud on RHS §-i 123 aluste rakendamine, sh § 123 lg 1 p-i 1 alusel de minimis muudatus;

- välistatud on vedaja õigus taotleda täiendavat tasu ka mistahes alusel, sh isegi juhuks, mil

kulukomponentide suurenemist mõjutab vääramatu jõu asjaolu;

- välistatud on võimalus lepingutasu läbirääkimiseks VÕS §-i 97 juhtumil.

4.7. Äririski asetamine üksnes vedaja õlgadele ei ole EL-i õiguse alusel lubatud ja Hankija on

kohustatud PSO määruse nõudeid arvestama.

4.7.1. PSO määruse hüvitamiseeskirjade eesmärk on tagada, et teenusepakkujatele ei makstaks

ülemäärast hüvitist, võttes arvesse mõistlikku kasumit, et hüvitis tagaks avaliku

reisijateveoteenuse osutamise rahalise jätkusuutlikkuse pikema aja jooksul. PSO määruse art 3

lg 2 ls 2 näeb ette hankija kohustuse hüvitada vedajale ATL-i täitmisest tulenevate kulude ja

tulude positiivse või negatiivse finantsmõju sellisel viisil, mis väldib ülekompenseerimist.

Hankija on seda kohustust ATL p 4.3 sätestamisel rikkunud.

4.7.2. Hankijal on kohustus näha ATL-i tingimustega ette tasumehhanism, mis võimaldaks

Vaidlustajal kindlaks määrata hüvitise suuruse, mida tal on õigus ATL-i täitmise eest saada. ATL

p 4.3 seda ei võimalda, sest Vaidlustajal on pakkumushinna kujundamisel võimalik arvestada

ainult pakkumuse tegemise ajal kehtivaid hindu (nt kütusehinnad ja bussijuhtide palgad), kuid

mitte prognoosida, kuidas need muutuvad perioodil 01.01.2027–31.12.2031. Sisuliselt on kogu

risk kulude muutumise osas jäetud ATL-ga vedaja (pakkuja) õlgadele. Niisugune äririski jaotus

on õigusvastane.

4.8. Seda, et PSO määrus paneb ATL-i tellijaks olevale poolele kohustuse hüvitada vedajale

kulud, mida viimane ATL-i täitmisel kannab, kinnitab ka Euroopa Kohtu praktika:

4 (17)

- kohtuasjas C-614/20 selgitas Euroopa Kohus, et PSO määruse art 3 lg 2 teise lause kohaselt

hüvitab pädev asutus avaliku teenuse osutajatele üldeeskirjadega kehtestatud tariifikohustuste

täitmisest tulenevate kulude ja tulude positiivse või negatiivse finantsmõju viisil, mis väldib

ülekompenseerimist. Hüvitist tuleb maksta vastavalt määruse art-s 4 ja 6 ning lisas sätestatud

põhimõtetele. Kohus järeldas, et pädevatele asutustele pole ette nähtud mitte õigus, vaid

kohustus vältida ATL-i alarahastamist;

- kohtuasjades C-390/22 ja C-421/22 on kohus rõhutanud, et läbipaistvuse puudumine

hanketingimustes toob kaasa ebakindluse hüvitise summa osas. See aga võib kahjustada PSO

määruse eesmärki, milleks on määrata kindlaks hüvitise maksmise tingimused, et tagada ausa

konkurentsi tingimustes avaliku reisijateveoteenuse osutamine tulemuslikult ja ühtlasi

rahaliselt tulutoovalt, saavutamaks selle teenuse kõrge kvaliteet.

Järelikult on ATL p 4.3 vastuolus PSO määruse art 4 lg 1 p b) nõuetega, sest see tingimus ei

taga läbipaistvust ega võimalda pakkumuse esitamisel õiglast hüvitist välja arvutada.

4.9. Kokkuvõtlikult: nii PSO määruse art-test 4 ja 6, PSO määrust tõlgendavast juhisest kui ka

Euroopa Kohtu praktikast järeldub, et Hankijal on kohustus hüvitada teenuse osutamisega

reaalselt tekkinud kulud. Järelikult peab Hankija ATL p-i 4.3 muutma selliselt, et Vaidlustajal

oleks võimalik esitada pakkumuse maksumus, mis tagaks teenuse osutamisega reaalselt

tekkinud kulude ja mõistliku kasumi hüvitamise.

4.10. Hankija mõistab valesti Euroopa Kohtu praktikat.

24.03.2025 esitati Hankijale teabevahetuses sõnum, milles ettevõtja palus ATL p-i 4.3 selgitada

ning viitas, et indekseerimise puudumine ATL-is on vastuolus riigihanke üldpõhimõtetega.

27.03.2025 vastas Hankija, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei ole hanketingimused,

milles puudub indekseerimismudel, õigusvastased. Pakkumuse hinnastamisel peab Hankija

arvates kõikide kulukomponentide osas tegema prognoosi pakkuja ise, millesse on arvestatud

mh äritegevuse risk. Hankija eksib.

4.10.1 On tõsi, et Euroopa Kohus on lahendis C-152/17 hankelepingu tasu indekseerimise

kohustust eitanud, kuid see lahend ei ole asjassepuutuv, kuna on tehtud valdkonnas, kus tasude

reguleerimiseks EL õigusakte vastu võtnud ei ole. Sõitjateveo korraldamisel lähtutakse EL-i

poolt vastuvõetud PSO määrusest. Tegemist on eriregulatsiooniga, mis piirab vedajale äririski

asetamist avalikes huvides. Samadel põhjustel ei kohaldu vaidlustuskomisjoni praktika, mis

indekseerimise kohustust üldjuhul eitab.

4.10.2. Lahendi C-421/22 p-is 52 leiab Euroopa Kohus, et liikmesriikide pädevad asutused ei

ole kohustatud hankelepingus ette nägema automaatset ja perioodilist indekseerimist. Euroopa

Kohus ei järelda lahendis, et hankijal on õigus loobuda lepinguhinna mistahes viisil

indekseerimisest või muul viisil riskide proportsionaalsest jaotamisest. Lahendis analüüsitud

põhikohtuasjas ei olnud hanketingimused ülemäärased või ebamõistlikud ja hankija oli ette

näinud lepingulise hinna indekseerimise teatud lepinguperioodiks ja samuti juhuks, kus kütuse-

ja tööjõukulude ning sotsiaalkindlustusmaksete suurenemine ületab teatud taseme. Erinevalt

C-421/22 vaidlusest ei ole Hankija ATL p-is 4.3 ette näinud mingit indekseerimismehhanismi.

4.11. Vaidlustaja täiendas 15.04.2025 oma seisukohti järgnevalt.

4.11.1. Vaidlustuse lahendamine on vaidlustuskomisjoni pädevuses ja RHS § 3 p-i 1 rikkumise

hindamisel tuleb otsustada, kas Hankija on rikkunud PSO määrusest tulenevaid kohustusi.

Vaidluse all on ATL ja RHAD, millele kohaldub PSO määruse erikord.

5 (17)

4.11.2. Hankija selgitused tingimuste sisu kohta on vastuolus tingimuste sõnastusega. Hankija

ei ole selgitanud, miks on ka täiesti prognoosimatute riskide panemine ainult vedajale Hankija

eesmärkide suhtes vajalik, sobiv või mõõdukas. Hankija ei ole õigesti mõistnud ATL-i

sõlmimise eesmärki, mille suhtes tuleks tingimuste proportsionaalsust hinnata. Hankija ei ole

ka selgitanud, mil viisil saab ta teostada põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse

kontrolli või vältida eduka pakkuja lubamatut ülekompenseerimist, kui hinna aluseks olevate

kulukomponentide muutused on ka Hankija enda jaoks täiesti prognoosimatud ning ATL-is

puudub indekseerimine selliste muutustega arvestamiseks.

4.11.3. Hankija on läbipaistvuse põhimõtte segi ajanud võrdse kohtlemise põhimõtte ja

majandusliku otstarbekuse põhimõtetega. Läbipaistmatu tingimus ei muutu õiguspäraseks

seeläbi, et see rakendub kõigile pakkujatele ühetaoliselt või on väidetavalt majanduslikult

otstarbekas.

4.11.4. Hankija mõistab ebaõigesti PSO määruse art 4 lg 1 p b) kohustust.

4.11.4.1. Vale on Hankija arusaam, nagu peaks vaid väljaspool riigihankemenetlust sõlmitud

ATL-ides vedaja tasu katma reaalsed kulud ja võimaldama mõistlikku kasumit.

4.11.4.2. PSO määruse art 6 lg 1 sätestab: Sõltumata lepingu sõlmimise viisist peavad kõik

üldeeskirjaga või avaliku teenindamise lepinguga seotud hüvitised olema kooskõlas artikli 4

sätetega. Kõik hüvitised, mis on seotud vastavalt artikli 5 lõigetele 2, 4, 5 või 6 sõlmitud avaliku

teenindamise otselepinguga, või üldeeskirjaga, peavad sõltumata oma laadist vastama ka lisas

esitatud sätetele. Seega ei vasta tõele arvamus, nagu ei oleks Hankijal avatud hankemenetluses

kohustust kehtestada selliseid kriteeriumeid, mis võimaldavad ATL-i täitjal mõistlikku äririski

võttes katta lepingu täitmisega seotud kulud ja teenida mõistlikku kasumit. Vastupidi – art 4 lg

1 p b) paneb Hankijale sõnaselge kohustuse läbipaistvate kriteeriumide kehtestamiseks, mille

alusel on pakkujal võimalik prognoosida, millise pakkumushinnaga ta suudab katta nii lepingu

teenindamise kulud kui teenida kasumit. Väljaspool hankemenetlust ei toimu läbipaistvate

hanketingimuste alusel pakkumushindade esitamist. Avatud hankemenetluses peab hankija

omaenda kehtestatud kriteeriumite alusel suutma kontrollida, kas pakkujate pakutavate hindade

alusel kujuneks hüvitis asjakohaseks art 4 lg 1 p b) tähenduses või mitte.

4.11.4.3. Hankija viidatud kohtupraktika on asjassepuutumatu ja Hankija mõistab Euroopa

Kohtu praktikat valesti.

4.11.4.4. Asjakohatud on Hankija väited kulude automaatse hüvitamise ja perioodilise

indekseerimise kohustuse puudumise osas. Vaidlustaja ei nõua oma äririski täielikku ega

automaatset maandamist.

Asjakohane on Riigikohtu asjas nr 3-21-958 tehtud otsuse p 20 osas, milles Riigikohus rõhutab:

[---] Euroopa Kohus on Dobeles Autobusu Parks jt selgitanud, et liikmesriikide pädevatel

asutustel on avaliku teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum hüvitise mehhanismi

kujundamisel ning riskide jaotus ei tohi olla ebaproportsionaalne (otsuse p-d 42, 44 ja 54;

määruse 1370/2007, art 2a lg 1 teine lõik. [---].

Hankija järeldused Euroopa Kohtu C-421/22 Dobeles Autobusu jt lahendi kohta on samuti

ebaõiged. Kohtuasjas C-421/22 analüüsiti ATL-i, milles oli nähtud ette teatud

kulukomponentide indekseerimine lepingu 5.-7. aastal. Euroopa Kohus ei välistanud, et selline

osaline indekseerimine tagab lepingu täitjale tema riskide osalise maandamise. Praegu ei ole

6 (17)

5-aastase perioodi sees ajavahemikku, mil kulud indekseeritaks või maandataks pakkujale

prognoosimatud riskid mõne muu meetodiga.

4.11.5 Vaidlustatud hanketingimused ei ole läbipaistvad RHS § 3 p-i 1 ega PSO määruse art 4

lg 1 p-i b) tähenduses.

ATL p-ide 4.3, 8.6 ja 8. alusel ei ole võimalik kujundada sellist pakkumushinda, mis võimaldaks

välistada nii alapakkumused (RHS § 115) kui vältida vedaja ülemäärast kompenseerimist.

21.03.2025 esitati Hankijale küsimus bussijuhtide keskmise palga kohta, sest selle tagamine

ATL-i täitmise ajal on vedajale kohustuslik. Hankija vastas, et ei tea, milliseks kujuneb

sektoriülene keskmine brutopalk ATL-i täitmise ajal.

Kuna Hankija ei tea, milliseks kujunevad ATL-i täitmise perioodil kütuse- ja palgakulud, aga

ka nt erinevate varuosade või muude kulukomponentide maksumus, siis ei suuda Hankija ka

hinnata, millise kuluga suudab pakkuja reaalsuses lepingut teenindada.

4.11.6. Hankija on vaidlustatud hanketingimuste kehtestamisel eiranud majanduslikku

reaalsust.

Hankija arvamus, nagu ei oleks Eesti praegune majanduskeskkond sedavõrd „volatiilne“, et

Vaidlustaja ei saa pakkumuse esitamise seisuga 2025. aasta mais prognoosida ATL-i täitmise

tegelikku kulu selle kogukestuse ajal, on põhjendamatu.

4.11.7. RHAD on ebaproportsionaalne nii RHS § 3 p-i 1 kui PSO määruse art 4 lg 1 p-i b)

tähenduses.

4.11.7.1. Vaidlustaja ei pea ebaproportsionaalseks ATL-i kogukestust või pakkumuste esitamise

ja lepingu täitmise alguse vahele jäävat perioodi. Hankija väidab ekslikult, et vaidlustatud

hanketingimused on tema eesmärke silmas pidades sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Sellist

hinnangut ei ole Hankija millegagi põhjendanud. Lisaks ei ole Hankija õigesti aru saanud

sellest, mis on tema eesmärk ATL-i sõlmimisel.

4.11.7.2. Hankija peab arvestama PSO määruse eesmärkidega ja ATL-i tingimused peavad

olema proportsionaalsed ka PSO määruse eesmärkide suhtes. PSO määruse põhjenduspunkti

27 kohaselt tuleks otselepingute või üldeeskirjade puhul hüvitise näitajad kehtestada selliselt,

et hüvitissummad oleksid asjakohased ning tagatud oleks teenuste tõhusus ja kvaliteet. Lisa p-

is 7 on täpsustatud, et hüvitamise meetod peaks aitama säilitada või arendada avaliku teenuse

osutaja tõhusat haldustegevust, mida oleks võimalik objektiivselt hinnata.

Komisjoni 2023. aasta teatises määruse kohta selgitatakse, et määruse lisa p-i 7 kohaselt peab

hüvitamismeetod olema suunatud sellele, et säilitada või arendada [---] piisavalt kõrge

kvaliteeditasemega reisijateveoteenuste osutamist. See põhimõte on sätestatud ka art 2a lg 2

p-is b, kus on märgitud, et avaliku teenindamise kohustuste netofinantsmõju hüvitamine peab

tagama avaliku reisijateveoteenuse osutamise rahalise jätkusuutlikkuse pikema aja jooksul. See

tähendab, et pädevate asutuste makstav hüvitis peaks võimaldama teenusepakkujatel osutada

kvaliteetseid teenuseid rahaliselt jätkusuutlikul alusel.

4.11.7.3. PSO määruse eesmärki tagada avaliku reisijateveoteenuse osutamise rahaline

jätkusuutlikkus pikema aja jooksul kinnitab ka Euroopa Kohtu praktika: Seega, kui liikmesriigi

pädev asutus peaks hankemenetluses nägema ette ebamõistlikke või ülemääraseid tingimusi,

arvestades riske, mida asjaomane avaliku teenuse osutaja peaks võtma, on vähetõenäoline, et

talle esitatakse pakkumusi, mistõttu peaks see asutus neid tingimusi muutma, et viia need

proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlla. Ka Riigikohus on kinnitanud, et riigihanke võitnud

7 (17)

vedaja peab küll kandma mõistlikku riski, kuid kogu riski asetamine vedajale ei ole

põhjendatud. Hankija on välistanud lepinguhinna läbirääkimise mistahes tingimustel.

4.11.8. Vastuses vaidlustusele on Hankija püüdnud tingimustele anda teistsugust tähendust.

Hankija kinnitab oma vastuses kõigepealt, et fikseeritud hinnaga pakkumused võimaldavad

Hankijal juba ATL-i sõlmimisel veenvalt hinnata, kas ATL täitmisega seonduvad kulud on riigi

jaoks vastuvõetavad. Veelgi enam – Hankija selgitab, et ei ole mõeldav ega mõistlik vaidlustaja

soov, et avalikke vahendeid peaks eiteakust juurde tekkima, kui vedaja kulud ATL täitmisel

peaksid suurenema, sest nii ei ole ATL täitmise reaalne kulukus riigi jaoks enam ette

planeeritav. Seega on Hankija seisukohal, et 5-aastase kestusega ATL-i täitmine peab toimuma

5 aastat ning seda hinnaga, mida prognoosimatus majanduskeskkonnas tuleb pakkuda 1,5 aastat

enne lepingu täitmise alustamist.

Kohe seejärel leiab Hankija aga üllatuslikult, et kui ATL-i kui terviku majanduslik tasakaal

peaks olema vedaja kahjuks ettenägematul ja olulisel moel muutunud, siis on vedajal õigus

pöörduda ATL lõpetamiseks kohtusse. Seega möönab Hankija, et ATL-i täitmise ajal võivad

majanduskeskkonna näitajad muutuda nii oluliselt, et vedajal ei ole võimalik seda pakkumuse

esitamise ajal ette näha. Vastasel korral ei saaks vedajal olla Hankija hinnangul õigust nõuda

asjaolude olulisel muutumisel lepingu ennetähtaegset lõpetamist. See on vastuolus Hankija

poolt ATL p-is 4.3 ja RHAD p-is 8.6 väljendatud veendumusega, et kõigi asjaolude muutumise

risk lasub vedajal. Samuti on see vastuolus Hankija arvamusega, et majanduskeskkonna

näitajate muutumist ca 7 aasta ulatuses on võimalik mõistlikult prognoosida.

4.11.9. Hankija väidab, et vedajal puudub subjektiivne õigus nõuda lepingu muutmist, kuid

asjaolude olulisel muutumisel saab ta seda RHS §-i 123 või HMS §-i 102 alusel siiski nõuda.

Kui vedajal pole subjektiivset nõudeõigust lepingu muutmiseks, siis ei saa tal olla ka õigust

vaidlustada kohtus Hankija keeldumist lepingu muutmiseks.

4.11.10. Kulude indekseerimise mehhanism on tõenäoliselt ainus läbipaistev ja võrdse

kohtlemise põhimõtet järgiv võimalus riskide proportsionaalseks jaotamiseks.

Vaidlustaja nõuab RHAD-i kooskõlla viimist RHS § 3 p-i 1 nõuetega, s.o läbipaistvuse ja

proportsionaalsuse tagamist. Vaidlustaja ei pea tõenäoliseks, et selleks on muid võimalusi peale

indekseerimismehhanismi. Vedajale asjakohase hüvitise maksmise (s.o alarahastuse ja

ülekompenseerimise vältimist tagavad) objektiivsed ja läbipaistvad kriteeriumid tuleb sätestada

juba ATL-s.

5. Mittetulundusühing Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus vaidleb vaidlustusele vastu.

5.1. Vaidlustuskomisjonil puudub pädevus kontrollida RHAD-i vastavust

ühistranspordiseadusele ja PSO määrusele.

Vaidlustusmenetluses piirdub vaidlustuskomisjoni pädevus sellega, et tuvastada hankija poolt

RHS-ist tulenevate kohustuste rikkumine (RHS § 185 lg 1).

Vaidlustatud hanketingimused ei riku läbipaistvuspõhimõtet, sest kohalduvad kõikidele

pakkujatele ühtemoodi. Vaidlustatud hanketingimused ei riku proportsionaalsuse põhimõtet.

5.2. Vaidlustuskomisjon ei kontrolli hanketingimuste majanduslikku otstarbekust.

5.3. Hankija ei pea kujundama hankelepingu tingimusi selliselt, et need oleksid pakkujatele

võimalikult soodsad ja meelepärased. Vaidlustatud hanketingimused on Hankija eesmärke

silmas pidades sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Hankijal on hanketingimuste määratlemisel

avar kaalutlusruum ning üksnes hankija enda otsustada on, mida ja millistel tingimustel (sh

8 (17)

millise hinna eest) ta hankida soovib. Hankijal ei ole kohustust kehtestada potentsiaalsetele

pakkujatele meelepäraseid hanketingimusi.

5.4. Hanketingimuste kontekstis ei peeta RHS § 3 p-ide 1 ja 2 tähenduses proportsionaalsuse

all silmas mitte seda, et hankes kehtestatud tingimused oleksid igal juhul vastuvõetavad

pakkujale või et hankes kehtestatud tingimustel sõlmitavas lepingus oleksid hankija ning (ausa

konkurentsi tingimustes edukaks osutunud) pakkuja õigused ja kohustused mistahes hinna

juures omavahel tasakaalus. Vaidlustusmenetlus ei ole ettevõtja jaoks vahend saavutamaks

endale lihtsalt meelepärasemaid lepingutingimusi.

5.5. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene kohustust tagada vedaja tasu perioodiline

indekseerimine

ÜTS § 23 lg-st 2 ega PSO määrusest ei tulene kohustust tagada riigihankes sõlmitud avaliku

teenindamise lepingu täitmise reaalsete kulude hüvitamist.

5.5.1. ÜTS § 23 lg 2 sätestab järgmist: Avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava liiniveo

kulud kaetakse avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava ühistranspordi eest saadava

tuluga, sealhulgas piletituluga, riigieelarvest või omavalitsusüksuse eelarvest avalikule

liiniveole eraldatava toetusega ning muu tuluga, mis laekub avaliku teenindamise kohustuse

täitmise tõttu. Tulude ülekandmine vedaja teistesse ettevõtluse valdkondadesse on keelatud.

Selle kohustuse järgimine peab kajastuma vedaja tulude, kulude ja vara arvestuses. Viidatud

sätte mõte on reguleerida, millistest allikatest katab ATL täitmise kulud teenuse tellija ja teisalt

reguleerida seda, et vedaja ei tohi ATL alusel saadud tulu ümber suunata teistesse

ettevõtlusvaldkondadesse. ÜTS § 23 lg 2 ei näe ette, et avaliku liiniveo tellija riskivastutus on

tagada vedaja reaalsete kulude hüvitamine, samuti ei keela ÜTS § 23 lg 2 ka seda, et vedaja

ristsubsideerib oma kulusid ATL-i täitmisel ka muude valdkondade tuluallikatest, sh nt

kommertsliiniveost nagu mh on kinnitanud Riigikohus lahendis 3-18-1946.

5.5.2. PSO määruse art 4 lg 1 sätestab järgmist:

Public service contracts and general rules shall:

(a), clearly define the public service obligations with which the public service operator is to

comply, and the geographical areas concerned;

(b), establish in advance, in an objective and transparent manner,

(i), the parameters on the basis of which the compensation payment, if any, is to be calculated,

and

(ii), the nature and extent of any exclusive rights granted,in a way that prevents

overcompensation. In the case of public service contracts awarded in accordance with Article

5(2), (4), (5) and (6), these parameters shall be determined in such a way that no compensation

payment may exceed the amount required to cover the net financial effect on costs incurred and

revenues generated in discharging the public service obligations, taking account of revenue

relating thereto kept by the public service operator and a reasonable profit;

(c), determine the arrangements for the allocation of costs connected with the provision of

services. These costs may include in particular the costs of staff, energy, infrastructure charges,

maintenance and repair of public transport vehicles, rolling stock and installations necessary

for operating the passenger transport services, fixed costs and a suitable return on capital.

Seega üksnes avaliku teenindamise lepingute puhul, mis on sõlmitud art 5 lg-te 2, 4, 5 ja 6

alusel ehk väljaspool riigihankemenetlust, peab vedaja tasu katma reaalsed kulud ja

võimaldama mõistlikku kasumit. Seevastu riigihanke tulemusena sõlmitud avaliku

teenindamise lepingute puhul on vedaja enda kohustus hinnata ATL-i täitmise kulusid ning teha

selle pinnalt riigihankes hinnapakkumine, arvestades PSO määruse art 4 lg 1 p-is b) (i)

sätestatud vedaja tasustamise skeemi ja p-is c) nimetatud ATL regulatsiooni teenuse

osutamisega seotud kulude katmise küsimuses – seejuures rõhutab art 4 sõnastus, et ATL-i

sõlmimise menetluses peavad nii vedaja tasustamise skeem kui kulude jaotamise põhimõtted

9 (17)

olema ette teada (in advance). PSO määruse art 6 lg 1 kohaselt peavad nii otselepingud kui ka

õigusaktid, mis määravad vedajale makstava tasu, vastama nii määruse art 4 kui määruse lisa 1

nõuetele, ent avaliku teenindamise lepingud, mis on sõlmitud riigihanke tulemusena, peavad

vastama vedaja tasu regulatsiooni osas vaid määruse art 4 nõuetele. See on ka loogiline, sest

riigihanke tulemusena hinnastab vedaja ise lähtudes oma ärimudelist oma pakkumuse nii, et

teenuse osutamise kulud oleks kaetud, seevastu otselepingu sõlmimisel ja õigusaktiga vedaja

tasu määramisel on oht, et hankija määratud tasu ei kata vedaja kulusid või vastupidi viib

ülekompensatsioonini.

5.6. Riigikohus on kinnitanud kohtuasjas 3-21-958, p-is 20: ÜTS § 23 lg-st 2 ei tulene, et ATL

alusel makstavad tasud peavad eranditult ja automaatselt katma kõik liiniveo kulud. Euroopa

Kohus on asjas Dobeles Autobusu Parks jt selgitanud, et liikmesriikide pädevatel asutustel on

avaliku teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum hüvitise mehhanismi kujundamisel ning

riskide jaotus ei tohi olla ebaproportsionaalne (otsuse p-d 42, 44 ja 54; määruse 1370/2007,

art 2a lg 1 teine lõik). Hankemenetlus tagab üldjuhul hanketingimuste proportsionaalsuse

(Dobeles Autobusu Parks jt p-d 56-58).

Seega on ekslik Vaidlustaja viide PSO määruse art 3 lg 2 p-ile 2, millest Vaidlustaja väidab

olevat Hankijal õigusaktist tuleneva kohustuse hüvitada vedajale ATL-i täitmisest tulenevate

kulude positiivse ja negatiivse finantsmõju sellisel viisil, mis väldib ülekompenseerimist.

5.7. PSO määruse art 3 lg 2 (millel p 2 puudub) reguleerib hoopis teist olukorda – seda, kui

haldusorgan on määranud maksimaalsed piletihinnad osutatava veoteenuse eest ehk olukorda,

kus vedaja kulude katmine sõltub reisijate piletitulust. Seepärast ei ole asjakohane Euroopa

Kohtu kohtulahend asjas C-614/20, sest see käsitles riigi poolt kehtestatud sõidusoodustustest

tulenevate kulude kandmist vedaja poolt. Riigihankes sõlmitava ATL-i puhul ei sõltu vedaja

tulu mitte mingil moel reisijate piletitulust vaid üksnes pakkuja enda poolt pakutavast

liinikilomeetrihinnast. Asjakohane pole ka lahend C-390/22, sest selles oli vaidluse all

otselepinguga avaliku teenindamise kohustuse panemine vedajale, mitte hankelepingu

sõlmimine avatud riigihankes.

5.8. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et puudub kohustus tasu indekseerimiseks.

5.9. Euroopa Kohus on asjas C-421/22 kinnitanud, et avatud hankemenetluses ei pea

hanketingimustes sätestama mitte mingisugust vedaja tasu indekseerimise korda. Vaidlustaja

püüab väita, et kohtuasja C-421/22 järeldused ei ole käesoleval juhul ülekantavad, sest selles

kohtuasjas oli ette nähtud teatud kulude indekseerimine, kui nende muutus ületas teatava

protsendimäära. Vaidlustaja jätab tähelepanuta, et asjas oli vaidluse all 10-aastase ATL-i

sõlmimine, mille esimese 4 kehtivusaasta jooksul polnud indekseerimist ette nähtud ja

välistatud oli ka viimase 3 aasta kulude indekseerimine. Käesolevas Riigihankes sõlmitakse 5-

aastane ATL. Seega on mitte-indekseeritavad teenuse osutamise perioodid võrreldavad.

5.10. ATL-is on reguleeritud, et vedaja kannab ATL-i alusel teenuse osutamisega seotud kõik

kulud ja vedajal lasub kohustus ATL täitmisega seotud kulusid prognoosida ATL-i 5-aastase

kehtivuse kohta. PSO määrus ega ÜTS § 23 lg 2 ei keela sellist vedaja tasustamise viisi

RHAD-is sätestada.

5.11. Hanketingimused ei pane vedajale ebaproportsionaalselt riske.

5.11.1. ATL kehtivus 5 aastat ei ole ebatavaliselt pikk ega ole ebatavaliselt pikk ka ATL-i alusel

osutatava teenuse ettevalmistusaeg. PSO määruse kohaselt on avaliku liiniveo lepingute

sõlmimine lubatud ka 10-aastaseks perioodiks. Pikem kehtivusperiood on mh vajalik arvestades

ATL täitmisega seonduvaid investeeringuid.

10 (17)

5.11.2. Hankija on alustanud Riigihankega aegsasti. Vaidlustaja väide, et ta on objektiivselt

võimeline pakkuma hindu vaid pakkumuste esitamise tähtpäeva seisuga ega ole võimeline

kulusid prognoosima ka mitte 01.01.2027 seisuga, ei ole eluliselt usutav. Eesti praegune

majanduskeskkond ei ole sedavõrd volatiilne. Kulude ennustamine ja äririskide maandamine

kuulub paratamatult ettevõtluse juurde ning avaliku liiniveo sektor ei ole kulude volatiilsuse

osas mingil moel eriline. Ei ole mõeldav ega mõistlik Vaidlustaja soov, et avalikke vahendeid

peaks jooksvalt juurde tekkima, kui vedaja kulud ATL-i täitmisel peaksid suurenema, sest nii ei

ole ATL-i täitmise reaalne kulukus riigi jaoks enam ette planeeritav. Vedajate esitatavad

fikseeritud hinnaga pakkumused võimaldavad riiklikke rahalisi vahendeid ettenähtavalt

planeerida ning juba ATL-i sõlmimisel veenvalt hinnata, kas ATL-i täitmisega kaasnevad kulud

on riigi jaoks vastuvõetavad. Kui vedaja reaalsed kulud ATL-i täitmisel peaksid jääma allapoole

tema pakutud fikseeritud hinda, siis on vedajal võimalik ATL-i täitmisest ka oodatust suuremat

kasumit teenida. Keegi ei kohusta pakkujat Riigihankes oma pakkumust riskantselt hinnastama,

et tekib ATL-i alarahastamise oht.

5.11.3. Vaidlustaja väidab ebaõigesti, et hanketingimustega on välistatud mistahes moel ATL-i

muutmine RHS § 123 alusel ja isegi HMS § 102 ning VÕS § 97 (mis küll ei kohaldu, sest

tegemist on halduslepinguga) alusel, kui ATL-i kui terviku majanduslik tasakaal peaks olema

vedaja kahjuks ettenägematul ja olulisel moel muutunud. Midagi sellist ei ole võimalik RHAD-

ist välja lugeda. Kui on täidetud HMS § 102 lg 4 eeldused, st kui ATL kui terviku majanduslik

tasakaal on vedaja kahjuks oluliselt ja ettenägematult muutunud, on vedajal õigus pöörduda

ATL-i lõpetamiseks kohtusse. Vedajal on alati võimalik taotleda ATL-i muutmist olgu siis

RHS §-i 123 või HMS §-i 102 alusel ja Hankija keeldumise korral on vedajal võimalik

vaidlustada Hankija keelduv otsus halduskohtus kaalutlusõiguse rikkumise tõttu.

5.12. Hankija täiendas 21.04.2025 oma seisukohti järgnevalt.

5.12.1. Vaidlustuskomisjoni pädevus hinnata hanketingimuste kooskõla PSO määrusega.

5.12.1.1. Vaidlustaja väidab et kuivõrd PSO määruse sisaldab erinorme avaliku liiniveo sektoris

riigihangete kohta, siis peab vaidlustuskomisjon mh hindama hanketingimuste kooskõla PSO

määruse regulatsiooniga. Vaidlustaja eksib. Vaidlustuskomisjoni pädevus piirdub konkreetselt

RHS-iga vastuolude tuvastamisega.

5.12.1.2. Vaidlustaja on vaidlustuse üles ehitanud positsioonile, et RHAD on vastuolus PSO

määruse art 4 lg 1 alapunktiga b ja seetõttu rikuvad RHS-i läbipaistvuse ja proportsionaalsuse

põhimõtteid.

Vaidlustaja viidatud osa ei kohaldu avatud hankemenetluses sõlmitud ATL-idele, vaid üksnes

sisetehingu alusel pandud avaliku teenindamise kohustusele (art 5 lg 2), väikse veomahuga

otselepingule (art 5 lg 4), liiniveo katkemise vältimiseks sõlmitud erakorralisele otselepingule

(art 5 lg 5) või raudteeveoks sõlmitud lepingule (art 5 lg 6). Seega on valed kõik Vaidlustaja

viited sellele, kuidas vedaja tasustamise tingimused peavad katma vedaja reaalseid kulusid ja

tagama mõistliku kasumi ning arvestama netofinantsmõju vedajale.

5.12.1.3. Kuivõrd PSO määruse art 4 lg 1 alapunkti b kohaselt piirdub avatud hankemenetluses

ATL-is vedaja tasustamise tingimuste regulatsioon kohustusega tagada objektiivsus ning

läbipaistvus, siis on vaidlustuskomisjoni kontrolli ulatus samasugune sõltumata sellest, kas

jaatada tema pädevust hinnata hanketingimusi PSO määruse alusel või mitte.

5.12.2. RHAD on läbipaistev, Vaidlustaja soovib vaidlustada hoopis tingimuste majanduslikku

otstarbekust.

5.12.2.1. Vaidlustaja leiab, et RHAD on vastuolus PSO määruse art 4 lg 1 b) nõuetega

11 (17)

läbipaistvuse kohustuse rikkumise tõttu. Vaidlustaja sisustab ebaõigesti läbipaistvuse

põhimõtet. Hanketingimus on läbipaistvuse põhimõttega kooskõlas, kui see on sõnastatud

ühemõtteliselt, ilma vastuoludeta ja kõikidele potentsiaalsetele pakkujatele arusaadavalt.

Vaidlustaja ei ole väitnud, et vaidlustatud hanketingimused oleks talle arusaamatud, mitmeti

mõistetavad või vastuolulised. Vaidlustajale ei meeldi vaidlustatud hanketingimuste sisu, sest

Vaidlustaja ei soovi sellistel majanduslikel tingimustel ATL-i sõlmida.

5.12.2.2. Vaidlustatud hanketingimustes on vedaja tasustamine reguleeritud selgelt ja

läbipaistvalt – vedajale makstakse ATL-i kehtivuse kestel tasu vastavalt vedaja enda poolt

pakutud liinikilomeetri hinnale. ATL ja tehnilise kirjelduse tingimused määravad vedaja

kohustuste sisu ja mahu, millest lähtudes pakkuja kalkuleerib ATL-i täitmiseks vajalikud kulud

lähtudes tema enda ärimudelist. Hankija ei pea pakkujale ette kirjutama, kuidas täpselt pakkuja

kalkuleerib ATL-i täitmiseks vajalikke kulusid ja kujundab oma äritegevust kõige

optimaalsemal viisil. Avaliku liiniveo sektoris pakkumuse hinnastamine ei erine mitte mingil

moel muudes sektorites kestuslepingute hinnastamisest – pakkuja teab ise kõige paremini oma

äri struktuuri ja optimeerimise viisi.

5.12.2.3. Vaidlustaja seisukohtades on ilmne vastuolu – Vaidlustaja heidab ette, et

indekseerimisvalemi puudumise tõttu ei ole hanketingimused läbipaistvad, ent teisalt rõhutab,

et majanduskeskkonna muutumine ATL-i 5-aastase kehtivusperioodi kestel on Vaidlustaja jaoks

absoluutselt ettenägematu ja seetõttu ei saa Vaidlustaja majanduskeskkonna muutumise

mõjusid arvestada pakkumuse hinnastamisel. Kui vedaja tasu indekseerimine oleks seotud

statistiliste valemite kaudu sellise ettenägematu majanduskeskkonna muutustega, siis muutuks

ju vedaja tasustamine indekseerimise tulemusena pakkuja jaoks täiesti läbipaistmatuks ja

ettenägematuks, sest pakkujal puuduks pakkumust hinnastades igasugune kindlus selles, kuidas

statistilise valemi alusel indekseerimise tulemusena vedaja tasu muutub ning kas ja kuidas

indekseeritud tasu vedaja reaalsed kulud katab.

5.12.2.4. Kui hanketingimus on majanduslikult ebaotstarbekas, siis kannab Hankija riski, et

pakkumusi ei esitata üldse või on esitatud pakkumused sedavõrd kõrge maksumusega, et

ületavad Riigihankeks planeeritud rahalisi vahendeid.

5.12.3. PSO määruse regulatsioon avatud hankemenetluses sõlmitud avaliku teenindamise

lepingus vedaja tasustamiseks ja vaidlustatud hanketingimuste proportsionaalsus.

5.12.3.1. Vaidlustaja mõistab ebaõigesti PSO määrusest tulenevaid reegleid avatud

hankemenetlusega riigihanke tulemusena sõlmitud ATL-is vedaja tasustamise regulatsioonile.

Vaidlustaja ei erista avaliku teenindamise kohustuse tekkimise erinevaid õiguslikke aluseid.

PSO määruse reeglistik vedaja tasustamise osas on erinev sõltuvalt avaliku teenindamise

kohustuse tekkimise viisist. PSO määrusest ei tulene Hankijale avatud hankemenetluses

kohustust pakkujatele ette kirjutada ega kontrollida, kas pakkuja pakutud hind katab kõik

pakkuja reaalsed kulud ja võimaldab kasumit teenida. Hankija kohustused selles osas piirduvad

tavapärase alapakkumuse kontrolliga. Seda kinnitab üheselt Euroopa Komisjoni

tõlgendussuuniste teatis PSO määruse kohta, milles on avatud hankemenetluses sõlmitud

ATL-i puhul vedaja tasustamise kohta märgitud p-is 2.4.1 järgmist:

An open, transparent and non-discriminatory competitive tendering procedure within the

meaning of Article 5(3) will minimise the public compensation that the competent authorities

will need to pay to the service provider to obtain the level of public service imposed in the

tender, thus preventing overcompensation. In such a case, there is no need to apply the detailed

rules on compensation set out in the annex.

Seega avatud hankemenetluse läbiviimine ise on piisav instrument välistamaks

ülekompenseerimist (sest eelduslikult välistab selle avatud hankemenetlusega kaasnev

konkurents) ning see on piisav ka selleks, et tagada vedaja reaalsete kulude katmine (sest iga

12 (17)

vedaja, hinnastades oma pakkumust ise, seisab hea oma äri jätkusuutlikkuse eest ja selle eest,

et ATL-i täitmisega seotud reaalsed kulud saaks kaetud).

5.12.3.2. Vaidlustaja on ebaõigesti viidanud Euroopa Komisjoni tõlgendussuunistele – nagu

Vaidlustaja enda tekstist nähtub määruse lisa punkti 7 kohaselt peab hüvitamismeetod olema

suunatud sellele, et säilitada või arendada [---] piisavalt kõrge kvaliteeditasemega

reisijateveoteenuste osutamist. Kuid PSO määruse lisa 1 ei kohaldu avatud hankemenetluses

sõlmitud ATL-dele nagu PSO määruse lisa 1 p 1 selgesõnaliselt ütleb. Seetõttu on Vaidlustaja

viited Euroopa Komisjoni tõlgendussuunistele läbivalt valed, sest need puudutavad avatud

riigihanke väliselt tekkinud avaliku teenindamise kohustuse tasu.

5.12.3.3. Vaidlustaja põhjendab, et RHAD on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna

see ei ole kooskõlas PSO määruse normi eesmärgiga, ent kuna Vaidlustaja viited PSO määruse

regulatsioonile on valed, siis pole Vaidlustaja ka põhjendanud RHAD-i ebaproportsionaalsust.

5.12.3.4. Arusaamatuks jääb kuidas konkreetse vedaja reaalsetel kuludel põhineva pakkumuse

maksumuse seostamine üldiste majanduskeskkonna statistiliste näitajatega (millel puudub seos

konkreetse vedaja kuludega) saab pakkumuse hinnastamist ja ATL-i järgi reaalselt makstavat

tasu muuta pakkuja jaoks läbipaistvamaks või kuidagi hõlbustada alapakkumuse kontrolli

teostamist.

5.12.4. Nii Eesti kui Euroopa Kohtu kohtupraktika kinnitab, et vedajal puudub subjektiivne

õigus nõuda vedaja tasu perioodilist indekseerimist.

Vaidlustaja leiab, et kohtupraktika hanketingimuste vaidlustamise kohta avaliku liiniveo

hangetes vedaja tasu indekseerimise küsimuses pole asjakohane, sest eelnevates hangetes olid

vaidluse all hanketingimustes kehtestatud indekseerimismudelid kui hanketingimused (ehk

teisisõnu neis kohtuasjades polnud vaidluse all vedaja tasu indekseerimise puudumine, vaid

vaieldi kehtestatud indekseerimismudeli õiguspärasuse üle). Hankija pole sellega nõus.

Kõikides viidatud kohtuasjades, kus vedajad soovisid indekseerimismudelite vaidlustamise

kaudu saavutada endale soodsama indekseerimismudeli kehtestamist, leidsid kohtud, et

kuivõrd vedajatel pole üldse subjektiivset õigust nõuda, et vedaja tasu peaks indekseerima, siis

seetõttu ei saanud indekseerimismudeli sätestamine hanketingimustes põhimõtteliselt vedajate

subjektiivseid õigusi rikkuda.

Vaidlustaja viitab Vaidlustaja Euroopa Kohtu lahenditele C-614/20 ja C-390/22 ning

demonstreerib taas, et pole PSO määruse sisu üldse mõistnud ega suuda eristada reegleid

avaliku teenindamise kohustuse kohta otselepingute ja üldeeskirjade alusel võrreldes avaliku

teenindamise lepingu sõlmimisega avatud hankemenetluses. Kohtuasjas C-614/20 oli vaidluse

all nn üldeeskirja ehk nn general rule alusel vedajale pandud kohustus kanda sõidusoodustusega

isikute teenindamisel kulusid ning kohtuasjas C-390/22 oli vaidluse all otselepingu alusel

vedaja tasustamise tingimused. PSO määruse eristab otselepingute ja üldeeskirjade alusel

avalikku liinivedu osutava vedaja tasustamist. Seega on kohtuasjades C-614/20 ja C-390/22

tehtud lahendid asjassepuutumatud, sest kumbki neist ei puuduta avaliku hankemenetluse

tulemusena sõlmitud avaliku teenindamise lepingus vedaja tasustamise tingimusi.

5.12.5. Hankija jääb selle juurde, et Euroopa Kohus on juba lahendis C-421/22 andnud

hinnangu, et hanketingimustes ei pea ette nägema avaliku liiniveo vedaja tasu indekseerimist.

Vaidlustaja väidab ebaõigesti, et kohtuasjas C-421/22 vaidluse all olnud hanketingimused pole

võrreldavad käesoleva Riigihanke tingimustega. Kohtuasjas C-421/22 oli vaidluse all

10-aastase ATL sõlmimine, millest vaid osaline indekseerimine oli ette nähtud perioodil 5-7

kehtivusaasta. Käesolevas Riigihankes sõlmitav ATL on 5-aastase kehtivusega. Euroopa Kohtu

järeldused ja kohtujuristi argumendid kinnitavad, et vedajal puudub õigus nõuda indekseerimist

hanketingimustes ja indekseerimismudeli puudumine ei põhjusta hanketingimuste

õigusvastasust.

13 (17)

5.12.6. Vaidlustatud hanketingimused ei piira ega välista võimalusi hankelepingu muutmiseks

RHS § 123 alusel või HMS § 102 alusel.

VAIDLUSTUSKOMISJONI PÕHJENDUSED

6. Vaidlustuskomisjoni pädevusest

Vaidlustuskomisjon ei nõustu Hankija seisukohaga, et vaidlustuskomisjonil puudub pädevus

kontrollida RHAD-i vastavust ÜTS-ile ja PSO määrusele.

PSO määruse kohaldamine oli mh vaidluse esemeks kohtuasjas 3-3-1-2-14 (sisuliselt vaieldi

selle üle, kas arvestades mh PSO määrust oli tellija kohustatud lepingu sõlmimiseks korraldama

riigihanke ning kas lepingut sõlmides on rikutud RHS-i), mille p-is 35 on Riigikohus jaatanud

vaidlustuskomisjoni pädevust: [---] Avaliku konkursi või riigihanke korraldamisega seonduvalt

näeb vaidlustuse esitamise VAKO-le ette ÜTS § 10 lg 21. Seega nõustub kolleegium kohtute

seisukoha ja põhjendustega selles, et VAKO oli pädev esitatud vaidlustust lahendama.

Kehtiva ÜTS § 21 lg 1 kohaselt valib pädev asutus vedaja, lähtudes riigihangete seadusest ning

arvestades käesolevas paragrahvis ja sõitjateveo puhul raudtee- ja teeliikluses Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1370/2007 sätestatud erisusi, samuti sätestab lg 3,

kui pädeva asutuse tegevus on riigihangete seaduses sätestatud korras vaidlustatud [---] ning

ei saa olla vaidlust, et RHS-ist lähtuv pädeva asutuse tegevus on RHS-is sätestatud korras

vaidlustatav vaidlustuskomisjonis.

7. ATL p-ist 4.3 ning RHAD üldosa p-idest 8.6 ja 8.8 nähtuvalt ei ole Hankija liinikilomeetri

hinda RHAD-is indekseerinud ja avaliku teenindamise hüvitisena (Hankija eraldatav raha

avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ATL-i perioodi jooksul) maksab Hankija Vedaja

poolt pakkumuses esitatud liinikilomeetri hinda.

Viidatud RHAD-i punktid on vaidlustatud põhjusel, et liinikilomeetri hinna indekseerimata

jätmine on vastuolus proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtetega (RHS § 3 p 1) ja

Vaidlustaja väitel on äririski asetamine üksnes vedajale PSO määruse alusel keelatud. Seega

Vaidlustaja väitel seisneb RHAD-i õigusvastasus milleski, mida RHAD-is ei ole, kuid mis

Vaidlustaja arvates seal peaks olema.

Hankija väitel Vaidlustaja soovitud sisuga kohustust Hankijale PSO määrusest ei tulene.

Seega on antud juhul vaidlus vaid selles, kas proportsionaalsuse ja läbipaistvuse nõude

täitmiseks RHS-is on Hankijal PSO määrusest tulenev kohustus liinikilomeetri hinna

indekseerimiseks või mitte. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et ei ole.

8. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Riigihanke tingimuste kindlaksmääramisel on Hankijal

avar kaalutlusruum (nt Riigikohtu otsus 3-3-1-65-11, p 26: Seda, millist liiki ja millistele

tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada, otsustab hankija põhimõtteliselt omal vabal

äranägemisel, eeldusel, et hankija poolt kehtestatavad kriteeriumid on asjakohased ning

kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega), millesse vaidlustuskomisjon

sekkub vaid juhul, kui Hankija sätestatud tingimused on ilmselgelt asjakohatud või

meelevaldsed. Antud juhul nõuab Vaidlustaja viitega PSO määrusest tulenevale väidetavale

kohustusele RHAD-is sisuliselt riskide teistsugust jaotust ja vaidlustuskomisjon kohustab

Hankijat selleks üksnes juhul, kui Vaidlustaja väide, et ATL-is liinikilomeetri hinna

indekseerimise kohustus tuleneb Hankijale PSO määrusest, on õige.

Asjaolu, et Eesti ühistranspordis võib olla käibel praktika, kus pikaajaliste avaliku teenindamise

lepingute sõlmimise korral on liinikilomeetri hind indekseeritud, ei tähenda iseenesest RHAD-

i õigusvastasust ega anna Vaidlustajale õigust nõuda endale sobivamaid tingimusi ka selles

Riigihankes. Ei saa olla vaidlust, et samalaadne äririsk kohalduks kõikidele Riigihankes

14 (17)

osalemisest huvitatud isikutele ühetaoliselt ja sellega ei ole pandud Vaidlustajat kuidagi

erinevasse olukorda, st vaidlusalused RHAD-i tingimused on võrdselt ebamugavad kõikidele

Riigihankes osalemisest huvitatud isikutele ega riku sellisena iseenesest RHS § 3 p-is 1

sätestatud läbipaistvuse ega p-is 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

9. Hankija väitel on Vaidlustaja vaidlustuse valdavas osas rajanud ebaõigele arusaamale PSO

määruse sisust, sest Vaidlustaja on tsiteerinud nii PSO määruse sätteid kui ka Euroopa

Komisjoni tõlgendussuuniseid teise õigusliku olukorra kohta – need reguleerivad vedaja

tasustamist otselepingu või üldregulatsiooni alusel ühepoolselt pandud avaliku teenindamise

kohustuse korral - ning need sätted ja juhised ei kohaldu avatud hankemenetluses sõlmitud

ATL-i sisule.

9.1. Vaidlustuskomisjon märgib, et Hankija tugineb vaidlustuses PSO määruse muudetud

versioonile ja asjasse puutuvas osas on PSO määruse art 4 p b) (i ja ii) sõnastatud järgmiselt:

4. Avaliku teenindamise lepingud ja üldeeskirjad: [---]

b) kehtestavad enne viisil, mis on objektiivne ja läbipaistev:

i) näitajad, mille põhjal hüvitis (kui seda makstakse) tuleb arvutada, ja

ii) ainuõiguste korral nende laadi ja ulatuse selliselt, et välditakse ülekompenseerimist.

Kui avaliku teenindamise lepingud ei ole sõlmitud vastavalt artikli 5 lõikele 1, 3 või 3b,

määratakse kõnealused näitajad kindlaks nii, et ükski hüvitis ei tohi olla suurem, kui on vajalik

avaliku teenindamise kohustuste täitmisega kaasnevate kulude ja saadud tulu netofinantsmõju

katmiseks, võttes arvesse avaliku teenuse osutaja saadud tulu ja mõistlikku kasumit.

Hankija viga aga ei muuda fakti, et PSO määruse art 4 p b) (i) kohustab Hankijat kehtestama

ATL-is/RHAD-is eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil näitajad, mille põhjal hüvitis (kui

seda makstakse) tuleb arvutada. Ülekompenseerimise vältimise kohustus ja reeglid, kuidas

määratakse kõnealused näitajad kindlaks, on sõnaselgelt seotud ainuõigustega/otselepingutega,

kui avaliku teenindamise lepingud ei ole sõlmitud vastavalt artikli 5 lõikele 1, 3 või 3b.

Antud Riigihankes soovib Hankija sõlmida ATL-i art 5 lg 1 alusel, seega PSO määruse art 4 lg

4 p-st b) (i) ei tulene Hankijale kohustust sätestada ülekompenseerimise vältimiseks RHAD-is

liinikilomeetri hinna indekseerimise mehhanism. Veelgi enam – Vaidlustaja etteheited

indekseerimise mehhanismi puudumisega seonduvalt ei ole seotud Vaidlustaja murega sellest,

et Hankija asuks Riigihanke tulemusel sõlmitava ATL-iga teenust ülekompenseerima vaid

vastupidise olukorraga – Vaidlustaja soovib RHAD-i mehhanismi vältimaks

alakompenseerimist.

9.2. Euroopa Kohus on kohtuasja C-421/22 otsuses p-is 42 märkinud, et PSO määruse art 4 lg

1 sõnastusest nähtub selgelt, et kuna liikmesriikide pädevatel asutustel on kohustus määrata

kindlaks avaliku reisijateveoteenuse osutajale makstava hüvitise arvutamise parameetrid ja

kehtestada selle teenuse osutamisega seotud kulude jaotamise kord, on neil avaliku

teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum sellise hüvitamise mehhanismi kujundamisel.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et RHAD-is sätestatud kord (Vedaja poolt pakkumises

esitatud liinikilomeetri hind on Vedaja toetuse arvestamise aluseks kogu ATL kehtivusaja vältel

ning Vedajal ei ole õigust nõuda liinikilomeetri hinna suurendamist Vedaja kulude muutumise

tõttu ega mistahes muul alusel. ATL-st või ATL-ga seotud kohustuste täitmisel on Vedajal õigus

üksnes liinikilomeetri hinna alusel makstavale toetusele ATL-s sätestatud korras, muid tasusid

ning kulusid Vedajale ei hüvitata) on iseenesest objektiivne ja läbipaistev ega tekita vastavas

valdkonnas tegutsevatele isikutele mingeid kahtlusi ega arusaamatust selles, kuidas hüvitist

vedajale arvestatakse ja millist tasu on vedajal ATL-i kehtivuse ajal õigus saada. Asjaolu, et

Vaidlustajale selline (jäik) toetuse (hüvitise) maksmise/arvutamise meetod RHAD-is ei meeldi

või ta ei taha sellega kaasnevaid riske ATL-iga võtta ei tähenda, et näitajad, mille põhjal hüvitis

tuleb arvutada, ei oleks RHAD-is sätestatud objektiivselt või läbipaistvalt.

9.3. Euroopa Kohus on kohtuasja C-421/22 otsuses p-is 48 märkinud art lg 1 kontekstis, et PSO

15 (17)

määrus ei sisalda erinorme, mida kohaldataks hüvitise arvutamise meetodi suhtes juhul, kui

avaliku teenindamise leping sõlmitakse hankemenetluse tulemusel. Sellisel juhul ei pea hüvitis

erinevalt sellisest hüvitisest, mis on seotud avaliku teenindamise lepinguga, mis on sõlmitud

otselepinguna või üldreegli alusel ja seega ilma hankemenetlust korraldamata, olema selle

määruse artikli 6 lõike 1 teise lause kohaselt kooskõlas määruse lisas sisalduvate

üksikasjalikumate eeskirjadega, mille eesmärk on tagada – nagu nähtub määruse

põhjendusest 27 – hüvitise suuruse asjakohasus. Kohus on p-is 51 järeldanud, et avatud,

läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel sõlmitud avaliku teenindamise

lepinguga seotud hüvitamise kord tagab iseenesest selle avaliku teenuse osutajale tema kulude

katmise, mis tagab talle ka asjakohase hüvitise, mille suurus varieerub sõltuvalt võetava riski

tasemest.

Seega avatud hankemenetlusena läbiviidava Riigihanke korral ei tulene PSO määrusest reegleid

hüvitise arvutamise meetodile, mille eesmärk oleks tagada hüvitise suuruse asjakohasus ATL-i

kehtivuse jooksul ja pakkujad, sh Vaidlustaja, peavad oma riskide suurust maandama antud

juhul liinikilomeetri hinnas.

10. Vaidlustaja väitel näeb ka PSO määruse art 3 lg 2 ls 2 Hankijale ette kohustuse hüvitada

vedajale ATL-i täitmisest tulenevate kulude ja tulude positiivne või negatiivne finantsmõju

sellisel viisil, mis väldib ülekompenseerimist.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et PSO määruse art 3 lg 2 ei reguleeri ATL-i sõlmimist

avaliku hankemenetluse tulemusel läbiviidava riigihankega.

10.1. Nimetatud säte reguleerib avaliku teenindamise kohustuste, mille eesmärgiks on

maksimumtariifide kehtestamine mõningatele reisijakategooriatele, määratlemist

üldeeskirjadega ja nende tariifikohustuste täitmisest tulenevate tulude/kuludega seonduvat.

Seda, et tegemist on erandiga, kinnitab ka Euroopa Kohus kohtuasja C-421/22 p-is 37:

Erandina artikli 3 lõikest 1 lubab artikli 3 lõige 2 kehtestada üldeeskirjadega avaliku

teenindamise kohustusi, mille eesmärk on maksimumtariifide kehtestamine kõikidele reisijatele

või teatavatele reisijate kategooriatele, mis juhul on pädev asutus kohustatud maksma

asjaomasele avaliku teenuse osutajale hüvitist.

PSO määruse art 3 lg 2 sätestatud erandit lg-st 1, millele oleks vaja kohaldada PSO määruse art

3 lg 2 ls 2 sätestatut, Riigihankes ei esine ja pakkujal (Vedajal) on õigus liinikilomeetri hinna

alusel makstavale toetusele mh ÜTS-is sätestatud maksimumtariifidega teostatud vedude korral

ja Hankija on määranud hüvitise (toetuse) kooskõlas PSO määruse art 3 p-iga 1 ATL-i raames.

10.2. Antud juhul on maksimumtariifide kehtestamisega seotud kulude hüvitamise

problemaatika kommertsliiniveol leidnud käsitlemist ka Euroopa Kohtu otsuses C-614/20

(olukord, kus ÜTS § 34 sätestab teatud reisijate kategooriatele maksimumtariifid (tasuta veo)).

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et nimetatud otsuses avaldatud kohtu seisukohad ei ole üle

kantavad Riigihankesse, kuna seal käsitleti olukorda, kus avaliku teenindamise kohustus PSO

määruse mõttes oli pandud ÜTS-iga kommertsliiniveo teostajale ilma õiguseta riigilt mingit

hüvitist saada. Vaidlus liinikilomeetri hinna indekseerimisest ei ole analoogne ega võrreldav

vaidlusega hüvitise saamise õigusest tariifikohustuste täitmisest tulenevate kulude katteks.

11. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et PSO määrusest ei tulene Hankijale kohustust avatud

hankemenetlusega läbiviidavas Riigihankes kulude indekseerimiseks ja Hankija ei ole

sellekohast Euroopa Kohtu praktikat, eelkõige otsuseid C-614/20 (mille sobimatust käesoleva

asjaga on vaidlustuskomisjon juba möönnud eespool) ja C-421/22 (millele vaidlustuskomisjon

on viidanud ka eespool) mõistnud valesti. Vaidlustuskomisjon ei pea asja lahendamiseks

vajalikuks analüüsida ja hinnata kogu Hankija ja Vaidlustaja viidatud kohtupraktikat ning on

seisukohal, et Euroopa Kohus on kohtuasjas C-421/22 käsitlenud kõiki käesolevas asjas tähtsust

omavaid PSO määruse sisustamise/tõlgendamise aspekte.

16 (17)

11.1. Euroopa Kohus analüüsis kohtuasjas C-421/22 olukorda, kas määrust nr 1370/2007 tuleb

tõlgendada nii, et sellega on vastuolus hüvitamise kord, mis teenuste riigihanke raames ning

avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel ei pane liikmesriigi

pädevatele asutustele kohustust maksta avaliku teenindamise kohustusega reisijateveoteenuste

osutajale täielikku hüvitist, mis perioodilise indekseerimise teel katab kogu selle teenuse

haldamise ja osutamisega seotud kulude suurenemise, mis ei ole tema kontrolli all (p 32).

Isegi kui Vaidlustaja väidab, et ei nõua äririski täielikku maandamist ja kulude automaatset

hüvitamist, st vaidlustatud on üksnes indekseerimise puudumine RHAD-is ja mingisugunegi

(osaline) indekseerimine ühistranspordis oluliste kuluartiklite osas võiks õigusrikkumise

kõrvaldada, ei ole see mõistetav olukorras, kus Vaidlustaja on korduvalt rõhutanud, et

indekseerimine peab PSO määrusest tulenevalt olema selline, et ta saaks kogu ATL-i

kehtivusaja jooksul katta lepingu teenindamisega seotud kulud ja teenida kasumit. Veelgi enam

– isegi kui Vaidlustaja eesmärk on saavutada kulude indekseerimine üksnes ühistranspordis

oluliste kuluartiklite osas, siis just sellist olukorda, kus on nõutud perioodilist indekseerimist

teenuse haldamise ja osutamisega seotud kulude suurenemise osas, mis ei ole tema kontrolli all,

viidatud Euroopa Kohtu otsus käsitlebki ja mille kohta kohus on jõudnud järgmisele järeldusele:

PSO määrust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus hüvitamise kord, mis teenuste

riigihanke raames ning avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel

ei pane liikmesriigi pädevatele asutustele kohustust maksta avaliku teenindamise kohustusega

reisijateveoteenuste osutajale täielikku hüvitist, mis perioodilise indekseerimise teel katab kogu

selle teenuse haldamise ja osutamisega seotud kulude suurenemise, mis ei ole tema kontrolli

all.

Seda, et kulude perioodilise indekseerimise mehhanismi puudumist ei saa iseenesest pidada

proportsionaalsuse põhimõtte rikkumiseks on kohus selgelt öelnud p-is 56 viidates ka p-ile 50,

mille kohaselt:[---] iga teenuseosutaja, kes otsustab avaliku teenindamise lepingu täitmiseks

hankemenetluses osaleda, [määrab] ise kindlaks oma pakkumuse tingimused, lähtudes kõigist

asjakohastest parameetritest ja muu hulgas kulude tõenäolisest muutumisest – olenemata

sellest, kas need kulud on tema kontrolli all või mitte –, mis võivad mõjutada teenuse osutamist,

määratledes nii riski taseme, mida ta on valmis selle arenguga seoses võtma. Ilma et see piiraks

selliste liidu õigusnormide kohaldamist, mis lubavad liikmesriikide ametiasutustel

põhjendamatult madala maksumusega pakkumused tagasi lükata, võib seega eeldada, et

teenuseosutaja pakkumus tagab hankelepingu sõlmimise korral talle kasutatud kapitalilt

tasumäära, mis vastab riski tasemele.

11.2. Otsuse C-421/22 p-is 36 märkis kohus ka seda, et PSO määruse art 3 lg-s 1 on ette nähtud,

et kui liikmesriigi pädev asutus otsustab valitud teenusepakkujale [---] määrata ükskõik millise

hüvitise, peab ta seda tegema avaliku teenindamise lepingu raames, ehk selle sätte põhimõte

on, et avaliku teenindamise kohustused ja nendega seotud hüvitised tuleb kindlaks määrata

avaliku teenindamise lepingus. Seda ongi Hankija ATL p-is 4.3 (aga ka RHAD üldosa p-ides

8.6 ja 8.8) teinud. Hankijal ei ole kohustust kehtestada potentsiaalsetele pakkujatele

meelepäraseid hanketingimusi ning samuti ei saa võimalikud pakkujad hankedokumentide

vaidlustamisega kaubelda endale sobilikke või soodsamaid hankelepingu tingimusi. Kui

Vaidlustaja leiab, et Riigihanke tingimused (sh ATL-i tingimused) ei ole talle vastuvõetavad või

lepinguga kaasnev äririsk on põhjendamatult suur, on tal õigus jätta pakkumus esitamata.

12. Tulenevalt eespooltoodust on vaidlustuskomisjon seisukohal, et vaidlustatud ATL-i p 4.3

ning RHAD üldosa p-id 8.6 ja 8.8, mis ei sätesta avaliku teenindamise hüvitist viisil, et

indekseerimise teel on kaetud selle teenuse osutamisega seotud kulude suurenemine (mis ei ole

Vaidlustaja kontrolli all), ei ole vastuolus PSO määrusega ega oma seetõttu Vaidlustaja väidetud

RHS-i rikkuvat mõju Riigihanke proportsionaalsusele ja läbipaistvusele.

13. Vaidlustusmenetluse kulud

Lähtudes sellest, et vaidlustus jääb RHS § 197 lg 1 p-i 4 alusel rahuldamata, kuulub

17 (17)

vaidlustusmenetluse kulude osas kohaldamisele RHS § 198 lg 3.

Hankija on esitanud tähtaegselt taotluse lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks kokku

summas 4144 eurot (käibemaksuta) 22,4 tunni õigusabi osutamise eest tunnihinnaga 185 eurot.

Arvestades asjaolu, et sisuliselt käis vaidlus ühe õigusliku probleemi üle, peab

vaidlustuskomisjon asja keerukust ja mahtu arvestades kulusid mõnevõrra ülepaisutatuteks.

Vaidlustuskomisjoni arvates on vajalikud ja põhjendatud kulud 18 tunni ulatuses summas

3330 eurot (käibemaksuta) ja need tuleb Vaidlustajalt välja mõista.

Vaidlustaja kulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Angelika Timusk