2
Palun Teil rahastada väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust kooskõlas
sotsiaalhoolekande seadusega. Tänan kõiki valdu ja linnu, kes seda teevadki.
Õigus hooldekodukohale
1. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi peavad vallad ja linnad pakkuma hooldekodukohta
inimesele, kes seda vajab ja soovib (SHS § 3 lg 1 p 3, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 20 lg 1).
2. Väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse saamiseks asub inimene ajutiselt
elama hooldekodusse (vt SHS § 20 lg 3; rahvastikuregistri seaduse § 96 lg 1 p 1). Kuna
sotsiaalhoolekanne lähtub inimväärikuse põhimõttest, peab inimene saama kaasa rääkida oma
elukoha valikul (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10; sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 4).
Abivajajat ei või panna olukorda, kus vajalikku abi antakse talle harjumuspärasest keskkonnast,
perekonnast ja tuttavatest eemaldamise ja minimaalse suhtlusvõimaluse hinnaga. See ei ole
inimväärne lahendus. Põhiseadus kaitseb inimese õigust säilitada perekondlikud sidemed ja elada
perekonnaelu (PS § 26). Sotsiaalhoolekande põhimõte on, et abimeetmed tagatakse inimesele
võimalikult kättesaadaval moel (SHS § 3 lg 1 p 6). See tähendab ka seda, et hooldekodu, kuhu
inimene elama asub, peaks olema inimese püsivast elukohast mõistlikul kaugusel
(vt sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu algataja seletuskiri, lk 11).
3. Väljaspool kodu osutatav ööpäevaringne üldhooldusteenus on sotsiaalteenus, mida korraldab
inimese elukohajärgne vald või linn. Seega peavad vallad ja linnad olema valmis pakkuma
ööpäevaringset üldhooldusteenust oma vallas või linnas või mõnes muus inimese püsivast
elukohast mõistlikul kaugusel asuvas kohas (arvestades transpordiühendusi). Inimesel peab olema
võimalik suhelda oma lähedastega piisavalt sageli ning olla selle kogukonna liige ka siis, kui ta ei
saa enam oma kodus elada.
Rahastamise reeglid
4. Väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust rahastavad teenuse saaja
elukohajärgne vald või linn ning inimene ise (SHS § 3 lg 1 p 1, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 16, § 221 lg 1).
Oluline on, et inimese kaetav osa oleks talle jõukohane, et liiga suur tasu ei sunniks teda
hooldekodukohast loobuma (SHS § 16 lg 3; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta
artikkel 14 lg 1, vt Sotsiaalsete Õiguste Komitee praktika kokkuvõtet, lk 133).
5. Kui vald või linn on korraldanud inimesele hooldekodukoha, peab seesama vald või linn katma
ka hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate järgmised kulud:
1) tööjõukulud; 2) tööriietuse ja isikukaitsevahendite kulud; 3) tervisekontrolli ja vaktsineerimise
kulud; 4) koolituse ja supervisiooni kulud (SHS § 221 lõige 2). Teenusesaaja on kohustatud katma
teenuskoha maksumusest vaid majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud
kulud1 alates teenuse osutamiseks vajalikest abivahenditest ja ravimitest ning lõpetades
raamatupidamise ja juhtimise kuludega (SHS § 221 lõige 4). Majutus-, toitlustus- ja muudest
kuludest jäetakse inimese katta see osa, mis on talle taskukohane, arvestades sotsiaalteenuse
mahtu, tasu majutuse, toitlustuse jm eest ning teenust saava inimese ja tema perekonna
majanduslikku olukorda (SHS § 16 lõiked 2 ja 3, vt ka õiguskantsleri selgitust).
6. Seega on teenusesaaja kohustatud katma vaid majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse
osutamisega seotud kulud, mitte aga hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja
1 Vt sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 704 algataja seletuskirja.