Riigikogu maaelukomisjon_kiri

Riigikogu maaelukomisjon

[email protected]

Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium

[email protected]

Kliimaministeerium

[email protected]

Meie 31.08.2023 nr 6-1/221676/2304429

Kutselise kalapüügi korraldus

Austatud komisjoni esimees, austatud ministrid

Järvede elustikku tuleb kaheldamatult kaitsta (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5) ning sel eesmärgil

võib seada kalapüügile tingimusi ja piiranguid (PS § 31). Riik peab kontrollima reeglite täitmist,

et vältida ülepüüki ja tagada aus konkurents.

Vaidlusi on põhjustanud see, kuidas jagada Peipsil, Lämmijärvel ja Pihkva järvel majanduslikult

olulisemate kalaliikide (2023. aastal on need ahven, haug, koha, latikas ja rääbis) püüda lubatud

aastasaagid kutseliste kalurite vahel. Käesoleva aasta algusest püügikorralduses jõustunud

muudatus tõi ka kaebusi, sest osa kutselistest kaluritest sai varasemaga võrreldes võimaluse

rohkem kala püüda, teised sellevõrra vähem. Muudatuse eesmärgid pole sõnastatud kuigi selgelt.

Kalapüügi seaduse eelnõu menetluse materjalidest võib eesmärgid üksnes tuletada. Kas

muudatuste eesmärgid saavutati, on samuti vaieldav. Alates 2024. aastast määrab seaduse kohaselt

kalapüügi korralduse põhiküsimused Vabariigi Valitsus väga üldsõnalise volitusnormi alusel,

mille piiride ületamist pole sisuliselt võimalik kontrollida, sest tingimusi ega piire ei ole. See on

Eesti õigusloomes levinud taunimisväärne suundumus, mille põhiseaduspärasus on küsitav.

Lühidalt probleemi olemusest. Peipsi järvel, Lämmijärvel ja Pihkva järvel kala püüdmiseks peavad

kutselised kalurid taotlema Põllumajandus- ja Toiduametilt kaluri kalapüügiluba (vt

kalapüügiseaduse (KPS) §-d 32 ja 41). Kaluri kalapüügiloa väljaandmise tingimused on

kehtestatud KPS §-s 42 ja sellele järgnevates sätetes. Kaluri kalapüügiloale märgitakse füüsilisest

isikust kalurite nimed, kes võivad loa alusel kala püüda.

Kuni 2022. aastani kasutati püüda lubatud kalavaru jaotamisel nn olümpiapüügi meetodit. See

tähendab, et kõik kutselised kalurid võisid kala püüda seni, kuni riigi seatud kvoot oli

ammendatud. Niisiis sõltus iga kaluri saak sellest, kui kiire ta oli ja kui hea püügivarustus tal oli.

Alates 2023. aastast mindi üle individuaalkvootide süsteemile. Nüüd jagatakse püüda lubatud

kalavaru kutseliste kalurite püügivahendite vahel (vt üksikasjalikumalt alajaotus II), mis on

jagatud kaluritele lähtudes ajaloolisest püügiõigusest. Selle muudatuse tõttu on sattunud senisest

halvemasse olukorda need kalurid, kes on investeerinud korralikku püügivarustusse ning on

2

motiveeritud ja osavad, kuid kes saavad ajaloolisest püügiõigusest kasutada vaid väikest osa. Need

kalurid ei saa enam lähtuda sellest, kui palju nad suudaksid kala püüda, vaid nad peavad arvestama

sellega, kui suur on nende püügivahendile määratud osa.

Õiguskantsleril paluti anda hinnang, kas senise püügikorralduse muutmine oli sisu poolest

põhiseaduspärane ja kas muudatustega kohanemiseks anti piisav aeg.

Riigikogu on Vabariigi Valitsusele andnud alates 2024. a sisuliselt vabad käed piirangusüsteemi

valikul ehk põhiõiguse piiramisel. Küsimus on ka seesuguse volitusnormi ja selle alusel antud

määruse ettenähtavuses ja selle põhiseaduspärasuse kontrollitavuses.

Leian, et Riigikogu võib senist kalapüügi korraldust muuta, kui ettevõtluspiirangud on

proportsionaalsed ja nendega kohanemiseks on antud piisav aeg. Palun Riigikogu

kalapüügiseaduse § 47 lõikes 1 sätestatud volitusnormi täpsustada, et oleks selgem, millistest

konkreetsetest eesmärkides lähtudes tuleb täitevvõimul edaspidi kalapüügi korraldus määrata.

Palun tehtud muudatuse mõjusid analüüsida ja hinnata, kas muudatusega taotletud eesmärgid on

saavutatud. Vajaduse korral saab ja tuleb teha õigusaktidesse muudatusi. Praegu ei ole põhjust

pidada individuaalkvootidele üleminekut ebaproportsionaalseks. Kui aga seaduse eesmärke

individuaalkvootidega ka edaspidi ei saavutata, siis ei saa kehtivat püügikorraldust sobivaks,

vajalikuks ja mõõdukaks ehk põhiseaduspäraseks ettevõtlusvabaduse piiranguks.

I. Vaidlusalused normid

1. Kalapüügiseaduse (KPS) muudatused võeti vastu 25. oktoobril 2022 ja need jõustusid

21. novembril 2022 (edaspidi KPS muudatus).

2. Õiguskantsleril on palutud hinnata mitme kalapüügiseaduse normi põhiseaduspärasust.

KPS § 42 lõige 1

„Kutselise kalapüügi luba antakse aastas lubatud väljapüügimahu, püügipäevade arvu,

püügivahendite arvu, laevade püügikoormuse või püügivõimsuse või kalalaevade arvu

(edaspidi püügivõimalused) piires tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui üheks kalendriaastaks. Kui

lubatud aastasaak on kehtestatud Läänemerel kastmõrra kohta või Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel

püügivahendi kohta, siis nende püügivahenditega püügiks kutselise kalapüügi loa andmisel

arvestatakse lisaks esimeses lauses sätestatule ka lubatud aastasaaki.“

KPS § 42 lõige 7

„Kalapüügiloas määratakse lubatud püügivahend, püügivõimalus, püügiaeg ja kalapüügi koht ning

loale kantud püügivahendi lubatud aastasaak, kui see on ühele või mitmele loale kantud

püügivahendile kehtestatud. Lubatud aastasaak arvutatakse käesoleva seaduse § 47 lõike 1 alusel

kehtestatud püügivahendi aastasaagi ja loale kantud sama püügivahendi püügivõimaluse või § 47

lõike 2 alusel Läänemerel kehtestatud kastmõrra aastasaagi ja kastmõrra püügivõimaluse

korrutisena.“

KPS § 47 lõige 1

„Eesti Vabariigi valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva

järve kalavaru säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva

järvel Eesti Vabariigile määratud lubatud aastasaagi kalaliikide kaupa kehtestab Vabariigi Valitsus

3

määrusega 60 tööpäeva jooksul pärast valitsustevahelises Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve

kalapüügi komisjonis lubatud kogusaagi poolte vahel jaotamist, kusjuures iga kalaliigi lubatud

aastasaagi võib kehtestada ka poolaastate kaupa või püügivahendi kohta.“

KPS § 903 Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud aastasaak püügivahendi kohta

“(1) Käesoleva seaduse § 42 lõike 1 teises lauses sätestatut rakendatakse esimest korda 2023.

aastaks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kalapüügiks antavate kutselise kalapüügi lubade suhtes.

(2) Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud aastasaagi

püügivahendite arvu piires esimest korda 2023. aastaks. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud

aastasaagi püügivahendite arvu piires kehtestamist ei loeta püügivõimaluse esmakordseks

kehtestamiseks käesoleva seaduse § 53 tähenduses.

(3) Kutselise kalapüügi luba kalapüügiks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel antakse lubatud

aastasaagi ja püügivahendite arvu piires esimest korda 2023. aastaks.“

3. Vabariigi Valitsus kehtestas määrusega (see jõustus 24.12.2022) kutselise kalapüügi

võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastaks. Määruse lisas 3

on toodud kalapüügivõimalused ja püügiõiguse tasumäärad Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri

kalapüügiloa alusel ja lisas 31 lubatud aastasaagid Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri

kalapüügiloa alusel. Lubatud kalaliigi aastasaagid (kilogrammides) püügivahendi tüübi kohta on

valitsus kehtestanud 2023. aastaks ahvenale, haugile, kohale, latikale ja rääbisele (määruse lisa 31

tabel 2).

II. Individuaalkvoodid vs. nn olümpiapüük

4. Eesti püügivõimalused Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel jaotatakse ettevõtjate vahel vastavalt

nende ajaloolisele püügiõigusele. Ajalooline püügiõigus on püügivõimaluste jagamise süsteem

taotlejate vahel, kui kõikidele taotlejatele soovitud ulatuses püügivõimalusi ei jätku. Sel juhul on

ajaloolist püügiõigust omaval isikul eelis püügivõimaluste osas nende kalurite ees, kellel ajaloolist

püügiõigust ei ole või on neid vähem. Ajaloolisest püügiõigusest lähtuv püügivahendite (nt

võrkude) arv annab sisuliselt püügivõimaluse, mille ulatuses kalur võib kala püüda (vt KPS § 5

lg 2 p 3 ja § 42 lg 1 ja KPS §-d 50, 51).

5. Enne individuaalkvootidele üleminekut rakendati Peipsil, Pihkva ja Lämmijärvel mitukümmend

aastat n-ö olümpiapüüki. Olümpiapüük toimib põhimõttel, et kalur saab loale märgitud

püügivahendiga püüda kala nii palju, kui ta jõuab, kuni riigi kehtestatud kvoodi (edaspidi

riigikvoot) ammendumiseni. Olümpiapüügi korral sõltub kalapüük väga palju kaluri enda

nobedusest, püügivarustusest, oskustest ja teiste kalurite tegemistest. Kaluritele antakse justkui

stardipauk püüda lühikese ajaga välja võimalikult palju kala. Kui kalaliigi riigikvoot saab veekogul

täis, keelatakse kõigile kaluritele edasine püük ära.

6. Olümpiapüügi korral on juurdepääs avalikule kalavarule piiratud ühelt poolt püügiõigustega ja

teisalt üldise riigikvoodiga, mis jaguneb püügivahendi ja -õigusega püüdjate vahel, sõltuvalt

sellest, kui palju keegi kala välja püüda suudab. Seega soosib reeglistik kalureid, kes on kiiremad,

osavamad ja riskialtimad ning on valmis püügihooajal veetma püügil suurema osa ööpäevast.

Olümpiapüügi juures ei olnud määrava tähendusega see, kui suur osa püügiõigustest kuulus

kalurile. Ka väikese osaga püügiõigustest sai püüda ning välistatud ei olnud, et väiksema osaga

püügiõigustest püüti välja suurem hulk kalast sõltuvalt kaluri osavusest ja kalaõnnest. Eraldi

küsimus on see, et kas saadud tulemus oli seaduslike püügivahendite hulka arvestades loogiline ja

4

näitas kaluri häid oskusi või kalaõnne või kasutati kalapüügil ka keelatud võtteid (nt

püügivahendeid, mis on püügile asetatud loata, keelatud ajal või keelatud kohta).

7. KPS § 42 lõike 1 muudatuse jõustumisega anti Vabariigi Valitsusele võimalus kehtestada

püügiõiguse omanikele püügivahendite alusel (arvestades ajaloolist püügiõigust)

individuaalkvoot. Aastasaagi kehtestamine püügivahendi kohta võimaldab jaotada veekogu

riigikvoodi selliselt, et iga püügivahendi omanikule on teada, kui palju tema püügivahendiga on

lubatud aastas kala liigiti püüda. See tähendab, et kaluril on oma kvoodi ulatuses juurdepääs

avalikule ressursile. Seda arvestades saab kalur oma tegevust aasta jooksul planeerida ja otsustada,

millal ja kui palju on tal majanduslikult kõige otstarbekam püüda. Mõistagi ei taga riik kalurile

saaki, see tuleb tal endal välja püüda.

8. Püügivahenditele individuaalkvootide ehk lubatud aastasaakide kehtestamisega kalaliikide

kaupa piiratakse ettevõtlust teisiti, kui seda varem tehti. Erinevus seisneb selles, et Vabariigi

Valitsus kehtestab iga kutselise kaluri püügivahendi kohta kvoodi, kui palju ta tohib ahvenat,

haugi, koha, latikat ja rääbist püüda. Seega saavad rohkem kala püüda need kalurid, kellel on

rohkem püügiõigusi ja sellest tulenevalt rohkem püügivahendeid.

9. Kokkuvõtteks võib öelda, et individuaalkvoodi kehtestamisega anti ajaloolise püügiõiguse

omanikele kindlus püüda soovi korral kindel kogus Peipsi, Pihkva ja Lämmijärve kalavarust

(2023. aastal ahvena, haugi, koha, latika ja rääbise varust).

III. Ettevõtjate püügiõigused

10. KPS § 50 lõikes 1 on öeldud, et kui veeala püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade

taotlusi rahuldada täies ulatuses, jaotatakse püügivõimalused nende taotlejate vahel, kes on

eelmisel kolmel aastal selle veeala püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud. Sellisel juhul

võetakse KPS § 51 lõike 1 kohaselt püügivõimaluste jaotamisel arvesse taotleja eelmisel kolmel

aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste summa ja kõikide sama püügivõimaluse

taotlejate eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste summa jagatis.

11. Üldjuhul ületavad kalapüügitaotlused igal aastal kalavaru kaitse eesmärgil kasutada lubatud

püügivahendite arvu. Seetõttu on eri alustel seatavad piirangud kalapüügile üsna tavalised. Lisaks

ajaloolisele püügiõigusele seatakse kalavarude säästliku kasutamise eesmärgil püügivahendite

kasutamisele lisapiiranguid. Need kehtestatakse KPS §-de 9, 11 ja 49 alusel. Kuna sõltuvalt

kalavarude olukorrast võivad need piirangud olla erinevatel aastatel erineva intensiivsusega, on

aastasaagi arvutamisel Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kinnitusel otstarbekas lähtuda

võimalikult pikast (2009-2018) perioodist. Nii tagatakse tasakaal erinevate püügivahendite vahel,

et lühiajalised püügikitsendused või KPS § 49 alusel kalapüügi peatamine ei kallutaks

püügivahendite vahel püüda lubatud aastasaagi jaotamisel osakaalu oluliselt ühe või teise

püügivahendi kasuks.

12. Seni võimaldati püügivõimalusi välja rentida ja kuuldavasti seda võimalust kasutati ohtralt.

Edaspidi tuleb isikutel, kellele püügivõimalus antakse (olgu need siis äriühingud või füüsilisest

isikust ettevõtjad), seda püügivõimalust ise kasutada. KPS-i muudatusega ei saa püügivõimaluse

omandanud ettevõtjad samal aastal oma püügivõimalusi teistele ettevõtjatele kasutada anda (KPS

§ 58 lg 21), mistõttu nad kas tegelevad ise kalapüügiga või saavad võõrandada oma püügiõigused

KPS § 60 alusel. Kalapüügiõigusi saab juurde osta või teiste ettevõtjatega ühineda, et saada mitme

peale kokku suurem kogus püügivahendeid, millega on õigus kala püüda.

5

13. Ettevõtetel, kellel on ajaloolisi püügiõigusi rohkem kui kalureid, tuleb edaspidi (kui rentimine

pole enam võimalik, aga kalapüügist tahetakse tulu teenida) ilmselt võtta tööle rohkem kutselisi

kalureid või soovi korral püügiõigused võõrandada. Kindlasti määrab Peipsi-äärsete väikekalurite

olukorra edaspidi see, kas ja mis tingimustel nad on nõus kutselise kalurina kalapüügiettevõttes

töötama.

14. Kalapüügiseadus ei reguleeri püügiõiguse omaniku ja kalurite vahelisi töösuhteid. KPS § 41

sätestab üksnes seda, et kaluri kalapüügiluba antakse äriregistris registreeritud ettevõtjale ja

kalapüügiloale võib kanda ainult selle kaluri nime, kellel on vähemalt rannakaluri neljanda taseme

kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses. Püügiõigust omavad äriühingud vajavad

püügiõiguste realiseerimiseks usaldusväärseid ja heade oskustega kalureid, kelle arv piirkonnas on

piiratud. See annab kutselistele kaluritele võimaluse kaubelda endale välja paremaid töötingimusi.

IV. Kalapüügiseaduse muudatuste eesmärk

15. Kalapüügiseaduse muutmise algatas Riigikogu maaelukomisjon 2020. aasta algul. Seaduse

seletuskirja kohaselt oli seaduse muutmise peamine eesmärk minna Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel

kutselises kalapüügis nn olümpiapüügilt üle individuaalkvootide süsteemile. Sellest nähtub, et

eesmärk on justkui muudatus ise, mitte mõni sellega kaasnev ja soovitav mõju. Eelnõu

menetlusmaterjalide põhjal võib siiski arvata, et ilmselt on eesmärki puudutav sõnastus

ebaõnnestunud ning Riigikogu soovis seadusemuudatusega muuta pigem kalapüügi korraldust, et

tagada kaluritele stabiilsem sissetulek, arendada kohalikku kalatööstust, mis annaks püütud kalale

lisaväärtust ning luua võimalusi jahutatud kala ekspordiks senisest kõrgema hinnaga.

16. Riigikogu komisjon suhtles mitme osapoolega ning eelnõu muudeti menetluse käigus üsna palju.

Põhimõttelised erimeelsused ning teadmatus kaasnevate tagajärgede suhtes on selgelt näha ka

seletuskirjast: „Keskkonnaministeerium pooldas lubatud aastasaagi kehtestamist püügivahendi kohta

rääbisele ja tindile, et katsetada individuaalkvootide toimimist ning hinnata sellisest

püügikorraldusest tulenevaid riske (kalade tagasiheitmine, saagi varjamine, järelevalve korraldus)

ning kaaluda individuaalkvootide kehtestamist teistele kalaliikidele pärast põhjalikku hinnangut uue

püügikorralduse toimise kohta. Maaeluministeerium pooldas pigem lubatud aastasaagi kehtestamist

püügivahendi kohta kõigi kalaliikide osas. Maaelukomisjon toetas individuaalkvootidele üleminekut

kõigi peamiste kalaliikide osas.“

17. Eelnõu menetluse käigus saadeti komisjonile arvukalt arvamusi ja ettepanekuid, nende hulgas oli

nii pooldavaid kui vastustavaid seisukohti. Individuaalkvootide rakendamist pooldavate

argumentidena toodi välja, et see võimaldab ettevõtjatel oma majandustegevust kindlamalt

planeerida, Peipsi kalavarusid jätkusuutlikumalt majandada, parandab värske kala kättesaadavust

pikema aja jooksul, annab kalurile paindlikuma püügiaja ja jätkusuutlikud sissetulekud ning tagab

riiklike ja kohalike maksude parema laekumise. Ühes arvamuses ei peetud õigeks, et

individuaalkvoote antakse püügivahendite järgi, ning leiti, et kvootide jagamisel tuleks aluseks võtta

viimaste aastate püügiandmed. Individuaalkvootidele ülemineku vastased leidsid, et üleminek

individuaalkvootidele viib kalandusega seotud tööstusharu monopoliseerumiseni. Nende hinnangul

saavad rohkem kvoote ajaloolise püügiõiguse suuromanikud.

18. Kalanduses on probleem selles, et püüdja soovib püüki jätkata ka siis, kus püüda lubatud

kalakogus on ammendatud. Kalasaaki varjatakse või jäetakse see deklareerimata või heidetakse tagasi

liike, mis on püüdjale väärtusetud või mille turustamine on raske või kulukas. Probleemi on

rahvusvaheliselt palju uuritud, sest just ettevõtjale antud individuaalsed püügivõimalused

põhjustavad saagi valikulist omandamist ja tagasiheitmist. Tagasiheitmine võib aga järve elustikule

halvasti mõjuda, sest tagasi heidetud kala ei ole alati elujõuline ja sageli hukkub.

6

19. Eelnõu menetluse käigus esitati Riigikogule ka uurimus „Olümpiapüük ja selle mõju

majanduskeskkonnale ning maksukäitumisele“.1 Sellest tööst selgub, et just nn olümpiapüüki

seostatakse kalapüügiettevõtete madala käibega, vähese lisandväärtusega, ajaliselt piiratud (ajutise)

tööhõivega ning kalurite madala sissetulekuga. Kala püütakse lühikese aja jooksul järvest välja ja

ajutise ülekülluse tõttu see sügavkülmutatakse. Samas on jahutatud kala väärtus ja ka nõudlus selle

järele oluliselt suurem. Seega eeldatakse, et kui kalapüüki saaks ajaliselt rohkem hajutada, siis

võimaldaks see pakkuda turule peamiselt just jahutatud kala ning selle kõrgema väärtuse tõttu

teeniksid ka kalurid ja kalapüügiettevõtted senisest enam.

20. Kutselise kalapüügi korralduse muutmiseks oli seega mitu põhjust. Individuaalkvootide süsteemi

kasutuselevõtt Peipsi piirkonna kalapüügi korralduses võimaldab seadusandja arvates muuta

piirkonna ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimelisemaks. Riigikogu loodab, et suureneb Peipsi

kalandusega seotud valdkondade ettevõtjate käive ja riigieelarvesse hakkab laekuma senisest rohkem

makse.

21. Seadusemuudatus võimaldab ettevõtjatel ja kaluritel kalapüüki paremini planeerida püügihooaja

jooksul. Kui lubatud saak on kehtestatud püügivahendi kohta, annab see kalurile kindluse, et ta võib

saaki välja püüda nii palju, kui püügihooaeg paindlikkust võimaldab. Riigikogu arvates on sektorile

selline stabiilsus vajalik ja oluline. Samuti vähendab individuaalkvoot survet minna püügile ka halva

ilmaga. Seeläbi muutub kalapüük ka ohutumaks.

22. Abstraktselt hinnates on Riigikogu seatud eesmärgid legitiimsed ja seega põhiseaduspärased.

23. Kutseline kalapüük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on ettevõtlus. Põhiseaduse § 31 teise lause

järgi võib seadusega sätestada ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra. Seega on seadusega

põhimõtteliselt võimalik ettevõtlusele (sh kalapüügi korraldusele) reegleid kehtestada ning neid ka

muuta.

24. Põhiseaduse § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Sellest järeldub, et riigil on võimalik sekkuda loodusvarade kasutamisse ning seada selleks ka

piiranguid, mis tagavad loodusvara säästliku kasutamise.

25. Parlament võib põhiseaduse raamides rakendada erinevaid meetmeid. Põhiseadus ei välista

ettevõtluskeskkonna ümberkujundamist selleks, et muuta see konkurentsivõimelisemaks või

otstarbekamaks, sest vastasel korral oleks seadusandja varem tehtud otsustega lõplikult seotud,

sõltumata sellest, millised on nende otsuste tagajärjed. Seega on Riigikogul õigus teha vajaduse

korral ka laiaulatuslikke muudatusi ning varasemale korraldusele vastupidiseid otsuseid, kui see

on legitiimse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Taolised muudatused tuginevad prognoosile, sest

mingit eluvaldkonda oluliselt ümber kujundades ei tea veel keegi nende muudatuste täpset mõju.

Mõjude hindamine on seejuures väga oluline ja ettenähtavad mõjud tuleb välja tuua, aga kuna iga

ettevõtluskeskkonda puudutav seadusemuudatus on tulevikku suunatud, siis ei saa nendes mõjudes

alati kindel olla.

V. Ettevõtlusvabaduse piirangu proportsionaalsus

26. Seadusemuudatuse eesmärkide saavutamist hinnates tutvusid õiguskantsleri nõunikud uue

kalapüügikorraldusega kohapeal ning vestlesid mitme osapoolega.

1 Uurimus on kättesaadav Riigikogu maaelukomisjoni veebilehel (vt arvamus 11.05.2022).

7

27. Kala hind on viimasel aastal kasvanud, kuid hinnatõusu põhjuseks ei saa pidada tingimata

püügisüsteemi muudatust. Põhjuseks võib olla ka majanduskeskkonna üldine muutumine,

kõrgemad elektri- ja kütusehinnad, kõrge inflatsioon.

28. Värske kala kättesaadavus koha peal pigem ei ole paranenud, mõnes paigas on see varasemaga

võrreldes halvenenud. Üheks põhjuseks võib olla ka see, et värske kala ostavad väidetavalt kokku

Poola kokkuostjad. Peipsi piirkonnas ei ole seega märgata Riigikogu seatud eesmärgi saavutamist,

milleks seati kohaliku kalatööstuse arendamine, mis annaks püütud kalale lisaväärtust.

29. Teadaolevalt kasutatakse varasema ajaloolise püügiõiguse rentimise asemel osaliselt

tagasiostutingimusega notariaalset ajaloolise püügiõiguse müüki, mis võimaldab võõrandada

püügiõigused ajutiselt teisele ettevõtjale tingimusel, et endine omanik püügiõigused paari aasta

pärast tagasi saab. Seeläbi on leitud skeem anda ajaloolised püügiõigused endiselt vaid tähtajaliselt

teisele isikule.

30. Kalandusjärelevalve tegemine on muutunud varasemaga võrreldes keerulisemaks ning

rikkumisi on tuvastatud rohkem, muu hulgas on märgata harrastuspüüdjate ärakasutamist

kutseliste püüdjate huvides. Keskkonnaamet andis teada, et aastatel 2016−2022 tuvastati Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järvel keskmiselt 75 kalandusalast süütegu aastas. Tänavu on seitsme kuuga

(seisuga 31.07.2023) avastatud 96 kalandusreeglite rikkumist ja alustatud väärteomenetlust. Selle

aasta alustatud väärteoasjadest on tänaseks (seisuga 31.07.2023) lõpule jõutud ja otsused tehtud

59 asjas.

31. Ligi pooled kõigist selguseta kuuluvusega nakkevõrkudest eemaldasid Keskkonnaameti

Jõgevamaa ja Põlvamaa järelevalvebüroo ametnikud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest ning sinna

suubuvate jõgede suudmealadelt. See viitab, et ligi pooled tuvastatud röövpüükidest tehakse

Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve piirkonnas. Selguseta kuuluvusega võrkudena käsitab

Keskkonnaamet püügivahendeid, mis on püügile asetatud tähistuse ja märgistuseta ja mille

omanikke ei ole võimalik tuvastada. Need on võrgud, mis on püügile asetatud kalapüügiloata,

keelatud ajal või keelatud kohta.

32. 2021.-2022. aasta jooksul kontrolliti Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel 23 395 kalateatest 1473

lossimist (kontrolliti ca 6% lossimisi kõikidest kalateadetest). Nende 1473 lossimise kontrolli

käigus avastati kümme kalakogustega seotud rikkumist (probleemseid lossimisi 0,67%).

33. Aastal 2023 (seisuga 31.07.2023) on Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kalateateid esitatud 6140

korral, millest lossimisi on kontrollitud 390 (kõikidest kalateadetest kontrolliti lossimisi 6,3%).

Kontrollitud 390 lossimistest on tuvastatud 12 kalakogustega seotud rikkumist (probleemsed

lossimised 3,1%). Nende andmete põhjal on näha, et saagi deklareerimisega seotud rikkumiste arv

on suurenenud 4,5 korda (kõigil juhtudel on kalateates ja püügipäevikus märgitud, et püütud

kalakogused on väiksemad, kui on tegelikult kaldale toodud kogused).

34. Riigil tuleb tähelepanu pöörata ka kalurite töösuhetele. Mitme osapoole kinnitusel tegutseb Peipsi

piirkonnas kalapüügiettevõtteid, kes jätavad kaluritele lubatud töötasu (õigeaegselt) maksmata ning

kalurite kulud (nt kütusekulu) katmata ning seetõttu on neil keeruline endale töötajaid leida. See

omakorda tähendab, et riik ei saa loodetud maksutulu.

35. Selliste probleemide tõttu võib tekkida olukord, kus töötaja, kes on jäänud töötasuta ja peab

kandma ka tööga seotud kulud, soovib püütud kalakoguseid varjata nii riigi kui ka tööandja eest. Nii

on tal võimalik kasvõi osa tehtud kulutustest tagasi saada. Väidetavalt lähtuvadki mõned ettevõtjad

eeldusest, et kalur peab enda tööga seotud kulud katma püütud saagiga sahkerdamise arvelt. Selline

8

töötegemise viis ei ole jätkusuutlik. Seetõttu on oluline, et riik analüüsiks olemasolevat teavet ning

otsiks lahendusi, kuidas oleks kaluritel võimalik töö eest saada õiguspäraselt väärilist tasu.

36. Ettevõtluspiirangud kehtisid kalapüügile Peipsil, Lämmijärvel ja Pihkva järvel ka varem. Igal

aastal määrati kalaliikide kaupa lubatud kvoodid ehk aastasaagid. See tähendab, et ettevõtjad ei

saanud ka varem püüda kala nii palju, kui nad oleksid suutnud või soovinud. Nn olümpiapüügil ei

olnud kalavarudele ligipääs ette teada. Püütud kala kogus sõltus väga palju sellest, kui palju

kalureid kala püüdis, millal ja millega püüti ning kuidas püük suhteliselt lühikese aja jooksul

õnnestus. Olümpiapüügi korral mängis suurt rolli kindlasti see, kui hästi oskas konkreetne kalur

hinnata järve seisundit ja kalade käitumist.

37. Seaduseelnõu menetlusmaterjalide põhjal võib öelda, et seadusemuudatuste eesmärk oli luua

tingimused selleks, et kalurid saaksid püügil käia pikemat aega ega ammendaks püüda lubatud

aastasaaki üksteise võidu püüdes võimalikult kiiresti. Ühtlasi loodeti, et värske kala kättesaadavus

ja hind tõuseb, kui kalapüük ja värske kala müük jaguneb terve hooaja peale.

38. Ettevõtluskeskkonna stabiilsuse ja muutuse saavutamiseks on valitud abinõu sobiv, kuna

nõnda jaotatakse ettevõtjate ja kalurite vahel püüda lubatud kalasaak ette ära. Seejuures ei sõltu

püügivõimalused enam vahetult olümpiapüügi korral edukaks osutunud kalurite tegevusest, kuna

võistlust põhjustavat asjaolu enam ei ole. Igaüks saab nüüd võimaluse kala püüda vastavalt sellele,

kui palju on tal ajaloolisest püügiõigusest tulenevalt püügiõigust.

39. Valitud abinõu saab ettevõtluskeskkonna stabiilsuse ja ettevõtluskeskkonna muutmise

saavutamiseks pidada ka vajalikuks. Piiratud kalavarudele juurdepääsu andmiseks ongi kaks

peamist viisi. Püügiõigustega ettevõtjad püüavad üksteise võidu kuni lubatud koguse

ammendumiseni (nn olümpiapüük) või määratakse püügiõigustega ettevõtjatele kindel

kalapüügikvoot (individuaalkvoot). Muudatusega soovitakse majanduslikult olulisemate

kalaliikide püüdmisel lõpetada olümpiapüük ning korraldada see individuaalkvootide kaudu.

Olümpiapüüki on juba kasutatud ning see on kaasa toonud ebasoodsaid tagajärgi (nt kala

kättesaadavus kõigub hooaja vältel suuresti ja selle tõttu on kalurite sissetulek ebastabiilne, riiklike

maksude laekumine on halb jne), mida Riigikogu loodab individuaalkvoote rakendades vältida.

40. Kala saab püüda ilmselt ka kaht süsteemi omavahel kombineerides, kuid seda ei ole praegu

põhjust pidada mõõdukamaks lahenduseks kui valitud individuaalkvoote. Pigem võiks kaht süsteemi

kombineerides muutuda järelevalve veel keerulisemaks ning isikutele koormavamaks. Eraldi tuleks

analüüsida kavatsust paigaldada kalapaatidesse järelevalve tegemiseks kaamerad. Sellega piiratakse

oluliselt inimeste privaatsust. Keskkonnaamet kogub katseprojektidega selle kohta praegu andmeid.

41. Mõned seadusemuudatuste eesmärgid on ka saavutatud. Näiteks sooviti vähendada riske, mida

kalurid võtsid öösel või halva ilmaga püügile minnes. Pärast individuaalkvootide kehtestamist on

öine püük vähenenud. Ka kala hind on tõusnud, kuid seda ei saa seostada tingimata püügisüsteemi

muutmisega. Kala kättesaadavus kohalikule tarbijale paraku paranenud ei ole. Järelevalve näitab,

et kalapüügireeglite rikkumised on sagenenud.

42. Arvestades seda, et seni saavutatud eesmärgid ja ka realiseerunud riskid on üsna võrdväärsed,

tuleb riigil seniseid kogemusi hoolikalt analüüsida ja teha vajaduse korral selle alusel

õigusaktidesse muudatusi. Praegu ei ole põhjust pidada individuaalkvootidele üleminekut

abstraktselt hinnates põhiseadusvastaseks ehk ebaproportsionaalselt piiravaks. Kui seaduse

eesmärke ka edaspidi ei saavutata, siis tuleb hinnata ettevõtlusvabaduse piirangu sobivust,

vajalikkust ja mõõdukust.

9

43. Muudatus on kehtinud 9 kuud ning senine kogemus pole ilmselt veel piisav, et saaks teha

lõplikke järeldusi ootuste täitumise või riskide realiseerumise kohta. Palun asjaomastel

ministeeriumidel, Riigikogu maaelukomisjonil ja keskkonnakomisjonil muudatuse tegelikke

mõjusid analüüsida ja hoolitseda selle eest, et individuaalkvootide kehtestamine ei piiraks kalureid

põhjendamatult ega tekitaks Peipsi piirkonnas kalanduse kui majandusharu koondumist ainult

mõne üksiku suurettevõtja kätte.

VI. Muudatustega kohanemiseks vajalik aeg

44. Üks muresid seoses KPS muudatustega on nende jõustumise aeg. Muudatused võeti vastu ja need

jõustusid 2022. aasta lõpus ning individuaalkvoote asuti rakendama juba 2023. aasta algusest.

45. Seadusemuudatused toovad kaasa selle, et nn olümpiapüügil edukate kalurite sissetulek ilmselt

mõnevõrra väheneb, kuna neil ei ole võimalik püüda suuremat kogust kala, kui lubab

individuaalkvoot. Neile kaluritele, kes ei olnud olümpiapüügis kõige edukamad, tagab

individuaalkvoot kindla koguse kala püüdmise võimaluse. Seega tuleb ühel grupil kohaneda saagi

vähenemisega ja teisel saagi suurenemisega eeldusel, et mõlemad grupid kasutavad neile määratud

individuaalkvoodi maksimaalses ulatuses ära.

46. Osa kaluritest võib soovida oma tegevuse lõpetada ning võõrandada paadid jm püügivahendid,

koondada töötajad jne. Samuti soovitakse ilmselt tegevuse lõppemisel võõrandada püügiõigused. Kui

ettevõtjatel on lepingulisi kohustusi, siis tuleb ka need kohustused ümber kujundada, lähtudes

muutunud olustikust. Tegevuse lõpetamiseks kulub mitu kuud, eeldada ei saa, et isik on valmis

võõrandama oma vara nö kiirmüügi korras ja vastava hinnaga. Pigem tuleks lähtuda sellest, et vara

võõrandamisel soovitakse saada keskmist hinda ning see võib muuta müügiprotsessi keerulisemaks

ja ka ajakulukamaks. Ka kalapüügi lõpetamiseks kuluvat aega oskavad valdkonna asjatundjad

prognoosida lähtudes sellest, millised tegevused on vaja teha sh võõrandada olemasolevad

püügivahendid ja püügiõigused ning hinnates nendeks tegevusteks kuluvat aega.

47. Kohanemine muudatustega tähendab, et osal ettevõtjatest tuleb kalapüüdmise võimekust

suurendada. Näiteks palgata juurde kalureid, hankida juurde paate jms vahendeid. Tegevuse

laiendamiseks vajalikku aega on võimalik prognoosida ning sellest üleminekuaja määramisel lähtuda.

48. Arutelu selle üle, kas nn olümpiapüügilt peaks üle minema individuaalkvootidele, kestis mitu

aastat enne seaduse muutmist. Samas polnud täpselt teada, kui pika aja jooksul plaanitakse

muudatused ellu viia. Põhiseaduslikult nõutav kohanemisaeg hakkab kulgema seaduse avaldamisest

Riigi Teatajas.

49. Reeglite oluline muutmine ilma piisava üleminekuajata ei ole kooskõlas PS §-ga 10 (vt ka

RKPJKo 31.01.2012 nr 3-4-1-24-11, p 77). Riigikohus on leidnud, et põhiseadus ei kaitse isikut iga

pettumuse eest, mis on tingitud talle soodsa regulatsiooni muutmisest, vaid keelab õigussuhete

ümberkujundamisel kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid ülemäära kahjustada (vt RKPJVKo

16.12.2013. nr 3-4-1-27-13, punktid 50 ja 69). Samuti peab uue regulatsiooni jõustumiseks olema

ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saavad oma tegevuse vajadusel ümber

korraldada – peab järgima vacatio legis’e põhimõtet (vt RKPJKo 30.06.2017. nr 3-4-1-5-17,

punktid 73 ja 74).

50. Muudatusi rakendatakse alates 2023. a algusest ning muudatused jõustusid 21.11.2022 ehk umbes

viis nädalat enne rakendamist. Faktilist toimet avaldasid muudatused suuremas osas siiski mitu kuud

hiljem, sest talvel on enamiku kalaliikide suuremahuline püük jää tõttu niikuinii võimatu ning osa

kevadest keelatud. Seetõttu oli faktiline üleminekuaeg KPS muudatuste osas pikem kui viis nädalat,

10

mis jäi muudatuste jõustumise ja rakendamise vahele. Mitme kuu pikkune üleminekuaeg on mitmete

muudatuste tegemiseks üldjuhul piisav.

51. Arvestades seda, et üleminekuaja puudumist ei olnud võimalik vaidlustada nii, et vaidlus oleks

lahendatud enne normide jõustumist, siis ei olnud ega ole otstarbekas vacatio legis’e põhimõtte

eiramist vaidlustada pärast normide jõustumist, sest nende normide toime on juba avaldunud. Seega

on kahju kannatanud ettevõtjate jaoks õiguskaitsevahendiks riigivastutuse seaduse § 14.

52. Tulevikus tehtavate samalaadsete otsuste juures palun Riigikogul ja asjaomastel ministeeriumidel

silmas pidada seda, et põhimõttelist laadi muudatuste tegemisel tuleb jätta kõigile osapooltele

kohanemiseks piisavalt aega. See võib olla ka mitme aasta pikkune üleminekuperiood. Optimaalse

üleminekuperioodi pikkus sõltub sellest, milliseid muudatusi on mõjutatud isikutel oma

elukorralduses vaja teha ja kui palju kulub selleks aega.

53. Praegu tekitas riik olukorra, mis pani osa kalurid senisest veel ebakindlamasse olukorda, kuigi

muudatuse väidetav eesmärk oli sektorile senisest suurema stabiilsuse pakkumine. Kui riik

kujundab oma muudatustega olustiku järsult ja oluliselt ümber, siis tähendab see, et kõik

kaasnevad sotsiaalsed muudatused on inimeste jaoks väga järsud. Tehtud muudatused näitavad

ilmekalt, et näiteks töösuhetes tuleb kõigil osapooltel olla valmis lühikese ajaga suurteks

muutusteks. Selline olustik ei loo töötajatele ja nende peredele stabiilset ja turvalist keskkonda

ning võib võimendada neid probleeme, mis on piirkonnas juba praegu tuvastatavad (vt kirja

punkti V).

VII. Kalapüügi korraldus ning otsustuspädevuse jagunemine Riigikogu ja Vabariigi

Valitsuse vahel

54. KPS § 47 lõike 1 järgi kehtestab Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Eesti Vabariigile määratud

lubatud aastasaagi kalaliikide kaupa Vabariigi Valitsus määrusega. Aastasaak kehtestatakse

60 tööpäeva jooksul pärast Eesti ja Venemaa kalapüügikomisjonis lubatud kogusaagi jaotamist,

kusjuures iga kalaliigi lubatud aastasaagi võib kehtestada ka poole aasta kaupa või püügivahendi

kohta.

55. KPS § 903 lõike 2 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega Peipsi, Lämmi- ja Pihkva

järvel lubatud aastasaagi püügivahendite arvu piires esimest korda 2023. aastaks.

56. Viidatud normidest nähtub, et Riigikogu on andnud Vabariigi Valitsusele väga laia

kaalutlusruumi selle otsustamiseks, milliste kalaliikide puhul ning mis metoodikaga lubatud

aastasaagid kehtestada ja kas need kehtestada poolaastaks või kogu aastaks.

57. Volitusnormidest (KPS § 47 lg 1 ja § 903 lg 2) puuduvad mistahes sisulised tingimused või

juhised, millest Vabariigi Valitsusel tuleb lähtuda. Jääb selgusetuks, kuidas ja millest juhindudes

peab Vabariigi Valitsus otsustama näiteks iga kalaliigi püüda lubatud aastasaagi kas poolaastate

kaupa või püügivahendi kohta. Ainsaks kaalutluspiiriks saab lugeda KPS üldisi eesmärke, mis on

sätestatud KPS §-s 1 ning mis näevad ette, et tuleb tagada kala- ja veetaimevaru kaitse ja säästlik

kasutamine, lähtuvalt rahvusvaheliselt tunnustatud kohuseteadliku kalanduse põhimõtetest; tagada

kala- ja veetaimevaru taastumisvõime ja veekogude tootlikkus ning vältida ebasoodsaid muutusi

veekogu ökosüsteemis. Seaduse üldised eesmärgid on liialt abstraktsed, et nende abil oleks

volitusnormist võimalik välja lugeda selle alusel kehtestatava regulatsiooni põhiolemust. Normi

alusel võib Vabariigi Valitsus kehtestada nii individuaalkvoodi kui ka nn olümpiapüügi või

kohaldada üht või teist arvestusmeetodit kalaliikide kaupa.

11

58. Riigikogu on rakendussätetega sätestanud esimest korda kohustuse kehtestada Peipsi, Lämmi-

ja Pihkva järvel lubatud aastasaak püügivahendite kohta. Võib öelda, et Riigikogu on 2023. aastaks

pannud valitsusele kohustuse kehtestada püügivahenditele individuaalkvoodid.

59. Seega on 2023. aasta kalapüük seaduse § 903 lõike 2 alusel korraldatud individuaalkvootide

kaudu ning järelikult on Riigikogu selle küsimuse käesolevaks aastaks seadusega ära otsustanud.

Normiga ei ole paraku täpsustatud, millistele kalaliikidele täpsemalt ja millistest eesmärkidest

lähtuvalt püügivahenditele selle aasta kvoodid määrata.

60. Tuleviku suhtes on aga ebakindlus ja teadmatus veel suurem, kuivõrd KPS § 47 lõige 1 on

väga üldine ega sätesta kaalutlusõiguse piire ega juhiseid Vabariigi Valitsusele, millest lähtudes

tuleb kalapüüki edaspidi korraldada.

61. Ilmselt on Riigikogu soovinud volitusnormiga panna Vabariigi Valitsusele kohustuse hinnata

igal aastal piirkonna ettevõtluskeskkonda ja kalavarude seisundit ning sellest lähtudes teha

kaalutletud ja põhjendatud otsus, kas ja milliste kalaliikide puhul kehtestada aastasaak

püügivahendi kohta nii, et arvestataks kõige paremini nii piirkonna ettevõtluskeskkonna huve kui

ka kalakaitse eesmärke. Seejuures tuleb Vabariigi Valitsusel arvestada muudatusi tehes ka vacatio

legisega (vt osa VI). Kui selline on Riigikogu soov, siis tuleb see väljendada ka volitusnormis.

62. Välistada ei saa mistahes muud normis kirja panemata jäänud eesmärki, sest Riigikogu

eesmärk on praegu sisustatud määruse ja eriti selle määruse seletuskirja abil. Tegelikult peaks

olema vastupidi: seadusest peab tulenema piisavalt konkreetne eesmärk ja kaalutlusruumi piirid,

mida määruses üksnes täpsustatakse.

63. KPS-i muudatuse teise lugemise seletuskirjas on öeldud, et Vabariigi Valitsus võib määrusega

kehtestada Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel püüda lubatud aastasaagi püügivahenditele esimest

korda 2023. aastaks. Kui Vabariigi Valitsus on 2023. aastaks lubatud aastasaagi kehtestanud, siis

saab anda taotlejatele 2023. aastaks ka kalapüügiload, millele on märgitud nii püügivahendite arv

kui ka lubatud aastasaak kalaliikide kaupa. Vabariigi Valitsusele jäetakse kaalutlusruum, milliste

Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel püütavate majanduslikult oluliste kalaliikide kohta on otstarbekas

aastasaagid kehtestada. Riigikogu maaelukomisjon on avaldanud soovi, et taotlejatele määrataks

Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel konkreetsed lubatud väljapüügimahud (individuaalkvoodid)

vähemalt majanduslikult kõige olulisemate kalaliikide koha ja ahvena kohta ning lisaks Peipsi

tindi ja rääbise kohta.

64. Vabariigi Valitsuse määruse kehtestamise põhjused on toodud määruse seletuskirjas.

Kalapüügiloale märgitav aastakvoot määratakse metoodikaga, milleks Riigikogu ei ole

täitevvõimule volitust andnud ja seda metoodikat ei ole kehtestatud ka Vabariigi Valitsuse

määrusega. Praegu on metoodika põhimõtet selgitatud pelgalt määruse seletuskirjas. Metoodika

kohaselt leitakse esmalt püügivahendi osakaal aastasaagist, seejärel määratakse püügivahendi

aastasaak, millest tuletatakse aastasaak iga püügivahendi kohta, mis märgitakse kalapüügiloale.

65. Metoodikat on lähemalt selgitatud järgmiselt:

1) Püügivahendi osakaal aastasaagi jagamisel. Esmalt summeeritakse aastatel 2009–2018 iga

püügivahendiga püütud iga kalaliigi kogused ning seejärel ka iga kalaliigi koguväljapüük

esitatud perioodil. Püügivahendi osakaalu saamiseks jagatakse selle püügivahendiga samal

perioodil püütud konkreetse kalaliigi saak selle kalaliigi koguväljapüügiga (ümardatud 4

komakohani). Nt püüti püüvõrkudega aastatel 2009–2018 kokku 1864,8 kg ahvenat ning

12

ahvena koguväljapüük selsamal perioodil oli 8 529 503 kg. Püüvõrgu osakaalu koefitsient

ahvena puhul on seega 1864,8 : 8529503 = 0,0002.

2) Püügivahendi aastasaak. Püügivahendi aastasaagi leidmiseks korrutatakse konkreetse

kalaliigi lubatud aastasaak püügivahendi osakaaluga. Näiteks ahvena lubatud saak

2023. aastaks on 895 000 kg, millest püüvõrkudele eraldatakse 0,0002 × 895000 = 179 kg.

3) Aastasaak püügivahendi kohta. Ühe püügivahendi aastasaagi leidmiseks jagatakse

punktis 2 arvutatud püügivahendi aastasaak kasutada lubatud püügivahendite arvuga

(tulemus esitatakse täisarvudes ümardatuna alla). See osa, mis jäi arvutuse tulemusel pärast

koma, lisatakse püügivahendite vahel välja jagamata aastasaagile. Nt on 2023. aastal

kasutada lubatud võrkude piirarv 15, seega iga püüvõrgu kohta eraldatakse ahvenakvooti

179 : 15 = 11 kg. Niiviisi jääb jagamata 14 kg püüvõrkudele eraldatud ahvena aastasaagist,

mis lisatakse püügivahendite vahel jagamata aastasaagile.

4) Aastasaagi märkimine kalapüügiloale. Loale kantakse liikide aastasaakide summad, mis

on arvutatud iga liigi kohta eraldi, summeerides kõigi loale märgitud püügivahendite

vastavate liikide lubatud saagid. Loa omanik saab ise otsustada, millise püügivahendiga ta

vastava lubatud saagi välja püüab. Nt on loaomanikul üks püüvõrk ning kaks mõrda.

Ahvena lubatud saak ühe püüvõrgu kohta on 11 kg ning ühe mõrra kohta 341 kg. Loale

kantakse ahvena lubatud kogusaagiks 11 + 2 × 341 = 693 kg. Loaomanik saab ise otsustada,

millise püügivahendiga ta loale kantud lubatud ahvenasaagi välja püüab.

66. Õiguskantslerile saadetud avaldustes väljendati soovi, et püügivahenditele kvootide jagamisel

võetaks arvesse viimaste aastate püütud kalakoguseid püügivahendi kohta. See tagaks ettevõtetele

sujuvama ülemineku uuele kalapüügikorraldusele, sest sel juhul oleksid püügivahendite kvoodid

sarnased viimastel aastatel püütud kalakogustega.

67. Määruse seletuskirjas (viimane redaktsioon) on öeldud, et lubatud aastasaagi väljaarvutamisel

erinevate püügivahendite kohta järgitakse metoodikat, mis on Maaeluministeeriumi eestvedamisel

Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalurite esindusorganisatsioonidega nelja aasta jooksul läbi

räägitud. Aluseks on võetud 2009.–2018. aastal Vabariigi Valitsuse määrusega püügivõimalustena

kehtestatud püügivahendite väljapüügi osakaalud vastava kalaliigi selle perioodi kogusaagist,

mille kohta aastane lubatud saak kehtestatakse. Lubatud aastasaagi väljaarvutamisel võetakse

aluseks aeg alates 2009. aastast, sest 28. mail 2008 jõustunud KPS-i muudatuse kohaselt kehtestas

siis Vabariigi Valitsus esimest korda Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise koostöö kokkuleppe alusel Eesti

Vabariigile lubatud aastase saagi kalaliikide kaupa. 2019. aastal koos käinud töörühmas, kuhu olid

kaasatud kõik sel ajal tegutsenud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalureid ühendavad

esindusorganisatsioonid, räägiti läbi see, kuidas saab püügivahendite vahel saagi jaotamisel

arvesse võtta kümneaastast perioodi (aastad 2009–2018).

68. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi hinnangul ei annaks uuemate kui 2018. andmete

arvestamine teatud juhtudel õiglast tulemust, sest nn olümpiapüügil püüti mõned kalaliigid väga

kiiresti välja ja mõnd püügivahendit ei saanudki kasutada. Vabariigi Valitsus on leidnud, et kui

võtta lubatud aastasaagi arvutamise aluseks pikem periood (2009–2018), tagab see erinevate

püügivahendite omanike õiglasema kohtlemise.

Kokkuvõte

69. Järgmiseks aastaks otsuseid tehes tuleb riigil analüüsida 2023. aasta andmeid ning tagada, et

2024. aastaks kehtestatav püügikorraldus (olümpiapüük või individuaalkvoodid) ja valitud

metoodika täidab Riigikogu seatud eesmärke. Samas tuleb ka need eesmärgid seaduses selgelt

sõnastada. Riigikogu ei tohi delegeerida põhiõiguste piiramise aluste ja korra otsustamist

13

täitevvõimule (vt nt Riigikohtu üldkogu 3. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-41-06, punkt 22;

Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-153-13, punkt 71; Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 5-22-4/13, punktid

58 ja 60).

70. Ühtlasi tuleb analüüsida, kuidas on ettevõtluskeskkond muutunud võrreldes selle ajaga, kui

rakendati nn olümpiapüüki, ja kuidas on kohalikud kalurid ja ettevõtted ettevõtluskeskkonnaga

kohanenud. Peab vaatama ka seda, millised on olnud sotsiaalmajanduslikud mõjud kogukondadele

ning kas elanikel on võrreldes varasemaga äraelamiseks sobivat tööd. Täitevvõimul tuleb teha

selgeks, kuidas on individuaalkvootide kehtestamine mõjutanud riigi rahandust, kas ja kui suuresti

on muutunud maksulaekumised võrreldes varasemaga ja mis on olnud muudatuse põhjused.

71. Kui valitsus annab volitusnormi alusel määruse, siis peab määrus olema selge ja rakendatav,

määruse tegelikku sisu ei tohi määruse asemel seletuskirjas esitada. Seletuskiri ei ole õigusakt.

Määrusest enesest peab selgelt tulenema, millised on isikute õiguste ja kohustuste kasutamise

täpsemad tingimused ja kord. Seega aastakvoodi arvutamine peab kalapüügiloa taotlejale olema

ette teada ja õigusaktiga määratud (PS § 3). Täitevvõimul tuleb individuaalkvootide kehtestamise

metoodika sätestada määruses. Vastasel juhul ei saa isikud teada, kuidas individuaalkvoodid

püügivahendite vahel jagunevad, ega kontrollida, kas metoodika alusel kehtestatud haldusaktid

(kalapüügiload) on õiguspärased.

72. Palun Riigikogul kaaluda täpsema volitusnormi andmist, et nii ettevõtjad kui ka täitevvõim

võiksid aru saada, millist eesmärki volitusnormid peavad eelkõige täitma ehk millised on need

tulemused, mida soovitakse püüda lubatud kalasaagi kalurite vahel jaotamise süsteemi valikuga

saavutada. Volitusnormi tuleks täiendada arvestusega, et see jõustuks tulevaks püügihooajaks.

73. Palun Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil ja Kliimaministeeriumil Vabariigi Valitsuse

määruse eelnõusid välja töötades kirjeldatud asjaolusid arvesse võtta.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Teadmiseks: Riigikogu keskkonnakomisjon, Põllumajandus- ja Toiduamet,

Keskkonnaamet, Konkurentsiamet, avaldajad

Marje Kask 6 93 8427

[email protected]

Evelin Lopman 6 93 8431

[email protected]