Mudel 2. Nn Saue mudel – teenuse eest makstakse korra alusel. Kui teenust osutatakse vaid kord
nädalas, on korra hinnaks 3 eurot, kui teenust osutatakse rohkem kui kord nädalas, on korra
hinnaks 5 eurot. Arvestatakse ühe korrana ka neid töid, mille kestus on üle 60 minuti.
Mudel 3. Baashinna ja tunnihinna mudel. Inimene maksab alati baashinda 1 euro (nö visiiditasu)
olenemata talle osutatava teenuse kestusest. Baashinnale lisandub tunnitasu arvestuse põhjal 30
minutilise sammuga. Selline lähenemine on kliendikeskne, kuna ei eelda, et kõik tööd mahuvad
tunni aja sisse ja võimaldab ka pooletunniste tööde puhul väiksema hinna maksmist. Tunnihinna
arvestamisel on oluline inimese sissetulek (väga väikese sissetuleku puhul tasutakse baashinda,
tavapärase sissetuleku puhul 25% tunnihinnast ja suure sissetuleku puhul 50% tunnihinnast
vastavalt reaalselt tööle kulunud ajale).
Mudelite võrdlemiseks kasutasime olemasolevaid andmeid iga kliendi kohta. Arvutasime
erinevate mudelite järgi inimese omaosaluse, kui ta oleks pidanud tasuma talle osutatud
teenuskordade ja tema töödele kulunud aega arvestades. Iga kliendi kulud on erinevad, kuna
sõltuvad nii kordade arvust kui sellest, kui kaua töö aega võttis. Saue mudeli põhjal arvutades
lugesime vaid kordade arvu, jättes välja asjaolu, et mitte kõik tööd ei mahtunud 60 minuti sisse.
Mudel 1 arvestab, et kõik inimesed maksavad 15% omaosalust olenemata nende sissetulekutest.
Ehkki selle arvutuse kohaselt on ühe teenuskorra hind suhteliselt soodne (keskmiselt 3,70 eurot
teenuskord), ei arvesta see inimeste sissetulekute erisust ja võib asetada kehvemas majanduslikus
olukorras inimesed ebasoodsasse positsiooni.
Mudel 2 arvestab, et kõik inimesed maksavad teenuskorra hinda ja eeldatakse, et teenus peab
saama osutatud 60 minuti jooksul. Ehkki valdav osa teenusest osutatakse tunni ajaga, leidub
neidki kliente, kes vajavad teenust vähemas mahus või vastupidi, kelle teenusvajadus on suur.
Samuti paneb see mudel ebavõrdsemasse olukorda need, kellel on teenuse järgi sagedasem
vajadus. Ehkki sel viisil tuleb keskmiselt teenuskorra hind 4,40 eurot, ei võta see mudel arvesse
inimeste sissetulekute erisusi ja paneb sagedasema abivajadusega inimesed ebasoodsasse olukorda.
Mudel 3 puhul tekkib kolm võimalikku summat, mida inimene peab tasuma olenevalt oma
sissetulekust. Eeldusel, et kõik kliendid on väikese sissetulekuga ja tasuvad ainult baashinda,
oleks ühe teenuskorra keskmine hind inimese jaoks 1 euro, mis on kõigist mudelitest kõige
soodsam. Eeldusel, et kõik kliendid kuuluvad tavapärase sissetulekuga inimeste hulka, kes lisaks
baashinnale tasuvad 25% teenuse tunnihinnast, oleks teenuskorra keskmine maksumus ca 6,50
eurot. Eeldusel, et kõik kliendid kuuluvad kõrge sissetulekuga inimeste hulka, kes lisaks
baashinnale tasuvad 50% teenuse tunnihinnast, oleks teenuskorra keskmine maksumus ca 13
eurot.
Vaatamata 25% ja 50% omaosaluse puhul keskmiselt kõige kõrgemale teenuskorra hinnale võtab
mudel 3 arvesse inimese sissetulekuid. Baashinna küsimine ka väikese sissetulekuga inimestelt
annab inimesele teadmise, et ta ostab teenust ja tal on võimalus kaasa rääkida teenuse kvaliteedi
osas, teenus ei ole tasuta ega osutata kellegi vastutulelikkusest, inimene tunnetab rohkem kontrolli
ja sõnaõigust teenuse osutamise osas. Pooletunnine samm teenuse kestuse arvutamisel tagab, et
teenust kasutatakse nii palju kui vajalik. Pooletunnine samm tagab kliendikesksema lähenemise,
võimaldades väikese teenusvajadusega inimestel maksta vaid poole tunni teenuse eest ja suure
teenusvajadusega inimestel saada teenust vajadusel rohkem kui tund aega korraga.
Baashind ja sellele lisanduv tunnihind
Lähtudes sellest, et inimese omaosaluseks teenuse eest tasumisel jääb igakordselt ühe euro
baashinna tasumine ja vastavalt sissetulekute suurusele 25 või 50 protsendi tasumine tunnihinnast
vastavalt reaalsele ajakulule, oli vaja määratleda, milliste sissetulekute puhul millise protsendiga
omaosalust tasutakse.