(EIS) algatatud kooskõlastamine

1

EELNÕU

14.05.2025

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus

§ 1. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmine

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduses (RT I, 23.12.2024, 9) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses: „(81) Vajaduspõhiste õppetoetuste taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ja korra

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

2) paragrahvi 15 lõike 1 punkti 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) on täis- või osakoormusega või doktoriõppes õppiv üliõpilane Eesti ülikoolis,

rakenduskõrgkoolis või kutseõppeasutuses või;“;

3) paragrahvi 15 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Õppelaenu riigieelarvega kehtestatud maksimaalmäära ulatuses antakse üks kord

õppeaastas. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele, kelle õpingute kestus õppekava järgi on vähem kui üheksa kalendrikuud, antakse õppelaenu üks kord õppeaastas poole

maksimaalmäära ulatuses.“; 4) paragrahvi 16 lõike 3 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 16 lõike 5 esimeses lauses ja lõike 6 kolmandas lauses asendatakse sõna „kolm“

sõnadega „üks koma kaks“; 6) paragrahvi 17 lõike 1 punkti 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) välisriigis õppiva õpilase ja üliõpilase puhul välisriigi õppeasutuse tõend seal õppimise ja

õppekava nominaalkestuse kohta;“; 7) paragrahvi 17 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 17 lõike 1 punkti 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) andmed õppelaenu taotleja laenukohustuste kohta;“;

9) paragrahvi 17 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Krediidiasutus keeldub õppelaenu andmisest, kui õpilane või üliõpilane ei vasta käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud nõuetele, ning võib keelduda õppelaenu andmisest, kui õpilane või üliõpilane on laenu või õppelaenuvõlglane.“;

2

10) paragrahvi 18 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõna „kahekordse“ sõnaga „neljakordse“; 11) paragrahvi 18 lõikes 3 asendatakse sõna „20-aastase“ sõnaga „25-aastase“;

12) paragrahvi 18 lõike 4 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „ajateenistuses“ tekstiosaga

„ja asendusteenistuses“; 13) paragrahvi 19 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 20 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Riigi tagatud õppelaenu maksimaalmäär ühe laenutaotleja kohta õppeaastas kehtestatakse riigieelarvega.“;

15) paragrahvi 21 lõiked 1 - 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui laenusaaja ei ole käesoleva seaduse §-s 18 määratud tähtaja jooksul asunud laenu tagasi maksma, tekib krediidiasutusel õigus nõuda riigilt laenusaaja kohustuse täitmist laenule antud

riigitagatise ulatuses.

(2) Kui riik on käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud ulatuses täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil nõudeõigus laenusaaja suhtes kogu riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses.

(3) Riigi poolt krediidiasutusele tasutud summalt maksab laenusaaja, kui kokku on lepitud uues

maksegraafikus, riigile käesoleva seaduse § 16 lõikes 5 toodud intressi riigi poolt krediidiasutusele tasutud laenusumma tagastamata jäägilt.

(4) Laenusaaja põhjendatud taotluse alusel võib riik krediidiasutusele tasutud summa ja käesoleva paragrahvi lõikes 3 ettenähtud intressi sissenõudmisel leppida laenusaajaga kokku

ositi maksmises.“; 16) paragrahvi 22 lõigetes 2 ja 3 jäetakse välja tekstiosa „tema käendajatelt või pantijatelt“;

17) paragrahvi 23 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

18) paragrahvi 23 lõike 7 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „tema käendaja või pantija“;

19) paragrahvi 24 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Valdkonna eest vastutav minister võib õppelaenu saanud isikute arvestuse pidamiseks sõlmida eraõigusliku juriidilise isikuga halduslepingu halduskootöö seaduses sätestatud korras.“;

20) seadust täiendatakse §-ga 45 järgmises sõnastuses:

„§ 45. Enne 2026/27. õppeaastat sõlmitud õppelaenulepingud, õppelaenu tagasimaksmine,

õppelaenu tagamine ja riigitagatis

(1) Laenusaaja, kellel on kehtiv õppelaenuleping, mis on sõlmitud enne 2026/2027. õppeaasta algust, ja kes ei ole asunud §18 lõike 1 või 2 alusel laenusummat tagasi maksma, võib

krediidiasutuselt taotleda õppelaenulepingu muutmist või lepingu lõpetamist poolte

3

kokkuleppel vastavalt seaduses toodud tingimustele laenu osas, mis võetakse pärast 2026. aasta 1. septembrit.

(2) Laenusaaja, kellel on kehtiv õppelaenuleping, mis on sõlmitud enne 2026/2027. õppeaasta algust ja mida ta on asunud vastavalt §18 lõikele 1 või 2 tagasi maksma, on kohustatud tasuma

õppelaenuvõlgnevuse lepingus kokkulepitud tingimustel ja enne 2026. aasta 1. septembrit kehtinud tingimustel.

(3) Enne 2026. aasta 1. septembrit sõlmitud käendus ja pandilepingud kehtivad kuni lepingus sätestatud ulatuses õppelaenuvõlgnevuse tasumiseni. Õppelaenu osade ja intresside kohta, mis

on väljastatud või tekkinud peale 2026. aastat 1. septembrit, ei ole õigust nõuda õppelaenuvõlgnevust välja käendus või pandilepingu alusel.“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. septembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „…“ ……………2025. a

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ……………2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. SISSEJUHATUS

1.1. Sisukokkuvõte

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (edaspidi ÕÕS) muutmise vajadus tuleneb soovist muuta

õppelaenusüsteemi õpilaste ja üliõpilaste jaoks paindlikumaks ja atraktiivsemaks.

Kõrgharidussüsteemi osapooled on juhtinud tähelepanu kitsaskohtadele üliõpilaste

õppelaenusüsteemis. Selleks, et paraneks ligipääs kõrgharidusõppele ja õpilaste võimalused

omavastutust kanda ning õppurid saaksid keskenduda tööl käimise asemel täiskoormusega

õppimisele, on vaja õppelaenusüsteemi paindlikumaks muuta ja õppelaenu maksimaalmäära

tõsta.

Seadusemuudatusi on kavandatud pikema perioodi vältel ning selleks on peetud läbirääkimisi

erinevate osapooltega. Riigikogu õppelaenu koalitsioonitöörühm arutas 2024. aasta kevadel

õppelaenuga seotud küsimusi ning jõudis järeldusele, et vaja on nii õppelaenu maksimaalmäära

tõsta kui ka seadusemuudatusi kavandada.

Eelnõu aluseks on 2024. aasta lõpus koostatud kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja

õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus (edaspidi VTK), mis esitati

osapooltele kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. VTK kohta laekus erinevaid

arvamusi ja seisukohti, milles tõdeti vajadust süsteemi muutmise ning laenu maksimaalmäära

tõstmise järele.

Eelnõuga tehakse järgmised suuremad muudatused:

1) pikendatakse tagasimaksmise perioodi õppekava lõpetanud õpilastel ja üliõpilastel;

2) kaotatakse laenukäendus või pandiga koormatud kinnisvara omamise kohustus;

3) langetatakse intressimäära.

Lisaks on seaduse eelnõus ära toodud väiksemad tehnilised parandused ja muudatused.

Eelnõuga muudetakse õppetoetuste ja õppelaenu seaduse redaktsiooni RT I, 23.12.2024, 9.

Seaduse muudatus jõustub plaani kohaselt 1. septembril 2026. aastal.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Haridus- ja Teadusministeeriumi (edaspidi HTM)

kõrghariduspoliitika ja elukestva õppe osakonnajuhataja Margus Haidak (735 0151;

[email protected]), kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe (735 0186;

[email protected]), nõunik Tiina Laidvee (735 0121; [email protected]), nõunik Janne

Pukk (735 0132; [email protected]), nõunik Sigrid Vaher (735 0263; [email protected]),

peaekspert Hemminki Otstavel (735 3015; [email protected]), peaekspert Nele

Dresen (735 0200; [email protected]), strateegia- ja finantsosakonna finantsvaldkonna

eelarve- ja arenduste juht Tiina Ellervee (735 0177; [email protected]), eelarve peaekspert

Tiina Kõllamaa (735 0163; [email protected]), finantsanalüütik Hille Vares (735 0272;

[email protected]) ning õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusloome valdkonna

õigusnõunik Maarja-Liisa Vahi (735 0297; [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on

keeleliselt toimetanud Anu Rooseniit ([email protected]).

2

Eelnõud ette valmistades arutati kavandatavaid muudatusi Rahandusministeeriumi, Eesti

Pangaliidu, kõrgkoolide ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esindajatega. Arutelude käigus leiti, et

plaanitavad muudatused on vajalikud ja põhjendatud.

1.3. Märkused

Eelnõu lähtub „Koalitsioonileppes 2023-2027“ toodud põhimõtetest ning muudatused on

sõnastatud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi tööplaanis (edaspidi VVTP)

õppelaenusüsteemi reformimisena, tõstes maksimaalse laenusumma 6000 euroni ning

pikendades tagasimakseperioodi. Laenusumma tõstmine on lahendatav Vabariigi Valitsuse

korraldusega, kuid õppelaenusüsteemi paindlikumaks muutmist kõrgharidusele ligipääsu

parandamiseks saab lahendada vaid seadusemuudatusega.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 78 kohaselt vaja

Riigikogu poolthäälteenamust.

2. SEADUSE EESMÄRK

2.1. Eelnõu vajalikkus ja eesmärk

Õppelaen on õpilasele ja üliõpilasele antav riigi tagatud laen hariduse omandamisega

kaasnevate kulutuste katmiseks. Õppelaen on riiklikult garanteeritud laen, mille puhul tagab

riik pankadele laenusaaja õppelaenu maksimaalmäära ulatuses ja sellelt õppelaenusummalt

laenusaaja poolt krediidiasutusele tasumisele kuuluva intressi. Nii õpilased, õppeasutused kui

ka pankade esindajad on teinud viimastel aastatel õppelaenusüsteemi kohta sagedasti

etteheiteid, mis viitavad sellele, et õppelaen senisel kujul ei täida oma eesmärki ning selle

tingimused on aastatega ajale jalgu jäänud. Väike laenusumma, mis ei võimalda katta

õpingutega seotud kulusid, kõrge intressimäär ning käendaja/kinnisvaratagatise nõue laenu

tagamiseks on peamised põhjused, miks õppelaenu tingimused on muutunud üliõpilastele

ebaatraktiivseks.

Kui võrrelda õppelaenu teiste samas suurusjärgus olevate laenutoodetega, ei nõuta väikelaenu

või krediitkaardi puhul käendaja ega kinnisvaratagatise olemasolu, kuid nende laenutoodete

intress on selgelt õppelaenu omast kõrgem, jäädes vahemikku 9,9‒19%. Õppelaenu intressiga

samaväärne või soodsam laenutoode võib olla kodulaen, kuid selle puhul nõutakse

sihtotstarbelist kasutust ning omafinantseeringut koos tagatise seadmisega. Seega on õppelaen

ainus laen, mis on selgelt õpilasele ja üliõpilasele võimalikult soodne alternatiiv õpingutega

seotud kulude katmiseks.

Õppelaenusüsteemi muudatuste eesmärk on kujundada õppelaen õpilaste ja üliõpilaste jaoks

paindlikumaks ning atraktiivsemaks, et võimaldada võrdsemat ligipääsu haridusele kõigis

ühiskonnagruppides. Lisaks on õppelaenusüsteemi reformi eesmärk vähendada üliõpilaste

töökoormust õpingute ajal ning pakkuda õppelaenuga alternatiivset võimalust, mille abil

osaliselt katta hariduse omandamisega kaasnevad lisakulud.

Eestis on üliõpilastele võimaldatud tasuta omandada kõrgharidust täiskoormusel eestikeelsetel

õppekavadel õppides, kuid majanduslikult ebasoodsamatest tingimustest pärit õppurite jaoks

võib osutuda keeruliseks õpingutega seotud lisakulutuste (elamis- ja transpordikulud,

õppematerjalide ja -vahenditega seotud kulud jms) katmine. Selle tulemusel suureneb

erinevates ühiskonnagruppides ebavõrdsus kõrgharidusele. Paindlik ja õpilaste jaoks

3

atraktiivne õppelaenusüsteem võib olla üks võimalustest, kuidas soodustada kehvematest

sotsiaalmajanduslikest tingimustest pärit õpilaste ligipääsu kõrgharidusele, pakkudes

õppelaenu abil tuge õpingutega seotud kulutuste osalisel katmisel. VTK-s on õppelaenuvõtjate

profiili analüüsis välja toodud, missugune oli aastatel 2020–2022 õppelaenu võtnute

sotsiaalmajanduslik taust. Analüüsist selgus, et nimetatud perioodil õppelaenu võtnud

üliõpilaste seas on märgatavalt enam vajaduspõhise õppetoetuse saajaid (ligi 25%). Õppelaenu

mittevõtnutest on vajaduspõhise õppetoetuse saajaid 14%. Sarnane on olukord ka

vajaduspõhise eritoetuse saajate hulgas – ka nende seas on õppelaenu võtnute osakaal suurem.

Sellest võib järeldada, et õppelaenu võtavad sagedamini just need üliõpilased, kelle sissetulekud

või perekonna toetus on väiksemad.

Rahandusministeerium palus VTK tagasisides selgitada, kas kõrghariduse kättesaadavuse

ebavõrdsuse vähendamise eesmärgil oleks mõistlik kaaluda hoopis vajaduspõhise õppetoetuse

summade tõstmist. Sellele juhtisid tähelepanu ka teised osapooled. Arvestades riigieelarve

keerulist olukorda, ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul käesoleval hetkel

võimalik õppetoetusi tõsta, kuna selle tulemusel suureneks märkimisväärselt koormus

riigieelarvele. Tuginedes koalitsioonileppes kokkulepitule, kahekordistati alates 2023/2024.

õppeaastast üliõpilaste vajaduspõhiste õppetoetuste määrasid. Sõltuvalt taotleja keskmisest

sissetulekust õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaastal jäävad toetusmäärad

suurusjärku 150, 270 ja 440 eurot kuus (varasemalt olid toetusmäärad vastavalt 75, 135 ning

220 eurot kuus). Toetusmäärade kahekordistumise järel ja tulenevalt majanduskeskkonna

nõrkusest on märkimisväärselt suurenenud üliõpilaste huvi vajaduspõhise õppetoetuse vastu,

mille tulemusel on suurenenud toetuse saajate arv ning kasvanud koormus riigieelarvele.

2024/2025. õppeaasta sügissemestril sai vajaduspõhist õppetoetust 7566 üliõpilast, st 23%

kõigist taotlusõiguslikest üliõpilastest. HTM on seisukohal, et õppelaenusüsteemi

paindlikumaks ja atraktiivsemaks muutmine plaanitavate muudatuste abil avardab suuremale

hulgale õppuritest ligipääsuvõimalusi kõrgharidusele, sh arvestades üliõpilaste

omavastutusega, ning on ühtlasi riigieelarve seisukohast võrreldes õppetoetuste määrade

tõstmisega vähem koormav muudatus.

Samuti on õppelaenusüsteemi reformi eesmärk muuta õppelaenu vajavatele õppuritele laenu

tingimused paindlikumaks, et vähendada õpilaste töökoormust õpingute ajal ning pakkuda

õppelaenuga alternatiivset võimalust, mille abil katta osaliselt hariduse omandamisega

kaasnevad lisakulud. 2022. aastal läbi viidud üliõpilaste toimetulekut puudutava uuringu

Eurostudent 81 andmetele tuginedes kulutavad Eesti üliõpilased tasustatud tööle keskmiselt u

28 tundi nädalas, millele lisandub õpingutele kuluv aeg. See näitab ilmekalt, et töötavate ja

samal ajal õppivate üliõpilaste nädalakoormus on väga kõrge, mistõttu võivad kannatada

õpitulemused, väheneda nominaalajaga lõpetajate arv ning suureneda õpingute poolelijätmise

risk. Sellest tulenevalt on õppelaenusüsteemi muutmise eesmärk pakkuda õppelaenuga

alternatiivset võimalust täiskoormusel töötamisele, et võimaldada üliõpilastel rohkem

õpingutele keskenduda. . Kõigi eelduste kohaselt ei vähenda õppelaen üliõpilaste soovi ja

vajadust õpingute kõrvalt töötada, kuid loodetavasti võimaldab see üliõpilastel vähendada

töökoormust ning keskenduda rohkem õppimisele.

1 Haugas, S., Kendrali, E., Kletter, T. (2023). EUROSTUDENT 8 Eesti tulemuste lühiülevaade. Tallinn:

Mõttekoda Praxis. https://www.praxis.ee/uploads/2022/02/EUROSTUDENT8_Lopparuanne.pdf

4

2.2. Eelnõu taust ja senine praktika

Õppelaen on riiklikult garanteeritud laen, mille puhul tagab riik pankadele laenusaaja

õppelaenu maksimaalmäära ulatuses ja sellelt õppelaenusummalt laenusaaja poolt

krediidiasutusele tasumisele kuuluva intressi. Riigi tagatud õppelaenu kommertsintressimää r

õppelaenu summalt on krediidiasutuse ja laenusaaja kokku lepitud intressimäär, kuid mitte

rohkem kui 6 kuu euribor + 3% aastas. Kui kommertsintressimäär on kõrgem kui 5% aastas,

tasub laenusaaja krediidiasutusele riigi tagatud õppelaenult intresse 5% ulatuses õppelaenu

summalt ning riik tasub krediidiasutusele kommertsintressimäära ja laenusaaja tasutava intressi

vahe.

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 15 lõike 1 alusel saavad õppelaenu võtta õpilased, kes

õpivad Eesti ülikoolis, rakenduskõrgkoolis, kutseõppeasutuses või välisriigis nimetatud

õppeasutustega samaväärses õppeasutuses ja õppevormis ning kelle puhul on täidetud seaduses

ettenähtud tingimused. Õppelaenu antakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud maksimaalmäära

ulatuses õpilasele üks kord õppeaastas. Kokku on õigus saada õppelaenu õppekava

nominaalkestuse õppeaastate arvule vastav arv kordi.

Eesti Panga andmetele tuginedes on kõige aktiivsem õppelaenude võtmise periood õppeaasta

alguses, septembris-oktoobris. Viimaste õppeaastate võrdluses selgub, et õppelaenude käive

perioodil september-oktoober 2022 oli 2,8 mln € ning 2023. aastal vastavalt 3,5 mln €. 2024.

aasta septembris-oktoobris oli õppelaenude käive 3,8 mln €, mis näitab, et huvi õppelaenu vastu

on viimastel aastatel kerges tõusujoones.

Alates 2023/2024. õppeaastast on õppelaenu maksimummäär olnud 3000 eurot. Kui õpingute

kestus õppekava järgi on alla 9 kuu, saab õppelaenu võtta poole maksimummäära ulatuses ehk

kuni 1500 eurot. Õppelaenu väljastavad 2024/2025. õppeaastal Swedbank (intressiga 1,99% +

6 kuu euribor) ja LHV (intressiga 1,95% + 6 kuu euribor), kes annavad õppelaenu oma

krediidiressursi arvelt.

Õppelaene väljastavad krediidiasutused oma krediidiressursi arvelt, kuid riigil on õppelaenuga seoses järgmised rahalised kohustused:

• tagada õppelaen laenu väljastava panga jaoks 100%-liselt;

• katta pankadele õppelaenude intressivahe.

Lisaks on riigil õppelaenuga seoses järgmised, eelkõige laenusaajale suunatud kohustused:

• tasuda intressi laenusaaja ajateenistuses viibimise ajal;

• tasuda intressi ühe vanema eest kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni;

• tasuda intressi arst-residendi eest kuni residentuuri lõpetamiseni;

• korvata õppelaenude tagasimaksmisega seotud kulud puudega laste vanematele;

• täita õppelaenulepingust tulenevad kohustused laenusaaja surma korral;

• täita õppelaenulepingust tulenevad kohustused laenusaaja töövõimetuks tunnistamise korral;

• kustutada riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses teenistuses või tööl ning avalik-

õigusliku juriidilise isiku juures tööl olevate isikute õppelaenu põhiosa selleks õigust omavatel isikutel;

5

• osaliselt kustutada kuni 5-aastast last kasvatava ühe vanema õppelaenu tagasi maksmata osa selleks õigust omavatel isikutel.

Õppelaenusüsteemi on mõningal määral ka varasematel aastatel muudetud, viimati tehti seda 2022. aastal, mil õppelaenusüsteemi jõustunud muudatused vähendasid käendajate arvu kahelt ühele. Samuti lõi muudatus tingimused madalama kui 5% intressimääraga õppelaenu

pakkumiseks olukorras, kus euribor ei ületa 3%.

Kehtiva õppelaenusüsteemi peamiste murekohtadena on välja toodud õppelaenu kõrget intressimäära, madalat laenusummat ning lühikest tagasimakseperioodi. Lisaks VVTP-s

nimetatud laenusumma tõstmisele ning tagasimakseperioodi pikendamisele, on kavandamisel lisamuudatused õppelaenusüsteemi paindlikumaks muutmiseks.

Õppelaenu võtjate analüüs

Õppelaenu antakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud maksimaalmäära ulatuses (üli)õpilasele üks

kord õppeaastas. Kokku on õigus saada õppelaenu õppekava nominaalkestuse õppeaastate arvule vastav arv kordi. Kogu õppelaenu võtjate arvust 42% on võtnud õppelaenu õpingute jooksul ühe korra, 28% kaks korda ja 21% kolm korda. Üksikud inimesed on õppelaenu võtnud

kuni kümme korda.

Aastatel 2006‒2008 võttis õppelaenu ligi 20 000 üliõpilast (30% kõigist tudengitest) ja 2000 kutsehariduse õpilast (8%). Sellest alates on õppelaenu võtnute arv ja osakaal aasta-aastalt

vähenenud. Peamiseks õppelaenu võtnute arvu vähenemise põhjuseks on tasuta kõrgharidusele üleminek ning õppelaenu kustutamisest loobumine seoses avalikus teenistuses tööle asumisega.

Viimastel aastatel on sagenenud viited õppelaenu ebaatraktiivsusele üliõpilaste seas, mis on tingitud kõrgest intressimäärast ja madalast laenusummast, mis ei võimalda õpingutega seotud

kulusid täies ulatuses katta. Kui õppelaenusüsteemi luues Eesti krooni kehtivuse ajal oli 5%- line intressimäär pikaajaliste laenude puhul pigem soodne, siis euro kasutuselevõtuga ja Eesti

riigi krediidireitingut arvestades ei ole see enam nii.

Õppelaenu võtjate profiil

2021. aastal langes õppelaenu võtnute arv esimest korda alla 1000 õpilase (joonis 1). 2022. aastal, pärast käendajate arvu vähendamist kahelt ühele, intressiarvestuse põhimõtete

ülevaatamist ja õppelaenu maksimummäära tõstmist 3000 euroni, on õppelaenu võtnute osakaal ja arv veidi tõusnud. 2022/2023. õa võttis laenu 1607 üliõpilast ja 191 kutsehariduse õpilast. 2023/2024. õppeaastal võttis õppelaenu 1913 õpilast, kellest 201 olid kutsehariduse õpilased.

6

Joonis 1. Õppelaenu saanute osakaal õppurite koguarvust ning õppelaenuõiguslikest õpilastest 2009/2010. – 2022/2023. õa (HTM)

Aastate lõikes õppis ligi kaks kolmandikku õppelaenu võtnutest kõrghariduse 1. astmel (bakalaureuse, rakenduskõrghariduse või integreeritud õppes) (tabel 1). Laenu võtnutest 14%

moodustasid 2. astmel õppivad üliõpilased, 1% 3. astme üliõpilased ja veidi üle 11% kutsehariduse õpilased.

Tabel 1. Õppelaenu võtnute osakaal eri haridustasemete lõikes (osakaal kõigist laenu võtnutest)(HTM)

Aasta 1. aste 2. aste 3. aste Laenu

võtnute arv

kõrghariduses

kokku

Kutseharidus Laenu võtnute

arv

kutsehariduses

kokku

2020 66,4% 21,7% 0,9% 1146 11% 142

2021 66,8% 22,3% 0,9% 871 10% 96

2022 66% 21,6% 1,2% 1619 10,6% 191

2023 65% 23,5% 1% 1712 10,5% 201

Õppelaenu võtnute vanuselises jaotuses on viimastel aastatel toimunud teatavad muutused.

2006. aastaga võrreldes on nii kutse- kui kõrghariduses noorte osakaal laenuvõtjate hulgas tunduvalt kahanenud – kui 2006. aastal võtsid laenu pigem nooremad, siis nüüd pigem vanemad

õppijad. Endiselt on kõige suurem õppelaenu võtnute osakaal 1. astme õppurite hulgas vanusegrupis 20–24, mis on aastate lõikes jäänud 50–55% lähedale. 2. astme üliõpilaste hulgas on suurim õppelaenu võtjate osakaal vanuserühmas 35+, jäädes viimastel aastatel 35–45%

ümbrusesse. Kutsehariduses on vanuseline jaotus õppelaenu võtnute seas nihkunud veelgi suuremal määral vanemate õppurite suunas, jäädes 2007. aastal 38% juurde, kuid 2022. aastal

moodustasid 25+ vanusegruppi kuuluvad õpilased juba 73% (tabel 2).

Tabel 2. Õppelaenu võtnute vanuseline jaotus (HTM).

Vanusegrupp 17–19 20–24 25–29 30–34 35+

1. aste

2006 21% 51% 9% 8% 11%

2020 11% 55% 15% 8% 10%

2021 13% 55% 13% 8% 11%

7

2022 12% 51% 14% 10% 13%

2. aste

2006 47% 24% 11% 18%

2020 25% 28% 13% 34%

2021 23% 22% 17% 38%

2022 16% 20% 18% 45%

Kutseharidus

17–19 20–24 25+

2007 21% 41% 38%

2022 6% 21% 73%

Ehkki ka välismaal kõrghariduse omandamiseks õppelaenu võtnute arv on kahanenud, on nende

osakaal kõigist õppelaenu võtnutest kasvanud 8%-ni. Kõige sagedamini võtavad välismaal õppimiseks õppelaenu kõrghariduse 1. astmel õppijad. Kodakondsuse alusel moodustavad

välismaal õppimiseks õppelaenu võtnutest valdava enamuse Eesti kodakondsusega õpilased (2345), järgnevad tunduvalt väiksemal määral Venemaa (152) ja Saksamaa kodakondsusega õpilased (10).

Analüüsides detailsemalt 2020.–2022. aastal õppelaenu võtnud üliõpilaste andmeid, selgub, et õppelaenu võtjate seas on märgatavalt enam vajaduspõhise õppetoetuse saajaid (ligi 25%). Õppelaenu mittevõtnutest on vajaduspõhise õppetoetuse saajaid 14%. Sarnane on olukord ka

vajaduspõhise eritoetuse saajate hulgas – nendegi seas on õppelaenu võtnute osakaal suurem. Õppekoormuse vaatest võtsid antud perioodil mõnevõrra sagedamini õppelaenu

osakoormusega tasulistel õppekohtadel õppivad üliõpilased. Sellest võib järeldada, et õppelaenu võtavad sagedamini just need üliõpilased, kelle sissetulekud või perekonna toetus on väiksemad ning õpingutega seotud kulud suuremad. Vaadates lähemalt õppelaenu ja õpingute

katkestamise võimalikku seost, näeme, et õppelaenu võtnute hulgas on vähem katkestanuid (8%) kui mittevõtjate hulgas (12%). Sellest tulenevalt saab väita, et õppelaen aitab tõenäoliselt rohkem õpingutele keskenduda, et vähendada majanduslikest raskustest tingitud riski õpinguid

katkestada. Koolide lõikes oli kõige suurem õppelaenu võtnute osakaal 2022. aastal tervishoiu kõrgkoolides, Eesti Kunstiakadeemias (edaspidi ka EKA), EBSis, ja Eesti Ettevõtluskõrgkoolis

Mainor (edaspidi ka Mainor). EBSis ja Mainoris on tasulistel õppekavadel õppijaid üle 95% (erakõrgkoolid). Valdkondade lõikes oli õppelaenu võtnud üliõpilaste osakaal suurem humanitaaria ja kunsti, ärinduse, halduse ja õiguse ning tervise ja heaolu valdkonnas. Sarnane

muster on ilmnenud ka eelneval kahel õppeaastal.

Võimalikku regionaalset mõju hinnates analüüsisime õppelaenu võtnute ja õppetoetusi saanud üliõpilaste osakaalu 2022. aastal kõrghariduse 1. astmele vastuvõetute seas, kelle põhihariduse

omandamise maakond oli teada. 300 üliõpilast, kes asusid 2022. aastal õppima kõrghariduse 1. astmele, võtsid oma õpingutega seotud kulude katmiseks õppelaenu. Saare, Lääne ja Lääne-

Viru maakonnas põhikooli lõpetanutest võttis laenu ligi 6%. Vajaduspõhist õppetoetust või eritoetust on saanud ligi 30% Jõgeva, Ida-Viru, Põlva, Saare ja Valga maakonnas põhikooli lõpetanud kõrghariduse õppes alustajatest. Harju- ja Tartumaal põhikooli lõpetanutest võttis

laenu 3,6% ja ka toetuse saajaid oli nende hulgas vähem. Selle põhjal saab väita, et väljaspool Harju ja Tartu maakonda põhikooli lõpetanud õpilastel on kõrgharidusõpinguid alustades

õpingutega seotud väljaminekud suuremad ning vajadus õppelaenu ja õppetoetuste järele seetõttu samuti suurem.

Õppelaenu võtjate ja mittevõtjate tööhõive ja töötasud aastatel 2020 ‒ 2022

Aastatel 2020–2022 õppelaenu võtjate ja mittevõtjate hõive ja töötasude analüüsimiseks sidusime kõrg- ja kutsehariduse õppijate andmetega õppelaenu võtmise ning samal aastal

8

teenitud palkade andmed (tabel 3). See tähendab, et näiteks 2020. aasta nii kutse- kui kõrghariduse andmetele lisasime 2020. aastal õppelaenu võtmise tunnuse ning 2020. aastal tulu-

ja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu andmed (sh töölepingu alusel saadud palk, tööettevõtu- või käsunduslepinguga saadud palk, juhatuse liikme tasu). Hõivatuks on loetud õppija, kes on

saanud aasta jooksul EMTA andmetel töist tulu. Kutsehariduse õpilaste valimist on välja jäetud kutsekeskhariduse tasemel õppijad, kuna neil ei ole õigust õppelaenu saada keskhariduse puudumise tõttu. Kuna teiste õppeliikide õpilaste puhul ei ole teada, kas neil on keskharidus või

ei, siis on nad õppelaenu mittevõtnute valimisse sisse arvatud, kuigi nende hulgas on kindlasti õppijaid, kes õppelaenu võtta ei saa. Iga õppija on andmestikus kajastatud ühe korra, arvesse

on võetud viimast õppima asumist. Kõik kalendriaastal õppelaenu võtjad ei olnud sama aasta 10. novembri seisuga enam õppijate nimekirjas (olid jõudnud lõpetada või õpingud katkestada enne 10. novembrit), seetõttu jäid nemad antud analüüsist välja. Kokku oli selliseid isikuid igal

aastal vähem kui 10% õppelaenu võtjatest. Andmeanalüüsis on omavahel võrreldud laenu võtjaid ja mittevõtjaid, et tuvastada, mille poolest nende töötamise taust erineb.

Tabel 3. Valim õppelaenu võtjate ja mittevõtjate tööhõive ja -tasude analüüsimisel aastatel 2020–2022 (HTM)

Õppimiste arv kokku

Valimisse kuulunud

õppijate arv (v.a duplikaadid ja

kutsekesk- hariduse õpilased)

Õppelaenu võtjate arv

kokku

Valimisse kuulunud

õppelaenu võtjaid (kuulusid 10.11

seisuga õppijate nimekirja)

2020

Kõrgharidus 46 048 45 880 1146 1054

Kutseharidus 25 548 15 051 142 136

2021

Kõrgharidus 45 294 45 140 870 780

Kutseharidus 25 862 15 031 96 95

2022

Kõrgharidus 44 714 44 558 1618 1452

Kutseharidus 25 470 14 357 191 183

Õppelaenu võtnute seas on hõivatute osakaal suurem. Vaadates detailsemalt õppelaenu võtjate seost töötamisega, selgub, et 2020.–2022. a andmetele tuginedes on õppelaenu võtnute seas

hõivatute osakaal suurem. Antud perioodil oli kõrghariduses õppinud õppelaenu võtjatest hõivatud 80–83%, laenu mittevõtnutest 71–75% (joonis 2). Hõivatute osakaal ajavahemikus

2020–2022 kasvas mõlemas grupis. Kutsehariduses õppinud õppelaenuvõtjatest oli hõivatud 75-80% ja mittevõtjatest 73-74%. Laenu võtnute seas oli 2022. aastal hõivatute osakaal väiksem kui kahel eelneval aastal.

9

Joonis 2. Hõivatute osakaal õppelaenu võtnud ja mittevõtnud kõrg- ja kutsehariduse õppijatest, % (HTM)

Seos, et õppelaenu võtjate seas on rohkem hõivatuid, kehtib kõigil kõrghariduse astmetel (joonis 3).

Joonis 3. Hõivatute osakaal õppelaenu võtnud ja mittevõtnud õppijatest kõrghariduse astmeti, % (HTM)

Kõrghariduse I astmel alustanud üliõpilaste puhul on vahe hõivatuses keskmisest suurem.

Õppelaenu võtjatest oli samal aastal hõivatud 78–81%, samas õppelaenu mittevõtnutest 63– 68% (joonis 4).

80%

71% 79%

73%

83%

73% 80%

74%

83% 75% 75% 73%

Võttis õppelaenu Ei võtnud õppelaenu Võttis õppelaenu Ei võtnud laenu

Kõrgharidus Kutseharidus

2020 2021 2022

79%

69%

83% 74%

85%

75% 81%

72%

87%

76%

100%

76% 82%

73%

88%

77% 85%

80%

Võttis õppelaenu Ei võtnud õppelaenu Võttis õppelaenu Ei võtnud laenu Võttis õppelaenu Ei võtnud laenu

I aste II aste III aste

2020 2021 2022

10

Joonis 4. Hõivatute osakaal õppelaenu võtnud ja mittevõtnud kõrghariduse I astmele vastuvõetud üliõpilastest, % (HTM).

Õppelaenu võtnud üliõpilaste töised sissetulekud on väiksemad. Kogu aasta mediaansissetulekute võrdlusest selgub, et 2020. ja 2021. aastal õppelaenu võtnute töötamisest

saadud aastane kogusissetulek oli u 2200–2600 euro võrra väiksem võrreldes nende töötavate üliõpilastega, kes õppelaenu ei võtnud (joonis 5). Tänu õppelaenu võtmisele suurenes õppelaenu võtjate aastasissetulek ligikaudu samale tasemele, mis oli õppelaenu mittevõtnud

töötavatel üliõpilastel, ehk õppelaen võimaldas kompenseerida puudujäävat summat. 2022. aastal oli õppelaenu võtnute ja mittevõtnute aastase mediaansissetuleku vahe väiksem ning

õppelaenu võtmist ei saa enam vaadelda kui palgast puudujääva osa kompenseerimist.

Joonis 5. Õppelaenu võtnud ja mittevõtnud üliõpilaste aastane töine sissetulek, € (HTM).

Kutsehariduses õppijate puhul on olukord vastupidine – õppelaenu võtjate aastane sissetulek

on olnud märksa suurem kui õppelaenu mittevõtjatel, aga siin tuleb arvestada sellega, et õppelaenu võtnute arv kutseõppes on väike ning õppelaenu saavad võtta üksnes keskharidusega õppijad. Õppelaenu mittevõtnute seas aga võib olla arvestataval hulgal ka keskhariduseta

õppijaid, kuna andmed keskhariduse olemasolu kohta puuduvad. Kõrghariduse üliõpilastest oli laenu võtnute mediaankuupalk aastatel 2020–2022 märksa väiksem võrreldes nende

üliõpilastega, kes laenu ei võtnud (joonis 6). U 1/3 õppelaenu võtnute kuupalk jäi miinimumpalgast väiksemaks.

78%

63%

81%

66%

79%

68%

Võttis õppelaenu Ei võtnud õppelaenu

2020 2021 2022

5555 5916

8170 2500 2500

2500

500

7783 8564

9633

2020 2021 2022

Võttis õppelaenu Õppelaen Õppelaenu tõstmine 2022 Ei võtnud laenu

11

Joonis 6. Kõrghariduse ja kutsehariduse õpilaste mediaanpalk, € (HTM).

Kutsehariduse õpilaste puhul selget vahet ei ole, pigem on laenu võtjad teeninud enam kui laenu

mittevõtjad, kuid 2022. aastal oli kuu mediaanpalk mõlemas rühmas sama suur.

Kõige väiksemat palka teenivad kõrghariduse I astmel alustanud üliõpilased, kuid selle grupi eripäraks on, et õppelaenu võtjate mediaansissetulek on õppelaenu mittevõtnute omast suurem

ning perioodil 2020–2022 on see vahe suurenenud (joonis 7).

Joonis 7. Kõrghariduse I astmele vastuvõetud üliõpilaste mediaankuupalk, € (HTM).

Kokkuvõttes võib eelpool välja toodud andmetele tuginedes väita, et õppelaenu võtjad töötavad

enam kui õppelaenu mittevõtjad, kuid samas on nende teenitud tulu väiksem. Vahed hõives ja sissetulekutes ei ole siiski väga suured. Sellest tulenevalt saab järeldada, et tõenäoliselt on

õppelaenu võtjatel õpingute perioodil perekonna rahaline tugi mõnevõrra väiksem, mistõttu on elamiskulude katmiseks vaja töötada. Samas töötatakse sellistel ametikohtadel või koormusega, mille eest saadavast palgast ainuüksi ei piisa, ning seetõttu kombineeritakse õppelaenu võtmist

ja töötamist, et katta õpingutega seotud kulud.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse õppetoetuste ja õppelaenu

seadust ning teisega kehtestatakse seaduse jõustumine.

660 750

839

636 685

731

2020 2021 2022

Kõrghariduse I astmele vastuvõetud üliõpilaste mediaankuupalk, €

Võttis õppelaenu Ei võtnud õppelaenu

705

825

966 912

990 1083

2020 2021 2022

Kõrghariduse üliõpilaste mediaankuupalk, €

Võttis õppelaenu Ei võtnud õppelaenu

917 1054

1010

874 932

2020 2021 2022

Kutsehariduse õpilaste mediaankuupalk, €

Võttis õppelaenu Ei võtnud laenu

12

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatused

Punktiga 1 kehtestatakse volitusnorm vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise, määramise ja

maksmise tingimuste ja korra kehtestamiseks. Üldised vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise

tingimused on kehtestatud seaduses, kuid täpsema maksmise korra loomiseks on vaja

kehtestada volitusnorm ministri määruse kehtestamiseks. Seni on vajaduspõhist õppetoetust

makstud, lähtudes seaduses sätestatud reeglitest ning täiendavalt on kehtestatud haridus- ja

teadusministri käskkiri majasisese korralduse sätestamiseks. Tulenevalt vajadusest

vajaduspõhise õppetoetuse maksmise täpsemaks sätestamiseks, kehtestatakse volitusnorm ning

lisatakse käesolevale eelnõule rakendusakti kavand vastavalt määruse eelnõule (lisa 1).

Punktiga 2 täpsustakse, et õppelaenu on õigus saada ka doktoriõppes õppival üliõpilasel. ÕÕS-

is on sätestatud, et õppelaenu on õigus taotleda täis- ja osakoormusega õppival üliõpilasel.

Kõrgharidusseaduse (edaspidi KHaS) muudatusega, mis jõustus 01.08.2022. a, muudeti

doktoriõppes õppijate regulatsiooni ja nende õppe tingimusi ning alates 2022. a

immatrikuleeritud doktorantide puhul ei ole määratud õppekoormust. Sellest tulenevalt on

vajalik täpsustada ka ÕÕS-is regulatsiooni, et viia see kooskõlla KhaS-iga. Kuna ÕÕS-i alusel

on õigust saada õppelaenu nii täis- kui osakoormusega õppivatel üliõpilastel, ei piira seaduse

sõnastus ka praegu doktorantidel õppelaenu saada. Seaduse korrektse sõnastuse huvides on

õigem täis- ja osakoormuses õppivate üliõpilaste kõrval doktorandid eraldi välja tuua, sest

õppekoormust neile ei määrata.

Punkti 3 muudatus puudutab ÕÕS-i § 15 lõiget 5, mille kohaselt antakse õppelaenu Vabariigi

Valitsuse kehtestatud maksimaalmäära ulatuses üks kord õppeaastas. 2024/2025. õppeaastal oli

riigi tagatud õppelaenu summa maksimaalmääraks ühe laenutaotleja kohta 3000 eurot. Senise

praktika järgi väljastavad krediidiasutused siiski maksimaalmäära ulatuses õppelaenu

korduvalt. Praktikast tulenevalt, üliõpilaste vajadustest lähtuvalt ning esitatud ettepanekuid

arvestades täpsustatakse seaduse sõnastust ning sõnastatakse lõige selliselt, et laenu on

võimalik taotleda õppeaastas korduvalt, sh erinevatest pankadest, kuid arvestama peab sellega,

et kokku on võimalik aastas õppelaenu võtta üksnes maksimaalmäära ulatuses. Seega on

võimalik, et üliõpilane võtab osa õppelaenust välja nt sügisel ja teise poole kevadel. Õppurid,

kes õpivad õppekaval, mille õpingute kestus on õppekava järgi vähem kui üheksa kalendrikuud,

antakse õppelaenu õppeaastas poole maksimaalmäära ulatuses.

Kehtiva seaduse kohaselt kehtestatakse õppelaenu maksimaalmäär igal aastal Vabariigi

Valitsuse korraldusega hiljemalt 1. juuliks. Eelnõuga muudetakse õppelaenu maksimaalmäära

korda ning viiakse see seaduse tasemele. Õppelaen on riigi tagatud laen, mistõttu tuleb sellest

tekkivate kuludega arvestada riigieelarve koostamisel. Seega on loogiline, et ka õppelaenu

maksimaalmäär kehtestatakse igal aastal riigieelarve seaduses, et oleks võimalik vastavate

kuludega arvestada ning neid vajadusel ette planeerida. Seetõttu muudetakse ÕÕS-i § 15 lg 5

sõnastust ning lisatakse viide riigieelarve seadusele. 2026. aasta riigieelarve seadusesse

planeeritakse aga esitada ettepanek kehtestada seaduse § 2 lg 1 p 6 järgmiselt:

„6) seaduse § 15 lg 5 alusel kehtestatav õppelaenu maksimaalmäär on alates 2026. a 15.

septembrist 6000 eurot õppeaastas.“

Õppelaenu on õigus taotleda ühes õppeaastas kindlaks määratud maksimaalmäära ulatuses,

kuid riigieelarve kehtestatakse üheks kalendriaastaks, seetõttu planeeritakse edaspidi sätestada

riigieelarve seaduses õppelaenu maksimaalmäär selliselt, et ühe õppeaasta jooksul laenu

maksimumsumma ei muutu. Ehk kui 2026. aasta septembrist kuni detsembri lõpuni on

õppelaenu maksimummäär 6000 eurot, siis sama määr peab kehtima ka 2027. aasta esimeses

13

pooles kuni 1. juunini (õppeaasta algusest õppeaasta lõpuni), kuna õppelaenu saamise õigus on

seotud õppeaastaga. Kuna õppelaenu on õigus saada ühel õppeaastal maksimaalmäära ulatuses,

siis juhul, kui õppeaasta alguses (septembrist detsembrini) on õppelaen maksimummääras juba

saadud, siis kalendriaasta vahetudes (kui hakkab kehtima uus riigieelarve seadus) automaatselt

uut õppelaenu õigust saada ei ole.

Punktide 4, 7, 8, 13, 15, 16, 17, 18 muudatused on seotud eraisikust käendaja ja

kinnisvaratagatise nõude kaotamisega õppelaenu võtmisel, mis on üks eelnõuga tehtavaid

põhimõttelisemaid muudatusi. Kehtiva süsteemi alusel on õppelaenutaotlejal võimalik oma

laenu tagamiseks kasutada kas eraisikust käendajat või kinnisvaratagatist. Kinnisvaratagatise

kasutamisel kaasnevad laenuvõtjale lisakulud, milleks on notaritasud, riigilõiv, kinnisvara

hindamine ja kindlustamine. Seaduse kohaselt saab õppelaenu käendajaks olla inimene, kes on

Eesti Vabariigi kodanik või Eesti Vabariigis alalise elamisõiguse või pikaajalise elaniku

elamisloa alusel viibiv täisealine ja teovõimeline inimene. Krediidiasutused on kehtestanud

käendaja ja tagatise seadmisele lisanõudeid. Näiteks peab olema käendajal regulaarne tõendatav

sissetulek viimase 3–6 kuu kohta (sõltuvalt pangast) vähemalt Eestis kehtiva miinimumpalga

ulatuses. Lisaks ei tohi olla käendajal suuremaid võlgnevusi või makseraskusi. Seega võib

käendaja või tagatise leidmine olla üks takistustest, mis võib õppuril laenu taotlemisel tekkida.

Eriti puudutab see sotsiaalmajanduslikult keerulisematest tingimustest pärit õppureid, kellel on

raskem leida sobivat käendajat, kes vastaks riigi ja pankade sätestatud tingimustele ning oleks

valmis õppuri õppelaenu käendama.

Õppelaen on riigi poolt krediidiasutustele täielikult tagatud laenutoode ning senise kogemuse

põhjal on õppelaenu tagasilaekumine riigile väga hea. Eesti Panga andmetel on õppelaenu

tähtajaks tasumata jääk perioodil 2010–2024 jäänud vahemikku 2,7–4,8% õppelaenu

koguportfellist. See protsent laenuportfelli mahust on ligikaudu kaks korda suurem eluaseme

laenudega võrreldes, samas võrdluses tarbimislaenudega on vastav protsent ligikaudu kaks

korda väiksem. Tähtajaks tasumata laenude osakaal väljastatud õppelaenude mahust ei näita

viimase kümne aastaga selget kasvu- ega langustrendi ning püsib üsna stabiilsel tasemel.

Perioodi 2020–2023 tähtajaks tasumata laenude keskmine osakaal on 3,45%. Teisalt aga,

tuginedes Eesti Panga tähtajaks tasumata laenude jäägi andmetele, on üle 90-päevases võlas

väljastatud õppelaenude kogusummast stabiilselt 0,1 mln eurot, mis teeb näiteks 2024. aastal

välja antud 7,4 mln laenumahu juures hinnanguliselt 1,35% (kuni 30 päeva hilinenud tasumise

näitaja on u 3,7%). Kui üldjuhul hindavad krediidiasutused näiteks kodulaenude

maksedistsipliini ja eestlaste maksekäitumist väga heaks, siis õppelaenu puhul näitavad

vastavad andmed, et maksekäitumine on veelgi parem.

Kuna õppelaen on riigi poolt krediidiasutustele täielikult tagatud laenutoode ning senise

kogemuse põhjal on õppelaenu tagasilaekumine riigile väga hea, muudetakse ÕÕS-i selliselt ,

et alates seaduse jõustumisest võetud laenudele ei ole enam vaja eraisikust käendaja ega

kinnisvaratagatise nõuet kehtestada. Muudatus lihtsustab õppuritele õppelaenu taotlemist ning

muudab laenutaotluse menetlemise pankade jaoks vähem koormavaks. Sellest tulenevalt kehtib

eraisikust käendaja ja kinnisvaratagatise nõude kaotamine alates 1. septembrist 2026

väljastatavatele õppelaenudele. Juba alustatud ning käimasolevate õpingute (olemasolevate

õppelaenuklientide) puhul on võimalik oma õppelaenu uutel tingimustel kokkuleppel

pankadega refinantseerida. Õpingud lõpetanud laenuvõtjatel puudub võimalus oma laenu uutel

tingimustel refinantseerida.

Seoses vastava muudatusega tuleb ÕÕS-ist välja võtta kõik sätted ja punktid, kus on nimetatud

käendajat, pantijat, nende kohustusi ning lepinguid. Sellega seoses tuleb muuta ÕÕS-i

14

järgmiseid sätteid: § 16 lg 3 p 5 ja § 17 lg 1 p 4 (tunnistatakse kehtetuks); § 17 lg 1 p 5

(muudetakse sõnastust); § 19 lg 1 (tunnistatakse kehtetuks); § 21 lõiked 1–4, § 22 lg 2 ja lg 3,

§ 23 lg 2 p 2 (tunnistatakse kehtetuks); § 23 lg 7 (muudetakse sõnastust).

Punktiga 5 muudetakse riigi tagatud õppelaenu kommertsintressimäära maksimumi. Kehtiva

ÕÕS-i § 16 lõigete 5 ja 6 järgi on riigi tagatud õppelaenu kommertsintressimäär õppelaenu

summalt krediidiasutuse ja laenusaaja kokku lepitud intressimäär, kuid mitte rohkem kui 6 kuu

euribor + 3% aastas. Kui kommertsintressimäär on kõrgem kui viis protsenti aastas, tasub

laenusaaja krediidiasutusele riigi tagatud õppelaenult intresse 5% ulatuses õppelaenu summalt

ning riik tasub krediidiasutusele kommertsintressimäära ja laenusaaja poolt tasutava intressi

vahe, arvestades riigile kehtivat intressivahe määra arvestuse alust ning riigi ja krediidiasutuse

vahel sõlmitud õppelaenu andmise korraldamise lepingus sätestatud tingimusi. Riigile kehtiva

intressivahe määra arvestuse aluseks on 6 kuu euribor + 3% aastas. Seega, kehtivas süsteemis

hüvitab riik krediidiasutusele 5% intressimäära ületava kommertsintressimäära osa määraga 6

kuu euribor + 3%, samal ajal kui üliõpilasele kehtiv intressimäär on 6 kuu euribor + sõltuvalt

pangast 1,99% või 1,95%.

Tuginedes 2024. aasta kevadel toimunud kohtumisele Eesti Pangaliiduga ning pärast kohtumist

pankade esitatud intressimäärade langetamise ettepanekutele, teeme eelnõuga ettepaneku

langetada õppelaenu kommertsintressimäära 1,2%-ni + 6 kuu euribor. Antud muudatusega

muutub laen õppuri jaoks soodsamaks ja atraktiivsemaks, suurendades õppurite huvi õppelaenu

kui laenutoote vastu, ning seeläbi suurendab pankade kliendibaasi ja intressidelt teenitavat tulu.

Kommertsintressimäära alandamine on põhjendatud , kuna pankade jaoks muutub õppelaenu

administreerimine lihtsamaks seoses käendaja või tagatise nõude kaotamisega, mis kehtivas

süsteemis eeldas pankadelt täiendavaid kontrollitoiminguid. Riigi poolt pankadele hüvitatava

intressivahe katmise arvestuse alused jäävad võrdluses kehtiva süsteemiga samaks.

Punktis 6 nimetatud muudatus tuleneb vajadusest täpsustada välisriigis õppiva üliõpilase

õppekoormust. Kehtiva seaduse § 17 lg 1 p 3 kohaselt on välisriigis õppival üliõpilasel vaja

esitada muu hulgas välisriigi õppeasutuse tõend seal täiskoormusega õppimise ja õppekava

nominaalkestuse, õpilase puhul õppekava nominaalkestuse kohta. Samas sätestab ÕÕS-i § 15,

et õppelaenu on õigus taotleda nii täis- kui osakoormusega õppes õppides ning samaväärses

õppevormis välisriigis õppides. Seega selleks, et võrdsustada välisriigis õppijaid Eesti ülikoolis

õppijatega, võetakse § 17 lg 1 p-st 3 välja täiskoormusega õppimise nõue, et õppuritel oleksid

võrdsed tingimused, sõltumata õppeasutuse asukohariigist. Endiselt jääb kehtima välisriigi

kõrgkooli tõendi esitamise nõue seal õppimise ja õppe nominaalkestuse kohta, kuid

õppekoormus ei ole määravaks laenu saamisel.

Punktiga 9 muudetakse ÕÕS § 17 lõiget 2. Muudatus on seotud eespool mainitud käendajate

ja kinnisvaratagatise nõude kaotamisega. Lisaks täpsustatakse § 17 lg 2 sõnastust selliselt, et

krediidiasutusel oleks õigus vaadata ka laenu taotleja muid võlakohustusi. Tänase praktika

kohaselt keelduvad krediidiasutused õppelaenu andmisest ka juhul, kui laenutaotlejal on teisi

võlgnevusi. Seadustamaks praktikat, mida krediidiasutused täna rakendavad ja mille pangad on

kehtestanud, täpsustatakse seaduse sõnastust selliselt, et pangal on õigus keelduda õppelaenu

andmisest, kui õpilane või üliõpilane on laenuvõlglane või õppelaenu võlglane. Antud

muudatus on vajalik ka seetõttu, et edaspidi puudub nii pangal kui riigil õppelaenu täiendav

tagatis või käendus, mistõttu on vaja eelnevalt veenduda, et laenuvõtja oleks siiski võimeline

oma laenukoormat tasuma, omamata juba varasemaid võlgnevusi. Pangale on see võimalus,

mitte kohustus, mistõttu on võimalik, et teatud mööndustega lubavad krediidiasutused siiski ka

15

laenu võtta juhul, kui isikul on näiteks mingi väike võlgnevus seoses mõne teise laenuga,

krediitkaart või varasem laenukohustus, mida tasutakse korrektselt.

Punktidega 10 ja 11 tehtavad muudatused puudutavad õppelaenu tagasimaksmise perioodi

ning see on kolmas põhimõtteline suurem muutus õppelaenusüsteemis. Hetkel kehtiva seaduse

kohaselt on laenu tagasimaksmiseks õpilasel ja üliõpilasel aega kaks korda nii palju, kui pikk

on olnud nominaalne õppeaeg õppekava alusel, kuid mitte üle 20 aasta. Kui õpingud jäävad

pooleli, tuleb õppelaen tagasi maksta pooleteisekordse õppeasutuses õpitud aja vältel, kuid

mitte lühema kui 6-kuulise perioodi jooksul ning mitte pikema perioodi kui õppekava

pooleteisekordse nominaalkestuse jooksul. Intressi hakatakse arvestama kohe pärast

laenusumma ülekandmist ning arvestamine lõpeb laenusumma täieliku tagasimaksmise päeval.

Laenu põhiosa tagasimaksmine algab panga koostatud graafiku alusel hiljemalt 12 kuud pärast

seda, kui õppur lõpetab õppeasutuse või lahkub sealt muul põhjusel. Erandkorras saab

tagasimakse perioodi algust edasi lükata kuni 18 kuu võrra. Kui 12 kuu jooksul jätkatakse

õpinguid, ei pea alustama põhiosa tagasimakseid, vaid tagasimaksmise periood algab pärast

õpingute lõpetamist.

Eelnõu järgi plaanitakse pikendada tagasimakseperioodi senise kahekordse õppekava

nominaalkestuse asemel neljakordsele nominaalse õppekava kestusele. Samas tuleb katkestatud

õpingute korral jätkuvalt õppelaen tagasi maksta pooleteisekordse õppeasutuses õpitud perioodi

jooksul. Tagasimakseperioodi pikendamisega väheneb õppurite finantskoormus pärast

õpingute lõpetamist, kuna see jaotub ühtlasemalt pikema perioodi peale. Teisalt tuleb meeles

pidada, et kokkuvõttes suureneb laenu üldkulu õppuri jaoks tagasimakstavate intresside

suurenemise võrra. Tagasimakseperioodi pikendamine on vajalik, kuna edaspidi ei taga

õppelaenu enam käendaja, vaid kogu vastutus on laenutaotlejal. Sooviga lihtsustada

laenutaotleja koolilõpetamisele järgnevat perioodi õppelaenu tagasimaksmisel, pikendataksegi

perioodi, mis omakorda muudab igakuise tagasimakstava summa laenuvõtja jaoks väiksemaks.

Säilib paindlikkuse aspekt, mistõttu on laenutaotlejal võimalik kokkuleppel pangaga koostada

endale sobiv maksegraafik, mis võimaldab laenu ka lühema perioodi jooksul tagasi maksta.

Lisaks on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi tööplaanis sätestatud eesmärk tõsta

maksimaalne laenusumma 6000 euroni. Kui õpingute jooksul võetakse maksimaalmääras

õppelaenu, siis võrreldes hetkel kehtestatud piirmääraga suureneb õpilase ja üliõpilase

tagasimakstav summa märkimisväärselt. Suurema laenusumma tagasimaksmise perioodi

pikendamine on vajalik, et lihtsustada alles tööturule siseneva ja pärast kooli lõpetamist tööd

otsiva isiku laenu igakuise tagasimakse võimalikult väiksena hoidmist, et inimesel oleks

jõukohane lisaks õppelaenu tagasimaksmise kohustusele võtta vajadusel ka muid

laenukohustusi, näiteks sõlmida kodulaenu leping eluasemesoetamiseks.

Muudatuse eesmärk on motiveerida õppureid õpinguid lõpetama, mitte katkestama, mis annab

paremad võimalused tööturul ning avardab edasiõppimise võimalusi. Riigi huvi on seejuures,

et õppurid lõpetaksid juba alustatud õpingud ning omandaksid vastava hariduse, millega

siseneda tööturule ja aidata kaasa riigi majanduskasvule.

Tulenevalt õppelaenu suuremast maksimaalmäärast, mida plaanitakse alates 2025/2026.

õppeaastast kehtestada ning pikenenud tagasimakse perioodist, pikendatakse ka maksimaalselt

kehtestatud tagasimakseperioodi piirangut seniselt 20-aastalt 25-aastani.

Punktiga 12 täiendatakse ÕÕS-i § 18 lõiget 4. Ajateenistusega võrdsustatult on noortel õigus

valida ajateenistuse asemel ka asendusteenistus teatud kaitseväeteenistuse seaduses toodud

alustel. Asendusteenistus on usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud

16

kaitseväekohustuslase kohustuslik mittesõjalise iseloomuga väljaõppes või teenistuses

osalemine. ÕÕS sellise valiku puhul õppelaenu tagasimaksmisel hetkel erisust ette ei näe.

Võrdsustamaks asendusteenistuse valinud noorte õiguseid ajateenistuses olevate noortega,

lisatakse § 18 lg-sse 4 täiendus, mille kohaselt õppelaenu tagasimaksmise tähtaja arvestus

peatub ning laenusaajal ei teki intressi tasumise kohustust ajateenistuses ja asendusteenistuses

viibimise ajaks.

Punktiga 14 muudetakse riigi poolt õppelaenud maksimaalmäära kehtestamise regulatsiooni.

Kehtiva ÕÕS § 20 lõike 2 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus riigi tagatud õppelaenu

maksimaalmäära ühe laenutaotleja kohta ühes õppeaastas igal aastal hiljemalt 1. juuliks. Kuna

õppelaen on riigi tagatud laen, tuleb riigieelarves arvestada ka vastavate kulutustega ning need

aegsasti eelarvesse planeerida. Õppelaene väljastavad krediidiasutused teevad seda oma

krediidiressursi arvelt, kuid riigil on õppelaenuga seoses järgmised rahalised kohustused:

• tagada õppelaenu laenu väljastava panga jaoks 100%-liselt;

• katta õppelaenude intressivahe pankadele.

Lisaks on riigil õppelaenuga seoses järgmised, eelkõige laenusaajale suunatud kohustused:

• tasuda intressi laenusaaja ajateenistuses (eelnõu kohaselt ka asendusteenistuses)

viibimise ajal;

• tasuda intressi ühe vanema eest kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni;

• tasuda intressi arst-residendi eest kuni residentuuri lõpetamiseni;

• korvata õppelaenude tagasimaksmisega seotud kulud puudega laste vanematele;

• täita õppelaenulepingust tulenevad kohustused laenusaaja surma korral;

• täita õppelaenulepingust tulenevad kohustused laenusaaja töövõimetuks tunnistamise

korral;

• kustutada riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses teenistuses või tööl ning avalik-

õigusliku juriidilise isiku juures tööl olevate isikute õppelaenu põhiosa selleks õigust

omavatel isikutel;

• kustutada osaliselt kuni 5-aastast last kasvatava ühe vanema õppelaenu tagasi maksmata

osa selleks õigust omavatel isikutel.

Sellest tulenevalt tuleb riigil vastavad kulutused planeerida ka riigieelarvesse. Seni on

õppelaenu maksimaalmäär kehtestatud vahetult enne õppeaasta algust 1. juuliks, mil sama

kalendriaasta eelarve on juba kinnitatud ja planeeritud. Samas oleks suurema laenusumma ja

võimalike kasvavate kulutuste juures siiski vaja eelarvet pikemaajaliselt planeerida, et olla

kindel, millises mahus võib olla riigil vaja vastavaid kulutusi kavandada. Seega on eelnõu

eesmärk tuua õppelaenu maksimaalmäära kehtestamine varasemasse ehk eelarve läbirääkimiste

ja kinnitamise perioodi, milleks on eelneva kalendriaasta lõpp. Muudatuse eesmärk on luua

pikem ajaline puhver, et võimaldada õppelaenuga seotud lisakulusid riigieelarves pikema

perioodi vältel planeerida. Lisaks on soov halduskoormust vähendada ning anda seadusega

võimalus kehtestada õppelaenu maksimaalmäär pikemaks perioodiks kui vaid üheks

õppeaastaks.

17

Eelnõuga muudetakse ÕÕS § 20 lg 2 sõnastusega õppelaenu maksimaalmäära kehtestamise

korda ning viiakse see seaduse tasemele. Õppelaen on riigi tagatud laen, mistõttu tuleb sellest

tekkivate kuludega arvestada riigieelarve koostamisel. Seega on loogiline, et ka õppelaenu

maksimaalmäär kehtestatakse iga-aastaselt riigieelarve seaduses, et oleks võimalik vastavate

kuludega arvestada ning neid vajadusel planeerida. Seetõttu muudetakse ning lisatakse viide

riigieelarve seadusele.

Punktiga 19 muudetakse ÕÕS § 24 lõiget 2, millega täpsustatakse õppelaenuõiguslike õpilaste

ja üliõpilaste kohta arvestuse pidamist. ÕÕS § 24 lg 2 kohaselt peab õppelaenu saamiseks

õigustatud isikute arvestust Haridus- ja Teadusministeerium. Ministeerium on vastava ülesande

täitmiseks loonud Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi EHIS), mille põhimääruse kohaselt on

kõik koolid kohustatud esitama kõikide immatrikuleeritud või õppesse vastu võetud isikute

andmed õpilaste, üliõpilaste ning arst-residentide alamregistrisse. Registri pidamise eesmärk on

pidada arvestust alus-, põhi-, üldkesk-, kutsekesk-, kõrg- ja huviharidust omandavate ning

residentuuris ja kutseõppes õppijate üle, et tagada koolitusvajaduse prognoosimine ning

haridussüsteemi metoodilise teenindamise korraldamine. Muuhulgas on registri andmete alusel

teada, kes on õppurite ja üliõpilaste nimekirjas ning kellel on sellest tulenevalt õigus ka

seaduses sätestatud korras õppelaenu taotleda. Pangad esitavad andmepäringu laenu taotleva

õppuri kohta registrile ning selle alusel väljastatakse laen või keeldutakse sellest.

ÕÕS § 24 lg 2 kohaselt peab Haridus- ja Teadusministeerium arvestust ka õppelaenu saanud

isikute üle. Laenu väljastajateks on pangad, kellel puudub juurdepääs EHIS-esse andmete

kandmiseks, mistõttu ei ole võimalik ministeeriumil antud hetkel jooksvat arvestust

laenusaajate kohta keskselt pidada. Seni on laene väljastavad pangad esitanud üks kord

õppeaasta lõpus koondinfona laenu saanud õppurite nimekirja, mis kantakse EHIS-esse.

Keskset andmebaasi isikute laenukohustuste kohta riik loonud ei ole. Vastavat teenust on seni

pakkunud eraõiguslik juriidiline isik, kes koondab kõikidest pankadest kokkuvõtvalt infot

laenuvõtjate maksevõlgnevuste kohta. Eelnõu kohaselt on õppelaenu võimalik võtta aga ühel

õppeaastal ka mitmest pangast kehtestatud maksimaalmäära ulatuses, mistõttu ongi oluline, et

jooksvalt oleks info isiku laenukohustuste kohta kättesaadav kõikidele õppelaenu väljastavatele

pankadele. Eelnõuga luuakse riigile võimalus sõlmida eraõigusliku juriidilise isikuga leping, et

vastavat teenust kasutada.

ÕÕS § 24 lg 2 teine lause, mis seni sätestas õppeasutuste kohustuse edastada õppurite andmed

muutub kehtetuks. Kuna ÕÕS-i koostamisel ei olnud veel loodud EHIS-e andmekogu, siis oli

vaja, et koolid edastaksid eraldi andmed õppurite kohta õppelaenuõiguse kontrolliks. Täna

lisatakse õppureid registrisse igapäevaselt ning kõik õppurid kantakse viivitamatult EHIS-e

registrisse, kust pank saab kontrollida isiku laenuõiguslikkust.

Punktiga 20 sätestatakse eelnõu rakendamise ja üleminekuga seotud muudatuste jõustumine.

Alates 1. augustist 2022. aastal vastu võetud doktorantidel koormust ei määrata. Seega puudub

neil õppelaenu taotlemisel täiskoormusel õppimise nõue. Hetkel kehtivat seadust täiendatakse

§-ga 45 sõnastuses, mis puudutab enne 2026/2027. õppeaastat sõlmitud õppelaenulepinguid,

nende lepingute puhul õppelaenu tagasimaksmist ning õppelaenu tagamist ja riigitagatist.

Eraisikust käendaja ja kinnisvaratagatise nõude kaotamine, tagasimakseperioodi pikendamine

ning intresside langetamine kehtib alates 2026/2027. õppeaastast väljastatavatele

õppelaenudele. Juba alustatud ning käimasolevate õpingute puhul on võimalik oma õppelaenu

kokkuleppel pankadega uutel tingimustel refinantseerida. Õpingud lõpetanud laenuvõtjatel

puudub võimalus oma laenu uutel tingimustel refinantseerida. Seega, laenusaaja, kellel on

18

kehtiv õppelaenuleping, mis on sõlmitud enne 2026/2027. õppeaasta algust, ning kes on asunud

õppelaenu juba tagasi maksma, on kohustatud tasuma õppelaenuvõlgnevuse lepingus

kokkulepitud ning enne 2026. aasta 1. septembrit kehtinud tingimustel. Samad tingimused

kehtivad ka nendele laenusaajatele, kes on oma õpingud lõpetanud, kuid ei ole asunud veel

vastavalt ÕÕS § 18 lg-tele 1 või 2 õppelaenu tagasi maksma.

Paragrahvi 2 kohaselt on seadus planeeritud jõustuma alates 2026. aasta 1. septembrist.

Õppelaenu maksimaalmäär kehtestatakse õppeaastaks, mistõttu on vajalik, et uus regulatsioon

jõustuks õppeaasta algusest, mitte poole õppeaasta pealt. Seega on seaduse jõustumine

planeeritud õppeaasta algusesse ehk 1. septembriks. Teiseks on seaduse jõustumise pikk

periood seotud krediidiasutustes vajalike muudatuste ettevalmistamisega. Seoses käendaja ja

tagatise nõude kaotamisega, tagasimakse perioodi pikenemisega ning intressi muutusega

peavad õppelaene väljastavad krediidiasutused saama piisavalt ettevalmistusaega vastavate

muudatuste tegemiseks oma süsteemides. Seetõttu tuleb seaduse jõustumiseks jätta

krediidiasutustele piisav ettevalmistusaeg.

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõu ei ole otseselt seotud Euroopa Liidu õigusega, kuid tulenevalt Euroopa

põhiseaduslepingu artikli II-74 punktist 1 on igaühel õigus haridusele ning õigus saada kutse-

ja täiendusõpet.

6. SEADUSE MÕJUD

Eelnõu eesmärk on kujundada õppelaenusüsteem ümber kõrgharidusõppele ligipääsu

tagamiseks. Eelnõuga kavandatud muudatused ei too kaasa keskkonnamõjusid, mõju riigi

julgeolekule ega välissuhetele, mõju regionaalarengule ega mõju riigiasutuste ja kohaliku

omavalitsuse asutuste korraldusele. Eelnõuga kehtestatavate muudatuste puhul saab hinnata

eeskätt majanduslikku ja sotsiaalset mõju.

6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Mõju valdkond – mõju üliõpilastele ja kutseõppuritele ning nende valikutele haridusotsuste

tegemisel.

Sihtrühm: üliõpilased, kutseõppurid

Mõju avaldumine

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatustest mõjutatud sihtrühmad on Eesti ülikoolides,

rakenduskõrgkoolides või kutseõppeasutustes õppivad õpilased; Eesti üliõpilased ja

kutseõppurid, kes õpivad välismaal samaväärsetes õppeasutustes Eesti kõrgkoolide ja

kutseõppeasutustega; Eesti Vabariigis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse

alusel viibivad isikud, kes õpivad Eesti ülikoolis, rakenduskõrgkoolis või kutseõppeasutuses.

Kõikidesse nimetatud sihtrühmadesse kuuluvatel isikutel on õigus õppelaenu taotleda, mistõttu

avaldavad õppelaenusüsteemi muudatused neile otsest mõju. Lisaks mõjutavad muudatused

Eesti üliõpilasi ja kutseõppureid, kes õpivad välismaal samaväärsetes õppeasutustes Eesti

kõrgkoolide ning kutseõppeasutustega.

19

Ligipääs haridusele suureneb kõigis ühiskonnagruppides, sest suurem õppelaenu summa

vähendab õpilaste sõltuvust perekonna sotsiaalmajanduslikust taustast. Lisaks aitab ligipääsu

õppelaenule ning seeläbi ka haridusele tervikuna suurendada eraisikust käendaja ja

kinnisvaratagatise nõude kaotamine, sest sagedamini esineb just sotsiaalmajanduslikult

keerulisematest oludest pärit õppuritel raskusi sobiva käendaja leidmisel, mistõttu on

muudatusel antud sihtrühmale otsene mõju. Euroopa Investeerimispanga läbiviidud uuringust

selgus, et Eesti õppelaenu käendus on üks konservatiivsemaid avaliku sektori poolt

pakutavatest (üli)õpilastele suunatud teenustest. Seetõttu on käendaja ja lisatagatise nõude

kaotamine õigustatud, kuna selle tulemusel muutub õppelaenu taotlemine õpilastele lihtsamaks

ning taotlusprotsess kiiremaks.

Suurim sotsiaalne mõju üliõpilastele ja kutseõppuritele ning nende valikutele haridusotsuste

tegemisel seisneb selles, et õppelaenusüsteemi muudatuste tulemusel suureneb ligipääs

õppelaenule ning seeläbi haridusele kõigis ühiskonnagruppides, kuna õppelaen muutub õpilaste

jaoks kättesaadavamaks ja paindlikumaks. Samuti väheneb õpingute katkestamise tõenäosus

majanduslike põhjuste tõttu. Mõju avaldumise võimalik ulatus on sihtrühma suurust arvestades

suur, kuna see puudutab kõiki üliõpilasi ja õpilasi, kes õpivad Eesti avalik-õiguslikes

ülikoolides, rakenduskõrgkoolides või kutseõppeasutustes või samaväärsetes välismaal

asuvates õppeasutustes ning kellel on õigus õppelaenu taotleda (joonis 8). Viimastel aastatel on

õppelaenu-õiguslike õppurite osakaal jäänud vahemikku 62‒64% kõigist Eesti kutse- ja

kõrgkoolide õppuritest. Õppelaenu saanute osakaal õppelaenu-õiguslikest õppuritest on alates

2009/2010. aastast olnud pidevas languses, jäädes viimastel aastatel vahemikku 2 – 4%.

Joonis 8. Õppelaenu saanute osakaal õppurite koguarvust ning õppelaenu õiguslikest õpilastest (HTM).

Hinnates potentsiaalselt sihtrühma suurust, kelle valikuid haridusotsuste tegemisel antud

muudatused võivad mõjutada, on mõju ulatus suur (kaks kolmandikku kõigist Eesti kutse- ja

kõrgkoolides õppivatest õppuritest). Teisalt, vaadates seni aastate lõikes õppelaenu võtnud

õpilaste arvu ning nende osakaalu kõigist õppelaenuõiguslikest õpilastest, on mõju ulatus pigem

väike, jäädes viimastel aastatel stabiilselt 2 ‒ 4% juurde.

Mõju valdkond – mõju haridussüsteemile

Sihtrühm: ülikoolid, rakenduskõrgkoolid ja kutseõppeasutused

20

Mõju avaldumine

Nimetatud õppeasutustele avaldavad õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatused otsest

mõju, kuna õppurite jaoks muutuvad õppelaenu tingimused paindlikumaks ja soodsamaks, mis

võib omakorda mõjutada nende haridusotsuste tegemist.

Õppeasutuste jaoks paranevad vastuvõtu ja lõpetamise näitajad, sest õppelaenu

maksimummäära tõstmine võimaldab õpilastel vähendada õpingute ajal töökoormust ning

keskenduda rohkem õpingute edukale läbimisele.

Sotsiaalne mõju haridussüsteemile seisneb selles, et õppelaenusüsteemi muudatuste tulemusel

võivad muutuda õpilaste haridusotsused, mis omakorda mõjutavad õppeasutuste vastuvõtu ja

lõpetamise näitajaid. Mõju avaldumise potentsiaalne ulatus on suur, kuna see puudutab kõiki

üliõpilasi ja õpilasi, kes õpivad Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides, rakenduskõrgkoolides või

kutseõppeasutustes. Hinnates aga nende õpilaste arvu, kes kehtivate tingimuste alusel on seni

õppelaenu võtnud, on mõju ulatus pigem väike.

6.2. Majanduslik mõju

Mõju valdkond – mõju üliõpilaste majanduslikule olukorrale

I sihtrühm: üliõpilased, kutseõppurid

Mõju avaldumine

Eesti ülikoolis, rakenduskõrgkoolis või kutseõppeasutuses õppivatele õpilastele kaasneb

õppelaenusüsteemi muudatustega otsene majanduslik mõju. Kuna õppelaen muutub intresside

langetamise tulemusel õpilaste jaoks soodsamaks ja atraktiivsemaks, suureneb

õppelaenuõiguslike üliõpilaste ja kutseõppurite ligipääs laenule. Selle tulemusel kasvab

võimalus kasutada õppelaenu ühe alternatiivina oma õpingutega seotud kulude katmisel.

Õppelaenu maksimummäära tõstmine võimaldab õpilasel suuremas ulatuses katta nii õpingute

kui elamisega seotud lisakulusid. Samuti võimaldab õppelaenu maksimummäära tõstmine

õpilastel vähendada õpingute ajal töökoormust ning keskenduda rohkem oma õpingute

läbimisele. 2022. aastal läbi viidud üliõpilaste toimetulekut puudutava uuringu Eurostudent 8 2

andmetele tuginedes kulutavad Eesti üliõpilased tasustatud tööle keskmiselt u 28 tundi nädalas,

millele lisandub õpingutele kuluv aeg. See näitab ilmekalt, et töötavate ja samal ajal õppivate

üliõpilaste nädalakoormus on väga suur, mistõttu võivad kannatada õpitulemused, väheneda

nominaalajaga lõpetajate arv ning suureneda õpingute poolelijätmise risk. Sellest tulenevalt

pakub õppelaenu maksimummäära suurendamine alternatiivset võimalust täiskoormusel

töötamisele, et võimaldada üliõpilastel rohkem õpingute läbimisele keskenduda.

Ühest küljest võib suureneda õppelaenu maksimummäära tõstmisel õpilaste finantskoormus

pärast õpinguid suuremate igakuiste laenumaksena, kuid teisalt on võimalik igakuiste

tagasimaksete suurust hajutada pikema tagasimakseperioodi kehtestamisega. Vaatamata

suurema maksimaalse laenusumma kehtestamisele, saab tagasimakseperioodi pikendamisega

vähendada õpilaste finantskoormust pärast õpingute lõpetamise , sest õppelaenu tagasimaksed

jagunevad pikemale perioodile, muutes igakuise makse väiksemaks. Tagasimakseperiood i

pikendamisega säilib ka võimalus valida lühem tagasimakseperiood, mis suurendab

2 Haugas, S., Kendrali, E., Kletter, T. (2023). EUROSTUDENT 8 Eesti tulemuste lühiülevaade. Tallinn: Mõttekoda Praxis. https://www.praxis.ee/uploads/2022/02/EUROSTUDENT8_Lopparuanne.pdf

21

õppelaenusüsteemi paindlikkust ning võimaldab õpilasel endale sobivad tingimused pangaga

kokku leppida.

Teisalt tuleb silmas pidada, et tagasimakseperioodi pikendamisega suurenevad intressimaksed,

mis muudavad laenu kogukulu laenuvõtja jaoks kallimaks. Suurem finantskoormus pärast

õpingute lõpetamist võib soodustada mitteerialasele tööle asumist, et võimalikult kiiresti

sissetulek leida ning õppelaenu tagasimaksmist alustada. Õppelaenu maksimummäära

kahekordistamine suurendab õpilaste finantskoormust, mis võib mõjutada muude laenu- ja

liisingutoodete kättesaadavust.

Kavandatavastest õppelaenumuudatustest lähtuvalt on mõju ulatust üliõpilaste ja kutseõppurite

majanduslikule olukorrale keeruline lõpuni hinnata, kuna muudatuste tulemusena muutub

õppelaen laenuvõtjatele soodsamaks ja paindlikumaks, kuid teisalt suureneb finantskoormus

ning sellega kaasnev vastutus. Samuti on keeruline hinnata, kuidas võib muutuda

õppelaenuõiguslike õppurite käitumine õppelaenude taotlemisel. Tuginedes õppelaenu võtnud

õpilaste senisele arvule ning nende osakaalule kõigist õppelaenuõiguslikest õpilastest, on mõju

ulatus pigem väike.

Mõju valdkond – mõju pankade majanduslikule olukorrale

II sihtrühm – krediidiasutused

Mõju avaldumine

Krediidiasutustele avaldub otsene majanduslik mõju, kuna nemad pakuvad õpilastele

õppelaenu oma krediidiressursi arvelt. Kavandatavate muudatustega suurenevad üliõpilaste

kohustused krediidiasutuste ees nii laenusumma suurenemisel kui ka tagasimakseperiood i

pikenemisel. Eraisikust käendaja ja kinnisvara tagatise nõudest loobumine vähendab pankade

jaoks õppelaenudega seotud halduskoormust ning seeläbi on võimalik taotlusprotsessi senisest

enam automatiseerida. Siinjuures tuleb aga juhtida tähelepanu sellele, et positiivne mõju

pankade halduskoormusele ja -kuludele on uute laenude puhul ühekordne, üksnes õppelaenu

väljastamise etapis. Varem väljastatud laenudes muudatuste tegemisel jääb halduskoormus

samaks.

Intressimäärade langetamisega võib pankadele kaasneda intressidelt teenitava tulu vähenemine,

kuid tõenäoliselt kompenseerivad seda suurem laenusumma, tagasimakseperioodi pikendamine

ning õppelaenu võtjate arvu potentsiaalne kasv tänu õppelaenu kui laenutoote atraktiivsuse

suurenemisele.

Õppelaenu maksimummäära kahekordistamine suurendab õpilaste finantskoormust, mis võib

mõjutada muude laenu- ja liisingutoodete kättesaadavust. Samuti võib suurem laenusumma

soodustada ebasiirast huvi õppelaenu kui laenutoote suhtes, mis võib tähendada nii pankade kui

riigi jaoks õppelaenuvõlglaste osakaalu suurenemist. Käendaja nõude kaotamisega võib tekkida

olukord, kus laenuvõtjate vastutustunne väheneb ning õppelaenu hakatakse võtma

kergekäelisemalt. Kuid kuna õppelaenude tagasilaekumine riigile on senise kogemuse põhjal

olnud väga hea ning õppelaenu võlglaste osakaal on väike, siis õppelaenuvõtjaid käsitletakse

nii riigi kui pankade vaatest usaldusväärse sihtgrupina.

Plaanitavate muudatuste mõju ulatus pankade majanduslikule olukorrale on pigem väike,

arvestades õppelaenu kui laenutoote osakaalu ja olulisust pankade toodete portfellis. Teisalt

võimaldavad kavandatavad muudatused suurendada pankade jaoks usaldusväärse ja väärtusliku

kliendisegmendi suurust õppelaenu kui laenutoote atraktiivsuse tõstmise abil.

22

Mõju valdkond – mõju riigi majanduslikule olukorrale

II sihtrühm – riik

Mõju avaldumine

Riigile kaasneb otsene majanduslik mõju, sest riik tagab kogu laenusumma ulatuses

krediidiasutustele õppelaenu. Laenuvõtjate arvu suurenemisel tagatavate laenude hulk

suureneb. Samuti võivad kasvada riskid laenusumma kahekordistamisel ning eraisikust

käendaja nõude kaotamisel riigitagatise rakendumiseks laenuvõlglaste arvu suurenemisel.

Suurem laenusumma võib soodustada ebasiirast huvi õppelaenu kui laenutoote suhtes, mis võib

tähendada riigi jaoks õppelaenuvõlglaste osakaalu suurenemist

Teisalt suurendab oodatav õppelaenuvõtjate arvu ja õppelaenusumma kasv ka riigi tulusid

maksude suurema laekumisega, sest tõenäoliselt suunatakse suurem osa sellest rahast

sisetarbimisse, mis elavdab riigi majandust. Arvestades aga senist õppelaenuvõtjate hulka ning

osakaalu kõigist õppelaenu-õiguslikest õppuritest, on kavandatavate muudatuste mõju riigi

majanduslikule olukorrale väike. Detailsem mõju majandusele ning riigi tuludele on välja

toodud peatükis 7.

Mõju valdkond – mõju õppeasutustele

II sihtrühm – ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, kutseõppeasutused

Mõju avaldumine

Ülikoolidele, rakenduskõrgkoolidele ja kutseõppeasutustele avaldub kaudne mõju. Üliõpilaste

koguarv Eesti kõrgkoolides on küll langenud, kuid HTM-i rahastatud kõrgkoolides (avalik-

õiguslikud ülikoolid ja HTM-i hallatavad riigi rakenduskõrgkoolid) on nii üliõpilaste arv kui

vastuvõetute arv püsinud samal tasemel (joonis 9). Õppekulusid hüvitavate üliõpilaste osakaal

oli 2023/2024. õa HTM-i rahastatavates kõrgkoolides 12%, viimastel aastatel on see langenud

peamiselt välisüliõpilaste arvu vähenemise tõttu.

Joonis 9. Üliõpilaste, vastuvõetute arvud ja õppekulusid hüvitavate üliõpilaste osakaal 2016–2023 (HTM).

Eraraha kaasamise võimalusi täiendati viimati 2023. a vastu võetud KHaS-i muudatustega, mis

jõustusid 2024/2025. õppeaastast. Sellega täienesid ülikoolide õigused eraraha kaasamiseks

23

üliõpilaste omavastutuse suurendamisega, et üliõpilased teeksid nii kaalutletuma erialavaliku ,

kui mõtleksid läbi võimaliku katkestamise, et ka sellest perioodist saadud kasu oleks

võimalikult suur ning ei kuluks asjatult kõrgkooli ressursse. Koos kutseharidusreformi ja

õpikohustuse pikendamisega on ette valmistatud seadusemuudatus, millega kehtestatakse

täiendavalt õigus kõrgkoolidele ja kohustus kutseõppeasutustele nõuda õppekulude hüvitamist

juhul, kui samaaegselt õpitakse nii kutsehariduse kui kõrghariduse tasuta õppekaval.

Kõrgharidusseaduse viimaste muudatustega on antud kõrgkoolidele juurde võimalusi nõuda

üliõpilastelt õppekulude hüvitamist. Õppelaen on sel juhul üks potentsiaalne lahendus, mis aitab

üliõpilastel neid tekkivaid kulusid katta.

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU

OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD

Seaduse rakendamisega kaasnevad kulud riigile seoses õppelaenu tagamisega

krediidiasutustele õppelaenu maksimumsumma tõstmise ulatuses, intressivahede hüvitamise

osas ning riigitagatise varasemas etapis rakendumisel. Lisaks mõjutavad seaduse

rakendumisega kaasnevate kulude suurusjärku uute õppelaenuvõtjate arvu muutused ning

euribori muutumine.

Õppelaenu maksimumsumma tõstmine alates 2025/2026. õppeaastast 6000 euroni

2024/25. õppeaastal on õppelaenu maksimumsumma 3000 eurot aastas. 2024. aasta

riigieelarves oli õppelaenudega seotud riigitagatisena planeeritud 370 000 eurot. Laenude

kustutamisega seotud kulude katmiseks puuduva töövõime ja sügava puudega lapse hooldamise

korral oli planeeritud 84 000 eurot. Haridus- ja Teadusministeeriumi 2024. aasta eelarves oli

õppelaenudega seonduvalt arvestuslike tuludena planeeritud õppelaenunõuete intresside

laekumisi 14 000 eurot, arvestuslike kuludena oli planeeritud õppelaenuvõlglaste eest

intressimakseid pankadele 5000 eurot, arvestuslike finantseerimistehingutena kavandatud

õppelaenuvõlglaste eest põhiosa makseid pankadele 147 000 eurot ning tuludena

õppelaenuvõlglaste tagasimakseid HTM-ile 400 000 eurot. Haridus- ja Teadusministeeriumi

eelarves on õppelaenudega seonduvalt kajastatud n-ö vanadel tingimustel võetud laenudega

seotud kulud. Viimastel aastatel on õppelaenu puhul riigitagatisena tasutud kulud olnud

langevas trendis. 2020. aastal rakendus õppelaenudega seotud kulude katteks riigitagatis 755

000 euro väärtuses, 2021. aastal oli riigitagatis 307 503 eurot ning 2022. aastal maksti

riigitagatisena välja 234 838 eurot. Tabelis 4 on välja toodud 2022. ja 2023. a näitel, kuidas

rakendus riigitagatis erinevate kululiikide lõikes. Riigitagatise hulka arvestatakse

laenuvõlgnevustega seotud kulud, laenuvõtja surma korral õppelaenu kustutamisega seotud

kulud, õppelaenu kustutamine laenuvõtja töövõime kaotuse korral, õppelaenu kustutamisega

seotud kulud puudega laste vanematel ning intresside katmisega seotud kulud ajateenistuses

viibimise ajal, kuni 3-aastast last kasvataval vanemal ning arst-residendil residentuuri

lõpetamiseni.

Tabel 4. Riigitagatise rakendumine 2022.-2023. aastal (HTM).

2022 2023

Laenuvõlgnevused, € 50 313 17 862

Õppelaenu kustutamine laenuvõtja

surma korral €

9364 24 652

Õppelaenu kustutamine laenuvõtja

töövõime kaotuse korral €

36 735 25 456

24

Õppelaenu kustutamine puudega

laste vanematel €

40 898 13 173

Intresside katmisega seotud kulud

ajateenistuses viibimise ajal, kuni 3-

a last kasvataval vanemal, arst-

residendil residentuuri lõpetamiseni

€

97 528 76 036

Kokku € : 234 838 157 179

Siinkohal on oluline rõhutada, et riigitagatis rakendub pärast seda, kui laenusaaja ei ole

seaduses määratud tähtajal asunud laenu tagasi maksma ning tema või tema käendajad või

hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik või pandiga koormatud ehitise või selle mõttelise

osa omanik ei täida õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi panga ees. Hetkel puuduvad

andmed selle kohta, kui palju on neid õppelaenuvõlglasi, kelle laenude tõttu on pangad

käendajatelt või kinnisvaratagatise andjatelt võlgasid välja nõudnud. Käesoleval hetkel pangad

seesugust statistikat keskselt ei kogu.

Lisaks riigitagatisele, tagab riik krediidiasutustele kommertsintressimäära ja laenusaaja

tasutava intressimäära vahe, milleks oli 2024. a eelarves planeeritud hinnanguliselt 230 000

eurot. Kui kommertsintressimäär on kõrgem kui 5% aastas, tasub laenusaaja krediidiasutusele

riigi tagatud õppelaenult intresse 5% ulatuses õppelaenu summalt ning riik tasub

krediidiasutusele kommertsintressimäära ja laenusaaja tasutava intressi vahe. Riigile kehtiva

intressivahe määra arvestuse aluseks on 6kuu euribor + 3% aastas.

Õppelaenu maksimummäära tõstmisel seniselt 3000 eurolt 6000 euroni säilib paindlikkuse

aspekt, mis tähendab, et laenuvõtjal on võimalus otsustada, kas laenu võtta maksimaalse summa

ulatuses või vähem. Eeldusel, et õppelaenuvõtjate arv jääb senisele tasemele (1800 uut

laenuvõtjat aastas) ning teised laenutingimused jäävad samaks, kuid õppelaenu maksimummäär

suureneb seniselt 3000 eurolt 6000 euroni, siis tänase euribori prognoosi kohaselt lähiaastatel

riigi jaoks pankadele intressikulude katmiseks prognoositavad kulud ei suurene. Juhul, kui

õppelaenuvõtjate arv võrreldes senise tasemega kahekordistub (jõudes 3600 uue laenuvõtjani

aastas), võivad suureneda riigi jaoks intressikulude hüvitamisega kaasnevad kulud perioodil

2025 ‒ 2029 hinnanguliselt 350 000 euro võrra.

Õppelaenu tagasimakseperioodi pikendamine neljakordsele nominaalse õppekava

kestusele

Kehtivas süsteemis on õpilasel laenu tagasimaksmiseks aega kaks korda nii palju, kui pikk on

olnud õppekava nominaalkestus. Kui õpingud jäävad pooleli, tuleb õppelaen tagasi maksta

pooleteisekordse õppeasutuses õpitud aja vältel, kuid mitte lühema kui 6-kuulise perioodi

jooksul ning mitte pikema perioodi kui õppekava pooleteisekordse nominaalkestuse jooksul.

Laenu põhiosa tagasimaksmine algab panga koostatud graafiku alusel hiljemalt 12 kuud pärast

seda, kui õppur lõpetab õppeasutuse või lahkub sealt muul põhjusel. Erandkorras saab

tagasimakseperioodi algust edasi lükata kuni 18 kuud. Kui 12 kuu jooksul jätkatakse õpinguid,

ei pea alustama põhiosa tagasimaksmist, vaid tagasimaksmise periood algab pärast õpingute

lõpetamist. Seadusmuudatusega pikeneb õppelaenu tagasimakseperiood kuni nominaalse

õppekava neljakordsele kestusele. Tagasimakseperioodi pikendamisega väheneb õppurite

finantskoormus pärast õpingute lõpetamise. Teisalt suureneb intressimaksete kogukulu, mis

muudab tagasimakstava laenu kokkuvõttes kallimaks. Tabelis 5 on välja toodud, kuidas

mõjutab tagasimakseperioodi pikkus õpilase igakuist laenumakse suurust ning laenu kogukulu

koos intressikuluga.

25

Tabel 5. Laenu kogukulu ja tagasimakstava laenumakse kulu ühes kuus erineva pikkusega tagasimakseperioodide lõikes 3- aastase bakalaureuseõppekava õpilase näitel (HTM).

Kahekordne nominaalse

õppekava kestus (kehtiv

süsteem), €

Neljakordne nominaalse

õppekava kestus, €

Laenukulu 18 000 18 000

Intressikulu 4950 7650

Laenu kogukulu 22 950 25 650

Igakuine laenumakse 319 178

Kui laenu maksimumsumma kahekordistub ning tagasimakseperiood pikeneb senise õppekava

kahekordse nominaalkestuse asemel õppekava neljakordsele nominaalse kestuseni ning

eeldusel, et muud laenutingimused (sh 6 kuu euribor) jäävad samaks, siis prognoositavalt riigi

intressikulu koos laenugarantii riskiga lähiaastatel ei suurene. Pikema tagasimakseperiood i

puhul võivad mõningast mõju avaldada selliste faktorite, nagu laenuvõtjate puuduva töövõime

tekkimine, laenusaaja lapsel puude tuvastamine või laenusaaja surma, sagenemine. Kui

tagasimakseperiood muutub pikemaks, on riigil kohustus pikema perioodi vältel nimetatud

olukordade tekkimisel katta laenu kustutamisega seotud kulusid. Paraku on antud mõjude

ilmnemist keeruline prognoosida. Seega antud hetkel riigi vaatest tagasimakseperiood i

pikendamine riigieelarvele märkimisväärset mõju ei avalda, kuid vajadusel tuleb riigieelarves

vastavad eelarvelised vahendid planeerida.

Eraisikust käendaja ja kinnisvaratagatise nõude kaotamine

Kehtiva süsteemi alusel on õppelaenutaotlejal võimalik laenu tagamiseks kasutada kas

eraisikust käendajat või kinnisvaratagatist. Kinnisvaratagatise puhul peab see asuma Eestis ning

kuuluma õppelaenutaotlejale või tema vanematele. Kinnisvaratagatise kasutamisega kaasnevad

lisakulud, milleks on notaritasud, riigilõiv, kinnisvara hindamine ja kindlustamine. Õppelaenu

käendajaks sobib inimene, kes on Eesti Vabariigi kodanik või Eesti Vabariigis alalise

elamisõiguse või pikaajalise elaniku elamisloa alusel viibiv täisealine ja teovõimeline inimene .

Täiendavalt on krediidiasutused kehtestanud nõude, mille kohaselt sobib käendajaks inimene,

kelle regulaarne tõendatav sissetulek on viimase 3-6 kuu vältel (sõltuvalt pangast) vähemalt

Eestis kehtiva miinimumpalga suurune.

Kuna õppelaen on riigi poolt krediidiasutustele täielikult tagatud laenutoode ning senise

kogemuse põhjal on õppelaenu tagasilaekumine riigile väga hea, on seadusemuudatusega

plaanis kaotada eraisikust käendaja ja kinnisvaratagatise nõue. Muudatus lihtsustab taotlemist

laenuvõtja jaoks ning muudab laenutaotluse menetlemise pankadele vähem koormavaks.

Eraisikust käendajast loobumise pooltargumendiks on õppelaenuvõlglaste väike osakaal.

Õppelaenuvõlgaste osakaal kõikidest õppelaenuvõtjatest on langenud iga aastaga. 2010. aastal

moodustasid õppelaenuvõlglased 5,8% kõikidest õppelaenuvõtjatest, vastav näitaja oli

langenud 2023. aastaks 0,4%-ni (tabel 6). Tähtajaks tasumata laenude osakaal väljastatud

õppelaenude mahust on samuti viimasel kümmekonnal aastal ühtlases langustrendis olnud,

jõudes 2023. aasta lõpuks 0,05%-ni.

Tabel 6. Õppelaenuvõlglased 2010 – 2023 (EMTA).

Aasta Õppelaenuvõlglaste

arv

Õppelaenu

saanute arv

Võlglaste

osakaal

kõikidest

õppelaenu

Tähtajaks

tasumata

laenude

osakaal

väljastatud

Laenuvõlgnevuse

tõttu rakendunud

riigitagatise

summa, €

26

võtjatest, %

õppelaenude kogumahust,

%

2010 720 12 499 5,8 0,8 1 669 816

2011 512 9426 5,4 0,7 1 402 903

2012 387 7484 5,2 0,6 1 023 054

2013 226 5270 4,3 0,4 536 812

2020 29 1288 2,3 0,2 80 208

2021 21 967 2,2 0,2 63 705

2022 19 1810 1 0,1 50 313

2023 8 1913 0,4 0,05 17 862

Pankadel puuduvad andmed, kui suur hulk käendajatest on olnud sunnitud õppelaenu

tagasimakseid tasuma, kuna seni ei ole sellist statistikat kogutud. Muudatuse tulemusena

muutub õppelaen kättesaadavamaks keerulisema sotsiaalmajandusliku taustaga noorte jaoks,

kuid võib suurendada riski riigitagatise rakendumiseks. Riigikogu õppelaenu

koalitsioonitöörühma hinnangul on õppelaenuvõtjad usaldusväärne sihtrühm, seega on

käendaja nõude kaotamine õigustatud.

Lisaks käendaja nõude kaotamisele tuleb kaotada kinnisvaratagatise kasutamise nõue.

Hinnanguliselt 95% õppelaenuvõtjatest kasutab senise praktika põhjal laenu tagamiseks

käendajat. Kinnisvaratagatisi eelistatakse vähem, sest tagatise seadmisega kaasnevad suuremad

kulud: notaritasu hüpoteekide seadmisel, hindamisaktiga seotud kulud, lisandub tagatise

kindlustuse tasu. Samuti piirab kinnisvaratagatise kasutamist asjaolu, et sageli ei luba pangad

kasutada sama tagatist teiste laenukohustuste tagatiseks (nt kodulaen). Seetõt tu on

muudatusettepanekuna käsitletud nii käendaja kui kinnisvaratagatise nõude kaotamist.

Õppelaenu kommertsintressimäära langetamine 1,2%-ni aastas (+ 6 kuu euribor) ja

üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiiri langetamine

Õppelaen on riiklikult garanteeritud laen, mille puhul tagab riik pankadele laenusaaja

õppelaenu maksimaalmäära ulatuses ja sellelt õppelaenusummalt laenusaaja poolt

krediidiasutusele tasumisele kuuluva intressi. Riigi tagatud õppelaenu kommertsintressimää r

õppelaenu summalt on krediidiasutuse ja laenusaaja kokku lepitud intressimäär, kuid mitte

rohkem kui 6 kuu euribor + 3% aastas. Kui kommertsintressimäär on kõrgem kui 5% aastas,

tasub laenusaaja krediidiasutusele riigi tagatud õppelaenult intresse 5% ulatuses õppelaenu

summalt ning riik tasub krediidiasutusele kommertsintressimäära ja laenusaaja poolt tasutava

intressi vahe. Kokkuleppel pankadega on tehtud ettepanek langetada õppelaenu

kommertsintressimäära 1,2%-ni aastas (+ 6 kuu euribor). Pankade jaoks on õppelaen siiani

olnud kallis toode, mille käenduste ja tagatistega kaasneb suur administreerimiskulu. Seoses

õppelaenureformiga esitatud muudatusettepanekuga käenduse või lisatagatise nõude

kaotamiseks õppelaenu taotlemisel pankade halduskoormus mõnevõrra väheneb, mis

võimaldab langetada kommertsintressimäära. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et pakutav

marginaal peaks võimaldama katta panga õppelaenuga seotud arendus-, haldus- ja

intressikulud. Administreerimiskulu käendaja ja kinnisvara tagatise kaotamise tõttu võib küll

väheneda, kuid krediidiasutuste hinnangul võib keskmine halduskulu aastas kõikuda sõltuvalt

IT-arenduste vajadustest ning sellest, kuidas lahendatakse üleminek vanalt õppelaenu

süsteemilt uuele. Uue süsteemi rakendumisel võib tekkida olukord, kus aastaid õppelaene

27

väljastanud pankadel on vaja ülal pidada kolme erinevat süsteemi, et tagada kõikide

õppelaenude haldus.

Teisalt, kommertsintressimäära langetamise võimaluse kasuks räägib seniste

õppelaenutingimuste paindlikumaks muutmine õppelaenuvõtjate seisukohast, mis muudab

laenutoote atraktiivsemaks ning võimaldab seeläbi suurendada õppelaenuvõtjate arvu.

Krediidiasutuste seisukohast lähtudes muutub õppelaen samuti kasumlikumaks, kuna lisaks

eraisikust käendaja nõude kaotamisele suureneb maksimaalne laenusumma ning pikeneb

tagasimakseperiood, mille jooksul suurenevad intressikuludest saadavad tulud.

Missugused kulud võivad kaasneda riigi vaatest kommertsintressimäära langetamisega? Kui

laenu maksimumsumma kahekordistub 6000 euroni ning pankade pakutava laenu

kommertsintressimäär langeb 1,2%-ni + 6 kuu euribor, kuid üliõpilaste tasutava intressimäära

ülempiir jääb senisele 5% tasemele siis riigile lähiaastatel lisakulusid ei kaasne. Kui euribor

peaks hakkama lähiaastatel taaskord tõusma, jõudes näiteks 4%-ni (nagu juunis 2023),

kaasnevad riigieelarvele antud stsenaariumi korral lisakulud seoses õppelaenu intressivahede

katmisega krediidiasutustele. Samuti suurenevad õppelaenuga seotud kulud riigieelarves sel

juhul, kui õppelaenuvõtjate arv hakkab senise tasemega võrreldes kasvama. Antud analüüsis

välja toodud muudatusettepanekute kalkulatsioonide puhul tuleb arvestada, et tegu on

hinnanguliste arvutuste ja prognoositava lisakuluga riigieelarvele, mis lisandub juba eelarves

olemasolevatele kuludele.

Erinevate õppelaenusüsteemi muudatusettepanekute mõjude analüüsimisel riigieelarvele

selgub, et esimesel neljal aastal plaanitavad muudatused märkimisväärset mõju riigieelarvele ei

avalda. Eeldusel, et õppelaenuvõtjate arv jääb senisele tasemele (1800 uut laenuvõtjat aastas)

ning teised laenutingimused jäävad samaks, kuid õppelaenu maksimummäär suureneb seniselt

3000 eurolt 6000 euroni, siis tänase euribori prognoosi kohaselt lähiaastatel riigi jaoks

pankadele intressikulude katmiseks prognoositavad kulud ei suurene. Juhul, kui

õppelaenuvõtjate arv võrreldes senise tasemega kahekordistub (jõudes 3600 uue laenuvõtjani

aastas) ning euribor hakkab tõusma, võivad suureneda riigi jaoks intressikulude hüvitamisega

kaasnevad kulud perioodil 2025 ‒ 2029 hinnanguliselt 350 000 euro võrra. Samuti ei kaasne

tagasimakseperioodi pikendamisega riigi vaatest lähima nelja aasta jooksul lisakulusid, kuid

pikema tagasimakseperioodi vältel suureneb riigi risk otseste kulude suurenemiseks

intressikulude hüvitamise ning õppelaenude kustutamisega seotud kulude katmisel. Pikema

tagasimakseperioodi puhul võivad mõningast mõju avaldada selliste faktorite, nagu

laenuvõtjate puuduva töövõime tekkimine, laenusaaja lapsel puude tuvastamine või laenusaaja

surma sagenemine. Kui tagasimakseperiood muutub pikemaks, on riigil kohustus pikema

perioodi vältel nimetatud olukordade tekkimisel katta laenu kustutamisega seotud kulud.

Paraku on antud mõjude ilmnemist keeruline prognoosida. Seega, hetkel riigi vaatest

tagasimakseperioodi pikendamine riigieelarvele märkimisväärset mõju ei avalda, kuid

vajadusel tuleb riigieelarves vastavad eelarvelised vahendid planeerida.

Eraisikust käendaja nõude ja kinnisvaratagatise nõude kaotamise puhul on hetkel keeruline

prognoosida riigi riskide suuremal määral realiseerumist riigile üle tulevate (tagatiseta laenude)

ulatuses, kuid lähtume ettepanekut esitades sihtgrupi usaldusväärsusest ning eesmärgist muuta

õppelaen õpilastele paindlikumaks ja kättesaadavamaks. Otsene mõju riigieelarvele kulude

suurenemisena võib kaasneda intressimäärade langetamisega. Kui laenu maksimumsumma

kahekordistub ning pankade pakutava laenu kommertsintressimäär langeb 1,2%-ni + 6 kuu

euribor, kuid üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiir jääb senisele 5% tasemele, siis riigile

lisakulusid lähiaastatel ei kaasne. Lisakulud võivad kaasneda juhul, kui euribor hakkab

28

võrreldes tänase tasemega(2,5%) taaskord tõusma ning õppelaenu võtvate üliõpilaste arv

suurenema. Samuti kaasnevad lisakulud üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiiri

langetamisel (tabelid 7 ja 8).

Prognoositavad lisakulud riigile üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiiri langetamisel

Tabel 7. Prognoositava lisakulu järk-järgult suurenemine riigieelarvele 2028. aastaks üliõpilaste tasutava intressimäära

ülempiir langetamisel 5%-lt 3%-le (HTM).

Uute

laenuvõtjate arv

1800

Uute laenuvõtjate

arv 3600

Uute laenuvõtjate

arv 5400

Kommertsintressimäär 1,99% + 6 kuu euribor

2 mln € 4 mln € 6 mln €

Kommertsintressimäär

1,2% + 6 kuu euribor

1 mln € 2 mln € 3 mln €

Tabel 8. Prognoositava lisakulu järk-järgult suurenemine riigieelarvele 2028. aastaks üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiir langetamisel 5%-lt 4%-le (HTM).

Uute

laenuvõtjate arv

1800

Uute laenuvõtjate

arv 3600

Uute laenuvõtjate

arv 5400

Kommertsintressimäär 1,99% + 6 kuu euribor

0,5 mln € 1 mln € 1,5 mln €

Kommertsintressimäär

1,2% + 6 kuu euribor

Hetkel kehtiva euriboriga (2,4%) lisakulusid ei kaasne

Stsenaarium 1: Üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiir langeb 5%-lt 3-le%,

kommertsintressimäär jääb senisele tasemele (1,99% + 6 kuu euribor).

Kui laenu maksimumsumma kahekordistub 6000 euroni, üliõpilaste tasutava intressimäära

ülempiir langeb 3%-ni, ja pankade pakutava laenu kommertsintressimäär jääb senisele tasemele

ning eeldusel, et uute õppelaenuvõtjate hulk jääb samale tasemele (1800 uut laenuvõtjat aastas),

võib prognoositav laenukulu riigile järk-järgult suurendada paarisajast tuhandest eurost

2026. aastal kuni paari miljoni euroni 2028. aastal. Kui laenuvõtjate arv kahekordistub

võrreldes praeguse tasemega, jõudes 3600 uue laenuvõtjani aastas, võib prognoositav

laenukulu riigile järk-järgult suureneda nelja miljoni euroni 2028. aastal. Üliõpilaste arvu

kolmekordistumisel tänase tasemega võrreldes (jõudes 5400 uue laenuvõtjani aastas), võib

prognoositav laenukulu riigile järk-järgult suureneda kuue miljoni euroni 2028. aastal.

Stsenaarium 2: Üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiir langeb 5%-lt 4-le%,

kommertsintressimäär jääb senisele tasemele (1,99% + 6 kuu euribor).

Kui laenu maksimumsumma kahekordistub 6000 euroni, üliõpilaste tasutava intressimäära

ülempiir langeb 4%-ni, ning pankade pakutava laenu kommertsintressimäär jääb senisele

tasemele ning eeldusel, et uute õppelaenuvõtjate hulk jääb samale tasemele (1800 uut

laenuvõtjat aastas), võib prognoositav laenukulu riigile järk-järgult suureneda

mõnekümnest tuhandest eurost 2026. aastal kuni poole miljoni euroni 2028. aastal. Kui

29

laenuvõtjate arv kahekordistub võrreldes praeguse tasemega jõudes 3600 uue laenuvõtjani

aastas, võib prognoositav laenukulu riigile järk-järgult suureneda miljoni euroni 2028.

aastal. Üliõpilaste arvu kolmekordistumisel tänase tasemega, võrreldes (jõudes 5400 uue

laenuvõtjani aastas), võib prognoositav laenukulu riigile järk-järgult suureneda 1,5

miljoni euroni 2028. aastal.

Stsenaarium 3: Üliõpilase tasutava intressimäära ülempiir langeb 5%-lt 3-le%,

kommertsintressimäär langeb 1,2% + 6 kuu euribor.

Kui laenu maksimumsumma kahekordistub 6000 euroni, üliõpilaste tasutava intressimäära

ülempiir langeb 3%-ni ja pankade pakutava laenu kommertsintressimäär langeb 1,2%-ni + 6

kuu euribor ning eeldusel, et uute õppelaenuvõtjate hulk jääb samale tasemele (1800 uut

laenuvõtjat aastas), võib prognoositav laenukulu riigile järk-järgult suureneda 1 mln

euroni 2028. aastal. Kui laenuvõtjate arv kahekordistub võrreldes praeguse tasemega, jõudes

3600 uue laenuvõtjani aastas, võib prognoositav laenukulu riigile järk-järgult suureneda

antud juhul kahe miljoni euroni 2028. aastal. Üliõpilaste arvu kolmekordistumisel tänase

tasemega võrreldes (jõudes 5400 uue laenuvõtjani aastas), võib prognoositav laenukulu riigile

järk-järgult suureneda kolme miljoni euroni 2028. aastal.

Stsenaarium 4: Üliõpilase tasutava intressimäära ülempiir langeb 5%-lt 4%-le,

kommertsintressimäär langeb 1,2% + 6 kuu euribor – HTMi ettepanek.

Kui laenu maksimumsumma kahekordistub 6000 euroni, üliõpilaste tasutava intressimäära

ülempiir langeb 4%-ni ja pankade pakutava laenu kommertsintressimäär langeb 1,2%-ni + 6

kuu euribor ning eeldusel, et euribor jääb tänasele tasemele (2,4%), siis riigi jaoks lisakulusid

lähiaastatel ei kaasne.

Stsenaarium 5: Üliõpilase tasutava intressimäära ülempiir jääb samale tasemele (5%),

kommertsintressimäär langeb 1,2% + 6 kuu euribor.

Kui laenu maksimumsumma kahekordistub 6000 euroni ning pankade pakutava laenu

kommertsintressimäär langeb 1,2%-ni + 6 kuu euribor (2,5%), kuid üliõpilaste tasutava

intressimäära ülempiir jääb senisele 5% tasemele, siis riigi jaoks lisakulusid lähiaastatel ei

kaasne.

Kui euribor peaks hakkama lähiaastatel taaskord tõusma, jõudes näiteks 4%-ni (nagu juunis

2023), kaasnevad riigieelarvele lisakulud kõikide stsenaariumite korral seoses õppelaenu

intressivahe katmisega krediidiasutustele.

Detailsem õppelaenudega seotud kulude jaotus ja võimalik suurenemine tuuakse välja järgneva

RES perioodi aastate lõikes. Võimalike õppelaenusüsteemi muudatuste ning riigi kulude

suurenemise kohta tuleb otsused teha riigieelarve arutelude käigus.

30

8. RAKENDUSAKTID

Eelnõuga kehtestatakse volitusnorm vajaduspõhiste õppetoetuste taotlemise, määramise ja

maksmise tingimuste ja korra kehtestamiseks valdkonna eest vastutava ministri määrusega (lisa

1).

9. SEADUSE JÕUSTUMINE

Seadus on planeeritud jõustuma 2026. aasta 1. septembril. Et muudatused puudutavad üliõpilasi

ja nende õigusi, on mõistlik kehtestada seaduse jõustumise ajaks õppeaasta algus. Arvestades

eelnõu menetlemise kiirust ja pankade valmisolekut seda rakendada, on esimene võimalik aeg

seadus jõustada 2026. aasta sügisel.

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks teistele ministeeriumidele ja Riigikantseleile ning arvamuse avaldamiseks avalik-õiguslikele

ülikoolidele ja riigi rakenduskõrgkoolidele, Eesti Üliõpilaskondade Liidule, Rektorite Nõukogule, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Haridus- ja Noorteametile, Eesti Õpilasesinduste Liidule, Eesti Kutseõppe Edendamise

Ühingule, AS-ile LHV Pank, Swedbank AS-ile, AS-ile SEB Pank, Coop Pank AS-ile ning Eesti Pangaliidule.

Kristina Kallas haridus- ja teadusminister

Lisa 1

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seletuskirja juurde

MÄÄRUS

14.05.2025

Vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise,

määramise ja maksmise tingimused ja kord

Määrus kehtestatakse õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lõike 81 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimis- ja kohaldamisala

(1) Määrusega kehtestatakse haridus- ja teadusministri poolt makstavate vajaduspõhiste

õppetoetuste taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ja kord.

(2) Vajaduspõhine õppetoetus on üliõpilasele, välja arvatud doktoriõppes õppivale isikule,

käesolevas määruses ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduses sätestatud tingimustel antav ning

isiku majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate

kulutuste katmiseks.

(3) Määruses reguleerimata küsimustele kohaldatakse haldusmenetluse seadust.

2. peatükk

Vajaduspõhise õppetoetuse taotlemine ja menetlemine

§ 2. Õppetoetuse taotlemise õigus

(1) Üliõpilasel on õigus taotleda vajaduspõhist õppetoetust, kui:

1) ta on Eesti kodanik või viibib Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või tähtajalise

elamisloa, välja arvatud õppimiseks antud tähtajaline elamisluba, või alalise või tähtajalise

elamisõiguse alusel;

2) ta õpib täiskoormusega ja on algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel

semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust vähemalt 75 protsenti või ta

õpib täiskoormusega esimesel semestril;

3) tema õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 51 alusel arvestatud keskmine sissetulek kuus ei

ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks

arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära.

(2) Üliõpilase poolt algavaks semestriks kumulatiivselt täidetud eelmiste semestrite õppekava

kohaselt täitmisele kuuluvat õppe mahtu arvestatakse õppetoetuste taotluse esitamise aja

seisuga.

(3) Õppetoetust on õigus taotleda õppekava nominaalkestuse õppeaastate arvule vastaval arvul

aastatel. Üliõpilase õppimise nominaalaega võib pikendada riigikeele süvendatult õppimisel

ning ajutiselt välisriigi õppeasutuses õppimise korral.

(4) Üliõpilaste puhul, kellele on määratud õppetoetus, kontrollitakse semestri iga kuu 1.

kuupäeval, kas üliõpilane ei ole läinud akadeemilisele puhkusele, teda ei ole eksmatrikuleeritud ,

ta ei ole ületanud õppekava nominaalkestust või ta ei ole surnud. Taotleja eksmatrikuleerimise

või surma korral õppetoetuste maksmine lõpetatakse.

§ 3. Vajaduspõhise õppetoetuse taotlemine

(1) Vajaduspõhise õppetoetuse (edaspidi õppetoetus) taotlemiseks saab taotleja esitada taotluse

vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks kuni viieks õppekuuks kaks korda – septembrist

jaanuarini ja veebruarist juunini. Toetust makstakse alates toetuse taotlemise kuust.

(2) Õppetoetust saab taotleda Haridusportaalis edu.ee. Kõik taotluses nõutud dokumendid tuleb

esitada riigiportaalis asuvalt taotlusvormilt.

(3) Õppetoetuse taotleja vastavust õppetoetuste ja õppelaenu seaduses ning käesolevas

määruses sätestatud õppetoetuse määramise tingimustele kontrollitakse Eesti Hariduse

Infosüsteemi (EHIS), Rahvastikuregistri ning Maksukohustuslaste registri andmete põhjal.

(4) Juhul, kui õppetoetuse määramise tingimustele vastavuse kontrollimiseks vajalikud

dokumendid ei ole kättesaadavad lõikes 3 nimetatud registritest, esitab õppetoetuse taotleja

riigiportaali nõutud dokumendid. Dokumendid tuleb esitada koos eestikeelsete tõlgetega juhul,

kui originaaldokumendid ei ole eesti keeles.

(5) Lõikes 3 nimetatud andmekogudest tehtavad päringud on õppetoetuse määramise otsuse

aluseks.

(6) Üliõpilane ei saa taotleda õppetoetust akadeemilisel puhkusel viibimise ajal.

§ 4. Taotluste menetlemine

(1) Haridus- ja Teadusministeeriumil on õigus esitatud taotlusi menetleda kuni 30 tööpäeva.

(2) Õppetoetuste taotluste menetlustele, mille puhul on vajalik taotleja poolt esitatud andmete

täpsustamine või täiendavate dokumentide esitamine või kui andmed on taotleja poolt

riigiportaalis esitatud failidena, lisandub menetlusaeg kuni 10 tööpäeva alates kõikide toetuse

määramise otsuse tegemiseks vajalike andmete esitamisest.

(3) Õppetoetuse taotlus loetakse esitatuks pärast selle kinnitamist taotluse esitaja poolt.

Kinnitamata jäetud taotlusi menetlusse ei võeta.

(4) Haridusportaalis edu.ee menetletavate taotluste põhjal tehtud otsus allkirjastatakse Haridus-

ja Teadusministeeriumi digitaalse templiga.

(5) Täiendavat menetlust nõudvate taotluste põhjal tehtud otsused õppetoetuste maksmise kohta

edastatakse taotluse esitajale digitaalselt allkirjastatuna taotluse esitaja poolt taotluses märgitud

e-posti aadressile. Otsusest teavitamine toimub automaatselt riigiportaali vahendusel.

3. peatükk

Õppetoetuse maksmine

§ 5. Õppetoetuse maksmine

(1) Üliõpilastele, kes esitavad õppetoetuse taotluse ning kellele määratakse õppetoetus,

makstakse see välja hiljemalt 7 tööpäeva pärast taotluse rahuldamist.

(2) Õppetoetust makstakse alates toetuse taotlemise kuust.

(3) Üliõpilastele, kes esitavad õppetoetuse taotluse jooksval õppeaastal hiljem kui 7 tööpäeva

enne septembri lõppu või hiljem kui 7 päeva enne veebruari lõppu ning kellele määratakse

õppetoetus, makstakse see taotluse esitamise kuu eest välja järgmisel kuul.

(4) Õppetoetuse taotluse esitamise semestri teiste kuude eest makstakse välja hiljemalt iga kuu

7. tööpäeval.

(5) Õppetoetus kantakse igakuiselt üliõpilasele tema poolt õppetoetuse taotluses märgitud

arvelduskontole.

§ 6. Akadeemilisel puhkusel õppetoetuse maksmine ja õppetoetuse maksmise peatumine

(1) Kui üliõpilasele on määratud õppetoetus ja ta läheb akadeemilisele puhkusele selle saamise

semestril, siis peatatakse talle õppetoetuse maksmine akadeemilise puhkuse alguse kuule

järgnevast kuust, kui üliõpilase akadeemiline puhkus ei alanud enne selle alguse kuu 7.

tööpäeva.

(2) Kui üliõpilane naaseb akadeemiliselt puhkuselt õppetoetuse taotlemise semestril, siis

jätkatakse talle toetuse maksmist automaatselt akadeemilise puhkuse lõppemise kuule

järgnevast kuust. Juhul kui üliõpilane naaseb akadeemiliselt puhkuselt õppetoetuse saamise

semestrile järgneval semestril või mõnel järgneval õppeaastal, tuleb üliõpilasel õppetoetuse

taotlemiseks esitada uus taotlus vastavalt õppetoetuste ja õppelaenu seadusega ja käesoleva

määrusega kehtestatud tingimustele.

(3) Üliõpilasele ei maksta õppetoetust tagasiulatuvalt akadeemilisel puhkusel oldud kuude

eest.

4. peatükk

Rakendamine

§ 7. Jõustumine

Käesolev määrus jõustub 2026. aasta 1. septembril.

Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740

Kooskõlastamiseks:

Ministeeriumid Riigikantselei

14.05.2025 nr 8-1/25/2170

Seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja

arvamuse avaldamiseks

Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks õppetoetuste ja õppelaenu seaduse

muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee.

Palume Teie kooskõlastust või arvamust eelnõude infosüsteemis nimetatud tähtaja jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Kallas minister

Lisad:

1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Seletuskirja lisa

Arvamuse avaldamiseks: Eesti Pangaliit, Haridus- ja Noorteamet, Rektorite Nõukogu, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing, avalik-õiguslikud

ülikoolid, riigi rakenduskõrgkoolid, AS LHV Pank, Swedbank AS, AS SEB Pank, Coop Pank AS

Maarja-Liisa Vahi 735 0297

[email protected]