Jõelähtme valla seisukohad seonduvalt Harju maakonnaplaneeringu maavarade teemaplaneeringu eelnõuga ja selle KSH aruande eelnõuga

Kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala.

Vajadus ja põhjendus

Tellija: Jõelähtme Vallavalitsus

Täitja: Andres Tõnisson, FIE

Jõelähtme 2016

2

Sisukord

Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3

1. Kohaliku tähtsusega kaitsealad ........................................................................................... 3

2. Ruu võimalik maastikukaitseala ......................................................................................... 4

2.1. Kaitseala moodustamise eellugu ................................................................................. 4

2.2. Ruu luitemaastik .......................................................................................................... 5

2.3. Ruu mets ...................................................................................................................... 8

2.4. Kaitseala võimalik piiritlemine ................................................................................. 12

2.5. Kaitseala võimalik kaitsekord ................................................................................... 13

2.6. Ruu piirkonna seosed planeeringutega ...................................................................... 14

2.7. Kriteeriumid kaitseala vajaduse hindamiseks ............................................................ 15

2.8. Kokkuvõtteks ............................................................................................................. 16

Kasutatud kirjandus .................................................................................................................. 16

Lisa 1. Määruse eelnõu. Ruu maastikukaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri .................... 17

3

Sissejuhatus

Käesoleva analüüsiga kaalutakse kohaliku tähtsusega kaitseala moodustamise vajadust (st

põhjendatust) Ruu küla lõunaosas, riigimetsa alal. Tööd võib lugeda jätkuks 2014. aastal

valminud eksperthinnangule, mis käsitles riikliku tähtsusega Ruu looduskaitseala

moodustamist. Käesolev analüüs lõpeb soovitusega moodustada kohaliku tähtsusega Ruu

maastikukaitseala u 238 ha suurusel alal. Kui Jõelähtme vallavalitsus on samuti päri kaitseala

vajadusega, tuleb ametlikult algatada menetlus ja, pärast kavatsuse tutvustamist valla

elanikele, saaks volikogu vastu võtta kaitseala moodustamise määruse.

1. Kohaliku tähtsusega kaitsealad

Käesoleval ajal on Eestis 20 kohaliku tasandi kaitseala, nende hulgas kaitse alla võetud puud,

pargid, puisniit, arboreetum, kaks puhkeala. Võimalus ka kohalikul tasandil objekte

loodukaitse alla võtta tekkis koos LKS-i jõustumisega 2004. aastal. Esimene kohaliku

tähtsusega (maastiku)kaitseala oli Mäealuse Viimsi vallas. Seadus ei kohusta määratlema

kohaliku tähtsusega kaitsealasid rangelt loodus- või maastikukaitsealadeks, seega on siin

võimalus kasutada kõige loomulikumat nimetust, mis kohapeal eelistatud (ehk puhkeala võib

ka nimetada puhkealaks ja raba võib nimetada rabaks). Traditsiooniliste kaitsealadena (kus

kaitstakse laiemat maastikku või kooslust) saab kohaliku tähtsusega kaitsealade seas nimetada

järgmisi:

- Viimsi vald: Haabneeme klindiastangu, Krillimäe, Leppneeme-Tammneeme, Lubja

klindiastangu, Mäealuse, Rohuneeme (kõik MKA-d)

- Urvaste vald: Ess-soo

- Roosna-Alliku vald: Koordi raba

- Muhu vald: Lõetsa jõe äärne puisniit, Peedu pangad ja nende lähiümbrus, Presidendi allee

- Kuusalu vald: Rehatse MKA

- Tallinn: Pääsküla raba

LKS-i kohaselt on üldised eesmärgid ja suur osa kaitse alla võtmise menetlusest riikliku ja

kohaliku kaitse puhul samad. Erisustena kohaliku tasandi looduskaitse puhul saab välja tuua

järgmist:

1) Looduskaitse eesmärgiks on piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja

maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse (§ 43)

2) Kaitse objektiks võib olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus,

maastiku üksikelement, park, haljasala, haljastuse üksikelement

4

3) Kohaliku kaitse alla ei võeta objekte, mis juba on riikliku kaitse all (või asuvad

kaitsealal). Vastupidine olukord on võimalik ja siis saab ülemaks riiklik kaitsekord

4) Menetluse viib läbi ja otsustab omavalitsus (lõppotsus: volikogu määrus), kes jääb ka

kaitseala nö valitsejaks

5) Avalikkuse teavitamisest piisab kohalikust ajalehest (ei ole kohustust AT-s teavitada)

6) Kaitse alla võtmise menetlust ei ole vaja eraldi teha, kui objekt võetakse kaitse alla

planeeringu alusel

7) Kaitsealal (kas eeskirjaga või kaitsekorralduskavaga) ettenähtud töid korraldab

omavalitsus

8) Kaitseala tähistamisel kehtib mõistlikkuse printsiip (st tähistamine ei ole kohustuslik,

kõik sõltub olukorrast). Tähised peavad järgima riiklikku standardit

9) Kaitsekorralduskava koostamine ei ole kohustuslik (nii on see ka riiklikel aladel alates

2014)

10) Kohaliku tähtsusega kaitsealadel saab kehtida piiranguvöödi režiim (§ 31), mida

eeskirjas võib leevendada. Seega - sihtkaitsevööndit moodustada ei saa

11) Kompensatsioon maaomanikule saamata jääva tulu eest (majanduspiirangud

looduskaitsealal) on riiklike kaitsealade puhul ette nähtud (Natura metsa- ja

niidutoetused, PRIA), kohalike kaitsealade puhul mitte. Omavalitsustel pole keelatud

selliseid toetusi maksta, praktikas pole selleni aga jõutud.

Mõne aasta eest (2008) valmis Tallinna linna tellimusel eksperthinnang (Lauri Klein) Harku

luitestiku ja metsa kohaliku looduskaitse alla võtmise vajalikkusest. Luitestiku osas on nn

Harku mäed võrreldavad Ruu luitestikuga, jäädes viimastest siiski vähem atraktiivseks. Ja

kuigi Tallinna piiresse jääb umbes 1/5 Harku luite- ja metsaalast, andis eksperthinnang

kohalikule kaitseala loomisele tugeva toetuse, vaatamata asjaolule, et luitestiku ilmekam osa

jääb Harku valda. Kaitseala Harku metsa seni siiski moodustatud ei ole.

2. Ruu võimalik maastikukaitseala

2.1. Kaitseala moodustamise eellugu

Ruu külas, eriti vana maantee lähistele jäävatel aladel, on varasemalt inventeeritud (ja kantud

Natura elupaigatüüpide registrisse) u 60 ha loopealseid (elupaik 6280). Just loopealsete tõttu

lülitati ala 2005. aastal koostatud (ELF) nn Natura 2000 varialade nimestikku, millele

toetudes võiks riik (tarviduse korral) täiendada Natura 2000 võrgustikku, juhul, kui esineb

olulisi puudusi elupaigatüübi kaitstuses, seisundis jne. Loopealsete olukord on riigis tervikuna

jätkuvalt kriitiline, elupaigatüübi taastamiseks ja hooldamiseks on keskkonnaministri poolt

2014. a kinnitatud vastav kava - Poollooduslike koosluste tegevuskava aastateks 2014-2020 -

milles riik on määratlenud millised loopealsed tuleb hoida karjatatavad, millised taastada. Ruu

variala ei ole hiljem, osaliselt ka hoonestuse laienemise ja maaomandi killustatuse tõttu,

riikliku looduskaitse huvi äratanud. Varialadel puudub õiguslik staatus, tegemist on

soovitusliku nimekirjaga.

Seoses lubajakivikarjääri kavandamisega Ruu küla lõunaossa, mis poleks Jõelähtme valla ja

Ruu küla elanike huvides, pöördus vallavalitsus (MTÜ Ruu küla heakorra seltsi poolt

koostatud dokumentatsiooni alusel) Keskkonnaministeeriumi poole ettepanekuga kaaluda Ruu

5

piirkonnas riikliku kaitseala moodustamist (joonis 1). Keskkonnaameti tellitud ekspertiis

jõudis 2014. aasta lõpul järeldusele, et: „Lähtudes LKS-is ettenähtud nõudmistest ja

arvestades ka looduskaitse üldisemate eesmärkidega (§ 8), ei ole kaitseala (olgu siis MKA või

LKA) loomine Ruu külas otstarbekas. Kaitseala võib loomulikult moodustada aga

loodusväärtustest lähtuvalt selline vajadus puudub. Looduskaitse üksikobjektide, Kaberla oja

ja selle piiranguvööndi ning metsa vääriselupaikade puhul on riiklik (loodus)kaitse juba

olemas“. Keskkonnaamet asus 2015. a alguses samale seisukohale, et uut riiklikku kaitseala

Ruu puhul vaja ei ole.

Joonis 1. Kavandatud Ruu riiklik kaitseala (2014)

Seoses Ruu luitestiku jätkuva ohustatusega (võimalik kaevandamine), aga ka pikaajalise

puhkepiirkonna väljaarendamise perspektiiviga, on Jõelähtme vald kaalumas kohaliku

kaitseala moodustamise vajadust, seekord kohalikust huvist lähtuvalt. Kohaliku tähtsusega

kaitseala ei pea keskenduma riigi looduskaitsevajakute täitmisele (hea muidugi, kui ta seda ka

teeb) ning võib esile tõsta, väärtustada, kaitsta jne just sellist maastikku või kooslust, mis

kohapeal eriline. Valla ja kohaliku elaniku seisukohalt omab siin suurt potentsiaali Ruu

luitestik.

2.2. Ruu luitemaastik

Jägala, Ruu, Kaberla ja Kaberneeme piirkonnas on luitemaastike ulatus üpris

märkimisväärne, olles siinse maastiku eripäraks. Luitemaastiku ”huvitav pinnamood” on

leidnud märkimist ka Harjumaa väärtuslike maastike teemaplaneeringus (2003). Üldiselt on

luidete tekke eelduseks piisavalt tugeva tuule ja lahtise liiva olemasolu. On hinnatud, et tuul

kiirusega üle 10 m/s suudab edasi kanda kuni 1 mm läbimõõduga maapinna osakesi (Arold jt

1987). Meie luiteliivad koosnevad valdavalt kvartsist ja päevakivist, liivade terasuurus sõltub

6

paljuski lähtekivimist. Domineerib peen- ja keskmiseteraline liiv, avamerele lähedal olnud

kohtades (Kõpu, Veskijärve) leidub luidetes ka jämedateralist liiva ning isegi kruusa (Raukas

1968). Luiteliiv on reeglina sorteeritud, merest eemale jääb peenem fraktsioon. Geoloogid on

esitanud keskmisi numbreid luidete pikkuse, laiuse, kõrguse ja nõlvakallete kohta. Siiski on

need küllalt ligikaudsed üldistused – luidete morfomeetriat pole statistiliselt usaldusväärselt

uuritud, selleks on luited liiga keerulised (liit)pinnavormid.

Luidete uurimise algatas Eestis 1930-tel aastatel hilisem akadeemik Karl Orviku. Hiljem on

luidete geoloogiaga tegelenud põhjalikumalt akadeemik Anto Raukas. Pikemat aega luidete

uurimisega tegelenud teadlasi Eestis siiski pole, eriti märkimisväärne on selliste luitestike

vähene uuritus, mis jäävad aktiivsest rannikutsoonist kaugemale. Aktiivsemaid, nooremaid

luitestikke jälgitakse riikliku rannikumaastike seire programmi alusel (ristprofiilid ja nende

muutumine) – sellised uurimisalad hõlmavad enamasti merepinnast kuni 20 meetri kõrguseni

ja kuni 500 m kauguseni (ehk Litoriina-tasemeni) küündivaid luitestikke. Rannikumaastike

(sh luidete) seiret on alates 1996. aastast teostanud TLÜ Ökoloogia instituut. Luitemetsade,

kui sageli suurt rekreatiivset koormust kandvate koosluste, näiteks pohlamännikud,

tallamiskindlust on uuritud varasemalt (1970-aastad) Eesti Metsainstituudis (Malev Margus),

hilisemalt ajal Tallinna Ülikoolis mitme lepingulise uurimistöö näitel (Laimdota Truus, eriti

Aegna saare luitemetsad).

Ruu luitestiku (joonis 2) geomorfoloogiline ja maastikuline kujunemine algas Antsülusjärve

(eksisteeris 9500-9000 a.t.) perioodil. Kuna luitestikud on meie oludes enamasti seotud

merega (Läänemere varasemad staadiumid), siis järgib nende levik rannajoone üldisi muutusi.

Enam on luitestikke Lääne-Eestis, mis on vabanenud mere alt hiljem ja kus võib lühikese

vahemaa järel jälgida mitmeid rannamoodustiste (ja nendega seotud luitestike) ahelikke.

Klassikaline rannamoodustiste ja luitestike ala on Kõpu poolsaar Hiiumaal. Omad

luitesüsteemid on ka Peipsi ja Võrtsjärve vesikonnas. Kuna üksnes välisilme järgi ei saa

lõplikult otsustada liivast koosnevate pinnavormide geneesi üle, siis on selge piiri tõmbamine

– mis on luide ja mis mõni teine liivikulaaadne pinnavorm (sandur, rannabarr, tombolo,

rannavall jne) – vahel küllalt problemaatiline. Luiteid on sagedamini käsitletud koos teiste

liivikutega ja enamasti ongi need liivakad pinnavormid üleminekulised (näiteks on sanduri

laele kujunenud luide – Mustamäe ehk Nõmme astang Tallinnas). Tüüpiliselt on luited

kujunenud rööpselt rannikuga, näiteks Ruu luitestikuga sama vana Harku luitestik (h = 50 m)

on esindatud kahe paralleelse, küllalt sirgjoonelise luiteahelikuga. Ruu luitestiku omapärane

ringikujuline põhiplaan pole kuigi tavapärane, ilmselt peegeldab selline põhiplaan muutunud

madala rannikuala looklevust, mis ei soosinud pikkade ja sirgete luideahelike kujunemist.

Luiteliste pinnavormide esinemisala Eestis hõlmab TÜ Geograafia osakonnas (Arold 2005)

valminud paigastike andmebaasi kohaselt 0,4%, kusjuures Harju lavamaa maastikurajoonis

vaid 0,1% (Soome lahe rannikumadalikul 3,5%). Seega on luitestikud just lavamaa

piirkonnas üpris piiratud levikuga paigas ning väärivad võimalusel kaitset.

7

Joonis 2. Ruu luitestiku pinnamood, metsakvartalid ja kaitseala võimalik välispiir (roheline).

Merest kaugemal ja kõrgemal asuvad luited markeerivad Balti jääjärve kunagist rannajoont,

Ruu piirkonnale on sellest rühmast lähimad Seli luited Kõrvemaa MKA-l ja Viru raba servas

asuv luitestik (Lahemaa RP). Nende luitestike harjad küündivad merepinnast üle 60 m

kõrguseni, mis omakorda tähendab, et rannajoon oli u 10 m madalamal. Antsülusjärve

luitestike lähimad näited oli Kroodi luitestik-rannavall Maardu järve põhjakaldal (tänaseks

hävinud) ja Võnsi männik (Kuusalu vald), Tallinnas Ülemiste luited ja Harkus nn Harku

mäed. Antsülusjärve veetaset Jägala piirkonnas on hinnatud ulatuvat kuni 34 meetrini,

mistõttu luitestike hari võis tuule kuhjava tegevuse tagajärjel küündida ka üle 40 meetri (Ruu

võimaliku MKA piires on luitestiku kõrgeim punkt 44,8 m merepinnast). Ruu luidete

suhteline kõrgus küünib 10-12 meetrini, mis on Eesti oludes küllalt esinduslik. Antsüluse

perioodi lõpus taandus meri suhteliselt kiiresti umbes 15 meetri võrra ja nii avanes mitmel

pool uus ja tuultele avatud rannariba, kus soodsa lähtematerjali (liiv) olemasolu korral

hakkasidki kujunema luited.

Kodasoo klindilahes, Ruu ja Kaberla klindineemikute vahel, võis liivarohkust, lisaks

paljandunud merepõhjale, tingida ka Jägala jõe suudme lähedus, mis tagas kergema

8

settematerjali pideva lisandumise. Luitelisi pinnavorme leidub ümbruskonnas suurel alal,

ulatub ju ka tänane klindiesine terass Kodasoo klindilahe ees mitme kilomeetri kaugusele

(Ihasalu ja Kaberneeme lahe rannani), milline tasane ala oli tuuletele avatud ja mis toimis

liivikute toitealana. Nii on kogu siinset klindiesist lagendikku nimetatud ka Suur-Lageda

luidestunud rannarõõnete süsteemiks – liivaseks alaks, kus rööpselt esinevad nii

Antsülusjärve kui ka Läänemere noorema (madalama) staadiumi ehk Litoriinamere luited.

Antsülusjärve tasandik ulatub piirkonnas 22-34 m kõrguseni. Suurlageda soo (kasutatud on ka

nimetusi: Kaberla, Punakivi, Lageda soo) on tekkinud selle luitesüsteemi keskele, kohta, kus

äravool on olnud takistatud. Väga ilmekas on Kaberla puhandusorg läbi luiteahelike. Kuna oja

läbib luitestikku selle kõrgemas lõigus, võib eeldada, et teatav voolutee merre eksisteeris siin

juba Antsülusjärve perioodil ning vooluhulk Kaberla ojas oli piisav, et suue püsiks avatuna ja

ei mattuks liiva alla (sellisel juhul leidnuks Kaberla oja eelkäija endale väljavoolutee seal, kus

luitestikus leidub madalaim punkt.

On huvitav, et Ruu luitestik, ehki suhtelise kõrguse ja vaheldusrikkuse mõttes piirkonna

esinduslikum, ei ole pälvinud loodusuurijate tähelepanu. Arvatavasti on selle põhjuseks olnud

tema nö nurgatagune asend. Küll on naaberalade (Maardu järve piirkonna ja Rummu raba)

kohta valminud paleogeograafilist võrdlust käsitlev doktoritöö (Veski 1998). Umbes saja

aasta tagusest perioodist pärinevad populaarteaduslikud esmakirjeldused siinsete liivikute

kohta, need puudutavad Pikanõmme-pealset, täpsemalt Kalevi-liiva alasid, kus toona esines

veel lahtise liiva liikumist ja Kaberla oja ummistusi selle tagajärjel (Vilberg 1921).

2.3. Ruu mets

Ruu luiteala esindab koosluste mõistes üsnagi tüüpilist metsamaastikku. Siin valdavad pohla

ja mustika kasvukohatüübile iseloomulikud palu- ja laanemetsad, põhiliselt männikud. Võttes

vaatluse alla põlise riigimetsa ala (Anija mk 12, 88,57 ha, kattub suures osas väärtusliku

luitealaga) saab välja tuua, et pohla-, mustika-, mustika-kõdusoo kasvukohatüübid

moodustavad ala üldpindalast vastavalt 35%, 25% ja 21%. Vanemad metsaeraldised jäävad

siin vanuseklassi 130-150 aastat, ühel 0,3 ha suurusel eraldisel (kvartal JG097, eraldis 21) on

metsa keskmiseks vanuseks ka 152 aastat.

Põhjapoolne põline riigimetsa ala (Anija mk 11, 94,3 ha, klassikaline rannavallide

vaheldumine rööpselt muistse rannajoonega) on metsa mõttes veidi ühenäolisem: pohla

kasvukohatüüp moodustavad siin üle 60%, mustika kasvukohatüübid hõlmavad u 10%. Sellel

metsamassiivi alal on mets üldjuhul enam läbiraiutud, vana metsa leidub üksikutes kohtades.

Teised kasvukohatüübid esinevad mõlema riigimetsa ala puhul väiksemas mahus. Nii esineb

alal piiratud ulatuses kase, kuuse ja sanglepa enamusega puistuid. Ülekaalukalt on mänd

domineerivaks puuliigiks.

Palu- ja laanemetsad on kogu Eesti lõikes kõige tavalisemad metsatüübid, seega ei ole Ruu

mets puht koosluse mõttes kuigi unikaalne. Maastikuliselt mitmekesiseks ja külastajale

huvitavaks saab selline metsakooslus aga kombinatsioonis luitelise pinnamoega, kus lühikese

vahemaa järel vahelduvad kuivad ja liigniisked kooslused, mis on välja kujunenud sõltuvalt

luitestiku reljeefist. Küpse metsa levikut peegeldab ligikaudu metsa kõrgusmudel ehk

keskmine puude kõrgus eraldiste kaupa (joonis 3).

9

Kuna lõunapoolne Ruu riigimetsa tükk on püsinud ilma suuremate raieteta (metskond on

arvestanud nii Natura 2000 variala kui hilisema riikliku maastikukaitseala võimalusega), siis

on mitmed eraldised põlismetsa-ilmelised: kasvava metsa tagavara võib siin küündida üle 300

(tm/ha). Näiteks: JG094, eraldis 21; JG096, eraldised 16, 22, 28; JG097, eraldis 28; rekordina

JG098 eraldis 33 – 345 tm/ha. Põhjapoolses riigimetsa tükis on sellise tagavaraga eraldisi

üksikuid.

Kolmas riigile kuuluv kinnistu (Maa-ameti haldus, RMK valdus) – Ojaveere (52 ha) – ulatub

luitestiku alale poolenisti. Kas hõlmata kaitsealaga terve Ojaveere kinnistu, või selle

vaheldusrikkama reljeefiga osa – see on valiku koht. Ojaveere lõunaosa on tugevasti

kraavitatud, siin valdab siirdesoo kasvukohatüüp. Luitestikku ulatuvas metsas leidub samuti

vanasid puistuid (kõrgeim keskmine vanus – 162 aastat, JG101, eraldis 15), vähem suure

hektaritagavaraga (> 300 tm/ha) puistuid (vaid üks eraldis – JG101 er 43 – kus kasvab 344

tm/ha). Selles kvartalis valdavad samuti männikud, ühes 1,1 ha suuruses eraldises (21) on

haava enamus. Kasvukohatüüpidest lisandub siin kanarbiku (3 eraldist).

Joonis 3. Metsa kõrgus Ruu kaitsealal ei ole otseses seoses pinnamoega. Hallikaspruun ala –

raiesmik või muidu metsata ala. Punane ala – kõrgem mets.

10

Ruu võimaliku kaitseala mets on kraavitatud ala lõunaosas, eesvooluks on Kaberla oja. 2015.

aastal rajas metskond üle Kaberla oja uue tee, mis viib Kodasoo-eelsete metsadeni.

Eestis kasutatav metsakoosluste klassifikatsioon on teatud mööndustega ühildatav ka EL

Natura 2000 võrgustikus kasutatav elupaigatüüpide jaotusega (Paal 2004). Mitmed

metsakooslused võib rahulikult lugeda vastavaks kindla Natura-kooslusega, teiste puhul on

tegemist aga ekspertarvamusega, mis paratamatult võib olla hinnanguline. Ruu metsa puhul

on mõned eraldised (3 eraldist, u 12 ha) keskkonnaregistris määratletud 9010* (vana

loodusmets) koosseisu (joonis 4). See elupaigatüüp on Eestis enimlevinud ja sellesse on

hõlmatud ka neid metsi, mille paigutamine mõne teise elupaigatüübi alla pole üheselt kindel.

Samahästi võiks Ruu metsa määratleda ka kui kasvukohatüüpi „metsastunud luited ja

nendevahelised niisked nõod“ (vastavalt 2180 ja 2190), mis oleks minu hinnangul isegi

täpsem. On selge, et Ruu mets kasvab luidetel ja ehkki ta on üldilmelt sarnane tavalise vana

loodusmetsaga, eristab teda viimasest just kasvukoha arengulugu. Kui mõnel pool (näiteks

aastaraamat „Mets 2014“) on metsastunud luidete piiritlemisel kasutatud kriteeriumit – kuni

10 km rannajoonest – siis selle Ruu luitestik täidab. Ala keskpunktist jääb mereni umbes 5

km. Eestis on kaugemal sisemaal mitmeid luitestikke, ka Ruu luitestikuga ühevanuseid, mis

jäävad merest kaugemale ja mida sellise 10 km kriteeriumi kasutamisel liigitatakse siis

elupaigatüüp 9010* hulka. Liigitades Ruu metsa keskkonnaregistris 2180 alla, kasvab

(vähemalt statistiliselt) ka haruldasema elupaigatüübi kaitse.

Täna keskkonnaregistris olev Ruu kaitseala 9010* mets on siin arvestatava esinduslikkusega

(klass C) ja keskmiselt säilinud struktuuriga. Kuna metsa pole aastaid raiutud, lisanduks

täiendava Natura inventuuriga kaitseväärtusega metsa-alasid ilmselt juurde.

Kokkuvõttes: kui tavapärase kasvukohatüüpide jaotuse kohaselt ei ole Ruu mets kuigi eriline,

siis Natura elupaigatüüpide võtmes (eriti 2180, kui seda võtta 9010 asemele) on tegemist

mõnevõrra haruldasema alaga. Metsastunud luited (2180) on leviku mõttes Eestis küll neljas

metsa elupaigatüüp (kokku u 20.000 ha), mis moodustab aga vaid 0,9% metsaelupaikade

registreeritud kogupindalast. Looduskaitse all on sellest elupaigatüübist 35% ja teda on

registreeritud üldse 38-l Natura loodusalal (542-st). Elupaigatüübi 2180 seisundit ja

perspektiivi on Eestis tervikuna hinnatud soodsaks. Teiste luiteliste elupaigatüüpide (2110,

2120, 2140, 2170) seas on 2180 ülekaalukalt kõige enam esindatud ent tervikuna on

luitepaigastike osakaal nii või teisiti marginaalne (Eksperthinnang 2003). Ja lisandumas neid

ei ole, küll aga hävimas (karjäärid, tee-ehitus jne.). Üldteada negatiivne tendents on lahtise

liivaga alade vähenemine, ka Ruu luitestikus leidub lahtise liivaga alasid vaid radade juures,

kus tallamine on vallandanud lokaalse erosiooni.

Ruu luitestikule lähemad kaitsealad, kus esineb metsastunud luidete elupaigatüüpi on Kolga

lahe (Pedassaar), Lahemaa, Pirita, Aegna, Prangli, Türisalu, Naissaare jt. kaitsealad, kus 2180

esineb mõnelgi juhul piiratud ulatuses ja mitte nii kompaktselt nagu seda on Ruu luitemetsa

puhul. Enamasti ongi 2180 mets hõlmatud mõne suurema kaitseala koossesisu, nö puhtaid

luitestikke on looduskaitse all väga vähe. Valdavalt luitemetsa (mis ei pruugi olla rangelt

2180-mets) hõlmav kaitseala on Navesti MKA Viljandi maakonnas. Luitemetsade

majandamine on vajalik ka liigikaitse aspektist, umbekasvamine ei ole liigilisele

mitmekesisusele hea. Hiljuti Tartus kaitstud magistritöös (Kämära 2015) rõhutab autor, et

samblike seisukohalt on puude regulaarne väljaraie ja väiksemate häiringute korraldamine

positiivne. Näiteks tuvastas ta 67 samblikuliigi näitel, analüüsides 25 Eesti liivikut või

11

luitestikku, et lahtise liivaga aladel, kus puudus inimtegevusest tingitud häirimine, oli

liigirikkus sõltuvuses liivaala suurusest.

Joonis 4. Väärtuslikumad (Loodusdirektiivi mõistes) metsad Ruu kaitsealal paiknevad

Ojaveere kinnistul (kvartal JG101).

Tallamiskindluse seisukohalt võib Ruu metsa lugeda keskmiseks. Malev Marguse (1978)

klassifikatsiooni kohaselt on karusambla-mustika- ning pohlamännikud keskmise,

mustikamännikud aga kõrge tallamiskindlusega. Tallamisõrnad kooslused (n mustika-

kõdusoo, siirdesoo) on siin esindatud tagasihoidlikumalt (<30%). Muidugi, kui ala

külastamine kasvab, ja eriti jalgratturite hulk, siis on vajalik mõnda nõlva ratturite eest hoida

– ohustatud on just kuivadel liivadel kujunenud sambla- ja samblikerikkad kasvukohad. See

on aga juba kaitse korraldamise küsimus.

12

Luitevaheline niiskem ala kvartalis JG101.

2.4. Kaitseala võimalik piiritlemine

Ruu luitestik ulatub kahele poole Kaberla oja. Pinnamoe seisukohalt ilmekam osa luitestikust

jääb riigimetsa maaüksuse Anija mk 12 ja selle naabruses oleva Ojaveere maaüksuse

koosseisu. Nende maaüksuste kaudu on kaitseala piiritlemine lõuna pool kõige loogilisem.

Võimalik, et Ojaveere maaüksusel saaks piiri tõmmata ka kraavide alusel, jättes välja

vähemväärtusliku siirdesoo metsa ala. Vastu Kaberla jõge jääb rida eramaid, mille pinnamood

ei ole nii vaheldusrikas, maaüksused asuvad Kaberla oja piiranguvööndis (on seega niigi

tinglikult looduskaitse all, kui kalda kaitsevöönd).

Sidumaks lõunapoolset luitestiku ala põhjapoolsega (Anija mk 11) on kaitsealaga liidetud ka

kaks eraomandis olevat maaüksust: neist Naire (3,8 ha) täielikult ja Silkoja-Nõmme osaliselt

(u 7,5 ha ulatuses, millest suur osa on ühtlasi ka Kaberla oja piiranguvööndis). Otstarbekas on

kaitseala piiritlemisel lähtuda mõlemast riigimetsa maaüksusest. Välispiir nende puhul on

selge (katastripiir) ja suuremas osas looduses ka arusaadav. Silkoja-Nõmme kinnistut läbiv

kaitseala piir oleks sellisel juhul ainukene mittelooduslik lõik (piir jookseb katastriüksuste

nurgapunktide vahel) aga kuna järgnevalt soovitatav leebe kaitsereziim (minimaalsed

piirangud) ei tohiks kaasa tuua olulisi erinevusi majandustegevuse mõttes, siis ei tekita selline

piirilõik edaspidi erilisi probleeme.

13

Kuna 2015. aastal rajatud uus metsatee jättis kvartali JG098 kõige kagupoolsema eraldise (nr

29) lõuna poole teed (ja eraldis on läbiraiutud), siis on siinkohal õige kaitseala piiritleda uue

tee alusel (mitte kvartal JG098 järgi, millest siis väike osa jääks väljaspoole kaitseala).

Kvartal JG102 ehk ligipääsutee maanteeparklast on mõistlik jätta tervikuna kaitsealast välja.

Kaitseala pindala on u 238 ha.

Uus metsatee sobib kaitseala piiriks kvartali JG098 kagunurgas.

2.5. Kaitseala võimalik kaitsekord

Arvestades kaitseala väikest pindala (238 ha) ja paiknemist 95% ulatuses riigimetsa alal

(ühtne korraldamine ja majandamine), samuti ka senist mõõdukat kasutuskoormust, ei ole

kaitseala tsoneerimine (eri reziimiga piiranguvööndid) mõistlik. Kaitsealaga kaasnev

regulatsioon peaks olema nii minimaalne ja leebe kui vähegi võimalik. Põhimõtteliselt võiks

regulatsioon piirduda vaid metsa majandamise minimaalse suunamisega. Mitmed

piiranguvööndi kitsendused, nii nagu need on toodud LKS § 31-s, ei ole Ruu puhul aktuaalsed

ent need tuleb kaitse-eeskirjas ikkagi ära nimetada. Kaitse-eeskirjas (Lisa 1) ei ole nimetatud

selliseid LKS-is märgitud piiranguvööndi üldisi kitsendusi, mis puudutasid kohaliku

omavalitsuse otsustuskohti (kehtestada detailplaneeringuid, anda ehituslubasid jne), mis niigi

on selged ja mille kordamine kaitse-eeskirjas ei ole vajalik (olukorras, kus omavalitsus ise on

nn kaitseala valitseja).

14

Piiranguvööndi mets on majandatav mets ja ka kaitseala puhkemajanduslik potentsiaal eeldab

metsa majandamist (sihtkaitsevööndil, kus puud kukuvad risti-rästi ja peavadki maha jääma,

ei ole sellist puhkemajanduslikku atraktiivsust). Tavaliselt reguleeritakse metsa majandamise

intensiivsust lageraie langi suurusega. Ruu puhul on selleks ülempiiriks, konsulteerides ka

Harjumaa metsaülem Andrus Kevvai’ga, soovitatud 1 hektar. Selline langi suurus on

tagasihoidlikum, kui paljude riiklike looduskaitsealade puhul. Tervikuna on Ruu kaitseala

mets Harjumaa metskonna üldises bilansis niivõrd väike, et metskonna üldist raiete

dünaamikat kaitseala moodustamine ei mõjuta.

2.6. Ruu piirkonna seosed planeeringutega

Harjumaa uuendatava üldplaneeringuga on Ruu piirkond hõlmatud Tallinna lähiala rohevõrgu

piiresse, varasemalt nimetati seda ala Tallinna roheliseks vööndiks (oli isegi vastava nimega

metsamajand). Selline määratlus tähendab, et Ruu mets on eelkõige suurema rohevõrgu

oluline osa, selle võrgustiku kasutajaskond on pealinna läheduse tõttu pigem kasvav. Ala

kohta on korduvalt koostatud orienteerumiskaarte (viimati EOL Kodasoo kaart – 2016005) ja

peetud arvukaid võistlusi.

Maakondlike teemaplaneeringute kõrval (rohevõrgustiku tuumala – T8, väärtuslike maastike

teemakaardil huvitav reljeef) on Ruu piirkonna ruumilise arengu seisukohalt tähtsaim

strateegiline dokument Jõelähtme valla üldplaneering (kehtestatud 2003). Üldplaneering

määratleb Ruu metsa kaitsemetsaks, näidates areaalina ära ka põlismetsa esinemise.

Moodustatav Ruu kaitseala ei lähe vastuollu kehtiva Jõelähtme valla üldplaneeringuga. Seda

ka sellisel juhul, kui kaitsealal hakatakse edaspidi kavandama virgestusvõimaluste

parandamist. Kuigi kehtivas üldplaneeringus on puhkemajanduspiirkonna (n Jägala jõe

lähiala) kohta eraldi tingmärk, ei tähenda terviseraja või mõne muu mõõduka rajatise

kavandamine majandusmetsas veel puhkepiirkonna tekitamist. Puhkemajandus jääb Ruu

MKA puhul ikkagi sekundaarseks kasutusotstarbeks.

Jõelähtme valla uuendatava üldplaneeringu kohaselt (eskiis 2015) on Ruu piirkonna staatus

sisuliselt sama, eskiisil on kajastatud ka EELIS-es antud projekteeritava Ruu (riikliku)

kaitseala piir (2014 seisuga). Kuna EELIS-es tehakse muudatusi pika viibega, siis selline

kaitseala piir pole sisuliselt enam aktuaalne, loomulikult võib ta aga üldplaneeringu kaardil

olla kui näide riiklikust registrist. Uuendatava üldplaneeringu puhul võib tekkida küsimus -

kas Ruu mets võiks üldplaneeringus olla näidatud puhke- ja virgestusalana (PV)? Minu

hinnangul võib küll, sõltumata kaitseala moodustamisest, anda Ruu metsa alal viite PV

perspektiivist, seda hajusa (mitte selgepiirilise) areaalina. See ei kohusta otseselt midagi

alale kavandama, küll aga näitab ära valla huvi. Ruu luitestiku puhkemajanduslikku

perspektiivi võib pealegi hinnata kõrgemaks, kui Jägala jõe äärse metsa oma näiteks Jägala

külas jõe paremkaldal. Tõenäoliselt saab kaitseala moodustamise järel selle juba

uuendatavasse üldplaneeringusse kanda.

Küsimus detailplaneeringu vajadusest pärast kaitseala moodustamist? Siin on palju kinni

nägemuses, milliseid ehitisi (ja kas üldse) oleks Ruu kaitsealal vaja? On selge, et

maakorralduslikud tööd, kruntide moodustamine, kommunikatsioonide paigaldamine jne

langevad kaitseala puhul ära, pealegi ei oleks see peamise maavaldaja - RMK - huvides.

Puhkemajandusliku kallakuga kaitsealal võivad kõne alla tulla järgmised lihtsad ehitised:

15

purre, nõlva kindlustav trepp, infotahvel, lihtsam katusealune, lõkkekoht jne. Nende kõigi

tarvis piisab ehitusteatisest. Võimalik, et polegi vaja midagi ehitada – ka radade/purrete

korrashoid üksi on mahukas tegevus ja eeldab teatud kulusid. Detailplaneeringuga

otsustatakse ikkagi keerulisemaid küsimusi (võrgud, naabrid, servituudid jne), mistõttu Ruu

kaitseala puhul mina ei näe detailplaneeringu vajadust. Ei näe ka tavapärase

kaitsekorralduskava vajadust. Piisab täielikult kontseptsiooni-tüüpi dokumendist, mis näitab

ära, kus milliseid töid on vaja teha (+ võimalik rahastus ja üldise perspektiivi hinnang ala

kasutaja seisukohast, tööde jaotus metskonnaga). Dokumendi saab korralduse või otsusena

heaks kiita volikogu, eelnevalt saab seda näiteks valla lehes ka tutvustada. Otse loomulikult

peab dokumendiga päri olema ka Harjumaa metskond, kelle maal tegevus toimub. Oleks väga

hea, kui RMK puhkemajandusega tegelev üksus näeks siin oma panuse võimalust. Ruu metsa

(tulevikus kaitsealale) ei pruugi esimeses lähenduses sobida RMK tavapärane puhkeala (aga

kõik sõltub siin asjaosaliste – vald, metskond, küla – huvist ja võimalustest).

Nagu on näidanud senine kogemus, toob igasugune puhkemajanduse korraldamine (viit, rada

jne) kaasa automaatse külastajate arvu kasvu. Seda on isegi hinnatud suurusjärgu tasemele

(enne 10, nüüd 100). Tallinna lähialal ei pruugi külastajate arv küll nii palju kasvada ent

absoluutarvudes võib huviliste lisandumine siingi olla märkimisväärne. Seega on enne

kaitseala nö „väljaehitamist“ vajalik kaaluda, mida me täpselt tahame.

2.7. Kriteeriumid kaitseala vajaduse hindamiseks

Kuigi LKS-i (§ 7) kriteeriumid x-ala kaitse alla võtmise kohta on küllalt üldised ja kohaliku

kaitse puhul veelvähem kohased rakendada, on järgnevalt siiski lühidalt kaalutud Ruu

kaitseala vajadust ka LKS-i kriteeriumite alusel.

1. Objekti ohustatus. Ruu luitestiku lõunapoolsemat (ja ilmekamat) osa võib ohustada

kaevandamine, vastav loamenetlus ja vaidlused selle üle on kestnud juba ligi 10 aastat.

Kohaliku omavalitsuse ja kogukonna seisukohalt on kaevandus selge oht (mis siis, et

riiklik huvi võib olla teine). Kui luitestik jääks jätkuvalt RMK majandamisele ei ole

luitestikule ohtu näha. Kuna ala kasutamine puhkajate poolt pigem kasvab, on oht ka

prahistamise kasvuks.

2. Haruldus. Ruu luitestiku alal ei ole erilisi, riikliku kaaluga kaitseväärtusi, mis

puudutab liike ja kooslusi. Luitestik pinnavormina on omapärane ja ilmekas, ja kuigi

Jõelähtme vallas on mitmeid luitestikke, jäävad need madalamale (on nooremad) ning

ei ole Ruuga võrreldava kompaktsusega. Luitestike (või ka liigestatud pinnamoega

liivikute) pindala ja osakaal Eestis on niivõrd marginaalne, et iga luitestik on väärtus

omaette.

3. Tüüpilisus. Oma põhiplaanilt ei ole Ruu luitestik tüüpiline, seega on ta pigem eriline.

4. Teaduslik väärtus. Suurim väärtus on luitestikul, mille detailsem uurimine võimaldaks

selgitada mere taandumist ja rannajoone transformatsiooni Kodasoo klindilahes.

5. Ajaloolis-kultuuriline väärtus. Keskmisel tasemel.

6. Esteetiline väärtus. Pigem üle keskmise. Läbitav ja hästi vaadeldav mets,

vaheldusrikkad rajad, head seenekohad – see kõik teeb Ruu metsa väärtuslikuks ja nn

ökosüsteemi teenuste seisukohalt on ala olulisem kui „keskmine“ mets.

7. Rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Otseselt ei eeldata, et kohalik

omavalitsus seda kriteeriumi täidaks. Siiski jääb Ruu kaitsealale u 12 ha Natura

elupaikasid (9010*), mis moodustab kaitsealast u 5%. Põhjalikuma inventuuri järel

võib selliste (eriti 2180) elupaikade osakaal kasvada oluliselt. Mitmed hiljuti

16

moodustatud riiklikud kaitsealad on selles valguses hoopis väiksema Natura-koosluste

osakaaluga (näiteks Nabala LKA – 15%).

2.8. Kokkuvõtteks

Võttes arvesse Ruu luitestiku eripära, ala puhkemajandusliku potentsiaali, kaasnevate kulude

tagasihoidlikku ulatust ja kohaliku kogukonna huvi, soovitan moodustada kohaliku tähtsusega

Ruu maastikukaitseala.

Kasutatud kirjandus

Aastaraamat „Mets 2014“. Keskkonnaagentuur, 2016, 225 lk.

Arold, I. 2005. Eesti maastikud. Tartu, 453 lk.

Arold, I., Raukas, A., Viiding, H. 1987. Geoloogia alused. Tallinn, 198 lk.

Eksperthinnang. Loodusdirektiivi I lisasse kantud liivarandade ning ranniku- ja

sisemaaluidete elupaigatüüpide pindalaline jaotus Eestis. Lepinguline töö. 2003. TLÜ

Ökoloogia Instituut.

Kämära, M.-L., 2014. Liivikute ja luidete maapinnasamblike mitmekesisuse

varieeruvus sõltuvalt keskkonnateguritest ja häiringutest. Magistritöö. TÜ ÖMI Mükoloogia

õppetool. Tartu, 62 lk.

Margus, M. (koostaja) 1978. Eesti Metsainstituudi MUL-i infoleht nr 8. Tartu.

Paal, J., 2004. „Loodusdirektiivi“ elupaigatüüpide käsiraamat. Digimap OÜ

Raukas, A. 1968. Eesti luiteliivade koostisest ja kihilisusest. – EGS-i aastaraamat 1966.

Tallinn: 72-88.

Veski, S. 1998. Veski, S. 1998. Vegetation history, human impact and paleogeography of

West Estonia. Pollen analytical studies of lake and bog sediments. STRIAE, vol. 38, 119 p.

Uppsala.

Vilberg, G. 1921. Kaleviliival. Harjumaa. Maateadusline lugemik. Tartu: 106-111.

17

Lisa 1. Määruse eelnõu. Ruu maastikukaitseala moodustamine ja

kaitse-eeskiri

Vastu võetud … … .2016 nr …

Määrus kehtestatakse Looduskaitseseaduse § 10 lõike 7 ning § 43 alusel.

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Ala kaitse alla võtmine ja kaitse-eesmärk

(1) Määrusega võetakse kohaliku kaitse alla Harjumaal Jõelähtme vallas Ruu külas asuv Ruu

luitestik. Kaitseala nimeks saab Ruu maastikukaitseala (edaspidi kaitseala).

(2) Kaitseala eesmärk on:

1) kaitsta maastikuilmet, eelkõige pinnamoodi

2) kaitsta metsaökosüsteemi ja elustiku mitmekesisust

3) virgestusvõimaluste säilitamine ja parandamine

(3) Kaitseala maa kuulub tervikuna ühe piiranguvööndi (Ruu piiranguvöönd) koosseisu

(4) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses

ettenähtud erisustega.

§ 2. Kaitseala piir

Kaitseala välispiir on esitatud kaardil määruse lisas*

§ 3. Kaitseala valitseja

Kaitseala valitseja on Jõelähtme Vallavalitsus

2. peatükk

KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED

§ 5. Lubatud tegevus

18

Kaitsealal on lubatud:

1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi;

2) lageraie langi pindalaga kuni üks hektarit ja turberaie langi pindalaga kuni viis hektarit,

kusjuures tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus;

3) marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste korjamine;

4) jahi pidamine;

4) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja

nõusolekul tähistamata kohas. Suuremate rahvaürituste puhul on vajalik kaitseala valitseja

nõusolek;

5) telkimine ja lõkke tegemine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette

valmistatud ja tähistatud. Muul juhul on telkimine ja lõkke tegemine lubatud kaitseala

valitseja ja maaomaniku nõusolekul;

6) sõidukiga sõitmine teedel ning jalgrattaga sõitmine teedel ja radadel. Sõidukiga sõitmine

väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel ning

metsamajandamisega seotud töödel.

7) rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks kaitseala valitseja nõusolekul;

§ 6. Keelatud tegevus

(1) Kaitsealal on keelatud:

1) raietööde läbiviimine ajavahemikul 15. aprill kuni 15. juuni;

2) uute lageraiete tegemine raiesmikule lähemal kui 100 m enne selle uuenemist või

minimaalse liitumisaja möödumist;

3) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine;

4) uue maaparandussüsteemi rajamine;

5) maavara kaevandamine;

6) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine

(2) Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:

1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;

2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid;

3) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja

anda vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;

4) jahiulukeid lisasööta.

§ 7. Tegevuse kooskõlastamine

19

(1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitseala

valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või

kaitseala seisundit.

(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuse juures ei ole

arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei

kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle

huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise

tegevuse õiguspärasuse suhtes.

3. peatükk

LÕPPSÄTTED

§ 8. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avalikustamist.

§ 9. Menetluse läbiviimine

Määruse menetlus viidi läbi Jõelähtme Vallavalitsuse ........... käskkirjaga nr .... algatatud

haldusmenetluses, mille ülevaade on esitatud määruse seletuskirjas**.

§ 10. Vaidlustamine

Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale

õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.

*Kaitseala välispiir on märgitud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on

kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Jõelähtme

vallavalitsuses, keskkonnaregistris ja maainfosüsteemis www.maaamet.ee

**Määruse seletuskirjaga saab tutvuda Jõelähtme vallavalitsuse veebilehel www.joelahtme.ee

...................................

Vallavolikogu esimees

Lisa: Ruu maastikukaitseala kaart

20

Seletuskiri

Jõelähtme Vallavolikogu määruse eelnõu

„Ruu maastikukaitseala moodustamine ja

kaitse-eeskiri” juurde

Määrusega moodustatakse kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Kaitseala

moodustamise eesmärk on väärtusliku pinnamoe ja kooslusega Ruu luitestiku kaitse ja

perspektiivne kujundamine virgestusalaks.

1. Sissejuhatus

Tagamaks Ruu küla loodusväärtuste senisest paremat kaitset ja kindlustunnet Ruu luitestiku

kui potentsiaalse virgestusala arendamisel on MTÜ Ruu küla heakorra selts 25.02.2016

esitanud Jõelähtme vallavalitsusele ettepaneku algatada kohaliku kaitseala loomine Ruu külas.

Kuna riikliku kaitseala loomine samas piirkonnas ei osutunud Keskkonnaameti hinnangul

(mis omakorda tugines vastaval ekspertiisil) otstarbekaks, siis on selts ja ettepanekut toetav

Jõelähtme vallavalitsus seisukohal, et moodustada tuleb kohaliku tähtsusega kaitseala.

Vastavalt Looduskaitseseadusele moodustatakse kohalik kaitseala kas volikogu määruse

alusel või siis planeeringut kehtestades.

2. Olemasolev olukord

Ruu küla loodusväärtusi on põhjalikumalt kirjeldatud 2014. a valminud eksperthinnangus.

Riigi seisukohalt ei ole mitmete siin leiduvate koosluse, sh EL loodusdirektiivis nimetatud

elupaigatüüpide, kaitsevajadus sellise tähtsusega, et kindlasti tuleks moodustada eraldi

kaitseala. Kohaliku omavalitsuse seisukohalt on ala suuremaks väärtuseks põlismetsa-ilmeline

Ruu luitestik, mis on kohaliku kasutusega virgestusala juba praegu ja mille mõõdukas

arendamine on valla pikemaajaline huvi. Luitestikud on Eestis laiemalt, eriti aga Harjumaa

merest kaugemale jääval alal küllaltki haruldased. Olles ühtlasi ka atraktiivsed seene- ja

marjakohad, on luitestikud kasvava külastuskoormuse all ja nende kestlikuks majandamiseks

on hea saavutada laiem kokkulepe. Kohaliku tähtsusega maastikukaitseala on üks selline

võimalus.

Käesoleval ajal on kaitseala maa valdavalt (95%) riigi omandis, RMK halduses. Ruu kaitseala

mets on korraldatud, raied on toimunud vastavalt metsa raieküpsuse saabumisele ja

turusituatsioonile. Kaitsealal leidub laiguti ka vana metsa, mille raiet saab kaitseala

tingimustes korraldada sujuvamalt ja kohalikule kogukonnale vastuvõetavalt. Metsa

majandamine peab Ruu maastikukaitsealal jätkuma, see on eelduseks ka koosluste püsimisele

pikas perioodis ja ala kasutamisele puhkealana.

Harjumaa maakonna teemaplaneeringus (2003) on Ruu piirkond eristatud kui huvitava

reljeefiga ala, mis jääb ühtlasi maakondliku rohevõrgustiku tuumala koosseisu. Jõelähtme

valla kehtivas ja uues koostatavas üldplaneeringus on Ruu kaitseala piirkond määratletud

Tallinna lähiala rohevõrgustiku osana.

21

3. Kaitseala kaitsekord

Looduskaitseseadusest tulenevalt saab kohaliku tähtsusega kaitseala kuuluda

piiranguvööndisse. Ruu maastikukaitseala puhul on, arvestades ala väikest ulatust (238 ha) ja

suhteliselt sarnast metsa struktuuri, otstarbekas piirduda ühe piiranguvööndiga, kaitseala

rohkem tsoneerimata. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaitsekord on piiranguvööndi üldisi

tingimusi järgiv, väljakujunenud tavasid ja inimeste igapäevaseid harjumusi see otseselt ei

mõjuta. Metsa majandamise kitsendused puudutavad maksimaalse arvestuslangi suurust (kuni

üks hektar lageraiel ja kuni viis hektarit turberaiel) ning majandamise keeldu kevadise

raierahu perioodil (15.04.-15.06.), mida RMK metskonnad ka seni on järginud. Kaitsekord on

lihtne ja kaitseala valitseja peamiseks kohustuseks on üldise järelvalve teostamine, edaspidi

ka virgestusala arendusprojektide ellukutsumine.

4. Määruse mõjud

Kohaliku tähtsusega kaitseala moodustamine mõjub positiivselt kohaliku kogukonna

kindlustundele ja valla üldisele kuvandile. Tekib teatav lisagarantii, et piirkond jääb avalikku

kasutusse ja seal on võimalik jätkata tervislike harrastustega ning kavandada

puhkemajanduslikke ettevõtmisi. Kaudsemalt võib kaitseala olemasolu tõsta kinnisvara

väärtust lähialal.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, kulud ja tulud

Kaitsekord, millega märkimisväärselt ei piirata ala metsamajanduslikku kasutust, ei too

metskonnale kaasa saamata jäävat tulu. Teatav valitsemiskulu lisandub vallale aga seda kulu

ei saa hinnata enne, kui pole otsustatud virgestusrajatiste vajadus ja maksumus. Tavapärane

kaitsealaga seotud lisatöö (kaitseala arenduskava koostamine, vähesel määral lisanduda võiv

kooskõlastuste andmine) on tehtav vallavalitsuse senise töö kõrvalt ja täiendavaid

halduskulusid ei ole ette näha. Tulu võib kaitsealast tulla neil juhtudel, kui RMK või vald

rajavad kaitsealale sellise infrastruktuuri, mida saab välja rentida. Esialgu ei ole see võimalus

aktuaalne. Kokkuvõtteks ei põhjusta Ruu kaitseala moodustamine maksumaksjale täiendavaid

kulusid.

6. Menetlus

Kohaliku kaitseala moodustamise ettepaneku Jõelähtme Vallavalitsusele tegi MTÜ Ruu küla

heakorra selts 25.02.2016. Jõelähtme Vallavalitsus arutas oma istungil 24.03.2016 kohaliku

kaitseala küsimust ning võttis vastu otsuse (protokolliline punkt) ekspertiisi tellimise kohta.

Lähtudes nimetatud otsusest, sõlmis vallavalitsus töövõtulepingu FIE Andres Tõnissoniga,

kes koostas ekspertihinnangu kohalik kaitseala otstarbekkuse kohta Ruu külas (arvestades ka

2014. a ekspertiisi ja sellega seotud seisukohti).

Jõelähtme Vallavolikogu arutas Ruu maastikukaitseala küsimust oma ....... istungil, kus

otsustas ..... algatada menetluse kaitseala moodustamise kohta.

22

............

............

Määrus jõustub kümne päeva jooksul pärast selle avaldamist Riigi Teatajas.

Lisa. Ruu maastikukaitseala kaart

Ruu luitestiku väärtus

ja puhkemajanduslik perspektiiv

Tellija: Jõelähtme Vallavalitsus

Täitja: Andres Tõnisson, FIE

Jõelähtme 2020

2

Sisukord

Kokkuvõte ............................................................................................................................................... 3

Sissejuhatus ............................................................................................................................................. 4

1. Maastike väärtuse hindamine tänapäeval ........................................................................................ 5

2. Puhkemaastiku eripära .................................................................................................................... 6

2.1. Pinnamood ............................................................................................................................... 9

2.2. Maakate ................................................................................................................................. 10

2.3. Muldkate ................................................................................................................................ 11

2.4. Mets ....................................................................................................................................... 11

2.5. Geoloogia .............................................................................................................................. 13

2.6. Maastikud .............................................................................................................................. 14

3. Metsa meeldivus ja selle tajumine ................................................................................................. 16

4. Luitestikud ja nende eripära .......................................................................................................... 17

5. Kohalik ja riiklik tasand looduskaitses .......................................................................................... 20

6. Puhkemajandusest Jõelähtme vallas Ruu luitestiku perspektiivis ..................................................... 22

3

Kokkuvõte

Ruu luitestik, mille kohaliku kaitse alla võtmist Jõelähtme vald menetleb, on ainuke koht

Harjumaal, kus esineb Läänemere paleogeograafilise eelkäija - Antsülusjärve - luiteid. Ligi

8000 aasta eest tekkinud Ruu luitestik on maakerke tulemusena jäänud merest suhteliselt

kaugele ja kerkinud kõrgemale, kui nooremad (Litoriina- ja Limneamere perioodi) luitestikud.

Kuna nooremaid luitestikke esineb meil märgatavalt rohkem, praktiliselt kogu rannavööndi

ulatuses, võib vanemaid luitestike lugeda haruldasteks. Luitestikud (ja liivikud laiemalt) on

kahanevad maastikutüübid, juurde tekib neid minimaalselt (vaid mere naabruses lahtise liiva

olemasolu korral).

Sisemaa luitestikud, mis reeglina on kaetud männimetsaga, on kõrgeima puhkemajandusliku

potentsiaaliga - seda kinnitavad mitmed rekreatsiooni eeldusi käsitlenud uuringud. Luitestikes

valdav palumets on inimesele hästi läbitav ja luitemaastik hästi vaadeldav – seetõttu on sellise

metsa kasutamine seene- ja marjakohana (laiemalt puhkealana) olulisem, kui tavapärane

metsakasutus. Tallinna lähedus vaid tõstab Ruu luitestiku potentsiaali puhkekohana.

Orienteerujad on pidanud Ruu maastikke väga väärtuslikuks. Praktilised kõik Jõelähtme vallas

asuvad kuivemad ja reljeefsemad metsa-alad on orienteerumises kasutusel, nende alade tähtsus

kasvab koos Tallinna linnastu kasvu ja luitestike kahanemisega (kaevandused, tee-ehitus).

Ruu luitestiku asukoht – vana ja uue Narva maantee vahel, hästi ligipääsetavas (ja samas hästi

suletavas) kohas võimaldab siia kavandada matkaradasid, mida Tallinna lähipiirkonnas pole

kunagi liiga palju. Olemasolev parkla Narva maanteel tähistaks selliste radade ühte loogilist

algus- või lõpp-punkti.

Lubjakivi kaevandamine Jägala maardla idapoolsemas osas tähendaks, et piirkonna

puhkemajanduslik potentsiaal ei realiseeru täiel määral. Kuigi ka karjääridest saab (aastate

möödudes) kujundada atraktiivse puhkeala, oleks Ruu luitestiku kõige ilmekama osa kadumine

siiski kahetsusväärne.

Jõelähtme vallas on Ruu luitestiku kõrval olemas ka noorem, Kalevi-Liiva luitestik. Viimane

asub madalamal ja on põhiplaanilt lihtsam. Vallas on eristatavad neli-viis kompaktsemat

metsamassiivi, millest suurim puhkemajanduslik potentsiaal on Ruul ja Kaberneemel. Lõuna

pool Narva põhimaanteed valdavad niiskemad ja tasasemad metsad, mis pole puhkajale eriti

atraktiivsed.

Ruu luitestiku teaduslik ja puhkemajanduslik väärtus olid peamisteks põhjusteks, miks ma

eksperdina soovitasin siin moodustada kohaliku tähtsusega maastikukaitseala1. Käesolev

arvamus on jätk 2016. aasta tööle. Olen jätkuvalt seisukohal, et Ruu luitestik on Jõelähtme valla

piires ainulaadne loodusobjekt, mis väärib kohalikku looduskaitset.

Andres Tõnisson, keskkonnaekspert 5. märts 2020

1 Kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Vajadus ja põhjendus. Koostaja: Andres Tõnisson.

Jõelähtme, 2016, 22 lk.

4

Sissejuhatus

Mingi paiga puhkemajanduslik või mistahes muu väärtus on üldjuhul hinnanguline ja sõltub

palju sellest, milliseid aspekte väärtuse juures on võimalik arvesse võtta, milline on konkreetse

väärtuse arvestamise (sh rahalise arvestamise) alus. Esmapilgul on üsna lihtne hinnata näiteks

majandusmetsa utilitaarset väärtust (€/ha/a), seda aga vaid seni, kui piirdume üksnes puidu

turuhinna ning metsa hoolduseks ja ülestöötamiseks kulunud rahaga. Mitteutilitaarsete (rahas

raskesti mõõdetavate) väärtuste lisandumisel muutub pilt keerulisemaks. On ju ilmne, ehkki

numbrite keeles on tõestamine raskem, et puude väärtus mõne linnapargi näitel ei sõltu

kuigivõrd puiduturust.

Juba sajand tagasi katsetati Eestis maastiku puhkeomaduste hindamist, seda teoreetilise

geograafia valdkonnas2. Vastavates töödes (J. G. Granö) lähtuti inimesest, tema eelistatud

vaatest (peisaažist) ja vaatepunkti kvaliteedist (kuiv, kõrge jne). Pinnamoe, taimkatte,

vetevõrgu jne kõrval arvestati isegi selliseid maastiku nähtusi nagu lõhn, värvid, hääled.

Detailses maastikuvormide süsteemis ei puudunud Granöl ka lennukid, seda 1920. aastatel!

Suure töömahu tõttu ei jõudnud selline vaadete hindamine laiemasse praktikasse, ehkki sama

lähenemist katsetati näiteks Lätis ja Leedus tõsisel teaduslikul tasemel ka 1970-tel aastatel ning

sarnased katsetused jätkuvad nüüd ka Eesti kõrgkoolide (eelkõige Maaülikool) juures.

Rakenduslikumas keeles hakati Eestis maastiku, algselt metsamaastiku, mitteutilitaarsest

väärtusest kõnelema 1950-te aastate lõpul. Toona mõeldi sellise väärtuse all eelkõige

looduskaitselist ja puhkemajanduslikku aspekti. Järgnevatel kümnenditel tehti mitme asutuse

(Tallinna Botaanikaaed, Eesti Metsainstituut, Tartu Ülikool) poolt hulgaliselt teoreetilisi ja

praktilisi uuringuid, mida võib panna ühise nimetaja alla – maastiku puhkemajandusliku

kasutamise eelduste sõnastamine. Uurijatest olgu nimetatud Malev Margus, Aleksander Niine,

Endel Tappo, Heino Luik, Ene Lausmaa, August Örd, Ants Raik, Jüri Jagomägi jt. Riiklik

tellimus ja mitmesuguste puhkemajanduse generaalplaanide koostamine tagasid valdkonna

püsimise ruumiplaneerijate huviorbiidis. Neil aastail (kuni 1990-te alguseni) ilmus arvukalt

rakendusteaduslikke artikleid ja kogumikke3, milles käsitletakse maastiku sobivust

puhketegevuseks, mitmed Eesti piirkonnad (Pühajärve, Tallinna lähiümbrus ehk nn roheline

vöönd, Kurtna järvistu) pälvisid detailsema tsoneeringu ja kasutuseeskirja just puhkemajanduse

tarvis.

Seoses riigikorra muutusega on riiklik huvi puhkemajanduse korraldamise osas teisenenud,

konkreetse piirkonna sobivust üheks või teiseks tegevuseks kaalutakse enamasti maakonna- ja

üldplaneeringu koostamise ajal. Üksikutel juhtudel (Saadjärve ja Porkuni järve ümbrus, Kohila

ümbrus jm) on koostatud ka puhkemajanduse teemaplaneeringuid.

Teatud puhkemajandusliku suunitlusega uuringuid on tehtud kaitsealadel, seal, kus probleeme

külastajate rohkuse ja maastiku kahjustumisega (Aegna, Pirita, laudteed rabades jne). Põhiline

muudatus seisneb aga asjaolus, et enam pole puhkemajanduse korraldamine üksi riigi või mingi

2 Ristkok, A. Maastike puhkeomaduste hindamise teoreetilistest alustest J. G. Granö maastikuteadusliku

pärandi valgusel. – EGS-i aastaraamat 1975/1976. Tallinn, 1977: 162-184. 3 Maastike kaitsest ja planeerimisest Eesti NSV-s. Tartu, 1964; Looduskaitse ja maastik. Annus, H.

(toim). Tallinn, 1966; Maastike kujundamine Eesti NSV-s. Margus, M. (toim). Tallinn, 1969; Ajutine

juhend maastiku kujundamiseks ja kaitseks Eesti NSV-s. Tallinn, 1971; Eesti NSV puhkealad. Margus,

M. (koost). Tallinn, 1974; Looduskaitse ja puhkus. Varep, E. (toim). Tallinn, 1983

5

kõrgema ameti küsimus, pigem on see omavalitsuse või ettevõtte huvi. Nii võibki tänase päeva

kohta öelda, et uue turismitoote taga on valdavalt erainitsiatiiv. Kas tingimused selle initsiatiivi

realiseerimiseks on parimad (kuivõrd konkreetne asukoht sobib jne) – see on üldjuhul arendaja

otsustada. Omavalitsus saab loomulikult luua eeldusi puhkemajanduseks.

Nõukogude perioodist pärit, ent tänaseni kasutatavad on mitmed mõisted, millega kirjeldatakse

konkreetse paiga puhkemajanduslikke eeldusi, näiteks: maastiku läbitavus, kasutustaluvus,

korilusväärtus, tallamiskindlus, esteetiline või psühhoemotsionaalne mõju jne. Nende

mõistete avamiseks on koostatud arvukaid tüpoloogiaid, mis aitavad maastiku väiksemaid osi

(olgu siis liigestamise aluseks kas metsakooslus, metsa kasvukohatüüp, mullatüüp, reljeefivorm

vms) hinnata nende kasutussobivuse alusel. Ka tänapäeval on need mõisted puhkemajanduse

käsitlemisel olulised. Lisandunud on maastiku väärtuste veelgi diferentseeritum käsitlus ning

soov väljendada neid väärtusi nn ökosüsteemiteenuste kõneviisis. Ökosüsteemiteenuste

käsitlemine ongi tänapäeval aseaineks klassikalisele puhkemajanduse käsitlusele:

maastikuindeksid, küsitlused, lähtumine vaatepunktidest jne.

1. Maastike väärtuse hindamine tänapäeval

Maastiku väärtuste mitmetahulisus avaldub nii teadusartiklites4 kui ka näiteks mõnede

strateegiliste arengukavade (n metsandus) koostamisel, kus eristatakse valdkondi või siis

huvirühmasid, mis või kes seonduvad konkreetse maastikuga: kas siis tulenevad antud

maastikust (n ökosüsteemiteenused) või on huvitatud maastiku olemasolust (n jahimehed,

korilased jne).

Maastiku väärtuste kajastamine ökosüsteemiteenuste terminoloogias on arenev suund, mis sai

institutsionaalse alguse alles käesoleval sajandil. Suuresti pakub ökosüsteemiteenuste retoorika

aga pigem intellektuaalse arutluse võimalust, kui annab usutava (numbrilise) vastuse maastiku

planeerijale. Eestis on ökosüsteemiteenuste kaardistamine ja rahalise väärtuse hindamine sisse

kirjutatud 2012. aastal Valitsuses vastuvõetud looduskaitse arengukavasse aastani 2020. Seal

on eesmärgiks seatud ühiskonna teavitamine ökosüsteemiteenuste väärtusest ja selle väärtusega

arvestamine erinevatel ressursikasutuse tasanditel. Tänaseks on valminud mitmed hinnangud

konkreetsete alade (Kuresoo raba, Järvselja LKA, Lahemaa RP jt.) väärtusest

ökosüsteemiteenuste vaatevinklist, sageli on arvutuste aluseks inimeste (juhuslik valim)

maksevalmidus ala püsimise huvides. Kuna antud meetodid on ikkagi hinnangulised ja võrdlust

võimaldavaid alasid on seni vähe, sageli pole ka lähteandmestik võrreldav - siis ei saaks

ökosüsteemiteenuste väljatoomisest näiteks Ruu luitestiku kontekstis järelduda kuigi olulist

informatsiooni. Teatud ühtsust ökosüsteemiteenuste hindamisel võib oodata

Keskkonnaagentuuri koordineeritavast ELME projektist (lõpeb 2020 keskel), mille koosseisus

on ka Maaülikooli töörühm, kes peab ette valmistama metoodika ökosüsteemiteenuste

hindamiseks juba konkreetsete maakategooriate, sh metsa kasvukohatüüpide, tarvis. Projekti

tutvustus on leitav Keskkonnaagentuuri kodulehelt:

https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/eesmargid-tegevused/projektid/elme/projekti-tutvustus

4 Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Palang, H., Sooväli, H. (toim). Tartu, 2001;

Maastik ja mälu: Pärandiloome arengujooni Eestis. Sooväli-Sepping, H. (koost). Tallinn, 2014

6

Näiteks Ruu luitestikuga (ca 200 ha) pindalalt võrreldava Järvselja LKA (184 ha) kohta on

vastavas hinnangus5 toodud, et ala aastane (ökosüsteemi)teenuste koguväärtus oli ca 15,77

miljonit eurot ehk 85 069 eurot hektari kohta. Lahemaa metsade kohta valminud magistritöös6

jõutakse teistsuguse metoodikaga (osaliselt turuhinna, osaliselt inimeste maksevalmiduse

arvestamine, paraku üsna küsitaval viisil) tulemusele, et rahvuspargi mets annaks (ühekordset)

rahalist tulu suurusjärgus 220 mln eurot aastas, kusjuures enamiku sellest moodustaks

puidutulu, järgneks „veepuhastusteenuse“ tulu ning tulu seentest-marjadest (näiteks mustikatest

6,7 mln eurot). Kultuuriliste teenuste (vaba aeg, puhkamine) hinnaks rahvuspargis on

maksevalmiduse alusel hinnatud u 12 mln eurot aastas. Pindalaline võrdlus Lahemaaga viib

(spekulatiivse) tulemuseni, et Ruu luitemets „annaks“ aastas (ühekordse tuluna) u 1,2 mln eurot

metsatulu (u 6000 eurot hektari kohta) ja „osutaks“ u 60 tuhande euro eest nn kultuuriteenuseid.

Ökosüsteemiteenuste hindamine on keerukas protsess ja omab teatud mõtet võrdlusvõimaluse

tekitamiseks enam-vähem sarnaste alade puhul. Ühe ala kohta leitav „hinnasilt“

ökosüsteemiteenuste alusel ei näita suurt midagi.

Konkreetse ala, näiteks Ruu perspektiivse kaitseala või mõne teise sarnase piirkonna kohta võib

loomulikult konstrueerida hinnasilte (palju toodaks kaitseala rahalist tulu või kui palju oleksid

inimesed valmis maksma looduslikkuse säilimise eest), ent igasugune selline konstrueeritud

alus viib paraku vaidluseni. Seetõttu tuleks antud juhul Ruu perspektiivse kaitseala

väärtusi vaadelda traditsioonilises maastiku hindamise kontekstis, vältides meeldib-ei

meeldi tüüpi suhtumist.

2. Puhkemaastiku eripära

Et jõuda üldmõiste „maastik“ juurest mingi ala konkreetsema hindamise juurde, tuleb esmalt

selgitada, mis on konkreetse ala eristumise-piiritlemise alus, kuivõrd on tema eristamine

teaduslikumal (objektiivsemal) alusel üldse võimalik. Alati võib ju öelda, et tegemist on ilusa

ja seetõttu väärtusliku maastikuga – ka selline lähenemine on võimalik, eriti kui sama kinnitab

külastajatelt saadud tagasiside. Üldiselt on valgusküllaseid ja vaheldusrikkaid metsi loetud

erialakirjanduses väärtuslikuks puhkemaastikuks – nii on enamasti väidetud puhtalt

tunnetuslikult, iseenda ja külastajate kogemuse alusel7. Ka luitestikke on rekreatsiooni mõttes

loetud vägagi perspektiivseks, sama kinnitab selgelt ka praktika8. Seeneliste-marjuliste kõrval

(kes ilmselt ei oma korraldatud foorumit oma eelistuse väljendamisel) on näiteks orienteerujad

hinnanud luitemaastikke eriti väärtuslikeks: „Hästijoostavad reljeefirikkad luitemaastikud,

millel kasvavad nõmme- ja palumännikud, on orienteerumiseks ühed meeldivamad paigad.

5 Näiteks võrguväljaanne Bioneer: https://www.bioneer.ee/mis-maksab-harku-j%C3%A4rv-ehk-

%C3%B6kos%C3%BCsteemiteenused-ja-nende-v%C3%A4%C3%A4rtus 6 Ehvert, Kätlin. Lahemaa Rahvuspargi ökosüsteemiteenused. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2013. 7 Üldistav kirjeldus metsa meeldivusest ja eelistustega kaasnevatest stereotüüpidest on toodud Valdur

Mikita artiklis – Salapärane mets. Miks me mõnes metsas end hästi tunneme? - Eesti Ekspress nr 37,

10. september 2014: https://dea.digar.ee/article/eestiekspress/2014/09/10/11.3 8 Piisab, kui tuua välja RMK (ja teiste) puhkekohtade tihe seos luitestikega: Meremõisa ja Laulasmaa

Lääne-Harjus, Vääna-Jõesuu ja Harku mäed Harku vallas, Pikanõmme matkarada Lahemaal, Nõva-

Vihterpalu rannamets, Kloostrimets ja Nõmme Tallinnas, Aegna, Naissaar, Prangli. Sisemaa luitestikest

on puhkemajanduse taristu olemas Mädaras (Vändra lähedal), Ruunaraipel (Soomaa RP), Vanaõuel

(Kurgja lähedal) jm.

7

Kahjuks on Eestis selliseid piirkondi vähe ja tavaliselt on tegemist väljavenitatud kitsaste

aladega …“9. Ida-Harjumaal viimastel aastatel koostatud olnud orienteerumiskaartide ülevaade

kinnitab, et eelistatakse kuivema metsaga reljeefseid alasid (joonis 1). Orienteerumiskaardid

üldiselt, ka Jõelähtme valla kohta koostatud (joonis 2), peegeldavad üsna hästi alasid, mis

sobivad aktiivseks puhkuseks (mets, ligipääs, pinnamood, veekogu).

Joonis 1. Eesti Orienteerumisliidu poolt alates 2007 koostatud võistluskaardid Harjumaa

idaosas. Orienteerumiskaardid on näidatud helerohelise, Ruu perspektiivne kaitseala

tumerohelise, riigikaitselised alad lilla ja põllumajanduslikud alad pruuni areaaliga. Ilmneb, et

Tallinna naabruses, Narva maanteest põhja pool on suurem osa metsa-alasid orienteerumise

tarvis kaardistatud. Lahemaale jäävad metsad on osaliselt looduskaitseliste kitsenduste tõttu

(sihtkaitsevööndid) piiratud kasutusega.

Puhkemajanduse seisukohalt hinnatava maastiku objektiivsema piiritlemise alus saab olla

mingi üldisem, kokkulepitud metoodika alusel koostatud ülevaateinfo (üldjuhul kaart,

veelparem mitu), mis kinnitab ala erilisust. Eesti tingimustes pole kuigi palju looduskeskkonda

iseloomustavaid andmekogusid, kus uuritus/kaardistamine on olnud pindalaliselt kui sisu

mõttes täiuslik. See, et teatud alad (näiteks looduskaitsealad) on mitmes aspektis paremini

uuritud, kui ülejäänud ala – see on loomulik ja nii see ka jääb. Vaadates aga üldise

loodusteadusliku uurituse nö baastaset, saab välja tuua eelkõige pinnamoe, maakatte,

muldkatte ja metsa kasvukohatüüpide kaardistamise, mis on valminud Eestis ülepinnalisena,

9 Pukkonen, E. Orienteerumismaastikud ehk miks me jookseme just seal kus jookseme. – Orienteeruja,

2011, 1: 30-31. Hiljuti kaitsti Tartu Ülikooli geograafiaosakonnas orienteerumismaastike teemaline

magistritöö (Siiri Rist, 2015), milles ühe hooaja (2013) kokkuvõttena analüüsiti harrastajate

orienteerumisvõistluste populaarsust sõltuvalt mitmetest asjaoludest, sh maastikutüübist. Kuna puhtalt

luitestikul põhinevaid O-kaarte on väga vähe, ei langenud need metoodika eripära tõttu valimisse. Küll

nendib töö autor, et luitemaastik on orienteerumiseks eelistatud. Ülekaalukalt suurem hulk O-võistlusi

peeti maakatte mõistes oksametsa alal, kus keskmine osalus oli suuruselt teine (kõrgem keskmine osalus

oli vaid hõredalt hoonestatud alal ehk asula või linna serval).

8

ühtse reeglistiku järele ja mis võimaldavad seega x-ala objektiivset võrdlust teistega. Mõnel

juhul on eelnimetatud andmekogudest tuletatud kombineeritud maastikukaarte (näiteks Tartu

Ülikooli Geograafia osakonnas 2000. aastate alguses valminud paigastike kaart), kuid need ei

ole, erinevatel põhjustel, läinud laiemasse käibesse. Kohaliku omavalitsuse piires võib

loomulikult nii mõnigi muu nähtus (n. niidud, paljandid, üksikpuud, pärandkultuur jne) olla

märksa detailsemalt kaardistatud, kui naabritel. Eriti juhul, kui on tegemist on mõne väiksema

omavalitsusega. Kui aga kõrvuti asetsevates omavalitsuses pole võrreldavat infot, pole

võimalik ka oma eripära tõestada. Tavaliselt ei oma omavalitsused erilist (täiendavat)

loodusteaduslikku teavet, mis oluliselt täiendaks juba riiklikult kogutut.

Joonis 2. Jõelähtme valla kohta koostatud EOL kaardid. Ruu perspektiivne kaitseala (tähistatud

tumerohelise piiriga) jääb Kodasoo O-kaardi alale, kus aastas peetakse 4-5 suuremat võistlust.

Lisaks nimetatud neljale andmekogule on paljudes piirkondades, aga ebaühtlasemalt, olemas

muud olulist teavet: geoloogiline (baas)kaardistamine (1: 50 000) on pikaajaline protsess,

millega on kaetud veidi üle poole Eesti territooriumist, Natura elupaigatüüpide kaardistamine

on läbi viidud põhiliselt olemasolevatel kaitsealadel, niidutaimkatte kaardistamine, erinevalt

metsast, on olnud ebaühtlane ja vajab pidevat uuendamist, taime- ja loomaliikide

kaardistamine toob järjest juurde uusi andmeid, nende kogumine kindlate ruudustike kaupa (n

elurikkuse andmebaas ja linnuatlas 10 x 10 km) ei võimalda aga alati hinnata mõne väiksema

piirkonna eripära, pärandkultuuri objektide kaardistamine on palju sõltunud konkreetse

piirkonna kaardistajast ja siingi on tase küllalt ebaühtlane. Üldiselt on loetletud andmebaasid

kaitseala(de) puhul peamised allikad, mille alusel saab otsustada ala väärtuslikkuse üle. Ka

9

planeeringutega määratletud „väärtuslikud maastikud“ tuginevad suurel määral samadele

algandmetele, lisaks ala populaarsusele. Kuigi teoreetilisi käsitlusi maastikueelistustest on

viimastel aastatel valminud mitmeid, ei ole nende praktikas kasutamine üldjuhul lihtne10.

Ruu luitestiku perspektiivse kaitseala, kui kohaliku tähtsusega objekti väärtuste kohta saab välja

tuua järgmist:

2.1. Pinnamood

Jõelähtme valla pinnamood on valdavalt tasandikuline (joonis 3). On ju valla lavamaa alal

esinevate loopealsete iseäraks nende vähene liigendatus ja teatav monotoonsus. Loopealne kui

kooslus on loomulikult väärtuslik aga puhtalt tasase pinnamoe esinemise alusel ei saa ühtegi

maastikku lugeda eriliseks. Erandliku reljeefivormina eristubki tasasest lavamaast Ruu

luitestik (luidete suhteline kõrgus 10-12 meetrit). Valla lõunaosas (Aruaru, Haljava) küünivad

väikevoored jalamilt 5-7 meetri kõrguseni ja ei oma pinnavormina erilist väärtust.

Lavamaa üleminekut rannikumadalikuks markeerib nii Jõelähtmes, kui kogu Põhja-Eestis,

paekallas ehk Balti klint. Klint on Eesti pinnamoe suur erand ja pälvib kahtlemata tähelepanu.

Jõelähtme valla piires on klint esindatud enamasti kahe astanguga, klindiastangu suurim

suhteline kõrgus esineb Ülgasel (30 m). Kuna klindiga seonduvad, lisaks ilmekale

reljeefivormile, ka piiratud levikuga pangaalused metsad (EL elupaigatüüp *9180), koopad,

nahkhiired, ilusad vaatekohad, on klint lõiguti looduskaitse all. Samadel põhjustel on

klindilõike kaitse all ka teistes Põhja-Eesti piirkondades, Jõelähtme klint ei eristu siin oluliselt.

Klindiesisel rannikumadalikul esinevad Läänemere eri staadiumitega seotud rannavallid,

luitestikud, liivatasandikud, kõrgemate vallide vahel kujunenud sood. Seda nii Jõelähtme

vallas, kui mujal Põhja-Eestis. Rannikumadaliku pinnamood on mitmekesisem kui lavamaal,

ilmekamad rannamoodustiste kompleksid on siin-seal kaitse all. Jõelähtme vallas on

rannikumadaliku kõige ilmekam ala (pinnamoe mõttes) Kalevi-Liiva luitestik, mis küünib 14

meetrit kõrgemale Kaberla oja tasemest. Väiksemad rannavallid ja teised positiivsed

pinnavormid ei küüni rannikumadalikul kõrgemale kui 5 m.

10 Mõnevõrra on Eestis inimeste maastikueelistusi uuritud ka küsitluste teel, vastavad magistritööd on

näiteks: Marin Haugas. Maastiku visuaalsuse hindamine maastikumeetrika ja fotode abil. MSc. TÜ,

geograafia osakond, Tartu, 2010; Merit Mutso. Preferences for landscape openness and its influence for

recreation. MSc. EMÜ, maastikuarhitektuuri osakond, Tartu, 2014; Karl Hansson. Eesti looduslike

metsavaadete eelistuse analüüs. MSc. EMÜ, maastikuarhitektuuri osakond, Tartu, 2008. Viimase töö

populaarne kokkuvõte on nähtav: https://issuu.com/metsamees/docs/metsamees_123_150lpi

10

Joonis 3. Jõelähtme valla pinnamood absoluutse kõrguse alusel. Punased alad on merepinnast

kõrgemal, reljeefi liigestatus mikrotasandil ei joonistu välja. Ruu luitestiku piirkond, mille

kaitse alla võtmist Jõelähtme vallavalitsus menetleb, on markeeritud rohelise kontuuriga.

2.2. Maakate

Satelliitfotode alusel on maakatte kaarte (CLC) koostatud juba ligi nelikümmend aastat.

Laiemal skaalal on tegemist üsnagi objektiivse andmebaasiga, mis on kiiresti uuendatav ning

võimaldab maakatte muutmise trendide väljatoomist (n valglinnastumise kiirus ja ulatus).

Täpsem on CLC just selgepiirilise jaotuse fikseerimisel (metsa ja põllu vahe, karjääri ja metsa

vahe jne), üleminekulistel juhtudel sõltub kaardipilt ka kartograafi tõlgendusest. Kuna maakatte

kaardi legend eristab näiteks metsamaad selliste suuremate jaotuste alusel nagu leht-, okas- ja

segametsad, lisaks üleminekulised metsad ja nõmmed, siin võimaldab kaart välja tuua vaid

piirkonna üldist iseloomu ning pole kuigi sobiv hindamaks väiksemate alade väärtuslikkust.

Näiteks on CLC-s eristatavad ka luited (koos mereranna ja liivikutega) aga kui luitestik on

kaetud metsaga (Eestis üldjuhul on), loetakse vastav eraldis metsa alla. Jõelähtme vallas (joonis

4) annab CLC liivase mereanna alana vaid kitsa rannariba Kaberneeme poolsaare läänerannikul.

11

Joonis 4. Fragment maakatte kaardist koos Narva maanteega. Tumeroheline – okasmets,

heleroheline – segamets. Ruu luitestik ega teised luitestikud kaardil ei eristu, need on loetud

okasmetsa alla.

2.3. Muldkate

Kogu Eesti kohta valminud muldkatte kaarti mõõdus 1:10 000 võib pidada üsnagi unikaalseks,

vähestes riikides on kogu mullastik samal tasemel kaardistatud. On tõsi, et mullastikukaardi

alusel üksi ei ole võetud alasid looduskaitse alla ega hinnatud maastikke väärtuslikuks.

Muldkatte kaardi alusel on aga võimalik eristada haruldasemaid mullatüüpe, millega koos

võime eeldada ka haruldasemate maastike-koosluste esinemist. Vajadusel aitab mullakaart, kui

enam-vähem objektiivne alus, piiritleda mõnda objekti või siis kirjeldada mõne piirangu ulatust

(n üleujutatav muld peegeldab perioodilise üleujutusala ulatust).

Ruu luitestiku väärtuste taustal ei ole mullastikukaardi analüüs oluline. Luitestikus vahelduvad

kuivemad ja niiskemad alad enam-vähem korrapäraste viirgudena, mullatüüpide järgnevus

arvestab niiskustingimuste ja muldade lõimise muutlikkusega.

2.4. Mets

Valdav osa Eesti metsa on takseeritud ja kaardistatud. Vananenud takseerimisandmetega alasid

leidub eelkõige väiksemate erametsade puhul. Metsaregister on üles ehitatud kindlal

metoodilisel alusel ning ülevaade metsade olemist on üsna täiuslik. Mets kui koosluse ja ka

12

vastava metsamaastiku väärtuslikkuse seisukohalt on võimalikud mitmed valikud, miks ühte

või teist metsa-ala lugeda eriliseks.

Ruu metsad on valdavalt palu-, vähemas ulatuses laanemetsad. Metsatüüpidega tihedas seoses

olevate kasvukohatüüpide alusel - suurem osa (70%) Ruu luiteala metsast kuulub pohla ja

mustika kasvukohatüüpi, millised on piirkonnas üsna tavalised.

Vaadates metsadele aga läbi Natura elupaigatüüpide prisma, on pilt teine – Ruu luitestiku

mets on selles vaates mõnevõrra väärtuslikum. On selge, et kohaliku tähtsusega kaitseala

moodustamise peamiseks aluseks ei saa olla Natura elupaikade olemasolu – selline

kriteerium on oluline ikkagi riiklike kaitse- ja hoiualade moodustamisel. Aga samas pole

kohaliku tähtsusega kaitsealade puhul põhjust ja vaikida potentsiaalsete Natura elupaikade

olemasolust. Kui selliseid elupaiku esineb, tõstab see igal juhul maastiku väärtust.

Ruu luitestiku alal esineva elupaigatüübi 2180 (metsastunud luited) puhul on primaarne

pinnavormi (luite) olemasolu, mis siis just geomorfoloogilise substraadi kaudu annab metsale

kõrgema väärtuse. Metsastunud luidete elupaigatüüp on Eestis küll tavaline, üldpindalalt neljas,

osakaalult kõikide metsade kohta aga vaid 0,8% suurune11, mis viitab asjaolule, et metsade seas

domineerivad meil ülekaalukalt kolm enamlevinud elupaigatüüpi ja ülejäänute osa ongi

ebaproportsionaalselt väikene. Metsastunud luidete elupaigatüüpi on Eestis kaardistatud u 18

700 ha, kaardistus pole olnud ülepinnaline. Kuna Jõelähtme vallas esineb luited enam kui

keskmises Eesti vallas, on 2180 ulatus ja osakaal siin kindlasti keskmisest kõrgem. Kuipalju

täpselt – seda ei saa teada enne, kui me ei kaardista võrdsel alusel kõiki 2180 metsi ehk kõiki

luiteid.

Lahemaa rahvuspargi metsades on elupaigatüüpide kaardistamine viidud lõpule, metsastunud

luidete elupaiku on registreeritud u 590 ha12. Pirita jõeoru maastikukaitsealal on Kloostrimetsa

massiiv (jõe ja Kloostrimetsa tee vahel) hinnatud metsastunud luidete elupaigaks, kokku 80 ha.

Võrreldes näiteks Ruu luitestikuga on Kloostrimets visuaalselt ilmetum. Hiljuti inventeeriti

luitemetsi Lohusalus, Lääne-Harju vald, kus ekspert Anneli Palo tähtsusega soovitas

moodustada kohaliku kaitseala13. Samas naabruses, Laulasmaa MKA koosseisus, on kaks

suuremat metsaala (kokku 91 ha) loetud metsastunud luitestikuks (elupaik 2180). Üks neist

aladest on ühtlasi Harjumaa ühe populaarsema külastuskoha - RMK Meremõisa puhkeala –

koosseisus, teine on lihtsalt populaarne suvitusala. Selline praktika loomulikult vaid kinnitab

luitemetsade puhkemajanduslikku väärtust. Üldiselt võib Keskkonnaagentuuri koostatud

ülevaadetes märgata elupaigatüüp 2180 pindala kahanemist (n 2008 hinnangul oli seda

registreeritud 23 400 ha), mille põhjuseks on eeldatavasti elupaigatüüpide ümberhindamine,

väiksemas ulatuses ka elupaigatüübi kadumine (ehituste alla).

Ruul esinev metsastunud luidete mets on kindlasti väärtuslik ka seetõttu, et 2180 elupaik on

kaitse-eesmärgina nimetatud vaid 38-l kaitsealal. Seda on kaugelt vähem, kui enamikul teistel

metsa elupaigatüüpidel: neist elupaigatüüp 9010 esineb 206 kaitsealal, 9080 – 183, 91D0 – 121,

9050 – 118, 9020 – 110, 9070 - 89. Seega – ehkki metsastunud luited on metsade seas

pindalaliselt neljas, on ta esindatuse mõttes kaitsealadel järjekorras alles seitsmes. Põhjuseks

siin on luitestike esinemine piiratud alal, ja siis juba üsna kompaktsena.

11 Aastaraamat „Eesti Mets 2018“. Keskkonnaagentuur, 2019. 12 Viljasoo, Viljam. 2015. Lahemaa Rahvuspargi metsaelupaikade inventuur. Bakalaureusetöö EMÜ-s. 13 Palo, A. Ekspertarvamus. Lohusalu luitemetsade loodusväärtus. Tartu, 2018.

13

2.5. Geoloogia

Kuigi mõõtkavas 1: 50 000 geoloogiline (baas)kaardistamine pole Eestis lõpetatud, on Põhja-

Eesti kohta kogutud võrreldav materjal üsnagi suurelt alalt – see võimaldab, väikse

mööndusega, anda hinnangu ka Ruu piirkonna geoloogilisele väärtuslikkusele. See, et mõne

piirkonna, näiteks Rebala ümbruse kohta, on koostatud ka täpsemaid geoloogilisi käsitlusi14, ei

tähenda veel, et mõnevõrra detailsema (aga ebaühtlasema) info alusel saaks otsustada kogu

valla geoloogiliste väärtuste üle. Aluspõhja geoloogia pole siinkohal oluline, kuna Ruu

piirkonnas ei esine paljandeid ega karsti. Pinnakatte geoloogias on kaitsealade puhul oluline

ilmekate pinnavormide olemasolu ja nende esinduslikkus/haruldus.

Kaardistatud objektid ja nähtused ei oma maastikulise väärtuse mõttes võrdset kaalu. On selge,

et jääjärvetasandik või mattunud org ei lisa maastikule erilist vaatelisust, esimene neist on kõige

tavalisem tasandik, enamasti metsa või soo all, teist inimese silm lihtsalt ei hooma. Maastikulist

väärtust omavad enam positiivsed pinnavormid: jõeorg, voor, oos, rannavall, luide jt.

Jõelähtme vald jääb terves ulatuses EGK koostatud geoloogilise baaskaardi Maardu kaardilehe

(nr 6343) koosseisu. Kaart on valminud 2002. aastal, ka kõik lähivallad on samal tasemel

kaardistatud.

Jõelähtme valla pinnakattes domineerivad ülekaalukalt soosetted ja õhukese pinnakattega

paetasandikud (joonis 5). On näha, et lõuna pool Narva maanteed ei olegi märkimisväärselt teist

tüüpi pinnakatet. Põhja pool Narva maanteed leidub: a) meretasandikke (tasased alad, kus

pinnakatte paksus on suurem); b) astanguid (paekallas, kohati kaheastmeline); c) üks jõeorg

(Jägala org, sarnane reljeefivorm on eristatav kõikidel Soome lahte suubuvatel jõgedel); d)

tuuletekkelisi pinnavorme (eelkõige luited); e) meretekkelisi pinnavorme (rannavalle ja

maasääri).

Puhtalt esinemissageduse tõttu saab väita, et sarnased meretasandikud, jõeorud ja astangulised

pinnavormid on iseloomulikud kogu Põhja-Eesti rannikualale. Haruldasemad pinnavormid on

mere- ja tuuletekkelised, need ei esine lausaliselt. Meretekkeliste pinnavormide näitena on

vallale olulised Manniva küla lähistel lavamaal levivad rannavallid – need on maastikku

rikastavad huvitavad pinnavormid, mis siiski (eelkõige mõõtmete tõttu) pole pälvinud erilist

tähelepanu. Nende säilimist aitab tagada kuulumine Rebala muinsuskaitseala koosseisu.

Tuuletekkelised pinnavormid esinevad valla idaosas, põhja pool Narva maanteed.

Markantsemad luitevallid on seotud Läänemere transgressioonide maksimumidega ehk ajaga,

mil rannajoon püsis pikemat aega ühes kohas. Mida kõrgemal asuvad luited, seda vanemad nad

üldjuhul on. Ruu luitestik, täpsemalt selle läänepoolne osa, on vallas ainukene lavamaa-

luitestik, see esindab Antsülusjärve terrassi ülemist piiri. Kogu endise Kaberla soo (on

kasutatud ka teisi nimetusi: Suurlageda, Lagesoo, Lakesoo, Punakivi soo) ümbruse ala on 6343

kaardilehe seletuskirjas nimetatud tabavalt Suur-Lageda luidestunud rannarõõnete süsteemiks,

mis hõlmab nii Antsüluse (Ruu) kui Litoriinamere (Kalevi-Liiva) setete leviala. Viimaste kohta

on seletuskirjas nimetatud, et need luited on kujunenud rannabarridele. Madalaid luiteid leidub

14 Aaloe, A., Kessel, H., Mägi, S. Rebala geoloogia. Maa mäletab (koostanud M. Pärtel ja M. Kusma).

Jõelähtme, 2007: 113-136.

14

ka madalamal, Limneamere levialal, eriti tänastes liivarandades (Kaberneeme). Madalamal

paiknevate luitestike (ka Kalevi-Liiva luitestiku keskosa) väärtust on kahandanud Kaberla soo

kuivendamine, mille järel on ala muudetud tavaliseks majandusmetsaks sirgete kraavide ja

metsateedega. Mitmetes ülevaadetes15 ei loeta Kaberla sood enam sooks, kuna kuivendus on

olnud ulatuslik ja pöördumatu.

Joonis 5. Pinnakate Jõelähtme vallas. Tuuletekkelised pinnavormid (luited, tähistatud pruuni

pikliku kontuuriga) asuvad valla kirdeosas. Ruu perspektiivse kaitseala piir on antud rohelisega,

Antsülusjärve piir tähistatud indeksiga IIVan.

2.6. Maastikud

Maastik, niikaua, kuni ta pole väljendatud kaardil, on praktikas üsna ebamäärane ja enamasti

tunnetuslik kohamäärang. Maastikukaitsealad hõlmavad endasse enamasti eristuva pinnamoega

alasid, ka huvitavate kooslustega alasid, kus pinnamood teisejärguline. Maastike eristamine ja

laiema võrdlusvõimaluse pakkumine saaks toimuda vaid ühisel alusel kokkulepitud maastike

määratlemise järel. Seni on see valdkond jäänud pigem teoreetiliseks, ainuke rakenduslikuma

ilmega ja üleriigilist katvust esindav maastikukaart on Tartu Ülikoolis valminud Eesti paigaste

15 Paal, J., Leibak, E. (koostajad). Eesti soode seisund ja kaitse. ELF, Tartu, 2013

15

andmebaas ja selle alusel koostatud maastike kaart16. Suuresti tugineb see mulla- ja reljeefi

kaardile aga oma osa on otsustamisel on olnud ka subjektiivsusel. Kuna see on üks väheseid

laiemat võrdlust võimaldavaid andmebaase, siis on õigustatud ka Ruu luitestiku asetamine

paigastiku andmebaasi taustale.

Luiteliste pinnavormide esinemisala Eestis hõlmab paigastike andmebaasi kohaselt 0,4%,

kusjuures Harju lavamaa maastikurajoonis (Ruu ainukesena) 0,1%, Soome lahe

rannikumadalikul 3,5%. Ruu luitestik on lavamaa luitestik ja sellisena erakordne, vallas ja

maakonnas ainukene omalaadne. Paigastike andmebaasi alusel on Harjumaal, osalt ka

maakonna piire ületavalt, eristatud kaheksa paikkonda ehk maastikuliselt terviklikku ala.

Sõltuvalt aluskaartide olemasolust on maakonnas üldse eraldatud 15 luitepaigase areaali

(väiksemad ei lähe arvesse), mis kõik (va Ruu) paiknevad rannikumadalikul. Ruu luitestik

kuulub selle andmebaasi kohaselt Maardu-Kuusalu paikkonna (237 km²) koosseisu, olles seal

ainuke luiteid kajastav areaal (joonis 6). On arusaadav, et sellisel üldistuse astmel

(sisendandmestik valdava täpsusega 1: 50 000) ei pruugi välja tuua kõiki (väiksemaid)

luitealasid, kuid kuna Ruu luitestik on selles andmestikus esindatud 700 ha suuruse areaaliga,

mis kaardipildis avaldub tänase kaitseala põhjaosas, siis on ilmne, et tegemist on lähikonnas

muust ümbrusest eristuva alaga.

Joonis 6. Kalevi-Liiva ja Ruu luitestikud (kood nr 16, ümbritsetud punase ringiga) Eesti

paigastike kaardil. Tumeroheline joon markeerib Harju lavamaa ja Soome lahe

rannikumadaliku piiri.

16 Arold, I. 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli kirjastus, 453 lk.

16

3. Metsa meeldivus ja selle tajumine

Metsa (või laiemalt võetuna maastiku) meeldivust ja tajumist on käsitletud paljudes

eksperimentaalsetes uuringutes. Juba 1960-tel aastatel jaotati Eesti metsi esteetilisuse

klassidesse, mille kohaselt kuuluvad Ruu pohlamännikud kõrgeimasse (väärtuslikumasse

klassi), mustikametsad II klassi. Kogu mets on samades uuringutes jaotatud viide esteetilisuse

klassi17. Pohlamännikute tallamiskindlust on hinnatud keskmiseks, mustikamännikutel väga

heaks18. Üheks kokkuvõtlikuks ülevaateks kunagistest käsitlustest (mille põhilised järeldused

kehtivad ka täna) on metsade ordinatsiooniskeem, millele on kuvatud erinevad

puhkemajanduslikud eeldused (joonis 7).

Joonis 7. Metsakasvukohatüüpide ordinatsioonipinna jagunemine rekreatsioonialaste

hinnangute järgi. A. Läbitavus: 1 – väga hea kuni 5 – väga halb; B. Kasutustaluvus: 1 – väike

kuni 4 – suur või tõrjuva alustaimestiku tõttu vähekülastatav; C. Korilusväärtus (marjad,

pähklid): 1 – väga väike kuni 5 – väga suur; D. Psühhoemotsionaalne mõju (N. Tjulpanovi

järgi): 1 – loovat innustust esile kutsuv, 2 – ergutav, 3 – süvenemist soodustav, 4 – täielikku

rahu loov, 5 – rekreatsiooniks vähesobiv. Kasvukohatüübid: ph – pohla, ms – mustika19.

17 Margus, M. Eesti NSV metsamaastikud puhkealadena. – Maastike kujundamine Eesti NSV-s.

Tallinn, 1969: 55-71; Tappo, E. Tallinna ümbruse parkmetsade struktuurist. – Maastike kujundamine

Eesti NSV-s. Tallinn, 1969: 72-82. 18 Margus, M Metsa- ja puhkemajandus Eesti NSV-s. – EGS-i aastaraamat 1979. Tallinn, 1981: 5-28. 19 Jagomägi, J., Raik, A. Territooriumi hindamine ja uurimine rekreatsiooni eesmärgil. – Looduskaitse

ja puhkus. Tallinn, 1983: 35-52,

17

Nagu nähtub eelevalt jooniselt, võib Ruu perspektiivsel kaitsealal domineeriva metsa (pohla ja

mustika kasvukohatüüp) väärtust lugeda läbitavuse osas heaks, kasutustaluvuse osas

keskmiseks, korilusväärtuse osas väikeseks ja psühhoemotsionaalse mõju osas ergutavaks.

Sellist metsa, mis oleks kõikide aspektide osas kas väga hea või väga halb, ei saagi olla. Ruu

metsa ja üldse metsastunud luidete puhul on olemas peamine eeldus rekreatsiooniks – selline

mets meeldib inimestele, samas pole ta tallamisõrn.

Rekreatsioonialastes hinnangutes on kasutatud ka selliseid karakteristikuid nagu

puhkemaastiku informatiivsus, looduslikkus, unikaalsus, mahutavus, komfortsus,

hügieenilisus, eksponeeritus, kättesaadavus, tuntus jne. On ilmne, et nende käsitluste alusel on

puhkemaastiku hindamine väga töömahukas ja tulemus võib ikkagi jääda üldsusele segaseks.

Metsade meeldivust on uuritud ka küsitluste kaudu. Näiteks võib tuua järeldused ühest

eelviidatud (Hansson, 2008) maastikuarhitektuuri alasest magistritööst. Selles töös küsitleti

metsas viibinud inimesi teatud metsavaadete ees ning leiti, et kõige enam meeldis inimestele

„ühtne ja salapärane, keskmiselt keerukas, tuttav ja looduslikuna tajutav vaade, kus leidub

märkimisväärselt suuri puid“. Objektidest eelistati (nimetamissageduse järgi): kõver

kaheharuline mänd, suured jämedad männid, madal pehme alustaimestik, puujuur, väikesed

valged õied. Ebameeldivateks peeti kuivanud ja maha kukkunud oksi, eemalt paistvaid lehtpuid

ja väikesi kuuski.

Selline tulemus on üsna ootuspärane ja vastab hästi ka varasema perioodi käsitlustele, mis

väärtustasid eriti valgusküllaseid nõmmemännikuid, teatud looduslikkust ja turvatunnet.

Näiteks August Örd on nimetanud luitemetsi lausa sanitaar-hügieenilisteks metsadeks20.

Siinkohal on muidugi maitse küsimus hinnata, kuivõrd Ruu luitemännik vastaks eelistatud

maastikule aga tundub, et üsna hästi.

4. Luitestikud ja nende eripära

Pinnavormide ja nende esinemisalade mitmekesisus on suur, üsna tavaline on üleminekuliste

(kombineeritud) pinnavormide esinemine, näiteks luitestunud rannabarr või mattunud luited

soos. Eestis on luitemaastiku pindala suurus ligikaudu 200 ruutkilomeetrit, millest metsastunud

luidete elupaigatüüp moodustab enamuse21. Metsastunud luideteks loetakse looduslike või

poollooduslike puistutega (mändidega) kaetud luiteid, nende hulka arvestatakse ka

rannikuluiteid katvad kultuurpuistud, mis on omandanud rohkem või vähem loodusliku ilme.

Selgeid kriteeriume, eristamaks metsastunud luiteid mõnest teisest metsa elupaigatüübist, siiski

ei ole (ehk luitestike pindala ei tea me nii täpselt, kui teame näiteks takseeritud metsatüüpide

pindala).

20 Örd, A. 1972. Edela-Eesti ranniku rekreatiivsed tingimused, tema metsad ja nende uuendamine.

Kandidaaditöö, Tartu, 306 lk. 21 Ratas, U., Rivis, R., Käärt, K. 2008. Changes of coastal dune landscapes in Estonia. Forestry Studies,

49, 59-70.

18

Viimastel aastatel on luitestikud, eri aspektide tõttu, pälvinud teaduslikku huvi, luitestike

ainesel on, lisaks juba varasemalt viidatuile, valminud kaks doktori- ja mitmed magistritööd22.

Ei ole teada, et samalaadset huvi oleks pälvinud näiteks voorestike, mõhnastike või oosistike

teema. Kaudselt on huvi kasv mere ja tuule koosmõjul tekkinud pinnavormide vastu seotud

üldise kliimamuutuste uurimise suunaga. Inglismaa näiteil on leitud, et luidete ühiskondlikku

väärtust on alahinnatud ning (kitsalt looduskaitsega seotud) kaitse-eesmärgid ei ole võrreldavad

luidete kui ökosüsteemi poolt ühiskonnale pakutavate teenuste hulgaga, lisaks on suurem osa

kaitsemeetmetest suunatud ainult bioloogilise mitmekesisuse mitte luiteökosüsteemi kui

terviku kaitsele23.

Luitestike puhul hinnatakse väärtuslikumateks eelkõige kõrgemaid ja reljeefilt ilmekamaid

pinnavorme aga ka madalamaid näiteid, mis paiknevad suhteliselt eraldiseisvana, tänasest

rannikust eemal. Eesti ilmekaimad luitealad on Kõpu poolsaar Hiiumaal ja Uulu-Rannametsa

luiteala (Luitemaa). Suurtel aladel Kesk- ja Kagu-Eestis puuduvad luited sootuks, näiteks on

Järvamaal paigastike andmebaasi alusel vaid 10 ha luitestikku. Rohkem on luiteid Lääne-Eestis,

mida lähemal merele, seda enam. Ranniku iseärast sõltuvalt on luited sageli koondunud,

moodustades nii keerukamaid liitsüsteeme. Teisalt jälle leidub ulatuslikke rannaalasid, kus

luiteid pole kujunenud (puudu on olnud lahtisest liivast). Näiteks Jõelähtme valla

naaberomavalitsustest puuduvad luited Viimsis (mandriosas), Rael, Raasikul, Anijal.

Rääkides Ruu luitestikust (joonis 8), siis, kuigi ta ei ole mõõtmetelt võrreldav Luitemaa või

Kõpu luidetega, on tegemist Jõelähtme valla kompaktseima luitestikuga. Ka luidete suhteline

kõrgus Ruul on tähelepanuväärne (12 m), seda ületab vaid ühes kohas Kalevi-Liiva luitestik

(nõlv vastu Kaberla oja - 14 m). Pinnamoe liigestatuselt ja vaheldusrikkuselt ületab Ruu

luitestik Kalevi-Liivat. Viimane kujutab endast valdavas ulatuses pikka ja ühetaolist vall-luidet,

mis muutub mitmekesisemaks vaid Kalevi-Liiva lageda kohal (joonis 9). Jõesuu küla poolsest

küljest on Kalevi-Liiva luitestik rikutud kunagise lasketiiruga. Teised Jõelähtme luitealad on

juba märgatavalt madalamad, paiknevad merele lähemal (Limnea ja Litoriina staadium) ning ei

moodusta eraldiseisvaid luitestikke (vähemalt pole neid sellistena kusagil eraldatud).

22 Tilk, Mari. 2018. Alustaimestiku mitmekesisus ja geobotaaniline analüüs Edela-Eesti

luitemännikutes, PhD, EMÜ; Vilumaa, Kadri. 2018. Vallistikega rannikumaastike kujunemine ja areng

Eestis, PhD, TLÜ; Kämära. Marja-Liisa. 2014. Liivikute ja luidete maapinnasamblike mitmekesisuse

varieeruvus sõltuvalt keskkonnateguritest ja häiringutest. Magistritöö, TÜ; Habicht, Hando-Laur. 2014.

Antsülusjärve ja Litoriinamere paleogeograafia Tolkuse-Rannametsa piirkonnas setete ja

aerolaserskaneerimise kõrgusandmete alusel. Magistritöö, TÜ. 23 Everard, M., Jones, L., Watts, B. 2010. Have we neglected the societal importance of sand dunes? An

ecosystem services perspective. Aquatic Conservation: Marine and Freshwater ecosystems, 20, 476-487

19

Joonis 8. Maapinna absoluutkõrgus Ruu luitestiku alal. Mida kontrastsem on üleminek

tumesiniselt punasele, seda suurem on reljeefi kallakus. Kavandatud kaitseala piir on antud

valge joonega.

Joonis 9. Jõelähtme valla reljeefi kallakuse kaart. Suurema kallakusega (nõlvad >20°) alad on

tumepruunid. Välja joonistuvad orud (Jägala ja Jõelähtme jõed), tranšeed endise

fosforiidikarjääris ja luitestikud (Ruu, Kalevi-Liiva).

20

Luidetel on pinnamoe ja kasvukoha varieeruvuse tõttu tähtis roll ka liigilise mitmekesisuse

hoidmisel. Kuigi luitemetsade puistu on koosseisult enamasti ühevanuseline (enamasti

puhtmännik), võib alustaimestik liigiliselt koosseisult väga palju varieeruda. Üheks liigirikkuse

ja liigilise mitmekesisuse põhjuseks peetakse just kasvutingimuste heterogeensust. Luite

reljeefi peetakse üheks tähtsamaks teguriks, mis määrab ära mullatekke protsessi intensiivsuse,

alustaimestiku kujunemise ja liigilise koosseisu24. Ruu luitestiku piires on suhteliselt hiljuti

kinni kasvanud liivikuid - nagu nähtub verstakaardilt (joonis 10), võis veel 120 aasta eest Ruul

esineda lahtise liivaga alasid.

Joonis 10. Üheverstalisel topokaardil (1898) ilmneb lahtise liivaga ala (täpistus, umbes 4 ha)

esinemine kahel pool Silkoja-Nõmme teed. Majapidamine silla lähistel (Кр. дв.) on kadunud

peale Teist maailmasõda, vundament on tuvastatav.

5. Kohalik ja riiklik tasand looduskaitses

Küllalt sageli on Ruu kaitseala teemalistes vaidlustes rõhutatud, et Ruu (kohaliku tähtsusega)

kaitsealal pole olulisi väärtusi ehk kaitse alla võtmise eeldusi. Osalt on selle aluseks võetud

2014. aasta eksperthinnang (A. Tõnisson), mille lõppjäreldus oli, et ala pole vaja võtta riikliku

kaitse alla. Sellise lähenemisega ei saa nõustuda, kuivõrd kohaliku tasandi ja riikliku tasandi

looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused. Järgnevalt on veelkord välja toodud need

argumendid, mis kinnitavad kohaliku ja riikliku tasandi looduskaitse erinevust.

24 Soil Science Division Staff 2017. Soil survey manual. USDA Handbook 18. Ditzler, C., Scheffe, K.,

Monger, H. C. (Eds.). Government Printing Office, Washington, 639 p.

21

- Kahetasandilisel looduskaitsel on Eestis pikk traditsioon. Välja arvatud 15 aastane

vaheaeg (lõppes uue LKS-i kehtima hakkamisega 2004) on kahte tasandit eristatud juba

alates esimese looduskaitseseaduse kehtestamisest (1957);

- Kuigi LKS ei rõhuta, et kohaliku tasandi looduskaitse on kuidagi teisejärgulisem või

vähem väärtuslik, on seaduse mõte väljendatud siiski selgelt (§ 4 lg 7): kohaliku kaitse

all võib olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku

üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud

kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal (ehk siis – ei ole varem

looduskaitse all, aga on eeldatavasti kohaliku tähtsusega loodusobjekt);

- On ilmne, ja seda kinnitab ka Riigikohtu Halduskolleegium, et kaitse alla võtmise

eeldused (LKS § 7 lg 1) on mõlemal juhul küll samad aga nende tõlgendamine ei saa

toimuda samamoodi. Kohaliku omavalitsuse looduskaitse eesmärk ei saa olla

rahvusvahelisest lepingust tõusev kohustus – kui selline kohustus on akuutne, tuleks

kaitseala igal juhul luua riiklikuna. On ilmne, et ka enamikku teisi LKS-is nimetatud

eeldusi ei saa me kohalikul tasandil tõlgendada samamoodi, kui riiklike kaitsealade

puhul. Haruldus ja tüüpilisus – need eeldused tuleb lahti mõtestada ikkagi kohapealset

konteksti arvestades, teaduslik väärtus eeldab pigem riikliku (isegi laiema) tausta

analüüsi, ajaloolis-esteetiline väärtus kaitseala eeldusena on jälle üsna lokaalse

iseloomuga, ohustatus seevastu universaalne – kehtides nii kohaliku kui riikliku kaitse

ala puhul. Kohaliku looduskaitse peamine mõte on ikkagi lähtumine kohalikust

eripärast, kaitseväärtustest, mis on olulised just antud paikkonnas (ja mis võivad samas

olla üsna tavalised riigi tasandil). Lihtsustatult väljendades: kui x-vallas kasvab kõige

tavalisem puu, näiteks harilik mänd ning see mänd on valla jaoks tähtis (näiteks ainuke

mänd vallas, puul on huvitav kuju, seotus legendidega vms), siis on igati mõeldav selle

puu kohaliku kaitse alla võtmine. See, et naabervallas on sarnaseid mände rohkem, ei

ole siin tähtis. Sama on maastike ja üldse pindalaliste objektidega. Kuna kaitseala

moodustamise eelduseks ei pea olema kõik seitse LKS-i kriteeriumit, piisab ka näiteks

ohustatusest, on Ruu kaitseala moodustamine õigustatud;

- Käesoleval ajal näeme me sageli sellist praktikat, kus riik, Keskkonnaameti näol,

vaadates üle kaitsealuseid territooriume (eriti parkide ja looduse üksikobjektide osas),

leiab, et neid ei pea hoidma riikliku kaitse all aga neid võiks edaspidi võtta kohaliku

kaitse alla. Selline praktika kinnitab taas, et riikliku ja kohaliku looduskaitse

eesmärgid on erinevad. Ruu perspektiivse kaitseala puhul, seega, ei ole vaja vaagida

kuivõrd see ala on riigile looduskaitse mõttes oluline. Ta ei ole oluline riigile, küll aga

kohalikule kogukonnale. Kohtuvaidlustes läbi jooksnud väide, et 2014. ja 2016. aasta

ekspertiisid, vastavalt riikliku ka kohaliku kaitseala kohta, on omavahel vastuolus (mis

olevat taunitav) on ÕIGE. Selline vastuolu kahe ekspertiisi vahel on loomulik, kuna

need lähtusid erineva tasandi kaitsealast.

Luitestikke on looduskaitse all mitme kaitseala koosseisus – nende täpset arvu on keeruline

välja tuletada, kuna lisaks vastavale elupaigatüübile (2180) on luiteid kaitsealade koosseisus ka

vanade metsade (9010) elupaigatüübi koosseisus. Lahtised ja poollahtised luited jälle kuuluvad

enamasti rannikuelupaikade, vähem liivikute alla. Reeglina puutuvad meil väiksemate luitestike

täpsemad kirjeldused, mis lubaksid neid, kasvõi esmaste parameetrite (pindala, keskmine ja

absoluutne kõrgus, liigestustihedus, keskmine nõlvakalle jne) alusel võrrelda.

Kui Ruu luitestiku eripära selgitamiseks võtta aluseks näiteks Eesti Ürglooduse objektide

andmebaas:

22

http://www.eelis.ee/default.aspx?state=4;334349141;est;eelisand;;&comp=objsearch=yrg ja

teha selles päringud sõnadega luide, luite, luitestik – saame kokku 9 vastust (Järve, Kolga,

Kelbu, Vanajõe, Odalätsi, Vanaõue, Roostoja, Tõstamaa, Rannametsa-Soomaa). Kuigi osa

luitestikke on „peidus“ mõne teise ürglooduse objekti (n rannamoodustised) all, on see siiski

teatav ühtne alus. Nimetatud 9-st luitestikust on enamik riikliku looduskaitse all. Kõige

kõrgemad luited (h = 28 m, Eesti kõrgeimad) esinevad Rannametsa-Soometsa luitestikus,

järgnevad Tõstamaa luited (h = 16 m). Teised Ürglooduse raamatu luitestikud aga ei ületa

kõrguselt Ruu luitestikku. Siit saab järeldada vaid seda, et Ruu luitestik on oma mõõtmetelt

igati tähelepanuväärne.

6. Puhkemajandusest Jõelähtme vallas Ruu luitestiku perspektiivis

Jõelähtme vald jääb oma valdavas osas areaali, mida Harju maakonnaplaneeringus 2030+

tähistatakse Tallinna lähiala rohevõrgustikuna. Varasemalt tunti seda areaali kui Tallinna

rohelist vööndit, mille haldamisel 1994. aastani toimis ka vastav metsamajand. Tulenevalt linna

lähedusest ning ala looduslikest iseärasustest oli metsasus rohelise vööndi piires väiksem, kui

Harjumaal tervikuna, vastavalt 32% ja 46%. Kuna ala iseloomustas ka põliste riigimetsade

vähesus, jäi mets rohelises vööndis omandireformi järgselt tugeva ehitusliku surve alla. Hiljem

on lisandunud surve ehitusmaavarade uurimiseks ja kaevandamiseks. Radikaalsemad

ettepanekud25 – lähtuda rohelise vööndi metsade planeerimisel omavalitsuste ühishuvist, maade

kohatine võõrandamine jne - ei realiseerunud.

Nii nagu Tallinna Rohelise vööndi metsamajandi ajal, on ka tänases maakonnaplaneeringus

(mis omakorda tugineb 2003 kehtestatud Harjumaa rohealade teemaplaneeringule) rõhutatud,

et Tallinna lähiala roheline võrgustik on „linnaelanike lähipuhkeala, kus metsad on asukoha

tõttu suurlinna läheduses kõrge puhkeväärtusega“. Kui 2003. aasta teemaplaneering rõhutas

eelkõige rohevõrgustiku ökoloogilist tähendust (sidusus, loomalevi), siis kehtiv

maakonnaplaneering on rohevõrgustiku tähendust mõnevõrra laiendanud -

ökosüsteemiteenused jne. Mingeid erisusi maakonnaplaneeringus Tallinna lähiala

rohevõrgustiku suhtes siiski ei kehtestatud, küll aga rõhutatakse eraldi rekreatiivseid hüvesid

ökosüsteemiteenuste kontekstis26.

Jõelähtme vallas ei ole samal ajal kuigi palju avalikuks kasutamiseks mõeldud puhkealasid.

Ühest küljest peegeldab see sobiva ala (kuiva metsa) nappust, teisest küljest jälle valla

paiknemist kahe suure RMK puhkepiirkonna - Tallinna külastusala ja Lahemaa külastusala -

vahel. Täna on vallas vaid üks RMK puhkeala – Kaberneeme lõkkekoht koos parklatega (aastas

umbes 45 000 külastust, neist enamik rannahooajal27). Kuna vallas pole ka suuremaid (riiklikke)

looduskaitsealasid28, ei ole ka kaitsealadega seotud õpperadasid. Mõistagi pole vaja siinkohal

25 Näiteks OÜ Ecoman töö „Tallinna ja Tallinna lähiümbruse rekreatiivalade – Tallinna rohelise vööndi

– planeerimine“, valminud Harju Maavalitsuse tellimisel, 1997. Vt ka: Luik, Heino. Tallinna roheline

vöönd ja selle kaitse. – Linnade haljastud ja nende kaitse. Tallinn, 2001: 42-47. 26 Maakonnaplaneering Harjumaa 2030+ seletuskiri, lk. 48 27 RMK Lahemaa külastusala külastuskorralduskava 2019-2018. Tööversioon. RMK

Külastuskorralduse osakond. 28 Jõelähtme vallas on looduskaitse all 4,6% territooriumist. Märgatavalt rohkem on looduskaitsealasid:

Kuusalu – 52%, Viimsi – 51%, Anija – 25%, vähem: Rae ja Raasiku – 1,8% (EELIS)

23

„võistelda“ näiteks Keila (Pakri, Keila-Joa, Meremõisa), Viimsi (Naissaar) või Kuusalu

(Lahemaa) vallaga, samal ajal on selge, et surve avalikele puhkealadele kasvab kõikjal (teiste

seas ka Jõelähtme valla elanike poolt) ja üldise puhkekoormuse leevendamiseks/hajutamiseks

on mõistlik uute alternatiivsete puhkevõimaluste loomine (mis ei tähenda alati, et seda peaks

tegema RMK). Valla seisukohalt võiks justkui eeldada, et vald ei pea muretsema näiteks

Tallinnast väljasõite tegevate inimeste pärast. Teisest küljest, need inimesed jäävadki välja

sõitma ja jäävadki ilusaid paiku otsima, nende arv kasvab üha. Ülekoormus näiteks Kaberneeme

alal viib puhkajad (lihtsustatult öeldes) esmalt Kalevi-Liivale, sealt Ruule jne. Kõrvuti

suuremate lõkkekohtadega (nagu on Kaberneemes) on alati kasutajaid ka lihtsamal

infrastruktuuril (lühemad matkarajad, korraldatud parkimine, stendid, erivajadustega isikutega

arvestamine). Just kohaliku, mõõduka intensiivsusega puhkemajanduse arendamiseks on Ruu

igati sobiv ala. Luitestikust 10 km raadiuses (joonis 11) elab rahvastikuregistri kohaselt u 4500

inimest.

Joonis 11. Ruu luitestiku lähiala rahvaarv ruutkilomeetrite lõikes.

Inimeste küsitluste alusel on RMK Tallinna lähialal eelistatud looduses viibimise viisid,

tähtsuse järjekorras: jalutamine, looduse vaatlemine, pikniku pidamine, jalgrattasõit, metsas

olemine29. Need kõik on võimalikud ka Ruu luitestikus, samas peaks puhkemajandust ikkagi

29 RMK Tallinna ümbruse puhkeala 2015. a külastajauuringu tulemused. RMK, 2015

24

veidi suunama (mitte alati kõike lõpuni korraldama). Viidatud uuringu tulemusel said RMK

puhkealade hüvedest osa valdavalt need inimesed, kes elasid puhkeala läheduses – nii

moodustasid Tallinna elanikud külastajatest 49%, Harku valla elanikud 11%, Viimsi elanikud

8%, Keila valla elanikud 7%, teised (sh ka Jõelähtme valla elanikud) alla 2%. Kindlasti ei

peegelda Jõelähtme valla elanike tagasihoidlik osakaal RMK puhkealade külastajate seas

üksnes vastavate alade vähesust vallas (on vaja minna liiga kaugele), võib ju ka oletada, et

Jõelähtmes on inimestel seni piisavalt puhkevõimalusi (ei tarvitsegi kaugele sõita). Fakt jääb

aga faktiks – Jõelähtme vallaga elanike arvult võrreldava (haldusreformi-eelse) Keila valla

inimesed kasutasid RMK puhkealasid neli korda enam, võimalused olid sedavõrra paremad.

Vaadates Jõelähtme valda tervikuna võib siin, arvestades puhkemajanduse eeldusi, leida 5-6

suuremat ala (joonis 12, tabel 1), kuhu metsapuhkus „ära mahub“. Alade piiritlemisel on

arvestatud maanteede ja ületamatu veetakistuse ehk Jägala jõega. Igal neist aladest on

loomulikult oma iseära: Kaberneemes mererand ja kuiv männimets, Kostiveres raba ja

jõhvikad, Jägalas laanemets ja mustikad, Ruul palumets ja pinnamood, Aruarus soostunud mets,

karjäärialal ootamatud üleminekud. Igal neist on ka selgeid miinuseid: enamike Jõelähtme valla

elanike jaoks on ligipääs Aruaru metsa küllalt tülikas, kohale saab sõita kas Raasiku või

Aruküla kaudu. Jägala metsa miinuseks on teatav monotoonsus, karjäärialadel on omad

spetsiifilised ohud (teravad kivinukid, kukkumise võimalus).

Joonis 12. Suuremad metsamassiivid (rohelised areaalid) Jõelähtme vallas, kus on mõeldav

puhkemajanduse arendamine.

Arvestades metsa puhkemajandusliku kvaliteedi juures eelkõige metsade esteetilisuse klasse -

Endel Tappo kunagise käsitluse järgi30 - leidub parimaid metsi ikkagi Kaberneeme ja Ruu

30 Tappo, E. 1969 järgi (viide lk 16)

25

massiivis. Nendest omakorda on pinnamoe vaheldusrikkus Ruu, mererand Kaberneeme

eeliseks. Kaberneeme teatud miinuseks võib pidada suure metsamassiivi valdava osa

(Suurlageda keskosa) monotoonsust, mida soosib korrapärane kuivendusvõrk. Ruu teatud

miinuseks on suure põhimaantee lähedus. Kaberneeme mets sobib enam lihtsamaks

perepuhkkuseks, Ruu mets oma keerulisema struktuuriga sobib sportlikumale inimesele.

Tabel 1. Perspektiivsed metsapuhkuse alad Jõelähtme vallas

Piirkond Pindala

km²

Metsa

omanik

Metsatüübi

kvaliteet (1-4)

Pinnamoe

sobivus

Ligipääs

Kaberneeme 30 riik 1 hea hea

Ruu 6 riik, era 1 v. hea hea

Jägala 8 riik 2 keskmine hea

Kostivere raba 4 riik 4 keskmine keskmine

Aruaru mets 4 era 3 halb halb

Võerdla/Ülgase 5 riik 3 hea hea

Kui kujutada Ruu metsa ette kaevanduse rajamist, siis saab ala (pindalalt küll väike aga oluline

osa luitealast) kahtlemata pöördumatult kahjustada. Kuigi lubjakivimaardla jääb luitestiku

edelaossa ning maavara väljavõtmise järel säilib suurem osa luitestikust, peab kahjustuse

ulatust hinnates vaatama kaugemale maardla piiridest. Pikemat aega töötav karjäär on pideva

müra allikaks, süvisest väljapumbatav vesi muudab paratamatult Kaberla jõe vooluhulkasid ja

mõjutab looduslikku erosiooni oja kallastel. Harjumaa rohevõrgustiku üks kriitilisi kohti on just

Ruu, mille kaudu on Jägala jõe suudmeala ühendatud Jägala metsamassiiviga – kaevanduse

korral saab see loomastiku sidususe tagamiseks mõeldud võrgustik selgelt kahjustada. Mis aga

ehk peamine – kaevanduse lähialal elavad inimesed (Ruu ja naabervallas Kodasoo küla)

kaotavad elukvaliteedis, olles edaspidi sunnitud enam teistes metsades käima.

Puhkemajanduse perspektiive Jõelähtme vallas mõjutab kahtlemata viimastel aastatel kasvanud

üldine surve ehitusmaavarade uurimiseks (= kaevandamiseks). Kui perspektiivsed kaevandused

käivituvad, halveneb elukeskkond vallas paratamatult, kasvab surve allesjäänud loodusaladele.