OÜ Vioss_vastus

Julia Ossipenko

[email protected]

Teie 15.02.2025 nr

Meie 15.05.2025 nr 6-1/250344/2503506

Kalapüügiseaduse § 51 kooskõla põhiseadusega ning püügivõimaluste ümberjagamine

Austatud Julia Ossipenko

Palusite hinnata, kas kalapüügiseaduse (KPS) § 51 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS)

§-ga 31, mis sätestab ettevõtlusvabaduse. Leiate, et ajalooline püügiõigus piirab kalapüügiga

tegeleda soovivate isikute õigusi, sest ajaloolise püügiõiguse omajad ei kasuta sellest lähtuvat

püügivõimalust alati täies mahus ära ning selle tõttu püütakse kokkuvõttes vähem kala, kui seaduse

järgi võiks püüda. Samuti leiate, et Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) praktika püügivõimaluste

ümberjagamisel pole õiguspärane.

Vastuolu PS §-ga 31 ei tuvastatud. Ettevõtlusvabadust võib seadusega piirata. Samuti ei ole riik

kohustatud lubama piiranguteta juurdepääsu loodusvaradele, sealhulgas kalavarule (PS § 5).

Kalavaru on piiratud loodusvara ning selle säästlikuks kasutamiseks tuleb riigil kehtestada reeglid,

millega reguleeritakse ka kalapüügiõiguste jagamist.

Kalapüügiseadus näeb ette ajaloolise püügiõiguse, mis tähendab, et kalapüügiõigus on nendel

isikutel, kes on varem kala püüdnud. Kalavaru on piiratud ressurss, mistõttu pole sõltumata

püügiõiguse jagamise meetodist tagatud, et kõik soovijad saavad püügiõiguse. See ei tähenda, et

seaduses tehtud valik kasutada ajaloolist püügiõigust kui püügivõimaluste jagamise lähtekohta,

oleks ettevõtlusvabadust rohkem piirav kui mõni muu püügiõiguse jagamise viis.

Ajalooline püügiõigus

Te ei ole oma avalduses selgitanud, millist osa KPS §-st 51 peate põhiseadusega vastuolus olevaks.

Avaldusest jääb mulje, et vaidlustate ajaloolise püügiõiguse kui kutselise kalapüügi õiguse

jagamise viisi tervikuna ja näete selles mitmete probleemide (nt kalurite kõrge keskmine vanus,

tööhõive vähenemine sektoris) allikat.

Ajaloolist püügiõigust reguleerib KPS § 51. Ajalooline püügiõigus tähendab, et püügivõimaluste

jaotamisel võetakse arvesse taotleja eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud

püügivõimaluste summa ja kõikide sama püügivõimaluse taotlejate eelmisel kolmel aastal

õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste summa jagatist (KPS § 51 lg 1). KPS § 55 lõike 4 järgi

loetakse ettevõtja selle püügivõimaluse kasutamisest loobunuks ning püügivõimalus vabanenuks,

kui ettevõtja ei ole kolmel järjestikusel aastal võtnud välja luba kalapüügiks talle määratud

püügivõimaluse piires või esitanud KPS § 61 kohaselt kalapüügiandmeid, millest pidi nähtuma,

kuidas ta on talle määratud püügivõimalust kasutanud.

2

Ajalooline püügiõigus on üks võimalus piiratud ressursi – kalavaru – kasutusõiguse jagamiseks

kutselisel kalapüügil. Ajalooline püügiõigus lähtub isiku varasemast tegevusest selles valdkonnas

ja selle käigus omandatud püügiõiguste hulgast. Ajalooline püügiõigus on ühtlasi püügivõimaluste

jagamise lähtekoht. Püügivõimalused arvutatakse igal aastal uuesti, lähtudes ajaloolisest

püügiõigusest ja sellest, kui palju on konkreetsel aastal lubatud kala püüda.

Püügiõigust saab jagada veel mitmel muul moel, nt enampakkumise kaudu või lähtudes sellest,

kes jõuab esimesena esitada taotluse (paremus ajas annab paremuse õiguses). Ka need

kasutusõiguse jagamise viisid piiravad juurdepääsu kalavarule ning püügivõimalusi saab vaid osa

soovijaist. Seega ei võimalda ka ajaloolise püügiõiguse võimalikud alternatiivid (ehk kalavaru

kasutusõiguse jagamise viisid) anda kutselises kalapüügis püügiõigusi kõigile soovijatele. See

tõsiasi lähtub lihtsalt sellest, et kalavaru on piiratud ressurss, mis tuleb kala püüda soovivate isikute

vahel ära jagada.

Seaduse kohaselt lähtutakse praegu püügiõiguse jagamisel isiku varasemast tegevusest ning

püügiõiguse saab see, kes on ajalooliselt sellel alal tegutsenud. Ajaloolist püügiõigust on võimalik

ka võõrandada. See tähendab, et kui isik ei soovi ise kala püüda, siis on võimalik tal ajalooline

püügiõigus võõrandada.

Kättesaadavast statistikast nähtub, et Peipsil püüda lubatud kvoodist (koos teaduspüügiga) ei ole

viimasel neljal aastal välja püütud kõiki neid kalu, mis on lubatud. Tõsi, ahvena väljapüük oli 2021

ja 2022 aastal väga kõrge (vastavalt 99,6 ja 99,2 protsenti) ning aastatel 2023 ja 2024, mil

rakendusid individuaalkvoodid, langes see ligi 92 protsendile. Haugi väljapüük on olnud

individuaalkvoodi korral isegi kõrgem kui nn olümpiapüügi ajal ning koha ja latika püük on aastate

kaupa varieerunud ning kohati on väljapüügi osakaal olnud kõrgem individuaalkvoodi ja kohati

olümpiapüügi korral. Rääbisest püütakse valdavalt välja enamus (ligi 95 protsenti) olenemata

kvoodi jagamise viisist.

Statistikast nähtub seega, et kogu püüda lubatud kala välja ei püüta ning seda pole ka varem tehtud,

kui oli lubatud nn olümpiapüük ja Teie hinnangul oli kaluritel parem juurdepääs püügivõimalustele

kui praegu.

Ajalooline püügiõigus ja püügivõimaluste tegelik kasutamine ei ole praegu omavahel üksüheselt

seotud. See tähendab, et püügiõigusega isik ei pea ajaloolise püügiõiguse säilitamiseks kasutama

ära kogu püügivõimalust. Esmapilgul võib tunduda seose puudumine püügiõiguse ja

püügivõimaluste vahel ebaloogiline ning luua eeldused püügivõimaluste reserveerimiseks neid

tegelikult kasutamata. Samas ei ole mõeldav, et riik paneb isikule kohustuse kasutada olemasolevat

püügiõigust täies ulatuses. Kala on looduslikus olekus vaba ning isegi püügivõimalusega kaluril

ei ole alati kalaõnne. Seega on ootuspärane, et osa kalavarust jääb välja püüdmata ning osa

püügivõimalusi kasutamata.

Kui püügivõimaluste mis tahes osas kasutamata jätmisel vähendataks püügiõigused, siis see

tähendaks, et kala tuleks püüda ka ebasoodsates tingimustes, mis seab töötajad ohtu, ning

hoolimata turuolukorrast. Sellisel juhul oleks ilmselt püügivõimalused täielikult kasutatud, kuid

võib kahelda, kas loodusvara maksimaalselt kasutama survestamine on kooskõlas selle säästliku

kasutamise kohustusega (PS § 5).

Seega ei saaks luua seadusega püügiõiguste ja püügivõimaluste vahele seost, mille järgi

püügivõimaluste kasutamata jätmise korral vähendatakse vastavalt ka isiku ajaloolist püügiõigust.

See ei tähenda, et riik ei tohiks ajaloolise püügiõiguse reegleid muuta ning mõjutada isikut

3

ajaloolise püügiõiguse säilitamiseks oma püügivõimalusi kasutama. Näiteks sel viisil, et kui

püügiõiguse omaja jätab mitmel järjestikusel aastal märgatava osa püügivõimalustest kasutamata,

siis vähendatakse tema ajaloolist püügiõigust.

Teadaolevalt on tõesti ka neid ajaloolise püügiõiguse omajaid, kes oma püügivõimalusi ei kasuta

ning sisuliselt on osa püügivõimalustest reserveerinud. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

kinnitusel kasutavad Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel tegutsevad kalapüügiga tegelevad isikud

siiski valdava osa püügivõimalustest ära.

Arvestades, et hiljuti mindi nn olümpiapüügilt üle individuaalkvootidele, ei saa välistada, et osa

püügivahendeid on üle jäänud. Püügivahendite ülejääk ei tähenda, et praegu oleks püügivõimalusi

vähe. Pigem viitab see varasemale konkurentsitihedale olukorrale, kus tehti võidu toimunud

kalapüügiks investeeringuid, mis praegu on osutunud tarbetuks. Üle jäänud püügivahendid saab

edasi müüa või rendile anda isikule, kellel on püügiõigus. Üksnes asjaolust, et keegi on teinud

varem investeeringuid, mis olude muutudes on tarbetud, ei saa järeldada, et kalavarule juurdepääsu

jagamise viis on põhiseadusega vastuolus.

Teie esitatud teabest ei nähtu, et Riigikogu otsus püügiõiguse jagamise viisi kohta on

põhiseadusega ilmselges vastuolus ning püügivõimaluste jagamisel tuleks ajaloolisele

püügiõigusele eelistada mõnd muud lahendust.

Püügiõiguse ülekandmine teisele isikule

Leiate, et Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) praktika püügivõimaluste ümberjagamisel pole

õiguspärane. Õiguskantsler ei saa mõjutada seda, kuidas püügiõiguste ümberjagamise või

jagamata jätmise osas haldusotsuseid tehakse. Haldusotsuste õiguspärasuse üle valvab

halduskohus.

KPS § 56 põhiseaduspärasuse üle toimub praegu kohtuvaidlus, vt Põhiseaduslikkuse järelevalve |

Riigikohus kohtuasi nr 5-25-1. Sõltuvalt kohtu otsusest võib olla vajalik seaduse muutmine ning

sellisel juhul soovitan Teil esitada enda ettepanekud muudatuste osas Riigikogu

maaelukomisjonile.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Evelin Lopman 693 8431

[email protected]