Ettepanekute edastamine

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2018, Tallinn

Kriminaalasja number 1-17-5230

Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Koik

Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg 8. mai 2018

Kriminaalasi VV süüdistuses KarS § 264 lg 1 p 3 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14. novembri 2017 otsus

Apellandid prokurör, kannatanute esindaja

Prokurör Eve Soostar

Süüdistatav

VV

isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXX, Eesti

Vabariigi kodanik, XXX, emakeel eesti keel, XXX,

kehtivaid karistusi ei ole, kahtlustatavana kinni peetud

13.12.2016 - 14.12.2016, tõkend puudub

Kaitsja

Kannatanud

Merike Borunova

XX, YY (esindaja Aadu Luberg)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. novembri 2017 otsus osas, millega mõisteti VV

KarS § 264 lg 1 p 3 järgi õigeks. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

2. Lõpetada VV-le KarS § 264 lg 1 p 3 järgi esitatud süüdistuse osas

kriminaalmenetlus teos väärteotunnuste esinemise tõttu. Kohtulahendi koopia edastada

Põhja Politseiprefektuurile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks.

3. Prokuröri ja kannatanute apellatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluse kulud:

2

kannatanu YY kasuks tema õigusabikulud 2725,8 eurot ning

süüdistatava VV kasuks tema õigusabikulud 600 eurot.

Määruse vaidlustamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast

päevast. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VV-le on esitatud süüdistus KarS § 264 lg 1 p 3 järgi oma naabrite Y ja XX koerte

mürgitamises.

Süüdistuse kohaselt pani VV ajavahemikul 30.11.2016 – 02.12.2016 oma naaberkrundile

rotimürki sisaldavat ainet. Seal seda söönud Leonbergeri tõugu koer O-l tekkis halb enesetunne,

nõrkus ja krambid; tema väljaheidetes ja okses oli verd. 07.12.2016 diagnoositi tal Loomade

Kiirabikliinikus mürgistus. Samuti esines rotimürgi söömisele viitavaid haigusnähte Berni Alpi

karjakoeral L-l: tal tuvastati 08.12.2016 Maxi lemmikloomakliinikus ühe hüübivusnäitaja tõus,

mis võis olla põhjustatud rotimürgi manustamisest.

Ajavahemikus 06.12-10.12.2016 pani VV oma naaberkrundile rotimürki sisaldavat

teraviljaputru, mille söömine oleks võinud koertel põhjustada mürgistuse koos sellega

kaasnevate vaevustega või loomade surma. XX avastas 10.12.2016 enda krundilt eelnimetatud

mürki sisaldava pudru ja kutsus politsei.

Kannatanud on esitanud tsiviilhagi, milles nõuavad 41 791 euro suurust hüvitist tekitatud

varalise kahju eest.

2. Harju Maakohus mõistis 14. novembri 2017 otsusega VV KarS § 264 lg 1 p 3 järgi

õigeks. Seetõttu jättis kohus ühtlasi tsiviilhagi läbi vaatamata ning menetluskulud riigi kanda.

Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud tõendamist, et VV oleks pannud 30.11.2016-02.12.2016 ja

06.12.2016-10.12.2016 naabri krundile ainet, mille üheks komponendiks oleks rotimürk.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja kannatanute esindaja.

3.1 Prokurör taotleb maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist, VV süüdimõistmist KarS

§ 264 lg 1 p 3 järgi ning tema karistamist 6-kuulise vangistusega. Prokurör taotleb aga, et selle

3

vangistuse jätaks ringkonnakohus KarS § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata, kui VV ei pane

üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Samuti taotleb prokurör, et kohus rahuldaks kannatanute tsiviilhagi.

Prokurör leiab, et maakohus on VV õigeksmõistmisel kohaldanud valesti materiaalõigust.

Samuti on kohtuotsuse motiivid napid. Kohus on tõendeid hinnanud pealiskaudselt ning

jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et esinevad kõrvaldamata kahtlused.

Kuna VV-le ei heideta ette rotimürgi kasutamist enda majapidamises, peab prokurör

asjakohatuks kohtuotsuses märgitut, et rotimürgi kasutamine majapidamises ei ole seadusega

keelatud ega ole süüline tegevus.

Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et menetlejale üle antud koera väljaheite proov

ei ole lubatud tõend. Prokurör märgib, et talle jääb mõistetamatuks, miks asjaolu, et tunnistaja

andis menetlejale 7.12.2016 XXX hoovist leitud koera väljaheite üle 19.12.2016, välistab

tõendi lubatavuse. Samuti jääb arusaamatuks, mida on kohus silmas pidanud, rääkides

kriminaaluurimise läbiviimisest kannatanute ja tunnistajate poolt.

Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et kuna kriminaalasjas ei ole teostatud värskete

väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti.

Kohus ei ole seadnud kahtluse alla kannatanute ja tunnistaja KK ütlusi roosasid helbeid

sisaldava koera väljaheite leidmise osas XXX hoovist. Kuna puuduvad andmed selle kohta, et

XXX hoovis oleks viibinud teisi koeri lisaks kannatanutele kuuluvatele koertele, on ilmne, et

tegemist oli kannatanute raskesti haigestunud koera väljaheitega. Ekspertarvamuse kohaselt

leiti ekspertiisiks esitatud koera väljaheites difenaakumit. Difenaakum on sihtotstarbelt biotsiid,

mis on mõeldud närilistest kahjurite tõrjeks.

O meditsiinidokumentides oli tema diagnoosiks on kliiniliste tunnuste, anamneesi ja

veretulemuste alusel märgitud, et tegemist on tõenäoliselt rotimürgi mürgistusega. Kohtus üle

kuulatud loomaarst AV kinnitas, et O.l oli rotimürgistuse kahtlus. Teste, millega tuvastada

mürgistust rotimürgitust, pole olemas, küll aga viitasid mürgistusele haiguse sümptomid: vere

hüübimishäired, verejooksud.

Kannatanu YY ja tunnistaja KK andsid kohtus ütlusi selle kohta, et nad kontrollisid

valvekaamera salvestisi. Selgus, et 30.11-3.12 VV käis korduvalt pimedal ajal nende aia juures,

toimetas midagi ja pärast seda jäi koer aia äärde midagi sööma. Kohtus uuritud asitõendi

vaatlusprotokoll koos fototabeliga kinnitas neid ütlusi.

KK kinnitusel ta enne koerte haigestumist ta nendega krundist väljaspool ei käinud, seega olid

koerad kogu aeg kodu territooriumil.

4-5 päeva pärast reisilt tulekut leidis XX kohtus antud ütluste kohaselt nende krundilt aia äärest

pudrusarnast ollust, milles olid roosad helbed. Pudrumassi asukoht oli täpselt sama, kus

videosalvestistelt oli näha, et koer sööb midagi. Kutsutud politsei võttis teraviljapudru endaga

kaasa. Kannatanu ütlusi kinnitas politseiametnik ML, kelle sõnul olid kaasavõetud pudrus

roosakad aineosakesed, puder paiknes ca 30 cm kaugusel piirdeaiast ühes kogumis.

4

10.12.2016 sündmuskoha vaatlusprotokoll koos sellele lisatud fototabeliga kinnitab, et

sündmuskohalt XXX ja YYY vahelisest piirdeaiast ligikaudu 30 cm kaugusel XXX kinnistul

leiti mullasel pinnal tumeroosa värvusega teraviljapudru sarnane aine.

Ekspertarvamusest nähtub, et ekspertiisiks esitatud roosat värvi teraviljaklombist leiti

difenaakumit.

Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et X-d ise enda majapidamises rotimürki ei kasuta, samuti ei

kasuta rotimürki enda majapidamises naaber JJ. Küll aga kasutab rotimürki enda majapidamises

VV.

Prokurör leiab, et kohtus uuritud tõendid viitavad üheselt VV-le kui isikule, kes rotimürki

sisaldavat ainet XXX territooriumile pani.

Kannatanute pere rotimürki enda majapidamises ei kasuta, samuti ei tee seda naaber JJ. Küll on

rotimürk olemas VV majapidamises. Prokurör leiab, et pole alust kahelda kannatanu YY ja

tunnistaja KK ütlustes selle kohta, et nad kontrollisid salvestisi pikka ajavahemikku hõlmavas

osas, kuid VV oli teisel pool piirdeaeda näha toimetamas ainult enne koerte haigestumist viiel

järjestikusel päeval. Olulist tähendust omab rotimürki sisaldava teraviljapudru asukoht XXX

kinnistul. Välistatud on võimalus, et keegi viskas selle pudru tänavapoolse värava tagant 25

meetri kaugusele hoovi nii, et see jäi kompaktsena maapinnale. Eluliselt pole usutav, et keegi

tuvastamata isik sisenes rotimürki sisaldava teraviljapudruga tänavapoolsest väravast XXX

territooriumile, liikus hoovis, riskides enda tabamisega 25 meetrit XXX ja YYY kinnistute

piirdeaia juurde ja pani pudru sinna selle asemel, et visata puder üle tänavapoolse piirdeaia

XXX territooriumile.

Prokurör on seisukohal, et VV käitus rotimürki XXX territooriumile pannes teadlikult ja

tahtlikult. Kuigi pole olnud võimalik tuvastada, millisena esimesel korral rotimürk YYY

territooriumile toimetati – pudru sees või mingil muul moel, pidi VV vähemalt möönma

võimalust, et territooriumil vabalt ringi jooksvad koerad seda söövad ja soovis seda. Teisel

korral on tuvastatud, et rotimürk pandi YYY territooriumile teraviljapudruga ja on ilmne, et

VV sooviks oli, et koerad seda sööks.

Samuti on ilmne, et koer O-le olid rotimürgi manustamise tagajärjel põhjustatud olulised

kannatused, mis kajastuvad meditsiinidokumentides ja mille kohta andsid ütlusi kannatanud ja

tunnistaja KK. Saadud tervisekahjustuse tagajärjel oli looma elu ohus. VV käitumine on

käsitatav looma julma kohtlemisena.

3.2 Kannatanute esindaja taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist, VV süüdimõistmist

KarS § 264 lg 2 p 3 järgi ning tsiviilhagi rahuldamist. Samuti taotleb kannatanute esindaja, et

kannatanute õigusabikulud mõistetaks välja süüdistatavalt.

Kannatanute esindaja leiab, et kohus on teinud tõenditest vale järelduse ning seda tuleks

käsitada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kannatanute esindaja märgib, et VV süüd kinnitavad kaudsed tõendid, kuid Riigikohtu praktika

kohaselt ei ole välistatud süüdimõistva otsuse tegemine kaudsete tõendite põhjal.

5

Sarnaselt prokurörile avaldab kannatanute esindaja arusaamatust kohtu seisukoha üle, et kuna

ei ole teostatud värskete väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik tuvastada, et rotimürk on

läbinud koerte seedetrakti. Ka peab kannatanute esindaja põhjendamatuks kohtu etteheidet,

justkui oleks kannatanud ja tunnistajad asunud kriminaalmenetlust läbi viima.

Seoses maakohtu otsuses öelduga, et kannatanu XX ütlused ei klapi ML omadega selles, et

10.12.2016 oli roosasid helbeid näha ka VV krundil, märgib kannatanute esindaja, et kannatu

ütlusi kinnitab ka toimikus olev foto ning on võimalik, et politseiametnikule jäid helbed lihtsalt

märkamata.

4. Apellatsioonidele on kirjalikud vastuväited esitanud VV kaitsja, kes leiab, et

apellatsioonid tuleks jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi taotleb ta, et

kohus mõistaks VV kasuks välja tema õigusabikulud.

Kaitsja leiab, et kohus on tõendeid väga põhjalikult uurinud ning otsuses on väga hästi jälgitav

kohtu veendumuse kujunemine.

Kaitsja hinnangul on prokurör jätnud kõrvale objektiivsed tõendid, mis ei kinnita kannatanute

versiooni sündmuste kohta. Selline tõend on näiteks Kiirabikliiniku haigusloo kirje

6.detsembrist 2016, millest nähtub, et juba nädal varem tuli koer O paremast silmast mädajat

nõret, mis tähendab, et juba nädal varem oli koer väga tõsiselt haige. Seega jääb haiguse algus

ajavahemikku enne 30. novembrit 2016, mil süüdistuses kirjeldatud sündmused algasid.

Kaitsja heidab prokurörile ette oma versiooni rajamist elulise usutavuse argumendile.

Prokurör on apellatsioonis valesti refereerinud loomaarst AV ütlusi. Ütlusi, mille kohaselt

Loomade Kiirabikliinikus ei ole teste mürgi kindlaksmääramiseks, on prokurör refereerinud nii,

nagu ei oleks üldse selliseid teste olemas. Kaitsja märgib, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

toksikoloogiaekspertiiside ja uuringute osakonna eksperdi TB teatel on elusa koera organismist

võimalik leida rotimürgi toimeaine difenaakumi sisaldumine vereanalüüsi abil. Vastavaid

ekspertiise teostab Eesti Kohtuekspertiisi Instituut.

Prokurör on ka teisi tõendeid käsitlenud kallutatult.

Kaitsja leiab, et kannatanute ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna neil on materiaalne huvi.

Kaitsja märgib, et kannatanud on videosalvestisi esitanud valikuliselt. Samuti on nad esitanud

eksitavat infot oksest ja väljaheidetest tehtud foto kohta – YY ütluse kohaselt käskisid kliiniku

töötajad õue üle vaadata, haigusloo kohaselt oli aga omanikul Loomade Kiirabikliinikusse

tulles juba foto kaasas.

Väidetavalt 7. detsembril 2016 toimunud väljaheite korjamine õuelt ja selle politseile

üleandmine 19. detsembril 2016 toimus menetlusreegleid eirates.

10.detsembril 2016 „avastatud” mürgipudru käitlemine toimus viisil, mis vihjab kunstlikule

tõendite loomisele.

6

Kaitsja vaidleb vastu kannatanute esindaja väitele, nagu poleks vaidlust selles, et vähemalt ühel

koeral tekkis eluohtlik mürgistus. Kaitsja seisukoht on, et vaidlust ei ole selles, et koer O oli

tõsiselt haige, kuid tõendatud ei ole, et tal oleks olnud rotimürgi mürgistus.

30.novembri – 4.detsembri 2016 videosalvestised näitavad, et X-de ütlused VV toimetamiste

kohta viie haigusele eelneva päeva jooksul on valed.

Kaitsja leiab, et maakohus seadus põhjendatult kahtluse alla, kas menetlejale üle antud koera

väljaheidetes leiduv rotimürk oli läbinud looma seedetrakti. Väljaheited sisaldasid roosakaid

graanuleid, kuid rotimürgi graanulid kaotavad elusorganismi sattudes esialgse kuju ja värvi.

Selleks, et toimeaine saaks imenduda, ei säili väljaheites terved graanulid, kui need on läbinud

seedetrakti. Tervete graanulite sisaldumine väljaheites tähendab seda, et rotimürk ei ole läbinud

koera seedekulglat, vaid on väljaheitesse hiljem lisatud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu istungil jäid apellatsioonimenetluse pooled vastavalt

apellatsioonides ja kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium nõustub apellantidega, et maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt

põhistatud. Maakohtu otsuse põhjendused on napid: tõendite analüüs moodustab 10 lk

pikkusest otsusest napilt üle 1 lk (seda, milliseid järeldusi ja miks maakohus tõenditest teinud

on, on käsitletud otsuse lehekülgedel 8 – 9, millele lisanduvad üksikud paarilauselised

kommentaarid tõendite refereeringute vahel). Kohtu põhistuse moodustavad seisukohavõtud,

mida kohus ei ole põhjendanud.

Tegemist ei ole siiski otsuse põhjenduste täieliku puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses,

mis tooks endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja KrMS § 341 lg 2 alusel kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks saatmise.

Olukorras, kus maakohus on otsust põhistanud, kuid põhistused on puudulikud, on

ringkonnakohtul võimalik menetlusõiguse rikkumine kõrvaldada omapoolse põhistuse

esitamisega.

7. Maakohtu järeldused on kokkuvõtvalt järgmised:

- tõendatud on, et VV kasutas rotimürki, kuid rotimürgi kasutamine ei ole keelatud;

- tõendatud ei ole, et O-l tekkisid terviseprobleemid rotimürgi söömisest: haigusloo

kohaselt pöörduti O-ga kliinikusse silmaprobleemide pärast, ka kliinikus tehtud

analüüside tulemused ei kinnita mürgitust;

- kannatanu XX ütlused roosasid helbeid sisaldava olluse leidmise kohta hoovist ei lähe

kokku tunnistaja ML ütlustega ja vaatlusprotokolliga;

- asitõendi vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fototabel ei tõenda, et VV paneks maha

mingit ainet, ega seda, et koerad midagi söövad;

7

- kuna kriminaalasjas ei ole tehtud värskete väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik

tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti.

Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on tõendeid käsitlenud lünklikult, jättes osa tõendeid

tähelepanuta. Samuti on kohus oma järelduste põhjendamisel esitanud tõendite sisu

moonutatult. Lõpuks tuleb tõdeda, et kohus on teinud tõendite kogumisele etteheiteid,

näitamata ära etteheite õiguslikku alust.

8. Maakohus on otsuse lk-l 9 märkinud: „Antud kriminaalasjas ei ole teostatud värskete

väljaheidete ekspertiisi, mille alusel oleks võimalik tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte

seedetrakti ning muud kohtule esitatud tõendid ei ole oma kogumis piisavad ega korva

õigeaegselt teostatud ekspertiisi puudumist.“ Lähemalt kohus tsiteeritud seisukohta

põhjendanud ei ole.

8.1 Kui maakohus heitis ette värskete väljaheidete ekspertiisi tegemata jätmist, siis kaitsja

asus ringkonnakohtus seisukohale, et seda, kas seda, kas koera organismi oli sattunud rotimürki,

oleks tulnud tuvastada vereproovi alusel.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et mingit asjaolu

on võimalik tõendada vaid kindlat liiki tõendiga. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi

tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt hindab kohus

kõiki tõendeid kogumis. Seega oleks kohus pidanud põhjendama, miks ta leiab, et muudele

tõenditele tuginedes ei ole võimalik mingit konkreetset tõendamiseseme asjaolu tõendatuks

lugeda. Maakohus seda selgitanud ei ole ega ole isegi märkinud, millised tõendid olid

konkreetse küsimuse puhul asjassepuutuvad.

8.2 Väärib tähelepanu, et kriminaalasjas on tehtud toksikoloogia- ja narkootiliste ainete

ekspertiis. Muuhulgas oli eksperdile esitatud küsimus, kas koera väljaheide sisaldab rotimürki,

ning ekspertiisiks oli esitatud sündmuskohalt võetud koera väljaheide. Eksperdiarvamuses on

ekspert kinnitanud, et koera väljaheitest leiti difenaakumit (tl. 43). Maakohus ei ole otsuses

selgitanud, mis seab kohtu jaoks selle ekspertiisi tulemuse kahtluse alla ning miks kohus leidis,

et vajalik oleks olnud varasem ekspertiis. St maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, miks see

ekspertiisiakt ei olnud kohtu jaoks piisav tõendamaks, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti.

Võib oletada, et maakohus pidas probleemiks mitte ekspertiisi aega, vaid seda, kuidas

ekspertiisiks esitatud väljaheide saadud on. Nimelt on maakohus, seda küll ülaltoodud

küsimusega sidumata, otsuse lk-l 7 heitnud ette seda, et kannatanute YY ja XX poeg KK andis

menetlejale väidetavalt 7. detsembril 2016 XXX hoovist korjatud väljaheite proovi üle alles 19.

detsembril 2016. Kohus märkis: „On tähtis, et kõik kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid

oleksid lubatavad ja saadud seadusega kooskõlas. Lubamatu on, et kriminaaluurimist viivad

läbi kannatanud ja tunnistajad. Tõend peab olema saadud usaldusväärselt, st kõiki

8

menetlusnorme järgides. Antud juhul andis tunnistaja KK menetlejale üle XXX väidetavalt

07.12.2016 korjatud koera väljaheite proovi, st 12 päeva hiljem.

Kuigi tsiteeritud kohtuotsuse lõigust võib järeldada, et maakohtu hinnangul rikuti väljaheite

proovi võtmisel menetlusõigust, ei ole kohus viidanud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku

normile, mida kohtu hinnangul rikuti. Otsusest jääb arusaamatuks, kas kohus pidas väljaheite

proovi kui asitõendit lubamatuks või ebausaldusväärseks: esmalt on tsiteeritud lõigus räägitud

tõendi lubatavusest, hiljem usaldusväärsusest.

See, et väljaheite proovi andis menetlejale üle KK, ei kujuta endast menetlusõiguse rikkumist

ega muuda tõendit lubamatuks. Asitõend on vastavalt KrMS § 124 lg-le 1 igasugune kuriteo

objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud

jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav

tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et ainsaks

asitõendi kogumise viisiks võib olla menetlustoiming. Seega on asitõendina käsitatav ka objekt,

mis antakse uurimisasutusele üle (seda on ringkonnakohus selgitanud ka varem, vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-494).

See, kui väidetavalt sündmuskohal olnud eset ei ole fikseeritud sündmuskoha vaatluse

protokollis ja see antakse menetlejale üle pärast sündmuskoha vaatlust, võib seada kahtluse alla

tõendi usaldusväärsuse. Kohus peab aga sel juhul selgitama, miks tõendi hilisem üleandmine

selle usaldusväärsuse kahtluse alla seab. Maakohtu otsuses sellist selgitust ei ole.

Kohtukolleegium leiab, et väljaheite proovi hilisem üleandmine ei sea kahtluse alla selle

päritolu ega anna alust arvata, et tõendit võiks olla muudetud.

Seda, et helbeid sisaldavaid väljaheiteid 7. detsembril 2016 leiti, kinnitavad fotod, mida on

asitõenditena vaadeldud (tl. 53, 68, 69).

Y, X ja KK on kohtus antud ütlustes ühetaoliselt selgitanud seda, miks väljaheiteproov anti

uurijale üle 19. detsembril 2016. Nende ütluste kohaselt informeerisid nad politseid rotimürki

meenutavaid helbeid sisaldavatest väljaheidetest, kuid esialgu ei soovinud politsei proovi võtta.

Seetõttu korjasid nad väljaheited ämbrisse ja panid kuuri (tl. 25, 28 pöördel, 31).

Kaitsja on seadnud YY ütlused koera okse ja väljaheidete leidmise kohta kahtluse alla, leides,

et need on vastuolus Loomade Kiirabikliiniku tõendiga. Erinevalt kaitsjast ei pea

ringkonnakohus YY ütlusi kõnealuse tõendiga vastuolus olevaks. Kaitsja näeb vastuolu selles,

et YY ütluste kohaselt sai ta soovituse õu üle vaadata just Loomade Kiirabikliinikust (tl. 25),

kuid Loomade Kiirabikliiniku tõendi kohaselt oli koeraomanikel foto koera väljaheitest olemas

juba Loomade Kiirabikliinikusse pöördumise ajal.

Ringkonnakohus märgib, et Loomade Kiirabikliiniku tõendi (tl. 40) kohaselt on omanikel foto

koera okses olevatest rotimürgi graanulitest. See ei tähenda aga, et see foto oli omanikul

Loomade Kiirabikliinikusse pöördumisel. Kuigi tõendil ei ole märgitud selle koostamise

kuupäeva, nähtub selle sisust, et selle koostamise ajaks oli koer vähemalt teist päeva kliinikus:

haiguslugu hõlmab 7. ja 8. detsembrit 2016. YY ütluste kohaselt soovitati tal just teise päeva

hommikul vaadata õu üle. Koerade Kiirabikliiniku haiguslugu algab 6. detsembrist 2016. Seega

teise päeva hommik oli 7. detsember 2016 ning tõendi koostamise ajal oli omanikul foto olemas.

9

Seda, et fotod koera oksest või väljaheitest on tehtud 7. detsembril 2016, kinnitab ka asutõendi

vaatlusprotokoll (tl. 53).

Kaitsja on seadnud kannatanute ütluste usaldusväärsuse tervikuna kahtluse alla veel väitega, et

kannatanud, kes on esitanud tsiviilhagi, nõudes tekitatud kahju hüvitamist, on menetluse

tulemusest majanduslikult huvitatud. See kaitsja seisukoht on selges vastuolus KrMS § 61

lg-tega 1 ja 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus peab

hindama tõendeid kogumis. Nimetatud sätted välistavad ütluste ebausaldusväärseks lugemise

ainult nende andja menetlusliku staatuse tõttu.

Kannatanute ütlustega haakuvad 10. detsembril 2016 XXX hoovis sündmuskoha vaatluse

teinud politseiametnik ML ütlused. ML kinnitas, et talle näidati teravilja sarnaseid värvunud

osakesi sisaldavaid väljaheiteid, mis olid kogutud ämbrisse. Tema neid kaasa ei võtnud, kuna

sai aru, et neid oli juba vaadeldud (tl. 30). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist

nähtub, et ML on kõnealust ämbrit ka pildistanud (fotod 7, 8: tl. 38).

Eelnevast tulenevalt on tõendi päritolu kontrollitav hoolimata sellest, et väljaheiteproov anti

menetlejale üle 12 päeva pärast selle leidmist.

Kannatanutele ei ole alust heita ette, et nad fotografeerisid hoovist leitud väljaheiteid ja

säilitasid need. Maakohtu etteheide, et kannatanud on asunud kriminaaluurimist läbi viima, on

õiguslikult põhjendamatu, kuna kannatanul on vastavalt KrMS § 38 lg 1 p-le 4 õigus

kriminaalmenetluses tõendeid esitada.

Eelnevale tuginedes loeb ringkonnakohus toksikoloogia- ja narkootiliste ainete ekspertiisi

aktile tuginedes tõendatuks selle, et kannatanute poolt uurijale üle antud koera väljaheite

proovist leiti närilistest kahjurite tõrjeks kasutatavat difenaakumit. Kannatanute ja tunnistajate

KK ja ML ütluste ning asitõendi vaatlusprotokollide (tl. 45 – 49 ja 53 – 69) alusel loeb

ringkonnakohus tõendatuks, et ekspertiisiobjektiks oli XXX hoovist pärinevast väljaheitest

võetud proov.

8.3 Rotimürgi sisaldumine koera väljaheites näitab, et koer on seda sisse söönud ja seega

sai mürk sattuda tema organismi. VV kaitsja on seda järeldust vaidlustanud väitega, et

kannatanute koera seedetrakti läbinult ei oleks rotimürk saanud oma esialgset värvi ja kuju

säilitada, kuid kannatanute tehtud fotodel on näha terveid graanuleid.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus tugineda üksnes

asjaoludele, mille ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Kaitsja ei ole oma väite

kinnituseks tõendeid esitanud. Üldtuntuks võib küll pidada seda, et seedimine kujutabki endast

toidu mehaanilist ja keemilist lagundamist väiksemateks koostisosadeks, kuid kohus ei pea

üldtuntuks seda, et kogu koera seedetrakti sattunud rotimürk peaks seeduma ning ükski

rotimürgi graanul ei saa läbida koera seedetrakti oma esialgset kuju ja värvi kaotamata.

Lisaks sellele, et väljaheiteproovis leidus rotimürki, esinesid haigusloo kohaselt O-l rotimürgi

mürgistusele viitavad sümptomid (tl. 51 pöördel). Maakohtus kuulati tunnistajana üle Loomade

Kiirabikliiniku peaarst AV.

10

Tunnistaja selgitas, et järeldus rotimürgi mürgistuse kohta tehti sümptomite alusel. O-l esinesid

verejooksud ning testid kinnitasid hüübimisprobleeme. Rotimürgi puhul esinevad

hüübimisprobleemid.

Samuti selgitas AV, mille alusel tehti järeldus, et tegemist on just mürgistusega, mitte muu

haigusega. Tema ütluste kohaselt viitasid sellele testi maksa ja neeru näitajad: mürgid

töödeldakse maksas ja väljutatakse neerude kaudu (tl. 32).

Ringkonnakohus leiab, et AV viited konkreetsetele mürgistust kinnitavatele asjaoludele

kummutavad kaitsja seisukoha, et koera terviseprobleemide põhjus võis peituda mujal, nt

vitamiinipuuduses.

Oma seisukohta, et O terviseprobleemide põhjus peab peituma mujal, on kaitsja põhjendanud

Loomade Kiirabikliiniku haigusloo esimese päeva (6. detsembri 2016) kandes märgituga, et O-

l tuli nädal varem silmast mädajat nõre (tl. 51). Kohtukolleegium nendib, et selle seotus

rotimürgi mürgistusega ei ole tõendatud. See, et koeral oli silm mõnda aega varem haige, ei

muuda aga tõsiasja, et hilisemad sümptomid olid loomaarsti hinnangul iseloomulikud just

mürgistusele. Maakohtu istungil on kaitsja tunnistaja AV-lt ka küsinud, kuivõrd iseloomulik on

mürgitusele, et see avaldub esmalt silmaprobleemidena. AV selgitas, et rotimürk põhjustab

verejooksu ning tüüpilist kohta, kus verejooks tekib, ei ole, vaid verejooks tekib seal, kus

organism on kõige nõrgem (tl. 33 pöördel). Seega on just varasema silmaprobleemiga selgitatav

see, miks mürgistus avaldus ka silmaprobleemina.

Sellest, et O sümptomid olid iseloomulikud just rotimürgi mürgistusele ning pärast O

haigestumist XXX hoovist korjatud koera väljaheite proovist leiti rotimürgi toimeainet

difenaakumit, saab järeldada, et süüdistuses kirjeldatud terviseprobleemid olid tingitud just

mürgistusest, mille oli põhjustanud söödud rotimürk.

VV kaitsja leidis ringkonnakohtus, et suurt kasvu koera mürgitamine rotimürgiga on raske,

kuna see eeldab väga suure koguse rotimürgi manustamist koerale. Sama seisukohta on kaitsja

väljendanud maakohtus peetud kaitsekõnes. Kaitsja selgituse kohaselt põhineb tema väide

Eestis rotimürkidega tegeleva firma töötajalt pärineval infol ning tootjate välja töötatud

ohutustabelil, mis näitab keskmist surmavat annust.

Nende väidete esitamisel on kaitsja jätnud tähelepanuta, et KrMS § 60 lg 1 kohaselt vajavad

kohtule esitatavad väited tõendamist. Kaitsja väited ei tugine ühelegi kohtus uuritud tõendile.

Rotimürkidega tegeleva firma töötajat ei ole kohtus üle kuulatud. Ka ei ole kaitsja kohtuliku

uurimise raames esitanud kohtule ohutustabelit, millele ta kaitsekõnes viitab. Kaitsekõne

tekstile on lisatud kaks ingliskeelset tabelit, kuid neile tõenditena tugineda ei saa. Tulenevalt

KrMS § 15 lg-le 1 võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ringkonnakohtus uuritud tõenditele ja juba

maakohtus vahetult uuritud tõenditele.

Samuti ei saa neis tabelites olevat infot käsitada üldteada asjaoluna. Vastavalt KrMS § 60

lg-le 3 võib kohus üldtuntuks tunnistada asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet

11

kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Kaitsekõnele lisatud tabelitest ei selgu, kust need tabelid

pärit on.

Ringkonnakohus nendib, et sellised üldkättesaadavad kriminaalmenetlusvälised allikad Eesti

kaubanduses saada olevate rotimürkide ja nende toksiliste dooside kohta, mida saab pidada

usaldusväärseks, on olemas. Selliseks usaldusväärseks allikaks peab ringkonnakohus Eesti

Loomaarstide Ühingu ajakirja Eesti Loomaarstlik Ringvaade 2017. a 2. numbris ilmunud

M. Veeberi artiklit „Mürgistused kahjuritõrjevahenditega“ (kättesaadav internetis:

http://ringvaade.vet.ee/pdf/Ringvaade_2_2017.pdf). Artiklis esitatud tabelis on difenaakumi

koerale letaalseks doosiks märgitud 50mg/kg. Paraku ei ole sellest hoolimata võimalik

arvutuslikult tuvastada O jaoks eluohtlikku rotimürgi kogust, kuna O kaalu kohta ei ole kohtule

tõendeid esitatud.

9. Kohtule esitatud tõendid näitavad, et rotimürki söötis O-le just VV. Kahtlustatava

ülekuulamisprotokolli lisa (tl. 71 - 89) kohaselt on VV andnud välja tema kodus leidunud

rotimürgi. Kohtukolleegium peab asjakohatuks maakohtu otsuses märgitut, et kasutamine

majapidamises ei ole seadusega keelatud ega ole süüline tegevus. See, et VV majapidamises

leidus rotimürki, omab tähtsust koostoimes teiste tõenditega. Maakohus ei ole tõendeid

omavahel konteksti asetanud ega neid kogumis hinnanud.

Tähelepanu väärib, et ekspertiisiakti kohaselt oli välja antud rotimürgi toimeaine difenaakum

(tl. 43). St VV kodus leidunud rotimürgi toimeaine oli sama, mida leiti XXX hoovist leitud

koera väljaheitest võetud proovist.

Asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud XXX turvakaamera salvestiste vaatlus,

tõendab, et 1. detsembri videolõikude seas on lõik, millest on näha, kuidas teisel pool aeda

oleval krundil olev paneb meesterahvas käe üle aia, st teeb liigutuse, nagu poetaks midagi üle

aia. Pärast seda tuleb aia juurde koer, kes jääb pärast mehe lahkumist aia juurde ning näib

midagi söövat (tl. 54).

Kõnealust vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fototabelit käsitledes on maakohus märkinud:

„Antud juhul ei ole näha, et VV paneks maha mingit ainet, samuti ei ole näha, et koerad sööksid

midagi.“ (maakohtu otsuse lk 8). Maakohtu otsusest ei selgu, kas nimetatud kommentaar käib

vaatlusprotokolli, sellele lisatud fototabeli või mõlema kohta.

Ringkonnakohus nendib, et see kommentaar peab paika vaatlusprotokollile lisatud fototabeli

puhul: pimedal ajal toimunut kajastavatelt fotodel on toimuvat väga halvasti näha. Maakohtu

väide ei pea paika aga vaatlusprotokolli enda puhul – sellel on kirjeldatud nii koera, kui ka teisel

pool aeda oleva mehe liikumisi.

See, et fotodelt ei ole võimalik näha vaatlusprotokollis kirjeldatud asjaolusid, ei tähenda

tingimata vaatlusprotokollis märgitu ebausaldusväärsust – see, et mingi asjaolu on halvasti

nähtav fotolt, ei tähenda tingimata, et see on sama halvasti nähtav vaadeldud videolõikudes

endis. Selle kasuks, et videolõikudes oli vaatlusprotokollis märgitud mehe ja koera tegevus

paremini nähtav, räägib asjaolu, et uurija on fotodel kohati vaevu nähtavad mehe ja koera

12

tähistanud. Seega ei näe ringkonnakohus alust pidada asitõendi vaatlusprotokolli

ebausaldusväärseks.

Ringkonnakohus märgib, et kui keegi kohtumenetluse pooltest pidas vaatlusprotokollis

märgitut ebaõigeks, oli tal võimalik taotleda kohtus salvestiste vahetut uurimist (st nende

vaatamist). Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei ole ükski kohtumenetluse pool seda

vajalikuks pidanud.

Kaitsja seab salvestiste usaldusväärsuse kahtluse alla, heites ette, et menetlejale ei ole esitatud

kõiki salvestisi, vaid salvestised on esitatud valikuliselt. Ringkonnakohus nõustub, et tõendi

usaldusväärsuse parema kontrollitavuse huvides oleks olnud põhjendatud salvestiste tervikuna

menetlejale üle andmine. Samas tähendab see, et salvestised anti üle fragmentaarsena, et teada

ei ole, kas salvestised oleks võinud sisaldada veel mingit tõenduslikult tähtsat informatsiooni;

salvestiste fragmentaarsus ei mõjuta aga esitatud salvestistel olevat infot. Eelnevast tulenevalt

ei leia ringkonnakohus, et asitõendi vaatlusprotokolli tuleks pidada ebausaldusväärseks

tõendiks.

10. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt jääb videolõikudest mulje, et vahepeal üks koer,

vahepeal aga mõlemad koerad sõid midagi maast pärast seda, kui teisel krundil olev

meesterahvas oli sirutanud käe üle aia.

Ringkonnakohtu hinnangul on salvestises nähtut vaatlusel tõlgendatud õigesti. Sellele viitab

tõsiasi, et 10. detsembril 2016 leidis XX oma hoovist XXX krunti YYY krundist eraldava aia

juurest rotimürki sisaldava massi. Seda on kirjeldatud 10. detsembril 2016 koostatud

sündmuskoha vaatlusprotokollis. Maakohus märkis, et selle rotimürki sisaldava massi osas ei

klapi kannatanu ütlused tunnistaja ML ütlustega ning vaatlusprotokolliga. Vastuolu seisnes

selles, et kannatanu ütluste kohaselt oli rotimürgi helbeid pudenenud ka teisele poole aeda,

vaatlusprotokolli kohaselt teisel krundil rotimürgi helbeid näha ei olnud ning seda kinnitas ML

ka maakohtus ütlusi andes. Ringkonnakohus nõustub, et nimetatud osas on tõendite vahel

vastuolu. See ei anna aga alust lugeda kõiki omavahel vastuolus olevaid tõendeid

ebausaldusväärseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud vastuolu tõttu tuleb ebausaldusväärseks pidada

kannatanu XX ütlusi väite osas, et YYY krundil oli ka näha rotimürgi helbeid. Kannatanute

esindaja apellatsioonis on väidetud, et kriminaalasja materjalide juures on foto, mis kinnitab

rotimürgi graanulite leidumist YYY krundil. Sellist fotot ei ole kohtule esitatud ega kohtus

uuritud. Ka kaitsja ise viitab kohtueelse menetluse toimikule. Apellatsioonis on märgitud, et

kõnealune foto on peaaegu identne kahtlustatava ülekuulamise protokollile lisatud fototabeli

fotodega 19 ja 20, mida on kohtus uuritud (tl. 81). Ringkonnakohus märgib, et nimetatud fotodel

on näha VV krundil oleva kuuri seina ääres olev rotimürgi kogum. Seega ei haaku need fotod

kuidagi XX ütlustega, et YYY krundil oli näha maha pudenenud helbeid.

Ringkonnakohus ei näe alust lugeda ebausaldusväärseks sündmuskoha vaatlusprotokolli ja

tunnistaja ML ütlusi. Nendest nähtuvat asjaolu, et XXX krundil oli aia lähedal maas rohkelt

roosasid helbeid sisaldav mass, kinnitab see, et sündmuskohalt kaasa võetud massi on

asitõendina vaadeldud ning sellest võetud proov on esitatud toksikoloogia- ja narkootiliste

ainete ekspertiisiks.

13

Ekspert tuvastas, et aine sisaldas difenaakumit, st sama ainet, mida sisaldasid menetlejale üle

antud koera väljaheitest võetud proov ning VV kodus olnud rotimürk. Maakohus ei ole

nimetatud tõendeid kogumis üldse käsitlenud.

Kaitsja on avaldanud kahtlust, et rotimürki sisaldava massi on oma krundile pannud kannatanud

ise. Kaitsja leiab, et selliseks kahtluseks annab alust asjaolu, et kuigi 10. detsembril 2016 võttis

menetleja roosasid helbeid sisaldava massi asitõendina kaasa, on kannatanud näidanud

samasugust massi 17. detsembril 2016 „Seitsmestes uudistes“. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja

väide on tõendamata. Saatelõiku ennast, millest kaitsja räägib, ei ole kohtus uuritud Kannatanu

XX on kaitsja küsimustele vastates tunnistanud, et saatelõik nende koerte väidetavast

mürgitamisest oli. Kannatanu tunnistas ka, et selles näidati mingisugust „pudru“ (tl. 29).

Kannatanu ütlused nimetatud küsimuses on nii pealiskaudsed, et neist on võimalik järeldada

vaid seda, et mingisugust massi saates demonstreeriti, kuid mitte seda, milline see mass oli ning

mis ajast ja kust see mass pärit oli.

11. Kuna asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on näha maast midagi söömas kahte koera,

kannatanute ütluste kohaselt jäi samal ajal, kui O raviti, loiuks ka L, ning ka L-l tuvastati

hüübivusnäitaja mõningane tõus, loeb ringkonnakohus tõendatuks, et ka L sõi rotimürki, mille

tulemusel tekkis tal kerge mürgistus.

12. ML ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel loeb ringkonnakohus tõendatuks,

et VV pani uuesti XXX krundile difenaakumit sisaldavat ainet, mis avastati 10. detsembril

2016. Nimetatud aine panemise täpne aeg ei ole tuvastatav, kuid see pidi toimuma pärast seda,

kui YY oli 7. detsembril 2016 hoovi üle vaadanud.

13. KarS § 264 lg 1 p 3 näeb ette vastutuse looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest

julmal viisil. Looma suhtes lubamatud teod on sätestatud loomakaitseseaduse § 4 lg-s 1.

Nimetatud säte ütleb: „Looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle

valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle

üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse

seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega

tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast,

välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele

vastavad loomkatsed.“ Tõendamist on leidnud see, et VV põhjustas perekond X koer O-le

füüsilisi kannatusi (kannatanu XX sõnul põhjustati koerale ka vaimseid kannatusi, mida näitab

see, et koer on muutunud inimpelglikuks, kuid selliste kannatuste põhjustamist koerale ei ole

süüdistuses ette heidetud). Seega on ta pannud looma suhtes toime lubamatu teo LoKS § 4 lg 1

tähenduses. 10. detsembril 2016 XXX krundilt leitud rotimürgi panemine on käsitatav looma

suhtes lubamatu teo toimepanemise katsena.

See, et looma eluohtliku seisundi ja sellega seoses loomale erinevate kannatuste põhjustamine

on LoKS § 4 lg 1 kohaselt looma suhtes toime pandud lubamatu tegu, tähendab, et looma

eluohtliku seisundi põhjustamine iseenesest ei anna alust liigitada tegu julmaks. Seega peavad

14

sellele, et looma elu seati ohtu ja talle põhjustati kannatusi, lisanduma mingid täiendavad

asjaolud, mis muudavad selle teo ühtlasi julmaks. Ringkonnakohus leiab, et looma suhtel

lubamatu teo toimepanemine julmal viisil tähendab seda, et tegu on toimepandud moel, mis

näitab toimepanija erilist hoolimatust looma tervise ja heaolu vastu.

Süüdistuses ei ole eraldi lahti kirjutatud, miks on toimepandud tegu käsitatud julmal viisil

toimepanduna. Prokuröri süüdistuskõnes öeldust võib järeldada, et prokuröri hinnangul

näitavad julma viisi koera süüdistuses kirjeldatud kannatused: O oli seitse päeva statsionaarsel

ravil ja talle tehti mitu vereülekannet. Mürgistus põhjustas koeral halva enesetunde, nõrkuse,

krambid, tema väljaheidetes ja okses oli verd. Seega on prokurör sisuliselt leidnud, et koerale

põhjustati suuri kannatusi.

Kohtukolleegium nõustub, et kannatusi, mida mürgitamisega O-le põhjustati, võib pidada

suurteks. Siiski peab ringkonnakohus tõdema, et nimetatud asjaolud ei vasta julma viisi

tunnusele. Nimelt tuleb arvestada, et KarS § 264 lg 1 p 3 ei ole ainus karistusseadustiku säte,

mis räägib teo toimepanemisest julmal viisil. Kuriteokoosseisu tunnusena on teo

toimepanemise julma viisi nimetatud KarS § 114 lg 1 p-s 1, § 133 lg 2 p 4, § 1381 lg 2 p 4. Kõik

nimetatud sätted nimetavad julma viisi kõrval piinavat viisi. Kohtupraktika kohaselt ei ole

piinav ja julm viis samastatavad (vt nt 14. juuli 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-06,

p 8.2). Suurte kannatuste põhjustamine on käsitatav just piinava viisina.

Erinevalt loetletud sätetest KarS § 264 lg 1 koosseisutunnusena piinavat viisi ei nimeta, vaid

räägib üksnes julmast viisist. Eelnev ei tähenda seda, et KarS § 264 lg 1 kontekstis hõlmaks

julm viis ka piinavat viisi. Sama mõistet tuleb kogu seadustiku ulatuses kasutada ühesuguses

tähenduses. Julma viisi mõiste erinevaks sisustamiseks ei anna alust ka asjaolu, et nimetatud

sätetest ainsana näeb KarS § 264 lg 1 p 3 ette vastutuse looma suhtes toimepandud teo eest.

Kohtukolleegium ei näe alust, miks ei peaks olema võimalik eristada loomade puhul julma ja

piinavat kohtlemist. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et looma julma kohtlemise puhul ei ole

seadusandja mingil põhjusel kriminaliseerinud lubamatut tegu looma suhtes, kui see on pandud

toime piinaval viisil.

Seda, et VV teos objektiivselt väljenduks n.ö tavapärase lubamatu teoga võrreldes eriline

hoolimatus looma tervise ja heaolu vastu, ei ole süüdistuses ära näidatud ning see ei ole

tuvastatav.

14. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et kohtukolleegiumi hinnangul oleks

välistatud VV vastutus KarS § 264 lg 1 p 3 alusel ka juhul, kui pidada süüdistuses kirjeldatud

koerale põhjustatud kannatusi julma viisi tunnusele vastavaks.

Lisaks objektiivse kuriteokoosseisu tunnustele peavad olema täidetud ka subjektiivse

kuriteokoosseisu tunnused. See tähendab, et täideviijal peab olema objektiivse kuriteokoosseisu

asjaolude suhtes tahtlus. Kohtukolleegium leiab, et VV teguviis näitab seda, et ta püüdis O

tappa, st ta pani tahtlikult toime lubamatu teo looma suhtes. Tõendatud ei ole aga see, et ta tal

oli tahtlus ka julma viisi suhtes. Selleks, et saaks rääkida vähemalt kaudsest tahtlusest, peaks

olema tõendatud, et VV pidas võimalikuks ja aktsepteeris seda, et mürk põhjustab koerale suuri

15

kannatusi. Selliseid asjaolusid tõendatud ei ole. VV kasutas vahendit, mis on spetsiaalselt looma

– tõsi küll, mitte koera, vaid näriliste – surma põhjustamiseks välja töötatud. Kohtule ei ole

esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et VV pidas võimalikuks, et see põhjustab koerale suuri

kannatusi. Seega tuleb tõdeda, et KarS § 264 lg 1 p 3 subjektiivne koosseis ei ole täidetud.

Arvestades seda, et lubamatu tegu looma suhtes, kui see ei ole toime pandud julmal viisil või

avalikult, on LoKS § 662 lg 1 koosseisule vastav väärtegu. Kui süüdistatava tegu vastab kohtu

hinnangul mitte kuriteo vaid väärteo tunnustele, tuleb vastavalt KrMS § 274 lg-le 1 lõpetada

kriminaalmenetlus määrusega. Seega tuleb maakohtu õigeksmõistev otsus küll tühistada, kuid

menetlus tuleb lõpetada.

15. Menetluse lõpetamise korral tuleb sarnaselt õigeksmõistva otsuse tegemisele jätta

KrMS § 310 lg 2 kohaselt tsiviilhagi läbi vaatamata. Seega ei ole alust tühistada maakohtu

otsust tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas.

16. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja lõpetab kriminaalmenetluse, on

tegemist sisuliselt KrMS § 337 lg 2 p-le 1 vastava lahendiga. Sellise lahendi tegemise korral

kannab vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 apellatsioonimenetluse kulud riik. Apellatsioonimenetluse

kulud on kannatanute ja süüdistatava õigusabikulud.

Kannatanute esindaja taotleb kokku 2725,8 euro suuruste õigusabikulude hüvitamist YY-le.

Taotlusele lisatud arvetes on lahti kirjutatud osutatud õigusabi toimingud ja nende ajakulu.

VV kaitsja on esitanud taotluse hüvitada VV-le 600 euro suurused apellatsioonimenetluse

õigusabi kulud. Ka kaitsja on esitanud kohtule kulusid kinnitavad arved.

Ringkonnakohus peab nii kannatanu kui süüdistatava õigusabikulusid põhjendatuteks ning

leiab, et need tuleb hüvitada täies ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht 19.08.2021, Tallinn

Haldusasja number 3-21-1303

Haldusasi Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebus Põllumajandus- ja

Toiduameti tegevuse peale koerte kettide pikkuse üle

riikliku järelevalve teostamisel

Menetlusosalised Kaebaja Eestimaa Loomakaitse Liit

Vastustaja Põllumajandus- ja Toiduamet

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 09.07.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus Eestimaa Loomakaitse Liidu määruskaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Eestimaa Loomakaitse Liidu määruskaebus menetlusse.

2. Jätta Eestimaa Loomakaitse Liidu määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 09.07.2021 määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) esitas 24.01.2021 Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA)

pöördumise, milles palus kontrollida Võrumaal Rõuge vallas Augli külas Männimäel

peetavate koerte olukorda ja võtta meetmeid loomade heaolu tagamiseks. Muu hulgas tõi

avaldaja välja, et koertele pole tagatud minimaalne liikumisala ja nende ketid on lühikesed, sh

pole välistatud keerdumine esemete ümber. ELL esitas 24.01.2021, 01.02.2021, 12.04.2021 ja

16.04.2021 PTA-le täiendavaid küsimusi koerte olukorra ja käimasoleva riikliku järelevalve

menetluse kohta.

2. PTA vastas 18.05.2021 kirjas ELL-le, et tuvastas 27.01.2021 62 kelgukoera ja ühe

bernhardiini pidamise. Osadel kelgukoertel puudusid varjumiseks kuudid või muud rajatised,

3-21-1303

2(6)

mis pakuksid varju ebasoodsate ilmastikutingimuste puhul. Kelgukoeri jooksutatakse iga

päev, kuid muul ajal peetakse neid ketis, mille pikkus ei taga põllumajandusministri

24.07.2008 määruses nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ ketis oleva koera

liikumisalale kehtestatud miinimummäära, milleks on 40 ruutmeetrit. PTA tegi kettide ja

varjumisvõimaluste osas omanikele 12.02.2021 ettekirjutused täitmise tähtajaga 31.03.2021.

Loomapidaja esitas ettekirjutuse peale vaide. PTA keskasutus otsustas, et kuna ei saa väita, et

loomi peetaks alaliselt ketis, siis tuleb tunnistada kehtetuks ettekirjutuse punkt, mis käsitles

kettide pikkuse vastavusse viimist määruse nr 76 § 10 lõikega 3. PTA teostas 13.04.2021

järelkontrolli ning korraldas uued paikvaatlused 22.04.2021 ja 26.04.2021. PTA tuvastas, et

kõikidel koertel on tagatud varjevõimalus ebasoodsate ilmastikutingimuste eest. Nii

järelkontrolli käigus kui ka uutel paikvaatlustel ei tuvastatud koeri, kes oleks alaliselt ketis, st

koeri, kes ei osale treeningprogrammis. Treeninguvahelistel aegadel on kelgukoerad

pidamisel lühikese (ca 2 m) keti otsas. Olemasolevad ketid ei takerdu mitte millegi ümber,

võimaldavad vabalt teha täisringi ümber kinnitusposti. Bernhardiin ja üks vanem kelgukoer

on pidamisel väliaedikus. Ühegi koera üldseisundi hindamisel mingeid kõrvalekaldeid ei

täheldatud. PTA kavatseb ka tulevikus teostada paikvaatlusi veendumaks, et loomapidaja

järgib jätkuvalt koerte liikumisvajaduse rahuldamiseks vähemalt nende treeningkavas

määratletut ning ka muud koerte pidamistingimused on täidetud.

3. ELL esitas halduskohtule kaebuse PTA otsuse tühistamiseks, millega PTA tühistas

12.02.2021 ettekirjutuse osas, mis puudutas Võrumaal Rõuge vallas Augli külas Männimäel

peetavate koerte kettide pikkuse vastavusse viimist määruse nr 76 § 10 lõikega 3. Ühtlasi

palus kaebaja kohustada PTA-d jätkama järelevalvemenetlust koerte kettide pikkuste

vastavusse viimiseks õigusaktidest tulenevate nõuetega.

Kaebaja põhistas oma kaebeõigust järgmiselt. Loomade heaolu reguleerivad sätted on

mõeldud kaitsma ennekõike loomade heaolu (sh on kehtestatud need nõuded avalikes

huvides). Kuna loomade heaolu ja loomade kaitse inimese tegevuse või tegevusetuse eest on

kaebaja põhikirjaline eesmärk, on nende sätete eesmärgiks kaitsta ka tema huve. Kaebaja on

keskkonnaorganisatsioon, kellel on kaebeõigus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS)

§ 30 lõike 2 ja § 31 lõike 1 punkti 1 järgi.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 09.07.2021 määrusega ELL-i kaebuse kaebeõiguse

puudumise tõttu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.

HKMS § 44 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes

oma õiguse kaitseks ning muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi

kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Teatud liiki hüvede

(olgu selleks siis loomade heaolu, kultuuriväärtuste säilimine vms) kaitsmiseks isikute

ühenduse loomine ei anna automaatselt talle kaebeõigust tegevuse osas, mis riivab ühenduse

poolt kaitstavaid hüvesid. Sellise tõlgenduse korral muutuks HKMS § 44 lg 2 sisutuks.

Seadusest peab tulenema konkreetne alus, mis võimaldab lugeda mingi hüve riive seda hüve

kaitsva ühenduse õiguse riiveks (või siis võimaldab sõnaselgelt pöörduda kohtusse teise isiku

õiguse või avaliku huvi kaitseks). KeÜS § 30 lg 2 tõlgendamisel tuleb pöörata tähelepanu

KeÜS-i üldisele eesmärgile ja selgitusele seaduse eelnõu seletuskirjas: keskkonnaseadustiku

üldine eesmärk on keskkonna ja inimese tervise ning heaolu kaitsmine keskkonnahäiringute

eest. Eelnõu § 1 punktis 1 on ühe eesmärgina sätestatud keskkonna, inimese tervise, heaolu ja

vara kaitsmine. Eraldi ei ole välja toodud loomade heaolu ega loomade tervise kaitsmist,

kuna põllumajandusloomad ja lemmikloomad ei ole osa keskkonnast käesoleva paragrahvi

mõttes, kuid põllumajandusloomad ja lemmikloomad on käsitatavad isikule kuuluva

3-21-1303

3(6)

vallasasjana, millele laieneb ennekõike tsiviilõiguslik õiguskaitse. See aga ei tähenda, et

keskkonnaõiguse rikkumisega ei võidaks ühtlasi kahjustada ka isikule kuuluvat vara, sh

isikule kuuluvate põllumajandusloomade ja lemmikloomade heaolu ja tervist. Seega ei anna

KeÜS § 30 lg 2 keskkonnaorganisatsioonidele kaebeõigust loomade heaolu kaitseks.

Loomade kaitseks (ühenduse sellise põhikirjalise eesmärgi kaitseks) kohtusse pöördumise

õigust ei näe ette ka mõni muu õigusnorm. Sellest ei saa küll teha järeldust, et loomade kaitse

oleks riiklikult tagamata. Loomakaitseseaduse (LoKS) 10. peatükk näeb ette riikliku ja

haldusjärelevalve LoKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle ning 11.

peatükk näeb ette vastutuse rikkumiste eest. Riikliku järelevalve osas ei näe kehtiv õigus ette

keskkonnaorganisatsiooni või muu ühenduse kaebeõigust (avalikes huvides või põhikirjaliste

eesmärkide kaitseks).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. ELL palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.07.2021 määrus.

ELL-i üks põhikirjalistest eesmärkidest on loomade heaolu ja loomade kaitse inimese

tegevuse või tegevusetuse eest, st loomade heaolu ja loomade kaitse on ELL-i kaitstav

õigushüve. Vastustaja tegevus puudutab loomade heaolu. Kui tõlgendada HKMS § 44 lõiget 1

nõnda, et kaebeõigus saaks olla üksnes looma (tsiviilkäibes asja) omanikul, tekiks absurdne

olukord, kus loomaomanikust nõuete rikkuja temale soodsat haldusakti või -toimingut ei

vaidlusta. Seega on ka loomade heaolu eest seisval isikul looma heaolu huvides subjektiivne

õigus nõuda järelevalveasutustelt õigusaktidele vastavat kaalutlemist.

Kaebeõigus tuleneb ka KeÜS-st. Kahtlemata mahub keskkonna mõiste alla loodus tervikuna,

sh inimesed, loomad ja linnud. Kuna loomad on osa keskkonnast, on ka nende heaolu KeÜS-i

kohaldamisalas. Kui keskkonnas ei ole tagatud loomade heaolu, ei ole tagatud ka KeÜS

eesmärgid – keskkonna hea seisund ning keskkonnale kahju tekitamise vältimine. Århusi

konventsiooni preambulas tõdetakse, et igal inimesel on õigus elada keskkonnas, mis vastab

tema tervise ja heaolu vajadustele, ning kohustus praeguste ja tulevaste põlvkondade

hüvanguks kaitsta keskkonda ja teha selle seisundi parandamiseks teistega koostööd.

Konventsioonis leitakse, et selle õiguse elluviimiseks ja nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb

anda igaühele õigus pöörduda keskkonnaasjade üle otsustamise asjus kohtusse ning

tunnistatakse, et inimesed võivad vajada oma õiguste teostamiseks abi. Konventsiooni

kohaselt on konventsiooniosalised huvitatud sellest, et organisatsioonidel ja teiste üldsuse

esindajatel on võimalik pöörduda kohtu poole või kasutada muid õiguslikke vahendeid, et

kaitsta oma õigustatud huve ja tagada seaduste täitmine. Tervise ja heaolu vajadustele vastab

keskkond, kus loomade pidamistingimused on nõuetekohased ning loomi ei väärkohelda.

Tuleb ka rõhutada, et loomakaitseseadus on liigitatud keskkonnaalaste õigusaktide valdkonda.

Keskkonna kaitsmise eesmärgina tuleb käsitleda laiemalt ka nt väljendeid „loomakaitse“,

„looduskaitse“ vms. Laiemat tõlgendust toetab ka põhiseaduse § 53, mille kohaselt on igaüks

kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale

tekitanud. Keskkond laias mõistes hõlmab paratamatult ka tehiskeskkonna, mida – arvestades

inimtegevuse ulatuslikku mõju keskkonnale – ei ole sageli võimalik looduskeskkonnast

selgelt piiritleda. Seega ei saa keskkonnakomponentidest välistada ka inimeste poolt peetavaid

lemmik- ja põllumajandusloomi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1303

4(6)

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 204 lõike 1 ja § 207 lõike 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lõige 4), määruskaebus

on tähtaegne (HKMS § 204 lõige 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lõige 1 ja riigilõivu-

seaduse § 22 lõike 1 punkt 9).

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi oma määruses

korrata (HKMS § 201 lõige 4 ja § 203 lõige 2).

8. Asjaolust, et ELL on võtnud endale vabatahtlikult ülesandeks tegeleda loomade tervise ja

heaolu kaitsmisega, ei tulene, et tal oleks nendes küsimustes õigus pöörduda avaliku võimu

tegevuse vaidlustamiseks halduskohtusse. Mittetulundusühingu põhikirjalised eesmärgid ei

ole samastatavad isiku subjektiivsete avalike õigustena, mille all mõistetakse põhiõigusi ja

-vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest

tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu erikohtu määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Halduskohus

leidis õigesti, et kui isik saaks halduskohtusse pöörduda ainuüksi oma põhikirjalistele

ülesannetele viidates, muutuksid HKMS § 44 lõiked 1 ja 2 sisutühjaks. Halduskohtusse

pöördumiseks ei piisa sellest, et isikul on huvi halduse tegevuse õiguspärasuse vastu, mh

juhul, kui ta on seda huvi ise deklareerinud oma põhikirjas. HKMS § 44 lõikest 1 tulenevalt

on halduskohtusse pöördumise õigus rangelt piiratud subjektiivsete õiguste rikkumise

võimalikkusega. Riikliku järelevalve menetluse algatamata jätmise või avaldaja soovitud

meetme võtmata jätmise vaidlustamise kohta on kohtupraktikas järjekindlalt leitud, et üksnes

puudutatud isik (s.o isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib

nõuda, et järelevalveorgan otsustaks küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav

õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (Riigikohtu halduskolleegiumi 23.03.2016 otsus asjas

nr 3-3-1-85-15, p 13; 01.04.2021 otsus asjas nr 3-18-1442, p 16). Teistele isikutele kuuluvate

koerte kettide pikkuse ja liikumisruumi ebapiisavus ELL-i õigusi ei riku, ehkki võib olla

vastuolus avalike huvidega ning loomade heaolu tagamist sätestavate õigusnormidega.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et olukord, kus peale lemmiklooma omaniku pole

ühelgi teisel isikul võimalik selle looma tervise ja heaolu kaitseks kohtusse pöörduda, on

absurdne. Halduskohtumenetluse ülesanne on tagada isikule kaitse tema õiguste rikkumise

eest (HKMS § 2 lg 1), mitte saavutada olukord, kus avaliku võimu mistahes tegevus mistahes

ühiskonnaelu küsimuses oleks ühel või teisel moel allutatud kohtulikule kontrollile. HKMS-i

kommenteeritud väljaandes on samuti selgitatud, et halduskohus ei ole instants, mis peaks

reageerima igale avaliku võimu kandja õigusvastasele teole ning seaduslikkuse täielik

tagamine ei ole halduskohtumenetluse eesmärk ega ülesanne (§ 2 komm A.II.4). Seetõttu, kui

seadusandja ei ole asjaomases valdkonnas otsustanud laiendada kaebeõigust, tuleb leppida

sellega, et õigusnormidest kinnipidamise ja avaliku võimu tegevuse seaduslikkuse tagavad

täitevvõimu sisesed järelevalve mehhanismid, süüteomenetlused, avalikkuse surve jms, ehkki

need alternatiivid ei pruugi olla sama tõhusad kui halduskohtumenetlus. Analoogia korras

viitab ringkonnakohus ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2019 otsusele asjas nr 3-17-

2784 (p 11), milles leiti, et asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt umbusaldusmenetlus)

võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta

kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. Riigikohus viitas ka

sellele, et olukorras, kus subjektiivsete avalike õiguste riivet ei esine, peaks kaebeõiguse

laiendamiseks erinormi kehtestama seadusandja.

3-21-1303

5(6)

9. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kaebeõigus ei saa tuleneda ka KeÜS § 30 lõikest 2 ja

§ 31 lõike 1 punktist 1. Nendest sätetest tulenevalt saab keskkonnaorganisatsioon pöörduda

halduskohtusse keskkonnakaitse huvides, ilma et tal oleks vajalik tõendada oma subjektiivsete

avalike õiguste rikkumist üldises korras. Seadus loeb sellisel juhul kaebaja õigused rikutuks

fiktsioonina ning kaebeõigus on keskkonnaorganisatsioonil HKMS § 44 lõike 1 ja KeÜS-i

nimetatud sätete koosmõjus. Järelikult tuleb kontrollida, kas lemmikloomad on keskkonna osa

KeÜS-i tähenduses.

9.1. Kõigepealt vaatleb ringkonnakohus, kuidas on keskkonna mõistet soovitud sätestada

eelnõu seletuskirjas ning kuidas on sellest aru saadud erialakirjanduses.

KeÜS-i eelnõu seletuskirjas on märgitud, et keskkonna mõistele ammendava

legaaldefinitsiooni andmine ei ole võimalik. On aga selge, et keskkond hõlmab

keskkonnaelemendid nagu õhk, pinnas ja vesi, samuti looduskeskkonna; tehiskeskkonnast

peaks olema hõlmatud selle looduslähedasemad osad, nagu linnapargid ja puiesteed, kuid

mitte miljööväärtus laiemas tähenduses.

KeÜS-i kommentaarides1 selgitatakse, et kõige üldisemas tähenduses on keskkond kõik

inimest ümbritsev, sh ka vaimne ja sotsiaalne keskkond. On ilmne, et KeÜS-s ei kasutata

mõistet nii avaras tähenduses. Kaudselt on keskkonda määratletud keskkonnateabe mõiste

määratluses (KeÜS § 24 lõike 2 punktid 1 ja 2), mille mitteammendavate loetelude kohaselt

käsitatakse keskkonnaelementidena õhku, atmosfääri, vett, pinnast, maad, maastikke ja

looduslikke alasid, nagu märg-, ranna- ja merealad, looduslikku mitmekesisust ja looduse

koostisosasid ning nende vastastikust toimet. Keskkonnaorganisatsiooni mõiste määratluse

kohaselt (KeÜS § 31) peetakse keskkonnakaitseks looduskeskkonna kaitset, aga ka

keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, samuti looduse ja

loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. Eeltoodu valguses tuleb keskkonnana

KeÜS mõistes käsitada füüsilist keskkonda, eelkõige aga looduskeskkonda. Loodus- ja

tehiskeskkonna vahele on raske piiri tõmmata.

Keskkonna loodusteaduslikes määratlustes rõhutatakse mõiste komplekssust, samuti seda, et

keskkond määrab lõpuks ära organismide, sh inimese eksisteerimisvormid ja ellujäämise.2

9.2. Järgmiseks annab ringkonnakohus konkreetse vaidluse asjaoludest lähtudes tõlgenduse,

kas keskkonna mõiste hõlmab kolmandatele isikutele kuuluvate koerte tervise ja heaolu. Koer

on LoKS § 2 lõike 3 kohaselt lemmikloom, s.o inimese isiklikuks meelelahutuseks või

seltsiks peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom. Lemmiklooma kohta käivaid

sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale (teenistusloomad). Seadus

eristab ühelt poolt lemmikloomade, teenistusloomade ja põllumajandusloomade kaitset ja

teiselt poolt vabas looduses elavate loomade kaitset (vastavalt LoKS 21. ja 3. peatükk).

Kodustatud lemmikloom elab inimese loodud tehiskeskkonnas inimestega vahetult koos

nende kontrolli ja hoolitsuse all. Looduslikus vabaduses elav metsloom pole seevastu kellegi

omandis, ta on peremehetu (asjaõigusseaduse § 96 lõige 4) ning elab looduslikus keskkonnas

selle tavalises tähenduses, tagades bioloogilise mitmekesisuse ja ökoloogilise koosluse

säilimise. LoKS § 60 lõigete 1 ja 2 kohaselt teostab lemmikloomade kaitse osas riiklikku

järelevalvet PTA, vabas looduses elavate loomade kaitse osas Keskkonnaamet. Ka see on

tingitud asjaolust, et lemmikloomade heaolu kaitsel ja vabas looduses elavate loomade kaitsel

on erinevad eesmärgid. Halduskohus on asjakohaselt viidanud KeÜS-i eelnõu seletuskirjale,

1 https://k6k.ee/keskkonnaseadustik/1-ptk/2-jagu/sissejuhatus. 2 H. Veinla, E. Lopman, K. Relve, M. Triipan. Keskkonnaõigus. Juura 2016, lk 45.

3-21-1303

6(6)

milles on selgesõnaliselt soovitud välistada lemmikloomade kaitse KeÜS §-s 1 sätestatud

seaduse eesmärkide hulgast. Ehkki kodustatud liigi hulka kuuluvad lemmikloomad on osa

meid kõiki ümbritsevast, s.o keskkonnast laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki elusolendeid,

erinevad nad vabast loodusest, kus lemmikloomad iseseisvalt elada ei saa ja kus neil puudub

inimesest sõltumatu ja iseseisev koht ökosüsteemis, ökoloogilises koosluses (keskkonna

iseväärtuse põhimõte). Võrdluseks, ka inimese loodud tehiskeskkonna elemente saab lugeda

KeÜS tähenduses keskkonna osaks üksnes juhul, kui need on justkui sulandunud vaba

looduse osaks, on vabalt kasutatavad sarnaselt loodusliku keskkonnaga.

Kodustatud liigi hulka kuuluvaid lemmikloomi ei saa eeltoodut arvestades lugeda hõlmatuks

keskkonna mõistega KeÜS § 31 lõike 1 punkti 1 tähenduses ning lemmikloomade heaolu

kaitse pole käsitatav keskkonnakaitsena selle sätte mõistes (küsimus, kas vabas looduses elava

looma lemmikloomana pidamise asjades on keskkonnaorganisatsioonidel kaebeõigus, jääb

praeguse kohtuasja raamidest väljapoole ja seda ringkonnakohus ei analüüsi).

9.4. Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Liidu toimimise leping ei seosta lemmikloomade

heaolu kaitset keskkonnaeeskirjadega. Lepingu artikkel 13 näeb ette üksnes selle, et ühenduse

põllumajandus-, kalandus-, transpordi- ja siseturupoliitika ning teadusuuringute ja tehnoloogia

arengu ja kosmosepoliitika kavandamisel ning rakendamisel pööravad ühendus ja

liikmesriigid täit tähelepanu loomade kui aistimisvõimeliste olendite heaolu nõuetele.

Nimetatud artiklist ei tulene sarnaselt teiste sama jaotise artiklitega õiguslikku alust loomade

heaolu kaitseks ühenduse õiguskorras.3 Loomade heaolu tuleb üksnes kohaselt arvesse võtta

ühenduse teatud poliitikate kujundamisel. Seejuures ei ole Euroopa Liidu õigusaktides eraldi

reegleid lemmikloomade tervise ja heaolu kaitse kohta. Loomade heaolu küsimused on

enamjaolt liikmesriikide pädevuses ja Euroopa Liidu pädevus on piiratud.

10. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KeÜS § 30 lõikest 2 ja §-st 31 tulenev kaebeõigus

põhineb Århusi konventsioonil, olles mõeldud selles ettenähtud õiguste realiseerimiseks Eesti

õiguskorras. Praeguses asjas ei olnud kaebaja eesmärk saada keskkonnainfot, osaleda

õigusloomes vms (konventsiooni artiklid 4, 5, 7 ja 8), vaid ta soovis rääkida kaasa ja osaleda

konkreetsel juhtumil koerte heaolu küsimuses riikliku järelevalve menetluses otsuste

langetamisel. Tuleb tähele panna, et konventsiooni artikkel 6 näeb ette üldsuse osalemise

eritegevusega seotud asjade otsustamisel, mis on loetletud konventsiooni lisas I, või siis

juhul, kui sellel tegevusel võib olla oluline mõju keskkonnale. Arvestades lisas I kirjeldatud

tegevuste iseloomu ja keskkonnale avaldatava mõju eeldatavat suurust, samuti konventsiooni

üldist eesmärki ja olemust, on ilmne, et koerte kettide pikkuse ebapiisavuse puhul ei ole alust

rääkida keskkonnale olulise mõjuga tegevusest konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti b

tähenduses. Konventsiooni artikli 9 lõike 2 punkt b näeb keskkonnaorganisatsioonile ette

kohtukaebeõiguse üksnes juhul, kui tegemist on artiklis 6 sätestatud tegevustes osalemise

õiguse riivega (millega praegu pole tegemist). Ka see argument orienteerib järeldusele, et

praeguses asjas pole kaebaja käsitatav keskkonnaorganisatsioonina, kellel oleks kaebeõigus

nõuda PTA-lt riikliku järelevalve küsimuses uue otsuse tegemist.

(allkirjastatud digitaalselt)

3 Commission staff working Document. Evaluation of the European Union Strategy for the Protection and Wel-

fare of Animals 2012-2015. Brussels, 31.3.2021, SWD (2021) 76 final, lk 4. Simonin D. & Gavinelli A., “The

European Union legislation on animal welfare: state of play, enforcement and future activities” [PDF file], In:

Hild S. & Schweitzer L. (Eds), Animal Welfare: From Science to Law, 2019, pp 59-70. Kättesaadav arvutivõr-

gus: https://www.fondation-droit-animal.org/documents/AnimalWelfare2019.v1.pdf

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik Kaupo Kruusvee

Määruse tegemise aeg ja koht 09.07.2021, Tallinn

Haldusasja number 3-21-1303

Haldusasi Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebus Põllumajandus- ja

Toiduameti (PTA) (vaide)otsuse tühistamiseks, millega

tunnistati kehtetuks PTA 12.02.2021 ettekirjutuse

punkt, mis käsitles Võrumaal Rõuge vallas Augli külas

Männimäel peetavate koerte kettide pikkuse vastavusse

viimist Põllumajandusministri 24.07.2009 määruse nr

76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ § 10 lg-ga 3

ning PTA kohustamiseks jätkama järelevalvemenetlust

koerte kettide pikkuste vastavusse viimiseks

õigusaktidest tulenevate nõuetega

Menetlusosalised Kaebaja – mittetulundusühing Eestimaa Loomakaitse

Liit, juhatuse liige Piret Tees

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet

Menetlustoiming Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4,

§ 204 lg 1).

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tallinna Halduskohtusse saabus 15.06.2021 mittetulundusühingu Eestimaa Loomakaitse

Liit (ELL) kaebus PTA otsuse tühistamiseks, millega PTA tühistas 12.02.2021 ettekirjutuse

punkti, mis käsitles Võrumaal Rõuge vallas Augli külas Männimäel peetavate koerte kettide

pikkuse vastavusse viimist Põllumajandusministri 24.07.2009 määruse nr 76 „Lemmikloomade

pidamise nõuded“ § 10 lg-ga 3 ning PTA kohustamiseks jätkama järelevalvemenetlust koerte

kettide pikkuste vastavusse viimiseks õigusaktidest tulenevate nõuetega.

Kaebaja on põhjendanud enda kaebeõigust alljärgnevalt:

3-21-1303

2(4)

1) HKMS § 44 lg 1 sätestab, et isik võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma

õiguse kaitseks. Riigikohus on korduvalt välja toonud, et isikul puudub subjektiivne õigus

nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku

suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii

järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik

(isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et

järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme

rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema

õigushüve (nt 23.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, 22.10.2014 otsus haldusasjas nr

3-3-1-42-14, 23.10.2013 määrus haldusasjas nr 3-3-1-29-13, 13.10.2010 otsus haldusasjas nr

3-3-1-44-10). Käesoleval juhul on kõnealuste koerte omanikud rikkunud loomakaitseseadusest

(LoKS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid loomade heaolu reguleerivaid

nõudeid ning rikkumised jätkuvad, kuid menetlust rikkumiste lõpetamiseks läbi ei viida.

Loomade heaolu reguleerivad sätted on mõeldud kaitsma ennekõike loomade heaolu (sh on

kehtestatud need nõuded avalikes huvides) ning et loomade heaolu ja loomade kaitse inimese

tegevuse või tegevusetuse eest on kaebaja põhikirjaline eesmärk, on nende sätete eesmärgiks

kaitsta ka loomakaitseorganisatsioonide, sh kaebaja huve. Seega on kaebajal õigus taotleda

kohtulikku kontrolli järelevalvemenetluses ettekirjutuse tühistamise ja tühistatud osas

järelevalvemenetluse lõpetamise põhjendatuse üle.

2) Lisaks on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg-s 2 sätestatud, et

keskkonnaorganisatsiooni huvi põhjendatust või õiguste rikkumist eeldatakse, kui vaidlustatud

haldusakt on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Seejuures loetakse

valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks KeÜS-i tähenduses mittetulundusühing, kelle

põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset

(KeÜS § 31 lg 1 p 1). Kaebaja põhikirjalised eesmärgid on loomade kaitse sellise inimtegevuse

eest, mis ohustab või võib ohustada loomade igakülgset heaolu, tervist või elu; üldise

loomapidamiskultuuri tõstmine ja kooskõlla viimine kaasaegsete loomapidamispõhimõtetega,

millised on üldtunnustatud euroopalikus kultuuriruumis ning eriti riikides, kus on kehtestatud

kõrged loomapidamise nõuded ja standardid; bioloogilise mitmekesisuse säilitamine.

3) Puudub vaidlus ka selles, et kaebaja esitab iga nädal järelevalveasutustele, sh vastustajale,

loomade heaolu kontrollimiseks asjakohaseid pöördumisi ning järelevalveasutused, sh ka

vastustaja, teavitavad kaebajat järelevalvemenetluse tulemustest. Niisiis on vaidlustatav

tegevus – koerte keti pikkuse muutmiseks ja sellega looma heaolu tagamiseks tehtud

ettekirjutuse tühistamine ning järelevalvemenetluse lõpetamine selles osas – seotud

keskkonnaorganisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

4) Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et olukorras, kus mittetulundusühingu põhikirja ja

muu avaliku info põhjal järeldub, et tegemist on keskkonnaorganisatsiooniga, ei ole alust asuda

seisukohale, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus (Tallinna Ringkonnakohtu määrus asjas

nr 3-17-1088, p 15). Seega on kaebaja keskkonnaorganisatsioon, mille puhul kaebeõiguse

olemasolu tuleb eeldada.

2. Kohus leiab, et kehtiv õigus ei näe kõnealuses olukorras ELL-ile ette kaebeõigust.

HKMS § 44 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguse kaitseks ning muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks,

võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

Kohus peab iseenesest loomade heaolu tagamist väga oluliseks ja tänuväärseks tegevuseks.

Samas ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et mingit liiki hüvede (olgu selleks siis

loomade heaolu, kultuuriväärtuste säilimine vms) kaitsmiseks isikute ühenduse loomine annaks

3-21-1303

3(4)

automaatselt sellisele ühendusele kaebeõiguse tegevuse osas, mis riivab ühenduse poolt

kaitstavaid hüvesid. Sellise tõlgenduse korral muutuks HKMS § 44 lg 2 sisutuks. Kohtu

hinnangul peab kehtiva õiguse järgi tulenema siiski seadusest konkreetne alus, mis võimaldab

lugeda mingi hüve riive seda hüve kaitsva ühenduse õiguse riiveks (või siis võimaldab

sõnaselgelt pöörduda kohtusse teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks).

Selliseks näiteks on tõepoolest kaebaja poolt esile toodud KeÜS § 30 lg 2, mis sätestab, et kui

keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu HKMS-is või

haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et

tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni

keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Samas

tuleb pöörata tähelepanu KeÜS-i üldisele eesmärgile ja selles osas antud selgitusele seaduse

eelnõu seletuskirjas1: keskkonnaseadustiku üldine eesmärk on keskkonna ja inimese tervise ning

heaolu kaitsmine keskkonnahäiringute eest. Eelnõu § 1 punktis 1 on ühe eesmärgina sätestatud

keskkonna, inimese tervise, heaolu ja vara kaitsmine. Eraldi ei ole välja toodud loomade heaolu

ega loomade tervise kaitsmist, kuna põllumajandusloomad ja lemmikloomad ei ole osa

keskkonnast käesoleva paragrahvi mõttes, kuid põllumajandusloomad ja lemmikloomad on

käsitatavad isikule kuuluva vallasasjana, millele laieneb ennekõike tsiviilõiguslik õiguskaitse.

See aga ei tähenda, et keskkonnaõiguse rikkumisega ei võidaks ühtlasi kahjustada ka isikule

kuuluvat vara, sh isikule kuuluvate põllumajandusloomade ja lemmikloomade heaolu ja tervist.

Eelnevast järeldub, et KeÜS § 30 lg 2 ei anna isikute ühendustele (keskkonna-

organisatsioonidele) kaebeõigust loomade heaolu kaitseks. Vastupidiseks järelduseks ei anna

kohtu hinnangul alust ka kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 07.07.2017 määrus asjas

nr 3-17-1088 (p 15) ega ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2013 määrus asjas nr 3-12-2124,

millega tunnustati ELL-i kaebeõigust Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja nr 1-4.1/12/376

„Luba mingi tehistingimustes pidamiseks“ vaidlustamiseks. Viimati nimetatud määruses

seostati ELL-i kaebeõigus asjaoluga, et minkide lahtipääsemist pole võimalik välistada ning sel

on negatiivne mõju looduslikule loomastikule ja linnustikule. Seega haakus vaidluse ese

keskkonnakaitsega, mis on ka täna kehtiva KeÜS-i üldine eesmärk (kuid mis ei ole samastatav

põllumajandus- ja lemmikloomade heaolu kaitsega).

Loomade kaitseks (ühenduse sellise põhikirjalise eesmärgi kaitseks) kohtusse pöördumise

õigust ei näe kohtule teadaolevalt ette ka mõni muu õigusnorm. Sellest ei saa küll teha järeldust,

et loomade kaitse oleks riiklikult tagamata – LoKS 10. ptk näeb ette riikliku ja haldusjärelevalve

LoKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle ning 11. ptk näeb ette

vastutuse erinevate rikkumiste eest. Samas tuleb tõdeda, et riikliku ja haldusjärelevalve osas ei

näe kehtiv õigus paraku ette keskkonnaorganisatsiooni või muu ühenduse kaebeõigust (avalikes

huvides või põhikirjaliste eesmärkide kaitseks).

3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ELL-i kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

tagastada.

HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

4. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1 Leitav Riigikogu eelnõude veebilehelt: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a1cafc27-2f02-448d-

8509-8e9fa312a129/Keskkonnaseadustiku%20%C3%BCldosa%20seadus

3-21-1303

4(4)

5. Kaebuselt on tasutud riigilõiv 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv

tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus tagastab HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, siis ei kuulu riigilõiv

kaebajale tagastamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2018, Tallinn

Kriminaalasja number 1-17-5230

Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Koik

Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg 8. mai 2018

Kriminaalasi VV süüdistuses KarS § 264 lg 1 p 3 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14. novembri 2017 otsus

Apellandid prokurör, kannatanute esindaja

Prokurör Eve Soostar

Süüdistatav

VV

isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXX, Eesti

Vabariigi kodanik, XXX, emakeel eesti keel, XXX,

kehtivaid karistusi ei ole, kahtlustatavana kinni peetud

13.12.2016 - 14.12.2016, tõkend puudub

Kaitsja

Kannatanud

Merike Borunova

XX, YY (esindaja Aadu Luberg)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. novembri 2017 otsus osas, millega mõisteti VV

KarS § 264 lg 1 p 3 järgi õigeks. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

2. Lõpetada VV-le KarS § 264 lg 1 p 3 järgi esitatud süüdistuse osas

kriminaalmenetlus teos väärteotunnuste esinemise tõttu. Kohtulahendi koopia edastada

Põhja Politseiprefektuurile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks.

3. Prokuröri ja kannatanute apellatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluse kulud:

2

kannatanu YY kasuks tema õigusabikulud 2725,8 eurot ning

süüdistatava VV kasuks tema õigusabikulud 600 eurot.

Määruse vaidlustamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast

päevast. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VV-le on esitatud süüdistus KarS § 264 lg 1 p 3 järgi oma naabrite Y ja XX koerte

mürgitamises.

Süüdistuse kohaselt pani VV ajavahemikul 30.11.2016 – 02.12.2016 oma naaberkrundile

rotimürki sisaldavat ainet. Seal seda söönud Leonbergeri tõugu koer O-l tekkis halb enesetunne,

nõrkus ja krambid; tema väljaheidetes ja okses oli verd. 07.12.2016 diagnoositi tal Loomade

Kiirabikliinikus mürgistus. Samuti esines rotimürgi söömisele viitavaid haigusnähte Berni Alpi

karjakoeral L-l: tal tuvastati 08.12.2016 Maxi lemmikloomakliinikus ühe hüübivusnäitaja tõus,

mis võis olla põhjustatud rotimürgi manustamisest.

Ajavahemikus 06.12-10.12.2016 pani VV oma naaberkrundile rotimürki sisaldavat

teraviljaputru, mille söömine oleks võinud koertel põhjustada mürgistuse koos sellega

kaasnevate vaevustega või loomade surma. XX avastas 10.12.2016 enda krundilt eelnimetatud

mürki sisaldava pudru ja kutsus politsei.

Kannatanud on esitanud tsiviilhagi, milles nõuavad 41 791 euro suurust hüvitist tekitatud

varalise kahju eest.

2. Harju Maakohus mõistis 14. novembri 2017 otsusega VV KarS § 264 lg 1 p 3 järgi

õigeks. Seetõttu jättis kohus ühtlasi tsiviilhagi läbi vaatamata ning menetluskulud riigi kanda.

Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud tõendamist, et VV oleks pannud 30.11.2016-02.12.2016 ja

06.12.2016-10.12.2016 naabri krundile ainet, mille üheks komponendiks oleks rotimürk.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja kannatanute esindaja.

3.1 Prokurör taotleb maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist, VV süüdimõistmist KarS

§ 264 lg 1 p 3 järgi ning tema karistamist 6-kuulise vangistusega. Prokurör taotleb aga, et selle

3

vangistuse jätaks ringkonnakohus KarS § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata, kui VV ei pane

üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Samuti taotleb prokurör, et kohus rahuldaks kannatanute tsiviilhagi.

Prokurör leiab, et maakohus on VV õigeksmõistmisel kohaldanud valesti materiaalõigust.

Samuti on kohtuotsuse motiivid napid. Kohus on tõendeid hinnanud pealiskaudselt ning

jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et esinevad kõrvaldamata kahtlused.

Kuna VV-le ei heideta ette rotimürgi kasutamist enda majapidamises, peab prokurör

asjakohatuks kohtuotsuses märgitut, et rotimürgi kasutamine majapidamises ei ole seadusega

keelatud ega ole süüline tegevus.

Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et menetlejale üle antud koera väljaheite proov

ei ole lubatud tõend. Prokurör märgib, et talle jääb mõistetamatuks, miks asjaolu, et tunnistaja

andis menetlejale 7.12.2016 XXX hoovist leitud koera väljaheite üle 19.12.2016, välistab

tõendi lubatavuse. Samuti jääb arusaamatuks, mida on kohus silmas pidanud, rääkides

kriminaaluurimise läbiviimisest kannatanute ja tunnistajate poolt.

Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et kuna kriminaalasjas ei ole teostatud värskete

väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti.

Kohus ei ole seadnud kahtluse alla kannatanute ja tunnistaja KK ütlusi roosasid helbeid

sisaldava koera väljaheite leidmise osas XXX hoovist. Kuna puuduvad andmed selle kohta, et

XXX hoovis oleks viibinud teisi koeri lisaks kannatanutele kuuluvatele koertele, on ilmne, et

tegemist oli kannatanute raskesti haigestunud koera väljaheitega. Ekspertarvamuse kohaselt

leiti ekspertiisiks esitatud koera väljaheites difenaakumit. Difenaakum on sihtotstarbelt biotsiid,

mis on mõeldud närilistest kahjurite tõrjeks.

O meditsiinidokumentides oli tema diagnoosiks on kliiniliste tunnuste, anamneesi ja

veretulemuste alusel märgitud, et tegemist on tõenäoliselt rotimürgi mürgistusega. Kohtus üle

kuulatud loomaarst AV kinnitas, et O.l oli rotimürgistuse kahtlus. Teste, millega tuvastada

mürgistust rotimürgitust, pole olemas, küll aga viitasid mürgistusele haiguse sümptomid: vere

hüübimishäired, verejooksud.

Kannatanu YY ja tunnistaja KK andsid kohtus ütlusi selle kohta, et nad kontrollisid

valvekaamera salvestisi. Selgus, et 30.11-3.12 VV käis korduvalt pimedal ajal nende aia juures,

toimetas midagi ja pärast seda jäi koer aia äärde midagi sööma. Kohtus uuritud asitõendi

vaatlusprotokoll koos fototabeliga kinnitas neid ütlusi.

KK kinnitusel ta enne koerte haigestumist ta nendega krundist väljaspool ei käinud, seega olid

koerad kogu aeg kodu territooriumil.

4-5 päeva pärast reisilt tulekut leidis XX kohtus antud ütluste kohaselt nende krundilt aia äärest

pudrusarnast ollust, milles olid roosad helbed. Pudrumassi asukoht oli täpselt sama, kus

videosalvestistelt oli näha, et koer sööb midagi. Kutsutud politsei võttis teraviljapudru endaga

kaasa. Kannatanu ütlusi kinnitas politseiametnik ML, kelle sõnul olid kaasavõetud pudrus

roosakad aineosakesed, puder paiknes ca 30 cm kaugusel piirdeaiast ühes kogumis.

4

10.12.2016 sündmuskoha vaatlusprotokoll koos sellele lisatud fototabeliga kinnitab, et

sündmuskohalt XXX ja YYY vahelisest piirdeaiast ligikaudu 30 cm kaugusel XXX kinnistul

leiti mullasel pinnal tumeroosa värvusega teraviljapudru sarnane aine.

Ekspertarvamusest nähtub, et ekspertiisiks esitatud roosat värvi teraviljaklombist leiti

difenaakumit.

Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et X-d ise enda majapidamises rotimürki ei kasuta, samuti ei

kasuta rotimürki enda majapidamises naaber JJ. Küll aga kasutab rotimürki enda majapidamises

VV.

Prokurör leiab, et kohtus uuritud tõendid viitavad üheselt VV-le kui isikule, kes rotimürki

sisaldavat ainet XXX territooriumile pani.

Kannatanute pere rotimürki enda majapidamises ei kasuta, samuti ei tee seda naaber JJ. Küll on

rotimürk olemas VV majapidamises. Prokurör leiab, et pole alust kahelda kannatanu YY ja

tunnistaja KK ütlustes selle kohta, et nad kontrollisid salvestisi pikka ajavahemikku hõlmavas

osas, kuid VV oli teisel pool piirdeaeda näha toimetamas ainult enne koerte haigestumist viiel

järjestikusel päeval. Olulist tähendust omab rotimürki sisaldava teraviljapudru asukoht XXX

kinnistul. Välistatud on võimalus, et keegi viskas selle pudru tänavapoolse värava tagant 25

meetri kaugusele hoovi nii, et see jäi kompaktsena maapinnale. Eluliselt pole usutav, et keegi

tuvastamata isik sisenes rotimürki sisaldava teraviljapudruga tänavapoolsest väravast XXX

territooriumile, liikus hoovis, riskides enda tabamisega 25 meetrit XXX ja YYY kinnistute

piirdeaia juurde ja pani pudru sinna selle asemel, et visata puder üle tänavapoolse piirdeaia

XXX territooriumile.

Prokurör on seisukohal, et VV käitus rotimürki XXX territooriumile pannes teadlikult ja

tahtlikult. Kuigi pole olnud võimalik tuvastada, millisena esimesel korral rotimürk YYY

territooriumile toimetati – pudru sees või mingil muul moel, pidi VV vähemalt möönma

võimalust, et territooriumil vabalt ringi jooksvad koerad seda söövad ja soovis seda. Teisel

korral on tuvastatud, et rotimürk pandi YYY territooriumile teraviljapudruga ja on ilmne, et

VV sooviks oli, et koerad seda sööks.

Samuti on ilmne, et koer O-le olid rotimürgi manustamise tagajärjel põhjustatud olulised

kannatused, mis kajastuvad meditsiinidokumentides ja mille kohta andsid ütlusi kannatanud ja

tunnistaja KK. Saadud tervisekahjustuse tagajärjel oli looma elu ohus. VV käitumine on

käsitatav looma julma kohtlemisena.

3.2 Kannatanute esindaja taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist, VV süüdimõistmist

KarS § 264 lg 2 p 3 järgi ning tsiviilhagi rahuldamist. Samuti taotleb kannatanute esindaja, et

kannatanute õigusabikulud mõistetaks välja süüdistatavalt.

Kannatanute esindaja leiab, et kohus on teinud tõenditest vale järelduse ning seda tuleks

käsitada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kannatanute esindaja märgib, et VV süüd kinnitavad kaudsed tõendid, kuid Riigikohtu praktika

kohaselt ei ole välistatud süüdimõistva otsuse tegemine kaudsete tõendite põhjal.

5

Sarnaselt prokurörile avaldab kannatanute esindaja arusaamatust kohtu seisukoha üle, et kuna

ei ole teostatud värskete väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik tuvastada, et rotimürk on

läbinud koerte seedetrakti. Ka peab kannatanute esindaja põhjendamatuks kohtu etteheidet,

justkui oleks kannatanud ja tunnistajad asunud kriminaalmenetlust läbi viima.

Seoses maakohtu otsuses öelduga, et kannatanu XX ütlused ei klapi ML omadega selles, et

10.12.2016 oli roosasid helbeid näha ka VV krundil, märgib kannatanute esindaja, et kannatu

ütlusi kinnitab ka toimikus olev foto ning on võimalik, et politseiametnikule jäid helbed lihtsalt

märkamata.

4. Apellatsioonidele on kirjalikud vastuväited esitanud VV kaitsja, kes leiab, et

apellatsioonid tuleks jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi taotleb ta, et

kohus mõistaks VV kasuks välja tema õigusabikulud.

Kaitsja leiab, et kohus on tõendeid väga põhjalikult uurinud ning otsuses on väga hästi jälgitav

kohtu veendumuse kujunemine.

Kaitsja hinnangul on prokurör jätnud kõrvale objektiivsed tõendid, mis ei kinnita kannatanute

versiooni sündmuste kohta. Selline tõend on näiteks Kiirabikliiniku haigusloo kirje

6.detsembrist 2016, millest nähtub, et juba nädal varem tuli koer O paremast silmast mädajat

nõret, mis tähendab, et juba nädal varem oli koer väga tõsiselt haige. Seega jääb haiguse algus

ajavahemikku enne 30. novembrit 2016, mil süüdistuses kirjeldatud sündmused algasid.

Kaitsja heidab prokurörile ette oma versiooni rajamist elulise usutavuse argumendile.

Prokurör on apellatsioonis valesti refereerinud loomaarst AV ütlusi. Ütlusi, mille kohaselt

Loomade Kiirabikliinikus ei ole teste mürgi kindlaksmääramiseks, on prokurör refereerinud nii,

nagu ei oleks üldse selliseid teste olemas. Kaitsja märgib, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

toksikoloogiaekspertiiside ja uuringute osakonna eksperdi TB teatel on elusa koera organismist

võimalik leida rotimürgi toimeaine difenaakumi sisaldumine vereanalüüsi abil. Vastavaid

ekspertiise teostab Eesti Kohtuekspertiisi Instituut.

Prokurör on ka teisi tõendeid käsitlenud kallutatult.

Kaitsja leiab, et kannatanute ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna neil on materiaalne huvi.

Kaitsja märgib, et kannatanud on videosalvestisi esitanud valikuliselt. Samuti on nad esitanud

eksitavat infot oksest ja väljaheidetest tehtud foto kohta – YY ütluse kohaselt käskisid kliiniku

töötajad õue üle vaadata, haigusloo kohaselt oli aga omanikul Loomade Kiirabikliinikusse

tulles juba foto kaasas.

Väidetavalt 7. detsembril 2016 toimunud väljaheite korjamine õuelt ja selle politseile

üleandmine 19. detsembril 2016 toimus menetlusreegleid eirates.

10.detsembril 2016 „avastatud” mürgipudru käitlemine toimus viisil, mis vihjab kunstlikule

tõendite loomisele.

6

Kaitsja vaidleb vastu kannatanute esindaja väitele, nagu poleks vaidlust selles, et vähemalt ühel

koeral tekkis eluohtlik mürgistus. Kaitsja seisukoht on, et vaidlust ei ole selles, et koer O oli

tõsiselt haige, kuid tõendatud ei ole, et tal oleks olnud rotimürgi mürgistus.

30.novembri – 4.detsembri 2016 videosalvestised näitavad, et X-de ütlused VV toimetamiste

kohta viie haigusele eelneva päeva jooksul on valed.

Kaitsja leiab, et maakohus seadus põhjendatult kahtluse alla, kas menetlejale üle antud koera

väljaheidetes leiduv rotimürk oli läbinud looma seedetrakti. Väljaheited sisaldasid roosakaid

graanuleid, kuid rotimürgi graanulid kaotavad elusorganismi sattudes esialgse kuju ja värvi.

Selleks, et toimeaine saaks imenduda, ei säili väljaheites terved graanulid, kui need on läbinud

seedetrakti. Tervete graanulite sisaldumine väljaheites tähendab seda, et rotimürk ei ole läbinud

koera seedekulglat, vaid on väljaheitesse hiljem lisatud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu istungil jäid apellatsioonimenetluse pooled vastavalt

apellatsioonides ja kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium nõustub apellantidega, et maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt

põhistatud. Maakohtu otsuse põhjendused on napid: tõendite analüüs moodustab 10 lk

pikkusest otsusest napilt üle 1 lk (seda, milliseid järeldusi ja miks maakohus tõenditest teinud

on, on käsitletud otsuse lehekülgedel 8 – 9, millele lisanduvad üksikud paarilauselised

kommentaarid tõendite refereeringute vahel). Kohtu põhistuse moodustavad seisukohavõtud,

mida kohus ei ole põhjendanud.

Tegemist ei ole siiski otsuse põhjenduste täieliku puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses,

mis tooks endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja KrMS § 341 lg 2 alusel kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks saatmise.

Olukorras, kus maakohus on otsust põhistanud, kuid põhistused on puudulikud, on

ringkonnakohtul võimalik menetlusõiguse rikkumine kõrvaldada omapoolse põhistuse

esitamisega.

7. Maakohtu järeldused on kokkuvõtvalt järgmised:

- tõendatud on, et VV kasutas rotimürki, kuid rotimürgi kasutamine ei ole keelatud;

- tõendatud ei ole, et O-l tekkisid terviseprobleemid rotimürgi söömisest: haigusloo

kohaselt pöörduti O-ga kliinikusse silmaprobleemide pärast, ka kliinikus tehtud

analüüside tulemused ei kinnita mürgitust;

- kannatanu XX ütlused roosasid helbeid sisaldava olluse leidmise kohta hoovist ei lähe

kokku tunnistaja ML ütlustega ja vaatlusprotokolliga;

- asitõendi vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fototabel ei tõenda, et VV paneks maha

mingit ainet, ega seda, et koerad midagi söövad;

7

- kuna kriminaalasjas ei ole tehtud värskete väljaheidete ekspertiisi, ei ole võimalik

tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti.

Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on tõendeid käsitlenud lünklikult, jättes osa tõendeid

tähelepanuta. Samuti on kohus oma järelduste põhjendamisel esitanud tõendite sisu

moonutatult. Lõpuks tuleb tõdeda, et kohus on teinud tõendite kogumisele etteheiteid,

näitamata ära etteheite õiguslikku alust.

8. Maakohus on otsuse lk-l 9 märkinud: „Antud kriminaalasjas ei ole teostatud värskete

väljaheidete ekspertiisi, mille alusel oleks võimalik tuvastada, et rotimürk on läbinud koerte

seedetrakti ning muud kohtule esitatud tõendid ei ole oma kogumis piisavad ega korva

õigeaegselt teostatud ekspertiisi puudumist.“ Lähemalt kohus tsiteeritud seisukohta

põhjendanud ei ole.

8.1 Kui maakohus heitis ette värskete väljaheidete ekspertiisi tegemata jätmist, siis kaitsja

asus ringkonnakohtus seisukohale, et seda, kas seda, kas koera organismi oli sattunud rotimürki,

oleks tulnud tuvastada vereproovi alusel.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et mingit asjaolu

on võimalik tõendada vaid kindlat liiki tõendiga. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi

tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt hindab kohus

kõiki tõendeid kogumis. Seega oleks kohus pidanud põhjendama, miks ta leiab, et muudele

tõenditele tuginedes ei ole võimalik mingit konkreetset tõendamiseseme asjaolu tõendatuks

lugeda. Maakohus seda selgitanud ei ole ega ole isegi märkinud, millised tõendid olid

konkreetse küsimuse puhul asjassepuutuvad.

8.2 Väärib tähelepanu, et kriminaalasjas on tehtud toksikoloogia- ja narkootiliste ainete

ekspertiis. Muuhulgas oli eksperdile esitatud küsimus, kas koera väljaheide sisaldab rotimürki,

ning ekspertiisiks oli esitatud sündmuskohalt võetud koera väljaheide. Eksperdiarvamuses on

ekspert kinnitanud, et koera väljaheitest leiti difenaakumit (tl. 43). Maakohus ei ole otsuses

selgitanud, mis seab kohtu jaoks selle ekspertiisi tulemuse kahtluse alla ning miks kohus leidis,

et vajalik oleks olnud varasem ekspertiis. St maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, miks see

ekspertiisiakt ei olnud kohtu jaoks piisav tõendamaks, et rotimürk on läbinud koerte seedetrakti.

Võib oletada, et maakohus pidas probleemiks mitte ekspertiisi aega, vaid seda, kuidas

ekspertiisiks esitatud väljaheide saadud on. Nimelt on maakohus, seda küll ülaltoodud

küsimusega sidumata, otsuse lk-l 7 heitnud ette seda, et kannatanute YY ja XX poeg KK andis

menetlejale väidetavalt 7. detsembril 2016 XXX hoovist korjatud väljaheite proovi üle alles 19.

detsembril 2016. Kohus märkis: „On tähtis, et kõik kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid

oleksid lubatavad ja saadud seadusega kooskõlas. Lubamatu on, et kriminaaluurimist viivad

läbi kannatanud ja tunnistajad. Tõend peab olema saadud usaldusväärselt, st kõiki

8

menetlusnorme järgides. Antud juhul andis tunnistaja KK menetlejale üle XXX väidetavalt

07.12.2016 korjatud koera väljaheite proovi, st 12 päeva hiljem.

Kuigi tsiteeritud kohtuotsuse lõigust võib järeldada, et maakohtu hinnangul rikuti väljaheite

proovi võtmisel menetlusõigust, ei ole kohus viidanud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku

normile, mida kohtu hinnangul rikuti. Otsusest jääb arusaamatuks, kas kohus pidas väljaheite

proovi kui asitõendit lubamatuks või ebausaldusväärseks: esmalt on tsiteeritud lõigus räägitud

tõendi lubatavusest, hiljem usaldusväärsusest.

See, et väljaheite proovi andis menetlejale üle KK, ei kujuta endast menetlusõiguse rikkumist

ega muuda tõendit lubamatuks. Asitõend on vastavalt KrMS § 124 lg-le 1 igasugune kuriteo

objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud

jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav

tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et ainsaks

asitõendi kogumise viisiks võib olla menetlustoiming. Seega on asitõendina käsitatav ka objekt,

mis antakse uurimisasutusele üle (seda on ringkonnakohus selgitanud ka varem, vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-494).

See, kui väidetavalt sündmuskohal olnud eset ei ole fikseeritud sündmuskoha vaatluse

protokollis ja see antakse menetlejale üle pärast sündmuskoha vaatlust, võib seada kahtluse alla

tõendi usaldusväärsuse. Kohus peab aga sel juhul selgitama, miks tõendi hilisem üleandmine

selle usaldusväärsuse kahtluse alla seab. Maakohtu otsuses sellist selgitust ei ole.

Kohtukolleegium leiab, et väljaheite proovi hilisem üleandmine ei sea kahtluse alla selle

päritolu ega anna alust arvata, et tõendit võiks olla muudetud.

Seda, et helbeid sisaldavaid väljaheiteid 7. detsembril 2016 leiti, kinnitavad fotod, mida on

asitõenditena vaadeldud (tl. 53, 68, 69).

Y, X ja KK on kohtus antud ütlustes ühetaoliselt selgitanud seda, miks väljaheiteproov anti

uurijale üle 19. detsembril 2016. Nende ütluste kohaselt informeerisid nad politseid rotimürki

meenutavaid helbeid sisaldavatest väljaheidetest, kuid esialgu ei soovinud politsei proovi võtta.

Seetõttu korjasid nad väljaheited ämbrisse ja panid kuuri (tl. 25, 28 pöördel, 31).

Kaitsja on seadnud YY ütlused koera okse ja väljaheidete leidmise kohta kahtluse alla, leides,

et need on vastuolus Loomade Kiirabikliiniku tõendiga. Erinevalt kaitsjast ei pea

ringkonnakohus YY ütlusi kõnealuse tõendiga vastuolus olevaks. Kaitsja näeb vastuolu selles,

et YY ütluste kohaselt sai ta soovituse õu üle vaadata just Loomade Kiirabikliinikust (tl. 25),

kuid Loomade Kiirabikliiniku tõendi kohaselt oli koeraomanikel foto koera väljaheitest olemas

juba Loomade Kiirabikliinikusse pöördumise ajal.

Ringkonnakohus märgib, et Loomade Kiirabikliiniku tõendi (tl. 40) kohaselt on omanikel foto

koera okses olevatest rotimürgi graanulitest. See ei tähenda aga, et see foto oli omanikul

Loomade Kiirabikliinikusse pöördumisel. Kuigi tõendil ei ole märgitud selle koostamise

kuupäeva, nähtub selle sisust, et selle koostamise ajaks oli koer vähemalt teist päeva kliinikus:

haiguslugu hõlmab 7. ja 8. detsembrit 2016. YY ütluste kohaselt soovitati tal just teise päeva

hommikul vaadata õu üle. Koerade Kiirabikliiniku haiguslugu algab 6. detsembrist 2016. Seega

teise päeva hommik oli 7. detsember 2016 ning tõendi koostamise ajal oli omanikul foto olemas.

9

Seda, et fotod koera oksest või väljaheitest on tehtud 7. detsembril 2016, kinnitab ka asutõendi

vaatlusprotokoll (tl. 53).

Kaitsja on seadnud kannatanute ütluste usaldusväärsuse tervikuna kahtluse alla veel väitega, et

kannatanud, kes on esitanud tsiviilhagi, nõudes tekitatud kahju hüvitamist, on menetluse

tulemusest majanduslikult huvitatud. See kaitsja seisukoht on selges vastuolus KrMS § 61

lg-tega 1 ja 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus peab

hindama tõendeid kogumis. Nimetatud sätted välistavad ütluste ebausaldusväärseks lugemise

ainult nende andja menetlusliku staatuse tõttu.

Kannatanute ütlustega haakuvad 10. detsembril 2016 XXX hoovis sündmuskoha vaatluse

teinud politseiametnik ML ütlused. ML kinnitas, et talle näidati teravilja sarnaseid värvunud

osakesi sisaldavaid väljaheiteid, mis olid kogutud ämbrisse. Tema neid kaasa ei võtnud, kuna

sai aru, et neid oli juba vaadeldud (tl. 30). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist

nähtub, et ML on kõnealust ämbrit ka pildistanud (fotod 7, 8: tl. 38).

Eelnevast tulenevalt on tõendi päritolu kontrollitav hoolimata sellest, et väljaheiteproov anti

menetlejale üle 12 päeva pärast selle leidmist.

Kannatanutele ei ole alust heita ette, et nad fotografeerisid hoovist leitud väljaheiteid ja

säilitasid need. Maakohtu etteheide, et kannatanud on asunud kriminaaluurimist läbi viima, on

õiguslikult põhjendamatu, kuna kannatanul on vastavalt KrMS § 38 lg 1 p-le 4 õigus

kriminaalmenetluses tõendeid esitada.

Eelnevale tuginedes loeb ringkonnakohus toksikoloogia- ja narkootiliste ainete ekspertiisi

aktile tuginedes tõendatuks selle, et kannatanute poolt uurijale üle antud koera väljaheite

proovist leiti närilistest kahjurite tõrjeks kasutatavat difenaakumit. Kannatanute ja tunnistajate

KK ja ML ütluste ning asitõendi vaatlusprotokollide (tl. 45 – 49 ja 53 – 69) alusel loeb

ringkonnakohus tõendatuks, et ekspertiisiobjektiks oli XXX hoovist pärinevast väljaheitest

võetud proov.

8.3 Rotimürgi sisaldumine koera väljaheites näitab, et koer on seda sisse söönud ja seega

sai mürk sattuda tema organismi. VV kaitsja on seda järeldust vaidlustanud väitega, et

kannatanute koera seedetrakti läbinult ei oleks rotimürk saanud oma esialgset värvi ja kuju

säilitada, kuid kannatanute tehtud fotodel on näha terveid graanuleid.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus tugineda üksnes

asjaoludele, mille ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Kaitsja ei ole oma väite

kinnituseks tõendeid esitanud. Üldtuntuks võib küll pidada seda, et seedimine kujutabki endast

toidu mehaanilist ja keemilist lagundamist väiksemateks koostisosadeks, kuid kohus ei pea

üldtuntuks seda, et kogu koera seedetrakti sattunud rotimürk peaks seeduma ning ükski

rotimürgi graanul ei saa läbida koera seedetrakti oma esialgset kuju ja värvi kaotamata.

Lisaks sellele, et väljaheiteproovis leidus rotimürki, esinesid haigusloo kohaselt O-l rotimürgi

mürgistusele viitavad sümptomid (tl. 51 pöördel). Maakohtus kuulati tunnistajana üle Loomade

Kiirabikliiniku peaarst AV.

10

Tunnistaja selgitas, et järeldus rotimürgi mürgistuse kohta tehti sümptomite alusel. O-l esinesid

verejooksud ning testid kinnitasid hüübimisprobleeme. Rotimürgi puhul esinevad

hüübimisprobleemid.

Samuti selgitas AV, mille alusel tehti järeldus, et tegemist on just mürgistusega, mitte muu

haigusega. Tema ütluste kohaselt viitasid sellele testi maksa ja neeru näitajad: mürgid

töödeldakse maksas ja väljutatakse neerude kaudu (tl. 32).

Ringkonnakohus leiab, et AV viited konkreetsetele mürgistust kinnitavatele asjaoludele

kummutavad kaitsja seisukoha, et koera terviseprobleemide põhjus võis peituda mujal, nt

vitamiinipuuduses.

Oma seisukohta, et O terviseprobleemide põhjus peab peituma mujal, on kaitsja põhjendanud

Loomade Kiirabikliiniku haigusloo esimese päeva (6. detsembri 2016) kandes märgituga, et O-

l tuli nädal varem silmast mädajat nõre (tl. 51). Kohtukolleegium nendib, et selle seotus

rotimürgi mürgistusega ei ole tõendatud. See, et koeral oli silm mõnda aega varem haige, ei

muuda aga tõsiasja, et hilisemad sümptomid olid loomaarsti hinnangul iseloomulikud just

mürgistusele. Maakohtu istungil on kaitsja tunnistaja AV-lt ka küsinud, kuivõrd iseloomulik on

mürgitusele, et see avaldub esmalt silmaprobleemidena. AV selgitas, et rotimürk põhjustab

verejooksu ning tüüpilist kohta, kus verejooks tekib, ei ole, vaid verejooks tekib seal, kus

organism on kõige nõrgem (tl. 33 pöördel). Seega on just varasema silmaprobleemiga selgitatav

see, miks mürgistus avaldus ka silmaprobleemina.

Sellest, et O sümptomid olid iseloomulikud just rotimürgi mürgistusele ning pärast O

haigestumist XXX hoovist korjatud koera väljaheite proovist leiti rotimürgi toimeainet

difenaakumit, saab järeldada, et süüdistuses kirjeldatud terviseprobleemid olid tingitud just

mürgistusest, mille oli põhjustanud söödud rotimürk.

VV kaitsja leidis ringkonnakohtus, et suurt kasvu koera mürgitamine rotimürgiga on raske,

kuna see eeldab väga suure koguse rotimürgi manustamist koerale. Sama seisukohta on kaitsja

väljendanud maakohtus peetud kaitsekõnes. Kaitsja selgituse kohaselt põhineb tema väide

Eestis rotimürkidega tegeleva firma töötajalt pärineval infol ning tootjate välja töötatud

ohutustabelil, mis näitab keskmist surmavat annust.

Nende väidete esitamisel on kaitsja jätnud tähelepanuta, et KrMS § 60 lg 1 kohaselt vajavad

kohtule esitatavad väited tõendamist. Kaitsja väited ei tugine ühelegi kohtus uuritud tõendile.

Rotimürkidega tegeleva firma töötajat ei ole kohtus üle kuulatud. Ka ei ole kaitsja kohtuliku

uurimise raames esitanud kohtule ohutustabelit, millele ta kaitsekõnes viitab. Kaitsekõne

tekstile on lisatud kaks ingliskeelset tabelit, kuid neile tõenditena tugineda ei saa. Tulenevalt

KrMS § 15 lg-le 1 võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ringkonnakohtus uuritud tõenditele ja juba

maakohtus vahetult uuritud tõenditele.

Samuti ei saa neis tabelites olevat infot käsitada üldteada asjaoluna. Vastavalt KrMS § 60

lg-le 3 võib kohus üldtuntuks tunnistada asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet

11

kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Kaitsekõnele lisatud tabelitest ei selgu, kust need tabelid

pärit on.

Ringkonnakohus nendib, et sellised üldkättesaadavad kriminaalmenetlusvälised allikad Eesti

kaubanduses saada olevate rotimürkide ja nende toksiliste dooside kohta, mida saab pidada

usaldusväärseks, on olemas. Selliseks usaldusväärseks allikaks peab ringkonnakohus Eesti

Loomaarstide Ühingu ajakirja Eesti Loomaarstlik Ringvaade 2017. a 2. numbris ilmunud

M. Veeberi artiklit „Mürgistused kahjuritõrjevahenditega“ (kättesaadav internetis:

http://ringvaade.vet.ee/pdf/Ringvaade_2_2017.pdf). Artiklis esitatud tabelis on difenaakumi

koerale letaalseks doosiks märgitud 50mg/kg. Paraku ei ole sellest hoolimata võimalik

arvutuslikult tuvastada O jaoks eluohtlikku rotimürgi kogust, kuna O kaalu kohta ei ole kohtule

tõendeid esitatud.

9. Kohtule esitatud tõendid näitavad, et rotimürki söötis O-le just VV. Kahtlustatava

ülekuulamisprotokolli lisa (tl. 71 - 89) kohaselt on VV andnud välja tema kodus leidunud

rotimürgi. Kohtukolleegium peab asjakohatuks maakohtu otsuses märgitut, et kasutamine

majapidamises ei ole seadusega keelatud ega ole süüline tegevus. See, et VV majapidamises

leidus rotimürki, omab tähtsust koostoimes teiste tõenditega. Maakohus ei ole tõendeid

omavahel konteksti asetanud ega neid kogumis hinnanud.

Tähelepanu väärib, et ekspertiisiakti kohaselt oli välja antud rotimürgi toimeaine difenaakum

(tl. 43). St VV kodus leidunud rotimürgi toimeaine oli sama, mida leiti XXX hoovist leitud

koera väljaheitest võetud proovist.

Asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud XXX turvakaamera salvestiste vaatlus,

tõendab, et 1. detsembri videolõikude seas on lõik, millest on näha, kuidas teisel pool aeda

oleval krundil olev paneb meesterahvas käe üle aia, st teeb liigutuse, nagu poetaks midagi üle

aia. Pärast seda tuleb aia juurde koer, kes jääb pärast mehe lahkumist aia juurde ning näib

midagi söövat (tl. 54).

Kõnealust vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fototabelit käsitledes on maakohus märkinud:

„Antud juhul ei ole näha, et VV paneks maha mingit ainet, samuti ei ole näha, et koerad sööksid

midagi.“ (maakohtu otsuse lk 8). Maakohtu otsusest ei selgu, kas nimetatud kommentaar käib

vaatlusprotokolli, sellele lisatud fototabeli või mõlema kohta.

Ringkonnakohus nendib, et see kommentaar peab paika vaatlusprotokollile lisatud fototabeli

puhul: pimedal ajal toimunut kajastavatelt fotodel on toimuvat väga halvasti näha. Maakohtu

väide ei pea paika aga vaatlusprotokolli enda puhul – sellel on kirjeldatud nii koera, kui ka teisel

pool aeda oleva mehe liikumisi.

See, et fotodelt ei ole võimalik näha vaatlusprotokollis kirjeldatud asjaolusid, ei tähenda

tingimata vaatlusprotokollis märgitu ebausaldusväärsust – see, et mingi asjaolu on halvasti

nähtav fotolt, ei tähenda tingimata, et see on sama halvasti nähtav vaadeldud videolõikudes

endis. Selle kasuks, et videolõikudes oli vaatlusprotokollis märgitud mehe ja koera tegevus

paremini nähtav, räägib asjaolu, et uurija on fotodel kohati vaevu nähtavad mehe ja koera

12

tähistanud. Seega ei näe ringkonnakohus alust pidada asitõendi vaatlusprotokolli

ebausaldusväärseks.

Ringkonnakohus märgib, et kui keegi kohtumenetluse pooltest pidas vaatlusprotokollis

märgitut ebaõigeks, oli tal võimalik taotleda kohtus salvestiste vahetut uurimist (st nende

vaatamist). Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei ole ükski kohtumenetluse pool seda

vajalikuks pidanud.

Kaitsja seab salvestiste usaldusväärsuse kahtluse alla, heites ette, et menetlejale ei ole esitatud

kõiki salvestisi, vaid salvestised on esitatud valikuliselt. Ringkonnakohus nõustub, et tõendi

usaldusväärsuse parema kontrollitavuse huvides oleks olnud põhjendatud salvestiste tervikuna

menetlejale üle andmine. Samas tähendab see, et salvestised anti üle fragmentaarsena, et teada

ei ole, kas salvestised oleks võinud sisaldada veel mingit tõenduslikult tähtsat informatsiooni;

salvestiste fragmentaarsus ei mõjuta aga esitatud salvestistel olevat infot. Eelnevast tulenevalt

ei leia ringkonnakohus, et asitõendi vaatlusprotokolli tuleks pidada ebausaldusväärseks

tõendiks.

10. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt jääb videolõikudest mulje, et vahepeal üks koer,

vahepeal aga mõlemad koerad sõid midagi maast pärast seda, kui teisel krundil olev

meesterahvas oli sirutanud käe üle aia.

Ringkonnakohtu hinnangul on salvestises nähtut vaatlusel tõlgendatud õigesti. Sellele viitab

tõsiasi, et 10. detsembril 2016 leidis XX oma hoovist XXX krunti YYY krundist eraldava aia

juurest rotimürki sisaldava massi. Seda on kirjeldatud 10. detsembril 2016 koostatud

sündmuskoha vaatlusprotokollis. Maakohus märkis, et selle rotimürki sisaldava massi osas ei

klapi kannatanu ütlused tunnistaja ML ütlustega ning vaatlusprotokolliga. Vastuolu seisnes

selles, et kannatanu ütluste kohaselt oli rotimürgi helbeid pudenenud ka teisele poole aeda,

vaatlusprotokolli kohaselt teisel krundil rotimürgi helbeid näha ei olnud ning seda kinnitas ML

ka maakohtus ütlusi andes. Ringkonnakohus nõustub, et nimetatud osas on tõendite vahel

vastuolu. See ei anna aga alust lugeda kõiki omavahel vastuolus olevaid tõendeid

ebausaldusväärseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud vastuolu tõttu tuleb ebausaldusväärseks pidada

kannatanu XX ütlusi väite osas, et YYY krundil oli ka näha rotimürgi helbeid. Kannatanute

esindaja apellatsioonis on väidetud, et kriminaalasja materjalide juures on foto, mis kinnitab

rotimürgi graanulite leidumist YYY krundil. Sellist fotot ei ole kohtule esitatud ega kohtus

uuritud. Ka kaitsja ise viitab kohtueelse menetluse toimikule. Apellatsioonis on märgitud, et

kõnealune foto on peaaegu identne kahtlustatava ülekuulamise protokollile lisatud fototabeli

fotodega 19 ja 20, mida on kohtus uuritud (tl. 81). Ringkonnakohus märgib, et nimetatud fotodel

on näha VV krundil oleva kuuri seina ääres olev rotimürgi kogum. Seega ei haaku need fotod

kuidagi XX ütlustega, et YYY krundil oli näha maha pudenenud helbeid.

Ringkonnakohus ei näe alust lugeda ebausaldusväärseks sündmuskoha vaatlusprotokolli ja

tunnistaja ML ütlusi. Nendest nähtuvat asjaolu, et XXX krundil oli aia lähedal maas rohkelt

roosasid helbeid sisaldav mass, kinnitab see, et sündmuskohalt kaasa võetud massi on

asitõendina vaadeldud ning sellest võetud proov on esitatud toksikoloogia- ja narkootiliste

ainete ekspertiisiks.

13

Ekspert tuvastas, et aine sisaldas difenaakumit, st sama ainet, mida sisaldasid menetlejale üle

antud koera väljaheitest võetud proov ning VV kodus olnud rotimürk. Maakohus ei ole

nimetatud tõendeid kogumis üldse käsitlenud.

Kaitsja on avaldanud kahtlust, et rotimürki sisaldava massi on oma krundile pannud kannatanud

ise. Kaitsja leiab, et selliseks kahtluseks annab alust asjaolu, et kuigi 10. detsembril 2016 võttis

menetleja roosasid helbeid sisaldava massi asitõendina kaasa, on kannatanud näidanud

samasugust massi 17. detsembril 2016 „Seitsmestes uudistes“. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja

väide on tõendamata. Saatelõiku ennast, millest kaitsja räägib, ei ole kohtus uuritud Kannatanu

XX on kaitsja küsimustele vastates tunnistanud, et saatelõik nende koerte väidetavast

mürgitamisest oli. Kannatanu tunnistas ka, et selles näidati mingisugust „pudru“ (tl. 29).

Kannatanu ütlused nimetatud küsimuses on nii pealiskaudsed, et neist on võimalik järeldada

vaid seda, et mingisugust massi saates demonstreeriti, kuid mitte seda, milline see mass oli ning

mis ajast ja kust see mass pärit oli.

11. Kuna asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on näha maast midagi söömas kahte koera,

kannatanute ütluste kohaselt jäi samal ajal, kui O raviti, loiuks ka L, ning ka L-l tuvastati

hüübivusnäitaja mõningane tõus, loeb ringkonnakohus tõendatuks, et ka L sõi rotimürki, mille

tulemusel tekkis tal kerge mürgistus.

12. ML ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel loeb ringkonnakohus tõendatuks,

et VV pani uuesti XXX krundile difenaakumit sisaldavat ainet, mis avastati 10. detsembril

2016. Nimetatud aine panemise täpne aeg ei ole tuvastatav, kuid see pidi toimuma pärast seda,

kui YY oli 7. detsembril 2016 hoovi üle vaadanud.

13. KarS § 264 lg 1 p 3 näeb ette vastutuse looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest

julmal viisil. Looma suhtes lubamatud teod on sätestatud loomakaitseseaduse § 4 lg-s 1.

Nimetatud säte ütleb: „Looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle

valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle

üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse

seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega

tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast,

välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele

vastavad loomkatsed.“ Tõendamist on leidnud see, et VV põhjustas perekond X koer O-le

füüsilisi kannatusi (kannatanu XX sõnul põhjustati koerale ka vaimseid kannatusi, mida näitab

see, et koer on muutunud inimpelglikuks, kuid selliste kannatuste põhjustamist koerale ei ole

süüdistuses ette heidetud). Seega on ta pannud looma suhtes toime lubamatu teo LoKS § 4 lg 1

tähenduses. 10. detsembril 2016 XXX krundilt leitud rotimürgi panemine on käsitatav looma

suhtes lubamatu teo toimepanemise katsena.

See, et looma eluohtliku seisundi ja sellega seoses loomale erinevate kannatuste põhjustamine

on LoKS § 4 lg 1 kohaselt looma suhtes toime pandud lubamatu tegu, tähendab, et looma

eluohtliku seisundi põhjustamine iseenesest ei anna alust liigitada tegu julmaks. Seega peavad

14

sellele, et looma elu seati ohtu ja talle põhjustati kannatusi, lisanduma mingid täiendavad

asjaolud, mis muudavad selle teo ühtlasi julmaks. Ringkonnakohus leiab, et looma suhtel

lubamatu teo toimepanemine julmal viisil tähendab seda, et tegu on toimepandud moel, mis

näitab toimepanija erilist hoolimatust looma tervise ja heaolu vastu.

Süüdistuses ei ole eraldi lahti kirjutatud, miks on toimepandud tegu käsitatud julmal viisil

toimepanduna. Prokuröri süüdistuskõnes öeldust võib järeldada, et prokuröri hinnangul

näitavad julma viisi koera süüdistuses kirjeldatud kannatused: O oli seitse päeva statsionaarsel

ravil ja talle tehti mitu vereülekannet. Mürgistus põhjustas koeral halva enesetunde, nõrkuse,

krambid, tema väljaheidetes ja okses oli verd. Seega on prokurör sisuliselt leidnud, et koerale

põhjustati suuri kannatusi.

Kohtukolleegium nõustub, et kannatusi, mida mürgitamisega O-le põhjustati, võib pidada

suurteks. Siiski peab ringkonnakohus tõdema, et nimetatud asjaolud ei vasta julma viisi

tunnusele. Nimelt tuleb arvestada, et KarS § 264 lg 1 p 3 ei ole ainus karistusseadustiku säte,

mis räägib teo toimepanemisest julmal viisil. Kuriteokoosseisu tunnusena on teo

toimepanemise julma viisi nimetatud KarS § 114 lg 1 p-s 1, § 133 lg 2 p 4, § 1381 lg 2 p 4. Kõik

nimetatud sätted nimetavad julma viisi kõrval piinavat viisi. Kohtupraktika kohaselt ei ole

piinav ja julm viis samastatavad (vt nt 14. juuli 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-06,

p 8.2). Suurte kannatuste põhjustamine on käsitatav just piinava viisina.

Erinevalt loetletud sätetest KarS § 264 lg 1 koosseisutunnusena piinavat viisi ei nimeta, vaid

räägib üksnes julmast viisist. Eelnev ei tähenda seda, et KarS § 264 lg 1 kontekstis hõlmaks

julm viis ka piinavat viisi. Sama mõistet tuleb kogu seadustiku ulatuses kasutada ühesuguses

tähenduses. Julma viisi mõiste erinevaks sisustamiseks ei anna alust ka asjaolu, et nimetatud

sätetest ainsana näeb KarS § 264 lg 1 p 3 ette vastutuse looma suhtes toimepandud teo eest.

Kohtukolleegium ei näe alust, miks ei peaks olema võimalik eristada loomade puhul julma ja

piinavat kohtlemist. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et looma julma kohtlemise puhul ei ole

seadusandja mingil põhjusel kriminaliseerinud lubamatut tegu looma suhtes, kui see on pandud

toime piinaval viisil.

Seda, et VV teos objektiivselt väljenduks n.ö tavapärase lubamatu teoga võrreldes eriline

hoolimatus looma tervise ja heaolu vastu, ei ole süüdistuses ära näidatud ning see ei ole

tuvastatav.

14. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et kohtukolleegiumi hinnangul oleks

välistatud VV vastutus KarS § 264 lg 1 p 3 alusel ka juhul, kui pidada süüdistuses kirjeldatud

koerale põhjustatud kannatusi julma viisi tunnusele vastavaks.

Lisaks objektiivse kuriteokoosseisu tunnustele peavad olema täidetud ka subjektiivse

kuriteokoosseisu tunnused. See tähendab, et täideviijal peab olema objektiivse kuriteokoosseisu

asjaolude suhtes tahtlus. Kohtukolleegium leiab, et VV teguviis näitab seda, et ta püüdis O

tappa, st ta pani tahtlikult toime lubamatu teo looma suhtes. Tõendatud ei ole aga see, et ta tal

oli tahtlus ka julma viisi suhtes. Selleks, et saaks rääkida vähemalt kaudsest tahtlusest, peaks

olema tõendatud, et VV pidas võimalikuks ja aktsepteeris seda, et mürk põhjustab koerale suuri

15

kannatusi. Selliseid asjaolusid tõendatud ei ole. VV kasutas vahendit, mis on spetsiaalselt looma

– tõsi küll, mitte koera, vaid näriliste – surma põhjustamiseks välja töötatud. Kohtule ei ole

esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et VV pidas võimalikuks, et see põhjustab koerale suuri

kannatusi. Seega tuleb tõdeda, et KarS § 264 lg 1 p 3 subjektiivne koosseis ei ole täidetud.

Arvestades seda, et lubamatu tegu looma suhtes, kui see ei ole toime pandud julmal viisil või

avalikult, on LoKS § 662 lg 1 koosseisule vastav väärtegu. Kui süüdistatava tegu vastab kohtu

hinnangul mitte kuriteo vaid väärteo tunnustele, tuleb vastavalt KrMS § 274 lg-le 1 lõpetada

kriminaalmenetlus määrusega. Seega tuleb maakohtu õigeksmõistev otsus küll tühistada, kuid

menetlus tuleb lõpetada.

15. Menetluse lõpetamise korral tuleb sarnaselt õigeksmõistva otsuse tegemisele jätta

KrMS § 310 lg 2 kohaselt tsiviilhagi läbi vaatamata. Seega ei ole alust tühistada maakohtu

otsust tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas.

16. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja lõpetab kriminaalmenetluse, on

tegemist sisuliselt KrMS § 337 lg 2 p-le 1 vastava lahendiga. Sellise lahendi tegemise korral

kannab vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 apellatsioonimenetluse kulud riik. Apellatsioonimenetluse

kulud on kannatanute ja süüdistatava õigusabikulud.

Kannatanute esindaja taotleb kokku 2725,8 euro suuruste õigusabikulude hüvitamist YY-le.

Taotlusele lisatud arvetes on lahti kirjutatud osutatud õigusabi toimingud ja nende ajakulu.

VV kaitsja on esitanud taotluse hüvitada VV-le 600 euro suurused apellatsioonimenetluse

õigusabi kulud. Ka kaitsja on esitanud kohtule kulusid kinnitavad arved.

Ringkonnakohus peab nii kannatanu kui süüdistatava õigusabikulusid põhjendatuteks ning

leiab, et need tuleb hüvitada täies ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht 19.08.2021, Tallinn

Haldusasja number 3-21-1303

Haldusasi Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebus Põllumajandus- ja

Toiduameti tegevuse peale koerte kettide pikkuse üle

riikliku järelevalve teostamisel

Menetlusosalised Kaebaja Eestimaa Loomakaitse Liit

Vastustaja Põllumajandus- ja Toiduamet

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 09.07.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus Eestimaa Loomakaitse Liidu määruskaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Eestimaa Loomakaitse Liidu määruskaebus menetlusse.

2. Jätta Eestimaa Loomakaitse Liidu määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 09.07.2021 määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) esitas 24.01.2021 Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA)

pöördumise, milles palus kontrollida Võrumaal Rõuge vallas Augli külas Männimäel

peetavate koerte olukorda ja võtta meetmeid loomade heaolu tagamiseks. Muu hulgas tõi

avaldaja välja, et koertele pole tagatud minimaalne liikumisala ja nende ketid on lühikesed, sh

pole välistatud keerdumine esemete ümber. ELL esitas 24.01.2021, 01.02.2021, 12.04.2021 ja

16.04.2021 PTA-le täiendavaid küsimusi koerte olukorra ja käimasoleva riikliku järelevalve

menetluse kohta.

2. PTA vastas 18.05.2021 kirjas ELL-le, et tuvastas 27.01.2021 62 kelgukoera ja ühe

bernhardiini pidamise. Osadel kelgukoertel puudusid varjumiseks kuudid või muud rajatised,

3-21-1303

2(6)

mis pakuksid varju ebasoodsate ilmastikutingimuste puhul. Kelgukoeri jooksutatakse iga

päev, kuid muul ajal peetakse neid ketis, mille pikkus ei taga põllumajandusministri

24.07.2008 määruses nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ ketis oleva koera

liikumisalale kehtestatud miinimummäära, milleks on 40 ruutmeetrit. PTA tegi kettide ja

varjumisvõimaluste osas omanikele 12.02.2021 ettekirjutused täitmise tähtajaga 31.03.2021.

Loomapidaja esitas ettekirjutuse peale vaide. PTA keskasutus otsustas, et kuna ei saa väita, et

loomi peetaks alaliselt ketis, siis tuleb tunnistada kehtetuks ettekirjutuse punkt, mis käsitles

kettide pikkuse vastavusse viimist määruse nr 76 § 10 lõikega 3. PTA teostas 13.04.2021

järelkontrolli ning korraldas uued paikvaatlused 22.04.2021 ja 26.04.2021. PTA tuvastas, et

kõikidel koertel on tagatud varjevõimalus ebasoodsate ilmastikutingimuste eest. Nii

järelkontrolli käigus kui ka uutel paikvaatlustel ei tuvastatud koeri, kes oleks alaliselt ketis, st

koeri, kes ei osale treeningprogrammis. Treeninguvahelistel aegadel on kelgukoerad

pidamisel lühikese (ca 2 m) keti otsas. Olemasolevad ketid ei takerdu mitte millegi ümber,

võimaldavad vabalt teha täisringi ümber kinnitusposti. Bernhardiin ja üks vanem kelgukoer

on pidamisel väliaedikus. Ühegi koera üldseisundi hindamisel mingeid kõrvalekaldeid ei

täheldatud. PTA kavatseb ka tulevikus teostada paikvaatlusi veendumaks, et loomapidaja

järgib jätkuvalt koerte liikumisvajaduse rahuldamiseks vähemalt nende treeningkavas

määratletut ning ka muud koerte pidamistingimused on täidetud.

3. ELL esitas halduskohtule kaebuse PTA otsuse tühistamiseks, millega PTA tühistas

12.02.2021 ettekirjutuse osas, mis puudutas Võrumaal Rõuge vallas Augli külas Männimäel

peetavate koerte kettide pikkuse vastavusse viimist määruse nr 76 § 10 lõikega 3. Ühtlasi

palus kaebaja kohustada PTA-d jätkama järelevalvemenetlust koerte kettide pikkuste

vastavusse viimiseks õigusaktidest tulenevate nõuetega.

Kaebaja põhistas oma kaebeõigust järgmiselt. Loomade heaolu reguleerivad sätted on

mõeldud kaitsma ennekõike loomade heaolu (sh on kehtestatud need nõuded avalikes

huvides). Kuna loomade heaolu ja loomade kaitse inimese tegevuse või tegevusetuse eest on

kaebaja põhikirjaline eesmärk, on nende sätete eesmärgiks kaitsta ka tema huve. Kaebaja on

keskkonnaorganisatsioon, kellel on kaebeõigus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS)

§ 30 lõike 2 ja § 31 lõike 1 punkti 1 järgi.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 09.07.2021 määrusega ELL-i kaebuse kaebeõiguse

puudumise tõttu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.

HKMS § 44 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes

oma õiguse kaitseks ning muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi

kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Teatud liiki hüvede

(olgu selleks siis loomade heaolu, kultuuriväärtuste säilimine vms) kaitsmiseks isikute

ühenduse loomine ei anna automaatselt talle kaebeõigust tegevuse osas, mis riivab ühenduse

poolt kaitstavaid hüvesid. Sellise tõlgenduse korral muutuks HKMS § 44 lg 2 sisutuks.

Seadusest peab tulenema konkreetne alus, mis võimaldab lugeda mingi hüve riive seda hüve

kaitsva ühenduse õiguse riiveks (või siis võimaldab sõnaselgelt pöörduda kohtusse teise isiku

õiguse või avaliku huvi kaitseks). KeÜS § 30 lg 2 tõlgendamisel tuleb pöörata tähelepanu

KeÜS-i üldisele eesmärgile ja selgitusele seaduse eelnõu seletuskirjas: keskkonnaseadustiku

üldine eesmärk on keskkonna ja inimese tervise ning heaolu kaitsmine keskkonnahäiringute

eest. Eelnõu § 1 punktis 1 on ühe eesmärgina sätestatud keskkonna, inimese tervise, heaolu ja

vara kaitsmine. Eraldi ei ole välja toodud loomade heaolu ega loomade tervise kaitsmist,

kuna põllumajandusloomad ja lemmikloomad ei ole osa keskkonnast käesoleva paragrahvi

mõttes, kuid põllumajandusloomad ja lemmikloomad on käsitatavad isikule kuuluva

3-21-1303

3(6)

vallasasjana, millele laieneb ennekõike tsiviilõiguslik õiguskaitse. See aga ei tähenda, et

keskkonnaõiguse rikkumisega ei võidaks ühtlasi kahjustada ka isikule kuuluvat vara, sh

isikule kuuluvate põllumajandusloomade ja lemmikloomade heaolu ja tervist. Seega ei anna

KeÜS § 30 lg 2 keskkonnaorganisatsioonidele kaebeõigust loomade heaolu kaitseks.

Loomade kaitseks (ühenduse sellise põhikirjalise eesmärgi kaitseks) kohtusse pöördumise

õigust ei näe ette ka mõni muu õigusnorm. Sellest ei saa küll teha järeldust, et loomade kaitse

oleks riiklikult tagamata. Loomakaitseseaduse (LoKS) 10. peatükk näeb ette riikliku ja

haldusjärelevalve LoKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle ning 11.

peatükk näeb ette vastutuse rikkumiste eest. Riikliku järelevalve osas ei näe kehtiv õigus ette

keskkonnaorganisatsiooni või muu ühenduse kaebeõigust (avalikes huvides või põhikirjaliste

eesmärkide kaitseks).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. ELL palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.07.2021 määrus.

ELL-i üks põhikirjalistest eesmärkidest on loomade heaolu ja loomade kaitse inimese

tegevuse või tegevusetuse eest, st loomade heaolu ja loomade kaitse on ELL-i kaitstav

õigushüve. Vastustaja tegevus puudutab loomade heaolu. Kui tõlgendada HKMS § 44 lõiget 1

nõnda, et kaebeõigus saaks olla üksnes looma (tsiviilkäibes asja) omanikul, tekiks absurdne

olukord, kus loomaomanikust nõuete rikkuja temale soodsat haldusakti või -toimingut ei

vaidlusta. Seega on ka loomade heaolu eest seisval isikul looma heaolu huvides subjektiivne

õigus nõuda järelevalveasutustelt õigusaktidele vastavat kaalutlemist.

Kaebeõigus tuleneb ka KeÜS-st. Kahtlemata mahub keskkonna mõiste alla loodus tervikuna,

sh inimesed, loomad ja linnud. Kuna loomad on osa keskkonnast, on ka nende heaolu KeÜS-i

kohaldamisalas. Kui keskkonnas ei ole tagatud loomade heaolu, ei ole tagatud ka KeÜS

eesmärgid – keskkonna hea seisund ning keskkonnale kahju tekitamise vältimine. Århusi

konventsiooni preambulas tõdetakse, et igal inimesel on õigus elada keskkonnas, mis vastab

tema tervise ja heaolu vajadustele, ning kohustus praeguste ja tulevaste põlvkondade

hüvanguks kaitsta keskkonda ja teha selle seisundi parandamiseks teistega koostööd.

Konventsioonis leitakse, et selle õiguse elluviimiseks ja nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb

anda igaühele õigus pöörduda keskkonnaasjade üle otsustamise asjus kohtusse ning

tunnistatakse, et inimesed võivad vajada oma õiguste teostamiseks abi. Konventsiooni

kohaselt on konventsiooniosalised huvitatud sellest, et organisatsioonidel ja teiste üldsuse

esindajatel on võimalik pöörduda kohtu poole või kasutada muid õiguslikke vahendeid, et

kaitsta oma õigustatud huve ja tagada seaduste täitmine. Tervise ja heaolu vajadustele vastab

keskkond, kus loomade pidamistingimused on nõuetekohased ning loomi ei väärkohelda.

Tuleb ka rõhutada, et loomakaitseseadus on liigitatud keskkonnaalaste õigusaktide valdkonda.

Keskkonna kaitsmise eesmärgina tuleb käsitleda laiemalt ka nt väljendeid „loomakaitse“,

„looduskaitse“ vms. Laiemat tõlgendust toetab ka põhiseaduse § 53, mille kohaselt on igaüks

kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale

tekitanud. Keskkond laias mõistes hõlmab paratamatult ka tehiskeskkonna, mida – arvestades

inimtegevuse ulatuslikku mõju keskkonnale – ei ole sageli võimalik looduskeskkonnast

selgelt piiritleda. Seega ei saa keskkonnakomponentidest välistada ka inimeste poolt peetavaid

lemmik- ja põllumajandusloomi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1303

4(6)

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 204 lõike 1 ja § 207 lõike 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lõige 4), määruskaebus

on tähtaegne (HKMS § 204 lõige 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lõige 1 ja riigilõivu-

seaduse § 22 lõike 1 punkt 9).

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi oma määruses

korrata (HKMS § 201 lõige 4 ja § 203 lõige 2).

8. Asjaolust, et ELL on võtnud endale vabatahtlikult ülesandeks tegeleda loomade tervise ja

heaolu kaitsmisega, ei tulene, et tal oleks nendes küsimustes õigus pöörduda avaliku võimu

tegevuse vaidlustamiseks halduskohtusse. Mittetulundusühingu põhikirjalised eesmärgid ei

ole samastatavad isiku subjektiivsete avalike õigustena, mille all mõistetakse põhiõigusi ja

-vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest

tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu erikohtu määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Halduskohus

leidis õigesti, et kui isik saaks halduskohtusse pöörduda ainuüksi oma põhikirjalistele

ülesannetele viidates, muutuksid HKMS § 44 lõiked 1 ja 2 sisutühjaks. Halduskohtusse

pöördumiseks ei piisa sellest, et isikul on huvi halduse tegevuse õiguspärasuse vastu, mh

juhul, kui ta on seda huvi ise deklareerinud oma põhikirjas. HKMS § 44 lõikest 1 tulenevalt

on halduskohtusse pöördumise õigus rangelt piiratud subjektiivsete õiguste rikkumise

võimalikkusega. Riikliku järelevalve menetluse algatamata jätmise või avaldaja soovitud

meetme võtmata jätmise vaidlustamise kohta on kohtupraktikas järjekindlalt leitud, et üksnes

puudutatud isik (s.o isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib

nõuda, et järelevalveorgan otsustaks küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav

õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (Riigikohtu halduskolleegiumi 23.03.2016 otsus asjas

nr 3-3-1-85-15, p 13; 01.04.2021 otsus asjas nr 3-18-1442, p 16). Teistele isikutele kuuluvate

koerte kettide pikkuse ja liikumisruumi ebapiisavus ELL-i õigusi ei riku, ehkki võib olla

vastuolus avalike huvidega ning loomade heaolu tagamist sätestavate õigusnormidega.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et olukord, kus peale lemmiklooma omaniku pole

ühelgi teisel isikul võimalik selle looma tervise ja heaolu kaitseks kohtusse pöörduda, on

absurdne. Halduskohtumenetluse ülesanne on tagada isikule kaitse tema õiguste rikkumise

eest (HKMS § 2 lg 1), mitte saavutada olukord, kus avaliku võimu mistahes tegevus mistahes

ühiskonnaelu küsimuses oleks ühel või teisel moel allutatud kohtulikule kontrollile. HKMS-i

kommenteeritud väljaandes on samuti selgitatud, et halduskohus ei ole instants, mis peaks

reageerima igale avaliku võimu kandja õigusvastasele teole ning seaduslikkuse täielik

tagamine ei ole halduskohtumenetluse eesmärk ega ülesanne (§ 2 komm A.II.4). Seetõttu, kui

seadusandja ei ole asjaomases valdkonnas otsustanud laiendada kaebeõigust, tuleb leppida

sellega, et õigusnormidest kinnipidamise ja avaliku võimu tegevuse seaduslikkuse tagavad

täitevvõimu sisesed järelevalve mehhanismid, süüteomenetlused, avalikkuse surve jms, ehkki

need alternatiivid ei pruugi olla sama tõhusad kui halduskohtumenetlus. Analoogia korras

viitab ringkonnakohus ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2019 otsusele asjas nr 3-17-

2784 (p 11), milles leiti, et asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt umbusaldusmenetlus)

võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta

kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. Riigikohus viitas ka

sellele, et olukorras, kus subjektiivsete avalike õiguste riivet ei esine, peaks kaebeõiguse

laiendamiseks erinormi kehtestama seadusandja.

3-21-1303

5(6)

9. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kaebeõigus ei saa tuleneda ka KeÜS § 30 lõikest 2 ja

§ 31 lõike 1 punktist 1. Nendest sätetest tulenevalt saab keskkonnaorganisatsioon pöörduda

halduskohtusse keskkonnakaitse huvides, ilma et tal oleks vajalik tõendada oma subjektiivsete

avalike õiguste rikkumist üldises korras. Seadus loeb sellisel juhul kaebaja õigused rikutuks

fiktsioonina ning kaebeõigus on keskkonnaorganisatsioonil HKMS § 44 lõike 1 ja KeÜS-i

nimetatud sätete koosmõjus. Järelikult tuleb kontrollida, kas lemmikloomad on keskkonna osa

KeÜS-i tähenduses.

9.1. Kõigepealt vaatleb ringkonnakohus, kuidas on keskkonna mõistet soovitud sätestada

eelnõu seletuskirjas ning kuidas on sellest aru saadud erialakirjanduses.

KeÜS-i eelnõu seletuskirjas on märgitud, et keskkonna mõistele ammendava

legaaldefinitsiooni andmine ei ole võimalik. On aga selge, et keskkond hõlmab

keskkonnaelemendid nagu õhk, pinnas ja vesi, samuti looduskeskkonna; tehiskeskkonnast

peaks olema hõlmatud selle looduslähedasemad osad, nagu linnapargid ja puiesteed, kuid

mitte miljööväärtus laiemas tähenduses.

KeÜS-i kommentaarides1 selgitatakse, et kõige üldisemas tähenduses on keskkond kõik

inimest ümbritsev, sh ka vaimne ja sotsiaalne keskkond. On ilmne, et KeÜS-s ei kasutata

mõistet nii avaras tähenduses. Kaudselt on keskkonda määratletud keskkonnateabe mõiste

määratluses (KeÜS § 24 lõike 2 punktid 1 ja 2), mille mitteammendavate loetelude kohaselt

käsitatakse keskkonnaelementidena õhku, atmosfääri, vett, pinnast, maad, maastikke ja

looduslikke alasid, nagu märg-, ranna- ja merealad, looduslikku mitmekesisust ja looduse

koostisosasid ning nende vastastikust toimet. Keskkonnaorganisatsiooni mõiste määratluse

kohaselt (KeÜS § 31) peetakse keskkonnakaitseks looduskeskkonna kaitset, aga ka

keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, samuti looduse ja

loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. Eeltoodu valguses tuleb keskkonnana

KeÜS mõistes käsitada füüsilist keskkonda, eelkõige aga looduskeskkonda. Loodus- ja

tehiskeskkonna vahele on raske piiri tõmmata.

Keskkonna loodusteaduslikes määratlustes rõhutatakse mõiste komplekssust, samuti seda, et

keskkond määrab lõpuks ära organismide, sh inimese eksisteerimisvormid ja ellujäämise.2

9.2. Järgmiseks annab ringkonnakohus konkreetse vaidluse asjaoludest lähtudes tõlgenduse,

kas keskkonna mõiste hõlmab kolmandatele isikutele kuuluvate koerte tervise ja heaolu. Koer

on LoKS § 2 lõike 3 kohaselt lemmikloom, s.o inimese isiklikuks meelelahutuseks või

seltsiks peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom. Lemmiklooma kohta käivaid

sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale (teenistusloomad). Seadus

eristab ühelt poolt lemmikloomade, teenistusloomade ja põllumajandusloomade kaitset ja

teiselt poolt vabas looduses elavate loomade kaitset (vastavalt LoKS 21. ja 3. peatükk).

Kodustatud lemmikloom elab inimese loodud tehiskeskkonnas inimestega vahetult koos

nende kontrolli ja hoolitsuse all. Looduslikus vabaduses elav metsloom pole seevastu kellegi

omandis, ta on peremehetu (asjaõigusseaduse § 96 lõige 4) ning elab looduslikus keskkonnas

selle tavalises tähenduses, tagades bioloogilise mitmekesisuse ja ökoloogilise koosluse

säilimise. LoKS § 60 lõigete 1 ja 2 kohaselt teostab lemmikloomade kaitse osas riiklikku

järelevalvet PTA, vabas looduses elavate loomade kaitse osas Keskkonnaamet. Ka see on

tingitud asjaolust, et lemmikloomade heaolu kaitsel ja vabas looduses elavate loomade kaitsel

on erinevad eesmärgid. Halduskohus on asjakohaselt viidanud KeÜS-i eelnõu seletuskirjale,

1 https://k6k.ee/keskkonnaseadustik/1-ptk/2-jagu/sissejuhatus. 2 H. Veinla, E. Lopman, K. Relve, M. Triipan. Keskkonnaõigus. Juura 2016, lk 45.

3-21-1303

6(6)

milles on selgesõnaliselt soovitud välistada lemmikloomade kaitse KeÜS §-s 1 sätestatud

seaduse eesmärkide hulgast. Ehkki kodustatud liigi hulka kuuluvad lemmikloomad on osa

meid kõiki ümbritsevast, s.o keskkonnast laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki elusolendeid,

erinevad nad vabast loodusest, kus lemmikloomad iseseisvalt elada ei saa ja kus neil puudub

inimesest sõltumatu ja iseseisev koht ökosüsteemis, ökoloogilises koosluses (keskkonna

iseväärtuse põhimõte). Võrdluseks, ka inimese loodud tehiskeskkonna elemente saab lugeda

KeÜS tähenduses keskkonna osaks üksnes juhul, kui need on justkui sulandunud vaba

looduse osaks, on vabalt kasutatavad sarnaselt loodusliku keskkonnaga.

Kodustatud liigi hulka kuuluvaid lemmikloomi ei saa eeltoodut arvestades lugeda hõlmatuks

keskkonna mõistega KeÜS § 31 lõike 1 punkti 1 tähenduses ning lemmikloomade heaolu

kaitse pole käsitatav keskkonnakaitsena selle sätte mõistes (küsimus, kas vabas looduses elava

looma lemmikloomana pidamise asjades on keskkonnaorganisatsioonidel kaebeõigus, jääb

praeguse kohtuasja raamidest väljapoole ja seda ringkonnakohus ei analüüsi).

9.4. Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Liidu toimimise leping ei seosta lemmikloomade

heaolu kaitset keskkonnaeeskirjadega. Lepingu artikkel 13 näeb ette üksnes selle, et ühenduse

põllumajandus-, kalandus-, transpordi- ja siseturupoliitika ning teadusuuringute ja tehnoloogia

arengu ja kosmosepoliitika kavandamisel ning rakendamisel pööravad ühendus ja

liikmesriigid täit tähelepanu loomade kui aistimisvõimeliste olendite heaolu nõuetele.

Nimetatud artiklist ei tulene sarnaselt teiste sama jaotise artiklitega õiguslikku alust loomade

heaolu kaitseks ühenduse õiguskorras.3 Loomade heaolu tuleb üksnes kohaselt arvesse võtta

ühenduse teatud poliitikate kujundamisel. Seejuures ei ole Euroopa Liidu õigusaktides eraldi

reegleid lemmikloomade tervise ja heaolu kaitse kohta. Loomade heaolu küsimused on

enamjaolt liikmesriikide pädevuses ja Euroopa Liidu pädevus on piiratud.

10. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KeÜS § 30 lõikest 2 ja §-st 31 tulenev kaebeõigus

põhineb Århusi konventsioonil, olles mõeldud selles ettenähtud õiguste realiseerimiseks Eesti

õiguskorras. Praeguses asjas ei olnud kaebaja eesmärk saada keskkonnainfot, osaleda

õigusloomes vms (konventsiooni artiklid 4, 5, 7 ja 8), vaid ta soovis rääkida kaasa ja osaleda

konkreetsel juhtumil koerte heaolu küsimuses riikliku järelevalve menetluses otsuste

langetamisel. Tuleb tähele panna, et konventsiooni artikkel 6 näeb ette üldsuse osalemise

eritegevusega seotud asjade otsustamisel, mis on loetletud konventsiooni lisas I, või siis

juhul, kui sellel tegevusel võib olla oluline mõju keskkonnale. Arvestades lisas I kirjeldatud

tegevuste iseloomu ja keskkonnale avaldatava mõju eeldatavat suurust, samuti konventsiooni

üldist eesmärki ja olemust, on ilmne, et koerte kettide pikkuse ebapiisavuse puhul ei ole alust

rääkida keskkonnale olulise mõjuga tegevusest konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti b

tähenduses. Konventsiooni artikli 9 lõike 2 punkt b näeb keskkonnaorganisatsioonile ette

kohtukaebeõiguse üksnes juhul, kui tegemist on artiklis 6 sätestatud tegevustes osalemise

õiguse riivega (millega praegu pole tegemist). Ka see argument orienteerib järeldusele, et

praeguses asjas pole kaebaja käsitatav keskkonnaorganisatsioonina, kellel oleks kaebeõigus

nõuda PTA-lt riikliku järelevalve küsimuses uue otsuse tegemist.

(allkirjastatud digitaalselt)

3 Commission staff working Document. Evaluation of the European Union Strategy for the Protection and Wel-

fare of Animals 2012-2015. Brussels, 31.3.2021, SWD (2021) 76 final, lk 4. Simonin D. & Gavinelli A., “The

European Union legislation on animal welfare: state of play, enforcement and future activities” [PDF file], In:

Hild S. & Schweitzer L. (Eds), Animal Welfare: From Science to Law, 2019, pp 59-70. Kättesaadav arvutivõr-

gus: https://www.fondation-droit-animal.org/documents/AnimalWelfare2019.v1.pdf

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik Kaupo Kruusvee

Määruse tegemise aeg ja koht 09.07.2021, Tallinn

Haldusasja number 3-21-1303

Haldusasi Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebus Põllumajandus- ja

Toiduameti (PTA) (vaide)otsuse tühistamiseks, millega

tunnistati kehtetuks PTA 12.02.2021 ettekirjutuse

punkt, mis käsitles Võrumaal Rõuge vallas Augli külas

Männimäel peetavate koerte kettide pikkuse vastavusse

viimist Põllumajandusministri 24.07.2009 määruse nr

76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ § 10 lg-ga 3

ning PTA kohustamiseks jätkama järelevalvemenetlust

koerte kettide pikkuste vastavusse viimiseks

õigusaktidest tulenevate nõuetega

Menetlusosalised Kaebaja – mittetulundusühing Eestimaa Loomakaitse

Liit, juhatuse liige Piret Tees

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet

Menetlustoiming Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4,

§ 204 lg 1).

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tallinna Halduskohtusse saabus 15.06.2021 mittetulundusühingu Eestimaa Loomakaitse

Liit (ELL) kaebus PTA otsuse tühistamiseks, millega PTA tühistas 12.02.2021 ettekirjutuse

punkti, mis käsitles Võrumaal Rõuge vallas Augli külas Männimäel peetavate koerte kettide

pikkuse vastavusse viimist Põllumajandusministri 24.07.2009 määruse nr 76 „Lemmikloomade

pidamise nõuded“ § 10 lg-ga 3 ning PTA kohustamiseks jätkama järelevalvemenetlust koerte

kettide pikkuste vastavusse viimiseks õigusaktidest tulenevate nõuetega.

Kaebaja on põhjendanud enda kaebeõigust alljärgnevalt:

3-21-1303

2(4)

1) HKMS § 44 lg 1 sätestab, et isik võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma

õiguse kaitseks. Riigikohus on korduvalt välja toonud, et isikul puudub subjektiivne õigus

nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku

suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii

järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik

(isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et

järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme

rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema

õigushüve (nt 23.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, 22.10.2014 otsus haldusasjas nr

3-3-1-42-14, 23.10.2013 määrus haldusasjas nr 3-3-1-29-13, 13.10.2010 otsus haldusasjas nr

3-3-1-44-10). Käesoleval juhul on kõnealuste koerte omanikud rikkunud loomakaitseseadusest

(LoKS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid loomade heaolu reguleerivaid

nõudeid ning rikkumised jätkuvad, kuid menetlust rikkumiste lõpetamiseks läbi ei viida.

Loomade heaolu reguleerivad sätted on mõeldud kaitsma ennekõike loomade heaolu (sh on

kehtestatud need nõuded avalikes huvides) ning et loomade heaolu ja loomade kaitse inimese

tegevuse või tegevusetuse eest on kaebaja põhikirjaline eesmärk, on nende sätete eesmärgiks

kaitsta ka loomakaitseorganisatsioonide, sh kaebaja huve. Seega on kaebajal õigus taotleda

kohtulikku kontrolli järelevalvemenetluses ettekirjutuse tühistamise ja tühistatud osas

järelevalvemenetluse lõpetamise põhjendatuse üle.

2) Lisaks on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg-s 2 sätestatud, et

keskkonnaorganisatsiooni huvi põhjendatust või õiguste rikkumist eeldatakse, kui vaidlustatud

haldusakt on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Seejuures loetakse

valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks KeÜS-i tähenduses mittetulundusühing, kelle

põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset

(KeÜS § 31 lg 1 p 1). Kaebaja põhikirjalised eesmärgid on loomade kaitse sellise inimtegevuse

eest, mis ohustab või võib ohustada loomade igakülgset heaolu, tervist või elu; üldise

loomapidamiskultuuri tõstmine ja kooskõlla viimine kaasaegsete loomapidamispõhimõtetega,

millised on üldtunnustatud euroopalikus kultuuriruumis ning eriti riikides, kus on kehtestatud

kõrged loomapidamise nõuded ja standardid; bioloogilise mitmekesisuse säilitamine.

3) Puudub vaidlus ka selles, et kaebaja esitab iga nädal järelevalveasutustele, sh vastustajale,

loomade heaolu kontrollimiseks asjakohaseid pöördumisi ning järelevalveasutused, sh ka

vastustaja, teavitavad kaebajat järelevalvemenetluse tulemustest. Niisiis on vaidlustatav

tegevus – koerte keti pikkuse muutmiseks ja sellega looma heaolu tagamiseks tehtud

ettekirjutuse tühistamine ning järelevalvemenetluse lõpetamine selles osas – seotud

keskkonnaorganisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

4) Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et olukorras, kus mittetulundusühingu põhikirja ja

muu avaliku info põhjal järeldub, et tegemist on keskkonnaorganisatsiooniga, ei ole alust asuda

seisukohale, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus (Tallinna Ringkonnakohtu määrus asjas

nr 3-17-1088, p 15). Seega on kaebaja keskkonnaorganisatsioon, mille puhul kaebeõiguse

olemasolu tuleb eeldada.

2. Kohus leiab, et kehtiv õigus ei näe kõnealuses olukorras ELL-ile ette kaebeõigust.

HKMS § 44 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguse kaitseks ning muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks,

võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

Kohus peab iseenesest loomade heaolu tagamist väga oluliseks ja tänuväärseks tegevuseks.

Samas ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et mingit liiki hüvede (olgu selleks siis

loomade heaolu, kultuuriväärtuste säilimine vms) kaitsmiseks isikute ühenduse loomine annaks

3-21-1303

3(4)

automaatselt sellisele ühendusele kaebeõiguse tegevuse osas, mis riivab ühenduse poolt

kaitstavaid hüvesid. Sellise tõlgenduse korral muutuks HKMS § 44 lg 2 sisutuks. Kohtu

hinnangul peab kehtiva õiguse järgi tulenema siiski seadusest konkreetne alus, mis võimaldab

lugeda mingi hüve riive seda hüve kaitsva ühenduse õiguse riiveks (või siis võimaldab

sõnaselgelt pöörduda kohtusse teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks).

Selliseks näiteks on tõepoolest kaebaja poolt esile toodud KeÜS § 30 lg 2, mis sätestab, et kui

keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu HKMS-is või

haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et

tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni

keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Samas

tuleb pöörata tähelepanu KeÜS-i üldisele eesmärgile ja selles osas antud selgitusele seaduse

eelnõu seletuskirjas1: keskkonnaseadustiku üldine eesmärk on keskkonna ja inimese tervise ning

heaolu kaitsmine keskkonnahäiringute eest. Eelnõu § 1 punktis 1 on ühe eesmärgina sätestatud

keskkonna, inimese tervise, heaolu ja vara kaitsmine. Eraldi ei ole välja toodud loomade heaolu

ega loomade tervise kaitsmist, kuna põllumajandusloomad ja lemmikloomad ei ole osa

keskkonnast käesoleva paragrahvi mõttes, kuid põllumajandusloomad ja lemmikloomad on

käsitatavad isikule kuuluva vallasasjana, millele laieneb ennekõike tsiviilõiguslik õiguskaitse.

See aga ei tähenda, et keskkonnaõiguse rikkumisega ei võidaks ühtlasi kahjustada ka isikule

kuuluvat vara, sh isikule kuuluvate põllumajandusloomade ja lemmikloomade heaolu ja tervist.

Eelnevast järeldub, et KeÜS § 30 lg 2 ei anna isikute ühendustele (keskkonna-

organisatsioonidele) kaebeõigust loomade heaolu kaitseks. Vastupidiseks järelduseks ei anna

kohtu hinnangul alust ka kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 07.07.2017 määrus asjas

nr 3-17-1088 (p 15) ega ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2013 määrus asjas nr 3-12-2124,

millega tunnustati ELL-i kaebeõigust Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja nr 1-4.1/12/376

„Luba mingi tehistingimustes pidamiseks“ vaidlustamiseks. Viimati nimetatud määruses

seostati ELL-i kaebeõigus asjaoluga, et minkide lahtipääsemist pole võimalik välistada ning sel

on negatiivne mõju looduslikule loomastikule ja linnustikule. Seega haakus vaidluse ese

keskkonnakaitsega, mis on ka täna kehtiva KeÜS-i üldine eesmärk (kuid mis ei ole samastatav

põllumajandus- ja lemmikloomade heaolu kaitsega).

Loomade kaitseks (ühenduse sellise põhikirjalise eesmärgi kaitseks) kohtusse pöördumise

õigust ei näe kohtule teadaolevalt ette ka mõni muu õigusnorm. Sellest ei saa küll teha järeldust,

et loomade kaitse oleks riiklikult tagamata – LoKS 10. ptk näeb ette riikliku ja haldusjärelevalve

LoKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle ning 11. ptk näeb ette

vastutuse erinevate rikkumiste eest. Samas tuleb tõdeda, et riikliku ja haldusjärelevalve osas ei

näe kehtiv õigus paraku ette keskkonnaorganisatsiooni või muu ühenduse kaebeõigust (avalikes

huvides või põhikirjaliste eesmärkide kaitseks).

3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ELL-i kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

tagastada.

HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

4. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1 Leitav Riigikogu eelnõude veebilehelt: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a1cafc27-2f02-448d-

8509-8e9fa312a129/Keskkonnaseadustiku%20%C3%BCldosa%20seadus

3-21-1303

4(4)

5. Kaebuselt on tasutud riigilõiv 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv

tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus tagastab HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, siis ei kuulu riigilõiv

kaebajale tagastamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik