Lp Liisa-Ly Pakosta
justiits- ja digiminister
[email protected]
[email protected]
[email protected]
18.05.2025
Eestimaa Loomakaitse Liidu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele, ettepanekud karistusseadustiku muutmiseks laiemalt
05.05.2025 e-kirjaga edastasite Eestimaa Loomakaitse Liidule kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse. Palusite tagasisidet 15 tööpäeva jooksul alates väljatöötamiskavatsuse avaldamisest eelnõude infosüsteemis.
Käesolevaga esitab Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) omapoolse arvamuse kooskõlastamiseks esitatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusele puutuvalt VTK-s tõstatatud loomaomanikele lisakaristusena rakendatava loomapidamiskeelu aluste laiendamisega.
1. Loomapidamiskeelu aluste laiendamisega kriminaliseeritakse põhiseadusevastaste normide rikkumine. Probleem seisneb ennekõike järelevalve puudustes, topeltpädevuses (PTA, KOV) ning ebaselgetes ja omavalitsuste suvast sõltuvates normides.
VTK välja töötaja ei ole lähtunud asjakohasest statistikast ega arvestanud ka kehtiva regulatsiooniga, sh selle põhiseaduse vastasusega, mistõttu järeldub ELL-le, et kavandatav muudatus ei ole läbi mõeldud ning normi kehtestamise vajadust ka adekvaatselt hinnatud. VTK fookuses olev probleem seisneb täna mitte karistusnormide puudumises või loomapidamiskeelu rakendamise võimatuses, vaid kehtivate loomapidamisreeglite üle teostatava järelevalve puudustes, mida süvendavad erinevate asutuste topeltpädevus ja ebaselged õigusnormid.
Kavandatava loomapidamiskeelu laiendamise fookuses on VTK kohaselt loomarünnetega seotud kahjude ennetamine. Selle eesmärgi saavutamiseks soovitakse VTK põhjenduste kohaselt luua võimalus rakendada karistusseadustiku rikkumise (tervisekahjustuse tekitamise) või loomakaitseseaduse rikkumise eest lisakaristusena loomapidamiskeeldu1.
Esmalt juhime tähelepanu, et loomakaitseseadus (LoKS) ei reguleeri loomapidaja vastutust olukordades, kus kahju põhjustatakse inimesele või tema varale, sh kui selle põhjustab agressiivne loom. Loomakaitseseaduse eesmärk on selle § 1 lg 1 järgi reguleerida loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. See tähendab, et LoKS kaitseb looma ennast ja sätestab vastutuse looma enda heaolu huvides kehtestatud loomapidamise nõuete rikkumise eest (nt piisava toidu, joogivee või liikumise võimaldamata jätmise eest), looma vedamise nõuete, avaliku näitamise nõuete, tapmise ja hukkamise nõuete ja looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest. Seejuures on loomakaitseseaduse §-s 4 sisustatud looma suhtes lubamatu teo2 toimepanemise eest juba võimalik rakendada lisakaristusena loomapidamiskeeldu, kuivõrd KarS § 522 lubab kohtul looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu: 1) kuriteo korral kuni viieks aastaks; 2) väärteo korral kuni kolmeks aastaks.
Arvestades, et avaliku korra, julgeoleku ja turvalisuse tagamist puudutavad loomapidamisreeglid on kehtestatud KOKS § 22 lg 1 p 362 alusel omavalitsuste volikogude kasside ja koerte pidamise eeskirjades, siis järeldab ELL, et eelduslikult on VTK-s mõeldud karistusnorme, mis sisalduvad kohaliku omavalitsuse korralduse (KOKS) seaduses. Nimelt näeb KOKS § 663 ette väärteo vastutuse kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise eest, kui sellise rikkumisega kaasneb varaline kahju või inimesele tervisekahjustus.
Seega järeldame, et VTK-ga soovitakse kehtestada loomapidamisõiguse keelu rakendamise võimalus KOKS §-s 663 sätestatud väärteo toimepanemise eest. Siinkohal juhime tähelepanu, et õiguskantsler on aastaid tagasi ja korduvalt juba osundanud sellele, et kohalike omavalitsuste kasside ja koerte pidamise eeskirja kehtestamiseks volitust andev KOKS § § 22 lg 1 punkt 362 ja sellega olemuslikult seotud karistusnorm KOKS §-s 663 ning sellega ka kõik volitusnormi alusel kehtestatud omavalitsuste kasside ja koerte pidamise eeskirjad on põhiseaduse vastased – õiguskantsler on sellele selgelt tähelepanu osundanud nii 2006. aastal3, kui ka 2010. aastal4. Selline õigusvastane olukord on püsinud muutumatuna ning täna soovitakse kavandatavate muudatustega sisuliselt karmistada karistusi põhiseaduse vastaste normide rikkumise eest, sh omandiõigust tugevalt riivaval moel.
Õiguskantsler on viidatud pöördumistes üheselt avaldanud, et seadust, mis annaks kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse kehtestada mistahes piiranguid isikute omandiõiguse teostamisele ja sätestaks nimetatud põhiõiguse piiramise sisu, eesmärgi ja ulatuse, täna ei eksisteeri. Õiguskantsler avaldas selgelt, et kasside ja koerte pidamise eeskirjades olevad normid tuleb kehtestada üldiselt ja kõikidele ühtselt kehtivate piirangutena seaduses, kuivõrd seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise. PS § 3 lõikest 1 tulenevalt ei tohi seadusandja delegeerida põhiõiguste seisukohalt oluliste küsimuste reguleerimist kohalikule omavalitsusele. KOKS § 22 lg 1 punktiga 362 on seadusandja aga täies ulatuses delegeerinud kohalike omavalitsuste volikogudele õiguse ja kohustuse kehtestada koerte ja kasside pidamise piirangud, mis on vajalikud inimeste elu ja tervise ning avaliku korra kaitse eesmärgil. Seetõttu on KOKS § 22 lg 1 p 362 ning sellega olemuslikult seotud KOKS § 663 vastuolus põhiseadusega. Seega oleks põhiseadusega vastuolus ka lisakaristuse laiendamine KOKS viidatud normide rikkumise eest.
Hiljuti ja seoses avalikku meediasse jõudnud koerte rünnakute sündmustega on õiguskantsler oma märgukirjas5 rõhutanud, et järelevalvepädevus omavalitsuse kasside ja koerte eeskirjade täitmise üle ei tohi oleneda sellest, kas omavalitsus rakendab KOKS §-s 531 sätestatut või mitte ehk kas omavalitsus moodustab järelevalveks pädeva korrakaitseüksuse või mitte, mistõttu vajab õigusselgust järelevalvet puudutav. Kuid selle juures jääb täielikult tähelepanuta fakt, et järelevalve omavalitsuse kehtestatud eeskirjade üle ei sõltu üksnes mitte sellest, kas korrakaitseüksus on moodustatud, vaid ka sellest, kas omavalitsus on üldse kasside ja koerte pidamise eeskirja kehtestanud ja millised reeglid on sinna kirjutatud.
Pole saladust, et omavalitsustes kehtivad erineva sisuga eeskirjad. See, millise sisuga ja piirangute ja nõuete ulatusega saab olema ühe omavalitsuse kasside ja koerte pidamise eeskiri, sõltub põhimõtteliselt iga kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete subjektiivsest arusaamast selle kohta, mida eeskiri peaks sisaldama ning millised piirangud ja nõuded on konkreetse volikogu liikmete arvates üldse asjakohased. Paraku ei ole see arusaam omavalitsustes ühesugune ning selgust ei aita luua ka põhiseadusevastane KOKS volitusnorm. Sõltuvalt omavalitusest erinevad ka need nõuded, mis kohustavad loomapidajat tagama teiste inimeste ja loomade turvalisuse ja heakorra – nt nõuded jalutusrihma kasutamise kohta, hügieeni tagamise nõuded avalikus kohas, suukorvi kasutamise nõuded, ühistranspordis loomaga reisimise nõuded, territooriumi piiratuse ja tähistamise nõuded jne. Ka on palju probleeme sellega, et omavalitsused kehtestavad piiranguid ja nõudeid, mis on ka oma sisult põhiseaduse vastased - nt hulkuvate loomade toitmise keeld, sh selle võrdsustamine loomapidajaks olemisega (vt nt õiguskantsleri pöördumist Rakvere valla poole 07.07.2020 või Tapa valla poole), loomade arvu piiramine perekonnas (vt nt Kuressaare eeskirja juhtumit või Martna eeskirja juhtumit).
Ühtlasi pole saladust, et eeskirjad dubleerivad omakorda ka seaduste nõudeid. Tihti reguleeritakse KOV eeskirjadega küsimusi, mis on juba teiste õigusaktidega reguleeritud (nt loomatauditõrjega seonduvat, loomade heaoluga seonduvat). Sellega on õigusselgusetus veelgi laialdasem ning ehkki seadus võimaldab karistada isikuid rangemalt ja rakendada meetmeid tõhusamalt, siis omavalitsuste topeltpädevus samas küsimuses toob kaasa olukorra, kus juba menetluse algatanud haldusorgan on kohustatud selle haldusmenetluse seaduse kohaselt lõpuni viima. Kui omavalitsus hakkab nt looma heaolu kontrollima eeskirja alusel, siis jäävad rakendamata meetmeid, mida saab rakendada seaduse järgi pädev riiklik järelevalveasutus - Põllumajandus- ja Toiduamet veterinaarseaduse alusel. Nimelt peab loomapidaja veterinaarseaduse (VS) § 37 lg 1 järgi tagama oma looma veterinaarnõuete kohase pidamise ja rakendama vajalikke meetmeid looma lahtipääsemise vältimiseks. VS § 73 lg 1 kohaselt veterinaarjärelevalvet teostab ja veterinaarkontrolli teeb Põllumajandus- ja Toiduamet. VS § 97 kohaselt on looma pidamise, sealhulgas bioturvalisuse veterinaarnõuete rikkumine karistatav rahatrahviga.
VTK-s ei ole aga esile toodud VS § 97 rakendamispraktikat, ennekõike VS § 37 lg 1 rikkumistega seoses. Selles märgitud KOKS § 663 (kasside ja koerte pidamise eeskirja) rikkumise kohta on aga märgitud, et sätet on praktikas kasutatud võrdlemisi aktiivselt - 2020. a on registreeritud 172, 2021. a 169, 2022. a 139, 2023 a 162 väärtegu. 2024. a on vastav number 134. Samas ei ole VTK-st võimalik kindlaks teha, et kõik seal loetletud süüteod oleks seotud rünnetega või lahtipääsemisega. Küll aga on teada, et kasside ja koerte pidamise eeskiri sisaldab laialdaselt erinevaid reegleid, sh dubleerib teisi seaduseid, mistõttu on äärmiselt oluline eristada, kui suur arv neist esile toodud rikkumistest on seotud looma lahti pääsemise ja kui suur arv rünnetega. Lisaks osundab VTK korduvatele rikkumistele, kuid selline statistika puudub, palju on üldse läbi viidud selliseid korduvaid menetlusi.
VTKS viidatud Sotsiaalministeeriumi andmed viimase kolme aasta jooksul registreeritud 477 koerarünnakuga seotud epikriisi kohta (2022. aastal 120, 2023. aastal 163 ja 2024. aastal 194 ambulatoorset epikriisi) ei ole aga piisavalt täpsed. Nimelt ei ole eristatud need juhtumid, kus koerad on rünnanud/hammustanud nt kennelis, loomakliinikus, varjupaigas (kus sellise riski realiseerumise oht on vägagi tõenäoline, arvestades varjupaika/kliinikusse viidud loomade stressitaset ja olustikku) aga ka oma enda territooriumil, sh pereringis (kus hammustamist esineb enim, sh nt konflikti tõttu teiste loomadega ja nt nende lahutamise tagajärjel kaasnenud hammustused). Seetõttu ei kajasta VTK olukorda adekvaatselt ega võimalda järeldada, et koerte rünnakud fookuses oleva probleemi vaates oleks kasvutrendis. Seega ei saa olla asjakohane ka VTK-s toodud järeldus, et esineks selles toodud ulatuses olukordi, kus koerapidaja on korduvalt karistada saanud selle eest, et tema koerad inimesi ründavad.
ELL osundab, et praktikas on rakendatud väärteovastutust looma lahtipääsemise ja rünnakutega seotud omavalitsuste eeskirjade rikkumiste eest marginaalselt, veterinaarseaduse alusel mitte kordagi. Seega on probleem ennekõike järelevalves, mistõttu peab ELL õigusselguse loomise kõrval oluliseks esmajoones järelevalve probleemidega tegelemist. ELL hinnangul peaksid kõik avaliku korra, julgeoleku ja turvalisuse tagamist puudutavad loomapidamisreeglid olema kehtestatud seadusega ning tõhustada tuleb järelevalvet (sh kaotada ka kehtiv topeltpädevus, mida järelevalveasutused kasutavad oma kohustuste täitmise vältimiseks). Rõhutame, et ka meediasse jõudnud juhtumite puhul olid järelevalveasutused rikkumistest teadlikud, kuid järelevalve roll oli eelnevalt jäänud puudulikuks – ei KOV, politsei ega PTA ei reageerinud vastavalt ega nõudnud loomapidajalt rikkumiste lõpetamist (haldussunnivahendi rakendamine), sh jäi loomapidaja iga rikkumise järel karistuseta (väärteomenetlus), kuni toimus raskema tagajärjega sündmus. Selliseid puuduseid ei saa lahendada loomapidamiskeelu ja sellega koosmõjus kavandatud nn agressiivsete loomade tapmise kaudu.
Lisaks ei saa jätta kuidagi tähelepanuta, et kuivõrd omavalitsuste kasside ja koerte pidamise eeskirjad on kehtestatud põhiseaduse vastase normi alusel, tähendab see praktikas seda, et kui rikkuja võetakse eeskirja rikkumise eest vastutusele (nt määratakse rahatrahv, rakendatakse sunniraha, aga ka kavandatav loomapidamiskeeld) või teostatakse eeskirja kontrollimiseks järelevalvemenetlust (nt rakendatakse sunniraha, et rikkumised lõpetataks), siis saab see isik, kelle suhtes sanktsioone või sundi rakendatakse, vaidlustada normide põhiseaduse vastasusele tuginedes trahviotsuse või sunniraha määramise edukalt kohtus – st et vaidlustaja saavutab kohtus vastava karistava otsuse või sunniraha määramise tühistamise. Samadel alustel on võimalik vaidlustada ka kavandatava loomapidamiskeelu rakendamine.
ELL ei pea mõistlikuks sellise õigusliku ebaselguse jätkumist ning põhiseadusega vastuolus olevate normide rikkumise täiendavat, rangemat sanktsioneerimist. Sellele on ELL juhtinud tähelepanu ka nii Justiitsministeeriumile kui ka Riigikogule 08.11.2024 saadetud pöördumises6, mis oli ajendatud Riigikogule üle antud KOKS muutmise eelnõust. Nimetatud eelnõu nägi ette kohalike omavalitsuste volituste laiendamise vastutustundetute koeraomanike korrale kutsumiseks ja vajadusel kuni 6400-eurose sunniraha rakendamiseks (ehkki kehtiva veterinaarseadusega on seadusandja juba olukorra märksa hõlpsamalt lahendanud, sh võimaldab VS rakendada märksa suuremat sunniraha ja karistada loomapidajat rikkumise eest ilma varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamise tingimuseta – vt ka lisatud 08.11.24 pöördumine Riigikogule ja ministeeriumitele, sh selles toodud viited veterinaarseaduse seletuskirjast).
ELL hinnangul on seotult vastutustundetute loomaomanikega esmajoones oluline kõrvaldada KOKS § 22 lg 1 p 362 ja § 663 vastuolu põhiseadusega. ELL hinnangul ei ole mõistlikku vajadust hoida dubleerivat ja ebaselget topeltpädevust ning kuivõrd veterinaarseaduses on osaliselt juba eeskirja nõudeid reguleeritud (lahtipääsemise vältimise kohustus, järelevalve, vastutus), loomakaitseseadus reguleerib hulkuvate loomadega seonduvat, siis on mõistlik ka muud inimeste elu ja tervise ning avaliku korra kaitse normid kehtestada seadusega.
Käesolevas pöördumises viidatud õiguskantsleri pöördumistest nähtuvalt on eeltoodud KOKS sätete põhiseaduse vastasusega nõustunud ka erinevad ministeeriumid (regionaalministeerium, justiitsministeerium, siseministeerium jne). Ühtlasi on ka ministeeriumite tasandil peetud vajalikuks, et vastavad reeglid ja järelevalve normid on reguleeritud seadusega, mitte iga omavalitsuse suva järgi kehtestatud eeskirjadega.
2. Loomapidamiskeelu rakendamise puhul ei ole võetud arvesse looma enda kaitse kohustust
Seaduse muutmisel tuleb arvestada ka loomakaitseseadusega – ennekõike asjaoluga, et seadus kaitseb looma inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu (§ 1 lg 1). See tähendab, et loomadel on õiguslikult eristaatus ehk looma käsitlemine pelgalt asjana ei ole kohane. Paraku viitab VTK tekst loomale kui mitte „kellele“, vaid loomale, kui „sellele“ ning käsitleb ainsa riivena omaniku omandiõiguse riivet. Rõhutame, et loomadele on seadusega antud eriline kaitse- ja kohtlemisnõue. Loom ei ole elutu ese, vaid elusolend, kes tunneb ja ka kannatab, looma suhtes kehtivad täiendavad piirangud ja kohustused, mida tavalise asja suhtes ei kehti (nt loomakaitseseadus, loomapidamise nõuded, ravimise eriregulatsioon jne) ning omandisuhe looma üle ei ole absoluutne – looma omanik ei tohi looma heaolu kahjustada.
Looma äravõtmine saab loomakaitseseaduse kohaselt toimuda juhul, kui looma tervis ja heaolu on ohus (oluline LoKS rikkumine). VTK-s on aga viidatud Riigikogu menetlusse võetud KOKS muutmise seaduse eelnõule nr 537SE40, millega soovitakse kohalikule omavalitsusele sätestada õigus teostada riiklikku järelevalvet koerte ja kasside pidamise eeskirja täitmise üle. Muudatustega võimaldatakse KOVis järelevalvega tegelevatel ametnikel korrakaitse erimeetmeid rakendades siseneda valdusesse, teha valduse läbivaatust, võtta vallasasi hoiule, korraldada selle müümine või hävitamine (agressiivse koera eutaneerimine), mis kitsendavad omandipõhiõiguse kasutamist. Samas on Põllumajandus- ja Toiduametil juba kehtiva seaduse alusel võimalik kohaldada veterinaarjärelevalve teostamiseks korrakaitseseaduse §-des 30‒32, 44 ja 49‒53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, sh siseneda valdusesse ja võtta loom hoiule. Ühtlasi on võimalik karistada VS rikkumise eest loomapidajat juba ka siis, kui kahju ei ole tekkinud – st varaline kahju või tervisekahjustus inimesele nagu eeldab KOKS. See tähendab, et VTKS-s viidatud KOKS eelnõuga soovitakse lahendada juba seadusandja poolt lahendatud olukorda (vt ka veterinaarseaduse seletuskirja7, mis viitab § 37 lg 1 nõude eesmärgina just lahti pääsenud lemmikloomad, kes võivad ohustada inimesi, teisi loomi ja vara).
ELL hinnangul kavandatavad muudatused kogumis (KarS; KOKS) süvendavad looma nn objektistamist, tema käsitlemist asjana, mitte elusolendina, kes tunneb nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi ja mille põhjustamist loetakse kehtiva seaduse kohaselt looma suhtes lubamatuks teoks. VTKS on otsesõnu nimetatud loomapidamiskeelu fookuses olevatena just need loomapidajad, kes loomale probleeme nende heaolu vaates ei tekita. Sellises olukorras (loomapidamiskeelu rakendamine, sellele eelnevalt valdusesse sisenemine, looma hoiule võtmine, eutaneerimine) jääb paratamatult kannatajaks loom. Lisaks jääb ebaselgeks, kuidas ja milliste reeglite alusel tehakse kindlaks, et loom on agressiivne ja et ainus olukorra lahendus on looma elu lõpetamine. Olukorras, kus loom on oma kodus ja omaniku hoole all, ei saa rääkida VTK-s viidatud vahetu ohu tõrjumisest, mis võib ohustada isiku elu või tervist (KorS § 5 lg 5 kohaselt käsitletakse vahetu ohuna olukorda, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab).
Tuleb arvestada, et loomapidamine kätkeb endas alati riski, et loom pääseb lahti ja käitub riskantselt, sh et tekib konflikt teiste loomadega, aga ka rünne inimesele. Seetõttu sätestabki võlaõigusseadus loomapidaja riskivastutuse loomale iseloomuliku kõrgendatud ohu e loomariski realiseerumise puhuks. Ka kõige vastutustundlikum loomapidaja ei saa lõpuni loomapidamisega seotud riskide realiseerumist ära hoida. Riski maandamiseks pole looma tapmine õigustatud. Pigem aitavad äärmuslike juhtumite realiseerumist ära hoida selged ja ühetaoliselt kohaldatavad reeglid loomapidajale (reeglid ühes seaduses, mitte KOV-de suva järgi kehtestatud eeskirjades) ja nende reeglite tõhus järelevalve. ELL hinnangul ei saa loomapidamise keeldu puutuvalt aga rääkida regulatiivsete meetmete puudumisest, kui ka kehtivate õigusnormide vaates pole ennetustööd tehtud, sh rakendatud karistusi väärteo korras.
Eeltoodust tulenevalt ELL kavandatavat VTK-d sellisel kujul ei toeta ning palume fookuses oleva probleemi lahendamiseks ennekõike:
• võtta meetmeid kehtivate normide rakendamiseks, sh tõhustada järelevalvet kehtivate õigusnormide üle (ennetus) ja tagada ka rikkujate vastutusele võtmine (karistus);
• kõrvaldada KOKS sätete ja selle alusel kehtestatud eeskirjade põhiseadusevastasus (sätete kehtetuks tunnistamine või volitusnormi konkretiseerimine);
• kehtestada kõik avalikku korda, inimeste ja ühiskonna turvalisust ja julgeolekut puudutavad loomapidamisreeglid riigi tasandil seadusega.
Kuivõrd ELL hinnangul vajab karistusseadustik siiski muutmist, ent pigem loomade kaitse tagamise aspektist (sh ei tohiks tänapäevases ühiskonnas olla looma julm kohtlemine pelgalt avaliku korra rikkumine), siis esitab ELL oma sellekohased ettepanekud eraldi pöördumises. Rõhutame, et VTK fookuses oleva probleemi lahendamise puhul on samaväärselt oluline, et loomade heaolu tagavad kaitsenormid on ranged ja vastavuses etteheidetavate tegudega. Rangem vastutus heaolu nõuete rikkumise eest koos ühesuguste selgete seadusega kehtestatud avaliku korra ja inimeste turvalisuse tagamiseks mõeldud loomapidamisreeglitega toovad koosmõjus kaasa selle, et ühiskonnas vähenevad nii lahtipääsenud loomadega seotud probleemid kui loomade julm kohtlemine.
Seadusandja lähenemine peab olema süsteemne, põhiõigustega kooskõlas ning toetuma nii looma kui tundevõimelise elusolendi eristaatusele kui ka vajadusele tagada inimeste turvalisus õigusselgel ja proportsionaalsel viisil.
ELL soovib olla kaasatud ja on valmis valdkonnas aktuaalsete murekohtade ja ühiskonna tegelike ootuste selgitamiseks kohtuma ning tegema koostööd valdkonnas aktuaalsete probleemide tõhusaks lahendamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Pille Tees
Eestimaa Loomakaitse Liit