Dokumendiregister | Politsei- ja Piirivalveamet |
Viit | 1.2-4/87-1 |
Registreeritud | 14.05.2025 |
Sünkroonitud | 20.05.2025 |
Liik | Sissetulev kiri |
Funktsioon | 1.2 Õigusteenindus ja õigusloome |
Sari | 1.2-4 Kooskõlastused ja arvamused teiste valitsusasutuste poolt algatatud õigusaktidele |
Toimik | 1.2-4/2025 |
Juurdepääsupiirang | Avalik |
Juurdepääsupiirang | |
Adressaat | Regionaal- ja Põllumajandusministeerium |
Saabumis/saatmisviis | Regionaal- ja Põllumajandusministeerium |
Vastutaja | Tiina Vellet (arendusosakond, ennetuse ja süüteomenetluse büroo, kogukonna politseitöö grupp) |
Originaal | Ava uues aknas |
Suur-Ameerika tn 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee
Registrikood 70000734
Ministeeriumid
Eesti Linnade ja Valdade Liit
(kuupäev digiallkirjas) nr 1.4-1/79
Ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse
kooskõlastamiseks esitamine
Austatud minister
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitab Teile kooskõlastamiseks
ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Hendrik Johannes Terras
Regionaal- ja põllumajandusminister
Lisa: VTK_UTS.pdf
Teadmiseks: Riigikogu Kantselei
Arvamuse avaldamiseks: ühistranspordikeskused, MTÜ Autoettevõtete Liit, MTÜ Eesti
Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon (ERAA), MTÜ Eesti Puuetega Inimeste Koda,
Maksu- ja Tolliamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Transpordiamet, Tööinspektsioon,
Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet
1
Ühistranspordiseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus
Sisukord
Sisukord ................................................................................................................................. 1
Sissejuhatus ............................................................................................................................ 4
Väljatöötamiskavatsuses käsitletud akronüümide ja põhimõistete loend ......................................... 5
1. Muudatusettepanekud taksondusega seotud sätetes ............................................................... 6
1.1. Teenindajakaardi taotleja ja omaja nõuete ning teenindajakaardi väljastamise nõuete
täiendamine ......................................................................................................................... 6
1.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ............................. 6
1.1.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused ................................................... 6
1.1.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused .......................................................... 6
1.1.4. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................... 7
1.2. Taksoveo teenindajakaardi andmete kandmine majandustegevuse registrisse ......................... 8
1.2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ............................. 8
1.2.2.Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................... 9
1.3. MTÜ-de poolt teenustasu võtmine taksoveo dokumentide väljastamise eest .......................... 9
1.3.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ............................ 9
1.3.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused .......................................................... 9
1.3.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 10
1.4. Taksoveo dokumentide menetlusetähtaja täpsustamine ..................................................... 10
1.4.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 10
1.4.2. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 10
1.5. Taksoveo dokumentide andmisest keeldumine ja nende kehtetuks tunnistamine................... 11
1.5.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 11
1.5.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 11
1.5.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 12
2. Muudatusettepanekud järelevalvet puudutavates sätetes .......................................................... 13
2.1 Transpordiameti pädevuse laiendamine järelevalve küsimustes........................................... 13
2.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 13
2.1.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused ................................................. 13
2.1.3 Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ......................................................... 14
2.1.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid ............................................................................................................. 15
2.1.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 15
2
2.2 Kontrolltehingu teostamise pädevuse andmine TRAM-ile ja KOV-i järelevalveasutustele ...... 16
2.2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 16
2.2.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 17
2.2.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 17
2.3 Transpordiametile õiguse andmine kasutada järelevalve teostamisel pilti ja heli salvestavat
vahendit ............................................................................................................................ 18
2.3.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 18
2.3.1. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused ................................................. 18
2.3.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 19
2.3.3 Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid ............................................................................................................. 19
2.3.4. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 19
3. Liinide hierarhia muutmine ................................................................................................. 21
3.1. Liinide definitsioonide muutmine .................................................................................. 21
3.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 21
3.1.2 Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused .................................................. 21
3.1.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 21
3.1.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid ............................................................................................................. 23
3.1.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 23
3.2. Sõiduplaanide koordineerimise nõuete sätestamine .......................................................... 24
3.2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 24
3.2.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused ................................................. 24
3.2.3 Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ......................................................... 24
3.2.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid ............................................................................................................. 25
3.2.5 Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta ................................... 25
3.3. Liikluse operatiivjuhtimise koostöönõuete kehtestamine ................................................... 25
3.3.1 Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ............................ 25
3.3.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused ................................................. 25
3.3.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 25
3.3.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid ............................................................................................................. 26
3.3.5 Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta ................................... 26
4. ÜTS-i ühtlustamine autoveoseadusega .................................................................................. 28
4.1. Lõpetada elektroonilisest registrist kättesaadavate dokumentide paberkandjal kaasas kandmise
nõudmine. ......................................................................................................................... 28
4.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 28
4.1.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 29
3
4.1.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 29
4.2. Sõiduki ja dokumentide üleandmise keeld ....................................................................... 30
4.2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 30
4.2.1.1. Dokumendi üleandmine üksnes lepingulises suhtes olevale ühissõidukijuhile ................ 30
4.2.1.2 Tegevusloa tõestatud koopia kaasas kandmise kohustuse kaotamine ja sõiduki üleandmise
keelu kehtestamine ............................................................................................................. 30
4.2.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 31
4.2.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 31
4.3. Lisada uus lõige sõnastuses “Vedajale antud tegevusluba ja tegevusloa tõestatud koopia ei
kehti vedaja tütarettevõtja suhtes“. ....................................................................................... 31
4.3.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 31
4.3.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 32
4.3.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 32
4.4. Vedaja ja ühissõidukijuhi hea maine ajakohastamine ........................................................ 32
4.4.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 32
4.4.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 33
4.4.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 33
5. Muud ettepanekud ÜTS-i täiendamiseks............................................................................ 34
5.1. Reisijate väljumine ühissõidukist peatuste vahelisel alal ................................................... 34
5.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk ........................... 34
5.1.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ........................................................ 34
5.1.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta .................................. 34
6. Edasine väljatöötamine ................................................................................................... 36
4
Sissejuhatus
Käesoleva väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) koostamise ajal kehtiv ühistranspordi seadus
(edaspidi ÜTS) vajab ajakohastamist ning täiendatud õigusliku raamistiku loomist lahendamist
vajavatele probleemidele.
VTK on jaotatud ÜTS-i eri peatükke käsitlevateks alapeatükkideks, mis selgitavad nendes
seaduse peatükkides esinevaid probleeme, muudatustega seonduvat eesmärki, mõju ning
esialgseid lahendusi. Käesoleva VTK eesmärgiks on ühest küljest informeerida avalikkust
plaanitavatest muudatustest ning teisest küljest soodustada arutelu ja kaasamist, et leida VTK-
s käsitletud probleemidele parimad lahendused. VTK peatükis „Edasine väljatöötamine“ on
leitavad küsimused, millele ootame huvigruppide tagasisidet.
VTK-s käsitletud probleemid ning võimalikud lahendused on töötatud välja Transpordiameti,
ühistranspordikeskuste, reisijatevedudega tegelevate ettevõtjate, erialaliitude,
Kliimaministeeriumi teede- ja raudteeosakonna, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi
(edaspidi ReM) ühistranspordiosakonna kogutud andmete, kodanike tagasiside, ametnike
praktika ning ühiste arutelude koostoimes.
5
Väljatöötamiskavatsuses käsitletud akronüümide ja põhimõistete loend
KarS – Karistusseadustik
KorS – Korrakaitseseadus
MTA – Maksu- ja Tolliamet
MTR - Majandustegevuse Register
MTÜ – mittetulundusühing
MUPO – munitsipaalpolitseiamet
PPA – Politsei- ja Piirivalveamet
TI – Tööinspektsioon
TRAM – Transpordiamet
TTJA – Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet
VTK – väljatöötamiskavatsus
ÜTK – ühistranspordikeskus
6
1. Muudatusettepanekud taksondusega seotud sätetes
1.1. Teenindajakaardi taotleja ja omaja nõuete ning teenindajakaardi väljastamise
nõuete täiendamine
1.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
ÜTS-is sätestatud hea maine omamise nõuded vajavad ajakohastamist. Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõike 1 kohaselt tuleb igal liikmesriigil endal
määratleda täpsemad nõuded, millele tema riigis vedaja tegevusalal tegutsev ettevõtja peab
vastama. Hea maine nõuded on sätestatud ÜTS-i § 56 lõikega 1, kuid arvestades, et viimase
kümne aastaga on olukord sõiduteenuse pakkujate turul muutunud (äpitakso jõuline
turuletulek, võõrtööjõu osakaalu suurenemine) vajavad need ajakohastamist, tagamaks, et
reisijad tunnevad end sõidul turvaliselt ja saavad juhti usaldada. Teenindajakaardi taotleja ja
teenindajakaardi omaja hea maine nõuete täiendamine on vajalik ka ÜTS-i vastavate sätete
karistusseadustiku sätetega kooskõlla viimiseks.
1.1.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Nõudeid saab täiendada üksnes seaduse tasandil.
1.1.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
ÜTS-i on asjakohane sisse viia ajakohastatud hea maine nõuded, mis on vastavuses valdkonda
puudutavate rikkumistega.
Käesoleval hetkel on ÜTS § 56 lg 1 sätestanud alljärgnevad nõuded, mille puhul loetakse
teenindajakaardi taotleja või omaja mainet heaks:
1) teda ei ole karistatud esimese astme kuriteo eest, karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-
s 422 või 424 sätestatud kuriteo eest, liiklusseaduse §-s 201, § 221 lõikes 2, § 222
lõikes 2, §-des 223–226, § 227 lõigetes 3–4, § 230 lõikes 2, §-des 234–237 või § 242
lõikes 2 sätestatud väärteo eest või kui nimetatud karistuste karistusandmed on
karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud;
2) teda ei ole üle ühe korra karistatud tahtliku teise astme kuriteo, KarS §-s 423 sätestatud
kuriteo või liiklusseaduse § 227 lõikes 2, maksukorralduse seaduse §-s 1541 või 1552,
vedelkütuse erimärgistamise seaduse §-s 62 või 63, majandustegevuse seadustiku
üldosa seaduse §-s 75, tarbijakaitseseaduse §-des 68–70, keeleseaduse §-s 36 või 37,
käesoleva seaduse §-s 88, § 89 lõikes 1 või § 90 lõikes 1 sätestatud väärteo eest või kui
nimetatud karistuste karistusandmed on karistusregistrist karistusregistri seaduse
kohaselt kustutatud. Mainet peetakse heaks ka juhul, kui teenindajakaardi taotlejat või
omajat on nimetatud õigusrikkumiste eest karistatud, kuid menetluse tulemusel
leitakse, et konkreetsel juhul tuvastatud asjaolude põhjal oleks hea maine kaotamine
ebaproportsionaalne.
7
Loetelu täiendatakse KarS §-dega 4231 ja 4232, mis käsitlevad karistusi, mis mõistetakse
sõiduki süstemaatilise juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt ning sõidukijuhi poolt
liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise järgselt alkoholi, narkootilise või
psühhotroopse aine tarvitamise ja sündmuskohalt põgenemise eest.
Lisaks täiendatakse seadust sätetega, mille kohaselt piiratakse Eestis asuvate välismaalastel
teenindajakaardi saamine ja omamine.
Kuna käesoleva VTK eesmärgiks on luua võimalus laiemaks aruteluks ning kaardistada seeläbi
hea maine nõuded, mis looksid turvatunnet nii taksoteenuse kasutajale kui vastaksid
teenindajakaarti väljastavate menetlejate praktikale, ei ole VTK-s välja pakutud muudatuste
puhul tegemist ammendava loeteluga. Täiendavate nõuete kehtestamisel on lisaks oluline
arvestada asjaoluga, et sätestatud nõuded oleksid proportsionaalsed ning ei piiraks
ebamõistlikult võimalust taksojuhina töötada ja seeläbi elatist teenida.
1.1.4. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
1.1.4.1. Hea maine nõuete täiendamine KarS §-dega 4231 ja 4232
VTK punktis 1.1.3. nimetatud karistuste lisamine hea maine nõuete loetellu on oluline, et
tagada, et taksoteenust ei osutaks isikud, keda on varasemalt karistatud loetelus nimetatud
liiklusrikkumiste eest. Teiseks tagab kavandatav muudatus ÜTSi ja KarS-i nõuete ühtlustamise
kõigi asjakohaste liiklussüütegude puhul. Taksoteenuse osutaja vastutab taksoteenust osutades
reisijate turvalisuse eest, mistõttu on tähtis, et varasemalt liiklusnõudeid rikkunud isik ei
pääseks karistuse kehtivuse ajal teenust osutama. Loetelu täiendamine nimetatud sätetega
tagaks taksoteenust kasutavatele isikutele suurema turvatunde ning motiveeriks potentsiaalseid
teenindajakaardi taotlejaid või omajaid turvaliselt liiklema, vastasel juhul on taksojuhil oht
teenindajakaardist ilma jääda.
1.1.4.2. Eestis asuvate välismaalastele teenindajakaardi väljastamise ja omamise
piiramine
PPA koostatud analüüsi kohaselt on perioodil 2019–2024 iga kolmas teenindajakaart
väljastatud välismaalasele. Esimeses tabelis on välja toodud teenindajakaardi omajate
kodakondsuspõhine jaotus:
Nr Kodakondsus TK Välismaalaste osakaal Välismaalaste osakaal kõigist
Eesti 9669
1 Eesti 9669
Välismaalane 4782 100% 33%
1 Ukraina 1290 27%
2 Määratlemata kodakondsus 935 20%
3 Venemaa 858 18%
4 Usbekistan 329 7%
5 Gruusia 167 3%
6 Pakistan 157 3%
8
7 Nigeeria 150 3%
8 Muu 896 19%
Tabel 1.
Alljärgnevalt on välja toodud teenindajakaartide väljastamise osakaal eesti kodakondsusega isikutele
ning välismaalastele aastate lõikes:
Nr Kodakondsus 2019 2020 2021 2022 2023 2024
1 Eesti 2414 1423 1088 1917 1527 1300
2 Välismaalane 593 511 471 1155 1237 815
Tabel 2.
Välimaalaste osakaal on kasvanud alates 2022. aastast. Peamine tegur on olnud ukrainlaste
suures mahus Eestisse saabumine. Vähemal määral on mõju avaldanud usbekkide sisseränne.
Kavandatava muudatuse kohaselt peab teenindajakaardi taotleja ja omaja, kes on välismaalane
välismaalase seaduse tähenduses, lisaks muudele nõuetele omama kehtivat Eesti pikaajalist
viisat või elamisluba. Sellest tingituna on nende isikute teenindajakaardi kehtivus tähtajaline ja
ja piiritletud vastavalt viisa või elamisloa kehtivusajaga. See kavandatav muudatus on vajalik
selleks, et soodustada ausat konkurentsi ja hoida ära ebasoovitav mõju. Samuti selleks, et
tõhusamalt ennetada ja avastada viisade ja elamislubade väärkasutust ning tagada avalik kord
ja julgeolek. Eestis alaliselt viibivatele isikutele antakse teenindajakaart jätkuvalt tähtajatuna.
Teenindajakaardi väljastamise nõuete täiendamine on vajalik, et tagada taksoteenust
kasutavatele reisijatele veelgi turvalisemad võimalused teenuse kasutamisel. Seaduse
täiendamine sättega, mis seab Eestis asuvatele välismaalastele teenindajakaardi saamisel ning
omamisel kitsendused, on seotud Eesti rändepoliitika eesmärkide täitmisega, milleks on ühelt
poolt soodustada Eesti riigi ja ühiskonna arengusse panustavate isikute sisserännet, teiselt poolt
aga hoida ära elamislubade ja viisade väärkasutust ning ebaseaduslikku sisserännet, et tagada
turvalisus, avalik kord ja riigi julgeolek. Juhitud rändepoliitika peab tagama eesti keele ja
kultuuri säilimise, arvestama Eesti lõimumisvõimekusega ning aitama kaasa majanduse
jätkusuutlikule arengule ja konkurentsivõime kasvule.
1.2. Taksoveo teenindajakaardi andmete kandmine majandustegevuse
registrisse
1.2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Väljastatud taksoveo teenindajakaartide andmeid ei kanta edaspidi enam riiklikusse
ühistranspordiregistrisse, vaid majandustegevuse registrisse (edaspidi MTR). Kuna juba praegu
pakub MTR teenusena ühistranspordiregistrile taksoveo teenindajakaardi taotlemise moodulit
ning kuna MTRis on juba ka taksoveolubade ja taksoveo sõidukikaartide andmebaas, siis on
otstarbekas dubleerimise vältimiseks kanda ka taksoveo teenindajakaartide andmed edaspidi
MTRi. Tarbija vaatest ühtlustatakse tarbijale äpitakso ja klassikalise taksoteenuse kohta info
esitamise nõuded.
9
1.2.2.Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Kavandatav ÜTS-i muudatus võimaldab konsolideerida riiklike registrite tegevusi, võttes
kasutusele üks ja juba toimiv registri lahendus.
1.2.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Taksoveo teenindajakaartide andmeid ei kanta edaspidi enam ühistranspordiregistrisse, vaid
MTR-i, mis on otstarbekas dubleerimise vältimiseks. Taksoveol, mille tellimine ja hinna
arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahenduseta, kaotatakse KOV üksuse kohustus
väljastada sõidukijuhile füüsiline teenindajakaart. Ka taksoveol, mille tellimine ja hinna
arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahendusel, ei väljastata füüsilist teenindajakaarti
ning selle asemele peab sõitjale asjakohased andmed teatavaks tegema infoühiskonna teenuse
vahendusel. Tegemist on olulise muudatusega, mis vähendab halduskoormust ning
ebavajalikku andmete dubleerimist.
1.3. MTÜ-de poolt teenustasu võtmine taksoveo dokumentide väljastamise
eest
1.3.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Kehtiv ÜTS sätestab, et enne taotluse esitamist peab taksoveoloa, sõidukikaardi ja
teenindajakaardi taotleja tasuma riigilõivu, välja arvatud juhul, kui selle dokumendi andja või
kinnitaja on mittetulundusühing või piirkondlik ühistranspordikeskus (edaspidi ÜTK) (ÜTS §
58 lg 5). Eelnevalt nimetatud lubasid saab väljastada valla- või linnavalitsus või tema volitatud
valla või linna ametiasutus, mille haldusterritooriumil vedaja soovib taksovedu korraldada või
sõidukijuht sõidukijuhina töötada (ÜTS § 55 lg 1). Olukorras, kus taksoveoluba, sõidukikaarti
või teenindajakaarti on volitatud välja andma või kinnitama mittetulundusühing või piirkondlik
ÜTK, on mittetulundusühingul (edaspidi MTÜ) või piirkondlikul ÜTK-l õigus võtta nimetatud
dokumendi andmise või kinnitamise eest tasu, mille suurus ei ületa riigilõivu määra, mis on
nimetatud dokumentide taotluse läbivaatamise eest ette nähtud (ÜTS § 58 lg 6).
Tegemist on sättega, mis kohustab riigilõivu tasuma enne taotluse esitamist vastavate lubade
saamiseks, välja arvatud juhul, kui dokumendi andja või kinnitaja on mittetulundusühing või
piirkondlik ÜTK. MTÜ või piirkondlik ÜTK saavad riigilõivu suurust teenustasu nõuda üksnes
olukorras, kus vastav taotlus kinnitatakse või luba väljastatakse. Juhul kui ei ole võimalik
isikule luba väljastada või isiku taotlust kinnitada, puudub alus riigilõivu (teenustasu) tasumise
nõudmiseks. Kehtiv sõnastus näeb ette tasu võtmise õiguse dokumendi andmisel või
kinnitamisel ning ei näe ette tasu võtmise õigust, kui taotlusele järgneb negatiivne otsus. Ometi
kaasneb ressursikulu juba taotluse läbivaatamisel, olenemata sellest, kas taotlus rahuldatakse
või mitte.
1.3.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Sõnastuse täpsustamisega nähakse ette, et kui taksoveoluba, sõidukikaarti või teenindajakaarti
on volitatud andma MTÜ või piirkondlik ÜTK, on nimetatud isikul õigus võtta tasu nimetatud
dokumendi taotluse läbivaatamise eest.
10
1.3.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Nii valla- või linnavalitsus (kui tema volitatud valla või linna ametiasutus) ning samu lube
volituse alusel menetlev ÜTK või MTÜ täidavad sama ülesannet, mistõttu vald või linn, kellel
ei ole võimalik ise lubade menetlemist läbi viia ja on kohustatud menetlemise edasi volitama
ÜTK-le või MTÜ-le, satuvad ebavõrdsesse olukorda, kus ühel asutusel on võimalik nõuda
riigilõivu tasumist ka siis, kui otsustatakse teha negatiivne otsus. Muudatuse tegemine on
oluline, et kohelda sama ülesannet täitvaid asutusi võrdselt ning hüvitada taotluse
menetlemiseks vajalik ressursikulu lubatud määras ka siis, kui taotlust ei rahuldata.
1.4. Taksoveo dokumentide menetlusetähtaja täpsustamine
1.4.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
ÜTS § 59 lg 1, 2 ja 3 sätestavad taksoveo dokumentide (taksoveoluba, sõidukikaart ja
teenindajakaart) menetlustähtaja, milleks on kehtiva ÜTS-i kohaselt seitse päeva. Kuna
ametiasutused, kes vastavaid lube väljastavad, menetlevad lube tööpäevadel esmaspäevast
reedeni, on mõistlik täpsustada taksoveoloa, sõidukikaardi ja teenindajakaardi taotluse
läbivaatamise menetluse tähtaega ning asendada seitsmepäevane tähtaeg viie tööpäeva pikkuse
tähtajaga. Tavapäraselt ei ole suurt erinevust, kas menetluse tähtaeg on viis tööpäeva või seitse
päeva ja need vahemikud on identsed. Erinevus aga tekib juhul, kui selle perioodi sisse jäävad
puhkepäevaks olevad riigipühad, mis langevad tööpäevadele ja lisaks ka ametiasutuses
töötavate isikute puhkepäevad. Kuna ametiasutused töötavad tööpäevadel (esmaspäevast
reedeni), siis on põhjendatud sarnaselt teiste seadustega, mis näevad ette menetlustähtaja,
lähtuda menetluse tähtaja määratlemisel tööpäevadest.
1.4.2. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Tegemist on muudatusega, millega ühtlustatakse menetluse tähtaja määratlus seadusandluses
tavapäraselt käsitletava määratlusega, asendades seitsmepäevase tähtaja viie tööpäeva pikkuse
tähtajaga, milleks on arvestatud ametnike tööpäevad esmaspäevast reedeni. Tegemist on
muudatusega, mis on vajalik õigusselguse tagamiseks ning ühtlase ja arusaadava
menetluspraktika kujundamiseks. Muudatus välistab olukorrad, kus tähtaja arvutamisel tekiks
ebaselgus seoses puhkepäevade ja riigipühade arvestamisega, ning aitab vältida vaidlusi või
arusaamatusi tähtaegade järgimisel. Kavandatava muudatusega kaasneval õigusselgusel on
positiivne mõju nii ametiasutustele kui ka loa taotlejatele, kuna menetluse kestus muutub
prognoositavamaks ja vastab paremini töökorralduslikele tingimustele. Muudatusel ei ole
olulist negatiivset mõju halduskoormusele ega osapoolte õigustele ja kohustustele.
11
1.5. Taksoveo dokumentide andmisest keeldumine ja nende kehtetuks
tunnistamine
1.5.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Kehtivas seaduses ei ole sätestatud võimalust sõidukikaardi andmisest keelduda või juba välja
antud sõidukikaardi kehtivust peatada või kehtetuks tunnistada olukorras, kui sõiduk ei vasta
seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele. Lisaks ei ole võimalik kehtiva seaduse kohaselt
sõidukikaarti kehtetuks tunnistada, kui sõidukikaarti omaval isikul puudub kehtiv taksoveoluba
või teenindajakaart. Näiteks võib selline olukord tekkida siis, kui sõiduk, millele on väljastatud
sõidukikaart, võõrandatakse uuele omanikule ning eelmine omanik ei ole taotlenud
sõidukikaardi kehtivuse peatamist. Samuti siis, kui sõiduki kasutamisel kasutuslepingu alusel
on vastav leping lõppenud.
Teiseks oluliseks probleemiks on teenindajakaardi kehtivuse lõppemine olukorras, kus kaardi
omanik on surnud. Kuna teenindajakaart antakse füüsilisele isikule, siis tema surma korral
dokument automaatselt kehtetuks ei muutu ja see tuleb väljastaja poolt eraldi menetlusega
kehtetuks tunnistada.
1.5.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Ühte sättesse koondatakse olukorrad ja asjaolud, millal sõidukikaardi kehtivus lõpeb. Kuna
sõidukikaardi puhul on tegemist õigustloova aktiga, on tähtis, et oleksid täidetud vajalikud
kriteeriumid sõidukikaardi alusel tegutsemiseks. ÜTS § 54 lg 2 sätestab, et sõidukikaart on
taksoveoluba omavale vedajale või teenindajakaardi omajale antav dokument, mis tõendab
õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit taksoveol.
Sõiduki kasutamisel kasutuslepingu alusel lõpeb sõidukikaardi kehtivus kasutuslepingu
lõppemisel. Lisatud on, et sõidukikaardi kehtivus lõpeb ka sõiduki liiklusregistrist
kustutamisel. Kuna sõidukikaart tõendab kaardile kantud sõiduki kasutamise õigust taksoveol,
siis ei saa see õigus jätkuda sõiduki kustutamisel liiklusregistrist.
Muudatusena nähakse ette, et teenindajakaardi kehtivus lõpeb selle omaja surma korral.
Teenindajakaarti käsitletakse tegevusloana MsÜS-i mõttes. MsÜS § 40 näeb muu hulgas ette,
et tegevusluba muutub kehtetuks füüsilisest isikust ettevõtja surma korral. Kui teenindajakaart
antakse füüsilisele isikule, siis tema surma korral dokument automaatselt kehtetuks ei muutu
ja see tuleb väljastaja poolt eraldi menetluses kehtetuks tunnistada. Väljaandja töökoormuse
vähendamiseks sätestatakse seaduses kehtetuks muutumise alus, mis võimaldab dokumendi
andmed registrist kustutada.
Kehtivas seaduses ei ole sätestatud võimalust juba välja antud sõidukikaarti peatada või
kehtetuks tunnistada olukorras, kui sõiduk ei vasta seaduses või selle alusel kehtestatud
nõuetele. Samas näeb § 60 lõige 2 ette, et sõidukikaarti saab taotleda üksnes mootorsõidukile,
mis muu hulgas peab vastama ÜTS tulenevatele nõuetele, seega peaksid seaduses sisalduma
ka alused nõuetele mittevastava sõiduki sõidukikaardi peatamiseks ja kehtetuks
12
tunnistamiseks. Tegemist on paradoksaalse olukorraga, mistõttu on tarvis sätestada võimalus
juba välja antud sõidukikaarti peatada või kehtetuks tunnistada.
1.5.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Eestis on 17.11.2024 seisuga 6937 kehtivat takso sõidukikaarti. Sõidukikaardi kehtivuse
lõppemise aluste sätestamine on oluline, et lõpetada nõuetele mittevastavate sõidukite
kasutamine sõidukikaardi alusel ning tagada seeläbi turvalisem taksoteenus nii reisijale kui ka
sõidukijuhile.
13
2. Muudatusettepanekud järelevalvet puudutavates sätetes
2.1 Transpordiameti pädevuse laiendamine järelevalve küsimustes
2.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Transpordiameti (edaspidi TRAM) pädevuse laiendamine täiendavate rikkumiste
menetlemiseks, mis selguvad kohapealse kontrolli käigus, on igati põhjendatud, arvestades
Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) ning Tööinspektsiooni (edaspidi TI) piiratud
ressursse. TRAM märkab oma tavapäraste kontrolltegevuste käigus rikkumisi, mille
menetlemiseks tal puudub hetkel pädevus, mistõttu tuleb kaasata mõni teine korrakaitseasutus.
Riigi piiratud ressursside tingimustes oleks mõistlik järelevalvetegevusi optimeerida ning anda
TRAM-ile õigus menetleda neid rikkumisi, mis on kohapeal tuvastatavad ja mille
kontrollimine ning lahendamine on tema tegevusvaldkonnaga otseselt seotud.
Kehtiva ühistranspordiseaduse kohaselt teostab TRAM juba praegu järelevalvet suure osa
vedude seaduslikkuse üle, kuid tal puudub õigus kontrollida ja menetleda järgmiste nõuete
rikkumisi:
1) oma kulul sõitjateveo nõuete täitmine;
2) kaug- ja maakonnaliiniveol sõlmitud avaliku teenindamise lepingute nõuete ning valla- ja
linnaliiniveol sõlmitud avaliku teenindamise lepingute nõuete täitmine, kui avaliku
teenindamise kohustuse eest makstakse sihtotstarbelist toetust riigieelarvest;
3) valla- või linnaliiniloa nõuete ning kohaliku omavalitsuse sõlmitud avaliku teenindamise
lepingute täitmine.
TRAM-i järelevalvepädevuse laiendamise eesmärk on tagada aus ja võrdne konkurents vedude
sektoris ning korraldada ühetaoline järelevalve kõigi vedude üle, mille suhtes tal on pädevus.
Samas jääksid TRAM-i pädevusest välja taksonduse järelevalve ning teiste asutuste
spetsiifilised ja piiratud järelevalveülesanded, nagu on sätestatud ÜTS § 80 lõigetes 5-8.
2.1.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Probleemi mitteregulatiivne lahendus oleks erinevate järelevalveasutuste vahelise koostöö
suurendamine. Üldiselt toimub järelevalvet teostavate asutuste vaheline koostöö hästi, kuid see
on ressursimahukas ning lisaprobleemi tekitab see, et erinevatel asutustel on seatud erinevad
prioriteedid, mis sageli omavahel ei ühti. TRAM-il ei ole seadusega antud kõiki vajalikke
õigusi ega piisavat pädevust, et sõitjateveo olukorra õigsuses ise veenduda ja probleeme
operatiivselt lahendada. Pädevuse puudumise tõttu peab TRAM kaasama teised
14
järelevalveasutused rikkumiste menetlemiseks või kulutama ebamõistlikult palju aega andmete
hankimisele teistelt riigiasutustelt.
TRAM on toonud välja näiteid olukordadest, kus vajaliku pädevuse puudumine tekitab tarbetut
lisakoormust PPA-le:
Näide 1: Reisijaid veetakse bussiga, millel puudub kehtiv tehnoülevaatus. TRAM tuvastab
selle järelevalvetoimingu käigus, kuid tal puudub pädevus selline vedu katkestada ja tagada
sõitjate turvalisus. Kehtiva korra järgi peab TRAM teavitama PPA-d, kellel on pädevus
rikkumist menetleda ja määrata juhile näiteks 80-eurone mõjutustrahv. Arvestades rikkumise
raskust ja karistuse suurust, ei ole aga otstarbekas kaasata sellisesse olukorda kahte erinevat
järelevalveorganit.
Näide 2: Kui TRAM avastab, et ühissõiduki roolis on juht, kellel puuduvad dokumendid, mis
kinnitaksid tema õigust töötada ühissõiduki juhina, ei ole TRAM-il pädevust kontrollida
vajalikke andmeid töötamise registrist (TÖR). Küll saab TRAM teha hilisema päringu vedajale,
kes sageli ei esita vajalikke dokumente. TRAM võib algatada väärteomenetluse ja paluda
Maksu- ja Tolliametilt (MTA) väljavõtet TÖR-ist, kuid see tekitab ebamõistlikku
halduskoormust. Praegu puudub TRAM-il õigus järelevalve käigus otse andmeid nõuda või
TÖR-ile ligipääsu saada.
Oluline on ka TRAM-i järelevalve ÜTK-dega sõlmitud halduslepingute täitmise üle, millega
on ÜTK-dele pandud kohustus teha maakonnaliinidel järelevalvet. Praktika näitab, et seda
kohustust täidetakse ebaühtlaselt. Üheks põhjuseks on see, et mitmetel ÜTK-del puuduvad
ülesande täitmiseks vajalikud ressursid ja võimalused, sest riik ei eralda järelevalve
teostamiseks eraldi rahalisi vahendeid. See loob olukorra, kus järelevalve kohustus on küll
pandud, kuid vajalik rahastus puudub. Arvestades erinevate ÜTK-de hallatavate piirkondade
suurust ja liinivõrku, on keeruline jätkata senise praktikaga, kus vastutus maakonnaliinide
järelevalve eest lasub ÜTK-del, mis omakorda viib ebaühtlase järelevalveni. Põhieesmärgi –
ühetaolise ja ressursisäästliku järelevalvemenetluse – saavutamiseks on vaja tõsiselt kaaluda,
kuidas parandada ÜTK-de järelevalvevõimekust.
Eelnevast tulenevalt on selge, et pelgalt omavaheline koostöö ei lahenda ebaratsionaalset
ressursikasutust ega dubleerivaid järelevalvetoiminguid. Vajalik on seaduse tasandil laiendada
TRAM-i volitusi järelevalvetoimingute teostamiseks. Sellised muudatused suurendaksid
järelevalve tulemuslikkust, kiirust ja mitmekülgsust ning vähendaksid samal ajal teiste
järelevalveasutuste ja riigiasutuste halduskoormust.
2.1.3 Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Selleks, et tagada võrdne turukonkurents, korraldada ühetaolist järelevalvet ning tagada
ressursi optimaalne kasutus, on tarvis laiendada TRAM-i pädevust. Alljärgnevates
alapeatükkides on kirjeldatud, missugustes valdkondades on tarvidus muudatused sisse viia.
15
2.1.3.1. Järelevalve kaug-, maakonna-, valla- ja linnaliiniveol sõlmitud avaliku
teenindamise lepingute täitmise üle, kui avaliku teenindamise kohustuse eest
makstakse sihtotstarbelist toetust riigieelarvest
Ühe võimaliku lahendusena on anda ReM-ile õigus volitada ÜTS 16 lg 1 p 8 sätestatud
ülesande, milleks on järelevalve kaug-, maakonna-, valla- ja linnaliiniveol sõlmitud avaliku
teenindamise lepingute täitmise üle, kui avaliku teenindamise kohustuse eest makstakse
sihtotstarbelist toetust riigieelarvest, täitmine TRAM-ile. ReM-il puudub võrreldes TRAM-iga
vastavate järelevalve toimingute tegemiseks vajalik kompetents ning ressurss, mistõttu on nii
majanduslikult kui ka järelevalve kvaliteedi seisukohalt igati mõistlik volitada ülesande
teostajaks TRAM.
2.1.3.2. Järelevalve bussiliikluses ühissõidukite nõuetele vastavuse üle
TRAM-ile seesuguse pädevuse andmine eeldab liiklusseadusesse vastava volituse lisamist.
Eelnevast tulenevalt tuleks seejuures laiendada Transpordiameti pädevust teostada kontrolli
ning menetlust järgnevates valdkondades:
tehnoülevaatuse ja liikluskindlustuse olemasolu kontroll;
tehnoülevaatuseta sõidukiga sõitjate veo keelu rikkumise kontroll ja menetlus;
ühissõidukis suitsetamiskeeldu rikkuva ühissõidukijuhi osas kontrolli ja menetluse
teostamine;
lasterühma tunnusmärkide olemasolu kontroll lasterühma vedude ajal;
lihtsamatele tehnonõuetele vastavuse kontroll (rehvid, turvavööd, esiklaas, armatuuri
märgutuled);
ühissõidukijuhi juhtimisõiguse ja pädevuse kontroll.
Varasemas liiklusseaduse muudatuste paketis oli üheks ettepanekuks ka töö- ja puhkeaja
kontrollimise pädevuse lisandumine. Selle pädevuse andmine suurendaks järelevalve
efektiivsust ning nagu varasemalt mainitud vähendaks koormust teistele korrakaitse
organisatsioonidele.
Töö- ja puhkeaja üle järelevalve teostamise õigus annaks TRAM-ile võimaluse panustada
Euroopa õigusaktist tulenevate töötundide kohustuse järgimise täitmisele, mis on oluline ka
reisijatele turvalise tagamiseks.
2.1.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Pädevuse laiendamine on seotud siseriikliku korralduse muutmisega.
2.1.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
TRAM-ile eelnevalt kirjeldatud järelevalvetoiminguteks pädevuse andmine on olulise mõjuga
ning tagab järelevalve ühetaolise korralduse, ressursi optimaalsema kasutamise ning võrdsema
turukonkurentsi. Arvestades TRAM-i pikaajalist kogemust järelevalve teostamisel, on TRAM-
il olemas vajalikud vahendid kvaliteetse ning ühetaolise järelevalve teostamiseks.
16
Muudatuste mõjusid võib hinnata oluliseks, kuna need tagavad efektiivsema ja paindlikuma
järelevalve korralduse, vähendavad dubleerivaid tegevusi ning aitavad kaasa turvalisuse
suurenemisele ühistranspordis. Lisaks aitavad kavandatavad muudatused TRAM-il täita oma
ülesandeid laiemalt ja süstemaatilisemalt, suurendades seeläbi avaliku sektori usaldusväärsust
ja üldist efektiivsust transpordivaldkonnas.
Muudatuste rakendamine vähendab märkimisväärselt ressursside ebaefektiivset kasutust, mida
praegune dubleeriv kontrollsüsteem põhjustab. Kui TRAM-il on võimalik iseseisvalt
menetleda täiendavaid kohapealse kontrolli tulemusena tuvastatavaid rikkumisi, väheneb
vajadus PPA ja teiste asutuste kaasamiseks, vabastades nende tööjõudu keerukamate ülesannete
jaoks. Eriti kasulik on see mõju rikkumiste puhul, kus praegu on kaasatud mitu asutust.
Järelevalve ühtlustumise ja õiguskindluse kasvu tulemusena paraneb järelevalve ühtsus ja
usaldusväärsus kogu transpordisektoris. See aitab tagada võrdsed konkurentsitingimused ja
tõstab õiguskindlust transporditurul. Hetkel võib tekkida olukordi, kus TRAM-i
kontrolliõiguse piiratuse tõttu võib ohtlik juht või sõiduk edasi liikuda. Tehnonõuete või töö-
ja puhkeaja nõuete kontrolli võimekuse suurendamine tõstab liiklusohutust ja suurendab
reisijate turvalisust.
2.2 Kontrolltehingu teostamise pädevuse andmine TRAM-ile ja KOV-i
järelevalveasutustele
2.2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Riigikohtu lahendis 4-20-1588/281 vaidlustati ebaseadusliku kontrolltehingu abil tehtud
trahviotsus sõidukikaardita taksoteenuse osutamise eest. Tegemist on lahendiga, mis taaskord
juhib tähelepanu probleemile, kus kontrolltehing on nii Tallinna Munitsipaalpolitsei (edaspidi
MUPO) kui ka Transpordiameti jaoks ainuke võimalik kontrollimisviis teatud rikkumiste
tuvastamiseks, kuid ÜTS-is ja korrakaitseseaduses (KorS) puudub käesoleva VTK koostamise
hetkel kontrollostu sooritamiseks õiguslik alus. Riigikohus on ka ise 4-20-1588/28 otsuse
punktis 39 selgitanud, et seadusandja võiks de lege ferenda kehtestada ÜTS-is ka
kontrolltehingu tegemise võimaluse, tuvastamaks muu hulgas näiteks seda, kas sõidukit juhib
ka tegelikult kliendirakenduses näidatud inimene ja kas juhil on ÜTS § 54 lg 3 kohane
teenindajakaart.
Üheks näiteks, kus TRAM-il puudub täiendav võimalus järelevalvet teostada ilma kontrollostu
sooritamata, on nõudmisel teenindatava liinilõigu üle järelevalve teostamine maakonnaliinil.
Selleks, et kontrollida, kas buss teenindab konkreetsel kuupäeval ja konkreetses peatuses
vastavalt sõiduplaanile reisijaid, tuleb vastav tellimus eelnevalt teha (esitada nõudmine) ning
seejärel kontrollida, kas tellimus täidetakse. Transpordiameti eesmärk on kontrollida, kas
vedaja võtab ettenähtud viisil tellimuse vastu ja kas buss saabub peatusesse nii, nagu on
vedajaga kokkulepitud avaliku teenindamise lepingus. Ilma tellimust tegemata ei ole võimalik
kontrollida, sest tellimuse puudumisel ei pea buss peatust teenindama. Teine võimalus on teha
1 4-20-1588/28 (riigikohus.ee)
17
kontrolle pisteliselt, lootuses, et mõni klient on juhuslikult peatusesse tellimuse teinud, kuid
tegemist ei ole jätkusuutliku lahendusega, kuna on võimatu ette aimata, millal keegi tellimuse
sisse annab.
Teine oluline murekoht on omastavate ühissõidukijuhtide tuvastamine. Praktikas toimub see
kahte moodi. Esiteks võivad ühissõidukijuhid vastu võtta piletiraha, kuid piletit vastu ei anna.
Teise võimalusena võtavad ühissõidukijuhid piletiraha vastu, kuid vastu antakse vale
piletitoode, nt 0-pilet. Omastamise tuvastamine võib tihti osutuda väga keeruliseks, sest bussis
puuduvad kaamerad või tunnistajad.
Kõige efektiivsem viis omastamise vältimiseks oleks ühissõidukitest sularahaga maksmise
võimaluse kaotamine, kuid käesoleval hetkel on bussides veel kasutusel sularaha, mistõttu
tuleb leida kontrollimiseks muu viis. Selleks, et teha kindlaks, millised bussijuhid piletiraha
omastavad, on tarvis sooritada kontrollost järelevalveorgani poolt.
2.2.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Käesoleva VTK koostamisega paralleelselt on Justiits- ja Digiministeerium alustatud
korrakaitseseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuses (edaspidi KorS VTK)
kontrolltehingu reguleerimiseks sobiva viisi väljaselgitamist, sest hetkel kehtiv
korrakaitseseadus kontrolltehingut ei käsitle. KorS-i VTK-s on selgitatud, et kuivõrd
kontrolltehingu puhul on tegemist meetmega, mida kasutavad mitmed korrakaitseorganid,
peaks kontrolltehingu regulatsioon meetme ühetaolisuse tagamiseks olema sätestatud KorS-is.
Kui KorS-i vastav regulatsioon lisatakse, on võimalik sätestada ÜTS-is viide vastavale sättele
ning anda TRAM-ile õigus kontrolltehinguid teostada.
2.2.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Tegemist on nii TRAM-ile kui ka MUPO-le väga olulise mõjuga muudatusega, kontrollostu
sooritamise võimaluse seadustamise järele on olnud vajadus juba aastaid. Nii nagu eelnevalt
selgitatud, ei ole MUPO-l ega TRAM-il teatud tüüpi rikkumiste kontrollimiseks muid
võimalusi, kui kasutada selleks kontrollostu.
Kontrollostu võimaluse loomine ja selle kasutamine tagab eelkõige parema teenuse teenust
kasutavatele isikutele. Eriti oluline on muudatuse tegemine seetõttu, et praktika näitab
nõudlusel teenindatavate liinide osakaalu suurenemist, järjest enam soovitakse hajaasustustes
elavatele isikutele pakkuda teenust nõudeliini abil, et tagada vajaduspõhine, kiirem ja
mugavam ühistranspordi kasutamine.
Vedajad on teadlikud, et tellijal on käesoleval hetkel peaaegu võimatu kontrollida, kuidas
tellimust täidetakse ning seetõttu on tellimuste kuritarvituste risk väga kõrge. Kontrollostu
pädevuse loomine tagab parema teenuse kodanikele ning distsiplineerib vedajaid tellimusi
korrektselt täitma. Kuna teenuse täitmist on tänu vastava sätte kehtestamisele võimalik
kontrollida, siis tagab see vedaja parema õiguskuulekuse.
18
2.3 Transpordiametile õiguse andmine kasutada järelevalve teostamisel
pilti ja heli salvestavat vahendit
2.3.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Mitmele korrakaitseorganile on antud õigus vahetu sunni kasutamiseks, kui see on riikliku
järelevalve teostamiseks vajalik ning see on seotud ülesannetega, kus ametnikud võivad kokku
puutuda agressiivsete või korraldustele mittealluvate isikutega, kellega otsene tegelemine on
avaliku korra kaitseks vajalik. Selleks, et vähendada vahetu sunni kasutamise vajadust ning
vähendada ka ametnike vastu suunatud agressiooni, on üks võimalus lubada riiklikus
järelevalves fikseerida olustikku, sh pildi ja heli salvestamist videosalvestusseadmega, seda mh
kehakaameratega, mille kasutamisel luuakse seadmes fail ehk salvestis. Käesoleval hetkel
puudub TRAM-il õigus rakendada vahetut sundi, mistõttu oleks pilti ja heli salvestav vahend
ainukeseks abivahendiks agressiivsete ja korraldustele mittealluvate isikute
korralekutsumiseks.
TRAM puutub järelevalve teostamise käigus kokku olukordadega, kus järelevalvetoiminguid
teostades muutub kontrollitav isik agressiivseks. Kuna järelevalvetoiminguid teostab üldjuhul
üks ametnik, aitab pilti ja heli salvestava vahendi kasutamine suurendada ametniku turvatunnet
ning aitab distsiplineerida agressiivset isikut. Samuti on pilti ja heli salvestava vahendi salvestis
vajalik, et ühelt poolt kaebuse korral tunnistajate puudumisel teha selgeks, kas ametnik on
väljunud enda pädevuse piiridest, teostanud õigusvastaseid tegevusi või rikkunud kontrollitava
isiku õigusi. Teisalt on salvestise olemasolu vajalik, et teha selgeks kontrollitava isiku
käitumine vaidluse aluseks olevas olukorras. Seetõttu on oluline märkida, et kehakaamerate
kasutamine tekitab turvatunnet nii järelevalvetoiminguid teostavale ametnikule, kuid ka
isikule, kelle suhtes kontrolli teostatakse.
2.3.1. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Üheks võimalikuks lahenduseks oleks suurendada TRAM-i rahastust, mis võimaldaks palgata
rohkem tööjõuressurssi, näiteks kahekesi töötavaid järelevalveametnikke, et suurendada nende
turvalisust ja vähendada riski agressiivsete isikutega kokkupuutel. Küll aga ei saa seda pidada
mõistlikuks ega kuluefektiivseks lahenduseks, kuna sama eesmärki – ametniku turvatunde
suurendamist ja konfliktide ennetamist – on võimalik saavutada tehniliste vahendite, näiteks
pilti ja heli salvestavate seadmete kasutamisega.
Teise võimalusena oleks võimalik suurendada koostööd teiste korrakaitseorganitega, näiteks
politseiga, et nad oleksid vajadusel kiiremini kaasatavad agressiivsete olukordade
lahendamisel. Kuid praktikas ei pruugi see olla alati ajakriitiliselt võimalik ning otstarbekas
tööjõuressursi kasutamine.
Seetõttu ei ole mitteregulatiivsed lahendused piisavad, ei lahenda probleemi täielikult või
tooksid kaasa ebamõistlikult suuri kulusid võrreldes tehniliste vahendite kasutamise
võimaldamisega, mille puhul saavutatakse soovitud eesmärk proportsionaalselt ja
olemasolevate ressursside piires.
19
2.3.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
KorS-i VTK-s on analüüsitud, kuidas ning missugusel määral pilti ja heli salvestava vahendi
kasutamist reguleerida ning millised võiksid olla nõuded salvestiste ning isikuandmete
säilitamiseks. Käesoleval hetkel puudub KorS-is selge üldine õiguslik alus pilti ja heli
salvestava vahendi kasutamiseks. Seetõttu oleks enam kui vajalik, et KorS-i viiakse sisse
regulatsioon, mis paneb paika nõuded pilti ja heli salvestava vahendi kasutamisele ning
salvestiste ja isikuandmete säilitamisele. Ühtse õigusraamistiku loomine tagaks, et meedet
kasutatakse nõuetekohaselt ja ühetaoliselt erinevate korrakaitseorganite poolt. TRAM on KorS
§ 6 lõike 1 alusel korrakaitseorgan, mistõttu oleks võimalik anda ÜTS-is TRAM-ile pädevus
pilti ja heli salvestava vahendi kasutamiseks.
2.3.3 Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artiklid 5, 12–19, 21 ja 34 sätestavad mitmesugused
andmesubjekti õigused, mida heli ja pilti salvestava seadme kasutamine ning salvestise edasine
kasutamine võivad riivata. IKÜM artikkel 23 võimaldab nimetatud õigusi aga piirata mh
avaliku julgeoleku tagamiseks.
2.3.4. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
2.3.4.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm: korrakaitseorganid, kes saavad heli ja pilti salvestavaid jälgimisseadmeid laiemalt
kasutada
Positiivne mõju on väiksem tööjõuressursi kulu, kuna riikliku järelevalve menetlused
lahenevad sagedamini ohutumalt ja lihtsamalt, sest sellise tehnoloogia kasutamine
muudab ametnike ja isikute vahelise suhtluse mõnevõrra rahulikumaks. Ka on
positiivseks mõjuks see, et töö tegemine on jälgimisseadmestikke kasutavatele
ametnikele mõnevõrra ohutum.
Negatiivne mõju on selliste seadmestike ostmise kulu. Lisaks võib vajadus suurema
hulga andmete pikemaajaliseks turvaliseks säilitamiseks tuua kaasa täiendavaid
kulusid.
Teataval määral tuleb negatiivseks mõjuks pidada ka ametnike privaatsusõiguse riivet,
mis võib kahandada isikute soovi neil ametikohtadel töötada, kuigi selle mõju peaks
üldjuhul üles kaaluma ametnike endi suurem ohutus.
2.3.4.2. Sotsiaalne mõju. Mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: füüsilised isikud
Sihtrühmale avalduvaks positiivseks mõjuks saab pidada suuremat tõenäosust, et vajadusel on
sihtrühmale kättesaadavad vajalikud tõendid ja suurem võimalus oma õigusi lihtsamini kaitsta.
Samuti distsiplineerib see ametnikke minimaalselt sekkuma, olema viisakam ja üleüldiselt
meetmeid otstarbekalt ja proportsionaalselt kohaldama ehk isiku põhiõiguste riive (va eraelu-
20
ja perekonnaelu puutumatuse riive) on kokkuvõttes väiksem. Seda mõju ei saa aga väga
suureks pidada, kuna üldjuhul käituvad ametnikud ka praegu selle põhimõttega kooskõlas.
Sihtrühmale avalduv negatiivne mõju on täiendav privaatsusõiguse riive. Mõju avaldub
rohkem isikutele, kes on korrakaitseorganitega otseses suhtluses, aga paratamatult jäävad ka
teised isikud aeg-ajalt kaamera salvestusvälja. Seejuures ei pruugi isikud ise sellest alati ka
teadlikud olla. Mõju suurus sõltub konkreetse isiku puhul sellest, kui kaua ja millise tegevusega
ta salvestisele jäädvustatakse. Siiski ei ole üldjuhul isikute kokkupuude korrakaitseorganitega
sage, mistõttu enamasti avaldub mõju sihtrühmale tervikuna harva ning juhuslikult. Ka ei ole
enamasti mõjuga kokku puutunud isikutel suuremat halduskoormust, vaid pigem see isegi
väheneb. Kaudne mõju avaldub ka laiemale avalikkusele, kuna muudatus loob üldiselt
suuremat turvalisust. Samas ei ole mõjuna välistatud ka see, et privaatsusõiguse riive võib
suunata inimesi korrakaitseorganite poole mitte pöörduma. Kokkuvõttes ei ole mõju
sihtrühmale oluline.
21
3. Liinide hierarhia muutmine
3.1. Liinide definitsioonide muutmine
3.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
ÜTS § 4 määratleb liini mõiste ja liigid. Tänane liinide liigituse määratlus ei arvesta
haldusreformi tõttu tekkinud suurte omavalitsustega, mille puhul ei saa eeldada, et kogu
omavalitsuse sisene ühistransport on omavalitsuse finantseerida. Seetõttu on oluline muuta
definitsioon funktsioonipõhiseks. Uue definitsiooni kehtestamise järel kaob vajadus ÜTS § 19
lg 5 järele.
Kõik maakonnaliinid, mida rahastatakse riigieelarve toetusega, muutuvad valla- ja
linnaliinideks, kuid mille vajalikus mahus rahastamiseks puuduvad nõrgemate kohaliku
omavalitsuse üksuste eelarves piisavad vahendid.
Hetkel kehtiv definitsioon karistab omavalitsusüksuseid ühinemise eest, sest
omavalitsusüksuse kõik maakonnaliinid muutuvad siseliinideks, aga see toob omavalitsusele
juurde rahalisi kohustusi ühistranspordi korraldamisel. ÜTS-is puudub selge piir omavalitsuste
siseliinide (valla- ja linnaliinide) ning maakonnaliinide vahel, mis on kaasa toonud olukorra,
kus mõnes linnalises piirkonnas (näiteks Raplas, Võrus, Põlvas ja Kuressaares) rahastatakse
kohalikke bussiliine peamiselt riigieelarvest, teistes (näiteks Pärnus, Narvas ja Rakveres), aga
kohalikust eelarvest.
3.1.2 Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Terminite sisustamine saab toimuda üksnes seaduse tasandil.
3.1.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Üheks lahenduseks on terminoloogia korrastamine, mis muudaks liinide eristamise
definitsioonid ajakohaseks. Teine võimalik lahendus on läheneda probleemile laiemalt ja püüda
terminoloogia korrastamise abil muuta rahastuspõhimõtteid.
Tänaste definitsioonide säilimise korral ei ole võimalik ühistranspordi rahastusmudelit
korrastada ning eksisteerib oht, et oluline osa tänastest maakonnaliinidest ennekõike
hõreasustatud piirkondades ei kvalifitseeru enam riiklikule rahastusele. Kui liin paikneb (nt
haldusreformi tulemusena) ühe valla territooriumil, liigituvad taolised liinid vallaliiniks ning
hetkel kehtiva seaduse järgi ei ole taolise teenuse rahastamine riigi ülesanne. Arvestades, et
nõrgematel omavalitsustel ei ole tõenäoliselt vahendeid samaväärse ühistransporditeenuse
tagamiseks, ähvardab neid piirkondi ühistranspordi kvaliteedi järsk langus. Seevastu suurte
linnade lähipiirkondades linna piiri ületavad liinid kvalifitseeruvad riigi toele, kuna need
kulgevad vähemalt kahe erineva omavalitsuse territooriumil. Seega süvendab hetkel kehtiv
seadus potentsiaalselt regionaalset ebavõrdust, ignoreerides seejuures liinide tegelikku
otstarvet.
22
Alljärgnevalt on välja toodud esialgne visioon, kuidas võiks toimuda liinide funktsionaalne
eristamine. Pakutud definitsioonid võivad sisaldada termineid (nt maakondlik keskus), mida
hetkel ei ole seaduse tasandil defineeritud. Seetõttu on tarvis need mõisted defineerida seaduse
tasandil või leida alternatiivne, õigusaktides juba kasutusel olev termin.
Võimalikud definitsioonid liinide eristamiseks:
•Kaugbussiliin - liin, mis tagab ühenduse vähemalt kahe maakondliku (neljanda tasandi)
keskuse vahel, mis asuvad eri maakondades.
Näited välja pakutud definitsioonile vastavatest kaugliinidest:
- Tallinn – Tartu
- Tartu – Põlva
•Regionaalne bussiliin - liin, mis tagab maakondliku keskuse ühenduse piirkondliku, kohaliku
või lähikeskusega. Regionaalliin on ka liin kahe samas maakonnas asuva maakondliku keskuse
vahel või liin kahe piirkondliku keskuse vahel.
Näited välja pakutud definitsioonile vastavatest regionaalsetest liinidest:
- Kallaste – Tartu
- Saue – Maardu
- Narva – Jõhvi
•Kohalik bussiliin - kõik teised liinid, mis ei ole kaug- ega regionaalsed liinid.
Näited välja pakutud definitsioonile vastavatest kohalikest liinidest:
- Habaja – Kose
- Linnaliinid
23
Joonis 1. Eri tasandi keskused Harjumaa näitel.
Teine alternatiivne versioon liinide eristamiseks:
Regionaalne bussiliin - liin, mis tagab toimepiirkonna keskuse ühenduse selle tagamaal
asuvate väiksemate keskustega.
Kohalik bussiliin - liin, mis teenindab ainult ühe keskuse tagamaad.
Alternatiivse versiooni puhul on vajalik alles jätta ÜTS § 4 lõikes 2 toodud täpsustus, mille
kohaselt kohalike ja regionaalsete liinide eristamisel võetakse arvesse ka teisi nimetatud liini
iseloomustavaid näitajaid, eelkõige sõiduplaani, sõitjate põhilist sihtgruppi, peamist
teeninduspiirkonda ja ühissõiduki tehnilist vastavust selle liini teenindamisele.
ÜTS-is toodud definitsioonide ajakohastamine aitab luua selgust bussiliinide määratlemisel
ning võimaldab seeläbi riigieelarveliste vahendite tõhusamat kasutamist, suunates ressursid
sinna, kus neid rohkem vajatakse. Selleks, et ressursse efektiivsemalt kasutada, on tarvis
sõlmida konkreetsed rahastamiskokkulepped, mille osas on võimalik ette näha erandid.
Erandid lepitakse kokku ja sätestatakse halduslepingus.
Toetudes ülaltoodud definitsioonidele, nähakse ette ka eri liinitüüpide hierarhia, kus madalama
astme liini sõiduplaani peab kohandama lähtuvalt kõrgemal hierarhiaastmel paikneva seotud
(st ümberistumisvõimalusega) liini sõiduplaanist. Liinide hierarhia on seejuures alljärgnev:
1. Laeva- ja rongiliinid
2. Kaugbussiliinid
3. Regionaalsed bussiliinid
4. Kohalikud bussiliinid
3.1.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Tegemist on siseriikliku vajadusega muuta liinide definitsioone ning korrastada ühistranspordi
rahastusmudelit.
3.1.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Muudatuste tegemine ning liinide ümberdefineerimine on oluline, et vähendada omavalitsuste
ebavõrdset kohtlemist. Käesoleval hetkel finantseerib näiteks Võru või Kuressaare linna
ühistransporti Eesti riik, kuid Rakvere linna ühistransporti peab rahastama suures osas kohalik
omavalitsus. Hetkel kehtiv maakonnaliinide definitsioon on liiga lai ja võimaldab nimetada
maakonnaliiniks ükskõik millist liini, mis kasutab avalikke teid ja tänavaid. Nii on näiteks
Viljandi ÜTK juhataja selgitanud, et Viljandi linnaliinidest on saanud maakonnaliinid sel
põhjusel, et neid liine "kasutavate sõitjate sihtgrupiks on nii Viljandi linna kui ka maakonna
teiste omavalitsuste elanikud" ning lisaks sellele asub Viljandis raudteejaam, "mille teenuseid
kasutavad samuti kõik maakonna elanikud, mitte üksnes Viljandi linna elanikud". Uued liinide
24
definitsioonid aitavad korrastada rahastusmudelit ning riigieelarvest finantseeritava
ühistranspordi jaoks ette nähtud vahendeid õiglasemalt jagada.
Käesoleval hetkel kehtiv rahastusmudel on pannud suure koormuse riigiarvele. Igasugune
riigieelarveline kärbe mõjutab oluliselt ühistranspordi toimimist ning loob ebaselgust
ühistranspordi rahastuses. Muudatus rahastusmudelis aitab olukorda paremini stabiliseerida.
Siiski võib definitsioonide ajakohastamine ja iga osapoole (riik, KOV) vastutuse selgem
sõnastamine tuua suurenenud koormuse KOV-i eelarvele. Suurenenud koormus võib seada
ohtu või oluliselt mõjutada KOV-i muude hallatavate valdkondade (nt haridus, tervishoid jms)
finantseerimist
3.2. Sõiduplaanide koordineerimise nõuete sätestamine
3.2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Üheks oluliseks kitsaskohaks ühistranspordisektoris on tervikliku liinivõrgu puudumine.
Käesoleval hetkel moodustavad liinid üksnes üksikute liinide kogumi, mitte tervikliku
süsteemi, sest sõiduplaanide ühildamine on valdavalt juhuslik. Sõiduplaanide koordineerimine
looks reisijale ühtse süsteemi, kus ümberistumised oleksid omavahel kooskõlas ning erinevaid
liine saaks ühe reisi jooksul mugavalt kombineerida.
3.2.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Käesoleval ajahetkel rakendavad juba teatud vedajad ja ÜTK-d koordineerimise põhimõtet,
eesmärgiga luua terviklik liinivõrk. Siiski näitab hetkeolukord ja liinivõrgu tervikstruktuuri
puudumine, et vabatahtlikkuse alusel koordineerimine ei taga soovitud tulemust, kuna suur osa
sõiduplaanide koostajatest ei arvesta sõiduplaani koostamisel teiste sõiduplaanidega. Seetõttu
on tarvis luua ühtne platvorm, kus sõiduplaanide koostamise eest vastutavatel isikutel oleks
võimalik üksteisega konsulteerides luua ühtne ning terviklik reisija jaoks võimalikult mugav,
ajasäästlik ja loogiline ühistranspordivõrk.
3.2.3 Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Käesolevas punktis on välja toodud võimalikud lahendused olukorra parandamiseks, kuid
siinjuures on oluline roll sõiduplaanide koostajate sisendil, et tagada just neile võimalikult
tõhus koostööplatvorm, mille abil saavutada terviklik liinivõrk.
Üheks võimalikuks mooduseks liinivõrgu terviklikkuse saavutamiseks on õigusaktis sätestatud
regulatsioon, mis paneb kõigile sõiduplaane koostavatele ÜTK-dele kohustuse sõiduplaanide
koordineerimiseks. Seetõttu tuleks õigusakti tasandil kehtestada säte, mis kohustab vedajaid
järgima koordineerimise põhimõtet – kui sõiduplaani muudatus mõjutab teise liini sõiduplaani
ning seeläbi üleüldise liinivõrgu toimimist, on kohustus muudatused koordineerida mõjutatava
sõiduplaaniga. Selleks, et sätte täitmine oleks võimalik, tuleks sätestada kohustus
koordineerimiseks vähemalt kord aastas, mille korraldamise eest vastutab ReM. ReM-ile
lisatakse kohustus läbi viia erinevate ÜTK-de koordineerimiskohtumist. ÜTK-dele rakendub
25
seejuures kohustus pidevalt kaardistada pidepunkte teiste ühistransporditeenuste pakkujatega
ning hoida seeläbi sõiduplaanid ajakohasena.
3.2.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Tegemist on siseriikliku regulatsiooni loomisega.
3.2.5 Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Seadusemuudatus loob koos ülalmainitud koordineerimisplatvormi ja protseduuriga eelduse
sidusa ühistranspordivõrgu loomiseks. Ilma seadusemuudatuseta oleks koordineerimisprotsess
pelgalt vabatahtlik, mis ei tagaks piisavalt koordineerimise ulatust ja sellest tulenevalt
positiivset efekti. Tegemist on olulise muudatusega, mis aitab kaasa Eestis tervikliku liinivõrgu
loomisele. Muudatus on otseselt suunatud sõiduplaanide koostajatele, kellel on reaalne
võimalus koostööd tehes muuta liinivõrk reisijale väikesema ajakuluga läbitavaks, loogiliseks
ning mugavaks.
3.3. Liikluse operatiivjuhtimise koostöönõuete kehtestamine
3.3.1 Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Tuginedes eelmises punktis tõstatatud probleemile, et täna puudub Eestis terviklik liinivõrk,
mis arvestaks erinevate liinide sõiduplaanidega, siis puudutab tervikliku liinivõrgu puudumine
olulisel määral reisija ootust jõuda soovitud ajal soovitud sihtpunkti. Eriti tõstatub probleem
siis, kui tegemist on jätkureisidega.
Jätkureiside korral on oluline, et ümberistuv reisija jõuaks ikkagi soovitud sihtpunkti, kui üks
jätkureisi ühissõidukitest hilineb. Muudatuse eesmärk on jätkureisi korral tagada, et jätkureisi
osaks olevad vedajad omaksid vajalikku informatsiooni hilinemiste kohta ning neil oleks
võimalik hilinev ühissõiduk ära oodata, et reisijale oleks tagatud võimalus jätkureisi
jätkamiseks. Ühistranspordi sõiduplaan ei oleks seetõttu üksnes ühe liini sõiduplaan, vaid selle
sõiduplaani juures on ära märgitud ka teised liinid, millega ühissõiduk oma teekonna jooksul
haakub. Kui ühissõiduki teenindatav väljumine haakub mõne teise liiniga, siis on vedajal
kohustus veenduda, juhul, kui see on võimalik, et reisijatel on võimalik ümber istuda. Juhul
kui hilinemine on tuvastatud, siis on olemas kokkulepe ühenduvate liinide vahel, kui kaua peab
sõiduk hilinenud sõidukit ootama.
3.3.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Ka operatiivjuhtimise puhul rakendavad juba teatud ÜTK-d põhimõtet, kus sõiduplaanide
koostamise puhul märgitakse sõiduplaani, millised ümberistumised on teatud bussiliinil
võimalikud. Siiski on lähtuvalt liinivõrgu terviklikkuse aspektist oluline, et sellist praktikat
rakendaksid kõik ÜTK-d, mida ei ole võimalik saavutada vabatahtlikkuse alusel.
3.3.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Üheks võimalikuks lahenduseks on täiendada ÜTS-i § 51 lõikes 2 sätestatud sõiduplaanile
märgitavate kohustuslike andmete loetelu. Kohustuslike andmete loetelu täiendatakse sättega,
26
mille kohaselt on sõiduplaanile kohustuslik märkida sõlmpunktid teiste puudutatud liinidega.
Juhuslike sõlmpunktide märkimine ei ole kohustuslik.
Teiseks oluliseks aspektiks probleemi lahendamisel on maksimaalse hilinemisaja
kehtestamine, mille ületamise korral ei ole ühissõidukil kohustus jätkureisi teostatavat
ühissõidukit ära oodata.
Ettepanek ÜTS-i täiendamiseks uue sättega järgmises sõnastuses: „Kui on sõiduplaanis
tähistatud ümberistumine hierarhias kõrgema liiniga, siis peab sama liini vedaja vastutama
sõiduplaanis tähistatud ümberistumisvõimaluste tagamise eest juhul kui ümberistumise
võimaluses viidatud ühissõiduk ei hiline rohkem kui maksimaalne hilinemisaeg.“
3.3.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Tegemist on siseriikliku regulatsiooni sätestamisega.
3.3.5 Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Tegemist on muudatustega, millel on oluline panus ühtse liinivõrgu loomisesse. Sõlmpunktide
märkimine ning maksimaalse hilinemisaja kehtestamine annab reisijale võimaluse paremini
enda reisi planeerida (kui reis sisaldab endas ka ümberistumist) ja turvatunde, et teatud
ajavahemiku jooksul peab teine ühissõiduk ära ootama ühenduvat liini teenindava ühissõiduki
ning seejuures on väiksem oht reisi ajakulu suurenemisele.
Maksimaalne hilinemisaeg on plaanis kehtestada ühistranspordisüsteemi kui terviku stabiilsuse
huvides, mille puhul järgmine sõiduk ümberistuvad reisijad ära ootab. Seeläbi tagatakse, et
süsteemis ei teki massiivseid ahelhilinemisi, mis võiks kogu teenuse pikemaks ajaks
sõiduplaanist välja viia. Ühtlasi piirab see meede ümberistumiste tagamise halduskoormust,
kuna üksikute väljumiste ja ümberistumise võimaluste üle järelevalve teostamine oleks liialt
töömahukas. Eelnevalt sõiduplaanis märgitud ümberistumise võimaluste korral on reisijate ära
ootamise üle otsustamine sõidukijuhi pädevuses, eeldusel, et talle on kättesaadavad vahendid,
mille abil veenduda teise sõiduki hilinemises. Seega on taolise lahenduse oluliseks eelduseks
jätkureisi pakkuva sõiduki juhi jaoks kas:
a. reaalajas info kättesaadavus sõidukite GPS-asukoha kohta või
b. võimalus ümberistumise asukohas visuaalselt veenduda, kas ümber istuda soovivate
reisijatega sõiduk on asukohta juba jõudnud.
Taolise lahenduse eeliseks on suhteliselt madal halduskoormus – juba täna on kõik
maakonnabussid ja rongid GPS-seadmetega varustatud ning sõiduplaanides tuleb vaid
ümberistumise võimalused ära tähistada. Lahenduse puuduseks on tegeliku ümberistumise
vajaduse kohta info puudumine - jätkureisi pakkuva sõiduki juht ei tea, kas hilinevas sõidukis
ka tegelikult reisijaid on, kes ümber istuda soovivad. Pikemas perspektiivis on võimalik
integreerida käimasolevasse MaaS x-tee projekti ka sõidukijuhti ümberistumise vajadusest
teavitamise lahendus, mille abil:
27
a. reisija saaks vajadusel rakenduse või telefoni vahendusel oma ümberistumise soovist
ise teada anda või
b. süsteem teavitaks ise automaatselt ümber istuvatest reisijatest vastavalt soetatud
jätkureisiga piletite olemasolule.
28
4. ÜTS-i ühtlustamine autoveoseadusega
Nii autoveoseaduses (AutoVS) kui ühistranspordiseaduses (ÜTS) sätestatud ühenduse
tegevusloa ja selle kinnitatud ärakirja ning tõestatud koopia andmise tingimuste aluseks on
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1071/2009, millega kehtestatakse
ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja tunnistatakse
kehtetuks nõukogu direktiiv 96/26/EÜ (ELT L 300, 14.11.2009, lk 51–71). Kuna mõlemas
seaduses sätestatud eelnimetatud tingimuste aluseks on sama EL-i määrus, on oluline, et
määrusest tulenevad nõuded ja mõisted oleksid ka mõlemas seaduses võimalikult sarnaselt
sõnastatud, arvestades sealjuures mõlema transpordivaldkonna (veosevedu ja sõitjatevedu)
erisusi. Käesoleval hetkel esineb mõlemas seaduses erinevusi, mis ei ole põhjendatud ning
vajavad ühtlustamist.
Teiseks veelgi olulisemaks eesmärgiks on lihtsustada ettevõtjatel mõlemast seadusest
tulenevate nõuete järgimist, kuna paljud transpordisektori ettevõtjad tegutsevad nii veoseveo
kui sõitjateveo turul. Alljärgnevalt on välja toodud olulisemad ühtlustamist vajavad
valdkonnad.
4.1. Lõpetada elektroonilisest registrist kättesaadavate dokumentide
paberkandjal kaasas kandmise nõudmine.
4.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
AutoVS § 30 sätestab erandid dokumentide kaasas kandmisele riigisisesel veol, mille peamine
eesmärk on vähendada dokumentide kaasas kandmise kohustust, kui need samad dokumendid
on järelevalveametnikule või kontrolliõigust omavale isikule elektroonilisest registrist
kättesaadavad. ÜTS-is vastavasisuline erand puudub, kuigi vajalikud dokumendid on sarnaselt
AutoVS-iga kontrolli teostavale isikule elektroonilisest registrist kättesaadavad. Näiteks
ühissõidukijuhi töötamist ühissõiduki lepingulise kasutaja juures kontrollitakse TÖR-ist.
AutoVS § 30 sätte ületoomisel ja kohaldamisel ei tooda üle AutoVS § lõikes 2 sätestatut, kuna
tegemist on üksnes veosevedu puudutava erandiga. ÜTS-is sätestatud dokumentide kaasas
kandmise nõuete ühtlustamine AutoVS-is sätestatud erandiga tagaks nii veoseveo- kui
sõitjateveo vedajatele võrdsed tingimused mis on oluline ka põhjusel, et paljud
transpordiettevõtjad tegutsevad mõlemas valdkonnas ja ühetaolised nõuded lihtsustavad nende
nõuete järgimist.
Üheks oluliseks põhjuseks sätte ühtlustamise vaatest on, et kõik töölepingu või muu töösuhet
reguleeriva lepinguliigi alusel töötavad ühissõidukijuhid oleksid registreeritud TÖR-is.
Andmete esitamine TÖR-i on seadusest tulenev kohustus ja vajalik sotsiaalsete tagatiste
säilitamiseks ning lisaks Maksu– ja Tolliametile on nendele andmetele juurdepääs Eesti
Haigekassal, Eesti Töötukassal, Sotsiaalkindlustusametil, PPA-l ning TI-l. Kui
ühissõidukijuhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole töölepingu või muu lepingu või
sellest lepingust osapoolte kinnitatud väljavõtte kaasas kandmine kohustuslik. Teine oluline
aspekt on keskkonnasäästlikkus ning vedajate väiksem halduskoormus, kus iga asjaomane
29
dokument ei pea olema paberkandjal ning ühissõidukis või ühissõidukijuhiga ka ühissõidukit
vahetades kaasas.
4.1.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Probleemi võimalik regulatiivne lahendus on ühtlustada kahe seaduse vastavad sätted ning
lisada AutoVS §-s 30 toodud asjakohased erisused ka ÜTS-i.
Nende erisuste ÜTS-s sätestamisele kaasneb ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lõike 1
täiendamine, et anda Transpordiametile volitus sõlmida MTA-ga leping, mis tagaks
otseligipääsu TÖR-i andmetele. Lisaks vajab selle sätte lisamine ka MKS § 29 muutmist, kuhu
tuleks samuti lisada täiendav punkt, mis võimaldaks piiratud ulatuses jagada Transpordiametile
maksusaladust sisaldavat teavet. Selle muudatuse teostamist toetab ka korrakaitseseaduse
(KorS) § 30 lg 5, mis sätestab, et küsitlemine ja dokumentide nõudmine ei ole lubatud teabe ja
dokumentide korral, mida on võimalik saada seaduse alusel asutatud andmekogust. Eelnevale
tuginedes ei ole võimalik muudatust teostada muul viisil kui üksnes seaduse tasandil.
4.1.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Dokumentide kontrollimine erinevatest asjakohastest registritest vähendab nii vedajate kui
ühissõidukijuhtide koormust. Ühtlasi on tegemist erinevate seadustest tulenevate nõuete
ühtlustamisega, kuna käesoleval hetkel ei nõua ka liiklusseadus kõikide dokumentide kaasas
kandmist, kui need samad dokumendid on leitavad registritest. Lisaks aitab muudatuse
tegemine vähendada nõutavate dokumentide hulka, mis ühissõidukojuhil riigisisesel
sõitjateveol kaasas peavad olema.
Järelevalvetoimingute aspektist on oluline, et registrite kasutamine järelevalvetoimingute
teostamiseks vähendab nii kontrolli läbiviimise aega kui ka järelevalveametnikule ning
vedajale langevat bürokraatiat. Transpordiameti praktika kohaselt on töölepingu mitte kaasas
kandmine üks tihedamaid toime pandavaid rikkumisi. 2023. aastal läbiviidud 360-st kontrollist
78 juhul puudus ühissõidukijuhil kontrolltoimingu teostajale esitamiseks tööleping või selle
väljavõte. Vajaliku dokumendi puudumine ei võimalda järelevalveametnikul kohapeal välja
selgitada vedaja ja ühissõidukijuhi vahelist seost. Omavahelist seost kinnitavate dokumentide
puudumine on üheks aluseks, et vedu katkestada. Juhul kui ühissõidukijuhil vastav dokument
puudub, tuleb olukord järelevalve ametnikul protokollida ja koostada täiendav järelepärimine
veoteenuse osutajale. Veoteenuse osutaja on kohustatud päringule vastama, kuid esineb
juhtumeid, kus veoteenuse osutaja ei soovi järelevalve teostajaga koostööd teha ning tuleb
algatada väärteomenetlus. Väärteomenetluse raames peab järelevalveorgan küsima andmed
välja MTA-lt, mis omakorda suurendab nii järelevalveorgani kui MTA halduskoormust.
Lisaks on järelevalve toimingu teostajal kohustus selgitada, miks dokumendi puudumisel on
tegemist rikkumisega ja ühissõidukijuht tihti ei mõista, miks ühissõidukijuhi töötamist vedaja
juures TÖR-st ei kontrollita. Sellised olukorrad on praktikas korduvalt tekitanud situatsioone,
kus sõidukijuhid muutuvad rahulolematuks ja keelduvad töölepingust koopia või foto
tegemisest jne.
30
Tuginedes eelnevalt väljatoodud põhjustele tagab järelevalveametniku ligipääs registritele
väiksema halduskoormuse nii vedajatele, järelevalveorganile kui registrite pidajatele,
vähendab vajadust veo katkestamiseks ning järelevalvet teostava ametiisiku ja juhi konflikti
tekkeks, vähendab järelevalvetoiminguks kuluvat aega ning tagab vedajate võrdsema
kohtlemise turusituatsioonis.
4.2. Sõiduki ja dokumentide üleandmise keeld
4.2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Tegevusloa, tegevusloa tõestatud koopia, rahvusvahelise juhuveo kontrolldokumendi,
rahvusvahelised liiniloa ja omal kulul veo dokumendivormid on kehtestatud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1073/2009 ja Komisjoni määrusega (EL) nr
361/2014 ning nende dokumendivormide tagaküljel toodud kasutustingimuste kohaselt ei ole
nimetatud dokumendid üleantavad.
4.2.1.1. Dokumendi üleandmine üksnes lepingulises suhtes olevale ühissõidukijuhile
Üleandmise piirangu keelu sätestamine on seotud vastutusega. Dokumendi üleandmise keelu
puudumine võib tekitada olukorra, kus vedaja ei vastuta antud dokumentide eest. Seetõttu on
oluline seaduses sätestada, et vedaja võib talle väljastatud dokumendi anda üle üksnes temaga
lepingulises suhtes olevale sõidukijuhile, kuna teedel toimuva järelevalve käigus peab
sõidukijuht selle dokumendi järelevalve teostajale esitama. Probleeme võib tekitada
renditööjõu palkamine, kus vedajad püüavad vabaneda vastutusest ning suunata vastutuse
renditööjõudu pakkuvale vahendusettevõttele. See tekitab olukorra, kus järelevalveorganil ei
ole võimalik renditööjõudu pakkuvat vahendusettevõtet vastutusele võtta, kuna tegemist ei ole
vedajaga. Samasugune nõue kehtib ka sõiduki osas. Selline põhimõte on sõnastatud AutoVS-i
seletuskirjas §-i 5 lõike 3 selgituses järgnevalt: „Kuna eelnõu § 29 lõike 3 kohaselt vabastatakse
riigisisene tasuline veosevedu tegevusloa ärakirja sõidukis kaasas kandmise kohustusest, siis
selleks, et neid vedusid teostaksid õiguspäraselt vedaja juures töölepingu või võlaõigusliku
lepingu alusel töötavad autojuhid, sätestatakse, et analoogselt tegevusloa ärakirja eelpool
kirjeldatud üleandmise õigusele, võib vedaja taolisele autojuhile anda ka õiguse teostada
veosevedu autoga, mille kohta on antud vedajale tegevusloa ärakiri.“
4.2.1.2 Tegevusloa tõestatud koopia kaasas kandmise kohustuse kaotamine ja sõiduki
üleandmise keelu kehtestamine
Seetõttu on vajalik ka ÜTS-is sätestada, et tegevusloa tõestatud koopia kaasas kandmine
riigisisesel veol ei ole kohustuslik, kuna järelevalveorganil on võimalik seda kontrollida MTR-
ist. Kui tuvastatakse, et ühissõidukijuht vedaja juures ei tööta ning tegevusloa tõestatud koopiat
järelevalvet teostavale ametiisikule ei esitata, ei saa järelevalveorgan vedajat hetkel kehtiva
ÜTS-i alusel vastutusele võtta. Sõiduki üleandmine isikule, kes vedaja juures ei tööta, toimub
üldjuhul järgmistel põhjustel: 1) vedaja põhibussijuht jääb nt haigeks ning ühissõiduki juhiks
31
kutsutakse isik, kellel puudub vedajaga lepinguline suhe, 2) vedaja annab sõiduki, mille kohta
on antud tõestatud koopia tema ettevõttele, üle teisele isikule või ettevõttele, kes hakkab sellega
tasulist vedu teostama ja kellel endal sõitjateveo tegevusluba puudub.
Transpordiameti praktika kohaselt on järelevalve teostamise käigus tuvastatud olukordi, kus
vedaja selgitab, et ühissõidukijuht võttis omal algatusel sõiduki, millel ei olnud nõutavat
dokumenti. Järelevalveorganil on keeruline vastupidist tõestada ning seetõttu on vedaja
vabanenud vastutusest ilma nõuetekohaste dokumentideta veo teostamise eest. Eriti terav on
see küsimus nende juhtumite puhul, kus teenust osutatakse renditööjõuga. Vedajad üritavad
vastutusest vabaneda, kuid reaalsuses peab neil olema teada, kes vedu teostab, ja selle
tagamiseks on vaja ka sõiduki üleandmise keelu kehtestamist ÜTS-s sarnaselt AutoVS-ga.
Hetkel kehtiva ÜTS-i kohaselt võib tegevusluba või tõestatud koopiat peatada või kehtetuks
tunnistada, kui loa omaja juures töötavat ühissõidukijuhti on ametialases tegevuses karistatud
teatud väärtegude või kuritegude eest. Kui juht vedaja juures ei tööta, siis justkui vedaja ei
vastuta bussijuhi poolt toime pandud rikkumiste eest.
4.2.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Probleemi on võimalik lahendada seaduse muutmise tasandil AutoVS-i sätetega ühtlustades.
On oluline, et ÜTS-is tehtav muudatus kätkeks endas ka AutoVS § 5 lõikes 3 sätestatut, mis
rõhutab tegevusloa tõestatud koopia ning sõiduki vahelist seost ja õigust teostada vedu just
selle sõidukiga, mille kohta on tegevusloa tõestatud koopia väljastatud. AutoVSi kohaselt –
„Tegevusloa ärakirjal nimetatud vedaja võib tegevusloa ärakirja üle anda või anda õiguse
teostada tasulist sõitjatevedu autoga, mille kohta on tegevusloa ärakiri antud, ainult tema juures
töölepingu või võlaõigusliku lepingu alusel veosevedu teostavale autojuhile“.
4.2.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Muudatuse tegemine tagab selle, et turg muutub võrdsemaks, väheneb tõlgendamise ruum ning
vedaja peab vastutama töötaja ja vajalike dokumentide olemasolu eest. Lisaks muudab see
järelevalveorganile menetluse läbiviimise kiiremaks, sh võimaldab vähendada sõiduki
kontrolliks kuluvat aega.
4.3. Lisada uus lõige sõnastuses “Vedajale antud tegevusluba ja tegevusloa
tõestatud koopia ei kehti vedaja tütarettevõtja suhtes“.
4.3.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Majandustegevuse üldosa seadus (MsÜS) § 21 lõike 2 kohaselt kehtib üldine põhimõte, et
ettevõtjale antud tegevusluba laieneb ka tema tütarettevõtja suhtes. Olenemata sellest kehtib
üldpõhimõtte kohta erisus, mis tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Nimelt sätestab Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/2009 artikkel 4 lõige 3, et tegevusluba antakse
igale vedajale, kes on vastavas liikmesriigis asutatud ning kellel on Euroopa Liidu (tulenevalt
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 1071/2009) ja vastava liikmesriigi
32
õigusaktide kohaselt lubatud vedaja tegevusalal tegutseda. Käesoleval hetkel on Eestis vastava
Euroopa Liidu sättega viidud kooskõlla üksnes AutoVS, kuid vedajate tegevust reguleerib ka
ÜTS, mistõttu on tarvis vastav muudatus viia sisse ka ÜTS-i.
4.3.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Muudatust ei ole võimalik teostada muul viisil, kui ÜTS-i täiendades.
4.3.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Tegemist on olulise muudatusega, mis viib hetkel kehtiva ÜTS-i regulatsiooni kooskõlla
Euroopa Liidu õigusega. Lisaks muudab ÜTS-i täiendamine regulatsiooni ühetaoliseks ning
lihtsustab vedajatele nõuetest kinnipidamist, sest paljud transpordiettevõtjad tegutsevad
mõlemas valdkonnas.
4.4. Vedaja ja ühissõidukijuhi hea maine ajakohastamine
4.4.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
ÜTS § 43 lõiked 5 ja 6 ning sama seaduse § 44 lg 2 ja 21 käsitlevad ühenduse tegevusloa
taotleja, omaja, tegevjuhi ning veokorraldusjuhi hea maine nõudeid. Enamus nendest nõuetest
eeldab, et lubamatu on tegevus, kus eelnevalt nimetatud isikud n-ö vahendavad rikkumist ehk
lubavad ühissõidukeid juhtima isikuid, kes seda teha ei tohiks. Arvestades, et sõidukijuht täidab
vedaja ja veokorraldaja antud tööülesandeid ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõike 2 kohaselt on vedaja kohustatud sõidukijuhti eelkõige sõidu-
ja puhkeaja nõuete täitmisel juhendama ja nende nõuete täitmist kontrollima, kuna Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõike 3 kohaselt vastutab vedaja
tema juures töötavate autojuhtide sõidu- ja puhkeaja nõuete rikkumiste eest.
TRAM-i järelevalvepraktikas on pead tõstmas olukorrad, kus eelnevalt nimetatud vastutust
omav isik juhib ise sõidukit ning ei täida vajalikke nõudeid. Sellises olukorras on võimalik
isikut karistada liiklusseaduse § 201 alusel, mitte kohaldada sama seaduse §-i 202. See tekitab
olukorra, kus liiklusseadus § 201 ei mõjuta ettevõtte või veokorraldaja mainet. Seetõttu on
oluline, et hea maine omamist mõjutab ka selline rikkumine, mille nõuete eest vastutav isik on
ise toime pannud ja mis kvalifitseerub raskeks õigusrikkumiseks.
Rasked õigusrikkumised on defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr
1071/2009 artikli 6 lõike 1 punktis b. Sätetes täpsustatakse, et arvesse võetakse vaid need
rasked õigusrikkumised, mille karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt
karistusregistrist kustutatud, või kui nimetatud rikkumise toimepanemisel välisriigis ei ole
välisriigis tehtud otsuse jõustumisest möödunud karistusregistri seaduse §-s 24 sätestatud
karistusandmete kustutamise tähtaeg. Nende sätete kehtestamine on tingitud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artiklis 6 toodud käsitlusest, milles nähakse
ette haldusmenetluse läbiviimine, kui vedajat, tema veokorraldusjuhti või muud asjakohast
isikut, kelleks reeglina peetakse vedu teostanud autojuhti, on karistatud raske autoveoalase
õigusrikkumise eest. Nende sätete kehtestamisel on arvestatud ka nõudega vedajale, mille
kohaselt on vedaja kohustatud tagama, et autojuht täidab veoseveol kehtivaid nõudeid ja ei
33
pane toime autoveoalaseid õigusrikkumisi. Nimetatud sätteid võib kohaldada juhul kui vedaja
või tema veokorraldaja on rohkem kui ühe korra veoseveo korraldamisel karistatud raske
autoveoalase õigusrikkumise eest.
4.4.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Eeltoodust on oluline, et regulatsiooni kohaldatakse selliselt, mis võimaldaks käsitleda
vastutava isiku rikkumist viisil, mis mõjutaks isiku head mainet. Kuna tegemist on olukorraga,
mis vajab seaduse tasandil muudatuse tegemist, ei ole võimalik probleemi lahendada
mitteregulatiivselt.
4.4.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Tegemist on olulise muudatusega, mis võimaldaks distsiplineerida vedajaid ja veokorraldajaid
rikkumistest hoiduma, sest sellisel juhul mõjutab rikkumine ka vedaja ja veokorraldaja head
mainet, mitte ei piirdu üksnes rahatrahviga. Muudatuse postitiivseks mõjuks on nende vedajate
kaitse, kes rikkumisi toime ei pane. Hetkel kehtiv regulatsioon tekitab ebavõrdse olukorra, kus
nii rikkumise toime pannud vedajal kui ka seda mitte teinud vedajal jääb mõlemale alles hea
maine, olenemata sellest, et üks vedaja ei tegutse õiguskuulekalt.
Käesolev muudatus ei tekita vedajatele ega järelevalvet teostavatele organisatsioonidele
täiendavat halduskoormust, vaid suurendab vedajate võrdsemat kohtlemist.
34
5. Muud ettepanekud ÜTS-i täiendamiseks
5.1. Reisijate väljumine ühissõidukist peatuste vahelisel alal
5.1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Hetkel kehtiv ÜTS § 8 sätestab, et sõiduplaan on dokument, millega määratakse liiniveol
ühissõiduki liikumistee ja peatused sõitjate väljumiseks ja sisenemiseks. Ühissõiduk ei tohi
sõitjate sisenemiseks ja väljumiseks peatuda peatuste vahelisel alal, kuna need ei ole looduses
tähistatud peatustena märgitud sõiduplaanil. Lisaks peab kehtiva õiguse kohaselt sõiduplaanis
toodud peatus olema märgitud nii riiklikus ühistranspordiregistris kui ka looduses.
Need reeglid on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks ja sujuva liikluse säilitamiseks. Nii on
näiteks riigiteede ääres bussipeatuseid tee projekteerimisnormide järgi nelja tüüpi: 1) suletud
tasku; 2) avatud tasku; 3) peatus osaliselt sõidurajal; 4) peatus sõidurajal. Iga konkreetne peatus
on rajatud arvestades liiklusohutust ja teede projekteerimisnormides sätestatud peatuste
projekteerimise nõudeid.
ÜTK-d ja kodanikud on juhtinud tähelepanu probleemile, et asulaväliste maanteede ääres
asuvatesse bussipeatustesse ei vii eraldi kergliiklusteed, mis tõttu reisijad peavad peatusest
sihtpunkti liikumiseks ja vastupidi kasutama maanteed, mis on jalakäija jaoks eluohtlik, eriti
pimedal ajal ning talvel.
Muudatuse eesmärgiks on suurendada reisijate teekonna turvalisust ühistranspordivahendist
lahkumisel ning vähendada reisijate sundlust liikuda mööda autoteed peatusest ära.
5.1.2. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Kavandatud muudatus lubaks piiratud juhtudel sõitjate väljumist ühistranspordivahendist ka
peatuste vahelistel lõikudel, liiklusmärgi „ühistranspordipeatus“ tähistamata kohas. Selleks, et
lubada sõitjate väljumist nõudepeatusena ametlike peatuste vahelistel lõikudel, peab
ühissõidukijuht hindama asjaomase lõigu turvalisust, st suurimat lubatud sõidukiirust, tee
laiust, nähtavust ja muid taolisi asjaolusid. Eeltoodud muudatus tuleb sätestada seaduse
tasandil.
5.1.3. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Muudatuse eesmärgiks on suurendada reisijate teekonna turvalisust ühistranspordivahendist
lahkumisel ning vähendada reisijate sundlust liikuda mööda autoteed peatusest lõppsihtkohta.
Transpordiameti koostatud statistika kohaselt leidis 2022. aastal ja 2023. aastal aset kokku 588
jalakäijaõnnetust, milles sai vigastada 595 inimest ning hukkus 28 inimest. Asulas toimunud
õnnetustes sai vigastada 526 inimest ning hukkus 16 inimest, väljaspool asulat toimunud
õnnetustes sai vigastada 69 inimest ja hukkus 12 inimest2.
2 Liiklusõnnetuste statistika | Transpordiamet
35
Sihtrühm: Sõitjad. Mõju sõitjatele on vastassuunaline, kuna nendel reisijatel, kes peatuste
vahelisel alal väljuvad muutub teekond sihtpunkti märkimisväärselt turvalisemaks, samas teiste
reisijate jaoks põhjustavad nõudepeatused vähesel määral lisaajakulu ning segadust selles osas,
et mis peatusega tegemist oli. Kui ühissõiduk on varustatud elektroonilise tabloo või
häälteavitusega, siis ei teki teistes sõitjates arusaamatusi peatuste osas.
Sihtrühm: Bussijuhid. Bussijuhte mõjutavad need lisapeatused negatiivselt, sest tegemist on
lisaväljumisega, mis võib põhjustada hilinemisi ning nõudepeatuse võimalikkuse hindamine
eeldab bussijuhilt kiiret reageerimist ja erinevate liiklusoludega arvestamist ning kaalutletud
otsuse langetamist.
36
6. Edasine väljatöötamine
VTK saadetakse kooskõlastamiseks Kliimaministeeriumile, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile,
Haridus- ja Teadusministeeriumile, Siseministeeriumile, Kaitseministeeriumile,
Siseministeeriumile, Kultuuriministeeriumile, Välisministeeriumile, Eesti Valdade ja Linnade
Liidule ning arvamuse avaldamiseks MTÜ-le Autoettevõtete Liit, MTÜ-le Eesti
Taksoettevõtjate Liit, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, ÜTK-dele, TTJA-le, PPA-le, TI-le,
MTA-le, TRAM-ile.
Tõenäoliselt töötatakse käesoleva väljatöötamiskavatsuse põhjal välja eelnõu, millega
muudetakse ÜTS-i ja teisi seaduseid vastavalt käesolevas väljatöötamiskavatsuses
väljapakutud regulatiivsetele lahendustele, mis kooskõlastamise järel valituks osutuvad.
Konkreetsed küsimused, millele eelkõige tagasisidet ootame:
1. Küsimus taksojuhi hea maine kohta: Kas kehtivaid takso teenindajakaardi taotleja ja
omaja hea maine nõudeid tuleb muuta? Kui jah, siis millistel juhtudel ning mis
eesmärgil on see vajalik?
2. Küsimus teenindajakaardi järelkontrolli kohta: Kas on vajalik reguleerida järelkontrolli
teostamise kohustuslik periood teenindajakaardi puhul? Kui see on vajalik, siis millistel
juhtudel? Kui see ei ole vajalik, siis miks?
3. Küsimus regionaalliini kohta: Mis on regionaalliini iseloomustavad tunnused?
4. Küsimus sõiduplaanide koordineerimise kohta: Kas sõiduplaanide koordineerimise
kohustus sätestada seaduse tasandil? Millised asutused kaasata sõiduplaanide
omavahelisele koordineerimisele? Kuidas ja millises vormis on sõiduplaanide
koordineerimist kõige asjakohasem läbi viia?
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist osalesid VTK koostamises Katrin Tambur, Juri
Petruhhin ja Hannes Luts. Kliimaministeeriumist osales VTK koostamises Eda Rembel ning
Transpordiametist Karl Tiitson.
Vastutavad ametnikud: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ühistranspordiosakonna
nõunik Kristella Kukk ([email protected]) ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi
ühistranspordiosakonna juhataja Andres Ruubas ([email protected]).
Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
---|---|---|---|---|---|---|
Õigusakti eelnõu | 16.05.2025 | 4 | 1.2-4/87-2 | Sissetulev kiri | ppa | Siseministeerium |