| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/2002-1 |
| Registreeritud | 21.05.2025 |
| Sünkroonitud | 22.05.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest aprillis 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-282/24: Polismyndigheten (kohtujuristi ettepanek – hankelepingu muutmine)
o C-745/23: Alenopik (eelotsus – valuuta konverteerimine tolliväärtuse määramiseks)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-92/23: komisjon vs. Ungari (kohtujuristi ettepanek – meediavabadus) o C-213/24: Grzera (eelotsus – käibemaksu maksukohustuslane) o C-292/23: Euroopa Prokuratuur (eelotsus – kohtulik kontroll) o C-481/23: Sangas (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus) o C-452/23: Fastned Deutschland (eelotsus – kontsessiooni muutmine) o C-453/23: Prezydent Miasta Mielca (eelotsus – mõiste „riigiabi“) o C-246/24: Generalstaatsanwaltschaft Frankfurt am Main (eelotsus –
pangatähtede väljaveo keeld) o C-181/23: komisjon vs. Malta (liikmesriigi kohustuste rikkumine – investoritele
kodakondsuse andmine)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-282/24: Polismyndigheten (kohtujuristi ettepanek –
hankelepingu muutmine) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 30. aprillil 2025
Rootsi politseiamet (hankija) korraldas riigihanke pukseerimisteenuste osutamiseks ja sõlmis
raamlepingud kahe teenuseosutajaga. Järgmisel aastal leppis hankija nende kahe teenuseosutajaga
kokku, et raamlepingute tasustamistingimusi muudetakse. Muudatuste tulemusel vähenes
raamlepingute kogumaksumus väga vähe.
Rootsi konkurentsiamet taotles hankijale riigihanke-eeskirjade rikkumise eest trahvi määramist, kuna
konkurentsiameti hinnangul oleks lepingute muutmisele pidanud eelnema uus hankemenetlus. Rootsi
kohus küsis Euroopa Kohtult, kas riigihanke raamlepingu tasustamismudeli muutmist, mis muudab
lepingu kogumaksumust väga vähe, tuleb pidada raamlepingu üldise olemuse muutmiseks
direktiivi 2014/24 (riigihangete kohta) artikli 72 lõike 2 tähenduses.
Kohtujurist analüüsis oma ettepanekus, kuidas suhestuvad omavahel direktiivi artikli 72 lõike 1
punktis e kastutatud mõiste „oluline muudatus“ ja lõikes 2 kasutatud mõiste „hankelepingu üldise
olemuse muutmine“. Ta jõudis järeldusele, et neid kahte mõistet ei saa pidada samaväärseks ning
et mõiste „lepingu üldise olemuse muutmine“, mida võib pidada mõiste „olulised muudatused“
teatavat liiki alamkategooriaks, piirdub kõige olulisemate „oluliste muudatustega“. Seega võib
ilma uut hankemenetlust korraldamata teha teatavaid olulisi muudatusi, välja arvatud selliseid
olulisimaid muudatusi, mis tähendaksid lepingu üldise olemuse muutmist.
Kõnealuse vaidluse kohta leidis kohtujurist, et raamlepingu tasustamismudeli muudatus, millega
muudetakse fikseeritud ja muutuvate hindade vahelist tasakaalu ja kohandatakse hinnatasemeid viisil,
mis muudab lepingu kogumaksumust väga vähe, võib muuta raamlepingu üldist olemust üksnes
juhul, kui see muudatus võib muuta hankelepingu eset või liiki, olenemata sellest, kas taoline
muudatus on hõlmatud laiema mõistega „olulised muudatused“.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
———————————————————————————————— C-745/23: Alenopik (eelotsus – valuuta konverteerimine
tolliväärtuse määramiseks) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 30. aprillil 2025
Eestisse sisenesid isikud, kellel oli kaasas 500 000 Ukraina grivnat. Nad oleksid pidanud selle raha
Eestisse sisenemisel deklareerima, kui selle väärtus ületab 10 000 eurot. Eesti toll tuvastas, et
sisenemise päeval oli selle väärtuseks veidi üle 12 000 euro, trahvis neid ja konfiskeeris raha. Isikud
kaebasid otsuse kohtusse, sest leidsid, et sularaha väärtus jäi alla 10 000 euro. Riigikohus küsis
Euroopa Kohtult, millise vahetuskursi alusel tuleb tuvastada isikul liitu sisenedes või liidust väljudes
kaasas oleva sularaha väärtus määruse 2018/1672 alusel, kui Euroopa Keskpank selle vääringu
vahetuskurssi ei avalda.
Euroopa Kohus leidis, et määruses 2018/1627 ette nähtud deklareerimiskohustus on kohaldatav
sellise liitu siseneva või liidust lahkuva füüsilise isiku olukorrale, kes kannab kaasas sularahasummat,
mis on muus vääringus kui euro, kui selle raha väärtus on vähemalt 10 000 eurot. Kuna aga üheski
määruse 2018/1672 sättes ei ole täpsustatud vahetuskurssi, mida tuleb kohaldada sellise summa
väärtuse tuvastamiseks eurodes, on selle vahetuskursi kindlaksmääramine liikmesriikide
ülesanne. Siiski peab liikmesriik oma pädevust teostama viisil, mis säilitab määrusega kehtestatud
sätete soovitava toime ja austab isikutele liidu õiguskorrast tulenevaid õigusi.
Järelikult peab iga liikmesriik otsustama, millist vahetuskurssi kohaldada muust vääringust kui euro
koosneva sularahasumma väärtuse kindlaksmääramiseks eurodes, tingimusel et valitud
vahetuskurss vastab ühele nendest kurssidest, mida tegelikult ja sageli asjaomase vääringu
eurodesse vahetamise tehingutele praktikas kasutatakse. Selleks, et vahetuskursile, mida
liikmesriik kavatseb kohaldada, saaks tugineda asjaomaste isikute suhtes, kes liitu sisenevad või sealt
lahkuvad, peab see kurss kõigepealt olema kindlaks määratud selgelt, arusaadavalt ja üheselt
mõistetavalt, nii et need isikud saaksid ühemõtteliselt teada, et just seda vahetuskurssi kohaldatakse,
et teha kindlaks, kas neil tuleb nendega kaasas olev sularaha deklareerida.
Seejärel peab teave selle vahetuskursi kohta olema nendele isikutele kergesti ja vabalt kättesaadav,
mis tähendab eelkõige seda, et neil isikutel peab olema võimalik selle teabega tasuta tutvuda, ning
kui selle vahetuskursi kindlaksmääramiseks viidatakse veebilehel avaldatud teabele, ei pea nad end
sellel veebilehel registreerima. Viimaseks peab isikutel olema võimalus kindlalt teada saada,
millist vahetuskurssi sel hetkel kohaldatakse, kui nad sisenesid liidu territooriumile või sealt
lahkusid.
Euroopa Kohus järeldas, et liikmesriigi õigus määrata kindlaks vahetuskurssi ei ole vastuolus
direktiiviga 2018/1672, kui eeltoodud neli tingimust on täidetud, kuid seda peab kontrollima
eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-92/23: komisjon vs. Ungari (kohtujuristi ettepanek –
meediavabadus) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 3. aprillil 2025
Raadiokanal Klubrádió ja Ungari meedianõukogu sõlmisid sageduse 92,9 MHz kasutamise lepingu
Budapesti edastuspiirkonnas ajavahemikuks 2014–2021. Selle ajavahemiku lõpus keeldus
meedianõukogu lepingu pikendamisest põhjendusel, et Klubrádió oli mitu korda rikkunud
edastamiskvoote puudutavate andmete esitamise kohustust. Järgnenud hankemenetluses tunnistas
meedianõukogu Klubrádió kandidatuuri sobimatuks kolmel põhjusel: kõigepealt oli kavatabelis
saade, mis sisuliselt oli kokkuvõtlik ülevaade teisest selles tabelis olevast saatest ja mida pakkumuses
ei olnud mainitud; teiseks oli ühe saate kestus hankele lisatud vormi kahes eri punktis esitatud
viieminutilise erinevusega ning lõpuks olid omavahendid Klubrádió kontodel viie kandidatuuri
esitamisele eelneva aasta jooksul olnud negatiivsed.
Euroopa komisjon esitas hagi Euroopa Kohtusse ja palus tuvastada, et Ungari meedianõukogu on
nende otsustega rikkunud raamdirektiivist 2002/21/EÜ (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise
reguleeriva raamistiku kohta), loadirektiivist 2002/20/EÜ (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega
seotud lubade andmise kohta), konkurentsidirektiivist 2002/77/EÜ (konkurentsi kohta elektrooniliste
sidevõrkude ja -teenuste turgudel), Euroopa elektroonilise side seadustikust (direktiiv (EL)
2018/1972) ning põhiõiguste harta artiklist 11 (meediavabadus) tulenevaid kohustusi.
Kohtujurist selgitas oma ettepanekus, et kuna Euroopa elektroonilise side seadustikuga asendati
raam- ja loadirektiivi sätted alates 20. detsembrist 2020, kui hanketeade oli juba avaldatud, siis ei ole
elektroonilise side seadustik kohtuasjas kohaldatav. Kohtujurist nõustus komisjoni väitega, et
meedianõukogu otsus keelduda lepingu pikendamisest, põhjendades seda raadiokanali kergete
rikkumistega, ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti nõustus kohtujurist
komisjoni väitega, et meedianõukogu esitatud põhjendused ei olnud piisavad selleks, et lükata tagasi
Klubrádió kandidatuur hankemenetluses. Eelnevast tulenevalt leidis kohtujurist, et Ungari on
rikkunud raamdirektiivist, loadirektiivist ja konkurentsidirektiivist tulenevaid kohustusi.
Kohtujurist lisas, et kuigi ei saa välistada, et meedianõukogu otsused kahjustasid tõesti
meediavabadust ja meedia mitmekesisust Ungaris, ei ole komisjon hagis seda piisavalt tõendanud,
mistõttu kohtujurist ei tuvastanud harta artikli 11 rikkumist.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
————————————————————————————————
C-213/24: Grzera (eelotsus – käibemaksu maksukohustuslane)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 3. aprillil 2025
E. T. ja tema abikaasa W. T. said 1989. aastal mitme põllumajandusmaa omanikuks kokkuleppe
alusel, millega W. T. vanemad andsid pärijale tasuta üle põllumajandusettevõtte. Need maatükid
arvati abikaasade seadusjärgse ühisvara hulka. Abielupaar otsustas need maatükid müüa ja sõlmis
selleks käsunduslepingu äriühinguga. Viimase ülesanne oli mh korraldada omandi jagamine
väiksemateks maatükkideks ja teha vajalikud toimingud, sh muuta maatükkide sihtotstarve
ehitusmaaks. Maksuhaldur leidis, et need müügitehingud kujutasid endast majandustegevust, mis on
käibemaksuga maksustatav. E. T. ja W. T. omakorda leidsid, et müügitehingute puhul on tegu üksnes
isikliku vara haldamisega, mistõttu ei ole need käibemaksuga maksustatavad.
Kaebust lahendanud Poola halduskohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse küsimusega, kas
direktiivi 2006/112/EÜ (käibemaksudirektiivi) artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et iseseisvalt
majandustegevusega tegelevaks maksukohustuslaseks võib pidada isikut, kes võõrandab algselt tema
isikliku vara hulka kuulunud maatüki, volitades müügitehingut ette valmistama ettevõtja, kes selle
isiku käsundisaajana teeb müümise eesmärgil teatud hulga tehinguid. Samuti, kas selle sätte kohaselt
tuleb iseseisvalt majandustegevust teostavaks isikuks lugeda koos tegutsevatest abikaasadest kumbki
eraldi.
Euroopa Kohus meenutas, et selleks, et hinnata majandustegevusega tegelemise iseseisvust, tuleb
kontrollida, kas asjaomane isik teostab tegevust oma nimel, enda arvel ja oma vastutusel ning kas ta
kannab oma tegevuse teostamisega seotud majanduslikku riski. Põhikohtuasjas piirdus käsundisaaja
tegevus teatud ülesannete täitmisega tema käsundiandjate nimel ja eest, kes jäid müügitehingutes
müüjateks. Kuna tasu käsundisaaja tegevuse eest sõltus müügist saadud hinnast, kandis käsundisaaja
käsundiga seotud majanduslikku riski. Lõplik majanduslik risk, mis võib väljenduda selles, et müüki
ei toimu, lasus siiski eelduslikult käsundiandjatel. Seega leidis Euroopa Kohus, et
käibemaksudirektiivi artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et iseseisvalt majandustegevusega
tegelevaks maksukohustuslaseks võib pidada isikut, kes võõrandab algselt tema isikliku vara
hulka kuulunud maatüki ning volitab müügitehingut ette valmistama ettevõtja, kes selle isiku
käsundisaajana osaleb müügi eesmärgil aktiivselt kinnisvara turustamise protsessis, kasutades
selleks samu meetodeid nagu need, mida kasutab tootja, ettevõtja või teenuste osutaja selle sätte
tähenduses.
Vastuseks küsimusele, kas maksukohustuslane on kumbki abikaasa eraldi või abikaasad koos, leidis
Euroopa Kohus, et müügitehingu puhul, mis on käsitatav majandustegevusena selle direktiivi
tähenduses, ei takista see säte iseseisvalt majandustegevusega tegelevaks maksukohustuslaseks
pidada seaduse alusel moodustunud ühisvara puhul ühisomanikest abikaasasid ühiselt, kui
need abikaasad näivad kolmandate isikute jaoks olevat teinud ühisvarasse kuuluva maatüki
müügi tehingu ja kui nad kannavad selle ühisvara puhul nimetatud tegevusega seotud
majanduslikku riski.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
———————————————————————————————— C-292/23: Euroopa Prokuratuur (eelotsus – kohtulik
kontroll) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 8. aprillil 2025
Hispaanias algatati kriminaaluurimine, et uurida ühe liidu vahenditest rahastatava projekti puhul
võimalikku soodustuskelmust. Hispaania kohus kuulas tunnistajana üle Y.C. Asja Hispaanias
menetlevad Euroopa delegaatprokurörid alustasid samuti uurimist ja kutsusid tunnistajatena välja
kaks isikut, sealhulgas Y.C. Süüdistatavate advokaadid esitasid selle otsuse peale kaebuse, kuna
Hispaania kohus oli Y.C. tunnistajana juba üle kuulanud. Hispaania õiguse kohaselt ei ole Hispaania
kohtul pädevust Euroopa Prokuratuuri sellist otsust kontrollida. Kuna aga Euroopa Prokuratuuri
käsitleva määruse 2017/1939 kohaselt on lubatud kohtulikult kontrollida Euroopa Prokuratuuri
menetlustoiminguid, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, ja
tunnistaja väljakutsumise otsus võib selliseid tagajärgi tekitada, siis tekkis Hispaania kohtul küsimus,
kas riigisisene õigus on kooskõlas liidu õigusega.
Euroopa Kohus ütles kõigepealt, et mõistet „Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingud, mille
eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“ tuleb liidus tõlgendada
ühetaoliselt, kuna ainult nii on tagatud, et liikmesriikide kohtute ja liidu kohtute vaheline pädevus
Euroopa Prokuratuuri tegevuse kohtulikuks kontrollimiseks on liidus ühetaoliselt jagatud. Samas ei
saa seda, millised menetlustoimingud on mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi, otsustada
abstraktselt ja üldiselt. Seega peavad riigisisesed kohtud eelkõige riigi menetlusnorme ja
kriminaaluurimise konkreetset konteksti arvestades hindama, kas selline Euroopa delegaatprokuröri
otsus on mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis riivavad otsust vaidlustavate isikute
huve, muutes selgelt nende õiguslikku olukorda, eelkõige riivates nende menetlusõigusi.
Kui see on nii, peab riigisisene õigus tagama selle otsuse tõhusa kohtuliku kontrollimise
vähemalt kõrvalküsimusena. Kui aga sarnaseid riigisiseseid õiguskaitsevahendeid reguleerivates
riigisisestes menetlusnormides on ette nähtud võimalus vaidlustada analoogne otsus otse, peab
võrdväärsuse põhimõtte kohaselt selline võimalus olema ka Euroopa Prokuratuuri selliste otsuste
puhul.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-481/23: Sangas (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. aprillil 2025
Hispaania kohus mõistis Rumeenias elava Hispaania kodaniku süüdi maksu- ja rahapesukuritegudes.
Pärast seda kui süüdistatav esitas otsuse peale kassatsioonkaebuse, sõitis ta väljasõidukeelust
hoolimata tagasi Rumeeniasse. Hispaania kohus väljastas Euroopa vahistamismääruse. Rumeenia
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
kohus aga keeldus selle vahistamismääruse täitmisest põhjendustel, et esiteks elab süüdistatav
Rumeenias ja ei ole nõus karistuse kandmisega Hispaanias ning teiseks on kuriteod, milles
süüdistatav Hispaanias süüdi mõisteti, Rumeenia õiguse järgi aegunud.
Raamotsuse 2002/584 (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta)
kohaselt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus erandina keelduda Euroopa vahistamismääruse
täitmisest muu hulgas esiteks siis, kui tagaotsitav elab vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ja see
riik kohustub karistuse ise täitma, või teiseks siis, kui süütegu kuulub vahistamismäärust täitva
liikmesriigi jurisdiktsiooni alla ning on vahistamismäärust täitva riigi õiguse järgi aegunud.
Hispaania kohus esitas seetõttu Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles küsis, kas Euroopa
vahistamismäärust täitev õigusasutus võib neile eranditele tuginedes keelduda vahistamismääruse
täitmisest, kui süüdistatavat ei ole veel lõplikult süüdi mõistetud ja vahistamismäärust täitev
liikmesriik ei ole kohustunud karistust täitma. Samuti soovis Hispaania kohus teada, kas täitev
õigusasutus võib vahistamismääruse täitmisest keelduda, kui süüteod on vahistamismäärust täitva
liikmesriigi õiguse järgi küll aegunud, kuid ei kuulu tema jurisdiktsiooni alla.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et Euroopa vahistamismääruse võib teha kas kriminaalmenetluse
raames isiku kohtu alla andmiseks või vabadusekaotuse täitmiseks. Põhikohtuasjas esitas süüdistatav
kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, mistõttu oli seda süüdimõistmist puudutav kriminaalmenetlus
Hispaania kohtutes veel pooleli. Kuna Hispaania kohus tegi Euroopa vahistamismääruse
kriminaalmenetluse raames isiku kohtu alla andmiseks, siis ei saa Rumeenia kohus
vahistamismääruse täitmisest keeldumisel tugineda erandile, mis käsitleb karistuse täitmist
vahistamismäärust täitvas liikmesriigis. Samuti leidis Euroopa Kohus, et Rumeenia kohus ei saa
vahistamismääruse täitmisest keeldumisel tugineda aegumisele, sest isiku süüteod põhikohtuasjas
ei kuulunud vahistamismäärust täitva riigi jurisdiktsiooni alla.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-452/23: Fastned Deutschland (eelotsus – kontsessiooni
muutmine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 29. aprillil 2025
Saksamaa sõlmis aastatel 1996–1998 ilma eelneva hankemenetluseta äriühinguga Tank & Rast
riiklikel kiirteedel tugiteenindusrajatiste käitamiseks ligikaudu 280 kontsessioonilepingut
kehtivusega kuni 40 aastat. Tank & Rast kuulus sel ajal 100% ulatuses Saksa riigile ja seejärel erastati
täielikult. Äriühingu nime muutmise tulemusel said Tank & Rasti asemele praegused
kontsessionäärid Autobahn Tank & Rast ja Ostdeutsche Autobahntankstellen, kellele anti aastatel
1999–2019 veel ligikaudu 80 kontsessiooni, millest 19 hankemenetluse tulemusel. Seega said need
äriühingud kõigist olemasolevatest tugiteenindusrajatistest ligikaudu 90% kontsessionääriks.
Saksa riik laiendas olemasolevaid kontsessioone ilma kontsessiooni andmise menetlust korraldamata
elektrisõidukite laadimispunktide ehitamiseks ja käitamiseks nendes rajatistes. Fastned, kes käitab
selliseid laadimispunkte Saksamaal, vaidlustas selle laiendamise Saksamaa kohtus. Fastned leidis, et
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
kontsessioonide laiendamine laadimispunktidele on kehtetu, kuna sellele oleks pidanud eelnema kogu
Euroopa Liitu hõlmav kontsessiooni andmise menetlus.
Saksamaa kohus esitas Euroopa Kohtule küsimuse direktiivi 2014/23 (kontsessioonilepingute
sõlmimise kohta) artikli 43 lõike 1 punkti c tõlgenduse kohta. Saksamaa kohus soovis teada, kas
kontsessiooni võib ilma uut kontsessiooni andmise menetlust korraldamata muuta, kui see muudatus
„tuleneb“ ettenägematutest asjaoludest, isegi juhul, kui see kontsessioon on antud ilma
hankemenetlust korraldamata in-house-üksusele ja kui kontsessiooni muudetakse kuupäeval, mil
kontsessionäär ei ole enam in-house-üksus.
Euroopa Kohus leidis, et kui kõnealuses sättes ette nähtud tingimused on täidetud, võib
kontsessiooni ilma uut kontsessiooni andmise menetlust korraldamata muuta isegi juhul, kui
kontsessioon on algul antud ilma hankemenetlust korraldamata in-house-üksusele ja selle
kontsessiooni eset muudetakse kuupäeval, mil kontsessionäär ei ole enam in-house-üksus. See
reegel ei nõua, et liikmesriigi kohtud kontrolliksid kontsessiooni algse andmise õiguspärasust
kaebuse korral, milles palutakse tühistada selle kontsessiooni muudatus, kui on möödunud kõik
algse kontsessiooni vaidlustamiseks ette nähtud tähtajad.
Euroopa Kohus selgitas veel, et tingimus, et kontsessiooni muudatus peab „tulenema“
ettenägematutest asjaoludest tähendab, et need asjaolud nõuavad algse kontsessiooni
kohandamist, et tagada kontsessiooni jätkuv nõuetekohane täitmine.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-453/23: Prezydent Miasta Mielca (eelotsus – mõiste
„riigiabi“) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 29. aprillil 2025
Poola äriühing E vaidlustas kohaliku omavalitsuse keeldumise kohaldada eraraudteeharu alla jäävate
maatükkide osas kinnisvaramaksuvabastust. Äriühing tugines Poola seadusele, mille kohaselt
vabastatakse maksust maatükid ja hooned, mis kuuluvad raudteeinfrastruktuuri koosseisu ja on antud
raudteevedude teostajate kasutusse. Kohalik omavalitsus leidis, et kuigi äriühing E vastab formaalselt
Poola kinnisvaramaksuvabastuse tingimustele, kujutaks selline maksusoodustus endast Euroopa
Liidu toimimise lepingu (ELTL) tähenduses riigiabi, millest ei ole Euroopa Komisjoni eelnevalt
teavitatud vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3. Poola kõrgeim halduskohus küsis Euroopa Kohtult,
kas kinnisvaramaksuvabastus, mis antakse raudteeinfrastruktuuri koosseisu kuuluvatele objektidele,
kujutab endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi.
Euroopa Kohus selgitas, et tuleb hinnata, kas maksuvabastus annab saajale valikulise eelise ja võib
kahjustada konkurentsi. Kohus rõhutas, et maksumeetme hindamisel tuleb kindlaks teha „tavapärane“
maksustamissüsteem ja siis analüüsida, kas vaidlusalune maksumeede annab maksuvabastuse
saajatele märgatava eelise sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate konkurentide ees.
Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriigi õigusnormid, mis vabastavad kinnisvaramaksust
raudtee-ettevõtjate kasutusse antud raudteeinfrastruktuuri koosseisu kuuluvad maatükid,
hooned ja rajatised, ei kujuta endast valikulist eelist. Kõnealune maksuvabastus on osa Poola
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
tavapärasest maksustamissüsteemist ja näib põhinevat neutraalsel kriteeriumil. Kohus selgitas, et
liikmesriikidel on maksupoliitikas teatud autonoomia ja nad võivad kehtestada maksuvabastusi, mida
nad peavad üldise huvi eesmärkide saavutamiseks kõige sobivamaks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-246/24: Generalstaatsanwaltschaft Frankfurt am Main
(eelotsus – pangatähtede väljaveo keeld) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 30. aprillil 2025
ZZ saabus Frankfurdi lennujaama, et lennata Türki ja sealt edasi Venemaale. Tollikontrollis avastati,
et ZZ-l oli pangatähtedena kaasas 14 855 eurot, mida ta ei olnud tollile deklareerinud ja mis olid
mõeldud reisikulude katmiseks ning Venemaal saadava hambaravi, hormoonravi ja rinnaoperatsiooni
järelravi eest tasumiseks. Toll konfiskeeris 13 800 eurot ja jättis ülejäänud pangatähed talle isiklikuks
kasutamiseks, et ta saaks katta oma reisikulud.
Frankfurdi esimese astme kohus tunnistas ZZ pangatähtede keelatud väljaveo katses süüdi, kuna
määruse nr 833/2014 (mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis
destabiliseerib olukorda Ukrainas) artikli 5i lõike 1 kohaselt on keelatud eksportida Venemaale
liikmesriigi ametlikus vääringus nomineeritud pangatähti ja kohtu hinnangul ei olnud kaasasolnud
pangatähed hõlmatud sama artikli lõike 2 punktis a sätestatud isikliku kasutuse erandiga. Saksa
kassatsioonikohus, kes lahendas vaidlust kassatsiooniastmes, küsis Euroopa Kohtult, kas ravi
Venemaal (käesolevas asjas hambaravi, hormoonravi viljatusravikliinikus ja rinnaoperatsioonist
tingitud järelravi) on isiklik kasutus selle erandi kohaselt.
Euroopa Kohus ütles kõigepealt, et kõnealuse keelu sõnastus viitab, et selle kehtestamisega soovis
liidu seadusandja üldiselt välistada eurodes või muus liikmesriigi vääringus nomineeritud sularaha
tasuta või kaupade või teenuste eest kättesaadavaks tegemise füüsilistele või juriidilistele isikutele,
kelle elu- või asukoht on Venemaal. Kuna sellest tehtavat erandit tuleb tõlgendada kitsalt, siis ei
kohaldata seda keeldu üksnes Venemaale reisival isikul kaasas oleva sularaha suhtes, mis on
talle ja temaga koos reisivatele lähisugulastele vajalik, et osta kaupu ja teenuseid, mis on
Venemaale reisimise ja seal viibimisega seoses tekkinud vajaduste rahuldamiseks vältimatult
vajalikud. Erand ei kehti aga siis, kui Venemaale reisiv isik veab välja eurodes nomineeritud
pangatähti, et tasuda sellise ravi eest, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuna niisugune ravi ei vasta
vajadustele, mis on seotud selle isiku reisiga Venemaale või seal viibimisega. Järelikult ei ole
selline väljavedu vajalik selle isiku isiklikuks kasutuseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
———————————————————————————————— C-181/23: komisjon vs. Malta (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – investoritele kodakondsuse andmine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 29. aprillil 2025
Euroopa Komisjon esitas Malta vastu hagi Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) ja Euroopa Liidu
lepingu (ELL) rikkumise tuvastamiseks. Nimelt võimaldas Malta investoritele kodakondsuse
andmise kava (edaspidi kava) saada välismaalastel naturalisatsiooni korras Malta kodakondsus – ja
seeläbi automaatselt ka Euroopa Liidu kodakondsus – ette kindlaks määratud maksete või
investeeringute eest, omamata sealjuures riigiga tegelikku sidet. Kohtuasi keskendus küsimusele, kas
see kava kahjustab ja ohustab ELTL artiklis 20 sätestatud liidu kodakondsuse olemust ja terviklikkust
ning rikub ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet.
Euroopa Kohus leidis, et Malta on rikkunud EL-i õigust. Kohus rõhutas, et kuigi liikmesriigil on
suveräänne õigus määratleda kodakondsuse andmise tingimused, ei ole see piiramatu. Liidu
kodakondsus põhineb nimelt ELL artiklis 2 nimetatud ühistel väärtustel ja liikmesriikide vastastikusel
usaldusel selle suhtes, et ükski neist ei kasuta seda pädevust viisil, mis oleks ilmselgelt vastuolus liidu
kodakondsuse olemusega. Kohus leidis, et Malta kava muudab liikmesriigi kodakondsuse ja
seega ka liidu kodakondsuse andmise äriks, mis on vastuolus selle aluslepingutest tuleneva
põhistaatuse käsitlusega ja rikub ELTL artiklist 20 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid
kohustusi.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-282/24: Polismyndigheten (kohtujuristi ettepanek – hankelepingu muutmine)
o C-745/23: Alenopik (eelotsus – valuuta konverteerimine tolliväärtuse määramiseks)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-92/23: komisjon vs. Ungari (kohtujuristi ettepanek – meediavabadus) o C-213/24: Grzera (eelotsus – käibemaksu maksukohustuslane) o C-292/23: Euroopa Prokuratuur (eelotsus – kohtulik kontroll) o C-481/23: Sangas (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus) o C-452/23: Fastned Deutschland (eelotsus – kontsessiooni muutmine) o C-453/23: Prezydent Miasta Mielca (eelotsus – mõiste „riigiabi“) o C-246/24: Generalstaatsanwaltschaft Frankfurt am Main (eelotsus –
pangatähtede väljaveo keeld) o C-181/23: komisjon vs. Malta (liikmesriigi kohustuste rikkumine – investoritele
kodakondsuse andmine)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-282/24: Polismyndigheten (kohtujuristi ettepanek –
hankelepingu muutmine) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 30. aprillil 2025
Rootsi politseiamet (hankija) korraldas riigihanke pukseerimisteenuste osutamiseks ja sõlmis
raamlepingud kahe teenuseosutajaga. Järgmisel aastal leppis hankija nende kahe teenuseosutajaga
kokku, et raamlepingute tasustamistingimusi muudetakse. Muudatuste tulemusel vähenes
raamlepingute kogumaksumus väga vähe.
Rootsi konkurentsiamet taotles hankijale riigihanke-eeskirjade rikkumise eest trahvi määramist, kuna
konkurentsiameti hinnangul oleks lepingute muutmisele pidanud eelnema uus hankemenetlus. Rootsi
kohus küsis Euroopa Kohtult, kas riigihanke raamlepingu tasustamismudeli muutmist, mis muudab
lepingu kogumaksumust väga vähe, tuleb pidada raamlepingu üldise olemuse muutmiseks
direktiivi 2014/24 (riigihangete kohta) artikli 72 lõike 2 tähenduses.
Kohtujurist analüüsis oma ettepanekus, kuidas suhestuvad omavahel direktiivi artikli 72 lõike 1
punktis e kastutatud mõiste „oluline muudatus“ ja lõikes 2 kasutatud mõiste „hankelepingu üldise
olemuse muutmine“. Ta jõudis järeldusele, et neid kahte mõistet ei saa pidada samaväärseks ning
et mõiste „lepingu üldise olemuse muutmine“, mida võib pidada mõiste „olulised muudatused“
teatavat liiki alamkategooriaks, piirdub kõige olulisemate „oluliste muudatustega“. Seega võib
ilma uut hankemenetlust korraldamata teha teatavaid olulisi muudatusi, välja arvatud selliseid
olulisimaid muudatusi, mis tähendaksid lepingu üldise olemuse muutmist.
Kõnealuse vaidluse kohta leidis kohtujurist, et raamlepingu tasustamismudeli muudatus, millega
muudetakse fikseeritud ja muutuvate hindade vahelist tasakaalu ja kohandatakse hinnatasemeid viisil,
mis muudab lepingu kogumaksumust väga vähe, võib muuta raamlepingu üldist olemust üksnes
juhul, kui see muudatus võib muuta hankelepingu eset või liiki, olenemata sellest, kas taoline
muudatus on hõlmatud laiema mõistega „olulised muudatused“.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
———————————————————————————————— C-745/23: Alenopik (eelotsus – valuuta konverteerimine
tolliväärtuse määramiseks) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 30. aprillil 2025
Eestisse sisenesid isikud, kellel oli kaasas 500 000 Ukraina grivnat. Nad oleksid pidanud selle raha
Eestisse sisenemisel deklareerima, kui selle väärtus ületab 10 000 eurot. Eesti toll tuvastas, et
sisenemise päeval oli selle väärtuseks veidi üle 12 000 euro, trahvis neid ja konfiskeeris raha. Isikud
kaebasid otsuse kohtusse, sest leidsid, et sularaha väärtus jäi alla 10 000 euro. Riigikohus küsis
Euroopa Kohtult, millise vahetuskursi alusel tuleb tuvastada isikul liitu sisenedes või liidust väljudes
kaasas oleva sularaha väärtus määruse 2018/1672 alusel, kui Euroopa Keskpank selle vääringu
vahetuskurssi ei avalda.
Euroopa Kohus leidis, et määruses 2018/1627 ette nähtud deklareerimiskohustus on kohaldatav
sellise liitu siseneva või liidust lahkuva füüsilise isiku olukorrale, kes kannab kaasas sularahasummat,
mis on muus vääringus kui euro, kui selle raha väärtus on vähemalt 10 000 eurot. Kuna aga üheski
määruse 2018/1672 sättes ei ole täpsustatud vahetuskurssi, mida tuleb kohaldada sellise summa
väärtuse tuvastamiseks eurodes, on selle vahetuskursi kindlaksmääramine liikmesriikide
ülesanne. Siiski peab liikmesriik oma pädevust teostama viisil, mis säilitab määrusega kehtestatud
sätete soovitava toime ja austab isikutele liidu õiguskorrast tulenevaid õigusi.
Järelikult peab iga liikmesriik otsustama, millist vahetuskurssi kohaldada muust vääringust kui euro
koosneva sularahasumma väärtuse kindlaksmääramiseks eurodes, tingimusel et valitud
vahetuskurss vastab ühele nendest kurssidest, mida tegelikult ja sageli asjaomase vääringu
eurodesse vahetamise tehingutele praktikas kasutatakse. Selleks, et vahetuskursile, mida
liikmesriik kavatseb kohaldada, saaks tugineda asjaomaste isikute suhtes, kes liitu sisenevad või sealt
lahkuvad, peab see kurss kõigepealt olema kindlaks määratud selgelt, arusaadavalt ja üheselt
mõistetavalt, nii et need isikud saaksid ühemõtteliselt teada, et just seda vahetuskurssi kohaldatakse,
et teha kindlaks, kas neil tuleb nendega kaasas olev sularaha deklareerida.
Seejärel peab teave selle vahetuskursi kohta olema nendele isikutele kergesti ja vabalt kättesaadav,
mis tähendab eelkõige seda, et neil isikutel peab olema võimalik selle teabega tasuta tutvuda, ning
kui selle vahetuskursi kindlaksmääramiseks viidatakse veebilehel avaldatud teabele, ei pea nad end
sellel veebilehel registreerima. Viimaseks peab isikutel olema võimalus kindlalt teada saada,
millist vahetuskurssi sel hetkel kohaldatakse, kui nad sisenesid liidu territooriumile või sealt
lahkusid.
Euroopa Kohus järeldas, et liikmesriigi õigus määrata kindlaks vahetuskurssi ei ole vastuolus
direktiiviga 2018/1672, kui eeltoodud neli tingimust on täidetud, kuid seda peab kontrollima
eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-92/23: komisjon vs. Ungari (kohtujuristi ettepanek –
meediavabadus) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 3. aprillil 2025
Raadiokanal Klubrádió ja Ungari meedianõukogu sõlmisid sageduse 92,9 MHz kasutamise lepingu
Budapesti edastuspiirkonnas ajavahemikuks 2014–2021. Selle ajavahemiku lõpus keeldus
meedianõukogu lepingu pikendamisest põhjendusel, et Klubrádió oli mitu korda rikkunud
edastamiskvoote puudutavate andmete esitamise kohustust. Järgnenud hankemenetluses tunnistas
meedianõukogu Klubrádió kandidatuuri sobimatuks kolmel põhjusel: kõigepealt oli kavatabelis
saade, mis sisuliselt oli kokkuvõtlik ülevaade teisest selles tabelis olevast saatest ja mida pakkumuses
ei olnud mainitud; teiseks oli ühe saate kestus hankele lisatud vormi kahes eri punktis esitatud
viieminutilise erinevusega ning lõpuks olid omavahendid Klubrádió kontodel viie kandidatuuri
esitamisele eelneva aasta jooksul olnud negatiivsed.
Euroopa komisjon esitas hagi Euroopa Kohtusse ja palus tuvastada, et Ungari meedianõukogu on
nende otsustega rikkunud raamdirektiivist 2002/21/EÜ (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise
reguleeriva raamistiku kohta), loadirektiivist 2002/20/EÜ (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega
seotud lubade andmise kohta), konkurentsidirektiivist 2002/77/EÜ (konkurentsi kohta elektrooniliste
sidevõrkude ja -teenuste turgudel), Euroopa elektroonilise side seadustikust (direktiiv (EL)
2018/1972) ning põhiõiguste harta artiklist 11 (meediavabadus) tulenevaid kohustusi.
Kohtujurist selgitas oma ettepanekus, et kuna Euroopa elektroonilise side seadustikuga asendati
raam- ja loadirektiivi sätted alates 20. detsembrist 2020, kui hanketeade oli juba avaldatud, siis ei ole
elektroonilise side seadustik kohtuasjas kohaldatav. Kohtujurist nõustus komisjoni väitega, et
meedianõukogu otsus keelduda lepingu pikendamisest, põhjendades seda raadiokanali kergete
rikkumistega, ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti nõustus kohtujurist
komisjoni väitega, et meedianõukogu esitatud põhjendused ei olnud piisavad selleks, et lükata tagasi
Klubrádió kandidatuur hankemenetluses. Eelnevast tulenevalt leidis kohtujurist, et Ungari on
rikkunud raamdirektiivist, loadirektiivist ja konkurentsidirektiivist tulenevaid kohustusi.
Kohtujurist lisas, et kuigi ei saa välistada, et meedianõukogu otsused kahjustasid tõesti
meediavabadust ja meedia mitmekesisust Ungaris, ei ole komisjon hagis seda piisavalt tõendanud,
mistõttu kohtujurist ei tuvastanud harta artikli 11 rikkumist.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
————————————————————————————————
C-213/24: Grzera (eelotsus – käibemaksu maksukohustuslane)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 3. aprillil 2025
E. T. ja tema abikaasa W. T. said 1989. aastal mitme põllumajandusmaa omanikuks kokkuleppe
alusel, millega W. T. vanemad andsid pärijale tasuta üle põllumajandusettevõtte. Need maatükid
arvati abikaasade seadusjärgse ühisvara hulka. Abielupaar otsustas need maatükid müüa ja sõlmis
selleks käsunduslepingu äriühinguga. Viimase ülesanne oli mh korraldada omandi jagamine
väiksemateks maatükkideks ja teha vajalikud toimingud, sh muuta maatükkide sihtotstarve
ehitusmaaks. Maksuhaldur leidis, et need müügitehingud kujutasid endast majandustegevust, mis on
käibemaksuga maksustatav. E. T. ja W. T. omakorda leidsid, et müügitehingute puhul on tegu üksnes
isikliku vara haldamisega, mistõttu ei ole need käibemaksuga maksustatavad.
Kaebust lahendanud Poola halduskohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse küsimusega, kas
direktiivi 2006/112/EÜ (käibemaksudirektiivi) artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et iseseisvalt
majandustegevusega tegelevaks maksukohustuslaseks võib pidada isikut, kes võõrandab algselt tema
isikliku vara hulka kuulunud maatüki, volitades müügitehingut ette valmistama ettevõtja, kes selle
isiku käsundisaajana teeb müümise eesmärgil teatud hulga tehinguid. Samuti, kas selle sätte kohaselt
tuleb iseseisvalt majandustegevust teostavaks isikuks lugeda koos tegutsevatest abikaasadest kumbki
eraldi.
Euroopa Kohus meenutas, et selleks, et hinnata majandustegevusega tegelemise iseseisvust, tuleb
kontrollida, kas asjaomane isik teostab tegevust oma nimel, enda arvel ja oma vastutusel ning kas ta
kannab oma tegevuse teostamisega seotud majanduslikku riski. Põhikohtuasjas piirdus käsundisaaja
tegevus teatud ülesannete täitmisega tema käsundiandjate nimel ja eest, kes jäid müügitehingutes
müüjateks. Kuna tasu käsundisaaja tegevuse eest sõltus müügist saadud hinnast, kandis käsundisaaja
käsundiga seotud majanduslikku riski. Lõplik majanduslik risk, mis võib väljenduda selles, et müüki
ei toimu, lasus siiski eelduslikult käsundiandjatel. Seega leidis Euroopa Kohus, et
käibemaksudirektiivi artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et iseseisvalt majandustegevusega
tegelevaks maksukohustuslaseks võib pidada isikut, kes võõrandab algselt tema isikliku vara
hulka kuulunud maatüki ning volitab müügitehingut ette valmistama ettevõtja, kes selle isiku
käsundisaajana osaleb müügi eesmärgil aktiivselt kinnisvara turustamise protsessis, kasutades
selleks samu meetodeid nagu need, mida kasutab tootja, ettevõtja või teenuste osutaja selle sätte
tähenduses.
Vastuseks küsimusele, kas maksukohustuslane on kumbki abikaasa eraldi või abikaasad koos, leidis
Euroopa Kohus, et müügitehingu puhul, mis on käsitatav majandustegevusena selle direktiivi
tähenduses, ei takista see säte iseseisvalt majandustegevusega tegelevaks maksukohustuslaseks
pidada seaduse alusel moodustunud ühisvara puhul ühisomanikest abikaasasid ühiselt, kui
need abikaasad näivad kolmandate isikute jaoks olevat teinud ühisvarasse kuuluva maatüki
müügi tehingu ja kui nad kannavad selle ühisvara puhul nimetatud tegevusega seotud
majanduslikku riski.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
———————————————————————————————— C-292/23: Euroopa Prokuratuur (eelotsus – kohtulik
kontroll) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 8. aprillil 2025
Hispaanias algatati kriminaaluurimine, et uurida ühe liidu vahenditest rahastatava projekti puhul
võimalikku soodustuskelmust. Hispaania kohus kuulas tunnistajana üle Y.C. Asja Hispaanias
menetlevad Euroopa delegaatprokurörid alustasid samuti uurimist ja kutsusid tunnistajatena välja
kaks isikut, sealhulgas Y.C. Süüdistatavate advokaadid esitasid selle otsuse peale kaebuse, kuna
Hispaania kohus oli Y.C. tunnistajana juba üle kuulanud. Hispaania õiguse kohaselt ei ole Hispaania
kohtul pädevust Euroopa Prokuratuuri sellist otsust kontrollida. Kuna aga Euroopa Prokuratuuri
käsitleva määruse 2017/1939 kohaselt on lubatud kohtulikult kontrollida Euroopa Prokuratuuri
menetlustoiminguid, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, ja
tunnistaja väljakutsumise otsus võib selliseid tagajärgi tekitada, siis tekkis Hispaania kohtul küsimus,
kas riigisisene õigus on kooskõlas liidu õigusega.
Euroopa Kohus ütles kõigepealt, et mõistet „Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingud, mille
eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“ tuleb liidus tõlgendada
ühetaoliselt, kuna ainult nii on tagatud, et liikmesriikide kohtute ja liidu kohtute vaheline pädevus
Euroopa Prokuratuuri tegevuse kohtulikuks kontrollimiseks on liidus ühetaoliselt jagatud. Samas ei
saa seda, millised menetlustoimingud on mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi, otsustada
abstraktselt ja üldiselt. Seega peavad riigisisesed kohtud eelkõige riigi menetlusnorme ja
kriminaaluurimise konkreetset konteksti arvestades hindama, kas selline Euroopa delegaatprokuröri
otsus on mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis riivavad otsust vaidlustavate isikute
huve, muutes selgelt nende õiguslikku olukorda, eelkõige riivates nende menetlusõigusi.
Kui see on nii, peab riigisisene õigus tagama selle otsuse tõhusa kohtuliku kontrollimise
vähemalt kõrvalküsimusena. Kui aga sarnaseid riigisiseseid õiguskaitsevahendeid reguleerivates
riigisisestes menetlusnormides on ette nähtud võimalus vaidlustada analoogne otsus otse, peab
võrdväärsuse põhimõtte kohaselt selline võimalus olema ka Euroopa Prokuratuuri selliste otsuste
puhul.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-481/23: Sangas (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. aprillil 2025
Hispaania kohus mõistis Rumeenias elava Hispaania kodaniku süüdi maksu- ja rahapesukuritegudes.
Pärast seda kui süüdistatav esitas otsuse peale kassatsioonkaebuse, sõitis ta väljasõidukeelust
hoolimata tagasi Rumeeniasse. Hispaania kohus väljastas Euroopa vahistamismääruse. Rumeenia
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
kohus aga keeldus selle vahistamismääruse täitmisest põhjendustel, et esiteks elab süüdistatav
Rumeenias ja ei ole nõus karistuse kandmisega Hispaanias ning teiseks on kuriteod, milles
süüdistatav Hispaanias süüdi mõisteti, Rumeenia õiguse järgi aegunud.
Raamotsuse 2002/584 (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta)
kohaselt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus erandina keelduda Euroopa vahistamismääruse
täitmisest muu hulgas esiteks siis, kui tagaotsitav elab vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ja see
riik kohustub karistuse ise täitma, või teiseks siis, kui süütegu kuulub vahistamismäärust täitva
liikmesriigi jurisdiktsiooni alla ning on vahistamismäärust täitva riigi õiguse järgi aegunud.
Hispaania kohus esitas seetõttu Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles küsis, kas Euroopa
vahistamismäärust täitev õigusasutus võib neile eranditele tuginedes keelduda vahistamismääruse
täitmisest, kui süüdistatavat ei ole veel lõplikult süüdi mõistetud ja vahistamismäärust täitev
liikmesriik ei ole kohustunud karistust täitma. Samuti soovis Hispaania kohus teada, kas täitev
õigusasutus võib vahistamismääruse täitmisest keelduda, kui süüteod on vahistamismäärust täitva
liikmesriigi õiguse järgi küll aegunud, kuid ei kuulu tema jurisdiktsiooni alla.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et Euroopa vahistamismääruse võib teha kas kriminaalmenetluse
raames isiku kohtu alla andmiseks või vabadusekaotuse täitmiseks. Põhikohtuasjas esitas süüdistatav
kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, mistõttu oli seda süüdimõistmist puudutav kriminaalmenetlus
Hispaania kohtutes veel pooleli. Kuna Hispaania kohus tegi Euroopa vahistamismääruse
kriminaalmenetluse raames isiku kohtu alla andmiseks, siis ei saa Rumeenia kohus
vahistamismääruse täitmisest keeldumisel tugineda erandile, mis käsitleb karistuse täitmist
vahistamismäärust täitvas liikmesriigis. Samuti leidis Euroopa Kohus, et Rumeenia kohus ei saa
vahistamismääruse täitmisest keeldumisel tugineda aegumisele, sest isiku süüteod põhikohtuasjas
ei kuulunud vahistamismäärust täitva riigi jurisdiktsiooni alla.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-452/23: Fastned Deutschland (eelotsus – kontsessiooni
muutmine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 29. aprillil 2025
Saksamaa sõlmis aastatel 1996–1998 ilma eelneva hankemenetluseta äriühinguga Tank & Rast
riiklikel kiirteedel tugiteenindusrajatiste käitamiseks ligikaudu 280 kontsessioonilepingut
kehtivusega kuni 40 aastat. Tank & Rast kuulus sel ajal 100% ulatuses Saksa riigile ja seejärel erastati
täielikult. Äriühingu nime muutmise tulemusel said Tank & Rasti asemele praegused
kontsessionäärid Autobahn Tank & Rast ja Ostdeutsche Autobahntankstellen, kellele anti aastatel
1999–2019 veel ligikaudu 80 kontsessiooni, millest 19 hankemenetluse tulemusel. Seega said need
äriühingud kõigist olemasolevatest tugiteenindusrajatistest ligikaudu 90% kontsessionääriks.
Saksa riik laiendas olemasolevaid kontsessioone ilma kontsessiooni andmise menetlust korraldamata
elektrisõidukite laadimispunktide ehitamiseks ja käitamiseks nendes rajatistes. Fastned, kes käitab
selliseid laadimispunkte Saksamaal, vaidlustas selle laiendamise Saksamaa kohtus. Fastned leidis, et
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
kontsessioonide laiendamine laadimispunktidele on kehtetu, kuna sellele oleks pidanud eelnema kogu
Euroopa Liitu hõlmav kontsessiooni andmise menetlus.
Saksamaa kohus esitas Euroopa Kohtule küsimuse direktiivi 2014/23 (kontsessioonilepingute
sõlmimise kohta) artikli 43 lõike 1 punkti c tõlgenduse kohta. Saksamaa kohus soovis teada, kas
kontsessiooni võib ilma uut kontsessiooni andmise menetlust korraldamata muuta, kui see muudatus
„tuleneb“ ettenägematutest asjaoludest, isegi juhul, kui see kontsessioon on antud ilma
hankemenetlust korraldamata in-house-üksusele ja kui kontsessiooni muudetakse kuupäeval, mil
kontsessionäär ei ole enam in-house-üksus.
Euroopa Kohus leidis, et kui kõnealuses sättes ette nähtud tingimused on täidetud, võib
kontsessiooni ilma uut kontsessiooni andmise menetlust korraldamata muuta isegi juhul, kui
kontsessioon on algul antud ilma hankemenetlust korraldamata in-house-üksusele ja selle
kontsessiooni eset muudetakse kuupäeval, mil kontsessionäär ei ole enam in-house-üksus. See
reegel ei nõua, et liikmesriigi kohtud kontrolliksid kontsessiooni algse andmise õiguspärasust
kaebuse korral, milles palutakse tühistada selle kontsessiooni muudatus, kui on möödunud kõik
algse kontsessiooni vaidlustamiseks ette nähtud tähtajad.
Euroopa Kohus selgitas veel, et tingimus, et kontsessiooni muudatus peab „tulenema“
ettenägematutest asjaoludest tähendab, et need asjaolud nõuavad algse kontsessiooni
kohandamist, et tagada kontsessiooni jätkuv nõuetekohane täitmine.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-453/23: Prezydent Miasta Mielca (eelotsus – mõiste
„riigiabi“) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 29. aprillil 2025
Poola äriühing E vaidlustas kohaliku omavalitsuse keeldumise kohaldada eraraudteeharu alla jäävate
maatükkide osas kinnisvaramaksuvabastust. Äriühing tugines Poola seadusele, mille kohaselt
vabastatakse maksust maatükid ja hooned, mis kuuluvad raudteeinfrastruktuuri koosseisu ja on antud
raudteevedude teostajate kasutusse. Kohalik omavalitsus leidis, et kuigi äriühing E vastab formaalselt
Poola kinnisvaramaksuvabastuse tingimustele, kujutaks selline maksusoodustus endast Euroopa
Liidu toimimise lepingu (ELTL) tähenduses riigiabi, millest ei ole Euroopa Komisjoni eelnevalt
teavitatud vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3. Poola kõrgeim halduskohus küsis Euroopa Kohtult,
kas kinnisvaramaksuvabastus, mis antakse raudteeinfrastruktuuri koosseisu kuuluvatele objektidele,
kujutab endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi.
Euroopa Kohus selgitas, et tuleb hinnata, kas maksuvabastus annab saajale valikulise eelise ja võib
kahjustada konkurentsi. Kohus rõhutas, et maksumeetme hindamisel tuleb kindlaks teha „tavapärane“
maksustamissüsteem ja siis analüüsida, kas vaidlusalune maksumeede annab maksuvabastuse
saajatele märgatava eelise sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate konkurentide ees.
Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriigi õigusnormid, mis vabastavad kinnisvaramaksust
raudtee-ettevõtjate kasutusse antud raudteeinfrastruktuuri koosseisu kuuluvad maatükid,
hooned ja rajatised, ei kujuta endast valikulist eelist. Kõnealune maksuvabastus on osa Poola
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
tavapärasest maksustamissüsteemist ja näib põhinevat neutraalsel kriteeriumil. Kohus selgitas, et
liikmesriikidel on maksupoliitikas teatud autonoomia ja nad võivad kehtestada maksuvabastusi, mida
nad peavad üldise huvi eesmärkide saavutamiseks kõige sobivamaks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-246/24: Generalstaatsanwaltschaft Frankfurt am Main
(eelotsus – pangatähtede väljaveo keeld) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 30. aprillil 2025
ZZ saabus Frankfurdi lennujaama, et lennata Türki ja sealt edasi Venemaale. Tollikontrollis avastati,
et ZZ-l oli pangatähtedena kaasas 14 855 eurot, mida ta ei olnud tollile deklareerinud ja mis olid
mõeldud reisikulude katmiseks ning Venemaal saadava hambaravi, hormoonravi ja rinnaoperatsiooni
järelravi eest tasumiseks. Toll konfiskeeris 13 800 eurot ja jättis ülejäänud pangatähed talle isiklikuks
kasutamiseks, et ta saaks katta oma reisikulud.
Frankfurdi esimese astme kohus tunnistas ZZ pangatähtede keelatud väljaveo katses süüdi, kuna
määruse nr 833/2014 (mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis
destabiliseerib olukorda Ukrainas) artikli 5i lõike 1 kohaselt on keelatud eksportida Venemaale
liikmesriigi ametlikus vääringus nomineeritud pangatähti ja kohtu hinnangul ei olnud kaasasolnud
pangatähed hõlmatud sama artikli lõike 2 punktis a sätestatud isikliku kasutuse erandiga. Saksa
kassatsioonikohus, kes lahendas vaidlust kassatsiooniastmes, küsis Euroopa Kohtult, kas ravi
Venemaal (käesolevas asjas hambaravi, hormoonravi viljatusravikliinikus ja rinnaoperatsioonist
tingitud järelravi) on isiklik kasutus selle erandi kohaselt.
Euroopa Kohus ütles kõigepealt, et kõnealuse keelu sõnastus viitab, et selle kehtestamisega soovis
liidu seadusandja üldiselt välistada eurodes või muus liikmesriigi vääringus nomineeritud sularaha
tasuta või kaupade või teenuste eest kättesaadavaks tegemise füüsilistele või juriidilistele isikutele,
kelle elu- või asukoht on Venemaal. Kuna sellest tehtavat erandit tuleb tõlgendada kitsalt, siis ei
kohaldata seda keeldu üksnes Venemaale reisival isikul kaasas oleva sularaha suhtes, mis on
talle ja temaga koos reisivatele lähisugulastele vajalik, et osta kaupu ja teenuseid, mis on
Venemaale reisimise ja seal viibimisega seoses tekkinud vajaduste rahuldamiseks vältimatult
vajalikud. Erand ei kehti aga siis, kui Venemaale reisiv isik veab välja eurodes nomineeritud
pangatähti, et tasuda sellise ravi eest, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuna niisugune ravi ei vasta
vajadustele, mis on seotud selle isiku reisiga Venemaale või seal viibimisega. Järelikult ei ole
selline väljavedu vajalik selle isiku isiklikuks kasutuseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
———————————————————————————————— C-181/23: komisjon vs. Malta (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – investoritele kodakondsuse andmine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 29. aprillil 2025
Euroopa Komisjon esitas Malta vastu hagi Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) ja Euroopa Liidu
lepingu (ELL) rikkumise tuvastamiseks. Nimelt võimaldas Malta investoritele kodakondsuse
andmise kava (edaspidi kava) saada välismaalastel naturalisatsiooni korras Malta kodakondsus – ja
seeläbi automaatselt ka Euroopa Liidu kodakondsus – ette kindlaks määratud maksete või
investeeringute eest, omamata sealjuures riigiga tegelikku sidet. Kohtuasi keskendus küsimusele, kas
see kava kahjustab ja ohustab ELTL artiklis 20 sätestatud liidu kodakondsuse olemust ja terviklikkust
ning rikub ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet.
Euroopa Kohus leidis, et Malta on rikkunud EL-i õigust. Kohus rõhutas, et kuigi liikmesriigil on
suveräänne õigus määratleda kodakondsuse andmise tingimused, ei ole see piiramatu. Liidu
kodakondsus põhineb nimelt ELL artiklis 2 nimetatud ühistel väärtustel ja liikmesriikide vastastikusel
usaldusel selle suhtes, et ükski neist ei kasuta seda pädevust viisil, mis oleks ilmselgelt vastuolus liidu
kodakondsuse olemusega. Kohus leidis, et Malta kava muudab liikmesriigi kodakondsuse ja
seega ka liidu kodakondsuse andmise äriks, mis on vastuolus selle aluslepingutest tuleneva
põhistaatuse käsitlusega ja rikub ELTL artiklist 20 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid
kohustusi.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).