Vastus

Ülikooli 18, 50090 Tartu | 737 5100 | [email protected] | www.ut.ee | Registrikood 74001073

llll

Justiitsministeerium

26. mai 2025

Arvamus karistusseadustiku muutmise ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (muudatused seoses ennetähtaegse vabanemise, kriminaalhoolduse ja

oportuniteediga) kohta

Justiits- ja digiministeerium on esitanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale karistusseadustiku

muutmise ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (muudatused seoses

ennetähtaegse vabanemise, kriminaalhoolduse ja oportuniteediga) arvamuse avaldamiseks. TÜ

karistusõiguse osakond tänab ministeeriumit kaasamise eest. Märgime, et meie hinnangul on

eelnõu veel toores ning vajaks täiendavat analüüsi järgmistel põhjustel.

Kuigi eelnõus on väljatöötamiskavatsuse koostamata jätmist põhjendatud kiireloomulisusega ja

viimast omakorda riigieelarvega seotusega (lk 2 ja 3), puudub eelnõus selgelt jälgitav arvutus- ja

analüüsikäik selle kohta, milline on eelnõu potentsiaalne mõju riigieelarvele. Paljud eelnõud

mõjutavad ühel või teisel viisil riigieelarvet, mistõttu tuleks võimalusel vältida liigkergekäelist

viitamist sellest tulenevale võimalusele jätta väljatöötamiskavatsus koostamata.

Arvestades, et eelnõu sisaldab põhimõttelist muudatust – automaatse ennetähtaegse vabastamise

süsteemile üleminekut, mõjutab see eelduslikult turvalisust ja ühiskondlikke hoiakuid. Sellest

johtuvalt vajab selline eelnõu ühiskondlikku heakskiitu. Karistamissüsteem on alati kõrgendatud

avaliku huvi tähelepanu all ning arvukad uuringud protseduurilise õigluse valdkonnas (nt T. R.

Tyleri kästlus, nt Procedural Justice, Volumes I and II, Rotledge 2005) viitavad sellele, et üldine

õiguskuulekus sõltub ühiskonna liikmete usust õigussüsteemi ja usaldusest selle süsteemi vastu,

mis omakorda sõltub mh sellest, kui legitiimseks peavad ühiskonnaliikmed otsustusprotsesse. On

tõsi, et kuivõrd karistussüsteem on paljude ühiskonnaliikmete jaoks küllaltki emotsionaalne teema,

võib ja peabki seadusandja põhjendatud juhtudel n-ö avalikust arvamusest irduma. Siinkohal on

aga rõhk sellel, et seadusandja peab valikuid kaaluma ja langetatud otsust ka põhjendama. Eelnõu

seletuskirjast selliseid kaalutlusi ja põhjendusi ei nähtu. Esitame enda väite tõestamiseks järgmise

arutluskäigu.

1. Põhjust ei ole vastu vaielda sellele, et ennetähtaegne vabanemine koos

kriminaalhooldusega on eelduslikult süüdlase jaoks sujuvam naasmine ühiskonnaellu.

Seega võiks tõepoolest olla sanktsioonisüsteemi eesmärgiks võimalikult palju vanglast

vabanenuid sellisele kontrollile ka mõneks ajaks allutada. Küll aga ei ole selle eesmärgi

saavutamiseks ainuvõimalik lahendus automaatne vabanemine koos vanglapoolse

„hädapiduriga“. Võiks ka olla ju teistpidi: teatud tähtaja möödumisel toimetatakse kõik

kinnipeetud kohtuniku ette ja kohtunik otsustab, kas isik vabaneb või mitte (n-ö

automaatne vabanemine „katapuldiga“). Eelnõus puudub veenev selgitus, miks valitud on

„hädapiduri“ variant, seda mh arvestades ka järgnevalt käsitletud „hädapiduri“ süsteemiga

seotud probleeme.

2. Võib eeldada, et automaatne vabanemine „hädapiduriga“ võiks olla kohtusüsteemi

seisukohalt odavam lähenemine, sest kohtul pole sellisel juhul vaja iga kinnipeetava kohta,

2 (3)

kellel tähtaeg on saabunud, eraldi vabastamisotsust langetada.1 Motiveerivalt võib selline

lähenemine mõjuda süüdlasele, kes võib vahetumalt tunnetada, et „kui ma nüüd korralikult

käitun, mu vabanemisele kätt ette ei panda”. Küll aga tekib siin süsteemi efektiivsuse

kõrval hoopis teine ja sisulisem argument: süsteemi usaldusväärsus. Nimelt sõltub sellisel

juhul vabastamise praktika kujunemine suures ulatuses vanglasüsteemist: nende isikute

vabanemist, kellele vangla kätt ette ei pane, kohus ei kontrolli, nende isikute, kellele paneb,

kontrollib. Puudub igasugune alus järeldada, et vangla teeb otsustuse selle kontingendi

osas, kellele ta kätt ette ei pane, usaldusväärse metoodika põhjal. Vanglateenistuses on

praegu teadaolevalt riskihindamise vahendina kasutusel Suurbritanniast üle võetud OASys

(Offender Assessment System), millele tuginemise osas on kohtud, sealhulgas Riigikohus

olnud varasemalt kriitilised. Riigikohtu hinnangul ei saa OASys´e tulemustele

ennetähtaegse vabastamise menetluses tugineda (RKKKm nr 1-09-14104). Kui vangla

pole seni suutnud selgitada oma kasutatava vahendi metoodikat ega psühhomeetrilisi

omadusi, jääb paratamatult mulje, et inimesed, kes vanglas riskihindamisi läbi viivad ei

mõista selle tegevuse sisu. Ka teaduskirjanduses on OASyst kritiseeritud, kuna selle

statistilise mudeli ennustav valiidsus (kas ennustab korrektselt õigusvastast käitumist) on

kaheldav nii üldise õigusvastase käitumise kui vägivallariski puhul.2 Olgu toonitatud, et

Suurbritannias kasutatakse pikema karistusega raskemate isikuvastaste kuritegude

sooritajate ennetähtegse vabastamise puhul riskihindamisel lisaks OASys´ele ka

valiidsemaid mõõdikuid nagu VRAG ja HCR-20 V3.3 Niisuguses olukorras ei ole

mõeldav, et vangla jätkab senist riskihindamise praktikat, kuid seletuskirjast ei ilmne

süsteemset plaani, kuidas vanglasüsteem või ka prokuratuur peaksid oma „hädapiduri“

tõmbamist põhjendama, kuigi neil lasub see kohustus. Seletuskirjas on toodud välja, et

vangla ja prokuratuur oskavad konkreetse kinnipeetava osas teha kõige paremini

prognoose eri- ja üldpreventsiooni eesmärke silmas pidades, kuid tuleb teadvustada, et

eriteadmised korduva õigusvastase käitumise osas tulevad siiski käitumis- ja närviteaduse

valdkonnast. Teadupärast on olemas laialt aktsepteeritud ja tõendust leidnud metoodikaid,

vahendeid ja mudeleid, mis saaksid anda ennetähtaegse vabastamise kontekstis

tõenduspõhiste prognoosotsuste tegemiseks hea pinnase. Üks sellistest vahenditest on

käesolevalt Eesti kinnipeetavate valimil valideerimisel, kuid Justiitsministeerium ei ole

selle vastu huvi üles näidanud vaatamata korduvatele pakkumistele. Tähelepanu tuleb

juhtida asjaolule, et tõenduspõhine ja tasemel korduva õigusvastase käitumise riski

hindamine nõuab vastavat haridust ja väljaõpet ning sageli eriteadmisi psühholoogias ja

psühhopatoloogias. Rõhutame siinkohal, kohtupraktika, mis on avalik, läheb samm-

sammult tõenduspõhisema riskihindamise teed, kaasates otsustusprotsessi valdkonna

eksperte. Seetõttu on alust arvata, et nende süüdlaste puhul, kes „hädapiduri“ tõmbamise

korral kohtu ette jõuavad, saab risk adekvaatse(ma)lt hinnatud ja ohtlikkus või selle

puudumine järeldatud. Kui eelnõus kirjeldatud automaatse vabastamise süsteem peaks

vastu võetama, annab see küll avalikkusele täiendavad argumendid nõudmaks

vanglasüsteemi läbipaistvamaks muutumist ennetähtaegse vabastamise valdkonnas

riskihindamise metoodika osas ning vanglas riski hindamise süsteemi kvaliteedi tõusu.

Siiski oleks korrektne, kui asi käiks selles järjekorras, et kõigepealt vanglasüsteem ennast

tõestab ja alles siis antakse talle selle põhjal ulatuslikum diskretsioon selles valdkonnas.

Kuigi iseäranis peaks riskihindamise süsteem olema kvaliteetne isikute puhul, kes on toime

1 NB! See võib aga tähendada olulist kriminaalhooldussüsteemi kulu kasvu, mis võib omakorda tähendada, et mõju

eelarvele, millega eelnõu koostajad eelnõu kiireloomulisust põhjendasid, on ehk hoopis negatiivne. 2 Howard, P.D. & Dixon, L. (2012). The Construction and Validation of the OASys Violence Predictor: Advancing

Violence Risk Assessment in the English and Welsh Correctional Services. Criminal Justice and Behavior, 39 (3),

287-307. 3 Samas.

3 (3)

pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid (siin on üksikisiku ja ühiskonna jaoks kaalul

kõige rohkem), tuleks pikas perspektiivis püüelda kogu süsteemi kvaliteedi tagamise poole.

Õigusriigile on kohane teha otsuseid tuginedes tõenduspõhistele alustele.

3. Kui „hädapiduri“ tõmbamine jääb vangla kanda, siis arvestada tuleb sellega, et praktikas

on esinenud juhtumeid, kus nii vangla kui ka prokuratuur toetavad kinnipeetava

ennetähtaegset vabastamist, ent kohus jääb siiski eriarvamusele ning ei rahulda vastavat

taotlust. Sellised juhtumid päädiks eelnõu valguses süüdlase vabastamisega. Seega kerkib

eelnõuga kavandatava süsteemi puhul oluline õiguspoliitiliselt oluline küsimus: kas

vanglale ja prokuratuurile ei ole kavandatava süsteemi raames antud liialt suur ning

sisuliselt kontrollimatu kaalutlusõigust? See omakorda võib hakata mõjutama

kinnipeetavate või süüdistatavate kriminaalmenetluslikku käitumist. Näiteks võib

kujuneda arusaam, et koostöö õiguskaitseasutustega – sh ütluste andmine või

kokkuleppemenetlusega nõustumine - suurendab tõenäosust hilisemaks ennetähtaegseks

vabanemiseks. Selline arusaam võib tekitada ootusi ja sõltuvusmehhanisme, mis ohustavad

isiku tegelikku menetlusautonoomiat ja võivad vähendada kriminaalmenetluse

neutraalsust. Seega võib ennetähtaegse vabastamise küsimusel olla hoopis laiem mõju ning

ka nimetatud aspekte tuleks eelnevalt analüüsida.

4. Seoses automaatsete ennetähtaegse vabastamise tähtaegadega, mis on sätestatud KarS §-s

76 tekib mitmeid küsimusi, mh: miks just sellised tähtajad, miks selline võimalus on kõigi,

ka raskemate kuritegude puhul. Paha ei oleks siin teinud võrdlev analüüs, mis oleks andnud

aimu sellest, kuidas asjad käivad teistes riikides.

5. Kui mingit süsteemi kujundatakse ümber märksõnade efektiivsus, positiivne mõju

siseturvalisusele jne valguses, ootaks lisaks võrdlevale analüüsile ka konkreetseid

arvutuskäike, millele sai tähelepanu juhitud eespool, aga ka nt asjakohaseid viiteid

teaduskirjandusele, mh, kuid mitte ainult psühholoogiaalasele teaduskirjandusele.

Eelnevast lähtudes palume mitte mingil juhul eelnõuga sellisel kujul edasi minna ega teha

kõnealuseid ühiskonna jaoks äärmiselt olulisi muudatusi kiirustades. Kuigi idee nende muudatuste

taga on üllas, ei ole põhjenduste puudumine ega mõjude analüüsimata jätmine demokraatlikule

ühiskonnale kohane õigusloome praktika ega toeta ühiskondlikult tundliku teema vastuvõtmist

avalikuse poolt. Eelnõul võib olla rida väga problemaatilisi mõjusid, mida käsitlesime eespool.

Käesoleva eelnõu temaatika puhul tuleks alustada väljatöötamiskavatsusega ning sealt liikuda

soovi korral edasi, toetades ettepanekuid adekvaatse analüüsiga.

Lugupidamisega

Anneli Soo

Kaasprofessor

Karistusõiguse osakonna juhataja

Tartu Ülikooli õigusteaduskond