| Dokumendiregister | Justiitsministeerium |
| Viit | 8-1/3965-3 |
| Registreeritud | 26.05.2025 |
| Sünkroonitud | 27.05.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 8 Eelnõude menetlemine |
| Sari | 8-1 Justiits- ja Digiministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega(Arhiiviväärtuslik) |
| Toimik | 8-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Tartu Ringkonnakohtu kohtumaja |
| Saabumis/saatmisviis | Tartu Ringkonnakohtu kohtumaja |
| Vastutaja | Kärt Voor (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õiguspoliitika valdkond, Õiguspoliitika osakond, Õigusloome korralduse talitus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
|
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
Justiits- ja Digiministeerium
Tartu Ringkonnakohtu arvamus karistusseadustiku muutmise ja sellest tulenevate teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta
Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise
ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, mis käsitleb muudatusi
tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamist ning kriminaalhoolduse- ja oportuniteedi
täideviimist puudutavas. Üldiselt saame seletuskirjas välja toodud põhjendustega nõustuda ja
eelnõus pakutud tingimisi vabastamise menetluse reformi toetada. Soovime siiski märkida
järgmist.
1. Põhiseaduse kohaselt mõistab õigust kohus. Karistusõiguses on kohtumõistmise kõige
selgemaks väljenduseks karistus. Sellest lähtuvalt ei tohiks tekkida võimalust, et mõni organ
või isik saab kinnipeetu vabastamise üle otsustada kohtust n-ö täielikult mööda minnes. Nii
oleks see ka juhul, kui keegi võiks teha kurjategija vanglast vabastamise otsustuse nõnda, et
kohus seda otsustust kuidagi väärata ei saaks. Näib, et praeguse eelnõu kohaselt kohtu selline
keskne roll säilib. Tõsi, üldreeglina sätestatakse, et kinnipeetav vabaneb 2/3 või 3/4 karistuse
ära kandmisel – ehk justkui „sõidetakse üle“ kohtu otsusest, mille kohaselt kuulub kandmisele
kogu karistus. Samas aga on kohtul võimalik ennetavalt selline 2/3 või 3/4 karistuse kandmisele
järgnev automaatne vabastamine ära keelata. Eelnevast tulenevalt on selline keelamisvõimalus
kõigiti põhjendatud.
2. Samas jääb seaduseelnõu pinnalt ebaselgeks, millest kohus sellise keelamise üle otsustades
lähtuma peab. Seletuskirjas märgitakse, et niisugune abinõu võimaldab takistada nende isikute
vabastamist, kes pole vangistuse eesmärke saavutanud ja kujutaks isegi oma vanglakaristuse
lõppstaadiumis ühiskonnale ohtu. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul võiks sellise määratluse
lisada seaduse teksti. Nimelt tuleb põhiseaduse (PS) kohaselt riigivõimu teostada seaduse alusel
(PS § 3 ls 1). Seletuskiri ei ole seadus. Sellest lähtuvalt peaks seadus sisaldama vähemalt
mingeidki (üldisi) suuniseid selle kohta, millest lähtuvalt mingi otsustus teha tuleb. Seega
võikski kaaluda näiteks seaduse täiendamist klausliga, et otsustuse kinnipeetava tingimisi
vabastamise keelamise kohta teeb kohus tulenevalt sellest, kas isik kujutab endast „ühiskonnale
ohtu“ või mitte.
3. Niisamuti – või alternatiivselt – võiks mõelda ka seaduse täiendamise peale selle osas,
millest lähtuvalt kohus üleüldse tingimisi vabastamise otsuse teeb. Praegu öeldakse KarS § 76
lg-s 4 küll seda, milliseid aspekte kohus vabastamist kaaludes arvesse võtma peab, aga pole
mingit infot selle kohta, milline on see sisuline küsimus, mille kohus neid aspekte arvesse võttes
lahendama peab. Riigikohus jõudis mõne aasta eest seisukohale, et tuleb prognoosida uute
kuritegude ohtu. Näib, et see uute kuritegude oht võiks olla seesama, mida praeguses
Teie 5.05.2025
Meie 26.05.2025 nr 10-3/25/52-2
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
seletuskirjas nimetatakse ohuks ühiskonnale. Seetõttu võiks selle seadusse lisada umbes nõnda:
„§ 76 lg 4: Tingimisi enne tähtaega vabastab kohus vangistusest süüdlase, kellest lähtuv oht
ühiskonnale on piisavalt madal. Selle ohu taset hinnates arvestab kohus kuriteo toimepanemise
asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal,
sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut
osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi,
mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.“
4. Saab nõustuda sellega, et vangistuse järgne kriminaalhooldus aitab kaasa kurjategija
edaspidisele õiguskuulekale elule. Siiski ei saa eeldada, et ka edaspidi jääb ennetähtaegselt
vabastatute retsidiivsusmäär vaid 16% (seletuskirja lk 14) peale. Kui eeldada, et kohtud on
retsidiivsusriski prognoosinud kasvõi mõnevõrra õigesti, peaks retsidiivsusmäär ilmselt
mõnevõrra tõusma, sest vanglast vabanevad automaatselt ka mõned sellised inimesed, kes
kujutavad endast kõrget uute kuritegude ohtu ja keda kohtud ei vabastaks – ja kes pärast
vabanemist hakkavad panema toime kuritegusid.
5. Juhime tähelepanu sellelegi, et käitumiskontrolli rakendamine ei pea tingimata eeldama
inimese ennetähtaegset vabastamist: KarS § 871 näeb ette karistusjärgse käitumiskontrolli. Tõsi,
see eeldab praegu väga rangeid nõudeid. Samas ei pruugiks see nõnda olla. Näiteks Saksamaal
on karistusjärgse käitumiskontrolli (kriminaalhoolduse) rakendamine võimalik küllaltki
paljudel juhtudel (vt sealse karistusseadustiku § 68 jj.). Eestiski oleks mõeldav
seadusemuudatus, mille kohaselt hakataks lõpuni kantud vangistuse puhul rakendama
käitumiskontrolli senisest märksa enam.
6. Kuivõrd edaspidi vangla hinnangu roll vabastamise üle otsustamisel suureneb, peaks vangla
panustama sellele, et need hinnangud oleksid kvaliteetsed. Seni see kahjuks tihtipeale nii olnud
ei ole: kohtud on korduvalt teinud vanglatele etteheiteid, et pole võimalik mõista, mille alusel
n-ö retsidiivsusprotsendid tekivad, miks ei toeta vangla mõne „madala retsidiivsusprotsendiga“
inimese vabastamist jne.
7. Võiks kõrvaldada ühe ilmselge vea senises seaduses. KarS § 77 lg 2 on sõnastatud nii:
„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel
arvestatakse käesoleva seadustiku § 76 lõikes 4 sätestatut.“ KarS § 77 ei kõnele tingimisi
ennetähtaegsest vabastamisest, vaid eluaegset vangistust kandva inimese tingimisi
vabastamisest (mingit vangistustähtaega ei ole). Niisiis võiks sõna „ennetähtaegsel“ välja jätta.
8. Väga tervitatav on see, et edaspidi ei pea kohus enam tegelema n-ö kriminaalhoolduslike
kõrvalasjadega, st kohtu pädevusse jäetakse vaid olulised otsustused. Teisest küljest tuleb
tagada, et niisugused olulised otsustused jääksid tõepoolest kohtu teha – mitte
kriminaalhooldaja pädevusse. Vastasel korral saaks kriminaalhooldaja liigse otsustusõiguse
inimese vabaduste üle ja see võiks olla mh problemaatiline tulenevalt põhiseaduse § 146 ls-st 1,
mille kohaselt mõistab õigust ainult kohus.
Lugupidamisega
Tiina Pappel
Tartu Ringkonnakohtu esimees
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
Justiits- ja Digiministeerium
Tartu Ringkonnakohtu arvamus karistusseadustiku muutmise ja sellest tulenevate teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta
Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise
ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, mis käsitleb muudatusi
tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamist ning kriminaalhoolduse- ja oportuniteedi
täideviimist puudutavas. Üldiselt saame seletuskirjas välja toodud põhjendustega nõustuda ja
eelnõus pakutud tingimisi vabastamise menetluse reformi toetada. Soovime siiski märkida
järgmist.
1. Põhiseaduse kohaselt mõistab õigust kohus. Karistusõiguses on kohtumõistmise kõige
selgemaks väljenduseks karistus. Sellest lähtuvalt ei tohiks tekkida võimalust, et mõni organ
või isik saab kinnipeetu vabastamise üle otsustada kohtust n-ö täielikult mööda minnes. Nii
oleks see ka juhul, kui keegi võiks teha kurjategija vanglast vabastamise otsustuse nõnda, et
kohus seda otsustust kuidagi väärata ei saaks. Näib, et praeguse eelnõu kohaselt kohtu selline
keskne roll säilib. Tõsi, üldreeglina sätestatakse, et kinnipeetav vabaneb 2/3 või 3/4 karistuse
ära kandmisel – ehk justkui „sõidetakse üle“ kohtu otsusest, mille kohaselt kuulub kandmisele
kogu karistus. Samas aga on kohtul võimalik ennetavalt selline 2/3 või 3/4 karistuse kandmisele
järgnev automaatne vabastamine ära keelata. Eelnevast tulenevalt on selline keelamisvõimalus
kõigiti põhjendatud.
2. Samas jääb seaduseelnõu pinnalt ebaselgeks, millest kohus sellise keelamise üle otsustades
lähtuma peab. Seletuskirjas märgitakse, et niisugune abinõu võimaldab takistada nende isikute
vabastamist, kes pole vangistuse eesmärke saavutanud ja kujutaks isegi oma vanglakaristuse
lõppstaadiumis ühiskonnale ohtu. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul võiks sellise määratluse
lisada seaduse teksti. Nimelt tuleb põhiseaduse (PS) kohaselt riigivõimu teostada seaduse alusel
(PS § 3 ls 1). Seletuskiri ei ole seadus. Sellest lähtuvalt peaks seadus sisaldama vähemalt
mingeidki (üldisi) suuniseid selle kohta, millest lähtuvalt mingi otsustus teha tuleb. Seega
võikski kaaluda näiteks seaduse täiendamist klausliga, et otsustuse kinnipeetava tingimisi
vabastamise keelamise kohta teeb kohus tulenevalt sellest, kas isik kujutab endast „ühiskonnale
ohtu“ või mitte.
3. Niisamuti – või alternatiivselt – võiks mõelda ka seaduse täiendamise peale selle osas,
millest lähtuvalt kohus üleüldse tingimisi vabastamise otsuse teeb. Praegu öeldakse KarS § 76
lg-s 4 küll seda, milliseid aspekte kohus vabastamist kaaludes arvesse võtma peab, aga pole
mingit infot selle kohta, milline on see sisuline küsimus, mille kohus neid aspekte arvesse võttes
lahendama peab. Riigikohus jõudis mõne aasta eest seisukohale, et tuleb prognoosida uute
kuritegude ohtu. Näib, et see uute kuritegude oht võiks olla seesama, mida praeguses
Teie 5.05.2025
Meie 26.05.2025 nr 10-3/25/52-2
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
seletuskirjas nimetatakse ohuks ühiskonnale. Seetõttu võiks selle seadusse lisada umbes nõnda:
„§ 76 lg 4: Tingimisi enne tähtaega vabastab kohus vangistusest süüdlase, kellest lähtuv oht
ühiskonnale on piisavalt madal. Selle ohu taset hinnates arvestab kohus kuriteo toimepanemise
asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal,
sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut
osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi,
mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.“
4. Saab nõustuda sellega, et vangistuse järgne kriminaalhooldus aitab kaasa kurjategija
edaspidisele õiguskuulekale elule. Siiski ei saa eeldada, et ka edaspidi jääb ennetähtaegselt
vabastatute retsidiivsusmäär vaid 16% (seletuskirja lk 14) peale. Kui eeldada, et kohtud on
retsidiivsusriski prognoosinud kasvõi mõnevõrra õigesti, peaks retsidiivsusmäär ilmselt
mõnevõrra tõusma, sest vanglast vabanevad automaatselt ka mõned sellised inimesed, kes
kujutavad endast kõrget uute kuritegude ohtu ja keda kohtud ei vabastaks – ja kes pärast
vabanemist hakkavad panema toime kuritegusid.
5. Juhime tähelepanu sellelegi, et käitumiskontrolli rakendamine ei pea tingimata eeldama
inimese ennetähtaegset vabastamist: KarS § 871 näeb ette karistusjärgse käitumiskontrolli. Tõsi,
see eeldab praegu väga rangeid nõudeid. Samas ei pruugiks see nõnda olla. Näiteks Saksamaal
on karistusjärgse käitumiskontrolli (kriminaalhoolduse) rakendamine võimalik küllaltki
paljudel juhtudel (vt sealse karistusseadustiku § 68 jj.). Eestiski oleks mõeldav
seadusemuudatus, mille kohaselt hakataks lõpuni kantud vangistuse puhul rakendama
käitumiskontrolli senisest märksa enam.
6. Kuivõrd edaspidi vangla hinnangu roll vabastamise üle otsustamisel suureneb, peaks vangla
panustama sellele, et need hinnangud oleksid kvaliteetsed. Seni see kahjuks tihtipeale nii olnud
ei ole: kohtud on korduvalt teinud vanglatele etteheiteid, et pole võimalik mõista, mille alusel
n-ö retsidiivsusprotsendid tekivad, miks ei toeta vangla mõne „madala retsidiivsusprotsendiga“
inimese vabastamist jne.
7. Võiks kõrvaldada ühe ilmselge vea senises seaduses. KarS § 77 lg 2 on sõnastatud nii:
„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel
arvestatakse käesoleva seadustiku § 76 lõikes 4 sätestatut.“ KarS § 77 ei kõnele tingimisi
ennetähtaegsest vabastamisest, vaid eluaegset vangistust kandva inimese tingimisi
vabastamisest (mingit vangistustähtaega ei ole). Niisiis võiks sõna „ennetähtaegsel“ välja jätta.
8. Väga tervitatav on see, et edaspidi ei pea kohus enam tegelema n-ö kriminaalhoolduslike
kõrvalasjadega, st kohtu pädevusse jäetakse vaid olulised otsustused. Teisest küljest tuleb
tagada, et niisugused olulised otsustused jääksid tõepoolest kohtu teha – mitte
kriminaalhooldaja pädevusse. Vastasel korral saaks kriminaalhooldaja liigse otsustusõiguse
inimese vabaduste üle ja see võiks olla mh problemaatiline tulenevalt põhiseaduse § 146 ls-st 1,
mille kohaselt mõistab õigust ainult kohus.
Lugupidamisega
Tiina Pappel
Tartu Ringkonnakohtu esimees