Arvamuse avaldamine

Lisa 1

1/4

Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise ja sellest tulenevate teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kohta (muudatused seoses ennetähtaegse vabanemise,

kriminaalhoolduse ja oportuniteediga)

I

Eelnõuga plaanitakse menetlusbürokraatia ja kohtute koormuse vähendamiseks ning

kriminaalhoolduse paindlikumaks korraldamiseks kiirkorras – s.o ilma VTK ja sisulisema

analüüsita – muuta mh kinnipeetavate tingimisi ennetähtaegse vanglast vabanemise võimalusi.

KarS § 76 lg-te 11 ja 21 ning § 761 lg 2 lisamisega sätestatakse tähtajad, millal kinnipeetav

vabaneb vangistuse kandmise lõpufaasis (kuriteo täisealisena toimepannud isik sõltuvalt

kuriteost 2/3 või 3/4 vangistuse ärakandmise järel, alaealisena kuriteo toimepannud isikud

varem) ennetähtaegselt üldjuhul n-ö automaatselt. Nn kaitseklauslina nähakse ette kohtu

võimalus keelata kinnipeetava selline automaatne ennetähtaegne vabastamine.

Ettepaneku tegemise õigus keelata kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine on eelnõuga antud

vanglale ja prokuratuurile (KrMS § 426 lg 21 ja VangS § 76 lg 8). Sellise ülesande panemine

kahele asutusele ilma täpsemalt piiritlemata, mis olukorras ja alustel ettepanek kohtule teha,

võib päädida sellega, et ettepanekut jätta kinnipeetav vabastamata kohtule ei esitatagi ning

vanglast vabastatakse isik, kelle vabastamine ei ole kooskõlas vangistuse eesmärkidega või kes

kujutab jätkuvalt ohtu ühiskonnale.

Seletuskirjas nenditakse õigesti, et prokuratuuri ülesanne ei ole tegeleda karistuste täitmisega,

mistõttu tuleks põhjalikult kaaluda, kas prokuratuurile sellise iseseisva õiguse andmine on

otstarbekas. Praegusest menetluspraktikast ennetähtaegse vabastamise ja vabastamata jätmise

asjades, mis Riigikohtusse kaevatakse, nähtub, et prokuratuuril on selles menetluses üldjuhul

formaalne roll. Välja arvatud üksikud erandid, piirdub prokuratuur üldsõnaliselt vangla

seisukohaga nõustumisega. Kuigi üksikjuhtudel võib prokuratuuril olla parem teadmine

ennetähtaegse vabastamisega kaasnevatest riskidest, saab vanglale panna kohustuse

vabastamise menetluses prokuratuuriga konsulteerimiseks – kas alati või teatud tingimuste

esinemisel – ka seaduse alusel kehtestatava õigusaktiga. Lisaks on vajadusel võimalus prokurör

kohtus ära kuulata. Prokuröri kaasamise võiks sõltuvalt asjaoludest otsustada vangla või kohus

omal algatusel (vt ka KrMS § 432 lg 33, mis võib vajada muutmist).

Normitehniliselt ei ole ennetähtaegsest vabastamisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid

selgelt seotud KarS § 76 lg-ga 4 (algab sõnadega tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel). Muu hulgas soovitame kaaluda ennetähtaegse vabastamise

keelamise keelendi asemel vabastamata jätmist.

Märgime, et eelnõu seletuskiri ei kajasta sõnagagi sellise eelnõukohase vabastamist keelava

kohtu otsustuse vaidlustamiskorda, pidades siinjuures silmas ka seost Riigikogu menetluses

oleva eelnõuga 560 SE.

Seletuskirja kohaselt ei kaasne seaduse jõustumisega vajadust muuta rakendusakte.

Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise korra

(justiitsministri 12.08.2010 määrus nr 28) § 5 lg 1 kohaselt arvutab vangla kinnipeetava

vanglasse vastu võtmisel ja teeb kinnipeetavale teatavaks karistuse täieliku ärakandmise korral

vanglast vabanemise kuupäeva, samuti ka kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema

tingimisi enne tähtaega vabastamine (elektroonilise valvega või ilma). Eelnõukohaste

muudatuste tegemisel tuleks ette näha, et vangla arvutab ka kinnipeetava KarS § 76 lg-tes 11 ja

21 ning § 761 lg-s 2 sätestatud tähtajad. Vastasel juhul võib jääda kohtu kohustuseks iga kord,

otsustades kinnipeetava vabastamise üle KarS § 76 lg 1 p-s 2, lg 2 p-s 2 ja § 761 lg 1 p-s 2

sätestatud tähtaegadel, hakata hindama, kas järgmine vabanemise võimalus oleks KarS § 76

Lisa 1

2/4

lg-tes 11 ja 21 ning § 761 lg-s 2 nimetatud tähtaegadel, ehk kas juba tuleb ette kindlaks määrata

kinnipeetava vabanemise puhuks kontrollnõuded ja kohustused. See omakorda suurendaks

kohtu töökoormust.

II

Eelnõukohase seadusega tehakse KarS-s, KrMS-s, VangS-s ja KrHS-s muudatused, millega

antakse kriminaalhooldusametnikele võimalus kujundada kriminaalhooldusaluse katseaega

rohkem tema vajaduste ja käitumise järgi ning reageerida paindlikumalt katseaja ja

käitumiskontrolli tingimuste rikkumistele.

Plaanis on anda kriminaalhooldusametnikele õigus kriminaalhooldusaluse nõusolekul talle

kohtu määratud kohustusi muuta, asendada või lisada. Kohustuste tühistamine, katseaja

pikendamine või lühendamine ning vangistuse täitmisele pööramine jääb endiselt kohtu

ainupädevusse.

Seletuskiri nendib, et „[l]uuakse võimalus, et süüdlase nõusolekul saab

kriminaalhooldusametnik kohustusi muuta, asendada või lisada, mis vähendab nn automaatse

ennetähtaegse vabastamise puhuks etteulatuvalt kohustuste määramisel kohtu võimalikku

muret valede kohustuste panemisega“. Õiguslikult on äärmiselt küsitav kriminaalhooldajale

antav õigus eirata täitmiseks kohustuslikku kohtulahendit (KrMS § 409). N-ö valede kohustuste

panemise tõenäosus ehk pandud kohustuste muutmise vajadus on ilmselt aktuaalne kõigis

ennetähtaegse vabastamise etappides.

Senist kriminaalhoolduse praktikat analüüsides oleks võimalik kujundada seisukoht, kas ja

kuidas kohus kriminaalhooldaja ettepanekul juba katseaja tingimusi määrates saaks jätta

kriminaalhooldajale vajaliku valikuruumi. Seletuskirja mõnda näidet kasutades: kui

kohustuseks on alkoholi biomarkeri testi tegemine üks kord poole aasta jooksul, aga seda oleks

vaja teha sagedamini, siis võikski kohtulahendiga määrata testi tegemise kohustuse nt vähemalt

kord poolaastas või kriminaalhooldusaluse nõusolekul sagedamini; kui kohus on pannud

kohustuse käia psühholoogi vastuvõttudel, kuid pärast esimest vastuvõttu selgub, et vaja oleks

hoopis psühhiaatri abi, võiks kohustus olla algusest peale sõnastatud viisil, et psühholoogi

soovitusel on hõlmatud ka psühhiaatri juures käimine. Sama põhimõtet oleks piisavalt läbi

mõeldes võimalik rakendada ka kohustuste asendamise vajaduse olukorras. Kriminaalhoolduse

paindlikumaks muutmise sisulist poolt seletuskiri praegu põhjalikumalt paraku ei kajasta, mis

teeb seetõttu raskemaks ka eelnõu kohta arvamuse andmise.

Eelnõu sisaldab ka KarS § 75 lg 1 muudatust, mida põhjendatakse järgmiselt: „Lisaks

muudetakse KarS § 75 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa ning KarS § 75 lõiget 3 selliselt, et ka

kohus saaks paindlikumalt läheneda käitumiskontrollile allutatud süüdlasele kontrollnõuete

määramisel. Kui siiani on saanud kohus valida individuaalselt kohustusi ja on pidanud määrama

kõik KarS § 75 lõikes 1 nimetatud kontrollnõuded, siis muudatuse tulemusel on võimalik

lähtudes konkreetsest isikust teha kontrollnõuetest valik.“ Sellega kontrollnõudeid (KarS §75

lg 1) puudutava muutmisvajaduse selgitused piirduvad, toodud pole ühtegi asjakohast näidet,

rääkimata eelnõuga kaasneda võivatest mõjudest. Seetõttu jääb õhku küsimus, et millest

lähtudes kohtud muudatuse jõustudes peavad hakkama uut praktikat kujundama, kas vajalik on

kohtunike eelnev koolitus või piisab nt juhendmaterjali koostamisest jne.

Lisaks ei nähtu seletuskirjast, kas on mõeldud võimalusele anda kriminaalhooldusametnikule

õigus tühistada tema enda poolt kriminaalhooldusalusele (nimetatu nõusolekul) määratud

täiendavaid kohustusi. Kui eelnõu seletuskirja järgi on kriminaalhooldusametnikule laiemate

õiguste andmise üheks sihiks kohtute töökoormuse vähendamine, siis jättes üksnes kohtule

võimaluse tühistada kriminaalhooldusametniku poolt määratud kohustusi, ei leia see eesmärk

Lisa 1

3/4

maksimaalset ärakasutust. Ühtlasi puudub põhjus, miks kriminaalhooldusametnikul ei võiks

olla pädevust tühistada ta enda määratud kohustust, kui kohustuse vajadus ära langeb.

Ülevaatamist ja ühtlustamist vajab KarS § 69 lg 6, § 692 lg 9, § 74 lg 4, § 76 lg 7, § 77 lg 31 ja

§ 87 lg 4 sõnastus osas, mis puudutab kriminaalhooldusametnikule antavaid õigusi. Kui

seletuskirja kohaselt antakse kriminaalhooldusametnikule õigus kriminaalhooldusaluse

kohustusi muuta, asendada või lisada, siis osutatud sätted märgivad valdavalt ära vaid ametniku

õiguse kohustusi lisada. Teisisõnu, eelnõu praegune sõnastus ei vasta täies mahus seletuskirjas

sisalduvatele selgitustele ehk korrigeerida tuleb kas eelnõu või seletuskirja.

Eelnõuga laiendatakse kriminaalhooldusametniku pädevust mh õigusega allutada

kriminaalhooldusalune tema nõusolekul elektroonilisele valvele (KarS § 692 lg 9, § 75 lg 2 p 9).

Kehtiva elektroonilise valve täitmise ja järelevalve korra (justiitsministri 22.02.2007 määrus

nr 1) § 2 kohaselt on kriminaalhooldusosakonna pädevuses vaid arvamuse andmine

elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta, elektroonilise valve täitmise tagamine ja

elektroonilise valve täitmise üle järelevalve teostamine (p-d 11, 2 ja 3). Kuna tegemist on

kriminaalhooldusametniku uue õigusega, siis peaks seletuskirjas seda põhjendama. Praegu ei

ole seletuskirjas vastavat kommentaari või selgitust, kuidas ametniku poolt

kriminaalhooldusaluse elektroonilisele valvele allutamine toimub või milline dokument saab

sellisel juhul täidetavaks dokumendiks.

Eelnõu eristab KarS § 75 lg 2 p 11 alusel süüdlasele muu asjakohase kohustuse määramist,

milline õigus on kohtu kõrval ka kriminaalhooldusametnikul, ja süüdlase ettepanekul talle

KarS § 75 lg-s 2 sätestatust muu kohustuse määramist, mida võib teha ainult kohus

(KarS § 75 lg 4). Seletuskirja kohaselt seisneb vahe selles, et p-s 11 on muu asjakohase

kohustuse all silmas peetud kohustust, mis ei mahu mõne eelneva punkti alla, kuid on seotud

kuriteo toimepanemise asjaolude ning süüdlase isikuga. Lõikes 4 on aga silmas peetud sellist

kohustust, mille lisamise ettepaneku teeb süüdlane ise ja tegemist võib olla igasuguse

kohustusega, mis ei pea olema seotud toime pandud teoga ega muul moel asjakohane (nt võib

süüdlane pakkuda, et ta lubab hakata tegelema hommikujooksuga, veedab rohkem aega perega,

viib korteriremondi lõpule vms). Eelnõu seletuskirjas puudub põhjendus, miks on KarS § 75

lg p 11 alusel õigus kohustust lisada ka kriminaalhooldusametnikul, aga KarS § 75 lg 4 alusel

saab kohustuse määrata vaid kohus. Lisaks vajab KarS § 75 lg 2 p 11 keelelist toimetamist,

kuna ei ühildu lõike 2 ülejäänud punktidega.

Pakutud muudatuste taustal vajab läbimängimist nt olukord, kus kriminaalhooldusametnik on

kriminaalhooldusaluse nõusolekul kohustusi muutnud või lisanud, kuid kriminaalhooldusalune

hiljem muudatusega ei nõustu, nt väites, et mõistis kriminaalhooldusametnikku või lisatava

kohustuse sisu valesti, mistõttu andis eksliku nõusoleku. Kas ja millises menetluses saab

kriminaalhooldusalune sel juhul talle pandud kohustusi vaidlustada?

Seletuskirjas tuleks ka üldisemas vaates selgelt kajastada seda, kuidas on tasakaalustatud ja

kuidas kontrollitakse kriminaalhooldusametniku tegevust talle eelnõu kohase suurema

pädevuse andmisel. Silma jäi seegi, et muudatuste põhjendused lähtuvad peaasjalikult kohtute

koormuse vähendamise eesmärgist, käsitlemata on aga muudatuste mõju vanglateenistusele

(võimalik koormuse kasv, kriminaalhooldajate kohtade arv jmt).

III

Seletuskirja kohaselt on eelnõu eesmärk vähendada kohtute ja prokuratuuri töökoormust

lahendite täitmisel. Selle eesmärgi saavutamiseks võiks täiendavalt kaaluda loobumist väärteo

eest kohaldatud rahatrahvi asendamisest aresti või üldkasuliku tööga (KarS § 72, VTMS § 211

ja TMS § 201).

Lisa 1

4/4

Kui menetlusalune isik ei tasu talle kohtuvälise menetleja määratud või kohtu mõistetud

rahatrahvi, nõuab selle sisse kohtutäitur täitemenetluse seadustikus ette nähtud korras

(vt eeskätt TMS § 199 jj). Kehtiv õigus näeb aga lisaks ette, et kui täitemenetluses ei õnnestu

rahatrahvi sisse nõuda, teeb maakohus sissenõudja avalduse alusel määruse rahatrahvi

asendamise kohta arestiga või üldkasuliku tööga. Rahatrahvi asendamise arestiga või

üldkasuliku tööga lahendab maakohus süüdlase osavõtul. Kohtusse kutsutakse süüdlase

taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära tema arvamus.

Sellised asenduskaristuse kohaldamise menetlused on küll enamasti lihtsad, ent neid on

võrdlemisi palju ja need koormavad olulisel määral ennekõike kohtu tugistruktuure. Näiteks on

nii mõnigi kord aeganõudev teha kindlaks süüdlase elukoht ja toimetada talle kätte kohtukutse

ning saavutada tema kohtusse ilmumine. Ka kohtunike tööaja panustamine seda laadi küsimuste

lahendamisele ei ole otstarbekas. Arvestagem sedagi, et väärteod on üldjuhul kergemad

süüteod. Tasumata rahatrahve on uue väärteo toimepanemise korral võimalik arvestada isikule

karistuse mõistmisel asjaoluna, mis räägib tugevalt aresti kohaldamise kasuks (kui uue väärteo

sanktsioon selle ette näeb). Soovi korral on võimalik seadust täiendada ka nii, et kohus saaks

isiku uut väärteoasja lahendades aresti või üldkasuliku tööga asendada tema varasemad

tasumata rahatrahvid, kui nende täitmine ei ole aegunud. Sel juhul jääks aga ära suur hulk

kohtumenetlusi, mille ainsaks sisuks on küsimus, kas isikule väärteo eest kohaldatud, kuid

tasumata rahatrahv tuleb pärast edutut sundtäitemenetlust aresti või üldkasuliku tööga asendada

või mitte. See annaks (maa)kohtute töökoormuse vaates tuntava kokkuhoiu.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise ja sellest tulenevate

teiste seaduste muutmise seaduse (muudatused seoses ennetähtaegse vabanemise,

kriminaalhoolduse ja oportuniteediga) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise ja sellest tulenevate teiste seaduste

muutmise seaduse kohta (muudatused seoses ennetähtaegse vabanemise, kriminaalhoolduse ja

oportuniteediga)

Teie 02.05.2025 nr 8-1/3965-1

Meie 26.05.2025 nr 6-6/25-18