Vastus

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303

Mari-Liis Mikli

asekantsler

Justiits- ja Digiministeerium

Teie: 19.05.2025 nr 1-12/4352

Meie: 27.05.2025 nr 12-1/2025-018-2

Koopia: Rahandusministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Sotsiaalministeerium

Maksejõuetuse teenistuse arvamus ja ettepanekud teemal pankrotihaldurite ja teiste

maksejõuetusvaldkonna kohtuväliste menetlejate tulevik

Austatud koostööpartner ja maksejõuetusteenuste kujundaja

Täname Teid võimaluse eest esitada nägemus teemal pankrotihaldurite ja teiste

maksejõuetusvaldkonna kohtuväliste menetlejate tulevik.

Maksejõuetuse teenistus teostab riigi sõltumatu haldusorganina haldusjärelevalvet

pankrotihalduri üle pankrotimenetluses menetluse seaduspärase läbiviimise ning

pankrotimenetluse kulude otstarbekusega seoses ning aitab kaasa ühtse maksejõuetuse praktika

kujundamisele pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja füüsilise isiku

kohustustest vabastamise menetluses (PankrS § 1921 lg 2 ja 3).

Käesolevaga esitame Teile ja koopiana teistele maksejõuetusega otseselt kokkupuutuvatele

ministeeriumitele oma arvamuse:

I Mistahes liiki maksejõuetusmenetluste (võlanõustamine, saneerimismenetlus,

pankrotimenetlus, võlgade ümberkujundamise, kohustustest vabastamise menetlus,

sundlikvideerimine) kulude otstarbekus

Mistahes maksejõuetusvaldkonna kohtuväliste menetlejate, sh saneerimisnõustaja,

pankrotihalduri ja usaldusisiku ameti või kutse tuleviku kujundamisel tuleb eelnevalt läbi

analüüsida ka vastava avaliku teenuse (maksejõuetusteenuse) kasutamise soov ja selle

konkreetse teenuse osutamise kulud kliendile. Meile teadaolevalt ei huvitu võlausaldajad Eestis

pakutud maksejõuetusvaldkonna avalikest teenustest, sest need on kõlbmatud neile ettenähtud

eesmärgiks.

Maksejõuetuse teenistus on varem juhtinud oma tegevusaruannete kaudu, sh kodulehel

Tegevused ja tulemused | Maksejõuetuse teenistus ning juhib veelkord Teie tähelepanu mistahes

liiki maksejõuetusmenetluste kulude otstarbekusele Eestis.

Näiteks kehtiva õiguse järgi peab võlausaldaja (kes on ise enda raha kaotanud võlgnikule)

tasuma lisaks riigilõivule (praegu 420 eurot) igas pankrotimenetluses keskmiselt 4700 eurot

(eelmisel aastal keskmiselt 3900 eurot) kohtu deposiiti, et võlgniku pankrot välja

kuulutataks ehk et avalikku teenust võlausaldajale üldse osutama hakataks. Võlausaldajad on

kurtnud teenistusele, et osutatav avalik teenus pole läbipaistev ning ainuisikulised kohtuvälised

menetlejad – pankrotihaldurid, saneerimisnõustajad ega usaldusisikud - ei osuta soovitud

tasemel avalikku teenust ega garanteeri vajalikku tulemust. Menetluse seisu ja toimingute kohta

2 (6)

selgitusi kas ei anta või ei tehta seda tasuta. Võlanõustajad, pankrotihaldurid,

saneerimisnõustajad ja usaldusisikud omavad huvide konflikte st ühes menetluses täidavad riigi

volitusel avalikku ülesannet ning järgmisena nõustavad oma äriühingute kaudu võlgnikke ja

võlausaldajaid vabal turul „skeemide püstipanekul“, et avaliku teenuse osutamine oleks

võimalikult vaevarikas.

Olukorras, kus maksejõuetusega võitleva avaliku teenuse ehk pankrotimenetluse ainus eesmärk

on omakohtu vältimine ning klientidele ehk võlausaldajatele raha kiire ja odav

tagastamine ning maksejõuetuse põhjuste tuvastamise kaudu järgmiste

maksejõuetusmenetluste ennetamine (ärahoidmine) Eestis, ei ole avaliku teenuse

hinnastamine kooskõlas klientide ootuste ja hea (halduse) tavaga.

Lisaks ei pea teenistus kliendisõbralikuks ja otstarbekaks poliitikakujundajal lasta hinnastada

absoluutselt kõiki saneerimisnõustaja, ajutise halduri, pankrotihalduri, sundlikvideerija ja

usaldusisiku kohtuväliseid iseseisvaid menetlustoiminguid ühtmoodi. Näiteks standardsete

infopäringute ja võlausaldajate koosolekute kutsete koostamine arvutis,

raamatupidamisdokumentide vastavuskontroll ning pankrotivõlgniku vara reaalne valitsemine

ja vara näitamine enampakkumise korral vara kohapeal, ei ole oma sisult samaväärsed

menetlustoimingud. Kõik kohtuvälised iseseisvad menetlustoimingud ei ole ega eelda

näiteks õigusnõustaja (vandeadvokaadi kvalifikatsiooni) nõudvat õigushinnangut

toimingu tegemiseks, vaid on tavalised administreerivad (korraldavad)

menetlustoimingud.

Haldurite ja saneerimisnõustajate tasusüsteem on Eestis ajalooliselt välja kujunenud pigem

haldurite ja saneerimisnõustajate unistustest lähtudes, mitte riigi sisulise analüüsi tulemusena.

Klient ehk võlausaldaja on jäetud avaliku teenuse hinna väljakujunemise protsessis ära

kuulamata ning teenuse omanikul ehk riigil pole olnud detailset ülevaadet tegelikest

kuluartiklitest, kuludest, kulu mõjutavatest teguritest, puuduvad igasugused mõõdikud.

Näiteks kui me võrdleme analoogia korras maksejõuetust kui üht ühiskonnale ohtlikku nähtust

ühe riskantsema riskikapitalifondiga ning selle fondi valitsemiseks (juhtimiseks) vajalikke

tasusüsteeme, siis ei tohiks Eestis mistahes maksejõuetusmenetluste (kui samuti riskantse n-ö

fondi) kogukulud ühes kalendriaastas olla suuremad kui 2% protsenti fondi kogumahust.

Eestis oleme olukorras, kus ajutised haldurid, pankrotihaldurid, usaldusisikud ja

saneerimisnõustajad osutavad riigi poolt garanteeritud avalikku teenust võlausaldajatele aastal

2025 hinnaga, mis võrdub 177 eurot + käibemaks ühe tunni menetlustoimingute eest ning

reeglina ükski tavaline võlausaldaja ehk klient oma võlgnikule kaotatud raha ega lisaks kohtu

deposiiti tasutud täiendavaid menetluskulusid tagasi ei saa. Ilmselgelt kaob igal kliendil

motivatsioon sellist teenust tahta ning vaatab pigem alternatiivsete „allmaailma“ lahenduste

poole. Tasude iga-aastase (sh üksnes ülespoole) indekseerimise on poliitikakujundaja

seadusesse ja määrustesse ise kehtestanud. Kuigi teenistus on kulude otstarbekusele ja avaliku

teenuse kasuteguri puudumisele vähemalt kaks aastat tähelepanu juhtinud, ei ole jätkuvalt

indekseerimist lõpetatud, tulemustasude % oluliselt vähendatud ning mistahes tasusid reaalse

elu ja maksvate klientide soovidega vastavusse viidud. Tuletame meelde, et osa

maksejõuetusmenetlustes saadavatest tasudest maksab omakorda kinni tavaline

maksumaksja st tasu mõistetakse välja riigi eelarvest. See kriibib muuhulgas

maksumaksja õiglus- ja usaldustunnet.

Kehtivas õiguses sätestatud hübriidne süsteem (korraga on valikus nii tunnipõhisus kui ka

tulemipõhisus, mida menetleja ise saab oma suva järgi keset menetlust valida ja oma valikut

muuta) on oma relevantsuse ja võlausaldajate poolehoiu Eestis ammu minetanud. Sellest

tulenevalt on võlausaldajad kaotanud igasuguse huvi maksejõuetusvaldkonnas saadava avaliku

teenuse eest maksmisel.

3 (6)

II Kas maksejõuetusega „võitlev“ riiklikult loodud menetlusrägastik on kriisis? Kas

jätkata ligi 150 kohtuvälisele menetlejale delegeeritud süsteemiga, kus võlausaldajad

osaleda ei soovi või pigem luua konsolideeritud süsteem?

Eesti pankrotiõigus sai alguse aastal 1992. Siis tunti üksnes pankrotihaldurit. Aastaks 2007 oli

selge, et maksejõuetusega „võitlemiseks“ on vaja veel täiendavalt avalikke teenuseid ning ka

teenusepakkujaid (menetlejaid) hakati teenustele erinevate ministeeriumite algatusel juurde

tekitama.

Eestis on aastal 2025 maksejõuetusega „võitleva“ riiklikult pakutud avalike teenuste

valdkonnas hetkel erinevate maksejõuetusmenetluste (maksejõuetusvaldkonna avalike

teenuste), erinevate ainuisikuliste maksejõuetusmenetlejate (võlanõustajad,

saneerimisnõustajad, ajutised haldurid, pankrotihaldurid, sundlikvideerijad, usaldusisikud),

erinevat liiki järelevalvemenetluse liikide (kohtulik järelevalve, teenistuslik järelevalve,

haldusjärelevalve, kulude otstarbekuse järelevalve, KOV järelevalve, Õiguskantsleri

järelevalve) ning erinevate järelevalveorganite (Eesti Advokatuur kahe kollegiaalse

siseorganiga, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda kahe kollegiaalse siseorganiga,

Maksejõuetuse teenistus, kõik menetlevad kohtud jne) paljusus (praktikas totaalne rägastik,

menetluste killustatus, õiguslik segadus), mis on põhjustanud olukorra, kus kliendid ehk

võlausaldajad ei ole motiveeritud selliseid avalikke teenuseid kasutama ja nende eest

tasuma. Kogu süsteem on juba aastaid võlgnike poole soosivalt kaldu. Lepingupartnerite

omavaheline lepingutest kinnipidamine on muutumas Eestis juba tabuks.

Erinevad maksejõuetusega kokku puutuvad ministeeriumid, sh erinevad poliitikakujundajad

ehk teenuse omanikud ise ka ei tea, mida täpselt pankrotiseaduse §-s 54 sätestatud ameti- või

kutsetegevus endas algselt sisaldas, hetkel sisaldab või täpselt sisaldama peab ning kas

tulevikus tuleb midagi oluliselt muuta. Teie edastatud küsimustikust võib välja lugeda nagu Te

soovite järjekordselt tegelda üksnes pankrotihaldurite kutse peenhäälestusega.

Maksejõuetuse teenistus on seda meelt, et mistahes nimega kohtuvälise maksejõuetusmenetleja

on seadusandja iga uue maksejõuetusmenetluse liigiga koos välja mõelnud – võlanõustaja,

saneerimisnõustaja, ajutine haldur, pankrotihaldur, sundlikvideerija, usaldusisik – nad kõik on

hetkel ainuisikulised haldusorganid HMS § 8 mõistes, sest nad on saanud oma ülesanded

seadustest ja nende alusel (st tegemist ei ole vabal turul vabalt teenuse pakkumisega), nad

omavad ametist lähtuvalt võimupositsiooni halduseväliste isikute üle (nt võtavad võlgniku vara

käsutamisõiguse üle, esindavad nii võlgnike kui võlausaldajate huve, võidavad võlausaldajate

nimel tehinguid tagasi, peavad läbirääkimisi jne) ning neile on seaduste ja määrustega

kehtestatud spetsiifilised nõuded (erapooletus, sõltumatus, teatud isikuomadused, haridus,

kogemus, järelevalve, vastutus, kindlustus) oma ametiülesannete täitmiseks ning nende üle

teostatakse teenistuslikku järelevalvet (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 06.02.2025).

Lisaks antakse neile tegutsemisõigus haldusaktiga (mitte näiteks lepinguga) ning kaaluka osa

töötasudest juba riigi eelarvest (kõigi maksumaksjate käest). Praktikas mitte ükski

kohtuväline maksejõuetusmenetleja end avaliku võimu kandjana ehk haldusorganina ei

tunnista, mistõttu on võimatu isegi elementaarset halduspraktikat ühtlustada või avaliku

teenuse kasutajatele neile mõeldud avalike teenuste protsesside etappidest selgust luua. Palun lugege meie 2024.a tegevusaruande lisa 2 - HJV - MJT 2024 tegevusaruande lisa nr 2 -

HJV.pdf

Eestis on hetkel ligikaudu 150 (riik ise ka ei tea mitu täpselt) erinevat kohtuvälist

maksejõuetusmenetlejat ehk ainuisikulist haldusorganit, kellel igaühel omad

haldusesisesed reeglid (protseduurid), organisatsioon (ametiauto, inimressurss, kontor, IT

seadmed, digitoimikud, toimikute arhiiv, töödeldavad isikuandmed menetlustes jne), erinev

kohtuväline praktika alustades nende menetlejate poolt dokumentide koostamisest ja

vormistamisest ning lõpetades sellega, et kõigil on pakutava avaliku teenuse eest välja käia oma

hinnakiri, omad lemmikkohtunikud ning neile kohaldub erinev vastutuse kohaldamise protsess.

4 (6)

Enamus kohtuvälistest maksejõuetusmenetlejatest (pankrotihalduritest) on täitnud

ametiülesandeid üle 25 aasta ning ei soovi süsteemis mitte mingeid neid isiklikult puudutavaid

muudatusi, sest seni on olnud mugav ja tuttav toimetada omas „äris“. Iga kohtuväline

maksejõuetusmenetleja on oma kolleegiga konkurent. Käsi peseb kätt, kui keegi kaebuse peaks

esitama halduri, usaldusisiku või saneerimisnõustaja peale, siis on ringkaitse aukohtute näol

ühtne ja tugev, et oma „äri“ kaitsta.

Delegeeritud süsteemis ausat, sõltumatut, erapooletud pealekasvu uue põlvkonna menetlejate

näol ei ole tekkinud viimase 15 aasta jooksul. Ringkaitse ja maksejõuetusvaldkonna avalike

teenuste keerulise üleehituse (teenuse disaini) tõttu ei ole poliitikakujundajal samamoodi

delegeeritud süsteemiga jätkates uusi menetlejaid süsteemi oodata.

Teenistus leiab, et riigil ei ole otstarbekas ja mõistlik hetkel kehtivat killustatud ja

delegeeritud maksejõuetusmenetluste süsteemi enam ülal pidada ning sundida kliente

(eelkõige võlausaldajaid) sellises killustatud ja delegeeritud süsteemis osutatud avaliku

teenuse eest maksma andmata vastu mitte mingit tulemust neile.

Kriitiliselt viimane aeg on teha maksejõuetusvaldkonnas sisuline riigireform ning asuda

tugevalt konsolideerima (nii teenuseid kui ka menetlejaid) ning seda lähtuvalt

võlausaldajate ja võlgnike tegelikest vajadusest ja ootustest pakutavale avalikule

teenusele.

Lihtsustatult öelduna peaks riik võtma kiiresti suuna sellele, et avaldaja esitab riigile infovärava

kaudu avalduse „ Palun tuvastage (kellegi) maksejõuetus, palun oma raha tagasi, palun

vabastage mind võlgadest“ ning üks riiklik/kohtulik maksejõuetuskeskus (tööversioonina

näiteks Maksejõuetusinspektsioon/Maksejõuetustäitevamet):

1) tuvastab ja menetleb ise isiku maksejõuetuse fakti, kogub maksejõuetuse põhjused,

lahendab maksejõuetusega kaasnevad tagajärjed

2) tuvastab ja menetleb võlgniku varaga seonduva (teeb vastavuskontrolli, otsib, toob

tagasi, müüb enampakkumisel jne)

3) tuvastab ja menetleb võlausaldaja nõudega seonduva (teeb vastavuskontrolli, tuvastab,

kinnitab, maksab raha võlausaldajale välja)

4) tuvastab ja menetleb võlgniku vastutusega seonduva (teeb vastavuskontrolli, tuvastab,

menetleb, otsustab)

5) omab ühele organisatsioonile omast kaasaegset juhtimis- ja sisekontrollisüsteemi

6) omab ühele organisatsioonile omaseid IT lahendusi, sh iseteeninduskeskkonda

menetlusosaliste jaoks

7) teeb menetlustoiminguid ja otsuseid ning lahendab asutuse tegevuse peale esitatud

vaideid

Teisisõnu selle asemel, et Eestis on ligikaudu 150 erinevat ainuisikulist haldusorganit koos

oma büroodega, halduskuludega, IT süsteemidega, luksuslike ametiautodega ja erinevate

praktikatega, oleks tegemist ühe haldusorganiga ehk n-ö one-stop-shop’ga - avaldaja

suhtleb ühes riigi infoväravas (iseteenindusbüroos) riigiga, kes ühe asutusena menetleb ja

lahendab maksejõuetust kui ühiskondlikult olulist probleemi. Avalik huvi on kaitsta Eesti

ettevõtluskeskkonda tervikuna st hoida võlgnike ja võlausaldajate huvid tasakaalus ühtset

praktikat rakendades.

Nutika konsolideerimisega saab riik luua teenistuse esmasel hinnangul kokkuhoiu klientide

jaoks vähemalt kolm korda võrreldes seniste menetlejate käsitsi tehtava ja klientidele kõrgelt

tasustatud tööga, kaob haldusjärelevalvete ja haldusjärelevalvajate paljusus ja üldisel kujul

järelevalvevajadus (kaoksid mitmed aukohtud, aukohtunikud, haldusjärelevalvajad, erinevad

haldusjärelevalvemenetlused, huvide konfliktiga seotud probleemid, menetlejate valiku

probleemid, usalduse küsimused, kohtu järelevalvefunktsioon senisel kujul muutuks) - saaks

teha ühe IT süsteemi, tekib inimressursi kokkuhoid ja kõik valdkonnas vajalikud kompetentsid

koonduks ühte kohta. Tekiks selge ja arusaadav menetlus ehk avalik teenus, mille eest kliendid

5 (6)

ilmselt oleksid nõus teatud tingimustel ka maksma.

Ühte kohta (st ühte riiklikku/ kohtulikku asutusse) tekib kogu riigile ja klientidele vajalik

(menetlus)andmestik, et maksejõuetusvaldkonna avalikke teenuseid juhtida, tekib tugev

maksejõuetusalane kompetents ja ühine ühtselt arusaadav praktika. Välisinvestorite

usaldus Eesti vastu kasvab, sest maksejõuetusvaldkonnas osutatav avalik teenus ja

protsessid on selged ja ette ennustatavad.

Lisaks kaob kõigi haldurite, saneerimisnõustajate, usaldusisikute, võlanõustajate lobby tööga

tegelemise vaev st tasustamissüsteemidega pidev tegelemine (ühes asutuses saavad

töötajad/teenistujad olenemata menetluste suurusest või keerukusest lihtsalt põhipalka),

kaovad erinevad menetlusprotsessid iga menetlusega seotult tasu kättesaamiseks läbi

kohtumääruste (mida saab omakorda vaidlustada), kaoksid menetlejate

„meeltesegadused“ võlgnike ja võlausaldajate rahade kasutamisel, maksupettused jne - st

maksejõuetusega „võitlevat“ avalikku teenust pakub selgelt üks asutus (mitte 150 erinevat

asutust), kellel on oma sisekontrollisüsteem, juhtkond, omad töötajad/teenistujad ning

selle ühe asutuse pakutud maksejõuetusvaldkonna teenuste eest makstaks

(sissenõude/menetlustasu/riigilõivu).

Seega - Maksejõuetuse teenistus ei poolda kriisis oleva maksejõuetussüsteemi avalike

teenuste osutajate ehk kohtuväliste menetlejate kutse või ameti peenhäälestust. Teie kirjas

toodud üksnes pankrotihaldurile keskendumine on meie arvates võlausaldajate soovidest

lähtuvalt liiga kitsas ülesandepüstitus ja käsitlus.

Juhul, kui mitte ükski pankrotihaldur ei ole viimase 15 aasta jooksul suutnud Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja kodulehele lisada enda menetletavaid maksejõuetusasju (järjekindlalt

rikutakse PankrS § 59), siis miks peaksid kliendid ja teenistus uskuma, et järjekordse

kohtuväliste menetlejate kutse või ameti peenhäälestuse tulemus kliente ja teenistust rahuldab.

Vana karu tantsima ei pane - st 25 aastat iseseisvalt üksinda ühtmoodi menetlenud inimese

väärtused, hoiakud ja käitumine ajas ei muutu. Juhul, kui inimene on võtnud pankrotivarast

varem endale isiklikuks kasutamiseks raha ning ei tunne süümepiinu, siis teeb ta seda ka

edaspidi - valikuliste nõuete peenhäälestamine inimest ümber ei kasvata.

Hoolimata eeltoodust, juhul kui Te poliitikakujundajana jätkuvalt arvate, et peenhäälestamise

peale tasub kõigi ametnike väärtuslikku tööaega kasutada, on Maksejõuetuse teenistuse kiire

ja lühike sisend järelevalvepraktikast tulenevalt järgmine:

1) fikseerida üheselt, et võlanõustaja, saneerimisnõustaja, ajutine pankrotihaldur,

pankrotihaldur, usaldusisik ja sundlikvideerija täidab avaliku halduse ülesandeid st ta on

haldusorgan HMS § 8 mõistes (nagu Lätis sätestati see seaduse tasandil). Me peame Eestis

lõpetama vaidlused teemal, kes on see isik (inimene), kes riigi nimel avalik-õiguslikku

funktsiooni st avalikke teenuseid võlausaldajatele ja võlgnikele ning avalikkusele osutab.

2) fikseerida, et avalik-õigusliku funktsiooni täitmine on kohtuväliste menetlejate põhitöö, st

mitte inimese kõrvaltegevus, mida tehakse praktikas tehakse suvaliselt omast vabast ajast,

kui ette juhtub hea teenimise võimalus.

3) juhul, kui kohtuväliseks menetlejaks on jätkuvalt üks inimene nagu seni, siis on loogiline,

et see inimene saab oma põhitöö eest palka koos kõigi maksudega (st tagatud on

sotsiaalsed tagatised). Teenistuse arvates tuleks ära kaotada kohtuväliste menetlejate

tasude määramine osaühingutele (st legaalne OÜ-tamine); alternatiivina võiks kohtuväline

menetleja tegutseda FIE-na nagu notar.

4) juhul kui kohtuväline menetleja tegutseb läbi büroo, siis sel menetlejal saab ja tohib olla

(kuuluda) üksnes üks büroo (kontor), mis peab olema klientidele üheselt arusaadav ja selge

(silt vastuvõtuaegadega uksel, kodulehel, kontaktid, toetava personali kontaktandmed jne);

menetleja ei saa vahetada bürood menetluse kestvuse ajal; büroo omanike ringi saavad

kuuluda vaid menetlejad ise, mitte sõbrad, sugulased, tuttavad jne maksejõuetusvaldkonnas

6 (6)

tegutsemisõigust mitteomavad isikud.

5) juhul kui ühetaolist kuupalga süsteemi koos sotsiaalsete tagatistega kehtestada ei saa (kuigi

see kaotaks ära suurtele menetlustele tormijooksu st kõik menetlused oleksid võrdsed, sh ka

väikesed sama tähtsusega), siis peab tasusüsteem arvestama erineva sisu ja raskusastmega

menetlustoiminguid, sh kohtuvälistel ja kohtulikel menetlustoimingutel on klientide jaoks

üheselt arusaadav hinnakiri (st vähendada tuleb kaalutlusõigust, mis tekitab kohtuvaidlusi,

et tasu kätte saada).

6) järgmise maksejõuetusasja saab kohtuväliste menetlejate nimekirjas n-ö tööde järjekorras

arvuti algoritmi abil järgmine menetleja st kõiki maksejõuetusmenetlejaid koheldakse

menetluste saamisel võrdselt (ei ole nö lemmikuid, kellele kohus valib suuremad

„maasikad“ välja). Kohtuväline menetleja ei saa keelduda menetlemisest, va näiteks HMS

§ 10 taandamisalused.

7) kohtuväline menetleja on vähemalt täisealine Eesti kodanik, kellele kohaldub muuhulgas

riigiametnike eetika jms, ta omab vähemalt kaht kõrgharidust - nii majandus (eriti

raamatupidamine, maksundus) kui ka õigus.

8) kohtuväline menetleja avalik-õiguslik funktsioon ongi maksejõuetusasju 8 tundi tööpäevas

menetleda, st kohtuväline menetleja ei osuta ega ei tohi osutada muid kõrvalteenuseid ega

omada kõrvaltööd, va pedagoogiline ja teadustöö. Menetlusest saadav teave ei tohi olla

paralleelne konsultatsiooniäri.

9) kohtuväline menetleja valdab eesti keelt kõnes ja kirjas kõrgtasemel ning valdab lisaks

vähemalt kaht võõrkeelt kõnes ja kirjas kesktasemel, et oma menetlustoiminguid piiriüleselt

täita.

10) riik ise (valdkonna eest vastutav ministeerium) kui avaliku teenuse pakkuja kehtestab

käitumiskoodeksi, annab ja võtab ära kohtuvälise menetleja tegutsemisõiguse, riik ise

atesteerib maksejõuetusmenetlejat iga 3 aasta tagant, tagab menetlejate järelkasvu ja

kohustuslikud täiendkoolituse võimalused. Näiteks on kummastav, et osa

tegutsemisõigust omavaid menetlejaid ei oska hetkel arvutit ja kaasaegseid digilahendusi

kasutada (sh ei oma digitoimikuid), aga peavad õigustatuks küsida suuremat tasu.

11) kõik menetletavad ja menetletud maksejõuetusmenetlused koos menetleja nime ja

kontaktandmetega on Eestis avalikult kõigile, sh välismaistele võlausaldajatele reaalajas

kättesaadavad (PankrS § 59) - st avaliku huviga menetlused on loetavad ja menetluse

kulg on jälgitav ühest kohast (infoväravast).

Maksejõuetuse teenistus tänab Teid veelkord võimaluse eest esitada oma sisend ning on

huvitatud Teie arvamusest eelpool nimetatud (algatus)ettepanekute osas. Me oleme valmis

tõstatatud teemad eraldi läbi arutama, et leida riigile ja võlausaldajatele mõistlik ja sobiv

tasakaalus lahendus. Teie täiendavad küsimused ja konstruktiivne kriitika on alati teretulnud!

Me täname Teid huvi ja koostöö eest ning loodame, et meie ühise koostöö tulemusena jõuavad

konkreetsed algatusettepanekud poliitikakujundajate ja seadusandja esindajate töölauale veel

2025. aastal. Aeg on vägagi küps!

Lugupidamisega

Maksejõuetuse teenistuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Viimsalu

juhataja