Arvamus

Lisa 1

1/4

Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse kohta

Ohvrite parema kaitse vajadus ähvardamise korral (probleem 1)

1. VTK-ga planeeritakse avardada KarS § 120 koosseisu, muutes karistatavaks kehalise

väärkohtlemisega ähvardamine. VTK lk-l 2 on mainitud ka ebaseadusliku vabaduse

võtmisega ähvardamist, kuid ses küsimuses ei ole esitatud pikemat analüüsi ega selgitusi

kriminaliseerimise vajaduse kohta.

2. Ka valu tekitava kehalise väärkohtlemisega ähvardamise kriminaliseerimine vajab

kaalukaid argumente. Praegu VTK-s esitatud analüüs ei keskendu küsimusele, miks tuleb

valu tekitamisega ähvardamine karistatavaks muuta, vaid väidetakse, et kehtiva õiguse järgi

jäävad tõsiseltvõetavad ähvardused karistusõigusliku reaktsioonita, kui ähvardaja ei ütle

selgelt välja, mida ta konkreetselt teha kavatseb ja kuidas kannatanu tervist kahjustab. See

väide ei vasta täienisti tõele. Kohtupraktika järgi ei ole nõutav, et ähvardaja peab sõnaselgelt

välja ütlema, millise vigastuse tekitamisega ta kannatanut ähvardab – oluline on, et asjaolud

kogumis annaksid aluse ähvardamist jaatada (KarSK § 120/3.3.1; RKKK 1-19-1849/43,

p-d 25, 27). Arusaamatu on VTK lk-l 4 esitatud väide, mille kohaselt on eesmärk muuta

ähvardamine karistatavaks nii sel juhul, kui teo toimepanija on ähvarduse selgelt

sõnastanud, kui ka juhul kui tegu on üldisema ähvardusega. Ei ole selge, mida on silmas

peetud üldisema ähvarduse all.

3. Veel on mainitud vajadust kaaluda ähvardamise sanktsiooni ülemmäära tõstmist kolmele

aastale. Seda on põhjendatud üksnes sellega, et korduva ähvardamise puhul võib tegu olla

tõsise vaimse vägivallaga. Samas ei ole analüüsitud, kuidas sobituks kõrgem

sanktsioonimäär süstemaatiliselt karistusseadustiku sanktsiooniloogikaga, seda enam, et

karistatavaks soovitakse muuta ka valu tekitava kehalise väärkohtlemisega ähvardamine.

Teisisõnu: kas põhjendatud on seadustada kuni kolmeaastane vangistus nt juustest

kiskumisega (vt nt RKKK 3-1-1-48-04, p 8) ähvardamise eest, samal ajal kui kuni

kolmeaastase vangistusega on karistatavad ka sellised teod nagu sõjapropaganda, surma

põhjustamine ettevaatamatusest, raseduse õigustamatu katkemine jne?

4. VTK kohaselt mõjutavad kavandatavad muudatused politseiametnike töökorraldust ning

ähvardamise kriminaalasjade menetlemine muutub lihtsamaks. Koosseisu avardamisega

kaasneb vaieldamatult ka menetlejatele suurem töökoormus.

Tõhusam reageerimine vägivallajuhtumitele (probleem 2)

5. VTK järgi on kavas tõsta KarS § 121 lg 1 sanktsiooni kuni kolmeaastase vangistuseni. Võib

mõista soovi avardada sanktsioonivahemikku karistuse parema diferentseerimise

võimaluste loomiseks, kuid siingi ei ole analüüsitud kõrgema sanktsiooni vastavust

koosseisuebaõigusele ega kogu sanktsioonisüsteemi loogikale. VTK-s esitatud näite –

peksmisega tekitatud hematoomid, mis paranevad vähem kui kuuga – puhul on raske mõista

vajadust reageerida karmimalt kui kuni üheaastase vangistusega. Karistust on võimalik

valida ja individualiseerida ka olemasoleva sanktsioonivahemiku sees. Pole selge, millel

põhineb VTK-s küll mitte otsesõnu esitatud, kuid justkui vaikiv eeldus, et seni KarS § 121

lg 1 alusel mõistetud karistused on liiga leebed. Ainuüksi asjaolust, et nimetatud koosseisu

järgi kvalifitseeritud kuritegude arv on tõusnud, ei saa järeldada, et kehalise väärkohtlemise

eest mõistetavad karistused on liiga madalad. Kui see ka nii on ja võimalikule

karistuspraktika muutmisele on vaja tähelepanu pöörata (nagu kirjutatakse VTK-s), on seda

võimalik teha ka muul moel kui seadust muutes. Alustuseks on soovitav analüüsida kohtute

Lisa 1

2/4

karistuspraktikat, aga ka prokuratuuri menetluspraktikat nendes KarS § 121 kahtlustusega

kriminaalasjades, mis kohtusse ei jõuagi.

6. Vägivalla eest ette nähtud karistuste ülevaatamisel ei tohiks jätta tähelepanuta ka

KarS § 263 (avaliku korra raske rikkumine). Vägivallakuriteo eest karistamisel peaks olema

esiplaanil vägivalla vahetu ohvri individuaalhüvede kaitse. Teo karistamisväärsuse

raskuspunkt paikneb kannatanu tervise ja/või kehalise puutumatuse rikkumisel. Seetõttu ei

pruugi olla põhjendatav olukord, kus mingi vägivallategu, mille eest on muidu ette nähtud

maksimaalselt ühe- või kolmeaastane vangistus, on KarS § 263 lõike 1 punkti 1 kohaselt

karistatav kuni viieaastase vangistusega. Seda ainuüksi põhjusel, et tegu pandi toime

avalikus kohas. Nii seatakse vägivallaohvri tervise ja kehalise puutumatuse asemel

esiplaanile kõrvaliste isikute rahu, mille kaitse ei tohiks aga varjutada vahetu kannatanu

õigushüvede kaitset. Seetõttu võiks kaaluda KarS § 263 lõike 1 punkt 1 kehtetuks

tunnistamist. Teo toimepanemine avalikus kohas oleks soovi korral võimalik lisada karistust

raskendava asjaoluna.

7. VTK paneb ette muuta KarS § 121 sõnastust veel selliselt, et expressis verbis oleks

karistatav vaimse tervise kahjustamine. VTK-s mööndakse ühelt poolt, et senini on Eesti

õigust tõlgendatud selliselt, et tervise kahjustamine hõlmab nii vaimset kui füüsilist tervist.

Teisalt väidetakse VTK lk-del 6 ja 11, justkui peaks KarS § 121 objektiivse koosseisu

täitmiseks vaimse tervise kahjustamisega siiski kaasnema alati ka füüsilise tervise

kahjustus. Sestap vältimatut vajadust seaduse muutmiseks ei ole. Tasub kaaluda, kas

praktikas kerkinud probleeme on ses osas võimalik lahendada parema teavitustöö,

koolituste jmt-ga.1

8. Viimaks on VTK koostajate hinnangul tarvis seadust täpsustada lähisuhte mõiste osas.

KarS § 121 lõikesse 2 lisati kvalifitseeriva koosseisutunnusena lähi- ja sõltuvussuhe

Istanbuli konventsiooni vastuvõtmise järel eesmärgiga viia seadus konventsiooniga

kooskõlla. VTKS-s selgitatakse, et hoolimata muudatuse seletuskirja ebaselgusest on

prokuratuur ja kohtud sätte loomisest kuni viimase ajani tõlgendanud lähisuhte mõistet nii

nagu seda nõuavad Istanbuli konventsioon ja naistevastase vägivalla vastane direktiiv. VTK

koostajate hinnangul tuleb aga Riigikohtu lahendite nr 1-19-3377/32 ja 1-21-4285/79 tõttu

lähisuhte mõistet seaduses täpsustada, kuna kolleegiumi tõlgendus lähisuhte mõistele ei ole

kooskõlas Istanbuli konventsiooniga ega arvesta perevägivalla olemust – enam ei ole

lähisuhtena käsitatav suhe endiste elukaaslaste vahel.

9. Märgime siinkohal, et Riigikohtu osundatud lahenditest ei ole välja loetav seisukoht, et

lähisuhtes ei saa olla kooselu või abielu lõpetanud inimesed. Riigikohtu lahendites on

üksnes selgitatud, et ainuüksi varasema abielu või kooselu fakt ei võimalda automaatselt

lähisuhte olemasolu jaatada. Asjas nr 1-19-3377 ( p 11) möönis Riigikohus sõnaselgelt, et

sõltuvalt asjaoludest võib lähisuhe jätkuda ka pärast lahkuminekut ning viidatud lahendites

rõhutatakse ühemõtteliselt sedagi, et hinnata tuleb suhte olemust tervikuna ning oluline on

tegelik side isikute vahel, mitte pelgalt (varasema) kooselu või abielu fakt. Asjas

1 VTK-s väidetakse, et mitmed välisorganisatsioonid ja hindajad on Eestile ette heitnud, et KarS ei sätesta otsesõnu

vastutust vaimse tervise kahjustamise eest. Viidatud on vaid Euroopa Nõukogu 2022.a raportile. Selles raportis

(vt p 165) ei teha aga ettepanekut muuta KarS § 121, vaid kutsutakse üles seda sätet paremini ellu rakendama:

„GREVIO soovitab tungivalt Eesti ametiasutustel psühholoogilise vägivalla juhtumeid tõhusalt uurida, nende eest

vastutusele võtta ja karistada, kasutades täielikult ära Eesti kriminaalkoodeksis olevaid sätteid, sealhulgas tagades

karistusseadustiku § 121 alusel vastutusele võtmise peres toimunud psühholoogilise vägivalla juhtumite puhul

ning tõsta õiguskaitseametnike, kohtunike ja teiste asjaomaste spetsialistide teadlikkust psühholoogilise vägivalla

kui ühe levinuima naistevastase vägivalla vormi soolisest olemusest ja tagajärgedest, sealhulgas koolituste

kaudu,63 ning vaadata läbi olemasolev kohtupraktika, et uurida, kas olemasolevaid sätteid kasutatakse praktikas

piisavalt.“

Lisa 1

3/4

nr 1-21-4285 (p 24) tõi Riigikohus esile sedagi, et KarS § 121 lg 2 p-s 2 nimetatud

sõltuvussuhe hõlmab olukordi ka pärast kooselu lõppu, kui suhte üks pool jääb teisest

õiguslikult ja/või faktiliselt mõjutatavaks. Istanbuli konventsiooni artikli 46 punkti a

nõudele vastab KarS § 58 p 4, mis näeb muu hulgas karistust raskendava asjaoluna ette

mistahes süüteo toimepanemise süüdlase endise või praeguse pereliikme, süüdlasega koos

elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes (samas,

p-d 27–28). Riigikohtu lahendis on kaebuseväliselt juhitud prokuratuuri ja kohtute

tähelepanu KarS § 58 p 4 kohaldamata jätmisele ka raske isikuvastase kuriteo (KarS § 118

lg 1 p-d 1 ja 7) puhul (vt 1-22-1990/69, p 25).

10. Milles täpsemalt seisneb eelkirjeldatud praktika vastuolu Istanbuli konventsiooniga, selles

suhtes on VTK samas napisõnaline. Mõistetavalt on aga seadusandjal vabadus sisustada

Eesti karistusseaduses kasutatud lähisuhte autonoomset mõistet (vt 1-21-4285/79, p-d 28–

29) teistmoodi, et paremini reageerida perevägivallale ja/või lihtsamini koguda sellekohast

statistikat.

11. VTK pakub probleemi esimese lahendusena KarS § 121 lg 1 sanktsioonimäära tõstmist koos

sama paragrahvi lg 2 p 2 tühistamisega. Alles teises järjekorras peetakse alternatiivina

võimalikuks jätta KarS § 121 lg 2 p 2 alles ning kirjutada loodava eelnõu seletuskirjas

täpsemalt lahti perevägivallaga seotud üksikasjad, sh erinevused KarS § 121 lg 2 p s ja § 58

p 4 vahel.

12. Kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu sanktsiooni ülemmäära tõstmise vajadus ei ole

pelgalt VTK-s tõdetu pinnalt tuvastatav, mistõttu soovitame alustada alternatiivse lahenduse

kaalumisest. Seaduseelnõu seletuskirjas muudatuste, sh uue termini kasutuselevõtu

selgesõnaline põhjendamine on iseenesest mõistetav ja peaks olema õigusloometegevuses

reegel. Kuna karistusseadus ei tohi minna vastuollu määratletuspõhimõttega, siis sarnaselt

mitme teise KarS normiga (§ 91 lg 3, § 133 lg 5, § 1332 lg 5, § 1381 lg 5 , § 160 § 210 lg 1,

§ 218 lg 4, § 288 lg 1, § 350) on võimalik näha ette lähisuhte legaaldefinitsioon KarS § 121

tähenduses, mis võib erineda sõna üldkeelelisest tähendusest (1-21-4285/79, p 22).

KarS § 121 lg 2 p 2 kehtetuks tunnistamise ettepanekut on raske ühitada ka VTK-s endas

kajastuva hinnanguga, et perevägivalda on jätkuvalt põhjust pidada tavalisest vägivallast

taunitavamaks ning kõrgemat karistusmäära väärivaks.

Abitus seisundis inimeste abita jätmine või nende korduv või süstemaatiline

väärkohtlemine (probleem 3)

13. Selle probleemi lahendamiseks soovitakse luua uus koosseis haavatavate inimeste abita

jätmise ja väärkohtlemise kaitseks. Probleemipüstitus on mõistetav ning sellega tegelemine

tervitatav2, kuid vajalik õiguslik analüüs VTK-s puudub. Regulatiivse lahendusena on

üksnes üldiselt märgitud, et kavas on sätestada eraldi koosseis, mis käsitleks hooldusaluste

isikute väärkohtlemist.

14. Esiteks ei ole VTK-s määratletud, millist isikute ringi soovitakse loodava koosseisuga

kaitsta. Räägitakse nt „laiemalt hooldusaluste“, „abitus seisundis isikute“ või „sõltuvate

isikute“ väärkohtlemisest ning pole teada, kuidas plaanitakse kannatanute ring loodavas

sättes piiritleda. Samuti ei ole selge, mida väärkohtlemise all silmas peetakse ning kas või

miks selline väärkohtlemine ei ole karistatav juba kehtiva seaduse järgi.

2 Nt Saksa karistusseaduses (StGB) on vastav koosseis sätestatud §-s 225 (mißhandlung von Schutzbefohlenen,

ill-treatment of persons in one’s charge).

Lisa 1

4/4

15. Niisamuti on VTK-s üksnes refereeritud õiguskantsleri seisukohas esitatud palvet kaaluda

eluaegse lastega töötamise keelu kehtestamist korduvalt või süstemaatiliselt kehalise

väärkohtlemise toime pannud inimestele. Ka selle mõtte osas puudub VTK-s igasugune

analüüs.

16. Nii pole ka võimalik vastata VTK lõpus esitatud konkreetsematele küsimustele. VTK-s pole

käsitletud ka kavandatava muudatuse mõju riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele.

Loomapidamiskeelu aluste laienemine (probleem 4)

17. Selle probleemi kohta meil sisulisi märkusi ei ole.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse kohta. Käesolevaga edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse kohta

Teie 05.05.2025 nr 8-1/3991-1

Meie 26.05.2025 nr 6-6/25-17