Pöördumine

Lp Ingrid Põldsaar

Sotsiaalministeerium Kuupäev digiallkirjas nr 2-1/627

Suur-Ameerika 1, 10122

TALLINN

Ettepanekud

Viimastel kuudel on haridus- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevate toitlustajate ja asutuste seas palju

kõneainet tekitanud uus sotsiaalministri määruse eelnõu „Nõuded laste toitlustamisele haridus- ja

sotsiaalteenuse osutamisel ning püsi- ja projektlaagris“. Kuigi soov pakkuda lastele tervislikku ja

tasakaalustatud toitu on igati tervitatav, kätkeb eelnõu mitmeid mõistmatuid ja praktiliselt

rakendamatuid nõudeid, mis võivad hoopis kahjustada laste toitumisharjumusi ning suurendada

haridusasutuste ja toitlustajate halduskoormust.

Üks silmatorkavamaid muudatusi on määrusesse lisatud koolilõuna ja koolieine kaloraaži

ülempiir. Kui senini on seadusandja fookus olnud sellel, et toidukord peab tagama lapsele

minimaalse energiahulga, siis nüüd lisandub ka ülempiir. Väga kummaliselt mõjub see olukorras

kus avalikus inforuumis rõhutavad riiklike institutsioonide esindajad et koolilõuna on paljudele

lastele päeva ainus soe toidukord. Kas tõesti peaks koolid ja toitlustajad nüüd hakkama piirama

selle ainsa toidukorra suurust, sest ministeeriumi tabel ütleb, et rohkem ei tohi?

Reaalsuses tähendab see seda, et koolid või kooli toitlustajad peaksid hakkama jälgima, et lapsed

ei sööks „liiga palju“. Kuidas seda teha olukorras, kus enamik koole kasutab iseteenindusliine ja

laps saab ise toitu tõsta? Sellise määruse täitmine on füüsiliselt võimatu, see tähendab, et koolid ja

koolide toitlustajad sunnitakse määrust rikkuma, kui nad lubavad lastel ise toitu võttes kõhu täis

süüa. Selles määruse punktis on üleüldine vastuolu ̶ ühelt poolt räägitakse vajadusest tugevdada

koolitoidu rolli laste toitumises, teisalt piiratakse toidu energiasisaldust.

Kogemus- ja teadusuuringud ütlevad selgelt: ülemäärane piiramine toitumises ei toimi.

Tunnustatud organisatsioonid, sealhulgas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja ÜRO Toidu-

ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), on korduvalt rõhutanud, et tõhus toitumispoliitika peab

tuginema tasakaalu, valikuvabaduse ja hariduse põhimõtetele, mitte keelamisele ja karistamisele.

Kui laps tunneb, et tal ei ole valikut, või kui teatud toidud on rangelt keelatud, võib see hoopis

suurendada ebatervislike toitude ihalust ja nende tarbimist väljaspool reguleeritud keskkonda.

Näiteks, kui koolilõuna osas kehtestatakse liiga ranged kaloraaži- ja portsjonipiirangud, kuid kooli

vahetus läheduses asub kauplus, on väga tõenäoline, et lapsed hakkavad vahetundides sinna

suunduma. Tulemuseks ei ole mitte tervislikum toitumine, vaid hoopis vastupidine: lapsed ostavad

taskuraha eest magusaid karastusjooke, krõpse, komme ja teisi kõrge kaloraažiga, ent vähese

toitainesisaldusega toite kontrollimatus koguses. Paradoksaalsel kombel võivad just need

regulatsioonid, mis on mõeldud tervise parandamiseks, tuua kaasa ebatervislikumad

toitumisvalikud.

Ebaselge on ka määruse tekstis eraldi välja toodud moosipiirang – 20 grammi nädalas lapse kohta.

Jah, rohke suhkruga moos ei ole supertoit, kuid selline grammilise täpsusega lähenemine

konkreetsele toiduainele mõjub ülepingutatult. Samal ajal on taimsete jookide pakkumine lubatud

piiramatult, kuigi nende koostist ja töötlemisastet vaadates ei saa neid pidada ideaalseks

tervislikuks toiduks. Selline valikuline reguleerimine ei tundu lähtuvat teaduspõhisest loogikast,

vaid pigem fragmentaarsest tervisetrendide järgimisest.

Määrus nõuab, et alates 1. septembrist 2025 peab kõikides koolides ja lasteaedades olema menüü

koos kaloraažiga ja muude lisaandmetega pidevalt veebis kättesaadav. Mõte on hea – läbipaistvus

ja informeeritus on olulised. Kuid ajaraam, mille jooksul kõik haridusasutused ja toitlustajad

peaksid oma IT-lahendused selleks valmis saama, on ebarealistlikult lühike, eriti arvestades suvist

puhkusteperioodi. Kui eesmärk on sisuline muutus, tuleks selleks anda ka piisav ettevalmistusaeg,

mitte sundida asutusi kiirustades lahendusi looma. Kooliaasta alguseks ei ole väga paljudel

toitlustajatel, lasteaedadel ja koolidel võimalik tagada, et uued nõuded oleksid täidetud. Eesti

Haridustehnoloogide Liidu IT süsteemide eksperdi kommentaar: „Veebipõhiste lahenduste

kiirustades juurutamine tekitab suure veaohu ja vähendab läbipaistvust, mitte ei paranda seda”.

Juba algusest peale tekitab see olukorra, kus määruse mittetäitmine on sisuliselt vältimatu ja võib

kaasa tuua põhjendamatuid ebavajalikke sanktsioone.

Laste toitumine ei ole koht, kus mängida regulatiivsete katsetustega või kehtestada piiranguid, mis

tekitavad rohkem segadust kui selgust. Tervise edendamine peab käima käsikäes regulaarse

teavitustööga, praktilise rakendatavuse ja laste heaoluga. Loodan, et nii ministeerium kui ka

seadusandja leiavad üles mõistliku tasakaalu ning kuulavad neid, kes laste toitlustamisega

igapäevaselt tegelevad.

Juhime ka tähelepanu asjaolule, et määruse ettevalmistamise faasis ei ole kaastatud koolijuhte ja

lapsevanemaid vaid ainult valitud suurtoitlustajad, kes kindlasti ei esinda kõiki Eestimaa lasteaedu,

koole ja muid lasteasutusi. Praktilised kogemused on jäetud tähelepanuta. Lisaks sisaldavad

määruse lisad hulgaliselt vigu, millele sai tähelepanu juhitud määruse eelnõu esitlemisel

19.05.2025.

Kokkuvõtteks:

Kokkuvõtteks:

Soov kiirustades kehtestada Ei arvesta suveperioodiga ega ettevalmistusajaga

Ebapraktilised IT-nõuded Asutustel ei ole pruugi olla kohest võimekust nõude

täitmiseks alates 1.09.2025

Kaloraažipiir on vastuoluline Koolilõuna on paljudele lastele päeva ainus soe toidukord

Liiga range magusa piiramine võib

anda vastupidise efekti

Lapsed ostavad kompensatsiooniks kontrollimatus

koguses rohkem magusat mujalt

Ohustab sotsiaalset õiglust Vähendab lõunatoidu kättesaadavust vaesemates peredes

Ettepanekud:

Jätta määrusest välja kaloraaži ülempiir.

Jätta määrusest välja moosipiirang.

Kehtestada veebis kättesaadav menüü alates 01.09.2026.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Liina Altroff

koolijuht

Koostaja: Toitlustusjuht Gert Reisner

Lp Ingrid Põldsaar

Sotsiaalministeerium Kuupäev digiallkirjas nr 2-1/627

Suur-Ameerika 1, 10122

TALLINN

Ettepanekud

Viimastel kuudel on haridus- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevate toitlustajate ja asutuste seas palju

kõneainet tekitanud uus sotsiaalministri määruse eelnõu „Nõuded laste toitlustamisele haridus- ja

sotsiaalteenuse osutamisel ning püsi- ja projektlaagris“. Kuigi soov pakkuda lastele tervislikku ja

tasakaalustatud toitu on igati tervitatav, kätkeb eelnõu mitmeid mõistmatuid ja praktiliselt

rakendamatuid nõudeid, mis võivad hoopis kahjustada laste toitumisharjumusi ning suurendada

haridusasutuste ja toitlustajate halduskoormust.

Üks silmatorkavamaid muudatusi on määrusesse lisatud koolilõuna ja koolieine kaloraaži

ülempiir. Kui senini on seadusandja fookus olnud sellel, et toidukord peab tagama lapsele

minimaalse energiahulga, siis nüüd lisandub ka ülempiir. Väga kummaliselt mõjub see olukorras

kus avalikus inforuumis rõhutavad riiklike institutsioonide esindajad et koolilõuna on paljudele

lastele päeva ainus soe toidukord. Kas tõesti peaks koolid ja toitlustajad nüüd hakkama piirama

selle ainsa toidukorra suurust, sest ministeeriumi tabel ütleb, et rohkem ei tohi?

Reaalsuses tähendab see seda, et koolid või kooli toitlustajad peaksid hakkama jälgima, et lapsed

ei sööks „liiga palju“. Kuidas seda teha olukorras, kus enamik koole kasutab iseteenindusliine ja

laps saab ise toitu tõsta? Sellise määruse täitmine on füüsiliselt võimatu, see tähendab, et koolid ja

koolide toitlustajad sunnitakse määrust rikkuma, kui nad lubavad lastel ise toitu võttes kõhu täis

süüa. Selles määruse punktis on üleüldine vastuolu ̶ ühelt poolt räägitakse vajadusest tugevdada

koolitoidu rolli laste toitumises, teisalt piiratakse toidu energiasisaldust.

Kogemus- ja teadusuuringud ütlevad selgelt: ülemäärane piiramine toitumises ei toimi.

Tunnustatud organisatsioonid, sealhulgas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja ÜRO Toidu-

ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), on korduvalt rõhutanud, et tõhus toitumispoliitika peab

tuginema tasakaalu, valikuvabaduse ja hariduse põhimõtetele, mitte keelamisele ja karistamisele.

Kui laps tunneb, et tal ei ole valikut, või kui teatud toidud on rangelt keelatud, võib see hoopis

suurendada ebatervislike toitude ihalust ja nende tarbimist väljaspool reguleeritud keskkonda.

Näiteks, kui koolilõuna osas kehtestatakse liiga ranged kaloraaži- ja portsjonipiirangud, kuid kooli

vahetus läheduses asub kauplus, on väga tõenäoline, et lapsed hakkavad vahetundides sinna

suunduma. Tulemuseks ei ole mitte tervislikum toitumine, vaid hoopis vastupidine: lapsed ostavad

taskuraha eest magusaid karastusjooke, krõpse, komme ja teisi kõrge kaloraažiga, ent vähese

toitainesisaldusega toite kontrollimatus koguses. Paradoksaalsel kombel võivad just need

regulatsioonid, mis on mõeldud tervise parandamiseks, tuua kaasa ebatervislikumad

toitumisvalikud.

Ebaselge on ka määruse tekstis eraldi välja toodud moosipiirang – 20 grammi nädalas lapse kohta.

Jah, rohke suhkruga moos ei ole supertoit, kuid selline grammilise täpsusega lähenemine

konkreetsele toiduainele mõjub ülepingutatult. Samal ajal on taimsete jookide pakkumine lubatud

piiramatult, kuigi nende koostist ja töötlemisastet vaadates ei saa neid pidada ideaalseks

tervislikuks toiduks. Selline valikuline reguleerimine ei tundu lähtuvat teaduspõhisest loogikast,

vaid pigem fragmentaarsest tervisetrendide järgimisest.

Määrus nõuab, et alates 1. septembrist 2025 peab kõikides koolides ja lasteaedades olema menüü

koos kaloraažiga ja muude lisaandmetega pidevalt veebis kättesaadav. Mõte on hea – läbipaistvus

ja informeeritus on olulised. Kuid ajaraam, mille jooksul kõik haridusasutused ja toitlustajad

peaksid oma IT-lahendused selleks valmis saama, on ebarealistlikult lühike, eriti arvestades suvist

puhkusteperioodi. Kui eesmärk on sisuline muutus, tuleks selleks anda ka piisav ettevalmistusaeg,

mitte sundida asutusi kiirustades lahendusi looma. Kooliaasta alguseks ei ole väga paljudel

toitlustajatel, lasteaedadel ja koolidel võimalik tagada, et uued nõuded oleksid täidetud. Eesti

Haridustehnoloogide Liidu IT süsteemide eksperdi kommentaar: „Veebipõhiste lahenduste

kiirustades juurutamine tekitab suure veaohu ja vähendab läbipaistvust, mitte ei paranda seda”.

Juba algusest peale tekitab see olukorra, kus määruse mittetäitmine on sisuliselt vältimatu ja võib

kaasa tuua põhjendamatuid ebavajalikke sanktsioone.

Laste toitumine ei ole koht, kus mängida regulatiivsete katsetustega või kehtestada piiranguid, mis

tekitavad rohkem segadust kui selgust. Tervise edendamine peab käima käsikäes regulaarse

teavitustööga, praktilise rakendatavuse ja laste heaoluga. Loodan, et nii ministeerium kui ka

seadusandja leiavad üles mõistliku tasakaalu ning kuulavad neid, kes laste toitlustamisega

igapäevaselt tegelevad.

Juhime ka tähelepanu asjaolule, et määruse ettevalmistamise faasis ei ole kaastatud koolijuhte ja

lapsevanemaid vaid ainult valitud suurtoitlustajad, kes kindlasti ei esinda kõiki Eestimaa lasteaedu,

koole ja muid lasteasutusi. Praktilised kogemused on jäetud tähelepanuta. Lisaks sisaldavad

määruse lisad hulgaliselt vigu, millele sai tähelepanu juhitud määruse eelnõu esitlemisel

19.05.2025.

Kokkuvõtteks:

Kokkuvõtteks:

Soov kiirustades kehtestada Ei arvesta suveperioodiga ega ettevalmistusajaga

Ebapraktilised IT-nõuded Asutustel ei ole pruugi olla kohest võimekust nõude

täitmiseks alates 1.09.2025

Kaloraažipiir on vastuoluline Koolilõuna on paljudele lastele päeva ainus soe toidukord

Liiga range magusa piiramine võib

anda vastupidise efekti

Lapsed ostavad kompensatsiooniks kontrollimatus

koguses rohkem magusat mujalt

Ohustab sotsiaalset õiglust Vähendab lõunatoidu kättesaadavust vaesemates peredes

Ettepanekud:

Jätta määrusest välja kaloraaži ülempiir.

Jätta määrusest välja moosipiirang.

Kehtestada veebis kättesaadav menüü alates 01.09.2026.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Liina Altroff

koolijuht

Koostaja: Toitlustusjuht Gert Reisner