Vastus

Halduskohtumenetluse seadustiku, riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu

§ 1. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine

Halduskohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kohtuasi jagatakse kohtukoosseisule juhuslikkuse põhimõttel, arvestamata halduskohtute

tööpiirkondi.“;

2) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Hankeasjas esitatakse kaebus Tallinna Halduskohtule.“;

3) paragrahvi 10 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 käsitletud määrus on viivitamata täidetav. Üleandev kohus

võib enne üleandmise määruse tegemist või sellega koos teha edasilükkamatuid

menetlustoiminguid, eelkõige esialgse õiguskaitse määruse.“;

4) paragrahvi 108 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses:

„(62) Kui kohus jätab kaebuse rahuldamata või lõpetab menetluse kaebusest loobumise tõttu

pärast vaidlustatud haldusaktis vigade kõrvaldamist käesoleva seadustiku §-s 1711 käsitletud

veaotsuse alusel, kannab vastustaja kaebaja menetluskulud.“

5) paragrahvi 109 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Kui kohus tegi otsuse käesoleva seadustiku § 122 lõike 5 alusel, andmata

menetlusosalistele võimalust menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks, on

menetlusosalistel õigus esitada menetluskulude kohta täiendava otsuse tegemise taotlus

vastavalt käesoleva seadustiku § 170 lõikele 5. Taotlusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri

ja kuludokumendid.“;

6) paragrahvi 122 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohtuasjas, mis puudutab tootmist elektrituruseaduse § 57 mõttes taastuvenergia allikast,

korraldab kohus eelistungi või teeb menetlusosalistele teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja

ja koha või asja kirjalikus menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu jooksul puudusteta

kaebuse esitamisest arvates.

(5) Kui kohus jõuab eelmenetluse käigus järeldusele, et kaebus tuleb rahuldada vaidlustatud

haldusakti või toimingu ilmselge õigusvastasuse tõttu, võib ta teha otsuse kaebuse ja vastuste

põhjal, korraldamata kohtuistungit või määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide

esitamiseks.“;

7) seadustikku täiendatakse §-ga 1711 järgmises sõnastuses:

㤠1711. Veaotsus

2

(1) Kui kohus jõuab tühistamiskaebuse läbivaatamisel järeldusele, et vaidlustatud haldusaktil

on menetlus- või vormivead, mis võisid mõjutada asja otsustamist, kuid mis on kergesti

kõrvaldatavad, võib ta teha otsuse, millega teeb kindlaks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse

ja annab vastustajale võimaluse need vead kõrvaldada (veaotsus). Veaotsuse võib teha ainult

juhul, kui see ei riiva ebaproportsionaalselt kaebaja või kolmandate isikute õigusi või avalikke

huve.

(2) Veaotsuse tegemise osas tuleb menetlusosalised ära kuulata.

(3) Veaotsuses määrab kohus vastustajale tähtaja alates veaotsuse jõustumisest haldusakti

vigade kõrvaldamiseks. Kohtumenetlus peatatakse selle tähtpäeva saabumiseni. Vastustaja

taotlusel ja mõjuval põhjusel võib kohus seda tähtaega määrusega pikendada. Sellise taotluse

rahuldamise peale võib esitada määruskaebuse.

(4) Veaotsus on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega.

(5) Vastustaja annab veaotsuses sätestatud vigade kõrvaldamise järel uue haldusakti. See

haldusakt peab vastama õigusaktidele ning tuleb teatavaks teha seaduses ettenähtud korras.

Vastustaja esitab uue haldusakti viivitamatult kohtule.

(6) Pärast uue haldusakti andmist uuendab kohus menetluse ning annab kaebajale võimaluse

kaebust muuta või kaebusest loobuda. Kui menetlus jätkub, teeb kohus menetlusosalistele

teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha või asja kirjalikus menetluses läbivaatamise

üksikasjad vastavalt käesoleva seadustiku §-le 132.

(7) Kui vastustaja ei anna kohtu määratud tähtaja jooksul uut haldusakti, uuendab kohus asja

menetluse ja teeb otsuse kaebuse rahuldamise kohta. Selle otsuse võib kohus teha kirjeldava ja

põhjendava osata, märkides ära otsuse õigusliku aluse.“;

8) paragrahvi 175 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Sõltumata jõustumisest võib kohus avaldada kohtuotsuse või selle sisu käesoleva seadustiku

§-s 89 sätestatud tingimustel. Menetlusosaliste seisukohta küsitakse selleks juhul, kui see on

kohtu hinnangul vajalik ja võimalik avaldamise eesmärki arvestades. Määruse peale, millega

lahendatakse käesoleva lõikega seoses esitatud vastuväide, võib esitada määruskaebuse.

Määruskaebuse kohta tehtud kohtulahend on lõplik.“;

9) paragrahvi 175 lõiget 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui otsus sisaldab eriliiki isikuandmeid või muid andmeid, mille avaldamine võib oluliselt

kahjustada isiku eraelu puutumatust, ning eraelu puutumatuse kahjustamist ei ole võimalik

vältida ka käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut järgides, avaldab kohus andmesubjekti

taotlusel või omal algatusel otsuse ilma eraelu puutumatust kahjustavate andmeteta, avaldab

üksnes otsuse resolutsiooni või ei avalda otsust.“;

10) paragrahvi 218 lõike 1 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 218 täiendatakse lõigetega 11 kuni 13 järgmises sõnastuses:

„(11) Riigikohus võib enne kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamist või pärast

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist kohustada menetlusosalist kassatsioonkaebusele

vastama ja anda selleks tähtaja.

3

(12) Menetlusosaline võib pärast kassatsioonkaebuse saamist sellele vastata. Kui

menetlusosalist ei ole kohustatud kassatsioonkaebusele vastama, siis kassatsioonkaebuse

menetlusse mittevõtmise korral ei loeta tema vastamisega seotud menetluskulusid reeglina

vajalikuks ja põhjendatuks käesoleva seadustiku § 109 lõike 6 mõttes.

(13) Pärast kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist määrab Riigikohus kindlaks tähtaja, mille

jooksul menetlusosalised, keda ei kohustatud kassatsioonkaebusele vastama, võivad

kassatsioonkaebusele vastata.“;

12) paragrahvi 219 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riigikohus otsustab kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise kolmeliikmelises koosseisus,

menetlusosalisi välja kutsumata.“;

13) paragrahvi 224 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

14) 27. peatükki täiendatakse §-ga 2651 järgmises sõnastuses:

„§ 2651. Kirjeldava ja põhjendava osata määrus

(1) Kohus võib taotluse kiiremaks lahendamiseks teha käesoleva seadustiku § 265 lõikes 3

nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui viivituse tõttu võib taotluse

eesmärgi saavutamine muutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

(2) Kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määrust täiendab kohus puuduva osaga, kui

menetlusosaline või muu isik, kellel on õigus esitada määruse peale määruskaebus, teatab

seitsme päeva jooksul määruse resolutsiooni kättetoimetamisest või kohtuistungil

teatavakstegemisest arvates kohtule soovist esitada määruse peale määruskaebus. Kohus

täiendab määrust kirjeldava ja põhjendava osaga esimesel võimalusel, kuid hiljemalt seitsme

päeva jooksul.

(3) Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema kirjeldava ja põhjendava osaga

täiendatud määruse kättetoimetamisest arvates või pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 teises

lauses nimetatud tähtaja möödumist, kui kohus ei ole määrust täiendanud. Kui menetlusosaline

või muu isik ei teata käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul kohtule

määruskaebuse esitamise soovist, loetakse, et ta on määruskaebuse esitamise õigusest

loobunud.“;

15) paragrahvi 266 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesolev peatükk reguleerib tühistamis-, kohustamis-, keelamis-, heastamis- ja

tuvastamiskaebuse esitamist ning lahendamist hankeasjas.“;

16) paragrahvi 267 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaebuse võib esitada järgmiste hankija dokumentide või otsuste peale:

1) riigihanke alusdokumendid;

2) taotleja või pakkuja riigihanke menetlusest kõrvaldamine;

4

3) taotleja või pakkuja riigihanke menetlusest kõrvaldamata jätmine riigihangete seaduse § 97

lõike 2 alusel;

4) ettevõtja kvalifitseerimine või kvalifitseerimata jätmine;

5) pakkumuse vastavaks tunnistamine;

6) pakkumuse tagasilükkamine või kõigi pakkumuste tagasilükkamine;

7) pakkumuse edukaks tunnistamine;

8) muu riigihangete seaduse alusel tehtud hankija otsus, mis võib rikkuda kaebaja õigusi või

kahjustada tema huvisid.

(11) Kaebaja võib:

1) esitada kaebuse vabatahtliku teate peale, kui hankija on jätnud hanketeate esitamata ja selle

esitamata jätmine ei olnud vastavalt riigihangete seadusele lubatud ning hankija on esitanud

registrile vabatahtliku teate;

2) vaidlustada hankelepingu, kui hankija on kasutanud väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetlust ja pärast hankelepingu sõlmimist esitanud tähtajaks riigihangete registrile

hankelepingu sõlmimise teate;

3) vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei ole esitanud hanketeadet, vabatahtlikku teadet ega

tähtajaks hankelepingu sõlmimise teadet ja hanketeate esitamata jätmine ei olnud vastavalt

riigihangete seadusele lubatud;

4) vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei ole hanketeate riigihangete registrile esitamisel

märkinud, et riigihanke eeldatav maksumus on võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab

seda, või ei ole märkinud, et ta soovib hanketeate edastamist Euroopa Liidu Väljaannete

Talitusele vastavalt riigihangete seaduse §-le 183, kui hanketeate edastamine oli riigihangete

seaduse kohaselt nõutav;

5) vaidlustada hankelepingu, kui hankija on sõlminud dünaamilise hankesüsteemi alusel

hankelepingu riigihangete seaduse §-s 35 sätestatud tingimusi rikkudes;

6) vaidlustada hankelepingu, kui hankija on sõlminud hankelepingu riigihangete seaduse § 30

lõikes 9 sätestatud korda rikkudes.

(12) Käesoleva paragrahvi lõike 11 punkte 2, 3, 5 ja 6 ei kohaldata juhul, kui sõlmitud

hankelepingu maksumus on alla riigihanke piirmäära.

(13) Pärast hankelepingu sõlmimist võib kahju hüvitamise nõude halduskohtule esitada

ettevõtja, kellega jäi hankeleping sõlmimata hankija õigusvastase otsuse või riigihanke

alusdokumendi tõttu, välja arvatud juhul, kui ta ei ole õigeaegselt hankija otsuseid või

riigihanke alusdokumente vaidlustanud, kuigi tal oli see võimalus olemas.

(2) Isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsuste ja

dokumentide suhtes, sealhulgas asjaolu siduvalt kindlaks tegevate hankija otsuste ja

5

dokumentide suhtes, kohaldatakse halduskohtumenetluses haldusaktide kohta sätestatut.

Muude hankija otsuste ja dokumentide suhtes kohaldatakse toimingute kohta sätestatut.

(3) Hankelepingute suhtes kohaldatakse halduskohtumenetluses haldusakti kohta sätestatut.

Kohus ei tühista kehtivat hankelepingut. Kohus võib tuvastada hankelepingu tühisuse, kui

hankeleping on tühine riigihangete seaduses sätestatud alusel.

(31) Hankelepingu tühisuse tuvastamise nõude lahendamisel võib kohus jätta hankelepingu

jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega, kui on tuvastatud tühisuse aluse olemasolu, kuid

hankelepingu tühisuse tuvastamisega võidakse kahjustada olulist avalikku huvi. Seejuures ei

ole olulise avaliku huviga seotud põhjusteks vastava hankelepinguga otseselt seotud

majanduslikud huvid. Hankelepinguga otseselt seotud majanduslike huvide hulka kuuluvad

muu hulgas hankelepingu täitmise edasilükkumisest, uue riigihanke alustamisest ja

hankelepingut täitva pakkuja vahetamisest tulenevad kulud ning hankelepingu tühisusest

tulenevate õiguslike kohustuste kulud. Majanduslikke huve võib pidada olulise avaliku huviga

seotud põhjuseks üksnes siis, kui erandlikel juhtudel kaasneksid hankelepingu tühisuse

tuvastamisega ebaproportsionaalsed tagajärjed.

(4) Kui hankija on sõlminud kehtiva hankelepingu, ei tühista kohus hankelepingu aluseks olevat

haldusakti.“

17) paragrahvi 268 lõiked 1–3 tunnistatakse kehtetuks;

18) paragrahv 269 tunnistatakse kehtetuks;

19) paragrahvi 270 lõiked 1 ja 11 tunnistatakse kehtetuks;

20) paragrahvi 270 täiendatakse lõigetega 3–15 järgmises sõnastuses:

„(3) Hankeasjas on kaebuse esitamise tähtaeg kümme päeva arvates päevast, kui kaebaja sai

teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõigetes 4–9 nimetatud juhul, kuid mitte pärast hankelepingu sõlmimist.

(4) Kaebus riigihanke alusdokumendi peale tuleb esitada hiljemalt:

1) kaks tööpäeva enne lihthankemenetluses osalemise taotluste, pakkumuste või ideekavandite

esitamise tähtpäeva;

2) viis tööpäeva enne hankemenetluses, sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses ja

kontsessioonilepingu sõlmimise menetluses osalemise taotluste, pakkumuste või ideekonkursil

ideekavandite esitamise tähtpäeva, kui riigihanke eeldatav maksumus on vähemalt võrdne

riigihanke piirmääraga, või

3) kümme päeva arvates riigihanke alusdokumendi elektrooniliselt kättesaadavaks tegemisest,

kui hankija on hankemenetluses osalemise pakkumuste, taotluste või ideekavandite esitamise

tähtaega vastavalt riigihangete seaduse § 93 lõikes 2 või § 94 lõikes 4 või 5 sätestatule

lühendanud, aga mitte pärast hankemenetluses osalemise pakkumuste, taotluste või

ideekavandite esitamise tähtpäeva.

6

(5) Kui riigihanke alusdokumenti elektrooniliselt kättesaadavaks ei tehta, arvestatakse

käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 3 nimetatud kaebuse esitamise tähtaega alates päevast, kui

kaebaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest.

(6) Kui hankija on muutnud riigihanke alusdokumente ja pikendanud pakkumuste, taotluste või

ideekavandite esitamise tähtaega, võib pikendatud tähtaja jooksul vaidlustada üksnes neid

riigihanke alusdokumentide muudatusi, mis on vastuolus sama riigihanke kohta tehtud

jõustunud kohtuotsusega, või nendest sõltumatult tehtud muudatusi. Üksnes pakkumuste,

taotluste või ideekavandite esitamise tähtaja muutmist ei loeta käesoleva lõike tähenduses

riigihanke alusdokumentide muutmiseks.

(7) Kaebuse esitamise tähtaeg lihthankemenetluses, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 4

punktis 1 nimetatud juhul, on kolm tööpäeva alates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada

saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest, kuid mitte pärast hankelepingu

sõlmimist.

(8) Kaebuse esitamisele riigihankes, mille eeldatav maksumus on väiksem kui riigihangete

seaduse § 14 lõikes 1 sätestatud lihthanke piirmäär või lõikes 2 sätestatud vastav riigihanke

piirmäär, kui riigihangete seadus selle riigihanke kohta lihthanke piirmäära ei kehtesta,

kohaldatakse lihthankemenetluses kaebuse esitamisele sätestatud tähtaegu.

(9) Kaebuse esitamise tähtaeg, mis esitatakse raamlepingu alusel hankelepingu sõlmimise

menetluses, on seitse päeva arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama oma

õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest, kuid mitte pärast hankelepingu sõlmimist.

(10) Käesoleva seadustiku § 267 lõike 11 punkti 1 alusel kaebuse esitamise tähtaeg on kümme

päeva vabatahtliku teate registris avaldamisest arvates.

(11) Käesoleva seadustiku § 267 lõike 11 punktide 2, 4 ja 5 alusel kaebuse esitamise tähtaeg on

30 päeva hankelepingu sõlmimise teate registris avaldamisest arvates.

(12) Käesoleva seadustiku § 267 lõike 11 punkti 3 alusel kaebuse esitamise tähtaeg on kuus

kuud hankelepingu sõlmimisest arvates.

(13) Käesoleva seadustiku § 267 lõike 11 punkti 6 alusel kaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva

arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide

kahjustamisest.

(14) Kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg on üks aasta hankelepingu sõlmimisest

arvates.

(15) Kahju hüvitamise kaebuse või õigusvastasuse tuvastamise kaebuse vaatab halduskohus

läbi mõistliku aja jooksul, muus osas kohaldatakse nende läbivaatamisele hankeasja

läbivaatamise kohta sätestatut.“;

21) paragrahvi 271 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kaebuse muutmise korral peab iga uus nõue olema esitatud §-s 270 sätestatud tähtaegu

järgides.“;

7

22) paragrahvi 272 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Hankeasjas toimetatakse menetlusdokumendid menetlusosalistele kätte elektrooniliselt

elektronposti aadressil, mille menetlusosaline on kohtule või hankijale teatanud. Muul viisil

võib menetlusdokumendi kätte toimetada üksnes mõjuval põhjusel.“;

23) paragrahvi 274 lõiget 1 täiendatakse järgmise lausega:

„Kui kohus määrab kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks, teatab ta hankijale

kaebuse esitamisest ning edastab talle vajaduse korral pärast puuduste kõrvaldamist kaebuse

koopia.“;

24) paragrahvi 274 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 275 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Mõjuval põhjusel võib kohus seda tähtaega pikendada kuni 15 päeva võrra.“

26) paragrahvi 279 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Ringkonnakohtule apellatsioon- või määruskaebuse esitaja vastaspool on kohustatud

esitama kümne päeva jooksul edasikaebuse saamisest arvates kaebusele kirjaliku vastuse. Sama

tähtaja jooksul on vastuse esitamise õigus ülejäänud menetlusosalistel.“;

27) paragrahvi 279 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Riigikohtule esitatud kassatsioon- või määruskaebusele on menetlusosalistel õigus vastata

kümne päeva jooksul.“;

28) paragrahvi 280 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse

riigihanke menetluse peatamise kohta. Selline taotlus lahendatakse käesoleva seadustiku

24. peatüki alusel, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi.

(11) Kui hankija on riigihanke menetluses teinud kõik hankelepingu sõlmimiseks vajalikud

otsused ja hankelepingu sõlmimist takistab üksnes riigihangete seaduse § 120 lg-s 41 sätestatu

ning kui oluline avalik huvi, mida võidakse kahjustada hankelepingu sõlmimata jätmise korral,

kaalub üles kaebaja õiguste võimaliku kahjustamise, võib kohus hankija põhjendatud taotluse

alusel anda igas kohtumenetluse staadiumis hankijale loa hankelepingu sõlmimiseks

nõustumuse andmiseks.

(2) [kehtetu]

(3) [kehtetu]

(4) Määruskaebus esialgse õiguskaitse taotluse, sh riigihanke peatamise taotluse või hanke-

lepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise lubamise taotluse lahendamisel tehtud määruse peale

esitatakse kolme tööpäeva jooksul.“;

29) paragrahvi 281 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

8

„(3) Kui kaebus hankeasjas esitati enne …, siis asja kohtualluvus ei muutu.“

30) seadustikku täiendatakse §-ga 2923 järgmises sõnastuses:

„(1) Käesoleva seadustiku § … jõustuvad ….“

(2) Enne … riigihangete vaidlustuskomisjoni poolt tehtud otsuste peale esitatud kaebused

lahendatakse enne … kehtinud korras.“

§ 2. Riigihangete seaduse muutmine

Riigihangete seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolev seadus sätestab riigihanke korraldamise reeglid, riigihankega seotud isikute

õigused ja kohustused, riikliku järelevalve ja haldusjärelevalve tegemise ning vastutuse

käesoleva seaduse rikkumise eest.“;

2) paragrahvi 29 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Ka raamlepingu vaidlustamisel käsitatakse seda hankelepinguna.“;

3) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 73 järgmises sõnastuses:

„(73) Kui kohus on riigihanke menetluse peatanud või tunnistanud peatamise otsuse kehtetuks,

teavitab hankija registri kaudu viivitamata sellest kõiki talle teadaolevaid riigihankes

osalemisest huvitatud ettevõtjaid, pakkujaid ja taotlejaid.“;

4) paragrahvi 82 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kohus on riigihanke menetluse peatanud ja pakkumuste, taotluste või ideekavandite

esitamise tähtpäev saabub kohtumenetluse ajal, on hankijal kohustus pikendada pakkumuste,

taotluste või ideekavandite esitamise tähtaega mõistliku aja võrra.“;

5) paragrahvi 112 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui kohus on riigihanke menetluse peatanud, on hankijal kohustus teha pakkujatele

vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule ettepanek esitatud pakkumuste jõusoleku

tähtaja pikendamiseks.“;

6) paragrahvi 120 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Hankeleping on tühine, kui see on sõlmitud pärast hankija poolt kaebuse esitamisest

teadasaamist, kuid enne kaebuse kohta tehtud lõpliku kohtulahendi jõustumist või sellise

kohtulahendi jõustumist, millega kohus lubas hankijal anda nõustumuse hankelepingu

sõlmimiseks kohtumenetluse kestel.“;

7) paragrahvi 121 lõike 1 punkti 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) hankija on jätnud registrile hanketeate esitamata ja selle esitamata jätmine ei olnud vastavalt

käesolevale seadusele lubatud, sealhulgas kui väljakuulutamiseta läbirääkimistega

9

hankemenetluse kasutamine ei olnud käesoleva seaduse alusel lubatav ja hankija tegevuse

tulemusena on ettevõtja kaotanud võimaluse oma huve kohtumenetluses kaitsta;“;

8) paragrahvi 181 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

9) 8. peatükk tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 206 lõike 1 punkte 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) järelevalveteate esitajal on õigus esitada rikkumise peale kaebus halduskohtule;

2) rikkumine on kohtu menetluses, samuti siis, kui selle kohta on kohtu jõustunud menetlust

lõpetav lahend, milles on antud õiguslik hinnang rikkumise asjaoludele;“;

11) paragrahvi 206 lõike 2 punkti 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) järelevalveteate esitaja ei ole kasutanud õigust esitada rikkumise peale kaebus

halduskohtule;“;

12) paragrahvi 218 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui pakkuja on riigihanke käigus või kaebuse lahendamise käigus esitanud teadvalt

valeandmeid või võltsinud dokumente, hüvitab ta selliste andmete või dokumentide esitamisest

hankijale või teistele isikutele tulenenud kahju.“;

13) paragrahvi 219 täiendatakse lõigetega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:

„(8) Vaidlustused, mis esitati enne …, menetleb vaidlustuskomisjon võimaluse korral lõpuni

enne …, lähtudes käesoleva seaduse …-ni kehtinud redaktsioonis sätestatud nõuetest.

(9) [VAKO tegevuse lõpetamise kuupäeval] vaidlustuskomisjoni menetluses olevad

vaidlustused antakse menetluse jätkamiseks üle Tallinna Halduskohtule. Enne üleandmist

tehtud menetlustoiminguid ei pea kohus kordama, kui pool või kolmas isik seda ei taotle.“;

14) seadust täiendatakse paragrahviga 2371 järgmises sõnastuses:

„§ 2371. Vaidlustuskomisjoni tegevuse lõpetamine

(1) Riigihangete vaidlustuskomisjon lõpetab tegevuse ….

(2) Vaidlustuskomisjoni liikmed vabastatakse … ennetähtaegselt ametist. Ametist vabastamisel

makstakse neile hüvitist kolme kuu ametipalga ulatuses.“;

15) paragrahvi 238 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Käesoleva seaduse § … jõustuvad ….

(6) Käesoleva seaduse § 2371 jõustub ….“

§ 3. Kohtute seaduse muutmine

Kohtute seaduses tehakse järgmised muudatused:

10

1) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Kui kohtu menetluses on mitu sarnast asja, mille lahendamiseks tuleb kohaldada

õigusnormi, mille kohta varasem kohtupraktika puudub, võib kohtu esimees anda kohtunikule

juhise lahendada üks sellistest asjadest eelisjärjekorras.“;

2) paragrahvi 452 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras võivad ringkonnakohtute esimehed ühise

otsusega saata maakohtu või ringkonnakohtu kohtuniku tema nõusolekuta välismaalase

kinnipidamise loa taotlusi ajutiselt läbi vaatama halduskohtusse, kui see on vajalik

õigusemõistmise korrakohaseks toimimiseks. Halduskohtu koosseisu ajutiselt kaasatud

kohtunik võib menetleda kõiki alates massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra algusest

Eestisse saabunud välismaalaste, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejate, kinnipidamise või

selle pikendamise taotlusi.“;

3) seadust täiendatakse paragrahviga 1316 järgmises sõnastuses:

㤠1316. Riigihangete vaidlustuskomisjoni liikmete kohtunikuks kandideerimine

(1) Riigihangete seaduse § 2371 lõike 2 alusel ametist vabastatavatel riigihangete

vaidlustuskomisjoni liikmetel võimaldatakse kandideerida halduskohtunikuks nende ametist

vabastamise tähtpäevale viimati eelneval konkursil väljaspool käesoleva seaduse § 53 järgset

avalikku konkurssi.

(2) Käesoleva paragrahvi esimese lõike alusel kohtunikuks kandideerija peab vastama kõigile

käesolevas seaduses kohtunikule kehtestatud nõuetele.“

§ 4. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 60 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Halduskohtule hankeasjas kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu:

1) 1000 eurot, kui riigihanke eeldatav maksumus on rahvusvahelisest piirmäärast väiksem;

2) 2000 eurot, kui riigihanke eeldatav maksumus on võrdne rahvusvahelise piirmääraga või

ületab seda.“;

2) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Hankeasjas tasuvad ühispakkujad ja ühistaotlejad riigilõivu käesoleva paragrahvi lõikes 5

nimetatud riigilõivumääras.“;

3) 10. peatüki 1. jagu tunnistatakse kehtetuks.

§ 5. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine

11

Riikliku pensionikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 281 lõike 1 esimest lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pensioniõiguslikku staaži tõendatakse rahvastikuregistris sisalduvate õiguslikku tähendust

omavate andmete, pensioniõiguslikku staaži tõendavate dokumentide või tunnistajate ütluste

alusel.“;

2) paragrahvi 281 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.

§ 6. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine

Vabariigi Valitsuse seadust täiendatakse paragrahviga 301 järgmises sõnastuses:

„§ 301. Õiguskantsleri protestiõigus

(1) Õiguskantsler võib käesolevas paragrahvis ja halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud

tingimustel ja korras esitada Riigikohtule protesti Vabariigi Valitsuse korralduse peale, kui

korraldusel on üleriigiline kehtivusala, korraldus on suunatud üldiste tunnuste alusel

kindlaksmääratud isikutele ning korralduse õiguspärasuse kontrollimine on vajalik seoses

olulise avaliku huvi või paljude isikute õiguste kaitsega.

(2) Enne kohtusse pöördumist teeb õiguskantsler Vabariigi Valitsusele kirjaliku ettepaneku viia

korraldus kooskõlla õigusnormidega või tunnistada see kehtetuks. Õiguskantsler võib protesti

esitada, kui Vabariigi Valitsus ei ole 20 päeva jooksul pärast ettepaneku saamist korraldust

õigusnormidega kooskõlla viinud või kehtetuks tunnistanud.

(3) Riigikohtus vaatab õiguskantsleri protesti läbi halduskolleegium halduskohtumenetluse

seadustiku 25. peatükis sätestatud korras. Halduskolleegium võib halduskohtumenetluse

seadustiku 20. peatükis sätestatud tingimustel anda asja lahendamise üle Riigikohtu erikogule

või üldkogule. Riigikohtu lahend protestiga seoses on lõplik.“

§ 7. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) 2. peatüki 5. jagu täiendatakse §-ga 531 järgmises sõnastuses:

㤠531. Tervishoiuteenusega seotud vaidluste lahendamine

Vanglas kinni peetavale isikule tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidlus

lahendatakse halduskohtus.“;

2) paragrahvi 86 lõiget 11 [01.07.2024 jõustuv] muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Arestialuse tervishoiu korraldamisel ja talle tervishoiuteenuse osutamisel lähtutakse

käesoleva seaduse §-dest 49, 52 ja 531 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest.“;

3) paragrahvi 93 lõike 6 [01.07.2024 jõustuv] esimest lauset muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

12

„(6) Vahistatu tervishoiu korraldamisel ja talle tervishoiuteenuse osutamisel lähtutakse

käesoleva seaduse §-dest 49, 52 ja 531 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest.“

§ 8. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust muudetakse järgmiselt:

1) paragrahvi 153 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 269 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlus lahendatakse

halduskohtus.“

§ 9. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 365 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse

kehtetuks.

§ 10. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Õiguskantsleri seaduse paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Õiguskantsler teeb Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud ulatuses ja korras järelevalvet

Vabariigi Valitsuse korralduste üle.“

PS. Kehtetuks muutub volitusnormi kehtetuks tunnistamise tõttu ka VAKO põhimäärus:

https://www.riigiteataja.ee/akt/120072017001 ja kehtetuks tunnistada tuleb sotsiaalministri 27.

detsembri 2012. a määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja arvestamise kord“ §

28 lg 1.

HKMS-le tuleb lisada normitehniline märkus riigihangete õiguskaitsedirektiivi kohta?

https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/1989/0665#

1

Halduskohtumenetluse seadustiku, riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse seletuskiri

Sissejuhatavalt erinevate teemablokkide kohta

VAKO kaotamine

Riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO) kui kohustusliku kohtueelse menetluse kaotamine

hoiaks kokku ühe vaidlust lahendava astme võrra raha ja kiirendaks sellevõrra ka hankeasjade

menetlust (esimese astme vaates tuleb siiski väike aeglustus, sest kui VAKO-l oli vaidlustuste

lahendamise tähtaeg üldreeglina 30 päeva, siis kohtu puhul ei tundu, arvestades potentsiaalselt

laiemat vaidlusküsimuste ringi, mõistlik lühendada praegu kehtivat 45-päevalist tähtaega).

Tõsi, rahaline võit ei oleks väga mastaapne, sest VAKO otsuseid on viimastel aastatel vaidlusta-

tud umbes 15–20%1, kuid neil juhtudel jääb üks aste siiski vähemaks. Halduskohtu(te)sse

(praeguse kava kohaselt ainult Tallinna Halduskohtusse, arvestades kohtuasjade vähesust

Tartus) luuakse riigihankevaidlustele spetsialiseerunud osakond, kus kohtunikud ei tegeleks

muude asjadega (see eeldab tööjaotusplaani muutmist). Kohtunikukohti (koos vajaliku abi-

tööjõuga) tuleks küll juurde luua, et tagada samasugune efektiivsus ja kiirus nagu praegu

VAKO-s. Siiski oleks halduskohtus hankevaidluste lahendamise ressursikulu eeldatavasti

väiksem kui täna vaidlustuskomisjoni ja halduskohtu peale kokku. Välistada ei saa küll ohtu, et

psühholoogilistel põhjustel vaidlustatakse I astme lahendeid teatud määral rohkem kui VAKO

omi – on võimalik, et kui VAKO otsused jäetakse valdavalt kohtus vaidlustamata, siis kui juba

nagunii on n-ö kohtu ukselävi ületatud, minnakse suurema tõenäosusega lõpuni välja läbi kolme

astme. See saab selguda ainult praktikas.

Kui käsitleda VAKO töömahtu tänase kohtute töökoormusmetoodika alusel (seni on riigihanke-

asjadel koormuspunkte 38 maksimaalsest 40-st), siis 2022 menetles VAKO 125 kaebust. See

tähendab kokku 3277,5 töötundi kohtute tööstandardi järgi. Omakorda tähendaks see 2,05

täiskohaga halduskohtunikku. VAKO 2023. a statistika pole veel üles pandud, kuid hinnates

halduskohtutele 2023 ja 2022 esitatud kaebusi (39 vs 40), võib eeldada, et VAKO ei menetlenud

eriti palju rohkem kui 2022. Seega oleks nende kalkulatsioonide põhjal mõistlik planeerida vaid

2 kohta – kuna mõlemal halduskohtul on olemas väga head riigihangetele spetsialiseerunud

kohtunikud, siis saaksid nad vajadusel abistada. Selleks, et I astmesse 3 kohtunikku ette näha,

peaks VAKO menetluste arv olema 2023 kolmandiku võrra suurem ehk 183.

Siin tuleb siiski märkida, et hankeasjadele määratud nn koormuspunktid vajaksid tõenäoliselt

suurendamist. Praegu tuleb hankeasi kohtusse n-ö valmis pakituna (materjalid kogutud ja teatud

määral süstematiseeritud) ja valmis lahenduskäiguga. Isegi kui kohus jõuab lõppastmes

teistsugusele järeldusele kui VAKO, seisneb see lahenduskäik ikkagi valdavalt juba ette ära

tehtud õigusliku argumentatsiooniga kas nõustumises või mittenõustumises, mis vajab vähem

vaeva kui asja lahenduskäigu ise algusest peale kujundamine (asjakohaste õigusnormide ja

kohtupraktika (sh Euroopa Kohtu praktika) otsimine, vastust vajavate õigus- ja faktiküsimuste

1 VAKO statistika: https://www.fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused/riigihanked/vaidlustusmenetlus#vako-

otsused-vaikeha (2022 kohta on aruandes otse kirjas kohtusse pöördumiste arv, 2021 kohta leidsin selle kohtute

aastaraamatus märgitud riigihankeasjade arvu ja VAKO asjade arvu võrreldes)

2

püstitamine, iga asjaolu kohta tõendite kokku otsimine jms). Muidugi on sellist põhjalikumat

tööd ka praegu mõnel juhul vaja, kui VAKO on kohtu hinnangul täiesti vales suunas liikunud,

aga seda ei juhtu tihti. Vaidluse n-ö nullist lahendamine on usutavalt vaevarikkam. Iseasi, et see

suurendamine oleks võimalik ainult väga väikses ulatuses (2 p võrra).

See tähendaks, et rahaliselt säästetakse üks I astme kohtuniku palk (ühe VAKO liikme palk),

2023. a hindades 62 902 €, koos maksudega 83 660 €/a. Sellest tuleks maha arvata ühe VAKO

liikme koondamiskulu (vt allpool RHS rakendussätted, 3 kuu palk, 20 915 € koos maksudega),

kokkuhoid esimesel aastal seega 62 745 € (järgmised aastad täissummaga ja indekseerituna).

Kui VAKO liikmed ei soovi või ei suuda edukalt kandideerida halduskohtunikuks või kui teha

poliitiline otsus, et on põhjendatud neile koondamistasu määrata sõltumata edasisest, tuleb

arvestada sellevõrra suurema koondamiskuluga. Halduskohtutes jääks ära 39 riigihanke-

kaebust, see oleks vabaneva tööajaressursina 39x26,22=1495 töötundi – see on peaaegu terve

kohtuniku koht (0,93). Kui eeldada, et mõnevõrra suureneb töökoormus nii II astmes kui

Riigikohtus (nt 10% senisega võrreldes rohkem), siis see tähendaks 2–3 asja aastas rohkem.

Sellega lahenevad ühtlasi probleemid, mis kaasnesid vaidlustuskomisjoni pädevuse piiratusega

(ainult RHS rikkumine – kohtud vaatavad ka muude õigusaktide rikkumist) ja vaidlustusõiguse

piirangutega (teatud juhtudel tuli juba varem tulla otse kohtusse). Samuti võib menetlusosalistel

olla lihtsam toime tulla, kui menetlusreeglid on ühtsed (VAKO ja kohtu menetlusreeglid

erinevad mõnes aspektis).

Vaidlustuskomisjoni liikmetele antakse võimalus kandideerida konkursiväliselt

halduskohtunikuks, eeldusel et nad täidavad kohtunikuks saamise eelduseks olevad tingimused

(sh eksam).

Rõhutame, et kolleegium ei ole üksmeelne selles osas, kas VAKO kaotamine on hea lahendus.

VAKO on ennast tõestanud kiire ja tõhusa vaidlusi lahendava organina ja ei ole võimalik

garanteerida, et see tõhusus suudetakse kohtumenetluse formaadis säilitada. Kahtlusi on selles

osas, kas on põhjendatud just hankeasjades sedavõrd süvendatud spetsialiseerumine, kui vähe-

malt sama keerukaid ja samas kiireloomulisi vaidlusi on teisigi (näiteks välismaalaste asjad).

Spetsialiseerumine ja sellega kaasnev tõhusus ei pruugi olla ka püsiv, kui näiteks seoses

hankevaidluste hulga kõikumisega tekib vajadus jagada neile n-ö normkoormuse tagamiseks

muid asju (nt kinnipeetavad) või kui rände- vm kriisi korral tuleks nad paratamatult kaasata

kiireloomuliste asjadega tegelemisse eelisjärjekorras võrreldes maa- või

ringkonnakohtunikega.

Vajadust vähendada hankevaidlusi lahendavaid astmeid praeguselt neljalt kolmele siiski

mööndakse. Alternatiivid oleks kas nn hüppav kassatsioon (millega kaasnevad siiski põhi-

seaduslikud riskid – vt RKÜKo 3-4-1-7-08), millega võib aga kaasneda Riigikohtu koormuse

kasv, või sellest pehmem variant Riigikohtu loamenetluse sarnane filter ringkonnakohtus.

RePowerEU

Kuigi RePowerEU-st inspireeritult tehakse HKMS-s ka mõned muud muudatused, on enamik

neist mõeldud kohalduma kõigile, mitte ainult taastuvenergia vaidlustele. Kitsalt

taastuvenergiat puudutab ainult üks muudatus, mis seab nende vaidluste puhul eelmenetlusele

kindla tähtaja. Edasise menetluse tähtaegade range reguleerimine pole pigem vajalik – eeltoodu

tagab, et need vaidlused saaksid teatava prioriteedi, aga sisuliselt võivad need asjad olla

3

keerukad ja seetõttu paratamatult ajamahukad. See reegel peaks aga tagama, et need ei jää n-ö

riiulisse ootama.

Halduskohtumenetluse tõhustamine

Siin on suurim muudatus nn veaotsuse instituudi loomine. Kohtutele antakse võimalus teha

tuvastav otsus, millega teeks kohus siduvalt kindlaks, et vaidlusalusel haldusaktil on kergesti

kõrvaldatavad menetluslikud või ka kaalumisvead, mida kõrvaldamata pole siiski võimalik

veenduda haldusakti õiguspärasuses. Kohus võib määrata vastustajale tähtaja, mille jooksul tal

on võimalik need vead kõrvaldada ja kaaluda uuesti (mille tulemusena jäädakse kas varasema

otsuse juurde või tehakse uus). Seejärel jätkub sama kohtumenetlus, mille raames hinnataks ka

uue otsustuse õiguspärasust. Kokku hoitakse nii menetlusosaliste kui kohtu vahendeid selle

arvelt, et haldusakti tühistamise ja uue otsuse tegemise korral algaks tõenäoliselt uus

kohtuvaidlus n-ö nullist (vrd viimase aja praktikast nt õlitehase ehitusloa vaidlus). See peaks

siiski puudutama ainult väiksemaid vigu (nt mõni üksik küsimus KMH-s käsitlemata või

ebapiisavalt uuritud, mitte KMH täiesti tegemata). Kasuks tuleb seaduses sätestada põhimõte,

et haldusmenetlus ei tohi kanduda kohtumenetlusse ülemäära suures ulatuses. Halduse

järeleaitamist tasakaalustatakse menetluskulude jaotust puudutava erisättega kaebaja kasuks.

Sarnane menetluskord eksisteerib Hollandis2, kust küll norme otse üle võtta ei saanud, sest

sealne regulatsioon on võrreldes meie tavaga äärmiselt üldsõnaline. Reeglistikku luues on

arvesse võetud ka Hollandi süsteemile tehtud kriitikat3, samuti Belgias põhiseadusevastaseks

tunnistatud sarnase instituudi esiletoodud vigu4.

Vastukaaluks veaotsusele, kui kohtumenetluse alguses on nähtav oluline ja ilmselge viga

haldusaktis, siis luuakse kohtule võimalus kaebus formaalsetel põhjusel kiiresti ja lihtsustatud

korras rahuldada, sh eelmenetluses ja sisuküsimuste arutamiseta. See hoiab oluliselt kokku nii

kohtu kui ka menetlusosaliste aega, võimaldades teha kiiresti otsuse, uurimata läbi kõiki

vaidluse aspekte.

Tallinna ja Tartu Halduskohtu töökoormuse ühtlustamiseks on esitatud muudatusettepanek, et

jagada kinnipeetavate asju pärast selleks vajaliku IT-arenduse elluviimist üleriigiliselt, mitte

kinnipeetava viibimiskoha põhiselt.

Eesmärk on suuremate muudatuste kõrval parandada ka mõned praktikas esile tulnud

väiksemad ebaselged või ebaefektiivsed olukorrad halduskohtumenetluses. Veidi tõhustatakse

(õigemini viiakse päriseluga kooskõlla) kassatsioonimenetlust, et võimaldada otsustada

menetlusloa üle ilma kassatsioonkaebusele vastuseid ootamata. Selguse huvides lisatakse

senisest praktikast lähtuv säte menetluskulude kohta.

2 Artiklid 8.51a – 8.51d GALA. Pöördusin abipalvega sealse ACA kaudu tuttava õigusteabe spetsialisti poole, kes

saatis mulle nende sätete ingliskeelse tõlke. 3 Jansen, Sander, The Dutch Administrative Loop Under Scrutiny: How the Dutch (Do Not) Deal with

Fundamental Procedural Rights (March 31, 2017). Maastricht Faculty of Law Working Paper No. 2017-3,

Available at SSRN: https://ssrn.com/abstract=2943938 or http://dx.doi.org/10.2139/ssrn.2943938 4 Vt ülevaatlikku analüüsi Belgia loop’idest ja konstitutsioonikohtu otsustest:

https://www.iuscommune.eu/html/activities/2015/2015-11-26/workshop_4_Bortels.pdf (Bortels, H. The Belgian

Administrative Loop and the Rulings of the Constitutional Court).

4

Massiline sisseränne

Kui 2020 täiendati kohtute seadust selliselt, et maa- ja ringkonnakohtu kohtunikke saab ajutiselt

kaasata välismaalase esmaseks kinnipidamiseks loa andmiseks kuni 7 päevaks, siis praeguseks

on jõutud järeldusele, et samad kaasatud kohtunikud võiksid menetleda kõiki alates massilisest

sisserändest tingitud hädaolukorra algusest Eestisse saabunud välismaalaste kinnipidamise või

selle pikendamise taotlusi. Täpsustatakse ka täitetoiminguks loa andmisel resolutsioonmääruse

tegemise ja selle vaidlustamise võimalusi.

Pensionistaaži tuvastamine

Eelnõuga soovitakse anda Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pädevus tuvastada pensioniõiguslik

staaž tunnistaja ütluste alusel. Sellega kaob vajadus suunata staaži tuvastamist taotlevad isikud

kohtusse olukorras, kus poolte vahel vaidlust tegelikult pole. Nende asjade arvelt vabaneks

aastas 522 töötundi (0,33 kohtuniku aastakoormust). Aastal 2023. saabus Tallinna

halduskohtusse 73 sellist asja ja nende ajaline maht oli 73 * 12,42 = 907 tundi. Tartu

halduskohtus oli selliseid menetlusi registreeritud 8 ja 8 * 12,42 = 99 tunni ulatuses. Seega

väheneb muudatuse tulemusena Tallinna Halduskohtu kohtuniku keskmine koormus 57 tunni

ulatuses ja Tartu Halduskohtus 12,5 tunni võrra.

Õiguskantsleri protestiõigus üldkorralduste peale

Koroonapandeemia käigus ilmnes probleem, et Vabariigi Valitsuse korraldustega piirati pika-

ajaliselt ja intensiivselt kogu Eesti elanikkonna õigusi, kuid kuna tegu oli üldkorralduse

mõistele vastavate aktidega ja õiguskantsleril on kehtiva õiguse kohaselt pädevus vaidlustada

ainult õigustloovaid akte, ei saanud ta neid vaidlustada. Arvestades sedalaadi üldkorralduste

olulisust, on põhjendatud kehtestada nende õiguspärasuse kontrollimiseks lisaks iga puudutatud

isiku kaebeõigusele ka PS § 142 lg-le 2 sarnane menetluskord. Eelnõus on ettepanek seda teha.

Kinnipeetavate tervishoiuteenused

Arvestades RKEK pikaajalist praktikat kinni peetavatele isikutele tervishoiuteenuse

osutamisega seotud vaidluste lahendamisel, on eesmärk määrata seadusega kindlaks haldus-

kohtu pädevus nendes asjades.

Sätted

§ 1. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine

Punktiga 1 muudetakse kinnipeetavate asjade kohtunike vahel jagamine üleriigiliseks,

arvestamata kohtute tööpiirkondi.

Justiitsministri 27.10.2005 määruse nr 45 „Maa- ja halduskohtute tööpiirkonnad“ § 2 kohaselt

on halduskohtute tööpiirkonnad järgmised:

1) Tallinna Halduskohus – Harju maakond, Hiiu maakond, Järva maakond, Lääne maakond,

Rapla maakond, Pärnu maakond, Saare maakond;

5

2) Tartu Halduskohus – Jõgeva maakond, Põlva maakond, Tartu maakond, Valga maakond,

Viljandi maakond, Võru maakond, Ida-Viru maakond, Lääne-Viru maakond.

HKMS § 8 lg 5 kehtiva redaktsiooni kohaselt esitab isik, kellelt on võetud vabadus, kaebuse

oma viibimiskoha järgi. Vastav regulatsioon puudutab eelkõige kinnipeetavaid, s.o vanglas

vangistust kandvaid süüdimõistetuid (VangS § 2). Vanglaid on Eestis kolm: Tallinna vangla

(asub Harju maakonnas), Viru vangla (asub Ida-Viru maakonnas) ja Tartu vangla (asub Tartu

maakonnas).

Tallinna vanglas vangistust kandvate kinnipeetavate kaebused on eeltoodust tulenevalt Tallinna

Halduskohtu tööpiirkonnas ja alluvuses ning Viru vanglas ja Tartu vanglas vangistust kandvate

kinnipeetavate kaebused Tartu Halduskohtu tööpiirkonnas ja alluvuses.

Teadaolevalt vähendatakse alates 01.07.2024 Tartu vanglas kohti poole võrra. Plaani kohaselt

viiakse Tartu vanglast 250 vangi üle Tallinna vanglasse ning Tartu vanglasse jääb 1. juuli

seisuga veidi üle 300 vangi.5

Vanglatest saabus 2023. a-l halduskohtutesse 628 kaebust, neist 122 ehk 19% Tallinna

Halduskohtusse ja 506 ehk 81% Tartu Halduskohtusse. Juhul, kui pooled Tartu vangla vangid

suunatakse 2024. a jooksul Tallinna vanglasse ja kohtusse saabub samas suurusjärgus kaebusi

nagu 2023. a-l, siis suureneb Tallinna Halduskohtus vanglatega seotud kaebuste arv 112

kaebuse võrra ja töömaht 1082 tunni võrra aastas. Vastavalt väheneks Tartu Halduskohtu

kohtuasjade hulk ja töömaht.

Arvesse võttes riigihangete seaduse muudatuse mõju, millega väheneb koormus Tallinna

Halduskohtus 1493 töötunni ulatuses, jääks Tallinna Halduskohtus kohtuniku õigusemõistmise

tööaega lõppkokkuvõttes vabaks 411 töötundi. See tähendaks Tallinna Halduskohtu kohtuniku

keskmise koormuse vähenemist 25,8 töötundi.

Tingituna kohtunike pensionile siirdumisest oli 2023. aastal Tallinna Halduskohtu kohtunike

keskmine koormus 1833 tundi ja Tartus 1688 tundi6. Et kohtunike pensionile siirdumise mõju

kohtu töökoormusele on üheaastana, tuleb see aastakeskmise koormuse arvestusest välja jätta

– seega Tallinna halduskohtu keskmiseks koormuseks oli 2023. aastal 1750 töötundi ja Tartu

Halduskohtul 1632 töötundi.

Võttes arvesse kavandatavad muudatused oleks Tallinna Halduskohtu kohtuniku keskmine

koormus 1667 tundi aastas ja Tartu Halduskohtus 1483 tundi aastas. Seega tuleks rakendada

täiendavaid meetmeid kahe halduskohtu koormuse ühtlustamiseks.

Eelnevalt viidatud halduskohtute koormuste erinevusi aitaks ühtlustada kinnipeetavate

kaebuste üleriigiline jagamine, st menetlusalluvuse kaotamine. Uute kohtuasjade jagamine

kohtunike vahel on kohtutes reguleeritud tööjaotusplaani kaudu, lähtudes järgmistest

põhimõtetest: kohtunike vahel tuleb jaotada kõik kohtusse läbivaatamiseks saabuvad asjad;

asjad tuleb jaotada lähtudes juhuslikkuse põhimõttest; asjade jaotamine peab tagama kohtunike

5 https://www.err.ee/1609224762/tartu-vanglast-kaovad-pooled-vanglakohad-too-kaotab-90-inimest 6 Täpsem analüüs lisas.

6

spetsialiseerumise ning asjade jaotamine peab tagama kohtunike ühtlase töökoormuse kohtu

piires (KS § 37 lg 2).

Praktikas on uute kohtuasjade jagamine eeltoodud põhimõtteid arvesse võttes lahendatud

kohtute infosüsteemi automaatprotsessi kaudu. Nimelt jagatakse infosüsteemi poolt uus

kohtuasi vastava kohtuasja liigile (kategooriale) spetsialiseerunud kohtunike vahel selliselt, et

kohtuasja saab lahendamiseks kohtunik, kellele on aasta algusest jagatud selleks ajahetkeks

kõige vähem uusi kohtuasju (iga aasta algusest arvestus nullitakse). Seejuures on

halduskohtutes kohtuasjade liike, mida jaotatakse kõigi konkreetse kohtu kohtunike vahel (nn

üldjagamise asjad) ning mis tasandavad seeläbi olukorda, kui konkreetse kohtuniku

spetsialiseerumiskategooriates saabub teiste kohtunikega võrreldes vähem või rohkem uusi

kohtuasju. Selliseks üldjagamise kohtuasja liigiks on ka kinnipeetavate kaebused.

Kohtuasjade liigid on ühtlasi kohtuteüleselt määratletud koormuspunktiväärtuste kaudu, mis on

taandatav tööajaks (nt on kinnipeetavate kaebuste koormuspunktiväärtuseks 9,66, mis

tähendab, et keskmise selle valdkonna kohtuasja lahendamisele kulub kohtunikul hinnangu-

liselt 9,66 töötundi).7 Kokkuvõtvalt tagab eeltoodud mudel, et aasta jooksul jaotatakse

kohtunike vahel konkreetses kohtus analoogne töömaht ning tagatud on nii juhuslikkus kui

spetsialiseerumine.

Kinnipeetavate kaebuste jagamine eeltoodud põhimõtetel Tallinna Halduskohtu ja Tartu

Halduskohtu üleselt tagaks selle, et nii Tallinna kui Tartu halduskohtunike vahel jaotatakse aasta

jooksul analoogne töömaht (ning tagatud on nii juhuslikkus kui spetsialiseerumine). Selle

eelduseks on, et kinnipeetavate kohtuasju jaotatakse kõigi Tallinna ja Tartu halduskohtunike

vahel (vajalik reguleerida kohtute tööjaotusplaanides). Praktikas tähendaks see, et iga uus

kinnipeetava algatatud kohtuasi jagatakse Tallinna ja Tartu halduskohtunike üleselt

kohtunikule, kes on saanud aasta algusest selleks ajahetkeks kõige vähem uusi kohtuasju

(koormuspunkte). Arvestades kinnipeetavate kaebuste suurt osakaalu kohtuasjade kogumahust,

tähendab eelnev, et kinnipeetavate kohtuasjad tasandavad alluvuspõhiselt / tavakorras jaotatud

kohtuasjade mahust tingitud töömahu erisused Tallinna ja Tartu halduskohtute kohtunike vahel.

Kuna sama reegli alusel on seni kohtute tööpiirkondade põhiselt jagatud ka esialgse õiguskaitse

taotlusi vaidemenetluse ajal (VangS § 11 lg-te 5 ja 8 järgi tuleb neil läbida kohustuslik

kohtueelne menetlus) ja riigiõigusabi taotlusi (sh Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks

– vt RKEKm 3-21-3011/9, p 4), peaksid ka need olema uue reegliga hõlmatud.

Üleriigilisele jagamisele mõistliku aja jooksul üleminek eeldab kohtute infosüsteemi vastava

arenduse kiiret väljatöötamist. Justiitsministeeriumi ametnik, kellega sel teemal on suheldud,

pidas esialgse info kohaselt realistlikuks 01.01.2025 või isegi 01.06.2025. Seetõttu on sellele

muudatusele vaja rakendussätet.

Punktiga 2 täiendatakse erandliku kohtualluvuse regulatsiooni, viies kõik riigihankevaidlused

üle Tallinna Halduskohtusse. See võimaldab tagada osa kohtunike poolt ainult hankevaidlustele

spetsialiseerumise, mis omakorda tõhustab ja kiirendab nende vaidluste lahendamist ning

suurendab lahendite kvaliteeti. Tallinna Halduskohtu koormus sellevõrra kasvab (sinna on

VAKO kaotamisega seoses nagunii vaja kohtunikukohti juurde) ja Tartu Halduskohtu oma

7 Vt täpsemalt kohtute töökoormusmetoodika

7

kahaneb. Mingil määral võib see muuta keerukamaks Lõuna-Eestis elavate või tegutsevate

menetlusosaliste poolt istungil osalemise, kuid arvestades hankeasjades istungite vähesust

senises praktikas8, samuti digitaalsete osalusvõimaluste olemasolu, ei tohiks mõju olla

märkimisväärne.

Punktiga 3 tunnistatakse kohtuasja alluvuse järgi üleandmise määrused viivitamata täidetavaks

(sarnaselt esialgse õiguskaitse määrustega). Kehtiva HKMS § 10 lg 2 ls 1 kohaselt annab kohus,

kes ei pea ennast alluvusjärgselt õigeks kohtuks, asja üle pärast määruse jõustumist. Kuigi

haldusasja kohtualluvuse järgi üleandmise määruste vaidlustamine on väga harv, on siiski

oluline, et 15-päevane määruskaebuse esitamise tähtaeg vastavalt HKMS § 204 lg-le 1 pikendab

asja menetlust. Üleandev kohus võib teha üksnes edasilükkamatuid menetlustoiminguid,

eelkõige esialgse õiguskaitse määruse (HKMS § 10 lg 2 ls 2).

Eriti tõsiseks probleemiks on see viivitus ajakriitiliste asjade lahendamisel, sh näiteks hanke-

asjades, kus ka 10-päevane määruskaebetähtaeg (HKMS § 278 lg 1) võib ohustada hankeasja

lahendamist HKMS § 275 lg-s 2 sätestatud 45-päevase tähtaja jooksul. Praktikas on erinevad

kohtunikud toimetanud erinevalt: üks osa kohtunikke teeb määruse, mille viidatakse 10-

päevasele edasikaebetähtajale ja asi saadetakse teisele halduskohtule selle määruse jõustumisel.

Osa kohtunikke on püüdnud vastastikuste kokkulepete alusel leida leevendust nt järgmiselt:

- Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, tunnistab alluvusjärgselt üleandmise määruse

koheselt jõustunuks/koheselt täidetavaks. Asi edastatakse kohe teisele halduskohtule;

- Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, teeb HKMS § 278 lg 1 järgi vaidlustatava

määruse, kuid otsustab esmaste kiireloomuliste toimingutena kohe ka kaebuse

menetlusse võtmise ja/või nõuab välja VAKO toimiku ning vastuse kaebusele;

- Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, teavitab alluvusjärgselt õiget kohut

alluvusjärgselt üleantavast haldusasjast ning alluvusjärgselt õige kohus saab (arvestades

määruste harva edasikaebamist) juba asja sisuliselt jagada kohtunikule, kes saab asjaga

tutvuda ja menetluseks valmistuda.

Seoses äärmiselt harva vaidlustamisega ei ole ohtu, et selliste määruste viivitamatu täidetavus

tooks kaasa olulisi probleeme. Juhuks kui juba üleandmise määruse tegemise ajal on selge, et

asjas on vältimatu vajadus teha mõni väga kiireloomuline menetlustoiming nagu näiteks EÕK,

siis on eelnõuga jäetud võimalus see üleandval kohtul siiski ära teha.

Punktiga 4 reguleeritakse veaotsuse (vt allpool lähemalt) alusel halduse poolt muudetud

haldusakti üle toimunud vaidluses tekkinud menetluskulude jaotust. Kuna veaotsuse eelduseks

on, et haldusaktil on menetluslikud või vormilised puudused, mis ei võimalda hinnata haldus-

akti sisulist õiguspärasust, tähendab see, et kaebaja (eeldusel, et tal oli kaebeõigus) pöördus

kohtusse igati põhjendatult. Veaotsuse regulatsioon ei tohi vähendada õiguskaitse tõhusust ega

pärssida kohtusse pöördumist õigusvastaste haldusaktide peale. Selleks, et tasakaalustada vea-

otsusega halduse n-ö järeleaitamist, tuleb sätestada, et kaebaja (põhjendatud ja vajalikud)

menetluskulud kannab ka pärast veaotsust kaebuse rahuldamata jätmise või kaebusest

loobumise korral vastustaja. Alternatiiv oleks jätta kohtule kaalutlusõigus, aga seda pidas nt

8 VAKO-l oli 2022 3 istungit 125 sisuliselt lahendatud asjast.

(https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/2024-02/Vaidlustused%202022.pdf)?

8

Belgia konstitutsioonikohus sealset administrative loop süsteemi hinnates kaebajate õiguste

kaitse seisukohast problemaatiliseks.

Punktiga 5 antakse erandina tavapärasest, kus menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid

tuleb esitada enne otsuse tegemist, võimalus esitada need dokumendid tagantjärele koos

täiendava otsuse tegemise taotlusega, kui kohus on teinud kaebust rahuldava otsuse eel-

menetluses haldusakti ilmse vea tõttu (vt järgmist punkti).

Punktiga 6 on esiteks ette nähtud eelmenetluse tähtaeg taastuvenergiat puudutavatele

kaebustele. Eesmärk on, et taastuvenergia asjad võetaks kohe kohtusse saabumisel aktiivselt

käsile, mitte ei jääks n-ö riiulisse ootama. Edasisele menetlusele pole tähtaega sätestatud, sest

menetluse pikkust võib mõjutada tõendite kogumise (sh nt ekspertiisi korraldamise) vajadus.

Veidi hätta jäime nende vaidluste defineerimisega. Hetkel sai jäetud määratlus väga üldiseks,

lihtsalt taastuvenergia mõiste osas viitega ELTS-le, kus see on defineeritud. Taastuvenergia

direktiivi (2018/2001) art 16 lg 6 sõnastus: „Liikmesriigid tagavad, et taastuvenergiajaama

arendamise projektiga, kõnealuse jaama võrguga ühendamisega ning energiataristuvõrkude

arendamiseks vajalike vahenditega, mida on vaja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia

süsteemi integreerimiseks, sealhulgas keskkonnaaspektidega seotud vaiete ja kohtulike

edasikaebuste puhul kohaldatakse kõige kiiremat asjaomasel riiklikul, piirkondlikul ja

kohalikul tasandil olemas olevat haldus- ja kohtumenetlust.“ Seda teksti üle võtta pigem ei

tahaks, esiteks keeleliselt üsna õudne ja teiseks tegelikult jätab ikkagi asjade ringi üsna

lahtiseks, kuna juttu on nende loetletud teemadega „seotud“ kaebustest. Eks direktiivi saab

HKMS tõlgendamisel kasutada. Määratlus, mis vaidlused peaksid olema selle sättega hõlmatud,

tuleks läbi arutada Kliimaministeeriumiga, kuna tegemist on poliitiliste prioriteetide

küsimusega, milliseid vaidlusi soovitakse, et kohtud lahendaksid eelisjärjekorras. Ehk tuleb

sealt ka ettepanek paremaks definitsiooniks.

Teiseks on sama punktiga lisatud HKMS-i võimalus teha juba eelmenetluses kaebust rahuldav

otsus, kui kohus peab vaidlustatud haldusakti või toimingut ilmselgelt õigusvastaseks. Esineb

oht, et esialgu võib tekkida vaidlusi selle üle, kas konkreetne viga oli n-ö piisavalt ilmselge.

Siiski on ilmselguse mõiste protsessiõiguses laialdaselt kasutusel ja halduskohtumenetluses on

selle üle rohkelt vaieldud seoses kaebuse tagastamise alustega. Näiteks ilmselgest veast võib

tuua, kui kohtul pole kahtlust selles, et vaidlustatud haldusakti andmiseks tulnuks koostada

KMH, kuid see on jäetud täielikult tegemata, või siis jäetud täitmata seadusega selgelt ette-

nähtud ärakuulamis- või avalikkuse kaasamiskohustus. Kõne alla võivad sõltuvalt eriseaduste

regulatsioonist tulla ilmselged aegumise juhud. Aga välistatud pole ka lihtsalt selged n-ö töö-

õnnetused nagu haldusaktile määratud ekslik adressaat, minevikku jääv täitmise tähtpäev vms.

Punkti 7 ongi koondatud valdav osa nn veaotsuse regulatsioonist.

Veaotsus on piiratud haldusakti tühistamise nõuetega. Seda põhjusel, et veaotsuse eeldused

haakuvad HMS §-ga 58, mis käsitleb just haldusaktide menetlus- ja vormivigu. Toimingute

puhul ei ole menetlus- ja vormivigadel sedavõrd suurt tähtsust. Veaotsusega on kaudselt

hõlmatud ka kohustamisnõue olukorras, kus kaebaja taotleb haldusakti tühistamist koos vastus-

taja kohustamisega sama küsimust uuesti otsustama.

Veaotsust on lubatav teha üksnes menetluslike või vormiliste puuduste korral, mis ühest küljest

ei võimalda anda hinnangut haldusakti sisulisele õiguspärasusele, kuid mis teisest küljest on

9

kergesti kõrvaldatavad. Sisulised vead peaksid jätkuvalt viima haldusakti tühistamisele. Kõne

alla võivad tulla näiteks põhjendamispuudused, ära kuulamata jätmised, üksikud tegemata-

jätmised KMH-s (kuid mitte KMH täielik puudumine), mõne tunnistaja üle kuulamata jätmine

maksumenetluses vm väiksemad vead tõendite kogumises. Eelkõige saab see regulatsioon

muidugi puudutada kaalutlusotsuseid, sest muude puhul saaks või isegi peaks uuema praktika

järgi ju kohus ise need vead ära kõrvaldama. Ka tehniliselt keerulisemate, eriteadmisi nõudvate

hindamisotsuste puhul (näiteks töövõime hindamine) võib haldusorganile võimaluse andmine

vea kõrvaldamiseks siiski olla põhjendatud.

Et vältida menetluse liialt halduse kasuks kallutamist, tuleks kohtule jätta kaalutlusõigus ja selle

teostamiseks sai kirja pandud suunis, et veaotsus ei tohi riivata ebaproportsionaalselt kaebaja

või kolmandate isikute õigusi või avalikke huve (viimane võib vist eelkõige kõne alla tulla

keskkonnateemadel). Menetlusosalised tuleb veaotsuse tegemise kavatsuse osas ära kuulata

(see oli üks Belgia regulatsioonile tehtud etteheidetest). Muu hulgas võib kohus seejuures

vastustajalt küsida ka ajaprognoosi, et osata vigade kõrvaldamise tähtaeg adekvaatselt määrata.

Tähtaja määramise puhul vajab kaalumist, kas tuleks seadusega kindlaks määrata mingi

maksimumtähtaeg, millest pikemat anda ei saa (st siis ei ole enam tegu kergesti kõrvaldatava

puudusega) – näiteks kuus kuud. Hetkel on see siiski jäetud lahtiseks. Mõjuval põhjusel võiks

vastustaja saada taotleda tähtaja pikendamist – näiteks kui vaja oli tellida mingis osas täiendav

KMH ja eksperdil läheb algselt kokkulepitust kauem aega vms. Tähtaja pikendamise peale on

sätestatud määruskaebuse esitamise võimalus lähtudes üldpõhimõttest, et menetlust takistav

määrus peaks olema edasikaevatav. Kui tähtaeg jäetakse pikendamata, järgneb sellele paratama-

tult lg-s 7 käsitletud resolutsioonotsus kaebuse rahuldamise kohta ning vastustaja saab tähtaja

pikendamata jätmise õigusvastasusele tugineda seda vaidlustades. Liigne edasikaebuste

esitamise võimalus vähendaks veaotsuse menetlusi kiirendavat mõju.

Määratud tähtaja jooksul peab menetlus olema peatatud. Kaalusime ka, kas peaks kehtestama

erireegleid EÕK-le veaotsuse tegemise korral, aga jõudsime järeldusele, et selleks pole

vajadust. Ka praegune EÕK reeglistik võimaldab igal ajal EÕK peale panna ja peatatud

menetluse korral jääb see edasi kehtima. Kohtule on mõistlik jätta võimalus igal üksikjuhul

hinnata, kas vigade parandamise ajaks haldusakti kehtivus või täitmine peatada või ei ole see

põhjendatud.

Kuna veaotsusega tuvastatakse siduvalt haldusakti vead ja teisalt võidakse oluliselt riivata nii

kaebaja kui ka kolmandate isikute õigusi, peaks see olema vaidlustatav. Hetkel on edasikaebe-

õigus kirjas väga üldiselt, samane lõppotsusega (vrd vaheotsus). RePowerEU kohtumenetluse

VTK-st käis läbi võimalus määrata veaotsuse peale esitatud edasikaebused prioriteetseks.

Kolleegium seda toona pigem ei toetanud, aga olen ise hakanud isegi veidi kahtlema, et äkki

peaks? Lõppeks peaks vaieldavate küsimuste ring olema üsna piiratud ja eesmärk on ju menet-

lust kiirendada – aga kirja sai, et vastustajale määratud tähtaeg hakkab kulgema alles veaotsuse

jõustumisest (teisiti ei oleks ka mõeldav).

Otsustatud on lähenemise kasuks, et vigade kõrvaldamise tulemusena peaks sündima uus

haldusakt (jällegi oli see üks Belgia põhiseaduslikkuse probleemidest). Jättes kõrvale konkreet-

se asja menetlusosalised, võib eriti juhul, kui veaks olid kaasamispuudused või kui vea kõrval-

damise tulemusena selgub mingi keskkonnamõju, mis varem polnud teada, mõni kolmas isik,

kes seni polnud asjaga seotud, avastada, et see haldusakt rikub ka tema õigusi (nt kaasamis- või

teavitamispuuduste korral ei pruukinud ta asjast isegi teadlik olla). Sel juhul tekib tal võimalus

10

haldusakti vaidlustada. Samuti on uue haldusakti andmine hädavajalik, kui vastustaja jõuab

puuduste kõrvaldamise tulemusena järeldusele, et haldusakt peab tulema teistsuguse sisuga (kas

täiesti vastassuunaline või peetakse vajalikuks lisada kõrvaltingimusi).

Rõhutatult on eelnõusse kirja pandud, et uus haldusakt peab vastama õigusaktidele. Mõeldud

on seda, et uus haldusakt tuleb ühest küljest anda korrakohases menetluses, järgides kõiki sellise

sisuga haldusakti ilma kohtu korralduseta andmise reegleid (näiteks avalik väljapanek ja/või

arutelu, kui see on seaduse järgi nõutav) ja teisest küljest peab sisult olema kooskõlas uue akti

andmise ajal kehtivate õigusaktidega (vt ka HMS § 54). Kolleegiumis tekitas arutelu, kas uue

haldusakti andmisel võib tekkida probleeme aegumisega maksuasjades. Kuna vigade kõrvalda-

mise ajal on menetlus aga peatatud, st lõppotsust veel sündinud pole, siis peaks aegumine

eeldatavasti olema selleks ajaks peatunud (MKS § 99 lg 1 p 2). Aga kui see mõnes teises vald-

konnas nii ei ole, siis peab uus antav haldusakt muidugi selle andmise ajal vastama ka aegumist

puudutavatele reeglitele. Eeldatavasti on veaotsuse tegemine haldusele sel juhul endiselt kas

soodsam või samaväärne kui alternatiiv, milleks on vaidlustatud haldusakti kohtuotsusega

tühistamine – ka viimasel juhul tekivad aegumisega ju samalaadsed probleemid.

Jääb küsimus, mis saab algselt vaidlustatud haldusaktist – kas kohtumenetlus keskendub ainult

sellele uuele? Samas kui uus haldusakt tühistada, siis ärkaks tavajuhul vana n-ö ellu. Praegu sai

reguleeritud nii, et antakse uus haldusakt, see peab vastama kõigile õigusaktide nõuetele (sh

menetlusnõuetele, nt tuleb teatavaks teha samas korras nagu algne haldusakt) ja kaebajale

antakse võimalus kaebust täiendada uue haldusakti tühistamise nõudega (või kaebusest

loobuda, kui tema jaoks vigade kõrvaldamine lahendaski probleemid) – ehk siis menetlusse

jäävad tühistamisnõuded mõlema haldusakti peale. Mõeldav oleks ka lähenemine, et selle uue

haldusakti andmisega vana ammendub, tunnistatakse kehtetuks vm. Juhul kui uus haldusakt on

varasemaga võrreldes n-ö vastassuunaline, st kaebaja on oma eesmärgi saavutanud, on see

tavajuhul alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

Kui menetlus jätkub, peaks see olema täiemahuline kohtumenetlus, st kui varem juba oli

kirjaliku menetluse tähtaeg või istung, siis peaks nüüd tulema uus, et menetlusosalised saaksid

ka uue haldusakti üle vaielda. Kuna veaotsusega tuvastati ainult formaalsed puudused, ei tohi

edasine menetlus kindlasti piirduda selle kontrollimisega, kas kohtu esiletoodud vead

kõrvaldati, vaid alles pärast nende vigade kõrvaldamist saab hinnata haldusakti sisulist õigus-

pärasust, mis ongi veaotsuse peamine mõte.

Veel üks küsimus seondub sellega, mis siis, kui vastustaja talle määratud tähtaja jooksul puudusi

ei kõrvalda. Sihilikult ei ole see tingimus seotud mitte puuduste kõrvaldamata jätmisega – sest

see on ju hinnanguline –, vaid uue haldusakti andmisega. Üks variant oleks lahendada olukord

trahvimise kaudu, aga kuna see võiks menetlust lõpmatult venitada, siis õigem on, et sel juhul

on sisuliselt automaatseks tagajärjeks kaebuse rahuldamine – tegemist on ju juba siduvalt

tuvastatult õigusvastase haldusaktiga. Jäetud on võimalus teha selline otsus kirjeldava ja

põhjendava osata, sest kõik põhjendused on ju varasemas veaotsuses olemas (ja läbi vaieldud

või vastustaja vaidlustamisest loobunud).

Punktiga 8 on tehtud ettepanek leevendada veidi kehtivas seaduses sätestatud jõustumata

kohtuotsuste avaldamise tingimusi, samuti reguleerida kohtuotsuse sisu avaldamist (näiteks

pressiteate või suulise intervjuu vormis) ja selle vaidlustamise võimalust. Kohtuotsused

kuulutatakse PS § 24 lg 4 kohaselt avalikult. Kohtuotsuse avaliku kuulutamise põhimõtet on

EIK rõhutanud oma praktikas (14810/02: Biryukov/Venemaa, p 38 jj). Infoühiskonnas on

11

kohtute sõltumatuse tagamiseks oluline, et ka jõustumata kohtuotsuste kohta ei levitataks aja-

kirjanduses, sotsiaalmeedias vm väärinformatsiooni ega pooltõdesid. Selleks on vältimatu, et

kohus saaks avalikkusele kiiresti ja bürokraatiavabalt oma lahendeid tutvustada, jäädes see-

juures menetlusosaliste suhtes erapooletuks ning näidates üles kohast vaoshoitust (vt

muuhulgas ka nt Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamus nr 25(2022), iseäranis p 40;

nr 3(2002), p 40).

Punktiga 9 on asendatud HKMS § 175 lg-s 4 vananenud termin „delikaatsed isikuandmed“

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks

tunnistamise kohta art 9 järgse uue terminiga „eriliiki isikuandmed“, mis on kasutusel ka

kehtivas isikuandmete kaitse seaduses.

Punktide 10–12 mõte on loobuda vastuse nõudmisest edasikaebusele ning võtta Riigikohtult

kohustus oodata kassatsioonkaebusele vastus ära. Praktikas seda nagunii alati ei tehta ja pole

ka vajadust, kui kassatsioonkaebust lugedes on kõik selge. Puhtalt selgitava ja senist

kohtupraktikat kodifitseeriva mõjuga on uus § 218 lg 12 teine lause, millega tehakse puust ja

punaseks, et vabatahtliku vastuse koostamise kulud jäävad menetlusloa mitteandmise korral

vastaja enda kanda.

Punktiga 13 jäetakse HKMS-st välja reegel, et koos istungist teatamisega saadetakse kassaato-

rile ärakirjad vastustest kassatsioonkaebusele. Vastused toimetatakse e-toimiku kaudu nagunii

juba varem kätte.

Punkt 14 käsitleb täitetoiminguks loa andmisel tehtavaid määrusi. Kehtivad VSS § 153 lg-d 2

ja 3 ning VRKS § 365 lg-d 2 ja 3 näevad ette, et kui kohtule on esitatud erakordselt suur hulk

kinnipidamise taotlusi ning kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kinnipidamistaotlust läbi

vaadata halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatüki alusel ja selles sätestatud korras või

läbivaatamine on oluliselt raskendatud, võib kohus teha välismaalase kinnipidamise määruse

kirjeldava ja põhjendava osata. Sellisel juhul esitab kohus välismaalasele, kui ta soovib

vaidlustada enda kinnipidamist, kirjeldava ja põhjendava osa esimesel võimalusel.

Nimetatud normid ei anna vastust küsimusele, millise tähtaja jooksul peab välismaalane kohtule

teatama soovist enda kinnipidamiseks loa andmise määrust vaidlustada. See on aga otsustava

tähtsusega küsimus, sest vastasel juhul puudub selgus, millal isik minetab määruskaebuse

esitamise õiguse. Selget vastust sellele küsimusele ei tulene ka kohtuotsuse kohta käivatest

sätetest HKMS § 169 lg 2 ja § 170 lg 2, mida saaks HKMS § 178 lg 3 alusel kohtumäärusele

kohaldada. Esiteks pole selge, kumba normi üldse kohaldada saaks. Kuigi haldustoiminguks

loa andmine on lihtmenetlus (HKMS § 264 lg 4), on HKMS § 169 lg 2 kohaldamisala pealtnäha

piiratud HKMS § 133 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asja lihtmenetluses läbivaatamise juhtudega.

HKMS § 169 lg 2 ja § 170 lg 2 eristamine on oluline, sest nendes sätestatud tähtajad on erinevad

(15 päeva vs. 10 päeva). Liiatigi on sätetes ette nähtud tähtajad määruskaebemenetluse

kontekstis ebamõistlikult pikad. Kuivõrd määruskaebuse esitamise tähtaeg on

apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast kaks korda lühem, ei ole otstarbekas kohaldada sama

pikki edasikaebamise soovist teatamise tähtaegu.

Vajadus teha määrus esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata võib tekkida ka muudes

haldustoiminguks loa andmise menetlustes, kus ei ole praegu seda lubavat normi. Ei ole

otstarbekas, et haldusmenetlus jääb efektiivselt tagamata põhjusel, et kohus ei jõua piisavalt

12

kiiresti põhjendatud määrust teha, kuigi taotlus on esitatud ja kohus on jõudnud selle läbi

vaadata piisavalt kiiresti.9 Sellistes olukordades ei jää puudutatud isiku põhiõigused tegeliku

kaitseta, vaid kohus ei pruugi jõuda enda kujundatud seisukohta piisavalt kiiresti

kohtulahenditele kohaldatavaid standardeid järgides kirja panna. Sarnast võimalust tuntakse ka

kriminaalmenetluses vahistamismääruste puhul (KrMS § 132 lg 3).

Eeltoodud põhjustel on otstarbekas luua üldsäte kõigi haldustoiminguks loa andmise määruste

kohta, mis võimaldab erandina teha haldustoiminguks loa andmise asjas määruse10 esmalt ilma

kirjeldava ja põhjendava osata. Määruse võib ilma kirjeldava ja põhjendava osata teha üksnes

siis, kui vastasel juhul muutuks haldustoiminguks loa andmise taotluse esitamise eesmärgi

saavutamine viivituse tõttu oluliselt raskendatuks või võimatuks. Selline olukord esineb näiteks

siis, kui massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras peab kohus menetlema taotlusi sellisel

hulgal, et kirjeldava ja põhjendava osaga määrust pole võimalik teha 48 tunni jooksul isiku

kinnipidamisest arvates. Kui poleks võimalust määrust ilma kirjeldava ja põhjendava osata teha,

tuleks isik sellises olukorras vabastada, mis võib muuta taotluse esitamise eesmärgi saavutamise

(isiku kättesaadavus menetlustoiminguteks või lahkumiskohustuse sundtäitmiseks) oluliselt

raskendatuks või võimatuks.

Soovist ilma kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määrust täiendada tuleb teatada seitsme

päeva jooksul ilma kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määruse kättetoimetamisest või selle

resolutsiooni teatavakstegemisest kohtuistungil. Seega hakkab tähtaeg kulgema varaseimast

sündmusest, mil isik saab tema kohta tehtud määruse resolutsioonist teada. Seitse päeva peaks

olema piisav aeg, mille jooksul saab isik teha esmase otsuse, kas ta võib soovida vaidlustada

tema õigusi puudutavat määrust. Samas ei kohusta soovist teatamine teda määruskaebust

esitama, vaid ta võib seda pärast kirjeldava ja põhjendava osaga määrusega tutvumist ka mitte

teha. Arvestades haldustoiminguks loa andmise menetluste kiireloomulisust peaks kohus

määrust täiendama esimesel võimalusel, kuid hiljemalt seitsme päeva jooksul arvates vastava

soovi esitamisest.

Õigus taotleda määruse täiendamist on menetlusosalisel või muul isikul, kellel on õigus

määruse peale määruskaebus esitada. Sättes ei saa piirduda pelgalt menetlusosalistele

viitamisega, sest osas haldustoiminguks loa andmises menetlustest ei ole puudutatud isik

menetlusosaline, kuid tal on tulenevalt erisättest määruskaebuse esitamise õigus (vt HKMS §

264 lg 3 teine lause ja nt MKS § 1361 lg 4).

Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema arvates kirjeldava ja põhjendava

osaga täiendatud määruse kättetoimetamisest. Alternatiivselt hakkab tähtaeg kulgema, kui isik

on halduskohtule teatanud soovist määrust vaidlustada, kuid halduskohus ei ole seitsme päeva

jooksul määrust täiendanud. Kuna haldustoiminguks loa andmise menetluses lahendatakse

9 Kinnipidamise asjades tuleb isik vabastada, kui kohus ei jõua määrust teha 48 tunni jooksul isiku kinnipidamisest

arvates. Samas on ka muudes haldustoiminguks loa andmise asjades võimalik, et vaja on tegutseda väga kiiresti,

nt juhul, kui keegi on asunud maksuhalduri eest vara peitma. Veelgi enam tõuseb see küsimus esile siis, kui

kehtestatakse konkurentsitrahvid, mille menetlustes peab Konkurentsiamet asuma halduskohtult nt läbiotsimiseks

luba taotlema. 10 Kuigi üldjuhul on selline vajadus taotlust osaliselt või täielikult rahuldades, siis ei ole mõistlik sätet sellisel viisil

piirata. Mõnel juhul võib olla vaja teha ka taotlust rahuldamata jättev määrus kiiresti. Näiteks vabastatakse

kaitseväelane viivitamata distsiplinaararestist, kui halduskohus tunnistab haldustoiminguks loa andmise

menetluses distsiplinaararesti määramise seadusvastaseks (KVTS § 173 lg-d 2 ja 4).

13

kiireloomulisi asju, ei oleks mõistlik, et määruskaebuse esitamise tähtaeg võiks pikeneda

halduskohtu viivituse tõttu. Samuti aitab see vältida kohmakat määruskaebemenetlust määruse

täiendamise küsimuses, kui halduskohus keeldub seda tegemast näiteks leides, et isikul pole

määruskaebuse esitamise õigust. Sellisel juhul saab selle küsimuse lahendada haldustoiminguks

loa andmise asjas tehtud sisulist määrust vaidlustades. Kui halduskohus jätab õigusvastaselt

määruse täiendamata, riskib ta selle tühistamisega kohtumääruse vorminõuete täitmata jätmise

tõttu.

Kui isik ei teata tähtaegselt määruskaebuse esitamise soovist, loetakse et ta on määruskaebuse

esitamise õigusest loobunud. Sarnaselt on see sätestatud ka HKMS § 169 lg-s 3 ja § 170 lg-s 3.

Järgneb hulk muudatusi hankeasjade menetlust puudutavasse peatükki, mis on seotud VAKO

kaotamisega.

Punktiga 15 täiendatakse HKMS hankeasjade regulatsiooni kohaldamisala keelamis-

kaebustega. Kuigi senine VAKO-sse esitatavate nõuete ring expressis verbis keelamisnõudeid

ei hõlma, on VAKO-l RHS § 197 lg 2 järgi teatud juhtudel siiski pädevus keelata hankelepingu

sõlmimine. Kohtumenetluses ei ole põhjendatud kalduda hankeasjades kõrvale dispositsiooni-

põhimõttest (HKMS § 2 lg 3), mistõttu keelamise eelduseks saab olla ainult vastavasisulise

nõude esitamine halduskohtule.

Punktis 16 on ülevaatlikkuse huvides esitatud HKMS § 267 uus terviktekst, kuna selles on

tehtud mitmeid muudatusi. Lõiget 1 muutes ja lõikeid 11–13 lisades on HKMS-i üle toodud

RHS § 185 lg-d 2–6, mis sisaldavad loetelu hankija tegevustest, mida saab vaidlustada. Mõnes

mõttes on tegu selgitava sättega, sest loetelu on nagunii lahtine (vt lg 1 p 8), aga mõistlik on see

siiski üle tuua, et ei tekiks tarbetuid vaidlusi. Läbi tuli mõelda, kas p-st 8 peaks välja jätma

senise VAKO pädevust arvestades põhjendatud tingimuse „riigihangete seaduse alusel tehtud“,

aga pigem võib eeldada, et otsused, mis jäävad väljapoole RHS-s kirjeldatud hankemenetluse

piire, isegi kui neil on mingi puutumus mõne riigihankega, võivad välja jääda ka hankeasjade

kohtumenetluse eriregulatsioonist. Lisaks on uue lg-ga 31 täiendatud HKMS-i võimalusega, mis

praegu on sätestatud RHS § 197 lg 3 p-s 2 ja lg-s 4. Nimelt võis seni VAKO ja võiks tulevikus

ka kohus jätta hankelepingu tühisuse tuvastamise nõude lahendamisel hankelepingu jõusse,

lühendades selle tähtaega, kui tühisuse alus [RHS-s „asjaolud“, aga see on keeleliselt väga halb]

on olemas, aga kohene tühisuse tuvastamine kahjustaks olulist avalikku huvi. Reegel on

eeltoodud sõnaerinevust välja jättes võetud otse üle RHS-st.

Punktiga 17 tunnistatakse kehtetuks HKMS § 268 lg-d 1–3, mis nägid üldreeglina hanke-

asjades ette kohtusse pöördumise alles pärast VAKO-t, aga riigisaladuse ja salastatud välis-

teabega seotud hankeasjas pöördumise otse kohtusse.

Küsimus oli ka, kas mingil kujul vääriks ületoomist RHS § 185 lg 1: „Pakkuja, taotleja või

riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja (edaspidi vaidlustaja) võib vaidlustada hankija

tegevuse, esitades riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon) selle-

kohase vaidlustuse, kui ta leiab, et käesoleva seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi

või kahjustab tema huvisid.“ Alternatiiv oleks sõnastada see ümber kohtusse pöördumise

õigusena HKMS § 268 lg-s 1, kuid arvestades, et kaebeõigus on tegelikult kohtupraktika järgi

(vt nt C-131/16 Archus ja Gama, p 55; RKHKm 3-23-428/12 Taaskasutusorganisatsioon vs.

Jäätmehoolduskeskus, p 15) laiem kui selles sättes (ja HKMS § 268 lg-s 1) märgitud, on

14

mõistlikum jätta kaebeõigus reguleerituks HKMS kaebeõiguse üldsätetega, mida tuleb

tõlgendada EL direktiivide ja EuK praktika valguses.

Punktiga 18 tunnistatakse kehtetuks HKMS § 269, mis reguleerib menetlusosalisi hankeasjas.

Säte oli vajalik seoses sellega, et kohtumenetlusele eelnes VAKO menetlus. Esiteks oli vaja

selgelt reguleerida seda, et vastustajaks VAKO otsuse vaidlustamise korral ei ole VAKO ise, ja

teiseks võis kohtusse pöörduja vaidlustuse rahuldamise korral olla hoopis hankija, mitte

vaidlustaja, ent kohtumenetluses loeti vastustajaks siiski hankija. Kui hankeasjades esitatakse

kaebus otse halduskohtusse, moodustub menetlusosaliste ring HKMS üldsätete alusel ilma eri-

reeglite vajaduseta.

Punktidega 19 ja 20 on tunnistatud kehtetuks senine VAKO otsuste vaidlustamise tähtaeg ja

seni erandlikud otse kohtusse pöördumise tähtajad ning võetud üle seni RHS §-s 189 sisalduv

vaidlustamistähtaegade reeglistik. Lõikesse 15 sai siiski lisatud üks nõue, mida VAKO pädevu-

ses ei olnud – nimelt õigusvastasuse tuvastamise nõue. Seni RHS § 190 lg 4 järgi:

„Vaidlustusega võib nõuda: 1) hankija otsuse osalist või täielikku kehtetuks tunnistamist; 2)

hankija kohustamist viia riigihanke alusdokumendid õigusaktidega kooskõlla.“ Lisaks võib lg 5

järgi nõuda „hankija õigusvastase otsuse või riigihanke alusdokumentide tõttu tekkinud kahju

hüvitamist“. HKMS sisaldab lisaks tühistamisele (vrd kehtetuks tunnistamine VAKO-s),

kohustamisele (HK-s peaks kohustamisega koos käima RHAD kui eelhaldusakti tühistamine),

tühisuse tuvastamisele ja hüvitamisele veel õigusvastasuse tuvastamist, keelamist ja heastamist.

Heastamist seejuures on hankeasjade raames juba eraldi reguleeritud HKMS § 270 lg‑s 2.

Kohtupraktikas on vist ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet kohtus reaalselt võimalikuks

peetud (vähemalt jätkutuvastamisnõudena). Ei ole mõtet HK-s nõuete ringi piirata kitsamalt kui

HKMS üldregulatsioon, kuid õigusvastasuse tuvastamise nõude puhul tasub näha ette erand

kaebuse lahendamise tähtajast – nagu kahjunõue, ei ole ka see nii pakiline, et vajaks

lahendamist 45 päeva jooksul.

Punkti 21 sai üle võetud RHS § 191 lg 1 lause 3 – kaebuse muutmise korral peab iga uus nõue

olema esitatud hankeasjade kaebetähtaegu järgides. See näib olevat erisus võrreldes HKMS

§ 49 lg 1 ls-ga 2, mille järgi loetakse uus nõue esitatuks algse nõude esitamise ajal. Arutamist

väärib siiski, kas sellist erandit on vaja (pigem äkki isegi on, hankeasjade menetlemise kiiruse

huvides) ja kas erisus tuleb sellest sõnastusest piisavalt selgelt välja või peaks kuidagi rõhutama.

Punktiga 22 on muudetud § 272 lg-t 1, jättes välja viite VAKO-le.

Punktiga 23 on üle võetud RHS § 194 lg 3. Erinevalt tavajuhust, kus vastustajat teavitatakse

kaebuse esitamisest alles pärast seda, kui kaebuse puudused on kõrvaldatud, tuleb hankeasjades

hankijat kaebusest teavitada kohe, et takistada hankelepingu sõlmimist.

Punktiga 24 tunnistatakse kehtetuks HKMS § 274 lg 2, mis seni nägi ette halduskohtu poolt

VAKO toimiku väljanõudmise. Lisaks oli selles sättes juttu kohtu poolt vastustajalt täiendavate

dokumentide nõudmisest, kuid selleks puudub vajadus eriregulatsiooni järele – ka HKMS

üldnormid võimaldavad kohtul vajalikud dokumendid välja nõuda. VAKO-l ei ole dokumente

nõuda üldiselt vaja, sest neil on otseligipääs riigihangete registrile ja saavad seal kogu hankeasja

toimikuga tutvuda. Kohtutel sellist ligipääsu ei ole. Kuna kohtupraktikas on taunitud olukorda,

kus kohtuotsus tugineb (avalikult kättesaadavatele) tõenditele, mida toimikusse lisatud ei ole

(vt nt RKHKo 3-18-2244/36, p 16), siis ei ole põhjust isegi uurida võimalust halduskohtutele

sarnane ligipääs luua. Kohus saab riigihangete registri avalikust osast siiski kogu materjali

15

vaadata ja vajaduse korral veel midagi toimikusse lisada, informeerides sellest ka

menetlusosalisi.

Punktiga 25 on kohtule antud võimalus mõjuval põhjusel asja lahendamise tähtaega 15 päeva

võrra pikendada. Mõjuva põhjuse tingimus peaks kohtuid piisavalt distsiplineerima, et pikenda-

mist mitte kergekäeliselt ette võtta. Sätte olemasolu ühest küljest rõhutab, et 45-päevase tähtaja

ületamine peaks olema erandlik, aga teisalt loob siiski selge võimaluse hankeasja veidi pikemalt

menetleda, kui see on asja õigeks lahendamiseks (näiteks tõendite kogumiseks, sh ekspertiisi

korraldamiseks) vajalik.

Punktidega 26 ja 27 tehtud muudatus ei ole seotud VAKO-ga, vaid pigem kuulub samasse

„paketti“ §-de 218 ja 219 muudatustega ehk siis kassatsioonimenetluses loastaadiumis vastuste

vähendamine. Kassatsioonkaebusele vastamine muutub vabatahtlikuks (seni oli kohustuslik,

aga ühtegi sisulist põhjust me sellele ei näe). Kuigi põhimõtteliselt jääb siia kirja 10-päevane

vastamistähtaeg, võimaldab HKMS § 219 lg 2 muudatus menetlusloa enne tähtaja möödumist

ära otsustada, nagu me ka senises praktikas oleme pahatihti teinud.

Punkt 28 puudutab EÕK-d hankeasjades. Kuna HKMS §-s 280 tuleb teha mitmeid muutusi,

on ülevaatlikkuse huvides esitatud kogu paragrahvi uus tekst. HÕNTE § 37 lg 1 viimase lausega

ei ole lg 1 muudatus päris kooskõlas – säte saab täiesti uue sisu. Aga tegemist on sättega, mis

loogiliselt saab olla ainult selle paragrahvi esimene lõige ning paragrahvis on juba olemas ka

lõige 11, mis tuleks alles jätta ja mille kohta on olemas ka kohtupraktikat, mistõttu on pakutud

lahendus meie hinnangul siiski parim võimalik.

Lõige 1 käsitleb riigihanke menetluse peatamist EÕK korras, mida seni sai teha ka VAKO.

Selguse huvides tundub mõistlik selline võimalus siia kirja panna. Kuigi põhimõtteliselt oleks

mõeldav vormistada hankemenetluse peatamine ka olemasolevate EÕK meetmete kaudu (nt

lähima järgmise otsuse tegemise keelamine), ei ole menetluse peatamist otsesõnu HKMS § 251

lg 1 loetelus sees.

Lõiget 11 on muudetud, et lahendada praktikas senisest sõnastusest „hankelepingu sõlmimisele

eelneva ajaliselt viimase hankija otsuse kohta“ tekkinud probleem (vt nt TlnHKm 31.05.2023,

3-23-1130, p 10 jj ja TrtRKm 10.08.2023, 3-23-1606, p 10 jj). Nimelt peaks hankijal olema

võimalik sellist luba küsida, kui pooleliolev vaidlus on ainuke asi, mis lepingu sõlmimist

takistab. Säte ise on aga sõnastatud nii, et seda saab kaebaja kuritarvitada, kui oskuslikult ja

võimaluse korral vaidlustada hankeotsuseid nii, et ajaliselt päris viimast ei vaidlustata, aga

vaidlustatakse mõni varasem ja hoitakse seekaudu vaidlust pikalt käimas (olgugi et vaidluse

ajal saavad vahepeal tehtud kõik lepinguni jõudmiseks tarvilikud hankeotsused – hankijal ei ole

vastupidise EÕK meetme puudumisel keelatud hankemenetlust edasi toimetada). Selleks, et

anda edasi sätte tegelikku mõtet, on pakutud alternatiivne sõnastus.

Senised lõiked 2 ja 3 käsitlevad VAKO poolt kohaldatud n-ö EÕK meetmete vaidlustamist ja

tuleb seetõttu kehtetuks tunnistada.

Uus lõige 4 ei too midagi sisuliselt uut, kehtestades nagu senine lg 4 esimene lausegi hanke-

asjades tavapärasest lühema EÕK määruskaebuse esitamise tähtaja. Seoses esimestes lõigetes

tehtud muudatustega on aga täpsustatud nende määruste ringi, mille vaidlustamisele see tähtaeg

kohaldub. Lõige 4 senine teine lause aga sisaldas ilmselt vana korra jäänukina justkui erisust,

16

et EÕK määruse peale esitatakse määruskaebus otse ringkonnakohtule – aga juba ammu on see

nii ka kõigi muude määruskaebuste puhul, nii et selle erinormi järele vajadus puudub.

Edasi jõuame rakendussätete juurde. Need said esialgu lisatud ainult hankeasjade jaoks, kuna

seal on tegu nii põhimõtteliste muudatustega, et on vaja reguleerida üleminekuaega.

Rakendussätet vajaks ka punkt 1 (vt eespool esialgset prognoosi), aga selle jõustumisaja paika-

panekuks on vaja konsulteerida IT-arenduse võimaluste osas. Muud muudatused võiksid

jõustuda tavapärases korras.

Punkt 29 on seotud kohtualluvuse muudatusega (kõik hankeasjad Tallinna) – mõte on, et Tartu

saab endale juba saabunud hankeasjad lõpuni menetleda. Kuupäev peaks siin olema sama nagu

RHS § 238 lg-s 5.

Punkt 30 sisaldab hulga täitmata lünki. §-de loetelu peaks hõlmama kõiki VAKO kaotamisega

seotud muudatusi. Kuupäev lg-s 1 peaks olema sama, mis RHS § 238 lg-s 5, kuid lg-s 2 peaks

esimeses lüngas olema RHS § 238 lg-s 6 ja teises lg-s 5 toodud kuupäev – mõte on selles, et

VAKO saab pärast muudatuste jõustumist veel oma menetluses olevad asjad ära lõpetada.

§ 2. Riigihangete seaduse muutmine

Punktiga 1 tehakse muudatus sissejuhatavas sättes, kus seni on sees ka vaidlustusmenetlus.

Punkti 2 eesmärk on lahendada probleem teemal raam- vs. hankelepingud. RHS praeguses

süsteemis probleemi pole, sest RHS § 29 lg 1 paneb hankelepingu kohta öeldu kohalduma ka

raamlepingutele. See iseenesest eesootava reformiga ei muutu, aga pigem omab RHS § 29 lg 1

senises sõnastuses toimet vaid RHS piires ega laiene HKMS-le. Siis tekib probleem, et kui

HKMS-s rääkida hankelepingu tühisuse tuvastamisest ja kõigest sellega seonduvast, siis see ei

hõlma raamlepinguid (aga peaks hõlmama). Seega tuleb seaduselünga vältimiseks, mille

tulemusena raamlepingud oleksid kohtus vaidlustamisele immuunsed, sätet muuta. Alternatiiv

oleks reguleerida seda HKMS-s, aga sedavõrd eriseadusespetsiifiline säte tundub mõistlikum

jätta RHS-i.

Punktiga 3 on ümber tõstetud seni VAKO peatükis olnud RHS § 193 lg 9, mis kohustab

hankijat teavitama hankemenetluse peatamisest või jätkamisest VAKO või nüüd siis kohtu

poolt.

Punktiga 4 on sarnane liigutus tehtud RHS § 193 lg 8 ls-ga 1. Ideaalset kohta ei olnud ja § 82

pealkiri „Tähtaegade pikendamine seoses riigihanke alusdokumentide muutmisega“ ei vasta

päris selle uue sätte sisule. Samas on põhimõtteliselt ka tähtaja muutmine tehniliselt võttes

RHAD muutmine. Vrd ka § 82 lg 4.

Punktiga 5 veel üks selline „kombinatsioon“, seekord RHS § 193 lg 8 ls-st 2 üle toodud säte.

Küsitav on, kas seda on üldse vaja, sest juba praegu sätestab § 112 lg 2: „Hankija on kohustatud

tegema käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepaneku igale ettepaneku tegemise ajal

riigihankes osalevale pakkujale vähemalt kümme päeva enne tema pakkumuse jõusoleku

tähtaja lõppu, kui riigihanke menetlus ei ole selleks ajaks lõppenud. Pakkuja teavitab hankijat

pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamisest või sellest keeldumisest viie tööpäeva jooksul

vastava ettepaneku saamisest arvates.“ Kuna aga praeguse eelnõu fookus on RHS puudutavas

17

osas VAKO kaotamisel, mitte laiemal RHS revisjonil, ei ole praeguse seisuga sellist sisulist

muudatust kavandatud.

Punkti 6 on kokku kombineeritud RHS § 194 lg 4 ja § 201. Natuke lühem reegel kui seni, aga

olulised tingimused said kirja.

Punkti 7 muudatus on eelkõige tehniline, kuna seal on seni juttu vaidlustusmenetlusest ja see

tuleb asendada kohtumenetlusega.

Punkt 8 puudutab riigihangete registri sisu. RHS § 181 lg 1 p 2 kohaselt on riigihangete registri

üks eesmärkidest kajastada vaidlustusmenetluse tulemusi. See säte võiks jääda edasi kehtima,

et registrist oleks ka edaspidi kättesaadavad senised VAKO lahendid. Küll aga tuleb kehtetuks

tunnistada lg 2 p 2, mille järgi kantakse registrisse mh andmed vaidlustusmenetluse tulemuste

kohta, sest pärast VAKO kaotamist ei tehta enam neid kandeid.

Punktiga 9 tunnistatakse kehtetuks kogu vaidlustusmenetlust puudutav peatükk korraga.

Punktiga 10 muudetakse RahaMin järelevalve reeglistikku – nimelt on §-s 206 toodud

järelevalvemenetlust välistavad asjaolud ja kui seni on p-d 1 ja 2 seotud VAKO-ga, siis on sealt

VAKO välja võetud ja jäetud ainult kohus.

Punkt 11 annab RahaMin-ile aluse mitte alustada järelevalvemenetlust, kui teate esitaja jättis

kohtusse pöördumata – varem oli ka siin VAKO.

Punkt 12 on jälle tingitud vajadusest jätta VAKO regulatsioonist välja.

Järgnevad rakendussätted.

Punkt 13 sätestaks VAKO-le 30-päevase üleminekuaja, mille jooksul menetleda lõpuni enne

uue menetluskorra jõustumist esitatud vaidlustused, lähtudes senisest regulatsioonist. Esimesse

lünka peaks minema sama kuupäev, mis § 238 lg-s 5, teise lünka lg-s 6 ja viimasesse jälle lg-s 5

toodud kuupäev.

Igaks juhuks vajab vastust, mida teha juhul, kui mõni VAKO menetluses olnud asi jääb n-ö

ripakile, kui VAKO tegevus lõpetatakse. Kuigi 30-päevast tähtaega arvestades ei tohiks seda

tavajuhul ette tulla, ei saa mingeid viperusi täielikult välistada – lahendus tuleb ette näha. Ei

osanud välja mõelda muud lahendust kui et nende asjade menetlust jätkab Tallinna

Halduskohus. Natuke kummaline see olukord on, kus haldusmenetlusena alanud menetlus

transformeerub kohtumenetluseks, aga pole ka head alternatiivi. Läbi peaks mõtlema ka, mis

saab siis, kui vaidlustus satuks kohtus sama VAKO eksliikme lauale, kes seda varem VAKO-s

lahendas – kas see on pigem tervitatav või hoopis taandamise alus?

Punkt 14 käsitleb VAKO kui organi tegevuse lõpetamist. Plaanis on anda vaidlustuskomisjoni

liikmetele võimalus kandideerida konkursiväliselt halduskohtunikuks, eeldusel et nad täidavad

kohtunikuks saamise eelduseks olevad tingimused (sh eksam). Sellele on takistuseks KS § 53

lg 1, mille kohaselt kohtunikud nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel. Selle reegli välti-

miseks on eelnõus erisäte KS § 1316. Alternatiiv oleks, et nad saaksid soovi korral lihtsalt

kandideerida avalikul konkursil ja kui on teada, et otsitakse just selle spetsialiseerumisega

18

kohtunikku, on see neile kindlasti tugevaks eeliseks nagunii. Kolmas variant on oodata VAKO

kaotamisega VAKO praeguste liikmete ametiaja lõpuni.

Juhul kui lõpetada VAKO tegevus enne praeguste liikmete ametiaja lõppu 2027. aastal11, oleks

põhjendatud määrata neile tavapärasest koondamisest (ATS § 102 järgi 1 kuu palk + TKindlS

järgne hüvitis) suurem hüvitis, näiteks kolme kuu ametipalk. Teada ei ole, kas VAKO liikmetel

on üldse huvi kohtunikuks kandideerida arvestades, et neile ei ole võimalik garanteerida

kohtunikuna ainult hankeasjadega tegelemist – spetsialiseerumine otsustatakse kohtus

tööjaotusplaaniga, mida on võimalik muuta. Kohtusiseselt võib juhtuda, et hankeasjadele

spetsialiseeruda soovib ka mõni seni laiema „paketiga“ staažikas kohtunik. Samuti on hanke-

asjadest tuleneva töökoormuse vähesuse korral paratamatu, et n-ö hankekohtunikele jagataks

koormuse tasandamiseks ka muud liiki kohtuasju.

Kui mõistame VAKO põhimäärust õigesti, ei ole väljaspool VAKO liikmeid ühtegi teenistujat

ega töötajat, kes oleks otseselt VAKO-ga seotud – § 2 järgi korraldab asjaajamist RahaMin.

Seega pigem ei ole põhjust siin neid VAKO-t seni teenindanud töötajaid puudutavat reeglit luua,

RahaMin saab ka tavapäraste koondamise reeglite järgi vaadata, kas leiab neile muu positsiooni

või ei.

Punkti 15 esimesse lünka tuleks tuua loetelu kõigist VAKO kaotamisega seoses muudetavatest

sätetest, v.a § 2371. Lõikes 5 ja lõikes 6 toodud kuupäevade vahe peaks olema 30 päeva, et

VAKO saaks menetluses olevad asjad lõpuni teha. Arvestades olulist muudatust õiguskorras,

kohtukorralduses ja VAKO praeguste liikmete elus (sh nt vajadust valmistuda soovi korral

kohtunikueksamiks), peaks vacatio legis olema vähemalt aasta-paar.

§ 3. Kohtute seaduse muutmine

Punktiga 1 on otsitud lahendust, kuidas saaks kohtud kiirendatud korras lahendada n-ö

pilootasju. Juhul kui kohtu menetlusse on lühikese aja jooksul saabunud mitmeid vaidlusi

sarnasel teemal (vrd nt COVID-19 eriolukord), oleks hea mõni neist eelisjärjekorras ja kiir-

korras ära lahendada, võimaldamaks ka kiiremat edasikaebemenetlust ja seeläbi õigusselguse

saabumist mõistliku aja jooksul. Selleks ei pruugi piisata praegusest kohtute seaduse § 45 lg 11

regulatsioonist, kuigi selle üle võib vaielda. Muudatus haakub ka RePowerEU-ga, kuna on

võimalik, et halduskohtusse tuleb mingi hetk suurem hulk sarnast tüüpi taastuvenergia vaidlusi,

kus on vaja mingeid uudseid õigusnorme tõlgendada. Selle olukorra määratlemine, milles on

alust pilootasja valimiseks, on küll võrdlemisi keeruline, aga midagi sai välja pakutud. Jäädud

on ebamäärase „mitu“ juurde, sest menetluse peatamise puhul (HKMS § 95 lg 2 teine lause) on

vähemalt Riigikohtu kogemuses täpne arv 10 pigem takistav ning praktikas tegelikult peatatak-

se menetlust teise sarnase asja lahendi äraootamiseks ka väiksema arvu puhul.

Punkt 2 on suunatud täiendama massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra reeglistikku.

Muudetakse KS § 452 lg-t 1 osas, mis määratleb, milliseid kohtuasju võivad maa- ja

ringkonnakohtu kohtunikud halduskohtu koosseisus lahendada.

11 VAKO liikmete ametisse nimetamise korraldus: https://www.riigiteataja.ee/akt/323042022007.

19

Alates 30.06.2020 kehtivas redaktsioonis täiendati kohtute seadust §-ga 452, mis reguleerib

maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuniku ajutist kaasamist halduskohtu koosseisu. Kehtivas § 452

lg-s on kaasamine piiratud VSS §-s 154 ja VRKS §-s 366 reguleeritud välismaalase

kinnipidamisega hädaolukorras. VSS § 154 lg 3 ja VRKS § 366 lg 3 võimaldavad Politsei- ja

Piirivalveametil või Kaitsepolitseiametil taotleda massilisest sisserändest tingitud

hädaolukorras luba välismaalase kinnipidamiseks kuni seitsmeks päevaks, kui massilisest

sisserändest põhjustatud hädaolukorras ei ole objektiivse takistuse tõttu võimalik teha vajalikke

menetlustoiminguid, et kohus saaks hinnata välismaalase kinnipidamise põhjendatust nn

korralisel alusel, milleks on VSS § 23 lg 1 ja VRKS § 361 lg 2.

VSS § 154 lg-s 3 ja VRKS § 366 lg-s 3 sätestatud erakorralistel kinnipidamise alustel on

kahtlemata massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras oma roll. Samas on ka massilisest

sisserändest tingitud hädaolukorras paljudel juhtudel juba 48 tunni jooksul olemas piisavalt

teavet, et taotleda isiku kinnipidamist kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg-s 1 või VRKS § 361 lg-s

2 sätestatud alusel. Ka 2023. a novembris toimunud PPA ja kohtumenetluse harjutusõppusel

(kus harjutati muu hulgas maakohtunike kaasamist halduskohtute koosseisu massilisest

sisserändest tingitud hädaolukorra tingimustes) ilmnes, et PPA menetlejad eelistavad

võimalusel taotleda luba kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg 1 või VRKS § 361 lg

2 alusel. Sellisel juhul ei teki nii kiiresti vajadust esitada kohtule uus kinnipidamise taotlus, kui

seitsme päeva jooksul ei selgu, et isikul võib lubada vabaduses viibida. Kehtiv õigus ei

võimalda nende taotluste lahendamiseks maa- ja ringkonnakohtunikke halduskohtu koosseisu

kaasata. Seega võib tekkida olukord, kus massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras tekib

samaväärne või isegi suurem ressursipuudus nn korralisel alusel kinnipidamise asjades.

Sellepärast nähakse eelnõus ette, et halduskohtu koosseisu ajutiselt kaasatud kohtunik võib

menetleda kõiki alates massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra algusest Eestisse

saabunud välismaalaste, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejate, kinnipidamise või selle

pikendamise taotlusi. Need hõlmavad kinnipidamist VSS-i, VRKS-i ja Dublin III määruse12

alusel. Kinnipidamise pikendamise taotluste menetlemise õigus on vaja sättega hõlmata

sellepärast, et kui massilisest sisserändest tingitud hädaolukord kestab pikemat aega ja

viibimisaluseta välismaalasi ei õnnestu piisavalt kiiresti tagasi või välja saata, tekib olukord,

kus kinnipidamise pikendamise taotlusi võib olla vaja menetleda peaaegu sama suurel hulgal

kui esmaseid kinnipidamise taotlusi. Samuti võib kinnipidamise pikendamise taotluste

menetlemise vajadus tekkida oluliselt kiiremini kui kahe jooksul, sest ebaselges, ent kiiresti

muutuvas olukorras (nt kus on teadmata isiku identiteet, kuid see võib olla võimalik kiiresti

selgeks teha) võib olla õiguslikult põhjendatud anda luba kinnipidamiseks lühemaks ajaks kui

kaheks kuuks. Seega annab säte massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras vajaliku

paindlikkuse.

Samas jääb kehtima KS § 452 lg 3, mille kohaselt võib kohtute haldamise nõukoda kehtestada

maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuniku halduskohtu koosseisu ajutise kaasamise täpsemad

põhimõtted. Nende põhimõtetega saab täpsustada tingimusi, millal on kohane kaasata maa- ja

ringkonnakohtu kohtunikke üksnes lühiajaliste kinnipidamiste otsustamiseks, ning millal on

põhjendatud nende kaasamine kõigi sättes nimetatud asjade menetlemisse. Sarnaselt senise

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid

selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta

isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud)

20

redaktsiooniga otsustavad maakohtu või ringkonnakohtu kohtuniku kaasamise

ringkonnakohtute esimehed ühiselt.

Punktis 3 on sõnastatud rakendussätte, mille alusel senised VAKO liikmed saaksid väljaspool

avalikku konkurssi kohtunikuks kandideerida.

§ 4. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tuleb kehtetuks tunnistada VAKO riigilõivud ning sellega seoses muuta

veidi ka kohtusse pöördumise riigilõivu käsitlevaid sätteid, mis varem tuginesid VAKO-t

puudutanud sätetele.

Kui sätteid nagunii muuta, on tehtud ettepanek üksiti ka riigilõivusid tõsta, et need vastaks

inflatsioonile. Juba enne eurole üleminekut oli riigihankeasjades riigilõiv 10 000 või

20 000 krooni13, mis teisendati esmalt 639,11 või 1278,23 euroks14 ja hiljem ümardati üksnes

minimaalselt praeguse 640 või 1280 euroni. Pakutav 1000 või 2000 eurot on ligilähedane

inflatsioonist lähtuvale kalkulatsioonile alates 2010. aastast.15

§ 5. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine

Muudatuse eesmärk on anda SKA-le pädevus tuvastada pensioniõiguslik staaž tunnistaja

ütluste alusel. Sellega kaob vajadus suunata staaži tuvastamist taotlevad isikud kohtusse

olukorras, kus poolte vahel vaidlust staaži üle tegelikult ei ole. Tunnistaja ütluste välistamisel

tõendina pensionimenetluses puudub igasugune ratsionaalne põhjendus. Kõigis teistes

haldusmenetlustes on võimalik tunnistaja ütlustele tugineda.

Kehtiv RPKS § 281 lg 2 sätestab võimaluse tõendada pensioniõiguslikku staaži tunnistajate

ütluste alusel juhul, kui rahvastikuregistri andmeid või dokumente pensioniõigusliku staaži

kohta ei ole säilinud.

Varem kehtinud pensioniõiguse regulatsiooni järgi ei olnud võimalik pensioniõigusliku staaži

tuvastamiseks vajalikke fakte tõendada tunnistajate ütluste alusel muul viisil kui ainult

kohtumenetluses. Halduskolleegium ei pidanud sellist tõendamisviisi toona põhiseadusega

vastuolus olevaks (vt otsus asjas nr 3-3-1-86-09, p 14jj).

Sellegipoolest pidas seadusandja mõistlikuks luua võimalus tunnistajate ütluste kasutamiseks

haldusmenetluses. 1. jaanuaril 2013 jõustunud muudatusega täiendati RPKS-i uue ja tänaseni

kehtiva normiga (§ 281), mille kohaselt tõendatakse pensioniõiguslikku staaži

rahvastikuregistris sisalduvate õiguslikku tähendust omavate andmete või pensioniõiguslikku

staaži tõendavate dokumentide alusel. Kui rahvastikuregistris on pensioniõiguslikku staaži

tõendavad õiguslikku tähendust omavad andmed, lähtutakse registri andmetest (lg 1). Kui

rahvastikuregistri andmeid või dokumente pensioniõigusliku staaži kohta ei ole säilinud, on

13 Vt https://www.riigiteataja.ee/akt/13260087#para222. 14 https://www.riigiteataja.ee/akt/13310822 15 https://www.stat.ee/et/ostujou-kalkulaator

21

pensionikindlustatul õigus pöörduda tunnistajate ütluste arvestamise taotlusega

Sotsiaalkindlustusameti poole (lg 2).

Lisaks sätestati sotsiaalministri 27. detsembri 2012. a määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži

tõendamise ja arvestamise kord“ § 28 lg-s 1, et tunnistajate ütluste alusel on RPKS §-s 28

sätestatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatava tegevuse aega võimalik tõendada üksnes

juhul, kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud ja

selle kohta on arhiiviteatis või muu pädeva asutuse poolt väljastatud tõend.

Sotsiaalkindlustusamet teeb pensioniõigusliku staaži kindlaks kahe tunnistaja ütluste alusel.

Erandkorras, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik mitut tunnistajat üle kuulata, võib

pensioniõigusliku staaži kindlaks teha ühe tunnistaja ütluse alusel (lg 2).

Kuigi tunnistajate ütluste kasutamine ei olnud enam välistatud, on muudatusettepaneku tegija

väitel SKA valdav praktika peatada haldusmenetlus ning lasta kohtul staaž tuvastada. See

koormab nii kohut kui ka isikut, kes staaži tuvastamist soovib, sest kohtumenetlused on

aeganõudvad.

SKA praktika näib olevat alguse saanud kohtupraktikast. Umbes aasta pärast uue korra kehtima

hakkamist leidis Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-13-70193, et uusi norme tuleb

tõlgendada kitsendavalt: „SKA lähtub pensionistaaži määramisel ainult dokumentidest ning

RKPS §-st 281 ega sotsiaalministri määruse nr 59 §-st 28 ei tulene, et SKA-l on endal õigus

tunnistajate ütlustega tuvastada väljateenitud aastate pensioni määramise aluseks olevaid

juriidilisi fakte (s.o et töötamist näitavatel dokumentidel on töökoha nimetus ebaõige ja tegelik

töö sisu vastas väljateenitud aastate pensionile õigust andvale töökoha nimetusele). Viidatud

norme tuleb ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et vastav õigus ja pädevus on

halduskohtul, sest vastupidisele seisukohale asumisel jääksid pensionitaotleja õigused kaitseta

olukorras, kus dokumentide vormistamisel tehti viga või oli vormistus muul põhjusel

ebatäpne.“ Kohtud on seda seisukohta järginud, asudes seisukohale SKA-l puudub võimalus

tunnistajate ütlustega tõendada väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži

määramiseks või soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva töö sisu, kuid tal on õigus

tunnistajate ütlustega tuvastada pensioni määramise aluseks olevat töötatud perioodi kui

juriidilist fakti (nt Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsus asjas nr 3-17-66 ja 3. novembri

2017. a otsus asjas nr 3-17-1962).

Muudatusettepaneku kohta tuleb loomulikult küsida ka SKA seisukohta.

§ 6. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine

Muudatuse valikkus: Muudatusega lahendatav probleem ilmnes koroonapandeemia käigus, mil

NETS alusel Vabariigi Valitsuse korraldustega kehtestatud nakkushaiguste tõrje meetmed jäid

kehtima pikaks ajaks. Sellised korraldused kehtisid üleriigiliselt ja puudutasid praktiliselt igat

Eesti inimest, ettevõtjat ja vabakonna ühendust. Kehtestatud piirangud olid intensiivsed ja

ühiskonna jaoks olulised. Koroonapiirangud olid algselt küll kavandatud reaktsioonina

konkreetsele haiguspuhangule ja täitsid sellega haldusakti mõistes üksikjuhtumi tingimuse.

Vähemalt algselt vastasid koroonapiirangud seega üldkorralduse mõistele haldusaktide

liigituses (HMS § 51 lg 2). Pandeemia kulgedes aga muutusid kõnealused korraldused üha

sarnasemaks õigustloovate aktidega.

22

PS § 142 lg 2 annab õiguskantslerile õiguse vaidlustada Riigikohtus õigustloovaid akte ehk

õiguse üldakte Riigikohtus. Arvestades sedalaadi üldkorralduste olulisust, on põhjendatud

kehtestada nende õiguspärasuse kontrollimiseks lisaks iga puudutatud isiku kaebeõigusele ka

PS § 142 lg-le 2 sarnane menetluskord. See võimaldab õigussüsteemil jõuda korralduste

õiguspärasuse ja tõlgenduse küsimustes kiiremini õigusrahuni.

Muudatuse sisu: Kõnealune protestiõigus on eelnõus kujundatud õigustloovate aktide

põhiseaduspärasuse kontrolli ja praegu kehtivas VVS-s sätestatud protestiõiguste eeskujul.

Protesti vaataks ainsa kohtuinstantsina läbi Riigikohus (üldjuhul halduskolleegium, HKMS-s

sätestatud juhtudel ka üld- või erikogu). VVS-i sisseviidavate erisustega kohalduks HKMS

25. peatükk (Protest). See tähendab ühtlasi, et õiguskantsleri protesti lahendamisel ei juhinduks

Riigikohus täiendavalt HKMS 20. peatükist, vaid I-V osast ning 23. ja 24. peatükist. Seega

oleks Riigikohtul pädevus hinnata ka tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid.

Protest peaks jääma erandlikuks instrumendiks, see pole mõeldud kasutamiseks mistahes

valitsuse korralduste, ka mitte kõigi üldkorralduste puhul. Kavandatava VSS § 301 lg-ga 1

seatakse protestiõigusele seetõttu mitu kitsendavat tingimust, mis tagavad, et protestiõigust

kasutataks vaid olulistes küsimustes, kui regulatsioon on tõepoolest sarnane õigustloovale

aktile. Kui Riigikohus leiab, et tingimused protesti esitamiseks ei ole täidetud, on protest

võimalik põhistatud määrusega tagastada või jätta läbi vaatamata (HKMS § 258 lg 4).

Muudatuste mõju: Kavandataval protestil oleks riigieelarve vahendeid säästev mõju, ennekõike

aga kaudne säästev mõju kiirema õigusselguse näol nii avalikule kui ka erasektorile.

Õiguskantsleri protesti kiire lahendamine vähendaks eraisikute vajadust halduskohtusse

pöördumiseks ning halduskohtusse esitatavad kaebused protestitud korralduse peale oleks

eeldatavasti võimalik suures ulatuses lahendada Riigikohtu poolt protesti lahendamisel

kujundatud seisukohtade alusel. Arvestada tuleb siiski, et eraisikute kaebustes võidakse esile

tuua uusi aspekte ja asjaolusid. Protesti kohta tehtud otsuse põhjendused ei saa kohtute, sh

Riigikohtu jaoks kaebuste lahendamisel olla lõplikult siduvad.

Muudatus suurendab tõenäoliselt mõnevõrra Õiguskantsleri Kantselei ja Riigikohtu

ressursikulu. Õiguskantsler peab oma protesti põhjendama, sh esitama enda väiteid kinnitavad

tõendid. Riigikohus peab vaidluse lahendama esimese astme kohtuna, sh vajadusel koguma

täiendavaid tõendeid ning tõendeid uurima ja hindama. Täpne ressursikulu on prognoosimatu,

see sõltub koroonapandeemiaga sarnaste olukordade kordumise tõenäosusest. Arvestades

halduskohtutele esitatud kaebuste sisu, võib eeldada, et õiguskantsler oleks aastatel 2020–2022

esitanud protesti koroonakorralduste peale ca 3 kuni 5 juhul, st 1 kuni 2 kohtuasja aastas. Selline

asjade hulk oleks halduskolleegiumis võimalik lahendada olemasolevate vahendite abil.

§ 7. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduse muutmise eesmärk on määrata seadusega kindlaks halduskohtu pädevus kinni

peetavate isikute raviga seotud vaidlustes.

Kinnipeetavate tervishoius segunevad omavahel sageli ravi ja administratiivsed meetmed

(julgeolekuabinõud, lubatud ja keelatud esemed), mis varem põhjustasid pidevaid piiritlemis-

probleeme Riigikohtu erikogus. Riigikohtu üldkogu muutis 28. juuni 2021. a määrusega

nr 3-21-30/19 erikogu senist praktikat, et kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud

vaidlusi lahendavad maa- või halduskohtud sõltuvalt sellest, kas vaidlustatakse arsti

23

(meditsiinilist) otsust või vangla haldusotsust, leides et kõiki kinnipeetavatele vanglas

tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud. Seda

seisukohta täiendas Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu, kes leidis

määruses nr 3-21-924/12, et ka kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisest

tekkinud vaidlus tuleb lugeda avalik‑õiguslikuks ning sellise vaidluse lahendamine on samuti

halduskohtu pädevuses. Erikogu selgitas, et kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega

täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi, kasutades seejuures eraõiguslikust

juriidilisest isikust haigla või kliinikumi abi. Kinnipeetaval tekib õigussuhe üksnes vanglaga,

mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga.

1. juulil 2024 jõustuvad VangS §‑des 49–53 muudatused, mille kohaselt hakkab tervishoiu-

teenuse osutamist vanglas korraldama Tervisekassa. Muudatuste eesmärk näib seletuskirja

(Riigikogu XIV koosseisu 699 SE) järgi olevat muu hulgas määrata kindlaks pädev kohus

vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidluste lahendamiseks. Riigikohtu haldus-

kolleegium on juhtinud tähelepanu sellele, et 1. juulil 2024 jõustuva seaduse tekst ei pruugi olla

piisavalt ühemõtteline, et oleks vaidlusteta selge, milline kohus on tulevikus pädev lahendama

vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (määrus nr 3-22-2321/45, p 11; vt ka

riigikohtunik I. Pilvingu täiendav arvamus). Käesoleva eelnõu koostajate hinnangul tuleks

lähtuda juba välja kujunenud kohtute pädevusjaotusest, arvestades Riigikohtu üld‑ ja erikogu

praktikat. Halduskohtu pädevus võimaldaks lahendada korraga ja ühes kohtus samast elu-

juhtumist (kinnipeetava ravi ja administratiivsed meetmed) tekkinud vaidlused. Maakohtu

pädevuse eelis oleks küll nii kinnipeetavate kui ka teiste isikute raviga seoses tekkinud kohtu-

vaidluste koondamine sama liiki kohtusse, kuid see ei pruugi välistada seda, et tuleb hakata

lahendama piiritlemisprobleeme kinnipeetava raviga seotud vaidlustes, nagu oli enne

Riigikohtu üldkogu ja erikogu juba viidatud lahendeid. Riigikohtu üld- ja erikogu on toonud

kaalukaid argumente, miks peaksid kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud

vaidlusi lahendama halduskohtud.

§ 8. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine

Punkt 1 seondub HKMS täiendamisega täitetoiminguks resolutsioonmäärusega loa andmise

regulatsiooniga.

Punkt 2 haakub eespool kirjeldatud VangS muudatustega (vt kolleegiumi määrus nr 3-22-

1557/27).

§ 9. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine

See muudatus seondub samuti HKMS täiendamisega täitetoiminguks resolutsioonmäärusega

loa andmise regulatsiooniga.

§ 10. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Muudatus seondub eespool analüüsitud VVS §-ga 301.

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 24 neljas ja viies lõige tunnistatakse kehtetuks ning seadustikku täiendatakse

paragrahviga 272 järgmises sõnastuses:

㤠272. Eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvus

„(1) Üldjuhul täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid selle maakohtu kohtunik, kelle

tööpiirkonnas on kuritegu toime pandud, arvestades käesoleva seadustiku §-des 25 ja 27

sätestatud erisusi. Kui kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata,

täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid menetlustoimingu tegemise koha järgse maakohtu

eeluurimiskohtunik.

(2) Käesoleva seadustiku §-des 89, 901, 91, 911, 992, 124, 126, 1264, 128, 138, 1381, 1414, 142,

214 ja 215 sätestatud juhtudel täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid:

1) Harju Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Pärnu Maakohtu kohtunik;

2) Pärnu Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Harju Maakohtu kohtunik;

3) Tartu Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Viru Maakohtu kohtunik;

4) Viru Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Tartu Maakohtu kohtunik.

(3) Ühes kriminaalasjas täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik.

Kui eeluurimiskohtuniku ülesanded jagunevad käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt

kahe kohtu vahel, täidab kummaski kohtus eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimalusel üks

kohtunik.

(4) Erandjuhul võib vastava tööpiirkonna ringkonnakohtu esimees määrata, et mõnes

konkreetses kriminaalasjas või teatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratavates

kriminaalasjades täidab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesandeid lõikes 1 nimetatud

kohtu kohtunik.“

Seletus:

Kohtueelses kriminaalmenetluses on rea menetlustoimingute tegemiseks nõutav

eeluurimiskohtuniku (KrMS § 21 ja KS § 112) määrusega antav luba. Praegu kehtiva KrMS § 24

lg 4 kohaselt täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid selle maakohtu eeluurimiskohtunik, kelle

tööpiirkonnas on kuritegu toime pandud. Kui kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik

üheselt kindlaks määrata, täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid menetlustoimingu tegemise

koha järgse maakohtu eeluurimiskohtunik. Osundatud reegli järgi otsustab kriminaalasjas

menetlustoimingu loa andmise üle tavaliselt seesama maakohus, kellele allub ka kriminaalasja

arutamine (KrMS § 24 lg 1).

Käsitletava muudatusega muudetakse osa – seaduses otsesõnu loetletud – eeluurimiskohtuniku

lahendatavate asjade kohtualluvust nii, et menetlustoimingu loa andmise üle ei otsusta enam

mitte see maakohus, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi või kus menetlustoiming tehakse,

vaid teine maakohus, mis asub sama ringkonnakohtu tööpiirkonnas. See tähendab, et kui näiteks

kuriteo toimepanemise koht (või selle ebaselguse korral menetlustoimingu tegemise koht) asub

Harju Maakohtu tööpiirkonnas, otsustaks seaduses nimetatud menetlustoiminguks loa andmise

Pärnu Maakohtu kohtunik. Pärnu Maakohtu tööpiirkonnas toime pandud kuriteo või seal

tehtava menetlustoimingu puhul otsustaks loa andmise aga Harju Maakohtu kohtunik.

Samamoodi toimuks eeluurimiskohtuniku asjade vahetus Tartu ja Viru Maakohtu vahel.

Kõnesoleval muudatusel on kaks eesmärki: 1) ühtlustada kohtunike töökoormust ja 2) vältida

olukorda, et selles kohtus, kes hakkab tulevikus kriminaalasja arutama (isiku süüküsimust

lahendama), on arvukalt kohtunikke, kes ei saa asja menetleda põhjusel, et nad on varem samas

kriminaalasjas eeluurimiskohtunikuna menetlustoiminguks loa andnud.

Kuna Harju ja Tartu Maakohtus on võrreldes Pärnu ja Viru Maakohtuga suurem

eeluurimiskohtunikele esitatavate taotluste hulk1, ühtlustaks osa eeluurimisasjade n-ö

peegelpildis jagamine kohtunike töökoormust.

KrMS § 49 lg 1 p 2 kohustab kohtunikku üldjuhul taanduma kriminaalasjas sisuliselt

lahendamiselt juhul, kui ta on samas asjas eeluurimiskohtunikuna lahendanud vahistamise ja

kautsjoniga seotud küsimusi. Sageli ei pea kohtunikud siiski ausa õiglase kohtumenetluse

põhimõttega kooskõlas olevaks kriminaalasja arutamist ka olukorras, kui nad on varem samas

asjas andnud eeluurimiskohtunikuna loa mõneks muuks menetlustoiminguks (nt

jälitustoiminguks või vara arestimiseks). Seetõttu võib eeskätt mahukamate kriminaalasjade

puhul, kus eeluurimiskohtunikuna on tegutsenud arvukalt kohtunikke, juhtuda, et vaid

suhteliselt vähesed kohtunikud saavad seda kriminaalasja sisuliselt arutada. Kui need

kohtunikud peaksid olema samal ajal hõivatud teiste kohtuasjade lahendamisega, võib

kohtumenetlus venima jääda. Kui aga vähemalt osa eeluurimiskohtuniku ülesannetest täidaks

kohtunik(ud) maakohtust, kellele kriminaalasja arutamine niikuinii ei allu, laieneks ka nende

kohtunike ring, kellele saab kriminaalasja tulevikus lahendamiseks jagada.

Ka kavandatava muudatuse kohaselt ei jagataks n-ö peegelpildis teisele maakohtule siiski mitte

kõiki eeluurimiskohtuniku asju. Ennekõike säiliks praegune alluvusreegel – s.o et loa andmise

üle otsustab kuriteo toimepanemise või menetlustoimingu tegemise koha järgne maakohus –

selliste menetlustoimingute lubade puhul, mille andmiseks tuleb korraldada kohtuistungil (nt

vahistamine, ajutise lähenemiskeelu kohaldamine) või mis on sellise küsimusega tihedalt

seotud (nt vahistamise asendamine elektroonilise valve või kautsjoniga). Niisuguste asjade

lahendamine teise piirkonna kohtus oleks menetlusosalistele ja prokuratuurile koormav, kuna

füüsiline teekond kohtusse kujuneks pikaks. Lisaks ei puuduta kavandatav muudatus veel

mõningaid eeluurimiskohtuniku asju, mille alluvuse muutmine ei näi olevat otstarbekas või

mille üleandmisel võiks töökoormuse nihe kujuneda liiga suureks, tekitades ülekoormuse

hoopis seni väiksema koormusega kohtutes.

Kõik menetlustoimingud, mille lubamise otsustaks kavandatava KrMS § 272 lg 2 kohaselt teine

maakohus, lahendatakse kirjalikus menetluses, s.o elektroonilise teabevahetuse abil.

Kõnesolevatest menetlustoimingutest, milleks loa andmise kohtualluvus muutub, on kõige

1 Vt ka Microsoft Power BI

arvukamad ja olulisemad läbiotsimised, jälitustoimingud ja varalise nõude tagamised (sh vara

arestimine).

Lisaks kohtualluvuse muutmisele näeb kavandatav muudatus ette, et ühes kriminaalasjas täidab

eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimalusel üks kohtunik ja kui eeluurimiskohtuniku ülesanded

jagunevad kahe kohtu vahel, siis kaks kohtunikku (kummaski kohtus üks). See, kui ühes

kriminaalasjas tegeleb menetlustoimingu lubade andmisega võimalikult väikene arv

kohtunikke, säästab tervikuna kohtu tööaega, sest nii on võimalik vältida seda, et

kriminaalasjaga peavad end kurssi viima mitu sama kohtu kohtunikku. Mida suurem on samas

kriminaalasjas esitatud menetlustoimingu loa taotlusi lahendavate kohtunike arv, seda suurem

on summaarne ajakulu, mis kohtul nende taotluste lahendamiseks kulub. Juhul kui tegemist on

eeluurimiskohtuniku asjaga, mis allub kohtule, kes peaks seda kriminaalasja tulevikus ka

arutama, aitab n-ö ühe kohtuniku reegel vähendada nende kohtunike arvu, kes ei saa seda

kriminaalasja arutada. N-ö ühe kohtuniku reeglit ei saa siiski kehtestada absoluutsena, sest

eeluurimiskohtuniku lahendatavad küsimused on tavaliselt kiireloomulised ja nii mõnigi kord

võib ette tulla juhtumeid, kus asjas varem eeluurimiskohtunikuna tegutsenud kohtunik ei saa

seda uue taotluse saabudes teha, nt haigestumise, puhkuse, lähetuse, teiste pakiliste

tööülesannete vmt põhjuse tõttu. Sel juhul tuleb taotlus lahendada teisel kohtunikul. Samas

peaks see olema pigem erand üldreeglist.

Kavandatava sätte mõtte kohaselt tuleks ka olukorras, kus samas kohtus on ühes kriminaalasjas

eeluurimiskohtuniku ülesandeid täitnud mitu kohtunikku, võimalusel vältida iga täiendava

kohtuniku kaasamist eeluurimiskohtunikuna. Näiteks kui konkreetses kriminaalasjas on

esimene menetlustoimingu loa taotlus jagatud lahendamiseks kohtunikule A, teine taotlus aga

A haigestumise tõttu kohtunikule B, siis kolmanda taotluse tohiks jagada kohtunikule C üksnes

juhul, kui on mõjuv põhjus, miks seda ei saa lahendada ei kohtunik A ega B.

Täpsemad reeglid selle kohta, millistel tingimustel võib ühes ja samas kriminaalasjas jagada

eeluurimiskohtuniku lahendatava taotluse teisele, kolmandale jne kohtunikule, tuleb paika

panna kohtu tööjaotusplaanis.

Ei saa välistada, et mingil perioodil või mingitel erilistel asjaoludel ei ole kavandatava

KrMS § 272 lg-s 2 nimetatud maakohus suuteline kõiki talle esitatavaid menetlustoimingu loa

taotlusi piisavalt kiiresti ja tõhusalt menetlema või tekitab osa taotluste menetlemine teise

piirkonna kohtus tehnilisi raskusi. Selliseks puhuks võimaldab kavandatava KrMS § 272 neljas

lõige vastava piirkonna ringkonnakohtu esimehel anda lõikes 2 nimetatud taotluste

lahendamine mingis osas lõikes 1 nimetatud maakohtule. Oletame näiteks, et Harju Maakohtu

tööpiirkonnas toime pandud kuritegude menetlemise käigus Pärnu Maakohtule esitatavate

menetlustoimingu loa taotluste hulk kasvab nii suureks, et Pärnu Maakohus ei suuda neid kõiki

enam mõistliku aja jooksul lahendada, kuid samas oleks Harju Maakohtul endal võimekus seda

teha. Niisuguses olukorras võib Tallinna Ringkonnakohtu esimees otsustada, et näiteks

läbiotsimisloa taotlusi, mille prokuratuur esitab Harju Maakohtu tööpiirkonnas toime pandud

kuritegude uurimise käigus, lahendab hoolimata lõikes 2 sätestatust mingil perioodil Harju

Maakohus. Ringkonnakohtu esimees võib suunata lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmise lõikes

1 nimetatud kohtule ka mõnes konkreetses kriminaalasjas või teatud tüüpi kriminaalasjades (nt

kuriteoliikide kaupa). Kavandatav säte ei piira otsesõnu nende subjektide ringi, kelle taotlusel

ringkonnakohtu esimees saab kõnesoleva otsustuse teha, ega välista ka ringkonnakohtu esimehe

enda algatust. Siiski võib eeldada, et üldjuhul esitab kohtualluvuse muutmise taotluse

ringkonnakohtu esimehele kas maakohtu esimees või riigi peaprokurör.

Olukorras, kus üle on koormatud mõlemad ühe ringkonnakohtu tööpiirkonnas asuvad

maakohtud, kuid samas on teise ringkonnakohtu tööpiirkonna maakohtu(te) koormus väiksem,

saab eeluurimiskohtuniku ülesannete täitmist ümber suunata ka ringkonnakohtute

tööpiirkondade piiride üleselt, kasutades selleks KS §-s 451 juba praegu ette nähtud

mehhanismi.

Pidades silmas KrMS §-des 24–28 ette nähtud kohtualluvuse sätete süsteemi, on mõnevõrra

eksitav reguleerida eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvust §-s 24, nagu kehtiv

seadus seda teeb. KrMS § 24 pealkiri ja kolm esimest lõiget räägivad kriminaalasja arutamise

ehk süüküsimuse lahendamise kohtualluvusest. Ka KrMS §-le 24 järgnevad §-d 25–27

käsitlevad kriminaalasja arutamise kohtualluvust. Eeluurimiskohtunik ei lahenda isiku

süüküsimust ega aruta kriminaalasja KrMS § 24 mõttes. Eeluurimiskohtunik lahendab kohtule

esitatud taotlusi n-ö erimenetluses, mis on kriminaalasja arutamisest selgelt eristatav. Seetõttu

viiakse eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvuse regulatsioon praeguse

muudatusega KrMS § 24 lõikest 4 eraldi paragrahvi 272. Sarnaselt on kehtivas õiguses juba

olemas erisäte süüdistuskohustusmenetluse kohtualluvuse kohta (KrMS § 271).

Seadusest jäetakse välja ka KrMS § 24 lg 5, sest esiteks ei ole ka selles sättes viidatud

menetlused käsitatavad kriminaalasja arutamisena, ja teiseks puudub sättel regulatiivne toime.

Nimelt on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö käigus menetletavate kohtuasjade

alluvus reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükis ja selle tõdemuse kordamine

sama seadustiku 2. peatüki 1. jaos on tarbetu.

Seoses seni KrMS § 24 lg-s 4 sätestatud regulatsiooni (osalise) üleviimisega § 272 lg-sse 1, on

sinna lisatud ka täpsustus, mille kohaselt mõjutavad KrMS §-des 25 ja 27 sätestatud asjaolud

mitte ainult kriminaalasja arutamise, vaid ka samas kriminaalasjas esitatavate

menetlustoimingu loa taotluste kohtualluvust.

Seaduse tekstist jäetakse välja praegu KrMS § 24 lg 4 viimases lauses sätestatud reegel, et

jälitustoiminguks annab eeluurimiskohtunikuna loa tööjaotusplaaniga määratud kohtunik, kes

ei ole kohtu esimees. See, et jälitustoimingu lube andvate kohtunike ring määratakse

tööjaotusplaaniga, tuleneb niigi KS §-st 37. Tänasel päeval puudub ka vajadus välistada

seadusega võimalus, et jälitustoimingu lube annab kohtu esimees.

1

Riigilõivuseaduse muutmise seadus

§ 1. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 59 lõiked 2 kuni 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Hagiavalduse esitamisel abielu lahutamiseks tasutakse riigilõivu 150 eurot.

(3) Hagiavalduse esitamisel põlvnemise tuvastamiseks, kui hagiavaldust ei esitata koos

elatisnõudega, tasutakse riigilõivu 60 eurot.

(4) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lõikes 4 sätestatud mittevaralise nõudega

hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 600 eurot.

(5) Avalduse või kaebuse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas, samuti enne

hagi esitamist esitatud kohtualluvuse kindlaksmääramise avalduse esitamisel tasutakse

riigilõivu 100 eurot.

(6) Avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas tasutakse riigilõivu kolm protsenti

nõudelt, kuid mitte alla 80 euro.

(7) Avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkostja määramise asjas tasutakse riigilõivu 30 eurot.

(8) Võlgniku pankrotiavalduse või maksejõuetusavalduse, tema surma korral pärandvara suhtes

pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja pankrotiavalduse, või töötaja poolt tööandja vastu

pankrotiavalduse või maksejõuetusavalduse esitamisel tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel

tasutakse riigilõivu 30 eurot.

(9) Saneerimisavalduse ja võlausaldaja pankrotiavalduse või maksejõuetusavalduse esitamisel

tasutakse riigilõivu 600 eurot.

(10) Kohtutäituri otsuse peale kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse esitamisel või

käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 nimetamata pankrotimenetlusega seotud avalduse või

kaebuse esitamisel hagita menetluses, sealhulgas võlausaldaja avalduse esitamisel, ajutise

halduri tasu ning kulutuste ja pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti tasutud summa

tagasinõudmiseks tasutakse riigilõivu 30 eurot.

(101) Avalduse esitamisel täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu tasutakse

riigilõivu 50 eurot.

(11) Avalduse esitamisel juriidilise isiku erikontrolli läbiviimiseks ja läbiviija määramiseks,

samuti avalduse esitamisel äriühingu osanikele ja aktsionäridele hagita menetluses hüvitise

suuruse määramiseks tasutakse riigilõivu 600 eurot.

(12) Kaebuse esitamisel tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuse vaidlustamiseks

tasutakse riigilõivu 600 eurot.

(13) Avalduse esitamisel vahekohtu otsuse tühistamiseks ja muu vahekohtumenetlusega seotud

avalduse või taotluse kohtule esitamisel tasutakse riigilõivu 150 eurot.

(14) Kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 100 eurot.“;

2) paragrahvi 59 lõiked 151 kuni 20 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(151) Riigikohtule kassatsioonkaebuse ja teistmisavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu üks

protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 150 euro ja mitte üle 6000

euro. Hagita asjas, mittevaralise nõude hagi asjas, samuti määruskaebuselt tasutakse riigilõivu

150 eurot.

(16) Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise peale apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutakse riigilõivu 150 eurot.

2

(17) Hagi tagamise või eeltõendamismenetluse taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu

150 eurot.

(18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode

Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja

kaubandusasjades (ELT L 189, 27.06.2014, lk 59–92), alusel Euroopa arestimismääruse

taotluse ja nimetatud määrusest tulenevate muude kohtule esitatavate taotluste esitamisel

tasutakse riigilõivu 150 eurot.

(19) Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt,

kuid mitte vähem kui 150 eurot ja mitte rohkem kui 3000 eurot.

(20) Menetlustähtaja ennistamise avalduse esitamisel hagimenetluses tasutakse riigilõivu

veerandilt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2000 eurot, ning

hagita menetluses tasutakse riigilõivu veerand hagita asja riigilõivust, kuid mitte vähem kui 50

eurot.“;

3) paragrahv 60 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠60. Halduskohtumenetluse toimingud

(1) Halduskohtule kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 50 eurot.

(2) Halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse

esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või

vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 100 euro ja mitte

üle 2500 euro.

(3) Kaebuse esitamisel rahalise hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava

hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu

äranägemisel, tasutakse riigilõivu 500 eurot.

(4) Kaebuse esitamisel maksuhalduri või muu asutuse tegevuse peale maksusumma, sunniraha

või muu makse määramisel ja sanktsiooni rakendamisel või nende sissenõudmisel või tagamisel

tasutakse riigilõivu kolm protsenti vaidlustatavast summast, kuid mitte alla 50 euro ja mitte üle

2500 euro.

(5) Halduskohtule hankeasjas kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu käesoleva seaduse §-s 258

sätestatud määras.

(6) Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 50 eurot.

(7) Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju,

kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse

ulatust.

(8) Riigikohtule kassatsioonkaebuse ja teistmisavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 100

eurot.“;

4) paragrahvid 62 kuni 64 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 62. Äriühingu, välismaa äriühingu filiaali ja füüsilisest isikust ettevõtja kohta kande

tegemine

(1) Füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu või usaldusühingu äriregistrisse kandmise eest

tasutakse riigilõivu 50 eurot.

(2) Osaühingu, aktsiaseltsi, tulundusühistu või välismaa äriühingu filiaali äriregistrisse

kandmise eest tasutakse riigilõivu 250 eurot, kiirmenetluse kandeavalduse alusel registrisse

kandmisel 350 eurot.

(3) Hooneühistu registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 100 eurot.

3

(4) Juriidilise isiku registrisse ennistamise eest tegevuse jätkamiseks, kui juriidiline isik on

registrist kustutatud äriregistri seaduse § 61 või 62 alusel, tasutakse riigilõivu 500 eurot.

§ 63. Äriühingu, välismaa äriühingu filiaali ja füüsilisest isikust ettevõtja kohta tehtud

kande muutmine

(1) Füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu või usaldusühingu kohta äriregistrisse kantud

andmete muutmise või täiendamise eest tasutakse riigilõivu 50 eurot.

(2) Osaühingu, aktsiaseltsi, tulundusühistu või välismaa äriühingu filiaali kohta äriregistrisse

muudatuse kandmise eest tasutakse riigilõivu 75 eurot.

(3) Hooneühistu kohta registrisse kantud andmete muutmise või täiendamise eest tasutakse

riigilõivu 50 eurot.

§ 64. Äriühingu ümberkujundamine

(1) Äriühingu täis- või usaldusühinguks ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest

tasutakse riigilõivu 100 eurot.

(2) Äriühingu osaühinguks või aktsiaseltsiks ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest

tasutakse riigilõivu 250 eurot.

(3) Euroopa äriühingu aktsiaseltsiks või aktsiaseltsi Euroopa äriühinguks ümberkujundamise

äriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 350 eurot.

(4) Euroopa ühistu tulundusühistuks või tulundusühistu Euroopa ühistuks

ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 350 eurot.“;

5) paragrahvid 66 – 681 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 66. Mittetulundusühingu, ametiühingu, erakonna ja sihtasutuse kohta kande

tegemine

(1) Mittetulundusühingu, ametiühingu ja erakonna registrisse kandmise eest tasutakse

riigilõivu 100 eurot.

(2) Sihtasutuse registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 100 eurot.

(21) Mittetulundusühingu, ametiühingu, erakonna või sihtasutuse registrisse ennistamise eest

tegevuse jätkamiseks, kui juriidiline isik on registrist kustutatud äriregistri seaduse § 61

või 62 alusel, tasutakse riigilõivu 500 eurot.

(3) Mittetulundusühingu, ametiühingu, erakonna või sihtasutuse kohta registrisse kantud

andmete muutmise või täiendamise eest tasutakse riigilõivu 50 eurot.

§ 67. Usulise ühenduse kohta kande tegemine

(1) Usulise ühenduse registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 100 eurot.

(11) Usulise ühenduse registrisse ennistamise eest tegevuse jätkamiseks, kui usuline ühendus

on registrist kustutatud äriregistri seaduse § 61 või 62 alusel, tasutakse riigilõivu 500 eurot.

(2) Usulise ühenduse kohta registrisse kantud andmete muutmise või täiendamise eest

tasutakse riigilõivu 50 eurot.

§ 68. Korteriühistu kohta kande tegemine

Korteriühistu kohta registrisse kantud andmete muutmise või täiendamise eest tasutakse

riigilõivu 30 eurot.

§ 681. Maaparandusühistu kohta kande tegemine

(1) Maaparandusühistu registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 150 eurot.

(11) Maaparandusühistu registrisse ennistamise eest tegevuse jätkamiseks, kui

maaparandusühistu on registrist kustutatud äriregistri seaduse § 61 või 62 alusel, tasutakse

4

riigilõivu 500 eurot.

(2) Maaparandusühistu kohta registrisse kantud andmete muutmise või täiendamise eest

tasutakse riigilõivu 50 eurot.“;

6) Paragrahv 70 lõiked 1-5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kommertspandi kande tegemise eest kommertspandiregistrisse tasutakse riigilõivu 0,2

protsenti pandisummast, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 4000 euro.

(2) Pandisumma suurendamise registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 0,2 protsenti

taotletava ning registrisse kantud pandisumma vahest, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle

4000 euro.

(3) Pandisumma vähendamise registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 0,2 protsenti

taotletavast pandisummast, kuid mitte alla 100euro ja mitte üle 4000 euro.

(4) Kommertspandi kustutamise eest tasutakse riigilõivu 50 eurot.

(5) Muude kommertspandi andmete muutmise või täiendamise eest tasutakse riigilõivu 50

eurot.“;

7) paragrahv 72 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 72. Laevakinnistusraamatu kande ja märke tegemine

(1) Esmakordse laevakinnistusraamatusse kandmise eest koos merelaevatunnistuse või

siseveelaevatunnistuse väljastamisega tasutakse riigilõivu:

1) merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi puhul 200 eurot;

2) siseveelaeva puhul 50 eurot.

(2) Uue omaniku või kaasomaniku laevakinnistusraamatusse kandmise eest tasutakse

riigilõivu:

1) merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi puhul 200 eurot;

2) siseveelaeva puhul 50 eurot.

(3) Laeva identifitseerivate tunnuste, tehniliste ja päritoluandmete muutmise kannete ning

lipuõiguslike märgete tegemise eest tasutakse riigilõivu 30 eurot.

(4) Hüpoteegi seadmise kande tegemise eest tasutakse riigilõivu:

1) merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi puhul 200 eurot;

2) siseveelaeva puhul 50 eurot.

(5) Ühishüpoteegi seadmise eest üheaegselt siseveelaevale ja merelaevale või teisaldatavale

ujuvvahendile tasutakse riigilõivu 200 eurot.

(6) Ühishüpoteegi seadmist käsitatakse riigilõivu tasumisel ühe kandena.

(7) Kasutusvalduse seadmise kande eest tasutakse riigilõivu:

1) merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi puhul 200 eurot;

2) siseveelaeva puhul 50 eurot.

(8) Hüpoteegi ja kasutusvalduse kannete muutmise ja kustutamise eest ning hüpoteegi ja

kasutusvaldusega seotud märgete tegemise ja muutmise eest tasutakse riigilõivu:

1) merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi puhul 100 eurot;

2) siseveelaeva puhul 30 eurot.

(9) Üheaegselt siseveelaevale ja merelaevale või teisaldatavale ujuvvahendile seatud

ühishüpoteegi muutmise või kustutamise ning ühishüpoteegiga seotud märgete muutmise või

kustutamise eest tasutakse riigilõivu 100 eurot.

(10) Ühishüpoteegi kannete muutmist või kustutamist või ühishüpoteegiga seotud märgete

tegemist või muutmist käsitatakse riigilõivu tasumisel ühe kandena.

(11) Muude kannete ja märgete tegemise eest tasutakse riigilõivu 30 eurot.“;

5

8) paragrahvi 77 lg 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(31) Piiratud asjaõiguse uue omaniku kande tegemise eest pandikirjade tagatisvara

moodustamiseks loovutatud nõude tagatise üleandmisel tasutakse riigilõivu 30 eurot.“;

9) paragrahvi 77 lg 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Ühishüpoteegi kohta tehtud kande kustutamise eest mõne kaasvastutava kinnistu

registriosas ilma hüpoteegisummat muutmata tasutakse riigilõivu 30 eurot.“;

10) paragrahvi 79 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 79. Üüri- ja rendilepingu märke kandmine kinnistusraamatusse

(1) Üüri- või rendilepingu märke kandmise eest kinnistusraamatusse tasutakse riigilõivu 10

eurot iga üüri- või rendilepingu kehtivusaja aasta kohta, kuid kokku mitte rohkem kui

100 eurot.

(2) Tähtajatu üüri- või rendilepingu märke kandmise eest kinnistusraamatusse tasutakse

riigilõivu 50 eurot.

(3) Kinnistusraamatusse kantud üüri- või rendilepingu tähtaja pikendamisel tasutakse

pikendamise kande tegemise eest riigilõivu 10 eurot üüri- või rendilepingu täiendava

kehtivusaja iga aasta kohta, kuid lepingu kogu kehtivusaja eest kokku mitte rohkem kui

100 eurot.“;

11) paragrahvi 80 lg 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ (3) Kinnistu jagamisel tasutakse riigilõivu lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

määrale 20 eurot iga jagamisega kaasneva uue registriosa avamise eest alates kolmandast

uuest registriosast.“;

12) paragrahvi 258 lõike 1 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) 1000 eurot, kui riigihanke eeldatav maksumus on rahvusvahelisest piirmäärast väiksem;

2) 2500 eurot, kui riigihanke eeldatav maksumus on võrdne rahvusvahelise piirmääraga või

ületab seda.“;

13) lisa 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Riigilõivuseadus

Lisa 1 (muudetud

sõnastuses)

Riigilõivumäärad avalduse esitamise eest kohtumenetluses (eurodes)

Tsiviilasja hind kuni

(kaasa arvatud)

Riigilõivu täismäär

350 150

500 200

750 300

1 000 350

6

1 500 380

2 000 400

2 500 450

3 000 500

3 500 550

4 000 600

4 500 650

5 000 700

6 000 750

7 000 800

8 000 850

9 000 900

10 000 950

12 500 1000

15 000 1100

17 500 1200

20 000 1300

25 000 1400

50 000 1500

75 000 1600

100 000 1800

150 000 2300

200 000 2800

250 000 3300

350 000 4300

500 000 5500

Tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 6500 eurot.“;

14) lisa 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Riigilõivuseadus

Lisa 2

Riigilõivumäärad kinnistusraamatu toimingute tegemise eest (eurodes)

Tehinguväärtus kuni Riigilõivu täismäär

100 5

500 7

1 000 10

2 000 15

7

3 500 20

6 000 30

7 500 35

10 000 50

12 500 65

15 000 80

17 500 100

20 000 115

25 000 130

40 000 150

55 000 175

70 000 190

90 000 220

120 000 250

150 000 275

175 000 300

200 000 350

250 000 400

300 000 450

350 000 500

400 000 600

450 000 700

500 000 800

600 000 900

700 000 1 000

800 000 1 200

900 000 1 400

1 000 000 1 600

Tehinguväärtuse puhul üle 1 000 000 euro on riigilõivu täismäär 0,16 protsenti

tehinguväärtuse summast, kuid mitte rohkem kui 6 000 eurot.“

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2024. aasta 15. märtsil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn 2023

Algatab Vabariigi Valitsus

1

Riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Eelnõuga tõstetakse tsiviilkohtumenetluse, halduskohtumenetluse, äriregistri,

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri, kommertspandiregistri, laevakinnistusraamatu

ning kinnistusraamatu toimingute riigilõivumäärasid.

Kohtu lõivumäärade tõstmine on vajalik, et ajakohastada kohtu toimingutega seotud riigilõive

selliselt, et eelnõuga kehtestatavad riigilõivumäärad kataksid osaliselt kohtu tegevuskulude

kasvu ning välistaksid pahatahtlikud või ilmselgelt perspektiivitud kohtusse pöördumised ning

suunaksid vaidluse osapooli otsima kohtuväliseid lahendusi. Registriosakonna toimingute1

lõivumäärade tõstmine on vajalik, et ajakohastada toimingutega seotud riigilõive ja et eelnõuga

kehtestatavad riigilõivumäärad kataksid osaliselt registriosakonna tegevuskulude kasvu, mille

järel on võimalik pakkuda paremat teenust ning tagada registris olevate andmete õiguskindlus.

Äriregistris olevate ettevõtete arv on aastatega kasvanud, mistõttu on suurenenud ka

infosüsteemide haldamise kulud.

Kohtuametnike hinnangul ei ole kohtusse pöördumine sageli enam viimaseks ja kaalutletud

variandiks, vaid kohtusse esitatakse avaldusi teise poolega eelnevaid läbirääkimisi pidamata ja

menetluse perspektiivikust kaalumata, kuna kohtuskäimine on inflatsiooni ja elatustaseme

tõusu tõttu teiste teenustega võrreldes odavnenud. Eestis on ettevõtte asutamine võrreldes

ülejäänud maailmaga väga lihtne, kuid kandeavaldusi esitatakse puudustega ning avalduste

kontrollimine ja puuduste kõrvaldamine toob kaasa osakonna töökoormuse kasvu. Arvestades

muutunud majandusnäitajaid, on riigilõivumäärade mõistlikus ulatuses tõstmisega võimalik

tagada menetlusökonoomiat, ohustamata isikute ettevõtlusvabadust ning põhiõigust pöörduda

kohtusse.

Õigusemõistmise toimimisse peaksid andma suurema panuse vaidluste lahendamisest huvitatud

ja puudutatud isikud.2 Muudatuse eesmärk on muuta kohtusse pöördujate käitumisharjumusi

ning suunata neid eelkõige vaidlusi lahendama või kompromisslepinguid sõlmima

kohtuväliselt. Vähemalt rahaliste vaidluste puhul kannaksid riigi õigusemõistmisele tehtavad

kulud eelkõige menetlusosalised endi makstavate lõivude arvel ning teised maksumaksjad ei

peaks seda menetlust rahastama.3

Juurdepääsu õigusemõistmisele kui põhiõigust kaitsevad Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 ning

Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6. Nendes ette

nähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega

sätestatud raamides kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike

väärtustega.4 Üheks selliseks põhiseaduslikku järku väärtuseks, millega arvestada, on

menetlusökonoomia. Kohtu toimingutelt riigilõivu maksmise kohustus on kehtestatud, et

vältida suurt hulka liigseid ja pahatahtlikke kaebusi ning katta menetluskulusid mõistlikul

määral riigieelarvesse laekuvatest riigilõivudest. Samuti on eesmärk hoida kokku maksumaksja

1 Registriosakonna toimingud on äriregistri, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri ning kommertspandi

registri toiminguid. 2 V. Kõve 20.05.2021 ettekanne Riigikogu 2021. aasta kevadistungjärgul „Ülevaade kohtukorralduse,

õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta“

https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/%C3%B5igusalased%20materjalid/avalikud%20esinemised

/Ettekanne_Riigikogu_2021.pdf 3 Riigikohtu üldkogu 12.04.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 45 4 Riigikohtu üldkogu 12.04.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 38.

2

raha.5 Vaja on tagada menetlusökonoomia, et vältida kohtute ülekoormamist põhjendamatute

ja pahatahtlike nõuetega ning viia kohtu toimingute riigilõivumäärad rohkem kooskõlasse

kulupõhisuse põhimõttega.

Eelnõuga korrastatakse riigilõivumäärasid selliselt, et need oleksid põhjendatud ja senisest

enam kulupõhised ning vastaksid riigilõivuseaduse § 4 lõikele 3. Eestis on juurdepääs

õigusemõistmisele tagatud, seega on võimalik kaaluda ka sotsiaalmajanduslikke aspekte

riigilõivude muutmiseks. Seetõttu on riigilõivumäärade kujundamisel lähtutud lisaks

kulupõhimõttele ka ekvivalendipõhimõttest ja maksejõulisuse põhimõttest.6 Kohtusse (sh

osakondadesse) esitatud avalduste ja kaebuste läbivaatamise eest ettenähtud riigilõivumäärade

kehtestamisel on aluseks võetud avalduste ja kaebuste menetlemisega või toimingute

teostamisega seotud otsesed ja kaudsed kulud. Taotluse esitamisel nähakse ette riigilõivumäär,

et jätkuvalt katta taotluse läbivaatamisega seotud kulud ning tagada menetluse kiirus.

Ekvivalendipõhimõttega kooskõlas olevalt on arvestatud toiminguga saadava hüve tähendust

isiku jaoks ning selle ulatust. Lähtutud on eeldusest, et väiksema nõudega kohtusse pöördumisel

ei ole isiku jaoks nii suures ulatuses kasutegurit kui suure nõudega kohtusse pöördumisel.7

Tsiviil- ja halduskohtusse ning registriosakonda pöördumiseks riigilõivu kehtestamisega on

riigil vaid osaliselt võimalik hüvitada õigusemõistmisega ja registri pidamisega seotud kulud.

Lähtudes täielikult kulupõhisuse põhimõttest, peaksid kohtu- ja registritoimingute eest

kehtestatavad riigilõivud katma kõik kohtu otsesed kulud, kuid selleks tuleks seniseid

riigilõivumäärasid tõsta kordades rohkem ning inimeste kohtusse pöördumise võimalused

kahaneksid, et mitte öelda, et kohtuskäimine muutuks privileegiks neile, kes saavad seda endale

majanduslikult lubada. Sama olukord tekib registritoimingute lõivumäära üleliigsel tõstmisel,

kuna ettevõtete asutamine ning kannete tegemine registris muutuks ülearu kulukaks ning

seeläbi piirataks ettevõtlusvabadust.

Eestis on kohtusse pöördujatel võimalik vajaduse korral taotleda lõivuvabastust. Lõivu

tasumiseks menetlusabi võimaluse ettenägemine seaduses avardab kaebeõiguse kasutamise

võimalust võrreldes olukorraga, kui kohtusse pöörduja peab kohe täies ulatuses tasuma

riigilõivu. Samas tuleb silmas pidada, et lõivu tasumisest vabastamine ei toimu automaatselt,

vaid selleks on mitmeid eeldusi, mille kontrollimise kohustus on kohtul. Muu hulgas arvestab

kohus juba riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse läbivaatamisel menetluse perspektiivi.

Seega on kohtule koormav ka ainuüksi riigilõivu vabastamise taotluste läbivaatamine. Seetõttu

peab riigilõivumäärade suurendamisel arvestama keskmiste majandusnäitajatega, et vältida

olukorda, kui ühelt poolt kohtute koormus väheneb pahatahtlike kaebuste arvelt ning teiselt

poolt suureneb koormus riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega.8

5 Riigikohtu üldkogu 17.03. 2003 otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, p 9. 6 Kulupõhimõtte kohaselt peab riigilõivumäär katma vähemalt toimingu tegemisega seotud otsesed kulud.

Ekvivalendipõhimõtte kohaselt kehtestatakse riigilõivumäär lähtuvalt toiminguga saadava eelise või ka hüve

tähendusest isiku jaoks ja selle ulatusest. Maksejõulisuse põhimõtte kohaselt võivad riigilõivud olla kantud

mõjutuseesmärgist suunata isikute käitumist. 7 L. Lehis, „Maksu mõistest Eesti õiguskorras“, Juridica 1998/9 8 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.12.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, p 23 on

viidatud riigilõivu menetlusökonoomiat puudutavatele mõjudele ja märgitud, et riigilõivu kulupõhimõtte väline

suurenemine sõltuvalt hagi hinna suurenemisest kaitseb teisi menetlusosalisi „liigsete“ ja „pahatahtlike“ kaebuste

eest. Tegemist on menetlusökonoomiaga, mis iseenesest on põhiseaduslik väärtus. Ka Riigikohtu üldkogu

12.04.2011 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 on märgitud, et menetlusökonoomia on põhiseaduse tähenduses

riigilõivu legitiimseks eesmärgiks, et vältida põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist, kuna selliste

3

Kohtute ja registriosakonna toimingute seotud riigilõive tõsteti viimati alates 1. jaanuarist 2022,

see toimus 2020. aasta võrdlusandmetel läbiviidud analüüsi tulemusena9. Kuigi ka eelmise

riigilõivude uute tasumäärade kehtestamisega püüti suurendada nende kulupõhisust, ei ole see

paraku osutunud võimalikuks järgmistel põhjustel.

Esiteks, tarbijahinnaindeks on aastatel 2020 – 2023 kasvanud 36,4%.. Ajavahemikul I kvartal

2020. a kuni I kvartal 2024. a on tarbijahinnaindeks kasv 38,7%. Et uued riigilõivud on

plaanitud kehtestada alates 1. jaanuaris 2025, on prognoositav tarbijahinnaindeksi muutus 43-

45%, on riigilõivude muutmisel sellest ka üldjuhul lähtutud. Seega selleks, et 2025. aastal oleks

tagatud 2020. aasta andmetel kehtestatud kulupõhisus, tuleks kõiki riigilõive suurendada

minimaalselt 43%. Kõige rohkem tasutakse nt kohtumenetluses riigilõive, mille määr jääb alla

100 euro. Need moodustavad 69% kõikidest riigilõivu tasumise juhtumitest. Paraku on nende

kulupõhisus kõige madalam.

Teiseks, 2022. aastal toimunud riigilõivude ümbervaatamisega ei saavutatud siiski kõikide

sarnase töömahuga toimingute osas ühetaolist kulupõhisust (nt ühingute kanded).

Kolmandaks, riigilõivude eelmine korrigeerimine ei olnud piisavalt eesmärgipärane, et

riigilõivuga mõjutada ka menetlusosalisi loobuma sisutühjadest menetlustest, suunata neid

kaaluma teisi võimalikke lahendusvõimalusi nende probleemidele lisaks kohtumenetlusele.

Aga samuti suunata registrikannete taotlejaid ratsionaalsemale, läbimõeldumale käitumisele.

Sellised on kokkuvõtvalt kõik väikesed riigilõivud, millega seotud kohtumenetluste ja

registritoimingute osakaal ligikaudu 2/3.

Neljandaks, käesolev riigilõivude ülevaatamine toimub koos oluliste muudatustega

menetlusseadustikes, mis samuti eeldavad riigilõivude muutmist mitte ühetaolise

proportsionaalsusega.

Arvestades eelnevat korrigeeritakse riigilõive järgmiselt.

Kulupõhisusest lähtuvalt need riigilõivud, mille kulupõhisus ei vaja täiendavat korrigeerimist,

korrigeeritakse 43%. Need riigilõivud, mille kulupõhisus vajab suuremat korrigeerimist, nende

määrad suurenevad rohkem ja vastupidi. Kulupõhisuse kaudu järgitakse eelnevas väljatoodud

esimest ja teist põhjust. Seda põhimõtet rakendatakse esimesena ja eranditul kõikide

riigilõivude osas.

Seejärel on valikuselt korrigeeritud neid riigilõive, millega püütakse menetlusosalisi ja

registritoimingute taotlejaid suunata ratsionaalsemale käitumisele. Sellisel juhul ületab lõplik

riigilõivu muudatus mitmekordselt ainult kulupõhist korrigeerimist.

Riigilõivude korrigeerimise, ennekõike aga menetlusosaliste ja registritoimingute kasutajate

senisest ratsionaalsemale käitumisele suunamisega eeldatakse riigilõivude tasumiskordade

üldarvu vähenemist kohtumenetluses kuni 5 %, registritoimingute osas kuni 5-15%. See

positiivne täiendav mõju on kohtute ja registrite töötajate töökoormuse optimaalsemaks

muutumine.

kaebuste menetlemisega võib kaasneda kohtusüsteemi suutmatus pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku

aja jooksul. 9 2022. aastal korrigeeriti osaliselt riigilõive, mis olid korrigeerimata alates 2006.aastast, kuid valdavalt aastatel

2016 – 2018 eelnevalt korrigeeritud riigilõive. Aastatel 2016 – 2020 suurenes tarbijahinnaindeks 8,9 % ja 2018 –

2020 vaid 1,8%.

4

Riigilõivumäärade ümbervaatamise tulemusena on prognoositav alates 2025. aastast

riigilõivutulude kasv kokku 8,7 mln eurot / aastas, sh kohtumenetlusega seotud lõivusid 2,3

mln eurot.

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused.

1) paragrahvi 59 lõigete 2 kuni 14 tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 59 lg 2 100 150

Hagiavalduse esitamisel abielu lahutamiseks või

kooselulepingu lõpetamiseks tasutatav riigilõiv

suureneb 50%.

RLS § 59 lg 3 40 60

Hagiavalduse esitamisel põlvnemise

tuvastamiseks, kui hagiavaldust ei esitata koos

elatisnõudega, tasutav riigilõiv suureneb 50%

RLS § 59 lg 4 420 600

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lõikes 4

sätestatud mittevaralise nõudega hagiavalduse

esitamisel tasutav riigilõiv suureneb 43%

RLS § 59 lg 5 50 100

Avalduse või kaebuse esitamisel hagita

menetluse korras läbivaadatavas asjas, samuti

enne hagi esitamist esitatud kohtualluvuse

kindlaksmääramise avalduse esitamisel tasutav

riigilõiv suureneb 100%

RLS § 59 lg 6 65 80

Avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse

asjas tasutakse riigilõivu kolm protsenti nõudelt,

kuid mitte alla 80 euro (miinimumsumma

suureneb 23%.

RLS § 59 lg 7 10 30

Avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas ja

piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkostja määramise asjas tasutav riigilõiv

suureneb 200%

RLS § 59 lg 8 10 30

Võlgniku pankrotiavalduse või

maksejõuetusavalduse, tema surma korral

pärandvara suhtes pärija, testamenditäitja või

pärandi hooldaja pankrotiavalduse, või töötaja

poolt tööandja vastu pankrotiavalduse või

maksejõuetusavalduse esitamisel

tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tasutav

riigilõiv suureneb 200%

RLS § 59 lg 9 420 600 Saneerimisavalduse ja võlausaldaja

pankrotiavalduse või maksejõuetusavalduse

esitamisel tasutav riigilõiv suureneb 43%

RLS § 59 lg 10 15 30

Kohtutäituri otsuse peale kaebuse ja notari

ametitoimingu tegemise taotluse esitamisel või

käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 nimetamata

pankrotimenetlusega seotud avalduse või

kaebuse esitamisel hagita menetluses,

5

sealhulgas võlausaldaja avalduse esitamisel,

ajutise halduri tasu ning kulutuste ja

pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti

tasutud summa tagasinõudmiseks tasutav

riigilõiv suureneb 100%.

RLS § 59 lg 101 30 50 Avalduse esitamisel täitemenetluse

lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu

tasutav riigilõiv suureneb 67%

RLS § 59 lg 11 420 600

Avalduse esitamisel juriidilise isiku erikontrolli

läbiviimiseks ja läbiviija määramiseks, samuti

avalduse esitamisel äriühingu osanikele ja

aktsionäridele hagita menetluses hüvitise

suuruse määramiseks tasutav riigilõiv suureneb

43%.

RLS § 59 lg 12 420 600 Kaebuse esitamisel tööstusomandi

apellatsioonikomisjoni otsuse vaidlustamiseks

tasutav riigilõiv suureneb 43%.

RLS § 59 lg 13 70 150

Avalduse esitamisel vahekohtu otsuse

tühistamiseks ja muu vahekohtumenetlusega

seotud avalduse või taotluse kohtule esitamisel

tasutav riigilõiv suureneb 114%.

RLS § 59 lg 14 70 100 Kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel

tasutav riigilõiv suureneb 43%.

2) paragrahvi 59 lõigete 151 kuni 20 tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 59 lg 16 50 70 Menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise peale apellatsioonkaebuse

esitamisel tasutav riigilõiv suureneb 40%.

RLS § 59 lg 151

100

4760

70

150

6000

150

Riigikohtule kassatsioonkaebuse ja

teistmisavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu

üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades

kaebuse ulatust, kuid mitte alla 150 euro

(suurenemine 50%) ja mitte üle 6000 euro

(suurenemine 26%) . Hagita asjas, mittevaralise

nõude hagi asjas, samuti määruskaebuselt

tasutakse riigilõivu 150 eurot (suurenemine

114%).

RLS § 59 lg 16 70 150 Menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise peale apellatsioonkaebuse

esitamisel tasutav riigilõiv suureneb 114%.

RLS § 59 lg 17 70 150 Hagi tagamise või eeltõendamismenetluse

taotluse esitamisel tasutav riigilõiv suureneb

114%.

RLS § 59 lg 18 70 150 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 655/2014, millega luuakse pangakontode

6

Euroopa arestimismääruse menetlus, et

hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist

tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189,

27.06.2014, lk 59–92), alusel Euroopa

arestimismääruse taotluse ja nimetatud

määrusest tulenevate muude kohtule esitatavate

taotluste esitamisel tasutav riigilõiv suureneb

114%.

RLS § 59 lg 19 100

2100

150

3000

Madalaim lõivumäär kaja ja menetluse

taastamise avalduselt suureneb 50%, kõrgeim

lõivumäär suureneb 43%.

RLS § 59 lg 20

70

2100

35

100

2000

50

Madalaim lõivumäär menetlustähtaja

ennistamise avalduselt suureneb 43%,

maksimaalne määr väheneb 5% ja hagita asja

riigilõiv suureneb 43%.

3) paragrahv 60 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 60 lg 1 20 50 Halduskohtule kaebuse esitamisel tasutav

riigilõiv suureneb 150%.

RLS § 60 lg 2 20

1050

100

2500

Minimaalne riigilõiv halduskohtule kahju

hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu

tagastamiseks kaebuse esitamiseks suureneb

400% ning riigilõivu ülempiir suureneb 138%.

RLS § 60 lg 3 350 500

Riigilõiv suureneb kaebuse esitamisel rahalise

hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks,

kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses

märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist

kohtu äranägemisel 43%.

RLS § 60 lg 4 20

1050

50

2500

Minimaalne riigilõiv kaebuse esitamisel

maksuhalduri või muu asutuse tegevuse peale

maksusumma, sunniraha või muu makse

määramisel ja sanktsiooni rakendamisel või

nende sissenõudmisel või tagamisel suureneb

150% ning riigilõivu ülempiir suureneb 138%.

RLS § 60 lg 6 20 50 Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel tasutav riigilõiv suureneb 150%.

RLS § 60 lg 8 50 100 Kassatsioonkaebuse ja teistmisavalduselt

tasutav riigilõivumäär suureneb 100%.

4) paragrahvide 62 kuni 64 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

7

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 62 lg 1 20 50

Füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu või

usaldusühingu äriregistrisse kandmise eest

tasutav riigilõiv suureneb 150%.

RLS § 62 lg 2 200

265

250

350

Osaühingu, aktsiaseltsi, tulundusühistu või

välismaa äriühingu filiaali äriregistrisse

kandmise eest tasutav riigilõiv suureneb 25%,

kiirmenetluse kandeavalduse alusel registrisse

kandmise riigilõiv 32%

RLS § 62 lg 3 25 100 Hooneühistu registrisse kandmise eest tasutav

riigilõiv suureneb 300%

RLS § 62 lg 4 200 500

Juriidilise isiku registrisse ennistamise eest

tegevuse jätkamiseks, kui juriidiline isik on

registrist kustutatud äriregistri seaduse § 61

või 62 alusel, tasutav riigilõiv suureneb 150%

RLS § 63 lg 1 10 50

Füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu või

usaldusühingu kohta äriregistrisse kantud

andmete muutmise või täiendamise eest tasutav

riigilõiv suureneb 400%.

RLS § 63 lg 2 25 75

Osaühingu, aktsiaseltsi, tulundusühistu või

välismaa äriühingu filiaali kohta äriregistrisse

muudatuse kandmise eest tasutav riigilõiv

suureneb 200%

RLS § 63 lg 3 10 50

Hooneühistu kohta registrisse kantud andmete

muutmise või täiendamise eest tasutav riigilõiv

suureneb 400%.

RLS § 64 lg 1 20 100

Äriühingu täis- või usaldusühinguks

ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest

tasutav riigilõiv suureneb 400%.

RLS § 64 lg 2 180 250 Äriühingu osaühinguks või aktsiaseltsiks

ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest

tasutav riigilõiv suureneb 39%

RLS § 64 lg 3 35 350

Euroopa äriühingu aktsiaseltsiks või aktsiaseltsi

Euroopa äriühinguks ümberkujundamise

äriregistrisse kandmise eest tasutav riigilõiv

suureneb 900%.

RLS § 64lg 4 35 350

Euroopa ühistu tulundusühistuks või

tulundusühistu Euroopa ühistuks

ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest

tasutav riigilõiv suureneb 900%.

8

5) paragrahvide 66 – 681 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 66 lg 1 30 100 Mittetulundusühingu, ametiühingu ja erakonna

registrisse kandmise eest tasutav riigilõiv

suureneb 233%

RLS § 66 lg 2 80 100 Sihtasutuse registrisse kandmise eest tasutav

riigilõiv suureneb 25%

RLS § 66 lg 21 200 500

Mittetulundusühingu, ametiühingu, erakonna

või sihtasutuse registrisse ennistamise eest

tegevuse jätkamiseks, kui juriidiline isik on

registrist kustutatud äriregistri seaduse § 61

või 62 alusel, tasutav riigilõiv suureneb 150%

RLS § 66 lg 3 10 50

Mittetulundusühingu, ametiühingu, erakonna

või sihtasutuse kohta registrisse kantud

andmete muutmise või täiendamise eest tasutav

riigilõiv suureneb 400%

RLS § 67 lg 1 10 100 Usulise ühenduse registrisse kandmise eest

tasutav riigilõiv suureneb 900%.

RLS § 67 lg 11 200 500

Usulise ühenduse registrisse ennistamise eest

tegevuse jätkamiseks, kui usuline ühendus on

registrist kustutatud äriregistri seaduse § 61

või 62 alusel, tasutav riigilõiv suureneb 150%

RLS § 67 lg 2 10 50 Usulise ühenduse kohta registrisse kantud

andmete muutmise või täiendamise eest tasutav

riigilõiv suureneb 400%.

RLS § 68 10 30 Korteriühistu kohta registrisse kantud andmete

muutmise või täiendamise eest tasutav riigilõiv

suureneb 200%

RLS § 681 lg 1 30 150 Maaparandusühistu registrisse kandmise eest

tasutav riigilõiv suureneb 400%

RLS § 681 lg 11 200 500

Maaparandusühistu registrisse ennistamise eest

tegevuse jätkamiseks, kui maaparandusühistu

on registrist kustutatud äriregistri seaduse § 61

või 62 alusel, tasutav riigilõiv suureneb 150%

RLS § 681 lg 2 10 50 Maaparandusühistu kohta registrisse kantud

andmete muutmise või täiendamise eest tasutav

riigilõiv suureneb 400%

6) Paragrahv 70 lõigete 1-5 tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

9

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 70 lg 1 32

2560

100

4000

Kommertspandi kande tegemise eest

kommertspandiregistrisse tasutava riigilõivu

miinimumsumma suureneb 212% ja

maksimumsumma 56%.

RLS § 70 lg 2 32

2560

100

4000

Pandisumma suurendamise registrisse kandmise

eest tasutava riigilõivu miinimumsumma suureneb

212% ja maksimumsumma 56%

RLS § 70 lg 3 32

2560

100

4000

Pandisumma vähendamise registrisse kandmise

eest tasutava riigilõivu miinimumsumma

suureneb 212% ja maksimumsumma 56%.

RLS § 70 lg 4 10 50 Kommertspandi kustutamise eest tasutav

riigilõiv suureneb 400%

RLS § 70 lg 1 32 50 Muude kommertspandi andmete muutmise või

täiendamise eest tasutav riigilõiv suureneb 56%

7) paragrahvi 72 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 72 lg 1 p

1 130 200

Esmakordse laevakinnistusraamatusse

kandmise eest koos merelaevatunnistuse või

siseveelaevatunnistuse väljastamisega tasutav

riigilõiv merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi

eest suureneb 54%

RLS § 72 lg 1 p

2 32 50

Esmakordse laevakinnistusraamatusse

kandmise eest koos merelaevatunnistuse või

siseveelaevatunnistuse väljastamise riigilõiv

siseveolaeva eest suureneb 56%

RLS § 72 lg 2 p

1

130

200

Uue omaniku või kaasomaniku

laevakinnistusraamatusse kandmise eest tasutav

riigilõiv merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi

puhul suureneb 54%

RLS § 72 lg 2 p

2

32 50

Uue omaniku või kaasomaniku

laevakinnistusraamatusse kandmise eest tasutav

riigilõiv siseveelaeva puhul suureneb 56%

RLS § 72 lg 3 16 30 Laeva identifitseerivate tunnuste, tehniliste ja

päritoluandmete muutmise kannete ning

lipuõiguslike märgete tegemise eest tasutav

riigilõiv suureneb 88%

10

RLS § 72 lg 4 p

1

130 200

Hüpoteegi seadmise kande tegemise eest tasutav

riigilõiv merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi

puhul suureneb 54%

RLS § 72 lg 4 p

2

32 50

Hüpoteegi seadmise kande tegemise eest tasutav

riigilõiv siseveelaeva puhul suureneb 56%

RLS § 72 lg 5 130 200 Ühishüpoteegi seadmise eest üheaegselt

siseveelaevale ja merelaevale või teisaldatavale

ujuvvahendile tasutav riigilõiv suureneb 54%

RLS § 72 lg 7 p

1

130 200

Kasutusvalduse seadmise kande eest tasutav

riigilõiv merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi

puhul suureneb 54%

RLS § 72 lg 7 p

2

32 50

Kasutusvalduse seadmise kande eest tasutav

riigilõiv siseveelaeva puhul suureneb 56%

RLS § 72 lg 8 p

1

64 100 Hüpoteegi ja kasutusvalduse kannete muutmise

ja kustutamise eest ning hüpoteegi ja

kasutusvaldusega seotud märgete tegemise ja

muutmise eest tasutav riigilõiv merelaeva ja

teisaldatava ujuvvahendi puhul suureneb 50%

RLS § 72 lg 8 p

2

16 30 Hüpoteegi ja kasutusvalduse kannete muutmise

ja kustutamise eest ning hüpoteegi ja

kasutusvaldusega seotud märgete tegemise ja

muutmise eest tasutav riigilõiv siseveelaeva

puhul suureneb 88%

RLS § 72 lg 9 64 100 Üheaegselt siseveelaevale ja merelaevale või

teisaldatavale ujuvvahendile seatud

ühishüpoteegi muutmise või kustutamise ning

ühishüpoteegiga seotud märgete muutmise või

kustutamise eest tasutav riigilõiv suureneb 50%

RLS § 72 lg 11 16 30 Muude kannete ja märgete tegemise eest tasuta

riigilõiv suureneb 88%

8) paragrahvi 77 lg 31 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 77 lg 31 18 30

Piiratud asjaõiguse uue omaniku kande tegemise

eest pandikirjade tagatisvara moodustamiseks

loovutatud nõude tagatise üleandmisel tasutav

riigilõiv suureneb 67%

9) paragrahvi 77 lg 6 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

11

RLS § 77 lg 6 7 30

Ühishüpoteegi kohta tehtud kande kustutamise

eest mõne kaasvastutava kinnistu registriosas

ilma hüpoteegisummat muutmata tasutav

riigilõiv suureneb 329%

10) paragrahvi 79 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 79 lg 1 6

52

10

100

Üüri- või rendilepingu märke kandmise eest

kinnistusraamatusse tasutav minimaalne

riigilõiv suureneb 67% ja maksimaalne 92%

RLS § 79 lg 2 23 50 Tähtajatu üüri- või rendilepingu märke

kandmise eest kinnistusraamatusse tasutav

riigilõiv suureneb 117%

RLS § 79 lg 3 6

52

10

100

Kinnistusraamatusse kantud üüri- või

rendilepingu tähtaja pikendamisel pikendamise

kande eest tasutav minimaalne riigilõiv

suureneb 67% ja maksimaalne 92%

11) paragrahvi 80 lg 3 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 80 lg 3 7 20

Kinnistu jagamisel tasutav riigilõiv lisaks

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määrale

iga jagamisega kaasneva uue registriosa

avamise eest alates kolmandast uuest

registriosast suureneb 200%

12) paragrahvi 258 lõike 1 punktid 1 ja 2 eest tasutav riigilõiv muutub järgmiselt:

Muudetav säte

Kehtiv

riigilõiv

(eur)

Eelnõuga

kavandatav

riigilõiv (eur)

Muudatuse sisu

RLS § 258 lg 1

p 1 640 1000

Riigilõiv suureneb 56%, kui riigihanke eeldatav

maksumus on rahvusvahelisest piirmäärast

väiksem

RLS § 258 lg 1

p 2 1280 2500

Riigilõiv suureneb 95% , kui riigihanke eeldatav

maksumus on võrdne rahvusvahelise

piirmääraga või ületab seda

13) RLS lisas 1 toodud riigilõivud suurenevad järgmiselt:

12

Tsiviilasja hind

kuni (kaasa

arvatud)

Riigilõivu

täismäär (eur) Suurenemine

350 150 50%

500 200 43%

750 300 71%

1 000 350 43%

1 500 380 36%

2 000 400 27%

2 500 450 22%

3 000 500 32%

3 500 550 31%

4 000 600 32%

4 500 650 33%

5 000 700 25%

6 000 750 26%

7 000 800 27%

8 000 850 28%

9 000 900 29%

10 000 950 23%

12 500 1000 19%

15 000 1100 21%

17 500 1200 22%

20 000 1300 24%

25 000 1400 11%

50 000 1500 7%

75 000 1600 4%

100 000 1800 7%

150 000 2300 9%

200 000 2800 11%

250 000 3300 12%

350 000 4300 14%

500 000 5500 16%

Tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutav riigilõiv suureneb 30% (6500 eurot).

14) RSL lisas 2 toodud riigilõivud suurenevad järgmiselt:

Tehinguväärtus kuni Riigilõivu uus

täismäär

Suurenemine

100 5

13

500 7

66-191% 1 000 10

2 000 15

3 500 20

6 000 30

7 500 35

10 000 50

233-110%

12 500 65

15 000 80

17 500 100

20 000 115

25 000 130

40 000 150

55 000 175

70 000 190

90 000 220

120 000 250

85-(-6)%

150 000 275

175 000 300

200 000 350

250 000 400

300 000 450

350 000 500

400 000 600

450 000 700

500 000 800

600 000 900

700 000 1 000

800 000 1 200

900 000 1 400

1 000 000 1 600

Tehinguväärtuse puhul üle 1 000 000 euro on riigilõivu täismäär 0,16 protsenti

tehinguväärtuse summast, kuid mitte rohkem kui 6 000 eurot (makimummäär suureneb

134%).

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Arsi Pavelts Advokaadibüroo NOVE OÜ [email protected] Riigikohtu ettepanekud Lugupeetud Arsi Pavelts Vastuseks Teie teabenõudele edastan Riigikohtu poolt 11.04.2024.a Justiitsministeeriumile esitatud ettepanekud kohtumenetluse tõhustamiseks. Justiits- ja Digiministeerium arvestas kohtumenetluse seadustike muutmise eelnõudes osaliselt Riigikohtu ettepanekutega. Vastavad eelnõud on kättesaadavad järgmistel linkidel: halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (kohtumenetluse tõhustamine) https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6d4258ac-f45a-4f96- 8133-acef12af9a91 tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seadus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/783502ab-8013-403b-9a4f-983ecd8b7831 kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) 560 SE Eelnõu - Riigikogu Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Marilin Reintamm nõunik Marilin Reintamm 680 3116 [email protected]

Teie 22.05.2025

Meie 28.05.2025 nr 2-6/25-4488-2

1

Seletuskiri tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatuste kohta

Paragrahvi 384 lõike 1 muutmine

Paragrahvi 384 lõike muutmise eesmärgiks on pikendada hagi tagamise avalduse lahendamise

tähtaega praegusest ühest tööpäevast kolme tööpäevani. Muudatus on põhjendatud sellega, et

praegu seadusega ettenähtud ülilühike tähtaeg toob kaasa asjade ümber jagamise vajaduse, kui

kohtunik on nt koolitusel või hõivatud teises asjas toimuva menetlusega. Ümberjagamine

tähendab aga seda, et asenduskorras hagi tagamise taotlust lahendav kohtunik peab endale

selgeks tegema asja, millega ta senini tegelenud ei ole, materjalid. Lisaks tekitab

ümberjagamine menetlusosalistele kiusatust esitada samu hagi tagamise taotlusi korduvalt

lootuses, et asja vaatab läbi teine kohtunik, kes lahendab hagi tagamise taotluse teisiti (taotlejale

soodsamalt).

Paragrahvi 384 täiendamine lõikega 11

Paragrahvi 384 täiendatakse lõikega 11, mille eesmärgiks on võimaldada kohtute tööd

korraldada nii, et vähem koormavamaid hagi tagamise meetmeid on pädev rakendama ka

kohtunikuabi (ja KS § § 1251 kaudu ka kohtujurist). Käesoleva seadustiku §-i 378 lg 1 punktides

1, 2, 4 ja 5 nimetatud hagi tagamise meetmete rakendamise otsustamiseks ja sellega seotud

menetluse läbiviimiseks, sh hagi tagamise asendamiseks raha maksmisega, ühe hagi tagamise

abinõu asendamiseks teise hagi tagamise abinõuga või hagi tagamise muutmiseks või

tühistamiseks on pädev ka kohtunikuabi. Samuti on sätte kohaselt kohtunikuabi pädev hagi

tagamiseks märgete kandmise kinnisturaamatusse või muudesse registritesse otsustamisel.

Selliseid hagi eeltagamise asju oli maakohtutes 2023. aastal kokku 425, asjade üleandmine

kohtunikuabidele vähendab maakohtu kohtunike koormust 0,41 ametikoha ulatuses

Paragrahvi 404 kehtetuks tunnistamine

Paragrahvi 404 kehtetuks tunnistamise eesmärk on seadust lihtsustada ja jätta kirjaliku

menetluse võimalus väljaspool lihtmenetlust alles vaid poolte kokkuleppel. Kuivõrd muudetud

§-i 405 lg 1 kohaselt tõstetakse märkimisväärselt seda summalist ülempiiri, mille raames on

lubatud rakendada lihtmenetlust, sh kasutada kirjalikku menetlust, ei ole §-i 404

eriregulatsiooni järgi enam ka vajadust.

Paragrahvi 405 lõike 1 muutmine

Paragrahvi 405 lg 1 muutmise eesmärk on suurendada nende kohtuasjade hulka, kus on kohtul

lubatud läbi viia lihtmenetlust. Kui kehtiva seaduse kohaselt on selleks rahaliseks piiriks 3500

eurot põhinõudena ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurot, siis eelnõu kohaselt on vastavateks

piirideks vastavalt 10 000 eurot ja 20 000 eurot. Selliste menetluste arv, kus hagi maksumus jäi

vahemikku 3500-10 000 eurot, oli maakohtute menetluses 2023. aastal 3500 (21,7 %

hagimenetlustest). Kui 2023. aastal oli keskmine menetlusaeg lihtmenetluses (hagi maksumus

alla 3500 euro) 109 päeva, siis hagisid maksumusega 3 500 – 10 000 eurot menetleti keskmiselt

166 päeva. Seega on eeldatav kavandatud muudatusest menetlusaja lühenemine umbes 1/5

hagimenetluste osas. Sellele muudatusele võib vastu väita, et tänase lihtmenetluse regulatsiooni

puhul levib kohtunike hulgas hoiak, et lihtmenetlus ei ole oluliselt lihtsam tavalisest

menetlusest ning et seadusandja ei ole detailsemalt lahti kirjutanud, milles lihtmenetlusele

2

omased lihtsustused seisnevad ja kuidas kohus peaks lihtmenetlusi läbi viima. Seda kriitikat

arvesse võttes võib juhtuda, et suurendades lihtmenetluse piirmäära, nagu käeolevas eelnõus

pakutud, kaasneb risk, et kohtud on lihtsustusi kohaldades veelgi ettevaatlikumad1.

Apellatsioonimenetluses on võimalik kokkuhoidu saavutada ka seeläbi, et siduda lahti TsMS §

637 lg 21 piir TsMS § 405 lg-st 1 ja seada sinna summaline piir, mis on eelnõus ka tehtud, ning

jätta lihtmenetluse piir §-is 405 muutmata või teise alternatiivina kohaldada järgnevalt §-idega

4061 – 4066 välja pakutud menetluskorda ka lihtmenetluse asjadele.

Kui eeldada, et lihtmenetlus vähendab ka ühtlasi kohtuniku tööaega keskmiselt 1 tund,

väheneks maakohtute tsiviilvaldkonna kohtunike tööaeg kokku 2,19 ametikoha ulatuses.

Paragrahvide 4061 – 4066 lisamine

Paragrahvide 4061 – 4066 seadusesse lisamise eesmärk koos TsMS §-ide 485 lg 5 ja 6 muutmise,

§ 486 lg 1 p 1 muutmise ning § 487 muutmise ettepanekutega on lihtsustada nende kohtuasjade

menetlemist, mis tulevad hagimenetlusse üle maksekäsu kiirmenetlusest (MKKM) põhjusel, et

võlgnik esitab vastuväite makseettepanekule. 2023. aastal oli selliseid asju 3969. Olukorras,

kus MKKM-s esitatakse vastuväide, on mõlemad pooled kohtuga suhelnud, mistõttu on kohtul

olemas mõlema poole kontaktandmed, samuti on eelduslikult tegemist vaieldava asjaga, kus

pooled on huvitatud menetluses osalemast. Praegu kehtiva seaduse järgi, kui MKKM-is

esitatakse vastuväide, annab maksekäsu osakond asja üldjuhul - kui avaldaja ei ole soovinud

vastuväite esitamise korral menetluse lõpetamist - kohtualluvuse järgi õigele kohtule. Asja

saanud kohus teeb puuduste kõrvaldamise määruse, millega nõuab vorminõuetele vastava

hagiavalduse esitamist ja täiendava lõivu tasumist (TsMS § 487 lg 1). Edasi läheb menetlus

tavalise hagimenetluse reeglite järgi (v.a KrtS-i asjad, mis lähevad hagita menetlusse), st

küsitakse kostja vastus ja edasi toimub menetlus vastavalt kohtu määratule. Sellise

menetlusviisi puudus on suuresti see, et kohus asub eelkõige kirjalikus menetluses töötama

selles suunas, et saavutada menetluses täiemahulise hagi esitamine ja sellele põhjalik

vastamine, kuigi valdaval osal juhtudest ei ole vaidlus mitte õiguslik, vaid probleem on selles,

et võlgnikul, kelle vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud, ei ole lihtsalt

majanduslikult võimalik tervet nõutavat summat korraga tasuda. Seega asub kohus justkui

lahendama õiguslikku probleemi, mida tegelikkuses ei eksisteeri ning olukorra lahendamiseks

oleks tunduvalt mõistlikum korraldada asjas kiiresti sisuline istung, kus pooltega asja arutada

ning otsida võimalusi asja kompromissi teel lahendamiseks (eelkõige siis leppides kokku

maksegraafiku alusel maksmises).

Seetõttu näevad eelnõuga TsMS-i lisatavad §-id ette erilise lihtsustatud menetluse liigi

maksekäsust hagimenetlusse üle tulnud asjade lahendamiseks. Eelnõu kohaselt lisatavate

sätetega saavutatakse olukord, kus maksekäsu kiirmenetluses vastuväite esitamise korral asja

kohtualluvuse järgi menetlev kohus ei küsiks pooltelt esmase menetlustoiminguna kirjalikke

seisukohti, vaid määraks eelistungi, mille esmane eesmärk on suunata pooli kompromissile.

Kui kompromissi ei saavutata, toimuks istungil võimalikult suurel määral eelmenetlus. Seejärel

saab hageja tähtaja enda hagiavalduse esitamiseks koos tõenditega, kostja saab tähtaja

vastamiseks koos tõenditega ning pooltele antakse ühine tähtaeg lõppseisukohtade esitamiseks,

misjärel teeb kohus kirjalikus menetluses otsuse. Eesmärk on seega suunata võimalikult suur

1 vt nt Maailmapanga märkused Serbia lihtmenetluse määrade kohta

https://documents1.worldbank.org/curated/en/099062723110532149/pdf/P1709470788a1f07709fe304d54112f23

5b.pdf, lk 16 jj, eriti p 48, lk 18-19

3

hulk vaidlusi kompromissile, vähendada poolte menetluskulusid ning lahendada vaidlus

kiiremini ja efektiivsemalt.

Kokkuvõtvalt toovad eelnõu kohased muudatused kaasa selle, et MKKM-es vastuväite

esitamise korral toimub menetlus järgnevalt. Kui makseettepanekule esitatakse vastuväide ja

avaldaja ei ole avaldanud soovi, et vastuväite esitamisel menetlus lõpetatakse, koostataks

(eelduslikult automaatselt) määrus, millega nõutakse avaldajalt täiendava riigilõivu tasumist.

Kui avaldaja täiendavat lõivu ei tasu, siis langeb avaldus menetlusest välja, kuna sellisel juhul

saab eeldada, et avaldaja ei pea selle avalduse täiendavat menetlemist vajalikuks. See hoiaks

kokku kohturessursse ja menetlusaega.

Täiendava riigilõivu küsimise etapi liigutamine MKKM-i võimaldab välja selekteerida need

asjad, kus avaldaja vastuväite pinnalt ei soovi kohtusse pöörduda. Seega kui avaldaja ei pea

vajalikuks riigilõivu tasuda, lõpetatakse asja menetlus ja asi hagimenetluseks edasi ei liigu.

Praeguse menetluskorra kohaselt selgub see, et avaldaja hagimenetlust ei soovi, sageli alles siis,

kui maakohus teeb puuduste kõrvaldamise määruse ja sellele ei reageerita.

Järgmise sammuna (kui täiendav lõiv on laekunud), liigub asi menetlevale kohtunikule, kes

peaks üldjuhul 30 päeva jooksul korraldama eelistungi. Sellele eelnevalt pooltelt täiendavaid

kirjalikke dokumente ei küsita. Pooltega kokkuleppel võib istungi pidada ka hiljem, kuid see

peaks olema pigem erand. Pooltega on võimalik istungaja kokkuleppimiseks ja istungi kutsete

saatmiseks suhelda eelkõige kontaktandmetel, mille avaldaja on märkinud MKKM avalduses

ja millelt võlgnik on esitanud vastuväite. Eesmärk on säästa aega ja menetluskulusid sellega, et

enne istungit ei nõuta pooltelt täiendavaid kirjalikke dokumente. Ka tekkinud esindajakulud on

üks olulisi takistusi pooltel kompromissini jõudmisel, pakutava menetluskorra kohaselt oleksid

need oluliselt väiksemad. Samuti on ajakulu hagi ja hagile vastuse nõudmisel eelduslikult

vähemalt ca kuu aega (minimaalselt 14 päeva hagi esitamiseks (TsMS § 487 lg 1) +

minimaalselt 14 päeva hagile vastamiseks (TsMS § 394 lg 5)).

Kuivõrd avaldaja peab MKKM avalduses välja tooma oma nõude ning lühidalt kirjeldama

nõude aluseks olevaid asjaolusid ning tõendeid (TsMS § 481 lg 1 p-d 3-5), peaks olema kostjal

ja kohtul suures plaanis selge, mida nõutakse ja mis alusel. Kuigi võlgnik enda vastuväidet

MKKM-s põhjendama ei pea, siis üldjuhul seda siiski tehakse. Sel juhul on olemas juba

MKKM-st mõlema poole esialgsed seisukohad. Vajadusel saavad pooled enda seisukohti

istungil täpsustada.

Sellise menetluskorra toimimiseks tuleks koostada kohtute ülene standardne istungikutse, kus

lisaks tavapärasele teabele (lihtsas ja arusaadavas keeles) tuleks teavitada pooli, et istungil

peavad nad olema valmis enda nõuet ja vastuväiteid põhjendama ja vajadusel viitama, millised

tõendid nende väiteid saaksid tõendada. Eesmärk on, et pooled peaksid olema võimelised

vajadusel istungil tervikuna oma positsioone selgitama. Standardne kutsevorm vähendab

kohtute koormust, kuna iga kohtunik/kohus ei pea ise vaeva nägema, et kutse vormi välja

töötada. Praegu kehtestatud kohtukutse blanketil on jäetud hoiatuste, selgituste ja muu teksti

sisustamine kohtute enda teha, mis tervikuna ei ole mõistlik, vaid vajaks keskset ühtlustamist.

Kaaluda saab veel ka seda, kas saaks kohustada seadusega pooli isiklikult sellisel esimesel

istungil osalema, kuivõrd istungi eesmärk on eelkõige kompromissi sõlmimine (kohustuslik

ilmumine on ette nähtud Saksamaa ZPO § 278 lg-s 3). Sellest kohustusest vabaneda saaks TsMS

§ 346 lg 5 järgse esindaja saatmisega. Kui jätta see kohtu valikuks, nagu kehtiva TsMS § 346

lg 1 järgi, siis oleks vaja kahte kutsevormi – üks menetlusosaliste isikliku kohtusse ilmumise

4

kohustusega ja teine ilma. Praeguses eelnõu versioonis siiski istungil osalemise kohustust ette

nähtud ei ole. Silmas tuleb pidada, et istungi saab läbi viia ka video teel. Sel juhul tuleks poolele,

kel puuduvad selleks tehnilised võimalused tagada võimalus osaleda istungil kohtus. Kui kohus

otsustab läbi viia istungi vahetult, peaks poolel olema õigus taotleda osalemist videos.

Eelistungil peaks esmalt kohus suunama pooli kompromissile. Kompromissile suunamiseks

peaks kohus arutama pooltega nii vaidluse faktilist kui ka õiguslikku külge, selgitama välja,

mis on poolte huvid ning selgitada pooltele mh edasist menetluse käiku ja asja tõenäolist

lahendust. Seejuures ei ole kohus oma esialgse hinnanguga hiljem seotud. Kui kompromiss jääb

saavutamata täidaks istung eelistungi rolli. Kohus peaks välja selgitama, mida hageja nõuab ja

millistel asjaoludel ning selgitama pooltelt, millisel õiguslikul alusel hageja nõue võiks saada

rahuldatud. Samuti peaks kohus selgitama, milliste asja lahendamise jaoks oluliste asjaolude

üle pooled vaidlevad ja millised asjaolud pooled omaks võtavad. Vaidlusaluste asjaolude osas,

tuleks selgitada pooltele tõendamiskoormist. Eelistungil tuleks protokollida kompromissi

saavutamisel üksnes kompromiss, kohtu selgitused kompromissi tagajärgede kohta ning poolte

nõusolek kompromissi tingimustega. Kui kompromissi ei saavutata, siis tuleks protokollida

kohtu selgitamiskohustuse täitmine, asjaolud, mille pooled omaks võtavad ning pooltele

määratud tähtajad. Samas tuleneb see ka üldistest protokollimise reeglitest, mistõttu ei ole selles

osas eriregulatsiooni vaja.

Üldreeglina, kui hageja istungile ei ilmu, tuleks jätta hagi menetlusse võtmata (kuivõrd hagi ei

ole veel formaalselt menetlusse võetud). Istungile ilmumata jätmisega näitab hageja, et tal

puudub huvi asja menetluse vastu. Hagi menetlusse võtmata jätmisel ei ole välistatud uus

kohtusse pöördumine. Problemaatiline on üksnes võimalik aegumistähtaegade edasikulgemine,

aga seda saab hageja vältida menetluses osaledes. Kui kostja istungile kohale ei tule, näitab see,

et kostja ei ole huvitatud hageja nõude vaidlustamisest. Seega võiks lugeda, et ilmumata

jätmisega loobub ta enda vastuväitest ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub, st juhul, kui maksekäsu

tegemise eeldused on täidetud tehakse maksekäsk. Seejuures peaks tarbijalepingute puhul

kohus siiski järgima Euroopa Kohtu praktikast tulenevat ex officio kontrollikohustust.

Sisuliselt asja lahendada ei ole selles faasis ilmselt võimalik, kuna eelnõuga pakutava mudeli

järgi ei ole pooled kirjalikke seisukohti ega tõendeid esitanud. Asja arutamise edasilükkamisel

olukorras, kus pooltel menetluse vastu huvi ei ole ning ühtegi sisulist menetlusdokumenti pole

esitatud, ei ole mõtet.

Pärast eelistungit jätkab kohus üldjuhul menetlust kirjaliku menetlusega. Selleks tuleks hagejale

anda istungil lühike nt 14 päevane tähtaeg kirjalikult vormistatud hagi ja kõigi vaidlusaluste

asjaolude kohta tõendite esitamiseks. Põhjendatud taotlusel võib kohus seda pikendada. Alles

peab jääma siiski kohtu hagi menetlusse võtmise kontroll kirjaliku hagi saamisel. Puuduste

kõrvaldamise vajadus hagis võiks olla siiski tavapärasest väiksem, kuna eelnevalt peaks istungil

olema saadud nõudes ja selle aluseks olevates asjaoludes mingi selgus. Samuti peaks kohus

selgitama õigusteadmisteta esindajata menetlusosalistele kirjalikule hagile ja kostja vastusele

esitatavaid nõudeid.

Menetluslikult tuleb lubada hagejal oma nõuet MKKM avaldusega võrreldes suurendada, see

on ka menetlusökonoomiliselt mõistlik olukorras, kus hagejal on kostja vastu materiaalõiguslik

nõue ühest õigussuhtest, on ökonoomsem see nõue menetleda ära ühes menetluses, mitte

sundida hagejat algatama ka teist kohtumenetlust.

5

Hagi menetlusse võtmise määruses tuleb anda kostjale tähtaeg hagile vastamiseks ja kõigi enda

tõendite esitamiseks. See võiks olla üldjuhul 14 päeva, kui kohus istungil kostja põhjendatud

taotlusel pikemat tähtaega ei määra. Peamine erisus võrreldes tavamenetlusega on hagi ja kostja

vastuse puhul seisneb selles, et pooled peavad esitama kohe ka kõik tõendid. See, milliseid

asjaolusid on vaja tõendada, peaks selguma juba eelistungil. Seega ei oleks vaja määrata

pooltele täiendavaid tähtaegu tõendite esitamiseks.

Pärast hagi ja vastuse saamist jätkub menetlus üldjuhul kirjalikult, st kohus määrab pooltele

lõplike seisukohtade ja menetluskulu nimekirjade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemise aja.

Kui pooled on esitanud tõendite kogumise taotlusi, siis tuleks need lahendada enne kirjaliku

menetluse määruse tegemist. Arvestades, et edasine menetlus peaks olema kirjalik, siis

tunnistaja ütlused tuleks võtta kirjalikult, kui pool ei too välja mõjuvat põhjust, miks tunnistajat

on vaja istungil üle kuulata.

Kaalumiskoht on, kas lisaks hagile ja kostja vastusele oleks vaja täiendavat võimalust tõendite

esitamiseks? See venitaks ühelt poolt menetlust, aga teiselt poolt võib pooltel olla vaja

vastaspoole esitatud tõendite usaldusväärsust kahtluse alla seada. Kui täiendavate tõendite

esitamise võimalus anda, siis tuleks seda piiratagi üksnes tõenditega, mis esitatakse vastaspoole

tõendite ümberlükkamiseks.

Kuigi üldjuhul peaksid maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõuded tulema lihtsamatest

õigussuhetest, võib sekka sattuda ka keerulisemaid vaidlusi, mille lahendamiseks pakutud

menetluskord ei pruugi piisata. Seega tuleb kohtule jätta võimalus minna olukorras, kus asja

olemus seda õigustab, üle tavalisele hagimenetlusele.

Kui eeldada, et menetluse ümberkorraldamine vähendab kokkuvõttes kohtuniku tööaega 1 tunni

võrra, siis tähendaks see 2023. aasta näitel maakohtute töökoormuse vähenemist 2,5

tsiviilvaldkonna kohtuniku ametikoha ulatuses.

Paragrahvi 415 lõike 2 muutmine

Muudatuse eesmärgiks on lühendada TsMS § 415 lg-s 2 sätestatud kaja esitamise tähtaega ja

siduda tähtaja algus lahendi kättetoimetamisega, mitte täitemenetlusest teada saamisega.

Selleks tuleb TsMS-i § 415 lg 2 teisest lausest välja jätta tähtaja alguse sidumine täitemenetluse

alustamisest teadasaamisega.

Tänase regulatsiooni ja töökorralduse kohaselt toimub tagaseljaotsuse avaldamine tihti

Ametlike Teadaannete kaudu, misjärel alustatakse kostja suhtes täitemenetlust. Kuivõrd tänane

§-i 415 lg 2 teine lause võimaldab esitada kaja ka 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja

sai tagaseljaotsuse täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada, tekib praktikas tihti olukordi,

kus kaja esitatakse ebamõistlikult pika aja jooksul peale tagaseljaotsuse tegemist. See, millal

tagaseljaotsuse alusel täitemenetlust alustatakse, sõltub aga sissenõudjast, mistõttu tekkida

enam kui pooleaastane või ka pikem lõtk tagaseljaotsuse tegemise ja täitemenetluse alustamise

vahel. Kohtu töö optimaalse korralduse tagamiseks on mõistlik tagaseljaotsusega toimikud

sulgeda võimalikult kiirest peale tagaseljaotsuse tegemist, mis tähendab, et mõistlikum on

suunata veidi rohkem tähelepanu tagaseljaotsuste kostjale kättetoimetamisele selle asemel, et

neid menetlusi uuesti pika aja pärast avada.

6

Paragrahvi 485 täiendamine lõigetega 5 ja 6

Muudatus on seotud paragrahvide 4061 – 4066 seadusesse lisamisega, tegemist on ühe osaga

maksekäsu kiirmenetluse jätkumenetluse lihtsustamisest. Lisatavate lõige eesmärgiks on näha

ette, et juhul avaldaja ei ole väljendanud soovi vastuväite esitamise korral menetlus lõpetada,

nõuab maksekäsuosakond avaldajalt juhul, kui võlgnik esitab menetluses vastuväite, täiendava

lõivu tasumist. Lõige 6 näeb ette, et kui avaldaja täiendavat lõivu ei tasu, siis avalduse

menetlemine lõpetatakse ja asi ei lähe üldse üle hagimenetlusse, st ei järgne ka paragrahvides

4061 – 4066 ettenähtud lihtsustatud menetlust.

Paragrahvi 486 lõike 1 punktide 1 ja 2 muutmine

Muudatus on seotud paragrahvide 4061 – 4066 seadusesse lisamisega, tegemist on ühe osaga

maksekäsu kiirmenetluse jätkumenetluse lihtsustamisest. Muudatusega lisatakse § 486 lg 1 p-

idesse 1 ja 2 selgesõnaline eeldus, et MKKM avaldus liigub vastuväite saamisel hagimenetlusse

ainult juhul, kui selle eest on tasutud täiendav riigilõiv.

Paragrahvi 487 lõike 1 muutmine

Muudatus on seotud paragrahvide 4061 – 4066 seadusesse lisamisega, tegemist on ühe osaga

maksekäsu kiirmenetluse jätkumenetluse lihtsustamisest. Tegemist on tehnilise muudatusega,

mis kajastab §-des 4061 – 4066 toimuvaid muudatusi selliselt, et näeb ette, et TsMS § 486 lg 1

p 1 nimetatud juhul toimub menetlus §-ides 4061 – 4066 sätestatud korras, TsMS § 486 lg 1 p 2

nimetatud juhul aga tavapärases hagimenetluses.

Paragrahvide 509, 516 ja 602 täiendamine

Paragrahvide muutmise eesmärgiks on anda hagita menetlustes senisega võrreldes suurem

iseseisev otsustuspädevus kohtunikuabidele (ja KS § § 1251 kaudu ka kohtujuristidele). Täna

on nendel ametnikel juba pädevus viia läbi tervet rida hagita menetlusi, kuid kohtutes ei ole

neid tegelikkuses sellistes menetlustes piisavalt rakendatud. Ometi annaks selline kohtunikega

võrreldes nooremametnike kaasamine hagita menetlustesse võimalus hoida kokku kohtuniku

tööaega, kasutades nende ülesannete täitmiseks odavamat tööjõudu. Teisalt annaks see

kohtunikuabidele ja kohtujuristidele võimaluse iseseisvalt vastutust kandes teha õiguslikke

otsustusi, mis ei ole õigusemõistmiseks põhiseaduse § 146 mõttes ja niimoodi omandada

kogemusi, et kandideerida kohtunikuks. Pankrotimenetluses näeb kohtujuristi ulatusliku

pädevuse ette PankrS § 841, füüsilise isiku maksejõuetuse menetluses FIMS § 6.

2023. aastal oli isiku surnuks tunnistamise ja surmaaja tuvastamise asju maakohtutes 114,

selliste asjade üleandmine kohtunikuabidele vähendaks maakohtu kohtunike töökoormust 0,21

ametikoha ulatuses. Äraolija varale hoolduse seadmise asju oli 2023. aastal kokku 116, selliste

asjade üleandmine kohtunikuabidele vähendab maakohtu kohtunike töökoormust 0,13

ametikoha ulatuses. Juriidilise isiku juhatuse ja nõukogu asendusliikme, audiitori, erikontrolli

läbiviija määramise asju oli 2023. aastal maakohtutes kokku 147, asjade üleandmine

kohtunikuabidele vähendaks kohtunikke koormust kokku 0,36 ametikoha ulatuses. Kokku

väheneks maakohtu kohtunike koormus TsMS § 509, 516 ja 602 täiendamisest 0, 7 ametikoha

ulatuses.

Paragrahvi 637 lg 21 muutmine

Paragrahvi 637 lg 21 muutmine on seotud TsMS § 405 lg 1 muudatusega ning selle eesmärgiks

on suurendada neid rahalisi piire, mille korral apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes

7

juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel

on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Uuteks

piirideks on 10 000 eurot põhinõude põhiselt ning 20 000 eurot koos kõrvalnõuetega. Sätte

muutmise tulemusena tuleb sättes ettenähtud rahalistesse piiridesse jäävate asjade puhul

apellatsioonkaebuses tänasest olulisemat rõhku pöörata selle selgitamisele, miks apellant leiab,

et maakohus on ebaõigest kohaldanud materiaalõiguse normi või mille seisneb menetlusõiguse

normi rikkumine või tõendite ebaõige hindamine ning kuidas selline rikkumine tõi kaasa

ebaõige lahendi. Kui selliseid asjaolusid apellatsioonkaebuses piisavalt selgelt esile toodud ei

ole, võib kohus jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Muudatus peaks tooma kaasa selle, et

sättes ettenähtud rahalistesse piiridesse jäävates asjades ei ole automaatselt tagatud kohtuasja

teistkordne läbivaatamine ringkonnakohtus, vaid selgelt suunatakse fookus sellele, mida

maakohus apellandi arvates valesti teinud on.

Sättesse lisatakse ka uus teine lause, mis näeb ette, et kui apellant vaidlustab maakohtu otsust

väiksemas ulatuses kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga kümnekordne alammäär,

menetleb ringkonnakohus apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Analoogne summaline piirang kaebeõigusele kehtib juba täna kassatsioonimenetluses (TsMS §

679 lg 4). Säte täiendab sama lõike 1 esimest lauset. Kui esimese lause kohaselt on summaline

piirang seotud tsiviilasja hinnaga, siis teine lause sätestab piiri ka sellele, mis ulatuses apellant

otsust vaidlustab. Tulemusena peab apellant sätte esimesest lausest tulenevatest piiridest välja

jääva tsiviilasja hinnaga asja puhul, milles ta ringkonnakohtus soovib vaidlustada üksnes

väiksemat osa, selgelt välja tooma, milles seisneb maakohtu poolt otsuse tegemisel

materiaalõiguse normi selge ebaõige kohaldamine või on menetlusõiguse normi selge

rikkumine või on tõendeid selgelt ebaõige hindamine ning miks see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

Paragrahvide 661, 663 ja 664 muutmine

Paragrahvide 661, 663 ja 664 muutmise eesmärgiks on võimaldada maakohtu määrustele

esitatud määruskaebuste suunamine otse ringkonnakohtule, v.a kohtunikuabide ja

kohtujuristide määrused. Siia peaks vaatama juurde andmeid, kui palju maakohus TsMS § 663

lg 4 kohaselt rahuldab määruskaebuse täies ulatuses. Ringkonnakohus kontrollib nagunii

määruskaebuse vastavust nõuetele, st TsMS § 663 lg 1 nõudeid. Ei ole kindel, et sealt suurt

koormust reaalselt ringkonnakohtule kaasneks (st kaasneks maakohtus täies ulatuses rahuldatud

määruskaebuste võrra).

2023. aastal esitati maakohtute kaudu ringkonnakohtutele kokku 1577 määruskaebust, millest

1030 oli hagita asjades. Kui eeldada, et maakohtu kohtuniku keskmine tööaeg ühe

määruskaebuse läbivaatamiseks on 1 tund, vabastaks määruskaebuste esitamine otse

ringkonnakohtutele maakohtunike tööaega kokku 0,99 ametikoha ulatuses.

Paragrahvi 666 lõike 3 muutmine

Hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab

tänase seaduse kohaselt läbi ja lahendab ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis. Kuivõrd

enamik hagita menetluses lahendatavaid kohtuasju ei ole aga Põhiseaduse § 146 mõttes

8

õigusemõistmise asjad ning põhimõtteliselt võiks neid seadusandja vastava otsuse korral

lahendada ka mõni haldusorgan, siis ei ole paljudes neis asjades põhjendatud asja lahendamine

ringkonnakohtu kolmeliikmelises koosseisus. Seetõttu tehakse eelnõus ettepanek sätestada

TsMS §-i 666 lg 3 teise lausena reegel, mille kohaselt lahendab ringkonnakohtus TsMS §-i 475

lg 1 p-ides 1-7, 9-11, 121-122, 14, 141, 15, 151, 152 ja 16 nimetatud hagita menetluses tehtud

menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse üks ringkonnakohtu kohtunik.

Loetelust on välja jäetud hagita perekonnaasjad, äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise

suuruse määramine (nn squeeze-out vaidlused), korteriomandi- ja kaasomandiasjad ning

avalikult kasutatavale teele juurdepääsu, maaparandussüsteemi eesvoolu ja tehnorajatiste

talumise asjad, kuna nendes lahendab kohus eelkõige küsimust, kas üks isik saab teiselt midagi

nõuda, mistõttu kuuluvad need menetlused klassikalise õigusemõistmise hulka ning nende

lahendamise hagita menetluses on seadusandja ette näinud eelkõige otstarbekusest lähtuvalt.

Kokkuvõte kavandatud muudatuste mõjust kohtunike töökoormusele

Kavandatud muudatused langetavad maakohtu kohtunike töökoormust kokku 6,79 ametikoha

ulatuses /aastas. Kui 2023. aastal oli maakohtu kohtuniku keskmine arvestuslik töökoormus,

ennekõike arvestamata kohtunike pensionile siirdumise tõttu ajuti suurenenud töökoormust2,

1532 töötundi, siis muudatuste tulemusena peaks sama töömahu säilimisel keskmine arvestuslik

koormus olema 113 töötundi madalam.

Mõju kohtunikuabide (kohtujuristide) töökoormusele

Kõikide seni kohtunike täidetud ülesannete üleandmine kohtunikuabidele, arvesse võttes

samaaegselt ka menetluse lihtsustumist ja eeldades, et kohtunikuabide muu töökoormus ei

vähene, toob kaasa kohtunikuabide teenistuskohtade suurendamise vajaduse 1 teenistuskoha

võrra. Kui asja lahendab edaspidi osaliselt kohtujurist3, on kohtunikuabi töökoormuse

suurenemine väiksem.

2 Keskmine koormus arvesse võttes asjade jagamise koormuse vähenemist pensionile siirdumisel jm kohute

tööjaotusplaanidega ettenähtud koormuse vähendamist (välja arvatud noorkohtunike koormus ja kohtu esimehe

ja kohtumaja juhi/osakonna juhataja koormusevähendused) 1659 töötundi 3 Et kohtunik töötab koos kohtujuristiga (kohtuniku arvestusliku normkoormuse puhul on eeldatud nn 1+1

töömudeli), tähendaks kohtuniku koormuse vähenemine automaatselt ka kohtujuristi koormuse samaväärset

arvestuslikku vähenemist. Seega olukorras, kus senine kohtuniku töökoormus läheks üle kohtujuristi iseseisvaks

tööülesandeks, oleks kohtujurisdie summaarse koormuse vähenemine 5,6 ametikohta.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus (RT I, 06.07.2023, 96) tehakse järgmised muudatused:

1) Paragrahvi 384 lõike 1 esimest lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus lahendab hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt

avalduse esitamise päevale järgneval kolmandal tööpäeval.“

2) Paragrahvi 384 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva seadustiku §-i 378 lg 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 nimetatud hagi tagamise

meetmete rakendamise otsustamiseks, samuti hagi tagamisena märgete kandmise

kinnisturaamatusse või muudesse registritesse ja nende meetmetega seotud hagi tagamise

menetluse läbiviimiseks, sh hagi tagamise asendamiseks raha maksmisega, ühe hagi tagamise

abinõu asendamiseks teise hagi tagamise abinõuga või hagi tagamise muutmiseks või

tühistamiseks on pädev ka kohtunikuabi.“

3) paragrahv 404 tunnistatakse kehtetuks.

4) paragrahvi 405 lõike 1 esimest lauset muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on

varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab

10 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 20 000 eurole.“

5) lugeda 43. ptk senine tekst 1. jaoks ja täiendada peatükki 2. jaoga järgmises sõnastuses:

„ 2. jagu

Hagimenetlus maksekäsu kiirmenetluses vastuväite esitamise korral

§ 4061. Maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asja ettevalmistav istung

(1) Käesoleva seadustiku § 486 lg 1 p 1 nimetatud juhul määrab kohus enne pooltelt

kirjalike seisukohtade küsimist eelistungi.

(2) Eelistung peab toimuma 30 päeva jooksul asja kohtualluvuse järgi õigesse kohtusse

jõudmisest, kui kohus ei määra istungit poolte kokkuleppel või ühe poole põhjendatud taotlusel

hilisemaks ajaks. Kohus arvestab eelistungi aja määramisel võimalusel poolte seisukohtadega.

(3) Kohus hoiatab kohtukutses pooli, et pooled peavad olema võimelised andma

eelistungil selgitusi enda nõuete ja nõuete ja vastuväidete aluseks olevate asjaolude ning neid

kinnitavate tõendite kohta.

(4) Poolel on õigus taotleda eelistungil osalemist menetluskonverentsi teel.

(5) Eelistungil suunab kohus pooli asja kokkuleppel lahendama. Kohus arutab pooltega

vaidluse faktilisi ja õiguslikke küsimusi, menetluse perspektiivi ning poolte vaidlusega

seonduvaid majanduslikke ja muid huve ning täidab muid eelmenetluse ülesandeid.

(6) Kui pooled eelistungil kompromissi ei saavuta, selgitab kohus välja, millistele

asjaoludele hageja nõue ja kostja vastuväited tuginevad, sh milliste asja lahendamiseks oluliste

asjaolude üle pooled vaidlevad ja millised asjaolud pooled omaks võtavad. Kohus arutab

pooltega vaidluse lahendamise õiguslikke küsimusi ja selgitab tõendamiskoormise jaotust.

Vajadusel selgitab kohus pooltele ka hagiavaldusele ja kostja vastusele esitatavaid nõudeid.

§ 4062. Maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asja eelistungile ilmumata jätmine

(1) Kui hageja ei ilmu eelistungile, jätab kohus maksekäsu kiirmenetlusena algatatud

asja menetlusse võtmata, välja arvatud, kui kostja loobub maksekäsu kiirmenetluses esitatud

vastuväitest, hageja on teatanud eelnevalt kohtule mõjuvast põhjusest istungile ilmumata

jätmiseks ja seda põhistanud või eelistungile ilmumata jäänud hagejat ei kutsutud istungile õigel

ajal või kutses ei ole selgitatud istungilt puudumise tagajärgi või kui on eiratud muid istungile

kutsumise nõudeid.

(2) Kui kostja ei ilmu eelistungile, loetakse kostja maksekäsu kiirmenetluses esitatud

vastuväitest loobunuks, välja arvatud, kui kostja on teatanud eelnevalt kohtule mõjuvast

põhjusest istungile ilmumata jätmiseks ja seda põhistanud või kohtuistungile ilmumata jäänud

kostjat ei kutsutud istungile õigel ajal või kutses ei ole selgitatud istungilt puudumise tagajärgi

või kui on eiratud muid istungile kutsumise nõudeid.

(3) Kui kumbki pool ei ilmu eelistungile, jätab kohus asja menetlusse võtmata, välja

arvatud, kui hageja on teatanud eelnevalt kohtule mõjuvast põhjusest istungile ilmumata

jätmiseks ja seda põhistanud või kohtuistungile ilmumata jäänud hagejat ei kutsutud istungile

õigel ajal või kutses ei ole selgitatud istungilt puudumise tagajärgi või kui on eiratud muid

istungile kutsumise nõudeid.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõigete 1-3 sätestatud asja menetlusse võtmisest

keeldumise või kostja vastuväidetest loobunuks lugemise eeldused ei ole täidetud, määrab

kohus paragrahv 4061 lõike 2 kohaselt uue eelistungi. Kui ka sellele istungile pool või pooled

ei ilmu ning käesoleva paragrahvi lõikeid 1-3 ei ole võimalik kohaldada jätkub menetlus

käesoleva seadustiku paragrahvis 487 sätestatud korras.

§ 4063. Maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asja hagiavaldus

(1) Kohus määrab eelistungil hagejale 14-päevase tähtaja hagiavalduse esitamiseks.

Hageja põhjendatud taotlusel võib kohus seda tähtaega pikendada.

(2) Hagiavaldusele tuleb lisada kõik tõendid, mida hageja soovib enda nõude aluseks

olevate asjaolude tõendamiseks või kostja väidetud asjaolude ümberlükkamiseks kasutada.

(3) Kui hageja suurendab hagis oma nõuet võrreldes maksekäsu kiirmenetluses esitatud

nõudega, tuleb tal tasuda täiendavalt riigilõivu lähtudes esitatud hagi hinnast. Kui hageja esitab

hagis väiksema nõude, kui maksekäsu kiirmenetluse avalduses, on tal arvestades hagihinda

õigus taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist.

(4) Kui hageja suurendab hagis oma nõuet selliselt, et see ületab käesoleva seadustiku

§ 481 lõikes 22 nimetatud määra, lahendab kohus asja tavapärases korras.

§ 4064. Maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asjas esitad hagi menetlusse võtmise

otsustamine ja kostjalt vastuse küsimine

(1) Kohus lahendab maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asjas hagiavalduse

menetlusse võtmise või sellest keeldumise või tähtaja määramise puuduste kõrvaldamiseks

määrusega 14 päeva jooksul hagiavalduse kohtusse esitamisest.

(2) Hagi menetlusse võtmise määruses määrab kohus kostjale hagile kirjalikult

vastamiseks 14-päevase tähtaja. Kostja põhjendatud taotlusel võib seda tähtaega pikendada.

(3) Kostja vastusele tuleb lisada kõik tõendid, mida kostja soovib enda vastuväidete

aluseks olevate asjaolude tõendamiseks või hageja väidetud asjaolude ümberlükkamiseks

kasutada.

§ 4065. Tõendite kogumine maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asjas

(1) Pärast hagi ja vastuse saamist lahendab kohus poolte tõendite kogumise taotlused.

(2) Kui pool soovib tõendada enda väiteid tunnistaja ütlustega, kohustab kohus

tunnistajat vastama küsimustele kirjalikult, kui kumbki pool ei ole välja toonud mõjuvat

põhjust, miks tunnistajat oleks vaja suuliselt üle kuulata.

§ 4066. Maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asja lahendamine

(1) Kohus lahendab maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asja kirjalikus menetluses,

välja arvatud, kui istungi korraldamine on vajalik tunnistaja ülekuulamiseks või mõne muu

isikulise tõendi kogumiseks.

(2) Pärast kostja vastuse saamist ja tõendite kogumist määrab kohus 15-päevase tähtaja,

mille jooksul saavad pooled esitada tõendeid ja seisukohti vastaspoole esitatud väidete ja

tõendite ümberlükkamiseks.

(3) Koos käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtajaga määrab kohus pooltele

tähtaja lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Lõplikes

seisukohtades ei saa esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samuti määrab kohus otsuse avaliku

teatavakstegemise aja.

(4) Kui see on kohtu hinnangul vajalik asja õigeks lahendamiseks, võib kohus loobuda

maksekäsu kiirmenetlusena algatatud asja lahendamisest käesolevas jaos sätestatud korras ning

otsustada lahendada asja vastavalt üldiselt hagimenetluse kohta käivatele sätetele.“

6) paragrahvi 415 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul

alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada.“

7) paragrahvi 485 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui avaldaja ei ole väljendanud soovi vastuväite esitamise korral menetlus

lõpetada, kohustab kohus avaldajat 14 päeva jooksul tasuma TsMS § 147 lõike 5 kohaselt

täiendava riigilõivu. Riigilõivu suuruse määramisel lähtutakse maksekäsu kiirmenetluse

avalduses esitatud nõude suurusest. Kui võlgnik esitab vastuväite nõudele osaliselt,

arvestatakse täiendava riigilõivu määramisel nõude vaidlustatud osa.

(6) Täiendava riigilõivu tasumata jätmise korral menetlus lõpetatakse. Kui võlgnik on

esitanud vastuväite avaldaja nõudele üksnes osaliselt, teeb kohus vaidlustamata nõude osas

maksekäsu.“

8) paragrahvi 486 lõike 1 punktid 1 ja 2 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:

„1) võlgnik esitab õigel ajal makseettepanekule vastuväite ning avaldaja ei ole

sõnaselgelt väljendanud soovi vastuväite esitamise korral menetlus lõpetada ja on tasunud

hagimenetlusse üleminekuks täiendava riigilõivu;

2) makseettepanekut ei ole õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada

ja seda ei saa avalikult kätte toimetada ning avaldaja ei ole sõnaselgelt väljendanud soovi

vastuväite esitamise korral menetlus lõpetada ja on tasunud hagimenetlusse üleminekuks

täiendava riigilõivu;“

9) paragrahvi 487 lõiget 1 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:

„ (1) Asja hagimenetluse korras menetlev kohus viib käesoleva seadustiku § 486 lg 1 p

1 nimetatud juhul läbi hagimenetluse arvestades käesoleva seadustiku paragrahvides 4061 –

4066 sätestatud erisusi. Käesoleva seadustiku § 486 lg 1 p 2 nimetatud juhul kohustab

hagimenetluse korras menetlev kohus avaldajat esitama oma nõude ja põhjendama seda

hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus ei

vasta hagiavalduse nõuetele. Korteriomandi ja kaasomandi asjas nõutakse nõude põhjendust ka

asja edasi menetlemisel hagita menetluses.“

10) paragrahvi 509 täiendatakse uue lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Surnuks tunnistamise ja surmaaja tuvastamise menetluse läbiviimiseks on pädev

ka kohtunikuabi.“

11) paragrahvi 516 täiendatakse uue lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Äraolija varale hoolduse seadmise menetluse läbiviimiseks on pädev ka

kohtunikuabi.“

12) paragrahvi 602 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Käesolevas peatükis sätestatud menetluse läbiviimiseks on pädev ka

kohtunikuabi.“

13) paragrahvi 637 lg 21 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Varaline nõudega hagi asjas, mille hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 10 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 20 000 eurole, esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kui apellant vaidlustab maakohtu

otsust väiksemas ulatuses kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga kümnekordne

alammäär, menetleb ringkonnakohus apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.“

14) paragrahvi 661 lg 1 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:

„Määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule. Määruse peale, mille on teinud

kohtunikuabi või kohtujurist, esitakse määruskaebus ringkonnakohtule selle maakohtu kaudu,

kelle määrust määruskaebusega vaidlustatakse.“

15) paragrahvi 663 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:

„§ 663. Määruskaebuse menetlemine

(1) Määruskaebuse saanud kohus otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise

viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on

seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete

kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. Määruskaebuse menetlusse võtmist ei pea eraldi vormistama ega sellest

menetlusosalistele teatama.

(2) Määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale võib esitada

määruskaebuse. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa edasi

kaevata.

(3) Kohus toimetab määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad kätte menetlusosalistele,

kelle õigusi määrus puudutab, ja küsib neilt vastuse.

(4) Kui kohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, rahuldab ta selle määrusega. Kui

maakohus leiab, et määruskaebuse saab rahuldada üksnes osaliselt, ta seda ei rahulda, kui

seadusest ei tulene teisiti.

(5) Kui maakohus ei rahulda määruskaebust, esitab ta selle viivitamata koos lisade ja

seotud menetlusdokumentidega kohtualluvuse järgi õigele ringkonnakohtule läbivaatamiseks

ja lahendamiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise kohta ei ole vaja teha eraldi määrust ega

edastada seda menetlusosalistele.

(6) Kui kaevatava maakohtu määruse tegi kohtunikuabi, võib ta määruskaebuse

lahendada käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatud korras. Kui ta määruskaebust viie päeva

jooksul alates kaebuse esitamisest täielikult ei rahulda, annab ta kaebuse lahendamiseks

viivitamata edasi pädeva maakohtu kohtunikule, kes juhindub määruskaebuse lahendamisel

käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatust.

(7) Kui koos maksekäsu peale esitatud määruskaebusega on esitatud ka taotlus vastavalt

käesoleva seadustiku § 4891 lõikele 3 ning kaevatava maksekäsu on teinud kohtunikuabi, annab

kohtunikuabi kaebuse lahendamiseks viivitamata edasi pädevale kohtunikule.“

16) paragrahvi 664 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt:

„§ 664. Määruskaebuse kontrollimine ringkonnakohtus

(1) Kui määruskaebus esitatakse käesoleva seadustiku § 661 lg 1 kohaselt

ringkonnakohtule maakohtu kaudu, kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud

määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb

menetlustoimingud, mis maakohus jättis seoses määruskaebusega tegemata.

(2) Kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab

ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata.“

17) Paragrahvi 666 lg 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ (3) Hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud

määruskaebuse vaatab läbi ja lahendab ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis. Käesoleva

seadustiku §-i 475 lg 1 p-ides 1-7, 9-11, 121-122, 14, 141, 15, 151, 152 ja 16 nimetatud hagita

menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab

ringkonnakohtus läbi ja lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtu kohtunik.“