| Dokumendiregister | Justiitsministeerium |
| Viit | 8-1/3991-14 |
| Registreeritud | 29.05.2025 |
| Sünkroonitud | 30.05.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 8 Eelnõude menetlemine |
| Sari | 8-1 Justiits- ja Digiministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega(Arhiiviväärtuslik) |
| Toimik | 8-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Eesti Naiste Varjupaikade Liit |
| Saabumis/saatmisviis | Eesti Naiste Varjupaikade Liit |
| Vastutaja | Margit Juhkam (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õiguspoliitika valdkond, Õiguspoliitika osakond, Õigusloome korralduse talitus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Tere
Lisatud on Eesti Naiste Varjupaikade Liidu arvamus VTK kohta.
Lugupidamisega
Eha Reitelmann
On Monday, 05. May 2025 at 14:19, [email protected] wrote:
|
Justiitsministeerium
Arvamus Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse kohta
29.05.2025
Eesti Naiste Varjupaikade Liit tänab võimaluse eest avaldada oma arvamust VTK kohta.
Väljatöötamiskavatsuses esitatakse ettepanekud mitmete kehtivate kuriteokoosseisude laiendamiseks ja karistuste karmistamiseks.
Oleme jätkuvalt seisukohal, et ainult enamate tegevuste kriminaliseerimine ning inimeste karistamine ei aita kaasa üldise turvalisuse tõusule meie ühiskonnas.
Ametkonnad räägivad vägivalla ennetusest ja koostavad järjepidevalt uusi strateegiaid ning tegevuskavasid, kuid ei ole panustanud piisavalt esmasesse vägivallaennetusse. Naiste tugikeskuste töös Eesti 11 maakonnas näeme pidevalt olukordi, mis on eskaleerunud vägivallaks seetõttu, et mõlemal osapoolel puuduvad paarisuhteoskused ning suhtlus- ja konfliktilahendusoskused on puudulikud. Selliseid oskusi saaks edukalt õpetada koolis või tutvustada meedias.
Alljärgnevalt esitame konkreetsemad arvamused eelnõus käsitletud teemade kohta.
1. Ähvardamine
Meie tugikeskuste praktikas pole mitte kordagi ette tulnud VTKs kirjeldatud olukordi, kus ähvardaja jääb karistamata vaid seepärast, et ta pole piisavalt selgelt väljendanud, kuidas ta ohvri tervist kahjustada kavatseb. Kehalise väärkohtlemisega ähvardamist on meie praktikas käsitletud kui tervise kahjustamisega ähvardamist. Pigem on karistuseta jäänud juhtumid, kus menetluses on leitud, et pole piisavat alust karta ähvarduse täideviimist ning pole arvestatud perevägivalla eripäradega.
Naiste tugikeskuste vaates on probleemiks juhtumid, kus ekspartnerid jätkavad pikka aega peale paarisuhte lõppu naiste jälitamist, vahel ka ähvardamist, püüdes nendega iga hinna eest suhelda, tihti seejuures lapsi kattevarjuks kasutades. Meie hinnangul aitaks olukorda lahendada tsiviilkorras taotletava lähenemiskeelu senisest kättesaadavamaks muutmine ja laste hooldusõiguse vaidlustes suuremal määral perevägivallaga arvestamine, mitte karistusõiguslikud vahendid.
Samuti ei näe me oma töökogemustest lähtuvalt vajadust tõsta ähvardamise eest ette nähtud karistusmäära. Leiame, et see oleks ebaproportsionaalne võrreldes muude karistustega.
VTKs kirjeldatud põhjendused ja mõjuhinnangud tunduvad meile otsitute ja ebaveenvatena. Seeõttu ei toeta me kavandatud muudatusi.
2. Kehaline väärkohtlemine
Leiame, et tõepoolest oleks vajalik lahendada olukord, mis tekkis seoses VTKs viidatud Riigikohtu lahendiga. Toetame seetõttu KarS § 58 täpsustamist ja kooskõlla viimist Istanbuli konventsiooni ning varasemate aastate praktikaga.
Pooldame VTKs välja pakutud alternatiivset lahendust, kus § 121 lõige 2 säiliks praegusel kujul ja muudatus tehtaks § 58-s.
Eesti Naiste Varjupaikade Liit Tuukri põik 10a-9 +37256240606 Registrikood 80238537 Tallinn 10120 [email protected]
www.naisteliin.ee
Mis puudutab § 121 lõikes 1 ette nähtud karistusmäära tõstmist, siis naiste tugikeskuste vaates puudub selleks praktiline vajadus. Me ei ole kokku puutunud juhtumitega, kus ühekordse kehalise väärkohtlemise eest oleks õiglasena tundunud ühest aastast pikem vanglakaristus. Perevägivalla puhul on reeglina tegemist ju korduvusega, mida käsitleb aga juba § 121 lõige 2, kus karistusmäär on kõrgem. Nagu juba öeldud, senisest karmimad karistused ei aita vägivaldset käitumist paremini ära hoida. Hädavajalik oleks pigem suhtlusoskuste ja vägivallatute konfliktilahendusoskuste õpetamine kõikidele vanusegruppidele, sest just neist jääb meie ühiskonnas igal tasemel vajaka. Vaja oleks pakkuda kodanikele positiivseid oskusi andvaid koolitusi ja teha vastavasisulisi kampaaniaid, mitte karmistada karistusi. Seetõttu ei toeta me lõikes 1 sätestatud karistusmäära tõstmist.
VTKs on esitatud kavatsus selgesõnaliselt kriminaliseerida psüühiline vägivald ka juhtudel, kui sellega ei kaasne füüsilist vägivalda. VTKs on seejuures välja toodud asjaolu, et tervisekahjustuse tekitamisena on Eestis juba praegu võimalik käsitleda lisaks füüsilisele ka vaimse tervise kahjustamist, kuid seda võimalust rakendatakse harva ja peamiselt perevägivalla kontekstis.
Muudatuse vajalikkust põhjendatakse eelkõige rahvusvaheliste hindajate soovitustega ja vajadusega vältida rahvusvahelise kogukonna halvakspanu Istanbuli konventsiooni täitmise kontekstis. Põhjendusena tuuakse välja ka rahapuudust, mistõttu ei suudetavat perevägivalla ja vaimse vägivalla ohvritele piisavat abi pakkuda, samuti väidetakse, et vägivaldselt käitujatele ei saavat pakkuda vajalikke tugimeetmeid ilma sanktsioonideta.
ENVL leiab, et sellised põhjendused ei ole piisavad, et teha Eesti karistusõiguses niivõrd sisuline muudatus. Psüühilise vägivalla mõiste on äärmiselt laialivalguv ja hõlmab endas väga erinevaid käitumisviise, mis sõltuvad praktiliselt alati kontekstist. Vägivaldsena võib mõnikord mõjuda ka näiteks vaikimine. naeratamine, komplimendi tegemine, lillede kinkimine jne, samas võivad kõrvalseisja jaoks räige solvanguna kõlavad sõnad olla osaks partnerite tavapärasest suhtlusest, millele tähelepanu ei pöörata ja mille peale ei pahandata.
Karistusõigus peaks selgelt ja kõigi kodanike jaoks arusaadavalt määratlema, milline käitumine on lubatud ja milline keelatud. Meie tänases ühiskonnas on väga palju vastandumist ja pingeid, räägitakse solvumis- ja tühistamiskultuurist, lisaks muudele kriisidele oleme ka vaimse tervise kriisis. Arvestada tuleks, et psüühilise vägivalla eraldiseisvana kriminaliseerimisel tuleks ilmselt lisaks peretülidele politseil, prokuratuuril ja kohtul hakta menetlema ka näiteks maailmavaatelisi vaidlusi, mille käigus üks osapool tunneb end tõsiselt haavatuna. Kas meie ühiskond ja õiguskaitsesüsteem on selleks valmis?
VTKst ei selgu, millisel kujul soovitakse psüühilist vägivalda § 121 lisada. Ei ole viidatud ka ühegi välisriigi praktikale.
Meie leiame, et psüühiline vägivald peaks ka tulevikus jääma defineerituks läbi selle tulemusel tekkinud mõju tervisele, mida saaksid tuvastada eksperdid.
Ka VTKs on tõdetud, et “vaimse vägivalla esile tõstmine tekitab tõendamisprobleeme, kuna perevägivald toimub sageli kahe inimese vahel varjatult ja vaimset vägivalda on kindlasti keerulisem tõendada kui füüsilist vägivalda. Välistada ei saa ka mõningast valesüüdistuste arvu kasvu, mis kahtlematult koormab õigussüsteemi.”
Samuti on tõdetud, et muudatused võivad kaasa tuua mõningase menetluste arvu kasvu, mis ei ole eelduslikult suur ega vaja lisaressurssi.
Eesti Naiste Varjupaikade Liit Tuukri põik 10a-9 +37256240606 Registrikood 80238537 Tallinn 10120 [email protected]
www.naisteliin.ee
Meie arvates tooks vaimse vägivalla üldsõnaline lisamine § 121 koosseisule kaasa menetluste arvu paljukorde suurenemise. On tavaline, et lahutuse ajal tunnevad osapooled kaotuskibedust ja käituvad tavapärasest erineval moel, mida mõlemad võivad tunnetada vägivallana. Naiste tugikeskuste tööpraktikat arvestades võiks peale seadusemuudatust suure osa lahutuste puhul laekuda politseile mõlema poole avaldused. Suureneks kindlasti politsei, prokuratuuri ja kohtute töökoormus, kuna põhjendatult eeldataks nende osalemist peretülide lahendamises. Järelikult kuluks õiguskaitsesüsteemile ka kordades rohkem raha, mida VTKs aga välja ei tooda.
Leiame, et nappide ressursside tingimustes ei peaks riik kulutama vahendeid mitte karistamisele vaid kahjustava käitumise ennetamisele. Tuleks kiiresti alustada süvendatud suhtlemis- ja konfliktilahendusoskuste ning paarisuhteoskuste õpetamist kõikides kooliastmetes ning pakkuda tasuta või taskukohase hinnaga vastavaid koolitusi ka kõikidele täisealistele.
3. Abita jätmine
Naiste tugikeskused puutuvad suhteliselt sageli kokku eakatevastase perevägivallaga, mille üheks osaks võib olla ka mingis ulatuses abitus olukorras eaka vajaliku abita jätmine. Vägivallatsejateks on enamasti eaka inimese täiskasvanud lapsed või lapselapsed, kes tihti ise maadlevad sõltuvusprobleemide või muude vaimse tervise probleemidega. Näeme, et sellistel juhtudel ootavad ohvrid eelkõige muudatusi, mis aitaks vägivalda lõpetada ja võimaldaks neil rahus edasi elada, mitte vägivallatseja karistamist. Niigi tunnevad nad süüd oma laste käitumise pärast. Me ei ole kindlad, et kriminaalkaristus sunniks sõltlast või vaimse tervise häirega inimest oma abivajava eaka vanema eest paremini hoolitsema.
Abita jätmise süüdistuse võiksid võib-olla saada ka kunagi oma laste vastu vägivaldselt käitunud või nad hüljanud eakate järeltulijad, kes ei hoolitse oma vanemate eest piisavalt, ehkki neil on selleks seadusjärgne kohustus.
Kokkuvõtvalt- me ei näe vajadust abita jätmist eraldi kriminaliseerida. Pigem tuleks kasutada paremini juba olemasolevaid õiguslikke vahendeid ja tõsta jätkuvalt ühiskonna teadlikkust. Samuti tuleks üle Eesti tagada tõhusa sõltuvusravi kättesaadavus kõigile seda vajavatele inimestele.
4. Loomarünnetega tekitatud kahjud
Toetame algatust täiendada KarS § 522 ja lisada loomapidamiskeelu võimalus ka sellisteks puhkudeks, kui loomapidamisnõuete rikkumise tõttu on saanud võimalikuks looma poolt inimestele kahju tekitamine, eelkõige tervisekahjustuste põhjustamine.
Lugupidamisega
Eha Reitelmann
Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse esinaine
Eesti Naiste Varjupaikade Liit Tuukri põik 10a-9 +37256240606 Registrikood 80238537 Tallinn 10120 [email protected]
www.naisteliin.ee
Justiitsministeerium
Arvamus Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse kohta
29.05.2025
Eesti Naiste Varjupaikade Liit tänab võimaluse eest avaldada oma arvamust VTK kohta.
Väljatöötamiskavatsuses esitatakse ettepanekud mitmete kehtivate kuriteokoosseisude laiendamiseks ja karistuste karmistamiseks.
Oleme jätkuvalt seisukohal, et ainult enamate tegevuste kriminaliseerimine ning inimeste karistamine ei aita kaasa üldise turvalisuse tõusule meie ühiskonnas.
Ametkonnad räägivad vägivalla ennetusest ja koostavad järjepidevalt uusi strateegiaid ning tegevuskavasid, kuid ei ole panustanud piisavalt esmasesse vägivallaennetusse. Naiste tugikeskuste töös Eesti 11 maakonnas näeme pidevalt olukordi, mis on eskaleerunud vägivallaks seetõttu, et mõlemal osapoolel puuduvad paarisuhteoskused ning suhtlus- ja konfliktilahendusoskused on puudulikud. Selliseid oskusi saaks edukalt õpetada koolis või tutvustada meedias.
Alljärgnevalt esitame konkreetsemad arvamused eelnõus käsitletud teemade kohta.
1. Ähvardamine
Meie tugikeskuste praktikas pole mitte kordagi ette tulnud VTKs kirjeldatud olukordi, kus ähvardaja jääb karistamata vaid seepärast, et ta pole piisavalt selgelt väljendanud, kuidas ta ohvri tervist kahjustada kavatseb. Kehalise väärkohtlemisega ähvardamist on meie praktikas käsitletud kui tervise kahjustamisega ähvardamist. Pigem on karistuseta jäänud juhtumid, kus menetluses on leitud, et pole piisavat alust karta ähvarduse täideviimist ning pole arvestatud perevägivalla eripäradega.
Naiste tugikeskuste vaates on probleemiks juhtumid, kus ekspartnerid jätkavad pikka aega peale paarisuhte lõppu naiste jälitamist, vahel ka ähvardamist, püüdes nendega iga hinna eest suhelda, tihti seejuures lapsi kattevarjuks kasutades. Meie hinnangul aitaks olukorda lahendada tsiviilkorras taotletava lähenemiskeelu senisest kättesaadavamaks muutmine ja laste hooldusõiguse vaidlustes suuremal määral perevägivallaga arvestamine, mitte karistusõiguslikud vahendid.
Samuti ei näe me oma töökogemustest lähtuvalt vajadust tõsta ähvardamise eest ette nähtud karistusmäära. Leiame, et see oleks ebaproportsionaalne võrreldes muude karistustega.
VTKs kirjeldatud põhjendused ja mõjuhinnangud tunduvad meile otsitute ja ebaveenvatena. Seeõttu ei toeta me kavandatud muudatusi.
2. Kehaline väärkohtlemine
Leiame, et tõepoolest oleks vajalik lahendada olukord, mis tekkis seoses VTKs viidatud Riigikohtu lahendiga. Toetame seetõttu KarS § 58 täpsustamist ja kooskõlla viimist Istanbuli konventsiooni ning varasemate aastate praktikaga.
Pooldame VTKs välja pakutud alternatiivset lahendust, kus § 121 lõige 2 säiliks praegusel kujul ja muudatus tehtaks § 58-s.
Eesti Naiste Varjupaikade Liit Tuukri põik 10a-9 +37256240606 Registrikood 80238537 Tallinn 10120 [email protected]
www.naisteliin.ee
Mis puudutab § 121 lõikes 1 ette nähtud karistusmäära tõstmist, siis naiste tugikeskuste vaates puudub selleks praktiline vajadus. Me ei ole kokku puutunud juhtumitega, kus ühekordse kehalise väärkohtlemise eest oleks õiglasena tundunud ühest aastast pikem vanglakaristus. Perevägivalla puhul on reeglina tegemist ju korduvusega, mida käsitleb aga juba § 121 lõige 2, kus karistusmäär on kõrgem. Nagu juba öeldud, senisest karmimad karistused ei aita vägivaldset käitumist paremini ära hoida. Hädavajalik oleks pigem suhtlusoskuste ja vägivallatute konfliktilahendusoskuste õpetamine kõikidele vanusegruppidele, sest just neist jääb meie ühiskonnas igal tasemel vajaka. Vaja oleks pakkuda kodanikele positiivseid oskusi andvaid koolitusi ja teha vastavasisulisi kampaaniaid, mitte karmistada karistusi. Seetõttu ei toeta me lõikes 1 sätestatud karistusmäära tõstmist.
VTKs on esitatud kavatsus selgesõnaliselt kriminaliseerida psüühiline vägivald ka juhtudel, kui sellega ei kaasne füüsilist vägivalda. VTKs on seejuures välja toodud asjaolu, et tervisekahjustuse tekitamisena on Eestis juba praegu võimalik käsitleda lisaks füüsilisele ka vaimse tervise kahjustamist, kuid seda võimalust rakendatakse harva ja peamiselt perevägivalla kontekstis.
Muudatuse vajalikkust põhjendatakse eelkõige rahvusvaheliste hindajate soovitustega ja vajadusega vältida rahvusvahelise kogukonna halvakspanu Istanbuli konventsiooni täitmise kontekstis. Põhjendusena tuuakse välja ka rahapuudust, mistõttu ei suudetavat perevägivalla ja vaimse vägivalla ohvritele piisavat abi pakkuda, samuti väidetakse, et vägivaldselt käitujatele ei saavat pakkuda vajalikke tugimeetmeid ilma sanktsioonideta.
ENVL leiab, et sellised põhjendused ei ole piisavad, et teha Eesti karistusõiguses niivõrd sisuline muudatus. Psüühilise vägivalla mõiste on äärmiselt laialivalguv ja hõlmab endas väga erinevaid käitumisviise, mis sõltuvad praktiliselt alati kontekstist. Vägivaldsena võib mõnikord mõjuda ka näiteks vaikimine. naeratamine, komplimendi tegemine, lillede kinkimine jne, samas võivad kõrvalseisja jaoks räige solvanguna kõlavad sõnad olla osaks partnerite tavapärasest suhtlusest, millele tähelepanu ei pöörata ja mille peale ei pahandata.
Karistusõigus peaks selgelt ja kõigi kodanike jaoks arusaadavalt määratlema, milline käitumine on lubatud ja milline keelatud. Meie tänases ühiskonnas on väga palju vastandumist ja pingeid, räägitakse solvumis- ja tühistamiskultuurist, lisaks muudele kriisidele oleme ka vaimse tervise kriisis. Arvestada tuleks, et psüühilise vägivalla eraldiseisvana kriminaliseerimisel tuleks ilmselt lisaks peretülidele politseil, prokuratuuril ja kohtul hakta menetlema ka näiteks maailmavaatelisi vaidlusi, mille käigus üks osapool tunneb end tõsiselt haavatuna. Kas meie ühiskond ja õiguskaitsesüsteem on selleks valmis?
VTKst ei selgu, millisel kujul soovitakse psüühilist vägivalda § 121 lisada. Ei ole viidatud ka ühegi välisriigi praktikale.
Meie leiame, et psüühiline vägivald peaks ka tulevikus jääma defineerituks läbi selle tulemusel tekkinud mõju tervisele, mida saaksid tuvastada eksperdid.
Ka VTKs on tõdetud, et “vaimse vägivalla esile tõstmine tekitab tõendamisprobleeme, kuna perevägivald toimub sageli kahe inimese vahel varjatult ja vaimset vägivalda on kindlasti keerulisem tõendada kui füüsilist vägivalda. Välistada ei saa ka mõningast valesüüdistuste arvu kasvu, mis kahtlematult koormab õigussüsteemi.”
Samuti on tõdetud, et muudatused võivad kaasa tuua mõningase menetluste arvu kasvu, mis ei ole eelduslikult suur ega vaja lisaressurssi.
Eesti Naiste Varjupaikade Liit Tuukri põik 10a-9 +37256240606 Registrikood 80238537 Tallinn 10120 [email protected]
www.naisteliin.ee
Meie arvates tooks vaimse vägivalla üldsõnaline lisamine § 121 koosseisule kaasa menetluste arvu paljukorde suurenemise. On tavaline, et lahutuse ajal tunnevad osapooled kaotuskibedust ja käituvad tavapärasest erineval moel, mida mõlemad võivad tunnetada vägivallana. Naiste tugikeskuste tööpraktikat arvestades võiks peale seadusemuudatust suure osa lahutuste puhul laekuda politseile mõlema poole avaldused. Suureneks kindlasti politsei, prokuratuuri ja kohtute töökoormus, kuna põhjendatult eeldataks nende osalemist peretülide lahendamises. Järelikult kuluks õiguskaitsesüsteemile ka kordades rohkem raha, mida VTKs aga välja ei tooda.
Leiame, et nappide ressursside tingimustes ei peaks riik kulutama vahendeid mitte karistamisele vaid kahjustava käitumise ennetamisele. Tuleks kiiresti alustada süvendatud suhtlemis- ja konfliktilahendusoskuste ning paarisuhteoskuste õpetamist kõikides kooliastmetes ning pakkuda tasuta või taskukohase hinnaga vastavaid koolitusi ka kõikidele täisealistele.
3. Abita jätmine
Naiste tugikeskused puutuvad suhteliselt sageli kokku eakatevastase perevägivallaga, mille üheks osaks võib olla ka mingis ulatuses abitus olukorras eaka vajaliku abita jätmine. Vägivallatsejateks on enamasti eaka inimese täiskasvanud lapsed või lapselapsed, kes tihti ise maadlevad sõltuvusprobleemide või muude vaimse tervise probleemidega. Näeme, et sellistel juhtudel ootavad ohvrid eelkõige muudatusi, mis aitaks vägivalda lõpetada ja võimaldaks neil rahus edasi elada, mitte vägivallatseja karistamist. Niigi tunnevad nad süüd oma laste käitumise pärast. Me ei ole kindlad, et kriminaalkaristus sunniks sõltlast või vaimse tervise häirega inimest oma abivajava eaka vanema eest paremini hoolitsema.
Abita jätmise süüdistuse võiksid võib-olla saada ka kunagi oma laste vastu vägivaldselt käitunud või nad hüljanud eakate järeltulijad, kes ei hoolitse oma vanemate eest piisavalt, ehkki neil on selleks seadusjärgne kohustus.
Kokkuvõtvalt- me ei näe vajadust abita jätmist eraldi kriminaliseerida. Pigem tuleks kasutada paremini juba olemasolevaid õiguslikke vahendeid ja tõsta jätkuvalt ühiskonna teadlikkust. Samuti tuleks üle Eesti tagada tõhusa sõltuvusravi kättesaadavus kõigile seda vajavatele inimestele.
4. Loomarünnetega tekitatud kahjud
Toetame algatust täiendada KarS § 522 ja lisada loomapidamiskeelu võimalus ka sellisteks puhkudeks, kui loomapidamisnõuete rikkumise tõttu on saanud võimalikuks looma poolt inimestele kahju tekitamine, eelkõige tervisekahjustuste põhjustamine.
Lugupidamisega
Eha Reitelmann
Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse esinaine
Eesti Naiste Varjupaikade Liit Tuukri põik 10a-9 +37256240606 Registrikood 80238537 Tallinn 10120 [email protected]
www.naisteliin.ee