Arvamus

RIIGIPROKURATUUR Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee

Registrikood 70000906

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Teie: 05.05.2025 nr 8-1/3991-1 Meie: 30.05.2025nr RP-1-6/25/5369

Arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Prokuratuur tänab võimaluse eest anda arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamise kavatsusele, millega on tähelepanu alla võetud vägivallakuritegudega

seonduvad probleemkohad.

Prokuratuur tervitab väljatöötamiskavatsuse eesmärki koguda tagasisidet ettepanekutele, mis

suurendavad ühiskonna kui terviku ja iseäranis suuremat kaitset vajavate liikmete turvatunnet

riigi paremini korraldatud tegevusega vägivallakuritegude ärahoidmisel ja sellega seonduvalt

ka õiglasemate karistusmäärade kehtestamisel.

Esiteks ootate tagasisidet küsimusele, kas sätestada KarS §-s 120 täiendavalt kehalise

väärkohtlemisega ähvardamine. Prokuratuur ei poolda ähvardamise kuriteokoosseisu

laiendamist väljapakutud kujul. Ohukohana tuleb märkida, et VTK-s kirjeldatud muudatuste

korral tekib situatsioon, kus igasugune sõnakõlks täidaks juba karistusseadustiku koosseisu.

Kavandatava muudatuse puhul võidakse karistusõigusega hakata ebaproportsionaalselt

reageerima igale vihasele väljaütlemistele. Ülekriminaliseerimine pole mõistlik, konkreetset

olukorda tuleks lahendada läbi tõhusama sotsiaalsüsteemi, mitte kriminaalmenetluse abil.

Lisaks pöörab prokuratuur tähelepanu asjaolule, et KarS §-s 120 sätestatud koosseisu

laiendades suureneks märkimisväärselt prokuratuuri töökoormus, sest tõuseks kuriteoteadete,

sh mittealustamiste ja nende peale esitatavate kaebuste hulk. Kui suureneb politsei tööhulk, siis

täpselt samamoodi suureneb ka prokuratuuri ja kohtu tööhulk. Prokuratuuri ressursi

planeerimisel tuleb sellega arvestada. Pigem võiks prokuratuuri hinnangul kaaluda

vägistamisega või kompromiteeriva materjali (seksivideod, -pildid) avaldamisega ähvardamise

kriminaliseerimist, sest sellised juhtumid on üha sagenemas.

Teiseks küsite arvamust, kas tõsta KarS § 121 lõike 1 sanktsioonimäära kuni kolme aastani.

Prokuratuur ei ole vastu, et KarS § 121 lg 1 sanktsiooni piiri tõstetakse kolmele aastale.

Siinkohal teeb prokuratuur ettepaneku kaaluda ka KarS § 157 sanktsiooni määra tõstmist

kolmele aastale. Seda seetõttu, et KarS § 1573 koosseisu tunnuseks on muuhulgas, et teo

eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine.

See tunnus on väga lähedalt piiritletud ähvardamisega vaimse vägivalla kontekstis. VTK lk 3

viimases lõigus on märgitud: „Küsitavaks muutub aga olukord siis, kui ähvardatakse mitte

konkreetselt vigastamisega, vaid lubatakse lihtsalt „peksa anda“ või „haiget teha“. Sellises

olukorras võib kannatanul küll olla hirm oma elu, tervise ja heaolu pärast ning see hirm võib

ka olla mitte vähem intensiivne ja paralüseeriv kui konkreetse ähvarduse tagajärjel oleks

2 (5)

tekkinud, kuid kui ei kannatanu ega ka objektiivne kõrvalseisja ei mõistaks ähvardust vigastuste

tekitamisega ähvardamisena, võib vaimne vägivald kannatanu suhtes siiski karistamata

jääda.14 Puudub põhjus, miks sellised iseenesest tõsiseltvõetavad ähvardused peaksid

karistusõigusliku reaktsioonita jääma pelgalt seetõttu, et ähvardaja selgelt välja ei ütle, mida

ta konkreetselt teha kavatseb ja kuidas sellega kannatanu tervist kahjustab.“. Ahistav jälitus on

oma olemuselt vaimne vägivald ja see võib olla väga intensiivne. Samuti võib see tekitada

inimesele tugeva hirmutunde. Seetõttu peaks olema ka sellise teo eest ette nähtud

karistusähvardus samaväärne ähvardamise koosseisuga.

Kolmandaks uurite, kas lisada KarS § 121 lõikesse 1 selgesõnaliselt psüühiline (või vaimne)

vägivald. Prokuratuur tõdeb, et psüühilise/vaimse vägivalla tõendamine on problemaatiline ja

kõnealuses valdkonnas tuleb alles menetluspraktikat luua, ent kindlasti toetab prokuratuur selle

selgemat väljatoomist. Samas võib prokuratuuri hinnangul piisav olla juba paragrahvi pealkirja

muutmine, täpsemalt kui „kehaline väärkohtlemine“ asendada sõnadega „tervise

kahjustamine“. Seda põhjusel, et sätte tekst viitab tervise kahjustamisele laiemalt, mitte ei

piirdu vaid füüsilise tervise kahjustamisega.

Neljandaks palute võtta seisukoha küsimuses, kas tunnistada kehtetuks KarS § 121 lõike 2

punkt 2 ja selle asemel täiendada KarS § 58 loetelu. Prokuratuur ei pea põhjendatuks KarS §

121 lg 2 p 2 kaotamist. Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (seletuskiri RT I,

12.07.2014, 1 - jõust. 01.01.2015) kohaselt oli KarS § 121 lg 2 p 2 lisamisel selge mõte:

„Eesmärk lähi- või sõltuvussuhtes toime pandud väärkohtlemise tunnuse lisamiseks (lg 2 p 2)

on karmistada suhtumist ja reageerimist lähisuhtevägivalla korral. Sageli on perevägivald ka

varjatud ja korduv, selle karmimalt kohtlemine on väärtuspõhine lähenemine. See on ühtlasi ka

kompromiss, et ei koostata eraldi paragrahvi perevägivalla jaoks nagu rahvusvahelised

soovitused ette näevad. Lähi- või sõltuvussuhte ettenägemine eraldi tunnusena eraldi punktis

võimaldab selliste juhtumite kohta ka eraldi statistikat pidada.“. Riik on läbi aastate rõhutanud,

et lähisuhtevägivald on prioriteetne kuritegu, kutsunud meedia vahendusel inimesi seda

märkama ja julgustanud vägivallast rääkima, tundnud uhkust LSV programmide kasvu üle ning

võimaldanud väljaõppe abil politseinikel, prokuröridel ja kohtunikel valdkonnas

spetsialiseeruda. Eelneva taustal tasub arvestada ka ühiskondliku reaktsiooniga, mis KarS § 121

lg 2 p 2 kaotamisega kaasneb, nimelt kuidas tunneb end tavainimene, kui anda indikatsioon, et

perevägivalla koosseis kaob ära. Kui lähisuhtevägivald ei ole enam KarS § 121 lg 2 p-s 2 eraldi

välja toodud, minetab ta varem või hiljem oma erisuse võrreldes teiste kuritegudega.

Prokuratuur on veendunud, et nn Istanbuli konventsiooniga on paremini kooskõlas, kui

lähisuhtevägivald on eraldi sätestatud. VTK-s viidatud Riigikohtu lahendis nr 1-21-4285 heitis

kohus seadusandjale ette, et praeguses seadusetekstis olev termin „lähisuhe“ ei kattu Istanbuli

konventsiooni terminiga, kujutades endast seadusandja omaloomingut, mida ei saa sisustada

konventsiooni kaudu. Kvalifitseeritud koosseisu kaotamise asemel tuleks praeguses

karistusseadustikus terminit muuta või täpsustada selliselt, et see oleks vastavuses Istanbuli

konventsiooniga. Mainitud Riigikohtu lahendi valguses teeb prokuratuur ettepaneku muuta

käsitletavat punkti selliselt, et see kataks ära kõik Istanbuli konventsiooniga märgitud juhtumid:

„2) see on toime pandud süüdlase endise või praeguse pereliikme, süüdlasega koos elava isiku

või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes või“. Samuti on üksnes

selliselt võimalik efektiivselt statistikat pidada ja mõista lähisuhtevägivalla dünaamikas

toimuvaid erisusi.

Viiendaks soovite teada, kas abitus seisundis isikute abita jätmise kohta tuleb luua KarS-i eraldi

koosseis ning kui vastus on jah, siis millised teod peaksid sellega hõlmatud olema. Samuti

uurite, kuidas oleks kõige otstarbekam seaduses sätestada alaealiste või laiemalt hooldusaluste

või abitus seisundis olevate isikute korduva või süstemaatilise väärkohtlemise koosseis, millele

vastava teo toimepannud isikutele kohaldataks eluaegne lastega töötamise keeld – kas pigem

eraldi uue koosseisuna KarS-is või eraldi punktina KarS § 121 lg-s 2. Prokuratuur ei poolda

sellekohase erikoosseisu loomist, kuivõrd karistusseadustikus eksisteerib § 171, mida on küll

3 (5)

enam kasutatud varahooldusnõuete rikkumise puhul, ent seaduse tekst võimaldaks selle alusel

vastutusele võtta ka isikuhooldusnõuete rikkumise eest. Konkreetne paragrahv on hetkel lihtsalt

alakasutatud. KarS § 171 näol on tegemist päris laia kasutusalaga sättega, kuivõrd selle puhul

võib oht tervisele seisneda mh ohus vaimsele tervisele. Prokuratuur ei ole praegusel ajal teadlik

ühestki hooldusaluste (sh laste) väärkohtlemise juhtumist, mis ei mahuks olemasolevate sätete

alla ja vajaks erisätet. Samuti on karistust raskendava asjaoluna olemas KarS § 58 p 3, mis näeb

ette süüteo toimepanemise teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus

seisundis inimese, samuti raske psüühikahäirega inimese suhtes.

Kuuendaks küsite, kas on põhjendatud luua täiendav alus eluaegse lastega töötamise keelu

rakendamiseks isikute suhtes, kes on toime pannud alaealiste või abitus seisundis isikute

korduva või süstemaatilise väärkohtlemise. Prokuratuur on lisakaristusena lastega töötamise

keelu kehtestamise poolt. Praegu on laste- ja haridusasutustel küllaltki keeruline kaugemale

minevikule viidates keelduda inimese tööle võtmisest, kuigi ta võib endast ohtu kujutada.

Lisakaristus võiks olla võimalik ka eakate väärkohtlemise puhul nendega töötamise keelu näol.

Seitsmendaks palute selgitada, kas hooletute loomaomanike suhtes tuleb ette näha

lisakaristusena loomapidamise keelu kohaldamise võimalus juhtudeks, kui

loomapidamisnõuete eiramisega tekitatakse oht isikutele, kahjustatakse nende tervist, vara või

põhjustatakse surm, kui pikk peaks olema lisakaristuse tähtaeg, kas lisakaristuse kohaldamise

õigus tuleb anda lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Prokuratuur leiab, et

loomapidamise keelu kohaldamine lisakaristusena on hädavajalik. Hoolimatud loomaomanikud

on üha süvenev probleem ja arvestades, millist kahju võib rünnak teise inimese elule ja tervisele

põhjustada, on sellise lisakaristuse sätestamine proportsionaalne. Selle kohaldamise õigus

tuleks anda ka kohtuvälisele menetlejale, et ennetada võimalikult varakult raskeid tagajärgi.

Seejuures ei peaks lisakaristuse aluseks olema mitte üksnes kahju isikutele, vaid ka loomadele

(see on oluline nn loomavabrikute vastu võitlemisel). Kui isik on näidanud üles jämedat

lugupidamatust looma suhtes, ei tohiks tal lasta loomadega edasi tegutseda.

Viimaks soovib prokuratuur teha täiendavad ettepanekud, mida VTK-s ei ole välja toodud.

Kehtiv õigus ei võimalda karistusõiguslikult mõjutada isikuid, kes on ennast tahtlikult viinud

seisundisse, mille tulemusena esineb teo toimepanemise ajal ajutine raske psüühikahäire, s.o

võõrustusseisund alkoholist deliiriumiga (F10.4). Tartu Ringkonnakohus asus otsuse nr 1-23-

3405 p-des 19-22 järgmisele seisukohale: „Vaidlus puudub põhjendatult selle üle, et süüdistatav

ei olnud teo toimepanemise ajal alkoholijoobes. Maakohus leidis, et KarS § 36 seetõttu ei

kohaldu. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Karistusõiguse tõlgendamine viisil, millega

laiendatakse seadusega võrreldes süü tuvastamist, s.o karistamise aluseid, ei ole lubatav. KarS

§ 2 lg-st 4 tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses

endas ette antud karistatavuspiire. Õiguskirjanduses on samuti leitud, et tavalisest joobest

kvalitatiivselt erinevatele seisunditele (nt patoloogiline joove ja joomahullus ehk deliirium)

KarS § 36 ei kohaldu (vt ka J. Sootak. Karistusõiguse üldosa õpik. Tallinn: Juura 2018, lk 380–

381). Reeglina ei jää mittesüüdiva isiku poolt õigusvastase teo toimepanemine tagajärjeta. Kui

isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis, toimetatakse tema suhtes

kriminaalmenetlust psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses. KrMS § 393 lg 1 ja 394

kohaselt tuleb sellistel puhkudel lisaks õigusvastase teo toimepanemisele kindlaks teha tema

edasine ohtlikkus iseendale ja ühiskonnale ning psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus.

Ekspertiisiaktiga on kindlaks tehtud, et F.K. il ei esine selliseid püsivaid psüühikahäireid ega

kognitiivseid defitsiite, mis põhjustaksid temal tahtest olenematut, teda ennast või teisi isikuid

ohustavat käitumist. Tal puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks

mistahes vormis. Kuna ravivajadust ei esine, ei ole F.K. suhtes võimalik sundravi kohaldada.

Kuivõrd F.K. tegu ei olnud süüline, ei saa teda KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada ega

karistada. Kokkuvõtvalt tuvastas ringkonnakohus, et F.K.-l esines kuriteo toimepanemise ajal

ajutine raske psüühikahäire, s.o võõrustusseisund alkoholist deliiriumiga (F10.4). Tulenevalt

4 (5)

sellest seisundist ei olnud F.K. võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima.

Eelnevat arvestades tuleb F.K. süü puudumise tõttu KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks mõista.“.

Seega on tegemist juhtumiga, kus isikut ei ole võimalik karistada ja kuna ekspertiisiakti

kohaselt puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks mistahes vormis,

sest ravivajadust ei esine, ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada ka sundravi. Järelikult tekib

olukord, kus raske isikuvastase kuriteo toime pannud isik viibib vabaduses ilma mistahes

kontrollita. See loob kõrgendatud riski, et isik, kellel on alkoholi või uimastava aine sõltuvus,

võib ennast uuesti viia seisundisse, mis toob kaasa deliiriumi (ehk ajutise raske psüühikahäire)

ja võib taas vastavas seisundis olles toime panna kuriteo. Seda enam, et pahatihti puudub

kirjeldatud isikutel sõltuvuskriitika ja nad ei suuda oma käitumist normikohaselt suunata.

Probleem seisneb eelkõige selles, et joobeseisund ei välista süüd, küll aga välistab joobele

järgnev ajutine psüühikahäire (deliirium, patoloogiline joove vms) süü.

Analüüsides joobes oleva isiku käitumist, ei ole harvad juhud, kus isik on tegu toime pannes

raskes joobes ja kainenedes toimunut ei mäleta või mäletab episoodiliselt. Kui tema puhul ei

saa jaatada pettekujutelma esinemist, siis võetakse isik vastutusele, deliiriumis olles tekkivad

meelepetted aga välistavad vastutuse. Üheks võimalikus probleemi lahenduseks võiks olla KarS

§ 36 täpsustamine, näiteks järgmiselt: „Tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud

joobeseisund ei välista süüd. Samuti ei ole süü välistatud, kui inimene on ennast tahtlikult

viinuid seisundisse, mille tagajärjeks on ajutine raske psüühikahäire, ja isik on teo pannud

toime sellises seisundis.“. Selline regulatsioon annaks võimaluse hinnata, kas isikut karistada

või ravida. Deliirium on ajutine, mööduv seisund.

Mööda ei saa aga vaadata sellest, et isik on ennast tahtlikult sellisesse seisundisse viinud.

Samuti esineb kõrgendatud risk, kui inimene on sõltlane. Risk seisneb selles, et ilma kontrollita

võib inimene panna toime uue raske tagajärjega kuriteo. Kui tegemist on alkoholisõltlasega,

siis on sõltuvushäire psüühikahäire „F10.- Alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja

käitumishäire“. Kui on tuvastatud, et isikul on alkoholi- või narkosõltuvus ja sellest tingitult

oht langeda deliiriumisse, mis vallandab vägivaldse käitumise ehk ohu teistele inimestele, siis

võiks olla võimalus sundkorras sõltuvust ravida. Oluline on, et inimene oleks kontrollitud

keskkonnas, kus on võimalik mõjutada teda selliselt, et temast tulenevat vägivaldsuse riski

saaks vähendada. See looks võimaluse viia inimene kontrollitud keskkonnas seisundini, kus ta

oleks ise valmis ravi jätkama ja alkoholi tarbimise kontrolli alla saama. Samuti võib siinjuures

arvestada, et KarS § 34 eristaks see, et käsitletaval juhul on isik ise tahtliku

enesekahjustamisega viinud ennast seisundini, mis on tekitanud joobele järgneva ajutise

psüühikahäire ja see ei kujuta endast haiguse tagajärjel väljakujunenud arusaamisvõimetust.

Kavandatav muudatus võimaldaks minimeerida kontrollimatu, vägivaldse käitumise riski ning

suurendaks inimestes turvatunnet ja õiguskindlust.

Praktikas on ilmnenud probleem, et juhul, kui kohus rakendab alaealise suhtes KarS 87

sätestatud mõjutusvahendit ja alaealine seda ei täida, ei saa menetlust uuendada sarnaselt KrMS

§-le 201 ja §-le 202 ning menetlust jätkata, mis oleks kohane, sest sellest võivad sõltuda

tulevikus ka korduvuse või süstemaatilisuse küsimused. Praegusel juhul on ainsaks

võimaluseks alustada uut kriminaalmenetlust kohtuotsuse mittetäitmise osas, mis aga ei too

vastutust põhiteo eest. Lisaks võimaldab KrMS § 430 muuta mõjutusvahendi liiki, tingimusi

või tähtaega või määrata täiendavaid käitumiskontrolli kohustusi, ent kirjeldatud probleemi see

lahenda ei aita. Samuti näeb prokuratuur murekohta selles, et muudetud karistusregistri seaduse

uue redaktsiooni kohaselt ei kanta enam karistusregistrisse KarS § 87 kohaldamisi,

vähendamaks noorte stigmatiseerimist (olgugi, et kohtuotsused avalikustatakse). Sellest

tulenevalt tekib olukord, kus kohtulahendil pole justkui mingit mõjuala, kui näiteks noor ei

täida temale määratud kohustust või paneb kohustuse täitmise perioodil toime uue süüteo.

Kohtunikud on sellises situatsioonis olnud korduvuse esinemise osas eriarvamusel. Prokuratuur

peab oluliseks saavutada probleemis selgus seaduse tasandil.

Prokuratuuri hinnangul juhib tähelepanu ka sellele, et KarS näeb ette kaitse avaliku korda

kaitsva võimuesindaja solvamise eest (KarS § 275) ja kohtuniku solvamise eest (KarS § 305),

5 (5)

kuid nimetatud koosseisud ei taga karistusõiguslikku kaitset uurijatele ja prokuröridele.

Praktikas ei ole sugugi harvad olukorrad, kus prokuröre solvatakse seoses nende

teenistuskohustuste täitmisega verbaalselt või kirjalikult (e-kirjades ja tavapostiga saadetud

kirjades). Solvangud mõjutavad inimesi oluliselt nii emotsionaalselt kui tööalaselt. Solvataval

on võimalus pöörduda oma au ja väärikuse teotamise osas kohtu poole ja nõuda mittevaralise

kahju hüvitamist. Teine võimalus oleks aga karistusõiguslik reageerimine, mis saadaks

ühiskonnale selge signaali, et igasuguses suhtluses tuleb olla austav ja väärikas. Kuna neid

juhtumeid võib olla aasta jooksul mitmeid ja erinevate inimeste poolt, siis ei soovita pöörduda

korduvalt kohtusse, vaid oodatakse, et tagatud oleks riiklik hukkamõist taoliste tegude eest.

Kehtiva õiguse tõlgendamise kaudu ei ole võimalik probleemi lahendada, sest KarS § 275

kaitseb avalikku korda kaitsvat võimuesindajat. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-16

selgitatakse, et 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 275 lg 1 koosseis kaitseb õigushüvena üksnes

nende võimuesindajate au ja väärikust, kes peavad tagama avalikku korda (vt ka seletuskiri

karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu juurde, 554 SE lk 73).

KorS-i kohaselt on avaliku korra kaitse avalikku korda ähvardavate ohtude, ennetamine, ohu

kahtluse korral nende väljaselgitamine, ohutõrje ja avaliku korra rikkumisele reageerimine ja

korrarikkumise kõrvaldamine. Korrakaitse on preventiivne sekkumine ja sellega tegelevad

korrakaitseorganid riikliku järelevalve käigus. Süüteomenetlus ei ole hõlmatud korrakaitsega ja

seega nimetatud sätet ei saa kohaldada prokuröride ega uurijate suhtes. KarS 18. ptk sätestab

õigusemõistmise vastased süüteod. Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt on 18. ptk 1.

jaos sisalduvad karistatavad teod seotud õigusemõistmise takistamisega. See seisneb mh

menetleja (kohtunik, rahvakohtunik, prokurör, uurija), kelle ülesanne on tagada

õigusemõistmise korrapärane funktsioneerimine, tegevuse takistamises või mõjutamises (sh

tema lähedaste kahjustamises). Samuti saab KarS § 302 komm 3.1 selgituste pinnalt teha

järelduse, et mõiste „õigusemõistmises osalev isik“ hõlmab süüteo menetleja ametnikke (KrMS

§ 16 lg 1 kohaselt on menetlejad kohus, prokuratuur ja uurimisasutus, väärteomenetluses

VTMS § 8 kohaselt kohtuväline menetleja ja kohus). Seega on selle määratlusega hõlmatud

lisaks kohtunikele ka prokurör, uurija ja kohtuvälise menetleja ametnik. KarS § 302 toob näiteks

välja loetelu isikutest, kelle õigushüve kahjustamine on hõlmatud nimetatud koosseisuga ja

sellesse loetellu kuulub ka prokurör. KarS § 305 kohaselt on kaitstud õigushüveks kohtu,

kohtuniku või rahvakohtuniku solvamine seoses tema osalemisega õiguse mõistmisel. Järelikult

oleks probleemi lahendamise üheks viisiks KarS § 305 täiendamine näiteks KarS §-s 302

esitatud loeteluga, et tagada piisav eesmärgipärane kaitse solvamise eest isikutele, kes osalevad

õigusemõistmise protsessis. Eelnimetaud viisil KarS § 305 täiendamine oleks kooskõlas

põhiseadusega, Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega. See tagaks isiku au ja väärikuse

kaitse tema ametikohustuste täitmisel ja oleks üheks garantiiks PS § 17 mõttes. Muudatus

tagaks paremini ka selle, et inimesed kaaluksid oma sõnakasutust ja karistusähvardus

vähendaks solvamist. Solvamine on inimesi emotsionaalselt sügavalt haavav ja tekitab

ametikohustuste täitmisel niivõrd tõsiseid emotsionaalseid pingeid, et tagajärjeks võib olla

läbipõlemine. Lisatav koosseis võimaldaks tagada õigusrahu saavutamise läbi riigipoolse

reageeringu, mille kaudu on võimalik mõjutada solvajat ja võimalusel viia pooled leppimiseni.

Prokuratuur toetab karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsust ja

sellega ühiskonnas turvalisuse suurendamist, võimaldades kohalikul omavalitsusel, politseil,

prokuratuuril ja kohtul eesmärgipärasemalt tegutseda ning vägivallakuritegudele

adekvaatsemalt reageerida.

Austusega

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi

riigi peaprokurör