Eelnõu kooskõlastamiseks

EISi teade

Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: HTM/24-1271 - Keeleseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus

 

Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium
Kooskõlastajad: 
Arvamuse andjad: 

Kooskõlastamise tähtaeg: 16.06.2025 23:59

Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/31c51bb5-39c3-49f8-9e62-f85b710119fa 
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/31c51bb5-39c3-49f8-9e62-f85b710119fa?activity=2 

Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main

EELNÕU
30.05.2025
Keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seadus

§ 1. Keeleseaduse muutmine

1) paragrahvi 6 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Haridus- ja Teadusministeerium suunab, koordineerib ja viib ellu keeleõpet, eestikeelse oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist ja rakendamist ning suunab ja koordineerib eesti keele alast teadus- ja arendustegevust.“;

2) paragrahvi 6 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:

„(3) Keelevaldkonna programmi tegevuste ja projektide eesmärkide täitmiseks, uuringute ja õppetegevuse toetamise ning toetuse tagasinõudmise ja -maksmise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Keelevaldkonna programmide eesmärkide täitmiseks stipendiumi, selle suuruse ja maksmise ning stipendiumi tagasinõudmise ja -maksmise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib halduslepinguga volitada ministeeriumi valitsemisala vahendite arvelt toetuste ja stipendiumide andmisega seotud haldusülesannet täitma riigi sihtasutuse, kohaldamata halduskoostöö seaduse § 5 lõikeid 2 ja 3, § 6 lõikeid 1 ja 2 ning § 14 lõiget 1. Sellise halduslepingu sõlmimisele ei kohaldata halduskoostöö seaduse § 13 ega § 14 lõiget 3.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 61 järgmises sõnastuses:

„§ 61. Keelevaldkonna toetuse ja stipendiumi tagasinõudmine

(1) Toetuse ja stipendiumi andja nõuab toetuse või stipendiumi (edaspidi toetus) tagasi, kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetuse saaja:
1) on teadlikult esitanud valeandmeid;
2) ei ole täitnud toetuse väljamaksmise aluseks olevaid nõudeid;
3) ei ole kasutanud toetust sihipäraselt;
4) ei täida toetuse saaja kohustusi.

(2) Toetuse tagasinõudmise otsuse võib teha kümne aasta jooksul toetuse andmise otsuse tegemise päevast arvates.

(3) Kui toetuse saaja ei ole tagastanud toetuse summat tähtpäevaks, maksab ta tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,1 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest, kuid kogusummas mitte rohkem kui tagasinõutav toetuse summa. Toetuse tagasimaksetest loetakse kõigepealt tasutuks viivis, seejärel tagastamisele kuuluv toetus.

(4) Toetuse andja otsus toetuse tagasinõudmise kohta on täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.“;

4) paragrahvi 10 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse asutuse, valla- või linnavolikogu, valla- või linnavalitsuse ja muu avalik-õigusliku juriidilise isiku ja selle asutuse asjaajamine toimub eesti keeles. Eestikeelse asjaajamise nõue kehtib ka riigi enamusosalusega äriühingule, riigi asutatud sihtasutusele ja riigi osalusega mittetulundusühingule. Avalik-õigusliku ülikooli asjaajamises võib võõrkeelse õppe ja rahvusvaheliste lepingutega seotud toimingute korral kasutada mõlemale poolele sobivat keelt.“;

5) paragrahvi 13 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Riigiasutusel, kohaliku omavalitsuse asutusel, valla- või linnavolikogul, valla- või linnavalitsusel ja muul avalik-õiguslikul juriidilisel isikul ja selle asutustel ning nende ametnikul, töötajal ja ametiisikul on suhtluses välisriigi esindajaga õigus kasutada mõlemale poolele sobivat keelt.“;

6) paragrahvi 18 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleeritud koopiat võib avalikult esitada ja edastada vaid lastele suunatud teoste puhul.“;

7) paragrahvi 23 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikute eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

8) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud määruses reguleeritakse eesti keele oskuse ja kasutamise nõudeid, lähtudes töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukorrast.“;

9) paragrahvi 23 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud eesti keele oskuse ja kasutamise nõudeid ei kohaldata välismaalasele, kes viibib Eestis tähtajaliselt kuni viis aastat ning töötab:
1) tippspetsialistina välismaalaste seaduse § 106 lõike 14 punkti 3 tähenduses;
2) võõrkeelt või võõrkeeles õpetava akadeemilise töötajana;
3) rahvusvahelise õppekava alusel võõrkeelt või võõrkeeles õpetava õpetaja, abiõpetaja või õpetajat abistava töötajana;
4) võõrkeelt õpetava õpetajana.“;

10) paragrahvi 24 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „valdkonna eest vastutav minister “ tekstiosaga „Haridus- ja Noorteameti peadirektor“;

11) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Sama taseme tasemeeksamit kolmandat või enamat korda tegev isik tasub eksami sooritamiseks registreerimise eest riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.“;

12) seadust täiendatakse paragrahviga 241 järgmises sõnastuses:


„§ 24¹ Juurdepääs eksamitööga seotud teabele

(1) Eesti keele tasemeeksami töö (edaspidi eksamitöö) ja eksamitöö hindamist puudutav teave tunnistatakse asutusesesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktiga ei ole sätestatud teisiti.

(2) Eksamistöös kasutatavad eksamiülesanded ja üldine eksamitöö hindamist puudutav teave tunnistatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tähtajaga 15 aastat ülesande koostamisest.

(3) Eksaminandi eksamitöö ja selle hindamist puudutav teave tunnistatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks avaliku teabe seaduse § 40 lõikes 3 sätestatud tähtajaga.

(4) Eksaminandil on õigus tutvuda oma eksamitööga ja selle hindamist puudutava teabega pärast eksamitulemuse teatavaks tegemist, esitades selleks taotluse Haridus- ja Noorteametile. Ligipääs võimaldatakse Haridus- ja Noorteameti esindaja juuresolekul, kes annab teabe kohta selgitusi.“;

13) paragrahvi 25 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Vaidekomisjon lahendab vaide 30 päeva jooksul pärast selle saamist ning teeb vaidlustatud tasemeeksami tulemuse kohta ühe järgmistest otsustest:
1) jätta eksami tulemus muutmata;
2) tõsta eksami tulemust;
3) langetada eksami tulemust.“;

14) paragrahvi 28 lõikes 1 asendatakse sõna „ametiisikul“ sõnaga „ametnikul“;

15) paragrahvi 283 lõike 4 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „õppevahendite“ sõnadega „ja õppekeskkonna“;

16) paragrahvi 30 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Ameti pädevuses on kontrollida ka muudes seadustes kehtestatud keelenõuete täitmist.“;

17) paragrahvi 31 lõike 1 punktides 1 ja 2 asendatakse sõnad „avaliku teenistuja“ sõnaga „ametniku“;

18) paragrahvi 31 lõike 1 punktides 2 ja 3 asendatakse sõnad „avalik teenistuja“ sõnaga „ametnik“ vastavas käändes;

19) paragrahvi 31 lõike 1 punkti 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) teha riigiasutusele, kohaliku omavalitsuse asutusele, valla- või linnavolikogule, valla- või linnavalitsusele, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ja selle asutusele, äriühingule, mittetulundusühingule, sihtasutusele või nende ametnikule, töötajale või ametiisikule ettekirjutusi käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks ja edasiste rikkumiste ärahoidmiseks;“;

20) paragrahvi 31 lõikes 2 asendatakse sõnad „Ameti ametiisik“ sõnaga „Keeleametnik“;

21) paragrahvi 32 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule 1280 eurot ja juriidilisele isikule 9600 eurot.“;

22) paragrahvi 33 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kohaliku omavalitsuse asutuse,“ tekstiosaga „valla- või linnavolikogu, valla- või linnavalitsuse,“;

23) paragrahvi 33 lõikes 3 asendatakse arv „2600“ arvuga „10 000“;

24) paragrahvi 34 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „Eestikeelse tõlke puudumise eest võõrkeelse audiovisuaalse teose“ tekstiosaga „või audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleeritud koopia“;

25) paragrahvi 34 lõikes 2 asendatakse arv „3200“ arvuga „15 000“;

26) paragrahv 35 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Eesti keele kasutamise nõuete rikkumise eest avalikku kohta paigaldatud viidal ja sildil, välireklaamis, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaamis, ning veebilehel, ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel ja nime ümberkirjutamisel – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Olulise teabe eesti keeles esitamata jätmise eest kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või reklaamis ning olulise võõrkeelse teabe eesti keelde tõlkimata jätmise eest avalikul üritusel – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(3) Kirjakeele normi rikkumise eest ametlikus keelekasutuses – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud tegude eest, kui need on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 eurot.“;

27) paragrahvi 36 lõikes 2 asendatakse arv „2600“ arvuga „10 000“;

28) paragrahvi 37 lõikes 2 asendatakse arv „1300“ arvuga „10 000“.

§ 2. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse 3. osa 4. peatüki 1. jagu täiendatakse 4. jaotisega järgmises sõnastuses:

„4. jaotis
Keeleseaduse alusel tehtavad toimingud

§ 581. Eesti keele tasemeeksami korduvaks sooritamiseks registreerimine
Isik tasub eesti keele tasemeeksami samal tasemel kolmandat või enamat korda sooritamiseks registreerimise eest riigilõivu 50 eurot.“.

§ 3. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahv 321 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 321. Juurdepääs eksamitööga seotud teabele

(1) Ühtse põhikooli lõpueksami töö ja gümnaasiumi riigieksami töö (edaspidi eksamitöö) ja eksamitöö hindamist puudutav teave tunnistatakse asutusesesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktiga ei ole sätestatud teisiti.

(2) Eksamitöös kasutatavad eksamiülesanded ja üldine eksamitöö hindamist puudutav teave tunnistatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tähtajaga kolm aastat eksami toimumise aastast.

(3) Õpilase eksamitöö ja selle hindamist puudutav teave tunnistatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks avaliku teabe seaduse § 40 lõikes 3 sätestatud tähtajaga.

(4) Õpilasel on õigus tutvuda oma eksamitööga ja selle hindamist puudutava teabega pärast eksamitulemuse teatavaks tegemist, esitades selleks taotluse testide andmekogu vastutavale töötlejale. Ligipääs võimaldatakse testide andmekogu vastutava töötleja esindaja juuresolekul, kes annab teabe kohta selgitusi.

(5) Juurdepääs eesti keele kui teise keele eksamitööga seotud teabele toimub keeleseaduse
§-s 24¹ sätestatud alustel ja korras.“.

§ 4. Seaduse jõustumine

1) Käesoleva seaduse § 1 punkt 11 jõustub 2026. aasta 1. septembril.

2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 21, 23, 25, 27 ja 28 ning punkti 26 kohaselt muudetava § 35 lõige 4 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuaril.

3) Käesoleva seaduse § 2 jõustub 2026. aasta 1. septembril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, „…“ ............................. 2025. a

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ………………….. 2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)


MÄRKUSTE TABEL

Keeleseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise eelnõu

Märkused
HTM vastus
Justiits- ja Digiministeerium

Eelnõu § 1 p 16 – eelnõuga nähakse ette biomeetriliste andmete kasutamine isiku tuvastamiseks eesti keele tasemeeksamil. Justiits- ja Digiministeerium jääb väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud arvamuses esitatud seisukoha juurde. Meie hinnangul ei ole antud juhul biomeetriliste andmete kasutamine proportsionaalne meede. Oleme varem märkinud, et isikusamasuse tuvastamiseks tuleks eelkõige kasutada isikut tõendavate dokumentide andmekogu ja tuvastada isik seal oleva foto ja isiku üldandmete (nimi, isikukood) põhjal. Ehk siis esmalt peaks isiku tuvastama dokumendi alusel, kahtluse korral võiks kasutada isikut tõendavate dokumentide andmekogu. Selle märkuse vastusena on seletuskirjas välja toodud, et see ei ole siiani taganud soovitavat tulemust ja esinenud on isikut tõendava dokumendi kasutamist võõra inimese poolt.
Samas ei ole aga seletuskirjas selgitatud, miks sama eesmärk ei ole saavutatav näiteks eksamil isikusamasust kontrollivate isikute koolitamise teel. Juhime tähelepanu, et isiku biomeetrilised andmed on eriliiki isikuandmed, mille töötlemine on üldreeglina keelatud (IKÜM art 9). IKÜM art 9 lg 2 näeb ette erandid, millal on eriliiki isikuandmete töötlemine lubatud, sh olukorras, kus see on ette nähtud liikmesriigi õiguses, tingimusel, et see on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga.
Biomeetriliste andmete kui eriliiki isikuandmete kasutamine peaks olema viimane abinõu ehk ultima ratio meede ning kuna nende kasutamine kujutab endast põhiseaduse (PS) §-s 26 ette nähtud eraelu puutumatuse piiramist, siis võib neid kasutada üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Näiteks isikut tõendavate dokumentide seaduses olevas ABIS-e regulatsioonis on toodud välja tingimused, millal võib ABIS-esse kantud biomeetrilisi andmeid isikusamasuse tuvastamiseks kasutada. Ka sellest loetelust nähtub, et biomeetriliste andmete kasutamine on jäetud viimaseks võimaluseks, näiteks kui isikusamasuses on kahtlusi või on kahtlusi, et isik kasutab mitme isiku identiteediandmeid jne.
Justiits- ja Digiministeerium juhib tähelepanu, et teatud juhtudel võib biomeetriliste andmete kasutamine olla põhjendatud. Seda olukorras, kus piirangu kehtestamiseks on legitiimne eesmärk ja riive puhul on järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Praegu puudub eelnõu seletuskirjas riive proportsionaalsuse analüüs, mille põhjal saaks väita, et biomeetriliste andmete kasutamine on jäetud viimaseks võimaluseks ning alternatiivsed meetmed eesmärgi saavutamiseks on ammendunud.
Seega leiab Justiits- ja Digiministeerium kõnesoleval juhul, et eelnõuga kavandatav andmetöötlus ei ole eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne, ning jätab eelnõu kooskõlastamata osas, mis puudutab biomeetriliste andmete kasutamist isikusamasuse tuvastamiseks eesti keele tasemeeksamil.
Nõustume Justiits- ja Digiministeeriumi märkusega, et biomeetriliste andmete kasutamine isiku tuvastamiseks eesti keele tasemeeksamil ei ole proportsionaalne meede. Kavandatud muudatuse jätame välja.
Justiits- ja Digiministeerium teeb Haridus- ja Teadusministeeriumile ettepaneku lisada seni avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõuga1 kavandatud tõlkeandmekogu regulatsioon käesolevasse eelnõusse. Enne käesoleva eelnõu teisele ringile kooskõlastamiseks saatmist palume tõlkeandmekogu regulatsioon meiega läbi rääkida, et leiaksime üheskoos sellel teemal parima lahenduse.
Tõlkeandmekogu regulatsioon on lisatud avaliku teabe seaduse muutmise juurde.
Eelnõu § 1 p-d 7 ja 10 – kõnealuste punktidega lisatakse asutuste loetelusse ka kohaliku omavalitsuse organid ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.
PS § 6 kohaselt on riigikeel eesti keel. PS § 52 lg 1 kohaselt on riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel eesti keel. PS kommentaari kohaselt – asjaajamine on igasugune ametlik suhtlemine ning ametlike dokumentidega seonduv tegevus, näiteks koosolekute ja istungite pidamine või dokumentide koostamine ja kasutamine. Teisisõnu tuleb asjaajamiskeelt PS § 52 mõttes mõista laias tähenduses – selleks on seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalike ülesannete täitmisel teabe edastamisel kasutatav keel, kusjuures hõlmatud on nii mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teabe edastamine kui ka suuline suhtlus. Seega on kohaliku omavalitsuse volikogu istungi pidamine laiemas mõttes asjaajamise määratlusega hõlmatud.
Praktikas on tekkinud küsimusi, kas kohaliku omavalitsuse volikogu istungitele laieneb eesti keele kasutamise nõue. Leiame jätkuvalt, et ka kehtiva õiguse kohaselt on vastav nõue olemas ning puuduvad õigustused volikogu istungitel eesti keele mitte kasutamiseks, kuid välistamaks tulevikus ette tulla võivaid vaidlusi, toetame õigusselguse suurendamist seaduse täpsustamise teel.
Teadmiseks võetud.
Eelnõu § 1 p 21 – kõnealuse sätte kohaselt peab tegevusloa taotleja esitama muu hulgas eesti keele kui teise keele koolitaja kvalifikatsiooni, õpi- või töökogemust tõendavad dokumendid.
Tegevusloa taotlus esitatakse Eesti hariduse infosüsteemi kaudu. Eesti hariduse infosüsteem on asutatud Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) §-ga 366 . Juhime tähelepanu, et Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul ei ole nimetatud andmekogu seaduse tasandi regulatsioon mõnes aspektis kooskõlas andmekaitsenõuetega.
Esmalt märgime, et kehtiva seaduse kohaselt töödeldakse andmekogus ka isikuandmeid. Igasugust isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist käsitatakse eraelu puutumatuse (PS § 26) riivena. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. See tähendab, et niisugune piirang peab olema kooskõlas PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sättes väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte järgi peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seetõttu tuleks isikuandmetega seonduv sätestada seaduse tasandil, tuues muu hulgas välja töödeldavate isikuandmete liigid (IKÜM art 23 lg 2 p a). Kehtivas seaduses on küll välja toodud, et andmekogus töödeldakse andmeid õppijate, õpetajate ja õppejõudude kohta, kuid Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul ei vasta see IKÜM-is sätestatule, kuna on liialt üldine. Palume täpsustada seaduse tasandil, milliseid õppijate, õpetajate ja õppejõudude andmeid andmekogus töödeldakse, andmekategooriate kaupa, näiteks üldandmed, haridusandmed jne. Nimetatud andmekategooriad tuleb seejärel põhimääruses avada.
Lisaks kindlaks määratud andmekogu pidamise eesmärgile, andmekogusse kantavate isikuandmete koosseisule ja andmekogu vastutavale töötlejale peab seaduse tasandil olema kindlaks määratud andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg (seda saab põhimääruses täpsustada, aga mitte pikendada) ning andmekogu põhimääruse volitusnormi raamid. Viimase puhul võiks regulatsioon olla selline:
(x) Eesti hariduse infosüsteemi põhimääruses sätestatakse andmekogu pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad ja nendelt saadavad andmed;
2) täpsem andmekoosseis;
3) vastutava töötleja ja volitatud töötleja ülesanded;
4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
5) andmete säilitamise täpsemad tähtajad;
6) muud korralduslikud küsimused.
Eelnevast tulenevalt palume Eesti hariduse infosüsteemi seaduse tasandi regulatsioonis määrata kindlaks täpsemad õppijate, õpetajate ja õppejõudude andmekategooriad ja andmete maksimaalne säilitustähtaeg ning täpsustada andmekogu põhimääruse volitusnormi selliselt, et sealt nähtuks volituse selged raamid.
Arvestatud. Haridus- ja Teadusministeerium on Justiits- ja Digiministeeriumi samalaadsete märkuse alusel vastavad muudatused Eesti Vabariigi haridusseadusesse sisse viinud 04.12.2024. a „Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (õppimiskohustuse kehtestamine)“. Muudatused jõustuvad 01.09.2025. a.
Eelnõu 1 p 22 – kuna kvalifikatsiooninõuded on põhiõiguse piirang, siis peavad selle raamid olema seaduses ja seletuskirjas proportsionaalsuse analüüsis esitatud.
Justiits- ja Digiministeerium on samalaadse märkuse esitanud ka varem. Näiteks täiskasvanute koolituse seaduse muutmisel oleme esitanud alljärgneva märkuse:
„Juhime tähelepanu, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamine kujutab endast põhiseaduse (edaspidi ka PS) § 29 riivet. Riigikohus on leidnud, et seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise, sh peavad seaduses sisalduma põhiõiguste riive raamid. Justiits- ja Digiministeerium on oma seisukohas Riigikohtule kohtuasjas nr 3-18-1432 viidanud sellele, et arvestades põhiõiguste riive intensiivust, ei ole PS § 3 lõikega 1 kooskõlas see, et seadusandja on EhS § 25 lg-tes 4 ja 5 nimetatud nõuete üle otsustamise delegeerinud täiel määral määrusandjale. Parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida põhiseaduse järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule. Palume seletuskirjas analüüsida mil määral tuleb kutsealal tegutsemise kitsendused (kvalifikatsiooninõuded) kehtestada seaduse tasandil ning mil määral võib nende sisustamise delegeerida täitevvõimule.“
Riigikogu menetluses olevas täiskasvanute koolituse seaduse muutmise seaduse eelnõus (465 SE) enam sellist üldist volitust ei olnud, nagu oli selles eelnõu versioonis, mille kohta eeltoodud märkuse tegime.
Palume eelnõu muuta ja kvalifikatsiooninõuded esitada seaduses.
Keeleseaduse muutmise eelnõu lisana oli kvalifikatsiooninõuete rakendusakt. Kuigi eelnõu seletuskirjas oli analüüsitud ka põhiõiguste riive küsimusi, siis rakendusakti põhjal olevate nõuete eelnõusse tõstmisel kerkisid üles mitmed põhjalikumat analüüsi vajavad teemad. Seetõttu hetkel kvalifikatsiooninõudeid eesti keele tasemeeksamiteks ettevalmistavatele koolitajatele ei kehtestata.
Eelnõu § 1 p-dega 29, 30, 32, 33 ja 34 muudetakse juriidilise isiku karistusmäärasid. Toetame kavandatud karistusmäärade tõstmist ning märgime, et vastavasisulise tähelepaneku, et karistusmäärad vajavad ülevaatamist, on Justiitsministeerium teinud juba oma 03.03.2020 kirjas nr 8-2/1052 ning korranud seda 15.07.2022 kirjas nr 8-2/4613.
Eelnõus on kavandatud kõigis vastutuse sätetes juriidilisele isikule ühesugune karistusmäär ehk kuni 10 000 eurot, kuigi kehtiva keeleseaduse kohaselt on erinevad teod karistuste järgi siiski eristatud. Seetõttu ei saa nõustuda eelnõu seletuskirjas (lk 19) esitatud sooviga tasandada erinevate rikkumiste puhul rakenduvad trahvimäärad. Märgime, et füüsilise isiku osas jäävad trahvimäärad siiski ju erinevaks (mis on ka mõistlik) ning see peaks kajastuma ka juriidilise isiku karistusmäärades. Ka KarS-is ei nähta kõigile tegudele ette ühesugust karistusmäära.
Kui füüsilisele isikule on kehtiva keeleseaduse kohaselt rikkumise eest võimalik määrata kas maksimaalne karistus ehk kuni 300 trahviühikut (§ 33 lõige 2 ja § 34 lõige 1) või maksimaalsele võrdlemisi lähedane karistus – kuni 200 trahviühikut (§ 35 lõige 1, § 36 lõige 1 ja § 37 lõige 1), siis juriidilisele isikule kehtiva seaduse alusel kohaldatavad karistusmäärad on väga oluliselt väiksemad KarS-is sätestatud maksimaalsest karistusmäärast.
Nimelt – KarS § 47 lõike 2 kohaselt on võimalik juriidilisele isikule ette näha kuni 400 000 euro suurune rahatrahv. Kehtivas keeleseaduses on juriidilise isiku trahvimäärad vastavalt 1300 eurot (§ 35 lõige 2 ja § 37 lõige 2), 2600 eurot (§ 33 lõige 3 ja § 36 lõige 2) ning 3200 eurot (§ 34 lõige 2). Kui rikkumised on erineva raskusega, nagu kehtiv seadus ette näeb, siis tuleks juriidilise isiku karistusmäärasid eristada ka kavandatud muudatuste puhul.
Sellest tulenevalt palume eelnõu muuta ja teeme ettepaneku tõsta karistusmäärad senise 1300 euro asemel 10 000 euroni, senise 2600 euro asemel 15 000 euroni ning senise 3200 euro asemel 20 000 euroni.
Sunnimeetmeid on soovitud tõsta ka varasematel aegadel. Kehtivad sunniraha ja trahvi määrad on poliitiline kokkulepe. KarS § 47 lõike 2 kohaselt on võimalik juriidilisele isikule ette näha kuni 400 000 euro suurune rahatrahv, kuid trahvi määramine peab olema proportsioonis teo mõju ja ulatusega. Eelnõu koostaja lähtus trahvimäärade tasakaalustamisel õiguse üldpõhimõttest, et sunnimeetmed peavad olema proportsionaalsed, preventatiivsed ehk teo tagajärgi vältivad, ühtsed ja õiglased. Järelevalvel on kaalutlusõigus hinnata väärteo tagajärgede tõsidust, proportsionaalsust ja mõju. Varasem karistusmäärade eristamine ja kehtiv normistik oli poliitiline kokkulepe, mis tänaseid vajadusi ei kata. Sestap on eelnõu koostaja trahvimäärasid ühtlustanud, jättes ühe rikkumiste liigi teistest kõrgemaks ja kehtestades trahvimääraks kuni 15 000 eurot. Eelnõu koostaja hindab rikkumisi audiovisuaalse teose üldsusele kättesaadavaks tegemisel teistest rikkumistest olulisema mõjuga ja ulatusega rikkumiseks, mistõttu on põhjendatud määrata kõrgem trahvimäär.
Rahatrahvi ülemmäära proportsionaalsuse hindamisel võrdles eelnõu koostaja ka teistes valdkondades kehtestatud määrasid (töölepingu seadus, liiklusseadus, ühistranspordi seadus jt) . Näiteks on liiklusseaduse § 26110 lõikes 2 kehtestatud, et erisüsteemi tehnonõuetele vastavuse kontrolli nõuete rikkumise eest, kui sellega olulise ohu põhjendamise või ohu tekitamise eest inimese elule karistatakse juriidilist isikut rahatrahviga 32 000 eurot. Kuivõrd keelenõuete rikkumisel otsest ohtu inimese elule ja tervisele ei tulene ning hinnates rikkumiste teisi erinevaid mõjusid, peab eelnõu koostaja rahatrahvi määrasid summas 10 000 ja 15 000 eurot proportsionaalseks ka teiste valdkondadega võrreldes.
Eelnõu § 1 punktiga 31 soovitakse muuta kehtiva seaduse § 35 lõiget 1 järgmiselt:
„(1) Eesti keele kasutamise nõuete rikkumise eest – avalikku kohta paigaldatud viidal ja sildil, välireklaamis, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaamis, ning veebilehel, ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel ja nime ümberkirjutamisel, olulise teabe eesti keeles esitamata jätmise eest kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või reklaamis ning olulise võõrkeelse teabe eesti keelde tõlkimata jätmise eest avalikel üritustel, samuti kirjakeele normi rikkumise eest ametlikus keelekasutuses – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.“;
Tegemist on ülipika lausega ja väga keerulise sõnastusega, eriti arvestades, et sätet võidakse kohaldada ka isikutele, kes ei pruugi eesti keelt kuigi hästi osata.
Teeme ettepaneku esitada teod kolmes paragrahvis. Nt:
1) eesti keele kasutamise nõuete rikkumise eest avalikku kohta paigaldatud viidal ja sildil, välireklaamis, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaamis ning veebilehel, ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel ja nime ümberkirjutamisel;
2) olulise teabe eesti keeles esitamata jätmise eest kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või reklaamis;
3) olulise võõrkeelse teabe eesti keelde tõlkimata jätmise eest avalikul üritusel, samuti kirjakeele normi rikkumise eest ametlikus keelekasutuses.
Lisaks tõstatame küsimuse, miks kaubamärgi puhul ei räägita võõrkeelsest teabest, vaid rõhutatakse üksnes olulist teavet? Kas oluline teave on eesti keeles või võõrkeeles? Avalike ürituste puhul on rõhutatud just võõrkeelsust. Palume seletuskirjas esitada ka viited seaduse sätetele, kus need nõuded on sätestatud.
Palume eelnõu muuta ja seletuskirja täiendada.
Ettepanekuga arvestatud. Paragrahvi 35 muudetud ning liigendatud lõigeteks, et selgemini eristuksid rikkumiste liigid. Ühte liiki rikkumisteks saab pidada olulise teabe eesti keeles esitamata jätmise kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või reklaamis ning olulise võõrkeelse teabe eesti keelde tõlkimata jätmise eest avalikul üritusel. Kaubamärgid on enamasti võõrkeelsed, mistõttu tuleb nendele lisada olulist teavet sisaldav tõlge. Avalikel üritustel, kus teavet edastatakse võõrkeeles ei ole proportsionaalne ja mõistlik nõuda kogu edastatava teabe tõlkimist (nt kontserdil), kuid tuleb tagada oluline teave eesti keeles.
Seletuskirja lk-l 18 väidetakse, et füüsilise isiku trahvimäär on seotud tema sissetulekuga.
Kõnealune väide on väär – juhime tähelepanu sellele, et füüsilise isiku trahvimäär ei ole seotud tema sissetulekuga. Rahaline karistus arvestatakse süüdlase tegelikust sissetulekust kuritegude puhul, mitte aga väärtegude puhul.
Seletuskirjas (lk 25) tuuakse välja, et keskmine sunniraha, mis ettekirjutusega määrati, jäi varasematel aastatel alla 100 euro. Sunniraha eesmärk on motiveerida ettekirjutuse saajat täitma seadust, kuid praktikas on näha, et niivõrd väikese sunniraha hoiatused ei pane isikuid tegema ühe- või kaheaastaseid pingutusi keele omandamiseks. Ka on märgitud, et keeleoskuse järelkontrollis ilmnes, et 943 ettekirjutuse saanud töötajast on vaid 63 (7%) ettekirjutuse täitnud.
Palume seletuskirja täiendada ning selgitada, kuidas käituti ülejäänud 880 töötajaga. Kas neile tehti uus ettekirjutus, kas neile kohaldati sunniraha? Kas sunniraha kohaldati korduvalt? Palume neile küsimustele seletuskirjas vastus anda.
Kui on selge, et praktikas ei ole alla 100-eurone sunniraha pannud isikuid pingutama, siis palume seletuskirjas selgitada, miks ei ole keskmist sunniraha summat suurendatud ja kohaldatud kõrgemat määra. Kehtiva seaduse § 32 kohaselt on sunniraha ülemmääraks 640 eurot. Sellisena on see suurus kehtestatud ja püsinud juba aastast 2011, mil keeleseadus vastu võeti. Kui räägitakse varasematest aastatest, siis palume seletuskirjas täpsustada, mis perioodi see hõlmab. Kas alates 2011. aastast?
Palume seletuskirja parandada ja vastata meie tõstatatud küsimustele.
Arvestatud. Seletuskirja lk 18 muudetud. Sunnirahade määramisel lähtutakse proportsionaalsusest, mistõttu suuremate sunnirahade määramiseks on vaja tõsta sunniraha ülempiiri. Lisaks sunnirahade tõstmisele on vajalik ka järelevalve tõhustamine, et ettekirjutuse saanud isikuid tulemuslikumalt keelenõudeid täitma suunata. Keeleseaduse VTKs on välja toodud keelenõuete täitmisega seonduvad probleemid. Peamiseks murekohaks on ettekirjutuse saanud isikute liikumine järgmise tööandja juurde, kus ta ei pruugigi järelevalve fookusesse sattuda. Seletuskirja teksti on seletustega täiendatud
Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.
Ettepanekuga arvestatud ning eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
Eesti Keelenõukogu

Volikogu istungite keelega on mitmes omavalitsuses jätkuvalt probleeme, selle peamine põhjus on, et paljud volikoguliikmed ei oska selleks piisavalt eesti keelt. Nad ei mõista eestikeelsete õigusaktide sisu, ei ole võimelised tegema eestikeelseid ettekandeid päevakorraküsimustes ega avaldama eesti keeles arvamust kõne ja sõnavõtu vormis, ei suuda esitada küsimusi ega teha ettepanekuid eesti keeles ega suuda suhelda eesti keeles valijatega. Eesti keele oskuse nõuet ei ole volikoguliikmetele kehtestatud.
Probleemi lahendamiseks tuleks muuta ja täiendada kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust ning lisada sinna volikogusse kandideerimise ühe tingimusena eesti keele oskus volikoguliikmena tegutsemiseks vajalikus ulatuses, nagu see kehtis 2002. aastani. Koosmõjus valitsuse plaanitud põhiseaduse muutmisega aitaks see paremini tagada volikogude eestikeelset tööd.
Kohalike omavalitsuste volikogudesse kandideerimisel keeleoskuse nõude seadmist on arutatud ka varasemalt, kuid head lahendust selle kontrollimiseks ei ole leitud. Õiguskantsler on 2022. a selgitanud, et täna kehtiv õigusruum on piisav ning keeleoskusele nõuete kehtestamine ei ole vajalik. Volikogusse kandideerija peab teadma, et volikogu töökeel on eesti keel, ja sellega aegsasti arvestama1. Eelnõu paragrahvi 10 lõike 1 ja paragrahvi 13 muudatusega antakse Keelametile järelevalvepädevuse kohaliku omavalitsuse volikogu keelekasutuse kontrolli üle.
Volikoguliikmetele seatavad nõuded peavad esmalt lähtuma kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusest (KOVVS). Keeleoskuse nõue on oluline ja seda on mitmel korral soovitud kehtestada, kuid normatiivina kehtestamine vajab põhiõiguste analüüsi. Kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerijatele eesti keele oskuse nõude kehtestamine tekitab passiivse valimisõiguse riive, kuna haridust tõendavat dokumenti nõudes esitatakse kandidaatidele kaudne haridusnõue, mida KOVVS ei esita. Eesti keele oskuse tõendamise nõude esitamine kandideerijatele on ebaproportsionaalne eesmärgi suhtes ning tekitab juurde tarbetut bürokraatiat. Enamik valmistel osalevatest kandidaatidest valdab eesti keelt ning enamikus kohalikes omavalitsustes volikoguliikmetel eesti keele oskusega probleeme ei ole.
Eelnõu punktis 11 täiendatakse keeleseaduse § 18 lõiget 1 järgmiselt: „Audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleerimine on lubatud vaid lastele suunatud teoste puhul.“ Keeleseaduse § 18 lg 1 sätestab nõuded audiovisuaalse teose avalikule esitamisele ja edastamisele. Selle kohaselt peab audiovisuaalmeediateenuse osutaja või ettevõtja tagama, et võõrkeelsele tekstile on lisatud eestikeelne tõlge.
Teenuseosutajad või ettevõtjad, kes esitavad ja edastavad filme (ennekõike kinod), ei tegele üldjuhul tõlkimise ega dubleerimisega. Nad esitavad juba dubleeritud filme, näiteks venekeelne dublaaž lisatakse filmidele väljaspool Eestit. Lisatav säte tuleks sõnastada selliselt, et oleks selge, et võõrkeelde dubleeritud audiovisuaalse teose avalik esitamine ja edastamine on lubatud vaid lastele suunatud teoste puhul.
Ettepanekuga arvestatud ning eelnõu ja seletuskirja teksti täiendatud.
Eelnõu punktis 20 täpsustatakse keeleseaduse paragrahvi 283 lõike 4 punkti 2 sõnastust ning lisatakse pärast sõna „õppevahendite“ sõnad „ja õppekeskkonna“.
Nimetatud täiendus on väga oluline, kuna täienduskoolituse standardi § 2 lg 1 p 7 sätestab, et koolitaja peab esitama ka õppekeskkonna kirjelduse. Kuid õppekeskkonna toomine keeleseadusesse vajaks selgemat sisustamist seletuskirja tasemel, sest lisaks füüsilisele keskkonnale (auditoorne õpe) õpetatakse keelt ka veebikeskkonnas.
Auditoorse õppe puhul kirjeldatakse füüsilist keskkonda, milles õpe toimub – õpperuumid, nende sisustus ja vastavus tervisekaitse- ja ohutusnõuetele, tehniline varustus (arvuti ja esitlustehnika, heli- ja salvestusseadmed vms). Veebikeskkonnas toimuva õppe korral tuleks kirjeldada, milliseid rakendusi (Zoom, MS Teams, Google Classroom) kasutatakse ning milliseid digiseadmeid (arvuti, sülearvuti, nutiseade, kaamera ja mikrofon) on vaja või võimalik õppijal kasutada. Õppija peaks enne kursuse valimist teadma, millistele nõuetele peab vastama tema internetiühendus, seadmed ja tarkvara, et õpe veebikeskkonnas oleks tulemuslik. Veebiõpe peab eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistava kursuse puhul tagama kõikide eksamil kontrollitavate osaoskuste omandamise auditoorse õppega võrdsel tasemel.
Keeleseadus reguleerib üldnormi ning ka seletuskirjas poleks kohane õppekeskkondi piiritleda. Täiskasvanute koolituse seadus ja selle rakendussätted reguleerivad täiskasvanute õppele (sh eesti keele õppele) kehtestamist vajavad nõuded ja juhised.

Tulenevalt õppe eesmärgist, õppijate vajadusest ja võimalustest on nii auditoorse kui veebiõppe lahendused sobilikud. Nende sobivuse hindamine on järelevalve pädevuses. Siiski leiame, et juhised oleksid nii koolitajatele kui õppijatele suureks abiks. Edastame ettepaneku järelevalvet teostavale asutusele ja koostöös täiskasvanuhariduse valdkonnaga asume välja töötama.

27.06.2024 toimunud keeleseaduse väljatöötamiskavatsuse arutelul leidis keelenõukogu, et selles dokumendis jäi lahendamata murdekeelte staatuse küsimus. Keelenõukogu ei nõustunud murdekeele status quo hoidmisega keeleseaduses, vaid soovitas ekspertide pakutud lõunaeesti piirkonnakeele staatuse seadmist keeleseaduses. Seda ei ole kahjuks tehtud, kordame oma soovitust. Eesti murdekeelte staatuse reguleerimisel ei peaks praeguses geopoliitilises olukorras nägema takistust selles, mida mõne Eestis kasutatava võõrkeele kõnelejad sellest võivad arvata.
Seega soovitame lisada keeleseadusesse „§ 5. Eesti viipekeel, võõrkeel ja vähemusrahvuse keel“ ka lõike 12: „(12) Lõunaeesti keel, mis koosneb võru, seto, mulgi ja tartu keelest, on Eesti põline piirkonnakeel. Riik toetab lõunaeesti keele kaitset, kasutamist ja arendamist.“
Samuti teeme ettepaneku täiendada keeleseaduse § 5 lõike 1 sõnastust järgmiselt: „Iga muu keel peale eesti keele, lõunaeesti keele ja eesti viipekeele on võõrkeel."
Keeleteadlaste hinnang 2024.a alguses märgib, et kaaluda võiks lõunaeesti keele eraldi keelena nimetamist. Samuti märgivad, et lõunaeesti keelel on neli murret (seto, võru, mulgi ja tartu) ning et keeleks pidamine on poliitiline otsus, mis on kaalutletud ka teistest asjaoludest. Ainult keeleteaduslike argumentide põhjal valikuid teha ei saa. Iseseisvaks keeleks tunnustamise debatti on peetud ca 20 aastat. Seaduses reguleerimise takistustena on nähtud ennekõike abstraktse õiguse andmist, mis teiste murdekeeltega võrreldes pole mõistlik. Põhiseadus märgib, et Eesti põlis- ja enamusrahvuse eestlaste emakeel eesti keel on Eesti ainsa riigikeelena sätestatud kõigis seni kehtinud Eesti põhiseadusdes ja Põhiseaduse Assambleele esitatud põhiseaduse eelnõudes. Piirkondades kõneldavaid keelekujusid on käsitletud kui piirkondlike erikujudena ehk murretena.
Haridus- ja Teadusministeerium on seisukohal, et murdekeeled vajavad kaitset eeskätt toetavate tegevuste kaudu, et tagada eestvedajate järelkasv ning kogukodade huvi murdekeelt edasi kanda. Alustatud on murdekeelte toetuseks murdekeelte õpetamise tegevuskava koostamist.
Töötajate keeleoskuse parandamise kontekstis selgub eelnõu seletuskirjast, et suured ootused on pandud riiklikule järelevalvele, kuid tööandjale jääb endiselt õigus värvata keeleoskust nõudvatele ametikohtadele keeleoskamatuid isikuid. Tööandjate ootus näib olevat, et riikliku järelevalve ja karistustega pannakse juba tööle võetud isikud eesti keelt õppima. Suure tõenäosusega ei anna see soovitud tulemust, sest juba töö saanud isikul kaob motivatsioon keelt õppida, seda eriti juhul, kui tööandja ei pea vajalikuks seda nõuda. Keeleoskus peaks olema üks töö saamise tingimusi.
Oma 21.08.2023 koosolekul tegi keelenõukogu ettepaneku, et koos muudatustega keeleseaduses tuleks muuta töölepingu seaduse paragrahv 101 lg 1 selliselt, et vajaliku keeleoskuse saavutamine muutuks üheks katseaja läbimise tingimuseks. Kordame seda ettepanekut. Näiteks haridusvaldkonnas on aastakümneid olnud probleem, et õpetajad ei omandanud ametikohal nõutavat eesti keele oskust vaatamata ettekirjutustele, trahvidele ning sunnirahadele. Kuid pärast 2022. aasta detsembris haridusseadustes tehtud muudatusi, mille kohaselt on eesti keele oskus õpetaja kvalifikatsiooninõuete lahutamatu osa ning ilma keeleoskuseta ei ole võimalik tööle asuda, on õpetajate keeleõppe motivatsioon oluliselt paranenud.
Lisaks tuleks töölepingu seaduse § 88 lõikesse 1 p 2 lisada selge säte, et töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks on ka nõuetele mittevastav keeleoskus või soovimatus oma keeleoskust täiendada, kui tööandja on selleks võimalused loonud.
Keeleseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamisel konsulteeriti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööõiguse spetsialistidega. Eelnõu koostaja on veendumusel, et töölepingu seadus ei vaja muutmist, sest soovitud nõue on kehtiva seaduse alusel rakendatav. Keeleoskuse nõue käib teadmiste ja oskuse alla, mis võimaldab ka erakorraliselt töölepingut üles öelda. Siiski on oluline, et tööandja tähendaks vajalikud puudused kirjalikult üles, et keeleoskuse mitteparanemisel oleks isiku töölt vabastamine kooskõlas töölepinguseadusega. Tööandjate tagasiside väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamisel oli, et riik peab tugevdama järelevalvet, mis aitab tööandjatel olla nõudlikum. Keelenõuetele vastavate töötajate nappus on suur eriti teenindus- ja kaubandussektorites. Tööandjad pakuvad keeleõpet toetavaid tegevusi, kuid ilma riigi nõudlikkuseta kipub osal sihtrühmast motivatsioon eesti keelt omandada langema.
Keeleseaduse § 16 lõike 3 praegune sõnastus ei taga eestikeelsele avalikule teabele võrdselt head nähtavust võõrkeelse teabe kõrval. Selle sätte muutmise ettepaneku sõnastas HTM 2022. aastal valminud keeleseaduse muutmise eelnõus, kuid toona ei leidnud see piisavalt poliitilist toetust. Teeme ettepaneku lisada see muudatus praegusesse eelnõusse, et Riigikogu uuel koosseisul oleks võimalik seda arutada.
2022. aastal koostatud keeleseaduse muutmise eelnõus käsitleti ka audioreklaami temaatikat avalikus ruumis, vahetult tarbijaga suhtleva platvormitöö tegija keeleoskust, samuti taksojuhi keeleoskuse tõendamisega seonduvat ühistranspordiseaduses. Ka need teemad ei ole oma aktuaalsust kaotanud.
Eelnõu koostaja on seisukohal, et kehtiv seadus nõuab selgelt teabe edastamist eesti keeles ning võõrkeeles esitatud teabe rikkumistele tuleb tõhusama järelevalvega sekkuda.
Ka teisi 2022. a muudatusi on keeleseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuses analüüsitud ning selgitatud, miks eelnõu koostaja pole pidanud vajalikuks neid teemasid käesoleva eelnõuga reguleerida. Mh on üheks põhjuseks asjaolu, et kõik rikkumised saavad Keeleameti järelevalve käigus enamasti lahendatud.
Samuti vajaks täpsustamist keeleseaduse § 28 lõikes 3 sätestatu, et ettekirjutuse täitmiseks tähtaja määramisel võetakse arvesse aega, mis kulub nõutaval tasemel keeleoskuse omandamiseks. See määratlus on liiga umbmäärane, kuna madala individuaalse võimekuse või ebapiisava motivatsiooni korral võib mõni inimene vajada keeleõppeks, nagu praktika näitab, mitukümmend aastat. Ametikohal nõutav keeleoskus tuleks omandada mõistliku aja jooksul. Lisaks annaks see järelevalveametnikele selgema aluse sunnivahendite rakendamiseks, kui isik ei ole seaduses määratud aja jooksul ettekirjutust täitnud.
Soovitud muudatus reguleeriks jäigalt tähtajad keeleõppeks, mis ei arvesta madala individuaalse võimekusega ega ka erinevate töö- ja elukorraldustega. Kehtiv keeleseadus võimaldab järelevalve teostajal olla paindlik ettekirjutuse täitmiseks tähtaja määramisel ja võtta arvesse isiku aega, mis kulub nõutaval tasemel keeleoskuse omandamiseks. Sealjuures saab järelevalve teostaja lähtuda Eesti Keelenõukogu soovitustest.
Analüüsida tuleks, kas vene keele kasutamine ametiasutuste avalikus teabes ning isikutega suhtlemisel, nt eestlastest Eesti Vabariigi kodanikele ametlike teadaannete edastamisel, on praeguses mahus põhjendatud.
Parim lahendus oleks, kui ametiasutused kasutaksid isikutele saadetavate ametlike teadete keelevaliku puhul rahvastikuregistri andmeid kodanike suhtluskeele kohta. Riigi suhtlus peaks toimuma eesti keeles, eestikeelsele teatele võõrkeelse tõlke lisamine on õigustatud, kui isik on oma suhtluskeeleks märkinud mõne muu keele. Samuti võib tõlke lisada juhul, kui isik on selleks soovi avaldanud.
Eelnõu koostaja on kommentaariga nõus ning kinnitab, et 2024. a peeti erinevaid kohtumisi, kus käsitleti ametiasutuste võõrkeeles teabe esitamise ja teenuste osutamise vajalikkust. Iga ametiasutus peab oma olukorda ise analüüsima lähtudes sihtrühma vajadustest, kelle ja mis mahus on võõrkeelne teave ja teenus vajalik. Samuti on vajalik lähtuda teabe edastamisel, et tekst oleks lihtsamas keeles koostatud. Aruteludes on kujunenud veendumus, et sellised regulatsioonid on vajalikud, kuid need ei peaks olema keeleseaduses (ühe võimalusena on kaalutus avaliku teade seadust). Lisaks on avalikud arutelud kaasa toonud reaalsed muutused, kus sulgema on asutud võõrkeelseid lehekülgi ja automaatselt võõrkeelset teavet ei pakuta. Keeleseaduse § 17 lõige 1 kohaselt on kaupade ja teenuste tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele tarbijakaitseseaduse alusel. Keeleseaduse 7. peatükis ette nähtud sunnimeetmed võimaldavad rikkumistele järelevalve kaudu reageerida.
Keelenõukogu toetab seaduseelnõus ette nähtud muudatusi suurendada sunnivahendeid, sh nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule rakendatava sunniraha ülemmäära. Analüüsida tuleks, kas eelnõu seletuskirjas seatud eesmärk järelevalvet tõhustada ning kasvavad sunnivahendid suurendavad Keeleameti halduskoormust.
Eelnõu koostaja on arvamusel, et sunnirahade suurendamine ja tõhusama järelevalve läbiviimine ei tähenda automaatselt, et Keeleameti töömaht suureneb, sest seda on võimalik ka sisemiselt ümber korraldada ning tõhustada mh prioriteete seades. Võimaliku halduskoormuse küsimuse saavad Keeleamet ja Haridus- ja Teadusministeerium lahendada omavahelise läbirääkimiste käigus, arvestades, et amet on ministeeriumi hallatav valitsusasutus.
Eesti keele säilimine on põhiseadusega riigile pandud kohustus. Seetõttu tuleks koos keeleseaduse muudatustega täiendada hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas nimetatud mõjude loetelu selliselt, et õigusaktide eelnõude mõjuhinnanguid koostades analüüsiks eelnõu koostajad ka seda, kas ja kuidas üks või teine õigusakt või selle muudatus mõjutab eesti keele staatust ja mainet, eesti keele ning teise keelte osakaalu või proportsioone, eestikeelse teabe ja teeninduse kättesaadavust, eesti keele ning eestikeelse õppe võimalusi ning võimalusi kasutada eesti keelt kõikides eluvaldkondades.
Eelnõu koostaja võtab ettepaneku arvesse ja teeb Justiits- ja Digiministeeriumile soovituse lisada seadusloome mõjude hindamisse ka mõju riigikeele staatusele ja mainele.
Riigikantselei

Eelnõu seletuskirjas ei ole kajastatud, et väljatöötamiskavatsus (VTK) saadeti ka Riigikantseleile (HTM 20.06.2024 kiri nr 8-1/24/2821). Seonduvalt sellega ei ole märgitud ka Riigikantselei kooskõlastamise tulemust vastavalt HÕNTE § 42 lõikele 2. Riigikantselei on saatnud VTK kohta oma kirja 5.07.2024 nr 7-2/24-01025-2. Palume seletuskirjas välja tuua milliseid märkusi ja kommentaare Riigikantselei esitas ja milliseid ning millisel määral on eelnõuga arvesse võetud ja kui neid pole arvestatud, siis mis põhjusel.
Tähelepanekuga arvestatud ja seletuskirja täiendatud.
Palume täiendada eelnõu seletuskirja paragrahvi 6 lõike 1 osas, et oleks selgelt arusaadav, et plaanitav muudatus, sätestada HTM-i juhtroll keelepoliitika korraldamisel, on eesti keele õpet ja keeleõpet toetavaid teenuseid pakkuvate ministeeriumitega läbi arutatud ja (HTMil) rakendatav. Seoses eelnevaga palume seletuskirjas tuua välja mõju senistele eesti keele õpet ja keeleõpet toetavaid teenuseid pakkunud asutustele.
Tõhusama täiskasvanute eesti keele õppe pakkumise korraldamine vajab valdkonnaüleseid arutelusid. Nende aruteludega on algust tehtud ning kokkuleppeid alles sõlmitakse. Eelnõu koostaja peab samuti oluliseks kaasata valdkonna kõiki partnereid, et tõhusamat keeleõppekorraldust pakkuda. Paragrahv 6 lõike 1 muudatusega ei muudeta täiskasvanute eesti keele õppe korraldust, vaid lisatakse säte, et keelepoliitika elluviimine on Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Keelenõuded on endiselt kohati ebaproportsionaalselt kõrged (eelkõige teeninduses nõutav B1 tase), mis on takistuseks ettevõtlusele ja värbamisele. Keelekasutuse olukorrad (tulenevalt eestikeelsetest mobiilirakendustest, elektroonsetest ostukassadest jms lahendustest) on muutunud ja paljud lihtsa töö tegijad ei vaja mitmekesist sõnavara, kirjalike dokumentide vormistamise oskust jne mida näeb ette B-tasandi keelenõue. Seetõttu peab MKM vajalikuks täiendavalt analüüsida senise B1 taseme keelenõude vajalikkust ja põhjendatust teenindussektoris ning võimalust seda vähendada A-tasemele. B1 keeletaseme nõue kehtib Eesti kodakondsuse taotlemisel, seega väärib kaalumist, kas teenindussektoris sama taseme nõudmine on kõikidel juhtudel proportsionaalne. Teeninduses piisaks ka üldisest eesmärgist, et eestikeelne teenindus oleks tagatud, jättes muus osas ettevõtjale paindlikkuse eestikeelse teeninduse korraldamiseks, mistõttu teeninduse valdkonna keeleoskust eeldavate ametikohtade loetelu eraldi kinnitamise vajadus on kaotanud oma aktuaalsuse. Lisaks pakub uus tehnoloogia võimalusi töötamiseks ka vähenenud töövõimega inimestele, kes pole võimelised kliendiga verbaalselt suhtlema. Teeninduse valdkonna keelenõuded pärsivad ettevõtjatel värvata lihtsama töö tegijaid, kes tihti jäävad teenindusvaldkonda tööle lühiajaliselt ja ajutiselt, samuti raskendavad ajutise välistööjõu rakendamist, mis omakorda mõjutab negatiivselt vajaliku tööjõu olemasolu ja ettevõtete kasvuvõimalusi. Näiteks välisriikidest hooajatöötajate värbamisel ei pruugi nõutud tasemel keeleoskuse omandamine olla jõukohane enne, kui tööleping lõpeb. Vajadusele nõudeid leevendada on juhtinud tähelepanu mitmed VTK-le vastanud, kuid see ei leia seletuskirjas isegi äramärkimist. Palume keelenõuetele seatud tasemeid ka sisuliselt analüüsida, kas ja miks on need sellisena vajalikud. Näiteks OSKA valdkondlikes tööjõu-uuringutes on mitmel juhul takistavate teguritena tööjõu värbamisel esile tõstetud teenindustöötajatele kehtivad eesti keele nõuded1. Samuti on OSKA oma transpordivaldkonna tööjõu-uuringus teinud ettepaneku lihtsustada keelenõudeid bussijuhtidele seniselt B1 tasemelt A2 tasemele2, kuna linnaliini bussijuhid peavad reisijatega suhtlema haruharva ning see võimaldaks vähese keeleoskusega ja alles keelt omandavatel inimestel siin tööle asuda ja seeläbi bussijuhtide puudust vähendada. Keeletasemete leevendamise võimaluse korral palume ette näha ka vastava Vabariigi Valitsuse määruse rakendusakti kavand. Lisaks märgime, et keeleseaduse (KeeleS) ja Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määruse nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ sõnastus on ka muus osas aegunud, kehtestades nõuded ametnikele ja töötajatele, arvestamata seejuures uusi ettevõtlusvorme (teenuseosutajad või käsunduslepingu alusel tegutsejad, samuti ettevõtluskonto omanikud). Eelnõus valitud trahvide ja sunniraha määrade suurendamise tee üksi ei ole lahenduseks eesti keele positsiooni tugevdamiseks, vajalikud on ka täiendavad ühiskondlikud arutelud keelenõuete sisu ja vajalikkuse osas.
Keelenõuded on kehtestatud määruse tasandil ja neid vaadatakse jooksvalt läbi. Eelnõu koostaja on alustanud tööandjatega arutelusid nõuete kehtestamise alustest ja vajalikkusest ning ka tasemeeksamite korraldusest (sh eri osaoskuste hindamisest tasemeeksamitel). Eelnõu koostaja on nõus, et keeleoskusnõuded vajavad ajas ülevaatamist ja kohendamist. Praktikas on see lahendatav keeleseaduse alusel kehtestatud keelenõuete määruse muutmisega ega vaja keeleseaduse muutmist. Samas on täna ennatlik vormistada vastavad muudatused rakendusakti kavandina, kui arutelud nõuete üle on alles käivitumas.
Enamikes valdkondades ei piira töötaja eesti keele oskuse puudumine täna töötajat värvata, mistõttu ei ole eelnõu koostaja nõus, et keelenõuded kui sellised piiravad värbamist liigselt, sh nt hooajatööliste värbamist. Samas on teenindusvaldkonnas eesti keele oskusega endiselt probleeme ning keelenõuete leevendamine ei ole lahendus olukorrale. Vastupidi, toeks on selles eestikeelsele haridusele üleminek, täiskasvanute eesti keele õppe süsteemi tõhustamine, õppija vastutuse suurendamine ning ka järelevalvepraktikate muutmine (nt üldine põhimõte, et töökohal peab olema vähemalt üks inimene, kes on võimeline pakkuma eestikeelset teenindust).

Eesti keele nõuete ja eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärk on tagada eestikeelne ühiskond ning et eesti keeles on võimalik toime tulla igas eluvaldkonnas.
Eelnõu punktiga 13 muudetakse KeeleS § 23 lõiget 5, sõnastades selle järgmiselt: „(5) Eesti keele oskuse nõudeid ei kohaldata välismaalasele, kes viibib Eestis tähtajaliselt kuni viis aastat ning töötab: 1) tippspetsialistina; 2) võõrkeelt või võõrkeeles õpetava akadeemilise töötajana; 3) rahvusvahelise õppekava alusel võõrkeelt või võõrkeeles õpetava õpetaja, abiõpetaja või õpetajat abistava töötajana; 4) võõrkeelt õpetava õpetajana.“ Tippspetsialisti keeleoskuse nõuete erandiga seonduvalt märgitakse seletuskirjas, et tegemist on sõnastusliku muudatusega, kus asendatakse kehtiva seaduse terminid “välisekspert” ja “välisspetsialist” välismaalaste seaduses (VMS) kasutatava terminiga “tippspetsialist”. Seejuures hõlmab uus termin mistahes valdkonna tippspetsialiste. MKM toetab VMSi ja KeeleS terminite ühtlustamist, kuid märgime siiski, et kõnesolev muudatus ei ole üksnes sõnastuslik, vaid sisaldab ka sisulist uut regulatiivset piirangut, mis vajab põhjendamist. Nimelt kehtiva KeeleS § 23 lõike 5 kohaselt ei kohaldada eesti keele nõudeid isikule, kes töötab Eestis tähtajaliselt väliseksperdi või välisspetsialistina. Hetkel ei ole aga KeeleS-s selline tähtajaline töötamine piiratud 5 aastaga nagu käesolevas eelnõus ette nähakse. Lisaks, tähtajalist elamisluba saab pikendada kuni 10 aastani. Seetõttu jääb eelnõus ebaselgeks, kas pärast viite aastat Eestis töötamist kohalduvad tippspetsialistile keelenõuded? Seda muutust ei ole seletuskirjas selgitatud ja mõjude juures käsitletud. Palume põhjendada tippspetsialisti keeleoskuse nõuete erandi kehtivuse piiramise vajalikkust ning hinnata ka selle piirangu mõjusid tippspetsialistide värbamisele. Ühtlasi palume selgitada, kas ja mil moel on kavandatav muudatus seotud VMS §-s 234 sätestatud integratsiooninõudega. Kehtiv VMS § 234 näeb ette, et välismaalane, kes taotleb pikaajalise elaniku elamisluba, peab oskama eesti keelt vähemalt algtasemel – keeleoskustase B1 või sellele vastav tase (millest on ette nähtud ka erandid).
Varasemalt seaduses kasutatud mõisted „välisekspert“ ja „välisspetsialisti“ on kavandatava muudatusega loetelus asendatud mõistega „tippspetsialist“. Muudatus ei ole üksnes sõnastuslik. Eelnõu seletuskirjas on põhjendatud, et HTM ja Keeleamet saavad regulaarselt päringuid välisspetsialisti ja väliseksperdi mõiste tõlgendamiseks. Kusjuures suur osa juhtumeid on seotud sooviga siduda tavatöö eksperdi staatusega. Seetõttu on mõistlik täpsustada, et eksperdi ja spetsialisti staatuses mõistetakse välismaalaste seaduses määratletud tippspetsialisti. Välismaalaste seaduses tähenduses on tippspetsialist mistahes valdkonnas erialast ettevalmistust omav välismaalane, kes saab Eesti keskmisest palgast välismaalaste seaduses reguleeritud määras kõrgemat palka.

Välismaalaste seaduses kehtestatud integratsiooninõuded on kooskõlas plaanitava keeleseaduse muudatusega. Pikaajalise elaniku elamisloa taotlemise eelduseks on VMS § 234 lõige 1 punkti 1 alusel, et taotleja elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Keeleseaduse muudatus annab erisuse kuni viieks aastaks Eestisse saabumise järgselt.
Toetame ühtset ja tõhustatud keeleõppe valdkonna juhtimist, kuid leiame, et ka selles olulises teemas ei ole eelnõus ega seletuskirjas arvestatud meie VTK-le antud sisendiga. Peame jätkuvalt vajalikuks selgitada järgmist: VTK-s ja eelnõu seletuskirjas tuuakse KeeleS § 6 lõikes 1 kavandatava muudatuse eesmärgina välja täiskasvanutele pakutava eesti keele õppe korralduse koondamine Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) haldusalasse, et panna seni killustatult ja ebatõhusana toiminud valdkond paremini täitma tööturu ja ühiskonna vajadusi. Selleks lisatakse sättesse HTM-i ülesandena keelevaldkonna, sh keeleõppe ellu viimine, kuid ei selgu, kuidas see on kavandatud praktikas toimuma. Arvestades, et täna reguleerivad täiskasvanutele eesti keele õppe pakkumist suuresti teiste haldusalade, sh MKM-i, õigusaktid ning eelnõus ei ole ette nähtud ega seletuskirjas analüüsitud vajadust nende muutmiseks, jääb ebaselgeks, kuidas kavandatav muudatus võimaldab keeleõppe koondumist HTM-i haldusalasse. Palume seletuskirjas avada, milliseid alternatiive selleks on kaalutud, milliseid muudatusi need toovad täna täiskasvanute keeleõppe korraldusse hõlmatud ministeeriumitele ja keeleõpet pakkuvatele asutustele ning keeleõppe sihtrühmadele. Eelkõige on meie jaoks oluline aru saada, mida eesti keele õppe koondumine tooks kaasa Eesti Töötukassa poolt töötajatele ja töötutele tööturupoliitika raames pakutavale eesti keele õppele. Samuti vajaks analüüsi, kas olukord, kus muudatuse jõustumisel oleks KeeleS kohaselt keeleõppe elluviijaks HTM, kuid praktikas reguleeriks täiskasvanutele eesti keele õppe pakkumist endiselt täna kehtivad teiste haldusalade õigusaktid, ei oleks õiguslikult vastuoluline.
Seletuskirja on täiendatud. Tõhusama täiskasvanute eesti keele õppe pakkumise korraldamine vajab valdkonnaüleseid arutelusid. Nende aruteludega on algust tehtud ning kokkuleppeid alles sõlmitakse. Eelnõu koostaja peab samuti oluliseks kaasata valdkonna kõiki partnereid, et tõhusamat keeleõppekorraldust pakkuda. Paragrahv 6 lõike 1 muudatusega ei muudeta täiskasvanute eesti keele õppe korraldust, vaid lisatakse säte, et keelepoliitika elluviimine on Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne.
MKMi hinnangul oleks keeleõppe korraldamise koondumine HTMi tänase süsteemiga võrreldes suur muudatus kaasatud asutustele ja ministeeriumitele, mis eeldab õiguslikku analüüsi, kokkuleppeid kaasatud osapooltega ning olulisi ümberkorraldusi asutuste töös, mistõttu jääb arusaamatuks mõjuanalüüsi hinnang, et muudatusel puudub riigiasutustele oluline mõju. 
Kuivõrd keeleõppe korraldamise protsess vajab partneritega alles läbi rääkimist, siis õiguslik analüüs koos mõjuhinnangutega on planeerimisel.
Seletuskirjas on viidatud ka võimalikule eesti keele õppe sihtrühmade piiramisele, kuid jääb ebaselgeks, mis on selles osas eelnõu väljatöötaja kavatsus. Viidatakse eelkõige tööandjatelt kõlama jäänud soovidele ja hinnangutele VTK aruteludest, kuid see ei saa olla ainus kaalutlus sihtrühmade määratlemisel. Kui eelnõu väljatöötaja kavatsus ühtib tööandjate seisukohaga, vajab see täiendavat selgitamist ja põhjendamist. Muudatuse sotsiaalset mõju ja mõju majandusele hinnatakse üldiselt positiivselt, kuid ei ole arusaadav, mille mõju täpsemalt hinnatakse, sest ei selgu, milline ja millistele sihtrühmadele suunatud hakkaks olema HTM-i haldusalasse koondunud keeleõpe.  Välja ei ole toodud ka viidatud võimaliku keeleõppe sihtrühmade kitsendamise (tööandjate seisukohast lähtuvalt) mõju puudutatud sihtrühma(de)le.
Keeleõppe korraldamise protsess vajab partneritega alles läbi rääkimist ja koos sellega on plaanis arutada ka riigi poolt pakutava eesti keele õppe sihtrümade piiramist.
Siseministeerium

Eelnõu § 1 p 14, millega muudetakse keeleseaduse (edaspidi KeeleS) § 23 lg 5. Varasemalt olete välja toonud, et kehtiva regulatsiooni probleemiks on muu hulgas see, et välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 179 lõike 3 kohaselt välismaalane, kes taotleb tähtajalist elamisluba töötamiseks ja kes on enne Eestis elanud töötamiseks antud tähtajalise elamisloa alusel vähemalt viis aastat, peab oskama eesti keelt vähemalt A2-tasemel. Nimetatud sättele tuginedes leiavad tööandjad, et välismaalasele, kes on töötanud Eestis alla viie aasta, ei kohaldu KeeleS-i nõuded, sest VMS on KeeleS-i suhtes eriseadus. Eelnõuga kavandatav regulatsioon sellele probleemile lahendust ei paku, sest ka eelnõu kohaselt viidatakse kõikidele eesti keele oskuse nõuetele, sh VMS-is sätestatud nõuetele. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada KeeleS § 23 lõike 5 sissejuhatava lauseosa esimest poolt, et tuleks selgelt välja, millised grupid on erandid, kellele eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded ei kohaldu. Palume sõnastada sissejuhatava lauseosa esimene pool järgmiselt: „(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4¹ alusel kehtestatud eesti keele oskuse ja kasutamise nõudeid ei kohaldata välismaalasele,…..“
Ettepanekuga arvestatud ja eelnõu teksti täiendatud.
Juhime tähelepanu, et korrektne on viidata paragrahv 23 lõikele 4.
Eelnõu § 1 p 16, millega täiendatakse KeeleS § 24 lõikega 4¹ . Arvestades isikut tõendavate dokumentide seaduses (edaspidi ITDS) kui valdkonna eriseaduses sätestatut on oluline eristada ka KeeleS-is termineid „isiku tuvastamine“ ja „isikusamasuse kontrollimine“. Teeme ettepaneku sõnastada KeeleS § 24 lõike 4¹ teine lause järgmiselt: „Kui isikusamasuse kontrollimine automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogusse kantud isiku tuvastamise andmete alusel ei ole võimalik, kontrollib Haridus- ja Noorteamet tasemeeksami sooritaja isikusamasuse isikut tõendavate dokumentide seaduses sätestatud kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel.“ Lisaks eelnõule tuleks üle vaadata terminite „isiku tuvastamine“ ja „isikusamasuse kontrollimine“ kasutamine eelnõu seletuskirjas. Parema õigusselguse tagamiseks palume seletuskirjas avada, kuidas toimub praktikas eksamil osalejate isikusamasuse kontrollimine praegu ja kuidas see hakkab toimuma edaspidi. Märgime ka, et ITDS-i § 2 lõikes 1 on sätestatud, mis on isikut tõendav dokument ning lõikes 1 on toodud loetelu, milliseid dokumente selle seaduse alusel välja antakse. Seega võib isikut tõendav dokument olla ka muu dokument, kui ITDS-i alusel välja antud. Palume täpsustada eelnõus, millist isikut tõendavat dokumenti isikusamasuse kontrollimiseks võib esitada. KeeleS § 24 lõike 4¹ jõustumise osas palume seletuskirja lisada täiendav selgitus, et Politsei- ja Piirivalveameti ja Haridus- ja Noorteameti andmekogude vahel andmevahetuse loomine on töös ja andmevahetus rakendub arendustööde valmimisel.
Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul ei ole biomeetriliste andmete kasutamine isiku tuvastamiseks eesti keele tasemeeksamil proportsionaalne meede. Kavandatud muudatuse jätame välja.
Eelnõu § 1 p 16, 17 ja § 2 kasutatakse sõna sooritama või sooritaja. Palume kaaluda, kas kohasem võiks olla „osalemine“ või „osaleja“. Sõna „sooritama“ tähendab pigem seda, kui midagi on ära tehtud või korda saadetud.
Eelnõu § 1 punktis 13 on sõnad „eksami sooritaja“ asendatud sõnaga „eksaminand“. Muus osas jääb eelnõu koostaja kehtivas keeleseaduses läbivalt kasutatud sõna „sooritaja“ juurde.
Palume eelnõu seletuskirjas välja tuua, miks ei võimaldata riigilõivust vabastada või seda vähendada näiteks isiku majanduslikust olukorrast lähtuvalt või riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse organi põhjendatud taotluse alusel. Samuti palume hinnata, kas õigusselguse huvides oleks mõistlik sätestada riigilõivuseaduses ka grupid, kes on riigilõivu tasumisest vabastatud.
Riigilõivu tuleks tulevikus hakata tasuma samal keeletasemel kolmandat korda eksamile minnes. Igal tasemel saab kaks korda eksamit teha tasuta. Riigilõivuseaduse praktika on, et vabastusi riigilõivu tasumisest (sh majanduslikust olukorrast lähtuvalt) on tehtud riigilõivu tasumisele, kui tasuta võimalusi polegi.
Vähemalt 65-aastane kodakondsust taotlev isik on kavandatavast riigilõivu tasumisest vabastatud. Juba täna on tasemeeksami sooritamisest täielikult vabastatud:
- sügava ja püsiva psüühilise puudega isikud;
- mõõduka, raske või sügava vaimse alaarenguga isikud;
- nägemispuudega isikud, kellel esineb (WHO klassifikatsiooni alusel): raske vaegnägevus OD-OS 0,12; 0,05 korrektsiooniga paremini nägeval silmal;
- isikud, kellel esineb pimesus OD-OS 0,05-0;
- liitpuudega isikud, kellel esineb samaaegselt: kuulmis- ja nägemispuue = pimekurtus, k.a. isikud, kellel esineb mõõdukas või raske vaegnägevus ja kuulmislangus (40 dB või rohkem); kuulmis- või nägemispuue, millega kaasneb mõõdukas, raske või sügav vaimne alaareng.
Lisaks on eksaminandidel võimalik terviseseisundi alusel taotleda erisusi
eksami sooritamises, kui see võib eksami edukat sooritamist mõjutada.

Riigilõivust vabastamine majanduslikust olukorrast lähtuvalt ei täida muudatuse distsiplineerivat eesmärki. Keeleseaduse muutmise eesmärk on juhtida eksamile tulijaid eksamiks hoolikamalt ette valmistuma ning keeletasemeeksamit sooritama kahe esimese tasuta korraga igal tasemel.
Palume seletuskirjas asendada sõnad „alalise elaniku elamisluba“ sõnadega „pikaajalise elaniku elamisluba“, et sõnastus ühtiks kehtiva VMS-iga.
Ettepanekuga arvestatud ja seletuskirja teksti täiendatud.
Eelnõus ei ole kajastatud teise emakeele ja teise rahvuse ning murdekeelte küsimust, kuigi selle eelnõu aluseks olevas VTK-s olid need teemad lahendamist vajava probleemina välja toodud. Kui riigis kavatsetakse koguda teise emakeele, murdekeele ja teise rahvuse andmeid, on vaja tuua ka andmete kogumise eesmärk, põhimõtted ja rahastamismudel. Seni on olnud teadmine, et eelnimetatud andmete kogumiseks on vaja muuta ka KeeleS-i. Käesolevas eelnõus ei ole seda teemat puudutatud, kuigi Siseministeerium esitas VTK kooskõlastamise käigus ka selle teema kohta omapoolsed märkused ja tähelepanekud. Seetõttu soovime täpsustada, kas nimetatud andmete kogumise soov ja vajadus on alles. Jaatava vastuse korral on see eelnõu sobiv vastavate muudatuste tegemiseks. Seletuskirjas palume selgitada, milline on edasine plaan nende teemadega, mis VTK-s olid tõstatatud, kuid siinses eelnõus muudatusi kavandatud ei ole (nt eelmises punktis nimetatud murdekeelega seonduv).
Keeleseaduse muutmise VTKs käsitleti murdekeele staatuse küsimust. Analüüs pidas olulisemaks toetada valdkonda mitteregulatiivsest meetmetega ning keeleseadust mitte muuta. Murdekeelte lisamiseks rahvastikuregistris emakeele loendisse on vaja täiendada vaid klassifikaatorite loendit, mis saab teha Siseministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi algatusel Vabariigi Valitsuse otsusega. Seni on otsustamata kas pidada mõnda murdekeelt iseseisvaks keeleks.
Kultuuriministeerium

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse keeleseaduse § 6 lõiget 1, andes Haridus- ja Teadusministeeriumile lisaks keelevaldkonna, sealhulgas keeleõppe, eestikeelse oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamise ning rakendamise ja eesti keele alase teadusja arendustegevuse suunamisele ja koordineerimisele ka elluviimise roll. Eesti keele õpet täiskasvanutele rahastavad järgmised ministeeriumid: Kultuuriministeerium, Siseministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium ning Justiits- ja Digiministeerium. Palume täpsustada, kas ja kuidas muutuvad keeleõppe eest vastutavate ministeeriumite ülesanded pärast eelnõu seadusena vastuvõtmist. Keeleõpet pakutakse eri sihtrühmadele, nt Siseministeerium rahastab keelekursusi kodakondsuse taotlejatele, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pakub Töötukassa kaudu keeleõpet töötutele ja töötavatele inimestele ja tööandjate koolitustoetuse raames, Justiitsministeerium tegeleb kinnipeetavate keeleõppega ning Sotsiaalministeerium rahastab majutuskeskuses viibivate rahvusvahelise kaitse taotlejate keeleõpet. Kultuuriministeeriumi üks prioriteetne sihtrühm on uussisserändajad. Uussisserändajate seisukohalt on eesti keele õpe esmase kohanemise ja hilisema lõimumisprotsessi loomulik osa. Eesti keelt on vaja osata selleks, et ühiskonnas hakkama saada. Sisserändajate kohanemine ja hilisem lõimumine ning teenustele ligipääs sõltuvad suures osas eesti keele oskusest. Uussisserändajate seas eristatakse kahte peamist sihtrühma: tavarände ja sundrändega riiki sisenenud isikud. Sundränne hõlmab erinevaid rahvusvahelise kaitse staatuse saanud isikuid, sh pagulasstaatus, täiendav kaitse ja ajutine kaitse. Neile on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse §-dest 73–75 tulenevalt kohanemisprogrammi keeleõpe kohustuslik, v.a juhul, kui eesti keeles omandatakse põhi-, kesk- või kõrgharidust. Tavarändega saabunud, st elamisloa või -õiguse saanud isikutele pakutakse kohanemisprogrammi raames A1- ja A2-tasemel tasuta eesti keele õpet2. Tavarände sihtrühmale on kursustel osalemine vabatahtlik. Palume antud muudatuse mõju teistele keeleõpet korraldavatele ministeeriumidele täiendavalt selgitada.
Tõhusama täiskasvanute eesti keele õppe pakkumise korraldamine vajab valdkonnaüleseid arutelusid. Nende aruteludega on algust tehtud ning kokkuleppeid alles sõlmitakse. Eelnõu koostaja peab samuti oluliseks kaasata valdkonna kõiki partnereid, et tõhusamat keeleõppekorraldust pakkuda. Paragrahv 6 lõike 1 muudatusega ei muudeta täiskasvanute eesti keele õppe korraldust, vaid lisatakse säte, et keelepoliitika elluviimine on Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne.
Kultuuriministeerium esitas keeleseaduse muutmise väljatöötamiskavatsusele (edaspidi VTK) arvamuse (vt 16.08.2024 nr 1-12/782-2), milles palusime veel kord kaaluda sunniraha ja karistuse määrade tõstmise põhjendatust. Keelepoliitika ei peaks rakenduma mitte niivõrd riigi sunni-, jõu- ja karistusähvarduse tulemusena, vaid selgitamise, juhendamise, õpetamise jm mitteregulatiivse positiivse ja toetava tegevuse tulemusena. Eelnõus puuduvad meetmed, mis motiveeriksid Eesti püsielanikke ja välismaalasi eesti keelt õppima.
Sunnimeetmed peavad olema preventatiivsed, kuid järelevalve praktika näitab, et sunnimeetmed pole piisavalt tõhusad. Vaid 7% järelkontrolli sattunutest on ettekirjutuse täitnud. Samuti ei ole sunnirahasid enam kui kümme aastat tõstetud, mistõttu sunnirahad ei täida oma preventatiivset eesmärki. Seetõttu on kujunenud ka olukord, kus riigikeele omandamist ei peeta vajalikuks ning selle omandamise kohustust ei austata.
Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse keeleseaduse §-i 13. Muudatuse kohaselt on riigiasutusel, kohaliku omavalitsuse asutusel, valla- või linnavolikogul, valla- või linnavalitsusel ja teistel avalik-õiguslikel asutustel ning nende ametnikul, töötajal ja ametiisikul õigus kasutada suhtluses välisriigi esindajaga mõlemale poolele sobivat keelt. Kehtivas seaduses kasutatakse antud sätte pealkirjas ja sättes sõna „välissuhtlus“. Seega, sõna „välissuhtlus“ on eelnõus asendatud sõnadega „suhtlus välisriigi esindajaga“, kuid seletuskirjas ei ole täpsemalt selgitatud, kuidas antud muudatus sätte sõnastuse selgemaks teeb.
Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et VTK tagasisides paluti täpsustada, kas välise all on mõistetud asutuse või riigi välist suhtlust. Seepärast on „Välissuhtlus“ asendatud sõnadega „suhtlus välisriigi esindajaga“, mis selgemalt viitab riigist välja suhtlust, mitte Eesti riigi sees asutuste välist suhtlust.
Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse keeleseaduse § 18 lõiget 1 teise lausega järgmises sõnastuses: „Audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleerimine on lubatud vaid lastele suunatud teoste puhul.“ VTK-le esitatud arvamuses märkisime järgmist: Palume täpsustada, kas piiratakse dubleeritud filmide näitamist, dubleerimist kui äritegevust või mõlemat. Dubleerimise piirang võib mõjutada ka filme, mis on juba mujal dubleeritud ning ettevõtteid, kes tegelevad selle teenuse pakkumisega (näiteks inglisekeelse filmi dubleerimine läti keelde Eesti postproduktsiooni stuudios). Samuti võib see mõjutada vaegnägijate kultuuris osalemist. Nn festivalierandi säilitamine on meie hinnangul põhjendatud, sest kuigi subtiitrite tegemise protsess on lihtsustunud, ei ole masintõlke kasutamine kunstiteose puhul mõeldav, automaatne toimetamine ei ole teadaolevalt võimalik ning suuremad kulukohad pole muutunud. Võimalik on täpsustada, millise kavandatud linastuste arvu korral on tõlke tegemine kohustuslik. Leiame, et kaaluda tuleb ka seda, kas ettevõtjad peavad tagama eestikeelse tõlke igal üritusel (nt välisesineja kontsert). See võib osutuda ebamõistlikuks ja koormavaks. Seetõttu soovitame põhjalikult analüüsida, millised piirangud ja nõuded on õigustatud, realistlikud ja teostatavad, et säilitada tasakaal eesti keele kaitsmise ja ettevõtlusvabaduse vahel. Eelnõu seletuskirjas on täpsustatud, et muudatus puudutab vaid filmide näitamist, ega reguleeri kuidagi filmitööstust. Palume eelnõu vastavalt ka muuta, sest hetkel on sõnastus eksitav. Palume seisukohta ka teistele Kultuuriministeeriumi toodud murekohtadele (vaegnägijate kultuuris osalemine).
Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et muudatus puudutab vaid filmide näitamist, ega reguleeri kuidagi filmitööstust.
Keeleseadus muutmise väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamisel on arutelu peetud ka festivalifilmide tõlgetest vabastamise küsimuses. Eelnõu koostaja on seisukohal, et kuivõrd subtiitrite lisamine tänu tõlketehnoloogia arengule on muutunud järjest mugavamaks ja soodsamaks, on tõlgete nõue filmide levitajatele jõukohane ootus (sh ka festivalide osas) ning festivali filmidele erisuste tegemine võiks jääda pigem juhtumipõhiselt lahendada. Samuti ei tohiks filmifestivalid piirata eesti elanike ligipääsu kultuurile. Eestikeelse tõlketa filmid on mõistetavad vaid kõrgtasemel võõrkeelte oskajatele.
Eelnõu seletuskirjas puudub põhjalik mõjuanalüüs muudatuste mõjust erinevatele haavatavatele sihtrühmadele (nt uussisserändajad, eakad, erivajadustega inimesed, Ida-Virumaa elanikud jne). Palume eelnõu seletuskirja täiendada.
Keeleseaduse eesmärk on tagada Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-ga 6 sätestatud eesti keele kui riigikeele kaitse ning eesti keele kasutamine kõikides eluvaldkondades. Väljatöötamiskavatsuse eesmärk oli hinnata eesti keele kaitseks seadusliku sekkumise vajadust ning analüüsida, millised abinõud on vajalikud seoses majandustegevuse muutustega. Ettepaneku esitaja ei ole täpsustanud, millised eelnõuga kavandatavad muutused ja millistes aspektides sellist mõjuanalüüsi vajavad.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

Juhime tähelepanu, et eelnõu seletuskirja lehekülgedel 2–3 ei ole märgitud, et oleks kooskõlastatud kohalike omavalitsuste ülesannetega seotud ettepanekuid, mille kohta esitas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 14. augusti 2024. aasta kooskõlastuskirjas nr 1.4- 2/3062-1 märkuse keeleseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta.
Kommentaarist ei selgu, milliste kohalike omavalitsuste ülesannetega seotud ettepanekuid ja kellega pole kooskõlastatud. Keeleseaduse muutmise väljatöötamiskavatsusele on saanud kõik asjaosalised kommentaare esitada, sh Eesti Linnade ja Valdade Liit. Eelnõu koostaja hinnangul võivad eesti keele tasemeeksamite riigilõiv ja KOV valitsemisasutuste liikmete asjaajamiskeele nõu suurendada KOV kulutusi, kuid seda vaid nende isikute arvelt, kes pole riigikeele oskuse nõuet täitnud.
Eelnõu seletuskirja V osa „Seaduse mõjud” leheküljel 21 palume täiendada lauset „Erinevatel muudatustel on mõju eesti keele kasutamisele, riigieelarvele, majanduse arengule, halduskoormusele, regionaalarengule, elanike toimetulekule.” sõnaga „sisejulgeolekule”, kuna eelnimetatud eelnõu seletuskirja V osa leheküljel 22 on sisejulgeolekut käsitletud eraldi mõjukategooriana.
Ettepanekuga arvestatud ja seletuskirja teksti täiendatud.
Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2001. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri” § 46 lõikest 1 teeme ettepaneku nõuete ja mõjude analüüsiga seoses täpsustada eelnõu seletuskirja V osa „Seaduse mõjud” leheküljel 21 alapealkirja „Mõju valdkond: sotsiaalne ja mõju majandusele” ja „Mõju sihtrühm: riik, ühiskond, tööandjad” ning sellele järgnevat kirjeldust. Kui sotsiaal-demograafilisi ja majanduslikke (kulude ja tuludega seotud) mõjusid on keeruline sihtrühmade lõikes eristada, siis võiks üldnimetus olla näiteks „sotsiaal-majanduslikud mõjud”. Kuna riigi kui sihtrühma isikustamist ei ole teadaolevalt varem teistes seaduseelnõu seletuskirjades olnud, siis tuleks sõna „riik” välja jätta või asendada sõnaga „riigiasutused” ja sõna „ühiskond” asemel võiks mõjustatud sotsiaalseid rühmi täpsemalt määratleda (näiteks „rändetaustaga inimesed” leheküljel 21). See aitaks kaotada ka loogilise kattuvuse, kuna tööandjad/ettevõtjad on ühiskonna osa.
Eelnõu seletuskirja osas „Seaduse mõjud“ on hinnatud mõjusid muudatuse iseloomust johtuvalt ning lähtudes põhimõttest kaardistada märkimisväärseid mõjusid.
Eelnõu seletuskirja IX osast „Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon” on jäänud välja eelnõu koostamisel regionaalsete keeltega tegelevate huvirühmade esindajad (Võro Instituut, Seto Instituut ja teised), keda on nimetatud seletuskirjas leheküljel 3 Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi vastuse juures. Neid osapooli tuleks valikutest vähemalt teavitada juhul, kui seda varem tehtud ei ole.
Keeleseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamise ja eelnõu koostamise etappides võttes arvesse väljatöötamiskavatsusele saabunud tagasisidet on kogukondadega mitmel korral kohtutud.
Rahandusministeerium

Toetame põhimõtet, et juhul, kui valdkonnas antakse toetusi, siis sisalduks toetuse andmist võimaldav regulatsioon, sh riiveõigusesse puutuv (toetuste tagasinõudmine ja viivised), sama valdkonna seaduses. Eelnõuga ongi nii ette nähtud. Palume aga eelnõus täpsustada, millisel eesmärgil võib toetusi ja stipendiume anda. Praegu on see määratletud laialt – terve keelevaldkonnaga. Samuti palume kaaluda, kas soovitakse, et toetuse tagasinõudmise otsus on täitedokument.
Kui on, siis tuleks seaduses sätestada, et toetuse tagasinõudmise otsus on täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.
Ettepanekuga täpsustada eelnõus toetuste ja stipendiumite välja andmise eesmärk on arvestatud. Eelnõu teksti on täiendatud.
Toetuse tagasinõudmise otsus on täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. Ettepanekuga arvestatud. Eelnõu täiendatud ja seletuskirja muudetud.
Palume muuta eelnõu punkti 7 (keeleseaduse § 10 lõike 1 muutmine) selliselt, et mõlemale poolele sobiva keele kasutamise erand laieneks ka riigi enamusosalusega ühingutele ja riigi asutatud sihtasutustele, kui selle juhtorganis on eesti keelt mitte valdavaid isikuid ja riigi liikmesusega välisriigis registreeritud mittetulundusühingutele (selliseid MTÜsid on 2024 aasta seisuga 25). Äriühingud ja sihtasutused on eraõiguslikud juriidilised isikud. Keeleseaduse § 2 lõige 2 sätestab, et eraõiguslike isikute keelekasutust reguleeritakse, kui see on õigustatud põhiõiguste kaitseks või avalikes huvides, kusjuures avalikud huvid on kirjeldatud lõike teises lauses. Riigi äriühingute, sihtasutuste ja MTÜ-de juhatustesse ja nõukogudesse võivad kuuluda ka eesti keelt mitte kõnelevad isikud, lisaks on Eesti mitme MTÜ liige, mille teised liikmed on teised riigid või teiste riikide ametid/asutused. Avalikes huvides ei ole sellistele organisatsioonidele täiendava halduskoormuse seadmine kohustusliku eestikeelse asjaajamise nõude kaudu. Jätkuvalt jääb kehtima keeleseaduse § 8 lõige 1, mis annab igaühele õiguse eestikeelsele asjaajamisega Eestis registreeritud äriühingus, sihtasutuses ja mittetulundusühingus. Muudatusettepaneku tulemusel saaksid mõjutatud organisatsioonid minna üle muukeelsete (enamasti inglise keel) protokollide ja otsuste koostamisele. Kui lausaline luba ei ole vastuvõetav, siis alternatiivsed ettepanekud on:
- lubada muukeelne asjaajamine vaid üldkoosoleku või asutaja nõusolekul;
- lubada muukeelne asjaajamine vaid äriühingutes (seal on teema kõige aktuaalsem) ja riigi liikmesusega välisriigis registreeritud mittetulundusühingutele (praegune sõnastus ei tee vahet, kas MTÜ on Eestis või välismaal ning ka välismaistele MTÜ-dele rakendub keeleseaduse § 10 lõige 1, MTÜ-dele ei laiene keeleseaduse § 13).
Eelnõuga on soov täiendada keeleseaduse § 10 erisusega, et avalik-õigusliku ülikooli asjaajamises võib võõrkeelse õppe ja rahvusvaheliste lepetega seotud toimingute korral kasutada mõlemale poolele sobivat keelt. Riigi enamusosalusega ühingutele, riigi asutatud sihtasutustele ja riigi liikmesusega välisriigis registreeritud mittetulundusühingutele erisuse laiendamine vajab põhjalikumat mõjuanalüüsi. Täna on selliseid organisatsioone, kus juhtorganis on eesti keelt mittevaldavaid isikuid vähesel määral. Erisuse loomine laiendaks aga selliste organisatsiooni teket, mis pole keeleseaduse eesmärkidega kooskõlas. Eelnõu koostaja ei saa nõustuda, et eesti keelt mittevaldavate juhtorgani liikmete tõttu halduskoormus tõlke tagamise tõttu kasvab. Eesti keelt mitte valdava juhtorgani liikmetõttu juhtorganites asjaajamise korraldamine vaid võõrkeeles riivab eestikeelsete juhtorgani liikmete õigust eestikeelsele asjaajamisele. Samuti oleks see piiravaks teguriks juhtorganisse kuulumisel, mis eeldaks kõneldava võõrkeele kõrgtasemel valdamist.
Eesti Töötukassa

Eelnõu § 1 punktis 4 lisatakse KeeleS § 6 lõikesse 1 Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) pädevuseks lisaks eesti keele alase teadus- ja arendustegevuse suunamisele ja koordineerimisele ka vastavate tegevuste elluviimine. Seletuskirja kohaselt on sätte eesmärk anda HTM-ile selgemad volitused keelevaldkonna juhtimiseks ja korraldamiseks. Muudatuse mõjul soovitakse eelkõige koondada oma haldusalasse ka täiskasvanutele pakutava eesti keele õppe korraldus. Samas ei nähtu eelnõust ega seletuskirjast, mis tegevusi on kavas HTMi poolt teostada. Kuna töötukassa osutab erinevatele sihtrühmadele eesti keele koolitusi, siis oleks oluline mõista, kas ja kuidas eelnõuga kavandatud muudatused mõjutavad eesti keele koolituste osutamist töötukassa poolt. Palume eelnõu ja seletuskirja vastavalt täpsustada, samuti lisada seletuskirjale eelnõus nimetatud määruste kavandid.
Seletuskirja on täiendatud. Tõhusama täiskasvanute eesti keele õppe pakkumise korraldamine vajab valdkonnaüleseid arutelusid. Nende aruteludega on algust tehtud ning kokkuleppeid alles sõlmitakse, mille järgselt määruste väljatöötamist alustatakse.
Eelnõu § 1 punktis 7 lisatakse KeeleS § 10 lõikesse 1 eesti keeles toimuva asjaajamisega asutuste loendisse avalik-õiguslikud asutused. Samas ei muudeta eelnõuga KeeleS § 12, milles sätestatakse võõrkeeles toimuv asjaajamine riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes. Kuna samad tingimused peaksid laienema ka avalik-õiguslikele asutustele, teeme ettepaneku lisada eelnõusse KeeleS § 12 lõigete 1-4 muudatus ja täiendada nimetatud sätteid sõnadega „avalik-õiguslik asutus“ vastavas käändes.
Eelnõu koostaja ei pea vajalikuks anda samu õigusi ka avalik-õiguslikele ülikoolidele, mis pole kooskõlas elanike põhiõigustega. Nt pole mõistlik, et avalik-õiguslik juriidiline isik (nt ülikool) hakkaks notariaalse tõlkega dokumente nõudma.
Eelnõu § 1 punktis 17 täiendatakse KeeleS §-i 24 täiendatakse lõikega 6, millega seatakse tingimus, mille kohaselt peab sama taseme tasemeeksamit kolmandat või enamat korda tegev isik tasuma eksami sooritamiseks registreerimise eest riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras. Seletuskirja kohaselt soovitakse muudatusega suurendada eksaminandide vastutust, et nad eksamile tulemise põhjalikumalt läbi mõtleksid ja valmistuksid. Töötukassa hinnangul vajavad lisaks seletuskirjas välja toodud tasemeeksamite tasuta võimaldamisega seotud probleemidele lahendamist eesti keele koolitustega seotud probleemkohad, mida tuleks eelnõus kajastada:
- kui mitu korda sama taseme koolitust võib inimene saada tasuta ning millise keeleoskustasemeni keeleõpet riik plaanib erinevatele sihtgruppidele rahastada, nt hooldustöötajad, meditsiinitöötajad, haridustöötajad.
- nõue keeleõppe tulemuslikkusele selliselt, et tasuta eesti keele koolitust saanud inimene oleks kohustatud kindlaksmääratud aja (näiteks 6 kuu) jooksul pärast kursust sooritama tasemeeksami ja ette näha meetmed selleni jõudmiseks.
Eelnõu koostaja on ettepanekuga nõus, kuid leiab, et keeleõppe korralduse detaile tuleb täpsustada rakendussätetes, millega on plaanis tegeleda pärast seaduse muudatuste vastuvõtmist. Ettepanekus esitatud punktid vajavad eraldi analüüsimist ja avalikest vahenditest keeleõppe pakkujatega kooskõlastamist.
KeeleS § 23 lõike 1 kohaselt ametnik, riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse töötaja, samuti avalik-õigusliku juriidilise isiku ja selle asutuse töötaja, avalik-õigusliku juriidilise isiku liige, notar, kohtutäitur, vandetõlk ja nende büroo töötaja peavad oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Ebaselge on, kes on avalik-õigusliku juriidilise isiku liige. Kui mõeldud on avalik- õigusliku juriidilise isiku organi liikmeid, siis tuleks seadust vastavalt täpsustada, et oleks aru saada, kellele vastav keelenõue kohaldub. Palume eelnõusse lisada muudatus, millega asendada KeeleS § 23 lõikes 1 sõnad „isiku liige“ sõnadega „isiku juhtorgani liige“.
Mitte arvestatud.
2011 aastal vastu võetus KeeleS seletuskirjas on § 23 lõike 1 kohta esitatud järgmine kommentaar: /Võrreldes kehtiva keeleseadusega on lisatud mõned isikud, kellele keeleoskusnõudeid esitatakse. Nii on lõiget 1, milles kehtestatakse avaliku sektori töötajatele keeleoskusnõuete kehtestamise alused, täiendatud „avalik-õigusliku juriidilise isiku liikmetega“. Viimaste all on silmas peetud advokatuuri liikmeid/.

KeeleS § 281 lõike 1 kohaselt peab isikul olema tegevusluba asjaomasel keeleoskustasemel eesti keele täienduskoolituse läbiviimiseks, kui koolitus on suunatud eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamisele. Teeme ettepaneku koolituste kvaliteedi tagamiseks reguleerida ka A1 taseme koolituste korraldamine tegevusloaga, kuigi sellel tasemel tasemeeksameid ei toimu. Kuna A1 taseme koolitustega pannakse alus edasisele eesti keele õppele, ei ole ebakvaliteetsete koolituste ja õppekavade korral inimesel võimalik sujuvalt liikuda ka järgmise keeletaseme koolitusele, sest aluspõhi on jäänud nõrgaks.
Võimalikku A1-taseme reguleerimist tuleb vaadata tänases kontekstis, kus loakohustus on üheselt seotud eesti keele tasemeeksamiteks ette valmistavate keelekursuste pakkumisega. Seega tähendaks ettepanek ühtlasi A1-taseme riikliku eesti keele eksami arendamist. See on aja- ja ressursimahukas ettevõtmine, mis peab olema selgelt põhjendatud. 2024. a sooritas B1-taseme eksami edukalt 63% eksaminandidest ja A2-taseme 71%. Arvestades, et A1-tase on A2-tasemest veel taseme võrra allpool, saab eeldada, et A1-taseme eksami puhul oleks sooritusprotsent veel kõrgem. Nii on küsitav, kas on mõistlik arendada uus tasemeeksam ning eraldada selle korraldamiseks olulisi vahendeid, kui näeme ette, et suurem osa õppijaid selle edukalt sooritaksid. A2-taseme võrdlemisi kõrge sooritusprotsent osutab sellelegi, et eksamile eelnev keeleõpe nii A1- kui ka A2-tasemel on enamasti edukas.
Samuti tuleb arvestada halduskoormusega, mis tekiks nii õppe pakkujatele kui ka HTMile ja Keeleametile, kelle koostöös õppekavad hinnatakse ja järelevalvet tehakse. Seega vajab A1-taseme teistele tasemetele sarnane reguleerimine õpet pakkuvate asutuste ja ettevõtete ühist arutelu ja analüüsimist, mida ei ole võimalik teha antud eelnõu raames. Märgime, et täna kehtiv keeleseadus ega ka kavandatavad muudatused ei takista A1-taseme reguleerimist, kui selle vajalikkus peaks selguma.
Mis tahes taseme keeleõppe kvaliteeti saab tagada ka teiste meetmetega, mida tuleb alternatiivselt kaaluda. Nt saab vastavaid tingimusi kehtestada osapool, kes avalikest vahenditest keeleõpet sihtrühmadele tellib, seades nõudeid õppe mahule, sisule, õpetajate erialasele ettevalmistusele, õppe tulemuslikkuse mõõtmisele jne.
Eelnõu § 1 punktis 22 täpsustatakse tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud eesti keele täienduskoolituse õppekava nõudeid ja antakse volitusnorm eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud täienduskoolitust läbi viivatele koolitajatele nõuete kehtestamiseks. Samuti peab eelnõu § 1 punktis 21 toodud KeeleS § 283 lg 4 kohaselt tegevusloa taotleja esitama eesti keele kui teise keele koolitaja kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemust tõendavad dokumendid. Teeme ettepaneku täiendada KeeleS ja sätestada nõue, mille kohaselt tuleks kanda Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) tegevusloa andmete juurde ja avalikustada andmed õpetajate kohta, kes on õigustatud asjaomast eesti keele tasemeõpet läbi viima.
Töötukassa rahastab märkimisväärsel hulgal eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud koolitusi. Selline nõue annaks eelneva kontrollivõimaluse ning ennetaks olukorda, kus töötukassa rahastatavat koolitust viib läbi õpetaja, kelle pädevust ei ole Keeleamet kontrollinud. Hetkel kontrollib töötukassa õpetajate pädevust hankega tellitud koolituste puhul, esitades vajadusel asjaomase päringu HTM-ile. Andmete EHIS-esse kandmine vähendaks osapoolte halduskoormust ja tagaks laiema kasutamise võimaluse, sh koolituskaardiga eesti keele koolituste rahastamisel oleks võimalik õpetajate pädevust kontrollida koolitust valival inimesel endal. Samuti võiksid olla EHIS-es avalikustatud tegevusloa esemeks olevad õppekavad, mille alusel on asutusel õigus õpet läbi viia. Lisaks vajavad moodulipõhised koolitused selget regulatsiooni ja vastava info EHIS-esse kandmist.
Eelnõu koostaja on ettepanekuga põhimõtteliselt nõus, et Eesti hariduse infosüsteemis (EHIS) võiks tegevusloa andmete juurde lisada andmed õpetajate kohta, kes on õigustatud asjaomast eesti keele tasemeõpet läbi viima. Andmete EHIS-esse kandmine võiks vähendada osapoolte halduskoormust (lisades neile siis samas kohustuse tagada andmete sisestamine ja ajakohasus) ja tagada andmete laiema kasutamise võimaluse. Hetkel EHISes selline võimekus puudub. Selle arendusega saaks ressursside tekkimisel tegelema hakata, kuid lisaks tuleb keeleõppe partneritega läbi arutada ka see pool, et kuidas tagada justnimelt õpetajate kontekstis ajakohasus. Ettepanek on põhijoontes asjakohane, kuid vajab EHISe arendusi ning samuti arenduste majandusliku otstarbekuse analüüsi. Samuti vajab kaardistamist soov suunata õppijad ise kontrollima keeleõpetaja pädevust. Kvaliteetset eesti keele õpet, sh pädevate õpetajate rakendamist, tagatakse täna tegevuslubade väljastamise protsessis tervikuna. Õppija saab juba praegu tutvuda Keeleameti kodulehel heakskiidu saanud ettevõtete loeteluga ning leida kinnitatud õppekava (ja nende alusel toimuva õppe kohta infot) tegevusloaga ettevõtete kodulehtedelt.

Ettepanekut on võimalik reguleerida rakendussätetega, mistõttu ei pea neid keeleseaduses kajastama.

Justiits- ja Digiministeeriumi märkus oli, et kvalifikatsiooninõuded tuleb kehtestada seaduses mitte rakendusaktiga. Kuigi eelnõu seletuskirjas oli analüüsitud ka põhiõiguste riive küsimusi, siis rakendusakti põhjal olevate nõuete eelnõusse tõstmisel kerkisid üles mitmed põhjalikumat analüüsi vajavad teemad. Seetõttu hetkel kvalifikatsiooninõudeid eesti keele tasemeeksamiteks ettevalmistavatele koolitajatele ei kehtestata.
Samuti leiame, et eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud koolitus peaks toimuma koolitajate pakutavate koolituste lõikes ühel ja samal keeletasemel ühetaolises õppemahus, kuna koolituse õpiväljundid ja eesmärk - inimese ettevalmistamine asjaomase keeletaseme tasemeeksamiks, on ühetaoline. Selleks oleks vajalik kehtestada eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistavate koolituste osas konkreetsele keeletasemele konkreetne õppemaht. Praegu on väljastatud tegevusload, mille esemeks olevate õppekavade maht erineb koolitajate lõikes, mistõttu ei ole koolitused võrreldavad ning riik rahastades koolitusi võib teha kulu vajalikust määrast suuremas ulatuses. Ühetaoline maht, piiraks koolitajal koolituste mahu ebavajalikult suureks paisutamist ja aitaks riigil kokku hoida rahalisi vahendeid. Samuti on problemaatiline riigihankega selliste koolituste tellimine kui igal koolitajal on tegevusloa esemeks olev õppekava, mille kohaselt koolitust võib läbi viia, erinevas mahus. Pakkumused ei ole võrreldavad. Hankijal ei ole ka õigust seada enda tingimusi, kuna eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud koolitust on õiguspärane läbi viia tegevusloa esemeseks oleva õppekava alusel, mitte hankija seatud tingimuste kohaselt. Analoogselt on seatud nõuded mahu osas näiteks kogemusnõustaja koolitusele https://www.riigiteataja.ee/akt/129122015035?leiaKehtiv.
Tegevusloa esemeks olevaid õppekavu hinnatakse tervikuna, st vaadeldakse mh õpiväljundeid, õppe sisu ja mahtu, lõpetamise tingimusi, õppe jagunemist auditoorse ja iseseisva töö vahel, õppematerjale jm. Selle terviku kontekstis saab anda hinnangu, kas õppekava koostajad on planeerinud õppekava kui terviku mõistlikult ning kas ka kavandatud õppemaht on asjakohane. Puudub alus sätestada konkreetne tundide arv, millega mingi taseme eesti keele oskus kindlasti omandatakse (st, ei ole võimalik väita, et nt 230 tundi on vähe ja 250 tundi paisutatud). Eelnõu koostaja ei pea seda põhjendatuks ka sel põhjusel, et vähendaksime sellega koolitusfirmade võimalusi pakkuda paindlikku ja sihtrühmade vajadustest lähtuvat õpet (nt keskenduda kursusel üldkeele kõrval ka mõne kitsama valdkonna keeleõppele).
Hankijal on võimalik seada täiendavaid tingimusi, nt anda ette kursuse orienteeruv või minimaalne maht või täpsustada ka muid tingimusi. Eelnõu koostajale teadaolevalt ei ole olnud takistusi nt avalikest vahenditest eesti keele kursuseid hankida – riik on viimastel aastatel tellinud turult kümneid tuhandeid õppekohti, sh sageli ka tegevusloa esemeks olevate õppekavade alusel läbiviidavatele kursustele.
Tööinspektsioon

Eelnõu punkt 7 ja 10.Kui kasutada sõnastust „kohaliku omavalitsuse asutuse“ siis võib tekkida tõlgendamisraskus, sest ei ole üheselt selge mida mõeldakse „asutuse“ all, st kas mõeldi valla- või linna ametiasutusi ja valla või linna ametiasutuse hallatav asutusi või ainult ühte neist eelpool toodud kategooriatest. Oluline on silmas pidada, et KOKS § 54 lg 2 kohustub järgima keeleseadust ainult valla- või linna ametiasutuses ehk siis neis ametiasutustes, mis on ATS § 6 lg 3 loetelus). Kui seadusandja soovib, et eesti keelt oleks kohustuslik kasutada ka valla või linna ametiasutuse hallatavas asutuses (näiteks munitsipaallasteaiad ja -koolid on hallatvad asutused) ja/või valla või linna enamusosalusega äriühingus, samuti valla või linna osalusega sihtasutuses ja mittetulundusühingus, siis tuleks see selgelt ka keeleseaduses välja tuua ja teha viide keeleseadusele KOKS §-s 35 (nagu on viide KOKS § 54 lg 2).
Lisaks märgime, et antud muudatusettepaneku sõnakasutust on vaja kindlasti täpsustada, sest eelnõus toodud kujul ei ole ta kooskõlas ka 25-nda muudatusettepanekuga paragrahvi 31 lõike 1 punkti 4 muutmiseks. Lisaks vt. käesoleva vastuskirja punktis 5 toodud märkust.
Arvestatud. Mõisteid täpsustatud ning eelnõu § 1 punkti 22 korrigeeritud.
Keeleseaduse § 4 lõikes 1 on öeldud, et: „Ametlik keelekasutus on /…/ kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse (edaspidi kohaliku omavalitsuse asutus) /…/ keelekasutus. Keeleseaduses on edaspidi kasutatud üheselt arusaadavalt ühist mõistet „kohaliku omavalitsuse asutus“ nii kohaliku omavalitsuse ametiasutuse kui ka kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse kohta.
Eelnõu punktis 4 ei ole vajalik korrigeerida kehtivat mõistet „kohaliku omavalitsuse asutus“. Küll aga on kehtiva keeleseaduse § 31 lõikes 4 ekslikult korratud mõistet kohaliku omavalitsuse asutuse hallatav asutus ja ka mõistet valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Viimati nimetatud mõistele on keeleseaduse § 4 lõikes 1 andnud samuti ühise termini „riigiasutus“.
Eelnõu punkt 8. Teeme ettepaneku täiendada loetelu pärast sõna „ametnik“ sõnaga „töötaja“. Töötajate ja ametnike eristamine ei ole eelnõus arusaadavalt põhjendatud. Samas on võetud kasutusele uus mõiste "ametiisik". Tööinspektsioon ei näe vajadust keeleseaduses töötajat ja ametnikku eristada. Nimelt praktikas esinevad Eesti eestikeelses meedias riigi- või kohaliku omavalituse ametnike kõrval ka isikud, kes on riigi või kohaliku omavalituse teenistuses kuid nendega on sõlmitud tööleping, sest nad ei teosta avalikku võimu kuid esindavad meedias esinedes riiki või KOV-i (isikud keda peab silmas ATS § 7 lg 5, st raamatupidamisega seotud töötajad, personalitöötajad, asjaajamistööga seotud töötajad, sh võivad olla näiteks üldosakonna juhatajad vms töötajad, hankespetsialistid, kommunikatsioonispetsialistid, IT spetsialistid, nõunikud või nõustamisjuristid (Tööinspektsiooni näitel), Riigikogu esimehe, aseesimehe või fraktsiooni, peaministri, ministri, volikogu esimehe või aseesimehe või fraktsiooni, vallavanema või linnapea või valla- või linnavalitsuse liikme nõunikud jne).
Põhimõtteliselt ettepanekuga nõus, kuid „töötaja“ lisamine eeldab põhjalikumat mõjude analüüsi, kui suurt hulka inimesi võiks muudatus mõjutada. Punkti 8 täiendus on suunatud ennekõike kohalike omavalitsuste volikogu liikmete avalike esinemiste reguleerimiseks, kellega aeg-ajalt on olukordi, kus esinetakse võõrkeeles.
Eelnõu punkt 14. Kui keeleseaduses soovitakse kasutada sõna „tippspetsialist“ siis tuleks see termin kas lahti kirjutada mõistena keeleseaduses, sest seletuskirjas viidatud välismaalaste seaduses kasutusel olev termin „tippspetsialist“ on selgelt seadusandja tahtel ainult välismaalaste seaduse § 106 lg 1 4 p 3 tähenduses võimalik kasutada ning ei ole üle kantav keeleseadusse või välismaalaste seaduses eelpool nimetatud paragrahvis teha viide ka keeleseadusele.
Arvestatud. Eelnõu täiendatud.
Eelnõu punkt 25. Riigiasutuse mõiste avatakse KeeleS § 4 lg 1: riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Kohaliku omavalitsuse asutuse mõiste ei ole üheselt avatud. Kui ei korrasta termineid KeeleS §-s 10, siis on § 31 lg 1 p 4 kohaliku omavalituse hallatava asutuse osas sisutühi.
Arvestatud. Mõisteid täpsustatud ning eelnõu § 1 punkti 25 korrigeeritud.
Keeleseaduse § 4 lõikes 1 on öeldud, et: „Ametlik keelekasutus on /…/ kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse (edaspidi kohaliku omavalitsuse asutus) /…/ keelekasutus. Keeleseaduses on edaspidi kasutatud üheselt arusaadavalt ühist mõistet „kohaliku omavalitsuse asutus“ nii kohaliku omavalitsuse ametiasutuse kui ka kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse kohta.
Eelnõu punktis 4 ei ole vajalik korrigeerida kehtivat mõistet „kohaliku omavalitsuse asutus“. Küll aga on kehtiva keeleseaduse § 31 lõikes 4 ekslikult korratud mõistet kohaliku omavalitsuse asutuse hallatav asutus ja ka mõistet valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Viimati nimetatud mõistele on keeleseaduse § 4 lõikes 1 andnud samuti ühise termini „riigiasutus“.
Haridus- ja Noorteamet

Keeleseaduse § 24 lõike 2 muudatusettepanek on ajendatud ennekõike rolliselguse ja juhtimistasandis ühetaolisuse vajadusest. Teeme ettepaneku muuta keeleseaduse § 24 lõiget 2 järgmiselt: „(2) Tasemeeksamite läbiviijate ja hindajate loetelu kinnitab Haridus- ja Noorteameti peadirektor käskkirjaga.“. Haridus- ja teadusministri 04.05.2023. a määrusega nr 12 muudeti muuhulgas haridus- ja teadusministri 15.12.2015. a määrust nr 54 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“. Teiste muudatuste hulgas toodi Eesti keele kui teise keele eksami suulise osa juures viibivate välishindajate (§ 14 lõige 3) ja kirjaliku osa töid hindavate hindajate (§ 18 lõike 5 punkt 1) ning riigieksamite hindajate (§ 37 lõige 1) kinnitamise kohustus haridus- ja teadusministri asemel Haridus- ja Noorteameti peadirektori vastutada. Määruse muutmise seletuskirjas on muudatuse põhjendusena märgitud järgmist: /…/ muudatuste eesmärgiks on tuua kogu tasemetööde ja eksamitega seonduv tegevus ühise juhtimise ja korraldamise alla, mis aitab selgemalt eristada eksamite korraldamisega seonduvaid tegevusi ning võimaldab ka menetluslikult ökonoomsemalt toimetada. Hetkel viib tehnilise tegevuse läbi Haridus- ja Noorteameti /…/ – otsib hindajad, /…/ ning siis saadab nimekirjade ja /…/ käskkirjade eelnõud Haridus- ja Teadusministeeriumile menetlemiseks. Korraldava asutuse väline hindajate kinnitamine /…/ ei anna otseselt lisandväärtust, pigem venitab protsessi ja hägustab vastutust. Samadel põhjendustel on Haridus- ja Noorteameti hinnangul mõistlik ka keeleseaduse § 24 lõike 2 muutmine, et tasemeeksamite läbiviijate ja hindajate loetelu võiks kinnitada Haridus- ja Noorteameti peadirektor käskkirjaga.
Muudatus on juba eelnõu osa.
Kodakondsuse seaduse § 35 lõike 11 kohaselt moodustab terviseseisundist tuleneva eritingimuste hindamise eksperdikomisjoni ja selle töökorralduse kehtestab käskkirjaga haridus- ja teadusminister (kooskõlastatult siseministriga). Haridus- ja teadusministri 13.06.2011.a määruse nr 24 „Eesti keele tasemeeksamite ülesehitus ja läbiviimise kord“ § 8 lõike 2 kohaselt otsustab erivajadusega isikule eksami erisuste kohaldamise Haridus- ja Noorteameti peadirektori moodustatud ekspertkomisjon. Haridus- ja Noorteameti nägemuses on tegemist kodakondsuse seaduse ja keeleseadusest tuleneva tasemeeksami sooritamiseks erisuste otsustamisel tegemist sisult samaste ekspertiisidega komisjonidega. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku sätestada keeleseaduses, et eesti keele tasemeeksami erivajadustega isikule erisuste kohaldamise otsustab kodakondsusseaduse § 35 lõikes 11 nimetatud eksperdikomisjon §-s 35 sätestatud alustel ja korras. Ühtlasi tuleks haridus- ja teadusministri 13.06.2011.a määruse nr 24 „Eesti keele tasemeeksamite ülesehitus ja läbiviimise kord“ § 8 tunnistada kehtetuks.
Kodakondsuse seaduse § 35 lõike 10 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus kodakondsuse taotleja eesti keele ning kodakondsuse seaduse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse tundmise eksami sooritamise ulatuse ja viisi määramise või nimetatud eksamite sooritamisest vabastamise tingimused ja korra. Kodakondsuse seaduse § 35 lõike 11 alusel moodustab haridus- ja teadusminister vaid eksperdikomisjoni ja kehtestab selle töökorra. Komisjon ise tegutseb aga Vabariigi Valitsuse poolt 13.12.2007. a vastu võetud määruse nr 247 „Isiku terviseseisundist tulenevalt kodakondsuse või pikaajalise elaniku elamisloa taotleja eesti keele ning kodakondsuse taotleja «Kodakondsuse seaduse» ja Eesti Vabariigi põhiseaduse tundmise eksami sooritamise ulatuse ja viisi määramise või nimetatud eksamite sooritamisest vabastamise tingimused ja kord“ alusel, mis sätestab tingimused ja korra, mille kohaselt kodakondsuse või pikaajalise elaniku elamisloa taotleja võib terviseseisundi tõttu sooritada eesti keele ning kodakondsuse taotleja »Kodakondsuse seaduse» ja Eesti Vabariigi põhiseaduse tundmise eksamid üldkorrast erinevas ulatuses ja viisil või vabastatakse ta nende eksamite sooritamisest.

Keeleseaduse § 24 lõige 3 annab ministrile volitusnormi kehtestada tasemeeksamite ülesehituse ning läbiviimise korra. Haridus- ja teadusministri 13.06.2011.a määruse nr 24 „Eesti keele tasemeeksamite ülesehitus ja läbiviimise kord“ § 8 näeb ette erivajadusega isiku eksamineerimise korra. Erisuste kohaldamise otsustab eksameid korraldava asutuse poolt ehk Haridus- ja Noorteameti moodustatud ekspertkomisjon, mitte ministri moodustatud komisjon.

Selleks, et eesti keele tasemeeksamite korraldamisel erisuste kohaldamis saaks määrata kodakondsuse seaduse alusel moodustatud komisjon, tuleb vastav volitusnorm lisada haridus- ja teadusministri 13.06.2011.a määruse nr 24 „Eesti keele tasemeeksamite ülesehitus ja läbiviimise kord“. Määruse muutmine võetakse töösse.
Riigikogus vastuvõetud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (õppimiskohustuse kehtestamine) 447 SE § 5 punktis 21 täiendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust §-ga 32¹ , milles sätestatakse juurdepääsu regulatsioon eksamitööga seotud teabele. Leiame, et ka eesti keele tasemeeksami töödele tuleks seaduses kehtestada eksamitööga seotud teabele juurdepääsu regulatsioon. Teeme ettepaneku täiendada keeleseadust §-ga 24¹ järgmises sõnastuses:
„§ 24¹ Juurdepääs eksamitööga seotud teabele
(1) Eesti keele tasemeeksami töö (edaspidi eksamitöö) ja eksamitöö hindamist puudutav teave ei ole avalik, kui käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktiga ei ole sätestatud teisiti.
(2) Eksaminandil on õigus tutvuda oma eksamitööga ja selle hindamist puudutava teabega pärast eksamitulemuse avaldamist.
(3) Pärast eksamitulemuse avaldamist tagatakse eksaminandi ligipääs eksamitööle ja selle hindamist puudutavale teabele sellekohase taotluse esitamise korral. Ligipääs teabele võimaldatakse Haridus- ja Noorteameti esindaja juuresolekul, kes annab teabe kohta selgitusi.
(4) Eksamistöös kasutatavad eksamiülesanded ei ole avalik teave. Eksamitöös kasutatavad eksamiülesanded muutuvad avalikuks teabeks 15 aasta möödumisel ülesande koostamisest.“.
Eksamiülesannete avalikuks muutumise tähtaja valikul (lõige 4) on lähtutud arusaamast, et eksamiülesande valmimisel ei võeta neid kõiki koheselt eksamitöödes kasutusele, mistõttu 15 aastane avalikuks teabeks muutumise aeg annab võimaluse kõiki ettevalmistatud eksamiülesandeid kasutada eksamitöödes ajakohastena piisava aja jooksul. 15-aastane tähtaja valik on tingitud ka kohustusest täita ALTE kvaliteedistandarditest tulenevaid nõudeid (nt eri aegade eksami variantide võrreldavus; eksamivariantide analüüsjälgimaks, et nende raskusaste ajas ei muutuks). Liiga lühikese eksamiülesannete avalikustamise tähtaja korral ei ole enam võimalik täita vähemalt kolme ALTE kvaliteedistandardit. Kvaliteedinõuded aitavad tõendada eksamite seotust Euroopa Nõukogu koostatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud tasemekirjeldustega ja tegevuspõhise keeleõppekäsitlusega, mis peab olema keeleoskuse hindamise alus ja tagab, et eesti keele tasemeeksamite tunnistused on võrreldavad teiste Euroopas väljaantavate keeleoskustunnistustega.
Lisaks vajab täpsustamist ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 32¹ selliselt, et eesti keele kui teise keele eksamitööga seotud teabele toimub keeleseaduse §-s 24¹ sätestatud alustel ja korras.
Ettepanekuga arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja tekste on täiendatud.
Eesti Tööandjate Keskliit

Keelenõuded on kohati põhjendamatult kõrged. Keelenõue tasemel B ja kõrgem, peaks piirduma teatud ametikohtadega ning oleks kooskõlas Euroopa kvalifikatsiooniraamistikus (EQF) toodud nõuetega. Nt EQF tase kuni 5 piisab A2 tasemest (esmatasandi tööd) ning ametid, kus on vajalik EQF tase 6-8 vajab ka keeletaset B ja kõrgem (v.a. seaduses toodud erisused välisspetsialistide osas). Vajalik oleks HTM-i suunised kvalifikatsiooni raamistiku ja keeletaseme seoste järgmiseks. See toetaks erialaliite oma kutsestandardite loomisel ja nõuete kehtestamisel ning tööandjaid oma ametikohtadel keeletaseme nõuete seadmisel ja töötjate väljaõppe korraldamisel.“
Keelenõuded tulenevad põhiseaduse eesmärgist kaitsta eesti keele säilimist ja tagada eesti keele kasutamine kõikides eluvaldkondades. Keelenõuete kehtestamisel toetutakse töö iseloomule ja töö- või ametikoha keelekasutusolukordadele, sh kutsestandardites esitatud keeleoskusnõuetele. Seda tehakse aga seoses põhiõiguste kaitse või avalike huvidega (avalikud huvid keeleseaduse tähenduses on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus). EQF tasemete raamistik tuleneb hariduse tasemetest ning ei ole seega üheselt ülekantav eesti keele oskuse nõuete kehtestamise põhimõtetele. HTM on kutseseaduse muutmise väljatöötamiskavatsusega teinud ettepaneku üle vaadata ka kutsestandardite raamistik.
Keelenõuded on kehtestatud määruse tasandil ja neid vaadatakse jooksvalt läbi. Eelnõu koostaja on alustanud tööandjatega arutelusid nõuete kehtestamise alustest ja vajalikkusest ning ka tasemeeksamite korraldusest (sh eri osaoskuste hindamisest tasemeeksamitel). Eelnõu koostaja on nõus, et keeleoskusnõuded vajavad ajas ülevaatamist ja kohendamist.
Eesti Kaupmeeste Liit

Kehtestada sunniraha ülempiir tööandjale väiksemas määras, kui 10 000€.
Juhime tähelepanu, et sunniraha ülempiiri soovitakse tõsta 16-kordseks. See on äärmiselt järsk tõus. Väga paljud kaubandusettevõtted on väikefirmad, kelle jaoks selline summa jääb üle jõu käivaks. Sellist otsust ei tohiks usaldada ametniku diskretsiooni kuuluvaks.
Teeme ettepaneku, et sunniraha ülempiir tõuseks 1000€ peale. Pahatahtliku ja tõsise rikkumise korral on sunniraha võimalik määrata ka korduvalt.
Õiguse üldpõhimõttest lähtuvalt peavad sunnimeetmed olema proportsionaalsed, preventatiivsed ehk teo tagajärgi vältivad, ühtsed ja õiglased. Järelevalvel on kaalutlusõigus hinnata väärteo tagajärgede tõsidust, proportsionaalsust ja mõju. Tööandjatele looks selgust Keeleameti praktikal tugineva juhendmaterjali loomine. Täpsustame, et 10 000 euroni tõuseb trahvi ülempiir juriidilisele isikule. Sunnimeetmed peavad toimima ennetavalt, et rikkumisi ei toimukski. Samuti eeldab ülempiiri kohase trahvi määramine suurte mõjudega ja tagajärgedega (nt elukohtliku olukorra tekkimine) väärteo tekkimist.
Korduseksami eest kehtestada tasu 50€ juhul kui inimene ei soorita korduseksamit edukalt.
Leiame, et oluline on motiveerida inimest korduseksamit tulemuslikult sooritama. Seetõttu võiks mõjuda paremini see, kui tasu kehtib eksami teistkordse läbikukkumise korral. Esimene läbikukkumine on mõistetav, aga korduseksamil on teada, mida oodata ja keeleõppija võiks saada tasust vabastuse, kui korduseksam õnnestub.
Paragrahv 24 lõige 6 muudatusega seatakse riigilõivu kohustus alates kolmandast korrast sama keeletaseme tasemeeksami sooritamisel. See tähendab, et igal keeletasemel on võimalus sooritada tasemeeksamit kaks korda tasuta.
Võtmetähtsusega on, et riik leiaks viisi, kuidas töö koha vahetusega ei tekiks keeleoskuse omandamise kohustusega restarti ning võimalust niimoodi lõputult keeleoskuse omandamist edasi lükata.
Põhiseaduse paragrahv 19 ütleb, et igal ühel on õigus vabale eneseteostusele. Seetõttu ei saa olla varasemad ettekirjutused ja rikkumised aluseks tööle saamisel.
Eesti Hotellide ja Restoranide Liit

Sunnirahade suurendamine toob kaasa märkimisväärse surve ettevõtetele. Samas puudub selgus, milliseid meetmeid tööandjalt nõutakse keeleõppe toetamiseks. Väikestele ja mikroettevõtetele on kehtestatavad sunnimäärad ebaproportsionaalselt kõrged.
Ettepanekud:
◦ Täpsustada, mida loetakse "keeleõppe soodustamiseks". Näited:
• Keelekursuste korraldamine või nende eest tasumine.
• Töötajate vabastamine tööajast keeleõppeks.
• Muud motiveerivad meetmed.
◦ Kasutada sunnirahade asemel motiveerivaid meetmeid, näiteks:
• Sotsiaalmaksu osaline tagastamine keeleeksami läbinud töötajate eest.
• Koolituskulude kompenseerimine või maksusoodustused tööandjatele.
◦ Kaaluda erisusi väikeettevõtjatele.
Eelnõu seletuskirjas on selgitatud järelevalve korraldust korrakaitse tagamise õiguse üldpõhimõtetest, mis tagab teo ja selle mõju proportsionaalsuse sunnimeetmete kontekstis. Keeleõppe soodustamine võib hõlmata väga erisuguseid tegevusi, mida ei ole mõistlik seaduse tasemel paika panna. Nt võib see hõlmata ettepanekus loetletud tegevusi, kuid tähendada ka töökohal nn keelementorite kasutamist, töötaja iseseisvale õppimisele suunamist (loodud on tasuta e-õppe kursused), palga korrigeerimist vastavalt õppe edukusele jne. Täpsemad meetmed on mõistlik jätta tööandja ja töötaja omavaheliste kokkulepete sisuks. Tööandjate toetavaid meetmeid on seletuskirjas näidetega täpsustatud ning teksti täiendatud.

Riigi üks põhilisi meetmeid keeleoskuse toetamiseks on laialdane eesti keele õppe tasuta pakkumine. Eesti keele õpet pakuvad eelkõige Integratsiooni Sihtasutus ja Eesti Töötukassa (sh koolituskaardiga, tööandja koolitustoetusena), haridustöötajatele Eesti Keele Instituut. Lisaks on arendatud tasuta e-õppe kursused (täna olemas tasemeni B1, arendamisel taseme B2 kursus). Haridus- ja Noorteamet hüvitab keeleõppekulusid isikutele, kes on tasemeeksami sooritanud kas kodakondsuse taotlemiseks või keeleameti suunamisel (ettekirjutuse alusel).
Maksusoodustused riivaksid tööandjaid, kes pingutavad eesti keele nõuetele vastavate töötajate värbamisel. Samuti looks see lahendus eelistuse värvata eesti keelt mitteoskavaid töötajaid, kuna oodata on maksusoodustust.
Eestikeelse teeninduse nõudeid ei ole praktikas selgelt rakendatavaks määratletud. Nõuded, nagu B1 taseme keeleoskus kõigile teenindajatele, ei arvesta rahvusvahelise kliendibaasi ja nende reaalsete vajaduste ega tööjõu saadavuse tegelikku olukorda.
Ettepanekud määruse sõnastamise juures:
◦ Lubada meeskonnatöö põhimõtte rakendamist, kus eesti keelt oskavad töötajad täiendavad mitteoskajaid. Näiteks võib tööandja määrata töövahetustesse „juhtiva teenindaja“, kes vastutab eestikeelse teeninduse eest.
◦ Laiendada A2-tasemel nõuete nimekirja, et hõlmata töökohti, mille ülesanded on konkreetse ja piiritletud iseloomuga (nt hommikusöögi teenindajad, portjeed, toateenijad).
Toome jätkuvalt välja, et meie seisukohast on oluline, et eestikeelne teenindus oleks tagatud, kuid nõuda ei tohiks, et kõik teenindajad valdavad eesti keelt.
Seaduse eelnõus ja seletuskirjas ei ole piisavalt selgelt välja toodud, millistes olukordades täpsemalt tekib sunniraha nõude võimalus ettevõtte või töötaja osas. See tuleks seletuskirjas konkreetsemalt lahti kirjutada. Näiteks: kui ettevõttes on tööl teenindaja, kes ei valda eesti keelt, kuid kes töötab samas vahetuses/osakonnas, kus temaga koos on keelt valdav teenindaja, siis loetakse eestikeelne teenindus tagatuks ja nõuet ei teki.
Juhime tähelepanu, et Vabariigi Valitsuse määruses „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ B1 tasemel eesti keele oskuse nõue on vaid teenindajatel, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine. Seetõttu on tööandjad töötajate ümberpaigutamisel vabad ning saavad tööd korraldada nii, et keeleõppe perioodil isik tegeleks mitte-teeninduslike ülesannetega.
Seadusega reguleerida, et piisab vaid eestikeelse teenindaja olemasolust, avaks võimaluste akna tööandjatele, kes eestikeelse teeninduse tagamisse hoolikalt ei panusta. Nt võimaldaks see kauplustel toimida edasi venekeelsetena ja tagada vaid üksikud eestikeelsed teenindajad. Järelevalve praktikas on muidugi mõistlik arvestada tööandjate erinevate olukordadega. Nt teenindusettevõtted, kus peamiseks sihtrühmaks on võõrkeelsed turistid, on olulisem võõrkeelte oskus, aga samas piisab, kui vahetuses on ka eesti keele oskajaid. Arvestame ettepanekuga luua järelevalve praktika rakendamiseks tööandjatele selgemad juhised.
Täna puuduvad võimalused testida keeleoskust ametliku eksamiga vastavates tingimustes. Samuti jääb ebaselgeks, kuidas järelevalvet praktikas teostatakse ja millised on tööandja õigused ning vastutus.
Ettepanekud:
◦ Luua internetipõhised ametliku tasemeeksami simulatsioonid, et töötajad saaksid oma valmisolekut testida.
◦ Täpsustada järelevalve teostamise protseduure ja tööandjate õiguseid töötajate ümberpaigutamisel (nt mitte-teeninduslikud ülesanded keeleõppe perioodil).
Ettepanek on põhjendatud. Juba on arendamisel elektrooniline sõeltest, mis toetab isikuid nende keeleoskuse hindamisel. Sõeltest arendatakse Eesti riigi ja EL kaasrahastusel programmi „Eesti keele õpe ja keeleõppe arendamine“ raames. Sama programmi raames digitaliseeritakse eesti keele tasemeeksamid, et tulevikus saaks eesti keele eksameid sooritada elektrooniliselt. Elektrooniliste eksamite juurde luuakse infomaterjalid ja konsultatsioonid, mille toel saab eksaminand hinnata, kas on valmis vastava taseme eksamile suunduma.

Juhime tähelepanu, et tööandjad on töötajate ümberpaigutamisel vabad ning B1 tasemel eesti keele oskuse nõue on vaid teenindajatel, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine. Seetõttu saavad tööandjad tööd korraldada nii, et keeleõppe perioodil isik tegeleks mitte-teeninduslike ülesannetega.
Eesti Teenindus- ja Kaubandustöötajate Ametiühingu

ETKA ei toeta seisukohta, et volikogusse kandideerijale peaks piisama vaid teadmisest, et volikogu töökeel on eesti keel ja volikogusse kandideerimisel peab ta sellega arvestama.
Kohalike omavalitsuste volikogudesse kandideerimisel keeleoskuse nõude seadmist on arutatud ka varasemalt, kuid head lahendust selle kontrollimiseks ei ole leitud. Volikoguliikmetele seatavad nõuded peavad esmalt lähtuma kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusest (KOVVS). Keeleoskuse nõue on oluline ja seda on mitmel korral soovitud kehtestada, kuid normatiivina kehtestamine vajab põhiõiguste analüüsi. Kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerijatele eesti keele oskuse nõude kehtestamine tekitab passiivse valimisõiguse riive, kuna haridust tõendavat dokumenti nõudes esitatakse kandidaatidele kaudne haridusnõue, mida KOVVS ei esita. Eesti keele oskuse tõendamise nõude esitamine kandideerijatele on ebaproportsionaalne eesmärgi suhtes ning tekitab juurde tarbetut bürokraatiat. Enamik valmistel osalevatest kandidaatidest valdab eesti keelt ning enamikus kohalikes omavalitsustes volikoguliikmetel eesti keele oskusega probleeme ei ole.
ETKA on mures, et ka kliente teenindavas sektoris (kaubandus, hotell- ja majutus, toitlustus) jt muu teenindus, on probleeme eesti keele oskuse nõuete täitmisega, sest järjest suurem osa teenindajatest ja nende juhtidest ei oska eesti keelt piisaval tasemel või eesti keele oskus üldse puudub.
Seepärast peab ETKA oluliseks, et lisaks sellele, et järelvalvet teostatakse haridustöötajate keelenõuete vastavuse välja selgitamiseks, tuleb tõhustada järelvalvet ja süsteemselt teostada kontrolli ka nendes sektorites, kus töötajatele on kehtestatud riigi keele nõuded.
Eelnõu koostaja on nõus, et järelevalvet tuleb tõhustada sektorites, kus on eesti keele nõuete täitmisega raskusi ning võtame selle Keeleameti tegevusplaane luues teemaks.
Seaduse eelnõu seletuskirjast selgub, et keskmine sunniraha, mis ettekirjutusega määrati, jäi varasematel aastatel alla 100 euro, see tähendab, et määratud sunniraha moodustas keskmiselt vaid 10–11% maksimaalsest määrast. Seega ainuüksi sunniraha ülemmäära tõstmine, juriidilistele isikutele 9600 euroni ja füüsilistele isikutele 1280 euroni, ei paranda olukorda ja ei pane kedagi omandama eesti keelt ja pingutama selle nimel aastaid, kui tööandjad ei loo töötajatele täiendavaid võimalusi ja soodustusi eesti keele õppimiseks.
Oluline on märkida, et sunniraha määramisel tuleb arvestada ka sellega, kas ja millised võimalused on tööandja loonud töötajale keele omandamiseks. Pikkades, järjestikustes vahetustes töötades ja vaid töövälisel ajal eesti keele omandamine ei anna soovitud tulemust ja motiveeri töötajat asuma eesti keelt õppima või keeleõpinguid jätkama.
Olukorra parandamiseks näeb ametiühing järgmisi võimalusi:
1) motiveerida tööandjaid, mis võimaldaks töötajatel saavutaksid eestikeelseks suhtluseks vajaliku eesti keele oskuse. Seda saab teha vaid juhul, kui paraneb tööandjate suhtumine keeleõppesse. Tööandja loob töötajale mõistliku aja jooksul võimaluse eesti keele õppimiseks tööajast keskmise palga säilitamisega.
2) motiveerida töötajaid eesti keelt õppima enne töökoha vahetamist, töötuna arvel olles ja töötamise ajal, näiteks eesti keelt oskavatele töötajatele maksab tööandja eesti keele oskuse eest lisatasu.
3) tõhustada järelvalvet kõikides sektoris, kus keelenõuded on kehtestatud.
KeeleS-i paragrahv 1 sätestab, et seaduse eesmärk on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostatakse riiklikku ja haldusjärelevalvet. Järelevalve käigus tehtud ettekirjutuse täitmise tagamiseks ettenähtud meetmed peaksid kindlustama nõuete täitmise. Kuna praktikas pole ka tasuta pakutavad keeleõppe programmid motiveerinud kõiki eesti keelt omandama, tuleb sunnimeetmeid tõhustada ja sihistada. Eelnõu koostaja on nõus, et järelevalvet tuleb tõhustada.
Sunniraha tuleb kohaldada ennekõike seal, kus haldusakti täitmine eeldab selle adressaadilt teatud tegutsemist, tegevusetust või talumist (vrd ATSS § 5 lg 1 ls 1) või kus adressaadil tuleb täita kohustus, mida ei saa olemuslikult täita teised isikud (nn mitteasendatavad kohustused) ning mis on seega isikuga lahutamatult seotud. Sunniraha kuulub seega rakendamisele seal, kus kohustuse saab täita meetme adressaat vahetult ise. Järelevalves hinnatakse tasakaalustatult mõlema osapoole vastutust ning teostatud tegevusi eesti keele oskuse saavutamiseks nõutaval tasemel ja rakendatakse sunnimeetmeid osapoolele, kes ei ole oma vastutust kanda soovinud.
ETKA peab oluliseks, et teenidussektoris peavad kõik teenindajad oskama eesti keelt seaduses kehtestatud tasemel ja ei toeta keelenõuete alandamist.
Käesoleva eelnõuga pole keelenõudeid soovitud alandada.
Eesti Teadusagentuur

Eelnõu § 1 punktis 14 muudetakse keeleseaduse § 23 lõikes 5 kehtestatud erandit, mille kohaselt välisteadustöötajale ei kohaldata eesti keele oskuse nõuet, kui ta on Eestis töötanud vähem kui viis aastat. Muudatuses pole välisteadustöötajat enam välja toodud. Erand keelenõudest kehtiks muudatuse kohaselt välismaalt tulnud teadustöötajale, kui ta on siin kas tippspetsialistina või siis akadeemilise töötajana, kes lisaks teadustööle peab ka võõrkeelt või võõrkeeles õpetama. Seletuskirjas pole käsitletud, miks teadustöötajaid puudutav erand on ära kaotatud.
Teadustöötajatele ei ole eesti keele oskusele keelenõudeid kehtestatud. Keelenõuded on kehtestatud õppejõududele, so B1-tase võõrkeeli ja võõrkeeles õpetavatele akadeemilistele töötajatele ning C1-tase eesti keelt ja eestikeeles õpetavatele akadeemilistele töötajatele.
Välismaalaste seaduse § 179 alusel ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid esimese viie aasta jooksul välismaalasele, kes taotleb tähtajalist elamisluba töötamiseks teadusliku tegevuse eesmärgil ja Euroopa Liidu sinise kaardi taotlejale.
Eelnõu § 1 punktis 10 küll muudetakse keeleseaduse § 13 ja täpsustatakse, kellel on õigus välisriigi esindajaga suheldes mõlemale poolele sobivat keelt kasutada, aga esiteks ei ole asutuste hulgas nimetatud riigi sihtasutust ning teiseks pole selge, kes on välisriigi esindaja. Kas igasugune välisriigi kodanik on välisriigi esindaja või on tegu ainult välisriigi pädevate asutuste töötajatega.
Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et paragrahvis 13 täpsustatud mõistet „välissuhtlus“, mida ka VTK tagasisides paluti täpsustada, kas välise all on mõistetud asutuse või riigi välist suhtlust. „Välissuhtlus“ on asendatud sõnadega „suhtlus välisriigi esindajaga“. Eelnõu koostaja pole pidanud vajalikuks keeleseaduses täpsustada, keda pidada välisriigi esindajaks. Oluline on tagada Eestis eestikeelne asjaajamine.
Riigi sihtasutused on avalik-õiguslikud juriidilised isikud ning on planeeritava muudatusega hõlmatud.
Tallinna Tehnikaülikool

Tallinna Tehnikaülikooli arvates on oluline, et säiliks lepinguvabadus, mis sisaldaks õigust sõlmida lepinguid sellises keeles nagu osapooled vajalikuks peavad ja kokku lepivad. Tallinna Tehnikaülikoolil on mitmeid töötajad ja koostööpartnerid nii Eestis kui ka välismaal, kes peavad vajalikuks sõlmida lepinguid muus keeles kui eesti keeles. Ülikooli jaoks on peamine, et lepingu osapooled mõistaksid lepingute sisu ja saaksid aru, milles nad kokku lepivad. See on vajalik nii hea koostöö tegemiseks kui ka võimalike vaidluste ärahoidmiseks.
Planeeritavad muudatused arvestavad avalik-õiguslike ülikoolide asjaajamises võõrkeelte kasutamise vajadust. Keeleseaduse paragrahvi 10 lõige 1 muudus toob täiendusena võimaluse võõrkeelseks asjaajamiseks: „Avalik-õiguslike ülikoolide asjaajamises võib võõrkeelse õppe ja rahvusvaheliste lepetega seotud toimingute korral kasutada mõlemale poolele sobivat keelt“. Ka paragrahv 13 muudatus annab täiendavalt välisriigi esindajatega suhtluses õiguse kasutada mõlemale poolele sobivat keelt.
Tartu Ülikool

Keeleseaduse paragrahvi 6 lõike 1 muutmisega kavandatakse Haridus- ja Teadusministeeriumile anda muude tegevuste kõrval ka ülesanne eesti keele alast teadus- ja arendustegevust ellu viia. Vastavalt teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusele on Eestis ülesanne teadus- ja arendustegevust teha pandud ülikoolidele ja teistele teadus- ja arendusasutustele. Kindlasti ei ole vastuvõetav seadusemuudatus, millega pannakse eesti keele alase teadus- ja arendustegevuse puhul see ülesanne ministeeriumile. Loodetavasti ei ole siin muidugi seda ka mõeldud ning tegemist on veaga eelnõu koostamisel. Eriti arvestades, et seletuskiri samuti ei seleta kavandatava muudatuse sisu.
Tähelepanekuga arvestatud. Ettepanek eelnõuga sõnastada paragrahv 6 lõige 1 järgmiselt: Haridus- ja Teadusministeerium suunab, koordineerib ja viib ellu keeleõpet, eestikeelse oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist ja rakendamist ning suunab ja koordineerib eesti keele alast teadus- ja arendustegevust.
Eelnõuga on kavas muuta keeleseaduse paragrahvi 23 lõiget 5, millega kehtestatakse erisused eesti keele oskuse nõuete rakendamisel. Ülikoole puudutab eelkõige nimetatud sätte punkt 2, mille kohaselt ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid välismaalasele, kes viibib Eestis tähtajaliselt kuni viis aastat ning töötab võõrkeelt või võõrkeeles õpetava akadeemilise töötajana. Ülikoolide jaoks on oluline võimalus kaasata kogu maailmast akadeemiliselt tipptasemel õppejõudkonda, kuid samavõrra oluline on aga ka väliskolleegide kaasamine ülikoolide teadusprojektide täitmisesse. Nimetatud sättega on oluliselt kitsendatud ülikooli võimalusi värvata akadeemilisi töötajaid välismaalt, kuna erinevalt varasemast erandist, mis puudutas nii välisõppejõude kui välisteadustöötajaid, laieneks uus erand üksnes võõrkeeles õpetavatele akadeemilistele töötajatele. 2 (4) Kuna keeleseaduse paragrahvi 23 lõikega 1 pannakse kõigile avalik-õigusliku juriidilise isiku töötajatele kohustus osata ja kasutada eesti keelt, siis tuleb erand sellest kohustusest kehtestada samuti seadusega, seda ei ole võimalik teha nt seaduse alusel ja selle täpsustamiseks kehtestatava Vabariigi Valitsuse määrusega. Teen ettepaneku sõnastada keeleseaduse paragrahvi 23 lõike 5 punkt 2 järgmiselt: „2) akadeemilise töötajana;“. Pakutud sõnastus haakub ka keeleseaduse paragrahvi 23 lõike 5 punkti 1 sõnastusega, mille kohaselt tehakse eesti keele oskuse nõudest erand tippspetsialistidele. Ei tippspetsialistide ega akadeemiliste töötajate puhul ei ole asjakohane hirm, et kui erand kehtestatakse ilma täiendava tingimuseta (nt et see kehtiks üksnes nendele tippspetsialistidele või akadeemilistele töötajatele, kes töötavad võõrkeeles), siis see kuidagi piirab võimalust konkreetsetele töötajate kategooriatele, kelle töös on eesti keele oskus vajalik, kõrgtasemel eesti keele oskuse nõuet kehtestada.
Välismaalaste seadus § 179 kohaselt ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid esimese viie aasta jooksul välismaalasele, kes taotleb tähtajalist elamisluba töötamiseks teadusliku tegevuse eesmärgil ja Euroopa Liidu sinine kaardi taotlejale.
Keeleseaduses ei ole vaja luua erandit teadustöötajate keeleoskusnõudele, sest sellist nõuet ei ole keeleseaduse alusel kehtestatud keeleoskusnõuete määrusega sellele positsioonile kehtestatud. Seega täna annab keeleseadus erandi nõudele, mida ei eksisteeri – see ei ole loogiline ega vajalik.
Viidatud keeleseaduse § 23 lõige 1 täpsustab, et kohustus osata eesti keelt on seotud vajadusega täita seda eeldavaid teenistuskohustusi või tööülesandeid.
Eelnõu väljatöötamiskavatsuse kooskõlastuse käigus tegi Tartu Ülikool ettepaneku teha muudatused ka keeleseaduse paragrahvi 26, millega reguleeritakse eesti keele oskuse tõendamise erisusi. Kuna tookord tehtud ettepaneku kohta ülikoolile tagasisidet antud ei ole, palun uuesti ka see säte üle vaadata ja vajalikud parandused teha. Keeleseaduse paragrahvi 26 lõike 3 järgi ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles põhihariduse, keskhariduse või kõrghariduse. Sama paragrahvi lõike 1 järgi tõendab võõrkeelse gümnaasiumi lõpetamisel eesti keele oskust eesti keele kui teise keele eksami sooritamisel väljastatud tasemeeksami tunnistus. Samas võivad lähtuvalt Vabariigi Valitsuse määrusest keskkooli lõpetamiseks sooritada eesti keele teise keelena riigieksami ka need õpilased, kes on lõpetanud põhikooli vene või muu õppekeelega koolis või klassis ja asunud õppima eesti õppekeelega gümnaasiumisse või gümnaasiumiklassi, ning õpilased, kes on vene või muu õppekeelega gümnaasiumist või gümnaasiumiklassist asunud õppima eesti õppekeelega gümnaasiumisse või gümnaasiumiklassi, vt Vabariigi Valitsuse määruse „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ paragrahvi 18 lõige 3 punkt 2 ja lõige 4. Sealjuures on õpilane eesti keele teise keelena eksami sooritanud ja saab gümnaasiumi lõpetada, kui ta kogub eksamil vähemalt ühe punkti. B2-taseme tunnistus väljastatakse aga ainult juhul, kui õpilane saab eesti keele teise keelena eksamil vähemalt 60% maksimaalsest tulemusest. Eeltoodust tulenevalt on võimalikud juhud, kus isik on omandanud eestikeelse keskhariduse, millega peaks tema keeleoskus vastavalt keeleseaduse paragrahvi 26 lõikele 3 olema tõendatud (nii A-, B- kui C-tasemel), kuid tema sooritatud eesti keele kui teise keele eksami tulemus jääb alla 60 punkti ehk alla B2-taseme. See aga ei taga, et isik on tegelikult keeleoskuse omandanud. 3 (4) Teen ettepaneku sõnastada keeleseaduse paragrahvi 26 lõiked 1 ja 2 järgmiselt: „(1) Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel väljastatakse eesti keele kui teise keele eksami sooritanule eesti keele tasemeeksami tunnistus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel kehtestatud korras. (2) /…/ (3) Eesti keele tasemeeksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles vähemalt ühe järgmistest haridustasemetest: 1) põhihariduse, välja arvatud juhul, kui isik on õpingute lõpetamiseks (alternatiiv: põhikooli lõpetamiseks) sooritanud eesti keele kui teise keel keele lõpu- või koolieksami; 2) keskhariduse, välja arvatud juhul, kui isik on õpingute lõpetamiseks (alternatiiv: gümnaasiumi lõpetamiseks või kutsekeskhariduse õppekava alusel õpingute lõpetamiseks) sooritanud eesti keele kui teise keele riigieksami; 3) kõrghariduse. (4) /…/ (5) /…/
Mõistame kommentaaris väljendatud muret selle üle, kuidas kajastavad eri tunnistused isikute tegelikku eesti keele oskust. Tõsiasi on, et see on sageli raskendatud, sest keeleoskus on mh ajas muutuv nähtus (seda nii positiivses kui ka negatiivses suunas). Eelnõu koostaja ei toeta siiski tasemehariduse tunnistuste kitsendamist moel, mis on ettepanekus esitatud. Ettepanek ei arvesta sellega, et sellisel juhul kohtleksime eri eksamite tegijaid erinevalt vaid eksamitüübist sõltuvalt: eesti keele kui emakeele eksami läbimisel 1 punktiga oleks justkui keeleoskus tõendatud, eesti keele kui teise keele eksami läbimisel 1 punktiga aga mitte.
Juhtumeid, kus eesti keeles omandatud tasemeharidus ei peegelda (enam) isiku piisavat eesti keele oskust, kõnetab keeleseaduse § 28 lõige 2, mille kohaselt on võimalik ka sellist tunnistust omav isik suunata eesti keele tasemeeksamit sooritama, kui keeleametnikul on tekkinud põhjendatud kahtlus, et isiku keeleoskus ei ole talle kehtestatud keeleoskustaseme nõudega vastavuses.
Lõunaeesti keeled, milleks on võru, seto, tartu ja mulgi keel, on läänemeresoome keeled, mida kõneldakse Lõuna-Eestis. Need on keeleajalooliselt eristunud muudest läänemeresoome keeltest varem ja seega väga erinevad põhjaeesti keelel baseeruvast tänapäeva eesti keelest. Riiklikku tähelepanu ja toetust väärivad ja vajavad kõik eesti murded, kuid lõunaeesti keeled on eriasendis, arvestades nii nende põlvnemist omaette läänemeresoome keelest, suuremat erinevust eesti kirjakeelest kui ka praegust sotsiolingvistilist olukorda. Keeleteaduses on seda seisukohta jagatud pikalt, ent Eesti seadusandluses on lõunaeesti keeli seni käsitletud murdekeeltena. See on problemaatiline kogukondade jaoks, aga ka keelte püsimise seisukohalt üldisemalt: praeguseks on lõunaeesti keel väga ohustatud keel. 1 Keeleteadlased on kirjutanud hinnangu lõunaeesti piirkonnakeele reguleerimisvajaduse kohta seaduses: „Lõunaeesti piirkonnakeel vajab edaspidi efektiivsemat toetamist. Keele taandumise peatamiseks tuleb luua rohkem keeleõppevõimalusi ja teha õpe vähemalt osaliselt kohustuslikuks, algatada atraktiivseid programme põlvkondadevahelise keelekatkestuse ületamiseks, tugevdada lasteaedade jm keelepesade tööd, rakendades vanavanemaid keeleõppes, keeleteadlikkuse suurendamiseks tuua lõunaeesti keel rohkem nähtavale avalikus ruumis, toetada eri tüüpi lõunaeestikeelset meediat jms. Nende tegevuste edukuse üheks eelduseks on lõunaeesti keele staatuse tugevdamine seadusandluses, sh keeleseaduses.“2 Tulenevalt eelöeldust teen ettepaneku teha keeleseaduses alljärgnevad muudatused: - muuta paragrahvi 5 pealkirja ja sõnastada see järgmiselt: „§ 5. Lõunaeesti keeled, eesti viipekeel ja võõrkeel“ - muuta keeleseaduse paragrahvi 5 lõiget 1 ja sõnastada see järgmiselt: „(1) Iga muu keel peale eesti keele, lõunaeesti keelte ja eesti viipekeele on võõrkeel." - täiendada keeleseaduse paragrahvi 5 lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11 ) Lõunaeesti keeled, milleks on võru, seto, mulgi ja tartu keel, on Eestis põliselt kasutatavad keeled. Riik toetab lõunaeesti keelte kaitset, kasutamist ja arendamist.“; - eelnõuga keeleseaduse paragrahvi 5 lisatav lõige 11 lugeda lõikeks 12 .
Paragrahvi pealkirja muutmise ettepaneku kohta selgitan, et kuna sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on vähemusrahvuse keel üks võõrkeele alaliike, siis ei ole teda asjakohane loetelus kõrvuti võõrkeelega nimetada.
Põhiseadus märgib, et Eesti põlis- ja enamusrahvuse eestlaste emakeel eesti keel on Eesti ainsa riigikeelena sätestatud kõigis seni kehtinud Eesti põhiseadusdes ja Põhiseaduse Assambleele esitatud põhiseaduse eelnõudes. Piirkondades kõneldavaid keelekujusid on käsitletud kui piirkondlike erikujudena ehk murretena.
Keeleteadlaste hinnang 2024.a alguses märgib, et kaaluda võiks lõunaeesti keele eraldi keelena nimetamist. Samuti märgivad, et lõunaeesti keelel on neli murret (seto, võru, mulgi ja tartu) ning et keeleks pidamine on poliitiline otsus, mis on kaalutletud ka teistest asjaoludest. Ainult keeleteaduslike argumentide põhjal valikuid teha ei saa. Iseseisvaks keeleks tunnustamise debatti on peetud ca 20 aastat. Seaduses reguleerimise takistustena on nähtud ennekõike abstraktse õiguse andmist, mis teiste murdekeeltega võrreldes pole mõistlik.
Põlvkondadevahelise keelekatkestuse ületamiseks on riigil pärimuskultuuri-ruumide taotlusvoorud ning keeleõppe toetusmeetmed. Haridus- ja Teadusministeerium on seisukohal, et murdekeeled vajavad kaitset eeskätt toetavate tegevuste kaudu, et tagada eestvedajate järelkasv ning kogukodade huvi murdekeelt edasi kanda. Alustatud on murdekeelte toetuseks murdekeelte õpetamise tegevuskava koostamist.
Tallinna Ülikool

Esmalt palume tagasisidet, miks ei kaasatud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele arvamuse avaldamiseks Tallinna Ülikooli (TLÜ), kuna keeleseaduse eelnõu puudutab ülikoole, näiteks keeleõpet ja mitmete kvalifikatsioonide väljaandmise toiminguid ning muudetakse kõrgkooli otseselt puudutavat punkti (§ 10 lg 1).
Keeleseaduse muutmise väljatöötamiskavatsus saadeti 2024. a suvel arvamuse avaldamiseks sh ka Tallinna Ülikoolile, nagu ka teistele ülikoolidele.
Keeleseaduse § 10 lg 1 muutmisel antakse õigus võõrkeelset asjaajamist kasutada õppes, aga mitte teadus- või loometegevuses. Nt teadusalased projektitaotlused (mis ei ole projektid) on kõik võõrkeelsed, sest rahastuse pakkuja nõuab seda. Ettepanek: täiendada eelnõu § 1 punkti 7, et mõlemale poolele sobivat keelt võib võõrkeelse õppe ja rahvusvaheliste lepetega seotud toimingutele lisaks kasutada ka teadus-ja loomevaldkonnas.
Muudatusega antakse avalik-õiguslike ülikoolidele luba, et asjaajamises võib võõrkeelse õppe ja rahvusvaheliste lepetega seotud toimingute korral kasutada mõlemale poolele sobivat keelt. Lisandus on eesmärgiga toetada kõrgkoolide rahvusvahelises koostööprojektides osalemist ja õppe mitmekesisust. Kommentaarist ei selgu täpsemalt, millised tegevused pakutavast sõnastusest välja jäävad. Eelnõu koostaja on seisukohal, et teadus- ja loomevaldkonna võiksid rahvusvaheliste lepetega seotud toimingute alla mahtuda.
Täpsuse huvides kommenteerime seletuskirjas § 10 lõike 1 (lk 8 viimane lõik) muutmise kohta esitatud väidet, et välisüliõpilaste ja -teadustöötajate osakaal Eestis kasvab. Esitatud väide on väär - välisüliõpilaste osakaal tänase seisuga Eestis väheneb. Lisaks ei ole mingit põhjendust väidetavale ohule, et eestlastest üliõpilased peavad hakkama ülikooliga suhtlema võõrkeeles.
EHISes registreeritud võõrriigi kodakondsusega akadeemiliste töötajate arv ning proportsioon eesti kodakondsusega akadeemilistest töötajatest on viimaste aastate jooksul kasvanud. Kuigi välisüliõpilaste osakaal võib langeda, on akadeemiliste töötajate osakaal kasvamas. Keeleseaduse eesmärk on tagada eestikeelne keskkond kõigis eluvaldkondades, sh ka kõrgkoolides.
Seletuskirja lisa 1
1) Kas ja kuidas on seotud eesti keele koolitajale esitatavad nõuded kõrghariduse definitsiooniga, mida keeleseaduses ei ole täpsustatud, kuid mida ülikoolile teadaolevalt käsitletakse kui kõrghariduse esimese astme läbimist. Juhime tähelepanu, et õpetajakoolitus toimub ainult magistriastmel, mis ei eelda eestikeelse kõrghariduse esimese astme läbimist.
2) TLÜ hinnangul tekitavad küsimuse § 2 lõikes 1 sätestatud kvalifikatsiooninõuded. Oleme skeptilised, kas piisab eesti filoloogi bakalaureusekraadi haridusest, et olla eesti keele koolitaja? Kui koolitaja kvalifikatsiooninõudena võiks piisata eesti filoloogi haridusest, siis tõusetub küsimus, miks ei võiks täita eesti keele kui emakeele õpetaja magistriõppekava lõpetaja koolitaja kvalifikatsiooninõuet. Ettepanek: täpsustada, millise kõrghariduse astme saavutamist nõutakse ning lisada lisa 1 § 2 lõikele 1 kvalifikatsiooninõudena eesti keele kui emakeele õpetaja haridus.
3) Lisa 1 § 2 lg 3 sätestab nõude täiendkoolitustel vajalike eesti keele teadmiste ja oskuste omandamiseks. Millises mahus ja sisus peab olema täienduskoolitus, et see oleks piisav kvalifikatsiooni täitmiseks? Viimasel ajal pöördutakse järjest ülikooli poole (suunajaks riigisektori organisatsioonid (nt koolid, töötukassa)), et annaksime hinnangu täiendkoolituses õpitud kvalifikatsiooni kohta, ent tekib küsimus, mille alusel seda tuleks teha.
4) Lisa 1 § 2 lõiked 2 ja 3 on sisult identsed, mistõttu jääb arusaamatuks, miks on vajalik need eristada. Ettepanek: liita lisa 1 § 2 lõiked 2 ja 3 kokku üheks lõikeks.
5) lisa 1 § 2 lõikes 4 tekib taas küsimus kõrghariduse määratlemise osas – kas bakalaureusekraadiga lõpetanu vastab koolitaja kvalifikatsiooninõuetele.
Keeleseaduse muutmise eelnõu lisana oli määruse näidis. Justiits- ja Digiministeeriumi märkis, et kvalifikatsiooninõuded tuleb kirjeldada seaduses, kuna kvalifikatsiooninõuete kehtestamine võib riivata põhiõigusi. Kavandatav muudatus vajab veel põhjalikumat analüüsi, mistõttu hetkel kvalifikatsiooninõudeid eesti keele tasemeeksamiteks ettevalmistavatele koolitajatele ei kehtestata.
Võru Instituut, Võru Kongressi Vanemate Kogu

Võru Instituut teeb ettepaneku lisada keeleseadusesse lõunaeesti piirkonnakeele mõiste ja palub teha keeleseaduse ja riigilõivu seaduse muutmise seaduse eelnõus järgmised täiendused:
• Täiendada keeleseaduse paragrahvi 3 uue lõikega 4:
“(4) Riik toetab lõunaeesti keele kaitset, kasutamist ja arendamist. Lõunaeesti keel, mis koosneb mulgi, tartu, võru ja setu keelest, on Eesti põline piirkonnakeel.”
• Muuta keeleseaduse § 5 lg 1 sõnastust ja sõnastada see järgmiselt:
“(1) Iga muu keel peale eesti keele, lõunaeesti keele ja eesti viipekeele on võõrkeel.”

Keeleseaduse muutmise eelnõu praeguses sõnastuses jätab lahenduseta võru ja seto keele staatuse küsimuse. Võru Instituut ei nõustu eelnõu seletuskirjas esitatud seisukohaga, et kuigi selles küsimuses tegid mitu asutust ja organisatsiooni oma ettepanekud, siis kogu see teema on jäetud eelnõust välja põhjendusega, et ühist seisukohta lahenduse osas ei ole.

Neli keeleteadlast on kirjutanud oma hinnangus [https://dok.hm.ee/et/document.html?id=76259dbc-46a2-4991-98f2-6a23da6f2333]: „Lõunaeesti piirkonnakeel vajab edaspidi efektiivsemat toetamist. Keele taandumise peatamiseks tuleb luua rohkem keeleõppevõimalusi ja teha õpe vähemalt osaliselt kohustuslikuks, algatada atraktiivseid programme põlvkondadevahelise keelekatkestuse ületamiseks, tugevdada lasteaedade jm keelepesade tööd, rakendades vanavanemaid keeleõppes, keeleteadlikkuse suurendamiseks tuua lõunaeesti keel rohkem nähtavale avalikus ruumis, toetada eri tüüpi lõunaeestikeelset meediat jms. Nende tegevuste edukuse üheks eelduseks on lõunaeesti keele staatuse tugevdamine seadusandluses, sh keeleseaduses.“
Lisaks on keeleteadlased rõhutanud, et kuigi Eesti kõik murded väärivad riiklikku toetust, siis lõunaeesti põliseid keeli ei saa sel moel teiste murretega samale pulgale panna: „Riiklikku tähelepanu ja toetust väärivad ja vajavad kõik eesti murded, kuid lõunaeesti murdekeeled on eriasendis, arvestades nii nende põlvnemist omaette läänemeresoome keelest, suuremat erinevust eesti kirjakeelest kui ka praegust sotsiolingvistilist olukorda. Põhjendatud on lõunaeesti keelele anda piirkonnakeele staatus.“
Tagasisides viidatud keeleteadlaste hinnang tõepoolest viitab, et kuna lõunaeesti murdekeeltel on oma tugev eestkõnelejate rühm ning neid keeli on aastate jooksul riigi toel kirjakeele normile omaste tunnuste sarnaseks arendatud, võiks kaaluda võru, seto ja mulgi keelte nimetamist ühtseks lõunaeesti keeleks. Keeleteadlaste hinnangul oleks põhjendatud lõunaeesti keelele eraldi staatuse andmine, et takistada murdekeelte hääbumist, kuid märgivad samas, et keeleks pidamine on poliitiline otsus, mis on kaalutletud ka teistest asjaoludest. Ainult keeleteaduslike argumentide põhjal valikuid teha ei saa. Põhiseadus märgib, et Eesti põlis- ja enamusrahvuse eestlaste emakeel eesti keel on Eesti ainsa riigikeelena sätestatud kõigis seni kehtinud Eesti põhiseadusdes ja Põhiseaduse Assambleele esitatud põhiseaduse eelnõudes. Piirkondades kõneldavaid keelekujusid on käsitletud kui piirkondlike erikujudena ehk murretena.
Keeleseaduse väljatöötamiskavatsuse osana palus Haridus- ja Teadusministeerium keeleteadlastelt hinnangu, kas ja milliseid murdekeeli võiks iseseisvaks keeleks pidada ja KeeleS-s teistest murdekeeltest eristada. Keeleteadlased Jüri Viikberg, Karl Pajusalu, Liina Lindström ja Sven-Erik Soossaar on oma hinnangus3 märkinud, et riiklikku tähelepanu ja toetust väärivad ja vajavad kõik eesti murded.
Haridus- ja Teadusministeerium on seisukohal, et murdekeeled vajavad kaitset eeskätt toetavate tegevuste kaudu, et tagada eestvedajate järelkasv ning kogukodade huvi murdekeelt edasi kanda. Alustatud on murdekeelte toetuseks murdekeelte õpetamise tegevuskava koostamist.
Keeleseaduse väljatöötamis-kavatsusele andsid murdekeele staatuse küsimuses tagasisidet Võru Instituut, Võrokeste Kongressi Vanemate Kogu, Seto Kongressi Vanemate Kogu, Eesti Keelenõukogu ja Eesti Keele Instituut. Ühist seisukohta kuidas murdekeeli seaduses nimetada tol hetkel ei olnud. Oli ettepanek käsitleda keeleseaduses Lõuna-Eesti murdeid ühendavalt lõunaeesti keelena, aga ka tunnustada seto ja võru keelt iseseisvate keeltena.
Eesti Puuetega Inimeste Koda

Puudega inimesi puudutavad seadusandluse muudatused ja sisulised küsimused on vajalik sihtrühma ja nende esindajatega põhjalikult läbi arutada enne eelnõu arvamuse avaldamiseks saatmist. Keeleseaduse muutmist puudutavatesse aruteludesse EPIKoda ega liikmesorganisatsioonid kaasatud ei ole olnud. Oleme seisukohal, et enne seaduse vastuvõtmist on vajalik korraldada sisulisi arutelusid, kuhu oleks kaasatud ka viipekeelt suhtluskeelena kasutava kogukonna esindajaid veel enne Riigikokku saatmist, et tagada põhjalik arutelu ning osapoolte arvamuste ja ettepanekutega arvestamine.
Keeleseaduse muutmise väljatöötamiskavatsus saadeti 2024. a suvel arvamuse avaldamiseks Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Kurtide Liidule, Eesti Viipekeeletõlkide Kutseühingule ja Eesti Viipekeele Seltsile. Väljatöötamiskavatsusele saatis on tagasiside vaid Eesti Puuetega Inimeste Koda.
Eesti Kurtide Liit

Kehtiva keeleseaduse § 3 lõige 2, mis tunnistas eesti viipekeelt iseseisvaks keeleks, tuleb taastada. Muudetud kujul võiks lõige kõlada järgmiselt: "Eesti viipekeel on iseseisev keel, millel on oma grammatika ja leksika. Viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju. Eesti viipekeel moodustab eesti rahvuskultuuri lahutamatu osa ja riik tagab selle kasutamise, säilitamise ning arendamise."
Arvestades kogukonna tagasisidet eelnõule, viipekeelt puudutavaid sätteid keeleseaduses selle eelnõuga ei muudeta. Kehtima jääb kehtiva seaduse sõnastus.
Praegune seaduseelnõu § 5 lõige 1¹, mis käsitleb eesti viipekeele kasutamist ja arendamist, tuleks täiendada järgmiselt: "Riik toetab eesti viipekeele kasutamist ja arendamist. Riik tagab eesti viipekeele kättesaadavuse kõikides avalikes teenustes ja asutustes, sealhulgas hariduses, tervishoius, õigussüsteemis ning kultuuri- ja infoteenustes. Viipekeele kasutamine peab olema võrdne eesti keele kasutamisega.“
Soov, et riik tagab eesti viipekeele kättesaadavuse kõikides avalikes teenustes ja asutustes, sealhulgas hariduses, tervishoius, õigussüsteemis ning kultuuri- ja infoteenustes, vajab põhjalikumat analüüsi, mis otseselt ei kuulu Haridus- ja Teadusministeeriumi kompetentsi. Edastame soovi teistele ministeeriumitele. Eesti viipekeel on õppekeelena kasutusel Tallinna Heleni koolis.
Seadusesse tuleb lisada uus lõige § 6 alla, mis täpsustab viipekeele kasutamist:
"Avalikud asutused ja teenusepakkujad on kohustatud tagama eesti viipekeele kättesaadavuse, sealhulgas tõlketeenuste pakkumise kaudu. Riik eraldab selleks vajalikud vahendid ning korraldab vastava järelevalve." Seaduse seletuskirjas tuleb täpsustada, et eesti viipekeel on iseseisev loomulik keel, mitte ainult kommunikatsioonivahend kurtidele. Seletuskirjas võiks olla järgmine tekst: "Eesti viipekeel on iseseisev keel, millel on täielikult välja kujunenud grammatika, leksika ja kasutuspraktika. Seda ei tohiks segi ajada viibeldud eesti keelega, mis on suulise eesti keele visualiseeritud vorm. Eesti viipekeele kasutamine avalikes teenustes ja haridussüsteemis peab olema tagatud ilma kompromissideta."
Juhime tähelepanu, et põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt peavad riik ja kohalikud omavalitsused hoolitsema selle eest, et puuetega inimestel oleks võimalik realiseerida oma õigusi teistega võrdselt kõigis eluvaldkondades. Sellega peab põhiseaduse tasemel viipekeelsete inimeste ligipääs teabele ja teenustele olema tagatud.
Keeleseaduse juurde tuleb lisada viide Euroopa Liidu ligipääsetavuse direktiivile, et tagada selle täpne rakendamine: "Kõik avalikud ja erasektori teenused, mis kuuluvad Euroopa Liidu ligipääsetavuse direktiivi kohaldamisalasse, peavad olema kättesaadavad eesti viipekeeles. Riik tagab selle nõude täitmise vajalike juhiste, rahaliste vahendite ja järelevalve kaudu."
Keeleseaduse eesmärk on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Teenuste ligipääsetavus kuulub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valdkonda.
Seadusesse tuleks lisada lõige, mis tagab Eesti kurtide kogukonna ja ekspertide kaasamise kõigi viipekeelt puudutavate õigusaktide väljatöötamisse: "Eesti viipekeelt puudutavate õigusaktide ja määruste koostamisel kaasatakse kohustuslikus korras Eesti kurtide kogukonna esindajad, sealhulgas Eesti Kurtide Liit."
Õigus olla kaasatud kuulub põhiõiguste hulka. Seetõttu pannakse väljatöötamiskavatsusi ja eelnõusid avalikule arutelule ja saadetakse kooskõlastamiseks, et anda huvigruppidele võimalus kaasa rääkida. Partnerite osalemist suunab „Kaasamise hea tava“.
Eesti Viipekeele Selts

Sidudes eesti viipekeele staatuse lahti eesti keele staatusest ja rühmitades kavandatavate seaduse muudatustega ühtekokku võõrkeelte ja vähemusrahvuste keeltega, muutuvad tahes-tahtmata ka kurtidesse ja eesti viipekeelde ühiskondliku suhtumise põhjendid.
EVS hinnangul toetub täna kehtiv keeleseadus (paigutades eesti viipekeele staatuselt eesti keelega ühte gruppi) tõlgendamisel rahvuskultuurile põhinevale lähenemisele. Eelnõu (mis lahutab eesti viipekeele staatuse eesti keele staatusest ja paigutab ta samasse gruppi võõrkeelete ja vähemusrahvuste keeltega), välistab rahvuskultuurile põhineva lähenemise ja peab võimalikuks üksnes puudele põhinevat lähenemist.
Arvestades kogukonna tagasisidet eelnõule ja õiguskantsleri büroo hinnangut, viipekeelt puudutavaid sätteid keeleseaduses selle eelnõuga ei muudeta. Õiguskantsleri büroo hinnangul võib muudatused ära jätta, kuna viipekeelt ei saa riigikeeleks pidada ka kehtiva normistiku raames.
Kehtima jääb kehtiva seaduse sõnastus.
Seletuskirja punkti 2 teises ja kolmandas lõigus väidetakse, et ekslik on kehtivast keeleseadusest tuleneda võiv järeldus selle kohta, nagu oleks eesti viipekeel riigikeele (või sellega võrdsustatava) staatusega. Seda väidet põhjendatakse seletuskirjas viitega õiguskantsleri 2022.a. seisukohale, mille kohaselt eesti viipekeel ei ole põhiseaduse mõttes eesti riigikeel, kuid riigil on sellest hoolimata mitmeid viipekeelega seotud kohustusi.
Kõigepealt peame tähelepanuväärseks, et õiguskantsleri sellekohane seisukoht (21.10.2022 nr 7-4/221487/2205497) ei ole esitatud nii ainuvõimaliku konstateeringu vormis. Sõnasõnalt väljendub õiguskantsler (punkti 3 esimeses lauses) tegelikult hoopis nii: „Eelnevat arvestades ei ole tõenäoline, et põhiseaduse mõttes saaks riigikeeleks olla eesti viipekeel“. Meie arvates väljendid „ei ole“ ja „ei ole tõenäoline, et on“ pole samatähenduslikud. Erinevust näeme selles, et üks neist välistab täielikult, teine aga üksnes tõenäosuslikult. Eelnõus ja selle seletuskirjas välistatakse eesti viipekeele samastamine riigikeelega absoluutselt täielikult. EVS saab õiguskantsleri dokumendist aga aru nii, et tema peab eesti viipekeele hindamist riigikeeleks põhimõtteliselt (olgugi väga väikese tõenäosusega, aga siiski) võimalikuks.
Õiguskantsleri seisukoht 21.10.2022 eesti viipekeele staatuse ja kasutamise kohta on pikem, kui nimetatud repliik: „Eelnevat arvestades ei ole tõenäoline, et põhiseaduse mõttes saaks riigikeeleks olla eesti viipekeel. Viipekeel pole riigis ühtselt kasutatav ja rahvast ühendav märgisüsteem, mille valdamist saab nõuda kõigilt avaliku võimu asutustelt ja teenuste osutajatelt. Kuigi viipekeelt ei saa pidada riigikeeleks põhiseaduse tähenduses, on nii põhiseaduses kui ka Eestile järgimiseks kohustuslikes rahvusvahelise õiguse aktides ette nähtud mitmeid viipekeelega seotud kohustusi.“
Lause „Riik toetab eesti viipekeele kasutamist ja arendamist“ lisamine tänasele seaduse tekstile on iseenesest EVS poolt tervitatav. Aga selle puudusena näeme, et kedagi mitte millekski konkreetseks see ei kohusta. See ei too selgust selle kohta, millised kohustused ja õigused lasuvad riigil seoses eesti viipekeele (kasutamise kurtide jaoks möödapääsmatu) vajaduse korral. Olgu siis õppimisel, õpetamisel haridussüsteemis, keele arendamisel ja uurimisel teaduse tegemisel. Aga ka tõlkimise kaudu eesti viipekeele kasutamise võimaluste kohta avalikus ruumis ja avalikus suhtlemises mistahes asjaajamistel. EVS ei arva, et soovitav konkreetsus ja täielik selgus nendes küsimuses peab sisalduma tingimata keeleseaduses endas. Vastused küsimustele, kas, kus, kuidas ja millistel tingimustel on võimalik eesti viipekeele tõlketeenust nõuda võib vabalt leida reguleerimist ka seadusest alamate määruste, vmt aktidega. Nagu ka küsimused selle kohta kas ja kes peab kurtidele eesti viipekeelse tõlke saamise tagama. Aga neis küsimustes tänases ajas sisalduv täiesti üleüldine selgusetus peaks keeleseaduses muudatuste tegemisega kohe kindlasti ära kaotatama.
Õiguskantsler on 2022. a selgitanud, et kuigi viipekeelt ei saa pidada riigikeeleks põhiseaduse tähenduses, on nii põhiseaduses kui ka Eestile järgimiseks kohustuslikes rahvusvahelise õiguse aktides ette nähtud mitmeid viipekeelega seotud kohustusi. Näiteks põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt peavad riik ja kohalikud omavalitsused hoolitsema selle eest, et puuetega inimestel oleks võimalik realiseerida oma õigusi teistega võrdselt kõigis eluvaldkondades. Kuivõrd viipekeel on kuulmispuudega inimeste tavapärane suhtlusvahend (vt World Federation of the Deaf), tuleb neile inimestele tagada ka viipekeelt puudutavad õigused. Samuti põhiseaduse § 37 lõikes 1 on sätestatud igaühe õigus haridusele. Selle sättega on hõlmatud kõik hariduse tasandid, alustades alusharidusest ja lõpetades kõrghariduse ja huviharidusega. Seega tuleb ka kuulmispuudega inimestele haridus kättesaadavaks teha.
Eesti Viipekeeletõlkide Kutseühing

Eesti Viipekeeletõlkide Kutseühing taunib igasugust seadusemuudatust, mis seab eesti viipekeele praegusega võrreldes halvemasse olukorda ning riivab mingilgi määral viipekeelsete kurtide õigust eesti viipekeele kasutamisele ja edendamisele või seab piiranguid viipekeele tõlketeenuse võimaldamisele, viipekeeletõlkide koolitamisele ja ligipääsetavusele mistahes eluvaldkonnas. Toetame siinkohal Eesti Kurtide Liidu ja Eesti Viipekeele Seltsi seisukohti seadusemuudatuste osas.
Planeeritud keeleseaduse muudatus ei oleks mõjutanud viipekeelse tõlke kättesaadavust. Arvestades kogukonna tagasisidet eelnõule, viipekeelt puudutavaid sätteid keeleseaduses selle eelnõuga ei muudeta. Kehtima jääb kehtiva seaduse sõnastus.



Keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

1.1.1. Keeleseaduse muutmise eesmärk
Keeleseadus (KeeleS) jõustus 1. juulil 2011. aastal ning on püsinud sisuliste muutusteta viimased 12 aastat. KeeleS-i mõjuanalüüsiga alustati 2023. aasta suvel. KeeleS-i väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) ettevalmistamine oli vajalik peamiselt järgmistel põhjustel:
1. Viimase paari aasta jooksul on algatatud mitmeid KeeleS-i ning teiste keeleoskust ja
-kasutust reguleerivate õigusaktide muutmise ettepanekuid, mille eesmärk on olnud kaitsta Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-ga 6 sätestatud eesti keelt kui riigikeelt ning tagada eesti keele kasutamine kõikides eluvaldkondades.
2. Oluline on hinnata kehtiva õigusraamistiku aja- ja asjakohasust ühiskonnas toimunud arengute kontekstis (tehnoloogia areng, rändesurve, muudatused haridussüsteemis jm).
3. Tarvis on hinnata eesti keele kaitseks seadusliku sekkumise vajadust ning analüüsida, millised abinõud on eesti keele arenguks ja kaitseks parimad ning vajalikud seoses majandustegevuse muutustega.
Esmalt kaardistati erinevates valdkondades KeeleS-i rakendamisel ette tulevaid probleemseid olukordi ning sotsiaalset (sh demograafilist) ja majanduslikku mõju avaldavaid tegureid ning olukordi. Alates 2023. aasta sügisest on Haridus- ja Teadusministeerium kohtunud eri huvirühmadega, sh huvirühmade katusorganisatsioonide, ettevõtjate ja kaasuvate valdkondade poliitikakujundajatega. Keelevaldkonna õigusruumi kitsaskohti on arutatud Eesti keelenõukoguga. Samuti on koondatud mõjuvaldkondade kohta statistikat ning võetud arvesse Keeleameti järelevalve tulemusi. KeeleS-i VTK valmis 2024. aasta juunis ning seejärel toimusid kooskõlastusringi arutelud.
Eesti on teiste EL riikide kõrval muutunud rände sihtriigiks juba enne Ukraina sõjapõgenike saabumist. Eestisse õppima, tööle või pererändega saabunud inimesed on eesti keele potentsiaalsed õppijad, kellele võivad laieneda eesti keele oskuse nõuded. KeeleS- i VTK ja seaduse muutmise eelnõu ettevalmistamist on alustatud selleks, et kindlustada eesti keele säilimine ja areng ning eesti keele senisest ulatuslikum kasutamine kõigis eluvaldkondades.

1.1.2. Riigilõivuseaduse muutmine
Seaduseelnõuga kehtestatakse riigilõiv eesti keele tasemeeksami kolmandale ja järgnevale sama tasemeeksami soorituskorrale, et motiveerida eksaminande põhjalikumalt eksamiks valmistuma ning vähendada korduvatest sooritustest tingitud kulusid avalikule sektorile.

1.1.3. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muutmise seaduse eelnõuga lisatakse seadusesse ühtse põhikooli lõpueksami töö ja gümnaasiumi riigieksami töö ning eksamitöö hindamist puudutava teabe juurdepääsu regulatsioon.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Haridus- ja Teadusministeeriumi (edaspidi HTM) keelepoliitika osakonnajuhataja Andero Adamson (tel 735 0225, [email protected]), keelepoliitika osakonna peaekspert Kätlin Kõverik (tel 735 0754, [email protected]), keelepoliitika osakonna peaekspert Pille Põiklik (tel 735 0223, [email protected]) ning õigus- ja personaliosakonna õigusvaldkonna õigusnõunik Margit Kiin (tel 735 0199, [email protected]).

Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis HTM-i õigus- ja personalipoliitika osakonna juhataja Raina Loom (tel 735 0187, [email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Anu Rooseniit ([email protected]).

Märkused:
Eelnõukohase seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamus.
Eelnõu on seotud „Avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse“ eelnõuga1, mis on seletuskirja koostamise hetkel läbinud kooskõlastamise menetlusetapi.

1.3. Väljatöötamiskavatsus ning selle kohta saabunud tagasiside
Seaduseelnõu koostamisele eelnes väljatöötamiskavatsus (VTK), mis saadeti kooskõlastamiseks ministeeriumidele, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, arvamuse avaldamiseks Eesti Keelenõukogule, Keeleametile, Eesti Keele Instituudile, Haridus- ja Noorteametile, Eesti Töötukassale, Tööinspektsioonile, Eesti Tööandjate Keskliidule, Kaupmeeste Liidule, Eesti Hotellide ja Restoranide Liidule, Eesti Ametiühingute Keskliidule, Võru Instituudile, Seto Instituudile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Kurtide Liidule, Eesti Viipekeeletõlkide Kutseühingule, Eesti Viipekeele Seltsile ning teadmiseks Riigikogule.
Ülevaade VTK-le saabunud tagasisidest on esitatud allpool.

Käesoleva KeeleS-i muudatusega ei muudeta senist keelepoliitika suunda, ei leevendata ega karmistata riigikeele oskuse nõudeid. Pigem korrigeeritakse senise järelevalvepraktika ning keelevaldkonna seirete põhjal ilmnenud vajakajäämisi.
KeeleS-i eelnõule andis tagasisidet 21 organisatsiooni. Palju oli täpsustavaid tähelepanekuid, mis lahendati peamiselt omavaheliste arutelude käigus.

Justiits- ja Digiministeerium

Justiits- ja Digiministeerium (edaspidi JDM) on toetanud KeeleS-i § 35 lõike 1 muudatusettepanekut (mitte kohaldada sanktsiooni, kui avalikku kohta paigaldatud viidal, sildil jne pole järgitud kirjakeele normi), kuid on lisanud ka soovituse asendada fraas „kirjakeele normi rikkumise eest“ fraasiga „eesti keele kasutamise nõuete rikkumise eest“. Kehtiva KeeleS-i § 35 lõikes 1 on sunnimeetmete peatükki jäänud ekslikult vigane sõnastus, nagu karistatakse kirjakeele normi rikkumise eest avalikku kohta paigaldatud viidal ja sildil, välireklaamis, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaamis, ning veebilehel, ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel ja nime ümberkirjutamisel, samuti eestikeelse olulise teabe eesti keeles esitamata jätmise eest kaubamärkide kasutamisel tegevuskoha tähisena või reklaamis ning olulise võõrkeelse teabe eesti keelde tõlkimata jätmise eest avalikel üritustel. KeeleS-i § 4 lõike 1 kohaselt on kirjekeele normi kohaldamine nõutav vaid ametlikus suhtluses. JDM-i soovitus asendada fraas „kirjakeele normi rikkumise eest“ fraasiga „eesti keele kasutamise nõuete rikkumise eest“ tugines asjaolul, et kirjakeele normi rikkumiste eest pole sunnimeetmeid rakendatud. Tõepoolest praktikas ja VTK-s kirjeldatud juhtudel kirjakeele normi rikkumisi tuleb ette harva ning need lahendatakse peamiselt ettekirjutuste vormis. Arvestada tuleb sellega, et kohustus kirjakeele kasutamise normi järgida on ametlikus keelekasutuses ning kõik need asutused, kes on kohustatud järgima normi, seda tavaliselt ka teevad. Juhul, kui normile ei järgneks sunnimeedet või selle tõlgendus on teise väljendi sisse peidetud, võib kujuneda olukord, kus normi täitjatel puudub selge arusaam ning järelevalves on keeruline viidata rikkumise alusele. Kirjakeele normi rikkumise sunnimeetmed on vajalikud preventiivse meetmena. Kuigi rahatrahvi pole hetkel kehtivas praktikas rakendatud, siis ei saa rahatrahvi pidada ebaproportsionaalseks, vaid ennekõike preventiivselt toimivaks meetmeks.

JDM on toetanud karistusmäärade tõstmist ning sedastab, et eelnõus on kavandatud kõigis vastutuse sätetes juriidilisele isikule ühesugune karistusmäär ehk kuni 10 000 eurot, kuna kehtiva KeeleS-i kohaselt on erinevad teod karistuste järgi siiski eristatud. Seetõttu ei nõustuta eelnõu koostaja sooviga tasandada erinevate rikkumiste puhul rakenduvad trahvimäärad. Füüsilise isiku osas jäävad trahvimäärad erinevaks ning see peaks kajastuma ka juriidilise isiku karistusmäärades. Ka Karistusseadustikus ei nähta kõigile tegudele ette ühesugust karistusmäära. Sellest tulenevalt tehti ettepanek tõsta karistusmäärad senise 1300 euro asemel 10 000 euroni, senise 2600 euro asemel 15 000 euroni ning senise 3200 euro asemel 20 000 euroni. Eelnõu koostaja kaalus juba eelnõu ettevalmistamisel JDM-i ettepanekut tõsta karistusmäärasid proportsionaalselt, järgides kehtiva seaduse proportsionaalsust. Lähtudes järelevalve praktikast, puudub vajadus karistusmäärasid oluliselt eristada. Varasem karistusmäärade eristamine ja kehtiv normistik on poliitiline kokkulepe, mis tänaseid vajadusi ei kata. Rahatrahvi määramisel on piirmäärast olulisemad väärteo ulatus, mõju ning teadlik või mitteteadlik tegutsemine, mida menetleja kaalumisel arvesse peab võtma. Siiski hindab eelnõu koostaja rikkumisi audiovisuaalse teose üldsusele kättesaadavaks tegemisel teistest rikkumistest olulisema mõju ja ulatusega rikkumiseks, mistõttu on põhjendatud määrata kõrgem trahvimäär.
Täiskasvanute eesti keele õppe korraldamise küsimused vajavad veel põhjalikumat arutelu teiste ministeeriumide ja nende haldusalades olevate asutustega. Väljatöötamiskavatsuses on välja toodud valdkonnaülene probleem, kus vastutus hajub mitme ministeeriumi vahel. Eelnõuga on soov vastutus koondada ühte ministeeriumisse. Mõjude hindamine toimub täiskasvanute eesti keele õppe valdkonna korrastamise protsessis.
Eelnõus nähti ette biomeetriliste andmete kasutamine isiku tuvastamiseks eesti keele tasemeeksamil. Eelnõu koostaja nõustub JDM-i tähelepanekuga, et biomeetriliste andmetega isiku lausaline tuvastamine on ebaproportsionaalne meede ning loobub kavandatavast muudatusest.
JDM on teinud soovituse kavandatavate muudatuste eesmärgi ja mõõdikute täitmise hindamiseks lisada eelnõusse järelhindamise kohustust sisaldav säte. „Eesti keele arengukava 2021-2035“ tulemusnäitajana on väljatöötamisel eesti keele maine mõõdik, millega hakatakse regulaarselt mõõtma eesti keele staatust ühiskonnas. Mõõdik kirjeldab hoiakuid eesti keele staatuse suhtes ja kuivõrd on eesti keele kasutusala olemas ja kaitstud. Iga meetme puhul saab hinnanguid anda vastavalt muudatuse eesmärgile. Samas ei pruugi inimeste käitumine kohe muutuda. Nt ei pruugi rohkem kui kaks korda samal keeletasemel eksameid tegevate isikute hulk vaatamata kehtestatud riigilõivule väheneda, kuid vähenevad osaliselt riigi kulutused.
Teiste ettepanekutega on kas arvestatud või need on eelnõust välja jäänud (nt biomeetriliste andmetega isikutuvastus) ning täpsem selgitus kajastub kooskõlastustabelis.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

VTK-s käsitleti murdekeele staatust, kuivõrd 2023. aastal tõusetus taas murdekeelte määratluse küsimus. VTK-s võimalikke regulatiivseid lahendusi ette ei nähtud, kuna valdkond vajab eeskätt tuge mitteregulatiivsete tegevustega. Samas tõdetakse, et eesti keele piirkondlike erikujude õpe vajab riigipoolset tuge ning tuleb teha samme murdekeelte õppe soodustamiseks ja tegeleda muudatusvajadustega põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (edaspidi ReM) märkis, et ReM-i valitsemisalas koordineeritud piirkondlikele arenguprogrammidele ja toidupiirkondade algatustele oleks toeks piirkonnakeele ja põliskeele mõiste avamine KeeleS-i ja/või selle seletuskirja tasandil. Muuhulgas aitaks see paremini mõtestada ja rakendada PS-i preambulat. Eesti keel kui riigikeel ja meie piirkondlikud keeled/identiteedid rikastavad üksteist olles samas mõlemad inglise jt võõrkeelte mõjuväljas. Samuti märgiti, et nii kogukondliku kultuurilise paigaidentiteedi hoidmiseks kui ka kohaliku turismi, põllumajanduse ja kalandusega seotud tootearenduses piirkonna kultuurilise kapitali taaskasutuse võimestamiseks, võib keeleteadlaste pakutud termin „lõunaeesti keel“ jääda nõrgaks ühisnimetajaks. Keeles/kultuuris on pika aja jooksul juurdunud „võro“, „seto“, „mulgi“, „kodavere“, „kihnu“ jms piirkondlike/põliste keelte nimetused, millega inimesed end samastavad.

Kultuuriministeerium

VTK-s on märgitud, et hinnanguliselt on tööhõives ca 43 000 isikut, kes ei oska üldse eesti keelt (Statistikaamet 2023), nende hulgas ka sektorid, kus eesti keele oskusele nõudeid pole seatud. Kultuuriministeerium on teinud ettepaneku käsitleda keeleoskuse analüüsis sihtrühma kitsamalt ja keskenduda vaid tööjõu sellele osale, kellele rakenduvad keeleoskuse nõuded. HTM-i seisukoht on, et KeeleS-i eesmärgist tulenevalt ei saa vaadelda kitsalt pelgalt keelenõuetega tööealist elanikkonda, vaid peame pürgima eestikeelsema ühiskonna suunas tervikuna. VTK analüüs näitab, et eesti keelt oskava tööjõu nappus on kõigis sektorites. Eesti keele õppe suhtes tuleb riigil tervikuna olla nõudlikum, et elanikkonna ühiseks suhtluskeeleks oleks eesti keel ja ühiskond oleks sidusam.
Kultuuriministeerium toetab täiskasvanute keeleõpe tõhustamise ettepanekut. Keeleõppe süsteemsem ülesehitus ja standardimine vajab tähelepanu, sest selleta ei pruugi tõhusam järelevalve puudujääke korvata. Sunnirahade tõstmise osas oli Kultuuriministeerium seisukohal, et keelepoliitika ei peaks rakenduma niivõrd riigi sunni-, jõu- ja karistusähvarduse, vaid selgitamise, juhendamise, õpetamise jm mitteregulatiivse positiivse ja toetava tegevuse tulemusena. HTM järgibki seda lähenemist. Küll aga tuleneb sunnirahade tõstmine sunnimeetmete eesmärgist. Sunnimeetmed peavad olema motiveerivad. Paraku ei ole tänased sunnirahad piisavalt motiveerivad, kuivõrd vaid 7% järelkontrolli sattunutest täidab ettekirjutuse. Sunnirahad ei ole 20 aasta jooksul muutunud, samas keskmine palk on neljakordistunud.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

VTK punktis 6 märgitakse, et eesti keele oskuse nõuetega on probleeme mitmes valdkonnas, eriti teeninduses. Lahendusvariantidena on kaalumisel sunniraha tõstmine, tõhusam järelevalve ning täiskasvanute eesti keele õppe süsteemi korrastamine. Probleemi üheks võimalikuks regulatiivseks lahenduseks on pakutud VTK punktis 6.4. lähenemise variant I, et keeleoskusnõudeid kontrollitakse enne tööle asumist. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM) hinnangul oleks eesti keele oskuse nõuete kontrollimine tööle asumisel tööandjatele liialt koormav ning võib seada ohtu tööjõu kättesaadavuse teatud valdkondades. Sestap pooldab ministeerium, et tööandjad saaksid olla värbamisel vabamad, pakkudes töökeskkonnas keele omandamise võimalusi, tagades sealjuures siiski eestikeelse teeninduse. MKM-i ettepanekul võiks välisturismile suunatud valdkondades värbamine paindlikum olla. HTM on seisukohal, et ka välisturismile suunatud valdkondades on värbamine paindlik ja kehtiv regulatsioon võimaldab eesti keelt omandada tööle asudes.
MKM küll toetab viipekeele osas õigusselguse loomist, kuid viipekeele terminiga seonduva muudatuse tulemusena ei tohi viipekeele kasutamise olukord Eestis halveneda. Võttes arvesse kogukondade tagasisidet KeeleS-i muutmise eelnõule ja Õiguskantsleri büroo seisukohta, et KeeleS ei vaja õigusselguse loomiseks muutmist, jätab HTM viipekeelt puudutavad sätted muutmata.
MKM teeb ettepaneku reguleerida arekeele (lihtsa keele) kasutamine, et avalikkusele suunatud ja kogu ühiskonda puudutav oluline riiklik teave esitatakse lisaks eesti kirjakeelele ka eesti viipekeeles ja arekeeles. HTM on seisukohal, et nii võõrkeelde tõlkimise ja võõrkeeles teenuste osutamise kui arekeele kasutamise otsustus peaks jääma iga asutuse pädevusse. Igas valdkonnas tuleb ette erinevaid olukordi, mistõttu peaks eeskätt valdkonna eestvedaja analüüsima tõlkimise vajadust arvestades oma sihtrühma huve ja põhiõiguste kaitset. Küll aga saab HTM olla eestvedaja arekeele mõiste sisustamisel ja tekstide hindamiseks vajalike tööriistade arendamisel keeletehnoloogia lahendustega.

Siseministeerium

Siseministeerium märgib, et VTK-s oli murdekeelte seisundi analüüsi juures tõstatatud murdekeele emakeelena rahvastikuregistris märkimise küsimus. Emakeele loendi täiendamise ja näiteks rahvastikuregistrisse teise emakeele lisamise korral, teeb Siseministeerium ettepaneku analüüsida KeeleS-i §-ide 9 (vähemusrahvuste keele kasutamise õigus) ja 11 (püsielaniku keele kasutamine asjaajamiskeelena) rakendumise asjaolusid. Täpsustamist vajab, kas ka mitme emakeelega inimestele, kelle üks emakeeltest on eesti keel, rakenduvad paragrahvides sätestatud õigused. Kui inimese üheks emakeeleks on eesti keel, siis talle kui riigikeelt emakeelena kõnelejale KeeleS-i §-ide 9 ja 11 õigused ei laiene. HTM leiab, et eeskätt vajab nii murdekeelte kui teise emakeele märkimise õigus lahendamist enesemääratlemise õigusena. Rahvastikuregistris peab olema võimalus lisada rohkem kui üht emakeelt, sh Eesti murdekeeli. Mitmikidentiteet on tavapärane paljudele inimestele.

Riigikantselei

Riigikantselei pakkus, et KeeleS-i eelnõu väljatöötamiseks tasuks kaaluda taotleda toetust Riigikantselei koosloome kiirendist. Koosloome kiirendi eesmärk on soodustada valdkondade ülest koosloomet, sh vajaduse korral kaasates koosloome eksperte ning käitumisteadlasi. VTK-le ja KeeleS-i muutmise eelnõule saabunud tagasiside on HTM-i hinnangul laiapindne ning võimaldab kompromissidel põhineva eelnõuga edasi töötada.
Mitmed ministeeriumid on tunnustanud murdekeelte toetuseks tegevuskava koostamist, mis aitaks valdkondade üleselt teemat tulemuslikumalt juhtida.
Tagasisides on väljendatud, et VTK peatükis 6 on probleemipüstitus põhistamata valdkonnas tehtud uuringutega, mis inimeste keeleõppe motivatsiooni ning õppes mitteosalemist/väljakukkumist analüüsivad (nt uussisserändajate kohanemise uuringud, lõimumismonitooringud). Kuigi probleemipüstituses nimetatud uuringuid vähesel määral tsiteeritakse, siis tehakse seda pigem üldarvu kajastades, mitte keeleõppes osalemise või mitteosalemise põhjuseid esile tuues, mis aitaks probleemipüstitust avada. HTM on olukorra analüüsis kasutanud ka Statistikaameti andmekogusid, et saada paremat ülevaadet Eesti inimeste eesti keele oskuse kohta. See ei välista Eesti Integratsiooni Monitooringu osatähtsust, kuid HTM leiab et Eesti ühiskonnas toimuvat tuleb kaardistada erinevate andmetega. Nt võimaldab Statistikameti andmestik analüüsida enam kui kahekümne viimase aasta tendentse, mis muuhulgas näitab, et alates 2011. aastast pole eesti keelt mitteoskajate proportsioon majanduslikult aktiivsete hulga enam oluliselt kahanenud.
Riigikantselei hinnangul pole VTK peatükis 10 „Väliseksperdi eesti keele oskuse nõuete erisus“ planeeritava regulatiivse sätte mõju hinnatud. HTM-i hinnangul annab plaanitav muudatus parema õigusselguse, keda erisus puudutab. Ühtlasi vähendab selgemalt kirjeldatud erisus ametnike tööd ning loob tööandjatele üheselt mõistetava raami normi tõlgendamiseks.

Eesti Ametiühingute Keskliit

Ametiühingute Keskliidu hinnangul on tervitatavad KeeleS-i muutmisega kaasnevad meetmed tööturu korrastamiseks, eeskätt sunnimeetmete tõstmine ning järelevalve tõhustamine Ametiühingute Keskliidu hinnangul ei tohiks tööandjad eesti keele nõuetele mittevastavaid töötajaid palgatagi. See aitab vähendada madalapalgalise välistööjõu kaasamist ning survestab tööandjaid väärilist palka maksma. Samuti ei peaks töötaja vastutama eesti keele oskuse omandamise eest.

Tööandjate esindajad

VTK ettevalmistamisel kohtuti Eesti Kaupmeeste Liidu liikmetega, Eesti Tööandjate Keskliidu (edaspidi ka ETKL) esindajate ja liikmetega, Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu (edaspidi ka EHRL) esindajatega ning kahe suurima platvormitöö pakkuja (Bolt, Wolt) esindajatega. Vedajate keeleoskuse teemalistel kohtumistel osales ka Forus Takso Eesti esindaja. VTK-le andis oma tagasiside Autoettevõtete Liit (edaspidi AEL).
ETKL-i hinnangul ei ole regulatiivne sekkumine ettevõtlussektoris ega ka mitmetes avalikes teenustes asjakohane. Ettevõtlussektoris otsustavad kliendid teeninduskvaliteedi järgi, kas nad seda kasutavad või mitte. Keeleõppe motivatsioonile aitaks kaasa hoopis nõuete alandamine elementaarse suhtlemisoskuse A2-tasemele. Kohati on keelenõuded põhjendamatult kõrged.
AEL-i hinnangul ei pea juhid tänases teenuse osutamise vormis ja tehnoloogia toel sõitjatega suhtlema, mistõttu võiks ühistranspordivahendite juhtide keelenõudeid leevendada. EHRL-i hinnangul peaks säilima ootus, et eestikeelne teenindus on tagatud igas meeskonnas, kuid mitte see, et iga teenindaja suudaks pärast tööle asumist kohe eesti keeles teenindada. EHRL-i arvates peaksid tasuta keeleõppes, mis on riigile reaalne ja arvestatav kulu, osalema motiveeritud õppijad, kes on valmis kursuse lõpus ka eksami sooritama. Tööandjate suurimaks mureks on riigi seatud ootus tagada keelenõuetele vastavus, kuid töötaja enda vastutus selle juures peaks oluliselt kasvama. Eesti keele tasuta õppimise võimaluste hulgas on aastatega juurde tulnud eeskätt veebipõhiseid õppimislahendusi ning tasuta eesti keele õppimise võimalused on kõigile järjest kättesaadavamad. Järelevalve peaks töötaja omavastutusele tõhusamalt tähelepanu pöörama. Seetõttu peetakse ohumärgiks, et sunnirahade tõstmisel koheldakse karmimalt vaid tööandjaid.

Eesti Keelenõukogu on teinud ettepaneku kaaluda võimalust muuta töölepingu seaduse §-i 10 lõiget 1 nii, et vajaliku keeleoskuse saavutamine muutuks üheks katseaja läbimise tingimuseks. Keeleamet on teinud ettepaneku lisada töölepingu seaduse §-i 88 lõike 1 punkti 2, mille kohaselt töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks on ka nõuetele mittevastav keeleoskus. Olles konsulteerinud tööõiguse spetsialistidega, on HTM veendumusel, et töölepingu seadus ei vaja muutmist, sest soovitud nõue on kehtiva seaduse alusel rakendatav. Keeleoskuse nõue käib teadmiste ja oskuse alla. Oluline on, et tööandja tähendaks vajalikud puudused kirjalikult üles, et keeleoskuse mitteparanemisel oleks isiku töölt vabastamine kooskõlas töölepinguseadusega.

Eesti keele tasemeeksami samal tasemel kolmandat või enamat korda sooritamisele riigilõivu kehtestamise suhtes oldi toetavad. Samas märkisid Eesti Linnade ja Valdade Liit, Justiits- ja Digiministeerium ja Kultuuriministeerium, et sellel otsusel on teatav negatiivne mõju, millega tuleks siiski arvestada. HTM arvestab tähelepanekuga, mistõttu määratav riigilõiv katab vaid osaliselt eksami sooritamise kulud ning on pigem distsiplineeriva iseloomuga.

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist. Paragrahviga 1 muudetakse keeleseadust. Paragrahviga 2 muudetakse riigilõivuseadust. Paragrahviga 3 muudetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Paragrahvis 4 sätestatakse rakendussätted.

Paragrahvi 6 lõike 1 muudatuse mõjul soovitakse eelkõige koondada oma haldusalasse ka täiskasvanutele pakutava eesti keele õppe korraldus. Sammu eesmärk on aastaid killustatult ja ebatõhusana toiminud valdkond panna paremini täitma tööturu ja ühiskonna vajadusi.
KeeleS-i VTK ettevalmistamisel peetud vestlustest tööandjatega on selgelt kõlama jäänud tööandjate soov, et tõhustataks riigi pakutavat täiskasvanute eesti keele tasuta õpet. Tööandjate hinnangul tuleks keeleõpet pakkuda koostöös tööandjaga ja sihistatult motiveeritud sihtrühmale. Kõigile nn elavas järjekorras õppe pakkumine pole aastate jooksul eesti keele oskajate osakaalu märgatavalt suurendanud. Eesti Integratsiooni Monitooringu2 kohaselt oli teisest rahvusest elanike enesehinnanguline eesti keele oskajate osakaal 2017. aastal 41%. 2023. aasta monitooringus on see näitaja 46%.3 Seejuures on riik viimase viie aasta jooksul täiskasvanute eesti keele kursuste korraldamisele kulutanud kokku 68 miljonit eurot. Sellele lisanduvad keeleõpet ja -oskust toetavad tegevused (nt keelekohvikud, keelesõbra programm jms). Eesti keele oskajate arv ühiskonnas küll kasvab, kuid arvestades panustatud vahendite määra, on kasv HTM-i hinnangul liiga tagasihoidlik ning keeleõppe vahendeid tuleb tõhusamalt kasutada.

Tabel 1. Eesti keele õppes osalemine ja rahastus perioodil 2019–2023
Õppes osalejad 
Asutus
2019
2020
2021
2022
2023
Kokku
JuM (RE)
453
383
564
527
594
2521
KUM (RE)
1887
5364
3930
3864
13 025*
28 070
KUM (ESF)
1008
768
432
264
1138
3610
Töötukassa (THP)
6800
4835
4246
6229
10 283
32 393
Töötukassa (ESF)
795
1457
2178
2651
1356
8437
SIM (AMIF)
46
247
247
248
71
859
SIM (RE)
100
121
226
77
19
543
Keeleamet (RE)
-
-
40
82
25
147
Kokku
11 089
13 175
11 863
13 942
26 511
76 580

Rahastus (eurodes)
Asutus
2019
2020
2021
2022
2023
Kokku
JuM (RE)
166 324
99 785
240 277
277 547
219 000
1 002 934
KUM (RE)
429 477
2 426 701
2 071 824
1 947 356
6 159 064*
13 034 422
KUM (ESF)
483 840
344 064
342 623
228 000
646 200
2 044 727
Töötukassa (THP)
7 775 651
5 057 174
4 617 867
7 260 414
13 724 748
38 435 853
Töötukassa (ESF)
674 400
1 628 062
3 007 441
4 148 495
2 027 758
11 486 156
SIM (AMIF)
206 022
248 336
248 336
248 336
100 745
1 051 775
SIM (RE)
200 000
88 000
137 567
225 878
321 374
972 819
Keeleamet (RE)
-
-
62 846
72 684
34 000
169 530
Kokku
9 935 714
9 892 122
10 728 781
14 408 710
23 232 889
68 198 216
* Kultuuriministeeriumi RE real on mh 2023. aasta koostöö HTM-iga (u 300 õppekohta ja 300 000 eurot).
Allikas: Riigikeele nõukoja andmekorje (kevad 2024. a) 

Valdkonna keskse juhtimise ja tervikpildi puudusele on osundatud mitmetes varasemates analüüsides.4 Hetkel pakuvad eesti keele õpet ja keeleõpet toetavaid teenuseid eri ministeeriumid (Kultuuriministeerium, sh Siseministeeriumi sihtrühmadele, MKM, JDM ja HTM). KeeleS-i § 6 sätestab, et keeleõpet suunab ja koordineerib HTM, kuid asutuste vahelisest tihedamast infovahetusest ei ole piisanud, et tänases killustatud juhtimise ja hajusa vastutusega süsteemis teenustest ajakohast ja keskset ülevaadet saada. Arvestades nõudlust eesti keele õppe järele ning riigi vastutust kasutada avalike vahendeid tõhusalt, vajab valdkond täiendavat korrastamist, et teenuste pakkumine oleks tõhus, tulemuslik ja kvaliteetne ning nii pakkujatel kui ka õppijatel oleks hea ülevaade valdkonnast tervikuna. Seetõttu on vajalik konkreetsemalt sätestada HTM-i juhtroll keelepoliitika korraldamisel. Keelevaldkonna korraldamisel tehakse koostööd teiste ministeeriumitega ning täiskasvanute eesti keele õppe tõhustamisel täpsustatakse sihid ja kokkulepped omavahel tulevikus.

Paragrahvi 6 lõigete 3-5 ning paragrahvi 61 lisamisega luuakse volitusnorm ministri määruste kehtestamiseks, milles sätestatakse toetuste ja stipendiumide andmise tingimused ja kord ning toetuse ja stipendiumi tagasinõudmise kord. KeeleS-i § 6 lg 1 ütleb, et keelevaldkonda suunab ja koordineerib HTM. Keelevaldkonna arendamine ja suunamine vajab riigieelarvelist tuge.
Selgemini on reguleeritud keeleõppe rahastamine. Viimati nimetatud valdkonna rahastamist puudutavad normid on sätestatud teistes valdkondlikes seadustes (näiteks PGS ja KõrgHS), kuid keelevaldkond hõlmab ka selliseid teemasid, mida on vaja rahastada haridusasutuste väliselt. Keelevaldkonna rahastamisel ei saa piirduda pelgalt toetuste andmisega, mis on mõeldud eelkõige juriidilistele isikutele, vaid anda tuleb ka stipendiume, mis on mõeldud füüsiliste isikute õpingute toetamiseks. Näiteks programmi „Eesti keele ja kultuuri akadeemiline välisõpe“ tegevuste hulka kuulub kaks toetusmeedet ja kaks stipendiumi.
Seaduses puuduva volitusnormi tõttu on toetuste andmise aluseks olevad tingimused kehtestatud erinevatel õiguslikel alustel ja mõnel juhul ka üksikaktidega (ministri käskkirjad). Volitusnormina on kasutatud ka riigieelarve seaduse (RES) § 531 lõiget 1, mis ütleb, et minister kehtestab määrusega tingimused ja korra ministeeriumi valitsemisala vahendite arvelt riigisisese toetusprogrammi elluviimiseks, toetusprogrammist vahendite saamiseks ning saadud vahendite kasutamiseks, kui nimetatud tingimused ja kord ei tulene muust õigusaktist.
Keelevaldkonna rahastamist puudutavad sätted peavad olema reguleeritud valdkondlikus seaduses. Kuna toetuse tagasinõudmine on olemuslikult sanktsioon, on vaja sätestada ka selge volitusnorm tagasinõude reguleerimiseks.5
Muudatusel on positiivne mõju ministeeriumi valitsemisala eelarvevahendite otstarbekale kasutamisele ja võrdsete võimaluste tagamisele. Süsteemne ja korrastatud rahastamissüsteem võimaldab erinevatele ühiskonnagruppidele võrdse ligipääsu riigi antavatele vahenditele.

Paragrahvi 10 lõike 1 ja paragrahvi 13 muutmisega lisatakse asutuste loendisse valla- ja linnavolikogud, valla- ja linnavalitsused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

KeeleS-i 3. peatükk reguleerib suulist ja kirjalikku asjaajamiskeelt. Aeg-ajalt tekitavad asjaajamiskeele kasutust reguleerivad punktid siiski küsitavust nii elanikele kui ka Keeleametile päriselus tekkinud olukordade lahendamisel. Samuti on tekitanud küsimusi, mida tähendab asutusesisene asjaajamiskeel. KeeleS juhindub asjaajamiskeele tõlgendamisel PS-i mõttest, kuna käesolev säte konkretiseerib PS § 6 ja § 52, mille kohaselt riigikeel on eesti keel ning riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel. PS § 52 kommentaarides on märgitud, et asjaajamine on igasugune ametlik suhtlemine ning ametlike dokumentidega seonduv tegevus, näiteks koosolekute ja istungite pidamine või dokumentide koostamine ja kasutamine. Asjaajamiskeelt tuleb mõista laias tähenduses – selleks on seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalike ülesannete täitmisel teabe edastamisel kasutatav keel, kusjuures hõlmatud on nii mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teabe edastamine kui ka suuline suhtlus.6 Kuna KeeleS reguleerib nii suulist kui ka kirjalikku asjaajamiskeelt, ei kehti riigikeele kasutus mitte ainult dokumentaalsele asjaajamisele, vaid ka suhtlusele.

Eesti on kujunenud rände sihtriigiks, mis võib aina enam hakata mõjutama eesti keele positsiooni ühiskonnas. Vastutulelikkus rändajate vajadustele suurendab soovi pakkuda teavet võõrkeeltes. Sestap on oluline kindlustada eestikeelne asjaajamine avalikus sektoris tervikuna ning riigi eeskuju eesti keele kasutusala hoidmisel.

Kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsus on omavalitsusorganid, millele ei laiene kohaliku omavalitsuse asutuse mõiste. Omavalitsusorganite keelekasutust reguleerib ainult kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 41 lõige 1 ja 2. Siiski annab KeeleS-i lisamine asjaajamisele laiema mõiste ning volikogu ja valitsuse liikmete omavaheline ajaajamine (sh komisjonides) toimuks sellisel juhul eesti keeles. Oluline on kindlustuda, et valitsemisorganite liikmete vahetumisega olukord kohalike omavalitsusorganite eesti keele kasutuses ei halveneks. Jätkuvalt on mureks volikogu liikmete eesti keele oskus (nt Narvas, Sillamäel jt). Volikogu liikmeks saab kandideerida vaid Eesti kodanik, mis ei tähenda, et isik valdab eesti keelt. Varem on arutatud ka kandideerimisel keeleoskuse nõude seadmist, kuid head lahendust selle kontrollimiseks ei ole leitud, samuti võib see olla vastuolus passiivse valimisõigusega. Samas on õiguskantsler viidanud, et täna kehtiv õigusruum on piisav ning keeleoskusele nõuete kehtestamine ei ole vajalik. Volikogusse kandideerija peab teadma, et volikogu töökeel on eesti keel, ja sellega aegsasti arvestama, õppides iseseisvalt riigikeelt ja/või kasutades erinevaid lahendusi, mis võimaldavad eestikeelses volikogutöös osaleda.7

Avalik-õiguslik juriidiline isik on loodud seaduse alusel avalikes huvides. KeeleS ei reguleeri töökeelt, vaid asjaajamiskeelt. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule eestikeelse asjaajamise nõuet ei ole sätestatud üheski vastavas avalik-õigusliku juriidilise isiku kohta käivas seaduses, mistõttu on oluline see lisada KeeleS-i. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel on Eesti akadeemilistest töötajatest 10-11% võõrriigi kodakondsusega (vt tabel 2).

Tabel 2. Võõrriigi kodakondsusega akadeemilised töötajad
Kodakondsus
2020/21
2021/22
2022/23
2023/24
2024/25
EHIS-es registreeritud võõrriigi kodakondsusega akadeemiline töötaja
403
490
504
567
590
% akadeemiliste töötajate koguarvust
10%
11%
11%
12%
11%
Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS)

KeeleS-i VTK-le antud tagasisides on välja toodud tähelepanek, et seoses §-ide 10 ja 13 muutmisega, vajaks analüüsi ka §-i 11 vajalikkus. HTM-i hinnangul on § 11 vajalik ka tulenevalt PS-ist, mis sätestab püsielanike, kelle keel ei ole eesti keel, õigused asjaajamiskeelele.

KeeleS-i muudatus annab Keeleametile järelevalvepädevuse kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse keelekasutuse kontrolli üle. Keeleameti õiguste ja kohustuste teostamiseks täiendatakse seaduse § 31 lõike 1 punkti 4, mille alusel on järelevalveorganil õigus teha
KOV-i valitsuse liikmele või tema tööandjale ettekirjutus. Samuti on õigus teha ettekirjutus ametiisikule (kelleks on volikogu liige, vallavanem ja linnapea) nõuete rikkumise lõpetamiseks ja edasiste rikkumiste ärahoidmiseks.

Lisaks on §-is 13 täpsustatud mõistet „välissuhtlus“, mida ka VTK tagasisides paluti täpsustada, kas välise all on mõistetud asutuse või riigi välist suhtlust. „Välissuhtlus“ on asendatud sõnadega „suhtlus välisriigi esindajaga“.

Paragrahvi 18 lõikega 1 täiendatakse audiovisuaalse teose tõlgitud koopia näitamise nõudeid. Võõrkeelde dubleeritud filmide avalik esitamine ja edastamine soodustab vaatajaskonna segregeerumist, kuna eestikeelsed vaatajad võõrkeelde dubleeritud filme üldjuhul vaatama ei lähe. Võõrkeelest teise võõrkeelde pealeloetud tekstiga filmide avalik esitamine ja edastamine on lubatud vaid laste- ja koguperefilmidele. Käesolev muudatus puudutab filmide avalikku näitamist ega reguleeri kuidagi filmitööstust. §-i 34 lisandub Keeleametile volitus väärteomenetluse algatamiseks keelenõuete rikkumise eest audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleeritud koopia üldsusele kättesaadavaks tegemisel.

Paragrahvi 23 lõike 4 muudatustega ning lõike 41 lisamisega tagatakse parem õigusselgus. Muudatus on vaid normitehniline.
Eelnõuga muudetakse KeeleS-i §-i 23 lõiget 4 ning sätestatakse vastav volitusnorm. Kehtivas seaduses on volitusnorm sätestatud §-i 23 lõike 4 teises lauses, millele eelneb volitusnormi täpsustus. Tulenevalt HÕNTE nõudest esitada volitusnorm ühelauselises lõikes, nähakse volitusnormi täpsustav säte ette järgnevas lõikes.

KeeleS-i §-i 23 lõikega 4 delegeeritakse Vabariigi Valitsusele §-i 23 lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikute keeleoskuse nõutava taseme ja kasutamise nõuete kehtestamine.

Keeletaseme ja eesti keele kasutamise nõuete kehtestamine on põhiõiguste (õigus vabale eneseteostusele, õigus valida endale tegevusala) riive. PS-i § 3 lõike 1 esimese lause kohaselt võib riigivõimu teostada üksnes PS-i ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigivõimu teostamisena tuleb mõista ka keeleoskustasemete ja keele kasutamise nõuete kehtestamist. See tähendab, et PS-ist tulenevalt tuleb nõuded kehtestada seaduses. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada keeleoskusnõuete kehtestamist ka madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 3-4-1-1-98 p V).8 PS-i preambuli kohaselt on riigi üks eesmärke eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
PS-i § 52 lõikega 1 on määratud kindlaks, et riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel. PS-i § 51 lõike 1 alusel on igaühel õigus pöörduda riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid. PS-i § 14 sätestab põhiõiguste adressaadid, ehk need, kes on kohustatud tagama põhiõigusi. Põhiõiguste adressaadina on loetletud riigiasutused ja kohalikud omavalitsused, kuid põhiõiguste adressaatideks loetakse ka kõik teised asutused ja organid, kelle kohustus on tagada põhiõigusi. Seega seadusandja on kehtestanud asutuste ja organite (põhiõiguste adressaatide) teenistujatele eesti keele valdamise üldise nõude ning volitab Vabariigi Valitsust täpsustama nõutavat taset, lähtudes töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukorrast.
KeeleS-i § 23 lõike 2 kohaselt kehtestatakse eesti keele oskuse nõuded äriühingu, mittetulundusühingu ja sihtasutuse töötajale ning füüsilisest isikust ettevõtjale ja tema töötajale ning seadusest tuleneva kohustusliku liikmelisusega mittetulundusühingu juhatuse liikmele, kui see on õigustatud avalikes huvides ning lähtudes töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukorrast.
Nimetatud paragrahvi osas ei ole seadusandja ette näinud eesti keele valdamise üldist nõuet, nagu § 23 lõike 1 puhul, kuid Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et vähem intensiivseid piiranguid võib täitevvõim kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel ka määrusega (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). KeeleS-i delegatsiooninormi sisu „Vabariigi Valitsus täpsustab nõutavat taset, lähtudes töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukorrast“ on korrektne, sest selle formuleeringuga seotakse Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavad keeleoskuse nõuded tasemega, mis on tööalaseks suhtlemiseks vajalik.
Vabariigi Valitsusele antud delegatsiooninormis on antud määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. Volitusnormi ei tehta sisulisi täiendusi.

Paragrahvi 23 lõike 5 muudatusega täiendatakse isikute loetelu, kellele ei kohaldata teatud ajaperioodil eesti keele oskuse nõudeid. Loendisse on lisatud rahvusvahelise õppekava alusel võõrkeelt või võõrkeeles õpetavad õpetajad, abiõpetajad või õpetajat abistavad töötajad ning õpetajad, kes õpetavad võõrkeelt. Mõistete tõlgendamisel segadust loonud terminid „välisekspert“ ja „välisspetsialist“ on Siseministeeriumi soovitusel KeeleS-is ühtlustatud välismaalaste seadusega ning terminid on asendatud tippspetsialisti terminiga.
Esmalt aitab see Eestis toimivatel rahvusvahelistel koolieelsetel lasteasutustel ja koolidel9 tagada neile vajalik välismaalt saabunud õpetajate arv, et pakkuda Eestis kvaliteetset rahvusvahelist haridust. Eesti keele oskus õpetajate kvalifikatsiooninõudena, mille puudumine ei luba kehtiva PGS-i kohaselt õpetajat palgata, paneb rahvusvahelised koolid põhjendamatult ebasoodsasse olukorda, arvestades, et neis ei viida õpet läbi Eesti riiklike õppekavade alusel ega eesti keeles. Alates 2024. aastast kehtib rahvusvahelise õppekava alusel töötavatele õpetajatele eesti keele oskuse nõue B1-tasemel, kuid riiki vahetult saabunud õpetajal ei ole reeglina olnud võimalust eelnevalt oma kodumaal eesti keele oskust B1-tasemele viia. Seetõttu on põhjendatud neile õpetajatele esimesel viiel aastal eesti keele oskuse nõudeid mitte kohaldada, eriti arvestades, et paljud sellised õpetajad ei viibi riigis sellest perioodist kauem. Eesti keele seadmine eeltingimuseks kitsendaks oluliselt koolide võimalust tuua Eestisse pädevaid õpetajaid ning piiraks Euroopa Liidu kodanike vaba liikumist. Kui õpetaja jääb Eestisse pikemalt, kehtib talle viie aasta möödumisel eesti keele oskuse nõue B1-tasemel (kui ta töötab rahvusvahelise õppekava alusel). 2023/24. õppeaastal oli rahvusvahelise õppekava alusel alus- või üldharidust pakkuvates asutustes tööl u 260 õpetajat, kellest u 150 eesti keele oskus vastas juba nõuetele.
Võõrkeelt õpetavate õpetajate lisamine loetellu aitab rikastada Eestis võõrkeeleõpetust, sealhulgas neis keeltes, mille õpetajaid Eestis napib. Alates 2023/24. õppeaastast on koolidel kohustus pakkuda teise kohustusliku võõrkeele õppega alustavatele õpilastele valikut vähemalt kahe võõrkeele vahel.10 See on oluliselt tõstnud nõudlust eri keelte õpetajate järele, et koolid saaksid pakkuda (enamasti) vene keele kõrval teisigi võõrkeeli. Riikliku õppekava muudatus on viinud võõrkeeleõppe olulise mitmekesistumiseni (mis on olnud „Eesti keele arengukava 2021–2035“11 üks taotlustest). Enamik Eesti koolides võõrkeeli õpetavatest õpetajatest on Eesti taustaga, kuid on keeli, mille õpetajaid kas ei ole Eestis ette valmistatud, ei ole seda tehtud piisavalt hulgal või soovivad koolid rikastada võõrkeeleõpet, pakkudes võõrkeele kursuseid, mida õpetavad emakeelsed kõnelejad. Võimalus õppida võõrkeelt emakeelse õpetajaga, kes saab ka vahetult sihtkeele kultuuri vahendada, rikastab võõrkeeleõpet ning toetab õpilaste motivatsiooni. Ajutiselt Eestisse saabuvate võõrkeelt õpetavate õpetajate kaasamine sellesse protsessi toetab Eesti noorte võõrkeeleõpet ja seega on mõistlik võimaldada selliste ekspertide kaasamist, kellel muidu oleks samuti keeruline Eesti koolides tööle asuda, kui selle eeltingimuseks on juba eelnev eesti keele oskus B2-tasemel. Kui õpetaja jääb Eestisse tööle pikemalt, hakkab talle viie aasta möödumisel kehtima eesti keele oskuse nõue B2-tasemel (see kehtib riikliku õppekava alusel töötavatele võõrkeelt õpetavatele õpetajatele). Näiteks võib tuua võõrkeelset süvaõpet pakkuva Kadrioru Saksa Gümnaasiumi, Tallinna Prantsuse Lütseumi jt koolid, kuid samu võimalusi võivad soovida oma õppekava täiendamiseks kasutada kõik Eesti koolid. Võõrkeelt õpetavatele õpetajatele eesti keele nõuet esimesel viiel aastal mitte kohaldades antakse koolidele võimalus kaasata võõrkeeleõppesse väliseksperte.
Võõrkeele õpetajatena töötas 2023/24. õppeaastal 2947 õpetajat. Neist vaid 332 (ehk u 11 %) oli mitte Eesti kodakondsusega. Paraku ei saa EHIS-e andmete alusel hinnata, kui suur hulk teise riigi kodakondsusega õpetajatest on hiljuti ehk alla viie aasta tagasi Eestisse saabunud. Samas nende 332 õpetaja hulgas on ka rahvusvahelise õppekava alusel töötavad võõrkeele õpetajad. Nende 332 õpetaja hulgas on vaid 82 õpetajat, kelle eesti keele oskus on alla B2-taseme. B1-tasemel on neist 61 õpetajat. Muudatus ei anna keelenõuetest vabastamise erisust vene keele kui emakeele õpetajatele. Vene kodakondsusega töötab võõrkeeleõpetajana 2023/24. õppeaasta andmetel 88 õpetajat, kuid nendest valdav osa on Eestis viibinud üle viie aasta ning neist vaid neljandikul on keelenõuded täitmata (ehk eesti keele oskus alla B2-taseme). Sealjuures B1-tasemel on 18 õpetajat. Mistõttu kavandatav muudatus neid ei puuduta. Ukraina kodakondsusega võõrkeele õpetajaid töötas 2023/24. õppeaasta andmetel 47. Neist valdav osa (33 õpetajat) töötab inglise keele õpetajana. Kavandatav muudatus võib osadele Ukraina kodakondsusega õpetajatele mõneks ajaks soodustus olla, kuid juba paari aasta pärast tuleb neilgi eesti keele oskust B2-tasemel tõendada.
Keelenõuete täitmise erisus oli välisõppejõududel juba varasemalt. Käesoleva muudatusega vaid ajakohastatakse sõnastust.
Varasemalt seaduses kasutatud terminid „välisekspert“ ja „välisspetsialisti“ on loetelus asendatud terminiga „tippspetsialist“. HTM ja Keeleamet saavad regulaarselt päringuid välisspetsialisti ja väliseksperdi mõiste tõlgendamiseks. Kusjuures suur osa juhtumeid on seotud sooviga siduda tavatöö eksperdi staatusega. Seetõttu on mõistlik täpsustada, et eksperdi ja spetsialisti staatuses mõistetakse välismaalaste seaduses määratletud tippspetsialisti. Välismaalaste seaduses tähenduses on tippspetsialist mis tahes valdkonnas erialast ettevalmistust omav välismaalane, kes saab Eesti keskmisest palgast välismaalaste seaduses reguleeritud määras kõrgemat palka.

Paragrahvi 24 lõikega 2 muudetakse eesti keele tasemeeksamite korraldust nii, et edaspidi kinnitab eksamite läbiviijad ja hindajad Haridus- ja Noorteameti peadirektor. Amet on tasemeeksamite korraldaja ning muudatus lihtsustab eksami sooritamisega kaasnevat töökorraldust. Läbiviijate ja hindajate tagamine eksamiprotsessis on eksamite korraldamise osa, mistõttu on otstarbekas anda ka see ülesanne Haridus- ja Noorteametile.

Paragrahv 24 lõige 6 on uus lõige, millega kehtestatakse riigilõiv eesti keele tasemeeksami sama taseme kolmandale ja järgmistele kordustele, et motiveerida eksaminande põhjalikumalt valmistuma ning vähendada riigi kulusid eksami korraldusele. Riigilõivu määr sätestatakse riigilõivuseaduses. Muudatusega suureneb eksaminandide vastutus, sh esimestel kordadel mõeldakse eksamile tulemine põhjalikumalt läbi. Eksamikorralduses vähendatakse kulusid, sealhulgas eksami läbiviijate ja hindajate töökoormust, ning piiratakse eksamiülesannete liigset eksponeerimist. Aastatel 2019–2023 käis enne positiivse tulemuse saamist eksamit kolm ja enam korda tegemas 2092 inimest ehk 7,58%, kokku 6588 soorituskorda.
Muudatus mõjutab kõiki eksaminande, kes eksamit sooritavad, sh kodakondsuse või pikaajalise elamisloa taotlejad ja tööalase keelenõudega inimesed. Vähemalt 65-aastane kodakondsuse taotleja on riigilõivu tasumisest vabastatud. Juba täna on tasemeeksami sooritamisest täielikult vabastatud:
• sügava ja püsiva psüühilise puudega isikud;
• mõõduka, raske või sügava vaimse alaarenguga isikud;
• nägemispuudega isikud, kellel esineb (WHO klassifikatsiooni alusel): raske vaegnägevus OD-OS 0,12; 0,05 korrektsiooniga paremini nägeval silmal;
• isikud, kellel esineb pimesus OD-OS 0,05-0;
• liitpuudega isikud, kellel esineb samaaegselt: kuulmis- ja nägemispuue = pimekurtus, k.a. isikud, kellel esineb mõõdukas või raske vaegnägevus ja kuulmislangus (40 dB või rohkem); kuulmis- või nägemispuue, millega kaasneb mõõdukas, raske või sügav vaimne alaareng.
Lisaks on eksaminandidel võimalik terviseseisundi alusel taotleda erisusi eksami sooritamises, kui see võib eksami edukat sooritamist mõjutada.
Eesti keele tasemeeksamite sihtrühm on tööealised isikud, kellel on eesti keele oskust vaja enamasti tõendada nende töökoha iseloomust sõltuvalt. Alaealised saavad eesti keele oskust puudutavad tõendid põhikooli ja ka gümnaasiumi lõpetamisel. Vastavalt KeeleS-i §-i 26 lõikele 1 väljastatakse põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel eesti keele kui teise keele eksami sooritanule eesti keele tasemeeksami tunnistus PGS-i alusel kehtestatud korras. Kui inimestel on vaja eesti keele oskust täiendavalt tõendada mõnel muul tasemel, mis ei ole kaetud põhikooli lõpueksami või riigieksamiga, on neil võimalik kaks korda käia kõnealuse taseme eksamil tasuta.
Täna on eesti keele riiklikud tasemeeksamid tasuta ja eksami sooritamiseks puuduvad eeltingimused (nt ei ole kohustust eelnevalt vahetult läbida keelekursus). Samas on tasemeeksamil osalemine elanikele mitmel juhul vajalik (nt tööalase eesti keele oskuse tõendamiseks12, Keeleameti ettekirjutuse täitmiseks, haridustee jätkamiseks, kodakondsuse taotlemiseks, pikaajalise elamisloa saamiseks), mistõttu eksameid ka arvukalt sooritatakse. Kuivõrd eksamile jõuavad inimesed sageli vahetu vajaduse tõttu, teadvustamata sealjuures eri keeleoskustasemete olemust ja nende saavutamiseks vajalikku ettevalmistust, käiakse tasemeeksamil vahel ka nö proovimas. See tekitab eksamisüsteemile arvestatava koormuse ja riigile lisakulu (viimasel viiel aastal on enam kui kolm korda eksamil käinute testimisele kulunud keskmiselt 117 000 eurot aastas). Seetõttu on otstarbekas kehtestada alates kolmandast eksamikorrast samal keeleoskustasemel riigilõiv, mis suunaks eksaminande eksamile registreerimist eelnevalt põhjalikumalt läbi mõtlema.
Ettepaneku kohaselt on eesti keele tasemeeksami riigilõiv igal keeleoskustasemel 50 eurot, mis on orienteeruvalt 50% keskmisest eksami korraldamise kulust eri tasemeil (eksami keskmine maksumus 2023. aasta andmetel oli A2-tasemel 105 eurot, B1-tasemel 70, B2-tasemel 90 ja C1-tasemel 100 eurot ühe sooritaja kohta). Selline riigilõivu määr on võrreldav teiste teenuste lõivudega: nt ID-kaardi ja passi taotlemine on 45 eurot. Sõidueksami riigilõiv on 50 eurot. Selline riigilõiv ei piira seega liialt eksaminandide ligipääsu eksamile, eriti arvestades, et igal keeleoskustasemel saab jätkuvalt eksamit kaks korda tasuta sooritada. Lõivu sisseseadmisel konkreetse taseme kolmandast eksamikorrast on eksaminande suunav mõju, et eksamile registreerumine eelnevale põhjalikumalt läbi mõeldaks. Korduvalt eksamile registreerunute ja eksami tegijate kulu on riigile märkimisväärne. Eksaminandile on toeks tasuta eksamieelsed konsultatsioonid, mis toimuvad enne igat eksamiperioodi. Konsultatsioonidele saab tulla eksamile registreerumata ehk seda toetavat teenust riigilõivu sisseseadmine ei piira. Nii eksamite kui ka konsultatsioonide ajad on aasta aega ette teada ning seega on eksaminandidel kõik võimalused eksamile tulek enne registreerumist hoolikalt läbi mõelda ja eksamiks valmistuda.
Lähiriikides on keeleeksamid tasulised. Näiteks, 2024. aasta andmetel on Lätis riigikeele eksami tasu 52 eurot. Soomes on algtaseme eksam 153 eurot, kesktaseme eksam 155 eurot ja kõrgtaseme eksam 195 eurot. Poolas on algtaseme eksam 60 eurot, kesktaseme eksam 176 eurot ja kõrgtaseme eksam 200 eurot. Poolas tuleb tunnistuse saamiseks lisaks maksta 20 eurot. Rootsis on eksamite tasud 275–295 eurot, Taanis on tasu 221 eurot ja Hollandis 95–150 eurot.

Paragrahv 241 on uus säte, millega sätestatakse juurdepääsu regulatsioon eesti keele tasemeeksami eksamitööga seotud teabele.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 01. septembril 2025. aastal jõustuva muudatusega täiendatakse PGS-i §-ga 32¹, milles sätestatakse juurdepääsu regulatsioon ühtse põhikooli lõpueksami tööle, gümnaasiumi riigieksami tööle ja eksamitööga seotud teabele. Sarnaselt tuleb kehtestada eesti keele tasemeeksami töödele ja eksamitööga seotud teabele juurdepääsu regulatsioon.
Eksamitööd, eksamiülesanded ning eksamitöödega seotud teave on avalik teave vastavalt avaliku teabe seaduse (AvTS) § 3, kuid põhjendatud on sellele juurdepääsupiirangu kehtestamine. AvTS-i § 35 lg 1 p 19 võimaldab juurdepääsupiirangu kehtestada seadusest tuleneval alusel.
Lisanduva paragrahvi lõige 1 on üldsäte, mis näeb ette, et eksamitööd ja nendega seotud teave tunnistatakse asutusesiseseks teabeks.
Lõige 2 sätestab juurdepääsupiirangu tähtaja eksamiülesannetele ning üldisele eksami hindamist puudutavale teabele: 15 aastat eksamiülesannete koostamisest. Eksamiülesannete avalikuks muutumise tähtaja valikul on lähtutud arusaamast, et eksamiülesande valmimisel ei võeta neid kõiki koheselt eksamitöödes kasutusele, mistõttu 15 aastane avalikuks teabeks muutumise aeg annab võimaluse kõiki ettevalmistatud eksamiülesandeid kasutada eksamitöödes ajakohastena piisava aja jooksul. 15-aastane tähtaja valik on tingitud ka kohustusest täita Euroopa Keeletestijate Ühinguga13 (ALTE) kvaliteedistandarditest tulenevaid nõudeid (nt eri aegade eksami variantide võrreldavus; eksamivariantide analüüs jälgimaks, et nende raskusaste ajas ei muutuks). Liiga lühikese eksamiülesannete avalikustamise tähtaja korral ei ole enam võimalik täita vähemalt kolme ALTE kvaliteedistandardit. Eesti keele tasemeeksameid korraldab Haridus- ja Noorteamet. Eesti on tasemeeksamite kvaliteedi tagamiseks liitunud ALTE-ga ning omab kvaliteedi märgist aastast 2009. Kvaliteedinõuded aitavad tõendada eksamite seotust Euroopa Nõukogu koostatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis14 määratletud tasemekirjeldustega ja tegevuspõhise keeleõppekäsitlusega, mis peab olema keeleoskuse hindamise alus ja tagab, et eesti keele tasemeeksamite tunnistused on võrreldavad teiste Euroopas väljaantavate keeleoskustunnistustega.
Üldise eksami hindamist puudutava teabe all peetakse silmas eelkõige hindamisvõtit ja hindamisjuhendit. Eksaminandi enda eksamitöö ja selle hindamist puudutav teave kvalifitseerub isikuandmeteks, mistõttu on põhjendatud seada sellisele teabele juurdepääsupiirang AvTS-i § 40 lg 3 ettenähtud tähtajaks (isikuandmeid sisaldavale teabele kehtib juurdepääsupiirang selle saamisest või dokumenteerimisest alates 75 aastat või isiku surmast alates 30 aastat, või kui surma ei ole võimalik tuvastada, siis 110 aastat, alates isiku sünnist).
Lõige 4 näeb ette eksaminandi enda eksamitööga tutvumise korra. Enda eksamitööga saab tutvuda ainult Haridus- ja Noorteameti esindaja juuresolekul. Seda põhjusel, et hindamisspetsialist saab jagada eksaminandile täiendavaid selgitusi hindamise kohta, mis võivad olla vajalikud selleks, et õpilane mõistaks, miks eksamitöö üksikuid ülesandeid või osasid on vastavalt hinnatud.
Lisaks muudetakse PGS-i 1. septembril 2025. aastal jõustuvat § 32¹ selliselt, et eesti keele kui teise keele eksamitööga seotud teabele toimub KeeleS-i §-s 24¹ sätestatud alustel ja korras.

Paragrahvi 25 lõiget 3 muudetakse PGS-i § 33 lõikes 2 sätestatud analoogiat järgides selliselt, et vaidekomisjon teeb vaidlustatud tasemeeksami tulemuse kohta otsuse, kas jätta eksami tulemus muutmata, tõsta eksami tulemust või langetada eksami tulemust. Muudatus on tingitud praktikas tekkinud vajadusest hindamisotsust teatud juhtudel ka allapoole korrigeerida. Tegu on näiteks juhtudega, kus kahe hindaja antud punktid ei erine sel määral, et suunata töö kolmandale hindamisele, aga vaiet läbivaatava ekspertkomisjoni otsus on sarnane madalama hinde pannud hindaja otsusega. Pärast eksamitulemuse teatavaks tegemist esitatakse arvukalt põhjendamata vaideid, kasutades sageli loogikat, et vaidlustajal ei ole midagi kaotada. See tekitab eksamisüsteemile arvestatava lisakoormuse ja sunnib korduvalt tegema tööd, mis on eksamikorralduse ja -hindamise protsessis juba kvaliteetselt tehtud. Eksamitulemuse langetamise võimalus võiks panna vaide esitajat oma otsust põhjalikumalt kaaluma.

Paragrahv 28 lõike 1 muudatusega korrigeeritakse terminit „ametiisik“, kuna see on seaduses kasutusel mitme tähendusega ning ebaühtlaselt. Seaduse § 28 lõikes 1 öeldakse, et edaspidi nimetatakse järelevalvet tegevat ametiisikut “keeleametnikuks“. Kuigi samas paragrahvis on keeleametniku termin kasutusel, siis §-s 31 lõikes 2 nimetatakse järelevalve tegijaid kolmanda terminiga „ameti ametiisikuks“. Terminid „järelevalvet tegev ametiisik“ ning „ameti ametiisik“ on segadust tekitavad, kuna eelnõu koostajad soovivad kasutada ametiisiku terminit selle üldises tähenduses, nagu seda on kehtiva KeeleS-i § 31 lõike 1 punktis 4. Nimetatud sättes on ametiisikuna mõeldud isikut, kellel on avaliku ülesande täitmise ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel (nt vallavanemad, linnapead, palgalised vallavalitsuse või linnavalitsuse liikmed).

Paragrahvi 283 lõike 4 punkti 2 muudetakse ning sätestatakse, et tegevusloa taotluses tuleb esitada taotluse esitaja kinnitus vajalike õppevahendite ja ka vajaliku õppekeskkonna kohta.

Paragrahv 30 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega ning seeläbi antakse Keeleametile pädevus järelevalve teostamisel kontrollida lisaks KeeleS-is sätestatud keelenõuete täitmisele ka muudes seadustes kehtestatud keelenõuete täitmist. Näiteks on sätestatud KOKS-i §-s 41 nõue keelekasutusele kohalikus omavalitsuses, §-s 482 nõuded keeleoskusele vallavanemaks või linnapeaks valimisele ja valitsuse liikme kinnitamisele ning §-s 54 nõuded keeleoskusele kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ametnikele ja töötajatele KeeleS-is ja KeeleS-i alusel antud õigusaktis sätestatud ulatuses. Pädevat haldusorganit nõuete täitmise kontrollimise üle KOKS-is ei nimetata. Eelnõus esitatud täiendava lausega antakse selge viide, kes täidesaatva võimu struktuuris järelevalve ning selle alusel tehtud otsuste eest vastutab.

Paragrahv 31 lõike 1 muudatustega kaasajastatakse mõisteid, mis on koos avaliku teenistuse seadusega (ATS) muutunud. ATS näeb ette avaliku teenistuse, milles tegutsevad ametnikud ja töötajad. Punkti 4 muudatusega täiendatakse järelevalve volitust teha ettekirjutus valla- ja linnavolikogule, valla- ja linnavalitsusele (ehk kohaliku omavalitsuse valitsemisorganitele) ning ametiisikutele.

Paragrahvi 32 muudatusega tõstetakse sunniraha määra ning kehtestatakse füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule erinevad sunniraha määrad. Korrakaitseseadus, mille põhimõtteid rakendatakse ka KeeleS-i järelevalves, sätestab, et korrakaitseorganil on õigus teha järelevalve subjektile ettekirjutus ning rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud alusel ja korras. Sunniraha ülemmäär on 9600 eurot, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti (korrakaitseseaduse § 23 lg 4).
Seadusemuudatusega tuuakse korrakaitseseaduses sätestatud sunniraha ülemmäär KeeleS-i, kuid erisus nähakse ette sunniraha rakendamisel juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute suhtes. Juriidiliste isikute sunniraha ülemmäär on 9600 eurot, füüsiliste isikute puhul aga 1280 eurot.
KeeleS-i § 1 sätestab, et seaduse eesmärk on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostatakse riiklikku ja haldusjärelevalvet. Järelevalve käigus tehtud ettekirjutuse täitmise tagamiseks ettenähtud meetmed peavad kindlustama nõuete täitmise. KeeleS näeb ettekirjutuse täitmata jätmisel ette sunniraha rakendamise võimaluse ning eesti keele kasutamise kohustuse rikkumise eest rahatrahvi.
Sunniraha rakendamine on erinevalt rahatrahvist mittekaristuslik ja seega leebem meede, mille eesmärk on motiveerida füüsilist või juriidilist isikut täitma talle tehtud ettekirjutust. Kuna see on mittekaristuslik ja motiveeriv meede, on selle kasutamine Keeleameti kui järelevalve asutuse praktikas eelistatum, kuid praktika näitab, et meetmed ei ole enam tõhusad. Sunnirahad ei ole viimase 20 aasta jooksul tõusnud, mistõttu ei ole ettekirjutuse täitmine ja seeläbi sunnirahadest hoidumine enam motiveeriv. Vaid 7% järelkontrolli juhtumitest lõpevad sellega, et inimene omandab nõutud keeleoskustaseme. Samuti on praktikas sunniraha määramisel rakendatud pigem leebemat ja nõustavamat lähenemist. Keskmine seni määratud sunniraha on olnud vaid 10–11% maksimaalsest määrast, mistõttu ei ole need summad mõjutanud inimesi eesti keelt õppima. Sunniraha eesmärk on motiveerida ettekirjutuse saajat seadust täitma, kuid praktikas on näha, et niivõrd väikese sunniraha hoiatused ei pane tegema ühe-kaheaastaseid pingutusi keele omandamiseks. Sunniraha ülemmäär on püsinud muutumata üle 20 aasta, kuid keskmine brutopalk on selle aja jooksul tõusnud 4,3 korda. Lisaks liiguvad töötajad ühe tööandja juurest teise juurde ning katkenud keeleõppega alustatakse siis uuesti, kusjuures eesti keele oskus ei parane, vaid vahetatakse tööandjaid.

KeeleS-i VTK järelevalvepraktika analüüs ja tööandjate tagasiside näitas, et sunnimeetmete tõhustamine on vajalik. Tööandjad on samas ka mures, et sunnimeetmete tõstmisega ei muutuks uute töötajate leidmine keerulisemaks, vaid et seletuskirja tasandil saaks reguleeritud ka õppija vastutus. Õppija vastutuse tõstmisega nõustusid ka mitmed ministeeriumid. Sunnimeetmete eesmärk on motiveerida nõudeid täitma ning olla ennekõike preventiivse iseloomuga. Värvates keeleoskuse nõuetele mittevastavat töötajat, peab tööandja võtma endale vastutuse tagada keeleõppeks vajalik ressurss (eeskätt võimaldada aega riigi pakutavatel kursustel osalemiseks) ja pakkuda igakülgset tuge keeleõppe võimaluste leidmisel. Tunnustavalt tuleb suhtuda tööandjatesse, kes pakuvad ettevõtte siseseid keeleõppe võimalusi. Töötajal on vastutus eesti keele õppega aktiivselt ja tulemuslikult tegeleda, et keelenõuetele vastav keeleoskuse tase võimalikult kiiresti saavutada. Järelevalve käigus tuleb kaaluda mõlema osapoole pingutusi nii järelevalve hetkel kui sellele eelneval perioodil. Järelevalves tuleb arvesse võtta tööandja panust pakkuda oma töötajale eesti keele õppimiseks vajalikke võimalusi (sh näiteks luues keeleõpet toetavat eestikeelset töökeskkonda, töötajate vabastamist tööajast keeleõppeks, keelekursuste korraldamist ja/või nende eest tasumist) ning töötaja tahet neid kasutada.
Sunniraha tuleb kohaldada ennekõike seal, kus haldusakti täitmine eeldab selle adressaadilt teatud tegutsemist, tegevusetust või talumist (vrd ATSS § 5 lg 1 ls 1) või kus adressaadil tuleb täita kohustus, mida ei saa olemuslikult täita teised (nn mitteasendatavad kohustused) ning mis on seega isikuga lahutamatult seotud. Sunniraha kuulub seega rakendamisele seal, kus kohustuse saab täita meetme adressaat vahetult ise.
Järelevalve hindab tasakaalustatult mõlema osapoole vastutust ning tegevusi eesti keele oskuse saavutamiseks nõutaval tasemel ja rakendab sunnimeetmeid osapoolele, kes ei ole oma vastutust kanda soovinud. Sunnimeetmete rakendamisel lähtutakse nende eesmärgist. Sunnimeetmed peavad olema ennekõike motiveerivad, mistõttu esmakordse järelevalve käigus nõustatakse ja tehakse hoiatus. Sunniraha osakaal kasvab järelkontrollides, võttes arvesse osapoolte passiivsust ettekirjutust täita, kuid samas ka ettekirjutuse saaja võimekust ettekirjutust täita või sunniraha tasuda. Praktikas on näiteid, kus taotletakse 60-70-eurose sunniraha tasumist osamaksetena. Ettekirjutuse täitmata jätmine automaatselt uuesti määratava sunniraha määra ei suurenda, vaid tekitab kaalumiskoha, kus tuleb võtta arvesse ettekirjutuse saanud isiku motiveeritust ning teisi asjaolusid, mis on kohustuste täitmist takistanud. Tööandja ülesanne on tagada eestikeelne teave ja teenindus. Vajadusel korraldada tööd selliselt, et ka eesti keelt alles õppivad töötajad saaksid koos eesti keelt juba valdavate töötajatega koos tegutseda nii, et oleks toetatud keele õppimiseks vajalik keskkond ja tarbijale on tagatud eestikeelne teenindus.
Eelnõu koostajad märgivad, et järelevalve käigus tehtud lepingu lõpetamise ettepanek ei ole ettekirjutus, see ei kohusta lepingut lõpetama. Tööandja või lepingu teine pool võib seda teha, kuid soovi korral on võimalik olukord lahendada keeleõppe alustamisega, võttes seega vastutuse töösuhte püsimajäämise eest. Seni võib tööandja nt teenindaja töö ümber korraldada ja töötaja tegutseb koos kolleegiga, kes valdab keelt, või töötab selliselt, et ei pea kliendiga otse suhtlema.

Paragrahvide 33-37 muutmisega tõstetakse KeeleS-i nõuete rikkumistega seotud trahvimäärasid juriidilistele isikutele. Kuna 1. jaanuarist 2025. aastal tõsteti füüsilistele isikutele kohaldatavad trahviühikute määrad 4 eurolt 8 eurole (ehk neid kahekordistades), vajavad proportsionaalset korrigeerimist ka juriidilistele isikutele määratavad rahatrahvid.

Eelistatud järelevalve meetmeks on sunniraha rakendamine. Kui sunniraha eesmärk on motiveerida nõudeid täitma või rikkumisest hoiduma, siis rahatrahvi eesmärk on isikut juba teo eest karistada ning seetõttu peab trahvimäär olema suurem kui sunniraha. Eesmärk on muuta juriidiliste isikute toimepandavad KeeleS-i rikkumised sellise tagajärjega tegudeks, mille eest määratavate trahvide suurus oleks selges seoses õigusrikkumise sisuga. Sanktsiooni ülemmäära tõstmisel on väärtegude menetlejal karistuse suuruse määramisel ka suurem kaalutlusruum juhtumi asjaoludega arvestamiseks.
Karistusseadustiku § 47 lõike 2 järgi võib kohtuväline menetleja juriidilisele isikule väärteo eest kohaldada rahatrahvi suuruses 100–400 000 eurot. Seadus võib ette näha rahatrahvi kohaldamise erineval alusel ja määras, võttes arvesse reguleeritava valdkonna eripära.
Karistusseadustikus ja teistes eriseadustes sätestatud rahatrahvide määra arvutamise põhimõtted ei sobitu täielikult KeeleS-is sätestatud väärtegude eest kohaldatavate rahatrahvide määrade arvutamisega. Praktikas on levinud, et juriidilise isiku rahalise karistuse määr on sageli seotud selle isiku varalise seisundiga või trahvimäär arvestatakse %-na majandusaasta käibest. Kuna mõne ettevõtte käive on väga suur, võib juhtuda, et ka pärast trahvi maksmist jääb rikkumine neile ikkagi kasulikuks. Seetõttu tuleb karistuse ülemmäära tõsta, et muuta trahv selliseks, mis aitaks paremini ennetada rikkumisi, mis muidu ettevõttele kasu tooksid.15
KeeleS-i kontekstis ei ole õigusrikkumised seotud juriidilise isiku tulu teenimise võimalusega, nagu võib olla finantssektori rikkumiste puhul. Eelnõu koostajad on seisukohal, et trahvimäärade suurus peab olema selline, mis tagaks üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise.

Ühiskonna ootused järelevalvele on ajas kasvanud. Olukord, kus tööandja saab palgata keelenõuetele mittevastava töötaja, andes võimaluse töökeskkonnas eesti keel vajalikul tasemel kiiremini omandada, toob aga riigile kaasa ootuse tõhustada järelevalvet. Rändetaustaga töötajate avatum värbamine tagab tööandjatele paindlikkuse majandust käimas hoida, kuid värbamisel tehtavad mööndused ei tohi muutuda normiks. Nendele kõrgendatud ootustele vastamiseks peab järelevalve käima kaasas ühiskonnas toimuvate muutustega, olema paindlik, kuid samas asjatundlik ja usaldusväärne. Selleks, et järelevalve meetmetel oleks nii otsene kui ka ennetuslik mõju, on vaja tõhustada järelevalve läbiviimist. Sihtrühmaga kohtumisel väljendati, et järelevalve ei jõua kõikide vajalike juhtumitega tegeleda, mis võib tekitada karistamatuse tunnet. Nii võib tekkida olukord, kus sunniraha ülemmäära tõstmine ei avalda soovitud mõju, kuna peetakse vähetõenäoliseks, et järelevalve inspektor üldse rikkumise tuvastamiseni jõuab.
Ainult mitteregulatiivsed lahendused ei sobi seetõttu, et probleeme süvendab osaliselt kehtivas seaduses olevate sunnirahade ja trahvimäärade väiksus. Seetõttu ei ole võimalik KeeleS-i muutmata keelenõuete täitmise üle järelevalvet efektiivsemalt rakendada. Sunnimeetmed ei täida enam oma preventiivset ja karistusõiguslikku eesmärki. Rahatrahv ei ole juriidilisele isikule ei hoiatav ega ka mõjus.

Eelnõu kohaselt suurendatakse KeeleS-is sätestatud nõuete rikkumise eest juriidilise isiku trahvi määr sarnaselt trahviühiku tõusuga ja majanduses toimunud kasvule. Ühtlasi on soov eelnõuga tasandada erinevate rikkumiste puhul rakenduvad trahvimäärad. Eelnõu koostaja teeb ettepaneku kehtestada juriidiliste isikute rahatrahvi ülemmääraks enamike rikkumiste puhul
10 000 eurot, mis arvestab sunnirahade proportsionaalsust ja on eelnõu koostaja hinnangul piisavalt preventiivne keelenõuete täitmiseks. Seni kõrgeima trahvimääraga audiovisuaalse teose edastamise ja esitamisega seotud rikkumistele kehtestada rahatrahvi ülemmääraks 15 000 eurot. Selle rikkumise ulatus ja mõju on teistest eelduslikult suurem, mistõttu on põhjendatud ka kõrgem ülemmäär. Küll jääb järelevalvele kohustus kaaluda väärteomenetluses rikkumise mõju ning määrata sellest tulenevalt proportsionaalne rahatrahv. Sunnimeetmete tõstmise eesmärk on suurendada preventiivset mõju, et keelenõuete täitmine oleks motiveeriv.

Paragrahvi 34 lõiget 1 muudetakse ja täiendatakse, lisades loetellu keeld võõrkeelde dubleeritud audiovisuaalse teose avalikuks esitamiseks või edastamiseks. Rahatrahviga karistatakse edaspidi audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleeritud koopia üldsusele kättesaadavaks tegemist, telejaamade võõrkeelse saate või eestikeelse raadiosaate võõrkeelse osa edastamisel. Kuna §-i 18 lõike 1 muudatusega nähakse ette, et audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleeritud koopiat võib avalikult esitada ja edastada vaid lastele suunatud teoste puhul, on vajalik täiendada ka vastutuse norme.

Paragrahvi 35 lõike 1 muutmisega parandatakse kehtiva KeeleS-i sunnimeetmete peatükis
§-i 35 ekslikku sõnastust. KeeleS § 4 lg 1 järgi on kirjakeele normi kohaldamine nõutav vaid ametlikus suhtluses. Seetõttu vajab § 35 lõike 1 sõnastus parandamist, et kirjakeele normi rikkumise eest ei karistata avalikku kohta paigaldatud viidal ja sildil, välireklaamis, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaamis, ning veebilehel, ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel ja nime ümberkirjutamisel, samuti eestikeelse olulise teabe eesti keeles esitamata jätmise eest kaubamärkide kasutamisel tegevuskoha tähisena või reklaamis ning olulise võõrkeelse teabe eesti keelde tõlkimata jätmise eest avalikel üritustel.

Riigilõivuseaduse muutmisega täiendatakse seaduse 4. peatüki 1. jagu 4. jaotisega ning määratakse eesti keele tasemeeksami samal tasemel kolmandat või enamat korda sooritamiseks ja tasumiseks riigilõiv 50 eurot.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmisega muudetakse ja täiendatakse § 32¹
1. septembril 2025. aastal jõustuvat redaktsiooni. Paragrahvi sõnastus ühtlustatakse õigusselguse eesmärgil KeeleS §-ga 241 ning AvTS-i mõistetega.
Paragrahvi lõiget 3 muudetakse ning selles nähakse ette eksaminandi enda eksamitöö ja selle hindamist puudutavale teabele juurdepääsupiirangu seadmise alus ja tähtaeg. Nimetatud teave kvalifitseerub isikuandmeteks, mistõttu on põhjendatud seada sellisele teabele juurdepääsupiirang AvTS-i § 40 lg 3 ettenähtud tähtajaks (isikuandmeid sisaldavale teabele kehtib juurdepääsupiirang selle saamisest või dokumenteerimisest alates 75 aastat või isiku surmast alates 30 aastat, või kui surma ei ole võimalik tuvastada, siis 110 aastat, alates isiku sünnist).
Paragrahvi lõikes 4 sätestatakse eksaminandi enda eksamitööga tutvumise alus ja kord (mitte jõustunud redaktsiooni seniste lõigete 3 ja 4 asemel).
Paragrahvi täiendatakse lõikega 5, mille kohaselt juhul, kui lõikes 1 nimetatud eksam on eesti keele kui teise keele eksam, kohaldatakse juurdepääsul KeeleS-i vastavat sätet. PGS-i ja KeeleS-i alusel juurdepääs erineb juurdepääsupiirangu tähtaja pikkuse osas – PGS-i alusel kehtestatakse juurdepääsupiirang eksamiülesannetele ning üldisele eksamitöö hindamist puudutavale teabele kolmeks aastaks alates eksami toimumise aasta lõpust, KeeleS-i alusel 15 aastaks eksamiülesande koostamisest. Juurdepääs õpilase enda eksamitööle on reguleeritud ühtmoodi nii PGS-is kui KeeleS-is.

3. Eelnõu terminoloogia
KeeleS-i muutmise eelnõuga võetakse kasutusele § 23 lõikes 5 termin „tippspetsialist“. Tippspetsialisti käsitatakse seaduse eelnõus samas tähenduses nagu on sätestatud välismaalaste seaduses. Välismaalaste seaduse §-i 106 lõike 14 punkti 3 tähenduses on tippspetsialist mis tahes valdkonnas erialast ettevalmistust omav välismaalane, kellele Eestis registreeritud tööandja kohustub maksma erialase töö eest tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutokuupalga ja koefitsiendi 1,5 korrutisega. Sama seaduse § 1907 kohaselt peab Euroopa Liidu sinise kaardi (kõrget kvalifikatsiooni nõudval ameti- või töökohal töötamine) kehtivusajal välismaalasest tippspetsialistile makstav tasu olema 1,24 korda Statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmisest brutokuupalgast.

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõul on puutumus Euroopa Liidu kodaniku seaduse1 vaba liikumise regulatsiooniga. KeeleS-i § 23 lõike 5 muudatuste eesmärk on tagada töötajate vaba liikumise õiguse teostamine ning kõrvaldada põhjendamatud piirangud, mis keelenõuete kaudu rakenduksid.

5. Seaduse mõjud
Eelnõu eesmärk on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades.16 Eelnõu koostajad on seisukohal, et võimalikud regulatiivsed nõuded on PS-iga kooskõlas ning proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Eesti keel on Eesti ühiskonna toimimise keel, avalik suhtlus toimub riigikeeles (vt PS §-d 51 ja 52). Kui inimene elab riigis, mille keelt ta ei oska või ei oska seda piisavalt hästi, jääb ta ühiskonnaelust eemale ning tal on kesisemad võimalused tööd leida.17

Viimastel aastatel on avalikes debattides kõlanud erinevad seisukohad eesti keele positsiooni teemal avalikus ruumis ja teeninduses. On arutletud, kas Eesti avalikus ruumis on proportsionaalselt liiga palju võõrkeelset teavet (nt võõrkeelsed reklaamid ostukeskustes ja sildid ettevõtete ustel jm), väidetud, et eestikeelne teenindus pole igal pool kättesaadav, küsitud, kas eesti keele mitteoskamist tuleks rahaliselt täiendavalt karistada ning kui rangelt tuleks üleüldse eesti keele positsiooni ühiskonnas regulatsioonidega kaitsta. Aasta-aastalt on suurenenud ka Keeleametile esitatud kaebuste arv. Eesti keele positsioon on siiski piisavalt kindel, kuivõrd eesti keel on kaitstud riigikeelena PS-is ning eesti keeles saab tegutseda kõigis sektorites, eesti keeles saab omandada haridust kõigil haridusastmetel ning eestikeelne kultuur ja kirjandus on rikkalik. On tervitatav, et inimesed tunnevad riigikeele pärast muret ning kindlasti vajab pidevat tähelepanu eesti keele oskajate arvu suurendamine, ent üha mitmekesisemaks ja -keelsemaks muutuvas ühiskonnas ei tohi lubada kapseldumist. Seega on oluline leida tasakaal riigikeele hoidmise ja kaitsmise ning põhiõiguste ja -vabadustega arvestamise vahel.

KeeleS-i regulatiivsete ja mitteregulatiivsete lahendustega:
• avaliku ruumi keelekasutus paraneb ja kaebuste hulk väheneb (sh eestikeelne teenindus ning töötajate keeleoskusnõuete täitmine, kaubamärgid ning äri- ja ettevõttenimed);
• eesti keele kasutusala on kindlalt kaitstud ja hoitud;
• õigusnormide selgus ning keelekasutust reguleerivate sätete kooskõla teiste õigusaktidega on tagatud.
Erinevatel muudatustel on mõju eesti keele kasutamisele, riigieelarvele, majanduse arengule, halduskoormusele, regionaalarengule, elanike toimetulekule.
KeeleS-i VTK analüüsis eesti keele piirkondlike erikujude seisundit. Mitteregulatiivsete lahendustega tuleb toetada keeleõppe tegevusi ning tagada kasv kõigis murdekeelte rühmades ja vanusegruppides.

Kavandatav muudatus I: keelevaldkonna korralduse reguleerimine
KeeleS-i § 6 lg 1 ütleb, et keelevaldkonda, sealhulgas keeleõpet, eestikeelse oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist ning rakendamist ja eesti keele alast teadus- ja arendustegevust suunab ja koordineerib HTM. Lõige 2 sätestab, et riik toetab eestikeelse laiale kasutajaskonnale suunatud ja õppeotstarbelise tarkvara kasutamist. Riigis toimunud muudatused on oluliselt mõjutanud keeleõppevaldkonda, sealhulgas täiskasvanute keeleõpet. Valdkonda on vaja tugevamini juhtida ning senine suunamine ja koordineerimine ei taga valdkonna jõulisemat arengut, sh ressursside otstarbekat kasutamist.
Samuti vajab valdkond riigi toetust erinevate projektide, programmide ning stipendiumide abil, kuid KeeleS-is puuduvad valdkonna rahastamist reguleerivad sätted üldse.

Mõju valdkond: sotsiaalne ja mõju majandusele
Mõju sihtrühm: riik, ühiskond, tööandjad
Keelevaldkonna toetuste reguleerimine on oluline, et tagada riigi tugi erinevatele keeleõppe- ja seda toetavatele tegevustele. Regulaarse ja läbipaistva rahastusega saab riik olla toeks rändetaustaga inimestele eesti keele õppe juures. Rändetaustaga inimeste toetamine on otseselt seotud majandusega, luues juurde eesti keele oskusega tööjõudu ning tagades inimestele sotsiaalse toimetuleku. Seetõttu on mõju keeleõppe toetamisele positiivne, kuna võimaldab suurendada elanikkonna toimetulekut, vähendab sotsiaalvaldkonna kulusid ning leevendab tööjõu nappust. Samuti on mõju elukestva õppe elavnemisele, mis võimaldab rändetaustaga inimestel järjest enam osaleda elukestvas õppes eesti keeles ning seeläbi tõsta oma kvalifikatsiooni.
Keeleõppevaldkonna toetustega on võimalik soodustada ka Eestist väljarännanud eestlaste tagasipöördumist ning nende Eestisse õppima asumist. Väliseesti noorte Eestiga sidumisel on majandust mitmekesistav ning Eesti elanikkonda suurendav mõju.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele – puudub oluline mõju.

Mõju valdkond: sisejulgeolek
Mõju sihtrühm: riik ja Eesti elanikkond
Mõju riigi julgeolekule on positiivne. 2023. aasta Riigikogu otsusega heaks kiidetud „Eesti julgeolekupoliitika alused“ ütleb, et Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus, eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine. Üheks julgeolekupoliitika tegevusvaldkonnaks on ühiskonna sidusus ja riigi kerksus. Keeleõppe tõhusam korraldus aitab suurendada eesti keele oskajate arvu Eesti ühiskonnas ja seeläbi sotsiaalset sidusust, mis omakorda toetab riigi julgeolekut, omades kaudselt positiivset mõju kogu Eesti arengule. Julgeolekupoliitika punktis 4.1. on öeldud, et Eesti on ühise identiteedi ja ühiste väärtustega ühiskond, mille on sidusaks põiminud keel, kultuur, demokraatlikud normid ja väärtused. KeeleS-i muudatused teenivad ühiste väärtustega ühiskonna kujunemist.


Kavandatav muudatus II: eestikeelne asjaajamine

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju – puudub oluline mõju.

Mõju valdkond: mõju majandusele – puudub oluline mõju.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Mõju sihtrühm: avalik-õiguslikud organisatsioonid ja kohalikud omavalitsused
KeeleS-iga laieneb eesti keeles asjaajamise nõue avalik-õiguslikele juriidiliste isikutele, valla- ja linnavolikogudele ning valla- ja linnavalitsustele. Muudatus mõjutab avalik-õigusliku juriidilise isiku ning kohaliku omavalituse volikogu ja valitsuse asjaajamist. Muudatuse jõustumisel saab edaspidi avalik-õigusliku juriidilise isiku ning kohaliku omavalituse volikogu ja valitsuse asjaajamine toimuda üksnes eesti keeles. Seega peab avalik-õiguslik juriidiline isik, kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsus hoolitsema selle eest, et tema asjaajamisega tegelevad inimesed valdavad eesti keelt või vastavalt olukorrale või vajadusele on kaasatud tõlk.
Eestis tegutsevate avalik-õiguslike juriidiliste isikute asjaajamisega tegelevad inimesed valdavalt oskavad eesti keelt ning seetõttu ei tekita eestikeelse asjaajamise nõue olulisi probleeme, st ei too kaasa negatiivset mõju. Seadusemuudatusega kaotatakse eespool viidatud lünk õiguslikus regulatsioonis ning tagatakse ülikoolide ja teiste avalik-õiguslike juriidiliste isikute eestikeelne asjaajamine, mis ei välista võõrkeelte kasutamist suhtluses välisriigi esindajaga.
Kohalike omavalitsuste tasandil on eesti keele oskusega probleeme vaid üksikutes kohalikes omavalitsustes, kus on enam venekeelset elanikkonda. Muudatustega laieneb eestikeelse asjaajamise nõue valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse kogu asjaajamisele. Muudatus võib osades kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetes ebamugavust tekitada, kuna asju tuleb edaspidi ajada vaid eesti keeles, kuid selle muudatusega tugevneb eesti keele staatus ning tagatakse kogu avaliku sektori ühetaoline ja võrdne kohtlemine.
Mõju sihtrühmale on üldjuhul väike, kuid üksikutel juhtudel võib avalik-õigusliku juriidilise isiku esindaja või kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse ametiisik vajada tõlgi abi, et eesti keeles asju ajada.

Kavandatav muudatus III: õigus eestikeelsele teenindusele ja teabele

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju – mõju kaudselt positiivne.
Eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena suurendab ühiskonna sidusust. Muudatus tugevdab eesti keele rolli rahvuskultuuri kandjana ning aitab vältida keelelise segregatsiooni riski.

Mõju valdkond: mõju majandusele
Mõju sihtrühm: ettevõtjad, tööturul osalejad, tööturule sisenejad
Muudatuse eesmärk on suurendada eesti keele oskusega inimeste arvu Eesti ühiskonnas ja seeläbi tagada eesti keele kasutamine kõigis valdkondades. Probleeme eesti keele oskuse nõuete täitmisega on eeskätt teenindavas sektoris, aga ka teistes valdkondades. Riigi ja tööandjate huvi on parandada suhtumist keeleõppesse ning oluline on tõsta õppija enda vastutust. Kuivõrd tööjõuturule sisenemisel piiraks keeleoskuse olemasolu kontrollimine tuhandete inimeste tööturule jõudmist ning mõjutaks märkimisväärselt mitmetes sektorites (nt teenindus, kaubandus ja veondus) majandust, on otstarbekam keskenduda tööandjate mõjutamisele, et töötajad saavutaks eestikeelseks suhtluseks vajaliku eesti keele oskuse. Tööjõuturule sisenemisel keeleoskuse olemasolu kontrollimine omaks ka piirkonniti mõju (nt suuremad linnad, kuhu rändetaustaga isikud koonduvad ja venekeelse püsielanikkonnaga piirkonnad). Tööandjad ise on valmis reguleerima olukorda palgatõusude abil nii, et eesti keele oskusega töötaja saab kõrgemat tasu, samuti toetama koostöös riigiga tööajast keeleõppes osalemist ja muude keeleõpet toetavate tegevustega. Lisaks on tööandjate hinnangul oluline tõhustada järelevalvet, et säiliks nõudlikkus eesti keele õppe suhtes.
Lahenduskäik ei piira tööturule sisenemist, kuid seab keeleoskusnõude täitmisele selged piirid. Tööandjatel säilib kohustus tagada igas valdkonnas eestikeelne teenindus. Hinnanguliselt on tööhõives u 43 000 isikut, kes ei oska üldse eesti keelt (Statistikaamet 2023), sh sektorites, kus eesti keele oskusele ei ole nõudeid seatud. Hetkel on seoses eestikeelsele õppele üleminekuga järelevalve prioriteediks haridustöötajad, mistõttu ei jõuta süsteemselt ja tõhusalt teiste sektoritega tegeleda. Järelevalves reageeritakse peamiselt kaebustele. Tööandjad on mures, et keelenõudeid mittetäitev töötaja ei pruugi aastaid järelevalvesse sattuda. Seetõttu aitaksid suuremad sunnirahad motiveerida eesti keelt omandama. Järelevalves nähakse ette mõistlikud ajad keeleõppeks ja arvestatakse inimese eraelust tulenevaid asjaolusid, mistõttu ei saa meetmeid pidada kahjutekitavateks.

Alternatiiv, kus eesti keele oskuse nõudeid kontrollitakse juba tööjõuturule sisenedes, paneb suurema vastutuse tööandjale, millega tänastes tööjõu nappuse oludes toime ei tulda. Tööandjate hinnangul oleks sellise lähenemise mõju sedavõrd suur, et mitmes kohas tuleks tegevus sulgeda, kuna ei ole piisavalt eesti keele oskusega inimesi ja teatud töödele eesti keelt kõnelevad inimesed ei soovigi (nt lihtsamate oskusnõuetega töökohad). Tööta jääks vähemalt paarkümmend tuhat inimest. Riigil jääks sellisel juhul saamata palgalt makstav maksutulu. Ainuüksi teenindussektori mediaani arvestades jääks sellise lahenduse juures riigil aastas saamata u 106 mln eurot (sh 22 mln tulumaksu ja 84 mln sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu). Tööjõuturult välja jäetud inimeste edasine toimimine ühiskonnas tekitab toimetuleku raskusi nende peredele ja riigi kulusid toimetuleku toetamiseks.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Mõju sihtrühm: järelevalveasutus (Keeleamet)
Järelevalve tõhustamine mõjutab Keeleameti tegevust, mida tuleb korrastada olemasolevate ressurssidega. Kõrgemad sunnirahad ja trahvid distsiplineerivad töötajaid ja tööandjaid tegelema eesti keele oskuse nõuete täitmisega ning eelduslikult tuleb Keeleametil teha vähem järelkontrolle ja seeläbi saab amet keskenduda uutele juhtumitele. Järelkontrollidest vabanev ressurss on võimalik suunata uute valdkondade süsteemsemale kontrollile. Kõrgemad sunnirahad ja trahvid peaksid mõjutama füüsilisi isikuid eesti keelt omandama ja ettekirjutusi täitma ning juriidilisi isikuid hoolikamalt töötajaskonda valima, et keelenõudeid täita. See omakorda vähendab kaebuste hulka ning Keeleamet saab rohkem pühenduda valdkondlike järelevalvete kavandamisele ja läbiviimisele. Kuivõrd kõrgemad sunnimeetmed rakenduvad alles 2026. aastal, siis avaldub mõju viibega.


Kavandatav muudatus IV: eesti keele tasemeeksamite korraldus ja riigilõivu kehtestamine

Mõju valdkond: sotsiaalne
Mõju sihtrühm: eesti keele eksami sooritajad, keeleõppe pakkujad
Kuna kehtestatav riigilõiv katab vaid osaliselt eksamite korraldamisega seotud kulud ning on tasakaalus teiste riigilõivudega, siis ei kitsenda muudatus oluliselt inimeste võimalusi tööturule siseneda või keeleoskustaset tõendada. Muudatuse eesmärk ei ole lõivuga katta eksamikorralduse kogukulu ega eksaminande liialt piirata, vaid suunata eksamile tulemist hoolikamalt läbi mõtlema. Vähemalt 65-aastane kodakondsuse taotleja ja erinevat liiki puudega inimesed on riigilõivu tasumisest vabastatud.
Eelduslikult tõstab riigilõivu kehtestamine ootusi keelekursustele. Elanikkonna ja tööandjate ootus on tõhustada keeleõpet, mis ühtlasi aitab keeleeksamiteks tõhusamalt valmistuda ja sedakaudu sooritada eksam positiivsele tulemusele. Keeleamet on 1. märtsi 2025. aasta seisuga andnud täiskasvanute eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistavate kursuste läbiviimise õiguse 170 keeleõppe pakkujale. Seega avaldab muudatus kaudselt positiivset mõju täiskasvanute keeleõppe kvaliteedile. Samuti avaldab muudatus positiivset mõju keeleõppijatele, kelle motivatsioon eesti keele tasemeeksamiks valmistuda tõuseb, et vältida kohustust riigilõivu tasuda.

Mõju valdkond: mõju majandusele
Mõju sihtrühm: eesti keele eksami sooritajad, tööandjad
Inimesed võivad hakata sama taseme eksami sooritamist alates kolmandast korrast edasi lükkama, sest tunnetavad vajadust täiendavaks keeleõppeks ja keeleoskuse tõendamine eksamil nihkub hilisemaks. Kui keeleõppija on kahel esimesel eksamikorral ebapiisava tulemuse saavutanud ja ei oma motivatsiooni eesti keelt omandada, võib ta eesti keele oskuse omandamisel muutuda passiivseks, kuid hinnanguliselt on see mõju vähene. Aastatel 2019–2023 tegi sama taseme eksamit kolm ja enam korda vaid 7,58% eksami sooritajatest. Mõju on suurem kõrgema taseme eksamitel. Kolm ja enam korda on eksamil käinud A2-tasemel 1,2%, B1-tasemel 7,64%, B2-tasemel 9,59% ja C1-tasemel 12,41% eksaminandidest. Mõju võib olla ka tööandjatele, kel võib olla huvi oma töötajate keeleõppe- ja eksamikulusid hüvitada. See võikski olla jagatud vastutus, kus tööandja toetab töötajat vajaliku keeletasemeni jõudmisel ja aitab hüvitada eksamitega kaasnevaid kulusid.
Lühiajaline ja vähene mõju võib olla nendele noortele, kes põhikooli lõpuks eesti keele tasemeeksamit ei soorita. 2023/2024. õppeaastal oli selliseid noori 47% eesti keele kui teise keele eksami sooritajatest, kuid kaks kolmandikku neist jätkavad õpinguid ja õpitee lõpuks omandavad eesti keele oskuse. Eestikeelsele haridusel üleminekuga laheneb olukord, kus üldharidusest väljuvad riigikeelt mitteoskavad noored.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele
Riigilõivu kehtestamine avaldab eksamikorraldusele positiivset mõju sellega, et kaovad ära eksamile pidevad registreerujad, kes enne eksamit registreeringu tühistavad (on neid, kes ennast igale eksamile registreerivad ja siis viimasel võimalikul hetkel aja tühistavad).
Levinud on ka praktika, et registreerunu ei tühista eksamisoovi, vaid saadab pärast eksamit arstitõendi ja registreerub kohe uuele eksamile. Kõigi nende puhul on eksamikorraldusega seotud kulu juba tehtud. Eesti keele tasemeeksamite korralduse eest vastutab Haridus- ja Noorteamet. Muudatus mõjutab ennekõike Haridus- ja Noorteameti töökorraldust.

Kavandatav muudatus V: haldussunnivahendite ja trahvimäärade tõstmine

Mõju valdkond: sotsiaalne
Mõju sihtrühm: ettekirjutuse saajad, väärtegude toimepanijad
Keskmine sunniraha, mis ettekirjutusega määrati, jäi varasematel aastatel alla 100 euro. Sunniraha eesmärk on motiveerida ettekirjutuse saajat täitma seadust, kuid praktikas on näha, et niivõrd väikese sunniraha hoiatused ei pane inimesi tegema ühe- või kaheaastaseid pingutusi keele omandamiseks. Tulemused avalduvad ka Keeleameti 2023. aasta tegevuse aruandes, milles selgub, et keeleoskusnõuete täitmise järelevalves kontrolliti 3644 isiku keeleoskust tõendavaid dokumente. Tegeliku keeleoskuse vastavust kehtestatud nõuetele kontrolli 1791 töötajal, mille kohta koostati kontrollakt. Tegeliku eesti keele oskuse esmakontrollis kontrolliti 848 töötajat, neist 262 (31%) keeleoskus vastas nõutavale tasemele. Eksami sooritamise ettekirjutus tehti 513 ja ettekirjutus täiendada eesti keele oskust 54-le töötajale. Keeleoskuse järelkontrollis ilmnes, et 943 ettekirjutuse saanud töötajast on vaid 63 (7%) ettekirjutuse täitnud.
Viimase kümne aasta jooksul ei ole väärteomenetlusi algatatud. Rikkumistele on järelevalve reageerinud sunniraha hoiatuste ja sunnirahade määramisega. Eelnõu muudatuse tagajärjel kasvab ettekirjutuse täitjate arv ning pikemas perspektiivis hakkab sunniraha ja rahatrahvide määr avaldama ennetavat mõju.
Eeldatav positiivne mõju avaldub selles, et inimesed käituvad seaduskuulekamalt ja on motiveeritumad eesti keelt õppima, ettevõtted loovad selleks soodustavaid tingimusi ning hoiduvad ettekirjutustest või väärteo toimepanemisest. Nii sunniraha kui ka trahvi suurus avaldab otsest mõju inimese toimetulekule. Füüsiliste isikute puhul võib olla täiendavaks mõjutajaks järelevalveameti ettepanek töölepingu lõpetamiseks või ametist vabastamiseks. Kuna ühe keeletaseme omandamiseks kulub hinnanguliselt aasta või paar, hakkab mõju nähtavalt avalduma alles 2026. või 2027. aastal. Seoses eestikeelsele õppele üleminekuga on hakatud keelenõuete vajalikkust teadvustama ning juba alates 2022. aastast on märgata aktiivsemat osalemist keelekursustel, eriti õpetajate seas. Kuid seaduse jõustumisest kulub kindlasti teatud aeg, kuni ühiskond teadvustab suuremate sunnirahade ning rahatrahvide olemasolu.
Tööandjatega kohtumisel nenditi, et piisava keeleoskuseta inimesed tunnevad ennast suhteliselt turvaliselt, sest arvatakse, et järelevalve nendeni kunagi ei jõua. Seetõttu hindab eelnõu koostaja, et ainuüksi sunniraha või trahvimäära tõstmine inimesi veel massiliselt ei heiduta. Oluline mõju saavutatakse alles siis, kui järelevalve tegutseb aktiivselt igas sektoris ning annab sellega sõnumi, et eesti keele õppimine on tööle jäämise eelduseks. Mõju avaldumiseks on vaja korrastada ka täiskasvanute eesti keele õppe süsteemi, et eesti keele õppe võimalused toetaksid riigikeele omandamise õpiteed ja ettekirjutuse täitmist.

Muudatustega kaasneb ebasoovitav risk, et suuremat sunniraha ega rahatrahvi ei suudeta tasuda ning ei asuta ka keelt õppima. Seega ei saavutata haldussunniga ega määratud karistusega soovitud eesmärki. Sunnirahade ja rahatrahvide sissenõudmine suurendab järelevalveameti töökoormust ja toob kaasa lisakulusid.

Mõju on oluline, kui arvestada sihtgrupina eesti keelt mitteoskajaid. Hinnanguliselt on tööhõives u 43 000 isikut, kes ei oska üldse eesti keelt (Statistikaamet 2023), sh sektorites, kus eesti keele oskusele ei ole nõudeid seatud.

Mõju valdkond: mõju majandusele
Mõju sihtrühm: teenindussektori asutused; asutused ja ettevõtjad, kellel on vaja värvata teatud keelenõuetega isikuid.
Suurt mõju avaldab regulatsioon muukeelsete kollektiividega töökeskkondadele, kus on nõutud teatud taseme riigikeele oskus, kuid see võib jääda vajaka suuremal osal tööjõust. Suure osa personali keeleõppesse suunamine võib häirida töökorraldust (nt vahetustega töö puhul). Mõju aitab leevendada keeleõppe korraldamine asutuses kohapeal ja iseõppimisele motiveerimine. Ettevõtjal on tööjõu valikul vaja senisest enam tähelepanu pöörata kandideerija keeleoskusele.
Eelnõuga kaasneb mõningane majanduslik mõju ettevõtetele ja asutustele, kellel on kohustus kontrollida inimeste keelenõuet või korraldada töö ümber selliselt, et eestikeelne teenindus oleks tagatud. Teenindussektori osakaal Eesti majanduses on viimase kümne aasta jooksul püsinud üle 70%. Sestap on regulatsiooni mõju tuntav just selles sektoris. Keelenõuete tagamiseks tehtavad ümberkorraldused ei suurenda ettevõtete halduskoormust, kuna seda tuleb teha ka hetkel kehtiva regulatsiooni puhul. Küll aga motiveerivad kõrgemad sunnimeetmete määrad ettevõtjaid regulatsiooni tõsisemalt täitma. Samuti tuleb neil täita KeeleS-ist tulenevaid muid nõudeid (reklaamid, viidad, sildid jne). Samas on nimetatud kohustused olnud ettevõtetel ja asutustel ka seni, uusi keelenõudeid eelnõuga juurde ei looda.
Tööandjate huvi on parandada suhtumist keeleõppesse ning oluline on tõsta õppija enda vastutust. Tööjõuturule sisenemisel keeleoskuse olemasolu kontrollimine piiraks tuhandete inimeste tööturule jõudmist ning mõjutaks märkimisväärselt mitmetes sektorites majandust. Otstarbekam on keskenduda tööandjate mõjutamisele, et töötajad saavutaksid eestikeelseks suhtluseks vajaliku keeleoskuse. Tööandjad ise on valmis reguleerima olukorda palgatõusu abil nii, et eesti keele oskusega töötaja saab kõrgemat tasu, koostöös riigiga toetama tööajast keeleõppes osalemist jt toetustegevusi. Lisaks on tööandjate hinnangul oluline tõhustada järelevalvet, et säiliks nõudlikkus eesti keele õppeks.

Võib eeldada, et aktiivsem järelevalvetegevus võib tuua suuremad sunnirahad ja rahatrahvid sellistele ettevõtetele, kes tegutsevad sektoris, kuhu ei ole võimalik värvata piisavalt eesti keele oskusega inimesi või kes ei ole suutnud oma tööd ümber korraldada. Tasub märkida, et sunniraha ei määrata kohe esimese järelevalve tulemusel. Sunniraha ja rahatrahv ähvardab neid, kes vaatamata korduvatele ettekirjutustele ei ole teinud jõupingutusi oma tegevust seadusega kooskõlla viia. Eelnõu majanduslik mõju on keskmine.

Mõju valdkond: mõju riigiasutusele
Mõju sihtrühm: järelevalveasutus, kohtuväline menetleja (Keeleamet)
Koos sunnirahade ning trahvimäärade tõstmisega on kavandatud järelevalve tõhustamine ning senisest suurem kontroll. Pärast sunnimeetmete tõstmist on paari aasta jooksul Keeleameti töö mahtu võimalik vajadusel suurendada, et jõuda enamatesse sektoritesse. Selleks on vaja arvestada lisapersonaliga. Pikemas perspektiivis, kui sunnirahade ja trahvide määrad tõusevad, on isikud õiguskuulekamad ning panevad vähem rikkumisi toime. See annab Keeleametile võimaluse pöörata suuremat tähelepanu teavitus- ja ennetustööle. Selle tulemusena kasvab eesti keele kasutamine ühiskonnas.
Ebasoovitav risk seisneb selles, kui Keeleameti tööd ei õnnestu korraldada nii, et oleks kaetud võimalikult lai järelevalvatavate ring. Täna on eestikeelsele õppele üleminekuga seoses järelevalves prioriteediks haridustöötajad, mistõttu ei jõuta süsteemselt ja tõhusalt teiste sektoritega tegeleda, kuid järelevalve tegevus peab olema aktiivsem ja sihistatum ka teistes sektorites, kus on rohkem probleeme. Näiteks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes on hinnanguliselt 3200 töötajat, kelle eesti keele oskuseks on hinnatud „saab igapäevase suhtlemise piires aru“, mis aga ei ole piisav pädevaks ja turvaliseks suhtluseks patsientidega.
Mõju on oluline. Järelevalveasutus on see, kellele on pandud kohustus KeeleS-i täitmist jälgida ning vajadusel määrata sunniraha või nõuete rikkumise eest selle toimepanijat karistada.

Mõju valdkond: regionaalareng
Mõju sihtrühm: ettevõtjad, tööturul osalejad, tööturule sisenejad
Eelnõu muudatus puudutab rohkem neid piirkondi, kus elavate inimeste emakeel ei ole eesti keel. Sellisteks piirkondadeks on eelkõige Ida-Virumaa ja Harjumaa. Eestikeelsele haridusele üleminekuga laheneb olukord, kus üldharidusest väljuvad riigikeelt mitteoskavad noored. Selliseid noori on ca 47 eesti keele kui teise keele eksami sooritajatest, kuid kaks kolmandikku neist jätkavad õpinguid ja õpitee lõpuks omandavad eesti keele. Läbi rände lisandub tööjõuturule iga aasta samuti tuhandeid inimesi. Nt ainuüksi lühiajalise töötamise registreerimise otsuseid tehti 2023. aastal ühtekokku 7060 inimesele. Samas ei asu kõik rändetaustaga inimesed tööle eesti keele oskust nõudvatele ametikohtadele.
Eelnõuga ei muudeta seni kehtinud keelenõudeid. Tööturule sisenemine on takistatud vaid neile ametikohtadele, millele on kehtestatud kvalifikatsiooninõuded ning eesti keele oskus on kvalifikatsiooni osa. Muus osas ei takista keeleoskuse puudumine tööturule sisenemast, kui tööandja on valmis inimese tööle võtma ning ta keeleõppesse suunama.
Eelnõu koostaja hindab mõju keskmiseks, kuna eelnõu muudatus ei too kohe kaasa töölepingute lõpetamisi vaid pigem innustab töötajaid keeleõppesse suunduma.

Kavandatav muudatus VI: väliseksperdi eesti keele oskuse nõuded

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju – puudub oluline mõju.
2023. aastal registreeriti 494 tippspetsialisti alusega tähtajalist töötamist. Vaid üksikutes valdkondades, kuhu tippspetsialiste tuua ning kus töö iseloom võimaldab võõrkeeles toimimist, on kehtestatud keelenõuded (nt meditsiin). Keelenõuetest vabastamise erisuse tegemisega ei looda olukorda, kus Eestisse on võimalik tuua palju inimesi, kellele ei kohanduks eesti keele oskuse nõue ja kes sedakaudu kasvataksid oluliselt võõrkeelset elanikkonda. Ka rahvusvahelise õppekava alusel tegutsevate koolide ja akadeemiliste töötajate osas pakub erisus ennekõike positiivset mõju majandusele ning väga marginaalset mõju demograafiale.

Mõju valdkond: mõju majandusele
Mõju sihtrühm: tähtajaliselt riiki saabuvad tippspetsialistid, võõrkeelt ja võõrkeeles õpetavad õpetajad ning akadeemilised töötajad
Mõju majandusele on tugevalt positiivne. Eesti majandus vajab tippspetsialiste ning juhul, kui nendele kehtestuksid kohe Eestisse saabudes keelenõuded, oleks see ebaproportsionaalselt piirav tingimus. Eelduslikult võiks tippspetsialist kvalifikatsioonilt sobituda ametitesse, millele on kehtestatud C1-keeletaseme nõue. Selle taseme saavutamine võtab aega vähemalt 3–5 aastat, mistõttu keelenõuetest mõneks ajaks vabastamine soodustab kõrgelt kvalifitseeritud tippspetsialistide värbamist. Seejuures keelenõuete nö tähtajaline seadmine motiveerib neid pikema Eestisse jäämise soovi korral ka riigikeele oskuse omandama.

Samasugune mõju on võõrkeelt või võõrkeeles õpetavatele akadeemilistele töötajatele. Neile on kehtestatud B1-keeletaseme oskus, mida on võõrsilt keeruline omandada, kui Eestisse tööle asumine ei ole piisavalt varakult ette teada. Samuti on selline mõju üldhariduskoolides võõrkeelt ja võõrkeeles õpetavatele õpetajatele. Heade kandidaatide värbamine võib takerduda eesti keele nõuete taha, mis aga ei ole proportsionaalne võõrkeelt või võõrkeeles õpetavate tähtajaliselt riigis viibivatele õpetajate ja akadeemiliste töötajate jaoks.
Eesti eesmärk on olla avatud uutele teadmistele ja oskustele, mistõttu § 23 lõike 5 planeeritava muudatustega soodustatakse uute teadmiste ja oskustega inimeste värbamist, tõstetakse hariduse kvaliteeti õppe mitmekesistamise abil ning toetatakse kõrghariduse konkurentsivõime hoidmist.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele – puudub oluline mõju.

Kavandatav muudatus VII: audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleerimine

Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju
Eelnõuga ei reguleerita lastele suunatud sisuga teoste dubleerimist, mistõttu ei mõjuta muudatus laste ja noorte kultuuritarbimist. Eestikeelsele õppele üleminek on alles käivitunud ja seetõttu ei saa eeldada, et eesti keele mõistmine ühiskonnas tervikuna on sedavõrd heal tasemel, et eesti keelde dubleeritud filmidest saadaks kohe aru. Eriti puudutab see Harjumaa ja Ida-Virumaa lapsi. Eelnõu koostajad loodavad, et koos eestikeelsele õppele üleminekuga väheneb vajadus võõrkeeltesse dubleerimise järele ning kasvab eestikeelse kultuuri ja meelelahutuse tarbimine.

Mõju valdkond: mõju majandusele
Mõju sihtrühm: kinod
Võõrkeelest võõrkeelde dubleeritud filmide näitamist kehtiv seadus ei reguleeri. Seetõttu on kinodes hakatud rohkem näitama vene keelde dubleeritud filme ja need seansid on nt Ida-Virumaal olnud vaatajate seas eelistatumad. Eelnõuga plaanitav muudatus võib vähendada kinode müügitulu lühiajaliselt, kuid hinnanguliselt ei ole mõju kestev ja sedavõrd suur, et kaaluks üle muudatusest saadava positiivse mõju ühiskonna sidususele. Muudatusel võib olla lühiajaline negatiivne majanduslik mõju.

Mõju valdkond: regionaalareng – lühiajaline negatiivne mõju.
Praktikas on levima hakanud vene keelde dubleeritud filmid ja ennekõike mõjutab muudatus Ida-Virumaa piirkonda. Koos eestikeelsele õppele üleminekuga on oluline toetada laiapindselt avalikus ruumis eesti keele kasutamist. Vene keelde dubleeritud filmide levik seda aga ei toeta.

6. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele olulist kulude või tulude kasvu. Riigilõivu kehtestamine, sunniraha ja rahatrahvid on distsiplineeriva iseloomuga ning eelnõu koostaja ei planeerinud nende arvelt riigieelarvet täita. Seaduse eelnõu jõustumise eel on kavas teavitada elanikke ja tööandjaid, et selgitada muudatuste sisu ja nende võimalikku mõju füüsilistele ja juriidilistele isikutele keelenõuete mittetäitmisel. Eelnõu koostaja soov on suunata isikud õiguspärasemalt käituma ning vähendada järelevalvega kaasnevat halduskoormust.

Riigilõivu kehtestamisega vähenevad kulutused kolmandat ja enamat korda samal tasemel tehtavatele eksamitele. Kui hakatakse hoolikamalt eksamile tulemist planeerima, saab vabaneva ressursiga katta tasemeeksamite korralduse tõusvaid kulusid. Viimastel aastatel on oluliselt kasvanud eksaminandide arvud ning üldise elukalliduse tõusu taustal ka üldised eksamite korraldamise kulud. Seetõttu ei ole lähitulevikus oodata kulude vähenemist, vaid pigem ressursside ümberjaotust eksamikorralduse sees. Perioodil 2019–2023 oli kolm ja enam korda eksamit sooritanute eksamikulu kokku 589 500 eurot. Kolm ja enam korda sooritas sel perioodil eksamit 2092 eksaminandi. Kokku käidi kolmandat ja enamat eksamit sooritamas 6588 korda. Ühe sellise eksamisoorituse arvestuslik keskmine kulu riigile oli 90 eurot. Kui nende soorituste puhul oleks kehtinud riigilõiv, oleks see tähendanud riigi kulu olulist vähenemist: iga sellise soorituse hind oleks riigile olnud 50 eurot soodsam ehk vaid 40 eurot ühe osaluse kohta. Nii oleks antud perioodil eksamikulusid riigilõivude laekumise arvelt saanud vähendada 329 000 eurot (u 66 000 eurot aastas). Kuivõrd riigilõivu kehtestamise eesmärk on suunata eksaminande eksamil osalemist enam läbi mõtlema, on muudatuse eelistatud mõju, et edaspidi on kolm ja enam korda eksamil käivaid isikuid senisest vähem. Nii oleks lõivu laekumine küll väiksem, kuid riik ei pea tegema kulutusi osalejate eksamineerimiseks. Arvestades olulist tõusu eksaminandide arvudes, võib riigilõivu kehtestamata jäämisel ennustada kolm ja enam korda eksamil käivate inimeste arvu tõusu (nt on 2020. ja 2024. aasta võrdluses üldine eksamil osalemine kasvanud 230%, vastavalt 4594 ja 10540). See tooks täiendavaid kulusid tasemeeksamite korraldusse. 

7. Rakendusaktid

7.1. Seaduses sisalduvad volitusnormid
Eelnõu sisaldab volitusnorme valdkonna eest vastutavale ministrile (haridus- ja teadusministrile) keelevaldkonna toetuste ja stipendiumide regulatsiooni kehtestamiseks. Samuti annab volitusnormi mittesihipäraselt kasutatud toetuste ja stipendiumide tagasinõuete korra kehtestamiseks.

7.2. Muutmist vajavad määrused
Eelnõuga seoses on vajalik muuta Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2008. aasta määrust nr 68 „Kodakondsuse taotleja eesti keele eksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused ning eksami läbiviimise kord“ ning haridus- ja teadusministri 13. juuni 2011. aasta määrust nr 24 „Eesti keele tasemeeksamite ülesehitus ja läbiviimise kord“.

8. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Muudatuste jõustumiseks ei ole vaja määrata konkreetset kuupäeva, välja arvatud tasemeeksamitele riigilõivu kehtestamisega seotud muudatused, mis jõustuvad alates 1. septembrist 2026. aastal. Muudatustega kohanemiseks vajab sihtrühm üleminekuaega, kuna tehtavad muudatused toovad sihtrühmale kaasa kohustuse oma tegevust ümber korraldada.

Sunnirahad ja trahvimäärad tuleb jõustada uue eelarveaasta alguses 2026. aastal.


9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu ja rakendusaktide koostamisse on olnud kaasatud Justiits- ja Digiministeeriumi, Eesti Keele Instituudi, Haridus- ja Noorteameti ning Keeleameti esindajad.
Eelnõu esitatakse EIS-i kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja Riigikantseleile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Keelenõukogule, Eesti Töötukassale, Tööinspektsioonile, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Kaupmeeste Liidule, Eesti Hotellide ja Restoranide Liidule, Eesti Ametiühingute Keskliidule, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Kurtide Liidule, Eesti Viipekeeletõlkide Kutseühingule, Eesti Viipekeele Seltsile, Eesti Noorteühenduste Liidule, Eesti Kunstiakadeemiale, Eesti Maaülikoolile, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale, Tallinna Tehnikaülikoolile, Tallinna Ülikoolile ning Tartu Ülikoolile.
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ………………….. 2025. a
(allkirjastatud digitaalselt)