Tere,
Tegemist on toetusega, mis võimaldab põllumajandusega alustavatel/tegelevatel ettevõtetel (Nõustatavad) saada METKi nimekirjas olevatelt kutsetunnistusega konsulentidelt (Nõustajad) professionaalset nõuandeteenust.
Antud määrus või PRIA tõlgendus antud määrusest on loonud pretsedendi, kus toetus antakse Nõustatavale (OÜ X) ja OÜ X-le antud toetuse kohustused (sh toetuse tagasimaksmise kohustus) peab kandma Nõustaja (OÜ Y).
Õiguslikud teemad, mis tuleb antud määruse või määruse rakendamise juures ülevaadata on:
1. Mis on antud toetuse eesmärk? Kas eesmärk on toetada põllumajandusettevõtteid, et nad saaksid profesionaalset nõu, mis aitab luua väärtulikuma ja kasumlikuma põllumajandusettevõtte või konsulente, et nad saaksid müügitulu (muud väärtust antud toetusel ei ole konsulendile, kui saada oma tehtud töö eest müügitulu)? See vastus vastaks selgelt küsimusele, kes on toetuse sisuline saaja (mitte tehniline rahaliikumine), kellel lasub toetuse saamisega seotud kohustused ja kas konsulent teenib oma töö eest müügitulu või saab toetusi.
2. Kellel lasuvad toetusega kaasnevad kohustused (sh. teavitamiskohustus, toetuse tagasimaksmise kohustus jms)? Kas toetusega seotud kohustused lasuvad sisulisel toetuse saajal ehk Nõustataval või Nõustajal, kes osutab nõuandeteenust? Kui toetuse tagasinõudmise risk lasub Nõustajal, siis millisel õiguslikul alusel võib isikult tagasi nõuda tema töö eest saadud müügitulu? Mis õiguslikul alusel võib teenuse osutajalt nõuda kolmandale osapoolele antud toetusega seotud kohustuste täitmist (ettevõte OÜ X saab toetuse ja ettevõte OÜ Y omab kohustusi seoses ettevõte X OÜ saadud toetusega)?
Olen üritanud saada selgust antud teemasse juba viimased 1,5 a ning allpool on erinevate osapoolte arvamused. Ma olen tänulik, kui selge vastus formuleerub enne 30.06.2025, mil on selle toetusega seotud esimene majandusaasta aruande esitamise tähtaeg.
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt ei ole saanu selget vastust.
PRIA seiukoht:
Nõustatavad ehk Lõppkasusaajad - nende kohustus on maksta 10% omaosalust Teenuse osutajale
Nõustajad ehk Teenuse osutajad ehk Toetuse saaja - nende kohustus on teostada teenust ning kohustused, mis on seotud toetuse saamisega (sh toetuste saamise teavitamise kohustus veebilehel, toetuse tagasimaksmise kohustus). Avalikest andmebaasidest on näha, et konsulendid justkui ei tee tööd (ei saa müügitulu), vaid elatuvad toetustest. Toon näitena oma ettevõtte: https://www.teatmik.ee/et/personlegal/11225268-Inspired-Generation-O%C3%9C
Siin on minu koduleht, kus ma olen pidanud PRIA nõudmisel teavitama toetuste saamisest, samas sisuliselt ei ole saanud toetusi vaid olen teostanud nõuandeteenuse tööd (https://inspired-gen.com/saadud-toetused-and-erarahastused). 1 aastaga olen teinud ca 50 tööd, 10 a pärast on seal ca 500 töö sissekanded. Kas selline teavitus täidab eesmärki või ikkagi iga sisuline toetuse saaja ehk Nõustatav peab teavitama oma kodulehel?
Samas PRIA teeb väljamakseid alljärgneva seletusega, mis viitab, et raha makstakse siiski välja teenuse osutamise eest. Toon näiteks taaskord oma ettevõtte:
RKID:20240516000332588390 PRIA PRIA: 2024, taotlus: A0202400060, Euroopa raha, ÜS0.2.1 - Nõuandeteenuse osutamine
RKID:20240719000337865555 PRIA PRIA: 2024, taotlus: A0202400060, Eesti kaasfinantseeritav raha, ÜS0.2.1 - Nõuandeteenuse osutamine
10% toetuse omaosalus tuleb tasuda Nõustatavatel - see viitab, et sisuline toetuse saaja ikkagi on Nõustatav.
Rahandusministeeriumi seisukoht:
"Esmalt soovin rõhutada, et tehingute maksuarvestuslik ning raamatupidamisarvestuslik käsitlus ei pruugi alati kokku langeda. Seetõttu tuleb neid alati vaadelda eraldi vastava regulatsiooni piires (st maksuseadused vs raamatupidamisseadus). Raamatupidamise Toimkond selgitab ainult raamatupidamisliku arvestuse asjaolusid.
Raamatupidamises ja finantsaruande koostamisel lähtutakse tehingu sisust, mitte nende vormist. Seetõttu on oluline aru saada, keda antud meetmega soovitakse toetada – kas nõuandeteenuse osutajat või saajat. Kui selleks on toetuse saaja, siis on nõuandeteenus täies ulatuses kajastatav kui müügitulu (sarnaselt muude teenustega, millega ei kaasne toetuse saamine). Kui toetus on mõeldud teenuse osutajale (st toetuse eesmärk, mitte tehniline raha liikumine), siis on teenuse osutaja jaoks tegemist sihtfinantseerimisega ning see kajastatakse vastavalt Raamatupidamise Toimkonna juhendile nr 12 „Sihtfinantseerimine“ (https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/2020-10/RTJ%2012%20SIHTFINANTEERIMINE.pdf). Juhin siinkohal tähelepanu, et tulu kajastamise hetkeks ei ole mitte toetuse laekumine, vaid see tuleb kajastada tekkepõhiselt peale toetusega seotud sisuliste tingimuste täitmist.
Teie kirjas viidatud määruses on defineeritud lõppkasusaajana nõuandeteenuse saaja. See viitab, et toetuse eesmärk võiks olla toetada teenuse saajat, mitte osutajat. Samas ei loe määrusest välja, kellele jääb toetuse tagastamise risk. Seetõttu soovitan täpsustada määruse väljastanud ministeeriumiga, keda loetakse selle meetmega toetatavaks, kas teenuse saajat või osutajat.
Raamatupidamise Toimkonna nimel,
Sander Kallasmaa
Partner, vandeaudiitor"
MTA seisukoht:
"Toetused ja sponsorluse eest makstavad tasud- neid ei loeta teenuseks, kui vastusooritust ei toimu. Kui laekunud summa eest aga osutatakse näiteks teenust (ka reklaaamiteenust), ei ole tegemist toetusega vaid teenusega (vastusooritus). Müügitulu - tekib ettevõtluse korras osutatavalt teenuselt või müüdud kaubalt.
Kui tegemist on PRIA poolt makstava toetusega, siis tuleb teada, kas selle summa arvel on vähendatud konkreetsele isikule otseselt müüdud kauba või osutatud teenuse hinda. Sel juhul kui hinnavähendamist ei toimu, ei ole tegemist käibega (KMS § 12 lg 2). Osutatud teenuse eest ei ole keelatud tasumine kolmanda isiku poolt."
METKi seisukoht:
"1. Normatiivne alus
Asjakohane säte on KMS § 12 lg 2: Maksustatava väärtuse hulka arvatakse ka maksukohustuslasele kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks antav sihtotstarbeline toetus. Toetuse maksustatava väärtuse hulka arvamise ja maksustamise kord kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.
KMS § 12 lg 2 ja selle määruse aluseks on Euroopa Liidu käibemaksudirektiivi (112/2006 EL) art 73, mille kohaselt on tasuna käsitatav muu hulgas ka hinnaga otseselt seotud toetused.
2. Normatiivi põhjendus
Regulatsiooni eesmärk on vältida toetustest tekkivaid konkurentsimoonutusi ja kui toetus on seotud konkreetse kauba või teenusega, siis sellisel juhul peaks see olema kogu ulatuses maksustatud (lihtsalt selgitades, et konkreetse arve tasumisel pole vahet, kes ja kui suures osas selle kinni maksab – arvel kajastatud kaup või teenus on kogu ulatuses ikkagi käive – sisuliselt nagu tsessiooniga oleks tegemist, kus käive on tekkinud, aga täitmise kohustus loovutatakse).
Maksustamisele kuuluvad sellised toetused, mille tulemusena väheneb konkreetse toote hind – st kui ettevõtja toetust ei saa, siis oleks tema poolt müüdav toode vastavalt kallim. Kui on võimalik konkreetselt mõõta toote hinna kindlas suuruses vähenemist, siis ongi toetus hinnaga vahetult seotud. Toetuse eesmärk peab olema kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamine.
Maksustamisele ei kuulu üldised toetused, mis võivad mõjutada toodete hindu kaudselt (nt toetus põhivara soetamiseks). Näitena tuuakse Euroopa Liidu põllumajandustoetused ning keskkonnasõbraliku tootmine või uute töökohtade loomise tunnustamiseks antud auhinnad ja toetused.
3. Olukorra hinnang
Antud juhul antakse toetust selleks, et nõuandeteenuse lõppkasutaja saaks teenust odavamalt (90% odavamalt). Ehk sisuliselt on see konkreetse teenusega seotud toetus. Järelikult sisuliselt me ei näe, et antud juhul oleks põhjendusi, et kogu nõustamisteenus ei oleks käibeks.
Formaalne probleem ja mida on väga raske põhjendada küll sisuliselt, aga mis võib olla senise praktika tekitanud olukorra põhjuseks, tuleneb Eestis kehtestatud määruse §-st 1. Esimene eeldus on määruse § 1 puhul on see, et toetus peab olema ette nähtud riigieelarves, mis antud juhul on tõenäoliselt ka täidetud (vähemalt 2024. a osas nähtub, et toetust rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) ning Eesti riigieelarvest). Teine eeldus ja probleemsem on määruse §-s 1 sisalduv nõue, et toetus maksustatakse ainult siis, kui riigi-, valla- või linnaeelarves on toetuse andmine ette nähtud konkreetsele isikule konkreetse kauba või teenuse müügihinna alandamiseks. See tingimus (alla joonitud osa) ületab iseenesest volitusnormi piire, sest volituse sisuks oli maksu arvestamise korra kehtestamine ehk see, mis on kirjas määruse §-s 2. Pealegi ei võimaldaks ka põhiseaduse §-st 113 tulenev seaduse reservatsiooni klausel teha ministri määrusega erandeid seadusega sätestatud maksukohustusest, aga see teoreetiline arutlus ei muuda kehtetuks määruse § 1 teksti. Kui lähtuda rangelt määruse sõnastusest, siis võib argumenteerida, et toetust ei peaks maksustama, sest riigi eelarves pole nimetatud konkreetseid isikuid ja konkreetset kaupa ning teenust.
Järeldus: kui lähtuda määruse § 1 grammatilisest tõlgendusest (mis on alati eelistatud tõlgendusviis), siis vastav nõuandetoetus ei kuulu käibemaksuga maksustamisele. Õige on seega käsitlus, mis on senini toimunud."
Loodan, et suudate tuua selgust antud olukorda, kes on toetuse saaja ja kes peab kandma toetuse saamisega seotud kohustusi.
Lugupidamisega
Tiia Rohelsaar
Konsulent nr. 188871
+372 5850 2000