Dokumendiregister | Rahandusministeerium |
Viit | 13-2.1/2784-1 |
Registreeritud | 13.06.2025 |
Sünkroonitud | 16.06.2025 |
Liik | Sissetulev kiri |
Funktsioon | 13 FINANTSPOLIITIKA KUJUNDAMINE |
Sari | 13-2.1 Kirjavahetus kindlustuse ning pensioni- ja teiste sotsiaalkindlustusreformide osas (Arhiiviväärtuslik) |
Toimik | 13-2.1/2025 |
Juurdepääsupiirang | Avalik |
Juurdepääsupiirang | |
Adressaat | Advokaadibüroo NOVE OÜ |
Saabumis/saatmisviis | Advokaadibüroo NOVE OÜ |
Vastutaja | Kristiina Kubja (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Finantsteenuste poliitika osakond) |
Originaal | Ava uues aknas |
Registreerimiseks
From: Marika Mugur | NOVE <[email protected]>
Sent: Thursday, June 12, 2025 6:28 PM
To: Kertu Fedotov - RAM <[email protected]>; Siiri Tõniste - RAM <[email protected]>
Subject: selgitustaotlus
Tähelepanu!
Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Tere
Edastan selgitustaotluse.
Lugupidamisega
Marika Mugur
Tel: 5299929
Advokaadibüroo NOVE OÜ Registrikood: 12984303 Estonia pst 9, Solaris keskus 10143 Tallinn Tel: +372 610 8010 [email protected] www.nove.ee
Andrus Kattel Arsi Pavelts, PhD Kristjan Tamm Veikko Puolakainen Mari Past Indrek Niklus Sten Tikerpe Mart Parind
Marika Mugur Heili Püümann Laura Raadik Kristiina Koll Madis Abel Andra Olm Liis Kikas Kaisa Poller
Pr Siiri Tõniste Pr Kertu Fedotov Rahandusministeerium Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn
12.06.2025
EDASTATUD E-POSTIGA [email protected]
SELGITUSTAOTLUS
seoses kindlustustegevuse seaduse tõlgendamisega
Palun käesolevaga Rahandusministeeriumi seisukohta seoses grupikindlustuse õigusliku
regulatsiooni ja turupraktikaga Eestis.
Grupikindlustuse puhul sõlmib kindlustusvõtja kindlustusandjaga grupikindlustuse lepingu ning
pakub seejärel enda klientidele koos oma põhitoote või -teenusega ka võimalust tasu eest
vabatahtlikult liituda grupikindlustusega, mille aluseks on kindlustusvõtja poolt kindlustus-
andjaga sõlmitud kindlustusleping.
Eesti õiguses ei ole grupikindlustus eraldi reguleeritud ning selged suunised turuosalistele
puuduvad. Euroopa Kohus on 2022.a grupikindlustuse osas (kohtuasjades nr C-633/20 ja C-
263/22) enda seisukohti väljendanud ning näiteks Leedus on 2023.a ka vastavad põhimõtted
seadusesse kirjutatud. Hoolsuskohustuse igakülgseks täitmiseks pöördun seetõttu Teie poole
käesoleva selgitustaotlusega.
Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse §
2 lg 2 kohaselt on selgitustaotlus isiku pöördumine, milles isik: 1) taotleb adressaadilt teavet,
mis eeldab adressaadi käsutuses oleva teabe analüüsi, sünteesi või lisateabe kogumist; või
2) taotleb õigusalase selgituse andmist adressaadi poolt väljatöötatud õigusaktide, nende
eelnõude ja asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ning asutuse pädevuse ja
õigusloome tegevuse kohta. Kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse kindlus-
lepinguid puudutavate normide kohta selgituste andmine kuulub Rahandusministeeriumi
pädevusse.
Kuigi grupikindlustust ei ole Eesti õiguses eraldiseisvalt reguleeritud, siis Euroopa Kohus ei
ole grupikindlustuses kui sellises (st ennekõike just selles, et kindlustusvõtja ja
kindlustusvahendaja on samas isikus) olemuslikku probleemi näinud. Vastupidi, kohus on
sellist isikute kattuvust sisuliselt aktsepteerinud. Euroopa Kohus on lahendis C-633/20 (p 46)
selgesõnaliselt märkinud: Samamoodi nagu kindlustustoodete turustajaks olemine ei ole
direktiivi 2016/97 artikli 2 lõike 1 punkti 8 kohaselt kindlustusandjaks olemisega vastuolus, ei
ole kindlustusvahendaja ja seega ka kindlustustoodete turustajaks olemine kindlustus-
võtjaks olemisega vastuolus.
NOVE - 2/4 -
Euroopa Kohtu hinnangul hõlmab kindlustusvahendaja ja kindlustuse turustaja mõiste ka
isikuid, kes pakuvad enda klientidele (neilt saadava tasu eest) vabatahtlikku võimalust liituda
(enda poolt kindlustusandjaga sõlmitud) grupikindlustuse poliisiga.
Euroopa kohus on lahendis C-633/20 (p 49) muuhulgas viidanud direktiivi 2016/97
põhjenduste punktile 16, mille kohaselt tarbijale on kasulik, kui kindlustustooteid turustatakse
eri kanalite ja vahendajate kaudu, kes teevad kindlustusandjatega koostööd eri vormis,
tingimusel, et neil on kohustus kohaldada samaväärseid tarbijakaitse nõudeid. Seega
küsimuse raskuspunkt ei ole mitte selles, kes võib olla kindlustuse turustaja, vaid see, milliseid
nõudeid ta täitma ja järgima peab.
Direktiivi vahetegu kindlustusvahendaja (direktiivi art 2 lg 1 p 3) ja kindlustuse turustaja
(direktiivi art 2 lg 1 p 8) vahel küll ennekõike teenib tarbijate kaitse huve (tagades vahendust
puudutavate normide võimalikult laia kohaldamisala), kuid teisalt kinnitab, et kindlustustooted
võiks jõuda klientideni ka väljaspool klassikalisi vahendajaid ehk võimalikult mugavalt ja
laiaulatuslikult eri kanaleid pidi.
Grupikindlustus on kindlustusvõtja huvides. Toode jõuab lõppkliendini mugavamalt – klient ei
pea eraldi kindlustust otsima, vaid saab koos põhiteenuse või -tootega osta kaasa just selle
teenuse või toote jaoks välja töötatud kindlustuskaitse. Teisalt, otsesema (ja põhiteenuse või
tootega seotud turustuskanali tõttu) on administreerimiskulu väiksem ja kindlustus seetõttu
soodsam.
Euroopa kohus on ülal viidatud lahendis (p 39) ka rõhutanud, et lisaks sätte sõnastusele tuleb
vaadata selle konteksti ja eesmärki, mida õigusaktiga taotletakse. Direktiivi 2016/97 (nagu ka
2002/92) eesmärgiks on eelkõige tagada kõigi kindlustusvahendajate võrdne kohtlemine ning
parandada tarbijakaitset kindlustuse valdkonnas (otsuse p 52). Euroopa Kohtu hinnangul
(otsuse p 53) soodustab nende kahe eesmärgi saavutamist see, et grupikindlustuse mudeli
alusel tegutsevad isikud kuuluks direktiivi kohaldamisalasse. Ehk teisisõnu kindlustuse
turustamise direktiivi eesmärk ei ole turustamiskanaleid kitsendada, vaid allutada turustajad
reeglitele, mis tagavad klientidele piisava kaitse.
Seega Euroopa Kohtu suunis näib olevat mitte uute ärimudelite keelamine, vaid kõigi
turustajate allutamine nõuetele, mis tagavad klientide piisava kaitse.
Grupikindlustusega seotu ei ole Eesti õiguses selgesõnaliselt reguleeritud. Samas meie
hinnangul ei ole grupikindlustus ka ühegi õigusnormiga vastuolus ega keelatud.
VÕS § 422 lg 1: Kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi
toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud
rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil
(kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustus-
andjale kindlustusmakseid. Seega kindlustusvõtja on olemuslikult isik, kes on kindlustus-
lepingu pooleks ja kellel on kindlustusmakse tasumise kohustus. VÕS § 424 lg 1: Kindlustatud
isik on kindlustusvõtja või nimeliselt määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud
NOVE - 3/4 -
kindlustusriski on kindlustatud. Seega kindlustuslepinguga võib olla kindlustatud laiem isikute
ring. Sama kinnitab ka kolmanda isikuga seotud kindlustusiski kindlustamise regulatsioon
(VÕS § 463).
KindlTS § 174 lg 2: Kindlustusagent on isik, kes tegeleb tasu eest agendilepingu alusel
kindlustuse turustamisega ühe või mitme kindlustusandja jaoks ja huvides või sõlmib
kindlustuslepinguid nende nimel ja arvel. KindlTS § 5 lg 1 esimene lause: Kindlustuse
turustamine on kindlustuslepingutega seotud nõustamine ja kindlustuslepingute soovitamine,
ettevalmistamine, sõlmimine ning nende haldamisel ja täitmisel abistamine. VÕS § 670 lg 1:
Agendilepinguga kohustub üks isik (agent) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides
iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima.
Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu. KindlTS § 174 lg 2¹ kohaselt on
kindlustusagendi poolt saadav tasu kas agenditasu või muu majanduslik kasu, sealhulgas muu
rahaline või mitterahaline hüve, mida vahendaja saab või mida talle pakutakse seoses
kindlustuse turustamisega.
Ei võlaõigusseadusest ega kindlustustegevuse seadusest ei tulene, et kindlustusvõtja
ei tohi samaaegselt tegutseda kindlustusagendina ega ka keeldu, et kindlustusagent ei
või sõlmida kindlustusandjaga kindlustuslepingut. Meie hinnangul on ülal viidatud norme
võimalik tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu ülal toodud suunistega, et kindlustustoodete
turustajaks olemine ei ole vastuolus kindlustusvõtjaks olemisega.
KindlTS § 175 reguleerib eraldi olukorda, mil kindlustuse turustamine ei ole kindlustusagendi
peamine tegevusala, vaid kindlustusleping sõlmitakse kindlustusagendi pakutava kauba või
tema osutatava teenusega kaasnevate riskide kindlustamiseks ning see katab selle kauba
rikke, kahjustumise või kadumise riski või reisiteenuse korral pagasi kahjustumise või
kadumise riski või reisiteenusega seotud muid riske. Ristmüük kui selline on nii Eesti õiguse
kui ka direktiivi 2016/97 alusel aktsepteeritud ja eraldi reguleeritud. Seda aga, millises
õiguslikus vormis täpselt see toimuma peab, õigusaktid ette ei kirjuta. Seniks, kuni täidetud on
ristmüüki ja kindlustuse turustamist puudutavad reeglid, on asjaosalised vabad enda
õigussuhteid kujundama. KindlTS § 175 ei välista, et kõrvaltegevusena kindlustuse vahendaja
ei võiks seda teha grupikindlustuse vormis.
KindlTS § 198 lg 2 p 13 sätestab kindlustusagendi kohustuse teavitada klienti muuhulgas
huvide konflikti olukorrast, sh võimaliku huvide konflikti laadist ja konflikti allikast. Seletuskirjas
on märgitud: Üheks oluliseks ja klienti mõjutavaks huvide konflikti tekkimise allikaks võib
pidada kindlustusagendi tasustamise aluseid, mistõttu kohustab eelnõu kindlustusagenti
vahendustasu ja selle kujunemise alused avaldama. Seega ei ole huvide konflikti olukorra
tekkimine kindlustuse turustamisel täielikult välistatud ega ka täielikult keelatud. Järelikult ei
saa ka huvide konflikti oht olla argument, miks grupikindlustust keelata, kuivõrd selle riski
maanduseks on seadus ette näinud kliendi teavitamise kohustuse.
Eelneva põhjal leiame, et otseseid takistusi grupikindlustuse pakkumiseks Eestis ei ole.
Kuivõrd aga sõnaselge grupikindlustuse regulatsioon Eestis puudub, palun käesolevaga Teie
seisukohta alljärgnevas:
1. Kas grupikindlustus on kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse kohaselt
Eestis lubatud?
NOVE - 4/4 -
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis palun viidake, milline õigusnorm (1)
grupikindlustust keelab ja/või (2) keelab kindlustusvõtjal olla samal ajal
kindlustusvahendaja ja/või kindlustuse turustaja.
3. Kas grupikindlustuse kindlustusvõtja tuleb registreerida agendina KindlTS § 175 alusel
(arvestades mh selles normis sisalduvaid erandeid ja kitsendusi)?
4. Kas mõnest õigusnormist tuleneb eritingimusi või -piiranguid, millega peab
kindlustusandja ja/või grupikindlustuse kindlustusvõtja grupikindlustuse puhul
arvestama?
5. Kas grupikindlustusega seoses on plaanis õigusaktide muudatusi? Kas on plaanis
grupikindlustusega seotut seaduse tasandil reguleerida (nt sarnaselt Leeduga)?
Kui Teil on seoses ülaltooduga küsimusi või täpsustusi, siis palun võtke ühendust
allakirjutanuga.
Lugupidamisega
Marika Mugur
vandeadvokaat
Advokaadibüroo NOVE OÜ Registrikood: 12984303 Estonia pst 9, Solaris keskus 10143 Tallinn Tel: +372 610 8010 [email protected] www.nove.ee
Andrus Kattel Arsi Pavelts, PhD Kristjan Tamm Veikko Puolakainen Mari Past Indrek Niklus Sten Tikerpe Mart Parind
Marika Mugur Heili Püümann Laura Raadik Kristiina Koll Madis Abel Andra Olm Liis Kikas Kaisa Poller
Pr Siiri Tõniste Pr Kertu Fedotov Rahandusministeerium Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn
12.06.2025
EDASTATUD E-POSTIGA [email protected]
SELGITUSTAOTLUS
seoses kindlustustegevuse seaduse tõlgendamisega
Palun käesolevaga Rahandusministeeriumi seisukohta seoses grupikindlustuse õigusliku
regulatsiooni ja turupraktikaga Eestis.
Grupikindlustuse puhul sõlmib kindlustusvõtja kindlustusandjaga grupikindlustuse lepingu ning
pakub seejärel enda klientidele koos oma põhitoote või -teenusega ka võimalust tasu eest
vabatahtlikult liituda grupikindlustusega, mille aluseks on kindlustusvõtja poolt kindlustus-
andjaga sõlmitud kindlustusleping.
Eesti õiguses ei ole grupikindlustus eraldi reguleeritud ning selged suunised turuosalistele
puuduvad. Euroopa Kohus on 2022.a grupikindlustuse osas (kohtuasjades nr C-633/20 ja C-
263/22) enda seisukohti väljendanud ning näiteks Leedus on 2023.a ka vastavad põhimõtted
seadusesse kirjutatud. Hoolsuskohustuse igakülgseks täitmiseks pöördun seetõttu Teie poole
käesoleva selgitustaotlusega.
Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse §
2 lg 2 kohaselt on selgitustaotlus isiku pöördumine, milles isik: 1) taotleb adressaadilt teavet,
mis eeldab adressaadi käsutuses oleva teabe analüüsi, sünteesi või lisateabe kogumist; või
2) taotleb õigusalase selgituse andmist adressaadi poolt väljatöötatud õigusaktide, nende
eelnõude ja asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ning asutuse pädevuse ja
õigusloome tegevuse kohta. Kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse kindlus-
lepinguid puudutavate normide kohta selgituste andmine kuulub Rahandusministeeriumi
pädevusse.
Kuigi grupikindlustust ei ole Eesti õiguses eraldiseisvalt reguleeritud, siis Euroopa Kohus ei
ole grupikindlustuses kui sellises (st ennekõike just selles, et kindlustusvõtja ja
kindlustusvahendaja on samas isikus) olemuslikku probleemi näinud. Vastupidi, kohus on
sellist isikute kattuvust sisuliselt aktsepteerinud. Euroopa Kohus on lahendis C-633/20 (p 46)
selgesõnaliselt märkinud: Samamoodi nagu kindlustustoodete turustajaks olemine ei ole
direktiivi 2016/97 artikli 2 lõike 1 punkti 8 kohaselt kindlustusandjaks olemisega vastuolus, ei
ole kindlustusvahendaja ja seega ka kindlustustoodete turustajaks olemine kindlustus-
võtjaks olemisega vastuolus.
NOVE - 2/4 -
Euroopa Kohtu hinnangul hõlmab kindlustusvahendaja ja kindlustuse turustaja mõiste ka
isikuid, kes pakuvad enda klientidele (neilt saadava tasu eest) vabatahtlikku võimalust liituda
(enda poolt kindlustusandjaga sõlmitud) grupikindlustuse poliisiga.
Euroopa kohus on lahendis C-633/20 (p 49) muuhulgas viidanud direktiivi 2016/97
põhjenduste punktile 16, mille kohaselt tarbijale on kasulik, kui kindlustustooteid turustatakse
eri kanalite ja vahendajate kaudu, kes teevad kindlustusandjatega koostööd eri vormis,
tingimusel, et neil on kohustus kohaldada samaväärseid tarbijakaitse nõudeid. Seega
küsimuse raskuspunkt ei ole mitte selles, kes võib olla kindlustuse turustaja, vaid see, milliseid
nõudeid ta täitma ja järgima peab.
Direktiivi vahetegu kindlustusvahendaja (direktiivi art 2 lg 1 p 3) ja kindlustuse turustaja
(direktiivi art 2 lg 1 p 8) vahel küll ennekõike teenib tarbijate kaitse huve (tagades vahendust
puudutavate normide võimalikult laia kohaldamisala), kuid teisalt kinnitab, et kindlustustooted
võiks jõuda klientideni ka väljaspool klassikalisi vahendajaid ehk võimalikult mugavalt ja
laiaulatuslikult eri kanaleid pidi.
Grupikindlustus on kindlustusvõtja huvides. Toode jõuab lõppkliendini mugavamalt – klient ei
pea eraldi kindlustust otsima, vaid saab koos põhiteenuse või -tootega osta kaasa just selle
teenuse või toote jaoks välja töötatud kindlustuskaitse. Teisalt, otsesema (ja põhiteenuse või
tootega seotud turustuskanali tõttu) on administreerimiskulu väiksem ja kindlustus seetõttu
soodsam.
Euroopa kohus on ülal viidatud lahendis (p 39) ka rõhutanud, et lisaks sätte sõnastusele tuleb
vaadata selle konteksti ja eesmärki, mida õigusaktiga taotletakse. Direktiivi 2016/97 (nagu ka
2002/92) eesmärgiks on eelkõige tagada kõigi kindlustusvahendajate võrdne kohtlemine ning
parandada tarbijakaitset kindlustuse valdkonnas (otsuse p 52). Euroopa Kohtu hinnangul
(otsuse p 53) soodustab nende kahe eesmärgi saavutamist see, et grupikindlustuse mudeli
alusel tegutsevad isikud kuuluks direktiivi kohaldamisalasse. Ehk teisisõnu kindlustuse
turustamise direktiivi eesmärk ei ole turustamiskanaleid kitsendada, vaid allutada turustajad
reeglitele, mis tagavad klientidele piisava kaitse.
Seega Euroopa Kohtu suunis näib olevat mitte uute ärimudelite keelamine, vaid kõigi
turustajate allutamine nõuetele, mis tagavad klientide piisava kaitse.
Grupikindlustusega seotu ei ole Eesti õiguses selgesõnaliselt reguleeritud. Samas meie
hinnangul ei ole grupikindlustus ka ühegi õigusnormiga vastuolus ega keelatud.
VÕS § 422 lg 1: Kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi
toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud
rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil
(kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustus-
andjale kindlustusmakseid. Seega kindlustusvõtja on olemuslikult isik, kes on kindlustus-
lepingu pooleks ja kellel on kindlustusmakse tasumise kohustus. VÕS § 424 lg 1: Kindlustatud
isik on kindlustusvõtja või nimeliselt määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud
NOVE - 3/4 -
kindlustusriski on kindlustatud. Seega kindlustuslepinguga võib olla kindlustatud laiem isikute
ring. Sama kinnitab ka kolmanda isikuga seotud kindlustusiski kindlustamise regulatsioon
(VÕS § 463).
KindlTS § 174 lg 2: Kindlustusagent on isik, kes tegeleb tasu eest agendilepingu alusel
kindlustuse turustamisega ühe või mitme kindlustusandja jaoks ja huvides või sõlmib
kindlustuslepinguid nende nimel ja arvel. KindlTS § 5 lg 1 esimene lause: Kindlustuse
turustamine on kindlustuslepingutega seotud nõustamine ja kindlustuslepingute soovitamine,
ettevalmistamine, sõlmimine ning nende haldamisel ja täitmisel abistamine. VÕS § 670 lg 1:
Agendilepinguga kohustub üks isik (agent) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides
iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima.
Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu. KindlTS § 174 lg 2¹ kohaselt on
kindlustusagendi poolt saadav tasu kas agenditasu või muu majanduslik kasu, sealhulgas muu
rahaline või mitterahaline hüve, mida vahendaja saab või mida talle pakutakse seoses
kindlustuse turustamisega.
Ei võlaõigusseadusest ega kindlustustegevuse seadusest ei tulene, et kindlustusvõtja
ei tohi samaaegselt tegutseda kindlustusagendina ega ka keeldu, et kindlustusagent ei
või sõlmida kindlustusandjaga kindlustuslepingut. Meie hinnangul on ülal viidatud norme
võimalik tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu ülal toodud suunistega, et kindlustustoodete
turustajaks olemine ei ole vastuolus kindlustusvõtjaks olemisega.
KindlTS § 175 reguleerib eraldi olukorda, mil kindlustuse turustamine ei ole kindlustusagendi
peamine tegevusala, vaid kindlustusleping sõlmitakse kindlustusagendi pakutava kauba või
tema osutatava teenusega kaasnevate riskide kindlustamiseks ning see katab selle kauba
rikke, kahjustumise või kadumise riski või reisiteenuse korral pagasi kahjustumise või
kadumise riski või reisiteenusega seotud muid riske. Ristmüük kui selline on nii Eesti õiguse
kui ka direktiivi 2016/97 alusel aktsepteeritud ja eraldi reguleeritud. Seda aga, millises
õiguslikus vormis täpselt see toimuma peab, õigusaktid ette ei kirjuta. Seniks, kuni täidetud on
ristmüüki ja kindlustuse turustamist puudutavad reeglid, on asjaosalised vabad enda
õigussuhteid kujundama. KindlTS § 175 ei välista, et kõrvaltegevusena kindlustuse vahendaja
ei võiks seda teha grupikindlustuse vormis.
KindlTS § 198 lg 2 p 13 sätestab kindlustusagendi kohustuse teavitada klienti muuhulgas
huvide konflikti olukorrast, sh võimaliku huvide konflikti laadist ja konflikti allikast. Seletuskirjas
on märgitud: Üheks oluliseks ja klienti mõjutavaks huvide konflikti tekkimise allikaks võib
pidada kindlustusagendi tasustamise aluseid, mistõttu kohustab eelnõu kindlustusagenti
vahendustasu ja selle kujunemise alused avaldama. Seega ei ole huvide konflikti olukorra
tekkimine kindlustuse turustamisel täielikult välistatud ega ka täielikult keelatud. Järelikult ei
saa ka huvide konflikti oht olla argument, miks grupikindlustust keelata, kuivõrd selle riski
maanduseks on seadus ette näinud kliendi teavitamise kohustuse.
Eelneva põhjal leiame, et otseseid takistusi grupikindlustuse pakkumiseks Eestis ei ole.
Kuivõrd aga sõnaselge grupikindlustuse regulatsioon Eestis puudub, palun käesolevaga Teie
seisukohta alljärgnevas:
1. Kas grupikindlustus on kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse kohaselt
Eestis lubatud?
NOVE - 4/4 -
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis palun viidake, milline õigusnorm (1)
grupikindlustust keelab ja/või (2) keelab kindlustusvõtjal olla samal ajal
kindlustusvahendaja ja/või kindlustuse turustaja.
3. Kas grupikindlustuse kindlustusvõtja tuleb registreerida agendina KindlTS § 175 alusel
(arvestades mh selles normis sisalduvaid erandeid ja kitsendusi)?
4. Kas mõnest õigusnormist tuleneb eritingimusi või -piiranguid, millega peab
kindlustusandja ja/või grupikindlustuse kindlustusvõtja grupikindlustuse puhul
arvestama?
5. Kas grupikindlustusega seoses on plaanis õigusaktide muudatusi? Kas on plaanis
grupikindlustusega seotut seaduse tasandil reguleerida (nt sarnaselt Leeduga)?
Kui Teil on seoses ülaltooduga küsimusi või täpsustusi, siis palun võtke ühendust
allakirjutanuga.
Lugupidamisega
Marika Mugur
vandeadvokaat