Selgitustaotlus

Rahandusministeerium 15.06.2025 Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn [email protected]

SELGITUSTAOTLUS

Seoses kliendile õigusteenuse osutamisega pöördume Teie poole järgneva taotlusega. Advokaadibüroo

TGS Baltic kliendiks on juriidiline isik (edaspidi ettevõte), kelle ülesandel pöördume Teie poole järgneva

taotlusega. Ettevõte on Eestis asutatud krediidiandja KAVS § 5 lg 1 tähenduses. Ettevõte tegutseb

krediidiandjana ka muudes Euroopa Liidu liikmesriikides (edaspidi välisriik), nii filiaalide kaudu kui ka

piiriüleselt, omades täiendavalt krediidi pakkumise õigust ka sihtriigi õiguse alusel.

Palun vastavalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise

seaduse §-le 3 Rahandusministeeriumi seisukohta ja õigusalast selgitust seoses krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) § 2 lg-st 4 tuleneva kohustusega kohaldada KAVS-i nõudeid Eesti

krediidiandja tegevusele välisriigis, kui välisriigi õigusaktidest ei tulene teisiti.

1. ASJAOLUD

KAVS § 66 lg 1 sätestab, et Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiandja võib välisriigis krediiti anda,

asutades selleks filiaali või osutades teenust piiriüleselt. Välisriigis tegutsemise korral kohustab KAVS § 2

lg 4 välisriigis KAVS-i kohaldama, kui välisriigi õigusaktidest ei tulene teisiti. Seejuures sätestab KAVS §

66 lg 3 krediidiandja poolt välisriigis teenuste osutamise kohta (nii filiaali kaudu kui piiriüleselt teenuste

osutamisel), et krediidiandja järgib välisriigis teenuseid osutades KAVS-s ja selle alusel antud õigusaktides

ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid. Viidatud sätte osas on samas seletuskirjas märgitud, et kui

krediidiandja tegutseb välisriigis, tuleb arvestada ja täita selle riigi õigusaktidest tulenevaid kohustusi.

Konkreetselt piiriülese teenuste osutamise kohta sätestab ka KAVS § 72 lg 7 esimene lause, et

krediidiandja võib alustada teenuste osutamist piiriüleselt vastavalt välisriigi õigusaktides sätestatule.

KAVS §§ 47 – 50 sätestavad nõuded krediidiandja tegevusele, mis KAVS § 2 lg 4 ja KAVS § 66 lg 3

sõnastuse järgi võivad kohalduda ka krediidiandja tegevusele välisriigis (hoolimata sellest, et KAVS § 66 lg

3 seletuskiri ja KAVS § 72 lg 7 viitavad üksnes välisriigi õigusele). Muuhulgas võib KAVS § 47 lg 1 järgi sel

juhul välisriigis tarbijakrediiti pakkudes kehtida kohustus järgida võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS)

sätestatud tarbijale piisavate selgituste ja teabe esitamise, tarbija krediidivõimelisuse hindamise ning muid

vastutustundliku laenamise nõudeid. Seejuures on tarbija krediidivõimelisuse hindamine KAVS § 47 lg 3

järgi VÕS § 4034 lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevus ehk kohustus vastutustundliku laenamise

põhimõtet järgida ja sellel eesmärgil tarbija krediidivõimelisuse kohta teavet koguda ja hinnata.

2. SELGITAMIST VAJAVAD KÜSIMUSED

Kas KAVS § 2 lg-s 4 ja KAVS § 66 lg-s 3 sätestatud kohustus toob kaasa selle, et välisriigis krediiti andes

on ettevõttel kohustus järgida KAVS §§-des 47 - 50 tarbijale krediidi andmise kohta sätestatud nõudeid ka

välisriigi tarbijale krediidi andmisel? Või piirdub välisriigis teenuse pakkumisel KAVS-i järgimise kohustus

KAVS-i regulatiivsete (nt tegevusluba) ja organisatoorsete nõuetega, samas kui vastutustundliku laenamise

puhul tuleb täita üksnes tarbija elukohariigi õigust?

2.1. Krediidi andmisele kehtivad nõuded

KAVS-i seletuskiri selgitab KAVS § 2 lg-st 4 tuleneva kohustusega seoses, et sellest sättest tulenevalt tuleb

Eesti äriühingul välisriigis tegutsemise korral arvestada Eestis äriühingule kehtivate nõuetega, kuid

2

täiendavalt tuleb arvestada ka sihtriigis krediidi pakkumisele ja vahendamisele kehtivate nõuetega. KAVS

§ 66 lg-ga 3 seoses seisab KAVS-i seletuskirjas, et välisriigis teenuse osutamiseks tuleb krediidiandjal

taotleda luba nii Finantsinspektsioonilt kui ka arvestada sihtriigi regulatsiooniga, ehk sealse loakohustuse

olemasolul tuleb taotleda sihtriigi järelevalve asutuselt luba teenuse osutamiseks. Seejuures, kui

krediidiandja või -vahendaja tegutseb välisriigis, tuleb arvestada ja täita selle riigi õigusaktidest tulenevaid

kohustusi.

Seletuskirja sõnastus koosmõjus KAVS § 2 lg 4 sõnastusega ja seletuskirjas antud selgitus KAVS § 66 lg-

ga 3 seoses jätab siiski avatuks küsimuse, kas välisriigis tegutsedes peab järgima tarbijatele krediiti andes

ka KAVS §§ 47-50 krediidiandja tegevusele esitatavaid nõudeid ja kui, siis millises ulatuses, samuti mis oli

seadusandja eesmärk kehtestades nõude järgida Eesti vastutustundliku laenamise siseriiklikke nõudeid ka

teistes riikides. Kui välisriigis on kehtestatud teistsugused vastutustundliku laenamise põhimõtted, peaks

välisriigis tarbijale krediiti andes loogiliselt arvestama ainult välisriigis krediidi andmisele kehtivate

nõuetega.

KAVS § 2 lg 4 ütleb, et KAVS kohaldub ka krediidiandja tegevusele välisriigis, kui välisriigi õigusaktist ei

tulene teisiti. Seda tuleks tõlgendada nii, et kui välisriigi õigus ette tarbijatele krediidi andmise nõuded, siis

tuleb kohaldada üksnes välisriigi nõudeid (sest KAVS § 2 lg 4 tingimus välisriigi õiguse kohaldamiseks on

täidetud: välisriigi õigusaktist tuleneb teisiti). KAVS-i seletuskiri viitab küll, et välisriigis tuleb kohaldada

paralleelselt nii Eesti või välisriigi nõudeid, aga seletuskirjaga ei saa seaduse kohaldamisala laiendada.

Grammatiliselt on võimalik tõlgendada KAVS 2 lg-t 4 selliselt, et kui välisriigi õigus näeb ette mis tahes

nõuded (sh vastutustundliku laenamise osas), siis Eestis kehtivad nõuded ei kohaldu ja tuleb kohaldada

üksnes välisriigi nõudeid. Vastupidine tõlgendus (st tuleb korraga kohaldada nii Eesti kui välisriigi nõudeid)

asetaks Eesti teenusepakkujad välisriigis oma konkurentidega võrreldes kehvemasse olukorda ja võib

kohustada täitma nõudeid, mis välisriigi õiguse järgi ei ole vajalikud või on suisa õigusvastased, näiteks

lähtudes isikuandmete kogumisel üldiselt kehtivast minimaalsuse põhimõttest (isikuandmete kaitse

üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkt c). See ei saanud olla seadusandja eesmärk, samuti nagu Eesti

seadusandjal ei ole põhjust ega pädevust kehtestada nõudeid välisriigis teenuste pakkumisele – see on

vastava välisriigi seadusandja pädevuses.

Lähtudes teleoloogilisest tõlgendamisest, siis miks peaks KAVS 2 lg 4 eesmärk olema reguleerida teenuse

osutamisele kohalduvaid nõudeid (antud juhul eelkõige tarbijate kaitseks kehtestatud nõudeid), kui välisriigi

seadusandja ei ole pidanud vajalikuks tarbijaid kaitsta samal viisil kui Eesti seadusandja ja on pidanud

piisavaks teistsuguste nõuete täitmise (nt kontrollide tegemine positiivne krediidiregister, siseriiklikud

andmebaasid jne).

Ka KAVS-i süstemaatiline tõlgendamine toetab, et Eesti krediidiandja ei pea välisriigi krediiti pakkudes

järgima Eestis kehtivaid vastutustundliku laenamise põhimõtteid. KAVS § 70 loetleb Finantsinspektsiooni

poolt filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise alused, muuhulgas asjaomase välisriigi õigusaktide

nõuete olulisel määral rikkumise (KAVS § 70 lg 1 p 2). Samas ei ole toodud välja, et filiaali asutamise loa

võiks kehtetuks tunnistada KAVS §§ 47-50 nõuete ehk Eesti vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu filiaali poolt välisriigis.

2.2. Tarbijalepingule kohalduv õigus

Rooma I määrus sätestab ühtsed reeglid seoses lepingupoolte poolt lepingu suhtes kohalduva õiguse

valimisega. Sellest tulenevalt võimaldab Rooma I määruse artikkel 3 pooltel üldreeglina valida lepingu

suhtes kohalduva õiguse. Samas näeb Rooma I määrus artiklis 6 ette erisused seoses tarbijalepingutega.

Välisriigis oma tegevus- või kutsealal tegutsedes sõlmib ettevõtte krediidilepinguid tarbijatega, mis

tähendab, et tegemist on tarbijalepingutega Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 tähenduses.

Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 järgi on sellised lepingud reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija

harilik viibimiskoht. Seejuures on täidetud Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 punktis a sätestatud tingimus,

et ettevõte teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht.

Kuigi lepingupooled võivad Rooma I määruse artikli 3 järgi ka sel juhul valida lepingu suhtes kohaldatava

õiguse, siis ei saa sellega jätta tarbijat ilma kaitsest, mis on talle ette nähtud valiku puudumisel kohaldatava

õiguse alusel. Ettevõte on otsustanud tarbijatega sõlmida lepingud välisriigi, ehk antud juhul tarbija hariliku

3

viibimiskoha õiguse alusel. Isegi juhul, kui krediidilepingu pooled valiks lepingule kohaldatavaks õiguseks

Eesti õiguse, ei mõjuta see välisriigi õigusnormide kohaldamist, millest ei või tehinguga kõrvale kalduda.

KAVS § 2 lg 4 alusel KAVS §§ 47-50 kohaldamisel tarbijale krediiti andes võib ettevõte olla kohustatud

rakendama Eesti õigusest tulenevaid põhimõtteid ka olukorras, kus välisriigis on sätestatud teistsugused

põhimõtted ning tarbijaga sõlmitud krediidilepingule kohaldatakse teise liikmesriigi õigust. Eesti ja välisriigi

nõuete vastuolu korral võib tekkida olukord, kus krediidiandjal ei ole võimalik kahe riigi kehtestatud nõudeid

kumulatiivselt täita ning krediidiandja paratamatult rikuks emma-kumma riigi kehtestatud nõudeid. Eestis

kehtivate nõuete järgimine välisriigis tähendaks, et kuivõrd krediidiandja oleks kohustatud kohaldama VÕS-

s sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis võib tarbija ühtpidi olla laenu saamiseks

kohustatud täitma täiendavaid nõudeid, mida tema elukohariigi õigus ette ei näe. Küsides ja töödeldes

tarbija andmeid, mille töötlemist tarbija elukohariigi õigus vastutustundlikuks laenamiseks ette ei näe, rikuks

tarbija õigust privaatsusele ning ei oleks kooskõlas andmete minimaalse töötlemise põhimõttega. Välisriigi

admekaitseasutus võib käsitada seda andmekaitsereeglite rikkumisena ning kohaldada trahve või muid

sunnivahendeid. Lisaks, tarbija võib olla õigustatud kasutama ka näiteks VÕS § 4034 lg 7 sätestatud

õiguskaitsevahendeid, mis tekitaks ebaselgust lepingulistes suhetes: kui nii poolte valiku kui ka Rooma I

määruse alusel kohaldub välisriigi õigus, siis miks on poolte vahelised lepingulised küsimused täiendavalt

reguleeritud Eesti õigusega.

2.3. Teenuste osutamise vabadus

Ettevõte on Eesti krediidiandja, kes osutab teises Euroopa Liidu liikmesriigis krediidi andmise teenust

Euroopa Liidu lepingu artikli 56 tähenduses. Euroopa Liidu lepingu artikli 56 järgi on keelatud Euroopa Liidu

piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises

liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

Euroopa Kohus on kohtuasjas C-384/93 analüüsinud, kas ettevõtja asukohariigi poolt seatud piirang võiks

olla teenuse osutamise piiranguks ka Euroopa Liidu lepingu artikli 56 (varem EMÜ asutamislepingu artikli

59) tähenduses. Euroopa Kohus selgitas, et keelatud on:

„üldiselt ühenduse piires kõik teenuste osutamise vabaduse piirangud. Järelikult puudutab see

säte mitte ainult vastuvõturiigi kehtestatud piiranguid, vaid ka päritoluriigi piiranguid.“

Kohtuasja C-384/93 punktis 31 on Euroopa Kohus korranud põhimõtet, et ainult seepärast, et kohtuasjas

käsitletud keelu kehtestas liikmesriik, kus teenuste osutaja asub, ei jää see veel Euroopa Liidu lepingu

artikli 56 kohaldamisalast välja.

Juhul, kui KAVS § 2 lg-st 4 tulenevalt KAVS §§-des 47 – 50 sätestatud nõuded krediidiandjale ja muuhulgas

ka sellest tulenevad võlaõigusseadusest tulenevad nõuded krediidiandja tegevusele välisriigis laienevad,

siis on tegemist teenuste osutamise vabaduse piiranguga Euroopa Liidu lepingu artikli 56 tähenduses.

Seda eelkõige lähtuvalt asjaolust, et teistes riikides on sätestatud teistsugused nõuded, krediidiandja

tegevusele tarbijatele krediidi andmise otsuste tegemisel, mis tooks ettevõtte jaoks kaasa kohustuse täita

nii välisriigi kui Eesti õiguse alusel kehtivaid nõudeid, mis omakorda muudab keerulisemaks välisriigi turule

sisenemise ja seab ettevõtte kehvemasse konkurentsipositsiooni võrreldes välisriigi või potentsiaalselt ka

teiste riikide krediidiandjatega. See ei ole kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 56.

Nii nagu kohtuasjas C-384/93, on ka antud juhul piirangu kehtestanud liikmesriik, kus asub teenuse pakkuja

(Eesti) ning see puudutab mitte ainult pakkumisi, mis tehakse isikutele, kes asuvad selle liikmesriigi

territooriumil (Eestis), vaid ka pakkumisi, mis tehakse teiste liikmesriikide territooriumil asuvatele isikutele.

Seega sõltub juurdepääs teiste liikmesriikide teenuste turule otseselt Eesti kehtestatud piirangust. See võib

takistada teenuste pakkumist Euroopa Liidu piires ning sellest tulenevalt on tegemist teenuste osutamise

vabaduse piiranguga Euroopa Liidu lepingu artikli 56 tähenduses.

Teenuste osutamise vabadust piirava tingimuse kehtestamisel tuleks hinnata, kas asjaomast piirangut

sisaldava õigusnormi kehtestamisega piiratakse turule juurdepääsu rohkem, kui see takistaks kodumaise

teenusepakkuja puhul, kelle suhtes asjaomane õigusnorm ei kohaldu. Piirang võib olla õigustatud, kui

selleks on ülekaalukas üldine huvi ning seda võib pidada objektiivselt vajalikuks ja taotletud eesmärgiga

4

proportsionaalseks, s.t täidetud on Euroopa Liidu lepingu artiklist 52 tulenev nõue, et piirang oleks avaliku

korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides. Kohtuasjas C-384/93 on Euroopa Kohus selgitanud:

„teenuste osutajatele seatud nõuded [peavad] olema taotletava eesmärgi seisukohast sobivad ega tohi minna

kaugemale, kui on selle saavutamiseks vajalik“.

Euroopa Kohus leidis selles kohtuasjas, et sätestatud piirang ei olnud ebaproportsionaalne, kuivõrd

rakendatud keelu mõjuala oli piiratud ja seotud ainult turuga, kus on tuvastatud kuritarvitusi ning

põhjendatud vajadusega säilitada usaldus siseriikliku turu vastu. Kuid, antud juhul – lähtudes sellest, kui

KAVS § 2 lg 4 ja KAVS § 66 lg 3 alusel on tõepoolest sätestatud täiendavad piirangud sellele, milliseid

nõudeid peab täitma ettevõte välisriigi õiguse kohaselt, siis selliseid nõudeid ei saa pidada taotletava

eesmärgi seisukohast sobivateks või vähemasti ei ole need vajalikud.

Kuigi direktiiviga 2008/48/EÜ on ühtlustatud sätteid seoses tarbijakrediidilepingutega, siis ei ole direktiivi

2008/48/EÜ alusel välistatud liikmesriigiti täiendavate meetmete võtmine ulatuses, milles need meetmed ei

ole direktiiviga 2008/48/EÜ välistatud. Ühe riigi poolt oma tarbijate kaitseks kehtestatud meetmed ei peaks

aga laienema ka teenuste osutamisele teise liikmesriigi tarbijatele. Eesti on tarbijakrediidiga seoses

sätestanud direktiiviga 2008/48/EÜ võrreldes täiendavaid meetmeid krediidiandjate tegevuse

reguleerimiseks oma siseriiklikus õiguses ning krediidiandjatele seatud kohustusi luues. See ei tähenda, et

Eesti hinnangul vajalikke piiranguid peaks pidama vajalikuks ka mõni teine Euroopa Liidu liikmesriik. Veelgi

enam ei saa olla põhjendatud, et Eesti võiks sellistest kaalutlustest lähtuvalt piirata oma ettevõtjate

tegutsemist nendes liikmesriikides.

3. SELGITUSTAOTLUS

Palun Rahandusministeeriumi selgitust:

a) kas ettevõttel (kui Eesti asutatud ja tegevusluba omava krediidiandja) on välisriigis tarbijale krediidi andmisel kohustus järgida ka KAVS §§-des 47 - 50 sätestatud krediidiandja tegevusele esitatavaid nõudeid lisaks välisriigi poolt tarbijale krediidi andmisele kehtestatud nõuetele – seejuures arvestades, et tarbijakrediidilepingule kohaldub välisriigi õigus;

b) kui ettevõte on kohustatud KAVS §§-des 47 - 50 sätestatud krediidiandja tegevusele esitatavaid nõudeid järgima ka teenuse pakkumisel välisriigis, siis:

a. kas selline ettevõttele seatud piirang on kooskõlas Euroopa Liidu lepingust tuleneva teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, kas seda on vastavalt analüüsitud ja kas Euroopa Komisjoni on nõuetekohaselt teavitatud; ja

b. kui selline piirang on kooskõlas teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, siis kuidas see on põhjendatud, st milline ülekaalukas avalik huvi vabaduse piirangut õigustab.

Kui soovite mõnda küsimust täpsustada, palun võtke ühendust e-posti aadressil [email protected]

või telefoni (5341 1175) teel.

Lugupidamisega

/digitaalselt allkirjastatud/

Kirsti Pent

vandeadvokaat

Rahandusministeerium 15.06.2025 Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn [email protected]

SELGITUSTAOTLUS

Seoses kliendile õigusteenuse osutamisega pöördume Teie poole järgneva taotlusega. Advokaadibüroo

TGS Baltic kliendiks on juriidiline isik (edaspidi ettevõte), kelle ülesandel pöördume Teie poole järgneva

taotlusega. Ettevõte on Eestis asutatud krediidiandja KAVS § 5 lg 1 tähenduses. Ettevõte tegutseb

krediidiandjana ka muudes Euroopa Liidu liikmesriikides (edaspidi välisriik), nii filiaalide kaudu kui ka

piiriüleselt, omades täiendavalt krediidi pakkumise õigust ka sihtriigi õiguse alusel.

Palun vastavalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise

seaduse §-le 3 Rahandusministeeriumi seisukohta ja õigusalast selgitust seoses krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) § 2 lg-st 4 tuleneva kohustusega kohaldada KAVS-i nõudeid Eesti

krediidiandja tegevusele välisriigis, kui välisriigi õigusaktidest ei tulene teisiti.

1. ASJAOLUD

KAVS § 66 lg 1 sätestab, et Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiandja võib välisriigis krediiti anda,

asutades selleks filiaali või osutades teenust piiriüleselt. Välisriigis tegutsemise korral kohustab KAVS § 2

lg 4 välisriigis KAVS-i kohaldama, kui välisriigi õigusaktidest ei tulene teisiti. Seejuures sätestab KAVS §

66 lg 3 krediidiandja poolt välisriigis teenuste osutamise kohta (nii filiaali kaudu kui piiriüleselt teenuste

osutamisel), et krediidiandja järgib välisriigis teenuseid osutades KAVS-s ja selle alusel antud õigusaktides

ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid. Viidatud sätte osas on samas seletuskirjas märgitud, et kui

krediidiandja tegutseb välisriigis, tuleb arvestada ja täita selle riigi õigusaktidest tulenevaid kohustusi.

Konkreetselt piiriülese teenuste osutamise kohta sätestab ka KAVS § 72 lg 7 esimene lause, et

krediidiandja võib alustada teenuste osutamist piiriüleselt vastavalt välisriigi õigusaktides sätestatule.

KAVS §§ 47 – 50 sätestavad nõuded krediidiandja tegevusele, mis KAVS § 2 lg 4 ja KAVS § 66 lg 3

sõnastuse järgi võivad kohalduda ka krediidiandja tegevusele välisriigis (hoolimata sellest, et KAVS § 66 lg

3 seletuskiri ja KAVS § 72 lg 7 viitavad üksnes välisriigi õigusele). Muuhulgas võib KAVS § 47 lg 1 järgi sel

juhul välisriigis tarbijakrediiti pakkudes kehtida kohustus järgida võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS)

sätestatud tarbijale piisavate selgituste ja teabe esitamise, tarbija krediidivõimelisuse hindamise ning muid

vastutustundliku laenamise nõudeid. Seejuures on tarbija krediidivõimelisuse hindamine KAVS § 47 lg 3

järgi VÕS § 4034 lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevus ehk kohustus vastutustundliku laenamise

põhimõtet järgida ja sellel eesmärgil tarbija krediidivõimelisuse kohta teavet koguda ja hinnata.

2. SELGITAMIST VAJAVAD KÜSIMUSED

Kas KAVS § 2 lg-s 4 ja KAVS § 66 lg-s 3 sätestatud kohustus toob kaasa selle, et välisriigis krediiti andes

on ettevõttel kohustus järgida KAVS §§-des 47 - 50 tarbijale krediidi andmise kohta sätestatud nõudeid ka

välisriigi tarbijale krediidi andmisel? Või piirdub välisriigis teenuse pakkumisel KAVS-i järgimise kohustus

KAVS-i regulatiivsete (nt tegevusluba) ja organisatoorsete nõuetega, samas kui vastutustundliku laenamise

puhul tuleb täita üksnes tarbija elukohariigi õigust?

2.1. Krediidi andmisele kehtivad nõuded

KAVS-i seletuskiri selgitab KAVS § 2 lg-st 4 tuleneva kohustusega seoses, et sellest sättest tulenevalt tuleb

Eesti äriühingul välisriigis tegutsemise korral arvestada Eestis äriühingule kehtivate nõuetega, kuid

2

täiendavalt tuleb arvestada ka sihtriigis krediidi pakkumisele ja vahendamisele kehtivate nõuetega. KAVS

§ 66 lg-ga 3 seoses seisab KAVS-i seletuskirjas, et välisriigis teenuse osutamiseks tuleb krediidiandjal

taotleda luba nii Finantsinspektsioonilt kui ka arvestada sihtriigi regulatsiooniga, ehk sealse loakohustuse

olemasolul tuleb taotleda sihtriigi järelevalve asutuselt luba teenuse osutamiseks. Seejuures, kui

krediidiandja või -vahendaja tegutseb välisriigis, tuleb arvestada ja täita selle riigi õigusaktidest tulenevaid

kohustusi.

Seletuskirja sõnastus koosmõjus KAVS § 2 lg 4 sõnastusega ja seletuskirjas antud selgitus KAVS § 66 lg-

ga 3 seoses jätab siiski avatuks küsimuse, kas välisriigis tegutsedes peab järgima tarbijatele krediiti andes

ka KAVS §§ 47-50 krediidiandja tegevusele esitatavaid nõudeid ja kui, siis millises ulatuses, samuti mis oli

seadusandja eesmärk kehtestades nõude järgida Eesti vastutustundliku laenamise siseriiklikke nõudeid ka

teistes riikides. Kui välisriigis on kehtestatud teistsugused vastutustundliku laenamise põhimõtted, peaks

välisriigis tarbijale krediiti andes loogiliselt arvestama ainult välisriigis krediidi andmisele kehtivate

nõuetega.

KAVS § 2 lg 4 ütleb, et KAVS kohaldub ka krediidiandja tegevusele välisriigis, kui välisriigi õigusaktist ei

tulene teisiti. Seda tuleks tõlgendada nii, et kui välisriigi õigus ette tarbijatele krediidi andmise nõuded, siis

tuleb kohaldada üksnes välisriigi nõudeid (sest KAVS § 2 lg 4 tingimus välisriigi õiguse kohaldamiseks on

täidetud: välisriigi õigusaktist tuleneb teisiti). KAVS-i seletuskiri viitab küll, et välisriigis tuleb kohaldada

paralleelselt nii Eesti või välisriigi nõudeid, aga seletuskirjaga ei saa seaduse kohaldamisala laiendada.

Grammatiliselt on võimalik tõlgendada KAVS 2 lg-t 4 selliselt, et kui välisriigi õigus näeb ette mis tahes

nõuded (sh vastutustundliku laenamise osas), siis Eestis kehtivad nõuded ei kohaldu ja tuleb kohaldada

üksnes välisriigi nõudeid. Vastupidine tõlgendus (st tuleb korraga kohaldada nii Eesti kui välisriigi nõudeid)

asetaks Eesti teenusepakkujad välisriigis oma konkurentidega võrreldes kehvemasse olukorda ja võib

kohustada täitma nõudeid, mis välisriigi õiguse järgi ei ole vajalikud või on suisa õigusvastased, näiteks

lähtudes isikuandmete kogumisel üldiselt kehtivast minimaalsuse põhimõttest (isikuandmete kaitse

üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkt c). See ei saanud olla seadusandja eesmärk, samuti nagu Eesti

seadusandjal ei ole põhjust ega pädevust kehtestada nõudeid välisriigis teenuste pakkumisele – see on

vastava välisriigi seadusandja pädevuses.

Lähtudes teleoloogilisest tõlgendamisest, siis miks peaks KAVS 2 lg 4 eesmärk olema reguleerida teenuse

osutamisele kohalduvaid nõudeid (antud juhul eelkõige tarbijate kaitseks kehtestatud nõudeid), kui välisriigi

seadusandja ei ole pidanud vajalikuks tarbijaid kaitsta samal viisil kui Eesti seadusandja ja on pidanud

piisavaks teistsuguste nõuete täitmise (nt kontrollide tegemine positiivne krediidiregister, siseriiklikud

andmebaasid jne).

Ka KAVS-i süstemaatiline tõlgendamine toetab, et Eesti krediidiandja ei pea välisriigi krediiti pakkudes

järgima Eestis kehtivaid vastutustundliku laenamise põhimõtteid. KAVS § 70 loetleb Finantsinspektsiooni

poolt filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise alused, muuhulgas asjaomase välisriigi õigusaktide

nõuete olulisel määral rikkumise (KAVS § 70 lg 1 p 2). Samas ei ole toodud välja, et filiaali asutamise loa

võiks kehtetuks tunnistada KAVS §§ 47-50 nõuete ehk Eesti vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu filiaali poolt välisriigis.

2.2. Tarbijalepingule kohalduv õigus

Rooma I määrus sätestab ühtsed reeglid seoses lepingupoolte poolt lepingu suhtes kohalduva õiguse

valimisega. Sellest tulenevalt võimaldab Rooma I määruse artikkel 3 pooltel üldreeglina valida lepingu

suhtes kohalduva õiguse. Samas näeb Rooma I määrus artiklis 6 ette erisused seoses tarbijalepingutega.

Välisriigis oma tegevus- või kutsealal tegutsedes sõlmib ettevõtte krediidilepinguid tarbijatega, mis

tähendab, et tegemist on tarbijalepingutega Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 tähenduses.

Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 järgi on sellised lepingud reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija

harilik viibimiskoht. Seejuures on täidetud Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 punktis a sätestatud tingimus,

et ettevõte teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht.

Kuigi lepingupooled võivad Rooma I määruse artikli 3 järgi ka sel juhul valida lepingu suhtes kohaldatava

õiguse, siis ei saa sellega jätta tarbijat ilma kaitsest, mis on talle ette nähtud valiku puudumisel kohaldatava

õiguse alusel. Ettevõte on otsustanud tarbijatega sõlmida lepingud välisriigi, ehk antud juhul tarbija hariliku

3

viibimiskoha õiguse alusel. Isegi juhul, kui krediidilepingu pooled valiks lepingule kohaldatavaks õiguseks

Eesti õiguse, ei mõjuta see välisriigi õigusnormide kohaldamist, millest ei või tehinguga kõrvale kalduda.

KAVS § 2 lg 4 alusel KAVS §§ 47-50 kohaldamisel tarbijale krediiti andes võib ettevõte olla kohustatud

rakendama Eesti õigusest tulenevaid põhimõtteid ka olukorras, kus välisriigis on sätestatud teistsugused

põhimõtted ning tarbijaga sõlmitud krediidilepingule kohaldatakse teise liikmesriigi õigust. Eesti ja välisriigi

nõuete vastuolu korral võib tekkida olukord, kus krediidiandjal ei ole võimalik kahe riigi kehtestatud nõudeid

kumulatiivselt täita ning krediidiandja paratamatult rikuks emma-kumma riigi kehtestatud nõudeid. Eestis

kehtivate nõuete järgimine välisriigis tähendaks, et kuivõrd krediidiandja oleks kohustatud kohaldama VÕS-

s sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis võib tarbija ühtpidi olla laenu saamiseks

kohustatud täitma täiendavaid nõudeid, mida tema elukohariigi õigus ette ei näe. Küsides ja töödeldes

tarbija andmeid, mille töötlemist tarbija elukohariigi õigus vastutustundlikuks laenamiseks ette ei näe, rikuks

tarbija õigust privaatsusele ning ei oleks kooskõlas andmete minimaalse töötlemise põhimõttega. Välisriigi

admekaitseasutus võib käsitada seda andmekaitsereeglite rikkumisena ning kohaldada trahve või muid

sunnivahendeid. Lisaks, tarbija võib olla õigustatud kasutama ka näiteks VÕS § 4034 lg 7 sätestatud

õiguskaitsevahendeid, mis tekitaks ebaselgust lepingulistes suhetes: kui nii poolte valiku kui ka Rooma I

määruse alusel kohaldub välisriigi õigus, siis miks on poolte vahelised lepingulised küsimused täiendavalt

reguleeritud Eesti õigusega.

2.3. Teenuste osutamise vabadus

Ettevõte on Eesti krediidiandja, kes osutab teises Euroopa Liidu liikmesriigis krediidi andmise teenust

Euroopa Liidu lepingu artikli 56 tähenduses. Euroopa Liidu lepingu artikli 56 järgi on keelatud Euroopa Liidu

piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises

liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

Euroopa Kohus on kohtuasjas C-384/93 analüüsinud, kas ettevõtja asukohariigi poolt seatud piirang võiks

olla teenuse osutamise piiranguks ka Euroopa Liidu lepingu artikli 56 (varem EMÜ asutamislepingu artikli

59) tähenduses. Euroopa Kohus selgitas, et keelatud on:

„üldiselt ühenduse piires kõik teenuste osutamise vabaduse piirangud. Järelikult puudutab see

säte mitte ainult vastuvõturiigi kehtestatud piiranguid, vaid ka päritoluriigi piiranguid.“

Kohtuasja C-384/93 punktis 31 on Euroopa Kohus korranud põhimõtet, et ainult seepärast, et kohtuasjas

käsitletud keelu kehtestas liikmesriik, kus teenuste osutaja asub, ei jää see veel Euroopa Liidu lepingu

artikli 56 kohaldamisalast välja.

Juhul, kui KAVS § 2 lg-st 4 tulenevalt KAVS §§-des 47 – 50 sätestatud nõuded krediidiandjale ja muuhulgas

ka sellest tulenevad võlaõigusseadusest tulenevad nõuded krediidiandja tegevusele välisriigis laienevad,

siis on tegemist teenuste osutamise vabaduse piiranguga Euroopa Liidu lepingu artikli 56 tähenduses.

Seda eelkõige lähtuvalt asjaolust, et teistes riikides on sätestatud teistsugused nõuded, krediidiandja

tegevusele tarbijatele krediidi andmise otsuste tegemisel, mis tooks ettevõtte jaoks kaasa kohustuse täita

nii välisriigi kui Eesti õiguse alusel kehtivaid nõudeid, mis omakorda muudab keerulisemaks välisriigi turule

sisenemise ja seab ettevõtte kehvemasse konkurentsipositsiooni võrreldes välisriigi või potentsiaalselt ka

teiste riikide krediidiandjatega. See ei ole kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 56.

Nii nagu kohtuasjas C-384/93, on ka antud juhul piirangu kehtestanud liikmesriik, kus asub teenuse pakkuja

(Eesti) ning see puudutab mitte ainult pakkumisi, mis tehakse isikutele, kes asuvad selle liikmesriigi

territooriumil (Eestis), vaid ka pakkumisi, mis tehakse teiste liikmesriikide territooriumil asuvatele isikutele.

Seega sõltub juurdepääs teiste liikmesriikide teenuste turule otseselt Eesti kehtestatud piirangust. See võib

takistada teenuste pakkumist Euroopa Liidu piires ning sellest tulenevalt on tegemist teenuste osutamise

vabaduse piiranguga Euroopa Liidu lepingu artikli 56 tähenduses.

Teenuste osutamise vabadust piirava tingimuse kehtestamisel tuleks hinnata, kas asjaomast piirangut

sisaldava õigusnormi kehtestamisega piiratakse turule juurdepääsu rohkem, kui see takistaks kodumaise

teenusepakkuja puhul, kelle suhtes asjaomane õigusnorm ei kohaldu. Piirang võib olla õigustatud, kui

selleks on ülekaalukas üldine huvi ning seda võib pidada objektiivselt vajalikuks ja taotletud eesmärgiga

4

proportsionaalseks, s.t täidetud on Euroopa Liidu lepingu artiklist 52 tulenev nõue, et piirang oleks avaliku

korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides. Kohtuasjas C-384/93 on Euroopa Kohus selgitanud:

„teenuste osutajatele seatud nõuded [peavad] olema taotletava eesmärgi seisukohast sobivad ega tohi minna

kaugemale, kui on selle saavutamiseks vajalik“.

Euroopa Kohus leidis selles kohtuasjas, et sätestatud piirang ei olnud ebaproportsionaalne, kuivõrd

rakendatud keelu mõjuala oli piiratud ja seotud ainult turuga, kus on tuvastatud kuritarvitusi ning

põhjendatud vajadusega säilitada usaldus siseriikliku turu vastu. Kuid, antud juhul – lähtudes sellest, kui

KAVS § 2 lg 4 ja KAVS § 66 lg 3 alusel on tõepoolest sätestatud täiendavad piirangud sellele, milliseid

nõudeid peab täitma ettevõte välisriigi õiguse kohaselt, siis selliseid nõudeid ei saa pidada taotletava

eesmärgi seisukohast sobivateks või vähemasti ei ole need vajalikud.

Kuigi direktiiviga 2008/48/EÜ on ühtlustatud sätteid seoses tarbijakrediidilepingutega, siis ei ole direktiivi

2008/48/EÜ alusel välistatud liikmesriigiti täiendavate meetmete võtmine ulatuses, milles need meetmed ei

ole direktiiviga 2008/48/EÜ välistatud. Ühe riigi poolt oma tarbijate kaitseks kehtestatud meetmed ei peaks

aga laienema ka teenuste osutamisele teise liikmesriigi tarbijatele. Eesti on tarbijakrediidiga seoses

sätestanud direktiiviga 2008/48/EÜ võrreldes täiendavaid meetmeid krediidiandjate tegevuse

reguleerimiseks oma siseriiklikus õiguses ning krediidiandjatele seatud kohustusi luues. See ei tähenda, et

Eesti hinnangul vajalikke piiranguid peaks pidama vajalikuks ka mõni teine Euroopa Liidu liikmesriik. Veelgi

enam ei saa olla põhjendatud, et Eesti võiks sellistest kaalutlustest lähtuvalt piirata oma ettevõtjate

tegutsemist nendes liikmesriikides.

3. SELGITUSTAOTLUS

Palun Rahandusministeeriumi selgitust:

a) kas ettevõttel (kui Eesti asutatud ja tegevusluba omava krediidiandja) on välisriigis tarbijale krediidi andmisel kohustus järgida ka KAVS §§-des 47 - 50 sätestatud krediidiandja tegevusele esitatavaid nõudeid lisaks välisriigi poolt tarbijale krediidi andmisele kehtestatud nõuetele – seejuures arvestades, et tarbijakrediidilepingule kohaldub välisriigi õigus;

b) kui ettevõte on kohustatud KAVS §§-des 47 - 50 sätestatud krediidiandja tegevusele esitatavaid nõudeid järgima ka teenuse pakkumisel välisriigis, siis:

a. kas selline ettevõttele seatud piirang on kooskõlas Euroopa Liidu lepingust tuleneva teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, kas seda on vastavalt analüüsitud ja kas Euroopa Komisjoni on nõuetekohaselt teavitatud; ja

b. kui selline piirang on kooskõlas teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, siis kuidas see on põhjendatud, st milline ülekaalukas avalik huvi vabaduse piirangut õigustab.

Kui soovite mõnda küsimust täpsustada, palun võtke ühendust e-posti aadressil [email protected]

või telefoni (5341 1175) teel.

Lugupidamisega

/digitaalselt allkirjastatud/

Kirsti Pent

vandeadvokaat