Kiri

Rootsi Kuningriigi ja Eesti

Vabariigi vahelise Rootsi

Kuningriigi vanglakaristuste

Eesti Vabariigis täideviimise

kokkuleppe eelnõu seletuskirja

juurde

LISA 1

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu JM seisukohad/vastused

Välisministeerium

1. Välisministeeriumi ettepanekud kokkuleppe

tekstis piirduvad üksikute tehniliste

märkustega kokkuleppe alguses ja lõpus.

Teeme ettepaneku nimetada kokkuleppes ära

poolte pädevad asutused.

Teadmiseks võetud. Kuivõrd on selge, et

riigid saavad tegutseda üksnes oma

organite (pädevate asutuste kaudu),

kannaks muudatus üksnes tehnilist

eesmärki ning lepingu teksti läbiv

muutmine ei ole seetõttu tarvilik.

2. Kokkuleppe näeb ette, et selle täpsustamiseks

ja paremaks rakendamiseks

koostöökokkuleppe sõlmimise.

Välisministeerium leiab, et lepingute

sõlmimise rahvusvahelise tava kohaselt peaks

koostöökokkulepe olema sõlmitud samal

tasandil olevate pädevate asutuste poolt, mitte

Vabariigi Valitsuse ja Rootsi vanglateenistuse

poolt.

Arvestatud. Kuna

koostöömemorandumis on kavas

reguleerida mitmeid vangistuse

täideviimisega seotud küsimusi, mille

õiguslikuks otsustustasandiks on Eestis

seniselt olnud ministri määrus, on

põhjendatud lisada Eesti esindajaks

koostöömemorandumi sõlmimisel

Justiits- ja Digiministeerium.

Arvestades, et Eestis on

vanglateenistuse juht ja temale alluv

vanglate osakond osa Justiits- ja

Digiministeeriumi struktuurist, on

selline määratlus kooskõlas ka viidatud

rahvusvahelise tavaga.

3. Välisministeerium teeb samuti ettepanekuid

kokkuleppe lõppsätete täpsustamiseks, mis

puudutavad eeskätt lepingu peatamist,

muutmist ja lõpetamist.

Arvestatud osaliselt. Muudetud on

artiklite 55 ja 59-62 sõnastust.

4. Välisministeerium soovitab Justiits- ja

Digiministeeriumil kaaluda, kas kokkulepe

sisaldab vajalikku regulatsiooni välisriigi

vangide tagasisaatmiseks lepingu peatamise

või ennetähtaegse lõpetamise juhtudel või

oleks seda vaja täpsustada.

Ettepanek on teadmiseks võetud. Kuna

lepingu peatamine või ennetähtaegne

lõpetamine võib toimuda mitmetel

erinevatel põhjustel, võimaldab

praegune kavandatud regulatsioon

valida kinnipeetavate tagasisaatmiseks

kõige sobivama viisi.

5. Samuti võib tekkida küsimus, kas lepingu

lõppemisel on olemas vajalikul määral kokku

lepitud vangla kasutamisega seotud kulumise

või ümberehitamisega seotud kulude

hüvitamine.

Vangla kasutamisega seotud

amortisatsioon ja ümberehitusega

seotud kulud on arvestatud rendihinna

sisse, seega sellega on arvestatud.

6. Välisministeerium teeb lisaks kokkuleppe

eelnõule tehnilisi märkusi korralduse

eelnõule, seletuskirjale ja ratifitseerimise

seaduse kavandile.

Arvestatud.

7. Välisministeerium loodab, et Justiits- ja

Digiministeerium jõuab kiiresti ette

valmistada ka kokkulepe rakendamiseks

vajalikud seaduse muudatused, millele

viidatakse seletuskirjas.

Arvestatud.

Siseministeerium

1. Eelnõu artikli 19 punktis 1 sätestatakse, et

„Enne Rootsi kohtuotsuse täitmise alustamist

Eestis esitab Rootsi vanglateenistus karistuse

täideviimise taotluse Eesti Vabariigi Justiits-

ja Digiministeeriumile. Rootsi

vanglateenistus ei tohi esitada rohkem kui

30 taotlust kümne (10) päeva jooksul.“.

Sama artikli punktis 4 sätestatakse, et „Eesti

Vabariigi Justiits- ja Digiministeerium

menetleb taotlust kümne (10) päeva

jooksul. Kui kümne (10) päeva jooksul

esitatakse rohkem kui 20, kuid vähem kui 30

taotlust, menetletakse neid taotlusi

viieteistkümne (15) päeva jooksul.“

Siseministeerium on seisukohal, et eelnõu

kohaselt kuni 29 taotluse läbivaatamiseks

sätestatud aeg 15 päeva lepingu tingimustele

vastavuse kontrollimiseks ei ole praktikas

piisav. Seda järgmistel põhjustel:

a) Eelnõu seletuskirja leheküljel 55

märgitakse „Lepingu kohaselt toimuks

rendivanglaks sobilike kinnipeetavate

eelselektsioon saatjariigis ning Eesti poolel

viidaks täide üksnes formaalne lihtsustatud

järelkontroll.“

Märgime, et seletuskirja lk 82 on märgitud, et

„PPA, KAPO ja Siseministeeriumi puhul on

enamasti tegu ühekordse kaasamisega, mille

käigus kontrollitakse, kas kinnipeetav vastab

lepingus kokku lepitud tingimustele ega esine

välistavaid asjaolusid, mille puhul Eesti ei

Arvestatud. Seletuskirja vastava lausega

täiendatud.

võta kinnipeetavat vastu“. Eesti viib läbi iga

taotluse suhtes põhjaliku julgeolekuriske

hindava kontrolli. Selle läbiviimise eest

vastutab Kaitsepolitseiamet (edaspidi KAPO),

kes teeb seda vajadusel koostöös Politsei- ja

Piirivalveametiga (edaspidi PPA). Sellest

tulenevalt palume sõnastust ka

leheküljel 55muuta ning lisada, et: „Eesti pool

viib täiendavalt läbi julgeolekuriske hindava

taustakontrolli“.

2. b) Eelnõu seletuskirja leheküljel 55

märgitakse: „Kontrolli lõppeesmärk on teha

kindlaks, et karistust saadetakse kandma õige

inimene, teda on (kohtu poolt) kriminaalkorras

karistatud vangistusega ning tema vangistuse

õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi.“

Siseministeerium märgib, et seletuskirjas

toodud selgitust tuleks üheselt mõistetavuse

tagamiseks muuta järgmiselt: „Kontrolli

eesmärk on teha kindlaks, et karistust

saadetakse kandma õige inimene, teda on

(kohtu poolt) kriminaalkorras karistatud

vangistusega, tema vangistuse õiguspärasuses

pole ilmselgeid kahtlusi ning isikuga kaasneda

võivaid riske suudab Eesti riik olemasoleva

teabe pinnalt hallata.“

Arvestatud. Seletuskirja vastavalt

täiendatud. Küll aga tuleb siinjuures

selguse huvides täpsustuseks, et

kinnipeetavast lähtuvate potentsiaalsete

riskide hindamine ei ole kohtu ülesanne.

3. c) Eelnõu seletuskirja leheküljel 55

märgitakse: „Taoline lihtsustatud kontroll

toetub olulises osas liikmesriikide

justiitsasutuste vahelisele koostööle ja

usaldusele /../.“

Siseministeerium märgib, et seletuskirjas

toodud sõnastust tuleks üheselt mõistetavuse

tagamiseks muuta järgmiselt: „Taoline

kontroll toetub olulises osas /../.“

Arvestatud.

4. d) Eelnõu seletuskirja leheküljel 55

märgitakse: „Lõikes 4 sätestatakse, et taotlus

tuleb menetleda kümne (10) päeva jooksul.

Kaitseklauslina on ette nähtud, et kui kümne

päeva jooksul esitatakse 20–30 taotlust,

vaadatakse kõik taotlused läbi viieteistkümne

(15) päevajooksul. Menetluse läbivaatamise

kord sätestatakse täpsemalt

kriminaalmenetluse seadustikus, kuid

lepingus sätestatud

(üldise) kümnepäevase menetlusnõudega

arvestamiseks on prognoositav, et kohtutel on

Teadmiseks võetud. Kohtu poolt

taotluse läbivaatamine ning

julgeolekuasutuste taustakontroll võivad

toimuda paralleelselt.

taotluste lahendamiseks aega seitse (7)

päeva.“

Taotluse läbivaatamiseks määratletakse

eelnõuga 10 päeva, millest 7 päeva on otsuse

tegemiseks kohtul. Kümnest päevast esimesed

päevad on Justiits- ja Digiministeeriumil

(edaspidi JDM) taotlusele esmakontrolli

tegemiseks, sellele lisandub Eesti

julgeolekuasutuse taustakontrollile kuluv

aeg. Siis, kui taustakontrolli tulemusel on

kinnitatud taotluse sobivus, saaks

ministeerium edastada taotluse kohtule

lahendamiseks ning sellest hetkest tuleks

arvestada edasisele menetlusele 7 tööpäeva.

5. e) Eelnõu seletuskirja leheküljel 56

märgitakse: „Lõike 6 kohaselt võib Eesti

Justiits- ja Digiministeerium taotluse

rahuldamisest keelduda, kui on põhjust arvata,

et isikut tuleks artikli 20 lõike 2 punkti e

kohaselt pidada suure julgeolekuriskiga

isikuks. Tegemist on kinnipeetavast

lähtuvatest riskidest lähtuva hinnanguga,

millele kohus ei anna seisukohta. Kui taotlust

ei rahuldata, teavitab Eesti Justiits- ja

Digiministeerium kohe Rootsi

vanglateenistust ning esitab lühidalt

keeldumise põhjused (nt

julgeolekukaalutlused).“

Siseministeerium märgib, et nimetatud

seletuskirja lõigus viidatakse eelnõu artikli 20

lõike 2 punktile e, mis on sõnastatud

järgmiselt: „e. on muul viisil Rootsi

vanglateenistuse hinnangul suur

julgeolekurisk.“ Seetõttu juhime tähelepanu,

et kui Rootsi pool ei ole tuvastanud

julgeolekuriski, aga Eesti pool selle tuvastab,

siis ei saa Eesti sellele lepingu punktile viidata

ja isiku vastuvõtmisest keelduda. Märgime,

et seletuskirjas ega eelnõus pole esitatud

võimalust, kus karistuse kandmise ajal

tekkinud teadmise korral saab Eesti lepingu

osapoolena julgeolekuriski teadvustamisel ja

selle riski haldamisprobleemi kestvusel anda

Rootsile teada välisvangi tagasisaatmise

vajadusest. Palume sellise sätte lisamisel

veenduda, et taolise juhtumiga seotud kulud

jääksid Rootsi kanda.

Arvestatud. Seletuskirja oluliselt

täiendatud.

6. f) Eelnõu artikli 52 ja seletuskirja leheküljel

76 reguleeritakse üleminekuperioodiga

seonduvat. Üleminekuperiood jaguneb neljaks

kvartaliks ning eelnõu kohaselt suureneb

mahutavus 100 kambri kaupa kvartalis (kokku

on mahutavus 400 kambrit).

Siseministeerium juhib tähelepanu, et taolises

ajalises raamis tegutsemine annab Eesti riigile

võimaluse eelnõu artiklis 19 viidatud

taotlusele läbivaatamiseks kuluva aja (senise

10 päeva asemel) pikendamist põhjendatult

motiveerida.

Teadmiseks võetud.

7. g) Seletuskirja lehekülgedel 83–84

märgitakse: „Enne Rootsi karistuse

täideviimise alustamist Eestis esitab Rootsi

vangla- ja kriminaalhooldusasutus Eesti

Justiits- ja Digiministeeriumile

täitmistaotluse. Taotluse laekumisel teeb

ministeerium taotluste nõuetele vastavuse

esmase formaalse kontrolli ning tagab

vajaduse korral taotluses sisalduvate andmete

tõlke eesti keelde. Seejärel edastatakse

taotlus kohtusse, kus hinnatakse karistuse

täideviimise lubatavust Eestis. Kohus

käsitleb taotlust kümne päeva jooksul. Ette

on nähtud, et kui kümne päeva jooksul

esitatakse 20–30 taotlust, vaadatakse kõik

taotlused läbi viieteistkümne päeva jooksul.

Taotlus rahuldatakse, kui lepingu artiklis 20

sätestatud tingimused on täidetud ning

kinnipeetava vabaduse võtmine on Eesti

seaduste kohaselt lubatav. Menetlus on lihtne

ja dokumendipõhine (kirjalik). Karistuse

täideviimise lubatavus otsustatakse

eeltäidetud ankeedi pinnalt ning hinnatavad

asjaolud on vähesed ja selged, mistõttu ei kulu

ühe avalduse menetlemiseks liiga palju aega.“

Siseministeerium juhib tähelepanu, et

seletuskirjas esitatud selgitused on

eksitavad. Ministeeriumi-poolsele esmasele

formaalsele kontrollile järgnev

julgeolekuasutuse läbiviidav taustakontroll ei

ole formaalne. Lisaks ei saa kohtule

ministeeriumi formaalse kontrolli järgselt

koheselt taotlust edastada, sest eelnevalt peab

toimuma julgeolekuasutuse taustakontroll ja

alles sellest tulenevast positiivsest hinnangust

on võimalik kohtule taotluse edastamine.

Arvestatud. Seletuskirja vastavalt

muudetud. Menetlusaeg on määratud

päevades (ehk ööpäevades). Kehtivad

Eesti tähtaja määramise reeglid ehk

kui tähtpäev satub riigipühale või muule

puhkepäevale, loetakse tähtpäev

saabunuks puhkepäevale järgneval

esimesel tööpäeval.

Formaalse kontrolli kirjeldus hõlmab

eelkõige JDM-i poolt tehtavat

eelkontrolli, millele järgneb

(lihtsustatud) kohtulik kontroll.

Julgeolekut puudutav kontroll kulgeb

eelnimetatuga paralleelselt.

Samuti tuleb seletuskirjas toodut parandada,

sest kohtul ei ole 10 päeva aega taotluse

läbivaatamiseks. Varem on seletuskirjas

selleks ajaks toodud 7 päeva (lk 55).

Seletuskirja erinevates kohtades tuleb

õigusselguse huvides märkida läbivalt

ühesugune menetlusaeg. Tuleb otsustada, kas

menetlusaeg määratleda päevades või

tööpäevades.

Siseministeerium rõhutab, et Eesti poolse

kontrolli läbiviimine ei vasta määratlusele

„lihtne ja dokumendipõhine“, mistõttu

soovitame taoline sõnastus ära muuta.

8. Siseministeerium rõhutab (taotluste

saabumisel) julgeolekukontrollile antava

piisava aja olulist ka sellest aspektist, et kui

taustakontrollile jääb aega ebapiisavalt ja

positiivne hinnang on ajanappusel antud, võib

osutuda tõenäoliseks, et teatud aja möödudes

on kaardistamata jäänud riskid tuvastatud ja

nende tõsidus selline, mis toob kaasa Eesti

pöördumise välisvang julgeolekukaalutlustel

tagasi Rootsi saata. Taolise tagasisaatmisega

kannaksid mõlemad lepingu pooled asjatut

ressursi- ja ajakulu, sealhulgas tekiks Rootsi

poolel tarbetu ressursikulu vangide

tagasitransportimisel. Lisaks ei mõju taolisel

põhjusel hilisemad vangide tagasisaatmised

lepingupoolte koostööle positiivselt.

Eeltoodud tähelepanekutele tuginedes teeme

ettepanekud, mis pikendaks kokkuleppe

artiklis 19 esitatud taotluse läbivaatamiseks

kuluvat menetlusaega:

 sõnastada artiklis 19 tähtaeg

tööpäevades, mitte päevades,

 pikendada menetlusaega

taustakontrolli läbiviimise eesmärgil,

et hinnata riske sisuliselt ning hoida

ära võimalikud ohud.

Ettepanekute variandid:

Variant 1: menetlus 30 tööpäevale järgmises

sõnastuses:

„4. Eesti Vabariigi Justiits- ja

Digiministeerium menetleb kuni 30 taotlust

kolmkümne (30) tööpäeva jooksul.“

Seletuskirja täpsustatud. Lepingus ei ole

sätestatud, kui kaua on Eestil aega

taustakontrolli tegemiseks. Sisuliselt

kogu see aeg, kui isik kannab Eestis

karistust, on Eestil õigus tuvastada

asjaolusid (tuvastamine algab tegelikult

koheselt, kui andmed on liikunud) ja

nõuda isiku tagasi võtmist.

Taustakontroll ei pea mahtuma 10 päeva

sisse. Läbirääkimiste käigus on

selgitatud, et kontrolli teostamiseks

antav lühike aeg võib kaasa tuua

vajaduse kinnipeetava hilisemaks

tagasisaatmiseks.

või

Variant 2: menetlus 20 tööpäevale koos

protseduure kiirendava meetme

kasutuselevõtmisega (selleks on Rootsi poolt

ametlike taotluste eelne vangide nimekirjade

ja informatsiooni edastamise kohustus, mis

võimaldab edaspidi saadetavate ametlike

taotluste läbivaatamist kiirendada, püsida

ettenähtud ajaraamides ning anda suurema

tõenäosusega adekvaatse sisulise hinnangu)

järgmises sõnastuses:

„4. Rootsi vanglateenistus esitab Eesti

Vabariigi Justiits- ja Digiministeeriumile

taotletavate isikute nimekirjad kuni 30 isiku

kohta 30 tööpäeva enne ametlike taotluste

esitamist. Eesti Vabariigi Justiits- ja

Digiministeerium menetleb ametlikult

esitatud kuni 30 taotlust kahekümne (20)

tööpäeva jooksul.“

9. Eelnõu seletuskirja leheküljel 11 märgitakse:

„Välisriigi kinnipeetavaid külastavad isikud

võivad Eestis toime panna süütegusid, sh

võivad olla seotud äärmusideoloogia,

terrorismi või organiseeritud kuritegevusega.

Selle vältimiseks tehakse ka külastajate

taustakontrolli.“

Siseministeerium palub teises lauses asendada

sõna „Selle“ sõnaga „Riski“.

Arvestatud.

10. Eelnõu seletuskirja leheküljel 14 märgitakse:

„Riskina on nimetatud ka võimalust, et

välisvangid võivad Eestisse tuues kaasa aidata

äärmusideoloogia levikule, suurendada

terrorismiohtu ning vangistuse ajal

radikaliseeruda. Samuti võib esineda

juhtumeid, kus välisvangid panevad vanglas

toime terrorikuritegusid, nii vägivaldseid kui

ka vägivallatuid, või sooritavad tegusid, mis

soodustavad radikaliseerumist teiste

kinnipeetavate seas. Selle vältimiseks ei võta

Eesti vastu kinnipeetavaid, kes on eespool

viidatud mõjutustega seotud. Eestil on õigus

valida kinnipeetavaid ning koostöös KAPO

ja PPA-ga tehakse neile põhjalik

taustakontroll. Eestil on võimalik

kinnipeetav ka Rootsi tagasi saata, kui

ilmneb, et ta ei vasta meie seatud

tingimustele.“

Arvestatud osaliselt ja seletuskirja

täiendatud.

Siseministeerium juhib tähelepanu, et sellel

leheküljel kirjeldatakse Eesti tehtavat

taustakontrolli põhjalikuna. Palume

seletuskirjas läbivalt nimetada taustakontrolli

põhjalikuks.

Seletuskirjas on kolmel korral ja kahel

leheküljel (lk 10 ja 14) märgitud tingimusena

konstateering, et Eestil on võimalik

kinnipeetav Rootsi tagasi saata, kui ilmneb, et

ta ei vasta meie seatud tingimustele. Samas ei

ole kokkuleppe eelnõus sellist võimalust

reguleeritud.

Siseministeerium palub kokkuleppesse taoline

põhimõtteline tingimus sisse viia. Seda enam,

et senised lepinguga seotud läbirääkimised on

taolist teemat ja kokkulepet puudutanud.

11. Eelnõu seletuskirja leheküljel 47 märgitakse:

„Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et

kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks

karistuse kandmise järel Eesti ühiskonda, vaid

saadetaks tõenäoliselt kolmandatesse

riikidesse väljaspool Euroopat, kust nad pärit

on, mistõttu puudub vajadus neid

avavanglasse paigutamisega

Eestisse/Euroopasse vabanemiseks ette

valmistada. Lisaks ei lubata välisriigi

kinnipeetavaid vangistusseaduse alusel

lühiajalisele väljasõidule Eestis ega

väljaviimisele.“

Siseministeerium teeb arusaadavuse

parandamiseks ning selguse huvides 2

ettepanekut. Esmalt teeme ettepaneku esimest

lauset lühendada: „Lisaks tuleb arvestada

asjaoluga, et kõnealused kinnipeetavad ei

vabaneks karistuse kandmise järel Eesti

ühiskonda.“ Lisaks palume selgitust täiendada

lausega, et läbivalt oleks arusaadav välisvangi

vabanemisega seotud põhimõte: „Välisvang

toimetatakse vabanemise tähtaja saabumise

eelselt tagasi Rootsi, kus toimub isiku

vabanemise korraldamine.“

Arvestatud. Seletuskirja muudetud.

12. Eelnõu seletuskirja leheküljel 52 märgitakse:

„Lõikes 2 sätestatakse, et vangla julgeoleku

eest vastutab Eesti vanglateenistus lepingu

artikli 8 lõike 1 punkti a kohaselt. Eesti

vanglateenistus on osa Eesti sisejulgeolekust

ja õiguskaitseorganitest, mille ülesanne on

Arvestatud.

tagada riigis kord ja turvalisus. Seega peab

Eesti vanglateenistus tagama vangla

julgeoleku.“

Siseministeerium teeb ettepaneku asendada

sõna „õiguskaitseorganitest“ sõnaga

„õiguskaitseasutustest“. Põhjuseks on asjaolu,

et seletuskirjas kasutatud väljend „organ“ on

pärit nõukogudeaegsest asutuste käsitlusest

ning jätkuvalt kasutusel vaid kolmandas riigis.

Eestile omases kultuuriruumis on eelistatum

versioon „asutus“.

13. Eelnõu artikli 20 lõike 1 punktis g tuuakse

esile isikud, kelle suhtes Rootsi ei taotle

karistuse täideviimist: „isik, kelle Eesti

Vabariigi ametiasutus on kuulutanud

tagaotsitavaks;“

Siseministeerium teeb ettepaneku täiendada

punkti sõnastust, mis hõlmaks ka isikuid, kes

on rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud

järgmises sõnastuses: „isik, kes on kuulutatud

rahvusvaheliselt tagaotsitavaks või kelle Eesti

Vabariigi ametiasutus on kuulutanud

tagaotsitavaks;“

Teadmiseks võetud. Tänaseks on

otsustatud, et lepingut enam ei muudeta.

Kui peaks tekkima teine seisukoht,

arutatakse lepingu muudatus läbi

rootslastega.

14. Eelnõu artiklis 20 tuuakse loetelu tunnustest,

mis välistavad selle, et Rootsi vanglateenistus

taotleks Rootsis mõistetud karistuse

täideviimist Eestis.

Siseministeerium teeb ettepaneku täiendada

artikli 20 lõiget 1 täiendava punktiga i, mis

annaks võimaluse välistada ka need vangistust

kandvad isikud, kelle suhtes on käimas

Rootsis kriminaalmenetlus järgmises

sõnastuses: „isik, kelle suhtes on käimas

kriminaalmenetlus.“

Teadmiseks võetud. Tänaseks on

otsustatud, et lepingut enam ei muudeta.

Kui peaks tekkima teine seisukoht,

arutatakse lepingu muudatus läbi

rootslastega. Sellele vaatamata ei ole

oodata, et Eestisse saadetaks selliseid

kinnipeetavaid, kuna see raskendaks

märgatavalt kriminaalmenetluse

läbiviimist Rootsis.

15. Eelnõu artiklis 44 reguleeritakse teabevahetust

karistuse täitmise ajal Eestis.

Siseministeerium märgib, et artikkel 44 on

seotud Eesti kohustusega teavet esitada

Rootsile. Samas aga ei ole sõnastatud

kohustust Rootsile edastada Eestile teavet

selle kohta, mis puudutab Eestis karistust

kandvat välisvangi, tema julgeolekut või

vangla julgeolekut. Taoline ühepoolne

lähenemine ei ole Eesti huvides, takistab

Teadmiseks võetud. Tänaseks on

otsustatud, et lepingut enam ei muudeta.

Kui peaks tekkima teine seisukoht,

arutatakse lepingu muudatus läbi

rootslastega.

Siinkohal ei näe põhjust, miks ei peaks

rootslased Eestiga Tartu vanglat

puudutavad infot jagama, kuna see on

nende huvides, et Tartu Vangla oleks

turvaline. Kui neile on teada asjaolud,

mis võivad meile olla olulised ja mis

adekvaatselt ohtude hindamist ja võimalike

vahejuhtumite ärahoidmist.

Sellest tingituna teeme ettepaneku lisada

artiklis 44 punkt järgmises sõnastuses: „6.

Rootsi vanglateenistus teatab Eesti

vanglateenistusele viivitamatult kõikidest

tõsistest juhtumitest või informatsioonist, mis

võivad mõjutada vangistust kandva isiku ja

vangla julgeolekut.“

mõjutavad oluliselt nende vangide

heaolu, siis nad ka teavitavad.

Sotsiaalministeerium

1. Leidsime olulise tõlkeerinevuse. Nimelt eestikeelses versioonis on nii:

Art 41 p 4. Kinnipeetavale tagatakse

tervishoiuteenuse osutamine arstiabi,

sealhulgas hambaravi ja silmaarsti

konsultatsioon:

AGA inglisekeelses on nii: 4. A Prisoner shall receive medical care,

including dental care and advise by an

optician as follows:

Selgitame, et optician ei ole silmaarst.

Optician on optik ehk inimene kes valmistab

prille (ÕS järgi optik <2: -u> valgusõpetuse

asjatundja; optikariistade valmistaja).

Tegelikult oleks korrektne eestikeelses tõlkes

kasutada terminit “optometrist”, mitte

silmaarst. Optometrist määrab prille ja

kontrollib nägemisteravust. Saime kohtumisel

JDM-iga aru eelmisel nädalal, et mõeldakse

seda spetsialisti. Silmaarst on eriarst ja läheb

arstiabi osutamise alla nagunii, ei peaks eraldi

rõhutama. Täpsustame, et “medical care” ongi

Eesti mõistes tervishoiuteenus ning seega ei

ole eraldi vaja arstiabi rõhutada.

Seega palume eestikeelses lepingus sõnastada

lause nii:

Kinnipeetavale tagatakse tervishoiuteenuste

osutamine, sh hambaravi ja suunamine

optometristi vastuvõtule.

Arvestatud. Lepingusse ja seletuskirja

muudatus sisse viidud.

2. Palume asendada sõna “arst” sõnaga

“tervishoiutöötaja” järgmises artikkel 41

punktis 5: Kinnipeetav, kelle suhtes on

kasutatud ohjeldusmeedet, peab läbima arsti

läbivaatuse võimalikult kiiresti. Arsti

läbivaatuse ootamise ajal kontrollib

Mittearvestatud. Rootsiga on kokkulepe,

et lõpuks vaatab siiski üle arst.

kinnipeetavat viivitamata teine

tervishoiutöötaja.

3. Tõlkeerinevus on samuti siin artikkel 41

punktis 10

10. When a Prisoner is transferred to Estonia

in accordance with this Agreement, the

Swedish Prison and Probation Service shall

share the Prisoner’s medical record in

English and in Swedish with the Prison Health

Unit provided that this is in accordance with

applicable regulations.

10. Kui kinnipeetav antakse selle kokkuleppe

alusel üle Eestile, edastab Rootsi

vanglateenistus tema ingliskeelsed

terviseandmed Eesti vangla tervishoiuteenuse

osutajale kooskõlas kehtivate õigusaktidega.

Mis keeles edastama hakatakse? Palume

lepinguversioone kohendada ning ühtlustada.

Arvestatud. Lepingu sõnastust

muudetud.

Riigiprokuratuur

1. Prokuratuur leiab, et kokkuleppe seletuskirja

punktis „Mõju riigiasutuste ja kohaliku

omavalitsuse korraldusele“ alates lk 82 pole

kirjeldatud adekvaatselt mõju prokuratuuri

tegevusele ja ressursile ega kohtueelse

menetleja ressursile. Paratamatult hakkavad

need isikud vanglas kuritegusid toime panema

nagu praegu Eestis olevad teised

kinnipeetavad. Ükski selektsioon seda

täielikult ei välista. Tekivad erimeelsused

valvuritega, omavahelised tülid, üritatakse

keelatud aineid vanglasse hankida jne.

Kohtueelse uurimise peab neis asjus ikkagi

läbi viima Eesti, selleks kulub nii uurijate kui

prokuröri ressurss eeluurimise juhtimiseks ja

vajadusel süüdistuse esindamisel. Ei saa loota,

et see menetluste hulk oleks tühine, kui jutt on

ligi 600 kinnipeetavast. Suur mõju on ka Tartu

Maakohtu ressursile. Lisaks tuleb arvestada

tõlkimiskuluga, sest ükski neist isikutest ei

oska eesti keelt, tõlki on vaja selliste keelte

tõlkimiseks, mille tõlke Eestis on ülinapilt -

rootsi keel, araabia keel jm. Tõlkida on vaja

menetlustoiminguid, hiljem kõiki tõendeid,

vajadusel ka kaitsja abi. Kõik need kulud tuleb

katta Eesti riigil.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Suurenenud tõlkekuludega võimalusega

on lepingu kulude analüüsis arvestatud.

2. Kokkuleppe artikkel 9 sätestab koostöö Eesti

ja Rootsi ametivõimude vahel. Siiski on selle

sätte järgi esmajärjekorras menetleja Eesti,

sest kuritegu on toime pandud Eesti

territooriumil. Igas asjas eraldi kokku

leppimine tekitab omakorda haldus- ja

menetluskoormust, eriti kuna mingeid selgeid

kriteeriume pole.

Praegu ei ole vanglas toimuvate kuritegude

menetlemise kasvuga võimalik Lõuna

Ringkonnaprokuratuuris arvestada, mistõttu

tuleks nende juhtumite lahendamine Lõuna-

Eesti inimeste turvalisuse arvelt st, et mingi

osa kohalikke kuritegusid jääb uurimata.

Olemasolevate prokuröride tööjõust selliste

menetluste lisandumisel ei piisa.

Arvestatud. Lepingu maksumuse

arvutamisel on teadvustatud ka riski, et

väliskinnipeetavad võivad panna

vanglas toime uusi kuritegusid. Samas ei

ole uute kuritegude toimepanemise riski

täpne ulatus prognoositav. Vajadusel

tuleb nende maandamiseks tagada

prokuratuurile lisaressurssi.

3. Kokkuleppe seletuskirja kohaselt ei pruugi

Rootsi kinnipeetavad tegelikult osata piisavalt

või üldse inglise keelt. Ka Rootsi elanikkonna

üldisest heast inglise keele oskusest ei saa

automaatselt järeldada Rootsi kinnipeetavate

head inglise keele oskust või nende

kinnipeetavate inglise keele oskust, keda

soovitakse Eestisse vanglakaristust kandma

saata. Vanglateenistus võtab kasutusele

meetmed keelebarjääri ületamiseks, sh palkab

keeleoskusega ametnikke ja kasutab

võimalikke tõlkerakendusi ja tõlgi abi.

Prokuratuur märgib, et Eesti Vabariigi

põhiseaduse § 52 sätestab, et riigiasutuste ja

kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti

keel. Välisvangide Eestisse saatmisega

vähendatakse eesti keele kasutamist Tartu

Vangla töös ja muudetakse inglise keel

põhiliseks töökeeleks. Kokkuleppega

sätestatakse töökeel kogu vangla

asjaajamisele, kuigi kogu asjaajamine ei

puuduta ka Rootsi vange.

Teadmiseks võetud. Keele- ja

tõlkeküsimused on mõistagi lepinguga

kaasnevaks tagajärjeks, mille

negatiivsete ilmingute maandamine

eeldab lisaressurssi ja/või uute

lahenduste kasutuselevõtmist Tartu

vanglas.

Seonduvalt viidatud põhiseaduse

paragrahviga märgime, et kuigi viidatud

säte on asjakohane, sätestab sama

paragrahvi kolmas lõige ka klausli, mis

võimaldab teha erandeid keelekasutuse

üldreeglist ja selliseid erandeid leidub ka

praegu kehtivatest seadustest (vt VRKS

§ 10 lg 2 p 1).

4. Kokkuleppe artikkel 8 (Eesti vanglateenistuse

pädevus ja kohustused) lõige 1 Kokkuleppe

tõlkes eesti keelde on punktis f korratud sõna

„Eesti“ kahekordselt.

Kokkuleppe artikkel 11 (Eesti läbiviidav

väidetavate kuritegude uurimine) lõige 2

Prokuratuur soovitab kõnealusesse lepingu

artiklisse lisada menetlusosalisena ka

kannatanud või sõnastada artikkel

„kinnipeetavate kui menetlusosaliste

Arvestatud, teksti muudetud.

ülekuulamised“, et vältida tarbetuid

vaidluseid.

5. Kokkuleppe artikkel 14 (Keel ja õigus teabele)

lõiked 3 ja 4

Artiklist ei selgu, kelle kulul tõlkimine

toimub. Lisaks pöörab prokuratuur tähelepanu

asjaolule, et teadaolevalt peavad Rootsi

menetlusasutused menetlustesse kaasama

vähemalt 120 erineva keele tõlke ning selliste

tõlkide leidmise võimekust Eestil olla ei

pruugi või on see märkimisväärselt kulukas.

Otstarbekas oleks juba lepingu sõlmimisel

kokku leppida, et tõlkekulud katab Rootsi.

Samuti võiks Rootsi tagada tõlkide leidmise.

Mittearvestatud. Tõlkimise korraldab

Eesti. Vastava lisakuluga on arvestatud

lepingu eest makstava tasu

läbirääkimistel.

6. Kokkuleppe artikkel 25 (Põgenemine)

Vaidluseid võib tekitada artikli lõige 4. Kui

kinnipeetav, arestialune või vahistatu

põgeneb, alustatakse vältimatult siseriiklikku

kriminaalmenetlust KarS § 328 tunnustel. Kas

Rootsi ametiasutustel lasub vastutus nt

tagaotsimismääruse väljastamise osas?

Arvestatud. Lepingu teksti muudetud

selliselt, et Eestis kriminaalmenetluse

läbi viimiseks vajalike määruste

väljastamine oleks Eesti pädevuses.

7. Kokkuleppe artikkel 48 (Rootsi personali

puutumatus) lõiked 1 ja 2

Prokuratuuri hinnangul jääb segaseks, kas ja

kuidas on puutumatuse küsimus seotud

kriminaalmenetlusega.

Viidatud artiklis sätestatu kohaselt

antakse Rootsi personalile puutumatus

kokkuleppe nõuetekohase rakendamise

huvides, mitte isikliku kasu saamise

eesmärgil. See tähendab, et immuniteeti

ei saa pahatahtlikult ära kasutada

kuritegude toimepanemiseks.

Eelnimetatud juhtumi korral loobub

Rootsi puutumatusest omal algatusel või

Eesti taotlusel igal juhul, kui

puutumatuse säilitamine takistaks

õigusemõistmist ja kui puutumatusest

loobumine ei kahjusta eesmärki, milleks

see on antud. Puutumatusest loobumine

tähendab seda, et isikut on võimalik teo

eest vastutusele võtta. Samuti sätestab

leping, et Rootsil enesel on igal juhul

jurisdiktsioon oma personali suhtes, elik

võimalus neid oma tegude eest

(kriminaalkorras) vastutusele võtta.

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja

1. Viidates kavandatava lepingu artiklitele 8

punkt 4 ja 14 lõige 3, juhime tähelepanu

asjaolule, et kinnipeetavate kaebuste arv, mis

Leping on üles ehitatud selliselt, et selles

reguleerimata küsimustes kohaldub

Eesti õigus. See tähendab ühtlasi, et

puudutavad personali tegevust või nende

õigusi, võib osutuda märkimisväärseks.

Seetõttu oleks otstarbekas täpsemalt

reguleerida, millised kaebused jäävad Justiits-

ja Digiministeeriumi või vangla pädevusse

ning millised kuuluvad edasi suunamiseks

kohtusse.

eriregulatsiooni puudumisel tuleb

kaebusi lahendada sarnaselt Eesti

vangidega.

Ka väliskinnipeetavate suhtes

kohaldatakse sarnaselt Eesti vangidega

kohustuslikku kohtueelset menetlust,

mis võimaldab kaebusi ennetavalt

lahendada vangla tasemel.

2. Samuti vajab selgitamist, kes korraldab

kinnipeetava emakeelse kaebuse või muu

õiguskaitsega seotud dokumendi tõlkimise

eesti keelde ja vastupidi. Kui see kohustus jääb

kohtute tõlketeenistusele, tuleb arvestada, et

töökoormus võib oluliselt kasvada, eriti

haruldasemate keelte puhul, kus võib osutuda

vajalikuks kasutada eriteenuseid, mis on

mahupõhiselt kulukad. Teeme ettepaneku, et

kõik tõlkimisega seotud kulud ja korraldus

jääks Rootsi kanda või oleksid jagatud viisil,

kus Rootsi tagab tõlked inglise keelde ning

Eesti tagab vajadusel tõlked inglise keelest

eesti keelde.

Teadmiseks võetud. Keele- ja

tõlkeküsimused on mõistagi lepinguga

kaasnevaks tagajärjeks, mille

negatiivsete ilmingute maandamine

eeldab lisaressurssi ja/või uute

lahenduste kasutuselevõtmist.

Suurenenud tõlkekuludega on

arvestatud lepingu maksumuse

küsimuse arutamisel ning leping on

sõlmitud viisil, mis suurenenud vajadusi

arvesse võtaks.

3. Artikliga 9 on reguleeritud üksnes kuritegude

menetlemine. Samas jääb analüüsimata,

milline võib olla väärtegude toimepanemise

ulatus Rootsi kinnipeetavate poolt ning kui

suur lisakoormus võib sellest tuleneda Eesti

kohtutele väärteomenetluste ja

väärteokaebuste lahendamisel (nt vanglates

tüüpilised võimuesindaja solvamise

väärteoasjad).

Kuna viidatud väärteomenetluste

kohtuväliseks menetlejaks on vangide

kontekstis vangla ning paljude taoliste

sündmuste korral on toimunu tuvastatav

ja tõendatav vormikaamera salvestiselt,

on kohtumenetlusse jõudvate juhtumite

hulk prognoositavalt väike. Näiteks

viimase 10 aasta jooksul on Tartus

kohtusse jõudnud alla 20 väärteoasja

(870-st).

4. Artiklite 19 punktid 1–6 ning artikkel 21

sätestavad, et Rootsi kohtuotsuse täitmise

Eestis otsustab üksnes Justiits- ja

Digiministeerium, mille kontroll on sisult

pigem formaalne. Ministeeriumi otsus on ka

õiguslik alus kinnipeetava Eestisse

sisenemiseks ja siin viibimiseks karistuse

täitmise ajal (art 21 lg 2). Samas nähtub

seletuskirjast (lk 13), et täiendava

regulatsioonina edastatakse taotlus ka

kohtusse, kus hinnatakse karistuse

täideviimise lubatavust Eestis. Samas on

kohtul piiratud roll – tal puudub õigus muuta

või sisuliselt täpsustada välisriigi kohtuotsust.

Kontroll on pigem formaalne, põhinedes

Arvestatud.

Lepingu artiklit 19 on täiendatud viitega

ka Eestis läbitavale kohtumenetlusele.

Täpsem menetluskord taotluste

läbivaatamiseks sätestatakse

kriminaalmenetluse seadustikus.

eeltäidetud ankeedil ja ilmsete vastuolude

tuvastamisel. Menetlustähtaeg on lühike (7

päeva), mis eeldab suurt usaldust Rootsi

ametiasutuste andmete suhtes. Seletuskirja

kohaselt lubatakse kohtul kasutada pealdisega

määrust, arvestades menetlusökonoomia

põhimõtet (lk 14). Samas ei sätesta kehtiv

kriminaalmenetluse seadustik selgesõnaliselt,

millisel kujul tuleb karistuse täitmise

lubatavust tunnistada, eriti olukorras, kus

täitmine toimub Euroopa Liidu õiguse või

kahepoolse lepingu alusel. Arvestades, et EL

õiguses kehtib vähemalt keeldumise korral

üldine põhjendamiskohustus, tuleks

täpsustada, millal võib kohus teha pealdisega

määruse ning millal on nõutav sisuline

põhjendus, tagamaks kooskõla nii Euroopa

Liidu õiguse kui ka Eesti põhiseaduslike

põhimõtetega.

5. Lisaks juhtisime juba varasemas vastuses

07.04.2025 nr 6-3/25-68-2 tähelepanu sellele,

et seletuskirjast ei nähtu, kas selline menetluse

viiakse läbi KrMS § 481 alusel samuti Harju

Maakohtus või saaks seda otsustust teha ka

vangla asukohajärgne kohus.

Ka (riigisisese) kohtualluvuse küsimus

kuulub reguleerimisele riigisiseses

õiguses. Taotluste lahendamisel ei

lähtuta KrMS §-s 481 sätestatust, vaid

luuakse selleks eraldi reeglistik. Taotlusi

peaks lahendama selleks kõige sobivam

kohus. Ühe kaalutava variandina võib

taotluste lahendamiseks sobida ka

vangla asukohajärgne kohus.

6. Samuti ei nähtu seletuskirjast, milline on

muudatuse mõju kohtu(-te) koormusele. Arvestatud. Kohtute koormuse mõju on

välja toodud seletuskirjas ja sellega on

rendihinna kujundamisel arvestatud.

Eesti Advokatuur

7. Kui kaitsjad peavad hakkama sõitma iga

uurimistoimingu ja advokaadi

menetlustoimingu jaoks Viru või Tallinna

vanglasse, kaasneb sellega väga kaalukas riigi

õigusabi kulude kasv, advokaatide tööaja

ebamõistlik kasutamine ja õigusabi kvaliteedi

kahanemine, sest kliendiga vajalikus mahus

otsesuhtlus muutub raskesti teostatavaks.

Seetõttu tuleks jätta Tartu vanglasse ka

kinnipeetavad, kellega on kaitsjatel vaja teha

kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid

kohustuslikke toiminguid. Kui eelmises lõigus

mainitud kinnipeetavaid pole siiski võimalik

Tartu vanglasse jätta, peaks kaitsjatele olema

Seletuskirja täiendatud. Kohtueelses

menetluses osalevaid vahistatuid ümber

ei paigutata. Ümber paigutatakse

kohtumenetluses osalevad vahistatud ja

kinnipeetavad. Kohtumenetluses

osalevate vahistatute külastamine võib

kaasa tuua ajakulu, kui video vahendusel

ei ole võimalik kohtumist korraldada.

Võimalik on alustada läbirääkimisi, et

luua lahendus, kuidas advokaadid

saaksid läbi video, st ekraani

vahendusel, tutvustada vahistatule

dokumente. Sellise lahenduse loomine

aitaks vältida õigusabikulude kasvu ja

tagatud Viru ja Tallinna vanglasse paigutatud

klientidega suhtlemiseks ja neile

kriminaaltoimiku tutvustamiseks tõrgeteta

toimiv veebilahendus, mis tagab advokaadi ja

kliendi vahelise suhtluse täieliku

konfidentsiaalsuse ning võimaldab advokaadil

tutvustada kliendile dokumente ja

videomaterjale

advokaatide tööaja ebamõistlikku

kasutamist. Lahenduse loomiseks on

vajalik kaasata ka prokuratuur.

Tallinna Halduskohus

1. Eelnõust ei nähtu, et analüüsitud oleks mõju

kohtusüsteemile, eelkõige halduskohtutele.

TlnHK hinnangul on mõju oluline.

Halduskohtutele esitati 2024. a-l 3385

kaebust, mis on viimase 10 aasta suurim

kaebuste hulk . Ca 288 kaebuse lisandumine

tähendaks koormuse täiendavat kasvu 8,5%.

Võrreldavalt suureneb ringkonnakohtute ja

Riigikohtu töömaht. Selline töömaht, kui

kohtunike ja tugipersonali arv ei suurene,

tähendab perspektiivis, et halduskohtud

suudavad aasta jooksul lahendada vähem

kohtuasju, kui algab uusi kohtuasju. See

tähendab omakorda, et kõigi kohtuvaidluste

kestus halduskohtutes (sh sotsiaalvaldkonna

vaidlused, keskkonnavaidlused,

maksuvaidlused, ehitus- ja planeerimisalased

vaidlused) pikeneb ajas ja seda

progresseeruvalt. Tegemist on tõhusa

õigusemõistmise põhimõtte olulise riivega.

Eeltoodust tulenevalt peab halduskohtutele

täiendava töömahu planeerimisega (s.o

kõnealuse välislepingu sõlmimisega)

kaasnema ka vastava ressursi ettenägemine

halduskohtutele.

Arvestatud. Läbirääkimistel on meeles

peetud, et väliskaristuste täideviimisega

Eestis võib kasvada kohtute koormus.

Samas ei ole üheselt ennustatav, kui

suureks kujuneb kaebuste hulk. Näiteks

moodustavad arvestatava hulga Eesti

kinnipeetavate kaebustest väike osa

vanglapopulatsioonist, samuti tuleb

arvestada ka teatavate vaidluste

aktuaalsusega ja selle kadumisega

mingis ajaperioodis (ajaloolise näitena

nt kambripind jms). On selge, et kohtute

lisanduva töö katmiseks tuleb kohtutele

eraldada lisaressursse.

Tartu Halduskohus

1. Eelnõu kohaselt on plaanis Eestisse tuua

karistust kandma 600 süüdimõistetud isikut,

mis võimaldab prognoosida, et kohtusüsteemil

tuleb lahendada täiendavalt ligi 300 lisanduvat

kaebust aastas. Sellel on kohtusüsteemile,

arvestades olemasolevat ressurssi, väga

oluline mõju, sest ühe aasta jooksul ligi 300

kaebuse menetlemine viib sisuliselt mitme

täiendava kohtunikukoha loomise vajaduseni.

Arvestatud. Läbirääkimistel on meeles

peetud, et väliskaristuste täideviimisega

Eestis võib kasvada kohtute koormus.

Samas ei ole üheselt ennustatav, kui

suureks kujuneb kaebuste hulk. Näiteks

moodustavad arvestatava hulga Eesti

kinnipeetavate kaebustest väike osa

vanglapopulatsioonist, samuti tuleb

arvestada ka teatavate vaidluste

Kohtute töökoormusmetoodika järgi on ühe

kohtuniku aastane töömaht kohtuasjade

lahendamiseks arvestuslikult 1600 tundi ning

ühe kaebuse hinnanguline töömaht on 9,66

kohtuniku töötundi (millele lisanduvad

tugipersonali töötunnid). Arvestada tuleb ka

sellega, et hetkel Tartu Vanglas kinni peetavad

isikud võivad samaaegselt hakata vaidlustama

enda ümberpaigutamist teise vanglasse.

aktuaalsusega ja selle kadumisega

mingis ajaperioodis (ajaloolise näitena

nt kambripind jms). On selge, et kohtute

lisanduva töö katmiseks tuleb kohtutele

eraldada lisaressursse.

Paigutamisotsuse vaidlustamisega

seoses märgime, et selle otsuse teeb

Rootsi ning seda saab vaidlustada Rootsi

kohtus (vaidlused tuleb pidada enne

kinnipeetava Eestisse toomist).

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei [email protected] Rahukohtu 3 15161, Tallinn Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe eelnõu seletuskirja edastamine Riigikantseleile Vabariigi Valitsuse 12.06.2025 istungil otsustati, et Justiits- ja Digiministeeriumil tuleb hiljemalt 16.06.2025 täiendada Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe eelnõu seletuskirja ning edastada see Riigikantseleile. Täiendada tuleb seletuskirja Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi märkuste osas. Käesolevaga edastame Teile täiendatud seletuskirja. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Tiina Unuks 58518056 [email protected]

Meie 16.06.2025 nr 8-1/5228-1

Vabariigi Valitsuse korralduse „Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti

Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe heakskiitmise ja

volituse andmine“ eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Kokkuleppega lepivad Eesti Vabariik ja Rootsi Kuningriik (edaspidi pooled) kokku selles, et

Eesti Vabariik (edaspidi vastuvõttev riik) on valmis vastu võtma Rootsi Kuningriigi (edaspidi

saatjariik) kinnipeetavaid ja võimaldama viia nende karistus täide Eesti Vabariigi

territooriumil. Kokkuleppes lepitakse kokku, et saatjariigi lepingutingimustele vastavate

kinnipeetavate karistus viiakse täide Eestis. Eesti tagab lepingu alusel tervikteenuse, sealhulgas

Tartu Vangla hooned, personali, Eesti-sisese transpordi, meditsiiniteenuse, IT-lahendused ja

muu vajaliku. Esimesed välisriigi kinnipeetavad on plaanis paigutada Tartu Vanglasse 2026. a

esimesel poolaastal. Kinnipeetavate saabumine on plaanitud korraldada järk-järgult, et Tartu

Vangla jõuaks selleks ajaks teha vajalikud ettevalmistused.

Eesti kinnipeetavate arv väheneb pidevalt, isikute pikaajaliseks kinnipidamiseks mõeldud

vanglakohti vabaneb järjest enam. Samas on vanglate ülalpidamiskulud endiselt suured. Riigi

eelarvestrateegias on kokku lepitud, et eelarvekulude kontrolli alla saamiseks kärbitakse

tööjõu- ja majandamiskulusid ning tegevus- ja sihtotstarbelisi toetusi kolme aasta jooksul 10%:

2025. aastal 5%, 2026. aastal 3% ja 2027. aastal 2%.1 Kokkuhoiumeetmed hõlmavad kõiki

ministeeriumi hallatavaid valitsusasutusi, sh vanglaid. Kokkuhoiumeetmetega hoitakse 2025.–

2028. aastani Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalas kokku 67,2 mln eurot. See tähendab,

et Eestil ei ole võimalik praegustes eelarve- ja järjest väheneva vangide arvu tingimustes Tartu

Vanglat töös hoida. Vanglakohtade väljarentimine välisriigile võimaldab hoida Tartu Vanglat

töös, tagada piirkonnas töökohtade säilimine ja luua neid juurde, ning saada riigieelarvesse

lisavahendeid.

2023. aastal vähenes Eestis kinnipeetavate arv esimest korda alla 2000 ning on üha kahanemas,

millega Eesti läheneb jõudsalt Euroopa keskmisele. Kinnipeetavate arvu vähenemise tulemusel

on tekkinud võimalus vabad vanglakohad välisriigile välja rentida. Eesti Vabariik on Vabariigi

Valitsuse heakskiidul pidanud selleks läbirääkimisi Rootsi Kuningriigiga ja saavutanud

kokkuleppe Rootsi kinnipeetavate karistuse kandmises Tartu Vanglas lepingus sätestatud

tingimustel. Vanglakohtade rendi projekti käigus analüüsiti õiguslikke ja majanduslikke

kaalutlusi ning julgeolekuriske, kaasates asjaomased asutused. Analüüsi tulemusel on leitud, et

Eesti õigusruum võimaldab vanglakohtade väljarentimist ja vanglateenistus on võimeline

rendilepingut täitma. Vanglakohtade rent mõjutab positiivselt riigieelarvet. Eesti võtab vastu

üksnes kindlatele tingimustele vastavaid kinnipeetavaid, mis tähendab, et riskid on kindlaks

määratud ja hallatavad. Julgeolekuriskid ja maandamismeetmed on kindlaks määratud koostöös

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA), Kaitsepolitseiameti (KAPO) ning Siseministeeriumiga

1 Riigi eelarvestrateegia 2025-2028.pdf

(SIM). Vanglakohtade Rootsile rendi korral on võimalik tagada ja luua Tartu Vanglas

kõrgepalgalised töökohad.

Kuivõrd Eesti Vabariigi põhiseadus ei võimalda Eesti Vabariigi territooriumil teise riigi

(vangistus)õigust otse kohaldada, sätestatakse vangistuse täideviimise erikord välislepinguga.

Erikorra kehtestamisel järgiti, et selle sätted oleksid kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Arvestades, et vangistuse täideviimist peetakse suures osas riigi tuumikfunktsiooniks, ei

võimalda kehtiv õigus seda ülesannet ega vastutust delegeerida kolmandatele isikutele (sh

saatjariigile). See tähendab, et vangistust viiakse ellu Eesti õiguse alusel ja seda viivad täide

üksnes Eesti ametnikud. Teise riigi ametnikel võib vastavalt välislepingule olla üksnes

nõuandev või kvaliteedikontrolli eesmärki täitev roll. Lisaks vangistuse täideviimisele peetakse

riigi tuumikfunktsiooniks kohtulikku järelevalvet, mis tähendab, et vangistuse täideviimisega

seotud kohtuvaidlusi lahendavad Eesti kohtud. Välisriigi määratud vangistuse täideviimiseks

kehtestatakse teise riigi kohtuotsuste ajutise täitmise lubatavuse hindamise lihtsustatud kord,

mis võimaldab Eestis ajutiselt täide viia välisriigi kohtu poolt karistusena mõistetud vangistust.

Uue kuriteo toimepanemise juhtudele reageerimiseks on võimalik kasutada kas olemasolevaid

riigisiseseid ning rahvusvahelisi kriminaalõiguslikke vahendeid. Kergemate rikkumiste puhul

on võimalik menetlus lõpetada, raskematel juhtudel kriminaalmenetlus ise läbi viia või

menetlus välisriigile üle anda.

Eestist väljasaadetavad välisvangid on nii Rootsi riigi kodanikud kui ka muu kodakondsusega

isikud, sh kolmandate riikide kodanikud. Kindlasti on osa neist peale karistuse kandmist

Rootsist väljasaadetavad isikud. Eesti välisvangide koduriiki väljasaatmisega ei tegele.

Välislepingus on kokku lepitud, et hiljemalt üks kuu enne karistusaja lõppu saadetakse

välisvang tagasi Rootsi, kes võtab vastu otsuse, kas isik saadetakse tagasi koduriiki või vabaneb

Rootsi. Eesti riik ei tegele välisvangide kodukohariigi küsimustega, sh sinna tagasisaatmisega.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja

Digiministeeriumi nõunikud Martin Ziehr ([email protected]), Kadri Margus

([email protected]), Helina Kasvandik ([email protected]) ja Laura

Glaase ([email protected]). Seletuskiri on koostatud Justiits- ja Digiministeeriumi

tellitud õigusliku ja majandusliku analüüsi alusel ning vanglateenistuse ja Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA), Kaitsepolitseiameti (KAPO) ning Siseministeeriumiga (SIM) koostöös

valminud julgeolekuriskide ja maandamismeetmete uuringu põhjal. Kokkuleppe eelnõu on

valminud Eesti ja Rootsi vanglarendi projekti delegatsioonide koostöös. Eesti poolt on

läbirääkimistes osalenud ja eelnõu teksti koostamisse panustanud Justiits- ja Digiministeeriumi

nõunikud Tiina Unuks, Martin Ziehr, Kadri Margus ja Triin Salomets, vanglateenistuse

relvastatud üksuse ülem Argo Tomingas, Vanglateenistuse IT ja andmehalduse peaspetsialist

Tiina Korjuhin ja Tartu Vangla üksuse juht Konstantin Nikiforov.

Kokkuleppe on tõlkinud inglise keelest vandetõlk Minni Kumm. Välisministeeriumi poolt on

eelnõu ja seletuskirjaga tutvunud juriidilise osakonna jurist Mai Hion tel 57 86 77 52

([email protected])

1.3 Märkused

Välislepingu väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud, kuivõrd hea õigusloome ja normitehnika

eeskirja § 1 lõike 2 punkti 3 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui tegemist on

välislepingu sõlmimise, muutmise või lõpetamisega.

Välisleping on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, milles on Justiits- ja

Digiministeeriumi prioriteedina märgitud vanglahoonete kulutõhusa kasutusega seoses

vanglakohtade rent (analüüs välisriikidele). Vabariigi Valitsus on andnud Justiits- ja

Digiministeeriumile volituse teha Rootsile ettepanek pidada läbirääkimisi Eesti vanglapinna

väljarentimise üle. Tegevus on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis nimetatud

justiits- ja digiministri pädevuses oleva tegevusega „kasutuses mitteolevate vanglahoonete

kulutõhusa kasutuse leidmine“2.

Välislepingu rakendamiseks on vaja muuta ka riigisisest õigust, eelkõige kriminaalmenetluse

seadust, mis sätestab vangistuse ajutise täideviimise taotluste menetlemise täpsema korra.

Eelnõu on kaudselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, kuna vangistuse täideviimisel

tuleb järgida erinevates ELi õigusaktides sätestatud nõudeid vangistuse täideviimisele ja

vangide kohtlemisele üldisemalt. Samas on Eesti juba praegu allutatud samadele standarditele

ning eraldiseisvaid samme ELi õiguse kohaldamiseks astuda ei ole vaja.

Kokkuleppe kuulub ratifitseerimisele vastavalt Põhiseaduse § 121 punktile 5, mille kohaselt

Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi lepingud, milles ratifitseerimine on ette

nähtud.

Välislepingute menetlemise lihtsustamise eesmärgil oli kokkuleppe heakskiitmise ja volituste

andmise korralduse eelnõule lisatud ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse

eelnõu seletuskiri on koostatud seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja

normitehnika eeskirja reegleid järgides. Pärast kokkuleppe heakskiitmist ei esitata lepingu

ratifitseerimise seaduse eelnõu uuesti ministeeriumidele kooskõlastamiseks, vaid see esitatakse

otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks.

Ratifitseerimise seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Eelnõu eesmärk

Korralduse eesmärk on kiita heaks kokkuleppe ning volitada justiits- ja digiministrit kirjutama

Eesti Vabariigi nimel lepingule alla.

Kokkulepe eesmärk on õigusliku aluse loomine välisriigi vangide üleandmiseks ja nende

karistuse täideviimiseks Eestis, sätestades kokkuleppes poolte õigused ja kohustused, ning

reguleerides praktilisi aspekte, sh vangla tingimused, kulude jaotus ja järelevalve.

Lepingu alla kirjutamine toimub 18. juunil 2025 Stockholmis.

Ratifitseerimise seaduse eesmärk on leping ratifitseerida, et võimaldada lepingu jõustamine.

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

2 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/tegevusprogramm-0

Korraldus koosneb kahest punktist, esimesega kiidetakse heaks lepingu eelnõu ja teisega

antakse volitus justiits- ja digiministrit Eesti Vabariigi nimel alla kirjutada. Ratifitseerimise

seaduse eelnõu koosneb ühest lausest. Seaduse eesmärk on ratifitseerida leping.

Välislepinguga luuakse Eesti kinnipeetavate arvu vähenemise tõttu kasutamata hoonete

ülalpidamiskulude kandmise asemel nende katteallikas ja võimalus saada riigieelarvesse

lisavahendeid vähemalt 30 mln euro ulatuses. Lisaks aitab see säilitada väljaõppinud ametnike

töökohti juhuks, kui Eesti enda vangide arv peaks hakkama taaskord kasvama või kui Eesti

peaks vajama vanglakohti isikute kinnipidamiseks sõja- või hübriidsõja olukorras. Vanglate

ehitamine on kallis ning aeganõudev, mistõttu on eelarvekärbete survel Tartu Vangla sulgemine

ja konserveerimine lühinägelik.

Välislepingu sõlmimise eeldus on, et see on Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas ja et

renditeenuse osutamisest saadav tulu oleks kaasnevaid riske arvestades piisav ja võimaldaks

ühtlasi neid riske maandada. Välisriikide praktikast võib tuua sarnaste lepingute edukaid

näiteid, mis kinnitavad, et renditeenuse osutamisest saadavad kasud ületavad võimalike

riskidega kaasneda võivad kahjud.

Kinnipeetavate arv Eestis on pidevalt vähenemas. Kui veel aastal 2000 oli Eesti vanglates

ligikaudu 4700 vangi, siis 2022. a lõpus oli Eesti vanglates ja kinnipidamiskeskustes kokku

ligikaudu 2100 kinnipeetavat. Lisaks on nende arv viimastel aastatel üha kahanenud, sh igal

aastal ligi 100 inimese võrra. Sellest tulenevalt on Eestis üha enam vabu vanglakohti.

Möödunud aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 3278 vanglakohta, neist vabu 1443 kohta ehk

ligikaudu 44%. Seetõttu on ka Eesti otsinud võimalusi oma vanglate haldamist ja sellega

kaasnevaid kulusid optimeerida ja üks viis on rentida vabad kohad mõnele välisriigile. Eesti

kinniste vanglate kahekohalistes kambrites on u 3000 kohta, nendest 50% on täidetud.

26. septembril 2024 andis Vabariigi Valitsus justiits- ja digiministrile volituse selgitada välja

teise riigi või riikidega vanglakohtade rendi lepingu sõlmimise võimalikud asjaolud, mh

tasuvus, julgeolekuaspektid ja õigusruumi puudutavad küsimused, selleks vajalikul määral

mittesiduvaid eelkonsultatsioone pidades. Tähtajaks seati 1. märts 2025. Ülesande täitmiseks

moodustati töörühm, mis koosnes vanglateenistuse ning Justiits- ja Digiministeeriumi

ekspertidest, kes alustasid eelkonsultatsioone Hollandi ja Rootsiga.

14.–16.08.2024 külastas Rootsi ning 26-27.08.2024 Hollandi delegatsioon esimest korda Eesti

vanglaid, et saada ülevaade Eesti vanglateenistusest ja vanglatöö korraldusest ja

vanglatingimustest. Selle järel toimus mitu kohtumist, mille käigus anti ülevaade Eesti

õigusruumist tulenevate põhimõtete tagamisest ja tingimustest, vangistust reguleerivatest

õigusaktidest, vangla töö toimimisest ja töökorraldusest.

Kaasati Sise-, Välis- ja Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eksperdid. Analüüsiti vanglarendi

projekti elluviimise õiguslikku võimalust, sh põhiseaduspärasust ja seda, millistel tingimustel

on võimalik teise riigi kinnipeetavate vangistust täide viia Eestis. Analüüsiti vanglarendi

majanduslikku mõju, kulusid ja tulusid, võimalikke julgeolekuriske ja nende riskide

maandamiseks vajalikke meetmeid.

Õigusliku analüüsi koostas advokaadibüroo Sorainen OÜ. Analüüsis esitati seisukohad,

millistel tingimustel on välisriigi kinnipeetavate vangistuse täideviimine kooskõlas Eesti

põhiseaduse ja muude Eestile kohalduvate õigusaktidega.

Rootsi valitsus on teada andnud, et soovivad muuta karistusi karmimaks ning pikemaks,

mistõttu ei ole näha, et Rootsi kinnipeetavate arv lähitulevikus väheneks. Rootsi on praegu

prognoosinud, et kümne aasta jooksul, s.o 2033. aastaks suureneb vanglakohtade arv 9000

kohast 27 000 kohani. Seega ei ole riskina ette näha ka Rootsi võimalikku huvi kadumist ja

vanglarendi projekti ennetähtaegset lõpetamist.

Majanduslike mõjude analüüsi koostas AS PricewaterhouseCoopers Advisors. Analüüsi

tulemusel leiti, et Eestil on võimekus vanglakohti välja rentida. Esmajärjekorras tuleks

kasutusele võtta Tartu Vangla S-hoone, kus on ca 350 vanglakohta (175 kambrit) ning seejärel

E-hoone, kus on 631 kohta (318 kambrit). Välja tuleks rentida terve Tartu Vangla, välja arvatud

avavangla, arestimaja ja psühhiaatrilise ravi jaoks mõeldud osakonnad. See tagab, et Eesti ja

välisriigi kinnipeetavad ei puutu omavahel kokku. Analüüsis kirjeldati võimalikke teenuse

osutamisega kaasnevaid vahetu mõjuga finantsriske koos nende esinemise tõenäosuse ning

võimalike ennetus- ja maandamismeetmetega. Selleks koostati võimalike vahetut finantsmõju

omavate riskide loetelu, mille alusel hindasid majanduslike mõjude analüüsi juhtrühma

esindajad riskide hinnangulist esinemise tõenäosust ja võimalikku mõju. Analüüsi tulemusena

leiti, et vanglakohtade rentimine on Eesti riigile majanduslikust seisukohast kasulik.

Õigusliku analüüsi kokkuvõte

Vanglarendi projekti õigusliku analüüsi järgi on vanglakohtade väljarentimine põhiseadusega

kooskõlas, kui on tagatud, et vangistus viiakse täide Eesti õiguse alusel ja kui riigi sunnivõimu

rakendavad Eesti Vabariigi ametnikud. Põhiõiguste puhul tuleb välisriigi kinnipeetavatele

tagada Eesti kinnipeetavatega võimalikult sarnased tingimused. Vanglarendi olulisi aspekte

reguleerib välisleping, mille ratifitseerib mõlema riigi parlament. Välislepingu üksikküsimused

sätestatakse välislepingu lisa(de)s, mille muutmiseks ei ole vaja muuta välislepingut ennast ega

läbida uut ratifitseerimisprotsessi. Välislepingu lisad võivad reguleerida vangistuse

täideviimise üksikküsimusi täidesaatva võimu tasandil.

Majandusanalüüs

Majanduslike mõjude analüüsimiseks koostati finantsanalüüs, milles hinnati võimalikku mõju

Eesti riigieelarvele, vanglakohtade renditeenuse kuluridu ja kulusummasid ning potentsiaalset

tulu (kasum) teistele riikidele vanglakohtade rentimise eest. Lisaks selgitati analüüsi käigus

välja võimalikud otsese finantsmõjuga riskid ja nende esinemise tõenäosus ning tehti

ettepanekuid nende riskide ennetamiseks ja maandamiseks. Analüüsi esimeses etapis kirjeldati

tulemitena võimalikke finantsilisi riskistsenaariume, analüüsiti nende tõenäosust, pakuti välja

sobilikud ennetusmeetmed ja esialgne vanglakoha rendihind. Analüüsi teises etapis käsitleti

detailsemalt nii võimalikke kulu- ja tuluridasid, hinnastamisstrateegiat, maksutulu kui ka muid

asjaolusid, mille alusel kujundati lõplik rendihind.

Analüüsi tulemusena leiti, et vanglakohtade rentimine on Eesti riigile majanduslikust

seisukohast kasulik. Võttes arvesse teenuse osutamise kuluprognoosi, prognoositavat tulu ning

hinna määramise strateegiat, Eesti maksutulu uute töökohtade loomisel, samuti võimalikke

muid tulusid ja vahetu finantsmõjuga riske, leiti, et vanglakohtade väljarendi teenus võib

tähendada Eesti riigile võimalust vähendada maksumaksja koormust. Analüüsiti kahte

stsenaariumit: kulud 300 ja 500 vanglakoha rentimise stsenaariumi korral. Peamine teenuse

osutamise kasulikkust mõjutav asjaolu on teenuse eest saadav terviktasu, mis peab ületama

minimaalselt teenuse osutamise jooksva kulubaasi (st 500 vanglakoha puhul u 28,97 mln eurot

aastas; 300 vanglakoha puhul u 26,77 mln eurot aastas) ning võimaldama arvestada võimalike

finantsmõjuga riskide realiseerumisega. Vanglarendi teenuse pakkumise puhul on ühikuhinnast

olulisem teenuse maht ehk väljarenditavate vanglakohtade arv – st ka väiksema mahu korral (nt

300 kohta) jäävad prognooside alusel osa kuludest suureks ega vähene proportsionaalselt (nt

kinnistute kulud, tööjõukulud) – seetõttu on oluline teenust pakkuda võimalikult

suuremahuliselt. Optimistlikuma hinnangu alusel kujuneks 300 vanglakoha väljarendi puhul

8500 euro suuruse igakuise hinnaga teenuse riski- ja kasumimarginaal piisavaks, et võimalikud

maksumaksja kulud oleksid kaetud. Oluline on rõhutada, et tegemist ei ole puhtalt teenuse

kasumimarginaaliga, vaid ka nö puhver-katteallikana, mis aitab katta riskide ja nende

realiseerumisega seotud võimalikke kulusid.

Hinnastamisel lähtuti vanglakoha rendist, mitte majutatava kinnipeetava vajadustest. See

võimaldab määrata selgema (ja esialgu suuremahulisema) hinnastamise aluse, mis ei sõltu

saatjariigi võimekusest kinnipeetavaid õigel ajal Eestisse lähetada ja võimaldab Eestil sätestada

enda valmidusest lähtuv teenusemaht ja selle osutamise algusaeg. Teenuse hinnastamisel lähtuti

väärtuspõhisest hinnastamisest ehk teisisõnu sellest, kui palju on saatjariik valmis maksma.

Maksumuse väljaselgitamisel arvestati, et teenuse ühikuhind peaks jääma veidi väiksemaks kui

saatjariigi praegused kulud. Teenust kavandades ja osutades on oluline arvestada võimalikke

kaasnevaid riske ja nende realiseerimise mõju. Kuna teenuse osutamisega alustamine nõuab

arvestatavas mahus lisainvesteeringuid (u 6,4 mln eurot), siis kohahind peab olema piisav ka

ühekordsete kulude katmiseks.

Analüüsi käigus jõuti seisukohale, et teenuse eest tasumine peaks toimuma kord poolaastas

ettemaksena, see tähendab, et iga järgneva 6 kuu eest makstakse 6 kuud ette. See võimaldab

teenuse osutamise meeskonnal teadlikumalt jälgida kulusid ning vähendab ühtlasi võimalikku

survet vanglateenistuse ja laiemalt Justiits- ja Digiministeeriumi eelarvele.

Teenuse hinna kujundamisel võeti arvesse ka teiste riikide kogemusi väliskinnipeetavatele

vanglakohtade rentimisel. Kuigi Eesti jaoks on vanglakohtade väljarent uus teenus, millega

varasemaid kogemusi ei ole, on välisriigid varem taoliseid teenuseid pakkunud. Head näited

mujalt maailmast on näiteks Kosovo ja Taani vahel sõlmitud leping, Hollandi ja Belgia vahel

sõlmitud leping ning Hollandi ja Norra vahel sõlmitud leping. Vaadates lähemalt Kosovo ja

Taani vahel 2021. aastal sõlmitud (ratifitseeritud 2024. a) lepingut, selgub, et tegemist on

pikaajalise lepinguga, mille käigus võtab Kosovo vastu 300 kinnipeetavat järgmiseks kümneks

aastaks. Tehingu väärtuseks hinnati ligikaudu 200 mln eurot. Arvestades kogu projekti

keskmiseks aastaseks maksumuseks 20 mln eurot, kujuneb ühe kinnipeetava ülalpidamise

kuiseks maksumuseks ligikaudu 5550 eurot. Teenuse osutamise pikaajalisus võimaldab teatud

kulusid hajutada ning tagab pikemaajalise kindlustunde teenuse järjepidevus suhtes, mistõttu

on pikema lepingu teatud määral madalam hind ka loogiline. Hollandi ja Belgia vahel 2010.

aastal sõlmitud lepingu alusel rentis Holland Belgiale kolmeks aastaks vanglakohti 500-le

kinnipeetavale, küsides selle eest 30 mln eurot. Siinkohal tuleb arvestada, et lepingu alusel asus

teenust osutama ka osa Belgia töötajaid. Kuigi kõnealustel andmetel kujuneks ühe kinnipeetava

ülalpidamise maksumuseks 5000 eurot kuus, tuleb arvestada, et leping sõlmiti 14 aastat tagasi.

Tarbijahinnaindeks (THI) on kõnealusel perioodil tõusnud ligikaudu 41%, mis teeks samadel

alustel THIga korrigeerituna praegu ühe kinnipeetava ülalpidamiskulu kehtivas rahalises

vääringus ligikaudu 7050 eurot. Hollandi ja Norra vahel 2015. aastal sõlmitud lepingu alusel

rentis Norra vanglakohti 242 kinnipeetava tarbeks 25,5 mln euro eest aastas, misläbi kujunes

kinnipeetava ülalpidamise kuiseks maksumuseks ligikaudu 8780 eurot. THIga korrigeerituna

(~29%) oleks praegune maksumus samadel alustel ligikaudu 11 330 eurot kuus.

Europris’i veebilehel on avaldatud Rootsi vanglateenistuse (Kriminalvården) 2024. a

septembris koostatud analüüs3 Rootsi kinnipeetavate halduskulude ja teiste võrreldavate riikide

kinnipeetavate halduskulude kohta. Toodud maksumuste puhul toetutakse Euroopa Nõukogu

iga-aastasele karistusstatistikale ja 2020. a andmetele. Nende andmete põhjal on Rootsi

keskmine päevane kinnipeetava ülalpidamiskulu 303 eurot, mis on ligikaudu 9100 eurot

kalendrikuus, korrigeerituna nende tarbijahinnaindeksiga (THI-ga) (ligikaudu 25%), ent

võtmata arvesse vanglakohtade täitumuse dünaamikat või vahepealseid korralduslikke muutusi,

teeks see kuiseks maksumuseks 11 375 eurot. Kõnealune analüüs käsitleb ka teiste Eestile

huvipakkuvate riikide teatatud kulusid, mille kohta on riigid andmeid edastanud erinevatel

alustel. Kirjeldatud päevakulu arvutamise põhimõtetel oleksid Norra kulud 10 350 eurot

(korrigeerituna 12 523 eurot), Hollandi kulud 8520 eurot (korrigeerituna 10 240 eurot), Soome

kulud 6240 eurot (korrigeerituna 7500 eurot), Taani kulud 6180 eurot (korrigeerituna 7110

eurot) ja Belgia kulud 4260 eurot (korrigeerituna 5065 eurot). Korrigeeritud kulu puhul on

lähtutud nimetatud riikide THI muutusest perioodil 2020–2024. Oluline on seejuures arvestada,

et tegemist ei pruugi olla täpsete arvudega ning neid arvestati Eesti hinnakujundusel kui

orientiiri ja võimalikku suurusjärku.

Ühtlasi hinnati analüüsi käigus teenuse osutamisega kaasnevaid riske koos nende esinemise

tõenäosuse ning võimalike ennetus- ja maandamismeetmetega. Kokku hinnati 36 riski, sh

teenuse kavandamise riskid, lepingulised riskid, teenuse osutamise riskid, teenuse lõpetamise

riskid ja muud riskid. Ühed võimalikud riskid ja nende maandamis- ja ennetusmeetmed on

järgmised:

1) Esineb risk, et Eesti õigusruum seab takistusi või piiranguid vanglakohtade rendi ja

välisriikide kinnipeetavate karistuse täideviimisele Eestis.

Maandamismeetmed

Koos Rootsiga vaadati läbi asjakohased õigusaktid ning analüüsiti vangistuskorraldust

võimalikult laialt. Eesti õigusruum seab takistusi, kuid välisleping annab võimaluse kohaldada

Eesti õigust mõningaste eranditega senikaua, kuni need on Eesti põhiseadusega kooskõlas.

2) Hinnastamisel arvesse võetud palgatasemeid ei ole prognoositud korrektselt – esineb risk,

et teenuse kavandamisel arvestatud palgatasemed on liiga madalad, mistõttu võib tegelik

teenuse osutamise kulu olla personalikulude seisukohast prognoositust suurem.

Maandamismeetmed

3 The Daily Costs Per Inmate In Swedish Penal Institutions – A Comparison With Five Other Countries – EuroPris: Promoting Professional Prison Practice

Kaasati personalispetsialistid, kes teavad värvatavate inimeste arvu ja turu palgakonkurentsi.

Välislepingus toodud hinna kujundamisel on lähtutud tuleviku palgasurvest. Lisaks on hinna

sees piisav riskimarginaal, mis katab ära töötasu ka siis, kui selgub, et kulusid on alahinnatud.

3) Eesti ei jõua kavandatud ettevalmistusi õigeks ajaks teha, näiteks jäädakse ajahätta töötajate

värbamise, vangla osalise rekonstrueerimise, vanglate ettevõtluskeskuse

(VEK) ettevalmistamise või muude juurdeehitistega. Selle riski realiseerumine võib edasi

lükata teenuse pakkumise algusaega ning vähendada saadavat tulu ja suurendada

finantskohustusi.

Maandamismeetmed

Kaasati Eesti vanglateenistuse spetsialistid, kes teevad kindlaks, millised ettevalmistused on

vajalikud ning kes on alustanud ettevalmistustega, st kohe kui leping on allkirjastatud, saab

hakata korraldama hankeid ning soetama vajaminevat. Näiteks kaasati Eesti vanglateenistuse

haldusosakond, kes vastutab hoonete heakorra eest.

Välisvangid saabuvad etapiviisiliselt. See võimaldab paindlikkust, näiteks saab Eesti

vanglateenistus paigutada välisvangid kõigepealt hoonesse, mis ei vaja suuri ettevalmistusi.

Välisvangide järkjärguline saabumine võimaldab paindlikkust ja tööde valmimist etapi kaupa.

4) Lepingu täitmise käigus kõrgendatud põhipalk või lisaboonused võivad tulevikus mõjutada

kogu vanglasektori palgaootusi – esineb risk, et projektil on pikaajaline mõju vanglasektori

töötajate (palga)ootustele, tuues sektoris laiemalt kaasa võimaliku palgasurve järgnevateks

perioodideks.

Maandamismeetmed

Tegemist on riskiga, mis võetakse teadlikult. Küsimus on selles, kui suureks kasvavad

palgaootused mujal vanglates. Eesti vanglateenistus saab tulevikus pakkuda lisahüvesid, mis ei

ole seotud ainult töötasuga.

5) Lepingu lõppdes vabaneb tööjõud, mis toob kaasa lisakulud – esineb risk, et lepingu

lõppemisega väheneb vajadus tööjõu järele, mis toob tõenäoliselt kaasa värvatud tööjõu

koondamise. Koondamiste puhul tuleb arvestada nii otseste kuludega (koondamishüvitised)

kui ka võimaliku lisakoormusega sotsiaalsüsteemile (töötuskindlustushüvitise

väljamaksed).

Maandamismeetmed

Välislepingu kehtivusajaks planeeritakse viis aastat ja seda on võimalik pikendada kolme aasta

võrra. See on pikk aeg, mille jooksul võib Eesti vangide arv taaskord kasvama hakata (lähtudes

Rootsi ja Hollandi kogemusest). Seega võib tekkida olukord, kus Tartu Vangla pinda ning seal

töötavaid ametnikke on vaja meie oma kinnipeetavate kinnipidamiseks. Seega ei tarvitse tööjõu

vabastamise vajadust reaalselt tekkida.

Kuna 1. juuliks 2024 koondati Tartu Vanglas üle 100 ametikohta, siis varasem tööjõu

vabastamise kogemus on olemas. Oluline on varakult kaasata Töötukassa, et koondamine oleks

võimalikult sujuv, pikalt ette teada ning et võimalikult paljud inimesed leiaksid endale uue töö.

6) Eesti poliitilised riskid – esineb risk, et sõltumata teenuse detailsest kavandamisest võib

poliitilise otsuse tõttu kas jääda teenuse osutamine ära või lõpetatakse see enne tähtaega

lepingu kehtivuse vältel. Samuti võivad sisepoliitilised pinged mõjuda teenuse osutamist,

nt meeleavaldused vanglate lähedal, mis häirivad kinnipeetavate eluolu ning andes alust

negatiivseks meediakajastuseks (välis)meedias, mõjutades seeläbi negatiivselt Eesti mainet

rahvusvahelisel tasandil.

Maandamismeetmed

Oluline on teha tihedat koostööd Rootsiga, sh pidada kohtumisi ministrite tasemel selleks, et

kogu teave oleks edastatud ning et vältida võimalikke ebakõlasid.

Vanglateenistus peab teavitama avalikkust välislepingu sisust. Vanglarendi protsessi

kaasatakse eri partnereid, kellel võib olla puutumus, sh Tartu Linnavalitsust.

7) Saatjariigi poliitilised riskid – esineb risk, et sõltumata teenuse detailsest kavandamisest

võib poliitilise otsuse tõttu kas jääda teenuse osutamine ära või see lõpetatakse enne

tähtaega lepingu kehtivuse vältel, tuues kaasa suured probleemid ja võimalikud

leppetrahvid.

Maandamismeetmed

See on risk, millega ollakse teadlikult arvestatud. Lepingus on klausel, et selle ülesütlemisest

tuleb teatada 12 kuud ette, see aitab paremini juhtida lepingust väljumist. Leppetrahvi lepingu

järgi ette nähtud ei ole.

8) Lepingu teine pool ei täida seatud kohustusi – esineb risk, et kinnipeetavate saabumise ja

lahkumise korraldamise eest vastutama määratud asjaosaliste kohustused on ebaselged (nt

tšarterlennukid, turvateenus, maismaatransport jmt), mistõttu võivad teatud kulud jääda

ootamatult Eesti asjaosaliste kanda, suurendades seeläbi teenuse tegelikke kulusid.

Maandamismeetmed

Lepingus fikseeritakse, mitu vanglakohta peab Eesti tagama ja Rootsil tuleks tasuda tagatud

kohtade (võimekuse), mitte reaalselt saabunud vangide järgi. See aitaks maandada tekkinud

kulutusi olukorras, kus vangid ei saabu teise poole viivituse tõttu planeeritud ajal. Samuti on

lepingus sätestatud kinnipeetavate transportimisel jagunev vastutus.

9) Lepingu pikendamise tingimused on ebaselged või Eestit mittesoosivad. Kuigi teenuse

kulubaasi arvestused tehakse eeldatavasti teenuse osutamise miinimumperioodi kohta, on

tarvis mõelda ka lepingu pikendamise tingimuste peale, mis sobiksid mõlemale

lepingupoolele.

Maandamismeetmed

Leping kehtib viis aastat ja seda on võimalik pikendada veel kolme aasta võrra (ja soovi korral

nii edasi). Leping pikeneb automaatselt, kui teine pool ei anna lepingu lõpetamise soovist 12

kuud ette teada.

10) Viivitused teenuse osutamise alustamisel vastaspoole tõttu – esineb risk, et teenuse

osutamise alustamisel esineb vastaspoole süül tõrkeid, nt ei suudeta kinnipeetavaid õigeks

ajaks kohale toimetada. Tegevuseta perioodi ja sellest tulenevate kulude vältimiseks oleks

oluline kindlaks määrata teenuse osutamise konkreetne algusaeg, mis on ühtlasi aluseks

teenuse hinnastamisele, vähendades Eesti võimalikke lisakulusid.

Maandamismeetmed

Lepingupooled lepivad kirjalikus vormis kokku esimeste vangide saabumise tähtaja. Rootsi

tasub 300 vanglakoha eest olenemata sellest, kas välisvangid Eestisse saabuvad või mitte. Iga

lisanduva välisvangi (alates 301-st) tasustamine käib nö pearaha järgi.

11) Kinnipeetavate profiil ei vasta kokkulepitule, tuues seeläbi kaasa lisapersonali vajaduse või

lisateenuste vajadusega (nt meditsiiniteenused vm) seotud lisakulud.

Maandamismeetmed

Välislepingus on artikkel, mis annab võimaluse saata välisvang tagasi, kui ilmneb asjaolu, mis

oleks välistanud isiku Eestisse saabumise. Seega on võimalus sellistel juhtudel välisvang Rootsi

tagasi saata.

Julgeolekuriskide analüüs

Võimalikud riskid, mis kaasnevad välisriigi kinnipeetavate karistuse täideviimisega Eestis, on

kindlaks tehtud koostöös Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti ning

Siseministeeriumiga. Vanglakohtade rentimine teistele riikidele ei ole riskivaba tegevus ja

kurjategijate toomine Eestisse eeldab ka avalikkuse toetust ning riskide maandamist.

Siseturvalisuse tagamisel tuleb aga arvestada teatud riskidega, mis küll otseselt ei mõjuta

avalikku korda, kuid võivad mõjutada ühiskonna turvatunnet. Arvestades, et välisvangide

Eestisse paigutamisega seoses avalikku korda ohustada võivate asjaolude kohta konkreetset

informatsiooni ega ka vihjeid ei ole laekunud, tuleb siiski arvestada riskiga, et see polariseerib

ühiskonda. Eelkõige võivad tekkida konfliktsed situatsioonid meelsuse avaldamisel

kogunemistel/koosolekul eriarvamustega isikute vahel.

Välisvangide paigutamine Eesti vanglatesse ei kujuta endast ohtu avalikule korrale

korrakaitseseaduse tähenduses. Siiski tuleb arvestada, et see teema võib ühiskonda

polariseerida, ning kuigi otsest ohtu ei eksisteeri, kaasnevad sellega mitmed kaudsed riskid.

Seetõttu on leitud, et võimalikud avalikku korda mõjutavad stsenaariumid on eelkõige

järgmised:

1. Registreeritud või registreerimata koosolek meelsuse väljendamiseks seoses välisriigi

kinnipeetavate paigutamisega Eestisse. Koosolekul võivad tekkida provokatiivsed

situatsioonid, mis võivad eelkõige viia verbaalsete konfliktideni eri arvamusega isikute või

isikute gruppide vahel. Selle riski maandamiseks on oluline seda teemat avalikusele selgelt

selgitada. Otsuste eelnev selgitamine aitab hajutada hirme ühiskonnas ja vältida konflikte.

2. Välisriigi kinnipeetavate võimalik põgenemine vanglaväliste toimingute käigus või rünnak

konvoi vastu. Sellise juhtumi tõenäosus on väga väike, kuid vangla ja PPA on ka praegu igati

valmis reageerima. Süsteemne valmisolek sellisteks sündmusteks on tagatud nii tehniliste

vahendite kui ka väljaõppe kaudu.

3. Välisriigi kinnipeetavate paigutamine Eestisse võib kaasa tuua organiseeritud kuritegevuse

leviku, mis võib alguse saada vanglasüsteemist, kuid laieneda ka väljapoole. Selle vältimiseks

ei tooda Eestisse välisvange, kes on seotud organiseeritud kuritegevusega. Eesti teeb enne

kinnipeetava vastuvõtmist tema põhjaliku taustakontrolli. Ühtlasi annab välisleping võimaluse

välisvang tagasi saata, kui ilmneb asjaolu, mis oleks välistanud isiku Eestisse saabumise.

4. Ei ole välistatud, et välisriigi kinnipeetav leiab viisi, kuidas pärast karistuse kandmist Eestisse

elama asuda, ning võib siin tõenäoliselt toime panna korduvaid süütegusid. Selline juhtum on

vähetõenäoline, kuna välisvangid saadetakse enne nende karistuse kandmise lõppu Rootsi

tagasi ning nad ei vabane Eestis.

5. Välisriigi kinnipeetavaid külastavad isikud võivad Eestis toime panna süütegusid, sh võivad

olla seotud äärmusideoloogia, terrorismi või organiseeritud kuritegevusega. Riski vältimiseks

tehakse ka külastajate põhjalik taustakontrolli.

Välisvangide Eestisse paigutamisega kaasnevad riskid ei piirdu üksnes vanglasiseste

olukordadega, vaid ulatuvad ka väljapoole vanglainfrastruktuuri. Üks oluline ohuallikas on

vanglavälised saatmised, näiteks tervishoiuasutusse. Selliste liikumiste ajal võib tekkida oht, et

kinnipeetav üritab põgeneda, mis omakorda on ohtlik ka avalikus ruumis viibivatele inimestele.

Nagu eespool viidatud, on sellised juhtumid väga vähetõenäolised, kuid vanglateenistus ja PPA

on sellisteks olukordadeks valmistunud. Turvariske võivad suurendada külastajad, kes tulevad

Eestisse välisvangidega kohtuma. Ei saa välistada, et mõni külastaja on seotud varasema

kuritegevuse või äärmusideoloogiaga. Kuna kinnipeetavat külastavale isikule tehakse enne

taustakontroll ja kokkusaamist võimaldatakse eelkõige lähedaste isikutega, on vähetõenäoline,

et sellise taustaga isikud Eestisse vangi külastama saavad tulla.

Samal ajal näitab riskianalüüs, et kõige tõenäolisemad julgeolekuriskid on siiski vanglasisesed.

Need on peamiselt vangidevaheline vägivald ja korduvad distsiplinaarrikkumised (nt

korrarikkumised või keelatud ainete, nt narkootikumide omamine) ning kinnipeetavate vaimse

tervisega seotud ohud, sealhulgas suitsiidirisk. Sellised stsenaariumid on reaalsemad ja

sagedasemad kui avalikku korda otseselt ohustavad juhtumid. Kuna Eesti vanglad tegelevad

iga päev sarnaste juhtumite ja nende riskide maandamisega, ei ole tegemist uudse ülesandega

ning vanglal on teadmised ja oskused selliste olukordade ennetamiseks.

Välisvangide Eestisse toomine on leidnud kajastust ka meedias. Samas ei ole ohuhinnangu

valmimise ajaks sotsiaalvõrgustikes ega internetiportaalides levitatud vanglarendiga seotud

sõnumeid, mis ohustaksid siseturvalisust. Praegusajal ei ole registreeritud ühtegi avalikku

koosolekut, mille käigus oleks väljendatud sõnaselget poolehoidu või vastuseisu välisvangide

paigutamisele Eestisse.4 Siiski võib ka praegu meediast leida vastakaid arvamusi selle teema

käsitlemisel. Valdav osa sotsiaalmeedia kommentaare ja arvamusi olid ohuhinnangu

koostamise ajal positiivsed.5 Inimesed näevad maksudebati foonil selles võimalust riigikassat

täita ning pooltühjade vanglate ülevalpidamist või ümberehitust nähakse kuluka ettevõtmisena.

Samas on inimestel ka hirm selle ees, mis saab vangidest pärast karistuse kandmist, kas nad

jäävad Eestisse või viiakse tagasi. Samuti kardetakse organiseeritud kuritegevuse kasvu ja

tuntakse huvi, kes siinseid välisvange külastada saavad. Küsitlusandmed näitavad, et eestlased

ei suhtu immigrantidesse soosivalt – 2020. aasta Euroopa sotsiaaluuringu kohaselt ei oota

pooled eestlased Eestisse elama teisest rahvusest või rassist inimesi.6 Ka 2020. aastal oli

ühiskond tugevalt polariseerunud seoses migrantide tulekuga Eestisse COVIDi perioodil. 2018.

aastal toimus meeleavaldus, kus protestiti Eesti immigratsioonipoliitika vastu. Seega peab

arvestama riskiga, et välisvangide Eestisse paigutamise teema tekitab inimestes tugevaid

4 Veebipolitsei, 13.09.2024. 5 Veebipolitsei, 13.09.2024. 6 https://novaator.err.ee/1099581/uuring-pooled-eestlased-ei-oota-eestisse-elama-teisest-rahvusest- voi-rassist-inimesi

emotsioone ning ei ole välistatud ka välisvangide Eestisse toomise vastased meeleavaldused.

Eestis ei ole kinnisest kambervanglast keegi kunagi põgenenud. Viimati põgeneti

laagervanglast 2015. aastal, kui kaks meesvangi põgenesid öösel endisest Tallinna Vanglast,

lõigates läbi aknatrellid ja ronides vanglapiirde remondiks kasutatavaid tellinguosi üksteise otsa

ladudes piirdest üle. Praeguseks on mõlemad kinnipeetavad tabatud. Seega vanglast

põgenemise risk või toimingute käigus põgenemise risk on väike.

Uuringud on näidanud, et ilma taasühiskonnastamiseta suureneb vangide retsidiivsuse oht.7 Oht

võib olla seda suurem, kui vangid tunnevad end isoleeritult või „topeltkaristuse“ all, kuna on

kodumaast eraldatud ning nende suhtlus lähedastega on piiratud.8 Välismaalastest

kinnipeetavate isoleeritus (eelkõige keelebarjääri tõttu) on olnud probleemiks nii Eestis kui

välismaal. Näiteks ilmnes õiguskantsleri kontrollkäigul Tallinna kinnipidamiskeskusesse, et

välismaalastel ei olnud keelebarjääri tõttu piisavalt infot keskuse igapäevaelu kohta, nt selle

kohta, et keskuses osutatakse tervishoiuteenuseid või kaupluse keskuses müüakse

telefonikaarte.9 Samamoodi leiti nt Tilburgi vanglas Hollandis, et Belgiast toodud

prantsuskeelsed vangid ei saanud hollandi keele oskamatuse tõttu suhelda hollandikeelsete

valvuritega.10 Hollandis, Norgerhaveni vanglas ilmnes aga, et suhtluskeelena kasutatud inglise

keel ei olnud kõigile Norrast pärit välisvangidele arusaadav.11 Keelebarjääri tõttu suhtlesid

vanglaametnikud kinnipeetavatega ainult nii palju, kui see oli korra hoidmiseks vajalik.12 See

aga soodustas keele, religiooni ja muude tunnuste alusel kinnipeetavate rühmade ja hierarhiliste

suhete tekkimist vanglas, samuti nõrgemate kinnipeetavate väärkohtlemist.13 Kui sellised

olukorrad peaksid aset leidma Eestis, siis võivad need soodustada radikaliseerumist,

kuritegelike grupeeringute teket ja Eestisse võivad saabuda ka välisriikidest kuritegelikud

rühmitused. Eesti vanglates võetakse kasutusele tõlkerakendused, mis võimaldavad suhelda ka

kinnipeetavatega, kes inglise keelt ei valda. See ennetab eespool kirjeldatud riski, mis võib olla

tingitud keelebarjäärist. Ühtlasi on Eesti vange ja välisvange planeeritud hoida eraldi majades,

mis võiks maandada välisvangide Eestis tegutsevate kurjategijatega kuritegelike sidemete

loomise riski. Ei saa siiski välistada, et vangid omavahel kuskil kokku võivad puutuda. Riskid

on kindlaks tehtud koostöös PPA, KAPO ja Siseministeeriumiga ning on kokku lepitud,

milliseid kinnipeetavaid Eesti vastu ei võta. Eesti on saanud seada oma tingimused, nt

7 United Nations Office on Drugs and Crime . Crime Research Section, United Nations Office on Drugs and Crime; 2022. Prison research: A pilot study on the causes of recidivism in Albania, Czechia and Thailand.https://www.unodc.org/documents/data- andanalysis/prison/Pilot_prison_research_brief_2022.pdf 8 Ibid. 9 Õiguskantsler (13.07.2022). Kontrollkäik Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kinnipidamiskeskusesse (7-7/220796/2203796). https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Kontrollk%C3%A4ik%20P%C3%B5hj a%20prefektuuri%20korrakai tseb%C3%BCroo%20kinnipidamiskeskusesse_1.pdf 10 Euroopa Nõukogu, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (26.06.2012). Report to the Governments of Belgium and the Netherlands on the visit to Tilburg Prison carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 17 to 19 October 2011 [„Aruanne Belgia ja Hollandi valitsusele seoses piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee kontrollkäiguga Tilburgi vanglasse 17.–19. oktoobril 2011“]. CPT/Inf (2012) 19. https://rm.coe.int/0900001680697812 11 Norra Parlamendi Ombudsman (2017)- Visit Report: Norgerhaven Prison, 19-22 September 2016. https://www.sivilombudet.no/wp-content/uploads/2017/05/2016-Norgerhaven-prison-Visit-report- EN.pdf 12 Norra parlamendi ombudsmani 2016. aasta aruanne: https://www.sivilombudet.no/wp- content/uploads/2017/05/2016- Norgerhaven-prison-Visit-report-EN.pdf 13 Ibid.

sätestatakse, et Eesti ei võta vastu organiseeritud kuritegeliku taustaga või terrorisidemetega

vange.

Näiteks Norgerhaveni vanglas hoitud Norra vangid ei vabanenud Hollandis, vaid nad saadeti

vähemalt kaks kuud enne vabanemistähtaega tagasi Norrasse. Sellega maandati risk, et vangid

jääksid Hollandisse püsivalt elama ja paneksid seal toime korduvaid süütegusid. See aga ei

välista, et välisvangid võivad pärast vabanemist leida viisi, kuidas Eestisse pöörduda. Näiteks

on Eestis lubatud abielluda vangistuse ajal ning perekonna loomist käsitatakse põhiõigusena.

Kui välisvang abiellub Eesti kodaniku või Eestis elamisloa alusel elava välismaalasega, siis

annab see talle õiguse taotleda välismaalaste seaduse alusel elamisluba abikaasa juurde elama

asumiseks. Vanglarent ei peaks ega tohiks Eesti kodanikega abiellumist soodustada. Eesti

vanglateenistus ei soodusta Eesti kodanikega sidemete loomist. Ainsad Eesti kodanikud, kes

puutuvad välisvangidega kokku, on Eesti enda ametnikud. Telefonikõnede võimaldamisel on

plaanis rakendada valget nimekirja, st ei ole lubatud helistada igale poole, vaid sinna, kuhu

vangla on andnud loa helistada (ülejäänud numbritele helistada ei saa –see on tehniliselt

võimatu).

Problemaatiliseks võivad osutuda ka välisvange Eestis külastavad lähedased, kelle tausta ei

pruugi olla võimalik niivõrd detailselt kontrollida. Samas ei saa teiste riikide kogemustele

tuginedes tuua avalikest allikatest näiteid juhtumitest, kus välisvangide külalised oleksid

vangide asukohariigis toime pannud süütegusid. Eestis on lubatud kinnipeetavaid külastada

lühiajaliselt üks kord kuus kuni kolm tundi või pikaajaliselt kord poole aasta jooksul üks kuni

kolm ööpäeva. Seega ei saa välistada, et teatud hulk väliskinnipeetavate lähedasi ikkagi Eestisse

tulla soovivad. Küll aga võimaldab Eesti võimalikult palju turvalisi videokohtumisi, et

vähendada siia tulla soovivate külastajate arvu ning põhjendatud juhtudel võib vangla

kokkusaamise lubamisest ka keelduda.

Vangidevaheline vägivald on olnud probleem nii Tilburgi kui ka Norgerhaveni vanglas

Hollandis. 2012. aastal pälvis avalikkuse tähelepanu ulatuslik vangidevaheline vägivald

Tilburgi vanglas, mis tuli ilmsiks piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise Euroopa Komitee14 aruande avaldamise järel. Euroopa Nõukogu

haldusalasse kuuluv komitee leidis Tilburgi vanglas vangidega peetud vestluste põhjal, et

vanglas esineb tõsine vangidevahelise vägivalla probleem, mille peamise põhjusena nähti

kambrite ülerahvastatust.15 Ühte kambrisse paigutati korraga kaheksa kurjategijat, kelle taust

võis olla väga erinev, mis põhjustas pingeid vangide vahel. Ka Norra parlamendi ombudsman

leidis 2016. aasta septembri külaskäigul, et vangide vahel on esinenud tõsiseid

vägivallajuhtumeid. Enamik vange, keda küsitleti, väitis, et nad tundsid ennast vanglas

14 European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT). 15 Euroopa Nõukogu, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (26.06.2012). Report to the Governments of Belgium and the Netherlands on the visit to Tilburg Prison carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 17 to 19 October 2011.[„Aruanne Belgia ja Hollandi valitsusele seoses piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee kontrollkäiguga Tilburgi vanglasse 17.–19. oktoobril 2011“]. CPT/Inf (2012) 19. https://rm.coe.int/0900001680697812

ebaturvaliselt.16 Alates 2010. aastast kuni 2012. aasta juulini algatati Tilburgi vanglas Belgia

vangide distsiplinaarrikkumiste tõttu 2646 menetlust.17, 18 Distsiplinaarmenetluste algatamise

põhjuseks oli nt verbaalne ja füüsiline vägivald, korrarikkumised, vahejuhtumid töökohal,

töötamisest keeldumine, CDde ja DVDde vargused, samuti mobiiltelefonide ning uimastite ja

ravimite ebaseaduslik omamine. Teadaolevalt kajastati meedias ka vähemalt üht Tilburgi

vanglas viibinud Belgia kinnipeetava suitsiidijuhtumit. 2012. a oktoobris sooritas üks Belgia

kinnipeetav oma kambris enesetapu, puues end üles.19 Kuna enesetapp leidis aset Hollandi

territooriumil, viis menetlust läbi Hollandi prokuratuur. Eesti vanglates on tagatud, et

kinnipeetavad viibivad kambrites ühe- või kahekaupa, mis aitab vältida kinnipeetavate

omavahelisi tülisid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamine on vangla otsustada ning vangla ei

paiguta kokku isikuid, kes võivad üksteisele ohtu kujutada. Vangla reageerib igale

korrarikkumisele ning jälgib, et julgeolek oleks vanglas tagatud. Kuna Eesti vanglad on

turvalised, siis ei pea kinnipeetavad tundma ohtu enda elule või julgeolekule üldisemalt.

Riskina on nimetatud ka võimalust, et välisvangid võivad Eestisse tuues kaasa aidata

äärmusideoloogia levikule, suurendada terrorismiohtu ning vangistuse ajal radikaliseeruda.

Samuti võib esineda juhtumeid, kus välisvangid panevad vanglas toime terrorikuritegusid, nii

vägivaldseid kui ka vägivallatuid, või sooritavad tegusid, mis soodustavad radikaliseerumist

teiste kinnipeetavate seas. Selle vältimiseks ei võta Eesti vastu kinnipeetavaid, kes on eespool

viidatud mõjutustega seotud. Koostöös KAPO ja PPAga tehakse kõigile kinnipeetavatele

põhjalik taustakontroll. Eestil on võimalik kinnipeetav ka Rootsi tagasi saata, kui ilmneb, et ta

ei vasta lepingu seatud tingimustele. Vanglas hakkavad tööle ametnikud, kes on koolitatud ja

teadlikud erinevatest riskidest ning oskavad selliseid ilminguid märgata ning ennetavalt

tegutseda.

Eesti ametnikud vajavad välisvangide vastuvõtmiseks lisaväljaõpet. Samuti tuleb silmas pidada

vähelevinud võõrkeelte tõlkide vähesust Eestis, mis võib mõjutada suhtlust välisvangidega ja

nõuab lisaressurssi. Riskide maandamiseks tuleb korraldada koolitusi vanglapersonalile,

keskendudes kultuuridevahelisele suhtlusele, keelebarjääri ületamisele ja

radikaliseerumisilmingute märkamisele. On oluline mõista, et välisriigi vangide toomine

Eestisse võib suurendada kuritegevuse riski vanglates, eriti organiseeritud kuritegevuse või

vangidevahelise vägivalla kaudu. Selle ennetamiseks jätkatakse ja tugevdatakse juba praegu

toimuvat aktiivset julgeolekutööd vanglasüsteemis.

Üks suur risk on ka võimalus, et Eesti ametnikke püütakse mõjutada või manipuleerida. Selle

vältimiseks on ametnikele tagatud turvaline töökeskkond, st töötatakse alati paarikaupa,

vältides olukordi, kus ametnik jääb vangiga üksi. Ametnike valik on läbimõeldud. Kõiki riske

16 Norra parlamendi ombudsman (2017)- Visit Report: Norgerhaven Prison, 19-22 September 2016. https://www.sivilombudet.no/wp-content/uploads/2017/05/2016-Norgerhaven-prison-Visit-report- EN.pdf 17 Tilburg: 2.600 Disziplinarmaßnahmen gegen belgische Häftlinge [Tilburg: Belgia vangide suhtes on kohaldatud 2600 distsiplinaarkaristust] (11.07.2012). BRF Nachrichten. https://brf.be/national/423296/ 18 Tilburg: 2646 procédures disciplinaires depuis l'arrivée de détenus belges [„Tilburg: 2646 distsiplinaarmenetlust alates Belgia kinnipeetavate saabumisest“] (10.07.2012). Radio Télévision Belge Francophone. https://www.rtbf.be/article/prison-de-tilburg2646-procedures-disciplinaires-depuis-l- arrivee-de-detenus-belges-7802807 19 Belg pleegt zelfmoord in cel Tilburg [„Belglane sooritas Tilburgi vangla kambris enesetapu“] (23.10.2012). Nederlandse Omroep Stichting. https://nos.nl/artikel/432338-belg-pleegt-zelfmoord-in- cel-tilbur

on välislepingu ettevalmistamisel põhjalikult kaalutud, nende tõenäosust on hinnatud ning välja

on töötatud konkreetsed meetmed nende ennetamiseks ja maandamiseks.

Kokkuvõtvalt võetakse riskide maandamiseks järgmisi meetmeid.

 Eestisse ei tooda välisvange, kes on seotud äärmusluse ja terrorismiga.

 Eestisse ei tooda välisvange, kes on seotud organiseeritud kuritegevusega (Eesti

lävend/definitsioon aluseks).

 Eestisse ei tooda koduriigis riigivastaste süütegude eest süüdimõistetud välisvange.

 Eesti õiguskaitseasutused saavad välisvangide nimekirjad, et teha oma põhjalik

taustakontroll

 Eesti jätab endale õiguse keelduda konkreetsetest välisvangidest (taustakontrollide

tulemuste põhjal). Ettesaadetud nimekirjad peavad sisaldama saadetavate vangide taust-

ja jälitusinfot (vangla, politsei ja sisejulgeoleku poolt).

 Külastajatele tehakse taustakontrolli ning kokkusaamine toimub Eesti

Vangistusseaduses toodud sätete alusel. Lisaks kasutatakse võimalikult palju

alternatiivseid kokkusaamist asendavaid lahendusi (nt video– ja tavakõned).

 Radikaliseerumise tuvastamise koolitused vanglapersonalile.

 Radikaliseerumisele haavatavamate välisvangide suurem monitoorimine.

 Eesti vanglas tuvastatud radikaliseerunud välisvangide tagasisaatmine koduriigi

vanglasse.

 Eluosakondasid ei paigutata täis, vaid u kuni 80% täitumuseni, mis võimaldab paremini

jälgida osakonnas toimuvat ning võimaldab paindlikkust kinnipeetavate

ümberpaigutamiseks vajaduse korral.

 Vanglapersonali ja õiguskaitseasutuste vaheline tihe koostöö ja infovahetus.

 Tõlketeenuse sisseostmine ja tõlge videosilla vahendusel.

 Avalikkuse selge teavitamine.

 Tartu Vanglas on kohapeal ka Rootsi ametnikud, kes on Eesti personalile toeks. Nad

aitavad lahendada võimalikke kultuurilisi ja keelelisi erimeelsusi. Praegugi on vanglates

katsetamiseks kasutuses tõlkeseadmed. Lisaks saab tahvelarvutitesse integreerida

tõlkerakendusi. Vajadust mööda saab kaasata tõlgi, sh videosilla või telefoni

vahendusel.

 Kinnipeetavad saabuksid Eestisse järk-järgult, mis annab võimaluse etapiviisiliseks

kohanemiseks ja tööprotseduuride paika panemiseks. Võimalikult palju rakendatakse

ametnikke tööülesandeid täitma vähemalt paarikaupa, mis võimaldab vähendada

manipuleerimist ning tagab parema julgeoleku.

 Narkokuritegude ennetamiseks on oluline pidev kohapealne testimine ja läbiotsimine,

külastajate taustakontroll. Võimalikult palju võimaldatakse videokohtumisi, et vanglas

käiks vähem külalisi.

 Vastu ei võeta välisvange, kes vajavad ravi, mida on Eestil kas keerukas või kulukas

pakkuda. Keerukamateks raviprotseduurideks saadetakse isik kodumaale. Enne vangide

saabumist selgitatakse välja ravimite nimekiri ja Eesti võimekus ravimeid pakkuda.

 Vältimaks sotsiaalset riski, on vanglal võimalik muuta karistuse kandmine

vastuvõetavamaks, tagades videokohtumised, tahvelarvuti kasutamise võimaluse ning

rohkem vabas õhus viibimise ja sportimise võimalused.

Välisleping koosneb 61 artiklist. Välislepingu artiklite sõnastamisel on arvestatud õiguslike

piirangutega, millest olulisemad on järgmised: 1) Eesti ei saa otse kohaldada teise riigi

(vangistus)õigust. Vangistuse täideviimise erikord on sätestatud välislepinguga. Erikorra

kehtestamisel on järgitud, et see on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega; 2) kuna

vangistuse täideviimist loetakse suures osas riigi tuumikfunktsiooniks, ei võimalda kehtiv õigus

selle ülesande ega vastutuse delegeerimist kolmandatele isikutele (sh saatjariigile). See

tähendab, et vangistuse täideviimist saavad teostada üksnes Eesti ametnikud. Teise riigi

ametnikel võib vastavalt välislepingule olla üksnes nõuandev või kvaliteedikontrolli eesmärki

täitev roll; 3) lisaks vangistuse täideviimisele peetakse riigi tuumikfunktsiooniks ka kohtulikku

järelevalvet, mis tähendab, et vangistuse täideviimisega seotud kohtuvaidlusi peavad

lahendama Eesti kohtud; 4) välisriigi määratud vangistuse täideviimiseks luuakse mehhanism,

mis võimaldaks Eestis ajutiselt täide viia välisriigi kohtu mõistetud vangistust.

Rootsis määratava vangistuse üldine korraldus on Eesti omaga sarnane. Rootsi on tutvunud

Tartu Vanglaga ning leidnud, et see on nende vajaduste jaoks sobiv. Tartu Vangla vabade

kohtade rendile andmine eeldab, et Eesti enda süüdimõistetud ja vahistatud paigutatakse Viru

Vanglasse ning Tallinna Vanglasse, kus on olemas vajalikud kohad ja võimekus. Tartu Vangla

väljarentimisel tuleb kasutusele võtta hetkel kasutusest väljas olev E-hoone, kohandada

eluosakonnad ja kambrid. Tartu Vanglas on täna ca 160 ametnikku, kellele tuleb juurde värvata

veel vähemalt 250 ametnikku, kuna Rootsi nõuete kohaselt on ametnike arv kinnipeetava kohta

suurem (1:1) kui Eestis. See tagaks Praegu on meil u 0,7 ametnikku ühe kinnipeetava kohta.

Vanglaametnike väljaõppe tase on üldjoontes sarnane, kuid juurde tuleb omandada oskused ja

teadmised, mis on eelduseks teise riigi vangidega töötamiseks (õiguslikud, kultuurilised ja

usulised erinevused jt ning keeleõpe). Teadaoleva info kohaselt ei nõua tervishoiuteenuse

pakkumise loogika ümberkorraldusi – pakutavate teenuste valik on sarnane, nagu ka ravimid,

mida kinnipeetavatele väljastatakse.

Välislepingu kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega20

Välislepingu koostamisel analüüsiti põhiseaduse territoriaalse kehtivuse küsimusi, vangistuse

täideviimise üleandmise lubatavust ja teise riigi kinnipeetavate vangistuse täideviimise

võimalusi Eestis. Põhiseaduslikkuse analüüsist järeldusid järgmised põhimõtted, mis võeti

aluseks välislepingu teksti koostamisel.

- Riigi olulised elemendid on võim ja territoorium. Eesti Vabariigi territooriumil kehtib

Eesti põhiseadus ja selle kohaldumist ei saa välistada. Ka konsulaarasutuste valduste

puhul ega liitlasvägede paigutamisel teise riiki ei ole välistatud asukohariigi õiguse

kohaldumine.

- Riigikohtu praktika järgi on kriminaalmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine

riigi tuumikfunktsioon, mida ei saa eraõiguslikele isikutele üle anda. Samas ei ole

tuumikfunktsiooniks igasugune kohtuotsuse täitmine ja vähemalt mingis osas on

kohtuotsuste täitmise üleandmine lubatav.

- Vangistuse täideviimine ja õigusemõistmine on tuumikfunktsioonid, mida riik ei või üle

anda teisele isikule, sh välisriigile. Kuigi teise riigi avalikud huvid võivad sarnaneda

Eesti riigi avalike huvidega, lähtub teine riik eelkõige oma riigi õiguskorra tagamise

vajadusest. Teise riigi huvi ei ole tagada Eesti riigikorraldust kogu õiguskorra ulatuses.

Vangistuse täideviimisel Eesti territooriumil peab Eesti riik rakendama oma võimu ja

selle eest vastutab lõppkokkuvõttes Eesti riik. Eesti riigi võimu teostamise

õiguspärasuse üle saavad otsustada ainult Eesti kohtud. See tähendab, et võimu

20 Allikas: Advokaadibüroo Sorainen OÜ analüüs (veebruar 2025).

teostatakse ja õigust mõistetakse Eestile lojaalsete ametnike kaudu. Ametnike

väljaõppe, võimu teostamise ja tegevuse järelevalve eest peab vastutama Eesti riik.

- Välislepinguga saab kokku leppida tavaseadustest erinevad normid, kuid seejuures ei

tohi vastuollu minna põhiseadusega. Kui välisleping sisaldab norme, mille põhiseaduse

järgi peab kehtestama Riigikogu või täpsemalt Riigikogu kvalifitseeritud

häälteenamusega, peab Riigikogu välislepingu vastavalt ratifitseerima.

- Välislepinguga võib luua välisriigi kinnipeetavate asjade lahendamiseks teistsuguse

kohtumenetluse ja ka erikohtud, kuid nende loomisel tuleb järgida põhiseaduses

sätestatud kohtumenetlust ja kohtuid reguleerivaid norme, st tegu peab olema Eesti

kohtuga, samuti tuleb järgida kohtusse pöördumise õiguse ulatust.

- Välisriigist saadetud vangide vanglas kinnipidamiseks võib välislepingu alusel

vanglateenistusse tööle võtta välisriigi kodanikke. Seejuures peab tegemist olema Eesti

avaliku teenistusega, mida võib reguleerida välislepinguga.

- Välisriigi vanglakaristuse määranud kohtuotsuse Eestis täitmise eeldus on otsuse

tunnustamine. Välislepinguga saab ette näha tunnustamise lihtsustatud korra ning

vanglarendi puhul on lubatav välisriigi kohtuotsust tunnustada haldusaktiga.

- Välislepinguga võib kujundada tavaseadustest erineva vangistusõiguse ja karistuse

täideviimise normid. Seejuures tuleb arvestada taasühiskonnastamise nõudega. Järgida

tuleb kõiki põhiõigusi Eesti põhiseaduses sätestatud ulatuses, sh ei või sõnumisaladust

ka eri vahenditega piirata rangemalt kui põhiseaduses sätestatud alustel.

PÕHISEADUSE TERRITORIAALNE KEHTIVUS

Riigi territoorium Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi

Rahvusvahelises õiguses loetakse riigi kolmeks peamiseks elemendiks rahvast, võimu ja

territooriumi. Põhiseadus sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega

kooskõlas olevate seaduste alusel (§ 3 lg 1 ls 1). Selle all mõeldakse põhiseadusest lähtuvat

Eesti riigi võimu, mis kehtib Eesti territooriumil.

Põhiseadus ei näe vähemalt expressis verbis ette võimalust, et mõni ala oleks küll Eesti

territoorium, kuid sellele ei kohalduks (mingi osa) Eesti õigusruumist või riigivõimust.

Järgnevalt käsitletakse Eesti territooriumi piiritletust ja tähendust põhiseaduse mõttes lähemalt,

et hinnata, kas territooriumi teatud osa välistamine põhiseaduse kehtivuse alt oleks lubatav.

Põhiseadus sätestab, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja

jagamatu tervik (§ 2 lg 1) ning maismaapiir on ära määratud Tartu rahulepingu ja teiste

riikidevaheliste piirilepingutega (PS § 122 lg 1 ls 1). Põhiseaduse kommenteeritud väljaande

järgi on Eesti maa-ala lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse sättel rahvusvahelises õiguses

mõistetud territoriaalse terviklikkuse printsiibist laiem tähendus ning see välistab territoriaalse

autonoomse üksuse olemasolu.21

Põhiseadus lubab riigipiire muutvaid välislepinguid ratifitseerida üksnes Riigikogu koosseisu

kahekolmandikulise häälteenamusega (PS § 121 p 1 ja § 122 lg 2). Põhiseaduse

21 EV põhiseadus. Paragrahvi 2 kommentaar, p 3.

kommenteeritud väljaandes on märgitud, et riigipiir on see element, mis lubab piiritleda teatud

territooriumi ja eraldada see kõrval asetsevate riikide õiguskordadest22. Piirilepingute puhul

rõhutab Riigikogu häälteenamuse nõue piirilepingute tähtsust, sest territoorium on riigi üks

oluline tunnus.23 Eesti põhiseadus seab kõige rangemad nõuded just riigipiiri muutvate

välislepingute sõlmimisele. Teiste välislepingute puhul, mille peab samuti Riigikogu

ratifitseerima või denonsseerima, ei ole häälteenamuse nõuet kehtestatud. Seega piiritleb

põhiseadus rangelt Eesti riigi piirid ja sellega Eesti õiguse kehtivuse.

Põhiseaduse järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti

õigussüsteemi lahutamatu osa (PS § 3 lg 1 ls 2). Seejuures ei luba põhiseadus riigil sõlmida

välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega (PS § 123 lg 1).

Õigusanalüüsi käigus analüüsiti ka seda, kas vanglarendi teenuse osutamise puhul on võimalik

rakendada Rootsi õigust. Selleks analüüsiti olukordi, kus Eesti territooriumil võidakse

rakendada mõne teise riigi õigust või kui Eesti õigust kohaldatakse väljaspool Eesti Vabariigi

piire.

Lähtudes eeltoodust piiritleb Eesti põhiseadus rangelt territooriumi. Eesti suhtes kehtiv

rahvusvaheline õigus sisaldab teatud erinorme ühe riigi õiguse kohaldumise kohta teise riigi

territooriumil. Seejuures ei tunta aga sellist lähenemist, kus mõni valdus ühe riigi territooriumil

välistatakse selle riigi õiguskorrast ning allutatakse teise riigi õiguskorrale. Seega leiti analüüsi

tulemusel, et ka vanglarendi puhul ei ole vangla territooriumil Eesti õigusruumi kohaldumise

välistamine lubatav. Euroopas on vanglarenti rakendatud Madalmaades kui vastuvõtvas riigis.

Siinjuures tuleb arvestada Eesti riigivõimu ja Madalmaade riigivõimu territoriaalse kehtivuse

erinevusega. Madalmaade Kuningriigi põhiseadusest ei leia riigipiiri reguleerivad norme.24

Madalmaade territoorium ei ole Eesti territooriumi moodi lahutamatu ja jagamatu tervik, vaid

riigi osaks on ka Kariibi mere saartel asuvad territooriumid, mis omakorda jagunevad kahte

kategooriasse: autonoomsed maad ja eriomavalitsused.25 ELi toimimise lepingu järgi on lepitud

kokku mh Madalmaade Euroopa-väliste maade ja territooriumide assotsieerimises liiduga, st

neile ei kohaldunud ELi õigus automaatselt.26 Seega ei ole Madalmaade territooriumi

õigusruum ühtne.

Peale selle on Holland (ja ka Austria) Euroopa riigid, kus rahvusvaheline leping on ülimuslik

riigi põhiseaduse suhtes. Mõlema riigi põhiseadused näevad ette spetsiifilise parlamentaarse

protseduuri põhiseaduse muutmiseks välislepingu sõlmimise kaudu.27

VANGISTUSE TÄIDEVIIMISE ÜLEANDMISE LUBATAVUS

Riigivõimu üleandmise lubatavuse lähtekohad

Selleks, et mõista, mis juhtudel on lubatud riigivõimu volitused üle anda, analüüsiti

õigusanalüüsis esmalt, kuidas reguleerivad lihtseadused riigivõimu volituste üleandmist.

22 EV põhiseadus. Paragrahvi 122 kommentaar, p 4. 23Vrd põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 121, äärenr 9. 24 The Constitution of the Kingdom of the Netherlands 2018, art 123. 25 Government of the Netherlands veebileht. Maad Aruba, Curacao ja Sint Maarten ning eriomavalitsused Bonaire, Sint Eustatius ja Saba. 26 ELi toimimise leping, art 198. 27Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 123, äärenr 12. 8

Teiseks uuriti Riigikohtu praktikat ja kolmandaks teoreetilist lähenemisviisi õiguskirjandusest.

Neljandaks analüüsiti, kas riigivõimu üleandmise piirid on erinevad, kui võim antakse üle

eraõiguslikule isikule või teisele riigile. Viimasena käsitleti avaliku teenistuse tähendust

riigivõimu teostamisel.

Riigivõimu üleandmine seaduses

Riigivõimu üleandmist reguleerib seaduse tasandil halduskoostöö seadus (HKTS). HKTSi § 1

lõige 1 sätestab muu hulgas haldusülesande eraõiguslikule juriidilisele isikule iseseisvaks

täitmiseks volitamise tingimused ja korra. HKTSi § 3 lg 4 lubab haldusülesande täitmiseks

volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu muu hulgas juhul, kui ülesande täitmisel ei

kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Järelikult on ka seadusandja ette näinud vähemalt

mingitel juhtudel täidesaatva riigivõimu volituste üleandmise.

Riigivõimu volituste üleandmise lubatavus Riigikohtu praktikas

Riigikohus on oma praktikas andnud kolmes asjas põhimõttelise hinnangu riigivõimu volituste

üleandmise lubatavuse kohta. Järgnevalt käsitletakse neid kaasuseid.

Riigikohtu üldkogu leidis väärteotrahvide asjas, et neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte

kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu

tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule.28

Tuumikfunktsiooniks on Riigikohus pidanud ka jälitustegevust kui üht osa

kriminaalmenetlusest.29 Neis kahes lahendis on Riigikohus käsitlenud tuumikfunktsiooni.

Riigikohus on leidnud, et kohtutäituripoolne sunniraha määramine on küll riigivõimu

teostamine eraõigusliku isiku poolt, aga põhiseaduse järgi lubatav.30 Selleks, et analüüsida, kas

vangistuse täideviimine on riigi tuumikfunktsioon või mitte, ning kas ja mis osas oleks selle

üleandmine lubatav, käsitletakse neid lahendeid järgnevalt põhjalikumalt.

Üldkogu asus väärteotrahvide asjas seisukohale, et tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb

lugeda karistusvõim ja sealhulgas ka süütegude menetlemine. Üldkogu põhjendas, et

süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse

ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Üldkogu tõi välja, et väärteomenetluse seadustik andis

kohtuvälise menetleja volitused sama (laia) ulatusega nii avaliku võimu asutusele kui ka

eraõiguslikule juriidilisele isikule, sh dokumentide nõudmine, asjade või muude objektide

esitamine, isiku läbivaatuse ja kuni 48 tunniks kinnipidamise taotlemine, läbiotsimise

toimetamine ning väärteokaristuse määramine.31

Üldkogu osutas ka sellele, et eraõigusliku juriidilise isiku otsuse järel võidakse isikult võtta

vabadus, kui määratud rahatrahvi tasumata jätmisel asendab kohus rahatrahvi arestiga.

Karistatus on omakorda aluseks järgnevatele põhiõiguste piiramistele. Üldkogu rõhutas, et

mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda

vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis

peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb õigus

28 RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07, p 21. 29 RKKKo 13.01.2014 3-1-1-129-13, p 8.2. 30 RKÜKm 17.12.2013 3-2-1-4-13. 31 RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07, p-d 21–24.

korraldusele ja menetlusele, mis sisaldab endas õigust riigi normatiivsele ja faktilisele

tegevusele, et isik saaks end kaitsta ja turvaliselt tunda. Üldkogu leidis, et isiku võimalus end

süüteomenetluste kontekstis kaitsta ja turvaliselt tunda tähendab nii avaliku võimu poolt

süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude

menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli

nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei

riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Üldkogu leidis, et põhiõigus menetlusele ja korraldusele ei

ole tagatud, kui riigivõim ei kanna vahetult kõnealust vastutust ega teosta menetleja üle

kontrollifunktsiooni.32

Teises lahendis, kus Riigikohus tuumikfunktsiooni käsitles, pidas Riigikohus jälitustegevust

kui osa kriminaalmenetlusest riigi tuumikfunktsiooniks. Riigikohus põhjendas, et tegu on

valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõiguseid. Mida

ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda

vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis

peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Riigikohus viitas jälitustegevuse asjas

väärteotrahvide asjale, märkides, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja

kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle. Sealhulgas

vastutab avalik võim ka selle üle, et iga konkreetse menetluse raames ei riivataks ülemääraselt

põhiõigusi. Riigikohus lisas, et veelgi enam kehtivad ülalviidatud põhimõtted jälitustegevuse

kui olemuslikult salajase tegevuse puhul.33

Riigikohtu üldkogu on eraõigusliku kohtutäituri kohaldatava sunniraha puhul leidnud, et

sunniraha määramise võib üle anda eraõiguslikule isikule, kuna sunniraha ei ole vaadeldav

karistusena formaalses ega materiaalses tähenduses. Sunniraha ei ole karistus

karistusseadustiku alusel süüteo toimepanemise eest. Kohtutäituri kohaldatav sunniraha on

sunnivahend täitemenetluse seadustiku alusel ning võrreldav asendustäitmise ja sunniraha

seaduse alusel kohaldatava sunnirahaga, mis ei ole samuti karistus. Karistuse olemuslikud

tunnused on isiku õiguste ja vabaduste kitsendamine tema represseerimise kaudu ning

riigipoolne süüdlase sotsiaaleetiline hukkamõist, millega kaasneb samal ajal tema

stigmatiseerimine. Kuigi sunniraha tähendab kohustatud isiku varaliste õiguste kitsendamist

sarnaselt karistusele, erineb sunniraha karistusest, kuna selle eesmärk on motiveerida

kohustatud isikut kohtuotsusega kindlaks määratud kohustust täitma. Sunniraha adressaati ei

kanta karistusregistrisse ja seega on sunniraha väärtusneutraalne. Üldkogu ei leidnud sunniraha

määramises ka õigusemõistmise funktsiooni.34

Seega on Riigikohtu praktika järgi kriminaalmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine riigi

tuumikfunktsioon, mida ei saa eraõiguslikele isikule üle anda. Samas ei ole tuumikfunktsioon

igasugune kohtuotsuse täitmine ja vähemalt mingis osas on kohtuotsuste täitmise üleandmine

eraõiguslikule isikule lubatav.

Eraõiguslikule isikule ja teisele riigile riigivõimu volituste üleandmise erinevus

32RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07, p-d 21–24. 33 RKKKo 13.01.2014 3-1-1-129-13, p 8.2. 34 RKÜKm 17.12.2013 3-2-1-4-13, p-d 40–44, 47–49

Eespool viidatud kohtupraktikas on käsitletud riigivõimu volituste üleandmist eraõiguslikule

isikule, kuna seda käsitleti kõnealustes kaasustes. Praegu on aga küsimus võimu teostamises

teise riigi poolt. Kohtupraktikas ega ka asjakohases õiguskirjanduses ei ole käsitletud

eraõiguslikule isikule ja teisele riigile riigivõimu üleandmise erinevust. Järgmiseks analüüsiti

seda, kas riigivõimu volituste üleandmise kontekstis tuleks eraõiguslikku isikut ja teist riiki

käsitleda ühtmoodi.

PSi §-dest 13 (õigus riigi ja seaduse kaitsele) ja 14 (õiguste ja vabaduste tagamine on

seadusliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus) tulenevast

õigusest korraldusele ja menetlusele tuletas üldkogu õiguse riigi normatiivsele ja faktilisele

tegevusele, et isik saaks end kaitsta ja turvaliselt tunda.35 Üldkogu rõhutas, et eraõiguslik

juriidiline isik on loodud erahuvides. Kui karistusvõim antakse eraõiguslikele isikule üle,

mööndakse, et karistusvõimu võidakse teostada ka mis tahes erahuvidest lähtudes ning see ei

ole aktsepteeritav. Üldkogu hinnangul eeldab karistusvõimu teostamine karistusasutuse

objektiivsust ja sõltumatust ning lähtumist eranditult vaid avalikest huvidest.36

Üldkogu vastandas era- ja avalikke huve, kuid seejuures pidas ilmselt silmas täpsemalt Eesti

riigi avalikke huve. Üldjoontes on vähemalt Euroopa riikide avalikud huvid vangistuse

täideviimisel sarnased. Seejuures erineb aga alati see, et iga riik on seotud oma riigi

põhiseadusega. Põhiseadused tagavad põhiõiguseid erineval määral, samuti erineb riigi

ülesehitus ja korraldus kohati suurel määral (vrd vandekohtud, monarhiad, liidumaade

ulatuslikud õigused Saksamaal, mitu riigikeelt jm). Teise riigi huvi ei ole tagada Eesti

riigikorraldust kogu õiguskorra ulatuses.

Lähtudes eeltoodust – kuigi teise riigi avalikud huvid võivad sarnaneda Eesti riigi avalike

huvidega, lähtub teine riik eelkõige oma riigi õiguskorra tagamise vajadusest, mitte Eesti omast.

Seetõttu tuleb riigivõimu üleandmisel käsitleda eraõiguslikke isikuid ja teisi riike sarnaselt.

Avaliku teenistuse tähendus riigivõimu teostamisel

Riik teostab oma võimu reeglina ametnike kaudu, kes on erilises avalik-õiguslikus teenistus- ja

usaldussuhtes. Järgnevalt käsitletakse avalikku teenistust põhiseaduse mõttes, et hinnata,

milline peab olema teenistus- või töösuhe riigivõimu teostamiseks.

Vangistusseaduse (VangS) § 113 kohaselt võib vanglaametniku, sealhulgas vangla direktori,

ametikohale nimetada avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 14 sätestatud nõuetele vastava isiku.

ATSi § 14 lõike 2 järgi võib ametnikuna teenistusse võtta ka Euroopa Liidu kodaniku. Siiski ei

saa Euroopa Liidu kodanikku teenistusse võtta ametiasutuse juhtimisega seotud ametikohale

ning ametikohale, kus ametnikul on õigus avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks piirata isiku

põhiõigusi ja vabadusi, saab nimetada ainult Eesti Vabariigi kodaniku. Vangladirektor juhib

ametiasutust. Vanglaametnikul on õigus avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks vangide

põhiõigusi ja vabadusi piirata. Järelikult saaks vanglaametniku ja vangladirektorina ATSi

kohaselt töötada vaid Eesti Vabariigi kodanikud. ATSi seletuskirja kohaselt on ATSi § 14

35 RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07, p 23. 36 RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07, p 25.

lõikes 2 ettenähtud kodakondsuse nõue põhjendatud tulenevalt nende ametikoha ülesannete

eripärast ja suurest vastutusastmest.37

Põhiseaduse § 30 lõike 1 kohaselt täidetakse riigiasutustes ametikohad seaduse alusel ja korras

Eesti kodanikega. Siiski võivad neid ametikohti erandkorras kooskõlas seadusega täita ka

välisriigi kodanikud või kodakondsuseta isikud. Vangla on valitsusasutus.38 Järelikult kohaldub

põhiseaduse §-s 30 ette nähtud piirang ka vanglatele. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes

on viidatud, et avaliku teenistuse tuumfunktsioonide39 täitmisest tulenevalt on lubatud piirata

ametnike teatud põhiõiguseid ning teiste riikide kodanikele nendele ametikohtadele ligipääsu.40

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 45 kohaselt on Euroopa Liidu kodanikel õigus

avaliku sektori töökohtadele kandideerida Eesti kodanikega võrdsetel alustel. ELTLi artikli 45

lõike 4 järgi ei hõlma muu hulgas kodakondsusel põhinev diskrimineerimise keeld avalikku

teenistust, kui need ametikohad on vahetult seotud riigivõimu teostamisega või avaliku korra

või riigi huvide kaitsmisega. Erandina võib Eesti kodanikele reserveerida ametikohad, mis

eeldavad tihedat sidet ja solidaarsust riigiga.41 Õiguskantsler on leidnud, et eelkõige on need

ametikohad, mille teenistusülesanded seonduvad avaliku teenistuse põhifunktsioonidega, ning

pidanud selliseks ametikohaks vallavanemat.42

Euroopa Kohus on defineerinud avalikku teenistust avaliku huvi poolt seaduse alusel

delegeeritud volituste täitmisena, mis eeldab liikmesriigi ja vastava ametniku vahelist erilist

suhet ja kodakondsuse alusel formeerunud vastastikuseid õigusi ja kohustusi.43 Euroopa Kohtu

praktika järgi on sellised ametikohad eelkõige töökohad relvajõududes, politseis ja muudes

korrakaitseorganites, kohtusüsteemis, maksuametis ja diplomaatilises korpuses. Arvestada

tuleb ametikohta, mitte sektorit.44 Avaliku teenistuse olemuse ja tähenduse võtab kokku ka

ATSi § 27 lõikes 1 sätestatud ametivanne, mille isik peab andma esmakordsel teenistusse

asumisel: „Mina, (ametniku nimi), tõotan olla ustav Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule

korrale ning pidada mulle usaldatud ametit ausalt.“

Lähtudes eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et kehtiva ATSi § 14 lõikes 2 sätestatud piirang,

mille järgi võib ametiasutuse juhtimisega seotud ametikohale ning ametikohale, kus ametnikul

on õigus avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks piirata isiku põhiõigusi ja vabadusi, nimetada

ainult Eesti Vabariigi kodaniku, ei ole olnud seadusandja diskretsiooniotsus, vaid lähtutud on

avaliku teenistuse kujundamise põhiseaduslikest piiridest. Põhiseaduse kommenteeritud

väljaandes märgitakse siiski, et seadusega võib PSi §-s 30 sätestatud nõudest värvata ainult

Eesti kodanikke teha erandeid, kui seda nõuavad avalikud huvid – näiteks kui kvalifitseeritud

Eesti kodanikke ei ole võimalik leida. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi ei tohi

võimalus nimetada ametisse Eesti kodakondsuseta isik olla avar ning peab olema piiratud kas

37 06. märtsil 2012. a algatatud avaliku teenistuse seaduse eelnõu 193 SE esimese lugemise seletuskiri, lk 17. 38 Tallinna vangla põhimäärus, § 1, ja avaliku teenistuse seadus, § 6 lg 2 p 1. 39 Siinkohal räägitakse avaliku teenistuse tuumfunktsioonidest, käsitlemata, kas need on sisult samad mis riigi tuumikfunktsioonid. 40 EV põhiseadus. Paragrahvi 30 kommentaar, p 3. 41 ELTLi art 45 lg 4 ja Euroopa Kohtu praktika (nt EKo C-149/79, Euroopa Komisjon vs. Belgia Kuningriik, 26.05.1982, p 10; EKo C-290/94, Euroopa Komisjon vs. Kreeka, 02.07.1996, p 2). 42 Õiguskantsleri seisukoht, 16.12.2009, kirjas 6-1/091828/0907462, p 15. 43 EKo C-149/79, Euroopa Komisjon vs. Belgia Kuningriik, 26.05.1982. 44 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 30, äärenr 7.

vähestes valdkondades ette nähtud ametikohtadega, lühikese tähtajaga selliste isikute ametisse

nimetamiseks või olema seotud lisaeelduste või raskemini teostatava menetlusega (nt konkursi

korras ei leita sobivat Eesti kodanikku, erandi tegemise otsustamine kõrgemalseisva asutuse

poolt vms).45

Seega tuleneb vangla juhi ja ametnike Eesti kodakondsuse nõue põhiseadusest. Samas on

võimalik avalikust huvist lähtudes kaaluda teatud tingimustel ja piirides erandeid.

Vangistuse täideviimise üleandmise lubatavus

Ülal tuvastati riigivõimu üleandmise lubatavuse alused. Järgmisena analüüsiti vangistusõigust

riigivõimu üleandmise lubatavuse kontekstis ja tehti järeldused vangistuse täideviimise teisele

riigile üleandmise kohta.

Vangistusõiguse paiknemine õigussüsteemis

Vangistus määratakse KarSi alusel sotsiaaleetilise hukkamõistuna, millega kaasneb

stigmatiseerimine ning millega ulatuslikult piiratakse isiku õigusi ja vabadusi. Seega on

vangistuse määramine õigusemõistmise ja karistusvõimu ehk riigi tuumikfunktsiooni täitmine.

Vangistus on karistusvõimuga määratud otsuse täideviimine ning VangSi § 6 lõike 1 järgi on

selle eesmärk panna kinnipeetav õiguskuulekalt käituma ja kaitsta õiguskorda. Vangistuse

täideviimine ei ole vangistuse määramise osa ega ole seega automaatselt karistusvõimu

teostamise ehk tuumikfunktsiooniga hõlmatud, mille üleandmine on üheselt välistatud.

Karistusõigusliku kohtulahendi jõustumine ja täitmisele pööramine on sätestatud

kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS), sh vangistuse täitmisele pööramine (18. peatükk; §

414 jj). KrMS sätestab vangistusse mõistetu vanglasse jõudmise menetluse. Kui isik juba on

vanglas, kohaldatakse tema kinnipidamisele aga haldusõigust – VangSi § 11 lõike 1 järgi

kohaldatakse VangSis ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid,

arvestades vangistusseaduse erisusi. Seega kohaldub vangistuses hoidmisele haldusõigus.

Vangistuse täideviimise ülesannete riigipoolne üleandmine

Järgnevalt käsitletakse, kas ja mis osas on vangistuse puhul riigivõimu volituste üleandmine

lubatav, lähtudes avaliku ülesande üleandmise nii objektiivsetest kui ka subjektiivsetest

põhiseaduslikest piiridest.

a) Vangistuse täideviimise üleandmise lubatavus lähtuvalt objektiivsetest piiridest

Riigikohtu senine praktika vangistuse täideviimisega seotud ülesannete üleandmise lubatavuse

kohta on vähene. Vanglakaupluse asjas käsitles Riigikohtu erikogu vangistusseadusest tuleneva

avaliku ülesande üleandmist eraõiguslikule isikule. Riigikohus rõhutas, et avalik ülesanne ei

tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituste kasutamisega.

Seadusandja võib avaliku ülesandena määrata ka kinnipeetavale normaalsete elutingimuste

loomise ja tagamise. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab

45Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 30, äärenr 10.

eraõiguslik isik.46 Riigikohus justkui viitas, et kuna vanglakaupluse pidamine on avalik

ülesanne, aga seejuures mitte riigivõimu teostamine, siis on lubatud anda kaupluse pidamine

eraõiguslikule isikule.

Samas ei käsitlenud erikogu põhjalikumalt küsimust, kas süüdimõistetute kinnipidamisest

tuleneva muu avaliku ülesande võib eraõiguslikule isikule üle anda ka siis, kui tegemist on

riigivõimu teostamisega kinnipeetavate suhtes. Seetõttu käsitletakse järgnevalt vangistuse

puhul riigivõimu üleandmise võimalikkust lähtudes delegeerimise objektiivsetest ja

subjektiivsetest põhiseaduslikest piiridest.

Väärteokaristuste ja jälitustegevuse asjas oli Riigikohtu hinnangul tegu riigi

tuumikfunktsioonidega ühelt poolt seetõttu, et tegu oli karistusõiguse osaga.47 Väärteokaristuse

asjas märkis üldkogu, et karistusvõimu tuleb tervikuna käsitada riigi tuumikfunktsioonide hulka

kuuluvana ja selle delegeerimiskeelu suhtes erandite tegemine on välistatud, aga see ei laiene

näiteks süüteomenetluste eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele.48

Praegusel juhul on küsimuse all karistuse täideviimine, mitte selle määramine ega

süüteomenetlus.

Arvestades eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et vangistuse täideviimist tuleb tervikuna pidada

tuumikfunktsiooni täitmiseks, mille üleandmine ei ole vähemalt täies ulatuses lubatud.

b) Vangistuse täideviimise üleandmise lubatavus lähtuvalt subjektiivsetest piiridest

Kuna eelmises lõigus võetud seisukoht ei tulene üheselt kehtivast Riigikohtu praktikast,

kaalutakse järgmisena üleandmise lubatavuse subjektiivset piiri vangistuse täideviimise

konteksti, arvestades seejuures Riigikohtu praktikat. Riigikohtu üldkogu on pidanud riigivõimu

üleandmist eraõiguslikule isikule lubatavaks eraõigusliku kohtutäituri kohaldatava sunniraha

puhul. Üldkogu osutas seejuures, et kohtulahendite täitmise ülesande eraõiguslikule isikule

üleandmisega seoses on seadusandja kohtutäituri seaduses ulatuslikult reguleerinud

kohtutäituri staatust ja töökorraldust.49 Seejuures tugines üldkogu põhiseaduslikkuse

kolleegiumi varasemale lahendile, kus on PSi §-st 14 tuletatud riigi kohustus luua põhiõiguste

kaitseks kohased menetlused. Muu hulgas tähendab see seda, et riik peab kehtestama menetluse,

mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse.50 Üldkogu sedastas kohtutäituri sunniraha asjas, et

kohtutäituril on avalike ülesannete täitjana ka „kogu riigivõimu siduv kohustus tagada

põhiõigusi ja -vabadusi“.51 Sellega ütles üldkogu põhimõtteliselt välja ka selle, et tegu on

riigivõimu volituste üleandmisega. Üldkogu rõhutas, et seadusega on ulatuslikult reguleeritud

kohtutäituri staatust ja töökorraldust, ta peab olema erapooletu ja äratama usaldust kõigis

isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb. Üldkogu märkis ka, et seadus sätestab

ametitegevuse alused, Justiitsministeeriumi järelevalve ja distsiplinaarvastutuse, samuti

tasustamise korra, kutseühenduse tegevuse alused, ametialased kitsendused, vastutuse süüliselt

tekitatud kahju eest, kohustusliku ametikindlustuse ja ametisaladuse hoidmise kohustuse,

46 RKEKm 16.02.2010 3-3-4-1-10, p 5. 47 RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07, p 21; RKKKo 13.01.2014 3-1-1-129-13, p 8.2. 48 RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07, p 26. 49 RKÜKm 17.12.2013 3-2-1-4-13, p 52. 50 RKPKo 14.04.2003 3-4-1-4-03, p 16. 51 RKÜKm 17.12.2013 3-2-1-4-13, p 51.

kandideerija usaldusväärsuse kontrolli ja kohustuse täita teatud juhtudel ametikohustusi

isiklikult. Üldkogu järeldas: „Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, on üldkogu seisukohal, et [-

--] kohtutäituri õigus määrata [---] sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus.“52

Seega saab öelda, et Riigikohus võttis seisukoha, et riigivõimu volituse üleandmise üks eeldus

on ülesandeid täitva isiku staatuse, tema töökorra ja tema üle järelevalve teostamise põhjalik

seadusega reguleerimine ning sellega on tagatud PSi §-st 14 tulenev õigus korraldusele ja

menetlusele. Iseenesest oleks samaväärselt võimalik vangistuse täideviimist välislepinguga

reguleerida.

Riigikohus on oma senises praktikas, kus ta on pidanud riigivõimu üleandmist lubamatuks,

lähtunud objektiivsest kriteeriumist (tegu on karistusvõimuga või süüteomenetlusega), aga

seejuures käsitlenud subjektiivseid kaalutlusi.53 Väärteokaristuste ja jälitustegevuse asjas

rõhutas Riigikohus mõlemal juhul üleandmise lubamatust, põhjendades seda sellega, et neis

valdkondades võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Väärteokaristuse asjas

märkis kohus, et mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed

võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra

kujundamisel, mis peab ära hoidma põhiõiguste põhjendamatuid riived.54

Vangistuse puhul ei ole mitte ainult väga ulatuslikud legaalsed võimalused isikute põhiõiguste

piiramiseks, vaid paljusid põhiõigusi piirataksegi iga päev kõige ulatuslikumal lubatud moel.

See-eest eraõiguslik kohtutäitur piirab isiku õiguseid vähemal määral. Eraõiguslik kohtutäitur

võib teostada riigivõimu sunniraha rakendades. Tegemist on varalise õiguse piiranguga, mis on

jõustunud kohtuotsuse või haldusakti ning isiku käitumise järelm. Kui vaadata täitemenetluse

seadustikku, siis eraõiguslikul kohtutäituril ei ole lubatud sekkuda isiku paljudesse

põhiõigustesse ja vabadustesse üheaegselt ja ulatuslikult. Nende põhiõiguste hulk, millesse on

kohtutäituril lubatud sekkuda, ning asjaomaste piirangute ulatus on palju väiksem kui

vangistuse täideviimise puhul.

Paralleele leiab ka abipolitseiniku seaduses. Abipolitseinik on isik, kes vabatahtlikult oma

vabast ajast osaleb politsei tegevuses seaduses sätestatud alustel ja korras (APolS § 2 lg 1 ls 1).

Abipolitseiniku pädevuses on politsei abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel,

väljaselgitamisel ja tõrjumisel ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel (APolS § 3 lg 2).

Abipolitseinikud, kes ei kuulu politseiametnike koosseisu, võivad äärmiselt piiratud juhtudel

teostada iseseisvalt järelevalvet ja ka siis üksnes politsei ülesandel (APolS § 3 lg 2). Seega

tinglikult on abipolitseiniku instituut loodud politsei ülesannete täitmise vahendina.

Eraõiguslikest isikutest abipolitseinikel ei ole iseseisvaid võimu teostamise volitusi.

Võrdluseks saab tuua olukorra, kus eraõiguslikud isikud piiravad ulatuslikult isikute vabadust.

See on lubatud vältimatu psühhiaatrilise abi korras.55 Sel juhul on tegu isikule osutatava abiga,

et isik ei ohustaks ennast ega teisi. Erinevalt vangistuse täideviimisest ei ole psühhiaatrilise abi

52 RKÜKm 17.12.2013 3-2-1-4-13, p-d 51–54. 53 RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07; RKKKo 13.01.2014 3-1-1-129-13. 54 RKÜKo 19.02.2008 3-1-1-86-07, p 23; RKKKo 13.01.2014 3-1-1-129-13, p 8.2. 55 Psühhiaatrilise abi seadus, RT I, 11.03.2023, 73.

puhul tegu karistuse täideviimisega, mis on riigivõimu rangeim reageering isiku

õigusrikkumisele.56

Eespool mainiti, et NATO vägede teise riiki paigutamise puhul jääb distsiplinaarvõim

saatjariigile ja sellega seoses ka kohtumenetluse võimalik läbiviimine. Nii põhimõtteliselt

kohaldatakse välislepingu alusel ühes riigis teise riigi õigust. On küsitav, kas Eesti kohtusse

pöördumine oleks ka sel juhul välistatud, kui tuginetaks sellele, et välislepingu kaudu

kohaldatav teise riigi õigus on vastuolus Eesti põhiseadusega. Lisaks on NATO sõjaväelased ja

muu personalvangistusse määratutega väga erinevas olukorras. Mõlemad on küll teise riiki

saadetud, aga NATO personal on teenistuses vabatahtlikult, neile ei ole riigivõimuaktiga

määratud rangeimat võimalikku karistust ehk vabaduse võtmist ja seega ei oleulatuslikult

piiratud nende väga paljusid põhiõigusi. Nad täidavad Eestis rahvusvahelise lepingu alusel oma

igapäevaseid tööülesandeid. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi hõlmab PSi § 15

territoriaalne kaitseala muu hulgas ka liitlasvägede relvajõudude Eestis viibivat koosseisu, st

neil on võimalik oma õigusi kaitsta Eesti põhiseaduse järgi.57

Vangistuse täideviimise üleandmise lubatavuse kokkuvõte

Arvestades eeltoodut ei ole vangistuse täideviimise üleandmine teisele riigile põhiseaduse järgi

lubatav. Vangistuse täideviimisel Eesti territooriumil peab Eesti riik rakendama oma võimu ja

selle eest vastutab lõppkokkuvõttes Eesti riik. See tähendab, et võimu teostatakse Eestile

lojaalsete ametnike kaudu. Ametnike väljaõppe, võimu teostamise ja tegevuse järelevalve eest

peab vastutama Eesti riik.

TEISE RIIGI KINNIPEETAVATE VANGISTUSE EESTIS TÄIDEVIIMISE

VÕIMALUSED

Kinnipidamisele kohaldatav õigus

Vanglarendi puhul oli esialgne soov, et kinnipidamisele kohalduks välisriigi õigus. Ülal leiti, et

vanglakaristust saab Eestis täide viia üksnes Eesti õiguse alusel, aga samas võidakse

välislepinguga sätestada üldnormidest erinevad normid. Järgnevalt tuuakse välja mõned

lähtekohad, millega tuleb välislepingu kujundamisel arvestada.

Kinnipidamisõiguse kujundamisel ei ole välislepingu alusel teise riigi õiguse automaatne

ülevõtmine lubatav. Nii ei või viiteliselt sätestada, et kohaldatakse teise riigi seadust või

valdkondlikke õigusakte, sest neid akte saab teine riik ühepoolselt muuta. Sel juhul sõltuks

Eestis kehtiv õigus teisest riigist ehk sellega antaks üle osa seadusandlikku võimu, mis on

samuti tuumikfunktsioon. Mõeldav on normistiku ülevõtmine konkreetse kuupäeva järgi,

samuti õigusnormide, sh välisriigi õigusega sisuliselt identse normistiku sätestamine

välislepingus (või selle lisades). Seejuures peab Eesti hindama, kas normid on kooskõlas Eesti

56 Eraõiguslikku psühhiaatriakliinikusse paigutatud isiku suhtes akuutsel juhul ohjeldamismeetmete rakendamise põhiseaduspärasust on hinnanud Saksa konstitutsioonikohus. Meetmeid rakendati seaduse alusel, aga ilma võimuesindaja korralduseta. Sel juhul pidas Saksa konstitutsioonikohus täitemenetluse üleandmist eraõiguslikele isikutele põhiseadusega kooskõlas olevaks, täpsemalt nii demokraatia põhimõtte ja põhiõigustega kui ka nõudega, et võimuvolitusi peavad täitma avalik- õiguslikus suhtes olevad teenistujad. Saksa liidu konstitutsioonikohtu otsus 18.01.2012 2BvR 133/10; Saksa Grundgesetz, art. 33 lõige 4. 57 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 15, äärenr 20.

põhiseadusega – PSi § 123 lõige 1 keelab põhiseadusega vastuolus olevate välislepingute

sõlmimise.

Kohtualluvus ja õigus pöörduda (Eesti) kohtusse

Järgnevalt analüüsitakse esiteks, kas ja mis osas on lubatav anda Eestis isikute kinnipidamisel

tekkinud vaidlused lahendada teise riigi kohtutele. Lähtepunkt on ülal esitatud seisukoht, et

Eesti territooriumil ei saa Eesti õiguse kohaldumist välistada. Teiseks analüüsitakse kohtusse

pöördumise õigust põhiseaduse tähenduses.

Kohtute ja kohtumenetluse tähendus põhiseaduses

Esialgne soov oli anda välisriigi vangide kinnipidamise käigus tekkinud vaidlused lahendada

välisriigi kohtutele. Järgnevalt hinnatakse, kas põhiseadus seda lubaks.

PSi § 146 sätestab, et õigust mõistab ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja kes

mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. PSi § 104 lõike 2 punkt 14 näeb ette, et

kohtumenetluse seadused tuleb vastu võtta Riigikogu häälteenamusega.

Eeltoodust järeldub esiteks, et tegemist peab olema kohtumenetlusega Eesti õiguse järgi.

Põhiseaduses sätestatud korras sõlmitud välislepingu normid saavad Eesti õiguse osaks.

Välislepingut on võimalik ratifitseerida Riigikogu häälteenamusega, seega tuleb tagada, et

välislepingu normide võetakse vastu viisil, mille põhiseadus näeb ette kohtumenetluse normide

puhul.

Teiseks uuriti, mida tuleb mõista kohtute all põhiseaduse mõttes. PSi § 149 lõige 1 sätestab, et

esimese astme kohtud on maa- ja linnakohtud ning halduskohtud, lõige 2, et teise astme kohtud

on ringkonnakohtud ning lõige 3, et Riigikohus on kõrgeim kohus ja ühtlasi põhiseadusliku

järelevalve kohus. Ka PSi § 148 lõige 1 nimetab kohtusüsteemi osadena maa- ja linnakohtuid,

halduskohtuid, ringkonnakohtuid ning Riigikohut.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi tuleneb PSi §-st 149 kolmeastmelise

kohtusüsteemi garantii, aga sellest ei tulene õigust oma kohtuasja läbivaatamisele kolmes

astmes. Riigikohtus vaadatakse asi läbi eeldusel, et see otsustatakse menetlusse võtta,

väärteomenetluse seadustik näeb ette nn hüppava kassatsiooni, kus ringikonnakohtu menetlus

jääb vahele.58 Linnakohtuid ei ole enam olemas, on üksnes maakohtud. Valimiskaebusi ning

kaebusi Riigikohtu ja Vabariigi Presidendi otsuse peale lahendab Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium esimese ja ainsa astmena (PSJKSi § 2 p-d 3, 5 ja 10). Seejuures ei ole

Riigikohtul neid asju lahendades tekkinud kahtlust normide põhiseaduspärasuses või vähemalt

ei ole lahendeis nende normide põhiseaduspärasust hinnatud ehk erisusi on vaikimisi

lubatavaks peetud. Seega erineb praktika teatud määral põhiseaduse grammatilisest

tõlgendusest.

Mitmel puhul on aga põhiseaduse sõnastusest siiski rangelt lähtutud. Põhiseaduse

kommenteeritud väljaandes rõhutatakse, et kuigi kõigi kohtumenetluste alustamine esimese

astme kohtus on Euroopa õigusruumis haruldane, siis nii Eesti õiguskirjanduse kui ka

58 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 149, äärenr 2.

kohtupraktika järgi on see Eesti põhiseadusest tulenevalt nõutav. Viidatakse põhiseaduse

kohtuastmeid käsitleva osa kasuistlikule sõnastusele, mis ei võimalda paindlikkust alustada

kohtumenetlust teisest astmest.59 Riigikohtu üldkogu leidis hankeasjade teisest astmest

alustamise asjas, et Ringkonnakohtus menetluse alustamise ette näinud norm oli vastuolus PSi

§ 149 lõikega 1, mille järgi peavad kohtuasjade menetlemine algama esimese astme kohtust.

Üldkogu parvates oli norm vastuolus ka PSi §-ga 146 koostoimes PSi §-ga4. Üldkogu viitas

esiteks võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttele ning teiseks märkis, et kui

halduskohtu asemel lahendab vaidlusi haldusorgan, kitsendatakse sellega põhiseaduses

sätestatud kohtuvõimu pädevust.60

PSi § 148 lõige 2 lubab luua erikohtud mõnda liiki kohtuasjade jaoks; lõige 3 keelab

erakorralised kohtud. Erakorralise kohtu all tuleb mõista konkreetsete isikute üksikjuhtumi või

-juhtumite lahendamiseks moodustatud kohtuorganit.61 Välisriigi kinnipeetavate vangistuse

täideviimisel tekkinud kohtuasjade lahendamiseks loodud eriline kohtumenetlus saaks olla

põhiseaduse mõttes erikohus, mitte erakorraline kohus, seega on see põhimõtteliselt lubatav.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi on erikohtute loomise peamine mõte tagada

spetsialiseerumise kaudu suurem asjatundlikkus ja teiste riikide näideteks on kaubandus-,

sotsiaal-, patendi-, sõja- jm kohtud. Kommentaarides ei võeta selget seisukohta, kas erikohtute

loomisel võiks eirata kolmeastmelise kohtusüsteemi nõuet ning seda, et kõrgeimaks kohtuks

peab olema Riigikohus. Samas on märgitud: „Erikohtute loomine ei saa olla vahend, mille

kaudu kujundatakse põhiseadusandja soovitud kohtusüsteem olulises osas ümber või

moonutatakse selle ülesehituse põhimõtteid.“62 Arvestades ülal nimetatud üksikasjalikke

kohtuid reguleerivaid sätteid põhiseaduses, tuleb järeldada, et põhiseaduse loomisel peeti

ilmselt silmas üksnes Eesti kohtuid.

Oluline on ka see, et põhiseadus sätestab nõudmised kohtunikele: eluaegsus, teatud muudes

ametites olemise keeld jm (PSi § 147). Põhiseaduses sätestatud nõuete järgimine peab olema

tagatud nende kohtunike puhul, kes põhiseaduse mõttes kohtuasju läbi vaatavad. Kohtute

seaduse § 47 järgi peab kohtunik olema Eesti Vabariigi kodanik. Norm võeti vastu 2002. aastal

ja eelnõu seletuskirjas kohtuniku kodakondsuse nõuet põhjendatud ei ole.63 Tegemist on

erandiga ELTLi võrdse kohtlemise nõudest ja see erand vastab ATSi käsitusele, mille

järgipeavad võimu teostajad olema üldjuhul Eesti kodanikud.

Kuigi Riigikohtu (vaikiv) praktika on heitlik, tõlgendades põhiseaduses sätestatud

kohtusüsteemi nõudeid kord leebemalt, kord rangemalt, tuleb eeltoodust lähtudes asuda

seisukohale, et põhiseaduse mõttega ei oleks kooskõlas, kui välislepinguga antaks Eesti

riigivõimu teostamise õiguspärasuse üle otsustamine teise riigi kohtusüsteemile. Seda

seisukohta toetab ka kohtusse pöördumise õiguse tähendus ja kohaldatavate normide

põhiseaduspärasuse kontrolli nõue (vt järgmine alapeatükk). Lubatud on välislepinguga

üldkorras erinevate kohtute ja kohtumenetluse loomine.

Põhiseaduse § 15 kohane kohtusse pöördumise õigus

59 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 149, äärenr 3. Sh viidatakse põhiseaduse asjatundjate kogu tegevuse aruandele, Justiitsministeerium, 2018. 60 RKÜKo 8.06.2009, 3-4-1-7-08, p-d 32–33. 61 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 148, äärenr 15. 62 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 148, äärenr-d 12 ja 13. 63 Riigikogu IX koosseisu eelnõu 607SE.

Järgnevalt käsitletakse seda, kuidas peab olema tagatud vanglarendi raames Eestisse toodud

kinnipeetavate kohtusse pöördumise õigus. Lähtepunkt on varem võetud seisukohad, et Eesti

territooriumil peavad kohalduma põhiseaduses tagatud põhiõigused ning et tegu peab olema

Eesti kohtuga.

PSi § 15 lõige 1 sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse (ls 1) ning õiguse nõuda seejuures mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti

või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist (ls 2). Tulenevalt PSi § 15 lõikest 2 järgib

kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või

toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil

põhiseadusega vastuolus.

Seda, mida põhiseaduse tähenduses tuleb mõista kohtuna, käsitleti põhjalikumalt eelmises

peatükis. Riigivõimu vastu kohtusse pöördumise õigus tagab PSi §-ga 14 ette nähtud

kaitsekohustuse täitmise.64 Olukorras, kus kinnipeetavate suhtes rakendatakse Eesti riigi võimu,

oleks kontseptuaalselt arusaamatu, miks peaks selle võimu eest kaitset pakkuma mõne teise

riigi kohus. Sellega antaks Eesti riigi võimu teostamise õiguspärasuse üle otsustamine teise riigi

pädevusse, mis ei ole lubatav. Ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes viidatakse, et PSi §

15 lõike 1 ruumiline kaitseala hõlmab Eestit. Sätte kaitseala hõlmab põhiseaduse

kommentaaride järgi ka Eesti territooriumil toimuvat välisriigi, nt liitlasvägede relvajõudude

või naaberriikide uurimisorganite tegevust.65

Isikul on lisaks kohtusse pöördumise õigusele ka subjektiivne õigus nõuda oma kohtuasja

läbivaatamisel asjassepuutuva seaduse või õigusakti põhiseadusevastaseks tunnistamist. Isegi

kui välislepinguga pandaks teise riigi kohtutele kohustus hinnata normide vastavust Eesti

põhiseadusele, puuduks neil kohtutel esiteks sisuline kompetents seda asjakohaselt hinnata ning

teiseks peab teise riigi kohus olema lojaalne oma õigussüsteemile ning seega ei oleks tagatud

õigus korraldusele ja menetlusele PSi § 14 järgi, st Eesti riigi võim ja kontroll selle üle. Lisaks

tuleb märkida, et kohus ei pea mitte üksnes isiku nõudel põhiseadusvastase normi

põhiseadusevastaseks tunnistama, vaid kohtud peavad ka omal algatusel hindama kohaldavate

normide põhiseaduspärasust.

Norra kinnipeetavate vangistuse täideviimisel Hollandis kohaldati vangide kaebustele ja teistele

võimalikele kohtumenetlustele Norra õigust. Raviküsimustest tõusetunud vaidlustele

kohaldusid aga Hollandi õigusaktid, v.a. karistusseadustik ja karistusmäärus.66

Riigikohus on pidanud kinnipeetavate raviküsimuste kohtualluvuse puhul oluliseks asjaolu, et

tegemist on riigi avalik-õiguslike kohustustega ning sellest lähtudes allutanud vaidlused

halduskohtule. Riigikohus märkis, et kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel

tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku ning seetõttu tuleb kõik kinnipeetavatele

64 Vrd põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 15, äärenr 4. 65 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 15, äärenr 20. 66 Norra ja Hollandi vaheline koostöölepe „Cooperation Agreement between the designated authorities under Article 3, Paragraph 3 of the Agreement between the Kingdom of Norway and the Kingdom of the Netherlands on the use ofa prison in the Netherlands for the purpose of the execution of Norwegian sentences of imprisonment“.

vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikuks.67 Avalik-

õiguslik suhe tähendab selles kontekstis suhet Eesti riigiga.

Alates 1. juulist 2024 muudeti seadust, tehes vanglas tervishoiuteenuste osutamise Tervisekassa

ülesandeks (VangS § 49 lg 3). Riigikohus on leidnud eelnõu seletuskirjale tuginedes, et eelnõu

eesmärk oli suunata vaidlused tagasi tsiviilkohtumenetlusse, kuid eelnõu tekst ei ole selleks

piisavalt ühemõtteliselt selge.68 Nii määrusele lisatud eriarvamuses kui ka õiguskirjanduses

leitakse, et väljakujunenud kohtute pädevusjaotust saab muuta Riigikogu seadusega, mitte

seletuskirjaga. Õiguskirjanduses leitakse, et seadusemuudatusega ei muudetud riigi avalik-

õiguslikku kohustust tagada kinnipeetavate ravi.69 Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusi

lahendab üldjuhul halduskohus.

Analüüsi tehes ei keskendutud riigisisese kohtualluvuse küsimusele. Küll aga tuleb ka välisriigi

määratud vangistuse täideviimisel kerkinud vaidluste lahendamisvariantide valikul silmas

pidada väärtusi, mis on diskussiooni keskmes kinnipeetavate tervishoiuteenuste vaidluste

lahendamisel. Nendeks on riigi avalik-õiguslikud ülesanded, sh võim tervishoiuteenuse

osutamisel, aga ka võrdne kohtlemine võrreldes vabaduses viibivate isikutega, kui nende õigusi

tervisehoiuteenust osutades rikutakse.

Individuaalkaebus

Kuigi ükski kohtumenetlust reguleeriv seadus ei näe ette põhiõiguste rikkumisele tugineva

individuaalkaebuse esitamist, on Riigikohus sellise võimaluse praktikas tuletanud

põhiseadusest. Riigikohus on pädev kaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses

ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise

eest.70 Lähtudes põhiseaduse territoriaalsest kehtivusest, on see õigus ka Eestis viibival

välisriigi kinnipeetaval.

Võrdne kohtlemine

Võrdse kohtlemise aspektist analüüsiti, kas teatud kinnipeetavate saatmised Eestisse võib

erinevatel kaalutlustel välistada. Selleks käsitleti võrdsuspõhiõiguse lähtekohta, võimalikke

välistusi ning uusi üles kerkinud võrdse kohtlemise küsimusi.

PSi § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui sarnases olukorras

olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt. Praegusel juhul tuleb aga silmas pidada, et see, keda

riiki lubada, on iga riigi suveräänne otsustus, mida tehes on riigil väga lai kaalutlusruum.

Üldjuhul ei ole isikutel õigus nõuda riiki lubamist. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on aga

tuletanud isiku õigusest perekonna- ja eraelule nõude sellega isiku riiki lubamisel arvestada.71

Seega tuginemine riigi suveräänsusele ei välista täielikult võrdse kohtlemise nõuete rikkumise

võimalust.

67 RKÜKm 28.06.2021 3-21-30, p 27 jt. 68 RKHKm 8.02.2024 3-22-2321, p 11. 69 T. Pappel, T. Uusen-Nacke, „Tervishoiuteenuse osutamise üle vanglas otsustab halduskohus. Kas vaid lühiajaline eksperiment?“, Juridica 3/2024, lk 209 jj, lk 218–219. 70 Alates RKÜKo 17.03.2003 3-1-3-10-02, p 17. 71 Vt nt Kamenov vs. Venemaa, kaebus nr 17570/15, 7. märts 2017.

Üldiselt tuleb Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt72 määrata ebavõrdse kohtlemise

tuvastamiseks kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja esitama selle alusel

võrreldavad isikute grupid. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus,

mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja

asjakohane põhjus (legitiimne eesmärk). Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda

ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust ehk riive

proportsionaalsust eesmärgi suhtes.

Vanglarendi eesmärk on kasutada ära Eestis olemasolev taristu ja seega hoida kokku kulusid

(pool)tühjana seisvatelt vanglakompleksidelt või ka teenida neilt tulu. Tegemist on üldise

eesmärgiga. Eri kinnipeetavate gruppide erineva kohtlemise puhul tuleb küsida, miks

soovitakse konkreetset gruppi teisiti kohelda. Osal puhkudel võib selle eesmärk olla ka kulude

kokkuhoid, mis on legitiimne eesmärk. Seejärel tuleb hinnata riive proportsionaalsust legitiimse

eesmärgi suhtes. Võrduspõhiõiguse piirangu lubatavuse hindamine on pigem keerukas, sest

riive lubatavus sõltub ka sellest, keda pidada kohaseks võrreldavaks grupiks.

Järgnevalt analüüsitakse isikute erinevat kohtlemist toimepandud kuriteo alusel, lähtudes

meditsiinilisest erivajadusest ning nais- ja alaealiste kinnipeetavate puhul võrreldes meestega.

Lisaks käsitletakse sissesõidukeeluga kinnipeetavaid. Samuti nimetatakse võrdse kohtlemise

aspektid saatjariigist siia saadetavate kinnipeetavate ja saatjariigis vangistust kandvate isikute

vahel, samuti saatjariigist Eestisse saadetud kinnipeetavate ja Eesti oma kinnipeetavate vahel.

Eestisse saadetavate kinnipeetavate erinev kohtlemine kuriteo liigi järgi

Analüüsiti, kas Eesti võiks välislepinguga välistada teatud raskema kuriteo, näiteks

terrorikuriteo toime pannud või organiseeritud kuritegevuses osalenud isikute saatmise Eestisse

vangistust kandma. Kuriteo liigi järgi eristamise puhul on küsimus üksnes võrdsuspõhiõiguses,

sel juhul ei tule kaaluda mõne muu põhiõiguse riivet. Arvestades riigi suveräänset

otsustusõigust isikute riiki lubamise suhtes, tuleb võrdse kohtlemise rikkumist pigem eitada,

kui erisused kehtestatakse kuriteo raskuse järgi.

Kuid siinkohal tuleb siiski silmas pidada veel üht aspekti. Tegemist on üldjuhul ohtlikumate

isikutega, st nad võivad suure tõenäosusega panna vangistuses toime uue kuriteo või rikkuda

muul moel korda. Seega soovitakse kaitsta avalikku korda, mis on põhiseaduslikku järku

väärtus. Samas ei ole Eesti kehtiva õiguse kohaselt isikute suhtes kohaldatavad meetmed ja

ohuhinnang seotud üheselt kuriteoga, mille eest karistus on mõistetud.

Eestisse saadetavate kinnipeetavate erinev kohtlemine meditsiinilise erivajaduse järgi

Küsimus on, kas Eesti võiks välislepinguga välistada teatud meditsiinilise erivajadusega

kinnipeetavate vastuvõtmise. Meditsiinilise erivajaduse puhul on küsimus üksnes

võrdsuspõhiõiguses, sel juhul ei tule kaaluda mõne muu põhiõiguse riivet. Sel puhul saab

legitiimse eesmärgina näha nii ravi tagamise vajadust kui ka kulude kokkuhoidu. Arvestades

riigi suveräänset otsustusõigust isikute riiki lubamise suhtes, tuleb võrdse kohtlemise rikkumist

pigem eitada, kui erisused kehtestatakse meditsiinilise erivajaduse järgi.

72 Nt RKÜKo 15.03.2022 5-19-29, p-d 70 ja 72.

Oluline on rõhutada, et meditsiinilised andmed on eriliiki isikuandmed. Isikuandmete kaitse

üldmääruse artikli 9 lõike 2 punkti h järgi võib eriliiki isikuandmeid töödelda, kui töötlemine

on vajalik muu hulgas tervishoiuteenuse või ravi võimaldamiseks. Välislepingus ja selle lisas

lepitakse kokku andmete töötlemise kord ja sellele kohalduvad nõuded.

Teatud meditsiinilise erivajadusega kinnipeetavate Eestisse saatmise välistamine ei pruugi

tagada soovitud eesmärki ka siis, kui asjaomane info saadakse, sest isikul ei pruugi veel

diagnoosi olla või tervisehäire ilmneb alles Eestis.

Naiste ja alaealiste erinev kohtlemine Eestisse saatmise puhul

Viimane küsimus on, kas Eesti võiks välislepinguga välistada naiste ja alaealiste Eestisse

saatmise. Soo ja vanuse alusel erineva kohtlemise puhul on küsimus üksnes

võrdsuspõhiõiguses, sel juhul ei tule kaaluda mõne muu põhiõiguse riivet. Samas kaitstakse

soolist võrdsust eriti.

EIK on pidanud soo alusel erineva kohtlemise puhul legitiimseks eesmärki kaitsta riigi

tööturgu. Samas leidis EIK, et sooline võrdsus on EIKonvi osalisriikide oluline eesmärk ning

ainult kaalukad eesmärgid saab seada soolisest võrdsest kohtlemisest ettepoole. Tegemist oli

kaasusega, kus naistele oli sätestatud ebasoodsam abikaasade riiki lubamise kord kui meestele.

Kohus kaalus valitsuse esitatud argumente eri soost immigreeruvate isikute mõju kohta

tööturule, aga ei pidanud seda mõju piisavalt oluliseks, et õigustada soo alusel erinevat

kohtlemist. Kohus möönis ka avaliku rahu edendamist erineva kohtlemise legitiimse

eesmärgina, kuid kohtu arvates ei aidanud erinev kohtlemine tegelikult selle eesmärgi

edendamisele kaasa.73

Soov välistada naiste ja alaealiste kinnipeetavate Eestisse saatmine lähtub eeldusest, et

vangistuses hoitakse mehi, naisi ja alaealisi eraldi. Näiteks praegu ei paigutata Viru Vanglasse

naiskinnipeetavaid, st sinna ei ole üldse naiskinnipeetavatele kohti loodud.74 Alaealiste ja naiste

jaoks tuleks luua eraldi üksused, mis tähendab märkimisväärseid lisakulusid. Kuna meeste

erineva kohtlemisega võrreldes naiste ja alaealistega saavutatakse märgatav kokkuhoid, kaalub

see üles erinevast kohtlemisest tuleneva riive olukorras, kus tegemist on riigi suveräänse

otsustusõigusega ja lisaks võrdsuspõhiõigusele muid põhiõigusi ei piirata.

Sissesõidukeeld Eestisse saadetavate kinnipeetavate puhul

Isiku suhtes sissesõidukeelu kehtestamine ja rakendamine on üks riigi suveräänsuse väljendus.

Seega võib üldjuhul välistada nende kinnipeetavate Eesti vanglasse saatmise, kellele on Eesti

kehtestanud sissesõidukeelu. Arvestada tuleb olukordadega, kus isikule on sissesõidukeeld

kehtestatud, aga tal on side Eestiga ning Eestis elavad tema lähedased, st ta saab tugineda

õigusele eraelu kaitsele.

Erinev kohtlemine võrreldes saatjariigis vangistust kandvate kinnipeetavatega

73 Abdulaziz, Cabales ja Balkandali vs. Ühendkuningriik, kaebused nr 9214/80, nr 9473/81, nr 9474/81, 28. mai 1985, p-d 78–81. 74 Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ §-d 12, 3 jt.

Üks võrdluse alus ja võimalik õigustus erinevale kohtlemisele on, kui kinnipidamise tingimused

erinevad saatjariigist siia saadetud kinnipeetavatel ja neil, keda saatjariik siia ei saada. Kuna

Eesisse saadetavate kinnipeetavate esmase valiku teeb saatjariik, võidakse võimalikud võrdse

kohtlemise nõuded esitada saatjariigile. Samas toimub võimalik erinev kohtlemine Eestis, seega

saab võrdse kohtlemise tagamise nõude esitada ka Eesti riigile. On mitmeid aspekte, millele

tuleb tähelepanu pöörata ja vajaduse korral võtta kasutusele meetmeid, et võimaliku erineva

kohtlemisega ei rikutaks võrdsuspõhiõigust.

Õiguskantsleri kantselei (edaspidi ÕKK) esindajad märkisid kohtumisel riigiti erineva

väljaõppe nõude, millele on nende tähelepanu juhtinud ka teiste riikide järelevalveasutused.

Rootsis kestab vanglaametniku väljaõpe kuus nädalat. Eestis kestab vanglaametniku uue

õppekava puhul väljaõpe neli kuud. Seega ei saa väita, et Eesti vangivalvurid oleksid halvemini

välja õpetatud kui Rootsi kolleegid. Võrreldes mõlema riigi töökorraldust ja vangistuse

aluspõhimõtteid, on igapäevane elukorraldus vanglas sarnane. Siinkohal ei saa väita, et

välisvangide Eestisse saatmisega halvenevad nende kinnipidamise tingimused ja

taasühiskonnastamise õnnestumise tõenäosus.

Lisaks on oluline kinnipeetavatega kokkupuutuva personali keeleoskus. Keelebarjäär on

tõenäoliselt paljude probleemide allikas alates oma igapäevaste soovide ja vajaduste

selgitamisest kuni asjakohase ja eluks vajaliku ravi saamiseni, muu hulgas pidades silmas seda,

et tervisehäire võib tekkida ka ootamatult. ÕKK andmetel on enam kui pool Eesti

kinnipeetavatest psüühikahäirega ning sellega iga päev arvestamine võib olla oluliseks teguriks

kinnipeetava õiguskuuleka ja sotsiaalselt aktsepteeritava käitumise tagamisel. Keelebarjäär

võib takistada kinnipeetava psüühilise erivajadusega arvestamist.

Samuti tuleb silmas pidada, et Rootsi kinnipeetavad ei pruugi tegelikult osata piisavalt või üldse

inglise keelt. Ka Rootsi elanikkonna üldisest heast inglise keele oskusest ei saa automaatselt

järeldada Rootsi kinnipeetavate head inglise keele oskust või nende kinnipeetavate inglise keele

oskust, keda soovitakse Eestisse vanglakaristust kandma saata. Kohtumisel ÕKKga toodi esile

ka olukord, kus ühe Eesti vangla personali hinnangul valdas üks välismaalasest kinnipeetav

inglise keelt. Kui aga ÕKK esindaja selle kinnipeetavaga kohtus, selgus, et kinnipeetava inglise

keele tase tegelikult suhtlust ei võimaldanud. Keelebarjääri vältimine või selle asjakohane

ületamine on oluline kinnipeetavate põhiõiguste tagamisel. Vanglateenistus võtab kasutusele

meetmed keelebarjääri ületamiseks, sh palkab keeleoskusega ametnikke ja kasutab võimalikke

tõlkerakendusi ja tõlgi abi.

Õiguskantsler on vanglatesse tehtud kontrollkäikude järel korduvalt ja teravalt kritiseerinud

ametnike vähesust. Sealhulgas on ta eriti tauninud tervishoiuteenuste ebapiisavat

kättesaadavust, eriti vaimse tervise probleemide puhul. Õiguskantsler on viidanud, et ametnike

puudus halvendab kinnipeetavatele pakutavate tegevuste kvaliteeti ning seab ohtu nende

vabastamise ettevalmistamise ja rehabilitatsiooni.75 Vanglates toimunud enesetappudega

75 Õiguskantsleri kiriViru Vanglale, Justiitsministeeriumile ja SA-le Ida-Viru keskhaigla „Kontrollkäik Viru Vanglasse“, 30.08.2023, lk-d 2 ja 19; õiguskantsleri kiri PPA-le ja Siseministeeriumile „Kontrollkäik Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kinnipidamiskeskusesse“, 13.07.2022, lk-d 2 ja 7; õiguskantsleri kiri Tallinna Vanglale ja Justiitsministeeriumile „Kontrollkäik Tallinna Vanglasse“,

seoses on õiguskantsler esile tõstnud, et ametnike puuduse tõttu suhtlevad nad kinnipeetavatega

minimaalselt, nad ei jõua inimesi tundma õppida ega suhteid jälgida, vajaka on vaimse tervise

spetsialistidest.76 Õiguskantsler on osutanud ka probleemile, et tervishoiuteenust osutades ei

ole tagatud professionaalse tõlgi abi.77 Õiguskantsler on tauninud vahetu sunni kohaldamise

kontekstis isikute eraldamist, kui seda on tehtud üldjuhul ühtede ja samade inimeste suhtes.

Vahetu sunni kohaldamise tinginud käitumine tulenes tegelikult isikute abivajadusest ning

õiguskantsleri hinnangul peaks vahetu sunni asemel olema rohkem personali ja vastavad

programmid.78 Lisaks piisava personali olemasolule eeldab see ka head suhtlust, st

keelebarjääri puudumist. Eesti tagab vanglaametnike keeleõppe ning piisava arvu ametnikke,

et teenust oleks võimalik kvaliteetselt pakkuda, sh taasühiskonnastavaid tegevusi.

Eestis Eesti õiguse alusel ja välislepingu alusel kinnipeetavate erinev kohtlemine

Võrdse kohtlemise rikkumise küsimused võivad kerkida ka Eesti oma kinnipeetavate ja

saatjariigist siia saadetud kinnipeetavate vahel. Igasugune erinev kohtlemine ei ole

võrdsuspõhiõiguse rikkumine. Erinevat kohtlemist võib õigustada näiteks erinev kultuuriline

taust ja teise ühiskonda taasühiskonnastamise vajadus. Samas peavad erinevalt kohtlemise

põhjendused olema mõistlikud ja asjakohased, mitte juhuslikud ega kunstlikud.

Võrdse kohtlemise nõue võib teatud juhtudel kaasa tuua Eesti kinnipeetavatele võimaluste

tagamise nõude, mida seni on liialt koormavaks peetud. ÕKK kohtumisel selgitati näiteks, et

Eesti vanglate sõnul on kinnipeetavatele halal-toidu pakkumine liialt koormav. Kui halal-toidu

pakkumine või muu sarnane kohustus lepitaks välislepingus saatjariigiga kokku, on kaheldav,

kas sel juhul saaks enam väita, et sama nõude kohaldamine Eesti kinnipeetavate puhul oleks

liialt koormav. Sarnased küsimused võivad kerkida ka tervishoiuteenuste tagamise või muude

teenuste osutamise puhul: kas tegemist on võrdsuspõhiõiguse rikkumisega, kui välisriigist

saadetud kinnipeetavatele kohaldatakse paremaid tingimusi, kui nendega tegelevad parema

ettevalmistusega spetsialistid. Praegu on rootslastega kokku lepitud, et kinnipeetavatele

pakutakse taimetoitu ja tavatoitu. Vajaduse korral saab arvestada dieetidega, kuid muid eritoite

Eesti tagama ei pea. Kinnipeetavad saavad hõivetegevuse eest tasu, mis võimaldab neil soovi

korral osta vanglapoest meelepärast toitu.

Kinnipeetava õigus eraelu kaitsele (PSi § 26, EIKonvi art 8).

Kinnipeetavatel on nii põhiseadusest kui ka rahvusvahelisest õigusest tulenev õigus perekonna-

ja eraelu kaitsele. Vabaduse piiratusega kaasneb paratamatult selle õiguse piirang, kuid seda ei

võeta täielikult ära. See õigus kerkib enam esile, kui kinnipeetav saadetakse vangistust kandma

kaugele tema lähikondsete elukohast. Järgnevalt käsitletakse põhiseadusest ja EIKonvist

tulenevaid aspekte, mida tuleb kinnipeetavate perekonna- ja eraelu kaitse õiguse tagamisel

arvestada.

25.07.2022, lk-d 2, 14–15; õiguskantsleri kiri Tartu Vanglale ja Justiitsministeeriumile „Kontrollkäik Tartu Vanglasse ja vanglate psühhiaatriaosakonda“, 31.08.2023, lk 8–9. 76 Õiguskantsleri kiri Justiitsministeeriumile „Surmajuhtumid vanglates“, 10.08. 2023, lk 2. 77 Õiguskantsleri kiri PPA-le ja Siseministeeriumile „Kontrollkäik Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kinnipidamiskeskusesse“, 13.07.2022, lk 2. 78 Õiguskantsleri kiri Tallinna Vanglale ja Justiitsministeeriumile „Kontrollkäik Tallinna Vanglasse“, 25.07.2022, lk 7–8.

Põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused,

kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda

muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste

inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

EIKonvi artikli 8 lõike 2 kohaselt ei tohi ametiasutused sekkuda isiku era- ja perekonnaelu

austamise õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, avaliku julgeoleku või riigi majandusliku heaolu huvides,

korrarikkumiste või kuritegevuse ennetamiseks, tervise või kõlbluse kaitseks või teiste isikute

õiguste ja vabaduste kaitseks.

EIKi järgi kaitseb artikkel 8 ka õigust luua ja arendada suhteid ja sidemeid teiste inimestega.79

Vanglaeeskirjadega kehtestatud piiranguid kontaktidele teiste kinnipeetavate ja pereliikmetega

on EIK käsitanud sekkumisena konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigustesse.80 Kui

kinnipeetavad paigutatakse oma lähedastest kaugele ja praktikas väheneb võimalus lähedastega

kokku saada, on tegu lisapiiranguga, mis peab legitiimse eesmärgiga kooskõlas olema.81 EIKi

järgi võib konkreetsesse vanglasse paigutamine olla probleem artikli 8 mõttes, kui paigutamise

mõju ületab tavapärased vangistusega kaasnevad era- ja perekonnaelu piirangud.82 EIKi

praktika järgi on oluline, et vanglaasutused võimaldaksid võtta või vajaduse korral aitaksid

vangil säilitada kontakti oma lähedaste pereliikmetega.83

Piirangu õiguspärasuse esimene eeldus on piirangu legitiimse eesmärgi olemasolu. EIKi

kohtupraktika järgi viitab EIKonvi artikli 8 lõikes 2 kasutatud sõna „vajalik“ sellele, et

sekkumine vastab tungivale sotsiaalsele vajadusele ja eelkõige, et see on proportsionaalne

õiguspärase eesmärgiga, mida ametiasutused taotlevad.84 EIK on leidnud, et riigi otsustusruum

selle üle, mida pidada vajalikuks piiranguks artikli 8 mõttes, on oma kultuurilisest kontekstist

tulenevalt lai isegi siis, kui enamik riike on sarnastel puhkudel teisiti otsustanud.85

Vanglarendi puhul on eesmärk tuua kinnipeetavad teisest riigist Eestisse vangistust kandma,

kuna teises riigis ei ole piisavalt sobivaid tingimusi, st vanglataristut kinnipeetavate hoidmiseks

ning Eestis on need tingimused olemas. Sellega tagatakse teise riigi vanglates paremini kord ja

julgeolek. Parema turvalisusega ja ülerahvastatuse vältimisega tagatakse paremini ka

kinnipeetavate õigused. EIK on pidanud vanglate ülerahvastatuse vältimist ja kinnipeetava

(enda) turvalisuse kaalutlusi artikli 8 piirangu legitiimseks eesmärgiks.86 Eesti hoiab

vanglarendiga kokku tühjalt seisva taristu kulusid või ka teenib tulu, mis aitab omakorda kaasa

– eriti suurte riigikaitsekulude kandmise ajal – avaliku korra tagamisele ja paremate avalike

teenuste osutamisele ning seega inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmisele. Järelikult on

79 Polyakova ja teised vs. Venemaa, kaebus nr 35090/09, 3. juuli 2017, p 84. 80 Van der Ven vs. Holland, kaebus nr 50901/99, 4. mai 2003, p 69. 81 Vrd Khoroshenko vs. Venemaa, kaebus nr 41418/04, 30. juuni 2015, p-d 110–115. 82 Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa,kaebus nr 11082/06 ja 13772/05, 25. juuli 2013, p 837. 83 Khoroshenko vs. Venemaa, kaebus 41418/04, 30. juuni 2015, p 123; Messina vs. Itaalia (No. 2), kaebus nr 25498/94, 28. september 2000, p 61; Öcalan vs. Turkey (nr 2), kaebused nr 24069/03, nr 197/04, nr 6201/06 ja nr 10464/07, 18. märts 2014, p-d 108–149. 84 V.C. vs. Slovakkia, kaebus nr 18968/07, p 139, 8. november 2011; Polyakova ja teised vs. Venemaakaebus nr 35090/09, 3. juuli 2017, p 85. 85 A, B ja C vs. Iirimaa, kaebus nr 25579/05, 16. dets 2010, p-d 236 ja 241. (Iirimaa abordiõiguse kaasus.) 86 Khoroshenko vs. Venemaa, kaebus nr 41418/04, 30. juuni 2015, p 845.

vanglarendiga taotletud eesmärk legitiimne nii põhiseaduses kui ka EIKonvis sätestatud

perekonna- ja eraelu puutumatuse piiramise seisukohast.

Piirangu legitiimse eesmärgi olemasolu korral hinnatakse selle proportsionaalsust või

õigustatust. EIK on mitmes perekonna- ja eraelu puudutavas asjas käsitlenud vangla kaugust

kinnipeetava lähedastest. EIK on leidnud, et vangi üleviimisest keeldumine 400 kilomeetri

kaugusest vanglast lähemal asuvasse vanglasse piiras tema õigust eraelule, aga ei pidanud

kaebust konkreetsel juhul lubatavaks. Selles kaasuses soovis kinnipeetav üleviimist kihlatu

lähedale, kuid kihlatuga oli ta varem kohtunud vaid korra ning tegu oli suurema riskiga

kinnipeetavaga.87

EIK käsitles nelja isiku poolt Venemaa vastu esitatud kaebusi lahendades artikli 8 kontekstis

kinnipeetavate paigutamist 2000–8000 kilomeetri kaugusele lähedastest. Neist kahe kaebuse

puhul paigutati isikud ümber muu hulgas seetõttu, et vangla oli ülerahvastatud. EIK tuvastas

selles asjas artikli 8 rikkumise, sest piirangud ei tulenenud konventsiooni tähenduses seadusest,

ning lisaks pidas kaebusi lubatavaks artikli 13 rikkumise suhtes (millele ei tuginetud), kuna

isikute õigust perekonna- ja eraelu kaitsele üldse ei kaalutud.88 Seega EIK ei hinnanud tegelikult

selles asjas sisuliselt karistuse kandmise koha kaugusest tuleneva perekonna- ja eraelu piirangu

õiguspärasust, küll aga võttis selge seisukoha, et perekonna- ja eraelu kaitset tuleb arvestada

kinnipeetavate lähedastest kaugele paigutamisel. EIK rõhutas, et kinnipeetavate vanglatesse

paigutamisel tuleb arvestada iga kaasuse asjaolusid eraldi. Perekonna- ja eraelu riive hindamisel

ei ole oluline mitte üksnes kaugus, vaid ka nii perekonna majanduslik seis kui ka

transpordiühendus vangla ja lähedaste asukoha. Samal vahemaal võib eri kinnipeetavate era- ja

perekonnaelule olla väga erinev mõju.89

Hodorkovski ja Lebedevi asjas leidis EIK, et kaebajate artiklis 8 sätestatud õigusi on rikutud

lähedastest kaugele paigutamisega. Mõlemad kaebajad ei olnud mitte üksnes distantsilt kaugel,

vaid reis oli ka eriti aeganõudev ja raske. Esimene kaebaja oli paigutatud lähedastest ligi 7000

km kaugusele kohta, kus oli hõre lennuühendus ja lähim lennujaam oli vanglast 580 km

kaugusel, seal tuli rongi oodata seitse tundi ja seejärel sõita rongiga veel 15 tundi. Piirkonna

kliima on ekstreemne. Teine kaebaja paigutati lähedastest 3300 km kaugusele. Seal oli

raudteeühendus, rongiga sõit kestis 48 tundi. Lähedalasuva lennujaamaga oli samuti ühendus,

see aga asus teisel pool Obi jõge, millel suvel käis praam, talvel sai minna üle jää, kuid kevadel

ja sügisel oli seda võimalik ületada vaid õhkpatjadel sõidukitega, mis oli ohtlik. Mõlemal

kaebajal olid väikesed lapsed (kahe- ja nelja-aastane ning umbes algkooliealised), kelle puhul

pidas EIK sõitu vanglasse eriti pikaks ja kurnavaks ning kes ei külastanudki oma vanemat.

Kohus tuvastas lähedaste külaskäigud eri vanglates paiknemise ajal ja tõdes, et ilmselt oli neid

vähem suure vahemaa tõttu. EIK möönis riigi laia kaalutlusõigust ja arvestas Venemaa eripära,

kus on ajalooliselt loodud kolooniad kaugetesse ja tühjadesse piirkondadesse. Samas ei pidanud

EIK usutavaks, et lähemates kolooniates ei olnud ruumi.90 Selle kaasuse puhul tasub esile tõsta

seda, et tegemist oli väga suurte vahemaadega ja seejuures ka ajakulukate sõitudega ning

mõlemal puhul lisaebamugavustega. Mõlemal kaebajal olid väikesed lapsed ning riik oleks

87 Wakefield vs. Suurbritannia, kaebus nr 15817/89, 1. oktoober 1990. 88 Polyakova ja teised vs. Venemaa, kaebus nr 35090/09, 03. juuli 2017, p-d 12, 70, 72, 118 ja 122. 89 Polyakova ja teised vs. Venemaa, kaebus nr 35090/09, 03. juuli 2017, p 92. 90 Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa, kaebus nr 11082/06 ja 13772/05, 25. juuli 2013, p-d 321, 344, 345, 829, 830, 838 ja 850.

saanud kaebajad paigutada mõnda elukohale lähemal asuvasse vanglasse. Selles kaasuses ei

käsitletud külastussõidu kulukust.

Märkida tuleb ka, et küsimus ei ole üksnes kinnipeetavate perekonna- ja eraelu kaitses, vaid ka

nende lähedaste omas. Hodorkovski asjas märkis EIK, et lähedaste raskused külastamisel

mõjutavad ka kinnipeetava era- ja perekonnaelu kaitse õiguse tagatust.91 Õiguskantslerile

edastatud andmetel käis ajavahemikul 15.09.2023–15.03.2024 Viru Vanglas pikaajalistel ja

eraldamata lühiajalistel kokkusaamistel 864 külalist, kellest 257 olid lapsed.92 See tähendab, et

kinnipeetavate lähedaste hulgas, kellega kinnipeetav soovib kokku saada, on palju lapsi. Samas

on pikem sõit on laste jaoks ilmselt raskem kui keskmise täiskasvanu jaoks. ÜRO Lapse Õiguste

Komitee on soovitanud Eestil tagada vangistatud vanemate lastele külastusõigus ning jätkata

laste ja nende vangis olevate vanemate suhtlemise hõlbustamise, sealhulgas lastesõbralike

kokkusaamisruumide tagamise ja lastega tegelevate ametnike koolitamise reformi.93

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

Komitee on juba 1992. aastal esile tõstnud, et kinnipeetavatele tuleb tagada suhted perekonna

ja lähedaste sõpradega. Komitee rõhutas, et nende kinnipeetavate näost näkku kohtumistesse

oma lähedastega, kelle perekond elab kaugel, tuleb suhtuda paindlikult. Sel juhul peaks olema

näiteks võimalik külastusaega nö koguda või parandada võimalusi telefonikõnelusteks.94

Arvestades eeltoodut on oluline hinnata, kas ja kuivõrd piirab kinnipeetava Eestisse toomine

konkreetse kinnipeetava perekonna- ja eraelu võrreldes vangistuse olemusest tuleneva

tavapärase piiranguga. Kaaluda saab, kas koduriigi õiguses kehtestatust soodsam

kokkusaamiste sagedus või kestus, nt pikaajalised kokkusaamised, võiks (arvestades siiski

kaugust) hoopis soodustada isikute perekonna- ja eraelu. ÕKK esindajad tõid kohtumisel esile,

et välismaalastest kinnipeetavatel on olnud probleeme oma koduriigis asuvate lähedastega

kontakti hoidmisega, kuna kõned vanglast välismaale on kallid. Õiguskantsler juhtis 2022.

aastal tähelepanu sellele, et kinnipidamiskeskus ei ole pikalt suutnud tagada tänapäevaseid

suhtlusvahendeid, mida on soovitanud ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise Euroopa Komitee. Õiguskantsler tõi välja, et videokõned aitavad

leevendada kinnipidamise tõttu tekkivat stressi ja sellega kaasnevat suhtlemisvaegust, pidades

eriti tähtsaks videokõnesid lähedastega olukorras, kus kohapealne suhtlus on keeruline

keelebarjääri tõttu või välismaalane viibib olude sunnil üksikvangistuses.95 Võimalik, et

olukord on nüüdseks muutunud. Siiski, kui välisriigi kinnipeetavad tuuakse Eestisse, on

välisriigi lähedastega videovahendusel suhtlemise hõlbustamine üks olulisi asjaolusid, mida

tuleb arvestada perekonna- ja eraelu kaitse tagamiseks. Tartu vanglas on võimalik pakkuda

videosilla teel toimuvaid lühiajalisi kokkusaamisi.

Kinnipeetavate taasühiskonnastamine

91 Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa, kaebus nr 11082/06 ja 13772/05, 25. juuli 2013, p 838. 92 Õiguskantsleri kiri Viru Vanglale, Justiitsministeeriumile ja SA-le Ida-Viru keskhaigla „Kontrollkäik Viru Vanglasse“, 30.08.2023, lk 5. 93 ÜRO Lapse Õiguste Komitee Eesti kohta esitatud aruanne, 18.06.2024 (https://documents.un.org/doc/undoc/gen/g24/088/81/pdf/g2408881.pdf). 94 CPT 2. üldraporti väljavõte 13.04.1992, p 51 (viide lihtsalt telefonile, mitte videokõnedele tuleneb ilmselt seisukoha võtmise ajast). 95 Õiguskantsleri kiri PPA-le ja Siseministeeriumile „Kontrollkäik Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kinnipidamiskeskusesse“, 13.07.2022, lk 8.

Eespool käsitletud kinnipeetavate era- ja perekonnaelu kaitse on seotud ka kinnipeetavate

taasühiskonnastamise eesmärgiga, kuid taasühiskonnastamine on ka eesmärk omaette.

Taasühiskonnastamise (rehabiliteerimise) eesmärk tuleneb nii vangistusseadusest kui ka

rahvusvahelistest aktidest, mis ei ole küll siduvad, kuid millest osale on tuginenud EIK, st

mittesiduvad aktid on osaliselt saanud kohaldatavaks kohtupraktikaks. Järgnevalt käsitletakse

eri aktides sätestatud taasühiskonnastamise nõudeid.

Euroopa vanglaeeskirjad on Euroopa Nõukogu koostatud ja kehtestavad vangistuse nõuded.96

Vanglaeeskirjade punkti 6 järgi tuleb kinnipidamist korraldada selliselt, et lihtsustada

kinnipeetavate integreerimist vabasse ühiskonda. Punkti 102.1 järgi peab süüdimõistetu

vangistus olema kujundatud nii, et see võimaldaks neil elada vastutustundlikku ja

kuritegevusvaba elu. Mõlemale viidatud sättele on tuginenud ka EIK.97 Seega on tõenäoline, et

mõnes järgmises kaasuses tugineb EIK oma praktikas ka teistele vanglaeeskirjade sätetele.

Vanglaeeskirjade punkti 17.1 järgi tuleb kinnipeetavad paigutada võimaluse korral („as far as

possible“) kodule või muu sotsiaalse rehabilitatsiooni kohale lähedasse vanglasse. Lisaks on

EIK juba 2007. aastal artikli 8 tõlgendamisel üldiselt välja toonud, et vangistuse üks eesmärk

on küll karistada, aga rõhutanud Euroopa karistuspoliitika arengut vangistuse rehabiliteeriva

eesmärgi suureneva tähtsuse suunas.98

EIK on eluaegsete vangide puhul, kellel pole ühelgi juhul võimalik vabaneda, leidnud koguni,

et rehabilitatsiooni eesmärgi puudumine alandab inimväärikust.99

ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite (Mandela reeglite) järgi on

vangistuse eesmärk tagada ühiskonna kaitse kuritegevuse eest ja vähendada retsidiivsust. Seda

eesmärki saab saavutada üksnes siis, kui vangistusaega kasutatakse nii palju kui võimalik

isikute ühiskonda taasintegreerimiseks pärast vabanemist, nii et nad saaksid elada

seaduskuulekalt ja end ise ülal pidada.100

Taasühiskonnastamise kui üldise suundumuse tähtsus nähtub ka raamotsuse põhjendusest 9,

mille kohaselt peaks karistuse täideviimine täidesaatvas riigis suurendama süüdimõistetud isiku

sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalust. Selleks, et tagada selline karistuse täideviimine

täidesaatvas riigis, mis toetaks süüdimõistetu taasühiskonnastamist, peaks väljaandjariigi pädev

asutus arvestama selliseid asjaolusid nagu isiku seosed täidesaatva riigiga – näiteks

perekondlikud, keelelised, kultuurilised, sotsiaalsed või majanduslikud sidemed – või muud

võimalikud seosed selle riigiga. Raamotsuse artikli 4 lõike 2 kohaselt võib kohtuotsuse ja

tunnistuse edastamine toimuda vaid juhul, kui väljasaatev riik on peale riikidevahelisi

konsultatsioone kindel, et karistuse täideviimine täidesaatva riigi poolt hõlbustab

süüdimõistetud isiku taasühiskonnastamist.101 Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituses

96 European Prison Rules, uuendatud 2020. 97 Vt nt Vinter jt vs. Ühendkuningriik, kaebused nr 66069/09, nr 130/10 ja nr 3896/10, 9. juuli 2013, p 115. 98 Dickson vs. Ühendkuningriik, kaebus nr 44362/04, 14. dets 2007, p 75. 99 Harakchiev ja Tolumov vs. Bulgaaria (kaebused nr 15018/11 ja nr 61199/12, 8. juuli 2014, p 245; Murray vs. Holland, kaebus nr 10511/10, 26.aprill 2016, p 104. 100 ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglid (Mandela reeglid), Üldassamblee resolutsioon 70/175 lisa, 17.12.205, reegel 4, p 1. 101 ELi nõukogu raamotsus 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil

välisvangide kohta on esile toodud välisvangide erivajadused ja nõue neid vabanemiseks ja

sotsiaalseks reintegreerimiseks ette valmistada.102 Tegemist on üldise põhimõttega, et

taasühiskonnastamisega tuleb tegeleda ja arvestada individuaalset erinevust ka vabanemise

puhul.

Eeltoodust nähtub, et taasühiskonnastamine on pehmes õiguses olulisel kohal ning osaliselt on

see ka kohtupraktikasse jõudnud. Välisriigi kinnipeetavate Eestisse paigutamisega seoses on

läbi mõeldud, kuidas on nende Eestis vangistuses hoidmise ajal tagatud nende

taasühiskonnastamine. Karistuse kandmise järgset saatjariigis vabanemist aitab ette valmistada

see, et Eestisse saabuvatele kinnipeetavatele tagatakse praktiliste oskuste õpetamine

(kutseoskused, töötamisoskus, lihtsamad sotsiaalprogrammid), mis loovad eeldused

vabanemisel töö leidmiseks olenemata riigist, kus nad peale vabanemist elama hakkavad.

Pöördumisõigus (PSi § 46)

Järgnevalt käsitletakse küsimust, kas Eestis teise riigi määratud vanglakaristuse täideviimisel

võiks piirata kinnipeetavate õigust pöörduda Eesti ametiasutuste poole. Kuigi küsimuse

lähtepunkt oli, et vangistuses rakendatakse teise riigi võimu, selgitame siiski kehtivat õigust.

Põhiseaduse § 46 esimene lause sätestab, et igaühel on õigus pöörduda märgukirjade ja

avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Tegemist ei ole

ei vaid Eesti kodanike ja Eestis viibivate isikute põhiõigusega, vaid seda võivad kasutada kõik

isikud. Kaudselt seab pöördumisõigusele piirangu märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise

ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 5 lõike 9 punkt 5, mille järgi ei ole adressaat

kohustatud vastama, kui pöördutud ei ole eesti keeles. Siiski peab asutus ka sel juhul

reageerima, nõudes pöördumise eestikeelset tõlget, mille loomine on tänapäeval masintõlkega

äärmiselt lihtne (sama paragrahvi lg 11). Siiski on välislepinguga kokku lepitud, et vangla

töökeel on inglise keel, mis tagab kinnipeetavatele võimaluse pöörduda ametnike poole inglise

keeles.

Teenistusõigus

Ülal leiti, et vangistuse täideviimine on riigi tuumikfunktsioon ja et riigi võimu teostajad peavad

olema ametnikud. Seega peavad vangistust täideviivad vanglaametnikud olema teenistuses

Eesti õiguse alusel. Samas ei pea, nii nagu vangistusõiguse või kohtumenetluse puhul,

normistik olema praegu kehtiv vangistusseadus või kohtuid reguleeriv õigus, teenistusõiguse

võib kujundada ka välislepinguga. Järgnevalt käsitletakse olulisi aspekte, mida tuleb

välislepinguga üldkorrast erineva korra kujundamisel silmas pidada.

Välislepinguga erikorra kujundamisel tuleb silmas pidada seda, et olemuslikult peab olema tegu

Eesti riigi võimu teostamisega. Ametnike riigivõimu teostamise legitimatsioon tuleneb Eesti

põhiseadusest ja neil peab olema kohustus olla lojaalne Eesti riigile, sh peab olema tagatud

Eesti riigi järelevalve. See järelevalve ei pruugi seejuures olla identne kehtiva vangistusõiguse

omaga, küll aga peab see olema piisav, e tagada PSi §-st 14 tulenev õiguse korraldusele ja

menetlusele (vrd Riigikohtu kohtutäituri sunniraha otsus 3-2-1-4-13103). Keegi ei saa olla

korraga lojaalne kahele riigile. Seda ilmestab näiteks see, et riigid käsitavad sõnumisaladust

102 Euroopa Nõukogu ministrite komitee 2012. aasta soovitus välisvangide kohta, p 9. 103 RKÜKm 17.12.2013 3-2-1-4-13.

erinevalt ja ametnik ei saa seista eri riikide vastandlike huvide eest. Põhiseaduse järgi ei ole

lubatav, et Eesti ametnike teenistusvaidlused alluksid teise riigi kohtutele. Põhjendused on

samad mis kinnipeetavate kohtusse pöördumise ja kohtualluvuse puhul. PSi § 30 lõike 1 teine

lause lubab kooskõlas seadusega riigiasutuse ametikohti täita erandkorras ka välisriigi

kodanikega. Formaalselt saab põhiseaduse sõnastuse järgi muu riigi kodaniku ametikohale

lubamise alus olla seadus. Lähtudes õigusnormide hierarhiast, tuleb asuda seisukohale, et alus

võib tuleneda ka Riigikogu ratifitseeritud välislepingust.

Välislepinguga on kokku lepitud, et Eesti ja Rootsi teenistujatele kohalduvad nende enda riigi

teenistusõiguse sätted. Rootsi teenistujaid ei nimetata Eestis ametisse, vaid nende ülesanne on

abistada Eestis karistuse täideviimisega ja vaadelda olukorda.

Järelevalve

Vanglarendi puhul on oluline järelevalve vangistuse täideviimisel õigusaktide nõuetest

kinnipidamise üle. Osaliselt tuleneb järelevalvekohustus kehtivast vangistusseadusest. Samas

tuleneb järelevalvekohustus ka rahvusvahelistest aktidest.

Eesti on ratifitseerinud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava

kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni.104 Konventsiooni artikli 2 kohaselt peab

osalisriik võtma tõhusaid seadusandlikke, haldus-, kohtu- ja muid meetmeid, et ära hoida

piinamisi oma jurisdiktsiooni all oleval territooriumil. Kuna eespool leiti, et renditavas vanglas

peab kehtima Eesti jurisdiktsioon, tuleb järelikult Eestil konventsioonis nõutud meetmed

tagada.

Eesti on ratifitseerinud ka piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava

kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli.105 Protokolli alusel

loodi piinamisvastasele komiteele alluv piinamise ning muu julma, ebainimliku või

inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise allkomitee (edaspidi ennetamise

allkomitee), millele tehti ülesandeks teha regulaarseid kontrollkäike kinnipidamisasutustesse,

et tagada kinnipeetavate õiglane kohtlemine. Eestis teeb neid kontrollkäike õiguskantsler.

Ennetamise allkomitee on vanglate rentimise järelevalve korda täpsustanud järgmiselt.

Ennetamise allkomitee suunistes riiklike ennetusasutuste kohta rõhutatakse, et riik peaks

lubama riiklikul ennetusasutusel külastada kõiki tema jurisdiktsiooni alla kuuluvaid

kinnipidamisasutusi ja kõiki oletatavaid kinnipidamisasutusi. Sel eesmärgil laieneb riigi

jurisdiktsioon kõigile neile kohtadele, mille üle ta teostab tegelikku kontrolli.106 Kuna renditud

vangla üle teostaks tegelikku kontrolli Eesti, siis saatva riigi jurisdiktsioon renditavasse

vanglasse ei laieneks. Järelikult oleks ka järelevalvekohustus Eesti õiguskantsleril.

104 Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsioon, RT II 2006, 26. 105 Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivne protokoll, RT II 2006, 24, 63. 106 Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise allkomitee suunised riiklike ennetusasutuste kohta, 15.–19. november 2010, p 24.

Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise

vastase konventsiooni artikli 2 lõikes 1 nõutakse, et iga osalisriik võtaks tõhusaid meetmeid

piinamise vältimiseks mitte ainult oma suveräänsel territooriumil, vaid „oma jurisdiktsiooni all

oleval territooriumil“.107

Komitee sõnul hõlmab mõiste „oma jurisdiktsioon“108 kõiki piirkondi, kus osalisriik teeb

otseselt või kaudselt, täielikult või osaliselt, de jure või de facto tõhusat kontrolli kooskõlas

rahvusvahelise õigusega.109 Järelikult on oluline, kuidas välisleping saatva riigi ja vastuvõtva

riigi poolset kontrolli tegemist reguleerib. Näiteks tuleb seda põhimõtet silmas pidada, kui

luuakse kord, mis võimaldab saatval riigil igal hetkel ühepoolselt otsustada koduriiki

tagasitoomise. Sellises olukorras oleks võimalik, et saatval riigil on komitee seisukohast

lähtudes teatav kontroll oma jurisdiktsiooni üle ja sellest tulenev järelevalveõigus. Belgia ja

Hollandi vahelise vanglarendilepingu puhul leidis Piinamise ja ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee, et Belgia ja Holland jagasid

jurisdiktsiooni.110 Seetõttu oli mõlemal riigil õigus ja kohustus järelevalvet teha. Korra

kujundamisel tuleb ka silmas pidada, et teise riigi institutsioon ei saa Eesti riigivõimule

ettekirjutusi teha.

Samas teatud osas säilib saatjariigi järelevalve, eriti kui saatev riik on samuti konventsiooni

osalisriik. Esmase otsustuse selle kohta, millised kinnipeetavad Eestisse karistust kandma

suunata, teeb saatjariik. Nii on ka loogiline, et selle otsustuse üle saab saatjariik järelevalvet

teha.

Lisaks tõi Norra õiguskantsler Hollandi ja Norra vahelise vanglarendilepingu täitmise puhul

probleemina esile selle, et Norra ei olnud täielikult taganud piinamise ning muu julma,

ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni

täitmist oma kinnipeetavate puhul Hollandis. Seda seetõttu, et vanglas toimepandud

süütegudele kohaldus Hollandi õigus ja Norra ametiasutustel puudus õigus neid süütegusid

uurida.111 Eesti põhiseaduse kohase vanglarendi puhul on olukord mõnevõrra teine – Eestisse

saadetud kinnipeetavad oleksid (pea) täielikult Eesti riigivõimu all ja Eesti peaks ka tagama

konventsioonist kinnipidamise.

Ennetamise allkomitee on märkinud, et kui vangid saadetakse teise riiki, peab saatev riik

tagama, et tema riiklik ennetusasutus on õiguslikult ja praktiliselt võimeline teise riigi

kinnipidamisasutust külastama vastavalt fakultatiivse protokolli sätetele ja allkomitee

suunistele riiklike ennetusasutuste kohta. Seejärel peaks saatva riigi ennetusasutus saama

esitada soovitusi ja alustama ennetavat dialoogi saatva ja vastuvõtva riigi vahel. Saatva ja

vastuvõtva riigi vahel sõlmitud leping peaks komitee sõnul seda ette nägema ja võimaldama

107 Ingliskeelne artikli 2 lõige 1 sätestab „in any territory under its jurisdiction“, mida saab tõlgendada laiemalt. 108 Piinamisvastane komitee tugineb ingliskeelsele fraasile „in any territory“. 109 Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise komitee üldine kommentaar nr 2, 24. jaanuar 2008, p 16. 110 Euroopa piinamisvastase komitee aruanne pärast Tilburgi vangla külastamist 2011. aastal, p 3. 111 Tapio Lappi-Seppala & Lauri Koskenniemi, „National and regional instruments in securing the rule of law and human rights in the Nordic prisons“, 70 Crime L. & Soc. Change 135 (2018).

selle tingimuste muutmist vastavalt esitatud soovitustele.112 Piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee täiendas ennetamise

allkomitee seisukohta järgmiselt. Kui vastuvõttev riik on fakultatiivse protokolli osaline, peaks

tema riiklikul ennetusasutusel olema õigus kinnipidamisasutust külastada ja esitada oma

soovitused nii saatvatele kui ka vastuvõtvatele asutustele. Teisisõnu on piiriülestes olukordades,

kus osalevad kaks fakultatiivse protokolli osalisriiki mõlema poole kohustus hõlbustada oma

riiklike ennetusasutuste ja ennetamise allkomitee tõhusaid ennetavaid kontrollkäike.113

I osa (üldsätted)

Artikkel 1 (mõistete kasutamine)

Artiklis 1 määratletakse lepingus kasutatavad terminid, et need oleksid kõigile üheselt

mõistetavad. Lepingupooled on Rootsi Kuningriik (saatjariik) ja Eesti Vabariik (vastuvõttev

riik). Terminid on järgmised:

1. vangla – Tartu vangla asukohaga Tartu, Eesti Vabariik;

2. Rootsi personal – Rootsi vanglateenistuse ametnikud ja töötajad;

3. Eesti personal – Eesti vanglateenistuse ametnikud ja töötajad;

4. Rootsi vangistus – Rootsis mõistetud vanglakaristus Rootsi kohtu lõpliku ja Rootsis

täitmisele pööratava otsusega;

5. kinnipeetav – isik, kellele on määratud Rootsi vanglakaristus ja kes viiakse Eestisse

üle;

6. vangla meditsiiniosakond – vanglas asuv tervishoiuteenuse osutaja;

7. koostöömemorandum – Rootsi Kuningriigi vanglateenistuse ning Eesti Vabariigi

Justiits- ja Digiministeeriumi vahelise kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluv leping,

milles sätestatakse Rootsi karistuste täideviimise eesmärgil vangla kasutamise

edasised tingimused ja kord. Koostöömemorandumi kohaselt kasutatakse Tartu

Vanglat Rootsi kinnipeetavate karistuste täideviimiseks. Koostöömemorandum

sisaldab praktilisi koostööküsimusi. Kuna lepingu reguleerimisala on väga lai, ent

selle muutmine nõuab iga kord ratifitseerimist Riigikogus, on mõistlik lepinguga

seotud praktilised küsimused tuua lepingu tasemelt memorandumisse. Selline

korraldus võimaldab praktilistele probleemidele operatiivselt reageerida, säästab

õigusloomeressurssi ning on kooskõlas ka subsidiaarsuse põhimõttega, mille kohaselt

tuleb teha kõik otsused võimalikult madalal tasemel. Samas tuleb arvestada, et

memorandumiga ei või minna lepinguga antud volitustest kaugemale ega nendega

vastuollu;

8. Euroopa vanglareeglistik – Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus

Rec(2006)2-rev liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta;114

9. CPT standardid – piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa Komitee standardid, mis on vangistusega seotud. Näiteks on

112 Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee üheksas iga-aastane raport, lisa, p-d 26–31. 113 Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee üldine kommentaar nr1 fakultatiivse protokolli artikli 4 kohta, 4. juuli 2024, p 37. 114 Living space per prisoner in prison establishments: CPT standards, https://search.coe.int/cm?i=09000016809ee581.

CPT miinimumnorm vanglaasutustes kinnipeetute isiklike eluruumide kohta on

järgmine: 6 m² elamispinda ühekohalises kambris, mille hulka ei ole arvatud

sanitaarruumide pindala; 4 m² elamispinda ühe kinnipeetava kohta mitmekohalises

kambris, mille hulka ei ole arvatud eraldatud sanitaarruumi pindala; vähemalt 2 m

kambri seinte vahel ning vähemalt 2,5 m kambri põranda ja lae vahel. Kui kambrisse

on paigutatud kaks kinnipeetavat, peab olema tagatud vähemalt 10 m² (6 m² + 4 m²)

elamispinda, millele lisandub eraldatud sanitaarruumi pindala. 115

Artikkel 2

Artiklis 2 sätestatakse lepingu eesmärk ja ulatus. Leping sätestab Rootsi Kuningriigi ja Eesti

Vabariigi vahelise koostöö Rootsi Kuningriigi kohtuotsuste täitmisele pööramiseks Eesti

Vabariigis, samuti lepingupoolte menetluse, õigused ja kohustused. Leping on õiguslikult siduv

rahvusvahelise õiguse järgi ja juhindub Viini lepinguõiguse konventsioonist (1969).

Kohtuotsuste täitmisele pööramiseks luuakse lihtsustatud mehhanism. Vanglarendi teenuse

osutamiseks luuakse kriminaalmenetluse seadustikus uus ja eraldiseisev õiguslik alus, mille

kohaselt võib Eesti ajutiselt täide viia teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva

kohtuotsusega mõistetud vangistuse Riigikogus ratifitseeritud välislepingu kohaselt.

Artikkel 3

Artikkel 3 käsitleb muude rahvusvaheliste õigusaktide kohaldatavust. Lepingukohane tegevus

toimub täielikus kooskõlas lepingupoolte õiguste ja juriidiliste kohustustega, mis tulenevad

rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas Euroopa Liidu õigusest, kodaniku- ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelisest paktist, piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise vastasest konventsioonist ja selle fakultatiivsest protokollist, Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ja pagulasseisundi konventsioonist. Eesti on liitunud

eespool nimetatud välislepingutega ja nendest tulenevad kohustused on Eestile siduvad. Neid

kohustusi tuleb Eesti Vabariigil täita juba praegu.

Isikuandmeid töödeldakse kooskõlas ELi üldise andmekaitsemääruse (GDPR) ja

kriminaalõiguse valdkonda kuuluva direktiiviga (EL) 2016/680, tagades andmesubjektide

kaitse ning andmete seadusliku kasutamise karistuste täideviimisel ja kuritegude menetlemisel.

Artikkel 4

Artiklis 4 sätestatakse, et lepingu rakendamise ja praktilise kohaldamise eesmärgil koostatakse

eraldi koostöömemorandum (Memorandum of Cooperation) Rootsi vanglateenistuse ja Eesti

Justiits- ja Digiministeeriumi vahel. Dokument sätestab praktilised korralduslikud ja

operatiivsed alused, mis käsitlevad näiteks:

 vangla toimimist,

 personali ja rajatisi,

 kinnipeetavate transporti,

 muid tegevusi, mis kuuluvad kas Rootsi või Eesti vastutusalasse.

Koostöömemorandumi sõlmivad Rootsi vanglateenistus ja Eesti Justiits- ja Digiministeerium.

115 16806cc449.

Lisaks on osapooltel võimalik sõlmida muid rakenduslikke kokkuleppeid, mille eesmärk on

tagada lepingu katkematu ja tõhus elluviimine, arvestades lepingus ning

koostöömemorandumis sätestatud põhimõtteid.

Koostöömemorandum ja sellele tuginevad rakenduslikud kokkulepped on vajalikud, et muuta

lepingus sätestatud raamkokkulepe tegelikkuses toimivaks ja õigusselgeks. Arvestades

rahvusvahelise koostöö eripära ja delikaatsust, tuleb osapooltel täpselt kokku leppida, millised

on nende kohustused ja õigused personali juhtimisel, kinnipeetavate transpordil, hoonete

haldamisel ning julgeolekumeetmete kasutamisel. Selline täpsustamine võimaldab vältida

vastutuse hajumist ja tagab sujuva koostöö. Koostöömemorandum annab ka vajaliku

paindlikkuse, võimaldades muuta või täiendada praktilist töökorraldust vastavalt olukorrale

lepingut muutmata. Eesti riigi huvide seisukohalt on oluline, et kõik tegevusreeglid oleksid

üheselt mõistetavad, dokumenteeritud ning valitsuse tasandil kinnitatud.

Artikkel 5

Artikkel 5 sätestab lepingupoolte kohustused.

Lõike 1 järgi annab Eesti nõusoleku kasutada vanglat ja Eesti personali Rootsi karistuste

täideviimiseks Eesti territooriumil.

Lõike 2 järgi viiakse Rootsi karistused vanglas täide selles kokkuleppes sätestatud tingimustel.

Lõike 3 järgi teeb Eesti Vabariik vanglas vajalikud kohandused, mis täpsustatakse

koostöömemorandumis, et tagada vangla vastavus lepingus sätestatud nõuetele. Eesti tagab, et

vangla vastab nendele nõuetele. Näiteks võivad vajalikud olla mõned remonditööd või

kambrisisustuse täiendamine.

Artikkel 6

Artiklis 6 määratakse lepingule kohalduv õigus. Lepinguga nähakse ette, et Rootsi karistuste

täideviimisele vanglas, sealhulgas kinnipeetavate õigustele ja kohustustele, kohaldatakse Eesti

seadusi ja muid õigusakte, kaasa arvatud lepingut ja koostöömemorandumit. Kuivõrd

õigusanalüüsi tulemusel selgus, et Rootsi õiguse kohaldamine vanglarendi osutamise korral ei

ole võimalik, sätestatakse, et vanglarendi teenuse osutamisel kohaldatakse Eesti õigust.

Erisused vangistusseaduse kohaldamisel sätestatakse lepingus.

Lõikes 2 sätestatakse, et vanglas Rootsi kinnipeetavate karistuste täitmisele ei kohaldata

järgmisi Eesti õigusakte: vangistusseaduse (sh muudatuste kuni RT I, 31.12.2024) § 11 lõikeid

1 ja 3, § 14 lõikeid 3 ja 4, § 16, § 18 lõikeid 1, 4, 5 ja 8 sätteid ainult DNA-proovi kohta, §-e

19–22, § 31 lõiget 3, § 46 lõike 1 viimast lauset, § 50 lõike 3 viimast lauset, § 53 lõiget 4,

alapeatükki 6, § 63 lõike 1 punkte 11, 2–4 ja lõiget 2, § 64 lõiget 41, § 651, § 671 lõiget 3,

alapeatükki 9 ja 3. peatükki. Lõikes on viidatud Riigi Teatajas avaldatud seaduseredaktsioonile

eesmärgiga fikseerida välislepingu teksti koostamisel arvesse võetud regulatsioon ja selle sisu.

Loetletud välistustega tuleb arvestada kogu lepingu kehtivuse jooksul. Mõnede küsimuste

reguleerimiseks on aga lepinguga sätestatud eraldi regulatsioon, mida on täpsemalt käsitletud

järgmises lõikes.

Lõikes 3 sätestatakse, et osa Eesti vangistuse täideviimist reguleerivaid õigusnorme

asendatakse lepinguga sätestatud normidega. See kehtib järgmises ulatuses vangistusseaduse

sõnastuses koos muudatustega kuni RT I, 31.12.2024:

a) artikli 41 lõiget 2 kohaldatakse vangistusseaduse § 14 lõike 1 viimase lause asemel;

b) artikli 28 lõiget 3 kohaldatakse § 28 lõike 2 asemel;

c) artiklit 29 kohaldatakse § 281 asemel;

d) lepingu VII osa kohaldatakse §-de 32 ja 33 asemel;

e) artiklit 26 ja lepingu VI osa kohaldatakse §-de 34–44 asemel;

f) artiklit 17 kohaldatakse § 47 asemel;

g) artiklit 28 kohaldatakse § 55 asemel ja

h) artiklit 42 kohaldatakse § 56 asemel.

Üks vanglarendi tingimustest on, et välisriigi kinnipeetavaid ei taasühiskonnastata eesmärgiga

vabastada nad Eestisse, mistõttu ei paigutata neid avavanglasse. Vabanemise kuupäeva

lähenemisel valmistatakse kinnipeetav koostöös Rootsi vanglateenistusega vabanemiseks ette

ja tehakse selleks vajalikud toimingud. Tegemist on erirežiimil viibivate kinnipeetavatega, kelle

vangistust viiks Eesti täide üksnes ajutiselt ning kelle ennetähtaegse vabanemise üle ei ole

Eestile lepinguga otsustuspädevust antud. Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et kõnealused

kinnipeetavad ei vabaneks karistuse kandmise järel Eesti ühiskonda. Välisvang toimetatakse

vabanemise tähtaja saabumise eelselt tagasi Rootsi, kus toimub isiku vabanemise korraldamine.

Kinnipeetav saadetakse Rootsist tõenäoliselt kolmandatesse riikidesse väljaspool Euroopat,

kust nad pärit on, mistõttu puudub vajadus neid avavanglasse paigutamisega

Eestisse/Euroopasse vabanemiseks ette valmistada. Lisaks ei lubata välisriigi kinnipeetavaid

vangistusseaduse alusel lühiajalisele väljasõidule Eestis ega väljaviimisele. Lühiajalise

väljaviimise kord on sätestatud lepingus. Lisaks ei tasustata kinnipeetavate tööd samadel

põhimõtetel, nagu on sätestatud vangistusseaduses. Rootsi kinnipeetavate tasustamise tagab

Rootsi Kuningriik. Seega ei kohaldu neile vangistusseaduse sellekohased sätted.

Kuna Rootsi õiguses ei ole sätestatud samasuguseid distsiplinaarkaristusi, nagu on

vangistusseaduses (v.a noomitus), välistatakse Rootsi kinnipeetavate puhul Eestis karistuse

kandmise ajal Eesti distsiplinaarkaristuste (v.a noomitus) mõistmine. Seega ei karistata neid

erinevalt, kui seda võiks teha Rootsis. Ühtlasi võimaldab selline kord Eesti vanglateenistusel

katsetada kontrollitud testrühma peal alternatiivset distsiplinaarmehhanismi, mis on end Rootsi

näitel õigustanud. Kõnesolev süsteem paneb vähem rõhku traditsioonilistele haldusõiguslikele

distsiplinaarmeetmetele kui iseseisvatele karistustele ning tagab korra vanglas sellega, et

distsiplinaarrikkumised võivad päädida ennetähtaegse vabanemise võimaluse

edasilükkamisega. Kuivõrd kinnipeetav paigutatakse vabastamise kuupäeva lähenemisel tagasi

Rootsi vanglasse, ei kohaldu neile ka vangistusseaduse 2. peatüki 9. jaos kehtestatud

kinnipeetavate vabastamise reeglid.

Lõikes 4 sätestatakse, et Rootsi Kuningriigi karistuste täideviimisega seotud kaebusi ja

õigusküsimusi menetlevad Eesti ametiasutused, sealhulgas Eesti kohtud. Erandina

lahendatakse kaebused ja õigusküsimused, mis on seotud Rootsi vanglateenistuse otsusega

taotleda Rootsi karistuse täideviimist Eestis artikli 19 kohaselt, toetades Eesti vanglateenistuse

seisukohta artikli 35 lõike 2 punkti b kohaselt, või keeldudes loast artikli 47 lõike 6 kohaselt.

Rootsi ametiasutustes, sealhulgas Rootsi kohtutes. Kuivõrd õigusanalüüsi tulemusel on

välisriigi kinnipeetavad allutatud Eesti õigusele, menetlevad Eesti õigusega seotud küsimusi

Eesti kohtud.

Lõikes 5 sätestatakse, et Rootsi personali suhtes kohaldatakse Rootsi seadusi ja muid töötamist

ja töökeskkonda käsitlevaid õigusakte. Arvestades, et Rootsi ametnikud ja töötajad on õigusliku

staatuse mõttes teise riigi töötajad, kohaldatakse neile Rootsi õigust.

Lõikes 6 sätestatakse, et Eesti personali suhtes kohaldatakse Eesti seadusi ja muid töötamist ja

töökeskkonda käsitlevaid õigusakte. Eesti ametnike ja töötajate suhtes kehtib Eesti õigus.

Lõikes 7 sätestatakse, et Rootsi kinnipeetavate Eestis hõivetegevuse ajal kohaldatakse nendele

Eesti töötingimusi, sealhulgas töötervishoidu ja tööohutust ning kindlustust reguleerivaid

õigusakte.

Artikli all mõeldakse seda, et Rootsi vangidele kohaldub Tartu vanglas hõivetegevuse all, sh

töötamise ajal, Eesti tööohutusreeglid, töötervishoiureeglid ja kahjuhüvitamise nõue

tööõnnetuse mõttes. Kogu sotsiaalkindlustuse pool on Rootsi kanda, sh ei rakendus sotsiaalsed

hüved Rootsi karistust kandma saadetud vangi lähedastele.

 Leping sätestab, et Rootsi vangide karistust täide viiakse Eesti territooriumil, kuid

nende õigussuhe sotsiaalkindlustuse mõttes jääb seotuks Rootsiga.

 Vastavalt artiklile 6 lõige 7, kohaldub Rootsi kinnipeetavatele Eestis ainult Eesti

tööõigus ja tööohutusega seotud kindlustus ulatuses, mis on seotud vanglasiseses

tegevuses osalemisega. See säte käsitleb tööõnnetuste või töötingimustega seotud

juhtumeid ja ei laienda kinnipeetavatele Eesti üldisi sotsiaalkaitsesüsteeme (nt

ravikindlustus, töövõimetuspension, vanaduspension).

 Artikli 26 lõige 3 kinnitab, et kinnipeetava töövõime hindamisel arvestatakse Rootsi

Sotsiaalkindlustusameti otsuseid. See viitab sellele, et kinnipeetava sotsiaalõigused

tulenevad Rootsi õiguskorrast, mitte Eesti omast.

 Artikkel 49 sätestab, et kinnipeetava viibimist Eesti territooriumil ei loeta Eesti

elukohana sotsiaalõiguslikus tähenduses. Sellest järeldub, et kinnipeetavad ei omanda

Eestis maksuresidentsust ega sellest tulenevaid sotsiaalõigusi.

Läbirääkimiste käigus on rootslastega läbi räägitud, et rootsi vangidele, kelle karistus viiakse

täide Eesti territooriumil vastavalt kahepoolsele lepingule, ei laiene Eesti Vabariigi

sotsiaalkindlustuse süsteemid ega nendest tulenevad garantiid (sh ravikindlustus,

pensioniõigus, töövõimetustoetus vms). Nende sotsiaalne staatus ja toetused on seotud Rootsi

õiguskorraga. Erandiks on ainult tööalased õnnetusjuhtumi olukorras, mis on rakendatavad

üksnes töötegevuse raames ja kitsas ulatuses.

Täpsem tegutsemise kord reguleeritakse koostöömemorandumis eraldi.

Artikkel 7

Artiklis 7 sätestatakse Rootsi vanglateenistuse pädevus ja kohustused.

Lõikes 1 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistusel on õigus ja kohustus jälgida lepingu

rakendamist, täita lepingus talle pandud ülesandeid ja kohustusi, pakkuda Eesti

vanglateenistuse personalile haridust ja koolitusi koostöömemorandumis kokkulepitu kohaselt

ning vastutada Rootsi personali juhtimise ja töökorralduse eest.

Lõikes 2 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistusel on õigus teha märkuseid Eesti poolele

lepingust kinnipidamise kohta.

Lõikes 3 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistus võib taotleda Eesti vanglateenistuselt, et see

määraks Eesti töötaja ülesanded ümber. Eesti vanglateenistus täidab sellise taotluse viivitamata

Eesti seaduste ja muude õigusaktide kohaselt.

Lõikes 4 sätestatakse, et Rootsi personalil on juurdepääs vanglale ja kogu asjakohasele teabele,

mis puudutab Rootsi karistuste täideviimist. Rootsi personalil on õigus osaleda vangla personali

koosolekutel. Ligipääs infole on tagatud neile Rootsi ametnikele, kes töötavad Tartu vanglas

kohapeal. See on vajalik nii kinnipeetavate (sh Rootsi kodanike) õiguste kaitseks kui ka

tõhusaks koostööks, et Rootsi saaks täita oma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid juriidilisi

kohustusi. Juurdepääs teabele võimaldab otsustada ka selle üle, kas kinnipeetaval on võimalik

ja otstarbekas karistust kanda edasi Rootsis.

Artikkel 8

Artiklis 8 sätestatakse Eesti vanglateenistuse pädevus ja kohustused.

Lõikes 1 määratakse Eesti vanglateenistuse kohustused, mis on järgmised:

a. vanglas vastutab Eesti vanglateenistus Rootsi karistuste täideviimise, korra ja julgeoleku

tagamise ning kinnipeetavate kohtlemise eest;

b. punkti a kohaselt annab Eesti vanglateenistus loa ja vastutab vahetu sunni rakendamise eest

kinnipeetavate suhtes, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamise eest kooskõlas selle

kokkuleppe ning Eesti seaduste ja määrustega, et tagada vanglas kord ja julgeolek;

c. hoolitseb vangla üldise julgeolekukorralduse eest;

d. juhib Eesti personali lepingu kohaldamisel;

e. peab iga kinnipeetava kohta arvestust, milles dokumenteeritakse Rootsi karistuse

täideviimine. Arvestuses peab olema märgitud, kes konkreetse kande tegi ja millal.

f. hõlbustab suhtlust Rootsi vanglateenistuse, Rootsi töötajate ja asjaomaste Eesti ametiasutuste

vahel;

g.  rakendab Eesti personali tegevuses Eesti seadusi ja menetlust, mis on seotud Rootsi

karistuste täitmisega.

Lõikes 2 sätestatakse, et Eesti tagab, et kinnipeetavate kohtlemine ning selle artikli alusel korra

ja julgeoleku tagamiseks rakendatavad meetmed vastavad Euroopa vanglareeglistikule ning

Euroopa piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise ennetamise komitee

(CPT) standarditega kehtestatud nõuetele. Kuna karistus viiakse täide Eesti vanglates ja Eesti

vanglapersonali poolt, peab ka Eestil olema vastutus kinnipeetavate õiguspärase kohtlemise ja

julgeoleku tagamise eest.

Lõikes 3 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus võtab viivitamata kasutusele vajalikud meetmed,

ilma et see piiraks artikli 7 lõike 3 kohaldamist, ja algatab distsiplinaarmenetluse, kui Eesti

töötajad on rikkumisi toime pannud. Distsiplinaarmenetluse kohene algatamine on oluline nii

rikkumise toimepanemise täpsemaks uurimiseks kui ka rikkumiste ennetamiseks.

Lõikes 4 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus vaatab läbi ja teeb otsuse kinnipeetavate kaebuste

kohta Eesti töötajaid puudutavates küsimustes. Eesti vanglateenistus konsulteerib selliste

juhtumite puhul Rootsi vanglateenistusega.

II osa (jurisdiktsioon)

Artikkel 9

Artiklis 9 käsitletakse kinnipeetava või Rootsi personali toime pandud kuritegude eest

vastutusele võtmist. Säte on oluline, et vältida topeltmenetlust (sama isiku suhtes ei algatataks

kahes riigis korraga menetlust).

Kui kinnipeetav või Rootsi töötaja paneb Eestis toime kuriteo, mis kuulub nii Rootsi kui ka

Eesti jurisdiktsiooni alla, teevad Rootsi ja Eesti ametiasutused koostööd, et määrata kindlaks,

milline riik viib läbi kriminaalmenetluse. Vajaduse korral edastatakse küsimus nõukogu

raamotsuse 2009/948/JSK, 30. November 2009, kohtualluvuskonfliktide vältimise ja

lahendamise kohta kriminaalmenetluses artikli 12 lõike 2 kohaselt Eurojustile.

Kuna kinnipeetavad asuvad Eesti territooriumil, on KarS § 6 kohaselt Eestil igal juhul

jurisdiktsioon vanglas toime pandud kuritegude üle. Sõltuvalt teo olemusest, isikulistest

faktoritest (kodakondsus, alaline elamisluba) või muudest faktoritest saab teo üle oma

jurisdiktsiooni kehtestada ka Rootsi. Vastavalt lepingule otsustavad pooled sellisel juhul, kes

kriminaalmenetluse läbi viib. Vajadusel kaalutakse ka selliste EL õiguses reguleeritud

instrumentide kasutamist nagu kriminaalmenetluse üleandmine (Rootsile) või kohtuotsuse

tunnustamine (Rootsi poolt).

Artikkel 10

Artiklis 10 sätestatakse väidetavatest kuritegudest ja toime pandud kuritegudest teatamise

kohustus. Eesti vanglateenistus vastutab kuriteoteadete edastamise eest asjaomastele Rootsi

ametkondadele, kui Eesti seadused seda nõuavad. Rootsi personal peab teatama kõigist

väidetavatest kuritegudest Eestile ning teavitab vajaduse korral ka oma riigi asutusi. Sätted

tagavad, et kuriteod vanglas ei jää tähelepanuta ja neid käsitletakse läbipaistvalt, kooskõlas

mõlema riigi seadustega. Samuti aitavad sätted tagada õige info õigeaegse liikumise

ametkondade vahel, mis on oluline õiguskaitse ja rahvusvahelise koostöö seisukohalt.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui Eesti seadus või muud õigusaktid seda nõuavad, vastutab Eesti

vanglateenistus vanglas toime pandud väidetavatest kuritegudest teatamise eest asjakohastele

Rootsi ametiasutustele. Näiteks konsulaarsuhete Viini konventsiooni artikli 37 järgi peab juhul,

kui Rootsi kodanik on seotud kuriteokahtlusega, teavitama Rootsi konsulaarasutust, et

võimaldada konsulaarabi.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui seda nõuavad Rootsi seadused või muud õigusaktid, vastutab

Rootsi vanglateenistus vanglas toimuvatest väidetavatest kuritegudest teatamise eest Rootsi

ametiasutustele.

Artikkel 11

Artiklis 11 käsitletakse väidetavate kuritegude uurimist Eesti poolt. Eesti kohustub Rootsi

taotlusel esitama teavet kriminaalmenetluste kohta ning tegema kinnipeetavate

uurimistoimingud vanglas, kui uurimise huvid seda lubavad. Artikkel ei piira artiklis 47

sätestatud õigusi ega kohustusi ning tagab tõhusa rahvusvahelise õigusalase koostöö.

Lõikes 1 sätestatakse, et Rootsi või Rootsi ametiasutuste taotlusel annab Eesti teavet

käimasolevate uurimiste ja kriminaalmenetluste tulemuste kohta.

Lõikes 2 sätestatakse, et kinnipeetavate ülekuulamised kahtlustatavate, tunnistajatena ning

kannatanutena ja muud neid puudutavad uurimistoimingud, mis neid puudutavad, tehakse

võimaluse korral vanglas, kui uurimise huvid seda võimaldavad.

Lõikes 3 sätestatakse, et artikkel ei piira artiklis 47 sätestatud õigusi ja kohustusi.

Artikkel 12

Artiklis 12 käsitletakse kohtuistungitel osalemist elektroonilise sidevahendi kaudu. Rootsi

asutused saavad kaasata kinnipeetava menetlusse kaugside (elektroonilise audiokõne või audio-

ja videokõne) teel, mille korraldamist toetab Eesti vanglateenistus. Sätted tagavad

kinnipeetavate kaugosaluse Rootsi menetlustes ilma füüsilise kohaleviimise vajaduseta, mis

säästab ressursse ja tugevdab õigusalast koostööd.

Lõike 1 kohaselt on Rootsi ametiasutustel ja kohtutel võimalus kinnipeetav ära kuulata või

tagada tema osalemine asutuse või kohtu menetluses elektroonilise audiokõne või audio- ja

videokõne teel Rootsi õigusaktide kohaselt. Eesti vanglateenistus hõlbustab kinnipeetava

ülekuulamist ja menetluses osalemist.

Lõike 2 kohaselt ei piira artikkel poolte vahel kehtivate rahvusvaheliste õigusaktide

kohaldamist.

III osa („Vangla“)

Artikkel 13

Artiklis 13 sätestatakse paigutatavate kinnipeetavate arv ja vanglatingimused.

Lõikes 1 sätestatakse, et Eesti teeb kättesaadavaks 400 kambrit, mis võimaldab kuni 600

kinnipeetava kinnipidamise vanglas. Mahutavus peab olema tagatud ühe- või kahekohalistes

kambrites. Lepingus kinnipeetavate kohtade arvu sätestamine on oluline, et Eesti saaks teha

vajalikud ettevalmistused kinnipeetavate majutamise võimaldamiseks (sealhulgas värvata

piisavalt ametnikke). Majutada võib üksik- või kahe inimese kambritesse, säilitades

rahvusvahelised vangistustingimuste standardid ning tagades Rootsi jaoks piisava ja selgelt

piiritletud vanglakoha mahu. Säte loob selge aluse ruumi planeerimiseks. Säte annab

seadusandjale otsustamiseks info, kui palju kinnipeetavaid võib lepingu ratifitseerimisega siia

lubada.

Lõikes 2 sätestatakse, et Eesti tagab, et vangla kinnipidamistingimused vastavad Euroopa

vanglareeglistikus ja CPT standardites sätestatud nõuetele. Nimetatud dokumendid sisaldavad

miinimumstandardeid, mis tuleb vangla territooriumil tagada. CPT standardid on Euroopa

Nõukogu koostatud rahvusvahelised juhised, mis määravad kinnipidamisasutustes

kinnipeetavate inimväärse kohtlemise miinimumnõuded ning mille järgimine aitab ennetada

piinamist ja ebainimlikku kohtlemist.

Lõikes 3 sätestatakse, et  kinnipeetava kambris on olemas vähemalt järgmised esemed: tool,

laud, kapp või riiul, voodi, sobiv voodipesu, peegel, teadetetahvel, Eesti personali liikmetega

suhtlemiseks mõeldud kambriterminal, kruus, äratuskell, raadio, televiisor ja seade, mis

võimaldab kinnipeetaval reguleerida päevavalguse tingimusi. Nimetatud esemed peab vangla

kinnipeetavatele tagama.

Lõikes 4 sätestatakse erand lõikes 3 sätestatud reeglist. Nimelt, lõikes 3 sätestatust võib

kinnipeetava kambri sisustada teisiti, kui on oht, et kinnipeetav kahjustab tõsiselt ennast või

teisi, vandaalitseb või kui ta isoleeritakse keha läbivaatuseks. Sellisel juhul varustatakse

kinnipeetava kamber võimaluse korral, võttes arvesse korra ja turvalisuse kaalutlusi, lõikes 3

kirjeldatud esemetega.

Lõikes 5 sätestatakse, et kinnipeetavate ja Rootsi personali liikmete tubaka- ja nikotiinitoodete

kasutamist reguleeritakse täpsemalt koostöömemos. Kuna Rootsi Kuningriigi vanglates on,

erinevalt Eesti vanglatest, tubakatoodete kasutamine lubatud, on küsimust läbirääkimiste käigus

eraldi arutatud ning tubaka- ja nikotiinitoodete vanglasse lubamise puhul on tegemist poliitilise

otsusega.

Lõikes 6 sätestatakse, et juhul kui Eestis muutuvad oluliselt vanglaolusid või kinnipeetavate

õigusi ja kohustusi käsitlevad seadused või muud õigusaktid, lepivad pooled kokku, et

korraldatakse konsultatsioonid artikli 58 kohaselt. Säte on oluline, et tagada Rootsile teadmine

nende kinnipeetavatele kohalduva õiguse muudatusest.

Artikkel 14

Artiklis 14 määratakse lepingu täitmise suhtluskeel ja teabele juurdepääsu õigus.

Lõike 1 järgi on vangla töökeel inglise keel. Kui Eesti ametnik või töötaja suhtleb teise Eesti

ametniku või töötajaga või kui Rootsi ametnik või töötaja suhtleb teise Rootsi ametniku või

töötajaga või kinnipeetavaga, võib kasutada muud keelt. Tartu vanglasse paigutatavad

kinnipeetavad võivad, kuid ei pruugi rääkida eesti keelt. Samas valdab suur osa kinnipeetavaid

ja ka suur osa ametnikke inglise keelt, mistõttu on enamikel juhtudel võimalik kasutada

suhtluskeelena inglise keelt. Samas säilib võimalus kasutada muud keelt, kui osapooled seda

valdavad, lisaks on võimalik kasutada tõlketeenust, tõlkerakendust või tõlgi abi.

Lõikes 2 sätestatakse, et kõik ametlikud dokumendid ja muud dokumendid koostatakse inglise

keeles või tõlgitakse inglise keelde. See võimaldab mõlema riigi ametnikel lihtsamini

dokumente koostada ja neid mõista.

Lõikes 3 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus saada tõlgi abi ja dokumentide tõlget, kui see

on vajalik tema õiguste kasutamiseks, sealhulgas, kuid mitte ainult, kaebuste esitamisel ja

menetlemisel artikli 6 lõike 1 kohastes küsimustes Eesti seaduste ja muude õigusaktide

kehtivuse kohta, ning arstiabi saamise õiguse teostamisel artikli 41 kohaselt. Selle tõlke tagab

Eesti vanglateenistus. Sama põhimõte on tagatud ka Eesti kinnipeetavate puhul. Kohustus

tagada kinnipeetavale tõlk ja dokumentide tõlkimine tuleneb Eesti põhiseaduse §-st 24,

rahvusvaheliste konventsioonide ja KrMSi sätete koostoimest. See on oluline, et tagada õiglane

menetlus ja efektiivne õiguskaitse sõltumata keeleoskusest. Säte välistab olukorra, kus

kinnipeetav ei suuda mõista oma õigusi või kasutada neid üksnes keelelise takistuse tõttu.

Lõikes 4 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus saada kogu teavet oma õiguste ja kohustuste

kohta Rootsi karistuse täitmise ajal Eestis. Vajaduse korral tagatakse tõlketeenus.

Artikkel 15

Artiklis 15 sätestatakse personaliga seotud tingimused. Eesti tagab lepingu ja

koostöömemorandumi rakendamiseks vajaliku personali vastavalt artiklile 8 ja Rootsi

vanglateenistuse määratud vajadusele. Eesti personali koosseis määratakse täpsemalt kindlaks

koostöömemorandumis. Eesti personalile tagatakse väljaõpe ja koolitus koostöömemorandumis

sätestatu kohaselt. Koolitused töötatakse välja koostöös Rootsi vanglateenistusega, kuna neil

on konkreetsete kinnipeetavate karistuse täideviimise kogemused. See annab võimaluse luua

koolitused, lähtudes konkreetse riigi kinnipeetavatest ja nende karistuse täideviimise eripärast.

Rootsi tagab käesoleva lepingu ja koostöömemorandumi rakendamiseks vajaliku personali

vastavalt artiklile 7.

Artikkel 16

Artiklis 16 sätestatakse vangla turvalisuse tagamise tingimused.

Lõikes 1 sätestatakse, et  Eesti vastutab avaliku korra ja julgeoleku tagamise eest vanglast

väljaspool. Eesti võtab tarvitusele vajalikud meetmed vangla sujuva töö tagamiseks ning

avaliku korra häirimise ennetamiseks vangla vahetus läheduses. Eesti põhiseadus sätestab, et

riik on kohustatud tagama oma kodanike turvalisuse ja vabaduse. See tähendab, et Eesti

vastutab oma territooriumil avaliku korra eest.

Lõikes 2 sätestatakse, et vangla julgeoleku eest vastutab Eesti vanglateenistus lepingu artikli 8

lõike 1 punkti a kohaselt. Eesti vanglateenistus on osa Eesti sisejulgeolekust ja

õiguskaitseasutustest, mille ülesanne on tagada riigis kord ja turvalisus. Seega peab Eesti

vanglateenistus tagama vangla julgeoleku.

Artikli eesmärk on paika panna poolte õigused ja kohustused vangla ja avaliku korra ning

julgeoleku tagamisel. Artiklis sätestatu on kooskõlas kehtiva õigusega, mis piiritleb

vanglateenistuse ja teiste korrakaitseasutuste (eelkõige PPA) pädevused avaliku korra ja

julgeoleku tagamisel.

Artikkel 17

Artikkel 17 sätestab kinnipeetava toitlustuse vanglas.

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetavatele tagatakse vanglas toit Põhjamaade Ministrite

Nõukogu kehtestatud toitumissoovituste kohaselt. Ka praegu lähtutakse Eestis vanglatoidu

pakkumisel samast soovitusest.

Lõikes 2 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus saada tema tervislikest vajadustest lähtuvat

toitu. Võimaluse korral võetakse arvesse ka kinnipeetava usulisi veendumusi. Kinnipeetaval on

alati õigus saada taimetoitu.

Lõikes 3 sätestatakse, et  kinnipeetavale tagatakse toidukorrad tavapärastel söögiaegadel.

Samas peavad kinnipeetavale olema võimaldatud toidukorrad ajavahemikus, mis on

kohandatud tema tervislikest vajadustest või usulistest veendumustest lähtudes.

Lõikes 4 sätestatakse, et vaba aja jooksul on kinnipeetaval õigus valmistada või saada sooje

jooke, välja arvatud juhul, kui see ohustab vangla korda või julgeolekut.

Sätted on vajalikud, et tagada kinnipeetavate tervislik toitumine ja inimväärne kohtlemine, mis

on kooskõlas rahvusvaheliste standardite ning Rootsi ja Eesti õigusega. Meditsiiniliste ja

usuliste vajadustega arvestamine kaitseb kinnipeetava põhiõigusi. Ka vangistusseaduse järgi

tagatakse tervishoiutöötaja ettekirjutusel kinnipeetavale dieettoitlustamine ja võimaluse korral

lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid (VangS § 47 lg 3).

Artikkel 18

Artiklis 18 reguleeritakse vangla evakueerimine hädaolukorras.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui vangla tuleb hädaolukorras evakueerida, viiakse kinnipeetavad

Eesti vanglateenistuse määratud asukohta, võttes arvesse võimalust nende viivitamatuks

üleviimiseks Rootsi, kui see on evakueerimise põhjuse tõttu vajalik. Sätted annavad aluse

kindlaks tegutsemiseks hädaolukorras. Eesti vanglateenistus peab tagama asukoha, kuhu on

võimalik hädaolukorras kinnipeetavad evakueerida.

Lõikes 2 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistus ja Eesti vanglateenistus korraldavad õppusi

endale sobivas vormis, et harjutada vanglas peetavate kinnipeetavate evakuatsiooniprotseduure

erirežiimide ajal (sealhulgas eriolukord, kriisiolukord, kõrgendatud kaitsevalmidus või

sõjaseisukord). Säte on vajalik, et tagada valmisolek reageerimiseks erakorralistele

olukordadele, kus kinnipeetavate julgeolek või riigi toimimine võib olla ohustatud. Kuna Eesti

territooriumil hoitakse Rootsi kinnipeetavaid, tuleb kriisiolukorras (näiteks sõjaseisukorra,

loodusõnnetuse või rünnaku korral) tagada nende kaitse, ümberpaigutamine või vajaduse korral

tagasisaatmine kokkulepitud evakuatsioonikorra kohaselt.

III osa (Kord)

Artikkel 19

Artiklis 19 käsitletakse karistuse täideviimise taotluste esitamise ja menetlemise korda.

Lõikes 1 sätestatakse, et enne Rootsi karistuse täideviimise alustamist Eestis esitab Rootsi

vanglateenistus Eesti Justiits- ja Digiministeeriumile taotluse karistuse täideviimiseks Eestis.

Taotluse laekumisel teeb ministeerium taotluste nõuetele vastavuse esmase formaalse kontrolli

ning tagab vajaduse korral taotluses sisalduvate andmete tõlke eesti keelde. Seejärel edastatakse

taotlus kohtusse, kus hinnatakse karistuse täideviimise lubatavust Eestis.

Rootsi vanglateenistus ei tohi esitada Eestile üle 30 taotluse kümne päeva jooksul. Kuna

taotluste rahuldamiseks on lepingu kohaselt ette nähtud üksnes 10 või 15 päeva (vt täpsemalt

lg 4), mille sisse peavad mahtuma taotluste menetlemine nii Justiits- ja Digiministeeriumis kui

ka kohtus, on Eesti ametkondade kaitseks lepingus ette nähtud nimetatud taotluste piirarv.

Lõikes 2 sätestatakse, et taotlus peab sisaldama kuupäeva, mil karistuse täitmine Eestis

lõpetatakse. Täitmine Eestis lõpeb hiljemalt üks kuu enne tingimisi vabastamise või

väljasaatmiskorralduse täitmise kuupäeva. Sätte sõnastamisel on võetud arvesse Rootsi

vajadust valmistada kinnipeetav ette vabastamiseks ja/või väljasaatmiseks.

Lõikes 3 sätestatakse nõuded taotlusele, missugust teavet peab taotlus sisaldama, et Eesti saaks

hinnata taotluse vastavust lepingule ning tunnistada karistuse täideviimise Eestis lubatavaks.

Täpsemad nõuded taotluse kohta sätestatakse riigisiseses õiguses ja lepingu lisas (ankeedi

vorm), kuid saab juba öelda, et taotlus peab sisaldama kinnipeetavale määratud karistuse

aluseks olevat sätet (arusaadaval kujul), karistusotsuse jõustumise kuupäeva, karistuse

kandmise alguspäeva ja mõistetud karistuse pikkust.

Põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

Põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui isikult

on võetud vabadus seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes,

põhiseaduses loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel või ebaproportsionaalselt

pikaks ajaks. Kuigi selliste piirangute eesmärk on selge, ei dikteeri põhiseadus ise, missuguses

menetluses tuleks seda kontrollida või missuguseid on kontrolli konkreetsed protseduurireeglid.

Lähtuda tuleb lõppeesmärgist: Eesti ei või täide viia ebaseaduslikke kohtuotsuseid.

Lepingu alusel esitatud karistuse täideviimise taotluste menetlemiseks sätestatakse riigisiseses

õiguses eraldi kord. KrMSis on kavandatavas sõnastuses PSi § 20 piiranguid arvesse võetud.

Vangistust on võimalik täide viia üksnes juhul, kui isik on süüdi mõistetud teo eest, mis on

mõlemas riigis kriminaalkorras karistatav, teo eest mõistetud karistus ei ületa Eesti

karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse

täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi aegunud.

Eelnev tähendab, et normi on vabaduspõhiõiguse tagamiseks sisse kirjutatud kolm expressis

verbis turvaklauslit, mille taustal tuleb arvestada ka neljandaga – karistuse täitmise tunnistab

lubatavaks kohus. Viimane nõue täidab PSi § 20 seadusliku aluse kriteeriumit (PS § 20 p 1

kohaselt võib isikult vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti

täitmiseks). Kahepoolse kriminaalkaristatavuse nõue, samuti karistuse ülemmäära ning täitmise

aegumise piirangud täiendavad seadusliku aluse nõuet ning tagavad, et isikult pole võetud

vabadust sobimatul põhjusel, menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks.

Lepingu kohaselt toimuks rendivanglaks sobilike kinnipeetavate eelselektsioon saatjariigis ning

Eesti poolel viidaks täide kohtu poolt formaalne lihtsustatud järelkontroll ja täiendav

julgeoluriske hindav põhjalik taustakontroll. Kontrolli lõppeesmärk on teha kindlaks, et

karistust saadetakse kandma õige inimene, teda on (kohtu poolt) kriminaalkorras karistatud

vangistusega, tema vangistuse õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi ning isikuga kaasneda

võivaid riske suudab Eesti riik olemasoleva teabe pinnalt hallata.

Taoline kontroll toetub olulises osas liikmesriikide justiitsasutuste vahelisele koostööle ja

usaldusele, kuid arvestades ELi õigusruumi harmoneerituse kõrget astet ning rahvusvahelise

koostöö igapäevasust, ei saa seda pidada õiguslikult taunitavaks. Tähelepanuta ei saa jätta ka

asjaolu, et mitmes aspektis (nt karistuse kandmise alguskuupäev) peaks Eesti igal juhul

tuginema (täielikult) partnerriigilt saadud andmetele. Teisisõnu tähendab see, et riikidevaheline

usaldus on rahvusvahelises koostöös niikuinii möödapääsmatult vajalik.

Karistuse täidetavaks tunnistamise juures tuleb arvestada, et erinevalt harilikust tunnustamisest

puudub kohtutel kõnealusel juhul võimalus välisriigis mõistetud kohtuotsust täpsustada (vt

KrMS § 484 lg 2). Kohtul on võimalik üksnes karistuse täideviimine lubatavaks tunnistada või

sellest keelduda.

Lõikes 4 sätestatakse, et taotlus tuleb menetleda kümne (10) päeva jooksul. Kaitseklauslina on

ette nähtud, et kui kümne päeva jooksul esitatakse rohkem kui 20 taotlust, vaadatakse kõik

taotlused läbi viieteistkümne (15) päeva jooksul. Menetluse läbivaatamise kord sätestatakse

täpsemalt kriminaalmenetluse seadustikus, kuid lepingus sätestatud (üldise) kümnepäevase

menetlusnõudega arvestamiseks on prognoositav, et kohtutel on taotluste lahendamiseks aega

seitse (7) päeva. Tähtaegade arvutamisel lähtutakse üldistest menetlustähtaegade arvutamise

reeglitest, kuna läbirääkimiste käigus tehtud võrdlused on näidanud, et Eesti ja Rootsi lähtuvad

sarnastest tähtaegade arvutamise reeglitest. Näiteks loetakse tähtpäeva langemisel

nädalavahetusele või riigipühale uueks tähtpäevaks järgmine tööpäev.

Taotluse lahendamise täpsem kord sätestatakse riigisiseses õiguses menetlusökonoomia

põhimõttega arvestades. Arvestades, et karistuse täideviimise lubatavus otsustatakse

eeltäidetud ankeedi pinnalt ning hinnatavad asjaolud on vähesed ja selged, on otstarbekas

võimaldada kohtul kasutada taotluse rahuldamiseks pealdisega määrust. Kuna tegemist ei ole

tunnustamisotsusega, pole kohtul lubatud täitmise aluseks olevat kohtuotsust täpsustada.

Võimalik on taotlus rahuldada või taotluse rahuldamisest keelduda. Taotluse puuduste korral

on võimalik lasta taotlejal Justiits- ja Digiministeeriumi vahendusel puudused kõrvaldada.

Lõikes 5 sätestatakse, et taotlus rahuldatakse, kui artiklis 20 sätestatud tingimused on täidetud

ja Eesti kohtud on otsustanud, et sarnased teod on Eesti seaduste kohaselt karistatavad,

täideviidav karistus ei ole ebamõistlikult karm ning ajavahemik kohtuotsuse jõustumise ja selle

täitmisele pööramise alguse vahel ei ületa kolme (3) aastat.Tuleb arvestada, et Eesti kohus peab

karistuse täideviimise ka riigisisese õiguse kohaselt lubatavaks tunnistama (taotlus on kohtu

poolt rahuldatud).

Lõikes 6 sätestatakse, et kui taotlus rahuldatakse, teatab Eesti Justiits- ja Digiministeerium

viivitamata Rootsi vanglateenistusele, millal saab vanglas kõige varem alustada Rootsi

karistuse täideviimist. Karistuse täideviimist peab olema võimalik alustada niipea kui võimalik,

arvestades vangla lepingukohast mahutavust. Kuna riigisisese õiguse kohaselt on kavas muuta

kõnealune kohtumäärus kohe täitmisele kuuluvaks, on lõikes 5 nimetatud kuupäeva all mõeldud

eelkõige päeva, mil vangla on võimeline kinnipeetava vastu võtma.

Lõike 7 kohaselt võib Eesti Justiits- ja Digiministeerium taotluse rahuldamisest keelduda, kui

on põhjust arvata, et isikut tuleks artikli 20 lõike 2 punkti e kohaselt pidada suure

julgeolekuriskiga isikuks. Tegemist on kinnipeetavast lähtuvatest riskidest lähtuva hinnanguga,

millele kohus ei anna seisukohta. Kui taotlust ei rahuldata, teavitab Eesti Justiits- ja

Digiministeerium kohe Rootsi vanglateenistust ning esitab lühidalt keeldumise põhjused (nt

julgeolekukaalutlused).

Kui Eesti tuvastab asjaolud, mis mille tõttu isik ei oleks tohtinud Eestisse tulla, siis artikkel 22

lg 3 annab aluse nõuda Eestil, et Rootsi peab kinnipeetava tagasi võtma. Taotlus kuulub

koheselt rahuldamisele. Asjaolud, mistõttu tuleb isik tagasi võtta peavad vastama artikkel 20 lg

2 punktile e. See tähendab, et kinnipeetav on ka Rootsi mõistes kõrge riskiga isik.

Rootsi mõistes kõrge riskiga isik, kes ei tohi olla tavarežiimiga vanglas, vaid peaks olema

kõrgema režiimiga vanglas, vastab samadele parameetritele ja tunnustele, nagu on Eestis.

Nimelt ei tohi isikul olla kehtivaid sidemeid kuritegeliku maailmaga. Ta ei tohi olla suhtluses

organiseeritud kuritegevuse liikmetega, ei tohi olla kuritegeliku ühingu liige, ei tohi olla

äärmusluse vaadetega, ei tohi olla keskmisest ohtlikum endale, personalile ega

kaaskinnipeetavatele. Nimekiri ei ole ammendav. Lepingus on toodud üle 10 erineva välistava

asjaolu, mille esimesel ei tohiks isegi kaaluda isiku Eestisse saatmist. Rootsi vanglateenistuse

definitsioon „suure julgeolekuriskiga isik“ on viimane filter, kui muid välistavaid kriteeriume

ei esine. Näiteks, kui on olukord, kus isik on süüdi mõistetud maksukuriteos, aga tegelikult oli

ta osa organiseeritud kuritegevusest, kus ta on jätkuvalt liige, siis ta läheb nimetatud kriteeriumi

alla. Rootsis ei pea olema isik organiseeritud kuritegevuses olema süüdi mõistetud selleks, et

lugeda ta selle osaks.

Lepingus ei ole sätestatud, kui kaua on Eestil aega taustakontrolli tegemiseks. Sisuliselt kogu

see aeg, kui isik kannab Eestis karistust, on Eestil õigus tuvastada asjaolusid (tuvastamine algab

tegelikult koheselt, kui andmed on liikunud) ja nõuda isiku tagasi võtmist. Taustakontroll ei pea

mahtuma 10 päeva sisse.

Taustakontroll toimub iseseisval tööliinil, mis ei sõltu kohtu tunnustamise menetlusest. On

selge, et sellise aja jooksul ei jõua Eesti põhjalikku taustakontrolli ära teha, mistõttu on oluline,

et tegemist oleks eraldi protsessiga. Kohe, kui kohus on kinnitanud, et isik võib Eestisse

karistust kandma tulla, saadetakse ta Tartu vanglasse. Paralleelselt teha talle Eesti poolt

jätkuvalt taustakontrolli. Kõige kulukam risk on see, et isik tuleb Rootsi tagasi saata, mis on

ressursi kulu mõlemale poolele (Tartu vanglasse on saabunud kinnipeetav, kes siia poleks

tohtinud üldse tullagi). Oluline on, et kui Eesti avastab midagi, mida Rootsi mitte, jagaksid

asutused omavahel infot.

Transpordi kulu Tartu Vanglast lennukini kannab Eesti. Ülejäänud kulu Rootsi.

Artikkel 20

Artiklis 20 määratakse tingimused, mille ilmnemise korral isiku Rootsi karistuse täitmine Eestis

lepingu alusel on välistatud, õigemini tingimused, mille esinemisel ei või Rootsi isegi Eestile

sellekohast taotlust esitada. Tingimuste määramine aitab täita loodavad vanglakohad kõige

optimaalsemalt. Lisaks on tingimuste sätestamisel lähtutud sellest, et välisvangide karistuse

täideviimisega tekkida võiv julgeolekurisk oleks maandatud.

Rootsi vangla- ja kriminaalhooldusteenistus ei taotle Rootsi karistuse täideviimist Eestis, kui

süüdimõistetu on:

a. naissoost;

b. alla 18-aastane;

c. saanud täitmistaotluse esitamise ajaks ajal lõppstaadiumis haigusega diagnoosi või on tal

diagnoositud raske füüsiline või psüühikahäire ja ta vajab väljaspool vanglat arstiabi;

d. mõistetud kohtumeditsiinilisele psühhiaatrilisele ravile Rootsi kohtumeditsiinilise abi

seaduse (1991:1129) alusel või kes saab muul viisil ravi nimetatud seaduse alusel;Rootsi

e. Rootsi vanaduspensioni saaja;

f. Eesti kodanik või Eesti alaline elanik;

g. Eestis tagaotsitavaks kuulutatud isik;

h.  Eestis kuulutatud vastuvõetamatuks isikuks (persona non grata) või kellele Eesti Vabariigi

ametiasutused on kehtestanud riiki sisenemise keelu muudel alustel.

Lõike 1 eesmärk on välistada saadetavate isikute hulgast esmalt erikohtlemist vajavad

kinnipeetavad (naised, alaealised, kõrges eas kinnipeetavad, haiged) ning teisalt inimesed, kelle

üleandmine peaks toimuma mingi Euroopa Liidu rahvusvahelise kriminaalkoostöö instrumendi

kaudu (Euroopa vahistamismääruse täitmine, otsuse tunnustamise taotlus vms). Näiteks tuleks

alaealiste ja naiste paigutamiseks luua eraldi üksused, mis tähendaks märkimisväärseid

lisakulusid (nagu ka pensioni maksmine vanaduspensionäridele). Lõige sisaldab ka eraldi

klauslit nende inimeste jaoks, kellele puhul on riik sisenemise ära keelanud (persona non grata,

sissesõidukeeld vms).

Lõikes 2 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistus ei taotle Rootsi karistuse täideviimist Eestis

isiku suhtes, kes kujutab endast suurt julgeolekuriski, sest isik:

a.  on süüdi mõistetud Rootsi terroriaktide seaduse (2022:666) alusel toime pandud süüteos;

b. on süüdi mõistetud kuriteo eest, mis on nimetatud Rootsi karistusseadustiku peatükis 19

(1962:700);

c.  on menetlusosaline Rootsi välismaalaste erijärelevalve seaduse (2022:700) alusel algatatud

asjas või menetluses (karistatud riigivastase teo eest);

d. on või on olnud uurimise all Rootsi välismaalaste seaduse (2005:716) kohases

julgeolekuasjas või

e. keda Rootsi vanglateenistus peab muul viisil kõrge julgeolekuriskiga isikuks.

Lõikes 2 on loetletud eeskätt saatjariigile suunatud välistused, mille esinemise korral

kinnipeetava Eestisse saatmist taotleda ei tohi. Kokkuvõtvalt ei ole Rootsil lubatud saata

Eestisse kõrgohtlikke vange, kelle ohutase võib olla tingitud mitmest erinevast asjaolust.

Näiteks on välistatud kinnipeetavad, kes kannavad karistust organiseeritud või terrorismi

kuriteo eest, samuti ei võta Eesti vastu kinnipeetavaid, kes on pannud toime mõne riigivastase

süüteo või kuulutatud mingil muul põhjusel kõrgohtlikuks kinnipeetavaks.

Enne võõrriigi vangide saabumist tuleb Eestile saata nimekiri potentsiaalsetest vangidest, kelle

põhjaliku taustakontrolli teeb omakorda Eesti. Välistavate asjaolude ilmnemise korral keeldub

Eesti isikut vastu võtmast.

Artikkel 21

Artiklis 21 reguleeritakse vanglakaristuse täitmise alustamist Eestis.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui Eesti Justiits- ja Digiministeerium on täitmistaotluse rahuldanud,

võib Rootsi vanglateenistus kinnipeetava Eestisse üle viia alates kuupäevast, millest Eesti

Justiits- ja Digiministeerium on artikli 19 lõike 6 kohaselt teavitanud.

Lõikes 2 sätestatakse, et kokkulepe on õiguslikuks aluseks kinnipeetavate Eestisse sisenemiseks

ja Eestis viibimiseks Rootsi karistuse kandmise ajal. Leping annab õigusliku aluse

kinnipeetavate Eestis viibimiseks kogu karistuse kandmise perioodil, isiku Eestis viibimine

toimub kahe riigi vahelise lepingu kohaselt ning see on rahvusvahelise õiguse ja riigisisese

õiguse alusel siduv.

Klausliga välistatakse vajadus väljastada lepingu alusel karistust kandvatele kinnipeetavatele

Eestisse reisimiseks ja siinviibimiseks viisa. Võttes arvesse, et kinnipeetavaid hoitakse Eestis

vanglas ja neil ei ole võimalik Eestis vabalt (st ilma relvastatud saatjateta ja sedagi üksnes väga

erandlikel juhtudel) ringi liikuda, oleks viisa väljastamine tarbetu bürokraatia, mille vältimiseks

on lõikes 2 sisalduv klausel hädavajalik.

Artikkel 22

Artiklis 22 sätestatakse karistuse kandmise lõpetamine Eestis. Mõlemal riigil võib esineda

juhtumeid, mille puhul on karistuse täideviimine vaja lõpetada varem, kui oli algselt

planeeritud. Sellised juhtumid võivad olla näiteks tervislikud kaalutlused, kinnipeetavast

lähtuvate riskide ümberhindamine või muud põhjused. Artikkel annab aluse karistuse

täideviimise varasemaks lõpetamiseks.

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetav toimetatakse Eestist Rootsi hiljemalt artikli 19 lõike 2 järgi

määratud kuupäeval.

Lõikes 2 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistus võib otsustada, et täitmine Eestis lõpeb artikli

19 lõike 2 järgi määratud kuupäevast varem.

Lõikes 3 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus võib taotleda, et Rootsi vanglateenistus otsustaks,

et täitmine Eestis lõpetataks varem kui artikli 19 lõike 2 järgi määratud kuupäev. Kui taotluse

aluseks on asjaolu, et isikust lähtuvat julgeolekuriski tuleb pidada suureks artikli 20 lõike 2 e

tähenduses, rahuldab Rootsi Vanglateenistus taotluse koheselt.

Artikkel 23

Artiklis 23 sätestatakse Eestis karistuse kandmise pikendamise asjaolud.

Kuupäeva, mil karistuse täideviimine Eestis lõpeb, võib Rootsi vanglateenistuse taotlusel edasi

lükata, kui Rootsi vanglateenistus sellise taotluse teeb. Sellist taotlust käsitletakse artikli 19

lõigete 4–6 kohaselt. Tavaliselt määratakse kindlaks kuupäev, millal Rootsi karistus loetakse

Eestis täidetuks, seega lõpeb ka isiku viibimine Eesti territooriumil. Kuid artikkel võimaldab

seda kuupäeva edasi lükata. Taotluse esitamise ja läbivaatamise tähtajad on samad, mis

esialgsel täitmistaotlusel.

Kõne all on juhtumid, kus kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt vangistuse kandmisest või

kui kinnipeetav paneb toime uue kuriteo ja talle mõistetakse liitkaristus. Viimasel juhul võib

kinnipeetava viibimise pikendamiseks Tartu vanglas olla vaja lahendada uus taotlus, millega

Eesti kohus tunnistab liitkaristuse täideviimise Eestis lubatavaks (juhul, kui kriminaalmenetlus

anti üle ja süüdimõistvat otsust ei teinud Eesti kohus).

Artikkel 24

Artiklis 24 käsitletakse kinnipeetavate transportimist. Sätted puudutavad vastutust vangide

transpordi korraldamise ja koordineerimise eest ning selle jagunemist Rootsi ja Eesti vahel.

Rootsi vastutab vangide toomise ja viimise eest üle riigipiiri (Eestisse ja Eestist välja), samas

kui Eesti vanglateenistus korraldab kogu vangide transpordi Eesti territooriumil – näiteks

lennujaamast vanglasse või vanglast piiripunkti. Lisaks sätestatakse meetmed, mida riigid

võivad rakendada transpordi ajal. Sätted aitavad tagada koordineeritud transpordi.

Lõike 1 kohaselt vastutab Rootsi vanglateenistus kinnipeetavate transpordi eest Eestisse ja

Eestist välja.

Lõike 2 kohaselt vastutab Eesti vanglateenistus kinnipeetavate transpordi eest Eesti

territooriumil, sealhulgas transpordi eest Eesti lennujaamadesse ja lennujaamadest ning

piiriületuskohtadesse ja sealt tagasi.

Lõike 3 kohaselt enne kinnipeetava üleandmist Rootsi vanglateenistusele vastutab Eesti

vanglateenistus selle eest, et kinnipeetava suhtes oleksid rakendatud kõik vajalikud Eesti

seaduste ja muude õigusaktide kohased turvameetmed.

Lõike 4 kohaselt enne kinnipeetava üleandmist Eesti vanglateenistusele vastutab Rootsi

vanglateenistus selle eest, et kinnipeetava suhtes oleksid rakendatud kõik vajalikud Rootsi

seaduste ja muude õigusaktide kohased turvameetmed.

Lõikes 5 sätestatakse, et  Rootsi vanglateenistuse taotlusel võib Eesti vanglateenistus korraldada

transpordi, mis muidu kuuluks lõike 1 kohaselt Rootsi ametiasutuse vastutusalasse. See ei kehti

Rootsi territooriumil toimuva transpordi kohta.

Lõikes 6 sätestatakse, et kinnipeetavate transpordi ajal võivad Eesti teenistujad ohutuse ja

transpordi häireteta kulgemise huvides kooskõlas seaduse, teiste Eesti õigusaktide ja lepinguga

kasutada sunnimeetmeid, sealhulgas ohjeldusmeetmeid. Sunnimeetmete kasutamine peab

olema kooskõlas Eestile siduvate õigusaktidega, mis tähendab, et neid tuleb rakendada

proportsionaalselt, inimväärikust austades ning rahvusvahelisi inimõiguste standardeid (nt

Euroopa inimõiguste konventsioon) järgides.

Lõikes 7 sätestatakse, et Rootsi teenistujad võivad osaleda vaatlejatena Eesti kinnipeetavate

transportimisel.

Lõikes 8 sätestatakse, et Eesti vanglateenistusel on õigus kohaldada kinnipeetavale, kes paneb

Eesti territooriumil transportimise ajal toime distsiplinaarrikkumise, meetmeid ja sanktsioone

kooskõlas Eesti seaduste ja muude õigusaktidega ning selle kokkuleppega.

Artikkel 25

Artiklis 25 sätestatakse toimimine põgenemise korral. Kinnipeetava põgenemise korral peab

Eesti personal teavitama politseid ja Rootsi ametiasutusi ning mõlemad pooled vastuvad

vajaduse korral enda riigi õiguse järgi tagaotsitavaks kuulutamise määruste ja/või Euroopa

vahistamismääruste väljastamise eest. Sätted on olulised, et tagada kiire ja koordineeritud

reageerimine põgenemisele ja jaotada riikidevaheline vastutus kummagi riigi pädevuse põhjal.

Selge rollijaotus (kes teavitab, kes otsustab vahistamise) väldib viivitusi ja tagab rahvusvahelise

õiguskoostöö toimimise.

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetava põgenemise korral teavitab Eesti personal viivitamata

Eesti politseid ja Rootsi vanglateenistust põgenenud kinnipeetava identiteedist. Samuti

edastatakse muu asjakohane teave.

Lõikes 2 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus teatab sündmusest asjakohastele Eesti

ametiasutustele, kui seda nõuavad Eesti seadused või muud õigusaktid. Eesti ametiasutused

vastutavad vajalike määruste väljaandmise eest Eesti seaduste ja muude õigusaktide kohaselt.

Lõikes 3 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistus teatab sündmusest asjakohastele Rootsi

ametiasutustele, kui seda nõuavad Rootsi seadused või muud õigusaktid. Rootsi ametiasutused

vastutavad vajalike määruste väljaandmise eest Rootsi seaduste ja muude õigusaktide kohaselt.

IV osa (jõustamise tingimused)

Artikkel 26

Artiklis 26 sätestatakse põhimõtted, mida peab arvestama Rootsi kinnipeetavate hõivetegevuse

korral. Kinnipeetavale tuleb tagada võimalus osaleda sisulistes tegevustes, mille eesmärk on

soodustada taasühiskonnastamist ning vähendada korduvkuritegevuse riski. Regulaarse

tegevuse pakkumine on oluline osa nüüdisaegsest vangistuspoliitikast, kus karistus ei piirdu

üksnes vabaduse võtmisega, vaid sisaldab ka sotsialiseerimist.

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetavale võimaldatakse osalemist tasustatavas tegevuses,

milleks võib olla töö, haridus, koolitus, kuritegevuse ja sõltuvustega seotud programmid või

muu struktureeritud tasustatav tegevus. Eesti vanglateenistus võib kuritegevuse ja sõltuvustega

seotud programmide läbiviimise ja hariduse pakkumisel taotleda abi Rootsi vanglateenistuselt.

Lõikes 1 viidatud kuritegevuse ja sõltuvusega seotud programmid täidavad oma eesmärki kõige

paremini, kui need viiakse läbi kinnipeetavale arusaadavas keeles, näiteks rootsi keeles. Inglise

keeles on programmi läbiviimine eesmärgipärane siis, kui kinnipeetav mõistab keelt piisavalt

hästi ja saab aru programmis läbitust. Haridus, mida pakutakse Rootsis, on rootsi keelne.

Lähtudes juba keelelisest aspektist on väga oluline, et Rootsi vanglateenistus pakub vajadusel

Eesti vanglateenistusele tuge, tagades sellega programmidest arusaamise ja hariduse

jätkusuutlikkuse. Tänapäeva tehniliste lahenduste juures on sellist jätkusuutlikust võimalik

tagada videosilla ja teiste vajalike digitaalsete lahenduste kaudu. Lõikes 2 sätestatakse, et

kinnipeetavale tuleb pakkuda vähemalt 30 tundi tasustavat tegevust nädalas. Talle määratakse

võimaluse piires tegevused, mille eesmärk on korduvkuritegevuse ennetamine või isiku

taasühiskonnastamise soodustamine, arvestades seejuures kinnipeetava motivatsiooni

muutuseks.

Lõikes 3 sätestatakse, et kinnipeetav on kohustatud täitma või osalema talle määratud

tasustatavas tegevuses. Kinnipeetav, kellele on määratud haigushüvitis või töövõime

vähenemise hüvitis, võib kohustuda osalema ainult sellistes tegevustes ja mahus, mis on tema

seisundit arvestades sobivad. Samuti sätestatakse, et kinnipeetavat ei tohi kohustada alluma

meditsiinilise iseloomuga ravile.

Lõikes 4 sätestatakse, et kinnipeetavale võib määrata tasustavaid tegevusi esmaspäevast

reedeni, välja arvatud Rootsi riigipühadel, ajavahemikus 7.30–19.00. Kui tegevuse iseloom või

muud konkreetset laadi asjaolud seda nõuavad, võib tegevusi määrata ka muul ajal.

Lõikes 5 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus kahele puhkepäevale nädalas, välja arvatud

juhul, kui esinevad erandlikud põhjused selle õiguse piiramiseks.

Kinnipeetava rakendamine töö-, haridus- või sotsiaalprogrammidesse on ka Rootsi õiguskorras

osa individuaalsest täitmiskavast ning selle eesmärk on vähendada retsidiivsuse riski ja toetada

positiivseid muutusi kinnipeetava käitumises. Seega on sarnased tegevused olulised ka juhul,

kui kinnipeetavad kannavad karistust Eestis. Sätestatud tingimused võimaldavad Eesti

vanglateenistusel täita Rootsi karistust viisil, mis on võimalikult sarnane Rootsi praktikaga.

Artikkel 27

Artiklis 27 sätestatakse kinnipeetava vaba aeg, mis tagab kinnipeetavatele õiguse igapäevasele

õuesviibimisele, kehalisele ja vaimsele vaba aja tegevusele, usuvabaduse praktiseerimisele ning

sotsiaalsele suhtlusele.

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetavale tuleb anda võimalus viibida iga päev vähemalt ühe tunni

vältel värskes õhus, välja arvatud erandlike asjaolude korral, mis välistavad selle võimaluse. Ka

vangistusseaduse § 55 lõige 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes

õhus vähemalt üks tund päevas.

Lõikes 2 sätestatakse, et kinnipeetavale tuleb võimaldada sobival viisil osaleda kehalistes või

muudes vaba aja tegevustes, mis peavad olema sisult mitmekesised.

Lõikes 3 sätestatakse, et kinnipeetavale tuleb võimaldada sobival viisil jälgida välismaailmas

toimuvat. See hõlmab muu hulgas juurdepääsu mitmekesisele rootsikeelsele kirjandusele ja

Rootsi avalikule teabele ning Rootsi telekanalitele koostöömemorandumi kohaselt.

Lõikes 4 sätestatakse, et kinnipeetavale tuleb võimaldada praktiseerida oma usutunnistust

sobival viisil.

Lõikes 5 sätestatakse, et kinnipeetavale tuleb võimaldada teiste kinnipeetavatega sobival viisil

arutada ühiseid huviküsimusi (kinnipeetavate nõukogu). Kinnipeetavate nõukogul tuleb

võimaldada pidada arutelusid sobival viisil ka Eesti vanglateenistuse personaliga.

Ka Eesti vangistusseaduses on sätestatud õigus igapäevasele õuesviibimisele, kehalisele

tegevusele ja usuvabadusele, samuti õigus saada teavet ja osaleda ühistegevuses. Võimalus

ligipääsuks kirjandusele ja Rootsi meediale säilitab kultuurilise ja keelelise sideme

päritoluriigiga. Eesti kinnipeetavatele võimaldatakse samuti ligipääs meediale ja kirjandusele,

kui see ei ole vastuolus vangla sisekorraga.

Kinnipeetavate nõukogu olemasolu ja selle dialoog vanglapersonaliga toetab

osalusdemokraatia põhimõtet vanglakeskkonnas, mis on Rootsis laialdaselt kasutusel

konfliktide ennetamiseks ja usaldusliku õhkkonna loomiseks. Kinnipeetavate nõukogu on

vanglas tegutsev kinnipeetavatest koosnev esindusorgan, mille kaudu saavad kinnipeetavad

kollektiivselt arutada ja esitada ettepanekuid või seisukohti neile olulistes vanglaelu

küsimustes. Nõukogul puudub õiguslik otsustusvõim.

Artikkel 28

Artiklis 28 sätestatakse, et elektrooniline suhtlus vanglast on lubatud vaid Eesti

vanglateenistuse loal. Lisaks sätestatakse, et kinnipeetav võib suhelda elektrooniliselt, kui see

on korralduslikult võimalik ega ohusta turvalisust, sotsiaalset kohanemist ega kellegi heaolu.

Sellise suhtluse eest võib võtta tasu ning reeglid selleks määratakse kindlaks

koostöömemorandumis. Sättega tekitatakse õiguslik alus kulude katmiseks.

Elektroonilise suhtluse all tuleb artikli tähenduses mõista nii video- kui telefonikõnesid. Säte

tagab, et elektroonilist suhtlust võimaldatakse turvaliselt ja läbipaistvalt, vältides

julgeolekuriske ning võimalikke väärkasutusi (nagu nt kõned kuriteoohvritele või inimestele,

kelle suhtes on kinnipeetavale kohaldatud lähenemiskeeldu).

Lõikes 1 sätestatakse, et, ilma et see piiraks artikli 47 kohaldamist, võib kinnipeetav kasutada

elektroonilist suhtlust vanglast üksnes Eesti vanglateenistuse loal. Sellekohane taotlus tuleb

esitada Eesti vanglateenistusele. Taotlus rahuldatakse, kui lõikes 2 sätestatud tingimused on

täidetud. Vangla on kohustatud taotlusest keeldumist põhjendama. Säte võimaldab pakutud

kujul ka piisavalt paindlikkust normi rakendamisel, et lähtuda kinnipeetava suhtluse

korraldamisel nn white list põhimõttest, mille kohaselt on võimalik kord kontrollitud isik lisada

lubatud adressaatide nimekirja, kelle suhtes pole vaja kontrolli igakordselt teostada ja taotlusest

keeldumine tuleb kõne alla üksnes mingi uue erandliku informatsiooni või asjaolu pinnalt.

Samuti ei sea artikkel piiranguid sellele, mitme inimesega võib kinnipeetav suhelda (tegemist

ei ole suletud nimekirjaga).

Lõikes 2 sätestatakse, et kinnipeetaval on lubatud suhelda elektrooniliste vahendite kaudu teise

isikuga ulatuses, milles see on mõistlikult korraldatav. Selline suhtlus võib siiski olla keelatud,

kui see:

a) ohustab julgeolekut;

b) takistab kinnipeetava kohanemist kogukonnas;

c) see on muul viisil kahjulik kinnipeetavale või mõnele teisele isikule.

Lõikes 3 sätestatakse, et kinnipeetavalt võib elektroonilise suhtluse eest võtta tasu

koostöömemorandumis täpsustatud viisil.

Artikkel 29

Artiklis 29 käsitletakse kirjavahetust ja pakkide saatmist. Selleks, et kirjavahetuse ning pakkide

saatmise kulu kinnipeetavatele ei oleks kallim võrreldes sellega, kui neid saadetakse Rootsis,

korraldab postiteenuse osutamise Rootsi.

Lõikes 1 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistus vastutab kinnipeetavate postiteenuse

korraldamise eest, sealhulgas kirjade ja pakkide edastamise eest Rootsi postiteenistusele. Eesti

vanglateenistus abistab Rootsi vanglateenistust kinnipeetavate kirjavahetuse ja pakkide

haldamisel.

Erandina üldreeglist sätestatakse lõikes 2, et Eesti vanglateenistus vastutab kinnipeetavate

kirjavahetuse käsitlemise eest Eesti ametiasutuste ja Eesti õigusteenuse osutajatega. Erandis

nimetatud adressaatide puhul on tegemist selgelt ja eranditult riigisisese kirjavahetusega, mille

puhul ei ole suurenenud postiteenuse kulud prognoositavad. Selline korraldus võimaldab

kinnipeetava olukorda hoopiski soodustada, kuna VangS § 28 lg 2 kohaselt saadetakse

mitmetele olulistele (Eesti) riigiasutustele adresseeritud kirjad vangla kulul.

Artikkel 30

Artiklis 30 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus tuua endaga kaasa isiklikke esemeid

koostöömemorandumis sätestatu kohaselt. Üldjuhul võib kinnipeetaval olla näiteks isiklikke

hügieenivahendeid, fotosid ning piiratud määral meelelahutuslikke esemeid (nt raamatuid,

raadio), kui need ei ohusta julgeolekut ega korda. Eesti kinnipeetavate puhul on

vangistusseaduse ja vanglate sisekorraeeskirjade alusel määratud kindlaks, milliseid esemeid

võib kinnipeetav omada ning kuidas esemeid kontrollitakse, hoiustatakse või tagastatakse. Ka

Rootsi kinnipeetavate puhul peab isiklike esemete lubatud koguse ja muu vajaliku sätestama

koostöömemorandumis.

Osa VI (kinnipeetava rahalised vahendid ja tasu)

Artikkel 31

Artiklis 31 sätestatakse selged reeglid kinnipeetavate isikliku raha haldamise kohta.

Lõikes 1 sätestatakse, et  Rootsi vanglateenistus teatab kinnipeetava vanglasse üleviimise

päeval Eesti vanglateenistusele tema Rootsi vanglateenistuse rahaliste vahendite konto jäägi.

Teave jäägi kohta esitatakse eurodes pärast valuuta konverteerimist Euroopa Keskpanga

vahetuskursi järgi vanglasse üleviimise päeval.

Lõikes 2 sätestatakse, et  Eesti vanglateenistus tagab, et lõikes 1 nimetatud jäägile vastavad

rahalised vahendid kantakse kinnipeetava Eesti vanglateenistuse rahaliste vahendite kontole.

Eesti kasutab kinnipeetava rahaliste vahendite arvestamiseks kinnipeetavate rahaliste vahendite

arvestussüsteemi (VangS § 441). Rootsi kinnipeetavatele ei kohaldu VangSi §-s 44 sätestatud

kinnipeetavatele laekunud summade jaotamine.

Lõikes 3 sätestatakse, et  Rootsi karistuse täideviimise ajal vanglas tagab Eesti vanglateenistus,

et kinnipeetava Eesti vanglateenistuse rahaliste vahendite kontol on pidevalt kättesaadavad

vahendid artiklis 32 sätestatud tasustatava tegevuse eest makstava tasu ulatuses. Neid vahendeid

saab kasutada vangla kaupluses.

Lõikes 4 sätestatakse, et kui kinnipeetava Rootsi vanglateenistuse hallatava rahaliste vahendite

kontole toimub laekumine, teavitab Rootsi vanglateenistus Eesti vanglateenistust summa

laekumisest. Teave laekumise kohta esitatakse eurodes pärast konverteerimist Euroopa

Keskpanga kursi järgi laekumise päeval. Eesti vanglateenistus tagab, et nimetatud laekumistele

vastavad rahalised vahendid on pidevalt kättesaadavad kinnipeetava rahaliste vahendite kontol

Eesti vanglateenistuse ning on kooskõlas koostöömemorandumiga.

Lõikes 5 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus kanda vahendeid oma kontolt edasi, vastavalt

koostöömemorandumis täpsustatule. Kõiki ülekandeid kinnipeetava kontolt haldab Rootsi

vanglateenistus.

Lõikes 6 Rootsi vanglateenistus teavitab Eesti vanglateenistuse taotlusel, kinnipeetava konto

jäägist Rootsi vanglateenistuses. Jääk esitatakse eurodes pärast ümberarvestust vastavalt

Euroopa Keskpanga vahetuskursile taotluse esitamise päeval.

Lõikes 7 Eesti vanglateenistus teavitab Rootsi vanglateenistuse taotlusel, kinnipeetava konto

jäägist Eesti vanglateenistuses.

Lõikes 8 sätestatakse, et Rootsi karistuse täitmise lõpetamisel vanglas teavitab Eesti

vanglateenistus Rootsi vanglateenistust kinnipeetava isikuarve jäägist Eestis üleviimise päeval

ning artikli 33 alusel kinnipeetud tasu summast.. Teave esitatakse eurodes.

Lõikes 9 sätestatakse, et kinnipeetava isikuarve Eesti vanglateenistuse juures on suletud

sissemaksetele ja väljamaksetele, mis ei ole reguleeritud selle lepinguga või

koostöömemorandumiga.

Selleks, et vanglas oleks tagatud kinnipeetava majanduslik järjepidevus ja õiglane kohtlemine,

on vaja, et rahalised vahendid – nii algjääk Rootsi süsteemist kui ka hilisemad tasud ja

sotsiaaltoetused – jõuaksid õigel kujul ja õiges vääringus Eesti süsteemi. Euroopa Keskpanga

vahetuskursi kasutamine tagab läbipaistvuse ja väldib vaidlusi.

Artiklis on kirja pandud tingimused, mille täitmisel on võimalik kinnipeetava rahaliste

vahendite arvestust pidada ilma riikidevaheliste ülekanneteta. Artikli kohaselt tagatakse

kinnipeetavale võrdses ulatuses raha sellega, mis oleks talle kättesaadav Rootsis karistust

kandes, ning hoitakse ära kulutused ülekandetasudele ja valuuta konverteerimisele kroonidest

eurodesse. Oluline on siinkohal rõhutada, et vaatamata kirjeldatud mehhanismile tuleb

kinnipeetavale töötasu maksjaks pidada siiski Rootsit, kuna hoolimata isikuarve

administratiivsest haldajast, sh kannete autorist, on vangide töötasu osaks Eestile vanglarendi

eest makstavast summast elik kinnipeetavale makstava töötasu jm kannete finantsiline kate

pärineb lõppastmes Rootsi eelarvest. Muud kui lepingu ja koostöömemorandumiga hõlmatud

maksed kontole ei ole lubatud. Sellega välditakse võimalikku varjatud raharinglust, rahapesu

või raha väärkasutust.

Artikkel 32

Artikkel 32 reguleerib kinnipeetavate tasustatava tegevuse eest tasustamist ja tegevuse

arvestuse põhimõtteid, järgides Rootsi karistuse täitmise süsteemi, kus töö on oluline osa

taasühiskonnastamisest ning töötasu kujutab ka motivatsioonimehhanismi, mitte üksnes

majanduslikku kompensatsiooni.

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus tasule juhul, kui ta on täitnud või osalenud talle

määratud tasustatavas tegevuses, eeldusel et selle eest ei maksa tasu mõni teine isik ega asutus.

Lõikes 2 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus tasule, mille määr ei tohi olla väiksem kui 1,6

eurot tunnis (tavatöötasu) selle aja eest, mil kinnipeetav osaleb või täidab tasustatavaid tegevusi

(tööaeg). Tavatöötasu täpne suurus määratakse koostöömemorandumis.

Lõikes 3 sätestatakse, et kui kinnipeetava töösooritus jääb oluliselt alla oodatava taseme, võib

tavatöötasust maha arvata kuni 1 euro (vähendatud töötasu). Vähendatud tasu suurus

sätestatakse koostöömemorandumis. Tavatöötasu võib vähendada ainult juhul, kui

kinnipeetavat on informeeritud võimalikust vähendamisest ning ta ei paranda seejärel oma

töösooritust. Vähendatud töötasu kehtib kuni ajani, mil kinnipeetav saavutab eeldatava

töösoorituse taseme.

Lõikes 4 sätestatakse, et tööaja hulka arvatakse ka tegevuste vaheline aeg päevas ning pausid

kogukestusega kuni 30 minutit päevas. Lõunapaus tööaja hulka ei kuulu.

Lõikes 5 sätestatakse, et tööaja hulka kuulub ka aeg, mil kinnipeetav oleks muidu osalenud

tasustatavas tegevuses, kuid viibib selle asemel:

a) planeeritud ja personali juhitud arutelul Rootsi karistuse täitmise või sellega seotud

küsimuste üle;

b) vangide nõukogu koosolekul või arutelul Eesti vanglateenistuse esindajatega;

c) muudes vanglas toimuvates olulistes tegevustes, sealhulgas arsti- ja hambaarstivisiitidel ning

usuliste esindajatega suhtlemisel.

Lõikes 6 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus lisatasule (täpne suurus määratakse

koostöömemorandumis), kui ta:

a) töötab rohkem kui kaheksa tundi päevas;

b) töötab rohkem kui 40 tundi nädalas;

c) töötab päeval, mis muidu oleks olnud artikli 26 lõike 4 järgi puhkepäev;

d) töötab väljaspool artikli 26 lõikes 43 määratud tööaega, välja arvatud juhul, kui lisatasu

makstakse juba punktide a–c alusel.

Lõikes 7 sätestatakse, et kinnipeetaval on õigus töötasule ka juhul, kui talle ei ole võimalik

määrata tasustatavat tegevust tavapärastel tööaegadel, kui see ei ole tingitud temast endast, või

kui tema töövõime on täielikult või osaliselt vähenenud haiguse tõttu. Tasu ei maksta, kui

kinnipeetav saab Rootsi sotsiaalkindlustusseadustiku alusel haigushüvitist või tegevustoetust.

Lõikes 8 sätestatakse, et kinnipeetaval, kellele ei ole võimalik määrata vähemalt 30 tundi

tasustatavat tegevust nädalas, on õigus tasule, mis ei tohi olla väiksem kui 0,8 eurot iga

töötamata jäänud tööaja tunni kohta. Selle tasu täpne suurus määratakse

koostöömemorandumis.

Lõikes 9 sätestatakse, et artiklis nimetatud tasu ei tohi olla arestitav.

Töötasu maksmise eeldus on aktiivne osalemine tööalases tegevuses ning selline süsteem on ka

Rootsi vanglasüsteemis, kus töötasu makstakse ainult siis, kui isik reaalselt panustab määratud

tegevusse ning kui selle eest ei maksa mõni väline üksus, nagu sotsiaalteenistus või raviasutus.

Tasu suuruse sätestamine miinimumsummana ning selle konkreetne määramine

koostöömemorandumis annab lepingule paindlikkuse säilitada vastavus Rootsi praktikale, kus

töö eest makstavad summad võivad varieeruda tegevuse laadi järgi. Samuti on oluline, et tasu

võib vähendada ainult juhul, kui töösooritus on oluliselt puudulik ning kinnipeetavat on sellest

enne teavitatud.

Sätted võimaldavad maksta tasu ka olukorras, kus töö ei ole võimalik isikust sõltumatul

põhjusel või ajutise töövõimetuse tõttu. See hoiab ära kinnipeetava sissetuleku täieliku

kadumise ja soodustab osalemist vastavalt võimalustele. Samal ajal välistatakse topelttoetus,

kui isik juba saab Rootsi sotsiaalkindlustushüvitisi, tagades proportsionaalsuse ja vältides

topelthüvitamist. Arestimatu töötasu tagab, et kinnipeetava elementaarsed isiklikud vahendid

säiliksid.

Artikkel 33

Artiklis 33 sätestatakse töötasu kinnipidamise reeglid.

Lõikes 1 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus peab kinni kümme (10) protsenti artiklis 32

viidatud töötasust, et koguda vahendeid kinnipeetava lühiajalise väljasõidu ja vabastamisega

seotud eesmärkidel. Erandjuhtudel võib Eesti vanglateenistus lubada, et kinnipeetud summat

kasutatakse mõnel muul otstarbel.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui kinnipeetav on tahtlikult kahjustanud Eesti vanglateenistusele

kuuluvat või kasutusse antud vara, võib vanglateenistus artikli 56 lõike 5 alusel pidada artiklis

32 sätestatud töötasust kinni summa, mis vastab vara asendamise või hüvitamise kulule.

Töötasu osaline kinnipidamine kinnipeetava vahendikontolt on nii Rootsis kui ka Eestis

tunnustatud praktika, kui see on selgelt reguleeritud, proportsionaalne ja põhjendatud. Rootsi

vanglasüsteemis on tavaks, et osa töötasust (tavaliselt 10–15%) kogutakse eraldi kontole, mida

saab kasutada üksnes kinnipeetava vabastamisega seotud vajadusteks, näiteks eluaseme,

transpordi või esmavajalike kulude katteks. Samasugune mehhanism on ka Eesti

vangistusseaduses (VangS § 44 lg-d 2–4), mille järgi vanglateenistus võib kinni pidada osa

kinnipeetavale laekuvast summast. Sätted on seega vajalikud, et tagada kinnipeetava

ettevalmistus vabanemiseks. Lisaks annab lõikes 2 sätestatud töötasu kinnipidamine Eesti

riigile kindluse, et kinnipeetav vastutab vangla vara tahtliku kahjustamise eest.

IV osa (lühiajaline väljasõit ja muu ajutiselt vanglast eemal viibimine)

Artikkel 34

Artiklis 32 sätestatakse, et üldsätete kohaselt võib lühiajalisi väljasõite ja muid ajutisi

eemalviibimisi vanglast lubada üksnes Rootsi territooriumil. See tähendab, et väljasõidu

lubamisel transporditakse kinnipeetav järelevalve all Rootsi territooriumile.

Artikkel 35

Artiklis 35 sätestatakse kinnipeetava lühiajalise väljasõidu läbivaatamise kord. Kinnipeetav

saab taotleda luba Rootsi territooriumile lahkumiseks, kuid loa andmine sõltub Eesti ja Rootsi

ametkondade ühisest hinnangust.

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetav võib taotleda lühiajalist väljasõitu vanglast artiklite 36 või

37 järgi. Taotlus esitatakse Eesti vanglateenistusele, kes seda menetleb.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui Eesti vanglateenistus leiab, et taotlus võib olla rahuldatav artiklite

36 või 37 alusel, teavitab ta Rootsi vanglateenistust oma järeldusest ja kinnipeetava taotlusest.

Rootsi vanglateenistus hindab taotluse ja edastab oma seisukoha Eesti vanglateenistusele.

a) Kui Rootsi vanglateenistus jõuab samale järeldusele, otsustab ta viivitamata, et karistuse

täitmine Eestis lõpetatakse artikli 22 lõike 2 kohaselt.

b) Kui Rootsi vanglateenistus jõuab erinevale järeldusele, jätab Eesti vanglateenistus taotluse

rahuldamata.

Üldpõhimõttena on sellised lahkumised lubatud üksnes Rootsi territooriumile, välja arvatud

erandid Eesti ametiasutuse algatusel. Taotlused esitatakse esmalt Eesti vanglateenistusele, kes

neid menetleb. Kui taotlus põhineb Rootsi ametiasutuse soovil, vastutab Rootsi selle

täideviimise eest ning korraldab isiku tagasi Rootsi saatmise. Selline jaotus tagab selge

pädevuse, väldib ristivastutust ning võimaldab ajutist lahkumist üksnes kooskõlastatud ja

kontrollitud tingimustel, olles kooskõlas nii Rootsi kui ka Eesti õigusega.

Artikkel 36

Artiklis 36 käsitletakse tavapärast lühiajalist väljasõitu vanglast. Kinnipeetaval on võimalus

saada luba lühiajaliseks väljaspool vanglat viibimiseks, et toetada tema taasühiskonnastamist,

eeldusel et osa karistusest on kantud ja puudub ilmselge oht kuriteo toimepanemiseks.

Erandjuhtudel võib loa anda ka varem, sealhulgas eluaegsete karistuste puhul, mida käsitatakse

18-aastase karistusena. Sätted võimaldavad järk-järgulist taasühiskonnastamist, mis soodustab

kinnipeetava sotsiaalset kohanemist ja vähendab retsidiivsuse riski. Samas sätestatakse selged

piiri, millega peab arvestama, et turvalisus oleks tagatud.

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetava kohanemise hõlbustamiseks Rootsi kogukonnas võib talle

anda loa viibida lühiajaliselt väljaspool vanglat (tavapärane lühiajaline väljasõit), kui

a) on kantud vähemalt veerand Rootsi karistusest, kuid vähemalt kaks kuud, ja

b) puudub ilmselge oht, et kinnipeetav paneb toime kuriteo, hoidub kõrvale Rootsi karistuse

täielikust täitmisest või käitub muul viisil sobimatult.

Lõike 2 kohaselt määratakse eluaegset vangistust kandva kinnipeetava puhul esimeses lõigus

nimetatud tähtaeg nii, nagu oleks Rootsi karistuseks määratud kaheksateist aastat. Rootsi õiguse

järgi peab eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav olema kandnud ära 18 aastat

karistusest, et soodustust kasutada.

Lõike 3 kohaselt võib erandlikel põhjustel väljasõiduloa anda ka siis, kui lõike 1 punktis a

nimetatud periood ei ole möödunud.

Lõikes 4 sätestatakse, et Rootsi poolt määratud kinnipeetava suhtes kohaldatavaid eritingimusi

võetakse arvesse lühiajalisele väljasõidule lubamisel.

Artikkel 37

Artiklis 37 sätestatakse kinnipeetava lühiajalise väljaviimise erijuhud, mille järgi on võimalik

lubada kinnipeetav lühiajaliselt väljaspoole vanglat ka erakorralistes olukordades. Sätte

reguleerimisalasse võivad jääda näiteks perekondlikud sündmused, kus kinnipeetav peaks

osalema, kuid artiklit 36 ei ole võimalik rakendada. Siiski on ka eriloa andmisel oluline hinnata

kinnipeetava väljaspool vanglat viibimisega kaasneda võivaid riske.

Eriti erandlikel põhjustel võib kinnipeetavale anda loa viibida lühiajaliselt väljaspool vanglat

(erakorraline lühiajaline väljasõit), kui  tema vajadust vanglast eemal viibimiseks ei ole

võimalik täita artikli 36 alusel antava lühiajalise väljasõiduga ja vanglast eemal viibimise

andmine on võimalik võttes arvesse riski, et kinnipeetav võib sooritada süüteo, hoida eemale

karistuse täies ulatuses täitmisest või käituda muul viisil sobimatult.

Rootsi poolt määratud kinnipeetava suhtes kohaldatavaid eritingimusi võetakse arvesse

lühiajalisele väljasõidule lubamisel.

Artikkel 38

Lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetava ajutine eemalviibimine vanglast artiklite 39 või 40 alusel

temalt taotlust ei vaja. Artikkel sätestab korra, kuidas toimub ajutine vanglast eemalviibimine

ilma kinnipeetava taotluseta, näiteks juhul, kui see on vajalik ametiasutusse ilmumiseks.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui Eesti vanglateenistus leiab, et ajutine eemalviibimine vanglast tuleb

artiklite 39 või 40 alusel võimaldada, teavitab ta sellest Rootsi vanglateenistust.

a) Kui Eesti vanglateenistus jõuab järeldusele, et artikli 39 alusel ja Eesti ametiasutuse taotlusel

tuleb ajutine eemalviibimine võimaldada, vastutab otsuse täideviimise eest Eesti

vanglateenistus. Erandina artiklist 34 võib sellist otsust täita Eesti territooriumil.

b) Kui ajutine eemalviibimine artikli 39 või 40 alusel toimub Rootsi ametiasutuse taotlusel,

vastutab täideviimise eest Rootsi vanglateenistus ning otsustab viivitamata, et karistuse täitmine

Eestis lõpetatakse artikli 22 lõike 2 kohaselt.

Kui algatus tuleb Eesti avaliku võimu esindajalt, näiteks kohtult või raviasutuselt, on loomulik,

et ka täideviimine jääb Eesti vanglateenistuse pädevusse ning selline lahkumine võib toimuda

Eesti territooriumil. Kui aga eemalviibimine on Rootsi ametiasutuse algatusel, eeldatakse, et

kinnipeetav peab füüsiliselt liikuma Rootsi jurisdiktsiooni alla, milleks Rootsi vanglateenistus

korraldab karistuse täitmise lõpetamise Eestis.

Artikkel 39

Artiklis 39 käsitletakse kohtusse või muusse ametiasutusse ilmumist. Säte tagab, et kinnipeetav

saab osaleda menetlustes, säilitades samas tõhususe, eelistades kasutada tehnoloogilisi

lahendusi. Heli- või heli- ja videoedastuse kaudu kohtumistel osalemine vähendab vajadust

kinnipeetavate transpordi järele ning transpordiga seotud riske ja kulusid. Eestis on võimalik

osaleda kohtuistungitel video teel nii, et kinnipeetav ei pea kohtumenetluse pidamiseks ise

füüsiliselt kohtusse kohale minema. Sama võimalus tagatakse ka Rootsi kinnipeetavatele, kelle

karistust viiakse täide Tartu vanglas.

Punkti 1 järgi võib kinnipeetav ajutiselt viibida väljaspool vanglat, kui Rootsi või Eesti

ametiasutus nõuab kinnipeetava vahetut osalemist ja kohalolekut asutuses. Juhul kui kutse

kinnipeetava vahetu ilmumise kohta on esitanud kohus, tuleb seda alati täita.

Lõike 2 kohaselt, ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist ja olles kooskõlas artikliga 12, tuleb

otsida lahendusi, mis võimaldavad kinnipeetaval osaleda avaliku võimu kandja ees audiokõne

või audio- ja videokõne teel.

Artikkel 40

Artiklis 40 käsitletakse korduvkuriteo toimepanemise riskide hindamist. Retsidiivsusriski

hindamiseks võib kinnipeetav vanglast ajutiselt lahkuda, kui Rootsi vastutav asutus peab seda

riskide hindamiseks vajalikuks. Kinnipeetav, kes peab läbima oma korduvkuriteo

toimepanemise riskide hindamise Rootsi eluaegse karistuse asendamise seaduse (2006:45) § 10

kohaselt, võib vanglast eemale jääda nii kauaks, kui hindamise eest vastutav Rootsi asutus peab

vajalikuks. Võimalus on oluline, et tagada põhjalik ja sisuline hindamine, mis võib mõjutada

eluaegse karistuse võimalikku ümberarvestamist. Tegemist on Rootsi seaduses ette nähtud

hindamisega.

V osa (tervishoiuteenus ja kinnipeetava surm)

Artiklites 41 ja 42 reguleeritakse tervishoiuteenuste osutamist ning sätestatakse

toimimisjuhised olukorraks, kui kinnipeetav on vanglas karistuse kandmise ajal surnud.

Artikkel 41

Artikkel 41 sätestab tervishoiuteenuse korraldusliku ja finantsvastutuse täieliku jaotuse, et

tagada Rootsi karistust Eestis kandvale isikule tema õigustele ja vajadustele vastav

tervishoiuteenuste kättesaadavus. Eestis osutatakse kogu meditsiini- ja hambaravi, sealhulgas

vajaduse korral eriarstiteenuseid, Eesti õiguse ja standardite järgi. See on kooskõlas

territoriaalsuse põhimõttega, mille alusel vastutab asukohariik esmase teenuse osutamise eest.

Artikli kohaselt vastutab Eesti kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise eest Eesti seaduste

alusel, sealhulgas ravi eest vanglas või haiglas. Vajadusel viiakse isik Rootsi. Meditsiinitooteid

kasutatakse, terviseandmeid vahetatakse ja kulud kaetakse kokkulepitud korras. Oluline on

tagada katkematu ja nõuetekohane tervishoiuteenuse osutamine kinnipeetavale ka teise riigi

karistuse täideviimise käigus.

Lõike 1 kohaselt osutatakse kinnipeetavale tervishoiuteenust Eestis Eesti riigisiseste seaduste

ja teiste õigusaktide kohaselt. Eesti vanglates on olemas tervishoiuteenuse osutajad, kes tagavad

tervishoiuteenust kõikidele kinnipeetavatele.

Lõikes 2 sätestatakse, et kinnipeetavale antakse vanglasse vastuvõtmisel võimalus läbida

vanglas tegutseva tervishoiutöötaja tehtav esmane tervisekontroll. Sarnaselt tehakse ka

vangistusseaduse alusel kõigile vanglasse kinnipidamisele tulevatele isikutele esmane

tervisekontroll.

Lõikes 3 sätestatakse, et enesetapu ennetamise eesmärgil tehtavad hindamised tehakse viisil,

mis täpsustatakse koostöömemorandumis. Eesti vanglates on kasutusel suitsiidiennetuse

standardid. Koostöös Rootsiga lepitakse kokku, kas ja millises ulatuses on neid vaja rakendada

ka välisvangide puhul.

Lõikes 4 sätestatakse, et kinnipeetavale tagatakse tervishoiuteenuse osutamisel arstiabi,

sealhulgas hambaravi ja optometristi konsultatsioon:

a. vanglas, kui kinnipeetava terviseseisund ei nõua tervishoiuteenuse osutaja juurde, sh

hambaarsti või optometristi juurde suunamist punkti b kohaselt;

b. väljaspool vanglat asuva tervishoiuteenuse osutaja, sealhulgas hambaarsti või

optometristi juures, kui kinnipeetava terviseseisund nõuab ajutist tervishoiuteenust sellises

asutuses väljaspool vanglat.

Täpsem tervishoiuteenuse ulatus määratakse koostöömemorandumis. Tervishoiuteenuse

osutaja otsustab ise, kas kinnipeetav vajab suunamist silmaarsti või optometristi juurde. Ka

kehtiva vangistusseaduse kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiuteenuse

osutaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivate sätete

kohaselt. Tervishoiutöötaja on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit,

ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase

eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas

võimalus, suunab tervishoiutöötaja ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava

valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus.

Lõikes 5 sätestatakse, et kinnipeetavat, kelle suhtes on rakendatud ohjeldusmeetmeid, peab

võimalikult kiiresti läbi vaatama arst. Kui arstil ei ole võimalik kohe tervisekontrolli teha, teeb

selle teine tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja läbivaatus tagab järelevalve sunnimeetmete üle

ning aitab dokumenteerida, kas piirang oli õiguspärane ja ohutu.

Lõikes 6 sätestatakse, et kui kinnipeetava karistust ei ole artikli 20 lõike 1 punkti c kohase

terviseseisundi tõttu enam võimalik vanglas täide viia, toimetatakse ta kiiresti Rootsi.

Lõikes 7 sätestatakse, et kui üleviimine Rootsi lõike 6 kohaselt ei ole meditsiinilistel põhjustel

võimalik, osutatakse lõike 4 punkti b kohaselt ajutiselt tervishoiuteenust Eestis. Kinnipeetav

toimetatakse Rootsi niipea, kui tema terviseseisund seda võimaldab.

Lõikes 8 sätestatakse, et kui kinnipeetav tuleb Rootsile üle anda tervishoiuteenuse vajaduse

tõttu, otsustab Rootsi vanglateenistus lõike 6 kohaselt, et karistuse täideviimine Eestis lõpeb

artikli 22 lõike 2 alusel.

Lõikes 9 sätestatakse, et Eesti tagab meditsiiniseadmed ja ravimid Eesti seaduste ja muude

õigusaktide kohaselt. Kinnipeetavale teatatakse toote või ravimi üldnimetus. Erandkorras võib

Rootsi tarnida meditsiiniseadmeid ja ravimeid, tingimusel et see on kooskõlas kehtivate

õigusaktidega.

Lõikes 10 sätestatakse, et kui Rootsi kinnipeetav toimetatakse lepingu kohaselt Eestisse, jagab

Rootsi vanglateenistus kinnipeetava ingliskeelset ja rootsikeelset haiguslugu tervishoiuteenuse

osutajaga, tingimusel et see on kooskõlas kohalduvate õigusaktidega.

Lõikes 11 sätestatakse, et kui kinnipeetav toimetatakse lepingu kohaselt Rootsi, jagab

tervishoiuteenuse osutaja kinnipeetava rootsikeelset haiguslugu Rootsi teenistusega, tingimusel

et see on kooskõlas kohalduvate õigusaktidega. Haigusloo edastamine on vajalik õige ja

katkematu ravi tagamiseks.

12. Kui kinnipeetava terviseandmeid jagatakse lõike 10 või 11 kohaselt, lisatakse järgmised

dokumendid:

a) terviseandmed;

b) retseptid;

c) meditsiinilised arvamused;

d) arstitõendid;

e) muud dokumendid, mis võivad olla olulised kinnipeetava terviseseisundi hindamisel,

sealhulgas taastusravi puudutavad dokumendid.

See tagab, et rahvusvahelises koostöös oleks meditsiiniline teave kinnipeetava kohta arusaadav

ja kasutatav mõlemale osapoolele, vältides tõlkevigadest või arusaamatustest tingitud riske

tervisele.

Lõikes 13 sätestatakse, et  lõikes 12 nimetatud dokumendid tehakse kinnipeetavale järjepidevalt

kättesaadavaks rootsi keeles.

Lõikes 14 sätestatakse, et lõikes 4 nimetatud Eesti poolt osutatava tervishoiuteenuse kulud

kaetakse artiklites 51 ja 52 määratud tasust.

Artikkel 42

Artiklis 42 sätestatakse vangla toimingud kinnipeetava surmajuhtumi, enesetapukatsete ja

muude ennast kahjustavate tegevuste või käitumisviiside korral. Kinnipeetava surma või

enesevigastamise korral peab Eesti viivitamata teavitama Rootsit, algatama uurimise ning

võimaldama surnukeha transpordi. Vastutust jagavad mõlemad riigid ning juhtumit võivad

uurida ka Rootsi ametiasutused.

Lõikes 1 sätestatakse, et  kui kinnipeetav karistuse täitmise ajal vanglas sureb, sooritab

enesetapukatse või end muul viisil vigastab, teavitab Eesti vanglateenistus sellest viivitamata

Rootsi vanglateenistust. Teavitamiskohustus ei piira Eesti kohustusi, mis tulenevad

konsulaarsuhete Viini konventsiooni artiklist 37.

Lõike 2 kohaselt on Eesti vanglateenistus kohustatud teatama sündmusest asjakohastele Eesti

ametiasutustele.

Lõikes 3 sätestatakse, et surnukeha lubatakse transportida Eesti pädevate asutuste korraldusel,

et surma põhjuseid täiendavalt uurida. Kui surma põhjust on vaja veel uurida, näiteks teha

lahang või kohtuarstlik ekspertiis, võib surnukeha transportida.

Lõike 4 kohaselt jagavad Rootsi vanglateenistus ja Eesti vanglateenistus vastutust surnu

säilmete võimalikult kiire toimetamise eest Rootsi või kolmandasse riiki.

Lõike 5 kohaselt võivad asjaomased Rootsi ametiasutused vanglas teha lõikes 1 nimetatud

sündmuste haldus- ja järelevalvealaseid uurimisi Rootsi seaduste ja muude õigusaktide alusel.

Taotluse korral annab Eesti asjaomastele Rootsi ametiasutustele teavet käimasolevate uurimiste

ja süüdistuse esitamise tulemuste kohta.

IX osa (teabevahetus)

Artikkel 43

Artiklis 43 käsitletakse Eestis karistuse kandmise täideviimisega alustamisest teavitamist.

Rootsi vanglateenistus edastab karistuse Eestis täitmise alustamisel Eesti vanglateenistusele

kogu vajaliku teabe, mille täpsem loetelu sätestatakse koostöömemorandumis.

Selliseks teabeks võib olla näiteks kinnipeetavaga seotud riskid ja Rootsis toimunud tegevused,

töövõime ning muud oskused, mida vanglal on vajalik karistuse täideviimiseks teada. Lisaks

kinnipeetava keeleoskus.

Artikkel 44

Artiklis 44 käsitletakse teabevahetust Eestis karistuse kandmise ajal. Eesti vanglateenistus

kohustub Rootsi ametiasutusi teavitama kõigist olulistest turvaintsidentidest,

meediakajastustest, õigustoimingutest, rahvusvahelise koostöö taotlustest ja kaebustest ning

jagama vajaduse korral lisainfot karistuse täideviimise kohta. Regulaarne ja läbipaistev

infovahetus tagab Rootsi määratud karistuse nõuetekohase järelevalve Eestis.

Lõike 1 kohaselt teavitab Eesti vanglateenistus viivitamata Rootsi vanglateenistust kõikidest

tõsistest vangla turvalisust puudutavatest vahejuhtumitest ning meediakajastustest vangla

kohta.

Lõikes 2 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus annab regulaarselt aru Rootsi vanglateenistusele

kõikidest õigustoimingutest, mis puudutavad kinnipeetavaid Rootsi karistuse täitmise ajal

Eestis.

Lõikes 3 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus teavitab Rootsi vanglateenistust kolmandate

riikide õigusalase koostöö taotlustest, mis puudutavad kinnipeetavat.

Lõikes 4 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus edastab Rootsi vanglateenistusele koopiad

kinnipeetavate kaebustest, kui need on seotud artikli 6 lõikes 1 sätestatuga.

Lõikes 5 sätestatakse, et Eesti vanglateenistus annab Rootsi vanglateenistuse taotlusel muud

teavet karistuse täideviimise kohta Eestis. Näiteks teavet, mis puudutab taasühiskonnastavaid

tegevusi.

Artikkel 45

Artiklis 45 käsitletakse karistuse Eestis täideviimise lõpetamisega seotud teabevahetust. Enne

isiku transporti Eestist Rootsi edastab Eesti vanglateenistus Rootsi vanglateenistusele teabe

vanglas täideviidud karistuse kohta, mis on vajalik karistuse täideviimise jätkamiseks Rootsis.

Oluline on, et pärast Eestis karistuse täideviimise lõpetamist liiguks Eestis karistuse

täideviimise käigus kogutud vajalik teave Rootsi vanglateenistusele.

Artikkel 46

Artiklis 46 sätestatakse konfidentsiaalsuskohustus. Lepingupooled käsitlevad kogu lepingu

alusel vahetatavat teavet turvalisel ja konfidentsiaalsel viisil. Lepingu alusel vahetatav teave

võib sisaldada nii erinevaid isikuandmeid kui ka näiteks vangla julgeolekualast infot, mille

levimist peab vältima.

X osa (puutumatus ja eesõigused)

Artikkel 47

Rootsi karistuste täideviimisele kohalduvad Eesti seadused, kuid artikli 47 kohaselt on Rootsi

ametkondadel, rahvusvahelistel organisatsioonidel ning õigusteenuste osutajatel õigus teha

järelevalvet ning suhelda kinnipeetavatega lepingus sätestatu kohaselt. Eesti tagab juurdepääsu

vajalikule infole.

Lõikes 1 sätestatakse, et  Rootsi karistuste täitmise järelevalve ja rakendamine toimub

kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste ja teiste õigusaktidega, arvestades selle kokkuleppe ja

koostöömemorandumi sätteid nagu on sätestatud artiklis 6.

Lõikes 2 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistus on volitatud tegema järelevalvet karistuste

nõuetekohase täideviimise üle ning selleks on tal ligipääs vastavalt selle kokkuleppe artiklile 7

ja artikli 24 lõikele 7. Rootsi vanglateenistusel on õigus pääseda ligi vanglale ja selle

personalikoosolekutele ning jälgida kinnipeetavate transpordi tegemist.

Lõike 3 kohaselt on rahvusvahelistel organitel, nagu Piinamise ja Ebainimliku või Alandava

Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee, õigus korraldada etteteatamisega

ja etteteatamata külastusi vanglasse (transpordiga seotud küsimustes artikli 24 alusel ning

üleandmise ja kohtlemisega seotud küsimustes artikli 41 alusel). Neile võimaldatakse

juurdepääs teabele ja Eesti lubab kinnipeetavaid võimalikult suures ulatuses küsitleda.

Lõikes 4 sätestatakse, et asjaomased Eesti ametiasutused võivad läbi viia uurimisi vastavalt

Eesti Vabariigi seadustele ja muudele õigusaktidele, kui see on selle kokkuleppe alusel

kohaldatav ja vastab nende asutuste pädevusele.

Lõikes 5 sätestatakse, et Eesti kaitsjad ja advokaadist esindajad võivad vanglas õigusteenuseid

osutada Eesti seaduste ja muude õigusaktide kohaselt. Loa annab Eesti vanglateenistus

kooskõlas Eesti seaduste ja muude õigusaktidega.

Lõikes 6 sätestatakse, et muud kui lõikes 5 nimetatud isikud ning mittetulundusühingud, kes

osutavad õigusteenuseid, võivad õigusteenuseid osutada vanglas kohapeal või audiokõne või

audio- ja videokõne kaudu, kui Rootsi vanglateenistus on selleks loa andnud.

Lõikes 7 sätestatakse, et kinnipeetavat õigusküsimuses abistava advokaadi külastust võib

kontrollida ainult juhul, kui advokaat või kinnipeetav seda taotleb.

Artikkel 48

Artiklis 48 sätestatakse Rootsi teenistujate sõltumatus. Kuna õigusanalüüsi tulemusel leiti, et

karistuse täideviimisel otseselt riigi sunnivõimuga seotut saab ellu viia üksnes sama riigi

ametnik, lepiti kokku, et ametnikud ja töötajad on allutatud kas saatjariigi või vastuvõtva riigi

õigusele, vastavalt sellele, kumma riigi õiguse järgi nad tööle on asunud. Artikliga sätestatud

Rootsi personali puutumatus tähendab, et immuniteeti ei saa pahatahtlikult ära kasutada

kuritegude toimepanemiseks. Eelnimetatud juhtumi korral loobub Rootsi puutumatusest omal

algatusel või Eesti taotlusel igal juhul, kui puutumatuse säilitamine takistaks õigusemõistmist

ja kui puutumatusest loobumine ei kahjusta eesmärki, milleks see on antud. Puutumatusest

loobumine tähendab seda, et isikut on võimalik teo eest vastutusele võtta. Samuti sätestab

leping, et Rootsil enesel on igal juhul jurisdiktsioon oma personali suhtes, elik võimalus neid

oma tegude eest (kriminaalkorras) vastutusele võtta.

Lõikes 1 sätestatakse, et  Rootsi personalil on puutumatus Eesti jurisdiktsiooni suhtes seoses

toimingutega, mida nad teevad oma ametikohustuste täitmisel.

Lõikes 2 sätestatakse, et lõikes 1 sätestatud puutumatus antakse lepingu nõuetekohase

rakendamise, mitte Rootsi töötajate isiklikes huvides. Rootsi loobub ex officio või Eesti

taotlusel Rootsi personali puutumatusest igal juhul, kui see takistaks õigusemõistmist ning kui

puutumatuse võib ära võtta, ilma et see piiraks eesmärki, milleks see on antud.

Lõikes 3 sätestatakse, et lõikes 1 sätestatud puutumatus ei välista Rootsi teenistujate allumist

Rootsi jurisdiktsioonile.

Lõikes 4 sätestatakse, et sõltumata nende asukohast on kõik Rootsi teenistujate valduses

tööülesannete täitmisel olevad toimikud, dokumendid ja muud andmekandjad puutumatud.

Eesti võib taotleda juurdepääsu asjakohastele dokumentidele.

Lõikes 5 sätestatakse, et vara ja muude asjakohaste asjade puutumatust reguleeritakse täpsemalt

koostöömemorandumis.

Lõikes 6 sätestatakse, et Rootsi vanglateenistuse Rootsi töötajatele makstavad palgad, töötasud

ja muud sarnased tasud on Eestis maksust vabastatud.

Artikkel 49

Artiklis 49 sätestatakse kinnipeetavate sissetuleku maksustamise kord. Lõikes 1 sätestatakse, et

aeg, mille vang viibib Eesti territooriumil Rootsi karistuse kandmise eesmärgil, ei loeta Eestis

viibitud ajaks selleks, et määrata tema maksukohustust Eestis elukoha, residentsuse või muu

sarnase kriteeriumi alusel. Lõiget 1 kohaldatakse ainult juhul, kui kinnipeetav Rootsi karistuse

kandmise alustamisel: on Rootsis maksukohustuslane elukoha, residentsuse või muu sarnase

kriteeriumi alusel, ja ei ole Eestis maksukohustuslane ühegi nimetatud kriteeriumi alusel.

Artiklis 32 nimetatud tasu on Eestis maksuvaba.

Kui Rootsi kinnipeetav tuuakse Eestisse karistust kandma, siis ta ei muutu selle tõttu Eestis

maksukohustuslaseks. Samuti ei maksustata Eestis tema töötasu, kui see on seotud karistuse

kandmisega. See on maksulepinguline erisus, et vältida topeltmaksustamist ja põhjendamatut

maksukohustust.

XI osa (kulud)

Artikkel 50

Artikli 50 eesmärk on määrata kindlaks, kelle kanda jäävad esmased investeeringud vangla

kohandamiseks, et tagada Rootsi õigussüsteemi nõuetele vastav keskkond karistuse täitmiseks

Eesti territooriumil.

Lõikes 1 sätestatakse, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla vajaliku kohandamise,

ettevalmistamise ja varustamisega lepingus sätestatud standarditele ja õigusnõuetele vastavaks.

Lõikes 2 sätestatakse, et vajalikud kohandused määratakse kindlaks Rootsi vanglateenistuse ja

Eesti vanglateenistuse vahelise dialoogi teel.

Artikkel 51

Lõikes 1 sätestatakse, et Eesti kohustub tagama artikli 13 lõikes 1 määratletud vanglakohtade

koguarvu täieliku kättesaadavuse hiljemalt kaksteist kuud pärast kokkuleppe jõustumist.

Lõikes 2 sätestatakse, et pärast artiklis 52 nimetatud üleminekuperioodi maksab Rootsi iga-

aastase fikseeritud tasu summas 30 600 000 eurot 300 kinnipeetava vastu võtmise eest kuus (6)

kuud ette, kahes poolaastas osas, kus kumbki osa moodustab 50% aastatasust.

Lõikes 3 sätestatakse, et  täiendavate kinnipeetavate vastu võtmise eest, mille Eesti ei ole lõike 2

alusel eelnevalt tasutud, arvestatakse igakuiselt ja makstakse tagantjärele summas 8500 eurot

kuus ühe kinnipeetava kohta.

Eesti peab tagama igal ajal võimekuse vastu võtta 300 kinnipeetavat, kes tuleb paigutada üksi

kambrisse. Rootsi maksab 300 koha eest ka siis, kui reaalselt nii palju kinnipeetavaid ei saabu.

Alates 301-st kinnipeetavast hakkab tasumine pearaha järgi, st iga lisanduva kinnipeetava eest

tuleb Rootsil tasuda 8500 eurot kuus. Tasu maksmine toimub Rootsi poolt pearaha, st 8500 euro

järgi. Ehk kui kambris on 2 kinnipeetavat, siis tasu on 2x8500 eurot.

8500 euro sisse on arvestatud vanglateenistuse enda kulud, ettevalmistuskulud, teiste

haldusalade, sh SiMi ja kohtute kulud. Lisaks katab summa ära tervishoiuteenuse osutamise

kulu. Hind sisaldab ka riskimarginaali, mis peaks ära katma kulud, mida täna pole osatud

arvesse võtta. 300 vangi puhul oleksid jooksvad kulud kaetud tähtajaga jaanuar 2027 ning

ühekordne investeering 2028 aasta veebruariks. Kui kinnipeetavaid saabub rohkem, kui 300,

siis tasuvusperiood lüheneb (max 600 vangi puhul oleksid jooksvad kulud kaetud jaanuar 2027

ning ühekordne investeering tagasi teenitud 2027. aasta juuliks).

Eesti vastutab vangla sisseseadmise eest ning teeb esmased investeeringud, kuid vanglakoha

rendi hinda on ühekordne sisseseadmise kulu sisse arvestatud. See tähendab, et nii teenust

tervikuna kui ka ettevalmistuskulusid ei kanna Eesti maksumaksja.

Sisseseadmise kuludeks on ca 6,4 miljonit eurot – see sisaldab taristu ette valmistamist (E-

hoone vajalikud parandustööd, remonttööd), eluosakondade ja kambrite sisustamist,

ettevõtluskeskuse sisseseadmist aga ka personali värbamise, hoidmise ja koolitamise kulusid.

Lepingu järgi tasub Rootsi ettemaksuna 2 kuud enne lepingu jõustumist 75% 30,6 miljonist

eurost ehk 22 950 000 eurot (lepingu artikkel 52 lg 6). Võimalusel toimub esialgse kulu

investeerimine sellest summast, kui aga selgub, et tasuda tuleb enne 22,95 mln euro laekumist,

siis tuleb koos Rahandusministeeriumiga leida finantseerimise lahendus. Nimelt

konsulteerimise tulemusel on leitud, et üheks võimaluseks on Vabariigi Valitsuse reservi

kasutamine. Selleks planeeritakse vahendid valitsuse reservi arvelt valitsuse

sihtotstarbelisse reservi (2026. a osas RES protsessis). Planeerimise aluseks saab olla Vabariigi

Valitsuse otsus.

Lepingu allkirjastamine on planeeritud 18.06.2025, millele järgneb ratifitseerimine. Kui

ajakava on täpsemalt teada, siis hakatakse planeerima töid Tartu vanglas, mille põhjal selgub,

mis ajal ja millises mahus on vaja eelarvelisi vahendeid.

Lisaks on üheks variandiks leida vahendid Justiits- ja Digiministeeriumi enda eelarvest (6,4

mln eurot) ja vajadused katta vähemalt osaliselt. Sellisel juhul oleks otsus justiits- ja digiministri

pädevuses.

Arveldamine toimuks selliselt, et Rootsi tasub Rahandusministeeriumile (Riigikassasse), aga

arve esitatakse vangla nimel (arve koostab RTK raamatupidamine).

EL direktiiv 2006/112/EC sätestab, et avalik-õiguslikud isikud ei ole

käibemaksukohustuslased, kui nad tegutsevad oma ametialase pädevuse raames, tingimusel, et

selline tegevus ei põhjusta konkurentsi moonutamist. Kuna Eesti ja Rootsi riik sõlmivad

omavahelise avaliku teenuse lepingu vanglakohtade osas, siis selline tehing ei kuulu

käibemaksuga maksustamisele, kuna see toimub riikidevahelise koostöö raames ning ei

konkureeri turul tegutsevate ettevõtjatega). Seetõttu ei ole tegemist käibemaksuga maksutatava

tehinguga.

Artikkel 52

Artiklis 52 kehtestatakse lepingu rakendamise ajagraafik, mis annab Eestile võimaluse ette

valmistada infrastruktuur ja personali tööle rakendamine astmeliselt. See väldib ootamatut

koormust ja tagab, et igas etapis täidetakse teenuse standardid ja õiguspärasus.

Kuna tegemist on suurmahulise rahvusvahelise koostöövormiga, kus Rootsi karistust hakatakse

täide viima Eesti territooriumil, on ülimalt oluline, et süsteemi käivitamine ei toimuks korraga

täiskoormusel, vaid kontrollitud ja juhitud tempos.

Kvartaalse jagunemise kaudu saab Eesti vanglateenistus hinnata ja kohandada julgeoleku-,

personali-, logistikaprotsesse ning vajadusel teha jooksvaid parendusi.

Lõikes 1 sätestatakse, et  artikli 13 lõikes 1 sätestatud üksikkambrite koguarv tehakse järk-

järgult kättesaadavaks üleminekuperioodi jooksul, mis kestab kaksteist (12) kuud pärast selle

kokkuleppe jõustumist. Üleminekuperiood jaguneb neljaks kvartaliks ja mahutavus tehakse

kättesaadavaks lõigete 2–5 kohaselt.

Lõikes 2 sätestatakse, et üleminekuperioodi esimese kvartali alguses tagab Eesti 25% ulatuses

artikli 1 kohast vanglakohtade kättesaadavuse ehk 100 kohta.

Lõikes 3 sätestatakse, et teise kvartali alguses tagab Eesti 50% ehk 200 koha kättesaadavuse.

Lõikes 4 sätestatakse, et kolmanda kvartali alguses tagab Eesti 75% ehk 300 koha

kättesaadavuse.

Lõikes 5 sätestatakse, et neljanda kvartali alguses tagab Eesti 100% ehk 400 koha

kättesaadavuse.

Lõikes 6 sätestatakse, et üleminekuperioodi eest tasutav fikseeritud summa on 22 950 000 eurot,

mis tuleb tasuda ettemaksuna hiljemalt kaks kuud pärast käesoleva lepingu jõustumist.

Lõikes 7 sätestatakse, et kui jõutakse neljanda kvartalini, arvestatakse kõik 300 koha piirist

ületavad täiendavalt kasutatud kohad kuupõhiselt ning nende eest makstakse tagantjärele

summas 8500 eurot kuus iga kinnipeetava kohta.

Artikkel 53

Artikli 53 järgi hüvitab Rootsi kulud, mis on seotud kinnipeetava ootamatu viibimisega Eesti

territooriumil ja mis tulenevad kas asüülitaotlusest või väidetava kuriteo uurimisest.

Hüvitamine kehtib kuludele, mis tekivad kuni hetkeni, mil Eesti pädev asutus on

varjupaigataotluse või kriminaaluurimise kohta teinud lõpliku otsuse. Kuna need olukorrad ei

ole ette planeeritavad ega Eesti kontrolli all, on õiglane, et nende eest vastutab karistust algselt

määranud riik – Rootsi.

Artikkel 54

Artiklis 51 nimetatud tasud indekseeritakse alates 1. jaanuarist 2027 igal aastal kindla

indeksimääraga 3,5%. Artikkel tagab, et ajapikku kasvavad teenuse osutamise kulud, nagu

palkade, kommunaalkulude ja elukalliduse tõus, kajastuvad ka tasudes. 3,5% fikseeritud

aastane indeksimäär tagab stabiilsuse ja prognoositavuse mõlemale poolele. Indekseerimine

algab alles 2027. aastal, andes mõistliku stardiperioodi fikseeritud tasumääradega. See aitab

Eestil säilitada teenuse kvaliteeti ja võimekust pikaajaliselt, ilma vajaduseta pidevateks

hinnaläbirääkimisteks. Indekseerimise aluseks on arvestatud Rootsi tarbijahinna indeksit.

XII osa (lõppsätted)

Artikkel 55

Artiklis 55 sätestatakse lepingu jõustumine ja kehtivusaeg. Lepingu jõustumine sätestatakse

selliselt, et riikidele jääb võimalus teha lepingu täitmiseks vajalikud ettevalmistused (nt muuta

riigisiseseid õigusakte või teha vanglas vajalikud ümberehitused).

Sättes määratakse lepingu kehtivusaeg ja automaatse pikendamise kord, mis annab osapooltele

kindluse koostöö kestvuses. Säte hoiab ära ebakindluse, et leping võib lõppeda, ja võimaldab

tegevuste järjepidevust, lisaks puudub vajadus leping sageli uuesti allkirjastada või seda

formaalselt pikendada. Mõlemal poolel on võimalus leping lõpetada mõistliku etteteatamisega,

kui lepingu jätkamine ei ole enam vajalik.

Lõikes 1 sätestatakse, et pooled peavad lepingu ratifitseerima. Pooled teatavad teineteisele

kirjalikult diplomaatiliste kanalite kaudu, et lepingu jõustumiseks vajalikud riigisisesed nõuded

on täidetud. Leping jõustub kolmekümnendal päeval pärast viimase sellise teate kättesaamist.

Lõikes 2 sätestatakse, et leping kehtib viis (5) aastat alates selle jõustumisest.

Lõikes 3 sätestatakse, et leping pikeneb automaatselt veel kolmeks (3) aastaks, välja arvatud

juhul, kui kumbki lepinguosalistest teatab teisele oma soovist leping lõpetada. Selline teade

tuleb esitada vähemalt kaksteist (12) kuud enne:

a. lepingu kehtivusaja lõppu lõike 1 kohaselt või

b. pikendusperioodi lõppu käesoleva lõike kohaselt.

Artikkel 56

Artiklis 56 reguleeritakse vastutust. Määratakse vastutus rikkumiste ja kahju tekitamise eest,

tagades, et pooled ja nende kasutatavad kolmandad isikud kannavad täielikku vastutust. Eesti

vastutab vangla vara eest, kuid kinnipeetav võib vastutada ka kahju tekitamise eest isiklikult.

Lõikes 1 sätestatakse, et lepingu ja sellest tulenevate kohustuste rikkumine kohustab rikkunud

poolt hüvitama teisele poolele kogu sellest tulenev kahju.

Lõikes 2 sätestatakse, et pool vastutab sellise kolmanda isiku tegevuse, tegevusetuse või muu

käitumise eest, keda ta kasutab oma kohustuste täitmiseks lepingu alusel, samamoodi nagu

omaenda tegevuse eest.

Lõikes 3 sätestatakse, et Eesti personali hooletuse tõttu vangile tekitatud kahju kannab Eesti.

See hõlmab ka vangi inimväärikuse rikkumise eest makstud hüvitist.

Lõikes 4 sätestatakse, et vanglale ja selle varale (nii kinnis- kui ka vallasasjale) tekitatud kahju,

olenemata sellest, kas see juhtub tavapärasel kasutamisel või muul viisil, kannab Eesti. Sama

kehtib ka kinnipeetava poolt Eesti töötajatele tekitatud kahju kohta.

Lõikes 5 sätestatakse, et  kinnipeetava põgenemise korral kannab kinnipeetava tekitatud kahju

ja kulud Eesti. Sama kehtib kahju ja kulude kohta, mille on põhjustanud kinnipeetav talle antud

lühiajalise väljasõidu või muu lubatud ajutise vanglast eemal viibimise ajal, kui see toimub

Eesti territooriumil.

Lõikes 6 sätestatakse, et eelnevast hoolimata tunnistavad lepingupooled, et Eesti seaduste alusel

võib kinnipeetav isiklikult vastutada tahtlikult tekitatud kahju eest.

Artikkel 57

Artikkel 57 lubab lepingu täitmisest kõrvale kalduda, kui tekib vääramatu jõu olukord, mida

osapooled ei saa kontrollida ega ette näha.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui ilmneb vääramatu jõu asjaolu, mis takistab lepingu osalist või

täielikku täitmist, peab asjaomane pool sellistest asjaoludest teist poolt viivitamata kirjalikult

teavitama. Pärast teate kättesaamist alustavad pooled läbirääkimisi, et teha kindlaks, kas

lepingut ja selles sätestatud kohustusi on võimalik muuta vastuvõetavatel tingimustel.

Lõikes 2 sätestatakse, et vääramatu jõud tähendab kõiki asjaolusid, mis on asjaomase osapoole

mõistliku kontrolli alt väljas, sealhulgas, kuid mitte ainult, looduskatastroofid, sõda, mäss,

rahutused, tulekahju, plahvatus, terrorism, sabotaaž, streik, tööseisak, töövaidlused, õnnetused,

epideemia, pandeemia, avalike teenuste katkemine, mis tahes kohtu otsused või kolmandate

isikute erakorralised tegevused.

Artikkel 58

Artiklis 58 käsitletakse pooltevaheliste konsultatsioonide ja vaidluste lahendamist. Vaidlused

lahendatakse esmalt riikide vahel konsultatsioonide kaudu, vajaduse korral jätkatakse poolte

läbirääkimistega.

Lõikes 1 sätestatakse, et pooled võtavad vajalikud meetmed, et tagada lepingu täielik täitmine.

Iga selle kokkuleppe rakendamise rikkumine Eesti poolt, mille Rootsi vanglateenistus on

tuvastanud ja sellest teatanud Eesti vanglateenistusele, tuleb viivitamata lahendada.

Lõikes 2 sätestatakse, et kõik lepingu täitmisest tulenevad vaidlused lahendatakse peamiselt

Rootsi vanglateenistuse ja Eesti vanglateenistuse vaheliste konsultatsioonide teel.

Lõikes 3 sätestatakse, et kui vaidlust ei saa lõike 2 kohaselt lahendada, konsulteerivad pooled

vajaduse korral lepingu rakendamise üle. Kõik lepingu tõlgendamise või rakendamisega seotud

erimeelsused või vaidlused lahendatakse pooltevaheliste läbirääkimiste teel.

Artikkel 59

Artiklis 59 sätestatakse lepingu peatamine. Kokkuleppe täitmise võib mõlema poole nõusolekul

ajutiselt ja igal ajal täielikult või osaliselt peatada. Kumbki lepingupool võib igal ajal teha

ettepaneku lepingu peatamiseks diplomaatiliste kanalite kaudu. Peatamine jõustub vastavalt

poolte vahelisele kokkuleppele. Selline võimalus on oluline olukordades, kus täitmine ei ole

ajutiselt võimalik või otstarbekas (nt kriisid, haldustakistused, force majeure jt erandolukorrad),

kuid osapooled ei soovi lepingut täielikult lõpetada.

Artikkel 60

Artiklis 60 sätestatakse lepingu muutmine. Lepingut võib muuta poolte vastastikusel

nõusolekul. Kumbki pool võib igal ajal teha ettepaneku lepingu muutmiseks diplomaatiliste

kanalite kaudu. Muudatused tehakse kirjavahetuse teel ja kooskõlas poolte siseriiklike

õigusaktidega. Kõnealused muudatused jõustuvad vastavalt käesoleva lepingu artiklis 55 lõikes

1 sätestatule

Artikkel 61

Artiklis 61 sätestatakse lepingu lõpetamine.

Lõikes 1 sätestatakse, et olenemata artiklist 55 võib kumbki lepingupool lepingu igal ajal üles

öelda, teatades sellest teisele poolele diplomaatiliste kanalite kaudu. Lepingu ülesütlemise

korral lõpeb leping kaksteist (12) kuud pärast teate kättesaamise kuupäeva.

Lõikes 2 sätestatakse, et pärast käesoleva lepingu lõpetamise teate saamist alustavad pooled

viivitamatult konsultatsioone, et täpsustada Rootsi kohtuotsuste täitmise lõpetamise tingimused

vanglas.

Lõikes 3 sätestatakse, et kokkuleppe lõpetamine ei mõjuta selle kokkuleppe ja

koostöömemorandumi täitmisest tulenevaid õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne

kokkuleppe lõpetamist.

Lõikes 4 sätestatakse, et lepingu lõpetamise korral tuleb isikuandmeid, mille Eesti on saanud

Rootsilt, jätkuvalt töödelda artikli 3 lõikes 2 viidatud reeglite järgi, kui Rootsi peab seda

vajalikuks, või need andmed tuleb tagastada või kustutada Rootsi vanglateenistuse juhiste järgi.

Lõikes 5 sätestatakse, et lepingu lõpetamisel tagavad pooled, et Rootsi karistuste täideviimine

vanglas lõpeb ning vanglasse ei jääks Rootsi kinnipeetavaid ega Rootsi poolt vanglasse toodud

vara.

Leping on koostatud kahes eksemplaris inglise, eesti ja rootsi keeles, kusjuures kõik tekstid on

võrdselt autentsed. Tõlgenduslahknevuste korral on ülimuslik ingliskeelne tekst.

4. Eelnõu terminoloogia

Lepingu artikkel 1 sätestab lepingus kasutatavad terminid. Eelnõus ei kasutata uusi ega

võõrkeelseid termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kaudselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, kuna vangistuse täideviimisel

tuleb järgida erinevates ELi õigusaktides sätestatud nõudeid vangistuse täideviimisele ja

vangide kohtlemisele üldisemalt. Samas on Eesti juba praegu allutatud samadele standarditele

ning eraldiseisvaid samme ELi õiguse kohaldamiseks astuda ei ole vaja.

6. Korralduse mõjud

Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vaheline välisleping, millega Rootsi riik rendib Eestilt

vanglakohti oma kinnipeetavate vangistuse täideviimiseks, on olulise mõjuga rahvusvahelises

koostöös. Tegemist on Eesti vanglasüsteemi jaoks uuendusliku koostöövormiga, mille eesmärk

on lahendada praktilist taristulist probleemi viisil, mis oleks vastastikku kasulik, õiguspärane

ning rahaliselt põhjendatud.

Kokkuleppe mõjud avalduvad pärast seda, kui kokkuleppe on jõustunud. Kokkuleppe mõju on

mitmetasandiline. Esmajärjekorras annab see Eestile võimaluse kasutada olemasolevat

vanglataristut ratsionaalselt ja tulu teenivalt, vältides olukorda, kus suur kinnipidamishoone

jääb alakasutatuks. Rootsi jaoks pakub leping lahendust ajutisele ülekoormusele

vanglasüsteemis, võimaldades ühtlasi pidada kinni inimõigustest ja vangistustingimuste

rahvusvahelistest standarditest. Lepinguga kaasneb õiguste ja kohustuste jaotus, mis puudutab

karistuse täideviimise aspekte.

Leping toob kaasa majanduslikud mõjud, mis Eesti jaoks tähendab märkimisväärset lisatulu

riigieelarvesse ja uute töökohtade loomist. Samuti avaldub suurem mõju julgeoleku aspektis ja

regionaalarengus. Mõjutatud on nii riigiasutused kui ka Tartu linn.

Majanduslikud ning julgeolekuga seotud mõjud on välja toodud seletuskirja punktis 2.

Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Sotsiaalse ja demograafilise mõju sihtrühmas on valdavalt Eesti riik ja Tartu linn koos

elanikega, kuid kaudselt ka asutused, nagu PPA ja kohtud.

Vanglarent toob kaasa tööhõive suurenemise, mis omakorda tähendab ka suuremat

maksulaekumist. Prognoosid näitavad, et vähemalt 500 välisvangi saabumisel ja sellest

tuleneva tööjõu rakendamisel laekub kolme aasta jooksul igal aastal 4,67 miljonit eurot rohkem

sotsiaalmaksu ja 3 miljonit eurot rohkem tulumaksu. Täna on lepingumahuks 600 välisvangi,

seega oodatav maksulaekumine oleks kõrgem, kuna ametnikke on veelgi rohkem vaja palgata.

Kohalike omavalitsuste jaoks tähendab suurem tööjõu palgafond omakorda suuremat tulubaasi.

Seega ei parane pelgalt valitsuse eelarve, vaid võidab ka Tartu linn, mis saab paremini rahastada

kohalikke teenuseid.

Rendilepingu järgi katab kohahind ühekordsed käivituskulud, sealhulgas investeeringud

eluosakondade ja jalutusbokside ümberehitamisse, elektroonikaseadmetesse ja koolitustesse,

6,4 miljoni euro ulatuses. See tähendab, et riik saab täiendada ja ajakohastada oma

vanglasüsteemi kapitalibaasi, ilma et see kajastuks riigieelarve kulupoolel. Tegemist on

harukordse võimalusega parandada avalikku taristut ning pikemas vaates vältida kulukaid

kapitaalremonte või taristu mahakandmist, mille kulu tuleks riigieelarvest.

Teenuse majanduslik tasuvus sõltub suuresti sellest, kui palju kinnipeetavaid partnerriik

Eestisse toob. Kui näiteks 500 koha asemel kasutatakse ainult 300 kohta, siis jäävad paljud

kulukomponendid (nt kinnistu haldus, personalikulud, turvasüsteemide ülalpidamine) siiski

sama suurteks. Kuna tegemist on osaliselt fikseeritud kuludega, ei väheneks need

proportsionaalselt koos väiksema täituvusega. Selle tulemusena võib tulu olla ebapiisav teenuse

nullpunkti katmiseks, rääkimata kasumi- ja riskimarginaalist. Selle vältimiseks on lepingus

kokku lepitud, et Rootsi tasub Eestile igal juhul 300 koha võimekuse võimaldamise eest 30

miljonit eurot aastas ka siis, kui vange saabub vähem. Kui saabub rohkem kui 300

kinnipeetavat, siis alates 301. vangist maksab Rootsi iga vangi eest 8500 eurot kuus. Rootsi

maksab 300 koha eest poolaasta kaupa ette, kuna valmidus peab olema tagatud enne vangide

saabumist. See võimaldab hoida rahavooge stabiilsena ning tagab, et ka siis, kui kinnipeetavate

üleandmine ajutiselt viibib, on teenuse miinimumkulud kaetud.

Iga pikaajaline rahvusvaheline leping kannab endas ohtu, et lepingupartneri olukord võib

muutuda poliitilistel või majanduslikel põhjustel. Kui leping lõpetatakse ennetähtaegselt, jääb

Eesti olukorda, kus infrastruktuur ja tööjõud on juba ette valmistatud, kuid tulu enam ei tule.

Selle vältimiseks on leping sõlmitud viieks aastaks ning selle lõpetamine on võimalik, kui

lepingupool teatab sellest 12 kuud ette. Eesti riigile võib tekkida tööjõu vabastamise kulu, nt

koondamishüvitistena.

Eesti on analüüsinud välislepingu sõlmimata jätmise võimalust ning leidnud, et välislepingu

sõlmimata jätmise korral tuleks Tartu Vangla sulgeda. Vanglateenistusele on antud ülesanne

kärpida 2025. a 750 000 eurot, 2026. a 2,4 miljonit eurot ning 2027. a 4,4 miljonit. Lisanduvad

ootused kinnisvarakulude kokkuhoiuks. Seejuures tuleb arvestada mõjudega kohtupidamisele

(sh kvaliteedile), konvoeerimise vajadusele, arestimaja teenuse osutamisele piirkonnas,

vanglate täituvusele ning sotsiaalse mõjuga riigi kohalolu vähendamisele piirkonnas.

Sulgemine tooks kaasa mitte ainult otsese mõju töökohtade kaotamisest, vaid see mõjutab ka

vanglate ja PPA koormust, kuna kinnipeetavaid tuleb hakata konvoeerima

menetlustoimingutele ja kohtuistungitele Tartusse. Samuti väheneks vanglateenistuse võime

panustada siseturvalisusesse, laiapindsesse riigikaitsesse ning tegeleda sõja korral näiteks

sõjavangide kinnipidamisega. Teiste riikide kogemus on näidanud, et vangla sulgemine

kinnipeetavate arvu vähenemise korral ei ole kokkuvõttes osutunud heaks lahenduseks.

Hollandi ja Rootsi kogemus näitas, et vanglate sulgemine või kasutusest täielik loobumine võib

luua olukorra, kus vangide arvu kasvades ei tarvitse enam olla selleks vajalikke ruume.

Kinnipeetavate arvu vähenedes lammutasid või müüsid Holland ja Rootsi maha paljud vanglad

(Holland sulges u 50 kinnipidamisasutust). Praegu on mõlemad riigid olukorras, kus ei suudeta

piisavalt vanglakohti pakkuda. Uute vanglate ehitamine on kallis ja aeganõudev, säästlikum on

vanglakohad alles hoida ja need vajaduse korral kasutusele võtta. Tartu Vangla on avatud alates

2002, see on tänapäevastele rahvusvahelistele standarditele vastavate vangistustingimustega

hoone, Euroopa mõistes nüüdisaegne vangla ning selle kasutusest loobuda ei oleks mõistlik.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Mõju elu- ja looduskeskkonnale on vähene. Vanglapinna rent võib anda positiivset

keskkonnamõju, kui see aitab vältida uute vanglate ehitust välisriigis ja seeläbi ressursi

raiskamist. Samas peab arvestama, et teenuse intensiivistamine suurendab kohalikku vee ja

energia tarbimist ning jäätmeteket. Nende mõjude juhtimine keskkonnateadlike valikute ja

planeerimise kaudu võimaldab minimeerida negatiivset keskkonnajälge ning muuta teenus

jätkusuutlikuks ka ökoloogiliselt.

Olemasoleva vanglainfrastruktuuri kasutamine vähendab vajadust uute hoonete ehitamise

järele Rootsis. Sellega välditakse ehitusmaterjalide tootmise vajadust, ehitusjäätmete teket ja

ehitustegevusest tingitud CO₂ heidet. Samuti välistab see rohealade hõivamise või

looduskeskkonna häirimise muul viisil ning toob kaudselt kaasa keskkonnakasu globaalsel

tasandil.

Vanglate energiakasutus on osaliselt püsiv. Kui hooned on juba töös, kuid osaliselt kasutuses,

aitab nende täielik täitmine saavutada energiatõhusust. Teenuse kaudu vähendatakse

ühikutarbimise suhet inimese kohta, mis tähendab väiksemat keskkonnajälge ühe teenuseühiku

kohta.

Mõju regionaalarengule

Regionaalarengu mõju sihtrühma kuuluvad eelkõige Tartu linn ja selle elanikud.

Vanglarendi majandusanalüüsist saab järeldada ka teatavat positiivset mõju piirkondlikule

tarbimisele. Lähtudes eeldusest, et suur osa lisapersonali kas elab Tartus või kasutab Tartus

pakutavaid teenuseid, võib piirkondlik tarbimine suurenda. Mõju avalduks peamiselt nii

toitlustus- ja meelelahutusasutuste kui ka kinnisvara (sh rendituru) valdkonnas nõudluse

suurenemisest. Välja tuleb tuua ka välisriigi spetsialistide lähetuste positiivne mõju tarbimisele.

Vanglarendi teenuse osutamine võib kaasa tuua lähteriigi spetsialistide lähetused, mis samuti

mõjutavad kohalikku tarbimist ning toovad laiemas vaates lisatulu tarbimise kasvust.

Eesti regionaalpoliitika üks eesmärke on inimeste tagasipöördumise soodustamine väljapoole

pealinna piirkonda.116 Vanglarendi rakendamine aitab töökohti luua Tartus, kus erasektori

pakutavaid töökohti on vähem, ja soodustab pealinna kolinud inimeste tagasipöördumist

116 Regionaalpoliitika programm 2024-2027.

Tartusse. Ühtlasi võimaldab töökohtade loomine motiveerida kohalikke noori jääma piirkonda,

mitte lahkuma töökoha tõttu teise linna.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Mõjutatavas sihtrühmas on eelkõige Tartu linn, PPA, KAPO, Siseministeerium, vanglad,

kohtud ja prokuratuur.

Välisriigi kinnipeetavate tõttu suureneb Tartu Vangla töökoormus, kuid mõningane koormus

võib kaasneda ka teistele asutustele. Näiteks on tarvis kaasata välisriigi kinnipeetavatega seotud

riskide kaardistamiseks PPA, KAPO või Siseministeeriumi ametnikke. Samuti võib välisriigi

kinnipeetavatel olla vaja pöörduda küsimustega Eesti erinevate riigiasutuste poole, kuigi selline

vajadus on eelduslikult vähene.

KAPO kaasamine nõuab lisaressurssi. Nende ülesandeks on kontrollida, kas kinnipeetav vastab

lepingus kokku lepitud tingimustele ega esine välistavaid asjaolusid, mille puhul Eesti poleks

tohtinud kinnipeetavat vastu võtta. Samas ei ole välistatud, et võib ilmneda vajadus kaasata

nimetatud asutuste ametnikke kogu lepinguperioodi vältel, kuid üksnes neid ametnikke, kes on

protsessiga seotud. St muudatus ei mõjuta kõiki asutuse ametnikke. Nii PPA, KAPO kui ka

Siseministeeriumi ametnikud olid riskianalüüsidesse kaasatud ning lisaressursivajadusega

arvestatud. Samuti on tehtud otsus lisaressursi eraldamiseks.

Renditeenuse osutamisega kaasneb vajadus paigutada teistesse vanglatesse ümber osa Tartu

Vanglas paiknevaid kinnipeetavaid. Füüsiline ümberpaigutamine mõjutab vanglaid, PPAd ja

ka teisi uurimisasutusi, mis võivad kinnipeetava saatmisega tegeleda. See tähendab vajadust

kinnipeetavate konvoeerimiseks menetlustoimingutele Tallinna või Viru vanglast Tartusse.

Kuna valdavalt tegeleb kinnipeetavate kohtusse konvoeerimisega PPA ning harvem ka vangla,

mõjutab see eelkõige neid asutusi. Kuna menetlustoimingud ja kohtuistungid toimuvad

piirkonnas kohapeal, suurendab konvoeerimine ajakulu. Neid mõjusid arvestades lähtutakse

paigutamisel sellest, et ümber paigutatakse vaid süüdimõistetud, kellega pole Tartu piirkonnas

vaja menetlus- ja muid toiminguid teha, ja kohtumenetluses osalevad kinnipeetavad ja

vahistatud. Teisi asutusi ümberpaigutamise protsess ei mõjuta. PPAd ning vanglat mõjutab ka

kinnipeetavate konvoeerimine lennujaamast vanglasse, kuid lisanduvate kuludega on

vanglarendi lepingu tasus arvestatud.

Siiski võivad planeeritavad muudatused mõningal määral avaldada mõju ka advokaatide

töökorraldusele. Kui Tallinna või Viru vanglasse paigutatakse isik, kellega on kaitsjatel vaja

teha kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid kohustuslikke toiminguid, kuid vahistatu on

paigutatud Tallinna või Viru vanglasse, võib see kaasa tuua vajaduse advokaadi liikumiseks

Tartust Tallinnasse või Jõhvi. Kuna ümber ei paigutata kohtueelses menetluses olevaid

vahistatuid, ei ole ette näha, et selline mõju oleks ulatuslik. Ühtlasi on advokaatidel võimalik

kohtuda kinni peetuga videokõne vahendusel. Praegu ei ole videokõne vahendusel võimalik

kinni peetule dokumente visuaalselt tutvustada, näiteks jagades temaga ekraanipilti. Tulevikus

võib selline võimalus tekkida.

Mõju kaasneb ka Tallinna vanglale ja Viru vanglale, kuna praegu Tartu Vanglas paiknevad

kinnipeetavad tuleb ümber paigutada Viru ja Tallinna vanglasse, (v.a arestimaja teenus ja

psühhiaatriaosakond). Arvestades, et Tallinna vanglas ja Viru vanglas on selleks praegu

piisavalt ruumi (Tallinna vangla täituvus 64% ja Virus 45%), siis ei ole mõju Tallinna vanglale

ega Viru Vanglale oluline. Näiteks ka juhul, kui kõik Tartu süüdimõistetud ja vahistatud

paigutada ümber Tallinna vanglasse ja Viru vanglasse, kasvaks Tallinna vangla täituvus 84%ni

ja Viru Vangla täituvus 85%ni, mis tähendab, et vanglates on praegu piisavalt kohti, et tagada

ümberpaigutamine vajaduse ilmnemisel. Kinnipeetavate ümberpaigutamisega võib kaasneda

lisapersonali vajadus, kuid arvestades, et nende kinnipeetavate jaoks on juba praegu vangla

koosseisus kohad olemas ning vangla peab juba praegu tagama sama arvu kinnipeetavate puhul

piisava personali olemasolu, on mõju ebaoluline. Väliskinnipeetavate vangistuse

täideviimiseks on ette nähtud lisaks praegusele ligikaudu 250 ametikohta, millele lisandub

Rootsi abipersonal. Tartu Vangla peab 600 saabuva välisriigi vangi puhul arvestama vähemalt

400 ametnikuga. Praegu on vangla koosseisus 160 ametikohta. Tuleb värvata ja koolitada uued

ametnikud, mis mõjutab Tartu Vanglat. Arvestada tuleb asjaoluga, et enamik

väliskinnipeetavatest räägib inglise või muus keeles, mistõttu tuleb leida tõlkelahendused, mis

tagaks operatiivse infovahetuse ja vajalikul tasemel omavahelise suhtluse. Väljaõppe ja

tõlkelahenduste kulud on arvestatud renditeenuse kulu sisse ja on lepingutasuga kaetud.

Välisriigi vangistuse täideviimiseks luuakse mehhanism, mis võimaldab Eestis ajutiselt täide

viia välisriigi kohtu poolt mõistetud vangistust. Lepingus on ette nähtud menetluskord Rootsi

karistuse Eestis täideviimiseks. Konkreetsed tähtajad lepingus tagavad ettenähtavuse menetluse

kulgemises nii Rootsi kui ka Eesti asutustele ja kohtutele, mis lihtsustab koostööd. Eesti hindab

karistuse aluseks oleva teo kahepoolset karistatavust, et täitmine ei oleks aegunud ega ületaks

teo eest mõistetud karistus Eesti vastavat ülemmäära. Kõige selle hindamiseks peab Rootsi

esitama Eestile vajaliku info ankeedis. Enne Rootsi karistuse täideviimise alustamist Eestis

esitab Rootsi vangla- ja kriminaalhooldusasutus Eesti Justiits- ja Digiministeeriumile

täitmistaotluse. Taotluse laekumisel teeb ministeerium taotluste nõuetele vastavuse esmase

formaalse kontrolli ning tagab vajaduse korral taotluses sisalduvate andmete tõlke eesti keelde.

Seejärel edastatakse taotlus kohtusse, kus hinnatakse karistuse täideviimise lubatavust Eestis.

Samal ajal algab ka julgeolekuriske hindav põhjalik taustakontroll, mida võib teha ka kogu

lepinguperioodi vältel. Kohus käsitleb taotlust umbes seitsme päeva jooksul. Ette on nähtud, et

kui kümne päeva jooksul esitatakse 20–30 taotlust, vaadatakse kõik taotlused läbi

viieteistkümne päeva jooksul. Taotlus rahuldatakse, kui lepingu artiklis 20 sätestatud

tingimused on täidetud ning kinnipeetava vabaduse võtmine on Eesti seaduste kohaselt lubatav.

Kohtu läbiviidav menetlus on lihtne ja dokumendipõhine (kirjalik). Karistuse täideviimise

lubatavus otsustatakse eeltäidetud ankeedi pinnalt ning hinnatavad asjaolud on vähesed ja

selged, mistõttu ei kulu ühe avalduse menetlemiseks liiga palju aega. Arvestuslikult kulub ühele

menetlusele kohtus 1,15 tundi. Kui kinnipeetavale tekib edasikaebeõigus ja tuleb pidada istung,

on arvestuslikuks ajakuluks 2,3 tundi ühe menetluse kohta. Seega võib kohtute koormus mõneti

suureneda. Mõjutatud oleksid üksnes need kohtunikud, kes selle valdkonnaga tegelevad.

Kohtute koormuse kasvuga on vanglarendi teenuse osutamisel arvestatud ja vajalikud kulud

kaetakse lepingutasust.

Lisaks vangistuse täideviimisele peetakse riigi põhiülesandeks ka kohtulikku järelevalvet, mis

tähendab, et vangistuse täideviimisega seotud kohtuvaidlusi peavad lahendama Eesti kohtud.

Sellega võib samuti kaasneda mõningane koormuse kasv kohtutele. Koormuse kasvu on raske

prognoosida, kuid ühe kinnipeetava kaebuse lahendamise keskmine ajakulu on 9,8 tundi.

Eelduslikult mõningane koormuse kasv kohtutele tekib, kuid sellega on renditeenuse hinnas

arvestatud ja kulud kaetakse rendist saadava tasuga.

Vanglakohtade väljarentimine mõjutab ka prokuratuuri. Rootsi kinnipeetavad võivad hakata

toime panema kuritegusid vanglas viibimise ajal, nagu ka Eesti kinnipeetavad. Seda ei suuda

täielikult vältida ka eelpool viidatud kinnipeetavate valikumehhanism. Sellised juhtumid

nõuavad kohtueelse menetluse läbiviimist prokuratuuri poolt. Arvestades kuni 600

kinnipeetava paigutamisega Tartu Vanglasse, ei pruugi prokuratuuri töömahu kasv olla

ebaoluline. Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et enne Tartu Vangla osalist sulgemist,

01.01.2024 seisuga viibis Tartu Vanglas 544 kinnipeetavat. Seega ei saa eelduslikult pidada

prokuratuuri töökoormuse kasvu palju ulatuslikumaks, kui see oli enne Tartu Vangla osalist

sulgemist.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 474 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse üleandmise

üldregulatsiooni. Paragrahvi lõike 3 kohaselt kontrollib Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse

üleandmise põhjendatust ning saadab materjalid Justiits- ja Digiministeeriumile, kes edastab

need välisriigile. Seoses Rootsi kinnipeetavate saabumisega Eestisse, võib suureneda selliste

taotluste esitamise hulk, mis võib kaasa tuua mõningal määral töökoormuse kasvu

Riigiprokuratuurile. Praegusel hetkel on keeruline hinnata, kui suures ulatuses selliseid taotlusi

võidakse esitada ja kui suurt mõju see Riigiprokuratuurile võib avaldada.

Käesoleval hetkel ei ole ette näha, et prokuratuuri kulud seoses vanglarendi teenuse

osutamisega märkimisväärselt suureneksid. Võimalikud kulud võivad tekkida tõlketeenuse

kasutamisest. Võimalikud prokuratuuril tekkivad kulud on võimalik hüvitada kinnipeetava

kohahinna tasu arvelt, milleks on 8500 eurot kuus.

Vanglakohtade rentimine välisriigile võib mõjutada kohalikke omavalitsusi (KOV) mitmest

vaatenurgast. Mõjud on nii otsesed kui ka kaudsed, ulatudes majanduslikest ja eelarvelistest

mõjudest kohaliku turvatunde tajuni. Mõju intensiivsus sõltub eelkõige sellest, millises

omavalitsuses asub teenust osutav vangla. Kuna kinnipeetavad tuuakse Tartu Vanglasse,

mõjutab see eelkõige Tartu linna ja selle elanikke. Majanduslike mõjude hulgas on välja toodud,

et vanglarent võimaldab luua palju uusi töökohti, mis toovad Tartu linnale tulumaksuna tulu.

Regionaalarengu, elukeskkonna ja sotsiaalsete mõjude hulgas on hinnatud Tartu linna elanike

turvatunnet käsitlevaid ja teisi linnale olulisi mõjusid. Nagu eespool välja toodud, on mõjud

valdavalt positiivsed.

Isikul, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku

õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik

seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut, on õigus saada

õigusabi, mis võib vanglarendi raames tähendada lisakoormust õigusabisüsteemile. Riigi

õigusabi andmise teenuse osutamisel välisvangidele lähtutakse riigi õigusabi seaduses

sätestatust.

7. Kokkuleppe rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Kulud ja tulud

PriceWaterhouseCooper Advisors koostöös vanglateenistusega analüüsis teenuse osutamise

kulusid ja tulusid ning koostas võimalikud prognoosid kolmeaastase lepingu puhul. Analüüsi

tegemisel ja prognooside koostamisel tugineti vanglateenistuse andmetele ning arvestati nii

personalikulude, kinnistukulude, vajaminevate investeeringute, vangla ettevõtluskeskuse

kulude, kinnipeetavate kavandatavate hüvede kui ka muude kulude hinnangutega. Teenuse

osutamise võimalike kulude ja tulude arvutamisel lähtuti kahest stsenaariumist, seejuures on

mõlema stsenaariumi puhul arvestatud samade kulukategooriatega. Esimese stsenaariumi

kuluarvestuse järgi koostati kuluprognoos 500 vanglakoha rentimise stsenaariumi korral, teise

stsenaariumi järgi 300 vanglakoha rentimise stsenaariumi korral.

Vanglakoha maksumus Rootsis on 11 375 eurot. 01.01.2025 seisuga on vanglateenistuse vahetu

eelarveline kulu ühe vangi kinnipidamisele ca 3200 eurot kuus. Teenuse osutamise

kuluprognoosi tulemusena leiti, et 300 kinnipeetavaga stsenaariumi korral kujuneb kõikide

kulukategooriate peale kokku keskmiseks kuiseks kulukuseks kinnipeetava kohta kolme aasta

korral keskmiselt 7998 eurot. Kõige suurema osa kõikidest prognoositavatest kuludest

moodustavad personalikulud (sõltuvalt aastast kuni 49% kogukuludest), sh otsesed teenuse

osutamisega seotud tööjõukulud, mis käsitlevad Tartu Vanglas teenust osutava personali

kulusid, millele lisanduvad osalised personaliosakonna, haldusosakonna ja vanglate osakonna

kulud. Teenuse osutamise ühekordsed ehk n-ö käivituskulud moodustavad esimesel aastal

kokku ligikaudu 6,4 mln eurot, mis mõjutavad olulisel määral teenuse esimese aasta

maksumust. Ühekordseid kulusid arvestamata kujuneb teenuse keskmiseks kuluks 300

kinnipeetava stsenaariumi korral 7436 eurot.

Fikseeritud kuludena tuleb mh arvestada taristu- ja majandamiskuludega, mis moodustavad

sõltuvalt prognoosaastast 8 mln kuni 8,4 mln eurot. Lisaks teenuse osutamise otsestele kuludele

tuleb arvestada ka teiste ametkondade kogukuluga, mis sisaldab hinnangulist kulu nii

sisejulgeolekule, kohtusüsteemile, IT-teenustele, vanglate ettevõtluskeskusele kui ka vanglate

osakonnale üldisemalt, esimesel aastal 4,7 mln eurot ning järgnevatel aastatel ligikaudu 4,8 mln

ja 4,9 mln eurot. Eelnimetatud teiste ametkondade kogukulust moodustavad vangla

ettevõtluskeskuse kulud aastas ligikaudu 2,6 kuni 2,8 mln eurot; IT-alased kulud 0,8 mln eurot;

sisejulgeoleku lisakulud 0,5 mln eurot; kohtusüsteemi kulud 0,3 mln eurot; vanglate osakonna

kulud ligikaudu 0,6 mln eurot. Lisaks tekivad kulud ka tõlketööde ja transpordiga, mõlema

puhul u 0,3 mln eurot aastas. Meditsiinikulude prognoos moodustab täpsustatud hinnangu

alusel ligikaudu 2,2 mln eurot aastas (374 eurot kuus kinnipeetava kohta). Kuna tegelik kulu

selgub alles tulevikus, oleks mõistlik hinnata meditsiinikulude vahemikuks 1,3 mln kuni 2,2

mln eurot. Meditsiinikulude tegelik hind kujuneb reaalselt osutatud teenuse mahu pealt.

Teenuse kuluprognoosi alusel kujuneb aastaseks keskmiseks kulukuseks 300 kinnipeetava

puhul ligikaudu 28,9 mln eurot, sh ühekordseid kulusid arvestamata (need tasutakse eraldi)

kujuneb teenuse keskmiseks maksumuseks 26,75 mln eurot. 300 vangi puhul oleksid jooksvad

kulud kaetud tähtajaga jaanuar 2027 ning ühekordne investeering 2028 aasta veebruariks. Kui

kinnipeetavaid saabub rohkem, kui 300, siis tasuvusperiood lüheneb (max 600 vangi puhul

oleksid jooksvad kulud kaetud 2027 aasta jaanuariks ning ühekordne investeering tagasi

teenitud 2027 aasta juuliks).

Lepingu järgi hüvitab Rootsi Eestile 300 kinnipeetava tarvis 30,6 miljonit eurot aastas

olenemata sellest, kui vange peaks saabuma siia vähem. Iga lisanduva vangi eest tasutakse

täiendavalt 8500 eurot. Hind sisaldab ka ühekordseid käivitamiskulusid kuni summas 6 400

000 eurot.

Lisaks tasub Rootsi sisseseadmiseks mõeldud aasta eest 22,95 miljonit eurot (75% kogu

aastasest mahust) ja seda olukorras, kus vangla saavutab täisvõimsuse alles IV kvartali lõpuks.

Lisaks tasuvad nad alates 301-st vangist täiendavalt 8500 eurot.

Maksutulud

Ühe analüüsiteemana käsitleti eraldi ka uute töökohtade loomisega lisanduvat maksutulu Eesti

riigile. Maksutulu muutuse mudeldamisel lähtuti peaasjalikult füüsilise isiku tulumaksu ja

sotsiaalmaksu laekumisest võrreldes praegust Tartu vangla koosseisu ning laekuvaid makse

prognoositava uue tööjõukuluga, mis on täpsemalt mudeldatud teenuse kuluprognoosis. Ühe

asjaoluna tuleb arvestada, et personalikulude prognoosi alusel jäävad projekteeritud töötasud

kõrgemale maksuvaba tulu piirmäärast (2100 eurot kuus), mistõttu ei võta kõnealune käsitlus

arvesse maksuvaba tulu osakaalu ehk maksud rakenduvad kogu töötasu ulatuses. Kuna Eesti

maksusüsteem muutub pidevalt, on arvestatud 2026. a rakenduvat julgeolekumaksu füüsilise

isiku laekumiste arvestamisel. Samuti on kohalike omavalitsuste tulubaasi suurenemise puhul

arvestatud tulumaksuseaduse muutmise seadusega (29.07.2024), mille alusel muutub riigi ja

kohaliku omavalitsuse osakaal tulumaksu jagunemisel. Samas ei võta analüüs arvesse

maksuvaba tulu taastamist kõigile isikutele 2026. aastast ehk n-ö maksuküüru kaotamist, kuna

tegemist on olnud muudatusega, mida on ka varem edasi lükatud ning on võimalus, et keerulises

riigi majanduslikus olukorras ei pruugi see rakenduda kavandatud kujul ja/või ajal.

Baasaasta ehk 2025. a jaanuari alusel mudeldatud vaate kohaselt kujuneb töötajate töötasuks

koos kõigi maksudega ligikaudu 5,76 mln eurot, mille pealt laekub riigile 1,42 mln eurot

sotsiaalmaksu ning füüsilise isiku tulumaksuna 0,91 mln eurot. Korrigeerides baasaastat

Rahandusministeeriumi palgakasvu prognoosiga 2026. aastaks, saame esimese võrdlusaasta

näitajateks vastavalt 6,04 mln eurot, 1,49 mln eurot ja 0,96 mln eurot. Teenuse osutamisel on

esimese prognoosaasta näitaja töötasu puhul 12,07 mln eurot, millest sotsiaalmaks moodustab

2,98 mln eurot ja tulumaks 1,91 mln eurot. Kolmeaastane vaade on kujundatud joonisel 1.

Kolme prognoosaasta võrdluse järgi laekuks teenuse osutamisest baasaastatega võrreldes

sotsiaalmaksu 4,67 mln eurot rohkem ning tulumaksu 3 mln eurot rohkem. Arvestades

tulumaksu jaotust riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel, võimaldaks vanglakohtade väljarent ja

sellega kaasnev suurenev tööjõukulu kohalikel omavalitsustel suurendada tulubaasi 400

ametniku töötasult 462 000 kuni 487 000 eurot aastas. Oluline on siinkohal rõhutada, et 2026.

aastal rakenduv julgeolekumaks toob riigile lisatulu kolmel aastal ligikaudu 270 000 eurot

aastas.

Mõningane positiivne mõju avaldub ka käibemaksu laekumisele, kuna suurenev tulu liigub

osaliselt tagasi käibemaksuga maksutatud teenuste ja toodete tarbimisse, mis suurendab

käibemaksu laekumist.

Personali väljaõpe

Vanglaametnike väljaõppe tase on üldjoontes sarnane, kuid juurde tuleb Eesti ametnikele anda

oskused ja teadmised teise riigi vangidega töötamiseks (õiguslikud, kultuurilised, usulised

erisused jm ning keeleõpe).

Tervishoiuteenuste osutamine

Tervishoiuteenuse osutamine ei eelda ümberkorraldusi. Eestis osutatavad teenused, samuti

ravimid, mida kinnipeetavatele väljastatakse, on sarnased Rootsis pakutavatega.

8. Rakendusaktid

Välisleping koos koostöömemorandumiga sätestavad välisvangide karistuse täideviimise

erireeglid, mis prevaleerivad hariliku vangistuse täideviimise korra ees. Samas tähendab see, et

nimetatud aktidega reguleerimata osas kohaldatakse vangistuse täideviimisele jätkuvalt Eestis

kehtivat (harilikku) vangistusõigust (VangS ja alamad aktid). Seega ei ole lepingu täitmiseks

vaja kehtestada uusi rakendusakte. Küll aga võib selguse huvides olla mõistlik olemasolevaid

rakendusakte, kui vanglaametnike igapäevaseid töövahendeid, muuta selliselt, et need poleks

lepingus või memorandumis sätestatuga vastuolus. Samuti aitaks lepingu täitmisele kaasa

rakendusaktide täpsustamine osas, milles leping ja/või memorandum annab käitumise

üldsuunised.

Välisvangide karistuste täideviimine eeldab täiendusi kriminaalmenetluse seadustikus.

Täpsemalt vajab reguleerimist karistuse täideviimise taotluste menetlemise kord, kuna tegemist

on erimenetlusega, mille regulatsioon kehtivas KrMS-is puudub.

9. Jõustumine

Vabariigi Valitsuse korraldus jõustub üldkorras. Ratifitseerimise seadus jõustub üldises korras

kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist (PS § 108).

Kokkuleppe jõustumise sätestab artikkel 62. Leping jõustub selliselt, et riikidele jääb võimalus

teha lepingu täitmiseks vajalikud ettevalmistused (nt muuta riigisiseseid õigusakte või teha

vanglas vajalikud ümberehitused). Pooled teatavad teineteisele kirjalikult, et lepingu

jõustumiseks vajalikud riigisisesed õiguslikud nõuded on täidetud. Leping jõustub

kolmekümnendal päeval pärast viimase sellise teate kättesaamist.

10. Lepingu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi117 kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning

arvamuse andmiseks Riigikohtule, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri

Kantseleile, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule,

Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, vanglatele ja Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale. Laekunud tagasiside (09.06 seisuga) kohta on vormistatud märkuste tabel,

mis on lisatud eelnõule.

Protsessi käigus on kohtutud Tartu linnavalitsuse esindajatega, samuti on läbirääkimiste käigust

ja projekti võimalikest järelmitest informeeritud Tartu Vangla ametnikke ning vanglateenistust

laiemalt. Vangla sisseseadmisel, värbamisel ning koolitamisel kaasatakse lisaks eeltoodule

partnerasutusi (Tervisekassa, Sisekaitseakadeemia, SiMi haldusala jne).

Algatab Vabariigi Valitsus 12. juunil 2025. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

117 EISi link: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ab89580e-5a0c-44b1-a572-d0d7a5f74c8c.