Menetluskulud haldusasjas nr 3-22-1835

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht 16.05.2025, Tallinn

Haldusasja number 3-22-1835

Haldusasi Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla kaebus Riigi

Tugiteenuste Keskuse 27.05.2022 otsuse nr 11.2-5/0516

ja 14.06.2022 otsuse nr 11.2-5/0559 ning 01.08.2022

vaideotsuse nr 11.2-5/0727 tühistamise ja kahju

hüvitamise nõudes

Menetlusosalised Kaebaja – Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla, volitatud

esindaja vandeadvokaat Raul Ainla

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud

esindaja Katri Oja

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 08.11.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.11.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1835.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla kaebus.

4. Tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse 27.05.2022 otsus nr 11.2-5/0516 ja 14.06.2022

otsus nr 11.2-5/0559 ning 01.08.2022 vaideotsus nr 11.2-5/0727.

5. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla kasuks kahju

hüvitisena välja 3555 eurot.

6. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla kasuks välja

6656,65 eurot esimese ja teise astme kohtu menetluskulu katteks. Muus osas jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.06.2025.

3-22-1835

2(25)

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla sai meetme „Kättesaadavate ja kvaliteetsete

tervishoiuteenuste tagamine tööhõives püsimise ja hõivesse naasmise suurendamiseks”

tegevuse „Haiglavõrgu tugevdamine riskipiirkonnas“ raames toetuse projektile „Keskhaigla

infrastruktuuri kaasajastamine riskipiirkonnas“ (projekt nr 1) ja projektile „Ida-Viru Keskhaigla

Ahtme esmatasandi tervisekeskuse loomine“ (projekt nr 2). Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla

algatas 12.04.2019 rahvusvahelise hankemenetlusena riigihanke nr 207043 „Ahtme

aktiivravikompleksi ja tervisekeskuse juurdeehitise ehitamine“, mille tulemusena sõlmis

edukaks tunnistatud pakkuja Astlanda Ehitus OÜ-ga 19.08.2019 hankelepingu maksumusega

15 749 373,82 eurot käibemaksuta. Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla algatas 24.06.2019 avatud

menetlusena riigihanke nr 210578 „Ahtme aktiivravikompleksi ja tervisekeskuse juurdeehitise

ehitustööde omanikujärelevalve teenused“, mille tulemusena sõlmis edukaks tunnistatud

pakkuja Inseneribüroo Telora OÜ-ga 07.08.2019 hankelepingu maksumusega 94 000 eurot

käibemaksuta.

2. Rahandusministeerium tegi 04.10.2021–11.02.2022 projektiauditi nr ERF-335/2021.

Audiitorid tuvastasid kulude kontrollimise käigus, et toetuse saaja ei ole riigihangete nr 207043

ja nr 210578 korraldamisel järginud korrektselt riigihangete seaduses (RHS) sätestatud

nõudeid.

3. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) tegi 27.05.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-

5/0516. RTK luges projektis nr 1 riigihangetega nr 207043 ja 210578 seotud kuludest

mitteabikõlblikuks kokku 1 425 298,66 eurot, millest Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus

moodustas 1 068 944,68 eurot ja omafinantseering 356 353,98 eurot; projektis nr 2

riigihangetega nr 207043 ja 210578 seotud kuludest mitteabikõlblikuks kokku 156 075,78

eurot, millest Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus moodustas 119 114,57 eurot ja

omafinantseering 36 961,21 eurot. RTK vähendas projektides nr 1 ja 2 riigihangetega nr 207043

ja 210578 seotud abikõlblikke kulusid 10% võrra ja nõudis toetuse saajalt tagasi projekti nr 1

raames välja makstud toetuse summas 1 068 944,98 eurot ja projekti nr 2 raames välja makstud

toetuse summas 111 372,55 eurot. RTK muutis projekti nr 2 osas tehtud rahandusministri

23.05.2017 otsuse nr 048 punkte 3–5 järgmiselt: „3. Projekti abikõlblikud kogukulud on

1 501 257,55 eurot. 4. Toetuse määr on 75 protsenti projekti abikõlblikest kuludest ja

maksimaalne suurus 1 123 885,43 eurot. 5. Omafinantseeringu minimaalne määr on 25

protsenti projekti abikõlblikest kuludest ja suurus vähemalt 377 372,12 eurot.“ RTK tegi

rakendusasutusele ettepaneku vähendada projekti nr 1 tegevuse nr 4 eelarvet ning vähendada

järgnevates kuludokumentides riigihangetega nr 207043 ja 210578 hüvitamiseks esitatud

3-22-1835

3(25)

kulusid 10% võrra, millele vastavalt väheneb ka projekti eelarve. Otsuse põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

Riigihankes nr 207043 on Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kui hankija kehtestanud piirava

kvalifitseerimistingimuse, mille kohaselt peab nõutavatele referentsobjektidele olema

väljastatud kasutusluba (rikkumine nr 1). See nõue on põhjendamatult piirav pakkujate suhtes,

kes tegutsevad mõnes teises Euroopa Liidu (EL) liikmesriigis. Hankija ei ole andnud

pakkujatele võimalust esitada referentstöid samaväärse või sarnase loa või registreeringuga

hoonetel. Samuti ei ole hankija andnud võimalust potentsiaalsele välisriigist pärit pakkujale

esitada oma asukohariigi õigusaktide kohaseid analoogseid tõendeid, mis võimaldaksid hinnata

välispakkujate võimekust hankelepingut täita. Teadaolevalt ei kohaldata kasutusloa nõuet

kõikides EL liikmesriikides ja tegemist ei ole üldtuntud mõistega. Nt on kasutusloa asemel

kasutusel nn üleandmise-vastuvõtmise aktid ja kasutusluba kui sellist ei vormistata. Tagatud ei

ole konkurentsi efektiivne ärakasutamine riigihankel, sest välistatud on nende väljaspool Eestit

tegutsevate ettevõtete kasutamine, kelle esitatud referentsobjektidel puudub kasutusluba.

Rikutud on riigihangete seaduse (RHS) § 3 p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi.

Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014–2020) § 45 lg 1 p 3 kohaselt teeb

rakendusüksus finantskorrektsiooni otsuse, kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult

täitmata kohustuse või nõude ja see on mõjutanud kulu abikõlblikkust. Esinevad Vabariigi

Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate

kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise

tingimused ja kord“ (ühendmääruse) § 223 lg 1 p-s 2 toodud asjaolud ja see säte näeb ette 25%

finantskorrektsiooni määra. Kuna riigihangete registri vahendusel on tuvastatav, et hankes tegi

pakkumuse kaks ettevõtet, kellest mõlemad vastasid kvalifitseerimistingimustele, on aga

rikkumise nr 1 puhul põhjendatud kohaldada 10%, mitte 25% finantskorrektsiooni määra

(ühendmäärus § 223 lg 2 p 2). Ühendmäärus ei näe nimetatud juhtumi esinemisel ette 10%

määrast veelgi madalama finantskorrektsiooni määra kohaldamise võimalust, seega on

rakendusüksuse kaalutlusõigus piiratud 25% ja 10% määra valikuga. Madalaima

finantskorrektsiooni määra rakendamist ei näe praeguse rikkumisega sarnaste juhtumite puhul

ette ka Euroopa Komisjon (vt Euroopa Komisjoni 14.05.2019 rikkumiste juhendi nr C(2019)

3452 p 2.2 alap 10). Ühendmääruse seletuskirjas on väljendatud seisukohta, et RHS §-s 3

nimetatud üldpõhimõtete olulise riive korral tuleb eelduslikult rakendada 25%

finantskorrektsiooni määra. Ühendmääruse seletuskirja kohaselt on ühendmääruses sätestatud

finantskorrektsiooni määradega juba kohustuse eiramise võimalikku mõju kaalutud. Hankija

kohustuse eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole võimalik hinnata.

Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas mõni potentsiaalne pakkuja jättis oma pakkumuse

viidatud kvalifitseerimistingimuse tõttu esitamata, kas tema pakkumus võinuks osutuda

edukaks ja kas toetuse saajal tekkinuks soodsam võimalus ehitustööde teostamiseks.

Riigihankes nr 207043 on Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kui hankija kehtestanud piirava

vastavustingimuse, mille kohaselt pakkuja poolt kaasatud võtmeisik peab omama siseriiklikku

pädevustunnistust (rikkumine nr 2). Vastavustingimuse kohaselt peab pakkuja riigihanke

objektiks olevate ehitustööde teostamisel kaasama elektritööde eest vastutava isiku, kellel on

vähemalt A-klassi pädevustunnistus või välisriigis omandatud pädevuse puhul

elektriohutusseaduse § 30 kohane personali sertifitseerimise asutuse tõend. See nõue on

põhjendamatult piirav pakkujate suhtes, kes tegutsevad mõnes teises EL liikmesriigis.

Vastavustingimuses viidatud elektriohutusseadus oli hanke alustamise hetkeks olnud peaaegu

neli aastat kehtetu, mistõttu puudus välisriigist pärit pakkujal teadmine, milliseid pakkuja

asukohariigi õigusaktide kohaseid analoogseid tõendeid hankija reaalselt aktsepteerib ning

millisel viisil toimub välisriigis väljastatud tõendite tunnustamine ja ümber vormistamine Eesti

Vabariigis. Samuti piirab põhjendamatult konkurentsi ning tekitab ebavõrdset kohtlemist

3-22-1835

4(25)

asjaolu, et vaidlusaluse vastavustingimuse sõnastuse järgi on elektritööde eest vastutava isiku

pädevustunnistuse esitamine ning potentsiaalselt välisriigist pärit pakkujalt siseriikliku erialase

hariduse tunnustamise protsessi läbimine nõutav juba pakkumuse esitamise tähtajaks. Rikutud

on RHS § 3 p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi.

Rikkumisele nr 2 kohaldatava finantskorrektsiooni määraga seoses korrati otsuses üldjoontes

rikkumisega nr 1 toodud seisukohti ning lisaks leiti, et isegi kui rikkumisele oleks alternatiivselt

võimalik kohaldada ühendmääruse §-i 228, mis annab finantskorrektsiooni määra suuruse osas

rakendusüksusele kaalutlusõiguse, ei ole ühendmääruse seletuskirjas toodust tulenevalt praegu

alust kohaldada 10% määrast madalamat määra. Selleks ei esine ka sedavõrd erandlikke ja

kaalukaid asjaolusid.

Riigihankes nr 207043 on Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kui hankija kehtestanud piirava

vastavustingimuse, mille kohaselt peab pakkumuse tagatisena esitama Eestis registreeritud

krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali garantii või tagatisraha ülekande (rikkumine nr 3).

Muuhulgas on eelviidatud asukohapõhine piirang kehtestatud ka eduka pakkuja täitmisaja ja

garantiikohustuste tagatiste garantiikirjade esitamise kohta. Tingimus on ekslikult määratletud

vastavustingimusena, sest tegelikult on tegemist kvalifitseerimistingimusega RHS §-de 98 ja

100 lg 1 p 1 tähenduses. See nõue on põhjendamatult piirav pakkujate suhtes, kes tegutsevad

mõnes teises EL liikmesriigis. Hankija ei ole andnud võimalust potentsiaalsele välispakkujale

esitada oma asukohariigi krediidiasutuse tagatist. Eestis registreeritud krediidiasutuselt tagatise

saamise protsess võib välisriigist pärit pakkujalt eeldada ebaproportsionaalselt suurt pingutust

ning see võis mõjutada tema otsust hankes osaleda. Rikutud on RHS § 3 p-des 2 ja 3 nimetatud

kohustusi.

Ka rikkumisele nr 3 kohaldatava finantskorrektsiooni määraga seoses korrati otsuses

varasemaid seisukohti ning lisaks leiti, et ei esine sedavõrd erandlikke ja kaalukaid asjaolusid,

et rakendada 10 protsendist madalamat finantskorrektsiooni määra.

Riigihankes nr 207043 on Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kui hankija jätnud kontrollimata

hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtja osas RHS § 95 lg-s 1 loetletud

kõrvaldamise alused, rikkudes sellega RHS § 122 lg-tes 5 ja 7 sätestatud kohustusi (rikkumine

nr 4). Edukas pakkuja OÜ Astlanda Ehitus kasutas alltöövõtjatena isikuid, kellel esines

maksuvõlg. Riigihangete registrist on muuhulgas tuvastatav, et pakkumuses nimetatud

alltöövõtjate AS Magma ja Ecomatic AS-i ning kõigi hankelepingu täitmise käigus lisandunud

alltöövõtjate suhtes teostas hankija kõrvaldamise aluste kontrolli alles pärast projektiauditi

toimingute ja rakendusüksuse järelevalvemenetluse alustamist ehk enam kui kaks aastat pärast

hankelepingu sõlmimist. Samuti tuvastas rakendusüksus karistusregistri andmetele tuginedes,

et hankija ei ole alltöövõtjatena märgitud ettevõtteid ega nendega seotud isikute puhul

kontrollinud kehtivate karistuste olemasolu RHS § 95 lg 1 p-de 1–3 mõistes. Täiendava

kontrolli tulemusena leidis rakendusüksus, et ühe hankelepingu täitmise käigus lisandunud

alltöövõtja juhatuse liikme osas näitas karistusregistri väljavõte kehtivat karistust

(karistusseadustiku (KarS) § 210 lg-s 2 nimetatud kuriteo eest).

Esinevad ühendmääruse §-s 228 toodud asjaolud, s.o kui hankemenetluses ilmneb §-des 22–227

nimetamata RHS-i rikkumine, kohaldatakse sõltuvalt rikkumise raskusest ja ulatusest

rikkumisega seotud hankelepingu osale § 21 lg-s 1 nimetatud finantskorrektsiooni määra 2, 5,

10 või 25 protsenti, välja arvatud juhul, kui rikkumine on üksnes formaalne. Arvestades

rikkumise nr 4 olulisust ja raskust, ei ole proportsionaalne rakendada kõige rangemat

finantskorrektsiooni määra, vaid põhjendatud on vähendada tekkinud abikõlblikku kulu 10%

võrra. 25% määr rakendamine oleks põhjendatud juhul, kui on leidnud tõendamist, et

etteheidetava rikkumise puudumise korral oleks riigihanke tulemused olnud tõestatult

teistsugused. 10% määra rakendamine on proportsionaalne ja õiglane juhul, kui riigihanke

3-22-1835

5(25)

teistsugune tulemus ei ole küll faktiliselt kinnitust leidnud, ent selle esinemise võimalikkus on

tõenäoline, ning 5% ja 2% määra, kui rikkumise raskus ja ulatus ei ole suur ning hanke

teistsugune tulemus pigem vähetõenäoline. Kuigi toetuse saaja ei ole täitnud oma kohust

kontrollida alltöövõtjaid, nähtub toetuse saaja selgitustest, et hankemenetlus oli mahukas,

langes keerulisse ajaperioodi, kus riigihangete registris tehti märkimisväärseid uuendusi.

Järelikult võib eeldada, et toetuse saaja ei jätnud RHS-i nõuded järgimata pahatahtlikult. Samas

on tegemist hanke tulemusi eelduslikult mõjutanud rikkumisega. Juhul kui hankija oleks

korrektselt lähtunud RHS § 95 lg 1 p-s 4 sätestatust ning maksuvõlaga allhankijad

hankemenetlusest kõrvaldanud, oleks alltöövõtjateks osutunud tõenäoliselt hoopis teised

ettevõtted, kellel maksuvõlg puudus. Samuti võinuks hanke tulemused olla teistsugused, kui

hankest huvitatud isikud oleksid teadnud, et hankija aktsepteerib hankelepingu täitmisel

alltöövõtjaid, kellel esinevad kõrvaldamise alused. Rikkumine hõlmab viie alltöövõtja

maksuvõlgnevust, mistõttu suurendab see tõenäosust teistsuguste hanketulemuste esinemiseks.

Lisaks esines RHS § 95 lg 1 p-s 1 sätestatud alus.

Kuna riigihankes nr 207043 on tuvastatud neli rikkumist, millest kõikide käsitletud rikkumiste

osas on põhjendatud kohaldada 10% korrektsiooni määra, siis rakendatakse riigihanke nr

207043 puhul tervikuna finantskorrektsiooni määra 10% ulatuses (ühendmääruse § 21 lg 3).

Riigihankes nr 210578 on Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kui hankija kehtestanud

vastavustingimuse, mis ei ole proportsionaalne, asjakohane ega põhjendatud, nõudes

vastavustingimusena samaaegselt A pädevusklassi tunnistust ja diplomeeritud elektriinseneri

kvalifikatsiooni tarbija paigaldiste alal (elektriinsener, tase 7) (rikkumine nr 5). Arvestades

hanke eesmärki ja selle raames tehtavaid tegevusi, mis ei hõlma ehituse, käidu ja järelevalve

puhul erinevaid elektripaigaldise töid, puudus vajadus ja seeläbi ka õigus seada

vastavustingimusena A pädevusklassi ja diplomeeritud elektriinseneri tarbija paigaldiste alal

(elektriinsener, tase 7) nõuded samaaegselt. Hanke eseme suhtes ebaproportsionaalse ja

mittevajaliku vastavustingimuse seadmisega on toetuse saaja põhjendamatult piiranud hankest

huvitatud isikute ringi, mis omakorda vähendas võimalust leida turult parim pakkumus. Rikutud

on RHS § 3 p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi.

Esinevad ühendmääruse § 223 lg 1 p-s 4 toodud asjaolud ja selle järgi kohaldatakse 10%

finantskorrektsiooni määra. Hankes tegi pakkumuse vaid üks pakkuja. Seega ei rakendu

rikkumise nr 5 osas ühendmääruse § 223 lg 2 p-s 1 sätestatud võimalus alandada

finantskorrektsiooni määra viiele protsendile. Kuna ühendmäärus ei näe nimetatud juhtumi

esinemisel ette teisi võimalusi 10% veelgi madalama finantskorrektsiooni määra

kohaldamiseks, siis puudub rakendusüksuse kaalutlusõigus konkreetse protsendimäära suuruse

osas. Isegi kui alternatiivselt oleks võimalik kohaldada ühendmääruse §-i 228, mis annab

finantskorrektsiooni määra suuruse osas rakendusüksusele kaalutlusõiguse, on ühendmääruse

seletuskirjas väljendatud seisukohta, et RHS §-s 3 nimetatud üldpõhimõtete olulise riive korral

tuleb eelduslikult rakendada 25% finantskorrektsiooni määra. Seega ei saa toetuse saajal

tekkida õigustatud ootust, et RHS § 3 üldpõhimõtete mittejärgimise korral oleks rakendatav

määr veelgi madalam kui 10%. Samuti on ühendmääruse seletuskirjas selgitatud, et § 228

rakendamisel tuleb asjakohase protsendimäära valikul lähtuda analoogia alusel samalaadse

rikkumise korral kohaldatavast finantskorrektsiooni määrast.

4. RTK muutis 14.06.2022 otsusega nr 11.2-5/0559 oma 27.05.2022 otsust nr 11.2-5/0516

ning luges projekti nr 2 osas mitteabikõlbulikuks kuluks kokku 156 075,78 eurot, millest

Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus moodustas 117 056,84 eurot ja omafinantseering

39 018,94 eurot, ning kohustas Sihtasutust Ida-Viru Keskhaigla tagastama 60 kalendripäeva

jooksul alates otsuse kehtima hakkamise päevast projektide nr 1 ja 2 raames toetus summas

1 180 317,23 eurot.

3-22-1835

6(25)

5. Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla esitas 30.06.2022 eelnimetatud otsuste peale vaide, mille

RTK jättis 01.08.2022 vaideotsusega nr 11.2-5/0727 rahuldamata.

6. Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla esitas 30.08.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse RTK

27.05.2022 ja 14.06.2022 otsuste ning 01.08.2022 vaideotsuse tühistamiseks ning kahju

(vaidemenetlusega seotud kulude) hüvitamiseks.

Rikkumisega nr 1 seoses ei nõustu kaebaja, et kasutusloale viitamine hanketeates võiks viia

selleni, et ainult Eesti ettevõtjad saaksid teha pakkumusi, kuna ainult Eestis väljastatakse

kasutuslube. Kasutusluba on oluline, kuivõrd selle olemasolu võimaldab kontrollida valminud

ehitise vastavust ehitisele esitatavatele nõuetele. Samamoodi võimaldab kasutusloa olemasolu

kontrollimine hankijale referentsobjektide puhul tuvastada, kas ehitaja on täitnud ehituse

töövõtulepingu ja ehitanud ehitise ehitustehniliselt nõuetekohaselt. Õiguse sellise tingimuse

kehtestamiseks annab RHS § 101 lg 1 p 1. On arusaamatu, kuidas RTK on jõudnud järeldusele,

et kasutusluba eksisteerib üksnes Eestis. Kasutusloa või selle analoogi instituut esineb enamikes

riikides. Kindlasti on see nii kõigis EL liikmesriikides. RTK ei ole esitanud tõendeid selle kohta,

et EL liikmesriikide ehitusõiguses ei kasutata kasutusloa või sellega sarnase loa (ehitise

kasutamisõigust tõendava dokumendi) mõistet. Tõendamiskoormus on selles osas RTK-l.

Kasutusloa olemus on reguleeritud ehitusseadustikus (EhS), mis on kehtestatud vastavalt

harmoneeritud Euroopa standarditele. EhS eelnõu seletuskirjas on märgitud, et kasutusloaga

sarnane süsteem on nt Sloveenias ja Itaalias. Samuti järeldub Euroopa Kohtu 22.03.2012

otsusest asjas C-153/11, et kasutusluba on olemas nt Bulgaarias.

Rikkumisega nr 2 seoses märgib kaebaja, et kuigi elektriohutusseadus oli hanketeate

avaldamise ajal kehtetu, ei ole see kuidagi piirav välispakkujale. Välisriigis omandatud

kvalifikatsiooni vastavust hindab ja tõendab välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise

seaduse kohaselt Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Transpordiamet või Päästeamet.

EhS-s sisalduv regulatsioon välisriigis omandatud pädevuse kohta on piisavalt selge ja tõhus

ning üheselt arusaadav nii kohalikele kui ka välispakkujatele. Seadusandja on andnud väga

laialdased võimalused pädevustunnistuse hindamiseks nii Eesti kui välisriikide kodanike

suhtes. Ilmselge inimliku eksimuse tulemusena märkis hankija hanketeates küll kehtetu

seaduse, kuid pädevustunnistuse hindamise kord tuleneb üheselt EhS-i, seadme ohutuse

seaduse (SeOS) ja teiste õigusaktide rakendusaktidest. Arvestades hanke mahtu, ehitise

keerukust ning üldist seadusest tulenevat keerukust pakkumuse kokkupanemisel, on eeldatav,

et välispakkuja kasutab pakkumuse koostamiseks Eesti õigust tundva isiku abi. Välisriigis

omandatud kutsealase pädevuse tunnustamise ja vastavushindamise kohustus tuleneb ka EL

õigusest.

Rikkumisega nr 3 seoses märgib kaebaja, et oletuslik on RTK seisukoht, et mõni potentsiaalne

pakkuja, kelle pakkumus oleks võinud olla soodsama hinnaga, loobus pakkumuse tegemisest

pakkumuse tagatisele kehtestatud nõuete tõttu. Eesti krediidiasutused on kohustatud avama

kontod välismaalastele ega tohi põhjendamatult keelduda teenuste osutamisest. Tingimus võis

teoreetiliselt küll olla välispakkujatele koormavam, kuid see ei takistanud välispakkujatel

pakkumust esitada ja enda vastavust tõendada. Eestis tegevusloa alusel tegutsevatel

krediidiasutustel on olemas piiriülese teenuse osutamise õigus, sh teevad pangad pidevalt

koostööd, mistõttu oli nõutud garantiikirja esitamine võimalik ka välispakkujal. Arvestades

hanke eelduslikku maksumust, oli tõenäoline, et vaidlusalune riigihange tekitab piiriülest huvi

eeskätt Eesti naaberriikides, kus tegutsevad ka Eestis registreeritud krediidiasutuste filiaalid või

registreeritud filiaalidega seotud ühingud. Hankele ei registreerunud ega laadinud dokumente

alla ükski välispakkuja, kuid register näitab, et registreerus 23 Eestis tegutsevat äriühingut.

Riigihangete registri andmetel ei ole meetme „2014–2020. Haiglavõrgu tugevdamine

riskipiirkonnas“ raames osalenud tervisekeskuste ehitamise või rekonstrueerimise riigihangetel

välispakkujaid. Kui välispakkujatel oleks olnud hanke vastu huvi, oleks olnud tõenäoline, et

3-22-1835

7(25)

nad vajadusel küsivad tingimuste kohta selgitusi või teevad vastavasisulisi ettepanekuid, mida

nad aga ei teinud.

Rikkumisega nr 4 seoses seisneb peamine etteheide selles, et hankija ei koostanud

kontrollimisel protokolle. Hankija teostas kontrolli, delegeerides selle teisele isikule, mis on ka

tõendatud. Seadusega ei ole keelatud kontrolli delegeerimine kolmandale isikule. Kolmanda

isiku poolt teostatud kontroll ei pruukinud olla kvaliteetne, kuid arvestades hankega kaasnenud

ning taustal olevat tohutut halduskoormust, oli hankijale selline lahendus ainuvõimalik.

Hankijal ei oleks endal jätkunud võimekust kogu töökoormuse juures piisavalt efektiivselt ja

mõistliku aja jooksul teha pidevat alltöövõtjate taustakontrolli, kuivõrd see oleks ohustanud

hankemenetluse korraldamist mõistliku aja jooksul. RHS §-s 95 nimetatud kõrvaldamise aluste

esinemisel saaks jaatada ka alltöövõtja enda kohustust mitte teha pakkumust. RHS-i üldistest

põhimõtetest tulenevalt peab ka alltöövõtja teadma, kas ta tohib osaleda hankel või mitte.

Samuti tuleb arvestada, et hankija tõi hankepassis selgesti välja hankelt kõrvaldamise alused

koos selgitavate küsimustega. Seega teavitas hankija ka ise alltöövõtjaid kõrvaldamise alustest.

Veelgi enam, hankepassis sisalduvate küsimustele vastamisega on antud hankijale kinnitus, et

hankest kõrvaldamise alused puuduvad. Seega ei saa väita, et kontrolli poleks üldse toimunud.

Isegi kui RTK etteheide oleks põhjendatud, tulnuks finantskorrektsiooni rakendada väiksemas

määras. Väidetava rikkumise ulatus ei ole suur. Vastustaja väidete kohaselt puudus kahel juhul

maksuvõlg lepingulise suhte alguses ja kolmel juhul oli see marginaalne, ainult ühel alltöövõtjal

oli maksuvõlg lepingulise suhte alguses olulises ulatuses. STS2014-2020 § 46 lg-te 1 ja 2

sõnastusest tulenevalt on üheks finantskorrektsiooni rakendamise vältimatuks eelduseks

põhjendatud ohu tuvastamine ning põhjendatud oht peab viitama rahalise mõju kaasatoomisele.

Muul juhul tuleb kohaldada ühendmääruse § 21 lg-t 1 ja §-i 228 ning lugeda rikkumine

formaalseks.

Seoses rikkumisega nr 5 leiab kaebaja, et riigihankes nr 210758 seatud piirangud ja kriteeriumid

olid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. Seadme ohutuse

seaduse (SeOS) § 10 lg-s 2 on sätestatud, et kui õigusakti kohaselt peab isiku kompetentsus

olema tõendatud, võib isik oma kompetentsust tõendada kutsetunnistusega kutseseaduse

tähenduses, sertifitseerimisasutuse antud pädevustunnistusega või muu õigusakti kohase

tõendiga. Seega on seaduses väljendatud üheselt, et pädevustunnistuse või kutsetunnistuse võib

teineteisega asendada. Kaebaja möönab, et hanketeate sõnastus saanuks olla parem, kuid see ei

ole vastuolus seadusega ja seda ei saa pidada ebamõistlikult koormavaks ainuüksi SeOS § 10

lg 2 alusel. Lisaks ei ole RTK otsuses välja toodud, et sellise sõnastuse tõttu oleks tekkinud või

võinud tekkida kahju või keegi oleks jäänud hankest põhjendamatult kõrvale. Sellise formaalse

kõrvalekalde korral ei ole võimalik finantskorrektsiooni rakendada. Sisuliselt on nii kutse- kui

pädevustunnistuse näol tegemist sama dokumendiga. Seega ei oleks mingil juhul olnud

võimalik hankelt kõrvaldada isikut, kes oleks esitanud ainult ühe või teise dokumendi. Hankele

registreerus 9 pakkujat, mis tähendab, et tagati piisav konkurents, mis sai ära kasutatud.

Finantskorrektsiooni otsuse tegemise eelduseks on lisaks õigusnormide rikkumise

tuvastamisele ka rahaline kahju või tõenäoline kahju liidu eelarvele. Kuivõrd hankija ei ole

hangete nr 207042 ja 210578 vastavustingimuse ega kvalifitseerimistingimuse seadmisel enda

hinnangul eksinud ühegi õigusakti vastu ega pannud toime ühtegi sellise mõjuga rikkumist, mis

oleks võinud tõenäoliselt kaasa tuua kahju liidu eelarvele, ei ole finantskorrektsiooni

rakendamine proportsionaalne ja õiguspärane. Tervisekeskus valmis ning väidetavate

rikkumiste tuvastamisel on RTK jäänud oletuste tasandile. Seega tuleb lugeda väidetavad

rikkumised sõltumata asjaoludest formaalseteks.

Finantskorrektsiooni otsust ei tehtud tähtaegselt. RHS 73 lg 3 p 1 kohaselt lõpeb hankemenetlus

hankelepingu sõlmimisega. STS § 45 lg 5 kohaselt võib finantskorrektsiooni otsuse teha ühe

aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise lõppemisest. Hankemenetlusega nr

3-22-1835

8(25)

207043 seotud viimane kohustus lõppes lepingu sõlmimisega 19.08.2019 ja hankemenetlusega

nr 210578 seotud viimane kohustus lepingu sõlmimisega 07.08.2019. Finantskorrektsiooni

otsus tehti mõlema hanke osas 27.05.2022, s.t peaaegu kaks aastat hiljem. Kuna tähtaega on

rikutud, kuulub finantskorrektsiooni otsus tühistamisele.

Kõnealuste hankemenetluse üle tegi järelevalvet RTK. Enne hangete avaldamist esitati mõlema

hanke alusdokumendid RTK-le tutvumiseks. Hankeid jälgisid vaatlejatena RTK töötajad. Ei

ole tuvastatud, et hankija oleks rikkunud rakendusasutuse (RTK) teavitamiskohustust või

eiranud rakendusasutuse soovitusi/nõudeid. Seega on tekkinud kummaline olukord, kus RTK

on ise hanke korraldamist kontrollinud ja hankija tegevuse heaks kiitnud, kuid hiljem asunud

tegema etteheiteid ning rakendanud finantskorrektsiooni.

Kaebajale ei olnud Euroopa Komisjoni rangem tõlgendus asukohamaaga seotud tingimustest

riigihangete ettevalmistamise ja alustamise ajal ettenähtav, sest Euroopa Komisjoni

tõlgendusjuhis avaldati 14.05.2019. Usalduse kaitse eesmärgil on õigus finantskorrektsiooni

otsus tegemata jätta. Rikkumised ei ole praegusel juhul kaugeltki ilmselged.

RTK 14.06.22 otsuse nr 11.2-5/0559 resolutsiooni p 3 kohaselt jõustub otsus tagasiulatuvalt

alates 27.05.2022. See punkt on õigusvastane, sest haldusakti ei saa tagasiulatuvalt jõustada.

HMS § 61 lg 1 sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või

kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist.

27.05.2022 otsus toimetati hankijale kätte 30.05.2022 ja seda muutev 14.06.2022 otsus

15.06.2022. Seega tuleb hankijale seatud 60-päevast finantskorrektsiooni korras raha

tagastamise kohustuse tähtaja kulgemist hakata lugema 14.06.2022 otsuse kättetoimetamise

kuupäevale järgnevast päevast, s.t alates 16.06.2022, mitte alates 27.05.2022, nagu saab

järeldada otsuse resolutsiooni p-st 3.

Vastustaja kohaldas otsuses ühendmääruse 09.10.2020 jõustunud redaktsiooni § 25 lg 5.

Riigikohus on asjas nr 5-23-2 leidnud, et enne 09.10.2020 rahuldatud toetuste suhtes ei saa

kohaldada määruse nr 143 redaktsiooni, mis jõustus 09.10.2020. Ühendmääruse § 25 lg 5 on

vastuolus põhiseadusega, sest sellel on tagasiulatuv jõud varem toimunud sündmuste suhtes.

Seega on vastustaja kohaldanud vaidlustatud otsuste tegemisel määruse põhiseadusvastast

redaktsiooni. Vastustaja kohaldatud ühendmääruse § 223 lg 2 p 2 näeb ette, et

finantskorrektsiooni miinimummäär konkurentsi piirava kvalifitseerimistingimuse eest on 10%

ja seda ilma kaalutlusõiguseta. Samas, vaidluse all oleva riigihanke välja kuulutamise, lepingu

sõlmimise ning toetuse taotluse rahuldamise otsuse ajal kehtinud ühendmääruse (ühendmääruse

v.r.) § 22 lg 11 p 5 ja lg 12 alusel võis sama rikkumise eest sõltuvalt rikkumise raskusest

kohaldada 5% või 10% finantskorrektsiooni määra.

Kaebaja palub välja mõista 3555 euro suuruse hüvitise kahju eest, mis seisneb vaidemenetluses

kantud õigusabikuludes. Kaebajale kahju tekkimine on tõendatud Advokaadibüroo Eipre &

Partnerid 01.07.2022 arvega nr 20220701 summas 3555 eurot ning arve on tasutud. Kui

vastustaja poleks vaidlustatud otsust andnud, ei oleks kaebaja pidanud seda vaidlustama ja

õigusabikulusid kandma. STS2014-2020 § 51 sätestas kohustusliku kohtueelse menetluse ja seega

ei saanud kaebaja valida võimalust otse kohtusse pöörduda. Tegemist on finantskorrektsiooni

puudutavaid spetsiifilisi eriteadmisi eeldava vaidluse lahendamisega, mille puhul ei piisa

õigusabi vajalikkuse välistamiseks üksnes haldusorgani selgitamis- ja uurimiskohustusest.

7. RTK palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.

Endiselt ei ole veenvad kaebuse esitaja selgitused, et hanketeates nimetatud kasutusloa nõude

all pole silmas peetud üksnes Eesti Vabariigis väljastatavat kasutusluba, vaid nimetusest

sõltumata otsust või dokumenti, mis lubab ehitist kasutada. Vastustajale teadaolevalt ei

kohaldata kasutusloa nõuet kõikides EL liikmesriikides ja erinevalt toetuse saaja väitest ei ole

3-22-1835

9(25)

tegemist üldtuntud mõistega. Asjaolu, et mõnedes liikmesriikides seda mõistet kasutatakse, ei

kinnita hankija järeldust, et iga ehitussektoris tegutsev ettevõtja saab selle mõiste tähendusest

aru. Hanketeate sõnastus ei näe ette võimalust, et kasutusloa asemel võiks referentsobjektile

olla väljastatud mõni samaväärne dokument. Kvalifitseerimistingimuses puuduvad juhised,

kuidas peab vastavatele referentsobjektidele väljastatud kasutusloa olemasolu tõendama

välisriigi pakkuja, kelle asukohariigis kasutusluba kas sisuliselt või samasõnalise mõistena

puudub, või millisel viisil toimub välisriigis väljastatud lubade ja tõendite tunnustamine ja

ümber vormistamine Eesti Vabariigis. Hankija peab viitama, et andmetena võib esitada ka muid

analoogseid andmeid/tõendeid, mis võimaldavad objekti, selle kvaliteeti vms tuvastada. Lisaks

ei saa nõuda, et valminud ehitised oleksid tähistatud teatud kasutusotstarbega. Küll aga võib

kirjeldada varasemate ehitustööde sisu kasutusotstarvete kaudu (s.t millele peavad varasemad

ehitustööd sisuliselt vastama).

Nõuet, mille kohaselt tuleb pakkujal esitada kinnituskiri, mis on väljastatud Eesti Vabariigis

registreeritud krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali garantiina, on välisriigi pakkujal

ilmselgelt keerulisem täita kui Eesti pakkujal. Õige on küll kaebaja märkus, et pangad ei või

põhjendamatult keelduda äriühingutele kontode avamisest või muude teenuste osutamisest,

samas on see aeganõudvam isiku jaoks, kes ei tegutse Eestis ja ei ole ka Eesti krediidiasutuse

või krediidiasutuse filiaali klient. Eesti krediidiasutused ei pruugi tegelikkuses olla valmis

selliseid kinnituskirju välisriigi pakkujatele üleüldse väljastama.

Vastustaja on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, miks rakendatakse just 10%

finantskorrektsiooni määra. Finantskorrektsiooni määrasid kehtestavate õigusnormidega on

eeldatud, et kahju tekkis ja selle suurust ei ole võimalik hinnata. Riigihangete rikkumiste korral

ei ole üldjuhul võimalik konkreetset kahjusummat välja arvutada, kuna tegemist on

potentsiaalse ja teoreetilise (kaudse) kahjuga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013

määruse nr 1303/2013 art 85 lg 2 p b kohaselt tuleb finantskorrektsioon teha, kui esineb

põhjendatud oht, et rikkumisel on olemas finantsmõju. Euroopa Komisjoni 19.12.2013 otsuse

C(2013) 9527 (suunised finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks, kui ei ole järgitud

riigihanke eeskirju) rakendamisel tuleb lugeda, et vastavate juhtumikoosseisude esinemisel on

põhjendatud ohu olemasolu tõestatud ja finantskorrektsiooni tegemisel täiendavaid kaalutlusi

rakendama ei pea, v.a rikkumise astme (finantskorrektsiooni määra suuruse) kindlakstegemisel

olukordades, kus see on õigusaktide kohaselt lubatud.

Lõplik vastutus riigihanke õiguspärase läbiviimise eest lasub STS2014–2020 § 26 lg-st 1 tulenevalt

toetuse saajal. Toetust taotledes nõustus toetuse saaja mh toetuse kasutamise tingimustega, sh

kohustusega järgida RHS-i. Seega kui toetuse saaja on rikkunud RHS-ist tulenevaid riigihanke

menetlusreegleid, peab ta arvestama, et kui rakendusüksus rikkumise avastab, järgneb sellele

finantskorrektsioon. Kaebajal lasuvat vastutust ei saa lükata rakendusüksustele ega varasemaid

auditeid teinud organitele. Rakendusüksuse ülesanne ei ole kaebaja asemel riigihanget

korraldada ega hankedokumente koostada. Rakendusüksuse poolt hankedokumentidele antud

kooskõlastusel ei ole eelhaldusakti iseloomu ning see ei saa tekitada kaebajas õiguspärast ootust

sellele, et hankedokumentide õigusvastasusele tuginedes kaebaja suhtes edaspidi

finantskorrektsiooni ei tehta. Samasugust õiguskindlust ei saa anda ka varasemad järelevalved

ja kontrollid. Euroopa Kohus on asjas nr C-349/17 tehtud kohtuotsuse p-des 105 ja 106 leidnud,

et liikmesriigi asutus, kes on abi ebaseaduslikult andnud, ei saa tekitada abi saajas õiguspärast

ootust, et abi on õiguspärane.

Finantskorrektsiooni otsus on tehtud tähtaegselt. RHS 73 lg 3 p 1 kohaselt lõpeb hankemenetlus

hankelepingu sõlmimisega. STS2014–2020 § 45 lg 5 sätestab otsuse tegemise lõpptähtaja. STS2014–

2020 seletuskirjast nähtub, et toetuse saamisega seotud viimaseks kohustuseks võib olla sõltuvalt

projekti olemusest, kas dokumentide säilitamise kohustus või projekti sihtotstarbelise jätkuvuse

3-22-1835

10(25)

tagamise kohustus, mitte aga hankelepingu sõlmimine, nagu väidab kaebaja.

Finantskorrektsiooni tegemise otsustamiseks ja vormistamiseks jäetakse üheaastane varuaeg.

Seoses finantskorrektsiooni korras raha tagastamise kohustuse tähtaja kulgemisega selgitab

vastustaja, et esialgne finantskorrektsiooni otsus on toetuse saajale kätte toimetatud 30.05.2022

ning selle näol on tegemist kehtiva otsusega, mida on hiljem muudetud. Seejuures täpsustati

muudatusotsusega üksnes viivisekohustuse asjaolusid ja õiguslikke aluseid.

Kaebaja hüvitamisnõue on alusetu, kuna tõendamata on RTK 27.05.2022 otsuse õigusvastasus.

Ühtlasi on vaidemenetluses kulunud õigusabiteenuse töötundide arv ja tunnihind ülepaisutatud.

8. Tallinna Halduskohus jättis 08.11.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

vaidlustatud otsuste põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

On ilmne, et finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole vastustaja ületanud seaduses sätestatud

tähtaega. STS2014-2020 § 45 lg 5 kohaselt võib finantskorrektsiooni otsuse teha ühe aasta jooksul

toetuse saaja viimase kohustuse täitmise lõppemisest. Ehkki RHS 73 lg 3 p 1 kohaselt lõpeb

hankemenetlus hankelepingu sõlmimisega, ei tulene sellest, et sellest hetkest hakkab kulgema

STS2014-2020 § 45 lg 5 alusel finantskorrektsiooni tegemiseks ette nähtud tähtaeg. Kohtupraktikas

on leitud, et toetuse saaja viimaseks kohustuseks, millest arvutada finantskorrektsiooni otsuse

tegemise tähtaega, saab lugeda ka STS2014-2020 § 24 p-s 17 ning § 35 lg-tes 2 ja 4 sätestatud

kohustuse säilitada kulu abikõlblikkust tõendavaid dokumente. Siinsel juhul ei olnud

finantskorrektsiooni tegemise hetkeks projekti raames teostatavad tööd veel lõppenud ning

samuti ei olnud lõppenud projekti abikõlbulikkuse periood (01.01.2019–31.05.2023), mistõttu

on ilmne, et kaebaja projektiga seotud kohustused, mis on eelkõige nimetatud STS2014-2020 §-s

24, ei olnud finantskorrektsiooni otsuse tegemise ajal lõppenud.

Iseenesest on riigihankes nr 207043 kasutusluba puudutav kvalifitseerimistingimus oluline (vt

RHS § 101 lg 1 p 1), kuid vastustaja on õigesti leidnud, et see kohtles potentsiaalseid

välispakkujaid põhjendamatult erinevalt, sest ei võimaldanud neil esitada oma asukohariigi

õigusaktide kohaseid analoogseid tõendeid, mis võimaldaksid hinnata välispakkujate võimekust

hankelepingut täita. Hankedokumentide sõnastusest ei ole võimalik välja lugeda, et kasutusloa

nõude all pole silmas peetud üksnes Eesti Vabariigis väljastatavat kasutusluba, vaid seda tuleb

mõista kui üldist luba, otsust või dokumenti, mis lubab ehitist kasutada. Pelgalt asjaolu, et

mõnedes liikmesriikides kasutusloa mõistet kasutatakse, ei kinnita, et iga ehitussektoris tegutsev

välisettevõtja saab selle mõiste tähendusest aru. Kui korraldatav hange ületab rahvusvahelist

piirmäära, tuleb hanke korraldamisel jälgida, et pakkujate kvalifitseerimis- ja

vastavustingimused oleks hankedokumentides kehtestatud selliselt, et need on üheselt

mõistetavad nii Eestis tegutsevatele kui ka välisriigist pärit pakkujatele.

Vastustaja järeldused seoses rikkumisega nr 2 on põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja

poolt vastavustingimustes viidanud elektriohutusseadus, mille sätetest pidanuks pakkujad

juhinduma, oli hanke välja kuulutamise hetkeks kehtetu olnud juba peaaegu neli aastat. Seega

ei saanud pakkujad pakkumise esitamise hetkel vastavast regulatsioonist lähtuda. Kehtetule

regulatsioonile viitamine seadis keerulisse olukorda eelkõige välisriigist pärit pakkujad, sest

pakkujatel ei olnud võimalik aru saada, milliseid pakkuja asukohariigi õigusaktide kohaseid

analoogseid tõendeid hankija reaalselt aktsepteerib ning millisel viisil toimub välisriigis

väljastatud tõendite tunnustamine ja ümber vormistamine Eestis. Määravat tähtsust ei oma, kas

ja kui hästi pidanuks võimalikud välispakkujad olema kursis Eesti õigusega või kui hõlpsasti

olnuks neil tegelikkuses võimalik ennast sellega kurssi viia, sest see ei muuda ebavõrdset

kohtlemist olematuks ega vastavustingimust proportsionaalseks. Välispakkujate ebavõrdsesse

olukorda seadmist ei saa põhistada väidetava inimliku eksimusega. Asjaolu, et

hankedokumentides viidatud õigusakt oli olnud kehtetu juba pea neli aastat enne hanke välja

kuulutamist, viitab pigem hankija ebakvaliteetsele tööle hankedokumentide ettevalmistamisel.

3-22-1835

11(25)

Samuti piirab põhjendamatult konkurentsi ning tekitab ebavõrdset kohtlemist asjaolu, et

vastavustingimuse sõnastuse järgi on elektritööde eest vastutava isiku pädevustunnistuse

esitamine ning potentsiaalselt välisriigist pärit pakkujalt siseriikliku erialase hariduse

tunnustamise protsessi läbimine nõutav juba pakkumuse esitamise ajaks. On selge, et erialase

hariduse tunnustamise protsess võtab aega ja seetõttu ei saa pidada proportsionaalseks nõuet, et

välispakkuja peaks sellise protsessi olema jõudnud läbida juba pakkumuse esitamise ajaks. Asja

materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud alust eeldada, et välispakkuja, kellel on enda

asukoha liikmesriigis asjakohane registreering, ei suudaks nõuet täita enne hankelepingu

sõlmimist või hankelepingu täitmisele asumist.

Vastustaja on õigesti leidnud, et rikkumises nr 3 etteheidetav tingimus on põhjendamatult piirav

pakkujate suhtes, kes tegutsevad mõnes teises EL liikmesriigis. Kuivõrd Eestis registreeritud

krediidiasutuselt tagatise saamise protsess võib välisriigist pärit pakkujalt Eesti pakkujatega

võrreldes eeldada ebaproportsionaalselt suurt pingutust, võis see mõjutada otsust hankes

osaleda. Seetõttu tuleb sellist tingimust pidada välispakkujate suhtes diskrimineerivaks.

Kohtupraktika kohaselt on ebaseadusliku kvalifitseerimistingimuse kehtestamine selline

rikkumine, mille puhul tuleb eeldada kahju tekkimist EL eelarvele. Kuivõrd finantskorrektsiooni

eesmärgiks on hüvitada kahju, mis on rikkumise toimepanemisega eelduslikult liidu eelarvele

tekkinud, ei pea vastustaja finantskorrektsiooni otsust tehes tõendama, et piiriülene huvi ja seega

võimalik kahju liidu eelarvele oli reaalne (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 28.06.2023 otsus nr 5-23-2, p 87). Kuna ei saa välistada, et välispakkujaid

mittediskrimineeriva kvalifitseerimise tingimuse korral võinuks pakkumuse esitada ka mõni

välispakkuja ja see võinuks muuta hankemenetluse tulemust, siis tuleb EL eelarvele kahju

tekkimist pidada võimalikuks ja finantskorrektsiooni tegemine oli nõutav. Välispakkujate

huvipuudust ei saa järeldada ainuüksi sellest, et ükski välispakkuja ei ole ennast hanke juurde

registreerinud ega esitanud hankijale küsimusi vaidlusaluse kvalifitseerimistingimuse kohta.

Hanketingimustega tutvumiseks ei olnud hankele registreerumine vajalik.

Vastustaja tuvastatud asjaolud viitavad üheselt, et kaebaja ei ole riigihanke nr 207043 menetluse

käigus alltöövõtjate kõrvaldamise aluste esinemise kontrolli kvaliteetselt läbi viinud. Kaebaja ei

ole ka vastu vaielnud, et kõrvaldamise alused alltöövõtjate puhul esinesid. Kõrvaldamise aluste

kontrollimise delegeerimise võimalus ei vähenda kaebaja vastustust tagada, et hankel ei osaleks

isikuid, kes tuleks RHS sätete kohaselt hankemenetlusest kõrvaldada. Eelnevast tulenevalt on

arusaamatud kaebaja püüded veeretada enda RHS-st tulenevaid kohustusi pakkuja

alltöövõtjatele, viidates, et hankes osalev alltöövõtja peab ise teadma, kas ta tohib osaleda hankel

või mitte. RHS kohaselt ei kõrvaldata isikut menetlusest, kui ta on oma kohustused täitnud, s.t

võla tasunud või maksuvõla ajatanud (sõltumata ajatamise pikkusest või ajatamise tagamisest).

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks alltöövõtjate maksuvõlast teada

saamisel alltöövõtjad hankemenetlusest eemaldanud, ega ka tõendeid selle kohta, et ta oleks

andnud alltöövõtjatele RHS § 95 lg-s 6 sätestatud tähtaja maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks.

Seega on pakkuja saanud konkreetses hankes eelise, kasutades alltöövõtjaid, kes tegelikult ei

tohiks maksuvõlgade tõttu RHS-i kohaselt alltöövõttu pakkuda. Vastustaja on 27.05.2022 otsuse

p-s 1.4.4 toonud välja kaalutlused, millele tuginedes ta leiab, et põhjendatud on 10%

finantskorrektsiooni määra kohaldamine. Need kaalutlused on kohased ja rakendatud

finantskorrektsiooni määr on seega põhjendatud, proportsionaalne ja õiglane.

Rikkumisega nr 5 seoses saab nõustuda vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega. Asjaolu, et

piisav olnuks ka vaid üks pädevustunnistus (A-klassi pädevustunnistuses või diplomeeritud

elektriinseneri tase 7), on tegelikult möönnud ka kaebaja, vastates hanke juurde registreerunud

ettevõtja poolt teabevahetuse käigus esitatud päringule. Nimelt esitas hankele registreeritud

ettevõtja 02.07.2019 järgmise sisuga päringu: „Hankija on välja kuulutanud omanikujärelevalve

hanke, mistõttu pakkuja peab omama Diplomeeritud elektriinseneri tase 7-t A2.11 tööosas,

3-22-1835

12(25)

mistõttu leiame, et Hankija poolt küsitud täiendav A-pädevustunnistus (mis võrdsustub

kutsetaseme A2.7. tööosaga) ei ole asjakohane. Palume Hankijal antud nõue eemaldada

hankest.“. Kaebaja on päringule vastanud järgimiselt: „Hankija muutis vastavustingimust

pakkuja spetsialistide osas vastutusvaldkonnas „tugevvool“ ja sõnastas vastavustingimuse

alljärgnevalt: Pakkuja peab antud riigihanke objektiks olevate eriosade ehitustööde järelevalve

ja kontrolli vahetul teostamisel kaasama vastava eriosa kogemusega ning eriosale vastava

kvalifikatsiooniga spetsialistid: a) vastutusvaldkond „tugevvool“, isiku kvalifikatsioon –

diplomeeritud elektriinsener elektripaigaldiste alal, tase 7 (või samaväärne) ametiala: ehitus, käit

ja järelevalve või kehtiv A-pädevustunnistus (või samaväärne).“ Seega on kaebaja ka ise

kinnitanud, et mõlema pädevustunnistuse samaaegne nõudmine ei ole põhjendatud.

Tegelikkuses hankija vaidlusalust vastavustingimust riigihanke alusdokumentides ei muutnud,

mistõttu jäi tingimus kehtima selle algses sõnastuses. Hanke eseme suhtes ebaproportsionaalse

ja mittevajaliku vastavustingimuse seadmisega on kaebaja põhjendamatult piiranud hankest

huvitatud isikute ringi, mis omakorda vähendas võimalust leida turult parim pakkumus. Seega

on nimetatud nõue vastuolus RHS § 3 p-des 2 ja 3 sätestatud kohustusega jälgida, et kõik

isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes

proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud ning tagatud oleks konkurentsi efektiivne

ärakasutamine riigihankel.

Kohtupraktika kohaselt tuleb eelkirjeldatud rikkumiste tuvastamise puhul eeldada kahju

tekkimist liidu eelarvele (vt Riigikohtu 28.06.2023 otsus nr 5-23-2, p 87). Kuna ei saa välistada,

et välispakkujaid mittediskrimineeriva või ebaproportsionaalselt range kvalifitseerimise

tingimuse korral võinuks pakkumuste esitanud isikute ring olla laiem, võinuks see muuta

hankemenetluse tulemust ning see mõjutab ka toetuse tingimusi. Seega tuleb eelarvele kahju

tekkimist pidada võimalikuks ja finantskorrektsiooni tegemine oli nõutav.

Kaebaja viitab, et hankemenetlustes osales vaatlejana ja teostas järelevalvet vastustaja, kellele

esitati mõlema hanke alusdokumendid tutvumiseks ning vastustaja ei tuvastanud järelevalve

käigus rikkumisi. Kaebaja nördimus selles osas on õigustatud. Vastustajal on olnud võimalik

eelnevalt juhtida kaebaja tähelepanu hankedokumentides sisalduvatele eksimustele ning seeläbi

kaitsta projektide elluviijaid võimalike finantskorrektsioonide eest. Paraku näitab

halduspraktika sarnastes asjades, et vastustaja ei ole läbivalt projektide elluviijaid nõustanud ja

võimalikele ebakõladele tähelepanu juhtinud. Sellist olukorda ei saa pidada hea halduse tavaga

kooskõlas olevaks ning seda ei saa õigustada ka asjaoluga, et eelnevat kontrolli teostas teine

vastustaja struktuuriüksus. Samas ei ole üksnes see asjaolu vaidlustatud otsuste tühistamise

aluseks, kui hiljem on tuvastatud rikkumised, mis tingivad finantskorrektsiooni otsuse tegemise.

Varasemast vastustaja tegevusest toetuse andmisel ei saa kaebaja tuletada õiguspärast ootust, et

rikkumiste tuvastamisel ei järgne finantskorrektsiooni.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et talle seatud 60-päevast finantskorrektsiooni korras raha

tagastamise kohustuse tähtaja kulgemist tuleb hakata lugema 14.06.2022 otsuse nr 11.2-5/0559

kättetoimetamise kuupäevale järgnevast päevast, s.t alates 16.06.2022, mitte alates 27.05.2022,

nagu saab järeldada otsuse nr 11.2-5/0559 resolutsiooni p-st 3. Esialgne finantskorrektsiooni

otsus on toetuse saajale kätte toimetatud 30.05.2022 ning selle näol on tegemist kehtiva

otsusega. 14.06.2022 otsusega lisati eelnevasse otsusesse üksnes täpsustus seoses viiviste

arvestamisega.

Vastustaja kohaldas finantskorrektsiooni 10% määra ühendmääruse § 25 lg 5, § 223 lg 1 p 2 ja

lg 2 p 2 alusel. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve korras asjas nr 5-23-2 tunnistanud

ühendmääruse § 25 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, millega nähakse

ette, et § 22³ kohaldub toetustaotluste puhul, mis rahuldati enne 09.10.2020. See ei tingi siiski

vaidlustatud otsuse tühistamist. Ühendmääruse § 223 lg 2 p 2 näeb ette, et finantskorrektsiooni

miinimummäär konkurentsi piirava kvalifitseerimistingimuse eest on 10% ja seda ilma

3-22-1835

13(25)

kaalutlusõiguseta. Samas, vaidluse all oleva riigihanke välja kuulutamise, lepingu sõlmimise

ning toetuse taotluse rahuldamise otsuse ajal kehtinud ühendmääruse (ühendmääruse v.r.) § 22

lg 11 p 5 ja lg 12 alusel võib sama rikkumise eest sõltuvalt rikkumise raskusest kohaldada 5%

või 10% finantskorrektsiooni määra. Vastustaja on otsuses iga rikkumist käsitleva punkti juures

eraldi põhjendanud, miks on 10% finantskorrektsiooni määra kohaldamine põhjendatud.

Otsuses toodud kaalutlused on kohased ning rakendatud finantskorrektsiooni määr on seega

põhjendatud, proportsionaalne ja õiglane. Sellest tulenevalt ei mõjuta finantskorrektsiooni

otsuse õiguspärasust asjaolu, et vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud sättele, mis on hiljem

Riigikohtu otsusega tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, kuivõrd ka ühendmääruse v.r

§ 22 lg 11 p 5 ja lg 12 alusel oli sama rikkumise eest lubatud kohaldada 10% finantskorrektsiooni

määra.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu

08.11.2023 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu STS2014–2020 § 45 lg 5 tõlgendusega ja leiab, et

finantskorrektsiooni otsus on tehtud tähtaega ületades. RHS 73 lg 3 p 1 kohaselt lõpeb

hankemenetlus hankelepingu sõlmimisega ning sellest tuleneb, et sellest hetkest hakkab

kulgema STS2014–2020 § 45 lg 5 alusel finantskorrektsiooni tegemiseks ette nähtud tähtaeg.

Tähtsust ei oma, et finantskorrektsiooni tegemise ajaks polnud veel lõppenud projekti raames

teostatavad tööd, projekti abikõlbulikkuse periood ega kaebaja projektiga seotud kohustused,

mis on eelkõige nimetatud STS2014–2020 §-s 24. Kui toetuse saaja viimaseks kohustuseks, millest

arvutada finantskorrektsiooni otsuse tegemise tähtaega, saaks lugeda ka STS2014–2020 § 24 p-s 17

ning § 35 lg-tes 2 ja 4 sätestatud kohustust säilitada kulu abikõlblikkust tõendavaid dokumente,

on antud rakendusüksusele finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks ebamõistlikult pikk tähtaeg.

Eriti kui arvestada, et RTK osales vaatlejana ja teostas järelevalvet kõnealustes

hankemenetlustes. Kaebajale on otsuses tehtud etteheited kvalifitseerimis- ja

vastavustingimuste kohta, mida peab olema võimalik avastada juba hanke alusdokumentidega

tutvumisel ning anda rikkumiste ärahoidmiseks suunised, kuid seda ei tehtud. Halduskohus

tuvastas, et vastustaja käitumine ei olnud hea haldustavaga kooskõlas. Kaebetähtaja kulgema

hakkamise sidumine dokumentide säilitamise kohustuse lõppemisega on ilmselgelt ebamõistlik

ja riivab hankija õiguspärast ootust, sest selliselt saab rakendusüksus põhjendamatult nelja-

aastase varuaja finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks. Eesmärgiks ei saa olla karistamine, vaid

rikkumiste ärahoidmine ja hangete nõuetekohane läbiviimine. Aastaid pärast hankelepingu

sõlmimist finantskorrektsiooni otsuse tegemine lööb segamini hankija finantsolukorra, seega

toetuse abil hanke korraldamine võib töötada toetuse eesmärgile hoopis vastupidiselt. Ei saa

arvestada ainult pakkujate õigustega, vaid peab valitsema tasakaal pakkujate ja hankijate õiguste

vahel.

Halduskohus ei võinud põhjendamisel tugineda HKMS § 165 lg-le 2, sest tegemist on mahuka

õigusvaidlusega, mille käigus tuleb hinnata paljusid asjaolusid ja tõendeid ning vaidluse õige

lahendamine eeldab ka paljude erinevate õiguslike küsimuste lahendamist. Sellega on

halduskohus jätnud kaebaja vastuväidetele olulises mahus vastamata ja rikkunud HKMS § 157

lg-d 1 ja 2 ning § 158 lg-t 1.

Seoses rikkumisega nr 1 jääb kaebaja oma seisukohale, et kasutusloa või selle analoogi instituut

esineb kõigis EL riikides ning kaebaja on toonud kaebuses EhS seletuskirjale tuginedes viiteid

sarnasele süsteemile Sloveenias, Itaalias ja Bulgaarias. Vastustaja pole üldse vaevunudki

tuvastama ja otsuses välja tooma, millistes riikides kasutusluba kas sisuliselt või samasõnalise

mõistena puudub. Juhul kui vastustaja sellele väitele tugineb, siis tuleks seda ka põhjendada ja

3-22-1835

14(25)

tõendada. Halduskohus on jätnud kaebaja sellekohase väite tähelepanuta. Vastustaja ega kohus

pole põhjendanud, miks ei peaks potentsiaalsed välisriigist pärit pakkujad nii selgelt ja üheselt

arusaadavast mõistest aru saama. Teiseks jääb arusaamatuks, millisest regulatsioonist tuleneb

nõue välisriigis väljastatud lubade ja tõendite tunnustamiseks ja ümber vormistamiseks Eestis

ning miks hankija ei või ise esitatud luba või tõendit tunnustamiseta vastavaks tunnistada.

Hankija jaoks on oluline tuvastada mitte üksnes referentsobjekti valmimine, vaid ka see, kuidas

on pakkuja varasemate lepingute täitmisel käitunud.

Halduskohus ei ole andnud oma hinnangut kaebaja väidetele seoses rikkumisega nr 3. Kuna

Eesti pangad ei saa EL siseturul tekitada põhjendamatuid piiranguid ja ebamugavusi

äriühingutele nende territoriaalse registreeringu alusel, on vastustaja hinnang, et välismaa

äriühingul võib olla raskem Eestis pangateenustele ligi pääseda, paljasõnaline oletus, mille

kinnitamiseks ei ole viidatud ühelegi tõendile ega usutavale asjaolule. Eelduslikult võiks

pakkujate ringi põhjendamatu piiramine ohustada EL eelarvet, kui on piisavalt tõenäoline, et

piirava tingimuse tõttu võis mõni pakkuja jätta pakkumuse esitamata ja see võis mõjutada

hankelepingu lõplikku maksumust. Krediidiasutuse garantiid puudutav tingimus ei välistanud

välispakkujatel pakkumust esitada ja enda vastavust sellele tingimusele tõendada. Ka välisriigi

pank oleks vajadusel saanud garanteerida pakkuja kohustusi Eesti Vabariigis registreeritud

krediidiasutuse ees, kes omakorda oleks esitanud garantiikirja hankijale. Hankel ei

registreerunud ega laadinud dokumente alla ükski välispakkuja, kuid registreerus 23 Eestis

tegutsevat äriühingut. Kaebaja leiab, välispakkujad ei jätnud hankel osalemata mitte tingimuste,

vaid ilmselge huvipuuduse tõttu. See välistab tõenäosuse, et hankemenetluse tulemus sai

eespool käsitletud tingimuste tõttu mõjutatud. Riigihange oli piiriülese huvi jaoks liiga väikese

maksumuse ja mastaabiga, kuna tööjõu ja muude ressursside liigutamine Eestisse vaidlusaluse

ehituse tarvis ei olnud majanduslikult mõistlik, sh polnud tegemist eriliigilise ehitustööga, mis

olnuks ettevõtjale referentsi saamiseks huvipakkuv.

Kaebaja jääb seoses rikkumisega nr 4 oma varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja hinnangul

ei ole rikkumise nr 4 etteheitmine põhjendatud, kuid isegi kui see oleks põhjendatud, tulnuks

finantskorrektsioon rakendamata jätta või kohaldada seda väiksemas määras. Halduskohus on

seejuures jätnud tähelepanuta kaebuses märgitu, vastustaja on toonud küll välja väidetavad

andmed alltöövõtjate kõrvaldamise aluste kohta, kuid on jätnud otsusele lisamata alltöövõtjate

kõrvaldamise aluseid tõendavad dokumendid. Seega on vastustaja etteheited paljasõnalised ja

rikkumise esinemine tõendamata. Nii jääb arusaamatuks halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei

ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks alltöövõtjate maksuvõlast teada saamisel

alltöövõtjad hankemenetlusest eemaldanud, ega ka tõendid selle kohta, et ta oleks andnud

alltöövõtjatele RHS § 95 lg-s 6 sätestatud tähtaja maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks. Kuna

vastustaja etteheited on tõendamata ja kaebaja pole neid õigeks võtnud, polnud tal ka võimalik

paljasõnalisi etteheiteid ümber lükata.

Kaebaja jääb seoses rikkumisega nr 5 oma varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus on

jätnud need tähelepanuta, märkides vaid, et nõustub vastustaja seisukohtadega.

Puudusid alused finantskorrektsiooni kohaldamiseks. Väär on seisukoht, et kui tuvastatakse

hankenormi rikkumine, siis on automaatselt tuvastatud ka selle rahaline mõju liidu eelarvele.

Praegusel juhul pole kahju tekkimist isegi väidetud. Tervisekeskus valmis ning väidetavate

rikkumiste tuvastamisel on vastustaja jäänud oletuste tasandile ja nende tegelikku mõju pole

suudetud isegi mitte põhistada, rääkimata nende mõju tõendamisest. Hankija viis hanget läbi

oma parimaid teadmisi kasutades ja parimatest huvidest lähtuvalt. Seadus on hankijale ette

näinud küllalt suure kaalutlusõiguse. Kuigi finantskorrektsiooni tegemine ei eelda, et tuleks ära

näidata konkreetsed välisriigi ettevõtjad, kelle õigusi on rikutud, tuleb otsuse tegemisel siiski

hinnata ka seda, kui tõenäoliseks tuleb lugeda, et välispakkujad tõepoolest jätsid vaidlusalusel

riigihankel osalemast teatava dokumendi esitamise nõude tõttu. Seejuures tuleb arvestada, kui

3-22-1835

15(25)

palju pakkujaid osales, kas konkurents oli tagatud ning kas projekt viidi ellu. Euroopa Komisjoni

suunised on soovituslikud, mitte ei kohusta rakendama suunistes kajastatud finantskorrektsiooni

määrasid.

Vastustaja on otsuste tegemisel tuginenud põhiseadusega vastuolus olevale normile, kuid kohus

on jätnud alusetult vaidlustatud otsused tühistamata ning on teinud HKMS § 158 lg-t 3 rikkudes

vastustaja eest sisuliselt uue finantskorrektsiooni otsuse, esitades uued kaalutlused. Kuivõrd

põhiseadusega vastuolus olev õigusakt tuleb jätta kohaldamata, on vastustaja

finantskorrektsiooni otsus ja vaideotsus ilmselgelt õigusvastased. Riigikohtu seisukohtadest

saab järeldada, et kõik rakendusüksuse otsused, mis on tehtud toetuse taotluste suhtes, mis

rahuldati enne 09.10.2020 ja tuginevad korrektsiooni määra osas kehtivale ühendmääruse §-le

223, kuuluvad tühistamisele.

HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on

haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara ja tema huvi

haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

Kaebaja huvi kaalub praegusel juhul üles avaliku huvi. Avalik huvi seondub üksnes EL

eelarvega, mida riigihanke tingimused ei saanud kahjustada. Kaebajal oli tekkinud õiguspärane

ootus, et toetuse määramise otsus jääb muutmatuna kehtima. Seda mh ka põhjusel, et vastustaja

ei teinud otsust finantskorrektsiooni kohaldamiseks STS § 45 lg-s 5 sätestatud tähtaja jooksul.

Praegu on tekkinud kummaline, kuid Eestis tavaline olukord, kus vastustaja on ise hanke

läbiviimist kontrollinud ja kaebaja tegevuse heaks kiitnud, kuid hiljem asunud tegema

etteheiteid ning rakendanud finantskorrektsiooni, kuigi selle eest vastutust võtta ei soovi.

Sisuliselt on tegemist toetuse saaja eksitamisega, mille eesmärk jääb arusaamatuks. Järelevalve

tulemusel avastatud vigade eest peaks vastutust kandma riik, mitte toetuse saanud hankija. Ka

halduskohus leidis, et vastustaja käitumine ei ole kooskõlas hea haldustavaga. Sellisele

rikkumisele peaks praktikas järgnema finantskorrektsiooni otsuse kehtetuks tunnistamine RTK

enda poolt või tühistamine kohtus või vähemalt väiksema korrektsioonimäära kohaldamine.

10. RTK palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Vastustaja võtab kaebuse õigeks osas, milles see puudutab RTK 27.05.2022 otsuse põhjendava

osa p-s 1.2 käsitletud rikkumist, s.o rikkumist, et hankija on kehtestanud piirava

vastavustingimuse, mille kohaselt pakkuja poolt kaasatud võtmeisik peab omama siseriiklikku

pädevustunnistust. Riigikohus leidis 20.11.2024 otsuses nr 3-21-2607, et finantskorrektsioon ei

ole põhjendatud juhul, kui pädevustunnistuse nõudes on viide iseenesest kehtetule õigusaktile,

kuid mille regulatsioon andis siiski välisriigi pakkujatele sisulisi juhiseid nõude täitmiseks.

Sellest tulenevalt on vastustaja praeguses vaidluses seisukohal, et kuigi formaalselt rikuti

vaidlusaluses hankes RHS nõudeid, kui viidati tingimuses kehtetule õigusaktile, oli tingimuse

sõnastus koos viitega siiski piisav selleks, et välisriigi pakkujad võisid mõista võimalust

tugineda nende päritoluriigi kvalifikatsioonile. Arvestades Riigikohtu seisukohti ja

vaidlusaluse küsimuse asjaolusid, puudub etteheidetud rikkumisel finantsmõju. Kuigi

vaidlustatud finantskorrektsiooni otsuses on riigihanke nr 207043 osas välja toodud mitu RHS-

i rikkumist, on igaüht neist eraldiseisvalt hinnatud 10% korrektsiooni vääriliseks. Arvestades et

ühes hankes tuvastatud mitme rikkumise korral rakendatakse kokkuvõtvalt suurimat

finantskorrektsioonimäära, on riigihanke nr 207043 korrektsioonimääraks 10%. Kaebuse

osaline õigeks võtmine ühe rikkumise osas seda määra ega ka korrektsioonisummat ei mõjuta.

Vastustaja nõustub halduskohtuga, et finantskorrektsiooni otsuses tuginemine

põhiseadusevastasele sättele ei tingi praegusel juhul vaidlustatud korrektsiooniotsuse

tühistamist. Riigikohus on 03.10.2017 otsuses nr 3-15-1022 märkinud, et eksliku õigusliku

aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa

3-22-1835

16(25)

akti tühistamist juhul, kui on olemas haldusakti andmiseks asjakohane regulatsioon ning on

ilmselge, et esinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks. Vastustaja on

vaidlustatud otsuses korrektsioonimäära suurust iga rikkumise osas põhjendanud ning

selgitanud, miks 10% korrektsiooni tegemine on praegusel juhul põhjendatud. Arvestades

vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlusi, jääks täiendava kaalutlemise kohustuse korral

kohaldatav finantskorrektsiooni määr muutumatuks, mistõttu ei too varasema ühendmääruse

redaktsiooni kohaldamine kaebajale kaasa teistsuguseid õiguslikke tagajärgi ega

finantskoormuse vähenemist. Asjaolu, et kaebaja on tervishoiuasutus, ei vabasta teda

toetusprojekti elluviimisega seotud kohustustest, sh RHS järgimise kohustusest ega saa

mõjutada finantskorrektsioonide tegemist, kuivõrd sellist erisust ei olnud toetusprojektile

kohalduvates õigusnormides ette nähtud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

11. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja ei ole finantskorrektsiooni otsuse tegemisel

ületanud seaduses sätestatud tähtaega. STS2014–2020 § 45 lg 5 esimene lause sätestab, et

finantskorrektsiooni otsuse võib teha ühe aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise

lõppemisest arvates, välja arvatud juhul, kui riigiabi andmist reguleerivast õigusaktist tuleneb

teisiti. Toetuse saaja kohustused sätestab STS2014–2020 § 24, mille p 17 kohaselt tuleb tal säilitada

kulu abikõlblikkust tõendavad dokumendid ja muud tõendid vastavalt sama seaduse § 35 lg-

tele 2 ja 4 ning tagada, et lõppsaaja säilitab toetuse saamisega seotud dokumendid sama kaua,

kui seda peab tegema toetuse saaja. STS2014–2020 § 35 lg 2 sätestab, et kulu abikõlblikkust

tõendavaid dokumente ja muid tõendeid säilitatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 1303/2013 art 140 lg-le 1 neli aastat, alates selle aasta 31. detsembrist, millal

30. juuni seisuga on kõikide projektis abikõlblikuks arvatud kulude alusel toetus välja makstud,

välja arvatud, kui muus õigusaktis on sätestatud pikem tähtaeg. Seega selgitas halduskohus

õigesti, et toetuse saaja viimaseks kohustuseks, millest alates arvutada finantskorrektsiooni

otsuse tegemise tähtaega, saab lugeda ka STS2014–2020 § 24 p-s 17 ning § 35 lg-tes 2 ja 4

sätestatud kohustuse säilitada kulu abikõlblikkust tõendavaid dokumente. Sellega jääb

ringkonnakohus oma 25.06.2021 otsuses nr 3-20-553 p-s 14 väljendatud seisukoha juurde.

Kuigi Riigikohus ei ole oma praktikas eraldi käsitlenud, kuidas tuleb mõista STS2014–2020 § 45

lg-s 5 sätestatut, on Riigikohtu praktika põhjal võimalik siiski järeldada, et STS2014–2020 § 45 lg

5 alusel finantskorrektsiooni tegemiseks ette nähtud tähtaeg ei hakka kulgema juba

hankelepingu sõlmimise hetkest. Nii näiteks ei ole Riigikohus heitnud ette otsuse tegemise

tähtaja möödalaskmist haldusasjas nr 3-21-2607, kus asjaoludest nähtuvalt tegi RTK

finantskorrektsiooni otsuse 16.08.2021, samas kui hankemenetlus toimus 2017. a-l ja

riigihangete registrist nähtuvalt sõlmiti nimetatud hankes leping 27.12.2017. Kuna vaidlusaluse

projekti abikõlblikkuse periood oli 01.01.2019–31.05.2023 (dtl 359) ja vaidlustatud otsused on

tehtud 2022. a-l, ei olnud vastustaja 27.05.2022 otsust tehes STS2014–2020 § 45 lg-s 5 sätestatud

tähtaega mööda lasknud.

II

12. Määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg 2 kohaselt teevad liikmesriigid tegevustes või

rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad

finantskorrektsioonid, mis seisnevad avaliku sektori toetuse täielikus või osalises tühistamises.

Liikmesriigid võtavad arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondidele tekitatud

rahalist kahju ja kohaldavad proportsionaalseid korrektsioone. Eeskirjade eiramisena

käsitatakse määruse (EL) nr 1303/2013 art 2 p 36 kohaselt EL-i õiguse või selle kohaldamisega

3-22-1835

17(25)

seotud liikmesriigi õiguse rikkumist, mis tuleneb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide

rakendamisega seotud ettevõtja tegevusest või tegevusetusest, mis on mõjutanud või oleks

võinud kahjustavalt mõjutada EL-i eelarvet põhjendamata kuluartikli EL-i eelarvest

debiteerimise tõttu.

13. STS2014–2020 § 45 lg 1 p 3 kohaselt tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks

või tühistamiseks määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 alusel ja sellega kooskõlas mh juhtudel,

kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on

mõjutanud kulu abikõlblikkust. STS2014–2020 § 46 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kui

finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist

tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et

kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis vähendatakse toetust

kooskõlas ühendmäärusega.

14. Finantskorrektsiooni otsuse tegemise aluseks on eeskirjade eiramine, mis Euroopa Kohtu

praktika kohaselt eeldab kolme asjaolu koos esinemist: 1) rikutud peab olema EL-i õigust;

2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest ning

3) EL-i eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu

01.10.2020 otsus C-743/18, p 51). Eeskirjade eiramise tuvastamisel ei ole otsuse tegemise

eelduseks toetuse saaja tahtlus või hooletus (samas, p-d 57–65). Nõutav ei ole konkreetse

finantsmõju tõendamine; eeskirjade eiramisega on tegemist juhul, kui ei saa välistada

võimalust, et see rikkumine mõjutab asjaomase fondi eelarvet (Euroopa Kohtu 04.10.2024

otsus C-175/23, p 26). Eeskirjade eiramisena ei saa käsitada liidu õiguse või riigisisese õiguse

rikkumist, mis on liidu eelarvet automaatselt mõjutanud või mis oleks võinud liidu eelarvet alati

kahjustavalt mõjutada, sõltumata konkreetse rikkumise mõjust liidu eelarvele (samas, p 27).

Finantskorrektsiooni summa kindlaksmääramisel võetakse arvesse eeskirjade eiramise olemust,

raskusastet ja asjaomasele fondile sellega tekitatud rahalist kahju; kohaldatava korrektsiooni

lõpliku summa kindlaksmääramiseks on tingimata vaja teha individuaalne ja üksikasjalik

analüüs (samas, p-d 28, 33). Finantskorrektsiooni summat ei tohi automaatselt kindlaks

määrata, tuginedes ainuüksi eelnevalt kehtestatud ühtsete korrektsioonimäärade skaalale

(samas, p 34). Finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon. Kohus ei tohi finantskorrektsiooni

õiguspärasust hinnates piirduda vaid ilmselgete vigade testiga, vaid kontroll peab olema range

ja täielik, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sh seda, kas kahju on pelgalt teoreetiline

(Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 28).

15. RTK esitas 17.01.2025 ringkonnakohtule avalduse, milles võtab õigeks kaebuse 27.05.2022

otsuse nr 11.2-5/0516 põhjendava osa punktis 1.2 käsitletud rikkumise osas. Nimetatud punktis

on käsitletud rikkumist nr 2, mille kohaselt kehtestas kaebaja riigihankes nr 207043 piirava

vastavustingimuse, mille kohaselt pakkuja poolt kaasatud võtmeisik peab omama siseriiklikku

pädevustunnistust. Seega tuleb ringkonnakohtul rikkumise nr 2 osas kaebus rahuldada (HKMS

§ 159 lg 1). See asjaolu iseenesest siiski automaatselt kaebajale määratud korrektsiooni suurust

ei mõjuta, sest vaidlustatud otsuses on vastustaja riigihankes nr 207043 tuvastanud veel 3

rikkumist, mille puhul on sarnaselt rikkumisega nr 2 kohaldatud 10% finantskorrektsiooni

määra. Ühendmääruse § 21 lg 3 sätestab, et kui ühes hankes tuvastatakse enam kui üks

rikkumine, mille mõju ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on ebamõistlikult aja- või

ressursimahukas, siis sama hanke erinevate rikkumiste korral rakendatakse suurimat

finantskorrektsiooni määra. Seega juhul, kui vastustaja on riigihankes nr 207043 õigesti

tuvastanud vähemalt veel ühe rikkumise, mille korral ta on õigesti rakendanud ka 10%

korrektsioonimäära, jääb kaebajale määratud finantskorrektsioon muutmata. Järelikult tuleb

ringkonnakohtul järgnevalt kontrollida, kas vastustaja on õigesti tuvastanud, et riigihankes nr

207043 esinesid rikkumised nr 1, 3 ja 4 ja neile tuleb kohaldada 10% finantskorrektsiooni

määra. Kuna vastustaja on lisaks heitnud kaebajale ette rikkumist nr 5 riigihankes nr 210578,

3-22-1835

18(25)

tuleb vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamiseks lisaks kontrollida, kas ka rikkumine nr 5

on õigesti tuvastatud ja sellele on kohaldatud õiget finantskorrektsiooni määra.

Rikkumine nr 1

16. RHS § 3 p 2 järgi peab hankija kohtlema kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis,

mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või

Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja jälgima, et

kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes

proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. RHS § 3 p 3 sätestab, et hankija tagab

konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik-õigusliku juriidilise isiku või

avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi moonutada

konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu.

17. Vastustaja hinnangul rikkus kaebaja eelnimetatud kohustusi, kui sätestas riigihanke nr

207043 hanketeates järgmise kvalifitseerimise tingimuse: „Pakkuja peab olema hanketeate

avaldamise kuupäevale eelneva viimase seitsme aasta jooksul täitnud (töid võib olla alustatud

varem, aga need peavad olema lõpetatud hanketeate avaldamise kuupäevale eelnenud viimase

seitsme aasta jooksul) peatöövõtjana nõuetekohaselt täitnud vähemalt kaks lepingut, mille

esemeks on vähemalt 6 000 000 (ilma käibemaksuta) maksumusega meelelahutus-, haridus-,

tervishoiu või muu avalik hoone või hoolekandeasutuse hoone või ravihoone (majandus- ja

taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ tähenduses)

või selle juurdeehitis, millele on väljastatud kasutusluba.“ Vastustaja on selgitanud vaidlustatud

otsustes ja kohtumenetluses, et talle teadaolevalt ei kohaldata kasutusloa nõuet kõikides EL

liikmesriikides ja tegemist ei ole üldtuntud mõistega. Vastustaja on seejuures viidanud EhS

eelnõue seletuskirjas1 toodud järgmistele selgitustele: „Sloveenias on kasutusluba defineeritud

kui haldusorgani luba ehitatud ehitise kasutamiseks. Kasutusluba antakse inspekteerimise

tulemuste alusel. Inspekteerimisel kontrollitakse, kas ehitatud ehitis vastab ehitusloale ja

kehtivatele tehnilistele nõuetele. Ruumide kasutuselevõtmine on keelatud, enne kasutusloa

andmist. Kasutusluba ei tohi anda, kui ehitise kohta esitatavate tõendusdokumentide

usaldusväärsus on kaheldav. Itaalia ehitusseadus näeb ette, et elamisluba (kasutusluba) kinnitab

ehitise ja seal olevate seadmete turva-, hügieeni-, tervise- ja energiatõhususe nõuetele

vastavust.“.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei järeldu eeltoodud tingimuse sõnastusest, et kaebaja pidas

silmas just Eestis EhS alusel antavat kasutusluba. Hanketeates ei ole kasutusloaga seoses

viidatud ei EhS-le ega Eestile (vt dtl 392). Ringkonnakohus jagab kaebaja seisukohta, et siinsel

juhul saab seega kasutusloana mõista üldist luba, mis lubab ehitist kasutada. Vastustaja ei ole

veenvalt ära näidanud, et kasutusluba või sellesarnane avalik-õiguslikku laadi luba – olenemata

sellest, kuidas see vormistatakse – on Eesti õigusele eriomane ning et vähemalt valdavas osas

ülejäänud liidu liikmesriikides puuduks selline avalik-õiguslik kontroll valminud ehitise

nõuetekohasuse üle, mille positiivne tulemus oleks ehitise kasutamise lubatavuse eeldus ja

mille kohta tehakse avaliku õiguse normide alusel mingisugune otsus. Isegi kui kõnealuse

kvalifitseerimistingimuse sõnastus võis potentsiaalseid välispakkujaid eksitada, sest mõnes

riigis kasutatakse „kasutusloa“ asemel analoogse loa puhul teistsugust terminit, oli neil

võimalik küsida hankijalt selgitusi (RHS § 46, vrd Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607,

p 25). Seega ei ole vastustaja veenvalt ära näidanud, et sellise kvalifitseerimistingimuse

seadmise tõttu ei oleks saanud välisriigi pakkujad riigihankel osaleda ning seetõttu tekkis kahju

liidu eelarvele. Kuigi samas kvalifitseerimistingimuses oli seoses ehitise liikidega viidatud ka

majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määrusele nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“,

1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897c-f9b761fb9b92/Ehi-

tusseadustik/

3-22-1835

19(25)

ei saanud ka see olla välispakkujale hankes osalemise takistuseks. Hoolimata kõnealusest viitest

olid ära toodud konkreetsed ehitise liigid. Viide Eesti õigusaktidele iseenesest ei tähenda

automaatselt, et välispakkujatel ei oleks võimalik hankes osaleda (vt Riigikohtu 20.11.2024

otsus nr 3-21-2607, p 25).

19. Liidu eelarvele kahju tekkimise võimalikkuse hindamisel on asjakohane võtta arvesse ka

seda, kui tõenäoliseks saab pidada, et välispakkujad jätsid hankes osalemata just kõnealuse

nõude tõttu (vt Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 25; nt ka Tallinna Ringkonnakohtu

30.11.2021 otsus nr 3-20-895, p-d 23–24). Kaebaja on esile toonud, et hankele ei registreerunud

ega laadinud dokumente alla ükski välispakkuja, kuid register näitab, et registreerus 23 Eestis

tegutsevat äriühingut (kaebuse lisa 5, dtl 217). Pakkumuse esitas kaks pakkujat. Võib arvata, et

kui välispakkujatel oleks hanke vastu esinenud huvi, oleks nad vajadusel kõnealuse nõude kohta

küsinud selgitusi. Seda pole aga tehtud. Ei ole usutav ning vastustaja ei ole ka veenvalt

põhjendanud, et asjaomasel turul tegutsev keskmine mõistlik välisriigi pakkuja loobus

pakkumuse esitamisest ja isegi selgituste küsimisest pelgalt seetõttu, et sai sellest tingimusest

aru nii, et referentsobjekti kohta tuleb tingimata esitada Eestis välja antud dokument

(kasutusluba). Põhjendatud on kaebaja väide, et tööjõu ja muude ressursside liigutamine

Eestisse ehituse tarvis ei oleks olnud majanduslikult mõistlik, sh polnud tegemist eriliigilise

ehitustööga, mis olnuks ettevõtjale referentsi saamiseks huvipakkuv. Vastustaja pole nende

väidetele vastu vaielnud. Seega on tõenäoline, et välisriigi pakkujad ei tundnud tegelikult

kõnealuse riigihanke vastu huvi. Samas oli hankes konkurents tagatud. Ringkonnakohtu

hinnangul võib seega järeldada, et rikkumise nr 1 puhul sai kahju RL eelarvele olla üksnes

teoreetiline.

20. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja ei rikkunud RHS-is nimetatud

kohustusi vastustaja väidetud viisil. Seega ei olnud põhjust kohaldada ka finantskorrektsiooni.

21. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui vastustaja väidetud rikkumist tuleks

jaatada, ei ole õige halduskohtu seisukoht, et praegusel juhul ei mõjuta vaidlustatud otsuse

õiguspärasust asjaolu, et vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud ühendmääruse v.r asemel

kehtivale ühendmääruse sättele. Rikkumise nr 1 puhul on vaidlustatud otsuses

finantskorrektsiooni määra aluseks ühendmääruse § 223 lg 2 p 2, mis sätestab, et kui pakkuja

kvalifitseerimiseks, pakkumuse hindamiseks, tehnilises kirjelduses või hankelepingu

sõlmimise eelduseks või täitmiseks on seatud kriteerium või tingimus, mis piirab konkurentsi

põhjendamatu riikliku, piirkondliku või kohaliku eelistuse tõttu olukorras, kus mitu ettevõtjat

vastasid kvalifitseerimistingimustele, kui piirav tingimus esines kvalifitseerimistingimustes,

kohaldatakse kümneprotsendilist finantskorrektsiooni määra. Riigikohtu 28.06.2023 otsust nr

5-23-2 arvestades tuleb lähtuda rikkumise nr 1 puhul finantskorrektsiooni ulatuse määramisel

aga ühendmääruse sätetest (§ 22 lg 11 p 5 ja lg 12), mis kehtis kaebaja toetustaotluse

rahuldamise ajal (ühendmääruse v.r). Ühendmääruse v.r § 22 lg 11 p 5 ja lg 12 nägid ette, et

kui hankemenetluse korraldamisel on pakkuja kvalifitseerimiseks, pakkumuse vastavaks

tunnistamiseks või pakkumuse hindamiseks riigihanke alusdokumentides nimetatud kriteerium,

mis on vastuolus riigihangete seadusega, võib sõltuvalt rikkumise raskusest kohaldada 5- või

10-protsendilist finantskorrektsiooni määra. Varasema määruse redaktsiooni järgi oli RTK

kaalutlusõigus seega ulatuslikum ja see oleks võimaldanud ka finantskorrektsiooni tegemist 5%

määras. Seega tuleb RTK-l otsustada finantskorrektsiooni määra üle ulatuslikuma

kaalutlusõiguse alusel, kui RTK võimalikuks pidas. Asjaolu, et siinsel juhul on vasutstaja

põhjendanud 10% korrektsioonimäära kohaldamist, ei väära tõdemust, et ta ei ole kaalunud

võimalust kohaldada sellest väiksemat ehk ühendmääruse varasemas redaktsioonis ette nähtud

5% määra rakendmaist. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 ei tohi kohus teostada kaalutlusõigust

vastustaja eest ja otsustada, milline oleks õige tulemus, kui kaalutlusõigust ulatuslikumalt

kasutada. Riigikohus märkis asjas nr 5-23-2 samuti, et iseenesest ei ole välistatud kaalumise

3-22-1835

20(25)

tulemusena sama, 10% finantskorrektsioonini jõudmine, kui selleni viib eeskirjade eiramise

olemuse ja keerukuse ning fondidele tekitatud rahalise kahju kaalumine (p 94), kuid see ei

takistanud selles asjas õigusvastase finantskorrektsiooni otsuse tühistamist. Samale tulemusele

jõudmine ei ole siinsel juhul kindel.

22. Ringkonnakohtu hinnangul on rikkumisele nr 1 kohaldatud 10% finantskorrektsiooni määr

ebaproportsionaalne, arvestades et puuduvad igasugused tõendid ja veenvad argumendid, et

praegusel juhul oleks etteheidetav kvalifitseerimistingimuse sõnastus ka tegelikult

välispakkujatele hankes osalemisel otsustavaks saanud. Seega on äärmiselt ebatõenäoline, et

teistsuguse kvalifitseerimistingimuse korral oleks hankemenetluse tulemus olnud teistsugune

(vrd Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 28). Lisaks räägib väiksema

korrektsioonimäära kasuks see, et hankemenetlustes osales vaatlejana ja teostas järelevalvet

vastustaja, kellele esitati mõlema hanke alusdokumendid tutvumiseks ning vastustaja ei

tuvastanud järelevalve käigus rikkumisi.

Rikkumine nr 3

23. Vastustaja hinnangul rikkus kaebaja RHS § 3 p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi, kui sätestas

riigihankes nr 207043 tingimuse, mille kohaselt peab pakkumuse tagatisena esitama Eestis

registreeritud krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali garantii või tagatisraha ülekande.

24. Ringkonnakohus leiab, et ka eeltoodud tingimuse sätestamisega ei rikkunud kaebaja RHS-

is nimetatud kohustusi. Kuigi see tingimus muutis välisriigi pakkujale nõutud tõendi saamise

keerulisemaks, ei tähenda see, et välisriigi pakkujad ei oleks saanud riigihankel osaleda (vrd

Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 23 jj). Ka rikkumise nr 3 puhul tuleb arvestada

eeltoodud asjaoludega, millest nähtub, et tõenäoliselt puudus välispakkujatel tegelik huvi

hankes osaleda. Lisaks on põhjendatud kaebaja osutus, et ehitustööde tegemises seisneva hanke

vastu oleks eelduslikult tundnud huvi eeskätt Eesti naaberriikide ettevõtjad ja Eestis on olemas

ka nende riikide krediidiasutuste filiaalid2 (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsus

nr 3-20-895, p 21 jj).

25. Ka rikkumise nr 3 puhul on vaidlustatud otsuses finantskorrektsiooni määra aluseks

ühendmääruse § 223 lg 2 p 2. Ringkonnakohus märgib ka siinkohal täiendavalt, et isegi kui

lugeda rikkumine nr 3 õigesti tuvastatuks, tuleks vastustaja otsused siiski tühistada, sest

finantskorrektsiooni määra otsustamisel ei ole vastustaja tuginenud õigele ühendmääruse

redaktsioonile ega ole seetõttu kaalutlusõigust õigesti teostanud. Ühtlasi on rikkumisele nr 3

kohaldatud 10% finantskorrektsiooni määr ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus tugineb

siinkohal eespool, p-des 21–22 toodud põhjendustele.

Rikkumine nr 4

26. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja riigihankes nr 207043 jätnud kontrollimata

hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtja osas RHS § 95 lg-s 1 loetletud

kõrvaldamise alused, rikkudes sellega RHS § 122 lg-tes 5 ja 7 sätestatud kohustusi.

27. Kuni 01.06.2022 kehtinud RHS redaktsiooni (RHS v.r) § 122 lg 5 kohaselt kontrollib

ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessioonilepingu korral hankija hankemenetluse

jooksul pakkumuses nimetatud alltöövõtjate suhtes ja pärast hankelepingu sõlmimist

hankelepingu täitmisel lisanduva alltöövõtja suhtes RHS § 95 lg-s 1 nimetatud kõrvaldamise

aluste puudumist. RHS v.r § 122 lg-st 7 tulenes, et kui hankija tuvastab kõrvaldamise aluse

olemasolu, nõuab ta pakkujalt sellise alltöövõtja asendamist. RHS v.r § 95 lg 6 sätestas, et kui

hankija tuvastab mis tahes ajal hankemenetluse käigus, et pakkujal või taotlejal esineb RHS §

2 Vt täpsemalt https://fi.ee/et/pangandus-ja-krediit-0/pangandus-ja-krediit/krediidiasutused/valisriikide-krediidia-

sutuste-filiaalid

3-22-1835

21(25)

95 lg 1 p-s 4 või lg 4 p-s 1 sätestatud alus, annab ta pakkujale või taotlejale vähemalt 3 tööpäeva

maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks. Vaidlustatud otsuse kohaselt tuvastas vastustaja, et

riigihankes nr 207043 kasutas edukas pakkuja alltöövõtjatena viit äriühingut, kellel oli

lepingulise suhte alguses või hiljem hankelepingu täitmisel maksuvõlg (dtl 46–47). Samuti

tuvastas vastustaja, et ühe hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtja juhatuse liikmel

oli kehtiv karistus KarS § 210 lg 2 alusel (dtl 47, 49). Otsuse kohaselt tugines vastustaja

riigihangete registris tehtud päringutele. Kui eeldada vastustaja andmete õigsust, oli tegemist

RHS § 95 lg 1 p-des 1 ja 4 nimetatud alltöövõtjate kõrvaldamise alusega, kuid asja materjalidest

ei nähtu, et kaebaja oleks andnud RHS § 95 lg-s 6 sätestatud tähtaega maksuvõla tasumiseks

või ajatamiseks või nõudnud pakkujalt RHS § 122 lg 7 alusel maksuvõlaga alltöövõtjate

asendamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellises olukorras sai edukas pakkuja

eelise, sest ta kasutas alltöövõtjaid, kes tegelikult ei oleks tohtinud maksuvõlgade tõttu RHS-i

kohaselt alltöövõttu pakkuda. Kõnealuse rikkumise puhul saab eeldada, et see mõjutas hanke

tulemusi. Ei saa välistada, et rikkumisel oli ka finantsmõju liidu eelarvele, sest kui pakkujad

oleks saanud arvestada asjaoluga, et nad võivad kasutada maksuvõlaga või kehtivat karistust

omava juhatuse liikmega alltöövõtjat, oleks võinud pakkujate ring, esitatud pakkumised ja

edukas pakkuja olla teistsugused (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus nr 3-22-

1577, p 14). Sellekohased põhjendused on vastustaja esitanud ka vaidlustatud otsuses (dtl 50).

Vaidlust ei ole, et hanke vastu tundis huvi palju ettevõtjaid ning pakkumuse tegid neist 2. Seega

leiab ringkonnakohus, et tegemist on sisulise, mitte formaalse rikkumisega. Samuti pole

tegemist üksnes teoreetilise kahjuga. Kuna praegusel juhul pole aga võimalik hinnata rikkumise

rahalist suurust, tuleb finantskorrektsiooni ulatuse kindlaks tegemisel lähtuda ühendmääruses

sätestatud määradest.

28. Asjakohane on kaebaja märkus, et vastustaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, kas

maksuvõlaga ja kehtivat karistust omava juhatuse liikmega alltöövõtjate olemasolu on

vaidlustatud otsuses üldse õigesti tuvastatud. Seega ei ole võimalik kohtul vastustaja otsuste

õiguspärasust ka täielikult kontrollida. Selliste tõendite esitamine on vajalik mh selleks, et

kohus saaks kontrollida, kas vastustaja on finantskorrektsiooni määra valikul kaalutlusõigust

õigesti teostanud ja kohaseid asjaolusid arvesse võtnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

praegu tõendite esitamata jätmisel siiski määravat tähtsust, sest rikkumise nr 4 osas tuleb

vaidlustatud otsused igal juhul tühistada. Nagu eespool märgitud, ei nõustu ringkonnakohus

halduskohtuga, et praegusel juhul ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust asjaolu, et

vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud ühendmääruse v.r asemel kehtivale ühendmääruse

sättele.

29. Rikkumise nr 4 puhul on vaidlustatud otsuses finantskorrektsiooni määra aluseks

ühendmääruse § 228, mis sätestab, et kui alla riigihanke piirmäära või sotsiaal- või eriteenuste

riigihanke või ideekonkursi korraldamisel rikutakse riigihangete seadust või hankemenetluses

ilmneb §-des 22–227 nimetamata riigihangete seaduse rikkumine, kohaldatakse sõltuvalt

rikkumise raskusest ja ulatusest rikkumisega seotud hankelepingu osale § 21 lg-s nimetatud

finantskorrektsiooni määra, välja arvatud juhul, kui rikkumine on üksnes formaalne. Määruse

§ 21 lg 1 sätestab, et kui struktuuritoetuse seaduse § 46 lg 1 kohaselt ilmneb, et toetuse saaja on

eiranud oma kohustusi või talle kehtestatud nõudeid ja finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei

ole võimalik kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt selle rahalise mõju suurust

hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis

vähendatakse toetust sõltuvalt rikkumise raskusest 2, 5, 10 või 25 protsenti tegevustele või

tegevuste kogumile eraldatud toetusest sõltuvalt asjaolude mõjust kulu abikõlblikkusele, välja

arvatud, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohtule arusaadavalt tuleb

Riigikohtu 28.06.2023 otsust nr 5-23-2 arvestades lähtuda rikkumise nr 4 puhul

finantskorrektsiooni ulatuse määramisel aga ühendmääruse v.r § 22 lg-st 14 (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus nr 3-22-1577, p 16). Ühendmääruse v.r § 22 lg 14 kohaselt

3-22-1835

22(25)

vähendatakse hankelepingule eraldatavat toetust kuni 10 protsenti, kui hankemenetluse

korraldamisel ilmneb riigihangete seaduses sätestatud nõuete rikkumine, mida ei ole lõigetes

2–11 ja 13 nimetatud, või kui tegemist on riigihangete korraldamisega, kus hankelepingu

maksumus jääb alla riigihangete piirmäära või kui on tegemist lihtsustatud korras teenuste

tellimisega või ideekonkursi korraldamisega. Sõltuvalt rikkumise raskusest võib kohaldada 25-

protsendilist finantskorrektsiooni määra.

30. RTK välistas rikkumise nr 4 puhul finantskorrektsiooni määra 25%. Seejärel kaalus ta, kas

oleks alust kohaldada 10% või kehtivas määruses ette nähtud teisi fikseeritud määras

alternatiive, 2% või 5%. Varasema määruse redaktsiooni järgi oli RTK kaalutlusõigus aga

märksa ulatuslikum ja see oleks võimaldanud ka finantskorrektsiooni tegemist määras üle 5%

ja alla 10%. Seega tuleb RTK-l otsustada finantskorrektsiooni määra üle ulatuslikuma

kaalutlusõiguse alusel, kui RTK võimalikuks pidas. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 ei tohi

kohus teostada kaalutlusõigust vastustaja eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole rikkumise nr

4 puhul kindel samale tulemusele jõudmine. Ringkonnakohus on varem sarnases vaidluses

leidnud, et tegemist ei ole raske ja tahtliku rikkumisega ja mõju oht on väike (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus nr 3-22-1577, p 19). Vastustaja on vaidlustatud otsuses ise

märkinud, et toetuse saaja selgitustest nähtub, et hankemenetlus oli mahukas, langes keerulisse

ajaperioodi, kus riigihangete registris tehti märkimisväärseid uuendusi, mistõttu võib eeldada,

et toetuse saaja ei jätnud RHS-i nõuded järgimata pahatahtlikult. Kuivõrd RHS § 95 lg-st 6

tulenevalt peab hankija andma tähtaja maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks ja alles seejärel

maksuvõla tasumata või ajatamata jätmise järel kõrvaldab hankija alltöövõtja menetlusest, võib

võimaliku kahju suuruse hindamisel tähtsust olla ka asjaolul, kui kaua konkreetsetel

hankemenetluse käigus lisandunud alltöövõtjatel maksuvõlg eksisteeris. Vaidlustatud otsusest

selle kohta teavet ei leia (dtl 46–47). Lisaks tuleb ka arvestada võimalusega, et vastustaja hindas

kaebaja rikkumise olulisust alltöövõtjatega seoses üle seetõttu, et samal ajal oli kindlaks tehtud

ka sama hankega seotud kaebaja teised rikkumised, millest ühe osas on vastustaja kaebuse

õigeks võtnud ja teiste esinemise on ta ringkonnakohtu hinnangul valesti tuvastatud.

Kaalumisel tuleb arvestada konkreetse vaidluse asjaolusid, seejuures tuleb potentsiaalse kahju

hindamisel arvesse võtta nt ka rikkumisega seotud konkreetsete tööde maksumust (Riigikohtu

20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 29).

Rikkumine nr 5

31. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja rikkunud RHS § 3 p-des 2 ja 3 sätestatud kohustust,

kui kehtestas riigihankes nr 210578 pakkumuse vastavustingimuse, mille kohaselt pakkuja peab

antud riigihanke objektiks olevate eriosade ehitustööde järelevalve ja kontrolli vahetul

teostamisel kaasama muuhulgas vastava eriosa kogemusega ning eriosale vastava

kvalifikatsiooniga spetsialisti: „vastutusvaldkond „tugevvool“, isiku kvalifikatsioon -

diplomeeritud elektriinsener tarbija elektripaigaldiste alal, tase 7 (või samaväärne) ametiala:

ehitus, käit ja järelevalve. Kehtiv A pädevustunnistust (või samaväärne).“ Vastustaja hinnangul

ei ole see tingimus proportsionaalne, asjakohane ega põhjendatud, sest arvestades hanke

eesmärki ja selle raames tehtavaid tegevusi, puudus vajadus seada vastavustingimuseks seda,

et vastaval spetsialistil oleks samaaegselt nii A pädevustunnistus kui ka diplomeeritud

elektriinseneri kutse tarbija paigaldiste alal (elektriinsener tase 7). Majandus- ja taristuministri

09.07.2015 määruse nr 88 „Seadme vahetu kasutaja, kasutamise järelevaataja, seadmetööd ja

auditit tegeva isiku kompetentsusele ja selle tõendamisele ning sertifitseerimisskeemile

esitatavad nõuded“ § 9 lg-st 1 nähtub, et vastavustingimuses kehtestatud spetsialisti pädevuse

osas oleks eraldi piisanud nii A-klassi pädevustunnistusest kui ka diplomeeritud elektriinseneri

tasemest 7. Vastustaja selgitas, et Eesti Elektroenergeetika Seltsi (EEES) hinnangul pakkujalt

nii kutsetunnistuse kui pädevustunnistuse samaaegne küsimine ei ole korrektne ja oleks

piisanud ainult kutsetunnistuse olemasolust ning diplomeeritud elektriinsener tase 7 omab kõiki

3-22-1835

23(25)

samasid kompetentse sh elektriohutuse alaseid, mis on olemas A pädevustunnistuse saanud

spetsialistil. Vastustaja on otsuses selgitanud, et hankija vastas hanke juurde registreerunud

ettevõtja päringule, et ta muutis vastavustingimust nii, et eelnimetatud A pädevustunnistuse ja

elektriinseneri tase 7 olemasolu ei ole nõutud samaaegselt, kuid riigihanke alusdokumentides

vaidlusalust vastavustingimust tegelikult ei muutnud. RHS § 46 lg 3 ei luba riigihanke

alusdokumente muuta ega täiendada selgitustega riigihange registri teabevahetuse rubriigi

vahendusel. Seega oli vastavustingimus algses sõnastuses kehtiv. Vaidlustatud otsuse kohaselt

on seatud tingimus vastuolus RHS § 3 p-des 2 ja 3 sätestatud kohustustega.

32. Ringkonnakohus nõustub seoses rikkumisega nr 5 vastustaja ja halduskohtu seisukohtade ja

põhjendustega. Halduskohus on asjakohaselt esile toonud, et kaebaja on hanke juurde

registreerunud ettevõtjale vastates ka ise möönnud, et piisab, kui kaasataval spetsialistil on

üksnes kas A pädevustunnistus ja elektriinseneri 7. taseme kutsetunnistus. Kuivõrd hanke

alusdokumentides jäi see tingimus aga muutmata, võisid potentsiaalsed pakkujad jätta selle

pärast pakkumuse tegemata. Vaidlustatud otsuse aluseks olevas auditis on märgitud, et

hankesse registreerus 7 ettevõtjat ja pakkumuse esitas ainult üks. Võimalik pakkuja, kes tegi

hankijale ettepaneku sõnastada pakkumuse vastavustingimus vähem piiraval moel, pakkumust

ei esitanud (dtl 369). Võimalikuks tuleb pidada, et see ettevõtja loobus pakkumuse tegemisest

muu hulgas põhjusel, et hoolimata vastuses antud lubadusest ei muutnud hankija

hankedokumentides sõnastatud nõuet. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub sellest, et

vaidlusalune tingimus tekitas võimalikes pakkujates ka tegelikult küsimusi ning võis seega

pakkujate ringi otseselt määrata. Seega on võimalik, et ilma selleta oleks hankija saanud

soodsama pakkumuse ja järelikult võis tekkida kahju liidu eelarvele.

33. Eelnevast hoolimata tuleb ka rikkumise nr 5 osas vaidlustatud otsused tühistada. Rikkumise

nr 5 puhul on otsuses finantskorrektsiooni määra aluseks ühendmääruse § 223 lg 1 p 4, mille

järgi kohaldatakse hankelepingule 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra, kui pakkuja

kvalifitseerimiseks, pakkumuse hindamiseks, tehnilises kirjelduses või hankelepingu

sõlmimise eelduseks või täitmiseks on seatud kriteerium või tingimus, mis on seotud

hankelepingu esemega, kuid ei ole sellega proportsionaalne. Otsuses on selgitatud, et kuna

hankes tegi pakkumuse üks pakkuja, ei rakendu ühendmääruse § 223 lg 2 p-s 1 sätestatud

võimalus alandada finantskorrektsiooni määra viiele protsendile; kuna ühendmäärus ei näe

nimetatud juhtumi esinemisel ette teisi võimalusi 10% veelgi madalama finantskorrektsiooni

määra kohaldamiseks, siis puudub rakendusüksuse kaalutlusõigus konkreetse protsendimäära

suuruse osas. Riigikohtu 28.06.2023 otsust nr 5-23-2 arvestades tuleb korrektsiooni määra

kindlaks tegemisel lähtuda ühendmääruse v.r asjakohasest sättest. Vastustaja pole

kohtumenetluses selgitanud, milline ühendmääruse v.r säte rikkumisele nr 5 kohalduks.

Ringkonnakohtu hinnangul võiks asjakohased olla ühendmääruse v.r § 22 lg 11 p 5 ja lg 12 või

ka eespool käsitletud rikkumisele nr 4 kohalduv § 22 lg 14. Ühendmääruse v.r § 22 lg 11 p-st 5

ja lg-st 12 tuleneb, et hankelepingule eraldatavat toetust vähendatakse 25 protsenti, kui

riigihankes seatud kvalifitseerimise tingimused ei ole vastavad ja proportsionaalsed riigihanke

esemega, ning sõltuvalt rikkumise raskusest võib kohaldada 5- või 10-protsendilist

finantskorrektsiooni määra. Seega tuleb igal juhul RTK-l otsustada finantskorrektsiooni määra

üle ulatuslikuma kaalutlusõiguse alusel, kui RTK võimalikuks pidas, sest ühendmääruse v.r

osutatud sätetest tulenevalt oleks olnud võimalik kohaldada ka 10% määrast väiksemat määra

sõltumata sellest, mitu pakkujat pakkumuse tegi. Eelnevat arvestades ei ole vastustaja võtnud

finantskorrektsiooni määra aluseks õiget sätet ega teostanud kaalutlusõigust korrektselt ja

vastustaja asemel ei saa seda teha ka kohus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka rikkumise nr

5 puhul kindel samale tulemusele jõudmine. Tegemist ei ole raske ja tahtliku rikkumisega.

Kuigi on tõenäoline, et ebaproportsionaalse vastavustingimuse tõttu võis mõni potentsiaalne

pakkuja jätta pakkumuse esitamata, ei ole samas ka põhjust arvata, et selle tõttu oleks liidu

eelarvele olnud märgatav mõju.

3-22-1835

24(25)

Kokkuvõte

34. Eeltoodust tuleneb, et lisaks rikkumisele nr 2 on vastustaja otsused õigusvastased ka

rikkumiste 1 ja 3–5 osas. Seega on RTK 27.05.2022 otsus nr 11.2-5/0516 ja 14.06.2022 otsus

nr 11.2-5/0559 ning 01.08.2022 vaideotsus nr 11.2-5/0727 tervikuna õigusvastased ja tuleb

tühistada.

III

35. Kaebaja esitas 3555 euro suuruse hüvitamisnõude seoses kohtueelses menetluses kantud

menetluskuludega. STS2014–2020 § 51 kohaselt tuleb korraldusasutuse, rakendusasutuse või

rakendusüksuse otsuse või toimingu vaidlustamisel enne halduskohtule kaebuse esitamist

läbida vaidemenetlus. Seega on praegusel juhul kohtueelne menetlus kohustuslik.

Kohtupraktika kohaselt saab kohustuslikus kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud välja

mõista riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leidis eespool, et RTK

27.05.2022 otsus nr 11.2-5/0516 ja 14.06.2022 otsused nr 11.2-5/0559 on õigusvastased. Kahju

tekkimine vaidemenetluses kantud õigusabikulude näol on tõendatud Advokaadibüroo Eipre &

Partnerid 01.07.2022 arvega nr 20220701 ja 06.07.2022 maksekorraldusega (dtl 106–108).

Kaebaja kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui vastustaja

poleks teinud 27.05.2022 finantskorrektsiooni otsust, siis ei oleks kaebaja pidanud seda

vaidlustama ja õigusabikulusid kandma. Arvestades käesoleva vaidluse sisu, peab

ringkonnakohus välise õigusabi kasutamist põhjendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

õigusabiteenuse tunnihind (150 eurot) ega töötundide arv (19,75) üle paisutatud, arvestades mh

asjaolu, et vaidluse all oli mitu erinevat rikkumist. Eelneva põhjal tuleb kaebaja 3555 euro

suurune kahju hüvitamise nõue rahuldada.

IV

36. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse

ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.

37. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja

menetluskulud jäävad seega tema enda kanda ning temalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud

ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg

6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

38. Kaebaja palus halduskohtus vastustajalt välja mõista 6960 euro (käibemaksuta) suuruse

õigusabikulu ja halduskohtus tasutud riigilõivu 106,65 eurot. Kaebaja esitatud menetluskulude

nimekirjast ja kuludokumentidest (dtl 319–324) nähtub, et kokku on õigusabi osutatud 46 tundi

tunnihinnaga 150 eurot. Õigusabi koosneb vaideotsusega ja kaebusele vastusega tutvumisest,

kliendiga nõupidamistest, kaebuse, vastustaja vastusele vastuse ning lõplike seisukohtade

koostamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õigusabikulu kogu ulatuses põhjendatud.

Menetluskulude nimekirja järgi on vastustaja vastusele vastuse koostamiseks kulunud 8,75

tundi ja lõplike seisukohtade koostamiseks 7,5 tundi. Nimetatud vastus ja seisukohad (kaebaja

03.12.2022 ja 27.10.2023 menetlusdokumendid) kordavad suuresti esialgses kaebuses esitatut.

Ringkonnakohtu hinnangul on esimeses kohtuastmes põhjendatud õigusabikuluks 5500 eurot,

millele lisandub riigilõiv 106,65 eurot.

3-22-1835

25(25)

39. Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente

esitanud. Küll on kaebaja tasunud apellatsiooniastmes riigilõivu 1050 eurot, mis tuleb

vastustajalt välja mõista.

40. Kokkuvõttes mõistab ringkonnakohus esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks

vastustajalt kaebaja kasuks välja 6656,65 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)