Kirja edastamine

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 5-24-34

Otsuse kuupäev 19. juuni 2025

Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Julia Laffranque,

Vahur-Peeter Liin, Ivo Pilving ja Heili Sepp

Kohtuasi Planeerimisseaduse ja õigustloova akti andmata jätmise

põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus Kiili Vallavolikogu 31. detsembri 2024. a taotlus

Menetlusosalised Riigikogu

Kiili Vallavolikogu

Õiguskantsler

Majandus- ja tööstusminister Vabariigi Valitsuse

esindajana

Justiits- ja digiminister

Eesti Linnade ja Valdade Liit

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

Jätta Kiili Vallavolikogu taotlused rahuldamata.

VOLIKOGU TAOTLUS

1. Kiili Vallavolikogu (taotleja) esitas 31. detsembril 2024 Riigikohtule taotluse põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Taotleja palub tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

planeerimisseaduse (PlanS) § 131 lg 2 osas, milles see ei võimalda omavalitsusüksusel sõlmida

detailplaneeringust huvitatud isikuga halduslepingut, millega huvitatud isik võtab endale kohustuse

ehitada välja lasteaia-, kooli-, sotsiaalteenuste osutamise, raamatukogu- ning spordihooned

ja -rajatised (edaspidi: sotsiaalne taristu) või kannab täielikult või osaliselt sotsiaalse taristu hoonete

ja rajatiste väljaehitamise kulud. Lisaks palub taotleja PlanS § 128 lg 2 p 2 põhiseadusvastaseks ja

kehtetuks tunnistamist osas, milles see ei võimalda omavalitsusüksusel keelduda detailplaneeringu

algatamisest põhjusel, et sellega kaasnevad omavalitsusüksusele sotsiaalse taristu väljaehitamise

kulud, kui: (a) üldplaneeringus on maakasutuse juhtotstarbeks märgitud elamumaa või

(b) omavalitsusüksus ei näita keeldumise põhjendustes selgelt sotsiaalse taristu väljaehitamise kulu

seotust konkreetse planeeringulahenduse ja lisanduvate elanike arvuga. Alternatiivselt palub taotleja

5-24-34

2(11)

tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmise, mis

võimaldaks omavalitsusüksusel panna detailplaneeringujärgsete eluruumide elanike teenindamiseks

vajaliku sotsiaalse taristu väljaehitamise kulu täielikult või osaliselt detailplaneeringust huvitatud

isikule ning mis võimaldaks ebamõistlike piiranguteta keelduda detailplaneeringu algatamisest

põhjusel, et detailplaneeringu elluviimisega kaasnevad omavalitsusüksusele sotsiaalse taristu

väljaehitamise kulud.

2. Vallavolikogu hinnangul eeldab PlanS § 128 lg 2 kohaldamine, et kohaliku omavalitsuse üksusel

on võimalik detailplaneeringu algatamisest keeldumist põhjendada. Lisanduvate elanikega kaasneb

kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvele surve, mille suurust ega seotust kohaliku omavalitsuse

kohustusega ei ole aga võimalik etteulatuvalt hinnata. Seega ei ole võimalik PlanS § 128 lg-t 2

sotsiaalse taristu puhul kohaldada.

3. Kehtivas õiguses puudub alus sotsiaalse taristu tasu kehtestamiseks. Sotsiaalse taristu tasu on

avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille kehtestamiseks on tulenevalt PS §-st 113 vaja seadusest

tulenevat alust. Asjaolu, et kohaliku omavalitsuse üksusele tekib vältimatu rahaline kohustus ning

pole võimalik kehtestada sotsiaalse taristu tasu, riivab ebaproportsionaalselt PS § 154 lg-st 1 tulenevat

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust.

4. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-te 1 ja 2 kohaselt on sotsiaalse taristu

olemasolu tagamine ning sellega seotud kulutuste kandmine kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Nimetatud ülesandeid täpsustavad eriseadused, millest tuleneb, et kohaliku omavalitsuse üksus peab

1) looma vajalikul määral koolieelsete lasteasutuste kohti ning kandma nende asutuste ja kohtade

loomise ja ülalpidamise kulu; 2) asutama munitsipaalkoole, luues vajalikul määral õppekohti, ning

kandma nende koolide loomise ja ülalpidamise kulu; 3) omandama vajalikul määral ruume või saama

õiguse kasutada ruume, milles on võimalik osutada varjupaigateenust, turvakoduteenust ja eluruumi

tagamise teenust, ning kandma sellega seotud kulud; 4) omandama vajalikul määral hooneid või

saama õiguse kasutada hooneid, milles on võimalik pidada rahvaraamatukogu, ning kandma sellega

seotud kulud; 5) korraldama erinevaid sporditegevusega seotud tegevusi. Spordi tegemiseks eeldatava

sporditaristu omandi või kasutusõiguse olemasolu ning sellega seotud kulude kandmine on kohaliku

omavalitsusüksuse ülesanne.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

5. Riigikogu on seisukohal, et vaidlusalused sätted ega taotluses toodud õigustloova akti andmata

jätmine ei ole PS-iga vastuolus. Kehtiv õigus võimaldab kohalikul omavalitsusel nii PS-ist kui

KOKS-ist tulenevate ülesannete täitmiseks kasutada erinevaid vahendeid. Kohalikule omavalitsusele

laekub eelarvesse nii osa tulumaksust kui ka maamaks. Viimase määra kehtestamise osas on

omavalitsuse pädevust 2024. aasta seadusemuudatusega laiendatud. Kohaliku omavalitsuse võimekus

oma ülesandeid täita on seda suurem, mida rohkem elab tema territooriumil inimesi. Samuti on

kohalikul omavalitsusel võimalik võtta laenu ning teha näiteks haldusmenetluse seaduse (HMS) või

halduskoostöö seaduse (HKTS) alusel detailplaneeringust huvitatud isikutega koostööd, sh sõlmida

halduslepinguid. PlanS § 128 lg-s 2 on sätestatud mitmeid võimalusi detailplaneeringu algatamisest

keeldumiseks. Vaatamata eeltoodule võiks kohalike omavalitsuste sotsiaalse taristuga seotud

probleemide lahendamiseks kaaluda PlanS-is õigusselguse suurendamist.

6. Taotlus puudutab tõenäoliselt kohalike omavalitsuste rahastamise küsimust laiemalt. Kohalike

omavalitsuste rahastamismudeli kujundamine tugineb poliitilist laadi otsustele, mis sõltuvad

riigieelarvest ning valmisolekust suurendada olemasolevatest maksudest kohalikele omavalitsustele

suunatavat osa või sätestada täiendavad alused uute kohalike maksude kehtestamiseks.

5-24-34

3(11)

7. Õiguskantsleri hinnangul ei ole PlanS § 131 lg 2 ega § 128 lg 2 p 2 PS § 154 lõikega 1 vastuolus.

8. Kohalikul omavalitsusel on võimalik näha ette ruumilise arengu suundumusi ning seda

planeeringutes tehtavate valikutega suunata. Juba üldplaneeringu koostamisel peab omavalitsusel

olema ülevaade sotsiaalse taristu olukorrast ning teadmine suutlikkusest inimestele olemasolevate

ressursside abil teenuseid pakkuda. Asjaolu, et kohalik omavalitsus ei ole oma territooriumil ruumilise

arengu planeerimisel piisavalt ettenägelik ja langetab otsuseid, mis tingivad sotsiaalse taristu

arendamise vajaduse, ei too kaasa seaduse vastuolu põhiseadusega.

9. Seaduses puudub alus selleks, et kohalik omavalitsus saaks panna arendajale lepingu alusel

kohustusi sotsiaalse taristu arendamiseks. Kuna reeglid puuduvad, ei ole tagatud õiguskindlus ega

arendajate võrdne kohtlemine, samuti kaasneb sellega suur korruptsioonirisk.

10. Planeerimisseadusest ei tulene vastust sellele, kas kohalik omavalitsus võib arendajaga sõlmida

lepingu sotsiaalse taristu objekti ehitamiseks või rahastamiseks. Praktikas selliseid kokkuleppeid

sõlmitakse, kuid vastava kokkuleppe formaalsed alused on ebamäärased. Tuginetud on

KOKS § 35 lg-le 5 ning haldusmenetluse seaduse halduslepingu reeglitele.

11. Arendajale kohustuse asetamist ei saa õigustada kokkuleppe vabatahtlikkus, kuivõrd vastav

kokkulepe ei ole tegelikult vabatahtlik. Sisuliselt tuleb arendajal valida, kas nõustuda kohaliku

omavalitsuse nõudmisega, saades ehitusõiguse, või keelduda ja jääda ehitusõigusest ilma. Sellel

põhjusel tuleks vastavaid kohustusi käsitada PS §-des 31 ja 32 sätestatud põhiõiguste piirangutena.

Põhiõiguste piirangud eeldavad selget seaduslikku alust.

12. Kuna detailplaneeringust keeldumine võib piirata arendaja põhiõigusi intensiivsemalt kui

lepinguga sunnitud kohustus panustada sotsiaalse taristu arendamisesse, võib kohaseks pidada

eelmainitud praktikale selge seadusliku aluse loomist.

13. PlanS § 128 lg 2 võimaldab jätta detailplaneeringu algatamata, kui selle elluviimisega kaasneks

omavalitsusele kohustusi, mida ei suudeta täita. PlanS § 128 lg-s 2 toodud keeldumise alused pole

ammendavad. Olenemata nimetatud sätte tihedast seosest PlanS §-ga 131, on selle sisu avaram.

Asjakohasteks keeldumise alusteks võivad olla ka PlanS § 128 lg 2 p-d 3 ja 4. Ülekaalukas avalik

huvi p 3 tähenduses võib seejuures seisneda selles, et sotsiaalne taristu on juba ülekoormatud ning

kohalik omavalitsus ei suuda lisanduvatele elanikele teenuseid pakkuda. Ebaproportsionaalne

piirang p 4 mõttes võib väljenduda võimatuses pakkuda arendusalale elama asuvatele elanikele

teenuseid.

14. See, kas sotsiaalse taristu arendamise kulu võib jätta huvitatud isiku kanda, sõltub kohalike

omavalitsuste rahastuse piisavusest ning võimalusest leida muid rahastamisallikaid. Rahastusmudeli

täiendamise nõudmise korral peaks kohalik omavalitsus tõendama olemasolevate rahastusvõimaluste

ebapiisavust ning seda, et ainsaks lahenduseks on panna arendajale kohustused panemine. Varasemale

Riigikohtu praktikale tuginedes ei ole võimalik nõuda, et seadus sätestaks planeerimisautonoomiaga

seotud rahastamisallika, mis võimaldaks panna arendajale kohustuse kanda sotsiaalse taristu

arendamise kulu. Seda põhjusel, et Riigikohus on varem eitanud kohalike omavalitsuste rahastamise

hindamist üksikute kohustuste kaupa. Samuti on Riigikohus eitanud riigi kohustust reguleerida iga

ülesande täitmise rahastamist eraldi normidega.

15. Justiits- ja digiminister leiab, et vastuolu põhiseadusega puudub. Riigil on kohalike

omavalitsuste rahastamise viisi üle otsustamisel valikuvabadus. Olukord, kus riik ei rahasta kohalikke

omavalitsusi nende soovitud viisil, ei saa olla põhiseadusvastane. Detailplaneeringutega kaasnevad

rahalised kohustused tuleb kanda kohalikel omavalitsustel endil, millele viitab ka PlanS § 131 lg 1.

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ei riiva kindla kulude katmise viisi seaduses sätestamata

5-24-34

4(11)

jätmine, kuna kohalikul omavalitsusel ei ole PS-ist tulenevat õigust nõuda tulubaasi suurendamist

konkreetsel viisil.

16. PlanS § 131 lg 2 reguleerib vaid lg-s 1 toodud rajatiste ehitamise kohustuse kokkuleppimist

planeeringust huvitatud isikuga. Seadusandja on pidanud vajalikuks täpsustada

planeeringulahendusega vahetult seotud rajatiste kulude hüvitamise võimalusi, kuivõrd selliste kulude

hüvitamiseks võib planeeringut taotlenud isikul olla suurem valmisolek. Sotsiaalse taristuga seonduv

on aga omavalitsuslik ülesanne, mille rahastamist planeeringust huvitatud isikult eeldada ei saa.

Kohalikule omavalitsusele tema ülesannete täitmiseks vajaliku tulubaasi tagamine on riigi kohustus.

17. PlanS § 128 lg-s 2 toodud detailplaneeringu algatamisest keeldumise alused ei ole sõna “eelkõige”

tõttu seotud üksnes PlanS § 131 lg 1 loeteluga. Siiski ei saa kohalik omavalitsus detailplaneeringu

algatamisest keelduda üldsõnaliselt raha puudumisele tuginedes. Detailplaneeringu algatamise

otsustamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel peab lähtuma HMS §-s 4 sätestatud piiridest. Kuna

detailplaneeringu algatamisest keeldumisega kaasneb põhiõiguste (nt ettevõtlusvabaduse ja

omandipõhiõiguse) intensiivne piirang, peab keeldumiseks esinema kaalukas avalik huvi. Samuti

peab keeldumist veenvalt põhjendama. Eeltoodut ei väära asjaolu, et kohalikul omavalitsusel ei ole

tõsikindlat teavet lisanduvate elanike ja sellest tulenevalt lisanduvate kulude kohta. Neid asjaolusid

tuleb ning saab kaaluda tõenäosuse alusel.

18. Sotsiaalse taristu tasu kehtestamise õiguse andmise üle otsustab seadusandja. Olulisuse

põhimõttest tulenevalt otsustab kõik olulised küsimused seadusandja. Kohalikel omavalitsusel ei ole

PS-iga tagatud õigust nõuda konkreetse maksu, lõivu või koormise kehtestamise võimalust.

19. Majandus- ja tööstusminister Vabariigi Valitsuse esindajana on seisukohal, et kuigi

PlanS § 131 lg-s 2 ei ole käsitletud sotsiaalse otstarbega hooneid, ei tähenda see, et halduslepingut

poleks võimalik sõlmida ka muude objektide ehitamiseks või rahastamiseks. Lisaks HKTS-ile ning

HMS-ile tuleneb kokkulepete sõlmimise õigus ka KOKS § 35 lg-st 5. Samas ei tähenda see võimalust

nõuda isikutelt panust sotsiaalse taristu ehitamiseks meelevaldselt.

20. Täpsem PlanS-i regulatsioon võiks küll suurendada õigusselgust, otsuste tegemise läbipaistvust

ning vähendada vaidlusi, kuid taotluses toodud regulatsiooni puudumine ei ole põhiseadusvastane.

Siiski on kavas saata õigusselguse tagamiseks kooskõlastamisele eelnõu, millega muudetakse

PlanS § 131 sõnastust selliselt, et lisaks avalikult kasutatavatele rajatistele on kohalikul omavalitsusel

õigus sõlmida kokkuleppeid ka omavalitsuslike ülesannete täitmiseks vajalike avalikult kasutatavate

hoonete osas.

21. PlanS § 128 lg 2 p-s 2 toodud “eelkõige” võimaldab jätta detailplaneeringu algatamata ka muudel

asjaoludel, kui sättes toodud. Seda toetab ka PlanS-i eelnõu 571 SE seletuskiri, mille kohaselt võib

detailplaneeringu algatamisest keelduda, kui algatamisel on ilmne, et algatatava planeeringu

elluviimine ei ole tulevikus võimalik. Sotsiaalse taristu ehitamiseks vajalike vahendite puudumisega

võib põhjendada detailplaneeringu algatamisest keeldumist. Seega ei ole ka PlanS § 128 lg 2 p 2

põhiseadusega vastuolus.

22. Alternatiivses nõudes märgitud õigustloova akti andmine ei ole põhjendatud.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

23. PlanS § 128 “Detailplaneeringu algatamine” lõike 2 punkt 2:

“(2) Detailplaneeringut ei algatata eelkõige juhul, kui:

5-24-34

5(11)

[---]

2) on ilmne, et algatatava planeeringu elluviimine tulevikus ei ole võimalik, eelkõige kui planeeringu

koostamise korraldajal puudub võimalus detailplaneeringukohaste avalikuks kasutamiseks ette

nähtud tee ja sellega seonduvate rajatiste, haljastuse, välisvalgustuse või avalikes huvides olevate

tehnorajatiste ehitamise kohustuse täitmiseks vajalike kulude kandmiseks ning detailplaneeringust

huvitatud isik keeldub selliseid kulusid kandmast.”

24. PlanS § 131 “Detailplaneeringukohaste rajatiste väljaehitamine” lõige 2:

“(2) Planeeringu koostamise korraldaja võib detailplaneeringust huvitatud isikuga sõlmida

halduslepingu, millega huvitatud isik võtab kohustuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

detailplaneeringukohaste ja planeeringulahenduse elluviimiseks otseselt vajalike ning sellega

funktsionaalselt seotud rajatiste väljaehitamiseks või väljaehitamisega seotud kulude täielikuks või

osaliseks kandmiseks. Haldusleping avalikustatakse kohaliku omavalitsuse veebilehel.”

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Kolleegium hindab esmalt taotluse lubatavust (I) ja selgitab sotsiaalse taristu rajamise kohustuse

sisu (II). Seejärel analüüsib kolleegium PlanS § 128 lg 2 (III) ning PlanS § 131 lg 2 (IV)

põhiseaduspärasust. Viimasena lahendab kolleegium õigustloova akti andmata jätmise

põhiseaduspärasuse kontrolli taotluse (V).

I

26. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 7 alusel esitatud taotlus on lubatav, kui

samal ajal on täidetud kaks tingimust: 1) taotluse on esitanud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu

oma koosseisu häälteenamusega ja 2) taotluses on väidetud õigustloova akti või selle sätte vastuolu

kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslike tagatistega (RKÜKo 05.07.2024, 5-23-38/48, p 80;

RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p-d 44–49). Riigikohus on tunnustanud ka kohaliku omavalitsuse

üksuse õigust vaidlustada omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi rikkuvat tegevusetust ehk

õigustloova akti andmata jätmist (RKÜKo 05.07.2024, 5-23-38/48, p 80; RKÜKo 3-4-1-8-09,

p-d 93–94).

27. Taotluse lubatavuse eeldused on täidetud. Taotluse on heaks kiitnud Kiili Vallavolikogu

21. novembri 2024. a otsusega nr 21. Otsus on vastu võetud volikogu koosseisu häälteenamusega.

Taotleja väidab PS § 154 lg-s 1 tagatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riivet.

II

28. Sotsiaalse taristu mõistet ei ole õigusaktides defineeritud. Taotleja käsitab sotsiaalse taristuna

lasteaia-, kooli-, sotsiaalteenuse osutamise, raamatukogu- ja spordihooneid ja -rajatisi. Kolleegium

lähtub praeguses asjas sotsiaalse taristu mõiste sisustamisel taotluses esitatust.

29. Võrdluseks, KOKS § 6 lõike 2 esimese lause kohaselt on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada

antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide,

raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude,

tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse

omanduses.

5-24-34

6(11)

30. Alates 1993. aastast on sotsiaalse taristu ülalpidamine olnud omavalitsusüksuse kohustus

(KOKS § 6 lg 2). Samuti on kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus võimaldada ka kõigile oma

haldusterritooriumil elavatele lastele alusharidus (koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS1993) § 3)

ning asutada ja rahastada vajalikul hulgal munitsipaalkoole (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse

(PGS1993) § 11, § 12). Aastate jooksul on seadused mõnevõrra muutunud, kuid kohustuste põhituum

on jäänud samaks.

31. PS § 37 lõige 2 sätestab, et tegemaks haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud

omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. PS §-s 37 nimetatud õppeasutuseks on ka koolieelne

lasteasutus (KELS § 1 lg 1). KELS reguleerib peaasjalikult munitsipaallasteasutuste tegevust

(KELS § 4 lõige 2). Regulatsioon laieneb eralasteasutustele ja eralasteaed-põhikoolidele, kui

erakooliseadus ei sätesta teisiti (KELS § 4 lõige 3). Riigikohus on viitega KELS § 10 lõikele 1 ning

PS § 37 lõikele 2 rõhutanud, et lasteaiakoha andmise kohustus on kohaliku omavalitsuse ülesanne

(RKHKo 19.06.2014, 3-3-1-19-14, p 12). Eelnimetatud kohustus säilib kohaliku omavalitsuse üksusel

ka 1. septembril 2025 jõustuva alusharidusseaduse alusel (AHS § 5 lg 1). Kolleegium märgib, et

lasteaiakoha andmise kohustus hõlmab vajadusel ka täiendava taristu rajamist.

32. PS § 37 lg-s 2 nimetatud õppeasutuste hulka kuuluvad põhikoolid ning gümnaasiumid. Arvestades

Eesti Vabariigi haridusseaduse § 7 lg 2 p-des 2 ja 3; KOKS § 6 lg-s 2; PGS § 7 lg-s 2, § 71 lg-s 2, § 10

lg-tes 1 ja 3 ning § 27 lg-s 1 sätestatut, on seadusandja sisustanud PS § 37 lg 2 esimesest lausest

tulenevat kohaliku omavalitsuse kohustust kohustusena tagada põhihariduse ja üldkeskhariduse

omandamise võimalus eelkõige omavalitsusüksuse enda munitsipaalkooli kaudu

(vt RKPJKo 09.11.2017, 5-17-8/8, p-d 59–60). Kohaliku omavalitsuse üksus ei saa vabaneda oma

kohustusest tagada hariduse kättesaadavus, jättes oma koolid asutamata, neis koolides küllaldase arvu

õppekohti loomata või õpilase haridusliku erivajadusega arvestamata (RKPJKo 09.11.2017, 5-17-8/8,

p 63). Lisaks võib PS § 37 lg 2 hõlmata ka spordirajatiste olemasolu tagamise kohustust määral, mis

on minimaalselt tarvilik laste mitmekülgseks kehaliseks arenguks, mille soodustamine on osa alus- ja

põhiharidusest.

33. PS § 28 lg 2 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse

ja puuduse korral. Kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud korraldama sotsiaalteenuste,

sotsiaaltoetuste, vältimatu ja muu sotsiaalabi andmist (KOKS § 6 lg 1 ning sotsiaalhoolekande

seaduse (SHS) § 5 lg 1). SHS-i teises peatükis on seadusandja loetlenud kohaliku omavalitsuse üksuse

korraldatavad teenused, näiteks väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus (SHS § 20–221),

turvakoduteenus (SHS §-d 33–37) ning lapsehoiuteenus (SHS § 451–454). Rahvaraamatukogu on

kohaliku omavalitsuse asutus (rahvaraamatukogu seaduse (RaRS) § 3 lg 1). Minimaalselt nõutav

rahvaraamatukogude hulk on seotud elanike arvuga (RaRS § 4 lg 2).

34. Seevastu, spordiseaduse § 3 sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused spordi

korraldamisel. Kolleegium leiab, et need kohustused on liiga üldised selleks, et detailplaneeringu

kehtestamine tingiks nende kaudu vältimatult valla või linna kohustuse rajada spordirajatisi.

III

35. PS § 154 lg 1 sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud

omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sellest sättest tuleneb kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigus. Enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse

otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel (RKPJKo 16.01.2007,

3-4-1-9-06, p 22).

36. KOKS § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas ruumilist

planeerimist, kui see ülesanne ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Planeerimisautonoomia kui

5-24-34

7(11)

kohaliku omavalitsuse üksuse õigus otsustada, kas ja millisel viisil lahendada ruumilise planeerimise

küsimusi oma territooriumil, on hõlmatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega ja kuulub

seega PS § 154 lg 1 kaitsealasse (vt RKPJKo 18.01.2019, 5-18-4/10, p-d 49 ja 50). Üld- ja

detailplaneeringute kehtestamisel on kohaliku omavalitsuse üksusel ulatuslik kaalutlusruum.

Kaalumisel peab kohaliku omavalitsusüksus arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad

üldplaneeringutes, kui ka taotleja ja puudutatud isikute põhjendatud huve.

37. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda planeeringu algatamist. Ka maaomanik ei saa

omavalitsusüksusele planeeringulahendust dikteerida, kuid oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks on

tal siiski õigus nõuda haldusorganilt erinevate õiguslike hüvede õiglast kaalumist

(vrd RKHKo 22.06.2023, 3-20-2273/28, p 14; 27.01.2010, 3-3-1-79-09, p 13; 06.11.2002,

3-3-1-62-02, p 10). Praeguse vaidlusega seoses on oluline märkida, et üldplaneeringu juhtotstarbega

ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult ning sellest ei tulene reservatsioonideta õigust

detailplaneeringu kehtestamisele (RKHKo 28.03.2024, 3-21-1370, p 21; RKHKo 20.03.2024,

3-20-1329, p-d 30-31).

38. Taotleja leiab, et kui detailplaneeringuala maakasutuse juhtotstarbeks on määratud elamumaa ning

omavalitsusüksus ei näita keeldumise põhjendustes ära sotsiaalse taristu väljaehitamise kulu seotust

konkreetse planeeringulahenduse ja elanike arvu võimaliku kasvuga, ei või PlanS § 128 lg 2 p 2

kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus keelduda detailplaneeringu algatamisest põhjusel, et

detailplaneeringu elluviimisega kaasnevad omavalitsusüksusele sotsiaalse taristu väljaehitamise

kulud. Taotleja hinnangul rikub selline olukord PS § 154 lg-s 1 tagatud kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigust. Kolleegium taotleja käsitlusega ei nõustu.

39. Ülekaalukas avalik huvi detailplaneeringu algatamata jätmiseks PlanS § 128 lg 2 p 3 tähenduses

võib seisneda ka selles, et sotsiaalne taristu on juba ülekoormatud ning kohalik omavalitsus ei suuda

või ei pea põhjendatuks järsult lisanduvale elanike hulgale vajalikke avalikke teenuseid pakkuda.

Ennekõike puudutab see võimalus suuri uute elamupiirkondade arendusprojekte tulenevalt nende

võimalikust intensiivsest mõjust omavalitsusüksuse võimele täita enda ülesandeid. Taotleja tõstatatud

probleemid võivad kuuluda PlanS § 128 lg 2 p 3 kohaldamisalasse.

40. Lisaks tuleb märkida, et PlanS § 128 lg 2 sõnastus „eelkõige“ viitab sellele, et sättes sisaldub

näitlik ehk mitteammendav loetelu võimalikest asjaoludest, mille esinemise korral on

detailplaneeringu algatamata jätmine põhjendatud. Järelikult on kohaliku omavalitsuse üksusel

võimalik jätta detailplaneering algatamata ka PlanS § 128 lg 2 alapunktides nimetamata kaalukal

põhjusel, osutades otsuse õigusliku alusena PlanS § 128 lg-le 2.

41. Uute elamualade kasutusele võtmine on PS § 34 esimesele lausele vaatamata kohaliku

omavalitsuse pädevuses ja sõltub otseselt sellest, kuidas ta oma planeerimisautonoomiat kasutab. Kui

planeeringulahenduse elluviimisega kaasneb vajadus kuluka sotsiaalse taristu järele, võib kohaliku

omavalitsuse üksus jätta detailplaneeringu algatamata, aga ka vastu võtmata või kehtestamata, kui

omavalitsusüksus põhjendab veenvalt enda rahaliste vahendite ebapiisavust või planeeringuga

kaasnevate kulude ebaotstarbekust. Mõlemal juhul tuleb omavalitsusüksusel siiski ära näidata kulude

ja tulude prognoositav suurus ning kulude seos konkreetse planeeringulahenduse elluviimisega.

Arvesse võib võtta vaid kulusid, mille kandmine on planeeringu elluviimise eelduseks või tagajärjeks.

Kui need tingimused on täidetud, ei ole detailplaneeringu algatamisest, vastuvõtmisest või

kehtestamisest keeldumisel määrav see, kas üldplaneering näeb maa-alal ette elamumaa

juhtfunktsiooni.

42. Taotleja seisukohast järelduvalt seisneb olukorra põhiseadusvastasus just selles, et

PlanS § 128 lg 2 p 3 eeldab kõnealustes olukordades, et vald või linn näitab ära sotsiaalse taristu kulu

seose konkreetse detailplaneeringuga. Kolleegium möönab, et sotsiaalse taristu rajamise kohustuse

5-24-34

8(11)

(sh täpne sisu, maht, aeg) hindamine sõltub prognoosidest, mis võivad osutuda keerukaks ja

ebatäpseks. Näiteks on hinnanguline elanike arv, kellele peab detailplaneeringu elluviimisel

omavalitsusüksus tagama sotsiaalse taristu olemasolu ja toimimise.

43. Need raskused ei saa siiski õigustada detailplaneeringu algatamisest, samuti vastuvõtmisest või

kehtestamisest keeldumist ilma kuluarvestuseta. Selline nõue ei riku kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigust, sest seda õigustab vajadus tagada planeeringust huvitatud isikutele nende

õigused ja hoiduda õiguste ebavajalikest piirangutest (PS § 11). Detailplaneeringu algatamata, vastu

võtmata või kehtestamata jätmine võib riivata huvitatud isiku ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust.

Detailplaneeringu algatamisest vms keeldumise korral ei saa tugineda rahalistele raskustele

üldsõnaliselt, vaid see peab rajanema kohaliku omavalitsuse üksuse teadmuspõhistel analüüsidel. Kui

omavalitsusüksusel puudub kindel teave lisanduvate elanike ja kaasnevate kulude kohta, tuleb kulusid

prognoosida ligikaudselt, arvestades tõenäolisi arenguid.

44. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et PlanS § 128 lg 2 p 3 võimaldab kohaliku omavalitsuse

üksustel enda autonoomia tagamiseks piisaval määral kaaluda detailplaneeringu algatamata jätmist

seoses detailplaneeringu elluviimisega kaasnevate sotsiaalse taristu väljaehitamise kuludega.

IV

45. Taotleja teise põhiväite kohaselt rikub kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust

PlanS § 131, sest see ei võimalda omavalitsusüksustel sõlmida huvitatud isikuga halduslepingut

sotsiaalse taristu väljaehitamise kohustuse võtmiseks või sellega seotud kulude kandmiseks.

Kolleegium ei nõustu ka selle arutlusega.

46. Samadel tingimustel, mis õigustaks detailplaneeringu vastuvõtmisest või kehtestamisest

keeldumist (eespool p 41), on kohaliku omavalitsuse üksusel alternatiivina võimalik kaaluda vastavale

haldusaktile kõrvaltingimuse seadmist, millega huvitatud isikult nõutaks põhjendatud ulatuses

sotsiaalse taristu objektide väljaehitamist või sellega seotud kulude kandmist (HMS § 53 lg 2 p-d 2

ja 3). Kõrvaltingimuse eesmärk on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide

arvestamine (RKHKo 29.03.2019, 3-16-647/19, p 13). Haldusaktile võib kehtestada kõrvaltingimuse,

kui kõrvaltingimuseta tuleks haldusakt jätta andmata (HMS § 53 lg 2 p 2) või kui haldusakti andmine

tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel (HMS § 53 lg 2 p 3). Kolleegium märgib, et kohaliku

omavalitsuse üksusel on detailplaneeringu kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. Samuti selgitas

kolleegium eelnevalt, et kohaliku omavalitsuse üksuse rahaliste vahendite ebapiisavus või kulude

ebaotstarbekus võib tingida detailplaneeringu vastu võtmata või kehtestamata jätmise.

47. HMS § 98 lg 1 sätestab, et haldusorgan võib haldusakti andmise asemel sõlmida üksikjuhtumi

reguleerimiseks halduslepingu isikuga, kellele haldusakt oleks muidu suunatud, kui seadus või määrus

ei näe otseselt ette üksnes haldusakti andmist. Halduslepingu võib sõlmida ka detailplaneeringu

kõrvaltingimuse asemel, sest erinormid ei näe selles küsimuses ette piiranguid haldustegevuse liigile.

HMS § 98 lg-st 2 tulenevalt peavad halduslepinguga isikule pandavad kohustused olema vastavuses

lepingu eesmärgiga ja lepingust tulenevate haldusorgani kohustustega. Detailplaneeringute puhul ei

ole planeeringulahendusega kohaliku omavalitsuse üksusele kaasnevate kulude jagamine ega taristu

arendamise kohustus iseenesest vastuolus planeerimisdiskretsiooni eesmärgiga. Kulude jagamise

kasuks räägib õigluse argument: õiglane poleks, et arendaja käsutusse jääb planeeringulahenduse

elluviimisest teenitav kasu, samas kui sellega ühiskonnale põhjustatavad kulud jäävad kulude

ulatusest sõltumata alati omavalitsusüksuse ning kaudselt kõigi maksumaksjate kanda.

48. Taotleja leiab, et PlanS § 131 lg-st 2 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksustele keeld kanda

halduslepinguga sotsiaalse taristu arendamise kulu detailplaneeringust huvitatud isikule. Kolleegium

taotleja käsitlusega ei nõustu.

5-24-34

9(11)

49. PlanS-i eelnõu seletuskirjas on rõhutatud, et „[m]uude ülesannete üleandmiseks puudub seaduslik

alus“ (vt Riigikogu IX koosseis, PlanS-i eelnõu 571 SE esimese lugemise seletuskirjas § 124 lg 3

kohta, lk 170). See viide pole asjakohane kahel põhjusel. Esiteks on vaidlusaluste lepingute

sõlmimiseks olemas seaduslik alus HMS § 53 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 98 lg 1 näol. Teiseks rõhutab

kolleegium, et seaduses sätestatud volitusnorm on HKTS § 3 lõike 2 järgi vajalik niisuguse

halduslepingu sõlmimiseks, millega kohaliku omavalitsuse üksus volitab talle seadusega või selle

alusel pandud haldusülesannet täitma juriidilist või füüsilist isikut tema enda nimel. Detailplaneeringu

menetluses sotsiaalse taristu väljaehitamise või sellega seotud kulude ülevõtmisel aga ei võta eraisik

enda nimel täitmiseks omavalitsusüksuse ülesannet.

50. Sotsiaalse taristu väljaehitamisel ei teki arendajal õigusi ega kohustusi kolmandate isikute, st

valla- või linnaelanike ees. Suhetes kolmandate isikutega jäävad sotsiaalse taristuga seotud ülesanded

täies mahus omavalitsusüksusele. Kulude kandmise lepingus lepitakse üksnes kokku kohaliku

omavalitsuse üksuse ülesande täitmise rahastamise katteallikad, mitte ülesannet täitma kohustatud

isik. Sotsiaalse taristuga seoses ei ole kohaliku omavalitsuse üksustel kohustust hooneid ise välja

ehitada ehk täitmisvastutust (vrd PlanS § 131 lõige 1). Sotsiaalse taristuga seoses on seadus pannud

omavalitsusüksusele üldisema korraldamise ja tagamise kohustuse (vt KOKS § 6 lg 2; eespool II ptk).

Seega ei piira PlanS § 131 lg 2 sotsiaalse taristu väljaehitamise ega rahastamisega seotud lepingute

sõlmimist, vaid on nende suhtes neutraalne.

51. Halduslepingu sõlmimise keelamine riivaks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust

ülemääraselt (vrd RKPJKo 14.10.2015, 3-4-1-23-15, p 84). Ühtlasi märgib kolleegium, et kui

sotsiaaltaristu väljaehitamiseks või sellega seotud kulude kandmiseks puuduks võimalus

halduslepingut sõlmida, võiks sellega kaasneda arendaja jaoks märksa ulatuslikumad põhiõiguste

kitsendused, sest tema arendusprojekt jääks ellu viimata.

52. Asjakohane on õiguskantsleri tähelepanek, et paljudel juhtudel ei pruugi arendaja faktiline

vabadus kulude kandmise või taristu väljaehitamise lepingu sõlmimisel olla sama avar, kui näib tema

õiguslik vabadus. Ka tuleb möönda, et halduslepinguid puudutavate täpsemate reeglite puudumine

võib tekitada ebavõrdsust ja luua korruptsiooniohu. See siiski ei tähenda vajadust keelata kõik

sedalaadi riskidega seotud lepingud. Riik ei tohiks võtta hoiakut, mis eitab põhimõtteliselt eraisiku,

sh ettevõtjate suutlikkust enda õiguste ja huvide eest seista ning enda vaba tahte alusel õigussuhteid

kujundada, sh võtta rahalisi kohustusi ka riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse ees. Halduslepingu

sõlmimise võimaluse kuritarvitamist tuleb püüda välistada muude õiguslike vahenditega (allpool,

p-d 54–59).

53. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et PlanS § 131 lg 2 ei keela kohaliku omavalitsuse üksusel

sõlmida halduslepinguid, millega detailplaneeringust huvitatud isik kohustub sotsiaalse taristu välja

ehitama või vastavad kulud (osaliselt) enda kanda võtma.

54. HMS § 98 lg 2 rõhutab halduslepingute puhul üldisemat riigivõimu kuritarvitamise keeldu. Sellest

tulenevalt peab ka planeerimisõigusliku haldusakti või halduslepinguga eraisikule asetatav sotsiaalse

taristu väljaehitamise või rahastamise kohustus olema põhjuslikus seoses huvitatud isiku poolt

taotletava planeeringulahendusega. Kolleegium rõhutab veel, et kõrvaltingimuse seadmine ega

halduslepingu sõlmimine ei tohi olla planeeringust huvitatud isikule ebaproportsionaalselt koormav

ega meelevaldne. Planeeringulahenduse ja huvitatud isiku kantavate kulude vahel peab olema vahetu

põhjuslik seos. Piisav pole faktiline põhjuslikkus, vaid kulude kandmine eraisiku poolt peab olema ka

õiglane. Kulude kandmise lepinguga või sarnase kõrvaltingimuse alusel rahastatavad taristuobjektid

ei pea paiknema samal ehitusalal või selle vahetus läheduses, ehkki ruumiline seos on üks asjaolu,

mida põhjusliku seose puhul hinnata. Teisisõnu, analoogselt PlanS § 131 lg 2 esimeses lauses

5-24-34

10(11)

sätestatuga peab ka sotsiaalse taristu väljaehitamine olema planeeringulahenduse elluviimiseks

otseselt vajalik ja sellega funktsionaalselt seotud.

55. Põhjusliku seose nõue võib vastavas osas olla täidetud ka juhul, kui vajadus sotsiaalse taristu

rajamiseks tekib mitme arendusprojekti realiseerimisel kumulatiivselt. Seejuures ei nõuta

põhjuslikkuse kindlakstegemiseks, et sotsiaalse taristu objekt oleks vastavalt iga huvitatud isiku

kantavale kuluosale füüsiliselt jagatav. Põhjuslik seos puudub osas, milles lahendus teenib

esmajoones teisi ehitusalasid või üldsust tervikuna. Kolleegiumi hinnangul tasuks seadusandjal

kaaluda sotsiaalset taristut puudutavatele halduslepingutele täpsemate tingimuste seadmist.

56. Kõrvaltingimuse või halduslepinguga saab seega nõuda huvitatud isikult vaid õiglast osa, mis

peab olema määratud läbipaistval, arusaadaval ning kontrollitaval moel. Silmas tuleb pidada

konkreetse detailplaneeringu realiseerimise majanduslikku mõju omavalitsuse üksusele ning

huvitatud isikule. Arvestada võib kinnisasja väärtuse kasvuga, mis on tingitud detailplaneeringu

kehtestamisest. Muu hulgas peab arvestama detailplaneeringu elluviimisega kaasneva elanike arvu

ning seeläbi kohaliku omavalitsuse tulude kasvuga.

57. Halduslepinguid sõlmides tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet. Vald või linn ei tohi ilma

mõjuva põhjuseta nõuda arendajalt selliste kulude kandmist, mida ta oma praktikas teistelt

arendajatelt sarnastes olukordades ei nõua.

58. Vaatamata oma kehtivale nõusolekule lepingu sõlmimiseks saab huvitatud isik eeltoodud

põhimõtetele mittevastava halduslepingu vaidlustada, kui haldusorgan ei ole järginud halduslepingute

sõlmimisel kehtivaid reegleid või põhimõtteid. Muudel juhtudel saab lepingu tühistada. Leping on

tühistatav muu hulgas juhul, kui selles on kokku lepitud planeeringulahendusega mitteseotud

(vt eespool p 54) vastusoorituses. Samuti saab vaidlustada ülemäärast kõrvaltingimust (HKMS § 42).

59. Juhul, kui detailplaneering jäetakse halduslepingu sõlmimise järel siiski algatamata, vastu võtmata

või kehtestamata, peavad otsuses sisalduma mh ka viited asjaoludele, mille esinemist ei olnud

omavalitsusüksusel võimalik halduslepingu sõlmimisel ette näha. Planeeringu algatamata, vastu

võtmata või kehtestamata jätmise korral ei saa nõuda huvitatud isikult halduslepingust tulenevate

kohustuste täitmist.

60. Kokkuvõttes võib sotsiaalse taristu rajamise kulud detailplaneeringu menetluses jätta

kõrvaltingimuse või halduslepinguga jätta huvitatud isiku kanda. Seda juhul, kui samal ajal on

täidetud järgmised tingimused: need kulud on põhjuslikus seoses planeeringuga, ilma kulude

ülevõtmiseta oleks omavalitsusüksus õigustatud jätma planeeringu algatamata, vastu võtmata või

kehtestamata, õigusaktid ei keela kulude jätmist huvitatud isiku kanda ning ulatuses, milles taristu

väljaehitamise kulu ei kaeta muu sihtotstarbelise rahastuse toel.

61. Eeltoodust tulenevalt on omavalitsusüksustel piisavad võimalused detailplaneeringu menetluses

sotsiaalse taristu rajamisega seotud halduslepingute sõlmimiseks. Seega ei pea paika taotleja teise

põhiargumendi lähtealus – väide, et PlanS § 131 ei võimalda niisuguseid lepinguid sõlmida. Järelikult

ei ole PlanS § 131 vastuolus põhiseadusega ega riku kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Tingimused,

mida omavalitsusüksus peab arvestama halduslepingute sõlmimisel, on vajalikud huvitatud isikute

õiguste kaitseks, mistõttu ka neid ei saa pidada omavalitsusgarantiid rikkuvaks.

62. Kiili valla soov seada detailplaneeringu algatamise eelduseks tasu, sidumata seda konkreetse

planeeringuga, on sisuliselt suunatud maksu kehtestamisele. Seda saab PS § 113 ja § 157 lg 2 kohaselt

teha ainult seaduse alusel ning niisuguse üldise tasu maksmise kohustus poleks kaetud HMS § 53 lg 2

p-dega 2 ja 3 ning § 98 lg-ga 2. Põhiseadus ei nõua, et kohaliku omavalitsuse üksus saaks kehtestada

mingeid kindlaid makse, vaid PS § 154 lg-st 1 tuleneb üksnes nõue, et riik looks regulatsiooni, mis

5-24-34

11(11)

kindlustaks omavalitsusüksusele raha kohalike ülesannete täitmiseks vajalikus mahus

(vt RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p-d 65–72).

V

63. Alternatiivselt palub taotleja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate

aktide andmata jätmise, mis võimaldaks omavalitsusüksusel panna detailplaneeringujärgsete

eluruumide elanike teenindamiseks vajaliku sotsiaalse taristu väljaehitamise kulu täielikult või

osaliselt detailplaneeringust huvitatud isikule ning mis võimaldaks ebamõistlike piiranguteta

keelduda detailplaneeringu algatamisest põhjusel, et detailplaneeringu elluviimisega kaasnevad

omavalitsusüksusele sotsiaalse taristu väljaehitamise kulud.

64. Käesoleva otsuse III osas on selgitatud, et PlanS § 128 lg 2 võimaldab keelduda detailplaneeringu

algatamisest põhjusel, et detailplaneeringu elluviimisega kaasnevad kohaliku omavalitsuse üksusele

sotsiaalse taristu rajamise kulud, mida omavalitsusüksus ei ole võimeline kandma või mille kandmine

oleks ebaotstarbekas. Asjaolu, et sotsiaalse taristu rajamise kulude prognoosimine võib osutuda

keerukaks, ei tähenda, et keeldumise tingimused on kohaliku omavalitsuse üksuse jaoks

ebaproportsionaalsed.

65. Kehtivas õiguses puuduvad erinormid sotsiaalse taristu rajamisega seotud halduslepingute

sõlmimiseks, kuid nende halduslepingute sõlmimine ja detailplaneeringutele sarnaste

kõrvaltingimuste seadmine on käesoleva otsuse IV osas nimetatud tingimusi silmas pidades võimalik

tulenevalt haldusmenetlust reguleerivatest üldnormidest. Seega on kohaliku omavalitsuse üksusel

võimalik asetada detailplaneeringujärgsete eluruumide elanike teenindamiseks vajaliku sotsiaalse

taristu väljaehitamine või selle kulu täielik või osaline kandmine detailplaneeringust huvitatud isikule.

66. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kehtiv õigus võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel

alternatiivnõudes nimetatud otsuseid teha, mistõttu puudub alus õigustloova akti andmata jätmise

põhiseadusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu Kantselei 19.06.2025 nr 5-24-34/14

Justiits- ja Digiministeerium PSJV nr 5-24-34

Õiguskantsleri Kantselei

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Eesti Linnade ja Valdade Liit

Kiili Vallavolikogu

Kohtuotsuse saatmine

Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. juuni 2025. a otsuse põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-24-34.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Nõmm

sekretär

Lisa:

- kohtuotsus, 11 lk

Teadmiseks:

- Vabariigi Valitsus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 5-24-34

Otsuse kuupäev 19. juuni 2025

Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Julia Laffranque,

Vahur-Peeter Liin, Ivo Pilving ja Heili Sepp

Kohtuasi Planeerimisseaduse ja õigustloova akti andmata jätmise

põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus Kiili Vallavolikogu 31. detsembri 2024. a taotlus

Menetlusosalised Riigikogu

Kiili Vallavolikogu

Õiguskantsler

Majandus- ja tööstusminister Vabariigi Valitsuse

esindajana

Justiits- ja digiminister

Eesti Linnade ja Valdade Liit

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

Jätta Kiili Vallavolikogu taotlused rahuldamata.

VOLIKOGU TAOTLUS

1. Kiili Vallavolikogu (taotleja) esitas 31. detsembril 2024 Riigikohtule taotluse põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Taotleja palub tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

planeerimisseaduse (PlanS) § 131 lg 2 osas, milles see ei võimalda omavalitsusüksusel sõlmida

detailplaneeringust huvitatud isikuga halduslepingut, millega huvitatud isik võtab endale kohustuse

ehitada välja lasteaia-, kooli-, sotsiaalteenuste osutamise, raamatukogu- ning spordihooned

ja -rajatised (edaspidi: sotsiaalne taristu) või kannab täielikult või osaliselt sotsiaalse taristu hoonete

ja rajatiste väljaehitamise kulud. Lisaks palub taotleja PlanS § 128 lg 2 p 2 põhiseadusvastaseks ja

kehtetuks tunnistamist osas, milles see ei võimalda omavalitsusüksusel keelduda detailplaneeringu

algatamisest põhjusel, et sellega kaasnevad omavalitsusüksusele sotsiaalse taristu väljaehitamise

kulud, kui: (a) üldplaneeringus on maakasutuse juhtotstarbeks märgitud elamumaa või

(b) omavalitsusüksus ei näita keeldumise põhjendustes selgelt sotsiaalse taristu väljaehitamise kulu

seotust konkreetse planeeringulahenduse ja lisanduvate elanike arvuga. Alternatiivselt palub taotleja

5-24-34

2(11)

tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmise, mis

võimaldaks omavalitsusüksusel panna detailplaneeringujärgsete eluruumide elanike teenindamiseks

vajaliku sotsiaalse taristu väljaehitamise kulu täielikult või osaliselt detailplaneeringust huvitatud

isikule ning mis võimaldaks ebamõistlike piiranguteta keelduda detailplaneeringu algatamisest

põhjusel, et detailplaneeringu elluviimisega kaasnevad omavalitsusüksusele sotsiaalse taristu

väljaehitamise kulud.

2. Vallavolikogu hinnangul eeldab PlanS § 128 lg 2 kohaldamine, et kohaliku omavalitsuse üksusel

on võimalik detailplaneeringu algatamisest keeldumist põhjendada. Lisanduvate elanikega kaasneb

kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvele surve, mille suurust ega seotust kohaliku omavalitsuse

kohustusega ei ole aga võimalik etteulatuvalt hinnata. Seega ei ole võimalik PlanS § 128 lg-t 2

sotsiaalse taristu puhul kohaldada.

3. Kehtivas õiguses puudub alus sotsiaalse taristu tasu kehtestamiseks. Sotsiaalse taristu tasu on

avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille kehtestamiseks on tulenevalt PS §-st 113 vaja seadusest

tulenevat alust. Asjaolu, et kohaliku omavalitsuse üksusele tekib vältimatu rahaline kohustus ning

pole võimalik kehtestada sotsiaalse taristu tasu, riivab ebaproportsionaalselt PS § 154 lg-st 1 tulenevat

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust.

4. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-te 1 ja 2 kohaselt on sotsiaalse taristu

olemasolu tagamine ning sellega seotud kulutuste kandmine kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Nimetatud ülesandeid täpsustavad eriseadused, millest tuleneb, et kohaliku omavalitsuse üksus peab

1) looma vajalikul määral koolieelsete lasteasutuste kohti ning kandma nende asutuste ja kohtade

loomise ja ülalpidamise kulu; 2) asutama munitsipaalkoole, luues vajalikul määral õppekohti, ning

kandma nende koolide loomise ja ülalpidamise kulu; 3) omandama vajalikul määral ruume või saama

õiguse kasutada ruume, milles on võimalik osutada varjupaigateenust, turvakoduteenust ja eluruumi

tagamise teenust, ning kandma sellega seotud kulud; 4) omandama vajalikul määral hooneid või

saama õiguse kasutada hooneid, milles on võimalik pidada rahvaraamatukogu, ning kandma sellega

seotud kulud; 5) korraldama erinevaid sporditegevusega seotud tegevusi. Spordi tegemiseks eeldatava

sporditaristu omandi või kasutusõiguse olemasolu ning sellega seotud kulude kandmine on kohaliku

omavalitsusüksuse ülesanne.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

5. Riigikogu on seisukohal, et vaidlusalused sätted ega taotluses toodud õigustloova akti andmata

jätmine ei ole PS-iga vastuolus. Kehtiv õigus võimaldab kohalikul omavalitsusel nii PS-ist kui

KOKS-ist tulenevate ülesannete täitmiseks kasutada erinevaid vahendeid. Kohalikule omavalitsusele

laekub eelarvesse nii osa tulumaksust kui ka maamaks. Viimase määra kehtestamise osas on

omavalitsuse pädevust 2024. aasta seadusemuudatusega laiendatud. Kohaliku omavalitsuse võimekus

oma ülesandeid täita on seda suurem, mida rohkem elab tema territooriumil inimesi. Samuti on

kohalikul omavalitsusel võimalik võtta laenu ning teha näiteks haldusmenetluse seaduse (HMS) või

halduskoostöö seaduse (HKTS) alusel detailplaneeringust huvitatud isikutega koostööd, sh sõlmida

halduslepinguid. PlanS § 128 lg-s 2 on sätestatud mitmeid võimalusi detailplaneeringu algatamisest

keeldumiseks. Vaatamata eeltoodule võiks kohalike omavalitsuste sotsiaalse taristuga seotud

probleemide lahendamiseks kaaluda PlanS-is õigusselguse suurendamist.

6. Taotlus puudutab tõenäoliselt kohalike omavalitsuste rahastamise küsimust laiemalt. Kohalike

omavalitsuste rahastamismudeli kujundamine tugineb poliitilist laadi otsustele, mis sõltuvad

riigieelarvest ning valmisolekust suurendada olemasolevatest maksudest kohalikele omavalitsustele

suunatavat osa või sätestada täiendavad alused uute kohalike maksude kehtestamiseks.

5-24-34

3(11)

7. Õiguskantsleri hinnangul ei ole PlanS § 131 lg 2 ega § 128 lg 2 p 2 PS § 154 lõikega 1 vastuolus.

8. Kohalikul omavalitsusel on võimalik näha ette ruumilise arengu suundumusi ning seda

planeeringutes tehtavate valikutega suunata. Juba üldplaneeringu koostamisel peab omavalitsusel

olema ülevaade sotsiaalse taristu olukorrast ning teadmine suutlikkusest inimestele olemasolevate

ressursside abil teenuseid pakkuda. Asjaolu, et kohalik omavalitsus ei ole oma territooriumil ruumilise

arengu planeerimisel piisavalt ettenägelik ja langetab otsuseid, mis tingivad sotsiaalse taristu

arendamise vajaduse, ei too kaasa seaduse vastuolu põhiseadusega.

9. Seaduses puudub alus selleks, et kohalik omavalitsus saaks panna arendajale lepingu alusel

kohustusi sotsiaalse taristu arendamiseks. Kuna reeglid puuduvad, ei ole tagatud õiguskindlus ega

arendajate võrdne kohtlemine, samuti kaasneb sellega suur korruptsioonirisk.

10. Planeerimisseadusest ei tulene vastust sellele, kas kohalik omavalitsus võib arendajaga sõlmida

lepingu sotsiaalse taristu objekti ehitamiseks või rahastamiseks. Praktikas selliseid kokkuleppeid

sõlmitakse, kuid vastava kokkuleppe formaalsed alused on ebamäärased. Tuginetud on

KOKS § 35 lg-le 5 ning haldusmenetluse seaduse halduslepingu reeglitele.

11. Arendajale kohustuse asetamist ei saa õigustada kokkuleppe vabatahtlikkus, kuivõrd vastav

kokkulepe ei ole tegelikult vabatahtlik. Sisuliselt tuleb arendajal valida, kas nõustuda kohaliku

omavalitsuse nõudmisega, saades ehitusõiguse, või keelduda ja jääda ehitusõigusest ilma. Sellel

põhjusel tuleks vastavaid kohustusi käsitada PS §-des 31 ja 32 sätestatud põhiõiguste piirangutena.

Põhiõiguste piirangud eeldavad selget seaduslikku alust.

12. Kuna detailplaneeringust keeldumine võib piirata arendaja põhiõigusi intensiivsemalt kui

lepinguga sunnitud kohustus panustada sotsiaalse taristu arendamisesse, võib kohaseks pidada

eelmainitud praktikale selge seadusliku aluse loomist.

13. PlanS § 128 lg 2 võimaldab jätta detailplaneeringu algatamata, kui selle elluviimisega kaasneks

omavalitsusele kohustusi, mida ei suudeta täita. PlanS § 128 lg-s 2 toodud keeldumise alused pole

ammendavad. Olenemata nimetatud sätte tihedast seosest PlanS §-ga 131, on selle sisu avaram.

Asjakohasteks keeldumise alusteks võivad olla ka PlanS § 128 lg 2 p-d 3 ja 4. Ülekaalukas avalik

huvi p 3 tähenduses võib seejuures seisneda selles, et sotsiaalne taristu on juba ülekoormatud ning

kohalik omavalitsus ei suuda lisanduvatele elanikele teenuseid pakkuda. Ebaproportsionaalne

piirang p 4 mõttes võib väljenduda võimatuses pakkuda arendusalale elama asuvatele elanikele

teenuseid.

14. See, kas sotsiaalse taristu arendamise kulu võib jätta huvitatud isiku kanda, sõltub kohalike

omavalitsuste rahastuse piisavusest ning võimalusest leida muid rahastamisallikaid. Rahastusmudeli

täiendamise nõudmise korral peaks kohalik omavalitsus tõendama olemasolevate rahastusvõimaluste

ebapiisavust ning seda, et ainsaks lahenduseks on panna arendajale kohustused panemine. Varasemale

Riigikohtu praktikale tuginedes ei ole võimalik nõuda, et seadus sätestaks planeerimisautonoomiaga

seotud rahastamisallika, mis võimaldaks panna arendajale kohustuse kanda sotsiaalse taristu

arendamise kulu. Seda põhjusel, et Riigikohus on varem eitanud kohalike omavalitsuste rahastamise

hindamist üksikute kohustuste kaupa. Samuti on Riigikohus eitanud riigi kohustust reguleerida iga

ülesande täitmise rahastamist eraldi normidega.

15. Justiits- ja digiminister leiab, et vastuolu põhiseadusega puudub. Riigil on kohalike

omavalitsuste rahastamise viisi üle otsustamisel valikuvabadus. Olukord, kus riik ei rahasta kohalikke

omavalitsusi nende soovitud viisil, ei saa olla põhiseadusvastane. Detailplaneeringutega kaasnevad

rahalised kohustused tuleb kanda kohalikel omavalitsustel endil, millele viitab ka PlanS § 131 lg 1.

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ei riiva kindla kulude katmise viisi seaduses sätestamata

5-24-34

4(11)

jätmine, kuna kohalikul omavalitsusel ei ole PS-ist tulenevat õigust nõuda tulubaasi suurendamist

konkreetsel viisil.

16. PlanS § 131 lg 2 reguleerib vaid lg-s 1 toodud rajatiste ehitamise kohustuse kokkuleppimist

planeeringust huvitatud isikuga. Seadusandja on pidanud vajalikuks täpsustada

planeeringulahendusega vahetult seotud rajatiste kulude hüvitamise võimalusi, kuivõrd selliste kulude

hüvitamiseks võib planeeringut taotlenud isikul olla suurem valmisolek. Sotsiaalse taristuga seonduv

on aga omavalitsuslik ülesanne, mille rahastamist planeeringust huvitatud isikult eeldada ei saa.

Kohalikule omavalitsusele tema ülesannete täitmiseks vajaliku tulubaasi tagamine on riigi kohustus.

17. PlanS § 128 lg-s 2 toodud detailplaneeringu algatamisest keeldumise alused ei ole sõna “eelkõige”

tõttu seotud üksnes PlanS § 131 lg 1 loeteluga. Siiski ei saa kohalik omavalitsus detailplaneeringu

algatamisest keelduda üldsõnaliselt raha puudumisele tuginedes. Detailplaneeringu algatamise

otsustamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel peab lähtuma HMS §-s 4 sätestatud piiridest. Kuna

detailplaneeringu algatamisest keeldumisega kaasneb põhiõiguste (nt ettevõtlusvabaduse ja

omandipõhiõiguse) intensiivne piirang, peab keeldumiseks esinema kaalukas avalik huvi. Samuti

peab keeldumist veenvalt põhjendama. Eeltoodut ei väära asjaolu, et kohalikul omavalitsusel ei ole

tõsikindlat teavet lisanduvate elanike ja sellest tulenevalt lisanduvate kulude kohta. Neid asjaolusid

tuleb ning saab kaaluda tõenäosuse alusel.

18. Sotsiaalse taristu tasu kehtestamise õiguse andmise üle otsustab seadusandja. Olulisuse

põhimõttest tulenevalt otsustab kõik olulised küsimused seadusandja. Kohalikel omavalitsusel ei ole

PS-iga tagatud õigust nõuda konkreetse maksu, lõivu või koormise kehtestamise võimalust.

19. Majandus- ja tööstusminister Vabariigi Valitsuse esindajana on seisukohal, et kuigi

PlanS § 131 lg-s 2 ei ole käsitletud sotsiaalse otstarbega hooneid, ei tähenda see, et halduslepingut

poleks võimalik sõlmida ka muude objektide ehitamiseks või rahastamiseks. Lisaks HKTS-ile ning

HMS-ile tuleneb kokkulepete sõlmimise õigus ka KOKS § 35 lg-st 5. Samas ei tähenda see võimalust

nõuda isikutelt panust sotsiaalse taristu ehitamiseks meelevaldselt.

20. Täpsem PlanS-i regulatsioon võiks küll suurendada õigusselgust, otsuste tegemise läbipaistvust

ning vähendada vaidlusi, kuid taotluses toodud regulatsiooni puudumine ei ole põhiseadusvastane.

Siiski on kavas saata õigusselguse tagamiseks kooskõlastamisele eelnõu, millega muudetakse

PlanS § 131 sõnastust selliselt, et lisaks avalikult kasutatavatele rajatistele on kohalikul omavalitsusel

õigus sõlmida kokkuleppeid ka omavalitsuslike ülesannete täitmiseks vajalike avalikult kasutatavate

hoonete osas.

21. PlanS § 128 lg 2 p-s 2 toodud “eelkõige” võimaldab jätta detailplaneeringu algatamata ka muudel

asjaoludel, kui sättes toodud. Seda toetab ka PlanS-i eelnõu 571 SE seletuskiri, mille kohaselt võib

detailplaneeringu algatamisest keelduda, kui algatamisel on ilmne, et algatatava planeeringu

elluviimine ei ole tulevikus võimalik. Sotsiaalse taristu ehitamiseks vajalike vahendite puudumisega

võib põhjendada detailplaneeringu algatamisest keeldumist. Seega ei ole ka PlanS § 128 lg 2 p 2

põhiseadusega vastuolus.

22. Alternatiivses nõudes märgitud õigustloova akti andmine ei ole põhjendatud.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

23. PlanS § 128 “Detailplaneeringu algatamine” lõike 2 punkt 2:

“(2) Detailplaneeringut ei algatata eelkõige juhul, kui:

5-24-34

5(11)

[---]

2) on ilmne, et algatatava planeeringu elluviimine tulevikus ei ole võimalik, eelkõige kui planeeringu

koostamise korraldajal puudub võimalus detailplaneeringukohaste avalikuks kasutamiseks ette

nähtud tee ja sellega seonduvate rajatiste, haljastuse, välisvalgustuse või avalikes huvides olevate

tehnorajatiste ehitamise kohustuse täitmiseks vajalike kulude kandmiseks ning detailplaneeringust

huvitatud isik keeldub selliseid kulusid kandmast.”

24. PlanS § 131 “Detailplaneeringukohaste rajatiste väljaehitamine” lõige 2:

“(2) Planeeringu koostamise korraldaja võib detailplaneeringust huvitatud isikuga sõlmida

halduslepingu, millega huvitatud isik võtab kohustuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

detailplaneeringukohaste ja planeeringulahenduse elluviimiseks otseselt vajalike ning sellega

funktsionaalselt seotud rajatiste väljaehitamiseks või väljaehitamisega seotud kulude täielikuks või

osaliseks kandmiseks. Haldusleping avalikustatakse kohaliku omavalitsuse veebilehel.”

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Kolleegium hindab esmalt taotluse lubatavust (I) ja selgitab sotsiaalse taristu rajamise kohustuse

sisu (II). Seejärel analüüsib kolleegium PlanS § 128 lg 2 (III) ning PlanS § 131 lg 2 (IV)

põhiseaduspärasust. Viimasena lahendab kolleegium õigustloova akti andmata jätmise

põhiseaduspärasuse kontrolli taotluse (V).

I

26. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 7 alusel esitatud taotlus on lubatav, kui

samal ajal on täidetud kaks tingimust: 1) taotluse on esitanud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu

oma koosseisu häälteenamusega ja 2) taotluses on väidetud õigustloova akti või selle sätte vastuolu

kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslike tagatistega (RKÜKo 05.07.2024, 5-23-38/48, p 80;

RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p-d 44–49). Riigikohus on tunnustanud ka kohaliku omavalitsuse

üksuse õigust vaidlustada omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi rikkuvat tegevusetust ehk

õigustloova akti andmata jätmist (RKÜKo 05.07.2024, 5-23-38/48, p 80; RKÜKo 3-4-1-8-09,

p-d 93–94).

27. Taotluse lubatavuse eeldused on täidetud. Taotluse on heaks kiitnud Kiili Vallavolikogu

21. novembri 2024. a otsusega nr 21. Otsus on vastu võetud volikogu koosseisu häälteenamusega.

Taotleja väidab PS § 154 lg-s 1 tagatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riivet.

II

28. Sotsiaalse taristu mõistet ei ole õigusaktides defineeritud. Taotleja käsitab sotsiaalse taristuna

lasteaia-, kooli-, sotsiaalteenuse osutamise, raamatukogu- ja spordihooneid ja -rajatisi. Kolleegium

lähtub praeguses asjas sotsiaalse taristu mõiste sisustamisel taotluses esitatust.

29. Võrdluseks, KOKS § 6 lõike 2 esimese lause kohaselt on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada

antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide,

raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude,

tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse

omanduses.

5-24-34

6(11)

30. Alates 1993. aastast on sotsiaalse taristu ülalpidamine olnud omavalitsusüksuse kohustus

(KOKS § 6 lg 2). Samuti on kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus võimaldada ka kõigile oma

haldusterritooriumil elavatele lastele alusharidus (koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS1993) § 3)

ning asutada ja rahastada vajalikul hulgal munitsipaalkoole (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse

(PGS1993) § 11, § 12). Aastate jooksul on seadused mõnevõrra muutunud, kuid kohustuste põhituum

on jäänud samaks.

31. PS § 37 lõige 2 sätestab, et tegemaks haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud

omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. PS §-s 37 nimetatud õppeasutuseks on ka koolieelne

lasteasutus (KELS § 1 lg 1). KELS reguleerib peaasjalikult munitsipaallasteasutuste tegevust

(KELS § 4 lõige 2). Regulatsioon laieneb eralasteasutustele ja eralasteaed-põhikoolidele, kui

erakooliseadus ei sätesta teisiti (KELS § 4 lõige 3). Riigikohus on viitega KELS § 10 lõikele 1 ning

PS § 37 lõikele 2 rõhutanud, et lasteaiakoha andmise kohustus on kohaliku omavalitsuse ülesanne

(RKHKo 19.06.2014, 3-3-1-19-14, p 12). Eelnimetatud kohustus säilib kohaliku omavalitsuse üksusel

ka 1. septembril 2025 jõustuva alusharidusseaduse alusel (AHS § 5 lg 1). Kolleegium märgib, et

lasteaiakoha andmise kohustus hõlmab vajadusel ka täiendava taristu rajamist.

32. PS § 37 lg-s 2 nimetatud õppeasutuste hulka kuuluvad põhikoolid ning gümnaasiumid. Arvestades

Eesti Vabariigi haridusseaduse § 7 lg 2 p-des 2 ja 3; KOKS § 6 lg-s 2; PGS § 7 lg-s 2, § 71 lg-s 2, § 10

lg-tes 1 ja 3 ning § 27 lg-s 1 sätestatut, on seadusandja sisustanud PS § 37 lg 2 esimesest lausest

tulenevat kohaliku omavalitsuse kohustust kohustusena tagada põhihariduse ja üldkeskhariduse

omandamise võimalus eelkõige omavalitsusüksuse enda munitsipaalkooli kaudu

(vt RKPJKo 09.11.2017, 5-17-8/8, p-d 59–60). Kohaliku omavalitsuse üksus ei saa vabaneda oma

kohustusest tagada hariduse kättesaadavus, jättes oma koolid asutamata, neis koolides küllaldase arvu

õppekohti loomata või õpilase haridusliku erivajadusega arvestamata (RKPJKo 09.11.2017, 5-17-8/8,

p 63). Lisaks võib PS § 37 lg 2 hõlmata ka spordirajatiste olemasolu tagamise kohustust määral, mis

on minimaalselt tarvilik laste mitmekülgseks kehaliseks arenguks, mille soodustamine on osa alus- ja

põhiharidusest.

33. PS § 28 lg 2 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse

ja puuduse korral. Kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud korraldama sotsiaalteenuste,

sotsiaaltoetuste, vältimatu ja muu sotsiaalabi andmist (KOKS § 6 lg 1 ning sotsiaalhoolekande

seaduse (SHS) § 5 lg 1). SHS-i teises peatükis on seadusandja loetlenud kohaliku omavalitsuse üksuse

korraldatavad teenused, näiteks väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus (SHS § 20–221),

turvakoduteenus (SHS §-d 33–37) ning lapsehoiuteenus (SHS § 451–454). Rahvaraamatukogu on

kohaliku omavalitsuse asutus (rahvaraamatukogu seaduse (RaRS) § 3 lg 1). Minimaalselt nõutav

rahvaraamatukogude hulk on seotud elanike arvuga (RaRS § 4 lg 2).

34. Seevastu, spordiseaduse § 3 sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused spordi

korraldamisel. Kolleegium leiab, et need kohustused on liiga üldised selleks, et detailplaneeringu

kehtestamine tingiks nende kaudu vältimatult valla või linna kohustuse rajada spordirajatisi.

III

35. PS § 154 lg 1 sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud

omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sellest sättest tuleneb kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigus. Enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse

otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel (RKPJKo 16.01.2007,

3-4-1-9-06, p 22).

36. KOKS § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas ruumilist

planeerimist, kui see ülesanne ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Planeerimisautonoomia kui

5-24-34

7(11)

kohaliku omavalitsuse üksuse õigus otsustada, kas ja millisel viisil lahendada ruumilise planeerimise

küsimusi oma territooriumil, on hõlmatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega ja kuulub

seega PS § 154 lg 1 kaitsealasse (vt RKPJKo 18.01.2019, 5-18-4/10, p-d 49 ja 50). Üld- ja

detailplaneeringute kehtestamisel on kohaliku omavalitsuse üksusel ulatuslik kaalutlusruum.

Kaalumisel peab kohaliku omavalitsusüksus arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad

üldplaneeringutes, kui ka taotleja ja puudutatud isikute põhjendatud huve.

37. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda planeeringu algatamist. Ka maaomanik ei saa

omavalitsusüksusele planeeringulahendust dikteerida, kuid oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks on

tal siiski õigus nõuda haldusorganilt erinevate õiguslike hüvede õiglast kaalumist

(vrd RKHKo 22.06.2023, 3-20-2273/28, p 14; 27.01.2010, 3-3-1-79-09, p 13; 06.11.2002,

3-3-1-62-02, p 10). Praeguse vaidlusega seoses on oluline märkida, et üldplaneeringu juhtotstarbega

ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult ning sellest ei tulene reservatsioonideta õigust

detailplaneeringu kehtestamisele (RKHKo 28.03.2024, 3-21-1370, p 21; RKHKo 20.03.2024,

3-20-1329, p-d 30-31).

38. Taotleja leiab, et kui detailplaneeringuala maakasutuse juhtotstarbeks on määratud elamumaa ning

omavalitsusüksus ei näita keeldumise põhjendustes ära sotsiaalse taristu väljaehitamise kulu seotust

konkreetse planeeringulahenduse ja elanike arvu võimaliku kasvuga, ei või PlanS § 128 lg 2 p 2

kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus keelduda detailplaneeringu algatamisest põhjusel, et

detailplaneeringu elluviimisega kaasnevad omavalitsusüksusele sotsiaalse taristu väljaehitamise

kulud. Taotleja hinnangul rikub selline olukord PS § 154 lg-s 1 tagatud kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigust. Kolleegium taotleja käsitlusega ei nõustu.

39. Ülekaalukas avalik huvi detailplaneeringu algatamata jätmiseks PlanS § 128 lg 2 p 3 tähenduses

võib seisneda ka selles, et sotsiaalne taristu on juba ülekoormatud ning kohalik omavalitsus ei suuda

või ei pea põhjendatuks järsult lisanduvale elanike hulgale vajalikke avalikke teenuseid pakkuda.

Ennekõike puudutab see võimalus suuri uute elamupiirkondade arendusprojekte tulenevalt nende

võimalikust intensiivsest mõjust omavalitsusüksuse võimele täita enda ülesandeid. Taotleja tõstatatud

probleemid võivad kuuluda PlanS § 128 lg 2 p 3 kohaldamisalasse.

40. Lisaks tuleb märkida, et PlanS § 128 lg 2 sõnastus „eelkõige“ viitab sellele, et sättes sisaldub

näitlik ehk mitteammendav loetelu võimalikest asjaoludest, mille esinemise korral on

detailplaneeringu algatamata jätmine põhjendatud. Järelikult on kohaliku omavalitsuse üksusel

võimalik jätta detailplaneering algatamata ka PlanS § 128 lg 2 alapunktides nimetamata kaalukal

põhjusel, osutades otsuse õigusliku alusena PlanS § 128 lg-le 2.

41. Uute elamualade kasutusele võtmine on PS § 34 esimesele lausele vaatamata kohaliku

omavalitsuse pädevuses ja sõltub otseselt sellest, kuidas ta oma planeerimisautonoomiat kasutab. Kui

planeeringulahenduse elluviimisega kaasneb vajadus kuluka sotsiaalse taristu järele, võib kohaliku

omavalitsuse üksus jätta detailplaneeringu algatamata, aga ka vastu võtmata või kehtestamata, kui

omavalitsusüksus põhjendab veenvalt enda rahaliste vahendite ebapiisavust või planeeringuga

kaasnevate kulude ebaotstarbekust. Mõlemal juhul tuleb omavalitsusüksusel siiski ära näidata kulude

ja tulude prognoositav suurus ning kulude seos konkreetse planeeringulahenduse elluviimisega.

Arvesse võib võtta vaid kulusid, mille kandmine on planeeringu elluviimise eelduseks või tagajärjeks.

Kui need tingimused on täidetud, ei ole detailplaneeringu algatamisest, vastuvõtmisest või

kehtestamisest keeldumisel määrav see, kas üldplaneering näeb maa-alal ette elamumaa

juhtfunktsiooni.

42. Taotleja seisukohast järelduvalt seisneb olukorra põhiseadusvastasus just selles, et

PlanS § 128 lg 2 p 3 eeldab kõnealustes olukordades, et vald või linn näitab ära sotsiaalse taristu kulu

seose konkreetse detailplaneeringuga. Kolleegium möönab, et sotsiaalse taristu rajamise kohustuse

5-24-34

8(11)

(sh täpne sisu, maht, aeg) hindamine sõltub prognoosidest, mis võivad osutuda keerukaks ja

ebatäpseks. Näiteks on hinnanguline elanike arv, kellele peab detailplaneeringu elluviimisel

omavalitsusüksus tagama sotsiaalse taristu olemasolu ja toimimise.

43. Need raskused ei saa siiski õigustada detailplaneeringu algatamisest, samuti vastuvõtmisest või

kehtestamisest keeldumist ilma kuluarvestuseta. Selline nõue ei riku kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigust, sest seda õigustab vajadus tagada planeeringust huvitatud isikutele nende

õigused ja hoiduda õiguste ebavajalikest piirangutest (PS § 11). Detailplaneeringu algatamata, vastu

võtmata või kehtestamata jätmine võib riivata huvitatud isiku ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust.

Detailplaneeringu algatamisest vms keeldumise korral ei saa tugineda rahalistele raskustele

üldsõnaliselt, vaid see peab rajanema kohaliku omavalitsuse üksuse teadmuspõhistel analüüsidel. Kui

omavalitsusüksusel puudub kindel teave lisanduvate elanike ja kaasnevate kulude kohta, tuleb kulusid

prognoosida ligikaudselt, arvestades tõenäolisi arenguid.

44. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et PlanS § 128 lg 2 p 3 võimaldab kohaliku omavalitsuse

üksustel enda autonoomia tagamiseks piisaval määral kaaluda detailplaneeringu algatamata jätmist

seoses detailplaneeringu elluviimisega kaasnevate sotsiaalse taristu väljaehitamise kuludega.

IV

45. Taotleja teise põhiväite kohaselt rikub kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust

PlanS § 131, sest see ei võimalda omavalitsusüksustel sõlmida huvitatud isikuga halduslepingut

sotsiaalse taristu väljaehitamise kohustuse võtmiseks või sellega seotud kulude kandmiseks.

Kolleegium ei nõustu ka selle arutlusega.

46. Samadel tingimustel, mis õigustaks detailplaneeringu vastuvõtmisest või kehtestamisest

keeldumist (eespool p 41), on kohaliku omavalitsuse üksusel alternatiivina võimalik kaaluda vastavale

haldusaktile kõrvaltingimuse seadmist, millega huvitatud isikult nõutaks põhjendatud ulatuses

sotsiaalse taristu objektide väljaehitamist või sellega seotud kulude kandmist (HMS § 53 lg 2 p-d 2

ja 3). Kõrvaltingimuse eesmärk on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide

arvestamine (RKHKo 29.03.2019, 3-16-647/19, p 13). Haldusaktile võib kehtestada kõrvaltingimuse,

kui kõrvaltingimuseta tuleks haldusakt jätta andmata (HMS § 53 lg 2 p 2) või kui haldusakti andmine

tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel (HMS § 53 lg 2 p 3). Kolleegium märgib, et kohaliku

omavalitsuse üksusel on detailplaneeringu kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. Samuti selgitas

kolleegium eelnevalt, et kohaliku omavalitsuse üksuse rahaliste vahendite ebapiisavus või kulude

ebaotstarbekus võib tingida detailplaneeringu vastu võtmata või kehtestamata jätmise.

47. HMS § 98 lg 1 sätestab, et haldusorgan võib haldusakti andmise asemel sõlmida üksikjuhtumi

reguleerimiseks halduslepingu isikuga, kellele haldusakt oleks muidu suunatud, kui seadus või määrus

ei näe otseselt ette üksnes haldusakti andmist. Halduslepingu võib sõlmida ka detailplaneeringu

kõrvaltingimuse asemel, sest erinormid ei näe selles küsimuses ette piiranguid haldustegevuse liigile.

HMS § 98 lg-st 2 tulenevalt peavad halduslepinguga isikule pandavad kohustused olema vastavuses

lepingu eesmärgiga ja lepingust tulenevate haldusorgani kohustustega. Detailplaneeringute puhul ei

ole planeeringulahendusega kohaliku omavalitsuse üksusele kaasnevate kulude jagamine ega taristu

arendamise kohustus iseenesest vastuolus planeerimisdiskretsiooni eesmärgiga. Kulude jagamise

kasuks räägib õigluse argument: õiglane poleks, et arendaja käsutusse jääb planeeringulahenduse

elluviimisest teenitav kasu, samas kui sellega ühiskonnale põhjustatavad kulud jäävad kulude

ulatusest sõltumata alati omavalitsusüksuse ning kaudselt kõigi maksumaksjate kanda.

48. Taotleja leiab, et PlanS § 131 lg-st 2 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksustele keeld kanda

halduslepinguga sotsiaalse taristu arendamise kulu detailplaneeringust huvitatud isikule. Kolleegium

taotleja käsitlusega ei nõustu.

5-24-34

9(11)

49. PlanS-i eelnõu seletuskirjas on rõhutatud, et „[m]uude ülesannete üleandmiseks puudub seaduslik

alus“ (vt Riigikogu IX koosseis, PlanS-i eelnõu 571 SE esimese lugemise seletuskirjas § 124 lg 3

kohta, lk 170). See viide pole asjakohane kahel põhjusel. Esiteks on vaidlusaluste lepingute

sõlmimiseks olemas seaduslik alus HMS § 53 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 98 lg 1 näol. Teiseks rõhutab

kolleegium, et seaduses sätestatud volitusnorm on HKTS § 3 lõike 2 järgi vajalik niisuguse

halduslepingu sõlmimiseks, millega kohaliku omavalitsuse üksus volitab talle seadusega või selle

alusel pandud haldusülesannet täitma juriidilist või füüsilist isikut tema enda nimel. Detailplaneeringu

menetluses sotsiaalse taristu väljaehitamise või sellega seotud kulude ülevõtmisel aga ei võta eraisik

enda nimel täitmiseks omavalitsusüksuse ülesannet.

50. Sotsiaalse taristu väljaehitamisel ei teki arendajal õigusi ega kohustusi kolmandate isikute, st

valla- või linnaelanike ees. Suhetes kolmandate isikutega jäävad sotsiaalse taristuga seotud ülesanded

täies mahus omavalitsusüksusele. Kulude kandmise lepingus lepitakse üksnes kokku kohaliku

omavalitsuse üksuse ülesande täitmise rahastamise katteallikad, mitte ülesannet täitma kohustatud

isik. Sotsiaalse taristuga seoses ei ole kohaliku omavalitsuse üksustel kohustust hooneid ise välja

ehitada ehk täitmisvastutust (vrd PlanS § 131 lõige 1). Sotsiaalse taristuga seoses on seadus pannud

omavalitsusüksusele üldisema korraldamise ja tagamise kohustuse (vt KOKS § 6 lg 2; eespool II ptk).

Seega ei piira PlanS § 131 lg 2 sotsiaalse taristu väljaehitamise ega rahastamisega seotud lepingute

sõlmimist, vaid on nende suhtes neutraalne.

51. Halduslepingu sõlmimise keelamine riivaks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust

ülemääraselt (vrd RKPJKo 14.10.2015, 3-4-1-23-15, p 84). Ühtlasi märgib kolleegium, et kui

sotsiaaltaristu väljaehitamiseks või sellega seotud kulude kandmiseks puuduks võimalus

halduslepingut sõlmida, võiks sellega kaasneda arendaja jaoks märksa ulatuslikumad põhiõiguste

kitsendused, sest tema arendusprojekt jääks ellu viimata.

52. Asjakohane on õiguskantsleri tähelepanek, et paljudel juhtudel ei pruugi arendaja faktiline

vabadus kulude kandmise või taristu väljaehitamise lepingu sõlmimisel olla sama avar, kui näib tema

õiguslik vabadus. Ka tuleb möönda, et halduslepinguid puudutavate täpsemate reeglite puudumine

võib tekitada ebavõrdsust ja luua korruptsiooniohu. See siiski ei tähenda vajadust keelata kõik

sedalaadi riskidega seotud lepingud. Riik ei tohiks võtta hoiakut, mis eitab põhimõtteliselt eraisiku,

sh ettevõtjate suutlikkust enda õiguste ja huvide eest seista ning enda vaba tahte alusel õigussuhteid

kujundada, sh võtta rahalisi kohustusi ka riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse ees. Halduslepingu

sõlmimise võimaluse kuritarvitamist tuleb püüda välistada muude õiguslike vahenditega (allpool,

p-d 54–59).

53. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et PlanS § 131 lg 2 ei keela kohaliku omavalitsuse üksusel

sõlmida halduslepinguid, millega detailplaneeringust huvitatud isik kohustub sotsiaalse taristu välja

ehitama või vastavad kulud (osaliselt) enda kanda võtma.

54. HMS § 98 lg 2 rõhutab halduslepingute puhul üldisemat riigivõimu kuritarvitamise keeldu. Sellest

tulenevalt peab ka planeerimisõigusliku haldusakti või halduslepinguga eraisikule asetatav sotsiaalse

taristu väljaehitamise või rahastamise kohustus olema põhjuslikus seoses huvitatud isiku poolt

taotletava planeeringulahendusega. Kolleegium rõhutab veel, et kõrvaltingimuse seadmine ega

halduslepingu sõlmimine ei tohi olla planeeringust huvitatud isikule ebaproportsionaalselt koormav

ega meelevaldne. Planeeringulahenduse ja huvitatud isiku kantavate kulude vahel peab olema vahetu

põhjuslik seos. Piisav pole faktiline põhjuslikkus, vaid kulude kandmine eraisiku poolt peab olema ka

õiglane. Kulude kandmise lepinguga või sarnase kõrvaltingimuse alusel rahastatavad taristuobjektid

ei pea paiknema samal ehitusalal või selle vahetus läheduses, ehkki ruumiline seos on üks asjaolu,

mida põhjusliku seose puhul hinnata. Teisisõnu, analoogselt PlanS § 131 lg 2 esimeses lauses

5-24-34

10(11)

sätestatuga peab ka sotsiaalse taristu väljaehitamine olema planeeringulahenduse elluviimiseks

otseselt vajalik ja sellega funktsionaalselt seotud.

55. Põhjusliku seose nõue võib vastavas osas olla täidetud ka juhul, kui vajadus sotsiaalse taristu

rajamiseks tekib mitme arendusprojekti realiseerimisel kumulatiivselt. Seejuures ei nõuta

põhjuslikkuse kindlakstegemiseks, et sotsiaalse taristu objekt oleks vastavalt iga huvitatud isiku

kantavale kuluosale füüsiliselt jagatav. Põhjuslik seos puudub osas, milles lahendus teenib

esmajoones teisi ehitusalasid või üldsust tervikuna. Kolleegiumi hinnangul tasuks seadusandjal

kaaluda sotsiaalset taristut puudutavatele halduslepingutele täpsemate tingimuste seadmist.

56. Kõrvaltingimuse või halduslepinguga saab seega nõuda huvitatud isikult vaid õiglast osa, mis

peab olema määratud läbipaistval, arusaadaval ning kontrollitaval moel. Silmas tuleb pidada

konkreetse detailplaneeringu realiseerimise majanduslikku mõju omavalitsuse üksusele ning

huvitatud isikule. Arvestada võib kinnisasja väärtuse kasvuga, mis on tingitud detailplaneeringu

kehtestamisest. Muu hulgas peab arvestama detailplaneeringu elluviimisega kaasneva elanike arvu

ning seeläbi kohaliku omavalitsuse tulude kasvuga.

57. Halduslepinguid sõlmides tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet. Vald või linn ei tohi ilma

mõjuva põhjuseta nõuda arendajalt selliste kulude kandmist, mida ta oma praktikas teistelt

arendajatelt sarnastes olukordades ei nõua.

58. Vaatamata oma kehtivale nõusolekule lepingu sõlmimiseks saab huvitatud isik eeltoodud

põhimõtetele mittevastava halduslepingu vaidlustada, kui haldusorgan ei ole järginud halduslepingute

sõlmimisel kehtivaid reegleid või põhimõtteid. Muudel juhtudel saab lepingu tühistada. Leping on

tühistatav muu hulgas juhul, kui selles on kokku lepitud planeeringulahendusega mitteseotud

(vt eespool p 54) vastusoorituses. Samuti saab vaidlustada ülemäärast kõrvaltingimust (HKMS § 42).

59. Juhul, kui detailplaneering jäetakse halduslepingu sõlmimise järel siiski algatamata, vastu võtmata

või kehtestamata, peavad otsuses sisalduma mh ka viited asjaoludele, mille esinemist ei olnud

omavalitsusüksusel võimalik halduslepingu sõlmimisel ette näha. Planeeringu algatamata, vastu

võtmata või kehtestamata jätmise korral ei saa nõuda huvitatud isikult halduslepingust tulenevate

kohustuste täitmist.

60. Kokkuvõttes võib sotsiaalse taristu rajamise kulud detailplaneeringu menetluses jätta

kõrvaltingimuse või halduslepinguga jätta huvitatud isiku kanda. Seda juhul, kui samal ajal on

täidetud järgmised tingimused: need kulud on põhjuslikus seoses planeeringuga, ilma kulude

ülevõtmiseta oleks omavalitsusüksus õigustatud jätma planeeringu algatamata, vastu võtmata või

kehtestamata, õigusaktid ei keela kulude jätmist huvitatud isiku kanda ning ulatuses, milles taristu

väljaehitamise kulu ei kaeta muu sihtotstarbelise rahastuse toel.

61. Eeltoodust tulenevalt on omavalitsusüksustel piisavad võimalused detailplaneeringu menetluses

sotsiaalse taristu rajamisega seotud halduslepingute sõlmimiseks. Seega ei pea paika taotleja teise

põhiargumendi lähtealus – väide, et PlanS § 131 ei võimalda niisuguseid lepinguid sõlmida. Järelikult

ei ole PlanS § 131 vastuolus põhiseadusega ega riku kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Tingimused,

mida omavalitsusüksus peab arvestama halduslepingute sõlmimisel, on vajalikud huvitatud isikute

õiguste kaitseks, mistõttu ka neid ei saa pidada omavalitsusgarantiid rikkuvaks.

62. Kiili valla soov seada detailplaneeringu algatamise eelduseks tasu, sidumata seda konkreetse

planeeringuga, on sisuliselt suunatud maksu kehtestamisele. Seda saab PS § 113 ja § 157 lg 2 kohaselt

teha ainult seaduse alusel ning niisuguse üldise tasu maksmise kohustus poleks kaetud HMS § 53 lg 2

p-dega 2 ja 3 ning § 98 lg-ga 2. Põhiseadus ei nõua, et kohaliku omavalitsuse üksus saaks kehtestada

mingeid kindlaid makse, vaid PS § 154 lg-st 1 tuleneb üksnes nõue, et riik looks regulatsiooni, mis

5-24-34

11(11)

kindlustaks omavalitsusüksusele raha kohalike ülesannete täitmiseks vajalikus mahus

(vt RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p-d 65–72).

V

63. Alternatiivselt palub taotleja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate

aktide andmata jätmise, mis võimaldaks omavalitsusüksusel panna detailplaneeringujärgsete

eluruumide elanike teenindamiseks vajaliku sotsiaalse taristu väljaehitamise kulu täielikult või

osaliselt detailplaneeringust huvitatud isikule ning mis võimaldaks ebamõistlike piiranguteta

keelduda detailplaneeringu algatamisest põhjusel, et detailplaneeringu elluviimisega kaasnevad

omavalitsusüksusele sotsiaalse taristu väljaehitamise kulud.

64. Käesoleva otsuse III osas on selgitatud, et PlanS § 128 lg 2 võimaldab keelduda detailplaneeringu

algatamisest põhjusel, et detailplaneeringu elluviimisega kaasnevad kohaliku omavalitsuse üksusele

sotsiaalse taristu rajamise kulud, mida omavalitsusüksus ei ole võimeline kandma või mille kandmine

oleks ebaotstarbekas. Asjaolu, et sotsiaalse taristu rajamise kulude prognoosimine võib osutuda

keerukaks, ei tähenda, et keeldumise tingimused on kohaliku omavalitsuse üksuse jaoks

ebaproportsionaalsed.

65. Kehtivas õiguses puuduvad erinormid sotsiaalse taristu rajamisega seotud halduslepingute

sõlmimiseks, kuid nende halduslepingute sõlmimine ja detailplaneeringutele sarnaste

kõrvaltingimuste seadmine on käesoleva otsuse IV osas nimetatud tingimusi silmas pidades võimalik

tulenevalt haldusmenetlust reguleerivatest üldnormidest. Seega on kohaliku omavalitsuse üksusel

võimalik asetada detailplaneeringujärgsete eluruumide elanike teenindamiseks vajaliku sotsiaalse

taristu väljaehitamine või selle kulu täielik või osaline kandmine detailplaneeringust huvitatud isikule.

66. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kehtiv õigus võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel

alternatiivnõudes nimetatud otsuseid teha, mistõttu puudub alus õigustloova akti andmata jätmise

põhiseadusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu Kantselei 19.06.2025 nr 5-24-34/14

Justiits- ja Digiministeerium PSJV nr 5-24-34

Õiguskantsleri Kantselei

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Eesti Linnade ja Valdade Liit

Kiili Vallavolikogu

Kohtuotsuse saatmine

Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. juuni 2025. a otsuse põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-24-34.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Nõmm

sekretär

Lisa:

- kohtuotsus, 11 lk

Teadmiseks:

- Vabariigi Valitsus