Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Suur-Ameerika 1
Tallinn
20. juuni 2025
Austatud majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on koostamas Eesti seisukohti seoses neljanda lihtsustamispaketiga (nn OMNIBUS IV), mille eesmärk on vähendada ettevõtjate halduskoormust ja edendada digipööret EL-i siseturul. Pakett sisaldab muuhulgas ka kaht Euroopa Komisjoni eelnõu (COM(2025)503 ja COM(2025)504), mis näevad ette teatud tootealase info digitaliseerimist ja tehniliste spetsifikatsioonide lubamist. Euroopa Komisjoni ettepanekus on loetletud tooterühmana ka isikukaitsevahendid (määrus 2016/425) mille puhul on kirjas, et kui kasutusjuhend digitaliseeritakse, peab tootja tagama paberkujul kasutusjuhendi nendele lõpptarbijatele, kes seda soovivad ostu hetkel või 6 kuud pärast ostu.
Eesti Proviisorapteekide Liit (EPAL) leiab, et paberkujul kasutusjuhendi tagamine on tootjate ülesanne ning see ei tohi liikuda tarneahelas allapoole. Kui toode tuleb apteeki jaemüüki, siis on loogiline, et ostja küsib tootele paberil kasutusjuhendit isikult, kes toote talle müüs. Lõppastmes tähendab see seda, et vastavat tootja kohustust on justkui sunnitud edaspidi täitma apteek, mitte tootja. Ei ole usutav ega praktikas teostatav vastava kohustuse täitmise suunamine tootjale ja tarbija ootele panemine ajaks, kuni tootja saadab hulgimüüjale ja viimane apteegile paberkandjal kasutusjuhendi. Selline korraldus muudaks lõpptarbijale paberil kasutusjuhendi saamise ebamõistlikult aeganõudvaks, mistõttu on äärmiselt tõenäoline, et tegelikkuses hakkab vastavat tootja kohustust täitma apteek.
Samuti on tootjalt paberkandjal kasutusjuhendi küsimine liiga ressursikulukas, eeldades suhtlust tootjaga, transporti või kasutusjuhendi trükkimise kulude kandmise kokkuleppe sõlmimist jne. Kindlasti on probleemiks ka keelebarjäär. Pigem tähendab selline korraldus, et tootja vabaneb digitaalse kasutusjuhendi korral paberkandjal kasutusjuhendiga seotud kulude kandmisest ning sellega seotud kulud ja muud (administratiivsed) kohustused lasuvad tootja asemel jaemüüjal, sh apteegil.
Tootealase info digitaliseerimise algatusi saab toetada siis, kui kasutusjuhend hakkab edaspidi alati olema digitaalne ning paberjuhendi küsimise õigust ei teki – tarbijal on võimalik sellega tutvuda tootja veebisaidil. Alternatiivselt peab kasutusjuhendi küsimise õigus ammenduma kauba ostmisel. Oleks üsna bürokraatlik ja apteekrite kvalifitseeritud tööjõudu ebaotstarbekalt kasutav, kui peame hakkama kuni 6 kuud pärast ostu sooritamist välja selgitama erinevaid ostu puudutavaid detaile. Selleks, et teada saada, kas konkreetne lõppkasutaja on õigustatud saama apteegist paberkandjal kasutusjuhendit, peame esmalt veenduma, kas ta on ostnud toote justnimelt sellest apteegist. Seejärel peaks apteek tegelema konkreetse toote kasutusjuhendi hankimisega hulgimüüjalt või tootjalt või viimase veebisaidilt.
6 kuud on ebamõistlikult pikk aeg lõppkasutajale kasutusjuhendi nõudmiseks ning lõpptarbijale sellise õiguse andmisel tuleb nõudeõigus piirata ostuhetkega.
Ühtlasi leiame, et Euroopa Komisjon ei peaks sekkuma valdkondadesse, kus standardeid välja töötatud ei ole. Toote ohutusega seonduvad üldregulatsioonid on EL-i tasandil välja töötatud ja määrusena ka liikmesriikidele otsekohalduvad. Nendele ohutusnõuetele peavad tooted niikuinii vastama, mistõttu ei ole vaja töötada välja ekstra nõudeid, mida tootjad peavad hakkama täitma toodete tootmisel, mille osas tehnilised standardid puuduvad.
Loodame, et saate EPAL-i arvamust antud küsimuses arvesse võtta.
Lugupidamisega
Ly Rootslane
Juhatuse liige
Eesti Proviisorapteekide Liit