| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/2406-1 |
| Registreeritud | 20.06.2025 |
| Sünkroonitud | 23.06.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Ahti Kuningas (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest mais 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Euroopa Kohtu otsus, 8. mail 2025
HUK-Coburg pakub kindlustust erinevates valdkondades, sealhulgas liikluskindlustust. Check24
haldab veebisaiti, mis pakub saidi kasutajatele tasuta võimalust võrrelda erinevaid tooteid, sealhulgas
kindlustuslahendusi. Kindlustuslahendusi saab saidil võrrelda hinna alusel, aga ka muus järjestuses,
näiteks hinnete põhjal. Hinne on esitatud arvulise väärtusena vahemikus 1,0–4,0 ning sellele on
lisatud kindlustusandjale antud hinnang „väga hea“, „hea“, „rahuldav“ või „piisav“. Hinne põhineb
erinevatest hindamisparameetritest lähtuval punktisüsteemil.
HUK-Coburg pöördus Check24 vastu kohtusse, väites, et liikluskindlustuse osas on kõnealusel
veebisaidil hinnetena pakutud võrdlused vastuolus Saksa õigusega. Ta väitis, et niisugused hinded
kujutavad endast riigisisese õiguse kohaselt lubamatut võrdlevat reklaami, kuna neid tuleb pidada
väärtushinnanguteks, mida ei saa võrdlevalt reklaamida, sest need peegeldavad moonutatud
objektiivsust ja võivad olla tarbija jaoks äärmiselt eksitavad. Vaidlust lahendav Saksa kohus küsis
Euroopa Kohtult, kas selline hinnete või punktide andmise süsteemi abil toimuv võrdlev reklaam
on direktiivi 2006/114 (eksitava ja võrdleva reklaami kohta) kohaselt lubatud.
Euroopa Kohus analüüsis kõigepealt, kas ettevõtja osutatavat kindlustustoodete veebipõhise
võrdlemise teenust saab üldse pidada „võrdlevaks reklaamiks“ selle direktiivi tähenduses. Nimelt on
direktiivis mõiste „võrdlev reklaam“ määratletud kui „reklaam, mis selgesõnaliselt või kaudselt
identifitseerib konkurendi või konkurendi pakutavad kaubad või teenused“. Seega tuleb
kindlaks teha, kas ettevõtet, kes pakub veebipõhiseid kindlustustoodete võrdlemise teenuseid, saab
pidada kindlustusandja „konkurendiks“. Euroopa Kohtu praktika kohaselt põhineb see, kas
võrdleva reklaami mõistega hõlmatud ettevõtjad on „konkurendid“, nende ettevõtjate poolt turul
pakutavate kaupade või teenuste omavahelisel asendatavusel. Kui kaubad rahuldavad teataval
määral samu vajadusi, siis saab järeldada, et need on omavahel teataval määral asendatavad.
Kõnealuse vaidluse kohta ütles Euroopa Kohus, et kuna Check24 haldab veebipõhiseid kindlustuse
võrdlemise vahendeid ega ole ise kindlustusselts, ei saa ta selliseid teenuseid pakkuda ega osutada.
Niisiis pakuvad kindlustuspakkuja HUK-Coburg ja veebipõhiseid kindlustustoodete võrdlemise
teenuseid osutav Check24 teenuseid, mis ei ole omavahel asendatavad, ja tegutsevad seega
erinevatel teenuste turgudel. Järelikult ei kuulu võrdleva reklaami mõiste alla direktiivi 2006/114
tähenduses sellised veebipõhised kindlustustoodete võrdlemise teenused, mida osutab ettevõtja, kes
ei identifitseeri konkurenti ega konkurendi pakutavaid kaupu või teenuseid. Sama kehtib juhul, kui
see ettevõtja tegutseb vahendajana ja võimaldab tarbijatel sõlmida lepinguid ettevõtjatega, kes
pakuvad asjaomaseid kaupu või teenuseid, ilma et ta ise samal kaupade või teenuste turul tegutseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Euroopa Kohtu otsus, 8. mail 2025
WE ja VX sõlmisid Abanca Corporación Bancariaga isiklikud laenulepingud ja laenasid vastavalt
10 600 ja 6000 eurot. Lepingutes oli tingimus, et pank võib makseviivituse korral laenulepingust
taganeda ja nõuda võlgnetavad summad viivitamatult sisse. Tingimuses oli täpsustatud, et
makseviivitusega on tegemist siis, kui (i) laenusaaja on kohustatud tasuma osa oma laenu põhivõlast
või intressist, (ii) kui sissenõutavaks muutunud ja tasumata kuumaksete summa on lepingu kestuse
esimesel poolel vähemalt 3% laenu põhivõlast või lepingu kestuse teisel poolel vähemalt 7% laenu
põhivõlast ning (iii) kui pank on laenusaajat hoiatanud, et viimane tasuks võlgnetavad summad ühe
kuu jooksul.
WE ja VX sattusid makseviivitusse, mille peale pank taganes laenulepingutest ja esitas kohtusse
maksekäsu avaldused. Kohtul tekkis küsimus, kas sellist lepingutingimust saab pidada õiglaseks
vastavalt direktiivile 93/13 (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes), kui tarbijale on jäetud
ainult üks kuu võlgnetavate summade tasumiseks. Nimelt tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt
tingimuse ebaõigluse hindamisel muu hulgas arvesse võtta, kas riigisisestes õigusnormides on ette
nähtud meetmed, mis võimaldavad tarbijal vältida laenu ennetähtaegselt sissenõutavaks
muutumist või selle tagajärjed heastada. Hispaania õiguses sellist meedet kõnealuste isiklike
laenulepingute suhtes aga sätestatud ei ole.
Esiteks selgitas Euroopa Kohus, et sellised meetmed ei pea olemas olema tingimata riigisisestes
õigusnormides, vaid võivad olla ette nähtud lepingutingimuses endas. Tarbijale antava tähtaja
pikkuse kohta ütles Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus võib selle hindamisel arvesse võtta muu
hulgas seda, et puuduste kõrvaldamise tähtaeg on sisuliselt piisav selleks, et tarbija saaks nõutud
makse teha. On eriti asjakohane, kui liikmesriigi õigusaktid näevad ette sellise tähtaja sarnaste
lepinguliste suhete puhul. Näiteks Hispaania õiguses on sama ühekuuline tähtaeg ette nähtud
hüpoteeklaenulepingute puhul. Seega on Euroopa Kohtu sõnul mõeldav, et liikmesriigi kohus
võib asuda seisukohale, et ühekuuline tähtaeg, mis antakse tarbijale lepingust taganemise
tingimuses laenuvõla tasumiseks alates laenuandja hoiatusest, kujutab endast sobivat ja
tõhusat vahendit, mis võimaldab tal vältida selle tingimuse täitmisele pööramist või heastada
selle tagajärjed.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Euroopa Kohtu otsus, 8. mail 2025
Beevers Kaas ja Cono sõlmisid ainuõigusliku turustuskokkuleppe, mille kohaselt on Beevers Kaasil
Belgias ainuõigus turustada Cono toodetud Beemsteri juustu. Albert Heijni äriühingud käitavad
Belgias ja Madalmaades kaubahalle ning ostavad Beemsteri juustu, mida Cono toodab väljaspool
Belgiat ja Luksemburgi asuvate turgude jaoks, ning müüvad seda Belgias. Beevers Kaas süüdistas
Albert Heijni äriühinguid, et nad rikuvad kõnealust ainuõiguslikku turustuskokkulepet, kuigi nad
teadsid, et Cono ja Beevers Kaas olid sellise kokkuleppe sõlminud. Vaidlust lahendaval kohtul tekkis
küsimus, kas määrust nr 330/2010 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise
kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes) tuleb tõlgendada
nii, et üksnes asjaolust, et tarnija teised ostjad ei tegele sellel territooriumil aktiivse müügiga,
piisab, et teha kindlaks, et tarnija ja teiste ostjate vahel on leping sellel territooriumil aktiivse
müügi keelu kohta.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et selleks, et tarnija ja teiste ostjate vahel sõlmitud turustuskokkuleppe
saab kvalifitseerida vertikaalseks kokkuleppeks, peab tegemist olema „kokkuleppega“ ELTL
artikli 101 lõike 1 tähenduses. Selleks peab olemas olema ettevõtjate väljendatud ühine tahe
tegutseda turul teatud kindlal viisil. Näiliselt ühepoolne tegu või käitumine kujutab endast
„kokkulepet“ siis, kui see on vähemalt kahe poole ühise tahte väljendus, kusjuures vorm, milles see
ühine tahe väljendub, ei ole iseenesest määrava tähtsusega. Seega võib tootja ja teiste ostjate ühine
tahe aktiivse müügi piiramiseks ühele ostjale määratud ainuõiguslikul territooriumil tuleneda nii
tarnija ja ainuõiguseta ostjate vaheliste turustuskokkulepete tingimustest kui ka poolte otsesest või
vaikimisi käitumisest, mis võimaldab järeldada, et viimati nimetatud ostjad nõustusid tarnija
üleskutsega seda müüki mitte teostada.
Kõnealuses kohtuasjas peab Euroopa Kohtu sõnul liikmesriigi kohus kõiki tema käsutuses olevaid
tõendeid arvestades esiteks kindlaks tegema, kas on võimalik tuvastada, et Cono kutsus mis tahes
viisil oma ostjaid üles mitte tegelema aktiivse müügiga Beevers Kaasile määratud
ainuõiguslikul territooriumil. Selline üleskutse võib esineda mitmel kujul, näiteks tarnija poolt
ostjatele edastatud konkreetse sõnumina, sellekohase tingimusena või märkena tarnija
üldtingimustes. Teiseks tuleb kindlaks teha, kas Cono ostjad nõustusid otseselt või vaikimisi selle
tarnija võimaliku üleskutsega. Euroopa Kohus tõdes, et neid nõudeid arvestades ei ole ainuüksi
asjaolu, et peale Albert Heijni äriühingute ei tegelenud ükski teine Cono ostja aktiivse müügiga
Beevers Kaasi ainuõiguslikul territooriumil, iseenesest piisav, et tuvastada „kokkuleppe“ olemasolu
ELTL artikli 101 tähenduses. Ka see, et Cono määras Beevers Kaasile ainuõigusliku territooriumi ja
teised ostjad võisid olla teadlikud selle olemasolust, ei võimalda järeldada, et Cono kutsus neid üles
sellel territooriumil aktiivse müügiga mitte tegelema, kuna puudub muu hulgas nendele ostjatele
suunatud konkreetne teade, millega neid kohustati ainuõiguslikku territooriumi austama. Ostjate
vaikiv nõusolek võib aga olla tõend, kui samal ajal on olemas eelkõige tarnija sõnaselge üleskutse
järgida aktiivse müügi keeldu ainuõiguslikul territooriumil ja vahendid, mis võimaldavad tarnijal seda
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
keeldu praktikas rakendada, näiteks järelevalve- ja karistussüsteem, millega tarnija karistab ostjaid,
kes seda keeldu ei järgi.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Üldkohtu otsus, 14. mail 2025
Päevalehes The New York Times töötav ajakirjanik Matina Stevi esitas dokumentidega tutvumist
käsitleva määruse nr 1049/2001 alusel Euroopa Komisjonile taotluse tutvumiseks kõigi president
Ursula von der Leyeni ja Pfizeri tegevjuhi vahel ajavahemikus 1. jaanuarist 2021 kuni 11. maini 2022
vahetatud tekstisõnumitega. Komisjon jättis taotluse rahuldamata põhjendusel, et tema valduses ei
ole selles viidatud dokumente. Stevi ja The New York Times palusid Üldkohtul komisjoni otsus
tühistada. Üldkohus rahuldas oma otsusega hagi ja tühistas komisjoni otsuse.
Üldkohus märkis, et kuna dokumentidega tutvumist käsitleva määruse eesmärk on anda üldsusele
võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide valduses olevate dokumentidega, peaksid kõik
institutsioonide dokumendid olema üldjuhul üldsusele kättesaadavad. Üldkohus meenutas, et lisaks
nõuab õigus tutvuda dokumentidega, et institutsioonid teeksid kõik vajaliku, et hõlbustada selle
õiguse tõhusat kasutamist. See eeldab, et institutsioonid koostavad ja säilitavad oma tegevust
puudutavaid dokumente võimalikult suures ulatuses ja ootuspäraselt, mitte meelevaldselt.
Institutsioonid ei saa muuta nende valduses olevate dokumentidega tutvumise õigust sisutühjaks
sellega, et nad jätavad oma tegevust puudutavad dokumendid registreerimata.
Üldkohus selgitas, et kui institutsioon kinnitab vastuseks dokumentidega tutvumise taotlusele, et
dokumenti ei ole olemas, siis eeldatakse, et dokumenti ei ole olemas. Selle eelduse saab siiski ümber
lükata taotleja esitatud asjakohaste ja ühtelangevate tõendite alusel. Üldkohtu hinnangul põhinevad
komisjoni vastused tekstisõnumite kohta kas oletustel või muutuval või ebatäpsel teabel. Seevastu on
hagejad esitanud asjakohased ja ühtelangevad tõendid, mis kirjeldavad komisjoni presidendi ja Pfizeri
tegevjuhi vahelist teabevahetust, eelkõige tekstisõnumite vormis, seoses komisjoni poolt COVID-19
pandeemia kontekstis vaktsiinide ostmisega. Seega on neil õnnestunud ümber lükata eeldus, et
taotletavaid dokumente ei ole olemas ja et need ei ole komisjoni valduses. Seejuures piisab, kui
dokumendid olid teataval hetkel komisjoni valduses.
Üldkohtu sõnul ei ole komisjon üksikasjalikult selgitanud, millist liiki otsinguid ta nende
dokumentide leidmiseks tegi, ega ka seda, millistest kohtadest otsiti. Järelikult ei ole ta esitanud
usutavat selgitust põhjendamaks, miks taotletavad dokumendid ei ole tema valduses. Lisaks ei
ole komisjon piisavalt selgitanud, kas taotletud tekstisõnumid on kustutatud ja kas sellisel juhul
toimus kustutamine tahtlikult või automaatselt või kas presidendi mobiiltelefon on vahepeal
asendatud. Lõpuks ei ole komisjon usutavalt selgitanud ka seda, miks ta leidis, et COVID-19
vaktsiinide ostmisel vahetatud tekstisõnumid ei sisaldanud olulist teavet või teavet, mis nõuaks
meetmete võtmist, mistõttu tulnuks tagada nende säilitamine.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 15. mail 2025
Metsä Fibre käitab Soomes biotoodete tehast. Aastatel 2013–2017 tagastas ettevõtja talle selle käitise
eest eraldatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikud. 2017. aasta kohtuotsusega Schaefer
Kalk (C-460/15) tunnistas Euroopa Kohus kehtetuks komisjoni määruse (EL) nr 601/2012
(kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta) teatavad sätted.
Soome energiaturuamet leidis, et kohtuotsusest Schaefer Kalk tulenevalt oli Metsä Fibre aastate
2013–2017 eest liidu registrisse ülemäära tagastanud ligikaudu 115 000 lubatud heitkoguse ühikut,
ja lubas tal selle ülejäägi 2021. aastasse üle kanda. Samas olid möödunud määruses nr 389/2013 (ELi
heitkogustega kauplemise süsteemi register) ette nähtud tähtajad, mis on mõeldud ekslikult tehtud
tehingu tagasipööramiseks liidu registris. Metsä Fibre pöördus kohtusse. Kuna pärast suuri
investeeringuid ei tekita Metsä Fibre käitis peaaegu enam CO2-heidet, siis ei saa ta sisuliselt üldse
kasutada tagastatud ülemääraseid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikuid.
Soome kohus küsis Euroopa Kohtult, kas määruse nr 389/2013 artiklite 40 ja 70 sätted (tehingute
lõplikkus ja pöördumatus ning nende tagasipööramise tähtajad), on omandi põhiõigust arvestades
kehtivad. Samuti soovis Soome kohus teada, kas siis, kui käitaja ei saa talle kuuluvaid heitkoguse
ühikuid madala heitkoguse taseme tõttu kasutada, leidub mõni muu liidu õigusega kooskõlas olev
viis, et seada Metsä Fibre olukorda, milles ta oleks olnud, kui kohtuotsuses Schaefer Kalk kehtetuks
tunnistatud sätteid ei oleks eksisteerinud.
Euroopa Kohus selgitas, et määruse nr 389/2013 artikkel 70 ei võimalda taotleda lõpetatud tehingu
tagasipööramist, tuginedes heitkoguste arvutamist reguleerivate liidu õigusnormide kehtetuks
tunnistamisele. Seda sätet ei saa käesoleval juhul analoogia alusel kohaldada ka seetõttu, et see
eeldaks selles sättes ette nähtud rangete tähtaegade eiramist. Seevastu määruse nr 389/2013 artikli 40
lõike 3 kolmas lõik võimaldab kontoomanikul kasutada oma õigust sellise kahju hüvitamisele,
mis on tekkinud tehinguga, mis hiljem on Euroopa Kohtu otsust arvestades osutunud
ülemääraseks, kuid mida ei saa enam tagasi pöörata, sest see on pöördumatu ja lõplik. Kohtu
hinnangul ei ilmne ühtegi asjaolu, mis mõjutaks seejuures määruse nr 389/2013 artiklite 40 ja 70
kehtivust.
Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Metsä Fibre võib kasutada määruse nr 389/2013 artikli 40
lõike 3 kolmanda lõigus sätestatud õigust saada hüvitist, et ta asetataks samasse olukorda, milles ta
oleks siis, kui kohtuotsusega Schaefer Kalk kehtetuks tunnistatud sätteid ei oleks olemas olnud ja
sellest tulenevalt ei oleks kõnealune käitaja ülemääraseid lubatud heitkoguse ühikuid tagastanud.
Euroopa Kohus lisas, et põhikohtuasjas peab makstav hüvitis välistama selle, et käitaja
asetatakse ebasoodsamasse olukorda üksnes seetõttu, et ta on muutnud oma tootmisprotsessi
eesmärgiga vähendada CO2-heidet.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Euroopa Kohtu otsus, 15. mail 2025
Hispaania õiguse järgi on naistel, kellel on lapsed, automaatselt õigus pensionilisale, samas kui
mehed, kellel on lapsed, peavad pensionilisa saamiseks vastama täiendavatele tingimustele, mis on
seotud eelkõige nende karjääri ja nende sotsiaalkindlustussüsteemi tehtavate sissemaksete tegeliku
katkemisega laste sünni või lapsendamise tõttu. Kaks isa esitasid Hispaania sotsiaalkindlustusametile
taotluse pensionilisa saamiseks. Mõlema taotlus jäeti rahuldamata, sest nad ei vastanud seaduses ette
nähtud täiendavatele tingimustele.
Hispaania kohus soovis eelotsusetaotlusega teada, kas direktiiviga 79/7 (meeste ja naiste võrdse
kohtlemise põhimõtte rakendamine) on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt makstakse
pensionilisa naistele, kes saavad osamakselist vanaduspensioni ja kellel on üks või mitu last, samas
kui meeste puhul, kes on täpselt samasuguses olukorras, sõltub pensionilisa määramine täiendavatest
tingimustest. Lisaks soovis Hispaania kohus teada, kas liidu õigusega on vastuolus, et kui isale tuleb
direktiivist 79/7 tulenevalt määrata see pensionilisa emadele kohaldatavatel tingimustel, toob see
maksmine kaasa emale juba määratud pensionilisa tühistamise, kuna riigisisese õiguse kohaselt võib
selle pensionilisa määrata ainult ühele vanemale.
Euroopa Kohus kontrollis kõigepealt, kas meeste ja naiste erinev kohtlemine põhikohtuasjas
puudutab võrreldavas olukorras olevate isikute kategooriaid. Kohus leidis, et nais- ja meestöötajad,
kes on oma lapsi kasvatanud, on võrreldavas olukorras, kuna mõlema karjääri võib takistada
see, et nad on seotud oma laste kasvatamisega. Seda hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, et
praktikas täidavad laste kasvatamisega seotud ülesandeid Hispaanias peamiselt naised. Seega jõudis
Euroopa Kohus järeldusele, et põhikohtuasjas on tegemist otsese soolise diskrimineerimisega, mis
on liidu õigusega vastuolus. Kohus lisas, et kui põhikohtuasjas tuleb isale määrata pensionilisa
emadele kohaldatavatel tingimustel, siis ei ole liidu õigusega vastuolus see, et riigisisese õiguse
kohaselt toob selle maksmine kaasa emale juba määratud pensionilisa tühistamise.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 15. mail 2025
Äriühing Tauritus importis Leedusse diisli- ja reaktiivkütust. Tarnijatega sõlmitud lepingutes ja nende
koostatud pro-forma-arvetel oli märgitud asjaomase kauba esialgne ostuhind. Hiljem korrigeeriti
esialgset hinda vastavalt sellele, milline oli asjaomase kütuse keskmine turuhind kindlaksmääratud
ajavahemikus, ja vastavalt selle ajavahemiku keskmisele vahetuskursile. Lõplik hind võis olla
esialgsest hinnast kõrgem või madalam.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Leedu kõrgeim halduskohus küsis Euroopa Kohtult, kas siis, kui liidu territooriumile imporditud
kauba lõplik hind määratakse hiljem lõplikul arvel kindlaks selliste varem kindlaks määratud
objektiivsete tegurite alusel, nagu teatava valuuta vahetuskurss või teatud toote keskmine turuhind
konkreetse ajavahemiku vältel, tuleb selle kauba tolliväärtus määrata liidu tolliseadustiku
(määrus (EL) nr 952/2013) artiklis 70 ette nähtud tehinguväärtuse meetodit kohaldades.
Euroopa Kohus selgitas, et liidu tolliseadustikus on ette nähtud tolliväärtuse määramise eri meetodite
hierarhia, mistõttu importijal ei ole vabadust valida meetodit, mida ta kavatseb kasutada. Imporditud
kauba tolliväärtus tuleb eeskätt kindlaks määrata tehinguväärtuse meetodi kohaselt, teisi meetodeid
tuleb aga käsitada subsidiaarsete meetoditena. Kuna põhikohtuasjas sõltus imporditud kauba esialgse
hinna ümberarvutamine objektiivsetest, ette kindlaks määratud ja nende lepingute poolte tahtest
sõltumatutest teguritest, siis oli kõnealuste tehingute tehinguväärtuseks kauba lõplik hind.
Asjaolu, et seda hinda ei olnud kauba importimise kuupäeval kindlaks määratud, ei välista kauba
tolliväärtuse kindlaksmääramist selle kauba tehinguväärtuse alusel.
Kohus tuletas meelde, et liidu tolliseadustiku artiklites 166 ja 167 on ette nähtud lihtsustatud
tollideklaratsiooni esitamise kord, mille puhul on võimalik võtta arvesse kauba tehinguväärtuse
lepingu alusel ümberarvutamist, mis peab toimuma pärast kauba tollideklaratsiooni aktsepteerimist.
Eelnevast tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et põhikohtuasja asjaoludel tuleb imporditud kauba
väärtus kindlaks määrata tehinguväärtuse meetodi kohaselt, kasutades liidu tolliseadustiku
artiklites 166 ja 167 ette nähtud lihtsustatud tollideklaratsiooni korda.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 22. mail 2025
ÖBB-Infra on Austria peamine raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja. Ta määrab kindlaks ja kogub
infrastruktuuri kasutustasu ning avaldab sellega seotud teabe võrgustiku teadaandes. Kasutustasud
koosnevad eelkõige tasudest infrastruktuuri kasutamisest tulenevate otseste kulude eest ning
lisatasudest. Seaduse alusel peavad niisugused lisatasud saama SCK (Austria raudteevõrgu
kontrollikomisjoni) heakskiidu. SCK määras 2018. ja 2019. aasta liiklusgraafikuperioodideks
kindlaks otseste kulude tasud, lisatasud ning kogutasu, mida tuleb maksta rongkilomeetri kohta.
ÖBB‑Infra ja WESTbahn esitasid selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
ÖBB‑Infra nõuab sisuliselt suuremaid lisatasusid kui need, mis on avaldatud 2018. ja 2019. aasta
võrgustiku teadaandes.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis esiteks teada, kas direktiiviga 2012/34 (ühtne Euroopa
raudteepiirkond) on vastuolus, kui liikmesriik seab raudteeinfrastruktuuri kasutamise lisatasude
kogumise sõltuvusse heakskiitmismenetlusest, ning kui jah, kas on võimalik, et lisatasud kiidetakse
heaks pärast asjaomase liiklusgraafikuperioodi lõppu. Teiseks, millises järjekorras tuleb need
lisatasud avaldada võrgustiku teadaandes ja heaks kiita, ning kolmandaks, milline on nõutud
avaldamise ulatus. Neljandaks, kas liikmesriik on seotud talle heakskiitmiseks esitatud lisatasude
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
summaga. Viiendaks, kuidas liikmesriigi kehtestatud „tulueesmärk“ võib mõjutada nende lisatasude
arvutamist.
Seoses esimese küsimusega leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 2012/34 ei ole vastuolus
lisatasude kogumise sõltuvusse seadmine heakskiitmismenetlusest, tingimusel, et niisuguses
menetluses järgitakse tegutsemisruumi, mis peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal olema
kasutustasude kindlaksmääramisel viisil, mis võimaldab tal neid kasutada majandamise vahendina,
ei riivata asjaomaste isikute õigusi ega takistata reguleerival asutusel täita oma ülesandeid.
Seoses küsimustega, mis puudutavad direktiivis sätestatud võrgustiku teadaande avaldamise
kohustuse ulatust lisatasude kontekstis, leidis Euroopa Kohus, et lisatasusid puudutavat teavet ei
tule tingimata avaldada võrgustiku teadaandes enne, kui reguleeriv asutus need heaks kiidab.
Selles teadaandes tuleb iga asjaomase turusegmendi kohta täpsustada teave lisatasude kohta,
mis lisanduvad rongiliikluse korraldamisega seotud otseste kuludega kaasnevatele tasudele.
Ainuüksi lisatasude suuruse muutmine ei kujuta endast kasutustasude määramise süsteemi
olulise osa muutmist selle direktiivi tähenduses.
Neljandale küsimusele vastuseks leidis Euroopa Kohus, et lisatasusid puudutav teave, mis
avaldatakse võrgustiku teadaandes asjaomase liiklusgraafikuperioodi kohta, on reguleerivale
asutusele siduv talle liikmesriigi poolt antud heakskiitmise pädevuse teostamisel. Need muudatused,
mida reguleeriv asutus palub raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal lisatasudes teha, peavad siiski piirduma
selle direktiiviga kokkusobimatute olukordade kõrvaldamisega ega tohi sisaldada otstarbekuse
hinnanguid.
Viiendaks leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 2012/34 on vastuolus see, kui lisatasude
kindlaksmääramisel võetakse arvesse tulu kogusummat, mida liikmesriik nõuab
raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt. Selle infrastruktuuriettevõtja kogukulu kindlaksmääramisel
tuleb vajaduse korral arvesse võtta riiklikke toetusi, mida ta sai nimetatud infrastruktuuri
kasutusse andmisega seotud kulude katmiseks. Nimelt on niisuguste toetuste eesmärk katta samad
kulud, mida võidakse katta lisatasudest, kuna viimaseid ei saa kasutada kasumi teenimiseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Euroopa Kohtu otsus, 8. mail 2025
HUK-Coburg pakub kindlustust erinevates valdkondades, sealhulgas liikluskindlustust. Check24
haldab veebisaiti, mis pakub saidi kasutajatele tasuta võimalust võrrelda erinevaid tooteid, sealhulgas
kindlustuslahendusi. Kindlustuslahendusi saab saidil võrrelda hinna alusel, aga ka muus järjestuses,
näiteks hinnete põhjal. Hinne on esitatud arvulise väärtusena vahemikus 1,0–4,0 ning sellele on
lisatud kindlustusandjale antud hinnang „väga hea“, „hea“, „rahuldav“ või „piisav“. Hinne põhineb
erinevatest hindamisparameetritest lähtuval punktisüsteemil.
HUK-Coburg pöördus Check24 vastu kohtusse, väites, et liikluskindlustuse osas on kõnealusel
veebisaidil hinnetena pakutud võrdlused vastuolus Saksa õigusega. Ta väitis, et niisugused hinded
kujutavad endast riigisisese õiguse kohaselt lubamatut võrdlevat reklaami, kuna neid tuleb pidada
väärtushinnanguteks, mida ei saa võrdlevalt reklaamida, sest need peegeldavad moonutatud
objektiivsust ja võivad olla tarbija jaoks äärmiselt eksitavad. Vaidlust lahendav Saksa kohus küsis
Euroopa Kohtult, kas selline hinnete või punktide andmise süsteemi abil toimuv võrdlev reklaam
on direktiivi 2006/114 (eksitava ja võrdleva reklaami kohta) kohaselt lubatud.
Euroopa Kohus analüüsis kõigepealt, kas ettevõtja osutatavat kindlustustoodete veebipõhise
võrdlemise teenust saab üldse pidada „võrdlevaks reklaamiks“ selle direktiivi tähenduses. Nimelt on
direktiivis mõiste „võrdlev reklaam“ määratletud kui „reklaam, mis selgesõnaliselt või kaudselt
identifitseerib konkurendi või konkurendi pakutavad kaubad või teenused“. Seega tuleb
kindlaks teha, kas ettevõtet, kes pakub veebipõhiseid kindlustustoodete võrdlemise teenuseid, saab
pidada kindlustusandja „konkurendiks“. Euroopa Kohtu praktika kohaselt põhineb see, kas
võrdleva reklaami mõistega hõlmatud ettevõtjad on „konkurendid“, nende ettevõtjate poolt turul
pakutavate kaupade või teenuste omavahelisel asendatavusel. Kui kaubad rahuldavad teataval
määral samu vajadusi, siis saab järeldada, et need on omavahel teataval määral asendatavad.
Kõnealuse vaidluse kohta ütles Euroopa Kohus, et kuna Check24 haldab veebipõhiseid kindlustuse
võrdlemise vahendeid ega ole ise kindlustusselts, ei saa ta selliseid teenuseid pakkuda ega osutada.
Niisiis pakuvad kindlustuspakkuja HUK-Coburg ja veebipõhiseid kindlustustoodete võrdlemise
teenuseid osutav Check24 teenuseid, mis ei ole omavahel asendatavad, ja tegutsevad seega
erinevatel teenuste turgudel. Järelikult ei kuulu võrdleva reklaami mõiste alla direktiivi 2006/114
tähenduses sellised veebipõhised kindlustustoodete võrdlemise teenused, mida osutab ettevõtja, kes
ei identifitseeri konkurenti ega konkurendi pakutavaid kaupu või teenuseid. Sama kehtib juhul, kui
see ettevõtja tegutseb vahendajana ja võimaldab tarbijatel sõlmida lepinguid ettevõtjatega, kes
pakuvad asjaomaseid kaupu või teenuseid, ilma et ta ise samal kaupade või teenuste turul tegutseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Euroopa Kohtu otsus, 8. mail 2025
WE ja VX sõlmisid Abanca Corporación Bancariaga isiklikud laenulepingud ja laenasid vastavalt
10 600 ja 6000 eurot. Lepingutes oli tingimus, et pank võib makseviivituse korral laenulepingust
taganeda ja nõuda võlgnetavad summad viivitamatult sisse. Tingimuses oli täpsustatud, et
makseviivitusega on tegemist siis, kui (i) laenusaaja on kohustatud tasuma osa oma laenu põhivõlast
või intressist, (ii) kui sissenõutavaks muutunud ja tasumata kuumaksete summa on lepingu kestuse
esimesel poolel vähemalt 3% laenu põhivõlast või lepingu kestuse teisel poolel vähemalt 7% laenu
põhivõlast ning (iii) kui pank on laenusaajat hoiatanud, et viimane tasuks võlgnetavad summad ühe
kuu jooksul.
WE ja VX sattusid makseviivitusse, mille peale pank taganes laenulepingutest ja esitas kohtusse
maksekäsu avaldused. Kohtul tekkis küsimus, kas sellist lepingutingimust saab pidada õiglaseks
vastavalt direktiivile 93/13 (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes), kui tarbijale on jäetud
ainult üks kuu võlgnetavate summade tasumiseks. Nimelt tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt
tingimuse ebaõigluse hindamisel muu hulgas arvesse võtta, kas riigisisestes õigusnormides on ette
nähtud meetmed, mis võimaldavad tarbijal vältida laenu ennetähtaegselt sissenõutavaks
muutumist või selle tagajärjed heastada. Hispaania õiguses sellist meedet kõnealuste isiklike
laenulepingute suhtes aga sätestatud ei ole.
Esiteks selgitas Euroopa Kohus, et sellised meetmed ei pea olemas olema tingimata riigisisestes
õigusnormides, vaid võivad olla ette nähtud lepingutingimuses endas. Tarbijale antava tähtaja
pikkuse kohta ütles Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus võib selle hindamisel arvesse võtta muu
hulgas seda, et puuduste kõrvaldamise tähtaeg on sisuliselt piisav selleks, et tarbija saaks nõutud
makse teha. On eriti asjakohane, kui liikmesriigi õigusaktid näevad ette sellise tähtaja sarnaste
lepinguliste suhete puhul. Näiteks Hispaania õiguses on sama ühekuuline tähtaeg ette nähtud
hüpoteeklaenulepingute puhul. Seega on Euroopa Kohtu sõnul mõeldav, et liikmesriigi kohus
võib asuda seisukohale, et ühekuuline tähtaeg, mis antakse tarbijale lepingust taganemise
tingimuses laenuvõla tasumiseks alates laenuandja hoiatusest, kujutab endast sobivat ja
tõhusat vahendit, mis võimaldab tal vältida selle tingimuse täitmisele pööramist või heastada
selle tagajärjed.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Euroopa Kohtu otsus, 8. mail 2025
Beevers Kaas ja Cono sõlmisid ainuõigusliku turustuskokkuleppe, mille kohaselt on Beevers Kaasil
Belgias ainuõigus turustada Cono toodetud Beemsteri juustu. Albert Heijni äriühingud käitavad
Belgias ja Madalmaades kaubahalle ning ostavad Beemsteri juustu, mida Cono toodab väljaspool
Belgiat ja Luksemburgi asuvate turgude jaoks, ning müüvad seda Belgias. Beevers Kaas süüdistas
Albert Heijni äriühinguid, et nad rikuvad kõnealust ainuõiguslikku turustuskokkulepet, kuigi nad
teadsid, et Cono ja Beevers Kaas olid sellise kokkuleppe sõlminud. Vaidlust lahendaval kohtul tekkis
küsimus, kas määrust nr 330/2010 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise
kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes) tuleb tõlgendada
nii, et üksnes asjaolust, et tarnija teised ostjad ei tegele sellel territooriumil aktiivse müügiga,
piisab, et teha kindlaks, et tarnija ja teiste ostjate vahel on leping sellel territooriumil aktiivse
müügi keelu kohta.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et selleks, et tarnija ja teiste ostjate vahel sõlmitud turustuskokkuleppe
saab kvalifitseerida vertikaalseks kokkuleppeks, peab tegemist olema „kokkuleppega“ ELTL
artikli 101 lõike 1 tähenduses. Selleks peab olemas olema ettevõtjate väljendatud ühine tahe
tegutseda turul teatud kindlal viisil. Näiliselt ühepoolne tegu või käitumine kujutab endast
„kokkulepet“ siis, kui see on vähemalt kahe poole ühise tahte väljendus, kusjuures vorm, milles see
ühine tahe väljendub, ei ole iseenesest määrava tähtsusega. Seega võib tootja ja teiste ostjate ühine
tahe aktiivse müügi piiramiseks ühele ostjale määratud ainuõiguslikul territooriumil tuleneda nii
tarnija ja ainuõiguseta ostjate vaheliste turustuskokkulepete tingimustest kui ka poolte otsesest või
vaikimisi käitumisest, mis võimaldab järeldada, et viimati nimetatud ostjad nõustusid tarnija
üleskutsega seda müüki mitte teostada.
Kõnealuses kohtuasjas peab Euroopa Kohtu sõnul liikmesriigi kohus kõiki tema käsutuses olevaid
tõendeid arvestades esiteks kindlaks tegema, kas on võimalik tuvastada, et Cono kutsus mis tahes
viisil oma ostjaid üles mitte tegelema aktiivse müügiga Beevers Kaasile määratud
ainuõiguslikul territooriumil. Selline üleskutse võib esineda mitmel kujul, näiteks tarnija poolt
ostjatele edastatud konkreetse sõnumina, sellekohase tingimusena või märkena tarnija
üldtingimustes. Teiseks tuleb kindlaks teha, kas Cono ostjad nõustusid otseselt või vaikimisi selle
tarnija võimaliku üleskutsega. Euroopa Kohus tõdes, et neid nõudeid arvestades ei ole ainuüksi
asjaolu, et peale Albert Heijni äriühingute ei tegelenud ükski teine Cono ostja aktiivse müügiga
Beevers Kaasi ainuõiguslikul territooriumil, iseenesest piisav, et tuvastada „kokkuleppe“ olemasolu
ELTL artikli 101 tähenduses. Ka see, et Cono määras Beevers Kaasile ainuõigusliku territooriumi ja
teised ostjad võisid olla teadlikud selle olemasolust, ei võimalda järeldada, et Cono kutsus neid üles
sellel territooriumil aktiivse müügiga mitte tegelema, kuna puudub muu hulgas nendele ostjatele
suunatud konkreetne teade, millega neid kohustati ainuõiguslikku territooriumi austama. Ostjate
vaikiv nõusolek võib aga olla tõend, kui samal ajal on olemas eelkõige tarnija sõnaselge üleskutse
järgida aktiivse müügi keeldu ainuõiguslikul territooriumil ja vahendid, mis võimaldavad tarnijal seda
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
keeldu praktikas rakendada, näiteks järelevalve- ja karistussüsteem, millega tarnija karistab ostjaid,
kes seda keeldu ei järgi.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Üldkohtu otsus, 14. mail 2025
Päevalehes The New York Times töötav ajakirjanik Matina Stevi esitas dokumentidega tutvumist
käsitleva määruse nr 1049/2001 alusel Euroopa Komisjonile taotluse tutvumiseks kõigi president
Ursula von der Leyeni ja Pfizeri tegevjuhi vahel ajavahemikus 1. jaanuarist 2021 kuni 11. maini 2022
vahetatud tekstisõnumitega. Komisjon jättis taotluse rahuldamata põhjendusel, et tema valduses ei
ole selles viidatud dokumente. Stevi ja The New York Times palusid Üldkohtul komisjoni otsus
tühistada. Üldkohus rahuldas oma otsusega hagi ja tühistas komisjoni otsuse.
Üldkohus märkis, et kuna dokumentidega tutvumist käsitleva määruse eesmärk on anda üldsusele
võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide valduses olevate dokumentidega, peaksid kõik
institutsioonide dokumendid olema üldjuhul üldsusele kättesaadavad. Üldkohus meenutas, et lisaks
nõuab õigus tutvuda dokumentidega, et institutsioonid teeksid kõik vajaliku, et hõlbustada selle
õiguse tõhusat kasutamist. See eeldab, et institutsioonid koostavad ja säilitavad oma tegevust
puudutavaid dokumente võimalikult suures ulatuses ja ootuspäraselt, mitte meelevaldselt.
Institutsioonid ei saa muuta nende valduses olevate dokumentidega tutvumise õigust sisutühjaks
sellega, et nad jätavad oma tegevust puudutavad dokumendid registreerimata.
Üldkohus selgitas, et kui institutsioon kinnitab vastuseks dokumentidega tutvumise taotlusele, et
dokumenti ei ole olemas, siis eeldatakse, et dokumenti ei ole olemas. Selle eelduse saab siiski ümber
lükata taotleja esitatud asjakohaste ja ühtelangevate tõendite alusel. Üldkohtu hinnangul põhinevad
komisjoni vastused tekstisõnumite kohta kas oletustel või muutuval või ebatäpsel teabel. Seevastu on
hagejad esitanud asjakohased ja ühtelangevad tõendid, mis kirjeldavad komisjoni presidendi ja Pfizeri
tegevjuhi vahelist teabevahetust, eelkõige tekstisõnumite vormis, seoses komisjoni poolt COVID-19
pandeemia kontekstis vaktsiinide ostmisega. Seega on neil õnnestunud ümber lükata eeldus, et
taotletavaid dokumente ei ole olemas ja et need ei ole komisjoni valduses. Seejuures piisab, kui
dokumendid olid teataval hetkel komisjoni valduses.
Üldkohtu sõnul ei ole komisjon üksikasjalikult selgitanud, millist liiki otsinguid ta nende
dokumentide leidmiseks tegi, ega ka seda, millistest kohtadest otsiti. Järelikult ei ole ta esitanud
usutavat selgitust põhjendamaks, miks taotletavad dokumendid ei ole tema valduses. Lisaks ei
ole komisjon piisavalt selgitanud, kas taotletud tekstisõnumid on kustutatud ja kas sellisel juhul
toimus kustutamine tahtlikult või automaatselt või kas presidendi mobiiltelefon on vahepeal
asendatud. Lõpuks ei ole komisjon usutavalt selgitanud ka seda, miks ta leidis, et COVID-19
vaktsiinide ostmisel vahetatud tekstisõnumid ei sisaldanud olulist teavet või teavet, mis nõuaks
meetmete võtmist, mistõttu tulnuks tagada nende säilitamine.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 15. mail 2025
Metsä Fibre käitab Soomes biotoodete tehast. Aastatel 2013–2017 tagastas ettevõtja talle selle käitise
eest eraldatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikud. 2017. aasta kohtuotsusega Schaefer
Kalk (C-460/15) tunnistas Euroopa Kohus kehtetuks komisjoni määruse (EL) nr 601/2012
(kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta) teatavad sätted.
Soome energiaturuamet leidis, et kohtuotsusest Schaefer Kalk tulenevalt oli Metsä Fibre aastate
2013–2017 eest liidu registrisse ülemäära tagastanud ligikaudu 115 000 lubatud heitkoguse ühikut,
ja lubas tal selle ülejäägi 2021. aastasse üle kanda. Samas olid möödunud määruses nr 389/2013 (ELi
heitkogustega kauplemise süsteemi register) ette nähtud tähtajad, mis on mõeldud ekslikult tehtud
tehingu tagasipööramiseks liidu registris. Metsä Fibre pöördus kohtusse. Kuna pärast suuri
investeeringuid ei tekita Metsä Fibre käitis peaaegu enam CO2-heidet, siis ei saa ta sisuliselt üldse
kasutada tagastatud ülemääraseid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikuid.
Soome kohus küsis Euroopa Kohtult, kas määruse nr 389/2013 artiklite 40 ja 70 sätted (tehingute
lõplikkus ja pöördumatus ning nende tagasipööramise tähtajad), on omandi põhiõigust arvestades
kehtivad. Samuti soovis Soome kohus teada, kas siis, kui käitaja ei saa talle kuuluvaid heitkoguse
ühikuid madala heitkoguse taseme tõttu kasutada, leidub mõni muu liidu õigusega kooskõlas olev
viis, et seada Metsä Fibre olukorda, milles ta oleks olnud, kui kohtuotsuses Schaefer Kalk kehtetuks
tunnistatud sätteid ei oleks eksisteerinud.
Euroopa Kohus selgitas, et määruse nr 389/2013 artikkel 70 ei võimalda taotleda lõpetatud tehingu
tagasipööramist, tuginedes heitkoguste arvutamist reguleerivate liidu õigusnormide kehtetuks
tunnistamisele. Seda sätet ei saa käesoleval juhul analoogia alusel kohaldada ka seetõttu, et see
eeldaks selles sättes ette nähtud rangete tähtaegade eiramist. Seevastu määruse nr 389/2013 artikli 40
lõike 3 kolmas lõik võimaldab kontoomanikul kasutada oma õigust sellise kahju hüvitamisele,
mis on tekkinud tehinguga, mis hiljem on Euroopa Kohtu otsust arvestades osutunud
ülemääraseks, kuid mida ei saa enam tagasi pöörata, sest see on pöördumatu ja lõplik. Kohtu
hinnangul ei ilmne ühtegi asjaolu, mis mõjutaks seejuures määruse nr 389/2013 artiklite 40 ja 70
kehtivust.
Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Metsä Fibre võib kasutada määruse nr 389/2013 artikli 40
lõike 3 kolmanda lõigus sätestatud õigust saada hüvitist, et ta asetataks samasse olukorda, milles ta
oleks siis, kui kohtuotsusega Schaefer Kalk kehtetuks tunnistatud sätteid ei oleks olemas olnud ja
sellest tulenevalt ei oleks kõnealune käitaja ülemääraseid lubatud heitkoguse ühikuid tagastanud.
Euroopa Kohus lisas, et põhikohtuasjas peab makstav hüvitis välistama selle, et käitaja
asetatakse ebasoodsamasse olukorda üksnes seetõttu, et ta on muutnud oma tootmisprotsessi
eesmärgiga vähendada CO2-heidet.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Euroopa Kohtu otsus, 15. mail 2025
Hispaania õiguse järgi on naistel, kellel on lapsed, automaatselt õigus pensionilisale, samas kui
mehed, kellel on lapsed, peavad pensionilisa saamiseks vastama täiendavatele tingimustele, mis on
seotud eelkõige nende karjääri ja nende sotsiaalkindlustussüsteemi tehtavate sissemaksete tegeliku
katkemisega laste sünni või lapsendamise tõttu. Kaks isa esitasid Hispaania sotsiaalkindlustusametile
taotluse pensionilisa saamiseks. Mõlema taotlus jäeti rahuldamata, sest nad ei vastanud seaduses ette
nähtud täiendavatele tingimustele.
Hispaania kohus soovis eelotsusetaotlusega teada, kas direktiiviga 79/7 (meeste ja naiste võrdse
kohtlemise põhimõtte rakendamine) on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt makstakse
pensionilisa naistele, kes saavad osamakselist vanaduspensioni ja kellel on üks või mitu last, samas
kui meeste puhul, kes on täpselt samasuguses olukorras, sõltub pensionilisa määramine täiendavatest
tingimustest. Lisaks soovis Hispaania kohus teada, kas liidu õigusega on vastuolus, et kui isale tuleb
direktiivist 79/7 tulenevalt määrata see pensionilisa emadele kohaldatavatel tingimustel, toob see
maksmine kaasa emale juba määratud pensionilisa tühistamise, kuna riigisisese õiguse kohaselt võib
selle pensionilisa määrata ainult ühele vanemale.
Euroopa Kohus kontrollis kõigepealt, kas meeste ja naiste erinev kohtlemine põhikohtuasjas
puudutab võrreldavas olukorras olevate isikute kategooriaid. Kohus leidis, et nais- ja meestöötajad,
kes on oma lapsi kasvatanud, on võrreldavas olukorras, kuna mõlema karjääri võib takistada
see, et nad on seotud oma laste kasvatamisega. Seda hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, et
praktikas täidavad laste kasvatamisega seotud ülesandeid Hispaanias peamiselt naised. Seega jõudis
Euroopa Kohus järeldusele, et põhikohtuasjas on tegemist otsese soolise diskrimineerimisega, mis
on liidu õigusega vastuolus. Kohus lisas, et kui põhikohtuasjas tuleb isale määrata pensionilisa
emadele kohaldatavatel tingimustel, siis ei ole liidu õigusega vastuolus see, et riigisisese õiguse
kohaselt toob selle maksmine kaasa emale juba määratud pensionilisa tühistamise.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 15. mail 2025
Äriühing Tauritus importis Leedusse diisli- ja reaktiivkütust. Tarnijatega sõlmitud lepingutes ja nende
koostatud pro-forma-arvetel oli märgitud asjaomase kauba esialgne ostuhind. Hiljem korrigeeriti
esialgset hinda vastavalt sellele, milline oli asjaomase kütuse keskmine turuhind kindlaksmääratud
ajavahemikus, ja vastavalt selle ajavahemiku keskmisele vahetuskursile. Lõplik hind võis olla
esialgsest hinnast kõrgem või madalam.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Leedu kõrgeim halduskohus küsis Euroopa Kohtult, kas siis, kui liidu territooriumile imporditud
kauba lõplik hind määratakse hiljem lõplikul arvel kindlaks selliste varem kindlaks määratud
objektiivsete tegurite alusel, nagu teatava valuuta vahetuskurss või teatud toote keskmine turuhind
konkreetse ajavahemiku vältel, tuleb selle kauba tolliväärtus määrata liidu tolliseadustiku
(määrus (EL) nr 952/2013) artiklis 70 ette nähtud tehinguväärtuse meetodit kohaldades.
Euroopa Kohus selgitas, et liidu tolliseadustikus on ette nähtud tolliväärtuse määramise eri meetodite
hierarhia, mistõttu importijal ei ole vabadust valida meetodit, mida ta kavatseb kasutada. Imporditud
kauba tolliväärtus tuleb eeskätt kindlaks määrata tehinguväärtuse meetodi kohaselt, teisi meetodeid
tuleb aga käsitada subsidiaarsete meetoditena. Kuna põhikohtuasjas sõltus imporditud kauba esialgse
hinna ümberarvutamine objektiivsetest, ette kindlaks määratud ja nende lepingute poolte tahtest
sõltumatutest teguritest, siis oli kõnealuste tehingute tehinguväärtuseks kauba lõplik hind.
Asjaolu, et seda hinda ei olnud kauba importimise kuupäeval kindlaks määratud, ei välista kauba
tolliväärtuse kindlaksmääramist selle kauba tehinguväärtuse alusel.
Kohus tuletas meelde, et liidu tolliseadustiku artiklites 166 ja 167 on ette nähtud lihtsustatud
tollideklaratsiooni esitamise kord, mille puhul on võimalik võtta arvesse kauba tehinguväärtuse
lepingu alusel ümberarvutamist, mis peab toimuma pärast kauba tollideklaratsiooni aktsepteerimist.
Eelnevast tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et põhikohtuasja asjaoludel tuleb imporditud kauba
väärtus kindlaks määrata tehinguväärtuse meetodi kohaselt, kasutades liidu tolliseadustiku
artiklites 166 ja 167 ette nähtud lihtsustatud tollideklaratsiooni korda.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 22. mail 2025
ÖBB-Infra on Austria peamine raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja. Ta määrab kindlaks ja kogub
infrastruktuuri kasutustasu ning avaldab sellega seotud teabe võrgustiku teadaandes. Kasutustasud
koosnevad eelkõige tasudest infrastruktuuri kasutamisest tulenevate otseste kulude eest ning
lisatasudest. Seaduse alusel peavad niisugused lisatasud saama SCK (Austria raudteevõrgu
kontrollikomisjoni) heakskiidu. SCK määras 2018. ja 2019. aasta liiklusgraafikuperioodideks
kindlaks otseste kulude tasud, lisatasud ning kogutasu, mida tuleb maksta rongkilomeetri kohta.
ÖBB‑Infra ja WESTbahn esitasid selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
ÖBB‑Infra nõuab sisuliselt suuremaid lisatasusid kui need, mis on avaldatud 2018. ja 2019. aasta
võrgustiku teadaandes.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis esiteks teada, kas direktiiviga 2012/34 (ühtne Euroopa
raudteepiirkond) on vastuolus, kui liikmesriik seab raudteeinfrastruktuuri kasutamise lisatasude
kogumise sõltuvusse heakskiitmismenetlusest, ning kui jah, kas on võimalik, et lisatasud kiidetakse
heaks pärast asjaomase liiklusgraafikuperioodi lõppu. Teiseks, millises järjekorras tuleb need
lisatasud avaldada võrgustiku teadaandes ja heaks kiita, ning kolmandaks, milline on nõutud
avaldamise ulatus. Neljandaks, kas liikmesriik on seotud talle heakskiitmiseks esitatud lisatasude
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
summaga. Viiendaks, kuidas liikmesriigi kehtestatud „tulueesmärk“ võib mõjutada nende lisatasude
arvutamist.
Seoses esimese küsimusega leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 2012/34 ei ole vastuolus
lisatasude kogumise sõltuvusse seadmine heakskiitmismenetlusest, tingimusel, et niisuguses
menetluses järgitakse tegutsemisruumi, mis peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal olema
kasutustasude kindlaksmääramisel viisil, mis võimaldab tal neid kasutada majandamise vahendina,
ei riivata asjaomaste isikute õigusi ega takistata reguleerival asutusel täita oma ülesandeid.
Seoses küsimustega, mis puudutavad direktiivis sätestatud võrgustiku teadaande avaldamise
kohustuse ulatust lisatasude kontekstis, leidis Euroopa Kohus, et lisatasusid puudutavat teavet ei
tule tingimata avaldada võrgustiku teadaandes enne, kui reguleeriv asutus need heaks kiidab.
Selles teadaandes tuleb iga asjaomase turusegmendi kohta täpsustada teave lisatasude kohta,
mis lisanduvad rongiliikluse korraldamisega seotud otseste kuludega kaasnevatele tasudele.
Ainuüksi lisatasude suuruse muutmine ei kujuta endast kasutustasude määramise süsteemi
olulise osa muutmist selle direktiivi tähenduses.
Neljandale küsimusele vastuseks leidis Euroopa Kohus, et lisatasusid puudutav teave, mis
avaldatakse võrgustiku teadaandes asjaomase liiklusgraafikuperioodi kohta, on reguleerivale
asutusele siduv talle liikmesriigi poolt antud heakskiitmise pädevuse teostamisel. Need muudatused,
mida reguleeriv asutus palub raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal lisatasudes teha, peavad siiski piirduma
selle direktiiviga kokkusobimatute olukordade kõrvaldamisega ega tohi sisaldada otstarbekuse
hinnanguid.
Viiendaks leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 2012/34 on vastuolus see, kui lisatasude
kindlaksmääramisel võetakse arvesse tulu kogusummat, mida liikmesriik nõuab
raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt. Selle infrastruktuuriettevõtja kogukulu kindlaksmääramisel
tuleb vajaduse korral arvesse võtta riiklikke toetusi, mida ta sai nimetatud infrastruktuuri
kasutusse andmisega seotud kulude katmiseks. Nimelt on niisuguste toetuste eesmärk katta samad
kulud, mida võidakse katta lisatasudest, kuna viimaseid ei saa kasutada kasumi teenimiseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.