Ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

EELNÕU
20.06.2025

Ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Ehitusseadustiku muutmine

Ehitusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva seadustiku eesmärk on soodustada kestliku ja kvaliteetse, sealhulgas mitmekesise, ehitatud keskkonna arengut ning tagada ohutus, ehitatud keskkonna eesmärgipärane toimivus ja kasutatavus.“;

2) paragrahvi 2 lõike 1 teist lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva seadustiku avalikus veekogus kohalduvad nõuded kohalduvad samaväärselt ka mereala majandusvööndis.“;

3) paragrahvi 3 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 4 lõike 3 punkti 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse tehnosüsteemi, mis muudab ehitise välisilmet või muid omadusi;“;

5) paragrahvi 4 lõike 3 punkti 6 täiendatakse pärast sõna „taastatakse“ tekstiosaga „olemuslikult sarnasena“;

6) paragrahvi 4 lõike 4 neljandat lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ehitis on olemuslikult sarnane, kui selle maht ja kasutusotstarve ei muutu ning arhitektuursed tingimused ei muutu või muutuvad väga vähesel määral.“;

7) paragrahvi 9 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine peab olema võimalikult keskkonnasäästlik, seejuures tuleb uue ehitise ehitamisele eelistada ehitise ajakohastamist ning ehitamisel säästlikult kasutada loodusvarasid. Projekteerimisel tuleb arvestada teadaolevate kliimamuutuste mõjuga.

(2) Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine peab soodustama vastutustundlikku maakasutust, säästvaid liikumisviise, kohandatavust ning taaskasutust.“;

8) paragrahvi 11 lõike 2 punktid 1–7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) struktuuri terviklikkust, sealhulgas vastupidavust, konstruktsioonilist tugevust, kasutatavust ja stabiilsust;
2) tuleohutust, sealhulgas evakuatsiooni ja pääste vajadusi;
3) kaitset tervist ja hügieenitingimusi kahjustava mõju eest;
4) kasutamise ohutust ja ligipääsetavust;
5) heliläbilaskvust ja akustilisi omadusi;
6) energiatõhusust ja soojuskasutust;
7) loodusvarade säästvat kasutamist;“;

9) paragrahvi 11 lõike 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse punktiga 81 järgmises sõnastuses:
„81) heitmete sattumist ehitisest väliskeskkonda;“;

11) paragrahvi 11 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Ehitisele esitatavate nõuete sisustamisel järgitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3110, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustusreeglid ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 305/2011 (ELT L, 2024/3110, 18.12.2024), I lisas sätestatud olulisi nõudeid.“;

12) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Pädev asutus võib põhjendatud juhul lubada ajutiste ehitiste ehitamist kinnisasjale, mille üldplaneeringu järgne juhtotstarve, detailplaneeringu järgne krundi kasutamise sihtotstarve või katastriüksuse sihtotstarve ei vasta ajutise ehitise kasutusotstarbele tingimusel, et üldplaneeringust tulenev maa-ala juhtotstarve jääb valdavaks ning detailplaneeringu olemasolul on tagatud detailplaneeringu terviklahenduse elluviidavus.“;

13) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Sõltuvalt ehitise olemusest tuleb ehitise sobivuse hindamisel arvestada muuhulgas asukoha eripära ning funktsionaalselt ja esteetilist sobivust ümbritsevasse ruumilisse konteksti.“;

14) paragrahvi 13 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega ehitusprojekti esitamise, selle sisu ja vormi ning koostamise nõuded.“;

15) paragrahvi 14 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „asjakohaseid“ tekstiosaga „ehitusuuringuid ning“;

16) paragrahvi 14 lõike 4 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „ehitusprojekti ekspertiisile“ tekstiosaga „, selle esitamisele ja säilitamisele“;

17) paragrahvi 14 lõike 4 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) ehitusuuringutele, nende esitamisele ja säilitamisele esitatavad nõuded, sealhulgas nõuded uuringu andmekoosseisule ja tulemuste vormistamisele.“;

18) paragrahvi 15 lõike 3 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „teostusjoonised“ tekstiosaga „või teostusmudel“;

19) paragrahvi 15 lõike 3 punkti 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) muud ehitamist iseloomustavad dokumendid, sealhulgas seadmete või tehnosüsteemi seadistus- ja katseprotokollid ning paigaldusjuhendid.“;

20) paragrahvi 15 lõike 5 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „ehitamise dokumenteerimisele“ tekstiosaga „ja ehitusdokumentidele“;

21) paragrahvi 15 lõike 5 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) ehitusdokumentidele, nende esitamisele ja säilitamisele esitatavad nõuded, sealhulgas täpsustades, millised dokumendid tuleb üle anda.“;

22) paragrahvi 16 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Ehitise kasutamise ja korrashoiu nõuded tulenevad heast tavast, õigusaktist või ehitise kohta koostatud hooldusjuhendist (edaspidi hooldusjuhend).“;

23) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Hooldusjuhend sisaldab ehitisse paigutatud tehnosüsteemi, seadme, toote või erihooldust vajava konstruktsiooni või materjali tootja määratud korrashoiunõudeid, arvestades ehitise kasutamise eripära. Hooldusjuhend võib sisaldada ka teavet ehitise kasutamise, ehitise auditi kohustuslikkuse kohta ja ehitise korrashoiuks vajalikku muud teavet.“;

24) paragrahvi 17 lõiget 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega hooldusjuhendile, selle esitamisele ja säilitamisele esitatavad nõuded, sealhulgas nõuded hooldusjuhendi ajakohastamiseks ning määrata juhud, millal nõutakse hooldusjuhendit.“;

25) paragrahvi 18 lõiget 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega ehitise auditile, selle esitamisele ja säilitamisele esitatavad nõuded, sealhulgas nõuded auditi meetoditele, samuti korralise ja erakorralise auditi juhud ja sageduse.“;

26) paragrahvi 19 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui omanik koostab ehitusprojekti, ehitab või teeb omanikujärelevalvet või muid käesoleva seadustikuga reguleeritud töid ise, peab ta järgima asjatundlikkuse põhimõtet ja tagama töö nõuetele vastavuse, sealhulgas asjakohasel juhul ehitamist dokumenteerima.“;

27) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kui juriidilisest isikust omanik teeb ise käesoleva seadustiku § 24 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud töid, kohalduvad talle samad nõuded nagu majandustegevuse korras tegutsevale isikule, sealhulgas peab tema kvalifikatsioon olema § 24 lõike 1 kohaselt tõendatud.“;

28) paragrahvi 20 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Omanikul on kohustus tagada ehitise ehitamise üle asjatundlik järelevalve (edaspidi omanikujärelevalve).

(2) Majandustegevuse raames ei või omanikujärelevalve tegija olla seotud sama ehitisega seonduva muu tegevusega ega olla seotud isikutega, kelle tegevuse üle ta järelevalvet teeb.“;

29) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 11 nimetatud liiklusohutuse auditi tegevusalal tegutsemisel on pädeva isiku tõendatud kvalifikatsiooni eeldus käesoleva seadustiku § 102 lõike 2 punktis 5 nimetatud õppekava läbimine ning õppekava korduv läbimine iga seitsme aasta tagant.“;

30) paragrahvi 26 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või ehitusloakohustusliku olulise avaliku huviga rajatise (edaspidi käesolevas peatükis oluline rajatis) ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus või muudel seaduses sätestatud juhtudel.“;

31) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Pädev asutus võib isiku taotluse alusel anda projekteerimistingimused ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetamata juhul.“;

32) paragrahvi 26 lõike 3 punktis 3, § 27 lõike 2 punktis 3 ja § 32 punktis 2 asendatakse sõna „üldplaneeringus“ sõnaga „planeeringus“ vastavas käändes;

33) paragrahvi 26 lõiget 3 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) planeerimisseaduse §-des 8, 10 ja 12 sätestatud põhimõtteid.“;

34) paragrahvi 26 lõike 4 punktist 7 jäetakse välja tekstiosa „maa- või veealal asuvate ehitiste“;

35) paragrahvi 27 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Detailplaneeringu olemasolu korral võib pädev asutus põhjendatud juhul anda detailplaneeringus käsitletud ehitise ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimusi, kui:“;

36) paragrahvi 27 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) detailplaneeringu kehtestamise järel on ilmnenud olulisi uusi asjaolusid või on toimunud oluline muudatus planeeringualal või selle mõjualal, mille tõttu ei ole enam võimalik detailplaneeringut täielikult ellu viia, või“;

37) paragrahvi 27 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel ei anta projekteerimistingimusi detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks, üldplaneeringut muutva detailplaneeringu täpsustamiseks üldplaneeringut muutvas osas, avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitistele lisatingimuste andmiseks ega riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu täiendamiseks.“;

38) paragrahvi 27 lõike 4 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „hoone või olulise rajatise“;

39) paragrahvi 27 lõike 4 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) krundi kasutamise sihtotstarvete osakaalu, kui need sihtotstarbed on sellele krundile detailplaneeringus kindlaks määratud;
2) hoonestusala, kuid mitte rohkem kui 10 protsendi ulatuses esialgsest lahendusest;“;

40) paragrahvi 27 lõike 4 punkti 5 täiendatakse pärast tekstiosa „võimalikku asukohta“ tekstiosaga „ja rajatise liiki“;

41) paragrahvi 27 lõike 4 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„8) planeeringuala krundijaotust tingimusel, et planeeringualale esialgu antud ehitusõigus ei muutu.“;

42) paragrahvi 29 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) projekteerimistingimuste taotlemise eesmärk, sealhulgas kavandatava ehitise kirjeldus või sellega seotud ehitamise liik ja võimalik asukoht kinnisasjal;“;

43) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Ehitusteatis esitatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kui ehitise ehitamise aluseks on riigi eriplaneering või ehitise ehitamine on seotud riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamisega.“;

44) paragrahvi 35 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kui ehitusloakohustusliku ehitise ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mille ehitamisest peab teavitama, asendab ehitusloa taotluse esitamine ehitusteatise esitamist.“;

45) paragrahvi 37 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ehitusteatise alusel võib ehitist ehitada nelja aasta jooksul ehitusteatise esitamisest või täiendavate nõuete esitamisest või ehitusprojekti heakskiitmisest arvates.“;

46) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „riigi eriplaneering“ tekstiosaga „või ehitise ehitamine on seotud riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamisega“;

47) paragrahvi 42 lõigetes 7–9, § 44 lõike 1 punktis 6, § 54 lõigetes 7–8, § 55 lõike 1 punktis 8 ja § 120 lõikes 3 asendatakse sõna „eelnõu“ sõnaga „taotlus“ vastavas käändes;

48) paragrahvi 45 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Ehitusluba kehtib viis aastat. Kui ehitamisega on alustatud, kehtib ehitusluba seitse aastat ehitusloa kehtima hakkamisest. Põhjendatud juhul võib ehitusloa kehtivuseks sätestada pikema tähtaja või muuta ehitusloa kehtivust õigusaktides sätestatud korras.“;

49) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kasutusteatis esitatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kui ehitamise aluseks on riigi eriplaneering või ehitise ehitamine on seotud riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamisega.“;

50) paragrahvi 47 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Kui kasutusloakohustusliku ehitise ehitusprojekt sisaldab ehitist, mille kasutamisest peab teavitama, siis asendab kasutusloa taotluse esitamine kasutusteatise esitamist.“;

51) paragrahvi 50 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

52) paragrahvi 51 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „riigi eriplaneering“ tekstiosaga „või vastava ehitise ehitamine on seotud riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamisega“;

53) paragrahvi 52 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui pärast ehitusloa andmist on ehitusprojekti nõuetele vastavuse kontrollimiseks tehtud ekspertiis, esitatakse koos kasutusloa taotlusega ekspertiisiakt.“;

54) paragrahvi 53 teksti täiendatakse pärast tekstiosa „ehitusloa olemasolu“ tekstiosaga „ja see puudub“;

55) paragrahvi 54 lõike 6 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja sõna „eelnõu“;

56) paragrahvi 58 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega registri pidamise korra, sealhulgas:
1) andmeandjad ja nendelt saadavad andmed;
2) täpsem andmekoosseis;
3) vastutava töötleja ja volitatud töötleja ülesanded;
4) andmetele juurdepääsu kord;
5) andmete säilitamise täpsemad tähtajad;
6) muud korralduslikud küsimused.“;

57) paragrahvi 60 lõike 1 punktis 5 asendatakse sõna „andmed“ sõnaga „üldandmed“;

58) paragrahvi 60 lõike 1 punkti 9 täiendatakse pärast tekstiosa „isikute andmed“ tekstiosaga „, sealhulgas füüsiliste isikute üldandmed;“;

59) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Funktsionaalselt koos toimivaid ehitisi võib käsitleda samas käesolevas seadustikus sätestatud teatise- ja loamenetlustes, kuid ehitisregistrisse kantakse iga ehitis eraldi.“;

60) paragrahvi 70 lõike 2 punkti 5 muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt:
„5) takistada kaitsevööndiga ehitisele taimestiku või pinnase tõttu tekkinud ohu likvideerimist“;

61) paragrahvi 71 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kaitsevöönd on“ tekstiosaga „teealune ja“;

62) paragrahvi 71 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesoleva seadustiku § 92 lõikes 9 nimetatud üleeuroopalisse teedevõrku kuuluva maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on 50 meetrit. Muu maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on 30 meetrit.

(3) Tänava kaitsevööndi laius on äärmise sõiduraja välimisest servast 10 meetrit. Kaitsevööndit võib laiendada 50 meetrini, kui see on ette nähtud üld- või detailplaneeringus.“;

63) paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud kaitsevööndi laiust võib tee omanik põhjendatud juhul vähendada.“;

64) paragrahvi 72 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) ladustada metsamaterjale ja töödelda puitu;“;

65) paragrahvi 72 lõike 1 punktis 5 asendatakse sõna „maaparandustööd“ sõnaga „tööd“;

66) paragrahvi 72 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) püstitada müügipunkti või muud teeninduskohta, kui tegemist on käesoleva seadustiku § 92 lõikes 9 nimetatud üleeuroopalisse teedevõrku kuuluva maanteega.“;

67) paragrahvi 72 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Tee kaitsevööndi maa kinnisasja omanik on kohustatud lubama kõrvaldada nähtavust piirava ja liiklusele ohtliku taimestiku, objekti või ehitise.“;

68) paragrahvi 73 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Raudtee kaitsevööndis on keelatud:
„1) ohustada liiklust ja takistada nähtavust raudteel;
2) rajada maaparandussüsteeme, kaevandada maavara, teha kaevetöid;
3) teha uuendusraiet ja muud looduskeskkonda muutvat tööd;
4) toota ja ladustada kergestisüttivaid aineid ja lõhkematerjali;
5) ladustada ja paigaldada seadmeid ja materjale, kui see seab ohtu nähtavuse kaitsevööndis;
6) ehitada ehitisi.“;

69) paragrahvi 73 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

70) paragrahvi 73 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Enne käesoleva seadustiku § 70 lõikes 3 nimetatud nõusoleku andmist on raudtee omanikul õigus põhjendatud juhul nõuda nõusoleku taotlejalt riskianalüüsi või muu asjakohase analüüsi koostamist, et hinnata kavandatud tegevuse mõju raudtee seisukorrale ja raudteeliiklusele.“;

71) paragrahvi 74 lõiget 2 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) istutada puid.“;

72) paragrahvi 77 lõike 2 punkti 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ladustada jäätmeid, materjale, aineid ja esemeid, mis ohustavad elektripaigaldist või takistavad elektripaigaldisele ligipääsu, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid, teha tuld, istutada ning langetada puid“;

73) paragrahvi 77 lõike 2 punkti 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) ehitada traattarasid ja metallaeda, rajada loomade joogikohti ja korraldada massiüritusi – kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitsevööndis;“;

74) paragrahvi 80 lõike 3 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ehitisse püsivalt paigaldatud, eri tasapindade vahel liikuv tõsteseade, mille tõstekõrgus on üle 2,5 m ja mis on ette nähtud kas ainult inimese veoks, inimese ja asja veoks või ainult asja veoks, kui inimene pääseb kandurile takistuseta ja juhtimisseadmed on kanduris või kanduril oleva inimese käeulatuses;“;

75) paragrahvi 83 lõike 1 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) kahte või enamat kinnisasja läbiva uue ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks või“;

76) paragrahvi 83 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Projekteerimistingimusi ei anta, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ehitise ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering.“;

77) paragrahvi 85 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

78) paragrahvi 91 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Käesolevas peatükis käsitletud nõuetest kohalduvad metsateele vaid §-s 93 sätestatud nõuded.“;

79) paragrahv 91 lõikes 2 asendatakse tekstiosa "ei kohaldata" tekstiosaga "võib kohaldada";

80) paragrahvi 92 lõiked 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks;

81) paragrahvi 92 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Üleeuroopalise teedevõrgu teena käsitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2024/1679, milles käsitletakse liidu suuniseid üleeuroopalise transpordivõrgu arendamise kohta ning millega muudetakse määrusi (EL) 2021/1153 ja (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1315/2013 (ELT L, 2024/1679, 28.6.2024) märgitud Eesti territooriumil asuvaid teid.

82) paragrahvi 92 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(10) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tee ehitamise ja korrashoiu terminid, teede liigid ja üleeuroopalisse transpordivõrku kuuluvate teede asukohad Eesti territooriumil.“;

83) seadustikku täiendatakse §-dega 921–922 järgmises sõnastuses:
㤠921. Riigitee

(1) Riigitee on riigiteede nimekirja kantud riigile kuuluv tee või riigi poolt avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Riigiteel täidab omaniku ülesandeid Transpordiamet.

(2) Tee kantakse riigiteede nimekirja, kui tee vastab riigitee põhitunnustele, mis on eelkõige rahvusvahelise liikluse teenindamine, riigi eri piirkondade ja laiema avaliku huvi või majandusmõjuga sihtpunktide vahelise ühenduse tagamine, arvestades tee ehitus-tehnilist lahendust, teenindatava liikluse iseloomu ning riigiteede ühtse liikluse ja teehoiu korralduse tagamise üldpõhimõtet.

(3) Riigiteede nimekirja tee liikide kaupa kehtestab Transpordiamet peadirektori käskkirjaga.

§ 922. Kohalik tee

Kohalik tee on kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv ja kohaliku liikluse korraldamiseks või muuks kohaliku omavalitsuse üksuse tuumikülesande täitmiseks vajalik või tema poolt avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Kohalik tee määratakse kohaliku omavalitsuse üksuse haldusaktiga. Kohalikul teel täidab omaniku ülesandeid kohaliku omavalitsuse üksus.“;

84) paragrahvi 96 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „teedevõrgus“ tekstiosaga „(OJ L 167, 30/04/2004, lk 39–91)“;

85) paragrahvi 97 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Riigitee põhitunnustele mittevastava tee osaks oleva silla või viadukti, kui see on rajatud rööpmelaiusega 1435 millimeetrit avaliku raudtee ületamiseks, omaniku ülesandeid täidab Transpordiamet. Esimeses lauses nimetatud tee osal tagab tee seisundinõuetele vastavuse kohaliku omavalitsuse üksus, kui Transpordiameti ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel sõlmitava kokkuleppe alusel ei ole tee osa seisundinõuetele vastavuse tagamise kohustused poolte vahel jaotatud.“;

86) paragrahvi 99 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Projekteerimistingimused on nõutavad käesoleva seadustiku lisas 1 nimetatud ehitusloakohustusliku tee rajamise ja laiendamise ehitusprojekti koostamiseks, kui planeeringuga ei ole tee asukoht kinnistu täpsusega määratud.“;

87) paragrahvi 99 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui projekteerimistingimused antakse ehitisele, mille kohta on projekteerimistingimuste andmine Transpordiameti ja kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses, siis annab projekteerimistingimused peamise ehitise loa menetleja kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 2.“;

88) paragrahvi 99 lõiget 3 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) asukohale, kui see ei ole määratud planeeringu või projekteerimistingimustega.“;

89) paragrahvi 101 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „Riigitee“ tekstiosaga „või planeeringutes kavandatud riigitee“;

90) paragrahvi 101 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui riigi eriplaneering on koostatud riigitee ehitamiseks, annab riigiteele või selle teega seotud ehitiste ehitamiseks ehitusloa Transpordiamet või tuleb esitada ehitusteatis Transpordiametile.

(22) Kui ehitusloa taotlusega esitatav ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mille kohta on ehitusloa andmine Transpordiameti ja kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses, annab ehitusloa peamise ehitise loa menetleja kooskõlas käesoleva paragrahvi lõigetega 1 ja 2.“;

91) seadustikku täiendatakse §-ga 1011 järgmises sõnastuses:
㤠1011. Kasutusteatis ja kasutusluba

(1) Tee kasutamiseks esitatakse kasutusteatis kohaliku omavalitsuse üksusele või annab kohaliku omavalitsuse üksus kasutusloa.

(2) Riigitee kasutamiseks esitatakse kasutusteatis Transpordiametile või annab Transpordiamet kasutusloa.

(3) Kui riigi eriplaneering on koostatud peamiselt riigitee ehitamiseks, annab riigiteele või selle teega seotud ehitiste kasutamiseks kasutusloa Transpordiamet või tuleb esitada kasutusteatis Transpordiametile.

(4) Kui kasutusloa taotlusega esitatav ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mille kohta on kasutusloa andmine Transpordiameti ja kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses, annab kasutusloa peamise ehitise loa menetleja kooskõlas käesoleva paragrahvi lõigetega 1 ja 2.“;

92) paragrahvi 103 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Teeregistri põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

93) paragrahvi 103 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) tee ruumiandmed.“;

94) paragrahvi 103 lõike 5 punktid 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) riigiteede andmetest;
2) kohalike teede andmetest;
3) tee omaniku soovil muude teede andmetest.“;

95) paragrahvi 103 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

96) paragrahvi 1136 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Hoonestusloa taotlusele ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut, kui taotlus on esitatud avaliku veekogu koormamiseks veekaabelliini, torujuhtme või muu samaväärse kaldaga ühendatud tehnovõrgu või -rajatisega.“;

97) paragrahvi 11310 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Konkursi nurjunuks tunnistamise korral võib pädev asutus korraldada 30 päeva jooksul pakkumiste avamise päevast arvates uue konkursi. Uue konkursi nurjumisel lõpeb konkurss tulemusteta.“;

98) paragrahvi 11311 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) käesoleva seadustiku § 11310 alusel korraldatud konkurss on lõppenud tulemuseta.“;

99) paragrahvi 11312 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Hoonestusloa menetluses, kus keskkonnamõju ei hinnata ega tehta uuringuid, on käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud muudatuste tegemine lubatud muul põhjendatud juhul.“;

100) paragrahvi 11317 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 sätestatut kohaldatakse ka hoonestusloa menetluses menetlusosalisena osalevas äriühingus olulise osaluse võõrandamisel või talle kuuluva ettevõtte osa üleminekul.“;

101) paragrahvi 11322 lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „alusel ehitusloa“ tekstiosaga „või käesoleva seadustiku § 1131 lõike 12 alusel antud meretuulepargi hoonestusloa“;

102) paragrahvi 11322 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Juhul kui ehitise ehitamiseks ei ole peale hoonestusluba vaja taotleda ehitusluba, algab hoonestustasu arvestamine ehitusteatise, keskkonnaloa või veekeskkonnariskiga registreeringu andmise päevale järgnevast päevast ja hoonestustasu tuleb maksta vastavalt käesoleva seadustiku § 11321 lõikele 2.“;

103) paragrahvi 120 lõike 1 teise lause sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ehitise püstitamiseks või laiendamiseks või käesoleva lõike punktis 11 ja käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul ehitise ümberehitamiseks antavad projekteerimistingimused või nende andmise kohustuse puudumise korral esitatakse hoonestusloa eelnõu, ehitusloa taotlus või ehitusteatis kooskõlastamiseks Kaitseministeeriumile või valdkonna eest vastutava ministri volitatud valitsusasutusele, kui:“;

104) paragrahv 124 tunnistatakse kehtetuks;

105) paragrahvi 125 lõike 1 punkti 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) tehtud tööde kirjeldus, sealhulgas puurimismeetodi ja isolatsiooni tegemise kirjeldus;“;

106) paragrahvi 126 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

107) paragrahvi 126 lõike 6 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „puurkaevu või -augu asukoha kooskõlastamise,“;

108) paragrahvi 128 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

109) paragrahvi 129 tekstist jäetakse välja tekstiosa „ja kohaliku omavalitsuse üksust“;

110) paragrahvi 130 lõike 2 punkti 6 täiendatakse pärast tekstiosa „ja kaitsmise“ tekstiosaga „ning kohaliku tee kaitsevööndi“;

111) paragrahvi 130 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõna „kasutusjärgse“ tekstiosaga „kasutusele võtmise järgse“;

112) paragrahvi 130 lõike 3 punktis 5 asendatakse sõna „seaduse“ sõnaga „seadustiku“;

113) paragrahvi 130 lõike 3 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) kasutuses oleva ehitise või selle osa ligipääsetavuse nõuetele vastavuse kontrollimine;“;

114) paragrahvi 132 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) ehitise lammutamisele kehtestatud tähtaeg on saabunud ning uue tähtaja määramine ei ole võimalik;“;

115) paragrahvi 132 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Korrakaitseorganil on õigus korrarikkumise väljaselgitamiseks peatada ehitise ehitamine või selle kasutamine ka ohukahtluse korral.“;

116) seadustiku normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/33/EL lifte ja lifti ohutusseadiseid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.03.2014, lk 251–308)“;

117) seadustiku lisad 1 ja 2 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).


§ 2. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmine

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 17 teksti täiendatakse teise lausega järgmiselt:
„Kui ehitisregistrisse kantud andmete aluseks olev mahu arvutusmetoodika erineb kehtivast arvutusmetoodikast, hinnatakse ehitise mahtu kehtiva arvutusmetoodika kohaselt.“;

2) paragrahvi 25 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ehitusseadustiku § 11312 lõikeid 3 ja 4 ning § 11313 lõike 1 punkte 5 ja 7 kohaldatakse ka enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud hoonestusloa taotlusele.“;

3) paragrahvi 251 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „ning lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimuste ja korra järgi“ sõnaga „kohaselt“;

4) seadust täiendatakse §-dega 255 ja 256 järgmises sõnastuses:
„§ 255. Enne 2010. aasta 1. jaanuari avalikku veekogusse ehitatud kaldaga püsivalt ühendamata ehitis

(1) Enne 2010. aasta 1. jaanuari avalikku veekogusse ehitatud kaldaga püsivalt ühendamata ehitise puhul tuleb hoonestusluba taotleda 2029 . aasta 31. detsembriks. Juhul, kui nimetatud tähtajaks hoonestusluba ei ole antud, siis on hoonestusloa taotluse menetlejal õigus nõuda ehitise avalikust veekogust eemaldamist.

(2) Hoonestusloa taotlus peab sisaldama ehitusseadustiku § 1133 lõike 2 punktides 1–4, 7 ja 8 nimetatud andmeid. Taotlus esitatakse hoonestusloa menetlejale. Taotluse menetlemisele ei kohaldata ehitusseadustikus hoonestusloa menetluse algatamise kohta sätestatut, välja arvatud ehitusseadustiku § 1135 lõikes 1 nimetatu.

(3) Hoonestusloa menetleja kontrollib ehitise vastavust ehitamise ajal kehtinud nõuetele ja teeb vajaduse korral hoonestusloa taotlejale ettekirjutuse ehitisega seotud puuduste kõrvaldamiseks.

(4) Hoonestusloa menetleja keeldub hoonestusloa andmisest ehitusseadustiku § 11311 lõikes 1 sätestatud alustel ja juhul, kui hoonestusloa taotleja ei täida ettekirjutust. Hoonestusloa andmisest keeldumise korral rakendatakse ehitise suhtes ehitusseadustiku § 132 lõike 3 punktis 1 sätestatut.

(5) Juhul, kui ehitisel oli varasemalt olemas vee erikasutusluba või muu õiguslik alus, siis sellisele ehitisele ei kohaldata käesoleva seaduse §-i 11321 ja §-i 11322 ning riigilõivu seaduse §-i 21513.

§ 256. Enne 2015. aasta 1. juulit välja antud veekaabelliiniga koormamise nõusolek

Enne 2015. aasta 1. juulit välja antud veekaabelliiniga koormamise nõusolek loetakse võrdväärseks hoonestusloaga. Hoonestusloa menetleja kannab vastavad ehitised ehitisregistrisse hiljemalt 2029. aasta 31. detsembriks. “.

5) paragrahvi 28 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 28. Enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitis“;

6) paragrahvi 28 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „2003. aasta 1. jaanuari“ tekstiosaga „2015. aasta 1. juulit“;

7) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Enne 1995. aasta 22. juulit ehitatud ehitise õiguslikku alust eeldatakse, välja arvatud kinnistusraamatusse kandmata maal asuva ehitise puhul.“;

8) paragrahvi 28 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „lõikes 1“ tekstiosaga „lõigetes 1 ja 11“;

9) paragrahvi 28 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „või kasutamiseks“ tekstiosaga „või selle õiguslikku alust eeldatakse käesoleva paragrahvi lõike 11 kohaselt“;

10) paragrahvi 28 lõike 5 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosa „nõuete kohaselt“ tekstiosaga „, välja arvatud juhul, kui ehitise ehitamise ajal kehtinud nõuded on rangemad kui kehtivad nõuded“;

11) paragrahvi 28 lõike 6 kolmandat lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ehitise audit asendab loa- või teavitamismenetluses ehitusprojekti ja ehitusdokumente.“;

12) paragrahv 29 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3311 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Elamu ja seda teenindava ehitise ehitusloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 150 eurot. Elamu ja seda teenindava ehitise lammutamiseks vajaliku ehitusloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 30 eurot.“;

2) paragrahvi 3313 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Elamu ja seda teenindava ehitise kasutusloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 30 eurot.“;

3) paragrahv 3316 tunnistatakse kehtetuks.

§ 4. Ruumiandmete seaduse muutmine

Ruumiandmete seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Kui hoone, korteri või muu hooneosa kohta dokumendi menetlemine ehitisregistris kuulub ehitusseadustiku alusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti pädevusse, määrab või muudab vastava objekti koha-aadressi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet selle menetluse käigus, küsides selleks linna- või vallavalitsuse arvamust. Kui linna- või vallavalitsus ei ole kümne päeva jooksul arvamuse küsimisest arvates arvamust avaldanud ega ole taotlenud tähtaja pikendamist, loetakse, et arvamuse andja on vaikimisi kooskõlastanud esitatud muudatuse, või eeldatakse, et arvamuse andja ei soovi arvamust avaldada.“;

2) paragrahvi 55 täiendatakse lõigetega 6–7 järgmises sõnastuses:
„(6) Kui linna- või vallavalitsus ei määra avalikest huvidest lähtuva riigi korraldatava maakorraldustoimingu käigus tekkivale maaüksusele koha-aadressi 30 päeva jooksul asjakohase kirjaliku ettepanekust saamisest arvates, määrab maaüksuse koha-aadressi ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja.

(7) Riigi maakorralduse käigus tekkivale maaüksusele määrab koha-aadressi ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja, küsides selleks linna- või vallavalitsuse arvamust. Kui linna- või vallavalitsus ei vasta kümne päeva jooksul arvamuse küsimisest arvates, määrab ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja koha-aadressi linna- või vallavalitsuse arvamuseta.“.

§ 5. Veeseaduse muutmine

Veeseaduse § 283 ja 284 tunnistatakse kehtetuks.

§ 6. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 82, 92 ja 113 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuaril.







Lauri Hussar
Riigikogu esimees


Tallinn „…“ ……… 2025
Algatab Vabariigi Valitsus „…“ …….. 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

20.06.2025

Ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte

Ehitusseadustik (EhS) jõustus samal ajal planeerimisseadusega (PlanS) 2015. aasta 1. juulil. EhS-i jõustumisest on möödunud ligi kümme aastat ning seaduse rakendamisel on esile kerkinud mitu rakenduslikku küsimust. Oluliselt on edasi arenenud ehitisregistri tehniline võimekus, mis võimaldab parandada andmevahetust, muuta menetluse läbipaistvamaks ja kiiremaks ning loob eeldused järgmise sammu astumiseks ehitusvaldkonna digiteerimisel.

Ehitusseadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise eesmärk on valdkonna regulatsiooni tõhustamiseks ajakohastada ehitusõigus, kõrvaldada seadustiku rakendamisel ilmnenud lüngad ja vastuolud, luua digiteerimiseks paremad eeldused, samuti rakendada kvaliteetse ruumi kriteeriumeid ehitusvaldkonnas. Haldusmenetluses tehtud otsuste õiguspärasuse tagamiseks on oluline täpsemalt määrata kaalutlusruum ja väärtused, mis tähendab, et ehitusõigust kohaldatakse kogu riigis ühetaoliselt, kuid samas võimaldades ka paindlikkust kohalike kultuuriliste ja sotsiaalmajanduslike olude arvestamisel. Eelnõuga kavandatud ehitusseadustiku muudatused on pigem evolutsioonilised kehtiva õiguse edasiarendused, st valdavas osas jäädakse seadustikus sätestatud põhimõtete ja lahenduste juurde. Üldistatult on kavandatavate muudatuste eesmärgid järgmised:

1.1.1. täpsustada ehitusseadustiku üldmõisted ning ajakohastada üldnõuded, lähtudes ehitusvaldkonna digiteerimise vajadusest;
1.1.2. täpsustada ja ajakohastada kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted ehitusseadustikus;
1.1.3. luua õigusselgus omanikujärelevalve reeglites;
1.1.3. täpsustada ja muuta paindlikumaks projekteerimistingimuste andmise kord;
1.1.5. reguleerida täpsemini ja ajakohastada loamenetluse regulatsioon ning kõrvaldada ebakõlad, lähtudes ehitisregistri tehnilistest lahendustest;
1.1.6. täpsustada tee peatüki mõisted ja ühtlustada selle sisu teiste teevaldkonna õigusaktidega;
1.1.7. jätta puurkaevu ja puuraugu ning salvkaevu peatükist välja ebavajalikud menetlusetapid ning andmete topelt esitamise kohustus;
1.1.8. täpsustada riikliku järelevalve erimeetmeid ohukahtluse olukorras tegutsemisel;
1.1.9. ühtlustada õigusliku aluseta ehitatud ehitiste seadustamise kord;
1.1.10. täiendada ehitusseadustiku lisasid valdkondade vajaduste põhjal.

Ehitusseadustiku rakendamisel on ilmnenud mitu kitsaskohta, mida on võimalik sätete muutmise või täpsustamise teel ületada. Ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsuses (edaspidi ka VTK)1 esitatud ettepanekute põhjal on aluseks võetud põhimõte, mille kohaselt kehtiva korra muutmisele on eelistatud lähenemine, et paljud mitteolulised lüngad on võimalik ületada tõlgendamise ja juhendmaterjali koostamise teel. Valdkonna digiteerimise ja ehitisregistri (edaspidi ka EHR) tehniliste lahenduste kasutusele võtmisega on samuti võimalik ületada mitu praktilist probleemi. Ehitusseadustiku regulatsioon peab säilitama abstraktsuse ja normi kohaldatavuse väga erinevatele ehitistele ja ehitustöödele, seega on eesmärk vältida valdkonnaspetsiifilist detailset ülereguleerimist.

Eelnõu ei käsitle ehitusseadustiku 6. peatükiga „Ehitisregister“ seotud muudatusi. Kuivõrd ehitisregistri regulatsioon vajab põhjalikumat analüüsi nii ehitusseadustiku kui ka põhimääruse tasemel ning kavandatavad muudatused on seotud mitme muu ehitusseadustiku alusel antud määrusega, käsitletakse seda praegusest erinevas töövoos.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ettevalmistamist juhtis Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna ehitustegevuse valdkonnajuht Liisi Pajuste ([email protected], +372 5885 1149). Eelnõu seletuskirja koostas Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna õigusnõunik Madis Kaasik ([email protected], +372 627 2735) ning koostamisel osales Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna peaspetsialist Ülle Reidi (teenistussuhe lõppenud).

Kvaliteetse ruumi kriteeriumite sätteid aitas ette valmistada Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna juhataja Kaja Pae ([email protected]; +372 625 6351) ning sama osakonna digitaalehituse ekspert Jüri Rass ([email protected]; +372 715 3409).

Ehitusseadustiku paigaldiste ja sideehitiste valdkonna muudatuste ettevalmistamisel osalesid Justiits- ja Digiministeeriumi sideosakonna juhataja asetäitja Mart Laas ([email protected], +372 625 6441) ning ettevõtluse osakonna tööstusohutuse nõunik Merike Ring ([email protected]; +372 625 6472).

Ehitusseadustiku teevaldkonna muudatuste ettevalmistamisel on osalenud Kliimaministeeriumi teede- ja raudteeosakonna teede valdkonnajuht Julia Bergstein ([email protected], +372 511 9431) ning peaspetsialist Eduard Kärstna ([email protected], +372 639 7643).

Ehitusseadustiku veevaldkonna ja vesiviljeluse ehitiste sätetega seotud muudatuste ettevalmistamisel on osalenud Kliimaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja ([email protected], +372 626 2861) ning nõunikud Agne Aruväli ([email protected], +372 626 2968),  Kersti Türk ([email protected], +372 626 2809),  Anni Mandel ([email protected], +372 605 1257 ) ja veeteenuse valdkonna juht Katrina Lang ([email protected] , +372 626 2909).

Ruumiandmete seaduse muudatusteks andsid sisendi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ehituse tegevusõiguse talitluse peaspetsialist Maarja Allmaa ([email protected], +372 667 2172) ja Maa- ja Ruumiameti aadressiandmete ja kohanimede osakonna juhataja Mall Leht ([email protected], +372 5694 9693).

Eelnõu ja seletuskirja õigusekspertiisi tegi Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kristina Parnaul-Ollik ([email protected], +372 626 2870).

Eelnõu toimetas keeleliselt Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsuse koostamine. Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga ja puudutab Vabariigi Valitsuse tööplaani punkti 5.4.4. Eelnõu muutmiskäsud on koostatud riigi koosloomekeskkonnas.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõukohase seadusega muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone:
1) ehitusseadustik (RT I, 15.04.2025, 2);
2) ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus (RT I, 30.12.2024, 7);
3) riigilõivuseadus (RT I, 17.04.2025, 32);
4) ruumiandmete seadus (RT I, 30.12.2024, 17);
5) veeseadus (RT I, 15.04.2025, 8).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Ehitusõiguse võimalike kitsaskohtade selgitamiseks ning ehitusvaldkonna digiteerimisega seotud küsimuste selgitamiseks tellis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ehitusõiguse analüüsi „Ehitise elukaare õigusruumi digitaliseerimiseks kohandamine“2 (edaspidi ka uuring), mille eesmärgiks oli selgitada välja valdkonna kitsaskohad ning teha ettepanekud probleemide lahendamiseks ja reeglite ajakohastamiseks.

Lisaks on ehitussektori osalised 09. juunil 2021 allkirjastanud visioonidokumendi „Ehituse pikk vaade 2035“3. Visioonidokumendi peamised eesmärgid on vähendada bürokraatiat ja halduskoormust ning uuendada planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku järelhindamise tulemusel planeerimisseadus ja ehitusseadustik.

Eelnõuga kavandatavad muudatused ehitusvaldkonna õigusaktide uuendamiseks põhinevad enamjaolt uuringule tuginevas ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsusel (edaspidi ka VTK)4. VTK põhineb AB Soraineni ja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE tehtud ehitusõiguse uuringul. Uuringu tegemiseks tehti intervjuud, mille kaudu selgitati välja praktilised probleemid ning määrati kindlaks nende edasise analüüsimise vajadus. Uuringu koostamiseks tehtud intervjuude sihtrühma kuulusid menetlejad, kooskõlastajad, järelevalveasutused, erialaliidud jt ühendused, väliseksperdid ning Eesti ehitusektoris tegutsevad praktikud (arendajad, projekteerijad, peatöövõtjad, alltöövõtjad, omanikujärelevalve tegijad jt).

Lisaks on muudatusettepanekute lähtealus ministeeriumite loodud ruumiloome ekspertrühma töö tulemusena valminud dokumendis kirjeldatud 12 peamist põhimõtet säästva ja tervikliku elukeskkonna kavandamiseks. Advokaadibüroo Sorainen koostas 2024. aastal õigusanalüüsi „Ruumiloome kvaliteedikriteeriumite sisseviimine ehitusseadustikku teiste riikide näitel“5, mille tulemusel esitati ettepanekud EhS-i täiendamiseks, et kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted oleksid seadustikus selgemini kajastatud. Uuringu ettepanekud on eelnõu koostamisel arvesse võetud.

Ehitusõiguse sihtrühm on väga lai – kogu ehitussektor, ning puudutab hoonestatud kinnisvara omanikke ja kasutajaid, kinnisvaraarendajaid, projekteerimis- ja ehitusettevõtjaid, korrashoiuteenuste osutajaid, võrgurajatiste kaudu teenuste osutajaid. Spetsiifilisemalt mõjutavad eelnõus välja pakutud muudatused haldusmenetlust läbiviivaid ning järelevalvet tegevaid pädevaid asutusi. Kavandatavate muudatuste eesmärk on eeskätt rakenduspraktika käigus ilmnenud probleemide lahendamine, ehitusvaldkonna praktika ühtlustamine ning seeläbi bürokraatia vähendamine ning õigusselguse suurendamine.

Menetlejatest kaasati uuringusse 12 erineva suurusega kohalikku omavalitsust, mille esindajaid intervjueeriti. Lisaks anti kohalikele omavalitsustele võimalus kirjalikult vastata intervjuude aluseks olevatele küsimustele.

Kooskõlastajatest ja järelevalveasutustest intervjueeriti uuringus Päästeametit, Keskkonnaametit, Keskkonnainspektsiooni, Muinsuskaitseametit ja Kultuuriministeeriumi, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit ning Transpordiametit.

Valdkondlikest erialaliitudest kaasati Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Eesti Ehitusinseneride Liit ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit. Ehitussektoris tegutsevatest praktikutest kaasati veel digitaalehituse klastri liikmeid ja teisi ehitussektoris tegutsevaid arendajaid, projekteerijaid, ehitusettevõtjaid jne.

Põhiseaduslikest institutsioonidest kaasati uuringusse Õiguskantsleri Kantselei.

Lisaks eelviidatud uuringule on mitu lahendamist vajavat probleemi selgunud koolituste ja seminaride käigus ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile kui valdkonna eest vastutanud ministeeriumile (praegune vastutaja on Kliimaministeerium) esitatud kirjalikest pöördumistest.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse ehitusseadustikku.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse EhS-i § 1.
Uuringu läbiviimisel korraldatud erialaliitude fookusrühmades toodi välja, et EhS-i normid keskenduvad üleliia ohutusele ega võimalda tagada ruumi kvaliteeti. Samas on kvaliteetse elu- ja ehitatud keskkonna arengu soodustamist käsitletud PlanS-i eesmärgina. Selleks, et ühtlustada õigusharude eesmärke ning suunata osapooli mõtlema ruumikvaliteedi parandamise eesmärgile, täiendatakse EhS-i eesmärki. Oluline on, et seadustiku normid soodustavad ruumikvaliteedi teemaga tegelemist, kuid jäävad siiski piisavalt üldiseks, et kohanduda seadustiku laia kohaldamisalaga, kuhu kuulub eriosadena rajatisi, näiteks riigikaitselisi harjutusväljakuid vms erivorme. EhS-i seletuskirjas6 on ruumi kvaliteedi kriteeriumid osaliselt käsitletud jätkusuutliku arengu soodustamise juures.

EhS-i seletuskirjas7 selgitatakse, et ehitis peab vastama nii kasutaja ja ühiskonna vajadustele kui ka sellele, et juba ehitise projekteerimisel ja ehitamisel tuleb arvesse võtta ehitisega seotud muid aspekte, seejuures on ajaliseks perspektiiviks kogu ehitise elukaar. Arvestada tuleb ehitise ehitamise ja kasutamise ajal kehtivate nõuetega ja seotud kuludega, aga ka võimalusega ehitist hiljem muul otstarbel kasutada või ülemääraste kuludeta ümber ehitada või lammutada ja tekkivaid materjale võimalusel taaskasutada. Seadustiku eesmärgi sõnastus ei pea andma vastust kõigile küsimustele, näiteks kuidas eesmärgid realiseeritakse, milline on ühe või teise alameesmärgi tähtsus võrreldes teiste alameesmärkidega.

Ehitatud keskkonna toimivus on samuti üks jätkusuutliku arengu alameesmärke. Tegemist on mõnevõrra subjektiivse eesmärgiga, mida omakorda saab sisustada nõuetega, nagu ehitise sobivus ümbritsevasse keskkonda ja sotsiaalne toimivus. Ehitis võib olla nii ohutu kui ka eesmärgipäraselt kasutatav, kuid kui kasutajad seda omaks ei võta, siis on tegemist halvasti toimiva lahendusega. Ehitatud keskkonna toimivust tagab hästi koostatud ruumiline planeering. Planeering ei sisalda kõiki detailseid lahendusi, planeering viiakse ellu asjatundlikult koostatud ehitusprojekti kohase ehitamise kaudu. Suunata ja kontrollida saab projekteerimist ehitusloa ja teatud juhtudel ka projekteerimistingimuste menetluse kaudu. Mitmekesisuse põhimõte on tihedalt põimunud teiste kvaliteetse ruumi põhimõtetega, mistõttu sobib põhimõtte kajastamine seadustiku kohaldamisala sättes. Mitmekesisuse põhimõte sisaldab endas nii sotsiaalset, funktsionaalset, majanduslikku kui ka visuaalset mitmekesisust. Mitmekesisus ruumi kavandamisel tähendab, et elu-, töö- ja vaba aja veetmise kohti tuleb arendada ja struktureerida nii, et need võimaldaksid inimeste sotsiaalset- ja majanduslikku integratsiooni ja erinevate vajadustega arvestamist. Lihtsalt ligipääsetav avalik ruum soodustab sagedast suhtlemist erinevate sotsiaalsete rühmade vahel. Mitmekesisus tähendab ka kavandatud keskkonna sobivust erinevatele ühiskonnarühmadele. Mitmekesisus võib väljenduda ka ehitatud keskkonna välimuses.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse EhS-i paragrahvi 2 lõike 1 teist lauset.
Tänapäeval kaalutakse üha enam ehitamist mereala majandusvööndis, sh kajastab Eesti mereala planeering võimalusi meretuuleparkide rajamiseks majandusvööndisse. Seetõttu on vaja laiendada avalikule veekogule kohalduvaid ehitusseadustiku norme (näiteks ehitusloa ja hoonestusloa regulatsioon ning seadustiku lisasid) ka majandusvööndis ehitamisele. Territoriaalmeri on veeseaduse § 23 kohaselt juba avalik veekogu ja seega puudub vajadus EhS § 2 lg 1 eraldi nimetada. Muudatus on tehniline ja tagab parema õigusselguse. Muudatuse tulemusena ei muutu kehtiv praktika. Varasemalt asus hoonestusloa regulatsioon veeseaduses. Regulatsiooni ehitusseadustikku ületoomisel jäi tähelepanuta see, et veeseaduse kohaldamisalas on säte, mille kohaselt laienesid hoonestusloa sätted lisaks avalikule veekogule ka majandusvööndile.

Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks EhS-i § 3 lõige 3.
Ehitusseadustiku VTK kohaselt on mõiste ehitise kompleks kaotanud oma tähenduse ja tekitab loamenetluses pigem arusaamatusi8. VTK ettepaneku kohaselt tuleks ehitusliku kompleksi reguleerimisest loobuda. Eelnõuga loobutakse praktikas arusaamatusi tekitanud ehitusliku kompleksi mõiste kasutamisest, kuid säilitatakse võimalus funktsionaalselt koostoimivaid ehitisi menetleda ühe teatise või loaga. Seega tunnistatakse EhS-i § 3 lõige 3 kehtetuks ning alles jääv põhimõte kehtestatakse § 60 lõikes 11. Selgitusteks vaata täpsemalt § 60 lõike 11 selgitust.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse EhS-i § 4 lõike 3 punkti 3.
Punkti 3 sõnastust muudetakse, sest sätet on tõlgendatud seadusandja kavandatust erinevalt. Levinud tõlgenduse kohaselt saab ümberehitamine toimuda vaid juhul, kui ehitise omaduste muutmisega muutub ka ehitise välisilme. Tähelepanuta on jäetud, et tegelikkuses on hoone välisilme üks hoone omadustest, kuid ümberehitamise kontekstis ei pea hoone välisilme muutus esinema samal ajal muude omaduste muutumisega. Seega võib ehitise oluliste omaduste muutus aset leida ka ilma välisilme muutuseta, näiteks ühe kütteliigi asendamisel teisega (nt ahjukütte asendamisel maaküttega). Ümberehitamist iseloomustab tehtava muudatuse olulisus. Seadustiku § 4 lõikes 3 on olulise muudatusena nimetatud nt piirdekonstruktsioonide muutmist, kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmist ja asendamist, tehnosüsteemi muutmist, paigaldamist või lammutamist, ehitise tööparameetrite muutmist, ehitise vastavusse viimist kasutusotstarbest tulenevatele nõuetega ning ehitise taastamist. Oluline on tähelepanu juhtida ka sellele, et EhS § 4 lg-s 3 esitatud loetelu ei ole ammendav ning pädeval asutusel on endal võimalik kujundada oma seisukoht muudatuse olulisuse kohta9.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse EhS-i § 4 lõike 3 punkti 6.
Taastamise mõistet kui ühte ümberehitamise liiki on õigusselguse huvides vaja täpsustada10. Punkti 6 lisatakse, et osaliselt või täielikult hävinud ehitise taastamiseks tuleb see taastada olemuslikult sarnasena. Ka sama paragrahvi lõike 4 kohaselt võib taastamisena käsitada ehitamist, kui ehitise lammutamise eesmärk on ehitada samale kohale olemuslikult sarnane ehitis. Seega kannab punkti 6 muudatus edasi ka sama paragrahvi lõikes 4 väljendatud põhimõtet. Vastasel juhul võib jõuda tõlgendamise teel järeldusele, et tormikahjude tõttu hävinud ehitist ei pea taastama olemuslikult sarnasena, kuid inimkäega lammutatud ehitise peab. Kui tormikahju tõttu taastatakse osaliselt hävinud ehitis esialgsest mõnevõrra erinevana, siis kohalduvad ehitamisele teised ümberehitamise liigid (nt lõike 3 punktid 1 ja 2) või laiendamise korral hoopis laiendamise ehitistegevuse liik. Hoone taastamise kohustus võib tuleneda ka planeeringust. Kui hoone taastamise kohustus tuleneb planeeringust, tuleb taastamisel sellest lähtuda.

Näiteks olukorras, kus osaliselt või täielikult hävinud ehitise asemele ehitatakse teistsuguse välisilme ja mahuga hoone, on tegu uue ehitise püstitamisega. Kuigi olemasoleva ehitise laiendamine kuni 33% on lubatud tegevus, siis ei ole EhS-i ja PlanS-i mõttega kooskõlas selline tegevus, mis võimaldab ehitada olemuslikult uue asja detailplaneeringu koostamise kohustust järgimata. Seega kui lammutamise tulemusel ehitis taastatakse, st ehitise kasutusotstarve, maht ja arhitektuuriline lahendus selle tulemusel ei muutu, on laiendamine kuni 33% ilma detailplaneeringu kohustuseta võimalik, kuid see peaks toimuma EHR-s kahe erineva toimingu alusel (esitatakse üks taotlus lammutamiseks ja taastamiseks; hiljem taastatud ehitise laiendamiseks). Näiteks on Riigikohus asunud seisukohale, et ehitise laiendamiseks ei pea ehitis valmis olema (kasutusluba väljastatud)11. See tähendab, et kui pädev asutus on ehitise taastamiseks ehitusteatise teavitatuks lugenud siis võib ehitusteatise ehitise laiendamiseks kuni 33% esitada ka enne, kui ehitise taastamise toimingud on lõpuni viidud.

Selgitamist vajab ka lammutamise järel taastamise eesmärk ja tähendus. Taastamise eesmärk on võimaldada õnnetuse või lagunemise tagajärjel taastada hävinud hoone detailplaneeringut koostamata. Taastamise eesmärk ei ole võimaldada muuta hoone ehituslikke või arhitektuurilisi tingimusi, mis muul juhul vajaksid detailplaneeringu menetlust. Taastamisena võib käsitada täieliku lammutamise olukorda, kus hoonel on teatud tehnilised puudused või muud probleemid, mistõttu ei ole mõistlik olemasolevat hoonet ümber ehitada. Näiteks juhul, kui hoones on hallitus või vamm, äärmisel juhul ka siis, kui ehitise eluiga on saanud läbi. Ka sellisel juhul tuleb järgida sarnase välisilme taastamise kohustust.12

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse EhS-i § 4 lõiget 4.
Ehitise taastamisel ehk olemuslikult sarnase ehitise ehitamisel võib olla problemaatiline tänapäevaste tehnosüsteemide integreerimine ehitisse ning eluruumi nõuetele vastavuse tagamine. Näiteks võib probleemne olla olukord, kus soovitakse mahutada hoone katusealusesse ruumi soojustagastusega ventilatsioonisüsteemi vms. Kitsastes oludes tänapäevaste ja energiatõhusate tehniliste lahenduste integreerimisel vanematesse hoonetesse või eluruumi võib nõuetele vastavuse tagamine nõuda kulukaid erilahendusi või olla võimatu. Seega on mõistlik lubada väikest arhitektuurilise lahenduse muudatust, et oleks võimalik tagada vanemate ehitiste vastavus tänapäevastele nõuetele. Seetõttu nähakse eelnõuga ette pädevatele asutustele väikene kaalutlusruum olemuslikult sarnase ehitise mõiste sisustamisel ehitise arhitektuursete tingimuste osas. Siiski ei näe lõige 4 ette võimalust minna mööda muudest nõuetest, näiteks planeeringute nõuetest.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse EhS-i § 9.
Keskkonnasäästlikkuse põhimõtte ajakohastamisel on aluseks võetud ka Davosi kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted13, mis sätestavad muuhulgas keskkonnakriteeriumid. Nende kohaselt on kvaliteetne ehituskultuur kliima- ja keskkonnasõbralik, kaitseb ja säilitab loodusvarasid, maastikke ja elurikkust.

Keskkonnasäästlikkuse vaates on oluline kohaldada ka ringmajanduse põhimõtteid. Ehitiste ruumilahendus peab olema läbimõeldud materjalikasutuse ja renoveerimistsükliga ning olude muutumisel ümber kohandatav. Ringmajandus ehituses tähendab olemasolevate hoonete ja materjalide (eelistatult) korduskasutust või ringlussevõttu koos jäätmetekke miinimumini viimisega. See on osa ehitatud ruumi laiemast globaalsest suundumusest: “Esmalt tuleks vaadata võimalusi rekonstrueerimiseks ja kui see ei ole mõistlik, siis alles kaaluda uue ehitamist“.14 Eelistades võimalusel olemasolevate ehitiste ajakohastamist (energiatõhusaks muutmise jms) uute hoonete ehitamise asemel aitab see oluliselt vähendada ehitussektori süsinikujalajälge. Seetõttu on ehitise ajakohastamise eelistamine olulise põhimõttena lisatud ka ehitusseadustikku.

Teadaolevate kliimamuutuste mõjuga arvestamise põhimõtte all mõeldakse näiteks arvestamist üleujutusaladega ning äärmuslike ilmastikuolude esinemise sagenemisega (väga kuum või külm, valingvihmad jms). Kliimamuutuste mõjudega arvestamine ei tähenda ilmtingimata Keskkonnaameti kaasamise vajadust projektimenetlusse vaid ka ehitustehnilisi lahendusi nagu jahutussüsteemid või nende installeerimise võimalikkus, päikesevarjestused (markiisid vms analoogsed lahendused), kuumasaarte tekke vältimine, piisavalt suure vastuvõtlikkusega sadeveekanalisatsioon, avalike joogiveepunktide kavandamine jpm.

EhS-i § 9 täiendatakse lõikega 2. Kvaliteetse ehituskultuuri osa on vastutustundlik maakasutus, sh sobiv tihedus. Vastutustundlik maakasutus tähendab EhS-i mõistes ka ette antud ehitus- ja maakasutustingimuste elluviimist sellisel viisil, et valitakse otstarbekad, mõistlikud ja säästlikud ehituslikud lahendused. Näiteks võib see olla kompaktse roheala loomine, kui planeering annab ulatuse ette üksnes protsentides, ka hoonetevahelise ruumi säästev kavandamine, samuti maakasutusfunktsioonide ühitamine ruumikvaliteedi nõudeid silmas pidades. Põhimõte kohaldub ka projekteerimistingimuste andmisele, kui nende andmise aluseks on üksnes üldplaneering.  
 
Säästev liikumisviis tähendab, et välditakse inimeste sundliikumise põhjustamist ja soodustatakse näiteks kergliiklusteede ja ühistranspordi head võrgustikku ja mugavat kasutust. Asustuse planeerimise puhul ei ole seaduses viidatud säästvate liikumisviiside kavandamisele, kuid näiteks on see oluline tee eriosa ja selle alamaktide rakendamisel. Kuigi PlanS-i § 1 annab seaduse eesmärgina suunise tagada üleüldine jätkusuutlik areng ning kvaliteetne elu- ja ehitatud keskkond, ei ole selle raames pööratud tähelepanu keskkonnas liikumisele. Seega saab ehitatud keskkonna kavandamisel põhimõtte tasemel suunata säästvamate liikumisviiside soodustamisele, sh tagatakse piisav hulk jalgrataste parkimiskohti või kergliiklusteede ohutu kasutamine (näiteks ohutu juurdepääs ja tänavavalgustus). 

Seni ei ole ehitusseadustikus reguleeritud nõuet, et ehitise kavandamisel tuleb arvestada võimalikku tulevikus tekkivat muutmise või ümberehitamise vajadust seoses kasutajate või nende vajaduste muutumisega, edaspidi tuleks lähtuda projekteerimisel põhimõttest, et ehitise hilisem ümberehitamine või muutmine on võimalikult lihtsasti teostatav. Selle eesmärgi täitmiseks lisatakse seadustikku kohandatavuse põhimõte. Näiteks on post-tala betoonkarkassil kontori- või ärihoone võimalik lihtsalt kohandada kortermajaks või vastupidi eeldusel, et maa sihtostarve seda võimaldab. Selle põhimõtte järgimine aitab kaasa ka ehitiste ajakohastamise eelistamise põhimõtte rakendamisele.  
 
Keskkonnasäästlikkuse põhimõtte täiendamine kliimakindluse, keskkonnasõbralikkuse, vastutustundliku maakasutuse, säästvate liikumisviiside, kohandatavuse ning taaskasutuse soodustamise põhimõttega annab võimaluse nende teemadega tegeleda ehitusvaldkonnas mitmesuguste ehitiste või ehitustegevuse kavandamisel. Põhimõtet tuleb rakendada koosmõjus kultuuripärandi säilitamise põhimõtete, energiatõhususe ja keskkonnaõiguse normidega. 


Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse EhS-i § 11 lõike 2 punkte 1–7.
18.12.2024 avaldati Euroopa Liidu Teatajas uus ehitustoodete määrus (CPR)15. Uus määrus keskendub võrreldes varasema määrusega enam rohe- ja digipöörde eesmärkide saavutamisele, ennetades ja vähendades ehitustoodete mõju keskkonnale ning inimeste tervisele ja ohutusele. Viidatud määrus sisaldub Euroopa rohelise kokkuleppe paketis, mille eesmärk on muuta peaaegu kõik EL-i turul olevad füüsilised kaubad keskkonnasäästlikumaks, ringluspõhiseks ja energiatõhusaks kogu nende olelusringi jooksul alates tootedisainist kuni igapäevase kasutamise, kasutusotstarbe muutmise ja olelusringi lõppu jõudmiseni.

Paragrahvi 11 lõike 2 sõnastus vastab ehitustoodete määruse lisale 1, kus on sätestatud nõuded ehitisele. Sisu poolest on tegemist näitliku nõuete kataloogiga. Selle kataloogi esitamine seaduse tasemel annab seaduse järgijatele märku, milliseid nõudeid seadus üldse sisaldab.16 Lõikes 2 nimetatud üldnõuete sisustamisel tuleb järgida sama paragrahvi lõike 3 järgi ehitustoodete määruse lisas 1 sätestatud täpsemaid kirjeldusi. Eelnõu punktiga 11 ajakohastatakse nõudeid CPR-i uusversiooni järgi.

Ehitise struktuuri terviklikkuse põhimõtte all mõeldakse, et ehitised ja kõik nende asjakohased osad projekteeritakse, konstrueeritakse ning demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nii, et kõigi asjaomaste koormuste ja koormuskombinatsioonide püsiv mõju ja ülekandumine pinnasele on ohutu ega põhjusta ehitise ühegi osa läbipainet ega deformatsiooni ega pinnase liikumist, mis võib kahjustada ehitiste vastupidavust, konstruktsioonilist tugevust, kasutatavust ja stabiilsust.

Ehitise tuleohutuse põhimõtte all mõeldakse, et ehitised ja nende asjakohased osad projekteeritakse, konstrueeritakse, demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nõuete kohaselt, et tulekahju puhkemine oleks välditud, sh piisavate tajurite ja häireseadmete kasutamise abil. Tule ja suitsu teke ning levik ehitises peab olema kontrollitud ja piiratud ning kasutajad peavad olema tule ja suitsu eest kaitstud. Kehtestatud peab olema nõuetekohane kord, et tagada kõigi kasutajate ohutu väljapääs ja evakueerimine ehitisest. Asjaolu, et operatiivkaart ehitisele esitatavate nõuete loetelus enam ei esine, ei tähenda, et seda ei pea enam koostama. Operatiivkaardile esitatavad nõuded on sätestatud siseministri 30.03.2017. a määruses nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ (määrus nr 17). Ehitise operatiivkaart on oluline infoallikas päästjatele, kes saavad sealt muu hulgas näiteks teavet selle kohta, kuidas lülitada ehitiselt välja elekter või kas seal on muinsuskaitsealuseid väärtusi, mida esmajärjekorras päästa.

Tervise ja hügieenitingimuste kahjustava mõju kaitse põhimõte tähendab, et ehitised ja kõik nende osad projekteeritakse, konstrueeritakse, demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nii, et need ei kahjustaks oma olelusringi jooksul ehitustööliste, kasutajate, külastajate ega naabrite hügieeni, tervist ega ohutust.

Ehitise kasutamise ohutuse ja ligipääsetavuse põhimõttega mõeldakse, et ehitised ja kõik nende osad projekteeritakse, konstrueeritakse ja demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nii, et nende olelusringi jooksul ei esine kasutamisel ega käitamisel õnnetuste või kahjustuste riske, milleks on muu hulgas libisemine, kukkumine, kokkupõrge, põletus, elektrilöök ning välistegurite, näiteks äärmuslike ilmastikutingimuste või plahvatuste tõttu kukkuvatest või purunevatest esemetest põhjustatud vigastused.

Eelkõige peavad ehitised olema projekteeritud ja ehitatud nii, et on võetud arvesse puuetega isikute ning piiratud liikumis- või orienteerumisvõimega isikute ligipääsu ehitistele, sh ehitiste kasutamist. Siiski tuleb rõhutada, et ehitusseadustik käsitleb ligipääsetavust laiemalt: eesmärk on tagada kogu elanikkonnale võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks ja iseseisvaks eneseteostuseks inimese elukaare vältel.

Ehitiste heliläbilaskvuse ja akustiliste omaduste põhimõtte all mõeldakse, et ehitised ja kõik nende osad projekteeritakse, konstrueeritakse, demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nii, et kogu nende olelusringi jooksul on tagatud piisav kaitse mürakoormuse eest, mida tekitab õhumüra või sama ehitise muudes osades kasutatud materjalide kaudu leviv või konstruktsioonivälistest allikatest tulev müra.

Ehitise energiatõhususe ja soojuskasutuse põhimõtte all mõeldakse, et ehitised, sh neis toimuvad automatiseeritud protsessid, ning nende kütte-, jahutus-, valgustus- ja ventilatsiooniseadmed projekteeritakse ja konstrueeritakse ning neid hooldatakse nii, et nende kasutusetapil vajaminev energiakogus on väike.

Ehitised ja kõik nende osad projekteeritakse, konstrueeritakse ja demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nii, et nende olelusringi jooksul kasutatakse loodusvarasid säästvalt.

Eelnõu § 1 punktiga 9 tunnistatakse kehtetuks EhS-i § 11 lõike 2 punkt 8.
Punkt 8 tunnistatakse kehtetuks, kuna ligipääsetavusega seotud nõuded on sama lõike punktis 4.

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse EhS-i §-i 11 lõiget 2 punktiga 81.
Sellega sätestatakse CPR-i lisast 1 tulenev uus põhimõte, mis käsitleb heitmete sattumist ehitisest väliskeskkonda. Ehitised ja kõik nende osad projekteeritakse, konstrueeritakse ning demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nii, et oma olelusringi jooksul ei tekita need riski väliskeskkonnale, sh ohtlike ainete, mikroplasti või kiirguse eraldumisega õhku, põhjavette, merevette, pinnavette või pinnasesse; reovee puuduliku ärajuhtimise, suitsugaaside eraldumise või tahkete või vedelate jäätmete puuduliku kõrvaldamise tõttu väliskeskkonda; ehitise kahjustuste, sh kahjustuste kaudu, mis on põhjustatud veega levivate saasteainete sattumisest ehitise vundamendi kaudu väliskeskkonda; kasvuhoonegaaside heite eraldumisest atmosfääri. Sätte mõtte on ennekõike ehitise kasutamisel tekkivate heitmete nõuetekohane käitlemine, nagu CPR lisa 1 sõnakasutusest „jäätmete puuduliku kõrvaldamise“ võib tuletada. CPR mõte ei ole keelustada igasugust heitmete ehitisest kõrvaldamist vaid heitmete kõrvaldamisel tuleb lähtuda kehtivatest nõuetest, nt reovee puhul liitumine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga või kohtkäitlussüsteemi rajamine. Sättest ei saa tuletada, et elamute ahiküte oleks eelnõu jõustumisel keelatud. Käesolev säte reguleerib olukordasid, kus teatud otstarbel ehitiste kasutamiseks on esitatud täiendavaid nõudeid. Ehitise ehitamisel ja kasutamisel tuleb lähtuda ka teiste õigusaktide alusel kehtestatud piirangutest. Näiteks on võimalik, et ehitisele väljastatakse ehitusseadustiku alusel ehitusluba, kuid keskkonnanõuete täitmata jätmise tõttu muid tegevuslube ehitisele väljastada ei ole võimalik (nt õhusaaste- või vee erikasutusluba) ja seetõttu ehitist esialgu kavandatud kujul kasutada ei saa. Seetõttu on oluline, et ehitise kavandamisel, ehitamisel ning kasutamisel arvestatakse kõikide asjassepuutuvate nõuetega, sh heitmeid reguleerivate nõuetega.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse EhS-i § 11 lõiget 3.
Lõikes 3 asendatakse olemasolev viide viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2024/3110, 27. november 2024, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustusreeglid ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 305/2011 (ELT L, 2024/3110, 18.12.2024). Tegemist on viite ajakohastamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse EhS-i § 12 lõikega 21.
Eelnõuga nähakse ette võimalus ajutise ehitise püstitamiseks ka juhul, kui ajutise ehitise kasutusotstarve ei vasta üldplaneeringu juhtotstarbele, detailplaneeringuga määratud krundi kasutamise sihtotstarbele või katastriüksuse sihtotstarbele ning tagatud on planeeringu terviklahenduse elluviidavas ning see ei mõjuta üldplaneeringust tulenevat valdavat juhtotstarvet.

Kuigi ajutise ehitise püstitamiseks ei nõuta detailplaneeringu koostamist, eeldab EhS § 12 lõige 2, et kõik ehitatavad ehitised, asjakohasel juhul ka ehitamine, peavad olema kooskõlas ehitise asukohaga seotud kitsenduste ja planeeringuga. Detailplaneeringu puudumise korral peab ehitatav ehitis olema kooskõlas üldplaneeringuga. Kehtivad õigusaktid ei näe ette erandit, et ajutine ehitis võiks ka mitte olla kooskõlas kehtiva detailplaneeringu või üldplaneeringuga. Siiski võib juhtuda, et tühjaks jäänud kinnistu soovitakse mingil otstarbel kasutusele võtta lühikeseks ajaks konkreetse sündmuse korraldamiseks või näiteks ajal, mil detailplaneering puudub ning kavandatavate ehitiste planeeringuid alles koostatakse. Praktilist vajadust ajutiste ehitiste tarbeks erandi kehtestamiseks ilmestab see, et kohalikud omavalitsused on sellesisulisi akte kehtestanud.17

Planeerimisseaduses sätestatud definitsiooni kohaselt on krunt detailplaneeringuga määratud maa-ala, millele on antud ehitusõigus. Krundi kasutamise sihtotstarve määrab, millisel otstarbel võib krunti pärast planeeringu kehtestamist kasutada. Krundi kasutamise sihtotstarbe alusel määrab linna- või vallavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe ja ehitise kasutamise otstarbe. Krundile võib määrata mitu kasutamise sihtotstarvet. Detailplaneeringus krundile kasutamise sihtotstarbe määramisel tuleb lähtuda ka üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbest. Maakasutuse juhtotstarve on üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad.18

Riigikohus on leidnud19, et üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Järelikult saab viidatud Riigikohtu lahendi valguses järeldada, et võimalik peaks olema ka sellise ajutiste ehitiste püstitamine, mille kasutusotstarve ei vasta täielikult planeeringust tulenevale maa kasutamise sihtotstarbele, kuid seda eeldusel, et planeeritav ajutine ehitis ei mõjuta maa-ala valdavat juhtotstarvet ega planeeringu põhilahendust.

Eelnõuga kavandatud planeeringutele mittevastava ajutise ehitise püstitamise lubatavuse kohta teeb pädev asutus kaalutlusotsuse. Kuna planeeringute eesmärk on avalike huvide ning subjektiivsete õiguste kaitse, võib planeeringutele mittevastava ajutise ehitise püstitada eeskätt tingimusel, et ehitis vastab muus osas sellele esitatavatele nõuetele, ei mõjuta detailplaneeringu põhilahenduse elluviidavust, on ohutu ega põhjusta ümbritsevate kinnisasjade omanikele negatiivset mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada või leevendada. Lisaks tuleb meeles pidada, et kõnealune säte ei võimalda kõrvale kalduda muudest planeeringus sätestatud tingimustest, näiteks ehitisealune pind, ehitise maht või haljastusprotsent.

Ajutisele ehitisele seatud tähtaeg on seotud selle lammutamise kohustusega. Seega tuleb ajutise ehitise kasutamise tähtaja lõppemisel ajutine ehitis lammutada. Kehtib põhimõte, et tähtaja saabumise ajaks peab olema ajutine ehitis lammutatud või teisaldatud, sest pärast tähtaja saabumist langeb ära konkreetsel kinnisasjal ehitise olemasolu õiguslik alus.20 Ajutist ehitist ja lammutamistähtaega sisaldavate ehituslubade alusel püstitatavad ehitised võivad lammutamistähtaja saabudes olla endiselt muudele nõuetele vastavad ega pruugi olla ohtlikud. Seega tekib olukord, kus ehitise kasutamise tähtaja lõpp on saabunud ja pädeval asutusel on vaja rakendada lammutamise sundimiseks aluseid, mida kas sisustada või tõestada ei ole võimalik või on ebamõistlikult koormav. Seega on ehitiste lammutamise alus ette nähtud ka sellise olukorra tarbeks, kus ehitised vastavad nõuetele, aga nende ehitamist on lubatud vaid tingimusel, et need ei ole seal tähtajatult.21 Seetõttu on seadusandja ette näinud ehitise lammutamiseks ettenähtud tähtaja saabumise ühe lammutamise alusena EhS-i § 132 lõike 3 punkti 3, mis on lähtudes eesmärgist oluliselt väiksema põhjendamise koormusega, kui on sama lõike punktides 1 ja 2 sätestatud alused.

Ajutise ehitise püstitamine ei tohiks ühelgi juhul võimaldada isikutel kõrvale kalduda tavapärastest PlanS-ist ja EhS-ist tulenevatest nõuetest, näiteks ei saa jätta täitmata tuleohutusenõuded või ehitis ei muutu alaliseks vaid aja möödumisega. Ajutise ehitise alaliseks muutmiseks ei nähta ette näha erikorda, kuna erikorra loomine võimaldaks mööda minna tavapärastest planeerimis- ja ehitamisnõuetest. Kui esineb võimalus ajutise ehitise alaliseks muutmiseks, peab ehitise alaliseks muutmise protsess (planeerimis- ja loamenetlus) olema lõppenud enne ajutise ehitise kasutamise tähtaja lõppu.

Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse EhS-i § 13 lõikega 11.
Ehitusprojektile esitatavaid nõudeid täiendatakse selgitava sättega, mida tuleb kaaluda sobivuse kriteeriumi all. Seadusandja esialgne tahe sobivuse mõiste sätestamisel ehitusseadustikus on olnud subjektiivsete eesmärkide täitmisele suunamine, nagu sobivus ümbritsevasse keskkonda ja sotsiaalne toimivus. Ühest küljest on tegu planeeringu tingimustega (lähtutakse planeeringus sätestatust), teisalt on võimalik projekteerimist suunata ja kontrollida ehitusloa ja teatud juhtudel ka projekteerimistingimuste menetluse kaudu. Tegu ei ole uue nõudega, vaid olemasoleva nõude täpsustamisega, mida on seni praktikas ebapiisavalt sisustatud ja rakendatud.

Ehitise sobivuse mõiste selgitamisel on osaliselt tuginetud Davosi ruumikvaliteedi hindamissüsteemi kriteeriumidele. Davosi põhimõtete aluseks on nende rahvusvaheline tunnustatus ning tõenduspõhisus – need on välja töötatud koostöös valdkonna juhtivate teadus- ja kultuuriasutustega ning neid toetavad mitmed uuringud. Näiteks Londoni Majanduskooli analüüs22 on näidanud, Davosi ruumikvaliteedi põhimõtete terviklik järgmine ei mõjuta positiivselt üksnes elanike heaolu, sotsiaalset sidusust ja ressursitõhusust, vaid toob kaasa ka majandusliku kasu kinnisvaraarendajatele, muutes arendused pikaajaliselt atraktiivsemaks, väärtuslikumaks ja ekspluatatsiooni- ja halduskulud soodsamaks. Davosi põhimõtete terviklik järgmine on eriti oluline tiheasustusalade elu- ja ärifunktsioonidega aladel, et tagada kompaktse elukeskkonna inimsõbralikkus ja kvaliteet.

Tuleb arvestada, et ehitise kavandamisel on oluline järgida ka muid ehitisele, ehitamisele ning ehitise kasutamisele esitatavaid põhimõtteid ja põhinõudeid. Seadustikus sätestatud põhimõtteid ja põhinõudeid tuleb vajadusel sisustada läbi seadustiku eesmärgi. Seega on Davosi ruumikvaliteedi hindamissüsteemi kriteeriumitest lähtuvalt täpsustatud ka seadustiku kohaldamisala ja keskkonnasäästlikkuse põhimõtet. Seadustiku eesmärgi ja keskkonnasäästlikkuse põhimõtte täpsustamise osas vaata selgitusi eelnõu § 1 punktide 1 ja 7 juures. Viidatud põhimõtted on olemuslikult seotud ning üksteist toetavad. Seega on seadustiku eesmärgile vastava ehitatud keskkonna loomisel oluline lisaks sobivuse hindamisele kõikide põhimõtete ja põhinõuete ühetaoline kohaldamine.

Ehitusseadustiku § 12 lg 1 kohaselt tuleb ehitada ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid. Sisuliselt peab ehitusprojekt olema olemas (ja osadel juhtudel vastama ka ehitusprojektile esitatavatele nõuetele) iga ehitamise jaoks. Ehitisest ja ehitamise liigist sõltuvad ehitusprojektile esitatavad nõuded. Seega tuleb ehitusprojekti koostamisel läbi mõelda, kuidas kavandatava ehitise puhul sobivuse kriteeriumit arvesse võetakse. Kuidas on ehitusprojekti koostamisel sobivuse kriteeriumit arvestatud, peaks kajastamist leidma ehitusprojekti seletuskirjas. Eeltoodu ei tähenda ilmtingimata mahukat analüüsi vaid oluliste tingimustega arvestamise äramärkimist, täites sellega osalt ka ehitusprojekti koostaja enesekontrolli funktsiooni.

Ehitise sobivus tähendab, et ehitis tuleb projekteerida, arvestades asukoha eripära (nt hajaasustusega küla vs kõrghoonete piirkond kesklinnas), funktsionaalset (nt koolide ümbrusesse ei ole kohane rajada kasiinosid või elamupiirkonda kõrge müratasemega tootmist) ja esteetilist sobivust (nt rajatav hoone või ruum peab esteetilises mõttes ehk välimuse poolest sobituma ümbruskonda, mis ei tähenda ilmtingimata ümbritseva kopeerimist) ning sobivust ümbritsevasse ruumilisse konteksti.

Täiendus võimaldab projekteerimisel paremini arvestada EhS § 14 lg-st 1 tulenevate lähteandmetega ning sobitada lahendus ette antud tingimustega. Oluline on, et säte ei võimalda muuta planeeringu lahendusi. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus osundanud, et üldjuhul toimub isikute huvide kaalumine planeeringumenetluses. Kui aga planeeringus on jäetud isikute huvid kaalumata, tuleb huvisid kaaluda ehitusloa andmise menetluses23. Seega saab asuda seisukohale, et planeeringu realiseerimisel esineb õigustatud ootus, et planeering realiseeritakse viisil, mis arvestab isikute õigusi ning ühiskonna ootusi ja vajadusi. Seega on sobivuse näol tegu olemasoleva teabe pinnalt parima võimaliku lahenduse koostamise nõudega. Järgnevalt selgitatakse sobivuse mõiste täpsustamisel kasutatud mõistete sisu täpsemalt.

Sätestatud juhtudel tuleb sobivuse hindamisel arvestada muuhulgas asukoha eripära ning funktsionaalselt ja esteetilist sobivust ümbritsevasse ruumilisse konteksti.

Asukoha eripära hindamisel peetakse oluliseks, et ehitis peab sobituma nii ehitatud kui ka looduslikku keskkonda, toetades ruumilise identiteedi säilimist ja vältides ümbritseva keskkonna ülemäärast häirimist. Kavandatav asukoha eripära arvestav ehitatud keskkond võib lähtuda ümbritsevatest looduslikest elementidest või autentsetest detailidest, mis ei pea ilmtingimata olema seotud miljöö- või muinsusväärtustega, soodustades seeläbi inimeste positiivset emotsionaalset reaktsiooni ja pakkudes meeldivat kohataju ja autentsust. Asukoha eripära on vahetult meeltega tajutav ning väljendub ruumilise lahendusena inimmõõtmelisuse, tajutava turvalisuse, ümbritseva keskkonna proportsioonidega arvestamise ja sobiva materjalivalikuna. Looduselementide integreerimise, elurikkuse säilitamise, mikrokliimalahenduste (kohalikke looduslikke ja inimtekkelisi tegureid ehk asukoha eripära arvestavad lahendused) ja maastikuga arvestava hoonestuse kaudu vähendatakse keskkonnastressorite (nt ilmastiku- ja kliimamõjud, inimtekkeline müra ja valgusreostus) kumulatiivset mõju tervisele ja soodustatakse füüsilist ja vaimset taastumist. Asukoha eripära arvesse võtvalt kujundatud ehitatud keskkond tugevdab lisaks inimeste seotust paigaga ning toetab sotsiaalset suhtlust ja üldist heaolu.

Asukoha ruumilise kontekstiga arvestamine tähendab lähtumist asukoha ajaloolisest, ehituslikust ja kultuurilisest omapärast ning majandusliku väärtuse tugevdamisest. Oluline on hinnata, kui palju on uues keskkonnas säilinud või esile toodud ajaloolisi ja kultuurilisi viiteid – näiteks ehitustavade, ruumi- ja tänavastruktuuri, maamärkide, proportsioonide või hoonete paigutuse ja orientatsiooni kaudu. Ruumiline lahendus, mis lähtub olemasolevatest või olnud proportsioonidest, materjalidest ja värvilahendusest, võib olla üks lähenemisviis, kuid samas võib ka teadlikult seostatud uus ruumiline lahendus tugevdada koha identiteeti. Konteksti arvestavad uued hooned kavandatakse nii, et need lähtuvad kohaspetsiifikast, tugevdavad koha olemust ja loovad lisandväärtust ruumilisele keskkonnale.

Funktsionaalne sobivus ruumilisse konteksti tähendab, et loodav koht on sobilik selleks, milleks seda kavandatakse, sh on otstarbekohane. Ruumilisse konteksti sobituv ehitis tugevdab piirkonna elujõulisust, pakkudes näiteks paindlikke ja ligipääsetavaid ruume ettevõtluseks, mitmekesist kasutust ning atraktiivset keskkonda, mis tõstab piirkonna väärtust, loob töökohti ja toetab sotsiaalset ning majanduslikku sidusust. Ruumilise lahendusena võib see tähendada näiteks äripindade head nähtavust, head seotust ümbritseva ruumi ja liikumisvõrgustikuga, ruumilahenduse paindlikkust, üksteist täiendavaid funktsioone, ajalise kasutuse muudetavust ning ruumilise lahenduse atraktiivsust olles seeläbi ka majanduslikult otstarbekas.

Esteetiline sobivus ruumilisse konteksti tähendab, et ehitis on visuaalselt ja proportsionaalselt kooskõlas oma ümbrusega, väljendades kvaliteeti ja arhitektuurset terviklikkust. Esteetiline ehitatud keskkond arvestab inimese sensoorset taju ja peegeldab kooskõla objektide, ruumide ja inimeste vahel. Visuaalne kooskõla ja proportsionaalsus puudutavad seda, kuidas hoonete ja rajatiste suurused, proportsioonid, materjalid ja värvid suhestuvad ümbritseva keskkonnaga ning loovad ühtse, hästi tajutava terviku. Esteetika saavutatakse ehitise asjatundliku kavandamise abil. See aitab kujundada meeldivat, inimmõõtmelist ja harmoonilist keskkonda. Näiteks ei saa harmooniliseks pidada lahendust, mis on häirivalt eklektiline või ebameeldiva mahu või ruumilisse konteksti sobimatu disaini või materjali kasutusega. Hea ruumilahenduse eesmärk on pakkuda kasutajale kõikide meeltega kogetavat ilu, inspiratsiooni ja rahulolu.
 
Asukoha eripära ning funktsionaalse ja esteetilise sobivuse hindamisel ümbritsevasse ruumilisse konteksti tuleb arvestada ehitise olemust, sh põhimõtete kohaldamise proportsionaalsust ja eesmärgipärasust. Nimetatud põhimõtteid ei saa iga ehitise puhul tervikuna kohaldada, näiteks kui tegu on erinevate rajatistega (maa all paiknevate võrkudega, torudega jms) või väga spetsiifilisel otstarbel kavandatud ehitistega (nt kinnipidamisasutus vmt). Asukoha eripära, funktsionaalset ja esteetilist sobivust saab sisuliselt hinnata kõigi vaadeldavate ehitiste kavandamisel aga samas ei pruugi see olla igal üksikjuhtumil vajalik (näiteks abihoone või hajaasustuse talumaja). Põhjalikumalt tuleb käesolevas lõikes nimetatud kriteeriume hinnata ehitiste puhul, millel on suur avalik mõju või huvi (näiteks avaliku funktsiooniga hooned ja avalik ruum tervikuna: teed, tänavad pargid, platsid jne) või asuvad kõrgendatud nõuetega asukohas (miljöö).    
 
Kui ehitusprojekti läbivaatav asutus leiab, et ehitusprojektis pakutav lahendus ei ole sobiv, tuleb neile etteheidetele anda arusaadav sisu. Näiteks on õiguskantsler linnakeskkonda sobivuse kohta märkinud, et kuna tegemist on subjektiivse hinnanguga, peab pädev asutus nõudeid eriti hoolikalt põhjendama. Pädev asutus peab kõiki esitatud nõudmisi arusaadavalt ja piisavalt põhjendama, et isik teaks, milliseid muudatusi temalt oodatakse ja miks on vaja üht või teist muudatust teha. See võimaldab isikul ühtlasi kontrollida ja veenduda, kas pädeva asutuse nõudmine on õigustatud ja kas pole eksitud kaalutlusõiguse kohaldamisel. Põhjendamiskohustuse täitmine soodustab pädeva asutuse enesekontrolli ja aitab vältida pealiskaudsust, kiirustamisest tulenevaid eksimusi. See võimaldab nõude esitajal endal veenduda, kas kõik nõuded on põhjendatud ja proportsionaalsed.24

Eelnõu § 1 punktiga 14 muudetaks EhS-i § 13 lõiget 3.
Eelnõuga täpsustatakse selguse huvides EhS-i § 13 lõikes 3 sätestatud volitusnormi, kuna hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 11 lõigete 1 ja 3 kohaselt peab määruse andmiseks seaduse volitusnormis olema volituse selge sisu ja ulatus. Eelnõu koostamise ajal kehtiva volitusnormi alusel antud määrus aga sisaldab lisaks ehitusprojekti üldistele nõuetele ka nõudeid selle esitamise, sisu ja vormi kohta, seega viiakse volitusnorm vastavusse HÕNTE nõuetega.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse EhS-i § 14 lõike 1 punkti 2.
Praktikas on ehitusuuringute mõistet käsitletud kitsendavalt, lähtudes sageli nendest uuringutest, millele on valdkonna eest vastutav minister kehtestanud täiendavad nõuded. Uuringutest rääkides kasutatakse üldmõistet ehitusuuringud, need võivad sisaldada aga märksa laiemaid uuringuteemasid, kui seda on ainult ehitusgeodeetilised ja -geoloogilised uuringud. Projekteerimiseks võib olla vaja teha ka muid uuringuid25, näiteks liikluskoormuse, müra, õhusaaste, kultuuripärandit säästvate lahenduste või ka kvaliteetse ruumi aluspõhimõtete järgimise, insolatsiooni või radooni uuringuid ja analüüse.

Näiteks on kohtupraktikas välja toodud, et projekteerimistingimused määravad üksnes lähtealused ehitusprojekti koostamiseks (EhS § 14 lg 1 ja § 44 p 1), mitte ei sätesta kavandatava ehitise tehnilisi üksikasju, ning projekteerimistingimuste ülesanne on küll määrata ehitusuuringu tegemise vajadus, kuid uuringu lõplik ulatus oleneb projekteeritava ehitise konkreetsetest parameetritest ja valitud lahendustest. Seejuures on oluline rõhutada, et ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine peab alati olema ohutu (EhS § 8, § 11 lg 1, § 19 lg 1 p 4) ning EhS-i § 14 lõike 2 kohaselt tuleb ehitusprojekti koostamiseks oluliste ehitustehniliste andmete (sh teistele ehitistele kaasneva mõju) väljaselgitamiseks vajaduse korral teha ehitusuuring sõltumata sellest, kas ehitusuuringu tegemise nõue on projekteerimistingimustes eraldi sätestatud või mitte.26

Kui ehitusuuring on koostatud, tuleb ehitusuuringu tulemusi ehitusprojekti koostamisel arvesse võtta. Seega täiendatakse EhS-i § 14 lõikes 1 loetelu sõnaga ehitusuuring.

Eelnõu § 1 punktidega 16 ja 17 täiendatakse EhS-i § 14 lõike 4 punkte 1 ja 2.
Eelnõuga täpsustatakse selguse huvides EhS-i § 14 lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud volitusnorme, kuna volitusnormi alusel antud ja eelnõu koostamise ajal kehtivad määrused sisaldavad lisaks vorminõuetele ka esitamise nõudeid. Lisaks laiendatakse ehitusuuringute volitusnormi, et oleks võimalik sätestada täpsemad andmekoosseisud, et määrata, millised uuringu sisuks olevad andmed on vaja riigi vaatest pädevale asutusele esitada.

Eelnõu § 1 punktiga 18 täiendatakse EhS-i § 15 lõike 3 punkti 1.
Ehitise elukaare digiteerimise tõttu kasutatakse ehitusprojektide koostamisel üha enam IKT-tehnoloogiaid. Ka seadusandja huvi on ehitise infomudelil (BIM) põhinevate menetluste soodustamine ning BIM-põhistele menetlustele järkjärguline üleminek. Seetõttu ei ole ehitusprojekt enam lihtsalt dokumentide hulk, vaid ehitusprojekti käsitatakse kui andmekogumit, mis on vajalik ehitise ehitamiseks ja asjakohasel juhul ka ehitise kasutamiseks või korrashoiuks. Seetõttu ei saa ehitusdokumentide kontekstis käsitleda üksnes teostusjooniseid, vaid see peab sisaldama andmetena ka infomudelit. Vastasel juhul tuleks lisaks BIM-formaadis projektile esitada ka BIM-ist alla laetud joonised, mis tekitaks ebamõistlikku halduskoormust.

Eelnõu § 1 punktiga 19 muudetakse EhS-i § 15 lõike 3 punkti 5.
EhS-i § 4 lõike 5 kohaselt on tehnosüsteem ehitise toimimiseks, kasutamiseks või ohutuse tagamiseks vajalike seadmete, paigaldiste või kommunikatsioonide kogum koos vajalike konstruktsioonielementidega. Kuna seade võib olla ka tehnosüsteemi osa, on EhS § 15 lõike 3 punktis 5 asjakohane viidata tehnosüsteemi mõistele. Hooldus- ja kasutusjuhendit ei saa pidada selle paragrahvi kontekstis ehitudokumentideks, mistõttu jäetakse need mõisted viidatud lõike punktist 5 välja. Seadmete all tuleb mõista ennekõike seadmeid seadme ohutuse seaduse mõistes, st koduelektroonikaga seotud teabe esitamine pädevale asutusele ei ole asjakohane.

Eelnõu § 1 punktiga 20 täiendatakse EhS-i § 15 lõike 5 punkti 1.
Eelnõuga täpsustatakse HÕNTE nõuetest tulenevalt EhS § 15 lõike 5 punktis 1 sätestatud volitusnormi, ja lisatakse sinna sõnad „ja ehitusdokumentidele“, kuna volitusnormi alusel antud ja eelnõu koostamise ajal kehtiv määrus sisaldab lisaks vorminõuetele ka sisulisi nõudeid ehitusdokumentidele.

Eelnõu § 1 punktiga 21 muudetakse EhS-i § 15 lõike 5 punkti 2.

Eelnõuga täpsustatakse selguse huvides EhS-i § 15 lõike 5 punktis 2 sätestatud volitusnormi, kuna HÕNTE § 11 lõigete 1 ja 3 kohaselt peab määruse andmiseks seaduse volitusnormis olema volituse selge sisu ja ulatus.

Eelnõu § 1 punktiga 22 muudetakse EhS-i § 16 lõiget 3.
Eelnõuga nähakse ette, et edaspidi võib ehitise kasutamisega seonduva teabe lisada asjakohasel juhul hooldusjuhendisse. Kasutusjuhendil on kehtiva seaduse mõttes tähendus peamiselt eraõiguslikes suhetes (nt asja kokkulepitud omaduste vastavuse hindamisel, eelkõige suhetes tarbijaga). Ehitise kasutamisega seonduva info kajastamine hooldusjuhendis võib ennekõike olla asjakohane, kui selline nõue tuleb mõnest muust õigusaktist, näiteks tuleohutust reguleerivatest õigusaktidest või toote nõuetele vastavuse seadusest.

Eelnõu § 1 punktiga 23 muudetakse EhS-i § 17 lõiget 1.
Hooldusjuhend võimaldab ehitise omanikul ehitise erinõuetest teada saada ja seega loob võimaluse asjatundliku korrashoiu tagamiseks. Juhendist saab ehitise omanik teada, millised on konkreetse ehitise korrashoiuks vajalikud toimingud ning millal ja kuidas neid teha tuleb.27

Eelnõuga täpsustatakse lõikes 1 sisalduvaid mõisteid. EhS-i § 4 lõike 5 järgi on tehnosüsteem ehitise toimimiseks, kasutamiseks või ohutuse tagamiseks vajalike seadmete, paigaldiste või kommunikatsioonide kogum. Seetõttu on oluline, et ehitise omanik oleks teadlik ka tehnosüsteemi kui terviku korrashoiuks vajalikest nõuetest. Üksiku seadme teave peab hooldusjuhendis sisalduma asjakohastel, eeskätt õigusaktides sätestatud juhtudel või tootja poolt seadmele ette nähtud korrashoiunõuete olemasolul. Ka ehitises kasutatud konstruktsiooni või materjali korrashoiunõuete kajastamine hooldusjuhendis on asjakohane siis, kui konkreetse materjali hooldamise kohta on tootja ette näinud erinõuded (nt järelreguleeritav post palkmaja vajumisel). Seega ei saa asjakohaseks pidada juhendeid, mis koostatakse laialt levinud ja keskmise mõistiku inimese jaoks arusaadava hoolduskohustusega materjalidele, näiteks vannitoa plaatidele võib teha märgpuhastust. Seadmetena tuleb mõista ennekõike seadmeid seadme ohutuse seaduse mõistes. Eelnõu kohaselt lisatakse ehitise kasutamst puudutav info asjakohasel juhul hooldusjuhendile. See võib asjakohane, kui ehitise kasutamisega seonduva teabe olemasolule tulevad mõnest muust õigusaktist, nt tuleohutusealastest nõuetest või toote nõuetele vastavuse seadusest. Asjakohaseks ei saa pidada juhte, kus kasutusjuhend esitatakse ehitises olevate asjade (näiteks külmkapi kasutusjuhend) osas, mis ei ole ehitise osaks (sh tehnosüsteemiks).

Eelnõu § 1 punktiga 24 muudetakse EhS-i § 17 lõiget 5.
Lõike 5 volitusnormi on vaja täiendada, et määruses oleks võimalik näha ette ka reeglid hooldusjuhendi ajakohastamiseks. Praegu on hooldusjuhendi nõuded kajastatud määrustes „Nõuded ehitusprojektile“ ning „Ehitamise dokumenteerimisele, ehitusdokumentide säilitamisele ja üleandmisele esitatavad nõuded ning hooldusjuhendile, selle hoidmisele ja üleandmisele esitatavad nõuded“. Eraldi määruse koostamise vajadust ministeerium analüüsib. Samas on juba teada, et hooldusjuhendite koostamise kohustuse korral on vaja tagada ka nende ajakohastamise võimalus.

Eelnõu § 1 punktiga 25 täiendatakse EhS-i § 18 lõiget 5.
Lõikes 5 sätestatud volitusnormi täpsustatakse selguse huvides ja viiakse see vastavusse HÕNTE nõuetega, kuna selle alusel antud ja eelnõu koostamise ajal kehtiv määrus sisaldab lisaks sisulistele nõuetele ka nõudeid auditi üleandmise ning säilitamise kohta.

Eelnõu § 1 punktiga 26 muudetakse EhS-i § 19 lõiget 2.
Omanik võib väljaspool majandus- ja kutsetegevust ise ehitada, projekteerida, teha omanikujärelevalvet ja muid seadustikus reguleeritud ehitustöid pädevust tõendamata, kuid järgides sealjuures asjatundlikkuse põhimõtet. Omanikujärelevalve tegemise kehtiv kord on olnud mitmeti mõistetav. Küsimuses, kas ehitusloakohustusliku hoone ehitamisel peab isik kindlasti palkama EhS-i §-s 24 sätestatud nõuetele vastava omanikujärelevalve tegija, võimaldab seadus erinevaid tõlgendusi ja tegelikult mõistetaksegi omanikujärelevalve kohustuse sisu erinevalt.

Seda küsimust on arutanud ka õiguskantsler28, analüüsides, kas isikul on enda tarbeks ehitusloakohustuslikku hoonet ehitades (sh laiendades) kohustus kasutada professionaalset, erialase kvalifikatsiooniga omanikujärelevalve tegijat. Õiguskantsler leidis, et sellist kohustust enda tarbeks ehitamisel ei ole, mistõttu võivad omanikud endale ehitades omanikujärelevalvet ise teha. Õiguskantsler tugines seejuures Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohale29, mille kohaselt tähendab termin „kutsekvalifikatsiooninõuetele vastav isik“ isikut, kellel on tegevuse eripärale vastavad teadmised ja oskused. Kutse- või pädevustunnistusega tuleb kvalifikatsiooninõuetele vastavust tõendada üksnes juhul, kui isik tegutseb majandustegevuses. Kuna seadustikus väljaspool majandustegevust kvalifikatsiooninõudeid seatud ei ole, siis iseendale ehitamise korral tuleb isikul endal hinnata kvalifikatsiooni piisavust (EhS § 23 lg 6)30.

Põhiseaduse kohaselt peavad õigusnormid olema nii selged, et isikutel on võimalik mõista, milliseid kohustusi seadus neile paneb, ning oma käitumist seaduse järgi reguleerida. Seega tuleb ehitusseadustiku sõnastust täpsustada, et oleks selge, et omanik võib ka ise oma maja ehitades teha omanikujärelevalvet.

Omanik ise tööde tegijana või tööde tellijana vastutab selle eest, et valminud ehitis on ohutu ja vastab nõuetele. EhS-i § 19 lõige 2 reguleerib iseendale ehitamist ning kehtestab nõude, et seaduses reguleeritud töid ise tehes tuleb järgida asjatundlikkuse põhimõtet ja tagada töö nõuetele vastavus, sh asjakohasel juhul ehitamine dokumenteerida. Asjatundlikkuse eelduseks on töö eripärale vastavad teadmised ja oskused ehk ehitajal peab olema töö iseloomule vastav kvalifikatsioon. Meeles tuleb pidada, et majandus- või kutsetegevuses tegutsemise korral ise ehitamise reeglid ei kohaldu (EhS § 24). Töö tulemus (nt ehitis või projekt) peab olema igal juhul nõuetekohane.

Eelnõu § 1 punktiga 27 täiendatakse EhS-i § 19 lõikega 3.
Uuringu käigus tehtud intervjuudes toodi korduvalt välja, et EhS-i § 19 lõikes 2 sätestatud võimalust endale ehitamiseks kasutatakse ebaõigetel eesmärkidel peaasjalikult selleks, et vältida lisakohustusi, mis kaasnevad majandus- ja kutsetegevuses tegutsemisega.

Iseendale ehitamise juures tekitab aga probleeme asjaolu, et see ei ole seadustikus üheselt ja selgelt reguleeritud. Muudatusi koostades on jõutud järelduseni, et endale ehitamise mõiste sisustamine võib tuua praktikas veel enam küsimusi ja probleeme kaasa, näiteks kui kaua peab olema omanik, et saaks väita, et oli iseendale ehitatud, või mis saab olukorras, kus pärast valmis ehitamist on vaja elulistel põhjustel ehitis siiski müüa.

Samuti on korduvalt tekkinud küsimus, kas iseendale on võimalik ehitada üksnes füüsilistel isikutel või ka juriidilistel isikutel. Ehitusseadustikus käsitletud mõiste „isik“ tähendab nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid, st seadustik ei erista iseendale ehitamist füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul. Seega puudub selgus, kas iseendale ehitamine on võimalik ainult füüsilise isiku puhul või laieneb see ka juriidilistele isikutele, sest juriidiline isik on tavaliselt ettevõtja, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid. Majandus- või kutsetegevuses tegutsemisel ise ehitamise reeglid enamasti ei kohaldu. See tähendab, et ettevõtluse kontekstis ehitatakse tihti ehitis majandustegevuse eesmärgil ning on keeruline väita, et tegu on iseendale ehitamisega. Samas on juriidilisi isikuid, näiteks mittetulundusühinguid või sihtasutusi, mis soovivad enda tarbeks ehitada.31 Tavaliselt kasutavad neid ehitisi siiski piiramatu hulk teisi inimesi, kes tarbivad ehitistes osutatavaid teenuseid või müüdavaid tooteid.

Eelnõuga piiratakse ehitusseadustikus iseendale ehitusloakohustusliku ehitise projekteerimise ja ehitamise võimalusi juriidilistele isikutele. Muudatuse tulemusel peab juriidiline isik iseendale ehitamisel järgima lisanõudeid ehk ehitusloa kohustusliku ehitise projekteerimisel või ehitamisel peavad majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nõuded olema täidetud ka juhul, kui tegevus toimub väljaspool tavapärast majandus- ja kutsetegevust. Juriidiliste isikute iseendale ehitatud ehitistes pakutakse üldjoontest teenust ja seega kasutavad neid ehitisi erinevad isikud (nii töötajad kui ka tarbijad), kes ei saa valida ehitise ehitamises osalenud isikuid ega kontrollida nende pädevust. EhS-i loakohustuse koormus on jaotatud põhimõttel, et ohtlikumateks ja suurema mahuga ehitustöödeks on vaja taotleda ehitusluba ning kergema ja väiksema mõjuga ehitustöödeks on vaja esitada ehitusteatis. Seega on põhjendatud nõuda juriidilistelt isikutelt ehitusloaga seotud ehitamisel või ehitusprojekti koostamisel pädevuse tõendamist kutsega või muul õigusaktis sätestatud viisil, sest ehitisest puudutatud isikute ring on enamasti laiem juriidilisest isikust.

Eelnõu koostamisel säilitatakse juriidilistele isikutele iseendale ehitamise võimalus kutset nõudmata, kuid seda üksnes teatisekohustuslike tegevuste korral. EhS-i § 19 lõige 2 ja § 21 võimaldavad omanikul teha mitut ehitusseadustikuga reguleeritud tegevust ise, kuid ka sellisel juhul tuleb järgida asjatundlikkuse põhimõtet, tagada tuleb töö nõuetele vastavus ning õigusaktides sätestatud juhtudel tuleb ehitamine dokumenteerida. See tähendab, et endale ehitamise korral vastutab omanik ehitustööde ja valminud ehitise ohutuse ja nõuetele vastavuse eest. Kehtima jäävad endiselt §-s 24 sätestatud põhimõtted olukorras, kus isik pakub majandustegevuse korral oma teenust.

Eelnõu § 1 punktiga 28 muudetakse EhS-i § 20 lõiked 1–2.
Muudetakse lõike 1 esimest lauset ja jäetakse välja teine lause, mis tekitab ebaselgust. Endistviisi tuleb iga ehitustegevuse korral tagada omanikujärelevalve. Seda saab teha omanik ise või palgata selleks spetsialisti. Omanik ise tööde tegijana või tellijana vastutab selle eest, et valminud ehitis on ohutu ja vastab nõuetele. EhS-i § 19 lõige 2 reguleerib iseendale ehitamist ning kehtestab nõude, et kui omanik ehitab või koostab ehitusprojekti ise, peab ta järgima asjatundlikkuse põhimõtet ja tagama töö nõuetele vastavuse, asjakohasel juhul ka ehitamise dokumenteerima. Asjatundlikkuse eelduseks on töö eripärale vastavad teadmised ja oskused ehk ehitustöö tegijal peab olema töö iseloomule vastav kvalifikatsioon. Seega võimaldab EhS-i § 19 lõige 2 omanikul väljaspool majandus- ja kutsetegevust tegutsemisel projekti koostada, ehitada ja ka omanikujärelevalvet teha.

Sellest hoolimata tuleks selliste toimingute tegemiseks, milleks omanikul endal vajalikud oskused ja teadmised puuduvad, kaasata asjakohase pädevusega isikuid. EhS-i § 19 lõike 1 punkt 3 sätestab, et omanik peab tagama, et vahetult tema korraldusel tehtavat ja seadustikuga reguleeritud tööd teeb töö eripärale vastavate ning piisavate teadmiste ja oskustega ehk piisava kvalifikatsiooniga isik. Kui omanik palkab omanikujärelevalve tegija, siis lähtudes EhS-i § 24 lõikest 2 peab spetsialist oma kvalifikatsiooni tõendama. Kui isik ise endale ei ehita, on tal siiski kohustus tagada ehitamise üle asjatundlik järelevalve, tehes ehitusjärelevalvet ise või kaasates selleks pädeva isiku.

Lõike 2 muudatuse eesmärk on reguleerida, et majandustegevuse käigus ehitamisel (nt pakkudes oma teenust tasu eest) peab omanikujärelevalvet tegema võimalikult sõltumatult. Eesmärk on tagada järelevalve tegija sõltumatus juhul, kui omanik on omanikujärelevalve tegemise andnud üle kolmandale isikule. Omaniku huvide kaitseks ei tohi selline kolmandast isikust järelevalve tegija olla seotud ehitisega seonduva muu tegevusega (projekteerimine, ehitamine, mistahes ehitusuuringud, keskkonnamõjude hindamine jms) ning ehitajaga vm isikutega, kelle tegevuse üle ta järelevalvet teeb. Kuivõrd omanikujärelevalve peab järelevalve teostamisel lähtuma muuhulgas ehitusprojekti koostamise aluseks olnud teabest (nt ehitusuuringutest), on põhjendatud isikute ringi omanikujärelevalve sõltumatuse tagamise eesmärgil laiendada kõikidele ehitisega seonduvatele tegevustele.

Eelnõu § 1 punktiga 29 täiendatakse EhS-i § 24 lõikega 21.
Tegemist direktiivist32 tuleneva nõudega, mis on võetud üle määruse nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine“ § 7 lõikega 2. Määruse nõue tuuakse seaduse tasemele, sest volitusnorm ei võimalda määrusega korduvkoolituse kohustust seada. Lisaks asendatakse viie aasta nõue seitsme aasta nõudega, mis vastab kutsetunnistuste kehtivusajale.

Eelnõu § 1 punktiga 30 muudetakse EhS-i § 26 lõiget 1.
Lõike 1 seni kehtinud sõnastus on põhjustanud suurel hulgal vaidlusi. Selle kohaselt on projekteerimistingimused vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks. Sätte sõnastusest ei selgu, kas tingimus „ehitusloakohustuslik“ kehtib ainult hoonete või ka olulise avaliku huviga rajatise kohta. Seaduse esialgset mõtet aitab avada EhS-i seletuskiri, mille kohaselt peab isik, kes soovib ehitada, EhS-i lisa 1 tabelist kontrollima järgmist: „kas tegu on loakohustuse või teatise esitamise kohustusega. Kui tegu on ehitusloakohustusliku ehitisega, peab isik tegema selgeks, kas tegu on selle paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusega. Lõikes 2 loetletud tegevused on püstitamine ja laiendamine üle 33% esialgselt kavandatud mahust. Seega peab kontrollima seadustiku lisa 1 hoonete ja rajatiste osa ning tegema kindlaks, kas tegu on ülalnimetatud tegevustega ja kas see tegevus on ehitusloakohustuslik“.33

Seega on ehitusloakohustuslikkus projekteerimistingimuste koostamise kohustuse tekkimise eelduseks. Selguse huvidest tuleb seda seaduses ka täpsustada.

EhS-i § 26 lõike 1, § 83 lõike 1 punkti 1 ja lisa 1 vahel on põhimõtteline vastuolu. EhS-i lisa 1 kohaselt on liinirajatised (v.a mastid) ehitusteatise kohustusega, kuid § 83 lõike 1 punkti 1 kohaselt on projekteerimistingimusi vaja sideehitise puhul uue liinirajatise ehitusprojekti koostamiseks. Kohtumisel Justiits- ja Digiministeeriumi sideosakonna ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) vahel ei peetud vajalikuks ja mõistlikuks lisas 1 nimetatud liinirajatiste osas menetlusliiki teatisekohustuslikust loakohustuseks muuta, kuid sealjuures rõhutati, et projekteerimistingimuste koostamine on hädavajalik. Projekteerimistingimused on ennekõike vajalikud selleks, et maa valdajad või omanikud esitavad rajatiste asukoha kohta lisatingimusi. Seega on halduskoormuse mõistes tunduvalt soodsam määrata rajatiste asukoht projekteerimistingimustes kui saada rajatiste asukoha sobivuse kohta tagasisidet alles ehitusteatise menetluses. Seetõttu nähakse eelnõuga ette võimalus anda projekteerimistingimusi ka muudel seaduses sätestatud juhtudel, mitte üksnes ehitusloakohustuslike hoonete ja olulise avaliku huviga rajatiste ehitamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 31 täiendatakse EhS-i § 26 lõikega 21.
Kehtiva seadustiku kohaselt antakse projekteerimistingimused § 26 alusel ehitusloakohustusliku hoone ning olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks ja laiendamiseks üle 33%, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus. Lõikega 21 lisatakse võimalus pädeval asutusel anda isiku taotlusel projekteerimistingimused ka § 26 lõigetes 1 ja 2 nimetamata juhul.

EhS-i eri osades on erialused, kus näiteks raudtee ja teede ehitamise puhul on projekteerimistingimuste andmine seotud ehitusloakohustuslike ehitistega. EhS-i VTK raames koostatud uuringu käigus selgus, et linnalises keskkonnas peetakse vajalikuks anda projekteerimistingimused rohkematel juhtudel, näiteks kortermajade ümberehitamisel miljööaladel. Hajaasustuses tekitavad projekteerimistingimused isiku seisukohast aga halduskoormust juurde ning on tihtipeale ebavajalikud. Samas on projekteerimistingimustega võimalus saada teada asukohas kehtivatest piirangutest ehitusprojekti koostamata, mis võimaldab taotlejal hoida kokku kulutusi. Kuna projekteerimistingimused peavad lähtuma üldplaneeringust (vt ka selgitust EhS-i § 26 lg 3 p 3 kohta), mille sisuline tõlgendamine toimub iga kord kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuse alusel, siis on projekteerimistingimustega võimalik asjakohased kaalutlused esitada ning neid ka hiljem ehitusprojekti koostamisel arvestada.34

Lisaks nimetati probleemseks olukorda, kus projekteerimistingimuste andmine detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral ei võimalda anda projekteerimistingimusi vajaduse põhjal (saab anda üksnes loakohustuslikele ehitistele vähestel juhtudel).35 VTK muudatusettepaneku36 kohaselt tuleks EhS-i § 26 täiendada lõikega 21, kus sätestatakse analoogselt EhS-i § 35 lõikega 4 ja § 38 lõikega 3 võimalus anda projekteerimistingimusi juhtudel, mis ei ole seaduses määratud.

Eelnõus arvestatakse muudatusettepanekut osaliselt. Eeskätt saaks pädev asutus vajaduspõhiste projekteerimistingimuste andmise vajaduse iseseisvalt tuvastada alles ehitusteatise või ehitusloa taotlusega esitatud andmete pinnalt. Selleks hetkeks on taotleja ehitusprojekti nõutud juhtudel juba koostanud. Kuna projekteerimistingimustega määratakse hoone või olulise rajatise ehitamise üldtingimused, mis on ehitusprojekti koostamise aluseks, oleks eelkirjeldatud olukorras projekteerimistingimuste nõudmine põhjendamatult koormav ning vastuolus haldusmenetluse üldpõhimõtetega, sh eesmärgipärasuse põhimõttega.

Küll aga esineb olukordi, kus ehitisest või selle asukohast tulenevate nõuete keerukusest soovib isik kavandatavate ehitustööde kohta pädevalt asutuselt nn eelhinnangut. Sageli küsitakse selliseid hinnanguid menetlusväliselt, mis mõningatel juhtudel võib tõstatada küsimuse pädeva asutuse antud hinnangu õiguslikust siduvusest. Seetõttu nähakse eelnõuga pädevale asutusele ette võimalus anda projekteerimistingimusi isiku taotluse alusel ka EhS-i § 26 lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestamata juhtudel, näiteks kui tegu on miljööala väärtushinnangute kohaselt väärtusliku või väga väärtusliku hoonega või muude kaalukate aluste esinemisel, nagu ehitise ohtlikkus, mõju avalikule ruumile või isikute õigustele. Vajaduse põhjal projekteerimistingimuste andmine isikute taotluse alusel välistab ka pädeva asutuse suvaotsuste tegemise võimaluse olukorras, kus projekteerimistingimuste nõudmine oleks pädeva asutuse otsustada. See tähendab, et pädev asutus ei saa käesoleva sätte alusel ise valida, millal konkreetse ehitise projekteerimistingimused on nõutavad, nõuda isikult selle sätte alusel projekteerimistingimuste taotluse esitamist või sätestada sellist kohustust kohaliku omavalitsuse õigusaktides. Küll on pädeval asutusel kaalutlusõigus otsustada, kas anda projekteerimistingimused juba esitatud taotluse alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 32 muudetakse EhS-i § 26 lõike 3 punkti 3, § 27 lõike 2 punkti 3 ja § 32 punkti 2.
Viidatud sätetest jäetakse välja viide üldplaneeringule ning sätestatakse, et projekteerimistingimused peavad vastama planeeringule. Kuigi kehtiv EhS toob välja üksnes projekteerimistingimuste vastavuse üldplaneeringule, kontrollitakse ehitise kavandamise käigus vastavust näiteks ka maakonnaplaneeringule (vana PlanS-i alusel ka joonehitise või olulise ruumilise mõjuga objekti planeeringule)37. Seega peavad projekteerimistingimused olema vastavuses erineva tasandi planeeringutega, mitte ainult üldplaneeringuga. Kui üldplaneering puudub või maakonnaplaneeringust varem kehtestatud üldplaneering ei kajasta maakonnaplaneeringus sätestatut, arvestatakse projekteerimistingimuste väljaandmisel maakonnaplaneeringus sätestatuga. See annab võimaluse paindlikumalt rakendada riigi taseme planeeringuid, sh koostatavast ÜRP-st tulevaid suuniseid ruumi kvaliteedi kriteeriumite rakendamiseks. Ühtlasi haakub muudatus EhS-i eriosadega, kus rajatisi (teed, paigaldised, riigikaitserajatised) ehitatakse ka maakonnaplaneeringute alusel. Rajatiste ehitamiseks antavad projekteerimistingimused peavad samuti vastama planeeringutele.

Kehtima jääb põhimõte, et ehitis peab vastama kõige asjakohasemale maa-alal kehtivale planeeringule. Milline planeeringuliik on konkreetsete tingimuste osas konkreetsel juhul asjakohane, tuleb igakordselt hinnata.


Eelnõu § 1 punktiga 33 täiendatakse EhS- § 26 lõiget 3 punktiga 5.
Punkti 5 lisamisega luuakse parem seos ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse põhimõtete vahel projekteerimistingimuste andmisel. Ka projekteerimistingimuste andmisel on oluline lähtuda kindlatest planeerimise põhimõtetest.

Eelnõu § 1 punktiga 34 muudetakse EhS § 26 lõike 4 punkti 7.
Praktikas on tõusetunud küsimus, kas projekteerimistingimustega on võimalik määrata ehitist teenindava tee asukohta. Võimaluse ehitist teenindava tee asukoha määramiseks annab EhS § 26 lg 4 p 7. Viidatud sätte seletuskirja kohaselt „Veel on pädeval asutusel võimalik määratleda haljastuse, heakorra või liikluskorralduse põhimõtted. Need tingimused on asjakohased eelkõige olukorras, kus projekteerimistingimuste alusel soovitakse ehitada hoonet tihedamalt asustatud piirkonda, mis ei ole määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega alaks (linn, alev, alevik).“.38

Viidatud sätte sõnastus on võrdlemisi ebaselge. Kuivõrd EhS § 26 lg 4 on viide hoonele ja olulisele rajatisele olemas, ei ole vajalik punktis 7 eraldi maa- või veealal asuvatele ehitistele viidata. Sätte mõte on, et projekteerimistingimustega on võimalik määrata hoone või olulise rajatise teenindamiseks vajaliku ehitise (nt ligipääsutee) võimalik asukoht. Seega jäetakse sätte sõnastusest välja tekstiosa „maa- või veealal asuvate ehitiste“.

Eelnõu § 1 punktiga 35 muudetakse EhS-i § 27 lõiget 1.
EhS-i § 27 lõike 1 muudatusega luuakse detailplaneeringu olemasolu korral võimalus anda projekteerimistingimusi nii ehitusloakohustusliku kui ka ehitusteatise kohustusega hoone või rajatise (mitte ainult olulise rajatise) ehitusprojekti koostamiseks.

Detailplaneeringu ülesanded on muuhulgas detailplaneeringu kohustuslike hoonete ja rajatiste toimimiseks vajalike ehitiste, sh tehnovõrkude ja -rajatiste ning avalikule teele juurdepääsuteede võimaliku asukoha määramine ning põhjendatud juhul tingimuste seadmine nendele ehitistele, mille ehitamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav.39

Praktikas on tekitanud probleeme see, et EhS-i § 27 lõike 1 kohaselt saab detailplaneeringuga täpsustada üksnes ehitusloakohustuslike ehitiste tingimusi. Sätte sõnastus on loonud olukorra, kus näiteks ehitusteatise kohustuslike või vaba ehitustegevust käsitlevate tingimuste täpsustamine ei ole võimalik, kuigi detailplaneeringus võivad olla näiteks seatud tingimused elamut teenindavatele abihoonetele (ka alla 20 m2) või rajatistele. Tihtipeale ongi tegu ehitist teenindavate ehitistega, mistõttu peab olema võimalus põhjendatud juhul täpsustada kõiki detailplaneeringus käsitletud lahendusi, kui see ei muuda detailplaneeringu põhilahendust, tegu ei ole olemusliku muudatusega ning tagatud on detailplaneeringu terviklahenduse elluviimine. Oluline on ka see, et muuta ega seada ei saa tingimusi ehitisele, mida ei ole detailplaneeringud käsitletud.

Näiteks on EhS-i § 27 lõike 4 punkti 5 kohaselt lubatud muuta maa-alal asuva ehitise teenindamiseks vajaliku ehitise võimalikku asukohta. Seega on reaalne olukord, kus hoonestusala nihutamisel või keeramisel muutub ehitusloakohustusliku hoone asukoht, samas kinnistu veevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku asukohta muuta ei tohi, kuna tegemist on ehitusteatise kohustusliku ehitisega.40 Muudatusega eeltoodud probleemid lahenevad.

Eelnõu § 1 punktiga 36 muudetakse EhS-i § 27 lõike 1 punkti 2.
Kehtiva punkti 2 sõnastus on mitmeti mõistetav. Kehtiva sõnastuse kohaselt on võimalik asuda seisukohale, et projekteerimistingimusi on detailplaneeringu olemasolul võimalik anda ka juhul, kui planeeringuala on oluliselt muutunud. Muudatuse eesmärk on reguleerida olukorda, milles projekteerimistingimuste andmise vajaduse võib tingida planeeringu kehtestamise ajal esinenud asjaolude muutumine planeeringuala sees või planeeringu mõjualal, sealjuures planeeringuga hõlmatud ala ise jääb muutumatuks. Muudatus tagab normi selguse.

Eelnõu § 1 punktiga 37 muudetakse EhS-i § 27 lõiget 3.
Kehtiva lõike 3 kohaselt ei ole võimalik üldplaneeringut muutva detailplaneeringu täpsustamiseks projekteerimistingimusi anda. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Seega võib üldplaneeringut muutev detailplaneering lisaks üldplaneeringut muutvale osale sisaldada ka muid, üldplaneeringut mitte muutvaid, ehitise kavandamiseks vajalikke tingimusi. Selliste tingimuste täpsustamine peab seaduses sätestatud alustel ja ulatuses siiski projekteerimistingimustega võimalik olema.

Eelnõu § 1 punktiga 38 muudetakse EhS-i § 27 lõike 4 sissejuhatavat lauseosa.
Lõike 4 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „hoone või olulise rajatise“. Detailplaneeringus saab täpsustada praegu üksnes hoone või olulise rajatise tingimusi. Sätte sõnastus on loonud olukorra, kus näiteks hoonet teenindavate rajatiste tingimuste täpsustamine ei pruugi olla võimalik, kuigi detailplaneeringus võivad olla näiteks seatud tingimused elamut teenindavatele rajatistele. Seetõttu peab olema võimalus põhjendatud juhul täpsustada kõiki detailplaneeringus käsitletud lahendusi, kui see ei muuda detailplaneeringu põhilahendust, tegu ei ole olemusliku muudatusega ning tagatud on detailplaneeringu terviklahenduse elluviimine. Oluline on ka see, et muuta ega seada ei saa tingimusi ehitisele, mida ei ole detailplaneeringus käsitletud (vt täpsemalt järgmist, § 27 lg 4 muudatuse selgitust).

Eelnõu § 1 punktiga 39 muudetakse EhS-i § 27 lõike 4 punkte 1 ja 2.
Seni kehtinud punkti 1 sõnastus nägi ette, et projekteerimistingimustega saab täpsustada hoone või olulise rajatise detailplaneeringus käsitletud kasutamise otstarvet, sealhulgas võib täpsustada elamu või büroohoone kasutusotstarbe aluseks oleva krundi kasutamise sihtotstarvete osakaalu, kui mõlemad sihtotstarbed on varem detailplaneeringus ette nähtud. Säte ei ole üheselt mõistetav, kuna detailplaneeringus ei määrata ehitise kasutusotstarvet. Küll määratakse detailplaneeringus ka elamu või büroohoone alusele krundile kasutamise sihtotstarve, mis hiljem on aluseks katastriüksuste sihtotstarvete määramisel, millest omakorda tuleneb, millise kasutusotstarbega hooneid saab maa-alale ehitada. Juhindudes katastriüksuse sihtotstarbest või sihtotstarvetest on võimalik muuta olemasoleva hoone kasutusotstarvet kasutusteatise esitamise kaudu. Lisaks sellele ei ole üheselt selge, kas võib täpsustada üksnes elamu või büroohoone kasutusotstarvet või ükskõik milliseid kasutusotstarbeid, nagu sõnast „sealhulgas“ saab järeldada. Riigikohus on toonud välja, et krundile määratud mitme sihtotstarbe omavaheliste proportsioonide muutmine planeerimismenetluse käigus ei ole konkreetse planeeringu põhilahenduse muutmine.41

PlanS § 75 lõike 4 kohaselt on maakasutamise juhtotstarve üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Detailplaneeringuga krundi kasutamise sihtotstarve või sihtotstarvete määramisel peab lähtuma üldplaneeringuga kehtestatud maakasutamise juhtotstarbest. PlanS § 126 lõike 5 kohaselt määratakse krundi kasutamise sihtotstarve, mis otstarbel võib krunti pärast planeeringu kehtestamist kasutada. Krundi kasutamise sihtotstarbe alusel moodustatakse katastriüksus ja määratakse vastav sihtotstarve. Selle sihtotstarbe järgi määrab kohalik omavalitsus ehitise kasutamisotstarbe. Krundile võib määrata mitu kasutamise sihtotstarvet.

Ehitise kasutamisotstarve on eelkõige EhS-is kasutatav termin. Ehitise kasutamise otstarvete loetelu annab loeteluna ehitiste liigituse. Ehitiste kasutamise otstarbe põhjal võivad ehitisele kehtida erinõuded teistest õigusaktidest.42

Eelnõukohase muudatusega seotakse detailplaneeringus määratud krundi sihtostarvete täpsustamine projekteerimistingimustega lahti ehitise kasutusotstarbest. Muudatus tagab õigusselguse, et detailplaneeringuga saab krundi määratud sihtostarvete osakaalu projekteerimistingimustega täpsustada. Kuna kehtivad üldplaneeringud, millest tuleb projekteerimistingimuste andmisel lähtuda, on sageli väga üldsõnalised, nähakse eelnõuga ette, et krundi sihtotstarvete osakaalu on võimalik muuta. Muudatuse ulatusele lõikes 1 piire ei seata, sest see on piiritletud juba EhS-i § 27 lõikes 3, mille kohaselt ei ole lubatud projekteerimistingimusi anda detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks, sh on planeeringust mõjutatud isikutel õiguspärane ootus, et kehtestatud planeeringu põhilahendust projekteerimistingimustega olemuslikult ei muudetaks.

Kehtiva punkti 2 seletuskirja kohaselt võib hoonestusala 10% ulatuses nihutada või keerata. Nihutamine, keeramine ja suurendamine samal ajal võib olla lubatav, kui järgitakse põhimõtet, et muudatus ei ületaks 10% piiri. Kui hoonestusala kattub ehitusaluse pindalaga, on selle sätte järgi samuti lubatud 10-protsendiline muudatus esialgsest pindalast. Praktikas on osutunud probleemiks, mil viisil on võimalik täpsemalt hoonestusala muuta ja kas rakendada kõiki teguviise korraga. 43

Lihtsustamise huvides jäetakse hoonestusala täpsustamise viiside loetelu sättest välja. Muudatus tagab õigusselguse ning annab pädevale asutusele rohkem kaalutlusruumi, mil viisil ettenähtud raamides hoonestusala täpsustamist lubada. Jätkuvalt tuleb hoonestusala pindala täpsustamise lubatavust hinnata lähtudes hoonestusala esialgsest pindalast.

Eelnõu § 1 punktiga 40 täiendatakse EhS-i § 27 lõike 4 punkti 5.
EhS-i uuringu44 läbiviimisel tehtud intervjuude käigus selgus, et lõikes 4 sätestatud tingimused, mida võib projekteerimistingimustega täpsustada, on osutunud kohati liiga kitsaks. Probleem seisneb selles, et mõningates vanemates detailplaneeringutes on väga täpselt sätestatud, millist liiki rajatist elamu teenindamiseks ehitada võib. Olude ja tehnoloogia muutumisel ei ole sellise rajatise ehitamine enam otstarbekas või võimalik: näiteks on planeeringutes nimetatud kaugkütet või ühisveevärki, kuid kui selliseid tehnovõrke enam ei kavandata ning maakütte või puurkaevu ehitamiseks tuleks tunnistada detailplaneering osaliselt kehtetuks. Sama probleem on olnud salvkaevu asendamisel puurkaevuga.

Seega nähakse eelnõuga ette võimalus detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimustega muuta vajaduse korral ka maa-alal asuva ehitise teenindamiseks vajaliku rajatise liiki. Rajatis peab olema mõeldud mingi konkreetse ehitise teenindamiseks, seega ei ole võimalik muuta hoonete kasutusotstarvet (nt kavandatud elamut teenindavat abihoonet elamuks või eluhoonet mitteelamuks). Siiski peab pädev isik detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimuste andmisel tagama, et ei rikutaks puudutatud isikute omandi- või muid õigusi, sh olulisi menetluslikke õigusi ega muudetaks detailplaneeringut olemuslikult.

Eelnõu § 1 punktiga 41 muudetakse EhS-i § 27 lõike 4 punkti 8.
Planeerimisseaduse § 6 lõike 1 punkti 4 kohaselt on hoonestuslaad piirkonna hoonestusele iseloomulike tunnuste kogum, mis võib seisneda hoone kõrguses, mahus, krundijaotuses, hoonete paiknemises üksteise suhtes või krundil.

Samas on analoogsed tingimused, mille puhul on võimalik detailplaneeringut projekteerimistingimustega täpsustada, loetletud EhS-i § 27 lõike 4 punktides 1–7. Viidatud punktides loetletud tingimused on muuhulgas hoonestusala, ehitise kõrguse ja sügavuse, arhitektuuriliste, ehituslike või kujunduslike tingimuste, ehitist teenindavate ehitise asukoha jms tingimuste täpsustamine. Lisaks on nähtud ette kriteeriumid, millises ulatuses on võimalik detailplaneeringut täpsustada, näiteks ei tohi mitmed tingimused muutuda võrreldes esialgse lahendusega enam kui 10%.

Seetõttu ei ole põhjendatud, et EhS-i § 27 lõike 4 punkt 8 võimaldab täpsustada planeeringuala hoonestuslaadi, kuna planeerimisseaduses sätestatud hoonestuslaadi legaaldefinitsioon kätkeb tingimusi, mis sisalduvad sama lõike teistes punktides. Seega jäetakse õigusselguse tagamiseks EhS-i § 27 lõike 4 punktist 8 välja viide hoonestuslaadile ning sätestatakse üksnes krundijaotuse täpsustamise võimalus, tingimusel, et ei muutu planeeringualale esialgu antud ehitusõigus. Krundijaotuse täpsustamisega ei tohi muutuda planeeringuga hõlmatud ala ehitusõigus ja tagatud peab olema planeeringulahenduse elluviidavas.

Krundijaotuse muutmise täpsustamise võimaluse loomine on vajalik sellepärast, et enne ümberkruntimise toimingut on vaja tagada krundijaotuse vastavus detailplaneeringule. Sellised projekteerimistingimused annavad aluse maakorraldustoimingule. Projekteerimistingimused krundijaotuse muudatuseks ei asenda ümberkruntimise taotlust maakorraldamise seaduse mõistes, st maakorralduslikud toimingud on vaja teha lisaks.

Lisaks seotakse punktis 8 sätestatud detailplaneeringu täpsustamise tingimus lahti ehitusliku kompleksi mõistest, kuna ehitusliku kompleksi mõiste kasutamisest loobutakse (vt lisaks EhS § 3 lg 3 ja § 60 lg 11 selgitusi).

Eelnõu § 1 punktiga 42 muudetakse EhS-i § 29 lõike 2 punkti 4.
Kuivõrd detailplaneeringu täpsustamise võimalus projekteerimistingimustega seotakse lahti ehitusloakohustusliku hoone ja olulise avaliku huviga rajatise mõistest, on oluline, et punktiga 4 oleks kaetud nii EhS-i §-d 26 ja 27 kui ka muudel seadustikus ettenähtud alustel taotletavad projekteerimistingimused. Seega viide hoonele ja olulise avaliku huviga rajatisele asendatakse viitega ehitise mõistele.


Eelnõu § 1 punktiga 43 täiendatakse EhS-i § 35 lõikega 21.
Lõikega 21 antakse TTJA-le pädevus menetleda riigi eriplaneeringu aladel ka ehitusteatise kohustusega ehitisi. Pädevuse andmine on vajalik, sest vahel tingib riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamine näiteks ehitusteatise kohustusega ehitiste püstitamise või ümberehitamise. Sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud erand ei kata kõiki selliseid olukordi, sest vahel selgub mõne ehitise püstitamise või ümberehitamise vajadus alles riigi eriplaneeringu kohase ehitise loamenetluse käigus ja selleks esitatakse ehitusteatis eraldi. Halduskoormuse seisukohast on taotlejal mõistlikum suhelda ühe asutusega ning pädeval asutusel on mõistlikum menetleda kõiki riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamisega seotud taotlusi. Riigi eriplaneeringu ehitist ja selle ehitamise tõttu teiste ehitiste ehitamist võiks vaadata kui tervikprojekti ja seega on mõistlik koondada kõik võimalikud menetlused ühe asutuse pädevusse.

Eelnõu § 1 punktiga 44 muudetakse EhS-i § 35 lõiget 5.
Kehtiva EhS-i seletuskirja kohaselt võib ehitusprojekt sisaldada mitmesuguseid ehitisi – nii hooneid kui ka rajatisi –, mis võivad olla nii teatise- kui ka ehitusloakohustuslikud. Kui ehitusloa taotlus sisaldab teatisekohustuslikke ehitisi, loetakse ehitusloa taotluse esitamisega täidetuks teatise esitamise kohustus.45 Küll aga kantakse ehitusloa taotlusele kantud ehitised ehitisregistrisse eraldi, lähtudes EhS-i § 60 lõikest 11.

Tegu on normitehnilise parandusega, mis ei muuda kehtivat praktikat. Juba täna käsitleb ehitisregister ehitusloa- ja teatisekohustuslikke ehitisi loa taotlusel vastavalt iga ehitise loakohustuslikkusele eraldi.

Ehitisregistris iga loa taotlusel oleva ehitise menetlustähtaeg ja võimalikud toimingud sõltuvalt selle konkreetse ehitise loakohustuslikkuse nõuetest ka juhul, kui kõik erinevate nõuetega ehitised on ühe ehitusloa taotlusega esitatud. Teatisekohustuslikud ehitised jõuavad registrisse selle ehitise positiivse menetluse tulemusel. Teatisekohustuslikku ehitist saab lugeda teavitatuks ilma haldusaktita või anda välja haldusaktiga lisatingimusi. Sama menetluse loakohustuslikele ehitistele tuleb välja anda ehitusluba.

Eelnõu § 1 punktiga 45 muudetakse EhS-i § 37.
Eelnõuga nähakse ette ehitusteatise alusel saadud ehitusõiguse kehtivusaja pikendamine neljale aastale. Kehtiva § 37 kohaselt võib ehitusteatise alusel teha ehitustöid kahe aasta jooksul ehitisteatise esitamisest või teatise heakskiitmisest arvates. Kui ehitustöödega alustamine ehitise omanikust sõltumatutel põhjustel viibib, ei pruugi tööd kavandatud ajaga valmida, mis tähendab, et teavitamisprotsess tuleb uuesti läbida.46 Praktikas on ilmnenud, et kaks aastat ehitamiseks ei pruugi olla piisav aeg, eriti kui tegemist on mitme omanikuga ja tekkinud on tsiviilõiguslik vaidlus või tekib olukord, kus ehitusteatise kohustusega on ehitised, mis ehitatakse valmis viimasena pärast peamise ehitise valmimist, näiteks piirdeaiad.

Ehitusteatise kehtivuse ajaline piiritlemine on aga vajalik, sest ehitise asukohast tingitud avalik-õiguslikud piirangud võivad muutuda, mistõttu ehitise ehitamine kavandatud kujul ei pruugi enam olla lubatud.


Eelnõu § 1 punktiga 46 täiendatakse EhS-i § 39 lõiget 2.
Riigi eriplaneeringu alusel ehitatavat ehitist ja selle ehitamise tõttu teiste ehitiste ehitamist võiks vaadata kui tervikprojekti ja seega on mõistlik koondada kõik võimalikud loa andmise pädevused ühe asutuse kätte. Pädevust on vaja laiendada, sest võib ilmneda olukord, milles kohalik omavalitsus ja riigiasutus annavad ehitiste kohta erineva tõlgenduse, mis võib seada ohtu riigi eriplaneeringus käsitletud ehitise ehitamise võimalikkuse. Halduskoormuse seisukohast on taotlejal mõistlikum suhelda ühe asutusega ning pädeval asutusel on otstarbekam menetleda kõiki riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamisega seotud taotlusi. Kui menetletavate ehitiste hulka satub tavapärases olukorras teise asutuse pädevusse kuuluv ehitis, tuleb see asutus kaasata. Näiteks kui riigi eriplaneeringu alal on vaja ehitada raudtee rajamise tõttu ümber riigitee, tuleb menetlusse kaasata Transpordiamet.

Eelnõu § 1 punktiga 47 muudetakse EhS-i § 42 lõikeid 7–9, § 44 lõike 1 punkti 6, § 54 lõikeid 7 ja 8, § 55 lõike 1 punkti 8 ja § 120 lõiget 3.
Eeltoodud sätetes asendatakse muudatusega sõna „eelnõu“ sõnaga „taotlus“. Praktikas ei ole üheselt selge, mida tuleb mõista ehitus- või kasutusloa eelnõu all. EhS-i § 42 lõige 7 sätestab võimaluse esitada vajaduse korral ehitusloa eelnõu kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks, ehitusseadustiku § 54 lõige 6 sätestab võimaluse esitada vajaduse korral kasutusloa taotluse eelnõu kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks ning ehitusseadustiku § 126 lõige 1 sätestab kohustuse kooskõlastada ehitusloa taotlus. Üksikutel juhtudel on ebaselgus põhjustanud ka olukordi, milles kooskõlastav asutus on keeldunud ehitus- või kasutusloa taotluse kooskõlastamisest põhjendusel, et kooskõlastamiseks ei esitanud kavandatava loa eelnõu.

Ehitusseadustiku seletuskirja kohaselt on „eelnõu kooskõlastamise all on mõeldud, et pädev asutus teeb enne kooskõlastusringi alustamist ära eeltöö. Pädeval asutusel peab endal olema eelnevalt visioon, kas ehitusluba on üldse võimalik anda. Endapoolne nägemus (eelnõu) võimalikust loast esitatakse kooskõlastusringile. Esialgses eelnõus peab olema selge, kas ehitis on eelkõige kooskõlas planeeringuliste nõuetega. Samuti saab pädev asutus anda esialgse hinnangu, kas teisi õigusaktidest tulenevaid nõudeid on järgitud. Kooskõlastamise mõte ei ole pädeva asutuse eest töö tegemine, vaid tehtud otsuse eelnõu kontrollimine ja selle heakskiitmine.“.47

Seaduse tasandil ei eristata ehitus- ja kasutusloa menetluses taotluse formaal- ja materiaalõiguslike nõuete kontrolli. Loa taotluse saamisel hindab pädev asutus, kas täidetud on loataotluse formaalõiguslikud nõuded, sh kas esinevad taotluse läbi vaatamata tagastamise alused. Kui loataotluse formaalõiguslikud nõuded on täidetud, algab loataotluse sisuline läbivaatamine. Loataotluse sisulise läbivaatamise etapis kaasatakse menetlusse asjakohased isikud või asutused. Haldusmenetluse seaduse § 5 lõike 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. See tähendab, et loataotluse sisulisel läbivaatamisel peab pädev asutus tuvastama loataotluses esinevad puudused ja esitama need taotlejale lahendamiseks korraga. Kui selliste puuduste kohta, mille tuvastamine oleks olnud võimalik juba loataotluse esmasel sisulisel läbivaatamisel, esitatakse märkused alles hilisemas menetlusstaadiumis, põhjustab see ebamõistlikku koormust nii taotlejale kui ka pädevale asutusele ning tagatud ei ole haldusmenetluse seaduse kohase eesmärgipärasuse põhimõtte järgimine. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et menetluse sujuvuse ja proportsionaalsuse tagamine on haldusmenetluse läbiviija üks põhikohustusi (HMS § 3 lg 2 ja § 5 lg 2). Haldusasutus peab võimalikult aegsasti otsustama, milliseid dokumente ja tõendeid taotlejal menetluse tõrgeteta kulgemiseks esitada tuleb (HMS § 36 lg 1 p 3).48 Ehitusseadustikus sätestatud loa- ja teatisemenetlustes eelnõu koostamine seda põhikohustuse täitmist ei soosi.

Seetõttu on mõistlik, et asjakohased isikud ning asutused kaasatakse loataotluse menetluse sisulisse läbivaatamisse võimalikult varases staadiumis. Kui loataotluses on vaja kaasatud isikute märkustest lähtudes teha põhimõttelisi muudatusi, on see varases menetlusstaadiumis oluliselt vähem koormav kui hilisem loataotluse muutmine, mille kohta on pädev asutus on juba sisulise otsuse teinud ja eelnõu koostanud. Ehitusloa ning kasutusloa taotlusega esitatakse ka ehitusprojekt. Väljakujunenud praktika kohaselt vaatab kaasatud isik loataotlusest ja sellega esitatud teabest vaid osa, mis on vajalik kaasatud isiku pädevusse jäävate asjaolude hindamiseks. Näiteks vaatab arvamuse avaldamiseks kaasatud naabrimees tõenäoliselt peaasjalikult asendiplaani ja kavandatava ehitise vaateid, seevastu kooskõlastajana kaasatud Päästeamet vaatab loataotlusega esitatud ehitusprojekti üksnes tuleohutust puudutavat osa. Seega saab asuda seisukohale, et ehitusseadustiku väljakujunenud rakenduspraktika on nii pädevatele asutustele kui ka taotlejatele soodsam, kui kehtivad sätted ette on näinud. Ühtlasi puudub ehitisregistris võimalus loataotluse eelnõu koostamiseks.

Seega nähakse eelnõuga ette asendada ehitusseadustiku § 42 lõigetes 7–9, § 44 lõike 1 punktis 6, § 54 lõigetes 7 ja 8, § 55 lõike 1 punktis 8 sõna „eelnõu“ sõnaga „taotlus“. Kuivõrd muudatus järgib väljakujunenud praktikat, ei kaasne selle elluviimisega olulist muudatust pädevate asutuste või kooskõlastajana kaastatud isikute töös.

Eelnõu § 1 punktiga 48 muudetakse EhS-i § 45 lõiget 1.
Lõike 1 sõnastust muudetakse õigusselguse tagamise huvides. Lõike 1 teises lause sõna „kuni“ võib olla eksitav. Esiteks pikeneb ehitusloa kehtivus automaatselt seitsme aastani, kui ehitamisega on alustatud viie aasta jooksul ehitusloa andmisest arvates. See tähendab, et nimetatud tingimuse täitmisel ei ole üldjuhul võimalik, et ehitusloa kehtivus pikeneks vähem kui kahe aasta võrra, nagu sõna „kuni“ viitab. Ehitustöödega alustamise alguseks loetakse hetke, mil alustatakse ehitamisega EhS-i § 4 lõike 1 mõistes. Sellisteks töödeks ei loeta ehitise mahamärkimist, puude raiet vm sarnaseid ehitamisele eelnevaid ettevalmistustöid.

Ebaselgeks on jäänud ka EHS-i § 42 lõike 2 punkti 3 ning § 45 teise lause omavaheline koosmõju. Ehitusseadustiku seletuskirja kohaselt on § 42 lõike 2 punktis 3 sätestatud, et haldusasutus saab haldusaktis näha ette võimaluse hiljem antud luba muuta, näiteks kui ühele kinnisasjale antakse mitu ehitusluba, mille reguleerimisalad võivad kattuda. HMS-i kohaselt on tegu muutmisvõimaluse reserveerimisega haldusaktis.49 Muutmisvõimaluse reserveerimisega ei ole haldusakti hilisem muutmine sedavõrd koormav. Nimelt piiravad HMS-i §-d 64–70 olulisel määral asutuse võimalusi muuta või tunnistada kehtestuks juba jõustunud haldusakte. Kui aga loas või muus haldusaktis on tehtud reservatsioon hilisema muumise kohta, siis ei teki isikutel selleks õiguspärast ootust ning HMS-i §-des 64–70 kehtestatud piirangud ei rakendu. 50

Vastupidi eeltoodule viitab EhS-i § 45 lõike 1 teine lause haldusakti muutmise võimalusele, järgides selleks õigusaktides sätestatud korda. Haldusakti kehtetuks tunnistamisele ja muutmisele kohaldatakse ennekõike haldusmenetluse seaduse §-e 64–70 ning nendele sätetele tuginedes saab haldusakti kehtetuks tunnistada või muuta sõltumata sellest, kas haldusaktis (ehitusloas) on tehtud reservatsioon hilisema muumise kohta EHS-i § 42 lõike 2 punkti 3 kohaselt.

Eelnõu § 1 punktiga 49 täiendatakse EhS-i § 47 lõikega 31.
Muudatusega nähakse ette, et kasutusteatis esitatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kui ehitamise aluseks on riigi eriplaneering või ehitise ehitamine on seotud riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamisega. Lisatav säte on analoogne eelnõuga lisatava § 35 lõikega 21 ning täpsemad selgitused on viidatud paragrahvi muudatuse juures.

Eelnõu § 1 punktiga 50 muudetakse EhS-i § 47 lõiget 6.
EhS-i seletuskirja kohaselt ei pea kasutusteatist esitama, kui kasutusloa kohustusliku ehitise kasutusloa taotlus sisaldab ehitisi, mille kasutamisest peab teavitama. Säte sisaldab kontsentratsioonipõhimõtet, mille järgi isikul ei ole kohustust esitada nii teatist kui ka kasutusluba samal ajal, vaid kasutusloa taotluse esitamisega on nimetatud kohustus täidetud. 51 Kuna kasutusloa taotluses sisalduvate teatisekohustuslike ehitiste osa ei pruugita iga kord uuesti kontrollida, tuleb teavituskohustuse esitamine lugeda täidetuks mitte kasutusloa andmisel, vaid kasutusloa taotluse esitamisel. Vastasel juhul rakendatakse kasutusteatise kohustusega ehitistele automaatselt ehitusloa menetluse sätteid.

Analoogselt teatise menetlusega tuleb pädeval asutusel anda kümne päeva jooksul teada, kas ta soovib esitada teatisekohustuslike ehitiste kohta lisanõudeid. Kui lisanõudeid esitada ei soovita, võib teatisekohustusliku ehitise kasutamisega alustada ning kasutusloakohustusliku ehitise puhul jätkatakse menetlusega.

Eelnõu § 1 punktiga 51 tunnistatakse EhS-i § 50 lõige 6 kehtetuks.
Ehitusseadustiku seletuskirja kohaselt on §-s 50 sätestatud erinevus ehitusloa menetlusest, kus ehitusluba antakse ehitisele või ehitistele, seejuures ei ole oluline, mitut ehitist ehitusloa taotlus sisaldab. Erandi loomise kohta selgitab EhS-i seletuskiri, et kuna igal ehitisel võib olla erinev kasutusotstarve, näiteks elamu, abihoone jne, ning nende kasutamise nõuded on erinevad, tuleb kasutusluba anda iga ehitise kohta eraldi.52

Tänapäeval ei ole nimetatud erisuse sätestamine tänu ehitisregistri tehnilistele lahendustele enam põhjendatud ning võib enamikel juhtudel tekitada juurde halduskoormust. Ehitisregistri tehnilised lahendused võimaldavad korraga käsitleda mitut ehitist samal kasutusloal ka juhul, kui neil ehitistel on erinev kasutusotstarve ja vajavad seetõttu erinevaid nõudeid ja tingimusi. Nii ei ole vaja igale ehitisele eraldi kasutusluba anda. Väga mahukate, mitmekümneid ehitisi hõlmavate menetluste puhul on eraldi kasutuslubade väljaandmine koormav. Eriti ilmekalt avaldub see joonrajatiste ehitamisel, näiteks raudteelõigu ehitamiseks antud ehitusluba võib sisaldada üle saja ehitise. Ka ei ole väikesemate menetluste korral alati tarvis eraldi lisanõudeid ehitistele määrata, mistõttu antakse praegu samasisuliste nõuetega erinevad kasutusload vaid seetõttu, et ehitistele ei saa anda välja ühte luba. Praegu on ehitisregistris ehitusluba võimalik anda kõikide menetluses osalevate ehitiste kohta korraga või eraldi. Ka ehitusloaga võib olla vaja kehtestada ehitistele erinevaid nõudeid (nt tingimused ehitamisele, uuringutele vm). Need ehitised kantakse kõik eraldi registrisse ja nende ehitiste ehitusloale on juurdepääs sõltumata sellest, kas ehitised on loal eraldi või koos. Kui mahuka menetluse jooksul on siiski vajadus anda kasutuslube eri aegadel erinevatele ehitistele, on see tehniliselt EHR-is võimalik, analoogselt ehituslubadega. Muudatusettepanek juhindub ka EHS-i § 60 lõike 11 muudatusettepanekust, mille kohasel võib funktsionaalselt koos toimivaid ehitisi käsitleda ühes EhS-is sätestatud teatise- ja loamenetluses, kuid ehitisregistrisse kantakse iga ehitis eraldi.

Muudatus ei kohusta pädevaid asutusi funktsionaalselt koostoimivaid ehitisi ühes teatise- ja loamenetluses menetlema, vaid loob selleks võimaluse, nagu sõnast „võib“ saab järeldada.

Eelnõu § 1 punktiga 52 täiendatakse EhS-i § 51 lõiget 2.
Muudatused lõikes 2 on analoogsed eelnõuga lisatava kasutusteatise sättega – § 47 lõikega 31. Täpsemaid selgitusi saab vaadata viidatud paragrahvi muudatuse juurest.

Eelnõu § 1 punktiga 53 täiendatakse EhS-i § 52 lõikega 31.
Lisaks õigusaktides sätestatud kohustuslikele ehitusprojekti ekspertiisi koostamise juhtudele võib ehitusprojekti ekspertiisi koostamise kohustus tuleneda ka ehitusloa kõrvaltingimusest. Kui ehitusprojekti ekspertiis on koostatud pärast ehitusloa andmist, tuleb ehitusprojekti ekspertiis esitada koos kasutusloa taotlusega.

Eelnõu § 1 punktiga 54 täiendatakse EhS-i § 53.
EhS-i § 53 lõike 1 viimast lauset täiendatakse õigusselguse huvides sõnadega „ja see puudub“. Kehtiv sõnastus võimaldab viidatud lauset tõlgendada selliselt, et pädeval asutusel on õigus taotlus läbi vaatamata tagastada juhul, kui ehitusloa olemasolu oli nõutav, kuid sealjuures pole isegi oluline, kas ehitusluba tegelikkuses anti või mitte, vaid oluline on ainult see, kas EhS-i lisa 1 sisaldab ehitusloa nõuet. Seetõttu täpsustatakse sättes, et kasutusloa andmine on ennekõike võimatu, kui ehitise ehitamiseks oli nõutav teatise või loa olemasolu ning see puudub.

Eelnõu § 1 punktiga 55 muudetakse EhS-i § 56 lõiget 6.
Lõikest 6 jäetakse välja sõna „eelnõu“. Vaata muudatuse selgitust § 42 lõike 7 muudatuse seletuse juurest.

Eelnõu punktiga 56 muudetakse EhS-i § 58 lõiget 2.
Eelnõuga täpsustatakse EhS-i § 58 lõikes 2 sätestatud volitusnormi, kuna HÕNTE § 11 lõigete 1 ja 3 kohaselt peab määruse andmiseks seaduse volitusnormis olema volituse selge sisu ja ulatus. Seega viiakse volitusnorm vastavusse HÕNTE nõuetega.

Eelnõu punktiga 57 muudetakse EhS-i § 60 lõike 1 punkti 5.
EhS § 60 lõike 1 punktis 5 on ehitisregistri andmetena märgitud vallasasjadest omaniku andmed. Selline kategooria on liiga lai, kuna sealt ei selgu, milliseid andmeid on silmas peetud. Põhimäärusest nähtub, et ehitisregistris töödeldakse isiku üldandmeid. Üldandmete loetelu on andmete töörühmas kokku lepitud kinnine loetelu, mille alla kuuluvad maksimaalselt isiku nimi, isikukood, sugu, kodakondsus, kontakt, sh aadress, emakeel. Seega täiendatakse eelnõuga seaduse tasandil regulatsiooni nii, et sealt nähtuks, et isikuandmetest töödeldakse üksnes isiku üldandmeid.

Eelnõu punktiga 58 muudetakse EhS-i § 60 lõike 1 punkti 9.
Muudatuste põhjendusi vaata EhS § 60 lg 1 p 5 muudatuse selgitustest.

Eelnõu § 1 punktiga 59 täiendatakse EhS-i § 60 lõikega 11.
Eelnõukohase muudatusega sätestatakse, et funktsionaalselt koos toimivaid ehitisi võib käsitleda samas käesolevas seadustikus sätestatud teatise- ja loamenetlustes, kuid ehitisregistrisse kantakse iga ehitis eraldi. Ehitusseadustiku VTK kohaselt on ehitise kompleksi reeglid kaotanud oma tähenduse ja tekitavad loamenetluses pigem arusaamatusi.53 VTK ettepaneku kohaselt tuleks ehitusliku kompleksi reguleerimisest loobuda. Eelnõu võtab ettepanekut arvesse osaliselt.

Eelnõuga loobutakse praktikas arusaamatusi tekitanud ehitusliku kompleksi mõiste kasutamisest, kuid säilitatakse võimalus funktsionaalselt koostoimivaid ehitisi menetleda ühe teatise või loaga. Funktsionaalselt koos toimivate ehitistena saab mõista ennekõike ehitisi, mis teenivad koos ühte eesmärki, näiteks nn põhiehitis (nt elamu või ärihoone) ja seda teenindavad ehitised (kommunikatsioonid, ligipääsutee jms) või joonrajatised oma toimimiseks vajaliku taristuga. Funktsionaalselt koos toimivateks ehitisteks ei saa aga pidada kõiki planeeringualale kavandatud ehitisi, mis võivad hoonestuslaadilt moodustada küll tervikliku lahenduse, kuid tavaliselt ei moodusta funktsionaalselt koos toimivaid ehitisi, mis oleksid üksteisest sõltuvad. Näiteks elamualal on iga elamu kavandatud omaette kinnistule iseseisvalt funktsioneerimiseks, need on kavandatud rajada sõltumatult teistest elamutest ning seega ei ole tegemist funktsionaalselt koostoimivate ehitistega.

Ehitusliku kompleksi mõistel on tähendus üksnes loamenetluste juures.54 Seega on tegemist formaalõigusliku sättega, mis lihtsustab teatise või loa menetlemist olukorras, milles ehitise toimivuse tagamiseks ehitatakse mitu ehitist, mis iseseisvalt nõuaksid teatise või loa taotluse esitamist, näiteks elektri-, vee- või gaasivarustus hoonele. Kuna selline lahendus ei ole halduskoormuse seisukohast mõistlik, võib kõiki ühe projekti alusel ehitatavaid ja funktsionaalselt koos toimivaid ehitisi käsitleda koos ühes teatises või loas.

Eeltoodust hoolimata antakse kõikidele projektis sisalduvatele eraldiseisvatele ehitistele ülevaate saamiseks ehitisregistris (EHR) unikaalne identifikaator. Teatise või loataotluse esitamisel tuleb eraldi sisestada kõik teavitus- ja loakohustuslikud ehitised, mis kantakse EHR-i eraldi ehitistena. EHR-i tehnilised lahendused võimaldavad korraga mitut ehitist sisaldava teatise heaks kiita või anda loa kõikidele projektis sisalduvatele ehitistele ja need registrisse kanda.

Ühes teatises või loas menetletavate ehitiste eraldi ehitisregistrisse kandmine on lisaks oluline tulevikuvaates, kui esineb vajadus ehitis ümber ehitada või lammutada funktsionaalselt koos toimivatest ehitistest vaid mõned. Kui funktsionaalselt koos toimivad ehitised oleksid seotud ühe ehitisena, võib see hiljem kaasa tuua peamise ehitise kohase menetluse, mis võib olla rangem (nt ehitusteatise asemel ehitusluba), kui ehitisele iseseisvalt nõutud oleks. Näitena tuleb konkreetse ehitise edasisel ümberehitamisel, laiendamisel või osa asendamisel vaadata juba konkreetse ehitise kohta käivat menetlemise liiki (nt reoveepuhasti osa asendamisel samaväärsega tuleb esitada ehitusteatis).

Eelnõu § 1 punktiga 60 muudetakse EhS § 70 lõike 2 punkti 5.
Punkti sõnastus on ebaselge ja põhjustanud praktikas arusaamatusi. Kaitsevööndi ohutuse tagamise eesmärk on kahepoolne: ühest küljest on kaitsevööndi mõte vältida ohtusid ehitisele, kuid teisalt on kaitsevööndi otstarbeks ka ehitisest endast lähtuvate ohtude vältimine ning nende realiseerumise riski vähendamine.55 Kuivõrd kaitsevööndi regulatsioon on kaitsevööndit põhjustava ehitise keskne, siis ennekõike on sätte eesmärk, et kinnisasja omanik ei tohi takistada kaitsevööndiga ehitisele taimestiku või pinnase tõttu tekkinud ohu likvideerimist.
Eelnõu § 1 punktiga 61 täiendatakse EhS § 71 lõiget 1.
Eelnõuga täpsustakse avalikult kasutatava tee kaitsevööndi ulatust. Avalikult kasutatavale teele kohalduvad EhS §-s 70 sätestatud ehitise kaitsevööndi üldsätted ning §-des 71 ja 72 tuuakse välja avalikult kasutatava tee kaitsevööndi lisatingimused. Avalikult kasutatava tee kaitsevööndi ulatust laiendatakse ka tee alla. Sellega ühtlustatakse kaitsevööndi ulatus sarnaselt teiste ehitistega (§ 70 lg 1). Teealuse maa-ala kaitse tagab tee püsivuse ja ohutuse.

Eelnõu § 1 punktiga 62 muudetakse EhS-i § 71 lõikeid 2 ja 3.
Lõigetest 2 ja 3 sõnastust täpsustatakse ja jäetakse välja sõna „kuni“, kuna rakendamisel on see sõna tekitanud segadust. Lõigetes sätestatud kaitsevööndi ulatus on vaikimisi kehtiv kaitsevöönd, mida on võimalik kooskõlas lõigetes esitatud nõuetega suurendada või vähendada. Sõna „kuni“ viitab sellele, et kaitsevöönd vajab teeomaniku igakordset kaalutlemist ja põhjendamist, kuigi see ei ole vajalik.

Lisaks jäetakse lõikest 2 välja ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu nimetatud maantee ning asendatakse see § 92 lõikes 9 nimetatud üleeuroopalisse teedevõrku kuuluva teega, mis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2024/1679 nimetatud Eesti territooriumil asuv tee. Muudatusega luuakse vajalik õigusselgus.

Eelnõu § 1 punktiga 63 täiendatakse EhS-i § 71 lõikega 4.
Rakenduspraktikas on probleemseks osutunud tänava kaitsevööndi vähendamise võimalused. Kui lõike 2 kolmas lause lubab maantee kaitsevööndi laiust vähendada, siis tänavate (asulasiseste teede) korral lõikes 3 seda ei mainita. Samas on teeomanikud teatud juhtudel soovinud vähendada tänava (asulasisese tee) kaitsevööndit, leevendades sellega tee kaitsevööndiga kaasnevaid piiranguid. Olukorras, kus tee kaitsevööndi vähendamine on kaitsevööndi eesmärki arvestades võimalik ja otstarbekas, tuleb tekitada selleks vajalik seaduslik alus ja vähendada tee kaitsevööndist tingitud ebasoovitud mõju. Seega tagatakse lõikega 4 tee omanikule ka õigus planeeringu koostamise käigus teede kaitsevööndi laiust põhjendatud juhul vähendada näiteks olemasoleva asustuse, maa kasutusotstarbe jms põhjal.

Kõik avalikult kasutatavad teed ja avalikuks kasutamiseks määratud erateed (sh kergliiklusteed) registreeritakse Teeregistris koos erinevate teed iseloomustavate andmete (sh ruumikujud) ning kaitsevööndi ulatusega. Teeregistrisse andmete esitamise eest vastutab teeomanik. Kohalike kergliiklusteede puhul on andmete esitajaks kohalik omavalitusüksus ning riigi kergliiklusteede osas Transpordiamet. Maa- ja Ruumiameti kaardirakendused kasutavad kaartide kuvamisel muuhulgas ka teistesse registritesse esitatud andmeid.

Eelnõu § 1 punktiga 64 muudetakse EhS-i § 72 lõike 1 punkti 4.
Seni on keelatud olnud tee kaitsevööndis lageraie tegemine, mis oli varem seotud vajadusega tagada loodulikud tuisutõkked. Praegu on olemas ajakohasemad tehnoloogiad tuisuvaalude tekkimise vältimiseks ja lume tõrjumiseks ning seetõttu ei ole lageraiet vaja teekaitsevööndis keelata. Lisaks, kui muul osal kinnistust on tehtud lageraie ja kaitsevööndisse jäävad tuultele avatud üksikud puud, võivad need kujutada liiklusele suurt ohtu. Küll aga on liiklusele ohtlik metsamaterjali ladustamine ja töötlemine teekaitsevööndis, mistõttu tehakse punktis 4 asjakohane muudatus.

Eelnõu § 1 punktiga 65 muudetakse EhS-i § 72 lõike 1 punkti 5.
Punktis 5 täpsustakse, et keelatud on kõik veerežiimi muutust põhjustavad tööd, mitte ainult maaparandustööd. Sagenenud on olukorrad, kus tee kaitsevööndis või selle piiril on kavandatud kinnisvaraarendusi, mille rajamisel juhitakse vesi (nt torud, kraavid, kalded jms) teekraavidesse ja mille hulk mõjutab oluliselt tee püsivust, kandevõimet ja seisukorda. Sätte eesmärk on tagada, et teeomaniku nõusolekuta ei kavandataks ega ka suunataks vett juurde teeäärsetesse kraavidesse, mis on projekteeritud kindla hulga vee vastuvõtmiseks ja ärajuhtimiseks. Teeomaniku nõusoleku saamise kohustus võimaldab hinnata teekraavide ja -truupide vee vastuvõtuvõimet ning vajaduse korral rajada kinnisvaraarendustele juurde vee ärajuhtimissüsteeme.

Eelnõu § 1 punktiga 66 täiendatakse EhS-i § 72 lõiget 1 punktiga 6.
Punktiga 6 sätestatakse, et rahvusvaheliste teede teekaitsevööndisse on keelatud paigaldada müügipunkte ja muid ajutisi teeninduskohti. Täiendus on vajalik, kuna probleemiks on osutunud teele ja ümbritsevale alale teeomanikuga kooskõlastamata ajutiselt püstitatavad müügipunktid, mille asukoha valik ja liiklusohutuse tagamiseks vajalikud meetmed on samuti teeomanikuga kooskõlastamata. Tavaliselt häirivad sellised müügipunktid liiklust (eriti suurtel rahvusvahelise liiklusega maanteedel) ning tihtipeale kujutavad otsest ohtu, kuna pole tagatud peatus- ja parkimiskohad, nende eelnev nähtavus, puuduvad vajalikud liiklusmärgid ning ohutu võimalus manööverdamiseks. Kui sellised müügipunktid paigutatakse otse transpordimaale, on teeomanikul kui maa valitsejal olemas võimalus sekkuda ja vajaduse korral ohtu tõrjuda. Kui selliseid punktid asuvad väljaspool transpordimaad, siis teeomanikul puudub seaduslik alus sekkumiseks. Leevendamaks seda probleemi täiendatakse loetelu uue punktiga selliselt, et rahvusvaheliste teede teekaitsevööndisse on keelatud paigaldada müügipunkte ja muid ajutisi teeninduskohti, mis ohustavad liiklust.

Eelnõu § 1 punktiga 67 muudetakse EhS-i § 72 lõiget 2.
Sätte esimese lause sõnastust täpsustatakse, sätestades istandiku, puu ja põõsa kohta ühise nimetaja „taimestik“ ja lisatakse objekt (nt pargitud veok, ladustatud materjal vms). Sõna „rajatis“ asendatakse sõnaga ehitis, mis on laiem mõiste. Muudatus on vajalik, sest esinenud on olukordi, kus tee kaitsevööndisse on püstitud ehitusloa ja ehitusteatise kohustuseta ehitisi, näiteks kasvuhoone, puukuur, piirdeaed, mis piiravad teel liiklemisel nähtavust või takistavad tee korrashoiutöid. Tee korrashoiutööde ja seire käigus tuvastatud nähtavust piirav ja liiklust ohustav taimestik, objekt või kaitsevööndisse ehitatud kasvuhoone, puukuur, aed või mõni muu planeeringule mittevastav või teeomaniku nõusolekuta püstitatud ehitis palutakse kinnisasja omanikul eemaldada. Kui kinnisasja omanik sellest keeldub või kinnisasja omanik ei asu püsivalt Eestis või ei vasta teavitustele, on tee omanikul õigus nähtavust piirav ja liiklusele ohtlik taimestik, objekt või ehitis kõrvaldada. Sätet ei kohaldata enne selle jõustumist ehitatud hoonetele.

Eelnõu § 1 punktiga 68 muudetakse EhS-i § 73 lõiget 2.
Lõikes 2 täpsustatakse ja täiendatakse tegevuste loetelu, mis on raudtee kaitsevööndis keelatud. EhS-i § 70 lõike 3 kohaselt võib kaitsevööndis kehtivatest piirangutest kõrvale kalduda kaitsevööndiga ehitise omaniku nõusolekul, kui see ei vähenda ehitise ohutust. Raudtee kaitsevööndis tuleb ohutuse huvides keelata rohkem tegevusi, kui on EhS-i § 70 lõikes 2 nimetatud. Praegu on nendeks tegevusteks vaja lisaks omaniku nõusolekule ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti  (edaspidi TTJA) nõusolekut. Selline topelt nõusoleku süsteem tekitab praktikas segadust, sest tänu sõnastusele on levinud arvamus, et vaid raudtee rajatiste kaitsevööndis saab kaitsevööndiga ehitise omanik lubada teatud keelatud tegevusi. Tegelikkuses aga kohaldub üldnorm siiski kõigile kaitsevööndiga rajatistele.

Eelnõu § 1 punktiga 69 tunnistatakse EhS-i § 73 lõige 3 kehtetuks.
Üldjoontes nõusolekud kattuvad ja esmajärjekorras teab siiski kaitsevööndiga ehitise omanik, millised tegevused, kus ja millal seda ehitist ohustada võivad. Seetõttu on loobutud raudtee rajatise kaitsevööndi korral veel ka TTJA-lt nõusoleku küsimisest ja piisab vaid üldosas sätestatud kaitsevööndiga ehitise omaniku nõusolekust.

Eelnõu § 1 punktiga 70 muudetakse EhS-i § 73 lõiget 4.
Muudatusega sätestatakse, et enne § 70 lõikes 3 nimetatud nõusoleku andmist on raudtee omanikul õigus põhjendatud juhul nõuda nõusoleku taotlejalt riskianalüüsi või muu asjakohase analüüsi koostamist, et hinnata kavandatud tegevuse mõju raudtee seisukorrale ja raudteeliiklusele. Muudatus on tingitud topelt nõusoleku kohustuse kaotamisest.

Eelnõu § 1 punktiga 71 täiendatakse EhS-i § 74 lõiget 2 punktiga 3.
Eesti Vee-ettevõtete Liidu ettepanekul täiendatakse EhSi § 74 lõiget 2 punktiga 3, millega keelatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevööndisse puude istutamine. Keeld on vajalik selleks, et tagada vajadusel juurdepääs maa-alusele ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni taristule.  Kaitsevööndisse istutatud puude juurestik võib kahjustada maa-aluseid torustikke ja seadmeid. Analoogne keeld on sätestatud gaasipaigaldiste, elektripaigaldiste ja sideehitiste kaitsevööndis.

Eelnõu § 1 punktiga 72 muudetakse EhS-i § 77 lõike 2 punkti 1.
Punktis 1 täiendatakse elektripaigaldise kaitsevööndisse keelatud ladustatavate objektide nimekirja esemetega ning piiritletakse, et mitte igasugune ese, asi, aine või materjal ei ole keelatud vaid need, mis ohustavad elektripaigaldist või takistavad elektripaigaldisele ligipääsu. Näiteks on esinenud juhtumeid, kus merekonteinerid takistavad elektripaigaldise rikke kõrvaldamist. Samas ei liigitu merekonteiner jäätmete, materjalide ja ainete alla, mis tähendab, et kehtiv raamistik ei anna võrguettevõtjale selget võimalust nõuda kinnistu omanikult konteinerite ümberladustamist. Niisamuti ei ole proportsionaalne keelata kaitsevööndis esemeid, asju, matrjale või aineid, mis ei ohusta kaitsevööndiga ehitist. Märgime, et kinnistu omanikul on jätkuvalt võimalik ladustada kaitsevööndis esemeid, mille ladustamiseks annab kaitsevööndiga ehitise omanik nõusoleku.

Eelnõu § 1 punktiga 73 muudetakse EhS-i § 77 lõike 2 punkti 4.
Punktis 4 keelatakse metallaedade ehitamine kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitsevööndis, kuna metall juhib elektrit ning võib rikke- või avariiolukorras sattuda pinge alla, mis on inimelule ohtlik.

Eelnõu § 1 punktiga 74 muudetakse EhS-i § 80 lõike 3 punkti 1.
EhS-is kasutatav lifti termin ei ole üheselt kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/33/EL lifte ja lifti ohutusseadiseid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (OJ L 96, 29/03/2014, lk 251—308; edaspidi liftidirektiiv) esitatud terminiga. EhS-is kasutatav termin pärineb varem kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 95/16/EÜ lifte käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, mille kohaselt lift on seade, mis teenindab kindlaid korruste tasapindu ja millel on piki jäiku, horisontaali suhtes üle 15-kraadise kaldega juhikuid liikuv liftikabiin ning mis on mõeldud inimeste, kaupade ning ainult kaupade, kui kabiin on ligipääsetav (st inimene saab sellesse siseneda ilma raskusteta) ja varustatud liftikabiinis paiknevate või kabiinis oleva inimese haardeulatuses olevate juhtimispidemetega transportimiseks.

Liftidirektiivi kohaselt on lift aga tõstevahend, mis liigub kindlate tasapindade vahel ja millel on piki jäiku, horisontaali suhtes üle 15-kraadise kaldega juhikuid liikuv kandur, või tõstevahend, mis liigub kindlal suunal ka siis, kui see ei liigu piki jäiku juhikuid. Iseenesest ei ole liftil võimalik liikuda teisiti, kui vertikaalselt või üle 15-kraadise kaldega nurga all.

Lifti kasutamisel on lifti kaldenurgast olulisem lifti tõstekõrgus, millega on seotud auditikohustus. Majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 2 lõike 1 punkti 3 kohaselt peab üldjuhul eluruumi iga elu-, töö- ja magamistoa kõrgus olema vähemalt 2,5 m, ühe korteriga elamu puhul vähemalt 2,3 m.

Võttes arvesse eeltoodut ja seda, et liftide hulka kuuluvad ka eritüüpi liftid, nagu invaliftid, platvormliftid ja kruviliftid, asendatakse nõue lifti üle 15-kraadine kaldenurk, mis on iseenesest mõistetav, lifti tõstekõrgusega 2,5 m. Tõstekõrgus 2,5 m on kooskõlas ka auditikohustuse nõudega ja ei lähe vastuollu eluruumi kõrgusega.

Eelnõu § 1 punktiga 75 täiendatakse EhS-i § 83 lõike 1 punkti 2.
EhS-i § 26 lõike 1, § 83 lõike 1 punkti 1 ja lisa 1 vahel on põhimõtteline vastuolu. EhS-i lisa 1 kohaselt on liinirajatised (v.a mastid) ehitusteatise kohustusega, kuid § 83 lõike 1 punkti 1 kohaselt on projekteerimistingimusi vaja sideehitise puhul uue liinirajatise ehitusprojekti koostamiseks. Kohtumisel Justiits- ja Digiministeeriumi sideosakonna ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) vahel ei peetud vajalikuks ja mõistlikuks lisas 1 nimetatud liinirajatiste osas menetlusliiki teatisekohustuslikust loakohustuseks muuta, kuid sealjuures rõhutati, et projekteerimistingimuste koostamine on hädavajalik. Projekteerimistingimused on ennekõike vajalikud selleks, et maa valdajad või omanikud esitavad rajatiste asukoha kohta lisatingimusi. Seega on halduskoormuse mõistes tunduvalt soodsam määrata rajatiste asukoht projekteerimistingimustes kui saada rajatiste asukoha sobivuse kohta tagasisidet alles ehitusteatise menetluses. Seetõttu nähakse eelnõu punktiga 30 ette võimalus anda projekteerimistingimusi ka muudel seaduses sätestatud juhtudel, mitte üksnes ehitusloakohustuslike hoonete ja olulise avaliku huviga rajatiste ehitamiseks.

Selleks, et halduskoormus uute elektripaigaldiste rajamisel ei muutuks muudatusest tulenevalt ebaproportsionaalseks, sätestatakse § 83 lg 1 p 2, et projekteerimistingimused on nõutavad vaid kahte või enamat kinnisasja läbivat uue ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks. Kohtumisel sektori osapooltega (elektrilevi, TTJA, Saaremaa vallavalitsus, Transpordiamet) toodi lisaks välja, et praktikas ei ole selge, mida mõeldakse § 83 lg 1 p 2 nimetatud „mitut kinnisasja läbiva all“. Tavatähenduses mõeldakse sõna „mitu“ all kahte või enamat. Õigusselguse tagamiseks täpsustakse sõnastust.

Eelnõu § 1 punktiga 76 muudetakse EhS-i § 83 lõiget 2.
EhS § 83 lõikes 2 sätestatakse, et projekteerimistingimusi ei anta, kui § 83 lõikes 1 nimetatud ehitise ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Nii eriplaneering, detailplaneering kui ka projekteerimistingimused näevad ette põhimõttelised tingimused ehitise kavandamiseks. Kui ehitamise tingimused sisalduvad planeeringus, on põhjendamatu nõuda sama ehitise ehitusprojekti koostamiseks ka projekteerimistingimusi. Eeldusel, et planeeringumenetluses on osalised kaasatud korrektselt, ei ole selline dubleeriv menetlus halduskoormuse seisukohast mõistlik ega ka vajalik.

Ka Riigikohus on leidnud, et sätte sõnastuses on ilmselge viga. Sellise sõnastuse korral satub sätte esimene alternatiiv vastuollu sama paragrahvi esimese lõike punktidega 1 ja 2 ning muudab mõttetuks sätte teise alternatiivi. Sestap tuleb EhS § 83 lg-t 2 tõlgendada nii, et projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks juhul, kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Sellist järeldust toetab nii EhS § 83 lg 1 p 2 ja lg 2 süstemaatiline kui ka tekkelooline (vt ehitusseadustiku eelnõu seletuskiri 555 SE, lk-d 123-124) tõlgendus.56

Seetõttu nähakse eelnõuga ette, et juhul, kui ehitamist on planeeringus käsitletud, ei ole projekteerimistingimusi tarvis koostada.

Eelnõu § 1 punktiga 77 tunnistatakse EhS-i § 85 lõige 2 kehtetuks.
Muudatusega tunnistatakse kehtetuks säte, mis nägi ette, et lifti kasutusele võtmisele eelnevat auditit asendab toote nõuetele vastavuse seaduse kohane vastavushindamine ning § 85 lõikes 1 nimetatud kasutuseelse auditi järeldusotsust asendab vastavushindamise alusel koostatud lifti tootja vastavusdeklaratsioon. Säte tunnistatakse kehtetuks, sest seadme ohutuse seadus (SeOS § 9) nõuab tõsteseadmetele enne kasutusele võttu auditit. Vastavushindamine ja vastavusdeklaratsioon kinnitavad toote nõuetele vastavust, mitte toote, siin lifti, kasutusele võtmise nõuetele vastavust ja sobivust konkreetses hoones. Seega ei saa anda hoonele või rajatisele kasutusluba, kui osa sellest ehitisest vajab täiendavat kontrolli ja sellekohast dokumenti (auditit).

Eelnõu § 1 punktiga 78 täiendatakse EhS-i § 91 lõiget 1.
Lõiget 1 täiendatakse ja täpsustatakse, et 11. peatükis käsitletud nõuetest kohalduvad metsateele vaid EhS §-s 93 sätestatud nõuded, kuna peatükk käsitleb ka metsateid, mis võivad olla küll avalikult kasutatavad teed, kuid millele avalikult kasutatavale või avalikkusele ligipääsetavale erateele kehtestatud nõuded ei kohaldu.

Eelnõu § 1 punktiga 79 muudetakse EhS-i § 91 lõiget 2.
Lõige 2 muudatuse kohaselt võib tee ehitamisel, projekteerimisel, korrashoiul ja nendega seotud tegevuste puhul kohaldada ehitisregistri kohta sätestatut. Seni kehtinud lõike 2 sõnastus seda ei võimaldanud ning teedevaldkonnas tuli loamenetlus teha teeomaniku enda haldussüsteemis ning haldusaktid avaldada dokumendiregistris. Muudatusega võimaldatakse edaspidi teedevaldkonnas valmistuda loamenetluseks ehitisregistri keskkonna kaudu, kuid see ei ole kohustus. Muudatusega tehakse ehitisregistri kasutamine vabatahtlikuks, st iga teeomanik saab otsustada, mis keskkonnas ja mil viisil lube menetleda. Lähitulevikus kaalutakse korra muutmist selliselt, et ehitisregister oleks teedevaldkonnas ainuke menetluskeskkond sarnaselt muu ehitusvaldkonnaga. Ehitisregistri keskkond tagab teeomanikule mugavuse, funktsionaalsuse ning läbipaistvuse loamenetluses ning paljud teeomanikud on seetõttu väljendanud soovi seda igapäevategevuses kasutusele võtta. Ehitisregistril on olemas vajalik võimekus ja funktsioon, kuid muudatus eeldab ehitisregistri mõningast arendust. Registri kasutusele võttu ei tehta kohe kohustuslikuks, sest kõigepealt on tarvis testida teede menetlemist registris.

Eelnõu § 1 punktiga 80 tunnistatakse kehtetuks EhS-i § 92 lõiked 6 ja 7.
Lõige 6 tunnistatakse kehtetuks, kuna eelnõus täpsustatakse riigitee mõistet ning kehtestatakse riigitee põhitunnused. Lõige 7 tunnistatakse kehtetuks, kuna eelnõus täpsustatakse kohaliku tee mõistet. Seetõttu lisatakse seadustikku §-d 921 ja 922.

Eelnõu § 1 punktiga 81 muudetakse EhS-i § 92 lõiget 9.
Lõikes 9 ajakohastatakse viidet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele57, kuna määrust, milles käsitletakse liidu suuniseid üleeuroopalise transpordivõrgu arendamise kohta, muudeti ning tunnistati kehtetuks senine määrus (EL) nr 1315/2013.

Eelnõu § 1 punktiga 82 muudetakse EhS-i § 92 lõiget 10.
Lõikest 10 jäetakse välja volitusnorm tee koosseisu kuuluvate rajatiste loetelu ja riigiteede nimekirja kehtestamiseks, kuna riigiteede nimekirja ja tee koosseisu kuuluvate rajatiste loetelu kehtestamine volitatakse Transpordiametile (vt § 921 selgitust).

Määrusega (EÜ) nr 2024/1679 on üleeuroopalise teedevõrgu teed esitatud linnade ja sihtpunktide täpsusega ning ei käsitle marsruutide paiknemist linnade ja asulate sees. Seega on üleeuroopalise teedevõrgu teede asukohad asulates õigusakti või muu õigusi ja kohustusi kehtestava dokumendiga määramata. Arvestama peab, et üleeuroopalise teedevõrgu teed on tavaliselt suure liikluskoormuse ja funktsionaalse tähtsusega maanteed või magistraaltänavad, millele on kehtestatud erinõuded (nt EhS-i §-s 102 on kehtestatud täiendavad liiklusohutusmeetmed üleeuroopalisel teedevõrgul). Üleeuroopalise teedevõrgu teede arendamisel on võimalik kasutada ka Euroopa Liidu erinevaid rahastamisallikaid. Kuna tegemist on üleeuroopalise teedevõrgu teedega, siis nende asukohad ja nende kohta kättesaadava teabe olemasolu on väga oluline rahvusvahelisele liiklusele ning samuti ka muudele liiklejatele. Seetõttu on nende teede asukohtade kindlaksmääramine ja selleks vajaliku õigusselguse tagamine väga oluline. Üleeuroopalise teedevõrgu teede asukohti on üritatud asulates määrata „Transpordi Arengukavas“, kuid valdkonna arengut suunav strateegiline dokument ei ole õigusnorm ega ole võimeline tagama vajalikku läbipaistvat menetlusprotseduuri.

Eelnõu § 1 punktiga 83 täiendatakse EhS-i §-dega 921 ja 922.
Seadustikku täiendatakse uute paragrahvidega, millega täpsustatakse riigitee ja kohaliku tee mõisteid ning sätestatakse riigitee põhitunnused.

Riigitee mõiste täpsustamine on vajalik, kuna riigitee mõiste on kaotanud seose riigiteede nimekirjaga, mistõttu on võimalik asuda seisukohale, et riigitee on igasugune riigimaal paiknev tee ja teeomaniku ülesandeid täidab nendel teedel Transpordiamet. Seadustikus kasutatud mõiste „riigitee“ peab sisaldama vaid neid riigiteid, mille riik on määranud avalikuks kasutamiseks (st kantud riigiteede nimekirja) ja mis on üle antud Transpordiameti valdusesse. Kõik muud riigile kuuluvad teed ei ole riigiteed ega avalikult kasutatavad teed ehitusseadustiku tähenduses. Selliseid teid käsitatakse riigile kuuluvate erateedena ja neile kohalduvad vaid ehitusseadustiku üldosa nõuded.

Riigiteena ei käsitata iga teed, mis asub riigimaal. Praegu kehtivat seaduse sätet on ekslikult tõlgendatud ka nii, et riigitee on iga tee, mis asub riigile kuuluval kinnistul, ja sellest lähtudes eeldatakse, et Transpordiamet täidab selle tee suhtes omaniku ülesandeid. Eri riigiasutuste ja organisatsioonidele kuuluvatel kinnistutel asuvad teed aga ei täida transpordiühenduste tähenduses riigitee ülesannet ega kuulu avalikult kasutatavate teede hulka. Näiteks, Kaitseministeeriumi, Põllumajandus-ja Regionaalministeeriumi või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala kinnistutel asuvad ligipääsuteed. Sellised teed kuuluvad küll riigile, ent neil puudub avalikult kasutatava riigitee funktsioon. Selliste teede omaniku ülesandeid täidab konkreetne riigivara valitsejaks määratud institutsioon, kui omanikukohustusi ei ole seatud kolmandale poolele. Riigitee mõiste täpsustamisel puudub nii halduslik kui ka rahaline mõju, kuid see tagab õigusselguse ja hoiab ära väärtõlgendused.

Lõikes 2 sätestatakse, et riigiteeks määramise aluseks on riigi teedevõrgu terviklik toimimine ja teehoiu korraldamine. Tuginedes halduspraktikale (Tallinna Ringkonnakohus haldusasja nr 3-15-1425 p 18), sätestatakse riigiteeks määramise põhitunnused.

Riigitee kulgeb optimaalsel marsruudil, st riigitee funktsiooni ühenduste tagamisel ei dubleerita mööda mitmeid marsruute. Samuti ei arvestata riigitee tunnuste kindlaksmääramisel ajutiselt esineda võivaid olukordi. Riigitee teenindab olulises osas transiitliiklust. Riigile võib kuuluda vähese transiitliiklusega tee, kui teel on selge ja ülekaalukas riigitee funktsioon ühenduse tagamisel ning tee paikneb hajaasustusega alas.

Riigitee on valdavalt asulaväline tee. Riigile võib erandina kuuluda tiheasustusalas paiknev tee, kui tee täidab olulist riigitee funktsiooni ühenduse tagamisel, teel on olulises osas transiitliiklust ning riigitee ei riiva ebaproportsionaalselt omavalitsuse autonoomiat.

Arvestades konkreetseid erijuhtumeid, tuleb vajaduse korral arvesse võtta ka tee ehitus-tehnilised lahendused (sh tehnovõrkudega kaasnevad mõjud), maa-ala käsitlevad planeeringud ja arengukavad (eelkõige omavalitsuste koostatud) ning otstarbeka teehoiu ja liikluse korraldamise võimalused.

Normis sisalduvas loetelus on kasutatud sõna „eelkõige“, sest nimetatud on põhilised kriteeriumid. Teel võib esineda ka teisi kriteeriume, et määrata tee riigiteeks avalikes huvides.

Lõikes 3 sätestatakse, et riigiteede nimekirja tee liikide kaupa kehtestab Transpordiamet peadirektori käskkirjaga. EhS-i § 92 lõige 10 nägi ette volitusnormi ministri määruse vormis riigiteede nimekirja kehtestamiseks. Määruse eesmärk on määrata avalikult kasutatavad riigiteed ning eristada need muudest riigile kuuluvatest teedest. Riigiteede koosseisu on vaja aasta jooksul korduvalt muuta tee omandi muutumise tõttu, näiteks riigiteede üleandmisega kohalikuks teeks ja vastupidi, või siis, kui teehoiutööde tegemisel on ehitatud uusi teelõike, või juhul, kui teelõik likvideeritakse. Riigiteede koosseisu muutmine eeldab praegu iga kord majandus ja taristuministri 25. juuni 2015. a määruse nr 72 „Riigiteede liigid ja riigiteede nimekiri“ muutmist enne tee omandi kande tegemist teeregistrisse.

Vältimaks tarbetut bürokraatiat sätestatakse, et edaspidi kehtestab Transpordiamet peadirektori käskkirjaga riigiteede nimekirja teeliikide kaupa. Haldusakt antakse eeldusel, et tee vastab riigitee tunnustele ja teealune maa või selle kasutusõigus on Transpordiameti valduses.

Lisatavas §-s 922 defineeritakse kohaliku tee mõiste. Kohalik tee on nii kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv kui ka kohaliku omavalitsuse üksuse avalikuks kasutamiseks määratud eratee (EhS § 94), mis on vajalik kohaliku liikluse korraldamiseks, aga ka KOKS-is sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuse tuumikülesande täitmiseks. Kohalik tee määratakse kohaliku omavalitsuse üksuse haldusaktiga. Haldusakt võib olla otsus, korraldus või muu haldusakt, millega kohaliku omavalitsuse üksuse pädev asutus (linna- või vallavolikogu) määrab teed avalikuks kasutamiseks.

Kohaliku teena ei käsitata iga teed, mis asub kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluval maal. Sellised teed kuuluvad küll kohaliku omavalitsuse üksusele, ent neil puudub avalikult kasutatava tee funktsioon ega ole need avalikult kasutatavad teed ehitusseadustiku tähenduses. Sellised teed on käsitatavad kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluvate erateedena ja neile kohalduvad vaid ehitusseadustiku üldosa nõuded.

Kohaliku tee mõiste täpsustamisel puudub nii halduslik kui ka rahaline mõju, kuid see tagab õigusselguse ja hoiab ära väärtõlgendused.

Eelnõu § 1 punktiga 84 täiendatakse EhS-i § 96 lõiget 1.
EhS-i § 96 lg 1 täiendatakse pärast sõna „teedevõrgus“ tekstiosaga „(OJ L 167, 30/04/2004, lk 39–91). Tegemist on tehnilise täpsustusega, millega lisatakse Euroopa Liidu direktiivile58 esmakordse avaldamise andmed.

Eelnõu § 1 punktiga 85 täiendatakse EhS-i § 97 lõikega 31.
Paragrahvi täiendatakse lõikega 31. Säte on seotud Rail Balticu raudteetrassi rajamisega. Sätte kohaselt korraldavad Rail Balticu raudteed ületavate riigitee põhitunnustele mittevastavate teede osadel, st viaduktidel ja sildadel, teehoidu kohaliku omavalitsuse üksus ja Transpordiamet ühiselt. Raudteetrassi ületava viadukti ja silla kandekonstruktsiooni omaniku kohustused antakse üle Transpordiametile, kuid liiklusohutust tagava tee seisundinõuetele vastav hooldus jääb kohaliku omavalitsuse üksuse kanda. Kohaliku omavalitsuse üksus ja Transpordiamet võivad sõlmida kokkuleppe, milles sätestatakse üksikasjalikumalt, kuidas jaotuvad majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrusega nr 92 „Tee seisundinõuded“ sätestatud nõuete täitmise kohustused Rail Balticu raudteed ületatavatel sildadel ja viaduktidel.

Säte on kooskõlas Vabariigi Valitsuse 31.03.2022 kabinetinõupidamise päevakorrapunkti 5.3 otsusele:
„3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil töötada välja õiguslikud lahendused, mille kohaselt antakse Rail Balticu raudtee ristumiskohtadesse rajatavad kohalike teede viaduktid ehituse valmimise järel üle Transpordiametile koos perioodilise remondiinvesteeringu kohustusega, jättes rutiinse (sh talvise) tee korrashoiu kohustuse viadukti ühendava tee omanikule. Rail Balticu projekti raames ehitatavad kohaliku teedevõrguga seotud juurdepääsuteed anda üle kohaliku omavalitsuse üksustele, kui neil teedel ei esine riigiteeks määramise tunnuseid.“

Eelnõus käsitletud lahendus võib mõningal määral lisada KOV-ile kohustusi, kuid on kooskõlas teehoiu korraldamise seniste aluspõhimõtetega, sest ka varem pidi samas asukohas ja ulatuses teed hooldama KOV. Transpordiameti kohustused ja kulud seevastu suurenevad oluliselt, kuna Transpordiameti hooldada ja remontida jäävad ka riigitee tunnustele mittevastavate teedel Rail Balticu raudteetrassi ületavad sillad ja viaduktid. Transpordiamet täidab omaniku kohustusi ning korraldab täies mahus teehoidu vaid riigitee tunnustele vastavatel ja riigiteede nimekirja kantud teedel.

Rail Balticu raudteetrassi rajamisega puudutatud kohaliku omavalitsuse üksuste ja Transpordiameti lisanduvate kohustuste ulatust ei ole eelnõu koostamise ajal võimalik täpselt hinnata, kuna Rail Balticu planeerimis-, projekteerimis- ja ehitustööd on käimas.

Eelnõu § 1 punktiga 86 muudetakse EhS-i § 99 lõiget 1.
Täpsustatud on, millal on projekteerimistingimused tee ehitamisel nõutavad. Praktikas on kohalikel omavalitsustel tekkinud küsimusi, millistel puhkudel on siiski vaja väljastada tee ehitamiseks projekteerimistingimused. Seetõttu täiendatakse sätet, et projekteerimistingimused on nõutavad vaid ehitusloakohustusliku tee rajamisel ning laiendamisel, kui planeeringuga ei ole tee asukoht kinnistu täpsusega määratud. Kui tee asukoht ei ole kinnistu täpsusega määratud, on uue tee rajamisel või olemasoleva tee laiendamisel vaja projekteerimistingimused anda ka naaberkinnistute omanike huvide väljaselgitamiseks (kaasamine).

Seega ei ole ehitusloakohustusliku tee ümberehitamisel projekteerimistingimuste koostamine kohustuslik. Tee ümberehitamiseks saab pidada enamjaolt kõiki töid olemasoleva tee koridoris, sh ohutussaare rajamine, kõnnitee laiendamine sõidutee arvelt, piirete paigaldamine jms.

Tähele tuleb panna, et ümberehitamise mõiste sisustab EhS-i § 4 lõige 3, mille kohaselt on ehitise ümberehitamine ehitamine, mille käigus selle olulised omadused muutuvad oluliselt. Seega mitte iga ümberehitustöö ei pruugi olla seotud selle oluliste omaduste olulise muutumisega, st teatud tööd võivad olla loakohustuseta ehk kuuluda nn vabaehituse alla. Näiteks võib selliseks vähese mõjuga tööks olla kõnniteele haljastuse lisamine, ilma et see piiraks sõidukijuhtide või jalakäijate nähtavust või nende ohutust. Ilmselt ei muutu tee omadused märkimisväärselt ka siis, kui selle äärekive ehitatakse vähesel määral kõrgemaks või madalamaks ning sellega ei muudeta senist liikluskorda. On ka kaheldav, kas kõnniteel asfaltkatte asendamisel tänavakiviga on tee omadustele oluline mõju. Seega on pädeval asutusel väiksemate tööde korral võimalus iga kord kaaluda, kas tegu on ümberehitamisega ehitusseadustiku mõistes (EhS § 4 lg 3), mis nõuab lisa 1 kohaselt ehitusoa olemasolu, või mitte.

Ümberehitamise ja nn vabaehituse kontekstis tuleb lisaks mõista ehitise osa asendamise korda. Nimetatud põhimõte tuleneb niisamuti EhS-i § 4 lõikest 3, mille kohaselt ümberehitamisena ei käsitata olemasoleva ehitise üksikute osade vahetamist samaväärsete vastu. Üldnormis on selle all mõeldud ehitise üksiku osa asendamist samaväärsete omadustega materjaliga, näiteks hoonete puhul puidust fassaadiosa asendamist uue puitfassaadiga või pehkinud sarika vahetamist uue samaväärse sarika vastu. Teede puhul saab asendamisega samaväärsena pidada näiteks asfaltkatte uuendamist (pindamine, asfaldikihi eemaldamine ja ülekatte tegemine jms). Näidisloetelu osa asendamisest samaväärsega teede kontekstis sisaldab ka majandus- ja taristuministri 03.08.2015 määruse nr 102 „Tee ehitamise ja korrashoiu terminid“ § 6. Põhimõtteliselt kuuluvad nimetatud tegevused osa samaväärsega asendamise hulka, kuid hoiduda tuleks nimetatud sätte liiga laiast tõlgendusest ning sätte sisu avamisel lähtuda EhS-i § 4 lõike 3 mõttest, kuna määrusega ei ole võimalik seaduse kohaldamisala laiendada.

Eelnõu § 1 punktiga 87 täiendatakse EhS-i § 99 lõikega 21.
Lõikega 21 sätestatakse, et kui projekteerimistingimused antakse ehitisele, mille kohta on projekteerimistingimuste andmine Transpordiameti ja kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses, siis annab projekteerimistingimused peamise ehitise loa menetleja kooskõlas lõikega 2. EhS-i § 39 lõige 3 (ehitusseadustiku üldosa) sätestab, et kui ehitusloa taotlusega esitatav ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mille kohta on ehitusloa andmine riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses, annab ehitusloa TTJA. Ehitusseadustiku teede eriosas (11. peatükk) puudub jagatud pädevuse erinorm, mis tähendab, et selliste juhtumite tekkimisel menetleb kehtiva õiguse kohaselt teedevaldkonnas ehitusluba samuti TTJA.

Seaduse koostamisel oli nimetatud norm suunatud ennekõike pädevusnormi lahendamiseks üldehituses ja raudteevaldkonnas, kus TTJA-l on pikaajalised kogemused, kuid ei ole sisulist pädevust tegeleda kompleksse loataotlusega teedevaldkonnas. Kuna teedevaldkonnas on senini olnud pädevus lubade menetlemisel avalikult kasutatavate teede omanikel (KOV-id, TRAM), oleks otstarbekas sellised pädevused jagada teede omanike vahel.

Projekteerimistingimuste, ehitusloa ja kasutusloa puhul täiendatakse seadustikku kompleksmenetluse sätetega, juhindudes põhimõttest, et menetluspädevus (juhtiv roll) oleks asutusel, kelle pädevuses on ehitusprojektis kavandatud peamise ehitise loa menetlemine. Näiteks kui KOV soovib ehitada kergliiklusteed riigitee äärde koos teeületuskohtadega (st riigitee osalise ümberehitamisega), siis projekteerimistingimuste, ehitusloa ja kasutusloa puhul oleks menetluspädevus KOV-il. Sellise pädevuse kehtestamine ei tähenda, et toodud näite puhul tekib KOV-il pädevus otsustada riigitee kasutamist ja ümberehitamist – teisele asutusele (toodud näite puhul TRAM kui riigitee seaduslik omanik) jääb kooskõlastuse andmise võimalus ja seega ka sisuline pädevus talle kuuluva tee kasutamise otsustamisel.

Eelnõu § 1 punktiga 88 täiendatakse EhS-i § 99 lõiget 3 punktiga 5.
EhS-i § 99 lõige 3 sätestab, et olemasoleva teega ühendamisel või tehnovõrkude rajamisel tee piirides tuleb ehitusprojekt kooskõlastada tee omanikuga, kes võib määrata eelkõige nõuded materjalide, mõõtude, konstruktsiooni ja tehnoloogia kohta. Normi praktiline väärtus seisneb olemasoleva tee omaniku õiguses määrata tingimused, kui füüsiline või juriidiline isik soovib saada juurdepääsu olemasolevalt teelt või ehitada transpordimaale tehnovõrke. Kuigi viidatud normi puhul on tegemist lahtise loeteluga, on rakenduspraktikas probleemiks muutunud ja vaidlusi tekitanud asjaolu, et säte ei sisalda võimalust määrata tehnovõrgu või liitumiskoha asukohta. Samas on asukoht tihtipeale põhimõttelise ja määrava tähtsusega (nt liituva tee, ristmiku või uue mahasõidu asukoht), kuna arvesse peab võtma kõik kohapealsed olud (sõidukiirus, liikluse iseloom, nähtavus jt) ning tagama kokkuvõttes liiklusohutuse kõigile liiklejatele. Seega loetellu lisatakse uus punkt, mis võimaldab teeomanikul kaasa rääkida liitumiskoha või rajatise asukoha määramisel ning tagada vajalik liiklusohutus.

Olemasoleva rajatise parameetritega peab arvestama selle säilivuse, püsivuse ja ohutuse tagamiseks.

Asukoht on tihtipeale põhimõttelise ja määrava tähtsusega (nt liituva tee, ristmiku või uue mahasõidu asukoht), kuna arvesse peab võtma nii tee enda ehituslikud aspektid (kandekonstruktsiooni terviklikkus, kas tee mulde all on kasutatud geotekstiile ja -võrke, kas tee nõlvades on kasutatud lihet ja erosiooni vältivaid matte või vaiu, millise vundamendiga on tehtud viaduktid ja sillad ), tee säilitamise aspektid (nt kraavide kaevamine veeäravooluks tee kandekonstruktsioonist) ning kõik kohapealsed olud (sõidukiirus, liikluse iseloom, nähtavus jt) ning tagama kokkuvõttes liiklusohutuse kõigile liiklejatele. Seetõttu on tee omanikul vajadus tee piirides tehnovõrkude paigutamise asukoha osas kaasa rääkida, nt paigutamise sügavuse osas. Senine sõnastus võib tekitada tõlgendusi, et teeomanikul ei ole õigust asukoha osas kaasa rääkida. Ristuvate tehnovõrkude osas on aga oluline kui sügavale teerajatiste all või kui kõrgele tee kohale need rajatakse.

Kooskõlastamise käigus esitatavad tingimused ja kooskõlastamisest keeldumised peavad olema põhjendatud (nt ohutusnormiga vastuoluga või kavandatavate tee-ehitustööde takistamine). Niisamuti jääb kehtima § 70 lg 6 põhimõte, et kui samale kinnisasjale ehitatakse mitu kaitsevööndiga ehitist, tuleb võimaluse korral eelistada kaitsevööndite ruumilist kattumist võimalikult suures ulatuses ning kinnisasja koormamist vähimal võimalikul viisil. Eeldatakse, et ühe kaitsevööndiga ehitise kaitsevööndisse võib ehitada teise kaitsevööndiga ehitise.

Eelnõu § 1 punktiga 89 täiendatakse EhS-i § 101 lõiget 2.
Riigitee on riigile kuuluv ja riigiteede nimekirja kantud tee. Kui rajatakse uus riigitee, siis see ei ole enne ehitusloa menetlust riigiteede nimekirja kantud. Seetõttu on vaja muuta ka lõiget 2 ja lisada, et juhul kui planeeringutega kavandatakse uut avalikult kasutatavat riigiteed, siis ka sellise tee ehitusloa menetlus on Transpordiameti pädevuses.

Eelnõu § 1 punktiga 90 täiendatakse EhS-i § 101 lõigetega 21 ja 22.
Ehitusseadustiku üldosa § 39 lõige 2 sätestab, et kui kehtestatud on riigi eriplaneering, siis selle alusel ehitatava ehitise ehitusteatise heakskiitmisel või ehitusloa andmisel on pädev asutus TTJA. Lisatav lõige on erinorm üldosast ja sätestab erisuse juhul, kui riigi eriplaneering on koostatud peamiselt riigitee ehitamiseks. Kuna riigi eriplaneeringus võib olla kajastatud juba ka mõne mu ehitise ümberehitamine, on õigusselguse huvides kasutatud normis sõna „peamiselt“. Riigi eriplaneeringu ehitist ja selle ehitise ehitamise tõttu teiste ehitiste ümberehitamist võiks vaadata kui tervikprojekti ja seega on mõistlik koondada kõigi võimalike lubade andmise pädevuse ühe asutuse kätte.

Pädevuse laiendamine on vajalik, sest võib ilmneda olukord, milles kohalik omavalitsus ja riigiasutus annab osa ehitiste kohta erineva tõlgenduse, mis võib seada ohtu riigi eriplaneeringus käsitletud ehitise ehitamise võimalikkuse. Halduskoormuse seisukohast on taotlejal mõistlikum suhelda ühe asutusega ning pädeval asutusel on mõistlikum menetleda kõiki riigi eriplaneeringu kohase ehitise ehitamisega seotud taotlusi. Kui menetletavate ehitiste hulka satub tavapärases olukorras teise asutuse pädevusse kuuluv ehitis, on kohustus see asutus kaasata. Näiteks kui riigi eriplaneeringu alal on vaja ehitada riigitee rajamise tõttu ümber raudtee, tuleb menetlusse kaasata TTJA.

Lisatava lõike 22 kohta vaata § 99 lõike 21 selgitusi. Muudatus on erand üldosas sätestatud pädevuste jaotusest (§ 39 lõikes 3).

Eelnõu § 1 punktiga 91 täiendatakse EhS-i §-ga 1011.
Sättega kehtestatakse tee kasutusteatise ja tee kasutusloa andmise pädevuse erinormid, mis kehtivas seadustikus seni puuduvad. Erinormi lisamine on vajalik, kuna EhS-i lisa 2 näeb sildade, viaduktide ja tunnelite puhul ette kasutusloa taotlemise kohustuse. Seejuures kasutusloa andmise pädevus on erinormi puudumise tõttu kõikide ehitiste puhul kohalikul omavalitsusel (§ 51 lg 1). See tähendab, et ka riigiteedele peab kasutusloa andma kohalik omavalitsus. Samas valitseb ehitusseadustikus põhimõte, et nii ehitusloa kui ka kasutusloa annab avalikult kasutatava tee puhul selle omanik, st Transpordiamet või kohalik omavalitsus. Lisaks ei pruugi olla kohalikul omavalitsusel sisulist pädevust ega sisulist vajadust menetleda riigiteede kasutuslube. Analoogne probleem esineb ka sildade, viaduktide ja tunnelite puhul kehtestatud kasutusteatise nõudega. Paragrahvi sätted on erandid § 51 lõikes 1 sätestatud pädevusest.

Ehitusseadustiku üldosa § 47 lõige 3 ja § 51 lõige 2 sätestavad, et kui kehtestatud on riigi eriplaneering, siis on riigi eriplaneeringu alusel ehitatava ehitise kasutusteatise heakskiitmisel või kasutusloa andmisel päev asutus TTJA. Lisatav lõige 3 on erinorm üldosast ja teeb erandi juhul, kui riigi eriplaneering on koostatud peamiselt riigitee ehitamiseks. Kuna riigi eriplaneeringus võib olla kajastatud juba ka mõne mu ehitise ümberehitamine, on õigusselguse huvides kasutatud normis sõna „peamiselt“. Riigi eriplaneeringu ehitist ja selle ehitise ehitamise tõttu teiste ehitiste ümberehitamist võiks vaadata kui tervikprojekti ja seega on mõistlik koondada seonduvad loa andmise pädevused ühe asutuse kätte. Pädevuse laiendamine on eeskätt vajalik, sest praktikas võib ilmneda olukord, milles kohalik omavalitsus ja riigiasutus annab osa ehitiste kohta erineva tõlgenduse, mis võib seada ohtu riigi eriplaneeringus käsitletud ehitise ehitamise võimalikkuse. Halduskoormuse seisukohast on taotlejal mõistlikum suhelda ühe asutusega ning pädeval asutusel on mõistlikum menetleda kõiki riigi eriplaneeringust tuleneva ehitise ehitamisega seotud taotlusi. Kui menetletavate ehitiste hulka satub tavapärases olukorras teise asutuse pädevusse kuuluv ehitis, siis on kohustus see asutus kaasata.

Näiteks kui riigi eriplaneeringu alal on vaja ehitada riigitee rajamise tõttu ümber raudtee, tuleb menetlusse kaasata TTJA.

Lõike 4 kohta vaata § 99 lõike 21 selgitusi. Muudatus on erand üldosas sätestatud pädevuste jaotusest (§ 51 lõikes 3).

Eelnõu § 1 punktiga 92 muudetakse EhS-i § 103 lõiget 2.
Valitsuse halduskoormuse vähendamiseks ja arvestades asjaolu, et tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega, tuuakse teeregistri põhimääruse kehtestamine valdkonna eest vastutava ministri tasemele. Valdkonna eest vastutav minister on taristuminister. Tekstiosa „asutab ja selle“ tunnistatakse kehtetuks, kuna Teeregister on juba seaduse regulatsiooni kehtestamisega asutatud.

Eelnõu § 1 punktiga 93 täiendatakse EhS-i § 103 lõiget 4 punktiga 3.
Teeregistri andmeid täiendatakse tee ruumiandmetega. Tee ruumiandmed on tee ruumikujud, mis on tekitatud teerajatise teljele. Tee ruumikujud koosnevad käänupunktidest (x- ja y-koordinaadid), mis omavahel ühendatuna moodustvad tee ruumikuju. Teeregistrisse kantud ruumiandmed kuvatakse ka Maa- ja Ruumiameti kaardirakenduses. Tee ruumiandmete alusel luuakse teede aadress-süsteem (asukohad ja pikkused erinevates mõõtühikutes, km ja m). Teeregistris ei töödelda isikuandmeid ega sisalda ettevõtte ega esindaja (füüsilise isiku) andmeid. Teehooldaja nimi on tee hoolet tegeva ettevõtte nimi. Teehoolde tegija andmete kandmine teeregistrisse on vabatahtlik ning andmeid selle kohta esitab teeomanik ise. Teeregistris ei registreerita eraisikute või äriühingu liikmete nimesid. Erateede puhul ei tehta kandeid tee omaniku kohta. Erateede andmete esitamine teeregistrisse on vabatahtlik ja teeregistrisse kanta tee füüsilisest isikust omaniku andmeid.

Eelnõu § 1 punktiga 94 muudetakse EhS-i § 103 lõike 5 punkte 1–3.
Lisaks muudetakse lõikes 5 teeregistrisse kantavate teede loetelu. Kui tee on määranud avalikuks kasutamiseks kas riik või kohaliku omavalitsuse üksus § 94 järgi, liigituvad need avalikult kasutatavateks teedeks – vastavalt riigi või kohalikeks teedeks. Lõikes 3 antakse erinevatele teeomanikele võimalus kanda registrisse ka need teed, mis ei ole avalikuks kasutamiseks, kuid võivad kuuluda kas era-, riigi või kohaliku omavalitsuse omandisse, mis muuhulgas annab võimaluse teede tervikliku võrgustiku moodustamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 95 tunnistatakse kehtetuks EhS-i § 103 lõige 6.
Lõige tunnistatakse kehtetuks, kuna avaliku teabe seaduse kohaselt on kõik avalikke ülesandeid täites saadud andmed avalikud, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on kehtestatud juurdepääsupiirang.

Eelnõu § 1 punktiga 96 täiendatakse EhS-i § 1136 lõikega 4.
Lisatava lõikega 4 sätestatakse, et hoonestusloa taotlusele ei kohaldata § 1136 lõigetes 1 ja 2 sätestatut, kui taotlus on esitatud avaliku veekogu koormamiseks veekaabelliini, torujuhtme või muu samaväärse kaldaga ühendatud tehnovõrgu või -rajatisega. Selleks, et saavutada Eesti taastuvenergia eesmärgid aastaks 2030, peab meretuuleparkide kaablite hoonestuslubade menetlus olema tavapärasest lihtsam. Kaablid kuuluvad konkreetse ehitise juurde ja seega ei ole mõistlik anda nende ehitamise võimalust teisele arendajale. Eelnõu koostades peeti mõistlikuks samalaadne võimalus anda ka teistele veekaabelliinide või torujuhtmete rajajatele, sest need on üldiselt seotud alg- või lõpp-punktis asuvate ehitistega ning nende läbimõõdud on väikesed. Sellega tagatakse erinevate ehitiste rajajate võrdne kohtlemine. Erisuse saavad eelkõige tehnorajatised, nagu side, elekter, vesi, gaas vms joonehitis. Eelnõus ei peeta silmas ehitisi, millega veekaabelliin või torujuhe vms ühendatakse, näiteks tuulepark.

Eelnõu § 1 punktiga 97 muudetakse EhS-i § 11310 lõiget 8.
Muudatus on vajalik, et anda TTJA-le kaalutlusõigus uue konkursi korraldamise üle otsustamisel, kuna ette võib tulla olukordi, kus uue konkursi korraldamine ei ole otstarbekas. Vaatamata sellele, et TTJA-le antakse kaalutlusõigus uue konkursi korraldamiseks, on teise lause lisamine lõikesse vajalik, et välistada konkursi lõputu kordumine, kuna konkursil osalejad ei pruugi TTJA kaalutlustega nõustuda.

Eelnõu § 1 punktiga 98 täiendatakse EhS-i § 11311 lõiget 2 punktiga 8.
Muudatus on vajalik, et reguleerida olukorda, kus konkurss lõpeb tulemuseta, st ei ole selgunud taotleja, kelle suhtes tuleb hoonestusloa menetlus algatada. Kuna konkursi korras ei ole võimalik hoonestusloa menetlust algatada, siis on põhjendatud keelduda kõigi konkursil osalejate hoonestusloa menetluse algatamisest. Hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumine ei välista sama taotluse uuesti esitamist pädevale asutusele. Sellisel juhul algab protsess otsast peale ja konkureeriva taotluse võib esitada keegi, kes eelmisel konkursil ei saanud osaleda.

Eelnõu § 1 punktiga 99 täiendatakse EhS-i § 11312 lõikega 31.
Lõikes 31 nähakse ette, et hoonestusloa menetluses, kus keskkonnamõju ei hinnata ega tehta uuringuid, on § 11312 lõikes 3 sätestatud muudatuste tegemine lubatud muul põhjendatud juhul. Paragrahvi 1138 lõige 2 sätestab, et hoonestusloa taotluses esitatud avaliku veekogu koormatavat ala võib põhjendatud juhul muuta pärast § 1136 kohaselt teate avaldamist ja § 1139 kohast menetlust. Paragrahvi 1139 kohane menetlus lõpeb hoonestusloa menetluse algatamise või sellest keeldumise otsusega. Samas võib § 11312 lõike 3 kohaselt hoonestusloa menetlemisel avaliku veekogu koormatavat ala võrreldes hoonestusloa menetluse algatamise otsuses määratud koormatava alaga nihutada või suurendada kuni 33 protsenti vaid keskkonnamõju hindamise ja uuringute tulemustele tuginedes. Paljudes hoonestusloa menetlustes ei ole keskkonnamõju hindamist aga algatatud ega täiendavaid uuringuid hoonestusloa menetluse etapis ette nähtud. Selliselt juhtudel on § 11312 lõige 3 vastuoluline, kuna võib esineda muu põhjendatud alus koormatava ala laiendamiseks (merekaablite randumiskoha muutmine maismaa planeeringute tulemuste põhjal, meresõiduohutuse tagamiseks vajalikud väiksemad muudatused jne). Erandid on meretorud, kaablid, kuivhüdrandid, lainemurdjad jne. Meretuuleparkidele see ei erisus ei kehtiks, sest nende ehitamiseks on alati vaja algatada keskkonnamõjude hindamine.

Eelnõu § 1 punktiga 100 täiendatakse EhS-i § 11317 lõikega 7.
Kuna hoonestusloa menetlus võib kesta aastaid (näitekskeskkonnamõju hindamine võib võtta kokku 3,5 aastat), siis vahepealse aja jooksul võib hoonestusloa menetluses menetlusosaliseks oleva äriühingu fookus muutuda ja tekkida vajadus ettevõtte osa (VÕS §-is 185 nimetatud käitis) võõrandamiseks. Samuti võib äriühingul tekkida vajadus täiendavate osanike kaasamiseks. Kuna EhS § 11313 lõike 1 punkti 4 kohaselt tuleb hoonestusloa andmisest keelduda, kui taotletava hoonestusloa tingimused, mille hulka kuulub ka hoonestusloa omanik, on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega, siis on vajalik kontrollida äriühingule kuuluva käitise või äriühingus olulise osaluse omandaja tausta veel enne, kui vastavad tehingud on tehtud. Kui sellist eelkontrolli kohustust ei ole, siis võib juhtuda, et aeganõudev hoonestusloa menetlus viiakse läbi, kuid lõpptulemuseks on hoonestusloa andmisest keeldumine, sest äriühingu, kes on omandanud käitise või olulise osaluse, tegevus on hinnatud riigi julgeolekuhuvidega vastuolus olevaks, aga TTJA kui pädev asutus saab sellest teada alles hoonestusloa menetluse lõppfaasis.

Eelnõu § 1 punktiga 101 täiendatakse EhS-i § 11322 lõike 1 esimest lauset.
Meretuulepargi hoonestusloa regulatsiooni loomisel küll muudeti § 11322 lõiget 31, mis käsitleb hoonestustasu arvestamise erisusi ehitamise perioodil aga jäeti muutmata lõige 1, mis sätestab hoonestustasu tekkimise alguse. See võib tekitada tarbetuid vaidlusi hoonestustasu arvestamise osas. Eelnevale tuginedes täiendatakse õigusselguse huvides ka lõiget 1 selliselt, et hoonestustasu arvestatakse alates hoonestusloa alusel ehitusloa või käesoleva seadustiku § 1131 lõike 12alusel antud meretuulepargi hoonestusloa andmise päevale järgnevast päevast.


Eelõu § 1 punktiga 102 täiendatakse EhS-i § 11322 lõikega 11.
Käesoleva eelnõu kohaselt muutuvad vesiviljeluseks mõeldud ehitised (võrgust kotiga kalasump, karbi- ja vetikavõrk, karbi- ja vetikaliin ning vetikasump) loavabaks, küll aga jääb neile ka edaspidi kehtima hoonestusloa taotlemise ja keskkonnaalaste lubade kohustus. Seega võib tekkida küsimus kas ja kuidas nende puhul arvestada hoonestustasu. Hoonestustasu kohaldamine on võrdse kohtlemise vaates siiski proportsionaalne, sest riigile kuuluv maa (avalik veekogu) on teatud ulatuses edaspidi hõivatud. Tasu kohaldamise algus on seotud ehitusteatise, keskkonnaloa või veekeskkonnariskiga registreeringu andmise päevast järgneva päevaga. Tähele tuleb panna, et hoonestustasu tasumise kohustus tekib loetelus toodud esimese vastava haldusakti andmisega/registreerimisega. Tasu maksmise erisused (ehitusaegne madalam tasu) neile ei kohaldu, sest selliste ehitiste ehitamine on võrreldes teiste ehitistega lihtsam ja kiirem. Meretuulepargid selle sätte alla ei kuulu, sest on juba hõlmatud sama paragrahvi lõigetega 1 ja 31.

Eelnõu § 1 punktiga 103 muudetakse EhS-i § 120 lõiget 1.
Vaata selgitust § 42 lõike 7 muudatuse juures.

Eelnõu § 1 punktiga 104 tunnistatakse EhS-i § 124 kehtetuks.
Puurkaevu ja -augu asukoha kooskõlastamise kohustus või kooskõlastamise vabatahtlikuks muutmine ei loo puurkaevude rajamise kontekstis lisaväärtust, vaid üksnes suurendab bürokraatiat ja halduskoormust. Puurkaevu ja -augu asukoha kooskõlastamisel ei saa kohalik omavalitsus näiteks seada piiranguid puurkaevu sügavusele, konstruktsioonile ega kasutatavale veekihile ning nõudeid võetava vee kvaliteedile. Enne konkreetse puuraugu või -kaevu ehitusprojekti koostamist on see võimatu. Projekteerija kui pädev isik, kellel on hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba kas puurkaevude või maasoojuspuuraukude projekteerimise valdkonnas, määrab ehitusprojektis geoloogilistele ja hüdrogeoloogilistele andmetele, uuringutele ja kaartidele tuginedes sügavuse, veekihi ja konstruktsiooni soovitava vee kvaliteedile ja koguse järgi.

Ka õiguskantsler on kirjas59 asunud järgmisele seisukohale: „Detailplaneeringus esitatud nõuet saab järgida ka ilma, et vald sellele eraldi menetluses tähelepanu juhiks. Taotleja peab olema kursis kõigi asjakohaste nõuetega, sh kindlasti tema kinnisasja kohta kehtiva planeeringuga. Seega on mõeldav, et taotleja esitab puuraugu rajamiseks ehitusloa taotluse, ühes vajalike uuringute ja nõuetekohase ehitusprojektiga, ilma et oleks eelnevalt EhS § 3 124 järgi puuraugu asukoha kooskõlastanud. Sellisel juhul saab vald anda ka ehitusloa menetluses hinnangu, mida temalt eeldatakse EhS § 124 lõike 2 alusel. Seda arvestades on EhS §-s 124 ettenähtud menetlus iseenesest üleliigne“.

Seega tunnistatakse eelnõuga EhS-i § 124 kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 105 muudetakse EhS-i § 125 lõike 1 punkti 3.
EhSi § 125 lõike 1 punkti 3 täpsustakse selliselt, et oleks selgemalt välja toodud, et puurimispäevikus tuleb märkida tehtud tööde kirjeldus. Kirjeldatavate tööde all mõeldakse näiteks: puurimistööd, toestamistööd, isolatsiooni tegemise kirjeldus, katsepumpamised jne.

Eelnõu § 1 punktiga 106 tunnistatakse EhS-i § 126 lõike 2 punkt 1 kehtetuks.
Punkt 1 tunnistatakse kehtetuks. Muudatus on seotud EhS §-i 124 kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 107 muudetakse EhS-i § 126 lõike 6 punkti 4.
Tekstiosa „puurkaevu või -augu asukoha kooskõlastamise“ jäetakse sättest välja, kuna EhS § 124 tunnistatakse kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 108 tunnistatakse kehtetuks EhS-i § 128 lõige 4.
Ehitise täieliku lammutamise teatis esitatakse EhS-i § 43 alusel pädevale asutusele, tavaliselt kohaliku omavalitsuse üksusele. Seetõttu ei ole puurkaevu täieliku lammutamise teatise esitamist vaja eraldi reguleerida. Kõik puurkaevude ehitamisega seotud tegevused, sh ehitise täieliku lammutamise teatise esitamine, tehakse ehitisregistri kaudu. Andmete topeltesitamine ei ole mõistlik ega ka vajalik, mistõttu tunnistatakse EhS-i § 128 lõige 4 kehtetuks. Ehitisregistris tuleb arendada funktsioon, mis teavitaks puuraukude ja -kaevude täieliku lammutamise teatise esitamisest ka Keskkonnaametit.

Eelnõu § 1 punktiga 109 muudetakse EhS-i § 129.
On piisav, kui puurkaevu omanik teavitab puurkaevu konserveerimisest Keskkonnaametit, kes kannab teabe Eesti looduse infosüsteemi (EELIS). Seega jäetakse §-st 129 välja kohaliku omavalitsuse üksuse eraldi teavitamine.

Eelnõu § 1 punktiga 110 täiendatakse EhS-i § 130 lõike 2 punkti 6.
EhS reguleerib muuhulgas tee kaitsevööndi ulatust (§ 71) ning selles kehtivaid piiranguid (§ 72). EhS-i § 130 sisaldab riikliku järelevalve pädevusnormi kaitsevööndi nõuete kontrollimiseks. Samuti on EhS-i §-ga 140 ette nähtud väärteokoosseis, mis näeb ette rahalise karistuse nõuetele mittevastava tegevuse korral ehitise kaitsevööndis, kui sellega kaasneb oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale. Kehtiva seadustiku lüngaks on asjaolu, et KOV-ile, mis täidab kohaliku tee (kaitsevööndiga avalikult kasutatav tee) omaniku ülesandeid, ei ole seadustikuga antud õigust teha riiklikku järelevalvet nõuete täitmise üle kohaliku tee kaitsevööndis. Samas on selline õigus antud muudele pädevatele asutustele ja taristuomanikele – EhS-i § 130 lõike 3 punkti 4 alusel TTJA-le ning § 130 lõike 6 punkti 1 alusel Transpordiametile. Riikliku järelevalve pädevuse puudumine piirab KOV-i võimalusi reageerida õigusrikkumistele ning tõrjuda ohtu kohaliku tee kaitsevööndis. Samuti raskendab see teeomaniku olulise kohustuse – liiklusohutuse tagamine – täitmist. Seega tuleb anda järelevalve pädevus kohaliku tee kaitsevööndis nõuete kontrollimiseks KOV-ile analoogselt riigitee kaitsevööndi nõuete kontrollimisega, mida teeb Transpordiamet.

Eelnõu § 1 punktiga 111 muudetakse EhS-i § 130 lõike 3 punkti 2.
Paragrahvi 130 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõna „kasutusjärgse“ väljendiga „kasutusele võtmise järgse“. Muudatus on vajalik, et välistada väljakujunenud arusaama, mille kohaselt ehitise kasutusjärgne ohutus tähendab ohutust ehitise puhul, mida enam ei kasutata.

Seadusandja tahte kohaselt mõeldakse ehitise kasutusjärgse seisundina olukorda, milles ehitist kasutatakse õiguslikul alusel. Kuna on esinenud vaidlusi TTJA pädevuse üle kasutusel olevate ehitiste ohutuse kontrollimisel, sest sõna „kasutusjärgne“ tõttu tõlgendatakse TTJA pädevust selliselt, et TTJA ülesanne on kontrollida ehitisi, mis on kasutusest välja langenud. Muudatus tagab õigusselguse, et kasutusel oleva ja ka kasutusest väljas oleva ehitise ohutust kontrollib üldjuhul TTJA.

Eelnõu § 1 punktiga 112 muudetakse EhS-i § 130 lõike 3 punkti 5.
Tegemist on veaparandusega, millega asendatakse viide seadusele viitega seadustikule.

Eelnõu § 1 punktiga 113 muudetakse EhS-i § 130 lõike 3 punkti 7.
Punktis 7 täpsustatakse ligipääsetavuse mõistet, lähtudes riiklikest arengusuundadest. Ligipääsetavusena mõistetakse kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, mis tähendab, et kõikidele inimestele olenemata nende vanusest või tervislikust seisundist tagatakse võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta (vt täpsemalt EhS § 11 lg 2 p 8 selgitust).

Eelnõu koostamise ajal on EhS-i § 11 lõike 4 alusel kehtestatud ettevõtlus- ja tehnoloogiaministri 29.05.2015 määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ uuendamisel. Uue määruse kehtestamisel loobutakse elukeskkonna kavandamisel puudega inimeste erivajaduste kesksest käsitlusest ning liigutakse kvaliteetse ruumi põhimõtete kohaldamise suunas, millest väga olulise osa moodustab elukeskkonna ligipääsetavus kõikidele ühiskonnarühmadele kogu inimese elukaare vältel. See tähendab, et kaasav elukeskkond peab arvestama nii puuetega inimeste vajadusi kui ka inimese vanuse, terviseseisundi või muude elanikkonna kaasatust pärssivate asjaoludega.

Ligipääsetavuse nõuete täitmise üle jääb järelevalve pädevus nagu ka puudega inimeste erivajadustest tulenevate nõuete puhul vastavuse kontroll Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ametile.

Eelnõu punktiga 114 muudetakse EhS-i § 132 lõike 3 punkti 3.
Kehtiv sätte sõnastus seob ehitise lammutamise aluse esinemise üksnes formaalse õigusvastasusega. Seega täpsustatakse sätet nii, et olukorras, kus ehitise kehtivusele määratud tähtaeg on saabunud, võib otsustada ehitise lammutamise juhul, kui uut tähtaega määrata ei ole võimalik.

Lammutamine on ehitusvaldkonnas järelevalve kõige rangem meede, sest selle tulemusel lakkab ehitis eksisteerimast. Kehtivad alused lammutusettekirjutuse koostamiseks on väga suure põhjendamise koormusega ja ehitisest peavad tulenema olulised häiringud, mida ei saa muuta. Näiteks loetakse EhS § 3 lg 4 kohaselt ajutiseks ehitiseks ehitist, mis on püstitatud kuni viieks aastaks ning mis lammutatakse selle ajavahemiku möödudes. Seega on ajutisele ehitisele seatud tähtaeg seotud selle lammutamise kohustusega. Ehitise ajutine iseloom võib tuleneda ka planeeringust, millega on võimaldatud maa nn vahekasutus. Ajutiste ehitiste ja lammutamistähtaega sisaldavate ehituslubade alusel püstitatavad ehitised võivad lammutamistähtaja saabudes olla endiselt muudele nõuetele vastavad ega pruugi ohtlikud (lammutamise aluste lõike 1 mõistes). Seega tekib olukord, kus tähtaeg on saabunud ja pädeval asutusel on vaja rakendada lammutamise sundimiseks kehtivaid aluseid, mida kas sisustada või tõestada ei ole võimalik või on ebamõistlikult raske. Seega on vaja ehitiste lammutamine reguleerida sellise olukorra tarbeks, kus ehitised vastavad nõuetele, aga nende ehitamist on lubatud vaid tingimusel, et need ei ole seal tähtajatult. Ehitusloa ja kasutusloa menetlustes (või planeeringus) kõrvaltingimustena tähtaja määramise alused ja põhjendused tulevad juba tähtaja määramise menetluse käigus antavalt loalt, seega ehitise lammutamise kuupäeva saabumine peaks olema käsitletav ühe lammutamise alusena EhS-i § 132 lõike 3 tähenduses. Seega ei peaks pädev asutus enam hakkama eraldi hindama ehitise ohtlikkust või mõju avalikule ruumile, sest ehitise eksisteerimise õigus tekkis vaid tingimusel, et ehitis mingil ajahetkel lammutatakse. Kui ehitise kasutusaeg, mida on kaalutud juba varasemas menetluses, on lõppenud ja lammutamise kuupäev saabunud, siis tuleb see ehitis lammutada või uue tähtaja seadmiseks läbida kogu asjakohane menetlus – nii planeerimis- kui ka loamenetlus –, sest üldsus on arvestanud lammutamise kuupäeva saabumisel olukorraga, kus seda ehitist enam ei eksisteeri.


Kuna lammutamine on viimane meede, mida saab pädev asutus kasutada, siis on sättes ka kaalutlusruum ehk pädev asutus peab kaaluma kas tähtaega on võimalik muuta. Tähtaja muutmise all peetakse siin silmas olukorda, kus on võimalik varasemal kehtival haldusaktil muuta kõrvaltingimust (tähtaega) või on võimalik väljastada uus haldusakt koos uue kõrvaltingimusega (uue tähtajaga). Tähtaja määramine ei ole võimalik näiteks juhul, kui tähtaja pikendamist või uut tähtaega ei taotleta või taotlust ei rahuldata. Ennekõike on ajutise ehitise tähtaja muutmisel (nt uue ehitus- ja kasutusloa andmisel või planeeringu muutmisel) vajalik hinnata, kas esineb asjaolusid (sh esialgse loa andmise aluseid ja põhjendusi), mis välistaksid ajutise ehitise ehitamise. Kui välistavaid asjaolusid ei esine, võib uue tähtaja määramine olla lubatav. Käesolevat sätet ei saa kohaldada kui ehitise lammutamine on otsustanud sama sätte lõigete 1 või 2 alusel. Esiteks ei ole see otstarbekas otsustada korrakaitse organil lammutamine kui juba lammutamine on otsustatud lõigete 1 või 2 alusel ning täiendavalt on ettekirjutuste tähtaeg määratud ja seotud eelnevate lõigete aluseks olnud asjaoludega ning võib olla alati muudetav seoses subjektiivsete asjaoludega.

Eelnõu § 1 punktiga 115 täiendatakse EhS-i § 132 lõikega 4.
Ehitusseadustiku VTK-s60 tehti ettepanek sätestada ehitusseadustikus järelevalvetoimingute hulgas ehitustegevuse peatamise meede ning lisada alus ehitise kasutamise peatamiseks.61 Lisaks on tekkinud küsimus, kas ehitise ehitamise või kasutamise peatamine on õigustatud ka ohukahtluse korral. Küsimustele vastamiseks käsitleme järgmisena kehtivates õigusaktides sätestatud võimalusi riikliku järelevalve menetluse käigus ehitise ehitamise ja kasutamise peatamiseks.

Eelnõu kontekstis on ehitise ehitamise või kasutamise peatamine ajutine meede, millele üldjuhul järgnevad juhised edasise tegevuse jätkamiseks. Ka on asutud seisukohale, et ehitamise peatamisel võib teatud juhtudel olla samaväärne mõju haldusakti kehtetuks tunnistamisega. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mille kohaldamisel peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (sh peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Seega ei pruugi peatamise meede ilmtingimata isikutele haldusakti kehtetuks tunnistamisega sama intensiivset mõju kaasa tuua ning mõju ulatus sõltub ennekõike isiku enda tegevusest. Tuleb tähele panna, et ehitamise või kasutamise peatamise puhul ei saa rääkida vaid haldusakti kehtivuse peatamisest, st peatamine kui meede võib olla asjakohane ka juhul, kui haldusakti üldse ei eksisteeri (nn vabaehitus, kasutusloata kasutamine jms). Ka seetõttu tuleb küsimust käsitleda laiemalt kui üksnes haldusakti kehtivuse peatamise kontekstis.

Ehitusõigus on kohaliku omavalitsuse nõusolek ehitusteatises kirjeldatud või ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektis näidatud ehitise ehitamiseks. Ehitusõiguseta ehitamise korral ei ole kohalik omavalitsus kontrollinud kavandatava ehitise ja ehitustööde vastavust ehitusnormidele, sh planeeringutele, tervisekaitse-, tuleohutus- ja keskkonnanõuetele. Lisaks pole selge tulevase ehitisega külgnevate kinnisasjade omanike õiguste kaitse. Õigusliku aluseta ehitamise korral ei saa ehitise omanikul tekkida õiguspärast ootust, et pädev asutus annab õigusliku aluseta ehitatavale ehitisele ehitusõiguse ning ehitise valmimisel kasutusõiguse. Kui ehitus- või kasutusõiguse andmisel (või järelevalvemenetluse käigus) ilmneb, et õigusliku aluseta ehitustöid ei ole võimalik seadustada ning ehitis tuleb osaliselt või tervikuna ümber ehitada või äärmistel juhtudel lammutada, on ehituse peatamine varases staadiumis ettekirjutuse adressaatidele tunduvalt vähem koormav meede kui hilisem, omavoliliselt juba valmis ehitatud ehitise ümberehitamine või lammutamine. Kokkuvõtlikult tehakse ehitusõiguse andmisel kindlaks kavandatava ehitise vastavus õigusnormidele. Seega on ehitusõiguseta ehitamise korral eeltoodud asjaolude väljaselgitamiseks ehitustegevuse peatamine põhjendatud. Ehitamisega jätkamine pole enne ehitusõiguse saamist lubatud. Asjakohasel juhul tuleb enne ehitusõiguse saamist taotleda projekteerimistingimused või koostada planeering.

Ehitise ehitamise või kasutamise peatamine ei ole riikliku järelevalve meetmena uus. Õigusliku aluseta ehitise ehitamise või kasutamise peatamise alus on tuletatav korrakaitseseadusest, mille kohaselt on korrakaitseorganil õigus riikliku järelevalve ülesannete täitmisel kohaldada riikliku järelevalve meetmeid.62 Korrakaitseseaduse § 28 lõike 1 kohaselt on pädeval asutusel ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda korrakaitseseaduse § 28 lõikes 2 või 3 nimetatud haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Ehitusseadustikus on riikliku järelevalve menetluse alus ja ulatus sätestatud §-s 130. Näiteks kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete hulka ka ehitus- ning kasutusteatise ja ehitus- ning kasutusloa olemasolu kontrollimine, kasutamise nõuetele vastavuse kontrollimine jpm. Riikliku järelevalve meetmena on ehitustööde peatamist aastate jooksul kasutatud arvukalt. Ehitise kasutamise peatamine on riikliku järelevalve meetmena vähe kasutust leidnud, kuna sisaldab väga intensiivset isiku õiguste riivet.

Ehitustööd peatatakse tihti viivitamatu tegutsemisvajaduse tõttu menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata (HMS § 40 lg 3). Ennekõike on ehitustööde peatamine põhjendatud, kui korrakaitseorgan tuvastab õigusliku aluseta ehitamise fakti, sh tuleb faktiliste asjaolude esinemist ettekirjutuses kajastada (millised tööd nõuaksid eraldi luba või teatist või millises osas ei vasta ehitustööd pädeva asutuse kinnitatud ehitusprojektile). Lisaks tuleb ehitustööde peatamisel lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõtetest, sh eesmärgipärasuse põhimõttest, mille kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kaalutlusest peab järelduma ka see, kas peatatakse ehitustööd osaliselt või tervikuna. Ehitustööde peatamise kestus sõltub asjaolude keerukusest ning suurel määral ka ettekirjutuse adressaadi valmisolekust teha koostööd. Mida pikemalt on ehitustööd peatatud, seda intensiivsem on ettekirjutuse adressaadi õiguste riive. Seetõttu on oluline, et järelevalveks pädev asutus annaks ehitustööde peatamise korral omanikule juhised edasise tegevuse jätkamiseks esimesel võimalusel. Riikliku järelevalve käigus tuvastatud asjaoludest võib ilmneda, et ehitustööde jätkuv peatamine ei olegi vajalik. Näiteks ei ole ehitustööde edasine peatamine põhjendatud, kui riikliku järelevalve menetluse käigus tuvastatud asjaoludest nähtub, et ehitusprojektile mittevastavaid ehitustöid on võimalik seadustada, esitades näiteks ehitusprojekti muudatuse koos kasutusteatise või -loaga või vahepeal on pädev asutus andnud töödeks ehitusõiguse.

Teisalt on tekkinud küsimus, kas ehitise kasutamist saab peatada ka juhul, kui selle kasutamisest tekib oht ümbritsevale, see mõjutab isikute õigusi või võib kaasa tuua konkreetse ohu teistele ehitistele.63 Kasutusluba on avalik-õiguslik konstateering, et ehitis vastab nõuetele ja seda võib hakata kasutama selleks ette nähtud eesmärgil. Tuginedes kehtivatele õigusaktidele (sh KorS, EhS) saab eeltoodud küsimusele vastata jaatavalt. See tähendab, et kui riikliku järelevalve menetluse käigus tuvastatakse korrarikkumine, mille likvideerimine eeldab ühe meetmena ettekirjutuse alusel ehitise kasutamise peatamist, on see kehtivate õigusaktide kohaselt võimalik.

Kehtiva õiguse alusel võib ehitise kasutamise peatamine olla õigustatud näiteks olukorras, milles ehitise kasutamise peatamata jätmisel ei ole välistatud oluliste õigushüvede kahjustumine sõltumata ehitise teatise- või loakohustuslikkusest. Näiteks võib ehitise kasutamise peatamine olla põhjendatud juhul, kui ehitusprojekti ekspertiisi kohustusega ehitist asutakse kasutama ilma kasutusloata ning pädev asutus ei ole ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust kontrollinud (ohu esinemist saab eeldada). Teatud juhtudel olla õigustatud ka vabaehituse käigus püstitatud ehitise kasutamise peatamine. Lisaks võib ehitise kasutamise peatamine olla põhjendatud ka juhul, kui ehitist kasutatakse kasutusõiguseta ning isik ei ole vaatamata korrakaitseorgani nõudele esitada kasutusloa taotlus või kasutusteatis seda teinud (või on esitanud, aga ei ole täitnud menetleja esitatud märkuseid). Kasutusõiguseta ehitise kasutamisel ei ole pädev asutus ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust kontrollinud, mistõttu võib nõuetele mittevastava ehitise kasutamisega kaasneva võimaliku ohu realiseerumise tõenäosus ajapikku suureneda. Samadel kaalutlustel võib olla ehitise kasutamise peatamine põhjendatud ka otstarbevastase kasutamise korral.

Esinenud on juhtumeid, kus õigusrikkumine ei ole veel järelevalve menetluse algatamisel teada. Näiteks, kui ehitamisega alustamisel on hoone plaatvundament valatud 20 m2 suuremaks, kui ehitusprojekt ette nägi, ei ole pädeval asutusel võimalik kohe hinnata, kas lisapind on planeeritud terrassina või kavatsetakse suurendada nimetatud pinna ulatuses hoone mahtu (seega esineb pädeval asutusel korrarikkumise kahtlus). Ehitustööde peatamisel on pädeval asutusel võimalik ettekirjutuse adressaadilt välja nõuda ehitamise aluseks olev ehitusprojekt ning selle pinnalt hinnata kavandatud muudatuste (sh õigusrikkumise olemasolu) olulisust.

Kokkuvõtteks oli kehtiva korrakaitseseaduse eesmärk luua nüüdisaegne, ühtne ja õigusriiklik alus avaliku korra kaitse süsteemile Eestis. Korrakaitseseadus on üles ehitatud selliselt, et kõik korrakaitseorganid võivad kohaldada riikliku järelevalve üldmeedet ning seda erimeedet, mille kohaldamine on kõigile korrakaitseorganitele sõnaselgelt eriseadustes (nt EhS § 131) ette nähtud. Seetõttu on korrakaitseorganil korrarikkumise tuvastamisel õigus ettekirjutusega korrarikkumise kõrvaldamist nõuda kehtivate õigusaktide alusel, mistõttu võtab eelnõu VTK ettepanekuid arvesse osaliselt. VTK-s ettepandud viisil ehitamise ja kasutamise peatamise aluste sätestamine hälbiks korrakaitseseaduse kui valdkonnaülese üldnormi loomise põhimõttest.

Peatamise meetme vajaduse ohukahtluse olukorras tingib tavaliselt mingi asjaolu, näiteks kui pädev asutus ei ole veendunud, kas ehitatav ehitis vastab kinnitatud ehitusprojektile või esineb ehitise kasutamisega oht inimese elule või tervisele.

Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et ehitusseadustikust võib puudu olla ehitustegevuse peatamise meede ohukahtluse olukorras. Kolleegium juhtis seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveasutus teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine.64

Ehitise ehitamise või kasutamise peatamine on üldjuhul ajutine meede, et vältida esineva ohuolukorra suurenemist ning võimaldada pädeval asutusel kaaluda edasiste meetmete võtmise vajadust.65 Eeltoodu põhjal nähakse eelnõuga korrakaitseorganile ette võimalus peatada ehitise ehitamine ja kasutamine ka ohukahtluse olukorras.

Eelnõu § 1 punktiga 116 muudetakse seadustiku normitehnilist märkust.
Muudatusega jäetakse normitehnilisest märkusest välja viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2014/33/EL lifte ja lifti ohutusseadiseid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. See aga ei tähenda, et lift ei pea vastama liftidirektiivi nõuetele ja seos liftidirektiiviga kaob. EhS-i § 81 lõike 1 kohaselt peavad lift ja selle ohutusseadised vastama toote nõuetele vastavuse seaduses (edaspidi ka TNVS) ja selle alusel kehtestatud nõuetele ning nende nõuetele vastavus peab enne nende turule laskmist ja kasutusele võtmist olema ettenähtud korras tõendatud. Toote nõuetele vastavuse seaduse alusel on kehtestatud majandus- ja taristuministri 27. veebruari 2015. a määrus nr 17 „Liftile ja selle ohutusseadisele ning nende vastavushindamisele esitatavad nõuded“, mille kohaselt peavad lift ja selle ohutusseadis vastama direktiivi 2014/33/EL nõuetele. Masin-lifti nõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2006/42/EÜ (edaspidi direktiiv 2006/42/EÜ), mis käsitleb masinaid ja millega muudetakse direktiivi 95/16/EÜ. Direktiiv 2006/42/EÜ on Eesti õigusesse üle võetud TNVS-i alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 23. märtsi 2012. a määrusega nr 23 „Nõuded masinale ja osaliselt komplekteeritud masinale, ohutusseadisele ja masinaga kaasnevale teabele ning masina ja osaliselt komplekteeritud masina vastavushindamise kord“. Alates 2027. aasta jaanuarist tunnistatakse direktiivi 2006/42/EÜ kehtetuks ning seda asendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2023/1230(EL), mis käsitleb masinaid.

Eelnõu § 1 punktiga 117 kehtestatakse EhS-i lisad 1 ja 2 uues sõnastuses.
Ehitusseadustiku lisasid ajakohastatakse valdkonna vajaduste põhjal.

Hooned
Kehtiv EhS eristab menetlusliikidena teavitus- ja loamenetlust. Teavitusmenetlus loodi EhS koostamisel eesmärgiga vähendada loamenetlusest tulenevat halduskoormust ning võimaldada teavitada vähemohtlikumate ning avalikule ruumile olulist mõju mitteomavate ehitiste ehitamisest ja kasutamisest.

Praktikas on teavitusmenetlus kujunenud mahukamate tegevuste puhul nii taotlejale kui ka pädevale asutusele sisuliselt sama koormavaks, kui ehitusloamenetlus. Eriti ilmekalt väljendub see probleem suuremate hoonete, näiteks korterelamute, ümberehitamisel. Teoreetiliselt võimaldab kehtiv regulatsioon laiendada 16 korruselist tüüpprojektikohast korterelamut 5 korruse võrra ehitusteatise alusel. Ehitusteatise ja ehitusprojekti kohustusliku ehitamise puhul puudub pädevuse tõendamise nõue ning riigilõivu maksmise kohustus. Kohtumistel kohalike omavalitsuste esindajatega toodi välja, et sageli on pädevuse tõendamise nõude puudumise tõttu ehitusteatisega esitatud ehitusprojektid väga kehval tasemel, mis muudab ehitusprojektide läbivaatamise isegi koormavamaks, kui ehitusloa taotlusega esitatud ehitusprojekti läbivaatamise, kasvatades sellega halduskoormust. Seega pole nimetatud juhtudel pädevuse tõendamise ning riigilõivu tasumise kohustuse puudumine põhjendatud.

Eeltoodud probleemi lahendamiseks nähakse eelnõuga ette sätestada üle 500 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga või üle 12 meetri kõrgete hoonete ümberehitamine ehitusloakohustusliku tegevusena. Nimetatud parameetrid pakuti välja kohtumisel Eesti Ehitusinseneride Liidu, Eesti Ehitusettevõtjate Liidu ning Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liiduga. Nimetatud muudatuse tulemusena tagatakse muuhulgas ehitiste ja ehitamise nõuetele vastavus (kutse tõendamise kohustus) suuremate hoonete puhul koormamata menetlusliigi muutmisega liigselt väiksemate hoonete omanikke (nt eelkõige üksikelamud ja väiksemad rida- ning korterelamud).

Eelnõus kajastatud lahenduse puuduseks on asjaolu, et suuremasse kategooriasse langevate hoonete puhul muutuvad ka väikesemahulised ümberehitustööd ehitusloakohustuslikuks. Negatiivse mõju leevendamiseks kaotatakse EhS lisades elamu ja mitteelamute kategooriad ning liidetakse need ühiseks hoonete kategooriaks. Seega kuuluvad edaspidi ka kõik mitteelamu kuni 20 m2 ehitisealuse pinnaga hooned nn „vaba ehitustegevuse“ kategooriasse. Tähele tuleb panna, et ka vaba ehitustegevuse korral tuleb järgida EhS üldnõudeid, sh planeeringutest või asjaõigusest (nt maaomanikuga kokkulepped) tulenevaid nõudeid. Täiendavalt on edaspidi mitteelamute ehitisealuse pinnaga üle 20 m2 ja kuni 60 m2 ning kuni 5 m kõrged ümberehitamiseks vajalik esitada senise ehitusteatise ja ehitusprojekti asemel üksnes ehitusteatis. Muudatuse kavandamisel on arvestatud, et sellised hooned ei kuulu reeglina ka ehitusprojekti ekspertiisi kohustusliku ehitise alla, st projekti esitamise nõue koos ehitusteatisega ei pruugi olla ilmtingimata vajalik. Tulenevalt taastuvenergia direktiivi ülevõtmise eelnõust66 on tehnosüsteemi ümberehitamine ehitise suurusest sõltuvalt kas ehitusteatise või ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamise kohustusega. Samaväärne erisus laieneb ka uuele lisatavale suuremate ehitiste kategooriale.

Kohtumisel Eesti Ehitusinseneride Liidu, Eesti Ehitusettevõtjate Liidu ning Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liiduga toodi välja probleem seoses korterisiseste ümberehitustööde õigusliku aluseta teostamise osas. Liitude esindajate (sh insenerid) hinnangul võib teadmatu korterisiseste seinade eemaldamine, seintesse avade tegemine ning betoon- või kipspõrandate valamine kaasa tuua potentsiaalselt ohtliku olukorra, st konstruktsioonide kandvad ja jäigastavad funktsioonid võivad halveneda. Varasemalt teostatud ja praeguseks seadustamata õigusliku aluseta ümberehitustööde kohta puudub sageli info. Seetõttu võib korterisiseste ümberehitustöödele ehitusloakohustuse kehtestamist pidada põhjendatuks. Kuivõrd ehitusseadustikus säilitatakse iseendale ehitamise regulatsioon, on isikutel võimalus ka edaspidi suuremasse kategooriasse kuuluvate ehitiste korral ehitusseadustikuga reguleeritud tegevusi (näiteks projekteerimine või ehitamine) jätkuvalt ise läbi viia eeldusel, et isikutel on nendeks tegevusteks piisavad teadmised ja oskused.

Käesoleva eelnõuga ei muudeta menetluses oleva atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõuga67 EhS lisades kavandatud muudatusi. Kuivõrd käesoleva eelnõuga kehtestatakse EhS lisad uues sõnastuses, tuleb arvestada ka viidatud eelnõu muudatustega, mille kohaselt viiakse kõik alla päikeseenergiaseadmete paigaldamise menetlused (hoonete ümberehitamine uue tehnosüsteemi paigaldamise korral või uue tehnorajatise püstitamine) üle ehitusteatise menetlusele. Kuna „ümberehitamine“ ja „laiendamine kuni 33%“ on samade menetlusliikidega, siis nihutakse „ümberehitamise“ menetlusliik „laiendamine kuni 33%“ samasse tulpa. Samuti muudetakse rajatiste osas (kuni 100 kW) elektritootmisrajatiste püstitamise ja ümberehitamise menetluseliiki.




Teed
Õigusselguse huvides täiendatakse ehitusloakohustuslike ehitiste tabelit Lisas 1 lisades avalikult kasutatavate teede loetellu ka tee osaks olevad sillad, viaduktid ja tunnelid st sildade, viaduktide ja tunnelite ehituslube ei ole vaja eraldi menetleda vaid tehakse seda avalikult kasutatava tee ehitusloa koosseisus.

Selle muudatuse tulemusena loobutakse avalikult kasutatavate teede osaks olevate sildade, viaduktide ja tunnelite kasutusloakohustusest ning õigusselguse huvides täiendatakse kasutusloakohustuslike ehitiste tabelit Lisas 2 lisades avalikult kasutatavate teede loetellu ka tee osaks olevad sillad, viaduktid ja tunnelid.

Tulenevalt EHS §92 (1) sätestatud tee terminist loetakse tee osaks tunnel, sild, viadukt ja muud liiklemiseks kasutatavad ning tee toimimiseks vajalikud rajatised. Nii avalikult kasutatava kui ka selle osade ehitamise (millele eelneb ehitusloa menetlus) tellimine toimub töövõtulepingu alusel ning tee ja selle osade valmimisel võtab tellija selle üle vastava aktiga. Seetõttu on otstarbekas käsitelda avalikult kasutavate teede osi (silda, viadukti ja tunnelit) sarnaselt avalikult kasutavate teedega ja loobuda nendele kasutuloa nõudest.

Kasutuslubade väljastamisest loobumine ei vabasta tee omanikku vastutusest ehitiste ohutuse ja püsivuse tagamisel. Avalikult kasutatavate teede omaniku ülesandeid täitvate avalikõiguslikke asutuste (Transpordiamet ja kohaliku omavalituses üksused) vastutus avalikult kasutatavate teede ohutuse ja nõuetele vastavuse eest säilib.
Avalikult kasutatavate teede osadele kasutuslubade väljastamisest loobumine võimaldab vähendada avalik-õiguslike asutuste halduskoormust.

Surveseadmed, gaasi- ja elektripaigaldised
EhS lisades 1 ja 2 täpsustatakse, et energiasalvestusüksuste rajamisele kohaldub energiatootmisüksuse menetlusliik. Üldjuhul on salvestid osa energiapargimoodulist ning ühendatud tootmisüksusega, mis tähendab, et salvesti kaudu toimub elektrienergia võrku andmine. Samuti rajatakse täna juba salvestusüksustest eraldi nö jaamasid. Sellest tulenevalt on asjakohane kohaldada salvestitele sarnast regulatsiooni, kui elektritootmisrajatistele kehtestatud. Energiasalvestusüksuse menetlusliik sõltub sellest, kas tegu on üle või alla 100 kW võimusega energiasalvestusüksusega.

Kuivõrd üha enam rajatakse soojatorustikele (keskküttetrassid) lisaks ka jahutustorustikke, mille tööparameetrid on soojatorustikega sarnased, lisatakse eelnõuga EhS lisadesse rajatis „jahutustorustik“.

Niisutus- ja kuivendusrajatised
Lisadest 1 ja 2 jäetakse välja niisutus- ja kuivendusrajatised. Niisutusrajatised ei ole EhS-i vaates sedavõrd olulise mõjuga rajatised, et nendele peaks kohaldama EhS-i kontekstis loa või teavitamise kohustust. Tuleb aga arvestada, et teatud juhtudel võib niisutusrajatise rajamisel olla vaja taotleda veeluba veeseaduse alusel ning maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks rajatavate kuivendus- ja niisutusrajatiste ehitamist reguleerib maaparandusseadus. Kuna EhS-i lisades loobutakse kuivendusrajatise mõiste kasutamisest, lisatakse lisadesse sadeveesüsteemid. Paduvihmade ja lume sulamise tagajärjel tekkivad uputused on üha sagenev vaatepilt tihedamates asulates ja piirkondades, kus reljeef ei võimalda tekkiva vee kiiret äravoolamist. Linnastumisest ning laienevast ehitustegevusest tulenev vett mitteläbilaskvate pindade lisandumine ja rohealade vähenemine linnalistes asulates põhjustab rohkem üleujutusi. Arendamine toob kaasa tagajärjed, mis vähendavad sademevee pinnasesse imbumist, katkestades seeläbi loodusliku veeringe toimimise. Suuremate vihmade korral tekivad tehiskattega keskkonnas probleemid, näiteks restkaevud ja sademeveekanalisatsioon ei suuda piisavas koguses vett vastu võtta. Tulemuseks on üleujutused ning sellega kaasnev reostusoht. Kliimateadlased prognoosivad sademete hulga ja valingvihmade sageduse jätkuvat kasvu, mis tähendab, et tulvasid ja uputusi esineb järgnevate aastate jooksul rohkem. Et tagada vastupidavus muutuva kliima tingimustes, on sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimiseks ja puhastamiseks vaja kanalisatsioonisüsteemi koosseisus rajada ka looduslähedasi lahendusi (sh imbkraavid ja viibetiigid). Nende süsteemide rajamiseks tuleb need projekteerida ja planeerida. Üleujutuste leevendamiseks peab selliste lahenduste rajamisel ja projekteerimisel arvestama seniste veejuhtmete ja kanalisatsiooni asukohtadega ja nende sademeveevastuvõtu mahtudega, valgala voolhulkadega, planeeringualal asuvate veekogude ja nende veetasemete ja vooluhulkadega, valgala reljeefiga jne. Sademevee probleemide lahendamiseks on vaja vaadata kõiki neid süsteeme ühtse tervikliku süsteemina. Olulisena tuleb tähele panna, et loakohustuse määramisel ei ole oluline, kas rajatis on ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemi osa või mitte, loakohustuse määramisel tuleb lähtuda ehitise funktsioonist.

Tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni mõiste osas tuleb juhinduda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 8, mille kohaselt tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem tarbija (isik, kellele osutatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust) veega varustamiseks ühisveevärgist või reo- või sademevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ning tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri määrab liitumispunkt. Sisuliselt on tarbimiskoha sademeveekanalisatsiooni puhul üldiselt tegemist tarbija kinnistusiseste sademeveetorustikega, mis ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa, ent mille kaudu juhitakse tarbija kinnistult sademevett ühiskanalisatsiooni, või tarbimiskoha/kinnisasja enda sademeveelahendusega, mida kasutatakse vaid vastava kinnisasja sademevee käitluseks.

Kuna „ühisveevärgi- ja -kanalisatsioonitorustik“ arvestab vaid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse alusel kohaliku omavalitsuse poolt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka määratud sademeveetorustikke, ent KOV võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka määrata ka muid sademevee ärajuhtimise rajatisi peale sademeveetorustike (nt sademevee ärajuhtimise kraavid) ning paljud KOVid ei määra sademeveesüsteeme (sh sademeveetorustikke) üldse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka (KOVidele on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses jäetud otsustusõigus ise otsustada, kas ja millised sademeveesüsteemid määratakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas), siis oli vajalik „ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitorustiku“ käsitlusalast välja jäävate rajatiste ehitamise ja kasutusele võtmise nõuete kehtestamise jaoks sisustada lisas 1 ja 2 eraldi rajatis nimetusega "Väljaspool tarbimiskohta asuvad sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatised".

Sisuliselt on „väljaspool tarbimiskohta asuvate sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatiste“ puhul tegemist a) kõikide ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks olevate sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee (edaspidi sademevesi) ärajuhtimise ja puhastamise rajatistega, mis ei ole sademeveetorustikud (nt sademevee ärajuhtimise kraavid, imbkraavid jm looduslähedased lahendused) ning b) kõik sademeveesüsteemid (kõik n-ö veejuhtme osad kuni sademevee suublasse juhtimiseni, sh torustikud, looduslähedased lahendused), mille kaudu toimub kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil sademevee ärajuhtimine ja puhastamine, ent mis ei ole määratud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks ning millest on välja arvatud tarbimiskohtade/kinnisasjade enda lahendused, mida kasutatakse vaid vastava kinnisasja sademevee käitluseks.

Kanalisatsiooniehitised
Ehitusseadustiku lisade 1 ja 2 kanalisatsiooniehitise alajaotusest jäetakse välja viide isikliku majapidamise reoveepuhastile. Reoveepuhasti jõudlusega kuni 50 inimekvivalenti katab ka isikliku majapidamise reoveepuhasti. Kehtiva õiguse järgi esitatakse isikliku majapidamise reoveepuhasti püstitamisel, rajamisel ja paigaldamisel, ümberehitamisel ning laiendamisel vaid ehitusteatis. Ehitusprojekti esitamist ei ole nõutud. Kuid oluline on ka isikliku majapidamise reoveepuhasti püstitamisel, rajamisel ja paigaldamisel, ümberehitamisel ning laiendamisel nõuda lisaks ehitusteatisele ka ehitusprojekti koostamist (nagu nõutakse teiste omapuhastite puhul), et tagada ka isikliku majapidamise reoveepuhasti kasutamisel vastavus veeseaduses ja ehitusseadustikus sätestatud nõuetele. Reovee kogumismahutisse kogutav reovesi purgitakse piirkondlikku suuremasse reoveepuhastisse, kus reovesi puhastatakse veeseaduse nõuetele vastavaks (puhastusprotsess toimub kontrollitumates tingimustes ka seetõttu, et reoveepuhastust reguleeritakse vee-ettevõtja keskkonnakaitseloas). Isikliku majapidamise reoveepuhasti puhul valitud tehnilise lahenduse ja selles toimuva puhastusprotsessi toimivuse nõuetekohasuse kohta on info saamine keerulisem. Kuigi isiklike majapidamiste reoveepuhastite nõuetele vastavust on võimalik hinnata ka kohalike omavalitsuste kehtestatud reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskirja alusel (nagu ka teiste omapuhastite puhul), on oluline teada, milline puhasti konkreetne majapidamine on valinud. Projekt on abiks ka puhasti toimivuse kontrollimisel. Piltlikult öeldes asub puhastussüsteem maa all ja seetõttu pole võimalik ainult visuaalsel vaatlusel hinnata puhasti nõuetekohasust. Lisaks Keskkonnaametile teeb reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskirja nõuete täitmise üle järelevalvet ka kohaliku omavalitsuse üksus. Seetõttu peavad kohaliku omavalitsuse üksused ehitusprojekti nõude kehtestamist ehitusseadustikus oluliseks. Seetõttu tuleb eelnõukohase seaduse järgi ka isiklike majapidamiste reoveepuhastite püstitamisel, rajamisel ja paigaldamisel, ümberehitamisel või laiendamisel lisaks ehitusteatisele esitada ka ehitusprojekt.

Ehitusseadustiku lisa 2 „Tabel kasutusteatise, ehitusprojekti ja kasutusloa kohustuslikkuse kohta“ kehtiva sõnastuse kohaselt tuleb reoveepuhasti jõudlusega kuni 50 inimekvivalenti püstitamisel, rajamisel ja paigaldamisel, ümberehitamisel ning laiendamisel kasutusse võtmise korral taotleda kasutusluba. Kuna lisa 1 kohaselt nõutakse sellise puhasti püstitamiseks, rajamiseks ja paigaldamiseks, ümberehitamiseks või laiendamiseks ehitusteatist ja ehitusprojekti (st ehitusluba ei ole vaja), siis on puhasti kasutusse võtmise korral mõistlik nõuda samamoodi kasutusteatise esitamist, mitte kasutusluba. Ka sellisel juhul saab kohaliku omavalitsuse üksus teatist vajaduse korral menetleda ja kui on vaja kehtestada lisatingimusi, saab seda teha ka kasutusteatise menetluses. Kasutusloa nõude asendamine kasutusteatise nõudega vähendab halduskoormust.

Eelnõukohase seaduse lisa 1 kohaselt on ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku üksiku osa asendamiseks samaväärsega vajalik ehitusteatis, kuid lisa 2 kohaselt on vajalik lisaks kasutusteatisele ka ehitusprojekt. Praktikas tähendab ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku üksiku osa asendamine samaväärsega sisuliselt torustiku remonti. Seega loobutakse ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku osa asendamisel samaväärsega ehitusprojekti nõudest ning edaspidi tuleb sellistel juhtudel esitada üksnes kasutusteatis. Sama muudatus tehti samadel põhjustel ka tarbimiskoha veevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku osas.

Lisas 1 ja 2 tunnistatakse õigusselguse huvides kehtetuks rajatise nimetus „magistraaltorustik“,  kuivõrd „ühisveevärgi- ja -kanalisatsioonitorustik“ praktikas juba hõlmab endas ka „magistraaltorustikke“. Eraldi „magistraaltorustike“ mõistet ei ole kehtivas seadusandluses sisustatud (ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kontekstis ei eristata eraldi magistraaltorustikke). Kuna praktikas mõistetakse „magistraaltorustiku“ all üldjuhul vee- ja kanalisatsioonitorustike kontekstis torustikku, kuhu on tehtud ühendusi või näiteks ka pikemat veejuhet ning ka ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku puhul on sisuliselt tegemist torustikuga, kuhu tehakse ühendusi, siis see tekitab segadust, millal käsitleda vee- ja kanalisatsioonitorustikke „magistraaltorustikena“ ning millal „ühisveevärgi- ja -kanalisatsioonitorustikena“. Seetõttu ehitusseadustiku muutmise seaduse eelnõus ühtlustatakse nõuded nimetatud torustike osas ning jäetakse alles vaid rajatise nimetus „ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustikud“.

Kalapääsud
Lisades sätestatakse kalapääsud. Kalapääsude rajamist on seni reguleeritud erineval moel: neid on nimetatud nii ehitiseks kui ka mitteehitiseks. Ehitis on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seotud muu tegevus peab olema ohutu. Kalapääs kuulub ka paisu kui ehitise juurde, sest eesmärk on nende ehitiste kaudu tagada läbipääs kaladele, kes paisu tõttu liikuda ei saa. Kalapääsud (nt kamberkalapääs, möödaviikpääse, tiikide kaskaad, kalalift, tõkiskalapääs) on ehitise tunnustega ja nende töös hoidiseks ja eesmärgi täitmiseks on vaja neid hooldada ning järgida on vaja ka ohutuse põhimõtet. Ainus, millel selgeid ehitisi tunnuseid ei ole, on vooluveekogu sängi rajatav tehiskärestik, mille eesmärk on taastada paisutatud ehk muudetud veekogu algset olukorda ja/või parandada kalade liikuvust.

Vesiviljelusrajatised
Lisades sätestatakse vesiviljelusrajatised. Vesiviljelus ehk akvakultuur on veeorganismide kasvatamine inimese selleks loodud tingimustes, kus toodang ületab veekogu loodusliku produktsiooni. Vesiviljeluskasvandus on ehitis, mis on mõeldud vesiviljelusest toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused sama ruumala kohta. Sätestatakse, et kala- ja vähikasvatustiigi, võrgust kotiga kalasumba, karbi- ja vetikavõrgu, karbi- ja vetikaliini ning vetikasumba puhul ei ole ehitustegevuseks ehitusteatist,
-luba ega -projekti vaja. Viimast põhjusel, et vesiviljeluseks antakse VeeS-i § 187 punkti 15 kohaselt keskkonnaluba ning väiksemamahulise vesiviljeluse puhul § 196 kohaselt registreering, kus sisaldub rajatiste info. Näiteks keskkonnaloas sätestatakse ka kasvanduse rajatise liik, kogus, ruumala, pindala ja pikkus (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1060/6202/3005/Lisa_3.pdf#). Lisaks peab vesiviljelusrajatise käitaja pidama käitamispäevikut, kus kajastub kasvanduses olevate tiikide, basseinide või sumpade arv, nende ruumala ja pindala; karbi- ja vetikaliinide arv, pikkus ja pindala või muu sarnase rajatise iseloomustus; sumpade, karbi- ja vetikaliinide paigaldamise ja äraviimise aeg (https://www.riigiteataja.ee/akt/103042020021). Hoonestusloas sisaldub ka info ehitise maksimaalse kõrguse, sügavuse, muude tehniliste andmete kohta, samuti ehitiste arv jms. Need vesiviljelusrajatised tõenäoliselt aja jooksul muutuvad, sest näiteks sumpade puhul eemaldatakse need igal aastal veekogust, et nende võrgust kotte pealiskasvust puhastada, parandada jms, samuti on tõenäoline sumbakottide mahu muutmine, karbi- ja vetikakasvatus on Eestis veel arendusjärgus: katsetatakse eri rajatistega, et leida meie tingimustesse kõige sobivamad rajatised. Seega ei ole vesiviljelusrajatiste puhul nende muutuva iseloomu tõttu otstarbekas nõuda ehitusteatist, -luba ega -projekti, pealegi on neil juba keskkonnaluba ja hoonestusluba. Lisanõuete kehtestamine suurendab ettevõtte halduskoormust, samuti pädevate asutuste töökoormust.

Vesiviljelusbasseinide, mille ehitisalune pind on üle 20 m2, ja nendega funktsionaalselt seotud rajatiste puhul peetakse nende ehitamisel ja laiendamisel oluliseks ehitusloa nõuet, sest näiteks betoonist basseinide ehitustegevuse käigus paigaldatakse armatuurvõrku, valatakse betooni, kaevatakse kanaleid jms, ehitatakse püsivad rajatised. Selliste rajatiste ümberehitamisel ja lammutamisel peab esitama teatise ning selle osade asendamisel samaväärsega ei pea ehitusteatist, ega -luba taotlema.

Ka veehoidla mõiste on tekitanud segadust. Veehoidla all mõeldakse vooluvee tõkestamise või paisutamisega, vee pumpamisega või muul viisil maapinna nõkku, kaevandatud süvendisse või tammide vahele rajatud tehisveekogu, mis moodustab tervikliku funktsionaalselt koos toimiva ehituslikku süsteemi ja kompleksi. Seega ei mõelda veehoidlana ehituslike elementideta veega täitunud süvendeid.

Ranna või kalda kindlustusrajatis
Ehitusseadustiku lisades 1 ja 2 asendatakse selguse huvides mõiste „kaldakindlustusrajatis“ mõistetega „ranna ja kalda kindlustusrajatis“, sest looduskaitseseaduse § 5 lõike 2 kohaselt nimetatakse Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve kaldaid rannaks ning mõiste „kaldakindlustusrajatis“ võib praktikas tekitada eelduse, et ehitusluba ei ole vajalik ranna kindlustamiseks. Muudatusega tagatakse õigusselgus.

Bassein
Palju vaidlusi on põhjustanud tiigi mõiste. Ehitusseadustiku (EhS) kohaselt on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest (EhS § 3 lg 1). Ehitise mõiste sisustamisel tuleb muuhulgas lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatud asja mõistest. Asi on kehaline ese (TsÜS § 49 lg 1). Ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata (TsÜS § 55 lg 1).

Ehitamine on ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega (EhS § 4 lg 1). Pinnase ja katendi ümberpaigutamisel (nt tiigi rajamisel) tuleb lisaks olulisele püsivale ümbritseva keskkonna mõjule hinnata ka funktsionaalset seost ehitise kui asjaga. Kui funktsionaalne seos ehitisega puudub, ei saa olla tegu ehitamisega. Tiik võib samas olla hoopis ka maaparandussüsteemi osaks maaparandusseaduse mõistes.

Seega täiendatakse EhS-i lisasid basseini kui rajatisega.. Basseinina peetakse silmas basseini tavainimese arusaama kohaselt, mis ei ole lihtsalt maa sisse kaevatud auk, vaid ehituslikke elemente sisaldav süvend, mille eesmärk on kinni hoida vett (nt betoneeritud seinad vms).

Asfalditehas
EhS-i lisasid täiendatakse asfalditehase rajatisega. Asfalditehastes toodetakse asfaltsegusid, mis on temperatuuritundlikud tooted. See tähendab, et paigaldamiseks peab asfaltsegu teatud aja jooksul säilitama tootmistemperatuuri lähedase temperatuuri ning pikki vahemaid asfaltsegu vedada ei saa. Temperatuuri tagamiseks kasutatakse seadmetena mobiilseid asfalditehaseid, mida on võimalik piisavalt kiiresti ümber paigutada ja nendega objekti läheduses asfaltsegu toota. Asfaltsegu tootmine objekti läheduses on ka keskkonnasäästlikum, sest vähenevad veomaad ning segude tootmisel saab täitematerjalidena ära kasutada saadavaid kohaliku päritoluga materjale. Vajadus asfalditehast operatiivselt ümber paigutada võib asfaldisegu tootjal tekkida väga kiiresti, näiteks juhul, kui ettevõtja osutub riigihankel edukaks ja tuleb hakata täitma hanke esemeks olevat lepingut, kus näiteks on vaja asfaltsegu toota mobiilse asfalditehasega. Vahel võib aeg lepingu sõlmimise ja lepingu täitmise alustamise vahel olla vaid mõned nädalad. Lisaks on ettevõtjad hankinud endale mobiilsed asfalditehased, eeldusel et see kallis ressurss oleks võimalikult efektiivselt kasutatud. See tähendab, et eelduslikult kasutatakse mobiilset asfalditehast ühel hooajal mitmel objektil ning nende objektide jaoks planeeritakse töid selliselt, et mobiilne asfalditehas oleks maksimaalselt hõivatud. Mobiilse asfalditehase demonteerimiseks, transpordiks ja uuesti monteerimiseks võib kuluda viis kuni kümme päeva, misjärel on ettevõtja valmis alustama tootmist uues asukohas. Arvestama peab ka sellega, et ettevõtjal ei pruugi olla pikaajalist eelteadmist mobiilse asfalditehase järgmisest asfaldisegu tootmise asukohast.

Kuna asfalditehased on n-ö reguleerimata, võib KOV otsustada, kas nõuda nende kohta ehitusloa taotluse või ehitusteatise esitamist või jätta need n-ö vaba ehitustegevuse alla. Riigi hinnangul on asfalditehaste paigaldamiseks ehitusloa nõue liialt koormav. Samas võib statsionaarsete tehaste asukoht mõjutada ümbruskonda (nt lõhn), seetõttu on eelnõu autorite hinnangul piisav ehitusteatise menetlus, kus isikud saavad vajaduse korral rääkida selle tehase paigaldamise asukohas kaasa.

Mobiilsete asfalditehaste paigaldamine ei seata aga loa- ja teavituskohustust. Mobiilsete asfalditehaste kasutamise soodustamine ja sellega seotud protsesside lihtsustamine läbi ehitusloa ja ehitusteatise esitamise vabastuse võimaldab lühendada tee-ehitustööde kestvust (sellest tulenevalt ka hinda) ning sellest tingitud häiringuid objekti piirkonnas. Mobiilsed asfaldisegistid võimaldavad vähendada veomaad ja toota asfaltsegu otse ehitus-objekti läheduses, mis on oluliselt keskkonnasäästlikum ja logistiliselt efektiivsem, kuna nii asfaltsegu tootmisele, paigaldamisele kui ka transpordile kuluv CO2-heide on oluliselt väiksem.

Selline lahendus on kooskõlas riigi kliimaeesmärkide ja bürokraatia vähendamise eesmärkidega. Sarnast praktikat rakendatakse näiteks Soomes, Rootsis ja ka Saksamaal, kus mobiilsed asfaldisegistid liiguvad vastavalt projektivajadustele ning lühiajalise töö korral ei nõuta ehitusluba. Nõutud on vaid load keskkonnanõuete täitmise tagamiseks, sarnaselt Eestile. Eestis väljastab õhusaasteload (või vajadusel kompleksload) Keskkonnaamet ning tagatud on asjakohane riiklik järelevalve.

Piirdeaiad
Praktikas on jäänud ebaselgeks, mida mõeldakse EhS lisades piirdeaia rajamisel kaevetööde mõistega. Kaevetööde mõiste defineerimata jätmine on põhjustanud mitmeid vaide- ning kohtumenetlusi. Näiteks on kohus leidnud, et sõltumata sellest, kas piirdeaia rajamisega kaasnesid kaevetööd või mitte, võib pädeval asutusel olla õigus nõuda ehitusteatist EhS § 35 lg 4 alusel.68

Kohustus esitada piirdeaia rajamiseks, kui sellega kaasnevad kaevetööd, ehitusteatis ja ehitusprojekt, tuleneb ennekõike vajadusest kaitsta kinnistu piiridel maa all paiknevaid tehnovõrke ja -rajatisi. Kinnistu piiridel asuvad tehnovõrgud ja -rajatised teenindavad sageli mitut kinnistut. Seega omaks selliste tehnovõrkude ja -rajatiste kahjustamine suuremat negatiivset mõju. Kaevetööde mõiste sisustamisel lähtutakse praktikas sageli kohalike omavalitsuste kaevetööde eeskirjadest. Seega sätestatakse EhS lisades, juhindudes kohalike omavalitsuste kehtestatud kaevetööde eeskirjadest, et kaevetöödeks loetakse kaevamist sügavamale kui 30 cm.

Põllumajandusrajatised
Juurde on lisatud ka põllumajandusrajatised (kuivatid ja sõnniku/silohoidlad), mis võivad olla kas väga suure ruumilise mõjuga või valesti ehitamisel väga ohtlikud keskkonnale. Tähele tuleb panna, et kuivatite ja punkerhoidlate puhul ei ole reguleeritud nende mobiilsed versioonid, mis on väiksemad ja võetakse kasutusele vaid hooajaliselt.

Ka mitut kinnistut läbivad liinid on eelnõu kohaselt taas ehitusteatise esitamise kohustusega. Neid ehitisi ei ole võimalik silmaga maa pealt näha ja seetõttu puuduvad nende andmed ning nende ohustamise tõenäosus on suur. Lisaks kehtivad nendele ehitistele ka kaitsevööndid, mis võivad piirata teiste isikute omandi kasutamist.

Eelnõu §-ga 2 täiendatakse ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust.

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse EhSRS-i § 17.
Ehitise maht on oluline eelkõige planeeringutele vastavuse hindamisel ning ehitise laiendamise kontekstis. EhS-i seletuskirja kohaselt võib hoonet üks kord kuni 33% hoone esialgsest mahust laiendada.69 Seaduse rakendajal puudub praegu selgus, millisest mahust tuleb 33% arvutada. EhSRS-i § 17 sätestab, et enne EhSRS-i jõustumist olemasoleva ehitise mahu arvutamisel võetakse aluseks pärast ehitusseaduse jõustumist (st pärast 01.01.2003) EHR-i kantud andmed.

Praktiline probleem on, et ehitise mahu arvutamisel on ajas lähtutud erinevatest alustest (arvutamise alused on muutunud), mistõttu võib kahe samasuguse hoone maht erineda registris lausa kolmandiku võrra. Kui EHR-is kuvatava ehitise mahu andmete aluseks olev metoodika erineb kehtivast korrast, tuleb võimaldada arvutada maht ümber kehtiva metoodika järgi, et saada näiteks adekvaatne hinnang ehitise laiendamiseks. Säte ei tähenda, et kohalikud omavalitsused peaksid alustama EHR-is kõikide ehitiste revisjoni ja muutma juba kantud ehitiste andmeid. Säte on oluline, kui on vaja tuvastada menetlusliik, näiteks laiendamine üle või alla 33%.

Eelnõu § 2 punktiga 2 muudetakse EhSRS-i § 25 lõiget 1.
Enne eelnõukohase seaduse jõustumist esitatud hoonestusloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt. Veeseaduse § 222 lõiget 4 ja § 223 lõike 1 punkte 5 ja 8, ehitusseadustiku § 11312 lõikeid 3 ja 4 ning § 11313 lõike 1 punkte 5 ja 7 kohaldatakse ka enne seaduse jõustumist esitatud hoonestusloa taotlustele.

Kehtiv rakendussäte viitab veeseaduse sätetele, mis alates 07.05.2022 on kehtetud. Kuna samad sätted on 07.05.2022 üle võetud ehitusseadustikku, siis arusaamatuste vältimiseks tuleb viited parandada ja asendada kehtivate sätetega. Tagasiulatuv mõju saab olla ainult kehtivatel sätetel.

Eelnõu § 2 punktiga 3 muudetakse EhSRS-i § 251 lõiget 5.
Kehtiv rakendussäte viitab ehitusseadustiku § 1139 lõikele 4, mis alates 17.03.2023 on kehtetu. Kuna säte on kehtetu, siis pole võimalik kehtestada määrust, mille tingimustest ja korrast lähtuda tuleks. Seega eemaldaks viide kehtetule sättele.

Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse EhSRS-i paragrahvidega 255 ja 256.
Tegemist on ühelt poolt tehnilise muudatusega, kuna VeeS § 283 ja § 284 on hoonestuslubade andmist puudutavad rakendussätted, mis oleks tulnud ajakohastatud kujul EhSRS-i üle viia koos VeeS-i hoonestusloa regulatsiooni viimisega EhS-i. Tehniline muudatus on ka sätetes olevate viidete ajakohastamine, kuna need viitavad kehtetutele sätetele.

Teisalt on tegemist põhimõttelise muudatusega, kuna olemasolevale hoonestusloa taotluste esitamise kohustusele seatakse uued tähtajad. Avalikes veekogudes on palju olemasolevaid ehitisi, millel pole hoonestuslube. Olemasolevatele ehitistele hoonestusloa taotluste esitamiseks on mõistlik anda 4-aastane tähtaeg, kuna selle aja jooksul on võimalik läbi viia aktiivne teavitus ja ehitiste omanikele jääb piisavalt aega taotluse koostamiseks ja esitamiseks.

§ 255 on suunatud ehitistele, mille avalikus veekogus ehitamise alus oli enne 2010 aastat vee erikasutusluba või muu õiguslik alus või õiguslik alus puudus. Paragrahv 256 on suunatud kahele ehitistele (Estlink 2 ja Võrtsjärve elektrikaabel), mille osas on antud veekaabelliiniga koormamise nõusolek. Hoonestustasu ja riigilõivu regulatsioon nende ehitiste osas üldjoontes ei kohaldu. Hoonestusloa menetleja on tänase regulatsiooni kohaselt TTJA.

§ 255 lõikes 1 on lisatud põhimõtteline muudatus, mille kohaselt on vastava tähtaja möödumisel õigus menetlejal nõuda ehitise avalikust veekogust eemaldamist. See muudatus tagab selle, et isikud on motiveeritud hoonestuslube taotlema, sest käesoleva eelnõu jõustumiseni kehtinud veeseaduse sätted seda mõju ei omanud. Lõikes 2 toodud sätteid on ajakohastatud ja lisatud viited kehtivatele EhSi sätetele. Sätte mõte on välistada selliste ehitiste (olemas juba üle 15 aasta) osas täismahus hoonestusloa menetluse, sest selline nõue oleks neile ülemäära koormav. TTJA saab kaasata asjaomased asutused ning hinnata nende arvamust. Antud arvamuste hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, kas ehitiste ehitamiseks oli veeseaduse kohane vee erikasutus luba või muu õiguslik alus olemas.

Lõike 3 kohaselt kontrollib TTJA vastava ehitise olemasolu ja nõuetele vastavust. Oluline on asjaolu, et ehitis peab vastama ehitamise ajal kehtinud nõuetele välja arvatud olukorras, kus mõnel täna kehtival nõudel on selgelt sätestatud tagasiulatuv mõju.

Lõige 4 annab TTJA-le alused lõikes 1 märgitud hoonestusloa andmisest keeldumiseks. Aluste loetelu on võrreldes kehtiva seadusega kitsendatud ja seotud eelkõige olukorraga, kus vastava ehitise sealses asukohas jätkamine on võimatu näiteks on ehitis muutunud ohtlikuks ja omanik ei ole nõus seda olukorda parandama.

Lõige 5 välistab hoonestustasu ja riigilõivu kohaldamise ehitistele, mille ehitamiseks oli ehitamisel ajal olemas vee erikasutusluba või muu vajalik õiguslik alus (nt EhSRS § 27 lg 5), sest nende osas ei ole hoonestustasu kohaldamine proportsionaalne.

Paragrahvis 25 käsitletakse veekaabelliine, millele on antud koormamise nõusolek. Selline nõusolek on oma olemuselt oluliselt sarnasem hoonestusloale kui varasem vee erikasutusluba ja seetõttu ei peetud vajalikuks selliste ehitiste osas täiendavalt enam hoonestusloa menetluse läbimine. Seetõttu eelnõuga on edaspidi selline nõusolek võrdsustatud hoonestusloaga. Seeläbi on ka võimalus edaspidi TTJA-l muudest hoonestuslubadest keelduda, kui veekaabelliiniga koormatud alale soovitakse teist ehitist.

Eelnõu § 2 punktiga 5 muudetakse EhSRS-i § 28 pealkirja.
Paragrahvi pealkiri ajakohastatakse selle sisus tehtavate muudatuste järgi.

Eelnõu § 2 punktiga 6 muudetakse EhSRS-i § 28 lõiget 1.
Eelnõuga kavandatud ehitusseadustiku ja sellega seotud seaduste muudatuste eeldatav jõustumisaeg on 2025. aasta teises pooles. Selleks hetkeks on planeerimis- ja ehitusseaduse kehtivuse lõppemisest ning ehitusseadustiku jõustumisest möödunud enam kui 20 aastat ning ehitusseadustiku jõustumisest üle kümne aasta.

VTK kohaselt on EhSRS-i rakendamine tekitanud küsimuse, millises ajavahemikus ehitatud ehitiste nõuetele vastavust tuleb kontrollida (EhSRS §-des 27–29 ette nähtud menetlused) ning millised ehitised tuleks kanda EHR-i täiendava kontrollita. EhSRS-i jõustumisest alates on olnud probleemküsimus, et rakendusseadus ei sätesta täpset aega, millal peab seadustamise menetlust kohaldama. Samas on antud tõlgendus, et lisanõuetele vastavust on vaja kontrollida eelkõige pärast planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) jõustumist ehitatud ehitiste puhul. Varem ehitatud, s.o enne 22.07.1995 ehitatud ehitiste puhul tuleks korrastada ainult registriandmed.70

Kehtiva õiguse kohaselt hinnatakse enne 01.01.2003 püstitatud ehitiste seadustamisel ehitise ohutust, lähtudes ehitamise ajal kehtinud nõuetest. Ajavahemikul 01.01.2003 kuni 30.06.2015 püstitatud ehitiste seadustamisel hinnatakse ehitise vastavust ehitusseadustiku § 11 lõikes 2 ja §-s 12 sätestatud nõuetele.

EhS-i § 11 lõikes 2 on esitatud ehitisele esitatavate nõuete kataloog. Tegemist on näitliku nõuete kataloogiga. Selle kataloogi esitamine seaduse tasemel annab seaduse järgijatele teavet sellest, milliseid nõudeid seadus üldse sisaldab. Seaduses on sätestatud üksnes objektiivsed ja objektiivselt hinnatavad nõuded. Viidatud lõikes nimetatud nõuete hulgast jäävad välja subjektiivseid hinnanguid eeldavad nõuded, nagu nõuded esteetikale, kasutajate personaalsetest eelistustest lähtuvad nõuded jmt.71 EhS-i §-ga 12 seotakse ehitustegevuse eri etapid kontrollimisele suunatud protsessielementidega: planeering, ehitusprojekt, projekteerimistingimused, ehitusluba, ehitusteatis jne.72

PS-i §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõtte lähtekoht on valitseja seotus seadustega ja seega avaliku võimu teostamine seaduslikkuse põhimõtet järgides. Selle sisu on aga tänapäeval (võrreldes nt 19. sajandi vormiliste käsitlustega) märksa laiem, tähendades lisaks seadusliku aluse põhimõttele sisulisi nõudeid, nagu õiguskindlus, avaliku võimu väärkasutuse ja suva keeld, võrdsus seaduse ees ja diskrimineerimise keeld ning juurdepääs ausale õigusemõistmisele (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 26; RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13, p 73; RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, p 3). Õiguskindluse põhimõte on mitmetahuline, sisaldades õiguse avalikkuse ja arusaadavuse nõudeid, tagasiulatuva mõju keeldu ja õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtteid.73

Seaduse rakendamisel on tekkinud küsimus, millises ulatuses tuleks enne ehitusseadustiku jõustunud ehitiste puhul EhS-i § 11 lõikes 2 ja §-s 12 sisalduvate nõuete täitmist kontrollida. Näiteks ei ole varem püstitatud ehitisele võimalik üldjuhul kohaldada pärast ehitamist kehtestatud planeeringutest tulenevaid nõudeid või muid hiljem kehtestatud seaduse redaktsioonidest tulenevaid rangemaid nõudeid. Eeltoodu kehtib olukorras, mil varem ehitatud ehitist ei ole hiljem ümber ehitatud, st ka hiljem tehtud ümberehitustööd peavad vastama ümberehitustööde tegemise ajal kehtinud nõuetele.

Seega taandub nõue hinnata ehitise nõuetele vastavust ehitamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt õiguse üldpõhimõttele ning EhSRS-i § 29 lõikes 3 sisalduv viide EhS-i § 11 lõikele 2 ja §-le 12 ei ole praktikas ennast õigustanud. Näitena tuleks PES-i ajal ehitatud ehitise nõuetele vastavust hinnata PES-i kohaselt, ehitusseaduse ajal ehitatud ehitise nõuetele vastavust hinnata ehitusseaduse kohaselt ning EhS-i kehtivuse ajal ehitatud ehitise nõuetele vastavust EhS-i nõuete kohaselt, välja arvatud juhul, kui õigusnorm on võrreldes varem kehtinud normiga muutunud leebemaks.

Lisaks tuleb täheldada, et mida kauem on ehitis looduses eksisteerinud, seda keerulisem on ehitise püstitamise tegelikku aega ning muid ehitamisega seotud asjaolusid riikliku järelevalve menetluses tuvastada. Kui varem püstitatud ehitiste täpse püstitamisaja tuvastamine võib olla problemaatiline, siis möödunud kümnendil püstitatud ehitistega seotut on üsna hõlpsasti võimalik tuvastada Maa- ja Ruumiameti orto- ja kaldaerofotodelt, kuivõrd nende kvaliteet on ajapikku muutunud sedavõrd heaks. Seega nähakse eelnõuga ette õigusliku aluseta ehitatud ehitiste nõuete ühtlustamine, juhindudes EhSRS-i §-st 28. Reegleid muudetakse isikute jaoks soodsamaks, seega on rakendussätte muutmine õiguslikult lubatav.

Ehitisele kasutusõiguse andmisel vaid ehitise ohutust hinnates võib tekkida küsimus avalike huvide kaitse kontekstis. Avalike huvide kaitse kontekstis saab eelkõige rääkida ehitiste vastavusest planeeringutele. Üldjuhul planeeringutele tagasiulatuvat jõudu anda ei saa,74 st hiljem kehtestatud planeeringunõudeid ei saa kohaldada enne planeeringu kehtestamist püstitatud ehitisele, eeldusel et ehitisel ei ole pärast planeeringu kehtestamist tehtud ümberehitustöid. Ka ei välista väljakujunenud kohtupraktika igal juhul kasutusloa andmist ehitisele, mis oli püstitatud õigusvastase ehitusloa alusel,75 st kohus möönas, et väheoluline kõrvalekalle planeeringust ei pruugi ilmtingimata tähendada, et ehitisele ei ole võimalik kasutusluba anda. Lisaks on kohus asunud seisukohale, et detailplaneering ei ole lõplik avalik-õiguslik kinnitus, et arendusprojekti elluviimine vastab kõigile nõuetele, sh keskkonnanõuetele. Mida enam möödub aega detailplaneeringu kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada.76 Ka seadusandja on ette näinud, et pädev asutus võib tunnistada detailplaneeringu kehtetuks juhul, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima.77 See kinnitab omakorda põhimõtet, et detailplaneering on vaid lähiaastate ehitustegevuse alus.78 Kuigi tegelikult realiseeritakse ka 90-ndatel kehtestatud planeeringuid, on eelnõu koostaja seisukohal, et mida kauem on hoone looduses eksisteerinud ja mida vanem on planeering, seda ebatõenäolisem on planeeringu nõuete järgi kujundada isiku suhtes õigusliku aluseta ehitamisest äärmiselt koormavaid meetmeid, nagu ümberehitamise või lammutamise nõue.

Seega on riikliku järelevalve menetluse kontekstis problemaatiline pikalt looduses eksisteerinud hoonetele nõuete esitamine ja nende proportsionaalsus. Ka riigikohus asunud seisukohale, et juhul, kui lammutusettekirjutusega ehitised ei ole ohtlikud ning nendest ei lähtu piirnevate kinnisasjade omanikele püsivat negatiivset mõju, ei saa lammutusettekirjutust EhS-i § 132 lõike 3 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel teha. Lammutamine võib olla planeeringule mittevastavuse tõttu õigustatud juhul, kui läbi on kaalutud kõik planeeringu muutmise võimalused.79 Mida kauem on ehitis looduses eksisteerinud, seda intensiivsem peab olema riive, et põhjendatud oleks ehitise ümberehitamise või lammutamise nõue. Kui ehitis on aastaid looduses eksisteerinud ja sellele ei ole reageeritud, siis ei saa eelduslikult esineda sedavõrd intensiivset avaliku huvi või isikute õiguste negatiivset riivet, mis õigustaks ehitise ümberehitamise või lammutamise nõude esitamist. Näites on Tartu Linnavalitsus asunud seisukohale, mille kohaselt üle 15 aasta looduses eksisteerinud kuuriosa seadustamisega ei kaasne negatiivset mõju, mis oleks ülemääraselt koormav ja mida ei ole võimalik vähendada ega leevendada ka olukorras, kus kuur asus kinnistu piirist 0,9 m kaugusel. Kuuri paiknemisest põhjustatud negatiivset mõju on ehituslike meetmetega võimalik leevendada (tuleohutuse küsimused).80 Eraldi küsimus võib tekkida miljööaladel paiknevatel või muinsuskaitselistel ehitistel õigusliku aluseta tehtud ehitustööde seadustamisel. Ka juhul kui enne 01.07.2015 õigusliku aluseta tehtud ümberehitustööd ei vasta ehitamise ajal kehtinud piirangutele, ei tähenda ehitisele kasutusteatise või kasutusloa andmine seda, et pädev asutus peab igavesti varasemat ümberehitatud olukorda aktsepteerima. Kasutusõiguse andmisel on võimalik kõrvaltingimustena seada nõudeid, mille kohaselt tuleb ehitise või selle osa amortiseerumisel viia ehitis või selle osa miljöönõuetega vastavusse, mis võib tähendada ka osa samaväärsega asendamise keeldu, kui varasemad detailid ei lähe kokku piirkonnas kehtivate nõuetega. Sõltumata kõrvaltingimuste seadmisest tuleb ehitise hilisemal ümberehitamisel lähtuda kehtivatest piirangutest. Näiteks kui 2005. aastal rekonstrueeriti miljööväärtuslik korterelamu miljöönõuetele mittevastavalt (sõltumata kasutusõiguse olemasolust), tuleb korterelamu uuel rekonstrueerimisel lähtuda ikkagi kehtivatest miljöönõuetest ning tagada ehitamise tulemusena vastavus nendele nõuetele.

Vahemikus 01.01.2003 kuni 01.07.2015 õigusliku aluseta ehitatud ehitiste seadustamisel kaasnevad planeeringu nõuetele vastavuse hindamisega enamasti formaalsed menetlused. Selliseid menetlusi nimetatakse ka nn fiktiivseteks menetlusteks, mis on vaja läbida seadusest tulenevate nõuete täitmiseks, kuid mis lõpptulemusena muudatust kaasa ei too. Ka Riigikohus on varem asunud seisukohale, et vaatamata normi näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusasutus kohustatud rakendama põhjendamatult koormavaid meetmeid või menetlusi, mis ei ole sisuliselt vajalikud.81 Nagu eespool kirjeldatud, on viidatud vahemikus õigusliku aluseta ehitatud ehitiste puhul sageli planeeringutele mittevastavus marginaalne või ei too endaga kaasa olulist avalike huvide või isikute õiguste negatiivset riivet. Siiski ei ole võimalik nimetatud ehitisele kasutusõigust anda isegi siis, kui ehitis on ohutu, sest ehitis ei vasta planeeringu nõuetele. Seega koostatakse enne ehitamise seadustamist detailplaneering, projekteerimistingimused või detailplaneeringut muutvad projekteerimistingimused, mis ei näe enamasti ette juba looduses eksisteeriva ehitise lahenduse muutmist, s.o ümberehitamist või lammutamist. Kui menetluse tulemusena lõpptulemus ei muutu, on tegemist kuluka ja äärmiselt ebaproportsionaalse menetlusega nii taotleja kui ka haldusasutuse vaates. Ettepaneku eesmärk on seega lõpetada nn fiktiivsete menetlustega seotud ebamõistlik ressursikasutus ja kiirendada loamenetluste ja planeeringute koostamist.

Teiseks võib ehitisele kasutusõiguse andmisel vaid ehitise ohutust hinnates tekkida küsimus isikute õiguste negatiivse riive kontekstis.

Eelnõu seadusena jõustumise hetkeks on ehitusseadustiku jõustumisest möödas enam kui kümme aastat. Isikute õiguste negatiivse riive kontekstis tuleb hinnata ka tsiviilõiguslike nõuete esitamise võimalikkust ja nõuete aegumise reegleid. Aegumise mõiste on sisustatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Selle kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.82 Enamasti on õigusliku aluseta ehitamisega teistele isikutele tekitatud õiguste negatiivsed riived seotud kahju õigusvastase tekitamisega. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on üldiselt kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.83 Üldreeglist loodud erisuse kohaselt aeguvad kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest84. Seega on eelnõukohase seaduse jõustumise hetkeks enamik enne 01.07.2015 toimunud õigusliku aluseta ehitamisest tingitud tsiviilnõuded aegunud.

Seega saab asuda seisukohale, et ehitisele kasutusõiguse andmisel olukorras, kus ehitis on üle kümne aasta looduses eksisteerinud ning võttes arvesse tsiviilnõuete aegumist, ei saa eelduslikult esineda sedavõrd intensiivset isiku õiguste riivet, mis ilmtingimata tingiks ehitise ümberehitamise või lammutamise vajaduse.

Tuleb tähele panna, et alates 01.07.2015 jõustus ka praegu kehtiv planeerimisseadus. Riigikohus on nõustunud halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb detailplaneeringut tõlgendada selle kehtestamise ajal kehtinud õigusnormide järgi. Sageli võib planeeringust tulenevate nõuete sisustamine kehtinud õigusest lähtudes olla oluliselt keerulisem, kui on ehitise ohutuse väljaselgitamine ehitamise ajal kehtinud nõuete kohaselt.85 Kui ehitise ohutusega seotud küsimused piirnevad ennekõike ehitise konstruktsioonilise terviku, püsivuse ning tehnosüsteemide ja seadmete nõuetele vastavusega (projekti puudumisel koostatakse ehitise erakorraline audit), tuleb planeeringutele vastavuse hindamisel lähtuda ka hoone mahust, korruselisusest jms mõõtmetest ning tehnilistest näitajatest. Kuna hoone mõõtude ja tehniliste näitajate määramise ning arvutamise alused ja kord on alates 01.01.2003 korduvalt muutunud, on vanemate planeeringute tõlgendamisel esinenud arvukalt tarbetuid vaidlusi (nt kui varem ei tulnud planeeringutes maa-aluseid korruseid määrata, kas neid võib planeeringut tänapäeval realiseerides siiski ehitada; mahu arvutamine laiendamise kontekstis jms). Seega teenib kavandatud muudatus praktika ühtlustamise huve ka planeerimisvaldkonna vaates, võttes arvesse, et kehtiva planeerimisseaduse jõustumisega muutusid ka planeeringud kvaliteetsemaks. Kehtiv kord ehitiste seadustamisel on keeruline ja keskmise inimese arusaama kohaselt ebaselge, läbipaistmatu ja prognoosimatu ning sõltub suuresti pädeva asutuse kaalutlustest.

Seega on ajavahemikul 01.01.2003 kuni 01.07.2015 õigusliku aluseta ehitatud ehitistele kasutusõiguse andmise üle otsustamisel eesmärgipärane lähtuda ennekõike ohutuse põhimõttest, hinnates ehitist ehitamise ajal kehtinud ohutusnõuete kohaselt. Eelnimetatud asjaoludest tingituna nähakse eelnõuga ette EhS-i § 29 kehtetuks tunnistamine ja eri aegadel õigusliku aluseta ehitatud ehitiste seadustamise korra ühtlustamine, lähtudes EhSRS-i § 28 põhimõttest. Korra ühtlustamine vähendab pädevate asutuste töökoormust ning muudab seadustamise protsessi menetlusosalistele kiiremaks, selgemaks ning läbipaistvamaks. Küll aga ei saa eeldada, et seadusandja hakkab ehitise seadustamise nõudeid leevendama iga teatud ajaperioodi möödudes. Eelnõus sisalduv ettepanek menetluste ühtlustamiseks on seotud ennekõike uute ehitustegevust reguleerivate normide jõustumisega. Pädeval asutusel on endistviisi võimalus ja kohustus teha riikliku järelevalvet ilma loata või loast hälbivalt tehtud ehitustegevuste üle.

Eelnõu § 2 punktiga 7 täiendatakse EhSRS-i § 28 lõikega 11.
EhS-i VTK kohaselt tuleks enne 22.07.1995 ehitatud (enne PES-i jõustumist ehitatud) ehitiste puhul korrastada ainult registriandmed.86 Enne PES-i jõustumist puudus Eestis riiklikul tasandil kehtestatud ehitamist reguleeriv õigusakt, sh oli kasutusluba reguleerimata. Eelnõu koostajale teadaolevalt reguleerisid enne PES-i kohalikud omavalitsused ehitustegevust oma haldusterritooriumil oma (ajutiste) ehitusmäärustega. Võimalik oli ka olukord, et mingil ajal ei olnud ka kohaliku omavalitsuse territooriumil veel ehitumäärust kehtestatud. Olukorras, kus ehitamist ei reguleerinud ükski õigusakt, ei saa ehitustegevust lugeda aga õigusliku aluseta ehitamiseks.

Praegu on mõned kohalikud omavalitsused asunud seisukohale, et enne 22.07.1995 püstitatud ehitiste puhul tuleb ehitise õiguslikku alust eeldada ning ehitisregistri andmed korrastatakse andmete esitamise teatise alusel. Seda aga tingimusel, et ehitisel ei ole hiljem tehtud õigusliku aluseta ümberehitustöid. Ka seadusandja on varem asunud nõukogude ajal püstitatud ehitiste puhul seisukohale, et juhul, kui puudub teave nn nõukogude ajal ehitatud ehitiste ehitamist reguleerivate õigusaktide või normide kohta, ei saa väita, et tegemist on ebaseaduslikult ehitatud ehitisega, vaid tuleks eeldada, et selline ehitis ehitati kooskõlas tolleaegsete normidega, st ehitamine oli seaduslik. Kui siiski kohalik omavalitsus leiab, et tegemist on ebaseadusliku ehitamisega, peab ta olema võimeline ka oma otsust põhjendama ja viitama konkreetsetele normidele, mis nn nõukogude ajal ehitamist reguleerisid, või konkreetsetele dokumentidele, mis näitavad ehitise ebaseaduslikkust. Kindlasti on nn nõukogude ajal ehitatud ehitiste ehitamise õiguslike aluste tuvastamine juhtumipõhine, kus kohalik omavalitsus saab rakendada haldusmenetluses uurimispõhimõtet. Kui ei ole tõestatud ehitamise ebaseaduslikkust, näiteks puuduvad ehitamise ebaseaduslikkusele viitavad dokumendid, saab ehitise kanda registrisse ning vajaduse korral märkida, puuduvad või ei ole tuvastatud kindlaid andmed selle kohta, et ehitis on püstitatud õigusliku aluseta.

Seega nähakse eelnõuga ette, et enne 22.07.1995 püstitatud ehitiste puhul tuleb õigusliku aluse olemasolu eeldada, välja arvatud juhul, kui õigusaktides on sätestatud teisiti. Küll aga ei puuduta see säte kinnistusraamatusse kandmata ehitisi.

Eelnõu § 2 punktidega 8 ja 9 täiendatakse EhSRS-i § 28 lõikeid 2 ja 3.
Paragrahvi 28 lõigetele 2 ja 3 lisatakse viited eelnõuga lisatavale § 28 lõikele 11.

Eelnõu § 2 punktiga 10 täiendatakse EhSRS-i § 28 lõiget 5.
PS-i §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõtte lähtekoht on valitseja seotus seadustega ja seega avaliku võimu teostamine seaduslikkuse põhimõtet järgides. Selle sisu on aga tänapäeval (võrreldes nt 19. sajandi vormiliste käsitlustega) märksa laiem, sisaldades lisaks seadusliku aluse põhimõttele sisulisi nõudeid, nagu õiguskindlus, avaliku võimu väärkasutuse ja suva keeld, võrdsus seaduse ees ja diskrimineerimise keeld ning juurdepääs ausale õigusemõistmisele (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 26; RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13, p 73; RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, p 3). Õiguskindluse põhimõte on mitmetahuline, sisaldades õiguse avalikkuse ja arusaadavuse nõudeid, tagasiulatuva mõju keeldu ja õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtteid.87

Õiguskindluse põhimõttest tuleneva õigusakti tagasiulatuvast keelust lähtudes ei ole ka varem ehitatud ehitiste puhul põhjendatud hilisemates õigusaktides kehtestatud rangemate nõuete kohaldamine. Kui õigusnorm on muutunud võrreldes ehitise ehitamise ajaga leebemaks, tuleb ehitise nõuetele vastavuse hindamisel kohaldada eelnevale vastupidiselt just leebemat normi.

Eelnõu § 2 punktiga 11 muudetakse EhSRS-i § 28 lõiget 6.
Õigusselguse huvides täpsustatakse normis, et ehitise ohutuse hindamiseks võetakse aluseks ehitamise aluseks olev ehitusprojekt. See tähendab, et ehitamise ajal on ehitusprojekt jäänud nn sahtlisse ning ehitusõigust ei asutud taotlema. Kehtiva sätte eesmärgiks ei ole ebaseaduslikult püstitatud ehitise puhul suunata kehtivate nõuete kohase ehitusprojekti koostamisele. Kui ehitamise aluseks olnud ehitusprojekt puudub, asendatakse see ehitise erakorralise auditiga. Ühtlasi täpsustatakse sättes, et ehitise erakorraline audit asendab ka ehitusdokumente. Juhul, kui ehitise erakorralise auditi tulemusena selgub ehitise ohutus ning täiendavate ehitustööde teostamine ei ole vajalik, ehitusdokumente ei koostata.

Eelnõu § 2 punktiga 12 tunnistatakse EhSRS-i § 29 kehtetuks.
Vaata EhSRS-i § 29 kehtetuks tunnistamise põhjenduste kohta seletuskirja EhSRS-i § 28 muudatuste juures.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse riigilõivuseadust.

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse RLS-i § 3311 lõiget 1.
Kehtiv sõnastus võimaldab tõlgendust, mille kohaselt tuleb elamut teenindava abihoone ehitusloa taotluse läbivaatamise eest tasuda riigilõivu suuremas määras, kui nõutakse elamu või seda teenindava rajatise puhul. Sellist tõlgendust ei saa pidada mõistlikuks, kuna elamut teenindava abihoone loamenetlus ei saa olla koormavam, kui on elamu oma. Kuivõrd ehitise mõiste sisaldab nii hooneid kui ka rajatisi, asendatakse lõikes 1 rajatise mõiste ehitise mõistega. Muudatus tagab õigusselguse ja nõuete ühetaolise kohaldamise.

Eelnõu § 3 punktiga 2 muudetakse RLS-i § 3313 lõiget 1.
Kehtiv sõnastus võimaldab tõlgendust, mille kohaselt tuleb elamut teenindava abihoone kasutusloa taotluse läbivaatamise eest tasuda riigilõivu suuremas määras, kui nõutakse elamu või seda teenindava rajatise puhul. Sellist tõlgendust ei saa pidada mõistlikuks, kuna elamut teenindava abihoone loamenetlus ei saa olla koormavam, kui on elamu oma. Kuivõrd ehitise mõiste sisaldab nii hooneid kui ka rajatisi, asendatakse lõikes 1 rajatise mõiste ehitise mõistega. Muudatus tagab õigusselguse ja nõuete ühetaolise kohaldamise.


Eelnõu § 3 punktiga 3 tunnistatakse RLS-i § 3316 kehtetuks.
Arvestades ehitisregistri võimalusi, ei tohiks õigusliku aluseta ehitise ehitisregistrisse kandmine olla tänapäeval oluliselt koormavam, kui on ehitusseadustikus sätestatud teatise või loa registrisse kandmine. Seega ei ole enne ehitusseadustiku jõustumist ebaseaduslikult ehitatud ehitiste ehitisregistrisse kandmisel 500-eurose riigilõivu nõudmine enam põhjendatud ning see nõue võib olla ajapikku omandanud karistusliku iseloomu. Seetõttu tunnistatakse see säte kehtetuks.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse ruumiandmete seadust.

Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse RAS-i § 55 lõikega 41.
Lõige lisatakse seetõttu, et mõningatel juhtudel, näiteks riigikaitselised ja julgeolekuasutuste objektid, väljastab ehitusloa, ehitisteatise või muu dokumendi TTJA. Kuna nendeks loa, ehitisteatise või muu dokumendi väljastamine EHR-is on EhS-i volitusnormide alusel antud TTJA-le ning asjakohaste dokumentide menetlemise protsessid on lahutamatult seotud ka koha-aadressi määramisega, on otstarbekas anda nendel juhtudel ka volitusnorm kõnealustele objektidele koha-aadresside määramiseks. Selleks küsib TTJA enne kohaliku omavalitsuse arvamust. Kui kohalik omavalitsus kümne päeva jooksul arvamust ei avalda, saab TTJA ehitusloa või -teatise väljastamisega edasi minna.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on volitusnormi kohaselt õigus EHR-is menetlusi läbi viia järgmistel juhtudel:
1) riigi eriplaneeringu alusel rajatavate hoonete ehitus- ja kasutusload (EhS § 39 lg 2 ja § 51 lg 2);
2) kui ehitusloa taotlusega esitatav ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mille kohta on ehitus- ja kasutusloa andmine riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses (EhS § 39 lg 3 ja § 51 lg 3);
3) kui ehitusloa taotlusega esitatav ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mille kohta on ehitusloa andmine mitme riigiasutuse pädevuses (EhS § 39 lg 4 ja § 51 lg 4);
4) raudteerajatiste ehitusteatised ja -load ning kasutusteatised ja -load (EhS § 89 ja § 90);
5) avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendamata ehitiste ehitusteatised ja -load ning kasutusteatised ja -load (EhS § 106 lg 2, § 107 lg 2, § 110 lg 2, § 111 lg 2);
6) riigikaitselise ja julgeolekuasutuse ehitise ning riigipiiri taristu ehitusteatised ja -load (EhS § 118 lg 1 ja 2).

Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse RAS-i § 55 lõigetega 6 ja 7.
Paragrahvi 55 lõike 6 lisamine on tingitud vajadusest tagada avalikes huvides tehtavate maakorraldustoimingute käigus tekkivatele maaüksustele koha-aadressid ka juhul, kui sellise maakorraldustoimingu tegemiseks puudub kohalikul omavalitsusel huvi. Riigi avaliku huvi teostamine ei saa sõltuda kohaliku omavalitsuse tahtest, samuti ei ole põhjendatud sellise menetlusega viivitamine. Maa- ja Ruumiamet on ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja ja esitab samas infosüsteemile andmeid maakatastris toimuvate andmete muudatuste kohta. Ühtlasi esitab Maa- ja Ruumiamet andmeid ka maakatastris avalikes huvides tehtavate maakorraldustoimingute käigus tekkivate maaüksuste kohta. Avalikes huvides tehtavatesse maakorraldustoimingutesse on kaasataud ka kohalik omavalitsus. Kui kohalik omavalitsus koha-aadressi vaatamata Maa- ja Ruumiameti teavitusele ei määra, teeb seda Maa- ja Ruumiamet kui ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja ise, et tagada objekti leidmine.

Paragrahvi 55 lisatakse lõige 7 maakorraldusseaduse 4. jaos sätestatud riigi maakorralduse eriregulatsiooni alusel. Selle eesmärk oli vabastada kohalik omavalitsus lisanduvast töökoormusest, arvestades üksiti seda, et riigi maakorraldustoimingu puhul ei ole põhjendatud menetlusse kaasata kohalikku omavalitsust üksnes koha-aadressi määramiseks. MaaKS-i § 292 lõike 2 järgi kohaldatakse Maa- ja Ruumiametile või tema volitatud isikule kohaliku omavalitsuse või tema volitatud isiku kohta viidatud seaduses sätestatut. Seega teeb riigi maakorralduse menetluses Maa- ja Ruumiamet kõik otsused, mis MaaKS-i kohaselt on KOV-i pädevuses. Kuivõrd maakorraldustoimingu käigus moodustatakse uutes piirides katastriüksused, siis neile saab koha-aadressi määrata ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja. Kohaliku omavalitsuse kaasamine riigi maakorralduse menetlusse ainult koha-aadressi määramiseks põhjustaks liigset bürokraatiat, sest tegemist ei ole sisulise menetlustoiminguga, vaid formaalse nõude täitmisega, mida on võimalik täita ka riigi tasandil. Kohalikul omavalitsusel on soovi korral võimalik avaldada oma arvamust kümne päeva jooksul alates sellest, kui ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja arvamust küsib. Kui aga kohalik omavalitsus arvamust ei avalda, siis see ei takista riigi maakorraldusega edasi minemast ja ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja saab aadressi määrata ilma kohaliku omavalitsuse arvamuseta. Sellega tagatakse ühelt poolt kohalikule omavalitsusele võimalus seisukoha avaldamiseks, kuid teisalt on võimalik menetlusega edasi minna, kui kohalik omavalitsus on passiivne. Aadressitoimingud, sh koha-aadressi määramine, on RAS-i reguleerimisalas, mistõttu tuleb koha-aadressi määramise pädevus riigi tehtavaks maakorraldustoiminguks sätestada just RAS-is, mitte aga MaaKS-is.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse veeseadust

Eelnõu § 5 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks veeseaduse paragrahvid 283 ja 284.
Tegemist on tehnilise muudatusega. VeeS § 283 ja § 284 on hoonestuslubade andmist puudutavad rakendussätted, mis oleks tulnud ajakohastatud kujul EhSRS-i üle viia koos VeeS-i hoonestusloa regulatsiooni viimisega EhS-i. Sätted on käesoleva eelnõuga viidud EhSRS-i ja täpsem selgitus on esitatud käesoleva eelnõu § 2 punktis 4.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus järgitakse olemasolevat terminoloogiat.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu peatükk 11 „Tee“ ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, kuid sisaldab Euroopa Liidu õigusega seotud parandusi.

EhS-i § 102 ning majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015.a määrus nr 83 „Liiklusohutuse auditeerimise tingimused ja nõuded auditi tegemisele“ reguleerivad tee või tee koosseisu kuuluva rajatise ehitusprojekti projektlahenduse süstemaatilist ja tehnilist kontrollimist tee kavandamisest kuni selle kasutuselevõtmiseni. Liiklusohutuse audiitorile tunnistuse väljastamise kohustus tuleneb direktiivist 2008/96/EÜ, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et liiklusohutuse audiitoritel on pädevust tõendav tunnistus.

Eelnõu § 1 lõikega 21 tuuakse seaduse tasemele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/96/EÜ, maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamise koht (OJ L 319, 29/11/2008, lk 59—67) tulenev kvalifikatsiooni tõendamise nõue, mis on võetud üle määruse nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine“ § 7 lõikega 2, sest määruse volitusnorm ei võimalda tegelikkuses seda kohustust seada. Lisaks muudetakse ka viie aasta nõue seitsmele aastale, sest see vastab ka kutsetunnistuste kehtivusajale.

Eelnõu § 92 lõikes 10 sätestatakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu poolt nimetatud teedevõrku ja üleeuroopalise teedevõrku kuuluvate teede asukohtade määramiseks Eesti territooriumil.

Otsekohalduva Euroopa Parlamendi nõukogu määrusega (EÜ) nr 2024/1679, milles käsitletakse liidu suuniseid üleeuroopalise transpordivõrgu arendamise kohta ning millega muudetakse määrusi (EL) 2021/1153 ja (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1315/2013 (ELT L, 2024/1679, 28.6.2024), ning ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu kehtestatud rahvusvaheliste teede marsruudid on esitatud linnade ja sihtpunktide täpsusega ning ei käsitle marsruutide paiknemist linnade ja asulate sees. Seega on rahvusvaheliste teede asukohad linnades ja asulates õigusakti või muu õigusi ja kohustusi kehtestatava dokumendiga määramata. Rahvusvahelised teed on suure liikluskoormusega ja funktsionaalse tähtsusega maanteed või magistraaltänavad, millele on kehtestatud erinõuded (nt EhS-i §-s 102 on täiendatud liiklusohutusmeetmed üleeuroopalisel teedevõrgul). Üleeuroopalise teedevõrgu teede arendamisel on võimalik kasutada ka Euroopa Liidu erinevaid rahastamisallikaid. Kuivõrd tegemist on rahvusvaheliste teedega, siis nende asukohad ja nende kohta kättesaadava teabe olemasolu on väga oluline rahvusvahelisele liiklusele ning ka muudele liiklejatele. Seetõttu on väga tähtis määrata kindlaks rahvusvaheliste teede asukohad ja tagada selleks vajalik õigusselgus. Üleeuroopalise teedevõrgu teede asukohti on üritatud asulates määrata „Transpordi Arengukavas“, kuid valdkonna arengut suunav strateegiline dokument ei ole õigusnorm ega ole võimeline tagama selleks vajalikku läbipaistvat menetlusprotseduuri.


6. Eelnõusse valitud lahenduste sihtrühm ja mõjud

Ehitustööde tellija ja ehitise omanik võib olla igaüks, kellel on sobiv krunt või olemas ehitamist võimaldav asjaõigus ja soov ehitada. Seega on sihtrühm laiemalt kogu ehitussektor ning puudutab samuti hoonestatud kinnisvara omanikke ja kasutajaid, kinnisvaraarendajaid, projekteerimis- ja ehitusettevõtjaid, korrashoiuteenuste osutajaid, võrgurajatiste kaudu teenuste osutajaid. Spetsiifilisemalt mõjutab eelnõus välja pakutud muudatused haldusmenetlust ning järelevalvet tegevaid pädevaid asutusi.

Sihtrühma saab üldistatult jagada kolmeks:
• eraõiguslikud juriidilised isikud (ettevõtted, mis kuuluvad ehitussektorisse või on seotud ehitustegevusega);
• füüsilised isikud;
• avalik sektor (kohalikud omavalitsused ja riigiasutused (TTJA, PA, KeA, Terviseamet, Transpordiamet, Muinsuskaitseamet ning Põllumajandus- ja Toiduamet)).

Majandustegevuse andmete pinnalt on keeruline määratleda eelnõu muudatustest puudutatud eraõiguslike juuriililiste isikute indikatiivset arvu, kuna ehitusvaldkond on tihedalt põimunud väga paljude teiste valdkondadega. Siiski saab puudutatud isikute hulka pidada suureks. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE on MKMi poolt tellitud uuringus „Ehitussektori tootlikkuse, lisandväärtuse ja majandusmõju analüüsis“ (edaspidi ehitussektori tootlikkuse uuring) välja toonud ehitussektori olulisuse ühiskonna sotsiaalmajanduslikus arengus: läbi ehitusalaste tegevuste loovad valdkonna ettevõtted rikkust, mis moodustab ligikaudu 6% ja koosmõjus kinnisvarasektoriga 16% sisemajanduse kogutoodangust (SKPst). Ehitusvaldkond loob uusi töökohti, toetab majanduse jätkusuutlikku arengut ning selle kaudu on võimalik adresseerida regionaalseid, sotsiaalseid, kliima, kultuuripärandi ning energeetikaga seonduvaid väljakutseid88.

Ehitusõiguse reguleerimisala piiravad eelkõige põhiseadusest tulenevad sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõte (PS-i § 10), õiguste ja vabaduste piiramise keeld (PS-i § 11), ettevõtlusvabadus (PS-i § 31), omandipõhiõigus (PS-i § 32), keskkonna säästmise põhimõte (PS-i §-d 5 ja 53) ning kohalike omavalitsuste universaalpädevuse põhimõte (PS-i § 154). Ehitusõiguse ajakohastamine aitab tagada ühesuguste põhimõtete kehtivuse nii ehitiste kui ka ehitamise suhtes, mis annab omakorda aluse ehitusseadustiku ühe olulisema eesmärgi, ohutuse tagamise täitmisele. Kavandatavad muudatused jäävad põhiseaduse raamesse.

Võimalikke mitteregulatiivseid lahendusi on kaalututud uuringu käigus ning VTK-s esitati vaid sellised uuringus tuvastatud probleemide käsitlused, milleks tuleb muuta kehtivat õigust. Valdavalt on mitteregulatiivsed lahendused seotud EHR-i ja e-ehituse platvormi pideva arendamise ja uute teenuste väljatöötamisega. Samuti on võimalik avalikkuse teavitamist parandada valdkonna standardite ja tehniliste normide kättesaadavuse parandamisega EHR-is ja e-ehituse platvormil.
Lisaks on eelnõuga ette nähtud muudatuste põhjalikuma mõjuanalüüsiga võimalik tutvuda eelnõu VTK-s ja uuringus.

Eelnõuga ei kavandata olulise mõjuga muudatusi.


6.1. EhS-i üldnõuded ja mõisted
6.1.1. Sihtrühm
Ehitusvaldkonnas tegutsevad eraõiguslikud juriidilised isikud, füüsilised isikud, avaliku sektori asutused (KOV-id, riigiasutused).

6.1.2. Avalduv mõju
EhS-i üldnõuete ja mõistete täpsustamisega ei nähta ette kehtiva EhS-i redaktsiooni olemuslikku muutmist. EhS-i üldnõuete ja mõistete täpsustamisel keskendutakse seadustiku rakendamisel ilmnenud lünkade ja vastuolude kõrvaldamisele. Peamiselt hõlmavad muudatused EhS § 4 lg 3 sätestatud ümberehitamise mõiste, EhS § 11 sätestatud ehitisele esitatavate nõuete ning EhS § 19 ning 20 sätestatud omanikujärelevalve regulatsiooni täpsustamist.

EhS § 4 lg 3 sisalduvate mõistete täpsustamisega vastavalt seadusandja esialgsele tahtele muudetakse ehitustööde liigitamine ja seeläbi menetlusliigi valik lihtsamaks (selgitatakse, et tehnosüsteemi paigaldamise, muutmise või asendamisega ei pea kaasnema ilmtingimata ehitise välisilme muutust, et tegu oleks ümberehitamisega).

EhS § 11 ehitistele esitatavate nõuete täpsustamisel on lähtutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2024/3110, 27. november 2024, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustusreeglid ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 305/2011. Ehitusseadustiku koostamisel võeti ehitisele esitatavate nõuete kehtestamisel aluseks kehtinud ehitustoodete määruse lisas 1 sätestatud nõuded. Kehtinud ehitustoodete määrus esitab nõuded ehitustoodetele lõppeesmärgi kaudu. Ehitisele esitatavatel nõuetel on otsene mõju ka ehitises kasutatavate ehitustoodete nõuetele. Ehitises kasutatav ehitustoode peab võimaldama ehitisel vastata nõuetele89. Kuivõrd ehitustoodete määrus on Euroopa Liidu riikidele otsekohalduv ning ehitustoodete kaudu peavad ehitised lõpptulemusena vastama ehitustoodete määruse lisa 1 nõuetele, on õigusselguse tagamiseks otstarbekas ajakohastada EhS-i § 11 lõike 2 loetelu.

EhS § 19 ja 20 muudatused omanikujärelevalve regulatsioonis juhinduvad kehtivast ning valdavalt juurdunud praktikast. Muudatusega täpsustatakse, et omanik võib väljaspool majandus- ja kutsetegevust ka omanikujärelevalvet teha, ilma, et ta peaks selleks oma kvalifikatsiooni tõendama vastava pädevustunnistusega. . Nimetatud muudatuste elluviimisel suureneb õigusselgus ning ühtlustub ehitusõiguse rakendamise praktika kogu riigis.

Üldjoontes väheneb muudatuste tulemusena nii avaliku sektori asutuste kui ka füüsiliste ja juriidiliste isikute koormus, kiirenevad loamenetlused ning pädeval asutusel väheneb võimalus suvaotsusteks. Töökoormus võib pädevates asutustes vähesel määral suureneda üksnes järelevalve tegemiseks ajutiste ehitiste seadustamise muutunud korra tõttu.

Nimetatud muudatustega kaasnevate ebasoovitavate mõjude risk on üldiselt väike. Ajutiste ehitiste seadustamise muudetud korra ebasoovitavate mõjude risk on keskmine, st võib tekkida oht, et soovitakse püstitada detailplaneeringu sihtotstarbele mittevastava kasutusotstarbega ehitis lootuses, et seda saab alaliselt säilitada. Selle riski maandamiseks peab KOV tegema selliste ehitiste üle järelevalvet ja nende tegevust toetavana nähakse EHR-is ette teavitamise rakenduse loomine, mis edaspidi annab teada kasutamisaja lõppemisest. Samas tuleb võtta arvesse, et ajutiste hoonete mõju üldsusele saab nende hulka arvestades olla väike. Ühtlasi saab ajutise ehitise paindlikuma regulatsiooni positiivset mõju pidada suuremaks (suureneb nn maa vahekasutuse võimalus, mis teadliku lähenemise korral rikastab ruumi), kui on võimaliku ebasoovitavate mõjude riski realiseerumise mõju.

6.2. Kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted
6.2.1. Sihtrühm
Ehitusvaldkonnas tegutsevad eraõiguslikud juriidilised isikud, füüsilised isikud, avaliku sektori asutused (KOV-id, riigiasutused).

6.2.2. Mõjud
Pelgalt seadustiku eesmärgi muutmisel ei avaldu ülalnimetatud ühiskonnagruppidele suurt mõju, kuna tegu on abstraktse normiga. Normi majanduslik mõju võib avalduda ehitusseadustiku § 13 lg 1 sisalduva sobivuse mõiste avamisega. Seadusandja esialgne tahe sobivuse mõiste sätestamisega ehitusseadustikus on olnud subjektiivsete eesmärkide täitmisele suunamine, nagu sobivus ümbritsevasse keskkonda ja sotsiaalne toimivus. Ühest küljest on tegu planeeringuliste tingimustega, teisalt on võimalik projekteerimist suunata ja kontrollida ka ehitusloa ja teatud juhtudel ka projekteerimistingimuste kaudu.

Ettepanekul on positiivne mõju regionaalarengule, loodus- ja elukeskkonnale (mõju piirkondade elanike heaolule, teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele, ettevõtluskeskkonnale, piirkonnade kultuurilisele eripärale), kuna eelduslikult võiks ettepanek parandada erinevate piirkondade elu- ja ehitatud keskkonna kvaliteeti ning nende elanike heaolu.

Näiteks võib keskkonnasäästlikkuse põhimõtte täiendamine mõjutada positiivselt loodus- ja elukeskkonda, kuna eelduslikult võiks ettepanek parandada erinevate piirkondade elu- ja ehitatud keskkonna kvaliteeti, nende elanike heaolu ning tagada keskkonnatingimustega arvestamise ehitusvaldkonna menetlustes.

Projekteerimistingimuste täiendamisel kvaliteetse ruumi loomise eesmärkidest (viide PlanS põhimõtetele) lähtudes on positiivne mõju regionaalarengule, loodus- ja elukeskkonnale (mõju piirkondade elanike heaolule, teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele, ettevõtluskeskkonnale, piirkonnade kultuurilisele eripärale), kuna eelduslikult võiks ettepanek parandada erinevate piirkondade elu- ja ehitatud keskkonna kvaliteeti ning nende elanike heaolu.

EhS § 13 täiendamine kvaliteetse ruumi kriteeriumitest lähtudes võimaldab olemasolevat sobivuse kriteeriumit paremini kohaldada. Eelnõukohase seaduse peamine eesmärk on juhtida ehitusprojekti koostaja tähelepanu seadustikus sätestatud nn pehmetele väärtustele, mida ehitusprojekti koostamisel tuleb arvesse võtta.

Muudatused võivad tervikuna suurendada ettevõtete ning üksikisikute halduskoormust, kui nad peavad hakkama detailsemalt põhjendama, kas nad on EhS-i rakendamisel järginud sobivuse kriteeriumit. Ettepanek võib seetõttu suurendada ka haldusasutuste töökoormust (KOV-id, TTJA, TRAM). Ametnike töökoormus võib kasvada, sest sobivuse kriteeriumi avamine võib suurendada selliste kontrolli vajavate asjaolude nimekirja, mida tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata. Samas teiselt poolt annab see ametnikele ette konkreetsemad kriteeriumid selle hindamiseks.

Kvaliteetse ruumi kriteeriumite hindamisel ja rakendamisel tuleb järgida kriteeriumite elluviimise maksumuse ja saadava kasu suhet. Vastasel juhul võib tekkida ebasoovitav mõju, kuna lisanõuded võivad tõsta kinnisvara hinda ning vähendada selle kättesaadavust. Ebasoovitavate mõjude esinemise tõenäosust aitaks leevendada pädevate asutuste ja sektori koolitamine kvaliteetse ruumi kriteeriumite kohaldamises (nt MARU poolt), koostada EhS-is ja PlanS-is sisalduvate kvaliteetse ruumi kriteeriumite rakendamise juhend, sh kaaluda PlanS-is sisalduva volitusnormi alusel määruse andmist planeerimise põhimõtete (sh kvaliteetse ruumi põhimõtete) rakendamiseks.

6.3. Projekteerimistingimused
6.3.1. Sihtrühm
Ehitusvaldkonnas tegutsevad eraõiguslikud juriidilised isikud (peamiselt projekteerijad, planeerijad) ja avaliku sektori asutused (KOV-id, riigiasutused).

6.3.2. Mõjud
Sarnaselt EhS-i üldnõuete ja mõistete täpsustamisele ei nähta seadusega ette ka projekteerimistingimuste andmise korra olemuslikku muutmist. Projekteerimistingimustega antakse seadustikus ette nähtud juhtudel ehitusprojekti koostamiseks vajalikud lähteandmed, mis vormistatakse haldusaktina. Projekteerimistingimusi saab pidada ehitusloa eelhaldusaktiks, mille õiguslik tähendus ammendub ehitusloa andmisega90.

Siiski muudetakse projekteerimistingimuste andmine paindlikumaks. Suurema ulatusega muudatusena nähakse ette võimalus anda projekteerimistingimusi põhjendatud juhul ka EhS-i § 26 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetamata juhtudel. Ühtlasi nähakse ette võimalus täpsustada projekteerimistingimustega üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut osas, millega detailplaneering üldplaneeringut ei muuda. Lisaks luuakse võrreldes kehtiva seadustikuga võimalus täpsustada projekteerimistingimustega kõiki detailplaneeringus käsitletud teemasid, mitte ainult ehitusloakohustusliku ehitise või olulise avaliku huviga seotut.

Projekteerimistingimuste andmise korra paindlikumaks muutmisega halduskoormus enamjaolt väheneb. Eeskätt väheneb halduskoormus olukorras, kus uue detailplaneeringu koostamise või detailplaneeringu osaliselt või tervikuna kehtetuks tunnistamise asemel on võimalik detailplaneeringut projekteerimistingimustega täpsustada. Ühtlasi loob alus anda projekteerimistingimusi ka seaduses määratlemata juhtudel eelduse, et ehitamiseks loa saamine lihtsustub, sh väheneb loa saamiseks kuluv aeg. Ebasoodsa mõjuna on ette näha mõningast töökoormuse kasvu projekteerimistingimuste andmiseks pädevates asutuses, kuna nad peavad hakkama kaalutlema seda, millistel seni seaduses nimetamata juhtudel on projekteerimistingimuste andmine põhjendatud. Samas on pädevatel asutustel võimalik aega kokku hoida õigusliku tähenduseta menetlusväliste toimingute pealt (nt eskiisi menetlemine) ning seada ehitamiseks tingimused õiguspärasel viisil ehk projekteerimistingimustega. Nimetatud muudatustega kaasnevate ebasoovitavate mõjude esinemise risk on siiski väike. Ühtlasi kaalub ehitusloa saamise protsessi kiirenemise positiivne mõju üles mõningase ebasoodsa mõju, mis võib lisanduva kaalutlemisvajaduse tõttu ilmneda.

Suureneda võib ka TTJA koormus kõikide ehitiste menetlemise kohustusest, kui ehitatakse riigi eriplaneeringu alusel. Küll aga on see koormus pigem vähene, sest riigi eriplaneeringud ei ole tavapärased ega sagedased. Samas väheneb TTJA koormus, kui menetletakse vaid riigitee riigi eriplaneeringut. Sellisel juhul on TTJA vaid kooskõlastav asutus.
6.4. Ehitusteatis ja ehitusluba
6.4.1. Sihtrühm
Ehitusvaldkonnas tegutsevad eraõiguslikud juriidilised isikud, füüsilised isikud, avaliku sektori asutused (KOV-id, riigiasutused).

6.4.2. Mõjud
Olulisemad muudatused ehitusteatise ja ehitusloa reguleerimisel on ehitusteatise kehtivuse pikendamine kahelt aastalt nelja aastani alates ehitusteatise esitamisest või lisanõuete esitamisest või ehitusprojekti heakskiitmisest. Teiseks loobutakse ehitusloa esitamisel arvamuse avaldamiseks või kooskõlastamiseks eelnõu esitamise nõudest.

Ehitusteatise kehtivusaja pikendamisel on koormuse vähenemisele positiivset mõju nii taotleja kui ka pädeva asutuse vaatest, st väheneb korduvate ehitusteatise esitamise ja andmete EHR-i esitamise vajadus. Ebasoodsaks mõjuks ehitusteatise kehtivuse pikendamisel saab olla asjaolu, et muutunud nõuded jõuavad praktikasse hiljem (õigusakti tagasiulatuva mõju keeld). Ebasoodsat mõju on võimalik ületada tõlgendamise teel, st reeglite muutumisel isikutele soodsamaks saab kohaldada isikutele soodsamaid sätteid.

Teine olulisem muudatus puudutab loataotluse esitamisel eelnõu koostamise kohustuse kaotamist. Enam ei ole vaja seda kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks esitada. Muudatus lähtub väljakujunenud praktikast (vt täpsemalt selgitust § 42 lõike 7 juures) ning haldusmenetluse seaduse § 5 lõikest 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et menetluse sujuvuse ja proportsionaalsuse tagamine on haldusmenetluse läbiviija üks põhikohustusi (HMS § 3 lg 2 ja § 5 lg 2). Haldusasutus peab võimalikult aegsasti otsustama, milliseid dokumente ja tõendeid taotlejal menetluse tõrgeteta kulgemiseks esitada tuleb (HMS § 36 lg 1 p 3).91

Muudatuse positiivse mõjuna suureneb reeglite õigusselgus. Kuivõrd korra muutmine järgib väljakujunenud praktikat, pädevate asutuste töökoormus oluliselt ei suurene. Lisaks puudub ehitisregistris võimalus haldusakti eelnõu koostada. Isegi kui sellise funktsiooni olemasolu pidada vajalikuks, nõuaks see arendust, mida oleks vaja Kliimaministeeriumi eelarvest rahastada. See ei oleks aga eesmärgipärane.
Muudatusega kaasnevate ebasoovitavate mõjude risk on väike. Töökoormus võib kasvada nendes pädevates asutuses, mis on varem keeldunud luba kooskõlastamast formaalsel põhjusel, et kooskõlastamiseks ei esitatud haldusakti eelnõu. Ebasoovitavaid mõjusid on võimalik leevendada teavitustööd tehes, st pädev asutus peab loa kooskõlastamisel vaatama üksnes tema vastutusvaldkonda puudutavat osa, mitte hindama projekti kogu valdkonna põhjal (nt Päästeamet hindab ainult ehitiste tuleohutusnõuete täitmist).

6.5. Kasutusteatis ja kasutusluba
6.5.1. Sihtrühm
Ehitusvaldkonnas tegutsevad eraõiguslikud juriidilised isikud, füüsilised isikud, avaliku sektori asutused (KOV, riigiasutused).


6.5.2. Mõjud
Kasutusõiguse puhul nähakse ette kaks olulisemat muudatust. Enam ei ole vaja anda kasutusluba kõikidele ehitistele eraldi. Nagu ehitusloa puhul kaotatakse ka kasutusloa kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks esitamisel eelnõu koostamise kohustus.

Ehitisregistri lahendused võimaldavad käsitleda ühel kasutusloa taotlusel erinevaid ehitisi, määrata neile erinevad tehnilised andmed ja kasutusotstarbed ning neile on võimalik ka eraldi kõrvaltingimusi seada ning ehitisregistrisse kanda. Ehitisregister kuvab kasutusluba iga eraldi registrisse kantud ehitise juures. Seega on nõue, et iga ehitise kohta tuleb anda eraldi kasutusluba, ehitisregistri tehniliste võimaluste arengu tõttu aegunud.
Muudatusel on halduskoormuse vähenemise vaates positiivset mõju. Väga mahukate, mitmekümneid ehitisi hõlmavate menetluste puhul on igale ehitisele eraldi kasutusloa andmine koormav. Eriti ilmekalt avaldub see joonrajatiste ehitamisel, näiteks raudteelõigu ehitamiseks antud ehitusluba võib sisaldada üle saja ehitise.

Ebasoodsa mõjuna võib muutuda konkreetsele ehitisele antud kasutusõigusega seotud info leidmine keerulisemaks (ühele loale on kantud palju infot). Ebasoodsat mõju aitab leevendada juba olemasolev tehniline lahendus, mille kohaselt kuvatakse sama kasutusluba iga ehitise, mis on kasutusloaga hõlmatud, ehitisregistri dokumendivaates. Ühe kasutusloa andmine ei ole kohustus, vaid see on võimalus, st vajaduse korral saab ehitistele anda kasutuslube ka eraldi.

6.6. Riikliku järelevalve erimeetmed
6.6.1. Sihtrühm
Ehitusvaldkonnas tegutsevad eraõiguslikud juriidilised isikud ja füüsilised isikud, kellel on seos õigusliku aluseta püstitatud ehitiste või ehitamisega, ning avaliku sektori asutused (KOV-id, riigiasutused), kes teevad riiklikku järelevalvet.

6.6.2. Mõjud
Ehitise ehitamise ja kasutamise peatamine ei ole riikliku järelevalve meetmena uued, kuid kohtupraktika ja VTK ettepanekute kohaselt tuleks seaduses selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveasutus teha peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ohukahtluse olukorras kasutatakse peatamise meedet juba praegu, kuid seaduses puudub selleks selge alus. Tähele tuleb panna, et peatamise meetme kohaldamisel ei saa rääkida üksnes haldusakti kehtivuse peatamisest, vaid peatamise meedet on võimalik kohaldada ka olukorras, kus haldusakti ei ole või ei ole selle olemasolu nõutud (nn vabaehitus).

Riikliku järelevalve meetme adressaadi vaates on ehitise ehitamise ja kasutamise peatamise meede intensiivne ja suure mõjuga, kuid muudatuse tulemusena puudutatud isikute ring ei muutu, sest ehitise ehitamise ja kasutamise peatamine on võimalik ka kehtiva õiguse alusel ning valdav osa ehitustöödest tehakse nõuetekohaselt ning ehitisi kasutatakse õiguspäraselt ja õiguslikul alusel. Sellistel juhtudel puudub vajadus riikliku järelevalvemenetluse korras sekkumiseks.

Täpsustatakse võimalust peatada ehitise ehitamine või kasutamine ohukahtluse olukorras ning selle kaudu tõhustub positiivse mõjuna riikliku järelevalve menetluse protsess tervikuna. Muudatuse tulemusena on pädeval asutusel selge õiguslik alus riikliku järelevalve käigus sekkuda probleemsetesse olukordadesse rohkem, mille tulemusena on paremini tagatud nende isikute õigused, kes on võimalikust ebaseaduslikust tegevusest mõjutatud.
Teise positiivse mõjuna võimaldab peatamise meede ohukahtluse olukorras ära hoida olukordi, milles isik ehitab teadlikult väga lühikese ajaga kinnitatud ehitusprojektist hälbiva ehitise. Juba valminud ehitiste ümberehitamise või lammutamise nõude esitamine on nii pädevale asutusele kui ka ehitise omanikule märksa koormavam. Eriti levinud on selline teguviis üksikelamute ümberehitamisel ja laiendamisel, mille varjus olemas olnud hoone lammutatakse ja ehitatakse asemele uus hoone, mis olemuslikult nõuaks ka projekteerimistingimuste või detailplaneeringu koostamist.

Ebasoodsa mõjuna võib muudatuse tulemusena mõnevõrra suureneda pädevate asutuste koormus. Teisalt tegeletakse järelevalves juba praegu korrarikkumistega, mis seisnevad ehitusõiguseta ehitamises ning otstarbevastases või kasutusõiguseta kasutamises. Ebasoodne mõju võib avalduda ka siis, kui ehitise ehitamine või kasutamine peatatakse liiga kergekäeliselt ning peatamise mõju isikule on ebaproportsionaalne.

Peatamise meetme kohaldamine ohukahtluse olukorras tingib tavaliselt mingi asjaolu, näiteks kui pädev asutus ei ole veendunud, kas ehitatav ehitis vastab kinnitatud ehitusprojektile või esineb ehitise kasutamisega oht inimese elule või tervisele. Seega ei ole võimalik ehitamist peatada pelgalt esitatud kaebuse pinnalt, vaid selleks peavad esinema mingisugused faktilised asjaolud. Ebasoodsat mõju leevendab põhimõte, mille kohaselt on peatamine ajutine meede ning sellele järgnevad enamasti juhised edasise tegevuse jätkamiseks. Samuti võib ohu väljaselgitamiseks tuvastatud asjaolude pinnalt selguda, et peatamise meetme edasine kohaldamine pole asjakohane. Lisaks on ehituse peatamine varases staadiumis ettekirjutuse adressaatidele tunduvalt vähem koormav meede kui hilisem, omavoliliselt juba valmis ehitatud ehitise ümberehitamine või lammutamine. Peatamise meetme kohaldamine ebamõistlikult pikaks ajaks ei ole lubatud, järgida tuleb ka haldusmenetluse seaduse § 5 lõiget 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

6.7. Tee
6.7.1 Sihtrühm
Teetaristu ehitusvaldkonnas tegutsevad eraõiguslikud juriidilised isikud (tee ehituse ja -hoiuga tegutsevaid ettevõtteid ligikaudu 260, millele lisanduvad projekteerijad), füüsilised isikud, avaliku sektori asutused (KOV-id, riigiasutused).

6.7.2. Mõjud
Muudatusega võimaldatakse teede valdkonnas kasutada loamenetluseks ehitisregistri keskkonda. Muudatusega tehakse ehitisregistri kasutamine vabatahtlikuks, st iga teeomanik saab otsustada, mis keskkonnas ja mis viisil lube menetleda. Lähitulevikus kaalutakse seaduse muutmist selliselt, et ehitisregister oleks teede valdkonnas ainuke menetluskeskkond sarnaselt muu ehitusvaldkonnaga. Ehitisregistri keskkond tagab teeomanikule mugava, otstarbeka ning läbipaistva loamenetluse ning paljud teeomanikud on seetõttu väljendanud soovi see kasutusele võtta.

Täpsustakse riigitee mõistet ning kehtestatakse riigitee põhitunnused. Riigitee mõiste oli kaotanud seose riigiteede nimekirjaga, mistõttu on võimalik asuda seisukohale, et riigitee on igasugune riigimaal paiknev tee ning teeomaniku ülesandeid täidab nendel teedel Transpordiamet. Seadustikus kasutatud mõiste „riigitee“ peab hõlmama vaid neid riigiteid, mille on riik määranud avalikuks kasutamiseks (st on kantud riigiteede nimekirja) ja mis on üle antud Transpordiameti valdusesse. Kõik muud riigile kuuluvad teed ei ole riigiteed ega avalikult kasutatavad teed ehitusseadustiku tähenduses. Sellised teed on käsitatavad riigile kuuluvate erateedena ja neile kohalduvad vaid ehitusseadustiku üldosa nõuded. Positiivse mõjuna suureneb õigusselgus.

Tarbetu bürokraatia vähendamiseks antakse Transpordiameti peadirektorile seadusega volitus riigiteede nimekirja ja nende koosseisus olevate rajatiste loetelu kehtestamiseks käskkirjaga. Haldusakt antakse eeldusel, et tee vastab riigitee tunnustele ja teealune maa või selle kasutusõigus on Transpordiameti valduses.

Õigusselguse suurendamiseks lisatakse uus paragrahv, milles määratletakse uuesti kohaliku tee mõiste. Kohalik tee on nii kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv kui ka kohaliku omavalitsuse üksuse poolt avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Kohalik tee määratakse kohaliku omavalitsuse üksuse haldusaktiga. Haldusakt võib olla otsus, korraldus või muu haldusakt, millega kohaliku omavalitsuse üksuse pädev asutus (linna- või vallavolikogu) määrab teed avalikuks kasutamiseks ning millega need kantakse kohalike teede nimekirja.

Kohaliku teena ei käsitata iga teed, mis asub kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluval maal. Sellised teed kuuluvad küll kohaliku omavalitsuse üksusele, ent neil puudub avalikult kasutatava tee funktsioon ega ole ka avalikult kasutatavad teed ehitusseadustiku tähenduses. Selliseid teid käsitatakse kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluvate erateedena ja neile kohalduvad vaid ehitusseadustiku üldosa nõuded.

Mõistete täpsustamisel puudub nii halduslik kui ka rahaline mõju, kuid see tagab õigusselguse ja hoiab ära väärtõlgendused.

Paragrahvi 97 lõikega 31 nähakse Rail Balticu raudteetrassi ületaval kohaliku tee osal (viadukt vm) ette tee korrashoiu korraldus. Selle sätte kohaselt korraldavad sellistel kohalikel teedel teehoidu kohaliku omavalitsuse üksus ja Transpordiamet sellekohase kokkuleppe alusel, leppides kokku teehoiu korraldamise üksikasjad ning poolte kohustused, õigused ja vastutuse teehoiu korraldamisel. Säte on kooskõlas Vabariigi Valitsuse 31.03.2022 kabinetinõupidamise päevakorrapunkti 5.3 otsusega:
„3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil töötada välja õiguslikud lahendused, mille kohaselt antakse Rail Balticu raudtee ristumiskohtadesse rajatavad kohalike teede viaduktid ehituse valmimise järel üle Transpordiametile koos perioodilise remondiinvesteeringu kohustusega, jättes rutiinse (sh talvise) tee korrashoiu kohustuse viadukti ühendava tee omanikule.
Rail Balticu projekti raames ehitatavad kohaliku teedevõrguga seotud juurdepääsuteed anda üle kohaliku omavalitsuse üksustele, kui neil teedel ei esine riigiteeks määramise tunnuseid.“

Muudatuse tulemusena võetakse Rail Balticu trassi ületavate kohalike teede viaduktid Transpordiameti bilanssi ning nende edaspidine korrashoid ja hilisem rekonstrueerimine jääb Transpordiameti ülesandeks. Ülesandega suurenevad Transpordiametil iga-aastased hoolduskulud ning hiljem (ca 50 a pärast) rekonstrueerimiskulud.

Viadukti peal asuva tee rutiinse (sh talvise) tee korrashoiu tagamine majandus- ja taristuministri määruse nr 92 „Tee seisundinõuded“ järgi lasub kohaliku omavalitsuse üksusel, kellele kuulub tee, mille all viadukt asub. Kohaliku omavalitsuse üksuste kulud ei suurene, kuna viaduktidele ehitatud kohalike teede mõõtmed võrreldes ehituseelse ajaga üldjuhul ei muutu.

Täpsustatakse, millal planeeringu olemasolul on tee ehitamisel projekteerimistingimused nõutud. Seadustiku teede osa täiendatakse projekteerimistingimuste, ehitusloa ja kasutusteatise puhul kompleksmenetluse sätetega, juhindudes põhimõttest, et vastav menetluspädevus (juhtiv roll) oleks asutusel, kelle pädevuses on ehitusprojektis kavandatud peamise ehitise loa menetlemine. Näiteks kui KOV soovib ehitada kergliiklusteed riigitee äärde koos teeületuskohtadega (st riigitee osalise ümberehitamisega), siis projekteerimistingimuste, ehitusloa ja kasutusloa puhul oleks menetluspädevus KOV-il. Sellise pädevuse andmine ei tähenda, et selle näite puhul tekib KOV-il pädevus otsustada riigitee kasutamise ja ümberehitamise üle – teisele asutusele (näite puhul TRAM kui riigitee seaduslik omanik) jääb kooskõlastuse andmise võimalus ja seega ka sisuline pädevus talle kuuluva tee kasutamise otsustamisel.

Lisaks kehtestatakse tee kasutusteatise ja tee kasutusloa pädevuse erinormid, mis kehtivas seadustikus seni puuduvad. Erinormi lisamine on vajalik, kuivõrd ehitusseadustiku lisa 2 näeb avalikkusele juurdepääsetava eratee, sildade, viaduktide ja tunnelite korral ette kasutusloa taotlemise kohustuse. Seejuures kasutusloa andmise pädevus on erinormi puudumise tõttu kõikide ehitiste puhul kohalikul omavalitsusel (§ 51 lg 1). See tähendab, et ka riigiteede sildade, viaduktide ja tunnelite korral peab kasutusloa andma kohalik omavalitsus. Samas valitseb ehitusseadustikus põhimõte, et nii ehitusloa kui ka kasutusloa annab avalikult kasutatava tee puhul selle omanik, st Transpordiamet või kohalik omavalitsus. Lisaks ei ole kohalikul omavalitsusel sisulist pädevust ega sisulist vajadust menetleda riigiteede kasutuslube. Analoogne probleem esineb ka sildade, viaduktide ja tunnelite kasutusteatise nõudega.
Täiendatakse nõudeid, millistel puhkudel tuleb olemasoleva teega ühendamisel või tehnovõrkude rajamisel tee piirides ehitusprojekt kooskõlastada tee omanikuga. Nõudena lisatakse asukoha määramine, kui see ei ole määratud planeeringu või projekteerimistingimustega, mis võimaldab teeomanikul kaasa rääkida liitumiskoha või rajatise asukoha määramisel ning tagada liiklusohutus.

Valitsuse töökoormuse vähendamiseks tuuakse teeregistri põhimääruse kehtestamine valdkonna eest vastutava ministri tasemele. Lisaks täiendatakse ja täpsustakse teeregistri andmete koosseisu.

6.8. Puurauk ja puurkaev
6.8.1. Sihtrühm
Ehitusvaldkonnas tegutsevad ning puuraukude ja -kaevude rajamisega kokkupuutuvad eraõiguslikud juriidilised isikud, füüsilised isikud, avaliku sektori asutused (KOV-id, riigiasutused).

6.8.2. Mõjud
Kehtiva korra kohaselt on puurkaevu või -augu ehitamist kavandaval isiku selle asukoha kooskõlastamise kohustus. Täpne arvestus puurkaevude- ja aukude asukoha kooskõlastamise taotluste osas puudub, kuna neid vaatavad läbi kohalikud omavalitsused EHR väliselt. 2024 aastal anti EHR infoportaali andmetel puuraugu ja -kaevu ehitamiseks kokku 1331 ehitusluba. Võib eeldada, et sarnases mahus esitati kohalikele omavalitsustele ka puuraugu või -kaevu asukoha kooskõlastamise taotluseid. Puuraugu või -kaevu asukoha kooskõlastamise kohustus (menetlus) on üleliigne, kuna ehitusprojekti koostamata ei ole võimalik puurkaevu või -augu rajamisega seotud asjaolusid hinnata ja seda on võimalik teha ehitusõiguse andmisel. Seega tunnistatakse see kehtetuks.

Muudatuse positiivse mõjuna väheneb nii pädeva asutuse kui ka taotleja koormus puurkaevu- ja augu ehitamiseks ehitusõiguse taotlemisel oluliselt. Vabaneva ressursi arvelt on võimalik kiirendada teisi menetlusi.

Ebasoovitava mõjuna võib esineda olukord, kus isik koostab puurkaevu või -augu ehitamiseks ehitusprojekti, teadmata, et valitud asukohta puurkaevu või -augu ehitamine ei ole lubatud. Näiteks võib see olla olukorras, kus kinnistul on tegelikkuses võimalus liituda ühisveevärgiga. Ebasoodsa mõju esinemise tõenäosus on pigem vähene ning seda saab ennetada, parandades isikute teadlikkust. Näiteks on seadusandja kajastanud puurkaevu ja -augu rajamisega seotud kohustusi infoportaalis „Ehitusgiid“92.

6.9. Õigusliku aluseta ehitiste seadustamine (EhSRS).
6.9.1. Sihtrühm
Ehitusvaldkonnas tegutsevad eraõiguslikud juriidilised isikud ja füüsilised isikud, kellel on seos õigusliku aluseta püstitatud ehitiste või ehitamisega, ja avaliku sektori asutused (KOV-id, riigiasutused), kes teevad riiklikku järelevalvet või kelle pädevuses on ehitisele kasutusõiguse andmine.

6.9.2. Mõjud
Muudatuse tulemusena ühtlustatakse õigusliku aluseta ehitatud ehitiste seadustamise menetlust ning sätestatakse, et vahemikus 14.06.1995–30.06.2015 õigusliku aluseta ehitiste seadustamisel hinnatakse vaid ehitise ohutust, nagu on seni tehtud enne 01.01.2003 püstitatud ehitiste korral. Enne 14.06.1995 ehitatud ehitiste puhul tuleb õiguslikku alust eeldada, kuna puudus riiklik ehitustegevust reguleeriv õigusakt. Korda muudetakse isikute jaoks soodsamaks, seega on rakendussätte muutmine lubatav.

Muudatuse positiivse mõjuna suureneb õigusselgus ja -kindlus nii avaliku kui ka erasektori vaates. Muudatusel on oluline mõju halduskoormuse vähenemisele. Praktikas kaasnevad vahemikus 01.01.2003–01.07.2015 õigusliku aluseta ehitatud ehitiste seadustamisel planeeringu nõuetele vastavuse hindamisega enamasti formaalsed menetlused. Selliseid menetlusi kutsutakse ka nn fiktiivseteks menetlusteks, mis on vaja läbida seadusest tulenevate nõuete täitmiseks, kuid mis lõpptulemuses muudatust kaasa ei too, st nendega ei kaasne ehitise ümberehitamist või lammutamist.

Õigusliku aluseta ehitatud ehitiste seadustamise korra ühtlustamine võimaldab suunata suuremal hulgal ressurssi loamenetlusele ja planeeringute koostamisele. Seega on kohane enne 01.07.2015 püstitatud ehitiste seadustamisel hinnata ennekõike ehitise ohutust.

Muudatusega kaasnev ebasoodne mõju võib seisneda avalike huvide või ehitamisest mõjutatud isikute õiguste riives. Kuna muudatus näeb ette, et enne 01.07.2015 ehitatud ehitiste seadustamisel hinnatakse vaid ehitise ohutust ning planeeringutele vastavust ei hinnata, võib suureneda ehitiste hulk, millele antakse kasutusõigus, kuid mis ehitamise ajal kehtinud planeeringutele ei vasta. Planeeringud kaitsevad nii avalikke huve kui ka planeeringust mõjutatud isikute õigusi. Ennekõike võib planeeringule mittevastav ehitis mõjutada naaberkinnistute valgustingimusi (insolatsioon), ehitusõigust (tuleohutuskujad) või rikkuda piiranguvööndite tingimusi (nt ranna või kalda ehituskeeluvöönd).

Siiski tuleb arvestada, et lähtudes TsÜS-ist on kümne aasta möödumisel õigusliku aluseta ehitise ehitamisega seotud kahju õigusvastasest tekitamisest tingitud nõuded aegunud. Lisaks on eelnõu koostaja seisukohal, et mida kauem on hoone looduses eksisteerinud ja mida vanem on planeering, seda ebatõenäolisem on planeeringu nõuete põhjal kujundada isiku suhtes õigusliku aluseta ehitamisest äärmiselt koormavaid meetmeid, nagu ümberehitamise või lammutamise nõue (vt seletuskirja EhSRS § 28 muudatuse osa). Ka juhul, kui õigusliku aluseta ehitamisel on kuja nõuet rikutud, on üldjuhul võimalik tagada tuleohutus muude ehituslike võtetega (tulemüür, tuletõkkevõõbad jms). Ühtlasi võib eeldada, et kui õigusliku aluseta ehitis on looduses üle kümne aasta eksisteerinud ja pädev asutus ei ole selle kohta nõudeid esitanud, ei saa esineda sedavõrd intensiivseid avalike huvide või isikute õiguste riiveid, mis tingiksid ehitise ümberehitamise või lammutamise vajaduse, st avalik võim on ehitist sellisel kujul aktsepteerinud. Ka piiranguvööndeid on võimalik asjakohasel juhul ja asjakohases menetluses vähendada.

6.10. Mõju halduskoormusele
6.10.1. Positiivse mõjuga muudatused
6.10.1.1. Eelnõuga nähakse ette võimalus ajutise ehitise püstitamiseks ka juhul, kui ajutise ehitise kasutusotstarve ei vasta üldplaneeringu juhtostarbele, detailplaneeringuga määratud krundi kasutamise sihtotstarbele või katastriüksuse sihtotstarbele ning tagatud on planeeringu terviklahenduse elluviidavus. Muudatus annab vähema bürokraatiaga suurema võimaluse kinnistute vahekasutuseks, nt planeeringute koostamise ajaks.

6.10.1.2. Edaspidi võib hoone kasutamisega seonduv teave olla hooldusjuhendi osaks, st eraldi kasutusjuhendi koostamine pole enam vajalik. Väheneb koostatavate dokumentide hulk.

6.10.1.3. Edaspidi võib teostusjooniste asemel esitada pädevale asutusele ka teostusmudeli, st taotlejal puudub vajadus teostusjooniste mudelist allalaadimiseks ja eraldi esitamiseks.

6.10.1.4. Edaspidi peab liiklusohutuse audiitor korduvkoolituskursuse õppekava läbima viie aasta asemel iga seitsme aasta järel.

6.10.1.5. Eelnõuga nähakse ette võimalus anda projekteerimistingimusi vajaduspõhiselt seadustikus sätestamata juhtudel. Projekteerimistingimustega on võimalik saada teada asukohas kehtivatest piirangutest ehitusprojekti koostamata, mis võimaldab hoida kokku kulutusi ehitusprojekti koostamisel ja selle menetlemisel mis lõppastmes on vähemkoormav nii taotlejale kui ka pädevale asutusele. Selliste tingimuste taotlemine on taotlejale vabatahtlik, st neid taotleb vaid isik, kes näeb nendes enda jaoks väärtust.

6.10.1.6. Edaspidi saab projekteerimistingimustega täpsustada ka üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut kuid üksnes osas, mis üldplaneeringut ei muutnud. Väheneb juhtude arv, mil on vajalik detailplaneeringu muutmine või kehtetuks tunnistamine.

6.10.1.7. Edaspidi on võimalik projekteerimistingimustega täpsustada ka detailplaneeringus käsitletud rajatise liiki, st puudub vajadus detailplaneeringu muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

6.10.1.8. Ehitusteatise kehtivust pikendatakse kahelt aastalt nelja aastani. Praktikas on ilmnenud, et kui ehitustöödega alustamine ehitise omanikust sõltumatutel põhjustel viibib, ei pruugi tööd kavandatud ajaga valmida, mis tähendab, et teavitamisprotsess tuleb uuesti läbida (teatise kui toimingu tähtaega pikendada ei saa). Seega väheneb halduskoormus võrdeliselt teatiste arvuga, mille kehtivus on enne tööde lõppu lõppenud.

6.10.1.9 Edaspidi menetleb riigi eriplaneeringu kohase ehitisega seotud ehitiste teatisi ning lube üks ja see sama asutus, see tähendab, et taotlejal puudub vajadus pöörduda mitme pädeva asutuse poole.

6.10.1.10. Kavandatavate muudatuste tulemusena ei ole enam vajalik esitada kasutusloa taotlust iga ehitusloaga hõlmatud hoone kohta eraldi. Ehitisregistri tehnilised lahendused võimaldavad korraga käsitleda mitut ehitist samal kasutusloal ka juhul, kui neil ehitistel on erinev kasutusotstarve ja vajavad seetõttu erinevaid nõudeid ja tingimusi. Nii ei ole vaja igale ehitisele eraldi kasutusloa dokumenti vormistada. Väga mahukate, mitmekümneid ehitisi hõlmavate menetluste puhul on eraldi kasutusloa taotluste esitamine ja lubade väljaandmine koormav. Eriti ilmekalt avaldub see joonrajatiste ehitamisel, näiteks raudteelõigu ehitamiseks antud ehitusluba võib sisaldada üle saja ehitise.

6.10.1.11. Edaspidi on elektripaigaldiste ehitamiseks vajalik taotleda projekteerimistingimused kahte või enamat kinnisasja läbiva uue ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks eeldusel, et nende ehitamist ei näe ette planeering. See vähendab antavate projekteerimistingimuste arvu, sest varasemalt oli võimalus normi tõlgendada selliselt, et ka ehitusteatistega ehitistele tuleb anda projekteerimistingimused.

6.10.1.12. Edaspidi on raudtee kaitsevööndis keelatud tegevuste tegemiseks vajalik nõusolekut küsida vaid raudtee omanikult, mitte raudtee omanikult ja TTJA-lt.

6.10.1.13. Edaspidi kehtestab riigiteede nimekirja valdkonna eest vastutava ministri asemel Transpordiameti peadirektor.

6.10.1.14. Edaspidi pole vajalik projekteerimistingimuste andmine tee ümberehitamisel ning uue tee ehitamise korral juhul, kui tee asukoht on planeeringus kinnistu täpsusega määratud.

6.10.1.15. Avaliku veekogu koormamiseks veekaabelliini, torujuhtme või muu samaväärse kaldaga ühendatud tehnovõrgu või -rajatisega ei ole vajalik läbi viia avaliku konkurssi.

6.10.1.16. Puurkaevu- ja augu rajamisel loobutakse selle asukoha kooskõlastamise etapist. Puurkaevu ja -augu asukoha kooskõlastamise kohustus ei loo puurkaevude rajamise kontekstis lisaväärtust, vaid üksnes suurendab bürokraatiat ja halduskoormust. Seega väheneb tulevikus koormus nii taotlejatele kui ka pädevatele asutustele.

6.10.1.17. Täpsustatakse, et edaspidi asendab ehitise seadustamiseks koostatav ehitise erakorraline audit ka ehitusdokumente, st väheneb esitatavate dokumentide maht.

6.10.1.18. Eelnõuga nähakse ette õigusliku aluseta püstitatud ehitiste seadustamise regulatsiooni ühtlustamine. Kehtiva regulatsiooni kohaselt esitatakse erinevatel perioodidel õigusliku aluseta püstitatud ehitiste seadustamisele erinevaid nõudeid. Eelnõuga nähakse ette ühesugune regulatsioon kõikide enne 01.07.2015 õigusliku aluseta ehitatud ehitiste seadustamiseks. Korra ühtlustamine vähendab pädevate asutuste töökoormust ning muudab seadustamise protsessi menetlusosalistele kiiremaks, selgemaks ning läbipaistvamaks, kuivõrd ehitise seadustamise lubatavus jääb sõltuma ehitise ohutuse kriteeriumist.

6.10.1.19. Täiendavalt nähakse eelnõuga ette, et enne 22.07.1995 ehitiste puhul tuleb korrastada ainult registriandmed. Enne PES-i jõustumist puudus Eestis riiklikul tasandil kehtestatud ehitamist reguleeriv õigusakt, sh puudus kasutusloa regulatsioon. Olukorras, kus ehitamist ei reguleerinud ükski õigusakt, ei saa ehitustegevust lugeda aga õigusliku aluseta ehitamiseks. Tingimusel, et ehitisel ei ole teostatud hilisemaid õigusliku aluseta ümberehitustöid nähakse eelnõuga ette, et enne 22.07.1995 püstitatud ehitiste puhul tuleb õigusliku aluse olemasolu eeldada. Küll aga ei puuduta see säte kinnistusraamatusse kandmata ehitisi.

6.10.1.20. Muudetakse riigilõivuseaduse § 3311 lõike 1 sõnastust, et vältida tõlgendusi mille kohaselt tuleb elamut teenindava abihoone ehitusloa taotluse läbivaatamise eest tasuda riigilõivu suuremas määras, kui nõutakse elamu või seda teenindava rajatise puhul. Sellist tõlgendust ei saa pidada mõistlikuks, kuna elamut teenindava abihoone loamenetlus ei saa olla koormavam, kui on elamu oma. Väheneb rahaline koormus taotlejatele.

6.10.1.21. Lisaks kavandatakse eelnõuga riigilõivuseaduse § 3316 kehtetuks tunnistamine, kuivõrd õigusliku aluseta ehitise ehitisregistrisse kandmine ei saa olla tänapäeval oluliselt koormavam ning 500-eurose riigilõivu nõue võib olla ajapikku omandanud karistusliku iseloomu.

6.10.1.22. EhS lisade kohaselt on edaspidi kõik alla 20 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ja alla 5 meetri kõrged hooned loa ja teavituskohustuseta.

6.10.1.23. EhS lisade kohaselt on edaspidi 20-60 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ja alla 5 meetri kõrguste mitteelamute ümberehitamine on edaspidi ehitusteatisekohustuslik.

6.10.1.24. EhS lisadesse 500 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga või alla 12 meetri kõrge ehitise kategooria lisamisega muutusid kuni selle kategooriani kuuluvad mitteelamud ehitusloakohustuslikust ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamise kohustuslikuks.

6.10.1.25. edaspidi on raudtee truupide rajamine ehitusloa asemel võimalik läbi ehitusteatise (koos ehitusprojektiga). Seeläbi väheneb ka projekteerimistingimuste andmise kohustus.

6.10.1.26. Edaspidi on vesiviljelustiikide rajamine loa- või teavituskohustuseta.

6.10.1.27. Edaspidi on mobiilsete asfalditehaste rajamine loa- või teavituskohustuseta.

6.10.1.28. Edaspidi on üle 10 meetri kõrguse lipuvarda püstitamine ilma ehitusprojekti esitamise kohustuseta.

6.10.29 Edaspidi ei pea avalikult kasutatavatel teedel silla, tunneli või viadukti ehitamise korral andma kasutusluba.

6.10.2. Negatiivse mõjuga muudatused
6.10.2.1. Ehitusseadustiku § 13 lg 1 sisalduva sobivuse mõiste avamisega võib kaasneda ebasoodne mõju halduskoormusele. Seadusandja esialgne tahe sobivuse mõiste sätestamisega ehitusseadustikus on olnud subjektiivsete eesmärkide täitmisele suunamine, nagu sobivus ümbritsevasse keskkonda ja sotsiaalne toimivus. Ühest küljest on tegu planeeringuliste tingimustega, teisalt on võimalik projekteerimist suunata ja kontrollida ka ehitusloa ja teatud juhtudel ka projekteerimistingimuste kaudu. Seega võib sobivuse mõiste avamisel kasvada halduskoormus ennekõike nendes pädevates asutustes, kus varasemalt on sobivuse kriteeriumit ebapiisavalt hinnatud ja kohaldatud.

Teisalt aitab üldise ja piiritlemata sobivuse mõiste täpsustamine seda täpsemalt kohaldada ning seeläbi üleliigset kaalutlusõigust piirata. Sisuline muudatus ei puuduta uusi kvaliteedikriteeriume – neid pädeval projekteerimisel niikuinii järgitakse – vaid edaspidi tuleb need läbipaistvalt kirjeldada ehitusprojekti koosseisus (edaspidi täiendatakse vastavas osas ka määrust „Nõuded ehitusprojektile“). Selliselt saab tagada avalikkuse tõhusama informeerituse ja kaasamise elukeskkonna kvaliteedi parandamisel.

6.10.2.2. Juriidilised isikud ei saa edaspidi ilma kutset tõendamata ehitusloakohustuslikke ehitisi iseendale ehitada ega projekteerida. Muudatusega toetatakse iseendale ehitamise regulatsiooni esialgset mõtet, mille kohaselt oli eesmärgiks füüsilistele isikutele omatarbeks elukondlike hoonete ehitamise võimaldamine ilma pädevust tõendamata.

6.10.2.3. Ehitusseadustiku lisades muutuvad uue kategooria lisandumisega (üle 500 m2 ehitisealuse pinnaga või üle 12 m kõrged hooned) suurematel hoonetel väiksemad ehitustööd (va tehnosüsteemi ümberehitamine) ehitusloakohustuslikuks, millega kaasneb riigilõivu tasumise ning majandus- ja kutsetegevuses tegutsemisel pädevuse tõendamise kohustus.

6.10.2.4. Kehtiva EhS-i § 83 võimaldas erinevat tõlgendust, kas sideehitiste uue liinirajatiste püstitamiseks on vajalik taotleda projekteerimistingimused või mitte. Normi täpsustati vastavalt sektori soovidele selliselt, et sideehitise uue liinirajatise ehitamiseks on vajalik taotleda projekteerimistingimused ka juhul, kui ehitis on ehitusteatise esitamise kohustusega. Seega võib halduskoormus kasvada nendes pädevates asutustes, kes tõlgendasid normi varasemalt selliselt, et projekteerimistingimuste andmise vajadus puudub.

6.10.2.5. Edaspidi ei tohi seadustiku § 92 lõikes 9 nimetatud üleeuroopalisse teedevõrku kuuluva maantee ääre püstitada müügipunkti, võib suureneda järelevalve koormus või teeomaniku nõusoleku taotlemise hulk.

6.10.2.6. EhS lisades sätestatakse eraldi kategooriana põllumajandusehitised. Kuivõrd senini menetleti põllumajandusehitisi mitteelamute, mõne muu ehitise kategooria või EhS sätestatud erisätete alusel, võib halduskoormus kasvada nendes pädevates asutustes, kes varasemalt põllumajandusrajatisi üldse ei menetlenud (käsitlesid nn vaba ehitustegevusena). Erisätte alusel ehitusloa andmisel tuleb kaaluda ehitise ohtlikkust, mõjule avalikule ruumile ja isikute õigustele ning võrrelda seda teiste sarnaste ehitistega. Seega väheneb kavandatud muudatusega vajadus kaalumiseks ja erinevateks tõlgendusteks, mis võib erisätte kohaldamisega kaasnevat haldus- ja töökoormust sootuks vähendada (puudub vajadus erisätet kohaldada).


6.10.3. Hoonete energiatõhususe direktiivist93 tulenevate mõjude tasakaalustamine
Käesoleva eelnõu halduskoormust vähendavate muudatuste elluviimisel tasakaalustatakse etteulatuvalt hoonete energiatõhususe direktiivi ülevõtmisega kaasnevat täiendavat halduskoormust, mis võib tekkida näiteks uute hoonete süsinikujalajälje hindamise kohustuse seadmisel ning laadimistaristule, sisekliimale ning tehnosüsteemidele ja nende juhtimissüsteemidele esitatud nõuete laiendamisel.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

7.1. Riigilõivu seaduse muutmisega seotud kohaliku omavalitsuse üksuste tulude vähenemine
Riigilõivuseaduse § 3316 kehtetuks tunnistamisel tasutakse õigusliku aluseta ehitise ehitisregistrisse kandmisel riigilõivu ehitus- või kasutusloa taotluse läbivaatamise eest tasumisele kuuluva riigilõivu määra ulatuses. Ehitus- või kasutusteatise alusel ehitise registrisse kandmine on riigilõivuvaba. Mõju kohaliku omavalitsuse üksuste tulude vähenemisele on väike, kuna ehitisi, mis on rajatud õigusliku aluseta ning mis on ehitisregistrisse kandmata, on vähe. Mõju hindamisel tuleb tähele panna, et riigilõivu nõudmine kehtiva sätte alusel on õigustatud vaid juhul, kui ehitis tervikuna ehitisregistrist puudub, mitte olukorras, kus seadustatakse ehitisregistrisse kantud ehitisel õigusliku aluseta tehtud ehitustöid94. EhSRS-i § 26 lõike 1 kohaselt oli kohalike omavalitsuste kohustuseks korrastada ehitisregistri andmed 2020. aasta 1. jaanuariks.

8. Rakendusaktid

8.1. Olemasolevate volitusnormide täpsustamine
EhS-i § 13 lõikes 3, § 14 lõikes 4, § 15 lõikes 5, § 17 lõikes 5 ja § 18 lõikes 5 sisalduvaid volitusnorme täpsustatakse. Seni on EhS-i volitusnormide puudusena nimetatud liialt laia sõnastust. Seetõttu ei uuendata volitusnormide täpsustamisega nende alusel kehtestatud määruseid, vaid täpsustatakse liiga üldiselt sõnastatud volitusnorme kehtivate määruste sisu järgi.

8.2. Uued rakendusaktid
Seadusena jõustumisel tuleb ette valmistada järgmise määruse terviktekst:
8.2.1. Teede liigid ja üleeuroopalise teedevõrgu teede asukohad Eesti territooriumil
Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tee ehitamise ja korrashoiu terminid ning teede liigid ja § 92 lõikes 9 nimetatud üleeuroopalise teedevõrgu teede asukohad Eesti territooriumil.

EHS-ist jäetakse välja volitusnorm tee koosseisu kuuluvate rajatiste loetelu ja riigiteede nimekirja kehtestamiseks, kuna riigiteede nimekirja kehtestamine volitatakse Transpordiametile (vt § 921 selgitust) ja tee koosseisu kuuluvate rajatiste loetelu volitusnorm on seni olnud sisustamata ning selleks puudub ka vajadus, sest EHS-i § 92 lõige 1 annab ammendava loetelu tee koosseisus olevate rajatiste kohta.

Määrusega (EÜ) nr 2024/1679 kehtestatud üleeuroopalise teedevõrgu teede marsruudid on esitatud linnade ja sihtpunktide täpsusega ega käsitle marsruutide paiknemist linnade ja asulate sees. Seega on üleeuroopalise teedevõrgu teede asukohad asulates õigusakti või muu õigusi ja kohustusi kehtestatava dokumendiga määramata. Arvestama peab, et üleeuroopalise teedevõrgu teed on suure liikluskoormuse ja funktsionaalse tähtsusega maanteed või magistraaltänavad, millele on kehtestatud erinõuded (nt EhS §-s 102). Üleeuroopalise teedevõrgu teede arendamisel on võimalik kasutada ka Euroopa Liidu rahastamisallikaid. Seetõttu on üleeuroopalise teedevõrgu teede asukohtade kindlaksmääramine ja selleks vajaliku õigusselguse tagamine väga oluline. Üleeuroopalise teedevõrgu teede asukohti on üritatud asulates määrata „Transpordi Arengukavas“, kuid valdkonna arengut suunav strateegiline dokument ei ole õigusnorm ega taga selleks vajalikku läbipaistvat menetlusprotseduuri.

8.3. Muudetavad rakendusaktid

Seaduse jõustumisel tuleb muuta teeregistri põhimäärust.

8.4. Rakendusaktide kavandid:

Rakendusaktide kavandid on seletuskirja lisas 1.



9. Seaduse jõustumine

Paragrahvis 6 nimetatud sätetele on määratud hilisem jõustumisaeg, et oleks piisavalt aega uute ministri määruste vastuvõtmiseks. Muus osas jõustub seadus üldises korras, sest kavandatavad sätted ei vaja oma sisult täiendavat üleminekuaega.

10. Kooskõlastamine ja kaasamine

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule ([email protected]) ning arvamuse avaldamiseks Eesti Arhitektide Liidule ([email protected]), Eesti Ehitusettevõtjate Liidule ([email protected]), Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidule ([email protected]), Eesti Ehitusinseneride Liidule ([email protected]), Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule ([email protected]), Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule ([email protected]), Eesti Kaubandus-Tööstuskojale ([email protected]), Eesti Kinnisvara Korrashoiu Liidule ([email protected]), Eesti Kinnisvarafirmade Liidule ([email protected]), Eesti Korteriühistute Liidule ([email protected]), Eesti Maastikuarhitektide Liidule ([email protected]), Eesti Sisearhitektide Liidule ([email protected]), Eesti Taristuehituse Liidule ([email protected]), Eesti Omanike Keskliidule ([email protected]), Eesti Puuetega Inimeste Kojale ([email protected]), Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liidule ([email protected]), Eesti Vesiviljelejate Liidule ([email protected]), Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistule ([email protected]; [email protected]), Eesti Veeinseneride Liidule ([email protected]), Eesti Veevarustuse ja Kanalisatsiooniinseneride Seltsile ([email protected]), Eesti Vee-ettevõtete Liidule ([email protected]), Keskkonnaametile ([email protected]), Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ([email protected]), Kutsekojale ([email protected]), Transpordiametile ([email protected]), Riigi Kinnisvara AS-ile ([email protected]), Digitaalehituse Klastrile ([email protected]), Õiguskantsleri Kantseleile ([email protected]), Tartu Ülikoolile ([email protected]), Eesti Maaülikoolile ([email protected]) ja Tallinna Tehnikaülikoolile ([email protected]).

Eelnõu on avalikustatud eelnõude infosüsteemis (EIS) ja saadud tagasisidet analüüsiti ning võimalusel on seda arvestatud eelnõu ja seletuskirja koostamisel. Esitatud märkused, ettepanekud ja kommentaarid on esitatud kooskõlastustabelis (seletuskirja lisa 2).


Lauri Hussar
Riigikogu esimees


Tallinn „…“ ……… 2025
Algatab Vabariigi Valitsus „…“ …….. 2025

(allkirjastatud digitaalselt)


Tabel kasutusteatise, ehitusprojekti ja kasutusloa kohustuslikkuse kohta

Ehitusseadustik
Lisa 2

*Tabelis toodud numbriliste väärtuste lugemisel tuleb juhinduda järgmisest näitest: 20,0 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 m kõrgusel hoonel teavituskohustus puudub, kuid seda ületav ehk 20,1 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 meetri kõrgune hoone liigitub järgmisesse kategooriasse ja selle püstitamisele kohaldub kasutusteatise esitamise nõue.



Tegevus
Hoone

Püstitamine rajamine
Ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas
Ümberehitamine või laiendamine kuni 33%
Laiendamine üle 33%
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Kasutusotstarbe muutmine
Ehitisealuse pinnaga 0–20 m2 ja kuni 5 m kõrge
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Ehitisealuse pinnaga 20–60 m2 ja kuni 5 m
kõrge
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub
Kasutusteatis
Ehitisealuse pinnaga 0–60 m2 ja üle 5 m kõrge
Kasutusluba
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusluba
Puudub
Kasutusteatis
Ehitisealuse pinnaga
60 m2–500 m2
ja kuni 12 m kõrge
Kasutusluba
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Kasutusluba
Puudub
Kasutusteatis
Ehitisealuse pinnaga üle 500 m2 või üle 12 m kõrge
Kasutusluba
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub
Kasutusteatis

Tegevus
Ehitis
Püstitamine Rajamine Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Raudteerajatis
Rongiliikluse juhtimissüsteemid, sh elektritsentralisatsioon
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub
Kontaktvõrk, veoalajaam
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub
Rööbastee
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub
Raudteeületuskoht
Kasutusluba
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Kasutusluba
Puudub
Raudteeületuskoha automaatne foorisignalisatsioon
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub
(Raudtee)sild, -viadukt,
-tunnel, jalakäijate tunnel
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Truup
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Oote- või laadimisplatvorm, estakaad
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub
Muud raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud rajatised
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Tee
Avalikult kasutatav tee (sh sild, viadukt, tunnel)
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Avalikkusele ligipääsetav eratee
Kasutusluba
Puudub
Kasutusteatis
Puudub
Sild, viadukt, tunnel
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusteatis




Tegevus

Ehitis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Surveseadmed, gaasi- ja elektripaigaldised

Auditikohustuslik
surveseade
Kasutusluba
Kasutusteatis
Puudub
Puudub

Soojatorustik- või jahutustorustik
Kasutusluba
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub

Hooneväline auditikohustuslik gaasipaigaldis
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusteatis
Puudub

35–50 kV maakaabel-, veekaabel- või õhuliin ja/või selle juurde kuuluv alajaam
Kasutusluba
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub

50 kV ja kõrgema pingega õhuliin, vee- või maakaabelliin ja/või selle
juurde kuuluv alajaam
Kasutusluba
Kasutusteatis
Kasutusluba
Puudub

Üle 100 kW elektritootmisrajatis või energiasalvestusüksus
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub

Kuni 100 kW elektritootmisrajatis või energiasalvestusüksus
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub

Elektriauto laadimistaristu
Kasutusteatis
Puudub
Puudub
Puudub

Side- ja telekommunikatsiooniehitised

Liinirajatised (v.a liin ja sidemast ning olemas- olevatele postidele ja ehitistele paigaldatud ja paigaldatavad kaablid), milleks on maakaabel, veekogu põhjas paiknev kaabel, kaablitunnel, kaablikanalisatsioon, õhuliin,
konteiner
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub


Tegevus

Ehitis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Side-, raadio- ja
televisioonimast

Kasutusluba
Kasutusteatis
Kasutusluba
Puudub
Veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik ning sademeveerajatis
Ühisveevärgi- ja
kanalisatsioonitorustik
Kasutusluba
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Kasutusluba
Kasutusteatis
Tarbimiskoha veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik koos abiseadmetega, sh tarbimiskoha sademevee- kanalisatsioon
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis
Väljaspool tarbimiskohta asuvad sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatised
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis
Kanalisatsiooniehitis
Reovee kogumismahuti
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Reoveepuhasti jõudlusega
kuni 50 inimekvivalenti
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis
Reoveepuhasti jõudlusega alates 50 inimekvivalendist
Kasutusluba
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Kasutusluba
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Muud vee-ehitised
Pinnaveehaare
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusteatis
Salvkaev
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub
Puudub

Tegevus

Ehitis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Puurkaev, tootlikkus üle 10 m3 ööpäevas või üle 50 inimese
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub
Puudub
Puurkaev, tootlikkus alla 10 m3 ööpäevas või
kuni 50 inimest
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub
Puudub
Puurauk

Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub
Puudub
Tamm ja pais
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Kasutusteatis ja
ehitusprojekt
Puudub
Ranna või kalda kindlustusrajatis

Kasutusteatis
Puudub
Puudub
Puudub
Veehoidla

Kasutusluba
Kasutusteatis
Kasutusluba
Puudub
Tuletõrje veevõtukoht, selle teenindamiseks rajatav vee- allikas (v.a ühisveevärk ja
-kanalisatsioon)
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Puudub
Kalapääs (v.a tehiskärestik vooluveekogu sängis)
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis ja ehitusprojekt
Kasutusteatis
Vesiviljelusbasseinid, ehitisaluse pinnaga üle 20 m2 ja sellega funktsionaalselt seotud rajatised

Kasutusluba
Kasutusteatis
Kasutusluba
Puudub
Spordi- ja puhkerajatis
Avaliku kasutusega spordi- ja puhkerajatis, sh mänguväljak
Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub


Tegevus

Ehitis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Riigikaitseline ja julgeolekuasutuse rajatis
Harjutusväljal paiknev väljaõppeehitis
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Lasketiir
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Riigipiiri taristu
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Erirajatis
Üle 5 m kõrge ja avalikkusele suunatud monument, skulptuur, mälestusmärk, purskkaev ja muu selline rajatis
Kasutusteatis
Puudub
Kasutusteatis
Puudub
Üle 20 m2 ehitisealuse pinnaga bassein (v.a vesiviljelusbassein)
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub
Varikatus üle 20 m2 ehitisealuse pinnaga, viidad ja infotahvlid üle 4 m2 pindalaga ja üle 2,5 m
kõrged
Kasutusteatis
Puudub
Puudub
Puudub
Lipumast üle 10 m kõrge
Kasutusteatis
Puudub
Puudub
Puudub
Piirdeaed või värav, mille ehitamisega kaasnesid kaevetööd sügavamal kui 30 cm
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Maapinnast üle 1 m kõrge
terrass
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub





Tegevus

Ehitis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Prügimäerajatis
Kasutusluba
Puudub
Kasutusluba
Puudub
Asfalditehas, välja arvatud mobiilne asfalditehas

Kasutusteatis
Puudub
Kasutusteatis
Puudub
Põllumajandusrajatis
Sõnniku- ja silohoidlad kuni 20 m2 ehitisealuse pinnaga

Kasutusteatis
Kasutusteatis
Kasutusteatis
Puudub
Sõnniku- ja silohoidlad üle 20 m2 ehitisealuse pinnaga

Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub
Kuivatid ja punkerhoidlad, välja arvatud mobiilsed

Kasutusluba
Kasutusluba
Kasutusluba
Puudub


Tabel ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse kohta

Ehitusseadustik
Lisa 1

*Menetlusliigi valikul tuleb lähtuda tegevuse lõpptulemusest, välja arvatud lammutamise korral. Näiteks: 18 m2 ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 m kõrguse hoone ehitisealune pind suureneb laiendamise tulemusena 25 ruutmeetrini, tuleb menetlusliigi valikul lähtuda kategooriast „Ehitisealuse pinnaga 20–60 m2 ja kuni 5 m kõrge“.
** Tabelis toodud numbriliste väärtuste lugemisel tuleb juhinduda järgmisest näitest: 20,0 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 m kõrgusel hoonel teavituskohustus puudub, kuid seda ületav ehk 20,1 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 m kõrgune hoone liigitub järgmisesse kategooriasse ja selle püstitamisele kohaldub ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamise nõue.


Tegevus
Hoone
Püstitamine Rajamine
Ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas
Ümberehitamine või laiendamine kuni 33%
Laiendamine üle 33%
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Ehitisealuse pinnaga 0–20 m2 ja kuni 5 m kõrge
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Ehitisealuse pinnaga 20–60 m2 ja kuni 5 m
kõrge
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitisealuse pinnaga 0–60 m2 ja üle 5 m kõrge
Ehitusluba
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Ehitisealuse pinnaga
60 m2–500 m2 ja kuni 12 m kõrge
Ehitusluba
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Ehitisealuse pinnaga üle 500 m2 või üle 12 m kõrge
Ehitusluba
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba

Tegevus
Rajatis
Püstitamine Rajamine Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Raudteerajatis
Rongiliikluse juhtimissüsteemid, sh elektritsentralisatsioon
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Kontaktvõrk, veoalajaam
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Rööbastee
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Raudteeületuskoht
Ehitusluba
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Raudteeületuskoha automaatne foorisignalisatsioon
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
(Raudtee)sild, -viadukt,
-tunnel, jalakäijate tunnel
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusluba
Truup
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Ehitusteatis
Oote- või laadimisplatvorm,
estakaad
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Muud raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud rajatised
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Ehitusteatis
Tee
Avalikult kasutatav tee (sh sild, viadukt, tunnel)
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Avalikkusele ligipääsetav
eratee
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Puudub
Ehitusteatis
Sild, viadukt, tunnel
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Tegevus

Rajatis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Õhutranspordirajatis
Lennuväli
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Lennuvälja stardi- ja maandumisrada
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Lennuvälja teenindustee
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Sadama- ja avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendatud ehitis
Sadamakai ehitisealuse
pinnaga 0–60 m2
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Sadamakai ehitisealuse pinnaga üle 60 m2
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Lainemurdja, muul
ehitisealuse pinnaga 0–60 m2
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Lainemurdja, muul ehitisealuse pinnaga üle 60 m2
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Lüüs
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Sadama ohutus-, turva-,
side-, valgustus- ja energia- või tehnorajatis
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Ujuvkai
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Muu avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendatud ehitis ehitisealuse pinnaga kuni 10 m2
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Muu avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendatud ehitis ehitisealuse pinnaga
üle 10 m2
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba


Tegevus

Rajatis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendamata ehitis, sealhulgas kaldaga funktsionaalselt seotud ehitis
Avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendamata ehitis
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Veesõidukite teenindamiseks
vajalik sadamarajatis
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Sadamaga funktsionaalselt
seotud veeliiklusrajatis
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Kaldal asuva ehitise teenindamiseks vajalik avalikus veekogus asuv (v.a riigipiiri ületav või maakondadevaheline)
tehnovõrk või -rajatis
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Supelranda teenindav kaldaga püsivalt ühendamata spordi- või puhkerajatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Vesiviljeluseks mõeldud võrgust kotiga kalasump, karbi- ja vetikavõrk, karbi- ja vetikaliin ning vetikasump
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Puudub
Tõsteseade
Köistee
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Eraldiseisev alaline kraana
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis ja ehitusprojekt

Puudub
Ehitusluba




Tegevus

Rajatis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Surveseadmed, gaasi- ja elektripaigaldised
Auditikohustuslik surveseade
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusluba
Soojatorustik- või jahutustorustik
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Hooneväline
auditikohustuslik gaasipaigaldis
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
35–50 kV maakaabel-, veekaabel- või õhuliin ja/või selle juurde kuuluv alajaam
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Üle 50 kV maakaabel-, veekaabel- või õhuliin ja/või selle juurde kuuluv alajaam
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Puudub
Ehitusteatis
Üle 100 kW elektritootmisrajatis või energiasalvestusüksus
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusteatis
Kuni 100 kW elektritootmisrajatis või energiasalvestusüksus
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Elektriauto laadimistaristu
Ehitusteatis
Puudub
Puudub
Puudub
Ehitusteatis
Side- ja telekommunikatsiooniehitised
Liinirajatised (v.a liin ja sidemast ning olemas- olevatele postidele ja ehitistele paigaldatud ja paigaldatavad kaablid), milleks on maakaabel, veekogu põhjas paiknev kaabel, kaablitunnel, kaablikanalisatsioon, õhuliin, konteiner
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Tegevus

Rajatis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Side-, raadio- või televisioonimast
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik ning sademeveerajatis
Ühisveevärgi- ja
kanalisatsioonitorustik
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Tarbimiskoha veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik koos abiseadmetega, sealhulgas tarbimiskoha sademevee- kanalisatsioon

Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Väljaspool tarbimiskohta asuvad sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatised
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Kanalisatsiooniehitis
Reovee kogumismahuti
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Reoveepuhasti jõudlusega kuni 50 inimekvivalenti
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Reoveepuhasti jõudlusega
alates 50 inimekvivalendist
Ehitusluba
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusluba
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis
Muud vee-ehitised
Pinnaveehaare

Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Salvkaev

Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Puudub
Ehitusteatis





Tegevus

Rajatis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Puurkaev, tootlikkus
üle 10 m3 ööpäevas või üle 50 inimese
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Puudub
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puurkaev, tootlikkus
alla 10 m3 ööpäevas või kuni 50 inimest
Ehitusluba
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Puudub
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puurauk
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Puudub
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Tamm ja pais

Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Ranna või kalda kindlustusrajatis
Ehitusluba
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Veehoidla
Ehitusluba
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Tuletõrje veevõtukoht, selle teenindamiseks rajatav vee- allikas (v.a ühisveevärk ja kanalisatsioon)
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Puudub
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Kalapääs (v.a tehiskärestik vooluveekogu sängis)
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitusteatis
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Vesiviljelusbasseinid, ehitisaluse pinnaga üle 20 m2 ja sellega funktsionaalselt seotud rajatised
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Puudub
Ehitusteatis
Spordi- ja puhkerajatis
Avaliku kasutusega spordi- ja puhkerajatis, sh mänguväljak
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis

Tegevus

Rajatis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Riigikaitseline ja julgeolekuasutuse rajatis
Harjutusväljal paiknev
väljaõppeehitis
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Lasketiir
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Riigipiiri taristu
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Ehitusteatis ja
ehitusprojekt
Puudub
Puudub
Erirajatis
Üle 5 m kõrge ja avalikkusele suunatud monument, skulptuur, mälestusmärk, purskkaev ja muu selline rajatis
Ehitusluba
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Üle 20 m2 ehitisealuse pinnaga bassein (v.a vesiviljelusbassein)
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Varikatus üle 20 m2 ehitisealuse pinnaga, viidad ja infotahvlid üle 4 m2 pindalaga ja üle 2,5 m kõrged
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Puudub
Puudub
Ehitusteatis
Lipumast üle 10 m kõrge
Ehitusteatis
Puudub
Puudub
Puudub
Ehitusteatis
Piirdeaed või värav, mille ehitamisega kaasnevad kaevetööd sügavamal kui 30 cm
Ehitusteatis ja ehitusprojekt
Puudub
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Maapinnast üle 1 m kõrge
terrass
Ehitusteatis
Puudub
Puudub
Puudub
Ehitusteatis





Tegevus

Rajatis
Püstitamine
Rajamine
Paigaldamine
Ümberehitamine
Laiendamine
Üksiku osa asendamine samaväärsega
Lammutamine
Prügimäerajatis
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba
Asfalditehas, välja arvatud mobiilne asfalditehas

Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Põllumajandusrajatis
Sõnniku- ja silohoidlad kuni 20 m2 ehitisealuse pinnaga

Ehitusteatis
Ehitusteatis
Ehitusteatis
Puudub
Ehitusteatis
Sõnniku- ja silohoidlad üle 20 m2 ehitisealuse pinnaga

Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusteatis
Kuivatid ja punkerhoidlad, välja arvatud mobiilsed

Ehitusluba
Ehitusluba
Ehitusluba
Puudub
Ehitusluba


Seletuskirja lisa 1 „Määruste kavandid“
KAVAND
Riigiteede liigid

Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 92 lõike 10 alusel.

§ 1. Riigiteede liigid
(1) Riigiteed liigitakse järgmiselt:
1) põhimaantee;
2) tugimaantee;
3) kõrvalmaantee;
4) ühendustee;
5) muu riigitee.
(2) Põhimaantee ühendab pealinna teiste suurte linnadega, neid linnu omavahel ning pealinna ja teisi suuri linnu üleeuroopalise teedevõrgu põhivõrku kuuluvate sadamate, lennujaamade, raudteesõlmede ja piiripunktidega.
(3) Tugimaantee ühendab linnu ning põhimaanteid omavahel ja ühendab üleeuroopalise teedevõrgu üldvõrku kuuluvaid sadamaid, lennujaamu ja raudteesõlmi põhimaanteedega.
(4) Kõrvalmaantee ühendab linnu alevite ja alevikega, aleveid ja alevikke omavahel või küladega ning neid kõiki põhi- ja tugimaanteedega.
(5) Ühendustee on liikluse kogumiseks või liiklusvoogude kanaliseerimiseks, samuti teede ristumisala sujuvaks ja ohutuks toimimiseks rajatud kogujatee, juurdepääsutee, ramp või muu sarnane tee.
(6) Muu riigitee on tee, mis on kantud riigiteede nimekirja ja mis oma tunnustelt ei ole ükski käesoleva paragrahvi lõigetes 2–5 nimetatud teedest.


§ 2. Üleeuroopalise teedevõrgu teed
(1) Üleeuroopalise teedevõrgu tee (edaspidi TEN-T tee) on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2024/1679 lisas I üldvõrgu, laiendatud põhivõrgu ja põhivõrgu kaartidel Eesti territooriumil märgitud üld- ja põhivõrgu maantee.
(2) TEN-T teede marsruudid avalikustatakse üleeuroopalise transpordivõrgu interaktiivse geograafilise ja tehnilise infosüsteemi kaardirakendusel TENtec.
(3) TEN-T teede nimekiri koos marsruutide asukohtade ja kirjeldusega on sätestatud käesoleva määruse lisas 1.

§ 3. Määruse jõustumine
Määrus jõustub üldises korras.

§ 4. Määruse kehtetuks tunnistamine
Majandus- ja taristuministri 25. juuni 2015. a määrus nr 72 „Riigiteede liigid ja nimekiri“ tunnistatakse kehtetuks.


(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vladimir Svet
taristuminister
Keit Kasemets
kantsler





Lisad: 1) Üleeuroopalise teedevõrgu üld- ja põhivõrgu teed Eesti territooriumil.

Taristuministri xx.xx.xxxx määruse nr xxx
„Tee liigid ja üleeuroopalise teedevõrgu
üld- ja põhivõrgu teed Eesti territooriumil“
Lisa
Üleeuroopalise teedevõrgu üld- ja põhivõrgu teed
TEN-T üldvõrgu maantee
TEN-T üldvõrgu teest põhivõrku kuuluv osa
TEN-T maanteede asukohad avalikult kasutatavatel teedel
1
1 Tallinn-Narva tee

-
Marsruudi algus Tallinna linnas kohalikul teel Peterburi tee, ristmikul J. Smuuli tänavaga (hargnemine TEN-T põhivõrgu tee Tallinn-Pärnu-Ikla marsruudilt). Marsruut kulgeb mööda Peterburi teed ristmikuni Väo tänavaga, kust algab riigitee. Edasi kulgeb marsruut mõõda põhimaanteed 1 Tallinn-Narva tee ja Narva linnas mööda kohalikke teid Tallinna maantee, Rahu tänav, Paul Kerese tänav, Aleksander Puškini tänav, Tuleviku tänav, läbib piiripunkti. Marsruudi lõpp on riigipiiril Venemaaga, Ida-Viru maakonnas Narva linnas põhimaanteel 1 Tallinn-Narva tee.
2
2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee

Marsruudi algusest kuni Lõunakeskuse liiklussõlmeni Tartu linnas
Marsruudi algus Tallinna linnas kohalikul teel Tartu maantee Ülemiste liiklussõlmes (hargnemine TEN-T põhivõrgu tee Tallinn-Pärnu-Ikla marsruudilt). Marsruut kulgeb mööda kohalikku teed Tartu maantee kuni linna lõunapiirini Mõigus. Edasi mööda riigi põhimaanteed 2 Tallinn – Tartu – Võru - Luhamaa tee, läbides Tartu linna kuni ristmikuni põhimaanteega 7 Riia - Pihkva tee (liitumine TEN-T üldvõrgu tee Riia-Pihkva marsruudiga). Marsruudi lõpp on Võru maakonnas Setomaa vallas Napi külas põhimaanteel 2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee.
3
3 Jõhvi-Tartu-Valga tee

-
Marsruudi algus Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas Edise külas põhimaantee 3 Jõhvi-Tartu-Valga tee ja põhimaantee 1 Tallinn-Narva tee ristmikul (hargnemine TEN-T üldvõrgu tee Tallinn-Narva marsruudilt). Marsruut kulgeb Jõhvi linnas mööda kohalikku teed Rakvere tänav kuni ristmikuni Veski ja Uue tänavaga, kus algab riigitee. Edasi mööda põhimaanteed 3 Jõhvi-Tartu-Valga tee üle raudtee kuni ringristmikuni Pargi ja Kaare tänavaga. Seejärel mööda kohalikke teid Kaare tänav, Tartu põik tänav ja Tartu maantee kuni linna lõunapiirini. Sealt edasi mööda riigi põhimaanteed 3 Jõhvi-Tartu-Valga tee kuni Tartu linna lähedal ristmikuni tugimanteega 39 Tartu-Jõgeva-Aravete tee. Marsruut jätkub mööda perspektiivset Tartu põhjapoolset ümbersõitu üle Emajõe kuni liitumiseni põhimaanteega 2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee (liitub TEN-T põhivõrgu tee Tallinn-Tartu marsruudiga). Sealt edasi ühine marsruut TEN-T põhivõrgu teega kuni Lõunakeskuse liiklussõlmeni. Edasi mööda põhimanteed 3 Jõhvi-Tartu-Valga tee, läbides Valga linna. Marsruudi lõpp on riigipiiril Läti Vabariigiga, Valga maakonnas Valga linnas, põhimaanteel 3 Jõhvi-Tartu-Valga tee.
4
4 Tallinn-Pärnu-Ikla tee

Kogu marsruut
Marsruudi algus on Tallinna linnas, Tallinn-Helsinki regulaarseid laevaliine teenindavates sadamates (Tallinna Vanasadama A ja D terminalid, mis on TEN-T põhivõrgu meresadam). Marsruut kulgeb Tallinna linnas kohalikke teid pidi läbi Ülemiste liiklussõlme linna läänepiirini, kust jätkub mööda põhimaanteed 4 Tallinn-Pärnu-Ikla tee ja läbides Pärnu* linna. Marsruudi lõpp on riigipiiril Läti Vabariigiga, Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas Ikla külas, riigiteel 4 Tallinn-Pärnu-Ikla tee.

5
5 Pärnu-Rakvere-Sõmeru tee

-
Marsruudi algus Pärnu maakonnas Pärnu linnas* Tammiste tänaval, ristmikul põhimaanteega 4 Tallinn-Pärnu-Ikla tee (hargnemine TEN-T põhivõrgu tee Tallinn-Pärnu-Ikla marsruudilt). Marsruut kulgeb mõõda põhimaanteed 5 Pärnu-Rakvere-Sõmeru tee, läbides Türi, Paide ja Rakvere linna kuni ristmikuni põhimanteega 1 Tallinn-Narva tee (kus liitub TEN-T üldvõrgu tee Tallinn-Narva marsruudiga). Marsruudi lõpp on Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas Sõmeru alevikus põhimaanteel 5 Pärnu-Rakvere-Sõmeru tee.
6
7 Riia-Pihkva tee

-
Marsruudi algus on Võru maakonnas Rõuge vallas Tsiiruli külas põhimaanteel 7 Riia-Pihkva tee, riigipiiril Läti Vabariigiga. Marsruut kulgeb mööda põhimaanteed 7
Riia-Pihkva tee läbi Luhamaa piiripunkti. Marsruudi lõpp on Võru maakonnas Setomaa vallas Lüta külas riigipiiril Venemaaga, tervikteel 7 Riia-Pihkva tee.
7
8 Tallinn-Paldiski tee;
11174 Paldiski -Padise tee;
11180 Paldiski Lõunasadama tee
-
Marsruudi algus Tallinna linnas A.H. Tammsaare tänaval Pärnu mnt liiklussõlmes (hargnemine TEN-T põhivõrgu tee Tallinn-Pärnu-Ikla marsruudilt). Marsruut kulgeb Tallinna linnas mööda kohalikke teid linna läänepiirini. Edasi mööda põhimaanteed 8 Tallinn-Paldiski tee kuni Paldiski linnas ristmikuni kõrvalmaanteega 11174
Paldiski-Padise tee, seejärel mööda seda kõrvalmaanteed ja kõrvalmaanteed 11180 Paldiski Lõunasadama tee kuni Paldiski Lõunasadamani (mis on TEN-T üldvõrgu meresadam). Marsruudi lõpp Harju maakonnas Paldiski linnas, Paldiski Lõunasadama juures kõrvalmaanteel 11180 Paldiski Lõunasadama tee.

8
9 Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla tee

-
Marsruudi algus Harju maakonnas Ääsmäe külas Ääsmäe liiklussõlmest (hargnemine TEN-T põhivõrgu tee Tallinn-Pärnu-Ikla marsruudilt). Marsruut kulgeb mööda põhimaanteed 9 Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla tee kuni Haapsalu linna* (asustusüksus) idapoolse piirini, läbib linna mööda kohalikke teid. Linna lõunapiirilt jätkub riigi põhimaantee 9 Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla tee kuni tee lõpuni Rohuküla sadama kinnistu põhjapoolsel piiril Rohukülas. Marsruudi lõpp Lääne maakonnas Haapsalu linna haldusterritooriumil Rohuküla külas rohuküla sadama juures (mis on TEN-T üldvõrgu meresadam) põhimaanteel 9 Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla tee.
9
10 Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare tee

-
Marsruudi algus Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas Rõuma külas ristmikult põhimanteega 9 Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla tee (hargnemine TEN-T üldvõrgu tee marsruudilt). Marsruut kulgeb mööda põhimaanteed 10 Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare tee kuni Virtsu sadamani (mis on TEN-T üldvõrgu meresadam). Marsruudi lõpp on Lääne maakonnas Lääneranna vallas Virtsu alevikus Virtsu sadama juures põhimaanteel 10 Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare tee.
10
11 Tallinna ringtee

-
Marsruudi algus Tallinna linnas Väo liiklussõlmes (hargnemine TEN-T üldvõrgu tee Tallinn-Narva marsruudilt). Marsruut kulgeb mööda põhimaanteed 11 Tallinna ringtee, ristub TEN-T põhivõrgu tee Tallinn-Tallinn marsruudiga Jüri liiklussõlmes, jätkub mööda põhimaanteed 11 Tallinna ringtee kuni Keila linnani (kus liitub TEN-T üldvõrgu tee Tallinn-Paldiski marsruudiga).
Marsruudi lõpp Harju maakonnas Harku vallas Tutermaa külas põhimaanteel 11 Tallinna ringtee.



































MÄÄRUSE KAVAND II
Teeregistri põhimäärus


Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 103 lõike 2 alusel.


1. peatükk
Üldsätted

§ 1.  Andmekogu nimetus
  Andmekogu nimetus on teeregister.

§ 2.  Teeregistri eesmärk
  Teeregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine.

§ 3.  Teeregistri vastutav töötleja
  (1) Teeregistri vastutav töötleja on Transpordiamet.
  (2) Teeregistri vastutav töötleja korraldab teeregistri majutamist, teenuste ja tehnoloogilise keskkonna haldamist ning töötleb teeregistri andmeid.

§ 4.  Teeregistri andmete õiguslik tähendus
  Teeregistri andmetel on informatiivne tähendus.

§ 5.  Nõuded andmete turvalisusele
  (1) Teeregistri andmete käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks rakendab vastutav töötleja asjakohaseid organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnoloogilisi turvameetmeid.
  (2) Teeregistri andmete turbeaste on keskmine (M) ja turvaklass on K1T2S1.

2. peatükk
Teeregistri ülesehitus, registriandmete töötlemine ja teeregistri koosseis 

§ 6.  Terminid
  Käesoleva määruse tähenduses:
  1) kergliiklustee on sõiduteest eraldatud jalgratta- ja jalgtee, jalgtee, jalgrattatee või tee koosseisu kuuluv kõnnitee;
  2) mahasõit on tee koosseisus olev rajatis teega piirnevale maaüksusele juurdepääsu võimaldamiseks või teeregistris registreerimata teele suundumiseks;
  3) ristmik on teeregistrisse kantud samatasandiliste sõiduteedega teede lõikumise punkt;
  4) liiklussõlm on eritasandiline ristmik või tüüplahendusest erineva kuju ja liikluskorraldusega samatasandiline ristmik või ühtset tervikut moodustav ristmike kogum.

§ 7.  Terviktee
  (1) Teeregistrisse kantakse riigiteed, kohalikud teed ja tee omaniku soovil muud teed. Teeregistrisse võib kanda:
1) metsatee;
2) avalikkusele ligipääsetava eratee;
3) eratee;
4) riigile kuuluv või kohalikule omavalitsusele kuuluv tee, mis ei ole määratud avalikuks kasutamiseks.
  (2) Toimiva tervikliku teedevõrgu moodustamise eesmärgil kantakse tee teeregistrisse tervikteena.

  (3) Terviktee kujundamisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest:
  1) terviktee on katkematu ning algab ja lõpeb teisel tervikteel;
  2) ühendustee on terviktee ning algab ja lõpeb tervikteel;
  3) terviktee algab suuremast asulast või väiksema numbriga tervikteelt;
  4) tupiktee on terviktee, mille algus on teisel tervikteel.
  (4) Teeregistri vastutav töötleja hindab esitatud terviktee vastavust lõikes 3 toodud põhimõtetele.
  (5) Teeregistrisse kantud tervikteede andmetest moodustab teeregistri vastutav töötleja Eesti topograafia andmekogu teelõikude ruumikujude baasil tervikteede ruumikujud, mis kuvatakse teeregistri kaardirakenduses.
  (6) Teeregistri vastutav töötleja hindab avalikku huvi lõike 1 punktides 2 ja 3 toodud tee vastu ning võib tee teeregistrisse kandmisest keelduda, kui selle vastu puudub piisav avalik huvi.

§ 8.  Teeregistrisse kantavad terviktee andmed
  (1) Teeregistrisse kantakse järgmised terviktee andmed:
  1) terviktee number;
  2) terviktee nimi;
  3) terviktee asukoht kaardil koos alguspunktiga;
  4) teeosa kood ja pikkus meetrites ning tee kood.
  (2) Tee koodi võimalikud väärtused on 1 või 2. Kaks on kasutusel siis, kui sõidusuunad on eraldatud eraldusribaga.

§ 9.  Teeregistrisse kantavad tee andmed
  (1) Terviktee jaotatakse ühesuguste tehniliste andmetega lõikudeks vähemalt lõike 2 punktides 1–8 toodud andmete alusel.
  (2) Teeregistrisse kantakse iga terviktee kohta järgmised andmed:
  1) liigitus maanteeks, tänavaks või kergliiklusteeks;
  2) liigitus riigiteeks, kohalikuks teeks, metsateeks, avalikkusele ligipääsetavaks erateeks, erateeks;
  3) haldusüksuse andmed – maakonna Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaatori kood (edaspidi EHAK kood), kohaliku omavalitsuse üksuse EHAK kood, vallasisese linna, alevi või aleviku EHAK kood, riigiteedel lisaks Transpordiameti regiooni kood;
  4) andmed kattuvate tervikteede kohta – kattuva terviktee number, Euroopa teedevõrgu tee number, üleeuroopalise teedevõrgu tee liik ja kood;
  5) nõutav suvine ja talvine seisunditase riigiteel ja kohalikul teel;
  6) andmed katte kohta – katte liik, katte laius, sõidutee laius, tugipeenra laius vasakul ja paremal;
  7) andmed katteta tee kohta – pealiskihi liik ja tee laius;
  8) andmed kõnnitee kohta – kõnnitee asukoht sõidutee suhtes, eraldatus sõiduteest, katte või pealiskihi liik ja kõnnitee laius;
  9) andmed silla, viadukti, estakaadi või tunneli kohta – nimi, unikaalne number, tüüp, laius, pikkus, avade arv, teljekoormuse piirang ja sõiduki massipiirang;
  10) andmed truubi kohta – truubi pikkus, avade arv ja läbimõõt;
  11) raudteeületuskoha tüüp;
  12) teeregistrisse kande tegemise aluseks oleva õigusakti või taotluse nimetus, number ja kuupäev;
  13) eratee avalikuks kasutamiseks määramise aluseks oleva dokumendi number ja kuupäev.
  (3) Lõike 2 punktides 1, 2, 6, 7, 8, 9 ja 11 toodud andmete täpsem liigitus on esitatud lisas.
  (4) Teeregistrisse võib kanda terviktee lõigu kohta järgmised andmed:
  1) jaotuspunkti andmed – jaotuspunkti liik ja asukoha kirjeldus;
  2) maantee väljaehitamise klass ja sõiduradade arv;
  3) tänava liik ja alamliik;
  4) hooldaja nimi ning hooldelepingu alguse ja lõpu kuupäev;
  5) andmed katte ehitamise kohta – ehitamise kuupäev, ehitamise meetod, kasutatud segu nimetus, segu omadusi parandavate lisandite olemasolu, katselõigu olemasolu ja katte kihi paksus;
  6) andmed pindamise kohta – pindamise kuupäev, pindamise tüüp, kasutatud killustiku tüüp ja fraktsioon ning sideaine mark;
  7) lisaandmed silla, viadukti, estakaadi ja tunneli kohta – ehitusaasta, ümberehituse aasta, normatiivne kandevõime, äärmiste paisumisvuukide vaheline kaugus, sõidutee ja kõnnitee laius, ava tüüp, üksikute avade arvutuslikud pikkused, tugiosade tüüp, sammaste arv, samba tüüp, samba konstruktsioon, samba ehitusmaterjal, tekiplaadi materjal, avaehituse materjal, põrkepiirde materjal, koonusekindlustuse materjal, seisundi kontrollimise aasta ja seisundi indeks;
  8) lisaandmed truubi kohta – ehitusaasta ja ümberehitusaasta, truubi materjal ning päise või kindlustuse olemasolu;
  9) teega funktsionaalselt seotud kergliiklustee asukoht sõidutee suhtes ning kergliiklustee liik ja unikaalne number;
  10) ühistranspordi peatuse paiknemine sõidutee suhtes, suletud või avatud laienduse olemasolu, katte liik ja ooteplatvormi olemasolu;
  11) liiklussõlme unikaalne number, nimi ja tüüp;
  12) ristmiku unikaalne number, tüüp, lõikuvate suundade arv, lõikuva tee number;
  13) riste unikaalne number ja lõikuva tee number;
  14) mahasõidu paiknemine tee suhtes, pealiskihi laius, pealiskihi materjal ja truubi olemasolu;
  15) teesse paigaldatud võrgu ja geotekstiili tüüp;
  16) katendi kihid ning kihi materjal ja paksus;
  17) katte defektide mõõtmise kuupäev, defektid liikide kaupa ja defektisumma;
  18) tee kandevõime mõõtmise kuupäev, mõõtmissuund, kasutatud mõõtmisseadme nimetus, katte keskmine temperatuur mõõtmisel, langeva koormuse suurus, mõõdetud läbipainde suurused paindekausis ja kandevõime väärtus;
  19) katte tasasuse mõõtmise kuupäev, tasasuse väärtus, mõõtmissuund ja kasutatud mõõtmisseadme nimetus;
  20) sõiduraja roopa sügavuse mõõtmise kuupäev, roopa sügavus, suurim roopa sügavus ja kasutatud mõõtmisseadme nimetus;
  21) aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus ja eraldi sõiduautode ja kaubikute, veoautode ja autobusside ning autorongide liiklussagedus protsentides ja arvuna;
  22) külmakerke tase ja tekkimise aasta;
  23) kruusatee väljaehitamise tase;
  24) teel asuva piiripunkti nimetus ja liik;
  25) valgustuspostide paiknemine sõidutee suhtes ja nende omanik;
  26) müratõkkeseina paiknemine sõidutee suhtes, materjal ja ehitusaasta;
  27) teepiirde paiknemine sõidutee suhtes, tüüp ja ehitusaasta;
  28) jalakäijate ülekäigu tüüp;
  29) teeseadme nimetus, tüüp ja paigaldamise aasta;
  30) liiklusloenduse püsipunkti tähis, tüüp ja liik;
  31) parkla ja teeninduskoha paiknemine sõidutee suhtes ja tüüp;
  32) tuisutõkke tüüp ja kõrgus;
  33) tähispostide samm;
  34) loomatõkkeaia paiknemine sõidutee suhtes, materjali liik ja aia kõrgus;
  35) muud asjakohased andmed.

  (5) Käesolevas paragrahvis sätestatud andmete esitamise § 7 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud teede kohta otsustab tee omanik.

§ 10.  Andmete joonaadressi määramine
  Teeregistrisse kantavad andmed adresseeritakse. Andmete adresseerimiseks kasutatakse ühte alljärgnevatest võimalustest ning määratakse:
  1) terviktee number, tee kood ja kaugus tee algusest;
  2) terviktee number, tee kood, teeosa number ja kaugus teeosa algusest;
  3) terviktee ruumikuju teljel olevad koordinaadid.

§ 11.  Andmete säilitamine ja arhiveerimine
  (1) Teeregistri andmed arhiveeritakse digitaalselt nende aktuaalsuse kaotamise päeval.
  (2) Teeregistri arhiveeritud andmeid säilitatakse kümme aastat.
  (3) Teeregistrisse kantud andmete säilitamisel ja arhiveerimisel lähtutakse arhiiviseadusest, selle alusel vastuvõetud õigusaktidest ja vastutava töötleja kehtestatud arhiveerimiskorrast.

3. peatükk
Andmete esitamine ja teeregistri pidamine 

§ 12.  Andmeandjad
  (1) Riigitee andmeandjaks on Transpordiamet.
  (2) Kohaliku tee andmeandjaks on kohaliku omavalitsuse üksus.
  (3) Paragrahvi 7 lõike 1 punktides 1–3 toodud tee andmeandjaks on tee omanik. Tee omaniku nõusolekul võib andmeandjaks olla ka kohaliku omavalitsuse üksus.

§ 13.  Tee andmete teeregistrisse esitamine
  (1) Andmeandja on kohustatud esitama §-s 8 ja § 9 lõikes 2 toodud andmed vastutavale
töötlejale 30 päeva jooksul tee vastuvõtmisest või kasutusloa andmisest arvates.
  (2) Riigitee esmase teeregistrisse kandmise ja sealt kustutamise aluseks on ehitusseadustiku § 92 lõike 10 alusel kehtestatud määrus, mis sätestab terviktee unikaalse numbri ja nime.
  (3) Kohaliku tee esmaseks teeregistrisse kandmiseks ja sealt kustutamiseks on andmeandjal kohustus esitada kohaliku omavalitsuse üksuse õigusakt, mis sätestab terviktee unikaalse numbri ja nime.
  (4) Paragrahvi 7 lõike 1 punktides 1–3 toodud tee esmaseks teeregistrisse kandmiseks on andmeandjal kohustus esitada tee omaniku taotlus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
  (5) Teeregistrisse §-s 9 toodud andmete esitamise aluseks on vastuvõtuakt, kasutusluba, kasutusteatis, tee avaliku kasutamise leping, mõõdistusakt või tee omaniku muu dokument.

§ 14.  Terviktee numbri määramine
  (1) Riigiteele antakse unikaalne number vahemikus 1–99999.
  (2) Ülejäänud teedele antakse unikaalne number vahemikus 1000000–9999999, kus esimesed kolm numbrit on tee alguspunkti kohaliku omavalitsuse üksuse EHAK kood.

§ 15.  Andmete teeregistrisse kandmise kord
  (1) Vastutav töötleja kannab pärast §-s 13 nimetatud dokumentide ja andmete saamist ning kontrollimist tee andmed teeregistrisse 15 tööpäeva jooksul eeldusel, et andmed olid korrektsed.
  (2) Andmete teeregistrisse kandmisel seostab vastutav töötleja kaardil tee ruumikuju maakatastri ruumiandmetega ning kontrollib, kas tee omandi ja eratee avalikuks kasutamiseks määramise andmed on esitatud korrektselt.

§ 16.  Andmete ristkasutus
  Andmevahetus teiste riigi infosüsteemi andmekogudega toimub riigi infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu.

§ 17.  Teeregistrisse esitatud andmete õigsuse tagamine
  (1) Andmeandja on kohustatud tagama enda poolt teeregistrisse esitatud andmete õigsuse.
  (2) Kui andmeandja avastab, et ta on esitanud teeregistrisse ebaõigeid andmeid, on ta kohustatud viivitamata esitama teeregistrile õiged andmed.
  (3) Teeregistri vastutaval töötlejal on õigus esitada andmeandjale järelepärimisi andmete õigsuse kohta.
  (4) Ebaõigete andmete avastamisel teeregistris sulgeb vastutav töötleja juurdepääsu nendele andmetele kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või nende parandamiseni. Vastutav töötleja teavitab sellest andmeandjat viivitamata.
  (5) Ekslike kannete avastamisel andmebaasis parandab teeregistri vastutav töötleja vead viie tööpäeva jooksul.
  (6) Vastutav töötleja võib tee omaniku nõusolekul erandina koguda ja registrisse kanda käesoleva määruse § 9 lõike 2 punktides 1–11 sätestatud andmeid teeregistrisse kantava tee kohta, kui see on vajalik teedevõrgu andmete ulatuslikuks ajakohastamiseks, teeregistris on olulises osas ebaõiged või puudulikud andmed ning vastav andmete kogumine on ette nähtud liiklusseaduse §-s 11 nimetatud teehoiukavas.

§ 18.  Teeregistri toimingu kohta teabe säilitamine

  Andmete teeregistrisse kandmisel, muutmisel või kustutamisel registreeritakse kande tegija ja kande tegemise kuupäev.

4. peatükk
Finantseerimine ja teeregistri lõpetamine 

§ 19.  Teeregistri pidamise finantseerimine
  Teeregistri hooldus- ja arendustöid ning pidamist rahastatakse riigieelarvest vastutavale töötlejale eraldatud vahenditest.
§ 20.  Teeregistri lõpetamise kord
  Teeregistri lõpetamise otsustab valdkonna eest vastutav minister.

5. peatükk
Rakendussätted 

§ 21.  Teeregistri asutamine ja varem esitatud andmete töötlemine
  (1) Teeregister on asutatud Vabariigi Valitsuse 28. juuli 2005. a määrusega nr 199 „Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus”.
  (2) Lõikes 1 nimetatud määruse alusel esitatud andmete töötlemist jätkatakse käesoleva määruse kohaselt.

§ 22. Määruse jõustumine
Määrus jõustub üldises korras.

§ 23. Määruse kehtetuks tunnistamine
Vabariigi Valitsuse 07. jaanuari 2016. a määrus nr 1 „Teeregistri põhimäärus“ tunnistatakse kehtetuks.


(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vladimir Svet
taristuminister
Keit Kasemets
kantsler




Lisa: Teeregistrisse kantava tee andmete täpsem liigitus




Taristuministri xx.xx.xxxx
määruse nr xx
„Teeregistri põhimäärus“
Lisa

Teeregistrisse kantava tee andmete täpsem liigitus
1. Paragrahvi 9 lõike 2 punktis 1 nimetatud liigiks võib olla:
1.1. maantee;
1.2. tänav;
1.3. kergliiklustee:
1.3.1. kõnnitee;
1.3.2. jalgtee;
1.3.3. jalgrattatee;
1.3.4. jalgratta- ja jalgtee.

2. Paragrahvi 9 lõike 2 punktis 2 nimetatud liigiks võib olla:
2.1. riigitee:
2.1.1. põhimaantee;
2.1.2. tugimaantee;
2.1.3. kõrvalmaantee;
2.1.4. ühendustee;
2.1.5. riigi jäätee;
2.1.6. muu riigitee;
2.2. kohalik tee;
2.3. metsatee;
2.4. avalikkusele ligipääsetav eratee;
2.5. eratee.

3. Paragrahvi 9 lõike 2 punktis 6 nimetatud tee katte liik võib olla:
3.1. kattega tee (katte liik teadmata);
3.2. monoliittsementbetoon;
3.3. monteeritav raudbetoon;
3.4. tihe asfaltbetoon;
3.5. poorne asfaltbetoon;
3.6. killustikmastiksasfalt;
3.7. kuumpinnatud asfaltbetoon;
3.8. dreenasfaltbetoon;
3.9. valuasfalt;
3.10. kergasfaltbetoon;
3.11. mustkate;
3.12. bituumenmakadam;
3.13. tuhkbetoon;
3.14. stabiliseeritud kate;
3.15. freesipurust kate;
3.16. pinnatud kruusatee;
3.17. munakivitee;
3.18. kiviparkett;
2

3.19. killustikkate.

4. Paragrahvi 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud katteta tee pealiskihi liik võib olla:
4.1. kruus;
4.2. pinnas.

5. Paragrahvi 9 lõike 2 punktis 8 nimetatud kõnnitee katte või pealiskihi liik võib olla:
5.1. asfaltbetoon;
5.2. plaat;
5.3. kivi;
5.4. kruus, killustik ja muu siirdekate;
5.5. muu.

6. Paragrahvi 9 lõike 2 punktis 9 nimetatud tüüp võib olla:
6.1. sild;
6.2. viadukt;
6.3. estakaad;
6.4. tunnel.

7. Paragrahvi 9 lõike 2 punktis 11 nimetatud raudteeületuskoha tüüp võib olla:
7.1. ainult foor ja/või helisignaal;
7.2. pooltõkkepuu, foor ja/või helisignaal;
7.3. täistõkkepuu, foor ja/või helisignaal.

Seletuskirja lisa 2
Ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse kooskõlastustabel
20.06.2025
Laekunud arvamus
Eelnõu algataja seisukoht
KOOSKÕLASTAJAD
Siseministeerium

1. Ehitusseadustiku (edaspidi EhS) eelnõu punktiga 9 muudetakse EhSi § 11 lg 2 loetelu ja kaotatakse ära operatiivkaart kui ehitisele esitatav nõue.

Muudatus on arusaadav ja SiM on valmis sellega seonduva nõude üle võtma tuleohutuse seadusesse. Palume EhSi eelnõu seletuskirja täiendada järgmiselt: „Asjaolu, et operatiivkaart ehitisele esitatavate nõuete loetelus enam ei esine, ei tähenda, et seda ei pea enam koostama. Operatiivkaardile esitatavad nõuded on sätestatud siseministri 30.03.2017. a määruses nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ (määrus nr 17). Ehitise operatiivkaart on oluline infoallikas päästjatele, kes saavad sealt muu hulgas näiteks teavet selle kohta, kuidas lülitada ehitiselt välja elekter või kas seal on muinsuskaitsealuseid väärtusi, mida esmajärjekorras päästa.“
Arvestatud
2. SiM on koostanud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu, millega nähakse ette EhS paragrahvi 11 lõike 2 täiendamine punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) varjendi rajamist;“.

Sellega seoses täiendatakse ka EhSi paragrahvi 130 lõiget 10 pärast sõna „tuleohutusnõuete“ sõnadega „ja varjendile esitatavate nõuete“.

Palume Kliimaministeeriumil (edaspidi KLIM) nimetatud muudatuste menetlust Riigikogus jälgida ja EhSi eelnõus võimalusega, et need muudatused saavad tehtud enne, kui EhSi eelnõu jõustub ja teha vastavad muudatused eelnõus õigeaegselt.
Arvestatud
3. EhSi eelnõu punktiga 13 sätestatakse ajutiste ehitiste ehitamise lubamine kinnisasjale, mille üldplaneeringu järgne juhtotstarve, detailplaneeringu järgne krundi kasutamise sihtotstarve või katastriüksuse sihtotstarve ei vasta ajutise ehitise kasutusotstarbele tingimusel, et üldplaneeringust tulenev maa-ala juhtotstarve jääb valdavaks ning detailplaneeringu olemasolul on tagatud detailplaneeringu terviklahenduse elluviidavas.

Palume KLIMil (näiteks EhSi eelnõu seletuskirjas) selgitada, kas see kehtib ka näiteks olukorras, kus pädevale asutusele esitatakse soov rajada ajutine kõrval(või abi)hoone, mis oma ehituslike nõuete poolest vastab varjendi nõuetele. Riigi seisukohast on äärmiselt oluline, et meie inimestel oleks võimalikult palju tugevaid ja asukohale lähedal olevad kohti, kuhu ohu korral varjuda. Oleme valmis KLIMiga arutama, kas sellise võimaluse rakendamisel on asjakohane seada näiteks ka mingid suuruse piirid või millised oleksid veel võimalikud takistused (eelkõige planeeringutes), millega arvestada.
Selgitame

Eelnõu punktis sisalduv säte ei sea piirangud ehitise kasutusotstarbest tulenevalt. Põhimõtteliselt võib ka varjend olla püstitatud ajutise ehitisena. Planeeringulised piirangud sisalduvad ennekõike planeerimisseaduses. Planeerimisseadust hoiab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja planeerimisseaduse muudatusi käesolev eelnõu ei puuduta.
4. Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse EhS-i § 15 lõike 3 punkti 5. EhS-i § 4 lõike 5 kohaselt on tehnosüsteem ehitise toimimiseks, kasutamiseks või ohutuse tagamiseks vajalike seadmete, paigaldiste või kommunikatsioonide kogum koos vajalike konstruktsioonielementidega. Kuna seade võib olla ka tehnosüsteemi osa, on EhS § 15 lõike 3 punktis 5 asjakohane viidata tehnosüsteemi mõistele. Seletuskirja kohaselt ei saa hooldus- ja kasutusjuhendit pidada selle paragrahvi kontekstis ehitudokumentideks, mistõttu jäetakse need mõisted viidatud lõike punktist 5 välja. Eelnõu koostaja on arvamusel, et seadmete all tuleb mõista ennekõike seadmeid seadme ohutuse seaduse mõistes, st koduelektroonikaga seotud teabe esitamine pädevale asutusele ei ole asjakohane.
SiM ei nõustu käsitlusega, et hooldus- ja kasutusjuhendeid ei saa pidada ehitusdokumentideks, sest Päästeamet lähtub ekspluateeritavate tuleohutuspaigaldiste hooldamise nõuete seadmisel olulisel määral hooldus- ja kasutusjuhistes, näiteks tuletõkke uste -klappide ja ventilatsioonisüsteemi hooldamine jne. Üksikasjaline tuleohutuspaigaldiste hoolduskohustus tuleneb määrusest nr 17, mis on antud EhS § 11 lg 4 alusel, mitte tuleohutuse seaduse alusel, kus on samuti kirjas tuleohutusega seonduvad kohustused. Kuna hooldusnõudeid ei saa panna üksnes määruse alusel, on oluline, et tuleohutusnõuded oleksid tagatud ka EhS alusel.
Arvestatud sisuliselt

Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud selliselt, et asjakohasel juhul võib kasutamise teave olla hooldusjuhendi osaks.
5. Eelnõu § 1 punktiga 23 muudetakse EhS-i § 16 lõiget 3. Eelnõuga nähakse ette, et edaspidi reguleeritakse seadustikus vaid hooldusjuhendit. Eelnõu koostaja hinnangul on kasutusjuhendil tähendus peamiselt eraõiguslikes suhetes (nt asja kokkulepitud omaduste vastavuse hindamisel, eelkõige suhetes tarbijaga). Olukorras, kus vajadust kasutusjuhendi ja hooldusjuhendi tegelikuks eristamiseks seaduse tasandil oluliseks peetud ei ole (st ei ole sätestatud erinõudeid eraldiseisvalt kasutusjuhendile ja hooldusjuhendile), ei peeta vajalikuks jätta alles eraldi kasutusjuhendi mõistet ega reguleerida selle nõudeid seaduse tasemel.

SiM juhib tähelepanu, et hooldus- ja kasutusjuhendid on mõlemad olulised õigusallikad, mis puudutab erinevate tuleohutuspaigaldiste hooldus- ja korrashoiu nõudeid, mistõttu peame õigeks mõlemad mõisted EhS-i alles jätta.
Arvestatud sisuliselt

Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud selliselt, et asjakohasel juhul võib kasutamise teave olla hooldusjuhendi osaks.
6. Eelnõu § 1 punktiga 24 muudetakse EhS-i § 17 lõiget 1. Hooldusjuhend võimaldab ehitise omanikul ehitise erinõuetest teada saada ja seega loob võimaluse asjatundliku korrashoiu tagamiseks. Juhendist saab ehitise omanik teada, millised on konkreetse ehitise korrashoiuks vajalikud toimingud ning millal ja kuidas neid teha tuleb. Eelnõuga täpsustatakse lõikes 1 sisalduvaid mõisteid. EhS-i § 4 lõike 5 järgi on tehnosüsteem ehitise toimimiseks, kasutamiseks või ohutuse tagamiseks vajalike seadmete, paigaldiste või kommunikatsioonide kogum. Seetõttu on oluline, et ehitise omanik oleks teadlik ka tehnosüsteemi kui terviku korrashoiuks vajalikest nõuetest. Üksiku seadme teave peab hooldusjuhendis sisalduma asjakohastel, eeskätt õigusaktides sätestatud juhtudel või tootja poolt seadmele ette nähtud korrashoiunõuete olemasolul. Ka ehitises kasutatud materjali korrashoiunõuete kajastamine hooldusjuhendis on asjakohane siis, kui konkreetse materjali hooldamise kohta on tootja ette näinud erinõuded. Seega ei saa asjakohaseks pidada juhendeid, mis koostatakse laialt levinud ja keskmise mõistiku inimese jaoks arusaadava hoolduskohustusega materjalidele, näiteks vannitoa plaatidele võib teha märgpuhastust. Seadmetena tuleb mõista ennekõike seadmeid seadme ohutuse seaduse mõistes.

SiM on eelmistes punktides viidanud hooldus- ja kasutusjuhendite olulisusele tuleohutusnõuete tagamisel ning leiab, et antud säte on käesolevalt praktikas hästi toimiv ning muutmist ei vaja.

Arvestatud sisuliselt

Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud selliselt, et asjakohasel juhul võib kasutamise teave olla hooldusjuhendi osaks.
7. EhSi eelnõu punktiga 32 täiendatakse paragrahvi 26 lõikega 21 sõnastuses, mille kohaselt võib pädev asutus isiku taotluse alusel anda projekteerimistingimused ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetamata juhul.

Palume KLIMil (näiteks seletuskirjas) selgitada, et kui isik soovib selle sätte alusel projekteerimistingimusi kõrvalhoone püstitamiseks, mis ehituslikult vastab ka varjendi nõuetele, kas ka siis kavandatav muudatus kohalduks.

Selgitame

Viidatud säte ei sea projekteerimistingimuste taotluse esitamisel piiranguid tulenevalt ehitise kasutusotstarbest. Lisatava sätte alusel võib projekteerimistingimuste taotluse esitada nendel juhtudel, mida EhS § 26 seni ei sisaldanud. Eelnõu kohaselt väljastab pädev asutus projekteerimistingimused kaalukate aluste esinemisel, nt kui tegu on miljööala väärtushinnangute kohaselt väärtusliku või väga väärtusliku hoonega või muude kaalukate aluste esinemisel, nagu ehitise ohtlikkus, mõju avalikule ruumile või isikute õigustele. Kas projekteerimistingimusi väljastada, jääb pädeva asutuse kaalutluseks.

Abihoone püstitamine reeglina (sõltuvalt selle suurusest) projekteerimistingimusi ei vaja ka juhul, kui see on ehitatud varjendi nõuetele vastavaks.
8. EhSi eelnõu punktis 103 on jäänud ära viide punktile 3 ehk õige tekst peaks olema: paragrahvi 132 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt. Seletuskirjas on vastava muudatuse juures viide õige.
Arvestatud
Justiits- ja Digiministeerium

1. Eelnõu § 1 punkt 86 – kõnealuse sättega nähakse ette, et teeregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Juhime tähelepanu, et andmekogu asutamiseks ei ole vaja volitust anda ministrile, kuna andmekogu on juba seaduse regulatsiooni kehtestamisega asutatud, seega tuleb volitus anda üksnes põhimääruse kehtestamiseks. Samuti tuleks põhimääruse kehtestamise volitusele anda seadusega kindlad raamid (vt selle kohta EhS § 58 lg 21 kohta tehtud märkust, kooskõlastuskirjas p 5).
Arvestatud

Täpsustame eelnõud ja seletuskirja.
2. Eelnõu § 1 punkt 87 – kõnealuse sättega täiendatakse teeregistri andmete koosseisu ja lisatakse sinna tee ruumiandmed. Kehtiva põhimääruse kohaselt võib andmekogusse kanda ka näiteks tee hooldaja nime. Juhul, kui hooldajaks on eraisik või äriühing, millega seoses märgitakse andmekogusse ka juhatuse liikme nimi, kontakt vms, siis töödeldakse andmekogus ka isikuandmeid. Samuti kantakse teeregistrisse erateed, kuid hetkel ei selgu põhimäärusest, kas erateede kohta tehtud kandest nähtub ka eratee omaniku andmeid. Igasugust isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist käsitatakse eraelu puutumatuse (PS § 26) riivena (RKHKo 3-3-1-3-12, p 19). Pikemat selgitust põhiõiguste riive kohta palume vaadata EhS § 60 lg 1 kohta tehtud märkuse juurest (kooskõlastuskirjas p 5). Palume teeregistri regulatsioonis andmekoosseisus tuua välja töödeldavate isikuandmete kategooriad ning näha ette nende andmete säilitamise tähtajad.
Arvestame osaliselt

Teeregistris ei töödelda isikuandmeid. Täpsustame eelnõud.

Teehooldaja nimi on hoolet tegeva ettevõtte nimi ega sisalda täiendavalt ettevõtte ega esindaja (füüsilise isiku) andmeid Teehoolde tegija andmete kandmine teeregistrisse on vabatahtlik ning andmeid selle kohta esitab teeomanik ise. Teeregistris ei registreerita eraisikute või äriühingu liikmete nimesid.

Erateede andmete kandmine teeregistrisse on vabatahtlik ja ka sel puhul ei tehta kandeid tee füüsilisest isikust omaniku kohta. Füüsilise isiku esitatud taotlus või materjalid, kust nähtub füüsilisest isiku eratee omaniku nimi ei ole teeregistris, need jäävad dokumendiregistrisse AK märkega.



3. Eelnõust tulenevalt soovitakse kogu ulatuses ära muuta EhS § 132 lg 3 sõnastus. Samas seletuskirjast nähtuvalt on kavatsus muuta üksnes EhS § 132 lg 3 punkti 3 sõnastust. Seletuskirjas toodud plaan vaid nimetatud sätte punkti 3 muutmiseks on mõistlik, kuid palume viia eelnõusse sisse vastav parandus, s.t jätta eelnõusse vaid EhS § 132 lg 3 punkt 3 muudatus. Eelnõu § 1 punktis 103 kavandatud muudatuse tegemine on põhimõtteliselt õige, kuid sisu osas teeme ettepaneku selle sõnastust muuta ja parandada õiguskindluse seisukohast järgmiselt: „3) ehitise lammutamiseks kehtestatud tähtaeg on möödunud ning uue tähtaja määramine ei ole võimalik.“ Teie 31.01.2025 nr 1-4/25/511, KLIM/25- 0100/-1K Meie 25.03.2025 nr 8-2/1117 Praegune kehtiv EhS § 132 lg 3 punkti 3 sõnastus pärineb Riigikogu majanduskomisjoni algatatud seaduseelnõust, mistõttu ei ole tegemist Vabariigi Valitsuse poolt kaalutud muudatusega. Praegune kehtiva sätte sõnastus võimaldab sisuliselt ehitise lammutamise kohustuse panemist pelgalt formaalse õigusvastasuse tõttu, mis aga osutuks vaidluse korral ebaproportsionaalseks (ning omandipõhiõigust rikkuvaks). Sama probleem on ka eelnõus pakutud sõnastusega, mis seob lammutamise volituse pelgalt tähtaja (formaalse) määramise tingimusega. Käesolevaga toodud uus sõnastus arvestab selle kitsaskohaga ning sätestab selgelt hoopis sisulise tingimuse, et uue tähtaja määramine ei tohi ehitise lammutamise korral enam olla võimalik – ehk esinema peab materiaalne õigusvastasus, mida ei ole võimalik kõrvaldada pelgalt uue tähtaja määramisega.
Arvestatud
4. Eelnõu § 1 punkt 105 – muudetakse EhS § 139 lõiget 1 järgmiselt: „(1) Kasutusloata kasutamise eest, kui kasutusluba oli nõutav, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“ Seletuskiri on muudatuse osas napisõnaline, lk-l 50 on kirjas üks lause: “Eelnõu § 1 punktiga 105 muudetakse EhS-i § 139 lõiget 1. Lõikes 1 parandatakse ilmne ebatäpsus.” Kui uurida tausta, siis sätte sõnastus on olnud selline alates 2015. aastast, mil seadus vastu võeti. Kui lugeda seaduseelnõu 555SE seletuskirja, siis kasutatakse samuti “ehitusloa” sõna ehk et tegemist on olnud teadliku valikuga: “§ 161 sätestab, et kasutusloata kasutamise eest, kui ehitusluba oli nõutav, karistatakse rahatrahviga. Kasutusloa kohustus on sätestatud käesoleva seadustiku §-s 50. Kasutusloaga tõendatakse, et ehitise ehitamine vastas ehitusloale ning ehitist on võimalik kasutada nõuetele ja kasutusotstarbele vastavalt. Kui ehitist kasutatakse kasutusloata, siis võib ilmneda, et ehitise ehitamine ei vasta ehitusloale (ka ehitusprojektile) ning ehitist ei pruugi olla võimalik kasutusotstarbele vastavalt kasutada. Ehitise kasutusotstarbele vastav kasutus tähendab, et täidetud on erinevad ohutusnõuded seoses kasutusotstarbega. Näiteks laohoone kasutamisele esitatavad nõuded seoses selle sees hoitavate asjadega võivad olla erinevad (jahuladu või lõhkeainete ladu).” Eelnõus esitatakse EhS § 139 lõige 1 tervikuna uues sõnastuses. Kui tekste võrrelda, siis tegelikult soovitakse sõna „ehitusluba“ asendada sõnaga „kasutusluba“. Tekib oletus, et §-i 139 ei ole praktikas ühtegi korda kasutatud. Vastasel korral oleks eelnõu koostajate esitatud põhjendus, et tegemist on ilmse ebatäpsusega, juba varasemalt välja tulnud. Palume muudatust rohkem lahti seletada, milles see muudatus tegelikult seisneb, miks on tegemist ilmse ebatäpsusega (arvestades, et 2015. a eelnõu seletuskirjas kasutatakse ka sõna „ehitusluba“, mitte „kasutusluba“). Samuti palume seletuskirjas esitada kõnealuse normi rakendamise või mitterakendamise praktika kohta kinnitus.
Arvestatud sisuliselt

Muudatus jäetakse eelnõust välja.
5. Ehitisregistri kehtivad sätted – EhS § 58 lg 2 näeb ette, et ehitisregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Juhime tähelepanu, et ehitisregister on asutatud seaduse regulatsiooni kehtestamisega ja selle edasivolitamine ei ole vajalik, seega tuleks volitusnormist kehtetuks tunnistada sõnad „asutab ja selle“. EhS § 60 lg 1 näeb ette ehitisregistri andmekoosseisu. Muu hulgas töödeldakse ehitisregistris ka isikuandmeid. Igasugust isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist käsitatakse eraelu puutumatuse (PS § 26) riivena. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. See tähendab, et niisugune piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sättes väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte järgi peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Riigikogu võib täidesaatvat võimu volitada reguleerima üksnes vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid ning sealjuures peab seaduses sisalduv volitusnorm olema täpne, selge ja vastavuses piirangu intensiivsusega. Seda põhimõtet tuleb järgida ka isikuandmete töötlemisel. See tähendab, et isikuandmete töötlemine peab olema reguleeritud seadusega, määrusega võib seaduse norme täpsustada, kuid seda üksnes selge ja täpse ulatusega volitusnormi alusel. Mida intensiivsem on põhiõiguste piirang, seda üksikasjalikumad peavad olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ja menetlusnormid. Seega ei sobi isikuandmete töötlemise seaduslikuks aluseks üldine volitusnorm, mis jätab kõik peamised küsimused täitevvõimu reguleerida. Eelkõige peab seaduse tasandil määratlema isikuandmete töötlemise olukorrad ja eesmärgid, töödeldavate isikuandmete koosseisu vähemalt isikuandmete kategooriate täpsusega (viimast võib seaduse volitusnormi alusel määrusega täpsustada) ning töödeldavate isikuandmete säilitamise tähtajad. Igasugune isikuandmete töötlemine peab vastama andmetöötluse põhimõtetele vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artiklis 5 sätestatule. Eelnevast tulenevalt palume täpsustada EhS-is sisalduvat ehitisregistri regulatsiooni selliselt, et see vastaks seadusereservatsiooni põhimõttele ning põhimääruse kehtestamise volitusnormi selliselt, et sealt nähtuks volituse selged raamid. Seaduse tasandil peab olema kindlaks määratud andmekogu pidamise eesmärk, andmekogusse kantavate isikuandmete koosseis, andmekogu vastutav töötleja (vajadusel kaasvastutavad töötlejad), andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg (seda saab põhimääruses täpsustada, aga mitte pikendada) ning andmekogu põhimääruse volitusnormi raamid. Ehitisregistri puhul on seaduses ette nähtud andmekogu pidamise eesmärk, vastutav töötleja ning andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg. Seoses andmekoosseisuga on EhS § 60 lõike 1 loetelus märgitud näiteks omaniku andmed. Selline kategooria on liiga lai, kuna sealt ei selgu, milliseid andmeid on silmas peetud. Põhimäärusest nähtub, et ehitisregistris töödeldakse isiku üldandmeid. Üldandmete loetelu on andmete töörühmas kokku lepitud kinnine loetelu, mille alla kuuluvad maksimaalselt isiku nimi, isikukood, sugu, kodakondsus, kontakt, sh aadress, emakeel. Palume seaduse tasandi regulatsiooni täiendada nii, et sealt nähtuks, et isikuandmetest töödeldakse üksnes isiku üldandmeid ning seletuskirjas täpsustada, milliseid üldandmeid eelnimetatutest antud juhul andmekogus töödeldakse. Seoses andmekogu põhimääruse volitusnormiga palume täpsustada selle raame, täiendades EhS §- i 58 lõikega 21 järgmises sõnastuses: “(21 ) Ehitisregistri põhimääruses sätestatakse registri pidamise kord, sealhulgas: 1) andmeandjad ja nendelt saadavad andmed; 2) täpsem andmekoosseis; 3) vastutava töötleja ja volitatud töötleja ülesanded; 4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 5) andmete säilitamise täpsemad tähtajad; 6) muud korralduslikud küsimused.“
EhS § 60 lg 3 näeb ette, et ehitisregistri andmed avaldatakse ehitisregistri veebilehel. Ehitisregistri andmed tehakse kättesaadavaks X-tee kaudu. Juhime tähelepanu, et kuna avalikustatavad andmed hõlmavad ka isikuandmeid, siis tuleb PS §-st 26 tulenevalt seaduse tasandil ette näha, mis andmeid avalikustatakse ja mis eesmärgil. Selgitame, et avaliku teabe seaduse (AvTS) kohaselt on avalik teave kogu mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites ning sellele teabele juurdepääsu võib piirata seaduses sätestatud korras (AvTS § 3). Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt peab igasugusel andmetöötlusel olema eesmärk. Ehitisregistrit peetakse ja seal töödeldakse andmeid seadusest tuleneva kohustuse täitmise lihtsustamiseks. Selge ei ole aga, mis eesmärgil teatud andmeid avalikustatakse. Võib oletada, et seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks ei ole vajalik andmete avalikustamine ning viimasel on ehitisregistri pidamise eesmärgist erinev eesmärk, mida aga seadusest ega põhimäärusest ei nähtu. Eelnevast tulenevalt palume olukorras, kus avalikustatavad andmed hõlmavad ka isikuandmeid, nende isikuandmete kategooriad ja avalikustamise eesmärk näha ette seaduse tasandil.
Arvestatud sisuliselt

Ehitisregistri põhimääruse volitusnormi täpsustatakse vastavalt määruse reguleerimisalale.

Käesoleva eelnõu raames kitsendatakse § 60 lõikes 1 toodud „omanike andmed“ „omanike üldandmeteks“ ja selgitatakse seletuskirjas selle sisu. Muudatus „asutab ja selle“ kehtetuks tunnistamine viiakse käesoleva eelnõuga seadusesse.

Põhimääruse kohaselt on ehitisregistri andmed on avalikud, välja arvatud õigusaktides sätestatud juhtudel. EHR-i andmebaas on üles ehitatud sellist, et taotlustel olevad isikuandmed ei ole avalikud, st pole kõigile nähtavad.
6. EhS § 103 lg 6 kohaselt on teeregistri andmed avalikud. Juhime tähelepanu, et avaliku teabe seaduse kohaselt on kõik avalikke ülesandeid täites saadud andmed avalikud, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on kehtestatud juurdepääsupiirang, seega näib kõnealune säte seaduses olevat ebavajalik ja tuleks kehtetuks tunnistada
Arvestatud

Täiendame eelnõud ja seletuskirja
7. EhS § 103 lg 9 kohaselt avalikustatakse teeregistri andmed teeregistri veebilehel. Juhime tähelepanu, et juhul, kui avalikustatavad andmed sisaldavad ka isikuandmeid, näiteks tee hooldaja nimi, eratee omaniku nimi vms, siis tuleb seaduses ette näha isikuandmete avalikustamise alus ja eesmärk. Küll aga vajab reguleerimist seaduse tasandil teeregistri andmete aktiivne avalikustamine olukorras, kus andmete hulka kuuluvad ka isikuandmed (vt selle kohta EhS § 60 lg 3 kohta tehtud tähelepanekuid käesolevas kooskõlastuskirjas p 5 all).
Selgitame

Teeregistris ei töödelda isikuandmeid.




8. Teeme ettepaneku lisada määruste kavandite loetellu ka kliimaministri 17.11.2023 määruse nr 71 „Tee projekteerimise normid“ muutmine. Muutmine hõlmaks järgmiseid muudatusi: 1) paragrahvi 63 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „valgusti- või sidemastidele kõrgusega kuni 30 m“ tekstiosaga „valgustipostidele kõrgusega kuni 30 meetrit või sidemastidele kõrgusega kuni 60 meetrit“; 2) paragrahvi 63 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „Valgusti- või sidemastidele kõrgusega kuni 30 m“ tekstiosaga „Valgustipostidele kõrgusega kuni 30 meetrit või sidemastidele kõrgusega kuni 60 meetrit“. Sidemastide ehitamine tee vahetusse lähedusse võimaldab kasutada neid eesmärgil, et transpordikoridorid oleks kaetud 5G leviga. Tänane regulatsioon toetab kuni 30 m kõrguste sidemastide rajamist tee äärde, kuid sellise kõrgusega sidemastidest ei ole kasu transpordikoridorides mobiilside levi tagamiseks. Sideettevõtjad jagavad maste, st ühes mastis on mitme sideettevõtja seadmed. See aga tähendab, et praktiliselt ei mahu kolme sideettevõtja tugijaamad ühte 30 meetri kõrgusesse masti ära. See tooks omakorda kaasa vajaduse täiendavate sidemastide järele, et kõikidel sideettevõtjatel oleks transpordikoridoridel kvaliteetne katkematu mobiilside. Ühe sidemasti hinnanguline maksumus on ca 250 000 €, mistõttu 60-meetrine mast annab olulist kokkuhoidu investeeringute näol kvaliteetsesse mobiililevisse.
Mittearvestatud

Teega külgnevasse vabasse ruumi paigutatavad rajatised peavad olema standardi kohaselt läbi katsetatud ja neile peab olema väljastatud vastav ohutussertifikaat.

Standard ei käsitle väljaspool teega külgnevat vaba ruumi ega ka teepiirde taha paigaldatavaid maste/ehitisi. See tähendab §63 sõnastuste kontekstis, et teepiirde taha (selle tööulatusest kaugemale) võib kuni 30 m kõrguseid maste kavandada. Selliselt paigutatavad side- ja valgustimastid ega ka muud rajatised ei pea omama konkreetset ohutussertifikaati, kaitsevööndis aga need peavad olema püsivad ja väliste tegurite (tuulekoormus jne) osas arvutatud.

30 meetrine piirang aitab tagada teede konstruktsioonide ja liikluse ohutust. Lisaks arvestatakse kõrguspiirangu kehtestamisel ka potentsiaalset mõju tee kaitsevööndile, ohutusraadiusele ning kriisiolukordade korral reageerimisvõimekusele. Seega on kõrguspiirangul oluline roll teede ja liikluse ohutuse tagamisel ning seda ei saa käsitleda üksnes sidetaristu efektiivsuse vaatevinklist.

Lisaks ei ole riigiteede katastriüksused piisavalt laiad, et kõrgeid maste oleks võimalik transpordimaale paigutada. Ka tee äärde paigutatava masti teenindamist saab lahendada reeglina vaid olemasolevate ristumiskohtade kaudu, 2+2 sõiduradadega teede ääres on juurdepääs võimalik vaid läbi kogujateede. Sidetaristu hooldamisel jms vajalike masinate paiknemine suure liiklussagedusega riigiteel ei ole liiklusohutuse seisukohast võimalik.

Ettepanek puudutab tee ohutuse sätete muutmist, mille rakendamine toob kaasa täiendavaid ohtusid (sh ekstreemsete ilmastikuolude ja jäite korral, mis võib masti küljest lendumisel liiklejaid ohustada). Seega on selline lähenemine vastuolus mh Liiklusohutusprogrammis sätestatud 0-visiooniga.
60 m kõrgune mast võib vabalt paikneda 20-30 m asemel 60 m kaugusel teest ning sellest tulenev mobiilside kvaliteedi muutus ja levi ulatus piki teed on olematu. Nt tee kuju (kõverus) ja maapinna reljeef mõjutavad levi ulatust teel oluliselt rohkem.
9. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta. Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume eelnõu esitada Justiits- ja Digiministeeriumile täiendavaks kooskõlastamiseks pärast praegusel kooskõlastamisel saadud arvamuste läbivaatamist ja vajaduse korral eelnõu parandamist, et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist kontrollida selle vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale.
Arvestatud
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

1. Eelnõu § 1 p 4 kohta on seletuskirjas toodud, et taastamise eesmärk on võimaldada õnnetuse või lagunemise tagajärjel taastada hävinud hoone detailplaneeringut koostamata. Palume selguse huvides lisada seletuskirja, et juhul, kui hoone taastamise kohustus tuleneb planeeringust, tuleb taastamisel sellest lähtuda.
Arvestatud
2. Eelnõu § 1 p 9 muudab seaduse § 11 lg 2 ja sätestab ehitisele esitatavad nõuded. Teeme ettepaneku täiendada § 11 lg 2 p 4 turvalisuse nõudega. Eelnõu seletuskirja lk 9 ja 10 kohaselt on ehituskultuuri Davosi kvaliteedisüsteemi funktsionaalsus (kriteerium 2) ja mitmekesisus (kriteerium 5) olulisteks osiseks ruumi turvalisus. Samuti rõhutavad turvalisust mitmed teised kriteeriumid. Turvaline ruum kujuneb teadlike ruumiotsuste juhtimisel (kriteerium 1), on majanduslikult elujõuline (kriteerium 4), kontekstipõhine (kriteerium 6), toetab positiivset kohatunnetust (kriteerium 7) ning pakub ehitatud keskkonna harmoonilise lahenduse kaudu ilu, inspiratsiooni, naudingut ja rahulolu (kriteerium 8). Arvestades eeltoodut teeme ettepaneku turvalisus nõudena ka punktis 4 selgelt välja tuua.
Selgitame

Paragrahvi 11 lõike 2 sõnastus vastab ehitustoodete määruse lisale 1, kus on sätestatud nõuded ehitisele. Sisu poolest on tegemist näitliku nõuete kataloogiga.

EhS-s on turvalisuse põhimõte kaetud § 8 sätestatud ohutuse põhimõttega. EhS-i tähenduses on ohu mõistega hõlmatud õigushüvede ring piiratud inimese elu, tervise, vara ja keskkonna kaitsega. Teatud juhtudel on EhS-ga hõlmatud ka loodus- ja kultuuriväärtuse ning looma elu ja tervise kaitse. Sellist olukorda, kus oht eelnimetatud kaitstavatele hüvedele puudub, nimetatakse EhS-s kontekstis ohutuseks.

Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus turvalisuse põhimõtte eraldi nimetamiseks § 11 lg-s 2.
3. Eelnõu § 1 p 33 kohta on selgituses toodud, et kehtima jääb põhimõte, et ehitis peab vastama kõige detailsemale selle ehitise kohta kehtestatud planeeringule. Milline planeeringuliik on konkreetsel juhul asjakohane, tuleb iga kord hinnata. Üldine reegel on, et ehitamise vastavust tuleb hinnata liigilt kõige detailsemale olemasolevale planeeringule ja arvestada tuleb ka planeeringute hierarhiat. Selgitame, et maa-alal kehtivad tingimused ei tulene alati vaid detailsemast planeeringust, vaid võivad tuleneda ka üldisemast kehtivast planeeringust. Samuti on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud PlanS muutmise seaduse eelnõuga kavas kehtestada põhimõte, millele vastavalt olukorras, kui üldplaneering puudub või kui maakonnaplaneeringust varem kehtestatud üldplaneering ei kajasta maakonnaplaneeringus sätestatut, on maakonnaplaneering detailplaneeringu koostamise või projekteerimistingimuste väljaandmise aluseks. Arvestades eeltoodut palume asendada eelmärgitud lõik seletuskirjas järgmise lõiguga „Kehtima jääb põhimõte, et ehitis peab 2 (2) vastama kõige asjakohasemale maaalal kehtivale planeeringule. Milline planeeringuliik on konkreetsete tingimuste osas konkreetsel juhul asjakohane, tuleb iga kord hinnata.“.
Arvestatud
4. Eelnõu § 1 p 60 näeb ette, et paragrahvi 71 täiendatakse lõigetega 4–5 ja nähakse ette, et kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee kaitsevööndi laius on tee välimisest servast 15 meetrit, kui kaitsevöönd on ette nähtud üld- või detailplaneeringus. Samuti nähakse ette, et kaitsevööndi laiust võib tee omanik põhjendatud juhul vähendada. Selgitame, et ei üld- ega detailplaneeringu ülesandeks ei ole täna teede kaitsevööndi määramine. Ka ei ole teede puhul tegemist ehitistega, mille ehitamiseks oleks üldse detailplaneeringu koostamine nõutav. Üldjuhul määratakse detailplaneeringus vaid teed, mis on vajalikud detailplaneeringu kohustusliku hoone või rajatise toimimiseks, mida kergliiklusteed suure tõenäosusega ei ole. Seega teeme ettepaneku nimetatud regulatsioon eelnõust välja jätta ja kaaluda § 71 lg-s 2 ja 3 analoogse regulatsiooni loomist, millele vastavalt tuleneks ka kergliiklusteede kaitsevööndi ulatus seadusest
Arvestame

Eelnõust jäetakse muudatus välja.

Kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee kaitsevööndi vajadus on tingitud nähtavuskolmnurga tagamiseks asuväliste kergliiklusteede ristumisel. Vajalik kaitsevöönd ja selle ulatus tagatakse kavandamisel planeeringute raames või projekteerimistingimustega.
5. Eelnõu § 1 p 80 näeb ette, et § 99 lg 1 sõnastuse, millele vastavalt on projekteerimistingimused nõutavad EhS lisas 1 nimetatud ehitusloakohustusliku tee rajamise ja laiendamise ehitusprojekti koostamiseks, kui planeeringuga ei ole tee asukoht kinnistu täpsusega määratud. Selgitame, et planeeringuga ei ole kohustuslik määrata tee asukohta kinnistu täpsusega. Seega vajab säte ümbersõnastamist.
Selgitame

Planeeringuga ei ole kohustuslik määrata tee kinnitu täpsusega, samas ei ole see ka keelatud. Säte on vajalik ennekõike huvitatud isikute kaasamise korraldamise parendamise eesmärgil ning sätte muudatusega on täpsustatud, millal on projekteerimistingimused tee ehitamisel nõutavad.

Praktikas on kohalikel omavalitsustel tekkinud küsimusi, millistel puhkudel on vaja väljastada tee ehitamiseks projekteerimistingimused. Seetõttu täiendatakse sätet, et projekteerimistingimused on nõutavad vaid ehitusloakohustusliku tee rajamisel ning laiendamisel, kui planeeringuga ei ole tee asukoht kinnistu täpsusega määratud. Kui tee asukoht ei ole kinnistu täpsusega määratud, on uue tee rajamisel või olemasoleva tee laiendamisel vaja projekteerimistingimused anda.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

1. Eelnõu § 1 punktiga 79 täiendatakse ehitusseadustiku § 97 lõikega 31, mille kohaselt täidab Rail Balticu ülesõitude sildade ja viaduktide omaniku ülesandeid Transpordiamet, kuid nimetatud tee osal tagab tee seisundinõuetele vastavuse kohaliku omavalitsuse üksus, kui Transpordiameti ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel sõlmitava kokkuleppe alusel ei ole tee osa seisundinõuetele vastavuse tagamise kohustused poolte vahel jaotatud. Seletuskirja kohaselt on sätte eesmärk anda raudteetrassi ületava viadukti ja silla kandekonstruktsiooni omaniku kohustused üle Transpordiametile, kuid liiklusohutust tagava tee seisundinõuetele vastav hooldus üldiselt kohalikule omavalitsusele. Majandus- ja taristuministri 14. juuli 2015. a määruse nr 92 „Tee seisundinõuded“ §-s 31 on sätestatud silla seisundinõuded, mille tagamine eelnõu seletuskirja kohaselt peaks olema Transpordiameti kohustus (nt sillaelementide ohutus, temperatuuride erinevustest vuukide ja tugiosade liikuvus, hüdroisolatsioon, teraselementide kaitstus, erosioon jmt). Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on seisukohal, et eelnõu säte tuleb sõnastada selliselt, et oleks üheselt selge, et kohaliku omavalitsuse üksusele ei panda majandus- ja taristuministri 14. juuli 2015. a määruse nr 92 „Tee seisundinõuded“ §-s 31 sätestatud silla seisundinõuete tagamise kohustust.
Selgitame

Selgitame, et määrus „Tee seisundinõuded“ käsitleb sildade ja viaduktide korrashoidu terviklikult, lähtudes liiklusohutusest mida ei ole võimalik üheselt eraldada, kuna Rail Baltic raudteetrassi ületava kohalike teede viaduktide korrashoiukohustus jaguneb poolte vahel nö horisontaalselt, mitte vertikaalselt.

Seetõttu nähakse seadustikus ette tee seisundinõuetele vastavuse tagamise üksikasjade täpsustamiseks (nt teelt lumekoristuse korraldamine viisil, mis ei ummista veeviimareid, mille tulemusena võib vesi kahjustada kandekonstruktsiooni) kokkuleppe sõlmimist Transpordiameti ja kohaliku omavalitusüksuse vahel. Sätte mõte on selles, et kokkuleppe sõlmimisel vastutavad viadukti liiklusohutuse eest nii KOV kui ka TRAM ühiselt – TRAM viadukti kandekonstruktsiooni korrashoiu ja rekonstrueerimise eest ning KOV tee perioodilise hoolduse eest. Sõlmitavas kokkuleppes lepivad pooled kokku viadukti teehoiu korraldamise üksikasjad ning poolte kohustused, õigused ja vastutus teehoiu korraldamisel.

Juhul, kui kokkulepet ei sõlmita, vastutab kogu viadukti ja sellel oleva tee seisundinõuetele vastavuse eest kohalik omavalitusüksus.



2. Eelnõu § 1 punkti 107 kohaselt kehtestatakse ehitusseadustiku lisad uues sõnastuses ning lisadest jäetakse välja niisutus- ja kuivendusrajatised kuna: “niisutusrajatised ei ole ehitusseadustiku vaates sedavõrd olulise mõjuga rajatised, et nendele peaks kohaldama ehitusseadustiku kontekstis loa või teavitamise kohustust.“ Samas aga juhitakse eelnõu seletuskirjas tähelepanu, et „teatud juhtudel võib niisutusrajatise rajamisel olla vaja taotleda veeluba veeseaduse alusel.“ Samuti loobutakse ehitusseadustiku lisades kuivendusrajatise mõiste kasutamisest, lisades nende asemel lisadesse sademevee, drenaaživee ning muu pinnase ja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatised. 2 (2) Segaduse vältimiseks teeb Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ettepaneku täiendada seletuskirja selgitusega, et maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks rajatavate kuivendus- ja niisutusrajatiste ehitamist reguleerib maaparandusseadus.
Arvestatud
Kultuuriministeerium ühiselt Muinsuskaitseametiga

1. Täpsustada seletuskirja, et Davosi ruumikontseptsioon hõlmab ehitatud pärandit ja kultuurmaastikku.
Mittearvestatud

Esialgne ettepanek on sisuliselt sobilik kuid viited Davosi ruumikontseptsioonile jäävad eelnõu seletuskirjast esialgsel kujul välja. Seetõttu ei ole võimalik ettepanekut arvestada.

2. § 9 muudatuse seletuskirja lisada, et põhimõtet tuleb, lisaks keskkonnaõiguse normidele, rakendada koosmõjus kultuuripärandi säilitamise põhimõtetega ning sealjuures tuleb ka kultuuripärandit kasutada säästlikult.
Arvestatud sisuliselt

Seletuskirja täiendatud.
3. § 91 seletuskirja juures:
i)täiendada, et Davosi viies kriteerium, mitmekesisus, hõlmab ka ajalist mõõdet. Muuhulgas seda, et ehitatud keskkond koosneks erineval ajal rajatud hoonetest, mis aitavad tunnetada asula kujunemist pika aja vältel ning kajastavad erinevaid arhitektuuriperioode. Arhitektuurselt mitmekesine asularuum loob tugeva paigaidentiteedi (paigaidentiteet on Davosi kriteerium nr 7), toetades nii kodukohatunnet kui ka atraktiivsust külastajate jaoks. Ehitusseadustiku kontekstis saab arvesse võtta olemasolevate hoonete rekonstrueerimise eelistamist uute hoonete ehitamisele, nende kohandamist uutele funktsioonidele ning hoonete lammutamise otsusele alternatiivide analüüsi koostamist;eii) täiendada, et Davosi kuues ja seitsmes kriteerium, kontekst ja kohatunnetus, on otseselt seotud kultuuripärandi ja ajalooliste keskkondade säilitamisega;
Mittearvestatud

Esialgne ettepanek on sisuliselt sobilik kuid viited Davosi ruumikontseptsioonile jäävad eelnõu seletuskirjast esialgsel kujul välja. Seetõttu ei ole võimalik ettepanekut arvestada.

4. § 11 punktide 1-7 seletuskirja lk 11 lauset „Ehitised ja kõik nende osad projekteeritakse, konstrueeritakse ja demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nii, et nende olelusringi jooksul kasutatakse loodusvarasid säästvalt.“ täiendada pärast sõna „loodusvarasid“ sõnadega „ja kultuuripärandit“;
Selgitame

Paragrahvi 11 lõike 2 sõnastus vastab ehitustoodete määruse lisale 1, kus on sätestatud nõuded ehitisele. Sisu poolest on tegemist näitliku nõuete kataloogiga. Kuivõrd ehitustoodete määrus sätestab nõuded uutele ehitustoodetele, ei ole kultuuripärandi eraldi nimetamine käesolevas sättes asjakohane.

Kultuuriväärtuste kaitse ehitusseadustikust tuleneb §-st 8, mille kohaselt hõlmab ehitamise ohutus ka kultuuriväärtuste kaitset. Täiendavalt täidab seda eesmärki ka eelnõuga ajakohastatav § 9, mille kohaselt tuleb uute ehitiste ehitamisele eelistada olemasolevate ehitiste ajakohastamist. Spetsiifilised nõuded muinsuskaitsele tulenevad teistest eriseadustest.
5. § 14 lg 1 p 2 selgituses lk 15 täiendada, et erinevad uuringud või riskianalüüs võib tähendada ka kultuuripärandile spetsiifilisi uuringuid (vt ka kultuuriministri 15.05.2019 määrus nr 15 „Uuringu liigid, uuringu tegemise ja sellega seotud kulu hüvitamise kord ning uuringuteatise vorminõuded ja teatise esitamise kord“ https://www.riigiteataja.ee/akt/116052019003) või kultuuripärandit säästvate lahenduste analüüsi.
Arvestatud sisuliselt

Seletuskirja täiendatud.
Eesti Linnade ja Valdade Liit

1. Eelnõu §-ga 1 tehakse ehitusseadustikus järgmised muudatused: 1. 3) paragrahvi 4 lõike 3 punkti 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse tehnosüsteemi, mis muudab ehitise välisilmet või muid omadusi;“. Seletuskirjas on toodud, et „/…/ Seega võib ehitise oluliste omaduste muutus aset leida ka ilma välisilme muutuseta, näiteks ühe kütteliigi asendamisel teisega (nt ahjukütte asendamisel maaküttega). Ehitise omaduste oluline muutus ongi ehitise ümberehitamise tunnus.“. Ettepanek: Palume, et seletuskirja täiendatakse erinevate näidetega, et oleksid konkreetsemad suunised mida seadusandja on silmas pidanud. Eelkõige tekitab segadust seletuskirjas toodud ebamäärane mõiste „oluline“.
Arvestatud

Seletuskirja täiendatud.
2. 5) paragrahvi 4 lõike 4 neljandasse lausesse lisatav tekstiosa „või muutub väga vähesel määral“ Ettepanek: Leiame, et lisatud muudatus on liiga ebamäärane ja sõnastust tuleks täpsustada. Eelnõu seletuskirja kohaselt nähakse eelnõuga ette pädevatele asutustele väike kaalutlusruum olemuslikult sarnase ehitise mõiste sisustamisel.
Arvestatud osaliselt

Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud selliselt, et ehitise taastamisel olemuslikult sarnasena maht ja kasutusotstarve muutuda ei tohi ning arhitektuursed tingimused ei muutu või muutuvad väga vähesel määral.
3. 11) paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse punktiga 81 järgmises sõnastuses: „81) heitmete sattumist ehitisest väliskeskkonda;“; eelnõu seletuski jääb ebaselgeks. Nimelt võib seletuskirja lugedes aru saada, et tulevikus on hoonete kütmiseks välistatud kütuste põletamine sellisel moel, et suitsugaasid eralduvad hoonest väliskeskkonda. Eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Ehitised ja kõik nende osad projekteeritakse, konstrueeritakse ning demonteeritakse või lammutatakse ning neid kasutatakse ja hooldatakse nii, et oma olelusringi jooksul ei tekita need riski väliskeskkonnale, sh […] suitsugaaside eraldumise […] tõttu väliskeskkonda […].“. Ettepanek: Teeme ettepaneku seletuskirja täpsustada.
Arvestatud

Seletuskirja täiendatud.

4. 7) paragrahvi 9 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine peab olema võimalikult keskkonnasäästlik, seejuures tuleb eelistada ehitise ajakohastamist ning ehitamisel säästlikult kasutada loodusvarasid. Projekteerimisel tuleb arvestada kliimamuutuste mõjuga. Eelnõu seletuskirjas esitatakse "Ehituse pikk vaade 2035" visioonidokumendi peamisteks eesmärkideks bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine ning planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku uuendamine. Selleks on muudetud ehitusseadustiku paragrahve, lisatud kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna põhimõtteid ning arvestatud Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi kriteeriumitega. Eelnõu seletuskirjas rõhutatakse, et subjektiivsete arvamuste ja hinnangute lisamine menetlusse võib tuua kaasa loomevaidlusi ja pikendada projektide läbivaatamise aega. Ka tõstatatakse küsimusi kohalike omavalitsuste ja projekteerijate kompetentside osas ning mainitakse, et sellised muudatused võivad viia erineva menetluspraktikani ja ebavõrdse kohtlemiseni. Riigikohus on toonud välja õigusselguse põhimõtte olulisuse, et isikul peab olema võimalik ette näha õiguslikke tagajärgi. Lõpuks rõhutatakse, et seaduseelnõus peavad õigussuhted olema selgelt ja üheselt mõistetavad ning vältima loosunglikkust, mida Davosi kvaliteetse ruumi kriteeriumide lisamine võib põhjustada. Haldusmenetlus peaks olema eesmärgipärane, efektiivne, lihtne ja kiire, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Ettepanek Täiendad eelnõud jättes eelnõust välja § 91. Kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna põhimõte.
Arvestatud sisuliselt

Uut põhimõtet esialgsel kujul seadustikku ei lisata. Avatakse EhS § 13 lg 1 sobivuse mõiste. Ehitusseadustiku paragrahv 13 lõige 1 kohaselt peab ehitusprojekt arvestama ehitise sobivust. Tegu ei ole uue nõudega, vaid olemasoleva sättega, mida on praktikas ebapiisavalt sisustatud ja rakendatud. Seega täiendatakse ehitusprojektile esitatavaid nõudeid selgitusega, mida tuleb kaaluda sobivuse kriteeriumi all ning esialgsel kujul uusi põhinõudeid ei seata. Sobivuse kriteeriumi selgitamine muudab selle järgimise menetlustes eelduslikult lihtsamaks.


5. 13) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Pädev asutus võib põhjendatud juhul lubada ajutiste ehitiste ehitamist kinnisasjale, mille üldplaneeringu järgne juhtotstarve, detailplaneeringu järgne krundi kasutamise sihtotstarve või katastriüksuse sihtotstarve ei vasta ajutise ehitise kasutusotstarbele tingimusel, et üldplaneeringust tulenev maa-ala juhtotstarve jääb valdavaks ning detailplaneeringu olemasolul on tagatud detailplaneeringu terviklahenduse elluviidavus.“; Nagu püsiva nii ka ajutise ehitise puhul tuleb mõjude sh negatiivsete mõjude hindamisel arvestada nende olulisust, reaalset ja püsivat negatiivset mõju. Mitte igasugune negatiivne mõju ei ole põhjuseks ja aluseks teatise- või loamenetluses keeldumiseks. Sellist seisukohta toetab ka kohtupraktika. Seetõttu tuleb eelnõu sõnastuses rõhutada "püsivat negatiivset mõju". Selline rõhuasetus jätkaks EhS § 44 p-s 4 käsitletud keeldumise alust. Ettepanek Lisada seletuskirja lk 14 V lõigu teise lausesse põhjenduse: "Ehitise või ehitamisega ei kaasne kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsivat negatiivset mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada.
Arvestatud

Seletuskirja täiendatud.
6. 16) paragrahvi 14 lõike 2 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ehitusuuringu tulemused tuleb esitada õigusaktis sätestatud andmekogule või pädevale asutusele.“; Eelnõu seletuskirjas selgitatakse EhS § 14 lg 2 muutmist, kus ehitusuuringu tulemused tuleb esitada õigusaktis sätestatud andmekogule või pädevale asutusele. Muudatuse eesmärk on vähendada mitmele registrile ja haldusasutusele esitamise kohustust, lähtudes ühekordse küsimise põhimõttest. See aitab muuta haldusmenetluse eesmärgipärasemaks ja efektiivsemaks, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi. Tekib küsimus, millisele andmekogule või pädevale asutusele tuleb esitada topo-geodeetilised uuringud vastavalt majandus- ja taristuministri määrusele, kuna ehitisregistris puudub toimiv lahendus. Paljud suuremad omavalitsused on korraldanud geodeetiliste tööde kogumist enda andmekogudes, milleks on tehtud olulisi kulutusi. Eelnõus viidatakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EL) 2018/1724, kuid selle täpset sisu ei ole selgitatud. Eelnõu seletuskirjas esitatud põhjendused peavad olema selgelt viidatud või kokkuvõtvalt välja toodud, et muudatuse mõju oleks arusaadav. Ettepanek muuta eelnõu teksti nii, et säilib võimalus koguda samu andmeid ka KOVide andmekogudesse, kui neid on seni juba kogutud või vastasel juhul luua võimalused andmekogude liidestamiseks /andmete ristkasutuseks. Võimalik sõnastus eelnõus: "Topo-geodeetilise uuringu ja teostusmõõdistamiste tulemused tuleb esitada ehitisregistrile või kohaliku omavalitsuse andmekogule. Muud uuringud tuleb esitada õigusaktis sätestatud andmekogule või haldusorganile
Mittearvestatud
 
Muudatus jäetakse eelnõust välja. 
7. 33) paragrahvi 26 lõike 3 punktis 3, § 27 lõike 2 punktis 3 ja § 32 punktis 2 asendatakse sõna „üldplaneeringus“ sõnaga „planeeringus“ vastavas käändes; Eelnõu § 27 lg 2 p 3 sõna „üldplaneeringus“ asendamisel sõnaga „planeeringus“ peaks detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimuste andmisel arvestama detailplaneeringus määratud tingimusi, kuna tegemist on liigilt kõige detailsema olemasoleva planeeringuga. Õigusselguse huvides on seda vajalik rõhutada. Ettepanek Jätta eelnõu § 26 lõike 3 punktis 3, § 27 lõike 2 punktis 3 ja § 32 punktis 2 sõna „üldplaneeringus“ muutmata ning sõnastada järgnevalt „üldplaneeringus või teistes asjakohastes planeeringutes“ või täpsustada konkreetsed juhud, mis planeeringutest lähtuma peab.
Arvestatud sisuliselt 
 
Detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimuste taotluse esitamisel ongi eesmärgiks detailplaneeringus juba sätestatud tingimuste täpsustamine. DP-d täpsustavas PT-s ei saa käsitleda tingimusi, mida DP algupäraselt ei kajasta, st ei saa tekkida küsimust taotluse planeeringule mittevastavusest. 
 
Selgitame, et maa-alal kehtivad tingimused ei tulene alati vaid detailsemast planeeringust, vaid võivad tuleneda ka üldisemast kehtivast planeeringust. Samuti on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud PlanS muutmise seaduse eelnõuga kavas kehtestada põhimõte, millele vastavalt olukorras, kui üldplaneering puudub või kui maakonnaplaneeringust varem kehtestatud üldplaneering ei kajasta maakonnaplaneeringus sätestatut, on maakonnaplaneering detailplaneeringu koostamise või projekteerimistingimuste väljaandmise aluseks.  
 
Kehtima jääb põhimõte, et ehitis peab vastama kõige asjakohasemale maa-alal kehtivale planeeringule. Milline planeeringuliik on konkreetsete tingimuste osas konkreetsel juhul asjakohane, tuleb iga kord hinnata. 
 
Täpsustame eeltoodu osas eelnõu seletuskirja. 

8. 39) paragrahvi 27 lõike 4 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) krundi kasutamise sihtotstarvete osakaalu, kui need sihtotstarbed on sellele krundile detailplaneeringus kindlaks määratud; 2) hoonestusala, kuid mitte rohkem kui 10 protsendi või 10 kraadi ulatuses esialgsest lahendusest, näiteks suurendamise, vähendamise, keeramise või nihutamise teel. Tartu linn on praktikas puutunud kokku mitmete olukordadega, kus detailplaneeringuga määratud hoonestusalad on sageli niivõrd väiksed, et hoonestusala suurendamine 10 protsendi ulatuses ei täida sätte eesmärki. Sarnaselt on olukordi, kus planeeringu kehtestamise järel on ilmnenud uusi asjaolusid, mis piiravad hoonestusala kasutamist planeeringuga määratud näidatud mahus. Näiteks 20 aasta eest kehtestatud planeeringu järel on koostatud dendroloogiline hinnang, mille kohaselt moodustab planeeritava krundi hoonestusalast umbes 45 protsendi ulatuses väärtusliku kõrghaljastuse juurestiku kaitsevöönd. Antud juhul on väärtusliku kõrghaljastuse säilitamise vastu suur avalik huvi, kuid ehitusseadustik lubab hoonestusala suurendada üksnes 10 protsendi ulatuses, mis piirab planeeringuga lubatud ehitusõiguse realiseerimist. Tartu linn on seisukohal, et erandjuhtudel on põhjendatud hoonestusala suurendamine üle 10 protsendi ulatuses. Tuginedes Tartu linna hinnangule ei ole mõistlik detailplaneeringuga määratud hoonestusala täpsustamine kraadides. Sellises ulatuses hoonestusala keeramise puhul võib Tartu linna hinnangul tegemist olla planeeringulahenduse olemusliku muutmisega olukorras, kus planeeringus on määratud ka kohustuslik ehitusjoon. Otstarbekam on lubada erandjuhtudel hoonestusala suurendamist üle 10 protsendi ulatuses, mis täidab sätte eesmärki. Ettepanek Jätta eelnõust välja detailplaneeringuga määratud hoonestusala täpsustamine kraadides ning anda pädevale asutusele kaalutlusõigus erandjuhtudel hoonestusala suurendada rohkem kui 10 protsendi ulatuses esialgsest lahendusest.
Arvestatud osaliselt
 
Eelnõud ja seletuskirja täiendatakse selliselt, et edaspidi on võimalik detailplaneeringut hoonestusala osas täpsustada 10% ulatuses arvestatuna hoonestusala pindalast nimetamata sättes täpsustamise liike (suurendamine, vähendamine, nihutamine, keeramine). Selline muudatus tagab ühelt poolt õigusselguse ja teisalt annab pädevale asutusele suurema kaalutlusruumi ja võimaluse olla menetlustes paindlikum. 10% piirang täpsustamise ulatuse osas säilib, kuna projekteerimistingimustega ei saa detailplaneeringut olemuslikult muuta.

9. 44) paragrahvi 35 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui ehitusloakohustusliku ehitise ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mille ehitamisest peab teavitama, asendab ehitusloa taotluse esitamine ehitusteatise esitamist.“; Eelnõu seletuskirjas rõhutatakse, et menetluslikud reeglid jäävad endiselt ehitise tüübist sõltuvalt erinevad: ehitusloale 30 päeva ja ehitusteatisele 10 päeva. Ehituprojekt võib sisaldada mitmesuguseid ehitisi (hooneid ja rajatisi), kuid need kantakse ehitisregistrisse eraldi. Seadusandja soov võib olla võimaldada ehitusloa taotluse esitamisega täita ka teatise esitamise kohustus, kuid menetluslikult tundub otstarbetu ja problemaatiline menetleda teatisi 10 päeva jooksul ja ehitusluba 30 päeva jooksul, kui kogu projektlahendust pole veel hinnatud. See võib viia olukorrani, kus teatisekohustuslikke ehitisi (nt piirdeaed) registreeritakse, kuid ehitusluba võidakse siiski keelduda. Näiteks avalikkusele suunatud parkla ehitusprojekt võib sisaldada teatisekohustuslikke ehitisi (nt sademeveesüsteem, elektrivarustus), millele tuleb 10 päeva jooksul registreerida ehitusteatis, kuid ehitusluba menetletakse endiselt. Ehitusloataotlus võib lõppeda keelduva otsusena, kuid isik võib juba teha tarbetuid ja riskantseid kulutusi teatisekohustuslike töödega, tekitades endale kahju. Ettepanek Ehitusloa korral, kus ehitusprojekt sisaldab ka mitmesuguseid ehitisi (hooneid ja rajatisi), kehtivad reeglina mh ehitusloa menetlemise tähtaeg.
Selgitame
 
Tegemist on kehtiva ehitusseadustiku redaktsiooni seletuskirjast tuleneva põhimõttega ning seda käesoleva eelnõuga ei muudeta. 
 
Teatis ei ole kohustus ehitada. Kui ehitusloa taotluse menetluse käigus ehitusprojekt muutub, siis see on omaniku risk. Käesoleva eelnõuga pikendatakse ka ehitusteatise kehtivuse tähtaega. 
 
Lisaks selgitame, et menetluste ühendamisel kergematele menetlustele (teatis) rangemate menetlusnõuete kohaldamine (luba) ei oleks õiglane, sh kui lugeda eraldiseisvalt teatisekohustuslikud ehitised loakohustuslikuks, kohalduksid pooltele täiendavad nõuded, sh kutsekohustus.

10. 13) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Pädev asutus võib põhjendatud juhul lubada ajutiste ehitiste ehitamist kinnisasjale, mille üldplaneeringu järgne juhtotstarve, detailplaneeringu järgne krundi kasutamise sihtotstarve või katastriüksuse sihtotstarve ei vasta ajutise ehitise kasutusotstarbele tingimusel, et üldplaneeringust tulenev maa-ala juhtotstarve jääb valdavaks ning detailplaneeringu olemasolul on tagatud detailplaneeringu terviklahenduse elluviidavus.“; Eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Ajutise ehitise alaliseks muutmiseks ei nähta ette näha erikorda, kuna erikorra loomine võimaldaks mööda minna tavapärastest planeerimis- ja ehitamisnõuetest. Kui esineb võimalus ajutise ehitise alaliseks muutmiseks, peab ehitise alaliseks muutmise protsess (planeerimis- ja loamenetlus) olema lõppenud enne ajutise ehitise kasutamise tähtaja lõppu.“. Ettepanek: Sätestada Ehitisregistris (EhS-is) ajutise ehitise alaliseks muutmiseks vastav kord. Põhjendame. Oleme seisukohal, et kui sellega ei kaasne ehitamist, ei ole ehitusloa andmine põhjendatud ja üksnes suurendab halduskoormust. Niisugustel juhtudel piisaks kasutusloa andmisest.
Mittearvestatud

Ajutiste ehitiste alaliseks muutmiseks erikorda ette ei nähta. Ajutise ehitise eksisteerimise perioodil võivad asjaolud, mis tingisid ajutise ehitise ehitamise lubatavuse, olla muutunud. Seetõttu on asjakohane, et ajutise ehitise alaliseks muutmisel läbitakse kõik asjakohased menetlusetapid tagades seeläbi nii eraisikute ning avalike huvide kaitse.



11. 16) paragrahvi 14 lõike 2 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ehitusuuringu tulemused tuleb esitada õigusaktis sätestatud andmekogule või pädevale asutusele.“; Seletuskirjast selgub, et eelnõu § 1 punktiga 16 muudetakse EhS-i § 14 lõiget 2. Lõikest 2 jäetakse välja kohustus esitada ehitusuuringu tulemused mitmele registrile, andmekogule või haldusasutusele. Ehitusuuringute, sh uuringu andmekoosseisu, tulemuste vormistamise ja nende üleandmise nõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses. Muudatuse tegemisel on lähtutud ühekordse küsimise põhimõttest, mille kohaselt esitatakse info haldustoimingutes vaid ühe korra. See põhimõte ühtib ka haldusmenetluse seaduse §-s 5 sätestatud vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõttega, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.
Juhime tähelepanu. Kui §14 lg 2 selline sõnastus loob olukorra, kus alamaktis ei saa enam nõuda uuringu esitamist KOVile, on see muutus vastuvõetamatu ja tekitab kindlasti lisakulusid. Selle muudatusele järgnevalt muudetaks ministri määrust topo-geodeetiliste uuringutele ehk geodeetiliste uuringute esitamise nõuet kohalikule omavalitsusele enam tulevikus ei eksisteeriks. See tähendaks järgmist olukorda: 1. Kõikidel KOVidel (sh Tallinn), kellel on mõõdistustööde vastavuse kontrollimiseks, andmevahetuseks ja arhiveerimiseks olemasolevad infosüsteemid, muutuvad need infosüsteemid kasutuks. Maha tuleks kanda aastakümnete jooksul teostatud tööd ja investeeringud. 2. Langeb andmete kvaliteet – KOVide infosüsteemid sisaldavad andmete automaatkontrolle, mis valideerivad mõõdistuste digitaalsete nõuete vastavust kehtestatud nõuetele. Ehitisregistris seda ei ole. 3. Andmete KOVis kogumine, edasi- ja taaskasutus muutuvad võimatuks; KOV-ide infosüsteemide on need andmed standardiseeritud, süstematiseeritud ning osapooltele kättesaadavad, allalaetavad. Ehitisregistris ei ole andmete süsteemset kontrolli, säilitamist, päringute või jagamise võimalusi. 4. EHR ei ole huvitatud nende andmete õigsusest, taaskasutamisest, teenuste loomisest või töövahendi loomisest mis kataks kasvõi minimaalselt KOVi vajadused seoses geodeetiliste uuringute andmetega. 5. Pikeneb ehitus ja kasutuslubade menetlusaeg. Ettepanek: Veekord kaaluda ning täpsustada EhS-i §14 lõike 2 muutmise sõnastust ning seletuskirja, arvestades meie tähelepanekuid.
Mittearvestatud
 
Muudatus jäetakse eelnõust välja.

12. 32) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: (21) Pädev asutus võib isiku taotluse alusel anda projekteerimistingimused ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetamata juhul.“; Ettepanek: Muuta sõnastust, jättes eelnõu sõnastusest välja „isiku taotluse alusel“ ja sõnastada alljärgnevalt „Pädev asutus võib anda projekteerimistingimused ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetamata juhul.” Põhjendame. Juhul kui tegelikkuses on vajadus taotleda projekteerimistingimused ehitusteatise kohustusliku ehitise rajamiseks, siis antud juhul on otsustusõigus taotluse esitamiseks antud isikule, kes antud ehitist soovib ehitada.
Mittearvestatud

Sätte eesmärgiks on, et isik saab esitada projekteerimistingimuste taotluse juhul, kui ta peab seda vajalikuks. Pädev asutus selle sätte alusel projekteerimistingimuste taotluse esitamist nõuda ei saa. Eeskätt saaks pädev asutus vajaduspõhiste projekteerimistingimuste andmise vajaduse iseseisvalt tuvastada alles ehitusteatise või ehitusloa taotlusega esitatud andmete pinnalt, kuid siis oleks projekteerimistingimuste nõudmine isikule põhjendamatult koormav.
13. 39) paragrahvi 27 lõike 4 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1) krundi kasutamise sihtotstarvete osakaalu, kui need sihtotstarbed on sellele krundile detailplaneeringus kindlaks määratud; 2) hoonestusala, kuid mitte rohkem kui 10 protsendi või 10 kraadi ulatuses esialgsest lahendusest, näiteks suurendamise, vähendamise, keeramise või nihutamise teel;
Ettepanek: Täpsustada ning täiendada seaduse eelnõu sõnastust ja täiendada seletuskirja. Põhjendame. Eelnõus paragrahv 27 lõike 4 punkt 2 sätestab, et hoonestusala saab muuta ainult ühe kriteeriumi alusel (suurendamine, vähendamine, keeramine või nihutamine). Seletuskirjas on täiendav informatsioon, kuidas hoonestusala saab muuta samaaegselt erinevaid kriteeriume kasutades (näiteks nihutades ja keerates). Leiame, et antud informatsioon peaks tulema välja ka seadusest, mitte ainult seletuskirjast, hoides ära omavalitsustel täiendavaid vaidluskohti.
Samuti ei ole üheselt mõistetav, millest lähtudes 10% arvestatakse. Seletuskirjas tuuakse välja, et see on problemaatiline, aga lahendust ei pakuta. Ka ei ole määratud tõlgendamise põhimõtteid, millega ei lahendata probleemi ja tõlgendus on endiselt ebaselge. Kui on öeldud, et ei tohi ületada 10%, siis peab olema määratud, kuidas ja millest seda 10% arvestatakse, muidu ei ole nõudel eesmärki, mida täidetakse.
Arvestatud sisuliselt

Eelnõud ja seletuskirja täiendatakse selliselt, et edaspidi on võimalik detailplaneeringut hoonestusala osas täpsustada 10% ulatuses arvestatuna hoonestusala pindalast nimetamata täpsustamise liike (suurendamine, vähendamine, nihutamine, keeramine). Selline muudatus tagab ühelt poolt õigusselguse ja teisalt annab pädevale asutusele suurema kaalutlusruumi ja võimaluse olla menetlustes paindlikum. 10% piirang täpsustamise ulatuse osas säilib, kuna projekteerimistingimustega ei saa detailplaneeringut olemuslikult muuta.
14. 44) paragrahvi 35 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui ehitusloakohustusliku ehitise ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mille ehitamisest peab teavitama, asendab ehitusloa taotluse esitamine ehitusteatise esitamist.“; Meile jääb eelnõu juures ebaselgeks, et kui esitatakse ehitusloa taotlus ja seal on mh teatisekohustuslikud asjad, siis kuidas saavad teatisekohustuslikud asjad registrisse? Kas teatise kohustuslikud asjad kantakse ka ehitusloale? Lisaks tekib kõhklus, kas ehitisregister omab võimekust taotlusi lahendada nagu eelnõuga soovitakse. Ettepanek: Palume eelnõu seletuskirja täpsustada.
Selgitame

Tegu on normitehnilise parandusega, mis ei muuda kehtivat praktikat.
Juba täna käsitleb ehitisregister ehitusloa- ja teatisekohustuslikke ehitisi loa taotlusel vastavalt iga ehitise loakohustuslikkusele eraldi.

Ehitisregistris iga loa taotlusel oleva ehitise menetlustähtaeg ja võimalikud toimingud sõltuvalt selle konkreetse ehitise loakohustuslikkuse nõuetest ka juhul, kui kõik erinevate nõuetega ehitised on ühe ehitusloa taotlusega esitatud. Teatisekohustuslikud ehitised jõuavad registrisse selle ehitise positiivse menetluse tulemusel. Teatisekohustuslikku ehitist saab lugeda teavitatuks ilma haldusaktita või anda välja haldusaktiga tingimusi. Sama menetluse loakohustuslikele ehitistele tuleb välja anda ehitusluba.

15. 51) paragrahvi 48 täiendatakse lõikega 41 “ Ehitusprojekti ja ehitusdokumente ei pea esitama, kui kasutusteatis esitatakse ainult ehitise kasutusotstarbe muutmiseks.“; Meie liikmete ettepanekule tuginedes on leitud, et kohalikel omavalitsustel peaks siiski olema võimalus vajadusel küsida tähendavaid dokumente, mille alusel hinnata, kas hoone vastab kasutusotstarbele. Ettepanek; Täiendada eelnõud ja seletuskirja sõnastust
Mittearvestatud

Muudatus jäetakse eelnõu tekstist välja. Kui ehitamist ei toimu, ei koostata ka ehitusdokumente ja ehitusprojekti. Ehitusseadustiku lisa 2 ei sätesta kohustust ehitusprojekti esitada. Dokumenteerimise ja projekti esitamise kohustust ei teki kui ei ole nõutud kasutusteatist ja ehitusprojekti. Seetõttu pole eelnõuga esialgselt ettenähtud muudatus vajalik.

16. 55) paragrahvi 53 teksti täiendatakse pärast tekstiosa „ehitusloa olemasolu“ tekstiosaga „ja see puudub“; Ettepanek: Sätestada ehitusseadustikus võimalus anda olemasolevale ehitisele kasutusluba ka olukorras, kus eelnevalt pole ehitusluba antud või ehitusteatist esitatud. Kui ehitamiseks enam vajadust pole, oleks halduskoormuse vähendamiseks mõistlik võimaldada olemasoleva ehitise seadustamist läbi kasutusloa menetluse.
Mittearvestatud

Mööname, et ettepanek võib vähendada halduskoormust, küll aga suurendaks see ministeeriumi hinnangul õigusliku aluseta püstitatud ehitiste teket, kuna devalveerib ehitusloa õiguslikku tähendust ja seaduse mittejärgimine muutuks isikule soodsamaks, kui selle järgimine.
17. 57) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Funktsionaalselt koos toimivaid ehitisi võib käsitleda samas käesolevas seadustikus sätestatud teatise- ja loamenetlustes, kuid ehitisregistrisse kantakse iga ehitis eraldi.“
Ettepanek: Leiame, et see ei ole otstarbekas - suurendab halduskoormust. Lisaks põhjustab taotlejatele lisakulusid (täiendavad riigilõivud nt kinnistusisese gaasitorustiku ja juurdepääsutee eest).
Täiendavalt on mureks projektid, mis hõlmavad mitut omavalitust. Praegu tundub, et ei ole reguleeritud olukorda, kus nt mingid trassid on üht otsapidi Tallinna linna haldusterritooriumil ja teine ots mõne Tallinna naabervalla territooriumil. Nt kas sellisel juhul tehakse kaks projekti, millest ühte menetleb Tallinn ja teist vald?
Lisaks on ebaselge kehtiva EhS-i säte 651 lõige 1, mis sätestab, et elektriauto laadimistaristu on juhtmetaristu või laadimispunkt või kombinatsioon juhtmetaristust ja laadimispunktist. Praegu on osades ehitusprojektides esitatud nii, et projekteeritakse juhtmetaristu ning osad elektriauto laadimispunktid on ette nähtud projekteeritult ning osad elektriauto laadimispunktid perspektiivselt. Kui projekteeritakse ainult juhtmetaristu, aga laadimispunkti ei projekteerita, siis peaks hiljem seadustiku kohaselt laadimispunkti(de) paigaldamiseks esitama eraldi ehitusteatise. - palume antud sätte osas täiendada seletuskirja (vajadusel sätte enda sõnastust).
Kehtiva EhS § 83 lg 1 p 2 järgi tuleb projekteerimistingimused anda iga uue, mitut kinnisasja läbiva elektripaigaldise rajamiseks, sh väiksemate kaabelühenduste puhul. See toob ligi 20–30 menetlust kuus, luues halduskoormust, mida saaks nii mõnigi kord vältida.
Juhtub ka seda, et menetlused venivad, sest samaaegselt taotletakse ka ehitusluba või esitatakse ehitusteatis ning samu tingimusi tuleb topelt hinnata. Viimast just põhjusel, et ehitisele tuleb eelnevalt taotleda projekteerimistingimused. - eristada väiksemad kaabelühendused suurematest rajatistest (alajaamad, sidemastid jms), et projekteerimistingimusi ei oleks vaja taotleda igal juhul.

Kehtestada ühtsed tüüptingimused, mis hõlmaksid ka neid juhtumeid, kui projekt ei kuulu ehitusloa või -teatise menetluse alla. Tüüptingimusi võiks hoida avalikult kättesaadavana (nt omavalitsuse veebilehel).
Nõuda ohutusmeetmete ja omanike huvide kaitse tõendamist (nt omanikega kokkulepped, teede- ja servituuditingimused) juhul, kui puudub ehitusloa või -teatise nõue.
Tagada isikute kaasamine ka ilma projekteerimistingimuste formaalse menetluseta. Näiteks kohustada taotlejat teavitama kinnisasja omanikke ja saama neilt kinnituse; vajadusel kontrollib omavalitsus hiljem, et kõik asjaosalised on piisavalt informeeritud ja kaitstud. See vähendaks projekteerimistingimuste menetlemise mahtu hinnanguliselt 20–30 menetlust kuus, vähendab bürokraatiat, sest väiksemate kaabelühenduste puhul saab lähtuda tüüptingimustest ja lihtsustatud teavitamisest. Kuid tagab siiski ohutusnõuete täitmise ja isikute kaasamise, sest omanikud kaasatakse ka nende projektide puhul, kus ehitusluba või -teatist ei nõuta. Asutuste halduskoormus väheneb, sest välditakse topeltmenetlusi; vabanevat ressurssi saab suunata suuremate projektide sisulisemale käsitlemisele.
Arvestatud osaliselt sisuliselt

Ehitusseadustiku § 35 lg 5 kohaselt asendab ehitusteatis ehitusluba, juhul kui ehitusprojekt sisaldab ehitisi, mis on nii loa või teatise kohustuslikud.  Sätte mõte on selles, et isik ei peaks esitama mitmeid erinevaid taotlusi. Sätte eesmärgiks ei ole projektis olevate ehitiste ühe ehitisena registrisse kandmine. Juhul kui ehitised kantakse ühe ehitisena registrisse, siis see moonutab registri andmeid ning hilisemalt puudub isikul võimalus valida asjakohane menetlus, kui soovitakse mõnda selles ühe ehitise koosseisus olevat rajatist ümberehitada.

Kohalikud omavalitsused saavad teha omavahel koostööd. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6¹ sätestab, et omavalitsusüksuste ülesanne on ühiselt kavandada maakonna arengut ja suunata selle elluviimist. See ülesanne antakse täitmiseks kohaliku omavalitsuse üksuste maakondlikule või piirkondlikule liidule, koostöökokkuleppe alusel ühele kohaliku omavalitsuse üksusele või mõnele teisele KOKS § 62 1. ja 2. lõikes nimetatud koostööorganile või omavalitsusüksuste või omavalitsusüksuste liidu asutatud mittetulundusühingule või sihtasutusele (KOKS § 6¹ lg 2).

Lisaks on võimalus koostada üks projekt, aga loa annavad mõlemad omavalitsused ehk nö paralleelmenetlused. Või koostada kaks projekti, üks iga omavalitsuse territooriumil asuva osa kohta.

Laadimistaristu osas selgitame, et laadimistaristut puudutavad sätted vaadatakse üle EL hoonete energiatõhususe direktiivi 2024/1275 ülevõtmisel. Direktiivi ülevõtmiseks on ministeerium hetkel koostamas ka asjaomast eelnõud, kus on võimalik teie poolt tehtud ettepanekut täiendavalt kaaluda.
EhS § 83 lg 2 p 2 täiendatakse selliselt, et projekteerimistingimused on nõutavad üksnes mitut kinnisasja läbiva ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks. Ühtlasi ei täiendata EhS lisasid õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatistega esialgsel kujul, selgitatakse mõiste „mitut kinnisasja“ sisu ning täpsustatakse EhS lisades olemasolevate õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatiste sõnastust. Sellise lahendusega ei suurendata halduskoormust ja puudub vajadus nö lihtsamate projekteerimistingimuste järele. Omanike kokkulepped ning nõusolekud ja nende reguleerimine ja kontrollimine ei ole ehitusseadustiku kohaldamisalas.
18. 70) paragrahvi 83 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Projekteerimistingimusi ei anta, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ehitise ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering.“; Juhime tähelepanu, et kõikidel kohalikel omavalitsustel ei ole piisavalt pädevust sideehitiste ja elektripaigaldiste osas projekteerimistingimusi seada ning nende jaoks projekteerimistingimuste väljastamine tuleks asendada asukoha kooskõlastamisega. Kõrgepingeliinid on käsitatavad olulise avaliku huviga rajatistena, millest tulenevalt muudatus neid ei puudutaks. Seega leiame, et seadust tuleb täpsemalt määratleda, täpsustades milliseid ehitisi saab käsitada olulise avaliku huviga rajatistena. Ettepanek: Täpsustada või kohandada EhS § 83 sõnastust.
Arvestatud sisuliselt

EhS § 83 lg 2 p 2 täiendatakse selliselt, et projekteerimistingimused on nõutavad üksnes mitut (kaks või enam) kinnisasja läbiva ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks. Ühtlasi ei täiendata EhS lisasid õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatistega esialgsel kujul, selgitatakse mõiste „mitut kinnisasja“ sisu ning täpsustatakse EhS lisades olemasolevate õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatiste sõnastust. Projekteerimistingimustes määratakse see, mis on asjakohane ehk rajatistel ei pruugi olla võimalik määrata samu tingimusi kui hoonetel.
19. 103) paragrahvi 132 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) ehitise lammutamisele kehtestatud tähtaeg on saabunud ning uut tähtaega ei määrata;“ Kuna lammutamine on viimane meede, mida saab pädev asutus kasutada, siis on sättes ka kaalutlusruum ehk pädev asutus peab kaaluma kas tähtaega on võimalik muuta. Tähtaja muutmise all peetakse siin silmas olukorda, kus on võimalik varasemal kehtival haldusaktil muuta kõrvaltingimust (tähtaega) või on võimalik väljastada uus haldusakt koos uue kõrvaltingimusega (uue tähtajaga). Tähtaja määramine ei ole võimalik näiteks juhul, kui tähtaja pikendamist või uut tähtaega ei taotleta või taotlust ei rahuldata. Ettepanek: Palume eelnõu seletuskirja sõnastust laiendada või täpsustada, märkides konkreetsemalt, millistel juhtudel võib ehitise lammutamisele uue tähtaja määrata.
Arvestatud sisuliselt

Täiendame seletuskirja.
20. Seoses ehitusseadustiku lisaga 1 soovime järgnevaid täpsustusi. EhS lisa 1 - tarbimiskoha veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik koos abiseadmetega, sealhulgas tarbimiskoha sademeveekanalisatsioon, v.a juhul, kui selle kohta kehtib hoone või muu rajatise ehitusluba. Millistel juhtudel kehtib kinnistu VK-torustikele hoone või mõne muu rajatise ehitusluba? Kui nt elamu saab ehitusloa, kas elamut teenindavatele VK-torustikele kehtib siis elamu ehitusluba või tuleb kinnistu VK-torustikud lisada taotlusele eraldi ehitistena? –
EhS lisa 1 - tuletõrje veevõtukoht, selle teenindamiseks rajatav veeallikas (v.a ühisveevärk ja kanalisatsioon). Kui projekteeritakse ühisveevärgitorustikud ja sellel asuvad hüdrandid. Kas sellisel juhul ei pea hüdrante eraldi taotlusele lisama?
Selgitame

Hüdrant toimib reeglina vaid koos ühisveevärgitorustikuga (ühisveevärgi osa). Seetõttu hüdrante eraldi ehitistena taotlusele ei lisata. Taotlusel märgitakse hüdrandid torustiku osana, mitte eraldi ehitisena.

EhS lisasid täiendatakse selliselt, et rajatise liigilt eemaldatakse täiend „välja arvatud juhul, kui selle kohta kehtib hoone või muu rajatise ehitusluba“. Viidatud täiend ei ole tänapäevast praktikat ja kehtivat õigust arvestades enam vajalik.



21. Eelnõu §-ga 2 täiendatakse ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust. 15. 1) paragrahvi 17 teksti täiendatakse teise lausega järgmiselt: „Käesoleva seadustiku eesmärk on soodustada kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna arengut ning tagada ohutus, ehitatud keskkonna eesmärgipärane toimivus ja kasutatavus.“; Eelnõu seletuskirjas (lk 54) on selgitatud: "Ehitise maht on oluline eelkõige planeeringutele vastavuse hindamisel ning ehitise laiendamise kontekstis. EhS-i seletuskirja kohaselt võib hoonet üks kord kuni 33% hoone esialgsest mahust laiendada. Seaduse rakendajal puudub praegu selgus, millisest mahust tuleb 33% arvutada. EhSRS-i § 17 sätestab, et enne EhSRS-i jõustumist olemasoleva ehitise mahu arvutamisel võetakse aluseks pärast ehitusseaduse jõustumist (st pärast 01.01.2003) EHR-i kantud andmed. Praktiline probleem on, et ehitise mahu arvutamisel on ajas lähtutud erinevatest alustest (arvutamise alused on muutunud), mistõttu võib kahe samasuguse hoone maht erineda registris lausa kolmandiku võrra. Kui EHR-is kuvatava ehitise mahu andmete aluseks olev metoodika erineb kehtivast korrast, tuleb võimaldada arvutada maht ümber kehtiva metoodika järgi, et saada näiteks adekvaatne hinnang ehitise laiendamiseks. Säte ei tähenda, et kohalikud omavalitsused peaksid alustama EHR-is kõikide ehitiste revisjoni ja muutma juba kantud ehitiste andmeid. Säte on oluline, kui on vaja tuvastada menetlusliik, näiteks laiendamine üle või alla 33%."
Probleem Meie liikmed on ka varem teinud ettepanekuid käesoleva teema kohta. Põhjusel, et hoonet võib EhS seletuskirja kohaselt laiendada vaid üks kord (ehitusteatisega) kuni 33%, siis võiks EHRi tekkida konkreetne/arusaadav informatsioon selle kohta, kas hoonele on juba antud ehitusteatis laiendamiseks kuni 33% (st et rohkem ei saa laiendada ehitusteatisega). Kui hoone maht EHRis on juba ära parandatud tänaste arvutusreeglite järgi, siis võiks maht olla "roheline" või võiks muudmoodi olla arusaadav, kas maht on vanade reeglite järgi või uute järgseal praegu. Käesolevaga juhime tähelepanu kehtivale EhS seletuskirjale (lk 46), kus on selgitatud järgmist: "Esialgu kavandatud maht tähendab mõõtmeid, mis on lubatud varasemate projekteerimistingimustega. Seega ei ole seaduse mõttega kooskõlas olukord, kus isik laiendab hoonet mitu korda alla 33% ning lõpptulemusena on esialgne hoone või oluline rajatis suurenenud näiteks 50%. Kui protsentuaalne muudatus võrreldes esialgu lubatuga suureneb mitmekordse laiendamisega seonduvalt üle 33%, tuleb taotleda projekteerimistingimused. See on vajalik, sest ulatusliku laiendamisega võivad saada kahjustada piirnevate kinnisasjade omanike õigused või huvid, samuti võivad suuruse tõttu muutuda nõuded tuleohutusele vms. EhS ei piira otseselt, mitu korda võib ühte ehitist üle 33% laiendada ja kuidas seda teha. Üle 33% laiendamine võib tähendada, et esimesel korral laiendatakse 35% ning sellest järgneval juhul 15%. Kuna nii esimesel kui ka teisel juhul on tegu üle 33%-lise laiendamisega esialgu kavandatud mahust, siis tuleb mõlemal juhul taotleda ka projekteerimistingimused." Põhjusel, et seadusandja ei ole piiranud, mitu korda võib ühte ehitist üle 33% laiendada ja kuidas seda teha, tuleb eelnõu seletuskirjas paremini selgitada, et laiendada võib ka mitmeid kordi. Aga sel juhul on vajalikud teatud juhul projekteerimistingimused ja seda ei saa ehitusteatisega teha. Muuhulgas tuleks lähtuda ka valmisehitatud ehitisest kui olemasolevat ehitisest ja kas see ehitis sellisena ümbruskonda sobib. Teatud juhtudel on võimalik seadustada ka kasutusloa menetlusega, mistõttu tunduvad olemasolevale ehitisele projekteerimistingimused asjakohatud ja liigsed. Seetõttu oleme seisukohal, et teatud juhtudel on vajalikud projekteerimistingimused, mitte igal juhul ja alati. Näiteks maapiirkonnas, kus katastriüksus on 10 ha ja millel asuvad mitmed taluhooned, mida on aegade jooksul laiendatud korduvalt, ei riku laiendus kellegi õigusi (naabrusõigusi ega ole avaliku huviga vastuolus). Eriti olukorras, kus naabrid paiknevad mitmesaja meetri kaugusel. Teatud juhtudel on selliseid juhtumeid ka linnakeskkonnas. Nõustume, et ehitustegevus peab olema kooskõlas tuleohutusnõuetega ja ehitis peab olema tervikuna ohutu, aga seda hinnataksegi loamenetluses, sh sobivust keskkonda. Projekteerimistingimused seejuures oleksid ebavajalikud. Ettepanek Parandada EHR keskkonda ja tekitada lisavõimekus, kus oleks võimalik märgistada, kas hoonele on juba antud ehitusteatis laiendamiseks kuni 33% või mitte. Selgitada eelnõus hoone mitmekordse laiendamise õiguslikke aluseid ja anda omavalitsusele laiem kaalutlusruum teatud asjaolude pinnalt lubada ka lihtsam menetlusviis mitmekordse laiendamise lubamisel aga ka tehtud ehitustegevuse seadustamisel.
Arvestatud sisuliselt 
 
EHR-ga seotud ettepanekud on edastatud Maa- ja Ruumiametile. Siiski võib kirjeldatud tehnilise lahenduse loomine olla mõneti problemaatiline, st ehitamine on õigus ja seega pole teada, kas varasemalt antud ehitusõigused on realiseeritud.
 
Eelnõu seletuskirja on täiendatud seoses ehitise laiendamise õiguslikke alustega. 
 
Hoone mitmekordse laiendamise (üle 33%) osas lihtsustatud menetluskorda käesoleva eelnõu raames ei kehtestata. Mööname, et seoses bürokraatia vähendamise ning menetluste kiirendamise eesmärgiga võib olla vajalik projekteerimistingimuste regulatsiooni terviklik ülevaatamine. See eeldaks eraldi väljatöötamiskavatsust ja mõjuhinnangut ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (planeeringud) kaasamist. 
 
Eelnõuga nähakse ette enne 01.07.2015 püstitatud õigusliku aluseta ehitiste seadustamise korra ühtlustamine (hinnatakse ainult ohutust). Peale ehitusseadustiku kehtestamist õigusliku aluseta püstitatud ehitiste seadustamiseks erikorda ette ei nähta, kuna ministeeriumi hinnangul võib see soosida õigusliku aluseta ehitamist. 

22. Tartu linn selgitab, et arvestades alljärgnevaid muudatusettepanekuid eelnõu lisa 1 osas on vaja nende ettepanekute pinnalt viia vastavusse ka eelnõu lisa 2. 1. Teatise- ja loakohustusest üldiselt Probleem Eelnõu lisa 1 tabelis on kolm võimalust: „ehitusluba“, „ehitusteatis“ ning „ehitusteatis ja ehitusprojekt“, kuid jääb arusaamatuks, millistele nõuetele peab vastama ehitusteatisega koos esitatav ehitusprojekt. Väljatöötamisel olev „Nõuded ehitusprojektile“ määrus sätestab nõuded vaid ehitusloakohustusliku ehitise ehitusprojektile. Jääb arusaamatuks, milleks üldse ehitusprojekti nõuda ehitusteatise puhul, kui nõudeid sellele ei esitata. Sel juhul ei tuleks seda dokumentide kogumit enam nimetada "ehitusprojektiks". "Nõuded ehitusprojektile" määruse muudatuses on ehitusprojekti mõistet laiendatud: " Kohaldamisala on seotud ka EhS-s kehtestatud ehitusprojekti mõistega. Ehitusprojekti definitsioon kehtivas õiguses on dokumendikeskne – ehitusprojekt on projekteerimise käigus koostatav dokument või dokumentide kogum (vt EhS § 5, kehtiva määruse § 1 lg 1). Kehtiv mõisteon liiga kitsas ja jäänud ajale jalgu. Käesoleva määrusega soovitakse minna üle teabekesksele lähenemisele, kus ehitusprojekt ei ole dokument, vaid ehitise ja selle osade tehnilise lahenduse kohta käiv terviklik teave, mis võimaldab hinnata ehitise ja ehitamise ning vajadusel kasutamise ja korrashoiu nõuetelevastavust ning on aluseks ehitamisele. Eeltoodud teave moodustab kogumis ehitusprojekti. Teisisõnu on ehitusprojekt teabekogum. Teabekogumis on ehitise, selle osade ja nende lahenduste kohta käivad andmed omavahel seostatud, struktureeritud ja saanud tähenduse. Lähteandmed on ehitusprojekti koostamise raames töödeldud ja moodustavad terviku. Seejuures on otsustava tähtsusega ehitusprojekti sisu, mitte vorm, sest just sisu on avaliku õigusliku kontrolli objekt – selle alusel otsustatakse, kas kavandatav ehitis on ohutu ja vastab nõuetele.". Eelpool nimetatud mõiste selgitus aga ei lahenda, mis on ehitusteatise ehitusprojekt, millistele nõuetele peab vastama ehitusteatises esitatav "ehitusprojekt". Tartu linna tagasisidele toetudes Tartu linn ei nõustu ideega, et korterelamute ümberehitamine ja laiendamine kuni 33% oleks lubatud ilma ehitusprojektita, kuna tehnilised muudatused võivad tekitada ohte. Lisaks tekitab segadust, kuidas eristada korruse lisandumist ja laiendamist kuni 33%, ning uued nõuded tehnosüsteemide ümberehitamisele. Üksikelamute tehnosüsteemi ümberehitamine nõuab ehitusteatist ja ehitusprojekti, kuigi Tartu linn leiab, et piisab lihtsalt skeemist või pildist. Kogu lisa 1 tabel on jäänud sisuliselt samaks, kuid muudatused pealkirjades ja mitteelamu ümberehitamises põhjustavad jätkuvat segadust ja halduskoormust KOVidele. Näiteks tänavavalgustuse, side ja elektriliinide kohta tuleb nüüd kohustuslikult esitada ehitusteatis või ehitusluba. Tartu linn ei nõustu lisaks ideega, et korterelamu ümberehitamine ja laiendamine kuni 33% on lubatud ilma ehitusprojektita, sest insenertehnilise muudatuste tõttu tekib ohu küsimus ehitisele üldiselt. Sel juhul tuleks seadusandjal kaaluda seda ehitusloakohustusliku tegevusena määramist. Tartu linnale jääb selgusetuks selline eristamine „korruse lisandumine“ ja „laiendamine kuni 33% “. Korruse võib lisanduda ka siis kui laiendus jääb alla 33%. Tekib segadus kumba tabeli veergu siis vaatama peab. Lisaks on nüüd tekitatud eraldi veerg "ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas", mis nõuab ka ehitusteatist ja enamasti ehitusprojekti. Tehnosüsteemide ümberehitamisel (õhksoojuspumbad (mugavusjahutus), küttesüsteemid, ventilatsioon jms)) ei ole Tartu linna seisukohast vaadatuna ehitusprojekti vaja esitada. Sel juhul tuleks kasutusele võtta vaid "ehitusteatise vorm", nagu "Nõuded ehitusprojektile" määruse seletuskirjas viidatakse. Üksikelamu (sh ka mitteelamu) ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas nõuab ehitusteatist ja ehitusprojekti. Tartu linn selgitas läbiviidud intervjuul, et selles osas ei ole KOVil midagi menetleda, kui lisandub nt soojuspump vms. See võiks olla ehitusteatis ilma ehitusprojektita, kus piisaks pildist/skeemist/selgitusest, kus nt seade paikneb. Sellest teabest piisab teatise registreerimiseks ja vajadusel (nt miljööaladel, kaitsealadel) esitada täiendavaid nõudeid. Näiteks varjestada õhksoojuspump või mitte paigaldada seadet tänavapoole (vaadeldavus ja esteetiline välimus). Kogu lisa 1 tabel on sisuliselt jäänud samaks. Muudetud on vaid tegevuse pealkirju ja mitteelamu ümberehitamist tehnosüsteemi osas. Leiame, et see on tervikuna läbimõtlemata ja ei too kaasa soovitud muudatusi õigusselguse ja halduskoormuse ja bürokraatia vähendamise osas. Pigem tekitab eelnõu lisa 1 mitmeti mõistetavust ja KOVide halduspraktika hakkab erinema edaspidi veel rohkemgi, kui see täna on. Näiteks lisanduvad kohustused liinirajatistele. Tabelis toodud tänavavalgustus, side, erinevad elektriliinid jm tekitavad kindlasti KOVidele halduskoormust juurde, sest nende kohta on nüüd kohustuslik esitada ehitusteatis või ehitusluba. Ettepanek Palume eelnõu Lisa 1 tervikuna üle vaadata ja tekitada vaid kaks varianti, „ehitusluba“ (koos ehitusprojektiga) ja „ehitusteatis“ (ilma ehitusprojektita). Korterelamu ümberehitamine ja laiendamine kuni 33% on lisaks vaja esitada ka ehitusprojekt. "Ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas" kehtestada nõudena ainult ehitusteatis.
Arvestatud sisuliselt 
 
Määruse „Nõuded ehitusprojektile“ eelnõu on alles koostamisel ning lõpliku lahenduse selgumisel ajakohastatakse vastavalt ka EhS lisasid. Peale ehitusteatisega esitatava ehitusprojekti osas lahenduse leidmist saab hinnata, kas lisad jäävad sellisel kujul kehtima ning millised ehitised peaksid olema teatise asemel loaga või vastupidi. Planeeritud kujul liinirajatiste loakohustuse suurenemine jääb eelnõust välja.

Kategooria „korruse lisandumine“ jäetakse eelnõust välja“.
23. Tiik Eelnõu seletuskirjas (lk 53) on selgitatud "basseini" mõistet: "Palju vaidlusi on põhjustanud tiigi mõiste. Pelgalt maasse kaevatud ja veega täitunud süvend ei ole ehitis EhS-i kohaselt. Küll aga täiendatakse EhS-i lisasid basseini kui rajatisega. EhS-i kohaselt on ehitis inimtekkeline asi TsÜSi mõistes või pinnase ja katendi ümberpaigutamine, kui sellega kaasneb oluline keskkonnamõju ja sellel on funktsionaalne seos ehitise ehk asjaga. Tiigil puudub klassikalises mõttes funktsionaalne seos ehitisega. Basseinina peetakse silmas klassikalises mõttes basseini, mis ei ole lihtsalt maa sisse kaevatud auk, vaid ehituslikke elemente sisaldav süvend, mille eesmärk on kinni hoida vett (nt betoneeritud seinad vms)." Probleem Oleme seisukohal, et tiigi mõiste on käesolevaga siiski lahti selgitamata ja selgitatakse selle all basseini mõistet. Kas tegemist on teatise- või loakohustusliku ehitisena ja kas tegemist on üleüldse ehitisena ehitusseadustiku mõistes? VeeS § 3 lg 4 p 4 alusel ei ole veekoguna käsitletav vesiviljeluseks rajatud tiik ja bassein ning neid teenindavaid veejuhtmeid. Kas seega on tiigi rajamisel tegemist vaba ehitustegevusena? Kuhime tähelepanu asjaolule, et Keskkonnaameti kodulehel on selgitatud tiikide rajamise osas järgmist: "Ehitusseadustiku järgi on veekogu niisutus- ja kuivendusrajatis ja/või veehoidla. Keskkonnaameti hinnangul on veekogu rajamiseks vaja ehitusluba." Ettepanek Eelnõu seletuskirjas selgitada ka tiigi mõistet ja kas ning millise tiigi ehitamiseks on vaja taotlejal läbida kohalikus omavalitsuses kas teatise- või loamenetlus. Ja kui seadusandja soovib, et tiik oleks vaba ehitustegevus, seda ka õigusselguse mõttes eelnõu seletuskirjas või EhS lisas 1 ja 2 vajadusel eraldi välja tuua.
Arvestatud sisuliselt

Seletuskirja täiendatud. Selgitame lisaks, et selleks, et hinnata kas tegu on lisade vaatest nn „vaba ehitustegevusega“ on alustuseks vajalik hinnata kas tegemist on üldse ehitisega ehitusseadustiku mõistes või mõne muu asjaga.

24. Eelnõu lisas 1 on lisatud rajatiste nimistusse "soojustorustik". Probleem Kaugkütteseadus kasutab "soojustorustiku" asemel määratlust "soojatorustik". Palume eelnõus selgitada uue rajatise liigi paiknemisega seonduvat. Selgitada, kas see on tarbimiskoha, st kinnistupealne (katastriüksuse) soojatorustik või on see magistraaltrassi väljavõte st magistraaltrassiga risti olev maaküttetorustik. Lisaks juhib Tartu linn tähelepanu asjaolule, et soojus-, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku alajaotuse esimene punkt on „magistraaltorustik“, kuid lisas pole täpsustust, et "vesi-kanalsademevesi", sest soojustorustik eraldi on küll tabelis nimetatud. Seetõttu tekitab lisa 1 tabelit lugedes nagu "magistraaltorustik" võib olla ka "soojustorustik", kuid pole täpsustatud, mis magistraali siin mõeldakse. Ettepanek Korrigeerida mõisted seaduste üleselt ühesuguseks ning täpsustada seletuskirjas, millise paiknemisega soojatorustikuga on tegemist. Täpsustada ja sisustada magistraaltorustiku tähendus.
Arvestatud sisuliselt

Soojustorustiku ja jahutustorustiku osas tehakse lisas eraldi rida.
25. Eelnõu lisas 1 on rajatiste jaotises soojus-, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustike alajaotusena uus rajatise liik „Väljaspool tarbimiskohta asuvad sademevee, drenaaživee ning muu pinnaseja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatised". Probleem Jääb segaseks, kuidas on sisustatud mõiste „väljaspool tarbimiskohta asuvad". Kas selle määratluse all mõeldakse hoonet või kinnistut üldiselt. Ettepanek Ettepanek Anda mõistele seletuskirjas täpne selgitus või täpsustada lisas 1 olevat mõistet.
Arvestatud sisuliselt

Seletuskirja täiendatud.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on sisustatud ÜVVKS-i paragrahvis 8, mille kohaselt tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem tarbija (isik, kellele osutatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust) veega varustamiseks ühisveevärgist või reo- või sademevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa.

Sisuliselt on tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni puhul üldiselt tegemist kinnistusiseste ehitiste ja seadmete süsteemiga (sh sademevesi) kuni liitumispunktini. Kõik muud sademeveerajatised (va ühiskanalisatsiooni osaks olevad sademeveetorustikud) kuuluvad väljaspool tarbimiskohta asuvate sademeveerajatiste alla.
26. Eelnõu lisas 1 on erirajatiste jaotise all "lipumast üle 10 m", mille püstitamine vajab ehitusteatist ja ehitusprojekti. Probleem Lipumast on valmis toode ning tootjad esitavad lipumastide paigaldamiseks tootejuhised. On liigne nõuda toote paigaldamiseks ka ehitusprojekti. Pealegi on lipumastid sageli hoonete asendiplaani osaks, kus esitatud lahendust hinnatakse tervikuna. Ettepanek Lipumasti paigaldamiseks, mis on üle 10 m piisab ehitusteatisest.
Arvestatud
27. Eelnõu lisas 1 on erirajatiste jaotise alla lisatud mobiilne asfalttehas, mis ei vaja püstitamiseks, lammutamiseks ega ümberehitamiseks kohalikule omavalitsusele ei ehitusteatise ega ehitusloa esitamist. Lisatud on asfalttehas, mille püstitamiseks on tarvis ainult ehitusteatist. Probleem Nii statsionaarse kui ka mobiilse asfalttehasega kaasnevad erinevad keskkonnalised mõjud, nt lõhnahäiringud, suureneb veoste intensiivsus mingil teelõigul. Veoste intensiivsusest tulenevalt on teadmata, kas teelõik talub suurt transporti. Lisaks asfalditehas vajab elektriühendust ja suurt ala, kus ladustada mh puisteaineid. Kolmandate isikute õiguste riive ja ka keskkonnariive on suuremal või vähemal määral eelduslikult olemas. Tartu linna hinnangul on mobiilne asfalttehas oluline avalikkusele suunatud rajatis, mille püstitamiseks kohalik omavalitsus peab väljastama projekteerimistingimused, kaasates naabrid ja sageli ka Keskkonnaameti või muu ametkonna. Kui rajatise püstitamisega kaasnevad riived kolmandatele isikutele ja mobiilne asfalditehas püstitatakse vabaehitusena, puuduvad kohalikul omavalitsusel järelevalve teostamiseks instrumendid. See toob kaasa olulise halduskoormuse, kui KOV peab tõestama, et mobiilne asfalttehas ei ole paigaldatud sobivasse asukohta ega pruugi vastata muudele ehitusseadustikust tulenevatele nõuetele (sh planeeringust tulenevatele nõuetele). Pealegi, mobiilse asfalttehase võib paigaldada määramata ajaks ning puuduvad instrumendid selle likvideerimiseks või tähtaja andmiseks selle likvideerimiseks. Tartu linn on seisukohal, et asfalditehase püstitamine, olenemata kas tegemist on ajutise või püsivaga, saab toimuda ainult läbi projekteerimistingimuste menetluse. Kui soovitakse mobiilset asfalttehast paigaldada, siis tuleb taotleda projekteerimistingimused, kus kaalutakse olemasolevat asukohta ja ligipääsuvõimalusi ja häiringuid ning väljastatakse ajutisele ehitisele ehitusluba. Ettepanek Eelnõu lisas 1 erirajatiste jaotise alla loodud asfalttehase (mobiilse asfalditehase) püstitamiseks on tarvis ehitusluba.
Mittearvestatud

Eestis on 2024. aasta lõpu seisuga 20 asfaldisegistit, millest 9 on mobiilsed. Üheteistkümnest statsionaarsest segistist on osad poolmobiilsed.

Mobiilsete asfaldisegistite kasutamise soodustamine ja sellega seotud protsesside lihtsustamine läbi ehitusloa ja ehitusteatise esitamise vabastuse võimaldab lühendada tee-ehitustööde kestvust (sellest tulenevalt ka hinda) ning sellest tingitud häiringuid objekti piirkonnas. Samuti aitab vähendada kohalike omavalitusüksuste halduskoormust.

Mobiilsete asfaldisegistite loakohustusest vabastamine on kooskõlas riigi kliimaeesmärkide ja bürokraatia vähendamise eesmärkidega.

Mobiilsed asfaldisegistid on ette nähtud hooajaliseks ja ajutiseks kasutamiseks erinevates asukohtades (sõltuvalt ilmastikust aprillist-novembrini). Nende demonteerimine, transportimine uude asukohta ja seal püstitamine toimub 5-10 päeva jooksul.

Asfaltsegud, mida segistitega toodetakse on temperatuuritundlikud tooted, s.t. nende paigaldamine peab toimuma piiratud aja jooksul ja sobiliku temperatuuri juures. Arvestades Eesti kliimatingimusi ja tagamaks teede ehituse kvaliteedinõuetele vastavuse (majandus- ja taristuministri määrus nr 101 „Tee ehitamise kvaliteedinõuded“) ning asfaltkatendite kestlikkust, tuleb asfaltsegu paigaldada võimalikult kiiresti pärast tootmist. Selle tagamiseks on vaja lühendada asfaltsegu vedamiseks kuluvat aega.

Mobiilsed asfaldisegistid võimaldavad vähendada veomaad ja toota asfaltsegu otse ehitus-objekti läheduses, mis on oluliselt keskkonnasäästlikum ja logistiliselt efektiivsem, kuna nii asfaltsegu tootmisele, paigaldamisele kui ka transpordile kuluv CO2-heide on oluliselt väiksem.

Pikad veovahemaad statsionaarselt paigaldatud asfaldiseadmete juurest ehitusobjektile on oluliselt CO2 heite mahukamad ning mõjuvad asfaltsegu kvaliteedile negatiivselt, mistõttu võib kannatada ka paigaldatud asfaltkatte kvaliteet ja eluiga.

Asfaldisegistitele kehtivad keskkonnanõuded, sh õhusaaste ja müra piirnormid ning atmosfääriõhu kaitse seadusest ja selle alamaktidest tulenevad kohustused (heiteallika käitaja registreering, kompleksload, aruandlus jm)

Suurenenud veoste intensiivsust saab tee omanik reguleerida liikluskorralduslike vahenditega, näiteks piirangutega kohalike teede kasutamisele.

Sõltuvalt tee-ehitusobjekti asukohast ei ole võimalik, ega ka asfaltsegude paigaldamiseks kuluva aja lühiduse tõttu otstarbekas, välja ehitada elektriühendust. Mobiilsed asfaldisegistid saavad toota nende tööks vajaliku elektrienergia generaatoritega ise.

Asfaldisegisti püstitamiseks ja materjalide ladustamiseks vajalik maa kasutus toimub tootja ja maaomaniku lepingu alusel, ilma et see eeldaks kohaliku omavalituse poolset koordineerimist. Juhul, kui mobiilsete asfaldisegistite töö põhjustab häiringuid kolmandatele isikutele on tegemist asjaõigusseadusest tuleneva eraõigusliku vaidlusega.

Sarnast praktikat rakendatakse näiteks Soomes, Rootsis ja ka Saksamaal, kus mobiilsed asfaldisegistid liiguvad vastavalt projektivajadustele ning lühiajalise töö korral ei nõuta ehitusluba.

Nõutud on vaid load keskkonnanõuete täitmise tagamiseks, sarnaselt Eestile. Eestis väljastab õhusaasteload (või vajadusel kompleksload) Keskkonnaamet ning tagatud on asjakohane riiklik järelevalve.

28. Saue Vallavalitsus on vastu riigilõivude vähendamisele, kui halduskoormus seejuures suureneb. Kohtupraktika kohaselt ei tohiks olla soodsam ja lihtsam ebaseaduslikult ehitada. Seega peaks ebaseaduslik ehitis omanikule kaasa tooma suurema kulu riigilõivu näol. Saue Vallavalitsuse hinnangul oleks põhjendatud riigilõivude tõstmine kõigi ehitiste puhul, seejuures võiks kaaluda ehitistega seonduvate riigilõivude muutmist ruutmeetripõhiseks. Ehitusprojektid on väga mahukad ja nende läbi vaatamisele kulub palju aega. Põhjendatud oleks riigilõivude kehtestamine ka ehitusteatiste esitamise puhuks.
Mittearvestatud

Ehitusseaduse kehtivuse ajal arvestati riigilõivu ruutmeetripõhiselt arvestatuna suletud netopinnast. Praktikas põhjustas ruutmeetripõhine arvestus mitmeid probleeme. Näiteks võib hoone tehnosüsteemiga seotud ehitustegevus olla ehitusloakohustuslik, kuid tehnosüsteemil endal suletud netopind puudub. Seega võib ruutmeetripõhine riigilõivu arvestus mitmel juhul olla ebaproportsionaalne.

Õigusliku aluseta ehitiste seadustamisel ei ole kasutusloa menetlus üldjuhul keerukam kui õiguslikul alusel ehitatud ehitise korral. Vastupidiselt võib õigusliku aluseta ehitatud ehitisele nõuetekohase erakorralise auditi olemasolul olla kasutusloa andmise otsustamine väiksema ressursikuluga kui tavapärase kasutusloa andmine. Riigilõivul ei saa olla karistuslikku iseloomu. Läbi kasutusloa riigilõivu ei saa kompenseerida järelevalvetoimingute kulusid.

Ehitusteatisele riigilõivu ei kehtestata. Ehitusteatise esialgne eesmärk on võimaldada lihtsamate ehitustöödele vähemkoormavat haldusmenetlust. Nõustume, et praktikas ei täida ehitusteatis hetkel oma esialgset eesmärki, kuid paralleelselt määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ uuendamisega töötame selle nimel, et ehitusteatis halduskoormust ka tegelikkuses vähendaks.

Riigilõivu tõstmine eeldab majandusanalüüsi, mida käesoleva eelnõu aluseks oleva VTK raames tehtud ei ole. Mööname, et riigilõivuseadus võib vajada ajakohastamist tervikuna, sh tuleks kaaluda riigilõivude indekseerimist.
29. Saue Vallavalitsus on seisukohal, et suuremaid korterelamuid ei tohiks EhS lisa 1 kohaselt ehitusteatise alusel selliselt ümber ehitada, et projekti ei pea koostama pädev isik. See võib olla põhjendatud mõningatel juhtudel ühe korteri osas, kogu kortermaja hõlmava tegevuse korral oleks aga põhjendatud ehitusloa väljastamine. Kohalikel omavalitsustel pole pädevust hinnata, kas projekteerija pädevus on piisav – seda saaks hinnata kutsekoda.
Arvestatud sisuliselt

Toetame, et korterelamu oluline rekonstrueerimine peaks olema loakohustuslik tegevus. Seetõttu ühendatakse EhS lisades elamute ning mitteelamute tabel ning suurema ehitisealuse pindala või kõrgusega hoonetele tekitatakse täiendav kategooria, milles ümberehitustööde teostamiseks on nõutud ehitusluba. Sellega tagatakse, et valdavas enamuses kortermajade ümberehitamine muutub ehitusloakohustuslikuks tegevuseks.
30. Saue Vallavalitsus on seisukohal, et EhS lisas 1 toodud mitut kinnistut läbiva kuni 1 kV õhuliini, vee-, või maakaabelliini ning tänavavalgustuse osas ei ole ehitusteatiste esitamine vajalik.
Arvestatud
31. Saue Vallavalitsus märgib soojus-, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustikke puudutava regulatsiooni osas EhS lisas 1, et tarbimiskoha ning väljaspool tarbimiskohta asuvate rajatiste erinev regulatsioon tekitab segadust ja mõlemal juhul võiks olla projekti esitamise kohustus.
Arvestatud

Seletuskirja täiendatud.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on sisustatud ÜVVKSi § 8, mille kohaselt tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem tarbija (isik, kellele osutatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust) veega varustamiseks ühisveevärgist või reo- või sademevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa.

Sisuliselt on tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni puhul üldiselt tegemist kinnistusiseste rajatistega kuni liitumispunktini. Lisas 1 on ühtlustatud tarbimiskoha ja väljaspool tarbimiskohta asuvate rajatiste ehitamise nõuded.

"Väljaspool tarbimiskohta asuvad sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatised" lisati seetõttu, et "ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitorustik" ei arvesta muid sademeveesüsteeme kui vaid ühiskanalisatsiooni sademeveetorustikud.

32. Saue Vallavalitsuse hinnangul tuleks seaduses sätestada kord ka alates 2015. aastast õigusliku aluseta püstitatud ehitiste seadustamiseks. Saue Vallavalitsus on seisukohal, et neil puhkudel projekteerimistingimuste ja ehitusloa väljastamine põhjustab asjatut bürokraatiat. Kuna ebaseaduslik ehitamine ei tohiks olla lihtsam ja soodsam, tasakaalustaks menetluse lihtsustamist kõrgem riigilõiv.
Mittearvestatud

Mööname, et ettepanek võib vähendada halduskoormust, küllaga suurendaks see ministeeriumi hinnangul õigusliku aluseta püstitatud ehitiste teket, kuna devalveerib ehitusloa õiguslikku tähendust ja seaduse mittejärgimine muutub isikule soodsamaks, kui selle järgimine.
33. Automaattankla Probleem Üle riigi on aja jooksul tekkinud lisaks mehitatud tanklatele (teenindusjaam ja ka pood) automaattanklad. Automaattankla mõiste on seadusandjal ehitusseadustikus sisustamata. Automaattanklale kui sellisele üldiselt viitab ainult käibemaksuseadus (§ 37 lg 9 p 2). Täna liigitatakse automaattanklad "varikatusena", mis on ligilähedane rajatise liik. See ei ole aga kõige õigem lähtudes tankla, aga ka automaattankla otstarbest. Ei ole vaieldav, et tegemist on ohupotentsiaaliga ehitisega, mille osas tuleb läbida ohutuse kontroll ehitusseaduse mõistes. Ettepanek Selgitada seletuskirjas "automaattankla" mõistet ja lisada lisa 1 ja lisa 2 rajatiste jaotisse "automaattankla", mis peab olema loakohustuslik tegevus.
Mittearvestatud

Kütusemahutid on surveseadmed SeoS tähenduses. Määruse nr 95 „Auditi kohustusega seadmed ja nõuded auditile ning auditi tulemuste esitamisele“ kohaselt on gaasiõli, diislikütus ja kerge kütteõli, mille leekpunkti temperatuurivahemik on suurem või võrdne 55 ºC ja väiksem või võrdne 75 ºC ohtlik vedelik. Sama määruse kohaselt on  ohtliku vedeliku paikne anum mahuga üle 5 kuupmeetri ja ohtliku vedeliku veoks ettenähtud veoanum mahuga üle 2,5 kuupmeetri auditi kohustusega seade (viidatud määruse § 3 lg 2 p 15 ja § 6 lg 1 p 11).

Seega kuuluvad reeglina paiksed kütusemahutid üle 5 m3 auditikohustusliku surveseadme kategooriasse ja seega kohaldub neile lisas 1 sätestatud auditikohustusliku surveseadme regulatsioon. Väiksemaid kütusemahuteid ministeerium loa- või teatisekohustusega koormata ei soovi.
34. Ehitusseadustiku paragrahv 55 „ Kasutusloa andmisest keeldumine“ EhS §-s 55 sätestatud kasutusloa andmisest keeldumise aluseid tuleb täiendada. 1. Puudub võimalus keelduda kasutusloa andmisest, kui valminud ehitis ei vasta üldplaneeringule. 2. Samuti kui valminud ehitis ei vasta ehitise ehitamisele esitatud nõuetele. 3. Samuti kui valminud ehitise või kasutamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Probleem EhS kehtiv seletuskiri selgitab: "Kasutusloa menetluse paragrahv sätestas kontrollieseme piirid, mida pädev asutus kasutusloa andmisel kontrollima peab. Kasutusloa andmisest keeldumise alused lähtuvad kontrolliesemest. Kasutusloa andmisest keeldumine on kaalutlusotsus, mille piirid tulenevad kõnesolevas seaduses sätestatud põhimõtetest ja - nõuetest. Kasutusloa andja peab taotluses puuduste tuvastamisel rakendama lisameetmeid – nõudma ehitise auditit või kasutama teisi järelevalvemeetmeid ja andma seejärel taotlejale lisatähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui neid meeteid on rakendatud, võib otsustada kasutusloa andmisest keeldumise üle." Praktikas on tekkinud probleeme, kus ehitis küll projekteeritakse ühe projekti, aga valmis ehitatakse teise projekti alusel. Kasutusloa keeldumise alusena ei ole sätet, et kasutusluba ei saa anda, kui ehitis ei vasta üldplaneeringule (nt koormusindeksile). HMS § 60 järgi on kehtiv üldplaneering kui haldusakt täitmiseks kohustuslik. Riigikohtu varasema praktika kohaselt võib kaitstav õigus muu hulgas võrsuda ka isiku huve kaitsvast planeeringust (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10). Koormusindeks on krundi pind, mis peab olema minimaalselt tagatud ühe korteri kohta. Koormusindeks on krundi pind, mis peab olema minimaalselt tagatud ühe korteri kohta. Koormusindeksi määramine on vajalik, et tagada maja elanikele piisav ala vabaõhupuhkuseks ja autodele parkimiseks. Peale eelnimetatu tagab suurem koormusindeks miljööväärtuslikul alal piirkonnale iseloomuliku asustustiheduse ja hoonestuslaadi. Lisaks koormusindeksi nõudele võib üldplaneeringus olla ka muid nõudeid, millega peab ehitamisel, projekteerimisel ja ehitise puhul üldiselt arvestama. Näiteks on projekteerimistingimuste (kus määratakse ainult täisehitusprotsent, mitte korterite arv) alusel saadud ehitusluba 16-korteriga elamu püstitamiseks. Arendaja aga tuleb kasutusluba taotlema ja esitab sh muudatusprojekti ruumide täpsustamiseks, kus varasemalt plaani peal märgitud "hobiruumidest", "kabinettidest" või "pööningutest" on valmis ehitatud korterid ja seda tuvastatakse ka kohapeal hoone ülevaatuse käigus. Ehitis ei vasta lisaks loa saanud ehitusprojektile ka üldplaneeringus sätestatud koormusindeksi nõudele, mistõttu seadustamine on ka võimatu. Seda ka üldplaneeringut muutva detailplaneeringu korral, sest PlanS § 142 eeldused on täitmata. Puudub avalik huvi muutmiseks, sest esineb ainult erahuvi kasumi saamise eesmärgil - müüa rohkem kortereid, seda kas kaasomandisse või korteriomandina. Muuhulgas on olukordi, kus arendajad on sõlminud juba notariaalseid lepinguid korterite müügi osas ja korterites võivad elada juba perekonnad sees. On arusaadav, et omavolilisest ehitustegevusest ei teki mingisugust õigustatud ootust, et valmisehitatud elamut sellisena seadustada saab. Paraku kannatavad heausksed ostjad selle võrra. Samuti peame vajalikuks, et selgitataks eelpool nimetatud näite pinnalt ka "korteri" mõistet. Korter on ehituslikult tegelikkuses piiritletud alaliseks omaette elamiseks kasutatav elamu osa. Korteriomand on eriomand hoone reaalosa üle, mis on ühendatud mõttelise osaga kinnisasja kaasomandist, mille juurde eriomand kuulub. Korteriomandile kui omandivormile viitamine ei ole asjakohane. Ehitusseadustik, seaduse alamaktid ning Tartu linna üldplaneering lähtub ehituslikus aspektist "korteri" mitte "korteriomandi" mõistest. Koormusindeksist üleastumine mõjutab kinnistu kasutamise intensiivsust ja avaldab mõju naabrite õigustele. Koormusnormid loovad Tartu linna hinnangul eelkõige naabritele subjektiivse õiguse selleks, et nende elamute lähedusse ei ehitataks liiga palju kortereid. Riigikohus on ka varem (Riigikohtu otsus nr 3-17-1930, p 14.2) leidnud, et ehitusseaduse sätetest ei tulene, et ehitusloa andmisel ei tuleks lisaks detailplaneeringule arvestada kehtiva üldplaneeringu ja muude asjassepuutuvate õigusaktide nõudeid (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1- 87-16, p 10). Samamoodi ei tulene EhS sätetest, et kasutusloa andmisel ei tuleks arvestada kehtiva üldplaneeringuga. Sellised kõrvalekalded, mida avastatakse, on väga olulised ning seega on esitatud kasutusloa taotlus, ehitusprojektis (sh muudatusprojektis) nähtu ja tegelik olukord vastuolus välja antud ehitusloaga ning üldplaneeringus sätestatud koormusindeksi nõudega ja teiste ehitusseadustikus toodud nõuetega (EhS-i §-d 7, § 12 lg 1 ja 2, § 13 lg-d 1 ja 2, § 14 lg 1 p 3, EhS 19 lg 1 p 1 ja EhS § 55). Sellest tulenevalt on oluline täiendada kasutusloast keeldumise aluseid. Kehtiv EhS seletuskiri selgitab vähesel määral valeandmete esitamise punkti. Haldusorganile teadvalt valeandmete esitamine (sh projektis näilikkuse tekitamine) on olukord, kui see on toime pandud eesmärgiga omandada ehitusõigus/kasutusõigus, millele muidu õigete andmete esitamisega (kogumis: loataotluses, seletuskirjas, plaanilahenduselt ja tegelikkuses) omavalitsus luba (ehitusõigust/kasutusõigust) ei annaks. Esitatud kasutusloa ja projekti eesmärgiks on eelkõige varalise kasu saamine. Lisaks on haldusorganile teadvalt valeandmete esitamine karistatav karistusseadustiku alusel (KarS § 280). Palume eelnõu seletuskirjas selgitada valeandmete punkti sisuliselt (EhS § 55 p 10). Ettepanek 1. Täiendada EhS § 55 p 1 ja sõnastada see järgmiselt: "ehitis ei vasta nõuetele või ehitis ei vasta ehitamisele esitatud nõuetele;" 2. Täiendada EhS § 55 p 3 ja sõnastada see järgmiselt: "ehitis ei vasta ehitusloale, riigi või kohaliku omavalitsuse kehtivale üldplaneeringule, erivõi detailplaneeringule, sealhulgas detailplaneeringu elluviimise tegevuskavale, või projekteerimistingimustele;" 3. Täiendada EhS § 55 ja lisada täiendav keeldumise alus ning sõnastada see järgmiselt: "valminud ehitise või kasutamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada;" 4. Täiendada EhS eelnõu seletuskirjas valeandmete esitamise sisulist poolt (EhS § 55 p 10)
Mittearvestatud

Kasutusloa andmisest on võimalik keelduda, kui ehitis ei vasta nõuetele. Kasutusloa taotluse esitamise hetkeks on ehitis juba valmis, st ehitamisel tehtud vead võivad realiseeruda puudujääkidena valminud ehitises. Seetõttu ei ole § 55 lg 1 asjakohane viidata ehitamisele kui protsessile esitatavatele nõuetele.

Viide üldplaneeringule võib kaasa tuua probleeme planeerimisseaduse § 92 lg 1 tulenevast kohustusest vaadata üldplaneering üle iga viie aasta tagant. Mittevastavus üldplaneeringule ei saa kaasa tuua kasutusloa andmisest keeldumise alust eeldusel, et ehitusluba on antud enne üldplaneeringu kehtestamist. Juhul, kui üldplaneeringule mittevastavuse (EhS § 12 lg 2) tõttu ei vasta ehitis nõuetele, on võimalik kasutusloa andmisest keelduda teiste punktide alusel (nõuetele mittevastavus, mittevastavus ehitusloale või ehitusprojektile).

Kui ehitise püstitamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada, tuleb välja selgitada olukorra tekkepõhjus.

Kui negatiivsed mõjud on põhjustatud ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektist hälbivast ehitamisest tuleb kasutusloa väljastamisest keeldumisele kaaluda lisaks ehitusloa kehtetuks tunnistamise aluste esinemist (EhS § 46). Täiendavalt on võimalik sekkuda riikliku järelevalve korras ning nõuda ehitise ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektiga vastavusse viimist või ehitise osalist või täielikku lammutamist (EhS § 132). Olukord, milles ehitis ei vasta nõuetele ning kasutusloa andmisest keeldutakse, ei tohiks lõpliku lahenduseta jääda.

EhS § 55 lg 10 sõnastus on üldsõnaline, kuna eluliselt ei ole võimalik kõiki olukordasid reguleerida. Kuivõrd sätet ei avata, siis ei ole võimalik sätte seletuskirja täiendada. Ministeeriumi hinnangul võib üheks võimalikuks näiteks olla olukord, kus ehitusloa kõrvaltingimusena on seatud ehitamisele või ehitisele täiendavad nõuded ning kasutusloa taotlusega luuakse nende nõuete täitmise osas teadlikult ebaõige ettekujutus.
ARVAMUSE AVALDAJAD
Eesti Ehitusinseneride Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Eesti Taristuehituse Liit

1. Me ei nõustu, et paragrahvi 5 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ehitusprojekt on projekteerimise käigus koostatud terviklik teabekogum, mis võimaldab hinnata ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust. Asjakohasel juhul kajastab ehitusprojekt ka ehitise kasutamiseks ja korrashoiuks vajalikku teavet.“ Ehitusprojekti, kui tervikliku teabekogumi, üks olulisematest, aga ka ohutust tagavatest kriteeriumidest on see, et selle alusel oleks võimalik ehitada ehk ehitustöid läbi viia. Muudatusettepanekus see ei kajastu. Palume antud paragrahvi vastavalt täiendada ja vajadusel võtta eeskujuks praegu kehtiva ehitusseadustiku paragrahvi 5 esimene lause.
Mittearvestatud

Muudatus jäetakse eelnõust välja.
2. Me ei nõustu, et paragrahvi 9 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine peab olema võimalikult keskkonnasäästlik, seejuures tuleb eelistada ehitise ajakohastamist ning ehitamisel säästlikult kasutada loodusvarasid. Projekteerimisel tuleb arvestada kliimamuutuste mõjuga. Jääb arusaamatuks, millisel moel on projekteerija võimeline arvestama kliimamuutuste mõjuga, kui need on raskesti ennustatavad ja inimesed (ühest küljest projekteerija, teisest küljest ehitusprojekti menetleja) tajuvad neid erinevalt. Taoline üldine sõnastus ei lisa seadustikule olulist väärtust, pigem võib tekitada tõlgendamisest tulenevaid erimeelsusi. Teeme ettepaneku, asendada muudetud lõigu teine lause järgmisega: „Projekteerimisel lähtutakse asjakohastest standarditest, määrustest ja juhendmaterjalidest.“
Mittearvestatud

Õigusaktid on täitmiseks kohustuslikud. Standardid ja juhendid on reeglina ehituse hea tava osaks. Hea tava põhimõte on sätestatud ehitusseadustiku §-s 7 ja selle järgimine on kohustuslik. Hea tava sisustamisel võib olla asjakohane tugineda standarditele või muudele valdkonnas laialdaselt levinud ja aktsepteeritud materjalidele. Millistele materjalidele projekteerija tugineb, sõltub ennekõike tellija ja projekteerija vahelisest kokkuleppest.

Lisaks täiendasime eelnõud ja seletuskirja § 9 muudatuste osas.
3. Me ei nõustu, et seadust täiendatakse §-ga 91 järgmises sõnastuses: „§ 91. Kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna põhimõte (1) Kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna projekteerimisel, ehitamisel ning kasutamisel arvestatakse asukoha eripära ja konteksti, ehitise kohandatavust, mitmekesisust ning esteetilist sobivust. Antud paragrahvi mõte on sisuliselt arusaamatu ning ehitusseadustiku kontekstis liialt üldistav, sobides pigem planeerimisseadusesse. Kõik nõuded ja tingimused, millele ehitis peab vastama, tuleb esitada enne projekteerima hakkamist kas projekteerimistingimustega, detailplaneeringuga, arhitektuurikonkursiga vms. Sellega välistatakse olukord, et ehitusprojekti koostamisel ei ole võimalik ennustada, kas projektlahendus meeldib kellelegi või mitte (näiteks esteetiline sobivus). Leiame, et eelnõu seletuskirjas viidatud Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi kriteeriumit on olulised järgida, kuid need on eel- või alustingimused, mis tuleb selgitada enne ehitusprojekti koostamist. Teeme ettepaneku see paragrahv integreerida põhjalikumal kujul planeerimisseadusesse või alternatiivselt viia ettepandud kujul seadustiku üldosa üldsätetesse.
Arvestatud sisuliselt

Ehitusseadustiku paragrahv 13 lõige 1 kohaselt peab ehitusprojekt arvestama ehitise sobivust. Tegu ei ole uue nõudega, vaid olemasoleva sättega, mida on praktikas ebapiisavalt sisustatud ja rakendatud. Seega täiendatakse ehitusprojektile esitatavaid nõudeid selgitusega, mida tuleb kaaluda sobivuse kriteeriumi all ning esialgsel kujul uusi põhinõudeid ei seata. Sobivuse kriteeriumi selgitamine muudab selle järgimise menetlustes eelduslikult lihtsamaks.

4. Me ei nõustu, et paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse punktiga 81 järgmises sõnastuses: „81) heitmete sattumist ehitisest väliskeskkonda;“ Paratamatult sattuvad erinevatest ehitistest heitmed väliskeskkonda. Seda reguleerivad muuhulgas Veeseadus ja Atmosfääriõhu kaitse seadus, millega antakse ette vastavate ehitiste korral saasteainesisalduse piirväärtused veeheitele ja piirväärtused õhukvaliteedile, aga ka mürale. Seetõttu leiame, et ehitusseadustiku täiendamine antud punktiga pigem tekitab segadust, juhul kui ei kavatseta seda täpsustada konkreetsete piirnormidega.
Selgitame

Lõikes 2 nimetatud üldnõuete sisustamisel tuleb järgida sama paragrahvi lõike 3 järgi ehitustoodete määruse lisas 1 sätestatud täpsemaid kirjeldusi. Ehitustoodete määruse lisa 1 käsitleb heitmete sattumist ehitisest välikeskkonda üsna üldiselt.

Käesolev säte reguleerib olukordasid, kus teatud otstarbel ehitiste kasutamiseks on esitatud täiendavaid nõudeid. Ehitise ehitamisel ja kasutamisel tuleb lähtuda ka teiste seaduste alusel kehtestatud piirangutest. Näiteks on võimalik, et ehitisele väljastatakse ehitusseadustiku alusel ehitusluba, kuid keskkonnanõuete täitmata jätmise tõttu muid tegevuslube ehitisele väljastada ei ole võimalik (nt õhu- või veesaasteluba) ja seetõttu ehitist esialgu kavandatud kujul kasutada ei saa. Seetõttu on oluline, et ehitise kavandamisel, ehitamisel ning kasutamisel arvestatakse kõikide asjassepuutuvate nõuetega, sh heitmeid reguleerivate nõuetega.

Täiendame eeltooduga eelnõu seletuskirja.
5. Palume täpsustada paragrahvi 15 lõike 3 punkti 1 täiendamist pärast sõna „teostusjoonised“ tekstiosaga „või -andmed“. Pakutud täiend „-andmed“ võimaldab väga segasel ja arusaamatul kujul teostusinfot esitatada. Kuna teostusmudel on väga lai mõiste, siis tuleks seda terminit selgitada. Näiteks „joonised“ on tänases sõnastuses üheselt mõistetav. Palume täpsustada terminit „teostusandmed“.
Arvestatud sisuliselt

Teostusjoonistel kajastatud infot võimalik kuvada ka BIM infomudelis (teostusmudel). Teostusjooniste võrdlemist ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektiga võiks tehnilise lahendusena võimaldada edaspidi ka EHR/e-ehituse platvorm. Seda enam tuleks soodustada digitaalsete infomudelite kasutuselevõttu, et muudatusi võimalikult efektiivselt tuvastada ning muudatuste olulisust tõhusamalt hinnata. Seega täiendatakse eelnõud mõiste „teostusandmed“ alusel mõistega „teostusmudel“.


6. Vastavalt eelnõule muudetakse ja sõnastatakse paragrahvi 15 lõige 4 järgmiselt: „(4) Ehitusdokumendid tuleb esitada ehitisregistri kaudu õigusaktiga määratud pädevale asutusele.“ Palume täpsustust, kas selle muudatusega on ehitusdokumentide esitamine pädevale asutusele paberkandjatel edaspidi välistatud (keelatud).
Selgitame

Käesolev muudatus jäetakse eelnõust välja.

 
7. Lisaks eelnevale, arvestades asjaoluga, et samaaegselt EhS muutmisega on muutmisel ka määrus nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“, palume EhS neid osasid, mis on seotud ehitusprojektide koostamisega, käsitleda peale määruse nr 97 sisulistes põhimõtetes kokkuleppimist.
Arvestatud

Ehitusprojekti mõistet käesoleva eelnõuga ei muudeta.
8. Suur osa probleemidest on ehitusvaldkonna erialaorganisatsioonide poolt ka varem teile saadetud, kuid millega ei ole eelnõus arvestanud. Lisame käesolevale kirjale ka varem EEL-i poolt saadetud kirja, millele me ei ole tagasisidet saanud. EhS eelnõu tuleb selle valguses uuesti üle vaadata. Teeme ettepaneku kohtuda KLIM-i ja käesoleva kirja allkirjastanud organisatsioonide esindajate vahel, et selgitada meiepoolsete ettepanekute tagamaid. Meie soov on, et EhS oleks konkreetne, üheselt mõistetav ja vastaks valdkonna organisatsioonide poolt ühiselt allkirjastatud dokumendi „Ehituse pikk vaade 2035“ vaimule.
Teadmiseks võetud

Käesolevale eelnõuga edastatud 2022 aasta ettepanekud kooskõlastustabelisse lisatud.
Eesti Ehitusinseneride Liit (tagasisides viidatud 2022 aasta ettepanekud)

1. EELi ettepanek ehitusseadustiku eesmärgi sõnastuse osas: Käesoleva seadustiku eesmärk on tagada elukeskkonna eesmärgipärane toimivus, kvaliteet ja kasutatavus ning ehitiste ja ehitustööde tegemise ohutus.
Mittearvestatud

Ohutus on eesmärgina käsitletud nii kehtivas kui ka eelnõuga täiendatud ehitusseadustiku eesmärgis. Ehitamise ohutus on sättega juba kaetud. EhS seletuskirja kohaselt hõlmab ohutus „nii inimese elu, tervise, vara ja keskkonna ohutuse. Jätkusuutlikuks ei saa pidada olukorda, kus ehitis või ehitamine kujutab endast reaalset ja vahetut ohtu. Tuleb möönda, et ehitamine ei saa kunagi olla täiesti ohutu, kuid ohu realiseerumise suhtes on vaja rakendada abinõusid. Need abinõud tulenevad nii ehitusõiguse põhimõtetest kui ka nõuetest“.

Täiendavalt rõhutab kohustust, et ehitamine peab olema ohutu EhS § 8.

2. EEL teeb ettepaneku struktureerida ehitusseadustik ja selle peatükid loogilises järjestuses, mis arvestaks ehitusprotsessi reaalset arengut – (ehituse arendusprojekti algatamine), ehitise projekteerimine, ehitamine, ehitise korrashoid, lammutamine.
Mittearvestatud

Ehitusseadustik sisaldab normitehniliselt üldosa ja eriosa. Ehitusseadustiku üldosa sätestab ehitusseadustiku üldpõhmõtted ja eriosa reguleerib eriehitiste ja -nõuetega seonduvat. Ettepanek ei järgi normitehnika nõudeid ja eeldaks seaduse tervikteksti uuesti kehtestamist. Eeltoodu ei ole käsitlemist leidnud ka eelnõu aluseks olevas väljatöötamiskavatsuses.
3. Ehitusseadustikus tuleb defineerida terminid ja mõisted, soovitavalt seadustiku alguses eraldi peatükis. EEL on koostöös EAL-iga välja töötanud terminite definitsioonid, mida palume kasutada. Terminite defineerimine on oluline vältimaks ebaselgust ja vääritimõistmist.
Mittearvestatud

Normitehniliselt soositakse termini sisu määratlemist kas pärast termini esmakordset kasutamist eelnõu struktuuriosas, kuhu on koondatud terminiga seotud sätted, või eelnõu üldsätetes selle termini jaoks kavandatavas paragrahvis. Pikka loetelu mõistetest eelnõu koostamisel ei soosita.

Seega ei ole põhjendatud EhS-i ülesehituse muutmine põhjusel, et mõisted oleksid koondatud algusesse. Määratlemata mõistete puhul on mõisted jäänud määratlemata, kuna EhS eelnõu koostamisel on eesmärgiks võetud eelnõu abstraktsus ning võimalus kohaldada õigusakti lugematul arvul juhtudel.
4. Ehitusseadustikus tuleb üheselt defineerida rajatise mõiste, mitte tehes seda välistamise kaudu (sobimatu definitsioon: rajatis on ehitis, mis ei ole hoone). Leiame, et selline viis ei ole konstruktiivne ja jätab rajatise mõiste definitsiooni olematuks. Meie lähenemist toetab ka terminiõpetuse teooria, mis ütleb, et terminit ei määrata selle kaudu, mida see ei ole.
Mittearvestatud

Esitatud ettepanekust ei selgu, millist probleemi soovitakse lahendada. Valdavalt ehitise mõiste sisustamisel probleemi ei esine. Hoone ja rajatise eristamisel saab mh lähtuda hoone tegelikust kasutuseesmärgist. Rajatised on oma olemuselt sedavõrd erinevad (torud, kõrgpingeliinid, laululavad, tuulikud, aiad jne), et puudub võimalus anda neile ühine definitsioon. Sellistel ehitistel pole võimalik määrata isegi ühist loetelu asjakohastest tehnilistest andmetest.
5. § 19 („Omaniku kohustused“) on vaja iseehitamise korral selgemalt kirjeldada, kuidas ja millistel alustel toimub asjatundlikkuse põhimõtte järgimise kontroll (kui pädevus ei ole nõutud). EEL-i ettepanek on, et ehitise projekti peab alati allkirjastama pädev isik (vähemalt arhitekt), kes tagab asjatundlikkuse ehitise projekti koostamisel ka juhul, kui tegemist ei ole ehitusloakohtustusliku ehitamisega ja asjatundlikkuse põhimõtte järgimine on nõutud. Sellega tagatakse asjatundlik lahendus ja täiendavat menetlemist selle tuvastamiseks ei ole vaja (nt ekspertiis vms)
Mittearvestatud

Iseendale ehitamise regulatsiooni piiramisele füüsilistele isikutele peaks eelnema täiendav mõjuhinnang. Ministeerium ei ole veendunud, et üleriigiliselt on piisavalt pädevaid isikuid, et tekkivat nõudlust katta, eriti olukorras, kus soovitakse seda laiendada ka ehitusteatise kohustusega ehitustöödele.

Ettepanekut tuleks täiendavalt kaaluda ka omandi vaba kasutamise põhimõttest lähtuvalt võttes arvesse, et ehitis ja ehitamine peab vastama EhS nõuetele sõltumata, kas isiku pädevus peab olema tõendatud või mitte.

Õiguskantsler on asunud seisukohale, et kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid õigustab oluline avalik huvi – ohutus ja teenuse kvaliteet. Ennekõike on iseendale ehitamise regulatsiooni eesmärk võimaldada iseendale elukondliku hoonete ehitamise võimaldamist. Seega ei pruugi kutse tõendamise kohustuse kehtestamine füüsilistele isikutele erinevalt juriidilistest isikutest olla õigustatud.
6. Täiendada § 24 („Teatud tegevusala kvalifikatsiooninõuded“), lisades tegevusala „projekteerimise projektijuhtimine“ ja „ehitusautomaatika“ mille puhul pädeva isiku kvalifikatsioon peab olema tõendatud
Mittearvestatud

EhS § 24 ei käsitle sellise detailsusega tegevusalasid.

Automaatikud võiksid olla hõlmatud juba ehitusloakohustusliku ehitamisega, küll aga on Eestis automaatiku kutsega isikuid vaid 19. Samas anti 2024 aastal üle 1700 ehitusloa ainuüksi üksikelamute püstitamiseks. Meie hinnangul ei ole täna piisaval hulgal vastava kutsega isikuid, et nõue oleks rakendatav.
 
Projekteerimise projektijuhtimine. Täna oodatakse ministeeriumitelt halduskoormuse vähendamist ja ei ole soositud täiendavate nõuete seadmine. Iga projekti või selle osa koostaja peab ka täna jälgima EhS §-s 10 sätestatud asjatundlikkuse põhimõtet. Selle kohaselt peab majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev isik tegema koostööd teiste ehitusprojekti koostamisel ja ehitamisel osalevate isikutega, et tagada ehitamise ratsionaalsus ning ehitusprojekti osade kokkusobivus ja ehitise osade koostoimimine. Seega on osade kokkusobivuse tagamise ja koostoimise kohustuse eest vastutus seatud juba projekti või selle osa koostajatele. Ministeeriumile ei ole teada olulised puudused või mõjuvad põhjendused (näiteks, et praktikas asjatundlikkuse põhimõtet ei järgita), miks vastav koostöö peaks olema korraldatud vaid teise vastava kutsega isiku poolt. Täiendavalt tuleb õigusaktides sätestatud juhtudel tuleb ehitusprojektile teha ekspertiis, mille käigus kontrollitakse ehitusprojekti kui terviku vastavust nõuetele või ehitisprojekti osa vastavust nõuetele koosmõjus koostatud ehitusprojekti kui tervikuga, sealhulgas vastavust õigusaktidele, ehitusprojekti koostamiseks väljaselgitatud andmetele, planeeringule, projekteerimistingimustele, säästlikule ja põhjendatud lahendusele ning projekteerimise ja ehitamise hea tavale. Ehitusprojekti ekspertiis koostatakse ehitistele, mille osas on seadusandja ette näinud kõrgemat ohupotentsiaali. Lisaks juhime tähelepanu, et tegemist oleks ettevõtluse piiranguga, mille seadmiseks peaksid olema ülekaalukad avaliku huvi põhjendused, et piirang oleks proportsionaalne. Ka õiguskantsler on asunud seisukohale, et kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid õigustab oluline avalik huvi – ohutus ja teenuse kvaliteet. EhS-i kohaselt on ehitise nõuetele vastavus eelkõige omanikul (§ 20), kes võib teostada töid ise või palgata selle jaoks vajalikud ja vastavad spetsialistid. 

7. Ühtlustada § 24 („Teatud tegevusala kvalifikatsiooninõuded“) loetletud tegevusalad kutsestandardis ja MTR-is olevate vastavate tegevusalade nimetustega, et oleks tagatud ühene arusaadavus, millise tegevusalaga on tegu. Hetkel esineb lahknevusi tegevusalade nimetustes.
Mittearvestatud

Puudub konkreetne ettepanek. Õigusakti ei saa muuta igakord, kui standard muutub. EhS § 24 lõikes 2 toodud loetelu on üldise tasemega ning tegevusalade täpsem jagunemine on kehtestatud ministri määrusega, mille muutmist käesolev eelnõu ei käsitle. Erinevused MTRi ja standardite vahel tuleb lahendada koostöös MTRiga.
8. § 13 ja § 14 lõige 1. Mida sisuliselt tähendab formuleering: „ … ehitatav ehitis vastab nõuetele?“ Seda formuleeringut tuleks kuskil täpsustada.
Selgitame

Ehitisele esitatavaid nõudeid ei ole võimalik üheselt defineerida. Ehitusseadustik on üldseadus, mis kohaldub kõikidele ehitistele. Ehitusseadustiku loomisel võeti eesmärgiks normi abstraktsus. Seaduse tasemel oleva regulatsiooni abstraktsus on omaette väärtus, see võimaldab seaduse rakendamisel olla paindlikum. Samuti võimaldab abstraktsem regulatsioon lahendada rohkem elulisi juhtumeid ja on ajas püsivam ning sobivam.

Igale ehitusseadustiku reguleerimisalasse jäävale ehitisele kohalduvad ehitusseadustiku üldnõuded. Sõltuvalt ehitise olemusest kohaldub ehitistele teatise- või loakohustus. Eriehitistele kohalduvad erinõuded sisalduvad seadustiku eriosas. Ehitisele kehtestatud erinõuded sõltuvad suuresti ka ehitise kasutusotstarbest. Näiteks haiglale, spaale ning koolieelsele lasteasutusele esitatavad tervisekaitsenõuded on üsna erinevad. Seega vastab ehitis nõuetele, kui selle ehitamisel on järgitud ehitusseadustikus ning asjakohasel juhul muudes eriseadustes sätestatud nõudeid.

9. § 14 lõige 3: „Enne ehitamise alustamist peab ehitamise aluseks oleva ehitusprojekti nõuetele vastavust kontrollima ehitusprojekti koostajast sõltumatu pädev isik, kes teeb ekspertiisi, kui …“ Keeleliselt võiks olla arusaadavam; praegu võib ka välja lugeda, et ehitise projekti tuleb igal juhul kontrollima sõltumatu pädev isik. Ehituskonstruktsioonide osas määrab ehitise projekti kontrolli tasemed EVS-EN 1990:2002+NA:2002 (on veel täiendusi-täpsustusi) lisa B. Tuleks uurida ka uut EN 1990 versiooni, mis on kinnitamisfaasis. Kas Eesti seadus peab selle ümber lükkama? Samas, teiste projekteerimisosade kohta selliseid konkreetseid standardeid ei ole kehtestatud
Selgitame

Käesoleva eelnõuga viidatud sätet ei muudeta. Ehitusprojekti ekspertiis on sisuliselt sõltumatu pädeva isiku poolt ehitusprojektile antud hinnang.

Ehitusprojekti ekspertiisi teostades tuleb mh kontrollida vastavust ehitamise heale tavale (määruse nr 62 § 2 lg 1). Läbi valdkonna standardite sisustatakse reeglina ehituse head tava (EhS § 7). Küll aga ei tähenda see, et standard on ainsaks hea tava sisustamise allikaks. Seega tuleb ehitusprojekti kontrollimisel aluseks võtta need hea tava allikad, millest ehitusprojekti koostamisel on lähtutud.
10. § 14 lõige 4 (Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega): 1) ehitusprojekti ekspertiisile esitatavad nõuded, sealhulgas täpsemad kriteeriumid nende ehitiste või ehitise osade määratlemiseks, mille ehitusprojektile tuleb teha ekspertiis; 2) ehitusuuringutele esitatavad nõuded, sealhulgas uuringu tulemuste vormistamisele, andmete koosseisule ja nende esitamisele. Kommentaar: Ministril ei saa olla suuremat pädevust kui oma eriala spetsialistidel, mistõttu teeme muudatusettepaneku: ehitusuuringutele esitatavad nõuded määratakse kehtivate standarditega.
Mittearvestatud

Standard on hea tava osa. Standardid on välja töötatud konsensuse alusel ja need kirjeldavad mingis valdkonnas üldiselt aktsepteeritud tehnilist lahendust, metoodikat või kvaliteeditaset. Standardid ei ole antud seadusandja poolt ja neid ei saa käsitleda õigusaktina. Ühtlasi pole standarditele ligipääs reeglina tasuta.

Standardist ei saa tuleneda sellist kohustuslikku nõuet, mida ei ole võimalik taandada õigusaktile. Seega võib soovitusliku iseloomuga standardile vastavus luua eelduse, et on järgitud head tava ja ehitis vastab nõuetele (3-3-1-69-16). Head tava võib sisusta ka läbi muude valdkonnas tunnustatud materjalide või juhendite.

Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda

1. Eelnõu § 1 p 6 kohaselt muudetakse ehitusprojekti mõistet ning eelnõu kohaselt „Ehitusprojekt on projekteerimise käigus koostatud terviklik teabekogum, mis võimaldab hinnata ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust. Asjakohasel juhul kajastab ehitusprojekt ka ehitise kasutamiseks ja korrashoiuks vajalikku teavet”. Kaubanduskoja hinnangul on ehitusprojekti kõige tähtsam tingimus see, et selle alusel oleks võimalik ehitada, kuid eelnõus pakutud ehitusprojekti mõiste seda ei väljenda.
Kaubanduskoda teeb ettepaneku muuta eelnõu § 1 p-i 6 nii, et see sätestaks, et ehitusprojekt sisaldab ehitamiseks vajalikku teavet, kuna ehitusprojekti kõige tähtsam tingimus on see, et selle alusel oleks võimalik ehitada.
Mittearvestatud

Muudatus jäetakse eelnõust välja.
2. Eelnõu § 1 p 73 näeb ette, et edaspidi tee ehitamisele, projekteerimisele, korrashoiule ja nendega seotud tegevustele võib kohaldada ehitisregistri kohta sätestatut. Kehtiv seadus ütleb, et ehitusregistri kohta sätestatud sellisel juhul ei kohaldata.
Kaubanduskoja hinnangul sellise võimaluse sätestamine ehitusseadustikus ei ole korrektne, kuna seadusest peaksid tulenema üksnes õigused või kohustused. Eelnõu § 1 p 73 on aga hetkel sätestatud võimalusena.
Teeme ettepaneku, et teede ehitamisele ja projekteerimisele peab kohaldama ehitusregistri kohta sätestatut
Mittearvestatud

Kuna EHR on olnud teede menetluses tehnilisi tõrkeid, siis täielikuks üleminekuks peab olema veendunud, et menetluskeskkond toimib tõrgeteta ega vajaks dubleerimist.

Vabatahtlik EHRi menetluskeskkonna kasutuselevõtt võimaldaks sujuva ülemineku, arvestades ühtse menetluspraktika ja –keskkonna kasutuselevõtu vajalikkust aga samuti ka IT-tehnilist valmisolekut keskkonna tõrgeteta toimimiseks, mis võimaldab EHR keskkonda vastavalt arendada ja testida.

3. Eelnõu § 1 p 70 ütleb, et „Projekteerimistingimusi ei anta, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ehitise ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering“. Kehtiv seadus ütleb § 83 lg-s 2, et “Projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks või kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering”.
Oleme seisukohal, et kehtiv lause esimene osa ehk lause „Projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks“ tuleks jätta seadusesse sellisel kujul alles, kuna see on vajalik pädeva asutuse jaoks. Kuid meie hinnangul ei peaks seadus sisaldama lauset „Projekteerimistingimused ei ole nõutavad, kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering“, kuna praktikas ei esine olukorda, kus liini või elektripaigaldise asukoht oleks detailplaneeringuga või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringus ette nähtud.
Eelkirjeldatust tulenevalt teeb Kaubanduskoda ettepaneku muuta eelnõu § 1 p 70 nii, et see sätestaks, et „Projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks“.
Arvestatud sisuliselt

EhS § 83 lg 2 p 2 täiendatakse selliselt, et projekteerimistingimused on nõutavad üksnes mitut kinnisasja läbiva ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks. Ühtlasi ei täiendata EhS lisasid õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatistega esialgsel kujul, selgitatakse mõiste „mitut kinnisasja“ sisu ning täpsustatakse EhS lisades olemasolevate õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatiste sõnastust. Tervikuna projekteerimistingimuste menetluse kaotamist selliste joonehitiste puhul ei saa pidada mõistlikuks. Ühelt poolt aitab see tagada maaomanike kaasamist menetlusse, kus otsustatakse projekteerimiseks vajalikud tingimused, sh asukoht, ning teiselt poolt saab rajatise projekteerija juba arvestada antavate tingimustega ehk väheneb oht hilisemaks ümberprojekteerimiseks. Juhul kui selliste ehitiste asukoht on käsitletud juba planeeringus, siis puudub projekteerimistingimuste andmise vajadus.
4. Eelnõu § 1 p 32 sätestab, et „Pädev asutus võib isiku taotluse alusel anda projekteerimistingimused ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetamata juhul”. Eelnõu seletuskirjas lk-l 22 on selgitatud, et “esineb olukordi, kus ehitisest või selle asukohast tulenevate nõuete keerukusest soovib isik kavandatavate ehitustööde kohta pädevalt asutuselt n-ö eelhinnangut. /…/ Vajaduse põhjal projekteerimistingimuste andmine isikute taotluse alusel välistab ka pädeva asutuse suvaotsuste tegemise võimaluse olukorras, kus projekteerimistingimuste nõudmine oleks pädeva asutuse otsustada”.
Kaubanduskoda soovib välja tuua, et plaanitava muudatuse seadusesse lisamine võib julgustada kohalikke omavalitsusi suunama väheteadlikke taotlejaid taotlema projekteerimistingimusi isegi juhtudel, kui seadus seda nõudena ei ette näe. Seega näeme, et käesoleva sätte lisamine seadusesse ei ole vajalik ning teeme ettepaneku eelnõu § 1 p-s 32 sätestatud muudatus eelnõust välja jätta.
Mittearvestatud

Praktikas esineb vajadus anda projekteerimistingimusi keerukamate objektide puhul, ennekõike miljööaladel paiknevate ehitiste ümberehitamisel ning laiendamisel alla 33%.

Isikul on võimalik pädeva asutuse poole pöörduda ka lihtsalt selgituste saamiseks, eelnõu kohaselt ei ole projekteerimistingimuste taotlemine isikule kohustuseks. Keerukamatel juhtudel võib esineda küsimus pädevalt asutuselt saadud selgituste õiguslikus siduvuses ehitusprojekti koostamisel ning ka pädeva asutuse poolt ehitusprojekti läbivaatamisel – kas isikul on kohustus saadud selgituse järgida ning kas pädev asutus on antud selgitustega loamenetluses seotud (nt juhul, kui ametnik on vahetunud).

Eelnõu kohase sätte lisamisega ei tekki isikutele kohustust seaduses seni sätestamata juhtudel projekteerimistingimusi taotleda. Küll aga on isikul võimalus projekteerimistingimuste näol saada pädevalt asutuselt õiguslikult siduvad tingimused ehitusprojekti koostamiseks. Eeltoodu ei välista isiku võimalust pöörduda selgituste saamiseks (nt teemaplaneeringu tõlgendamise osas) pädeva asutuse poole ja ühtlasi ei ole võimalik pädeval asutusel sundida isikut eelnõukohase sätte alusel projekteerimistingimuste taotlust esitama.
6. Kaubanduskoda ei toeta liiga üldiselt sõnastatud keskkonnakaitsega seotud nõudeid ehitusseadustikus. Näiteks eelnõu § 1 p 7 sätestab, et „Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine peab olema võimalikult keskkonnasäästlik, seejuures tuleb eelistada ehitise ajakohastamist ning ehitamisel säästlikult kasutada loodusvarasid. Projekteerimisel tuleb arvestada kliimamuutuste mõjuga”.
Kaubanduskoja hinnangul on käesolev säte liiga üldine ning selline üldise sõnastusega säte seaduses ei loo Kaubanduskoja hinnangul suurt väärtust. Näiteks on sätte üldise sõnastuse tõttu meie hinnangul projekteerijal keeruline üldse hinnata kliimamuutuste mõjusid, kuna need on raskesti ette ennustatavad. Lisaks näiteks eelnõu § 1 p 8 ütleb, et kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna projekteerimisel, ehitamisel ning kasutamisel arvestatakse asukoha eripära ja konteksti, ehitise kohandatavust, mitmekesisust ning esteetilist sobivust, kuid Kaubanduskoja hinnangul on tegemist taaskord sättega, mis on väga üldine ning mille täitmist on väga keeruline hinnata, kuna näiteks esteetilise sobivuse kriteerium on väga subjektiivselt hinnatav.
Jääb arusaamatuks, kuidas tagatakse selliste üldiste ning abstraktsete nõuete ühtne rakenduspraktika. Kaubanduskoja hinnangul võivad sellised üldsõnalised ning ebamäärased nõuded seaduses tuua hoopis kaasa erinevate rakenduspraktikate teket. Lisaks, kui seadus sisaldab ebamääraseid sätteid, mis on väga subjektiivselt hinnatavad ning mis ei ole lõpuni kontrollitavad, siis võib tekkida olukord, kus ehitusõiguse taotlemine muutub taotleja jaoks etteaimamatuks ning kontrollimatuks.
7. Kaubanduskoda on seisukohal, et eelnõu § 1 p 7 ning p 8 ei tõhusta ehitusseadustiku toimivust ning meie hinnangul ei peaks ehitusseadustik sisaldama üldsõnalisi ning ebamääraseid sätteid, mis ei anna seadusele juurde lisaväärtust. Teeme ettepaneku eelnõu § 1 p 7 ja p 8 jätta eelnõust välja.
Arvestatud sisuliselt

Teadaolevate kliimamuutuste mõjuga arvestamise põhimõtte all mõeldakse näiteks arvestamist üleujutusaladega ning äärmuslike ilmastikuolude esinemise sagenemisega (väga kuum või külm, valingvihmad jms). Kliimamuutuste mõjudega arvestamine ei tähenda ilmtingimata Keskkonnaameti sekkumise vajadust projektimenetlusse vaid ka ehitustehnilisi lahendusi nagu jahutussüsteemid või nende installeerimise võimalikkus, päikesevarjestused (markiisid vms analoogsed lahendused), kuumasaarte tekke vältimine, piisavalt suure vastuvõtlikkusega sadeveekanalisatsioon, avalike joogiveepunktide kavandamine jpm.

Uut põhimõtet esialgsel kujul seadustikku ei lisata. Avatakse EhS § 13 lg 1 sobivuse mõiste. Ehitusseadustiku paragrahv 13 lõige 1 kohaselt peab ehitusprojekt arvestama ehitise sobivust. Tegu ei ole uue nõudega, vaid olemasoleva sättega, mida on praktikas ebapiisavalt sisustatud ja rakendatud. Seega täiendatakse ehitusprojektile esitatavaid nõudeid selgitusega, mida tuleb kaaluda sobivuse kriteeriumi all ning esialgsel kujul uusi põhinõudeid ei seata. Sobivuse kriteeriumi selgitamine muudab selle järgimise menetlustes eelduslikult lihtsamaks.


Eesti Omanike Keskliit

EOKL esitab ettepaneku tühistada EhS §97 lg 6, mille kohaselt asulates on teega külgneva maatüki omanik kohustatud korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje, tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda. Eraomanikele on pandud koormis hoida korras enda kulul teise isiku vara. Ilmaolude muutlikkus ei luba eraomanikel oma elu planeerida ja kodust pikemalt lahkuda, füüsiline töö või teenuse palkamine käib paljudel eakatel kinnistuomanikel üle jõu, tiheda lumesaju korral ei saaks omanik töölegi minna. Selline koormis on oluline sekkumine isiku eraellu ning vabadusse seda ise kujundada.

Tegelikkuses on olukord teine. Eesti Linnade ja Valdade Liit vastas Riigikogu majanduskomisjoni järelepärimisele juba 06.01.2022.a, et nende läbiviidud küsitlusele vastanud kohalikest omavalitsustest 64% korraldab ise oma territooriumil avalikult kasutatavate kõnniteede hooldust. Ka Eesti suurimas omavalitsuses, Tallinnas, hooldab linn 70% ratta- ja kõnniteid ja ülejäänud 30% kinnistute omanikud. Eksisteerib olukord, kus seadus ja heakorraeeskiri panevad kõnniteede talvise hoolduse üheselt kinnistuomanikele, samas omavalitsus on teatud osal kinnistuomanikelt selle kohustuse faktiliselt ära võtnud. Sellega on loodud põhiseaduse §12 tähenduses ebavõrdse kohtlemise olukord, kus osad kohustatud kinnistu omanikud ei pea oma õigusaktidega pandud kohustust täitma ja säästavad sellega aega ning vahendeid.

Lisaks tekib küsimus ka tsiviilõiguslikust vastutusest. Kui EhS 97 lg 6 kohaselt vastutab kõnniteede hoolduse eest kinnistu omanik, siis ei vabasta teda vastutusest ja kahjunõuetest ka see, kui tee omanik (kov) on oma kõnnitee ise hooldanud või on selle ebapiisavalt või on jätnud selle üldse tegemata, kuigi on teehooldust avalikult lubanud.
On selge, et EhS §97 lg 6 absoluutne säte ei vasta ammu tegelikule olukorrale omavalitsuste kõnniteede hooldusel ning tekkinud situatsioon tekitab palju õiguslikke küsimusi ja ebaselgust. Kui kohalik omavalitsus ei ole valmis kõnniteede hooldust veel üle võtma, siis on selle koormise kehtestamiseks olemas õigusliku alusena KOKS §36 lg 3. Selline mitteimperatiivne säte võimaldab omavalitsustel paindlikult ise reguleerida teede korrashoiu kohustuse panekut kinnistuomanikele või üleminekut omavalitsuse enda korraldatavale teehooldusele. EhS §97 lg 6 kehtetuks tunnistamisel ei teki seega õiguslikku reguleerimatust. Alternatiivina võib sõnastada lõike 6 selliselt, et kohalikul omavalitsusel on õigus see kohustus kehtestada koormisena KOKS tähenduses.
Mittearvestatud

Kinnistuomanike kõnniteede hooldamiskohustusega koormamise osas ei ole kohus ega õiguskantsler põhiseadusega vastuolu tuvastanud (vt nt õiguskantsleri kirjad 25.03.2015 nr 6-1/150374/1501307 ja 17.02.2017 nr 6- 1/170172/1700714).
KOV-id teevad ka vabastusi teatud maaomanikele, kes ei ole võimelised teatud asjaolude tõttu seda kohustust täitma (puuetega inimesed, eakad jne).

Linnas, alevis ja alevikus teega külgneva maatüki omaniku kohustus korraldada sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje, temaatikat on seadusandja poolt arutatud nii 2021. kui ka 2023. aastal ehitusseadustiku ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse (koduomanike vabastamine omavalitsustele kuuluvate kõnniteede koristamise kohustusest) eelnõu (41 SE) ning ehitusseadustiku § 97 muutmise seaduse eelnõu (362 SE) menetlemise raames.

Ehitusseadustiku § 97 muutmise seaduse eelnõu (362 SE) arutas ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) revisjoni läbiviimiseks riigihalduse ministri moodustatud eksperdikomisjon, kes toetas lahendust, kus EhS § 97 lõige 6 jääks kehtima, kuid seda täiendataks võimalusega kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule kohustuse täitmisest erisuste tegemisega.

Eksperdikomisjon leidis ka, et EhS sätte kehtetuks tunnistamisel oleks oluline fiskaalne mõju KOV-dele ning sellist ettepanekut ei saa kaaluda mh ilma KOV maksubaasi muutmata.

Seega kehtiv õigus võimaldab mõistlikku paindlikkust kohalike omavalitsuste ja kinnistuomanike koostöös poolte võimekustele vastavate lahenduste leidmisel, mis mh arvestaks ka vabastuste ja erandite vältimatu vajadusega.

Ehitusseadustiku §97 lõike 6 kehtetuks tunnistamine ei ole hetkel põhjendatud.

Ka Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) rõhutab, et EhS § 97 lõike 6 vastavust põhiseadusele, sh õiguspärasust ja proportsionaalsust, on korduvalt kontrollinud ja analüüsinud õiguskantsler. Lisaks selgitab ELVL veelkord, et  õiguskantsler on  seisukohal, et EhS § 97 lõikes 6 sätestatud kõnnitee heakorra tagamise kohustus ei ole vastuolus põhiseadusega, mille § 113 lubab Riigikogul kehtestada koormisi, st mitterahalise iseloomuga kohustusi. Mitterahalise iseloomuga kohustuseks rahu ajal on eelkõige teatud ühiskondlikud heakorratööd, mis ei tohi olla ülemäärased. Kõnniteede koristamise kohustust ei saa pidada ülemääraseks, see on proportsionaalne (sobiv, vajalik, mõõdukas).  Kohaliku omavalitsuse valmisolek võtta üle kõnniteede hooldus sõltub eelkõige KOV eelarveliste vahendite piisavuses. EhS § 97 lõige 6 ei takista ka praegu omavalitsustel eelarveliste vahendite olemasolul võtta avalikult kasutatavad kõnniteed täielikult või osaliselt hooldusele. Lisaks markeerib ELVL, et mitmel omavalitsustel siiski ei piisa rahalisi vahendeid kõikide kõnniteede hooldamiseks ja seetõttu on oluline see säte jätta kehtima.
MTÜ Eesti Veeinseneride Liit

1. Teeme ettepaneku muuta eelnõu punkti 23) ja sõnastada ta järgmiselt „(3) Ehitise kasutamise ja korrashoiu nõuded tulenevad heast tavast, õigusaktist või ehitise kohta koostatud hooldusjuhendist ja kasutusjuhendist.“.
Põhjendus:
Ehitamine on alguse ja lõpuga plaanipärane tegevus ehitusega seotud eesmärgi saavutamiseks, ehitise algidee elluviimiseks tehtava uurimise, projekteerimise, ehitamise või muude tegevuste kogum, kõik etapid ja tegevused idee sünnist kuni ehitise kasutusele võtmiseni. Mõiste „ehitus“ ei ole samastatav väljendiga „ehitise elukaar“ EHS § 2 lõike (1) järgi, kohaldatakse käesolevat seadustikku ehitisele, selle kavandamisele ning ehitamisele, kasutamisele ja korrashoiule niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud muu seadusega, ratifitseeritud rahvusvahelise lepinguga või Euroopa Liidu õigusaktiga. Käesolev seadustik kehtib ka territoriaalmeres ja majandusvööndis.
Eelnõu punkti 23 järgi kavandatakse muuta ehitusseadustiku paragrahvi 16 lõike 3 nii, et kaob ära viide ehitise kasutusjuhendile. Mõiste „ehitise hooldamine“ ei ole samastatav mõistega „ehitise kasutamine“. Ehitise eesmärgipärase kasutusele võtmise järgselt, peaks seda ka eesmärgipäraselt kasutama. Ehitise kasutamise eesmärgid võivad ajas muutuda. Mistõttu võib kasutustingimuste ja eesmärkide muutumine muuta ehitatud keskkonna eesmärgipärase toimivuse küsitavaks või lausa ohtlikuks. Leiame, et asjakohasel juhul on vajalik fikseerida ehitusprojektis kasutusjuhendiga ehitise eesmärgipärase kasutamise kasutustingimused, mis tagab ehitise nõuetekohase toimimise kasutusevõtu aegselt.

Mittearvestatud

Kasutusjuhendit käesolevas paragrahvis ei nimetada kuid EhS § 17, mis sisustab hooldusjuhendi mõiste sätestatakse, et ehitise hooldusjuhend võib asjakohasel juhul sisaldada ka teavet ehitise kasutamise osas. Eesmärk on piiritleda ja nõuda vaid ehitise ohutu kasutamise vaates hädavajalikke kasutusjuhendeid. Ministeerium ei pea vajalikuks koguda ja reguleerida näiteks eluruumi kasutamise juhendite koostamist.
2. Teeme ettepaneku muuta eelnõu punkti 29) sõnastada paragrahvi 20 lõige 2 järgmiselt „(3) Majandustegevuse raames ei või omanikujärelevalve tegija olla sama ehitise seonduva muu tegevusega ega olla seotud isikutega, kelle tegevuse üle ta järelevalvet teeb.“.
Põhjendus:
Pädeva ehitamisega seotud on tegevusteks on lisaks ehitamisele ja projekteerimisele, ka ehitise auditi tegemine, ehitusuuringute tegemine, keskkonnamõju hindamine jne. Leiame, et esitatud nõue peaks olema kirjeldatud üldisemal. Omanikujärelevalve toimingute tegemisel ei tohiks järelevalve tegija olla seotud lisaks ehitamisega ja projekteerimisega, ka ehitise auditi ehitusuuringute, keskkonnamõju hindamise tegevusega jne seotud isikutega, kelle tegevuse üle ta järelevalvet teostab.

Arvestatud

Omanikujärelevalve peab järelevalve teostamisel lähtuma muuhulgas ehitusprojekti koostamise aluseks olnud teabest (nt ehitusuuringutest, määrus nr 80 § 3), seega on põhjendatud isikute ringi omanikujärelevalve sõltumatuse tagamise eesmärgil laiendada.
3. teeme ettepaneku, muuta eelnõu punkti 58) ja sõnastada paragrahvi 71 lõige 1 sõnastust järgmiselt „ (1) Avalikult kasutatava tee kaitsevöönd on teealune ja teed ümbritsev maa-ala ja õhuruum, mis tagab tee kaitse, teehoiu korraldamise, liiklusohutuse ning vähendab teelt lähtuvaid keskkonnakahjulikke ja inimestele ohtlikke mõjusid. Teel on kaitsevöönd, kui tee on avalikult kasutatav.“
Põhjendus: Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel. Antud sõnastusest ei selgu, kas kitsendusvöönd ulatub ka õhuruumis teealuse ja teed ümbritsev maa-ala peal.

Mittearvestatud

Kuna põhjendusest ei selgunud vajadus tee kaitsevööndi laiendamiseks õhuruumi, võeti telefoni teel ühendust ettepaneku esitajaga. Ettepaneku esitaja selgituste kohaselt tunti muret tee kaitsevööndisse ulatuvate puuvõrade pärast, mis kujutavad ohtu teel olevale liiklusele. Teekaitsevööndis kasvavad puud või teekaitsevööndisse ulatuvad puuvõrad tee toimivust ja püsivust üldjuhul ei ohusta. Tee püsivust, liiklusohtust ja nähtavust teel tagatakse EhSi § 72 kohaselt.

Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel vastavalt asjaõigusseadusele, mistõttu ei ole otstarbekas seda EhS-s korrata „Teealune“ on eelnõus eraldiseisvalt välja toodud, kuna teetaristu valdav osa asub ehitisest maa all.

4. teeme ettepaneku, selgitada eelnõu punkti 60) seletuskirjas, kas ja kes sellised kergliiklusteed (kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee), kui kitsendust põhjustavad objektid ja nende piiranguvööndite ulatuse registreerib. Kas teeregister, kitsenduste register on selliste teede ja nende kitsendusvööndite registreerimiseks valmis? Vaata kirja punkti nr 7 ja 8.
Arvestatud

Seletuskirja täiendatakse. Kõik avalikud kasutatavad teed ja avalikuks kasutamiseks määratud erateed, sh kergliiklusteed, registreeritakse Teeregistris koos erinevate teed iseloomustavate andmetega, sh ruumikujud ning kaitsevööndi ulatus. Teeregistrisse andemete esitamise eest vastutab teeomanik. Kohalike kergliiklusteede puhul on andmete esitajaks kohalik omavalitusüksus ning riigi kergliiklusteede osas Transpordiamet.

Maa- ja Ruumiameti kaardirakendused kasutavad kaartide kuvamisel muuhulgas ka teistesse registritesse esitatud andmeid.
5. teeme ettepaneku, muuta eelnõu punkti 63) ja sõnastada paragrahvi 72 lõige 1 punkt 5 sõnastust järgmiselt „ 5) teha veerežiimi muutust põhjustavat tööd ilma tee ja tee kaitsevööndis paikneva kinnistuomaniku nõusolekuta.“.
Põhjendus:
Leiame, et selline sõnastus ei taga ümbritsevate kinnistute omanike omandi kaitset ning piirab ja kitsendab ülemääraselt tee kaitsevööndis paiknevate teiste kinnistute maa kasutamise võimalusi. Praktikas rajatakse suur hulk teekraave ja muid veeviimareid tee hoiutöödega ilma igasuguse projektita (puuduvad arvestused ning ka kooskõlastused) ning suunatakse teemaal kogunev vesi teepiirangu vööndis või seda ümbritsevatele kinnistutele maaomanikelt nõusolekut küsimata. Leiame, et selline praktika tuleb lõpetada. Maaomanikelt nõusoleku saamise kohustus võimaldab hinnata teemaalt kogutava vee ärajuhtimise mõjusid ja teekaitsevööndis paiknevate kraavide, drenaažide ja muude rajatiste vee ja vastuvõtuvõimet. Vajaduse korral tuleb veerežiimi muutmisel teemaal, rajada või rekonstrueerida teehooldus või tee ehituse käigus vee ka ärajuhtimissüsteemid teega piirnevatel aladel.
Selgitame

EhS §-s 70 sätestatud ehitise kaitsevööndi üldsätted kohalduvad §-s 72 välja toodud avalikult kasutatava tee kaitsevööndis keelatud tegevustele, sh ka tee omaniku nõusolekul tegutsemine.

Lisaks kaitsevööndiga tee omaniku loale peab tegevused kooskõlastama ka tee kaitsevööndis paikneva kinnisasja omanikuga tulenevalt omandiõigusest. Asjaõiguslike sätete dubleerimist EhSi ei pea me mõistlikuks. Juhul kui tegevus on loakohustuslik, siis saadetakse ehitusloa eelnõu arvamuse avaldamiseks ka isikule, kelle õigusi või huve võib ehitis või ehitamine puudutada. Samuti on võimalik pädeval asutusel keelduda ehitusloa andmisest, kui ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada.






6. Leiame, et eelnõu punkti 73) ei tohiks rakendada.
Põhjendus: Leiame, et teeomaniku mugavus valida vabatahtlikult registreerimise ja haldustoimingutest teavitamise keskkondi ja viise ei ole proportsioonis sellega, et suureneb õigusselgusetust eelkõige teega piirnevate kinnistute omanike õiguste väljaselgitamisel, piiramisel või selle kavandamisel.
Mittearvestatud

Kuna EHRis on olnud teede menetluses tehnilisi tõrkeid, siis täielikuks üleminekuks peab olema veendunud, et menetluskeskkond toimib tõrgeteta ega vajaks dubleerimist.

Vabatahtlik EHRi menetluskeskkonna kasutuselevõtt võimaldaks sujuva ülemineku ühtse menetluspraktika ja –keskkonna kasutuselevõtuks aga samuti ka IT-tehnilist valmisolekut keskkonna tõrgeteta toimimiseks.
7. Teeme ettepaneku täiendada paragrahvi 103 lõiget 5 täiendada punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) üld või detailplaneeringuga avalikuks kasutamiseks määratud kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee. (edaspidi kergliiklustee).“.
Põhjendus: Seoses eelnõu punktiga 60) tuleks sellised üldplaneeringuga või detailplaneeringuga määratud kergliiklusteed nagu kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee, registreerida õigusselguse mõttes ka teeregistris ning ilmselt ka kitsenduste registris.

Mittearvestatud

Selgitame, et sarnaselt kohaliku ja riigitee mõistega määratletakse kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee kas kohalikuks teeks või riigiteeks vastavalt kinnistu kuuluvusele, millel nimetatud teed asuvad (sh IKT või servituut).

Kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee kantakse teeregistrisse vastavalt Vabariigi Valitsuse „Teeregistri põhimäärus“ §le 9.
8. teeme ettepaneku, täiendada eelnõu punkti 99) paragrahvi 130 lõiget 2 punkti 6 paragrahvi 130 lõiget 2 punkti 6 siis täiendatakse pärast tekstiosa „ja kaitsmise“ tekstiosaga „, kohaliku tee kaitsevööndi ning üldplaneeringuga või detailplaneeringuga määratud kergliiklustee kaitsevööndi“ või siis või eelnõu punkti 100) vastava punktiga;

Põhjendus:
Selgusetu on kes sellised eelnõu punkti 63 kohased üldplaneeringu või detailplaneeringuga määratud kergliiklustee nagu kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee), kui kitsendust põhjustava objekti ja nende piiranguvööndite ulatuse registreerib.

Selgitame

Teekaitsevööndi ulatuse kehtestab EhS ja kaitsevöönd tekib kaitsevööndit tekitava ehitise ehitamisega.
9. Teeme ettepaneku muuta ehituseadustiku lisa 1 ja 2 rajatise alapealkirja „Veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik” asendades tekstiga “Veevärgi- ja kanalisatsiooni kanalisatsioonitorustik ja sademeveerajatis”

Põhjendus:
Seoses uute rajatiste liigi lisandumisega (s.o Väljaspool tarbimiskohta asuvad sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatised.) tuleks muuta ka rajatiste liigi nimetust. Ei saa eeldada, et tegemist on rajatised, mille alla kuuluvad ainult torustikud. Suur osa sadevee süsteemidest koosneb kas kraavidest ja muudest sinna juurde kuuluvatest looduslähedastest sademeveesüsteemi rajatistest, mis ei paikne torus.
Arusaamatuks jääb, mida tähendab väljend „väljaspool tarbimisekohta asuv sadevee jne rajatis. Kuidas seda mõista?

Arvestatud sisuliselt

Seletuskirja täiendatud.

"Sademeveerajatise" lisamine ehitise alapealkirja "Soojus-, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik" on põhjendatud.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on sisustatud ÜVVKSi paragrahvis 8, mille kohaselt tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem tarbija (isik, kellele osutatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust) veega varustamiseks ühisveevärgist või reo- või sademevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa.

Sisuliselt on tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni puhul üldiselt tegemist kinnistusiseste ehitiste ja seadmete süsteemiga (sh sademevesi) kuni liitumispunktini. Kõik muud sademeveerajatised (va ühiskanalisatsiooni osaks olevad sademeveetorustikud) kuuluvad väljaspool tarbimiskohta asuvate sademeveerajatiste alla.
10. Palume selgitada, miks on ehituseadustiku lisa 1 ja 2 äratoodud rajatiste Vesiviljeluseks mõeldud kala- ja vähikasvatustiigi, püstitamine, rajamine, paigaldamine, ümberehitamine, laiendamine kavandatud ilma ehitusprojekti ja loamenetluskohustuseta.

Põhjendus: Leiame, et selliste tiikide kontrollimatu rajamine, laiendamine jne eeldab teatud pädevust ja ettevaatust. Ilma projekteerimiseta ja loamenetluseta võib tiigi rajaja seada ohtu nii iseenda kui ka oluliselt mõjutada naaberkinnistute kasutamise tingimusi (näiteks kui tiik rajatakse vahetusse lähedusesse naaberkinnistu hoonele jne) kui ka ümbritsevat keskkonnaseisundit (varjatud eesmärgiks on liiva kaevandamine, või kui tiik rajatakse karstialale jne).

Selgitame

KeÜS § 43 lg 1 kohaselt esitab keskkonnaloa andja KOVile keskkonnaloa taotluse. Seega siin on KOVil võimalus ehitise ohtlikkuse ja mõju osas avalikule ruumile, arvamust avaldada, kui seda vajalikuks peab. Vesiviljeluse all peetakse silmas veeorganismide kasvatamist inimese poolt selleks loodud tingimustes, kus toodang ületab veekogu loodusliku produktsiooni. Vesiviljeluskasvandus on ehitis, mis on mõeldud vesiviljeluse toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused sama ruumala kohta. VeeS § 187 p 15 kohaselt antakse rohkem kui 1 tonn aastas kasvatavate vesiviljelustegevuste puhul keskkonnaluba ning väiksemamahulise vesiviljeluse puhul VeeS § 196 kohaselt registreering, milledes sisaldub ka rajatiste kohta käiv info. Lisaks peab vesiviljelusrajatise käitaja keskkonnaministri 02.04.2020 määruse nr 17 alusel pidama käitamispäevikut, kus kajastub muuseas ka kasvanduses olevate tiikide, basseinide või sumpade arv, nende ruumala ja pindala; karbi- ja vetikaliinide arv, pikkus ja pindala või muu sarnase rajatise iseloomustus; sumpade, karbi- ja vetikaliinide paigaldamise ja äraviimise aeg. Vastavalt KeÜS § 20 lg 2 peab käitaja viivitamata teavitama loa andjat käitise toimimisviisis kavandatavast muudatusest, käitise laiendamisest või muust tegevusest, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnahäiringu või olla aluseks loa muutmisele, lisaks on keskkonnaloa muutmist käsitletud KeÜs § 59, kus on lg 1 p 2 sätestatud, et KeA muudab keskkonnaloa tingimusi kui seire tulemusel või muul viisil selgub, et keskkonnaloaga lubatud tegevusega kaasneb keskkonnaoht või oluline keskkonnahäiring ning huvi keskkonnaloa muutmata jätmiseks ei ole ülekaalukas. Vastavalt VeeS § 200 lg 2 tuleb KeAd aegsasti teavitada, kui tegevus muutub või ilmneb muusid asjaolusid, mis võivad kaasa tuua olulise ebasoodsa mõju pinna- või põhjavee omadustele, vee-elustikule või veega seotud elustikule. Lähtuvalt eeltoodust on vesiviljelustegevus reguleeritud ning rajatiste üle kontroll säilitatud ning me ei pea halduskoormuse mõttes otstarbekaks samu andmeid teiste menetlustega lisaks küsida.
Hiiumaa vallavalitsus

Hiiumaa Vallavalitsus on tutvunud Ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga ning täiendavad ettepanekud puuduvad.
Teadmiseks võetud
Saue vallavalitsus

EhS § 27 muutmisega seonduvalt (eelnõu § 1 punktid 35-41) teeb Saue Vallavalitsus ettepaneku, et EhS-i lisataks ka võimalus anda projekteerimistingimused detailplaneeringu üleselt kõigi kinnistute osas olukorras, kus detailplaneeringu kehtestamisest on aastaid möödas ja asjaolud on muutunud, mitte üksnes konkreetse ehitise osas. Tegemist oleks detailplaneeringu ala täpsustavate projekteerimistingimustega olukorras, kus näiteks pärast detailplaneeringu kehtestamist, kuid enne selle ellu viimist on välja ehitatud ühisveevärk ja -kanalisatsioon, likvideeritud elektriliin vms. Lisaks teeb Saue Vallavalitsus ettepaneku sätestada võimalus vanemate detailplaneeringute puhul projekteerimistingimuste andmisega suurendada kuni 10% ehitisealust pinda või krundi täisehituse protsenti, kui see on üldplaneeringuga kooskõlas. Käesoleval ajal on populaarseks muutunud ühekorruselised elamud, mis vajavad suuremat ehitisealust pinda, mistõttu detailplaneeringust tulenevatest piirangutest tihtipeale abihooneid rajada ei ole võimalik. Hetkel kehtivaid seaduseid arvestades oleme sageli olukorras, kus vanades planeeringutes määratud ehitisealune pind või täisehituse protsent on täis, üldplaneering võimaldab suuremat täisehituse protsenti, kuid ainus võimalus selle suurendamiseks on läbi uue detailplaneeringu. Ühe krundi detailplaneeringute menetlemine on ebamõistlik halduskoormus kõikidele osapooltele ja finantsiliselt koormav kinnistuomanikele, mistõttu soovime, et seadus annaks võimaluse ebamõistliku bürokraatia vähendamiseks.
Mittearvestatud

Kui detailplaneering on mingi kindla ala lähiaastate ehitustegevuse aluseks, siis projekteerimistingimused on oma olemuselt ühe hoone kavandamiseks ettenähtud tingimused. Projekteerimistingimuste taotlemine on ennekõike konkreetse kinnisasja omaniku tahe.

Kohtupraktika kohaselt on projekteerimistingimused ehitusloa eelhaldusaktiks, mis ammenduvad ehitusloa andmisel. Projekteerimistingimusi korduvalt realiseerida ei ole võimalik. Projekteerimistingimused kehtivad üldjuhul 5 aastat.



Transpordiamet

Transpordiamet on üle vaadanud Kliimaministeeriumi kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitatud ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kuivõrd Transpordiametiga on varasemalt teega seonduvad sätted kooskõlastatud, ei ole meil täiendavaid märkuseid ning kooskõlastame eelnõu esitatud kujul.
Teadmiseks võetud
Tartu linnavalitsus

Punktides 1-12 käsitletakse asjakohaseid 2022 aastal esitatud ettepanekuid.
1. § 4 lg 4 viimase lause osa on muudetud ja on lisatud „või muutuvad vähesel määral“.
Probleem: seaduse kehtiva redaktsiooni sõnastuse pärast on palju vaidlusi arhitektide, arendajate ja projekteerijatega, et millisest piirist hakkab "arhitektuurne lahendus ei muutu" ja kui palju see võib muutuda või ei või ilma, et peaks rääkima lammutamisest ja püstitamisest, mitte taastamiseks. Kavandatav muudatus tekitab kindlasti ka palju vaidlusi. Taastamise mõte on ikkagi tegevus, kus olemasoleva ehitise asukohale ehitatakse samasugune hoone, st ehitist on sisuliselt võimalik ehitada vanade arhiivijooniste järgi. Vastasel korral on ikkagi tegemist vana hoone lammutamise ja uue hoone püstitamisega. § 4 lg 4 viimane lauseosa "või muutuvad vähesel määral" on umbmäärane selgitus. Näiteks tekib küsimus, kas kasutusotstarve võib ka vähesel määral muutuda? Vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse 22.12.2011 nr 180 "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" § 15 lg 2 alusel peab seaduseelnõu keel olema selge, ühetähenduslik ja täpne. Samuti tekitab mitmuse vorm (sõna "muutuvad") segadust ja ei ole kooskõlas määruse nr 180 § 15 lg-ga 4, mille alusel eelnõus eelistatakse ainsuslikku vormi, välja arvatud juhul, kui ainsuse ja mitmuse eristamisel on õiguslik tähendus. Käesoleval juhul tekitab mitmuse vorm segadust ega ole arusaadav, mida selle all mõeldakse.
Ettepanek: jääda § 4 lg 4 viimane lause muutmata ning jääda pigem kehtiva redaktsiooni sõnastuse juurde.
Arvestatud osaliselt

Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud selliselt, et ehitise taastamisel olemuslikult sarnasena maht ja kasutusotstarve muutuda ei tohi ning arhitektuursed tingimused ei muutu või muutuvad väga vähesel määral.
2. § 26 lg 4 puudub võimalus määrata projekteerimistingimustega rajatiste väljaehitamise kohustust ja EhS-is puudub võimalus vastava halduslepingu sõlmimiseks.
Probleem: praktikas on tõusetunud küsimus, miks projekteerimistingimustega kavandatava elluviimiseks ei ole võimalik sõlmida haldusleping analoogselt PlanS §-ga 131, kus detailplaneeringu menetlemise raames saab sõlmida halduslepingu detailplaneeringukohaste rajatiste väljaehitamiseks. Jääda DP koostamise kohustuse juurde vaid põhjusel, et selle käigus on võimalik vastava halduslepingu sõlmimisega rajatiste ehitamise kohustuse üleandmine, ei ole proportsionaalne ega mõistlik, kui sama eesmärgi saaks saavutada PT menetluse kaudu. Sageli võib esineda olukordi, kus olemasoleva hoonestuse vahele nt ärihoone või tankla püstitamisega kaasneb oluline mõju olemasolevatele teedele või tehnorajatistele ning kohaliku omavalitsuse ja arendaja koostöös oleks mõistlik leida õiguspärane lahendus selle väljaehitamise kulude kandmiseks. Kuna EHSis ei ole otsesõnu ette nähtud kohaliku omavalitsuse ülesannete üleandmist projekteerimistingimuste kehtestamisel, on vastav õiguslik küsimus segane. Antud probleemile on juhitud tähelepanu kehtiva EHS revsijoni käigus (analüüsi lk 88 p 6.4). Kuna PlanS-s kehtestatud ehitusõiguse ja projekteerimistingimuste eesmärk on ühene – anda siduvad nõuded ehitiste projekteerimiseks, on teatud juhul põhjendatud rajatiste väljaehitamise kohustuse üleandmine arendajale või kinnistu igakordsele omanikule, et oleks tagatud nii kinnistule nõuetele vastav juurdepääs ja ligipääsetavus ning vajamineva taristu väljaehitamine selle tarbeks. Vastasel korral langeb see kohustus kohalikule omavalitsusele.vEttepanek: täiendada § 26 lõikega 10 järgmises sõnastuses "10) kasutamiseks otseselt vajalike rajatiste väljaehitamise kohustus." Lisada EhSi viide, et halduslepingu sõlmimisel lähtutakse PlanS § 131 regulatsioonist.
Mittearvestatud

PlanS § 131 regulatsioon on ette nähtud avalikuks kasutamiseks ettenähtud rajatiste ehitamisega seotud kohustuste jagamiseks (avalikud huvid). Kohustuste panemine planeeringust huvitatud isikule peab olema proportsionaalne. Väiksemate arenduste puhul ei pruugi intensiivsete kohustuste panemine huvitatud isikule seoses rajatiste väljaehitamisega olla õiguspärane (vt PlanS seletuskiri).

Projekteerimistingimused antakse ühe ehitise püstitamiseks, mis valdavalt ei ole avaliku huviga ning avaliku ülesande edasiandmine ei pruugi olla õigustatud. Kaalume ettepanekut uuesti, kui projekteerimistingimuste regulatsiooni kohaldamisala peaks tulevikus muutuma laiemaks.

3. § 48 lg 41 "Ehitusprojekti ja ehitusdokumente ei pea esitama, kui kasutusteatis esitatakse ainult ehitise kasutamise otstarbe muutmiseks".
Probleem: olukorras, kus kasutusteatis esitatakse ainult kasutamise otstarbe muutmiseks, on põhjendatud, et sellega koos esitatakse ka korruse- või ruumiplaan, mille raames saab omavalitsus ülevaate võimalikest muudatustest hoones, lisaks sellele, kas soovikohane otstarbe muutmine ruumides vastab õigusaktides kehtestatud nõuetele.
Ettepanek: lisada lõikele 41 teine lause: "Esitada tuleb uus korruse- või ruumiplaan"
Mittearvestatud

Muudatus jäetakse eelnõu tekstist välja. Kui ehitamist ei toimu, ei koostata ka ehitusdokumente ja ehitusprojekti. Ehitusseadustiku lisa 2 ei sätesta käesoleval hetkel kohustust kasutusotstarbe muutmisel ehitusprojekti esitada. Dokumenteerimise ja projekti esitamise kohustust ei teki kui ei ole nõutud kasutusteatis ja ehitusprojekt. Seetõttu pole eelnõuga esialgselt ettenähtud muudatus vajalik.
4. § 72 lg 1 p 1 täiendus: 1) paigaldada liiklejat häirivat valgustusseadet või teabe- ja reklaamivahendit, mis ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele;
Probleem: ei ole arusaadav, millised nõuded millistes õigusaktides mõeldud on, mis reguleerivad valgustusseadme või teabevahendi liikleja häirimisega seonduvat. Kui selle all mõeldakse liiklusseaduse § 53 sätestatut, siis see on liiga kitsendav, kuna reguleerib vaid tee kaitsevööndis asuvat teabevahendit. Häiriv teabevahend või valgustusseade võib asuda aga hoopis nt ka eraomandil oleval hoonel tänava ääres.
Ettepanek: õigusaktide nõudeid peab täitma vaatama sellele, kas vastav viide on või mitte. Jätta välja sõnad "mis ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele" ja jätta häirivuse hindamine igakordseks kaalutlusotsuseks.
Arvestatud

Muudatus jäetakse eelnõu tekstist välja.


5. § 91 "Tee ehitamisel, projekteerimisel, korrashoiul ja nendega seotud tegevuste puhul ei ole ehitisregistri kohta sätestatu kohustuslik". Probleem: olukorras, kus osad teed on EHRs ja osad mitte, tekitab segadust ja erinevat menetluspraktikat. Puudub ülevaade ja ka huvitatud isikud ei saa ühest konkreetsest kohast teavet kätte. Ettepanek: peaks olema ikka üks ja kindel keskkond, kus teede loamenetlused toimuvad. Kui EHR on ehitistega seotud infosüsteem, siis võiks selles keskkonnas kõiki lube ka kajastada, sh teid.
Mittearvestatud

Kuna EHR on olnud teede menetluses tehnilisi tõrkeid, siis täielikuks üleminekuks peab olema veendunud, et menetluskeskkond toimib tõrgeteta ega vajaks dubleerimist.

Vabatahtlik EHRi menetluskeskkonna kasutuselevõtt võimaldaks sujuva ülemineku, arvestades ühtse menetluspraktika ja –keskkonna kasutuselevõtu vajalikkust aga samuti ka IT-tehnilist valmisolekut keskkonna tõrgeteta toimimiseks, mis võimaldab EHR keskkonda vastavalt arendada ja testida.

6. § 99 lisatakse uus lõige 21 : "Kui projekteerimistingimused sisaldavad ehitisi, mille kohta on projekteerimistingimuste andmine Transpordiameti ja kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses, siis annab projekteerimistingimused peamise ehitise loamenetluse läbiviija kooskõlas lõikega 2."
Probleem: mis on "peamine ehitis"? Peamise ehitise sisuline tähendus jääb arusaamatuks.
Ettepanek: sisustada peamise ehitise mõiste.
Selgitame

Kuna norm on suunatud avalikult kasutatavate teede suhtes ei ole eraldi mõiste sisustamine otstarbekas. Sätte sisu on selgitatud seletuskirjas, sh koos näidetega.

Ehitusseadustiku teede eriosas (11. peatükk) puudub jagatud pädevuse erinorm, mis tähendab, et selliste juhtumite tekkimisel menetleb kehtiva õiguse kohaselt teede valdkonnas ehitusluba samuti TTJA. Norm on rakendatav üldehituses ja raudteevaldkonnas, kus TTJA-l on pikaajalised kogemused, kuid põhjustab liigset koormust teede valdkonnas, kus TTJAl puudub sisuline pädevus.

Kuna teede valdkonnas on senini olnud pädevus lubade menetlemisel avalikult kasutatavate teede omanikel (KOV-id ja TRAM), oleks otstarbekas sellised pädevused jagada teede omanike vahel sõltuvalt sellest, kellele kuuluvat teed peamiselt ehitatakse.


7. § 105 projekteerimistingimused avalikus veekogus ehitise ehitamiseks vs DP koostamise kohustus hoone püstitamisel avalikus veekogus PlanS § 125 lg 1 p 1.
Probleem: kehtivas regulatsioonis (ülalnimetatud sätetest) ei ole üheselt selge, kas tiheasustusalal veekogus kaldaga püsivalt ühendatud hoone püstitamine toimub PT alusel või tuleb selleks koostada detailplaneering.
Ettepanek: lisada § 105 peakirja täiendus "detailplaneeringu puudumisel või selle koostamise kohustuse puudumisel" analoogselt EHS §-ga 26.
Mittearvestatud

PlanS § 125 lg 1 p 1 räägib alevist, alevikest ja linnadest, mitte tiheasutusaladest. Planeering tuleb teha ehitusloakohustuslikele ehitistele linnades, alevites ja alevikes avalikku veekogusse ehitamisel. § 105 räägib ennekõike rajatistest, mille puhul on KOV-il kaalutlusõigus, kas määrata see PlanS-i kohaselt olulise avaliku huviga rajatiseks (va ORME määrus). 105 lg 3 on kasutatud sõnastust vajaduse korral ehk kui on planeeringu kohustus, siis tuleb see täita.

8. Lisa 1 "Erirajatis" ptk "piirdeaed või värav, mille ehitamisega kaasnevad kaevetööd" on püstitamisel vaja esitada ehitusteatis. Probleem: kas uue redaktsiooniga lisatakse ka kasutusteatise nõue lisasse 2. Hetkel kehtiva lisa 2 tabeli alusel kasutusteatist esitama ei pea. Seadustikus on mh selgitamata kaevetöö mõiste ja KOVide praktika sellest tulenevalt väga erinev.
Arvestatud osaliselt

Sätestame seadustiku lisas 1, et kaevetöödena mõeldakse kaevamist sügavamale kui 30 cm. Muudatuse tegemisel juhindutakse kohalike omavalitsuste kaevetööde eeskirjadest, milles on valdavas enamuses kaevetöödena määratletud kaevamine sügavamale kui 30 cm. Sätte eesmärgiks on ennekõike maapinnas paiknevate trasside kaitse.

Kasutusteatise või -loa kohustust ei kehtestata, kuna tegu ei ole sellist ohtu põhjustava ehitisega, et kasutusteatise esitamine oleks mõistlik, vajalik ja põhjendatud.
9. "Surveseadmed, gaasi- ja elektripaigaldised" ptk on lisatud "mitut kinnistut läbiv kuni 1 kV õhuliin, vee või maakaabelliin".
Probleem: 1 kV õhuliin ei pea ilmtingimata läbima mitut kinnistut läbima. Liin võib läbida ka ühte kinnistut ning on oluline, et ka ühe kinnistu puhul tuleb 1 kV õhuliini või maakaabelliini ehitamisel esitada ehitusteatis ja kasutusteatis.
Ettepanek: jätta välja sõnad "mitut kinnistut läbiv" ja lisada sõnad "ja maakaabelliin".
Mittearvestatud

Alla 1 kV õhuliin jäetakse lisadest välja.
10. Probleem: parklate (eraparklad kui ka avalikud parklad) ehitamisega võivad kaasneda erinevad ohuliigid ja kahjulikud mõjutused (õlipüüdurite vajadus). Parkla ehitamine vabaehitusõigusega ei anna omavalitusele võimalust ehitustegevust kontrollida. Eelkõige kontrollida ehitise ohutust ja vastavust nõuetele.
Ettepanek: lisada "Erirajatis" ptk "parkla," mille ehitamine peaks olema teatisekohustuslik. Samuti peaks ehitusteatis lõppema kasutusteatise esitamisega.
Mittearvestatud

Ehitusseadustiku mõistes on parkla eratee. Ehitusseadustiku lisas 1 esitatud tabel sätestab, milliste hoonete ja rajatiste ning nendega seotud ehitustegevuse puhul nõutakse kas ehitusteatist, ehitusprojekti või ehitusluba. Tabelist nähtub, et ehitusõigus (teatis või luba) on nõutav muu hulgas ka avalikkusele ligipääsetava eratee (sh parkla) rajamiseks, ümberehitamiseks, laiendamiseks või lammutamiseks.

Ei oleks proportsionaalne laiendada seda kohustust igale parklale sh piiratud isikute ringile kasutamiseks mõeldud (nt eramajade esistele) parklatele. Sõltumata ehitusloa või -teatise kohustusest (vabaehitus) tuleb ehitamisel järgida seadustikus sätestatud üldnõudeid, teede puhul ka teedele kehtestatud erinõudeid. EhS-i kohaselt vastutab ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise nõetele vastavuse eest omanik.
11. Lisa 1 "Muud vee-ehitised" ptk "puurkaev". Hetkel vastavalt lisa 1 puurkaevu jaoks ehitusluba aga lisa 2 alusel vaja esitada kasutusteatis. Ettepanek: lisas 2 parandada "Kasutusteatis" ja asendada see "kasutusluba"
Mittearvestatud

Suurema veevõtuga ja suurema vett kasutavate inimeste arvuga (> 10 m3/ööpäevas või rohkem kui 50 inimest) puurkaevude puhul on kohane kasutusluba. Need on ühisveevärgi veevarustuse puurkaevud ja on olulised joogiveeallikad. Nende kasutusloa nõue peaks säilima, kuna joogiveeallikana annab sellistele puurkaevude kasutuslubadele nõusoleku ka Terviseamet. EhS § 127 (2) Ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa taotlus kooskõlastatakse Terviseametiga. Terviseamet ei kooskõlasta ühisveevärgi puurkaevu või puurkaevude kasutusloa taotlust juhul, kui puurkaevust võetav vesi avaldab pärast nõuetekohast töötlemist inimese tervisele otseselt või kaudselt negatiivset mõju.

Väiksema veevõtuga ja väiksema vett kasutatavate inimeste arvuga (<10 m3/ööpäevas või kuni 50 inimest) puurkaevude puhul on kohane kasutusteatise esitamine. Need on enamasti ühe või mitme majapidamise jaoks mõeldud puurkaevud ja ei ole vajalik nõude rangemaks tegemine (suureneb bürokraatia ja riigilõivu nõue). Sellistele väiksema veevõtuga puurkaevudele ei ole vaja ka Terviseameti kooskõlastust, sest joogivee kvaliteedi nõuded ei kehti isiklikule veevärgile, kust võetakse vett alla 10 m³ ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest. Ka puuraukude puhul ei ole vaja kasutusluba, sest enamasti on need põhjavee seire jaoks rajatud puuraugud, kust veevõttu ei toimu ja toimub ainult veetaseme mõõtmine või veeproovide võtmine (ehk ei ole suure mõjuga keskkonnale ja inimesele).

Puurkaevude, millega võetaks kuni 10 m3/d vett,  puhul on ehitusloa kohane menetlus avajalik sellepärast, et sõltumata puurkaevu tootlikkusest on tegemist oma olemuselt ja ehituslikult sarnaste ehitistega ja seega on vajalik säilitada mõlema puurkaevu osas ehitusloa kohustus.

12. Probleem Eelnõu seletuskirjas lk 2 (ptk 1.1) on sedastatud: "Eelnõu ei käsitle ehitusseadustiku 6. peatükiga „Ehitisregister“ seotud muudatusi. Kuivõrd ehitisregistri regulatsioon vajab põhjalikumat analüüsi nii ehitusseadustiku kui ka põhimääruse tasemel ning kavandatavad muudatused on seotud mitme muu ehitusseadustiku alusel antud määrusega, käsitletakse seda praegusest erinevas töövoos." Eelnõu seletuskirjas lk 3 (2. ptk "Seaduse eesmärk") on lisaks märgitud: "Ehitusseadustiku 6. peatükiga „Ehitisregister“, ehitisregistri põhimääruse ning nendega seotud määruste ajakohastamisega tegeletakse mahukuse tõttu eraldi töövoos." Ettepanek: Tartu linn on seisukohal, et Ehitisregistri (EHR) vajalikud muudatused ja parendused, millele on Tartu linn ka varasemalt korduvalt tähelepanu pööranud, on vaja teha koostoimes EhS-i eelnõu muudatustega, vältimaks olukordi, kus EHR arenduslikud vajakajäämised võivad takistada või raskendada menetluskeskkonnas töö tegemist. Seda nii menetlejatel kui ka taotlejatel ja kõigil, kes selle keskkonnaga tööd teevad.
Selgitame

Eelnõust on välja jäetud muudatused, mis käsitlevad EHR-i ehitusseadustikus sätestatud norme. Neid hinnatakse eraldi eelnõus koos EhS-i rakendusaktidega. Käesolevast eelnõust tingitud EHR-i arendustööd tehakse eelnõu jõustumise ajaks.
13. Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse EhS-i § 9. Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse EhS §-ga 91 Probleem Eelnõu seletuskirjas (lk 1) on märgitud järgmist: "Ehitussektori osalised on 09. juunil 2021 allkirjastanud visioonidokumendi „Ehituse pikk vaade 2035“. Visioonidokumendi peamised eesmärgid on vähendada bürokraatiat ja halduskoormust ning uuendada planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku järelhindamise tulemusel planeerimisseadus ja ehitusseadustik." Seega on muudatuste üheks eesmärgiks bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine. Paraku on Seega on muudatuste üheks eesmärgiks bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine. Paraku on eelnõu seletuskirjas (lk 5) sisse toodud väga subjektiivne eesmärk (/.../Tegemist on mõnevõrra subjektiivse eesmärgiga, mida omakorda saab sisustada nõuetega, nagu ehitise sobivus ümbritsevasse ja sotsiaalne toimivus /.../) viitega eelnõu §-dele 9 ja 91 kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna põhimõttele. Keskkonnasäästlikkuse põhimõtte ajakohastamisel võetakse aluseks lisaks ka Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted, mis sätestavad mh keskkonnakriteeriumid. Eelnõu seletuskirjas (lk 8 jj) on selgitatud Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi kriteeriumit: juhtimine /valitsetus, funktsionaalsus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst, kohatunnetus ja ilu. Analüüsi tulemusena selgus, et enamik Davosi kvaliteetse ruumi kriteeriumeid on nii planeerimisseaduses kui ka ehitusseadustikus esindatud. Need on aga vaja ajakohastada ning lisada puuduolevad põhimõtted ehitusseadustikku. Tartu linn on seisukohal, et isiklike arvamuste või hinnangute (Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi kriteerium) lisamine EhSi projektide ja tingimuste menetlusse võib tuua suuri loomevaidlusi. Samuti pikendada projektide läbivaatamise aega märgatavalt, kus põhifookus võib minna ehitise ohutuse, püsivuse ja muude insenertehniliste kontrollmeetmete pealt subjektiivsetele diskussioonidesse või vaidlustesse. Lisaks jääb arusaamatuks, kust üle riigi erinevad omavalitsused võtavad need asjatundlike teadmiste ja oskustega ametnikud, kes projekte selle pinnalt peaksid kontrollima ja andma põhjendatud ja kaalutletud seisukoha. Mitte ükski keskmine Eesti ehitusnõunik (sh KOVi ehitusspetsialist) ei suuda nõustada sellel teemal projekteerijat ega kontrollida nende nõuete täitmist ehitusprojektis. Samalaadsed küsimused ja probleemid tekivad ka projekteerijatel. Eelnõus § 1 p 1 selgitatakse, et arvestada tuleb võimalusega ehitist hiljem muul otstarbel kasutada või ülemääraste kuludeta ümber ehitada või lammutada ja lammutusjäätmeid taaskasutada. Samas viitate, et seadustiku eesmärgi sõnastus ei pea andma vastust kõigile küsimustele, nt kuidas eesmärgid realiseeritakse, milline on ühe või teise alameesmärgi tähtsus võrreldes teiste alameesmärkidega. Tartu linnal aga ka projekteerijatel tekib õigustatud küsimus, kust saab ehitusloa menetleja selle hindamiseks vajalikke teadmisi. Milline analüüs projekteerija poolt peab siia juurde tulema, et öelda projekteerijale kindlalt, et „on arvestatud“. Milline analüüs/selgitus peab projekteerija poolt ehitusprojektis kajastuma, et öelda: "on arvestatud", "on piisav", "on sobiv“? Seega ei ole seda nõuet tegelikkuses võimalik kuidagi täita. Kuna omavalitsused ja nende võimekus ja suutlikus on erinev, võib see viia väga erineva menetluspraktikani ja ebavõrdse kohtlemiseni. Selline mõju nii kohalikele omavalitsustele kui ka teistele sihtgruppidele on seaduse eelnõu seletuskirjas jäetud analüüsimata. Omakorda tähendab see olukorda, kus ehitusprojektid ja muu teabekogum läheb väga mahukaks filosoofilis-ilukirjanduslikuks loosunglikuks teoseks, kus ehitust puudutav ja oluline võib jääda tagaplaanile. Segadust võib selline teabekogum tekitada nii omavalitsuste ametnikes, tellijates, taotlejates, arhitektides, projekteerijates kui ka menetlusse kaasatavates (arvamuse andjad ja kooskõlastajad). Eelnõu seletuskirjas on selgitatud: "Paragrahvi 91 lisamine seadustikku aitab kvaliteetse ruumi kriteeriumeid kohaldada terviklikumalt ning ühetaoliselt. Tähele tuleb panna, et selles paragrahvis sisalduvatest põhimõtetest tuleb lähtuda ka ehitusprojekti koostamisel ehitise sobivuse hindamisel (vt EhS § 13 lg 1)." Tartu linna arvates on eelnõu tekst selles osas vastuoluline ja õigusselgusetu. Õigusriigi üheks põhimõtteks on õigusselgus (RKPJKo 19.03.2009, nr 3-4-1-17-08, p 26). Eelnõu Õigusriigi üheks põhimõtteks on õigusselgus (RKPJKo 19.03.2009, nr 3-4-1-17-08, p 26). Eelnõu loob juurde õigusselgusetust, sest loamenetluses võivad tekkida ettenägematud olukorrad, kuna ehitusprojekt muutub sedavõrd loominguliseks. Riigikohus on asjas nr 3-4-1-2-05, p-s 31 märkinud, et õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist (vt ka RKPJKo 15.12.2005, 3-4-1-16- 05, p 20). Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi kriteerium kui tendentslik põhimõttelisus ei aita kuidagi kaasa ehitusseadustiku tervikliku ja ühetaolisuse eesmärgile. Samuti ei vähenda see bürokraatiat ega halduskoormust, vaid hoopiski suurendab. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" § 2 lg 2 alusel peab seaduseelnõu sisaldama valdkonna reguleerimist vajavate õigussuhete selgeid ja seaduse vahetu kohaldatavuse huvides piisavalt üksikasjalikke regulatsioone. Sama määruse nr 180 § 9 lg 2 sätestab, et seaduseelnõu peab sõnaselgelt ja ühemõtteliselt väljendama, kellele milliseid õigusi ja kohustusi selle eelnõu seadusena jõustumine kaasa toob ning kuidas on tagatud normide järgimine. Tartu linn on seisukohal, et ehitusseadustik ja selle alamaktid peaksid olema õiguslikud selged, ühemõttelised ja arusaadavad ning riigiasjades tuleb vältida loosunglikkust, mida Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi kriteeriumi lisamine aga enda sisult kujutab. Ettepanek Jätta eelnõust välja § 91 . Kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna põhimõte.
Arvestatud sisuliselt

Uut põhimõtet esialgsel kujul seadustikku ei lisata. Avatakse EhS § 13 lg 1 sobivuse mõiste. Ehitusseadustiku paragrahv 13 lõige 1 kohaselt peab ehitusprojekt arvestama ehitise sobivust. Tegu ei ole uue nõudega, vaid olemasoleva sättega, mida on praktikas ebapiisavalt sisustatud ja rakendatud. Seega täiendatakse ehitusprojektile esitatavaid nõudeid selgitusega, mida tuleb kaaluda sobivuse kriteeriumi all ning esialgsel kujul uusi põhinõudeid ei seata. Sobivuse kriteeriumi selgitamine muudab selle järgimise menetlustes eelduslikult lihtsamaks.
14. Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse EhS § 12 lõikega 21. Eelnõu seletuskirjas (lk 14) on kirjas: "Kuna planeeringute eesmärk on avalike huvide ning subjektiivsete õiguste kaitse, võib planeeringutele mittevastava ajutise ehitise püstitada eeskätt tingimusel, et ehitis vastab muus osas sellele esitatavatele nõuetele, ei mõjuta detailplaneeringu põhilahenduse elluviidavust, on ohutu ega põhjusta ümbritsevate kinnisasjade omanikele negatiivset mõju." Probleem Tartu linn on seisukohal, et nagu püsiva nii ka ajutise ehitise puhul tuleb mõjude sh negatiivsete mõjude hindamisel arvestada nende olulisust, reaalset ja püsivat negatiivset mõju. Mitte igasugune negatiivne mõju ei ole põhjuseks ja aluseks teatise- või loamenetluses keeldumiseks. Sellist seisukohta toetab ka kohtupraktika. Seetõttu tuleb eelnõu sõnastuses rõhutada "püsivat negatiivset mõju". Selline rõhuasetus jätkaks EhS § 44 p-s 4 käsitletud keeldumise alust. Ettepanek Lisada seletuskirja lk 14 V lõigu teise lausesse põhjenduse: "Ehitise või ehitamisega ei kaasne kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsivat negatiivset mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada."
Arvestatud

Seletuskirja täiendatud.
15. Eelnõu § 1 punktiga 16 muudetakse EhS-i § 14 lõiget 2. Eelnõu seletuskirjas (lk 16) selgitatakse EhS § 14 lg 2 muutmist järgmiselt: „Ehitusuuringu tulemused tuleb esitada õigusaktis sätestatud andmekogule või pädevale asutusele.“ Eelnõu seletuskirjas on kirjas: „Lõikest 2 jäetakse välja kohustus esitada ehitusuuringu tulemused mitmele registrile, andmekogule või haldusasutusele. Ehitusuuringute, sh uuringu andmekoosseisu, tulemuste vormistamise ja nende üleandmise nõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses. Muudatuse tegemisel on lähtutud ühekordse küsimise põhimõttest, mille kohaselt esitatakse info haldustoimingutes vaid ühe korra. See põhimõte ühtib ka haldusmenetluse seaduse §-s 5 sätestatud vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõttega, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.“ Probleem Tartu linnale jääb selgusetuks, millisele andmekogule või pädevale asutusele tuleb edaspidi esitada majandus- ja taristuministri 14. aprilli 2016. a määruse nr 34 „Topo-geodeetilisele uuringule ja teostusmõõdistamisele esitatavad nõuded“ alusel tehtavad ehitusuuringud? Sama määruse § 10 lg 1 ja § 12 kohaselt esitatakse topo-geodeetilised uuringute ja teostusmõõdistamiste tulemused ehitisregistrile ja kohaliku omavalitsuse üksusele. Ehitisregistris täna toimivat lahendust selleks aga ei ole, mille tõttu sinna esitamist üle Eesti valdavalt ei toimu. Paljud suuremad omavalitsused on juba aastakümneid ise korraldanud geodeetiliste tööde kogumist enda andmekogudes (geoarhiivides), lähteandmetena jagamiseks uuteks geodeetilisteks uuringuteks ning kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Geoarhiivi tarbeks on tehtud olulisi kulutusi ja selleks on suur vajadus. Riik ei ole seni erilist tähelepanu pööranud topo-geodeetiliste uuringute ja teostusmõõdistuste esitamisele/koondamisele ehitisregistrisse ega pakkunud selleks ka toimivaid lahendusi. Arvestades läbi aegade EHR-iga toimunud tõrkeid ja arendusprobleeme, siis ei saa kuidagi leppida olukorraga, mis keelaks vastavate andmete kogumise KOVide hallatavatesse geoarhiividesse ja samal ajal ei ole valmis riigi poolt toimivat lahendust senise korra asendamiseks. Eelnõu seletuskiri viitab mh mahukale EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUSELE (EL) 2018/1724, 2. oktoober 2018, millega luuakse ühtne digivärav teabele ja menetlustele ning abi- ja probleemilahendamisteenustele juurdepääsu pakkumiseks ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012. Eelnõu arvamuse andjal on keeruline anda kommentaari muudatusele, kui põhjendusi selgitatakse pelgalt viitega Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele. Kui määruses on vajamineva muudatuse olulised põhjendused, siis neile tuleb punktuaalselt otseselt viidata või need eelnõu seletuskirjas kokkuvõtvalt välja tuua. Ettepanek: muuta eelnõu teksti nii, et säilib võimalus koguda samu andmeid ka KOVide andmekogudesse, kui neid on seni juba kogutud või vastasel juhul luua võimalused andmekogude liidestamiseks /andmete ristkasutuseks. Võimalik sõnastus eelnõus: "Topo-geodeetilise uuringu ja teostusmõõdistamiste tulemused tuleb esitada ehitisregistrile või kohaliku omavalitsuse andmekogule. Muud uuringud tuleb esitada õigusaktis sätestatud andmekogule või haldusorganile.
Mittearvestatud

Ettepanek jäetakse eelnõust välja.
16. EhS §-s 26 puudub konkreetne võimalus, et projekteerimistingimustega määratakse vajadusel ka juurdepääsutee(-d), juhul kui juurdepääs kinnistule puudub. Probleem Tartu linnas, aga suure tõenäosusega ka teisest omavalitsustes, on probleem, kus projekteerimistingimusi taotletakse kas hoonele või olulise avaliku huviga rajatisele, aga kinnistu asub asukohas, kuhu ei vii täna ükski tee. Näiteks kinnistu asub katastriüksusel, kuhu ehitusõigust saab küll määrata (üldplaneeringu, detailplaneeringu või projekteerimistingimuste alusel), aga nõuetele vastav juurdepääs või tee (EhS 11. ptk) puudub. Täna ollakse olukorras, kus puudub õiguslik alus keelduda projekteerimistingimuste väljaandmisest (EhS § 32), kui puudub ligipääs kinnistule (seda nii masinate kui ka jalgsi). Käesoleva eelnõu arvamuse esitamise ajal paralleelselt on Tartu linnale saadetud arvamuse avaldamiseks "Nõuded ehitusprojektile", mille seletuskirjas on märgitud: "Paragrahvis 14 sätestatakse nõuded välisruumi osale. Kehtivas määruses kasutatakse läbisegi projekteerimisvaldkondi ja projektdokumentatsiooni liike (vrdl § 3, § 4 ja § 5). Väliruumi osasid kirjeldavate projekteerimisvaldkondade asemel kasutatakse asendiplaani mõistet. Projekteeritakse aga väliruumi osasid ja selle projektlahenduse üks väljendusvahend on asendiplaan (ehk joonise tüüp). Kehtiva määrusega võrreldes on seega tegemist uue paragrahviga, mille vajadus on tingitud eeltoodust ja asjaolust, et välisruumi kohta käiv teave ei ole kehtivas määruses selgelt eristatud, mistõttu jääb ebaselgeks millist teavet ja mis mahus tuleb välisruumi osas ehitusprojektis esitada. Välisruumi osa lahendatakse sellisel juhul, kui kavandatavat ehitist puudutavad tingimused on seotud ka välisruumi, nt hoone püstitamisel on reeglina vajalik kavandada välisvõrgud, juurdepääsuteed ja viia ellu muud detailplaneeringut või projekteerimistingimustest tulenevad tingimused. Samas tuleb tähele panna, et hoone ümberehitamisel, nt kandvate konstruktsioonide muutmisel ei ole puutumust välisruumiga, mistõttu võib selle osa jätta lahendamata." Põhjusel, et määrusesse "Nõuded ehitusprojektile" kavandatakse lisada nõuded välisruumi osale, mida tuleb ehitusprojektis kontrollida, sh juurdepääsuteed, et need moodustaksid loogilise järku muu teevõrgustikuga ja juurdepääsuküsimus oleks igati lahendatud, on ettepanek Tartu linna arvates asjakohane.
Ettepanek: täiendada § 26 lõikega 11 järgmises sõnastuses: "juurdepääsutee".
Arvestatud sisuliselt

EhS § 26 lg 4 p 7 sätestab, et projekteerimistingimustega määratakse asjakohasel juhul hoone või olulise rajatise teenindamiseks vajaliku ehitise võimalik asukoht.

EhS seletuskirja kohaselt:

„Näiteks on projekteerimistingimustega määratud hoonete arv krundil, hoone lubatud kõrgus, teed, platsid ja juurdepääs, parkimiskorraldus ja välisvalgustus.1 Seega on eelnõu kirjutamisel mõistlik lähtuda PlanS-s sisalduvast detailplaneeringu regulatsioonist ning luua EhS-s tingimuste sätestamiseks üldised alused/…/ Veel on pädeval asutusel võimalik määratleda haljastuse, heakorra või liikluskorralduse põhimõtted. Need tingimused on asjakohased eelkõige olukorras, kus projekteerimistingimuste alusel soovitakse ehitada hoonet tihedamalt asustatud piirkonda, mis ei ole määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega alaks (linn, alev, alevik). Tingimuste andmisel peab pädev asutus olema valmis põhjendama, miks asjakohasel juhul on vajalik sätestada tingimused haljastusele, heakorrale ja liikluskorraldusele, kuna kõnesoleva paragrahvi reguleerimisalaks on hajaasustuses ehitamine.“.

Seega on tee asukoha määramine projekteerimistingimustega võimalik. Mööname, et EhS § 26 lg 4 ja p 7 sõnastus koosmõjus on ebaselge, mistõttu täpsustame eelnõuga sätte sisu.

Eraldiseisvalt tuleb juurdepääsuteedega saavutada vajadusel ka asjaõiguslikud kokkulepped. Asjaõiguslikud kokkulepete olemasolu või nende puudumine ei saa olla taotluse esitamise eeltingimuseks või tingimuste andmisest keeldumise aluseks.
17. Eelnõu § 1 punktiga 33 muudetakse EhS-i § 26 lõike 3 punkti 3, § 27 lõike 2 punkti 3 ja § 32 punkti 2 ja asendatakse sõna „üldplaneeringus“ sõnaga „planeeringus“ vastavas käändes;
Probleem: eelnõu § 27 lg 2 p 3 sõna „üldplaneeringus“ asendamisel sõnaga „planeeringus“ peaks detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimuste andmisel arvestama detailplaneeringus määratud tingimusi, kuna tegemist on liigilt kõige detailsema olemasoleva planeeringuga. Õigusselguse huvides on seda vajalik rõhutada.
Ettepanek: jätta eelnõu § 26 lõike 3 punktis 3, § 27 lõike 2 punktis 3 ja § 32 punktis 2 sõna „üldplaneeringus“ muutmata ning sõnastada järgnevalt „üldplaneeringus või teistes asjakohastes planeeringutes“ või täpsustada konkreetsed juhud, mis planeeringutest lähtuma peab.
Arvestatud sisuliselt

Detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimuste taotluse esitamisel ongi eesmärgiks detailplaneeringus juba sätestatud tingimuste täpsustamine. DP-d täpsustavas PT-s ei saa käsitleda tingimusi, mida DP algupäraselt ei kajasta, st ei saa tekkida küsimust taotluse planeeringule mittevastavusest.

Selgitame, et maa-alal kehtivad tingimused ei tulene alati vaid detailsemast planeeringust, vaid võivad tuleneda ka üldisemast kehtivast planeeringust. Samuti on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud PlanS muutmise seaduse eelnõuga kavas kehtestada põhimõte, millele vastavalt olukorras, kui üldplaneering puudub või kui maakonnaplaneeringust varem kehtestatud üldplaneering ei kajasta maakonnaplaneeringus sätestatut, on maakonnaplaneering detailplaneeringu koostamise või projekteerimistingimuste väljaandmise aluseks.

Kehtima jääb põhimõte, et ehitis peab vastama kõige asjakohasemale maa-alal kehtivale planeeringule. Milline planeeringuliik on konkreetsete tingimuste osas konkreetsel juhul asjakohane, tuleb iga kord hinnata.

Täpsustame eeltoodu osas eelnõu seletuskirja.
18. Eelnõu § 1 punktiga 39 muudetakse EhS-i § 27 lõike 4 punkti 2 ja sõnastatakse järgmiselt: 2) hoonestusala, kuid mitte rohkem kui 10 protsendi või 10 kraadi ulatuses esialgsest lahendusest, näiteks suurendamise, vähendamise, keeramise või nihutamise teel. Probleem: Tartu linn on praktikas puutunud kokku mitmete olukordadega, kus detailplaneeringuga määratud hoonestusalad on sageli niivõrd väiksed, et hoonestusala suurendamine 10 protsendi ulatuses ei täida sätte eesmärki. Sarnaselt on olukordi, kus planeeringu kehtestamise järel on ilmnenud uusi asjaolusid, mis piiravad hoonestusala kasutamist planeeringuga määratud näidatud mahus. Näiteks 20 aasta eest kehtestatud planeeringu järel on koostatud dendroloogiline hinnang, mille kohaselt moodustab planeeritava krundi hoonestusalast umbes 45 protsendi ulatuses väärtusliku kõrghaljastuse juurestiku kaitsevöönd. Antud juhul on väärtusliku kõrghaljastuse säilitamise vastu suur avalik huvi, kuid ehitusseadustik lubab hoonestusala suurendada üksnes 10 protsendi ulatuses, mis piirab planeeringuga lubatud ehitusõiguse realiseerimist. Tartu linn on seisukohal, et erandjuhtudel on põhjendatud hoonestusala suurendamine üle 10 protsendi ulatuses. Tartu linna hinnangul ei ole mõistlik detailplaneeringuga määratud hoonestusala täpsustamine kraadides. Sellises ulatuses hoonestusala keeramise puhul võib Tartu linna hinnangul tegemist olla planeeringulahenduse olemusliku muutmisega olukorras, kus planeeringus on määratud ka kohustuslik ehitusjoon. Otstarbekam on lubada erandjuhtudel hoonestusala suurendamist üle 10 protsendi ulatuses, mis täidab sätte eesmärki. Ettepanek Jätta eelnõust välja detailplaneeringuga määratud hoonestusala täpsustamine kraadides ning anda pädevale asutusele kaalutlusõigus erandjuhtudel hoonestusala suurendada rohkem kui 10 protsendi ulatuses esialgsest lahendusest.
Arvestatud osaliselt
 
Eelnõud ja seletuskirja täiendatakse selliselt, et edaspidi on võimalik detailplaneeringut hoonestusala osas täpsustada 10% ulatuses arvestatuna hoonestusala pindalast nimetamata sättes täpsustamise liike (suurendamine, vähendamine, nihutamine, keeramine). Selline muudatus tagab ühelt poolt õigusselguse ja teisalt annab pädevale asutusele suurema kaalutlusruumi ja võimaluse olla menetlustes paindlikum. 10% piirang täpsustamise ulatuse osas säilib, kuna projekteerimistingimustega ei saa detailplaneeringut olemuslikult muuta.

19. Eelnõu § 1 punktiga 44 muudetakse EhS-i § 35 lõiget 5. Eelnõu seletuskirjas (lk 27) on selgitatud: "Kehtiva lõike 5 sõnastus on ebaselge ega ole kooskõlas seaduse esialgse mõttega. Ehitusteatise menetluses peab pädev asutus andma kümne päeva jooksul teada, kas ta soovib alustada teatisekohustuslike ehitiste täiendavat kontrolli. Kui lisanõudeid esitada ei soovita, kantakse teatisekohustuslikud ehitised ehitisregistrisse ning ehitusloakohustusliku ehitise puhul jätkatakse menetlusega. Kuivõrd ehitusloa taotluses sisalduvate teatisekohustuslike ehitiste korral ei pruugita iga kord uut kontrolli alustada, ei saa teavituskohustust lugeda täidetuks ehitusloa andmisega, sest see viiks ehitusteatise kohustusega ehitiste menetluse automaatselt üle ehitusloa menetluse sätetele. Seega muudetakse sätte sõnastust, et täpsustada õigusselguse huvides sätte esialgset eesmärki, milleks on võimalus ehitusloa taotlusega esitamisega täita ka ehitusteatise esitamise kohustus. Menetluslikud reeglid jäävad endiselt mõlemale ehitisele erinevad. "
Probleem: eelnõu seletuskirjas on rõhutatud, et menetluslikud reeglid jäävad endiselt mõlemale ehitisele erinevad: reeglina ehitusloal 30 päeva ja ehitusteatisele 10 päeva (lisaks seaduses sätestatud erisused). Tõsi on, et ehituprojekt võib sisaldada mitmesuguseid ehitisi: hooneid ja rajatisi, kuigi EHRi kantakse ehitised eraldi. Erandlikel juhtudel võib olla mõistetav seadusandja tahe anda võimalus ehitusloa taotluse esitamisega täita ka teatise esitamise kohustus. Menetluslikult tundub otstarbetu, eesmärgipäratu, problemaatiline ning samas ka võimatu menetleda teatisi 10 päeva jooksul, aga ehitusluba 30 päeva jooksul olukorras, kus kogu projektlahendust, mis hõlmab ka kogu ehitise toimivuse ja tervikliku lahenduse aspektist nt rajatisi (teatisekohustuslikke ehitisi üldiselt: piirdeaed vms), peaks hindama teatise sisu arvestades ikkagi kogu projektlahendust, mida pole veel hindama asutud. Vastasel korral võib see viia olukorrani, kus piirdeaia ehitamiseks registreeritakse ehitusteatis, aga ehitusloa väljaandmisest keeldutakse (EhS § 44 alustel). Samuti avalikkusele suunatud parkla ehitamiseks esitatud ehitusprojekt sisaldab ka teatisekohustuslikke ehitisi (sademeveesüsteem, elektrivarustus), millele tuleb 10 päeva jooksul registreerida ehitusteatis ja isikul on õigus ehitusõigust realiseerida, aga parkla ehitusluba üldiselt alles menetletakse. Samas võib ehitusloataotlus lõppeda keelduva otsusena. Isik võib aga selle aja jooksul, mil ehitusluba menetletakse ehitusteatised realiseerida, aga ehitusluba ei pruugi saada. Seega võib isik teha tarbetuid ja riskantseid kulutusi (teatisekohustuslikke töid) eesmärgipäratult ja tekitada kahju eelkõige iseendale.
Ettepanek: N-ö kompleksse ehitusloa korral, kus ehitusprojekt sisaldab ka mitmesuguseid ehitisi (hooneid ja rajatisi), kehtivad reeglina mh ehitusloa menetlemise tähtaeg.
Mittearvestatud

Tegemist on kehtiva ehitusseadustiku redaktsiooni seletuskirjast tuleneva põhimõttega ning seda käesoleva eelnõuga ei muudeta.

Teatis ei ole kohustus ehitada. Kui ehitusloa taotluse menetluse käigus ehitusprojekt muutub, siis see on omaniku risk. Käesoleva eelnõuga pikendatakse ka ehitusteatise kehtivuse tähtaega.

Lisaks selgitame, et menetluste ühendamisel kergematele menetlustele (teatis) rangemate menetlusnõuete kohaldamine (luba) ei oleks õiglane, sh kui lugeda eraldiseisvalt teatisekohustuslikud ehitised loakohustuslikuks, kohalduksid pooltele täiendavad nõuded, sh kutsekohustus.
20. EhS §-s 55 sätestatud kasutusloa andmisest keeldumise aluseid tuleb täiendada. Puudub võimalus keelduda kasutusloa andmisest, kui valminud ehitis ei vasta üldplaneeringule. Samuti kui valminud ehitis ei vasta ehitise ehitamisele esitatud nõuetele. Samuti kui valminud ehitise või kasutamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Probleem EhS kehtiv seletuskiri selgitab: "Kasutusloa menetluse paragrahv sätestas kontrollieseme piirid, mida pädev asutus kasutusloa andmisel kontrollima peab. Kasutusloa andmisest keeldumise alused lähtuvad kontrolliesemest. Kasutusloa andmisest keeldumine on kaalutlusotsus, mille piirid tulenevad kõnesolevas seaduses sätestatud põhimõtetest ja -nõuetest. Kasutusloa andja peab taotluses puuduste tuvastamisel rakendama lisameetmeid – nõudma ehitise auditit või kasutama teisi järelevalvemeetmeid ja andma seejärel taotlejale lisatähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui neid meeteid on rakendatud, võib otsustada kasutusloa andmisest keeldumise üle." Praktikas on tekkinud probleeme, kus ehitis küll projekteeritakse ühe projekti, aga valmis ehitatakse teise projekti alusel. Kasutusloa keeldumise alusena ei ole sätet, et kasutusluba ei saa anda, kui ehitis ei vasta üldplaneeringule (nt koormusindeksile). HMS § 60 järgi on kehtiv üldplaneering kui haldusakt täitmiseks kohustuslik. Riigikohtu varasema praktika kohaselt võib kaitstav õigus muu hulgas võrsuda ka isiku huve kaitsvast planeeringust (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10). Koormusindeks on krundi pind, mis peab olema minimaalselt tagatud ühe korteri kohta. Koormusindeks on krundi pind, mis peab olema minimaalselt tagatud ühe korteri kohta. Koormusindeksi määramine on vajalik, et tagada maja elanikele piisav ala vabaõhupuhkuseks ja autodele parkimiseks. Peale eelnimetatu tagab suurem koormusindeks miljööväärtuslikul alal piirkonnale iseloomuliku asustustiheduse ja hoonestuslaadi. Lisaks koormusindeksi nõudele võib üldplaneeringus olla ka muid nõudeid, millega peab ehitamisel, projekteerimisel ja ehitise puhul üldiselt arvestama. Näiteks on projekteerimistingimuste (kus määratakse ainult täisehitusprotsent, mitte korterite arv) alusel saadud ehitusluba 16-korteriga elamu püstitamiseks. Arendaja aga tuleb kasutusluba taotlema ja esitab sh muudatusprojekti ruumide täpsustamiseks, kus varasemalt plaani peal märgitud "hobiruumidest", "kabinettidest" või "pööningutest" on valmis ehitatud korterid ja seda tuvastatakse ka kohapeal hoone ülevaatuse käigus. Ehitis ei vasta lisaks loa saanud ehitusprojektile ka üldplaneeringus sätestatud koormusindeksi nõudele, mistõttu seadustamine on ka võimatu. Seda ka üldplaneeringut muutva detailplaneeringu korral, sest PlanS § 142 eeldused on täitmata. Puudub avalik huvi muutmiseks, sest esineb ainult erahuvi kasumi saamise eesmärgil - müüa rohkem kortereid, seda kas kaasomandisse või korteriomandina. Muuhulgas on olukordi, kus arendajad on sõlminud juba notariaalseid lepinguid korterite müügi osas ja korterites võivad elada juba perekonnad sees. On arusaadav, et omavolilisest ehitustegevusest ei teki mingisugust õigustatud ootust, et valmisehitatud elamut sellisena seadustada saab. Paraku kannatavad heausksed ostjad selle võrra. Tartu linn peab vajalikuks selgitada eelpool nimetatud näite pinnalt ka "korteri" mõistet. Korter on ehituslikult tegelikkuses piiritletud alaliseks omaette elamiseks kasutatav elamu osa. Korteriomand on eriomand hoone reaalosa üle, mis on ühendatud mõttelise osaga kinnisasja kaasomandist, mille juurde eriomand kuulub. Korteriomandile kui omandivormile viitamine ei ole asjakohane. Ehitusseadustik, seaduse alamaktid ning Tartu linna üldplaneering lähtub ehituslikus aspektist "korteri" mitte "korteriomandi" mõistest. Koormusindeksist üleastumine mõjutab kinnistu kasutamise intensiivsust ja avaldab mõju naabrite õigustele. Koormusnormid loovad Tartu linna hinnangul eelkõige naabritele subjektiivse õiguse selleks, et nende elamute lähedusse ei ehitataks liiga palju kortereid. Riigikohus on ka varem (Riigikohtu otsus nr 3-17-1930, p 14.2) leidnud, et ehitusseaduse sätetest ei tulene, et ehitusloa andmisel ei tuleks lisaks detailplaneeringule arvestada kehtiva üldplaneeringu ja muude asjassepuutuvate õigusaktide nõudeid (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1- 87-16, p 10). Samamoodi ei tulene EhS sätetest, et kasutusloa andmisel ei tuleks arvestada kehtiva üldplaneeringuga. Sellised kõrvalekalded, mida avastatakse, on väga olulised ning seega on esitatud kasutusloa taotlus, ehitusprojektis (sh muudatusprojektis) nähtu ja tegelik olukord vastuolus välja antud ehitusloaga ning üldplaneeringus sätestatud koormusindeksi nõudega ja teiste ehitusseadustikus toodud nõuetega (EhS-i §-d 7, § 12 lg 1 ja 2, § 13 lg-d 1 ja 2, § 14 lg 1 p 3, EhS 19 lg 1 p 1 ja EhS § 55). Sellest tulenevalt on oluline täiendada kasutusloast keeldumise aluseid. Kehtiv EhS seletuskiri selgitab vähesel määral valeandmete esitamise punkti. Haldusorganile teadvalt valeandmete esitamine (sh projektis näilikkuse tekitamine) on olukord, kui see on toime pandud eesmärgiga omandada ehitusõigus/kasutusõigus, millele muidu õigete andmete esitamisega (kogumis: loataotluses, seletuskirjas, plaanilahenduselt ja tegelikkuses) omavalitsus luba (ehitusõigust/kasutusõigust) ei annaks. Esitatud kasutusloa ja projekti eesmärgiks on eelkõige varalise kasu saamine. Lisaks on haldusorganile teadvalt valeandmete esitamine karistatav karistusseadustiku alusel (KarS § 280). Palume eelnõu seletuskirjas selgitada valeandmete punkti sisuliselt (EhS § 55 p 10).
Ettepanek:
täiendada EhS § 55 p 1 ja sõnastada see järgmiselt: "ehitis ei vasta nõuetele või ehitis ei vasta ehitamisele esitatud nõuetele;"
Täiendada EhS § 55 p 3 ja sõnastada see järgmiselt: "ehitis ei vasta ehitusloale, riigi või kohaliku omavalitsuse kehtivale üldplaneeringule, eri- või detailplaneeringule, sealhulgas detailplaneeringu elluviimise tegevuskavale, või projekteerimistingimustele;"
Täiendada EhS § 55 ja lisada täiendav keeldumise alus ning sõnastada see järgmiselt: "valminud ehitise või kasutamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada;"
Täiendada EhS eelnõu seletuskirjas valeandmete esitamise sisulist poolt (EhS § 55 p 10).
Mittearvestatud

Kasutusloa andmisest on võimalik keelduda, kui ehitis ei vasta nõuetele. Kasutusloa taotluse esitamise hetkeks on ehitis juba valmis, st ehitamisel tehtud vead võivad realiseeruda puudujääkidena valminud ehitises. Seetõttu ei ole § 55 lg 1 asjakohane viidata ehitamisele kui protsessile esitatavatele nõuetele.

Viide üldplaneeringule võib kaasa tuua probleeme planeerimisseaduse § 92 lg 1 tulenevast kohustusest vaadata üldplaneering üle iga viie aasta tagant. Mittevastavus üldplaneeringule ei saa kaasa tuua kasutusloa andmisest keeldumise alust eeldusel, et ehitusluba on antud enne üldplaneeringu kehtestamist. Juhul, kui üldplaneeringule mittevastavuse (EhS § 12 lg 2) tõttu ei vasta ehitis nõuetele, on võimalik kasutusloa andmisest keelduda teiste punktide alusel (nõuetele mittevastavus, mittevastavus ehitusloale või ehitusprojektile).

Kui ehitise püstitamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada, tuleb välja selgitada olukorra tekkepõhjus.

Kui negatiivsed mõjud on põhjustatud ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektist hälbivast ehitamisest tuleb kasutusloa väljastamisest keeldumisele kaaluda lisaks ehitusloa kehtetuks tunnistamise aluste esinemist (EhS § 46). Täiendavalt on võimalik sekkuda riikliku järelevalve korras ning nõuda ehitise ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektiga vastavusse viimist või ehitise osalist või täielikku lammutamist (EhS § 132). Olukord, milles ehitis ei vasta nõuetele ning kasutusloa andmisest keeldutakse, ei tohiks lõpliku lahenduseta jääda.

EhS § 55 lg 10 sõnastus on üldsõnaline, kuna eluliselt ei ole võimalik kõiki olukordasid reguleerida. Kuivõrd sätet ei avata, siis ei ole võimalik sätte seletuskirja täiendada. Ministeeriumi hinnangul võib üheks võimalikuks näiteks olla olukord, kus ehitusloa kõrvaltingimusena on seatud ehitamisele või ehitisele täiendavad nõuded ning kasutusloa taotlusega luuakse nende nõuete täitmise osas teadlikult ebaõige ettekujutus.
21. Eelnõu §-ga 2 täiendatakse ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust. Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse EhSRS-i § 17. Eelnõu seletuskirjas (lk 54) on selgitatud: "Ehitise maht on oluline eelkõige planeeringutele vastavuse hindamisel ning ehitise laiendamise kontekstis. EhS-i seletuskirja kohaselt võib hoonet üks kord kuni 33% hoone esialgsest mahust laiendada. Seaduse rakendajal puudub praegu selgus, millisest mahust tuleb 33% arvutada. EhSRS-i § 17 sätestab, et enne EhSRS-i jõustumist olemasoleva ehitise mahu arvutamisel võetakse aluseks pärast ehitusseaduse jõustumist (st pärast 01.01.2003) EHR-i kantud andmed. Praktiline probleem on, et ehitise mahu arvutamisel on ajas lähtutud erinevatest alustest (arvutamise alused on muutunud), mistõttu võib kahe samasuguse hoone maht erineda registris lausa kolmandiku võrra. Kui EHR-is kuvatava ehitise mahu andmete aluseks olev metoodika erineb kehtivast korrast, tuleb võimaldada arvutada maht ümber kehtiva metoodika järgi, et saada näiteks adekvaatne hinnang ehitise laiendamiseks. Säte ei tähenda, et kohalikud omavalitsused peaksid alustama EHR-is kõikide ehitiste revisjoni ja muutma juba kantud ehitiste andmeid. Säte on oluline, kui on vaja tuvastada menetlusliik, näiteks laiendamine üle või alla 33%." Probleem: Tartu linn on ka varem teinud ettepaneku käesoleva teema kohta. Põhjusel, et hoonet võib EhS seletuskirja kohaselt laiendada vaid üks kord (ehitusteatisega) kuni 33%, siis võiks EHRi tekkida konkreetne/arusaadav informatsioon selle kohta, kas hoonele on juba antud ehitusteatis laiendamiseks kuni 33% (st et rohkem ei saa laiendada ehitusteatisega). Kui hoone maht EHRis on juba ära parandatud tänaste arvutusreeglite järgi, siis võiks maht olla "roheline" või võiks muudmoodi olla arusaadav, kas maht on vanade reeglite järgi või uute järgi seal praegu. Tartu linn juhib käesolevaga tähelepanu kehtivale EhS seletuskirjale (lk 46), kus on selgitatud järgmist: "Esialgu kavandatud maht tähendab mõõtmeid, mis on lubatud varasemate projekteerimistingimustega. Seega ei ole seaduse mõttega kooskõlas olukord, kus isik laiendab hoonet mitu korda alla 33% ning lõpptulemusena on esialgne hoone või oluline rajatis suurenenud näiteks 50%. Kui protsentuaalne muudatus võrreldes esialgu lubatuga suureneb mitmekordse laiendamisega seonduvalt üle 33%, tuleb taotleda projekteerimistingimused. See on vajalik, sest ulatusliku laiendamisega võivad saada kahjustada piirnevate kinnisasjade omanike õigused või huvid, samuti võivad suuruse tõttu muutuda nõuded tuleohutusele vms. EhS ei piira otseselt, mitu korda võib ühte ehitist üle 33% laiendada ja kuidas seda teha. Üle 33% laiendamine võib tähendada, et esimesel korral laiendatakse 35% ning sellest järgneval juhul 15%. Kuna nii esimesel kui ka teisel juhul on tegu üle 33%-lise laiendamisega esialgu kavandatud mahust, siis tuleb mõlemal juhul taotleda ka projekteerimistingimused." Põhjusel, et seadusandja ei ole piiranud, mitu korda võib ühte ehitist üle 33% laiendada ja kuidas seda teha, tuleb eelnõu seletuskirjas paremini selgitada, et laiendada võib ka mitmeid kordi. Aga sel juhul on vajalikud teatud juhul projekteerimistingimused ja seda ei saa ehitusteatisega teha. Muuhulgas tuleks lähtuda ka valmisehitatud ehitisest kui olemasolevat ehitisest ja kas see ehitis sellisena ümbruskonda sobib. Teatud juhtudel on võimalik seadustada ka kasutusloa menetlusega, mistõttu tunduvad olemasolevale ehitisele projekteerimistingimused asjakohatud ja liigsed. Seetõttu on Tartu linn seisukohal, et teatud juhtudel on vajalikud projekteerimistingimused, mitte igal juhul ja alati. Näiteks maapiirkonnas, kus katastriüksus on 10 ha ja millel asuvad mitmed taluhooned, mida on aegade jooksul laiendatud korduvalt, ei riku laiendus kellegi õigusi (naabrusõigusi ega ole avaliku huviga vastuolus). Eriti olukorras, kus naabrid paiknevad mitmesaja meetri kaugusel. Teatud juhtudel on selliseid juhtumeid ka linnakeskkonnas. Nõustume, et ehitustegevus peab olema kooskõlas tuleohutusnõuetega ja ehitis peab olema tervikuna ohutu, aga seda hinnataksegi loamenetluses, sh sobivust keskkonda. Projekteerimistingimused seejuures oleksid ebavajalikud.
Ettepanek:
parandada EHR keskkonda ja tekitada lisavõimekus, kus oleks võimalik märgistada, kas hoonele on juba antud ehitusteatis laiendamiseks kuni 33% või mitte.
Selgitada eelnõus hoone mitmekordse laiendamise õiguslikke aluseid ja anda omavalitsusele laiem kaalutlusruum teatud asjaolude pinnalt lubada ka lihtsam menetlusviis mitmekordse laiendamise lubamisel aga ka tehtud ehitustegevuse seadustamisel.
Arvestatud sisuliselt

EHR-ga seotud ettepanekud on edastatud Maa- ja Ruumiametile.

Kategooria „korruse lisandumine“ jäetakse eelnõust välja.

Hoone mitmekordse laiendamise (üle 33%) osas lihtsustatud menetluskorda käesoleva eelnõu raames ei kehtestata. Mööname, et seoses bürokraatia vähendamise ning menetluste kiirendamise eesmärgiga võib olla vajalik projekteerimistingimuste regulatsiooni terviklik ülevaatamine. See eeldaks eraldi väljatöötamiskavatsust ja mõjuhinnangut ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (planeeringud) kaasamist.

Eelnõuga nähakse ette enne 01.07.2015 püstitatud õigusliku aluseta ehitiste seadustamise korra ühtlustamine (hinnatakse ainult ohutust). Peale ehitusseadustiku kehtestamist õigusliku aluseta püstitatud ehitiste seadustamiseks erikorda ette ei nähta, kuna ministeeriumi hinnangul võib see soosida õigusliku aluseta ehitamist.

22. Teatise- ja loakohustusest üldiselt
Probleem Eelnõu lisa 1 tabelis on kolm võimalust: „ehitusluba“, „ehitusteatis“ ning „ehitusteatis ja ehitusprojekt“, kuid jääb arusaamatuks, millistele nõuetele peab vastama ehitusteatisega koos esitatav ehitusprojekt. Väljatöötamisel olev „Nõuded ehitusprojektile“ määrus sätestab nõuded vaid ehitusloakohustusliku ehitise ehitusprojektile. Tartu linnale jääb arusaamatuks, milleks üldse ehitusprojekti nõuda ehitusteatise puhul, kui nõudeid sellele ei esitata. Sel juhul ei tuleks seda dokumentide kogumit enam nimetada "ehitusprojektiks". "Nõuded ehitusprojektile" määruse muudatuses on ehitusprojekti mõistet laiendatud: " "Nõuded ehitusprojektile" määruse muudatuses on ehitusprojekti mõistet laiendatud: " Kohaldamisala on seotud ka EhS-s kehtestatud ehitusprojekti mõistega. Ehitusprojekti definitsioon kehtivas õiguses on dokumendikeskne – ehitusprojekt on projekteerimise käigus koostatav dokument või dokumentide kogum (vt EhS § 5, kehtiva määruse § 1 lg 1). Kehtiv mõiste on liiga kitsas ja jäänud ajale jalgu. Käesoleva määrusega soovitakse minna üle teabekesksele lähenemisele, kus ehitusprojekt ei ole dokument, vaid ehitise ja selle osade tehnilise lahenduse kohta käiv terviklik teave, mis võimaldab hinnata ehitise ja ehitamise ning vajadusel kasutamise ja korrashoiu nõuetelevastavust ning on aluseks ehitamisele. Eeltoodud teave moodustab kogumis ehitusprojekti. Teisisõnu on ehitusprojekt teabekogum. Teabekogumis on ehitise, selle osade ja nende lahenduste kohta käivad andmed omavahel seostatud, struktureeritud ja saanud tähenduse. Lähteandmed on ehitusprojekti koostamise raames töödeldud ja moodustavad terviku. Seejuures on otsustava tähtsusega ehitusprojekti sisu, mitte vorm, sest just sisu on avaliku õigusliku kontrolli objekt – selle alusel otsustatakse, kas kavandatav ehitis on ohutu ja vastab nõuetele.". Eelpool nimetatud mõiste selgitus aga ei lahenda, mis on ehitusteatise ehitusprojekt, millistele nõuetele peab vastama ehitusteatises esitatav "ehitusprojekt". Tartu linn ei nõustu lisaks ideega, et korterelamu ümberehitamine ja laiendamine kuni 33% on lubatud ilma ehitusprojektita, sest insenertehnilise muudatuste tõttu tekib ohu küsimus ehitisele üldiselt. Sel juhul tuleks seadusandjal kaaluda seda ehitusloakohustusliku tegevusena määramist. Tartu linnale jääb selgusetuks selline eristamine „korruse lisandumine“ ja „laiendamine kuni 33% “. Korruse võib lisanduda ka siis kui laiendus jääb alla 33%. Tekib segadus kumba tabeli veergu siis vaatama peab. Lisaks on nüüd tekitatud eraldi veerg "ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas", mis nõuab ka ehitusteatist ja enamasti ehitusprojekti. Tehnosüsteemide ümberehitamisel (õhksoojuspumbad (mugavusjahutus), küttesüsteemid, ventilatsioon jms)) ei ole Tartu linna seisukohast vaadatuna ehitusprojekti vaja esitada. Sel juhul tuleks kasutusele võtta vaid "ehitusteatise vorm", nagu "Nõuded ehitusprojektile" määruse seletuskirjas viidatakse. Üksikelamu (sh ka mitteelamu) ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas nõuab ehitusteatist ja ehitusprojekti. Tartu linn selgitas läbiviidud intervjuul, et selles osas ei ole KOVil midagi menetleda, kui lisandub nt soojuspump vms. See võiks olla ehitusteatis ilma ehitusprojektita, kus piisaks pildist/skeemist/selgitusest, kus nt seade paikneb. Sellest teabest piisab teatise registreerimiseks ja vajadusel (nt miljööaladel, kaitsealadel) esitada täiendavaid nõudeid. Näiteks varjestada õhksoojuspump või mitte paigaldada seadet tänavapoole (vaadeldavus ja esteetiline välimus). Kogu lisa 1 tabel on sisuliselt jäänud samaks. Muudetud on vaid tegevuse pealkirju ja mitteelamu ümberehitamist tehnosüsteemi osas. Leiame, et see on tervikuna läbimõtlemata ja ei too kaasa soovitud muudatusi õigusselguse ja halduskoormuse ja bürokraatia vähendamise osas. Pigem tekitab lisa 1 mitmetimõistetavust ja KOVide halduspraktika hakkab erinema edaspidi veel rohkemgi, kui see täna on. Näiteks lisanduvad kohustused liinirajatistele. Tabelis toodud tänavavalgustus, side, erinevad elektriliinid jm tekitavad kindlasti KOVidele halduskoormust juurde, sest nende kohta on nüüd kohustuslik esitada (ehitusteatis või ehitusluba).
Ettepanek: Tartu linn on seisukohal, et lisa 1 tuleb tervikuna üle vaadata ja tekitada vaid kaks varianti, „ehitusluba“ (koos ehitusprojektiga) ja „ehitusteatis“ (ilma ehitusprojektita). Korterelamu ümberehitamine ja laiendamine kuni 33% on lisaks vaja esitada ka ehitusprojekt. "Ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas" kehtestada nõudena ainult ehitusteatis.
Mittearvestatud

Määruse „Nõuded ehitusprojektile“ eelnõu on alles koostamisel ning lõpliku lahenduse selgumisel ajakohastatakse vastavalt ka EhS lisasid. Alles peale ehitusteatisega esitatava ehitusprojekti osas lahenduse leidmist saab hinnata kas lisad jäävad sellisel kujul kehtima ning millised ehitised peaksid olema teatise asemel loaga või vastupidi.

Planeeritud kujul liinirajatiste loakohustuse suurenemine jääb eelnõust välja.

Kategooria „korruse lisandumine“ jäetakse eelnõust välja.

23. Tiik
Eelnõu seletuskirjas (lk 53) on selgitatud "basseini" mõistet: "Palju vaidlusi on põhjustanud tiigi mõiste. Pelgalt maasse kaevatud ja veega täitunud süvend ei ole ehitis EhS-i kohaselt. Küll aga täiendatakse EhS-i lisasid basseini kui rajatisega. EhS-i kohaselt on ehitis inimtekkeline asi TsÜSi mõistes või pinnase ja katendi ümberpaigutamine, kui sellega kaasneb oluline keskkonnamõju ja sellel on funktsionaalne seos ehitise ehk asjaga. Tiigil puudub klassikalises mõttes funktsionaalne seos ehitisega. Basseinina peetakse silmas klassikalises mõttes basseini, mis ei ole lihtsalt maa sisse kaevatud auk, vaid ehituslikke elemente sisaldav süvend, mille eesmärk on kinni hoida vett (nt betoneeritud seinad vms)." Probleem Tartu linna on seisukohal, et tiigi mõiste on käesolevaga siiski lahti selgitamata ja selgitatakse selle all basseini mõistet. Kas tegemist on teatise- või loakohustusliku ehitisena ja kas tegemist on üleüldse ehitisena ehitusseadustiku mõistes? VeeS § 3 lg 4 p 4 alusel ei ole veekoguna käsitletav vesiviljeluseks rajatud tiik ja bassein ning neid teenindavaid veejuhtmeid. Kas seega on tiigi rajamisel tegemist vaba ehitustegevusena? Tartu linn juhib tähelepanu asjaolule, et Keskkonnaameti kodulehel on selgitatud tiikide rajamise osas järgmist: "Ehitusseadustiku järgi on veekogu niisutus- ja kuivendusrajatis ja/või veehoidla. Keskkonnaameti hinnangul on veekogu rajamiseks vaja ehitusluba." Ettepanek Eelnõu seletuskirjas selgitada ka tiigi mõistet ja kas ning millise tiigi ehitamiseks on vaja taotlejal läbida kohalikus omavalitsuses kas teatise- või loamenetlus. Ja kui seadusandja soovib, et tiik oleks vaba ehitustegevus, seda ka õigusselguse mõttes eelnõu seletuskirjas või EhS lisas 1 ja 2 vajadusel eraldi välja tuua
Arvestatud sisuliselt
Seletuskiri täiendatud. Selgitame lisaks, et selleks, et hinnata kas ehitis kuulub nn vaba ehitustegevuse alla on esmalt vajalik hinnata, kas tegemist on üldse ehitisega ehitusseadustiku mõistes või mõne muu asjaga.


24. Eelnõu lisas 1 on lisatud rajatiste nimistusse "soojustorustik".
Probleem Kaugkütteseadus kasutab "soojustorustiku" asemel määratlust "soojatorustik". Palume eelnõus selgitada uue rajatise liigi paiknemisega seonduvat. Selgitada, kas see on tarbimiskoha, st kinnistupealne (katastriüksuse) soojatorustik või on see magistraaltrassi väljavõte st magistraaltrassiga risti olev maaküttetorustik. Lisaks juhib Tartu linn tähelepanu asjaolule, et soojus-, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustiku alajaotuse esimene punkt on „magistraaltorustik“, kuid lisas pole täpsustust, et "vesi-kanalsademevesi", sest soojustorustik eraldi on küll tabelis nimetatud. Seetõttu tekitab lisa 1 tabelit lugedes nagu "magistraaltorustik" võib olla ka "soojustorustik", kuid pole täpsustatud, mis magistraali siin mõeldakse.
Ettepanek: korrigeerida mõisted seaduste üleselt ühesuguseks ning täpsustada seletuskirjas, millise paiknemisega soojatorustikuga on tegemist. Täpsustada ja sisustada magistraaltorustiku tähendus.
Arvestatud sisuliselt

Soojustorustiku ja jahutustorustiku osas tehakse lisas eraldi rida.
25. Eelnõu lisas 1 on rajatiste jaotises soojus-, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustike alajaotusena uus rajatise liik „Väljaspool tarbimiskohta asuvad sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise, kogumise, immutamise ja puhastamise rajatised". Probleem Jääb segaseks, kuidas on sisustatud mõiste „väljaspool tarbimiskohta asuvad". Kas selle määratluse all mõeldakse hoonet või kinnistut üldiselt.
Ettepanek: anda mõistele seletuskirjas täpne selgitus või täpsustada lisas 1 olevat mõistet.
Selgitame

Seletuskirja täiendatud.

Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on sisustatud ÜVVKS-i paragrahvis 8, mille kohaselt tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem tarbija (isik, kellele osutatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust) veega varustamiseks ühisveevärgist või reo- või sademevee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa.

Sisuliselt on tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni puhul üldiselt tegemist kinnistusiseste ehitiste ja seadmete süsteemiga (sh sademevesi) kuni liitumispunktini. Kõik muud sademeveerajatised (va ühiskanalisatsiooni osaks olevad sademeveetorustikud) kuuluvad väljaspool tarbimiskohta asuvate sademeveerajatiste alla.
26. Eelnõu lisas 1 on erirajatiste jaotise all "lipumast üle 10 m", mille püstitamine vajab ehitusteatist ja ehitusprojekti.
Probleem: lipumast on valmis toode ning tootjad esitavad lipumastide paigaldamiseks tootejuhised. On liigne nõuda toote paigaldamiseks ka ehitusprojekti. Pealegi on lipumastid sageli hoonete asendiplaani osaks, kus esitatud lahendust hinnatakse tervikuna. Ettepanek Lipumasti paigaldamiseks, mis on üle 10 m piisab ehitusteatisest.
Arvestatud
27. Eelnõu lisas 1 on erirajatiste jaotise alla lisatud mobiilne asfalttehas, mis ei vaja püstitamiseks, lammutamiseks ega ümberehitamiseks kohalikule omavalitsusele ei ehitusteatise ega ehitusloa esitamist. Lisatud on asfalttehas, mille püstitamiseks on tarvis ainult ehitusteatist. Probleem Nii statsionaarse kui ka mobiilse asfalttehasega kaasnevad erinevad keskkonnalised mõjud, nt lõhnahäiringud, suureneb veoste intensiivsus mingil teelõigul. Veoste intensiivsusest tulenevalt on teadmata, kas teelõik talub suurt transporti. Lisaks asfalditehas vajab elektriühendust ja suurt ala, kus ladustada mh puisteaineid. Kolmandate isikute õiguste riive ja ka keskkonnariive on suuremal või vähemal määral eelduslikult olemas. Tartu linna hinnangul on mobiilne asfalttehas oluline avalikkusele suunatud rajatis, mille püstitamiseks kohalik omavalitsus peab väljastama projekteerimistingimused, kaasates naabrid ja sageli ka Keskkonnaameti või muu ametkonna. Kui rajatise püstitamisega kaasnevad riived kolmandatele isikutele ja mobiilne asfalditehas püstitatakse vabaehitusena, puuduvad kohalikul omavalitsusel järelevalve teostamiseks instrumendid. See toob kaasa olulise halduskoormuse, kui KOV peab tõestama, et mobiilne asfalttehas ei ole paigaldatud sobivasse asukohta ega pruugi vastata muudele ehitusseadustikust tulenevatele nõuetele (sh planeeringust tulenevatele nõuetele). Pealegi, mobiilse asfalttehase võib paigaldada määramata ajaks ning puuduvad instrumendid selle likvideerimiseks või tähtaja andmiseks selle likvideerimiseks. Tartu linn on seisukohal, et asfalditehase püstitamine, olenemata kas tegemist on ajutise või püsivaga, saab toimuda ainult läbi projekteerimistingimuste menetluse. Kui soovitakse mobiilset asfalttehast paigaldada, siis tuleb taotleda projekteerimistingimused, kus kaalutakse olemasolevat asukohta ja ligipääsuvõimalusi ja häiringuid ning väljastatakse ajutisele ehitisele ehitusluba. Ettepanek Eelnõu lisas 1 erirajatiste jaotise alla loodud asfalttehase (mobiilse asfalditehase) püstitamiseks on tarvis ehitusluba.
Mittearvestatud


Mobiilsete asfaldisegistite loakohustusest vabastamine on kooskõlas riigi kliima- ja bürokraatia vähendamise eesmärkidega.

Eestis on 2024. aasta lõpu seisuga 20 asfaldisegistit, millest 9 on mobiilsed. Üheteistkümnest statsionaarsest segistist on osad poolmobiilsed.

Mobiilsete asfaldisegistite kasutamise soodustamine ja sellega seotud protsesside lihtsustamine läbi ehitusloa ja ehitusteatise esitamise vabastuse võimaldab lühendada tee-ehitustööde kestvust (sellest tulenevalt ka hinda) ning sellest tingitud häiringuid objekti piirkonnas. Samuti aitab vähendada kohalike omavalitusüksuste halduskoormust.

Mobiilsete asfaldisegistite loakohustusest vabastamine on kooskõlas riigi kliimaeesmärkide ja bürokraatia vähendamise eesmärkidega.

Mobiilsed asfaldisegistid on ette nähtud hooajaliseks ja ajutiseks kasutamiseks erinevates asukohtades (sõltuvalt ilmastikust aprillist-novembrini). Nende demonteerimine, transportimine uude asukohta ja seal püstitamine toimub 5-10 päeva jooksul.

Asfaltsegud, mida segistitega toodetakse on temperatuuritundlikud tooted, s.t. nende paigaldamine peab toimuma piiratud aja jooksul ja sobiliku temperatuuri juures. Arvestades Eesti kliimatingimusi ja tagamaks teede ehituse kvaliteedinõuetele vastavuse (majandus- ja taristuministri määrus nr 101 „Tee ehitamise kvaliteedinõuded“) ning asfaltkatendite kestlikkust, tuleb asfaltsegu paigaldada võimalikult kiiresti pärast tootmist. Selle tagamiseks on vaja lühendada asfaltsegu vedamiseks kuluvat aega.

Mobiilsed asfaldisegistid võimaldavad vähendada veomaad ja toota asfaltsegu otse ehitus-objekti läheduses, mis on oluliselt keskkonnasäästlikum ja logistiliselt efektiivsem, kuna nii asfaltsegu tootmisele, paigaldamisele kui ka transpordile kuluv CO2-heide on oluliselt väiksem.

Pikad veovahemaad statsionaarselt paigaldatud asfaldiseadmete juurest ehitusobjektile on oluliselt CO2 heite mahukamad ning mõjuvad asfaltsegu kvaliteedile negatiivselt, mistõttu võib kannatada ka paigaldatud asfaltkatte kvaliteet ja eluiga.

Asfaldisegistitele kehtivad keskkonnanõuded, sh õhusaaste ja müra piirnormid ning atmosfääriõhu kaitse seadusest ja selle alamaktidest tulenevad kohustused (heiteallika käitaja registreering, kompleksload, aruandlus jm)


28. Automaattankla
Probleem: üle riigi on aja jooksul tekkinud lisaks mehitatud tanklatele (teenindusjaam ja ka pood) automaattanklad. Automaattankla mõiste on seadusandjal ehitusseadustikus sisustamata. Automaattanklale kui sellisele üldiselt viitab ainult käibemaksuseadus (§ 37 lg 9 p 2). Täna liigitatakse automaattanklad "varikatusena", mis on ligilähedane rajatise liik. See ei ole aga kõige õigem lähtudes tankla, aga ka automaattankla otstarbest. Ei ole vaieldav, et tegemist on ohupotentsiaaliga ehitisega, mille osas tuleb läbida ohutuse kontroll ehitusseaduse mõistes.
Ettepanek: selgitada seletuskirjas "automaattankla" mõistet ja lisada lisa 1 ja lisa 2 rajatiste jaotisse "automaattankla", mis peab olema loakohustuslik tegevus.
Mittearvestatud

Kütusemahutid on surveseadmed SeoS tähenduses. Määruse nr 95 „Auditi kohustusega seadmed ja nõuded auditile ning auditi tulemuste esitamisele“ kohaselt on gaasiõli, diislikütus ja kerge kütteõli, mille leekpunkti temperatuurivahemik on suurem või võrdne 55 ºC ja väiksem või võrdne 75 ºC ohtlik vedelik. Sama määruse kohaselt on  ohtliku vedeliku paikne anum mahuga üle 5 kuupmeetri ja ohtliku vedeliku veoks ettenähtud veoanum mahuga üle 2,5 kuupmeetri auditi kohustusega seade (viidatud määruse § 3 lg 2 p 15 ja § 6 lg 1 p 11).

Seega kuuluvad reeglina paiksed kütusemahutid üle 5 m3 auditikohustusliku surveseadme kategooriasse ja seega kohaldub neile lisas 1 sätestatud auditikohustusliku surveseadme regulatsioon. Väiksemaid kütusemahuteid ministeerium loa- või teatisekohustusega koormata ei soovi.
Viimsi vallavalitsus

Peaks olema normistik, mis reguleerib tehniliste tingimuste andmist, koosseisu, minimaalset kehtivust, vajadusel ennetähtaegset kehtivuse lõppemist, väljastamisest keeldumise aluseid, et tagada ühetaoliste juhtumite puhul ühetaoline ja selge praktika. Sellest tulenevalt leian, et on puudus seaduse rakendusaktist, mis kehtestaks reeglid projekteerimisel, sellise ehitamise eesmärgil, millel on funktsionaalne seos tehnovõrguvaldaja rajatisega, (eristades seda detailplaneeringu koostamiseks antavast sisendist ja liitumistingimustest) küsitavate tehniliste tingimuste andmisele, nende sisule, koosseisule ja kehtivusele. Selline rakendusakt saaks täpsemalt välja tuua, millise ehitamise korral tehnilised tingimused on kohustuslikud täitmiseks, nende koosseisu ja reeglid kehtivusele (nt tehnoloogilised ja konstruktiivsed lahendused; keskkonnakaitsenõuded; nõuded ehitusmaterjalidele; tuleohustusnõuded; nõuded ehitustöödele, sh vajadusel tehnovõrguvaldaja ehitustööde juurde kaasamise kord; nõuded seadmetele, millel on funktsionaalne seos võrguvaldaja rajatisega (nt veemõõdusõlm); info seadmete võimsuse suurendamise või olemasolevate tehniliste näitajate parendamise vajalikkusest; võimalike maakasutuse küsimuste käsitlus (servituudivajadus); tehniliste tingimuste minimaalne kehtivus; muutmise või lõpetamise kord jms väljastatavate tehniliste tingimuste üldised jaotised).
Mittearvestatud

Tegemist on vee-ettevõtja ja KOVi spetsiifilise küsimusega.

Selgituseks, et ÜVVKS tehniliste tingimuste ega liitumistingimuste sisu ei reguleeri. Liitumistingimused ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga sätestatakse vastava kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirjas (ÜVVKSi § 18 lõige 2 punkt 2). Seejuures ÜVVKSis on sätestatud vaid miinimumnõuded ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni liitumise eeskirjale ehk ÜVVKSi § 18 lõikes 2 toodud nimekiri eeskirja sisuelementide osas ei ole lõplik ning kohalikule omavalitsusele on jäetud otsustusõigus täpsustada liitumiseeskirjas vajadusel ka muid liitumiseks olulisi aspekte. ÜVVKSi § 18 lõike 2 punktis 2 on liitumistingimuste all mõeldud üldiseid tingimusi, mis on vajalikud tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooni liitmiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ning mida vee-ettevõtja peab väljastama, kui rahuldab tarbimiskoha omaniku (liituja) liitumisettepaneku (liitumistaotluse). ÜVVKSis ei ole antud konkreetset nimekirja tingimustest, mida loetakse kohustuslikuks liitumistingimuseks, mida ilmtingimata tuleb sätestada ühisveevärgi ja - kanalisatsiooniga liitumise eeskirjas ning mida vee-ettevõtjal tuleb väljastada. Liitumistingimuste täpne määratlemine on jäetud KOVi otsustada.

Tavapäraselt on liitumistingimusteks nt tarbimiskoha lubatud vooluhulgad, lubatud reo- ja sademevee saastenäitajate sisaldused, liitumispunkti asukoht jm. KOV saab soovi korral liitumistingimuste osana kehtestada ka tehnilised tingimused või nõuda vee-ettevõtjalt tehniliste tingimuste taotlemist, mis on vajalik vee- ja kanalisatsioonitorustike projekteerimiseks, et liita tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, ning ehitusloa taotlemiseks. ÜVVKSi § 19 lõige 4 annab vee-ettevõtjale õiguse keelduda liitumislepingu sõlmimisest näiteks juhul, kui tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei vasta liitumiseks vajalikele tehnilistele tingimustele ehk kui liitumiseks vajalikud tehnilised tingimused ei ole täidetud, siis on vee-ettevõtjal õigus keelduda tarbimiskoha liitmisest ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemiga. Siiski näeb majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 20 lõige 3 ette, et ehitusprojekti veevarustuse ja kanalisatsiooniosa juurde tuleb asjakohasel juhul lisada tehnovõrgu ja -rajatise omanikult saadud tehnilised tingimused.
Eesti Vee-ettevõtete Liit

1. Kooskõlastamisele saadetud eelnõuga muudetakse muuhulgas ka kaitsevöönditega seotud sätteid. Ehitusseadustiku (EhS) §-s 74 käsitletakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevööndeid, kuid reguleerimata on kõik muud vee- ja kanalisatsioonitorustikud, sh ka veejuhtmed, mis ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka ei kuulu. Juhime ka tähelepanu, et teisi tehnovõrke ei ole kaitsevööndi ega loamääratluse juures liigitatud nende kuuluvuse alusel nii nagu seda on tehtud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osas. Palume eelnõuga täpsustada, millised on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka mittekuuluvate vee- ja kanalisatsioonitorustike kaitsevööndid, nt sademeveetorustikud, kinnistusisesed vee- ja kanalisatsioonitorustikud, veejuhtmed (veehaarde rajatistena) jms? Endiselt on reguleerimata ka jahutustorustiku kaitsevöönd ning selle püstitamiseks, rekonstrueerimiseks, likvideerimiseks vajalik menetluse tüüp. Viitame siinkohal, et praktikas on juba tõusetunud olukordi, kus selliste rajatiste peale tekivad ehitised ning seega ei ole rajatise omanikul/valdajal täna piisavaid õiguslikke tagatisi ütlemaks, mida sellise rajatise juures tohib teha ja mida mitte, kuna sellisel rajatisel puudub piiranguvööd.
Mittearvestatud

Vajab eraldi analüüsi, millistele ehitistele ja milline kaitsevööndi ulatus ÜVVK hulka mittekuuluvatel vee- ja kanalisatsioonitorustikel olema peaks. Ministeeriumil ei ole hetkel andmeid, mille pinnalt seda otsustada. Vajab uuringut/analüüsi, kas oleks proportsionaalne, et need kaitsevööndite ulatused oleksid samad, mis ÜVVK kaitsevööndite ulatused. Servituudi seadmisega on ka võimalik kohustada mingist tegevusest hoiduma.

Jahutustorustike kaitsevööndi küsimusi saab käsitleda määruse uuendamisel.
2. Palume lisaks esimeses punktis toodule täiendada ka EhS §-i 74 selliselt, et nii ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitorustike kui ka muude reguleerimata vee- ja kanalisatsioonitorustike, sh veejuhtmete jms kaitsevööndis ei tohi istutada puid. Viitame, et selline keeld oli olemas kuni 30.06.2023.a kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses (§ 31 lg 2 p 1), kuid uue ÜVVKS-i jõustumisega kadus ka nimetatud keeld. Praktikas on tegemist olulise murekohaga, kuna puude juurestikud on reaalseks ohuks nii vee- ja kanalisatsioonitorustikele kui ka takistavad ligipääsu rajatistele (nt avarii korral). Seega leiame, et selline keeld peaks olema seadusesse otsesõnu kirja pandud.
Arvestatud osaliselt

Muude vee- ja kanalisatsioonitorustike osas tuleb enne selgitada välja, millised ehitised ja millist kaitsevööndi ulatust vajaksid.

Kaitsevööndi keelatud tegevuse loetellu lisatakse puude istutamine.

3. Eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb ehitisregistris arendada funktsioon, mis teavitaks puuraukude ja -kaevude täieliku lammutamise teatise esitamisest Keskkonnaametit. Kui ehitisregistri arendustega seotakse mõni tegevus, siis tuleb selle rakendamine siduda arenduse olemasoluga. Meie senine kogemus näitab, et eelnõu jõustumise järgselt on ehitistregistri funktsioonid välja arendamata ning põhjustavad ettevõtetele seetõttu ebamõistlikku halduskoormust. Näiteks on tänaseni lõpuni välja arendamata tuletõrje veevõtukohtadega seonduv [RT I, 04.04.2023, 2 - jõust. 07.04.2023], mis siseministri 18.02.2021 määruse nr 10 kohaselt pidi ehitisregistri kaudu toimuma juba alates 2023. aastast, kuid on siiani ehitisregistris nõuetekohaselt välja arendamata. Lisaks pole rakendunud ka ehitisregistris registreeritavate tegevuslubade andmise korral keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise teavitussüsteem [RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020].
Võtame teadmiseks

Ettepanekud edastatud Maa- ja Ruumiametile.
4. Eelnõukohase seaduse lisa 1 kohaselt on ühisveevärgi- ja -kanalisatsioonitorustiku üksiku osa asendamiseks samaväärsega vajalik ehitusteatis, kuid lisa 2 kohaselt on vajalik lisaks kasutusteatisele ka ehitusprojekt. Meie hinnangul on olulised teostusjoonised, mis saadakse ehitusdokumentatsioonist EhS § 15 lg 3 alusel. Meile jääb arusaamatuks, miks on lisa 2 kohaselt vajalik lisaks kasutusteatisele ka ehitusprojekti ning seega palume selle nõude seadusest välja jätta. Selgitame, et praktikas tähendab ühisveevärgi ja - kanalisatsioonitorustiku üksiku osa asendamine samaväärsega sisuliselt torustiku remonti, mida tehakse sageli avariiolukorras. See tähendab, et ehitusprojekt tuleks vormistada vaid formaalsuse huvides pärast ehitust tagantjärgi (avariiolukorras ei ole aega projekti koostada, vaid tuleb tegutseda, et tagada elutähtsa teenuse toimepidevus), mis ei ole tegelikkuses mõistlik ega ka eesmärgipärane.
Arvestatud

Asendame lisas 2 sõnad „kasutusteatis ja ehitusprojekt“ sõnaga „kasutusteatis“.

5. Täiendavalt on tõusetunud küsimus, miks EhS lisade tähenduses eristatakse ühisveevärgi- ja -kanalisatsioonitorustikku ning magistraaltorustikku. Praktikas mõistetakse magistraaltorustiku all vee- ja kanalisatsioonitorustike kontekstis torustikku, kuhu on tehtud ühendusi või näiteks ka pikemat veejuhet. Samas on ka ühisveevärgi ja - kanalisatsioonitorustik torustik, kuhu tehakse ühendusi. Seega jääb arusaamatuks, miks lisades toodud nõuded nende torustike osas erinevad. Meie ettepanek oleks nõuded ühtlustada ja jätta alles vaid ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustikud. Kui on soov need eraldi jätta, peaks olema selleks ka mingisugune objektiivne praktiline põhjendus ning sellisel juhul tuleks ka ,,magistraaltorustik’’ seaduse tasandil defineerida, kuivõrd täna sellist definitsiooni ei leia.
Arvestatud

Lisades tunnistatakse kehtetuks magistraaltorustik.

6. Eelnõukohase seaduse lisa 1 kohaselt on supelranda teenindav kaldaga püsivalt ühendamata spordi- või puhkerajatise püstitamine lubatav ainult ehitusteatisega. Meie hinnangul ei ole see piisav, sest tegemist on avalikkust teenindava rajatisega, mille kasutamiseks peab olema tagatud ka selle ohutus. Näiteks on avaliku kasutusega spordi- ja puhkerajatise, sh mänguväljaku rajamiseks vajalik lisa 1 kohaselt ehitusluba.
Mittearvestatud

Vette ehitamise võimalused on oluliselt piiratumad, kui maismaale (krossirajad, seikluspargid jms). Ühtlasi ei tähenda teatisekohustus, et ehitis ei pea olema ohutu. Ka vabaehituse korral tuleb järgida EhS üldnõudeid ja pädeval asutusel on võimalus teostada järelevalvet.
7. Arusaamatu on ka, miks endiselt ei ole elektri- ja siderajatiste ehitamiseks (liinirajatised ja mitut kinnistut läbiv kuni 1kV õhuliin, vee-, või maakaabelliin) lisaks ehitusteatisele vajalik ehitusprojekti koostamine. Tegelikkuses on tavapraktika, et avalikul kasutataval maal ehitamiseks soovib maaomanik koos ehitusteatisega näha ka projektlahendust. Lisaks jääb meile selgusetuks, kuidas saab sisuliselt üldse kooskõlastada liinirajatiste asukohtasid, mis ristuvad näiteks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, kui nende kohta puuduvad projektlahendused. Meie hinnangul tuleb liinirajatiste ehitamiseks lisaks ehitusteatisele nõuda ka ehitusprojekti.
Mittearvestatud

Alla 1 kV liinid jäävad lisadest välja, sest nende kohta saab info Maa- ja Ruumiameti kitsenduste kaardilt.
8. Ehitusseadustiku § 125 reguleerib puurkaevu ja -augu ehitamise dokumenteerimist. Meie hinnangul vajab säte täiendamist, kuna täna puudub dokumenteerimise nõue puurkaevu või -augu rajamiseks või rekonstrueerimiseks tehtud tööde kirjelduse ja fotomaterjali osas. See on vajalik, et dokumenteerida puurkaevude ja -aukude juures tehtud tööd ning hinnata tehtud tööde kvaliteeti. Palume eelnevast tulenevalt täiendada EhS § 125 lõiget 1 tehtud tööde kirjelduse ja fotomaterjali osas.
Arvestatud osaliselt

Puurkaevude määruses nr 43 lisas 3 on puurimispäeviku vorm, mille järgi esitatakse kuupäevade ja tundide kaupa tehtud tööde kirjeldused -puurimistööd, toestamistööd, isolatsiooni tegemise kirjeldus, katsepumpamised jne. Täpsustame ehitusseadistiku § 125 lõike 1 loetelu.

Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) ei ole mõistlik koondada puurimistööde ajal tehtud fotosid ja nendega infosüsteemi koormata. Fotosid võib teha riikliku ja omanikujärelevalve tegemisel. Ilmselt neid ka tehakse, aga ei laeta neid fotosid kusagile üles, et mitte infosüsteeme koormata. Ehitamise dokumenteerimise määruses (majandus- ja taristuministri 14.02.2020 määrus nr 3) ei ole ehituspäeviku nõuetes fotomaterjali nõuet (§ 6). Samas määruse  §-is 4 on sätestatud et kaetud tööde akti võib täiendada fotoga, kuid puurkaevude puhul kaetud tööde akte ei tehta.


Eesti Ehituskonsultatsiooni Ettevõtete Liit

1. Palume neid EhS osasid, mis on seotud ehitusprojektide koostamisega, käesolevast eelnõust välja jätta ning käsitleda neid peale määruse nr 97 “Nõuded ehitusprojektile” muutmise osas sisulistes põhimõtetes kokku leppimist. Teeme ettepaneku kohtuda valdkonna erialaorganisatsioonidega ümarlaual, et ühiselt täpsustada määruse nr 97 ning EhS muudatuste sisu ning kokkupuutekohti.
Arvestatud

Käesolevas eelnõus ehitusprojekti mõistet ei muudeta.

2. § 1. Ehitusseadustiku muutmine 18) paragrahvi 14 lõike 4 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „sealhulgas uuringu“ sõnaga „andmekoosseisule,“; EKELi ettepanek on likvideerida vastuolu, mille kohaselt viitab kõnealune punkt ehitusuuringutele mitmuses, ent link viib ainult määruse „Ehitusgeoloogilisele uuringule esitatavad nõuded“ juurde, mis jätab mulje just kui rohkem ehitusuuringuid ei olekski. Viide peaks olema ka vähemalt määrusele „Topo-geodeetilisele uuringule ja teostusmõõdistamisele esitatavad nõuded“, võimalik, et ka eelnõu seletuskirjas vastava punkti all viidatutele.

E-kirja teel täpsustus: Küsimus on sõnas "uuring" ainsuses. Tegelikult ei ole ainult ühe uuringu nõuded, on rohkem: Ehitusgeoloogilisele uuringule esitatavad nõuded“ , „Topo-geodeetilisele uuringule ja teostusmõõdistamisele esitatavad nõuded“. Õige oleks öelda "uuringute" ning nendele ka viidata.

Selgitame

Muudatus sisulist mõju ei oma. Lisaks on volitusnormi algus siiski toodud mitmuses ehk kasutatud sõna „ehitusuuringutele“. Täiendavalt tulevad mõlemad viidatud uuringute määrused seotud riigiteatajas vastava volitusnormiga.
3. 107) seadustiku lisad 1 ja 2 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud). Mitteelamu ehitisealuse pinnaga üle 60 m2 ümberehitamine ainult tehnosüsteemi osas on teatisekohustuslik. EKELi ettepanek on jätta see ikkagi loakohustuslikuks, et tagada projekteerimisel ja ehitamisel tõendatud pädevusega spetsialistide kasutamine.
Mittearvestatud

Direktiivi 2023/2413 ülevõtmisel (vt REDIII eelnõu SK) täiendatakse EhS-i §-ga 842, millega kiirendatakse haldusmenetlust päikeseenergiaseadmete puhul, mille nimivõimsus jääb alla 100 kW. Direktiivi kohaselt ei tohi kuni 100 kW nimivõimsusega päikeseenergiaseadme loamenetlus kesta üle ühe kuu. Muudatuse tulemusel vajab hoonete tehnosüsteemi ümberehitamine ja kuni 100 kW nimivõimsusega päikesepaneelide rajamise menetlus senise ehitusloa ja kasutusloa asemel ehitusteatist ja kasutusteatist. Ehitusteatis tuleb esitada vähemalt kümme päeva enne ehitise ehitamise alustamist. Nimetatud kümme päeva võib direktiivi artikli 16 kohaselt pidada loataotluse nõuetele vastavuse hindamise etapiks, mida ei arvestata loamenetluse aja hulka. Kui pädev asutus ei teavita ehitusteatise esitajat kümne päeva jooksul pärast ehitusteatise esitamist vajadusest kontrollida uuesti ehitusteatises esitatud andmeid, võib alustada ehitamist (EhS § 36 lg 2). Kui pädeval asutusel on vaja teha uus kontroll, lähtutakse edaspidi ehitusloa menetluse sätetest, sealhulgas 30‑päevasest tähtajast (EhS § 36 lg 6). Eelnõu kohaselt tekib päikesepaneelide paigaldamisel ehitusõigus, kui pädev asutus ei ole 30 päeva jooksul andnud kõrvaltingimustega haldusakti. Kuigi direktiiv lubab siduda automaatselt tekkiva ehitusõiguse ka juhul, kui päikeseenergiaseadme võimsus ei ole suurem kui jaotusvõrgu võrguühenduse olemasolev võimsus, siis Eesti ei seo ehitusõiguse tekkimist selle tingimusega. Seda kaalutlusel, et ehitusõiguse võib saada olenemata võrgu vabade võimsuste olemasolust.

Lisade muudatused on vajalikud, et viia kõik päikeseenergiaseadmete paigaldamise menetlused (hoonete ümberehitamine uue tehnosüsteemi paigaldamise korral või uue tehnorajatise püstitamine) ehitusteatise menetlusse, sest nendele päikeseenergiaseadmetele, mis on alla 100 kW, luuakse vaikimisi ehitusõiguse tekkimise võimalus (vt eeltoodud põhjendusi). Kuna ümberehitamine ja laiendamine kuni 33% on samade menetlusliikidega, siis nihutati ümberehitamise menetlusliik laiendamisega kuni 33% samasse tulpa. Samuti muudeti rajatiste osas (kuni 100 kW) elektritootmisrajatiste püstitamise ja ümberehitamise menetluseliike. Analoogsed muudatused lisati EhSi lisa 2 tabelisse.

Mahukamad EhS lisade muutmise vajadused võivad ilmneda järgmistes EhS töövoogudes, sh määruse „Nõuded ehitusprojektile“ ajakohastamisel.

4. On tekkinud eraldi veerg ainult tehnosüsteemi osas ümberehitamise kohta. EKELi ettepanek on lisada ka veerg kandvate konstruktsioonide muutmise kohta ning muuta korterelamute kandvate konstruktsioonide muutmine (lammutamine, avade tegemine jms) loakohustuslikuks, et tagada projekteerimisel ja ehitamisel tõendatud pädevusega spetsialistide kasutamine.
Arvestatud sisuliselt

Sisuliselt on ettepanek asjakohane aga selle kirjeldatud kujul elluviimine keerukas. Toetame, et korterelamu oluline rekonstrueerimine peaks olema loakohustuslik tegevus.

Kuivõrd oluline rekonstrueerimine ning teatud korterisisesed konstruktsioone muutvad tööd kuuluvad mõlemad ümberehitamise mõiste alla, on keeruline ümberehitamise mõistet lähtuvalt tööde ulatusest jagada ja erinevaid menetlusliike kohaldada.

Seega tehakse eelnõuga ettepanek sätestada üle 500 m2 ehitisealuse pinnaga ja üle 12 meetri kõrgete hoonete ümberehitamine ehitusloakohustuslikuna.

5. On tekkinud eraldi veerg korruse lisandumise kohta EKEL: siin peaks eraldi selgitama korruse lisandumist. Kas selleks ainult tegevus, millega muutuvad hoone mõõtmed ja maht, või käib siia alla ka pööningu väljaehitamine, mis numbriliselt küll korruselisust suurendab, ent ei pruugi muuta hoone mõõtmeid ja mahtu?
Selgitame

Kategooria „korruse lisandumine“ jäetakse eelnõust välja.
6. § 2. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmine 1) paragrahvi 17 teksti täiendatakse teise lausega järgmiselt: „Kui ehitisregistrisse kantud andmete aluseks olev mahu arvutusmetoodika erineb kehtivast arvutusmetoodikast, hinnatakse ehitise mahtu kehtiva arvutusmetoodika kohaselt.“; EKEL: Kuidas jõuab uue arvutusmetoodika kohaselt arvutatud maht EHR-i, mis teeb automaatkontrolli, mille tulemusena valitakse menetluse liik, mida hiljem muuta ei saa. Arvestades eeltoodut, on ettepanek jätta EHR-is automaatkontroll tegemata ning lasta kasutajal ise valida ehitise algne maht.
Arvestatud sisuliselt

Ettepanek on võetud teadmiseks ja edastatud MaRule.

Lisaks selgitame, et võimalus on esitatava taotluse peal ka käsitsi parandada EHR-i automaatse arvutuse tulemus, st EHR võimaldab sõltumata EHR-i arvutusest taotlejal määrata, kas laiendus on alla või üle 33%. Sisulised numbrid ja arvutuskäik kajastatakse projektis.

Lisaks on võimalus enne taotluse esitamist AET-iga oma varasemad andmed ise parandada.



7. § 9 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine peab olema võimalikult keskkonnasäästlik, seejuures tuleb eelistada ehitise ajakohastamist ning ehitamisel säästlikult kasutada loodusvarasid. Projekteerimisel tuleb arvestada kliimamuutuste mõjuga. EKEL: Palume täpsustada, mille asemel eelistada ehitise ajakohastamist. Ning, kuidas peab projekteerija arvestama kliimamuutuste mõjuga, kui need on raskesti ennustatavad ja erinevalt tõlgendatavad? Teeme ettepaneku see viimane lause välja jätta või asendada asjakohase sõnastusega.
Arvestatud sisuliselt
Ehitatud keskkonna arendamisel eelistakse uute hoonete ehitamisele olemasolevate hoonete rekonstrueerimist ja ajakohastamist, kuna see on ressursside ja energiasäästu seisukohalt keskkonnasäästlikum. Rekonstrueerimise ja ajakohastamise käigus on võimalik tõsta hoonete energiatõhusust ning parandada märgatavalt nii töö- kui elutingimusi, vältides liigset koormust keskkonnale, sealhulgas kulutusi loodusressursside tarbimisele ja uute ehitustoodete valmistamisele.
Siiski on uusehitus põhjendatud, kui see tagab teenusvõrgustiku ja asularuumi kompaktsuse ning vajalike funktsioonide täitmise. Ajakohastamine võib tähendada nii funktsionaalsuse parandamist vastavalt ehitise kasutusotstarbele, energiatõhustamist kui ka teiste kvaliteetse ruumi kriteeriumite alusel hoone ümber ehitamist ja kaasajastamist lähtuvalt nüüdisaegsest arhitektuurikäsitlusest.
Teadaolevate kliimamuutuste mõjuga arvestamise põhimõtte all mõeldakse näiteks arvestamist üleujutusaladega ning äärmuslike ilmastikuolude esinemise sagenemisega (väga kuum või külm, valingvihmad jms). Kliimamuutuste mõjudega arvestamine ei tähenda ilmtingimata Keskkonnaameti sekkumise vajadust projektimenetlusse vaid ka ehitustehnilisi lahendusi nagu jahutussüsteemid või nende installeerimise võimalikkus, päikesevarjestused (markiisid vms analoogsed lahendused), kuumasaarte tekke vältimine, piisavalt suure vastuvõtlikkusega sadeveekanalisatsioon, avalike joogiveepunktide kavandamine jpm.

Eelnõud ja seletuskirja eelneva osas täiendatud.

8. § 9, (2) Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine peab soodustama vastutustundlikku maakasutust, säästvaid liikumisviise ning taaskasutust.“ EKEL: Need on määratud ära detailplaneeringu, ehitusloa jmt. Kuidas saab näiteks ehitamine soodustada vastutustundlikku maakasutust ja säästvaid liikumisviise?
Selgitame

Kvaliteetse ehituskultuuri osa on vastutustundlik maakasutus sh sobiv tihedus. Vastutustundlik maakasutus tähendab EhS-i mõistes ka ette antud ehitus- ja maakasutustingimuste elluviimist sellisel viisil, et valitakse otstarbekad, mõistlikud ja säästlikud ehituslikud lahendused. Näiteks võib see olla kompaktse roheala loomine, kui planeering annab ulatuse ette üksnes protsentides, ka hoonetevahelise ruumi säästev kavandamine, samuti maakasutusfunktsioonide ühitamine ruumikvaliteedi nõudeid silmas pidades. Põhimõte kohaldub ka projekteerimistingimuste andmisele, kui nende andmise aluseks on üksnes üldplaneering.  
 
Säästev liikumisviis tähendab, et välditakse inimeste sundliikumise põhjustamist ja soodustatakse näiteks kergliiklusteede ja ühistranspordi head võrgustikku ja mugavat kasutust. Asustuse planeerimise puhul ei ole seaduses viidatud säästvate liikumisviiside kavandamisele, kuid näiteks on see oluline tee eriosa ja selle alamaktide rakendamisel. Kuigi PlanS-i § 1 annab seaduse eesmärgina suunise tagada üleüldine jätkusuutlik areng ning kvaliteetne elu- ja ehitatud keskkond, ei ole selle raames pööratud tähelepanu keskkonnas liikumisele. Seega saab ehitatud keskkonna kavandamisel põhimõtte tasemel suunata säästvamate liikumisviiside soodustamisele sh tagatakse piisav hulk jalgrataste parkimiskohti või kergliiklusteede kasutamine on ohutu (näiteks ohutu juurdepääs ja tänavavalgustus).

Seletuskirja täiendatud.
9. § 17, lõige 1 EKEL: Ka mõni ehituskonstruktsioon vajab hooldust/reguleerimist - nt järelreguleeritav post palkmaja vajumisel jms. Eelnõu punkt konstruktsiooni ei maini.
Arvestatud

Eelnõud on täiendatud erihooldust vajava konstruktsiooni mõistega.
10. EhS §24 lõike 2 p.1 järgi peab ehitusloakohustusliku ehitise majandustegevuse korras ehitamisel pädeva isiku kvalifikatsioon olema tõendatud (kutse olemasolu). Sama paragrahvi lõige 4 viitab määrusele nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine“. Selles määruses §3 välja toodud töö osa „üldehituslik ehitamine“, mille alla tegelikult kuuluvad nii konstruktsioonide ehitus, aga ka vaheseinte ehitus, hüdroisolatsioonitööd, viimistlus (sh maalritööd) jne. Need tööd kaasnevad reeglina ka ehitusloakohustusliku ehitamisega ja millede puhul vaja pädevate isikute poolt läbi viia kaetud tööde kontrolle (MTM määrus 14.02.2020 nr 3). Seega võib aru saada, et nende kõigi tööde puhul vaja tõendada pädeva isiku kvalifikatsioon.
Selgitame

Hinnangu andmisel, kas tegemist võib olla ehitustööga, millele ehitusseadustik seab täiendavad nõuded (näiteks ettevõtja kvalifikatsiooni tõendamisele), tuleks ministeeriumi hinnangul siinkohal võrrelda sama tegevust kahes olukorras: tegevust reaalselt ehitatavas ehitises ja sama tegevust hüpoteetilises ümberehitatavas ehitises. Kui tegevus hüpoteetilises ümberehitatavas ehitises ei oleks hõlmatud ehitusseadustiku § 4 lõikes 3 nimetatud tegevustega, st tegemist ei oleks tegevusega, mis eraldiseisvalt vajaks ümberehitamisel ehitusloa taotlemist või ehitusteatise esitamist, ei oleks samale tegevusele uues püstitatavas ehitises teistsuguste nõuete seadmine proportsionaalne, kuna mingit tegevust tuleb nii püstitatavas kui ümberehitatavas ehitises käsitleda sarnaselt.

Seega ei pruugi kaetav töö olla alati käsitletav ehitusloakohustusliku tööna. Kui kaetava töö tegemiseks ei ole sätestatud kvalifikatsiooni tõendamise nõuet, siis ehitusseadustiku § 23 lõike 6 kohaselt hindab isiku pädevust eelkõige omanik või tellija ettevõtja puhul ja ettevõtja oma töötaja või töövõtja puhul. Avalikul võimul ei ole õigust sellisel juhul kutsetunnistuse olemasolu nõuda. Sellisele tööle võib seega allkirja anda vastavaks tööks pädev isik, kes ei oma kutset.


11. Eelnõu §1 p.28 kohta on eelnõu seletuskirjas lk 19 viimases lõikes „Eelnõu koostamisel säilitatakse juriidilistele isikutele iseendale ehitamise võimalus kutset nõudmata, kuid seda üksnes lihtsamate tegevuste korral“. Millisele paragrahvile ja punktile EhS-s väite puhul „üksnes lihtsamate tegevuste korral“ toetutakse, sh mis on need lihtsamad tegevused? Kas on mõeldud üldiselt ehitusloa välist ehitamist?
Arvestatud sisuliselt

Seletuskirja täiendatud.
12. EhS-ga seonduvas määruses nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine“ (millele viitab EhS §24): a. §6 Ehitusuuringu tegemine sisaldab ainult ehitusgeoloogilisi ja –geodeetilisi uuringuid. Ei sisalda ehituskonstruktsioonide jm olulisi uuringuid.
Selgitame

Ettepanek ei puuduta käesoleva eelnõuga kavandatavaid muudatusi. Saame ettepanekut kaaluda määruse ajakohastamisel.
Eesti Kinnisvarafirmade Liit

1. Esiteks, eelnõu § 1 p 8 näeb, ette, et EhS-i täiendatakse §-ga 91 järgmises sõnastuses:
„§ 91. Kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna põhimõte
(1) Kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna projekteerimisel, ehitamisel ning kasutamisel arvestatakse asukoha eripära ja konteksti, ehitise kohandatavust, mitmekesisust ning esteetilist sobivust.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhimõtteid rakendatakse juhul ja mahus, mida võimaldab ehitise olemus.“
Eelnõu seletuskirja järgi tuuakse nimetatud muudatusega EhS-i kvaliteetse ruumi põhimõtte ning selle aluseks on võetud Davosi kriteeriumid kestlikkuse ja kvaliteedi hindamisel. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et Ehitusõiguse rakendamisel tuleb tagada, et kõikides kohalikes omavalitsustes kohaldatakse ühtseid kvaliteetse ruumi tagamise põhimõtteid, seejuures toimuks ehitusprojektide menetlus ja järelevalve samadel põhimõtetel ja süsteemselt. EKFL märgib, et kavandatav muudatuse puhul jääb ebaselgeks, kuid
s pakutud sõnastuses põhimõte seda eesmärki aitab sisuliselt saavutada, sh kuidas tagatakse abstraktse printsiibi lisamise abil ühtne ja süsteemne rakenduspraktika. Eelnõu seletuskiri seda ei selgita.
Kui lähtuda eelnõu sõnastusest, siis lisandub seadusesse mitmeid määratlemata õigusmõisteid (mh asukoha eripära, esteetiline sobivus), mille puhul tekiks igal kohalikul omavalitsusel väga lai kaalutlusruum mõistete sisustamisel. Eelkõige abstraktse sõnastuse ja laia kaalutlusruumiga printsiibi lisamine võib EKFL hinnangul soodustada pigem erinevate rakenduspraktikate teket, sh suvaotsuste lisandumist ning haldusorgani omavoli sobimatute või põhjendamatute nõuete esitamisel. Eelnõu seletuskirjas on seejuures õigesti märgitud, et kvaliteetse ruumi kriteeriumite kohaldamisel tuleb arvestada, et mida üldisem on õigusnormi sõnastus, seda intensiivsem põhjendamiskohustus on nõude seadmisel pädeval asutusel. Kuivõrd printsiibi osaks nimetatakse ka esteetiline sobivus, tuuakse seadusesse sisse väga subjektiivselt hinnatav kriteerium, mis ei ole ka parima põhjendamiskohustuse täitmise korral lõpuni kontrollitav, sh kohtumenetluses. Samuti on ettenähtav, et senise EhS rakenduspraktika pinnalt ei oska ega suuda KOVid oma nõudeid selgelt ja arusaadavalt põhjendada ka juhul, kui seaduses on väga selged kriteeriumid. Sellises olukorras võib arendajal oli majanduslik surve nõustuda ebapiisavalt põhjendatud või suvaotsusel põhineva nõudega, et saada vajalik luba soovitud ajaraamis ja mitte takerduda põhimõttelisse vaidlusesse. Õigusriigis tuleks seesuguste olukordade loomist ka seaduse tasandil pigem vältida, sest see võib tekitada korruptsiooniohtlike olukordi.
Eelneva tõttu võib ehitusõiguse taotlemise protsess muutuda taotleja jaoks ettenähtamatuks ning kontrollimatuks, kuivõrd mõistete sisustamine (eelkõige kas kavandatav ehitis on esteetiliselt sobiv) ei ole prognoositav. Seega ei ole tegemist õigusselguse printsiibile vastava muudatusettepanekuga ning EKFL teeb ettepaneku kas kaaluda § 91 eelnõust väljaarvamist või muutmist. Kavandatava mõju puhul tuleks väga selgelt hinnata ka kaasnevaid mõjusid, sest eelnõu materjalidest nähtuvalt ei ole seda tehtud. Seega regulatsioon ei kanna endas muudatuspaketi laiemat eesmärki tõhustada õigusliku regulatsiooni toimivust ja õigusselgust.
Arvestatud sisuliselt

Uut põhimõtet esialgsel kujul seadustikku ei lisata. Avatakse EhS § 13 lg 1 sobivuse mõiste. Ehitusseadustiku paragrahv 13 lõige 1 kohaselt peab ehitusprojekt arvestama ehitise sobivust. Tegu ei ole uue nõudega, vaid olemasoleva sättega, mida on praktikas ebapiisavalt sisustatud ja rakendatud. Seega täiendatakse ehitusprojektile esitatavaid nõudeid selgitusega, mida tuleb kaaluda sobivuse kriteeriumi all ning esialgsel kujul uusi põhinõudeid ei seata. Sobivuse kriteeriumi selgitamine muudab selle järgimise menetlustes eelduslikult lihtsamaks.

2. Teiseks, eelnõu § 1 p 32 järgi täiendatakse EhS paragrahvi 26 lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Pädev asutus võib isiku taotluse alusel anda projekteerimistingimused ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetamata juhul.“;
EKFL toob välja, et muudatusettepaneku eesmärk ei ole arusaadav. See säte ei annaks võimalust anda projekteerimistingimusi detailplaneeringu asemel, mistõttu ei anna see punkt suuremat paindlikkust.
Eelnõu seletuskirjas on põhjendatud, et isikul võib olla huvi taotleda projekteerimistingimusi olukorras, kus soovitakse kohalikult omavalituselt n-ö eelhinnangut ehitusloa saamiseks. EKFL hinnangul ei pruugi sellisel kujul olla sättel laiapindset rakenduseesmärki, sest üldjuhul ei ole isikutel (sh arendajatel) soovi läbida täiendavaid haldusmenetlusi, mis ei ole seadusest tulenevalt kohustuslikud ja mis tekitavad täiendavat ajakulu. Eelnõu seletuskirjas on seejuures õigesti välja toodud, et kohalikel omavalitsustel on sageli huvi nõuda projekteerimistingimusi olukordades, kus seadus seda ei nõua, mis on olemuselt ebaseaduslik ja taunitav halduspraktika. Kavandatud sätte lisamine võib motiveerida kohalikke omavalitsusi suunata väheteadlikke taotlejaid taotlema projekteerimistingimusi ka juhtudel, kui seadus seda eeldusena ei nõua. Seega ei ole muudatusettepanek vajalik ja sellest võiks loobuda.
Selgitame

Praktikas esineb vajadus anda projekteerimistingimusi keerukamate objektide puhul, ennekõike miljööaladel paiknevate ehitiste ümberehitamisel ning laiendamisel alla 33%.

Isikul on võimalik pädeva asutuse poole pöörduda ka lihtsalt selgituste saamiseks, eelnõu kohaselt ei ole projekteerimistingimuste taotlemine isikule kohustuseks. Keerukamatel juhtudel võib esineda küsimus pädevalt asutuselt saadud selgituste õiguslikus siduvuses ehitusprojekti koostamisel ning ka pädeva asutuse poolt ehitusprojekti läbivaatamisel – kas isikul on kohustus saadud selgituse järgida ning kas pädev asutus on antud selgitustega loamenetluses seotud (nt juhul, kui ametnikul puudub selgituste andmisel terviklik teave).

Projekteerimistingimused on ehitusloa eelhaldusakt. Eelnõu kohase sätte lisamisega ei tekki isikutele kohustust seaduses seni sätestamata juhtudel projekteerimistingimusi taotleda. Küll aga on isikul võimalus projekteerimistingimuste näol saada pädevalt asutuselt õiguslikult siduvad tingimused ehitusprojekti koostamiseks. Eeltoodu ei välista isiku võimalust pöörduda selgituste saamiseks (nt teemaplaneeringu tõlgendamise osas) pädeva asutuse poole ja ühtlasi ei ole võimalik pädeval asutusel sundida isikut eelnõukohase sätte alusel projekteerimistingimuste taotlust esitama.
3. Eelnõu § 1 p 37 kohaselt EhS paragrahvi 27 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel ei anta projekteerimistingimusi detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks, üldplaneeringut muutva detailplaneeringu täpsustamiseks üldplaneeringut muutvas osas, avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitistele lisatingimuste andmiseks ega riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu täiendamiseks.“
EKFL märgib, et muudatus on tervitatav, kuivõrd see lisab juurde paindlikkust vananenud DP-de täpsustamisel. EKFL juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kavandatud säte ei reguleeri olukorda, kus pärast üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamist on kohalik omavalitsus kehtestanud uue üldplaneeringu. Kui detailplaneering ei ole enam vastuolus uue ja kehtiva üldplaneeringuga või seda muutev, tuleks kaaluda lubada ka sellise detailplaneeringu täpsustamist ka ulatuses, mis uue üldplaneeringuga ei ole vastuolus. Selline täiendus annaks täiendavat paindlikkust detailplaneeringute täpsustamisel ning vähendaks halduskoormust.
Mittearvestatud

Üldplaneering ja detailplaneering on võrdset õigusjõudu omavad haldusaktid. Haldusaktile reeglina tagasiulatuvat jõudu anda ei saa (vt ka RKHKo 3-17-2766/33, p 20 jj). Seega kehtib varasem haldusakt. Juhul, kui uus üldplaneering seab varasemast detailplaneeringust rangemad tingimused peab säilima õiguskindlus. Kaalume arvestamise võimalust ehitus- ja planeerimismenetluse tõhustamise järgmises etapis.
4. Eelnõu § 1 p 39 kohaselt EhS-i paragrahvi 27 lõike 4 punkti 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) krundi kasutamise sihtotstarvete osakaalu, kui need sihtotstarbed on sellele krundile detailplaneeringus kindlaks määratud;
Esmalt toob EKFL välja, et punkti 1 puhul on seletuskirjas märgitud, et muudatus tagab õigusselguse, et detailplaneeringuga saab krundi määratud sihtostarvete osakaalu projekteerimistingimustega täpsustada. EKFL nõustub muudatusega selle täpsustavas osas, kuid teeb täiendava ettepaneku, et projekteerimistingimustega võiks olla võimalik ka sihtotstarbe ja/või selle osakaalu lisamine, ka juhul, kui detailplaneering seda ette ei näe (eelkõige asjakohane vanemate detailplaneeringute puhul), kus tekib sageli vajadus kalduda kõrvale jäigast sihtotstarbest (nt muuta 100% elamumaa 50% ärimaaks). Täiendava osakaalu lisamise võimalus ei oleks üldjuhul DP olemuslik muutmine juhul, kui muud nõuded (sh vastavus üldplaneeringule) on võimalik tagada. Kuivõrd omavalitusel on kaalutlusõigus täpsustuse ulatuse lubamisel ning see toimub avalikus menetluses, lisaks täiendava osakaalu lisamise võimalus paindlikkust ning vähendaks halduskoormust, kuivõrd väheneks uute detailplaneeringute menetlemise vajadus.
Mittearvestatud

Oluline on märkida, et projekteerimistingimustega saab täpsustada juba varem samas detailplaneeringus käsitletud küsimusi. Säte ei anna alust lisada uusi tingimusi või tekitada olukorda, kus detailplaneeringu menetluses kokku lepitud lahendus muutub olemuslikult. Seetõttu ei saa projekteerimistingimustega lisada krundile planeeringus käsitlemata sihtotstarvet.

5. 2) hoonestusala, kuid mitte rohkem kui 10 protsendi või 10 kraadi ulatuses esialgsest lahendusest, näiteks suurendamise, vähendamise, keeramise või nihutamise teel;
Eelnõuga soovitakse täpsustada ka senist EhS § 27 lg 4 p 2 regulatsiooni ulatuses, mis reguleerib kehtiva detailplaneeringuga ettenähtud hoonestusala muutmist. EKFL hinnangul ei ole pakutud sõnastus piisavalt õigusselge ja võib tekitada jätkuvalt erinevat rakenduspraktikat ja vaidlusi. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, millisest kriteeriumist (kas 10% või 10 kraadi) tuleks lähtuda näiteks hoonestusala üheaegse suurendamise ja keeramise korral, kuivõrd seletuskiri peab seda võimalikuks. Pakutud sõnastus ei lahenda sätte mitmeti mõistetavuse probleemi. EKFL hinnangul võiks kaaluda seaduses selget regulatsiooni, kuidas 10% nõue erinevate muutmise viiside (sh kumulatiivselt) arvestatakse.
Arvestatud sisuliselt

Eelnõud ja seletuskirja täiendatakse selliselt, et edaspidi on võimalik detailplaneeringut hoonestusala osas täpsustada 10% ulatuses arvestatuna hoonestusala pindalast nimetamata sättes täpsustamise liike (suurendamine, vähendamine, nihutamine, keeramine). Selline muudatus tagab ühelt poolt õigusselguse ja teisalt annab pädevale asutusele suurema kaalutlusruumi ja võimaluse olla menetlustes paindlikum. 10% piirang täpsustamise ulatuse osas säilib, kuna projekteerimistingimustega ei saa detailplaneeringut olemuslikult muuta.
6. Eelnõu § 1 punktiga 41 muudetakse EhS-i § 27 lõike 4 punkti 8. Nimetatud punkti osas ei selgu, kas ehitusõiguse mittemuutumise nõue kehtib kogu planeeringuala või vastava krundi või vastavate kruntide suhtes, mille krundijaotuse tingimusi täpsustada soovitakse. EKFL teeb ettepaneku sätet täpsustada vastavas osas.
Arvestatud sisuliselt

Täpsustame seletuskirja, et peale krundijaotuse täpsustamist ei tohi muutuda planeeringuga hõlmatud ala ehitusõigus ja tagatud peab olema planeeringulahenduse elluviidavas.
7. EKFL teeb ettepaneku täiendada EhS § 27 lg-t 4 punktiga, mis võimaldaks kehtiva detailplaneeringut täpsustada ka mitte ehitusloakohustuslike hoonete (nn abihoonete) osas. EKFL hinnangul tuleks lisada EhS § 27 lg 4 juurde täiendav punkt, mis sätestaks võimaluse, et projekteerimistingimustega on lubatud täpsustada ka detailplaneeringus määratud hoonete arvu hoonete osas, mille püstitamiseks ei ole vaja taotleda ehitusluba (ehk vaba ehitustegevuse hooned ja ehitusteatise kohustuslikud hooned) ja seda juhul, kui selle tulemusena ei suurene detailplaneeringus määratud hoonete ehitisealune pind ja lisanduv hoone asub määratud hoonestusalas. Sellel täiendusel oleks oluline mõju detailplaneeringute kehtetuks tunnistamise menetluste vähenemisele.
Mittearvestatud

Oluline on märkida, et projekteerimistingimustega saab täpsustada juba varem samas detailplaneeringus käsitletud küsimusi. Säte ei anna alust lisada uusi tingimusi või tekitada olukorda, kus detailplaneeringu menetluses kokku lepitud lahendus muutub olemuslikult. Näiteks ei tohi lisada uusi hooneid või olulise avaliku huviga rajatisi. Kaalume arvestamise võimalust ehitus- ja planeerimismenetluse tõhustamise järgmises etapis.

8. Kokkuvõttes, kuigi enamus eelnõuga planeeritavatest muudatustest on mõistlikud, ei lahenda need ehitusõigusega seotud olulisi probleeme, milleks meie hinnangul on ebamõistlikult suur bürokraatia planeeringute ja lubade taotlemisel, sellega kaasnev menetluste aeganõudvus ja haldusmenetluse nõrk kvaliteet. Võttes arvesse, et enamasti õiguse rakendajad oma tegevuse eest reaalset vastutust ei kanna, siis tuleks põhjalikult kaaluda, kas poleks aeg vähemalt loamenetlusi oluliselt lihtsustada ja kohalike omavalitsuste kohustusi vähendada (vähemalt avaliku huvita ehitiste osas). See võimaldaks nii eraomanikel paremini seadust täita kui vähendaks ka kohalike omavalitsuste halduskoormust ja kulusid.
Teadmiseks võetud

Oleme valmis ettepanekuid kaaluma, palun esitada konkreetsed ettepanekud. Planeerimisseadusega seotud muudatusettepanekud palume esitada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile.
Elektrilevi

1. Eelnõu p 70) paragrahvi 83 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Projekteerimistingimusi ei anta, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ehitise ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering.“;
Elektrivõrgu arendamisel ja uute liitujate võrguga ühendamisel on uue võrgu rajamine Elektrilevi üheks peamiseks tegevuseks. Eelnõus toodud muudatuste tulemusena tuleks Elektrilevil uue võrgu rajamiseks projekteerimistingimused taotleda alati, kui - Elektriliin on ehitusloakohustuslik (ehk alates 1 kV liinid); - Kui elektriliin ei ole ehitusloakohustuslik, kuid läbib mitut kinnisasja ning selle rajamist ei ole ette näinud detailplaneering või eriplaneering. Kuni Riigikohtu 30.12.2024 otsuseni asjas nr 30-20-2291 taotles Elektrilevi projekteerimistingimusi üksnes juhul, kui tegemist oli ehitusloakohustusliku liiniga ehk alates 35 kV liini rajamisel. Ka kohalikud omavalitsused olid seisukohal, et juhul, kui tegemist ei ole ehitusloakohustusliku liini rajamisega, siis ei ole projekteerimistingimuste väljastamine nõutav. Seega ei ole korrektne eelnõu seletuskirjas esitatud väide, et eelnõuga ei nähta ette projekteerimistingimuste andmise korra olemuslikku muutmist. Vastupidi, eelnõuga kavandatakse senise praktika olulist muutmist. Kuivõrd elektriliin läbib üldjuhul alati mitut kinnisasja, tuleks muudatuste jõustumisel 2(11) Elektrilevil esitada iga-aastaselt täiendavalt ca 2600 projekteerimistingimuste taotlust. Elektrilevi praktika näitab, et kohalikel omavalitsustel on juba praegu raskusi projekteerimistingimuste menetluse tähtaegse läbiviimisega. Näiteks on Elektrilevile projekteerimistingimused väljastamata taotluste osas, mis on kohalikule omavalitsusele esitatud 2022.a suvel. Eelnõus ei ole hinnatud muudatuse mõju ulatust kohalikele omavalitsusele ega seda, kas kohalikel omavalitsustel on võimalused lisanduva halduskoormusega toime tulla ning täiendavad projekteerimistingimuse taotlused õigusaktis ettenähtud tähtaja jooksul ära menetleda. Ka mõjutab muudatus oluliselt võrguettevõtja liitumistähtaegasid ning riiklike kliimaeesmärkide täitmist. Kui Elektrilevil tuleb hakata taotlema projekteerimistingimusi peaaegu iga liitumislepingu või investeerimisprojekti täitmiseks, tähendab see võrguga liitumise tähtaegade pikenemist ning võrguettevõtja investeeringute viibimist. Investeerimisprojektide viibimine tähendab, et viibivad ka piirkonna elektrivarustuse parendamine ja võrgu tugevdustööd, mis võimaldaks võrguga liita tootmisseadmeid või elektriautode laadimisjaamasid jne. Elektrilevi leiab, et projekteerimistingimuste väljastamine elektriliinide rajamiseks, millele ei kehti ehitusloa taotlemise kohustust, ei ole vajalik. Märgime, et Elektrilevi rajab elektrivõrku avalikes huvides ning avalikes huvides rajatava võrgu konfiguratsiooni määramise pädevus on antud võrguettevõtjale. Nimelt sätestab elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja § 19 lg 5, et uue võrguühenduse loomise või olemasoleva võrguühenduse tarbimis- või tootmistingimuste muutmise korral määrab võrgu konfiguratsiooni ja tehnilised parameetrid võrguettevõtja. Ka tuleb Elektrilevil võrku planeerides lähtuda AÕS § 1581 lõikes 1 nimetatud põhimõttest, mille kohaselt on kinnistu omanikul kohustus tehnovõrku ja -rajatisi taluda juhul, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või - rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. 3(11) See ei tähenda, et Elektrilevi ei kaasaks võrgu planeerimisse kinnistu omanikke. Elektrilevi tutvustab kinnistu omanikule elektriliini asukoha valikut juba planeerimise etapis, mille käigus saab kinnistu omanik projekteerijale ka oma tagasiside anda. Projekteerija ja kinnistu omaniku vaheline suhtlus on Elektrilevi hinnangul vahetum, kui see oleks projekteerimistingimuste menetluses. Projekti koostamisel võetakse kinnitu omaniku tagasisidet võimaluste piires arvesse. Valminud projekt kooskõlastatakse hiljem kinnistu omanikuga. Pärast projekti valmimist toimub maakasutusõiguse lepingu sõlmimine, millega kinnistu omanik kinnitab veelkord elektriliini asukoha sobivust. Juhul, kui maaomanikuga trassi asukohas kokkuleppele ei jõuta, taotleb võrguettevõtja kohalikult omavalitsuselt sundvalduse seadmist. Ka sundvalduse menetluse jooksul on kinnistu omanikul võimalik trassi asukoha suhtes arvamust avaldada. Kohalik omavalitsus hindab sundvalduse seadmise menetluses, kas võrguettevõtja on trassi asukoha määramisel võtnud aluseks nii tehniliselt kui ka majanduslikult kõige otstarbekama lahenduse (AÕS § 1581 lg 1). Kui valitud trass on otstarbekaim, on kinnistu omanikul AÕS 1581 lõike 1 kohaselt kohustus tehnovõrku taluda ning kohalik omavalitsus määrab talumiskohustuse sundvaldusega. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et projekteerimistingimused on ennekõike vajalikud selleks, et maa valdajad või omanikud esitavad rajatiste asukoha kohta lisatingimusi. Elektrilevi hinnangul on võimalik sama eesmärki saavutada ka ilma projekteerimistingimuste taotlemise kohustust laiendamata. Kuna kinnistu omanikud on elektriliini asukoha valikusse juba projekteerimise ning maakasutusõiguse seadmise etapis kaasatud, siis leiab Elektrilevi, et täiendav projekteerimistingimuste menetluse läbiviimine ei ole vajalik, kuna see ei annaks lisandväärtust, vaid põhjustaks kohalikele omavalitsustele ebamõistlikku halduskoormust ning liitumisühenduste rajamise ja võrgu arendamise projektid ajamahukamaks. Sellest tulenevalt teeb Elektrilevi ettepaneku täiendada EhS §-i 83 lõikega 3 alljärgnevalt: 4(11) „(3) Projekteerimistingimused ei ole nõutavad avalikes huvides tehnovõrgu- või rajatise ehitamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub tegevusloaga võrguettevõtjale.“

Vastavalt 25.03.2025 Elektrilevi, Kliimaministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Eesti Linnade ja Valdade Liidu ja Saaremaa vallavalitsuse osalusel toimunud arutelule edastab Elektrilevi alljärgnevalt osade 28.02.2025 ettepanekute täpsustused (edaspidi nimetatud Elektrilevi hilisemad täpsustused):
Vastavalt kohtumisel arutatule ei kehtestata mitte-ehitusloakohustuslikule tehnovõrgule projekteerimistingimuste taotlemise kohustust ehk edaspidi lähtub võrguettevõtja EhS § 26 lg-st 1 ning erinormid kehtestatakse §-is 83. Teeme ettepaneku muuta § 83 lõike 1 punkti 2 ja sõnastada see järgmiselt:
Projekteerimistingimused on nõutavad:
2) enam kui ühte kinnisasja läbiva uue ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks või

Arvestatud sisuliselt

EhS § 83 lg 2 p 2 täiendatakse selliselt, et projekteerimistingimused on nõutavad üksnes mitut kinnisasja läbiva ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks. Ühtlasi ei täiendata EhS lisasid õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatistega esialgsel kujul, selgitatakse mõiste „mitut kinnisasja“ sisu ning täpsustatakse EhS lisades olemasolevate õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatiste sõnastust.

Täiendavalt saadetud § 83 lg 1 p 2 sõnastuse ettepanekut arvestame.


Eelnõu p 82) paragrahvi 99 lõiget 3 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) asukohale, kui see ei ole määratud planeeringu või projekteerimistingimustega.“;
Kuivõrd avalikes huvides rajatava tehnovõrgu konfiguratsiooni ja tehniliste parameetrite (sh trassi asukoha) määramisel peab arvestama, et tagatud oleks tehnovõrgu ohutus, valitud lahendus oleks nii majanduslikult kui tehniliselt optimaalne, tagatud oleks tehnovõrgu majandamine (sh hooldamine ja takistamatu ligipääs rikete kõrvaldamiseks), siis saab tehnovõrgu asukohale nõuded määrata eelkõige võrguettevõtja. Võrguettevõtja saab mõistlikus ulatuses tee omaniku arvamust arvesse võtta, kuid alati ei pruugi tee omaniku nõuete täitmine olla võimalik ning tingiks tehnilise lahenduse mittevastavuse ülalkirjeldatud põhimõtetele. Sellest tulenevalt teeb Elektrilevi ettepaneku täiendada EhS § 99 lõikega 31 järgnevalt: „(31 ) Käesoleva paragrahvi lõiget 3 ei kohaldata, kui tehnovõrk või -rajatis ehitatakse avalikes huvides.“

Elektrilevi täpsustused:
Elektrilevi on jätkuvalt seisukohal, et eelnõu punktiga 82 kavandatav muudatus tuleb jätta kohaldamata avalikes huvides rajatava tehnovõrgu puhul. Muudatusega soovitakse anda teeomanikule õigus nõuda elutähtsat teenust osutavalt võrguettevõtjalt trassi rajamist teeomanikule sobivasse asukohta. Selgitame veelkord, et võrguettevõtja peab võrku planeerides valima majanduslikult ja tehniliselt kõige optimaalsema lahenduse (AÕS § 1581 lg 1). Avalikes huvides rajatava võrgu tehniliste parameetrite ja konfiguratsiooni (sh trassi asukoha) määramise pädevus on antud võrguettevõtjale (elektrisüsteemi toimimise võrgueeskiri § 19 lg 5). EhS § 70 lg 6 sätestab, et kui samale kinnisasjale ehitatakse mitu kaitsevööndiga ehitist, tuleb võimaluse korral eelistada kaitsevööndite ruumilist kattumist võimalikult suures ulatuses ning kinnisasja koormamist vähimal võimalikul viisil. Võrguettevõtja planeerib võrku eelkõige just nendest põhimõtetest lähtuvalt ning võimalusel ka teeomaniku soovidega arvestades.

Planeeritav muudatus tähendab, et õigusaktides sätestatud üldistest ja ühetaolistest põhimõtetest on ülimuslik teeomanik, kes võib määrata võrguettevõtjale trassi asukoha, mis võib vastuollu minna teiste, õigusaktides sätestatud tehnovõrgu planeerimise põhimõtetega. Sellega looks riik teeomanikele võrguettevõtjate ja teiste kinnistute omanike ees põhjendamatu eelisseisundi.

Kui võrguettevõtjal tuleb hakata edaspidi võrku planeerima ja ehitama teeomanike nõudeid arvesse võttes, võib tekkida olukord, kus võrguettevõtjal tuleb hakata kasutama kallimaid ja ebaotstarbekamaid lahendusi, mis toob kaasa liitumistasude ja võrguinvesteeringute kallinemise ning liitumislepingute ja võrguinvesteeringute tähtaegade pikenemise, mis omakorda avaldab negatiivset mõju riiklike kliimaeesmärkide saavutamisele. Ka toob see kaasa kinnistute koormamise suuremas ulatuses – selle asemel, et võrk rajada tee kaitsevööndisse, tuleb põhjendamatult koormata peaasjalikult eraomandisse kuuluvaid kinnistuid. Eelnõuga ei ole selliseid mõjusid ega nende ulatust hinnatud.
Elektrilevi on seisukohal, et elektrivõrgu rajamine teede lähedusse peaks ka edaspidi toimuma võrguettevõtja ja tee omaniku koostöös, mitte ühe samaväärse osapoole huve (õigusakti tasandil) eelistades.


Mittearvestatud

Olemasoleva rajatise parameetritega peab arvestama selle säilivuse, püsivuse ja ohutuse tagamiseks.

Normi praktiline väärtus seisneb olemasoleva tee omaniku õiguses määrata tingimused, kui füüsiline või juriidiline isik soovib ehitada mahasõitu või kinnistule juurdepääsuteed olemasolevalt teelt või ehitada transpordimaale tehnovõrke.

Asukoht tihtipeale põhimõttelise ja määrava tähtsusega (nt liituva tee, ristmiku või uue mahasõidu asukoht), kuna arvesse peab võtma nii tee enda ehituslikud aspektid (kandekonstruktsiooni terviklikkus, kas tee mulde all on kasutatud geotekstiile ja -võrke, kas tee nõlvades on kasutatud lihet ja erosiooni vältivaid matte või vaiu, millise vundamendiga on tehtud viaduktid ja sillad ), tee säilitamise aspektid (nt kraavide kaevamine veeäravooluks tee kandekonstruktsioonist) ning kõik kohapealsed olud (sõidukiirus, liikluse iseloom, nähtavus jt) ning tagama kokkuvõttes liiklusohutuse kõigile liiklejatele. Mistõttu on tee omanikul vajadus tee piirides tehnovõrkude paigutamise asukoha osas kaasa rääkida, sh nt paigutamise sügavuse osas. Senine sõnastus võib tekitada tõlgendusi, et teeomanikul ei ole õigust asukoha osas kaasa rääkida. Ristuvate tehnovõrkude osas on aga oluline kui sügavale teerajatiste all või kui kõrgele tee kohale need rajatakse.
Kooskõlastamise käigus esitatavad tingimused ja kooskõlastamisest keeldumised peavad olema põhjendatud (nt ohutusnormiga vastuoluga või kavandatavate tee-ehitustööde takistamine).
Lisaks, kui samale kinnisasjale ehitatakse mitu kaitsevööndiga ehitist, tuleb võimaluse korral eelistada kaitsevööndite ruumilist kattumist võimalikult suures ulatuses ning kinnisasja koormamist vähimal võimalikul viisil. Eeldatakse, et ühe kaitsevööndiga ehitise kaitsevööndisse võib ehitada teise kaitsevööndiga ehitise.
Ainukesteks probleemseteks teemadeks tee kaitsevööndis väljaspool tee piire (transpordimaad) võivad olla nähtavuse piiramine ristmikel (kapid, alajaamad), vastuolu normis sätestatud masti kõrguse ja kauguse suhtega või siis selge riigitee arenduskavatsus (valminud eskiisprojekt või planeering). Viimastega kattuvate alade puhul on aastatepikkuse praktika kohaselt mõned juhud, kus tuleb leida asukoht väljaspool teekaitsevööndit. Seda viimast ka just sellel põhjusel, et trassivaldaja ei ole olnud nõus võtma ümbertõstmise rahastamise kohustust, kui trassirajatis peaks tee ehitamisele ikkagi hiljem ette jääma

2. Lisad 1 ja 2:
1–50 kV õhuliin, vee- või maakaabelliin ja/või selle juurde kuuluv alajaam
Mitut kinnistut läbiv kuni 1kV õhuliin, vee-, või maakaabelliin
Ehitusseadustiku kehtivad lisa 1 ja lisa 2 näevad ette ehitus- ja kasutusloa taotlemise kohustuse: - 35–50 kV õhuliini, vee- või maakaabelliini ja/või selle juurde kuuluva alajaama rajamisel; - 50 kV ja kõrgema pingega õhuliini, veevõi maakaabelliini ja selle juurde kuuluva alajaama rajamisel. Muudatuse tulemusena tuleks võrguettevõtjal taotleda ehitus- ja kasutusluba alates 1 kV elektriliini rajamiseks. Elektrilevi viimase 4 aasta projektide statistikast nähtub, et üle 1 kV elektrivõrgu projekte on projektide kogumahust ligikaudu 1/3. Muudatuse tulemusena tuleks Elektrilevil iga-aastaselt taotleda ca 900 täiendavat ehitus- ning sellest tulenevalt ka kasutusluba. Kohalikele omavalitsustele tähendaks see ligikaudu 1800 täiendava haldusmenetluse lisandumist aastas. Elektrilevile ei ole selge muudatuse ajend, mistõttu ei ole Elektrilevil hetkel võimalik 5(11) lahendust vajavale probleemile alternatiivset lahenduskäiku välja pakkuda. Küll aga peab Elektrilevi ehitus- ja kasutusloa kohustuse laiendamist alates 1 kV elektriliinidele ebamõistlikuks, kuna tõstab oluliselt kohalike omavalitsuste halduskoormust. Elektrilevile teadaolevalt ei ole lisanduva halduskoormuse mõju kohalikele omavalitsustele hinnatud, st kas kohalikel omavalitsustel on võimalused ja ressursid lisanduvaid haldusmenetlusi õigusaktis sätestatud tähtaegade jooksul läbi viia. Enne, kui selles ei ole veendutud, ei ole Elektrilevi hinnangul mõislik kohalikele omavalitsuste kohustusi laiendada, kuivõrd selle tagajärjel hakkavad viibima võrgu ehitustööd, mis omakorda põhjustab negatiivset mõju võrguga liituda soovivatele turuosalistele ja võrguga juba liitunud turuosalistele, kelle varustuskindluse parendamine viibib. Sellest tulenevalt teeb Elektrilevi ettepaneku jätta lisades 1 ja 2 pingeklassid muutmata, kuid selguse huvides täpsustada kehtivat sõnastust: 35–50 kV õhu-, vee- või maakaabelliin ja/või selle juurde kuuluv alajaam 50 kV ja kõrgema pingega õhu-, vee- või maakaabelliin ja selle juurde kuuluv alajaam Elektrilevi praktikas on tulnud ette olukordi, kus kohalik omavalitsus tõlgendab kehtivat sõnastust selliselt, et pingeklassi piirang kehtib üksnes õhuliinile. Pakutav sõnastus aitaks teisiti mõistmise lahendada.

Elektrilevi hilisemad täpsustused:
Vastavalt arutelul jõutud ühisele arusaamisele jäetakse lisades 1 ja 2 eelnõuga vastavad muudatused tegemata. Küll aga täpsustame kehtivate lisade 1 ja 2 sõnastusi, sh vajab kehtivates lisades 1 ja 2 täpsustamist, kuhu klassifitseeritakse 50 kV nimipingega liin (kas 35-50 kV või 50 kV ja kõrgem):
35–50 kV maakaabel-, veekaabel- või õhuliin ja/või selle juurde kuuluv alajaam
Üle 50 kV maakaabel-, veekaabel- või õhuliin ja/või selle juurde kuuluv alajaam

KOV-ide erinevate tõlgenduste ja praktikate ennetamiseks (ja praeguste erinevate praktikate ühtlustamiseks) võiks seletuskirjas täpsustada, et pingklassi kohaldatakse nii maakaabel-, veekaabel- kui õhuliini puhul ja õhuliini puhul sõltumata selle tüübist, st õhuliini alla kuuluvad paljasjuhtmeline õhuliin, kaetud juhtmega õhuliin, õhukaabelliin jne.


Arvestatud sisuliselt

EhS § 83 lg 2 p 2 täiendatakse selliselt, et projekteerimistingimused on nõutavad üksnes mitut kinnisasja läbiva ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks. Ühtlasi ei täiendata EhS lisasid õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatistega esialgsel kujul, selgitatakse mõiste „mitut kinnisasja“ sisu ning täpsustatakse EhS lisades olemasolevate õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatiste sõnastust.

EhS lisa 1 ja 2 sõnastust täpsustatakse vastavalt hilisemale ettepanekule. Kohtumisel lepiti kokku ka see, et edasi uuritakse võimalusi ka loavabade liinide osas andmete edastamist EHRile.


3. Lisad 1 ja 2
Elektritootmisrajatis, üle 100 kW Elektritootmisrajatis, kuni 100 kW.
Elektrilevi teeb ettepaneku täpsustada lisades 1 ja 2, et elektritootmisrajatiseks loetakse ka energiasalvestusüksused ehk salvestid. Üldjuhul on salvestid osa energiapargimoodulist ning ühendatud tootmisüksusega, mis tähendab, et salvestiga toimub elektrienergia võrku andmine ehk elektrienergia tootmine. Sellest tulenevalt on asjakohane kohaldada salvestitele ka elektritootmisrajatistele kehtestatud regulatsiooni. Elektrilevi teeb ettepaneku sõnastuse täiendamiseks järgnevalt: Elektritootmisrajatis, sh energiasalvestusüksus üle 100 kW Elektritootmisrajatis, sh energiasalvestusüksus kuni 100 kW 6(11) Salvestile väljastatud ehitusluba, ehitusteatis või ehitusprojekt oleks tõendiks võrguettevõtjale salvestatud elektrienergiale edastamistasu vabastuse rakendamisel, mida Kliimaministeerium kavandab rakendada ELTS muutmise eelnõuga SE555.
Arvestatud

Lisasid täiendatakse energiasalvestusüksuse mõistega.
Elektrilevi täiendavad ettepanekud ehitusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmiseks:
4. EhS § 31 Projekteerimistingimuste menetlus
Kui Kliimaministeerium nõustub Elektrilevi ülalkirjeldatud ettepanekuga, tuleks Elektrilevil endiselt taotleda projekteerimistingimused ehitusloakohustusliku tehnovõrgu rajamiseks. Samas on osad kohalikud omavalitsused Elektrilevile avaldanud, et neil puudub tehnovõrgu osas projekteerimistingimuste väljastamiseks vajalik pädevus. Kohalike omavalitsuste sõnul nõuab projekteerimistingimuste väljastamine erialaseid teadmisi ning lisaks oluliselt suuremat infovälja piirkonna elektrivõrkudest, teavet, millised taotlused on veel töös, millised on võrkude rekonstrueerimise ja uuendamise plaanid piirkonnas jne. Kuna vastav pädevus on võrguettevõtjal, leiab Elektrilevi, et kohalikesse omavalitustesse täiendavalt sellise pädevuse loomine ei ole otstarbekas ega vältimatult vajalik. Elektrilevi teeb ettepaneku asendada avalikes huvides rajatavate tehnovõrkude puhul projekteerimistingimused kohaliku omavalitsuse poolt väljastatavate tingimustega, mis põhinevad taotleja ehk Elektrilevi poolt esitatud tehnilistele tingimustele. Seda, milliselt tingimuste väljastamise menetlust läbi viiakse ning milliseid täiendavaid tingimusi saab kohalik omavalitsus võrguettevõtjale anda, on mõistlik ja vajalik arutada koostöös kohalike omavalitsustega, võttes arvesse ka nende pädevust, vajadusi ning ressursse. Kui Elektrilevi ettepanek ei leia toetust ja Elektrilevil tuleb jätkata ehitusloakohustusliku tehnovõrgu rajamiseks projekteerimistingimuste taotlemist, palub Elektrilevi kaaluda avalikes huvides rajatavate tehnovõrkudele lihtsustatud projekteerimistingimuste menetluse loomist. Nagu ülal mainitud, tuleb Elektrilevi praktikas sageli ette olukordi, kus kohalikud 7(11) omavalitsused ei väljasta projekteerimistingimusi seaduses nõutud tähtaja jooksul. Elektrilevile ei ole täpselt teada menetluse viibimise põhjused, kuid võib eeldada, et viibimist põhjustab mh asjaolu, et projekteerimistingimuste menetlus tuleb läbi viia avatud menetlusena. Samas, kuna avalike tehnovõrkude puhul on kinnistu omanik kaasatud juba projekteerimise ja maakasutusõiguse seadmise etapis, siis leiab Elektrilevi, et avalikes huvides rajatava tehnovõrgu puhul võiks EhS ette näha lihtsustatud projekteerimistingimuste menetluse, kuhu kinnistu omanikke täiendavalt ei kaasata. See aitaks projekteerimistingimuste menetlusi ning sellest tulenevalt ka võrguettevõtja projekte kiirendada, seejuures kinnistu omanikule negatiivset mõju põhjustamata. Sellest tulenevalt teeb Elektrilevi ettepaneku EhS § 31 lg 3 täiendamiseks teise lausega järgnevalt: „(3) Pädev asutus kaasab menetlusse taotluses märgitud kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku. Pädev asutus võib jätta kinnisasja omaniku projekteerimistingimuste menetlusse kaasamata, kui projekteerimistingimused väljastatakse avalikes huvides tehnovõrgu rajamiseks.“
Arvestatud sisuliselt

Kohtumisel selgitati, et peamiseks probleemiks on projekteerimistingimuste arv. Kavandatavate muudatuste või nende ärajätmisega saame vähendada menetluste arvu.

EhS § 83 lg 2 p 2 täiendatakse selliselt, et projekteerimistingimused on nõutavad üksnes mitut kinnisasja läbiva ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks. Ehitusloakohustuse puudumisel puudub viidatud sätte alusel projekteerimistingimuste taotlemise kohustus. Ühtlasi ei täiendata EhS lisasid õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatistega esialgsel kujul, selgitatakse mõiste „mitut kinnisasja“ sisu ning täpsustatakse EhS lisades olemasolevate õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatiste sõnastust.

Projekteerimistingimustes määratakse asjakohasel juhul EhS § 26 lg 4 sätestatud tingimused. Projekteerimistingimuste regulatsioon ei eelda tingimuste määramist Elektrilevi tehniliste tingimuste täpsuses. Projekteerimistingimused on vajalikud projekteerimise lähteandmete määratlemiseks.

Omanike kaasamata jätmine haldusmenetluse läbiviimisel ei ole võimalik tulenevalt HMS põhimõtetest (HMS § 11, § 36 lg 1, § 40 jms). Õiguste riive oleks liialt intensiivne üldseadusest (HMS) erisuse loomiseks.

5. EhS § 70 lg 2: (2) Kaitsevööndis on keelatud: 1) ohustada ehitist või selle korrakohast kasutamist; 2) ehitada ehitusloakohustuslikku teist ehitist, sealhulgas eemaldada ning kuhjata pinnast; 3) takistada ehitisele juurdepääsu; 4) takistada ehitise hooldamist, sealhulgas kaitsevööndiga ehitise asukohast või ehitisest tulenevast ohust teavitavate tähiste paigaldamist; 5) takistada kaitsevööndis asuva taimestiku või pinnase säilitamist seisundis, mis ei ohusta ehitist; 6) muud seaduses sätestatud tegevused.
Elektrilevil on kokku 64 466 km liine, mis tähendab muuhulgas, et elektriliine ümbritseva kaitsevööndi regulatsioon on Elektrilevi jaoks aktuaalne ning olulise tähtsusega. Kaitsevööndis tegutsemise nõuded tagavad Elektrilevi võrgu ohutuse, samas määravad tingimused ka Elektrilevile elektriliinide ehitus-, remondi- ja hooldustööde läbiviimiseks. Kuna kaitsevööndi regulatsioon on püsinud pikalt muutumatuna, siis on praktiliste juhtumite pinnalt ilmnenud vajadusi senise regulatsiooni täiendamiseks.
Alljärgnevalt teeb Elektrilevi ettepanekud EhS § 70 lg 2 täiendamiseks: 2) Kaitsevööndis on keelatud: 2) ehitada teist ehitist, sealhulgas eemaldada ning kuhjata pinnast; 8(11) Kaitsevööndi ulatuses on kinnisasja kasutamine ja sellel tegutsemine piiratud ohutuse ning ehitise toimivuse tagamiseks. Tehnovõrgule ei pruugi alati ohtu kujutada ainult ehitusloakohustuslikud ehitised, vaid ka sellised ehitised, mille rajamiseks ehitusloa kohustus puudub. Ehitusloa kohustuse määrab üldjuhul ehitisaluse pinna ulatus. Samas tehnovõrgu ohutuse vaates on olulised ehitise muud omadused. Nt võib kinnistu omanik kaitsevööndisse, otse õhuliini alla ehitada alla 20 m2 ehitisealuse pinnaga saunahoone, mille korsten ulatub elektriliini rippeni või selle vahetuslähedusse. Seega ei kujuta liinile ohtu mitte hoone selle ehitisealuse pinna ulatuse tõttu, vaid antud juhul selle korstna pikkus tõttu. Sellest tulenevalt teeb Elektrilevi ettepaneku eemaldada p-st 2 sõna „ehitusloakohustuslik“ ning keelata üldreeglina kaitsevööndisse mistahes ehitiste ehitamise. Samas on kinnistu omanikul alati võimalik võrguettevõtjalt taotleda nõusolekut ehitise ehitamiseks ning juhul, kui rajatav ehitis elektriliinile ohtu ei kujuta, võrguettevõtja vastava nõusoleku ka väljastab. 3) takistada ehitisele ja talumiskohustusega alale juurdepääsu; Kuna Elektrilevi poolt rajatav võrk on vajalik avalikes huvides ning elutähtsa teenuse osutamiseks, siis on tehnovõrgule ligipääsetavus kriitilise tähtsusega. Sellest olenemata on endiselt kinnistu omanikke, kes Elektrilevile juurdepääsu ei võimalda. Ka on Elektrilevil praktikas ette tulnud olukordi, kus Elektrilevile on väljastatud kohaliku omavalitsuse poolt sundvalduse seadmise korraldus, mis annab Elektrilevile õiguse kinnistule tehnovõrk rajada, kuid kinnistu omanik ei võimalda Elektrilevile selleks ligipääsu. Sellisel juhul ei ole kinnistule veel ehitist, millele juurdepääsu nõuda, rajatud. Selleks, et kaitsevööndiga ehitise omanik saaks kinnistu omanikult nõuda kinnistule juurdepääsu ka kaitsevööndiga ehitise rajamiseks, teeb Elektrilevi ettepaneku täiendada p-i 3 kinnistu omaniku kohustusega võimaldada kaitsevööndiga ehitise omanikule juurdepääs talumiskohustusega alale. Talumiskohustus tekib AÕS § 1581 kohaselt poolte kokkuleppel või kohaliku omavalitsuse poolt sundvalduse seadmisega.

Elektrilevi hilisemad täpsustused:
Kehtivas regulatsioonis laieneb keeld ainult ehitusloakohustuslikule ehitisele, mis tähendab, et kaitsevööndisse võib kehtiva seaduse järgi ehitada kõike, mis ei nõua ehitusluba, näiteks õhuliini alla või kaablite peale elamud kuni 20 m2, mänguväljakud, sissesõiduteed, terrassid, välikohvikud jne, mis ei ole EHS lisa 1 tabelis märgitud. Samas on võrguettevõtjal võimalus nõuda ehitise eemaldamist EhS § 70 lg 2 p 1 alusel, kui see osutub elektripaigaldisele ohtlikuks. See tekitab kinnistu omanikule lisakulutusi.

Samuti ei oma Elektrilevi kõrgendatud ohuallika valdajana hetkel ülevaadet kaitsevööndis tegutsemise üle ega saa sekkuda, kui kaitsevööndisse ehitatakse ehitis, mis ei ole ehitusloakohustuslik, kuid mille kasutamine õhuliini all on ohtlik. Nii luuakse perspektiivseid ohuallikaid nii kaitsevööndiga ehitisele kui kaitsevööndis viibijatele.

EhS § 70 lg 3 võimaldab kaitsevööndis kehtivatest piirangutest kõrvale kalduda kaitsevööndiga ehitise omaniku nõusolekul, kui see ei vähenda ehitise ohutust. Elektrilevi eesmärk ei ole praegu ega ole ka tulevikus hakata kinnistu omanikke põhjendamatult piirama, vaid veenduda, et elektripaigaldise kaitsevööndisse rajatavad ehitised oleksid ohutud elektripaigaldisele ning ka kinnistu omanikule – tööriistakuuri näitel, seda on lubatud ehitada, kuid tagatud peab olema õhuvahemik katuse ja liini vahel. Samamoodi on maakaabli kaitsevööndisse lubatud ehitis rajada, kuid tagatud peab olema, et vundament jääks kaablist teatud vahemaa kaugusele.

Elektrilevi soov on kinnistu omanikel võimaldada kaitsevööndi ala kasutada ning kooskõlastamise nõue võimaldab maaomanikku enne ehitustegevuse algust nõustada, et tagatud oleks mõlema osapoole vara ohutus. Eesmärk oleks regulatsiooni täiendada nii, et kaitsevööndisse rajatav ehitustegevus oleks juba algusjärgus võrguettevõtja ja kinnistu omaniku vahel kooskõlastatud ning kumbki osapool ei peaks hiljem tegema lisakulutusi ning võimalik oleks aegsasti vältida ohuallikaid.

Mittearvestatud

§ 70 lg 2 reguleerib kõikide ehitiste kaitsevööndeid. Puudub põhjendus ja vajadus keelata etteulatuvalt iga ehitise, ka teatisekohustuslike või loavabade ehitiste, ehitamise. See tooks kaasa ebaproportsionaalse koormuse nii kinnisasja omanikele kui ka kaitsevööndit põhjustava ehitise omanikule.

Kaitsevööndis ehitise ehitamiseks õigus asjaõiguslikust vaatest tekib sundvaldustega. Juhul kui ehitist ei ole, siis ei ole sellel ka kaitsevööndit, sest see on ehitise enda kaitseks. Seega ei ole mõistlik ega võimalik vastavat probleemi lahendada kaitsevööndi regulatsiooniga.


6. EhS § 77 lg 2: (2) Elektripaigaldise kaitsevööndis on keelatud: 1) ladustada jäätmeid, materjale ja aineid, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid, teha tuld, istutada ning langetada puid; 2) ankurdada veesõidukit, liikuda heidetud ankru, kettide, logide, traalide ja võrkudega, paigaldada veesõidukite liiklustähiseid ja poisid ning varuda jääd – veekaabelliinina rajatud elektripaigaldise kaitsevööndis; 3) sõita masinate ja mehhanismidega, mille üldkõrgus maapinnast koos veosega või ilma selleta on üle 4,5 meetri – õhuliinide kaitsevööndis; 4) ehitada traattarasid, rajada loomade joogikohti ja korraldada massiüritusi – kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitsevööndis; 5) töötada löökmehhanismidega, tasandada pinnast, teha mullatöid sügavamal kui 0,3 meetrit, küntaval maal sügavamal kui 0,45 meetrit, ning ladustada ja teisaldada raskusi – õhu- ja maakaabelliinide kaitsevööndites.
Alljärgnevalt teeb Elektrilevi ettepanekud EhS § 77 lg 2 täiendamiseks: (2) Elektripaigaldise kaitsevööndis on keelatud: 1) ladustada jäätmeid, materjale, aineid ja esemeid, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid, teha tuld, istutada ning langetada puid; Elektrilevil on praktikas esinenud juhtumeid, kus kaitsevööndisse ladustatakse esemeid, mis takistavad tehnovõrgule ligipääsu. Nt takistavad elektripaigaldise kaitsevööndisse ladustatud merekonteinerid elektripaigaldise rikke kõrvaldamist. Samas ei liigitu merekonteiner jäätmete, materjalide ja ainete alla, mis tähendab, et kehtiv raamistik ei anna võrguettevõtjale selget võimalust nõuda kinnistu omanikult konteinerite ümberladustamist. Sellest tulenevalt teeb Elektrilevi ettepaneku nimekirja täiendada esemetega. Märgime, et kinnistu omanikul on jätkuvalt võimalik ladustada kaitsevööndis esemeid, mille ladustamiseks annab kaitsevööndiga ehitise omanik nõusoleku, kui see ei põhjusta elektripaigaldisele ohtu. 4) ehitada traattarasid, metallist aedasid ja piirdeid, rajada loomade joogikohti ja korraldada massiüritusi – kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitsevööndis; Kuna ohtu kujutab ka metallist aedade ja piirete rajamine elektripaigaldise kaitsevööndisse, siis teeme ettepaneku p-i 4 vastavalt täiendada. 6) takistada elektripaigaldise ehitus-, hooldus- ja remonditöid ning elektripaigaldise kaitsevööndi hooldamist, sh raietöid. Kuna teatav hulk kinnistu omanikke takistab Elektrilevil elektriliine hooldada ja remontida, samuti hooldada liinikoridore, siis vajab Elektrilevi hinnangul õigusaktis selgesõnalist väljendamist, et selline takistamine on keelatud. Tehnovõrgu hooldus- ja parandustööde ja liinikoridori hooldustööde takistamisel võivad olla väga laiaulatuslikud tagajärjed. Näiteks on kinnistu omanikke, kes takistavad võssa kasvanud liinikoridoride hooldamist ning iga tormiga on selles piirkonnas elektrikatkestused, 10(11) põhjustades kahju ja ebamugavusi teistele võrguteenuse kasutajatele ja kahju võrguettevõtjale, kel tuleb kanda iga rikke kõrvaldamisega kaasnevad kulud. Praegu on võrguettevõtjal võimalik sellised olukorrad lahendada üksnes kohtu kaudu, st taotleda kohtu kaudu elektripaigaldisele ligipääsu selle hooldamiseks. Kohtumenetlus võib aga teadaolevalt võtta aega aastaid, mis ei ole selliste olukordade lahendamiseks piisavalt operatiivne lahendus. Sellest tulenevalt teeb Elektrilevi ettepaneku täiendada EhS 16. peatükki vastutuse koosseisuga, mis näeb ette võimaluse kinnistu omanikku rahatrahviga karistada, kui kinnistu omanik takistab ilma õiguslikku alust omamata kaitsevööndiga ehitisele või kaitsevööndiga alale juurdepääsu.

Elektrilevi hilisemad täpsustused:
Täpsustatud ettepanek EhS § 77 lg 2 muutmiseks:
(2) Elektripaigaldise kaitsevööndis on keelatud:
1) ladustada jäätmeid, materjale, aineid ja esemeid, mis ohustavad elektripaigaldist või takistavad elektripaigaldisele ligipääsu, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid, teha tuld, istutada ning langetada puid;

Jääme selle ettepaneku (metallist aed) juurde. Metall juhib elektrit ning võib rikke- või avariiolukorras sattuda pinge alla, mis on inimelule ohtlik. Piirang kohaldub üksnes kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitsevööndis.

Hooldustööde takistamine:
Selgitame, et juba kehtiv EhS võimaldab teatud oluliste rikkumiste korral väärteomenetluse alustada, nt ehitus- või kasutusloata ehitamise korral, ehitisele esitatavate nõuete rikkumise eest jne. Elektrilevi tegi ettepaneku lisada EhS-i täiendav koosseis, mille alusel on võimalik TTJA-l sekkuda, kui kinnistu omanik takistab kaitsevööndiga elektripaigaldisele juurdepääsu ning seeläbi tekib oht elektripaigaldisele. Eelkõige on ohutuse tagamiseks ajakriitiline elektripaigaldisele ligipääs elektripaigaldise hooldamiseks, asendamiseks, kasutamiseks või remontimiseks ning elektripaigaldise kaitsevööndi (liinikoridoride) hooldamiseks.

Elektripaigaldise juurdepääsu küsimusi ei saa pidada eraõiguslikeks, mida on õige lahendada üksnes tsiviilkohtus – Elektrilevi osutab elutähtsat teenust. Samuti on elektripaigaldis suurema ohu allikas, mille ohutuse tagamiseks tuleb võtta tavapärasest tõhusamaid meetmeid. Juhul, kui kinnistu omanik ei võimalda elektripaigaldisele ligipääsu, on reaalne oht elektripaigaldisele – liinikoridoris kasvavad puud võivad langeda liinile, põhjustades liini kahjustamise ning elektrivarustuskindluse katkemise, ka võrgu õigeaegne rekonstrueerimata jätmine/remontimine võib põhjustada laiaulatuslikud elektrikatkestused.

Võrguteenuse toimepidevuse katkemisel ei ole võimalik ka ülejäänud ühiskonnal toimida – tekivad laiaulatuslikud kahjud (sh kinnistu omanikule endale), mida kinnistu omanik ei suuda hoomata. Seega on juurdepääs vajalik üksnes ja ainult elektripaigaldise ohutuse ja varustuskindluse tagamiseks, millest kumbagi ei saa pidada üksikisiku tsiviilõiguslikuks küsimuseks, vaid laiemaks avalikuks huviks.

Elektrilevi hinnangul on TTJA-l vajalik kompetents selliste juhtumite menetlemiseks ning elektripaigaldiste ohutuse temaatika kuulub ka praegu TTJA pädevusse. Elektrilevil ei ole plaanis väärteomenetluse alustamise teateid kergekäeliselt esitada. Elektrilevi jaoks on esmane prioriteet jõuda kinnistu omanikuga kokkuleppele ja vajalikud tööd kokkuleppel ära teha. Siiski on mõningad juhtumid, kus kinnistu omaniku ükskõiksuse tõttu jäävad liinid ja liinikoridorid hooldamata, kahjustades seeläbi teiste tarbijate õigust saada kvaliteetset võrguteenust ja rõhutame veelkord, elutähtsat teenust.

Võimalik mõju TTJA-le:
Elektrilevil on jäänud viimastel aastatel maaomaniku täieliku keeldumise tõttu hooldamata:

• 2022. aastal 8 keskpinge visangut ja 25 madalpinge visangut;
• 2023. aastal 3 keskpinge visangut ja 7 madalpinge visangut;
• 2024. aastal 3 keskpinge visangut ja 22 madalpinge visangut.

Kuivõrd ühel kinnistul võib paikneda mitu visangut, siis maaomanikke, kelle tõttu pole olnud võimalik töid teostada, on selles arvestuses numbriliselt vähem.

Samas on tegelikkuses keelduvaid maaomanikke rohkem, kui ülal mainitud, kuid läbi aeganõudvate selgituste on Elektrilevi saanud osadel juhtudel siiski tööd teostatud - seda küll planeeritust hiljem ja mitte alati soovitud mahus.

2024. aastal oli rikkeid, mille põhjuseks määratletud „Puude ja okste murdumine liinile“ 2 211 tk (keskpinges 926 tk ja madalpinges 1285 tk; kokku rikkeid 2024.a ca 14 200 tk). Samas klientide kogetavast katkestusajast moodustab see veelgi suurema osa – puude või okste murdumisest tingitud rikked moodustavad katkestusajast kuni 50%.

Ehk katkestuste ja katkestusaegade vähendamiseks on liinikoridoride hooldamine planeeritud mahus ja ajakavas äärmiselt oluline. Kuivõrd Elektrilevi teeb seda avalikes, st kogu ühiskonna huvides, siis oleks vajalik, et riik tagaks tööde läbiviimiseks seadusandlikult ka vajalikud vahendid. Praegu võrguettevõtjale loodud võimalused (nõuda ligipääsu kohtu kaudu ning hiljem täitemenetluses kohtutäiturit kaasates) ei ole sellisteks olukordadeks piisavalt kiired ja tõhusad.

Ühe rikke likvideerimise ehk tellimuse, kus põhjuseks on olnud „puude okste murdumine liinile“ keskmine hind 2024. aastal oli ca 1700 eurot. Olukorras, kus rike on tekkinud liinilõigul, mille hooldamist on kinnistu omanik takistanud, saaks võrguettevõtja rikke kõrvaldamisega seotud kulud sisse nõuda kinnistu omanikult. Võib arvata, et kinnistu omanik ei hooma, millised tagajärjed on liinikoridoride hooldamise takistamisel ning seepärast oleks vajalik, et võrguettevõtjal oleksid vajalikud hoovad reageerida enne, kui hooldustööde tegemata jätmine hakkab rikkeid põhjustama.

Ka on Elektrilevi veendumusel, et väärteomenetluse lõppemine rahatrahviga oleks praktikas pigem erandlik ning pigem loodab Elektrilevi, et juhul, kui liinikoridoride hooldamata jätmisest põhjustatud ohtu selgitab kinnistu omanikule kolmas ja sõltumatu osapool, on võimalik kinnistu omanikuga siiski kokkuleppele jõuda.

Arvestatud osaliselt

Kaitsevööndi piirangute regulatsiooni täiendatakse nii punkti 1 kui ka 4 osas. Punkti 1 lisatakse sõna esemed ning muuhulgas keelatakse loetelu vaid olukorras, kus see on rajatisele ohtlik. Punkti 4 osas täiendatakse, et ka metallist aiad on keelatud teatud tüüpi liinide kaitsevööndis.

Ettepanekut seoses punkti 6 lisamise ja vastutuse peatüki täiendamise osas ei arvestata. Punkti 6 soovitud eesmärk on kaetud juba kõikidele kaitsevöönditele kohalduvates üldistes keeldudes (§ 70 lg 1 p 4 ja p 3). Lisaks on EhS § 140 juba reguleeritud rahatrahv nõuetele mittevastava tegevuse korral ehitise kaitsevööndis, kui sellega kaasneb oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale.

Muuhulgas pöördusime vastava küsimuse osas ka TTJA ning Justiits- ja Digiministeeriumi poole arvamuse saamiseks:

TTJA: Võrguvaldajaid tuleb kohelda võrdselt ning kui muudatus puudutab Elektrilevi liine, siis see puudutab ka kõikide teiste liine.  Tänases poliitilises fookuses on ametikohtade, ametite rahastuse kärpimine, riigisektori õhemaks tegemine. Võrguvaldajatel olemas vajalikud mehhanismid näiteks kasutusõiguse, sundvalduse tingimuste näol ning neid tuleb vajadusel rakendada. TTJA menetlus ja rahatrahv ei vii liinihooldetööde teostamist kiiremaks ning muudatus sellisel kujul võib tekitada riigile lisa ressursikulu kiiremat tulemust andmata.

Justiits- ja Digiministeerium:
EhS-s ka olemas sätted millele tugineda ning mille sisu on sama, mida Elektrilevi loodab saavutada. EhS § 70 käsitleb ehitise kaitsevööndit, mis on maa-ala, mille ulatuses on kinnisasja omanikul kohustus taluda võõrast ehitist ning mille piires on kinnisasja kasutamine piiratud ohutuse ning ehitise toimivuse tagamiseks. EhS § 70 lg 2 p 3 keelab takistada ehitisele juurdepääsu ja EhS § 70 lg 2 p 4 keelab takistada ehitise hooldamist. Elektripaigaldise kaitsevööndit reguleerib EhS § 77, mis sätestab tegevused, mis on kaitsevööndis keelatud, et tagada elektripaigaldise ohutus.

Talumiskohustus tuleb AÕS § 158 lg-st 1, mille kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal tehnovõrke ja -rajatisi, kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks vajalikud. AÕS § 158¹ lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides.
Elektripaigaldiste hooldustööde takistamine võib suurendada ka tulekahjude tekkimise ohtu, mistõttu on vajalik pöörata pilk ka TuOS § 3 lg 1 p-le 1, mille kohaselt on isik kohustatud järgima tuleohutusnõudeid.

EhS § 140 ütleb, et nõuetele mittevastava tegevuse korral ehitise kaitsevööndis, kui sellega kaasneb oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale, võib karistada rahatrahviga
7. Riigilõivuseadus: § 21513. Hoonestusloa taotluse läbivaatamine (1) Hoonestusloa taotluse, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud hoonestusloa taotlus, läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 2800 eurot.
Hoonestusloa taotlemine on vajalik ka avalikes huvides veekogudesse kaablite rajamiseks. Seega tuleb hoonestusloa taotluse läbivaatamise eest riigilõivu maksta ka võrguettevõtjatel. Kõik võrguettevõtja poolt makstavad riiklikud tasud, sh hoonestusloa taotluse läbivaatamise riigilõiv kajastub võrgutasus, mis tähendab, et selline tasu mõjutab võrguteenuse hinda. Palume kaaluda, kas avalikes huvides tehnovõrgu- ja rajatiste osas esitatud hoonestusload võiksid olla riigilõivu maksmisest vabastatud.
Mittearvestatud

Erisuse loomiseks hoonestusloa menetluses puuduvad kaalukad põhjendused. Riigilõivu suurus võrreldes ehitise (kaablite) projekteerimise, ehitamise ja hoonestustasu tasumisega on äärmiselt madal. Avalikes huvides on täna igasugune taastuvenergia ja seega tekitaksime ebavõrdse kohtlemise ja ebaselge normi riigilõivust vabastamise osas.
8. Riigilõivuseadus: § 1351 . Metsateatise läbivaatamine ja riigilõivu tasumine (1) Raadamise ja uuendusraie kohta esitatava metsateatise läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 30 eurot. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud riigilõiv tasutakse seitsme päeva jooksul pärast metsateatise registreerimist metsaregistris või registreerimisest keeldumist.
Elektrilevi kordab Kliimaministeeriumile varasemalt korduvalt esitatud ettepanekut vabastada liinikoridoride hooldamiseks esitatud metsateatised riigilõivu tasumise kohustusest. Selleks, et vabastada metsaomanikud põhjendamatust riigilõivu tasumise kohustusest olukorras, kus raadamine on vajalik võrguettevõtjale liinikoridori hooldamiseks, ning tagada võrguettevõtjatele võimalus talle õigusaktide pandud kohustuste täitmiseks, tuleb riigilõivuseadusesse sätestada alljärgnev erisus: (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud riigilõivu tasumise kohustust ei rakendata kaitsevööndiga ehitise ja selle kaitsevööndi korrashoiu kohta kehtestatud nõuete täitmiseks esitatud metsateatiste läbivaatamise eest. Juhime tähelepanu, et sarnane erisus on kehtestatud raadamisõiguse tasu kohta. Alates 01.07.2024 jõustuv keskkonnatasude seaduse 11(11) § 81 lõige 5 punkt 1 näeb ette, et raadamisõiguse tasu ei nõuta, kui raadamist tehakse kaitsevööndi ehitise ja selle kaitsevööndi korrashoiu kohta kehtestatud nõuete täitmiseks.
Mittearvestatud

Riigilõivu seaduse kohaselt (§ 135¹ ) tasutakse riigilõivu raadamise ja uuendusraie kohta esitatava metsateatise läbivaatamise eest. Seega hooldusraie tegemise eest ei pea riigilõivu tasuma.

Esitatud ettepanek, vabastada liinikoridoride hooldamiseks esitatud metsateatised riigilõivu tasumise kohustusest, puudutab ilmselt olukorda, kus on vajalik mittemetsamaal trassi hooldada kuid alal kasvab puittaimestik, mida saab lugeda metsaks metsaseaduse tähenduses.

Metsaseaduse eelnõus on kavandatud selliste hooldamiste tegemine edaspidi trassiraiena. Eelnõu kohaselt on trassiraie raie, mille hulka kuulub kvartali- või piirisihi sisseraie või olemasoleva sihi või teeserva, kraavikalda ja kraaviserva või mõne muu varem raadatud ala puhastamine puudest või puittaimestikust, mille keskmine rinnasdiameeter ületab kaheksat sentimeetrit.

Kui trassiraie laius on üle nelja meetri, esitatakse trassi hooldamiseks või kaitsevööndiga ehitise korral ehitise ja selle kaitsevööndi korrashoiuks õigusaktides sätestatud tulenev kehtiv projekt, hoolduskava või muu dokument.
Sellest tulenevalt ei nõuta sätte jõustumisel metsateatise esitamisel riigilõivu.

Juhime ka tähelepanu, et riigilõivu kohustus ei ole seotud raadamisetasu erisusega Keskkonnatasude seaduses.
Saaremaa vallavalitsus

1. § 70 lõige 2 punkt 5 – Kaitsevööndis on keelatud takistada kaitsevööndis asuva taimestiku või pinnase säilitamist seisundis, mis ei ohusta ehitist. Nimetatud punkt vajab täpsemalt lahti seletamist seletuskirjas, st vajaks selgemat sõnastust, kuna vallavalitsuse hinnangul on selle kohta erinevaid tõlgendusi, mis tekitab küsimusi.
Arvestatud

Täiendame eelnõud ja seletuskirja.

Ministeeriumi hinnangul on sätte mõte, et kinnisasja omanik ei tohi takistada kaitsevööndiga ehitisele ohtliku taimestiku likvideerimist või pinnasega seotud tegevusi.

2. Eelnõu seletuskirjas lk 50 on välja toodud, et eelnõu punktiga 107 kehtestatakse EhS-i lisad 1 ja 2 uues sõnastuses. Hooned Seletuskirjas: Edaspidi peab suurematele hoonetele korruse lisamisel taotlema ehitusloa ka juhul, kui laienduse suurus jääb alla 33% hoone pindalast. Muudatus on vajalik, et tagada suuremate hoonete, näiteks kortermajade laiendamisel hoone kasutajate ohutus. Vallavalitsuse hinnangul jääb siinkohal selgusetuks esmalt - mis on suuremad ehitised - kas on mõeldud m2 nt üle 60m2 või ainult korruselamuid? Ka eramajad on üldjuhul üle 60m2 ja üle 5m kõrged. Palume seletuskirja täiendada. Teisalt ei ole põhjendatud, et eramajade korruse lisandumisel oleks vajalik ehitusluba, st näiteks kui on viilkatusega maja siis sellisel juhul nõuaks katusealuse väljaehitamine ehitusluba. Palume seletuskirja täiendada või lisada selguse huvides seaduse §, mis reguleeriks eraldi eramuid ja korruselamuid, et oleks aru saada, mida täpsemalt on mõeldud. Seletuskiri ei anna täit selgust. Lisa 1 kohaselt on ehitisealuse pinnaga 0–60m2 ja üle 5 m kõrge ehitusloa kohustus korruse lisandumisel või laiendamisel üle 33% ning ka ehitisealuse pinnaga üle 60m2 on vajalik ehitusluba korruse lisandumisel või laiendamisel üle 33%. Ehk, et siia alla kuuluvad ka näiteks viilkatusega eramajad, kus ehitatakse välja katusekorrus, kuid hoone maht sellega ei muutu.
Mittearvestatud

Kategooria „korruse lisandumine“ jäetakse eelnõust välja.
3. Täiendada kehtiva ehitusseadustiku § 55 punktidega 11 ja 12 vastavalt 11) kui on välja ehitamata hoonega funktsionaalselt seotud alad (parklad, haljastus vmt) 2 12) kui hoone ei sobitu keskkonda. Praktikas on palju olukordi, kus eelnimetatud parklad, haljastus jms on välja ehitamata, kuid hoonele kasutusloa väljastamist see ei takista. Kehtiva seaduse § 55 annab täna ammendava loetelu juhtudest, millal saab kasutusloast keelduda. Hoonele antakse küll kasutusluba, kuid hilisemat projekti elluviimist haljastuse, parkla jms näol ei saa kohalik omavalitsus kuidagi kohustada ellu viima. Seega jäävad eelnimetatud tööd teostamata ning tegemist on olukorraga, kus tegelikkuses ei ole ehitatud justkui projekti kohaselt. Ka hoone keskkonda sobimatuse kohta on probleeme. Sellised juhud tekivad olukorras, kus saadakse ehitusluba küll esitatud projektile, kuid ehitamise käigus muudetakse projekti selliselt, mis ei pruugi enam keskkonda sobida. Ehitatakse valmis ja kui tullakse kasutusluba taotlema, siis selgubki eelnimetatud asjaolu. Seega oleks vajalik reguleerida olukord, mis annaks võimaluse kasutusloast keelduda.
Mittearvestatud

Õiguskantsler on asunud seisukohale, et kasutusloa andmisest ei saa keelduda juhul kui keeldumise alus ei ole seotud ehitusloa kontrollesemega.

Ehitusloa kontrolliese on piiratud taotlusega. Ehitusloa andmisel tuleb kontrollida, kas taotlusega esitatud ehitusprojekt ja projektikohane ehitis vastavad nõuetele (EhS § 42 lõige 1). Nii ei saa koos ehitusloaga kehtestada nõuet, mis seab tulevikus antava kasutusloa eeltingimuseks muu ehitise ehitamise.
 
Seega tuleks hinnata, kas konkreetne kohustus on seotud ehitusloa esemega. Ehitusloa esemega seotud kohustusi saab seada näiteks ehitusloa kõrvaltingimuseks.
 
Haljastuse ja parkimise nõuded tulevad reeglina planeeringutest või muudest õigusaktidest (nt keskkonnanõuded). Nõuete rikkumisel on võimalik sekkuda ka järelevalvemenetluses. Kasutusloast keeldumine ei pruugi olla haljastusnõuete rikkumisel proportsionaalne meede. See ei tähenda, et pädeval asutusel ei oleks võimalik sekkuda riikliku järelevalve menetluse korras.

Ühtlasi võimaldab PlanS § 131 detailplaneeringu kohustuse korral kokku leppida rajatiste väljaehitamise kohustuses, sh avalikuks kasutamiseks ette nähtud haljastuse küsimustes.
4. Muuta § 31 lõikeid 1-6 – asendades sõna „eelnõu“ läbivalt sõnaks „taotlus“ Täna kehtiv § 31 lõige 4 ütleb, et Pädev asutus esitab projekteerimistingimuste eelnõu vajaduse korral: Eelnõus on ehitusloa ja -teatise ning kasutusloa – ja teatise menetluste sõnastust muudetud selliselt et kaasamiseks ja kooskõlastamiseks esitatakse taotlus (mitte eelnõu). Projekteerimistingimuste kooskõlastamisel peab aga koostama eelnõu. Antud juhul oleks põhjendatud muuta ka projekteerimistingimuste menetlust selliselt, et kooskõlastamisel ja kaasamisel ei pea olema valmis eelnõu, mis niikuinii kooskõlastuse saabumisel peab täiendama vastavalt ametite sisendile. Muudatus võimaldaks taotluse saabumisel kohe taotlus saata kooskõlastusringile ning kiirendaks teatud määral menetluse läbi viimist.
Mittearvestatud

Projekteerimistingimuste eesmärgiks on esitada taotlejale tingimused, mida tuleb ehitusprojekti koostamisel arvestada. Projekteerimistingimused on ehitusloa suhtes eelhaldusakt, millega ehitusluba andev asutus määratleb siduvalt ära ehitise ehituslikud, arhitektuurilised jms tingimused.

Seega on projekteerimistingimuste taotluse korral asjakohane esitada kooskõlastamiseks just projekteerimistingimuste eelnõu, kuna projekteerimistingimuste taotluses puudub reeglina piisav info, mida hinnata.

Erisus ehitus- ja kasutusloa taotlusega on see, et ehitus- ja kasutusloa taotlusega esitatakse lahenduse kohta konkreetne ehitusprojekt sellises detailsusastmes, mida on pädeval asutusel üldjuhul võimalik hinnata.
5. Paragrahvi 83 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Projekteerimistingimusi ei anta, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ehitise ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering.“; On teada, et nimetatud muudatus tuli eelkõige riigikohtulahendist. Siinkohal on nimetatud riigikohtulahend tekitanud suure halduskoormuse tõusu, st projekteerimistingimuste taotlusi esitatakse massiliselt. Esitatakse taotlusi ka olukordades nt, kus maakaabelliin läbib küll näiteks kahte kinnistut – linna munitsipaaltänavat, kus asub liitumiskapp ning sealt veetakse ca 45-50 m eramaale. Millised peaksid need tingimused olema, mida väljastada? Vallavalitsuse hinnangul on sellisel juhul projekteerimistingimused sisuliselt sisutühjad, paber justkui paberi pärast, kuid ta läbib vastavalt EhS § 83 lõike 1 punkti 2 kohaselt mitut kinnisasja ja on uus elektripaigaldis. EhS § 26 lõikes 4 ei ole sisuliselt ühtegi punkti, mida maakaabelliini projekteerimistingimustele kohaldada. Ainus asi, mida võiks ja saaks kohaldada on haljastuse teema. Seega oleks tulemus siiski sisutühi ja ei kanna mingit eesmärki. Lisaks on vajalik selliste ehitiste puhul ehitusteatis, mis ei eelda projekteerimistingimusi. Palume täiendada seaduse seletuskirja, kus on selgitatud, millised on need tingimused, mida projekteerimistingimustega anda EhS § 83 lõikest 1 tulenevalt.
Selgitame

EhS § 83 lg 2 p 2 täiendatakse selliselt, et projekteerimistingimused on nõutavad üksnes mitut kinnisasja läbiva ehitusloakohustusliku elektripaigaldise rajamiseks. Ehitusloakohustuse puudumisel puudub viidatud sätte alusel projekteerimistingimuste taotlemise kohustus. Ühtlasi ei täiendata EhS lisasid õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatistega esialgsel kujul, selgitatakse mõiste „mitut kinnisasja“ sisu ning täpsustatakse EhS lisades olemasolevate õhu-, vee- ja maakaabelliini rajatiste sõnastust.

Projekteerimistingimustes määratakse asjakohasel juhul EhS § 26 lg 4 sätestatud tingimused. Projekteerimistingimuste regulatsioon ei eelda tingimuste määramist Elektrilevi tehniliste tingimuste täpsuses. Projekteerimistingimused on vajalikud projekteerimise lähteandmete määratlemiseks. Kui projekteerimistingimustes on võimalik määratleda rajatise kasutusotstarve, asukoht, kõrgus või sügavus, haljastuse, heakorra või liikluskorralduse põhimõtted, on see asjakohane. Maakaablile arhitektuursete tingimuste seadmine ei oleks eesmärgipärane (samas disainlahendusega elektriposte praktikas eksisteerib).
MTÜ Digitaalehitus

1. 13) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Pädev asutus võib põhjendatud juhul lubada ajutiste ehitiste ehitamist kinnisasjale, mille üldplaneeringu järgne juhtotstarve, detailplaneeringu järgne krundi kasutamise sihtotstarve või katastriüksuse sihtotstarve ei vasta ajutise ehitise kasutusotstarbele tingimusel, et üldplaneeringust tulenev maa-ala juhtotstarve jääb valdavaks ning detailplaneeringu olemasolul on tagatud detailplaneeringu terviklahenduse elluviidavus.“;
Seoses sellega on ettepanek täiendada ka EhS § 3 lg 4, mille kohaselt on ajutine ehitis lühemaks kui viieaastaseks kasutamiseks mõeldud ehitis, mis lammutatakse selle ajavahemiku möödumisel. 
Ettepanek anda võimalus kohalikul omavalitsusel põhjendatud juhul lubada ajutist ehitist pikemaks kui viieaastaseks perioodiks. Keskkonnasäästlikkuse mõttes, kuna ka ajutine ehitis peab vastama ehitisele sätestatud nõuetele, siis võiks KOV lubada ka ajutise ehitise ümberehitamist püsivaks kui see on kooskõlas üld- või detailplaneeringuga.
Mittearvestatud

Ajutiste ehitiste alaliseks muutmiseks erikorda ette ei nähta. Ajutise ehitise eksisteerimise perioodil võivad asjaolud, mis tingisid ajutise ehitise ehitamise lubatavuse, muutunud. Seetõttu on asjakohane, et ajutise ehitise alaliseks muutmisel läbitakse kõik asjakohased menetlusetapid tagades seeläbi nii eraisikute ning avalike huvide kaitse
2. 31) paragrahvi 26 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või ehitusloakohustusliku olulise avaliku huviga rajatise (edaspidi käesolevas peatükis oluline rajatis) ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus või kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;
Palume defineerida lahti olulise avaliku huviga rajatis, kuna KOVidel on jätkuvalt probleeme selle termini tõlgendamisega ning seoses selle segadusega kaasneb enamasti märkimisväärne ajaline kulu ehituse kavandamisel.
Selgitame

Olulise avaliku huviga rajatise mõiste on näitliku mitteammendava loeteluna sisustatud PlanS § 125 lg 1 p 3.

Kehtiva ehitusseadustiku seletuskiri avab seda mõistet järgmiselt: Olulise avaliku huviga rajatise definitsiooni ei ole seaduses sätestatud. Mõiste jäeti lahtiseks, sest see võimaldab terminit igakordselt tõlgendada ja vajadusel uut tüüpi rajatistele sätestada kõrgendatud nõudeid. Tegu on rajatisega, mis omab ruumilist mõju. Ruumiline mõju võib esineda rajatise suuruse, kõrguse või muu füüsikalise parameetri tõttu. Oluline avalik huvi võib esineda ka rajatisest tõusetuvate mõjutuste tõttu. Näiteks on oluline mõju sisustatav ka müra, lõhna või rajatisest lähtuva konkreetse ohuga. Eeltoodud tingimustele vastavate rajatistena võib käsitleda raadio- või sidemasti, tuulikuid, ladustusplatse, püsivas kasutuses olevaid motoradu, seiklusparke, isiklikus kasutuses olevaid lennuvälju jne.

3. 37) paragrahvi 27 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel ei anta projekteerimistingimusi detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks, üldplaneeringut muutva detailplaneeringu täpsustamiseks üldplaneeringut muutvas osas, avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitistele lisatingimuste andmiseks ega riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu täiendamiseks.“;
Seletuskiri: Kehtiva lõike 3 kohaselt ei ole võimalik üldplaneeringut muutva detailplaneeringu täpsustamiseks projekteerimistingimusi anda. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Seega võib üldplaneeringut muutev detailplaneering lisaks üldplaneeringut muutvale osale sisaldada ka muid, üldplaneeringut mitte muutvaid, ehitise kavandamiseks vajalikke tingimusi. Selliste tingimuste täpsustamine peab seaduses sätestatud alustel ja ulatuses siiski projekteerimistingimustega võimalik olema.
Jääb arusaamatuks, milliseid tingimusi EhS § 27 lg 4 kohaesid tingimusi siis ÜP-d muutva DP korral muuta saab. Kui näiteks DP-ga muudeti DP-ga maa-ala otstarvet, haljastuse %, lubatud kõrgust/korruselisust, siis sisuliselt võimalik täpsustada ehitusuuringute tegemise vajadust ja liikluskorralduse põhimõtteid ja parimal juhul sihtotstarvete osakaalu kui need DP-s olid määratud.

Selgitame

Millises ulatuses üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut projekteerimistingimustega täpsustada saab, tuleb igakordselt eraldi hinnata.
4. 59) paragrahvi 71 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:  „(2) Käesoleva seadustiku § 92 lõikes 9 nimetatud üleeuroopalisse teedevõrku kuuluva maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on 50 meetrit. Muu maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on 30 meetrit.
(3) Tänava kaitsevööndi laius on äärmise sõiduraja välimisest servast 10 meetrit. Kaitsevööndit võib laiendada 50 meetrini, kui see on ette nähtud üld- või detailplaneeringus.“;
60) paragrahvi 71 täiendatakse lõigetega 4–5 järgmises sõnastuses:
„(4) Kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee kaitsevööndi laius on tee välimisest servast 15 meetrit, kui kaitsevöönd on ette nähtud üld- või detailplaneeringus.
Jääb arusaamatuks, miks tänavale on 10 meetrit piisav ja samas kõnniteele on vajalik 15 meetrit kaitsevööndit? Võiks ühtlustada 10 meetri peale.
Arvestatud

Eelnõust on vastav säte eemaldatud.
Kõnnitee, jalgtee, jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee kaitsevööndi vajadus on tingitud nähtavuskolmnurga tagamiseks asuväliste kergliiklusteede ristumisel. Vajalik kaitsevöönd ja selle ulatus tagatakse kavandamisel planeeringute raames või projekteerimistingimustega.
5. 65) paragrahvi 72 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Tee kaitsevööndi maa kinnisasja omanik on kohustatud lubama kõrvaldada nähtavust piirava ja liiklusele ohtliku taimestiku, objekti või ehitise.“;
Kehtivas EhS räägitakse siiski rajatise eemaldamisest. Ehitised on ka hooned seega muudetud sõnastus on kinnisasja omanike suhtes ebaproportsionaalselt koormav kui hoone on rajatud kaitsevööndisse õiguslikul alusel.
Arvestatud sisuliselt

Täiendame seletuskirja, et sätet ei kohaldata enne selle jõustumist ehitatud hoonetele.

Sõna „rajatis“ asendatakse sõnaga “ehitis”, mis on laiem mõiste sisaldades ka rajatise mõistet. Esinenud on olukordi, kus tee kaitsevööndisse on püstitud ehitusloa ja ehitusteatise kohustuseta ehitisi, näiteks kasvuhoone, puukuur, , mis piiravad teel liiklemisel nähtavust või takistavad tee korrashoiutöid.

Loakohustusliku ehitise püstitamine teekaitsevööndisse vajab igal juhul teeomaniku nõusolekut.



6. 70) paragrahvi 83 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Projekteerimistingimusi ei anta, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ehitise ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering.“;
Ettepanek sõnastada: Projekteerimistingimused ei ole nõutavad, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ehitise ehitamise näeb ette detailplaneering, üldplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering.“;

Arvestatud sisuliselt

Eelnõu muudetakse koosmõjus kõikide § 83 lg 2 osas esitatud ettepanekutega.
7. Luua selgus veekogusse paigaldatavate kütte-, vee- ja jahutustorustike kaitsevööndi ulatuses.
Selgitame

Ulatusi ja konkreetsemaid ehitisi saab lisada määruse ülevaatamisel. Konkreetsed ettepanekud on oodatud.
8. Eelnõus ei ole hetkel kajastatud mõiste „asjatundlik korrashoid“ täpsemat selgitust. Oleks mõistlik lisada § 16 lg 2 lõppu antud mõiste selgitus. Ettepanekuna toodud näites on kasutatud sarnasust § 20 lõikega, kus on määratletud asjatundlik järelevalve (edaspidi omanikujärelevalve).
Ettepanek sõnastada § 16 lg 2: ... asjatundlik korrashoid – kinnisvara korrashoiu kutset omava isiku abil või järelvalve all teostatav tegevus.
Alternatiivina käsitleda mõistete all. Kui korrashoid on tagatud korrashoiu valdkonna kutset omava isiku abil või toel, saab kindlalt väita, et tegemist on asjatundliku korrashoiuga. 
Mittearvestatud

Asjatundlikkuse põhimõte on sätestatud EhS §-is 10. Esitatud ettepanek tooks kaasa olukorra, kus vastavat teenust saab kõikide ehitiste osas osutada vaid kutsega isikud. Ministeeriumi hinnangul ei ole see proportsionaalne. Täna puudub ministeeriumil informatsioon, et näiteks ilma kutseta eramaja omanikud ei suuda tagada oma ehitiste asjatundlikku korrashoidu.
9. Kvaliteetne ruumiloome. Kvaliteetse ruumiloome põhimõtted peaksid olema läbivalt kajastatud kogu valdkonda reguleerivas seadusandluses. Samal ajal on oluline tagada mehhanismid, mis ei laseks neid põhimõtteid kuritarvitada. Põhimõtete rakendamisel tuleb lähtuda võrdse kohtlemise printsiibist.
Teadmiseks võetud
Eesti Arhitektide Liit

1. Ruumikvaliteedi tagamine
Eesti Arhitektide Liit toetab paragrahvi 1 muudatudettepanekut, mis toob seaduse eesmärgiks mh kvaliteetse keskkonna arengu. EAL toetab paragrahvi 9 ja paragrahv 9 prim “Kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna põhimõte” lisamist ehitusseadustikku. EAL tunnustab Davosi kvaliteedikriteeriumite integreerimist ehitusseadustikku.
Teadmiseks võetud
2. Ehituslik kompleks
EAL ei toeta paragrahvi 3 lõige 3 kehtestuks tunnistamist (Funktsionaalselt koos toimivat ehituslikku kompleksi, mis võib koosneda nii hoonetest kui ka rajatistest, võib käesolevas seadustikus sätestatud teatise- ja loamenetlustes käsitleda ühe ehitisena.) Toetame võimalust, et hoone ja samal kinnistul asuvate rajatiste (nt prügimaja) ehitusloamenetlus toimub ühe taotluse põhjal. Juhul kui teie pakutud lisandus paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 1’: „Funktsionaalselt koos toimivaid ehitisi võib käsitleda samas käesolevas seadustikus sätestatud teatise- ja loamenetlustes, kuid ehitisregistrisse kantakse iga ehitis eraldi.“ toimib sama moodi, siis oleme muudatustega nõus
Selgitame

Muudatus ei too kaasa sisulisi muudatusi loataotluste esitamise ja menetlemise praktikas.
3. Omanik koostab ise ehitusprojekti
EAL ei toeta hoonete ja rajatiste ehitusloakohustuslike tegevuste puhul võimalust ilma kutseta objekti omanikul ehitusprojekti koostada. (Eelnõu sõnastus: paragrahv 19 „(2) Kui omanik koostab ehitusprojekti, ehitab või teeb omanikujärelevalvet või muid käesoleva seadustikuga reguleeritud töid ise, peab ta järgima asjatundlikkuse põhimõtet ja tagama töö nõuetele vastavuse, sealhulgas asjakohasel juhul ehitamist dokumenteerima.“
Mittearvestatud

Iseendale ehitamise regulatsiooni piiramisele füüsilistele isikutele peaks eelnema täiendav mõjuhinnang. Ministeerium ei ole veendunud, et üleriigiliselt on piisavalt pädevaid isikuid, et tekkivat nõudlust katta.

Ettepanekut tuleks täiendavalt kaaluda ka omandi vaba kasutamise põhimõttest lähtuvalt võttes arvesse, et ehitis ja ehitamine peab vastama EhS nõuetele sõltumata, kas isiku pädevus peab olema tõendatud või mitte.

Õiguskantsler on asunud seisukohale, et kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid õigustab oluline avalik huvi – ohutus ja teenuse kvaliteet. Ennekõike on iseendale ehitamise regulatsiooni eesmärk võimaldada iseendale elukondliku hoonete ehitamise võimaldamist. Seega ei pruugi kutse tõendamise kohustuse kehtestamine füüsilistele isikutele erinevalt juriidilistest isikutest olla õigustatud.
4. Eesti Arhitektide Liidu üldine seisukoht § 27. kohta
Planeeringu ruumiliste otsuste täpsustamises ei ole asjakohane üldreeglite piiritlemine mingi protsendiga. Sellest võiks läbivalt seaduses loobuda. Selle asemel tuleb kirja panna sisuliselt kirjeldatud ja asja olemust väljendavad alused planeeringute täpsustamiseks projekteerimistingimustega (EhS paragrahvis 27). EAL on sellist mõtet varasemalt oma kirjas ja ka koosolekul ministeeriumis korduvalt väljendanud, sh 2022. aastal. EALi ettepanek sõnastada Ehitusseadustiku punkt selliselt: § 27 lg 4: Projekteerimistingimustega täpsustatakse asjakohasel juhul detailplaneeringu ruumilisi lahendusi (sh vähendatakse või suurendatakse arvulisi näitajaid), kui muudatus on avalikes huvides, ruumi kvaliteeti tõstev, sisulises kooskõlas detailplaneeringu põhilahendusega ning see ei riiva isikute huve ega kahjusta avalikku ruumi.
Mittearvestatud

Muudatuse tulemusena muutuks kaalutlusõigus liiga ulatuslikuks ja halduskoormus suureneks ülemääraselt.

Säte piiritleb, millise sisuga lisatingimusi projekteerimistingimustega võib anda. Projekteerimistingimusi ei ole lubatud anda detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks. Käesolevasse sättesse on koondatud alused, mille muutmine ei peaks eelduslikult muutma olemuslikku detailplaneeringu lahendust. Samas on projekteerimistingimusi andev haldusorgan kohustatud siiski iga kord kaaluma, kas projekteerimistingimused võivad detailplaneeringu lahendust olemuslikult muuta. Sätte eesmärk on võimaldada täpsustada detailplaneeringut. Sätte eesmärk ei ole anda võimalust vajaduseta detailplaneeringus määratletud mahtude vms tingimuste suurendamine. Säte ei anna põhjendatud juhuta alust taotlejale õigust nõuda detailplaneeringus määratletud tingimuste muutmist. Tingimuste muutmise vajaduse üle otsustab pädev asutus tulenevalt avalikust huvist.
5. § 27. Projekteerimistingimuste andmine detailplaneeringu olemasolul
(1) /…../
1) detailplaneeringu kehtestamisest on möödas üle viie aasta või;
2) detailplaneeringu kehtestamise järel on ilmnenud olulisi uusi asjaolusid, sh avatud arhitektuurivõistluse tulemusel selgunud parim arhitektuuri- või linnaehituslik lahendus, või on oluliselt muutunud planeeringuala või selle mõjuala, mille tõttu ei ole enam võimalik detailplaneeringut täielikult ellu viia, või
3) detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud õigusaktid või kehtestatud planeeringud, mis mõjutavad oluliselt detailplaneeringu elluviimist.
4) detailplaneeringu kehtestamise järel on planeeringu alal toimunud avatud arhitektuurivõistlus, mille käigus on valitud välja parim arhitektuuri- või linnaehituslik lahendus.

Selgitus: Selle punkti võiks lisada siia eraldi või siis eespool oleva oluliste uute asjaolude punkti juurde. On igati mõistlik ja loogiline, et avatud arhitektuurivõistlus on piisavalt kaalukas ja pädev viis olemasoleva (sh ka vähem kui 5 aastat vana) planeeringu täpsustamiseks projekteerimistingimustega lubatud 10% ulatuses.
Mittearvestatud

Detailplaneering on ühiskondlik kokkulepe. Arhitektuurivõistluse tulemusena valminud töö on reeglina ühe asutuse või isiku looming, mille alusel ei saa asuda kehtivat detailplaneeringut täpsustama. Projekteerimistingimusi ei ole lubatud anda detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks. EhS § 27 on koondatud alused, mille muutmine ei peaks eelduslikult muutma olemuslikku detailplaneeringu lahendust. Kaalume arvestamise võimalust ehitus- ja planeerimismenetluse tõhustamise järgmises etapis.
6. § 27. Projekteerimistingimuste andmine detailplaneeringu olemasolul
(4) Projekteerimistingimustega täpsustatakse asjakohasel juhul hoone või olulise rajatise detailplaneeringus käsitletud:
3) kõrguse, korruselisuse, suletud bruto ja sügavuse muutmist, kuid mitte rohkem kui 10 protsendi ulatuses esialgsest lahendusest;

EALi lisa selgitused korruselisuse suurendamise võimaldamise kohta § 27 mõistes:
Jääb arusaamatuks, miks korruselisus nii rangelt piiratud on, kui samas võib kõrgust suurendada kuni 10%?
See tekitab näiteks olukorra, kus kõrghoonete puhul suurendatakse PT-ga hoone kõrgust kuni 10% ning projekteeritakse hoonele paar ebaratsionaalselt kõrget korrust, kuhu ehitatakse hiljem peale kasutusloa saamist nn sisekujundusena lisa mezzanine tasandid. Miks hoone korruselisuse suurendamine avaliku huvi või planeeringu põhiolemust rohkem puudutab kui hoone kõrguse või üldise suuruse ja paiknemise täpsustamine kuni 10%? Korruse lisandumise võimalus 10% piires saab tekki ainult kõrghoonete puhul ning võib samas olla teatud juhtudel praktikas vajalik ning väga mõistlik näiteks tänapäeva energiatõhususe ja hoonesisekliima tagamiseks kõrghoonele tehnilisekorruse lisamiseks korruste vahele või hoone peale, viimaseks korruseks.

EALi lisa selgitused suletud bruto suurendamise võimaldamise kohta § 27 mõistes:

Üldine põhjendus:

Kehtiv seadus ja ka seaduse muudatuse eelnõu välistavad hetkel võimaluse, et projekteerimistingimustega oleks võimalik suurendada mõnel juhul ka detailplaneeringuga lubatud suletud brutopinda kuni 10%. (Vähemasti senine praktika ja KOV-ide tõlgendus välistab selle).

Miks on selline võimalus välistatud isegi juhul kui see võib olla teatud juhul täiesti mõistlik ja põhjendatud? Teatud juhul võib see olla ka avalikes huvides, (nt ühiskondliku hoone puhul) olemasolevat maad ja infrastruktuuri säästev ning päris kindlasti sisulises kooskõlas detailplaneeringu põhilahendusega ning see ei riiva ka teiste isikute huve ega kahjusta avalikku ruumi.
Üldiselt ei tohiks suletubruto suurendamine kuni 10% minna vastuollu ka ühegi kehtiva üldplaneeringuga kuna need ei reguleeri sellist asja nii täpselt?

Praktiliselt kõik Euroopa Liidu, Eesti riiklikud ja regionaalsed strateegia dokumendid, arengukavad ning üldplaneeringud kutsuvad üles säästvale maakasutusele ning olemasolevate linnade ja asulate tihendamisele.

Samas on meil näiteks Tallinnas kehtivaid detailplaneeringuid isegi 90-ndatest või 2000-endate algusest jne, mis on selgelt ajale jalgu jäänud, aga keegi ei soovi nende asemel ka väga uut planeeringut koostama hakata, sest see võtab Tallinnas suure tõenäosusega järgmised ca 10 aastat.

Argumendid lähtuvalt muinsuskaitselise projekteerimise seisukohalt:

Suuremates alades (nt tööstuskvartalid) rekonstrueerimisi tehes selguvad alles muinsuskaitseliste põhjalike uuringute käigus (need mida DP-s teostada kindlasti ei ole reaalne) kuidas mahuliseid jaotusi ja ümberehitusi võimalik teostada hoonete kaupa on. Seetõttu tekivad väga paljud juriidilised piirangud (DP tühistamine, uue tegemine, ajapiirangud PT näol, ehitusõiguste kaotamine finantseerijate jaoks jne) mis hakkavad siis nii hoonete sisest kui välist ruumi kujundama, ilma et see midagi kasuliku linnaruumile või head säilitatavatele kultuuriväärtustele tähendaks.
Nt bruto topitakse hoonesse ja katuse alla kuhu see tegelikult ei mahuks (madalad antresoolid, ebaproprtsionaalsed väljaehitused, väärtuslike katusekonstruktsioonide hävitamine jne), kui kõrvalhoones/kinnistul oleks samas sellele brutopinnale (sh linnatihedusele) võimalik ilma midagi hävitamata ja ruumilisi kvaliteete säilitades koht leida.
On mitmeid näiteid kus muinsuskaitseamet lubaks uusi lahendusi, aga KOV on keeldunud just selle bruto piirangu tõttu. Tekkivad suured ja ehituslikult kulukad (bürokraatlikud) pinnad on ka tee kuidas muuta need ajaloolised ruumid elitaarseks. Sealt edasi kooruvad segregatsiooni teemad, linnatihedus jms.

Argumendid seoses suuremate planeeringualade seisukohast:

Suletud bruto suurendamise võimaldamist kuni 10% võiks võrrelda hoone laiendamisega, siis kuni 33% ei ole isegi ehitusluba vaja. Kui hoone on püstitatud DP alusel, siis ei ole teisti võimalik kui DP tühistada. Suuremate alade ja pikemaajaliste arengute puhul pole see sageli võimalik.
Bruto suurendamine võib olla teemaks ka suuremate detailplaneeringute puhul, kus nt kogu planeeritud bruto ei suurene aga jaotatakse DP ala sees ümber nii, et mõnel krundil suureneb, teisel väheneb.
Selgitame

Planeerimisseaduse § 126 lg 1 ei sea kohustuseks detailplaneeringus korruselisust ja suletud brutopinda määratleda. Projekteerimistingimuste regulatsioonis ei saa luua erisusi tingimustele, mille sätestamine planeeringus ei ole planeerimisseaduse kohaselt nõutud.
7. § 31. Projekteerimistingimuste menetlus (1) Pädev asutus otsustab projekteerimistingimuste andmise menetluse korraldamise avatud menetlusena. Projekteerimistingimuste andmine avatud menetlusena tuleb korraldada käesoleva seadustiku §-s 27 või planeerimissseaduse § 125 lg 5 nimetatud juhul. Eesti Arhitektide Liidu kommentaarid § 31 lg 1 kohta Lg 1 lisada „või planeerimissseaduse § 125 lg 5“ Selgitus: Vajalik lisandus, sest see punkt käsitleb sisuliselt detailplaneeringust loobumist ja selle asemel projekteerimistingimusi, mis ongi õige, aga avatud menetlus on sel juhul ikkagi vajalik, et paremini vältida võimalikke kuritarvitusi.
Selgitame

Planeerimisseaduse § 125 lg 5 tulenevalt antakse projekteerimistingimusi EhS § 26 alusel, detailplaneeringute täpsustamine toimub EhS § 27 alusel. Seega puudub „või“ lisamise vajadus. Avatud menetlus on kohustuslik mõlemal juhul.
8. Eesti Arhitektide Liidu üldine kommentaar § 47 kohta: Momendil saab kasutusteatisega muuta näiteks vana suvila kasutamise otstaevet üksikelamuks ilma energiamärgist esitamata. Kas ei oleks siiski märgise nõue vajalik, kuna suvila puhul on ju tegemist hooajalises kasutuses hoonega?
Selgitame

Energiamärgis on nõutud uue hoone püstitamisel või olemasoleva hoone olulisel rekonstrueerimisel. Hoonele esitatavad nõuded sõltuvad muuhulgas hoone kasutusotstarbest. Kui hoone kasutusotstarbe muutmise eelduseks on ümberehitustööd olulise rekonstrueerimise mahus, on vajalik koostada ka energiamärgis.
9. § 52. Kasutusloa taotlus /…/ 6) õigusaktis sätestatud juhul ehitise hooldusjuhend või põhjendatud juhul ka kasutusjuhend; /…/ (4) Kasutusloa taotluse, selle esitamise korra ja kasutusloa vorminõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
Eesti Arhitektide Liidu kommentaar § 52 kohta:
Lg 1 p 6 lisada lõppu „või põhjendatud juhul ka kasutusjuhend“ Lg 4 kohta küsime, kus on see hetkel täiendavalt reguleeritud? Ei leia kehtivatest määrustest ega seadustest. Kelle allkiri on vajalik kasutusloa taotluse esitamiseks? Kas omanik või ehitaja saab kasutusloa taotleda ilma autor-arhitekti allkirjata? Ka näiteks juhul, kui arhitekt on ehitusaegse autorijärelevalve käigus tuvastanud mitmed projektist mööda ehitamised, mis mõjutavad näiteks oluliselt hoone kasutamise ohutust või energiatõhusust.
Selgitame

Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud selliselt, et asjakohasel juhul võib kasutusjuhend olla hooldusjuhendi osaks. Seega ei esine vajadust § 52 lg 2 p 6 täiendamiseks.

Selgitame, et EhS regulatsioon on umbisikuline ehk taotluste esitaja isik ei ole õigusakti tasandil määratud. Asjakohasel juhul kontrollitakse peaprojeteerija, ehitusprojekti koostamises osalenud isiku või ehitusprojekti koostamise eest vastutava isiku allkirja olemasolu (vt määrus nr 97). Iseendale projekti koostamisel allkirjastab ehitusprojekti omanik ise. Puudutatud isikud kaasatakse vajadusel menetlusse.

EhS ei lahenda autorõigusega seotud küsimusi, seega pole algse projekti autori allkiri vajalik ega ka kasutusloast keeldumise aluseks. Oluline võib olla pädeva isiku allkiri, kes ei pruugi olla sama isik algse autoriga. Autorsusega seonduvad küsimused ei kuulu avaliku õiguse reguleerimisalasse ning autoriõigustega seonduvad küsimused taanduvad tsiviilõigusele.

Kõrvalekalded arhitektuursest lahendusest ei pruugi tähendada selliseid kõrvalekaldeid, mis välistaksid kasutusloa andmise. See tähendab, et kui ei esine ehitusloa kehtetuks tunnistamise aluseid on võimalik ehitustööde käigus tehtud muudatused seadustada kasutusloa menetluse käigus (vt määruse nr 97 § 12).
10. Oluline rekonstrueerimine
EAL ei toeta tänast olulise rekonstrueerimise mõiste seletust. § 63 lõige 4 "Oluline rekonstrueerimine" mõiste ei toimi täna praktikas, "seotud kulud suuremad kui üks neljandik rekonstrueeritava hoonega samaväärse hoone keskmisest ehitusmaksumusest" kulude mõõtmine ehitusteatise või ehitusloa menetluses pole õigesti hinnatav (tavapäraselt pole ehitusloa taotluse aluseks põhiprojekt, millele ehitushinda on võimalik prognoosida). Ehituskulusid ei oska hinnata eelprojekti pealt loa menetleja. Seepärast palume olulise rekonstrueerimise mõiste sisustada konkreetsete rekonstrueeritavate tööde mahtu hinnates. Näiteks võiks see puudutada suurema osa hoone piirdekonstruktsioonide muutmist.
Teadmiseks võetud

Nõustume, et olulise rekonstrueerimise hindamise aluseks olev õiguslik regulatsioon vajab ajakohastamist. Käesolev ettepanek puudutab määruse „Hoone ehitusmaksumuse hindamise kord“, mitte EhS muutmist. Juhul kui on soov muuta seadustiku tasandil olulise rekonstrueerimise mõistet, siis selgitame, et tegu on direktiivist tuleneva mõistega. Direktiivi ülevõtmise eelnõu esitatakse 14.03.2025 seisuga peatselt sektorile arvamuse avaldamiseks.
Eesti Puuetega Inimeste Koda

Eesti Puuetega Inimeste Koda on üleriigiline huvikaitseorganisatsioon, mis esindab puuetega inimesi ja kroonilisi haigeid, keskendudes ligipääsetavuse ja võrdsete võimaluste tagamisele. Ligipääsetavus on oluline mitte ainult puuetega inimeste, vaid ka vanemaealiste, laste ning ajutiste ja püsivate terviseprobleemidega inimeste jaoks. Toetame uuendusi, mis parandavad keskkonna kvaliteeti ning toovad ehitusseadustikku funktsionaalsuse põhimõtteid ja juhendmaterjale. Peame oluliseks ka seda, et materjalid oleksid üldtunnustatud ja kergesti kättesaadavad. Eelnõu seletuskirjas tõdetakse, et praegused normid keskenduvad liialt ohutusele ega võimalda tagada ruumi kvaliteeti. Ehitusseadustikus peaks ligipääsetavusele olema pühendatud ka rohkem sisulist tähelepanu, kuna see on elukaareülene kontseptsioon. Leiame, et põhimõtetesse tuleks lisada, et ehitised peavad olema projekteeritud ja ehitatud universaalse disaini põhimõtetest lähtudes, tagades võrdse osalemise ja eneseteostuse võimalused kogu elanikkonnale elukaare vältel. Selleks, et liikuda kitsastest standarditest laiemale kasutajakesksele lähenemisele, tuleb rohkem arvestada reaalsete kasutajate ootuseid ja kogemusi. Loodame, et määruse nr 28 uuendamine ja SVVVS reguleerimisala muudatused aitavad sellele kaasa. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et riiklikul tasandil on ligipääsetavus reguleeritud kitsalt puudega inimeste erivajadustest lähtudes. Meie seisukoht on, et ligipääsetavuse tagamine puuetega inimestele tähendab paremat ligipääsu ka teistele ühiskonnagruppidele. Seetõttu ei ole tegemist kitsa reguleerimisega, vaid miinimumnõuete kogumiga, mis aitab avaliku ruumi ligipääsetavust tagada. Kuigi määruses on esitatud ligipääsetavuse tagamiseks mitmeid nõudeid, ei taga formaalne raamistik üksi kõigile ligipääsetavat keskkonda – see nõuab ka ühist arusaama kõigilt osapooltelt. Ruumilahenduste esteetika ja funktsionaalsus peavad käima käsikäes, et tagada erivajadustega inimeste jaoks vajalik kasutusmugavus. Davose kvaliteetse ruumi kriteeriumid sisaldavad olulisi põhimõtteid, mis on puudega inimeste ja krooniliste haigete jaoks tähtsad, kuid nende aruteludes ja rakendamises peavad olema esindatud ka sihtrühmad ise. Ainult koostöös kasutajatega saab luua tõeliselt ligipääsetava avaliku ruumi. Samuti peame oluliseks, et säästvate liikumisviiside edendamine ei tooks kaasa ligipääsetavuse halvenemist teistele ühiskonnagruppidele. Näiteks peavad hoonete sissepääsude läheduses säilima puudega inimeste parkimiskohad ning erinevate teenuste osutamiseks vajalikud peatumiskohad jne. Seetõttu rõhutame, et ligipääsetavuse kriteeriumite väljatöötamine peab toimuma koostöös sihtrühmadega ning aruteludesse tuleb kaasata puuetega inimesi ja nende esindusorganisatsioone. EPIKoda on valmis panustama juhendmaterjalide väljatöötamisse, osalema töögruppides ja ruumiloome aruteludes, et tagada päriselt ligipääsetav ja kvaliteetne avalik ruum ning füüsiline keskkond kõigile.
Teadmiseks võetud
Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet

1. Eelnõu § 1 punkt 6. EhS §-i 5 muudetud sõnastusest peaks olema üheselt arusaadav, et ehitusprojekt peab sisaldama ka ehitamiseks vajalikku teavet. Praegusest sõnastusest võib tekkida vale arusaam, et ehitamiseks ei ole ehitusprojekt vajalik. TTJA sõnastuse ettepanek on: „Ehitusprojekt on projekteerimise käigus koostatud terviklik teabekogum, mis sisaldab ehitamiseks vajalikku teavet ning võimaldab hinnata ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust. Asjakohasel juhul kajastab ehitusprojekt ka ehitise kasutamiseks ja korrashoiuks vajalikku teavet.“.
Mittearvestatud

Muudatus jäetakse eelnõust välja.
2. Eelnõu § 1 punkt 8. EhS-i lisatava § 91 lõikes 1 peaks täiendavalt olema viide ligipääsetavusele kui sotsiaalselt olulisele kriteeriumile, mis tagab ehitiste kasutajate võrdsema kohtlemise. TTJA ettepanek on sõnastada säte järgmiselt: „(1) Kestliku ja kvaliteetse ehitatud keskkonna projekteerimisel, ehitamisel ning kasutamisel arvestatakse asukoha eripära ja konteksti, ehitise ligipääsetavust, kohandatavust, mitmekesisust ning esteetilist sobivust.“.
Mittearvestatud

Uut põhimõtet esialgsel kujul seadustikku ei lisata. Avatakse EhS § 13 lg 1 sobivuse mõiste. Ehitusseadustiku paragrahv 13 lõige 1 kohaselt peab ehitusprojekt arvestama ehitise sobivust. Ligipääsetavusele viidatakse § 11 ning ligipääsetavuse nõuded on kehtestatud eraldi määrusega. Ligipääsetavusega seonduvat tuleb kajastada ehitusprojektis.

3. Eelnõu § 1 punkt 24. EhS § 17 lõike 1 muudetud sõnastuses peaks jääma kasvõi kaudne viide kasutusjuhendile, kuna teatud tehnosüsteemida (nt gaasipaigaldis) ja seadmete (nt lift) ohutuse ja korrashoiu tagamiseks on vajalikud õiged kasutustingimused (nt gaasipaigaldise puhul toimiv ventilatsioon, liftis teatud tegevuste keeld vms). Samuti peaks asjakohasel juhul olema ehitise või selle osa auditi kohustuslikkuse märkimine hooldusjuhendis kohustuslik. TTJA sõnastuse ettepanek on: „(1) Hooldusjuhend sisaldab ehitisse paigutatud tehnosüsteemi, seadme, toote või erihooldust vajava materjali tootja määratud korrashoiunõudeid, arvestades ehitise kasutamise eripära. Asjakohasel juhul peab hooldusjuhend sisaldama ka teavet 2 (5) ehitise või selle osa auditi kohustuslikkuse kohta ning ehitise või selle osa nõuetekohaseks kasutamiseks ja korrashoiuks vajalikku muud teavet.“.
Arvestatud sisuliselt

Eelnõud ja seletuskirja täiendatakse selliselt, et asjakohasel juhul võib kasutamise teave olla hooldusjuhendi osaks.
4. Eelnõu § 1 punkt 26. EhS § 26 lõikele 1 lisatav fraas „või kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“ on vastuolus seletuskirjas toodud mõttega. Nimetatud fraas tähendab oma olemuselt projekteerimistingimuste nõude välistamist, kui mingi seadus projekteerimistingimuste andmist ette ei näe. Seletuskirjas on silmas peetud võimalust projekteerimistingimusi anda ka muudel juhtudel (nt uue sideliinirajatise puhul, mis ei ole ehitusloakohustuslik), mistõttu tuleks nimetatud fraas asendada fraasiga „või kui seadus sätestab teisiti“. Seega TTJA sõnastusettepanek on: „(1) Projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või ehitusloakohustusliku olulise avaliku huviga rajatise (edaspidi käesolevas peatükis oluline rajatis) ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus või kui seadus sätestab teisiti.“.
Arvestatud


5. Eelnõu § 1 punkt 37. EhS § 27 lõike 3 muudetud sõnastus peaks sisaldama ka võimalust EhS-i teistes sätetes või muus seaduses (nt rakendusseadus) ette näha projekteerimistingimuste andmine eriplaneeringute täiendamiseks või avalikku veekogusse ehitatavatele ehitistele lisatingimuste seadmiseks. Näiteks EhSRS § 13 lõige 4 võimaldab projekteerimistingimustega täpsustada riigi eriplaneeringut. TTJA teeb ettepaneku sõnastada säte järgmiselt: „(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel ei anta projekteerimistingimusi detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks, üldplaneeringut muutva detailplaneeringu täpsustamiseks üldplaneeringut muutvas osas, avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitistele lisatingimuste andmiseks ega riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu täiendamiseks, kui seadus ei sätesta teisiti.“.
Mittearvestatud

EhSRS-is ettenähtud võimalused on loodud selleks, et ühtlustada erinevate regulatsioonide alusel kehtestatud erinevaid planeeringuid ja kohalduvad vaid varasemate maakonnaplaneeringute joonrajatiste osas. Üksikotsustega põhimõtteliste muudatuste tegemine kõrgema astmega planeeringutes ei ole põhjendatud. Riigieriplaneering on suure avaliku huviga planeering, mille lahenduse püsima jäämine on samuti suure avaliku huviga. Lisaks kehtib riigieriplaneering 5 aastat, kui ei ole asutud seda ellu viima (§ 27 eeldab täpsustamiseks näiteks seda, et planeeringu kehtestamiseks on möödunud 5 aastat, muutunud asjaolud või õigusaktid/planeeringud).

6. Eelnõu § 1 punkt 69. EhS § 80 lõike 3 punkti 1 muudatuse kohta seletuskirjas antud selgituse viimasesse lõiku tuleks eritüüpi liftide loetelusse lisada ka platvormliftid ja kruviliftid, et paremini näitlikustada liftide erinevaid tüüpe. Nimetatud lõigu sõnastusettepanek on: „Võttes arvesse eeltoodut ja seda, et liftide hulka kuuluvad ka eritüüpi liftid, nagu invaliftid, platvormliftid ja kruviliftid, teeme õigusselguse huvides ettepaneku asendada nõue lifti üle 15-kraadine kaldenurk, mis on iseenesest mõistetav, lifti tõstekõrgusega 2,5 m. Tõstekõrgus 2,5 m on kooskõlas ka auditikohustuse nõudega ja ei lähe vastuollu eluruumi kõrgusega.“.
Arvestatud

Seletuskirja täiendatud.
7. Eelnõu § 1 punkt 80. TTJA hinnangul tooks EhS § 99 lõike 1 muudatus endaga kaasa halduskoormuse olulise suurenemise, kuna enamuse planeeringute (sh riigi eriplaneeringud) lahendused ei ole üldjuhul kinnistute täpsusega nagu on detailplaneeringud. Seetõttu teeb TTJA ettepaneku jätta säte muutmata ja kehtiv sõnastus alles.
Mittearvestatud

Selgitame, et muudatusega halduskoormus väheneb, sest olemasolevat sõnastust kitsendatakse st täpsustatakse täiendiga „rajamise ja laiendamise“ st projekteerimistingimused ei ole enam nõutavad ümberehitamisel, osa asendamisel samaväärsega ja lammutamisel.

Sätte teises osas asendatakse lauseosa „kui planeeringuga ei ole tee asukoht täpselt määratud“ lauseaosaga „kui planeeringuga ei ole tee asukoht kinnistu täpsusega määratud“, mis aga ei muuda sätte mõtet vaid täpsustab seda.

Antud täiendus on oluline puudutatud isikute õiguste kaitseks.

8. Eelnõu § 1 punkt 85. EhS-i lisatav § 1011 sätestab muu hulgas riigiteele kasutusloa andmise pädevuse, kuid EhS-i lisas 2 ei ole avalikult kasutatav tee kasutusloa kohustusega. Tegemist on ebakõlaga, mis tuleks lahendada sätete ümbersõnastamisega või lisasse 2 avalikult kasutatava tee kasutusloa kohustuse lisamisega vähemalt tee rajamise korral. Avalikes huvides on pigem kasutusloa kohustuse lisamine, kuna avalikult kasutatava tee kasutusloa andmine annab avalikkusele ja puudutatud isikutele üheselt selge indikatsiooni, et ehitamine on lõppenud ja tee on valmis. Kehtiv regulatsioon, mis ei näe ette avalikult kasutatavale teele kasutusloa andmist, jätab puudutatud isikud ilma ühest vaidlustamise võimalusest, kuna puudub haldusakt, mida vaidlustada. Samuti on avalikkuse ja puudutatud isikute jaoks õiguslikult ebaselge ajahetk, mil tee on valmis ja see ei ole enam käsitletav ehitusobjektina.
Mittearvestatud

Sättega kehtestatakse tee kasutusteatise ja tee kasutusloa andmise pädevuse erinormid, mis kehtivas seadustikus seni puuduvad. Erinormi lisamine on vajalik, kuna EhS-i lisa 2 näeb sildade, viaduktide ja tunnelite puhul ette kasutusloa taotlemise kohustuse. Seejuures kasutusloa andmise pädevus on erinormi puudumise tõttu kõikide ehitiste puhul kohalikul omavalitsusel (§ 51 lg 1).

Avalikult kasutatava tee kasutusluba asendab vastuvõtuakt. Täiendava loakohustuse lisamine tooks kaasa täiendava halduskoormuse, mis ei vasta Vabariigi Valitsuse poolt püstitatud halduskoormuse vähendamise eesmärkidele, samas tee omanik võib otsustada vajadusel siiski kasutusloa väljaandmise kasuks.




9. Eelnõu § 1 punkt 89. EhS §-i 1136 lisatava lõike 4 kohta seletuskirjas antud selgituse teine lõik (seletuskirja lk 43 all) tuleb eemaldada, kuna sellel ei ole sättega puutumust ja see käib hoopis eelnõu § 1 punktiga 90 tehtava EhS § 11310 lõike 8 muudatuse kohta, korrates seda. EhS §-i 1136 lisatava lõikega 4 ei anta TTJA-le kaalutlusõigust uue konkursi korraldamisel, vaid säte välistab konkureerivate taotluse esitamise ja seetõttu ka konkursi korraldamise.
Arvestatud

Seletuskirja täiendatud.
10. Eelnõu § 1 punkt 107. Kuna EhS lisad 1 ja 2 kehtestatakse uues sõnastuses, teeb TTJA ettepaneku mõlema lisa tabelites muuta alajaotiste „Sadama- ja avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendatud ehitis“ ja „Avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendamata ehitis, sealhulgas kaldaga funktsionaalselt seotud ehitis“ asukohta ja viia need tabelite lõppu. Kuna avalikku veekogusse ehitatakse reeglina ka ehitisi, mis on toodud teiste alajaotiste all (nt elektritootmisrajatis üle 100 kW = meretuulepark; 50 kV ja kõrgema pingega veekaabelliin = Eest-Läti elektriühendus jne; kalasump = avamere kalakasvatuse kalasump), on oluline rõhutada, et avalikku veekogusse ehitatavad ehitised on teiste ehitistega võrreldes eriehitised, millele rakenduvad karmimad nõuded ja mille ehitamise eeltingimuseks on hoonestusluba. Sellest tulenevalt tuleks seletuskirja vesiviljelusrajatiste peatükist (seletuskirja lk 52) eemaldada hoonestusloaga seotud selgitus. Avalikku veekogusse ehitatavate hoonestusloa kohustuslike ehitistele peab jääma ehitusloa nõue, kuna EhS § 11322 lõikest 1 tulenevalt hakatakse hoonestustasu arvestama ehitusloa andmisest. Juhul, kui mingi ehitise puhul kaotatakse ehitusloa nõue ära, tuleb ette näha vastav hoonestustasu arvestamise erisus ja sellest tulenevalt muuta EhS §-i 11322
Arvestatud osaliselt

Vesiviljeluste ehitised on osaliselt toodud avaliku veekogu kaldaga püsivalt ühendamata ploki alla, et vältida segadust kas kohalduks ehitusluba või see puuduks.

Tabeli ümbertõstmine ei too kaasa sisulisi muudatusi ja nõuded sellest ei muutuks.

Hoonestustasu osas täiendatakse eelnõud ja seletuskirja.

11. Eelnõu § 1 punkt 107. TTJA teeb ettepaneku EhS lisades 1 ja 2 muuta alajaotise „Raudteerajatis“ ehitise „(Raudtee)sild, -viadukt, -tunnel, jalakäijate tunnel, suuruluki tunnel või viadukt“ puhul tegevus „Üksiku osa asendamine samaväärsega“ vastavalt ehitusteatise ja ehitusprojekti ning kasutusteatise ja ehitusprojekti kohustuslikuks.
Arvestatud
12. Eelnõu § 1 punkt 107. TTJA juhib tähelepanu, et EhS lisas 2 on alajaotises „Tee“ ehitise „Sild, viadukt, tunnel, suuruluki tunnel või viadukt“ tegevuste „Laiendamine“ ja „Üksiku osa asendamine samaväärsega“ kasutusloa ja -teatise kohustused ilmselt vahetusse läinud.
Arvestatud



13. Eelnõu § 1 punkt 107. TTJA hinnangul on EhS lisas 2 alajaotise „Soojus-, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustik“ ehitise „Ühisveevärgi- ja -kanalisatsioonitorustik“ tegevuses „Üksiku osa asendamine samaväärsega“ ehitusprojekti nõue üleliigne, kuna lisas 1 vastava tegevuse ehitusteatise juures ehitusprojekti nõuet ei ole.
Arvestatud

Ehitusprojekti nõue on eemaldatud.
14. Eelnõu seletuskirjas tuleks viide Maa-ametile läbivalt asendada viitega Maa- ja Ruumiametile.
Arvestatud
15. Eelnõu seletuskirja leheküljel 2 tuleb ruumiandmete seaduse muudatuste ettevalmistajana lisada Maa- ja Ruumiameti aadressiandmete ja kohanimede osakonna juhataja Mall Leht ([email protected], +372 5694 9693), kuna just tema koostas vastavad sõnastusettepanekud.
Arvestatud sisuliselt

Eelnõusid koostavad ministeeriumid. Mall Leht lisatakse sisendi andjana.
16. Muuta EhS-i § 612 lõikes 6 sätetatud võrguvaldaja definitsiooni ja viia see vastavusse direktiivi 2014/61/EL artikli 2 punktis 1 sätestatud võrguoperaatori definitsiooniga, eelkõige alapunktis b sätestatuga, mis on EhS-i üle võetud kitsamalt. Direktiivi 2014/61/EL artikli 2 punkti 1 alapunktis b sätestatust kitsam regulatsioon tähendab, et võrguvaldajaks ei saa pidada isikut, kes valdab füüsilist taristut, mille eesmärk on osutada näiteks trammitranspordi teenust, ja seega ei kohaldu säte Aktsiaseltsile Tallinna Linnatransport, kes on Tallinna linna trammiteede valdaja. 4 (5) TTJA sõnastusettepanek on: „(6) Võrguvaldaja on sideettevõtja või muu ettevõtja, kes valdab füüsilist taristut, mille kasutuseesmärk on osutada gaasi, elektri, kütte või vee tootmise, transpordi või jaotamise teenust, kusjuures elektri tootmise, transpordi ja jaotamise teenus hõlmab tänavavalgustust ning vee tootmise, transpordi ja jaotamise teenus hõlmab heitvee ja reovee kõrvaldamist või puhastamist ning äravoolusüsteemi. Võrguvaldaja on samuti isik, kes valdab raudteeinfrastruktuuri, maanteed, sadamat, lennujaama või muud füüsilist taristut, mille eesmärk on osutada transporditeenust.“.
Mittearvestatud

EhS § 612 sätestatud terminid tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/61/EL kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta (lairibadirektiiv). Seda direktiivi asendab 2025. a 12. novembrist otsekohalduv Euroopa Parlamendi ja nõukoja määrus (EL) 2024/1309 (gigabititaristu määrus) ja EhS peatükk 61 tunnistatakse kehtetuks. Seetõttu puudub vajadus nimetatud termini muutmiseks.

17. Muuta EhS § 113¹ lõike 4 teist lauset selliselt, et ehitiste kogumis olevate üksikute ehitiste vahelist kuni 1000-meetrist vahemaad ei loetaks koormatavaks alaks, kui avalikku veekogu koormatakse veekaabelliini, torujuhtme või muu samaväärse kaldaga ühendatud tehnovõrgu või -rajatisega. Kuna koormatava ala suuruse järgi toimub hoonestustasu maksmine, siis kehtiva regulatsiooni kohaselt tuleb nn joonehitise, mis koosneb näiteks neljast merekaablist, puhul väga suurt hoonestustasu maksta. TTJA hinnangul ei ole selliste ehitiste puhul otstarbekas maksta hoonestustasu vahepealse tühja ala eest. TTJA sõnastusettepanek on: „(4) Avaliku veekogu koormatava ala moodustab ehitise ja selle teenindamiseks vajalike rajatiste alune pind.
Ühe hoonestusloa alusel ehitatava ehitiste, välja arvatud veekaabelliinid, torujuhtmed või muud samaväärsed kaldaga ühendatud tehnovõrgud või -rajatised, kogumi puhul loetakse koormatavaks alaks ka üksikute ehitiste vaheline kuni 1000-meetrine vahemaa, mida arvestatakse ehitiste laiusgabariidist lähtuvalt. Tuuleelektrijaama ehitisealuse pindala hulka arvestatakse ka tuuleelektrijaama koosseisu kuuluvate üksikute tuulikute vahelised kuni 1000-meetrised vahemaad, mida arvestatakse tuulikute laiusgabariidist lähtuvalt, ja tuuleelektrijaama teenindamiseks vajalike rajatiste ehitise alune pind.
Mittearvestatud

Ettepanekul on oluline mõju riigi eelarvele, mille kohta puudub VTK või asjakohased analüüsid. Käesoleva eelnõu raames selle ettepanekuga arvestada ei saa, sest see vajaks edasist analüüsi ning tuleks eelnevalt läbi arutada ja kooskõlastada Rahandusministeeriumiga. Niisamuti oleks vaja hinnata kaasnevaid mõjusid nii võrguettevõtjatele kui ka tarbijatele. Ettepaneku menetlusse tuleks kaasata asjassepuutuvad osapooled. Kuna antud eelnõu on läbinud esimese kooskõlastusringi, siis ei ole see käesoleva eelnõu raames otstarbekas (aja- ja ressursikasutus), sh olulise muudatuse lisandumisel eelnõusse võib osutada vajalikuks esimese kooskõlastusringi uuesti läbimine.
18. EhS §-is 11317 sätestatud eelkontrolli kohustus tuleks kehtestada ka hoonestusloa taotluse esitanud äriühingus olulise osaluse võõrandamisel ja ka äriühingu ettevõtte (käitise), mis on seotud hoonestusloa taotlusega, üleminekul. EhS § 11313 lõike 1 punkti 4 kohaselt tuleb hoonestusloa andmisest keelduda, kui taotletava hoonestusloa tingimused, mille hulka kuulub ka hoonestusloa omanik, on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seetõttu on oluline hoonestusluba taotleva äriühingu või selle käitise omaniku vahetumisel või omanikeringi suurenemisel kontrollida isikute sobivust võimalikult varajases menetlusstaadiumis.
TTJA sõnastusettepanek: Täiendada EhS §-i 11317 lõikega 7 järgmises sõnastuses „(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-5 sätestatut kohaldatakse ka hoonestusloa menetluses menetlusosalisena osalevas äriühingus olulise osaluse võõrandamisel või talle kuuluva ettevõtte osa üleminekul.“.
TTJA täiendav põhjendus: Kuna hoonestusloa menetlus võib kesta aastaid (juba keskkonnamõju hindamine võib võtta kokku minimaalselt 3,5 aastat), siis vahepealse aja jooksul võib hoonestusloa menetluses menetlusosaliseks oleva äriühingu fookus muutuda ja tekkida vajadus ettevõtte osa (VÕS §-is 185 nimetatud käitis) võõrandamiseks. Samuti võib äriühingul tekkida vajadus täiendavate osanike kaasamiseks. Kuna EhS § 11313 lõike 1 punkti 4 kohaselt tuleb hoonestusloa andmisest keelduda, kui taotletava hoonestusloa tingimused, mille hulka kuulub ka hoonestusloa omanik, on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega, siis on vajalik kontrollida äriühingule kuuluva käitise või äriühingus olulise osaluse omandaja tausta veel enne, kui vastavad tehingud on tehtud. Kui sellist eelkontrolli kohustust ei ole, siis võib juhtuda, et aeganõudev hoonestusloa menetlus viiakse läbi, kuid lõpptulemuseks on hoonestusloa andmisest keeldumine, sest äriühingu, kes on omandanud käitise või olulise osaluse, tegevus on hinnatud riigi julgeolekuhuvidega vastuolus olevaks, aga TTJA kui pädev asutus saab sellest teada alles hoonestusloa menetluse lõppfaasis.

Arvestatud


19. Muuta EhS § 130 lõike 2 punkti 2 ja lõike 3 punkti 2 selliselt, et ehitise ohutuse kontrollimine kogu elukaare vältel oleks üldreeglina kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) kohustuseks ning TTJA-le jääks pädevus avalikku ruumi vahetult ohustada võivate ehitiste ohutuse kontrollimiseks. Praegu on olukord muutunud selliseks, kus KOV-id suunavad kasutusel olevate hoonete järelevalvemenetlused TTJA-le, aga TTJA-l ei ole ressurssi, et tegeleda menetlustega, mille tegelik sisu on korteriomaniku ja -ühistu halvad suhted näiteks vahelagede teemal. Selliste menetluste tõttu jääb TTJA-l vähem aega tegeleda avalikkust mõjutavate juhtumitega (nt Euroopa kooli saalilae varing, Hara sadama ehitise varing). TTJA ettepanek on EhS § 130 lõike 3 punkt 2 sõnastada järgmiselt: „2) käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–5 sätestatud ülesanded ehitise ohutuse kontrollimiseks, kui esineb vahetu oht avalikule ruumile. Sellega seonduvalt tuleb EhS § 130 lõike 2 punktist 2 eemaldada sõna „kasutamiseelse“ ja sätte uus sõnastus on: „2) ehitise või ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine, sealhulgas ehitise ohutuse kontrollimine;“.
Mittearvestatud

Ettepaneku elluviimine eeldaks põhjalikumat mõjuhinnangut, mida käesoleva eelnõu aluseks olev VTK ei sisalda. Puudub teave KOVide valmisoleku osas vastav koormus enda kanda võtta.

Ühtlasi juhime tähelepanu, et valdavas enamuses algatatakse riiklik järelevalve menetlus ohukahtluse alusel. Riikliku järelevalve menetluse üheks eesmärgiks ongi ohu väljaselgitamine ohukahtluse olukorras. Seega on kaheldav, et TTJA järelevalvepädevuse saab siduda vaid vahetu ohu esinemise olukorraga.
20. Muuta EhS § 130 lõiget 2 ja lõiget 3 ning lõiget 6 selliselt, et ehitise kaitsevööndi ja seal tegutsemise nõuete täitmise kontrollimine oleks maismaal KOV-i ülesanne ning avalikus veekogus ja majandusvööndis Transpordiameti (edaspidi TRAM) ülesanne. Arvestades, et 5 (5) Eestis on 79 KOV üksust, kellel on kokku oluliselt rohkem järelevalveametnikke kui TTJA-l, siis on mõistlik, et järelevalvet oma haldusterritooriumil asuvate ehitiste kaitsevööndite nõuete täitmise üle teevad KOV-id ise, kes peavad teadma, mis tegevused nende territooriumil aset leiavad ja seetõttu suudavad nad oluliselt operatiivsemalt nõuete rikkumistele reageerida. Avalikes veekogudes ja majandusvööndis asuvate ehitiste kaitsevööndi nõuetele vastavuse kontrollimiseks puudub TTJA-l võimekus. TRAM on selliseks järelevalveks sobivam asutus, kuna MSOS-ist tulenevalt on TRAM-i pädevuses navigatsiooniteabes avaldatud kaabli või torujuhtme trassil või kaablialal lähemal kui 0,5 meremiili keelatud tegevuste osas väärtegude menetlemine. TTJA ettepanek on tunnistada kehtetuks EhS § 130 lõike 3 punkt 4 ning sellest tulenevalt lisada EhS § 130 lõikesse 2 punkt 7 järgmises sõnastuses: „7) oma haldusterritooriumil asuvate ehitise kaitsevööndi ja seal tegutsemise nõuete täitmise kontrollimine.“. Samuti tuleb EhS § 130 lõikesse 6 lisada punkt 4 järgmises sõnastuses: „4) avalikus veekogus ja majandusvööndis asuvate ehitise kaitsevööndi ja seal tegutsemise nõuete täitmise kontrollimine.“.
Mittearvestatud

Vaid eelarvelistel põhjustel kohustuste teistele suunamine ei ole põhjendatud. Kliimaministeerium pöördus vastava ettepanekuga ka Transpordiameti ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu poole. Nende seisukohad on järgmised:

1) Transpordiamet

MSOSis sätestatud Transpordiametile pandud riikliku järelevalve ülesannet tuleb tõlgendada lähtuvalt seaduse reguleerimisalast (MSOS § 1), MSOS § 45 reguleerimisalast ning asutuse põhimääruses sätestatud ülesannetest. MSOS §-st 1 nähtuvalt on seaduse peamine eesmärk reguleerida meresõiduohutust ja laevaliiklust, MSOS § 45 reguleerib veesõidukitega veeteel liiklemist ning Transpordiameti põhimääruse § 10 lõige 4 (merendusteenistuse põhiülesanded) näeb samuti ette, et merendusteenistuse peamised ülesanded on seotud laevaliikluse ning ohutuse ja turvalisusega veeteedel. MSOS eesmärgid ei ole seotud ehitiste kaitsega, kuigi MSOS § 45 lg 8 aitab sellele eesmärgile osaliselt kaasa, reguleerides laevaliiklust meres asuvate ehitiste läheduses.

Kokkuvõttes, EhS-is ja MSOS-is sätestatud ülesanded ei ühti. Transpordiametil puudub õigusaktidest tulenev volitus ja pädevus täita ehitusseadustikust tulenevaid ülesandeid, mis ei seondu meresõiduohutuse nõuetega.

Juhul, kui ehitusseadustikus sätestatud riiklikku järelevalve ülesande täitmiseks on vajalik ametnikel viibida merel, siis sarnaselt Transpordiametile on võimalik ka TTJA-l kasutada selleks riigile kuuluvaid laevu, sh ametiabi korras. Riigile kuuluvad laevad on Riigilaevastikul ja Mereväel (Kaitseväel), Transpordiametil alates 01.07.2023 enam laevu pole.


2) Eesti Linnade ja Valdade Liit

KOVile täiendavate ülesannete andmine toob kaasa valla eelarve kulude tõusu ja lisaks ka tööjõu ressursi suurenemise vajaduse. Kui  TTJA põhjendab, et TTJA-l puudub ressurss ja neil jääb vähem aega tegeleda avalikkust mõjutavate juhtumitega, siis meie  hinnangul ei ole see piisav põhjendus. Väärib märkimist, et KOVil puudub samuti täna vastav tööjõud ja rahaline ressurss.

EhS § 130 lõike 2 ja lõike 3 osas peame oluliseks märkida, et KOVid teostavad ka täna kehtiva ehitusseadustiku alusel riikliku järelevalvet, kui ehitise kaitsevööndisse ehitatakse omavoliliselt teatise- või loakohustuslikku ehitist. Kui ehitise kaitsevööndisse on rajatud n.ö. vabaehitusega ehitis või seal tegutsetakse muul alusel, siis selle riikliku järelevalve teostamine peab jääma ka edaspidi  TTJA-le.

Kokkuvõtteks ei ole TTJA  ettepanekud omavalitsustele piisavalt põhjendatud. Seega ELVL ei toeta EhS § 130 lõike 2 punkti 2 ja lõike 3 punkti 2 ega  EhS § 130 lõike 2 , lõike 3 ja lõike 6 muutmist.


Üllar Jõgi

Kuuldavasti on käsil ehitusseadustiku muutmine. Esitan ehitusvaldkonna huvilisena järgneva täiendusettepaneku: muuta § 4 lg 3 p 6 ja lg 4 selliselt, et taastamise puhul võetakse arvesse ainult hävinud või lammutatud hoone esialgne maht, sealjuures taastatud ehitise maht võib olla kuni 33% suurem esialgsest mahust ja arhitektuurne lahendus ning kasutusotstarve ei oma selles kontekstis tähtsust. Põhjendus – seaduse kehtiv sõnastus on põhjustanud palju vaidlusi teemal, kas taastatud ehitis on olemuslikult sarnane, sisuliselt peaks taastamise tulemusena kerkima koopiamaja (või rajatis). Samas kui tegemist oleks olemasoleva ehitisega, siis piiraks selle mahu muutust kuni 33%, arhitektuurse lahenduse ja kasutusotstarbe muutmist ainult planeeringutest ja seadustest tulenevad piirangud, milliste puhul detailplaneeringu ja projekteerimistingimuste koostamine ei ole vajalik, vaid piisab ehitusteatise või -loa menetlusest. Seega olukorras, kus omanik võibolla soovib algsest lahendusest erinevat lahendust, peaks ta praegu kehtiva ja ka plaanitud seaduse muudatuse korral kõigepealt ehitama koopiaehitise ja seejärel eraldi menetluse kaudu soovitud lahenduseni jõudma. Kuna aga haldusmenetluse seadus ütleb, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, ei ole selline mitut menetlust hõlmav asjade käik haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas.
Selgitame

Ehitise olemuslikult sarnasena taastamine ning laiendamine on erinevad toimingud, mille lubatavuse osas peab pädev asutus eraldi hinnangu andma.

Kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale sellega olemuslikult sarnane ehitis, võib seda käsitleda ehitise ümberehitamisena ehk taastamisena. Kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale olemuslikult uus ehitis, on tegemist ühe ehitise lammutamise ja teise ehitise ehitamisega, see tähendab püstitamise või rajamisega. Ehitis on olemuslikult sarnane, kui selle kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu.

See tähendab, et olukorras, kus ehitis lammutatakse täielikult ja selle asemele ehitatakse teistsuguse välisilme ja mahuga hoone, on tegu uue ehitise püstitamisega. Kuigi olemasoleva ehitise laiendamine kuni 33% on lubatud tegevus, siis ei ole EhS ja PlanS mõttega kooskõlas selline tegevus, mis võimaldab ehitada olemuslikult uue asja ilma detailplaneeringu koostamise kohustust järgimata. Seega kui lammutamise tulemusel ehitis taastatakse, s.t ehitise kasutusotstarve, maht ja arhitektuuriline lahendus selle tulemusel ei muutu, on laiendamine kuni 33% ilma detailplaneeringu kohustuseta võimalik, kuid see peaks toimuma EHR-s kahe erineva toimingu alusel (esitatakse üks taotlus lammutamiseks ja taastamiseks; hiljem taastatud ehitise laiendamiseks).

Juhime tähelepanu, et Riigikohus on asunud seisukohale, et ehitise laiendamiseks ei pea ehitis valmis olema (kasutusluba väljastatud). See tähendab, et kui pädev asutus on ehitise taastamiseks ehitusteatise teavitatuks lugenud siis võib ehitusteatise ehitise laiendamiseks kuni 33% esitada ka enne, kui ehitise taastamise toimingud on lõpuni viidud.

Õiguspäraseks ei saa pidada aga olukorda, milles ehitist laiendatakse taastamise toimingu varjus.

Sandra Mikli

1. paragrahvi 4 lõike 3 punkti 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse tehnosüsteemi, mis muudab ehitise välisilmet või muid omadusi;“;

Kas te loete seda sõnastust koos sissejuhatava lausega, et ümberehitamine on tegevus, mis muudab oluliselt ehitise välisilmet või muid omadusi? Igal juhul võiks see lähtuda olulisuse põhimõttest, et astuda ühte jalga ehitusloa muutmise sättega.

Selgitame

Seadustiku § 4 lõikes 3 on olulise muudatusena nimetatud nt piirdekonstruktsioonide muutmist, kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmist ja asendamist, tehnosüsteemi muutmist, paigaldamist või lammutamist, ehitise tööparameetrite muutmist, ehitise vastavusse viimist kasutusotstarbest tulenevatele nõuetega ning ehitise taastamist. Oluline on tähelepanu juhtida ka sellele, et EhS § 4 lg-s 3 esitatud loetelu ei ole ammendav ning pädeval asutusel on endal võimalik kujundada oma seisukoht muudatuse olulisuse kohta2.
2. 65) paragrahvi 72 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Tee kaitsevööndi maa kinnisasja omanik on kohustatud lubama kõrvaldada nähtavust piirava ja liiklusele ohtliku taimestiku, objekti või ehitise.“;

Kas tegu on eraldiseisva lammutamise alusega? Ainult ohtlikkusest ei piisa, omaniku õiguste riiveks on vaja enamat, nt vana rehielamu lammutamine. Lisaks tuleks mõelda, millises menetluses kõrvaldamine toimub. Ilmselt tuleks järgida riikliku järelevalve sätteid ning kaaluda õiguspärast ehitamist, proportsionaalsust jne.

Selgitame


Kehtiva ehitusseadustiku § 130 lg 6 p 1 kohaselt teostab Transpordiamet riiklikku järelevalvet avalikult kasutatava tee ehitamise, kohaliku omavalitsuse tee seisundinõuete täitmise, riigitee kaitsevööndi nõuete, kasutamisnõuete ja kaitsenõuete täitmise ning tee-ehitamisega seotud ettevõtjale ja pädevale isikule esitatud nõuete täitmise üle teekaitsevööndis. Tee on ehitis, mille kasutamine peab olema ohutu.

EhS § 70 lõikest 2 tuleneb, et ehitise kaitsevööndis on keelatud tegevused, millised ohustavad ehitist, selle korrakohast kasutamist, takistavad ehitise hooldamist ja muud seaduses sätestatud tegevused.

Kinnisasja omanik peab kõrvaldama või lubama kõrvaldada ehitise, mis on püstitatud ilma õigusliku aluseta ja piirab nähtavust. Võrreldes kehtiva sõnastusega on laiendatud seda kohustust lisaks rajatistele ka hoonetele. Säte saab hõlmata vaid kuni 20m2 väikeehitisi, sest teiste ehitiste rajamiseks on vaja läbida minimaalselt ehitusteatise menetlus. Sätte eesmärk on lahti kirjutatud seletuskirjas lk 34. Tegemist on reeglina erandliku olukorraga.

Juhul kui ehitis tuleb lammutada siis tuleb seda teha vastavalt EhS sätestatule vastavalt ehitise liigile.
3. 73) paragrahv 91 lõikes 2 asendatakse tekstiosa "ei kohaldata" tekstiosaga "võib kohaldada";

Oleks siiski aeg minna üle ühtsele EHR-le ja sealt edasi e-ehituse platvormile.
Mittearvestatud

Kuna EHR on olnud teede menetluses tehnilisi tõrkeid, siis täielikuks üleminekuks peab olema veendunud, et menetluskeskkond toimib tõrgeteta ega vajaks dubleerimist.

Vabatahtlik EHRi menetluskeskkonna kasutuselevõtt võimaldaks sujuva ülemineku, arvestades ühtse menetluspraktika ja –keskkonna kasutuselevõtu vajalikkust aga samuti ka IT-tehnilist valmisolekut keskkonna tõrgeteta toimimiseks, mis võimaldab EHR keskkonda vastavalt arendada ja testida.


4. 76) paragrahvi 92 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(10) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tee ehitamise ja korrashoiu terminid, teede liigid ja üleeuroopalisse transpordivõrku kuuluvate teede asukohad Eesti territooriumil.“;

kas üleeuroopalisse teedevõrku kuuluvad teed on olemasolevad teed või ka kavandatavad teed? Kavandatavaid teid väljaspool PlanSi määrusega ei saa määrata, st nende alus peab alati olema planeering.

Selgitame

Tegemist on olemasolevate teedega. Planeeringuga on ette nähtud ka üks kavandatav teelõik (Tartu põhjapoolne ümbersõit).
5. 77) seadustikku täiendatakse §-dega 921 –922 järgmises sõnastuses: „§ 921 . Riigitee (1) Riigitee on riigiteede nimekirja kantud riigile kuuluv tee või riigi poolt avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Riigiteel täidab omaniku ülesandeid Transpordiamet.
Kui teed ei ole nimekirja kantud, siis kelle vastu esitatakse omandipositsioonist tulenevaid nõudeid, nt juurdepääsunõue või kahju hüvitamine?
Selgitame

Võimalike nõudeid kinnisasja omaniku vastu saab esitada isikule kelle kinnisasjal tee asub või kelle kasuks on seatud piiratud asjaõigus.
Seletuskirjas, lk 38 on selgitatud koos näidetega, et riigiteena ei käsitleta iga teed, mis asub riigimaal. Kui tee ei ole riigiteede nimekirja kantud ei ole tegemist riigiteega EhS tähenduses ning sellistele teedele ei kohaldu avalikult kasutatavatele teedele kehtestatud nõuded.
Riigitee on riigile kuuluv riigiteede nimekirja kantud tee või avalikuks kasutamiseks määratud eratee, mis on kantud riigiteede nimekirja. Teeomaniku ülesandeid nimetatud teedel täidab Transpordiamet.

6. 81) paragrahvi 99 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kui projekteerimistingimused antakse ehitisele, mille kohta on projekteerimistingimuste andmine Transpordiameti ja kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses, siis annab projekteerimistingimused peamise ehitise loa menetleja kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 2.“;

Need pädevusnormid võiksid järgida üldosa sõnastust ja süsteemi. Kes on peamise ehitise loa menetleja (uus termin?) ja kes seda otsustab, kui kumbki ei ole nõus?

Selgitame

Säte kohaldub vaid avalikult kasutatavale teele. Projekteerimistingimuste menetluse viib läbi huvitatud osapool st kohaliku tee puhul kohalik omavalitus ja riigitee puhul Transpordiamet sõltuvalt sellest, kelle tee moodustab projektist suurema osa. Peamise ehituse loa mõiste on välja kujunenud Transpordiameti ja kohalike omavalitsuste vahelisest praktikast eesmärgiga vähendada halduskoormust. Projekteerimistingimuste menetlust juhib osapool, kelle projekt on selgelt peamine ning reeglina selgub peamise ehitise loa menetleja sellest, kellel on suurem huvi projekti tellimiseks.

Olukorras kus projekti suurusjärgud jäävad võrdseks on kaks võimalust: teostatakse kaks eraldi menetlust vastavalt oma pädevuse piires või üks osapool volitab kokkuleppe alusel teist osapoolt viimaks läbi menetluse kaasamise osa ehk seisukohtade küsimise. Vastavalt pädevustele tehakse seisukohtadele ja arvamustele otsused ning allkirjastatakse korraldus. Reeglina teostab menetluse sellisel juhul see, kes projekti tellib ehk on rohkem huvitatud.
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
1. Projekteerimistingimustega seotud vastuolu kõrvaldamine. Toetame eelnõu § 1 punktiga 31 ehitusseadustiku (EhS) § 26 lõikes 1 tehtavat muudatust, millega lisatakse sellesse sättesse täiendus „või kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“. Selle muudatusega saab lahendatud EhS § 26 vastuolu EhS § 83 lõikega 1, mis sätestab millal on projekteerimistingimused paigaldise ja sideehituse puhul. See muudatus võimaldab liinirajatiste puhul jätkuvalt projekteerimistingimuste taotlusi esitada EhS § 83 lg 1 alusel.
Teadmiseks võetud
2. Projekteerimistingimuste mittenõudmine. Eelnõu § 1 punktiga 70 muudetakse EhS § 83 lõiget 2. ITL ei toeta seda muudatust eelnõus toodud kujul, kuna kohalike omavalitsuste ametnikel on sageli keeruline teha vahet, mis on liin ja mis on liinirajatis. EhS-is olev täpsustus (projekteerimistingimused on nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks) aitab neil seda vahet teha. Samas leiame, et EhS § 83 lg 2 on siiski vajalik muuta tulenevalt praktikast ja kohtu seisukohtadest (elektripaigaldisega seotud Riigikohtu 30.12.2024 lahendi nr 3-20-2291 punktist 16 tulenevalt). Tänane EhS § 83 lg 2 sätestab järgmist: „(2) Projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks või kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering.“ 2 See lause lõpp (peale esimest „või“) on üleliigne, kuna see alternatiiv tühistab kohtu arvates esimese poole (muudab sisutühjaks). Pealegi, praktikas ei esine kunagi olukorda, kus liini või elektripaigaldise asukoht oleks detailplaneeringuga või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringus ette nähtud. Seega on see alternatiivne olukord ka sisuliselt ebavajalik täiendus. Isegi liinirajatisi nähakse harva planeeringutes ette, rääkimata siis väiksematest ehitistest nagu liinid või elektripaigaldised. Seetõttu on see lause lõpp praktikas mittekasutatav, ebavajalik ja segadust tekitav. Samal ajal, kui lause esimene pool on vajalik menetlemiseks pädeva asutuse jaoks, kes juhindub sellest sättest. ITL-i teeb ettepaneku muuta eelnõuga EhS § 83 lõiget 2 ja sõnastada see järgmiselt: „(2) Projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks.“
Mittearvestatud

Õigusakt peab olema selge, arusaadav ja vastuoludeta. Ettepaneku kohaselt säiliks vastuolu EhS § 83 lg 1 p 2 ja lg 2 vahel. Lõike 1 p 2 kohaselt oleks projekteerimistingimused nõutavad mitut kinnisasja läbiva uue elektripaigaldise rajamiseks, sama paragrahvi lõige 2 sätestaks aga täpselt vastupidise.

Ehitusseadustiku lisade 1 ja 2 kohaselt on liinil teatise ja loakohustus kehtetuks tunnistatud alates 01.02.2019 ning liinirajatiste rajamisel kehtib ehitusteatise esitamise kohustus. Ennekõike on võimalik pädevate asutuste pädevust liini ja liinirajatiste erisuste osas tõsta läbi teadlikkuse tõstmise.

Tehnovõrkude ja -rajatistele tingimuste seadmine detailplaneeringutes ei ole välistatud, seega on eelnõukohane § 83 lg 2 sõnastus asjakohane. Kui ehitamise tingimused sisalduvad planeeringus, on põhjendamatu nõuda sama ehitise ehitusprojekti koostamiseks ka projekteerimistingimusi. Eeldusel, et planeeringumenetluses on osalised kaasatud korrektselt, ei ole selline dubleeriv menetlus halduskoormuse seisukohast mõistlik ega ka vajalik.


3. Tee mõiste täiendamine. Teeme ettepaneku lisada eelnõusse EhS § 92 lõike 1 täiendamine järgmiselt: „Tee on rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks. Tee osaks loetakse tunnel, sild, viadukt ja muud liiklemiseks kasutatavad ning tee toimimiseks ja ohutuse tagamiseks vajalikud rajatised (liinirajatised ja elektripaigaldised).“ Peame vajalikuks tee mõiste muutmist, et see arvestaks ka tee toimimiseks ja ohutuse tagamiseks vajalike rajatistega, mille hulka kuuluvad ka liinirajatised ning elektripaigaldised.
Mittearvestatud

Liinirajatised ja elektripaigaldised ei ole tee toimimiseks vajalikud ehitised. Ehitusseadustiku seletuskiri nimetab viitega liiklusseadusele teeosadena lisaks teepeenrad, eraldus- ja haljasribad. Paigaldised ja sideehitised on EhS-s reguleeritud eraldi peatükis eriehitistena. Ühe ehitise liigi kohta ei saa olla dubleerivat regulatsiooni (sh hooldamise, rahastamise ja järelevalveküsimused).
4. Teedega seonduva kajastamine ehitusregistris. Eelnõu § 1 punktiga 73 muudetakse EhS § 91 lõiget 2 sätestades, et tee ehitamisele, projekteerimisele, korrashoiule ja nendega seotud tegevustele võib kohaldada ehitisregistri kohta sätestatut. Kehtivas EhS-i kohaselt seda ei kohaldata. ITL-ile jääb arusaamatuks, miks tee ehitamisel ja projekteerimisel ehitusregistrit ei kasutata. Üks põhjendus, mis välja tuuakse, on see, et tee on joonehitis, kuid side- ja elektrirajatised võivad olla ka joonehitised. Meie hinnangul peaksid seaduses olema kirjas konkreetsed õigused ja kohustused, mitte võimalused. Kuna tee kaitsevööndiga seotud regulatsioon on EhS-is, siis peab see meie hinnangul olema ka menetletud ja nähtav ühisest registrist. Seetõttu teeme ettepaneku asendada EhS 91 lõikes 1 sõna „võib“ sõnaga „peab“ selliselt, et see kehtiks just teede ehitamisele ja projekteerimisele. Muud nimetatud sättes sisalduvad tegevused (nagu korrashoid) ei pea olema ehitusregistris. Lisame, et meile teadaolevalt menetlevad kohalikud omavalitsused teede ehitamist ehitusregistris, kuid Transpordiamet mitte. Selline erisus jääb arusaamatuks.
Selgitame

Kuna EHR-is on olnud teede menetluses tehnilisi tõrkeid, siis täielikuks üleminekuks peab olema veendunud, et menetluskeskkond toimib tõrgeteta ega vajaks dubleerimist.

Vabatahtlik EHRi menetluskeskkonna kasutuselevõtt võimaldab sujuva ülemineku, arvestades ühtse menetluspraktika ja –keskkonna kasutuselevõtu vajalikkust aga samuti ka IT-tehnilist valmisolekut keskkonna tõrgeteta toimimiseks, mis võimaldab EHR keskkonda vastavalt arendada ja testida.

5. Tee projekteerimistingimuste kooskõlastamine tehnovõrkude omanikega Teeme ettepaneku lisada eelnõusse EhS § 99 (Ehitusprojekt ja projekteerimistingimused) täiendamine uue lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Tee projekteerimisel tuleb tee omanikul kooskõlastada projekteerimistingimused elutähtsat teenust pakkuvate tehnovõrkude omanikega tehniliste tingimuste saamiseks.“ Teeme ettepaneku põhjendada seda muudatust eelnõu seletuskirjas järgmiselt: Kvaliteetse ruumi põhimõtteid arvestades on mõistlik tee projekteerimise ja ehitamise käigus näha tee projekteerimisel ette asukoht ka maa-alustele ja maapealsetele tehnorajatistele (eelkõige side, elekter), mis on vaja tee teenindamiseks kvaliteetse mobiilsidelevi ja ITS lahendustega, nn „tark tee“.
Mittearvestatud

Projekteerimistingimuste menetlusele on nõuded seatud § 31. Kaasamise kohustus tuleneb ka haldusmenetluse seadusest. Sõnastus „ elutähtsat teenust pakkuvate“ võib tekitada ülemäärast halduskoormust. Avalikult kasutatavad teed on samuti elutähtsa teenuse taristu. Kui kavandatava tee vahetus läheduses asuvad nimetatud tehnovõrgud või ulatub nimetatud tehnovõrkude kaitsevöönd kavandatava teeni, on tehnovõrkude omanikud võimalik menetlusse kaasata ka kehtiva regulatsiooni kohaselt.

Tee teenindamiseks ja liiklusohutuse tagamiseks vajalikud rajatised (nt elektri- ja sideühendus muutuvteabega liiklusmärkidele, teeilmajaamadele, valgustusele jms) kavandatakse projekteerimise käigus.

6. Ettepanekud EhS rakendusaktide kohta
Võtame teadmiseks

Käesoleva eelnõuga ettepanekutes viidatud määruseid ei avata. Kaalume ettepanekuid määruste uuendamisel.

EISi teade

Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: KLIM/25-0100 - Ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

 

Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium
Kooskõlastajad: 
Arvamuse andjad: 

Kooskõlastamise tähtaeg: 14.07.2025 23:59

Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0214df68-8a28-4ed2-89e4-3ff60aaf8f16 
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0214df68-8a28-4ed2-89e4-3ff60aaf8f16?activity=2 

Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main