Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsusele

1

EELNÕU

16.06.2025

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seadus

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustiku § 2161 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Seadme või arvutiprogrammi, mis on loodud või kohandatud eelkõige käesoleva

seadustiku §-s 137, 206, 207, 213 või 217 sätestatud kuritegude toimepanemiseks, või

kaitsevahendi, mille abil on võimalik hankida juurdepääs arvutisüsteemile, hankimise,

valmistamise, valdamise, levitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest, et panna ise

või võimaldada kolmandal isikul panna toime käesoleva seadustiku §-s 137, 206, 207, 213 või

217 sätestatud kuritegu, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.“

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 34 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „ütluste andmisest“ tekstiosaga

„samuti saada teavet menetluse üldise käigu kohta“;

2) paragrahvi 133 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Vahistamisest teatamisega võib viivitada, kui see on vältimatult vajalik kuriteo

tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides või kui teavitamine võib

kriminaalmenetlust oluliselt kahjustada.“;

3) paragrahvi 217 lõike 10 neljas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kinnipidamisest teatamise võimaldamise või alaealise kinnipidamisest teavitamise võib

prokuratuuri loal ajutiselt edasi lükata, kui see on vältimatult vajalik, et ära hoida

kriminaalmenetluse olulist kahjustamist.“;

4) paragrahvi 275 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kui süüdistatav on alla 21-aastane isik, teeb kohus käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud

kontrolli vähemalt ühe korra kahe kuu jooksul.“;

5) paragrahvi 492 lõike 2 punktis 8 asendatakse tekstiosa „Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku

suhtes, kellel on Eestis alaline elamisõigus“ tekstiosaga „Eestis alalise elamisõiguse alusel

elava isiku suhtes“;

6) paragrahvi 499 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§ 217 lõikes 8“ tekstiosaga „§ 217 lõigetes 8

ja 10“;

2

7) paragrahvi 499 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§ 217 lõikes 1“ tekstiosaga „§ 217 lõigetes 1

ja 10“;

8) paragrahvi 499 lõiget 4 täiendatakse pärast esimest lauset lausega järgmises sõnastuses:

„Isikule kohaldatakse käesolevas seadustikus ja vangistusseaduses kahtlustatavale,

süüdistatavale ja vahistatule sätestatud õigusi, kohustusi ja piiranguid.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinnas „…“ ………………. 2025

______________________________________________________________________________

Algatanud Vabariigi Valitsus

………… 2025. a nr

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei [email protected] Rahukohtu 3 15161 Tallinn Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsusele Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile edastamiseks karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1) seaduseelnõu 2) seletuskiri 3) lisad

Markko Künnapu 5391 1687 [email protected]

Meie 27.06.2025 nr 8-1/5571-1

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Märkuste arvestamise või mittearvestamise tabel

Märkuse esitaja/märkuse sisu Märkusega

arvestamine/mittearvestamine

Haridus- ja Teadusministeerium

1. Kehtiv karistusseadustiku § 2161 on sõnastatud

järgmiselt: „Arvutikuriteo ettevalmistamine

(1) Seadme või arvutiprogrammi, mis on loodud või

kohandatud eelkõige käesoleva seadustiku §-s 206,

207, 213 või 217 sätestatud kuritegude

toimepanemiseks, või kaitsevahendi, mille abil on

võimalik hankida juurdepääs arvutisüsteemile,

hankimise, valmistamise, valdamise, levitamise või

muul viisil kättesaadavaks tegemise eest, et panna

ise või võimaldada kolmandal isikul panna toime

käesoleva seadustiku §-s 206, 207, 213 või 217

sätestatud kuritegu, …“

Direktiivi 2013/40/EL artiklis 7 on sätestatud

kuriteo toimepanemisel kasutatud vahendid. Sätte

kohaselt võtab liikmesriik vajalikud meetmed

tagamaks, et järgmiste seadmete tahtlik tootmine,

müük, kasutamiseks hankimine, importimine,

levitamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine

õigusliku aluseta ja kavatsusega kasutada seda

eesmärgiga panna toime mõni artiklites 3–6

osutatud kuritegu, on vähemalt raskemate juhtumite

puhul kriminaalkorras karistatav:

a) arvutiprogramm, mis on loodud või kohandatud

eelkõige artiklites 3–6 osutatud kuritegude

toimepanemiseks;

b) arvuti salasõna, juurdepääsukood või

samalaadsed andmed, mille abil on võimalik

siseneda infosüsteemi või selle osasse.

Eelnõu pakub karistusseadustiku § 2161

sõnastuseks: „(1) Käesoleva seadustiku §-s 206,

207, 213 või 217 sätestatud kuriteo, samuti §-s 137

sätestatud kuriteo, kui teo eesmärk on

arvutiandmete jälgimine enda või teise isiku poolt,

toimepanemise eesmärgil:

1) selleks loodud või kohandatud seadme või

programmi valmistamise, valdamise, levitamise

või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest või

Arvestatud

Sõnastust on muudetud

2) arvutisüsteemi kaitsevahendi, salasõna,

juurdepääsukoodi või muude arvutisüsteemile

juurdepääsuks vajalike andmete valmistamise,

valdamise, levitamise või muul viisil

kättesaadavaks tegemise eest,…“

Ümbersõnastamise käigus on koosseisust kadunud

„eelkõige“, mis on olemas nii kehtivas koosseisus

kui kõnealuse direktiivi koosseisus ja mille

väljajätmisel võidakse kriminaliseerida tegusid,

mille kriminaliseerimine ei pruugi olla direktiivi

eesmärgiks. Palume kaaluda võimalust muuta eelnõu

sõnastust, et jääda direktiivis toodu piiresse.

2. Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi

34 esimese lõike esimene punkt on sõnastatud

järgmiselt: „(1) Kahtlustataval on õigus: 1) teada

kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või

keelduda ütluste andmisest;“.

Eelnõu pakub uueks sõnastuseks: „(1)

Kahtlustataval on õigus: 1) teada kahtlustuse sisu ja

anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste

andmisest, samuti saada teavet menetluse üldise

käigu kohta;“. Seletuskiri täpsustab „… õigus saada

teavet menetluse üldise käigu kohta, niivõrd kui see

on kriminaalmenetluse huvisid arvesse võttes

võimalik“.

Palume kaaluda seletuskirjas toodud täpsustuse

kirjutamist seaduse teksti: „(1) Kahtlustataval on

õigus: 1) teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta

ütlusi või keelduda ütluste andmisest, samuti saada

teavet menetluse üldise käigu kohta, niivõrd kui see

on kriminaalmenetluse huvisid arvesse võttes

võimalik;“. Leiame, et sellisena on norm selgem

ning täpsustusega välditakse muudetavast normist

tõusetuvaid õigusvaidluseid.

Antud selgitus

Meie hinnangul ei ole sõnastuse

täiendamine pakutud viisil vajalik,

sest teabe andmise piiramine, et

vältida kriminaalmenetluse

kahjustamist tuleneb juba kehtiva

KrMS tekstist. Leiame, et teave,

mis puudutab üksnes menetluse

üldist käiku kohta ei saa olla sellise

iseloomuga, et see kahjustaks

kriminaalmenetlust. Samas

juurdepääsu tõenditele saab juba

praegu prokuratuur piirata KrMS õ

341 lg 3 alusel.

Siseministeerium

1. Eelnõu §-ga 1 täpsustatakse karistusseadustiku

(edaspidi KarS) § 2161 teksti, et see vastaks Euroopa

Liidu küberturbe direktiivi 2013/40/EL artikli 7

nõuetele. Direktiivi kohaselt tuleb kriminaliseerida

mitte ainult infosüsteemide ebaseaduslik

kasutamine, vaid ka vahendite (nt pahavara,

paroolimurdjad, häkkimist võimaldavad skriptid)

loomine, levitamine ja omamine, millega selliseid

tegusid toime pannakse.

Esiteks, juhime tähelepanu, et muudatusega jäetakse

normi koosseisust välja KarS-i §-des 206, 207, 213,

217 või 137 sätestatud kuritegude toimepanemise

vahendi hankimine. Kehtiva KarS-i §-s 2161 on ka

sellist tegevust peetud karistamisväärseks, samuti

sätestab sõnaselgelt hankimise eest karistamise

Arvestatud osaliselt

Eelnõus sõnastust on muudetud.

Kuriteo eest mõistetav karistus

jäetakse samaks. Meie hinnangul

tooks siin karistusmäärade

suurendamine olukorra, kus ka

ülejäänud arvutikuritegude

karistusmäärad tuleks üle hinnata.

Samuti kui käesoleva kuriteo

puhul karistusmäära suurendada,

siis ei oleks need enam

proportsioonis teiste

arvutikuritegudega.

Eelnõu tekstis kasutatakse

jätkuvalt mõistet „valmistamine“,

nõude direktiivi 2013/40/EL artikkel 7. Mööname, et

osaliselt katab valdamine ära ka hankimise

koosseisu, ent meie hinnangul võidakse

dekriminaliseerida näiteks olukorrad, kus isik on

avaldanud soovi hankida/osta kuriteo

toimepanemise vahend ja on selle eest ka tasunud,

kuid ei ole veel seda veel kätte saanud. Teeme

ettepaneku säilitada või täpsustada KarS-is ka

hankimise karistatavus, et katta kõik ohtlikud etapid

alates huvist kuni omamiseni.

Teiseks, direktiivi 2013/40/EL artikkel 9 kohustab

liikmesriike tagama, et karistused oleksid tõhusad,

proportsionaalsed ja hoiatavad ning näeb ette

võimalused karistuste diferentseerimiseks.

Arvestades potentsiaalset ohtu ja kahju, mida KarS-i

§-des 206, 207, 213, 217 või 137 sätestatud

kuritegude toimepanemise vahendite kasutamisega

võib saavutada, palume kaaluda ka sanktsiooni

karmistamist. Seda heidutuse tõhustamiseks

põhjusel, et küberkuritegevus on suurel määral nö

teenusepõhine, mis tähendab, et ilma isikuteta, kes

eelkirjeldatud toimepanemise vahendeid loovad ja

levitavad, ei oleks võimalik kõnealuseid kuritegusid

toime panna.

Kolmandaks, soovitame kaaluda (eeskätt muudetava

KrMS § 2161 lõike 1 punktis 2) sõna „valmistamine“

asemel sõna „valmendamine“, mis eesti keele

seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab „valmis

seadma, ette valmistama, töökorda panema;

treenima, välja õpetama“ ehk hõlmab paremini

karistamisväärseid olukordi.

kuna seda kasutatakse ka muudes

KarS paragrahvides ja

kuriteokoosseisudes. Seetõttu

leiame, et uute mõistete

sissetoomine seniste asemel

tekitaks pigem segadust.

2. Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse KrMS § 275

lõiget 2 selliselt, et selles sätestatakse erisus nende

isikute puhul, keda süüdistatakse kuriteos, mille

toimepanemise ajal olid nad alaealised. Seletuskirja

kohaselt on erisuse aluseks KrMS-i § 131¹ lõikes 1

sätestatud piirang, mille järgi võib alaealist

kohtueelses menetluses vahi all hoida maksimaalselt

kaks kuud. Selle sätte loogikat soovitakse üle kanda

ka kohtumenetluse etapile. Siseministeeriumi

hinnangul on aga oluline tähele panna, et kavandatud

muudatus ei rakendu mitte alaealistele, vaid

isikutele, kes panid kuriteo toime alaealisena,

olenemata nende vanusest kohtumenetluse ajal. See

võib praktikas põhjustada ebajärjekindlust ja

segadust menetluses. Leiame, et vahistuse

põhjendatuse kontrollimise loogika peaks olema

ühtne nii kohtueelses kui kohtumenetluses ning

lähtuma süüdistatava menetluseaegsest vanusest,

mitte teo toimepanemise ajast. Selgus ja õigusselgus

Arvestatud

Sätte sõnastust on muudetud.

oleksid tagatud, kui alaealise staatust käsitletakse

võrdselt mõlemas menetluse faasis. Teeme seetõttu

ettepaneku sõnastada KrMS-i § 275 lõige 2

järgmiselt:

„(2) Kui süüdistatav on maakohtu menetluses vahi

all, kontrollib kohus vahistuse põhjendatust omal

algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul. Kui

süüdistatav on alaealine, teeb kohus seda vähemalt

ühe korra kahe kuu jooksul. Vahistatuse

kontrollimise kohta koostatakse kirjalik määrus.“

3. Eelnõu § 2 punktiga 6 muudetakse KrMS-i § 499

lõikeid 1 ja 2, lisades viited KrMS-i § 217 lõigetele

8 ja 10. Eesmärgiks on tagada, et rahvusvahelise

vahistamismääruse või -taotluse alusel isiku

kinnipidamisel järgitakse ka § 217 lõikes 10

sätestatud teavitamiskohustust ehk isikul oleks õigus

teavitada oma kinnipidamisest lähedasi või muid

isikuid. Tuleb aga arvestada, et KrMS-i § 217 lõige

10 ei reguleeri kinnipidamist ega vahi alla

võtmist, vaid teavitamisõigust. Seetõttu võib viide

sellele lõikele kontekstis, mis käsitleb vahistamist

või kinnipidamist, olla eksitav ning normitehniliselt

ebatäpne. Antud viite lisamine võib tekitada

arusaama, justkui reguleeriks KrMS-i § 217 lõige 10

ka menetluslikku tegevust, mida see sisuliselt ei tee.

Lisaks sellele on teavitamisõiguse kohaldatavus

juba kaetud eelnõu § 2 punktis 8, mille kohaselt

laienevad loovutamisvahistamisele kõik KrMS-is ja

vangistusseaduses kahtlustatavale, süüdistatavale ja

vahistatule ette nähtud õigused ja kohustused. Seega

on ka KrMS-i § 217 lõikes 10 sätestatud

teavitamisõigus nende hulka loetav juba üldnormi

kaudu.

Mittearvestatud

Muudatuste eesmärgiks on tagada

senisest suurem õigusselgus

rahvusvahelise vahistamismääruse

täitmisele allutatud isiku õiguste

osas, sealhulgas õiguse osas

teavitada kinnipidamisest lähedasi

või muid isikuid tema

kinnipidamisel.

Hetkel on Euroopa Komisjon

leidnud, et Eesti õigus ei vasta

selles osas täielikult direktiivi

nõutele ning muudatuse eesmärk

on viia Eesti õigus direktiiviga

vastavusse.

Sotsiaalministeerium

1. Kommentaarina märgime, et eelnõu § 2 punktis 4

esitatud sätte sõnastus võib olla eksitav (KrMS § 275

lg 2 täiendamine teise lausega). Muudatuse aluseks

olev direktiivi säte räägib olukorrast, kus vabadus on

võetud alaealiselt, kuid eelnõu sõnastust võib mõista

laiemalt ning sätet kohaldada isikule, keda

süüdistatakse alaealisena kuriteo toimepanemises,

ehk säte võib kehtida ka täiskasvanu suhtes. Sellist

laiendamist ei ole seletuskirjas selgitatud ning see ei

ole ka direktiivis sätestatu eesmärk (piirata alaealise

vahi all pidamist). Soovitame vaadata see sõnastus

üle ja sõnastada säte nii, et see puudutaks vaid vahi

all olevaid alaealisi.

Arvestatud osaliselt

Sätte sõnastust on muudetud.

Kuigi direktiivi artikkel 10 piirab

lapselt vabaduse võtmist ja „laps“

on direktiivi artikli 3 punkti 1

kohaselt alla 18-aastane isik, tuleb

arvestada ka direktiivi artikli 2

lõikes 3 sätestatuga, mille kohaselt

kohaldatakse käesolevat direktiivi

või selle teatavaid sätteid ka

sellisele isikule, kes oli laps ajal,

mil tema suhtes menetlus algatati,

kuid kes on pärast seda saanud 18-

aastaseks. Samas erineb pakutud

muudatuse uus sõnastus direktiivis

kirjeldatust selle poolest, et alla

21-aastaste laiem kaitse ei ole

sõltuvuses isiku vanusest

menetluse alustamise momendil

(tagades seega direktiivis nõutust

isegi laiema kaitse). Vastupidine

lahendus võiks seada noore

kahtlustatava/süüdistatava

menetlusõigusliku tagatise

sõltuvusse kriminaalmenetluse

alustamise ja menetlemise

kiirusest, mida ei saa pidada igal

üksikjuhul tingimata õiglaseks

lahenduseks.

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Märkuste arvestamise või mittearvestamise tabel

Märkuse esitaja/märkuse sisu Märkusega

arvestamine/mittearvestamine

Riigikohus

1. KrMS § 133 lg 2 muudatuse kohaselt võib

vahistamisest teavitamisega edasilükkamatul juhul

viivitada, kui teavitamine kahjustaks

märkimisväärselt kriminaalmenetlust.

Mille poolest erineb kriminaalmenetluse

märkimisväärse kahjustamise oht olulise

kahjustamise ohust (vt nt KrMS § 341 lg 3, § 352 lg-

d 1 ja 2, § 992 lg 1, § 12613 lg 2 p 1, vrd ka § 1261 lg

2)? Menetlusseaduses tuleks võimalusel kasutada

sama terminoloogiat, mh et hoida ära asjatuid

vaidlusi kohtupraktikas. Uue gradatsiooni või

termini kasutuselevõtuks peab olema selge ja

kaalukas põhjus.

Arvestatud

Sõnastust muudetud.

2. Kuna eelnõu sisaldab KarS-i ja KrMS-i muudatusi,

juhime tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

asjakohastele 2024. a lahenditele, milles on osutatud

vajadusele kaaluda seadusemuudatusi:

- RKKKo 09.12.2024, 1-21-5115/53, p 37 (KarS §

206);

- RKKKo 31.10.2024, 1-23-4295/82, p-d 12 ja 14

(KrMS § 111 lg 3 ja § 339 lg 1 p 5);

- RKKKm 08.11.2024, 1-21-957/72 ja 1-21-

5438/66, p 11 (KrMS § 4081 lg 1).

Teadmiseks võetud

3. Riigikohtu ja ringkonnakohtute 14.11.2024

toimunud ümarlaual tehti ettepanek, et KrMS-is

võiks olla selgelt sätestatud võimalus jõustada

kohtumäärus enne kaebetähtaja möödumist, kui

määruskaebeõigusest on loobunud kõik pooled (vrd

RKKKm 04.10.2021, 1-21-1916/36, p-d 9–12).

Õigusloomelist tähelepanu väärib ka kohtupraktikas

aeg-ajalt ettetulev olukord, kus äärmuslikel juhtudel

oleks vaja selget õiguslikku alust, et piirata kohtule

esitatud ebamõistlikult pika kaebuse mahtu (nt teatud

lehekülgede arvuga).

Teadmiseks võetud

Prokuratuur

1. Prokuratuuri hinnangul eelnõu tekstis ettepandud

KarS § 2161 muudatused ei vasta seletuskirjas

toodule. Kuigi KarS § 137 sätestatud kuriteo

Arvestatud

Eelnõu sõnastust on muudetud.

lisamine KarS § 2161 koosseisu on tervitatav, siis

hetkel pakutav sõnastus muudab oluliselt KarS §

2161 senist koosseisu ja kitsendab selle tänast

kohaldamisala.

Nimelt nähakse eelnõuga ette vajadus tuvastada

toimepanijal eesmärk panna toime KarS §-s 206,

207, 213, 217 või 137 sätestatud kuritegu. Kehtiv

KarS § 2161 eeldab teo toimepanijalt kaudset

tahtlust, et teo toimepanija paneb sellise kuriteo

toime või et see võib võimaldada sellise kuriteo

toimepanemist mitteseotud kolmanda isiku poolt.

Eelnõuga aga nähakse expressis verbis ette, et KarS

§ 2161 toimepanijal endal (puudub viide kolmandale

isikule) peab olema eesmärk (mitte vähemalt kaudne

tahtlus) panna toime KarS §-s 206, 207, 213, 217 või

137 sätestatud kuritegu.

Juba karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes

on rõhutatud, et kavatsetuse ettenägemine (nagu

eelnõuga soovitakse seda teha) tähendaks, et

koosseisus nimetatud objektide "muul viisil

kättesaadavaks tegemine" ei ole enam faktiliselt

karistatav: selliste objektide internetti riputajal (s.o

"muul viisil kättesaadavaks tegijal") ei ole ilmselt

kavatsetust tundmatu isiku poolt toimepandava

arvutikuriteo suhtes (KarSK § 2161 komm 6). Veel

vähem aga on sellisel isikul kavatsetus sellist tegu ise

toime panna (nagu aga eelnõu järgi nõutakse).

Samuti on koosseisu lisatud eeldus, et KarS § 2161

osateol peab olema eeldus jälgida arvutiandmeid

enda või teise isiku poolt, kehtiv seadus sellist

eeldust ette ei näe.

Tegemist on märkimisväärsete sisuliste

muudatustega koosseisus, mis mõjutavad oluliselt

sätte kohaldamisala. Eelnõu seletuskirjas ühelgi

sisulisel muudatusel ei peatuta, mistõttu näib, et

ettepandava sõnastusliku muudatuse tegelikud

mõjud ei pruugi olla hästi läbi mõeldud.

Tartu Ülikool

1. KarS § 137 lisamisest KarS § 2161 lõike 1 teksti ei

piisa Direktiivi 2013/40 Artikkel 7 nõuetega

kooskõlla viimiseks. Direktiiv nõuab igasuguse

ebaseadusliku arvutiside pealtkuulamise seadmetega

(näiteks elektromagnetvälja jälgimise seadmed

andmeside sisu jälgimiseks) seotud tegude

kriminaliseerimist.

Karistusseadustiku süüteokoosseis – "Teise isiku

jälgimine eesmärgil koguda teavet, mis puudutab

seda isikut, isiku poolt, kellel puudub seaduslik õigus

jälitustegevuseks" – ei kata täielikult direktiivi

sõnastust, mis nõuab liikmesriikidelt meetmete

Antud selgitus

Kehtiva õiguse ning kohtupraktika

kohaselt loetakse hetkel

kommunikatsiooni, sealhulgas

arvutiside pealtkuulamine KarS §

137 kuriteokoosseisu

kohaldamisalasse kuuluvaks.

Seetõttu hetkel ei ole kavas eraldi

uue kuriteokoosseisu loomist ning

see eeldab laiemat ja põhjalikumat

analüüsi.

võtmist, et "infosüsteemi, sellest infosüsteemist või

selle infosüsteemi piires, sealhulgas infosüsteemi

elektromagnetkiirguse abil mitteavalikult

edastatavate arvutiandmete tahtlik ja õigusliku

aluseta pealtkuulamine tehniliste vahendite abil "

oleks karistatav kuriteona, vähemalt juhtudel, mis ei

ole väikesed.

Selleks, et saavutada korrektne kooskõla direktiiviga

oleks vaja luua uus kuriteokoosseis, mis

kriminaliseeriks ka elektromagnetkiirguse abil (või

muul viisil arvutisüsteemi sisenemiseta)

mitteavalikult edastatavate arvutiandmete tahtlik ja

õigusliku aluseta pealtkuulamise. Ning siis tuleks see

paragrahv lisada KarS § 2161 lõike 1 teksti.

2. KrMS § 133 lg 2 muutmisel võiks lubada täiendava

teavitamisega viivitamise aluse lisamist:

„kiireloomuline vajadus hoida ära tõsiseid

negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või

füüsilisele puutumatusele“, see on Direktiivis, aga

me ei ole seda üle võtnud.

Mittearvestatud

Leiame, et hetkel eelnõus

sätestatud erand on piisav ning

puudub vajadus minna kaugemale

direktiivi miinimumnõuetest. Iga

täiendava erandi sissetoomine

eeldab põhjalikku analüüsi ning

muuhulgas praktiliste vajaduste

hindamist. Seetõttu soovime hetkel

piirduda ainult erandiga, mis

puudutab märkimisväärse kahju

kriminaalmenetluse ärahoidmist.

1

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on viia Eesti õigus kooskõlla nelja Euroopa Liidu direktiivi nõuetega, mille

puhul on Euroopa Komisjon (edaspidi komisjon) algatanud Eesti suhtes rikkumismenetlused.

Seega muudetakse eelnõuga karistusseadustikku (KarS) ja kriminaalmenetluse seadustikku

(KrMS), et kõrvaldada direktiivide ülevõtmise puudujääke.

Komisjon on Eesti suhtes alustanud rikkumismenetluse nr 2021/2135, milles ta heidab Eestile

ette direktiivi 2013/48/EL1, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa

vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest

kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega

(edaspidi direktiiv 2013/48/EL), mittenõuetekohast ülevõtmist.

Kuna isikule, kelle üleandmist Euroopa vahistamismääruse alusel taotletakse, tagatakse

Euroopa vahistamismääruse menetluses sarnased kaitseõigused nagu kahtlustatavale,

süüdistatavale ja kinnipeetule riigisiseses menetluses, on eelnõuga planeeritavad muudatused

seaduse täpsustamine vastavalt direktiivi 2013/48/EL artikli 10 lõikele 3 ega too endaga kaasa

olulisi sisulisi muudatusi. Eelnõuga tuuakse sõnastuslikult praegusest selgemini välja isiku

kinnipidamisest teavitamisest keeldumise aluste erandlik iseloom. Kuna praktikas sisustatakse

nimetatud erandeid kooskõlas direktiivi 2013/48/EL nõuetega ning sama kitsalt, ei kaasne

nimetatud muudatusega olulist sisulist muutust.

Eesti suhtes on ka alustatud ka rikkumismenetlust nr 2020/2279, milles heidetakse Eestile ette

raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikide vahelise

üleandmiskorra kohta2 (edaspidi raamotsus 2002/584/JSK) mittenõuetekohast ülevõtmist.

Sellega seonduvalt on Eestile tehtud etteheide artikli 4 lõike 6 mittekohase ülevõtmise kohta,

millega seoses on Eesti juba varasemalt muutnud muuhulgas KrMS § 492 lg 2 punkti 8. Võttes

arvesse aga Euroopa Kohtu 06.06.2023.a kohtuotsust asjas C-700/21, on vajalik nimetatud sätte

täiendav muutmine.

Komisjon on Eesti suhtes alustanud ka rikkumismenetluse nr 2023/2076, milles ta heidab

Eestile ette direktiivi 2016/800/EL, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või

süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi3 (edaspidi direktiiv 2016/800/EL) mittekohast

ülevõtmist. Eelnõu eesmärgiks on paremini tagada kahtlustatavate ja süüdistatavate õigust

saada teavet kriminaalmenetluse üldise käigu ja etappide kohta. Samuti on eelnõu eesmärgiks

tagada, et kohtud kontrolliks kohtumenetluse staadiumis sagedamini süüdistuse kohaselt

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/48/EL, 22. oktoober 2013, mis käsitleb õigust kaitsjale

kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse

võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (ELT L

294, 6.11.2013, lk 1–12). 2 Nõukogu raamotsus 2002/584/JSK, 13. juuni 2002, Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikide vahelise

üleandmise kohta (ELT L 190, 18.7.2002 lk 1–20). 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2016/800/EL, 11. mai 2016, mis käsitleb kriminaalmenetluses

kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi, ELT L 132, 21.5.2016, lk 1–20.

2

alaealisena kuriteo toime pannud inimeste vahistuse põhjendatust (vähemalt kord kahe kuu

jooksul).

Lisaks viiakse muudatustega KarS vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

2013/40/EL, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse

nõukogu raamotsus 2005/222/JSK (edaspidi direktiiv 2013/40/EL)4.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikud Mare Tannberg ([email protected]),

Martin Ziehr ([email protected]) ja Markko Künnapu ([email protected]).

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni RT I, 12.12.2024, 1 ja

kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 12.12.2024, 1. Kuna muudetakse

kohtumenetluse seadust, on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 lg 2 punkti 14 järgi eelnõu

seadusena vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga. Eelnõu on seotud raamotsuse 2002/584/JSK ning direktiivide

2013/48/EL, 2016/800/EL ja 2013/40/EL ülevõtmisega. Vastavalt hea õigusloome ja

normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg 2 punktidele 2 ja 5 ei ole eelnõu väljatöötamiskavatsust

koostatud. Tegemist on EL õiguse ülevõtmise käigus komisjoni poolt osutatud vigade

parandamisega, millel samas puudub oluline õiguslik mõju, kuna valdavalt on tegemist

sihtrühmade õigusi puudutavate täpsustustega

2. Seaduse eesmärk

Eelnõuga muudetakse KarS § 2161 teksti ning viia see vastavusse direktiivi 2013/40/EL

nõuetega.

Lisaks viiakse KrMS regulatsioon kooskõlla direktiivi 2013/48/EL, direktiivi 2016/800/EL

ning raamotsuse 2002/584/JSK nõuetega eesmärgiga sõnastuslikult praegusest selgemalt välja

tuua isiku kinnipidamisest teavitamisest keeldumise aluste erandlik iseloom. Samuti

täiendatakse KrMS-i alaealise kahtlustatava või süüdistatava õigusega saada teavet menetluse

üldise käigu kohta. Eelnõuga täiendatakse KrMS-i eesmärgiga näha ette sagedasem kohustuslik

vahistuse kontroll nendel juhtudel, kui isikut süüdistatakse alaealisena kuriteo toimepanemises,.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Karistusseadustiku muutmine

Eelnõu § 1 (KarS § 2161 muutmine)

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/40/EL, 12. august 2013, milles käsitletakse infosüsteemide

vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK.

3

Muudatusega täpsustatakse KarS § 2161 teksti ning viiakse see vastavusse direktiivi

2013/40/EL nõuetega. Direktiivi 2013/40/EL artikli 7 kohaselt võtab liikmesriik vajalikud

meetmed, et kriminaliseerida direktiivi artiklites 3–6 sätestatud kuritegude (ebaseaduslik

sisenemine infosüsteemi, ebaseaduslik süsteemi häirimine, ebaseaduslik andmetesse

sekkumine, teabe ebaseaduslik pealtkuulamine) toimepanemisel kasutatavad vahendid.

Direktiivi 2013/40/EL artiklis 7 on sätestatud kuriteo toimepanemisel kasutatud vahendid. Sätte

kohaselt võtab liikmesriik vajalikud meetmed tagamaks, et järgmiste seadmete tahtlik tootmine,

müük, kasutamiseks hankimine, importimine, levitamine või muul viisil kättesaadavaks

tegemine õigusliku aluseta ja kavatsusega kasutada seda eesmärgiga panna toime mõni

artiklites 3–6 osutatud kuritegu, on vähemalt raskemate juhtumite puhul kriminaalkorras

karistatav:

a) arvutiprogramm, mis on loodud või kohandatud eelkõige artiklites 3–6 osutatud

kuritegude toimepanemiseks;

b) arvuti salasõna, juurdepääsukood või samalaadsed andmed, mille abil on võimalik

siseneda infosüsteemi või selle osasse.

Arvutikuriteo ettevalmistamine on reguleeritud KarS §-s 2161, kuid hetkel puudub seal viide

arvutiandmete jälgimise või pealtkuulamise kuriteokoosseisule §-s 137. Seetõttu nähakse

eelnõuga planeeritavate muudatustega KarS §-s 2161 ette viide KarS §-le 137.

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Eelnõu § 2 p 1 (KrMS § 34 lg 1 p 1 muutmine)

Eesti suhtes on seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2016. aasta 11. mai direktiiviga (EL)

2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste

menetluslikke tagatisi, algatatud rikkumismenetlus nr 2023/2076. Üks rikkumismenetluses

esile toodud puudujääk seondub direktiivi artikli 4 lõikega 1. Täpsemalt ei sisalda meie

kriminaalmenetluse seadustik klauslit, mille kohaselt teavitatakse last, kes on kriminaalasjas

kahtlustatav või süüdistatav, viivitamata menetluse käigu üldistest aspektidest. Vastavalt

direktiivi põhjenduspunktile 19 tuleks selleks neile eelkõige lühidalt selgitada menetluse

järgmisi etappe, niivõrd kui see on kriminaalmenetluse huvisid arvesse võttes võimalik, ning

menetlusega seotud ametiasutuste rolli. Samuti on põhjenduspunktis öeldud, et antav teave

peaks sõltuma kriminaalasja asjaoludest.

Kuigi õigus saada teavet menetluse üldise käigu kohta sisaldub KrMS § 351 lõike 4 alusel

kehtestatud alaealise kahtlustatava ja süüdistatava õiguste deklaratsioonis, antakse

deklaratsioon vastavalt KrMS § 351 lõikele 2 üksnes kahtlustatavale või süüdistatavale, kes on

kinni peetud või vahistatud. Kuna direktiivi kohaselt tuleks aga teavitada vastavast õigusest iga

alaealisest kahtlustatavat või süüdistatavat, on vaja sätestada vastav kohustus

kriminaalmenetluse seadustikus. Kuigi direktiivi nõue kehtib üksnes alaealiste kohta (sh isiku

kohta, kes oli laps ajal, mil tema suhtes menetlus algatati, kuid kes on pärast seda saanud 18-

aastaseks), puudub põhjendus, miks ei peaks saama vastavat teavet ka täiskasvanud kahtlustatav

või süüdistatav. Seetõttu täiendatakse KrMS § 34 lõikes 1 sisalduvat üldist õiguste ja kohustuste

loetelu selliselt, et see sisaldaks ka õigust saada infot menetluse üldise käigu kohta.

Eeltoodu tähendab praktikas seda, et kahtlustatavale või süüdistatavale tuleb tema õiguste

tutvustamisel edaspidi välja tuua ka tema õigus saada teavet menetluse üldise käigu kohta,

niivõrd kui see on kriminaalmenetluse huvisid arvesse võttes võimalik. See teavitamine hõlmab

4

teavet edasiste menetlusetappide ja menetluses osalevate asutuste rolli kohta. Nii võib lisaks

muude õiguste selgitamisele olla kohane näiteks info erinevate menetluse staadiumite ning

edasiste sammude kohta.

Eelnõu § 2 p-d 2 ja 3 (KrMS § 133 lg 2 ja § 217 lg 10 muutmine)

Eelnõuga täiendatakse KrMS § 217 lõiget 10, tagamaks selle lõike neljandas lauses sätestatud

kinnipidamisest teavitamise erandi kooskõla direktiivi 2013/48/EL art 5 lõike 3 punktis b

sätestatud erandiga. Samal põhjusel täiendatakse ka KrMS § 133 lõiget 2. Direktiivi

2013/48/EL art 5 lõike 1 kohaselt tuleb kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmisel

tagada talle õigus sellest teavitada ühte tema poolt nimetatud kolmandat isikut. Erandid sellest

õigusest on sätestatud art 3 lõikes 3 ning Eesti on kasutanud art 3 lg 3 punktis b ette nähtud

võimalust ajutiselt teavitamisõigust edasi lükata, kui esineb kiireloomuline vajadus vältida

märkimisväärset kahju kriminaalmenetlusele. Direktiivi 2013/48/EL art 5 lõike 3 punktis b ette

nähtud erandid on sätestatud KrMS § 217 lõikes 10 ja § 133 lõikes 2. Direktiivi teksti tõlge

eesti keelde on ebaõnnestunud. Põhimõtteliselt ei ole võimalik ette kujutada „kiireloomulist

vajadust teavitamise edasilükkamiseks“ ning direktiivi tekst „urgent need to avert serious

adverse consequences“ tähendabki põhjenduspunkti 50 konteksti silmas pidades mitte ajaliselt

edasilükkamatut vajadust (sest kuidas saakski teavitamata jätmist edasi lükata), vaid

möödapääsmatut, vältimatut vajadust teavitamist edasi lükata, hoidmaks ära olulist kahju

inimeste elule, tervisele ja varale või kriminaalmenetluse huvidele. Seetõttu kasutataksegi

seaduse tekstis ka mujal KrMS-s kasutusel olevat väljendit „vältimatult vajalik“. Kuigi

direktiivi eestikeelses tõlkes kasutatakse kahjustamise ulatuse hindamise juures mõistet

„märkimisväärne“, on siiski kohasem kasutada seaduse tekstis mõistet „oluline“, mis on juba

kriminaalmenetluse seadustikus kasutusel ja vastab oma sisult paremini direktiivi inglisekeelses

algtekstis olevale sõnale „serious“.

KrMS § 217 lg 10 neljanda lause kohaselt võib teatamise võimaldamisest või alaealise

kinnipidamisest teavitamisest prokuratuuri loal keelduda, kui teavitamine kahjustaks

kriminaalmenetlust. KrMS § 133 lõike 2 järgi võib vahistamisest teatamisega viivitada kuriteo

tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides. Komisjoni hinnangul on KrMS

§ 217 lõike 10 neljanda lause ja § 133 lõike 2 sõnastus liiga üldine ning ei võta arvesse direktiivi

artikli 5 lõike 3 punktis b sätestatud kiireloomulisuse ja märkimisväärse kahju nõuet. Kuigi

praktikas kohaldatakse KrMS § 133 lõikes 2 ja § 217 lõike 10 neljandas lauses sätestatud

erandeid vaid erandlikus olukorras, kus teavitamise tagajärjel võiks kriminaalmenetlusele

tekkida märkimisväärne kahju, täiendatakse nimetatud sätete sõnastust, et need vastaksid

täpsemalt direktiivi artikli 5 lõikes 3 ette nähtud kriteeriumidele. Selleks lisatakse KrMS § 217

lõike 10 neljandasse lausesse ja § 133 lõikesse 4 kriminaalmenetluse oluliselt kahjustamise

kriteerium ning vältimatu vajalikkuse kriteerium. Eelnõukohase KrMS § 217 lõike 10 neljanda

lause alusel võib teatamise võimaldamise või alaealise kinnipidamisest teavitamise

prokuratuuri loal ajutiselt edasi lükata, kui see on vältimatult vajalik, hoidmaks ära

kriminaalmenetluse olulist kahjustamist. Eelkõige on sellise olukorraga tegemist siis, kui teiste

kahtlustatavate tabamiseks või tõendite kogumiseks on veel vaja teha menetlustoiminguid, mis

võiksid aga nurjuda, kui kahtlustatava kinnipidamisest saavad teadlikuks tema kaasosalised.

Eelnõuga tehtava muudatuse kohaselt võib KrMS § 133 lõike 2 järgi vahistamisest teatamisega

viivitada, kui see on vältimatult vajalik kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe

selgitamise huvides või kui teavitamine võib kriminaalmenetlust oluliselt kahjustada.

Eelnõu § 2 p 4 (KrMS § 275 lg 2 täiendamine)

5

Muudatus seondub samuti rikkumismenetlusega nr 2023/2076. Komisjoni hinnangul ei ole

Eesti võtnud üle direktiivi artikli 10 lõike 2 kolmandast lausest tulenevat nõuet, mille kohaselt

vaatab kohus korrapäraselt ja mõistlike ajavahemike järel lapse vahi all pidamise otsuse läbi

kas ex officio või lapse, lapse kaitsja või sellise õigusasutuse taotlusel, mis ei ole kohus. Täpsem

etteheide seondub kohtumenetluse staadiumit reguleeriva KrMS § 275 lõikega 2, mille kohaselt

kontrollib kohus maakohtu menetluses vahi all oleva süüdistatava vahistuse põhjendatust omal

algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul, koostades selle kohta kirjaliku määruse.

Olgugi, et norm annab kohtutele selle rakendamisel märkimisväärse paindlikkuse, muuhulgas

võimaluse noorte puhul kontrollida teostada sagedamini, ei ole Komisjoni hinnangul kõnealune

regulatsioon piisav. Sellest tingituna täiendatakse lõiget teise lausega, mis näeb ette sagedasema

kontrolli kohustusliku eriklausli juhtudeks, mil süüdistatav on alla 21-aastane.

Kuigi direktiivi artikkel 10 piirab lapselt vabaduse võtmist ja „laps“ on direktiivi artikli 3 punkti

1 kohaselt alla 18-aastane isik, tuleb arvestada ka direktiivi artikli 2 lõikes 3 sätestatuga, mille

kohaselt kohaldatakse direktiivi või selle teatavaid sätteid ka sellisele isikule, kes oli laps ajal,

mil tema suhtes menetlus algatati, kuid kes on pärast seda saanud 18-aastaseks. Sätte kohaselt

võivad liikmesriigid otsustada käesolevat direktiivi mitte kohaldada, kui asjaomane isik saab

21-aastaseks (seda võimalust on muudatuse sõnastamisel ka kasutatud). Pakutud muudatuse

sõnastus erineb direktiivis kirjeldatust selle poolest, et alla 21-aastaste laiem kaitse ei ole

sõltuvuses isiku vanusest menetluse alustamise momendil (tagades seega direktiivis nõutust

isegi laiema kaitse). Vastupidine lahendus võiks seada noore kahtlustatava/süüdistatava

menetlusõigusliku tagatise sõltuvusse kriminaalmenetluse alustamise ja menetlemise kiirusest,

mida ei saa pidada igal üksikjuhul tingimata õiglaseks lahenduseks.

Kontrolli sagedus (kaks kuud) on valitud seonduvalt KrMS § 1311 lõikes 1 sätestatud üldise

piiranguga, mille kohaselt võib kohtueelses menetluses alaealist vahi all hoida kuni kaks kuud

ning millest võiks lähtuda ka kohtumenetluse staadiumis. Kokkuvõttes viib muudatus

riigisisese õiguse direktiivi nõuetega kooskõlla.

Eelnõu § 2 p 5 (KrMS § 492 lg 2 p 8 muutmine)

Kehtiv KrMS § 492 lõige 2 punkt 8 võimaldab isiku loovutamisest keelduda, kui

vahistamismäärus on tehtud vangistuse täitmiseks Eesti kodaniku suhtes või Euroopa Liidu

liikmesriigi kodaniku suhtes, kellel on Eestis alaline elamisõigus, ja Eesti kohustub vangistust

vastavalt oma riigisisesele õigusele ise täitma. Seda keeldumise alust laiendatakse ja muudatuse

tulemusel on edaspidi võimalik keelduda lisaks Eesti ja Euroopa Liidu kodanikele ka kolmanda

riigi kodaniku loovutamisest. KrMS § 492 lõike 1 punktis 8 ette nähtud loovutamisest

keeldumise aluse puhul on tegemist raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4 punktis 6 sätestatud

isiku loovutamisest keeldumise aluse ülevõtmisega.

Muudatus on vajalik, kuna kehtiv KrMS § 492 lõige 2 punkt 8 ei pruugi olla kooskõlas Euroopa

Kohtu hiljutise praktikaga. Nimelt on Euroopa Kohus leidnud oma otsuses C-700/21, et EL

põhiõiguste harta artiklis 20 sätestatud võrdsuspõhimõttega ei ole kooskõlas raamotsuse

2002/584/JSK artikli 4 punkti 6 üle võttev õigusnorm, mis välistab mainitud alusel

loovutamisest keeldumise automaatselt kõikide kolmanda riigi kodanike suhtes. KrMS § 492

lõike 2 punktis 8 nimetatud keeldumise alust on praegu võimalik kohaldada vaid Eesti kodaniku

või siin alalise elamisõiguse alusel elava Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku suhtes, kuid mitte

Eestis alalise elamisõiguse alusel elava kolmanda riigi kodaniku suhtes. Euroopa Kohtu

praktika kohaselt peab vahistamismäärust täitval õigusasutusel olema võimalik isiku

loovutamise otsustamisel, sealhulgas sellest keeldumisel võtta arvesse isiku sotsiaalse

6

rehabilitatsiooni tõenäosust pärast seda, kui viimane on talle mõistetud karistuse Eestis ära

kandnud. Selleks tuleb hinnata kolmanda riigi kodaniku seotust Eestiga, s.t kas ta on Eestiga

piisavalt lõimunud. Eelkõige inimeste puhul, kes on Eestis juba mõnda aega püsivalt elanud ja

kellel on siin perekondlikud, keelelised, kultuurilised, sotsialased või majanduslikud sidemed,

võib olla sotsiaalse rehabilitatsiooni aspektist põhjendatud loovutamise asemel tema jäämine

karistust kandma Eestisse. Sellisest põhimõttest lähtuti ka kehtiva seaduse puhul, millega lisaks

Eesti kodanikele kaasatati KrMS § 492 lõike 2 punkti 8 isikute ringi ka siin alalise elamisõiguse

alusel elavad Euroopa Liidu kodanikud ning mitte kõik siin viibivad Euroopa Liidu kodanikud.

Eelnõuga planeeritava muudatuse kohaselt tekib edaspidi võimalus ka Eestis alaliselt elavate

kolmandate riikide kodanike loovutamisest keelduda rehabilitatiivsetest kaalutlustest lähtuvalt.

Komisjon on Eestile teada andnud, et planeeritakse rikkumismenetluse nr 2020/2279 raames

tehtud etteheidet raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4 lg 6 osas vastavalt eelpool nimetatud

kohtuotsusele C-700/21 täiendada, mistõttu on eelnõuga planeeritav muudatus vajalik.

Eelnõuga planeeritav muudatus tagab võrreldes kehtiva seadusega ka tõhusama kaitse

kolmandate riikide kodanike perekonna- ja eraelu puutumatusele. (põhiseaduse § 26 kaitseala).

Eelnõu § 2 p-d 6 ja 7 (KrMS 499 lg-te 1 ja 2 muutmine)

Eelnõuga täiendatakse KrMS § 499 lõikeid 1 ja 2 selliselt, et lõike 1 kohaselt isikut Euroopa

vahistamismääruse täitmise tagamiseks vahi alla võttes ning lõike 2 kohaselt isikut

Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (INTERPOL) kaudu esitatud

vahistamistaotluse või Schengeni infosüsteemis oleva tagaotsimisteate alusel kinni pidades

enne Euroopa vahistamismääruse saabumist arvestatakse ka KrMS § 217 lõikes 10 sätestatut.

See tähendab, et Euroopa vahistamismääruse alusel isiku kinni pidamisel tagatakse talle KrMS

§ 217 lõikes 10 sätestatud teavitamisõigus, millest erandi tegemine on lubatud vaid KrMS §

217 lõike 10 neljandas lauses sätestatud juhul. Kuigi praktikas kohaldatakse ka Euroopa

vahistamismääruse menetluses KrMS § 217 lõigete 1 ja 8 alusel isiku kinnipidamisel sama

paragrahvi lõikes 10 sätestatud õigusi, tehakse eelnõuga sõnaselge viide lõikele 10. Nii viiakse

Eesti õigus kooskõlla direktiivi 2013/48/EL artikli 10 lõikest 3 tuleneva nõudega tagada ka

Euroopa vahistamismääruse menetluses direktiivi 2013/48/EL artikli 5 lõikes 3 sätestatud

erandi piiratud rakendamine. Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral täiendatakse vastavalt ka

justiitsministri 14. juuli 2014. a määruse nr 22 „Õiguste deklaratsiooni näidisvormi

kehtestamine“ lisa 2.

Eelnõu § 2 p 8 (KrMS § 499 lg 4 muutmine)

Eelnõuga täiendatakse KrMS § 499 lõiget 4, et tagada direktiivi 2013/48/EL artikli 10 lõikes 3

sätestatud nõuded. Direktiivi 2013/48/EL artikli 10 lõike 3 kohaselt tuleb direktiivi artiklites 4

(konfidentsiaalsus), 5 (õigus lasta kolmandat isikut vabaduse võtmisest teavitada), 6 (õigus

suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikutega), 7 (õigus suhelda konsulaarasutustega) ja

9 (loobumine) sätestatud õigusi kohaldada Euroopa vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ka

Euroopa vahistamismäärusega seotud menetlustes. Sama kehtib ka juhul, kui vastavalt artiklile

8 (ajutise erandi kohaldamise üldtingimused) kohaldatakse artikli 5 lõikes 3 ette nähtud ajutist

erandit vabaduse võtmisest kolmanda isiku teavitamise kohta.

Kehtivas KrMS-i loovutamismenetluse regulatsioonis ei ole nendele õigustele otsest viidet,

kuna KrMS-i süsteemsest ülesehitusest tulenevalt lähtutakse sellest, milline on KrMS-i kohaselt

isiku menetlusseisund. Loovutamismenetlust reguleerivate KrMS-i sätetega antakse Euroopa

vahistamismääruse alusel loovutatavale isikule selgelt kahtlustatava või süüdistatava ja

7

kinnipeetu menetlusseisund, mistõttu kohaldatakse KrMS-s sätestatud kahtlustatava ja

süüdistatava ning vangistusseaduses (VangS) sätestatud kinnipeetu õigusi ka Euroopa

vahistamismäärusega seotud menetlustes. Selguse huvides tehakse vastav ristviide ka KrMS §

499 lõikesse 4, kuhu lisatava lause kohaselt kohaldatakse isikule KrMS-s ja VangS-s

kahtlustatavale, süüdistatavale ja vahistatule sätestatud õigusi, kohustusi ja piiranguid.

Direktiivi 2013/48/EL artiklis 4 nähakse ette kaitsjaga suhtluse konfidentsiaalsuse

miinimumnõuded. KrMS § 34 lõike 1 punkti 4 kohaselt on kahtlustataval õigus kohtuda

kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta ning KrMS § 47 lõike 1 punkti 8 kohaselt on kaitsjal õigus

kohtuda kaitsealusega kõrvaliste isikute juuresolekuta, ilma et kohtumiste arv ja kestus oleks

piiratud, kui kohtumise kestus ei ole seadustikus sätestatud teisiti. Direktiivi artiklis 5

sätestatakse kahtlustatava või süüdistatava õigus lasta kolmandat isikut vabaduse võtmisest

teavitada ning artikkel 8 näeb ette artikli 5 lõikes 3 toodud erandite kohaldamise tingimused.

Artiklites 5 ja 8 sätestatu kohta tehakse eelnõuga viide ka KrMS § 499 lõigetes 1 ja 2. Direktiivi

artiklis 6 sätestatud õigus suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikutega on ette nähtud

VangS § 94 lõikes 1 ning artiklis 7 sätestatud õigus suhelda konsulaarasutusega on sätestatud

VangS § 94 lõikes 2.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga täiendatakse KarS ja KrMS regulatsiooni selleks, et tagada punktis 1.1 nimetatud

direktiivide ja raamotsuse kohaldamine.

6. Seaduse mõjud

Sihtrühm

Muudatuste sihtrühmad on eelkõige prokuratuur, kohtud ja isikud, kelle suhtes on esitatud

Euroopa vahistamismäärus, kes on vahistatud või kinni peetud, ning alaealisest kannatanud,

süüdistatavad või vahistatud. Mõju ulatus ja sagedus on väike, kuna eelnõuga tehtavad

muudatused ei muuda praktikas rakendatavat korda märkimisväärselt. Sellel põhjusel ei too

muudatused kaasa ka sotsiaalseid mõjusid. KarS muutmine ei too kaasa märkimisväärseid

mõjusid põhjusel, et erinevate KarS koosseisude rakendamisel on juba praegu võimalik

nimetatud arvutikuritegusid menetleda. Muudatuste tulemusena viiakse Eesti õigus kooskõlla

rahvusvaheliste nõuetega ning sellega ei kaasne ebasoovitava mõju riske.

6.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Kavandatava eelnõu seadusena jõustumisega kaasneb positiivne mõju riigi julgeolekule ja

välissuhetele, kuna Eesti õigus viiakse vastavusse rahvusvaheliste nõuetega. Kehtiva Euroopa

vahistamismääruse korra täpsustamine ja selgemaks muutmine võib kriminaalmenetlusalast

piiriülest koostööd muuta kiiremaks ja efektiivsemaks ja seeläbi positiivselt mõjutada

välissuhteid.

6.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

8

Eelnõuga kavandatavad muudatused ei too kaasa olulisi põhimõttelisi muudatusi

uurimisasutuste, prokuratuuri ja kohtute töökorralduses. KarS muudatus täpsustab § 2161

kohaldamisala. KrMS § 217 lõike 10, § 133 ja § 499 muudatuste puhul on tegemist eelkõige

täpsustustega, et viia KrMS sätted sõnaselgelt kooskõlla direktiivides 2013/48/EL ja

2016/800/EL sätestatuga. Seega ei kaasne nendega menetlejate jaoks ümberkorraldusi.

Kuigi KrMS § 34 muudatuse jõustumise järel on menetlejal edaspidi kohustus kahtlustatavale

ja süüdistatavale selgitada ka nende õigust saada teavet menetluse üldise käigu kohta, ei too

muudatus kaasa märkimisväärset töökoormuse kasvu. Edastatav teave on üldise iseloomuga

ning igapäevaselt kriminaalmenetlusega kokku puutuva menetleja jaoks lihtsasti kas või koha

peal selgitustega edasi antav. Siiski võib olla vajalik ametnike teavitamine muutunud õiguste

selgitamise korrast. Kuna tegemist on teabega, mis kirjeldab menetluse üldist käiku, võimaldab

see menetlejal arvesse võtta ka kriminaalmenetluse huvisid ega kohusta edastama sellist teavet,

mis võiks ohtu seada kriminaalmenetluse tõhusa läbiviimise.

KrMS § 275 lg 2 muudatus ei avalda märgatavat mõju asutuste töökoormusele, kuna alaealiste

vahistamine (eriti aga vahi all hoidmine kohtumenetluse ajal) on Eestis harvaesinev. 17.04.2025

seisuga oli Eesti vanglates kokku vahi all 6 alla 21-aastast isikut (eelduslikult kõik või enamus

neist kohtueelse menetluse staadiumis). Muudatus võib avaldada positiivset mõju nendel

üksikutel juhtudel, mil alaealine on kohtumenetluse ajal vahi all, kuna kohustab kohut vahistuse

jätkuvat põhjendatust sagedamini hindama.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Kuna eelnõuga ei planeerita põhimõttelisi erisusi võrreldes kehtiva korraga, ei kaasne

muudatustega eelduslikult kulude kasvu ega vähenemist. Samuti puudub alus arvata, et eelnõu

mõjutaks riigi tulusid.

8. Rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral on vaja muuta justiitsministri 14. juuli 2014. a määruse

nr 22 „Õiguste deklaratsiooni näidisvormi kehtestamine“ lisa 1, mida tuleb täiendada klausliga,

mille kohaselt on isikul õigus saada teavet menetluse üldise käigu kohta. Uusi rakendusakte

kehtestada ega olemasolevaid kehtetuks tunnistada ei ole vaja.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu muudatused jõustuvad üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele ning

arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu

Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru

Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile ja Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale.

Seletuskirja juurde on lisatud märkuste arvestamise ja mittearvestamise tabel.