2 (4)
Andmete edastamine ainuüksi (ilma tahteavalduse ehk taotluseta) ei saa algatada puude
raskusastme tuvastamise protseduuri, kuna puude raskusastme tuvastamise menetlus
algatatakse taotluse alusel (vt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2² lg 1). Nimetatud
sätte kohaselt aga tuleb välja, et andmete edastamisega algabki menetlus. Seletuskirja kohaselt
sätestatakse selle sättega KOV-i võimalus edastada lapsevanema või eestkostja nõusolekul
andmetöötluse teel automaatne taotlus SKA-le puude raskusastme tuvastamiseks lapse puhul,
kel on varajast sekkumist vajav seisund. Ehk seletuskirja põhjal võib siiski järeldada, et
seadusandja sooviks oli võimaldada KOV-il esitada ise taotlus.
Küsitavaks jääb ka see, kuidas juhul, kui KOV ise esitab SKA-le taotluse, toimub selliste
andmete edastamine, mille töötlemine on vajalik SKA-le puude raskusastme kohta otsuse
vastuvõtmiseks, kuid millised KOV-il puuduvad (KOV-il on seoses varajast sekkumist
vajavate seisunditega õigus töödelda ainult § 27² lg-s 3 loetletud andmed), nt terviseandmed
(puude raskusastme tuvastamise taotluse II osa).
LasteKS § 271 lg 1 planeeritava sõnastuse kohaselt teavitatakse abivajavast lapsest § 27
kohaselt, edastades vajalikus ulatuses teadaolevad andmed. Selgitame, et isikuandmete
töötlemise üldpõhimõtetega (isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikkel 5), eelkõige
eesmärgipärasusega ei ole kooskõlas sellise määratlemata õigusmõiste nagu „vajalikus
ulatuses“ kasutamine. Küsimuse seaduse tasandil reguleerimisega peaks juba seadusandja
poolt saama vastatud küsimus, millised on taotletava eesmägi suhtes vajalikud andmed, mida
edastada võib. Selle küsimuse vastuseta jätmine tekitab suure tõenäosusega olukorra, kus
andmete edastajad (kes viitad sätte kontekstis pole ka erialaspetsialistid) hindavad küsimust
liialt subjektiivselt, ilma erialaste teadmisteta ning edastavad põhjendamatult suure
andmekoosseisu.
Sama sätte lõige 2 lubab abivajavast lapsest teatanud isikule anda teavet juhtumimenetluse
alustamise ja menetlustoimingute kohta, kui see on vajalik lapse heaolu toetamiseks.
Siinkohal on sõna „teave“ liiga üldine ja jätab liiga laia kaalutlusruumi kellele ja mida
juhtumi kohta edastada. Sätet tuleks seega täpsustada ja anda indikatsioon, mis ulatuses teabe
andmine lubatud on.
2. Terviseandmete töötlemise eesmärk
Eelnõu § 342 reguleerib, kelle ja mis andmeid lapse abivajaduse hindamiseks töödeldakse.
Sätetest jääb mulje, et iga abivajava lapse teate saamine käivitab kogu lõigetes 2-4 toodud
andmekoosseisu kogumise. Iga juhtumi puhul, eriti kui abivajadus ei ole üldse selge, ei pruugi
olla vajalik ega proportsionaalne kogu andmekoosseisu koguma asuda. Lisaks jääb
selgusetuks, millist ringi mõeldakse lapse perekonna all (kas ka vanavanemaid, täiskasvanud
õde-vendi, tädi ja onu jms). Kuivõrd perekonna kohta kogutavate andmete hulk on suur ja
tundlik, tuleb kindlasti täpsustada, keda lapse perekonna all mõeldakse.
Täpsustamist vajab § 342 lg 3 punkti 3 sõnastus „lapsevanema seisund“ – mida selle all
mõeldakse.
Eelnõu §-s 343 ettenähtud õigus saada tervishoiuteenuseosutajalt teavet lapse, lapsevanema,
perekonna ja leibkonna liikme terviseandmete saamiseks on sõnastatud taaskord liiga üldiselt.
Kuivõrd terviseandmed on väga tundlikud ja tervishoiutöötajatel on saladuse hoidmise
kohustus, tuleks selleks, et vältida mh ka inimeste hirmu arstile pöördumiseks, siiski
täpsustada, millistel juhtumitel on terviseandmete küsimine põhjendatud (eelkõige muude kui
lapse ja lapsevanema puhul). Tuleb arvestada, et tervishoiuteenuse osutajal ei ole võimalik
objektiivselt kontrollida, kas andmeid küsitakse lapse abivajaduse hindamiseks ja sobiva abi