Vastuskiri

Paldiski mnt 81, 10614 Tallinn telefon +372 794 3500 registrikood 70008799

Paju 2, 50603 Tartu e-post: [email protected] KMKN EE101339803

Akadeemia 2, 80011 Pärnu www.terviseamet.ee EE891010220034796011

Kalevi 10, 30322 Kohtla-Järve viitenumber 2800048574

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

Teie 02.06.2025 nr 1.2-1/1513-1

Meie 07.07.2025 nr 1.2-1/25/4636-2

Terviseameti kommentaarid

nakkushaiguste ennetamise ja tõrje

seaduse väljatöötamiskavatsusele

Lugupeetud sotsiaalminister

Kehtiv nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS) ei vasta enam rahvusvahelistele

soovitustele ega tugine tänapäevastele teadmistele terviseohtude ennetamisest. Viimastel

aastatel on esile kerkinud olulised kitsaskohad, sealhulgas ebapiisav rollide ja vastutuse jaotus,

puudulikud koostöömehhanismid ning ebamäärased alused erakorraliste olukordade

käsitlemiseks, mis on otseselt puudutanud ja sageli ka takistanud Terviseameti tööd

nakkushaiguste valdkonna pädeva asutusena.

Olulised puudused kehtivas seaduses puudutavad seiret, nakkushaiguste ennetus- ja

tõrjemeetmete rakendamist ja nende eest vastutavate osapoolte määratlemist. Samuti on oluline

sätestada, millistel tingimustel ja millise protsessi alusel tohib rakendada konkreetseid

meetmeid, et vältida erinevate tõlgenduste ja viivituste tekkimist kriisiolukordades.

Allpooltoodud ettepanekutes ja märkustes oleme toonud välja kitsaskohti ning teemasid mitte

ainult NETS väljatöötamiskavatsuse, vaid ka uue NETS eelnõu koostamise valguses.

Järgnevalt esitame Terviseameti kommentaarid:

1. VTK 1. peatükist „Lahendatavad probleemid“ on puudu nakkushaiguste seire ja

seonduvate probleemide lahendamine, mis puudutab õiguslikke aluseid andmete

edastamiseks ja andmetöötluseks. Osaliselt on andmevahetuse probleeme kajastatud

infektsioonikontrolli punkti all, kuid küsimus ja probleemistik on laiem ning

andmevahetust puudutavad nõuded, andmekoosseisud ja õigused tuleks tervikuna üle

vaadata. Seire on aluseks tõrjemeetmetele, võimaldab ohte varakult tuvastada,

korraldada ennetust ja kommunikatsiooni, immuniseerimist jne. Seire mõiste hõlmab

epidemioloogiliste ja laboratoorsete andmete pidevat kogumist, analüüsi ja

tõlgendamist, et tuvastada nakkushaiguste levik ja teha kindlaks nakkustekitajate

omadused. NETS VTKs peaks seega olla suurem fookus nakkushaiguste seirel.

Nakkushaiguste seire ja andmete edastamine peaks hõlmama nakkushaigustega seotud

2(11)

mõistete ja klassifikatsioonide täpsustamist, nakkushaiguste diagnostika ja ravi

korraldamisega seotud sätteid (sh testimist nakkushaiguste osas), teavitamissüsteemide

korraldust nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil (sh ka nakkushaiguste register),

aruandlust, statistikat ning uuringute (sh seroepidemioloogiliste) läbiviimist:

1.1.Seadus peaks sätestama selged andmeedastuskohustused (sh tingimused ja kanalid)

Terviseametile, TTOdele ja laboritele ning reguleerima selgemalt andmeedastuse

rahvusvahelistele partneritele (nt ECDC, WHO). Praegu on nakkushaiguste

andmeedastus reguleeritud mitmes erinevas õigusaktis, kuid see ei ole süsteemselt ja

selgelt koordineeritud ühe tervikliku raamistikuna, eriti seoses rahvusvaheliste

kohustustega (nt ECDC, WHO, IHR jne);

1.2.Samuti peab seadus looma selged ja tasakaalustatud alused nakkushaiguste seires ja

tõrjes kasutatavate isikuandmete kogumiseks, töötlemiseks ja edastamiseks. On oluline

määratleda, milliseid andmeid on lubatud töödelda rahvatervise eesmärgil (nt

terviseandmed, laboritulemused, kontaktandmed) ning millistele osapooltele ja millisel

eesmärgil neid edastatakse. Samuti tuleb üle vaadata erinevate asutuste ja

organisatsioonide teavituskohustused (nt Terviseamet, PTA, LABRIS) puhangute

õigeaegse tuvastamise jaoks, tõrjemeetmete rakendamiseks, rahvusvaheliseks koostööks

ja „Üks tervis“ põhimõtte järgimise tagamiseks;

1.3.Tuleks sätestada regulatsioonid andmekvaliteedi, andmetüüpide, andmete edastamise

sageduse ja formaadi osas koos tehniliste nõuete ja edastuskanalitega. Edastatavad

andmed tuleks standardiseerida ja kehtestada kvaliteedinõuded: Ühtlustada andmete

formaate ning kehtestada selged kvaliteedinõuded, et vältida andmete lünklikkust ja

ebakõlasid. Kohustuslik andmete standardiseerimine ja esitamine: Sätestada kõigile

tervishoiuteenuse osutajatele kohustus esitada seireks vajalikke andmeid ühtses,

masinloetavas formaadis ja operatiivselt;

1.4. Eriti oluline on reguleerida olukordi, kus tuleb teha kiireid otsuseid (nt nakkushaiguste

leviku piiramise meetmete rakendamiseks) – nende toimingute seaduslikkuse ja

proportsionaalsuse kriteeriumid tuleb seaduses täpsustada. Kehtestada selged reeglid,

mis ühelt poolt võimaldavad tõhusat seiret, võimaldades paindlikumat andmete

kättesaadavust vastavalt Terviseameti ohuhinnangule ja vajadusele, kuid teiselt poolt

tagavad isikuandmete kaitse ja kasutamise ainult sihipäraselt.

1.5.Terviseameti volituste laiendamine andmete kogumisel: anda Terviseametile selged ja

kaalukad õigused nõuda ja saada rahvatervise ohu hindamiseks ja maandamiseks

vajalikke andmeid.

1.6. Samuti tuleb tagada, et andmete töötlemine vastab isikuandmete kaitse üldmäärusele

(GDPR), võimaldades samas tervishoiuasutustel ja Terviseametil kiiret tegutsemist

rahvatervise kaitsel, mille eelduseks on kvaliteetne, õigeaegne ja asjakohane

seireandmestik;

1.7.Vajalik on tagada selge ja jätkusuutlik rahastus seiresüsteemidele ja IT-lahendustele. See

on üheks takistuseks olnud terviklike seiresüsteemide arendamisel;

1.8. Sätestada põhimõtted, kuidas ja millistel alustel kogutud andmeid kasutatakse ja

avalikustatakse, et suurendada ühiskondlikku usaldust;

1.9.Eesti on seotud mitmete rahvusvaheliste lepingute ja õigusaktidega, mis nõuavad

suutlikkust tuvastada, teavitada ja tõrjuda rahvatervise ohte rahvusvahelisel tasandil.

Arvesse tuleb võtta ka Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelistest tervise-

eeskirjadest (IHR) tulenevaid kohustusi, sealhulgas valmisolekut ja reageerimist

pandeemiatele, zoonootilistele nakkustele ning piiriülestele terviseohtudele. Olulisemad

3(11)

regulatsioonid on EL-i määrus 2022/2371 tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja

ECDC (Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskus) mandaat ja otsused.

Praegune NETS ei ole täielikus kooskõlas EL-i uue, oluliselt tugevdatud

tervisejulgeoleku raamistikuga. See raamistik nõuab liikmesriikidelt palju võimekamaid

ja integreeritumaid seiresüsteeme, mis suudaksid pakkuda ECDC-le kvaliteetseid ja

võrreldavaid andmeid peaaegu reaalajas. Eesti praegune killustunud süsteem ei vasta

nendele ootustele.

1.10. EL-i määruse 2022/2371 („Cross-border threats to health“) kontekstis saab piiriüleste

nakkushaiguste leviku tõkestamiseks välja tuua järgmised olulised aspektid, mida tuleks

rõhutada ka uue NETS-i koostamisel:

 Uus NETS peab olema peamine siseriiklik instrument, mis rakendab EL-i

määruse 2022/2371 nõudeid. See hõlmab integreeritud seiresüsteemide loomist,

mis jälgivad nii nakkushaigusi, mikroobide resistentsust kui ka

tervishoiusüsteemi võimekust;

 Selgelt sätestada rahvusvaheliste teavituste esitamise kord, vastutavad osapooled

ja andmetüübid. Seaduse tasandil tuleb sätestada kohustus kasutada

rahvusvaheliselt kokkulepitud andmestandardeid ja haigusjuhtude definitsioone,

et tagada Eesti andmete kvaliteet ja võrreldavus EL-i tasandil;

 Seaduses (või volitusnormis) sätestada, et nakkushaiguste ametlikud

definitsioonid ja loetelud lähtuvad EL õigusest. Näiteks viidata, et ministri

määrusega kehtestatud haigusjuhtude nimekirja ja definitsioone uuendatakse

vastavalt Euroopa Komisjoni otsusele 2018/945 (ja selle tulevastele

versioonidele). Samuti anda Terviseametile õigus võtta ajutiselt kasutusele

ECDC/WHO uus juhtumimääratlus kohe, kui ilmneb uus oht (ilma aeganõudva

määruse muutmise protsessita);

 Määratleda hädaolukorra korral rakendatavad meetmed, mida saab kiiresti

kasutusele võtta, toetudes seireinfole (sarnaselt EL määrusele 2022/2371).

1.11.Õigusruumis tuleks selgemini määratleda ka Terviseameti labori roll nakkushaiguste

seires ja tagada vajalikud õiguslikud alused ka laborile proovide kogumiseks,

seireandmete edastamiseks ja töötlemiseks. Samuti kirjeldada labori roll

tõrjetegevustes- nakkushaigusjuhtumite õigeaegse tuvastamise ja kinnitamise osas, sh

uute ja taasilmunud tekitajate tuvastamisel. Samuti tuleks selgemalt defineerida ka

Terviseameti ülesanded, õigused ja kohustused üldisemalt nii nakkushaiguste seire kui

ka tõrje korraldamisel, sh õigus koguda andmeid erinevatelt osapooltelt.

1.12.Kehtestada selge vastutuse hierarhia. Terviseamet peaks olema selgelt defineeritud kui

riiklik kompetentsikeskus (nagu THL Soome seadusandluses), mis tegeleb seire,

analüüsi, riskihindamise, tõrje ja strateegilise juhendamisega.

1.13. Uues NETSis tuleks sätestada reoveeseire ja genoomse seire süsteemne rakendamine:

sätestada reoveeseire ja viiruste genoomseire kui püsivad ja riiklikult rahastatud

seiremeetodid ning defineerida nende rakendamise põhimõtted ja osapoolte

kohustused;

1.14. Luua valmisolek uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks: luua paindlik õigusraamistik,

mis võimaldab tulevikus kiiresti ja lihtsalt integreerida seiresüsteemi uusi tehnoloogilisi

lahendusi (nt digitaalsed kontaktijälgimise rakendused, suurandmete analüüs);

4(11)

1.15.Tervikliku ohupildi loomine: Sätestada põhimõte, et nakkusohule reageerimisel tuleb

koguda ja analüüsida lisaks nakkusnäitajatele andmeid ka tervishoiusüsteemi koormuse

(nt haiglaravi, intensiivravi voodikohtade täituvus), elanikkonna käitumise ja

immuunsuse taseme kohta ning tagada vajalikud õiguslikud alused andmete

kogumiseks ja töötlemiseks;

1.16.Teadlastele tuleks lihtsustada ligipääsu nakkushaiguste seireandmetele. Koostöös

Andmekaitse Inspektsiooniga võiks luua selge ja turvalise korra (nn safe haven), mis

võimaldab teadlastele juurdepääsu anonümiseeritud andmetele rahvatervise uuringute

tegemiseks, kooskõlas rahvatervishoiu seaduse teaduspõhisuse põhimõttega;

1.17.Andmeanalüüsi ja prognoosimise kohustus: Sätestada riigile kohustus arendada ja ülal

pidada piisavat andmeanalüütilist ja prognoosivõimekust Terviseametis ja kaasatud

teadusasutustes;

1.18.Täpsustada tuleks kommunikatsiooni ja elanikkonna teavitamise põhimõtteid:

Sätestada selged reeglid, kuidas ja millist infot seiretulemuste kohta elanikkonnale

kommunikeeritakse, et tagada läbipaistvus, usaldus ja vältida paanikat, mis on

kooskõlas rahvatervishoiu seaduse elanikkonna kaasamise ja teadlikkuse tõstmise

eesmärkidega;

1.19.Andmete reaalajas või peaaegu reaalajas kättesaadavuse tagamine: luua õiguslikud

alused ja tehnilised eeldused, et andmed nakkusjuhtumitest, haiglaravist ja testimisest

jõuaksid Terviseametisse senisest oluliselt kiiremini, et nakkusjuhtumitele

reageerimine ja nende leviku piiramine ei takerduks tehniliste või õiguslike takistuste

taha;

1.20.Erinevate andmeallikate parem integreerimine: Sätestada selgemad alused ja

kohustused erinevate andmekogude (nt tervise infosüsteem, haiglate infosüsteemid,

laborite andmed ja teised, sh riiklikud andmekogud) koostalitlusvõimeks, et luua

terviklikum pilt epidemioloogilisest olukorrast;

1.21.Teaduspõhise analüüsi ja prognoosivõimekuse arendamine: Luua paremad võimalused

teadlaste ja andmeanalüütikute kaasamiseks epidemioloogiliste andmete analüüsi ja

prognoosimudeliteni. See hõlmab ka õiguslikke aluseid andmete turvaliseks

kasutamiseks teadustöös.

2. VTK peatüki nr 1 punkti 1 pealkirjaks on immuniseerimisega hõlmatus, samas on välja

toodud immuniseerimise korraldamisega seotud peamised probleemkohad

2.1. Olulised probleemkohad immuniseerimise valdkonnas on aga kirjeldamata, nimelt:

 Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni koordineerib Eestis Sotsiaalministeerium,

samas soovitab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), et sellised

vaktsineerimissoovitusi andvad riiklikud ekspertkomisjonid (NITAG) oleksid

eraldiseisvad ja sõltumatud riigiasutustest. Tänase korralduse juures on oht

ekspertkomisjoni soovituste politiseerimiseks või poliitiliseks surveks või liigseks

arvestamiseks korralduslike küsimustega, mis ei peaks olema ekspertkomisjoni

ekspertide, vaid immuniseerimist korraldavate riigiasutuste ülesandeks;

 Immuniseerimise korraldamise nõuded on killustatud erinevate õigusaktide vahel, st

puudub üks õigusakt, mis valdkonda reguleeriks. Nt külmahela nõuded ja selle

järgmise järelevalve;

 Praeguse seisuga on immuniseerimise valdkonnas ülesanded jagatud erinevate

asutuste vahel. Uues NETSis tuleks selgemini sätestada iga asutuse roll ja vastutus,

5(11)

samuti epideemiate ja puhangute korral. Täpsustada tuleks vaktsiinide hankimise ja

rahastamise mehhanisme, sh puhangute, epideemiate ja pandeemiate korral ning

määratleda selgem vastutus ja riigi roll ka immuniseerimiskava väliste

vaktsineerimiste puhul. Sh, kes vastutab selle eest, et Eesti turul oleks vajalikud

vaktsiinid kättesaadavad;

 Kehtiva NETSi alusel vastutab perearst oma nimistu patsientide vaktsineerimise eest

immuniseerimiskava raames, kuid selle rakendamise mehhanismid on puudulikud –

vaktsineerijate rahastamise süsteem ja kvaliteedisüsteem vajavad kaasajastamist - nt

immuniseerimist võiks tasustada TISi esitatud immuniseerimisteatise eest, mitte

Tervisekassale esitatud raviarve alusel. Samuti võiks perearsti kvaliteedisüsteemi

täiendada lisaindikaatoritega, mis aitaks hõlmatust parandada: DTaP-IPV5 7-

aastastel, dT täiskasvanutel, riskirühmade vaktsineerimine gripi, pneumokoki,

meningokoki vastu jne);

 Täpsustada võiks ka õdede vastutust ja pädevust iseseisval vaktsineerimiste

läbiviimisel ning tagada kooskõla teiste seaduste ja määrustega (nt TTKS ja

õendusmäärus), sh millistel hetkel on või ei ole vajalik arsti kaasamine

vaktsineerimise läbiviimisesse;

 Vaktsineerimisteenuse kättesaadavus ei ole Eestis niivõrd suur probleem, kuivõrd

probleemiks on vaktsineerimise nõustamise kättesaadavus esmatasandil ja

perearstide kättesaadavus.

2.2.Immuniseerimise valdkonna mitteregulatiivsete lahendusvariantide hulka võiks lisada

ka vaktsineerimiste meeldetuletuste süsteemi loomise ja telefonikonsultatsiooni

võimaluse lisamise elanikkonnale;

2.3.Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni rolli täpsustamisel tuleks silmas pidada, et uus

roll ei dubleeriks Terviseameti põhiülesandeid ega pädevust, nt nakkushaiguste leviku ja

riskide hindamisel ja vaktsineerimisvajaduse hindamisel puhangute korral. Komisjoni

roll ja töökorraldus kriisi või pandeemia ajal tuleb hoolikalt läbi mõtelda, et

ekspertkomisjoni eksperte ei pandaks rolli või võtma vastu otsuseid, mis ei ole nende

pädevuses;

2.4. Sätestada selgemalt tervishoiu- ja hoolekandetöötajate vaktsineerimisega seotud

küsimused, et kaitsta kõige haavatavamaid patsiente (nt hooldekodude elanikud) ning

tagada tervishoiu- ja hoolekandeasutuste toimepidevus.

3. Infektsioonikontrolli nõuete rakendamine ja tervishoiutekkeliste nakkuste levik

3.1.Teeme ettepaneku sõnastada ümber punkt: „Mikroobide resistentsuse ohjamine ja

infektsioonikontrolli tõhustamine“. Eesmärk on tagada tõhus ja koordineeritud riiklik

tegevus mikroobide resistentsuse leviku ohjamisel, integreerides kõikehõlmavalt "Üks

Tervis" (One Health) põhimõtte, mis hõlmab inimeste, loomade ja keskkonna tervise

lahutamatut seost. Samuti tõhustada infektsioonikontrolli (IK) nõuete rakendamist

tervishoiuteenuse osutamisel, et vähendada tervishoiuteenustega seotud infektsioonide

(HAI) esinemissagedust ja nende süvenevat mõju patsientidele, tervishoiutöötajatele

ning kogu ühiskonnale. Infektsioonikontrolli mõiste kui selline on laiem kui ainult

resistentsete haigustekitajate leviku piiramine ja ennetamine, vaid laieneb kõigile

tervishoiuga seotud nakkustele, sh gripile, COVID-19 jt-le;

3.2.Seadusandlus peab kindlustama õigusalused süsteemse ja tõhusa AMR-i ja

tervishoiuteenustega seotud infektsioonide seireprogrammi korraldamiseks. See hõlmab

6(11)

vajalike andmete kogumist, analüüsimist ja süstematiseerimist, lähtudes

rahvusvaheliselt tunnustatud protokollidest, eelkõige ECDC väljatöötatud standarditest

ning siseriiklikult täpsustatud juhistest. Andmekogumine peab toimuma täielikus

kooskõlas GDPR määrusega, tagades andmete turvalisuse ja privaatsuse, kuid

võimaldades Terviseametil õigeaegselt ja põhjendatult koguda vajalikke andmeid;

3.3. Seireprogrammi toimimiseks ja andmete usaldusväärsuse tagamiseks peab olema

tagatud ja riiklikult rahastatud jätkusuutlik ja kaasaegne laboratoorne, kaasa arvatud

referentlabori tugi, mis suudab pakkuda kaasaegseid ja kiireid diagnostikalahendusi nii

AMR-i kui ka HAI tuvastamisel ja puhangutele reageerimisel. See hõlmab ka genoomse

järjestuse kindlakstegemiseks vajalike meetodite jätkusuutliku rahastuse tagamist;

3.4. On hädavajalik kaasajastada infektsioonikontrolli nõudeid ja nende rakendusala ning

luua IK nõuete rakendamise hindamismehhanism. Senine fookus ainult haiglavõrgu

arengukava (HVA) haiglatele on ebapiisav- infektsioonikontrolli süsteem peab hõlmama

tervishoiuteenuse osutajaid tervikuna, kaasa arvatud esmatasandi tervishoidu, eriarstiabi

ning hoolekandeasutusi. See tagab süsteemse lähenemise nakkushaiguste leviku

piiramisele kogu ühiskonnas, arvestades patsienditeekonna ja hooldusahelate

terviklikkust;

3.5. Selleks, et infektsioonikontroll oleks tõeliselt efektiivne, on kriitiliselt oluline luua selge

rollide jaotus ja vastutusstruktuur erinevatel tasanditel, sh valdkondade üleselt,

täpsustades muuhulgas teavituskohustused ja hõlbustades valdkondade ülest koostööd.

Seadusandlus peaks muuhulgas täpselt määratlema, kuidas, kes ja mis mahus kontrollib

asutuste vastavust infektsioonikontrolli nõuetele. See hõlmab nii järelevalveasutuste

volitusi kui ka iga tervishoiu- ja hoolekandeasutuse enda vastutust ja

aruandluskohustust;

3.6.Infektsioonikontrolli nõuete rakendamise ja tervishoiutekkeliste nakkuste leviku osas on

oluline rakendada ka mainitud mitteregulatiivseid lahendusi. Näiteks on haiglate

infektsioonikontrolli teenistuste ja infektsioonhaiguste arstide poolt välja toodud, et

tõsine puudus on riiklikest juhenditest (hetkel kehtiva seadusandluse järgi peab igal

haiglal olema oma juhendid). See aga eeldab jätkusuutliku rahastuse ja

koordineerimismehhanismi olemasolu;

3.7.Tervitame, et välja on toodud teavitamiskohustuste ja andmevahetuse kordade

täpsustamine. Seireks vajalike andmete olemasolu on eelduseks tervikliku seiresüsteemi

toimimise jaoks. Samuti tuleks tagada vajalikud õiguslikud alused ECDC ja WHO

seiresüsteemides osalemiseks ja andmete kogumine erinevate seireuuringute raames (nt

ECDC hetkleviuuring jm), samuti õigus seostada omavahel laboriandmeid ja kliinilisi

andmeid ning Terviseameti labori roll AMR seires. Samuti on vajalik tervikliku

seiresüsteemi jaoks tagada vajalike tehniliste lahenduste olemasolu ja rahastus nende

arendamiseks;

3.8.Infektsioonikontrolli tõhustamisega seotud tegevused, sealhulgas kaasaegsete juhendite

ja protokollide väljatöötamine, tervishoiutöötajate süsteemne koolitamine ja teavitustöö,

vajavad jätkusuutliku ja sihtotstarbelise rahastuse mehhanismi olemasolu riigieelarves.

Infektsioonikontrolli investeerimine on investeering rahvatervisesse, säästes pikemas

perspektiivis nii inimelusid kui ka tervishoiusüsteemi ressursse, vältides kulukaid

raviperioode ja haiguspuhanguid;

3.9.Mõjude osas on VTK-s välja toodud, et „Muudatuste jõustumisel säilib Terviseametile

järelevalve funktsioon, kuid seoses järelevalve protsessi muutumise ning uute

järelevalvatavate asutuste lisandumisel on mõju asutuse töökoormusele. Avalduv mõju

on väheoluline.“

7(11)

Juhime tähelepanu, et täna Terviseameti poolt infektsioonikontrolli nõuete täitmise üle otseselt

järelevalvet ei teostata. Hetkel kehtivas NETSis on haiglatele kohustuseks kooskõlastada

juhised. Kui uue NETSiga täpsustuvad ja uuendatakse infektsioonikontrolli nõuded ja laieneb

asutuste ring, kellele need kehtivad, siis võib eeldada suuremat töökoormuse tõusu, mis võib

avaldada ka eelarvelist mõju. Teisalt tegeleb Terviseamet tervishoiutekkeliste nakkuste ja AMR

tekitajate seirega, osaleb rahvusvahelistes seirevõrgustikes, koostab AMR inimtervise

tegevuskava ja koordineerib ka juhendite koostamist. Seega ei saa öelda, et Terviseameti roll

piirdub selles valdkonnas vaid järelevalvega. Kuna tegu on kasvava tähtsusega teemaga, mis on

seotud ka tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutusega, siis võivad sellega kaasneda ka

täiendavad eelarvevajadused.

4. Piiriüleste liikumistega seotud nakkushaigustesse nakatumise punkt vajab VTKs täiendamist

4.1.Võiks täpsustada, millistest nakkushaigustest on antud punktis jutt (a`la epideemilise või

pandeemilise potentsiaaliga nakkushaigused vms) – piiride üleselt võib inimeste

liikumise või migratsiooni kaudu levida ka nt HIV ja teised sugulisel teel levivad

nakkushaigused. Ilmselt ei ole neid siiski antud punkti all mõeldud;

4.2.Antud teema osas tuleks arvestada IHRist tulenevaid nõuded ja nende rakendamist.

Samuti tuleks uuesti sätestada Terviseameti roll rahvusvaheliste tervise-eeskirjade

kontaktpunktina. Kui on soov seoses IHRi muudatustega anda Terviseametile vastutust

juurde ja määrata Terviseamet uue IHRi järgi IHR rahvuslikuks asutuseks (IHR National

Authority), siis tuleks ka see vastutus ja õigused uues NETSis ära reguleerida, hinnates

ühtlasi võimalikku töökoormuse kasvu ja kaasnevaid ressursivajadusi. Samuti peavad

olema täpsustatud erinevate osapoolte vastutused ja kohustused seoses IHR

rakendamisega haldusalade üleselt;

4.3.VTK ettepanekute eesmärki nr 4 võiks täpsustada: Vähendada piiriüleste liikumistega

seotud nakkushaigustesse nakatumist ja vältida nende kohalikku levikut. Oluline on

sissetoodud nakkusjuhtumid võimalikult kiiresti lokaliseerida ja vältida nende edasist

levikut riigisiseselt;

4.4.Rahvusvahelise andmevahetuse tõhustamine: tagada, et Eesti seadusandlus oleks

kooskõlas rahvusvaheliste (nt WHO, ECDC) nõuete ja parimate tavadega ning

võimaldaks kiiret ja tõhusat andmevahetust piiriüleste terviseohtude korral;

4.5.Piiril rakendatavad meetmed (nt tervisedeklaratsioonid, kontroll) on hetkel eraldiseisev

tegevus. Nende käigus kogutud andmed ei pruugi olla süsteemselt ja reaalajas

integreeritud riikliku seiresüsteemiga, mis raskendab sissetoodud haigusjuhtude

jälgimist ja kontaktsete tuvastamist riigi sees. Uus NETS võiks regulatsiooniga toetada

andmete integreerimist. Sätestada selge kohustus ja töötada välja tehniline lahendus piiril

kogutavate andmete (koostöös PPA ja teiste asutustega) automaatseks edastamiseks

Terviseametile.

5. Nakkushaiguste suhtes läbiviidav tervisekontroll

5.1.Nakkushaiguste suhtes läbiviidavate tervisekontrollide osas täpsustame, et järelevalvet

tervisetõendite üle nakkushaiguste suhtes teeb kehtiva õigusruumi järgi järelevalvet ka

Põllumajandus- ja Toiduamet (toidukäitlejad ja loomapidajad);

8(11)

5.2.TTOS paneb tööandjale kohustuse tagada ohutu töökeskkond, sh kaitse bioloogiliste

ohutegurite eest. Probleem on aga selles, et info töökeskkonnas toimuvast haiguspuhangust

ei pruugi süsteemselt ja kiiresti jõuda Terviseametisse. Tööandja teavitab tööinspektsiooni

või töötervishoiuarsti, kuid puudub selge, kohustuslik ja standardiseeritud kanal info

edastamiseks riiklikku epidemioloogilisse seiresüsteemi.

Uues NETSis tuleks:

 Sätestada selge ja otsene kohustus tööandjale või töötervishoiuarstile teavitada

Terviseametit kindlatele kriteeriumitele vastava (nt teatud arv haigestunuid lühikese aja

jooksul) nakkushaiguse kahtlusest või puhangust;

 Täpsustada rollijaotust ja vastutust Terviseameti, Tööinspektsiooni ja tööandjate vahel

puhangute ja nakkusjuhtumite uurimisel ning tõrjemeetmete rakendamisel.

6. Nakkusohtliku materjali käitlemise kord ja ohutusnõuded

6.1. Kehtiva seaduse kohaselt on nakkusohtliku materjali käitlemine nakkusohtliku materjali

proovi võtmine, vedu, töötlemine, uurimine, säilitamine ja kahjutustamine (NETS § 30 lg

2).

Praegu antakse nakkusohtliku materjali käitlemise lube välja laboritele, kes ise üldjuhul

nakkusohtliku materjali veoga ei tegele, samuti toimub selle materjali kahjutustamine

erinevates laborites erineval määral ja selle töö eest vastutab tihti jäätmekäitlusfirma, kellele

samuti nakkusohtliku materjali käitlemise lube pole välja antud. Seega on need tegevused

käitlemise lubade vaatest hetkeseisuga välja jäänud. Üheks võimaluseks oleks nt käitlemise

definitsiooni täpsustamine selliselt, et see sobiks peamiselt laboritele või alternatiivina

nõuda nakkusohtliku materjali käitlemise luba ka nt transporti teostavatelt ettevõtetelt ja

jäätmekäitlejatelt.

Täpsustada saaks nt nõudeid nakkusohtliku materjali pakendamisele viisil, et see ei põhjusta

ohtu ja selle nakkusrisk on minimaalne. Sellisel juhul võiks nõuded nakkusohtliku materjali

veole olla seotud materjali pakendamise nõuetega (sätestades muuhulgas pakendamise ja

veo eest vastutaja). Hetkel kehtivas NETS-is ei ole nakkusohtliku materjali veo nõudeid

reguleeritud.

6.2. NETS § 30 lg 6 alusel peab nakkusohtliku materjali uurimise eest vastutav laboritöötaja

olema arsti- või bioloogikutsega isik. Arusaam bioloogi kutsest on hetkeseisuga

ebamäärane, millist haridust see täpsemalt kirjeldab (nt mis astme haridust jms). Praeguses

haridussüsteemis on erinevaid kombineeritud õppekavasid, nt geenitehnoloogia,

bioorgaaniline keemia v molekulaartehnoloogia vm eriala, mis annab piisava pädevuse

laboritöö juhtimiseks, kuid need ei pruugi olla bioloogia õppekava erialad. Vajaliku kutse

määratlus võiks jääda lahtiseks, nt nimetades, haridus ja ettevalmistus peavad olema labori

töö juhtimiseks piisavad;

6.3. Nakkusohtliku materjali loa taotlemisega võiks laboritele kaasneda kohustus anda

bioohutuse tõhustamise vaates ülevaade ka laboris hoiustatavatest patogeenidest ja nende

kogustest. Hetkel puudub riigil igasugune ülevaade, millist nakkusohtlikku materjali laborid

9(11)

hoiustavad, sh biopangad jm. Samuti pole Terviseametil täna õigust nõuda teistelt laboritelt

mõne patogeeni mittesäilitamist või hävitamist.

7. Laboratoorsete uuringute kvaliteet ja ohutus

7.1.VTK 1. peatüki punktis 7.1. jääb ebaselgeks, milliseid tegevuslube on antud punktis

mõeldud, st kas viidatakse nakkusohtliku materjali käitlemise lubade väljastamist, mis on

kajastatud juba punktis 6 või meditsiinilaborite nõudeid TTKSi alusel;

7.2.Uues NETSis tuleks selgemalt defineerida ja kirjeldada referentteenus ja selle olemus. VTKs

on mainimata referentteenuse peamine eesmärk, roll nakkushaiguste seires ning meetodite

kasutamine, mis ei oma diagnostilist tähtsust, aga on üliolulised puhangute (sh

rahvusvaheliste puhangute) tuvastamisel, AMR seires jne. Samuti tuleks sätestada laboritele

kohustus edastada referentlaborile proove analüüsimiseks. Hetkel on proovide saatmine

referentlaborile analüüsimiseks vabatahtlik, mistõttu on vajalike proovide kättesaamine

olnud referentlabori jaoks mõnikord raskendatud. Samuti tuleks üle vaadata ja uuendada

referentlabori ülesanded ja rahastusloogika. Arvestades pidevalt muutuvat ja arenevat

nakkushaiguste maailma ja ajas uuenevaid soovitusi, on pidev vajadus ka metoodikate

arendamiseks ja seadmepargi täiendamiseks ning see eeldab ka rahastuse paindlikkust;

7.3.Tagada tuleks vajalikud õiguslikud alused Terviseameti laborile proovide kogumiseks,

andmete töötlemiseks ja teatud andmete edastamiseks TISi;

7.4.Uues NETSis võiks sisalduda:

- Viide laborite kvaliteedinõuete järgimise kohustusele, sh:

 Laborite akrediteerimine (nt ISO või muu vastav standard);

 Osalemine kvaliteedikontrolli programmides;

 Töökorraldus, mis võimaldab kriisiolukorras kiiret proovivõttu ja tulemuste

edastamist;

 Kohustus kasutada valideeritud meetodeid.

- Koostöö ja andmeedastusprotokollid:

 Kohustus edastada tulemusi kiiresti vastavatele asutustele (nt Terviseamet, ECDC);

 Võimalus kasutada laborite andmeid rahvatervise seireks ja reageerimiseks. See loob

võimaluse kasutada laboriandmeid usaldusväärse alusena haiguste leviku

jälgimiseks, trendide hindamiseks ja kiireks reageerimiseks võimalikele

puhangutele. Oluline on, et laboriuuringuteks kasutatavad metoodikad, protokollid

ja kvaliteedisüsteemid (nt valideeritud meetodid, standardprotseduurid,

akrediteering vm) oleksid rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Laborid peaksid edastama

andmeid standardiseeritud vormingus– ainult siis on need kasutatavad seireks ja

reageerimiseks;

- Bioohutuse ja -turvalisuse nõuded:

 Eriti oluline zoonooside, kõrgpatogeensete viiruste (nt HPAI, MERS-CoV) puhul;

 Hinnata õigusruumi täiendamise vajadust seoses bioohutuse ja -turvalisuse nõuetega

ja nende järgimise järelevalvega.

8. Epideemia või pandeemia korral meetmete rakendamine

8.1. Seire tulemuste alusel tuleb kehtestada selged mehhanismid, kuidas tehakse otsuseid

ennetus- või tõrjemeetmete (nt reisimispiirangute või hoolekandeasutuste

külastuspiirangute, vaktsineerimiskampaaniate) rakendamiseks.

10(11)

COVID-19 kriis näitas, et kehtiv õiguslik raamistik ei sisalda läbipaistvat ja

prognoositavat mehhanismi, kuidas epidemioloogilise info põhjal tehakse otsuseid nt

piirangute rakendamise kohta. Näiteks Soome nakkushaiguste seadus (§ 6 ja § 48–52)

määratleb, et ennetus- ja tõrjemeetmeid võib rakendada "epidemioloogilise hinnangu"

põhjal, kusjuures vastutavate asutuste (nt THL – Tervise ja Heaolu Instituut) roll on

selgelt defineeritud. Otsused baseeruvad eri tasandi seire (sh labor, haiglad,

kogukonnapõhine järelevalve) tulemustel.

8.2. Uue NETS-i koostamisel võiks kaaluda järgmist:

 Sätestada selged kriteeriumid, mille alusel on võimalik rakendada rangemaid (sh

eriolukorra) meetmeid (sarnaselt EL tasandi seirelävenditele). Nt gripi hooajalisuse

kriteeriumid: intensiivsus ja aktiivsus, COVID-19 kriteeriumid pandeemia ajal jne.

COVID-19 pandeemia ajal kehtestati mitmeid indikaatoreid või kriteeriumeid, mille

alusel oli võimalik rakendada piiranguid – näiteks haigestumuse tase,

hospitaliseerimiste arv või intensiivravi vajadus. Selliste meetmete rakendamine ei

peaks eeldama alati eriolukorra väljakuulutamist, vaid lähtuma reaalsest

epideemilisest olukorrast ning riskihinnangust. Ka hooajaliste nakkushaiguste,

näiteks gripi või COVID-19 leviku puhul, võiks Eestis kehtestada selged lävendid

(nt haigestumuse intensiivsus ja aktiivsus), mille ületamisel oleks võimalik

rakendada konkreetseid ennetavaid või piiravaid meetmeid – näiteks kaugõppele

üleminek haridusasutustes või täiendavate andmete edastamise kohustus. Meetmed

peaksid olema piisavalt paindlikud, et neid saaks rakendada erinevates olukordades,

kuid samas proportsionaalsed ja tuginema riskihinnangule. Näiteks sätestada, et

Terviseamet koostab ja ajakohastab nakkushaiguste riskihinnangut, mis tugineb

seireandmetele, haiguse leviku intensiivsusele ja aktiivsusele, tervishoiusüsteemi

koormusele ning arvestab riskirühmadega. Riskihinnangu alusel võib rakendada

ennetavaid või piiravaid meetmeid, lähtudes proportsionaalsuse, vajalikkuse,

rakendatavuse ja tõenduspõhisuse põhimõtetest;

 Oluline on luua ja sätestada selge juhtimismudel, kus on määratletud kriisiaja

juhtstruktuurid ja koostöö mehhanismid, võttes eeskujuks rahvusvahelisi praktikaid

(nt Ühendkuningriik, Soome);

 Õiguslik mehhanism olukordadeks, kus on vajalik eri ametkondade (sh KOV,

haridusasutused, tööandjad) koordineeritud tegutsemine olukorra lahendamiseks. Nt

COVID-19 või mõne muu nakkushaiguse puhangud koolides: milliseid andmeid

peab kool edastama ja kuidas, kes edastab, kes otsustab piirangute rakendamise üle

ja millal ning mis andmete alusel. Samuti peaksid olema ühine kriisiplaan või

tegutsemisjuhised erinevatele sektoritele (haridusasutused, tööandjad jms).

Terviseametil võiks muuhulgas olla õigus teha otsuseid või kehtestada piiranguid ka

nendes olukordades, mis väljuvad nn tavaolukorra piiridest, kuid mille puhul ei ole

tegu veel hädaolukorra ohu, hädaolukorra või eriolukorraga, nt testimisnõue, ajutine

töö peatamine, ruumide sulgemine vms.

8.3. Eraldi vajavad üle vaatamist, uuendamist mõisted – epideemia, pandeemia, puhang,

eriti ohtlik nakkushaigus jne. Hetkel kehtivas seaduses on mitmed mõisted aegunud;

11(11)

8.4. Uuendamist ja selgemaid õiguslikke aluseid vajab mitte ainult epideemia- või

pandeemia olukord, vaid ka puhangute ja nakkusjuhtumite epidemioloogilist uurimist ja

käsitlust puudutav regulatsioon, sh andmevahetuse ja andmetöötluse õiguslikud alused;

8.5. Parandada erinevate osapoolte koostööd läbi selgema vastuse ja pädevuste jaotuse

defineerimise: luua selgemad raamid ja kohustused koostööks Terviseameti, haiglate,

perearstide, laborite, teadusasutuste ja teiste riigiasutuste vahel erinevatele

terviseohtudele reageerimisel. Rahvatervishoiuseadus rõhutab koostööd. Uus NETS

peaks samuti täpsustama, kuidas toimub nakkushaiguste seire- ja tõrjealane koostöö ja

andmevahetus näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi, Siseministeeriumi, Regionaal-

ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisaladega (nt zoonoosid, puhangud koolides

jne);

8.6. Nakkushaiguste efektiivsemaks tõrjeks võiks kaaluda lisada kõikidele

tervishoiuteenuste osutajatele nõue koostada oma asutuse plaan või tegevuskava

nakkushaiguste leviku või puhangute tõkestamiseks ja seda perioodiliselt testida (nt

õppuste raames). Need plaanid peaksid olema kooskõlas riikliku valmisoleku kavaga ja

Terviseameti juhistega, tagades süsteemi ühtse toimimise nii kriisiolukorras kui ka

tavaolukorrast väljuvate olukordade puhuks, mis pole veel kriisiks saanud. Hetkel on

toimepidevusplaani ja riskianalüüsi koostamine nendel tervishoiuteenuse osutajatel, kes

on ETOd, kuid see kehtib vaid osale teenuseosutajatest ning ei ole nakkushaiguste-

spetsiifiline.

8.7. Hooldekodud ja koolid on kõrge nakkushaiguste riskiga keskkonnad. Kuigi neile

kehtivad tervisekaitsenõuded, on nendes keskkondades toimuv seire sageli passiivne.

Asutus tegeleb probleemiga ise, kuni olukord on juba tõsine. Info haigestumiste (nt

kõhuviirused, gripp, tuulerõuged) kohta ei pruugi jõuda Terviseametisse enne, kui

puhang on ulatuslik. Uues NETSis võiks sisalduda nõue luua ja regulaarselt uuendada

asutusepõhiseid nn puhangu- või epideemiatõrjeplaane, mis on kooskõlas riikliku

seiresüsteemi ja Terviseameti juhistega.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Birgit Lao

peadirektor

Kärt Sõber

5803 5143 [email protected]