Patsientide ohjeldusmeetmete rakendamine vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse osutamisel

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Justiits- ja Digiministeerium

Meie 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9

Psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõu kooskõlastamine

Saadame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõu. Ootame kooskõlastust ja tagasisidet 15. augustiks k.a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Karmen Joller sotsiaalminister Lisa:

1. PsAS_ohjeldamine_EN 2. PsAS_ohjeldamine_SK 3. Seletuskirja_lisa_rakendusakti kavand

2 Lisaadressaadid: Õiguskantsler Terviseamet Tervisekassa Eesti Puuetega Inimeste Koda Eesti Õdede Liit Eesti Haiglate Liit Eesti Arstide Liit Eesti Kiirabi Liit Eesti Patsientide Liit TÜK Patsientide nõukoda PERH Patsiendinõukoda Made Bambus [email protected]

1

EELNÕU

30.06.2025

Psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seadus (ohjeldusmeetmete

regulatsiooni kohaldamisala laiendamine)

§ 1. Psühhiaatrilise abi seaduse muutmine

Psühhiaatrilise abi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „suhteid tervishoiuasutustega“ tekstiosaga

„, sealhulgas psüühikahäire käsitlemisel vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja

statsionaarse õendusabi käigus“;

2) paragrahvi 14 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tervishoiuteenuse osutaja võib vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja

statsionaarse õendusabi osutamisel rakendada psüühikahäirega isiku suhtes ohjeldusmeetmeid,

kui isiku psüühikahäire tõttu, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida

on tekkinud otsene oht isiku enda või teise elule, tervisele või julgeolekule ja muud vahendid

ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus, veenmine ja suuline rahustamine, ei ole osutunud

küllaldaseks.“;

3) paragrahvi 14 lõiget 2 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „eraldusruumi paigutamine –“

tekstiosaga „käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel“;

4) paragrahvi 14 lõike 3 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 141 lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „tervishoiutöötaja“ sõnaga

„pideva“;

6) paragrahvi 141 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 141 lõikes 2 asendatakse lauseosa „vajaduse märgib arst isiku haigusloos“

lauseosaga „vajadus dokumenteeritakse“;

8) paragrahvi 142 lõike 1 tekstiosa „isiku haigusloos ning sellele lisaks“ tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 142 lõike 2 esimeses lauses asendatakse sõna „haigusloole“ lauseosaga

„ravidokumentide juurde“;

10) paragrahvi 142 lõike 2 teises lauses asendatakse sõna „haiguslukku“ sõnaga

„ravidokumenti“;

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesoleva seadus jõustub 2026. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

2

Tallinn, 2025. a.

Algatab Vabariigi Valitsus 2025. a

1

Psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse

(ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala laiendamine)

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga luuakse selge õiguslik alus ohjeldusmeetmete kasutamiseks vältimatu abi, kiirabi,

statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi teenuse osutamisel, kui patsiendi psüühikahäirest

tingitud käitumine kujutab otsest ohtu tema enda või teiste elu ja tervise jaoks. Selleks:

1) laiendatakse psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala

ka juhtudele, kui psüühikahäirega patsient viibib ravil vabatahtlikult või saab tervishoiuteenust

väljaspool psühhiaatriaosakonda;

2) kohandatakse kehtivat regulatsiooni selliselt, et

 eraldusruumi paigutamine oleks ka edaspidi lubatud vaid tahtest olenematu psühhiaatrilise

ravi käigus haigla psühhiaatriaosakonnas;

 tervishoiutöötaja pideva järelevalve all on kõik patsiendid, kelle suhtes on kohaldatud mõnd

ohjeldusmeedet kuni ohjeldusmeetme kasutamise lõpuni;

 ohjeldusmeetmete rakendamise dokumenteeritakse ravidokumentides (mitte ilmtingimata

haigusloos), mis võimaldab kiire ja põhjaliku ülevaate ohjeldusmeetmete rakendmisest.

Praktikas on probleemiks juhtumid, kus patsiendi vaimne seisund muudab tema käitumise ohtlikuks

nii talle endale kui ka teistele. Sellistes olukordades tuleb vahetu ohu vältimiseks rakendada ajaliselt

piiratud ohjeldusmeetmeid. Kehtiv õigus lubab tervishoiuteenuse osutamisel ohjeldusmeetmeid

rakendada üksnes juhul, kui patsient on paigutatud statsionaarsesse psühhiaatriaosakonda tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi raames. Praktikas esineb aga olukordi, kus patsient viibib ravil

vabatahtlikult või saab tervishoiuteenust väljaspool psühhiaatriaosakonda – näiteks intensiivravis,

erakorralise meditsiini osakonnas või kiirabis, kus ohjeldusmeetmetega sekkumise vältimatu

vajadus on erinevatel põhjustel suhteliselt sagedane.

Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive, mistõttu peab selleks

olema seadusest tulenev selge alus. Õigusliku raamistiku loomine ohjeldusmeetmete rakendamiseks

tagab patsientide ja tervishoiutöötajate ohutuse, tervisehoiuteenuste ühtlase kvaliteedi ja ravi

tulemuslikkuse.

1.2.Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik

Made Bambus ([email protected]). Seletuskirja mõjuanalüüsi on koostanud analüüsi ja

statistika osakonna analüütik Gerli Põdra ([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi on

teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Kaidi Meristo ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskiri keeletoimetatakse pärast esimest kooskõlastusringi.

2

1.3 Märkused

Eelnõuga muudetakse PsAS redaktsiooni RT I, 31.12.2024, 24. Kuna see seadus reguleerib

psüühikahäirega1 isikute ravi ja hõlmab juba olemasolevaid mehhanisme ohjeldusmeetmete

rakendamiseks, on PsAS asjakohane õigusakt, mida eelnõus kirjeldatud eesmärgi saavutamiseks

muuta. Eelnõule eelnevas väljatöötamiskavatsuses (VTK) pakuti teise lahendusena vastava

regulatsiooni lisamist tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse (TTKS). Ohjeldusmeetmete

rakendamine puudutab äärmiselt tundlikku õigusküsimust – isiku vabaduse piiramist meditsiinilise

sekkumise raames ja sellega seonduvaid õigussuhteid. TTKS reguleerib laiemalt tervishoiuteenuste

korraldust ja rahastamist ning ei ole suunatud üksikisiku põhiõiguste vahetu piiramise olukordade

käsitlemisele. Ohjeldusmeetmete kohaldamine ei ole pelgalt tervishoiuteenuse korralduslik

küsimus, vaid isikuvabaduse piiramisega seotud õiguslik meede, mis nõuab kitsamat ja

sihipärasemat regulatiivset raamistikku, mille suudab pakkuda PsAS.

Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa õiguse rakendamisega.

Eelnõu koostamisel on tuginetud Eesti rahvastiku tervise arengukavale 2020–20302, mis toetab

inimkeskset ja põhiväärtusi austavat tervishoiukorraldust.

Eelnõu väljatöötamisel olid kasutusel Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi,

Tallinna Lastehaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla,

Pärnu Haigla, Tallinna Kiirabi ja Tartu Kiirabi töötajate hulgas läbiviidud anonüümse küsitluse

tulemused.

Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni 12.mai 2025. a istungil andsid sotsiaalministeeriumi esindajad ülevaate

VTK-st, kus tõstatati ka küsimus ohjeldusmeetmete reguleerimise vajadusest sotsiaalhoolekande ja

hariduse valdkonnas. Käesolev eelnõu käsitleb siiski ohjeldusmeetmete rakendamist üksnes valitud

tervishoiuteenuste osutamisel. Sotsiaalvaldkonnas on vastava regulatsiooni vajadus hetkel

analüüsimisel ning kavandatavad muudatused töötatakse välja tervishoiuvaldkonna muudatuste

eeskujul. Üheks oluliseks põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas ei ole veel vastavat regulatsiooni

kehtestatud on käimasolev kinnise lasteasutuse teenuse ja erihoolekande süsteemi

ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb ohjeldusmeetmete regulatsiooni kujundamisel arvestada ka

paralleelselt muudetavate teenusmudelitega, et tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on võimaldada vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse

õendusabi teenuse osutamisel rakendada ohjeldusmeetmeid patsiendi suhtes, kellel on raviteenuse

1 Psüühikahäire PsAS-i tähenduses on kehtivale rahvusvahelisele psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonile1 vastav

psüühiline seisund või käitumishäire, mille hulka kuuluvad nii orgaanilised psüühikahäired (nt dementsus),

psühhoaktiivsete ainete (nt alkohol, hallotsinogeenid, opioidid) tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired,neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired (nt rasked stressireaktsioonid) ja muud taolised

seisundid, mille tõttu on praktikas tekkinud äärmine vajadus patsienti tervishoiuteenuse osutamisel ohjeldada. 2 Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030 | Sotsiaalministeerium

3

osutamise ajal orgaaniline või psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tekkinud psüühika- või

käitumishäire, mis piirab patsiendi võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ning

psüühikahäirest tingitud käitumise tõttu on tekkinud otsene oht patsiendi enda või teiste elule või

tervisele.

Õiguskantsler3 on juhtinud tähelepanu, et kehtiv õigus patsiendi eelneva nõusolekuta

ohjeldusmeetmete rakendamist vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse

osutamisel ei võimalda4. Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive,

mistõttu peab selleks vastavalt PS § 20 lõikele 2 olema seadusest tulenev selge alus. Olukorra

õiguslik reguleerimatus suurendab nii inimõiguste rikkumise kui ka tervishoiuteenuse kvaliteedi

languse riski. Õigusliku aluseta tegutsemine võib viia olukorrani, kus patsiendi õigusi rikutakse

meelevaldselt või ebaproportsionaalselt, tervishoiutöötaja väldib sekkumist õigusliku ebakindluse

tõttu, ohjeldusmeetmeid ei dokumenteerita ega kontrollita, puudub selgus õiguskaitse taotlemise

võimaluste osas, samuti on tervishoiutöötajate koolitus ebaühtlane ja mittesüsteemne.

Eeltoodust tulenevalt keskendub eelnõu vajadusele luua seaduslik alus ohjeldusmeetmete

rakendamiseks nendes olukordades, mida kehtiv õigusruum ei hõlma, kuid mil patsiendi

ohjeldamine tervishoiuteenuste osutamiseks on vältimatu.

Kavandatud regulatsiooni järgi laiendatakse kehtivas PsAS-is sätestatud ohjeldusmeetmete

rakendamise põhimõtteid, mis seni kohaldusid vaid haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenemata

ravile paigutatud raske psüühikahäirega patsiendi suhtes, ka psüühikahäirega patsiendile vältimatu

abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel ja kohandatakse seda

vastavalt. See tähendab, et:

 Tervishoiuteenuse osutaja võib rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeedet üksnes juhul,

kui see on tegeliku otsese ohu kõrvaldamiseks vältimatult vajalik patsiendi enda või teiste

isikute elu või tervise kaitseks.

 Ohjeldusmeetmeid rakendatakse ainult viimase abinõuna, kui kõik teised olukorda

deeskaleerivad meetmed on osutunud ebapiisavaks või ebatõhusaks.

 Rakendatav ohjeldusmeede peab olema proportsionaalne ja sobiv seatud eesmärgi

saavutamiseks. Ohjeldusmeede peab olema võimalikult leebe arvestades patsiendi seisundit,

käitumist ja olukorra asjaolusid.

 Ohjeldusmeedet võib rakendada lühiajaliselt, üksnes nii pikaks ajaks, kui see on vältimatult

vajalik ohu kõrvaldamiseks. Meetme kestust tuleb regulaarselt hinnata ning meede tuleb

lõpetada esimesel võimalusel.

 Ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse patsiendi seisundi kliinilisest hindamisest ning

meetme rakendamine toimub arsti või vältimatu vajaduse korral õe otsusel ja pideval

jälgimisel.

Lubatud on kasutada füüsilist ohjeldamist (isiku kinnihoidmine füüsilise jõu abil eesmärgiga

piirata isiku liikumist ja liigutuste ulatust), mehaanilist ohjeldamist (mehaaniliste vahendite,

sealhulgas ohjeldamisrihmade kasutamine eesmärgiga piirata isiku liikumist ja liigutuste

ulatust) ning ohjeldamist ravimite abil (isikule ravimite manustamine tema tahte vastaselt

isiku rahutussümptomite leevendamiseks). Eraldusruumi paigutamine on

ohjeldusmeetmena endiselt lubatud vaid raske psüühikahäirega patsiendi suhtes, kes on

3 Õiguskantsleri 31.01.2023 märgukiri nr 6-1/221695/2300520 tervise- ja tööministrile. 4 ÜRO on 10.12.1984 vastu võtnud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja

karistamise vastase konventsiooni ja selle fakultatiivse protokolli. Eesti ühines konventsiooniga 01.06.2002 ja

fakultatiivne protokoll jõustus Eesti Vabariigi suhtes 17.01.2007. Alates 2007. aastast täidab õiguskantsler seaduse

kohaselt eelnimetatud konventsiooni alusel ennetusasutuse funktsiooni, mis tähendab ka kohustust kontrollida kõiki

asutusi, kus peetakse isikuid nende tahte vastaselt või kus võidakse piirata nende põhiõigusi.

4

tema tahtest olenematu ravi kohaldamiseks paigutatud haigla psühhiaatriaosakonda.

Farmakoloogilist ohjeldamist võib kasutada üksnes arsti korraldusel, kuna õde saab

manustada ravimeid ainult arsti otsusel ja raviplaani alusel. Mehaanilise ohjeldamise

vahendid peavad olema selleks ette nähtud, vastama kehtestatud ohutus- ja hügieeninõuetele

ning nende kasutamine peab toimuma viisil, mis ei põhjusta patsiendile asjatut valu ega

tervisekahjustust. Kõigi kasutatud ohjeldusmeetmete kohaldamine tuleb dokumenteerida

ning tagada patsiendi pidev jälgimine ja vajadusel meditsiiniline sekkumine kogu meetme

rakendamise kestuse vältel.

 Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida kõik ohjeldusmeetme rakendamise

asjaolud, sealhulgas rakendamise põhjus, meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise

kellaaeg. Ohjeldusmeetme rakendamisel teavitatakse patsiendi seaduslikku esindajat või

patsiendi omast esimesel võimalusel, kui see on teostatav ning patsiendi huvides.

 Terviseamet teostab riikikku järelevalvet kehtestatud nõuete täitmise üle. Lisaks tuleb

tervishoiuteenuse osutajal teavitada Terviseametit igast juhtumist, mille korral

ohjeldusmeetmete rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest.

 Õiguskantsler täidab ÜRO 10.12.1984. a piinamise ning muu julma, ebainimliku või

inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ja selle

fakultatiivse protokolli kohast ennetusasutuse funktsiooni. See tähendab ka kohustust

kontrollida kõiki asutusi, kus võidakse piirata isikute põhiõigusi.

 Patsiendil või tema seaduslikul esindajal on õigus esitada kaebus ohjeldusmeetme

rakendamise õiguspärasuse hindamiseks. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud tagama

kaebemenetluse läbipaistvuse ja sõltumatuse.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu punktiga 1 täpsustatakse § 1 lõikes 1 sätestatud PsAS reguleerimisala selliselt, et oleks

üheselt selge, et seaduse reguleerimisalasse kuulub psüühikahäire käsitlemine (ohjeldusmeetmete

rakendamine) ka vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi käigus.

Eelnõu järgi reguleerib seadus isikule psühhiaatrilise abi andmise korda ja tingimusi ning isikule

psühhiaatrilise abi andmisel tekkivaid suhteid tervishoiuasutustega, sealhulgas psüühikahäire

käsitlemisel vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi käigus; sätestab riigi ja

kohaliku omavalitsuse kohustused psühhiaatrilise abi korraldamisel ning isiku õigused

psühhiaatrilise abi saamisel.

Punktiga 2: muudetakse paragrahvi 14 lõikes 1 sätestatud ohjeldusmeetmete rakendamise tingimusi

ja sõnastatakse see järgmiselt:

„(1) Tervishoiuteenuse osutaja võib vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi

osutamisel rakendada psüühikahäirega isiku suhtes ohjeldusmeetmeid, kui isiku psüühikahäire tõttu,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida on tekkinud otsene oht isiku enda

või teise elule, tervisele või julgeolekule ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus,

veenmine ja suuline rahustamine, ei ole osutunud küllaldaseks.“

Muudatus laiendab ohjeldusmeetmete kohaldamise olukordi ning võimaldab kasutada ohjeldamist

ka vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi või õendusabi raames. Kuid seda vaid juhul, kui:

1) patsiendil on tervishoiuteenuse osutamise ajal kehtivale rahvusvahelisele psüühika- ja

käitumishäirete klassifikatsioonile5 vastav psüühiline seisund või käitumishäire;

2) psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

5 RHK-10-V Psüühika- ja käitumishäired

5

3) psüühikahäirest tingitud käitmine seab ohtu patsiendi enda või teiste isikute elu, tervise või

julgeoleku;

4) tekkinud oht on vahetu;

5) muud, vähem intensiivsemad vahendid ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus, veenmine ja

suuline rahustamine, ei ole osutunud küllaldaseks.

Praktilisi näiteid olukordadest, millele muudatus laieneb:

Näide 1 - Kiirabi

Psüühikahäirega inimene (nt psühhoaktiivsete ainete mõju all olev isik) ründab kiirabitöötajat

transportimise ajal. Seni puudus selge alus ohjeldusmeetme rakendamiseks (nt mehaaniline

fikseerimine ohjeldusrihmadega). Muudatus lubab ohjeldusmeetme rakendamist proportsionaalselt,

dokumenteeritult ja pideva järelevalvega.

Lubamatu ohjeldamise näiteid kiirabis:

 Joobe tõttu segaduses inimene, kuid ta ei ole agressiivne ega kujuta endast ohtu.

Kiirabitöötajad otsustavad inimese siiski ohjeldusrihmadega fikseerida kogu transportimise

ajaks, pelgalt „ennetuseks“, kuigi otsest vägivalda ega ohtu pole.

 Kiirabi kutsutakse isikule, kes on ärev ja räägib segaselt. Ta keeldub autosse minemast, kuid

ei ole vägivaldne ega ohusta kedagi. Kiirabi surub teda maapinnale ja hoiab kinni kuni

politsei saabumiseni.

Ohjeldusmeetmeid võib kasutada ainult siis, kui on otsene oht isiku enda või teiste elule, tervisele

või julgeolekule. Pelgalt rahutus või segadus ei ole piisav alus füüsilise piirangu rakendamiseks.

Füüsiline piiramine peab olema viimane abinõu pärast teiste võimaluste ammendumist (nt vestlus,

rahustamine) ning siin polnud agressiooni ega ohtu, ainult vastutöötamine, mis ei õigusta jõudu.

Näide 2 - Statsionaarne eriarstiabi (intensiivravi)

Patsient on narkoosijärgselt rahutu, rebib endalt veenikanüüle, hingamismaski või muud aparatuuri,

sonde või dreene. Muudatus võimaldab õiguspärast ajutist ohjeldamist (nt füüsilist kinnihoidmist,

mehaanilist ohjeldusrihmadega fikseerimist), kuni oht möödub.

Lubamatu ohjeldamise näiteid intensiivravis:

 Patsient ärkab narkoosist, avab korraks silmad ja liigutab rahutult käsi, kuid ei proovi

aktiivselt eemaldada kanüüle ega muid seadmeid. Tervishoiutöötajad seovad ta automaatselt

rihmadega voodi külge „ennetava meetmena“ ilma, et reaalne oht oleks hinnatud.

 Patsient fikseeritakse mehaaniliselt, sest ta rebis kanüüli. Pärast rahunemist ja teadvuse

selginemist jäetakse rihmad peale „igaks juhuks“, kuigi oht on kadunud.

Ennetav ohjeldamine ilma konkreetse ohuta on keelatud, iga olukorda tuleb hinnata individuaalselt

ja ohjeldamine on lubatud vaid tegeliku ohu korral. Dokumenteerimine ja pidev järelevalve on

seadusest tulenev nõue. Ohjeldus ilma nende tingimusteta on ebaseaduslik.

6

Näide 3 – Statsionaarne õendusabi

Dementsusega patsient muutub agressiivseks, ründab personali või teisi patsiente või käitub muul

viisil, mis on ohtlik nii talle endale kui ka ümbritsevatele. Seni polnud selge, kas sellises osakonnas

ja sellise patsiendi puhul tohib rakendada ohjeldusmeetmeid (nt füüsiline ohjeldamine, mehaaniline

ohjeldamine, ravimite manustamine ehk farmakoloogiline ohjeldamine). Muudatus võimaldab

seaduslikku sekkumist, säilitades patsiendi ja ümbritsevate turvalisuse.

Lubamatu ohjeldamise näiteid statsionaarses õendusabi osakonnas:

 Dementsusega patsient on desorienteeritud, tõuseb korduvalt voodist ja jalutab ringi, kuid ei

ole agressiivne ega kujuta endast otsest ohtu. Töötajad otsustavad ta siiski mehaaniliselt

voodi külge fikseerida, „et ta kuhugi ei läheks“.

 Patsient ründab teist patsienti, sekkutakse, olukord rahuneb, kuid patsient jäetakse

mehaaniliselt fikseerituks pikemaks ajaks „igaks juhuks“ isegi siis, kui ta enam ei käitu

agressiivselt.

 Patsient on rahutu, kõnnib palju ringi, räägib valjuhäälselt, hüüab solvanguid, küsib

korduvalt samu küsimusi ja võib segada teiste patsientide rahu, kuid ta ei ole agressiivne ega

kujuta endast otsest ohtu endale ega teistele.

Ohjeldamine tuleb lõpetada kohe, kui vahetu oht on kõrvaldatud. Ohjeldamise järelvalve ja olukorra

hindamine peavad olema pidevad. Sõnaline agressioon ei õigusta füüsilise jõu kasutamist.

Muudatus ei laiene:

Näide 4 – Õendusabi osutamine üldhooldekodus

Alates 2020. aastast rahastab Tervisekassa õendusteenust üldhooldekodudes. Õde hindab

hooldekodu elanike terviseseisundit, aitab jälgida ja ellu viia arsti poolt patsiendile koostatud

raviplaani. Arsti loal võib õde teha patsiendile raviprotseduure nagu näiteks valuravi, samuti anda

ravimeid või eemaldada haavaõmbluseid. Õde tegeleb ka nõustamise ja haiguste ennetamisega.

Näiteks jälgib õde hooldekodu elanike meeleoluhäirete ja dementsuse tunnuseid. Kuid

üldhooldekodu õendusabi teenusele käesolev regulatsioon ei laiene ehk ohjeldusmeetmete

kasutamine üldhooldekodu patsientidele õendusabi osutamise raames ei ole lubatud.

Üldhooldekodus osutatav õendusabi ei ole statsionaarne õendusabi.

Punktiga 3 täpsustatakse paragrahvi 14 lõike 2 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „eraldusruumi

paigutamine –“ tekstiosaga „käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel“. Teisi sama

paragrahvi samas lõikes nimetatud ohjeldusmeetmeid st füüsilist ohjeldamist, ohjeldamist ravimite

abil ja mehaanilist ohjeldamist võib rakendada vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja

õendusabi osutamisel. Eraldusruumi paigutamine on ohjeldusmeetmena endiselt lubatud vaid raske

psüühikahäirega patsiendi suhtes, kes on tema tahtest olenematu ravi kohaldamiseks paigutatud

haigla psühhiaatriaosakonda. Muudatuse eesmärk on see, et eraldusruumi paigutamine ei ole

praktikas rakendatav kiirabi ja vältimatu abi puhul ning eraldusruumi paigutamine ei ole patsiendile

turvaline ka statsionaarses eriarstiabis ja õendusabis esinevate ohjeldamismeetmete rakendamist

nõudvate juhtumite puhul.

Punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 14 lõike 3 kolmas lause, mille kohaselt peab kehtiva

seaduse järgi arst enne ohjeldusmeetme rakendamist isiklikult ja vahetult hindama isiku seisundit ja

tegema otsuse rakendatava ohjeldusmeetme kohta. Muudatuse eesmärk on lähtuda paindlikumast ja

7

kaasaegsemast käsitlusest ohjeldusmeetmete rakendamise otsustamisel, arvestades erinevate

juhtumite dünaamikat ning tervishoiuasutuste töökorraldust. Muudatus võimaldab kiiremat ja

paindlikumat esmast tegutsemist juhtumites, kus on vaja kiiresti reageerida isiku või teiste elu või

tervist ohustavatele olukordadele ning kus arsti füüsiline kohapealne kohalolek ei pruugi olla

viivitamata võimalik.

Punktidega 5 ja 6 muudetakse paragrahvi 141 lõiget. Planeeritava muudatuse järgi peab patsient,

kelle suhtes ohjeldusmeetmeid rakendatakse, olema edaspidi tervishoiutöötaja pideva järelevalve all

kõigi ohjeldusmeetmete rakendamise ajal. Kehtiva redaktsiooni kohaselt peab pideva järelevalve all

olema vaid isik, kelle suhtes rakendatakse mehhaanilist ohjeldusmeedet Teiste ohjeldusmeetmete

puhul on sätestatud vaid tervishoiutöötaja järelevalve kohustus, kuid see võib olla ka perioodiline.

Kõik ohjeldusmeetmed on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised, mistõttu peab nende

rakendamise ajal isik olema katkematu, vahetu ja pideva järelevalve all, tagamaks nii isiku

turvalisust kui ka õiguspärast kohtlemist. Muudatuse eesmärk on tagada parem vastavus

proportsionaalsuse ja inimväärikuse põhimõtetele, samuti toetada paremini õiguslikku selgust ning

ohjeldusmeetmete dokumenteeritavust ja järelevalvet.

Punktiga 7 paragrahvi 141 lõikes 2 asendatakse lauseosa „vajaduse märgib arst isiku haigusloos“

lauseosaga „vajadus dokumenteeritakse“

Kehtiva seaduse järgi peab arst kontrollima isiku, kelle suhtes on rakendatud ohjeldusmeedet,

seisundit ja hindama ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt isiku seisundile kuni

ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajaduse

märgib arst isiku haigusloos. Ka edaspidi säilib arsti kohustus kontrollida isiku seisundit ja hinnata

ohjeldusmeetme rakendamise vajadust, kuid dokumenteerimiskohustus jääb laiemalt

tervishoiuteenuse osutajale ning ka dokument, milles ohjeldusmeetmete rakendamist kirjeldatakse

ei pruugi alati olla haiguslugu. Mõiste „haiguslugu“ võib kitsendada dokumenteerimiskohustust

olukordades, kus andmed sisestatakse tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemi teiste dokumentide

koosseisus, näiteks kiirabi või õendusabi dokumentatsiooni. Samuti on muudatuse eesmärk

laiendada dokumenteerimiskohustust teistele pädevatele tervishoiutöötajatele, kes võivad praktikas

olla need, kes esmaselt otsustavad ohjeldusmeetme vajalikkuse üle ja/või teevad selle kohta esmase

sissekande. Muudatus aitab kaasa suuremale paindlikkusele praktikas (sh kiirabi, erakorraline

meditsiin, statsionaarne õendusabi) ja vastavusele (digitaalse) ravidokumentatsiooni korraldusele,

kus erinevad tervishoiutöötajad võivad teha sissekandeid ning ka selgemale õiguskeelele, mis ei

eelda üksnes arsti sekkumist olukordades, kus otsustusvõime ja vastutus võib olla ka teistel

erialaspetsialistidel. Muudatus ei vähenda meditsiinilist vastutust ega kvaliteedinõudeid, vaid loob

tööjaotust võimaldava raamistiku.

Punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 142 lõike 1 tekstiosa „isiku haigusloos ning sellele

lisaks“. Kehtiva seaduse järgi dokumenteerib tervishoiuteenuse osutaja ohjeldusmeetme

rakendamise isiku haigusloos ning sellele lisaks kohas ja viisil, mis võimaldab anda kiire ja

üldistatud ülevaate tervishoiuteenuse osutaja rakendatud ohjeldusmeetmete kohta.

Muudatusega kehtetuks tunnistatav tekstiosa kõrvaldab formaalse dubleerimisnõude ning

võimaldab dokumenteerimist paindlikumalt ja digitaalse andmehalduse põhimõtetega kooskõlas

olevana. Ohjeldusmeetmete üldised dokumenteerimisnõuded tagavad vajaliku sisulise ja süsteemse

andmekogumise, mistõttu ei ole eraldi viide haigusloosse kandmisele õigustehniliselt enam

põhjendatud. Muudatus ei mõjuta dokumenteerimiskohustuse sisu ega ulatust, vaid suurendab

õigusselgust ja väldib õigusnormide ebavajalikku dubleerimist.

8

Punktiga 9 paragrahvi 142 lõikes 2 asendatakse sõna „haigusloole“ lauseosaga „ravidokumentide

juurde“.

Muudatus tehakse põhjusel, et mõiste „ravidokumendid“ hõlmab laiemat hulka terviseandmeid

koondavaid dokumente kui ainult haiguslugu – see on kooskõlas tänapäevaste terviseandmete

dokumenteerimise ning säilitamise nõuetega, sh elektrooniliste terviseandmete süsteemide

struktuuriga. Praktikas ei pruugi kõik ohjeldusmeetmeid käsitlevad dokumendid olla otseselt seotud

konkreetse haiguslooga (nt kiirabikaart, õendusabi kokkuvõte, digiloo kannete süsteem). Muudatus

võimaldab paindlikumat ja süsteemsemat dokumenteerimist, tagades samas nõutava jälgitavuse ja

andmete kättesaadavuse. Terminoloogiline täpsustus toetab ka andmekaitse ja järelevalve

põhimõtteid, vähendades õigustõlgenduse riske. Muudatus ei vähenda dokumenteerimiskohustuse

sisu ega selle tähtsust, vaid korrigeerib terminoloogiat, et see vastaks kehtivale tervishoiuandmete

haldamise praktikale ja parandaks õigusnormi selgust.

Punktiga 10 paragrahvi 142 lõike 2 teises lauses asendatakse sõna „haiguslukku“ sõnaga

„ravidokumenti“. Muudatuse põhjus on sama, mis eelmises punktis.

Paragrahviga 2 kehtestatakse eelnõu seadusena jõustumise aeg, milleks on 1. märts 2026.

4. Eelnõu põhiseaduspärasus

PS § 28 esimene lõige sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Selle sätte kohaselt peab riik tagama

tervishoiuteenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi, eriti olukordades, kus isik ei suuda oma tervise eest

ise seista, näiteks psüühikahäire korral. Riigil tuleb tagada, et terviseteenuse osutamisel võetaks

kasutusele sobivad meetmed inimese elu ja tervise kaitseks. Eelnõus sätestatud regulatsioonid on

suunatud just sellele eesmärgile, tagada psüühikahäirega isikutele õigeaegne, adekvaatne ja inimese

põhiõigusi tagav abi. Eelnõu eesmärgiks on tagada inimeste elu ja tervise kaitse, ennetades olukordi,

kus isiku psüühikahäirest tingitud käitumise tõttu terviseteenuse osutamisel kujuneb otsene oht isiku

enda või teiste elule või tervisele

Kuigi tervisepõhiõigus on kaalukas põhiõigus, mille realiseeritavus annab eeldused teiste

põhiõiguste realiseerimiseks, ei saa sellele põhiõigusele automaatselt omistada suuremat kaalu kui

mõnele teisele põhiõigusele, vaid neid tuleb kaaluda koos teiste põhiõigustega.6

PS § 20 lõige 1 sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, välja arvatud kindlalt piiritletud

eesmärkidel ja tingimustel, mis tulenevad § 20 lõikest 2, kus üheks isiku vabaduse võtmist

õigustavaks eelduseks on sätestatud vaimuhaigus7 ning tingimus, et ta on seetõttu endale või teistele

ohtlik. Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive, mistõttu peab

selleks olema seadusest tulenev selge alus.

Kavandatav regulatsioon lubab tervishoiuteenuse osutamisel rakendada psüühikahäirega isiku

suhtes ohjeldusmeetmeid, kui isiku psüühikahäire tõttu, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda juhtida on tekkinud otsene oht isiku enda või teise elule, tervisele või julgeolekule.

PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja

6 RKPJKo 18.06.2019, 5-19-26/13; RKÜKo 22.12.2014, 3-4-1-30-14; RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13. 7 PsAS-is ja SHS-is kasutatakse mõistet psüühikahäire, mis on samas defineeritud kui kehtivale rahvusvahelisele

psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline seisund või käitumishäire. Nimetatud klassifikaator

on avaldatud Sotsiaalministeeriumi kodulehel.

9

vabaduste olemust. Sellest tuleneb, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev

ehk legitiimne eesmärk ja riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik,

mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel

kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik

saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades.8 Piirangud ei tohi kahjustada

seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav.

Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga“.9

Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb Riigikohtu pikaajalise praktika järgi hinnata

kolmeastmeliselt – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust

kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.10

Sobivus

Meede on sobiv, kui see aitab kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele.

Eelnõu eesmärgiks on tagada inimese elu ja tervise kaitse, ennetades olukordi, kus isiku

psüühikahäire tõttu kujuneb otsene oht isiku enda või teiste elule või tervisele. Tegemist on

legitiimse eesmärgiga PS § 28 tähenduses Olukordades, kus patsiendi vaimsest seisundist tingitud

käitumine muudab patsiendile raviteenuste osutamise võimatuks, ohustades seega tema elu ja tervist

aga võib ohustada ka teiste isikute elu ja tervist, on ohjeldusmeetmete rakendamine tihti ainus

võimalik lahendus tekkinud otsese ohu vältimiseks. Õigusliku raamistiku loomine

ohjeldusmeetmete rakendamiseks tagab patsientide ja tervishoiutöötajate ohutuse,

tervisehoiuteenuste ühtlase kvaliteedi ja ravi tulemuslikkuse. Seega on muudatus sobiv seatud

eesmärgi saavutamiseks.

Vajalikkus

Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne muu vähem piirava vahendiga.

Ohjeldusmeetmete lubamine ka vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi või õendusabi

osutamisel võib reaalses kriitilises olukordades olla vältimatult vajalik ja ainus tõhus viis ohu

maandamiseks. Eelnõu seletuskirjast nähtub, et ohjeldusmeetmete rakendamisele alternatiivsed

meetmed – nt üksnes suuline veenmine või vestlus – ei pruugi olla piisavad olukordades, kus vaimse

häire tõttu puudub isikul enesekontroll. Planeeritava regulatsiooni järgi on ohjeldusmeetmete

rakendamine lubatud vaid äärmuslikel juhtudel ja alles siis kui vähem invasiivsed meetmed ei osutu

küllaldaseks.

Olukorras, kus ei ole võrreldavaid ja eelnõu eesmärgi saavutamiseks sama tulemuslikke alternatiive,

tuleb meetmeid pidada vajalikuks.

Mõõdukus

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Tervise kaitse on põhiseaduslik väärtus, mille

tagamine võib õigustada ka intensiivset riivet. Vabaduse võtmise kohaldajail tuleb aga alati hinnata

8 RKPJKo 21.06.2019. aasta otsus nr 5-18-5, p 65. 9 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 30. 10 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 31.

10

selle põhjendatust, kestust ja mõjusid ning kaaluda, kas konkreetses olukorras on selle eesmärki

võimalik saavutada ka vähem riivavate meetmetega.11 Ohjeldusmeetmete rakendamine on niivõrd

intensiivne meede, et see on õigustatud üksnes juhul, kui on kaalutud teisi leebemaid meetmeid,

ning leitud, et need ei ole piisavad, kaitsmaks inimest ennast või teisi. Eelnõu sätestab selged piirid

ohjeldusmeetmete kohaldamiseks. Otsese ohu olemasolu ja leebemate meetmete mittepiisavuse

hindamise nõue, st nõue kohaldada ohjeldusmeetmeid vaid vältimatult vajaliku (viimase) abinõuna

isiku elu ja tervise kaitseks, kohustus rakendada meedet lühiajaliselt, vaid reaalse vahetu ohu kestuse

ajal ning arsti otsusel või kinnitusel, tagavad meetme kasutamise mõõdukuse. Meetme rakendamise

dokumenteerimise (kontrollitavuse) ja patsiendi pideva jälgimise nõue tervishoiutöötaja poolt,

Terviseameti teostatav järelevalve, õiguskantsleri kontrollimehhanismid ning kohtulik kontroll

vähendavad ohjeldusmeetmete meelevaldse kasutamise ja patsiendi väärkohtlemise ohtu. Seega

saab meedet pidada proportsionaalseks.

Ohjeldusmeetmete rakendmine puudutab ka PS § 18 sätestatud keeldu allutada isikuid piinamisele,

julmale, ebainimlikule või inimväärikust alandavale kohtlemisele. See keeld on absoluutne

inimõigus, mis tähendab, et sellest keelust ei tohi kalduda kõrvale mitte mingis olukorras. Eelnõus

sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist ohjeldusmeedet, kui kõige

intensiivsemat ohjeldamist, võib rakendada üksnes jälgimisruumis ning et ükski patsient, kelle

suhtes meedet kasutatakse, ei tohi olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada

inimväärikust alandavat või julma kohtlemist.

Järeldus

Eelnõus kavandatud muudatused teenivad legitiimset eesmärki – kaitsta inimeste elu ja tervist. Loetletud abinõud on proportsionaalsed, need aitavad kaasa eelnõu eesmärgi saavutamisele ning

kaaluvad üles riive õigusele vabadusele ja isikupuutumatusele. Tervikuna saab eelkirjeldatut

arvestades kinnitada, et eelnõus toodu on kooskõlas põhiseadusega.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on vastavuses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni12 artikliga 3, mis

keelab piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise ja artikliga 5, mis sätestab õiguse

vabadusele ja isikupuutumatusele; Euroopa Liidu põhiõiguste harta13 artiklitega 1, 3 ja 6, mis

tagavad inimväärikuse, füüsilise ja vaimse puutumatuse ning isikuvabaduse; ÜRO puuetega

inimeste õiguste konventsiooniga14, mis keelab vaimse tervise häirete alusel diskrimineerimise ja

seab piirid sundravi ja füüsiliste piirangute kasutamisele; ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku

või alandava kohtlemise või karistamise vastane konventsiooniga15 ning muude Euroopa Nõukogu

soovituste ja juhistega, mis rõhutavad, et igasugune ohjeldusmeede peab olema põhjendatud,

ajaliselt piiratud, dokumenteeritud ja allutatud tõhusale järelevalvele.

6. Seaduse mõjud

Kehtiv regulatsioon võimaldab ohjeldusmeetmete rakendamist üksnes tahtevastase psühhiaatrilise

abi raames statsionaarses psühhiaatriaosakonnas ega kata olukordi, kus patsiendi käitumine kujutab

11 Kolk, T, Truu, M. Põhiseaduse § 20 kommentaarid, p 51. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Sihtasutus Iuridicum, 2020. 12 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon–Riigi Teataja. 13 Euroopa Liidu põhiõiguste harta. 14 Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll–Riigi Teataja. 15 ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastane konventsioon.

11

otsest ohtu, kuid ravi toimub väljaspool haigla psühhiaatriaosakonda või vabatahtlikul alusel.

Kavandatava PsAS-i muudatuse eesmärk on laiendada seaduslikku regulatsiooni vältimatu abi,

kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi kontekstis, et tagada võimalus õiguspäraseks

sekkumiseks ka nendes olukordades.

Mõju avaldub eelkõige kolmele sihtrühmale: patsientidele, tervishoiutöötajatele ja tervishoiuteenuse

osutajatele. Patsientide jaoks paraneb turvalisus ja õiguste kaitse, töötajatele luuakse selge

tegutsemisraamistik ning TTO-del tekib kohustus ajakohastada sisekorrad ja tagada töötajate

pädevus. Õigusselguse suurenemine on muudatuse oluline kaasnev mõju, kuid kuna see ei too kaasa

sisulisi muutusi sihtrühmadele, ei käsitleta seda mõjuanalüüsis eraldi.

Muudatuse elluviimisel on oodata eeskätt sotsiaalset mõju – see hõlmab mõju tervisele,

töökeskkonnale, heaolule ja põhiõigustele. Tervishoiuteenuse osutajatele avaldub ka mõõdukas

administratiivne ja vähene majanduslik mõju, sealhulgas vajadus väiksemateks

infotehnoloogilisteks arendusteks. Mõjude olulisust on hinnatud sihtrühma suuruse, mõju ulatuse,

avaldumise sageduse ja ebasoovitavate mõjude riski alusel.

Sihtrühm 1 - patsiendid, kellel ohjeldusmeetmeid kasutatakse

Sihtrühma kuuluvad vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabiteenuse saajad.

Potentsiaalne ohjeldusmeetmete kasutamise vajadus on suurim intensiivravis, erakorralise

meditsiini osakonnas ja kiirabis viibivate patsientide puhul. Ohjeldamismeetmete rakendamist

kasutatakse patsientidel vaid juhul, kui patsiendi psüühikahäirest tingitud käitumine kujutab otsest

ohtu tema enda või teiste elu ja tervise jaoks.

2024. aastal sai statsionaarset eriarstiabi ligikaudu 119 000 ja statsionaarset õendusabi enam kui

13 700 patsienti. Intensiivravi osutati enam kui 34 000 isikule.16 Eesti haiglate erakorralise

meditsiini osakondades ja muudes erakorralise abi vastuvõttudes osutati 2024. aastal teenust enam

kui 507 000 patsiendile, kellest 84 000 hospitaliseeriti.17 Kiirabi andis 2023. aastal abi ligi 169 000

patsiendile 268 000 korral.18 Täpset statistikat ohjeldamismeetmeid potentsiaalselt vajavate

patsientide kohta saadaval ei ole, kuid tõenäoliselt jääb nende patsientide arv alla 5%

kogurahvastikust (ehk alla 69 000 isiku aastas) 19, mistõttu on mõjutatud sihtrühma suurus väike.

Kavandatav muudatus suurendab patsiendiohutust, vähendab enese, teiste patsientide ja

tervishoiutöötajate vigastamise riski, võimaldades sekkuda, kui leebemad vahendid ei toimi. Samuti

vähendab see ohjeldamise mitteläbiviimisest või selle ebaõigest kasutamisest tekkida võivaid

kahjulikke tagajärgi, sest muudatus tagab, et meetmeid kasutatakse vaid õiguspäraselt, minimaalselt

ja sihipäraselt. Positiivne mõju avaldub ravitulemuste kvaliteedis, näiteks olukordades, kus

ohjeldamismeetmega takistatakse raviseadmete eemaldamist, ravivea või trauma teket. Seeläbi

toetab muudatus ravi eesmärgipärast ja tõhusat kulgu, vähendades vajadust katkestada ravi seetõttu,

et patsiendi käitumine muutub kontrollimatuks.

Muudatused loovad selge, kitsalt piiritletud õigusraamistiku, mis lubab ohjeldamismeetmetega

sekkuda ainult vältimatu ohu korral ning sealjuures tuginetakse meetmete rakendamisel

proportsionaalsuse, ajutisuse ja viimase abinõu põhimõttele. Loodav õigusraamistik seab esikohale

patsiendi inimväärikuse: kehalist puutumatust piiratakse vaid hädavajalikus ulatuses, iga otsus peab

olema läbipaistev, põhjendatud ja dokumenteeritud, sekkumise ajal tagatakse pidev jälgimine ning

pärast meetme lõppu peetakse taastav vestlus, et selgitada põhjusi ja vähendada traumajärgset mõju.

16 Tervisekassa. Kõik teenused | Tervisekassa. 17 Tervise Arengu Instituut. KE33: Erakorraliste patsientide lahkumine haigla liigi järgi. PxWeb. 18 Tervisekassa. Kiirabikaartide analüüs 2023. 19 Statistikaamet. RV0212: RAHVASTIK | Aasta, Vanus, Näitaja ning Sugu. Statistika andmebaas.

12

Ohjeldamine on lubatud üksnes siis, kui oht patsiendi või teiste elule ja tervisele ületab sekkumisest

tuleneva võimaliku kahju. Ohjeldamismeetmete rakendamise vajalikkuse otsuse langetab pädev

tervishoiutöötaja, kes vastutab sekkumise meditsiinilise ja eetilise põhjendatuse eest. Kavandatavad

muudatused vastavad Eesti põhiõigusele ja rahvusvahelistele inimõiguste standarditele.

Kokkuvõttes on mõju ulatus patsientide sihtrühma jaoks keskmine ning mõju avaldumise sagedus

sõltub tervishoiuteenuste kasutamise kestusest ja patsiendi psühholoogilisest seisundist. Näiteks

operatsioonilt naasnud desorienteeritud patsiendi puhul võib mõju olla lühiajaline ja väikese

sagedusega, samas kui statsionaarsel ravil viibiva dementse patsiendi puhul võib vajadus

sekkumiseks olla korduv ja kestvam. Ebasoovitavate mõjude risk on keskmine: ohjeldusmeetmed

on olemuselt vabadusõigust piiravad ja võivad harvadel juhtudel põhjustada ka füüsilist kahju, kuid

sobivate ja nõuetekohaste ohjeldusmeetmete kasutamine on vähem kahjustavam, kui ohjeldamata

jätmine. Samal ajal aitab õigusselge regulatsioon koos rakendamistingimuste täpsustamisega vältida

meelevaldsust ning suunab tervishoiutöötajaid tegutsema läbimõeldult, tõenduspõhiselt ja

õiguspäraselt. Eelnevat arvesse võttes on patsientide avalduv mõju oluline: muudatuste keskmes on

nii turvalisuse suurendamine kui ka põhiõiguste kaitse tugevdamine olukordades, kus meditsiiniline

sekkumine on vältimatu.

Sihtrühm 2 – tervishoiutöötajad

Kavandatav muudatus mõjutab otseselt vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja

õendusabiteenuse osutamisega seotud tervishoiutöötajaid, kellel tekib õiguspärane võimalus

rakendada ohjeldusmeetmeid olukordades, kus patsiendi käitumine seab ohtu elu või tervise.

Tervise Arengu Instituudi andmetel töötas 2024. aasta seisuga tervishoiusüsteemis kokku 27 806

spetsialisti, kellest tegutsevaid tervishoiutöötajaid oli kokku umbes 16 000. Arste oli 2024. aastal

4911, sealhulgas 285 anestesioloogi ja intensiivraviarsti, 218 erakorralise meditsiini arsti ja 352

kirurgi. Õdesid oli kokku 9374, sealhulgas 836 anesteesia-intensiivraviõde ja 917 erakorralise

meditsiini õde.20 Statsionaarse ravi osutamisega seoses kuuluvad sihtrühma ka paljude muude

erialade arstid ja õed ning kõik kiirabibrigaadide töötajad (108 brigaadis)21. Peamine mõju avaldub

erakorralise meditsiini, intensiivravi ja kiirabi töötajatele, kes moodustavad umbes 20% kõikidest

tervishoiutöötajatest. Mõjutatud sihtrühma suurus on keskmine.

Ohjeldusmeetme rakendamise otsuse võib langetada iga selleks pädev tervishoiutöötaja, mitte

üksnes arst. See toetab olukordi, kus sekkumine viibib, sest arst ei ole kohapeal ning järgitakse

kaasaegset praktikat, mis annab professionaalsetele ja pädevatele õdedele suurema otsustusõiguse.

Muudatused annavad tervishoiutöötajatele selge õigusliku aluse sekkuda olukorras, kus patsiendi

käitumine seab ohtu elu või tervise. Võimalik, et seni õigusliku ebakindluse tõttu tegemata jäänud

sekkumised nüüd teostuvad, kuid samal ajal väheneb põhjendamatu või ebaõige ohjeldamine. Selgus

vähendab juriidilist ebakindlust ja võimaldab tegutseda kiiresti, vähendades seeläbi nii patsientide,

kolleegide kui ka enda vigastamise riski. Suureneb tööohutus ning töötajate psühholoogiline

turvatunne. Meetmete rakendamine on vajalik ka tervisehoiuteenuste kvaliteedi hoidmiseks ja ravi

tulemuslikkuse tagamiseks.

Eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsuse tarbeks tervishoiutöötajate seas läbiviidud

küsitlusuuringu põhjal kasutas ohjeldusmeetmeid iga päev keskmiselt 9% vastanutest ning vähemalt

ühel korral kuus kokku keskmiselt 45% vastanutest. Kuivõrd uuring põhines vaid 70

20 Tervise Arengu Instituut. THT001: Tervishoiutöötajad, täidetud ametikohad ja ületunnid ameti järgi. PxWeb. 21 Tervise Arengu Instituut. TTO30: Kiirabiasutused, brigaadid ja kiirabiautod. PxWeb.

13

tervishoiuasutuses töötava isiku vastustel, siis põhjapanevaid järeldusi ohjeldusmeetme kasutamise

vajaduse sageduse kohta teha ei saa.

Muudatusega tervishoiutöötajate töökoormus ei suurene. Kaasneb täiendkoolituse läbimise vajadus,

mis mahub üldise erialase täiendõppe raamidesse ega too kaasa püsivat lisakoormust.

Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasneb dokumenteerimiskohustus, kuid standardse elektroonse

vormi kasutamisel on tegemist mõneminutilise ajakuluga. Vastupidi on ohjeldamismeetmete

õigeaegse ja õiguspärase rakendamisega võimalik vältida ravitöö katkestusi ning seeläbi personali

tööaega kokku hoida.

Kokkuvõttes on tervishoiutöötajatele avalduva mõju ulatus ja sagedus olenevalt töö iseloomust

väike kuni keskmine. Ebasoovitavate mõjude risk on väike ning on vähesel määral seotud lisanduva

dokumenteerimisajaga. Arvestades, et ka mõjutatud sihtrühma suurus on keskmine, siis

tervishoiutöötajatele avalduv mõju oluline oma kvaliteedis, kuid mõõdukas mahus – kokkuvõttes

oluline mõju. Sihtrühm saab pakkuda kvaliteetset teenust senisest ohutumas keskkonnas, lähtudes

seejuures õiguslikust alusest.

Sihtrühm 3 – TTO-d

2024. aastal rahastas Tervisekassa statsionaarse eriarstiabi või iseseisva õendusabi teenust 47 TTO-

le (sh 24 statsionaarset eriarstiabi ja 37 õendusabi pakkuvat asutust). Intensiivravi pakkuvaid asutusi

oli 20 ning erakorralise meditsiini osakond oli 19 asutuses.22 Kiirabiasutusi ehk kiirabibrigaadi

pidajaid, kus töötab 108 kahe- kuni kolmeliikmelist kiirabibrigaadi, on Eestis kokku 10.23 Kõikidest

ettevõtetest (2024. aasta seisuga 158 378) moodustab sihtrühm24 alla 1%, mistõttu puudutab

sihtrühm küll väikest, kuid kõrge vastutusega asutuste rühma.

Seadusemuudatus ühtlustab seni killustunud praktikad, vähendab õigusvaidluste ja mainekahju riski

ning toetab raviasutuste vastutuskindlustust (väheneb kahjunõuete tõenäosus ning

kindlustusmaksete surve).

Püsivat halduskoormuse suurenemist TTO-dele muudatusega ei teki, kuid lisandub ajutine

administratiivse töökoormuse tõus. Muudatuse jõustumisel tekib vajadus asutusesiseste

dokumentide (nt sisekorraeeskirjad, ohjeldusprotokollid ja riskihindamise vormid)

ajakohastamiseks või loomiseks, kuid tegemist on ühekordse tööga, mille saab teha tavapärase

kvaliteedisüsteemi raames. Ohjeldusmeetmete rakendamise dokumenteerimist lihtsustab standardne

elektroonne vorm, mis eeldab väiksemahulisi IT-arendusi TTO infosüsteemis (suurusjärgus mõned

tuhanded eurod) ega nõua uue andmekogu loomist. Ühekordsed IT- ja sisekorrakulud tasanduvad

väiksema vigastuste arvu, töökatkestuste harvenemise ja kindlustusvaidluste vähenemise kaudu.

Kuna seadus sätestab, et ohjeldusmeetmeid tohib rakendada ainult vastava pädevuse saanud töötaja,

peab iga TTO korraldama või tagama oma personalile täienduskoolituse. Koolitus peaks katma

ohjeldusmeetme rakendamise, jälgimise, dokumenteerimise ja ohjeldusmeetme rakendamise

järgselt peetava vestluse põhimõtted. Koolituse maht ja vorm ei ole kindlaks määratud: selle võib

läbi viia sisekoolitusena, osta sisse teenusena või kasutada erialaliitude pakutavaid koolitusi.

Hinnanguliselt võiks vajaliku sisu ära katta 4–8 tunnine koolitus, mistõttu saaks seda potentsiaalselt

rakendada ka olemasoleva erialase täiendõppe plaani raamides.

22 Tervisekassa. Kõik teenused | Tervisekassa. 23 Tervise Arengu Instituut. TTO30: Kiirabiasutused, brigaadid ja kiirabiautod. PxWeb. 24 Statistikaamet. ER021: STATISTILISSE PROFIILI KUULUVAD ETTEVÕTTED | Tegevusala (EMTAK 2008)

ning Aasta. Statistika andmebaas

14

Kokkuvõttes toob muudatus TTO-dele peamiselt ühekordse kohanemiskoormuse, ent toob püsiva

kasu õigusliku selguse, teenuste kvaliteedi ja tööohutuse osas.

7. Eelnõu terminoloogia

Seadusemuudatusega ei võeta kasutusele uut terminoloogiat.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks muudetakse sotsiaalministri 24.10.2024 määrust nr 43 „Tervishoiuteenuste

kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“, lisades määruse ohjeldusmeetmete rakendmise

juhendi koostamise nõude.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 1. juulil 2026.a.

Muudatustega laiendatakse ohjeldusmeetmete rakendamise regulatsiooni kohaldamisala ning

täpsustatakse dokumenteerimis- ja järelevalvenõudeid. Muudatused mõjutavad mitmeid

tervishoiuasutusi (sh kiirabi, eriarstiabi, õendusabi), kes vajavad aega sisekorraeeskirjade/juhendite

täiendamiseks, töötajate juhendamiseks ning vajadusel infosüsteemide kohandamiseks. Lisaks tuleb

tervishoiuteenuse osutajatele tagada võimalus tutvuda uue regulatsiooniga ja viia vajaduse korral

läbi täiendkoolitused personalile, kes tegelevad ohjeldusmeetmete otsustamise, dokumenteerimise

ja järelevalvega.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu koostamisse on panustanud lai ring eksperte ning asjaomaseid huvirühmi. Eelnõu

koostamisele eelnes väljatöötamiskavatsus (VTK), mille eesmärk oli kaardistada probleemi olemus,

hinnata regulatiivse sekkumise vajalikkust ning kirjeldada võimalikke õiguslikke lahendusvariante.

Eelnõu aluseks olev VTK edastati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks järgmistele

asutustele ja organisatsioonidele: Justiits- ja Digiministeerium, Õiguskantsleri Büroo, Terviseamet,

Tervisekassa, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Õdede Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Kiirabi Liit,

Eesti Arstide Liit, Eesti Patsientide Liit, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda ja Põhja-

Eesti Regionaalhaigla patsiendinõukoda.

VTK ettevalmistamise eel saadeti anonüümne küsimustik Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu

Ülikooli Kliinikumi, Tallinna Lastehaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla,

Ida-Viru Keskhaigla, Pärnu Haigla, Tallinna Kiirabi ja Tartu Kiirabi ravijuhtidele või ülemarstidele,

kes jagasid seda asjakohastes struktuuriüksustes (nt erakorralise meditsiini osakond, kirurgiakliinik,

sisekliinik, nakkuskliinik, õendusabikliinik ning anestesioloogia- ja intensiivravikliinik). Kogutud

tagasiside aitas täpsemalt määratleda probleemkohti ja valdkondi, millele kavandatav regulatsioon

peaks laienema.

12. mai 2025. aasta Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil andsid Sotsiaalministeeriumi esindajad

komisjonile ülevaate VTK sisust ja sellele saadud tagasisidest.

Seaduseelnõu koostajad on kahel korral kohtunud ka Õiguskantsleri Kantselei esindajatega, et

tutvustada kavandatavaid muudatusi ning koguda sisendit nende põhiseaduspärasuse ja

rakendatavuse kohta. Kohtumine Justiits- ja Digiministeeriumi esindajatega toimus 4. juunil 2025.

15

aastal eesmärgiga täpsustada tervishoiuteenuste liike ja seaduse kohaldamisega seotud konteksti,

millele kavandatav regulatsioon laieneb.

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks

Õiguskantsleri Büroole, Terviseametile, Tervisekassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti

Õdede Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti

Psühhiaatrite Seltsile, Eesti Patsientide Liidule, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukojale ja

Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendinõukojale eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu.

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2025. a.

Psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seadus (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala

laiendamine) eelnõu seletuskirja juurde

Lisa

Rakendusakti kavand

KAVAND

SOTSIAALMINISTER

MÄÄRUS

Sotsiaalministri 24. oktoobri 2024. a määruse nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja

patsiendiohutuse tagamise nõuded“ muutmine

Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 32 lõike 9 alusel.

§ 1. Sotsiaalministri 24. oktoobri 2024. a määruse nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja

patsiendiohutuse tagamise nõuded“ muutmine

Sotsiaalministri 24. oktoobri 2024. a määruse nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja

patsiendiohutuse tagamise nõuded“ §-i 6 täiendatakse lõikega järgmises sõnastuses:

„(41) Tervishoiuteenuse osutaja koostab ohjeldusmeetmete rakendamise juhendi”.

§ 12. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2026. aasta 1. juulil.