Eelnõu kooskõlastamiseks

1

Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja

Lisa

Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/825 (ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ muutmist puudutav osa)

EL säte Sätte sisu Ülevõtmise

kohustus

EL normi

rakendamiseks

kehtestatav Eesti

õigusakti norm

Kommentaar

Art 1 lg 1 p a Muudetakse mõistet „kaup“ EI Kauba mõiste on juba

sätestatud TKS § 2 lg 1 p-

s 3, mille kohaselt on kaup

pakutav, müüdav või muul

viisil turustatav asi, õigus

ja digitaalne sisu

võlaõigusseaduse

tähenduses. Kõnealuses

mõistes kasutatud sõna

„asi“ hõlmab ka VÕS §

14.2 lg 3 tähenduses

digitaalse elemendiga asja,

sest "asi" TsÜS § 50 lg 2

tähenduses on mh ka

vallasasi, just nagu ka

digitaalse elemendiga asi

on vallasasi.

Art 1 lg 1 p b Defineeritakse mõiste „keskkonnaväide“ JAH TKS § 2 lg 1 p 9

Defineeritakse mõiste „üldine

keskkonnaväide“

JAH TKS § 2 lg 1 p 10

2

Defineeritakse mõiste „kestlikkusmärgis“ JAH TKS § 2 lg 1 p 11

Defineeritakse mõiste

„sertifitseerimissüsteem“

JAH TKS § 2 lg 1 p 12

Defineeritakse mõiste „tunnustatud

suurepärane keskkonnatoime“

JAH TKS § 2 lg 1 p 13

Defineeritakse mõiste „vastupidavus“ EI Vastupidavuse mõiste on

juba sätestatud VÕS §

2171 lg-s 5.

Defineeritakse mõiste „tarkvarauuendus“ JAH TKS § 2 lg 1 p 14

Defineeritakse mõiste „kulutarvik“ JAH TKS § 2 lg 1 p 15

Defineeritakse mõiste „funktsionaalsus“ EI Funktsionaalsuse ehk

kasutusviisi mõiste on

juba sätestatud VÕS § 142

lg-s 5.

Art 1 lg 2 p a Artikli 6 lg 1 punkt b asendatakse järgmisega:

toote põhiomadused, näiteks selle

kättesaadavus, sellest tulenev kasu või sellega

kaasnevad riskid, toote teostus, koostis,

keskkonna- või sotsiaalsed omadused,

tarvikud, ringlusaspektid, nagu vastupidavus,

parandatavus või ringlussevõetavus,

müügijärgne klienditeenindus ja kaebuste

lahendamine, valmistamise või varumise viis

ja kuupäev, kättetoimetamine, sobivus

ettenähtud otstarbeks, kasutamine, kogus,

toote kirjeldus, geograafiline või kaubanduslik

päritolu või toote kasutamise oodatavad

tulemused või tootega seotud katsete või

kontrollimiste tulemused ja olulised

tunnused.“;

EI TKS § 16 lg 2 p 2 Artikkel 6 lg 1 p 6

loetelusse lisatakse juurde

sõnad „keskkonna- või

sotsiaalsed omadused ja

ringlusaspektid, nagu

vastupidavus,

parandatavus või

ringlussevõetavus“.

Kuivõrd tegemist on

tarbija jaoks orienteeriva

loeteluga ja tarbijale ei tule

kogu seda teavet alati

avaldada, ei pea eelnõu

koostaja vajalikuks TKSi §

16 lõike 2 punkti 2 (kauba

või teenuse peamised

3

omadused) loeteluga

täiendada.

Art 1 lg 2 p b Artikkel 6 lõikesse 2 lisatakse punkt d):

tulevase keskkonnatoimega seotud

keskkonnaväidete esitamist ilma selgete,

objektiivsete, üldsusele kättesaadavate ja

kontrollitavate kohustusteta, mis on sätestatud

üksikasjalikus ja realistlikus rakenduskavas,

mis sisaldab mõõdetavaid ja ajaliselt piiritletud

eesmärke ning muid asjakohaseid selle

rakendamiseks vajalikke elemente, näiteks

ressursside jaotus, ning mida kontrollib

korrapäraselt sõltumatu kolmandast isikust

ekspert, kelle järeldused tehakse tarbijatele

kättesaadavaks

JAH TKS § 16 lg 4 p 4 -

tulevase

keskkonnatoimega seotud

keskkonnaväidete

esitamist ilma selgete,

objektiivsete, üldsusele

kättesaadavate ja

kontrollitavate

kohustusteta, mis on

sätestatud üksikasjalikus

ja realistlikus

rakenduskavas“

Art 1 lg 2 p b Artikkel 6 lõikesse 2 lisatakse punkt e):

tarbijatele sellise kasu reklaamimist, mis ei ole

asjakohane ega tulene ühestki toote või

ettevõtte omadusest.

JAH TKS § 16 lg 4 p 5 -

tarbijatele sellise kasu

reklaamimist, mis ei ole

asjakohane ega tulene

ühestki kauba või ettevõtte

omadusest“.

TKS-s puudub mõiste

„toode“, selle asemel on

läbivalt kasutatud sõna

„kaup“

Art 1 lg 3 Artiklisse 7 lisatakse uus lõige 7:

Kui kaupleja osutab teenust, mis võrdleb

tooteid, ja annab tarbijale teavet toodete või

JAH TKS § 17 lg 5 - Kui

kaupleja osutab toodete

võrdlusteenust ja annab

tarbijatele teavet toodete

4

nende tarnijate keskkonna- või sotsiaalsete

omaduste või ringlusaspektide, nagu

vastupidavuse, parandatavuse ja

ringlussevõetavuse kohta, loetakse oluliseks

teabeks teavet võrdlusmeetodi,

võrdlusobjektiks olevate toodete ja nende

toodete tarnijate kohta, samuti selle teabe

ajakohastamiseks võetud meetmete kohta.“

ja nende tarnijate

keskkonna- või

sotsiaalsete omaduste või

ringlusaspektide kohta,

loetakse oluliseks teabeks

teavet võrdlusmeetodi,

võrdlusobjektiks olevate

toodete ja nende toodete

tarnijate kohta ning teabe

ajakohastamiseks võetud

meetmete kohta.“

Direktiivi (EL)

2005/29 lisa

muutmine:

Muudatused direktiivi lisas:

Lisatakse järgmised punktid:

„2a) Sellise kestlikkusmärgise esitamine, mis

ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei

ole kehtestanud avaliku sektori asutus.“

JAH

TKS § 16 lg 8 p 21

„4a) Üldise keskkonnaväite esitamine, ilma et

ettevõtja suudaks tõendada väite seisukohast

olulist tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 41

„4b) Keskkonnaväite esitamine kogu toote või

ettevõtja kogu äritegevuse kohta, kui see

puudutab ainult toote teatavat aspekti või

ettevõtja äritegevuse spetsiifilist tegevusala.

JAH TKS § 16 lg 8 p 42

5

„4c) Väide kasvuhoonegaaside heite

kompenseerimise alusel, et kaubal on

keskkonnale kasvuhoonegaaside heite

seisukohast neutraalne, väiksem või positiivne

mõju.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 43

„10a) Liidu turul kõigi asjaomasesse

tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes

õigusaktidega kehtestatud nõuete esitamine

ettevõtja eripakkumisena.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 101

„23d) Tarbija eest teabe varjamine selle kohta,

et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt

digielementidega kaupade toimimist või

digisisu või digiteenuste kasutamist.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 27

„23e) Tarkvarauuenduse esitamine vajalikuna,

kui see tõhustab üksnes funktsionaalsusega

seotud omadusi.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 28

„23f) Äriline teadaanne kauba kohta, mis

sisaldab selle vastupidavuse piiramiseks

lisatud funktsiooni, hoolimata sellest, et

kauplejale on kättesaadav teave funktsiooni ja

selle mõju kohta kauba vastupidavusele.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 29

6

„23g) Valeväide, et kaubal on tavapärastes

kasutustingimustes teatav vastupidavus seoses

kasutusaja või -intensiivsusega.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 30

„23h) Kauba esitlemine parandamist

võimaldavana, kui see tegelikult võimalik ei

ole.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 31

„23i) Tarbija sundimine asendama või lisama

kauba kulutarvikuid varem kui see tehnilistel

põhjustel vajalik oleks.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 32

„23j) Teabe varjamine kauba funktsionaalsuse

halvenemise kohta, kui kasutatakse

kulutarvikuid, varuosi või tarvikuid, mida ei

tarni algne tootja, või valeväide, et selline

halvenemine toimub.“

JAH TKS § 16 lg 8 p 33

1

EELNÕU

10.07.2025

Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktidega 9–15 järgmises sõnastuses:

„9) keskkonnaväide – mis tahes kujul sõnum või kujutis, mis ei ole kohustuslik ja millega otse

või kaudselt jäetakse mulje, et toote, tootekategooria, tootemargi või kaupleja mõju

keskkonnale on soodne või puudub või et see on keskkonnale vähem kahjulik kui teised tooted,

tootekategooriad, tootemargid või kauplejad või et selle keskkonnamõju on aja jooksul

paranenud;

10) üldine keskkonnaväide – keskkonnaväide, mis ei sisaldu kestlikkusmärgisel ja mida ei ole

samas meediumis selgelt ja hästi märgatavalt täpsustatud;

11) kestlikkusmärgis – vabatahtlikult kasutatav usaldusmärk, kvaliteedimärk või muu

võrdväärne märk, mille eesmärk on eristada ja edendada toodet, protsessi või ettevõtet selle

keskkonna- või sotsiaalsete omaduste poolest;

12) sertifitseerimissüsteem – käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatule vastav kontrollisüsteem,

mis tõendab, et toode, protsess või ettevõte vastab sellistele üldsusele kättesaadavatele,

läbipaistvatele ja sõltumatutele nõuetele, mis lubab kasutada neile nõuetele vastavat

kestlikkusmärgist;

13) tunnustatud suurepärane keskkonnatoime – keskkonnatoime, mis vastab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 66/2010 Euroopa Liidu ökomärgise kohta (ELT L

27, 30.01.2010, lk 1–19), riiklikele või piirkondlikele EN ISO 14024 I tüübi ökomärgise

süsteemidele, mis on Euroopa Liidu liikmesriikides ametlikult tunnustatud, või parimale

keskkonnatoimele kooskõlas muude Euroopa Liidu õigusaktidega;

14) tarkvarauuendus – uuendus, mis on vajalik digielementidega kaupade, digisisu ja

digiteenuste nõuetele vastavuse säilitamiseks, või kasutusviisiuuendus.

15) kuluosa – kauba osa, mida asendatakse korduvalt, et kaup toimiks ettenähtud viisil.“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sertifitseerimissüsteem peab läbipaistvatel, õiglastel ja mittediskrimineerivatel

tingimustel olema avatud kõigile kauplejatele, kes soovivad ja suudavad täita süsteemi nõuded,

mille on välja töötanud süsteemi omanik, konsulteerides asjaomaste ekspertide ja

huvirümadega. Sertifitseerimissüsteem peab hõlmama menetlust nimetatud nõuete rikkumiste

korral. Süsteemi omanikust ja kauplejast sõltumatul menetlejal peab olema õigus

kestlikkusmärgise kasutamise õigust peatada või kestlikkusmärgise kasutamist keelata.

Menetleja sõltumatus peab põhinema rahvusvahelistel, Euroopa Liidu või riiklikel standarditel

või menetlustel.“;

3) paragrahvi 16 lõiget 4 täiendatakse punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„4) tulevase keskkonnatoimega seotud keskkonnaväidete esitamine ilma selgete, objektiivsete,

üldsusele kättesaadavate ja kontrollitavate kohustusteta, mis on sätestatud rakenduskavas, mis

sisaldab mõõdetavaid ja ajaliselt piiritletud eesmärke ning muid olulisi elemente ning mida

kontrollib regulaarselt sõltumatu kolmandast isikust ekspert, kelle hinnangud peavad olema

tarbijale kättesaadavad;

5) tarbijatele sellise kasu reklaamimine, mis ei ole asjakohane ega tulene ühestki kauba või

ettevõtte omadusest.“;

4) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

2

„21) sellise kestlikkusmärgise kasutamine, mis ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei

ole kehtestanud haldusorgan;“;

5) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktidega 41–43 järgmises sõnastuses:

„41) üldise keskkonnaväite esitamine, ilma et kaupleja suudaks demonstreerida väite

seisukohast olulist tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet;

42) keskkonnaväite esitamine kogu toote või kogu kaupleja ettevõtte kohta, kui see puudutab

ainult toote konkreetset osa või ainult kaupleja ettevõtte konkreetset tegevust;

43) väide, et kaubal on keskkonnale kasvuhoonegaaside heite seisukohast neutraalne, väiksem

või positiivne mõju;“;

6) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktiga 101 järgmises sõnastuses:

„101) Euroopa Liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes

õigusaktidega kehtestatud nõuete esitamine kaupleja eripakkumisena;“;

7) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktidega 27–33 järgmises sõnastuses:

„27) tarbija eest teabe varjamine selle kohta, et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt

digielementidega kaupade toimimist või digisisu või digiteenuste kasutamist;

28) tarkvarauuenduste esitlemine vajalikuna, kui see tõhustab üksnes kasutusviisiga seotud

omadusi;

29) kommertsteadaanne kauba kohta, millel on selle vastupidavust piirav kasutusviis, hoolimata

sellest, et kauplejale on kättesaadav teave selle kasutusviisi mõju kohta kauba vastupidavusele;

30) valeväide, et kaubal on tavapärastes kasutustingimustes teatav vastupidavus seoses

kasutusaja või -intensiivsusega;

31) kauba esitlemine parandatavana, kui see tegelikult võimalik ei ole;

32) tarbija sundimine asendama või lisama kauba kuluosi varem, kui see tehnilisel põhjusel

vajalik oleks;

33) teabe varjamine kauba kasutusviisi halvenemise kohta, kui kasutatakse kuluosi, varuosi või

tarvikuid, mida ei tarni algne tootja, või valeväide, et selliste kuluosade, varuosade või tarvikute

kasutamine põhjustab kauba kasutusviisi halvenemise.“;

8) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kaupleja osutab toodete võrdlusteenust ning annab tarbijatele teavet toodete ja nende

tarnijate keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või ringlusaspektide kohta, loetakse oluliseks

teabeks teavet võrdlusmeetodi, võrdlusobjektiks olevate toodete ja nende toodete tarnijate kohta

ning teabe ajakohastamiseks võetud meetmete kohta.“;

9) paragrahv 66 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 70 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) suures ulatuses;

2) Euroopa Liidu mõõtmega, –

karistatakse rahatrahviga kuni neli protsenti füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega

seotud aastakäibest või kui see teave ei ole kättesaadav, siis rahatrahviga kuni kaks miljonit

eurot.“;

11) paragrahvi 70 lõikes 2, § 741 lõikes 2 ja 742 lõikes 2 asendatakse sõna „Sama“ tekstiosaga

„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud“;

3

12) paragrahve 70 ja § 741 ja 742 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline

isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 4 protsenti juriidilise isiku aastakäibest või kui see teave ei ole

kättesaadav, siis rahatrahviga kuni kaks miljonit eurot.“;

13) paragrahvi 741 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) suures ulatuses;

2) Euroopa Liidu mõõtmega, –

karistatakse rahatrahviga kuni neli protsenti füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega

seotud aastakäibest või kui see teave ei ole kättesaadav, siis rahatrahviga kuni kaks miljonit

eurot.“;

14) paragrahvi 742 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) suures ulatuses;

2) Euroopa Liidu mõõtmega, –

karistatakse rahatrahviga kuni neli protsenti füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega

seotud aastakäibest või kui see teave ei ole kättesaadav, siis rahatrahviga kuni kaks miljonit

eurot.“;

15) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/825, millega muudetakse direktiive

2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema

kaitse ebaausate tavade eest ja parema teabe esitamise (ELT L, 2024/825, 06.03.2024).“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, …………….. 2025

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

1

10.07.2025

Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. SISSEJUHATUS

1.1. Sisukokkuvõte

Tarbijakaitseseaduse (TKS) muutmise seaduse eelnõu eesmärk on võidelda ebaausaid

kauplemisvõtteid reguleerivate õigusnormide täpsustamise kaudu tõhusamalt rohepesu vastu ja

aidata tarbijal teha teadlikumaid ostuotsuseid, mis omakorda aitab kaasa säästlikumate

tarbimisharjumuste tekkimisele. Uued normid võimaldavad selliste ebaausate kaubandustavade

vastu tulemuslikult võidelda ning edendavad ausat konkurentsi kauplejate vahel.

Eelnõukohase seadusega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiviga (EL) 2024/825, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses

tarbijate võimestamisega rohepöördel, tagades neile parema kaitse ebaausate tavade eest ja

parema teabe esitamise (ELT L, 2024/825, 06.03.2024), tehtud muudatused direktiivi

2005/29/EÜ1. Sama direktiiviga Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL2 tehtud

muudatused võetakse üle Justiits- ja Digiministeeriumi poolt ette valmistatava seadusega.

Kõnealune ülevõetav direktiiv on seotud Euroopa rohelise kokkuleppega3 (European Green

Deal), mille eesmärk on meie tootmis- ja tarbimisviisi muutes luua puhtam, tervislikum ja

kliimaneutraalne Euroopa. Euroopa roheline kokkuleppe on poliitikaalgatuste pakett, mis aitab

ELil minna üle rohelisele majandusele, mille lõppeesmärk on kliimaneutraalsuse saavutamine

2050. aastaks. Lisaks on direktiiv seotud roheväidete direktiivi ettepanekuga4 (Green Claims

Directive), mille läbirääkimised on Euroopa Liidu tasandil käimas.

Tarbijakaitseseaduses tehtavate muudatustega tagatakse, et:

 kauplejad ei eksitaks tarbijaid toodete keskkonna- ja sotsiaalse mõju, vastupidavuse ja

parandatavuse suhtes ning et kauplejal on õigus esitada keskkonnaväide tulevase

keskkonnatoime kohta ainult siis, kui see hõlmab selgeid tegevusi;

 kauplejad ei tohi reklaamida tarbijale selliseid eeliseid, mida peetakse asjaomasel turul

levinud tavaks;

 tooteid on võimalik omavahel võrrelda üksnes juhul, kui tarbijale antakse selget teavet

võrdlusmeetodi, asjaomaste toodete ja tarnijate ning teabe ajakohastamise meetmete

kohta.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija

vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu

direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv). 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu

direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse

kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, ELT L 304,

22.11.2011, lk 64–88. 3 Euroopa roheline kokkulepe. Kättesaadav: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/green-deal/

(17.04.2025). 4 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv sõnaselgete keskkonnaväidete põhjendamise ja edastamise

kohta (roheväidete direktiiv). Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52023PC0166&qid=1747645080853 (05.05.2025)

2

Lisaks keelatakse:

 selliste kestlikkusmärgiste kasutamine, mis ei ole sertifitseeritud või mida ei ole

kehtestanud ametiasutused ning selliste üldiste keskkonnaväidete kasutamine

tootel/teenusel, mille puhul ei ole tõendatud tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet;

 keskkonnaväite esitamine kogu toote kohta, kui see puudutab üksnes toote konkreetset

osa;

 kaupade enneaegse vananemisega seotud tavad;

 liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes kehtestatud

nõuete esitamine ettevõtja eripakkumisena.

Lisaks muudetakse eelnõukohase seadusega kolme TKS-s sätestatud väärteokoosseisu, et

tagada direktiiviga (EL) 2019/21615 muudetud direktiivi 2005/29/EÜ artikli 13 korrektne

ülevõtmine Eesti õigusesse. Nimelt tegi kõnealune direktiiv ühes asjakohaste muudatustega,

mille ülevõtmise tähtpäevaks oli 28. mai 2022. a liikmesriikidele kohustuseks tagada võimalus

määrata laiaulatuslike rikkumiste korral trahve, mis moodustavad kuni neli protsenti kaupleja

aastakäibest ning kui teave ettevõtja aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, tuleb ette näha

võimalus määrata trahve, mille maksimumsuurus on kaks miljonit eurot. Sellises suuruses

trahvide määramine väärteomenetluses ei olnud Eestis direktiivi ülevõtmise ajal aga võimalik,

sest karistusseadustiku (KarS) § 47 lõige 2 nägi ette võimaluse määrata väärteomenetluses

maksimaalse trahvina 400 000 eurot. Seega võeti kõnealuse direktiivi trahve reageerivad sätted

üle maksimaalses võimalikus ulatuses. 1. novembril 2023. a jõustus aga KarS muudatus (KarS

§ 47 lg 4), mis annab võimaluse määrata kohtuvälise menetluse käigus ka kõrgemaid trahve kui

400 000 eurot. Muudatuste eesmärk on tagada see, et Eestil oleks võimalik korrektselt võtta üle

Euroopa Liidu õigusest tulenevad karistusi reguleerivad sätted.

Samuti tunnistatakse kehtetuks TKS § 66, mis võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiviga 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110,

01.05.2009, lk 30–36). Kõnealune direktiiv on tänaseks kehtetuks tunnistatud ning asendatud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate huvide

kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (ELT L 409,

04.12.2020, lk 1–279). Direktiiv (EL) 2020/1828 on 1. jaanuari 2025. aasta seisuga Eesti

õigusesse üle võetud, kuid direktiivi ülevõtmisel jäi ekslikult TKS § 66 kehtetuks tunnistamata.

TKS § 66 kehtetuks tunnistamisega tunnistatakse kehtetuks ka selle sätte alusel välja antud

määrus, millega kehtestati Euroopa Liidu õigusaktide loetelu, mille puhul rakendatakse

tarbijate kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamist ja selleks pädevate

asutuste nimetamine.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas (mari-

[email protected], 625 6459). Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Käddi Tammiku

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2161, millega muudetakse

nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja

2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine.

3

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiits- ja

Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel

([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõukohase seadusega muudetakse tarbijakaitseseaduse 1. septembril 2025 jõustuvat

redaktsiooni (avaldamismärkega RT I, 02.01.2025, 77). Eelnõu on seotud võlaõigusseaduse

muutmise seaduse eelnõuga, mille töötab välja Justiits- ja Digiministeerium ning millega

võetakse Eesti õigusesse üle direktiiviga (EL) 2024/825 direktiivi 2011/83/EL tehtud

muudatused.

Eelnõukohane seadus on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõukohase seadusega

võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2024/825/EÜ ja (EL) 2019/2161 osas,

millega muudetakse direktiivi 2005/29/EÜ.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. SEADUSE EESMÄRK

Eelnõu seadusena jõustamise eesmärk on täpsustada ebaausaid kauplemisvõtteid reguleerivaid

õigusnorme, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu, mis eksitavad tarbijaid ega lase neil

teha jätkusuutlikke tarbimisvalikuid, ning eelkõige selliste tavade vastu, mis on seotud kauba

enneaegse vananemisega, eksitavate keskkonnaväidetega (rohepesu), eksitava teabega toodete

või kauplejate äritegevuse sotsiaalsete omaduste kohta või läbipaistmatute ja

mitteusaldusväärsete kestlikkusmärgistega.

Eelnõukohase seadusega täpsustatakse ebaausaid kauplemisvõtteid reguleerivaid õigusnorme,

lisades konkreetsed keskkonnaga seotud eksitavad tavad, mis loetakse igal juhul ebaausaks (n-

ö must nimekiri) ja mille kasutamine on keelatud.

Direktiivi (EL) 2024/825 üks eesmärk on tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse ja

keskkonnakaitse ning liikuda edasi rohemajanduse suunas. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks

on aga vaja, et tarbijad saaksid teha teadlikke ostuotsuseid. Praegusajal puutuvad tarbijad kokku

toodetega, mida reklaamitakse jätkusuutlikuna ning mis väidetavalt ei ole keskkonnale

kahjulikud, kuid selle väite usaldusväärust ei ole kontrollitud. Sageli on erinevad

keskkonnaväited turundusstrateegia osa ega ole terviklikult seotud ettevõtte või toodete

keskkonnatoimega. Seega tegelevad kauplejad tahtlikult või tahtmatult rohepesuga. Kuivõrd

erinevaid keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid on väga palju, siis ei suuda paljud tarbijad

selles maailmas hästi orienteeruda ning seetõttu on ka nende eksitamine lihtne.

2020. a komisjoni tehtud uuringus hinnati 150 keskkonnaväidet ja leiti, et märkimisväärne osa

neist (53,3%) annavad ebamäärast, eksitavat või põhjendamatut teavet toodete keskkonna-

näitajate kohta kogu ELis ja paljudes tooterühmades (nii reklaamis kui ka tootel).6 Samale

järeldusele on jõudnud ka ülemaailmne tarbijakaitseasutuste võrgustik (ICPEN) ühes oma

6 Euroopa Komisjon, „Environmental claims in the EU – inventory and reliability assessment“ („Keskkonnaväited

ELis – ülevaade ja usaldusväärsuse hindamine“), 2020.

4

uuringus, kus tuvastati, et ligi 40% roheväidetest on tarbijaid ühel või teisel viisil eksitanud.7

Samuti uuris komisjon 2020. aastal Euroopa Liidus 232 ökomärgise hindamise käigus ka nende

kontrollimise ja sertifitseerimise aspekte ning jõudis järeldusele, et peaaegu poolte märgiste

kontroll oli kas nõrk või seda ei tehtudki.8 Lisaks ei ole tarbijad teadlikud erinevustest märgiste,

mis on kolmandate isikute sertifitseeritud, ja märgiste vahel, mis põhinevad „enesesertifitseeri-

misel“, s.t ükski kolmas isik ei ole neid kontrollinud.

Lisaks peavad kauplejad, kes käituvad tarbijate suhtes ausalt, konkureerima kauplejatega, kes

tarbijaid eksitavad ning see on loonud turul ebaausa konkurentsi. Seetõttu on direktiivi peamine

eesmärk tagada, et keskkonnaväited vastaksid tõele ja oleksid arusaadavad/usaldusväärsed ning

et tarbijad saaksid valida tooteid, mis on keskkonna seisukohalt tõepoolest paremad kui

konkureerivad tooted. Seda kaudu on tagatud ka aus konkurents kauplejate vahel.

Samuti on probleeme tavadega, mis on seotud toodete enneaegse vananemisega ehk sellega, et

toode kavandatakse/konstrueeritakse selliselt, et see muutub enneaegu aeglaseks/mittetoi-

mivaks või kui seade annab märku, et varuosasid (näiteks tindikassette) peab vahetama varem,

kui selleks tegelikkuses vajadus on. See avaldab negatiivset mõju keskkonnale, suurendab

jäätmete teket ning tekitab tarbijatele põhjendamatuid lisakulutusi.

Seega on eesmärk tõhustada tarbijate kaitset ebaausate kaubandustavade eest, mis takistavad

tarbijatel kestlikke ostuotsuseid teha, näiteks:

 rohepesu (eksitavad keskkonnaalased väited);

 toodete enneaegne vananemine (kaupade enneaegsed rikked) ja

 ebausaldusväärsete ja läbipaistmatute kestlikkusmärgiste ja teabevahendite kasutamine.

Seega ei saa kauplejad tulevikus end või oma tooteid/teenuseid deklareerida „rohelise“ või

„keskkonnasõbralikuna“, kui nad ei ole selliste väidete paikapidavust tõendanud.

Keskkonnaväidete ja -märgiste kasutamine ei ole kauplejatele kohustuslik, vaid pigem tehakse

seda oma toodete/teenuste esiletõstmise eesmärgil. Eelnõukohase seadusega ei kohustata

kauplejaid keskkonnaväiteid ja -märgiseid kasutama, vaid sellega luuakse selge kord, mis näeb

ette, et kui kaupleja neid kasutab, siis peavad need olema kontrollitud ega tohi tarbijat eksitada.

Eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, kuna see pole Vabariigi Valitsuse 22. detsembri

2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt

nõutav. Seaduseelnõu käsitleb ELi täisharmoneeriva õiguse ülevõtmist ja eelnõu aluseks oleva

ELi õigusakti eelnõu menetlemisel on lähtutud eeskirja § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest. Eelnõu

lähtekoht on Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus „Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate

võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade

vastu ja paremat teavet, kohta“ ning selle seletuskiri. Vabariigi valitsuse protokollilises otsuses

avaldati toetus muudatuste tegemiseks Euroopa Liidu tarbijaõigustikus, et võidelda tõhusalt

eksitavate või põhistamata keskkonnaalaste väidete kasutamisega (rohepesu) ja parandada

7 ICPEN (2021), Global Sweep FInds 40% of Firms’ Claims Could be Misleading. Kättesaadav:

https://www.gov.uk/government/news/global-sweep-finds-40-of-firms-green-claims-could-be-misleading

(17.04.2025). 8 Tarbijate võimestamine üleminekul rohelisele majandusele, 2020 – konsultatsioonide ülevaade mõjuhinnangu

2. lisas, lk 69.

5

toodete kestlikkusega seotud teabe esitamist, kuivõrd see tagab parema ühtse siseturu

toimimise.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

Eelnõu koosneb ühest paragrahvist, mis sisaldab endas muudatusi TKS-s.

Paragrahvi 1 punktiga 1 täiendatakse TKS § 2 lõiget 1 punktidega 9–15, sisustades järgmised

terminid: keskkonnaväide, üldine keskkonnaväide, kestlikkusmärgis, sertifitseerimissüsteem,

tunnustatud suurepärane keskkonnatoime, tarkvarauuendus ja kuluosa. Muudatustega võetakse

üle direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2 lõike 1 punktid o–w. Vastavas ulatuses täiendati nimetatud

direktiivi direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 punkti 1 alapunktiga b. Kuigi TKS § 2 lisatud

punktides toodud mõisteid ei kasutata eelnõus läbivalt, sobivad need kogumis paremini

mõistete terminite paragrahvi kui lisatuna § 16, mis on juba niigi mahukas säte.

TKS-i täiendatakse terminiga „keskkonnaväide“, mis on mis tahes kujul sõnum või kujutis, mis

ei ole kohustuslik ja millega otse või kaudselt jäetakse mulje, et toote, tootekategooria,

tootemargi või kaupleja mõju keskkonnale on soodne või puudub või et see on keskkonnale

vähem kahjulik kui teised tooted, tootekategooriad, tootemargid või kauplejad või et selle

keskkonnamõju on aja jooksul paranenud. Kõnealune termin on vajalik riigisisesesse õigusesse

üle võtta, sest seda terminit kasutab ka kavandatud TKS § 16 lg 4 p 4.

Seega on direktiivi kohaselt mõeldud keskkonnaväidete all väiteid, mis ei ole kasutamiseks

kohustuslikud, vaid vabatahtlikud. Seejuures võib, lähtuvalt direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2

lõike 1 punktist o, keskkonnaväide kujutada endast nii teksti, pilti, graafilist või sümbolilist

kujutist, nagu etiketid, tootemargi nimi, ärinime või tootenime kommertsteadaande kontekstis.

TKS-i täiendatakse terminiga „üldine keskkonnaväide“, mis on kirjalikult või suuliselt,

sealhulgas audiovisuaalmeedias, esitatud keskkonnaväide, mis ei sisaldu kestlikkusmärgisel ja

mis ei ole samal kandjal selgelt ja hästi märgatavalt esitatud.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 9 on selgitatud, et üldiste keskkonnaväidete hulka

kuuluvad näiteks sõnad „keskkonnasõbralik“, „loodussäästlik“, „keskkonnasäästlik“, „loodus-

sõbralik“, „ökoloogiline“, „keskkonnanõuetele vastav“, „kliimasõbralik“, „keskkonnahoidlik“,

„süsinikdioksiidivaene“, „energiatõhus“, „biolagunev“, „biopõhine“ või muu samalaadne

väljend, mis viitab suurepärasele keskkonnatoimele või loob sellise mulje. Seega näiteks väide

„kliimasäästlik pakend“ on üldine keskkonnaväide, kuivõrd selle väite puhul ei tule selgelt

välja, mis teeb asjaomasest pakendist kliimasõbraliku pakendi. Väited „100% selle pakendi

tootmiseks kasutatud energiast pärineb taastuvatest energiaallikatest“ ja „see kott on

valmistatud 80% ulatuses taaskasutatud materjalist“ ei ole üldised keskkonnaväited, kuivõrd

nende näidete puhul on selgelt kirjeldatud, millele see väide tugineb. Samamoodi on väide

„biolagunev“ üldine keskkonnaväide, kuid väide „pakend on kodukompostimise teel ühe kuu

jooksul biolagunev“ on konkreetne keskkonnaväide, mille puhul ei pea kaupleja tunnustatud

suurepärast keskkonnatoimet tõendama.

Eeltoodust lähtudes on konkreetse ja üldise keskkonnaväite eristamisel oluline, kas väite

olemust on samal kandjal ka selgitatud. Oluline on, et kuigi konkreetse keskkonnaväite puhul

ei pea kaupleja tõendama suurepärast keskkonnatoimet, ei tohi sellised väited siiski tarbijat

6

eksitada ehk olla faktiliselt valed. Lisaks võib kirjalikul kujul või suuliselt esitatud väide koos

kaudsete väidetega, nagu värvid või pildid, kujutada endast üldist keskkonnaväidet.

Komisjoni loodud direktiivi ülevõtmise platvormil esitati küsimus selle kohta, kuidas on

kauplejal võimalik kasutada terminit „mahe“ (inglise keeles „organic“) üldise keskkonna-

väitena, kuivõrd mahemärgise määruse (EL) 2018/848 kohane märgis ei ole standardi EN ISO

140249 I tüüpi märgis ning lisaks ei ole ELi ökomärgise määrusega kehtestatud toidule eraldi

nõudeid. Komisjon selgitas, et ebaausate kaubandustavade direktiiv kehtib lisaraamistikuna

ning seda kohaldatakse ainult juhul, kui konkreetset küsimust/valdkonda ei reguleeri

konkreetsed ELi valdkondlikud eeskirjad. See põhimõte kehtib ka teiste õigusaktide, mitte

ainult mahemärgise määruse puhul. Kuna mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta

on juba kehtestatud eraldi kord, s.t seda valdkonda reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrus (EL) 2018/848, on see määrus ülimuslik ebaausate kaubandustavade direktiivi suhtes.

Eeltoodust lähtudes, kuigi mahetoidumärgis ei ole kvalifitseeritud standardi EN ISO 14024 1

tüüpi ökomärgisena, siis on kõnealune valdkond eraldi reguleeritud ning termini „mahe“

kasutamine on lubatud kogu liidus olenemata sellest, et seda sõna võib pidada ka üldiseks

keskkonnaväiteks ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel. Samas tuleb rõhutada, et ka

kooskõlas määrusega (EL) 2018/848 võib liidus eesliiteid „bio-“ ja „öko-“ ning nendega

moodustatud sõnu kas eraldi või koos kasutada kõnealuse määruse kohaldamisalasse kuuluvate

toodete, nende koostisosade või söödamaterjalide puhul üksnes siis, kui need on toodetud

kooskõlas määrusega (EL) 2018/848. Näiteks selleks, et nimetada puuvilla ökopuuvillaks, peab

see olema mahepõllumajanduslikuna sertifitseeritud, sest see kuulub määruse (EL) 2018/848

kohaldamisalasse.

Euroopa Komisjon on loonud eraldi platvormi, kus liikmesriikidel on võimalik komisjonilt

küsida mitteametlikke abistavaid selgitusi direktiivi ülevõtmisel. Kuigi komisjoni tõlgendused

ei ole liikmesriikidele siduvad, annavad need hea indikatsiooni sellest, kuidas komisjon EL

õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise järelevalvajana liikmesriikide suhtes kehtivaid EL

õigusakte sisustab. Eesti küsis komisjoni seisukohta sõna „roheline“ kasutamise kohta kaupleja

ärinimes koos sellega, et kaupleja ärinimi on kirjutatud kaupleja logole rohelise värviga või

seda kujutatakse rohelisel taustal. Komisjon selgitas, et sõna „roheline“ kasutamine kaupleja

ärinimes ei kujuta endas automaatselt üldist keskkonnaväidet direktiivi tähenduses.

Kvalifitseerimine keskkonnaväiteks sõltub üldisest kontekstist, sh visuaalsete elementide

kasutamisest (näiteks roheline värv logo taustal vms) ja sellest, kas konkreetne esitlusviis

mõjutab tõenäoliselt tarbija ostuotsust, vihjates keskkonnakasule. Lisaks selgitas komisjon, et

toote või teenuse olemus mängib tarbijate arusaama kujundamisel võtmerolli – näiteks autod ja

hooned on Euroopa Liidus ühed suurimad CO2 heitkoguse allikad ning tarbijad peavad neid

laialdaselt olulise keskkonnamõjuga valdkondadeks. Seetõttu tekitab sõna „roheline“

kasutamine nendes valdkondades keskmise tarbija meelest tõenäoliselt keskkonnaalase seose,

eriti kui see on kombineeritud rohelise värviga. Seega, isegi kui kaupleja ei reklaami otseselt

keskkonnakasu, võib selline sõna „roheline“ kasutamine rohelisel taustal viidata sellele, et

tarbijale pakutavad tooted/teenused on keskkonnasõbralikumad kui teised samalaadsed tooted.

Kokkuvõtvalt, see kas sõna „roheline“ kasutamine koos muude visuaalsete elementidega

9 EN ISO 14024 – Keskkonnamärgised ja -teatised. I tüüpi keskkonnamärgistamine. Põhimõtted ja protseduurid.

7

kujutab endas üldist keskkonnaväidet või mitte, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Kuna sõna

„roheline“ kasutamine koos rohelise visuaalse kujundusega võib jätta mulje väiksemast

keskkonnamõjust, peab kaupleja tagama, et sellised väited ei oleks eksitavad, sh iga sellise väite

kohta tuleb esitada selge ja silmatorkav selgitus, sest vastasel juhul kvalifitseeruks selline väide

üldiseks keskkonnaväiteks, mille puhul peab kaupleja tõendama tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet.

Lisaks soovis Eesti komisjoni seisukohta selliste keskkonnaväidete ja brändinimede osas, mis

viitavad loodusele või looduslikele koostisosadele. Komisjon selgitas, et olenevalt sõnastused

võivad need jaotuda nii sõnaselgeteks kui ka üldisteks keskkonnaväideteks. Direktiivi

2005/29/EÜ lisa punkti 4a alusel on keelatud üldised keskkonnaväited, kui kaupleja ei suuda

tõendada tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet. Kui kaupleja suudab tõendada tunnustatud

suurepärast keskkonnatoimet, et kuulu selline brändinimi direktiivi 2005/29/EÜ I lisa punktis

4a sätestatud keelu alla. Samuti on kauplejal võimalus kirjutada üldised keskkonnaväited

täpsemaks, st kui antud väite kirjeldus on esitatud selgelt ja märgatavalt samal kandjal (näiteks

pakendil). Igal üksikul korral tuleb aga eraldi hinnata, kas selline kirjeldus täidab ka ebaausate

kaubandustavade direktiivist 2005/29/EÜ tulenevad selguse ja täpsuse nõuded.

Lisaks selgitas komisjon, et sellised üldised loodusele viitavad keskkonnaväited (kaupleja

kaubamärgi/brändinime vms kujul) viitavad sellele, et toode koosneb täielikult looduslikest

koostisosadest. TKS § 161 lg 1 sätestab, et riiklikku järelevalvet teostav korrakaitseorgan võib

nõuda, et kaupleja tõendaks tema kauplemisvõttega seotud faktiliste väidete täpsust. Sellest

tulenevalt peab kaupleja olema valmis pädevale asutusele esitama tõendid selle kohta, et

konkreetse toote koostisosad on looduslikku päritolu. Samuti selgitas komisjon, et direktiiv

(EL) 2024/825 ei sea konkreetseid nõudeid keskkonnaväidete põhjendamiseks kasutatava

metoodika kohta, vaid need kehtestatakse roheväidete direktiiviga, mille sisu osas käivad EL

tasandil läbirääkimised. Samas peavad ettevõtted siiski läbipaistvalt ja usaldusväärselt olema

valmis enda väidete paikapidavust pädevale asutusele tõendama.

TKS-i täiendatakse terminiga „kestlikkusmärgis“, mis on vabatahtlikult kasutatav usaldusmärk,

kvaliteedimärk või muu võrdväärne märk, mille eesmärk on eristada ja edendada toodet,

protsessi või ettevõtet selle keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või mõlema poolest. Seega

on direktiivi kohase kestlikkusmärgise all mõeldud neid märgiseid, mis ei ole liidu või

siseriikliku õiguse kohaselt kohustuslikud.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 7 on selgitatud, et avaliku sektori asutuste kehtestatud

kestlikkusmärgised on näiteks logod, mis antakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste

(EÜ) 1221/200910 või (EÜ) 66/201011 nõuete täitmise korral.

Mõned Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/243612 artiklis 27 määratletud

sertifitseerimismärgid võivad toimida ka kestlikkusmärgisena, kui need reklaamivad toodet,

protsessi või äritegevust näiteks selle keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või mõlema

10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1221/2009 organisatsioonide

vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 761/2001 ning komisjoni otsused 2001/681/EÜ ja 2006/193/EÜ. 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 66/2010 ELi ökomärgise kohta. 12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiiv 2015/2436 kaubamärke käsitlevate

liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (uuesti sõnastatud).

8

poolest. Kauplejal peaks olema võimalik selliseid sertifitseerimismärke kasutada üksnes juhul,

kui need on kehtestanud avaliku sektori asutused või kui need põhinevad sertifitseerimi-

ssüsteemil.

Siiski on põhjenduses 7 esitatud erand ning selgitatud, et kestlikkusmärgise kasutamine ilma

sertifitseerimissüsteemita ja ilma märgise avaliku sektori asutuse poolse kehtestamiseta, on

lubatud, kui täiendavaid toitumisalase teabe väljendus- ja esitusviise kasutatakse kooskõlas

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/201113 artikliga 35. Kõnealuse määruse

artikkel 35 annab tootjale võimaluse esitada energiasisaldust ja toitainete kogust muul viisil

ja/või sõnadele või numbritele lisatud graafiliste kujundite või sümbolite abil. Oluline on, et

määruses on esitatud ka nõuded täiendavatele väljendamis- ja esitusviisidele (näiteks need ei

tohi tarbijat eksitada ning peavad põhinema usaldusväärsetel ja teaduslikult põhjendatud

tarbijauuringutel), mida tootja peab järgima.

Lisaks on direktiivi põhjenduses 8 selgitatud, et kui kestlikkusmärgise esitamine hõlmab ärilist

teadaannet, mis väidab või jätab mulje, et toote mõju keskkonnale on soodne või puudub või et

toode on keskkonnale vähem kahjulik kui konkureerivad tooted, kujutab see kestlikkusmärgis

endast ka keskkonnaväidet.

Eestis on kõige levinum kestlikkusmärgis Euroopa Liidu ökomärgis (EU Ecolabel), mida Eestis

väljastab Keskkonnaagentuur14 ning mille kulud koosnevad ELi ökomärgise kasutamise

taotluse läbivaatamise eest tasutavast riigilõivust ja ökomärgise tootel kasutamise eest

tasutavast riigilõivust.15

TKSi täiendatakse terminiga „sertifitseerimissüsteem“, mis on kontrollisüsteem, mis tõendab,

et toode, protsess või ettevõte vastab sellistele üldsusele kättesaadavatele, läbipaistavatele ja

sõltumatutele nõuetele, mis lubab kasutada neile nõuetele vastavat kestlikkusmärgist.

Täpsemad nõuded sertifitseerimissüsteemile sätestatakse eelnõu § 1 punktis 2.

TKSi täiendatakse terminiga „tunnustatud suurepärane keskkonnatoime“, mis on keskkonna-

toime, mis vastab Euroopa Liidu ökomärgise nõuetele, riiklikele või piirkondlikele standardi

EN ISO 14024 I tüübi ökomärgise süsteemidele, mis on liikmesriikides ametlikult tunnustatud,

või parimale keskkonnatoimele kooskõlas muude kohaldatavate liidu õigusaktidega.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 10 on selgitatud, et tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet saab tõendada vastavusega määrusele (EÜ) nr 66/2010 (ELi ökomärgise

kohta) või liikmesriikides ametlikult tunnustatud standardi EN ISO 14024 ökomärgise

süsteemidega või vastavusega konkreetse keskkonnaomaduse keskkonnatoimele kooskõlas

muude kohaldatavate liidu õigusaktidega.

Muude õigusaktide all on põhjenduses 10 nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust

(EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse

13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse

toidualase teabe esitamist tarbijatele. 14 Euroopa Liidu ökomärgis. Kättesaadav: https://keskkonnaagentuur.ee/teenused-ja-aruandlus/teenused/eli-

okomargis (17.04.2025). 15 Ökomärgise taotlemise ja kasutamisega seotud kulud. Kättesaadav: https://keskkonnaagentuur.ee/okomargise-

taotlemise-ja-kasutamisega-seotud-kulud (17.04.2025).

9

kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1). Eeltoodust lähtudes võib esitada

tunnustatud suurepärase keskkonnatoime alusel üldise keskkonnaväite „energiatõhus“ üksnes

siis, kui toode kuulub energiatõhususe klassi A.

Samuti on 13. detsembril 2024 toimunud komisjoni eksperdirühma kohtumisel komisjon ELi

liikmesriikidele selgitanud, et üldist keskkonnaväidet „biolagunev“ ei saa kaupleja kasutada

tuginedes tunnustatud suurepärasele keskkonnatoimele, sest praegu puuduvad ELi ökomärgise

puhul nõuded biolagunevusele.

Samamoodi ei ole kauplejal lubatud esitada üldist väidet, nagu „teadlik“, „kestlik“ või

„vastutustundlik“, mis põhineb üksnes tunnustatud suurepärasel keskkonnatoimel, sest sellised

väited on seotud lisaks keskkonnaomadustele ka muude omadustega, nagu sotsiaalsed

omadused.

Lisaks selgitas komisjon, et tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet on võimalik tõendada ka

märgisega, mis ei vasta standardi EN ISO 14024 sertifikaadile, kui kasutamise eelduseks on

see, et liikmesriik on seda märgist ametlikult tunnustanud. Seda võimalust selgitas komisjon

tulenevalt eksperdirühma kohtumisel tõusetunud küsimusest, mis puudutas Luksemburgi

ökomärgist (EcoLabel Luxembourg), mis ei ole standardi EN ISO 14024 kohaselt

sertifitseeritud, kuid vastab standardile.

TKSi täiendatakse terminiga „tarkvarauuendus“, mis on uuendus, sealhulgas turvauuendus, mis

on vajalik digielementidega kaupade, digisisu ja digiteenuste nõuetele vastavuse säilitamiseks,

või funktsiooniuuendus.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 17 viidatakse tarkvarauuenduse terminiga seoses ka

direktiivi (EL) 2019/770 artiklile 8 (digisisu ja digiteenuse objektiivsed vastavusnõuded) ja

direktiivi (EL) 2019/771 artiklile 7, mis on riigisisesesse õigusesse üle võetud võlaõigus-

seadusega (VÕS). Direktiivi (EL) 2019/770 artiklist 8 tulenevad nõuded on sätestatud VÕSi §-

s 627, milles sätestatakse digitaalse sisu ja digitaalse teenuse vastavus lepingutingimustele ning

direktiivi (EL) 2019/771 artiklist 7 tulenevad nõuded on sätestatud VÕSi §-s 2171 .

TKSi täiendatakse terminiga „kuluosa“, mis on kauba osa, mida tuleb korduvalt asendada, et

kaup toimiks ettenähtud viisil. Eelnõu ettevalmistaja hinnangul võib kuluosaks pidada näiteks

akusid, tindikassette ja laadijaid, kuid tegemist ei ole ammendava loeteluga.

Paragrahvi 1 punktiga 2 täiendatakse TKS § 2 lõikega 11, milles sätestatakse, et

sertifitseerimissüsteem peab läbipaistvatel, õiglastel ja mittediskrimineerivatel tingimustel

olema avatud kõigile kauplejatele, kes soovivad ja suudavad täita süsteemi nõuded, mille on

välja töötanud süsteemi omanik, konsulteerides asjaomaste ekspertide ja huvirümadega.

Sertifitseerimissüsteem peab hõlmama menetlust nimetatud nõuete rikkumiste korral. Süsteemi

omanikust ja kauplejast sõltumatul menetlejal peab olema õigus kestlikkusmärgise kasutamise

õigust peatada või kestlikkusmärgise kasutamist keelata. Menetleja sõltumatus peab põhinema

rahvusvahelistel, Euroopa Liidu või riiklikel standarditel ja menetlustel.

10

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 7 on selgitatud, et sertifitseerimisasutus saab oma

pädevust tõendada nt akrediteerimise kaudu, tõendades oma pädevust vastavushindamis-

asutusele kompetentsuskriteeriumeid kehtestava standardi ISO 1706516 nõuetele vastava

akrediteeringuga. Akrediteerimisel järgitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ)

765/200817 kehtestatud korda.

Eestis akrediteerib sertifitseerimisasutusi Eesti Akrediteerimiskeskus (EAK). EAK kodulehel

on esitatud ka nimekiri akrediteeritud asutustest, kellele EAK on akrediteeringu andnud ning

kes on pädevad toote, teenuse või protsessi kindlatele nõuetele vastavust tõendavat sertifikaati

väljastama.

Eesti on pöördunud Euroopa Komisjoni poole, et selgitada välja kestlikkusmärgiste puhul ühtne

sertifitseerimissüsteemi mõiste tõlgendamine. Meil on turul mitmeid kestlikkusmärgise

skeeme, mis on loodud valitsuse väliste organisatsioonide poolt (inglise keeles non-government

organizations), seega soovis Eesti saada selgust, kas on võimalik jätkata senise praktikaga, kus

valitsuse väline kestlikkusmärgise skeemi omanik tõendab oma sertifitseerimissüsteemi

vastavust - läbipaistvust ja usaldusväärsust kolmandate osapoolte auditite kaudu ning

vastavusega sertifitseerimisskeemi kriteeriumitele või on edaspidi keelatud kasutada selliseid

kesktlikkusmärgiseid, kui sertifitseerimisasutus ei vasta ISO 14065 standardile või EL määruses

765/2008 sätestatud nõuetele.

Vastuseks selgitas komisjon, et kui selliseid kestlikkusmärgiseid ei ole loonud avaliku sektori

asutused, peavad need põhinema sertifitseerimissüsteemil. Lisaks selgitas komisjon, et direktiiv

ei täpsusta, kes võib olla sertifitseerimisskeemi omanik – seega võib see olla avalik-õiguslik

üksus, eraõiguslik üksus, sealhulgas valitsuseväline organisatsioon, kuid oluline on, et

sertifitseerimissüsteem, millel märgis põhineb, vastaks direktiivis sätestatud sisulistele

läbipaistvuse ja usaldusväärsuse kriteeriumitele. Lisaks selgitas komisjon, et direktiivi (EL)

2024/825 põhjenduses 7 välja toodud pädevuse tõendamise viisid on mitteammendavad ehk

sertifitseerimisasutus saab oma pädevust tõendada ka teisiti.

Paragrahvi 1 punktiga 3 lisatakse TKS-i § 16 lõikesse 4 punktid 4 ja 5, millega täiendatakse

loetelu eksitavatest kauplemisvõtetest. Muudatustega võetakse üle direktiivi 2005/29/EÜ artikli

6 lõike 2 punktid d ja e, mis on nimetatud direktiivi lisatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1

lõike 2 punktiga b.

Kavandatud TKS § 16 lõike 4 punktis 4 sätestatakse, et üks eksitav kauplemisvõte on tulevase

keskkonnatoimega seotud keskkonnaväidete esitamine ilma selgete, objektiivsete, üldsusele

kättesaadavate ja kontrollitavate kohustusteta, mis on sätestatud rakenduskavas, mis sisaldab

mõõdetavaid ja ajaliselt piiritletud eesmärke ning muid olulisi elemente ning mida kontrollib

regulaarselt sõltumatu kolmandast isikust ekspert, kelle hinnangud peavad olema tarbijale

kättesaadavad;

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 4 on selgitatud, et keskkonnaväited ja eelkõige kliimaga

seotud väited, käsitlevad üha enam tulevikku suunatud keskkonnatoimet ja esitatakse seoses

üleminekuga süsiniku- või kliimaneutraalsusele või muule sarnasele eesmärgile teatavaks

16 ISO 17065 „Vastavushindamine. Nõuded asutustele, kes sertifitseerivad tooteid, protsesse ja teenuseid“, 17 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008, 9. juuli 2008, millega sätestatakse akrediteerimise

ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega.

11

kuupäevaks. Selliste väidetega loovad kauplejad mulje, et tarbijad aitavad nende tooteid ostes

kaasa vähese CO2 heitega majandusele. Seega on kõnealune kauplemisvõte tarbijat eksitav, kui

pärast juhtumipõhist hindamist ei toeta selliseid väiteid kaupleja võetud selged, objektiivsed,

üldsusele kättesaadavad ja kontrollitavad kohustused ning eesmärgid, mis on esitatud

üksikasjalikus ja realistlikus rakenduskavas. Rakenduskavast peab ilmnema, kuidas kõnealused

kohustused täidetakse ja eesmärgid saavutatakse, lisaks peab sellest ilmnema, et sellisteks

tegevusteks on eraldatud ka vahendeid. Seejuures peaks rakenduskava sisaldama kõiki

kohustuste täitmiseks vajalikke asjakohaseid elemente, nagu eelarvevahendid ja

tehnoloogilised edusammud kui see on asjakohane.

Lisaks sätestatakse põhjenduses 4, et kaupleja väiteid peaks kontrollima kauplejast sõltumatu

ekspert, kellel ei ole huvide konflikti ning kellel on pädevus ja kogemus keskkonnaküsimustes

ning võimalus korrapäraselt jälgida kaupleja edusamme. Kauplejal on kohustus tagada, et

sõltumatu eksperdi korrapärased järeldused on tarbijatele kättesaadavad.

Seega, kui kaupleja soovib esitada näiteks väidet: „meie ettevõte saavutab aastaks 2030 CO2-

neutraalsuse“, peavad sellise väite esitamiseks olema olemas ka rakenduskava, mis peab

sisaldama mõõdetavaid ja ajaliselt piiritletud eesmärke ning muid olulisi elemente. Lisaks peab

eelpool mainitud rakenduskava kontrollima regulaarselt sõltumatu ekspert, kelle järeldused

peavad olema tarbijale ka kättesaadavaks tehtud (näiteks kaupleja veebilehel). Kui kauplejal

sellist kolmanda sõltumatu isiku poolt kontrollitud rakenduskava ette näidata ei ole, on tegemist

eksitava kauplemisvõttega. Eesmärk on see, et tarbijat ei eksitataks selliste väidetega, millel

tõepõhja all ei ole ning mille ainus eesmärk on meelitada tarbijat konkreetse kaupleja

toodet/teenust tarbima või kujundama kaupleja enda suhtes alusetut positiivset hoiakut. Oluline

on, et selliseid väiteid on kauplejal lubatud esitada, kui ta suudab ka tõendada, kuidas see

eesmärk saavutatakse ning sõltumatu kolmandast isikust ekspert on sellist tegevust ka

hinnanud.

Kavandatud TKS § 16 lõike 4 punktis 5 sätestatakse, et tarbijatele sellise kasu reklaamimine,

mis ei ole asjakohane ega tulene ühestki toote või ettevõtte omadusest, on eksitav

kauplemisvõte.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 5 on selgitatud, et sellise kasu reklaamimine, mis on

asjakohatu ega ole seotud selle konkreetse toote või äritegevuse ühegi omadusega, võib

tarbijaid eksitada, pannes nad uskuma, et need tooted on tarbijatele, keskkonnale või

ühiskonnale kasulikumad kui muud sama liiki tooted või teise kaupleja äritegevus. Siia alla

kuuluvad näiteks kauplejate esitatavad väited, et konkreetse tootja pudelivesi on gluteenivaba,

või et konkreetse tootja paberilehed ei sisalda plasti. Sellised väited võivad tarbijat eksitada

ning panevad neid eelistama näiteks tooteid, mis tegelikkuses ei ole paremad kui konkureerivad

tooted.

13. detsembril 2024. a toimunud Euroopa Komisjoni eksperdirühma kohtumisel selgitas

komisjon veelkord, et selle sätte kohaselt on keelatud reklaamida omadusi, mis ei ole

konkreetse toote suhtes tähtsad. Lisaks selgitas komisjon, et selle sätte ulatus on laiem kui vaid

oma toote võrdlemine konkureeriva tootega ehk isegi, kui kaupleja ei võrdle mingit omadust

teise kaupleja toote omadusega, kuid kui võrdluses rõhutatakse n-ö alusetut kasu, on siiski

tegemist tarbijat eksitava tegevusega.

12

Paragrahvi 1 punktiga 4 lisatakse TKSi § 16 lõikesse 8 punkt 21, millega täiendatakse alati ja

kõigil asjaoludel eksitavaks peetavate kauplemisvõtete loetelu (n-ö must nimekiri). Alati

eksitavate kauplemisvõtete puhul ei pea hindama, kas kasutatud tava moonutas või tõenäoliselt

moonutab tavatarbija ostuotsust.

Alati eksitavaks peetakse kauplemisvõtet, mis hõlmab sellise kestlikkusmärgise kasutamist, mis

ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus.

Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2005/29/EÜ I lisa punkt 2a. Nimetatud lisa on

uuendatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 lõikega 4.

TKSi § 16 lõikes 8 on loetletud kauplemisvõtted, mida alati ja kõigil asjaoludel peetakse

eksitavateks ja mille kasutamine on keelatud. Seda loetelu täiendatakse punktiga 21, mille

kohaselt on keelatud kasutada sellist kestlikkusmärgist, mis ei põhine sertifitseerimissüsteemil

või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus. Sisult sarnaneb see säte TKS § 16 lõike 8

punktiga 2, mille kohaselt on keelatud sellise tõele mittevastava väite esitamine, mille kohaselt

on käitumiskoodeksi heaks kiitnud avalik-õiguslik või muu institutsioon.

Täiendava keelu sätestamise põhjus on see, et praegu on ELi turul kasutusel rohkem kui 200

kestlikkusmärgist, millest suur osa on sellised kestlikkusmärgised, mida ei väljasta erapooletu

ja sõltumatu kolmas isik, vaid tegemist on n-ö isedeklareeritavate märgistega, mida sõltumatu

kolmas isik ei ole kinnitanud, vaid mis tugineb üksnes kaupleja enda väitele

keskkonnasõbralikkuse kohta. See seab kahtluse alla selliste märgiste usaldusväärsuse ning

loob soodsa pinnase rohepesule. Lisaks on tarbijatel märgiste maailmas ka raske orienteeruda,

sest märgiseid on väga palju ja tarbijad ei ole kindlad selles, millise märgise on sõltumatu

kolmas isik kinnitanud.

Direktiiv sätestab ka täpsed nõuded selle kohta, milline peab olema sertifitseerimissüsteem ning

põhjalikumalt on sellele esitatavaid nõudeid selgitatud eelnõu punktis 1, kus määratletakse

TKSi lisatavad terminid.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 21 keelatakse esitada väiteid, et avalik-õiguslik või

eraõiguslik asutus on kaupleja, kaupleja kaubandustavad või toote heaks kiitnud, kinnitanud

või kasutusse lubanud, kuigi see nii ei ole.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 7 on selgitatud, et roheliste ja kestlike võlakirjade

vabatahtlikud turupõhised ja vabatahtlikud avalikud standardid ei ole peamiselt suunatud

jaeinvestoritele ning nende suhtes kohaldatakse eriõigusakte. Seetõttu ei kuulu eelmainitud

standardmärgised kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse ja neid ei käsitata

kestlikkusmärgisena.

Paragrahvi 1 punktiga 5 lisatakse TKS § 16 lõikesse 8 punktid 41, 42 ja 43, millega

täiendatakse alati eksitavate kauplemisvõtete loetelu. Muudatustega võetakse üle direktiivi

(EL) 2005/29/EÜ I lisa punktid 4a, 4b ja 4c. Nimetatud lisa on uuendatud direktiivi (EL)

2024/825 artikli 1 lõikega 4.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punkti 41 kohaselt on keelatud üldise keskkonnaväite esitamine,

kui kaupleja ei suuda tõendada väite seisukohast olulist tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet.

13

Eelnõu seletuskirja punktis 1 (üldise keskkonnaväite mõiste) on esitatud mitteammendav

loetelu üldistest keskkonnaväidetest ning siin ei ole otstarbekas neid korrata. Samamoodi on

eelnõu § 1 punktis 13 kirjeldatud, mis on tunnustatud suurepärane keskkonnatoime ja kuidas

kauplejal on võimalik seda tõendada.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punkti 42 kohaselt on keelatud keskkonnaväite esitamine kogu

toote või kaupleja ettevõtte kohta, kui see puudutab ainult toote konkreetset osa või kaupleja

ettevõtte konkreetset tegevust.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 11 on selgitatud, et keeld kehtib näiteks juhtudel, kui

toodet turustatakse „ringlussevõtud materjalist valmistatud“ tootena, mis jätab mulje, et kogu

toode on valmistatud ringlussevõetud materjalist, kuigi tegelikult on ringlussevõetud materjalist

valmistatud ainult pakend. Samuti on keelatud juhud, kui kaupleja jätab mulje, et ta kasutab

üksnes taastuvaid energiaallikaid, kui tegelikult mitmetes kaupleja ettevõtte rajatistes

kasutatakse endiselt fossiilkütuseid. Kõnesoleva põhjenduspunkti kohaselt on taolise üldistava

keskkonnaväite kasutamine aga lubatud olukorras, kus kaupleja annab teada fossiilkütuste

kasutamise vähendamisest oma äritegevuses tervikuna. Seega peavad kauplejad edaspidi

hoolikalt analüüsima väiteid, mida nad tarbijatele esitavad, et need ei eksitaks tarbijat. Sama

põhimõte kehtib ka pakendite kohta, millele on lisatud mõni väide, näiteks on toote pakendile

lisatud väide, et „toodetud 100% rohelise energiaga“, jättes samal ajal täpsustamata, mis on

rohelise energiaga toodetud, kas pakend või toode ise.

Eelöeldu tähendab seda, et kauplejal on õigus esitada kogu äritegevuse kohta käivaid

keskkonnaväiteid, kuid seda tingimusel, et kõnealused väited on täpsed ja kontrollitavad ega

ülepaisuta keskkonnakasu.

Punkti 43 kohaselt on keelatud väited, et kaubal on keskkonnale kasvuhoonegaaside heite

seisukohast neutraalne, väiksem või positiivne mõju.

Sellised väited keelatakse, sest need eksitavad tarbijat, pannes neid uskuma, et need väited on

seotud toote endaga või selle toote tarnimise ja tootmisega, või kuna need jätavad tarbijatele

vale mulje, et selle toote tarbimisel ei ole keskkonnamõju.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 12 on märgitud, et sellised väited on näiteks

„kliimaneutraalne“, „sertifitseeritud CO2-neutraalne“, „vähese CO2 heitega“, „heitevaba“,

„kliimakompenseeritud“, „väiksema kliimamõjuga“ ja „väike CO2 jalajälg“. Sellised väiteid on

lubatud üksnes juhul, kui need põhinevad asjaomase toote olelusringi tegelikul mõjul, mitte

kasvuhoonegaaside heite kompenseerimisel väljaspool toote väärtusahelat, kuna need ei ole

samad asjad. See tähendab, et ettevõtjatel on igati lubatud reklaamida oma investeeringuid

keskkonnaalgatustesse, kuid selline teave ei tohi tarbijat eksitada. Seega on tulevikus keelatud

näiteks väide „100% süsinikuneutraalne pakivedu“, kui pakkide transport ei toimu tegelikult

süsinikuneutraalselt, vaid toimub kasvuhoonegaaside heite kompenseerimine (ingl carbon

offsetting). Kui pakivedu toimub süsinikuneutraalselt, siis on sellise väite esitamine lubatud,

sest selline väide ei eksita tarbijat. Kauplejal peab aga olema esitada järelevalveasutusele

dokumentatsioon, mis sellist kaupleja väidet ka kinnitaks.

Paragrahvi 1 punktiga 6 lisatakse TKS-i § 16 lõikesse 8 punkt 101, millega täiendatakse alati

eksitavate kauplemisvõtete loetelu. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2005/29/EÜ I lisa

14

punkt 10a. Vastavas ulatuses on nimetatud lisa uuendatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1

lõikega 4.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punkti 101 alusel keelatakse liidu turul kõigi asjaomasesse

tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes õigusaktidega kehtestatud nõuete esitamine

ettevõtja eripakkumisena. Sisult sarnaneb see säte TKSi § 16 lõike 8 punktiga 10, mille kohaselt

on keelatud tarbijale õigusaktidega antud õiguste esitamine kaupleja pakkumise eripärana.

Kavandatud säte täiendab varasemat, st kui kehtiv p 10 sätestab, et tarbijale seadusega antud

õigusi ei tohi esitleda kui kaupleja eripakkumist, siis kavandatud p 101 lisab, et ka kaupleja

poolt pakutavatele toodetele kehtestatud nõudeid ei tohi esitleda kaupleja eripakkumisena.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 15 selgitatakse, et sellist keeldu kohaldatakse näiteks

juhul, kui kaupleja reklaamib, et toode ei sisalda teatavat keemilist ainet, samas kui see aine on

vastavat nõuet kehtestava õigusaktiga juba keelatud kõigi sellesse tootekategooriasse kuuluvate

toodete puhul Euroopa Liidus. Sama kehtib ka näiteks kõigi Euroopa Liidus keelatud

pestitsiidide kasutamise kohta.

Samas ei hõlma nimetatud keeld kaubandustavasid, millega edendatakse kauplejate või toodete

vastavust õiguslikele nõuetele, mida kohaldatakse ainult mõne toote suhtes, kuid mitte muude

konkureerivate toodete suhtes, mis kuuluvad liidu turul samasse kategooriasse – näiteks

väljaspool liitu pärit tooted. Siinjuures on mõeldud olukordi, kus teatavad turul olevad tooted

peavad vastama teatavatele õiguslikele nõuetele, samas kui teiste sama tootekategooria toodete

puhul need nõuded ei kehti. Seega näiteks kalatoodete puhul, mis on toodetud liidu õiguse

kohaselt kestlikke püügimeetodeid kasutades, on lubatud tutvustada liidu õiguslikele nõutele

vastavaid kestlikke omadusi, samas kui kolmandast riigist pärit kalatooted ei pea sellistele liidu

õiguslikele nõuetele vastama.

Paragrahvi 1 punktiga 7 lisatakse TKSi § 16 lõikesse 8 punktid 27, 28, 29, 30, 31, 31, 32 ja

33, millega täiendatakse eksitavate kauplemisvõtete loetelu kauba enneaegse vananemisega

seotud kauplemisvõtetega. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2005/29/EÜ I lisa punktid

23d–23j. Vastavas ulatuses on nimetatud lisa uuendatud direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1

lõikega 4.

Kauba enneaegse vananemisega seotud kaubandusvõtete all peetakse silmas

kaubandusstrateegiat, mille puhul toode kavandatakse või konstrueeritakse piiratud

kasutuseaga, et see teatava ajavahemiku möödudes või pärast eelnevalt kindlaksmääratud

kasutusintensiivsust enneaegu aeguks või enam ei toimiks.

Selline kaupleja tegevus, mille puhul tarbijad eeldavad, et toodet saab kasutada kauem kui

tegelikult, põhjustab neile majanduslikku kahju. Lisaks avaldab see negatiivset mõju ka

keskkonnale, kuna suureneb nii jäätmete kogus kui ka energia ja materjalide kasutamine. Seega

peaks enneaegse vananemisega seotud tava lisamine keelatud kauplemisvõtete nimekirja

vähendama jäätmete teket ja aitama kaasa kestlikumale tarbimisele.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 27 keelatakse tarbija eest teabe varjamine selle kohta,

et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt digielementidega kaupade toimimist või digisisu või

digiteenuste kasutamist.

15

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 17 on selgitatud, et juhul kui kaupleja palub tarbijatel

uuendada oma nutitelefoni operatsioonisüsteemi, ei ole tal lubatud jätta andmata teavet selle

kohta, et selline uuendus mõjutab negatiivselt nutitelefoni mistahes funktsiooni toimimist (nt

aku vastupidavust, teatud rakenduste toimimist või muudab kogu nutitelefoni sootuks

aeglasemaks). Sellist keeldu tuleb kohaldada kõigi uuenduste, sealhulgas turva- ja

funktsiooniuuenduste suhtes. Keelu alla ei kuulu uuendused, sealhulgas turvauuendused, mis

on vajalikud kauba, digisisu ja digiteenuse nõuetele vastavuse säilitamiseks. Sellistel juhtudel

kuuluvad kohaldamisele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/77018 artikkel 8

(objektiivsed vastavusnõuded, millele digisisu või digiteenus peab vastama) ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/77119 artikkel 7 (objektiivsed vastavusnõuded,

millele kaup peab vastama).

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 28 keelatakse tarkvarauuenduse esitlemine vajalikuna,

kui see tõhustab üksnes kasutusviisiga seotud omadusi.

Direktiiv (EL) 2024/825 defineerib mh termin funktsionaalsus, mis on direktiivi (EL) 2019/771

artikli 2 punktis 9 määratletud funktsionaalsus. Seega on termin „funktsionaalsus“ juba

sätestatud VÕS § 142 lõikes 5. Kuigi kõnealuses direktiivis kasutatakse terminit

„funktsionaalsus“ on selle eesti keelne legaaldefinitsioon „kasutusviis“. Seega kasutatakse siin

ja edaspidi funktsionaalsusest rääkides terminit „kasutusviis“.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 18 on märgitud, et tarkvarauuendused, mis on

turvauuendused, on vajalikud toote (turvaliseks) kasutamiseks, kasutusviisi parandamisega

seotud uuendused aga toote kasutamiseks vajalikud ei ole. Seega on alati keelatud selline

kauplemisvõte, millega rõhutatakse, et tarkvarauuenduse tegemine on vajalik, kuigi

tegelikkuses see nii ei ole, vaid üksnes parendab toote kasutusviisi omadusi.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 29 keelatakse ärilise teadaande esitamine kauba kohta,

millel on selle vastupidavust piirav funktsioon, hoolimata sellest, et kauplejale on kättesaadav

info funktsiooni ja selle mõju kohta kauba vastupidavusele.

Vastupidavuse legaaldefinitsioon on sätestatud VÕS § 2171 lõikes 5, mille kohaselt on

vastupidavus asja võime säilitada tavapärase kasutamise korral oma funktsioonid ja toimivus.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 19 selgitatakse, et ärilised teadaanded kauba kohta,

millel on selle vastupidavust piirav funktsioon, on nii tarbijatele kui ka keskkonnale kahjulik

kaubandusvõte, kuivõrd nendega soodustatakse sellise kauba müüki, mis põhjustavad suuemaid

kulusid tarbijatele ning samamoodi ressursside tarbetut kasutamist, jäätmete teket ja

kasvuhoonegaaside heidet. Sellest tulenevalt on sellised ärilised teadaanded keelatud juhul, kui

kauplejale on kättesaadav teave sellise funktsiooni ja selle mõju kohta kauba vastupidavusele.

Selliste funktsioonide alla kuuluvad näiteks tarkvara, mis peatab kauba kasutusviisi või

vähendab seda teatud aja möödudes, ning riistvara, mis on programmeeritud teatud aja

möödudes rikki minema. Siia alla kuuluvad ka konstrueerimis- ja tootmisvead, mis põhjustavad

18 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste

osutamise lepingute teatavate aspektide kohta. 19 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate

aspektide kohta.

16

kauba enneaegset riket ja mida tootja ei ole parandanud kohe pärast seda, kui ta sai teada

funktsiooni olemasolust ning selle mõjust.

Lisaks on samas põhjenduses selgitatud, et kõnealuse keelu kontekstis peetakse ärilise

teadaande all silmas teadaandeid, mis on mõeldud kauba otseseks või kaudseks

edendamiseks/propageerimiseks/turundamiseks (promotion), s.t kauba tootmine ja turul

kättesaadavaks tegemine ei ole kommertsteadaanne. Samuti kehtib kõnealune keeld nendele

kauplejatele, kes on ühtlasi ka kauba tootjad, sest nende ülesanne on määrata kindlaks kauba

vastupidavus. Seega kui kaubal on vastupidavust piirav funktsioon, siis on kauba tootja

eeldatavasti sellest funktsioonist ja selle mõjust kauba vastupidavusele teadlik. Samuti

puudutab see keeld ka kauplejaid, kes ei ole kauba tootjad (näiteks müüjad), kuid seda eeldusel,

et neile on kättesaadav usaldusväärne teave, mille on neile edastanud tootja või pädev riiklik

asutus.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 30 keelatakse esitada tarbijale valeväidet, et kaubal on

tavapärastes kasutustingimustes teatav vastupidavus seoses kasutusaja või intensiivsusega.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktis 29 on eelnõu koostaja ka selgitanud, et termini

„vastupidavus“ legaaldefinitsioon on VÕS-is juba eelnevalt sõnastatud.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 20 selgitatakse, et tarbijate eksitamisega on tegemist siis,

kui kaupleja teavitab tarbijat sellest, et pesumasin peab kasutusjuhendis märgitud tavakasutuse

korral eeldatavalt vastu teatava arvu pesutsükleid, samas kui pesumasina tegelikul kasutamisel

selgub, et pesumasin peab vastu vähem pesutsükleid. Selliseid väiteid esitavad enamjaolt

tootjad, kuivõrd nemad on need, kes määravad kindlaks kauba vastupidavuse. Seetõttu

eeldatakse, et kauba tootjad on valeväidetest kauba vastupidavuse kohta teadlikud, kuid teised

kauplejad (näiteks edasimüüjad) saavad tugineda neile kättesaadavale usaldusväärsele teabele,

näiteks pädeva riikliku asutuse või tootja avaldatud teabele.

Selle punkti all ei ole mõeldud kauba nõuetele mittevastavust, mis tuleneb kauba tootmisel

tehtud juhuslikest vigadest, kuivõrd seda reguleerivad juba direktiivis (EL) 2019/77120

sätestatud kaupade nõuetele vastavuse normid.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 31 keelatakse kauba esitlemine parandatavana, kui see

tegelikult võimalik ei ole.

Selle punkti all on mõeldud olukordi, kus näiteks tootja reklaamib, et pesumasinat on võimalik

parandada / selle varuosi vahetada, kuigi tegelikult see võimalik ei ole.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 32 keelatakse tarbija sundimine asendama või lisama

kauba kuluosasid varem, kui see tehnilistel põhjustel vajalik oleks.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 23 selgitatakse, et selline kaupleja praktika eksitab

tarbijat, sest paneb teda uskuma, et kaup ei tööta enam, kui tarbija ei vaheta kuluosasid. Seega

mõjutatakse tarbijat ostma uusi kuluosasid varem ja/või rohkem kui vaja. Näiteks on keelatud

programmeerida printerit nii, et tindikassetti oleks vaja välja vahetada enne, kui kassett

20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute

teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ.

17

tegelikult tühjaks saab. Sellise tegevuse eesmärk on mõjutada tarbijat tegema asjatuid kulutusi

uue tindikasseti ostmise näol, kuigi tegelikult on olemasolevas kassetis veel tinti sees.

Kavandatud TKS § 16 lõike 8 punktiga 33 keelatakse teabe varjamine kauba kasutusviisi

halvenemise kohta, kui kasutatakse kuluosasid, varuosi või tarvikuid, mida ei tarni algne tootja,

või valeväide, et selline halvenemine toimub.

Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 24 selgitatakse, et sellega põhjustatakse tarbijale

tarbetuid kulusid. Näiteks, kui tootja on projekteerinud printeri nii, et selle kasutusviis on

piiratud juhul, kui tarbija kasutab tindikassette, mida ei paku printeri tootja. Sellist teavet ei tohi

tarbija eest varjata, sest sellise käitumisega julgustatakse tarbijat ostma teise tootja tindikassetti,

mida ei saa kõnealuse printeri jaoks kasutada. Samamoodi, kui nutiseade on programmeeritud

nii, et toote kasutusviis on piiratud, kui kasutatakse selliseid laadijaid ja/või varuosi, mida ei

paku algne tootja, ei tohiks kõnealust teavet tarbija eest varjata. Seega tuleb tarbijat sellisest

olukorrast teavitada, et ta ei teeks ebavajalikke kulutusi, mis tekitab paratamatult ka asjatuid

jäätmeid. Samuti on keelatud eksitada tarbijat, pannes teda uskuma, et kui kasutatakse

(kulu)tarvikuid, varuosi, mis ei ole algse tootja toodetud, siis halveneb kauba kasutusviis.

Siinkohal kehtib ka eeldus, et üldjuhul on kauplejal, kes on samal ajal ka kauba tootja, olemas

sellekohane info, samas kui teised kauplejad (näiteks müüjad) saavad tugineda neile

kättesaadavale teabele, s.t tootja esitatud teabele või pädeva riikliku asutuse avaldatud infole.

Paragrahv 1 punktiga 8 täiendatakse TKS-i § 17 lõikega 5, mille kohaselt loetakse juhul, kui

kaupleja osutab võrdlusteenust, ja annab tarbijale teavet toodete ja nende tarnijate keskkonna-

või sotsiaalsete omaduste või ringlusaspektide kohta, oluliseks teabeks teavet võrdlusmeetodi,

võrdlusobjektiks olevate toodete ja nende tarnijate kohta ning selle teabe ajakohastamiseks

võetud meetmete kohta. TKS § 17 lõike 5 näol on tegemist direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõike

7 ülevõtmismeetmega, mis lisati nimetatud direktiivi direktiivi (EL) 2024/825 artikli 1 lõikega

3.

Keskkonna- või sotsiaalsete omaduste või ringlusaspektide all on mõeldud näiteks vastupida-

vust, parandatavust ja ringlussevõetavust. Direktiivi (EL) 2024/825 põhjenduses 6 on

selgitatud, et eelnimetatud alustel toodete võrdlemine on järjest enam levinud turundusmeetod.

See võib aga tarbijaid eksitada, kuna tarbijatel võib olla keeruline kõnealuse teabe usaldus-

väärsust hinnata.

Muudatusega nähakse koosmõjus kehtiva TKS § 14 lõikega 2 § 16 lõike 6 punktiga 1 ette, et

kauplejal on kohustus anda tarbijale teavet võrdlusmeetodi, võrreldavate toodete, nende toodete

tarnijate ja teabe ajakohastamise meetmete kohta. See peaks aitama tagada, et tarbijad teevad

sellistele võrdlustele tuginedes teadlikke tehinguotsuseid. Tuleb tagada selliste võrdluste

objektiivsus. Eelkõige tuleb võrrelda tooteid, millel on sama otstarve, kasutada tuleb ühist

meetodit ja eeldusi ning võrrelda tuleb toodete peamiseid ja kontrollitavaid omadusi. Seega

kehtib siinkohal põhimõte, et võrrelda saab ainult võrreldavaid asju.

See puudutab ka näiteks MTÜsid, kes kõnealuseid võrdlusi teevad. Ebaausate kaubandustavade

direktiivi (2005/29/EÜ) tõlgendamise juhendis21 on mh öeldud, et „heategevuslikel või eetilistel

21 Komisjoni teatis — Suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja

tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) tõlgendamiseks ja kohaldamiseks.

18

eesmärkidel tegutsevad organisatsioonid võivad ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel

ettevõtjateks liigituda juhul, kui nad on seotud kaubandustegevusega“ ning „[…]

kaubandustava peab olema otseselt seotud toote või teenuse reklaamimise, müügi või

tarnimisega tarbijatele.“ Seega on määravaks tegutsemine ebaausa kaubandustavaga seotud

kauba müüja nimel või huvides.

Paragrahv 1 punktiga 9 tunnistatakse kehtetuks TKS-i § 66, mis reguleerib tarbijate

kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamist. TKS §-ga 66 on Eesti õigusesse

üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate

ettekirjutuste kohta, mis on praeguseks kehtetuks tunnistatud ning asendatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate huvide kaitsmise

esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. Esindushagide

direktiiv on nüüdseks Eesti õigusesse üle võetud,22 sellest direktiivist tulenenud muudatused

jõustusid 1. jaanuaril 2025.

Esindushagide direktiivi (2020/1828) ülevõtmisel jäi TKS § 66 ekslikult kehtetuks

tunnistamata. TKS § 66 kehtetuks tunnistamisega muutub haldusmenetluse seaduse (HMS) §

93 lõikest 1 tulenevalt automaatselt kehtetuks ka majandus- ja taristuministri 4. veebruari 2016.

a määrus nr 11 „Euroopa Liidu õigusaktide loetelu kehtestamine, mille puhul rakendatakse

tarbijate kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamist ja selleks pädevate

asutuste nimetamine“.

Paragrahv 1 punktidega 10-14 muudetakse TKS §-des 70, 741 ja 742 sätestatud rahatrahvide

ülemmäärasid. Kõnealuste paragrahvide muutmise vajadus tuleneb sellest, et direktiiviga (EL)

2019/2161 muudeti omakorda direktiive 2005/29/EÜ, 93/13/EMÜ ja 2011/13/EL ning

nimetatud direktiividest tulenevate nõuete laiaulatusliku rikkumise ja liidu mõõtmega

laiaulatusliku rikkumise eest peavad liikmesriigid kehtestama oma õiguses trahvi, mille

maksimumsuurus on vähemalt 4% kaupleja aastakäibest või vähemalt 2 miljonit eurot.

Vastavate direktiivide väärteokoosseisud on tarbijakaitseseaduses sätestatud §-des 70, 741 ja

742 ning sellest tulenevalt on vajalik ka eelpool nimetatud §-de muutmine.

Nimelt seab direktiivi 2005/29/EÜ artikkel 13 lõige 3 liikmesriikidele kohustuse tagada

võimalus määrata laiaulatuslike rikkumiste korral trahv suurusega vähemalt 4% kaupleja

aastakäibest. Kui teave ettevõtja aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, tuleb ette näha võimalus

määrata kuni kahe miljoni euro suurune trahv. Direktiivi ülevõtmise aastal, s.o 2022. aastal ei

olnud võimalik sellises suuruses trahve määrata, kuivõrd KarS võimaldas tol hetkel määrata

väärteomenetluses kuni 400 000 euro suuruseid trahve. Seega tõsteti TKS-is trahvimäärad toona

üksnes sellele tasemele, mida KarS võimaldas. Kõnealuse direktiivi ülevõtmise sätete eelnõu

seletuskirjas on selgitatud, et direktiivi (EL) 2019/2161 karistusi puudutavate artiklite

ülevõtmine on võimalik pärast haldustrahvimenetluse seaduse eelnõuga kavandatava seaduse

Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A52021XC1229%2805%29

(10.06.2025). 22 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (kollektiivse esindushagi menetluse

loomine) 334 SE. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/84bb9880-642b-4e38-95bd-

ec03ec23eddb/ (04.04.2025).

19

või karistusseadustiku muutmise seaduse vastuvõtmist, millega võimaldatakse rakendada

senisest 400 000 eurost kõrgema määraga rahatrahvi.

1. novembril 2023. a jõustus KarS § 47 lõige 4, mis annab võimaluse määrata

väärteomenetluses ka suuremaid trahve kui 400 000 eurot. Kõnealuse lõike eesmärk on tagada

Euroopa Liidu direktiivide korrektne ülevõtmine Eesti õigusesse.

Eeltoodust lähtudes nähakse asjaomaste nõuete rikkumise eest kauplejale ette rahaline karistus

suurusega kuni 4% tema majandus- või kutsetegevusega seotud aastakäibest või kui teave

aastakäibe suuruse kohta ei ole kättesaadav, siis karistatakse rahatrahviga suuruses kuni kaks

miljonit eurot.

Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduses 3 on märgitud, et liikmesriikide õiguses on veel puudusi

seoses tõeliselt tõhusate ja proportsionaalsete karistustega, mis aitaksid liidusiseseid rikkumisi

ära hoida või mida määrata rikkumise korral. Sama direktiivi põhjendus 5 viitab, et karistusi

käsitlevad liikmesriikide õigusnormid erinevad märkimisväärselt ja kõik liikmesriigid ei ole

taganud, et laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest

vastutavatele kauplejatele saaks määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid trahve.

Põhjenduse 10 kohaselt peaksid liikmesriigid kehtestama karistuste osana trahvid laiaulatuslike

rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest. Trahvide hoiatava mõju tagamiseks

peaksid liikmesriigid kehtestama selliste rikkumiste eest oma õiguses trahvi, mille

maksimumsuurus on vähemalt 4% kaupleja aastakäibest või vähemalt kaks miljonit eurot.

Eeltoodust lähtuvalt täiendatakse TKS §-e 70, 741 ja 742 lõikega 11, millega sätestatakse, et kui

tegemist on teoga, mis on pandud toime suures ulatuses või mis on Euroopa Liidu mõõtmega,

on kohtuvälisel väärteomenetlejal võimalus karistada isikut rahatrahviga kuni neli protsenti

füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega seotud aastakäibest või kui see teave ei ole

kättesaadav, siis rahatrahviga kuni kaks miljonit eurot. Direktiivis (EL) 2019/2161 kasutatakse

terminit „laiaulatuslik“, kuid selle asemel on riigisiseses õiguses seni kasutatud terminit „suures

ulatuses“. Lõike 11 lisamine kõnealustesse paragrahvidesse on vajalik selleks, et eristada

laiaulatuslikke rikkumisi väiksematest rikkumistest.

Samuti muudetakse TKS §-de 70, 741 ja 742 lõiget 2 ning asendatakse sõna „sama“ tekstiosaga

„käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud“. Kõnealune muudatus on vajalik selleks, et eristada

väiksemaid rikkumisi laiaulatuslikest rikkumistest, mille puhul on direktiivist tulenev kohustus

sätestada kõrgemad trahvimäärad kui 400 000 eurot.

Lisaks täiendatakse TKS §-e 70, 741 ja 742 lõikega 3, millega sätestatakse sama kõrged

trahvimäärad, mis lõikes 11, kuid lõikes 3 sätestatakse eraldi trahvimäärad juriidilisele isikule.

Laiaulatuslike rikkumiste puhul on vajalik tõsta nii füüsiliste- kui juriidiliste isikute

trahvimäärasid tulenevalt selles, et direktiivist 2005/29/EÜ tulenev mõiste kaupleja (inglise

keeles „trader“) hõlmab endas nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. Kõnealune direktiiv on

riigisisesesse õigusesse üle võetud tarbijakaitseseadusega ning TKS § 2 lg 1 p 2 sätestab samuti,

et kaupleja on füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes

tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema majandus- või kutsetegevusega.

Paragrahvi 1 punktiga 18 täiendatakse seaduse normitehnilist märkust, lisades viide Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/825.

20

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõus kavandatakse TKS-i täiendamist uute terminitega „keskkonnaväide“, „üldine

keskkonnaväide“, „kestlikkusmärgis“, „sertifitseerimissüsteem“, „tunnustatud suurepärane

keskkonnatoime“, „tarkvarauuendus“ ja „kuluosa“. Need terminid tulenevad direktiivi

2024/825 artiklist 1, millega muudetakse ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ

artiklit 2, lisades sinna punktid o, p, q, r, s, u ja v. Kõnealused terminid lisatakse ka TKS §-i 2.

Uued terminid on vajalikud, kuna neid kasutatakse eelnõus kavandatud nõuete kirjeldamisel ja

kohaldamisel.

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/825 ja selle

direktiivi alusel muudetava direktiiviga 2005/29/EÜ. Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu

teiste õigusaktidega.

Eelnõu ning eespool nimetatud direktiivi sätete vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas.

6. SEADUSE MÕJUD

Seaduse eesmärk on ajakohastada tarbijakaitsenorme, tagada nende parem täitmine ning võtta

riigisisesesse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/825/EL

muudetava direktiivi 2005/29/EÜ muudatused. Lisaks on eesmärk anda tarbijatele rohkem

võimalusi aktiivseks osalemiseks roheüleminekus. Uuendatud õigusnormid tagavad, et tarbijad

saavad oma tooteid ostes teha teadlikke ja keskkonna suhtes häid valikuid.

Eelnõu puudutab kõiki kauplejaid, kes avaldavad oma toodete/teenuste või organisatsiooni enda

tegevuse kohta keskkonnaalaseid väiteid, mis praegu ei vasta direktiivis (EL) 2024/825

sätestatud tunnustatud suurepärasele keskkonnatoimele või kasutavad kestlikkusmärgiseid, mis

ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus.

Samuti puudutab eelnõu tootjaid, kes esitavad (vale)väiteid toodete vastupidavuse kohta,

kuivõrd kõnealuse direktiiviga lisatakse sellised kauplemisvõtted ebaausate kaubandustavade

direktiivi lisasse I, kus on nimetatud kauplemisvõtted, mis on igal juhul tarbijat eksitavad (n-ö

must nimekiri).

Eelnõu avaldab mõju ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kelle ülesanne on teha

järelevalvet TKSis tarbijate kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle ning suurendada nii tarbijate

kui ka kauplejate teadlikkust sellistest nõuetest.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele,

regionaalarengule ega sotsiaalset mõju.

1. muudatusega (rohepesu vastu võitlemine) keelatakse kauplejatel oma tooteid/teenuseid või

organisatsiooni ennast presenteerida keskkonnasõbralikuna olukorras, kus kaubad/teenused või

ettevõte ise seda tegelikult ei ole või vähemalt ei tugine kaupleja väited konkreetsetele ja

kontrollitavatele andmetele. Samuti keelatakse kaupleja (tootja) valeväited toodete kestvuse ja

vastupidavuse kohta (enneaegne vananemine). Siinkohal peetakse silmas just eelkõige kauba

tootjaid, mitte edasimüüjaid, sest eeldatakse, et tootjatel on info kauba vastupidavuse kohta

olemas, samal ajal kui (edasi)müüja saab tugineda tootja esitatud andmetele.

21

Mõju tarbijatele väljendub selles, et tarbijatel on võimalik paremini teha läbimõeldud

tehinguotsuseid ja aidata kaasa rohepöördele, kuivõrd pärast seadusemuudatuste jõustumist on

kauplejatel keelatud oma toodete ja teenuste või kaupleja enda tegevuse presenteerimine

keskkonnasõbralikuna olukorras, kus need seda kas pole või vähemasti ei tugine kaupleja väited

konkreetsetele andmetele.

Kuivõrd keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid on väga palju, ei suuda paljud tarbijad selles

maailmas hästi orienteeruda ning seetõttu on ka nende eksitamine lihtne. Praegusel ajal

puutuvad tarbijad kokku keskkonnaväidetega, mis reklaamivad tooteid küll

keskkonnasõbralikuna, kuid mis tegelikult ei pruugi seda olla. Lisaks on olemas suur hulk

kestlikkusmärgiseid, kuid tarbija üldjuhul ei tea, kas nende paikapidavust on kontrollinud

kolmas sõltumatu isik või tegemist on kaupleja enda märgistega, mille paikapidavust ei ole

kolmas sõltumatu isik kontrollinud.

Kuivõrd edaspidi peab kauplejate poolt tarbijatele esitatavate üldiste keskkonnaväidete puhul

kaupleja tõendama tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet ning kauplejatel on lubatud

kasutada ainult selliseid kestlikkusmärgiseid, mille vastavust tegelikkusele on kolmas

sõltumatu isik kontrollinud või mille on kehtestanud avaliku sektori asutus, on tarbijatel

oluliselt lihtsam teha keskkonnasõbralikke valikuid.

Euroopa Komisjoni tarbijauuringus Consumer Condition Scoreboard23 koguti andmeid kõigi

liikmesriikide tarbijate hoiakute kohta, muu hulgas käsitleti rohepööret. Uuringust selgus, et

tarbijad pööravad oma ostude keskkonnamõjule vähem tähelepanu kui varem. Peamise

põhjusena nimetatakse asjaolu, et keskkonnahoidlikumad tooted on kallimad ning tarbijad ei

ole kindlad, millised tooted on tõepoolest keskkonnale paremad. 67% vastanutest väitis, et nad

ei osta keskkonnahoidlikumaid tooteid nende kõrgema hinna tõttu ning 62% vastanutest tõi

põhjuseks segaduse selles suhtes, millised tooted on ka tegelikult keskkonnale paremad. Kuigi

tarbijate suhtumine keskkonnahoidlikesse toodetesse/teenustesse on üle Euroopa Liidu

negatiivsemaks muutunud – Euroopa Liidu keskmine 43%, siis Eesti tarbijate suhtumine

keskkonnahoidlikesse toodetesse/teenustesse on alla keskmise – 30%, kuid meie naaberriigis

Leedus on see veelgi kehvem, olles kõigest 22%.

Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et lisaks sellele, et tarbijate suhtumist

keskkonnahoidlikesse toodetesse ja teenustesse mõjutab suuresti nende kõrgem hind, mõjutab

tarbijate käitumist suurel määral ka see, et tarbijatel puudub (suur) usaldus selliste

toodete/teenuste vastu, mida reklaamitakse keskkonnahoidlikuna. Seda suuresti seetõttu, et

teatud juhtudel ei vasta kaupleja poolt tarbijatele esitatav väide tõele või vähemalt ei põhine

konkreetne väide konkreetsetel faktidel. Sama kehtib ka keskkonnamärgiste kohta, mida on

väga palju ning tarbijatel puudub kindlus, millised märgised on väljastanud sõltumatu kolmas

isik.

Mõju kauplejatele seisneb selles, et kui kaupleja soovib tulevikus üldiseid keskkonnaväiteid

esitada, siis peab ta suutma tunnustatud suurepärase keskkonnatoime olemasolu tõendada, ning

edaspidi on lubatud kasutada selliseid kestlikkusmärgiseid, mis põhinevad

sertifitseerimissüsteemil või mille on kehtestanud avaliku sektori asutus. Lisaks lisatakse

23 2025. a uuring ja alusandmed on kättesaadavad: https://commission.europa.eu/strategy-and-

policy/policies/consumers/consumer-protection-policy/key-consumer-data_en (17.04.2025).

22

ebaausate kaubandustavade direktiivi musta nimekirja kauplejate (tootjate) valeväited kauba

vastupidavuse ja enneaegse vananemise kohta. Komisjon on 13. detsembril 2024 toimunud

eksperdirühma kohtumisel selgitanud, et alates 27. septembrist 2026 ei tohi poodides müüa

enam tooteid, millel on keskkonnaväide, mille puhul ei ole tõendatud tunnustatud suurepärast

keskkonnatoimet või kasutada selliseid kestlikkusmärgiseid, mis ei põhine

sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus. Sama kehtib ka

juhul, kui see väide või märgis on toote pakendil. Seega peaksid kauplejad juba ennetavalt

vaatama üle, kas need keskkonnaväited või -märgised, mida nad kasutavad, vastavad ka

direktiivist tulenevatele nõuetele.

Samuti tagatakse aus konkurents nende kauplejate vahel, kes juba praegu tarbijaid ei eksita ja

nende vahel, kes kasutavad keskkonnaväiteid ja -märgiseid, mis ei vasta tõele või mille

paikapidavust ei ole tõendatud. Praegu peavad kauplejad, kes käituvad tarbijate suhtes ausalt,

konkureerima kauplejatega, kes tarbijaid eksitavad ning see on loonud turul ebaausa

konkurentsi.

Muudatuste rakendamisega kaasnevad kulud kauplejatele, kuivõrd edaspidi on kauplejatel

võimalik tarbijatele esitada üksnes selliseid keskkonnaväiteid, mille puhul on tõendatud nende

suurepärane keskkonnatoime ning selliseid keskkonnaväiteid, mis põhinevad

sertifitseerimissüsteemil või mille on kehtestanud avaliku sektori asutus. Seega, kui kaupleja

kasutab juba praegu või soovib tulevikus kasutada oma toodete/teenuste esiletõstmiseks

keskkonnaväiteid ja/või -märgiseid, siis peavad need olema ka tõendatud. See tähendab

kauplejatele teatavaid kulutusi.

Direktiiv (EL) 2024/825 ei kehtesta erandeid mikroettevõtjatele ning väike- ja keskmise

suurusega ettevõtjatele (VKE). Komisjoni eksperdirühma kohtumisel küsiti ka komisjoni

seisukohta selles, millised märgised on sellistele ettevõtjatele kõige kuluefektiivsemad.

Komisjoni hinnangul on kõige kuluefektiivsem ELi ökomärgis, mis on ka praegu Eestis kõige

laialdasemalt kasutusel ning seda väljastab Eestis Keskkonnaagentuur.

Samuti kasutavad juba praegu mitmed kauplejad oma toodetel Keskkonnaagentuuri väljastatud

ELi ökomärgist (üks suurimaid kasutajaid on näiteks Mayeri Industries AS) ning sellised

kauplejad ei pea eraldi mingit uut märgist oma toodetele taotlema.

Lisaks korraldas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 27. veebruarist kuni 19.

märtsini 2025 koostöös Kliimaministeeriumiga küsitluse kauplejate kasutatavate

keskkonnaväidete ja -märgiste väljaselgitamiseks, mille eesmärk oli saada ülevaade sellest, kas

ja milliseid keskkonnaväiteid ja -märgiseid kauplejad kasutavad. Kestlikkusmärgiste puhul

uuriti, kas kauplejad kasutavad ka selliseid kestlikkusmärgiseid, mida ei ole kinnitanud

erapooletu ja sõltumatu kolmas isik, kuivõrd selliste märgiste kasutamine on alates 27.

septembrist 2026 keelatud ning kui kaupleja vastas, et ta kasutab keskkonnamärgiseid siis paluti

tuua ka sellekohaseid näiteid.

Küsitlusele saadi kokku 317 vastust ning 129 neist (40%) saadi mikroettevõtjatelt, 160 (51%)

väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatelt ning 28 (9%) suurettevõtjatelt. 66 küsitletud

ettevõtjat kasutavad erinevaid kestlikkusmärgiseid ning üheksa ettevõtjat kasutavad selliseid

märgiseid, mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus või mis ei põhine

sertifitseerimissüsteemil. Eelöeldu tähendab seda, et alates 27. septembrist 2026 on selliste

23

kestlikkusmärgiste kasutamine keelatud, mis põhinevad n-ö enesedeklaratsioonil ehk mille

tõelevastavust ei ole kinnitanud kolmas sõltumatu isik.

Mis puudutab erinevaid keskkonnaväiteid, siis küsitluse vastustest ilmneb, et 82% vastanutest

ei kasuta oma toodete reklaamimisel keskkonnaväiteid. Kuigi küsitluses oli esitatud ka näitlik

loetelu üldistest keskkonnaväidetest (nt keskkonnasõbralik, kliimaneutraalne), tuleb eelnõu

autori hinnangul suhtuda sellesse protsenti kriitiliselt, kuivõrd teatud juhtudel eksitatakse

tarbijaid ka tahtmatult, kauplejad ei pruugi seejuures endale teadvustada, et konkreetne tootel

esitatud väide kujutab endas üldist keskkonnaväidet.

Enne direktiivi üle peetud läbirääkimisi koostatud mõjuhinnangus on komisjon leidnud, et

võrdsed tingimused parandavad ettevõtluskeskkonda, sest muudatuste eesmärk on kaotada

ebaõiglased tavad, mida mõni kaupleja kasutab. See loob paremad tingimused ka

väikeettevõtjatele, kuna siiani on asjaomaseid väiteid kasutanud pigem suuremad ettevõtjad,

aga nüüd luuakse kõigile ühtsed alused.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele seisneb selles, et kuigi TTJA on juba

praegu ebaausate kauplemisvõtete kasutamise üle järelevalvet tegema pädev asutus, tuleb

eelnõukohase seaduse jõustudes hakata tegema fokusseeritud järelevalvet ka keskkonnaväidete

ja -märgiste kasutamise üle.

Kuigi TTJA on ka praegu see pädev asutus, kes on volitatud tegema järelevalvet ebaausate

kaubandustavade direktiivist tulenevate nõuete kauplejatepoolse täitmise üle, siis kõnealuse

direktiivi (EL) 2024/825 ülevõtmisega laiendatakse TTJA järelevalvepädevust sõnaselgelt ka

keskkonnaväidetele ja -märgistele, mille üle tuleb hakata aktiivselt järelevalvet tegema. Ühest

küljest lihtsustab keskkonnaväidete ja -märgiste tõendamise kohta käivate nõuete sõnaselge

lisamine direktiivi kohaldamisalasse järelevalveasutuse tööd, kuivõrd direktiiviga nähakse ette

täpsed nõuded, kuidas keskkonnaväidet ja/või -märgist tõendada, kuid teisest küljest annab see

ka selge signaali, et keskkonnaväidete ja -märgiste kasutamise üle tuleb TTJA-l hakata

aktiivselt järelevalvet tegema.

1. muudatus mõjutab järelevalveasutust, kelle ülesanne on teha järelevalvet eelnõuga

kavandatavate nõuete täitmise üle. Ebaausaid kauplemisvõtteid käsitlevate õigusnormide

täitmise üle teeb järelevalvet TTJA. Eelnõuga kavandatavad muudatused suurendavad TTJA

töökoormust, kuivõrd keskkonnateemad ei ole praegu olnud nende tehtava järelevalve

fookuses.

Ühtlasi on tuvastatud, et roheväiteid kasutatakse müügi soodustamise eesmärgil laialdaselt.

Nimelt leidis komisjon oma hiljutises keskkonnaalaseid väiteid käsitlevas uuringus, et 80%

uuritud veebipoodidest, veebilehtedest ja reklaamidest sisaldasid ühel või teisel viisil

keskkonnaväiteid ning nn mystery shopping’u käigus tuvastati, et selliseid väiteid sisaldasid

pea pooled uuritud tootepakendid.24 Kuna kauplejad kasutavad keskkonnaväiteid laialdaselt,

tähendab see töökoormuse suurenemist ka TTJA-le, kes peab kontrollima, kas kaupleja esitatud

väited on ka tõendatud.

24 The mystery shopping exercise revealed that over half of products analysed (51%) had a claim (either logo,

label, text, image or embodied in the brand). European Commission, Impact Assessment supporting study:

‘Study on Empowering Consumers Towards the Green Transition’, July 2021.

24

Ebaausate kaubandustavade direktiivi musta nimekirja täiendatakse oluliselt ka selliste

kauplemisvõtetega, mis alati ja igal juhul on tarbijat eksitavad ja seega keelatud. Sellisel viisil

musta nimekirja täiendamine aitab märgatavalt suurendada turujärelevalve tõhusust, kuivõrd

järelevalveametnikud ei pea hakkama mustas nimekirjas loetletud juhtudel kaaluma, kas

tarbijaid eksitati või mitte, vaid saavad tugineda loetelule ning hinnata, kas vastav tegu leidis

aset või mitte.

Kohaliku omavalitsuse tegevust seaduse rakendamine ei mõjuta.

Mõju keskkonnale seisneb selles, et tänu direktiiviga kehtestatud muudatustele valivad tarbijad

suurema tõenäosusega tooted, mis on kestlikud (tooted on toodetud väiksema

keskkonnamõjuga, nad kestavad eeldatavasti kauem ja neid on võimalik parandada).

Direktiiviga kehtestatud muudatustega soodustatakse turul kestlikumate toodete pakkumist,

kuna seda on võimalik müügiargumendina paremini kasutada, mistõttu pikeneb eeldatavalt ka

toodete kasutusiga. See aga vähendab esmase toorme kasutust, mis on positiivse mõjuga meid

ümbritsevale keskkonnale ning tänu ELi sõltuvuse vähenemisele toorme impordist ka

julgeolekule. Hinnangute kohaselt on kasu keskkonnale 15 aasta jooksul kokku viis kuni seitse

miljonit tonni säästetud CO2 ekvivalenti.

2. muudatusega (ebaausate kaubandustavade puhul trahvimäärade tõstmine) kehtestatakse

suuremad karistused tarbijakaitsenormide rikkumise eest. Muudatusel on kaudne majanduslik

mõju nii kauplejatele kui ka tarbijatele. Muudatus ei mõjuta õiguskuulekaid kauplejaid.

Mõju tarbijatele seisneb selles, et suurema karistuse heidutav mõju kauplejatele vähendab

eeldatavasti kaupleja õigusrikkumisi, mis ühelt poolt suurendab tarbijate kindlustunnet ning

teisalt vähendab nende võimalikku majanduslikku kahju. Muudatus aitab kaasa

tarbijakaitsenormide paremale järgimisele ning võimaldab ELi tarbijakaitsealase

koostöövõrgustiku tõhusamat tegevust piiriüleste rikkumiste ärahoidmiseks.

Mõju õiguskuulekatele kauplejatele väljendub selles, et tarbijate kindlustunde suurenemine

suurendab ka nende tehtavate tehingute arvu. Suurema karistuse heidutav mõju aitab tagada

ausamat konkurentsi.

Kuivõrd 28. mail 2022 jõustusid muudatused, mille kohaselt on väärteomenetluse korras

määratav maksimaalne rahatrahv 400 000 eurot ning TTJA kui järelevalveasutus ei ole nii suuri

trahve määranud, vaid üldjuhul lõpetavad kauplejad rikkumise enne trahvi määramist, ei avalda

seaduses suuremate trahvisummade kehtestamine ilmselt suurt mõju, kuid tagab direktiivi (EL)

2021/2191 korrektse ülevõtmise, millega Eesti väldib rikkumismenetluse algatamist Euroopa

Komisjoni poolt.

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSU-

SE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD

Ebaausate kaubandustavade direktiivi muudatustega seotud muudatused korrastavad Eesti

õiguskorda ning loovad õigusselguse selles suhtes, kuidas on kauplejatel edaspidi võimalik

keskkonnaväiteid ja -märgiseid esitada nii, et need ei eksitaks tarbijat, kuid sellise tegevuse üle

järelevalve tegemine nõuab ka järelevalveasutustelt lisaressurssi.

25

TTJA on juba praegu pädev tegema järelevalvet ebaausate kaubandustavade direktiivist

tulenevate nõuete täitmise üle, kuid vajab ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevate

uute nõuete üle järelevalve tegemiseks lisaressurssi. Kuigi ebaausate kaubandustavade direktiiv

keelab juba praegu tarbijate eksitamise, sh ka keskkonnaalaste väidetega, siis kõnealusest

direktiivist tulenevad täiendused toovad sõnaselgelt ka keskkonnaväited ja -märgised ebaausate

kaubandustavade direktiivi fookusesse.

Ehkki uued nõuded lihtsustavad TTJA kui järelevalveasutuse tööd, kuivõrd direktiivis

sätestatakse sõnaselgelt, millistele nõuetele peavad keskkonnaväited või -märgised vastama, et

need ei eksitaks tarbijat, ja annavad kauplejatele selged juhised selle kohta, kuidas nende poolt

tarbijatele esitatavaid väiteid ja märgiseid tõendada, nõuab sellise valdkonna üle järelevalve

tegemine TTJA-lt siiski lisaressurssi, sh ametnike koolitamiseks, et neil oleksid piisavad

keskkonnateadmised järelevalve tegemiseks. Praegu TTJA-l sellist keskkonnaalast pädevust ei

ole. Seega tuleb TTJA ametnikel läbida ka koolitusi, mis suurendaks asjaomast valdkondlikku

pädevust.

TTJA-le on tehtud üksikuid pöördumisi, mis puudutavad tarbijate väidetavat eksitamist

keskkonnaväidete või -märgiste kasutamisega, mistõttu ei ole kõnealune järelevalveasutus oma

tähelepanu sellele pööranud, kuid lähiaastatel on näha sellise praktika muutumist. Sellele viitab

juba ainuüksi asjaolu, et MKMi ja KLIMi korraldatud küsitlusele saadi kokku 317 vastust, mis

tähendab, et ka kauplejate jaoks on see teema oluline ning nad osalesid aktiivselt vajaliku teabe

andmises.

TTJA lähtub oma järelevalveplaanide tegemisel ohuprognoosist ning kuivõrd tänaseni on

tehtud vähe asjaomaseid pöördumisi, ei ole keskkonnaalane järelevalve ka TTJA fookuses

olnud. Lisaks puudusid ka nii kauplejatele kui ka järelevalveasutusele mõeldud suunised selle

kohta, kuidas on kauplejal võimalik oma väiteid tõendada.

TTJA hinnangul tuleks ELi direktiivi nõuetekohaseks rakendamiseks ja kohustuste täitmiseks

ette näha vähemalt üks uus ametikoht kuludega suurusjärgus 45 000 – 50 000 eurot aastas.

Eelnimetatud lisaametikoht ELi ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevate nõuete

täitmise üle järelevalve tegemiseks võimaldaks TTJA-l võtta fookusesse direktiivist tulenevate

nõuete täitmise üle järelevalve tegemine.

TTJA ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei saa selleks vajalikke vahendeid

eraldada omavahenditest, mistõttu taotletakse TTJA-le lisavahendeid 2026–2029 riigieelarve

planeerimise protsessi käigus.

Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt tuleb liikmesriikide ametiasutustel kanda uute kohustuste

täitmise tagamisega seotud kulud. Muudatuste täitmise riigiasutustepoolseks tagamiseks peaks

komisjoni hinnangul kuluma keskmiselt 440 000 – 500 000 eurot aastas iga liikmesriigi kohta.25

Viidatud summa kataks kulusid nii koolitusele kui ka lisajärelevalvele ning lähtub eeldusest, et

lisajärelevalve tegemiseks palgatakse uued töötajad.

25 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL

seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade

vastu ja paremat teavet. Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52022PC0143 (17.04.2025).

26

Kulude suurenemise kõrval tuleb hinnata ka mõju riigile tervikuna ning komisjoni arvates

peaksid direktiivist tulenevad nõuded suurendama tarbijate heaolu vähemalt 12,5–19,4 miljardi

euro võrra 15 aasta jooksul (keskmiselt ligikaudu üks miljard eurot aastas). Tarbijate heaolu

suureneb suuresti tänu sellele, et turult kaovad väited ja märgised, mis ei vasta tõele ning mis

eksitavad tarbijaid. Nagu eelnevalt on märgitud, puutuvad tarbijad iga päev kokku

keskkonnaväidete ja -märgistega, mille paikapidavust ei ole (tihti) kontrollitud ning mis võivad

seetõttu olla eksitavad.

See toob kasu ka keskkonnale, kuna Komisjoni hinnangu kohaselt säästetakse 15 aasta jooksul

kokku 5–7 miljonit tonni CO2 ekvivalenti.

8. RAKENDUSAKTID

Seoses TKS § 66 kehtetuks tunnistamisega muutub automaatselt kehtetuks (HMS § 93 lõige 1)

ka nimetatud paragrahvi lõigete 2 ja 4 alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri 4.

veebruari 2016. a määrus nr 11 „Euroopa Liidu õigusaktide loetelu kehtestamine, mille puhul

rakendatakse tarbijate kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamist ja selleks

pädevate asutuste nimetamine.“ Nimetatud TKS säte ja määrus tunnistatakse kehtetuks, sest

need kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ alusel, mis on

praeguseks kehtetuks tunnistatud ning asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

(EL) 2020/1828, mis võeti Eesti õigusesse üle 1. jaanuaril 2025.

9. SEADUSE JÕUSTUMINE

Eelnõuga kavandatavate muudatuste jõustumine toimub üldkorras ehk kümnendal päeval pärast

Riigi Teatajas avaldamist.

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja

Digiministeeriumile, Kliimaministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning arvamuse

avaldamiseks Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti E-kaubanduse

Liidule, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile, Eesti Omanike Keskliidule, SA-le Rohetiiger, Eesti Toiduainetööstuse

Liidule, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Balti Keskkonnafoorumile, Keskkonnaagentuurile,

Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskusele, Eesti Infotehnoloogia Liidule, Eesti

Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Hotellide ja Restoranide Liidule, Eesti Turismi- ja

Reisifirmade Liidule, Eesti Konverentsibüroole, Eesti Spaaliidule, MTÜ-le Eesti Maaturism,

Eesti Loodusturismi Ühingule, Eesti Suuratraktsioonide Liidule ning Avalike ürituste

korraldajate liidule.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Justiits- ja Digiministeerium

Kliimaministeerium

Rahandusministeerium

Meie 11.07.2025 nr 2-2/2640-1

Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu

Esitan kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse

eelnõu.

Palun arvamused esitada 15 tööpäeva jooksul eelnõu kättesaamisest arvates.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) eelnõu seletuskiri koos lisaga.

/*Lisaadressaadid: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Eesti Kaupmeeste Liit

Eesti E-kaubanduse Liit

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon

Eesti Omanike Keskliit

SA Rohetiiger

Eesti Toiduainetööstuse Liit

Eesti Keemiatööstuse Liit

MTÜ Balti Keskkonnafoorum

Keskkonnaagentuur

2 (2)

Mittetulundusühing Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon

Eesti Hotellide ja Restoranide Liit

Eesti Turismi- ja Reisifirmade Liit

Eesti Konverentsibüroo

Eesti Spaa Liit

MTÜ Eesti Maaturism

Eesti Loodusturismi Ühing

MTÜ Eesti Suuratraktsioonide Liit

Avalike Ürituste Korraldajate Liit

Mari-Liis Aas

+372 625 6459 [email protected]