Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 11/07/2025

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

11/07/25

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus

E-mail : [email protected] Kantselei

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1337198.6 NL

Eelotsuse asi C-331/25

Menhoff 1

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Centrale Raad van Beroep - Madalmaad)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

1 Käesoleva kohtuasja nimi on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetluspoole tegelikule nimele.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Euroopa Kohus – Menetlus“, ning esitatud kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23

nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte viidata oma seisukohtades või märkustes

isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele. Sellised andmed tuleb ka kustutada

esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Anne Lamote

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 11/07/2025

Tõlge C-331/25 – 1

Kohtuasi C-331/25 [Menhoff]i

Eelotsusetaotlus

Saabumise kuupäev:

15. mai 2025

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja

sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

15. mai 2025

Apellant:

RV

Vastustaja apellatsioonimenetluses:

Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank

Kohtuotsus

[…]

Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade

apellatsioonikohus, Madalmaad)

[…]

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 267 alusel Euroopa Liidu

Kohtule esitatud eelotsusetaotlus

Pooled:

RV [apellant], kelle elukoht on […], (edaspidi „apellant“)

Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank (sotsiaalkindlustusasutuse

haldusnõukogu; edaspidi „Svb“)

i Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

DE ET

EELOTSUSETAOTLUS 15.5.2025 – KOHTUASI C-331/25

2

Eelotsusetaotluse kuupäev: 15. mai 2025

MENETLUSE KÄIK

Apellant esitas Rechtbank Limburgi (Limburgi esimese astme kohus) 6. detsembri

2022. aasta otsuse […] peale apellatsioonkaebuse. Svb esitas vastuse

apellatsioonkaebusele.

[…] [teave riigisisese menetluse kohta]

PÕHJENDUSED

Sissejuhatus ja faktilised asjaolud

1.1. Põhimõtteliselt on igaüks, kes elab või töötab Madalmaades, kaetud

kohustusliku kindlustusega pikaajalise hoolduse seaduse (Wet langdurige

zorg; edaspidi „Wlz“) alusel. Isik, kes on selle seaduse alusel kohustuslikus

korras kindlustatud, on ravikindlustusseaduse (Zorgverzekeringswet;

edaspidi „Zvw“) alusel kohustatud sõlmima ravikindlustuse Madalmaade

ravikindlustusandjaga. Erand sellest kindlustuskohustusest kehtib muu

hulgas isikute puhul, kes elavad Madalmaades, kuid kellel on vastavalt

määrusele (EÜ) nr 883/2004 (edaspidi „määrus nr 883/2004“) õigus saada

Madalmaades tervishoiuteenuseid mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi

arvel (konventsiooni alusel hüvitise saamise õigusega isikud). Sellisel juhul

väljastab Svb taotluse alusel tõendi selle kohta, et puudub kohustus sõlmida

kindlustus Wlz alusel (edaspidi „Wlz-kindlustuse puudumise tõend“). See

tähendab seda, et kõnealusel isikul puudub ka Madalmaades ravikindlustuse

sõlmimise kohustus. Kõnealuse (deklaratiivse) tõendi abil saab isik

kindlustusmakseid koguvatele Madalmaade asutustele tõendada, et ta ei ole

kohustatud tegema sissemakseid Wlz ega Zvw alusel.

1.2. Apellant elab Madalmaades ja on töötanud üksnes Saksamaal. Saksamaal oli

ta kaetud riikliku ravikindlustusega. Seoses tema aastase brutosissetuleku

suurusega oli tal alates 1991. aastast võimalus valida, kas jätkata

vabatahtlikult kõrgema kindlustusmääraga riiklikku kindlustust või sõlmida

leping erakindlustusandjaga. Toona tegi ta valiku Saksa erakindlustuse

kasuks. Praegu koosneb see põhi- ja lisakindlustusest. Erakindlustusandjaga

sõlmis ta ka hoolduskindlustuslepingu (Pflegeversicherung). Alates

1. detsembrist 2018 saab apellant Saksa riiklikku pensioni. Ta on endiselt

kaetud Saksa erakindlustusega. 2018. aasta novembris esitas apellant

taotluse väljastada „Wlz-kindlustuse puudumise tõend“.

Svb otsused

1.3. Svb jättis „Wlz-kindlustuse puudumise tõendi“ taotluse 27. novembri

2018. aasta otsusega rahuldamata. 22. märtsi 2019. aasta vaideotsusega

tunnistas Svb selle otsuse peale esitatud vaide põhjendamatuks. Svb väitel ei

vasta apellant „Wlz-kindlustuse puudumise tõendi“ tingimustele, kuna tal ei

MENHOFF

3

ole Saksamaal riiklikku ravikindlustust, vaid ta on sõlminud lepingu Saksa

erakindlustusandjaga. Kõnealune erakindlustus ei kuulu määruse

nr 883/2004 reguleerimisalasse.

1.4. Svb väljastas siiski 1. aprillist 2019 kehtiva „Wlz-kindlustuse puudumise

tõendi“, kuna tulenevalt apellandi väikesemahulisest töötamisest Saksamaal

olid apellandi suhtes alates sellest kuupäevast kohaldatavad Saksamaa

õigusaktid.

Rechtbanki (esimese astme kohus) otsus

2. Rechtbank (esimese astme kohus) jättis vaidlustatud otsuse peale esitatud

kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Erakindlustusandjaga sõlmitud

ravikindlustus ei ole määrusega nr 883/2004 koordineeritud, millest

tulenevalt keeldus Svb põhjendatult andmast „Wlz-kindlustuse puudumise

tõendit“.

Poolte seisukohad

Apellant

3.1. Apellant on seisukohal, et tema eraravikindlustus on seadusjärgne

kohustuslik ravikindlustus, kuna Saksamaal on iga elanik seaduse järgi

kohustatud sõlmima ravikindlustuse. Kõnealune erakindlustusandjaga

sõlmitud ravikindlustus on täielikult võrdväärne riikliku kohustusliku

ravikindlustusega. Peale selle on apellandil sõlmitud erakindlustusandjaga

ka hoolduskindlustusleping, mis on koordineeritud määrusega nr883/2004.

Seetõttu ei tule teda pidada isikuks, kes on kohustatud sõlmima kindlustuse

Wlz alusel.

Svb

3.2. Svb väidab esialgu, et kindlustus, mille on apellant sõlminud Saksa

erakindlustusandjaga, ei ole määrusega nr883/2004 koordineeritud ja

seetõttu ei kuulu see määruse artiklite 24 ja 25 reguleerimisalasse.

Madalmaade elanikuna on apellant seega kaetud Wlz kohase kohustusliku

kindlustusega. Svb selgitas kohtuistungil, et juba aastaid on toimunud

arutelu selle üle, kuidas tuleks tõlgendada Saksa erakindlustust, arvestades

määrust nr 883/2004. Seetõttu pooldab ta Euroopa Kohtule asjaomase

küsimuse esitamist.

Õiguslik raamistik

Euroopa Liidu õigusnormid

Määrus nr 883/2004

Artikkel 1 Mõisted

EELOTSUSETAOTLUS 15.5.2025 – KOHTUASI C-331/25

4

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

l) õigusaktid – iga liikmesriigi puhul õigus- ja haldusnormid ning muud

rakendusmeetmed, mis on seotud artikli 3 lõikes 1 käsitletud

sotsiaalkindlustusliikidega;

See termin ei hõlma lepingulisi sätteid, välja arvatud eelmises lõigus osutatud

õigus- ja haldusnormidest tulenevate kindlustuskohustuste rakendamiseks

vajalikud sätted või avalik-õiguslike asutuste otsuste subjektiks olnud sätted, mis

muudavad need kohustuslikuks või laiendavad nende ulatust, tingimusel et

asjaomane liikmesriik seda vastavalt deklareerib ning teavitab sellest Euroopa

Parlamendi presidenti ja Euroopa Liidu Nõukogu eesistujat. Nimetatud

deklaratsioon avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas;

[…]

Artikkel 3 Reguleerimisala

1. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad

järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

a) haigushüvitised;

[…]

Artikkel 11 Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine [üldnorm]

1. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse

üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks

kooskõlas käesoleva jaotisega.

[…]

3. Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]

e) iga muu isiku suhtes, kelle suhtes ei kehti punktid a–d, kohaldatakse

elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, ilma et see piiraks teiste käesoleva määruse

sätete kohaldamist, millega talle tagatakse hüvitised ühe või mitme muu

liikmesriigi õigusaktide alusel.

[…]

Artikkel 24 Õiguse puudumine mitterahalistele hüvitistele elukohajärgse

liikmesriigi õigusaktide alusel

MENHOFF

5

1. Isik, kes saab pensioni või pensione ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide

alusel ja kellel pole õigust mitterahalistele hüvitistele elukohajärgse liikmesriigi

õigusaktide alusel, saab siiski neid hüvitisi endale ja oma pereliikmetele sel

määral, nagu tal oleks õigus saada selle liikmesriigi õigusaktide või vähemalt ühe

tema pensionite suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel, kui ta elaks selles

liikmesriigis. Mitterahalisi hüvitisi annab lõikes 2 nimetatud asutuse kulul

elukohajärgne asutus, nii nagu asjaomasel isikul oleks õigus pensionile ja

mitterahalistele hüvitistele selle liikmesriigi õigusaktide alusel.

2. Lõikes 1 käsitletud juhtudel kannab mitterahaliste hüvitiste kulud asutus,

mis määratakse kindlaks vastavalt järgmistele eeskirjadele:

a) kui pensionäril on õigus mitterahalistele hüvitistele ühe liikmesriigi

õigusaktide alusel, kannab kulud selle liikmesriigi pädev asutus;

b) kui pensionäril on õigus mitterahalistele hüvitistele kahe või mitme

liikmesriigi õigusaktide alusel, kannab nende kulud selle liikmesriigi pädev

asutus, kelle õigusaktid on kõnesoleva isiku suhtes kõige kauem kehtinud;

kui nimetatud eeskirja kohaldamisel vastutab hüvitiste kulude kandmise eest

mitu asutust, kannab kulud see asutus, kes kohaldab pensionäri suhtes

viimasena kehtinud õigusakte.

Artikkel 25 Pensionid ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel, välja arvatud

elukohajärgne liikmesriik, kui viimatinimetatud liikmesriigis kehtib õigus saada

mitterahalisi hüvitisi

Kui isik, kes saab pensioni või pensione ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide

alusel, elab liikmesriigis, mille õigusaktide alusel ei sõltu õigus mitterahalistele

hüvitistele kindlustustingimustest või töötamisest või tegevusest füüsilisest isikust

ettevõtjana, ja sellest riigist pensioni ei saa, kannab talle ja tema pereliikmetele

antavad mitterahaliste hüvitiste kulud ühe tema pensionite suhtes pädeva

liikmesriigi asutus, mis määratakse kooskõlas artikli 24 lõikega 2, sellises

ulatuses, milles pensionäril ja tema pereliikmetel oleks õigus hüvitistele, kui nad

elaksid selles liikmesriigis.

Madalmaade õigusaktid

Pikaajalise hoolduse seadus (Wet langdurige zorg)

Artikkel 2.1.1. Kindlustatud isikud

(1) Käesoleva seaduse sätete kohaselt loetakse kindlustatuks isik, kes:

a) on resident;

b) ei ole resident, kuid on Madalmaades või mandrilaval teenistus- või töösuhte

raames tegutsemisest tulenevalt tulumaksukohustuslane.

EELOTSUSETAOTLUS 15.5.2025 – KOHTUASI C-331/25

6

[…]

(4) Määrusega või selle alusel võib kindlustatud isikute ringi erandina lõikest 1

laiendada või piirata.

[…]

Ravikindlustusseadus (Zorgverzekeringswet)

Artikkel 2 Kohustuslik kindlustus

(1) Igaüks, kes on pikaajalise hoolduse seaduse (Wet langdurige zorg) ja sellel

põhinevate õigusaktide alusel seaduse järgi kindlustatud, on kohustatud sõlmima

ravikindlustuse või laskma ennast kindlustada artiklis 10 nimetatud riski vastu.

1999. aasta määrus kohustusliku sotsiaalkindlustusega hõlmatud isikute ringi

laiendamise ja piiramise kohta (Besluit uitbreiding en beperking kring

verzekerden volksverzekeringen 1999) (KB 746).

Artikkel 21

(1) Pikaajalise hoolduse seaduse (Wet langdurige zorg) alusel ei ole

kindlustatud isik, kes elab Madalmaades, kuid kellel on õigus saada Madalmaades

Euroopa Ühenduste Nõukogu määruse või Madalmaade ja ühe või mitme riigi

vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuskonventsiooni alusel hüvitisi, mida

põhimõtteliselt annab talle teine Euroopa Liidu liikmesriik, teine Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriik või riik, kellega Madalmaad on sõlminud

sotsiaalkindlustuskonventsiooni.

[…]

(7) Sociale verzekeringsbank (sotsiaalkindlustusasutus) väljastab ühe lõigetes 1,

2, 4 või 5 nimetatud isiku taotluse alusel tõendi selle kohta, et isik ei ole

kindlustatud.

Saksa õigusnormid

Kindlustuslepingu seadus (Versicherungsvertragsgesetz)

§ 193 Kindlustatud isik; kohustuslik kindlustus

[…]

(3) Iga Saksamaal elav isik on kohustatud sõlmima Saksamaal tegevusloa

saanud kindlustusandjaga enda ja nende isikute, kelle seaduslik esindaja ta on –

juhul kui need isikud ei saa ise kindlustust sõlmida –, ravikindlustuse, millega

hüvitatakse vähemalt ambulatoorse ja statsionaarse ravi kulud ja milles

ambulatoorse ja statsionaarse ravi puhul kokkulepitud absoluutne ja

protsentuaalne omavastutus on iga kindlustatava isiku puhul piiratud

MENHOFF

7

[5000] euroga kalendriaasta kohta; ravikindlustushüvitist saama õigustatud isikute

puhul saadakse võimalikud omavastutuse summad, kui toetuse määraga katmata

protsentuaalset osa kohaldatakse analoogia alusel maksimumsummale

[5000] eurot. Esimese lause kohane kohustus ei kehti isikute suhtes,

1. kes on kaetud riikliku ravikindlustusega või on kohustatud sõlmima

kindlustuse

[…]

Vaidlusküsimus

4.1. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas Svb jättis „Wlz-kindlustuse

puudumise tõendi“ ajavahemiku kohta 2018. aasta detsembrist kuni

2019. aasta aprillini (edaspidi „vaidlusalune ajavahemik“) põhjendatult

andmata. Sellele küsimusele vastamisel on määrav, kas apellandil oli

asjaomasel ajavahemikul määruse nr 883/2004 alusel Madalmaades õigus

saada mitterahalisi hüvitisi Saksamaalt ja seega ei olnud ta kindlustatud Wlz

ega Zvw alusel.

Kohaldatavad õigusaktid

4.2. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusalusel ajavahemikul olid apellandi suhtes

kohaldatavad sotsiaalkindlustust reguleerivad Madalmaade õigusaktid1.

Kohtuotsuses Van Delft jt2 kinnitas Euroopa Kohus, et piiriüleses olukorras

reguleerivad õigust haiguse korral antavatele mitterahalistele hüvitistele

III jaotise erinormid. Pensionäride suhtes on nendeks õigusnormideks

praegu määruse nr 883/2004 artiklid 23–30.

Saksa eraravikindlustus: Saksamaa Liitvabariigi töö- ja sotsiaalministeeriumi

seisukoht

4.3. Apellant elab Madalmaades ja sai kõnealusel ajavahemikul kõigest Saksa

riiklikku pensioni. Vastavalt määruse nr 883/2004 artiklile 25 on tal

Madalmaades õigus saada mitterahalisi hüvitisi Saksamaalt, juhul kui tal

oleks Saksamaa õigusaktide kohaselt õigus hüvitistele siis, kui ta elaks

Saksamaal. See, kas apellanti tuleb pidada konventsiooni alusel hüvitise

saamise õigusega isikuks, tuleneb vahetult määrusest nr 883/2004. Kui see

on nii, väljastab Saksa ravikindlustusandja vormi S1 (endine E 121). See

võimaldab apellandil tõendada, et tal on Madalmaades õigus saada

mitterahalisi hüvitisi Saksamaalt ja registreerida ennast Madalmaades nende

hüvitiste saamiseks.

1 Vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktile e (elukohariigi õigusaktid).

2 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus (C-345/09, EU:C:2010:610, punkt 56).

EELOTSUSETAOTLUS 15.5.2025 – KOHTUASI C-331/25

8

4.4. Saksamaa keeldus väljastamast apellandile vormi S1, kuna apellant on

kaetud erakindlustusega. Saksamaa Liitvabariigi töö- ja sotsiaalministeerium

teatas 24. märtsi 2020. aasta päringule vastates apellandile, et Saksa

erakindlustusandjaga sõlmitud ravikindlustus ei ole määrustega nr 883/2004

ja 987/2009 koordineeritud. Seetõttu ei ole apellandil õigust taotleda

erakindlustusele tuginedes Madalmaades mitterahalisi hüvitisi Saksamaalt.

Sel põhjusel ei väljastata talle ka vormi S1. Lisaks märgiti, et Saksamaa

erakindlustusandjate liit on välja töötanud vormile S1 vastava dokumendi

„Certificate of Entitlement“. See on kooskõlastatud Saksamaa Liitvabariigi

ministeeriumiga ja seda võib elukohariigis kasutada dokumendina, mis

tõendab Saksa erakindlustusandja tagatud ravikindlustuskaitse olemasolu.

See ei asenda siiski vormi S1.

4.5. Saksamaa Liitvabariigi ministeerium leiab, et erakindlustusandjaga sõlmitud

ravikindlustuslepingu alusel ei ole apellandil Madalmaades õigust Saksamaa

antavatele mitterahalistele hüvitistele, kuna Raadi (eelotsusetaotluse

esitanud kohus) hinnangul ei ole selle erakindlustuslepingu puhul tegemist

määruse nr 883/2004 reguleerimisalasse kuuluvate õigusaktidega. Svb on

esialgu samal seisukohal.

4.6. Apellandi sõnul märkis Saksamaa Liitvabariigi ministeerium, et

hoolduskindlustusleping, mille oli apellant sõlminud erakindlustusandjaga,

on koordineeritud määrustega nr 883/2004 ja 987/2009. Sellega seoses

viidati Euroopa Kohtu otsusele Gaumain-Cerri ja Barth3.

Kas Saksa erakindlustusandjaga sõlmitud ravikindlustus kujutab endast hüvitist,

mis kuulub määruse nr 883/2004 reguleerimisalasse?

4.7. Euroopa Kohus on mitmes kohtuotsuses esitanud oma seisukohad määruse

nr 883/2004 reguleerimisala piiritlemise kohta. Kõnealune kohtupraktika

käsitleb eelkõige hüvitiste liigitamist, ent Raadi (eelotsusetaotluse esitanud

kohus) arvates sisaldab see ka tarvilikke juhiseid käesoleva kohtuasja

keskmes olevale küsimusele vastamiseks. Seda arvestades on Raadil

(eelotsusetaotluse esitanud kohus) kahtlusi seoses küsimusega, kas Saksa

erakindlustusandjaga sõlmitud ravikindlustusleping ei kuulu määruse

nr 883/2004 reguleerimisalasse ja ei saa seetõttu kaasa tuua selle määruse

artikli 25 kohaldamist. Raad (eelotsusetaotluse esitanud kohus) põhjendab

seda järgmiselt.

4.8. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt seisneb määruse

nr 883/2004 reguleerimisalasse kuuluvate ja sealt välja jäävate hüvitiste

erinevus peamiselt iga hüvitise koostisosades. Seejuures on olulised hüvitise

3 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus (C-502/01 ja C-31/02, EU:C:2004:413).

MENHOFF

9

eesmärk ja määramise tingimused, mitte aga asjaolu, kas hüvitis loetakse

riigisiseses õiguses sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte.4

4.9. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale5 saab hüvitist pidada

sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda esiteks antakse hüvitisesaajatele

seaduses määratletud olukorra alusel, hindamata isiku vajadusi

kaalutlusõiguse alusel individuaalselt, ning kui see on [teiseks] seotud mõne

määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 otsesõnu loetletud riskiga. Need kaks

tingimust on kumulatiivsed.

4.10. Käesolevas asjas on küsimus eelkõige selles, kas hüvitise saamise õigusega

isikutel on õigus Saksa erakindlustusandjaga sõlmitud ravikindlustuslepingu

kohastele hüvitistele6, ja eelkõige selles, kas tegemist on õigusaktidega

määruse nr 883/2004 artikli 3 tähenduses koostoimes artikli 1 punktiga l.

4.11. Raad (eelotsusetaotluse esitanus kohus) on menetlusdokumentide, avalike

allikate ja kohtuistungil arutatu põhjal tuvastanud järgmist. Saksamaal on

olemas kolme liiki ravikindlustus. Nendeks on riiklik kohustuslik

ravikindlustus, riiklik vabatahtlik ravikindlustus ja eraravikindlustus. Riiklik

kohustuslik ravikindlustus hõlmab muu hulgas isikuid, kelle sissetulek jääb

alla teatava piiri. Sissetulekupiirist suurema sissetulekuga isikud saavad

valida, kas nad jätkavad vabatahtlikult riiklikku ravikindlustust või sõlmivad

lepingu erakindlustusandjaga.7 Isikud, kes on teinud otsuse erakindlustuse

kasuks, ei saa enam uuesti liituda riikliku (vabatahtliku) ravikindlustusega.

4.12. Alates 1. jaanuarist 2009 on kõik Saksamaa elanikud kohustatud sõlmima

ravikindlustuse, ja nimelt ka need, kes on kaetud erakindlustusega.8

Erakindlustuse puhul on kehtestatud kindlustuse põhitariif, mida peavad

pakkuma kõik eraõiguslikud ravikindlustusandjad. Põhitariifiga kindlustuse

puhul kehtib vastuvõtmise kohustus. Kõnealuse kindlustuse pakutava

kindlustuskaitse ulatus, liik ja tase peavad olema võrreldavad riikliku

ravikindlustusega. Saksamaal elavatele isikutele, kes olid enne 2009. aastat

kaetud erakindlustusega, pidid ravikindlustusandjad pakkuma

kindlustuskaitset põhitariifi alusel. Erakindlustega kaetud isikud on

4 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Sozialministeriumservice (C-116/23, EU:C:2024:292,

punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

5 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Sozialministeriumservice (C-116/23, EU:C:2024:292,

punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

6 Vt 5. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Molenaar (C-160/96, EU:C:1998:84, punkt 21).

7 Vt sotsiaalseadustiku (Sozialgesetzbuch, edaspidi „SGB“) viies raamat, § 5 [lõige] 1, § 6

[lõige] 1 ja § 9).

8 Vt kindlustuslepingu seaduse (Versicherungsvertragsgesetz) § 193 lõige 3.

EELOTSUSETAOTLUS 15.5.2025 – KOHTUASI C-331/25

10

kohustatud sõlmima kindlustuse hooldusvajaduse riski katmiseks

(hoolduskindlustus).9

4.13. Alates Saksa ravikindlustussüsteemi kirjeldatud reformist on Saksa

õiguskirjanduses10 väljendatud kahtlusi, kas olemasolev konsensus selles, et

ainult SGB V kohane riiklik ravikindlustus kuulub määruse nr 883/2004

reguleerimisalasse, on veel kehtiv. Eichenhoferil on tekkinud küsimus, kas

kehtestatud põhitariifiga Saksa eraravikindlustus ei kuulu mitte määruse

nr 883/2004 reguleerimisalasse samamoodi nagu riiklik sotsiaalkindlustus

haigushüvitiste puhul, ja kui jah, siis millised tagajärjed tulenevad sellest nii

isikutele, kelle suhtes on kohaldatav määrus nr 883/2004, kui ka

ravikindlustusandjatele, kes olid kohustatud pakkuma põhitariifi.

Eichenhofer leiab Euroopa Kohtu praktikast viiteid sellele, et ka

eraõiguslikud lepingud tuleb liigitada sotsiaalkindlustushüvitisteks määruse

nr 883/2004 tähenduses. Eichenhoferi sõnul tuvastas Euroopa Kohus juba

1966. aastal,11 et töötajate ravikindlustust reguleerivad sätted, mille on

kehtestanud ja mida on rakendanud eraõiguslik pool, on õigusaktid

sotsiaalkindlustusõiguse tähenduses. Peale selle viitab ta muu hulgas

eraõiguslikule töötasu maksmise jätkamise kohustusele, mida Euroopa

Kohus pidas haigushüvitisteks määruse nr 883/2004 tähenduses12, ja

ravikindlustushüvitisi käsitlevale kohtupraktikale13. Eichenhofer teeb

järelduse, et kindlustuskaitse kehtestamine kõigile elanikele, olgu see

kohustuslik või vabatahtlik, riiklik või eraõiguslik, tähendab seadusandja

sekkumist. Eelkõige tuleb erakindlustuse põhitariifi, mis on võrreldav

riikliku kindlustusega, käsitada sotsiaalkindlustuse osana sotsiaalkindlustuse

raames. Eichenhoferi arvates tuleb põhitariifiga erakindlustus liigitada

sotsiaalkindlustusliigiks määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

4.14. Raad (eelotsusetaotluse esitanud kohus) leiab, et vastamisel küsimusel, kas

põhitariifiga Saksa eraravikindlustus kuulub määruse nr 883/2004

reguleerimisalasse, võib oluline olla kohtuotsus Gaumain-Cerri ja Barth14.

Selles erahoolduskindlustust käsitlevas otsuses leidis Euroopa Kohus, et

asjaolu, et teinekord pakub hoolduskindlustust täies ulatuses või osaliselt

eraõigusliku lepingu alusel erakindlustusandja, ei jäta seda määruse

9 Vt sotsiaalseadustiku üheteistkümnes raamat (SGB XI), § 23 lõige 1.

10 Vt Prof. Dr. iur. Dr. h. c. Eberhard Eichenhofer, „Unterliegen die den Basistarif anbietenden

Träger der privaten Krankenversicherung dem Europäischen koordinierenden Sozialrecht?“,

teoses Medizinrecht, 18. mai 2010, link artikli juurde

(https://link.springer.com/article/10.1007/s00350-010-2644-y).

11 30. juuni 1966. aasta kohtuotsus Vaassen-Göbbels (kohtuasi 61/65, EU:C:1966:39).

12 3. juuni 1992. aasta kohtuotsus Paletta I (C-45/90, EU:C:1992:236).

13 18. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Leichtle (C-8/02, EU:C:2004:161).

14 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus (C-502/01 ja C-31/02, ECLI:EU:C:2004:413, punkt 22).

MENHOFF

11

nr 1408/71 reguleerimisalast välja, kuna sellise lepingu sõlmimine tuleneb

vahetult kõnealuste sotsiaalkindlustust reguleerivate õigusaktide

kohaldamisest. Kõnealune kohustus ei tulene töösuhte poolte vahelisi

lepinguid reguleerivatest õigusaktidest määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti j

teise lõigu tähenduses, mis on põhimõtteliselt selle määruse

reguleerimisalast välja jäetud.

4.15. Eichenhoferi seisukohta arvestades ei ole seega mõeldamatu järeldus, et ka

põhitariifiga Saksa eraravikindlustus tuleneb vahetult sotsiaalkindlustust

reguleerivate Saksa õigusaktide kohaldamisest.

Määruse nr 883/2004 artikli 25 kohaldamine. Kas apellandil oleks õigus

Saksamaa antavatele hüvitistele, kui ta elaks Saksamaal?

4.16. Kui tuvastatakse, et põhitariifiga eraravikindlustus kuulub määruse

nr 883/2004 reguleerimisalasse, tekib järgmine küsimus, kas kõnealuse

määruse artikli 25 nõuded on täidetud. Raad (eelotsusetaotluse esitanud

kohus) peab esialgu õigeks vastata sellele küsimusele jaatavalt, sest kui

apellandi elukoht oleks Saksamaal, oleks ta ilmselt seaduse alusel

kohustatud sõlmima põhitariifiga eraravikindlustuse.

4.17. Eespool esitatud kaalutlused annavad Raadile (eelotsusetaotluse esitanud

kohus) alust esitada Euroopa Kohtule küsimus, kuidas tõlgendada määruse

nr 883/2004 artiklit 3 koostoimes artikli 1 punktiga l.

Centrale Raad van Beroep

– esitab ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtule taotluse vastata

järgmisele eelotsuse küsimusele:

Kas määruse nr 883/2004 artikli 3 lõiget 1 koostoimes artikli 1 punktiga l

tuleb tõlgendada nii, et käesolevas asjas kõne all olev põhitariifiga Saksa

eraravikindlustus on käsitatav haigushüvitisi reguleeriva õigusaktina,

millest tulenevalt kuulub see viidatud määruse reguleerimisalasse?

[…] [menetluse peatamine ja allkirjad]