Justiits- ja Digiministeerium_kiri

EELNÕU

25.06.2025

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seadus

§ 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 59 lõige 52 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(52) Riigisaladust ja salastatud välisteavet töödeldakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe

seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Menetlusosalise või tema

esindaja taotlusel esitatakse talle riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning

riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra kohaselt tutvumiseks asjas tõendina kasutatav

riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja. Sellise teabekandja tutvustamise

kohta tehakse märge kohtuasja andmete juurde kohtute infosüsteemi. Riigisaladust ja salastatud

välisteavet hoitakse asja menetlevas kohtus, kui kohus ei määra teisiti.“;

2) paragrahvi 150 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast sõna „juhul“ lauseosaga järgmises

sõnastuses:

„, välja arvatud siis, kui avalduse esemeks on tarbijakrediidilepingust tulenev nõue“;

3) paragrahvi 150 lõike 4 esimesest lausest jäetakse välja sõna „üksnes“;

4) paragrahvi 150 lõiget 4 täiendatakse neljanda lausega järgmises sõnastuses:

„Kohus võib riigilõivu tagastada riigilõivu tasunud menetlusosalisele ka omal algatusel.“;

5) paragrahvi 178 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot.“;

6) paragrahvi 187 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 191 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Maakohtu või ringkonnakohtu menetlusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale ja

kummagi määruse muutmise või tühistamise määruse peale võib menetlusabi taotleja või saaja

esitada määruskaebuse.“;

8) paragrahvi 384 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohus lahendab hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse esitamise

päevale järgneval kolmandal tööpäeval.“;

9) paragrahv 404 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 405 lõikes 1 asendatakse arv „3500“ arvuga „5000“ ja arv „7000“ arvuga

„10 000“;

11) paragrahvi 415 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates

päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada.“;

12) paragrahvi 481 täiendatakse lõigetega 24 ja 25 järgmises sõnastuses:

„(24) Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul võib võlausaldaja maksekäsu

kiirmenetluses nõuda üksnes tarbijale antud krediidi põhisumma tagastamist koos intressiga

võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses või viivist sama seaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud suuruses, kui need ei ole suuremad varem kokkulepitud intressi- või

viivisemäärast.

(25) Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses

arvestatakse kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises

järjekorras intressi ja kolmandas järjekorras viivise katteks käesoleva paragrahvi lõikes 24

sätestatud ulatuses.“;

13) paragrahvi 482 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevas

nõudes, märgitakse seda avalduses. Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul tuuakse välja

detailne ülevaade krediidi kasutusse võtmisest ja lepingujärgsetest maksetest ning võrdlev

arvutus kõigi tarbija maksete kohta põhivõla, intressi ja viivise katteks. Avaldusele lisatakse

nõude aluseks olev leping, sealhulgas maksegraafik, ning tarbijale võlaõigusseaduse § 4031

kohaselt esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht või sama seaduse § 4033

kohaselt esitatud Euroopa standardinfo teabeleht. Avalduses tuuakse välja krediidi kulukuse

määr, samuti selle arvutamise aluseks olnud tagasimaksete summad ja tähtajad, kui tegemist on

võlaõigusseaduse § 4061 lõikes 4 sätestatud lepinguga.

(12) Kohus võib teha avaldajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.“;

14) paragrahvi 483 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kohus lahendab tarbijakrediidilepingu alusel esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse selle

saamisest alates kahekümne tööpäeva jooksul.“;

15) paragrahvi 4841 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidilepingust

tulenevatele nõuetele. Kui sellise nõude või nõude osa puhul on maksekäsu tegemise eeldused

täidetud vaid osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata.“;

16) paragrahvi 4972 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „juriidilisest isikust pädeva üksuse“

tekstiosaga „või käesoleva seadustiku § 4974 lõike 2 alusel menetlusse lubatud juriidilisest

isikust pädeva üksuse“;

17) paragrahvi 510 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui menetlust ei algatatud Siseministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri

volitatud asutuse avalduse alusel, teatab kohus valdkonna eest vastutava ministri volitatud

asutusele menetluse algatamisest ning küsib riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud

isiku kohta ja seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Kohus võib koguda

teadmata kadunud isiku kohta andmeid ka omal algatusel, sõltumata sellest, kes esitas surnuks

tunnistamise avalduse.“;

18) paragrahvi 511 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kohus toimetab avalduse rahuldamata jätmise määruse avaldajale kätte. Kohus saadab

isiku surnuks tunnistamise määruse avaldajale ning selle jõustumisest alates kümne päeva

jooksul perekonnaseisuasutusele isiku surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.“;

19) paragrahvi 607 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, § 404 lõikes 1“;

20) paragrahvi 666 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Käesoleva seadustiku § 475 lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11, 121, 152, 153 ja 16 nimetatud

hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab

ringkonnakohtus läbi ja lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik.“.

§ 2. Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 10 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude

kohta muid tõendeid esitama, välja arvatud juhul, kui tegemist on tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõudega, mille kohta on tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus.“;

2) paragrahvi 94 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui nõue põhineb tarbijakrediidilepingust tuleneval nõudel, mille kohta on tehtud

maksekäsk, tagaseljaotsus või sõlmitud täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punktis 18

nimetatud notariaalne kokkulepe, tuleb lisaks kohtulahendile ja notariaalsele kokkuleppele

esitada haldurile vähemalt järgmised dokumendid:

1) tarbijakrediidilepingu koopia;

2) andmed krediidi väljastamise ja tagasimaksmise kohta;

3) krediidi kulukuse määra arvestus;

4) dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist;

5) muud asjakohased dokumendid.“

3) paragrahvi 100³ lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga või täitemenetluse seadustiku § 2 lõike

1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga, välja arvatud

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk ning tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude alusel tehtud tagaseljaotsus;“;

4) paragrahvi 193 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Käesoleva seaduse § 100³ lõike 4 punkt 1 kohaldub pankrotimenetlustes, mis on algatatud

enne 2026. aasta 1. jaanuari, nende nõuete suhtes, mille kohta ei ole pankrotiseaduse § 100³

alusel võlausaldajate nimekirja kohtumäärusega kinnitatud.“.

§ 3. Riigi õigusabi seaduse muutmine

Riigi õigusabi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 15 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Riigi õigusabi andmise määruses määratakse kindlaks käesoleva seaduse § 8 kohane riigi

õigusabi andmise viis ja §-s 16 sätestatud riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Määrus

saadetakse Eesti Advokatuurile (edaspidi advokatuur) riigi õigusabi infosüsteemi e-toimiku

menetlemise infosüsteemi (edaspidi e-toimiku süsteem) kaudu. Määrus loetakse

kättetoimetatuks, kui advokatuur kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist.“;

2) paragrahvi 15 lõikes 51 asendatakse tekstiosa „e-toimiku menetlemise infosüsteemi (edaspidi

e-toimiku süsteem)“ tekstiosaga „e-toimiku süsteemi”;

3) paragrahvi 32 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduses tehakse

järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-dega 93 ja 94 järgmises sõnastuses:

„§ 93. Määruskaebust läbivaatav kohtukoosseis

Enne 2026. aasta 1. jaanuari esitatud määruskaebuse hagita menetluses tehtud menetlust

lõpetava määruse peale vaatab läbi kuni 2025. aasta 31. detsembrini kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 666 lõikes 3 sätestatud kohtukoosseis.

§ 94. Kaja esitamine tagaseljaotsuse peale

Enne 2026. aasta 1. jaanuari tehtud tagaseljaotsuse peale, mis toimetati kätte avalikult, võib

esitada kaja 2025. aasta 31. detsembrini kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 415 lõike

2 teises lauses sätestatu kohaselt.”;

2) seadust täiendatakse paragrahviga 118 järgmises sõnastuses:

„§ 118. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude kohta tehtud kohtulahendi sundtäitmise puhul

(1) Võlgnik võib esitada sissenõudja vastu täitemenetluse seadustiku §-s 221 sätestatud hagi

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks üksnes sellises ulatuses, mis ületab tarbijakrediidilepingust tuleneva põhinõude,

seadusjärgse viivise ja intressi ning seadusega lubatud maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud.

(2) Võlgnik võib esitada sissenõudja vastu täitemenetluse seadustiku §-s 221 sätestatud hagi

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks üksnes juhul, kui kohus ei kontrollinud tagaseljaotsust tehes

tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse nõuetele, sealhulgas vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist.“.

§ 5. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 24 lõiget 3 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:

„61) viide võlgniku õigusele esitada tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes sundtäitmisele

esitatud maksekäsu või tagaseljaotsuse suhtes sissenõudja vastu esitatavas hagis sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks ka neid vastuväiteid, mille alused tekkisid enne täitedokumendi

jõustumist või kehtivuse algust;“;

2) paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud nõude puhul loetakse tulemi jaotamisel võlgniku

võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused ja võla sissenõudmiseks tehtud

kulud, seejärel põhivõlg, siis intress ja lõpuks muud kohustused.“;

3) paragrahvi 221 lõiked 11 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1

punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, samuti tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõude kohta tehtud maksekäsu puhul ja tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud

tagaseljaotsuse puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik

vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul, välja arvatud

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud maksekäsu puhul ja

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud tagaseljaotsuse puhul, lubatud üksnes siis,

kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.“.

§ 6. Seaduse jõustumine

 Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

1

25.06.2025

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku (TsMS) eesmärgiga optimeerida

kohtute töökoormust, tõhustada kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi. Kohtute

töökoormus aasta-aastalt järjest kasvab. Peamiselt väljendub see kohtuasjade lahendamisele

kuluva aja pikenemises ning kohtunike ülemäärases töökoormuses.1 Riigikohus ja esimese ning

teise astme kohtud esitasid 2024. aastal Justiitsministeeriumile ettepanekud

tsiviilkohtumenetluse optimeerimiseks. Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu koostöös koostatud

väljatöötamiskavatsuse (VTK) ettepanekuid arutati kohtujuhtide nõupäeval 03.05.2024 ja

kohtute haldamise nõukoja istungitel 24.05.20242 ja 19.09.2024. Kohtute esimehed ja kohtute

haldamise nõukoja liikmed pidasid väga oluliseks, et Justiitsministeerium leiaks võimalusi

kohtute töökoormuse vähendamiseks ja töötaks selleks välja seadusemuudatused.

Eelnõuga tehakse muudatused maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis, millega nähakse ette

eriregulatsioon tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks. Samuti muudetakse

täitemenetluse seadustikku ja tehakse erisus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamise regulatsioonis, mis puudutab tarbijakrediidi nõude kohta tehtud maksekäsu või

tagaseljaotsuse alusel toimuvaid täitemenetlusi.

Eelnõuga piiratakse tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete automaatset tunnustamist

pankrotimenetluses, kui need põhinevad maksekäsul või tagaseljaotsusel. Täitemenetluses

saavad võlgnikud võimaluse viia tarbijakrediidilepingutest tulenevatel nõuetel põhinevad

maksekäsud ja tagaseljaotsused teist korda kohtu ette.

Lisaks muudetakse riigi õigusabi seadust (RÕS), et selgemalt reguleerida riigi õigusabi andmise

määruste saatmist ja kättetoimetamist Eesti Advokatuurile. Samuti täiendatakse

rakendussätetega tsiviilkohtumenetluse ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust

(TsMSRS).

Ülevaade eelnõuga kavandatavatest muudatustest

 Luuakse õiguslik alus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks kohtu omal algatusel.

 Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot. Praegu on vaidlustatava summa

piirmäär 280 eurot.

1 Kohtute aastaraamat 2023. Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2023. aasta menetlusstatistika kokkuvõte.

Riigikohus, 2023. https://aastaraamat.riigikohus.ee/maa-haldus-ja-ringkonnakohtute-2023-aasta-

menetlusstatistika-kokkuvote. 2 KHN-i 129. istungi protokoll.

https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/129.%20istungi%20protokoll%2024.05.24.pdf.

2

 Täpsustatakse isikute ringi, kes võivad esitada menetlusabi määruste peale

määruskaebuseid. Muudatuse tulemusena jääb Rahandusministeeriumile õigus esitada

määruskaebus siis, kui riik on kohtuasjas menetlusosaline.

 Selleks et kohtunik saaks hagi tagamise avalduse lahendada mõistliku aja jooksul,

pikendatakse eelnõuga avalduse lahendamise tähtaega praeguselt ühelt tööpäevalt kolme

tööpäevani.

 Suurendatakse lihtmenetluse piirsummat. Muudatuse tulemusel suureneb nende

kohtuasjade hulk, kus kohtul on lubatud kasutada lihtmenetluse võimalusi. Kehtiva seaduse

kohaselt on lihtmenetluse rahaline piirmäär 3500 eurot põhinõudena ja koos kõrvalnõuetega

7000 eurot. Eelnõu kohaselt oleks piirmäärad vastavalt 5000 eurot ja 10 000 eurot.

 Muudetakse tagaseljaotsuse peale kaja esitamise regulatsiooni. Muudatuse eesmärk on

siduda tähtaja algus lahendist, mitte täitemenetlusest teadasaamisega. Muudatuse

tulemusena ei ole menetlusosalisel enam võimalust valida, kas esitada kaja lahendist või

täitemenetlusest teadasaamisel, ja sellega menetlust venitada.

 Teatud liiki hagita menetlustes tehtud lõpplahendite peale esitatud määruskaebused vaatab

läbi üks ringkonnakohtunik.

 Täpsustatakse tarbijate piirarvu regulatsiooni õiguskaitsemeetme määramise esindushagi

menetlemisel ja seotakse see kohtu poolt menetlusse lubatud pädeva üksuse esitatud

õiguskaitsemeetme määramise esindushagi menetlemise lubatavusega.

 Tunnistatakse kehtetuks säte, mille kohaselt esitatakse Justiits- ja Digiministeeriumile

ülevaade riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiskohustusega isikutelt sissenõudmise kohta.

 Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses

selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda põhivõlgnevust ja seadusjärgset

intressi ning seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija tehtud tagasimaksed

arvestatakse maksekäsu kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras

põhivõlgnevuse ning seejärel seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks.

 Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks maksekäsu

kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid.

 Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste

kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata.

 Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek

esitada täiendavaid tõendeid.

 Jäetakse menetlusseadustikust välja senine regulatsioon, mille kohaselt kuulus

tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse

rahuldamata jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele.

 Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel makseettepaneku tegemise

tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale.

 Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud sundtäitmine,

võimalus esitada see nõue uuesti kohtulikule kontrollile.

 Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse

lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi

kulukuse määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (sealhulgas

krediidivõimelisuse hindamist).

3

Muudatused ei suurenda ettevõtjate või inimeste halduskoormust.3 Muudatuse tõttu, millega

piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist, võib edaspidi sageneda

võlgnevuste sissenõudmine hagimenetluses. Viimane on võrreldes maksekäsu kiirmenetlusega

koormavam nii krediidiandjale kui ka tarbijale.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika

osakonna kohtute talituse nõunik Marilin Reintamm (tel 680 3116, e-post

[email protected]). Eelnõu koostamisel andsid panuse sama talituse nõunik Stella

Johanson (e-post [email protected]) ja tsiviilõiguse talituse nõunik Kaia Läänemets-

Ester (e-post [email protected]). Riigi õigusabi seaduse muudatused on

koostanud nõunik Gerli Võimre (e-post [email protected]), täitemenetluse seadustiku

muudatused on koostanud vabakutsete talituse nõunik Aleksandr Logussov (e-post

[email protected]), pankrotiseaduse muudatused on koostanud vabakutsete

talituse nõunik Ilona Põld ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse

talituse toimetaja Inge Mehide (e-post [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõukohase seadusega muudetakse:

 tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 03.04.2025, 2;

 pankrotiseaduse redaktsiooni RT I, 14.03.2025, 17;

 riigi õigusabi seaduse redaktsiooni RT I, 14.03.2025, 18;

 tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

redaktsiooni RT I, 03.06.2025, 16;

 täitemenetluse seadustiku redaktsiooni RT I, 03.06.2025, 17

Eelnõu sisaldab muu hulgas sätteid, millega täpsustatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku

kollektiivsete esindushagide menetluse regulatsiooni, millega võeti üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise

esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ.

Vabariigi Valitsuse 2025. a koalitsioonilepingu kohaselt on valitsuse üks eesmärk tugevdada

inimeste kaitset vastutustundetu laenuandmise eest ja täiendada maksekäsu kiirmenetlust

selliselt, et osaliste õigused oleksid paremini kaitstud.4

Nii Euroopa Kohus kui ka Riigikohus on oma lahendites leidnud, et tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude korral peab kohus ka maksekäsu kiirmenetluses kontrollima

tarbijakrediidilepingu vastavust seaduses sätestatud nõuetele (sh kontrollima, kas krediidiandja

on järginud krediiti andes vastutustundliku laenamise põhimõtet). Kuivõrd kehtiv maksekäsu

kiirmenetlus selliseid menetluslikke erisusi tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete puhul

ette ei näe, kehtestatakse eelnõuga tarbijakrediidilepingute menetlemisele maksekäsu

3 25.05.2025 jõustus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja muudatus, millega kehtestati reegel, et kui

eelnõuga kavandatavate nõuete tõttu kasvab ettevõtjate, inimeste või vabaühenduste halduskoormus, nähakse

ette muudatused ka halduskoormuse vähendamiseks. Käesolev eelnõu halduskoormust ei mõjuta. 4 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2025-2027/oigusriik

4

kiirmenetluses eriregulatsioon, millega välistatakse võimalikud ülemäärased nõuded ja

regulatsiooni kuritarvitamine tarbijate suhtes.

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna

põhiseaduse § 104 lõike 2 punkti 14 järgi on tegemist konstitutsioonilise seaduse muutmisega.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu peamine eesmärk on tõhustada ja kiirendada tsiviilkohtumenetlust ning optimeerida ja

vähendada kohtute töökoormust, et jätta kohtunikele enam aega tegeleda keerukamate

õigusvaidlustega. Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku õigusväärtus ja võimaldab

mõõdukaid ja proportsionaalseid põhiõiguste riiveid.5

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 146 mõistab õigust ainult kohus. Kohus on oma

tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Õigusemõistmise

võrdlustabelis „Justice Scoreboard 2023“6 paigutati Eesti kohtusüsteem tõhususe ja menetluste

kiiruse poolest jätkuvalt Euroopa Liidu riikide etteotsa. Eesti asub esimeses kohtuastmes tsiviil-

ja haldusasjade lahendamiseks kuluva koguaja võrdluses jätkuvalt teisel kohal Taani järel. Eesti

kohtumenetluse kiirus kolmes kohtuastmes kokku on tsiviil- ja kaubandusasjades kuuendal

ning haldusasjades neljandal kohal Euroopas. Seejuures on meie riigi rahaline panus

kohtusüsteemi ning kohtunike ja advokaatide arv 100 000 elaniku kohta pigem tabeli viimases

kolmandikus. Kahjuks tuleb tõdeda, et kohtute töökoormus tasapisi kasvab, jõudlus aga tasapisi

väheneb ja menetlustähtajad pikenevad.7

2023. aastal saabus maakohtutesse lahendamiseks 35 116 tsiviilasja (kasv võrreldes 2022.

aastaga 0,7%) ja 51 072 maksekäsu kiirmenetlusasja (langus 1,2%).

5 Näiteks PSJKo 10.12.2013, 3-4-1-20-13, p 56. 6 2023. aasta Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabel (EU Justice Scoreboard 2023).

https://commission.europa.eu/document/db44e228-db4e-43f5-99ce-17ca3f2f2933_en 7 V. Kõve. Ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/%C3%95igusalased%20materjalid/2023_oktoober_Riigikohtu_esim

ehe_ulevaade_kohtukorralduse_oigusemoistmise_ja_seaduste_uhetaolise_kohaldamise_kohta.pdf.

5

Joonis 1. Maakohtutesse saabunud tsiviilasjade koguarvu muutus 2013.–2023. aastal.8

2023. aastal laekus 49,9% tsiviilasjadest Harju Maakohtusse, 23,7% Tartu Maakohtusse, 13,8%

Viru Maakohtusse ja 12,6% Pärnu Maakohtusse. Asjade lahendamise jõudlus9 jäi 93,8% (Tartu

Maakohus) ja 96,6% (Viru Maakohus) vahele.

Lahendatud tsiviilasjade üldine keskmine menetlusaeg maakohtutes oli 106 päeva. Maakohtute

võrdluses erines keskmine menetlusaeg 36 päeva, ulatudes 88 päevalt Tartu Maakohtus 124

päevani Pärnu Maakohtus.

Joonis 2. Lahendatud tsiviilasjade keskmine menetlusaeg päevades maakohtutes 2015.–2023.

aastal.

Kõige pikemad on sisuliselt lahendatud (kohtuotsusega) hagiasjade menetlused. Sisuliselt

lahendati maakohtutes kokku 2649 tsiviilasja keskmise menetlusajaga 344 päeva. Sellest

arvestusest on välja jäetud tagaseljaotsusega10 lahendatud asjad. Hagita menetluste keskmine

menetlusaeg on 70 päeva.

Tabel 1. Hagi- ja hagita menetluses lahendatud tsiviilasjade arv ja keskmine menetlusaeg

päevades maakohtutes 2023. aastal.

8 K. Luha. Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2023. aasta menetlusstatistika kokkuvõte.

https://aastaraamat.riigikohus.ee/maa-haldus-ja-ringkonnakohtute-2023-aasta-menetlusstatistika-kokkuvote. 9 Kohtu jõudlus asjade lahendamisel – aruandeperioodil saabunud ja lahendatud asjade suhe, mis näitab kohtu

toimetulekut asjade menetlemisel. Kui jõudlus on üle 100%, siis on jõudlus positiivne ja lahendamata asjade hulk

kohtus väheneb. Kui jõudlus on alla 100%, siis on jõudlus negatiivne ja lahendamata asjade hulk kasvab. 10 TsMS-i § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja,

ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult.

Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

6

Ringkonnakohtutes oli 2023. aastal apellatsiooni- ja määruskaebemenetluses tsiviilasju 7,6% ja

kriminaalmenetlusasju 6,3% vähem, ent haldusasju 8,9% ja väärteomenetlusasju 14,3% rohkem

kui 2022. aastal.

Joonis 3. Ringkonnakohtutesse saabunud asjade koguarvu muutus 2013.–2023. aastal.

Apellatsioonimenetluses lahendati ringkonnakohtutes tsiviilasjad keskmiselt 239 päevaga

(Tallinna Ringkonnakohtus 267 ja Tartu Ringkonnakohtus 169 päevaga) ning

määruskaebemenetluses keskmiselt 90 päevaga (vastavalt 114 ja 39 päeva).

7

Joonis 4. Apellatsiooni- ja määruskaebusmenetluses lahendatud tsiviilasjade keskmine

menetlusaeg päevades ringkonnakohtute kaupa 2016.–2023. aastal.

Vaidlused maa- ja ringkonnakohtus on muutunud keerukamaks, nende lahendamine nõuab üha

rohkem nii ajalist kui ka tööjõuressurssi ning vastavalt on pikenemas ka menetlustähtajad.

Kasvava töökoormuse tõttu ei saa kohtunikud vajalikul määral suunata ressurssi keeruliste

õigusvaidluste lahendamisele, vaid seda tuleb jagada keerukamate ja lihtsamate, sealhulgas

perspektiivitute ning esimeses astmes selgelt õiguspäraselt lahendatud asjade menetlemisele.

Eelnevale tuginedes tuleb kahjuks tunnistada, et menetlustempo ja jõudlus on tasapisi pigem

vähenemas. Selle põhjuseid on tõenäoliselt mitu, aga üks nähtavamaid on peale asjade

mahukamaks ja keerulisemaks muutumise ka kohtunike põlvkonnavahetus. Pensioneeruvad

kohtunikud lahendavad oma viimasel tööaastal vaid väheseid asju, uued kohtunikud vajavad

sisseelamiseks ja täiskoormuse saavutamiseks aega ja alati ei saagi neilt oodata varasema tempo

järgimist.11

Eelnõu peamised muudatused, milleks on hagi tagamise avalduse läbivaatamise tähtaja

pikendamine, lihtmenetluse piirmäära tõstmine, riigilõivu tagastamise võimaldamine riigilõivu

tasunud menetlusosalisele kohtu algatusel ja teatud hagita menetlustes esitatud määruskaebuste

läbivaatamine ühe ringkonnakohtuniku poolt, võimaldavad kohtute ressurssi tõhusamalt

kasutada ning kohtute töökoormust optimeerida. Kohtunikel jääb enam aega tegeleda

keerukamate õigusvaidlustega.

11 V. Kõve. Õigus- ja kohtusüsteemi areng. Ettekanne kohtunike täiskogul 30. mail 2024 Pärnus.

https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/1.%20Uudised/2024/T%C3%A4iskogu/Riigikohtu_esimehe_ettekan

ne_2024_t%C3%A4iskogul.pdf.

8

Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete maksekäsu kiirmenetluses menetlemise kohta

tehtavate muudatuste eesmärk on tagada, et tarbijatelt ei nõutaks maksekäsu kiirmenetluses

tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraseid summasid; samuti on muudatused suunatud sellele,

et krediidiandjad järgiksid enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist ja tarbijale krediidi

väljastamist vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtunikud on pannud tähele, et

maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded on paljudel

juhtudel erinenud nõuetest, mis esitatud kohtule siis, kui samast võlasuhtest tulenevad nõuded

on esitatud kohtule hagimenetluses – muuhulgas on maksekäsu kiirmenetluses süstemaatiliselt

esitatud suuremaid nõudeid. Kohus on avaldanud kahtlusi, et tegemist võib olla kelmusega.

Vastavad kahtlusi on märgitud hagiavalduste kohta tehtud kohtulahendites, kohus on esitanud

avalduse politseile kriminaalasja alustamiseks, samuti info prokuratuurile.

Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete sundtäitmise kohta tehtavate muudatuste eesmärk

on anda võlgnikule võimalus lasta kohtul kontrollida nõude seaduspärasust olukorras, kus

esialgse kohtumenetluse raames ei kontrollitud tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse

nõuetele, sealhulgas ei kontrollitud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Pankrotiseaduse muudatuste eesmärk on tugevdada tarbijakaitset ja viia pankrotimenetluse

praktika kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohtadega, mille kohaselt peab kohus

hindama tarbijakrediidinõuete sisulist põhjendatust omal algatusel, sõltumata tarbija

vastuväidetest. Eelnõu tasakaalustab võlausaldajate ja tarbijate huve, kehtestades selged

tõendamisnõuded tarbijakrediidist tulenevate nõuete korral. See aitab vältida süsteemi

kuritarvitamist, tugevdab vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist ning loob

õiglasema ja läbipaistvama menetluse kõigile menetlusosalistele.

2.1. Eelnõu menetluskäik

Eelnõule eelnes VTK12, mis saadeti kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse

avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule,

Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Riigiprokuratuurile,

Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, TalTechi õiguse

instituudile ja Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudile. Kooskõlastusperiood kestis

01.07.2024–26.08.2024.

VTK kooskõlastasid märkustega Rahandusministeerium, Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium. Arvamuse esitasid Tallinna Ringkonnakohus, Eesti Advokatuur,

Viru Maakohus, Pärnu Maakohus, Eesti Kohtunike Ühing, Tartu Ringkonnakohus,

Riigiprokuratuur, Harju Maakohus ja Tartu Maakohus.

Tagasiside andjad toetasid põhimõtteliselt ettepanekuid hagi tagamise avalduse läbivaatamise

pikendamiseks, lihtmenetluse piirmäära tõstmiseks, kaja esitamise tähtaja muutmiseks ja

riigilõivu tagastamiseks kohtu algatusel. Arvamustes toodi esile ning juhiti tähelepanu mitmele

probleemile ja küsimusele, mis võivad VTK-s välja pakutud seadusemuudatuste tõttu tekkida

ning mis vajavad lisaanalüüsi. Tagasisides esitatud ettepanekuid võeti eelnõu koostamisel

12 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus.

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/fd8ec24b-02b1-4dbe-9ff3-edccb176d9ab#x3ftN4EF.

9

osaliselt arvesse. Ülevaade VTK-s käsitletud konkreetsete regulatiivsete ettepanekute13 kohta

saabunud arvamustest on teemade kaupa esitatud allpool.

Tallinna Ringkonnakohus tegi ettepaneku suurendada menetluskulude vaidlustamise summat

(TsMS-i § 178 lg 2). Eelnõu koostajad arvestasid ettepanekuga ja eelnõuga tõstetakse piirmäära

280 eurolt 500 eurole.

Tagasiside andjad esitasid lisaettepanekuid kohtuistungite protokollimise regulatsiooni

muutmiseks (Harju Maakohus), eestkoste seadmise tähtaja muutmiseks (Pärnu Maakohus) ja

menetluse lõpetamise aluste täiendamiseks eriseadustes (Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium). Justiits- ja Digiministeerium analüüsib neid ettepanekuid ja

vajadusel algatab uue eelnõu.

Määruskaebuste otse ringkonnakohtusse esitamise ja kohtunikuabide pädevuse laiendamise

kohta tagasiside andjatel ühtset seisukohta ei olnud. Eelnõu koostajad leidsid, et küsimus vajab

terviklikumat analüüsi ning arutelu sihtrühmadega. Seega ei leia siinsest eelnõust regulatsiooni

määruskaebuste otse ringkonnakohtusse esitamise ja kohtunikuabide pädevuse laiendamise

kohta.

VTK-s tehtud ettepanek loobuda maksekäsu kiirmenetluse korral praegusest korraldusest, kus

vastuväite või kättetoimetamise võimatuse korral saadetakse avaldus ilma avaldaja sellekohase

tahteavalduseta kohtusse, sai kõigi toetuse. Nimetatud muudatuse jaoks on vaja arendada

kohtute ja maksekäsu kiirmenetluse infosüsteemi. Praegu ei ole täpselt selge, milline on

muudatuse mõju infosüsteemidele ning mis oleks menetlusosalistele ja kohtule parim lahendus.

Muudatus vajab lisaanalüüsi, mistõttu sellist seadusemuudatust eelnõus ei ole.

Maksekäsu kiirmenetluses ja täitemenetluses tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete

menetlemist puudutavad muudatused ei olnud VTK-ga hõlmatud. Maksekäsu kiirmenetluse

kuritarvitamise takistamine, mh inimeste kaitsmine vastutustundetu laenuandmise eest ja

maksekäsu kiirmenetluse täiendamine selliselt, et osaliste õigused on paremini kaitstud, on

Vabariigi Valitsuse üks eesmärk, millele on Vabariigi Valitsuse tööplaanis esitamise tähtajaks

kokku lepitud 30.06.2025, seega on tegemist kiireloomuliste muudatustega. Kohtunike töörühm

esitas Justiits- ja Digiministeeriumile ettepanekud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete

maksekäsu kiirmenetluses menetlemise täpsustamiseks. Ettepanekutes pakuti välja meetmeid,

mis võimaldavad tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid jätkuvalt menetleda maksekäsu

kiirmenetluses, takistades samas avaldajatel formaliseeritud menetluse kuritarvitamist.

Pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu on osa laiemast seadusandlikust paketist, mille

eesmärk on tugevdada tarbijakaitset ja tõhustada kohtumenetluste toimimist, toetudes

koalitsioonileppes ja valitsuse tegevusprogrammis 2025–2027 seatud sihtidele. Eelnõus

sisalduvad muudatused pankrotiseaduses loovad vajalikku õigusraamistikku, mis võimaldab

kohtutel senisest süsteemsemalt ja tõhusamalt kontrollida tarbijakrediidist tulenevate nõuete

seaduslikkust ka hilisemas menetlusfaasis – pankrotimenetluses.

Muudatuse eesmärk on kehtestada selged tõendamisreeglid, mis aitavad tagada, et ka

maksekäsu kiirmenetluses või notariaalse täitedokumendina välja antud nõudeid ei käsitletaks

pankrotimenetluses automaatselt kehtivatena, vaid nende seaduspärasust kontrollitaks

13 Väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud arvamustega on võimalik tutvuda

https://adr.rik.ee/jm/dokument/15550617

10

kooskõlas Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikaga ka siis, kui võlgnik ise vastuväiteid ei esita.

Sellega luuakse terviklik ja kooskõlaline menetlusloogika kogu võlanõuete elutsükli vältel –

maksekäsust kuni maksejõuetuseni –, mille kaudu suureneb õiguskindlus ja väheneb süsteemi

võimalik kuritarvitamine.

Lisaks aitab selgete tõendamisreeglite kehtestamine vältida põhjendamatute või formaalselt

kehtivate, kuid sisuliselt õigusvastaste nõuete jõudmist menetlusse, mis toetab kohtusüsteemi

töökoormuse optimeerimist ja menetlusökonoomiat – põhiseaduslikku väärtust, mille kaitsmine

on VVTP kohaselt üks õiguspoliitika prioriteete. Pankrotiseaduse muudatused seonduvad seega

otseselt valitsuse eesmärkidega tugevdada vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist,

kaitsta paremini tarbijate õigusi ning parandada menetluste tõhusust kogu õigussüsteemis.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Eelnõu §-ga 1 muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TsMS-i § 59 lõiget 52. Muudatuse kohaselt võib kohus

määrata, et riigisaladust ja salastatud välisteavet hoitakse mujal kui kohtus.

2023. aasta 1. aprillil jõustusid HKMS-i § 87 lõike 3 ja TsMS-i § 59 lõike 52 muudatused, mis

kohustavad riigisaladust hoidma kohtus. Kriisiolukorras on vaja tagada, et kohtus oleks hoiul

võimalikult vähe riigisaladust. Regulatsioon peab andma kohtule paindlikkuse ise otsustada,

kas riigisaladust hoitakse kohtus või mujal, näiteks KAPO-s (kui KAPO on esitanud kohtule

tõendina riigisaladuse). Senimaani on see ka praktikas nii toimunud ehk osa asjade puhul

hoitakse riigisaladust sisaldavaid materjale kohtus, teiste asjade puhul KAPO juures.

Eelnõu § 1 punktiga 2 tehakse maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise korral

riigilõivu tagastamise regulatsioonist erand tarbijakrediidi asjades. Kehtiva õiguse kohaselt

tagastatakse riigilõiv, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata TsMS-i § 483

lõike 2 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud juhul. Riigilõiv tagastatakse kehtiva õiguse kohaselt juhul,

kui avaldus ei vastanud TsMS-i § 481 lõikes 1 sätestatud maksekäsu kiirmenetluse eeldustele,

näiteks rikuti piirangut, mille kohaselt ei või kõrvalnõuded ületada põhivõlgnevust, krediidi

kulukuse määr oli lubatust kõrgem jms, avaldus ei vastanud §-s 482 sätestatud maksekäsu

avalduse nõuetele või ilmnevad menetluse peatumise alused, näiteks võlgnik on kaotanud

tsiviilkohtumenetlusteovõime.

Muudatuse tulemusena edaspidi maksekäsu kiirmenetluse asjades, kus avaldus

tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes jäeti rahuldamata, avaldajale riigilõivu ei tagastata.

Muudatus aitab kaasa sellele, et tarbijakrediidiasjade avaldajad, st üldjuhul majandus- ja

kutsetegevuses tegutsevad juriidilised isikud, esitaksid edaspidi kohtule tarbijakrediidiasjades

avaldusi kaalutletumalt ja kvaliteetsemana. Olukordi, kus avaldaja esitab kohtule

tarbijakrediidiasjas avalduse, mis ei vasta maksekäsu kiirmenetluse eeldustele või avaldusele

kehtestatud nõuetele, ei peaks korrektse avaldaja puhul üldse tekkima. Samuti peaks muudatus

tooma kaasa selle, et pärast rahuldamata jätmist ei esita avaldaja kaalutlemata sama nõuet

korduvalt maksekäsu kiirmenetluses uuesti ega koormaks korduvate avalduste esitamisega

kohtusüsteemi. Samuti väheneb muudatuse tulemusena kohtu koormus seoses riigilõivu

tagastamise menetlemisega.

11

Eelnõu § 1 punktiga 3 jäetakse TsMS-i § 150 lõike 4 esimesest lausest välja sõna „üksnes“ ja

punktiga 4 täiendatakse TsMS-i § 150 lõiget 4 neljanda lausega. Muudatused on omavahel

seotud. Edaspidi saab kohus ka omal algatusel tagastada vastavale Rahandusministeeriumi

pangakontole riigilõivuks tasutud summa. Riigilõiv tagastatakse kohtumääruse alusel

menetlusosalisele, kes riigilõivu tasus.

Riigilõivu ja muude kohtukulude tagastamine on reguleeritud TsMS-i §-s 150. Seadus näeb ette

juhud, mil riigilõiv kuulub alati tagastamisele (näiteks kui riigilõivu on tasutud ettenähtust

rohkem, kui avaldust ei võeta menetlusse jne). Kehtiva õiguse kohaselt tagastab riigilõivu

kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes

riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle

pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule (§ 150 lg 4). Vaatamata sellele, et seaduses on

kirjas tasutud riigilõivu tagastamise kohustus, peab riigilõivu tagastamiseks olema kohtule

esitatud ka menetlusosalise avaldus.

Riigilõivu tagastamise avalduse ootamine ja eraldi menetlemine ei ole kõigil juhtudel

otstarbekas. Praktikas on kohtud tagastanud enam tasutud riigilõivu ka omal algatusel, kuigi

normi sõnastuse kohaselt on vaja menetlusosalise taotlust. Riigilõivu tagastamise

lihtsustamiseks ja kohtu töökorralduse optimeerimiseks kehtestatakse õiguslik alus, mis

võimaldab kohtul tagastada enam tasutud riigilõivu ka omal algatusel.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lõige 8 näeb ette, et kohus võib riigilõivu tagastada ka

omal algatusel. Kui põhjendatud erinevusi menetluste vahel ei esine, siis võiksid

menetlusseadustike regulatsioonid olla võimalikult sarnased.

Muudatusega nähakse ette võimalus tagastada riigilõiv kohtu omal algatusel juhul, kui

riigilõivu tasus menetlusosaline ise. Muudatus ei laiene nendele olukordadele, kus riigilõivu

tasus menetlusosalise eest muu isik. Seda seetõttu, et kohus ei tea ega pea teadma

menetlusosalise ja tema eest riigilõivu tasunud isiku vahelisi õigussuhteid. Näiteks võib ette

tulla olukord, kus menetlusosalise arveldusarve on arestitud, kuid menetlustähtaja järgimiseks

tuleb kohtule esitada avaldus ja tasuda riigilõiv konkreetse tähtaja jooksul ning menetlusosaline

on leppinud menetlusvälise isikuga kokku, et too tasub riigilõivu menetlusosalise eest. Ajaks,

millal kohus riigilõivu tagastab, võib menetlusosalise võlgnevus menetlusvälise isiku ees olla

tasutud, kuid kohtul ei ole selle kohta teadmist ega peagi olema, kuna sellised kokkulepped ja

õigussuhted ei ole kohtuasja lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad. Seetõttu tagastatakse

muu isiku poolt menetlusosalise eest tasutud riigilõiv ka edaspidi menetlusosalise avalduse

alusel, kust nähtub, kas muu isiku poolt menetlusosalise eest tasutud riigilõiv tuleb tagastada

menetlusosalisele või muule isikule.

Pärnu Maakohus riigilõivu tagastamist kohtu algatusel ei toetanud. Peamise murekohana toodi

esile, et enam tasutud või menetlusse võtmisest keeldumise korral vajaduseta tasutud riigilõivu

ilma avalduseta tagastades jäävad kõik konkreetse arvelduskontoga seotud riskid riigilõivu

tasunud isiku kanda. Eesti Kohtunike Ühing rõhutas, et riigilõivu tagastamine kohtu algatusel

peaks olema üks kohtule antud võimalustest, mida kohus saaks rakendada juhul, kui riigilõivu

tagastamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka võimalik ilma lisatoiminguid tegemata

(kohtule on selge, kellele ja millisele kontole riigilõiv tagastada). Harju Maakohus juhtis

tähelepanu, et kohtute töökoormus kasvaks märgatavalt, kui kohus peaks hakkama pärast

menetluse lõppemist otsima endise menetlusosalise kontaktandmeid, et temaga ühendust võtta.

12

Eelnõu muudatusega luuakse õiguslik alus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks kohtu omal

algatusel riigilõivu tasunud menetlusosalisele. Riigilõivu saab endiselt tagastada ka

menetlusosalise avalduse alusel. Muudatus annab kohtule menetluse juhtimiseks lisavõimaluse.

Kohus saab riigilõivu omal algatusel tagastada ainult siis, kui kohtule on teada andmed

menetlusosalise pangakonto kohta, kuhu tagastatav summa kanda. Nende puudumise korral

tuleb kohtul ka edaspidi oodata menetlusosalise avaldust.

Kohtute infosüsteemi andmetel tegid kohtud 2023. aastal tsiviilkohtumenetluses 2559 riigilõivu

tagastuskannet 1989 kohtumenetluses.

Muudatuse eesmärk on optimeerida kohtute töökoormust ja muuta töökorraldus tõhusamaks.

Vajadus muuta riigilõivu tagastamist tuleneb ka menetlusseadustike regulatsioonide

ühtlustamise eesmärgist. Muudatuse tulemusena väheneb kohtul menetluskoormus riigilõivu

tagastamise avaldusi menetledes. Kohus saab võimaluse tagastada tagastamisele kuuluv

riigilõiv omal algatusel, ilma et menetlusosaline peaks selleks avalduse esitama. Menetlus

muutub kiiremaks.

Paragrahvi 150 lõike 4 esimesest lausest sõna „üksnes“ väljajätmine on tingitud sellest, et üldist

riigilõivu tagastamise taotlemise loogikat muudetakse ja kohus võib riigilõivu tasunud

menetlusosalisele selle tagastada ka omal algatusel.

Eelnõu § 1 punktiga 5 tõstetakse § 178 lõikes 2 sätestatud menetluskulude summa

vaidlustamise piirmäära 280 eurolt 500 eurole ja täpsustatakse, et menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline.

Kehtiva õiguse kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

TsMS-i tervikteksti jõustumisega 1. jaanuaril 2006 kehtestati menetluskulude vaidlustamise

piirmäär 3000 krooni. Eurole üleminekul piirmäära ümardati ja alates 1. jaanuarist 2011

kehtestati piirmäärana 200 eurot. Menetluskulude vaidlustamise piirmäär 280 eurot on kehtinud

alates 1. jaanuarist 2022.14

Kohtute andmetel on üldjuhul lepingulise esindaja kulud (ka vaidlustatud osas) oluliselt

suuremad kui 280 eurot. Seega ei täida kehtiv piirmäär selle kehtestamise eesmärki ega taga

menetlusökonoomiat. Sellest tulenevalt tegi Tallinna Ringkonnakohus ettepaneku piirmäära

tõsta.

TsMS-i § 178 lõike 2 muutmise eesmärk on kohtumenetluse ressursi mõistlik kasutamine ja

seeläbi menetlusökonoomia. Samuti aitab menetluskulude vaidlustamise piirmäära tõstmine ära

hoida menetluskulude suuruse üle vaidlemisel menetlusosalistele tekkivaid lisakulusid ning

suunab menetlusosalisi kiirema õigusrahu saavutamisele olukorras, kus vaidlustatav summa

oleks väike.

14 Piirmäära tõstmisel võeti aluseks majandusnäitajad 2014–2020. Riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus 443 SE.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8fad2d24-dfa1-4204-81e5-bb35801db14c/, lk 9–10 ja 19.

13

Muudatus puudutab selliseid menetluskulude kindlaksmääramise asju, kus kulud määratakse

kindlaks eraldi hagita menetluses pärast vaidluse lahendamise kohta tehtud lõpplahendi

jõustumist. Selleks ajaks on kahtluseta selge, kes ja millises ulatuses menetluskulud kannab,

kuna kulude jaotus märgitakse lõpplahendisse ka siis, kui lõpplahendiga ei määrata kindlaks

kulude suurust (TsMS-i § 173). Samuti puudutab muudatus selliseid menetluskulude

kindlaksmääramise asju, kus kulud määrati kindlaks lõpplahendiga, kuid vaidlustatakse üksnes

menetluskulude kindlaksmääramist, muus osas lõpplahendit ei vaidlustata. Muudatus ei

puuduta selliseid asju, kus kulud on kindlaks määratud lõpplahendiga, kuid see vaidlustatakse

tervikuna või vaidlustatakse menetluskulude jaotust.

Muudatusega täpsustatakse menetluskulude kindlaksmääramiseks õigustatud isikute ringi ja

sätestatakse, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

menetlusosaline. Kuigi menetluskulude jaotus märgitakse kohtulahendis menetlusosaliste

vahel, siis kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt võib määruse peale edasi kaevata muu hulgas

menetluskulusid tasuma kohustatud isik. Mõiste „kohustatud isik“ tõlgendamine on kaasa

toonud erinevat praktikat, mistõttu on Rahandusministeerium teinud ettepaneku sätte sõnastust

täpsustada.

Teatud juhtudel edastavad kohtud Rahandusministeeriumile menetluskulude

kindlaksmääramise lahendeid kohtuasjades, kus isik on saanud riigilt abi menetluskulude

kandmiseks. Näiteks on menetlusabi saaja vabastatud menetlusabi korras advokaaditasu

maksmisest. Kuna sellisel juhul tasutakse riigi õigusabi riigieelarvest, võib pidada riiki

kohustatud isikuks. Kuid riik ei ole osalenud kohtumenetluses, kohtulahendiga tutvumine ja

kaebuse esitamine lõppenud menetluses menetluskulude kindlaksmääramise peale toob riigile

kaasa suure halduskulu. Riigi kanda jäävatest õigusabikuludest, mida riik ei kanna

menetlusosalisena, saab ülevaate kohtute infosüsteemi (näiteks andmed riigilõivu tasumisest

vabastamise või riigi õigusabi andmise viisi kohta) ja riigi õigusabi infosüsteemi andmeid

analüüsides. Rahandusministeeriumile tuleb lahend saata ainult siis, kui riik on

menetlusosaline.

Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku väärtus ning sellel eesmärgil on võimalik

kehtestada vajalikke ning proportsionaalseid piiranguid PS-i §-s 15 sisalduva kohtusse

pöördumise põhiõiguse ja PS-i §-s 24 sisalduva kohtulahendi peale edasikaebamise põhiõiguse

suhtes. Kohtumenetluse ressurss on piiratud. Arvestades lisaks menetlusökonoomiale ka

tarbijahinnaindeksi kasvu,15 tõstetakse menetluskulude vaidlustamise piirmäära ja

täpsustatakse, kes saab menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale edasi kaevata

Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks § 187 lõige 2, mille kohaselt saadab kohus

menetlusabi andmise määruse ärakirja viivitamata Rahandusministeeriumile või valdkonna eest

vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutusele, ja punktiga 7

muudetakse § 191 (reguleerib määruskaebuse esitamist menetlusabi määruse peale) lõike 1

esimest lauset, jättes sellest välja tekstiosa „või Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi või

valdkonna eest vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutuse

kaudu“.

15 Tarbijahinnaindeks on jaanuarist 2021 kuni augustini 2024 kasvanud 41,6%. Statistikaameti

tarbijahinnaindeksi kalkulaator. https://www.stat.ee/et/tarbijahinnaindeksi-kalkulaator.

14

TsMS-i § 187 lõike 2 kohaselt saadab kohus menetlusabi andmise määruse

Rahandusministeeriumile või tema valitsemisala asutusele. Seda infot on vaja tulenevalt § 191

lõike 1 esimesest lausest, mis annab Rahandusministeeriumile õiguse kaevata menetlusabi

andmise kui riigile varaliste kohustuste võtmise või varast loobumise peale ja seega teha

järelevalvet menetlusabi andmise üle. Kohtud edastasid selle sätte alusel näiteks 2024. a märtsis

ja aprillis Rahandusministeeriumile üle 1414 lahendi. Enamiku saadetud määrustega määrati

isikule seadusest tulenevalt esindaja tsiviilasja hagita menetluses – tehti 371 lahendit, millega

määrati alaealisele isikule esindaja (TsMS-i § 219 lg 2), 413 lahendit piiratud teovõimega

täisealisele isikule esindaja määramiseks eestkoste seadmise menetluses (TsMS-i § 520 lg 1),

367 lahendit kinnisesse asutusse paigutamise menetluses (TsMS-i § 535 lg 1) ja 162 lahendit,

milles anti taotluse alusel menetlusabi (TsMS-i § 187 lg 2).

Praktikas on Rahandusministeerium või rahandusministri määratud asutus kasutanud

edasikaebeõigust viimase kümne aasta jooksul mõnel üksikul juhul. Kohtutel lasuv laiaulatuslik

kohustus teavitada Rahandusministeeriumi koormab tarbetult kohtuid ning sellele kuluvat

ressurssi saaks kasutada olulisemate menetlustoimingute tegemiseks. Seetõttu ei ole eelnõu

järgi enam Rahandusministeeriumi teavitamise kohustust. Vajadus määruskaebeõigust säilitada

on väike, sest määruskaebuse menetlemisega seotud kulud on kokkuvõttes riigile enamikul

juhtudel oluliselt suuremad kui vaidlusalune menetluskulu. Justiits- ja digiminister kehtestab

riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra, sealhulgas tasu määrad. Seega on ka

siin juba kaasnevatele kuludele seatud kontrollimehhanism.

Menetlusabi andmise menetluses kontrollib kohus taotleja majanduslikku seisundit igast küljest

ning Rahandusministeerium on seisukohal, et puudub vajadus seda uuesti üle kontrollida.

Lisaks toome välja, et riigi õigusabi seaduse § 15 lõike 8 kohaselt on tsiviil- ja haldusasjas

tehtud riigi õigusabi andmise määruse peale määruskaebuse esitamise õigus ka advokatuuril.

Seega ühtlustuks pärast muudatuse tegemist tsiviil- ja haldusasjas tehtud menetlusabi määruste

vaidlustamise kord ning mõlema puhul oleks vaidlustamise õigus menetlusabi taotlejal või

saajal ja tulenevalt riigi õigusabi seadusest ka advokatuuril.

Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse § 384 lõiget 1 ning sätestatakse, et senise nõude asemel

lahendada hagi tagamise avaldus ühe tööpäeva jooksul tuleb see lahendada hiljemalt avalduse

esitamise päevale järgneval kolmandal tööpäeval.

Kehtiva TsMS-i § 384 lõike 1 kohaselt peab kohus lahendama hagi tagamise avalduse

põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval. Kohus võib

hagi tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta soovib kostja eelnevalt ära kuulata.

Kohtu kohustus lahendada hagi tagamise avaldus hiljemalt avalduse esitamisele järgneval

tööpäeval on kehtiva TsMS-i terviktekstis selle kehtestamisest alates ehk alates 20.04.2005.

Samasugune lahendamistähtaeg kehtis ka alates 01.09.1998 kehtinud TsMS-i terviktekstis

(§ 158 lg 1). Tuleb möönda, et võrreldes sellise tähtaja kehtestamise ajaga on nii kohtute

töökorralduslikes võimalustes, riiklike teenuste kasutamisel kui ka info kättesaadavuses ja

liikumise kiiruses toimunud oluline tehnoloogiline progress.

Hagi tagamist on võimalik taotleda kohtumenetluse igas faasis ja kõigis kohtuastmetes; samuti

on võimalik kohtult taotleda hagi tagamist seoses vahekohtumenetluse või välisriigis toimuva

kohtumenetluse või vahekohtumenetlusega (TsMS-i § 377 lg 6). Hagi tagamist on võimalik

taotleda ka enne hagi esitamist (TsMS-i § 382). Kui seaduses on sätestatud võimalus kohaldada

15

hagita asjas esialgset õiguskaitset, kohaldatakse esialgsele õiguskaitsele samuti hagi tagamise

kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS-i 4771 lg 2).

Riigikohus tegi ettepaneku muuta hagi tagamise avalduse lahendamise tähtaega ning pakkus

välja, et tähtaeg võiks senise järgmise tööpäeva asemel olla kolmas tööpäev pärast avalduse

esitamist. Avalduse lahendamise tähtaja pikendamise vajaduse peamised argumendid olid, et

kehtiv lühike tähtaeg toob kohtutes kaasa töökorralduse muutmise ning hagi tagamise avalduste

ümberjagamise vajaduse; samuti on toodud esile, et kohtunikud pelgavad hagi tagada, kuna

avalduse lahendamine äärmiselt lühikese tähtaja jooksul võib põhjustada eksimusi. Kohtul tuleb

tagamise taotluse lahendamisel hinnata tagamise eelduste esinemist, sealhulgas hagi

perspektiivikust, samuti tagamise abinõu sobivust ja mõõdukust. Kohtud on toonud esile, et

neile esitatakse väga vähe selliseid taotlusi, kus tagamise vajadus on erakordselt

kiireloomuline – näiteks on laev, mille arestimist tagamise korras taotletakse, sadamast

lahkumas, või toimub täitemenetluses, mille peatamist tagamise korras taotletakse, vara

enampakkumine juba järgmisel päeval, vms. Kohtud tõid esile, et paljudel juhtudel on tagamise

taotluse kohtule esitamine jäetud viimasele hetkele. Senine avalduse lahendamise tähtaeg seda

ka võimaldab, kuid mõistlik ja võimalik oleks esitada taotlus kohtule varem.

Kui avaldus esitatakse kohtule elektrooniliselt pärast tööpäeva lõppu, saab kohtunik avalduse

järgmisel päeval ja peab juba samal päeval tegema otsustuse hagi tagamise põhjendatuse kohta.

Kohtunike tööjaotus nähakse ette kohtu tööjaotusplaanis (kohtute seaduse § 37 lg 1). Näiteks

Harju Maakohtus ei jaotata kohtunikule hagi tagamise, esialgse õiguskaitse ja hagi eeltagamise

taotlusi kohtuniku haiguse, puhkuse, lähetuse ja koolituse ajal, tervise- või

enesetäienduspäeval, isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja pikendamise taotluste jaotamise

nädalal ning kaitseväe õppekogunemisel osalemise ajal.16 Seega ei jagata hagi tagamise

avaldusi kohtunikule juba puhkusele, koolitusele, tervise- või enesetäienduspäevale eelneval

päeval ning sel ajal esitatud hagi tagamise avaldused jagatakse teistele kohtunikele. Hagi

tagamise avalduste ümberjagamine tähendab, et asenduskorras hagi tagamise taotlust lahendav

kohtunik peab endale lühikese aja jooksul selgeks tegema sellise kohtuasja asjaolud, millega ta

seni ei ole tegelenud. Lisaks võib ümberjagamine tekitada hagejal kiusatust esitada sama hagi

tagamise taotlus korduvalt lootuses, et asja vaatab läbi teine kohtunik, kes lahendab taotluse

taotlejale soodsamalt.

Riigikohtu ettepanek esitati avalikkusele arvamuse avaldamiseks VTK-s.17 Huvirühmad

esitasid VTK-s pakutud TsMS-i § 384 lõike 1 esimese lause muudatuse kohta erinevaid

arvamusi. Tallinna Ringkonnakohus, Pärnu Maakohus, Harju Maakohus ja Eesti Kohtunike

Ühing toetasid muudatust pakutud kujul. Tartu Ringkonnakohus ja Tartu Maakohus tegid

ettepaneku tähtaega pikendada kuni viie päevani. Eesti Advokatuur oli muudatuse vastu.

Advokatuuri hinnangul muudaks kolme tööpäeva pikkune viivitus praktikas hagi tagamise

mitmel juhul võimatuks (näiteks laeva arestimine, kus aeglasema menetluse korral ei pruugi

sadamas olla enam laeva, mida arestida). Selleks, et kohtul oleks võimalik põhjalikumalt

tagamise asjaolusid kaaluda, pakkus advokatuur välja kaheosalise mudeli, mille kohaselt esmalt

kohaldaks kohus hagi tagamise meetmeid kõigil juhtudel, välja arvatud juhul, kui hagi tagamise

avaldus on selgelt põhjendamatu. Seejärel saaks vastaspool näiteks kahe tööpäeva jooksul

16 Harju Maakohtu tsiviilosakonna kohtunike tööjaotusplaan 2024. a. https://www.kohus.ee/dokumendid-

javormid/kohtute-toojaotusplaanid. 17 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus.

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/fd8ec24b-02b1-4dbe-9ff3-edccb176d9ab#x3ftN4EF.

16

esitada oma seisukoha, misjärel otsustaks kohus näiteks kolme tööpäeva jooksul, kas jätta

tagamise abinõud jõusse või mitte. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium tegi ettepaneku

kaaluda erandite kehtestamist sõltuvalt asja liigist, näiteks lähenemiskeelu kohaldamise korral.

Riigiprokuratuur toetas tähtaja üldreegli muutmata jätmist, kuid tegi ettepaneku võimaldada

tähtaega vajadusel pikendada kuni kolme tööpäevani. Prokuratuuri hinnangul võib avalduse

lahendamise tähtaja pikendamine suurendada tõenäosust, et avalduse esitaja õigusi rikutakse,

ning kiireloomulistel juhtudel (nt perekonna- ja ülalpidamisasjades) ei pruugi tagamisavaldus

hiljem oma eesmärki täita. Tartu Maakohus tegi ettepaneku pärast kella 17.00 kohtule laekunud

hagi tagamise avaldused, erinevalt muudest dokumentidest, lugeda kohtusse saabunuks

järgmisel päeval. Seega on huvirühmadel ettepaneku kohta üsna erinevad seisukohad.

Justiits- ja Digiministeerium on otsustanud edasi minna Riigikohtu esialgse ettepanekuga

muuta TsMS-i § 384 lõike 1 sõnastust selliselt, et avalduse lahendamise tähtaega pikendatakse

ning edaspidi tuleb kohtul hagi tagamise avaldus lahendada hiljemalt kolmandal tööpäeval

pärast avalduse esitamist. Sellel variandil on huvirühmade seas ka mõningane toetus, tähtaja

pikendamist toetasid kohtud. Advokatuuri ettepaneku rakendamisega suureneks oht hagi

tagamisega kahju tekitada, samuti suureneks tagamise taotlusi mitmes osas menetledes oluliselt

kohtu halduskoormus.

TsMS-i § 377 lõike 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et

tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Seega sisaldab

hagi tagamise alus iseenesest sisuliselt nõuet lahendada hagi tagamise avaldus kiireloomuliselt.

Kohtule tuleb avalduses põhistada asjaolusid, mis võimaldavad veenduda objektiivses ohus, et

hagi tagamata jätmisel oleks hagi rahuldava otsuse sundtäitmine raskendatud või võimatu.

Näiteks on hageja esitanud kostja vastu varalise nõude ja kostja on asunud pärast nõude

esitamisest teadasaamist tegema toiminguid, et ennast oma vara peites või seda realiseerides

varatuks muuta. Seega on hagi tagamise ja avalduse õigeaegse lahendamise eesmärk hoida ära

kahju, mida kostja võib hagi õigeaegselt tagamata jätmisel hagejale tekitada. Mida suurem on

hageja nõue, seda suurem kahju võib hagi tagamisega hilinedes või hagi tagamata jättes

hagejale tekkida.

Avalduse lahendamise lühikese tähtajaga kaasneb vältimatult kohtu suurem eksimisvõimalus

asja lahendamisel, kuid viivitamatu sekkumine on vajalik hagi tagamise eesmärgi täitmiseks.

Kohtu eksimisvõimalust tasakaalustab ühelt poolt hageja õigus taotleda hagi tagamist korduvalt

ning teiselt poolt kostja õigus hagi tagamine kõrgema astme kohtus vaidlustada.18 Samuti

võimaldab kehtiv õigus paindlikkust juhul, kui diskretsiooniotsustuse tegemiseks tuleks kohtul

vastaspool ära kuulata – sel juhul võib kohus avalduse lahendada TsMS-i § 384 lõike 1 teise

lause kohaselt sama lõike esimeses lauses sätestatud tähtaega järgimata.

Kuigi avalduse lahendamise tähtaeg on muudatuse tulemusena senisest pikem, tuleb kohtul

taotluse saamisel veenduda, kas tegemist on viivitamatut sekkumist nõudva olukorraga.

Diskretsiooniotsuse tegemisel tuleb ka edaspidi lähtuda avalduse asjaoludest, sealhulgas

objektiivsest ohust ja konkreetse olukorra kiireloomulisusest; muudetava sätte sõnastus viitab

jätkuvalt menetlustoimingu kiireloomulisusele.

Siiski tuleb arvestada sellega, et kohus ei pruugi avaldust saades suuta objektiivselt hinnata, kas

hagi tagamist saaks riskivabalt otsustada kolmandal tööpäeval avalduse esitamisest või tuleks

18 M. Kärson, S. Kärson. Tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 384 kommentaar p

3.1.1.a.

17

tagamise küsimus otsustada viivitamata. Hagejate õiguskaitse ei tohiks muudatuse tulemusena

nõrgeneda. 2025. aasta 18. veebruaril toimunud kohtute ja advokatuuri esindajate ning eelnõu

ettevalmistajate kohtumisel arutasid osalejad võimalusi, kuidas tagada seda, et senisest pikema

taotluse lahendamise tähtaja kehtestamine ei tooks kaasa hagejate õiguste kahjustamist ning et

kohus lahendaks kiireloomulised taotlused ka edaspidi aegsasti. Kohtud panid kohtumisel

advokatuuri esindajatele südamele, et viivitamatut sekkumist nõudvad taotlused tuleks

vormistada selgelt ja taotluse kiireloomulisus tuleb selgelt esile tuua. Kohtute esindajad

kinnitasid, et töökorralduslikult on selliselt tagatud viivitamatut sekkumist nõudvate hagi

tagamise taotluste kiire lahendamine ka edaspidi. Kohtumisel osalejad kinnitasid, et hagi

tagamise teemal tehakse ka edaspidi koostööd, aktuaalseid küsimusi on võimalik käsitleda ja

lahendada koolituse kaudu.

Aastal 2024 lahendati maakohtutes 319 hagi eeltagamise avaldust. Osaliselt või täielikult

rahuldati neist 88 (33%). Avalduse esitamise päeval lahendati 47 ja järgmisel päeval 168

avaldust. Hagi eeltagamise avalduste keskmine menetlusaeg oli kaks kalendripäeva.19 See

keskmine hõlmab ka nädalavahetusi ja riigipühasid, samuti on arvesse võetud aeg nende

võimalike avalduste lahendamisel, kui kohus on pidanud TsMS-i § 384 lõike 1 teise lause

kohaselt vajalikuks enne hagi tagamise otsustamist kostja ära kuulata. Kohtuasja menetluse

käigus lahendati 591 avaldust. Seega ei nähtu menetlusstatistikast, et lühikese tähtaja

järgimisest hälbitakse. Viidatud statistilistest andmetest ei ole samas võimalik järeldada, kas

lühikese tähtaja järgimise tõttu on kohus jätnud hagi tagamata seetõttu, et ei olnud piisavalt

aega süveneda avalduse asjaoludesse.

Muudatuse eesmärk on vähendada kohtu ja menetlusosalise menetluskoormust. Hagi tagamise

avalduse läbivaatamistähtaja pikendamine jätab kohtunikule senisest rohkem aega kohtuasja

süveneda ja teha tagamise või tagamata jätmise kohta põhjendatud otsustus. Menetlusosaline

peaks saama kindluse, et tema avalduse läbivaatamiseks on olnud kohtunikul piisavalt aega ja

hagi tagamata jätmist ei otsustatud rutakalt. Kuna kohtul on muudatuse tulemusena senisest

enam aega hagi tagamise taotluse ja kohtuasja asjaoludesse süveneda, peaks muudatusega

kaasnema ka see, et hagejad ei pea esitama hagi tagamise taotlust korduvalt. Sellega omakorda

väheneb kohtu koormus. Muudatuse tulemusena ei kao hagi tagamise avalduste ümberjagamise

vajadus, kuid eeldatavasti see väheneb ja pikem tähtaeg võimaldab kohtu tegevust paremini

planeerida.

Eelnõu § 1 punktiga 9 tunnistatakse kehtetuks § 404, mis reguleerib kirjalikku menetlust kohtu

määramisel, punktiga 10 tõstetakse § 405 lõikes 1 lihtmenetluse põhinõude piirmäära 3500

eurolt 5000 euroni ja lihtmenetluse piirmäära koos kõrvalnõuetega 7000 eurolt 10 000 euroni.

Muudatused on omavahel seotud.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise järgi lihtsustatud

korras, järgides üksnes TsMS-is sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise

nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole

ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Samas lõikes on esitatud näitlik loetelu menetluse

lihtsustamise võimalustest lihtmenetluses.

Lihtmenetluse rakendamine hagimenetluses võimaldab esimese astme kohtus väiksema

rahalise nõudega kohtuasjades tõhusamalt õigust mõista ning ka menetluskulusid kokku hoida.

19 Kohtute menetlusstatistika. https://www.kohus.ee/eesti-kohtud/kohtute-menetlusstatistika.

18

VTK-le tagasiside andjad toetasid lihtmenetluse piirmäära tõstmist. Viru Maakohtu tagasisides

toodi esile, et ei tundu õige jätta menetlusosalised ilma korrakohasest õigusemõistmisest,

sealhulgas edasikaebeõigusest.

Eelnõuga ei muudeta lihtmenetluse asjades edasikaebeõiguse regulatsiooni ega soovita muuta

selle kohaldamispraktikat. TsMS-i § 442 lõike 10 kohaselt võib maakohus lihtmenetluse asjas

tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks ja sellise loa annab kohus

eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu

seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. TsMS-i § 637 lõikes 21 on sätestatud, et

lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Viidatud normide

koostoimes on Riigikohus aga andnud juhise õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks ja asunud

seisukohale, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud

kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna

on ilmselgelt põhjendamatu.20 Kuigi TsMS-i § 637 lõike 21 sõnastusest võib välja lugeda, et

ringkonnakohtul ei ole õigust võtta menetlusse apellatsioonkaebust maakohtu sellise otsuse

peale, mille ilmselge ebaõigsus selgesti ei ilmne, on ringkonnakohtul siiski alati õigus

apellatsioonkaebus menetlusse võtta ning lihtmenetluses apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumine on pigem erand.21 Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse

seaduslikkust juba apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. Kui ringkonnakohtul

tekib kahtlus, et apellatsioonkaebuse esitamine võib siiski olla põhjendatud, võtab

ringkonnakohus kaebuse menetlusse ja viib läbi kõikidele nõuetele vastava

apellatsioonimenetluse. Kui ringkonnakohus lihtmenetluse asjas tehtud otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldub, saab selle peale esitada määruskaebuse.

Seega ei saa väita, et lihtmenetluse asjas oleks rikutud apellandi põhiseadusest tulenevat õigust

tema asjas tehtud otsuse peale edasi kaevata. Lihtmenetluses on seadusandja näinud lihtsalt ette

võimaluse, et aja ja menetluses osalemisele kuluva ressursi kokkuhoiu eesmärgil kontrollib

ringkonnakohus esmalt, kas asjas tuleb üldse täiemahuline apellatsioonimenetlus läbi viia. Kui

maakohtu otsuse ebaõigsusele viitavaid asjaolusid ei nähtu, hoiab ringkonnakohus vastustaja

ressurssi kokku sellega, et vastustaja ei pea apellatsioonkaebusele vastama ega osalema

kohtuistungil. Lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keelduda on ka apellandi huvides, sest kui ringkonnakohus ilmselgelt põhjendamatut

apellatsioonkaebust menetleks, tuleks apellandil hiljem hüvitada vastustajale põhjendamatu

apellatsioonkaebuse menetlemisest tekkinud kulud (§ 171 lg 1).22

2023. aastal oli üldine keskmine menetlusaeg lihtmenetluses, asjades, mille tsiviilasja hind on

kuni 3500 eurot, 109 päeva; hagisid hinnaga 3500 – 10 000 eurot menetleti keskmiselt 166

päeva. Menetlusi, kus hagihind jäi vahemikku 3500 – 10 000 eurot, oli maakohtutes 2023. aastal

3500 (21,7% hagimenetlustest).

Muudatuse eesmärk on menetlusökonoomia. Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku

õigusväärtus. Lihtmenetluse piirmäära tõstmisel on edaspidi kohtunikel võimalik kaaluda

lihtsustamisvõimaluste kasutamise otstarbekust kuni 5000 euro suuruse põhinõude ja koos

20 Näiteks RKTKm 13.03.2012. a, 3-12-12-12 p 9. 21 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, § 637, p 3.4. a). 22 Samas, p 3.4.c).

19

kõrvalnõuetega kuni 10 000 euro suuruse tsiviilasja hinnaga hagide läbivaatamisel. Muudatuse

tulemusel suureneb nende kohtuasjade hulk, kus kohtul on lubatud kasutada lihtmenetluse

võimalusi. Lihtmenetluses nõuete piirmäärade tõstmine annab kohtule kiiremini ja väiksemate

kuludega võimaluse lahendada senisest enam väiksema rahalise väärtusega ja sisult lihtsaid

asju. Samuti suureneb nende kohtumenetluste arv, mille puhul on ringkonnakohtul võimalus

keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kui kaebus on täies ulatuses ilmselgelt

põhjendamatu. Lihtmenetluse piirmäära tõstmine võimaldab kohtuasju senisest rohkem ja

tõhusamalt menetleda ning kohtumenetluse piiratud ressurssi säästlikumalt kasutada.

Lihtmenetluse piirmäära tõstetakse ka majandusnäitajate muutumise tõttu. Viimati tõsteti seda

2022. aastal. Statistikaameti kalkulaatori järgi kasvas tarbijahinnaindeks jaanuarist 2022. aastal

kuni maini 2024. aastal 25,9%.23 Prognoosi järgi kasvab tarbijahinnaindeks ka 2025. aastal.24

Kohtunikul on jätkuvalt võimalik ise otsustada, milliseid menetluse lihtsustamise võimalusi

kasutada. Lihtsustamisvõimaluste näitlik loetelu on kehtestatud TsMS-i § 405 lõikes 1. Kohtul

tuleb lihtmenetluse läbiviimisel järgida üldisi menetluspõhimõtteid. Mõningate kuni 5000 euro

suuruste põhinõuete ja koos kõrvalnõuetega kuni 10 000 euro suuruste nõuete menetlemisel

võib samas tekkida olukord, kus hagihinna järgi oleks võimalik kasutada lihtmenetluse sätteid,

kuid asja keerukuse tõttu ei ole lihtsustamisvõimaluste kasutamine otstarbekas.

Kuna eelnõu ettepaneku kohaselt tõstetakse märkimisväärselt selle summa ülempiiri, mille

raames on lubatud rakendada lihtmenetlust ja muu hulgas määrata asja lahendamiseks kirjalik

menetlus, siis ei ole § 40425 eriregulatsiooni järele enam vajadust ning § 404 tunnistatakse

kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse § 415 lõike 2 teist lauset. Muudatuse kohaselt võib juhul,

kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, esitada kaja 30 päeva jooksul alates päevast, kui

kostja sai tagaseljaotsusest teada.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai teada tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest (TsMS-i § 415 lg 2).

Kehtiva regulatsiooni ja töökorralduse kohaselt toimub tagaseljaotsuse avaldamine tihti

Ametlikes Teadaannetes. Pärast tagaseljaotsuse Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamist

võib sissenõudja pöörduda kohtutäituri poole kostja suhtes täitemenetluse algatamiseks.

Kehtiva TsMS-i § 415 lõike 2 sõnastuse järgi võib menetlusosaline valida, kas esitada kaja

lahendist teadasaamisest või täitemenetlusest teadasaamisest. Praktikas tekib tihti olukordi, kus

kaja esitatakse ebamõistlikult pika aja möödumisel pärast tagaseljaotsuse tegemist. See, millal

täitemenetlust alustatakse, sõltub aga sissenõudjast. Sissenõudja võib otsustada, et esitab

avalduse täitemenetluse algatamiseks näiteks paar kuud pärast lahendi jõustumist või hoopis

üheksa aastat hiljem. Seetõttu võib tekkida ebamõistlikult pikk lõtk tagaseljaotsusest

teadasaamise ja täitemenetlusest teadasaamise vahel.

23 Statistikaameti tarbijahinnaindeksi kalkulaator. https://www.stat.ee/et/tarbijahinnaindeksi-kalkulaator. 24 Samas. 25 TsMS-i § 404 lg 1 kohaselt võib kohus varaliselt hinnatava hagi asjas määrata kirjaliku menetluse, kui

hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 4500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 8000 eurole.

20

Muudatuse eesmärk on siduda kaja esitamise tähtaja algus lahendist, mitte täitemenetlusest

teadasaamisega. Kuigi kostja võib tagaseljaotsusest teada saada ka täitemenetluse algatamise

tõttu, ei ole muudatuse tulemusena menetlusosalisel enam võimalust valida, kas esitada kaja

lahendist või täitemenetlusest teadasaamisest, kui ta sai lahendist teada juba enne täitemenetluse

algatamist, ja sellega menetlust venitada. Selleks tuleb TsMS-i § 415 lõike 2 teisest lausest välja

jätta tähtaja alguse sidumine täitemenetluse alustamisest teadasaamisega. Kui tagaseljaotsus

toimetatakse kätte avalikult, võib muudatuse kohaselt esitada kaja 30 päeva jooksul alates

päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada. Kostja peab ise tõendama, millal ta

tagaseljaotsusest teada sai.

Maakohtud lahendasid 2023. aastal 5304 kohtuasja tagaseljaotsusega. Kaja esitati 80

tagaseljaotsuse peale.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse TsMS-i § 481 lõigetega 24 ja 25. Paragrahvi 481

muudatustega sätestatakse maksekäsu kiirmenetluses menetletavate tarbijakrediidilepingust

tulenevate nõuete lubatavus. Maksekäsu kiirmenetluses võib nõuda üksnes krediidi

põhisumma, seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise tasumist, kui seadusjärgne intress ja

viivis ei ole suuremad varem kokkulepitud intressi- või viivisemäärast. Samuti nähakse ette

tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete tasumise arvestamise järjekord.

Tarbijakrediidileping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lõike 1 järgi krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Tarbija on VÕS-i § 1 lõike 5 järgi füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Muudatuste eesmärk on takistada tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraste nõuete esitamist

maksekäsu kiirmenetluses ning formaalse menetluse kuritarvitamist. Ülemääraste nõuete

esitamine maksekäsu kiirmenetluses ja maksekäsu lubatavuse kriteeriumidega

manipuleerimine on praktikas osutunud probleemiks.26Maksekäsu kiirmenetlus on formaalne

elektrooniline menetlus, kus ei ole võimalik kontrollida ja hinnata igakülgselt vaidluse

asjaolusid ning tõendeid. Peamine menetluse garant on seisnenud selles, et enne kui kohus

täitedokumendi ehk maksekäsu välja annab, tuleb makseettepanek võlgnikule kätte toimetada,

seejuures ei ole maksekäsu kiirmenetluses lubatud kasutada avalikku kättetoimetamist

Ametlike Teadaannete kaudu. Seega isikul, kelle suhtes maksekäsk tehakse, peab olema reaalne

võimalus oma õigusi kaitsta. Kui võlgnik ei nõustu makseettepanekus esitatud nõudega, tuleb

tal esitada kohtule vastuväide, mis ei pea olema põhjendatud; selgitused, kuidas võlgnikul tuleb

toimida, kui ta nõudega ei nõustu, on märgitud makseettepanekus. Samuti on makseettepanekus

märgitud õiguslikud tagajärjed, kui võlgnik õigeaegselt kohtule vastuväidet ei esita. Kui

võlgnik esitab nõudele vastuväite, kohus maksekäsku ei tee, maksekäsu kiirmenetluse avaldus

jäetakse rahuldamata ja menetlus lõpetatakse. Kui võlgnik vastuväidet ei esita, teeb kohus

avalduses nõutud summa väljamõistmise kohta maksekäsu. Maksekäsk on kohtulahend.

Krediidiandjal tuleb enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kontrollida tarbija

krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 6); kohtul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist kontrollida ex officio. Juhul kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise

26 Kohtunikud on pannud tähele, et maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded

on paljudel juhtudel erinenud nõuetest, mis esitatud kohtule siis, kui samast võlasuhtest tulenevad nõuded on

esitatud kohtule hagimenetluses – muu hulgas on maksekäsu kiirmenetluses süstemaatiliselt esitatud suuremaid

nõudeid. Kohus on kahtlustanud, et tegemist võib olla kelmusega. Selliseid kahtlusi on väljendatud hagiavalduste

kohta tehtud kohtulahendites, kohus on esitanud avalduse politseile kriminaalasja alustamiseks, samuti info

prokuratuurile.

21

põhimõtet – ei ole tarbija krediidivõimelisust kontrollinud või ei ole analüüsinud piisavalt

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevaid andmeid –, on tal õigus nõuda üksnes

põhivõlgnevuse tasumist ja intressi ning viivist, mis ei ületa VÕS-i § 94 lõikes 1 või § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud suurust.

Kuna maksekäsu kiirmenetluses kui formaalses elektroonilises menetluses hagimenetlusega

samaväärselt tõendeid hinnata ei saa, luuakse muudatustega erireeglid, mille kohaselt on

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta toimuvas maksekäsu kiirmenetluses õigus nõuda

põhivõlgnevust, seadusjärgset intressi ja viivist, kui seadusjärgne instress ja viivis ei ole

suuremad varem kokkulepitud intressi- või viivisemäärast. Juhul kui tarbija ja krediidiandja

leppisid kokku väiksemas intressis või viivises kui seadusjärgne intress või viivis, on õigus

nõuda kokkulepitud intressi ja viivist (§ 481 lg 24).

TsMS-i § 481 lõikes 25 nähakse ette tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete arvestamise

järjekord maksekäsu kiirmenetluses. Tuleb tähele panna, et muudatused toovad kaasa selle, et

kõik selle tarbijakrediidi võlasuhte raames tarbija tehtud maksed arvestatakse põhivõla ja

intressi või viivise katteks, mis ei saa olla suuremad seaduses sätestatud määradest. Näiteks

juhul, kui sama võlasuhte raames on tarbija juba makseid teinud, sh enne maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamist, mis VÕS-i § 415 alusel kuulusid tasumisele teistsuguses

järjekorras, arvestatakse need maksekäsu kiirmenetluses ümber ning näiteks VÕS-i § 415 lõike

2 punkti 1 alusel krediidiandja poolt tasutuks loetud sissenõudmiskulu loetakse maksekäsu

kiirmenetluses ümberarvestatult tasutuks põhivõlgnevuse katteks.

Loodavad erisätted tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele maksekäsu kiirmenetluses ei

takista krediidiandjal esitada tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid, mida muudatuste

tõttu erimenetluses nõuda ei saa (näiteks VÕS-i §-s 1132 sätestatud sissenõudmiskulud),

menetlemiseks hagimenetluses. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete maksekäsu

kiirmenetluses menetlemisele kohalduvad edaspidi jätkuvalt kiirmenetluses kehtivad

piirangud: maksekäsu kiirmenetluses ei ole võimalik menetleda suuremaid rahalisi nõudeid kui

8000 eurot, mis hõlmab kokku nii põhivõlgnevust kui ka kõrvalnõudeid (TsMS § 481 lg 22);

kõrvalnõudeid ei menetleta suuremas ulatuses kui põhivõlgnevuse summa (TsMS § 481 lg 21)

jne.

Näiteks võttis tarbija laenu 300 eurot ega tagastanud seda tähtaegselt. Tasumisega viivitamise

korral on krediidiandjal õigus nõuda viivist, mida eelnõuga loodava TsMS-i § 481 lõike 24

kohaselt saaks ta maksekäsu kiirmenetluses nõuda üksnes kuni seadusjärgses määrani. Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär eelnõu

koostamise aja seisuga (s.o 01.01.2025. a määr) on 3,15%27. VÕS-i § 113 lõike 1 kohaselt on

seega seadusjärgne viivisemäär eelnõu koostamise ajal 11,15% aastas (ehk u 0,0315% päevas).

Kui tarbija makseviivitus kestab 100 päeva, saab krediidiandja nõuda viivist summas 9,45

eurot. Kui tarbija makseviivitus kestab 365 päeva, saab krediidiandja nõuda viivist summas

34,5 eurot. Lisaks saab krediidiandja nõuda sisse intressi, kuid seda kuni VÕS-i §-s 94

sätestatud määrani.

Maksekäsu kiirmenetluse eelis krediidiandja jaoks on jätkuvalt lahendi saamise kiirus ja

väiksem kulu, kuid krediidiandjal on võimalik esitada nõudeid piiratumas ulatuses kui

hagimenetluses (nt erinevalt hagimenetlusest saab intressi ja viivist nõuda üksnes kuni seaduses

27 https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar.

22

sätestatud määras ja nõuda ei saa VÕS-i §-s 1132 sätestatud sissenõudmiskulusid, mida saab

nõuda aga hagimenetluses).

VÕS-i § 1132 lõike 1 kohaselt saab majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

lepingu kehtivuse ajal tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot

(eeldusel, et ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse). Lisaks võib

näiteks VÕS-i § 1132 lõike 2 punkti 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks

iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500

eurot. Kui võlausaldaja nõue on suurem kui 500 eurot, saab ta nõuda suuremat

sissenõudmiskulude hüvitist (vt täpsemalt VÕS-i § 1132 lõike 2 punktid 2 ja 3). Nagu eespool

öeldud, saaks selliseid nõudeid esitada üksnes hagimenetluses.

Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse TsMS-i paragrahvi 482 lõigetega 11 ja 12. Lõikega 11

reguleeritakse maksekäsu kiirmenetluse avalduse tingimused tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõude puhul, samuti avaldusele lisatavad tõendid. Tegemist on lisanõuetega maksekäsu

kiirmenetluse avaldusele, mida tuleb tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul järgida

lisaks TsMS-i § 482 lõikes 1 sätestatud nõuetele.

Lõike 11 esimesest lausest tuleneb, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatakse

tarbijakrediidilepingust tulenev nõue, tuleb seda ka avalduses märkida. Sellisel juhul tuleb ka

välja tuua detailne ülevaade krediidi kasutusse võtmisest, lepingujärgsetest maksetest, samuti

võrdlev arvutus kõigi tarbija maksete kohta põhivõla, intressi ja viivise katteks.

Avaldusele tuleb lisada nõude aluseks olev leping, et kontrollida laenusummat ja lepingujärgset

intressimäära, samuti kokkulepitud maksegraafik. Kui võlgnik on teinud tagasimakseid, tuleb

lisada andmed kõigi tehtud maksete kohta, maksete kuupäevad ja summad. Kui lepingus on ette

nähtud muid tasusid ning seaduses sätestatust kõrgem intress, tuleb lisada ümberarvestus, st

uuesti määratud tagasimaksed pärast intressimäära ja muude kulude vähendamist. Avaldusse

tuleb märkida nõutava põhinõude suurus ning juhul, kui taotletakse intressi või viivist, ka

vastavad summad, intressi- ja viivisemäärad ning periood, mille eest intressi või viivist

arvestatakse. Kui leping on üles öeldud, tuleb esitada ülesütlemise kuupäev. Kui leping ei ole

lõppenud, tuleb esitada uuesti määratud tagasimaksed. Tagasimaksete määramisel asendatakse

lepingujärgne intressimäär seadusjärgse intressimääraga.

Avaldusele tuleb lisada ka tarbijale VÕS-i § 4031 kohaselt esitatud Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabeleht ning elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul VÕS-i §

4033 kohaselt esitatud Euroopa standardinfo teabeleht .

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega esitatakse tarbijale enne lepingu sõlmimist

kohustuslik lepingueelne teave. Nimelt tuleb krediidiandjal või -vahendajal esitada tarbijale

mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega,

püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja

pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema esitatud

teabele tuginedes VÕS-i § 4031 lõikes 1 nimetatud andmed (nt krediidi liik; kasutusse võetav

krediidisumma või krediidi ülempiir; krediidi kasutusse võtmise tingimused; lepingu kestus;

põhisumma, intressi ja mis tahes muude tasude summa (tagasimakse), tagasimaksete arv ja

23

sagedus; kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks

tehtavate maksete kogusumma; intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused jne).

Lisaks on VÕS-i § 4031 lõikes 2 sätestatud lisateave, mida krediidiandja või -vahendaja peab

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel tarbijale esitama (nt

tarbijakrediidilepingust tulenevad tasud ning selliste tasude muutmise tingimused, kui tarbijalt

tasusid nõutakse; tagatised, kui neid tarbijalt nõutakse jne). Elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu korral on krediidiandja või -vahendaja kohustatud esitama tarbijale

lepingueelse teabe püsival andmekandjal Euroopa standardinfo teabelehel (VÕS § 4033 lg-d 1

ja 2).

Lisaks tuleb avalduses välja tuua krediidi kulukuse määr, selle arvutamise aluseks olnud

tagasimaksete summad ja tähtajad, kui tegemist oli VÕS-i § 4061 lõikes 4 sätestatud lepinguga.

Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase

protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et

tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija

täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS

§ 406 lg 1).

Eelnõu sättes nimetatud VÕS-i § 4061 lõikes 4 sätestatud lepingute puhul, mille kohta tuleb

avalduses välja tuua krediidi kulukuse määra aluseks olnud tagasimaksete summad ja tähtajad,

ei ole tegemist arvelduskrediidiga, kuid mis on tähtajatud tarbijakrediidilepingud ja sellised

tarbijakrediidilepingud, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta teatud tähtaja jooksul või

pärast tähtaja möödumist, mille järel võib krediidi taas kasutusse võtta (nn korduvkasutusega

krediidilimiidiga tarbijakrediidileping, milles ei ole tagasimaksegraafik kindlaks määratud).

VÕS-i kommenteeritud väljaandes on selliste lepinguliikide kohta selgitatud, et eelkõige on

sättel praktiline tähtsus krediitkaardilepingute puhul, mis on üldjuhul tähtajatud ning mida

iseloomustab krediidilimiidi korduvkasutus, st kasutusse võetud krediidi tagastamisel võib

tarbija krediidi uuesti kasutusse võtta. Seejuures saab tarbija otsustada, kui palju krediiti ta

soovib kasutusse võtta ja kui palju tagasi maksta. Seetõttu ei ole krediitkaardilepingute puhul

üldjuhul teada ei lepingu kestus, kasutusse võetav krediidisumma, tagasimaksete suurus ega

tähtpäev, kuna need sõltuvad sellest, kas ja kui palju krediiti tarbija kasutusse võtab. Seetõttu

on tähtajatute krediitkaardilepingute puhul vajalikud lisaeeldused nii lepingu kestuse, kasutusse

võetava krediidi summa kui tagasimaksete suuruse ja tähtpäevade osas.28

Selliste lepingute puhul tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel VÕS-i § 4061 lõike 4

kohaselt arvestada, et:

1) krediit on antud üheks aastaks alates krediidi esimesest kasutusse võtmisest ning viimase

maksega tasub tarbija kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on;

2) kasutusse võetud krediit makstakse tagasi kaheteistkümne võrdse tagasimaksena võrdsete

ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest esimesest krediidi kasutusse võtmisest;

3) intressi ja muid tasusid arvestatakse tarbijakrediidilepingu kohaselt kasutusse võetud

krediidilt ning intressi ja muid tasusid makstakse koos põhisumma tagasimaksetega.

Maksekäsuosakonnal tuleb kontrollida, kas maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõue vastab

maksekäsu kiirmenetluse eeldustele, mis on sätestatud TsMS-i §-s 481, ning

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete kohta sätestatavatele menetluserisustele, st kas

28 Varul, P jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. § 4061 lõike 4 kommentaar, punkt 3.4.

24

tegemist on tarbijakrediidiga, kas see, mida võlausaldaja nõuab, on põhivõlgnevus, intress,

mille suurus ei ületa seadusjärgsele intressile sätestatud suurust, ja viivis, mille suurus ei ületa

seadusjärgsele viivisele sätestatud suurust, kui pooled ei leppinud kokku väiksemas intressis ja

viivises. Kui pooled leppisid kokku väiksemas intressis ja viivises, tuleb lähtuda kokkulepitust.

Samuti tuleb maksekäsuosakonnal kontrollida võlausaldaja esitatud arvestusi ja seda, kas

võlausaldaja on arvestanud sama võlasuhte raames tarbija seni tehtud maksed ümber selliselt,

et need kuuluvad tasumisele esimeses järjekorras põhivõlgnevuse, seejärel seadusjärgse intressi

ja viivise katteks. Seega, kui tarbija on tasunud selle tarbijakrediidi võlasuhte raames näiteks

enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist teatud rahasumma, mille võlausaldaja on

arvestanud VÕS-i § 415 alusel esimeses järjekorras sissenõudmiskulude katteks, tuleb

kontrollida, kas võlausaldaja on need vastavalt TsMS-i § 481 lõike 25 kohaselt ümber

arvutanud.

Täiendades sama paragrahvi lõikega 12, antakse kohtule maksekäsu kiirmenetluses sõnaselgelt

võimalus küsida avaldajalt vajadusel täiendavaid tõendeid. Nende küsimine võib olla vajalik

näiteks juhul, kui avalduses märgitu pinnalt ei ole selge, kas tegemist on õigussuhtega, millest

tulenevat nõuet on võimalik TsMS-i § 481 kohaselt menetleda maksekäsu kiirmenetluses, või

kui maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded ei

ole esitatud tõendite pinnalt selged vms.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse TsMS-i paragrahvi 483 lõiget 1 ja pikendatakse

makseettepaneku tegemise tähtaega tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avalduse

lahendamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb kohtul teha makseettepanek kümne tööpäeva

jooksul avalduse saamisest. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete puhul tuleb

maksekäsuosakonnal teha muude maksekäsu kiirmenetluse avaldustega võrreldes rohkem ja

teistsuguseid toiminguid, samuti hinnata tõendeid. Seetõttu tuleb anda kohtule senisest pikem

aeg tarbijakrediidi asjades makseettepaneku tegemiseks. Muudatusega sätestatakse, et

tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avalduse kohta makseettepaneku tegemise tähtaeg on

avalduse saamisest arvates kakskümmend tööpäeva.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse TsMS-i § 4841 lõikega 4, millega nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemisel ei kohaldata sama paragrahvi lõigetes

1–3 sätestatut. TsMS-i § 4841 reguleerib makseettepaneku tegemist osade nõuete või nõude osa

suhtes; lõiked 1–3, mis tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemisele enam ei

kohaldu, reguleerivad nt seda, et kui maksekäsu tegemise eeldused on täidetud osade nõuete

või nõude osa suhtes, annab kohus avaldajale tähtaja seisukoha avaldamiseks; makseettepanek

tehakse nõude või selle osa suhtes, millega avaldaja nõustub. Muudatuste kohaselt jätab juhul,

kui maksekäsu tingimused on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel täidetud

osade nõuete või nõude osa suhtes, kohus avalduse rahuldamata. Muudatus on seotud TsMS-i

§ 150 muudatusega, mille kohaselt ei tagastata riigilõivu, kui tarbijakrediidilepingust tulenevas

nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata näiteks seetõttu, et

avalduses esitatud nõuete puhul ei ole täidetud maksekäsu kiirmenetluse eeldused.

Avalduse rahuldamata jätmine ei takista avaldajal tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete

esitamist hagimenetluses.

Muudatuse peamisteks eesmärkideks on vältida tarbijakrediidilepingust tulenevate ülemääraste

nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses ning parandada maksekäsu kiirmenetluses esitatud

avalduste kvaliteeti. Samuti võimaldab muudatus teatud määral optimeerida

25

maksekäsuosakonna töökoormust, kuna selliste avalduste puhul ei tule kohtul edaspidi lõike 1

alusel avaldaja poole seisukoha saamiseks pöörduda.

Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse § 4972 lõiget 1 pärast lauseosa „juriidilisest isikust pädeva

üksuse“ lauseosaga „või käesoleva seadustiku § 4974 lõike 2 alusel menetlusse lubatud

juriidilisest isikust pädeva üksuse“.

TsMS-i § 4972 lõike 1 muudatustega täpsustatakse kollektiivsete esindushagide menetluse

regulatsiooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse, millega

loodi Eesti õigusesse kollektiivsete esindushagide menetlus, eelnõu Riigikogu menetluse

käigus täiendati õiguskaitsemeetme saamise esindushagi menetluse kasutamise tingimusi.

Õiguskaitsemeetme saamise esindushagi menetluse kasutamine seoti tarbijate

miinimumarvuga: õiguskaitsemeetme saamise esindushagi menetlust on võimalik kasutada, kui

juriidilisest isikust pädeva üksuse esitatud esindushagiga liitub vähemalt 10 tarbijat või

valitsusasutusest pädeva üksuse esindushagiga liitub vähemalt 20 tarbijat. TsMS-i § 4972

lõike 1 muudatusega täpsustatakse sätet selliselt, et oleks üheselt mõistetav, et tarbijate arvuline

piirang kehtib ka sellise õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagi puhul, mille esitab

juriidilisest isikust pädev üksus, mille kohus on lubanud menetlusse ad hoc ning mida

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole enne kandnud pädevate üksuste nimekirja.

Eelnõu § 1 punktiga 17 muudetakse § 510 lõiget 4. Muudatusega antakse surnuks tunnistamise

asjades riigile teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise

õigus valdkonna eest vastutava ministri määratud asutusele.

TsMS-i 51. peatükis on sätestatud alused teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamise ja

surmaaja tuvastamise menetluse läbiviimiseks. Praegu kehtiva seaduse kohaselt on

Siseministeeriumil surnuks tunnistamise tsiviilasjades kaks võimalikku rolli: avaldaja roll ning

kohtule andmete andja ja isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta seisukoha esitaja roll.

Siseministeerium on menetlusosaline aastas keskmiselt 30-s surnuks tunnistamise tsiviilasjas.

2024. aastal osales Siseministeerium 34 menetluses – 11 menetluses avaldaja ja 23 menetluses

andmete andja rollis.

Kõik 2024. aastal Siseministeeriumi initsiatiivil algatatud menetlused algatati Politsei- ja

Piirivalveameti taotluste alusel. Kuivõrd Siseministeerium selles protsessis kohtumenetluse

seisukohast lisaväärtust ei loonud, andis siseminister 2024. aasta lõpus volituse surnuks

tunnistamise ja surnuks tunnistamise tühistamise avalduse esitamiseks Politsei- ja

Piirivalveametile, kuna kehtiv TsMS (§ 509 lg 1 p 3 ja § 513 lg 1) võimaldab avalduse esitaja

rolli puhul vastava volituse andmist. Kehtiv TsMS-i § 510 lõige 4 aga ei võimalda andmete

andja ja isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta seisukoha esitaja rolli edasi volitada.

TsMS-i § 510 lõikes 4 on sätestatud, et isiku surnuks tunnistamise menetluse käigus küsib

kohus siseministrilt riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ning tema

seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. See roll on siseministril nendes

tsiviilasjades, kus avaldajaks ei olnud Siseministeerium, vaid näiteks kadunud isiku lähedased,

korteriühistu, kohaliku omavalitsuse üksus või siseministri volituse alusel Politsei- ja

Piirivalveamet. Praktikas küsib Siseministeerium kohtunõude laekumisel alati teadmata

kadunud isiku kohta informatsiooni Politsei- ja Piirivalveametilt, kuna üldjuhul on isiku

surnuks tunnistamisele eelnenud isiku asukoha tuvastamise menetlus. Seda viib läbi Politsei- ja

Piirivalveamet, kus on olemas teadmata kadunud isiku toimik, milles sisaldub detailne

26

informatsioon teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse kohta.

Siseministeeriumi osalus selles protsessis ei loo kohtumenetluse jaoks lisaväärtust. Laekunud

informatsiooni alusel edastab Siseministeerium kohtule Politsei- ja Piirivalveametilt saadud

riigile teadaolevad andmed ja seisukoha isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta.

Eeltoodust lähtudes on mõistlik muuta TsMS-i, sätestades surnuks tunnistamise asjades riigile

teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise õiguse valdkonna

eest vastutava ministri määratud asutusele.

Muudatuse järel saab siseminister määrata selliseks asutuseks Politsei- ja Piirivalveameti ning

Siseministeeriumi roll informatsiooni vahendajana kaob ära. Muudatuse järel saab kohus

surnuks tunnistamise asjades vastused kiiremini otse infoallikast. Kuigi surnuks tunnistamise

menetluste hulk aastas ei ole suur ning muudatuse mõju on seetõttu pigem väike, aitab

muudatus siiski protsessis tarbetut bürokraatiat vähendada.

Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse § 511 lõiget 3. Muudatusega jäetakse TsMS-i § 511

lõikest 3 välja valdkonna eest vastutavale ministrile kohtumääruste edastamise nõue.

Surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse saadetakse kohtumäärused ka edaspidi

perekonnaseisuasutustele. Kohtumääruste edastamine lisaks Siseministeeriumile ei ole vajalik.

Eelnõu § 1 punktiga 19 jäetakse § 607 lõikest 1 välja tekstiosa „, § 404 lõikes 1“. Muudatus

on seotud punktiga 9, millega tunnistatakse § 404 kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 20 täiendatakse § 666 lõiget 3 teise lausega. Muudatuse kohaselt vaatab

edaspidi § 475 lõike 1 punktides 2–4, 9, 101, 11, 121, 152, 153 ja 16 nimetatud hagita menetluses

tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse ringkonnakohtus läbi ja

lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik.

Ringkonnakohtu menetluses kehtib reegel, et apellatsioonikohus on kollektiivne kohus, mis

vaatab asju läbi kolmeliikmelises koosseisus (TsMS-i § 17 lg 1). TsMS-i § 666 lõige 1 sätestab

sellest reeglist erandi, mille kohaselt vaatab ringkonnakohus üldjuhul määruskaebuse läbi

üheliikmelises koosseisus.

Hagita asi lahendatakse määrusega. Hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale

esitatud määruskaebuse vaatab läbi ja lahendab kehtiva õiguse kohaselt ringkonnakohtu

kolmeliikmeline koosseis (TsMS-i § 666 lg 3). Enamik hagita menetluses lahendatavaid

kohtuasju ei ole aga PS-i § 146 mõttes esimeses kohtuastmes õigusemõistmise asjad. Nii

põhiseadusandja kui ka seadusandja võivad olla üksnes teatud põhjustel (sh otstarbekuse

kaalutlusel, autoriteetsuse huvides) soovinud anda mõne ülesande või tegevuse kohtuvõimu

pädevusse, ilma et seda ülesannet või tegevust (nt registripidamine, järelevalvemenetlus, mitu

hagita asja) oleks üldse peetud või oleks põhjust pidada sisuliselt õigusemõistmiseks, mis on

PS-i § 146 järgi kohtuvõimu monopol.29

Põhimõtteliselt võiks hagita menetluses esitatud avaldust lahendada seadusandja vastava otsuse

korral esimese astme kohtu asemel ka mõni haldusorgan.

29 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. 2020. § 146 komm. 10.

https://pohiseadus.ee/sisu/3630/paragrahv_146.

27

Menetlusökonoomia eesmärgil tehakse muudatus, mille kohaselt teatud hagita menetluses

tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse lahendab üks ringkonnakohtu

kohtunik.

Eelnõu muudatuse järgi ei peaks edaspidi ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis asju

lahendama järgmistes menetlustes:

1) üleskutsemenetlus (TsMS-i § 475 lg 1 p 2);

2) isiku surnuks tunnistamine ja isiku surmaaja tuvastamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 3);

3) äraolija varale hoolduse seadmine (TsMS-i § 475 lg 1 p 4);

4) pärandi hoiumeetmete rakendamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 9);

5) asjaõiguse kohandamine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 650/2012 artiklile 31 (TsMS-i § 475 lg 1 p 101);

6) juriidilise isiku juhatuse ja nõukogu asendusliikme, audiitori, erikontrolli läbiviija ja

likvideerija määramine (TsMS-i § 475 lg1 p 11);

7) juriidilise isiku sundlõpetamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 121);

8) notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 152);

9) nõude täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise avalduse lahendamine (TsMS-i §

475 lg 1 p 153);

10) väljaspool kohtumenetlust esitatud taotluse alusel riigi õigusabi andmise otsustamine ning

väljaspool kohtumenetlust riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramine

vastavalt riigi õigusabi seadusele (TsMS-i § 475 lg 1 p 16).

Tallinna Ringkonnakohus toetas VTK-s tehtud ettepanekut. Tartu Ringkonnakohus ettepanekut

ei toetanud ja leidis, et ringkonnakohtul võiks olla võimalus lahendada teatud hagita asjades

lõpplahendite peale esitatud määruskaebusi ka üheliikmelises kohtukoosseisus, kuid mitte

keelata asjade lahendamist kolmeliikmelises kohtukoosseisus.

Eelnõu koostajad arvestasid tagasisidet osaliselt. Loobuti muudatusest maksekäsu

kiirmenetluse, välisriigi kohtulahendite tunnustamise ja täitmise, kohtutäiturite otsuste peale

kaebuse esitamise, tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuste peale kaebuse esitamise ja

kohtu lahendatavates vahekohtumenetluse asjades.

Eelnõu muudatuse tulemusel vaatab eelnimetatud menetlustes ringkonnakohus hagita

menetluses esitatud määruskaebuse läbi üheliikmelises koosseisus. Neil kohtunikel, kes ei osale

edaspidi kolmeliikmelises koosseisus, jääb enam aega tegeleda teiste kohtumenetlustega. Kohtu

töö muutub seeläbi efektiivsemaks ja menetlusosalise jaoks saabub õigusrahu kiiremini.

Ringkonnakohtud lahendasid 2023. aastal 1594 määruskaebust, sealhulgas vaadati hagita

menetluses läbi 945 määruskaebust (60%). See arv hõlmab nii hagita asjades tehtud

menetluslike määruste peale esitatud määruskaebusi kui ka hagita asjade lõpplahendite peale

esitatud määruskaebusi. Arvestades 2023. aasta menetlusstatistikat, võib eeldada, et

ringkonnakohtus vaataks edaspidi kolme kohtuniku asemel üks kohtunik läbi suurusjärgus 540

määruskaebust. Keskmine menetlusaeg hagita menetluses oli 101 päeva (2020. aastal oli 79

päeva). Määruskaebemenetluses oli keskmine menetlusaeg 90 päeva (2020. aastal 66 päeva).

See näitaja hõlmab nii hagi- kui ka hagita asjades esitatud määruskaebuste, sealhulgas nii hagita

asjades tehtud menetluslike määruste peale esitatud määruskaebuste kui ka hagita asjades

lõpplahendite peale esitatud määruskaebuste keskmist menetlusaega.

28

3.2. Pankrotiseaduse muutmine

Eelnõu §-ga 2 muudetakse pankrotiseadust.

Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse PankrS-i § 10 lõiget 5. Muudatus näeb ette, et kui nõude

kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid

tõendeid esitama, välja arvatud juhul, kui tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõudega, mille kohta on tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus.

Kehtiva õiguse kohaselt piisab nõude tõendamiseks sellest, kui võlausaldaja esitab kohtu- või

vahekohtu jõustunud otsuse – sellisel juhul ei ole tal kohustust lisada muid tõendeid, isegi kui

nõude sisu ja selle aluseks olev lepinguliste suhete kehtivus ei ole menetluses sisuliselt

kontrollitud. Praktikas tähendab see, et ka tarbijakrediidilepingul põhinevaid nõudeid, mille

kohta on tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus, saab maksejõuetusmenetluses esitada ilma

igasuguste lisadokumentideta.

Kuna maksekäsu- ja tagaseljaotsuse menetlused toimuvad üldjuhul vastuväideteta ja ilma

võlgniku sisulise osaluseta, ei pruugi sellised kohtulahendid kajastada, kas krediidileping vastas

tarbijakrediidi seaduse nõuetele ning kas seejuures järgiti krediidivõimelisuse hindamise ja

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eriti tarbijakrediidi valdkonnas on oluline, et menetluse

korral oleks võimalik hinnata, kas nõue tugineb kehtivale ja õiguspäraselt sõlmitud lepingule.

Muudatuse eesmärk ongi kehtestada erand just selliste nõuete puhul: kui

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta on tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus, tuleb

lisaks kohtulahendile esitada ka lepingudokumendid, krediidi kulukuse määra arvutus (KKM)

ning tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Sel viisil ei saa enam

tugineda üksnes vormilisele kohtulahendile, vaid tuleb sisuliselt näidata, et leping oli kehtiv

ning krediidi andmise protsess vastas seaduses sätestatud nõuetele.

See muudatus on kooskõlas PankrS-i § 94 lõike 11 täiendusega ning parandab halduri ja kohtu

võimalusi kontrollida, et maksejõuetusmenetluses aktseptitavad nõuded oleksid seaduspärased,

läbipaistvad ning põhineksid õiglase krediidisuhtluse põhimõtetel. Samuti aitab see vältida

olukordi, kus nõue muutub vaidlustamatuks üksnes selle tõttu, et on antud täitedokumendi

vorm, kuigi leping ise ei vasta seadusest tulenevatele sisunõuetele.

Eelnõu § 2 punktiga 2 muudetakse PankrS-i § 94 lõiget 11. Kehtiv seadus ei sätesta sõnaselgelt,

milliseid dokumente peab võlausaldaja esitama, kui tema nõue põhineb tarbijakrediidilepingul,

millele on antud täitedokumendi jõud, näiteks maksekäsk, tagaseljaotsus või täitemenetluse

seadustiku § 2 lõike 1 punktis 18 nimetatud notariaalne kokkulepe. Praktikas tähendab see, et

maksejõuetusmenetluses jääb halduri ja kohtu hinnata, milliseid tõendeid nõude aluseks oleva

krediidilepingu seaduslikkuse kontrollimiseks piisavaks pidada. See aga võib viia olukorrani,

kus täitedokumendi olemasolu varjutab lepingueelse hoolsuskohustuse rikkumisi ning piirab

menetlusosaliste võimalusi nõude põhjendatust sisuliselt vaidlustada.

Uue lõike eesmärk on kehtestada selge ja siduv miinimumnõue dokumentidele, mida

võlausaldaja peab pankrotihaldurile esitama, kui tema nõue põhineb tarbijakrediidilepingul ja

sellele on antud täitedokumendi jõud (maksekäsk, tagaseljaotsus või täitemenetluse seadustiku

§ 2 lg 1 p-s 18 nimetatud notariaalne kokkulepe). Võlausaldaja peab pankrotihaldurile esitama

lisaks kohtulahendile või notariaalsele kokkuleppele vähemalt järgmised dokumendid:

tarbijakrediidilepingu koopia, andmed krediidi väljamaksmise ja tagasimaksmise kohta,

krediidi kulukuse määra (KKM) arvestuse, tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte

29

järgimise kohta, eelkõige seoses krediidivõimelisuse hindamisega, ning muud asjakohased

dokumendid. Loetelu ei ole ammendav ning halduril või kohtul on õigus vajaduse korral

lisateavet nõuda. See tagab, et nõuete sisuline kontroll ei piirdu pelgalt loetelus nimetatud

dokumentidega, vaid hõlmab kõiki asjakohaseid tõendeid. Avatud loetelu „muud asjakohased

dokumendid“ lubab arvestada menetluse iseärasusi (nt kirjavahetus lepingupoolte vahel,

maksegraafiku muudatused, laenu ümberkujundamise kokkulepped jms).

Notariaalne kokkulepe on loetellu lisatud seetõttu, et kuigi see on täitedokumendina kehtiv ja

notariaalselt kinnitatud, ei tähenda see automaatselt, et kokkuleppe aluseks olev

tarbijakrediidileping oleks sõlmitud kooskõlas seadusest tulenevate nõuetega. Notar ei kontrolli

lepingulise suhte sisulist vastavust tarbijakaitse regulatsioonidele ega laenuandja kohustusi

krediidivõimelisuse hindamisel. Seega tuleb ka selliste nõuete korral võimaldada halduril ja

kohtul hinnata, kas võlausaldaja on krediidisuhtes järginud seadusest tulenevaid kohustusi.

Selle muudatusega luuakse õigusselgus ja ühtne standard, mille alusel haldur ja kohus saavad

hinnata tarbijakrediidinõude põhjendatust sõltumata sellest, millise täitedokumendi alusel nõue

esitatakse. See aitab ennetada põhjendamatute või õigusvastaselt sõlmitud krediidilepingute

jõustumist maksejõuetusmenetluses ning kaitseb menetluses osalevate isikute õigusi,

soodustades ühtlasi vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist.

Eelnõu § 2 punktiga 3 muudetakse PankrS-i § 100³ lõike 4 punkti 1.

Kehtiva õiguse kohaselt käsitletakse pankrotimenetluses automaatselt „kaitsmiseta“

tunnustatavatena kõiki nõudeid, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga või

täitedokumendina täidetava vahekohtu otsusega (sh täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1

punktide 6 ja 61 alusel). See tähendab, et nende nõuete suhtes ei ole vajalik sisuline vaidlus ega

tõendamine – kohus loeb need kehtivaks isegi juhul, kui nende aluseks olev lepinguline suhe

võib olla õigusvastane või tarbija kahjuks tasakaalust väljas.

Eelnõuga muudetakse seda automaatse tunnustamise reeglit tarbijakrediidilepingute puhul:

edaspidi ei loeta maksekäsu või tagaseljaotsuse alusel esitatud nõudeid automaatselt kaitsmiseta

tunnustatavateks, kui need põhinevad tarbijakrediidilepingul. Selliseid nõudeid tuleb käsitleda

vaidlustatud nõuetena, mille puhul peab kohus tegema sisulise hindamise, sealhulgas

kontrollima krediidilepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Muudatuse eesmärk on välistada olukorrad, kus tarbijakrediidinõuded saavad automaatse ja

kontrollimatu tunnustuse üksnes formaalse täitedokumendi olemasolu tõttu, kuigi

kohtumenetluses ei ole sisulist analüüsi toimunud – näiteks maksekäsu või tagaseljaotsuse

puhul, mis on tehtud ilma võlgniku osaluseta. Arvestades tarbijate kaitset ja krediidituru

usaldusväärsust, peab kohus saama hinnata, kas sellise nõude aluseks olev krediidileping vastas

seadusele ja kas krediidi andmise tingimused olid tarbijale arusaadavad ja õiguspärased.

Säte täiendab § 10 lõike 5 ja § 94 lõike 11 muudatusi ning moodustab koos nendega süsteemse

raamistiku, mille abil tagada, et tarbijakrediidinõudeid kontrollitakse sisuliselt, mitte ainult

vormiliselt. See toetab läbipaistvust, õiglust ning vähendab riski, et maksejõuetusmenetluses

rahuldatakse nõudeid, mis on tekkinud seadusevastasest krediidisuhtest.

Eelnõu § 2 punktiga 4 muudetakse PankrS-i § 193 lõiget 8 (üleminekusäte). Et vältida

pooleliolevate pankrotimenetluste ebaselgust ning tagada õigusselgus üleminekuperioodil,

sätestab eelnõu, et § 100³ lõike 4 punktis 1 tehtud muudatus kehtib ka nende pankrotimenetluste

30

kohta, mis on algatatud enne 1. jaanuari 2026, kuid mille võlausaldajate nimekiri ei ole veel

kohtumäärusega kinnitatud. Selline üleminekusäte tagab, et kõik alates seaduse jõustumise

kuupäevast sisuliselt alles kujundamisel olevad võlausaldajate nimekirjad läbivad uue sisulise

kontrolli ega saa enam tarbijakrediidinõuete korral tugineda pelgalt vormilistele

täitedokumentidele.

Säte välistab olukorra, kus samaaegselt menetluses olevate võlgnike suhtes kohaldataks

erinevaid standardeid üksnes selle alusel, millal täpselt menetlus algatati või millises etapis

kohtumenetlus parasjagu on. See suurendab võlausaldajate ja võlgnike võrdset kohtlemist,

õiguskindlust ja menetluste läbipaistvust.

3.3. Riigi õigusabi seaduse muutmine

Eelnõu §-ga 3 muudetakse riigi õigusabi seadust.

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse RÕS-i § 15 lõiget 5. Muudatuse kohaselt saadetakse riigi

õigusabi andmise määrus Eesti Advokatuurile riigi õigusabi infosüsteemi e-toimiku

menetlemise infosüsteemi kaudu. Määrus loetakse kättetoimetatuks, kui Eesti Advokatuur

kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist.

Muudatusega täpsustatakse seaduses, et riigi õigusabi andmise määrus saadetakse

advokatuurile üksnes riigi õigusabi infosüsteemi kaudu. Nimetatu on kooskõlas ka RÕS-i § 15

lõikega 51 ja justiitsministri 06.12.2013. a määruse nr 39 „Riigi õigusabi osutaja määramiseks

taotluse esitamise ning e-toimiku süsteemi kaudu riigi õigusabi tasu ja kulude

kindlaksmääramiseks dokumentide esitamise kord“ § 2 lõikega 1, mille kohaselt esitab kohus,

prokuratuur või uurimisasutus advokatuurile riigi õigusabi osutava advokaadi määramiseks

riigi õigusabi andmise määruse elektrooniliselt riigi õigusabi infosüsteemi e-toimiku süsteemi

kaudu. Riigi õigusabi osutaja määramise taotlemiseks vajalikud andmed genereeritakse

automaatselt riigi õigusabi andmise määrusest.

Praktikas edastatakse riigi õigusabi andmise määruseid advokatuurile kui avalik-õiguslikule

juriidilisele isikule ka avaliku e-toimiku süsteemi ning e-posti kaudu ehk kokku kolmel erineval

viisil. E-toimiku kaudu saab advokatuuri nimel menetlusdokumente vastu võtta üksnes esimees,

kes esindab advokatuuri kõigis õigustoimingutes (advokatuuriseaduse § 10 lg 1), või tema poolt

selleks volitatud esindaja. Viimase puhul tuleb advokatuuril esitada koos esindusõigust

tõendava volikirjaga iga kord taotlus võimaldada juurdepääs määrusele. Määruste edastamine

advokatuurile e-posti kaudu ei ole samuti põhjendatud, kuivõrd määrused võivad sisaldada

tundlikke isikuandmeid. Ka ei saa advokatuur advokaadi määramiseks üldjuhul sellisel kujul

esitatud määrusi ise riigi õigusabi infosüsteemi sisestada (vt viidatud justiitsministri

06.12.2013. a määruse nr 39 § 2 lg 3). Seetõttu on põhjendatud advokatuurile riigi õigusabi

andmise määruste edastamine üksnes riigi õigusabi infosüsteemi kaudu, kus need on

kättesaadavad volitatud advokatuuri töötajatele (haldurid ja jurist), kelle töökohustus on täita

riigi õigusabi korraldamisega seotud ülesandeid. Muudatuse lisamine seadusesse on vajalik, et

vältida ebaselgust riigi õigusabi andmise määruste edastamisel. See tagab, et advokatuur saab

kõik määrused ühest allikast kiiresti, sujuvalt ja ilma tarbetu halduskoormuseta.

Muudatusena loetakse määrus kättetoimetatuks, kui Eesti Advokatuur kinnitab riigi õigusabi

infosüsteemis selle vastuvõtmist. Kui riigi õigusabi osutav advokaat kinnitab infosüsteemis riigi

31

õigusabi esinduse nõusolekut ehk koos kohtumäärusega esitatud tellimuse vastuvõtmist,

edastatakse tellimuse saatjale sellekohane automaatteade koos vastuvõtmise kuupäeva ja

kellaajaga. Teade kinnitab, et advokatuur ja advokaat on tellimuse (sh riigi õigusabi andmise

määruse) vastu võtnud.

Eelnõu § 3 punktiga 2 asendatakse RÕS-i § 15 lõikes 51 tekstiosa „e-toimiku menetlemise

infosüsteemi (edaspidi e-toimiku süsteem)“ tekstiosaga „e-toimiku süsteemi”. Muudatuse tingis

eelnõu § 2 punkt 1.

Eelnõu § 3 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks RÕS-i § 32 lõige 3. Riigi õigusabi tasu ning

selle hüvitamisega seotud kulude sissenõudmise kohta aruannete esitamine Justiits- ja

Digiministeeriumile ei ole tehniliselt võimalik ning sellist aruandlust ei ole praktikas

rakendatud. Menetluskulude, sh riigi õigusabi kulude sissenõudmine toimub praktikas

kogumina, ilma et eristataks riigi õigusabi osa või et oleks võimalik koostada selle kohta eraldi

aruandeid. RÕS-i § 32 lõikes 3 viidatud valdkonna eest vastutava ministri määrust ei ole

kehtestatud alates seaduse vastuvõtmisest (28.04.2004) ning selleks on puudunud vajadus.

Kuivõrd nimetatud säte ei ole ajakohane ega vasta kehtivale praktikale, tuleb see kehtetuks

tunnistada.

§ 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Eelnõu §-ga 4 muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seadust.

Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse TsMSRS-i §-dega 93 ja 94 eelnõuga TsMS-i § 415 lõikes

2 ja § 666 lõikes 3 tehtavate muudatuste rakendamiseks.

Eelnõuga tehakse TsMS-i § 666 lõikes 3 muudatus, mille kohaselt muudetakse teatud liiki

hagita asjades lõpplahendi peale esitatud määruskaebuste puhul asja läbi vaatavat koosseisu.

Senise kolmeliikmelise koosseisu asemel vaatab määruskaebuse edaspidi läbi üks

ringkonnakohtunik. TsMSRS-i §-s 93 nähakse rakendussättena ette, et need määruskaebused

menetlust lõpetavate määruste peale, mis esitatakse enne 01.09.2025, vaadatakse läbi senise

õiguse kohaselt ehk kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Seega kohaldatakse TsMS-i § 666

lõike 3 muudatust nende hagita asjades lõpplahendi peale esitatud määruskaebuste puhul, mis

esitatakse alates 01.09.2025.

Eelnõuga muudetakse TsMS-i § 415 lõiget 2, mis reguleerib kaja esitamist tagaseljaotsuse

peale. Seni sai tagaseljaotsuse peale kaja esitamise tähtaega arvestada alates otsusest

teadasaamisest või täitemenetluse algatamisest. Muudatuse kohaselt on tagaseljaotsuse peale

võimalik esitada kaja alates otsusest teadasaamisest. TsMSRS-i §-ga 94 nähakse ette, et

tagaseljaotsuse peale, mille kohus tegi enne 01.09.2025 ja mis toimetati kätte avalikult, võib

esitada kaja kuni 31.08.2025 kehtiva TsMS-i § 415 lõike 2 kohaselt. Seega kohaldatakse

eelnõuga tehtavat muudatust nende avalikult kättetoimetatud tagaseljaotsuste puhul, mis on

tehtud alates 01.09.2025.

32

Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse TsMSRS-i paragrahviga 118 TMS-i § 221 lõigetes 11 ja 2

tehtavate muudatuste rakendamiseks. Kõnealuse eelnõuga muudetakse tsiviilkohtumenetlust ja

täitemenetlust reguleerivaid õigusnorme eesmärgiga tagada tarbijakrediidi lepingust tuleneva

nõude võlgniku parim kaitse olukorras, kus selle nõude suhtes on jõustunud kohtulahend, mille

tegemisel kohtud ei kontrollinud tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse nõuetele, sealhulgas

seda, kas laenuandja pidas kinni vastutustundliku laenamise põhimõttest.

Samas on teada, et juba uue regulatsiooni loomise ajaks on mitmes maksekäsu kiirmenetluse

maksekäsus võlgnikult välja mõistetud üksnes tarbijakrediidilepingust tulenev põhivõlgnevus,

seadusjärgne viivis ja intress ning maksekäsu kiirmenetluse seadusest tulenevad kulud.

Võlausaldajal on õigus neid summasid võlgnikult sisse nõuda sõltumata sellest, kas kohus on

kontrollinud tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse nõuetele, sealhulgas vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist. Seetõttu ei ole põhjendatud kontrollida nõude ulatust topelt

juhtudel, kui maksekäsus on nõue võlgnikult välja mõistetud sellises piiratud ulatuses.

Niisugused juhtumid tuleb jätta muudetud TMS-i § 221 reguleerimisalast välja. Regulatsioon

täidab kahte eesmärki. Esmalt välistab regulatsioon hagide esitamise olukorras, kus

võlausaldaja esitab sundtäitmisele sellise nõude, mille puhul sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi on perspektiivitu. Teisalt annab regulatsioon võlgnikule selgelt teada, mis

ulatuses tuleks hagi esitada.

Sama puudutab ka osa hagimenetluses tehtud tagaseljaotsuseid. Tuleb möönda, et juba

tagaseljaotsuse olemasolu viitab sellele, et tarbijakrediidilepingu nõude võlgnik ei pruukinud

kasutada enda menetlusõigusi parimal viisil, nt ei vaielnud võlausaldaja nõudele vastu põhjusel,

et too rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Samas on regulatsiooni luues teada, et osa kohtunikke kontrollis tarbijakrediidilepingu

vastavust seaduse nõuetele, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõttest kinnipidamist,

omal algatusel ka tagaseljaotsusega lõppenud kohtuvaidlustes. Ka selliste juhtumite puhul ei

oleks kohtuvaidluse uuesti avamine põhjendatud ning need kohtulahendid tuleks jätta TMS-i

§ 221 regulatsiooni kohaldamisalast välja.

Rakendussäte loob olukorra, kus kohtunik peaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

lubatavuse hindamisel tutvuma ka tagaseljaotsusega lõppenud kohtuvaidluse materjalidega, et

teha kindlaks, kas eelnevas menetluses on juba kontrollitud tarbijakrediidilepingu vastavust

seaduse nõuetele, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Seda ei saa

pidada liigselt koormavaks, eriti kui selline kontroll aitab tulevikus vältida põhjendamatuid ja

dubleerivaid kohtuvaidlusi juhul, kui neid asjaolusid on juba varasemas menetluses hinnatud.

Ka sel puhul välistab regulatsioon hagide esitamise olukordades, kus võlausaldaja esitab

sundtäitmisele sellise nõude, mille puhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on

perspektiivitu. Võlgnik saab ka ise tutvuda kohtumenetluse toimiku materjalidega ning

tuvastada, kas kohtumenetluses on kontrollitud tarbijakrediidi vastavust seaduse nõuetele,

sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõttest kinnipidamist, või mitte.

Tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni

muudatuste kohaldamiseks rakendussätteid ei looda. See tähendab, et muudatusi kohaldatakse

vastavalt tsiviilkohtumenetluse üldsätetele: TsMS-i § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja

menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

§ 5. Täitemenetluse seadustiku muutmine

33

Eelnõu §-ga 5 muudetakse täitemenetluse seadustikku.

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse paragrahvi 24 lõiget 3 punktiga 61, mis tagab

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude võlgnikule parima informeerituse võimalusest esitada

sissenõudja vastu esitatavas hagis ka neid vastuväiteid, mille alused tekkisid enne

täitedokumendi tekkimist. Muudatus puudutab täitemenetlusi, kus sundtäitmisele esitatakse

maksekäske ja tagaseljaotsuseid.

Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse paragrahvi 56 lõikega 21, millega kehtestatakse

täitemenetluses saadud raha (tulemi) jaotamise järjekord juhuks, kui võlgniku suhtes on

kohaldatud tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud nõude sundtäitmist. Regulatsiooni loomisel

on eeskujuks võetud võlaõigusseaduse § 415 lõige 2, mis sätestab osamaksete puhul nõuete

rahuldamise järjekorra: laekunud makseid arvestatakse esimeses järjekorras võla

sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks,

kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Sellise

korra eesmärk on soodustada tarbijakrediidilepingust tuleneva põhinõude kiiremat tasumist.

Ka TMS-i uue regulatsiooni loomise suurem eesmärk on vältida täitemenetluses olukorda, kus

võlgnevus ei vähene selle tõttu, et võlgniku tasutud osamaksed katavad vaid pidevalt

kogunevad kõrvalnõuded (nt viivised või intressid). Lisaks põhinõude kiiremale tagastamisele

vähenevad põhinõude esmasel rahuldamisel täitemenetluse tulemist kiiremini ka kõrvalnõuded

– eeskätt viivised ja intressid, mis sõltuvad põhinõude hetkesuurusest. Kõik see aitab võlgnikul

kiiremini väljuda võlasuhtest ja täitemenetlusest. Täitemenetluse kontekstis on nende

põhimõtete ja reeglite järgimine eriti oluline, mistõttu on otsustatud täiendada ka TMS-i

regulatsiooni.

Eelnõu § 5 punktiga 3 muudetakse paragrahvi 221 lõiget 11 ja 2. Kuna kohtulahend on kõige

õiguskindlam täitedokument, ei võimalda kehtiv TMS-i regulatsioon täitemenetluse käigus

esitada selliseid sisulisi vastuväiteid kohtulahendist tulenevale nõudele, mida võlgnik oleks

saanud esitada kohtumenetluse ajal. Selle eesmärk on vältida juba kohtumenetluses lahendatud

vaidluse taasavamist täitemenetluses. Kohtulahendi alusel saab võlgnik esitada hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige juhul, kui nõue on rahuldatud, ajatatud,

tasaarvestatud või esinevad muud asjaolud, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Muudatusega nähakse ette erand kahte liiki kohtulahendite suhtes: tarbijakrediidilepingust

tulenevale nõudele tehtud maksekäsk ning tagaseljaotsus. Regulatsiooni jõustumise korral

saavad võlgnikud, kelle suhtes on täitemenetlus nende kohtulahendite alusel juba algatatud,

esitada sissenõudja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ka selliste asjaolude

alusel, mis esinesid juba enne kohtulahendi jõustumist. Muudatuse tegemisel on ennekõike

silmas peetud seda võimalikku vastuväidet, et enne täitedokumendi andmist ei kontrollinud

ükski sõltumatu organ või isik tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse nõuetele, sealhulgas

seda, kas tarbijakrediidi lepingu sõlmimisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet või

mitte.

Regulatsiooni rakendamisel tuleb hoolikalt jälgida, et see kehtib üksnes tarbijakrediidilepingust

tulenevate nõuete alusel tehtud maksekäskude ja tagaseljaotsuste suhtes. Selle alusel ei saa

vaidlustada muude nõuete kohta tehtud kohtulahendeid.

34

Kuna TMS-i § 221 lõige 3 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks kuni täitemenetluse lõpuni, võimaldab seadusemuudatus kohtusse

pöörduda kõigil võlgnikel, kelle suhtes on pooleli täitemenetlused tarbijakrediidilepingust

tulenevate nõuete alusel tehtud maksekäskude või tagaseljaotsuste täitmiseks. Regulatsioonile

saavad tugineda nii need võlgnikud, kelle puhul on täitemenetlus juba mõnda aega kestnud, kui

ka need, kelle suhtes algab täitemenetlus alles pärast seadusemuudatuse jõustumist.

Tarbijakrediidilepinguga seotud nõue võib tuleneda nii kohtulahendist kui ka muust TMS-i § 2

lõikes 1 nimetatud dokumendist, eeskätt notariaalselt tõestatud kokkuleppest (TMS § 2 lg 1 p-d

18–191). Notariaalselt tõestatud täitedokumentide puhul võimaldab ka kehtiv TMS-i

regulatsioon esitada selliseid vastuväiteid, mille alus tekkis enne täitedokumendi tekkimist.

Seetõttu ei ole vaja neid täitedokumentide liike tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete

sundtäitmisega seotud muudatustes eraldi käsitleda. Siiski tuleb seda asjaolu regulatsiooni

rakendades meeles pidada.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu ei sisalda uusi, vähetuntud ega võõrkeelseid termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Kavandatavad muudatused ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

Tarbijate õiguste kaitset lepingulistes suhetes seoses tarbijakrediidi regulatsiooniga on

reguleeritud peamiselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. a direktiiviga

2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu

direktiiv 87/102/EMÜ (nn tarbijakrediidi direktiiv), ja nõukogu 5. aprilli 1993. a direktiiviga

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (nn tüüptingimuste direktiiv).

Tarbijakrediidi direktiivis reguleeritakse spetsiifiliselt tarbijakrediidilepingutele kohaldatavaid

nõudeid ning tüüptingimuste direktiivis reguleeritakse ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste

osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes. Mõlemad direktiivid on Eesti õigusesse üle

võetud (lepinguõiguslikes küsimustes VÕS-i).

Eelnõu on ajendatud mitmest Euroopa Kohtu lahendist, milles kohus on juhtinud tähelepanu

asjaolule, et nii tüüptingimuste direktiivi kui ka tarbijakrediidi direktiivi tõlgendades peab

kohus tarbija õiguste tõhusaks kaitseks omal algatusel kontrollima Euroopa Liidu õigusest

tulenevate tarbijakrediidi sätete rikkumist sõltumata menetluse vormist või kohtulahendi

olemusest. Näiteks on Euroopa Kohtu lahendi C-618/10 punktis 53 j 57 kohus leidnud

tüüptingimuste direktiivi tõlgendades, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on

vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda kohtul, kellele on esitatud maksekäsu

nõue, hinnata omal algatusel – ehkki talle on juba teada kõik vajalikud õiguslikud ja faktilised

asjaolud – ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduva viivitusintressi tingimuse

ebaõiglast laadi, kui tarbija ei ole vastuväidet esitanud. Sisult sama leidis Euroopa Kohus

tarbijakrediidi direktiivi tõlgendades kohtuasja C377/14 punktis 62, tuues välja, et Euroopa

Kohus on juba korduvalt meenutanud siseriikliku kohtu kohustust omal algatusel kontrollida

liidu tarbijaõiguse teatavate sätete võimalikku rikkumist, ja rõhutades punktis 66, et tarbija

tegelikku kaitset ei ole võimalik saavutada, kui siseriiklik kohus ei pea omal algatusel

kontrollima liidu tarbijaõiguse normidest tulenevate nõuete järgimist. Seega on Euroopa Kohus

korduvalt leidnud, et regulatsioon, mis ei võimalda kohtul maksekäsu menetluses hinnata omal

algatusel tarbija kaitseks kehtestatud sätete järgimist, on Euroopa Liidu õigusega vastuolus.

35

Lisaks tuleneb kohtuasja C-679/18 punktist 23, et kohtu kohustus kontrollida omal algatusel

Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidi sätete rikkumist kohaldub ka vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kontrollile.

Lisaks järeldub Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjade C419/18 ja C483/18 otsuse punktist 67, et

kohtul peab olema õigus nõuda, ka maksekäsu kiirmenetluses, et avaldaja esitaks enda nõude

aluseks olevad dokumendid, ning punktist 68, et kohtu omal algatusel tegutsemine, sh avaldajalt

tõendite nõudmine, ei ole vastuolus võistlevuse põhimõttega, sest tegemist on nõude aluseks

olevate asjaolude tõendamisega.

Ka Riigikohus on 24.11.2023. a määruse nr 2-21-13098 punktis 13 leidnud, et sõltumata

kohtumenetluse liigist (sh ka maksekäsumenetluses) peab kohus omal algatusel (ehk ka ilma

tarbija sellekohase vastuväiteta) kontrollima tarbijakrediidilepingu kehtivust, kuna

tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS-i §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu

tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks.

Riigikohus on rõhutanud, et selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele, ning viidanud, et selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa

Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas

on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust.

Riigikohus on nimetatud lahendis veel välja toonud, et kohus peab mh kontrollima, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr on seadusega kooskõlas (p 14) ning kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Kokkuvõtlikult on Riigikohus sama lahendi

punktis 25 välja toonud, et kuivõrd tehingu tühisuse aluseid peab kohus asja lahendamisel

arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad, ja intressikokkuleppe

kehtivuse eelduseks on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine, siis peab krediidiandja

oma nõude eeldusena vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendama. See kohustus

on krediidiandjal sõltumata menetlusliigist, s.o nii hagimenetluses kui ka nt maksekäsu

kiirmenetluses. See tähendab, et kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on tuginenud krediidiandja kohustuste

rikkumisele.

Nimetatud Euroopa Kohtu lahendite ja Riigikohtu lahendi tõttu püütakse eelnõuga leida

lahendus probleemile, kus maksekäsu kiirmenetluses esitatakse tarbijate vastu ülemääraseid

nõudeid ning kohus nende seadusele vastavust ega põhjendatust ei kontrolli. Kehtiva

regulatsiooni kohaselt ei ole maksekäsu kiirmenetluses ette nähtud ega ka praktikas esile toodud

kõiki neid eespool kirjeldatud eeldusi, mida kohus tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete

puhul peab omal algatusel kontrollima. Samuti ei näe TsMS ette maksekäsu kiirmenetluses

tõendite kogumist. Tegemist on n-ö formaalse elektroonilise menetlusega, kus puudub

igasugune nõuete sisuline kontroll ilma võlgniku sellekohase vastuväiteta, mistõttu ei vasta ka

praegune menetlus Euroopa Kohtu praktikale. Lisaks ei ole praegu maksekäsu kiirmenetluses

võimalik ka kõikide eeltoodud asjaolude kontrollimiseks vajalikus ulatuses tõendeid koguda ja

hinnata, kuna see väljuks maksekäsu kiirmenetluse olemusest ja eesmärgist ning kohtunikuabi

pädevusest.

Kuna maksekäsu kiirmenetluses kui formaalses elektroonilises menetluses hagimenetlusega

samaväärselt tõendeid hinnata ei saa, luuakse selleks, et tagada kooskõla ülalviidatud Euroopa

Kohtu lahendite ja Riigikohtu lahendiga, lahendus eelnõuga. Selle tulemusena tuleb

maksekäsuosakonnal edaspidi kontrollida: a) kas maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõue

36

vastab maksekäsu kiirmenetluse eeldustele ning tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete

kohta sätestatavatele menetluserisustele, st kas tegemist on tarbijakrediidiga; b) kas see, mida

võlausaldaja nõuab, on põhivõlgnevus; c) et intress ei ületaks seadusjärgsele intressile

sätestatud suurust; d) et viivis ei ületaks seadusjärgsele määrale sätestatud suurust. Kui pooled

leppisid kokku väiksemas intressis ja viivises, tuleb lähtuda kokkulepitust. Samuti tuleb

maksekäsuosakonnal edaspidi kontrollida võlausaldaja esitatud arvestusi ja kontrollida, kas

võlausaldaja on arvestanud tarbija seni sama võlasuhte raames tehtud maksed ümber selliselt,

et need kuuluvad tasumisele esimeses järjekorras põhivõlgnevuse, seejärel seadusjärgse intressi

ja viivise katteks.

Selliste muudatuste eesmärk on, et maksekäsu kiirmenetluses ei esitataks edaspidi

tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraseid nõudeid ega esineks formaalse menetluse

kuritarvitamist. Seeläbi parandatakse maksekäsu kiirmenetluses esitatud avalduste kvaliteeti.

6. Seaduse mõju

Tsiviilkohtumenetluse muudatuste rakendamine toob kaasa sotsiaalse mõju ning mõju

riigiasutustele HÕNTE § 46 tähenduses.30 Muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule

ega välissuhetele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule.

6.1. Sihtrühm

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmisest mõjutatud sihtrühma võib

jagada kolmeks: kohus, menetlusosalised ja lepingulised esindajad.

6.1.1. Kohtu all peetakse silmas tsiviilasju menetlevaid kohtunikke ja kohtuametnikke.

Kohtumenetluse läbiviimine on kohtu kohustus ning konkreetse toimingu teeb kohtus kas

kohtunik, kohtujurist või istungisekretär. Seisuga 31.12.2023 on maakohtute tsiviilosakondades

ametis 100 kohtunikku, reeglina on igal maakohtunikul oma kohtuistungisekretär ja kohtujurist.

Ringkonnakohtute tsiviilkolleegiumis on 24 kohtunikku ja kohtujuristi ning Riigikohtu

tsiviilkolleegiumis 7 kohtunikku ja 12 kohtunõunikku. Eelnõu muudatused mõjutavad kõiki

tsiviilasju menetlevaid kohtunikke ja kohtuametnikke. Mõju avaldub sageli.

Maksekäsu kiirmenetlust puudutavad muudatused mõjutavad maksekäsuosakonda, mis asub

Pärnu Maakohtu juures. Maksekäsuosakonnas on ametis kolm kohtunikuabi ning 30 referenti,

lisaks osakonnajuhataja.

6.1.2. Menetlusosalistena peetakse mõju hindamise seisukohalt silmas konkreetses kohtuasjas

osalevaid isikuid, kelleks on hageja, kostja, avaldaja, vastustaja ja kolmandad isikud, samuti

menetlusosaliste seaduslikke esindajaid. Kohtute infosüsteemi andmetel osales 2023. aastal

tsiviilkohtumenetluses 93 414 füüsilist isikut ja 38 015 juriidilist isikut. Tavaliselt ei pöördu

30 VV määrus nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“. https://www.riigiteataja.ee/akt/129122011228.

37

inimene31 aasta jooksul kohtusse, seega enamikku inimesi eelnõus toodud muudatused ei

mõjuta.

Maksekäsu kiirmenetlust puudutavad muudatused mõjutavad tarbijakrediiti väljastavaid

krediidiandjaid ja tarbijaid. Eestis on registreeritud kaheksa krediidiasutust, viis välisriigi

krediidiasutuse filiaali ja 42 krediidiandjat.32 Täitemenetluse seadustiku ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muudatused mõjutavad täitemenetluse sissenõudjaid ja võlgnikke, vähemal määral

kohtutäitureid. Pankrotiseaduse muudatused mõjutavad selgelt piiritletud sihtrühmi –

krediidiandjaid ja pankrotihaldureid.

6.1.3. Lisaks puudutavad muudatused lepingulisi esindajaid. Eesti Advokatuuris on

31.12.2023. a seisuga 779 vandeadvokaati ja 353 vandeadvokaadi abi.33 Tsiviilkohtumenetluses

võivad menetlusosalist esindada ka teised TsMS-i § 218 tingimustele vastavad lepingulised

esindajad, näiteks isikud, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud

magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike

22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni (§ 218 lg 1 p 2). Professionaalsed

esindajad osalevad kohtumenetluses regulaarselt.

6.2. Muudatuste mõju

6.2.1. Kavandatav muudatus: riigilõivu tagastamise võimaldamine kohtu algatusel

Luuakse õiguslik alus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks kohtu omal algatusel riigilõivu

tasunud menetlusosalisele, siiani oli tagastamise eelduseks menetlusosalise taotlus. 2023. aastal

tegid kohtud tsiviilkohtumenetluses 2559 riigilõivu tagastuskannet. Paljudel juhtudel on

otstarbekas enam tasutud riigilõiv menetlusosalisele tagastada ilma vastava avalduseta ning

nendel juhtudel on edaspidi riigilõivu tagastamise menetlus lihtsam. Muudatus võimaldab

kohtu töökorraldust tõhusamaks muuta. Samuti võimaldab muudatus vältida mõnel juhul

menetlusosalise riigilõivu tagastamise nõude aegumist ja aegumise tõttu riigilõivusummade

riigituludesse kandmist. Kohtutoimingute eest Rahandusministeeriumi arvelduskontole tasutud

riigilõivu puhul ei ole võimalik eristada, millises summas on lõivu enam tasutud või millises

summas riigilõivu tagastamise nõuded aeguvad, mistõttu ei ole selliseid statistilisi andmeid

võimalik esitada.

Muudatuse mõju ulatus on väike nii kohtute töökorralduse kui ka menetlusosaliste õiguste

seisukohalt.

6.2.2. Kavandatav muudatus: menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise piirmäära

tõstmine ja edasikaebeõiguse täpsustamine

Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot. Hetkel on vaidlustatava summa piirmäär

31 Statistikaameti andmetel oli jaanuaris 2024 Eesti rahvaarv 1 374 687. Kohtusse pöördub Eesti elanikest aastas

6,7%. 32 Finantsinspektsioon. Pangandus ja krediit | Finantsinspektsioon. 33 Eesti Advokatuur. https://advokatuur.ee/est/advokatuur.

38

280 eurot. Kohtute andmetel on kindlaksmääratud menetluskulu ja ka kaebuse hind üldjuhul

suurem kui kehtiv piirmäär.

Muudatuse mõju ulatus on väike nii kohtute töökorralduse kui ka menetlusosaliste õiguste

seisukohalt. Muudatus vähendab kohtute menetluskoormust ja hoiab ära menetlusosalistele

tekkivaid lisakulusid.

Menetluskulude vaidlustamise piirmäära tõstmine riivab PS-i §-s 15 sätestatud

kohtumenetlusele juurdepääsu põhiõigust ja §-s 24 sätestatud kohtulahendi peale

edasikaebamise põhiõigust. Põhiõiguse piirangu legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia,

mis on põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Menetluskulude vaidlustamise piirmäära tõstmine

on menetlusökonoomia saavutamiseks sobiv meede, kuna võimaldab piiratud kohtumenetluse

ressurssi säästlikumalt kasutada ja menetleda vähem menetluskulude kindlaksmääramise peale

esitatud kaebusi. Menetluskulude piirmäära tõstmine 280 eurolt 500 euroni on eesmärgi

saavutamiseks vajalik, kuna esinduskulud on enamasti suuremad kui 280 eurot ning senine

piirmäär ei ole täitnud selle kehtestamise eesmärki. Piirang on proportsionaalne, kuivõrd

kindlaksmääratud esinduskulud on üldjuhul praegusest vaidlustamise piirmäärast suuremad

ning menetlusökonoomia eesmärgist lähtudes on põhjendatud mitte võimaldada vaielda

väiksemate summade üle.

6.2.3. Kavandatav muudatus: nende isikute ringi täpsustamine, kes võivad esitada menetlusabi

määruste peale määruskaebuseid

Muudatus täpsustab, et Rahandusministeeriumil on õigus esitada määruskaebus siis, kui riik on

kohtuasjas menetlusosaline ning kohus saadab edaspidi menetlusabi andmise määruse ärakirja

Rahandusministeeriumile ainult siis, kui riik on kohtuasjas menetlusosaline.

Muudatuse mõju on positiivne nii kohtute töökorralduse kui ka menetlusosaliste õiguste

seisukohalt. Muudatus vähendab kohtute menetluskoormust ja hoiab ära menetlusosalistele

tekkivaid lisakulusid. Kohtud saavad vabanevat ressurssi kasutada olulisemate

menetlustoimingute tegemiseks.

6.2.4. Kavandatav muudatus: hagi tagamise avalduse läbivaatamise tähtaja pikendamine

2023. aastal vaadati maakohtutes läbi 803 hagi tagamise avaldust. Hagi tagamise avalduse

läbivaatamistähtaja pikendamine ühelt päevalt kolmele võimaldab kohtunikul rohkem

kohtuasja süveneda, et teha tagamise või tagamata jätmise kohta põhjendatud otsustus. Seda

saab pidada muudatuse positiivseks mõjuks. Negatiivse mõjuna tuleb arvestada riskiga, et kui

seadus võimaldab kohtul hagi tagamise avalduse lahendada senisest hiljem, on kostjal rohkem

aega astuda samme, et hagi rahuldava otsuse täitmist raskendada või see võimatuks muuta,

näiteks vara realiseerida ja muuta ennast varatuks. Muu hulgas tuleb arvesse võtta, et kohus

tagab hagi üksnes siis, kui esineb objektiivne oht, et lahendi täitmine võib olla raskendatud või

võimatu. Kiireloomulised hagi tagamise taotlused tuleb kohtul ka edaspidi läbi vaadata kiiresti,

et hageja õigused ei saaks kahjustada.

Muudatuse põhjendusena on toodud esile, et kuna kehtiv tähtaeg on väga lühike, pelgavad

kohtunikud hagi tagada ja jätavad pigem tagamata, mis võib olla hagejale kahjulik, ning et

tähtaja pikendamine võimaldaks rohkem asjaoludesse süveneda, sealhulgas juhul, kui hagi

tagamise avalduse lahendab taotluse ümberjagamise tulemusena muu kohtunik kui see, kelle

menetluses on kohtuasi, kus hagi tagamist taotletakse, ning kes ei ole kohtuasja asjaoludega

39

eelnevalt kursis. Tegemist on olukorraga, kus kohus jätab hagi tagamata. Hagi tagamata jätmise

peale ei ole võimalik edasi kaevata, mistõttu selliseid statistilisi andmeid ei ole.

6.2.5. ja Kavandatavad muudatused: lihtmenetluse piirmäära tõstmine ja kirjaliku menetluse

määramise sätte kehtetuks tunnistamine

Kehtiva õiguse kohaselt on lihtmenetluse rahaline piir põhinõudena 3500 eurot ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurot. Eelnõu kohaselt on vastavad piirmäärad 5000 eurot ja 10 000 eurot.

Lihtmenetluse piirmäära tõstmise tulemusena kaob vajadus sätte järele, mis võimaldab kohtul

määrata kirjaliku menetluse, kui hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab

4500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 8000 eurole.

Kui 2023. aastal oli keskmine menetlusaeg lihtmenetluses, asjades, kus tsiviilasja hind on kuni

3500 eurot, 109 päeva, siis hagisid hinnaga 3500 – 10 000 eurot menetleti keskmiselt 166 päeva.

Arvestades kohtule esitatud rahaliste nõuete suurust, võib lihtmenetluse asjade hulga kasvu,

menetlust lihtsustavate võimaluste kasutamise sagenemist ning eeldatavasti ka menetlusaja

lühenemist prognoosida umbes viiendiku hagimenetluste puhul.

Lihtmenetluse laialdasem kasutamine vähendab eeldatavasti kohtute töökoormust ning täidab

menetlusökonoomilist eesmärki. Kuivõrd menetlusliigi valik ei tohiks mõjutada kohtupidamise

resultaati, siis on mõju menetlusosalistele pigem väike.

Kohtu jaoks on muudatus positiivne. Kohtul on võimalik lahendada väikese rahalise väärtusega

ja sisult lihtsad asjad võimalikult kiiresti ning väikeste kuludega. Apellatsioonimenetluses

suureneb nende kohtumenetluste arv, mille puhul on ringkonnakohtul võimalik jätta ilmselgelt

põhjendamatud apellatsioonkaebused menetlusse võtmata. Muudatus võimaldab

kohtumenetluse ressurssi efektiivsemalt kasutada ja muudab seeläbi kohtumenetluse kiiremaks.

6.2.6. Kavandatav muudatus: tagaseljaotsuse peale kaja esitamise regulatsiooni muutmine

Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib muudatuse kohaselt kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada.

Nendes asjades, mis lahendatakse tagaseljaotsusega, ei ole menetlusosalisel edaspidi võimalik

valida, kas arvestada kaja esitamise tähtaega alates otsusest teadasaamisest või täitemenetlusest

teadasaamisest.

Maakohtud lahendasid 2023. aastal 5304 kohtuasja tagaseljaotsusega. Kaja esitati 80 otsuse

peale. Muudatuse mõju on vähene. Võib eeldada, et menetlusaeg lüheneb ja õigusrahu saabub

kiiremini.

6.2.7. Kavandatav muudatus: surnuks tunnistamise määruse edastamise ja riigile teadaolevate

andmete ja isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise regulatsiooni muutmine

Kohtud ei pea edaspidi Siseministeeriumile edastama surnuks tunnistamise asjades tehtud

kohtumääruseid. 2024. aastal oli maakohtutes 35 isiku surnuks tunnistamise ja surmaaja

tuvastamise menetlust. Nende menetluste osakaal tsiviilasjadest on küll väike, kuid toob kaasa

ebavajaliku kohtutoimingu lahendi e-postiga edastamisel.

Muudatuse järel saab siseminister surnuks tunnistamise asjades riigile teadaolevate andmete ja

isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise õiguse anda Politsei- ja Piirivalveametile

ning Siseministeeriumi roll informatsiooni vahendajana kaob ära. Muudatuse järel saab kohus

40

surnuks tunnistamise asjades vastused kiiremini otse infoallikast. Kuigi surnuks tunnistamise

menetluste hulk aastas ei ole suur ning muudatuse mõju on seetõttu pigem väike, aitab

muudatus siiski protsessis tarbetut bürokraatiat vähendada.

Muudatuse mõju on positiivne nii kohtute kui ka Siseministeeriumi töökorralduse seisukohalt.

Muudatus vähendab kohtute ja Siseministeeriumi halduskoormust kohtulahendite edastamisel

ja vastuvõtmisel. Kohtud saavad vabanevat ressurssi kasutada olulisemate menetlustoimingute

tegemiseks.

6.2.8. Kavandatav muudatus: teatud hagita menetlustes lahendab lõpplahendi peale esitatud

määruskaebuse üks ringkonnakohtunik

Ringkonnakohtusse edastatud määruskaebuste arv on viimastel aastatel püsinud stabiilselt suur.

Kui 2016. aastal saabus ringkonnakohtutesse 1639 määruskaebust, siis 2021. aastal 1812 ning

2023. aastal 1579. Need arvud sisaldavad nii hagi- kui ka hagita menetluses esitatud

määruskaebuseid.

Ringkonnakohtud lahendasid 2023. aastal 1594 määruskaebust, sealhulgas vaadati hagita

menetluses läbi 945 määruskaebust. Keskmine menetlusaeg hagita menetluses oli 101 päeva

(2020. aastal oli 79 päeva). See keskmine sisaldab nii hagita menetluses menetluslike määruste

peale esitatud määruskaebuseid kui ka lõpplahendite peale esitatud määruskaebuseid.

Määruskaebuste osakaal kõikidest edasikaebustest ringkonnakohtutes oli 2016. aastal 55% ja

2023. aastal 60%.

Määruskaebemenetluse osakaalu suurenemine on oluliselt mõjutanud ringkonnakohtu

töökoormust ja menetlusaegu. 2023. aastal lahendati ringkonnakohtutes

apellatsioonimenetluses tsiviilasjad keskmiselt 240 päevaga (2020. aastal 182 päevaga) ning

määruskaebemenetluses keskmiselt 90 päevaga (2020. aastal 66 päevaga).

Muudatus võimaldab ringkonnakohtu ressurssi säästlikumalt kasutada. Arvestades 2023. aasta

menetlusstatistikat, võib eeldada, et ringkonnakohtus vaataks edaspidi kolme kohtuniku asemel

üks kohtunik läbi suurusjärgus 540 määruskaebust. Neil kohtunikel, kes ei osale edaspidi

kolmeliikmelises koosseisus, jääb enam aega tegeleda teiste kohtumenetlustega. Kohtu töö

peaks muutuma efektiivsemaks ja menetlusosalise jaoks peaks saabuma kiiremini õigusrahu.

6.2.9. Kavandatav muudatus: täpsustamine, kuidas toimub riigi õigusabi andmise määruste

kättetoimetamine Eesti Advokatuurile

Muudatuse tulemusena saab riigi õigusabi andmise määruse Eesti Advokatuurile

kättetoimetada üksnes riigi õigusabi infosüsteemi kaudu ning see loetakse kättetoimetatuks, kui

advokatuur kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist.

Muudatuse mõju on positiivne nii kohtute (peamiselt tsiviil- ja halduskohtute), prokuratuuri

ning uurimisasutuste töökorralduse kui ka advokatuuri seisukohalt. See aitab muuta määruse

kättetoimetamist selgemaks ning vähendab menetluskoormust, mille tulemusel saab vabanevat

ressurssi kasutada olulisemate (menetlus)toimingute tegemiseks.

6.2.10. Kavandatav muudatus: tunnistatakse kehtetuks riigi õigusabi tasu ja kulude

hüvitamiskohustusega seotud ülevaate esitamise kohustus

41

Tegemist on sellise sätte kehtetuks tunnistamisega, mis reguleerib aruannete esitamist Justiits-

ja Digiministeeriumile, kuid mida praktikas ei ole kasutatud ning mille rakendamine ei ole

tehniliselt võimalik. Kuna menetluskulude, sealhulgas hüvitatavate riigi õigusabi tasude ja

kulude sissenõudmine toimub kogumina ning nende eristamine ei ole olnud võimalik ega

otstarbekas, ei too muudatus kaasa muudatusi sihtrühma jaoks. Muudatus aitab kaasa

õiguskeskkonna selgusele ja korrastamisele, kõrvaldades normi, millel puudub praktiline

rakendatavus.

6.2.11. Kavandatav muudatus – tarbijate piirarvu regulatsiooni täpsustamine

õiguskaitsemeetme määramise esindushagi menetlemisel

Kollektiivsete esindushagide menetluse loomise regulatsioon jõustus 01.01.202534.

Esindushagide menetluse loomise mõju on hinnatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kollektiivsete esindushagide menetluse loomine)

seletuskirjas35. Eelnõu ettevalmistamise ajal ei ole teada, et Eesti kohtutesse oleks esitatud

õiguskaitsemeetme saamise esindushagisid. Muudatuste eesmärk on tagada rikkumisest

mõjutatud tarbijate, ettevõtjate ja pädevate üksuste võrdne kohtlemine esindushagide

menetlemisel.

6.2.12. Kavandatav muudatus: tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise

täpsustamine maksekäsu kiirmenetluses

Muudatuste eesmärk on tagada, et avaldajad ei kuritarvitaks maksekäsu kiirmenetlust ega

nõuaks tarbijatelt tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraseid summasid.

Muudatused puudutavad tarbijaid, kellele on väljastatud tarbijakrediit – ja potentsiaalselt ka

neid tarbijaid, kellele antakse tarbijakrediiti tulevikus – ning kelle vastu esitatakse

tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded kas maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses,

samuti neid tarbijaid, kellele otsustatakse tulevikus muudatuste tõttu tarbijakrediiti mitte anda.

Mõjutatud on tarbijakrediidi väljastamisega tegelevad krediidiandjad. Seejuures nii need

krediidiandjad, kes tarbijakrediiti andes potentsiaalselt rikuvad vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kui ka need, kes seda põhimõtet järgivad. Mõlemasse rühma kuuluvad

krediidiandjad saavad edaspidi maksekäsu kiirmenetluses nõuda vaid põhivõlgnevuse ja

seadusjärgse intressi ning seadusjärgse viivise tasumist, st nende nõuete tasumist, mida VÕS

võimaldab tasuda juhul, kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

See ei piira hagiavalduse esitamist ülejäänud nõuete sissenõudmiseks. Krediidiandjal tuleb

edaspidi kaaluda, kas esitada nõuded maksekäsu kiirmenetluses potentsiaalselt väiksemas

määras ja ta saab lahendi kiiresti ja odavalt, või esitada nõuded hagimenetluses tarbijaga

kokkulepitud määras, siis on menetlus aga kallim ja aeglasem. Hagimenetluses kontrollib

kohus, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti tuleb

võlausaldajal arvestada, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete puhul on maksekäsu

kiirmenetluses teatud erandid (TsMS § 150 lg 1 muudatus ja § 4841 täiendamine), mis on

suunatud sellele, et avaldus oleks sisult kvaliteetne ja esitataks üksnes seadusega lubatud

nõudeid.

34 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (kollektiivse esindushagi menetluse

loomine). 35 Kättesaadav Riigikogu veebilehel 334SE menetluse materjalide juures.

42

Nn korraliku krediidiandja jaoks toovad muudatused kaasa selle, et edaspidi on võlgnevuse

täies ulatuses sissenõudmine kallim ja ajamahukam. Võib juhtuda, et nende kõrvalnõuete

sissenõudmiseks, mida maksekäsu kiirmenetluses nõuda ei saa, ei ole otstarbekas hagimenetlust

algatada. Tuleb silmas pidada, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik esitada rahalisi

nõudeid summas kuni 8000 eurot, mis hõlmab nii põhi- kui ka kõrvalnõudeid ja kõrvalnõuded

ei tohi ületada põhinõuet. Seega nt juhul, kui kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest

intressist suurem (edaspidi on maksekäsu kiirmenetluses lubatud nõuda üksnes seadusjärgset

intressi ja viivist), võivad kõrvalnõuete summad, mida maksekäsu kiirmenetluses nõuda ei saa,

olla piisavalt väikesed, et hagimenetluses nõude esitamine ei oleks otstarbekas. See võib

krediidiandjatele tuua kaasa vajaduse oma ärimudel üle vaadata. Näiteks võivad muudatused

tuua kaasa selle, et korralikult vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud võlausaldaja ei

vali enam maksekäsu kiirmenetlust (või kaalub seda põhjalikumalt) ja algatab selle asemel kohe

hagimenetluse, kuna soovib ka muude tarbijakrediidilepingus kokku lepitud ja VÕS-i alusel

lubatud nõuete sissenõudmist (nt sissenõudmiskulu); hagimenetlusega kaasnevad

menetluskulud.

Kui vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud võlausaldajad valivad maksekäsu

kiirmenetluse asemel (või ka kõrvalnõuete sissenõudmiseks, mida maksekäsu kiirmenetluses

edaspidi nõuda ei saa) hagimenetluse, on see hagiavalduse rahuldamise korral tarbijale oluliselt

kallim, kuna hagimenetlusega kaasnevad maksekäsu kiirmenetlusega võrreldes suuremad

kulud; lisaks enda menetluskuludele tuleb kaotanud poolel tasuda ka vastaspoole

menetluskulud, sh vastaspoole õigusabikulud, mis võivad olla märkimisväärsed (maksekäsu

kiirmenetluses on väljamõistetavad menetluskulud ühetaoliselt 20 eurot kõigis maksekäsu

kiirmenetluse asjades (TsMS § 4842)).

Muudatused mõjutavad maksekäsuosakonna tööprotsesse. Maksekäsuosakonnal tuleb edaspidi

tarbijakrediidiasjades tõendite alusel hinnata, kas avalduses märgitud tarbijakrediidilepingust

tulenevad nõuded on olemas, ja kontrollida avaldaja esitatud arvutusi, samuti krediidi kulukuse

määra vastavust seadusega lubatud suurusele. Maksekäsuosakonnale kehtestatud tähtaega

makseettepaneku tegemiseks pikendatakse senise kümne tööpäeva asemel kahekümnele

tööpäevale. Tähtaja pikendamisega leevendatakse lisanduvate kontrollidega kaasnevat

töökoormust.

Maakohtute koormus tõenäoliselt kasvab, kui hagimenetlusse esitatakse tarbijaga kokkulepitud

ning VÕS-i alusel lubatud nõudeid, mida enam maksekäsu kiirmenetluses nõuda ei saa.

Eeldatavasti esitatakse tulevikus ka omajagu maksegraafikuid kompromissina kinnitamiseks.

Maakohtu rakendatavaid menetlusnorme eelnõu ei mõjuta, st maakohtule muudatustega

hagimenetluses uudset ja õppimist vajavat ei kaasne.

2024. aastal esitati maakohtutele 4673 tarbijakrediidilepingust tulenevat hagiavaldust.36 Pärnu

Maakohtu maksekäsuosakonnale laekus 2024. aastal lahendamiseks 47 380 maksekäsu

kiirmenetluse asja. Võlanõude avaldusi esitati 46 429 (7,4% vähem kui 2023. aastal), millest

48% alus oli tarbijakrediidilepingu asjad.37

36 Microsoft Power BI 37 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistika töökoormusmetoodika põhimõtete alusel – Kohtute aastaraamat

43

6.2.13. Kavandatav muudatus: pankrotimenetluses selgete tõendamisreeglite kehtestamine

tarbijakrediidilepingutest tulenevate maksekäskude, tagaseljaotsuste ja notariaalsete

kokkulepete puhul

Muudatuse peamine mõju seisneb tarbijakaitse tugevdamises ja pankrotimenetluse

õigusselguse suurendamises. Kehtiva õiguse kohaselt on võimalik tarbijakrediidilepingust

tulenevat nõuet esitada pankrotimenetluses maksekäsu, tagaseljaotsuse või notariaalse

täitedokumendi alusel ilma sisulise lisakontrollita. See võib viia olukordadeni, kus

pankrotimenetlusse jõuavad formaalselt jõustatud, kuid sisuliselt vaieldavad või tarbija õigusi

rikkuvad nõuded. Eelnõuga seatakse selge nõue, et selliste nõuete esitamisel tuleb lisada ka

lepingudokumendid, krediidi kulukuse määra (KKM) arvestus ning tõendid vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohta, sh teave krediidivõimelisuse hindamise kohta.

Muudatus viib pankrotimenetluse kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikaga, mille

kohaselt peab kohus tarbijakrediidilepingute puhul hindama nõude kehtivust omal algatusel,

sõltumata sellest, kas tarbija esitab vastuväite. Samuti suurendab muudatus õigusselgust

võlausaldajate jaoks ja vähendab võimalusi kasutada pankrotimenetlust võlanõude formaalseks

realiseerimiseks ilma sisulise põhjendatuseta.

Notariaalne kokkulepe, kuigi täitedokumendina kehtiv, ei tähenda automaatselt, et selle aluseks

olev krediidisuhe oleks õiguspärane. Notar ei kontrolli lepingutingimuste tasakaalustatust ega

krediidiandja kohustuste täitmist, mistõttu võib notariaalne vormistus varjata sisuliselt tühist

või tarbijale kahjulikku lepingut. Eelnõu muudatused tagavad, et ka selliste nõuete korral

toimub sisuline kontroll.

Menetluskvaliteedi seisukohast loob muudatus pankrotihalduritele ja kohtutele selge raamistiku

ning töövahendid nõuete sisuliseks hindamiseks. Pankrotiseaduse § 94 lõikes 11 sätestatav

dokumentide loetelu võimaldab tõendamise standardimist, vähendades subjektiivseid

tõlgendusi ja suurendades õigusselgust ning otsuste prognoositavust. Kuigi see toob

lisadokumentide läbivaatamise tõttu kaasa mõningase ajakulu, kompenseeritakse see vaidluste

vähenemise ja õigussüsteemi usaldusväärsuse kasvuga.

Krediidiasutustele on muudatuse mõju eelkõige tehniline. Kuigi neil tuleb oma andmehaldust

ja tööprotsesse kohandada, ei too muudatus kaasa ulatuslikku halduskoormuse kasvu ega

vajadust muuta laenude hinnastamismudeleid. Mõju on piiratud üksnes juhtumitega, kus

krediidileping on muudetud täitedokumendiks ja nõue on esitatud pankrotimenetlusse või

kohtutäituri kaudu täitmisele. Krediidi- ja inkassoturu regulatiivne koormus tervikuna

märkimisväärselt ei kasva.

Seadusemuudatus ei muuda andmete säilitamise kehtivaid tähtaegu, vaid selgitab kehtiva

õiguse rakendamist. Krediidiandjatel ja -vahendajatel on juba praegu õigus säilitada

krediiditoimikutest pärit andmeid kauem kui kolm aastat, kui selleks on õiguslik alus, näiteks

täitedokumendist tulenev nõue. Selline säilitamine vastab ka isikuandmete kaitse üldmääruse

(GDPR) artikli 6 lõike 1 punktidele c ja f. Loovutatud nõuete puhul kandub säilitamiskohustus

üle uuele võlausaldajale vastavalt krediidiinkassode ja -ostjate seadusele.

Haldurite ja kohtute töökoormus võib ajutiselt suureneda, kuna suureneb nõuete sisulise

kontrolli vajadus. Samas luuakse selged standardid: kui võlausaldaja ei esita nõutud dokumente,

võib kohus lugeda nõude mitteesitatuks pankrotiseaduse § 94 lõike 3 alusel. Samuti võimaldab

muudatus eristada nõudeid, mille puhul ei ole vaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

44

järgimist kontrollida, näiteks juhul kui nõue esitatakse ainult põhisumma ja seadusjärgse viivise

ulatuses.

Kokkuvõttes võib muudatuse makromõju hinnata neutraalseks kuni mõõdukalt positiivseks:

lühiajaline haldurite halduskoormuse ja kohtute töökoormuse kasv on tasakaalustatud

õigusselguse, tarbijakaitse ning pankrotimenetluse usaldusväärsuse suurenemisega. Eelnõu

aitab kaasa võlausaldajate ja tarbijate huvide tasakaalustamisele, piirab süsteemi

kuritarvitamise võimalusi ning toetab riiklikku eesmärki vähendada ülevõlgnevust ja

soodustada vastutustundlikku laenamist.

6.2.14. Kavandatav muudatus: sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise reeglite

muutmine tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäskude ja

tagaseljaotsuste täitemenetlustes.

Kohtutäituritele on muudatuse mõju minimaalne, kuivõrd nad ei osale hagimenetluses

sisuliselt. Siiski võib kohtutäiturile tekkida kohustus peatada täitemenetlus hagi menetlemise

ajaks, kui võlgnik esitab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning kohus rakendab hagi

tagamise abinõuna täitemenetluse peatamist. Muus osas ei mõjuta hagi esitamine kohtutäituri

tegevust.

Võlgnike seisukohalt on muudatusel positiivne mõju. Võlgnikele luuakse võimalus esitada

kohtule tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete vaidlustamiseks hagi viisil, mis seni

täitemenetluses võimalik ei olnud. See võib anda võlgnikule võimaluse vähendada oma

võlakoormust ning kiiremini väljuda võlasuhtest ja täitemenetlusest.

Suurim mõju avaldub sissenõudjatele, kes perspektiivis peavad võla sissenõudmiseks läbima

kohtumenetluse teistkordselt. Samas tuleb arvestada, et kui hagimenetluse käigus selgub, et

tarbijakrediidi andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet või et leping ei vasta

muudele seadusest tulenevatele nõuetele, on selline täiendav koormus põhjendatud.

Täitemenetluse seadustiku rakendussätetega on seejuures püütud minimeerida perspektiivitute

hagide esitamise riski.

6.3. Muudatuste koondmõju ettevõtjate ja kodanike halduskoormusele

Plaanitavad muudatused füüsiliste ja juriidiliste isikute senist halduskoormust teadaolevalt ei

mõjuta.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile otseseid kulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Seadusemuudatuse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi ega muuta olemasolevaid

rakendusakte. RÕS-i § 32 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega muutub kehtetuks määrus, mida

kehtestatud ei ole.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

45

Kavandatud muudatused ei ole sedavõrd olulised, et nendega kohanemine vajaks pikemat aega.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

10.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu saadeti 20.11.2024. a

kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja

teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti

Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Riigiprokuratuurile, Registrite ja Infosüsteemide

Keskusele, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, TalTechi õiguse instituudile ja Tallinna Ülikooli

ühiskonnateaduste instituudile.

Eelnõu kooskõlastasid Haridus- ja Teadusministeerium, Siseministeerium ja

Rahandusministeerium. Märkustega kooskõlastas eelnõu Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium. Arvamuse esitasid Viru Maakohus, RIK, Harju Maakohus,

Tallinna Ringkonnakohus, Riigikohus, Tartu Maakohus, Tallinna Halduskohus, Eesti

Advokatuur, Prokuratuur.

10.2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pankrotiseaduse, riigi õigusabi seaduse ja

täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks

ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele,

Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide

Liidule, Riigiprokuratuurile, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale, TalTechi õiguse instituudile, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste

instituudile ja MTÜ-le FinanceEstonia.

Ootame huvirühmade tagasisidet eelkõige järgmistele eelnõu muudatustele

1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses

selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda põhivõlgnevust ja seadusjärgset

intressi ning seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija tehtud tagasimaksed

arvestatakse maksekäsu kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras

põhivõlgnevuse ning seejärel seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks.

2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks maksekäsu

kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid.

3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste

kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata.

4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek

esitada täiendavaid tõendeid.

5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine regulatsioon, mille kohaselt kuulus

tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse

rahuldamata jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele.

6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel makseettepaneku tegemise

tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale.

7. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud sundtäitmine,

võimalus esitada see nõue uuesti kohtulikule kontrollile.

46

8. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse

lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse

määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Riigiprokuratuurile, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, TalTechi õiguse instituudile, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudile, Eesti Pangaliidule, MTÜ-le FinanceEstonia, Julianus Inkasso OÜ-le, B2 Impact OÜ-le, Placet Group OÜ-le, Creditreform Eesti OÜ-le, Era Liisingu Inkassoteenused OÜ-le, Bondora AS-ile, OMEGA INVEST OÜ-le, OÜ-le GS Core, Aktsiaseltsile PlusPlus Capital, Revensen OÜ-le, Modena Estonia OÜ-le, BB Finance OÜ-le tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pankrotiseaduse, riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu esitatakse teadmiseks Riigikogule. Ootame huvirühmade tagasisidet eelkõige järgmistele eelnõu muudatustele 1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi ning seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija tehtud tagasimaksed arvestatakse maksekäsu kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevuse ning seejärel seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks. 2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks maksekäsu kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid. 3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata. 4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid. 5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine regulatsioon, mille kohaselt kuulus tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele.

Meie 13.07.2025 nr 8-1/8228-10

2

2

6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel makseettepaneku tegemise tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale. 7. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevas maksekäsu kiirmenetluses esitatud maksegraafik edastatakse kinnitamiseks kohtunikule. 8. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud sundtäitmine, võimalus esitada see nõue uuesti kohtulikule kontrollile. 9. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 15 tööpäeva jooksul kirja kättesaamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. 25.06 SK_TsMS ROS TMS PankrS muudatused 2. 25.06 SE_TsMS ROS TMS PankrS muudatused

Lisaadresaadid Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus MTÜ Eesti Kohtunike Ühing Õiguskantsleri Kantselei Eesti Advokatuur Eesti Juristide Liit Riigiprokuratuur Registrite ja Infosüsteemide Keskus Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskond Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Finance Estonia Eesti Pangaliit Julianus Inkasso OÜ B2 Impact OÜ Placet Group OÜ Creditreform Eesti OÜ Era Liisingu Inkassoteenused OÜ

3

3

Bondora AS OMEGA INVEST OÜ OÜ GS Core Aktsiaselts PlusPlus Capital Revensen OÜ Modena Estonia OÜ BB Finance OÜ Marilin Reintamm 680 3116 [email protected]